Suur tänu! Meil on teiega olnud asjadest väga tihti erinev arusaam ja ka praegu tundub, et on erinev nägemus. Aga see ongi demokraatia võlu, et inimestel on valikuid.
Nüüd, isegi kui oleks nii, nagu teie väidate – minu teada ei ole niimoodi, et kõik 30 töökohta, mis ära kaotati, ei olnud täidetud –, või isegi kui kaotati ära viis töökohta ja neli uut tehti nii-öelda asemele, siis on ikkagi rahaline võit. Selline on loogika, selles mõttes pole riigile uut kulu loodud. Ärme selle lipikuga siin vehi, sellist asja pole tehtud.
Mis puudutab seda vajadust, siis see on ju olemas. Ma soovitan teil ikkagi lugeda uuringuid, mida tehakse regionaalarengu kohta. Need on väga head. Need on väga head! Kui ma ei olnud ministriametis, vaid parlamendis, siis ma lugesin need kõik läbi, töötasin kõik läbi. Sealt on kindlasti väga palju mõjutusi ka tänase valitsuse tegevusprogrammis. Väga head tööd on inimesed teinud, uurinud ja vaadanud.
Vaadake, ei ole niimoodi, et arenduskeskustes ja omavalitsusliitudes kõigega hakkama saadakse. Esiteks on need Eestis väga erineva võimekusega, tõesti. On neid, mis on väga tublid, tugevad ja head, ja on neid, mis on väga nõrgad. On neid, mis tegelevad paljude küsimustega, ka majandusküsimustega, ja on neid, mis sellega peaaegu üldse ei tegele, tegelevad ääri-veeri. Väga ebaühtlane on see olukord üle Eesti.
Teiseks, ma pean ütlema, et maavalitsuste kaotamine oli viga. Ma tean, et kui see sai ära tehtud, siis Isamaa rõõmustas selle otsuse üle, et maavalitsused kaovad ja üks omavalitsus võiks maakonnasuurune olla. Minu arvates viib see kogu elu inimesest väga kaugele. Ma võin neid näiteid tuua kümneid, kas või Järvamaalt, oma kodukohast, kuidas elu on läinud ainult halvemaks, mitte paremaks tänu sellele haldusreformile. Ma toon näite, [millal] sellist koostöökohta on vaja ja mida tänased tasandid ei lahenda. Näiteks, kui on kriisid või probleemid, siis varem lahendati neid küsimusi maavalitsuse tasandil. Seal tulid erinevad asutused ja riik ehk omavalitsus ja riigiasutused kokku ja seal lahendati neid küsimusi. Täna seda enam ei ole, aga see ei tähenda, et probleem on kuskile ära kadunud, ja lahendusi on ju vaja. Seetõttu on tekkinud regionaalsed kriisikomisjonid – rõhutan: regionaalsed kriisikomisjonid Päästeameti juhtimisel ja eestvedamisel –, kus käivad koos kohalikud omavalitsused, erinevate ettevõtete esindajad ja riigi esindajad. Seda maavalitsuse funktsiooni, kus kohalik vajadus ning riiklik nägemus ja soov kokku puutuvad, on jätkuvalt vaja. See pole mitte kuskile kadunud, vaid on kolinud lihtsalt teise kohta ja mõnes kohas on jäänud auk.
