Tere päevast, auväärt Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30.  

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Mu tänane varahommik algas teisiti: ma installisin endale Eesti riigiäpi ja kohe tuli meelde vana hea aeg, kui arvutid olid suuremad ja nutitelefonid väiksemad, peaaegu et hakkas Retro FM taustal mängima. Mul on sellega seoses mitu küsimust justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Meil kulutati paar aastat tagasi pea miljon eurot koostööle üsna hea Ukraina riigiäpi [tegijaga], aga meie praegune tulemus jääb Ukraina tulemusele tunduvalt alla. Küsimused on seotud sellega, kes selle tegi, mis edasi saab ja kas keegi kavatseb selle asja eest võtta poliitilise vastutuse. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. Saame minna tänase istungi [päevakorra] juurde.

Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 505 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetav rahvaesindus! Täna on must maksukolmapäev. Me asume tänasel täiskogu istungil menetlema uute maksude kehtestamist ja maksutõuse. See tähendab seda, et Eestis hakkab järgmise aasta 1. jaanuarist kehtima kümme uut riiklikku maksu. Järgmine aasta on täis Reformierakonna maksukalendri kuupäevi, mil inimesed peavad hakkama uusi makse maksma.

Ma küsisin valitsust esindavalt peaministri kohusetäitjalt härra Läänemetsalt, kui palju peab järgmisel aastal oma netosissetulekust ära andma keskmist palka teeniv Eesti inimene ja keskmist pensioni saav inimene. Ta ei osanud või ei tahtnud minu küsimusele vastata. Ta kõneles sellest, et riik võtab kasutusele erinevaid meetmeid, et maksutõuse leevendada. See on tegelikkuses vale.

Maksutõusude puhul, mis puudutavad nii Eesti inimestele kui ka ettevõtetele asetatavat üle miljardi euro [suurust] koormust, me näeme tegelikkuses valitsuse küünilist poliitikat. Kõneldakse, et see on vältimatult vajalik, alternatiivitult vajalik Eesti riigikaitse vajaduste realiseerimiseks. Tegelikkuses me näeme, et järgmise aasta riigieelarves sellel Kaitseministeeriumi majanduskulude eelarvekirje real, kus on kirjas "Kaitseotstarbeline erivarustus" ehk moona hankimine, kulutused võrreldes käesoleva aastaga mitte ei kasva 75 miljonit eurot, nagu valitsus on väitnud, vaid hoopis kahanevad 96 miljonit eurot. Ja kui võtta see moonahange majanduskuludest maha – valitsus presenteerib seda küüniliselt kui valitsemiskulude vähendamist –, siis tegelikkuses näeme, et mitte mingisugust valitsemiskulude kokkuhoidu järgmise aasta eelarves aset ei leia. Vastupidi, valitsemiskulud – nii nagu valitsus on neid defineerinud: tööjõukulud, majanduskulud ja muud [väljaminekud] –, mida valitsus lubas langetada järgmisel aastal 5%, tegelikkuses hoopis kasvavad. Bürokraatia hoopis kasvab. 

Kogu riigi rahanduse raskes olukorras on asetatud koormus Eesti inimestele. Ennekõike on selle koormuse raskuskese just nimelt väiksema sissetulekuga inimestel, lastega peredel, kus on toitjate kohta rohkem leibkonna liikmeid, ja eakatel, kes elavad pensionipäevast pensionipäevani. Ja selle [muutmise] asemel tegeleb valitsus jätkuva majanduslanguse keskkonnas millega? Me veel jõuame käesoleva eelnõu juurde. [Tegeleb] mängudega valitsemisstruktuuris. Need mängud, mida see eelarve sisaldab, näevad ette lihtsalt poliitilise suva järgi erinevate ministeeriumide valitsemisalade ümbertõstmist. Sellel on omakorda ajaline hind ametnikele, kes peavad tegema täiendavat tööd ja kes on habrastatud juhtimise tõttu segaduses. Ja kahtlemata ka hind, mis puudutab otsuste kvaliteeti, nagu on ametnikud ka ise tunnistanud näiteks selle eelarveperspektiivi eurovahendite kasutamise toppamise ja aeglustumise tõttu, olukorras, kus meil jäi eelmisel aastal 700 miljonit eurot välisvahendeid kasutamata.

Selles absurdisituatsioonis, kus me peaksime tegelema majanduskasvuga ja bürokraatia vähendamisega, tegeleme hoopis bürokraatia kasvatamisega. Justiitsministeeriumile anti anekdootlikult ülesanne hakata tegelema telekommunikatsiooniga. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium – valitsuse ruumides tulid kokku õpetatud mehed ja naised ning otsustasid, et praeguses majanduslanguse olukorras tuleb anda majandusministeeriumile täiendav ülesanne tegeleda võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkusega. Kas me teeme nalja?

Eilne päev tõi uudise, et nominaalmahus kõigi aegade [suurim] Eestisse planeeritud tööstusinvesteering [jääb ära]. Ericssoni ettevõte jätab planeeritud 150 miljoni eurose investeeringu ära. Enesestmõistetavalt on põhjus majanduslik ebastabiilsus. Miks te arvate, et kui eksperdid, kelle hinnangute ja diagnooside suhtes on valitsus irooniline, ütlevad, et põhiline probleem on valitsuse majanduspoliitika ebastabiilsus ja prognoosimatus, siis nende ekspertide hinnang ei peegelda reaalselt investorite, ka välisinvestorite skepsist praegu toimuva suhtes? Nii me näemegi, et Ericsson, mis juba selle aasta kevadel sadu töötajaid [koondas], jätab nüüd selle investeeringu ära. Ja mitte mingit relevantset käsitlust, vastust valitsusel ei ole.

Mida valitsus siis mõtles? Tuli kokku ja leidis, et Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumile tuleb anda ülesanne hakata tegelema postisidega. Näete, toimetulek langeb … Mait Klaassen naerab siin ees. Inimeste toimetulek langeb. Probleem on reaalselt selles, et inimeste ostujõud kahaneb. Maksutõusude, kõigi kümne Reformierakonna maksuaasta kalendris oleva maksu realiseerimisel kerkib ka hinnatase täiendavalt 5%. Ja vastus sellele on milline? Vastus on see, et anname postisidega tegelemise põllumajandusministeeriumi kätte. Täna tuli uudis reaalajas: tundub, et midagi peab majanduslanguse tõttu tegema, tuleb imiteerida tegevust, ja mõeldi [midagi] välja. Mis valitsuse käsitlus siis on? Tuleb võtta piirkondades tööle majanduskasvu volinikud. Vaat kus mõeldi välja – targad mehed ja naised! Iga ettevõtja ütleb, et nad ei vaja seda. Tegelikkuses on küsimus selles, et kogu ettevõtlus‑ ja majanduskeskkonna sõnum on selline: "Jätke meid rahule selle pideva virisemisega, et tuleb makse tõsta!" Selle [kuulamise] asemel tuli valitsus kokku ja leidis, et me võtame majanduskasvu volinikud tööle, me hakkame tööle uutmoodi.

Sellest etatistlikust, ebarealistlikust filosoofiast on kantud ka seaduseelnõu 505, mis muu hulgas näeb ette, et me nimetame justiitsministri ümber justiits‑ ja digiministriks. Naerukoht! Mida see tähendab? Valitsuse enda esitatud eelnõu seletuskiri ütleb, et talle tuleb teha uued visiitkaardid. Kõik ministeeriumi materjalid tuleb uue nimetusega ümber vormistada ja see tähendab tegelikult hulka maksumaksja raha. Selle tõttu, et nimetus muutub. Tule taevas appi!

Nii ebamugav kui see valitsuskoalitsioonile ka ei ole, Isamaa ei kavatse sellele seaduseelnõule ühtegi poolthäält anda, vaid me hääletame selle seaduseelnõu maha. Selgusetuse loomine riigi valitsemises, põhiküsimustes, millega valitsusasutused peavad tegelema, on veel üks reaalne tõend teie tegevuse kohta, süüdistusmaterjal. Ja teie tegevus jääb ajutiseks, seda ma võin teile kinnitada. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu hõlmab mitmeid tahke, kuid mina soovin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel märkida ära olulised otsused just regionaalpoliitikas. Aastaid on räägitud, et erinevaid väikseid samme on astutud sellel teel, et viia riigivalitsemist töökohtade mõttes Tallinnast rohkem välja. Lisaks on alati rõhutatud, et erinevad riiklikud institutsioonid peaksid tegema rohkem koostööd ja toimetama vähem niinimetatud paralleelmaailmades. Ideaalis võinuks siin seaduses olla eraldi paragrahv selle kohta, et iga ministeerium peab tagama, et teatud osa ministeeriumist ja seotud asutustest paikneks väljaspool Tallinna ja Tartut. Aga ma olen enam kui kindel, et kunagi jõuame ka selleni.

Meie ootus [põhineb] muutuste vajadusel. Kõik sammud regionaalse lõhe vähendamiseks on ministeeriumi tasemel igati tervitatavad, sest samamoodi jätkates on keeruline muutusi loota. Pealinnast kaugema piirkonna elanikuna soovin, et riik astuks selgeid samme. Rahvastiku paiknemise muutused Eestis on olnud väga suured. Väiksemates asulates on inimesi oluliselt vähemaks jäänud ja väga suurel määral on elanike arv kasvanud just suurlinnade ümbruses. Kõige enam on loomulikult kasvanud Tallinna ja Tartu lähivaldade, nagu Saue, Rae, Viimsi ja Kambja elanikkond. Enamikul juhtudel kolivad nendesse piirkondadesse just maapiirkondadest või väiksematest linnadest pärit noored, seda kas siis esimese lainega ehk otse või [pärast seda, kui on] mingi periood Tallinna või Tartu linnas elatud.

Eelnõu kohaselt nähakse ette muudatused, Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi ning Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuste ümberkorraldamine. Seeläbi peaks minema paremaks tervikliku maakasutuspoliitika kavandamine ja elluviimine ning ruumilise planeerimise kavandamine: kus me midagi soodustame ja kus me vajadusel pidurit vajutame. Trende, mida ma kirjeldasin, oleme maakasutuspoliitikaga riiklikul ja kohalikul tasandil ise soodustanud, tuues kaasa suuremad ummikud, suurema keskkonnamõju, pikemad teenuste järjekorrad ja nii edasi. Lastes sellel kõigel iseeneslikult edasi liikuda, ei saa me muudatusi loota, nii et riik peab siin kõigi meie huvides jõulisemalt sekkuma.

Mõistan, et meil on üldine mure, et üha [rohkematel] tasanditel – ministeeriumist kuni kõigi [teiste] tasandite otsustajateni välja – tunnetavad maaelu ja maakeskkonnaga igapäevaselt seost üha vähemad. Seda põhjusel, et paljudel puudub kogemus ja oskus maaeluga kohaneda. See toob omakorda kaasa selle, et riikliku tasandi otsused langevad üha rohkem suurlinnade või nende lähiümbruste kasuks. Suvekodud ja teised kodud maapiirkondades või ka väiksemates linnades on tervitatavad, aga tõelised väljakutsed tulevad seal elavatel inimestel kahjuks lauale ennekõike septembrist maini ning esmaspäevast reedeni: koolid, huvikoolid, arstiabi, kohalike omavalitsuste tugiteenused, riiklikud teenused ja nii edasi. Seega, teise kodu omajate tunnetus ei ole kahjuks sarnane nende omaga, kes igapäevaselt nendes piirkondades elavad.

Linnastumise trend maapoliitika suunamises ei ole Eestile ka kuidagi hea ning seda peavad mõistma kõik ministeeriumid. See on julgeoleku, hariduse, tervise, keskkonna, kultuuri ja heaolu küsimus. Toon lihtsalt ühe võrdluse: 1 ruutkilomeetril Laagna tee ümbruses elab 16 000 inimest, see on [laias laastus] kaks korda rohkem kui 1000 ruutkilomeetril Hiiumaal. Seega on väljakutsed ja probleemid erinevad. Seda enam on oluline mõista riigi rolli igas Eesti paigas ja erinevates valdkondades.

Ma palun täiendavat aega.

Kolm minutit lisaks.

Lisaks maapoliitika kujundamise koondumisele ühte ministeeriumi mainiksin väga olulise muudatuse ja rõhuasetusena seda, mis on planeeritud Siseministeeriumi valitsemisalas: see täieneb elanikkonnakaitse valdkonnaga. See valdkond on sõltumata aegadest väga oluline, aga veel enam olukorras, kus Ukrainas toimub täiemahuline sõda. Samuti on muudatused digitaalvaldkonna juhtimises ja paiknemises: ministeeriumide [tasemel] on loodud eeldus, et digivaldkonna teenused ja tegevused oleksid lihtsamini ühildatavad meie seadustega. Regionaalvaates mõjutab digitaliseerimine ja teenuste kättesaadavus kaug[side] teel elu igas Eestimaa paigas. Sageli on probleemiks olematu internetiühendus, kuid riigi vaates on mitmed olulised algatused takerdunud seadusandlikku rägastikku. Kui juriidika ja digivaldkond asuvad ühes ministeeriumis koos, on eeldused kitsaskohtade parandamiseks mõnevõrra paremad.

Iga otsuse puhul, mille me siin saalis teeme, ka Vabariigi Valitsuse seadust muutes, peame tagama, et riik on kohal kõikjal Eestis, ning inimesed peavad lisaks sõnadele ka nägema, et riik ei koli maalt ära. Hetkel ei ole neid sõnu tegudega lihtne kinnistada. Just selle pärast me peame sarnaseid muudatusi tehes pidama alati meeles, et Eesti riik on kogu Eesti, mitte ei piirdu vaid mõne suure linnaga. Iga ministeerium peab erinevate muudatuste tuules arvestama esiteks, et maapiirkond on koostöös linnaga mitmekülgsem, ning teiseks, et linn ilma maapiirkonnata lihtsalt lakkaks lõpuks toimimast. Meil kipub siin Eestis ära ununema see teine pool, et linn ilma maapiirkonnata ei saa toidetud, köetud ega kaitstud. Sotsiaaldemokraatliku [Erakonna] fraktsioon antud eelnõu toetab. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Esiteks, see, et Justiitsministeerium ja digivaldkond pandi kokku, on juba andnud esimese tulemuse: see on see riigiäpp, mis ei toimi ja tekitab segadust. Selle kohta andis Keskerakond istungi alguses üle ka arupärimise.

Aga oma kõnes ma tahan keskenduda hoopis teisele teemale, mida eelnevad kõnelejad ei puudutanud. Tegelikult sellega, et see seadus võetakse vastu, pannakse alus uuele poliitilisele kultuurile – kultuurile, kus seaduseid muudetakse ühe kindla inimese tarbeks ja politiseeritakse olulisi riiklikke tippametikohti. Sest lisaks sellele asendustegevusele, millega see eelnõu tegeleb, peideti siia kobareelnõusse ära säte, mis muudab kehtivat Vabariigi Valitsuse seadust selliselt, et peaminister saaks riigisekretäriks määrata endale sobiva – poliitiliselt sobiva – inimese, kellel aga parasjagu puudub seaduse haridusnõudele vastav [haridus].

Me saame ju aru, et Kristen Michal soovib nimetada riigisekretäriks selle inimese, kes aitas teda koalitsiooniläbirääkimistel ja kes ei hakka tema seadusi kritiseerima, näiteks sedasama kliimaseadust, sest see inimene oli ise kõigi nende seaduste koostamise juures, mis hakkavad varsti meile siia Riigikokku jõudma. Ja nüüd peavad 101 Riigikogu liiget arutama ja hääletama riigisekretäri haridusnõude muutmist, kuna sellel inimesel, kelle Michal välja valis ja keda ta soovib riigisekretäriks nimetada, ei ole juriidilist kõrgharidust. Põhjenduseks tuuakse, et riigisekretäri roll on aastatega muutunud: 30 aastat on möödas ja me peame seda ametit teistmoodi vaatama, riigisekretär on meil tippjuht ja mänedžer. Aga kui mingi hetk tekkis selline nägemus riigisekretäri rollist, miks siis ei ole seda muudatust varem tehtud? 30 aastat oli aega seda muudatust teha. Miks [tehakse seda] just praegu, kui uus peaminister ametisse tuli ja tahab uut riigisekretäri määrata?

Kui ma vaatan praegu kehtivat Vabariigi Valitsuse seadust, siis [ma näen, et] seal on välja toodud, mis on riigisekretäri ülesanded. Muu hulgas on seal kirjas, et riigisekretär võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest ning jälgib, et Vabariigi Valitsuse õigusaktide eelnõud oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega, ning annab siis selle kinnituseks oma allkirja. See on ka põhjus, miks see juriidilise hariduse nõue seal seisab. Nüüd väidetakse, et riigisekretäri roll on muutunud. Aga miks siis ei ole [sellist] seadusemuudatust? Tulge eraldi seaduseelnõuga, kus te muudate ka riigisekretäri rolli ja tema ülesandeid. Kirjutage need siis välja. Kuidas on võimalik anda hinnangut õigusaktide vastavusele põhiseadusega – sellega peab riigisekretär tegelema –, kui tal ei ole vastavat haridust? Või siis see ongi tänase peaministri soov, et olekski selline riigisekretär, kes neid vigu ja vastuolusid ei näeks?

See, kuidas praegu see [muudatus] ikkagi kobareelnõuga siia saali jõudis – see säte peideti sinna ära –, ei näe üldse hea välja. Küsimus ei ole isegi haridusnõude muutmises, selles, kuidas see peideti kobareelnõusse, vaid [küsitav on] lihtsalt see olukord, et alguses leitakse inimene, siis tuleb välja, et tal ei ole õiget, nõuetele vastavat haridust, ning siis tullakse siia ja hakatakse muutma tervet seadust. Kas tulevikus on ka siis nii, et iga uus peaminister tuleb ja hakkab korraldama ümber Riigikantselei tööd, [valib] seal olevaid inimesi, ning tuleb iga kord uue seadusega välja, kui kellelgi puudub mingile nõudele vastav haridus?

Kahjuks see kõik viib selleni, et kõrgemate riigiametnike positsioonid politiseeritakse. Üldiselt on olnud ikkagi see seisukoht, et riiklikud tippametikohad peaksid olema apoliitilised. Aga täna me oleme selgelt seda tendentsi murdmas. Ametkonna roll [seisneb] muu hulgas poliitika tasakaalustamises, et tagada stabiilsus, tagada järjepidevus riigi juhtimises, tagada kriitiline mõtlemine, ja julguses kriitikat avaldada. Täna soovitakse kahjuks seda järjepidevust lammutada.

Meie poliitmaastik pole üldse stabiilne, valitsus vahetub meil pea iga pooleteise aasta tagant. Kas me hakkame siis iga pooleteise aasta tagant ka tippametnikke vahetama vastavalt oma soovidele ja võib-olla ka seadust muutma? Kas te teate, kus niiviisi tehakse? Ungari on viimastel aastatel teinud ridamisi seadusemuudatusi, millega on kohandatud riigiteenistuse nõudeid vastavalt valitseva partei soovidele. Ja mis on selle tulemus? Selle tulemusena on ühiskonna usaldus riigi institutsioonide vastu drastiliselt langenud. Nüüd liiguvad meie valitsev koalitsioon ja peaminister põhimõtteliselt sama teed pidi. 

Hiljuti tehti korruptsiooniteemaline küsitlus. Pool Eesti elanikkonnast vastas, et ametiasutuste otsused pole vabad onupojapoliitika [mõjust]. See on nende seisukoht. Üle poole vastanutest arvab, et meil on ametkondades jätkuvalt onupojapoliitika. Aga miks tekib selline tunnetus ühiskonnas? Just selliste seadusemuudatuste tõttu. Just selle eelnõu tõttu, mida me täna arutame ja mis kohe läheb hääletusele. Ma tahan vaadata, kes reaalselt [järgmine] riigisekretär on. Ma arvan, et me kõik teame seda, ma ei hakka selle [inimese] nime välja ütlema, kes [sellele ametikohale] pannakse. Just niimoodi see usaldus kaob, usaldus riigi institutsioonide vastu. Alguses leitakse sobiv inimene ning siis hakatakse tema järgi seadust ja vastavaid haridusnõudeid kohandama. 

Tegelikult me seisame täna siin silmitsi palju suurema probleemiga: võim on valmis õigusriigi põhimõtteid järjekordselt painutama, et soodustada isiklikku või poliitilist agendat. Mul on veel kord küsimus, kas õigusriik ja läbipaistvus on jätkuvalt need põhimõtted, mida me soovime kaitsta, või muutub see kõik vajadusel mugavaks tööriistaks, et poliitilist agendat teenida. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 505 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Auväärt Riigikogu, juhin esmalt teie tähelepanu sellele, et käesoleva eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 505. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 57 Riigikogu liiget, vastu 24, erapooletuid 0. Eelnõu 505 on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 499 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 499 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Auväärt Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 499. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 499 on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 510 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Iga majandusõpik ütleb, et maksude tõstmine pidurdab majanduskasvu. Meie ministrid pole ilmselt neid õpikuid lugenud. Eesti majandus langeb neljandat aastat järjest ning valitsus teeb kõik, et see langus jätkuks. See pole kõik meie valitsuse jama, aga maksud, mida valitsus tõstab, võtavad vaesematelt kodanikelt raha ära. Samas keelduvad ministrid isegi arutamast panga kasumimaksu või astmelist tulumaksu, kuigi just jõukusemaksud kahjustavad ühiskonda ja majandust kõige vähem. Ja lõpuks, maksude totaalset tõstmist lihtsalt pole vaja. Bürokraatia kärpimise, mõttetu Rail Balticu projektist loobumise ja rohelise energia toetuste tühistamise abil saab riik kokku hoida miljardeid eurosid. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit kokku.

Lugupeetud saadikud! Kõigepealt teile üks päevauudis: "Homme on Eestis elekter ligi 100 korda kallim kui Soomes." See on meie silmapaistev energia‑ ja maksupoliitika juba täna.

Homset hinda me veel ei tea.

Võib-olla ka homme ja ülehomme. Võiks jätkata seda arutelu, kui tihti me sellises olukorras oleme. Ja seesama kehtib ka Rootsi kohta. Need on meie tähtsaimad väliskaubanduspartnerid. Ehk maksupoliitiline geniaalsus toob tagajärgi. Me näeme, et rahvas vaesub, majandus kiratseb, ettevõtted sulgevad uksi, aga ikkagi on leidlikkust, [et mõelda välja], kuidas ettevõtetel ja kodumajapidamistel hapnik kinni keerata. Just need teemad puudutavad käesolevat eelnõu, sest aktsiisid, ennekõike bensiiniaktsiis, mõjutavad igaühte.

Vaatame siis majandusolukorda. Eestis [on] 2024. aastal 43 500 makseraskustes leibkonda, mis on üle 40% rohkem kui eelmisel aastal. Ühe aastaga [selline kasv]! [Neist] 4500 leibkonda on hädas eluaseme‑ või kodulaenu tasumisega. See ongi hiiliv majanduskriis ja nendes oludes me ei tohiks süvendada aktsiisipoliitikaga väga oluliste valdkondade allakäiku. Liberaalsetest hüüdlausetest, millega roheenergeetilisi õhulosse ehitatakse, ei piisa. Aga ma märgin, et tegelikult ei ole nendel liberalismiga mitte mingit pistmist. Rohepoliitika on vasakäärmuslik leiutis, mis tapab meie konkurentsivõimet ja on mingite meetodite [tulemusel] ka liberaalidele hinge läinud. Kuidagi, mingi nipiga on see vasakäärmuslastel õnnestunud, et nad on nakatanud ka liberaalid, kes kunagi rääkisid konkurentsivõimest. Praegu on kõik sammud konkurentsivõime lammutamise suunas.

Inimeste ostuvõime langus on järgmisel aastal hinnanguliselt 10–12%. Läti [kehtestas] pangamaksu, varem ka Leedu, juba ammu, aga meie läheme pensionide maksustamise juurde – lisandub 2% –, tõstame käibemaksu ja laseme pankadel oma ülikasumeid jätkuvalt [riigist] välja viia. Kliimakindla majanduse seadus, mis on praegu arutusel, on nagu majandusmõrvari unistus: kuidas saaks tappa ära Eesti konkurentsivõime? Keerame kohe põhja! Lauri Läänemets mainis täna infotunnis, et Euroopas ei ole enam vabaturumajandus. Tundub, et tal on õigus, et on mingi moodne plaanimajandus. Aga siin isegi ei taheta majanduskasvu, vaid öeldakse otse välja, et kiduge maailma päästmise nimel, kiduge pealegi, keerame kõik kinni, veondusest kuni toidutootmise ja põllumajanduseni.

Alkoholiaktsiis. Õlletootjad [ütlevad], et piirikaubandus kasvab. Maksuamet kinnitab, et nii see on. Eesti on muutunud Põhjamaade turistide jaoks kõrgete hindade tõttu ebaatraktiivseks. Laevadel ostetakse viiendiku võrra vähem õlut. Samal ajal langetas Soome lahja alkoholi aktsiisi. Saku Õlletehase juhatuse liige Jaan Härms ütles, et mõjusid on nende sektoris juba näha ning 5%‑line aktsiisitõus ja käibemaksu tõus on hakanud turule oma jälgi jätma. Kogu kodumaine õllemüük, mille pealt riik saab aktsiisitulu, on langenud kokku 7%, ja see oli sellel suvel. Piirikaubanduse puhul on näha, et piiripoodides müüdi 2024. aastal ligi 30% rohkem õlut kui aasta varem samal perioodil. Läti piirikaubandus kasvab väga kiiresti. Praeguse seisuga on Eesti õlleaktsiis 48% kõrgem kui Läti määr. Tõsi küll, Läti plaanib ka tõstmist. Ja alkoholiaktsiisi laekus 19 miljonit eurot vähem.

Bensiiniaktsiis. Millised on [selle tõusu] tagajärjed? Autokütuse hinda hakkavad lähiaastatel ülespoole suruma needsamad maksutõusud ja veel täiendavad nõuded. Transpordikütuste CO₂ maksu tõttu lisandub 2027. aastast igale müüdud kütuseliitrile CO₂-tasu. Nii et kütusemüüjad hakkavad kvooti ostma. On oodata, et sellel ajal tuleb hinnanguliselt juba üle kahe euro liitri eest välja käia. Ja diislikütuse puhul on ilmselt sama lugu. Aga seegi on ju niigi kehvas seisus olevate ettevõtjate olukorra halvendamine.

Alkoholi[aktsiisi] puhul kannatab meie turismisektor, mis on meile kuldmune munenud 90‑ndatest aastatest. Tõsi, kõik need loosungid on ilusad – vähendame [tarbimist], mõtleme inimeste tervisele, parandame seda –, aga reaalsus on see, et meile jääb vähem raha isegi spordirajatiste ehitamiseks, sest raha läheb Lätti, maksu[summad] sõidavad Lätti ja teisest otsast jäävad need Skandinaavia turistide leiguse tõttu lihtsalt laekumata. Meie turismisektor kannatas COVID‑i ajal ju kõige rohkem, ühe aastaga oli tulu langus üle miljardi. Tegelikult me peaksime mõtlema, kuidas see sektor saaks jalad alla. Aga nüüd tõusevad majutuse käibemaks ja alkoholiaktsiis. Kuidas me siis aitame kõige rohkem kannatanud majandussektorit, kes kaotas miljardi? Kujutage ikkagi ette, et ühel ettevõtjal, kes maksab laenu, on äkki pool käibest kadunud, ja pärast me teda ei aita ka.

Aitäh!

Aitäh teile ka!

Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Maksuralli käib edasi. Ja iga kord, kui mõne maksuga siia ette tullakse, küsitakse, mille jaoks. No enam ei saa ju keegi öelda, et julgeoleku jaoks, sest me hakkame järgmises punktis arutama ühte kobareelnõu, mida nimetatakse julgeolekumaksu [seaduse eelnõuks]. Aga mille jaoks neid makse juba teist aastat järjest siia Riigikogu pulti tuuakse ja siin vastu võetakse? Põhjus on ainult üks: Reformierakonna valimislubadus, tulumaksu[soodustus] kõrgepalgalistele. Makse on siiamaani tõstetud juba miljardi euro võrra aastas, täna õhtuks jõuame teise miljardini. Nii et aastast 2026 maksavad Eesti kodanikud ja ettevõtjad võrreldes 2023. aastaga makse 2 miljardit enam.

Mida toob meile järgmine aasta? Sihukesed toredad maksud: 1. jaanuaril tõuseb tulumaks 2%; ajalehtede ja majutusasutuste käibemaks tõuseb; [hiljemalt] 15. veebruaril saame kätte automaksuarve; 1. mail tõuseb elektriaktsiis – teate, kui palju? Kui palju see selle aasta 1. mail tõusis? Siin saalis, ma saan aru, keegi ei tea. Sel aastal tõusis see 45%. Pakkuge välja, kui palju järgmisel aastal tõuseb. Ka 45%. Diislikütuse [aktsiis] tõuseb 7%, maagaasi aktsiis tõuseb 18% – sama palju kui selle aasta 1. mail. Aga koalitsioonipoliitikutel ei ole muidugi sooja ega külma sellest, kuidas inimesed maal liikuda saavad, kuidas nad oma kodusid soojaks kütavad. Las aktsiis tõuseb, küll nad maksavad. 1. juulil tõuseb käibemaks järjekordselt 10% ehk 2 protsendipunkti ja bensiiniaktsiis tõuseb 5%. Ja oh imet, sotsiaaldemokraadid saavad ka enda [tahtmise], muidu nad mõtlevad, et nemad ei saa midagi. 1. oktoobril hakkame me kõik maksma maamaksu tunduvalt rohkem kui tänaseni. Aastast 2026 ei ole enam kodualune maa ka maksust vabastatud tänu sotsiaaldemokraatide jõupingutustele.

Kui keegi siin tuleb veel rääkima, et nemad muretsevad Eesti inimeste ja eriti maainimeste pärast, siis see on kõige suurem vale, mis üldse saab olla, see on sotsiaaldemokraatlik vale. Mis siin viimase kahe aastaga selle koosseisu ajal tehtud on? Kõige rohkem otsuseid, mis mõjutavad inimesi väljaspool Tallinna, on teinud ikkagi puhtalt sotsiaaldemokraadid. Ja neil on hea tugi ka, Keskerakonnast on neli inimest sinna appi läinud. Selle võrra on neil tunduvalt lihtsam makse tõsta.

Nii et see on õudusunenägu. Ma küll ei ole alkoholi ja tubaka tarbija, mitte kuidagi ka nende kaitsja, kes neid tarbivad, aga piirikaubandust me oleme näinud. Sellest pole möödas väga palju aastaid, kui me nägime, et maksuraha läks Lätti, aga ravikulud jäid Eestisse. Noh, ütleme, kui siin keegi tahab öelda, et näed, me tegime rahanduskomisjonis hästi tubli töö ja järgmisel aastal tõuseb alkoholimaks ainult 5%, [siis ma tuletan meelde, et] 2026 on selle eest 5% juurde pandud, [kokku] on 10%, ja 2027 on 5% lisaks, ka 2028 on 5% lisaks. Nii et rõõmu ja hõiskeid tuuakse Eesti peredele. Viimane uuring, mille kohta täna hommikulgi paljud said sotsiaalmeediast ja raadiost [uudist] kuulata, [näitab], et paljud Eesti pered jätavad sel aastal jõulukingitused ostmata, sest selleks raha ei ole. Kurb on see, et päris korralik protsent inimesi tahab selleks laenu võtta, sest tänane koalitsioon on viimase pea kolme aasta majanduslangusega ja maksude tõusudega peredelt selle raha ära võtnud.

Päris kurb on. Mul on kurb selle pärast, et koalitsioonierakondade fraktsioonide sees ei toimu arutelu selle üle, kui kaua ja kui palju on veel võimalik makse tõsta. Sõbrad, te kuulete, et riigieelarve puhul arutatakse, et raha on vähe. Aga me kuulsime regionaal‑ ja põllumajandusministri käest täna hästi palju uudiseid. Osale inimestele, sotsiaaldemokraatidele, on veel töökohad loomata.

Hea kolleeg, kas te olete lõpetamas või [soovite] kolm minutit lisaks?

Jaa, palun kolm minutit [juurde].

Kolm minutit lisaks.

Neli inimest üle Eesti hakkavad nüüd majandust ergutama. Võiks ükskord aru saada sellest, et raha ei tule Eesti Pangast ega nõndanimetatud nutumüürist ehk pangaautomaadist, raha tuleb ikka ettevõtlusest. Kui sotsiaaldemokraat ettevõtjaks hakkab, siis tavaliselt see väga palju rõõmu ei too, sest ei jõua ära jagada seda, mida jagada tahaks, ja maksudega ära võtta, mida võtta tahaks. Me oleme järgmise aasta riigieelarve arutelude jooksul näinud, kuidas ainult ühe erakonna ministrid ei tahtnud kuidagi rahanduskomisjoni jõuda. Eile lõpuks [üks] jõudis. Aga mis sa enam jõuad, kui täna on riigieelarve arutelul. Saadetakse meile koju üks paber, kus just need read, mida me investeeringute kohta soovisime, olid ikka veel tühjaks jäetud, neid lihtsalt ei saadetud.

Nii et jõudu ja jaksu teile Eesti rahva ja ettevõtete viimiseks vaesumiseni! Isamaa Erakond ei saa sellist eelnõu kuidagi toetada. Me saame lubada, et esimese asjana, kui meie võimule tuleme, alustame sellest, et automaksu ehk mootorsõidukimaksu me tühistame – see on esimene eelnõu, mis siia Riigikokku saadetakse. Ja siis vaatame üle aktsiiside, käibemaksu ja tulumaksu tõusud, sest sellist maksude tõusu ei kannata mitte ükski majandus välja. Ma loodan, et ka koalitsioonipoliitikutel, vähemalt mõnel, tekib [julgus] või kui nad ei julge punast panna, siis nad lähevad lihtsalt saalist ära sellel hääletamisel, eks see võimalus on ka. Jõudu ja jaksu teile!

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Annely Akkermann, palun!

Tere päevast, head kolleegid! Austatud juhataja! Aktsiisitõusu peamine eesmärk järgmisel aastal on koguda rohkem aktsiisimaksu riigieelarve tulude suurendamiseks, riigieelarve positsiooni parandamiseks ja defitsiidi vähendamiseks. Eesti eripära on see, et 3,5% laekuvast alkoholi‑ ja tubakaaktsiisist ning 47,8% laekuvast hasartmängumaksust kantakse üle Eesti Kultuurkapitalile. Hasartmängumaksu eraldis kultuurkapitalile on viimastel aastatel kasvanud 2,5 korda. Me teame, et Eestis on üsna madal hasartmängumaks, ja see on ilmekas näide, et mõnikord tähendavad madalamad maksud suuremat eelarvetulu.

2018. aastal laekus hasartmängumaksust kultuurkapitali 12,6 miljonit eurot ja 2025. aastaks kavandatakse 28 miljonit eurot. Praegu jaotub hasartmängumaksu eraldis kultuurkapitali sees nii, et 60,6% kasutatakse kultuuriehitiste jaoks, 2% kasutatakse kunstide ja rahvakultuuri valdkonna õppejõudude loometegevuse toetamiseks ning ülejäänu jaotatakse sihtkapitalide vahel, kust finantseeritakse kultuuri‑ ja sporditegevust.

Selle eelnõu seaduseks saamisel kasutatakse kultuuriehitiste tarbeks 52% kultuurkapitalile eraldatavast hasartmängumaksust ning selle võrra rohkem [raha] jääb sihtkapitalidele spordi‑ ja kultuuritegevuse finantseerimiseks. See on üks muudatus selles eelnõus, ja väga oluline mu meelest. Praegu on kultuurkapitali sihtkapitalidest vaeslapse osas kehakultuuri [ja spordi sihtkapital]. Eelnõu seaduseks saamisel ühtlustuvad mõne aasta kestel kõigi sihtkapitalide eraldised. Kokku võttes võib öelda, et maksutõusude toel kasvab Eesti Kultuurkapitali [käsutuses olev summa] kümne aastaga pea kahekordseks: 28 miljonilt 2018. aastal [jõuame] 54 miljonini 2028. aastal. Nii palju siis aktsiiside seosest kultuuri ja spordi finantseerimisega Eestis ja muudatustest, mis selles eelnõus on head.

Aktsiisidel on ka teine eesmärk: tõsta kunstlikult nende kaupade hinda, mille liigne tarbimine on inimese tervisele kahjulik. Liberaalne Reformierakond võiks ju öelda, et iga inimese tervis on tema enda asi, kuid näiteks alkoholitarbimisel on ka märkimisväärsed väliskulud ehk kulud teistele inimestele ja ühiskonnale. Kas või näiteks liiklusõnnetused, milles võivad hukkuda või raskelt viga saada täiesti kõrvalised inimesed. Ka perevägivald ja laste hooletusse jätmine on tihedalt seotud liigse alkoholitarbimisega. Liigne alkoholitarbimine on seotud nii madala sissetulekuga kui ka kehvema tervisega.

Seetõttu kujunes rahanduskomisjonis – ja ma tean, et fraktsioonides ka – kõige suuremaks aruteluteemaks selle eelnõu puhul alkoholiaktsiisi täiendava tõusu ärajätmine. Vähemasti rahanduskomisjoni ega Reformierakonna liikmetest ei arvanud keegi, et alkohol on poes liiga odav. Kolleeg Reformierakonnast, Anti Haugas, arvutas välja, et 2010. aastal sai miinimumpalga eest 67 pudelit kõige odavamat viina, aga 2023. aastal juba 123 pudelit.

Palun lisaminuteid.

Jaa, otse loomulikult, see läks väga huvitavaks. Kolm minutit lisaks, palun!

Võrrelduna miinimumpalgaga on viin muutunud poole odavamaks, mis ütleb, et me oleme tõstnud alkoholiaktsiisi vahepealsetel aastatel liiga vähe. Kõiki teadmisi arvesse võttes esitas rahanduskomisjon siiski teise lugemise eel muudatus[ettepaneku] jätta ära alkoholi aktsiisimäära täiendav 5%‑line tõus tuleva aasta juulikuus. Seda põhjusel, et me teame, et inimesed vaatavad hindu ka piiridel. 

Just Läti piiri ja Läti alkoholiaktsiisi poliitikat peame me väga tihedalt jälgima, sest kui vahe on väga suur, siis liigub meie alkoholiaktsiis Lätti. Ja mitte üksnes alkoholiaktsiisi, vaid ka alkoholi käibemaks, tangitakse ka kütust, nii et samuti kütuseaktsiis ja [kütuse] käibemaks, ja kui käiakse toidupoes või ehitusmaterjalide poes, siis ka nende [kaupade] käibemaks. Kui me otsustasime ära jätta täiendava alkoholiaktsiisi tõusu tuleva aasta 1. juulil, siis korrigeeris Rahandusministeerium eelarvepositsiooni paremaks 18 miljoni euro võrra, millest kultuurkapitali laekub omakorda 630 000 eurot. Aga eelnõu seaduseks saades tõuseb järgmistel aastatel [ikkagi] nii alkoholi‑ kui ka tubakaaktsiis. Rahandusministeeriumi aktsiisipoliitika ekspertide sõnul on aktsiisi kogumine kõige tõhusam väikeste sammude kaupa igal aastal ja mitu aastat ette nähes. Siiski kasvab järgmise nelja aasta jooksul alkoholiaktsiis pea kolmandiku võrra.

Kõikidel mainitud põhjustel – me parandame eelarvepositsiooni, me tõstame alkoholi hinda, me kogume raha kultuuri‑ ja sporditegevuseks – palun ma, head kolleegid, seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Nagu eelkõneleja juba rääkis, tegelikult on see eelnõu väga sisukas ja sisaldab väga palju erinevaid tahke. Keegi ei soovi aktsiise või maksumäärasid muuta ainult seetõttu, et see on eesmärk omaette. Alati on selle taga mingi põhjus ja mingisugused kuluvajadused, sest me tahame midagi Eesti riigis paremaks teha.

Ma väga hindan igat Riigikogu fraktsiooni, kes siin saalis on ja kes on ka juba sõna võtnud. Ma ei soovi ühtegi fraktsiooni isiklikult rünnata või nende märkustele tähelepanu juhtida. Samas oli mul väga kurb kuulata, kuidas Isamaa fraktsiooni esindaja, keda ma tegelikult isiklikult väga austan, olles keskkonnaministrina ka rahanduskomisjonis temaga väga palju koostööd teinud, süüdistas kõigis asjades sotsiaaldemokraate, nii maamaksu tõusus kui ka erinevate töökohtade loomises, mida justkui soovitakse omadele luua. Kindlasti ei ole see tõsi. Ma arvan, et aeg näitab, et tulevad sisukad konkursid, nii nagu on varasemalt olnud, ja sinna leitakse parimad inimesed, kes saavad pakkuda Eesti ettevõtjatele tuge igas Eestimaa piirkonnas. Ma soovin seda kindlasti rõhutada, et ei jääks valed väited siin saalis kõlama.

Me kõik esindame siin oma valijaid, esindame oma piirkonna valijaid ja ühel või teisel moel oleme siin kogu Eesti esindajatena. Mul on väga hea meel, kui me suudame näidata koostööd igas punktis, ükskõik millises eelnõu [menetluse] faasis või ükskõik millise eelnõu puhul. Sotsiaaldemokraadid antud eelnõu toetavad ja me kutsume sisukale ja konstruktiivsele koostööle üles ka teisi. Aitäh!

Tänan väga teid! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 510 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 510. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 57 Riigikogu liiget, vastu 27, erapooletuid 0. Eelnõu 510 on seadusena vastu võetud.

Neljas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud julgeolekumaksu seaduse eelnõu 512 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mati Raidma, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Meie ees on lõpphääletust ootav eelnõu, mille kohaselt kehtestatakse kuni 2028. aasta lõpuni julgeolekumaks, et arendada Eesti kaitsevõimet ja saada lisavahendeid julgeolekuinvesteeringuteks.

Eesti julgeolek on eelkõige meie endi teha. Rahulikel aegadel võib seda teha rahulikul ja mõõdukal moel, aga me saame kõik aru, et need ajad said juba mitu aastat tagasi mälestuseks. Tänases reaalsuses on vaja ühiskonna kindlustunde säilitamiseks ja kindlama Eesti ehitamiseks otsustavamat ja kiiremat kaitsevõime kohandamist julgeolekukeskkonna väljakutsetega, mis omakorda eeldab suuremat panust meilt kõigilt. Seda ootame ka Eesti ettevõtjatelt, kes on avalikult öelnud, et kaitsevõime tagamiseks tuleb teha rohkem ja nemad on valmis panustama.

Me teame, et lähiaastatel peame nii julgeolekusse – välisesse, sisemisse ja sõjalisse – kui ka Ukraina toetamiseks panustama veelgi enam. See on meile hädavajalik. Enne sõda Ukrainas oli meie plaan suunata eelarves Eesti sõjalisele kaitsele 2,16% sisemajanduse kogutoodangust aastas. Selline oli 2022. aasta kaitse-eelarve. Kaks aastat hiljem on see aga 550 miljonit eurot suurem ehk juba üle 3,4% SKT‑st. Kokku investeerime riigikaitsesse ja sisejulgeolekusse võrreldes sõjaeelse ajaga viie aasta jooksul 4 miljardit eurot rohkem. Sõjalise kaitsevõime rahastamise kogumaht aastatel 2025–2028 on 6,35 miljardit eurot. Rohkem kui pool kaitse-eelarvest on suunatud hangetesse. Eesti kaitsjad, meie mehed ja naised, peavad teadma, et nende käsutuses on parimad relvasüsteemid ja piisav kogus laskemoona, millega igale vaenlasele vastu seista.

Samuti oleme teadvustanud, et laiapindse riigikaitse tagamisel on oluline sisejulgeoleku, elanikkonnakaitse, elutähtsate teenuste ja küberkaitse roll. Valitsus on otsustanud nende valdkondade arengusse suunata täiendavalt 219 miljonit eurot. On selge, et peame tegema ja teemegi kõik, et Eesti oleks reaalselt kaitstud. 

Riigikaitsevaldkond on üks valitsuse prioriteete, seda näeb ette ka 2024. aastal sõlmitud koalitsioonilepe. Sealhulgas on julgeolekumaksu kehtestamine kuni 2028. aasta lõpuni, et saada vahendeid Eesti kaitsevõime arendamiseks ja julgeolekuinvesteeringuteks. Reformierakonna fraktsioon toetab julgeolekumaksu kehtestamist ja kutsub ka kolleege üles seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, oletan, Tanel Kiik, palun! (Tanel Kiik ulatab juhatajale volituse.) Kõik õige.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Täna seisame tõesti väga olulise ja ka väga vajaliku otsuse ees julgeolekumaksu kehtestamise eelnõu kolmandal lugemisel. Ma olen väga nõus, et see on samm, mis tugevdab meie riigikaitset ajal, mil julgeoleku reaalsus Euroopas ja mujal maailmas on muutunud üha pingelisemaks. Venemaa sõjale Ukrainas on kahjuks lisandunud veel mitmeid konflikte ja võib öelda, et ka kohati prognoosimatu areng Lähis-Ida regioonis.

Samal ajal peame vaatama ka kaugemale. Eesti maksusüsteem tervikuna vajab tegelikult reformi, mis looks vundamendi üheaegselt nii turvalisusele ja kaitstud Eestile kui ka õiglasemale ühiskonnale. Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et maksusüsteem peab tagama riigi toimimise ning toetama inimeste võrdseid võimalusi. Maksukoormus tuleb jaotada õiglaselt, tagades, et kogutavad tulud aitavad pakkuda inimestele vajalikke teenuseid, alates solidaarsest tervishoiust ja sotsiaalkaitsest kuni siseturvalisuse ja hariduseni. Kõik need valdkonnad vajavad jätkusuutlikku rahastust. Nagu juba öeldud, täna rohkem kui kunagi varem vajab seda kahtlemata meie riigikaitse. 

Julgeolekumaksu kehtestamine on ajendatud selgest vajadusest leida kate juba varasemalt otsustatud kulutustele ning lähiajal vajalikele kulutustele riigikaitse tugevdamiseks. Me kõik saame aru, et see vajadus ei kao kahjuks kuskile ning meil tuleb teha vajalikke investeeringuid, rahastusotsuseid ja kulutusi ka järgmistel aastatel. Sotsiaaldemokraadid peavad selle koha peal väga oluliseks, et Eesti julgeoleku kindlustamisse panustame me kõik, nii tööinimesed kui ka ettevõtted. Väga hea on tõdeda, et sellest põhimõttest lähtub ka praegune julgeolekumaks: panustavad inimesed ja panustavad ka ettevõtted oma kasumilt.

Head kolleegid! Kommenteerin veidi laiemalt ka meie maksusüsteemi tervikuna. Olen seisukohal, et praegune süsteem ei taga maksukoormuse õiglast jaotust, vaid maksustab tihti liiga kõrgelt just madala ja keskmise sissetulekuga inimesi. Tegelikkuses on näiteks keskmise palgaga inimese terviklik maksukoormus kõrgem kui mitmekordset keskmist palka teenival inimesel, nagu Riigikogu liikmelgi. Seda seetõttu, et lisaks tulumaksule, mis on ühetaoline, tuleb kõigil maksta käibemaksu sundkulutustelt toidule ja eluasemele, mis moodustavad just nimelt keskmise palgaga inimestel sissetulekust märksa suurema osa kui jõukamatel inimestel.

Seetõttu toetavad ja taotlevad sotsiaaldemokraadid ka edaspidi astmelise tulumaksu kehtestamist, mille kohaselt rakenduks mitmekordse keskmise palga puhul [kahte keskmist] sissetulekut ületavale osale kõrgem tulumaksu määr. Jah, seda kokkulepet ei ole praeguse julgeolekumaksu puhul, kuna julgeolekumaks on poliitiline kompromiss koalitsioonierakondade vahel. Aga astmelise tulumaksu kehtestamine aitaks kindlasti muuta maksusüsteemi õiglasemaks ja vähendada ebavõrdsust. Me näeme, et neidsamu samme on tegelikult astunud teised Balti riigid, rääkimata Põhjamaadest.

Samuti näeme tulevikuvaates vajadust suurendada varamaksude osakaalu just nimelt tarbimismaksude [asemel]. Hetkel kuulub 10%‑le Eesti jõukaimatest inimestest ligi 60% varadest ja see muudab meid üheks Euroopa suurima ebavõrdsusega riigiks. Riigi roll on tasandada sissetulekute ja varanduslikku ebavõrdsust. Kui suurendatakse varamaksude osakaalu, nii julgeolekukulude katteks kui ka laiemalt, siis see aitaks näiteks vähendada tarbimismakse ja miks mitte langetada toiduainete käibemaksu.

Kõik, kes lubavad, et saame riigieelarve tasakaalu ja tagame riigi julgeoleku pelgalt kärbete toel, tegelikult petavad ennast ja eksitavad avalikkust. Tegelikkuses on Eesti maksukoormus jätkuvalt märkimisväärselt madalam kui Euroopa Liidus keskmisena, ka pärast julgeolekumaksu kehtestamist, rääkimata meile tihti eeskujuks olevatest Põhjamaadest. Eesti maksukoormus peab olema senisest mõne protsendipunkti võrra kõrgem, et katta ühiskonna vajadusi, nagu juba viidatud, [ehk kulutusi] sotsiaalsüsteemile ja tervishoiule, aga ka riigikaitsele, haridusele, siseturvalisusele ja nii edasi.

Kuid see ei saa toimuda kõikide elanike arvelt ühetaoliselt, vaid suurem panus peab tulema jõukamalt osalt ühiskonnast, jõukamatelt inimestelt ja ettevõtetelt. Maksureformi puhul ei ole küsimus selles, kas seda on vaja, vaid selles, milline see tuleb ja millal me selle ellu viime. Julgeolekumaks on, nagu öeldud, koalitsiooniläbirääkimistel sündinud kompromiss ning praegustes oludes vajalik samm, mõistlik samm. Sotsiaaldemokraadid seda toetavad. Kuid hiljemalt järgmiste Riigikogu valimiste eel tuleb kõigil erakondadel välja pakkuda oma tulevikunägemus edasiseks. Meie oleme seisukohal, et maksureform peab muutma meie maksusüsteemi õiglasemaks, vähendama ebavõrdsust ja looma tugeva aluse meie riigi jätkusuutlikkusele. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun! (Martin Helme küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Orwellilikult nimetatud julgeolekumaks võiks kanda ka ükskõik millist muud nime. Võiks öelda tema kohta kobarmaks, võiks öelda käpardliku majandamise maks, Reformierakonna valitsemise kinniplekkimise maks või miks ka mitte pensionäride peedistamise maks. See on peidetud julgeolekujutu taha, sest millist sigadust viimase kolme aasta jooksul ei ole Eestis saanud teha, kui räägid sellest, et julgeolek vajab seda ja muidu, kui te ei toeta, olete putinistid. Aga tegelikult tõstetakse meil praegu, nagu öeldud, kobarkorras peaaegu kõiki makse, selle maksu[eelnõuga] korraga käibemaksu ja tulumaksu, ning luuakse eraldi ettevõtlustulu maks, mida meil siiamaani ei ole olnud.

Jah, see maks võtab raha vähemaks ka pensionäridelt, koos pensionide tulumaksusoodustuse kaotamisega minnakse järgmisel aastal pensionide kallale. Kui Kristen Michal või ükskõik milline teine minister räägib sellest, kuidas raskes majanduslikus ja eelarvelises olukorras pensionide kallale ei minda, siis see on inimestele jultunult näkku valetamine ja näkku irvitamine. Minnakse küll! Selle konkreetse seaduseelnõu kohaselt minnakse muu hulgas pensionide kallale.

Ei, see ei ole solidaarne maks. Kui me oleksime tahtnud küsida ühiskonna rikkamalt osalt või ka välismaa ettevõtetelt, väga rikastelt välismaa ettevõtetelt, solidaarset panust Eesti elu edendamisse, siis oleks Eestis kehtestatud erakorraline pangamaks, nagu Eesti Konservatiivne Rahvaerakond pakkus välja juba eelmise aasta juunikuus. Juunikuus eelmisel aastal pakkusime selle välja! Aga seda ei ole tehtud, hoolimata korduvatest ettepanekutest, hoolimata sellest, et Leedu eeskujul – kui me tookord seda pakkusime, öeldi, et ei, seda me ei saa teha – on nüüd selle teinud Läti. Mingil põhjusel ei saa me ka Läti eeskujul seda teha. Me oleme Balti riikidest ikka kõige targemad, ainult et majandus on kukkunud meil kõige kauem, on kukkunud kõige sügavamale ja majanduslangus kestab edasi. Nii et ei [küsita] siin mingit solidaarset panust kõikidelt ühiskonnaosadelt, vaid ikka kõige vaesemalt ühiskonnaosalt võetakse ära.

Ja see raha ei lähe julgeoleku edendamiseks. Raha läheb, nagu meie rahanduse suurkorüfee Võrklaev ütles, igale poole. Ehk sisuliselt läheb raha Reformierakonna käpardliku majandamise ja saamatu riigirahanduse aukude kinniplekkimiseks. Ei, see ei aita ikkagi riigieelarvet tasakaalu, sest järgmise aasta riigieelarve on meil sügavalt miinuses, laenamine jätkub, riigivõlg kasvab. Kõik jutupunktid, mida valitsuse esindajad selle maksu kohta meie ette panevad, on korduvalt tõestatult, läbinähtavalt valelikud. Mitte midagi selles maksus, mida meile reklaamitakse, ei ole tegelikult nii. Nii et loomulikult tuleb selle vastu hääletada. Aga ega te ju kunagi ei kuula.

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! No selge on see, et see maks on üks kobarmaks, mis kahjuks – ma rõhutan sõna "kahjuks" – ei lähe julgeolekule. Kui vaadata riigieelarvet ja RES‑i, siis [näeme, et] järgmisel aastal on Kaitseministeeriumi valitsemisalas kasv 56 miljonit, 2026. aastal 227 miljonit ja 2027. aastal on pluss 7 miljonit. Aga eelnõu järgi soovitakse selle maksuga iga aasta korjata kokku üle 700 miljoni. Tekib küsimus, et kui kolme ja poole aasta jooksul ei kulutata Kaitseministeeriumis lisaks nii palju, kui ühe aastaga kokku korjatakse, siis mille jaoks see [raha] on.

Tegelikult on see ju kõige vaesemate ja kõige nõrgemate koorimise maks. Kellelt raha võetakse? Raha võetakse pensionäridelt, esimese [samba] pensionilt. Juba võetakse raha ära peredelt, eriti lasterikastelt peredelt – iga kuu 200 eurot. Pensionäridelt võetakse järgmisel aastal sellega, et keskmine pension ei ole enam tulumaksuvaba, 17 miljonit eurot. 2027. aastal teeb see juba 76 miljonit eurot, [nagu näete], kui te vaatate eelnõu seletuskirja.

Siin väideti, et kõik läheb väga hästi. Just nagu peaks hästi olema, aga kaubandussektori juhid väidavad, et 1. juulist 2025 on Euroopas toiduained [Eestiga võrreldes] kallimad vaid ühes riigis. Eesti on peale Taani kõige kallimate toiduainetega riik. Me võtame kõige nõrgematelt raha ära ja siis loodame, et nad saavad ikka hakkama. Me tõstame kõiki makse, alates aktsiisidest, lõpetades käibemaksu ja tulumaksuga. Ettevõtete [kasumimaks] 2% on selles paketis kõige väiksem tuluartikkel.

Ja siis räägitakse siin, et see on kaitsekulude maks. Ma väga lootsin, et keegi koalitsioonipoliitikutest tuleb – aga veel on ühel võimalus, las tõestab ära, kuhu tegelikult see raha läheb. Me näeme riigieelarvest väga selgelt, et järgmisel aastal kaitsekulud siseriiklikult tegelikult [ei kasva], sest 56 miljonit on kasv, aga tegelikult on ju hoopis teistpidi, [kaitse]kulu on väiksem, sest 100 miljonit läheb otseselt Ukraina toetuseks.

Eriti mulle meeldis, et kevadel väga selgelt öeldi, et ühtegi kobarseadust enam ei tule siia saali, aga julgeolekumaksu [seadus] on otsene kobarseadus. Võib-olla ka koalitsioonipoliitikud hääletaks teistmoodi, kui siin selgelt välja toodaks, et pensionäridelt võetakse esimesest sendist 10% ehk 2 protsendipunkti – ütleme täpsemalt, see on ju 10% – tulumaksu. Kui me liidame selle numbri, [arvestame seda] 17 miljonit, mis võetakse just eakate käest …

Palun kolm minutit [juurde]. 

Kolm minutit lisaks. 

… siis [tuleb] küsida, kuidas eakad peaksid hakkama saama. Just lasterikkad pered ja eakad, eriti üksi elavad pensionärid, on ju kõige haavatavamad.

Mille nimel seda tehakse? Tehakse nende inimeste nimel, kes saavad palka 2200 eurot või enam. Kogu selle eelnõu ja eelnevate eelnõudega püütakse kinni maksta Reformierakonna kõrgepalgaliste tulumaksu[soodustust], mis võtab riigieelarvest ära pool miljardit. Aga maksudega korjatakse kokku 2 miljardit ja julgeolekusse läheb sellest 2027. aastal parimal juhul 234 miljonit eurot. Sellised valed [kõlavad] siin saalis. Inimesed tulevad erakonna nimel siia pukki rääkima ja jätavad numbrid mainimata, kuid kiidavad, kui häid otsuseid nad teevad.

Loomulikult, julgeolekule on vaja raha, aga miks keegi ei räägi siin, mis asjad me ostame ja kui palju meil lastakse osta? Võiks ju rääkida sellest, mis The Washington Post kirjutas: mitu kaugmaaraketti Eestile tegelikult müüakse, kui palju neid vaja on ja mis on ühe raketi maksumus. Kõik räägivad siin 1,6 miljardi euro juttu – see on tühine raha. Paljalt kaugmaarakettide jaoks oleks Eestil vaja 2 miljardit, kui Ameerika Ühendriigid lubaksid neid osta. Aga kahjuks on Kongress andnud loa väga väikesele kogusele [sellest], mida tegelikult Eesti kaitseks vaja oleks.

Ja loomulikult, julgeolekuotstarbel on vaja Ukrainat toetada, aga siis tuleb ka ausalt kirjutada, kui palju läheb Ukrainale ja kui palju läheb selle peale, mida eelmine peaminister oma otsustega tegi, kui ta 2 miljardit meie taskutest välja viis. Seda me põeme siin veel aastaid. Ja tänane koalitsioon viib järgmised 2 miljardit ära, nii et on 4-miljardiline auk. Siis öeldakse, et noh, küll te 2027. aasta Riigikogu valimiste eel kõik lubate, kuidas välja tulla sellest suurest august, kus tulude pool on alla 18 miljardi ja auk on juba 4 miljardit.

Nii et Isamaa fraktsioon ei saa mitte kuidagi selle valeliku eelnõu poolt hääletada, sest see lihtsalt teeb vaesust veel suuremaks. Eesti riik on varsti olnud juba kolm aastat majanduslanguses ja selles majanduslanguses saab tõus tulla ainult siis, kui Isamaa Erakond saab võimule. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Kas te kujutate ette ühte riiki, kus tullakse võimule ning esimesel aastal tõstetakse käibemaks ja tulumaks 20%‑lt 22%‑le, siis avastatakse, et Exceli tabelis on arvutused valesti tehtud, ei osatud 2 + 2 kokku liita, ja siis järgmisel aastal tõstetakse käibemaksu ja tulumaksu veel 2 protsendipunkti, 24%-ni? Kas te kujutate ette riiki, kus selline asi saab toimuda? See toimub meil siin, Eesti riigis. Praeguse valitsuse jaoks on inimesed vaid osa Exceli tabelist. Aga siis ei suuda valitsus Exceli tabelis isegi 2 + 2 piires arvutusi teha. Iga kord, kui esitad küsimuse "Miks pole selle asemel, et maksustada inimesi, rakendatud pangamaksu?", öeldakse meile, et pangad juba maksavad tulumaksu. Üllatus-üllatus, kujutate ette, inimesed ka juba maksavad tulumaksu! Sedasama tulumaksu, mis alguses tõsteti 22%‑ni ja nüüd tõstetakse 24%‑ni. Valitsuse esindajad räägivad: inimesed peavad olema solidaarsed, peavad panustama julgeolekusse. Aga miks pangad ei pea olema solidaarsed ja samamoodi panustama julgeolekusse? See on ju ka nende huvides.

Muideks, julgeolekumaksuga tõstetakse ka ettevõtete tulumaks 22%‑ni. Aga teate, kellele tehakse maksusoodustus? Maksusoodustus tuleb pankadele, nemad maksavad 18%. Rääkige ausalt! Inimesi sobib maksustada, iga aasta neid makse tõsta, aga pangad on meil puutumatud. See on maailmavaateline, poliitilise ideoloogia küsimus. Vähemalt nii palju võiks julgust olla, et see otse välja öelda. Ma mäletan, kuidas koalitsioon siin alati naeris, kuidas Kaja Kallas siin naeris, kui Keskerakonna fraktsioon tuli välja pangamaksu eelnõuga ja kaitses seda siin saalis. Aga kes nüüd naerab? Naeravad Läti ja Leedu, kes koguvad pangamaksu pealt tulu kokku ega tõsta inimestele makse. Täna neil majandus kasvab, meil majandus langeb.

Ütlen ausalt, päris hale on vaadata sotse, kes nüüd taovad rusikaga vastu rinda ja räägivad, et ikkagi oleks pidanud pangamaksu kehtestama, et nemad nii väga toetasid seda, tahtsid ära teha. Aga miks te siis ei teinud? Te olete valitsuses. "No kuri Reformierakond ei lubanud!" Teil lihtsalt pole selgroogu, te pole suutnud mitte ühegi oma asja eest seista selles valitsuses. Te olete valmis maksustama inimesi alates esimesest eurost ehk maksustate isegi neid, kellel pole mingit sissetulekut või kelle sissetulek on üks euro. Koalitsiooniläbirääkimistel sotsid isegi ei süvenenud sellesse, millele nad alla kirjutasid. Ma tsiteerin [artiklit sellest ajast], kui koalitsioonileping ja otsused said avalikuks: "Sotsiaaldemokraatide juht Lauri Läänemets ütles Äripäevale, et julgeolekumaksu kohta tuleks pigem küsida kommentaare rahandusministeeriumilt, aga möönis, et esimesest eurost maksustamine "vist sai tõesti kokku lepitud"." Vist sai kokku lepitud! Nüüd te täna hääletate selle poolt, milles te vist saite kokkuleppele, et maksustada meie kõige nõrgemaid ühiskonnaliikmeid, maksustada pensionäre. Pärast seda te tulete veel midagi rääkima vasaktsentrismist ja nõrgemate kaitsest! Võib-olla aitab sellest silmakirjalikkusest.

Tänase valitsuskoalitsiooni suhtumist peegeldab kõige paremini rahandusminister Jürgen Ligi. Küsisin mitu korda tema käest väga lihtsa küsimuse: kuidas inimesed, pered uuest aastast hakkama saavad? Kui on paljulapseline pere, kes elab maal, ja tõuseb uuesti käibemaks, tulumaks, aktsiisid tõusevad, rakendub automaks, kuidas nad hakkama saavad? Ja mis ma sain vastuseks? Jürgen Ligi ütles, et see, kuidas saab konkreetne pere hakkama, on kolmandajärguline – isegi mitte teisejärguline! – võrreldes sellega, kuidas saab hakkama riik. Ehk see pole oluline, kuidas inimesed hakkama saavad, sest praeguse valitsuskoalitsiooni jaoks riik ei ole inimesed.

Teate, ma tahan vaadata, kuidas teie, selle valitsuskoalitsiooni loodud riik saab hakkama. See riik, mis ei suuda valitsuskulusid kärpida, kuid lämmatab kõiki inimesi ja kõiki meie ettevõtteid maksudega. Ma tahan seda vaadata. Kas kujutate ette? Varsti sellisel riigil sellise valitsusega polegi enam kelleltki makse koguda. Ja selle vilju me juba näeme: septembrikuus laekus makse oodatust 43 miljonit eurot vähem. Neid hakkabki prognoositust järjest vähem laekuma, sest see, mida te ei suuda Exceli tabelis arvutada, on see, et inimeste toimetulek halveneb, inimeste ostuvõime väheneb, ettevõtted panevad uksed kinni, majandus langeb. Ja makse laekubki oodatust vähem.

Aga teate, mis on eriti paradoksaalne? Koalitsioon ründab sellega, et kui sa ei toeta julgeolekumaksu, siis sa ei toeta julgeolekut. Aga vähe sellest, et ministrid pole siiani suutnud kinnitada, et see raha reaalselt läheb julgeolekuks, lisaks räägitakse iga kord uut juttu. Teine oluline aspekt on see, millele pole üldse piisavalt tähelepanu pööratud: vahepeal on kasvanud kuritegevus. Kümme aastat oli kuritegevus langustrendis ja nüüd see jälle kasvab. Kasvanud on varguste ja nende inimeste hulk, kes ütlevad, et nad varastavad seetõttu, et neil ei ole muidu raha toidu ja esmatarbekaupade ostmiseks. See on tänane olukord. Ja nüüd te tahate veel käibemaksu ja tulumaksu tõsta, nimetades seda julgeolekumaksuks. Aga selle tulemusel sotsiaal-majanduslik olukord halveneb veel, vaesus ühiskonnas kasvab, vargused kasvavad veelgi, ja see on oht sisejulgeolekule. Paradoks on selles, et valitsus viib sisse julgeolekumaksu, tekitades ise sellega sisejulgeolekuriski. Rääkimata sellest, et kõigi nende maksutõusude koosmõjus, ka selle maksu tõttu, mida me praegu hakkame hääletama, väheneb ka inimeste kaitsetahe. 

Eesti Keskerakond ei toeta seda eelnõu, mis süvendab ühiskonna vaesumist, ja me hääletame selle vastu. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun! (Peeter Tali küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatav istungi juhataja! Head kolleegid! Kuulasin tähelepanelikult poliitilise vastasrinna juttu. Ega EKRE ja Keskerakond mind ülemäära ei üllatanud, seda oligi oodata, et [tuleb] nutt ja hala, kui halvasti meil läheb. Tegelikult meie rahvas ei ole kunagi nii hästi elanud kui praegu ja seda tänu sellele, et me oleme Euroopa Liidu ja NATO täieõiguslik liige. Selles vaimus, et see niimoodi edasi läheks ja ei tuleks mingisuguseid ootamatusi, on ette valmistatud ka järgmise aasta riigieelarve, mille põhilised märksõnad on: kindlus kaitses, riigi rahandus peab saama korda, me peame liikuma tasakaalu juurde ning majanduse konkurentsivõime ja majanduskasvu suunas. Kulutuste ja bürokraatia kärpimist on minu maitse jaoks liiga vähe, aga see ongi valitsusliidus olemise valu ja võlu. 

Aga nüüd julgeolekumaksu juurde. Julgeolekuolukord maailmas ei lähe mitte paremaks, pigem vastupidi. Venemaa ja Iraani kaotus Süürias – ütleme niimoodi, et pikas plaanis oli see ühe lahingu kaotus, sõda käib paraku edasi. Eesti inimeste, meie riigi ja iseseisvuse sõjaliseks kaitsmiseks suunab valitsus järgmisel neljal aastal riigikaitsesse 5,6 miljardit eurot. Lisaks sellele otsustas riigi eelarvestrateegia arutamise käigus Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide valitsus eraldada ekstra 1,6 miljardit eurot pikamaa lahinguvõime ja laiapindse riigikaitse tagamiseks. Ega enne ei olnud midagi valesti ja midagi ei ole valesti soetatud ega korraldatud, aga Eesti Kaitsevägi mõtles Eesti kaitsmise strateegia ümber. Enne me harjutasime [Eesti kaitsmist] mõttega, et kui ülekaalukas vastane tuleb ja tal õnnestub midagi okupeerida, siis me lööme ta koos liitlastega tagasi, aga õppides Ukraina sõjast, me nägime, et me ei saa lubada seda, et Vene agressor, Vene sõdurid panevad Narva elanike kallal toime samasuguseid sõjakuritegusid, nagu nad panid Irpinis ja Butšas, [kus nad] tapsid, piinasid, vägistasid ja röövisid. Sellepärast ongi lisaraha vaja, et see võime välja arendada, et vastase lahinguformatsioonid, lennuväljad ja seadmed purustada Venemaa territooriumil. Selles mõttes me mõtleme sõjaliselt nagu Iisrael, et hoida oma elanikud kaitstud ja oma taristu terve. See on minu meelest väga innovatiivne ja julge lähenemine. 

Kuhu see raha läheb? See raha läheb otse riigikaitsesse. Siin on muidugi ka parlamendi roll hoida valitsusel ja valitsusliidu ministritel silma peal, et see raha sinna tõepoolest läheks. Minul ei ole mitte mingit põhjust ei Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi ega minupärast ka Kultuuriministeeriumi eelarve [vahendite] kasutamises kahelda. Ja nüüd konkreetsemalt, mis siis juhtub. Juba järgmisel aastal ja järgmistel aastatel jõuavad Eesti relvastusse keskmaa õhutõrje [süsteemi] IRIS-T lisaraketid, lühimaa õhutõrje raketid Mistral ja Piorun, pika tegevusulatusega suurtükiväesüsteemid Caesar, K9 ja taktikalised ballistilised raketid ATACMS. See kõik on meile väga vajalik. Järgmise nelja aasta jooksul kavatseb keskvalitsus julgeolekumaksuga – plaan on, aga kuidas läheb, eks see selgub – saada 2,6 miljardit eurot, ettevõtte kasumimaksu osa sellest on pisut alla 600 miljoni euro. See on kõik solidaarsusmaks, sest julgeolekut on vaja kõigile, ka pensionäridele ja nendele, kes saavad natukene paremini hakkama, ja nendele, kellel on natukene vähem raha. Eesti riik ongi selleks loodud, et me mingisugused asjad, nagu on julgeolek, teeksime koos ära, sest üksi ei saa. Paneme sinna raha, lepime kokku ja ehitame toimiva julgeoleku üles. 

Eesti 200 on muidugi eriti tänulik Eesti ettevõtjatele ja kõigile Eesti elanikele mõistmise ja toetuse eest. Ega me siin ju mingit kultuuri arendada ei saa, kui meie territooriumil on sõda. See kõik on seotud ja selle kõige eesmärk on see, et füüsiline, kineetiline sõda mitte kunagi enam Eesti territooriumile ei jõuaks. Seepärast ei tohi me väsida ja murduda. Tuleb edasi arendada Eesti riigikaitset ja mitmekihilist õhutõrjet, mida rohkem teatakse Kalevipoja kuplina, aga samamoodi peame tähelepanu pöörama hübriidohtudele ja valeinfo levikule vastu seismisele ning tugevdama Eesti info‑, meedia‑ ja digiruumi, suurendama digi‑ ja küberkaitse võimekust. 

Mul on väga hea meel, et uus Kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo on julge mees. Ta ütles, et ta vaatab reservüksuste ettevalmistamisse tõsiselt sisse, mitte ei tee ajateenistust ümber, vaid pigem ikkagi vaatab üle reservstruktuuri ettevalmistamise. Tõsi on, et sõjapilt on muutunud. Me peame integreerima droonitõrje ja droonide kasutamise Eesti maaväe väljaõppesse rühma ja jao tasemel. Seda nüüd Kaitsevägi väga ettevõtlikult ja avatult hakkabki tegema järgmiste aastate jooksul. Ma rõhutan, et ülekaalukat vastast on võimalik lüüa ikka kõik koos kõrgtehnoloogiaga, nutikusega ja metsiku kaitsetahtega. Seda läheb meil kõigil vaja, sest paraku on talv tulekul. Seepärast Eesti 200 toetabki seda eelnõu ja ma kutsun isegi …

Aitäh!

… mitte valitsusliidu erakondi seda toetama. Tänan!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 512 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Väga lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud julgeolekumaksu seaduse eelnõu 512. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu 27, erapooletuid 0. Eelnõu 512 on seadusena vastu võetud.

Viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 513 kolmas lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Nii. Ma läheksin korra oma tooli juurde tagasi, mul jäid mõned märkmepaberid maha. Vabandust!

Aeg jookseb, jaa. On vaikusehetk.

Nii. Eelnõu 513, 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõu kolmas lugemine. Eelnõu teine lugemine toimus siin 13. novembril ja vahepeal rahanduskomisjon arutas eelnõu, selle kolmandat lugemist ette valmistades, 2., 5. ja 9. detsembril. 

Riigieelarve tulude kogumaht 2025. aastal on 17,7 miljardit eurot. Võrreldes 2024. aasta eelarvega kasvavad tulud 0,9 miljardi euro võrra ehk 5,2%. Kulude kogumaht 2025. aastal on 18,2 miljardit eurot, kasvades 2024. aastaga võrreldes 0,6 miljardit eurot ehk 3,5%. Investeeringute kogumaht on aastaga kasvanud 9,4% võrra, 0,8 miljardilt eurolt 0,9 miljardile eurole. 2025. aasta maksukoormuseks kujuneb 35,8% SKP‑st, mis on 0,7% võrra kõrgem tase kui 2024. aastal. Aga maksutase jääb Eestis ka järgmisel aastal Euroopa Liidu riikide madalama [tasemega] kolmandiku sisse. 

Mis on selle eelarve puhul kõige tähtsam? Kõige tähtsam on see, et nokk on ülespoole: juba teist aastat kasvavad tulud kiiremini kui kulud, 2025. aastal koos investeeringutega 3,8%. Majanduskasvu prognoositakse erinevalt, nominaalselt 6% või 7% kanti. 

Teine asjaolu, mida tuleb rõhutada järgmise aasta eelarve puhul, on see, et Eesti riik on [kaitstud] ja saab järjest paremini kaitstud. Riigikaitse tähtsus või riigikaitsekulude kasv sai valimistel mäekõrguse toetuse. Kulude kasv on 3,8%, seal sees on riigikaitsekulude kasv 9,3%. NATO kaitseplaanide muutus nõuab täiendavaid vahendeid ja seetõttu kehtestatakse juba järgmiseks aastaks üks osa julgeolekumaksust. Nagu meie peaminister on öelnud, järgneb maksurahu. Me võtame laenu valdavalt relvade ja laskemoona ostuks ning ka sisejulgeoleku kuludeks. Ma arvan, et keegi ei arva, et laenu võtmata jätmine nendeks otstarveteks oleks tark. Me jätkame Ukraina abistamist, kes kogu läänemaailma eest oma riigis sõda peab. 

Kolmas aspekt, mida tasub välja tuua, on sotsiaalkulud. Need kasvavad 7,6% selle üldise 3,8%‑lise kasvu sees. Kasvavad nii pensionid kui ka mitmed teised sotsiaaltoetused. Riigi kuludest moodustavad sotsiaalkulud kõige suurema osa ja riigi kulud võrrelduna SKP‑ga on 40% juures, mis on Põhjamaade tase. 

Kärpe alt on välja jäetud õpetajate palgad, sisejulgeoleku valdkond ja küberturvalisus. Kärpida ei saa ka välisvahendite arvel tehtavaid kulusid. Kui me välisvahendid Euroopa Liidule tagasi saadame või kasutamata jätame, siis selle tõttu eelarvepositsioon ei parane. Samuti ei saa kärpida riiklikke omaosalusi välisvahendite eest tehtavates projektides. 

Riigi tuludest ja kuludest võrdselt moodustavad suure osa edasiantavad kulud, näiteks tervisekindlustus, mis kantakse edasi Tervisekassasse ja muude maksutulude arvel [läheb sinna raha] veel juurdegi, füüsilise isiku tulumaks läheb pea kogu ulatuses edasi kohalikele omavalitsustele ning töötuskindlustusmaks töötukassasse.

Ardo Hanssoni analüüsi kohaselt vähenevad tööjõu‑ ja majanduskulud riigis nominaalselt 1% ja tema hinnangul on see esimene kord üle mitme aasta. See on seda suurem saavutus, et eelarve ise kasvab. 

See eelarve toetab ka konkurentsivõime kasvu. Kuigi me tõstame makse ja kogume ühiskonnalt raha eelarvesse, me siiski panustame või anname ühiskonda 2,5 korda rohkem raha ehk 0,7 miljardit eurot laenu ja 1,7 miljardit eurot välisraha. 

Meil on programmid suurtööstuse arenguks, suuremahuliseks taastuvenergia arenguks, kaitsetööstuse arendamiseks. Ministrid tutvustasid komisjonis ka oma haldusalade sisejulgeolekuprogrammi. Haridusministeeriumi eelarves on väga suur osa, 61 miljonit, [ette nähtud] eestikeelsele haridusele üleminekuks. Teadus‑ ja arenduskulud kasvavad 13%, aga ka teedeehitusele on 2025. aastal rohkem raha kui sellel aastal. Tuleb 100 miljoni euro suurune kaitsetööstuse fond ning 74 miljonit on ette nähtud elektrivõrkude tugevdamiseks ja uute liitumisvõimaluste väljaehitamiseks. 

Nüüd lähen komisjonis toimunud arutelu juurde. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oli 28. november ja selleks ajaks laekus 17 muudatusettepanekut, sealhulgas Eesti Keskerakonna fraktsioonilt 16 ja Isamaa fraktsioonilt 1 ettepanek, mis koosnes mitmest ettepanekust. Pealiskaudsel vaatlusel paistis, et Isamaa ettepanek oli seesama nii-öelda alternatiivne eelarve, mille nad esitasid 2025. aasta eelarve kohta ka enne teist lugemist. 

Rahanduskomisjon jättis Isamaa fraktsiooni muudatusettepaneku läbi vaatamata ja muudatusettepanekute loetellu kandmata, sest see ei vastanud Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse nõuetele. See üks ettepanek sisaldas kaheksat erinevat ettepanekut ja need olid esitatud koos. Näiteks oli muudatusettepanek nr 1 seotud riigieelarve ülesehitusega, aga riigieelarve ülesehitust ei saa teatavasti muuta riigieelarve endaga. Muudatusettepanekutega nr 2–6 suurendati erinevaid kulusid, aga katteallikana nähti ette keskvalitsuse kulude vähendamine. Sellist rida eelarves ei ole, aga täpsemalt ei olnud ära näidatud, missuguseid tulemusvaldkonna programmitegevuse kulusid tuleks vähendada. Vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 120 peab eelarve eelnõu kohta esitatud muudatusettepanek sisaldama muudatusega kaasnevate riigieelarve eelnõu tulude, kulude, investeeringute ja finantseerimistehingute muudatuste täpseid sõnastusi. Muudatusettepanekuga nr 8 anti Vabariigi Valitsusele korraldus riigi eelarvestrateegia uuesti kinnitada, milleks aga ei saa kohustada 2025. aasta riigieelarve seadusega, sest tegemist on Vabariigi Valitsuse dokumendiga ja see volitus on neile antud seadusega. Samuti ei ole riigieelarve seadusest tulenevalt lubatud 2025. aasta riigieelarve seadusega muuta ega kehtetuks tunnistada teisi seadusi. 

Eesti Keskerakonna fraktsioonilt laekunud muudatusettepanekud jättis rahanduskomisjon arvestamata ja neid ei toetanud ka Vabariigi Valitsus. Seega ei kuulu need täiskogus hääletamisele tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 120 lõikest 5. Ma pean ütlema, et kõik muudatusettepanekud, mis Keskerakond esitas nii selle eelnõu teisele kui ka kolmandale lugemisele, olid esitatud väga korrektselt. Aga need olid suuremahulised, kümnetes miljonites, ja allikaks oli Vabariigi Valitsuse reserv. Ma mõistan, et kõik need ettepanekud olid kindlasti head, aga Vabariigi Valitsuse reservi ei saa tühjaks kasutada veel enne eelarveaasta algust. 

Rahanduskomisjon koostöös ministeeriumiga töötas välja ühe mitmeosalise muudatusettepaneku, mis koosneb ministeeriumide valitsemisalade sisestest ja vahelistest täpsustavatest muudatustest, sealhulgas tekstiparagrahvide muudatustest. Muudatused on koostatud ministeeriumist saadud täiendava info alusel ja konkreetsed selgitused on lisatud muudatusettepanekute loetelus iga muudatuse alapunkti juurde. 

Eraldi tuleb rõhutada, et täiendatud on ka seaduse lisa tulenevalt hiljuti vastu võetud riigieelarve seaduse muudatustest. Ma arvan, et ei ole veel kuut aega möödunud sellest, kui me siin riigieelarve nii-öelda baasseadust muutsime. Ma oma praktikast küll ei mäleta, et eelarve menetluse kestel oleks eelarve esitust detailsemaks muudetud. Aga Rahandusministeeriumi finantsinfobaasid on siiski niivõrd head, et ministeerium võttis selle väljakutse vastu ja sai sellega ka hakkama. Kuigi Rahandusministeerium on saanud väga palju kriitikat, on nad tegelikult ära teeninud päris suure tunnustuse, et nad eelarve menetlemise käigus suutsid selle esitada palju detailsemal kujul. 

Uudne on selle eelarve puhul ka see, et seaduse osa koosneb eelarve esitusest kahel erineval kujul: üks on tegevusvaldkondade ja programmide kaupa ning teine on klassikalisel administratiivsel viisil ja kululiikide kaupa, nagu eelarvet esitati ka enne seda põhimõttelist muudatust, mis 2020. aastal aset leidis. Nii et tegelikult saavad nüüd klassikalise administratiivse ja kululiigipõhise ning programmipõhise eelarve austajad mõlemad vaadata oma lemmikpilti. Põhimõtteliselt peavad need olema – kuna iga arv tähendab eurot – omavahel identselt kooskõlas. Rahandusministeerium on kinnitanud, et nad seda on, seetõttu saavad tõelised gurmaanid vaadata neid mõlemaid koos.

Selle eelarve lisa, mis on tehtud administratiivsel viisil ja kululiikide jaotuse järgi, ning programmide vahel on need nii-öelda kulumudelid, mis tähendab ettevõtluses väga tuntud jääktulumeetodit, ehk neid administratiivseid kulusid on teatud jaotuse kaupa jaotatud programmide peale. Ehk see jääktulumeetod tähendab seda, et on otsesed kulud, siis on kaudsed kulud, mis jaotatakse kuluüksuste vahel ja lisatakse otsekuludele, ning siis on veel üldkulud, mis mingisuguse kaalutletud mudeli järgi jaotatakse kuluüksuste otsekuludele lisaks. Põhimõtteliselt on kahe erineva vaate esitamisega need kulumudelid või need jaotused jäigalt fikseeritud ja siis saab iga kord vaadata, kuidas kulumudelit muudetakse, kui soovitakse administratiivset kulu muuta, et kuhu see ulatub programmide lõikes. Nüüd ma läksin vist veidi liiga detailseks. 

Aa, selle muudatusettepaneku kohta ei jäta ma ütlemata veel seda, et muudatusettepanekus sisaldub ka 18 miljoni euro võrra eelarvepositsiooni paranemine, mis tekkis seetõttu, et me rahanduskomisjonis pikalt vaagisime ja otsustasime ära jätta alkoholiaktsiisi täiendava tõusu 5% 1. juulil. Värskelt on meeles: 3,5% alkoholiaktsiisist kantakse kultuurkapitalile, arvestatakse, et 630 000 eurot läheb kultuurkapitalile alkoholiaktsiisi täiendava laekumise tõttu. 

Tahan veel rõhutada, et teise lugemise arutelul tuli just siit Keskerakonna pingireast palju ette[heiteid], et midagi võiks ju ikkagi ka arvesse võtta nendest [ettepanekutest], mida siit saalist tehakse. Tõnis Lukase ettepanek rääkis Eesti Kirjanduse Seltsist, eesti raamatu aasta tähistamisest, sest möödub 500 aastat esimese eestikeelse kirjasõna avaldamisest. Ma lugesin vahepeal juurde ühest teadusartiklist, et seda teksti ennast ei ole säilinud, aga säilinud on [teated selle kohta], et katoliiklikul Saksamaal [Lüübekis] konfiskeeriti tünn, mille sees olid muu hulgas luterliku ristimisteenistuse juhendid eesti keeles. Tõsi ta on, et tänu luterluse edenemisele [tollel ajal] saame me järgmisel aastal tähistada sellist suurt sündmust nagu 500 aasta möödumist [esimese] eestikeelse [trükise ilmumisest]. Üks muudatus seetõttu ongi 150 000 euro lisamine Eesti Kirjanduse Seltsile, kes vastutab riiklikult kõikide nende pidude koordineerimise eest. 

Me muidugi hakkasime mõtlema ka 2026. aasta eelarve koostamisele ja 2025. aasta aruannete koostamisele. Tekstiparagrahvidesse on nüüd lisandunud üks uus paragrahv, § 12 "Ümberkorraldatud valitsemisalade eelarvejääkide üleandmine ja ülekandmine". Nii et me soovime näha 31. märtsiks, kuhu 2024. aasta eelarvejäägid täpselt lähevad, ning juba aprillikuus hakkame valmistuma kokkuvõteteks ja 2026. aasta eelarve koostamiseks. 

Lõpetuseks menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, see otsus oli konsensuslik, ja teine menetlusotsus oli see, et viia läbi eelnõu lõpphääletus, selle poolt oli 4 osalenut, vastu 1 ja erapooletuid ei olnud. Nüüd on tõesti kõik. 19 minutit 20‑st kasutasin ära.

Jah, olete täiesti ajas sees. Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Valitsus tõstab järgmisel aastal maksukoormust 0,7%. Tänu sellele plaanitakse tulusid suurendada 900 miljoni euro võrra. Kuidas saab kindel olla, et maksude tõustes suurenevad ka eelarve tulud? Kas ei või juhtuda nii, et hindade tõusu tõttu toodavad ettevõtted vähem ja inimesed ostavad vähem ja seetõttu väheneb ka maksude laekumine?

Jaa, põhimõtteliselt saab olla ka nii, et maksutõusude tõttu maksulaekumine väheneb. Seda me nägime mõned aastad tagasi, kui tõsteti liiga palju sedasama alkoholiaktsiisi ja inimesed sõitsid oma maksudega Lätti. Aga praegu on maksutulu laekumine prognoositud parimate finantsteadmiste kohaselt. Nominaalset majanduskasvu nähakse ka ette, loodetavasti on inflatsioon väiksem ja aasta lõpeb reaalse majanduskasvuga.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Alles hiljuti saime teada, et riigil õnnestus Operail maha müüa koos taristuga ja kogu varaga, mis seal oli. Summa oli 19 miljonit. Raudteelased ise räägivad, et see on [või]leivahind. Me ei aruta praegu, kuidas see mõjub meie julgeolekule. See on teine teema, mille kohta ka loomulikult [aru]pärimised tulevad. Aga küsimus on see, kas see 19 miljonit oli juba eelarves ette nähtud, ja kui ei olnud, kuhu see siis suunatakse, ja kas oleks võimalik seda raha vähemalt mingil määral suunata ka Eesti Raudtee ja Elroni töötajate palga tõusuks.

2025. aasta eelarvega tutvumise käigus ma ei märganud, et seda müügitulu oleks seal arvestatud, aga ma ei tea ka tehingu üksikasju. Võib-olla laekub see juba 2024. aastasse. Ma jään praegu vastuse võlgu, ma ei tea selle tehingu üksikasju.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga oluline dokument on see, mida me täna siin loeme. Suured tänud teie kiidusõnade eest, mis puudutasid Eesti Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanekuid! Kahju, et need läbi ei läinud. 

Aga teate, täna on Postimehes erinevaid artikleid ja üks artikkel puudutab Lauri Läänemetsa. Tegelikult seal lihtsalt tsiteeriti tema vastust siinsamas infotunnis. See puudutas pangamaksu. Ta ütles, et kui ikka pangamaks oleks tulnud, siis oleks väga palju maksutõuse ära jäänud. Kahju, tal on tõesti kahju. Kas teie olete selles küsimuses sama meelt mis Lauri Läänemets? 

Ja teine asi, mida ma ka tema käest küsisin: kas teie saate öelda, kas järgmine aasta läheb inimeste toimetulek paremuse poole või jäävad nad vaesemaks, nii nagu osa pangaanalüütikuid on välja toonud?

Aitäh! Ma Postimeest täna lugenud ei ole. Mul oli kõne ja ettekanne, eks ma valmistusin nendeks. Aga mis puudutab pangamaksu, siis seda on mitmeid kordi rahanduskomisjonis arutatud. Mina ise olen ka seda meelt, et pankade kasumid tulevad kõige suuremal määral ikkagi Eesti laenuvõtjate taskutest. Kui pankade kasumid jäävad pankadesse, siis nad laenatakse jälle väga suures osas Eesti kodulaenuvõtjatele, aga ka Eesti ettevõtjatele välja. Teine aspekt on Eesti puhul veel, et pangamaks kahjustaks rohkem meie kodumaiseid, kiiresti arenevaid panku. Üldiselt on selline majanduslik ja maksunduslik ettemääratus siiski väga positiivne nähtus. Ma arvan, või ma mitte ei arva, vaid tean, et Eesti inimesed ja laenuvõtjad on turuusku, suur osa portfellist on seotud euriboriga ja euribor on väga kiiresti langenud ning ka laenude tagasimaksed vähenevad juba olulisel määral. Ma arvan, et asjad liiguvad õiges suunas. 

Üks küsimus on veel see, et kui inflatsioon kõrge oli – eks rahanduskomisjoni liikmed saavad neid majanduse ülevaateid –, siis oli veel sektoreid, mis olid sama tulusad kui pangandus, aga keegi ei öelnud, et neilt peaks nende kasumi ära võtma, et see on ülemäärane. Ma arvan, et pangamaks sellisel kujul ei õigusta ennast, on ka muid väärtusi.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma pean teid parandama. Esiteks, Eestis tegutsevad Skandinaavia pangad viivad oma kasumi Eestist välja, see on kõigile teada. Nad ei laena seda edasi Eesti ettevõtetele ja inimestele. 

Aga nüüd minu küsimus. Eelarve eelnõu lähtub prognoosist, et Eestis on järgmisel aastal majanduskasv. See on väga optimistlik [prognoos], eksperdid ja ärimehed seda ei usu. Jah, Rahandusministeerium seda usub, kuid seda [prognoosi] on raske usaldada, kuna majanduskasvu lubatakse meile juba teist aastat järjest. Minu küsimus on, miks oli vaja koostada eelarve küsitava prognoosi põhjal.

Meie õigusruum näeb ette, et eelarve koostatakse Rahandusministeeriumi prognooside alusel. Kõigepealt on kevadprognoos, mis paneb paika üldised jõujooned, ja siis on suvine majandusprognoos, mis täpsustab, ja see täpsustab ka jooksva aasta eelarvet. Ega paremaid andmeid kusagilt võtta ei ole kui nendest majandusprognoosidest. Jumal hoidku selle eest, kui poliitikud ise hakkaksid otsustama, et paneme prognoosi juurde, et siis saab eelarvesse tulusid juurde, või vastupidi. Ma paremat võimalust eelarve tulude planeerimisel kui majandusprognoosi aluseks võtmine ei tea.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Selle seaduse poolt kindlasti hääletada ei saa, kuna ta on sündinud maksuralli toetusel ja inimeste [olukorra] halvenemise [hinnaga]. Ega see maksuralli pole veel lõppenud, kuigi meile seda lubati, sest hiljuti avaldatud jäätmeseaduse eelnõu toob endaga kaasa kaks täiesti uut maksu ja senise saastetasu tõusu koguni 300%. Nii et maksuralli jätkub ja me seda kindlasti ei toeta. Aga öelge palun, kuidas mõjub see seadus Eesti majanduse arengule. Milliseid majanduse ergutamise meetmeid näeb see eelarve ette?

Nagu ma ennist juba ütlesin, maksukoormuse [suhe] SKP-sse kasvab 0,7%. Kas seda saab nimetada ralliks? Ma ei teagi, millega võrrelda. Kui sõidukiirust 100 kilomeetrit [tunnis] tõsta 1 kilomeetri võrra, kas siis juba saab rallit sõita? 

Ma ennist ütlesin ka, et me kogume majandusest makse eelarvesse miljardi võrra rohkem, aga me paneme sinna kulupoole pealt ka tagasi, me katame seda 1,7 miljardi eest välisvahenditest ja 0,7 miljardi eest võtame laenu. Ehk see raha, mis maksudena majandusest välja võetakse, pannakse teiselt poolt riigi kuludena majandusse tagasi ka. Selles mõttes ongi huvitav küsimus, kui kõrgeks kujuneb inflatsioon ja kas me õhutame eelarvega majanduskasvu üksnes nominaalselt või ka reaalselt. Aga need on juba rohkem sellised filosoofilised arutelud. Seal on küsimus, kas meie kulud on liigselt seotud tarbijahinnaindeksiga: kui me ühel aastal indekseerime kulud tarbijahinnaindeksiga, siis järgmisel aastal nad sedasama tarbijahinnaindeksit tõstavad. Kui liiga suur osa eelarve kuludest on seotud tarbijahinnaindeksiga, siis see läheb nagu spiraali. Aga see on juba teine arutelu kui see, mis puudutab käesoleva aasta assigneeringuid.

Andrei Korobeinik, palun! 

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Annely, sa vastasid minu hea kolleegi küsimusele, et pangamaksu ei saa teha, sest maksukeskkonna ettemääratus on väga oluline. Kas sina rahanduskomisjoni esimehena oskad öelda, kui mitut maksu riik järgmisel aastal tõstab? Kui täpset arvu ei tea, [siis ütle,] kas üle või alla viie. Ja kuidas see korreleerub selle ettemääratusega, kas see on veel täiesti ennustatav käitumine riigi poolt või juba mitte?

Ma arvan, et neid makse on rohkem kui viis, aga suure osa puhul on see, ütleme, maksukoormuse inflatsiooniga kaasaviimine. Meil oli äsja siin [kõne all] aktsiisitõus ja ma tõin näite, et alkoholiaktsiis on selgelt elukallidusest maha jäänud ja odavat viina saab miinimumpalga eest väga palju rohkem kui veel kümmekond aastat tagasi. Mõned maksutõusud ei ole kindlasti mitte ralli, vaid inflatsioonile järeleaitamine.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Noh, te just mainisite ära, et meil tulevad head ajad, euribor langeb ja see kindlasti toob suure leevenduse. Jällegi [tsiteerin] Postimeest, sest tee mis tahad, aga täna on Postimees tipus: "Swedbank: pelgalt intressimäärade langus Eestisse majanduskasvu ei too". Teine artikkel on tehtud Kadri Paasi poolt. Ajakirjanik küsitles erinevaid pangaanalüütikuid. Tsiteerin: "Tuleval aastal jääme vaesemaks, sest hulga maksutõusude tõttu väheneb ostujõud ja halveneb toimetulek. Sellegipoolest kerkivad maksud ka 2026. aastal. "Maksuküüru kaotamise valimislubadus on juurpõhjus, miks maksud tõusevad," nentis [Bigbanki] peaökonomist Raul Eamets." Teda toetavad ökonomistid nii LHV‑st kui ka Luminori pangast. 

Sellest lähtuvalt kaks küsimust. Kas inimeste toimetulek järgmine aasta paraneb ja kas vaeseid jääb vähemaks või me muutume kõik vaeseks?

Teie aeg! 

Ja viimane küsimus: kas siis tõesti see maksuküür on nii oluline, et me kaotame selle 2026‑ndal ja siis veel tõstame … 

Aitäh!  

… erinevaid makse seoses selle kaotamisega?

Jaa, minu enda jaoks ongi kõige, ütleme, negatiivsem järgmise aasta eelarves see, et maksuküür jäi kaotamata. Kui maksuküür oleks kaotatud, siis oleks pilt täiesti teistsugune. Aga igal juhul, kui intressid alanevad, siis see toetab majanduskasvu. Mis selle lause esimene või teine pool oli, ma ei oska öelda, aga jah, minu õppejõud Tartus oli Raul Eamets ja temaga tuleb nõustuda. (Hääl saalist.) Temaga tuleb selles mõttes nõustuda, et maksuküüru kaotamine oleks tähendanud väga suurt maksualandust järgmiseks aastaks, aga nüüd on see edasi lükkunud ja sellest on tuliselt kahju.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kui varem maksid juriidilised isikud regulaarselt välja dividende, siis neile kehtis maksumäär 14%. Nüüd sellest maksumäärast loobutakse. Juriidilised isikud peavad kasumijaotuse eest maksma 22% maksu. Aga mis puudutab pankasid, siis nendel jääb avansilise tulumaksu määr soodsamaks, selleks jääb vaid 18%, nemad ei pea maksma 22%. Kuidas ikkagi nii? Üks asi on pangamaks, seda kehtestada ei soovita, räägitakse, et nemad ju maksavad avansilist tulumaksu. Aga ka sellel on soodusmäär. Kuidas nii, et ettevõtteid ja inimesi maksustatakse, viiakse maks 22%‑ni ja isegi rohkem, aga pankadele tehakse maksusoodustusi?

Pankade avansiline tulumaks 18% tähendab seda, et nad maksavad selle ära siis, kui kasum tekib, ehk siis, kui tekib klassikaline tulumaksukohustus teistes riikides. Nad maksavad enne kui teised ettevõtted ja kui nad dividendi välja võtavad, siis nad maksavad ikka 20% või 22%, nii nagu kõik ülejäänud ettevõtted, aga saavad sellest enne dividendi väljavõtmist maha arvata juba äramakstud 18%. Ma ei näe selles nagu soodustust pankadele. Pigem maksavad pangad kohe tulult avansilise tulumaksu ära. Teised ettevõtjad on saanud aastaid selle rahaga – seda pole isegi mitte piiratud –, oma väljavõtmata kasumi ja maksmata tulumaksu abil oma ettevõtteid kasvatada, mis on Eesti ettevõtluse konkurentsivõime nurgakivi nii selles mõttes, et tulumaks saab jääda ettevõttesse ja seda on võimalik kasvatada, kui ka selles mõttes, et ta muudab maksusüsteemi väga lihtsaks.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ei ole saladus, et maksutõusud mõjutavad majanduse kasvu negatiivselt ja tarbijatel väheneb vaba raha [hulk], mida nad saavad kulutada kaupadele ja teenustele. Vähenenud tarbimine võib omakorda vähendada ettevõtete müüki ja kasumit. Teiselt poolt, kui ettevõtetel tuleb rohkem makse maksta, võivad nad otsustada vähendada investeeringuid, töötajate palka või isegi teenuseid. Ettevõtted, eriti eksportivad firmad, võivad hakata otsima [väiksema] maksukoormusega piirkondi, mis kahjustab riigi majandust ja vähendab töökohtade arvu. Miks te olete valinud selle tee ja maksuralli?

Nagu ma juba ütlesin härra Arhipovile, ma ei arva, et 0,7 protsendipunkti võrra maksukoormuse kasvatamine oleks eriline ralli. Tõepoolest, maksutõusud majandust jahutavad, see on täiesti selge, ja me tõepoolest kogume miljard eurot rohkem makse järgmise aasta eelarveprognoosi kohaselt, aga me teisest küljest paneme majandusse 2,5 korda rohkem raha sisse. Eelarve on suur ja mahukas dokument, seal on mitmeid aspekte ja erinevad aspektid üksteist teatud maani tasakaalustavad. Aga majandus on alati emotsionaalne. See, mis tujuga ja missuguste lootustega tulevikku vaadatakse, suunab ka käitumist. Arvud kogu majandust lõpuni ei kirjelda.

Andrei Korobeinik, palun! 

Aitäh! Jah, ma olen nõus sellega, et maksuralli ei ole võib-olla tõesti kõige parem termin. See, mida valitsus korraldab, on pigem selline maksuorgia, sest [muudetakse] hästi paljusid erinevaid makse ja mingit süsteemi ei ole, aga maksuralli on ikkagi mingi süsteemne tegevus.  

Mul on küsimus Anastassia küsimuse jätkuks. Sa kirjeldasid väga hästi, kuidas pangad maksavad avansilist maksu ja kuidas nad maksavad tavalist dividendimaksu. Aga firmadel oli avansilise maksu võimalus või see viimaseid päevi veel on. Selle võtab valitsus ära, ta tõstab omakorda tulumaksu ja paneb veel firmadele kasumimaksu peale. Küll aga jääb pankadele võimalus soodushinnaga raha välja võtta. Selles oli küsimus. Miks jäi pankadele see 8% maksusoodustust? Kas sa oskad kirjeldada, mis see seisukoht oli – no ilmselt mitte koalitsiooni, vaid valitsuse seisukoht –, miks otsustati pankadele see soodustus jätta?

Teie aeg!

Ma ei mõista seda, kuidas see on soodustus. Kui pank teenib näiteks 100 miljonit eurot kasumit, siis ta maksab sealt kohe ära 18 miljonit, ja kui ta võtab ülejäänu välja, siis ta maksab juurde selle vahe ja ta maksab ikkagi kogu dividendilt tulumaksu 20% või 22%, sõltuvalt sellest, millal ta seda võtab, ainult ta saab niimoodi arvestatud tulumaksust maha arvata selle, mille ta juba ära maksis siis, kui see kasum tekkis. Ma nagu ei näe seda soodustust. 

Aga te ilmselt peate silmas, miks me kaotasime selle regulaarse dividendi 14%‑lise soodustuse. Miks see üldse oli, see tekitab minus küsimusi. Ma arvan, et see tekkis siis, kui Sester oli rahandusminister. Aga ma ei ole neid argumente üles otsinud, miks tehti see soodusmäär püsivatele dividendivõtjatele. Selline [soodustus] tegelikult kallutab inimesi mitte maksma väikeses ettevõttes endale palka, vaid võtma dividende. Dividendidest elamine on maksunduslikult niikuinii väga palju soodsam, kui palgast tuleb ka sotsiaal‑ ja haiguskindlustusmaksu palju rohkem maksta. Ma ausalt öeldes lihtsalt ei tea, mis olid selle 14%‑lise soodusmäära põhjendused. Küllap seal oli põhjendusi, ma ei tea neid lihtsalt.

Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale.

Me peame protseduuriliselt ühe asja ära klaarima. Lihtsalt tahan küsida, kuidas me selle istungi ja selle eelarve lugemisega saame edasi minna. Postimehes on selgelt tsiteeritud Bigbanki peaökonomisti Raul Eametsa, kes on selgelt välja öelnud, et maksuküüru kaotamise valimislubadus on juurpõhjus, miks maksud tõusevad, aga ettekandja räägib, vastupidi, et ta on täiesti [Eametsaga] nõus selles mõttes, et maksuküüru oleks pidanud tõesti juba ära kaotama, mis tähendab, et see ongi see juurpõhjus, miks praegu maksud tõusevad. Ma päris hästi ei saanud aru, kas ikkagi ettekandja on Raul Eametsa väitega päri või ei ole. Mina ei saa niimoodi edasi minna, kui see ei ole täpselt selge. 

Lisaks sellele tuleb veel üks asi ära klaarida. Ma väga ootan teie arvamust. Praegu on Eesti pankade omakapitali tootlus kaks korda kõrgem kui Skandinaavias, omakapitali tootlus on 20%. Baasintress on Soomes 0,66% ja meil on see 1,5–3,5%, kui inimene tahab minna laenu võtma, pluss euribor. Ja siis räägitakse, et huvitav, kuidas ikkagi see pangamaks mõjutab neid pankasid, kes teenivad omakapitali pealt tunduvalt rohkem tulu ja samamoodi inimeste intressi pealt, baasintressi pealt. Mina ei tea, kuidas sellise asjaga edasi minna. Mis teie arvate?

Aitäh küsimuse eest! Protseduurika oli siin nüüd küll natuke teistmoodi. Protseduuriliselt ma ei oska vastata, mida ettekandja arvab. Kõik need arutelud jäid komisjoni.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Vahetult enne seda, kui Kaja Kallas sai kätte oma kõrge koha Euroopa Komisjonis, kirjutas ta mitte kellegagi arutamata ja Riigikogust luba küsimata täiesti ainuisikuliselt alla koostööleppele Eesti ja Ukraina vahel, millega Eesti võttis kohustuse igal aastal 0,25% SKP‑st – see on siis [100] miljonit aastas ja nii kümme aastat järjest, kokku miljard Eesti maksumaksja raha – suunata täiesti ilma tingimusteta Ukrainasse. 100 miljonit on 2025. aasta eelarves juba ilusti kingipakki pakitud ja pael peale seotud, ma ise nägin seda. Aga näiteks Vana-Vigala kooli lahtihoidmine maksab 1,8 miljonit aastas ja selleks Eesti riigil raha ei ole. Me saaksime selle ühe aasta raha eest hoida 50 aastat Vana-Vigala kooli lahti. Meil endal on tegelikult väga-väga seda raha vaja, seda enam, et Eesti on Ukrainat aidanud viisil või teisel väga-väga palju ja suur osa ka meie riigieelarve puudujäägist ja maksutõusudest on ju tegelikult sellest tingitud. Kas te ei ole kordagi mõelnud, et äkki astuks sellest kokkuleppest välja ja seaks poliitilised prioriteedid nii – eriti praegu, kui seda abiraha on sinna nii palju läinud –, hoiaks vähemalt niigi palju kokku …

Teie aeg! 

… et see miljard kümne aasta jooksul kulutataks Eesti inimeste ja nende vajaduste peale?

Ma arvan, et Ukraina toetamist me võiksime siin saalis arutada eraldi küll. Vana-Vigala kool on muidugi ka minu väga nõrk koht, kuna minu onutütar ja tema abikaasa on terve oma tööelu seal õpetanud. Aga riigieelarve seob ju mitmekümne tuhande inimese töökohad ühtsesse tervikusse, sealt [ei saa] niimoodi ükshaaval ühte või teist välja tõmmata. Võrrelda Ukraina toetamist ja ühte Eesti kutsehariduskeskust – võib-olla need ei ole võrreldavad suurused. Siiski ma möönan, et Ukraina abistamine kui selline vajab täiskogus eraldi arutelu ja see tuleks korraldada. See on suur teema.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui maksutõusud tulevad suurtes kogustes või liiga järsult, tekitab see majanduses ebakindlust ja langetab usaldust. Kui ettevõtjad teavad, et maksukoormus suureneb ja meie maksud on suuremad võrreldes [maksudega] teistes riikides, võivad nad hakata vältima investeeringuid. Viimasel ajal me räägime palju sellest, et tuleb meelitada uusi ettevõtteid näiteks Ida-Virumaale. Kas teie arvates antud riigieelarve ja viimased maksutõusud soosivad seda või me võime saada vastupidise tulemuse?

Jaa, kõik need aspektid, mis te välja tõite, on väga õiged. Eesti oma konkurentsivõime hoidmisel ja häälestamisel jälgib loomulikult teiste riikide andmeid mitme vaatenurga alt. Eelarve mõistes võrreldakse [andmeid] COFOG‑kululiigituste põhjal, samuti me võrdleme OECD riikide maksusüsteeme, neid OECD riike on 44. Üks mõttekoda, kelle kodu on Ameerika Ühendriikides, ütleb, et Eesti maksusüsteem on maailma kõige konkurentsivõimelisem. Ma arvan, et seal on ikkagi oluline meie ettevõtte tulumaks. Me jälgime ka teiste Euroopa Liidu riikide maksutaset. Selle 35,8%‑ga me hoiame oma maksutaset Euroopa Liidu riikide [maksutasemete] madalama kolmandiku sees. Nii et suhteliselt madal maksutase võrreldes teiste riikide [tasemetega] ja konkurentsivõimeline maksusüsteem. Kuigi maksumuudatused ei ole kunagi head ja ei tee konkurentsivõimele head, me siiski jälgime, et me peaksime nendega piiri ja Eesti püsiks konkurentsivõimelise investeerimissihtkohana välis‑ ja rahvusvahelistele ettevõtetele. Aitäh! See oli väga hea küsimus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et te nõustute selle väitega, et kui autojuht sõidab libedal teel suure kiirusega, kasutab valesid juhtimisvõtteid ja ühel hetkel leiab, et auto on kraavi lennanud, siis ei ole mõtet süüdistada seda, et piduripedaal oli vales asendis või raadio mängis liiga kõvasti või istme asend oli vale. Küsimus on ikkagi selles, mismoodi autot juhitakse, tähtsad on juhtimisvõtted. Ma arvan, et te nõustute sellega. Väga hea, te noogutate. Seesama asi kajastub hästi ka riigijuhtimises. Kui jäetakse kõrvale elementaarsed maksude aluspõhimõtted, eiratakse tegelikult majandusteadlaste nõuandeid, siis on tulemuseks sisuliselt sama asi: Eesti majandus on kraavis. Kas te nõustute selle väitega?

Ma arvan, et Eesti majandus ei ole kraavis. Me oleme suurematest vapustustest läbi [tulemas] ja jalad on põhjas. Viimased, oktoobrikuu ekspordinäitajad olid ju väga head. Eksport vaikselt kasvab ja majandus elavneb. Me ei ole mitte kraavis, vaid oleme kraavist välja ronimas.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma esmalt tsiteerin teid, ja et mitte eksida, võtsin selle lõigu stenogrammist. Te ütlesite: "Me võtame laenu valdavalt relvade ja laskemoona ostuks ning ka sisejulgeoleku kuludeks. Ma arvan, et keegi ei arva, et laenu võtmata jätmine nendeks otstarveteks oleks tark. Me jätkame Ukraina abistamist, kes kogu läänemaailma eest oma riigis sõda peab." 

Kas te saate öelda, mis oleks kogusumma, mis kulub koos laenu ja julgeolekumaksuga kaitsekuludeks? Kas see läheb meie oma kaitsekuludeks või lähebki kogu see summa Ukrainale? Teie väljendusest jäi nagu mulje, et kõik see, mis me laenuna võtame, läheb Ukraina kaitsekuludeks.

Kui selline mulje jäi, siis [ütlen, et] ma nii ei mõelnud. Suur tänu, et te sellele tähelepanu juhtisite! 

Kaitsekulusid saab hinnata erinevate meetodite järgi. Üks on see, millega Euroopa Liidus võrreldakse [kulusid] tegevusvaldkondade kaupa, nii-öelda COFOG, ja on ka NATO definitsioon, mis sellest veidi erineb. Kolmas vaatenurk on veel: Kaitseministeeriumi eelarve kulude ja investeeringute mahud kokku.

Kaitsekulud NATO meetodi järgi on 1 miljard 397 miljonit. Suveprognoosi järgi on selle osakaal SKP‑s 3,3%. Nii. Riigikaitsekulu COFOG‑meetodi järgi on 1 miljard 465 miljonit ja osakaal SKP‑s suveprognoosi järgi on 3,5%. Kaitseministeeriumi valitsemisala kulud ja investeeringud kokku on 1 miljard 713 miljonit. Erinevad lepingud sätestavad erinevad tingimused, mis kaitsekulude sisse lähevad. Kui vaadata Kaitseministeeriumi valitsemisala – 1 miljard 713 miljonit, me võtame laenu 700 miljonit –, siis need summad ja kasvud on märkimisväärsed. Samamoodi protsentuaalselt: COFOG‑i järgi on see 3,5% SKP‑st. Kui näppude peal arvutada, siis SKP suurus on kusagil 40 miljardit ja 3,5% sellest on mingisugune 3 × 400 ja pool … Issand jumal, ma ei hakka peast arvutama. Ühesõnaga, jah. Kui vaadata seda, et me NATO lepingupartnerina oleme lubanud, et kaitsekulud hoiame 2% peal, aga tegelikult hoiame neid 3,5% peal, siis see vahe ongi 600 miljonit. See on üsna samas suurusjärgus kui võetav laen. Suurusjärk on sama, sõltub veidi metoodikast. Muidugi [tuleb vaadata] ka seda, millal need kulud tekivad. Kui te mäletate, siis eelmise aasta majandusaasta aruande kinnitamisel oli kas 100‑miljoniline või 200‑miljoniline kulu, ja kas see kaup osteti ja oli kohal enne aasta lõppu või mitte – seal on sellised, ütleme, arvutustehnilised ja metoodilised muudatused, mida elu ise esile toob. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh veel kord sõna andmast! Aitäh sulle, Annely! Lõpuks ometi suutis keegi välja öelda, et Ukraina abistamine peaks saama suuremat tähelepanu ja see tuleks teha laiema diskussiooni osaks, mitte nii, [nagu oli,] et selle [abistamise] käigus lihtsalt maksti Eesti rahva arvelt vaikimisi kinni ühe inimese kõrge koht Euroopas, kes sai ringi käia ja endale vastu rinda taguda, kui suur Ukraina abistaja tema on. 

Ja sellest 100 miljonist: see on tegelikult maksumaksja raha, see on riigieelarves kulupoolel. Sa ütlesid, et selles kontekstis ei ole õige rääkida ühest koolist, ühest maakoolist või kutsekoolist või kutseharidusest üldse. Tegelikult ei ole see niimoodi. 100 miljonit puhast raha jääks Eestisse ja seda saaks kasutada Eestis, Eesti inimeste heaks. 100 miljonit on pool automaksust, 100 miljoniga saaks lahti hoida maakoole, ei peaks tõstma arstivisiiditasu, ei peaks lapsega kodus olevatelt emadelt ära võtma haigekassakaarti, ei peaks suurperedelt raha ära võtma, ei peaks käibemaksu tõstma ja nii edasi ja nii edasi. Selle 100 miljoni sisse mahuks tegelikult väga palju. 

Teie aeg!  

Lisaks, see raha jääks Eestisse ja turgutaks meie majandust. See oleks tegelikult ju mõistlik. 

Kaja Kallas tegi ikkagi suurepärast, lihtsalt suurepärast tööd Euroopa ja NATO riikide konsolideerimisel Ukraina kaitseks. Ma arvan, et tunnustus selle eest on ka tema nimetamine Euroopa Liidu kõrgeks välisesindajaks. See on väga suur tunnustus tervele Eestile ja kõrgeim ametikoht, mida eestlane maailmapoliitikas on täitnud. Eesti huvides on, et teised panustaksid sama palju kui meie. See on sügavalt Eesti huvides, sest Eesti majandus on väike. [Ma loodan, et] ma nüüd ütlen õigesti, et Eesti majanduse maht on 0,12% Euroopa Liidu majanduse [mahust], NATO [riikidega võrreldes] isegi veelgi väiksem. Seetõttu ma arvan, et see poliitika, mida Kaja Kallase juhitud valitsus tegi, ja kõik need avaldused, mida ka meie siin Riigikogus oleme üksmeelselt Ukraina toetuseks vastu võtnud, on vähim, mida me oleme teha saanud. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eesti sõjaline abi Ukrainale ulatub juba 542 miljoni euroni. Lisaks maksab Eesti igal aastal Ukrainale 100 miljonit. Igal aastal. Lisaks osaleb Eesti Ukraina taastamises ehk ülesehitamises Žõtomõri oblastis, panustab Ukraina energiavarustuse tagamisse energiaseadmete andmisega ja annab veel 400 000 eurot Ukraina energiatoetusfondi. Raha on nagu raba, aga meie inimestele räägiti, kuidas eelarves raha ei ole ja seetõttu on vaja oma rahvast maksudega koormata, ettevõtlus hävitada, inimesed vaeseks kurnata, kodustelt emadelt raha ära võtta, peretoetusi vähendada. Ma võin jäädagi loetlema. Kas teil piinlik pole oma rahva ees? Iga riigi esmane kohustus on seista oma inimeste eest, oma riigi eest, mitte maksta eelarve tühjaks teiste jaoks.

Ei, mul ei ole vähimalgi määral piinlik. Ma juhin tähelepanu, et me ise Eestis saame välisabi 1,7 miljardit eurot. Seda on kordades rohkem sellest, kui palju me oleme Ukrainat abistanud. Ukraina ise kulutab minu teada 60% oma SKP‑st oma riigi kaitsmisele, ja mitte üksnes oma riigi kaitsmisele, vaid kogu läänemaailma, lääneliku demokraatia kaitsmisele. Ma olen uhke, et Eesti Ukrainat aitab, ja ma ei pea seda suureks koormuseks, kuna me ise saame väga palju rohkem välisabi. (Küsiv hääl saalist.) Eelarves. Võtke eelarve lahti ja hakake järjest vaatama. (Hääl saalist.) Jõuab Eesti inimesteni!

Kalle Grünthal, palun!

Minu küsimuse peale, kas te nõustute selle väitega, et Eesti majandus on sisuliselt kraavis nagu purjus autojuht, vastasite, et ei, Eesti majandus ei ole kraavis, et näete, ekspordinumbrid suurenevad. Lugupeetud ettekandja Annely Akkermann! Vaadake, asi on selles, et kui me vaatame Euroopa statistilisi näitajaid, siis [me näeme, et] me oleme punane latern, kõige kehvema elatus[tasemega], kõige suuremate maksudega. Aga te jätkate sama teooriat. Sisuliselt on Eesti majandus kraavis ja kui te seda ei näe, siis olete kas pimedusega löödud või pimeduse jüngrite teenistuses. 

Ma küsin teie käest sellist asja. Peeter Tali Eesti 200 esindajana ütles, et Eesti rahvas ei ole kunagi nii hästi elanud kui praegu. Kas te olete sama meelt nagu Peeter Tali, et Eesti rahvas ei ole kunagi nii hästi elanud kui praegu?

Ma pean ütlema, et isegi mu vanaema, kes elas 94‑aastaseks ja oma viimased aastad elas taastatud Eesti Vabariigis, kus ta sai elada 24 aastat, kogu selle aja rääkis, et Eestis ei ole kunagi nii hästi elatud kui nüüd Eesti Vabariigis. (Hääl saalist: "Mis teie ise arvate?") Ma nõustun igati oma vanaemaga. Seesama vanaema õpetas mulle ka seda, et mitte kunagi ei tohi mitte kedagi solvata. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Tähendab, mul on selline teema, et mul oli konkreetne küsimus: kas te nõustute sellega, mida ütles Peeter Tali, et Eestis pole inimesed kunagi nii hästi elanud? Ma tahtsin teada ettekandja arvamust selle kohta, aga mitte tema vanaema arvamust. Kuna ettekandja ei vastanud mu küsimusele, äkki te palute, et ta ikkagi vastaks minu küsimusele.

Jah …

Vabandust, ettekandja, see oli küsimus juhatajale! Kui te järgmise vastuse suudate siduda vastusega Kalle Grünthalile, siis saate seda teha. Aga mina ei oska vastata ettekandja eest, kas ta vastas oma sõnadega või tuli tema vastus läbi tema esivanemate sõnade.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Maksud tõusevad Eestis rekordilistele kõrgustele, aga eelarves pudeneb see raha kuidagi ära ja ei saa aru, kuhu ja milleks see läheb. Eelarvel mingisugust selget sihti ja prioriteeti ei ole. 

Aga minu konkreetne küsimus tuleneb eelnevatest eelarve lugemistest, kui ma ei saanud vastust. Te vist ka mäletate, et ma küsisin ühistranspordi kohta teie käest ka teisel lugemisel. Te ei osanud vastata, ütlesite, et kolmandaks lugemiseks leitakse lahendus. Täna infotunnis minister Läänemets ütles, et raha on järgmiseks aastaks leitud, ärge muretsege, piisavalt raha on olemas. Mina nüüd küsin, kui palju leiti teise ja kolmanda lugemise vahepeal raha ühistranspordi toetuseks järgmisel aastal ja millise rea pealt on võimalik seda lugeda, kui palju seda on ja millise rea peal. Palun öelge. Te ka ise ütlesite teisel lugemisel, et selles selgust ei ole – vaadake stenogrammi – ja kolmandaks lugemiseks saab asi selgeks. Nüüd ma siis küsin.

Mina ei märganud [eelnõu] lugedes neid muudatusettepanekuid. Võib-olla nad on siin, aga ma ei märganud neid. (Lehitseb pabereid.) Teadus‑ ja arendustegevus, põllukultuuride väetamine. Ma ei näe, et teise ja kolmanda lugemise vahel oleks eraldis ühistranspordile Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas kasvanud, on täpne vastus. 

Te ütlesite ka, et eelarveraha pudiseb laiali, et pole nagu selget visiooni. Te vist ei olnud saalis, kui ma ütlesin, et eelisvaldkonnad paistavad hästi välja. (Telefon heliseb.) Püha jumal, kas keegi saaks mu telefoni suurest saalist välja visata? Kulud kasvavad 3,8%, aga nende sees kasvavad kaitsekulud 9,3%. Üks prioriteet on kaitsekulude kasvatamine, riigikaitse. Teine on see, et nende kulude 3,8%‑lise kasvu sees kasvavad sotsiaalkulud 7,6% ja nende sotsiaalkulude hulgas on kõige suurem pensionikulude kasv. 

Ma kasutan ka juhust, et vastata Kalle Grünthalile. Sarnaselt minu vanaemaga, kes elas 94‑aastaseks, on Peeter Tali vanem kui mina, kes ma olen esialgu 52. Nad olid ja on vanemad, nende elukogemus oli ja on pikem ja ma olen nendega samal arvamusel. Ka minu arvates ei ole Eestis kunagi elatud nii hästi kui praegu. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma ikkagi jätkan seda teemat. Te lähete natuke sinna Kaja Kallase rööbastesse. Tema armastas ka meile rääkida, et küll ikka tsaariajal oli elu vilets ja praegu on ikka päris hästi. Kas te olete minuga nõus, et tegelikult on Eestis suhteliselt väike seltskond praegu neid, kes võivad öelda, et kunagi varem ei ole nii hästi elatud, aga suuremal osal inimestest on elu läinud viimastel aastatel oluliselt keerulisemaks ja kulukamaks ning suuremad ja raskemad majanduslikud mured seisavad alles ees sellesama eelarve tõttu, mille te täna vastu võtate ja millega põlistatakse kõik maksutõusud? Mulle tundub, et ikkagi ainult väike osa inimestest elab praegu nii hästi nagu ei kunagi varem. Kas te olete minuga nõus või te ikkagi jääte enda juurde, et terve Eesti elab paremini kui kunagi varem?

See on hästi isikliku tunnetuse küsimus ka. Aga sealkandis, kus mina palju ringi liigun, on üsna suur osa elanikkonnast pensionärid ja nemad ei kurda, minu tutvusringkonda [kuuluvad inimesed ei kurda]. Aga ma elan ka maal. (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.) Ma elan ka maal, Kihnus, tööst vabal ajal. Seal on inimestel hobid, neil on aiad, viljapuuaiad, peenrad. Ma saan aru, et see teeb kangesti nalja. (Hääled saalist.) See teeb kangesti nalja, aga pensionid on kasvanud 7–8% aastas ja lihtsad Kihnu pensionärid tulevad sellega välja. Samuti on kasvanud palgad, 6–10% keskmiselt. Keskmine palk on kasvanud, see on üle 2000 euro, ka palgakasv on olnud päris suur. Tõsi on see, et mitte kõikide palk ei ole kasvanud, aga seetõttu ei saagi keskmise inimese järgi hinnata igat inimest eraldi. Iga inimese hakkamasaamine, enesetunne ja tervis [sõltub] konkreetse inimese elukorraldusest. Seetõttu ma leian, et ei saa küsida, kas teie arvates läheb inimestel hästi või halvasti. Mõnel läheb hästi, mõnel halvasti.

Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetud istungi juhataja! Väga oluline küsimus. Eelmisele küsimusele, mis puudutas seda, kuidas me saaksime istungiga edasi minna, me väga konstruktiivset vastust saanud. Aga kuidas teie suhtute? Kas praegu oli kuidagi ettekandja poolt selline ekstrasensiilming välja tulemas? Ta sisendas meile, et Eesti rahvas elab tunduvalt paremini kui kunagi varem. Mis te arvate, kas selline väljaütlemine mõjutab ka kuidagi sellisel viisil, et neil inimestel, kel parasjagu midagi süüa ei ole, see täidab kõhtu? Mis me selle teadmisega peale hakkame, kui meile öeldakse siin mitmeid-mitmeid kordi, et Eesti inimeste elu on tunduvalt parem kui kunagi varem? Mis me selle teadmisega peale hakkame? Kas see kuidagi väljendub meil majanduslikult ka? Kas nüüd homsest päevast läheb majandus paremaks või kuidas teie seda olukorda hindate?

Protseduurikaga on küll jälle natuke kaugele mindud, aga ma arvan, et ettekandja väljendas enda arvamust, kuid mingit osa sellest räägiti ka kindlasti komisjonis. Neid isiklikke kogemusi on siin ennegi välja toodud. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja. Hea ettekandja! Kaja Kallas ka siin rääkis, kuidas tema pensionäridest vanemad abi ei vaja ja elavad hästi. See teie jutt, et Eestis pole kunagi nii hästi elatud kui praegu, kuulub müstikasarja. Mis te ise arvate – te ütlesite, et see on tunnetuse küsimus –, mida siis tunnevad need vaesusesse või vaesuspiirile langenud inimesed? 

Teise küsimusena küsin seda. Väitsite, et me saame välisabi 1,7 miljardit. Tahaks teada, kuhu see 1,7 miljardit siis läheb. Selge on see, et meie inimesteni see ei jõua, sest vaesusesse langenud inimeste ja perede arv aina suureneb.

Nii et kaks küsimust. Mida te arvate, mida vaesusesse või vaesuspiirile langenud inimesed tunnevad, kui me pole iial elanud paremini kui praegu? Ja kuhu see 1,7 miljardit läks?

Kuhu kulub 1,7 miljardit välisvahendeid, seda te saate lugeda eelarvest. Selle kohta on eraldi selgitused. Näiteks selles eelarvepildi lisas on üks veerg: välistoetus koos riigieelarvelise kaasfinantseeringuga. Need [summad] on siin sees. Neid ridu on palju. Ma kuritarvitaks siin neid ette lugedes nende inimeste aega, kes ise lugeda oskavad ja tahavad. 

Mida ma ütlesin raskustes inimeste kohta? Ma ütlesin, et sotsiaalkulud kasvavad eelarve sees rohkem kui kulud üldiselt. Eelarvekulud kasvavad 3,8%, aga sotsiaalkulud kasvavad 7,6%. Ma ei ole öelnud, et kõigil inimestel läheb hästi. Ärge rebige seda [kontekstist] välja. Ma ütlesin, et on inimesi, kellel läheb hästi, ja on inimesi, kellel ei lähe nii hästi. Iga inimene on isiksus oma probleemidega, oma sissetulekuga, oma tervisega, oma meeleoluga, oma perekonnaga ja tugisüsteemiga. Mõnel läheb halvasti, mõnel läheb hästi.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma võib-olla laiendan seda küsimust. Ma küsin teie kui rahanduskomisjoni juhi vaadet: kas Eesti inimestel läheb paremini kui kunagi varem või ei lähe? 

Teine asi ka. Te aiamaadest juba rääkisite, aga mida te soovitaksite inimestele, kellel võib-olla ei lähe nii hästi? Mida nemad peaksid ette võtma? 

Kaks küsimust. Üks on teie kui rahanduskomisjoni juhi vaade, kuidas Eestis inimestel keskmiselt läheb. Kas läheb paremini kui kunagi varem või tegelikult ei lähe asjad nii hästi, kui võiks? Mis see teie vaade on? Teine pool on toimetulek. Mida te soovitate inimestele, kellel praegu tõesti ei lähe hästi valitsuse halbade otsuste ja väga lühinägeliku majanduspoliitika tõttu? Mida te soovitate nendele inimestele, kuidas oma toimetulekut parandada?

Minu kui rahanduskomisjoni esimehe vaade lähtub eelarvest. Eelarves sotsiaalkulud kasvavad 7,6% ja nendega toetatakse inimesi, kes vajavad abi. See on rahanduskomisjoni esimehe vaade. Peaaegu pool maksutulust kasutatakse sotsiaalkuludeks, suurusjärgus.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud rahanduskomisjoni esimees! Kui sotsiaalkulud kasvavad, siis see tähendab, et inimestel läheb ju väga halvasti, sest tuleb sotsiaalkulusid kasvatada, et neid toetada. 

Mul on aga hoopis teine küsimus. Kuidas sina suhtud sellesse? Siin küsiti ühistranspordi kohta. Nagu regionaal‑ ja põllumajandusminister on väljendanud, viimane number oli 46 miljonit, mis tal puudu on. Aga kui ma vaatan riigieelarvet, siis [näen] Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi kärpeplaanis 6 miljonit ühistranspordi real: kärpida ühistranspordi rahastamist 6 miljoni võrra. Samas küsib ta 46 miljonit eurot lisaraha, mida riigieelarves ei ole. Kuidas me peaks nüüd sotsiaaldemokraadist ministrist [aru saama], kui ta kärbib seda kohta, kus tegelikult raha on puudu, lootuses, ma ei tea, et see lihtsalt kuskilt valitsuse reservist kinni makstakse? 

Teie aeg!

Seda me arutasime teise lugemise ettevalmistamisel. Mul ei ole selle kohta rohkem infot. Ma arvan, et te saite vastuse ministri enda käest ka.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Akkermann! On muret tekitav, et järgmisel aastal, Reformierakonna maksuaastal, saab Eesti kümme uut maksu või maksutõusu konsolideeritud mahus üle miljardi euro. Samal ajal efektiivsed valitsemiskulud tegelikult ei kahane, võrreldes 2024. aastaga. Võrreldes 2024. aastaga Kaitseministeeriumi eelarves kaitseotstarbelise erivarustuse [soetamise] rida, mille alusel soetatakse moona, kahetsusväärselt väheneb 96 miljonit eurot. 

Kuid minu küsimus on selline. Milline on tegelikkuses nii maksutõusude kui ka nendega kaasneva hinnatõusu reaalmajanduslik tagajärg, mis puudutab keskmist palka teenivat inimest ja keskmist pensioni saavat pensionäri? Kui palju nende inimeste reaalsissetulek kahaneb seoses nende maksutõusude ja sellega kaasneva hinnatõusuga?

Sõltub tarbimisharjumustest. Kes suitsu ei tee ja alkoholi ei joo, seda näiteks ei puuduta alkoholi‑ ja tubakaaktsiisi tõus ega ka nende kaubaartiklite käibemaksu tõus. Tõsi, see jagunebki väga erinevalt. Ühest küljest korjame majandusest maksudega miljardi välja, teisest küljest paneme 2,5 miljardit välisabi ja laenudena juurde. See mõjutab igat inimest isemoodi. Ma ei taha siin rääkida keskmisest inimesest ega üldse kellestki [eraldi].

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma küsiksin siis niipidi. Nende kümne maksu tõttu on toidukauplusekettide omanikud väitnud, et 1. juulist on Eesti Taani järel kõige kõrgemate toiduhindadega riik Euroopas. Kui palju ikkagi maksud tegelikult seda keskmise pensioni või keskmise palga saajat – keskmist palka või alla selle saavaid inimesi on 60% ja alla keskmise pensioni saajaid on ka umbes samas suurusjärgus – füüsiliselt mõjutavad?

Ütlen veel kord, et see sõltub konkreetse inimese tarbimisharjumustest ja tema elukohast, eluruumide suurusest, sellest, kas ta joob, kas ta suitsetab, kas tal on auto või tal ei ole autot. Ma ei julge keskmist inimest välja mõelda ja tema käitumist prognoosima hakata. Aga tõsi on see, et me kogume maksudena rohkem kokku, 0,7% SKP‑st, see on 1 miljard eurot. See jaguneb tõesti kümne maksu vahel, mis tähendab, et see jaguneb õhukeselt erinevatele eluaspektidele, erinevatele elumudelitele ja tarbimiskäitumistele, see ei pane ühte inimest loodetavasti väga suure löögi alla.

Urmas Reinsalu, palun!

Aga miks te ütlete, et te ei pane inimest löögi alla? Vaadake, teie maksupoliitika lööb kõige valusamalt just nimelt väiksema sissetulekuga inimeste pihta. See tähendab lastega perede pihta, kus on leibkonna kohta vähem ülalpidajaid, see tähendab eakate inimese pihta, kes elavad pensionipäevast pensionipäevani, see tähendab inimeste pihta maapiirkondades, kus keskmise palga tase on suhteliselt madalam kui linnades. Ma võin teile öelda vastuse. Ma ei saa aru, miks te keeldute ignorantselt enda poliitika tagajärgedele otsa vaatamast. Keskmist palka teeniv inimene kaotab järgmisel aastal nende maksutõusude ja sellest tuleneva hinnatõusu tõttu ühe kuu netosissetuleku. See on reaalmõju. See, kas keegi teeb suitsu või kas kellelgi on sõiduauto või kaks sõiduautot, on kõrvaline. 

Ma küsin siis konkreetselt tuludetsiilide lõikes: kui palju netopositsioonis kõige madalam tuludetsiil täiendavalt protsendiosana maksustub nende kaudsete maksude realiseerimise tulemusena?

Nii. Eelarve kolmanda lugemise dokumendi koosseisus seda tuludetsiili ei ole ja ma peast seda teile öelda ei oska, ei mäleta, kuigi need [andmed] rahanduskomisjoni liikmetele saadeti. Ma arvan, et Aivar Kokk oma kõnes saab selle välja tuua. Ma lihtsalt ei tea seda, mul ei ole seda kaasas.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eelmisel aastal, 2023. aastal, maksti taastuvenergia tootjatele ligi 75,6 miljonit eurot. Kui palju on järgmisel aastal plaanis taastuvenergia tootjatele toetusi maksta?

Teate, ma peast ei oska seda öelda. Vabandust!

Rohkem küsimusi teile ei ole. Küll on aga Helir-Valdor Seedril küsimus istungi juhatajale. Aitäh ettekandjale!

Aitäh! Auväärt ettekandja jäi kolleeg Urmas Reinsalu küsimusele vastates hätta, ütles, et ta ei oska sellele küsimusele vastata – nii nagu paljudele eelnevatelegi küsimustele –, ja delegeeris vastamise Aivar Kokale, ütles, et Aivar Kokk oma kõnes saab sellele küsimusele vastata. See on väga huvitav suunis, et ettekandja suunab Urmas Reinsalu küsimuse Aivar Kokale. 

Minu küsimus teile kui juhatajale on nüüd see. Meie otsustasime, et meie fraktsiooni nimel peab kõne Urmas Reinsalu. Kuidas Aivar Kokk saab nüüd vastata, just kõnet pidades vastata? Kas tal on mingi eriluba ja võimalus sellele küsimusele vastata? Ettekandja viitas selgelt, et Aivar Kokk teab vastust ja oma kõnes vastab küsijatele. Kuidas me selle olukorra lahendame?

Ega eelmine ettekandja ei pane kõnejärjekorda paika, tema ainult teadis, et Aivar Kokk on rahanduskomisjoni liige ja tal on info olemas. Aga kui teil peab kõne Urmas Reinsalu, siis saab tema seda seal kajastada. Aga te ise peate seda ettekandjaga täpsustama. 

Nii. Urmas Reinsalu, küsimus.

Aitäh! See on nüüd veidikene paradoksaalne olukord laiemas vaates, austatud istungi juhataja. Täna, sellel mustal maksukolmapäeval, me oleme langetanud rea [otsuseid] maksutõusude kohta järgmisel aastal ja langetame ka nende maksutõusudega korrespondeeruvaid otsuseid järgmise aasta eelarve kohta, otsuseid, mis mõjutavad Eesti rahvast, kõiki inimesi, kes siin Eestimaal elavad, olgu nad rikkad või olgu nad vaesed, elagu nad maal või elagu nad linnas, elagu nad suures peres või [mitte], olgu nad noored või olgu nad vanad. 

Meil on täna niisugune olukord, et kui ma olen korduvalt küsinud siseministrilt peaministri ülesannetes reaalset näidet, milline on selle maksutõusu mõju inimestele, mitte loosunglikku [näidet], vaid [küsin] hinnatõusude mõju kohta konkreetse netosissetuleku kahanemise mõttes, siis ma ei saa vastust, mulle öeldakse, et seda ei teata, ja räägitakse, et seda, olgu siis tuludetsiilide või tüüpilise statistilise inimese tarbimiskäitumise loogikas, ei olegi võimalik hinnata. Kahjuks ma näen sümptomaatilisena praegu ka seda, et proua rahanduskomisjoni esinaine ei suutnud sellele küsimusele vastata. Ta viitas, et Aivar Kokk teab vastust. Aga kust saab Aivar Kokk seda teada, kui valitsus oma vägagi ulatusliku statistika ja mehaanikaga, mis nende käsutuses on, ei ole seda suutnud ega ole sellest huvitunudki? Loomulikult ma ju tean vastust, härra istungi juhataja, miks nad seda ei tee. Nad kardavad neid vastuseid, nad ignoreerivad seda [probleemi], nad räägivad sellest, et elu läheb järgmisel aastal paremaks. 

Minu küsimus on selline põhimõtteline. Me langetame siin [otsuseid] Eesti rahvaesindusena. Meil on kõigil oma valijad, me esindame siin inimeste muret ja lootust ja nõutust ja optimismi, mida, tõsi küll, praegu napib. Kuidas me sellises olukorras, kus me baasküsimusele ei leia vastust ei järgmise aasta riigieelarve tekstis ega seletuskirjas, kus meil puudub analüütiline kvaliteet ka valitsuse esindajate poolt sellele küsimusele vastates, kuidas ja kust me õigupoolest saame vastuse? Viide oli Aivar Kokale, et Aivar Koka käest on võimalik Eesti rahval see vastus saada. Siin on midagi tegelikult ikkagi põhimõtteliselt korrast ära. Me otsekui liigume lisaks ideede tühjale käsitlusele ka niisuguse kvalitatiivse, informatiivse asjade hoomamise tühjas ruumis, [langetades] otsuseid. 

Aitäh! 

Austatud istungi juhataja! Kelle poole peab pöörduma selleks, et saada vastust, mida me ei ole seni saanud kolmel eelarve lugemisel rahvaesinduses, Eesti inimeste ees, millised on tegelikud mõjud inimeste toimetulekule ja sissetulekutele inimgruppide lõikes? Kes on see inimene?

Aitäh! Kes see nimeliselt on, sellele mina vastata ei oska. Need materjalid on ühtlaselt kõigile jagatud, eks me ise peame sealt otsima. Paraku ei ole sina seda vastust saanud, ei ole Aivar Kokk saanud vastust, ei ole Helir saanud vastust ja ei ole ka mina saanud vastust, kus need numbrid on. Aga selle debati käigus me peame selgusele jõudma, kus need vastused võiksid olla. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! Küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! See tõesti oli päris huvitav konstruktsioon, kui rahanduskomisjoni esimees tegi ettepaneku, et üks rahanduskomisjoni liige võiks oma kõnes mingisuguseid küsimusi adresseerida ja nendele vastused leida. Aga võib-olla komisjoni esimees mõtles seda, et komisjoni nimel võiks läbirääkimistel võtta sõna Aivar Kokk. Tegelikult on selline võimalus olemas, komisjon võiks praegu selle otsuse vormistada ja siis esineks läbirääkimistel rahanduskomisjoni nimel Aivar Kokk ja me saaksime vastused ka nendele küsimustele.

Aitäh küsimuse eest! Protseduuriliselt on nii, et istungi juhataja ei saa kokku kutsuda rahanduskomisjoni, kes määraks nõndanimetatud esindaja, see [algatus] peaks tulema ikkagi komisjoni enda poolt. Kui neil see mõte tekib, siis nad saavad selle siin välja tuua ja komisjoni esindaja saab siis ka kõnet pidada. 

Lauri Laats, palun! Küsimus istungi juhatajale.

Ma jätkan sealtsamast, kus Anastassia lõpetas, ja lähtun teie mõttest, et kui komisjon tuleb kokku, siis ta selle isiku komisjoni poolt [kõnet pidama] määrab. Ma arvan, et praegu on väga oluline, kui ka komisjoni liikmed saaksid nendes läbirääkimistes osaleda. Siin on häid kandidaate küll. Üks on Aivar Kokk ja üks on siinsamas minu vasakul käel istuv rahanduskomisjoni aseesimees. Kindlasti on nad väga väärikad inimesed, kes annaks võib-olla parema ülevaate, kui me ettekandjalt praegu kuulsime. Väga palju vastuseid ei tulnud ja tegelikult jäi väga palju ebamääraseks. Esiteks, nendele küsimustele, mis ma esitasin selle kohta, kas inimestel läheb järgmisel aastal paremaks või nad veelgi vaesuvad, nagu selgelt ütlevad analüütikud pankadest, ei saanud ma vastust. Ma arvan, et Aivar Kokk või Andrei Korobeinik oskaks kindlasti vastata, kas järgmisel aastal läheb midagi paremaks või mitte. Ikkagi ei saanud ma aru, kas tõesti saab [siit välja] lugeda seda, nagu lugupeetud ettekandja ütles, et me praegu elame palju-palju paremini kui kunagi varem ja me peaksime sellega rahul olema, nii et võib-olla ei peaks üldse siin diskussiooni alustama. Aga et saada kindlust, ma arvan, oleks teised rahanduskomisjoni liikmed tunduvalt paremad selles asjas sõna võtma. Nii et mina teen küll ettepaneku, et võtame vaheaja istungi juhataja poolt ja ma saaks läbi rääkida lugupeetud rahanduskomisjoni esimehega, et ta võtaks komisjoni kiiresti erakorraliselt kokku ja määraks läbirääkimistele kõneisiku komisjoni poolt.

Jah, protseduurist niipalju, et kolmandal lugemisel saavad läbirääkimistel osaleda ainult fraktsioonid, komisjonid enam läbirääkimistel osaleda ei saa. Komisjonide esindajad said osaleda teisel lugemisel. Nii et paraku see [ettepanek] lükkub laualt maha. 

Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi juhatajale!

Jaa, ma tahtsingi teha kolleegidele täpsustuse, et kahjuks komisjoni esindajad kolmandal lugemisel ei saa siin kõnet pidada. Seetõttu ma ju esitasingi juhatajale küsimuse, kuidas me selle probleemi siis lahendame, kui komisjoni esimees puldist suunab sellele küsimusele vastamise rahanduskomisjoni teisele liikmele. Ma põgusalt vestlesin ka rahanduskomisjoni esimehega, küsisin, kas tal on kuidagi võimalik anda volitus Aivar Kokale mingis muus formaadis või anda sõnum komisjoni nimel, et saal saaks need vastused, mis on väga olulised. Rahanduskomisjoni esimees ütles, et ei, isegi kui Aivar Kokk teab, siis ta ei tohiks seda siin saalis rääkida. Nii et, Aivar, peate selle oma teada jätma.

Aitäh toetamast selles, et komisjon ei saa siin läbirääkimistel osaleda! 

Nii et lähemegi läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Esimesena Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid, need vähesed, kes siin saalis näha on! Head Eesti inimesed, kelle elu muutub järgmisel aastal tõepoolest halvemaks! Ja mitte ainult keskmise Eesti elaniku elu, vaid eeskätt nende elu, kes ongi kõige nõrgemad, kes teenivad vähem. 

Kui me seda eelarvet loeme, neid pea 700 lehekülge, siis jääb päris mitu küsimust õhku. Aga mida me teada saame, on see, et kindlasti on valitsus, kes selle eelarve eest vastutab, läbi lugenud Orwelli raamatu "1984". Selles raamatus vastutas rahuministeerium sõjapidamise eest ning tõeministeerium propaganda ja libauudiste eest. Täpselt samamoodi leiame riigieelarvest julgeolekumaksu, millel, nagu ka rahandusminister Jürgen Ligi ütles, ei ole julgeolekuga mitte mingisugust pistmist. See raha, mida valitsus selle maksuga korjab, läheb 2‑miljardilise eelarveaugu täitmiseks. Kui mõelda, mis mõju on sellel maksul julgeolekule, siis [on selge, et] julgeolek kahtlemata halveneb, sest me võtame raha muu hulgas pensionäride käest. 

Hea kolleeg Annely Akkermann, kes loodetavasti ei lähe praegu saalist ära, ütles [ühes] intervjuus, et keskmine pensionär kaotab selle maksuga ainult 15 eurot – ainult 15 eurot! – ja see on niivõrd väike summa, et ta ei panegi seda tähele. Aga need 15 eurot, hea Annely, võivad olla need, mis võimaldavad pensionäril elada vaesuspiirist ülalpool. Valitsus võtab selle raha temalt ära ja ei suuna seda julgeolekusse, ta suunab selle lihtsalt enda vigade kinnimaksmiseks. 

Julgeolekumaks on ainult üks näide. Neid makse on tõepoolest palju. Tegelikult on neid [makse], mis järgmisel aastal kasvavad, kui hoolikalt mõelda, isegi üle kümne. Käibemaks, tulumaks, automaks – need on kõik tuntud näited. Aga on ka selline pisiasi, et 200 eurot aastas võtab riik ära hooldekodus elavalt üksikult pensionärilt. 200 eurot aastas! See on see raha, mida riigil on nii hädasti vaja, et enda tegematajätmised kinni maksta. 

Kui mõelda sellele maksuhulgale, siis võib tõepoolest usaldada Kristen Michalit, sest ta ütles, et ta lõpetab maksufestivali, aga ta alustas maksuorgiat, mis ongi selline järgmine samm, kui süsteemne tegevus on lõppenud ja maksud tulevad valimatult, lihtsalt selleks, et midagi teha. Olukorras, kus Eesti riigi majandus langeb kolmandat aastat järjest, kus me oleme Euroopas kõige kehvemas seisus, mitte ainult Euroopa Liidus, vaid Euroopas tervikuna, kus me oleme maailmas altpoolt teisel kohal, jätkab Reformierakonna juhitud valitsus kolm aastat tagasi valitud majanduskurssi.

Kui mõelda lahenduste peale, siis nagu ka komisjoni esindaja, komisjoni esimees Annely Akkermann oma kõnes ütles, Keskerakonnal olid väga head lahendused. Kahjuks need lahendused toetust ei leidnud, vastupidi. 

Kui mõelda kolme suure asja peale, mis võiksid Eestit päästa, siis üks nendest on näiteks riigisektori vähendamine. Me võiksime säästa 300 miljonit eurot sellega, et me vähendame ametnike arvu. Olen küsinud igalt ministrilt, kuidas nad kavatsevad seda ametnike arvu vähendamist läbi viia. Vastused on olnud üsna tagasihoidlikud. Kultuuriministeerium lubas koondada ühe inimese.

Võtaks lisaaega ka.

Kolm minutit lisaks.

Suur tänu! Ühe inimese lubas Kultuuriministeerium koondada, kuid umbes nädala pärast mõtles ümber ja hoopis võttis veel ühe inimese tööle. Täna saime teada, et riik võtab tööle neli majanduse edendajat, kes hakkavad majanduskasvu nii-öelda enda tööaja sees taastama. Selle asemel, et delegeerida seda valitsusele, hakkavad sellega tegelema ametnikud, kes jällegi saavad seda raha, mis võetakse ära pensionäridelt, [lastega kodus olevatelt] emadelt, kes jäävad ilma ravikindlustusest, tööta inimeste käest, kes ka jäävad ilma nii ravikindlustusest kui ka töötutoetusest ja hakkavad selle asemel saama toimetulekutoetust, ja nii edasi. Riigisektorit valitsus vähendama ei hakka. 

Pangamaks oleks toonud riigieelarvesse 400 miljonit. Selle asemel, et teha see praegu ära, sest parem hilja kui mitte kunagi, otsustas valitsus hoopis kaotada kõik maksusoodustused, mis on mõeldud firmadele, ja jätta alles maksusoodustused pankadele. Firmad hakkavad maksma 22% tulumaksu dividendide pealt, pangad maksavad 18%. See on see valitsuse sõnum, mida nad pangamaksust arvavad. Nende arvates maksku kõik, aga mitte pangad. 

Kolmas teema on kahtlemata see, miks seda kõike tehakse. Järgmisel aastal kasvavad maksud selleks, et koguda raha ja kaotada see väljamõeldud maksuküür, millel ei ole küüruga mitte midagi ühist. Aga valitsus võtab raha pensionäridelt, [lastega kodus olevatelt] emadelt, maal elavatelt inimestelt, selleks et tõsta näiteks minu või Annely palka ülejärgmisel aastal. Õnneks mitte järgmisel aastal, tõepoolest, nii palju julgust valitsusel oli, et aasta võrra lükata seda rikaste soodustust edasi, aga ülejärgmisel aastal see meid ootab ja järgmisel aastal maksab kogu Eesti seda suurepärast valimislubadust kinni. 

Valitsus on kahtlemata süüdi, aga, head sõbrad, valijad on oma mandaadi valitsusele andnud. Ma väga loodan, et valija mälu on piisavalt pikk ja järgmistel valimistel tuleb meelde, keda, head sõbrad, Eesti rahvas on siia valinud. Ma väga loodan, et valijad teevad oma järelduse ja üritavad valimistega olukorda parandada. Kindlasti on siis juba natuke hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi. Aitäh!

Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega. Kas teil on PowerPointi vaja?

Armas Eesti rahvas! Täna on must maksukolmapäev. (Näitab värvilist plakatit pealkirjaga "Aasta 2025. Reformierakonna 10 maksutõusu".) Kui me vaatame praegu seda maksutõusude festivali, mis on sõna otseses mõttes täna jõustatud ja mida tegelikult rakendatakse selle eelarvega, mis minutite järel vastu võetakse, siis me näeme, et järgmisel aastal leiab aset kümne riikliku maksu tõus. Kümne riikliku maksu [tõus] erinevatel tähtaegadel rakendub. 

Kusjuures on tekkinud täiesti absurdne olukord, et maksutõusu asub valitsus paljudel juhtudel oma poliitilise agendaga veel täiendavalt maksustama. Nii näiteks tõstetakse bensiiniaktsiisi ja omakorda maksustatakse seda maksutõusu veel täiendavalt käibemaksu tõusuga. Sama puudutab 45%‑list elektriaktsiisi tõusu, mida omakorda maksustatakse veel käibemaksuga. Kokku on nende maksutõusude maht, mille Eesti ettevõtjad ja inimesed järgmisel aastal kaela saavad ja mida oma õlgadel peavad kandma, üle miljardi euro. 

Selle valitsuse põhimõtteline valik on vale. Valitsuse poliitika lähtekoht on virisemine maksutõusude ümber, kuid puudub käsitlus majanduse kasvust, et viia Eesti välja majanduslangusest, nii et meie majanduse maht oleks suurem. 

Seetõttu pole ka mingi ime, et valitsuse maksutõusude tulemusel leiab aset kaks asja. Esiteks, meie majanduse kasv on madalam, mis tähendab, et riigieelarvesse laekub järgmisel aastal seoses valitsuse maksutõusudega ligi 200 miljonit eurot vähem. Teiseks, maksutõusud toovad omakorda Eesti inimestele ja Eesti majandusele kaasa täiendava inflatsioonilise surve. Järgmise aasta lõpuks on euro iga inimese taskus 5% odavam võrreldes aasta algusega. 

Maksutõusudega on olukord praegu selline, et kõige valusama löögi saavad maksutõusudest just nimelt kaudsete maksude tõusu tõttu need inimesed, kelle reaalsissetulek on Eestis madalam. See tähendab, esiteks, eakad inimesed, kes elavad pensionipäevast pensionipäevani; teiseks, lastega pered, kus ülalpidajaid leibkonna liikmete kohta on suhteliselt vähem; kolmandaks, inimesed, kes elavad maapiirkondades, kus sissetuleku keskmine tase on suhteliselt madalam kui linnalistes piirkondades. 

Valitsus ütleb kahte asja. Esiteks, et maksutõusude kõrval vähendab ta valitsemiskulusid. See väide on osutunud blufiks. Tegelikkuses on maksutõuse miljard eurot, aga kui me vaatame valitsemiskulusid, mis hõlmavad endas valitsuse hinnangu järgi majandamiskulusid, tööjõukulusid ja erinevaid toetusi, siis [näeme, et] tegelikkuses need kulud ei vähene. See tähendab, et kogu raske aja koormus asetatakse inimeste õlgadele ja halvendatakse majanduse väljavaateid. 

Teiseks on problemaatiline, et valitsus väidab, nagu maksutõusudele ei oleks alternatiivi, just nimelt mõeldes täiendavatele riigikaitse‑ ja julgeolekukulutustele. Samas, kui me vaatame järgmise aasta riigieelarvet, siis me näeme, et 2024. aasta eelarvega võrreldes vähenevad riigi kulutused – pange tähele! – kaitseotstarbelisele erivarustusele 96 miljonit eurot võrreldes 2024. aastaga. Samal ajal väidab valitsus eelarve seletuskirjas üsnagi jultunult, et kulud moonale hoopis kasvavad täiendavalt 75 miljonit eurot. 

Isamaa pakkus välja alternatiivse eelarve, mille baasküsimus oli selline, et Eestis on võimalik lähiaastatel opereerida rahanduslikult vastutustundlikult, ilma täiendavate maksutõusudeta, mis on kontraproduktiivsed nii inimeste toimetuleku kui ka majanduse väljavaadete mõttes. 

Järgmine aasta saab Eesti inimestele olema raske. Seda ütleb iseenesest Rahandusministeeriumi 2025. aasta eelarve seletuskiri. Inimeste üldine ostujõud – [tulevad ju] maksutõusud kombineeritult hinnatõusuga – on madalam. See tähendab, et need inimesed, kes elavad palgapäevast palgapäevani või pensionipäevast pensionipäevani, peavad järgmisel aastal tegema raskeid sundvalikuid. 

Selles eelarves ei ole piisavat ja selget joonist ka vajalikuks moonahankeks, nagu me Isamaa alternatiivses eelarves osundasime. Loomulikult on meie jaoks häiriv see segadik ja stressi tekitamine meie hariduse tuleviku ja õpetajate palga ümber. Aasta lõpuks on täiesti häbematult selgunud – seda on tunnistanud valitsuse esindajad –, et valitsusel tegelikult olid ka sellel aastal haridusministeeriumi eelarves olemas rahalised vahendid, et ära hoida aasta alul toimunud vabanemisjärgse aja kõige suurem õpetajate streik. Seda ei tehtud. Ka valitsemiskulusid ei ole 2025. aasta vaates vähendatud. 

Isamaa sõnum on selge ja konkreetne: selle valitsuse poliitika on kehv. See ei vasta Eesti tänastele vajadustele, silmas pidades inimeste toimetulekut ja silmas pidades meie majanduse väljavaateid. Seetõttu hääletab Isamaa selle eelarve vastu. See [eelarve] on välja kukkunud kehvalt ja see röövib Eesti inimestelt ära kindlustunde, mida sellel stressirohkel, väga paljudest objektiivsetest probleemidest tulenevalt esilekerkinud murelikul ajaperioodil on Eestis niigi objektiivselt [vähe]. 

Riigi ülesanne, Eesti riigi poliitilise juhtkonna ülesanne peab selles olukorras olema, vastupidi, see, et anda inimestele optimismi ja vältida samme, mis toovad kaasa inimeste elukvaliteedi languse, ja kolmandaks, langetada vastavalt sõjalisele nõuandele täies mahus neid otsuseid, mis on vajalikud riigikaitsevajaduste realiseerimiseks. 

See hetk sellel mustal maksukolmapäeval, kui me näeme maksude kaskaadi, mis hakkab üle aasta rulluma, on loomulikult väga keeruline. Ka Isamaa on täna silmitsi Eesti inimestega ja Eesti inimesed küsivad: "Mis saab? Mis saab järgmisel aastal, järgmistel aastatel?" Me näeme näiteks – minu poole on pöördunud paljud inimesed, kes langetavad sundvalikuid –, et automaksuhirmus soetatakse kasutatud autosid või langetatakse ostuotsus uue auto ostmiseks, lootes järgmisel aastal ühekordsest tehingumaksust pääseda. 

Mis on Isamaa käsitlus? Isamaa käsitlus Eesti inimeste jaoks on üks ja selge. Kui me vaatame automaksu, siis meie teade on üks ja selge.

Teie aeg! 

Kui Isamaa tuleb ja asub kandma vastutust riigi juhtimise eest, siis see automaks tühistatakse. Me anname oma sõna. Ja me anname oma sõna, et maksutõusude poliitika [pööratakse] tagasi. 

Aitäh! 

Me anname oma sõna selle koha pealt, et inimesed käsitlegu neid maksutõuse, käsitlegu automaksu …

Lisaaega rohkem ei saa. 

… kui ajutist maksu. 

Teie aeg on läbi. Aitäh!

Ma mõistan seda, aga nende küsimustega … 

Aitäh! 

Loomulikult, küsimused jäävad õhku ja vastuste andmise aeg ja vastutuse aeg valitsusliidule saabub. Te mõistate, istungi juhataja, kui …

Ma mõistan. Ja tänan teid …

… olulise mõjuga on kogu see otsuste pakett. 

… läbirääkimistel osalemise eest. Aitäh! 

Ma mõistan. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder, protseduuriline. Et miks nii kaua üle [aja] läks või?

Aitäh! Ei, selles ei olnud praegu minu küsimus. Austatud istungi juhataja! See on küll väga nutikas, aga samas ülimalt küüniline, et isegi maksutõusud maksustatakse, nagu me praegu kuulsime. 

Aga minu küsimus on see. Kas Riigikogu liikmetel on võimalik saada ja kas teil on võimalik paljundada seda näitlikku abimaterjali, mida Urmas Reinsalu puldist tutvustas? Ma usun, et väga paljud Riigikogu liikmed oleksid sellest huvitatud. Kas on võimalik, et juhatus korraldab selle näitliku abimaterjali paljundamise Riigikogu liikmetele?

Aitäh küsimuse eest! Aga protseduuriliselt on nii, et meie küll ei hakka seda kuskil paljundama. Kui soovite, võite elektrooniliselt saada. 

Järgmisena Eesti 200 fraktsiooni nimel Marek Reinaas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Oleme ilmselt selle aasta ühe kõige olulisema otsuse lähedal, see on järgmise aasta eelarve vastuvõtmine. Eesti 200 seisukohalt on tegemist eelarvega, milles on otsitud tasakaalupunkti just nimelt nende erinevate murede ja probleemide lahendamiseks, mis Eestil ja Eesti rahval on. Kõigepealt julgeolek, seejärel, kuidas teha eelarvet niimoodi, et majandus edeneks, kuidas teha niimoodi, et inimeste hakkamasaamine oleks korras, kuidas teha niimoodi, et riigi tulud suureneksid, aga kulud väheneksid, ehk kuidas kärpida sellisel moel, et Eesti elu edeneks, ja kuidas kogu selle tegevusega jõuda sinnamaani, et riigi rahandus saaks korda. 

Ma arvan, et igaüks neist probleemidest eraldi võiks olla peaaegu hõlpsalt lahendatav. Aga kõik nad korraga on tõepoolest paras pähkel, sest on vaja leida see tasakaal kõikide nende probleemide puhul. Ma arvan, et Eesti 200 hindab seda eelarvet moel, et see tasakaalupunkt on tõepoolest leitud. Ma arvan, et see eelarve investeerib julgeolekusse nii palju kui võimalik, ja see on ülitähtis selle jaoks, et Eesti kestaks. Ma arvan, et selles eelarves on ka väga palju investeeringuid majandusse, mis ilmselt järgmisel aastal toovad meile majanduskasvu.

Ma siiralt ütlen, et mul on Eesti 200 üle hea meel, sest nii-öelda nulleelarve, millega Eesti 200 lagedale tuli, on leidnud nüüd elluviimist. Selle vilju me võime järgmise aasta eelarves just nimelt riigi tulude vähendamisel ja riigi efektiivsemaks muutmisel näha.  

Ma arvan, härra Reinsalu, et matemaatika ei ole halb. Kui Isamaa on siiamaani öelnud, et nulleelarve on nullmõjuga, siis tasuks riigieelarvesse vaadata ja näha, et nulleelarve on tegelikult väga hea asi, kui rehkendada osata.  

Muidugi, härra Reinsalule tuleks veel öelda, et täpselt tund aega tagasi veetis ta aega Ukraina [parlamendi] keskkonnakomisjoni inimestega, võttes neid vastu. Ta rääkis uhkusega hääles sellest, kuidas Eesti parlament võtab kohe-kohe vastu eelarve, kus toetatakse Ukrainat 100 miljoniga. Nii et ma loodan, et Isamaa kindlasti toetab seda eelarvet, sest see uhkus oli seal kõnes võimas.

Aga ma arvan, et kui me räägime 2025. aasta eelarvest, siis ei tohi me jätta vaadet sinna järgmisesse aastasse, vaid tuleb vaadata ka edasi. Me peame ütlema ausalt välja, et tulevikus on Eesti riigi eelarvel probleeme, pikas plaanis on probleeme, need ei kao mitte kuhugi, sest sotsiaalmaksust ei piisa selle jaoks, et tervishoiusüsteemi, pensionisüsteemi, sotsiaalsüsteemi üleval pidada. Pidevalt on raha puudu ja ilmselt on järgmisel aastal kogu selle asja peale kokku [puudu] umbes 500 miljonit.  

Jällegi ma arvan, et see on see hetk, kui tasub vaadata Eesti 200 ideede poole. Ilmselt me järgmiste aastate jooksul kuuleme üha rohkem sõnapaari "personaalne riik" ja kuuleme seda mõtteviisi, et nii riigi teenused kui ka riigi toetused … 

Palun kolm minutit juurde, äkki läheb tarvis. 

Kolm minutit lisaks.

… peaksid olema rohkem vajaduspõhised. Kui me personaalse riigi ideed ellu ei vii, siis ma arvan, et sellisel moel universaalsete toetustega jätkates ei saa Eesti riigi eelarve eales korda. 

Sellel on veel ka teine mõju. Ma arvan, et neid maksutõususid ei salli mitte keegi. Personaalse riigi elluviimine, toetuste ja teenustega vajaduspõhiseks minemine ning struktuursed reformid nii tervishoius kui ka sotsiaalsüsteemis aitavad meil tulevikus ilmselt vältida maksude tõusmist. See võiks olla Eesti tee ja Eestile hea uudis. 

Eesti 200 toetab selle eelarve vastuvõtmist ja ma loodan, et seda teevad kõik parlamendi liikmed. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Priit Lomp, palun! (Priit Lomp palub lisaaega.) Lisaaega kolm minutit.

Proovin [teha] kiiremini. Aitäh! 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! See riigieelarve on poliitiline kompromiss, nagu kõik riigieelarved enne ja pärast seda. Ukse taga küsis minult ajakirjanik, mis hinde ma eelarvele paneksin. Ausalt. Ma vastasin, et kolm pluss. Võib-olla oleks võinud öelda neli miinus, aga sotsiaaldemokraatide vaatest on eelarve alati olnud koalitsioonivalitsuse kompromiss, mitte opositsiooni refrään, mis on lauldud rõõmsas mažooris ning lubab rohkem toetusi ja vähem makse. See on vastutustundetu, aga vastutustunne ongi seotud sõnaga "vastutus" ning selge on see, et opositsioon ei vastuta enamasti mitte millegi eest. Kindlasti on Eestis olnud aegade jooksul ka vastutustundlikumat opositsiooni. Eriti [tähtis on see] olukorras, kus meie agressiivne idanaaber korraldab tapatalguid Ukrainas ja tema sõnumid lubavad samasugust tulevikku ka meile siin Eestis, kui me iseenda kaitsmiseks suuremaid pingutusi ei tee. Kui selle juures lühiajalise edu nimel inimesi madalamate maksude ja kõrgemate toetustega hullutatakse, siis ei teki mul tunnet, et opositsioon päris teadlikult mõistlikku Eesti asja ajaks.

Sotsiaaldemokraadid on koalitsioonis pikema aja vältel rääkinud sellest, et riigil on majanduse elavdamise suunamises oma roll. See kajastub täna üle antud eelarves oluliselt suuremal määral. Suurendatakse kaitsetööstuse fondi. Rail Balticu ehitus on tähtis, sest [valmiv] raudteeühendus Euroopaga [aitab tugevdada] julgeolekut, aga see on ka reisimise ning kaubavahetuse oluline kanal ning see on täpselt sama tähtis kogu Eesti tee-ehitussektorile. Korterelamute soojustamine, mis on konservatiivse tiiva palju kirutud roheülemineku või rohepöörde märkimisväärse mõjuga otsus, puudutab seoses kasvavate toetusmahtudega järjest suuremat hulka eestimaalasi, kelle elukeskkond saab paremate toetusmäärade abil kaasaegsemaks, kelle kulutused hoonete ülalpidamiseks vähenevad ja kelle eraomandi väärtus tegelikult tõuseb.

Sotsiaaldemokraadid on taastuvenergia usku ja me soovime, et iga inimese ja ettevõtteni jõudev energia oleks taskukohane ja toimekindel. Ka selles sektoris on arengud meile meelepärased, alates elektrivõrkude uuendamisest, uutest parkide elektriühendustest ning lisanduvatest välisühendustest. Tänane elektri hind – kes on vaadanud, [see teab] – on taas väga kallis. Selle põhjus ei ole palju kirutud taastuvenergia, vaid pigem selle ebapiisavus ja teised energiapoliitilised otsused, mida eelnevad valitsused aegade jooksul tegemata on jätnud. Täpselt sama ütles siit puldist energiaotsuste kohta ka riigikontrolör. Kõige hullem on otsuste mittetegemine ja tänase 400‑eurose megavatt-tunni hinna eest vastutavad kõik need, kes on valitsusvastutust kandnud ja otsuseid edasi lükanud. Kõik!

Koalitsioonilepingu uuendamisel olid sotsiaaldemokraadid need, kes sidusid ettevõtlustoetused regionaalpoliitikaga. Lähiaastatel on riigieelarve panus 160 miljonit eurot, selleks et regioonidesse töökohad tekiksid ja Eesti inimese sundvalik ei oleks tasuva töökoha otsingul jätta oma eluase mõnes Eesti väikelinnas või vallas ja kolida perega pealinna regiooni. Ka see on tegelikult julgeolekuküsimus.

Palju tähelepanu on eelarvedebatis saanud maksuküsimused. Ka täna siin puldis kõlas taas üle aja nutulugu mustast kolmapäevast, aga erinevad kriisid ja maksuvabad reeded viivadki lõpuks selle päevani, kui pead liiva alla peita enam ei saa ja need, kes vastutuse on võtnud, peavad seda ka kandma. Sotsiaaldemokraadid sooviksid väga, et Eesti riik saaks jätkata sama maksubaasiga, et me ei peaks keerulisel ajal arutama maksude tõstmist. Kõik siin saalis ei ole võib-olla sama meelt, aga mina tahaksin, et Eesti inimene saaks kiiremini arsti vastuvõtule, et kõrgharidus ei oleks rikaste luksus, et oma julgeolekusse oleksime võimelised ka ise panustama, et ükski pensionär ei peaks virelema vaesuses. Kui selles eelarve arutelu olukorras on meil võimalus kompromissina osa maksukoormusest lükata keskmise Eesti pere pealt kasumit teenivate ettevõtjate õlgadele, nagu me eelmises päevakorrapunktis just tegime, siis me teeksime seda uuesti.

Ma tean, et valija ei ütle tavaliselt aitäh asjade eest, mille poliitik ära hoidis, aga sotsiaaldemokraadina rõõmustan, et eelnõu ei külmuta ega vähenda pensioneid, et laualt kukkusid kasumimaksu abil maha nii ettevõtete palgafondi kui ka bilansi maks. Teeb heameelt, et kärpekäärid ei puuduta sõjalise kaitse kõrval ei sisejulgeolekut ega ka tervishoidu. Kõik oleks võinud minna teisiti ja kui poliitika ei oleks kompromisside kunst, siis kindlasti ka läheks teisiti. 

Sotsiaaldemokraadid kavatsevad hääletada 2025. aasta eelarve poolt ja kutsuvad kõiki siin saalis istuvaid ja olevaid osapooli rohkem vastutust võtma ning kutsuvad neid üles riigimehelikkusele. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Maris Lauri, palun! (Maris Lauri küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eks meil igaühel ole omad eelistused ja ettekujutus, kuidas asjad võiksid olla. Me oleme neid kuulnud siin saalis enne, oleme neid kuulnud ka täna. Mõni leiab, et Eesti ei vaja kaitsekulude tõusu või Ukraina ei vaja abistamist. Mina tean seda, et kui rahvas ei taha toita oma sõjaväge, siis toidab ta peagi vaenlase oma. Mõni arvab, et raha tuleb seinast, mõni tahab korraga makse vähendada ja kulutusi tõsta, ilmselt ikka selles loogikas, et pole tema asi, mis tulevikus juhtub. 

Valitsuse poolt Riigikogule esitatud 2025. aasta eelarve kajastab praeguse valitsuse tegevuse prioriteete, kolme osapoole kompromissi, nii nagu põhiseadus ka ette näeb. 

Mis on need tähtsad asjad, mille vahel me otsisime tasakaalu? Esiteks kindlasti julgeolek. Täpsustatud viimastel andmetel on kaitsekulud NATO metoodika kohaselt 1,4 miljardit eurot ehk 3,3% prognoositavast SKP‑st. Teise metoodika järgi, mida kasutab Statistikaamet, on need kulutused 1,465 miljardit ehk 3,5% SKP‑st. Laskemoonaostud tulevad järgmisel aastal ja ka järgnevatel aastatel. Neid kaalutlusi ja tausta [silmas pidades] soovitan tõsiselt lugeda tänast intervjuud Kaitseväe juhatajaga, mitte teha igasuguseid oletusi, imearvutusi, külvata valesid ja paanikat. 

Kindlasti on oluline ka see, et meie majandusel hakkaks paremini minema. Meie võimuses ei ole kaotada tigedat naabrit idas ega muuta teda sõbralikuks, et võtta maha neid riskihinnanguid, mis Eesti majandusele on antud ja mis on tõesti vähendanud investeerimist nii Eesti enda ettevõtjate kui ka välismaiste ettevõtjate poolt. Aga me saame pingutada selle nimel, et need riskid siiski väheneksid. Saame toetada Ukrainat, tugevdada oma julgeolekut ja teha muid asju, mis teevad ärikeskkonda paremaks, sest riik ei tooda rikkust, [seda teevad] ikka ettevõtted ja seal töötavad inimesed. 

Riigi esimene ülesanne on tagada aus konkurents Eestis endas ja pingutada selle nimel, et Eesti ettevõtjatele oleks ka piiri taga aus konkurents [tagatud]. Me saame, kasutades selleks ka Euroopa Liidu rahalisi vahendeid, aidata ettevõtteid üle keerulistest punktidest. Selleks saab vähendada bürokraatiat, eelkõige jaburat aruandlust ja regulatsioone, aga riik saab investeerida ka taristusse. Kõike seda tehakse ka järgmisel aastal ja seda eelarve peegeldab. 

Eelarve üheks prioriteediks on nõrgemate toetamine, vaatamata keerulisele eelarveseisule. Pensionid ei alane, kuigi mõned sellist valet levitavad. Jäägu nende südametunnistusele see rahva hirmutamine, millele, ma arvan, vaenulik idanaaber ainult plaksutab. Märkimisväärsed summad antakse järgmisel aastal ka selleks, et eestikeelsele haridusele üleminek läheks edasi, ja võimalikult kiiresti. 

Oluline on pingutus eelarveseisu parandamiseks. See pikaajaline lodevus, mis sai alguse Jüri Ratase esimesest valitsusest, on märkimisväärne risk, pikaajaline risk. Kahjuks ei taha suur osa opositsioonist seda tunnistada, mis on minu arvates vastutustundetu. Laen ei ole eelarveline tulu. Laen on viis katta neid kulusid, milleks oma tuludest, eelkõige maksudest ei jätku. Jooksvaid kulutusi ei tohiks laenuga teha. Ometi me teeme seda ja see on halb. See on väga halb nii rahanduslikult, majanduslikult, aga ka julgeoleku mõttes. See on reaalne risk, mis ei pruugi realiseeruda täna ega homme, aga võib [realiseeruda] mõne aasta pärast. Siis võib meil olla vaja teha samme, mida me võib-olla ei taha praegu endale tunnistadagi. 

Seda suurt puudujääki saab vähendada erineval viisil: makse tõstes, kulutusi vähendades või targemalt kulutades. See eelarve kasutab kõiki kolme meetodit. Meile ei pruugi maksutõusud meeldida, aga kahjuks on nad paratamatud. Neid tuleb teha mõistlikult. Selge, et erakondadel on ilmavaatest tulenevalt erinevad eelistused. See on kompromiss, mille üle me kõik ei olegi alati õnnelikud. Aga kui ma kuulan siin täna neid kõnesid ja küsimusi, siis ma saan aru, et mõnele ilmavaatele ongi [omane] vihata ettevõtjaid, vihata neid, kes on olnud elus edukamad ja tublid, neid, kes on keskmikud, [on omane] keskklassi hävitada ja hirmutada, et võtaks ära ja jagaks omadele. Julgeolekumaks on ajutine maks, see kogub ressurssi julgeoleku heaks ja jaotab koormuse kogu ühiskonnale õhukeselt, et see koormus ei oleks väga raske. Julgeolek on kõigile oluline, ma arvan. 

Aga eks mõnele ole omane lasta teiste seljas liugu. Täna oleme siin [näinud ja] kuulnud, [kui on valatud] rohkelt krokodillipisaraid, et käes on katastroof, et inimesed vaesuvad ja nii edasi ja nii edasi. Ilmselt siis meie tutvusringkonnad ei kattu. Mina olen kohtunud inimestega, kelle hulgas on päris palju neid, kelle sissetulekud on väga tagasihoidlikud, aga nad ei hädalda. Nad ütlevad, et on raske ja keeruline, aga nad mõistavad ja saavad aru, et meil kõigil on vaja pingutada. Nad tegelikult ei mõista neid, kelle sissetulekud on võib-olla keskmised või [keskmisest] paremad, aga kes ei ole valmis ühiskonda panustama. 

Praegune koalitsioon on teinud valikuid, mis ei ole võib-olla igas aspektis kõige meeldivamad, kindlasti mitte meile kõigile. Igaühel on oma eelistus. Aga see ongi lahendus, see ongi see, mida ootab meilt Eesti Vabariigi põhiseadus: et me koos teeksime tööd. 

Ma tahan natuke siiski kiita mõningaid opositsionääre. Nende tähelepanujuhtimine asjaolule, et eesti raamatu aasta vajaks suuremat rahastust, viis muudatuseni eelarves. Aga muidugi võib alati ka narri mängida ja seda on siin küllaga tehtud. Võiks selle peale plaksutada, sest kui oponent on narr, siis on endal ju lihtsam, aga mina tahaksin debatti, sisulist debatti. 

Nii et Reformierakonna fraktsioon toetab 2025. aasta eelarve eelnõu. See on kompromiss, mis keskendub kõige olulisemale: julgeoleku suurendamisele, majanduskasvu ergutamisele, nõrgemate toetamisele. Aitäh!

Aitäh! Siim Pohlak, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, hea juhataja! Eelmine ettekandja siin väga mugavalt sildistas valitsuse kriitikuid ja oponente, et nad töötavat justkui Venemaa ja Putini heaks. Kas meil on mingi protseduur, kuidas me saaksime reageerida selliste valede avaldamisele kõnepuldist? Kas on mingi võimalus, et inimene ikkagi peaks ka mingeid tõendeid oma jutu kõrvale esitama ja ta peaks vastutama, või võibki siin lihtsalt valitsuse kriitikuid sildistada Vene käsilasteks, Putini käsilasteks, ja mingit vastutust selle eest ei ole?

See on ettekandja otsus, mida ta siin puldis räägib. Aga alati on läbirääkimiste ajal võimalus vastusõnavõtuks. Urmas Reinsalu, teid nimeliselt küll ei mainitud, aga kas te tundsite ennast ära? Kas te olite Jüri Ratase esimeses valitsuses või? Urmas Reinsalu, palun, vastusõnavõtt!

Jah, kõigepealt vastusõnavõtt kõlanud väidetele, mis puudutasid riigikaitsekulusid ja ‑vajadust. Isamaa on üle aasta kõnelenud vajadusest viia Kaitseväe juhataja sõjalise nõuande alusel viivitusteta läbi vajalikud relvastus‑ ja moonahanked. Me oleme üle aasta lasknud mööda aega, ka [ostetava] moona hind on selle tulemusel vähemalt 25% [tõusnud]. Aga kui me NATO metoodika järgi võrdleme 2024.–2027. aastaks planeeritud, Eesti sõjalisele kaitsele minevaid rahalisi eraldisi riigi eelarvestrateegia 2025. aasta projektsioonis, siis me näeme hämmastusega, et järgmise aasta eelarve projektis need kulutused hoopis konsolideeritult vähenevad, mitte ei kasva. See on fakt. 

Teiseks, siin kõneldakse vabast turumajandusest. Me näeme, millise valiku on valitsus energiapoliitikas [teinud]: 2,6 miljardit – selle nädala alul laekus Euroopa Komisjoni riigiabiluba – tahetakse asetada Eesti energiatarbijate kukile 20 aastaks, tõstes elektrienergia hinda keskeltläbi 19 eurot arvestuslikult megavati kohta. 

Kui me vaatame praegu, milline on Eesti inimeste ootus, siis Eesti inimeste ootus on minimaalsele ratsionaalsusele ja empaatiale riigi poliitilise juhtkonna käsitluses praegusel väga keerulisel ajal. Seda nii venitusteta julgeolekulistes otsustes, mida on tehtud, aga kahjuks mitte piisavas mahus, ja teiseks loomulikult inimeste elatustaseme ja toimetuleku probleemide lahendamisel. Iseloomulik on see, et ei valitsusse ega parlamenti [kuuluvad] koalitsiooni esindajad ei ole võimelised ütlema, kui palju tegelikkuses maksutõusude tulemusena keskmist palka või keskmist pensioni teeniva inimese reaalsissetulek väheneb.

Teie aeg! Aitäh! Lauri Laats, vastusõnavõtt. Mis kontekstis teid mainiti?

Jaa, selles mõttes, et olen opositsioonisaadik. Mõlema sõnavõtja puhul mainiti nii konstruktiivset kui ka vähem konstruktiivset opositsiooni. Mina kindlasti loen Eesti Keskerakonna fraktsiooni konstruktiivse opositsiooni rolli täitjaks. 

Aga rääkides jällegi nendest etteheidetest ja sellest, miks siis opositsioon sellisel viisil [tehtud] eelarvet ei saa vastu võtta, siis siin ei ole ju tegelikult küsimust, miks me seda vastu võtta ei saa. Esiteks, see on meie riigile kahjulik, see on ühiskonnale kahjulik dokument. Kui siin üks hea kolleeg mainis inimesi, siis ütlen, et lisaks inimestele on see kahjulik ka meie ettevõtjatele, tööandjatele. Tänagi saime kokku tööandjate keskliidu juhiga ja ka tema mainis, et sellisel viisil edasi minna ei saa. Eriti kõik need tegevused, mis puudutavad maksude tõstmist ja uute maksude rakendamist, ei ole tööandjatele meeltmööda, see ei ole kindlasti ettevõtjatele meeltmööda ja see ei saa kindlasti olla ka meie inimestele meeltmööda. See lihtsalt teeb meid vaeseks ja inimeste toimetulek halveneb. Sellest andsid täna ka erinevad analüütikud teada. Ühes väljaandes, ühes portaalis olid selgelt välja toodud kolme pangaökonomisti arvamused. Nad selgelt väljendasid, et see eelarve järgmisel aastal midagi head kaasa ei too. Nii et loomulikult ei saa me sellist eelarvet toetada. See ongi meie, Eesti Keskerakonna fraktsiooni arvamus. Aitäh!

Aitäh! Maris Lauri, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Lihtsalt väike märkus. Väga meeldiv, et mõned inimesed end ära tundsid, võib-olla isegi natuke liiga palju ära tundsid. 

Aga ma tahtsin küsida seda. Siin oli erinevaid süüdistusi, et ei ole fakte ja numbreid. Aga mida siis teha, kui komisjoni liige ei edasta komisjonis kättesaadavaks tehtud materjale oma fraktsioonikaaslastele ja selle tõttu on need eksituses? Kas on olemas mingit teed selle asja ületamiseks? Ma viitan siin detsiilides tehtud jaotustele ja mõjudele.

Komisjoni esindaja annab fraktsioonisiseselt kindlasti infot edasi. Ma ei oska öelda, kas ta seda esitas või ei esitanud. Võib-olla oli küsimus selles, kuidas seda käsitleb komisjoni juht. 

Nii, aga Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel osaleb läbirääkimistel Siim Pohlak. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Ma alustuseks protesteerin muidugi Reformierakonna esindaja sellise fašistliku loogika vastu, et opositsioonis olevad inimesed, kes on kriitilised valitsuse tegevuse suhtes või selle pärast murelikud, on justkui kohe Venemaa või Putini käsilased. Selle loogika põhjal järgneksid varsti arreteerimised, nii et ma soovitan sügavalt ja tungivalt Reformierakonna esindajatel sellisest loogikast hoiduda.

Aga räägime nüüd ka asjast. See on väga halb eelarve, ei hakka valetama. Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 poolt Riigikogusse toodud eelarve on halb. Hetkel tundub, olles kuulanud ka neid kõnesid, et valitsuskoalitsiooni saadikud ei lase ennast reaalsest majandusolukorrast, faktidest ja ettevõtjate ettepanekutest ega isegi mitte riigikontrolöri kriitikast häirida ning võtavad selle halva ja läbipaistmatu eelarve siiski täna vastu. 

Mida see kaasa toob? Keskmisele Eesti inimesele või keskmist palka teenivale Eesti inimesele toob see kaasa selle, et järgmisel aastal peab jõustuvate maksutõusudega kaasnevate kulude katmiseks tegema iga kuu viis päeva sisuliselt riigi heaks tööd ehk viie päeva töö [eest saadav] palgaraha kulub selleks, et katta ära maksutõusudega kaasnevad kulud. Iga kuu tuleb teha viis päeva rohkem nii-öelda tasuta tööd ehk raha jääb veel vähemaks. Terve nädala teenid raha, et saaksid Reformierakonna tekitatud eelarveaugu lappimisse oma panuse anda. No päris nukker perspektiiv.

Juba praegu läheb märkimisväärne osa madalapalgaliste sissetulekust aktsiiside ja maksudega seotud kulude katteks ning inimeste arv, kes valitsuse halbade otsuste tagajärjel enam omadega välja ei tule, üha kasvab ja kasvab. Kahjuks saavad maksuralliga pihta kõik, mitte ainult need, kes Eesti lühimat anekdooti "Maksud ei tõuse" uskusid ja Reformierakonna poolt hääletasid. Terve riik kannatab valitsuse lühinägeliku majanduspoliitika käes, mida see eelarve põlistab. Samas oleme täna õhtul valitsuskoalitsiooni esindajatelt kahel korral kuulnud, et Eestis ei ole kunagi nii hästi elatud kui praegu. See võib olla tõsi väikese osa inimeste kohta, aga kindlasti ei käi see praegu enamuse kohta. Näiteks, mida rohkem on sõdu, seda paremini elavad sõjatööstuse inimesed, mida sügavam on majanduskriis, seda paremini elavad kiirlaenufirmad, ja nii edasi ja nii edasi. Aga kindlasti mitte ei ela Eesti rahva enamus täna paremini kui kunagi varem.

Kuidas me sellisesse olukorda oleme sattunud? Sest valitsusel on valed eesmärgid. Tänase koalitsiooni eesmärk ei ole eestlaste toimetulek ega ettevõtete ellujäämine, ammugi mitte majanduskasv. Kui sul ikka eesmärk ja siht on juba valed, ega siis õigesse kohta kuidagi välja ei jõua ka.

Reformierakonna suur eesmärk on lappida oma tehtud eelarveauku ja väiksemad, alaeesmärgid selle juures on ehitada edasi Eestile üle jõu käivat Rail Balticut, teha majandust lõhkuvat kliimapööret ning kahjuks võtta Eestisse ka riigi tervise‑ ja haridussüsteemile üle jõu käivas koguses sisserändajaid. Lisaks saadetakse välismaale sadu miljoneid eurosid. Kui sellised eesmärgid on, siis ega ei ole midagi imestada, et me oleme majandusega täna sellises pimedas paigas, kus me oleme. 

Samas, Eesti inimeste probleemidega tegelemiseks valitsusel tahet ja soovi ei jätku. Selgelt on näha, et täna ei ole riik mitte inimeste jaoks, vaid valitsuse tasandil on kahjuks maad võtmas orjapidajate mõtteviis, et inimesed on riigi jaoks eelkõige lihtsalt maksukogumise baas, nad peaksid vähem virisema ja laskma Reformierakonnal segamatult valitseda. Kui ebamugavaid küsimusi hakkad küsima, muresid kommunikeerima, siis tembeldatakse sind kohe Putini käsilaseks, mis tähendab, et sisulist debatti tegelikult ei toimu.

Mida siis teisiti teha? Esiteks tuleks vaadata suurt pilti, kuidas me Eestis keerulised ajad võimalikult väikeste kadudega üheskoos üle saaksime elada nii, et meie ettevõtted jääksid ellu ja inimeste töökohad säiliksid. Peretoetuste asemel tuleb kärpida valitsemiskulusid ja bürokraatiat, juurida välja korruptsiooni. EKRE on korduvalt vastavasisulisi ettepanekuid teinud, kahjuks valitsus neid kuulda ei soovi.

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Vastupidi, valitsusparteide eesmärgid irduvad aina enam reaalsusest. Rail Balticu uue trassiga minnakse edasi, maksku mis maksab, kuigi pole isegi teada, kui palju raha [selleks läheb] ja kust kohast see raha tuleb. Seda ei ole teada, aga ikkagi läheme Rail Balticuga edasi. Uued kliimaeesmärgid 2040. aastaks – valitsus ei näe probleemi. Kuigi mitte kliima ei soojene, vaid tänase valitsuse [tegevuse] tagajärjel hoopis majandus külmub. 

Ennast eksimatuks pidav valitsuskoalitsioon sõidab teerulliga Eesti inimestest ja ettevõtjatest üle. Kuna kedagi ei kuulata, siis ilmselgelt on ka see eelarve saanud erakordselt vilets. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei toeta selle eelarve poolt hääletamist. Kutsun üles neid saalis olijaid, kellel mõistus ja südametunnistus on alles, hääletama selle eelarve vastu. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.

Asume eelnõu 513 muudatusettepanekute ülevaatamise juurde. Meil on kokku 17 muudatusettepanekut. Muudatusettepanek nr 1, esitanud juhtivkomisjon ning rahanduskomisjoni ehk juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata, aga vastavalt RKKTS‑i § 120 lõikele 5 ei kuulu see hääletamisele. Muudatusettepanek nr 3, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata, ka see ei kuulu RKKTS‑i § 120 lõike 5 alusel hääletamisele. Muudatusettepanek nr 4, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata, vastavalt RKKTS‑i § 150 lõikele 5 ei kuulu see hääletamisele. Muudatusettepanek nr 5, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata, vastavalt RKKTS‑i § 120 lõikele 5 ei kuulu see hääletamisele. Muudatusettepanek nr 6.

Siim Pohlak, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jah, lugupeetud juhataja! Paluksin teil leida protseduur, et tutvustada natuke pikemalt, millised need head ettepanekud on, mille kohta te ütlete erinevatele protseduurireeglitele viidates, et need ei kuulu hääletamisele. EKRE tegi ka väga häid sisulisi ettepanekuid, näiteks Rail Balticu rahastuse külmutamise kohta. Äkki te annate ülevaate, mis need asjad olid, mis tegelikult välja lükati? Praegu te lihtsalt loete need numbrid ette. Aga mis tegelikult ikkagi niimoodi välja tõstetakse, mis need asjad on?

Aitäh, hea kolleeg! Ma kindlasti ei hakka tutvustama neid muudatusettepanekuid, küll aga ma saan tutvustada seda konkreetset seadusesätet, mis ütleb, et neid ei panda hääletusele. Kodu‑ ja töökorra seaduse § 120 lõige 5 ütleb, et pärast riigieelarve eelnõu teise lugemise katkestamist, selle lõpetamist ning kolmanda lugemise katkestamist esitatud muudatusettepanekuid, mida Vabariigi Valitsus ei toeta ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata, hääletusele ei panda. See ütleb väga selgelt, et kui juhtivkomisjon ei toeta ja kui Vabariigi Valitsus ei toeta, siis neid konkreetseid ettepanekuid hääletusele ei panda. 

Läheme edasi. Kuues muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Vastavalt eelpool viidatud RKKTS‑i § 120 lõikele 5 ei kuulu see hääletamisele. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ei kuulu eelpool [viidatud] sättest lähtuvalt hääletamisele. Muudatusettepanek nr 8, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 9, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 10, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 11, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ei kuulu samuti vastavalt RKKTS‑i § 120 lõikele 5 hääletamisele. Muudatusettepanek nr 12, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 13, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 14, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. See ei kuulu samuti hääletamisele vastavalt RKKTS‑i § 120 lõikele 5. Muudatusettepanek nr 15, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. See ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 16, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ka see ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 17, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. See ei kuulu hääletamisele tulenevalt RKKTS‑i § 120 lõikest 5. 

Head kolleegid, oleme eelnõu 513 muudatusettepanekud üle vaadanud. Head kolleegid, enne kui me saame lõpphääletuse juurde minna, on meil veel protseduurilisi küsimusi. Urmas Reinsalu, käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetav istungi juhataja! Keeruline on ühineda selle üleskutsega, mille te tegite, et lõpetada see [arutelu ja] minna lõpphääletuse juurde. 

Mul on küsimus. Õige on see, et kodukorraseaduse alusel ei kuulu muudatusettepanekud hääletamisele, kui komisjon neid ei toeta kolmanda lugemise eel, nii nagu te korrektselt kodukorraseadusele viitasite. Kuid mind üllatab see, et tabelisse ei ole kantud Isamaa muudatusettepanekut. Ma ei saa sellest käitumisjoonisest aru, meil see voluntarism läheb väga segaseks. 

Esmaspäeval, või vabandust, teisipäeval oli selline olukord, või ütleme, eelmistel nädalatel oli selline olukord, kus tabelisse ei olnud kantud Isamaa ettepanekuid ühe teise seaduse kohta, ja siis soovitati algatada eraldi seaduseelnõu. Vaadake, see argument praegu ei päde. Isamaa ettepanekut ei ole üldse kantud tabelisse ja riigieelarve seaduse eelnõu saab algatada ainult valitsus. Komisjoni ja juhatuse selle soovituse järgi, mille te andsite ja mis puudutas Reformierakonna maksuküüru seadust, meie käsitlust sellest, et Reformierakonna maksuküür ära jätta, praeguses olukorras käituda ei saa. 

Ma juhin tähelepanu, et Isamaalt on võetud ära võimalus ka riigieelarve puhul realiseerida seda minimaalset õigust, et meie muudatusettepanek oleks kantud tabelisse. Kuna see on korduv, retsidiivne käitumine, siis ma pean oma kohuseks sellele tähelepanu juhtida. Mulle tundub, et me peaksime kaaluma siin eraldi õiguskaitsevahendite rakendamist, sest ma näen, et te kuritarvitate tegelikult väga tuimalt ka seda Riigikohtu lahendile omistatud autonoomiat Riigikogu töö korraldamisel. Mulle tundub, et te olete võtnud selle alusel praegu täieliku absolutistliku võimu. Ma olen veendunud, et Riigikohus seda otsust kujundades, mis selle parlamendi sisevaidluste probleemi lahendas, ei pidanud silmas sellist käitumist. Parlamendi opositsiooni esindajatel on nominaalne õigus muudatusettepanekuid esitada ja neid tuleks formaalselt korrektselt esitleda. See õigus on muutunud selektiivseks.

Aitäh, hea kolleeg! Vaadake 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõu seletuskirja. Seal on väga selgelt välja toodud ka rahanduskomisjoni põhjendused selle kohta, kuidas nad on muudatusettepanekutega toiminud. Antud juhul on rahanduskomisjon päris pikalt kogu seda teemat põhjendanud. Minul istungi juhatajana on kindlasti väga keeruline astuda sellesse diskussiooni, mil moel on rahanduskomisjon kõik selle siia saali toonud, aga need põhjendused on samas täiesti loogilised. Ma soovitan teil seletuskirjaga tutvuda ja vaadata üle, millised on need konkreetsed põhjendused, mida rahanduskomisjon on toonud. 

Lisaks, te ütlesite, et te ei taha lõpphääletuse juurde jõuda. Me ei jõuagi veel lõpphääletuse juurde, sest Eesti Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõu kolmas lugemine katkestada. Nii et me asume kõigepealt selle hääletuse juurde, enne kui me üldse saame lõpphääletuse juurde jõuda. 

Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma olen teiega nõus, et olukord on keeruline. Eks me sellepärast siin protseduuriliste küsimuste ja vastuste raames püüamegi lahendust leida. Minul on ka päris pikk parlamendis töötamise kogemus, olen olnud nii sealpool rindejoont kui ka siinpool rindejoont, nii juhatuses kui ka lihtliige. Praegu, kahetsusväärselt, olen ma siin nõrgemal poolel allasurutuna. 

Mina olen selle seletuskirjaga väga põhjalikult tutvunud. Siin on väga ilusasti kirjas, et komisjon käsitles neid ettepanekuid – silmas on peetud Isamaa ettepanekut ja rahanduskomisjoni tõlgendus käsitleb seda nii, et seal oli kaheksa erinevat muudatusettepanekut – sisuliselt seotud ettepanekutena. Seletuskirjas tõdetakse, et muudatusettepanek on leitav eelnõu 513 SE kaardil: link. 

Vaat, see on jälle midagi uut, jälle midagi uut. Siiamaani on ka seotud muudatusettepanekud kantud tabelisse ja siis on öeldud, et nad ei kuulu eraldi arutamisele. Neid on küll vägivaldselt ja minu arvates kodu‑ ja töökorra seaduse vastaselt kokku seotud, aga nad on seotud näiteks üheks muudatusettepanekuks, viis või seitse [muudatusettepanekut], ja siis on pandud tabelisse hääletuse jaoks. Siin on nüüd uus innovaatiline lähenemine: Riigikogu liikmetel ei ole üldse võimalik siit tabelist seda kätte saadagi, rääkimata sellest, et me saalis saaksime neid asju üldse hääletada. Aga see on veel omaette teema. 

See, millele ka Urmas Reinsalu siin varem viitas, oli see, et eelmine kord kõrvaldati Isamaa muudatusettepanek põhjusel, et see ei olnud kooskõlas valitsuse algatatud eelnõu eesmärgiga, ei kandnud seda kontsepti. See kõrvaldati seetõttu. 

Minul on siinkohal küll küsimus. Millised on üldse ühe Riigikogu liikme või fraktsiooni võimalused esitada muudatusettepanekuid, kui need ei lange kokku eelnõu algataja soovide ja eesmärkidega, millega ta on seda alustanud, või kui need [muudatusettepanekud] soovivad ühel või teisel moel muuta seda konkreetset eelnõu, mida me arutame? Millised need võimalused on? Antud juhul ei ole tõesti võimalik ka iseseisva eelnõuga välja tulla, nii nagu eelmine kord meile selgitus anti, et võite muudatusettepaneku asemel esitada eelnõu, algatada eelnõu. Siin seda võimalust ei ole. Mis võimalused meil üldse Riigikogu liikmetena on ka oma ettepanekuid menetluse käigus teha? Olge hea, andke palun vastus!

Aitäh, hea kolleeg! Võtan seletuskirja ette. Seletuskiri ütleb: "Komisjon põhjendas muudatusettepaneku loetelust välja jätmist järgmiste argumentidega: 1) Muudatusettepanekus sisalduv ettepanek nr 1 on seotud riigieelarve ülesehitusega, tegemist on muudatusega riigieelarve seaduse kohta ja see ei ole käsitletav muudatusettepanekuna 2025. aasta riigieelarve eelnõule. 2) Muudatusettepanekus sisalduvate ettepanekutega nr 2 - 6 suurendatakse erinevaid kulusid ja katteallikana on ette nähtud ettepanekuga 7 keskvalitsuse kulude vähendamine, määramata täpsemalt, millisest ministeeriumi tulemusvaldkonna programmi tegevusest tuleb kulusid vähendada. Vastavalt RKKTS-i § -le 120 peab riigieelarve eelnõule esitatud muudatusettepanek sisaldama kõikide muudatusega kaasnevate riigieelarve eelnõu tulude, kulude, investeeringute ja finantseerimistehingute muudatuste täpseid sõnastusi. 3) Muudatusettepanekus sisalduva ettepanekuga 8 antakse Vabariigi Valitsusele korraldus uuesti riigieelarve strateegia kinnitada, mida ei saa kohustada 2025. aasta riigieelarve seadusega. Tegemist on Vabariigi Valitsuse dokumendiga ja see volitus on antud seadusega. Samuti ei ole lubatud tulenevalt riigieelarve seadusest 2025. aasta riigieelarve seadusega muuta ega kehtetuks tunnistada teisi seadusi."

Siin on antud väga selge, pikk ja põhjalik selgitus. Te küsisite, kuidas muudatusettepanekuid esitada. Nagu me nägime, väga paljud muudatusettepanekud olid sellised, et need küll komisjonist läbi käisid, aga neid ei saanud siin saalis hääletusele panna, sest seda ei luba RKKTS‑i § 120 lõige 5. 

Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Vaadake, austatud istungi juhataja! Väga halb maik jääb sellest suhu. Teil on võim, ligi kahekolmandikuline häälteenamus, ja teile ei piisa sellest võimust, mis teil siin ülekaalu tõttu on, vaid te peate veel võtma ära opositsioonilt ka neid tööriistu, mis on [vajalikud] Eesti inimeste, keda me esindame, seisukohtade väljendamiseks. 

Need ettepanekud, mida te läbisegi tõite, või need põhjendused, mida te läbisegi tõite, olid sisulised hinnangud nende ettepanekute sisulisele kvaliteedile, mis loomulikult olid kriitilised lähtuvalt sellest, et nende ettepanekute sisu valitsusliit ei toeta. See on täiesti arusaadav. Kuid see, kas muudatusettepanek on nii-öelda vormiliselt kvaliteetne või mis tagajärgi ta kaasa toob või milliseid tagajärgi ta kaasa ei too, peaks olema muudatusettepanekute puhul täiskogu otsustada. Ka muudatusettepanekud võivad olla teineteist välistavad või võivad tekitada ka puhtal kujul formaalse tekstilise vastuolu. Ka see ei ole iseenesest ju välistatud. Sellisel juhul juhtivkomisjoni ettepanekul katkestatakse eelnõu menetlus ja lahendatakse komisjoni tasemel see vastuolu, mis puudutab vormilist osundust mingitesse muudatusettepanekutesse. 

Nüüd üleskutse selle koha pealt, et teie asute siis, ma saan aru, komisjoni positsioonile. Te ütlete, et komisjoni argumendid on sellised, nagu rahanduskomisjon on tõdenud, et esiteks meil ei ole õigust nõuda, et meie muudatusettepanekud oleksid täiskogus menetletud, ja teiseks, kui meie muudatusettepanekud lähevad valitsuse poliitikaga vastuollu, siis me peaksime esitama eraldi eelnõu, nagu rahanduskomisjon oma järeldustes on öelnud. Kuid probleem on ju selles, lugupeetav Riigikogu esimees, et me ei saa esitada eraldi eelarve eelnõu. Eelarvemonopol on vastavalt põhiseadusele antud valitsusele. Teil on selle miljardi euro [mahus] maksutõusude läbisurumise tuhinas isegi selline kiusatus, et te lööte käega kodukorraseaduses opositsioonile tagatud minimaalsetele õigustele selle menetluse läbiviimisel. See asi on sisuliselt ebakvaliteetne, aga seda kahetsusväärsem, et seda ka vormiliselt tehakse näotus stiilis. Ma saan aru, et te praegu juhtivkomisjoni mõlemat seisukohta, mida on väljendatud, härra Riigikogu esimees, olete asunud toetama, [olete asunud toetama] seda Riigikogu valdkonnakomisjoni seisukohta. 

Mu küsimus teile, härra Riigikogu esimees, on see. Meil on erinev positsioon. Teie juhatate istungit ja langetate küllap otsuse, nii nagu teie tõlgenduse kohaselt tundub asjakohane. See on teie voli. Mu küsimus on see. Kas te näete, et meil üldse on mingeid efektiivseid õiguskaitsevahendeid, või mis on teie käsitluses nõuanne praeguses arutelus, milliseid õiguskaitsevahendeid me saame rakendada enda nii-öelda valimisõiguse puhul, mis puudutab seda, et meid on ka siia parlamenti valitud ja meil on kohustus oma valijate nimel tööd teha selle põhiseadusliku õiguse realiseerimiseks?

Aitäh, hea kolleeg! See, et kui muudatusettepanekud lähevad valitsuse poliitikaga vastuollu, siis sellepärast ei saa neid arvestada, on teie seisukoht. Mina saan tugineda Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, mis § 120 lõikes 3 ütleb väga selgelt: "Riigieelarve eelnõule esitatud muudatusettepanekud peavad vastama riigieelarve seaduse §-s 40 ettenähtud tingimustele. Riigieelarve eelnõule esitatud muudatusettepanek peab sisaldama kõikide muudatusega kaasnevate riigieelarve eelnõu tulude, kulude, investeeringute ja finantseerimistehingute muudatuste täpseid sõnastusi." Väga konkreetne sõnastus. Ma saan tugineda sellele konkreetsele sättele. 

Ma võtan ühe protseduurilise küsimuse veel. Ma saan aru, Annely Akkermann, et te tahate protseduuriliselt reageerida. Ma annaks teile sõna. Seda me ei saa käsitleda väga laialt vastulausevõimalusena, aga protseduuriliselt on teil praegu see võimalus. Palun, Annely Akkermann!

Mul on selgelt protseduuriline küsimus. Urmas Reinsalu hoiab omal retsidiivsel kombel kogu saali protseduuriliste arutelude juures. Kas teil on siis võimalik suunata härra Reinsalu Keskerakonna fraktsiooni teatavatesse järeleaitamistundidesse? Seadmata kahtluse alla sisu, peavad muudatusettepanekud ka vormiliselt olema korrektsed. Keskerakonna ettepanekud on eeskujulikud, nad tõesti valdavad seda tehnikat. Järsku te saate suunata Urmas Reinsalu väljaõppele ja järeleaitamisele?

Aitäh! Ma saan sellele ainult protseduuriliselt reageerida. Meist kedagi siin ei ole [ühtegi] korda kriminaalkorras karistatud ja seetõttu mul oleks ettepanek kõikidele kolleegidele, et me loobuksime vastavast sõnastusest, mis viitab justkui korduvale kriminaalkorras karistatusele. Meist keegi karistatud ei ole. 

Head kolleegid, me oleme siin seda teemat juba piisavalt käsitlenud, ma seda teemat edasi ei laiendaks, sest meil tuleb praegu hääletusele katkestamisettepanek. Kui on soov eelnõuga veel edasi tegeleda, siis saavad Riigikogu liikmed väga selgelt oma meelsust väljendada, aga ma ei näe praegu mitte mingisugust põhjust seda diskussiooni siinkohal jätkata. 

Head kolleegid, Riigikogu istungi juhatajale on laekunud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 513 kolmas lugemine katkestada. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Aga enne on käsi püsti Helir-Valdor Seedril. Palun!

Aitäh! Väga kahetsusväärne, et te ignoreerite opositsiooni täielikult ja ei anna sõna ka protseduuriliseks [küsimuseks], mis oleks väga oluline. 

Ma tahan öelda, et nii teie ütlesite kui praegu ka rahanduskomisjoni esimees ütles, et kõik peab olema vormiliselt korrektne. Kõik peab olema vormiliselt korrektne! Ja siis ta juhatas meid Keskerakonna fraktsiooni juurde. 

Head kolleegid siin saalis! Ma tuletan meelde: mõni päev tagasi, kui me julgeolekumaksu seadust arutasime ja Toomas Kivimägi juhatas istungit, siis me juhtisime tähelepanu, kui ebakorrektsed olid materjalid, mis komisjonist olid tulnud. Toomas, kas sa mäletad? (Toomas Kivimägi saalist: "See oli detail.") See oli detail?! See oli väga põhimõtteline küsimus. Muudatusettepanekute tabelis ei olnud välja toodud, et [ettepanek] ei kuulu hääletamisele vastavalt seadusele. Me nõudsime seda hääletust ja juhataja ütles, et ta ei lähtu mitte komisjoni esitatud materjalidest, vaid teadmisest ja sellest informatsioonist, mis tal on. Ta ei lähtunud mitte komisjonis ettevalmistatud materjalidest! Niipalju korrektsusest, millele te siin praegu opositsiooni tähelepanu juhite! 

Aga kuna meil muid kaitsevõimalusi ei ole, siis me peame arutama seda olukorda, mis on kujunenud, ja seda, millised on meie võimalused oma õiguste kaitseks. Seetõttu ma palun kümme minutit vaheaega.

Aitäh! Kümme minutit vaheaega Isamaa fraktsiooni palvel, enne hääletust. Helir, väike täpsustus: enne hääletust. Enne hääletust. Palun paneme selle stenogrammi, et enne hääletust kümme minutit vaheaega. Väga hea! Aitäh!

V a h e a e g 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 513 kolmas lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 29 Riigikogu liiget, vastu 56, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Järgnevalt, head kolleegid, asume lõpphääletuse juurde. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 513 lõpphääletus. Me asume lõpphääletuse juurde. Enne lõpphääletust on meil kombeks lasta kaks minutit kõlada ka saalikutsungil. Nii et kõlab saalikutsung kaks minutit.  

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud 2025. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 513. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu 29, erapooletuid ei olnud. Eelnõu 513 on seadusena vastu võetud. 

Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud alusharidusseaduse eelnõu 419 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised ning palun Isamaa fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Soovitan kõigil saali jääda, saate pisut targemaks. Tilk tõrva võib meepoti ära rikkuda ja nii on [juhtunud] ka alusharidusseadusega. Me peame endale aru andma, et erineva ettevalmistusega laste paigutamine eraldi klassidesse või rühmadesse on metoodiliselt õigustatud. See puudutab nii koole kui ka lasteaedu, sest haridusasutuste tegevuse eesmärk on üks: lapse areng. Täiesti erineva ettevalmistusega lapsi ei saa arendada ühes rühmas ja [ühesuguse] metoodika alusel, sest siis kannatavad mõlemad või erinevad grupid selles klassis või rühmas. Seetõttu on loomulik arvestada laste eeldusi ja viia nad lõpuks kõik samale tasemele. Loomulikult ei saa siin vahet teha, aga on erinevad metoodilised lähenemised, mille kasutamine on täiesti õigustatud.

Tuleval aastal avab Tallinn viies eestikeelsele õppele üle minevas koolis klassid eesti keelt emakeelena rääkivatele lastele. Sellest kõneles abilinnapea Aleksei Jašin. Tema sõnutsi plaanib linn viies üleminekukoolis avada ülelinnalise vastuvõtuga klassid eesti keelt emakeele tasemel rääkivatele lastele, nendeks võivad olla nii täiesti eestikeelsest perest kui ka kakskeelsest perest pärit lapsed. Neis klassides õpetatakse aineid [eesti keeles] ja [eesti] keelt emakeelena. Perekond peab ise paberid sisse tooma ja nendega vesteldakse, et saada pilt nende tegelikust keeletasemest. Kõik on arusaadav ja väga loomulik. 

Neil asjadel ei saa lasta [minna] isevoolu[teed]. Me teame, et viimastel aastatel on nii Ida-Virumaal kui ka Tallinnas olnud muukeelsete perekondade seas tung panna oma lapsed eestikeelsetesse õppeasutustesse, kas selle tõttu, et [koolide] tase on erinev, või siis selle tõttu, et endistes venekeelsetes õppeasutustes ei ole [suudetud] tagada eesti keele omandamist. On [olnud] olukordi, kus erineva keelelise ettevalmistusega lapsed satuvad ühte klassi. Õpetajad ja kool on sisuliselt sunnitud tegelema metoodilise solkimisega. See tähendab, et ühes rühmas või klassis on lapsed nii[võrd] erineva keelelise ettevalmistusega, et nende puhul tuleb kasutada erinevaid meetodeid. Või siis kasutatakse erineva ettevalmistusega laste puhul ainult ühte meetodit. Tulemus on see, et [isegi pärast mitut aastat], viiendas-kuuendas klassis – need näited on olemas – ei ole venekeelsest perekonnast pärit laste puhul võimalik eestikeelset õpet läbi viia, sest nad ei saa mitte midagi aru. Neile antakse osaliselt venekeelseid õppematerjale, sest neid on seni toetatud sellisel määral, et nad ei ole omandanud elementaarset eesti keele oskust.

Selline liigne toetamine olukorras, kus teine osa sellest grupist või rühmast või klassist igavleb, kuna nende jaoks on selline lihtsustatud lähenemine ja aeglasem õppimine igav, on tekitanud olukorra, kus kannatavad mõlemad: nii eestikeelsed lapsed … 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… kui ka need venekeelsetest perekondadest pärit lapsed, keda on kogu selle aja metoodiliselt justkui "toetatud". 

Mida ma mõtlesin sellega, kui Aleksei Jašini tsitaate ette lugesin? Ma mõtlesin tuua Tallinna linna eeskujuks ja näidata, et normaalne ja loogiline käitumine annab erineva ettevalmistusega lastele võimaluse areneda, annab võimaluse neid haridusasutustes rühmitada. Nüüd äkitselt on toimumas kannapööre sellises suhtumises. 

Arvestades paljude vanemate ja pedagoogide tähelepanujuhtimisi, on Isamaa fraktsioon teinud ettepaneku täiendada alusharidusseadust niimoodi, et lasteaia direktoril oleks seaduse järgi õigus moodustada rühmi laste heaolu arvestades. Tekst oli esitatud niisugusena: lasteaia direktor moodustab iga lapse vajadusi ja heaolu arvestades lasteaiarühmad – ja nüüd tuleb meie, Isamaa täiendus sellesse sättesse –, võttes muu hulgas arvesse lapse eesti keele oskuse taset. Lisasime ka [sätte], et eesti kodukeelega lastel oleks õigus olla valdavalt eesti kodukeelega laste rühmas. [Ainuüksi] selle ettepaneku esimene pool, mis annab õiguse võtta muu hulgas arvesse lapse eesti keele oskuse taset, [kutsus] esile Haridus- ja Teadusministeeriumi täiesti ootamatu reaktsiooni: meie muudatusettepanek tembeldati teiste rahvuste suhtes diskrimineerivaks ja põhiseadusevastaseks.

On muidugi võimalus, et sellise arvamuse meie muudatusettepanekute kohta või selle argumendi pani kirja üks oma peas põhiseadusega pahuksisse läinud jurist, kes on väga palju oma peaga mõelnud, ja keegi teine pole seda lugenud. Kas see on tõenäoline? 

Teine võimalus on, et me oleme [jõudnud] tagasi mustasajalise, tsaariaegse šovinismi juurde. See, et eestikeelseid lapsi ei tohi paigutada eraldi rühmadesse, juhul kui teiskeelseid lapsi on rohkem, ja et seda ei või teha perekondade soovil, on tegelikult ju – ma ei tahaks seda sõna kasutada – eestlasi diskrimineeriv. 

Kui haridusministeerium paneb oma tagasilükkamise ettepanekutesse kirja niisuguseid sõnastusi, siis pärast meie ettepaneku tagasilükkamist, mida te eelmisel nädalal tegite, ei näe me mitte mingisugust võimalust seda alusharidusseaduse eelnõu toetada. Ma selgelt soovitan, et kui te selle alusharidusseaduse eelnõu täna tõesti vastu võtate, siis selline [säte], mis lubab lapsi nende keelelise ettevalmistuse alusel rühmitada, tuleks järgmise seadusemuudatusega sellesse seadusesse kindlasti [lisada]. Algatage see [eelnõu], palun, koalitsiooni poolt ise, sest niisugune põhiseaduse väänamine Eesti riigis on lubamatu! 

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi Keskerakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Teise lugemise ajal ma korra juba mainisin, et selle eelnõu puhul me tegeleme valdkonnaga, mis on peaaegu täielikult kohalike omavalitsuste pädevuses. Riik tahab jälle aktiivselt sekkuda, seda [valdkonda] reguleerida, mõeldes välja uusi kohustusi, uusi funktsioone ja ülesandeid, uusi nõudeid omavalitsustele, [aga] ressursse juurde ei tekita, rahalist panust ei suurenda. 

Minu meelest on siin tegu sarnase mustriga, mida me oleme näinud haridusleppe kehtestamisel. Omavalitsused ütlesid väga konkreetselt, et neile see asi ei sobi. 70 omavalitsust 79-st ütles, et nemad hariduslepet ei allkirjasta. Me teame, et enamasti ongi kohalikud omavalitsused koolipidajad. Ma arvan, et 90% koolidest kuulub omavalitsustele. See on väga selge märk, et tegu on praakasjaga, aga ministeeriumit see ei huvita. Ja siis me kuuleme, kuidas haridusminister ütleb, et 9 omavalitsust ju allkirjastas, järelikult on kõik korras. 

Me kõik saime meili peale pöördumise, mille on kokku pannud õpetajad. Esialgu oli mitusada õpetajat, nüüd on neid juba poolteist tuhat. Ka nemad ei toeta hariduslepet sellisel kujul, nagu seda on presenteeritud. Ministeerium otsustas midagi ja tahab, et see oleks niimoodi, aga see, kas see ka kohalikele omavalitsustele sobib, kas see sobib nendele sihtrühmadele, kelle nimel seda üldse tehakse, ehk eelkõige õpetajatele, neid ei huvita. 

Selle eelnõuga on täpselt sama asi. Kõige autoriteetsem ja kõige pädevam omavalitsusi ühendav ja esindav organisatsioon ehk Eesti Linnade ja Valdade Liit kirjutas väga konkreetselt, et nemad seda eelnõu kooskõlastama ei hakka. Nad tõid välja põhjused. Eelkõige selle, nagu ma siin põgusalt juba mainisin, et mõeldakse välja ja tekitatakse juurde uusi ülesandeid, uusi kohustusi, samas, esiteks on puudu mõjuanalüüs ja [teiseks] ei pakuta lisarahastust, et neid uusi ülesandeid saaks edukalt teostada. 

Siinjuures võime rääkida sellest, et lastehoiud muutuvad põhimõtteliselt lasteaedadeks. See tähendab seda, et nendele hakkavad kehtima täiesti uued nõuded, mis on kulukad. See on problemaatiline ka selle pärast, et juurde on vaja personali, kvalifitseeritud personali: õpetajaid või õpetajaabisid, kes vastavad konkreetsetele kvalifikatsioonitingimustele, kvalifikatsiooninõuetele. Teades, et meil on Eestis selliseid inimesi hästi vähe ja nende otsing [nõuab] kindlasti hästi palju ressursse, eeldaks riigilt, et omavalitsusi sel juhul kuidagi aidataks. Aga seda [abi] loomulikult ei tule. 

Sellises olukorras, kus riik jagab raha asemel pigem kohustusi ja ülesandeid, võib rahaline koormus langeda ka lapsevanemate õlgadele. Praeguses olukorras, kus meil tõstetakse makse ja aktsiise, kus inimesed ei tea, kuidas nad järgmisel aastal elavad ja ellu jäävad, oleks veel ühe finantskoormuse nende õlgadele [asetamine] liig mis liig. 

Keskerakonna fraktsioon seda [eelnõu] kindlasti ei toeta ja soovitab sama teha ka kõigil teistel. Aitäh!

Aitäh! Palun Eesti 200 fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Kadri Tali. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud saalisviibijad! Astun täna kõnepulti Eesti 200 esindajana. Tulen kultuurivaldkonnast, millele on omane, et iga esineja tunneb oma teemat. Muusik ei astu kunagi lavale, ilma et tema kontserdile ei oleks ostetud pileteid ja tal endal ei ole teos enda omaks mängitud. Siin saalis on mulle äärmiselt võõras, et mitte öelda võõristav asjaolu, et ilmnenud on eksperdid igal alal, kes astuvad lavale iga teema ja seaduseelnõu korral, esinedes ekspertidena, kuid olles tegelikult soolapuhujad. Ei ole vahet, kas [teema] on julgeolek, majandus, rahandus, paljulapselised pered, aga eriti haridus ja kultuur – juttu jätkub kauemaks. Reeglina on need ühed ja samad inimesed, et mitte öelda üks ja sama inimene. Juhul, kui ta end ära tundis, on tal võimalus vastusõnavõtuks. Usun, et seda võimalust ei jätaks ta populismi võidukäigule lootes kasutamata. 

Eesti 200 on tulnud poliitikasse muutuste tegijana. Tahame ja julgeme teha muudatusi ja [ellu] viia reforme. Meie hulgas on eksperdid, kes, tundes oma valdkonda, oskavad ja julgevad neid reforme [ellu] viia. Antud juhul on heaks näiteks meie haridusministri algatatud alusharidusseaduse eelnõu, mis toob esmakordselt alusharidusse eesti keele nõude: asi, mida kümne aasta jooksul ei ole suudetud ellu viia. Mõelge vaid, et viimase kümne aasta jooksul ei ole suudetud eestikeelset õpet kehtestada isegi lasteaedades, et võimaldada ettevalmistust eesti kooliks. Kuidas sellistes [oludes] olekski saanud loota eestikeelsele koolile või mõelda julgustavalt Eesti hariduse ja kultuuri tulevikule? Nii et tänu praegu ministritoolil olevale meie haridusministrile, kes tunneb haridusvaldkonda, oskab, julgeb ja suudab juhtida muutusi, on eesti lastel ja Eestis elavatel lastel parem tulevikuperspektiiv ning Eesti haridusel ja kultuuril kindlam tulevik. 

Loodan väga, et me kõik siin saalis tunnustame oma poolthäälega alusharidusseaduse eelnõu, mida on Eestis väga pikalt oodatud. Aitäh!

Suur tänu! Palun Reformierakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Head õed ja vennad hariduses! Alusharidusseaduse vastuvõtmine on tähtis samm kuni seitsmeaastaste laste arengu ja alushariduse toetamiseks. Seadust on koostatud pea kümme aastat. Kui me selle täna vastu võtame, siis võime olla rõõmsad, et oleme jõudnud kompromissini, üksmeelele paljude huvigruppide nägemuste vahel. 

Peamine muutus, mis selle eelnõuga [tehakse], on see, et luuakse ühtne õiguslik alus alushariduse andmiseks. Lastehoiud, mis on seni olnud sotsiaalteenust osutavad asutused, peavad muutuma lasteaiasarnasteks kvaliteetseteks õppeasutusteks, kus õppe- ja kasvatustöö toimub eesti keeles, õppekava toetab lapse üldoskuste arengut ja kus õpetajatele ja seal töötavatele lapsehoidjatele kehtivad kõrgemad kvalifikatsiooninõuded ja uued täpsustatud keelenõuded. See on see, mida me ju soovime. Me soovime, et Eesti riigis saaksid kõik lapsed, sõltumata nende kodukeelest, võimaluse ennast hiljem Eesti ühiskonnas teostada. Võimalus saada parem haridus annab meile võtme õnnelikuks eluks.

Lastehoidude [muutumine] haridussüsteemi osaks võimaldab üle minna eestikeelsele haridusele, mille kohta me kaks aastat tagasi siinsamas Riigikogu saalis otsuse [langetasime]. Tagasiteed ei ole. On tõsi, et paljudes Eesti piirkondades on see väga raske ülesanne. Reformierakonna nimel soovin tänada kõiki neid õpetajaid, kõiki neid haridusasutuste juhte, tugispetsialiste, lapsevanemaid ja ka lapsi, kes on valmis sellel raskel perioodil koos töötama. 

Me ei saa olla üksteise vastu. Me oleme üksteise kõrval. Vastandumine ja üksteisele süüdistuste esitamine, soov separatistlikult moodustada rühmi, kus on kaks last või kus ei ole eestikeelset õppe- ja kasvukeskkonda võimalik täielikult juurutada, meid edasi ei vii. Pigem on küsimus õpetajate ja tugispetsialistide professionaalsuses luua võimalused, et erineva arenguvajadusega lapsed saaksid edasi areneda. See nõuab tingimata lisaressursse, lisatuge ja lisamõistmist. 

PISA uuringud näitavad, et Eesti üldharidus on maailma parimaid. Selle vundament laotakse meie lasteaedades. Eesti alusharidus annab silmad ette paljude teiste maade hariduskorraldusele, paistes silma nii selle poolest, kui palju lapsi on meil alushariduses hõivatud, kui ka kõrge kvaliteedi ja heade tingimuste poolest. Meie lasteaedades töötavad väga pühendunud ja kõrgelt kvalifitseeritud juhid, õpetajad ja tugispetsialistid, kes seavad esikohale laste heaolu ja nende arengu toetamise. Meil on väga ilusad majad, lausa imelised. Lapsed magavad voodites ja saavad mitu korda päevas sooja toitu. Kõike seda paljudes teistes maades pole. Paljudes maades ei toimu sellist muusika-, kunsti- ja spordiõpet, nagu meie lasteaedades ja paljudes lastehoidudes toimub. 

Olen veendunud, et heal tasemel alusharidus on võti … Palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun!  

Olen veendunud, et heal tasemel alusharidus on võti, mis ühtlustab erinevatest kodudest kaasa antud pagasit ja avab kõigile Eesti lastele ukse paremasse tulevikku. Kui uus seadus [täidab] oma eesmärgi ja võimaldab rohkematele lastele ligipääsu kvaliteetsele alusharidusele, sealhulgas muu kodukeelega lastele ligipääsu eestikeelsele keskkonnale, parandades [seeläbi] nende võimekust hakkama saada nii üldhariduses kui ka kõrg- ja kutsehariduses, siis aitab see kaasa nii laste ja perede heaolule kui ka Eesti jätkusuutlikule arengule. 

Teame, et PISA uuringute järgi on muukeelsetest kodudest pärit laste tulemused pea aasta [võrra maas võrreldes] eesti emakeelega lastega. See ei ole ei nende laste, nende perede ega Eesti ühiskonna huvides. Seetõttu ei ole meil teist valikut, kui minna edasi eestikeelse õppe- ja kasvukeskkonna loomisega alusharidus[asutustes]. Muutus, rõhutan, [puudutab] eelkõige lastehoidusid, sest lasteaedades peab see seaduse järgi juba praegu toimuma. 

Reformierakond toetab alusharidusseaduse vastuvõtmist ning soovib kõigile haridusinimestele palju jaksu ja jõudu juba [alustatud] tee lõpuni [käimisel]. Aitäh teile!

Suur tänu! Palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Kõik, kes te olete siit puldist juba läbi käinud, võiksin suuremale osale teist siin vastu argumenteerida, aga kahjuks ei ole mul selleks väga palju aega. Ma võtangi kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Tõnis Lukas rääkis väga palju õigeid asju ära, ma ei hakka seda üle kordama. Alusharidusseaduse üks väga oluline osa, tõepoolest, on see, et meil tuleb üle minna eestikeelsele haridusele. Aga sellega kaasneb üks väga suur probleem. Kui ajaloos natuke tagasi minna, siis me kõik teame, et meil oli eesti kool, selles mõttes, et meil olid ühtsed õppekavad, aga haridussüsteemi sees olid eesti õppekeelega koolid ja vene õppekeelega koolid. Nüüd me räägime eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all ainult eesti koolist, Eesti koolidest. Aga teate, sellega ei ole niimoodi, et me nagu sõrmenipsust saame ära kaotada need endised venekeelsed koolid, need õpilased ja õpetajad. Ei, need kõik lohisevad selle protsessi käigus kaasa. Seda üleminekut oleks saanud teha palju-palju targemalt ja palju-palju läbimõeldumalt, aga kuna seda tehakse nii, nagu seda tehakse, siis hoolimata nendest kõikidest ilusatest sõnadest, mida hea kolleeg Margit Sutrop siin enne rääkis, on tegelik elu hoopis-hoopis teistsugune.

Me oleme jõudnud olukorda, kus eesti vanemad Tallinnas ja Ida-Virumaal avastavad, et kui nad viivad oma eesti emakeelega lapsed, eesti lapsed lasteaeda või saadavad kooli, siis on nende lapsed rühmas või terve lasteaia peale vähemuses, kõik teised lapsed on vene emakeelega ning eesti laste õpi‑ ja kasvukeskkond ei ole mitte eesti‑, vaid venekeelne. Margit tõi näite, et venekeelsetele peavad olema tagatud võrdsed õigused: et kui kuskil on kaks vene last, siis neil peab olema võrdne õigus saada eestikeelset haridust. Aga tegelikkus on vastupidine. Eestis on niimoodi, et vanemad avastavad, et eesti lasteaiarühmas on nende kaks last ainukesed [eestlased], kõik ülejäänud on vene emakeelega lapsed. Mis puudutab separatismi või segregeerumist, siis lapsevanemad ütlevad, et meil ei ole enam oma eesti lapsi kuskile panna, sest kõik Tallinna lasteaiarühmad on venekeelsed, meil ei jää midagi muud üle, kui Tallinnast lihtsalt ära kolida, kui me tahame oma lastele eestikeelset, päriselt eestikeelset haridust saada. Selle te saavutate: tõelise separatismi ja segregatsiooni. Tallinn muutub ainult venelaste linnaks.

Muuseas, kui keegi veel ei tea, siis Eesti keeleseaduse §-s 9 on [lõige], mis ütleb, et kui kohaliku omavalitsuse territooriumil on vähemusrahvuse osakaal mingisuguse 1. jaanuari seisuga suurem kui 50%, siis on sellel vähemusrahvusel õigus sellel omavalitsuse territooriumil riigiasutustes ja kohaliku omavalitsuse asutustes, mille hulka kuuluvad ka koolid, saada omakeelset teenindamist. Me ei saa seda muuta, sest enne tuleb ära muuta põhiseaduse § 51.

Tuleb välja, et varsti ei leidu Tallinnas enam ühtegi lasteaeda, kus eesti laps saaks olla eestikeelses keskkonnas. Näiteks Lasnamäel on ühes eesti lasteaias nii, et erinevate rühmade eesti lapsed võetakse kord kuus kokku, et nad saaksid omavahel suhelda ja mängida puhtas eesti keeles. Või selline näide. Eesti ema läheb oma lapsele lasteaeda järele ja laps ütleb talle mama. Suvel teatas üks väike eesti laps oma vanaemale, et lähme reka'sse ujuma. Oleme jõudnud isegi sinnamaale, et eesti lapsed hakkavad rääkima vene aktsendiga, sest lisaks lastele on ka osa lasteaiaõpetajaid ja kasvatajaid vene emakeelega, nad on tööl sellesama eesti keele nõude alusel. Ja väikesel eesti lapsel on selle peale peas ja suus täielik segapudru. Ja niimoodi me tegelikult eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all, selle õilsa eesmärgi nimel venestame ära terve põlvkonna eesti lapsi.

Täna on meil alusharidusseaduse eelnõu kolmas lugemine. Kahjuks – ma arvan, et see ilmselt oli tahtlik – said kodanikuliikumise "Eesti kool on eesti keele kodu" liikmed alles eile kultuurikomisjonis poliitikute ja Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ametnike jutule. Nad said jagada oma igapäevatöö kogemusi ja muresid. Just nemad ongi selle seaduseelnõu subjekt. Nad on lasteaiakasvatajad, õpetajad, metoodikud, lapsevanemad, kes näevad, mis suunas liigub eesti laste elu Eesti Vabariigis. Eesti laps on see viimane, kellega peab arvestama, kuid ka tema vajadused on olulised. 

On tekkinud täiesti absurdne olukord. Ettepanek oli, et võtta teise emakeelega lapsed kooli ja lasteaeda nii, et kõigepealt selgitataks välja nende tegelik eesti keele oskus, sest see ongi erinev. Eesmärk on ju, et nad seal lasteaias või koolis hakkama saaksid. Ja kui on vajakajäämisi, siis aidatakse nad spetsiaalse metoodikaga enne järje peale ja alles siis pannakse eesti lastega kokku. Eile tituleeriti selline soov Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poolt diskrimineerivaks ja suisa põhiseadusevastaseks.

Head Eesti inimesed! 1990-ndate alguses oli meil siin Riigikogus ja nõukaaja jäänukina terves Eestis selline seltskond nagu internatsid, kes nõudsid vene keelele ja venelastele eri- või võrdseid õigusi, kuidas võtta. Me saime neist tookord lahti ja senimaani oleme suutnud täita Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatut, et Eesti riik on loodud eelkõige eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade. Aga nüüd on meil siin – siin ja valitsuses – seltskond, kes ütleb, et eesti laste huvide eest seismine on kellegi diskrimineerimine ja vene lastel on võrdsuse sildi all õigus eesti lapsi venestada, ja kes eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all viljelevad internatsionalismi ja multikulturalismi. Aga see, armsad sõbrad, on tegelikkuses päriselt Eesti põhiseaduse vastane tegevus.

Eesti on põhiseaduse kohaselt rahvusriik ja ükskõik kelle teise huvide, vajaduste ja õiguste esiplaanile seadmine ja edendamine on põhiseadusevastane tegevus. Nende tegevus [on põhiseadusevastane], mitte eesti emade ja isade soov, eesti perede soov, et nende laps käiks eestikeelses ja -meelses lasteaias, et neil oleks õigus saada oma lastele kõrgtasemel eestikeelset haridust ja kasvukeskkonda, nii nagu see seni on olnud. Eesti emade ja isade soov ei ole põhiseadusevastane. Internatsionalistide soov on. EKRE seisab eesti laste, eesti perede õiguste eest ka eestikeelsele haridusele ülemineku protsessis. Me seisame kõigi nende eesti emade eest, kes ei taha, et neile päeva lõpus öeldakse mama. 

See alusharidusseadus seisab kõigi teiste eest, mitte eestlaste eest, ja seda meie erakond toetada ei saa. Selle eestlaste ja eesti laste õigusi rikkuva eelnõu koht on prügikastis. (Rebib eelnõu puruks.)

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 419 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud alusharidusseaduse eelnõu 419. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu 25, erapooletuid oli 1. Eelnõu 419 on seadusena vastu võetud.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 427 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. Palun! (Kert Kingo küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head rahvasaadikud! Head inimesed, kes te meid jälgite! 2022. aasta jaanuaris teatas kaporatuuri toel Eesti peaministriks saanud Kaja Kallas võidukalt: "Eesti on tulnud tagasi!" Sellest ajast alates oleme saanud näha liberaalsete ja sallivate valitsuste tegevuste vilju. Abielu mõiste perverteerimine …

Vabandust, hea kolleeg! Head kolleegid, saalis on lärm. Me ei kuule ettekandjat. Palun, Kert Kingo, jätkake!

Abielu mõiste perverteerimine, sooideoloogia surumine koolidesse ja lastekirjandusse, soo muutmise protseduuridega noorte sandistamise propageerimine, LGBT+ ülistamine ning normaalse peremudeli ja igasuguse normaalsuse mahasurumine. 

Nüüd on järg jõudnud hälvete seadustamiseni. Lisaks sellele, et eelnõuga antakse lastekaitseametnikele juurde õigusi, millega peresid lõhkuda ja lapsi oma vanematest eraldada, seadustatakse selle eelnõuga ka pedofiilide tegutsemine. Need, kes väidavad, et ei, see ei ole nii, pedofiilidel on ja jääb eluaegne lastega töötamise keeld, valetavad. Valetavad jultunult ja häbematult. 

Seaduseelnõus on selgesõnaliselt must valgel kirjas, et Sotsiaalkindlustusamet saab õiguse tunnistada isikule kehtiv lapsega töötamise keeld kehtetuks, varasemad keelud kustutatakse karistusregistrist ehk karistusregistrisse esitatud päringu vastuses ei kajastata isiku karistusandmeid osas, mille kohta on Sotsiaalkindlustusamet teinud lapsega töötamise keelu ümberhindamise otsuse. Seega, pärast seaduse jõustumist lubatakse pedofiilidel taas lastega töötada. See on selles eelnõus sõna-sõnalt kirjas.

Häbi teile, valitsus! Häbi ministrile, kes selle eelnõu valitsusse tõi! Häbi ministeeriumi ametnikele, kes selle eelnõu koostasid! Ja lõpuks häbi Riigikogu saadikutele, kes seda eelnõu toetavad ja aitavad seadusena vastu võtta! Selline siis ongi teie moraal: lubada pedofiilid laste kallale. Selle asemel, et lapsi kaitsta, te lähete ajalukku sellega, et lubasite pedofiilid meie laste kallale. Lihtsalt vastik! 

Meenub, et mõni aeg tagasi oli sotsiaalkomisjonis arutusel kollektiivne pöördumine zoofiilia keelustamiseks. Kohal viibisid ka eri ametkondade ja ministeeriumi esindajad. Ja mida me seal kuulsime? Zoofiiliat ei saa seadusega keelustada, sest … Piinlik on neid ametnike toodud õigustusi välja tuua. Ainult ettekäänded, miks ei saa või pole õige [keelustada]. Mitte ühtegi konstateeringut, et zoofiilia on jäle hälve ja selle suhtes peaks olema nulltolerants. 

Mis järgmiseks? Nekrofiilia seadustamine? Kindlasti on LGBT+ loetelus veel palju erinevaid ebanormaalsusi ja perverssusi, mida liberaalid peavad normaalseks ja mida nad kirglikult toetavad. Kõige selle põhjal tahan küsida: kes on need inimesed ministeeriumis, kes neid perverssusi kaitsevad, otsivad nendele õigustusi ja töötavad välja seaduseelnõusid nende hälvete legaliseerimiseks? Keda nad kaitsevad? Iseennast, parteikaaslast või ülemust? Kelle jaoks minister ja valitsus neid eelnõusid koostavad? Kelle kaitseks või kelle hüvanguks? Ja lõpuks küsimus: keda teie, seda eelnõu toetavad Riigikogu saadikud, kaitsete? Kas omasid või ennast? 

Iga normaalne valitsus peaks seisma oma rahva eest ja kaitsma südikalt oma riigi lapsi. Lapsi, kes on meie tulevik. Meie valitsejad, praegused valitsejad seda aga ei tee. Küsin, miks vaikib sel teemal õiguskantsler Ülle Madise, kes on Eestis lasteombudsman ja kelle ülesanne on laste ja noorte õiguste kaitse. Kas president kavatseb nii nagu valitsus ja valitsuserakondade saadikud selle seaduse heaks kiita ja näidata sellega, et ta on pedofiilide toetaja? Eks me saame seda näha. 

Sellise Eesti on meile toonud Reformierakonna juhitud liberaalne valitsus: lisaks laste ja perede vihkamisele ka hälbeid ja perverssusi toetava Eesti. See läheb ajalukku. Ja ajalukku lähevad kõigi nende nimed, kes on sellele kaasa aidanud. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud saalis viibijad ja kõik, kes te meid kuulate interneti vahendusel! Isamaa ei saa seda seaduseelnõu toetada, sest nagu eelkõneleja märkis, riskid, et tööle võib sattuda pedofiil või lapsi ühel või teisel viisil kuritarvitanud inimene, ei ole minimeeritud. Kõnealune lastekaitseseaduse [muutmise eelnõu] sisaldab mitmeid positiivseid aspekte [ja seadusesse lisandub] asju, mis lapsi aitavad, aga asjaolu tõttu, et keelu asemel piirangu sätestamine mitte ei vähenda, vaid suurendab laste vastu eksinud ja neid teotanud inimese võimalusi lastega [töötava isikuna] tööle saada, me seda eelnõu kindlasti toetada ei saa. Miks? Selgitan. 

Senimaani on osa seaduse ees süüdi jäänud inimesi pidanud oma õigust lasteasutusse tööle saada tõestama kohtu kaudu. Eestis on sõltumatu kohtuvõim. Kohus on meil ju sõltumatu. Kogu selle menetlusprotsessi käigus on jäänud mulle selgusetuks, miks on tarvis lastevastase kuriteo toime pannud isiku puhul – isiku puhul, kes on minevikus eksinud ja [pannud] toime seksuaalse alatooniga teo laste vastu – viia hindamine kohtuvõimu juurest Sotsiaalkindlustusameti ja ministeeriumide tasemele, kui meil on olemas sõltumatu kohtuvõim. Me viime sellega asja avalikkuse silme alt selgelt varjule. Inimene, kes on minevikus teinud kahtlase väärtusega teo, peaks lastega töötamise asemel valima mõne teise eluala, ja kogu eluks. Kui talle tundub, et tema minevikus toimepandud kuritegu, mis võib olla ümber sõnastatud väärteoks, siiski ei olnud seksuaalse iseloomu või alatooniga ega [kujutanud] järelkasvavale põlvkonnale kuidagi ohtu või see ei olnud minevikus sellist karistust väärt, või kui ta on tõestanud ühiskonnale, et on tänaseks täiesti muutunud inimene ja tegu oligi noorusaegse rumalusega, millega ta halbade asjaolude kokkulangemisel juhuslikult kokku puutus, siis on tal täna õigus [lasta] tema arvates ülekohtuselt määratud kohtuotsus kohtu kaudu ümber vaadata. Ma küsin: miks on vaja minna seda praktikat muutma? Miks on vaja kohtute asemel tekitada ametkondadele ja tööandjatele halduskoormust juurde? 

Isamaa palus kõnealuse seadusega täiendada kuritegude loetelu, mis puudutab lastega töötamise piirangut. Palusime täiendada kuritegude loetelu, mille puhul jääb kehtima lastega töötamise piirang ka karistusandmete karistusregistrist kustutamise ja karistusregistri arhiivi kandmise järel. Need ettepanekud käsitlesid võõra lapse hõivamist, lapse müümist ja ostmist ning perekondliku kuuluvuse muutmist. Need kõik on väga tõsised lastevastased kuriteod, mille puhul ei peaks lastega töötamise piirang kaduma ka karistusregistrist andmete kustutamise ja karistusregistri arhiivi kandmise järel. Samuti [soovisime, et] terrorismiga seotud kuritegude puhul see keeld säiliks. 

Jah, pedofiilid ei tohi ka praegu seaduse järgi lasteasutuses töötada, aga nad satuvad sinna, sest riskid ei ole viidud miinimumini. Nad satuvad sinna vaatamata sellele, et hea sotsiaalkomisjoni liige, perearst Eero Merilind tellis advokaadibüroolt Ellex Raidla mõne lõigu pikkuse analüüsi, milles anti meile teada, et seaduses seisab pedofiilidele lasteasutuses töötamise keeld. Seda, et see keeld on seaduses olemas, teame me isegi. Meie küsimus on, kuidas need seksuaalseid kuritegusid toime pannud inimesed ikka ja jälle lastega töötama satuvad, kuidas nad nõelasilmast läbi saavad. 

Elus ei aita advokaadibüroo kinnitus ja alati ei aita ka seadus, kui kohtuvad teooria ja praktika. Ideaalid, ükskõik kui ilusad, praktikas tavaliselt sellisel kujul ei rakendu, sest meil on tegemist inimühiskonnaga. Inimlikud faktorid, mis mingitel kahetsusväärsetel juhtudel ... 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… on kaldu laste ahistamise ja pedofiilia suunas, ei jää selle tõttu olemata, et seaduses on määratletud keeld lastega töötada. Meile on täna vastuvõtmiseks toodud muudatused, mis annavad praktikas halbade ja kuritegelike harjumustega inimestele lastega töötamise võimalusi juurde.

Advokaadibüroolt saadud hinnangu kohaselt ütleb seadus, et pedofiil ei saa lastega töötada. Aga seda, kuidas on nende muudatustega [tagatud], et turvaaugud saavad pedofiilide ees kinni pandud ja riskid minimeeritud, advokaadibüroo hinnang ei ütle. Öeldakse ainult, et õigusriigis ei saa piirata inimest olukorras, kus tegu ei ole enam karistatav. Väliselt jääbki mulje, et riskikahtlusega inimesi peab tööandja kontrollima või et kusagil keegi seda kontrollib, aga tegelikult viiakse kontrollimehhanism avalikkuse eest kardinate taha. 

Jah, ma hindan kõrgelt Sotsiaalkindlustusameti tööd, [kelle ülesandeks] see hindamine viiakse, kuid kuritegude avastamise, süüdimõistmise ja [kurjategijate] ühiskonnaellu naasmise ehk taasühiskonnastamise eest vastutavad meil justiitsasutused. Just neil inimestel on olemas inimeste tundmise ja hindamise know-how. Kontrollimehhanismi ja riskide maandamise osas peaks juriidiline pädevus jääma ikka vastava spetsialiteediga inimestele ehk justiitssüsteemi. Tööandjal, kes valib töötajaid, lasub juba praegu väga suur vastutus ja kohustus tööle võetavat isikut kontrollida, aga nüüd asetatakse talle veel suurem vastutus. Kontrollida saab Sotsiaalkindlustusameti kaudu. Riik tegelikult vähendab enda vastutuskoormust. 

Kuid kas meil on seatud tööandjale selged nõudmised, mis välistavad kõik riskid, et pedofiil ei satuks lasteasutusse tööle? Need riskid ei ole maandatud. Lasteasutuses [töötamise] keeld jääb pedofiilide puhul jõusse, aga teatud juhtudel, teatud kuritegude puhul, mida ma eespool loetlesin, hakkab kehtima vaid piirang. Kui tööandjal on [jõudu ja ta on piisavalt hoolas], et kõiki inimesi tööle värbamisel kontrollida, siis nüüdsest peab ta ühendust võtma ka ministeeriumidega, sest muidu ei saa ta neid inimesi [töölt] kõrvaldada. 

Aga te teate isegi, kuidas meil koolides personaliga on, kuidas aastaid ei ole palkasid tõstetud ja õpetajaid nörritatakse ning kuidas haridusjuhid peavad kooliaasta alguses väga kiiresti palkama ka vastava kvalifikatsioonita inimesi, kes ei pruugi tagada turvalisust. Samas on omavalitsusel vaja [tagada] seadusega ettenähtud teenused. Kuna osal juhtudel muudavad karistuse ära kandnud pedofiilid oma nime, [ei pruugi] haridusasutused [isiku tausta] kontrollides lastega töötamise piirangu alla kuulumist avastada. Seetõttu on vajalik, et säiliks [kehtivas] seaduses sätestatud keeld, kuni me ei ole kõiki neid eelnimetatud kuriteoliike seaduses üheselt sätestanud [ja nende toimepanijaid] lastega töötamise juurest eemaldanud. 

Isamaa ettepanek oli suunata lastega töötamise piirangu aluseks oleva kuriteo karistatavuse või teise süüteokoosseisu alla viimise hindamine Sotsiaalkindlustusametist prokuratuuri alla, mis on selle hindamiseks kohtu kõrval kõige pädevam asutus. Seda [ettepanekut] ei võetud kuulda. Isamaa väga mõistlikud muudatusettepanekud ei leidnud komisjonis toetust koalitsiooni häälte ülekaalu tõttu. Seetõttu ei saa Isamaa seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Züleyxa Izmailova, ma saan aru, koos volitusega võtta sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Juhataja! Austatud kolleegid! Olenemata maailmavaatest ja erakondlikust kuuluvusest lasub meil teiega oluline ülesanne: tagada, et iga Eesti laps kasvaks turvalises ja hoitud keskkonnas. Käesolev eelnõu aitab meil seda eesmärki täita. Sellega muudame mitmeid protsesse konkreetsemaks ja aitame täpsustada, kuidas abivajavate laste märkamise ja abistamise süsteem toimib. 

Kahjuks on eelnõu ümber tekkinud väärarusaamu, mille kohaselt võivad kõnealused seadusemuudatused justkui viia selleni, et lastega saaksid tööd teha selleks mittesobivad inimesed. (Vahelehüüe saalist.) Ma väga hindan teid, head kolleegid, et te selle pärast südant valutate.

Head kolleegid, las ettekandja lõpetab oma kõne ära. Sellisel moel, kui hüütakse vahele, ei ole võimalik siin kõnetoolis kõnet pidada. Züleyxa Izmailova, palun jätkake.

Õnneks pole teie kartustel alust. Kinnitan veel kord, et lastekaitseseaduses sätestatud lastega töötamise piirangud on jõus ja jäävad jõusse. Ka tulevikus pole lastega võimalik töötada neil inimestel, kelle taust võib laste turvalisusele ohtu kujutada. Käesoleva eelnõu eesmärk on täpsustada piirangute ülevaatamise korda, kuid lapsi ohustavate isikute puhul kehtivad piirangud jäävad samaks. 

Selle eelnõu eesmärk on tegelikult sügavam: märgata abivajavaid lapsi varasemas staadiumis ja neid paremini toetada. Ja muidugi parandada eri valdkondade omavahelist koostööd. Lisaks luuakse seadusega paremini toimiv tugiteenuste süsteem hooldus-, eestkoste- ja lapsendajaperedele, kes hoolitsevad teistest peredest pärit laste eest. 

Tuleb tunnistada, et süsteemis on ka probleeme. Kohalikud omavalitsused on [juhtinud] tähelepanu sellele, ja õigustatult, et nende töökoormus kasvab ning vajalikke ressursse, näiteks spetsialiste, on raske leida. Nende puuduste kõrvaldamisega tuleb meil edasi tegeleda. Aga samas peame alati meeles pidama, et laste kaitse ei saa olla üksiku ametniku või omavalitsuse vastutus. See on meie kõigi ühine vastutus: märgata lapsi meie ümber ja minna appi. Just seepärast on eelnõus ette nähtud selgem koostöö kohalike omavalitsuste ja Sotsiaalkindlustusameti vahel, et jagada vastutust ja vähendada dubleerimist ning jõuda abivajavate lasteni õigel ajal. On mõistetav, et teatamise kohustuse laiendamine võib tekitada lisakoormust või küsimusi. Seetõttu ongi oluline, et koos parema teavitusprotsessiga arendaksime edasi ka süsteemseid lahendusi ja parandaksime teenuste kättesaadavust hooldusperede leidmiseks erivajadustega lastele. 

Kokku võttes loob eelnõu selgema raamistiku laste abistamiseks ning toetab nii lapsi kui ka nende peresid. Me kõik ju tahame, et lapsed kasvaksid keskkonnas, kus nad tunnevad end turvaliselt. Head kolleegid, kutsun teid üles toetama eelnõu 427, et mõjutada laste ja perede elu positiivses suunas. Me ei saa lubada, et üksainuski laps jääks abita lihtsalt selle pärast, et süsteem ei toimi. Üks päästetud laps on üks päästetud maailm. Aitäh! 

Suur tänu! Nii, rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 427 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 427. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid ei olnud. Eelnõu 427 on seadusena vastu võetud. 

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu 430 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kolleeg Tiit Marani. Palun! (Tiit Maran küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Auväärt eesistuja ja auväärsed kolleegid siin auväärses kojas! Meie ees on valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Vaatame selle põhilist eesmärki, mis on sisuliselt kolmepunktiline: viia riigisisene õigus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega, kehtestada meetmed, millega välditakse ja vähendatakse jäätmete tekkimist, ning viimaks vähendada jäätmete tekitamise ja käsitlemise negatiivset [keskkonna]mõju. See seaduseelnõu on kindlasti oluline ja vajalik ning vajab toetamist. Selles pole kahtlust. Eelnõu on üsna tehniline ja tehnilistesse üksikasjadesse ei tahaks süüvida. Küll aga tahaksin jagada teiega mõningaid laiemaid mõtteid, mis on tekkinud selle eelnõu lugemisel. 

Esiteks, Euroopa Liidu õiguse kehtestamine Eestis[, et] vähendada jäätmeid ja nende negatiivset mõju keskkonnale. Tekib paratamatult mõte, et miks me nii oluliste teemade puhul [sabas] sörgime. Miks me peame toimetama sellisel kujul, et võtame üle [õigusakti], olemata ise sellel [teel] sammugi edasi liikunud? Kas see pole veider? Keskkond ja keskkonnasäästlik toimimine peaks olema meie enda huvides, meie tuleviku huvides, aga ometigi on selline tunne, et me teeme seda ainult selle pärast, et keskkonnakomisjonist tuleb ühel hetkel õigusakt, mille peame oma õigusesse juurutama. Selles on mingi kummaline äraspidisus. Lõppude lõpuks on see ikkagi meie keskkond. Me peaksime ise sellega maksimaalselt tegelema. 

Teine [asi], mida tahaksin puudutada[, on see,] et me toidujäätmete tekke vähendamise, annetamise ja muu ümberjagamise korral eelistaksime, et toit jääks eelkõige inimeste toiduks, et seda ei töödeldaks ümber. Jällegi kummaline, miks me peame üldse sellist teemat käsitlema. Miks me peame toimetama sellisel viisil? Miks me ise selle peale ei tule, et toitu tuleb hoida? 

Mulle tuleb meelde üks kaua aega tagasi [toimunud] reis Hispaania soojadele aladele, kus kohtusin Eestist pärit hipi tüüpi inimestega, kes teatasid rõõmsalt, et nad elavad ülitervislikku elu, sest supermarketi taga olevates kastides on palju toitu, mille peal on silt "Parim enne möödunud", aga mis on söömiseks suurepärane. Toona tundus see mulle ootamatu ja põnev ning ma mõtlesin, kas see ka Eestis nii on, aga unustasin [selle teema]. See meenus mulle siis, kui sain loomaaia direktoriks ja mõtlesin, et peaks loomadele vaatama odavamat toitu, aga selgus, et see ei ole võimalik, sest sellist toitu ei tohi ringlusesse lasta, seda peab käitlema. Mujal, Hispaanias, oli see võimalik. Jällegi, miks me peame tegema asju niimoodi. Miks me ei [suuda] olulisi probleeme ise lahendada ja [jääme] ootama, et [lahendid] tulevad kuskilt väljastpoolt? Kõige puhul, mis puudutab keskkonda ja säästlikkust. Vabandage, aga see on lihtsalt jabur! 

Ja kolmandaks tahaks rääkida plastist. Plasti teemat on selles seaduses tegelikult üsna tagasihoidlikult [käsitletud], aga ma arvan, et plastist tuleks rääkida palju laiemalt. Ma liigun üldiselt üksikule, lokaalsele. Sissejuhatuseks mõningad arvud, et saada [aimu] selle teema olulisusest. 

No kas või see, et iga aasta jõuab merre umbes 12 miljonit tonni plasti, ja see kogus suureneb eksponentsiaalselt. Eraldi võiks rääkida mikroplastist. Need on need imetillukesed mikroosakesed, peaaegu nähtamatud või sisuliselt nähtamatud, mis on olemas praegu igal pool ökosüsteemides Arktikast Antarktikani, süvamerest kõrgmäestikuni. Neid leidub enamike organismide kehas, kaasa arvatud auväärsete rahvasaadikute kehas siin meie [saalis]. 

Kui palju neid siis on? Arvestuslikult on biosfääris praegu ringlemas 51 triljonit osakest. See teeb kokku hoomamatu arvu: 51 korda miljon korda miljon – kokku 269 000 tonni. Ja see suureneb eksponentsiaalselt. Nii et see teema on suurem, kui meile tundub. Aeg-ajalt on meil selle suurust raske mõista. 

Tuleb meelde üks suur kampaania, mida Eestis kunagi õigustatult tehti, et [vähendada] plastkottide kasutamist toidupoes. See saavutas suurepärast edu. Väga paljud [inimesed] kasutavad korduvkasutuskotte või paberkotte, eelistatavalt korduvkasutuskotte, nagu ma ise. See kõik tundus mõistlik ja asjakohane, tundus olevat suur saavutus. Ainult et mulle tundub, et selle puhul on tegemist nagu mingi indulgentsi ostmisega. Miks? Me läheme selle armsa riidest kotiga, mis me kaasa võtame, poodi ja kuhjame ta täis mitmekordselt plasti pakitud või plastiga kaetud tooteid, milles plasti määr on märkimisväärne. 

Kas me tahame või ei taha, aga tarbija üksi [selle vastu ei saa]. Korduvkasutus on tore asi ja ringkasutus on ka tore asi, aga põhiküsimus on selles, kuidas üldse plastikasutust vähendada. See võib osutuda oluliselt keerulisemaks, kui esmapilgul tundub. Võtame sellesama supermarketi näite. Kas te kujutate ette jaekaubandust või supermarketeid, mis ei kasuta ühekordset plasti või kasutavad väga vähe plasti? Kuidas see saab toimida? Võib-olla peab muutma hoopis jaekaubanduse süsteemi, [selliselt,] et ühel hetkel tulevad tagasi väikepoed koos müüjatega, kes pakivad toidu sisse? 

Ma ei tea, kuidas on õige, aga ma tean, et see puudutab väga palju meie harjumusi, meie suuri süsteeme, kaasa arvatud tootmissüsteemi. Ma tahan öelda, et plast ei ole marginaalne teema. See on tegelikult üks paljudest suurtest keskkonnaprobleemidest, mis meie ees [seisavad ja lahendust ootavad]. 

Tagasi arutelu juurde. Meie praegune seadus, mis tegeleb kolme punktiga, on kaheldamatult väga oluline seadus, aga paratamatult peab rõhutama, et see on üks ääretult-ääretult tillukene [samm] kõikide nende keeruliste muutuste teel, mis meie ühiskonda ees [ootab] ja millega me peame tegelema. Nii et hääletame selle poolt ja teeme ära ka kõik järgmised sammud, mis on vajalikud teha. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Ma tänan, austatud Riigikogu esimees! Austatud kogu! Head kuulajad! Ka Isamaa erakond toetab seda eelnõu. Kahtlemata on see selline väike sissejuhatus kogu jäätmeseaduse komplekti, mis peagi peaks jõudma parlamenti ja millega viiakse ellu jäätmereform. 

Selle seaduseelnõu eesmärk on tõepoolest Euroopa direktiivi ülevõtmine meie õigusruumi. Seesama eelkõneleja räägitud toidu raiskamise temaatika, et toit ei satuks inimese laualt mujale ehk söödaks, et toitu, mis on väärtuslik ja mida on võimalik toiduna kasutada, sellena ka [kasutataks]. 

See eelnõu tegeleb probleemtoodetega. Võib-olla kõige üllatuslikum diskussioon või arutelu selle eelnõu juures [sai] oma sisu või vormi siis, kui meie juurde tulid valitsuse ja ministeeriumi esindajad ning rullus lahti rehvide temaatika. Kindlasti te kõik [teate], et üks suur teema Eesti looduse puhul on rehvid, rehvikuhilad, millega ei ole osatud midagi peale hakata. Mõni aeg tagasi toodi [sisse] tehnoloogia, et neid rehve purustada ja kasutada neid põlevkiviõli ühe komponendina. See ei ole olnud väga õnnestunud [ettevõtmine]. Aga paralleelselt on tekkinud selline tehnoloogia, et rehvid tõmmatakse terastrossidega kokku rehviplokkideks ja neid rehviplokke kasutatakse tee-ehituses või väga madalates kohtades, et tekitada teetammi ehk kandvust sellele teele.

Tekkis huvitav arutelu selle üle, et kas see toode, rehviplokk, peaks alluma tootjavastutuse regulatsioonile. Ja ühel hetkel me jõudsimegi selleni, et ministeeriumi ametnikud arvasid, et mõistlik on, et tootjavastutus säilib. Selle peale tekkis komisjonis arutelu, et kuidas see saab ikka nii olla. Me räägime ju ringmajandusest, teisesest toorainest. Kuidas saab olla nii, et rehviploki puhul, mida kasutatakse ehitusmaterjalina tee-ehituses ja mis saab ka tootenimetuse, eraldi koodi, tootekoodi, peab tootja, kes on selle toote tootnud, ühel hetkel, kui see tee üles kaevatakse, ikkagi võtma vastutuse, et see rehv utiliseerida. 

See oli päris huvitav arutelu, mis kaudselt [jäi küll] arusaamatuks. Me elame ajal, kus me suuri kliimaeesmärke võttes püüame igakülgselt leida lahendusi, et erinevaid jäätmeid uuesti tooteks teha, neid sertifitseerida, taas ringlusse võtta. Lõpuks jõuti arutelu käigus ikkagi selle regulatsiooni juurde, mis on, et tootjavastutus sel juhul ei laiene. Vastasel juhul oleks see pidanud laienema mitte ainult rehvidele, vaid kõikidele sarnase sisuga jäätmetele, millest on saanud toode, et tootjavastutus justkui oleks pidanud säilima. Üsna paradoksaalne olukord. 

Mõtleme sealt nüüd edasi. See küll ei puuduta konkreetselt selle eelnõu konteksti, aga jäätmereformi, millest me oleme jõudnud keskkonnakomisjonis juba rääkida. Minu arvates on mõistlik kõikidele poliitilistele jõududele siin saalis panna südamele seda, et kuigi meie põhiprobleem on tõepoolest see, kuidas jäätmed kokku koguda ja sihtarve täita, et me oleksime nende Euroopa riikide hulgas, kes [julgevad] oma naaberriikidele selgelt silma vaadata, siis samal ajal ei tohi lahenduseta jääda see, et siin päriselt oleks võimalik tööstust arendada, et Eestis oleks olemas tööstus, mille najal ringlust üldse tekitada ehk tooteid turule tuua. Kui me astume sellise sammu, et paneme suure osa rahast taas plastkonteinerite parki ehk selle soetamisse, mitte tehastesse, siis, mulle tundub, selle võitluse me kaotame. Või [läheb] see tooraine Eestist välja ja see ilmselt ei ole hea. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 430 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu 430. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid ei olnud. Eelnõu 430 on seadusena vastu võetud. 

Tänane üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse eelnõu 433 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tanel Kiige, kes soovib rääkida Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Täna arutusel oleva rahvatervishoiu seaduse loodetavasti peatne vastuvõtmine on aastaid oodatud ja väga pikalt ette valmistatud samm, mille eesmärk on muuta Eesti inimeste elu paremaks ja tervemaks. Seaduse peamine siht on parandada rahvastiku tervist, pikendada tervena elatud [eluiga] ning ennetada terviseriske, pakkudes selleks kaasaegset ja tõenduspõhist õiguslikku alust ja raamistikku. Seadus toob vajaliku selguse osapoolte vastutusse ning pöörab erilist tähelepanu ennetusele, olgu see laste tervisliku toitumise toetamine koolides, iluteenuste kvaliteedi ohutuse tagamine või uute psühhoaktiivsete ainete kiire turult kõrvaldamine. Näiteks antakse Terviseametile võimalus tõhusamalt reageerida, kui müüakse mürgiseid või tervisele ohtlikke tooteid, mis on Eestis põhjustanud ka traagilisi tagajärgi, sealhulgas surmajuhtumeid.

Soovin eraldi keskenduda ühele aktuaalsele teemale, mis, ma arvan, on oluline iga rahvasaadiku jaoks: libameditsiini ja tervisealase valeinfo murettekitavalt suur levik Eestis ja selle negatiivne mõju meie ühiskonnale. Libameditsiini peamine oht ei peitu ainult selle tõhususe, reaalse positiivse toime puudumises, vaid ka selles, et see võib olla otseselt kahjulik, viies ravi edasilükkamiseni, tõsiste tervisekahjustusteni või isegi eluohtlike või surmaga lõppevate olukordadeni. Oleme näinud, kuidas tervisealased lubadused ja väärinfo on tihti peidetud looduslikkuse ja alternatiivse meditsiini sildi taha, mis tegelikult eksitab inimesi, julgustades kasutama näiteks mürgiseid taimi, seeni või kemikaale haiguste ja tervisemurede nii-öelda raviks. Eestis on selliste praktikatega kahjuks seotud ka surmajuhtumid, näiteks on teada vähemalt üks [surmajuhtum] konnamürgiseanssidel osalenud inimese puhul. Uus seadus annabki Terviseametile õiguse sekkuda ning keelata tervist ohustavate toodete reklaam ja müük, sest need on tõepoolest otseseks ohuks Eesti inimeste elule. 

Tervisealase valeinfo levikut ei saa peatada ainult järelevalve ja trahvide abil. Võti peitub eeskätt teadlikkuse suurendamises ja hariduse pakkumises. Me peame alustama juba lasteaedadest ja koolidest, kus tuleb õpetada lapsi kriitiliselt mõtlema, hindama esitatud väidete usaldusväärsust. Samuti on oluline täiskasvanute terviseharidus. Selged, lihtsasti kättesaadavad ja teaduspõhised juhised aitavad inimestel teha terviseteadlikke valikuid ja otsuseid. Kohustus tagada turvaline ja korrektne terviseinfo ei lasu ainult ametivõimudel, vaid kõigil, kes teenuseid ja tooteid pakuvad. Tervisealane valeinfo ei ole pelgalt tarbijate eksitamine, see on otsene oht inimeste elule. Mul on väga kahju, et kahjuks on ka poliitikute seas ja erakondades inimesi, poliitilisi jõude, kes on aidanud kaasa libameditsiini, vaktsiinivastasuse ja muu taolise valeinfo levikule, mis on otseselt toonud kaasa nii surma kui ka tervisekahjustusi meie inimestele. 

Head saadikud, rahvatervishoiu seadus, mida me täna arutame, ei tähenda pelgalt uusi reegleid, vaid [loob] vajaliku aluse kauaoodatud muutustele. Selle eesmärk on panna veelgi suurem rõhk ennetusele, teadlikkusele ja tervisekaitsele. Toetades seda seadust, teeme olulise sammu, et vähendada libameditsiini mõju ning kaitsta inimeste õigust usaldusväärsele ja ohutule tervishoiule, kaitsta inimeste õigust elule. Palun kõigil seda eelnõu toetada! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud saadikud saalis! Austatud inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Käesoleva eelnõuga kehtestatakse uus rahvatervishoiu seaduse terviktekst, et ajakohastada valdkonda ja asendada 1995. aastast kehtinud rahvatervise seadus. Eelnõuga kehtestatakse kõigi osapoolte – riigi, omavalitsuste, organisatsioonide – vastutus ning ajakohastatakse nõudeid ja piiranguid inimeste tervise kaitseks.

Uues seaduses pööratakse senisest enam tähelepanu ennetusele. Üks olulisemaid sihtrühmi uuendatud seaduses on lapsed. Eelnõuga sätestatakse keskkonna- ja toitlustusnõuded nii lasteaedadele, koolidele kui ka hoolekandeasutustele, suurendatakse koolidirektori rolli tervislikku toitumist soodustava keskkonna loomisel, sätestatakse nõuded elektromagnetväljadele, kosmeetikatoodetele, iluteenustele ning ujulatele. Palju head ja [vajalikku].

Ma ei räägikski sellest pikemalt, kui ma ei oleks olnud rahvastikuminister aastatel 2019–2021. Tol ajal soovis Sotsiaalministeerium selle seaduse raames vähendada piiranguid, mis puudutavad soolist enesemääramist ja soovahetusoperatsioone. Surve rahvastikuministrile oli päris suur. Miks ma siin täna teie ees seisan? Kõnealuse seaduse ajakohastamise juures tuleb tähele panna, nüüd ja edaspidi, et soovahetuse regulatsioon liigub koos määrusega, mis on ministeeriumi taseme dokument, teise seadusesse. Täpsemalt, soovahetuse regulatsioon liigub rahvatervishoiu seadusest tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse. 

Ma küsisin sotsiaalkomisjonis igaks juhuks kolm korda üle, kas on plaanis seda regulatsiooni muuta, näiteks leebemaks, nagu paari aasta tagune surve sellest kõneles. Neli aastat tagasi tegeleti Sotsiaalministeeriumis sellega väga tõhusalt. Pange tähele, et Riigikogu valimiste järel ametisse astunud valitsuse sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ütles toona, 2023 maikuus, et pärast lastetoetuste ja peretoetuste kärbet on aeg tegeleda soolise enesemääramise küsimustega. 

Minu palve on, et me pärast selle [regulatsiooni] nihkumist tervishoiu[teenuste korraldamise] seadusesse sellel igaks juhuks ka edaspidi samamoodi silma peal hoiame. Miks? Vastan pikka [aega] endokrinoloogina töötanud Maie Väli sõnadega, keda on võimalik tuvastada avalikest allikatest leitava intervjuu põhjal. Nimelt, 2021. aastal on teinud Kadri Kuulpak Õhtulehest doktor Maie Väliga väga pika ja põhjaliku intervjuu transsoolisusest. 

Maie Väli ütleb, et transsoolisusega seotud liigne kiirustamine teeb teda murelikuks, sest soovahetuse soovijaid tuleb üha juurde ja nad on järjest nooremad. Pea 200 sugu vahetanud patsienti. Hiljem tõdeb ta, et ta oli noore arstina naiivne. "Soovahetuse tulemused on kesised ja selle otsuse üle võiks isegi rohkem järele mõelda," ütleb doktor Väli. "Missugust nõu," küsib Kadri Kuulpak, "te Sotsiaalministeeriumis töötavale arstlikule komisjonile annaksite?" Doktor Maie Väli ütleb: "Soovitan uuel komisjonil alustada kõigepealt psühholoogilise nõustamisega. Transsoolisuse mitu nägu seisneb õiguses oma sooidentiteedi tunnustamisele ja see ei pea tingimata olema seotud sookorrigeerimise operatsiooniga." "Võib-olla mõni neist on õnnelik, aga räägin oma veendumusest, mis on aastatega üha enam süvenenud. Vaatan noori arste, kes on ka püüdnud ühtteist teha. Minnakse korraga peale: kohe hakatakse suguelundite korrigeerimisest rääkima. See ei ole arstikunstile vastav meditsiinis tegutsemine. Hästi oluline on inimestele algusest peale rääkida, et kui ta hakkab hormoonasendusravi saama, siis määrab ta endale ravi terveks eluks. Valearusaam on see, et piisab aasta aega ravimi võtmisest." 

Ma palun lisaaega. 

Jaa, kolm minutit. 

Kadri Kuulpak küsib: "Kas teil on ka mõni patsient öelnud, et kahetseb soovahetust?" – "Ma praegu tagantjärele mõtlen, kui palju ma võitlesin, et üks neist saaks Sotsiaalministeeriumist loa hormoonraviga alustamiseks. Aga praegu on ta minu peale isegi vihane, sest ta leidis, et ma kiirustasin asja tagant. Ta kaebas ka ekspertkomisjoni juhi, psühhiaater Imre Rammuli kohtusse, kuigi viimane ei võtnud seda menetlusse. Ta ütles, et oleks pidanud ka minu kohtusse kaebama." Ja nii edasi ja nii edasi. See oli väga põhjalik intervjuu. 

Miks ma sellest rahvatervishoiu seaduse juures kõnelen? Mul ei ole teist võimalust, et tuletada meile meelde, et me peame olema taoliste asjade suhtes valvsad. Survestamine, et kaotada ära kaheaastane ooteperiood, juhtus aastatel 2019–2021, kui ma olin rahvastikuminister. Surve oli suur, et kohe saaks inimene ka isikukoodi muuta ja saaks sugu vahetada ühest soost teise. Kuna see konkreetne säte liigub nüüd rahvatervishoiu seadusest tervishoiu[teenuste korraldamise] seadusesse, siis minu palve on: kuidas iganes te hääletate selle eelnõu puhul, jälgige, et need muudatused ei saaks ministeeriumi tasandil tehtud ilma Riigikogu valvsa silmata. Aitäh!

Suur tänu teile! Mul on laual paber, mis ütleb, et EKRE fraktsiooni nimel peab kõne Kalle Grünthal. Palun! (Kalle Grünthal küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Teie ees on rahvatervishoiu seadus, mis esmapilgul tundub olevat selline asjalik ja tore, kuid sellel on üks väga oluline puudus. Nimelt, ei ole ju saladus, et meil käib praegu Eestis tohutu möll tuulegeneraatorite paigaldamise ümber, ja ei ole ka saladus, vähemalt välismaailmale, et tuulegeneraatorid kätkevad endas inimeste tervisele väga tõsist ohtu. Selle eelnõu arutelu ajal sotsiaalkomisjonis, kui Sotsiaalministeeriumi rahvatervishoiu osakonna keskkonnatervishoiu poliitika juht Aive Telling seda eelnõu meile tutvustas, ma ootasin väga pingsalt, et saaksin talle küsimuse esitada. Eelnevalt siin puldis kiidetu puhul on üks väga tõsine probleem. Nimelt ei ole siin räägitud sõnagi infrahelist, mis kaasneb tuulikute töötamisega. Kui ma siis lõpuks küsida sain, miks pole seda siia seadusesse sisse pandud, oli ametniku vastus minu arvates, vähemalt sellel hetkel, täiesti hämmastav. Aive Telling vastas, et tuulegeneraatorite põhjustatud tervisemõjude kohta hetkel Eestis teadmine puudub. Hetkel nende tervisemõjude kohta Eestis teadmine puudub! Aga vaatamata sellele, et meil puudub teadmine, käib meil tohutu möll: ehitatakse tuuleparke, kinnitatakse detailplaneeringuid. Me ei tea, millised halvad tervisemõjud [nendega kaasnevad]. Aive Telling muidugi lisas, et Kliimaministeerium praegu tegeleb sellega ja otsitakse lahendust. Lahendus peaks tulema järgmise aasta 1. septembriks.

Ma ei saa aru, kuidas saab olla selline äraspidine loogika. Me paneme püsti tuulikuid, mille puhul me nende negatiivseid mõjusid tervisele ei tea, ja sisuliselt alles aasta hiljem hakkame andma hinnanguid, kuhu neid võib püstitada ja kuhu neid ei või püstitada. Ma tegin ettepaneku, et äkki peatame selle hetkel, kui me tuuleparkide negatiivseid mõjusid ei tea, ja ootame ära 1. septembri järgmisel aastal. Juhtus selline lugu, et sotsiaalkomisjoni esimees Madis Timpson ütles, et sellele küsimusele ei pea vastama. Kohal oli keskkonnatervishoiu poliitika juht Aive Telling ja sotsiaalkomisjoni esimees Madis Timpson ütles, et sellele küsimusele ei pea vastama.

Kas see on siis rahva tervise hoidmine? Mina ütlen, et ei ole. Olen selle kohta kirjutanud juba kaks artiklit, nii ajalehte kui ka sotsiaalmeediasse, ja mõju on olnud hämmastav. Ma tean, et mõni siin saalis ütleb, et ma ajan jama, et mingeid tõendeid pole olemas, aga ma soovitan teil kõigepealt tutvuda Maailma Terviseorganisatsiooni ehk WHO 2018. aasta keskkonnamüra [suunistega]. Seal öeldakse väga selgelt, et tuuleturbiinide müra on kahjulik. Kusjuures märkimisväärne on veel see, et WHO ei vähenda oma hinnangut sellise [väljendiga] nagu "võib olla", vaid väidab julgelt, et see seostub kahjulike tervisemõjudega. 

Tuuleturbiinide läheduses elanud ja halba mõju kogenud inimeste tunnistused on universaalsed, järjekindlad ja südantlõhestavad. Ma ei hakka kõiki neid tervisehädasid siin üles lugema, [nimetan] ainult mõned. Need ulatuvad südame rütmihäiretest, unehäiretest, peavaludest, iiveldusest, nägemise hägususest, paanikahoogudest koos sisemise värisemisega kuni üldisema ärrituvuseni. Seda nimetatakse tuulepargi sündroomiks. Tuulepargi sündroomi tuvastas Ameerika teadlane doktor Nina Pierpont 2009. aastal. Isegi Eesti Loodusajakirjas ilmus selle kohta 2013. aastal artikkel, mille pealkiri oli "Tuulegeneraatori sündroom: infraheli mahavaikitud mõju".

Need on need probleemid, mida see seadus tegelikult ei käsitle. Ma tean, et mõne hetke pärast tuleb siia pulti hea kolleeg Karmen Joller ja ütleb, et see jutt, mida Kalle Grünthal rääkis, on vale. Mina ütlen, et ei ole vale. 480 uuringut on selle kohta tehtud. Ma olen nõus sellega, et täpset reduktsiooni veel ei ole, kuid on väga palju tuntud arste ja füüsikuid, kes on jõudnud just sellise järelduseni. Et lugupeetud Karmen Jolleriga seotud jutule punkti panna, siis ma tahaksin öelda: hea Karmen, õpi kõigepealt terminid selgeks! Hertsid ja detsibellid ei ole üldse sama asi. 

Ja edasi on sedasi, et ma ei oskagi öelda, kas me peame seda seadust toetama või mitte. Küsimus on aktuaalne, aga ametnikud ja praegu võimul olev klikk ei anna selle kohta mingisuguseid vastuseid. Mõistlik oleks sellisel juhul tuuleturbiinide ehitus peatada. Ka radioaktiivne kiirgus on ohtlik, kuigi seda ei ole näha, ja see tapab. Samamoodi on ka teatud sagedusega infraheli puhul. Nii et võimalus on vaid kohalikel omavalitsustel, kes keelavad esialgu nende tuulikute püstitamise oma territooriumile. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd ongi Karmen Jolleri kord, kes peab kõne Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel. (Karmen Joller küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Tere! Mina tahan kõigepealt tänada kolleeg Tanel Kiike, kes enamiku minu jutust ära rääkis. Seetõttu ma saan keskenduda hoopis teistele asjadele. Võib-olla isegi mitte nii väga teistele asjadele. See seadus on esimene samm, esimene väga väike samm [kõigi nende sammude reas], mida me Eestis peaksime tegema, et Eesti inimeste tervis oleks parem. 

Me oleme ajakirjandusest lugenud lugusid selle kohta, kuidas libameedikud on inimesi ravides neid kahjustanud. Haiglatest on kahjuks [kuulda] ka seda, et Eestis on surnud lapsi selle pärast, et nende vanemad on rakendanud libameditsiinivõtteid või keeldunud ravist, lapsele elutähtsast või haigust oluliselt leevendavast ravist, põhjustades sellega oma lapsele kannatusi. Eesti seaduste järgi on vastutus sellisel juhul lapse vanemal. 

Oletame, et laps saab raske diagnoosi. Me teame, et lapsevanemal on sellega keeruline leppida, ta otsib alati alternatiive. See on normaalne reaktsioon, selles ei ole midagi halba. Aga meil on tänapäeval liiga palju inimesi, kes selliste inimeste habrast seisundit ära kasutavad. Need on süstemaatilised väärinfo levitajad, kes valetavad inimestele, võib-olla ka teadmatult, sellepärast et nad ei oska alati kasutada teaduslikku meetodit. Seda tõestas ka eelkõneleja, kes levitas meditsiinilist väärinfot. Kui ta järgiks neidsamu 480 teadusuuringut, loeks need läbi, kasutades klassikalisi teaduslike uuringute hindamise metoodikaid, siis ta saaks aru, et näiteks ka merelaine ja metsakohin on infraheli. [Nende puhul] ei ole tõestatud ühtegi tervisekahju. Aga see ei ole praegu üldse tähtis. 

Pigem häirivad mind need inimesed, kes teenivad iga päev raha sellega, et nad annavad lapsevanematele, aga ka [teistele] täiskasvanutele soovitusi, mis ei ole teaduspõhised. Mulle meenub kohe üks laps Orissaarest, kelle ema küsis Facebooki grupis nõu. See lugu oli ka ajakirjanduses. Ta ütles, et need homoöpaatilised ravimid, mida talle kolm päeva tagasi soovitati, ei ole tema last aidanud, laps on kõik need kolm päeva oksendanud ja kõht on lahti, nüüd lamab ja ei reageeri enam äratamisele. Selle peale andsid needsamad libameedikud nõu kasutada järgmisi homoöpaatikume. Õnneks oli kõrvalseisjaid, kes teatasid politseisse ja lastekaitsesse, ning see laps sai abi. Haiglas, loomulikult. 

Rääkimata tervisekahjudest. Tänapäeval ei ole meil võimalik vastutusele võtta inimesi, kes süstemaatiliselt manipuleerivad teiste inimestega ja põhjustavad sellega ka surma, [nagu on juhtunud] päris mitmel juhul. Veel hullem on see, et väga sageli on sellise inimese seljas valge kittel või tema nime ees teaduslik kraad. Mis puutub valgetesse kitlitesse, siis see on puhtalt tervishoiuteenuse kvaliteedi küsimus. Ka jälle hiljuti meediasse jõudnud juhtum, kus üks arstiteaduskonna lõpetanud arst, kes töötab perearstikeskuses arstina, aga kelle eriala ei ole perearst, soovitab inimestel krooniliste haiguste puhul lõpetada ravimite, näiteks diabeedi või vererõhuhaiguse ravimite [võtmise] ning ütleb, et võtke kaalust alla ja siis saate terveks. No sellist lubadust ei saa me mitte kunagi inimesele anda. Loomulikult, tervislik elustiil on oluline – meie, arstid, alati sellest räägime. Aga teatud juhtudel on ikka väga vaja ka klassikalist teaduslikku meditsiini. Muide, needsamad libameedikud käivad ise ka arsti juures, nad muidugi ei tunnista seda. Võib-olla [mõni] ei käi ka. 

Karistusseadustikus nimetatakse seda, kui narkodiilerid narkootikume jagavad või müüvad, neid Eestis salaja turustavad, rahvatervisevastaseks kuriteoks. Ma ei tunne juriidilisi termineid hästi. Ma arvan, et ka selline, ütleme, tervishoiuteenuse sarnase teenuse osutamine peaks olema rahvatervisevastane kuritegu. Loomulikult, see vajab arutelu. See on lihtsalt üks mõte, mis on mul tekkinud teisi seadusi lugedes. 

Väga keeruline on hinnata, millal on soovitus tõenduspõhine ja millal mitte. Näiteks, kas ma massaaži või kummeliteed võin soovitada? On selge, et need soovitused on selgelt ohutud. Me saame aru, et soovitus on hea siis, kui ta ei asenda teaduspõhist meditsiini ja ei kahjusta [inimest]. Kui inimene kasutab alternatiivseid ravimeetodeid, siis ta peaks seda ütlema ka oma arstile, sest ka nendel on kõrvaltoimed ja koostoimed, et arst teaks seda arvestada ja saaks võib-olla inimesega sel teemal ka vestelda. 

Minu jutu kokkuvõte on see, et libameditsiin, on ta valge kitliga või ilma valge kitlita, võtab päriselt elusid, on seda Eestis teinud. Seda näevad kõige enam lastearstid ja onkoloogid, ja see on väga-väga õudne. Mina soovin, et see asi Eestis ära lõppeks. Aitäh!

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud Karmen Joller viitas sellele, et Kalle Grünthal ei rääkinud infraheli kohta õigust, et tema väited olid valed, viidates asjaolule, et ka merelained tekitavad infraheli. Ma olen sellega nõus, tekitavad küll. Lugupeetud Jolleri väite juures meenub mulle COVID-i pandeemia, kui ma vaktsiinivastasena inimeste COVID-i mRNA-vaktsiinidega süstimise vastu võitlesin. Karmen Joller rääkis siis, et need [süstid] on hästi vajalikud. Praeguseks hetkeks on 432 teadlast ja arsti öelnud, et nende mRNA-vaktsiinide kasutamine tuleb viivitamatult peatada, kuna uued uuringud näitavad, et meile on lihtsalt valetatud. Kummutamaks väidet, et Kalle Grünthal rääkis infraheli kohta valet, soovitan ma lugupeetud Karmen Jolleril võtta lahti WHO 2018. aasta keskkonnamüra [suunised], kus räägitakse tuuleturbiinidest ja infraheli kahjulikkusest. Okei, ma olen nõus, et ma olen rumal, aga WHO ametnikud ja [suunised] peaksid ju ometi tõtt rääkima. 

Ja üks remark siia lõppu veel. Valgetes kitlites libaarstid – alati ei tähenda see seda, kõik sõltub sellest, mida nad räägivad, sest ka Nürnbergi protsessil poodi üles hulk arste, kes tegelikult tapsid inimesi.

Aitäh! Sõnavõtt kohapealt Eesti 200 fraktsiooni nimel, Irja Lutsar, palun!

Aitäh! Ma ei tahtnud üldse sõna võtta. Ma tegelikult tahtsin sõna võtta juba eelmine nädal, aga kuna kell oli kolm hommikul ja kõik olid väga väsinud, siis ma jätsin selle tegemata. Tulen tagasi nende mRNA-vaktsiinide juurde. Kui ma õigesti mäletan, siis kutsus Kalle Grünthal Eesti rahvast üles ennast mitte vaktsineerima. 

Sellele kirjale on nüüd Ravimiameti eksperdid vastuse kirjutanud ja kõik selles kirjas olevad väited väga ilusasti ümber lükanud. See [vastus] on Delfis avaldatud. Minu arust on see väga hästi loetav ka sellisele inimesele, kellel puudub bioloogiline või meditsiiniline haridus. Ma soovitan seda kõigil lugeda. Ja ma tahaks kõigile südamele panna, et ärge jumala pärast vaktsineerimist ära jätke. Meil ei ole selleks piisavalt põhjendusi. mRNA-vaktsiinid olid COVID-i pandeemia edulugu. Ma tänan!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Võimalus on üksnes üheks vastusõnavõtuks. Nii et, Kalle, seekord jääb see järgmist korda ootama. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 433 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Auväärt Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse eelnõu 433. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid oli 0. Eelnõu 433 on seadusena vastu võetud. 

Kümnes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 474 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 474 lõpphääletus. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Auväärt Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 474. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid 0. Eelnõu 474 on seadusena vastu võetud.

11. [päevakorrapunkt] on Vabariigi Valitsuse algatatud tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu 515 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 515 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu 515. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid oli 0. Eelnõu 515 on seadusena vastu võetud. 

Head kolleegid, oleme saanud kolmandate lugemistega ühele poole, jäänud on veel neli päevakorrapunkti. 

12. [päevakorrapunkt] on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kollektiivse esindushagi menetluse loomine) eelnõu 334 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskomisjoni esimehe Andre Hanimägi.

Tere, head kolleegid! Valmistusime 334 SE teiseks lugemiseks. Oleme seda eelnõu komisjonis pikalt arutanud. Vabariigi Valitsus algatas eelnõu juba 23. oktoobril 2023. Menetluskäigu kohta nii palju, et 13. detsembril 2023 toimus esimene lugemine. Teist lugemist oleme ette valmistanud lausa kolmel komisjoni istungil: 13. veebruaril, 2. detsembril ja 9. detsembril. Headelt kolleegidelt eelnõu muutmise ettepanekuid ei tulnud, küll aga tulid need Justiitsministeeriumilt, Finantsinspektsioonilt ja Notarite Kojalt. Olulisemad ja kõige rohkem tähelepanu väärivad võib-olla just Finantsinspektsiooni omad. [Vabandust,] mitte Finantsinspektsiooni omad, vaid Justiitsministeeriumi omad. 

Kogu protokolli ma teile ette lugema ei hakka, kuigi mõned head kolleegid seda soovisid. Toon teieni kõige olulisema. Enim tekitas arutelu piirmäärade küsimus ehk kui palju tarbijaid peab olema, et tegemist oleks kollektiivse esindushagi [esitamise] võimalusega. Ja teine küsimus, mis oli keskseks küsimuseks kõigil kolmel komisjoni arutelul, oli see, et kes on need pädevad asutused, kes üleüldse võivad kollektiivse esindushagi esitada.

Lühidalt öeldes jõudsid need arutelud sinnamaani, et otsustati [kehtestada] piirmäär: 10 tarbijat juhul, kui esindushagi annab sisse näiteks mittetulundusühing, aga 20 tarbijat sel juhul, kui tegemist on pädeva haldusasutusega ehk valitsussektori asutusega, näiteks Finantsinspektsiooni või Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametiga. Nende muudatuste [ajendiks] oli see, et leiti, et kollektiivse esindushagi [esitamiseks] on vaja inimesi, kollektiivi ja seetõttu peaks olema mingisugune piirmäär. 

Ja veel oli arutelu all see, et sellel direktiivil, millest see eelnõu on alguse saanud, on kaks eesmärki. Üks on loomulikult tarbijate kaitsmine, aga teisalt on selle direktiivi [jõustumise] korral suur lootus ja ootus, et tekivad tarbijaühendused, mis kaitsevad tarbijaid Euroopa Liidu riikides. Me komisjonis leidsime, et see on väga hea ja tore eesmärk, aga sellel on üks suur miinus. Nimelt, Eesti kultuuriruumis ei ole selliseid tarbijaühendusi väga tekkinud. Lootus, et need nüüd pärast selle seaduse [jõustumist] tekivad, ei ole väga suur. Seetõttu me olime komisjonis veendunud, et ka TTJA-le, Finantsinspektsioonile ja Andmekaitse Inspektsioonile peab jääma õigus esindada Eesti tarbijaid nii piirisiseselt kui ka piiriüleselt. Komisjon leidis, et [mõistlik oleks] teha selline diferents, et tarbijaühenduste puhul, soodustamaks nende teket, oleks [piirmäär] 10 tarbijat ning TTJA ja valitsusasutuste puhul 20. 

Teised muudatusettepanekud olid pigem tehnilist laadi ja komisjonis suurt arutelu ei tekitanud, mistõttu ma nendel ei peatuks. Pärast seda võtsime vastu otsused. Me algatasime neli muudatusettepanekut, need kõik algatati konsensusega. Olulisematest ma lühikese ülevaate juba andsin. Tegime menetlusotsused. 2. detsembril 2024 otsustasime saata eelnõu, head kolleegid, teie ette teisele lugemisele ettepanekuga teine lugemine lõpetada, ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis saata eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu päevakorda 18. detsembriks. Peale selle võtsime vastu otsuse, et komisjoni ettekandja olen mina. 

Need on suurimad muudatused, mille õiguskomisjoni algatas ja mille me konsensuslikult vastu võtsime. Aitäh! 

Suur tänu! Teie ettekanne oli igati põhjalik, küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. 

Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, ka selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 334 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Läheme 13. päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud raamatupidamise seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 516 teine lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli auväärt majanduskomisjoni esimehe Jaak Aabi.

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Annan ülevaate raamatupidamise seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu menetlusest majanduskomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. 

Selle eelnõu algatas Vabariigi Valitsus käesoleva aasta 7. oktoobril. Eelnõu esimene lugemine toimus 22. oktoobril ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 5. novembriks laekus Riigikogust eelnõu kohta kuus muudatusettepanekut. Eelnõu menetlusest parlamendis teavitati kõiki võimalikke huvigruppe. Arvamusi ja ettepanekuid eelnõu kohta saatsid juhtivkomisjonile Audiitorkogu ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. 

Oma seisukoha kaasamise käigus laekunud ettepanekute kohta esitas komisjonile eelnõu algataja esindaja Rahandusministeeriumist. Eelnõu arutelu komisjoni istungil valmistati ette ka komisjoni töörühmas 25. novembril ja selle tulemusena sõnastati koostöös eelnõu algataja esindajatega juhtivkomisjoni muudatusettepanekud. Arvamust mõnede sätete põhiseaduspärasuse kohta, kuna teatud sätted rakenduvad ka tagasiulatuvalt, küsisime Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt. Kõigi esitatud arvamuste ja ettepanekutega ning algataja esindajate seisukohtadega nende suhtes on võimalik üksikasjalikult tutvuda eelnõu kaardil. 

Majanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist kokku kolmel istungil: 19. novembril, 3. detsembril ja 5. detsembril. Eelnõu tekst läbis kahe lugemise vahel keeletoimetuse ning eelnõusse on tehtud tehnilisi ja keelelisi muudatusi, mis küll oluliselt ei muuda eelnõu sisu. 

Muudatusettepanekud nr 1–14 ja 21–23 on algataja esindaja sõnastatud juhtivkomisjoni ettepanekud, mis leidsid komisjoni toetuse. Selgitused nende muudatusettepanekute kohta on ka muudatusettepanekute loetelus olemas. Nii nagu ütlesin, on need pigem tehnilist laadi muudatused, vähem sisulised. 

Muudatusettepanekud number 15–20 muudatusettepanekute loetelus, mis teile on toodud, tegi Isamaa fraktsioon. Need puudutasid auditi ja ülevaatuse kohustuse aluseks olevate määrade tõstmist võrreldes kehtiva seaduse määradega. Nüüd, seaduseelnõus tõstetakse neid piirmäärasid 25%. Ehk tegelikult see iseenesest on päris suur halduskoormuse vähendamine ettevõtetele, sest paljud ettevõtted, kes praegu selle kohustuse alla kuuluvad, tulevikus enam ei kuulu. Kokku väheneb auditite arv ligi 1800 võrra. Ehk 1800 ettevõttel ei ole audiitorkontrolli tegemise kohustust majandusaasta aruande suhtes. 

Nüüd, Isamaa ettepanek oli tõsta neid piirmäärasid kohe 50% ja sisuline vaidlus komisjonis toimuski põhiliselt nende piirmäärade üle. Me sõnastasime ka ühe muudatusettepaneku, kus oleks selgemalt ära toodud Rahandusministeeriumi kohustus iga kahe aasta tagant neid piirmäärasid edaspidi analüüsida ja vajaduse korral algatada vastavad muudatused. Juttu oli küll sellest, kas ei peaks kohe kahe aasta pärast tõstma 20%, aga Rahandusministeerium ikkagi soovis, et ta saaks seda olukorda analüüsida. Jah, praegused muudatused on tehtud 2022. aasta numbrite ja analüüsi põhjal. Lähiajal selguvad 2023. aasta numbrid: kui palju on majandusaasta aruandeid auditeeritud ja kui palju neid võrreldes varasemate [aastatega] on tehtud. 

Isamaa fraktsiooni ettepanekud, mida tutvustas komisjoni liige Mart Maastik, ei leidnud juhtivkomisjoni toetust. Need ei saanud ühtegi poolthäält ja need muudatusettepanekud ei kuulu ka täiskogus hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Rahandusministeeriumi esindaja kui valitsuse ehk eelnõu algataja esindaja samuti neid ettepanekuid ei toetanud. 

Lõpetuseks tegi juhtivkomisjon menetluslikud otsused. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 11. detsembriks ehk tänaseks ja teine lugemine lõpetada. Juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17. detsembril. Tänan!

Suur tänu teile aja tõhusa kasutamise eest! Arvo Aller, küsimus palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kas komisjonis oli juttu ka sõnastusest ja sellest, mida mõistetakse bilansipäeva all? Nüüd see asendatakse aruande kuupäevaga. Kas aruande kuupäev tähendab kuus kuud peale majandusaasta lõppu või mingit konkreetset kuupäeva?

Tänan! Sellist väga detailset küsimust esimese ja teise lugemise vahel ei arutatud. Küll on selline muudatus seal sees. Ja selle põhjendusega saab tutvuda seletuskirja lugedes. 

Priit Sibul, palun!

Hea ettekandja! Te ütlesite, et selle eelnõuga väheneb halduskoormus ja et 1800 ettevõtet vähem peab tegema auditit. Aga kui oleks toetatud Isamaa ettepanekut, siis oleks [selliseid ettevõtteid olnud veel rohkem]. Kust see optimum tuleb? Millest tulenevalt leiti, et see on õige piir, 1800 ettevõtte ulatuses, ning et see piir, kuhu selle muudatusega jõutakse, on nüüd just õige ja optimaalne?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, selle piirmäära üle sisuline arutelu toimus. Kaasatud huvigruppidelt, nagu Audiitorkogu ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, tulid erisuunalised ettepanekud. Põhiline põhjendus, miks seda väga järsult ja kohe ei saa alandada, on see, et teatud mõttes on see järjepidevuse küsimus. See on ühelt poolt majandusaasta aruannete avaliku usalduse küsimus, sest [audit] on täiendav hinnang. Teiselt poolt on audiitortegevus ju samuti ettevõtlus ja kui me väga palju audiitoritelt kohustusi ära võtame, siis tekib neil lünk oma tegevuses, ettevõtlustegevuses, aga see on jälle järjepidevuse mõttes oht ja risk, sest majandusaasta aruandeid on jätkuvalt vaja hinnata ja auditeerida. Kokkulepe sai selline. 

Pakuti välja ka paar kompromissvarianti. Esimene ettepanek oligi see 50%, mis tuli Isamaalt ja mida ka kaubandus-tööstuskoda alguses toetas, aga siis tuli kompromissettepanek: 25% ja kahe aasta pärast 20%. See võib ka realiseeruda. Selles mõttes, et kui Rahandusministeerium oma analüüsi käigus, kaasates jälle huvigruppe, leiab, et see 20% kahe aasta pärast ongi see mõistlik määra tõstmine, millega audiitorkohustust vähendatakse, siis see võib realiseeruda. 

Kindlasti ütlen stenogrammi jaoks, et majanduskomisjoni istungil on öeldud, et kuna lähiajal tõenäoliselt – vähemalt nii audiitorkogu kui ka Rahandusministeerium ütlevad seda – vajab uuendamist audiitortegevuse seadus, siis lähema aasta jooksul tuleb ka see seaduseelnõu kindlasti komisjonis arutelule. Seda kahe aasta järel toimuvat analüüsi majanduskomisjon jälgib, kindlasti küsib ka Rahandusministeeriumi arvamust ja kaasab jälle erinevad huvipooled. Ma arvan küll, et see lahendus on kuskil keskel. 

Isegi kaubandus-tööstuskoda on suuliselt öelnud, et kuna väga selgelt sai see kahe aasta kohustus pandud, et iga kahe aasta tagant – seda ei tule teha ainult üks kord, vaid tuleb ka edaspidi teha iga kahe aasta tagant, Rahandusministeerium peab seda analüüsima ja vajaduse korral tooma need muudatused uuesti [komisjoni –, siis neile see sobib]. Nii et põhimõtteliselt olid ka nemad lõpuks sellega nõus, et kui see niimoodi jätkuvalt toimub, et ei pea ootama jälle mitu-mitu aastat, nii et tegelikult järjest rohkem tuleb ettevõtetele auditi tegemise kohustust peale. 

Ja me teame küll, mina olen kuulnud ja te olete kuulnud, et leidus ettevõtjaid, kellel on olnud raskusi majandusaasta aruannete esitamisega, kuna ei ole leitud audiitoreid. Nii et see on kuldne kesktee, mida me otsisime. Arvan, et just kohustus iga kahe aasta tagant olukorda uuesti hinnata on see, mis annab tulevikuks kindluse, et audiitorkohustuse määr liigub õiges ja mõistlikus suunas.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et järjepidevuse mõttes ei olnud mõtet seda suurendada. Eriti põnev on seda [juttu] kuulata siis, kui tuleb järgmine päevakorrapunkt, mis räägib menetluste peatamisest. Kus siis järjepidevus on?

Aga ma tahtsin küsida selle kohta. Siin ühes punktis räägitakse, et hindamisel võib lähtuda aruandeaasta tulu asemel müügitulust. Samas, mikroettevõtete, väikeettevõtete ja keskmise suurusega ettevõtete määratlemise juures tuleb arvestada aruandeaasta tulu. Ühel puhul võib aruandeaasta tulu asemel arvestada müügitulu, aga määratluse puhul on aruandeaasta tulu. Millest see erinevus tuleb ja kuidas see on põhjendatud?

Jah, ma olen seda seletuskirja lugenud. Ja mõistetes see muudatus pigem vähendab nende ettevõtete arvu, teatud puhkudel võrdsustatakse mikro- ja väikeettevõtted, kellel see kohustus tekib. See käib raamatupidamislike ülevaadete-aruannete esitamise kohta. Niimoodi üldiselt saan selgitada, seletuskirjas on täpsemalt öeldud, sealt saab lugeda. 

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Ka Eesti 200 arusaam oli, et piirmäära on mõistlik tõsta 50% ulatuses. Selle arutelu käigus jõudsime arusaamale, et vähemalt kahe aasta pärast me arutame komisjonis sedasama teemat uuesti ja toetame piirmäära tõstmist veel 20%. Kas ma sain sellest õigesti aru või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Ikka seesama piirmäärade küsimus. Selge ühine arusaam oli – [see oli ka põhjus,] miks me kirjutasime analüüsi tegemise kohustuse Rahandusministeeriumile väga täpselt sisse sellesse paragrahvi, kus see hindamise vajadus on ära toodud –, et vajaduse korral tuleb kindlasti algatada muudatus piirmäärades ehk audiitorkontrolli tegemise kohustuse tingimustes. Majanduskomisjon võttis endale ülesandeks seda kindlasti jälgida. Ja nagu ma juba ütlesin, lähiajal on tulemas ka selliseid seaduseelnõusid, nagu audiitortegevuse seadus, kus sama temaatikat käsitletakse. 

Aga kui sa, Tarmo, nüüd vaatad mulle otsa, siis [ütlen, et] me võtsime ju ise selle ülesande ja majanduskomisjoniga jälgime, kas Rahandusministeerium teeb need analüüsid ära ja toob õigeaegselt vastavad ettepanekud komisjoni. Nii et seda ma saan küll lubada, et majanduskomisjon seda jälgib. See on fikseeritud ka protokollis. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea kolleeg! Majanduskomisjonis tegi kaubandus-tööstuskoda, kes esindab teatavasti ettevõtjaid, ettepaneku tõsta siseauditi ülevaatuse piirmäära 50% ning hilisema kompromissettepaneku: esimesel aastal 25% ja teisel aastal 20%. Sellega olid nõus ka kohal olnud audiitorite esindajad Audiitorkogust. Sisuliselt oleksid siis olnud kõik õnnelikud, nii audiitorid kui ka ettevõtjad. Ainuke, kes sellele vastu oli, oli minu teada ministeerium, õigemini isegi mitte ministeerium, vaid lausa rahandusminister. Minu küsimus on nüüd selline: keda meie esindame või kelle huve me siin Riigikogus kaitseme – kas rahandusministri või ettevõtjate?

Aitäh küsimuse eest! Eks majanduskomisjoni ülesanne on ju jälgida ka majanduse poolt ja ettevõtjate poolt. Sellepärast nad kaasatud olid. Kirjalikus ettepanekus oli kaubandus-tööstuskoda tõesti teinud ettepaneku 50%, komisjonis nad tegidki selle kompromissettepaneku, mis tähendas 25% nüüd ja mitte järgmisel aastal 20%, vaid kahe aasta pärast 20%. Ja see võib ka juhtuda. Aga see otsus peab põhinema ikkagi selgel mõjuanalüüsil. Selle analüüsi teeb Rahandusministeerium, kaasates nii Audiitorkogu kui ka kaubandus-tööstuskoda. Ja julgen öelda, ehkki ma ei ole küll saanud kirjalikku vastust, et põhimõtteliselt on kaubandus-tööstuskoda ka selle kompromissiga nõus. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Härra ettekandja! No ma ei saa aru, kui Eesti 200 ja kaubanduskoda juba ühel meelel olid, et tegelikult võiks 50% see muutus olla, miks siis komisjonist see [ettepanek] ikka [edasi] ei jõudnud. Kui parlament või koalitsioon ei näe probleemi, kui me näiteks automaksu puhul räägime redelist, kui aktsiise tõstetakse redeliga, siis miks me siin tekitame – teie majanduskomisjonis – ise endale kohustuse mingi aja tagant selle teema juurde uuesti tagasi tulla? Ma saan aru, et te sisulises mõttes ju ei vastusta seda, et seda määra tuleks edaspidi veel muuta. Miks me ei oleks võinud sellesama eelnõuga teha mingit sellist redelit? Kõik teaksid arvestada – audiitorid saaksid planeerida oma tegevust ja meie siin ei peaks selle eelnõu juurde tagasi tulema. Oleks võinud ju teha ilusti astmelise redeli ja mööda seda alla minna, muidu me tegeleme siin ainult tõusudega. Miks see tegemata jäi?

Tänan küsimuse eest! Ma juba selgitasin, et muudatused peavad põhinema selgel analüüsil, mõjuanalüüsil. Praegused numbrid, mida ma võin siin ka öelda, mitu audiitorkontrolli peab olema nendel majandusaasta aruannetel – ja need on 2022. aasta numbrid –, on 7900 ja peale, 25% järgmisel aastal teeb prognoositavalt – sest need käibed ja numbrid ju muutuvad – 6400 ehk 1500 vähem. Jah, ma eksisin enne – edaspidi ei ole mitte 1800, vaid on 1500 [ettevõtet] vähem. Vabandust! Ja kui oleks see 50 olnud, siis see oleks veel vähendanud kohustust umbes 600 [ettevõttel]. 

Aga jällegi, me võime siin igasuguseid numbreid välja mõelda. Aga kindlalt ütlen, saan seda kinnitada, et need huvigrupid, kes on tegelikult ju teatud vastassuunaliste arvamustega, on nõus selle lahendusega, mis me praegu tegime. Keegi ei välista, et kahe aasta pärast tulebki see 20%. Aga see peab põhinema hetkeolukorra analüüsil, varasemate majandusaasta aruannete arvul, auditeerimiste arvul ja nii edasi.

Meie siin ei saa kogu elu prognoosida. Me võime teha igasuguseid treppe, aga seda, kas see lõpuks kahe aasta pärast elule vastab ja kas audiitorkontrolli kohustus on mõistlik, näitab ju see, kuidas vastavad ettevõtete käive ja varad kasvavad. See on auditeerimiskohustuse põhiline alus. 

Jah, selle 50% põhjendus oli selline, et tuleks aluseks võtta lihtsalt inflatsioon, mis on olnud nende aastate jooksul. Aga Rahandusministeeriumi vastuväide oli selline, et auditikohustus põhineb rohkem ettevõtete käibel ja varadel, mitte lihtsalt inflatsioonil, mis meie hindasid kergitab. See oli Rahandusministeeriumi põhjendus. Ja ma arvan, et see on mõistlik põhjendus, sest tegelikult raamatupidamise aruanne ja ka auditikohustus peab arvestama rohkem ettevõtete käivet ja varasid, mis seal kajastuvad.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Hea Jaak! Sa ütlesid väga õigesti, et ettevõtete käivetel ja varadel peab see toimuma. 2016. aastal oli Rahandusministeeriumi seisukoht enne viimaste piirmäärade tõstmist selline, et majanduskeskkonna läbipaistvuse ja usaldusväärsuse tagamiseks tuleb auditite ja ülevaatustega hõlmatud raamatupidamise aruannete osatähtsus hoida vahemikus 80% +/–3% rahvamajanduse käibest ja varade mahust. Ja just sellega ongi kooskõlas ka see 50%. Kaubandus-tööstuskojal on tehtud piirmäärade tõstmise tabel, kus on ära toodud võrdlus: kui tõsta 50%, siis müügitulu jääks 78% juurde, mis on ka 80% +/–3%, ja varad 86% juurde. Ehk siis tegelikult on see kõik juba täidetud. Milliseid andmeid veel vaja oleks?

Aitäh küsimuse eest! Veel kord selgitan: need andmed ju muutuvad ajas. Meil ei ole 2023. aasta andmeid, mis võib-olla võimaldaks ka täpsemalt ennustada, prognoosida, mis edasi juhtub. Ma võin lihtsalt öelda seda. Sa nimetasid need numbrid, et kui me võtame need ettevõtjad, kellel on auditikohustus, varasid hõlmab see 88%, aga ettevõtete arvust hõlmab see vaid 3,8%. Ja prognoositavalt varade maht 25%‑lise tõusuga langeb küll 1% võrra, aga nende ettevõtete arv, kellel see kohustus on, langeb 3,8%-lt 3%-le. Nii et langus on olemas. Ma arvan, et see langus on positiivne, sest see vähendab ettevõtete halduskoormust. Ja kahe aasta pärast me saame hinnata, palju tuleks veel neid piirmäärasid muuta, kui see vajalik on. 

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Ega see tänane seadus ei ole ju iseenesest halb seadus, seda seadust on ammu oodatud. Aga saatan peitub alati nüanssides, nagu öeldakse. Ja need väiksed nüansid ongi need, mille pärast me ei saa praegu seda seadusemuudatust toetada. 

Põhjendan ka. Kaubandus-tööstuskoda, nagu ma juba ütlesin, tegi ettepaneku 50% tõsta auditi ja ülevaatuse piirmäärasid, just sellise põhjendusega, et inflatsioon on oma töö teinud ja tegelikult on nii paljudel ettevõtetel juba varade väärtus muutunud, et see toob kaasa auditikohustuse. Milleks siis üldse auditit teha on vaja? Esmalt on audit vajalik ju selleks, et kaitsta teisi ettevõtteid, kes teevad sinuga koostööd või äri, et nad oleksid kontrollitud, ja see peaks olema iseenesest hea. Vastab tõele. 

Aga toon ka näite. Kui varade maht on nüüd, kui aasta on 2024, võrreldes 2016. aastaga seoses inflatsiooniga niivõrd palju muutunud, siis on auditikohuslasi järjest juurde tekkinud. Ei ole ju mõtet näiteks üksikettevõtjal, kes on ise ettevõtte omanik ja juhatuse liige, ennast kontrollida igal aastal. Mitte midagi selles ettevõttes tegelikult ei muutu. 

Probleem ei ole mitte ainult see, et me peaksime maksma audiitorite tasusid – kusjuures need ei ole ka väikesed, isegi väikese ettevõtte puhul on summa 2400–3000 eurot –, vaid probleem on just nimelt see, et audiitoreid ei jätku. Praegu on nii, et isegi kui sa tahad õigeks ajaks esitada majandusaasta aruannet, siis peab sul juba olema broneeritud endale audit. Me oleme kõik juba ette võimalikult kiiresti ära teinud. Tegin seda ka eelmisel aastal – mul on mitu ettevõtet. Audiitorid ei jõua auditeid teha ja kõik majandusaasta aruanded selle võrra hilinevad. Nüüd on eriti karmiks mindud, riik juba hirmutab. Kui sa õigeks ajaks ei esita majandusaasta aruandeid, mis on auditeeritud, siis hirmutatakse isegi sundlikvideerimisega. See tähendab seda, et praegu on audiitoritest suur puudus. Ei ole mõtet silma kinni pigistada [ja teha nägu], et sellist vajadust iseenesest ei ole. 

Ma loen teile ette ka selle näite. Ma lugesin ette enne ka Rahandusministeeriumi seisukoha, et 80% +/–3% rahvamajanduse käibest ja varade mahust. See on nüüd Rahandusministeeriumi seisukoht, 2016. Aga kui praegu võtta seesama protsent, siis on nii, vaatame, et aastal 2017 oli müügitulu 80%, 2018 – 80%, 2019 – 80%, 2020 – 78%, 2021 – 79%, 2022 – 80%. Ja kui nüüd 50% piirmäära tõsta, siis oleks ta 50% puhul 78%. See on kõik täpselt samas ulatuses. 

Aga samas ei võta see ära audiitorite [teenistust]. Ütleme, Rahandusministeeriumi esindaja kartis hirmsasti, et audiitorid kaotavad töö, see paneb meie majandusele suure põntsu ja inimesed jäävad tööta. Aga samas, kui palju ettevõtjaid võib lõpetada oma töö ülereguleerimise ja tohutute kulude tõttu, seda ei ole keegi siin arvestanud. 

Kaubandus-tööstuskoda tegi ju ka kompromissettepaneku. Komisjonis olid nad koos audiitorkogu esindajatega. Ma ütlesin ka seal komisjonis, et müts maha audiitorkogu ees, sest nemad olid tegelikult valmis minema kompromissile, et esimesel aastal 25% ja siis ülejärgmisel aastal 20%. Ja see on ju tegelikult näha, et ega meie inflatsioon või, ütleme, tarbijahinnaindeksi kiire tõus ei peatu niipea. Ei ole ju mõtet siin silmi kinni pigistada. Aga kes ei olnud nõus? 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

Nõus ei olnud ministeeriumi esindaja ja just nimelt, ma olen kuulnud, Jürgen Ligi. See on hästi huvitav, et üks inimene on olulisem kui ettevõtjad, isegi kui audiitorid on sellega päri. Oleks ju mõistlik üks kord kuulata ka ettevõtjaid, seda enam, et meil on praegu maksutõusud ja ettevõtjatel on väga keeruline ellu jääda. Katsuks nüüd aru saada, et teeme nende bürokraatiat vähemaks. Võtame vähemalt väikestelt ettevõtetelt kohustusi vähemaks. Reaalselt ei saavuta me selle ülekontrollimisega ju mitte midagi. 

Tegelikult võiks ju lausa selle peale mõelda, et neidsamu väiksemaid ettevõtteid võiks auditeerida näiteks kas kolme või viie aasta tagant. Tegelikult reaalselt ju mitte midagi ei muutu. Sul on põllumajandusettevõte, sul on seal laudad, sul on seal loomad, põllumaa. Aga kui sul on need laudad teatud hinnaga arvele võetud, siis sa ületad selle piirmäära ja pead igal aastal tegema auditit. Reaalselt mitte midagi ei muutu. Kellele ja mida ma siis tõestan, kui ma olen ise ettevõtja? Seda, et ma varastan iseenda tagant või? Milleks mulle seda vaja on? Aga igal aastal ma maksan neid [auditeerimise tasusid ja tekitan] kulusid. 

Nii et oleme ikkagi vastutulelikud ettevõtjate suhtes, eriti praeguses raskes majandussituatsioonis, katsume rohkem kuulata neid ja mitte suruda peale mingisuguseid ühe inimese või mõne inimese arvamusi. Ja tegelikult ka majanduskomisjonis, kui me seda arutasime, komisjoni liikmed omavahelistes aruteludes toetasid seda [seisukohta], said sellest väga hästi aru. Aga kusagilt tuleb käsk, tuleb niimoodi käituda. Paraku on see nii ja see on kurb. Aga siinkohal teebki Isamaa Erakond ettepaneku eelnõu 516 [teine lugemine] katkestada.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjonis oli tõesti üsna aktiivne ja hetketi ka emotsionaalne debatt. Ma arvan, et selles mõttes oli see väga hea. 

Lihtsalt paar asja võiks veel üle korrata. See, kuidas on muudatusettepanekutes praegu piirmäära muutmine esimesel kahel aastal kirjas, vastab sellele, mida ka kaubanduskoda ette pani ja millega oli ka Audiitorkogu päri. Ehk auditeerimise piirmäär tõuseb 25%. Tõsi, sealt edasi on küsimus, kas see võiks kahe aasta pärast tõusta, nagu kompromissettepanek oli, veel 20%. Minu meelest see, kuhu me jõudsime, sõnastades väga selge kohustuse Rahandusministeeriumile igal teisel aastal hinnata nendesamade piirmäärade kohasust ja vajaduse korral teha ettepanek piirmäärade muutmiseks, on palju parem lahendus kui kahe aasta pikkune redel. Kui meil oleks see kohustus olnud juba praegu seaduses, siis me ei oleks neid aastaid oodanud, et piirmäärasid vajaduse korral tõsta. 

Mina isiklikult olen üsna veendunud selles, et kuna see on seesama Riigikogu koosseis, kes järgmise kahe aasta jooksul peab Rahandusministeeriumilt selle hinnangu saama, seda omakorda hindama ja ka neid ettepanekuid hindama, siis me jõuame nende piirmäärade tõstmise juurde ka kahe aasta pärast. 

See, mis siin korra läbi käis – ja minu jaoks on see teema palju laiem –, on väga õige küsimus, kas näiteks ühe omanikuga ettevõtte auditeerimiskohustus praegusel kujul on põhjendatud. On kindlasti mitmeid argumente, mis räägivad selle vastu, ja kindlasti on argumente, mis räägivad selle poolt. Näiteks, kui tegemist on võlausaldajatega, kelleks on pangad, siis on üsna selge, et pank võib auditeerimist nõuda, ja sel juhul see ka tuleb. Aga ma arvan, et see küsimus iseenesest on õigustatud. Kas ühe omanikuga ettevõte, suurusest sõltumata, peab olema auditikohuslane? Minu meelest see on midagi, mida me saame audiitortegevuse seaduse arutelul käsitleda. Ja ma arvan, et see ei ole ainuke teema, ju seal on teisi asju veel. 

Ja lõpetuseks. Minu arvates see küsimus ei ole tegelikult mitte selles, kas me otsustame täna, nüüd ja kohe 25% ja veel 20% kahe aasta pärast, vaid selles, kuidas me suudame ehitada usalduslikku suhet riigi, kodanike ja ettevõtjate vahel. Kui me ei suuda luua olukorda, kus riigi suhtes on hoiak, et ükskõik mis me teeme, niikuinii need lubadused ei pea, siis meil ongi püsivalt probleem. Ma arvan, et tegutseme nii, et seesama hindamine – ja see on väga konkreetne näide – on üks kohustus, mida tuleb iga kahe aasta tagant teha ja see hindamise tulemus tuleb tuua Riigikokku. Siis majanduskomisjon saab öelda, kas see tundub mõistlik, mis on ette pandud, või miks ei ole ette pandud piirmäära tõstmist. Ja me saame rahulikult edasi minna. Ma arvan, et kui me suudame luua sellise kultuuri, siis me jõuame palju kaugemale. 

Lisaks auditeerimiskohustusele on tuhat muud asja, millel on palju enam kaalu, kui me räägime sellest, mis ettevõtteid koormab. Nii et tegeleme nende asjadega ka. Ja nii nagu ma komisjonis ütlesin, ütlen ka siin, et majanduskomisjon on täpselt see koht, kus me saame küsida ja peamegi küsima, miks üks või teine regulatsioon on tehtud täpselt sellisel kujul, nagu ta on. 

Kui kõik see kokku võtta, siis mina julgen lubada, et kahe aasta pärast me seda kõike hindame ja kahe aasta pärast me neid määrasid ka liigutame. Aitäh!

Aitäh! Sõnavõtt kohapealt, Juku-Kalle Raid.

Jaa, suur tänu! Ja tahaksime meelde tuletada, et Eesti 200 eelkõneleja ja ka Jaak Aab ütlesid, et oli kokkulepe: piirmäärasid kindlasti tõstetakse kahe aasta pärast. No protsendiküsimus on protsendiküsimus. Huvitav, kas keegi nüüd kohapealt saab [sõna]. Kuna ma mainisin praegu Andres Sutti ja Jaak Aabi, siis kas nad saavad ka seda kinnitada, et see kokkulepe peab? Stenogrammi huvides. Tänan!

Aitäh! Mart Maastik, teil enam sõnavõtuvõimalust ei ole. Te olete … (Mart Maastik räägib kohapealt.) Vastupidi, enne oli sul isiklik. Ma ei öelnud, et see on fraktsiooni nimel. Nüüd siis on fraktsiooni nimel. See on väga oluline [stenogrammi] jaoks, kumb oli fraktsiooni nimel. Seda pead sa nüüd ise ütlema. Nii, sõnavõtt fraktsiooni nimel, Mart Maastik, palun!

Hea istungi juhataja! Ma küll andsin fraktsiooni nimel isegi üle selle paberi, kus ma palusin ...

Jaa, aga seda ma ei teadnud, et sõnavõtt fraktsiooni nimel oli. Need võisid olla … Mina ei oleks osanud arvata, et teil on fraktsiooniga erinevad seisukohad, aga mine sa tea.

Siinkohal ma tahangi kinnitada, et absoluutselt ei ole mul fraktsioonist erinevaid arusaamasid. Kuid ma tahtsin mõne asja lisada. 

Härra Sutt siin ütles väga hästi, et ettevõtjatel on vaja kindlustunnet. See kindlustunde andmine, et neid kuulatakse, on äärmiselt oluline. Ja just nimelt kaubandus-tööstuskoda tõi ka põhjendused, miks nad soovisid 50% kohe tõsta. Ma võin teile selle ette lugeda: väheneb ettevõtjate töökoormus ja kulud circa 1,9 miljonit eurot aastas. Ettevõtjatele! Sest rohkem ettevõtjaid, circa 1000 vabaneb auditi-ülevaatuse kohustusest. Leeveneb audiitorkontrolli teenuse kättesaadavuse probleem, mis on tõsine probleem. Ja tarbijahinnaindeksi kasv alates viimasest piirmäärade tõstmisest 2016. aastal on 57%, kuid piirmäärasid soovitakse praegu tõsta 25%. Nii et [need määrad] on juba praegu ajale jalgu jäänud. Minu arvates on see väga hästi ära põhjendatud. 

Ja kompromissina ei pakutud välja mitte 25 + 5 nagu Stalini ajal, vaid pakuti  25 + 20. See olekski olnud konkreetselt ettevõtjatele hea vaade tulevikku, et hea küll, kohe ei saa asja normi, aga vähemalt kahe aasta pärast lähevad need piirmäärad enam-vähem juba [õigesse vahemikku]. Aga praegu sinu ettepanek, härra Andres Sutt, oli see, et kahe aasta pärast hakkame jälle arutama. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, arutamine ei saa luua kindlustunnet. Tõesti, selles on minu kolleegil Helir-Valdor Seederil õigus. 

Nii et ma kinnitan veel kord: eraisikuna või, ütleme, Riigikogu liikmena ja erakonna esindajana on mul täpselt samad vaated. Ja ikkagi ma pakun välja, et me võiksime kuulata rohkem ettevõtjaid ja vähem improviseerida komisjonis kellegi üksikisiku tahte järgi. Aitäh!

Suur tänu teile! Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Andres Sutt on väga sümpaatne ja meeldiv inimene. Kes teab, kuidas tulevik meid veel kokku viib. Aga see viide – ja ma saan aru, sa tundsid ennast praeguses olukorras ka ebamugavalt ettevõtjate apellatsiooni, eitava seisukoha tõttu – kindlustundele ja lähiaastatele. Üks asi selle moondunud Reformierakonna poliitika puhul on kindel: sõna ei pea. 

Me oleme seda näinud maksumuudatuste puhul, õigemini maksutõusude kose puhul, mida me oleme täna reaalajas menetlenud. Me oleme näinud seda tegelikkuses ka selle lubaduse puhul, mida sotsiaaldemokraat Aab andis Eesti rahvale, 530 000 koduomanikule seoses sellega, et maade korralise uue hindamise puhul maamaksutõus ei ole üle 10%. Nüüd me näeme, et see on järgmisest aastast 50% ja ülejärgmisest aastast 100%. Nii palju siis riigi antud lubadustest ... Vabandust! Nii palju siis Eesti 200, Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsiooni antud lubadustest kogu Eesti ühiskonnale. 

Ja veelgi enam, vaatame edasi neid väiteid, mida on esitatud samamoodi. On tuimalt öeldud, et maksutõuse enam aset ei leia kuni 2027. aastani, aga ka see on tegelikkuses vale. Tulevad uued koormised, uued maksutõusud, võtame kas või nii-öelda jäätmereformi tulemusena. Tegelikkuses need [tõusud] leiavad aset.

Kõneleda kindlustundest praeguses olukorras on äärmiselt küüniline. Võtame kas või meie energeetikakeskkonna. Milline kaos! Milline tohuvabohu! Milline prognoosimatu tulevikuvaade ümbritseb kõiki turuosalisi niisuguse täiesti halvava perimeetrina. Ja kogu selles loogikas ma ütlen, et see on must huumor. Täna on must maksukolmapäev, aga selle lõpetab tegelikult minu hea sõbra härra Suti must huumor: lootke Reformierakonna valitsuse sõnale. Ei ole veenev, sest seda sõna on murtud. Seda sõna murtakse juba sõna otseses mõttes siin täna reaalajas väga erinevatele ühiskonnagruppidele ning loomulikult ka ettevõtjatele ja ettevõtlusorganisatsioonidele.

Nii et Reformierakonna sõna ei tasu Eesti inimestel paraku [uskuda]. Sellel sõnal puudub vääringu kate. Vaata, Andres, nagu omal ajal olid Ida-Saksa mark ja Lääne-Saksa mark, eks ole. Reformierakonna sõna on Lääne-Saksa margast muutunud Ida-Saksa margaks. Ta ei ole nii-öelda usalduse kategooriana, vahetusekvivalendina kasutatav.

Muide, kui me räägime Eestis valetamise kriisist, mis meil vallandus eelmisel aastal, siis [peab ütlema, et] tegelikkuses on see läinud üle väga ulatuslikuks usalduse defitsiidiks, usalduskriisiks Eesti ühiskonnas – sõnamurdlikkus ja teadmine, et Reformierakonna valitsuse poliitika ja agenda sisaldab tegelikkuses lihtsalt optilisi infooperatsioone. Tuleviku puhul peame ütlema, et ainukene asi, mis on kindel – seda näitab ka konjunktuuriinstituudi septembrikuine uuring –, on see, et valitsuse majanduspoliitika prognoosimatus ja ebastabiilsus on meie majanduse üks keskseid riskitegureid. 

Ja millega te vastate? Eile tuli uudis Ericssoni investeeringu ärajäämisest majanduse ebastabiilsuse tõttu. Täna oli, nagu ma aru saan, valitsuse poliitiline vastus selline: me võtame ministeeriumisse tööle neli majanduskasvu volinikku. Ettevõtjad ei taha mitte teie volinikke, härra Sutt, vaid nad tahavad ainult ühte, neil on ainult üks sõnum: jätke meid rahule oma maksutõusude ja bürokraatiaga. Aitäh!

Jaak Aab, sõnavõtt kohapealt.

Ma üritan rääkida nüüd raamatupidamise seadusest. Urmas oskab kõik teemad ühtekokku panna. Kindlasti, ma rõhutan veel kord, see samm, mis siin tehakse, vähendab ettevõtjate halduskoormust. Mõtleme nüüd ratsionaalselt ja loogiliselt. Kahe aastaga ettevõtete käibed ja varad tõusevad kindlasti. Jah, seda võib prognoosida, see võib ollagi 15–20%. Järelikult on kahe aasta pärast – isegi siis, kui Rahandusministeerium ei tule sellise algatusega välja – seda võimalik teha Riigikogu majanduskomisjonil. Seda ma luban.

Vastusõnavõtt, Andres Sutt, palun!

Aitäh! Kõigepealt tänan tunnustuse eest ja siis saan üle korrata ainult väga lihtsat asja: sõna peab ja lubadus peab. Te kõik saate siin saalis kahe aasta pärast hinnata, kuidas me raamatupidamise seaduses sätestatud audiitorkohustuste piirmäära muudame. Mina ütlen, et muudame.  

Nüüd, see võrdlus Saksa marga, ida ja lääne omaga oli väga hea. Kui keegi kahtleb, kas sõna peab, siis ma võin lihtsalt öelda, et Eesti Pank, kus ma alustasin aastal 1992, lubas hoida krooni kurssi muutumatuna kuni euro kasutuselevõtuni. See lubadus pidas 19 aastat. Nii et minul on üht-teist ette näidata oma lubaduste kohta, kas nad peavad või ei pea. Ja viimaseks: Ericsson, väga õige tähelepanek ... 

Aitäh! 

Selge.

Aivar Kokk, palun! (Saalist räägitakse.) Vastusõnavõtt oli kaks? Või oli minut? Üks hetk, vastusõnavõtt on kaks minutit. Kui nüüd … Palun üks minut Andres Sutile. Palun väga vabandust! Andresel oli nii hea kõne, et opositsioon tahab kuulata.

Üks hästi kiire selgitus veel Ericssoni koha pealt ka. Ericsson on öelnud mida,? Ericsson on öelnud seda, et kogu nende äritegevus, kogu arendustegevus Eestis jätkub selle koha peal, kus nad füüsiliselt asuvad, sama arvu töötajatega. Ja Ericssoni müügi mõttes 5G võrguseadmed, mida siin Eestis toodetakse, mis on Ericssoni kontserni jaoks väga olulised ja mis on väga olulised ka ameeriklastele ja kõigile teistele, kuna neil endal sellist tootmisvõimekust ei ole – see kõik jätkub Eestis. Hetkel ei tehta Eestisse järgmist tehast, aga põhjus ei ole mitte Eestis, vaid selles, et Euroopas on nõudlus telekomi seadmete järele palju väiksem kui Ühendriikides ja Aasias. Ja sellega tuleb meil tegeleda nii Eestis kui ka Euroopas, et Euroopa turg paremini liikuma hakkaks. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Ega ma ei oleks siia kõnepulti tulnud, aga ma näen head majanduskomisjoni ametnikku, keda ma väga siiralt tänan ja usaldan. Mul on õnnestunud ka seal komisjonis olla ja umbes samasugust eelarvet siin kaitsta. Ma tahan lihtsalt majanduskomisjoni liikmetele öelda, et teil on ääretult head ametnikud – ametnikud, keda tasub uskuda –, aga siin saalis on poliitikud, keda ei tasu uskuda. 

Kui keegi tuleb mulle täna siin ütlema: "Usaldage minu sõna," siis [mina ütlen, et] 2023 hakkas kehtima lasterikaste perede toetus, mis võeti kohe jälle ära. Kohe võeti ära! Eesti 200, kes te muigate, teie valimislubadus oli, et automaksu ei tule. Sõbrakesed! Teil on muidugi võimalik lubada kõike. No teid sellesama erakonna liikmetena kindlasti aastal 2027 siin saalis ei ole, mõnes teises erakonnas ilmselt mõned teist on. 

Uskuda sotsiaaldemokraate? Kahjuks ei ole ühtegi nüüd siin laua taga. Seesama maamaks – eelmisel koosseisul oli siin saalis kompromiss: okei, elu on läinud kallimaks, maamaksu võib tõsta 10% aastas. Mis te tegite? Sotside eestvedamisel kodualuse maa maksuvabastus kaob ära 2026. Järgmisel aastal võib see maks tõusta 50%, ülejärgmisel aastal 100%. Teate, kui palju omavalitsused juba tõstnud on selle järgmiseks aastaks? 

Ja siis, kui keegi tuleb siia rääkima, et usaldage – mina usaldan ettevõtjaid, olles ise ettevõtja, eelkõige. Ja ma ütlen veel kord, et ma tahan kiita majanduskomisjoni ametnikke. Siiralt. See töö, mida seal komisjonis tehakse ja mida paljudes teistes komisjonides tehakse, on väga hea. Aga need eelnõud, mis tulevad ministeeriumidest … 

Ma võin teile öelda, et majanduskomisjonis me kirjutasime ühe eelnõu sada protsenti ümber peale esimest lugemist, see oli Uberi oma, mille tegid Reformierakonna poliitikud. Õnneks neist kedagi siin saalis enam ei ole, kõik on eratööle läinud. Viimasel päeval tuli majandusministeeriumisse ametnik, koos Reformierakonna kahe liikmega, kes ütles, et üks lause on vaja juurde panna. Ja teate, mida see lause tähendas? Seda, et kuni eelmise aastani Bolti taksojuhid ei maksnud mitte pennigi makse. Siiamaani ei taha maksuamet öelda, kui palju nad siis nüüd alates eelmisest aastast maksid, kui palju nad sellel aastal deklareerisid. Oleneb, kui palju ettevõteteks tehti. Muidugi, miljoneid teeniti väga kõvasti sellega. 

Usaldada ei tasu. Ma tean, et kõik saavad täna rääkida, [mis nad tahavad,] sest kui kaks aastat täis saab, siis hakatakse seda kõike uuesti arutama, aga enne jõuavad kätte Riigikogu uued valimised. Ja siis öeldakse: "Me ei mäleta ju, mis eelmine koosseis tegi. Meie oleme uued inimesed, me ei tea." Nii et midagi teha ei ole, nii nagu Mart ütles, Isamaa Erakonnal ei ole võimalik seda eelnõu toetada. Ettevõtjad räägivad tõtt. Aga raha tuleb ettevõtlusest. Nii nagu me eelmisel korral audiitoritega kokku leppisime: ei ole nii, et aktsiaseltsid maksavad audiitoritele, nii et ninast veri väljas, ja osaühingud ei pea peaaegu midagi maksma, kui neil väga suurt käivet ei ole. Tookord saime mõned asjad korda tehtud. 

Võiks ka nüüd teha otsuse, et eelnõu teine lugemine tuleks katkestada. Eesti 200 on teinud ettepaneku, mis ühtib Isamaa Erakonna ettepanekuga. Nii et mõtleme enne, kui seda hääletama hakkame, kas ikka on mõtet lihtsalt kellelegi lubaduse peale, et äkki keegi midagi teeb … Need mehed, kes selle lubaduse andsid, ei otsusta. Otsused tehakse natuke teises kohas, mõnisada meetrit eemal. Aitäh!

Head kolleegid! Ma natukene vabandan, et mõnel sõnavõtul puudub seotus eelnõuga. Aga Mart Maastik, kolmandat korda. Vastusõnavõtuks paraku … või õnneks on teil see võimalus. Õnneks, et olla täpne. (Naerab.)

Suur tänu, Toomas, selle lahkuse eest! Ma tahtsin lihtsalt öelda Andres Sutile – ta ütles, et me loome kindlustunnet ettevõtjatele –, et ainult [kaks] asja on siin maailmas kindlad: surm ja maksud. Seda teist on Reformierakond minu arvates väga hästi tõestanud: makse nad oskavad tõsta. Ja kui praegu jätkub samasugune poliitika ja ka sellesama eelnõu puhul ei kuulata ettevõtjate palveid või ettepanekuid, siis on see surm ehk ettevõtete surm üsna pea tulemas. Aitäh!

Aitäh! Nüüd sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, esitaja on Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata ning see muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Kõik need, mis ei kuulu hääletusele, on selle paragrahvi alusel, ma ei hakka seda paragrahvi enam kordama. Muudatusettepanek nr 16, selle esitaja on Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata, see muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 17, selle esitaja on Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata, see muudatusettepanek ei kuulu saalis hääletamisele. Muudatusettepanek nr 18, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata, see ettepanek ei kuulu täiskogu saalis hääletamisele. Muudatusettepanek nr 19, esitaja Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata, ka see ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 20, ka selle esitaja on Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata, ka see ettepanek ei kuulu hääletamisele, viitan, vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. 

Arvo Aller.

Vabandust!

Viisakas inimene ikkagi. Muudatusettepanek nr 21, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 23, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 516 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud Isamaa fraktsioonilt ettepanek eelnõu 516 teine lugemine katkestada. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. 

Auväärt Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud raamatupidamise seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 516 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 1. See ettepanek ei leidnud toetust. Juhtivkomisjoni ettepanek, nagu ma ütlesin, on eelnõu 516 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine ja ka selle päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud. On jäänud veel kaks punkti.

[Päevakorrapunkt nr] 14: Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse täiendamise seaduse eelnõu 435 teine lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Mait Klaasseni.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lubage mul tutvustada menetluse protsessi eelnõu esimese ja teise lugemise vahel. 

Maapõueseaduse täiendamise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 13. mail käesoleval aastal. Eelnõu põhieesmärk on ära hoida olukord, kus riigi heitkoguste vähendamise eesmärkide saavutamine, mis on ette nähtud tulevases kliimaseaduse eelnõus, muudetakse keeruliseks selle kaudu, et põlevkivi kaevandamise load antakse välja enne nõuete täpsustamist, põhjustades sellega ühtlasi menetlusosaliste õiguste suurema riive tulevikus.

Kuid veidi ka seaduse sisust. Seaduseelnõus sätestatakse põlevkivi kaevandamiseks antavate keskkonnalubade menetluste tähtajalise peatamise regulatsioon, mille kohaselt peatuvad kuni 2026. aasta 1. jaanuarini põlevkivi kaevandamisloa andmise või muutmise, sealhulgas mäeeraldise laiendamise taotluse menetlused ning tagastatakse seaduse jõustumisest kuni 2026. aasta 1. jaanuarini esitatud kaevandamisloa saamiseks või loa muutmiseks, sealhulgas mäeeraldise laiendamiseks esitatud taotlused. Kehtestatakse erand enne eelnõu jõustumist mäeeraldise laiendamiseks esitatud põlevkivi kaevandamise loa muutmise taotluste suhtes, kui taotlus on [esitatud mäeeraldisega piirneva ala kohta ja loa kehtivusaega ei pikendata. Lisaks on erandiga] lubatud kaevandamisloa muutmise taotlused, mille rahuldamisel ei suurendata muudetava kaevandamisloaga kaevandada lubatud põlevkivivaru kogust ega pikendata loa kehtivusaega. Kehtestatakse erand loa kehtivusaja pikendamisele, kui eesmärk on korrastamistööde lõpetamine. Lubade menetlemise peatumisega peatub ka juba algatatud keskkonnamõju hindamine. 

Eelnõu esimene lugemine toimus, nagu head kolleegid mäletavad, 11. septembril käesoleval aastal. Ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 25. september kell 17.15. Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. 

Eelnõu teise lugemise ettevalmistamise käigus küsis komisjon eelnõu kohta arvamust järgmistelt huvigruppidelt: Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit, Enefit Power AS, Eesti Energia AS, VKG Kaevandused OÜ, Heidelberg Materials Kunda AS, Viru Keemia Grupp AS ja Eesti Keskkonnaühenduste Koda. Kirjalikult vastasid ja oma seisukohti eelnõu kohta komisjoni selle aasta 12. novembri istungil esitasid Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja Eesti Keskkonnaühenduste Koja esindaja, samuti Kliimaministeeriumi esindajad. Viru Keemia Grupp AS ja VKG Kaevandused OÜ vastasid meile, et seni, kuni viimases eelnõu versioonis nimetatud tingimused, sealhulgas piirangute tähtaeg 1. jaanuar 2026, jäävad püsima, nad täiendavaid seisukohti esitada ei soovi.

Küll oli diskussioonis esile toodud keskkonnaühenduste koja soov. Nemad sooviksid lubade menetluse peatamist pikendada veel aastaks, kuid komisjonis me selle kohta otsust ei teinud.

Ma ei hakka teile ette lugema kogu seda diskussiooni – selle [kokkuvõte] on teile protokollina kättesaadav –, ja läheksin nüüd teise arutelu juurde. Kuid tuleb veel mainida, et esimese arutelu käigus jõuti siiski arusaamale, et tuleks tellida [analüüs] õigus- ja analüüsiosakonnalt, et [saada teada,] kas ei ole tegemist õigusliku riivega ning ega eelnõu [ei riku] õigustatud ootuse [põhimõtet]. Samasuguse küsimuse esitasime ministeeriumile. Sellekohased analüüsid me ka saime ja need kanti ette 2024. ehk selle aasta 5. detsembri istungil, kus osalesid Kliimaministeeriumi ning Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakonna esindajad. 

[Riigikogu] Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonna esindaja tutvustas valminud arvamust selle kohta, kas eelnõu on põhiseadusega kooskõlas ega riku õiguspärase ootuse põhimõtet. Nimetatud arvamuse kohaselt on eelnõu osa, millega kavandatakse maapõueseaduse täiendamist § 135¹⁰ lõigetega 1 ja 3 – formaalselt juba alanud menetluste peatamine –, tõenäoliselt vastuolus põhiseaduses sätestatud õiguspärase ootuse ja õigusselguse põhimõtetega ning võib ebaproportsionaalselt riivata omandipõhiõigust – menetluse peatamisega tekkivate kulutuste mitte hüvitamise osas.

Kliimaministeerium esitas ka oma analüüsi, mis on samuti teile kõigile kättesaadav. Nende esindajate sõnul on põlevkivi kaevandamise lubade menetlemise peatamine kõnealusel juhul eesmärgipärane ja isikuid kõige vähem koormavam lahendus. [Vastasel juhul tekiks] ettevõtjatel õigustatud ootus. Kui nüüd kliimaseadus peaks veel piirama põlevkivi kasutusvaldkondi – nagu on kokku lepitud, me liigume puhtama tööstuse ja põlevkivivaba energeetika poole – ja kui me hakkaksime nüüd lubasid menetlema, siis tõenäoliselt praeguste reeglite järgi ettevõtjad eeldaksid, et nad saavad jah‑sõna põlevkivi kasutamiseks. Paraku, kui me seda täna ütleme, siis me tõenäoliselt petame neidsamu oma häid ettevõtjaid, kellest on tänagi siin juba korduvalt juttu olnud. 

Eelnõuga soovitakse vältida olukorda, et ettevõtted saaksid 30 aastaks loa põlevkivi kasutamiseks, sest loa saamisega kaasneb õigustatud ootus ning ettevõtted teevad selle alusel kulutusi ja investeeringuid. Samas aga võivad uued põlevkivi kasutamise reeglid olla sellised, et luba enam ei soovitagi, aga kulutused on juba tehtud. Ministeeriumi esindajate hinnangul kaaluvad peatamisest tulenevad riived üles selle, mida toovad kaasa load, millest tulenevaid õigusi ei saa enam realiseerida. 

Seejärel toimus asjakohane arutelu, millest võtsid aktiivselt osa kõik meie komisjoni liikmed, ja Kliimaministeeriumi esindajad vastasid ka komisjoni liikmete küsimustele. Ka need protokollid on kõik kättesaadavad. 

Lõpetuseks. Eelnõu teksti on viidud keelelised ja tehnilised parandused, mis on alla joonitud. Juhtivkomisjon tegi ka menetluslikud otsused, arvestades kõiki kuuldud argumente, ja need olid järgmised. Keskkonnakomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu 11. detsembril istungi päevakorda ja teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu istungi päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. Need otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu! Teile on üks küsimus. Urmas Reinsalu, palun!

Mait, ma olen üllatunud. [Esiteks,] sa ütlesid, et ettevõtjate esindajad olid vait. Ma loen eelnõu kirjalikku seletuskirja, kust on näha, et Kiviõli Keemiatööstus ja Viru Keemia Grupp on esitanud väga radikaalsed protestid selle seaduse vastu. Aga sa ütled, et ettevõtjad olid vait. 

Nüüd, teiseks, ma siiski korrigeerin. Riigikogu [Kantselei] õigus[- ja analüüsiosakonna] seisukoht oli ju, et tegemist on põhiseadusevastase eelnõuga sellises redaktsioonis. See oli ühemõtteline, loeme punkti 15 ja 16 õigusosakonna analüüsist. 

Ja kolmandaks on minu küsimus. Kuidas selle eelnõuga tegelikkuses on, kui eelnõu seletuskirjas viidatakse mitteeksisteerivale seadusele – öeldakse, et seda menetletakse kliimaseaduse alusel? Kuidas me saame õigust luua mitteeksisteeriva seaduse alusel? Ja teine, lisaküsimus. Kas Eesti Vabariigi valitsus on Euroopa Komisjoni tasemel andnud siduvaid lubadusi põlevkivi kasutamise lõpetamise kohta seoses Euroopa Liidu taastekavaga. Jah või ei? Siin on kõlanud väga vastakaid seisukohti valitsuse esindajate ja ametkondade esindajate suust.

Hea küsija! Väga head küsimused ja väga head märkused. Mis puudutab seda, et seadust veel ei ole, see ei ole esmakordne juhus, kui lubade menetlus peatatakse enne, kui on regulatsioon vastu võetud. Põlevkivi arengukava ettevalmistamise eel samuti load peatati, sest ettevõtjatele on odavam, palju soodsam see, kui nad ei tee kulutusi edasi. Praegusel juhul on samamoodi. Kulutusi lihtsalt ei suurendata, ei tehta neid tarbetult ega köeta üles lootusi, kui on teada, et võivad tulla muutused, mis lõpevad ei-sõnaga. Keegi ei taha näha lubade menetluse lõpus sõna "ei", aga see võib paraku praeguse menetluse puhul juhtuda. Nõnda tehti ka põlevkivi arengukava arutelu eel.

Kas on antud kindlaid lubadusi? Selle küsimuse [vastus] ei ole mulle kahjuks teada. Nii nagu ma eile ka jäätmeseaduse menetlemise ajal lubasin ühele meie heale kolleegile, et ma selle varastatud autode probleemi kohta saadan talle kirjaliku vastuse, luban ka sulle, Urmas, et ma seda kindlasti teen, ma uurin selle välja. 

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Jüri Jaansonil on küsimus istungi juhatajale. Või kui läks valesti, Jüri, siis ma sinu puhul olen nõus erandi tegema. Kas sa soovid küsida [ettekandjalt] või on sul küsimus istungi juhatajale?

Mul on küsimus istungi juhatajale, protseduuriline.

Selge. Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Jüri Jaanson, palun! 

Jah. Austatud istungi juhataja! Ma siin kuulasin lugupeetud kolleeg Reinsalu küsimusi, neid sai ühe minuti jooksul tulistatud tervelt kolm. Mul tekkis küsimus Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 68 kohta, mis ütleb, et seaduses ette nähtud juhtudel võivad Riigikogu liikmed esitada suulisi küsimusi – selle küsimuse kohta on siin kasutatud ikkagi ainsuse versiooni. Nii et ma küsin üle, mitu küsimust võib Riigikogu liige ühe minuti jooksul, ühe küsimusesessiooni jooksul esitada.

Teie viide Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on igati korrektne ja täpne. Aga see säte Riigikogu liikmeid ei sega. Sellest on saanud lausa tava, et ühe küsimuse sisse mahub rohkem kui üks, kaks või kolm küsimust. Me oleme olnud seisukohal, et vastajal on sellisel juhul õigus valida, millisele küsimusele ta vastab. See on olnud tava, mida isegi mina ei söanda murdma hakata, sest siis ma saaksin veel uusi süüdistusi, näiteks süüdistataks mind voluntarismis. Kuigi ma ei jaga neid süüdistusi. Veel kord: ühe minuti asjus ma ei hakka sekkuma, olgu neid küsimusi seal palju tahes, aga ütlen, et jah, vastajal on õigus valida, millisele neist küsimustest ta vastab, ta võib vastata ka kõigile.

Jätkuküsimus, Jüri Jaanson, palun! Küsimus istungi juhatajale.

Jah, ma lihtsalt täpsustan veel üle, et § 68 lõige 3 ütleb just seda, et küsimuse – ainsuses – esitamiseks on aega üks minut, ja viitab sellele. Ma olen täiesti nõus sellega, et tavasid ei tasu rikkuda. Aga olgu siis tähelepanu juhitud sellele, et päris sihuke kuulipilduja moodi küsimuste tulistamine ei ole asjakohane.

Veel kord: sinu osundus, hea kolleeg Jüri Jaanson, on absoluutselt õige. Tõepoolest, selle sätte mõte ongi see, et üks küsimus. Aga veel kord: ma ei taha Riigikogu liikmete vabadusi piirata, nii et olgu neil see õigus ja võimalus. Vastajal on sellisel juhul võimalus valida – kui on mitu küsimust, siis ta võib vastata sellele, mis rohkem meeldib. Siis ma ei anna kindlasti ka küsijale õigust küsida, miks vastaja teisele või kolmandale küsimusele ei vastanud. 

Nii, head kolleegid, avan läbirääkimised. Arvo Aller, palun!

Enda nimel.

Jaa, väga õige täpsustus, selles mõttes, et kuna on teine lugemine, siis saab kõnet pidada nii enda nimel kui ka fraktsiooni nimel.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Nüüd maapõue seaduse täiendamise [seaduse eelnõu] teise lugemise puhul ikkagi näib nii, et maapõueseadusesse tuuakse jälle üks lisapunkt, mis tulevikus piirab ettevõtjate investeerimist ja kahjustab ettevõtete majandamiskindlust. 

Eelmise eelnõu juures oli ettekandjal põhisõna "järjepidevus", et see tekiks, aga maapõueseaduse selle muudatusega mingit järjepidevust ei teki. Tekib veel raskem olukord ettevõtjatel, kes on juba andnud oma lubade taotlused sisse, sest nüüd need menetlused peatatakse kuni 1. jaanuarini 2026. 

Kas nüüd selle aastaga midagi muutub? Kahtlane. Algul oli seaduse mõte see, et see seostatakse kliimaseaduse väljatöötamisega, nii et antakse täpsemad juhised selle kohta, kuidas tulevikus põlevkivi kaevandada. Kuid põlevkivi kaevandamine ja selle kasutamine edasistes tegevustes on üks oluline komponent, eriti Ida-Virumaa piirkonnas. Sellega on seotud paljud tööd, otseselt nii kaevandamine, kaevise maa alt väljatoomine kui ka selle hilisem töötlemine, samuti on kaevandamisega seotud abistavad töökohad. 

Selle peatamise eelnõu puhul ei ole üldse arvestatud sotsiaal-majanduslikke mõjusid. Need mõjud ilmnevad ilmselgelt aastate pärast, kui suur kahju ettevõtetele on juba tehtud ning ettevõtjad on sunnitud oma tegevuse kokku tõmbama või üldse ära lõpetama. 

Esimese lugemise ajal väideti, et kliimakindla majanduse seadusega asjad paranevad ning sellest tulenevalt lähevad põlevkivi kaevandamise eesmärgid konkreetsemaks ja võimalused [paranevad], aga vahepeal on tulnud uued Euroopa Liidu eesmärgid aastani 2040. (Köhib.) Vabandust! Ja aastani 2040 seatud eesmärkide [täitmise nimel] on Eesti võtnud endale veel rohkem kohustusi, et vähendada CO₂ jalajälge. 

Narva ja Ida-Virumaa korstnate kinnipanekuga me seda maailma ei päästa. Ma arvan, et uute eesmärkide seadmisega on nii, et kui ei ole tehnoloogiat, mis võimaldaks puhast põlevkivi kaevandamist ja järeltöötlust, siis on [vale] juba see eeldus, et me maapõueseaduse täiendamisega lõpetame kaevandamislubade menetlemise, sest siis lõppeks ka ettevõtlus, põlevkivi tootmine ja kaevandamine Ida-Virumaal. Aga see on väga tundlik piirkond, seal toimuvad sotsiaalsed muutused ja kui [ettevõtlus] saab kahjustatud, siis see tekitab probleeme. 

Riigikogu [Kantselei] õigus- ja analüüsiosakond on samuti selgelt väljendunud, öeldes, et see võib tekitada vastuolu põhiseadusega, sest ettevõtjatel on õigustatud ootus. Ka kompensatsioonimehhanismi keskkonnamõjude hindamisel tehtud kulutuste hilisemaks kompenseerimiseks pole välja töötatud. Kõik kulud on jäetud ettevõtjate kanda. Kulutused tehti ära, nüüd öeldakse, et aitab küll, me rohkem ei menetle, mingi aja pärast saate seadusega kehtestatud uued nõuded ja siis võite hakata uuesti oma lubasid menetlema. 

Nii et see on järjekordne näide sellest, et ettevõtlusest ei hoolita ja inimeste töökohtadest ei olda huvitatud. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei saa seda muudatust toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tegemist on halva eelnõuga ja seetõttu annan kohe üle ka Isamaa fraktsiooni ettepaneku [eelnõu teise lugemise] katkestamiseks. Ja ma paluksin lisaaega kolm minutit. 

Jaa, kaheksa minutit kokku.

Õiguskantsler on selgelt väljendanud, et õigusriik ei ohusta keskkonnakaitset. Ma soovitan kõigil Riigikogu liikmetel nende sõnade peale mõelda, sest nüüd on see tegelikult pööratud just pea peale: õigusriik justkui ohustaks keskkonnakaitset. Aga õigusriik ei ohusta keskkonnakaitset. 

Riigikohus on mitmes kaasuses välja toonud, et kaalukas eesmärk iseenesest ei tühista õiguspärast ootust. Veel kord: kaalukas eesmärk – me teame, et kaalukad eesmärgid on seotud meie kliimaeesmärkidega – ei tühista õiguspärast ootust. 

See eelnõu lähtub sellest, et isikud peaksid oma tegevuses lähtuma ministeeriumi kavatsustest. Kuid see ei ole õige. Riigikogu on see, kes muudab poliitilist tahet, ja siis saab muuta ka seadusi. 

Ma arvan, et õiguskaalukuse seisukohalt on väga olulised need kolm printsiipi, mida ma ei ole mitte oma peas välja mõelnud, vaid mis on pärit sellestsamast õiguspärase ootuse analüüsist, mille head ametnikud Riigikogu [Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnast] tegid. Ja need argumendid on minu meelest vägagi vettpidavad. 

Mis olukorras me siis selle konkreetse eelnõuga oleme või mis olukorda me paneme ettevõtlussektori? Tegelikult sellesama Riigikohtu otsuse järgi kätkevad loamenetlused või planeeringumenetlused alati keskkonnamõjude hindamist. Ei ole ju saladus, et Eestis on nii mõnigi planeering või osa planeeringust tühistatud just sellepärast, et keskkonnamõjusid on hinnatud liiga kaua – liiga palju on läinud aega mööda, enne kui jõutakse planeeringu kehtestamiseni. Üks hea näide on seesama Rail Balticu trass: kohus otsustas Riigikohtu tasandil selle planeeringu tühistada sellepärast, et liiga palju aega on mööda läinud. 

Nüüd me istume teise sellise [asja otsas], mis on minu meelest keskkonnamõju mõttes veelgi olulisem, nimelt kaevanduse temaatika. Me ütleme, et me peatame aastaks kaevandamisloa menetlused, olgugi et võib-olla on juba tehtud mingid mõjuhinnangud. Me peatame veel, võib-olla järgmisel aastal tuleb veel peatada, sellepärast et kliimaseadus ei ole vastu võetud – siin viidatakse kliimaseadusele. Nii et tegelikult me jätame kulud kõik erasektori kanda. 

Lõppkokkuvõttes võime nõuda ka uusi hinnanguid, sellepärast et riik on vahepeal otsustanud protsessid peatada. Ja kogu selles loos asetatakse keskele riigi selline, kuidas öelda, suuremeelsus: et ei tekiks liigseid kulutusi ettevõtjatele. Samal ajal analüüsime seda – õigustatult –, kas ettevõtetel, kes on loa saanud, võiks tekkida õigustatud ootus ja kas nad võiksid ühel hetkel oma nõuetega pöörduda riigi vastu. 

Aga minu meelest me unustame ära selle, et tegemist on materiaalõigusega. Võime jällegi tuua paralleeli näiteks rohepöörde kontekstiga: kui keegi saab hoonestusala merel, et panna püsti tuulepark, aga ühel hetkel riik ütleb, et see on ikkagi vastuolus meie kaitsehuvidega või keskkonnahuvidega, nüüd sinna küll mingit parki teha ei saa, siis me oleme samas olukorras: me oleme pakkunud välja ala, mida ei saa kasutada. Täpselt sama on põlevkiviga. Me ütleme, et me anname sulle kaeveõiguse, kaevandada saad sellel alal, aga vabandust, põlevkivienergia [tootmiseks] ei saa seda kasutada. See on ju selle sektori äririsk. 

Sellepärast jääbki sügavalt arusaamatuks, miks me selliseid samme astume. Paralleelselt võib [tuua selle näite,] et me ehitame Rail Balticut ja rajame kaevandusi selle eesmärgiga, et Rail Baltic valmis saaks – keegi võtab endale äririski ja rajab need kaevandused, et oleks materjali –, aga siis ütleme, et kui Rail Balticut ei peaks saama ehitada, sest raha ei ole, on kellelgi õigustatud ootus saamata jäänud tulu [hüvitamisele]. Kuidagi nagu täiesti arusaamatu on see käsitlus. 

Ja no ütleme siis ausalt välja ka selle, et kui me läheme sügavalt sisusse, siis 2010 oli see aasta, kui avanes elektriturg. Samal ajal on põlevkivi kasutus jäänud vägagi reguleerituks, see ei ole avanenud. Ja kui me hakkame vaatama neid numbreid ja mahte ehk seda, kelle käes ikkagi on suur osa põlevkivist, mida maa seest välja tuua, siis see on Eesti riigi ettevõtte käes, suures osas on see Enefiti käes. Samal ajal on põlevkivi kasutus [jagunenud] peaaegu pooleks eraturu osaliste ja riigifirma vahel. 

Kui me nüüd mõtleme edasi, et me tahame saavutada suuri kliimaeesmärke ja ütleme, et aastast x peab põlevkivi kasutamine energia tootmiseks olema lõpetatud, siis peaks riik ju tegelikult ütlema üheselt: jagame selle põlevkiviressursi kõigi turuosaliste vahel ära. No ei ole ju vahet, kas riigifirma kaevab selle välja ja kasutab ära või teevad seda kõik turuosalised. Meie peaksime tagama turuosalistele võrdse positsiooni. Aga seda me ju ei tee. 

Tegelikult on maapõueseaduse eesmärk suruda erasektor, eraturu osalised nurka, põlevkivi neil sisuliselt kasutada ei ole, kasutada jääb see Enefitile, kes saab olla viimasena turul. Ma isiklikult ei saa seda kuidagi pidada õiglaseks ja mõistlikuks käsitluseks. Muidu me oleme kogu aeg rääkinud jagatud koormast ja vastutusest – kui me tahame keskkonnasõbralikku majandust, tahame kliimaeesmärke täita, siis peavad koormat kandma kõik –, aga nüüd käitume risti vastupidi. 

Sellepärast ei ole juba põhimõtteliselt mitte kuidagi võimalik olla selle eelnõu poolt. Rääkimata muidugi sellest, et me ei tea ka, mis on lahendused. Vaatame tänast elektribörsi tipuhinda ja vaatame homset. Kuidas me ikkagi saavutame selle eesmärgi, et 40% meie energiast oleks juhitav energia, et hoida meie varustuskindlust ja elektrivõrku üleval, ning 60% peaks tulema taastuvenergiast? Võikski nii olla. Aga kuidas me ikkagi selle eesmärgi täidame, kui me astume samme, teadmata kuhu [need viivad]? Nii et kahjuks ei saa seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Kahe lugemise vahel muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 435 teine lugemine lõpetada, kuid Isamaa fraktsioonilt on tulnud ettepanek Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse täiendamise seaduse eelnõu 435 teine lugemine katkestada. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse täiendamise seaduse eelnõu 435 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 9 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud.

Läheme tänase viimase, 15. päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 esimene lugemine. Palun ettekandjaks taristuminister Vladimir Sveti.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed, tere õhtust teile! Kui te olete veel siin saalis, siis see tähendab seda, et teile läheb korda bürokraatia vähendamine Eesti riiklikus süsteemis. Aitäh, et tunnete huvi! 

Lubage nüüd teile tutvustada eelnõu, millega soovime muuta ehitusseadustikku, halduskoostöö seadust ja veeseadust. Selle eesmärk on piirata vee valdkonnas ülereguleerimist ja vähendada bürokraatiat ning tagada riigi sujuv toimimine. 

See eelnõu toob endaga kaasa vee valdkonnas – hästi lühidalt ja kokkuvõtvalt – viis muudatust. 

Esimene ja kõige olulisem muudatus puudutab seda, kuidas kooskõlastatakse uute puurkaevude ja ‑aukude ehituslubasid. Praegu teevad seda nii kohalikud omavalitsused kui ka Keskkonnaamet ehk kaks avaliku võimu institutsiooni. Selle eelnõuga me muudame seda korda sellisel viisil, et tulevikus jääb Keskkonnaamet kooskõlastama ainult nende puurkaevude ehituslubasid, mis on seotud suurema mõjuga, suurema avaliku huviga ja suurema riskiga. Seega jääb umbes 70% lubasid, mis on seotud peamiselt eramajapidamistega, kooskõlastama ainult kohalik omavalitsus. Ja alles jäänud umbes 30% jääbki kooskõlastama nii kohalik omavalitsus kui ka Keskkonnaamet. 

Teine oluline muudatus puudutab seda, et reoveekogumisalasid ei kinnita edaspidi mitte taristuminister – ehk praegusel juhul mina –, vaid kinnitab Keskkonnaameti peadirektor. Asi on selles, et nende alade määramise kriteeriumid on seaduse tasandil üpris täpselt paigas ja tegemist on pigem tarbetu bürokraatiaga, kuna Keskkonnaamet niikuinii selle seaduse raames seda küsimust analüüsib. Ministri juures kinnitamine on lihtsalt aja kulutamine, julgeksin mina väita. 

Kolmandaks, Kliimaministeeriumile – ehk sellele ministeeriumile, mille üks minister olen mina – antakse õigus delegeerida veeproovi võtjate atesteerimise korraldamist halduslepinguga pädevale eraõiguslikule juriidilisele isikule. Nagu te võite ette kujutada, atesteerimist ei pea tegelikult kaasaegses haldussüsteemis läbi viima ministeerium, see on selline funktsioon, mida saab delegeerida. Praegusel juhul saab selle delegeerida Eesti Keskkonnauuringute Keskusele, kus asuvad kõik vajalikud katselaborid ning kus on olemas ka päris kompetents ja see pädevus, millele niikuinii täna ministeerium tugineb selleks, et neid otsuseid teha. 

Ja oluline muudatus, mis puudutab seda protseduuri, sedasama atesteerimist, on seotud ka sellega, et praegu katab riik atesteerimisega seotud kulud, aga edaspidi peavad proovivõtjad ise tasuma need kulud keskkonnauuringute keskusele. Vastavad summad on selles seaduseelnõus ka ära toodud. Hea tava on see, et niisugused lõivud ja määrad kehtestatakse seadusega, 75–300 eurot on vaja maksta. Tavaliselt need atesteerimised kehtivad seitse aastat, nii et see kulu ei ole sugugi oluline ühe ettevõtte jaoks. Soovime ka sellega tegelikult protsessi kiirendada ja vähendada dubleerimist. 

Neljandaks, selle seadusemuudatusega soovime täpsustada põhjavee ümberjuhtimise veeloa nõuet. Me tahame lisada seadusesse niinimetatud künnise, mille puhul ei ole põhjavee ümberjuhtimiseks veeluba vaja. See praktiline vajadus on seotud olukordadega, kus tehakse mingeid remonditöid või ehitatakse mingit rajatist. Ja kui seaduse sõnastuses väga täpselt näpuga järge ajada, siis selgub, et iga sellise ehituse puhul peaks taotlema veeluba. Selge on see, et enamasti seda ei tehta, praktilistel põhjustel, sest pikaajalist mõju põhjaveele selliste konkreetsete ehitustegevuste puhul enamasti ei ole. See ei tähenda seda, et ehitustegevuse puhul me kaotame selle nõude. 

Tegelikult see nõue jääb. Kui toimub põhjavee ümberjuhtimine maapinnalähedases põhjaveekihis rohkem kui kuus kuud või koguses rohkem kui 1000 kuupmeetrit vett päevas, siis tuleb ikka veeluba taotleda. Loogika on siin selline, et kui see mõju võib olla oluline, siis on vaja veeluba taotleda, kui mõju ei ole oluline, siis seda taotlema ei pea. Praegu ei taotleta seda niikuinii, nii et me viime regulatsiooni rohkem vastavusse praktilise eluga, samas täpsustame kriteeriumi, millal seda hakatakse päriselt nõudma. 

Lisaks, viies muudatus on see, et parandatakse tervet hulka tehnilisi sätteid, mis puudutavad veeseadust ja igasuguseid sellega seotud menetlusi. Näiteks viiakse veemajanduskava rakendamisega seotud meetmeprogrammi rakendamise tegevuskava kehtestamine ministeeriumi tasemelt Keskkonnaameti peadirektorile. Selge on see, et tegemist on äärmiselt rakendusliku dokumendiga, ministeeriumi tasemel dokumendi kooskõlastamine aga ainult pikendab menetlusaega ja kulutab ametnike töötunde. 

Need viis muudatust on peamised, mida me soovime selle eelnõuga saavutada. Hea meelega vastan teie küsimustele. Aitäh!

Tõepoolest, teile on ka küsimusi. Tiit Maran, palun!

Aitäh selle ettekande eest ja rõhutamast, et tegemist on bürokraatia vähendamisega! Teiselt poolt vaatab meile vastu põhjavesi, mis teatavasti on ääretult oluline ressurss. Mu küsimus puudutab seda, millistel puhkudel jääb Keskkonnaametile see roll, et kooskõlastada puurkaevude tegemine, ja millistel puhkudel jääb see omavalitsustele. Kuidas need asjad on omavahel sätitud?

Aitäh, härra Maran, selle küsimuse eest! Ma arvan, et see küsimusepüstitus on väga õige. Ja õige on ka osundus, et selle seadusega me mitte ei tühista Keskkonnaameti rolli, vaid pigem seame fookuse nendele olukordadele, kus puurkaevude või puuraukude rajamine võib esile kutsuda suurema mõju või luua suurema riski. Laias plaanis võib need olukorrad taandada viiele kriteeriumile. 

Me räägime sellisest olukorrast, kus puurkaevu või puuraugu peab kooskõlastama nii kohalik omavalitsus kui ka Keskkonnaamet. Ja neid juhtumeid on viis. Esiteks, kui rajatakse või ehitatakse ümber puurkaev, millest vee võtmiseks on vajalik taotleda veeluba või võetakse vett ühisveevärgi jaoks. Ehk küsimus on mastaabis. Teiseks, kui rajatakse või ehitatakse ümber avatud maasoojussüsteemi puurkaev. Kolmandaks, kui rajatakse maasoojussüsteemi puurkaev või puurauk, mis on sügavam kui 100 meetrit, või selline maasoojussüsteem, mille kavandatav võimsus projektis on suurem kui 25 kilovatti. Neljandaks, kui rajatakse või ehitatakse ümber puurkaeve Kambriumi-Vendi või Ordoviitsiumi-Kambriumi veekompleksidesse või kehtestatud põhjaveevaruga alale. Viiendaks, kui rajatakse, ehitatakse ümber või lammutatakse puurkaeve looduskaitseseaduse alusel kehtestatud looduskaitsealadel. 

Teisisõnu, Keskkonnaamet jääb kooskõlastama selliste puurkaevude või puuraukude [rajamist], mille puhul on suurem mõju või suurem risk.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Eelmine punkt oli maapõueseadus, komisjoni istungil ma tüütasin teid maardlate teemaga ja te just lõpetasite looduskaitsealadega. Minu viide toona oli sellele, et tegelikult riik peaks ikkagi väga selgelt vastutama maardlate kontekstis. Selle puhul, kuhu omavalitsuse territooriumil maardla tuleb – me teame, et on dolokivimaardlad, aga räägime ka fosforiidi kaevandamise võimalusest –, riik väga selgelt ikkagi ise ohjab maardlate teemat ja tegelikult võtab enda hallata puurkaevude temaatika tervikuna. Mulle tundub, et me üksteisemõistmisele komisjonis väga ei jõudnud, sest te arvasite, et seda saab lahendada kuidagi teisiti. 

Aga minu küsimus tuleb veel kord selle kohta. Kui looduskaitsealal võtab Keskkonnaamet ehk põhimõtteliselt riik selle enda hallata, siis minu meelest oleks väga loogiline, et maardlate puhul oleks samamoodi. Kas te olete saanud seda teemat puudutada?

Aitäh, härra Metsoja! Ma tahaksin alustada sellega, et teie küsimused ei ole kunagi tüütavad. Need on väga konstruktiivsed ja meeldivad ning aitavad kaasa arutelu arenemisele. See, et me alati võib‑olla ei jõua ühisele arusaamale, ei ole minu arvates takistus selle diskussiooni jätkamisel.

Aga lubage mul natuke kommenteerida. Vaatame, kui palju on Eestis uuritud maardlaid ehk kohti, kus potentsiaalselt saab rajada karjääre. Neid on tegelikult päris palju. Ja kui me vaatame nende maardlate, ütleme, perspektiivi ja seda, kuivõrd aktiivselt on neid arendatud viimase 30 aasta jooksul, siis me näeme, et praktikas on väga keeruline ennustada, et näiteks see konkreetne maardla 5, 10 või 20 aasta pärast ilmtingimata muudetakse karjääriks, see kaevatakse lahti ja sellest tekib mingi järgmine mõju. 

Kui me hakkaksime praktikas iga potentsiaalse puurkaevu puhul mõtlema, kas seal näiteks 20 aasta pärast võiks olla maardla, siis me tegelikult paneksime sellele inimesele, kes on huvitatud puurkaevu rajamisest – ma julgen väita, tavainimesele, sest enamjaolt, 70% taotlusi puurkaevude ja puuraukude rajamiseks tuleb eramajapidamistelt –, täiendavaid kohustusi, mis võivad ühelt poolt kahjustada tema majanduslikku seisu, aga teiselt poolt võib see tuua teatud põhjendamata riski põhjaveealale, kuhu see puurkaev rajatakse. 

Ma toon näite. Kui puurkaev rajatakse territooriumile, kuhu võib kunagi paarikümne aasta pärast tulla maardla, ja sellest johtuvalt antakse korraldus teha see puurkaev 20 meetrit sügavam, siis selle hind on 5000 eurot suurem. Ja kui öeldakse, et puurkaev peab olema 50 meetrit sügavam, kui ta oleks muidu – juhul kui me ei arvestaks maardla tekke võimalust –, siis on see inimestele 12 500 eurot kallim. Tuleb maksta 12 500 eurot rohkem lihtsalt seetõttu, et me ütleme, et võib-olla kunagi keegi tahab sinna teha mingit karjääri. Praktikas see karjäär, see kaevandus ei pruugi kunagi sinna tekkida. Kas see tekib või mitte, seda ei ole tihtipeale võimalik prognoosida. 

Kui me räägime keskkonnaaspektidest, siis sügavamate kaevude rajamine on alati suurema keskkonnariskiga, sest sel juhul avatakse tihti mitu põhjaveekihti ja iga järgneva veekihi avamine suurendab reostuse riski. Ma arvan, et seda kõik siin saalis teavad. Teiseks, sügavamad veekihid on keskkonnaressursina väärtuslikumad, kuna nende taastumine võtab tunduvalt rohkem aega. Kõige sügavamate põhjaveekihtide puhul on tihtipeale tegemist taastumatu loodusvaraga. See tähendab seda, et kui me sunnime inimesi rajama sügavamaid puurkaeve, ilma et selleks oleks väga selge vajadus, siis me ammutame selle loodusressursi, mis meil ühes või teises piirkonnas on, kiiremini, kui tegelikult oleks mõistlik. 

See vastutus, mida teha sellega, kui kusagile tuleb maardla, tulebki panna – seadus praegu paneb ja me ei taha seda põhimõtet muuta – just sellele, kes seda karjääri rajab. Kui mõne karjääri rajamine ühe maardla territooriumil kutsub esile vajaduse teha mõni puurkaev või puurauk sügavamaks või rajada see puurkaev või puurauk kuskile mujale, siis tegelikult nende maardlate karjääriks muutmise menetlemise raames tulebki see kohustus panna huvitatud isikule – sellele, kes taotleb sellesama karjääri rajamist. Ja nii tegelikult praktikas praeguse seaduse järgi tehaksegi. 

Loogika on siin selles, et kui keegi tahab kunagi rajada karjääri sinna, kus asub näiteks mõne inimese eramu, siis see ei pea tegema selle inimese elu keeruliseks. Inimene saab rajada selle puurkaevu lähtuvalt nendest tingimustest, mis on praegu olemas. Ja kui hiljem keegi tahab selles maardlas teha karjääri, siis on tema töö maksta kinni näiteks puurkaevu sügavamaks tegemine või üldse selle rajamine kuskil teises kohas. Praktikas see praegu niimoodi toimubki. 

Nii et on õige panna see koorem ja kohustus just sellele, kes on huvitatud karjääri rajamisest. Kui on selline olukord, et meil on teada maardla ja on teada, et seal plaanitakse lähiajal teha karjäär, näiteks on juba olemas kaeveluba ja vajalikud lepingud, siis see on see tingimus, millega kohalik omavalitsus juba arvestab, kui ta väljastab inimesele puurkaevu kaevamise loa, kui seda taotletakse olukorras, kus maardla karjääriks muutmine on juba otsustatud.

Nii et ma julgen väita, et selles küsimuses praegu on üksikisiku huvid päris hästi kaitstud. Need on isegi paremini kaitstud võrreldes selle isiku huviga, kes läheb kunagi [karjääri] tegema. Ja see võimaldab ka tegelikult meie põhjaveevarudele kõige säästlikumat lähenemist. Võib-olla rajatakse karjäär 10 aasta pärast, võib-olla 30 aasta pärast, võib-olla ei rajata seda kunagi, aga võib-olla ei olegi vaja mitte kunagi minna nii sügavale, kui oleks vaja minna siis, kui karjääri rajatakse. Ma loodan, et ma suutsin oma seisukohti [arusaadavalt] selgitada. 

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te rääkisite väga ilusti põhjalikult nendest inimestest, kes soovivad karjääri rajada, ja selle eelnõu kontekstis. Mina ei küsi teie käest mitte selle eelnõu kontekstis, vaid küsin lihtsalt inimeste kohta, kes tahavad karjääri teha. See puudutab ka teie valdkonda ja haldusala, nimelt võimalikku vee-ettevõtete liitmist. See ei ole küll selle eelnõu küsimus, aga on teie haldusalas. Ministeeriumis on räägitud, et tahetakse erinevaid kohalike omavalitsuse vee‑ettevõtteid ühendada. Mina olen püüdnud aru saada, aga ei ole kahjuks kusagilt vastust saanud, mis on selle eesmärk peale selle, et ettevõtteid jääb vähemaks. Kui nõuded jäävad selliseks, aga Euroopa vahendeid enam sellisel kujul ei investeerita, siis ainuke asi, mis minu meelest on kindel ja selge, on see, et kõikidele muutub hind kallimaks. Sest neile, kellel senini on veevärk tegemata, tehakse see nüüd nende inimeste arvel, kes on varem teistes omavalitsustes seda juba teinud. Ma mõistan, et see tegelikult ei ole selle eelnõu küsimus.

Teie aeg! 

Aga kui teil on vähegi võimalik, siis äkki vastate, mis on selle mõte.

Aitäh, härra Sibul, selle küsimuse eest! See ei ole küll selle eelnõuga seotud, aga kuna me räägime veest, siis võib-olla ongi õige korra seda teemat puudutada. Meil Eestis on üks probleem, see on seotud sellega, et meil on väga palju veevärke, mis on vananenud, amortiseerunud, nendesse on vaja investeerida. Investeeringud käivad tihti üle jõu kas kohalikele omavalitsustele, kellele kuuluvad vee-ettevõtted, või vee-ettevõtjatele. Kui neid investeeringuid mitte teha, siis vee kvaliteet langeb ja teatud piirkondades inimesed lihtsalt ei pääse kvaliteetsele veele ligi. 

Me teame sellest probleemist ja sellele on juhtinud tähelepanu ka rahvusvahelised organisatsioonid. Euroopas on ka palju teisi riike, kus see probleem on aktuaalne. Seetõttu on meil juba tükk aega räägitud veereformist. Selle reformi tulemusena, kui see kunagi jõuab siia Riigikogu saali – ma võin kinnitada, et me teeme eeluuringuid ja eelkonsultatsioone, praegu käib ministeeriumis mõttetöö selle nimel, et ühel päeval see siia Riigikogu ette tuua –, me peame vastama küsimusele, kuidas me tagame vee-ettevõtjatele investeerimisvõimekuse. Tuleks teha nii, et me ei peaks lugema raha, mida ettevõtjad saavad panna nendesse torudesse, igasugustesse puhastusjaamadesse ja muusse taristusse, mis aitab tagada vee kvaliteeti. 

Aga kui me räägime veest teenusena, siis ma arvan, et meil on laias laastus kolm põhimõtet: üks on kvaliteet, teine on varustuskindlus ja kolmas on hind. Ei ole mõtet teenusel, mis on väga hästi tagatud, väga hea kvaliteediga, kui ükski leibkond ei suuda seda endale lubada. Seetõttu, milline tahes tuleb see veemajandusreform, mida me siia Riigikogu ette toome, see ei saa olla selline reform, mis muudab vee kallimaks. Vesi on kättesaadav ja jääb ka tulevikus kättesaadavaks ja – vabandust, ma julgen kasutada sellist sõna ka – odavaks. Kuigi mulle üldiselt see sõna ei meeldi, sest odavaid kvaliteetseid asju teatavasti maailmas peaaegu ei ole. Aga see peab siiski olema selline teenus, mille puhul inimene ei mõtle selle peale, kui palju ta vett joob, küll aga ta võiks mõelda, kui palju ta vett kasutab suvel näiteks enda kinnistu kastmiseks. Kuid need on juba muud küsimused. 

Nii et mul on praegu veel keeruline teile vastata, milline hakkab see reform välja nägema, aga ma võin kinnitada, et me töötame selle nimel. Me töötame koos kohalike omavalitsustega. Ja ma arvan, et me peame keskenduma sellele, kuidas luua need tõhusad ärimudelid, kuidas motiveerida ettevõtjaid koopereeruma, panustama ja tagama parema teenuse. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, tänan selgituste eest! Aga ma siiski jätkan sellesama küsimusega. Nimelt, me oleme siin parlamendis vaielnud selle üle, kas planeeringuseaduse mõttes on kohalikul omavalitsusel vaja planeeringusse kanda sisse maardlaalad. Riik on võtnud väga selge seisukoha, et ei, see on eraldi seaduse all käsitletud, riik ise koordineerib seda. Me teame, et maardlates on varude mõttes passiivvarud ja aktiivvarud. Ma jõuan oma küsimusega sinnamaani: kui maapõue teema ja kaevanduste rajamine on tegelikult riigivalitsemise küsimus ehk riik otsustab selle üle – see läheb tegelikult ka üle kohaliku omavalitsuse pea –, siis miks me teeme sellise erisuse, et näiteks looduskaitsealal kohalik omavalitsus ei anna välja kaevutegemise luba, aga maardla piirkonnas, kus me võime isegi ajapikku hinnata, kas see maardla on muutunud passiivvarust aktiivvaruks, [on teistmoodi]? Kas poleks ikkagi õige säilitada seda proportsionaalselt riigi funktsioonina?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Metsoja! Ma tegelikult arvan, et peaaegu iga arutelu iga regulatsiooni üle taandub küsimusele, kas üks või teine piirangu [rangemaks muutmine] või leevendamine on proportsionaalne või mitte. Minu seisukoht, mis tugineb ka Kliimaministeeriumi spetsialistide, Keskkonnaameti spetsialistide seisukohale, on see, et praegune olukord maardlate menetlemise puhul on proportsionaalne. Selles mõttes see seadus ei muuda midagi suures plaanis potentsiaalsete karjääride territooriumil või nende läheduses asuvate puurkaevude menetlemise protseduuris. 

Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, kellel lasub see koorem – vastutada selle eest, et puurkaev potentsiaalse karjääri territooriumil või territooriumi lähedal oleks rajatud nii, et on arvestatud seda karjääri. Võib läheneda nii, et see koorem lasub inimesel, kes on sinna kinnistu soetanud või kelle perekond on seal elanud kümneid, isegi sadu aastaid, või lasub see koorem sellel, kes selle karjääri rajab. Praegune seadus ütleb väga selgelt, et koorem on sellel, kes karjääri rajab, sest tema tuleb muutma seda status quo'd, tema tuleb nii-öelda segama seda elu, mis seal enne on olnud. Kuigi see väljub otseselt minu kui taristuministri vastutusalast, ütlen, et ma üldiselt arvan, et see on õige põhimõte: see, kes kahju [tekitab], peab selle korvama. 

Veel kord: sellel on väga hea põhjendus. Kui me juba praegu arvestaksime, et iga maardla muutub karjääriks, ja selle arvestusega väljastaksime puurkaevulubasid vastavate tingimustega, siis see kõik muudaks puurkaevuteenuse kallimaks ja tegelikult [ammendaks] meie põhjaveevarusid kiiremini. Põhjus, miks me tahame looduskaitsealadele sellist topeltkaitset, on see, et mõistagi on riigil, kohalikul omavalitsusel ja ka meil kõigil üksikisikutena suurem vastutus looduskaitsealasid kaitsta. Kui me räägime looduskaitsealadest, siis ongi loogiline, et nende puhul Keskkonnaamet hindab mõjusid, mis võivad olla üpris spetsiifilised. Ma arvan, et on õige, kui see kooskõlastus seal sellisena ka jääb. 

Aga ma arvan, et selles mõttes on see õigustatud küsimus, et seda võib lahendada nii eraomaniku kahjuks kui ka eraomaniku kasuks. Praegune süsteem pigem soosib eraomanikku, ma mõtlen maaomanikku, ja minu seisukoht on, et see on õige tasakaal.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu palun ette kandma keskkonnakomisjoni liikme Jüri Jaansoni. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Minu roll on tutvustada ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlust Riigikogus kuni esimese lugemiseni. 

Selle seaduseelnõu algatas Vabariigi Valitsuse 4. novembril. Päev hiljem, 5. novembril võeti eelnõu Riigikogu menetlusse ja määrati keskkonnakomisjonile, kes omakorda arutas seda ühel istungil, 2. detsembril. Arutelu oli põhjalik. Arutelule olid kutsutud Kliimaministeeriumist taristuminister Vladimir Svet, veeosakonna juhataja Karin Kroon ja peaspetsialist Hendrik Põldoja. 

Enne, kui ma meil komisjonis toimunud päris põhjalikku arutelu tutvustan, loen ette samal istungil tehtud menetluslikud otsused. Esiteks tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. detsembriks. Teiseks tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja kolmandaks tehti ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks Jüri Jaanson. Kõik need otsused võeti vastu konsensuslikult. 

Ja nüüd ma veidi tutvustan seda arutelu, mis komisjoni istungil oli. Kõigepealt tegi minister eelnõu kohta väga põhjaliku sissejuhatuse ja ülevaate – täpselt nagu täna siin – ja seejärel olid komisjoni liikmetel mõned küsimused. 

Komisjoni juht märkis oma sissejuhatuses ka seda, et kaks ettevõtet on juba ennetavalt saatnud komisjonile kirja – need on peaaegu identsed kirjad –, milles väidetakse, et eelnõul on oluline mõju puurimistöid läbi viivate ettevõtjate majandustegevusele ja seeläbi ka teenuse tellijatele. 

Siis tekkis küsimus, milline on eelnõu oluline mõju. Karin Kroon vastas, et tähelepanu all on olnud ODEX-tehnoloogiaga puuritud puurkaevud, mida osa ettevõtjaid kasutab, kuid mis ei anna ootustele vastavat vee kvaliteeti. Aga seda küsimust ei lahendata eelnõuga ja üldse mitte seaduse tasandil, see on määruse tasandi küsimus.

Nüüd, küsiti, kuidas mõõdetakse põhjaveevarusid. Karin Kroon vastas, et minister kinnitab põhjaveevarud ja need määratakse juhul, kui põhjavett võetakse üle 500 kuupmeetri ööpäevas. Hendrik Põldoja lisas, et Keskkonnaamet jälgib veelubade väljaandmisel kinnitatud põhjaveevarusid. 

Uuriti veel, kui palju selle eelnõu rakendamine vähendab bürokraatiat ja võimaldab riigile kokkuhoidu. Minister vastas, et muudatusega suudaks Keskkonnaamet kokku hoida pooleteise töökoha jagu ehk umbes 40 000 euro jagu ressursse. 

Siis uuriti veel, kes peab puurkaevude ja -aukude registrit ja miks muudetakse ainult puurkaevude ja -aukude lubade menetlust. Tekkis küsimus, millise asutuse ülesanne on üksikmajapidamiste biopuhastite ja septikute valdkond. Karin Kroon vastas, et üksikmajapidamiste reovee kogumise temaatikat käsitleb teine, väljatöötamisel olev seadusemuudatus. Eraldi nõuded on salvkaevudele. Samuti peab Keskkonnaagentuur Eesti looduse infosüsteemi, kus on informatsioon puurkaevude ja puuraukude kohta. 

Küsiti veel põhjavee mõiste ja veekvaliteedi hindamise laborite kohta. Karin Kroon vastas sellele, et põhjavesi asetseb küllastunud maakihis, mis on asukohati erinev. Ja teisele küsimusele vastas ta, et Eesti Keskkonnauuringute Keskuse labor töötab, kuid suletud on mõned Regionaal- ja
Põllumajandusministeeriumi all olevad [Riigi] Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskuse laborid.

Nüüd uuriti veel selle kohta, kuidas piirata liigset puurkaevude rajamist. Selle kohta vastas Karin Kroon nii, et kohalik omavalitsus peab planeerimistasandil paika panema ühisveevärgi ja puurkaevude asukohad. Minister lisas, et siin väheneb Keskkonnaameti regulatiivne roll, aga alles jääb nõustamise funktsioon. 

Uuriti veel selle kohta, et kui kohalik omavalitsus tegeleb kaevanduste teemaga, kuid maavarad on riigi omandis, siis kuidas peaks see tasakaalustama survet maavarade kasutuse ja põhjavee võtmise tingimuste vahel. Selle küsimuse esitas Andres Metsoja, aga ta esitas selle küsimuse ka täna siin, nii et vastus on meil nüüd juba stenogrammis olemas. 

Edasi märkis Igor Taro, et kohaliku omavalitsuse roll suureneb, ja uuris, kuidas maandatakse sellega seotud riske. Karin Krooni vastus oli, et geoloogiateenistus on sellel aastal teinud juba koolituse. Probleemid tekivad aga eelkõige ehituse järelevalvega, just puurkaevude rajamise järelevalvega. Aga kuna eelnõu rakendub viivitusega, siis on kohalike omavalitsuste kohanemisaeg siia eelnõusse juba sisse [planeeritud].

Küsiti veel, milline mõju on väiksemate ettevõtete veeproovide atesteerimisel. Ja see küsimus oli ka siin saalis juba. Atesteerimist on vaja teha iga seitsme aasta tagant ja selle kulu on 72–300 eurot. 

Lõppkokkuvõttes ikkagi leiti, et kohaliku omavalitsuse vastutuse suurenemisega kaasnevaid probleeme saame arutada pikemalt eelnõu menetluse käigus. See on minu poolt kõik. Kui on küsimusi, siis vastan hea meelega.

Aitäh põhjaliku komisjoni protokolli tutvustamise eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Tõesti ju nii on, et kui me midagi muudame või lihtsustame, siis peame mõtlema, milline see tervik välja paistab. Meil ei ole ju kellelegi jäänud nägemata olukorrad, kus kuskil piirkonnas avatakse maardla, mis puudutab põhjaveevaru või vähendab põhjavee lehtrit selles piirkonnas, ja seetõttu jäävad kaevud kuivale, olgu need salvkaevud või puurkaevud. Millegipärast on ikkagi nii, et need olukorrad jõuavad avalikku meediasse. See tähendab seda, et selles valdkonnas ei ole kõik korras. Tegelikult ei peaks ju üldse sellist olukorda tekkima, et kuskil kaevanduse piirkonnas, kus inimesed niikuinii tunnevad häiringut ja mõjusid, nad ühel hetkel ei saa enam kätte puhast joogivett või ei saa seda piisaval hulgal. Joogivesi on eluks ülioluline, olulise tähendusega. 

Vaatame suuremat pilti, tõesti on nii, et kohalikud küsimused, arengusuunad ja planeeringuküsimused on kohaliku omavalitsuse enda korraldada-otsustada ja juba üldplaneeringufaasis tegelikult riik sekkub, ütleb mingil juhul välja, et vaat siia võib, siia ei või, siin me kooskõlastame uue elamuala, siin ei kooskõlasta.

See kõik suunab tuleviku arengut, detailplaneeringu protsessi ja ehitustingimusi. Ja see ongi loomulik osa, selleks neid planeeringuid üldse tehakse, sest kui ettevõte või keegi elanik tahab rajada kuskile midagi, siis ta peab teadma, mis teda ees ootab. See ongi planeerimise mõte. Ja maardlad on tegelikult just see ressurss, mis on riigi hallata, mida planeeringutesse ei kanta. Aga minu meelest selliste maardlate jaoks, mis hakkavad otseselt mõjutama ka põhjaveevaru – me teame neid ja kindlasti on see teave olemas, millised need prognoositavad maardlad on, mida võiks varuna kasutusele võtta –, võiks ikkagi luua regulatsiooni, nii et need jääksid riigi kooskõlastuse alla. Sest vaadake, ega kooskõlastus ei ole lihtsalt mingi suvaline asi, et hoiame raha kokku kooskõlastuse pealt. Kooskõlastusel peab olema ikkagi mingisugune väga selge mõte, mis peaks just nimelt andma kindlustunde. 

Ja ka proportsionaalsuse kontekstis on minu arvates ülioluline, et kohalik omavalitsus juba kaevanduste ja elamualade prognoosimisel ei jääks üksi. Kui kuskil antakse välja ehitusluba või [luuakse] ehitustingimused puurkaevu rajamiseks – ja veelgi enam, mõnedel juhtudel on selline olukord, kus riik on tulnud näiteks hajaasustuse veeprogrammiga appi, me oleme riigi raha ja toetustega sekkunud, sest väga paljudel majapidamistel kvaliteetset joogivett ei ole –, siis me ei saa samal ajal öelda: "Oh, ei ole mingit muret, las nad teevad selle uue kaevu ära," aga hiljem ühel hetkel teatada: "Kuulge, aga tegelikult oleks pidanud tegema 5 meetrit sügavama või 20 meetrit sügavama, aga see oleks maksnud veel 5000 eurot või 10 000 eurot."

Samal ajal kõlab see jutt, et ega joogivesi ei olegi kallis. Aga ma arvan, et üksikule majapidamisele on see väga kallis, see on suur kulu. Selles mõttes, et kui me neid tegevusi teeme, siis üks asi on see ressursisääst, et me teame ette, mida me teeme, aga teine pool puudutab tõepoolest neid kaevandusi selles mõttes, et kaevandus tuleb ju ka lõpuks ikkagi kõigil maksumaksjatel kinni maksta. Kui me ehitame avalikke teid, kuskile mingit riigitaristut, siis ega see kaevanduse ressursi hind ei tule ka pühast vaimust. Aga just see etteaimatavus on minu meelest väga oluline väärtus ja see, et riik ei kao ära. Ei peaks olema nii, et see on justkui kohaliku omavalitsuse teema ja kõik. 

Ma toon mõned näited, kust võiks ka ressurssi kokku tõmmata.

Ma palun lisaaega kaks minutit.

Kaks minutit lisaks.

Võtame kas või keskkonnavaldkonna. Keskkonnavaldkonnas on ka ju riikliku tähtsusega kaitsealasid ja kohaliku tähtsusega kaitsealasid. Kas me seal siis teeme vahet, et kohalikul kaitsealal annab kohalik omavalitsus loa välja ilma Keskkonnaameti kooskõlastuseta, aga riiklikul kaitsealal on ikkagi vaja kooskõlastust? Me räägime sellest, et igal loal on mõte või see peaks midagi ära hoidma, aga samas oleme Natura alal loonud sellise mehhanismi, et metsaomanik ei saa ilma mõjude hinnanguta Natura alal mingisugust metsaraiet teha. Keskkonnaamet siis hindab, eks.

Aga hüppame tagasi sellise teema juurde nagu meie maapõu. Kui siin on ilmselgelt vältimatud häiringud elukeskkonnale, siis me ütleme, et seda me lahendame ikkagi protsessi käigus, kui kaevandus tuleb. Oleks ju mõistlik ette vaadata või vähemalt luua see koostööformaat kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnaameti vahel või siis vastava valdkonna koordinaatori vahel. Uskuge mind, omavaheliseks suhtluseks ja ka selleks, et me näiteks nelja-viie aasta tagant vaatame varusid üle – mis on aktiivne, mis on passiivne, kuhu võiks anda lubasid, kuhu me tegelikult kaevandustega ei liigu, sest see ei ole mõistlik, hindame seda kõike –, on meil suutlikkus olemas. 

Ega [kaevandused] ei teki üleöö. Vahel tundubki, et nad tekivad üleöö ja siis kohalikud omavalitsused on väga vastu, öeldes kogu aeg, et nad seda kaevandust siia oma territooriumile ei taha. Aga selline mõistlik diskussioon [on vajalik], kuna me teame, et meil on varu olemas ja mingil hetkel võib sinna kaevandus tulla, sest riik võib selle loa anda ka üle kohaliku omavalitsuse pea – kui kohalik omavalitsus ütleb, et nad ei taha, siis riik ütleb: "Aga mis siis, et teie ei taha, me ikkagi avame selle kaevanduse." Minu meelest igasugune koostöö selles – ja mitte ainult looduskaitse võimendamine, vaid ka inimtegevuse mõju leevendamine kooskõlastuste kaudu – peakski olema seadusandja mõte või õigusruumi säte. Nii et ma ei taha olla liiga pealetükkiv, aga mulle tundub, et see on päris probleem. Jah, me võime öelda, et see on lahendatud kuidagi teistmoodi, kui me hakkame auku maa sisse tegema, aga ehk võiks ikka natuke ette vaadata, kuna riik on selles mõttes juba üsna eakas [ja kogenud]. Aitäh!

Aitäh! Jüri Jaanson, teil on vastusõnavõtt. Tundsite, et teie nimi seal oli? Või tahate puldist rääkida? Aa, kohapealt. Selge. Fraktsiooni nimel, jah?

No võib ka fraktsiooni nimel, kuigi mul … Aga põhimõtteliselt jah. Ma olen põhimõtteliselt Andres Metsojaga nõus, et meil on siin eelnõu edasises menetluses päris palju arutada. Ka see maardlate ja puurkaevude osa kuulub selle hulka, aga muuseas ka näiteks see, et neli ettevõtet on lasknud advokaadibürool teha uuringu, kuivõrd võiks inimeste tegevust takistada see eelnõu, ja on jõutud isegi sellise järelduseni, et siin võib tegemist olla põhiseaduse riivega. Seda kõike me jõuame veel arutada. 

Aga ma tahtsin kindlasti tähelepanu juhtida ühele väikesele nüansile Andres Metsoja kõnes. Ta seostas puurkaevusid joogiveega. Selles suhtes ma ütlen küll, et puurkaevude rajamisel ei saa seda kindlat ootust olla, et sealt saab alati kvaliteetset joogivett, sest see ei sõltu enam mitte puurkaevust, vaid see sõltub juba põhjavee kvaliteedist, mis kuskil on. Nii et Eesti eri paikades võib see olla erinev. Aga nii või teisiti, arutelu meil jätkub ja konstruktiivne arutelu kogu selle eelnõu juures on väga teretulnud.

Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 531 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. detsember kell 17.15. Päevakord on ammendunud ja istung lõppenud. Kohtume homme.