Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 9. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 44 Riigikogu liiget, puudub 57. 

Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. 

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt ja see on keskkonnakomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kliimamuutuste mõju Eesti õigusruumile ja majandusele" arutelu. Selle arutelu pidamiseks on juhatus määranud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 153 alusel järgmise korra. 

Kõigepealt on põhiettekandja, keskkonnakomisjoni esimees Igor Taro, [tal on ettekandeks aega] 10 minutit, küsimusteks-vastusteks [on aega] 20 minutit. Pärast teda on Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna füüsika instituudi kliimafüüsika kaasprofessori Velle Tolli 20‑minutiline ettekanne ja küsimusteks-vastusteks on [aega] 40 minutit. Järgmisena on Eesti Keskkonnaühenduste Koja koordinaatori Maia-Liisa Antoni 10‑minutiline ettekanne ja küsimusteks-vastusteks [on aega] 20 minutit. Ettekanded lõpetab Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu ja Ragn-Sells AS-i juhatuse esimehe Kai Realo 10‑minutiline ettekanne ja küsimusteks-vastusteks [on aega] 20 minutit. 

Iga Riigikogu liige saab [igale] ettekandjale esitada ühe küsimuse. Siis algavad läbirääkimised ja läbirääkimistel saavad sõnavõttudega esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. [Arutelu] algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel otsust vastu ei võeta. Arutelu algataja palub, juhul kui arutelu ei lõpe kella 13-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Läheme arutelu juurde. Esimese ettekandjana palun siia keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! [Head] Riigikogu liikmed! Austatud külalised! Täna kõneleme kliimamuutuste mõjust. See arutelu on ajendatud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu ettevalmistamisest, kuid ei piirdu kaugeltki sellega. 

[Tegelemine sellega, et kohandada majandust kliimakriisiga], on meie kõige olulisem väljakutse lähimas tulevikus, kuna [kliimamuutuste] mõju [majandusele] on väga pikaajaline ja ulatuslik. Kas kliimal on üldse meie seadusloomet vaja? Ilmselt mitte. Küllap saab planeet pikas plaanis ka ilma meieta hakkama, kuid [ilma sellise seadusloometa] muutub inimese elu siin äärmiselt ebamugavaks või suisa talumatuks. 

Alustame lihtsamatest asjadest, nagu igal hommikul tarvitatava apelsinimahla, kohvi või kakao hind. [Nende hinna tõusu] tõttu jõuavad kaugemate riikide põllumajandusprobleemid ka meieni, kõnelemata sellest, kui kevadised põuaperioodid, liigniiske sügis ja lumevaene talv hakkavad ka meie põllumeest ja tema saaki mõjutama. Lisaks sellele [jõuavad siia] varem siinmail tundmatud kahjurid ja võõrliigid, kes toovad endaga kaasa meie jaoks seni tundmata probleeme. Seegi avaldab mõju toiduainete hinnale. 

Muide, Eesti metsade aastane keskmine juurdekasv on viimastel andmetel langenud 7 kuupmeetrilt hektari kohta 5,5 kuupmeetrile. Selles mängivad olulist rolli juuni- ja juulikuus metsades olnud põuad, mis leidsid aset metsade kõige kiiremal kasvuperioodil. Omavahel põimuvad nii keskkonna- kui ka sotsiaal-majanduslikud mõjud. Lihtne arvutus näitab igale metsaomanikule, kui suur on kliimamuutuste rahaline mõju. Aga see [mõju seisneb ka] varasema, jahedama keskkonnaga harjunud liikide kadumises või tagasi tõmbumises külmematele aladele. Neid [alasid] on jäänud üha vähemaks. 

Ega ka inimeste tervis jää [kliimamuutustest] puutumata. Sellele avaldab kõige otsesemat mõju õhutemperatuuri tõus. Kuumade päevade ja kuumalainete arvu kasv põhjustab haigestumiste ja surmade sagenemist. Näiteks mõjutas 2010. aasta kuum suvi Eesti elanike tervist sedavõrd, et suremus suvekuudel oli eeldatavast suremusest ligi 30% suurem. Sõltuvalt sellest, kui järsuks kujuneb järgmistel kümnenditel maakera keskmise temperatuuri kõver, võib liigsurmade arv enne 2050. aastat jõuda vahemikuni 506–679 surma ning sajandi lõpuks 655–1068 surmani. 

Selles, et maakeral on palavik, ei kahtle ilmselt enam ka paljud Donald Trumpi toetajad. Küll aga on veel uskmatuid, kes ei suuda tunnistada põhjusi, miks see palavik tekkis. Iga poliitik ei saagi olla selles küsimuses ekspert. Sellepärast kutsusime tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu peaettekandjaks Tartu Ülikooli kliimafüüsika kaasprofessori Velle Tolli, kelle ettekanne keskendub suuresti nii kliimamuutuste kiirenemise põhjustele kui ka neid tasakaalustavatele meetmetele. 

Inimene on siiski ellujääja liik, kes on suutnud juba pikka aega leida viise muutuva keskkonnaga kohanemiseks. Midagi peaksime suutma teha ka selleks, et oma elukeskkonda võimalikult vähe kahjustada. Kui lähtume Eesti parlamendi ratifitseeritud rahvusvahelistest kokkulepetest, peaks meie ühine siht olema hoida globaalse [keskmise] temperatuuri tõus 1,5 kraadi ümber või selgelt alla 2 kraadi. Euroopa rohelepe, [mille eesmärk on] saavutada kliimaneutraalsus ehk netonullheide aastaks 2050, on eespool nimetatud eesmärgi täitmise vahend. 

Kliimakindla majanduse [seaduse] eelnõuga on võimalik üksnes piiritleda, millistes raamides tuleb ühiskonnal oma pikka plaani seada nii, et aastaks 2050 jõuda majanduses tasakaalupunktini, kus täiendavat kahju keskkonnale ei teki või [kui tekib], siis leevendatakse seda olulisel määral.

Kuhu täpselt eesmärkide puhul need piirid tõmmata? See ongi lähikuudel parlamendi üks olulisemaid debatiteemasid. Kokkuvõttes hakkavad selle eelnõu arutelu käigus tehtud otsused mõjutama kõigi inimeste igapäevaelu juba käesoleva kümnendi teises pooles, ja mida aeg edasi, seda rohkem.

Kui palju ja millist energiat suudame me kulutada? Milliste transpordivahenditega me liikleme? Milliseks me ehitame või renoveerime oma kodud? Millisel moel toodetud toitu me sööme? Kuidas saavutada süsiniku sidumise võime maakasutus[sektoris] täiendavate keskkonnameetmete kehtestamise kaudu selliselt, et põllumees saaks endiselt lehma pidada ja lehma tehtud koogist toodetud biogaas liiguks otse ühistranspordi [kütustesse] või elektrijaama? 

Eesti on oma põlevkivienergeetikaga süsiniku jalajälje arvestuses ühe inimese kohta Euroopa Liidus tipus. Samas, ainuüksi meie pingutus kogu maailma ära ei päästaks, ükskõik kui rangeid meetmeid me ka ei rakendaks. Kliimapoliitika ülesanne on leida mõistlik tasakaal keskkonnaeesmärkide, majanduse konkurentsivõime ja sotsiaalse õigluse vahel. 

Peale selle, kuivõrd akuutne on kliimamuutuste probleem teaduse seisukohast, [käsitleb] tänane arutelu ka peamiste huvigruppide ootusi ettevõtluse ja keskkonnaühenduste vaate[nurgast]. Oleme eelmise debati käigus saanud piisavalt indikatsioone vajaduse kohta kiiremini õigusselgust luua. Keskkonnaorganisatsioonid on viidanud vajadusele hinnata õiglaselt tulevikupõlvkondadele kanduvaid kohustusi ja viia [kliima]ambitsioon kooskõlla Pariisi kliimaleppe eesmärkidega. 

Ettevõtjad vajavad samas kindlust investeerimisplaanide tegemiseks. Hea õigusloome on piisava ettenähtavusega, majandussektorite eripära arvestav ning võtab sihiks Eesti ettevõtete konkurentsivõime säilitamise ja parandamise. 

Kahtlemata kujunevad eeloleva parlamendidebati küsimusteks: kas teatud eesmärke peaks tooma varasemaks, millised meetmed ja toetusprogrammid võimaldaksid majandusel uute tingimustega kohaneda ning kuidas soodustatakse alternatiivsetele kütustele ja energialiikidele üleminekut ning selleks vajaliku taristu arendust ja planeeringute läbimõtlemist. Tegu on märkimisväärselt suuremamõjuliste otsustega kui paariprotsendilised maksumuudatused riigieelarve tasakaalu viimiseks kolme aasta jooksul. 

Eesti jaoks on tõesti mõneti valikukoht see, kas olla kohanev kaasalohiseja, kes on lõpuks sunnitud ennast häälestama juba ümberringi välja kujunenud majanduskeskkonna järgi, või saame me olla nii palju targemad, et viime mõned lahendused ellu esimeste seas ja suudame nende rakendamise najal oma majandust tugevamaks muuta, parandades sellega meie inimeste elujärge. 

Keskkonna ja kliimaga seotud arutelu määrab Eesti arengutrajektoori järgmiseks 20 aastaks. Kliimaneutraalse majanduseni [jõudmine] aastaks 2050 on nagu Põhjanael, mis ei näita suunda mitte ainult meie, vaid ka teiste riikide analoogsetele õigusaktidele. Pariisi kliimaleppe on ratifitseerinud ja sellele alla kirjutanud üle 190 maailma riigi. Sisuliselt on tegu globaalse konsensusega, mille alusel ehitab oma keskkonna- ja majanduspoliitikat üles ka Euroopa Liit. 

Kõige muu seas peame leidma mõistliku kokkuleppe. Sellele aitab kaasa ka tänasest käivituv debatt, mis jätkub kliimakindla majanduse seaduse eelnõu saabumisega Riigikogusse, [kus seda arutatakse] nii komisjoni istungitel kui ka parlamendi suures saalis. Ma tänan tähelepanu eest ja soovin kõigile jõudu tänaseks aruteluks! 

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Nendes debattides on rääkinud üks osapool sellest, et [kliimamuutused] on paratamatus ja me peame nendega lihtsalt kohanema, ning need, kes ei kohane, surevad lihtsalt ära. Teine osapool on rääkinud sellest, et [muutustega kohanemise] tempo ja hind võivad olla liiga kallid ning me ei ole võimelised seda välja kandma. Kas teie arvates on selles debatis võimalik leida mõistlikku tasakaalu, sest mulle tundub, et me alahindame seda kulu, mis tekib siis, kui me mitte midagi ei tee? See [mitte midagi tegemine] läheb meile tulevikus kordades [rohkem] maksma ja seda on täna selgelt nii poliitiliselt kui ka sisuliselt alahinnatud. Aga muretsema paneb see, millise tempoga tuleb meile peale uusi teadmisi, et midagi muuta. Ja siin võib olla ka paradoks, et kui me ei survestaks ega kiirustaks, ei tekiks nii kiiresti ka neid [uusi] teadmisi. Mis teie arvamus sellest on?

Aitäh selle küsimuse eest! Iseenesest keskendub see debatt mõnikord tõepoolest peaasjalikult sellele, millised on teatud muutustega kohanemise kulud, ja unustatakse ära, millised on need kulud siis, kui me nendega ei kohane. [Näiteks] kas või seesama tervisenäitajate [teema], millele ma [oma kõne ühes lõigus] tähelepanu pöörasin. 1000 liigsurma aastas ei ole ühiskonnale tegelikult väike kulu. Ja peale selle 1000 liigsurma on veel hulk terviseprobleeme, millega peab tervishoiusüsteem tegelema. 

Asi, mida on ka ettevõtjad välja toonud, on õigusselguse vajadus, et nad saaksid oma plaane [paremini] seada. Mulle tundub, et ma ettevõtluskeskkonnas ei ole väga palju kliimaskeptikuid kohanud. Ma olen pigem kohanud inimesi, kes ütlevad, et me sooviks olla esimeste seas või olla need innovaatorid, kes käivad oma turgude ootustega kaasas. Selleks on vaja tõepoolest õigusselgust, ja nagu te ütlesite, siis mingisugused eesmärgid, sihid peaksid olema paigas. [Paigas] peaksid olema ka toetusmeetmed, mis soodustavad [ettevõtlust] kas rahaliselt või regulatsioonide mõttes. Ega kõiki asju ei tehta ju ainult rahaliste toetuste abiga. Päris palju sõltub sellest, mismoodi me oma planeeringuid teeme. Kliima[kindla majanduse] seaduse eelnõuga seoses on räägitud sellest, et kohalikel omavalitsustel tekib kohustus kinnitada kliimakavad ja et see läheb rohujuure tasandini välja. Palju asju on võimalik saavutada ka lihtsalt aruka kavandamisega, aga selleks peavad olema paigas mingid stiimulid või [kavandamist] soodustavad eesmärgid.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Inimesi saab nende hoiaku põhjal laias laastus jagada optimistideks ja pessimistideks. Kui teada, et ühe kolmandiku maailma kliima soojenemisest annab üks Aasia suurriik, ja kui teada väga palju fakte selle kohta, mis tegelikult planeedil toimub, ka seda, et rahvastiku kasvu prognoosid ulatuvad 10 miljardi inimeseni lähimate kümnendite jooksul, siis kas teie olete kliimasoojenemise võimaliku peatamise või isegi tagurpidi pööramise suhtes optimist või pessimist?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen ilmselt ka varem selles kõnetoolis paljastanud, et ma pigem eelistaks näha klaasi, mis on pooltäis: kui on võimalik midagi teha, siis tuleb tegutseda, mitte öelda, et mitte midagi ei ole võimalik teha ja laseme kõik pingutused põhja. See vastab võib-olla osaliselt teie küsimusele. 

Ja see küsimuse teine pool, mis seostub dilemmaga, kui suur on Eesti panus. Ma korra mainisin ka seda, et ühtepidi ei saa me võtta sellist vastutustundetut positsiooni, et meid on 1,3 miljonit ja meist nagunii ei sõltu midagi, sest meie panus inimese kohta on Euroopa Liidus ikkagi päris märkimisväärne, mis puudutab süsinikuheidet. Me peaksime ise vastutustundlikult käituma. Aga samas me peaksime ka sellega arvestama, et tõepoolest oleme me nii väike tegija maailmas, et kui me kõik siit ära koliksime ja selle riigi kinni paneksime ning kui siin territooriumil üldse mitte midagi ei toimuks, siis ega see ainuüksi maailma ei päästaks. Meil on mõistlik need asjad tasakaalu viia ja oma osa ära teha. Selle kaudu saaksime me ka [teistele riikidele] eeskuju näidata ja käia samas taktis nende riikidega, kes on Pariisi kliimaleppele allkirja andnud või selle ratifitseerinud. Selliseid [riike] on rohkem kui 190. Ma eeldan, et kõik need riigid ka oma kohustustest kinni peavad.  

Me kritiseerime väga palju näiteks Hiinat, kes kaevandab kivisütt ja toodab [sellest] energiat, sest neil on tohutu energianälg. Aga nemad tegutsevad ju ka teises suunas. Nad arendavad väga jõudsalt oma taastuvenergiat ja innoveerivad teatud kaasaegsete tehnoloogiate elluviimist, et samamoodi nende muredega hakkama saada. See [arusaam], et nemad seal ainult saastavad ja meie oleme siin täisrohelised, ei ole nii üksühene, sest me veel ei ole seda.  

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Rääkisid ettevõtlusest ja sellest, et sa ei ole väga kuulnud skeptikute hääli. No see on loomulik, sest ettevõtjad on nutikad inimesed, nad saavad aru, et seal liigub palju raha. Tänanegi uudis räägib sellest, et suur India ärimees [Gautam] Adani mõisteti süüdi altkäemaksu pakkumises, ikka selleks, et päikeseenergiat ostetaks üle turuhinna ja tema tehtud päikesepargid teeniksid ekstrakasumit. Me teame, kuidas sotside toetatud tuuleenergeetika [toetuseks] loodetakse riigieelarvest saada miljardeid eurosid, ja nii edasi. 

Rääkisid ka metsade põlemisest. On väga palju teadlasi, kes ütlevad, et tulekahjude väga olulised, kui mitte kõige olulisemad [tekke]põhjused on, et metsasid ei majandata, sinna ei tehta enam tuld tõkestavaid sihte ja metsadesse jääb palju surnud puitu, mis soodustab [põlemist]. 

Rääkisid ka surmadest. IPCC raport toob executive summary osas välja, et [kliima] soojenemine on põhjustanud lisasurmasid. Samas toob see välja ka selle, et palju rohkem inimesi on tänu sellele soojenemisele ellu jäänud. Tegelikult on net kasumlik. Mu küsimus on, kas sa oled ise IPCC raportit lugenud ja ka teadusandmetega tutvunud või oled lugenud propagandistlikku peavoolumeediat ja selle põhjal oma kõne kokku pannud?

Ma kindlasti ei ole propagandistlikku peavoolumeediat lugenud ning olen tutvunud kõige olulisemate ja enamiku raportite kokkuvõtetega. Ma pean täpsustama, et metsade põlemisest ei rääkinud ma oma tänases sissejuhatavas [kõnes] mitte ühtegi sõna, vaid ma rääkisin nende juurdekasvu pidurdumisest. Olen täiesti nõus sellega, et metsi tuleb tõhusalt ja efektiivselt majandada ja et see kõik peab olema tasakaalus. 

Mis puudutab ettevõtlust, siis me oleme mõlemad valitud samast valimisringkonnast, kus [metsandus] on päris oluline majandusharu – umbes 15% tööhõivest tuleb sealt. Ja metsandus ei ole ju mingisugune kurja juur, vaid see aitab meil väga paljudes valdkondades kliimaeesmärkidega toime tulla, kuna pakub meile mittefossiilset ja taastuvat ehitusmaterjali ning võimalust minna fossiilsetelt materjalidelt üle [mittefossiilsetele materjalidele] keemiatööstuses ja [muudes] valdkondades. Kahtlemata ei vastandu need asjad üksteisele. Ma tegelikult ütlesin ka, et kõik poliitikud ei saa olla selles küsimuses eksperdid. Ja teadusargumendid jätaks ma järgmisele kõnelejale, kes on kahtlemata selle ala tippspetsialist. Ma sellesse vaidlusse siin ei laskuks.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Olete keskkonnakomisjoni esimees ja hea tava järgi peaks keskkonnakomisjonis tegema tööd kõikide fraktsioonide esindajad. Ma kontrollisin selle üle ja kahjuks leidsin, et Keskerakonna fraktsiooni liikmed keskkonnakomisjonis ei osale, mis tähendab, et nende hääl seal ei kõla. Ma eeldan, et seal arutatakse eelnõusid, mille kohta on [neil] nii poolt- kui ka vastuargumente.   

Küsingi, millised on olnud kõige rohkem küsimusi ja probleeme tekitavad eelnõud keskkonnakomisjonis? Kas te saate alati tulla saali konsensusliku eelnõuga?

Aitäh! Ma alustaksin [vastamisega küsimuse] lõpust. Kindlasti ei saa ma alati tulla saali konsensusliku eelnõuga. Ma ütleksin isegi, et tihtipeale ei saagi ma siia konsensusliku eelnõuga tulla, sellepärast et parlamentaarse riigi otsustamispõhimõte näeb ette hääletamist. Konsensust me ei pea taga ajama, sellepärast et vastasel juhul me võib-olla ei jõuakski mitte kuhugi, kuna kõigil on oma arvamused.   

Mis puudutab ühe või teise fraktsiooni esindatust komisjonides, siis see on olnud selle fraktsiooni enda alles hiljutine otsus liigutada oma komisjoni liige keskkonnakomisjonist põhiseaduskomisjoni. Muidu kõlas [Keskerakonna fraktsiooni esindajate] hääl [keskkonnakomisjonis] kaunis tugevasti, kõlavalt ja täiesti julgelt nii kaua, kuni neil selleks soovi ja võimekust oli. Neil on see fraktsioon lihtsalt nii väikeseks kahanenud, et nad ei suuda enam kõiki komisjone [esindajatega] katta. Nii et nad peavad oma valikud tegema. Võib-olla teevad nad mõne aja pärast teise valiku. Ja kui see väga oluline kliimakindla majanduse seaduse eelnõu tuleb menetlusse, siis ei ole välistatud, et nad saadavad jälle oma esindajad komisjoni.   

Mis need suuremad vaidlused on olnud? Meil on praegu menetluses mitmed jäätmeid ja rehvijäätmeid puudutavad eelnõud, loodetavasti varsti jõuab teisele lugemisele autoromusid puudutav eelnõu, millest me hakkame siin rääkima.   

Need on küllaltki praktilised küsimused, ja tõesti, vaidlusi on kogu aeg üleval. Teie kolleeg, eelküsija panustab ka alati sellesse, et debatt oleks elav ja mitmekesine. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See, et kliima soojeneb, on kõigile teada ja selle vastu vaevalt, et keegi vaidleb, seda enam, et NASA on teinud uuringud viimase 800 000 aasta [temperatuuri] kohta ja [selgus, et] see on kogu selle aja kõikunud üles-alla. Viimane suurem tipp oli umbes 100 000 aastat tagasi, mis on praegusest tipust tunduvalt kõrgem. Ja nii on see [soojenemine] toimunud. [Praegust temperatuuri tippu], ma vaatan, on ületatud 2 kraadi võrra vähemalt neli korda. Praegu me ei ole veel kaugeltki selles tipus, mis oli umbes 100 000 aastat tagasi. Ja nagu ma aru saan, üritad sina maailma päästa sellega, et väidad, et inimesed suudavad oma tegevuse kaudu kliimat mõjutada. Samas me laseme oma majanduse põhja nii, et keegi ümberringi sellele väga palju tähelepanu ei pööra. Mis sa arvad, mis võis põhjustada neidsamu [temperatuuri] tippe siis, kui inimtegevust veel ei olnud, umbes 400 [000] aastat tagasi?

Aitäh! Tõepoolest, probleem ei ole ju kliimamuutuste tsüklilises mõjus planeedile Maa läbi aegade, vaid selles, et need on hakanud viimase paarisaja aasta jooksul toimuma ennaktempos tööstusajastu saabumise tõttu ehk väga-väga kiiresti [hiljutise] perioodi jooksul. Ma väga süvitsi sellesse diskussiooni ei laskuks, kuna selleks on meil valitud peaettekandja, kes tuleb ja räägib [teemast] teaduse seisukohast. Temale saab küsimusi esitada kaks korda pikema aja jooksul kui mulle. Ehk siis saate temaga need asjad veel kord üle vaielda. Ma viitasin sellele, et üldine teaduskonsensus on [selle teema puhul] siiski olemas. Selleks, et midagi oleks võimalik mõjutada, on olemas teatud mudeleid. Just sellepärast mainisin liigsurmade puhul ära selle, et aastaks 2050 võib nende vahemik olla suurusjärgus 500–680 surma, sõltuvalt sellest, milliseid pingutusi tehakse.

Ja ega ma sellele vastu ei vaidle, et meil ei ole mõtet oma majandust ära kägistada, ja mitte keegi ei võta seda ka eesmärgiks. Muidu võib teisipidi tekkida just negatiivne mõju, kui me sotsiaal-majanduslike mõjude ja majanduse konkurentsivõimega üldse ei arvesta. Kõige rohkem on nii kliimamuutustest kui ka sellega kohanemisest puudutatud pigem tagasihoidlikuma sissetulekuga elanikkonnakihid. Ja kui nende inimeste tervis hakkab halvenema, sest nad ei suuda endale normaalset toitu või meditsiiniteenust lubada, siis ega see ka hea ei ole. Selles mõttes, nagu ma juba viitasin, peab olema tasakaal keskkonnaeesmärkide, majanduse konkurentsivõime ja sotsiaalse õigluse vahel. Seda tasakaalupunkti tuleb otsida, mitte minna kuskile väga ühte serva ja kõik muu ära unustada.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kunagi ütles üks meie väga armastatud riigimees, et see, mis tõi meid siia, ei vii meid edasi. Täna me tegutseme justkui kahes suunas. Üks [suund], kuhu me oleme [praeguse] majandamismudeliga jõudnud, on tulekahju kustutamine. Kas sulle ei tundu, et me peaksime siin seda teist suunda, mis näitab meile uusi teid ja uut majandamismudelit, rohkem ja kiiremini genereerima ja menetlema ning seda ka muule maailmale tutvustama? Ainult selle tulekahju kustutamise tagajärjel jääb meist meie enda taha maha must maa.

Aitäh! Eks kõik need kliimakindla majanduse [seaduse] eelnõuga seotud plaanid koos [sellele järgneva] seadusloomega peaksidki ju mingis mõttes keskenduma sellele, et me ei tegeleks ainult tulekahjude kustutamisega, vaid me püüaksime [paika panna] ka [edasiviivaid] sihte. Mulle tundub, et majandusvaldkonnas on päris palju inimesi, kes mõtlevad ka sellele, et seada [kaugemaleviivad] sihid, kui neil selleks võimekust on. Samas me peame arvestama ka sellega, et kui me siin parlamendi suures saalis endale mingisuguse ambitsiooni seame, siis peab lõppude lõpuks selle ambitsiooni ellu viima keegi teine. Ja ta peab selle ellu viima mingisuguse tehnoloogia abil, mis on talle kättesaadav. Kas see on talle kättesaadav? Kas me suudame luua piisavalt head tingimused selleks, et see oleks talle kättesaadav? See on kindlasti küsimus, millega tuleb tegeleda. Nagu ma ütlesin, oleks minu isiklik valik pigem see, et Eesti ei oleks mitte kaasalohiseja, sundolukorda pandud riik, vaid selline [riik], kes võtaks sellest protsessist kaasa ikkagi selle kasuliku [osa]. Aga päris nii ei saa ka öelda, et mitte kedagi mitte miski ei mõjuta. Eks me kõik peame panustama.

Jüri Jaanson, kiire küsimus ja, Igor, kiire vastus. Aitäh!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meil on ühiskonnas olnud väga palju vaidlusi selle üle, kas kliima soojeneb, kas see on inimtekkeline ja nii edasi. Aga põhimõtteliselt esitasite te ise oma ettekandes retoorilise küsimuse: millise tee me peaksime kliimamuutuste arenguks valima. No mina arvan, et me peame selle suuna näitama kätte Eestis, siin Riigikogus ja keskkonnakomisjonis. Milline on teie kui keskkonnakomisjoni esimehe seisukoht – kas keskkonnakomisjon peaks valima sihukese alalhoidliku, koos kõigi teiste riikidega ühise valikutee või me peaksime pigem eeskuju näitama ja olema ka kogu maailma eestkõnelejaks, vaatamata sellele, et me oleme nende jaoks väike ja väikese mõjuga ühiskond?

Aitäh! Ma arvan, et me peame endale väsimatult meelde tuletama seda, mis on meie põhieesmärk ja -suund. Ma rääkisin, et oleme endale võtnud rahvusvahelised kohustused: meil on see Euroopa roheleppest tulenev nii-öelda Põhjanael, mille poole vaadata. Aga samas peame endale ikkagi aru andma, et me ei saa sellega päris vinti üle keerata, kuna see võib endaga kaasa tuua ühiskondlikke tagasilööke. Olete võib-olla tähele pannud, et ühiskondlikud tagasilöögid võivad väljenduda ka hilisemas väga järsus poliitilise suuna muutuses, mis eitab kogu seda akuutset probleemi. Me seda ka päris ei tahaks. Nii et mahajääjaid selles protsessis ei tohiks olla ja me peame seda tasakaalu hoidma just nimelt pikema[ajalise] eesmärgi hüvanguks.

Aitäh! Küsimuste-vastuste aeg sai läbi. Läheme järgmise ettekande juurde. Ettekandja on Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna füüsika instituudi kliimafüüsika kaasprofessor Velle Toll. Palun, kõnetool on teie. 

Infoks veel, et osa materjale on seal taga nende riiulite juures. Iga Riigikogu liige saab vajadusel neid välja pandud materjale kasutada. Ettekandeks on aega 20 minutit ja hilisemateks küsimusteks-vastusteks 40 minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Minu tänane ettekanne põhineb suures osas valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli raportitel ja ÜRO Keskkonnaprogrammi raportitel. Need raportid ise on juba süntees parimast teaduslikust teadmisest kliimamuutuste kohta. Samuti soovin tänada oma ettekande kaasautoreid Tartu Ülikooli füüsika instituudi kliimauuringute keskusest. 

Kliimamuutused on eksistentsiaalne oht inimkonna jaoks. Inimtsivilisatsioon on välja kujunenud stabiilse kliima tingimustes ja nüüd oleme meie selle tasakaalu paigast nihutanud. Siin joonisel näete, kuidas on kerkinud globaalne keskmine õhutemperatuur. Viimane aasta on olnud juba 1,5 kraadi soojem võrreldes tööstuseelse ajaga, mis ongi Pariisi kliimaleppe kõige ambitsioonikam eesmärk. Ja 1,5 kraadi globaalset soojenemist tähendab tohutut kogust lisandunud energiat kliimasüsteemi, mis on kaasa toonud ekstreemse ilma, üleujutused, kuumalained ja põuad. Need kõik on põhjustanud suurt majanduslikku kahju ja inimkannatusi. Kliimamuutused on juba praegu kohal, need ei ole midagi sellist, mis juhtuvad kuskil kauges tulevikus. 

Kliimamuutused on kohal ka meil siin Eestis. Inimtekkelise kliimasoojenemise tõttu on täna Eestis näiteks kuumalained ja paduvihmad juba sagedasemad ja tugevamad. Nende kohta on tuua näide 6. augustist 2024. aastal, kui Tartus sadas maha 50 millimeetrit vihma. Iga kraadikümnendiku globaalse soojenemisega muutuvadki kuumalained ja paduvihmad ka meil siin Eestis järjest sagedasemaks ja tugevamaks. 

Kliimamuutuste probleemi lahendamiseks on loomulikult vajalik sellest probleemist aru saada. [Selleks] olen täna iga Riigikogu liikme jaoks võtnud kaasa kingituseks fookusmaterjali "Kliimamuutuste ABC". Istungisaali tagaosast riiulilt saate selle endale võtta. See on teaduspõhine materjal, mille on kokku pannud Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli ning Tallinna Ülikooli teadlased. Selle põhisõnumid on, et kliima soojeneb; kliima soojenemine on inimtekkeline; kliimamuutused kahjustavad loodust ja inimühiskonda; soojenemise pidurdamiseks tuleb kiiresti ja laiaulatuslikult heitkoguseid vähendada ning vältimatute kliimamuutustega tuleb kohaneda. Loomulikult ei piisa sellest, et me neid põhisõnumeid teame, vaid probleemi lahendamiseks on meil vaja nendest sisuliselt aru saada. 

Selle kohta, et kliima on soojenenud, muutunud, on meil väga usaldusväärsed mõõtmisandmed. Ja see, et kliima soojenemine on inimtekkeline, on teaduslikult üheselt selge. Siin graafikul näete mõõdetud globaalse keskmise temperatuuri tõusu musta joonena ja inimtegevuse mõjuga arvestav mudel on toodud pruunika joonega. Me teame, kui palju me oleme fossiilkütuseid põletanud, ja teame, kui palju me oleme kasvuhoonegaase atmosfääri heitnud. Teame ka, kui palju need kasvuhoonegaasid soojuskiirgust neelavad ja kui tugevat soojenemist need põhjustavad. Vähemalt 90% 20. sajandi teises pooles aset leidnud soojenemisest on inimtekkeline. 

Vaatame otsa ka tänastele trendidele. Rahvusvahelisest kliimapoliitikast on olnud juba tohutult palju kasu. Jah, täna heitkogused veel endiselt kasvavad, aga veel sel kümnendil jõuame tõenäoliselt olukorda, kus globaalsed heitkogused hakkavad aeglaselt kahanema. See on väga positiivne. Aga see kõik ei ole kahjuks piisav, et ohtlikku kliimamuutust ära hoida. Me peame jõudma olukorda, kus inimtegevus enam kasvuhoonegaase atmosfääri ei lisa, sest sel hetkel kliima soojenemine peatub. Kui tänased trendid jätkuvad, võib sajandi lõpuks oodata kuni 3-kraadist globaalset soojenemist. See oleks tohutult teistsugune maailm kui see, milles me täna elame. 

Siit jooniselt näete, kui palju me oleme juba süsihappegaasi atmosfääri heitnud. [Kuigi 2024. aasta on juba üleilmsena 1,5 kraadi soojem võrreldes tööstuseelse ajaga, ei tähenda see veel 1,5-kraadist soojenemist pikemaajaliselt. ‒ Kõneleja hilisem täiendus.] Aga tänaste heitkoguste juures on meil jäänud ainult 6 aastat, et vältida pikaaegset 1,5-kraadist globaalset soojenemist. Ühesõnaga, selle eesmärgi täitmine globaalselt on praktiliselt võimatu. Aga see ei tähenda, et me peaksime alla andma. Vastupidi, järgmine eesmärk on [jääda] 1,6–1,7-kraadise [tõusu piiresse]. Ja senisest kiiremaks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks on loomulikult vajalik minna kiiremini üle kliimasõbralikule energeetikale, aga ka piirata primaarenergia tootmise ja tarbimise kasvu. Siiamaani on primaarenergia tootmine eksponentsiaalselt kasvanud, aga piiratud ressursside tingimustes ei ole võimalik sellist kasvu alal hoida. 

Kui rääkida Eestist, siis on meil heitkogused inimese kohta oluliselt suuremad võrreldes globaalse keskmisega. Ka meie kliima soojeneb globaalsest keskmisest oluliselt kiiremini. Maismaa ja kõrged laiused soojenevad globaalsest keskmisest oluliselt kiiremini, mistõttu on soojenemine ka meil Eestis kiirem. 

Vaatame näiteks meie talvesid. Kui globaalne kliima soojeneb sajandi lõpuks kuni 3 kraadi, tähendab see meie talvede umbes 5,4-kraadist keskmist soojenemist ja 21% rohkem sademeid. Vaatame ka pakasepäevi. Musta joonega [märgitust] näete, et kliima soojenedes on pakasepäevi juba oluliselt vähemaks jäänud. Sealt edasi punase joonega [märgitust] näete, et pakasepäevi jääb ka tulevikus järjest vähemaks. Aga sinise joonega [märgitust] näete looduslikku varieeruvust, mis jääb alles. Ehk siis on ka Eestis tulevikus pakasepäevi ja lund, lihtsalt neid on palju harvemini. Üksik külm ilm ega üksik külm aasta Eestis ei ütle mitte midagi kliima soojenemise kohta. 

[Nüüd] kliimamuutuste mõjudest. Kõigepealt [räägin] kontseptuaalsest arusaamast, kuidas need mõjud tekivad. Inimtekkeliste kasvuhoonegaaside tõttu toimub [kliima] soojenemine. Mida see soojenemine tähendab? See tähendab seda, et meil on kliimasüsteemis rohkem energiat. Kasvuhoonegaasid on [näha] siin kõige sisemisel, soojenemise ringil ja teises, heledamas ringis on [näha] kõik muutused kliimasüsteemis, mida see suurenenud energiahulk põhjustab: maismaa ja õhu soojenemist, jää sulamist, meretaseme tõusu, muutusi atmosfääri ja ookeani ringlustes ning äärmuslike ilmade sagenemist. Muutused kliimatingimustes toovad endaga kaasa mõjud nii meil siin kohapeal, Eestis, kui ka mujal maailmas ning seda nii loodusele kui ka inimesele. Ja sotsiaal-majanduslike mõjude kaudu jõuavad mõjud meile loomulikult Eestisse ka mujalt maailmast. Mõjude näideteks on üleujutused, mis on põhjustatud kas paduvihmadest või tõusvast merevee tasemest; nihked aastaaegades; riskid veevarustusele; ja kliimaränne. 

Kui rääkida [veel] mõjudest, siis [näeme, et] kui globaalne soojenemine on enam-vähem lineaarne – põletame kaks korda rohkem fossiilkütuseid, mis tähendab kaks korda tugevamat soojenemist –, kasvavad mõjud kiiremini, mittelineaarselt ja hüppeliselt. Oluline on siinkohal mainida ka kliima murdepunkte. Paljud muutused leiavad aset järk-järgult, nii nagu ka soojenemine tugevneb [järk-järgult]. Teatud globaalse soojenemise tasemeni jõudes võivad mitmed kliimasüsteemi elemendid liikuda ühest olekust teise ja tuua kaasa väga suured murrangulised muutused. Olgu selleks näiteks Gröönimaa või Lääne-Antarktika jääkilbi sulamine, muutused Atlandi ookeani tsirkulatsioonis või see, kuidas see soojust siia Põhja-Euroopasse transpordib. 

Kui me räägime tegevustest, mis [aitaksid] vähendada kliimamuutuste kahjulikke mõjusid, siis me räägime väga sageli ainult kliimamuutuste leevendamisest, [inimtekkeliste kasvuhoonegaaside – kõneleja hilisem täiendus] heitkoguste vähendamisest. Heitkoguste vähendamine on ülioluline, aga sama oluline on ka kliimamuutustega kohaneda, et me oleks vältimatuteks kliimamuutusteks paremini valmis. Ja mida see kohanemine tähendab? See ei tähenda, et me saame nende muutustega hakkama alles siis, kui need juba kohal on. Siis on need mõjud juba väga suured. [Peaksime veel ees ootavateks kliimamuutusteks juba täna valmistuma, et kahjulikke mõjusid vähendada. – Kõneleja hilisem täiendus.] [Näiteks saab tuua] väga praktilised küsimused, nagu taristu rajamine. Me ei raja ju taristut minevikutingimustesse, vaid me tahame seda ka tulevikus kasutada, kui kliima on muutunud. Meil on täppisteaduslikud kliimaprognoosid selle kohta, millised need kliimatingimused tulevikus Eestis on. Taristu rajamisel peaksime muutuvate kliimatingimustega senisest paremini arvestama. Üks näide kohanemisvajadusest – kuidas kasvab energiavajadus, et jahutada siseruume. Nii nagu jätkub soojenemine, kasvab ka siseruumide jahutamise vajadus. Loomulikult on oluline küsimus selle juures, kuidas kasutada passiivseid meetodeid, et me ei peaks kulutama niivõrd palju energiat ruumide jahutamiseks. 

Kliimamuutuste kahjulike mõjude vähendamisel on kesksel kohal kliimaharidus. Seesama "Kliimamuutuste ABC", mille ma täna kaasa võtsin, on loodud haridusteadusliku projekti käigus, kus koostöös teiste teadlastega [tegelesime] kliimamuutusi [käsitleva õppevara koostamisega]. Kliimamuutuste kahjulike mõjude vähendamiseks on vajalikud väga mitmekesised pädevused. Esiteks, süsteemne mõtlemine: arusaam, kuidas toimib kompleksne kliimasüsteem, majandussüsteem, ühiskondlikud protsessid ja see, kuidas kõik need [asjad] omavahel seotud on. Oluline on teaduspõhisus, et me suudaks eristada teaduslikku infot mitteteaduslikust ja oskaks teaduslikku infot kasutada. Ja [oluline on] juhtimispädevus, et me suudaks analüüsida oma otsuste mõjusid nii keskkonnale kui ka majandusele, ja koostööoskused ning oskus kliimameetmeid päriselt ellu viia, et plaanid ei jääks ainult paberile. 

Oleme [koostanud] kliimamuutusi [käsitleva õppevara], et järgmine põlvkond suudaks kliimamuutuste kahjulikke mõjusid paremini vähendada ja oleks pädevam. Aga meil on vaja paremat kliimaharidust kõrgkoolides, kutsekoolides, täiendõppes ja iga Eesti inimese jaoks, sest kliimamuutuste probleem on akuutne probleem ja meil ei ole paraku aega oodata, et järgmine põlvkond meist paremini nende küsimustega tegeleks. 

Kliimamuutuste kahjulike mõjude vähendamiseks vajalikud tegevused võib kontseptuaalselt jagada kaheks. Vasakul pool on tegevused, mis on seotud kliimasäästlikkuse ja -sõbralikkusega: ehk kõik leevendustegevused, mis [aitavad] vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Lisaks tehnoloogilistele lahendustele ‒ näiteks üleminek taastuvenergeetikale, heitmevaba transport ‒ on oluline rõhutada ka väiksemat tootmist ja tarbimist. Oluline on ka rõhutada väiksemat tootmist ja tarbimist. 

Kliimapaneeli kliimaprognoosid põhinevad sotsiaal-majanduslikel stsenaariumidel. Üks viiest alusstsenaariumist on fossiilkütuste kiirtee ja teine säästev areng. Kummagi alusstsenaariumi puhul ei ole arvesse võetud kliimapoliitika [mõju]. Säästva arengu korral, kus inimese heaolu ei mõisteta mitte ainult majandusliku kogutoodangu järgi, on [inimtekkelise süsihappegaasi – kõneleja hilisem täiendus] heitkogus [aastal 2100 – kõneleja hilisem täiendus] juba ilma kliimapoliitikata umbes kuus korda väiksem, [võrreldes fossiilkütuste kiirtee stsenaariumiga]. 

Aga kliima soojenemine jätkub ja kliimamuutustega on vaja kohaneda, näiteks taristu rajamisel ja planeeringute [koostamisel]. Ja seda oleks vaja teha etteulatuvalt, mitte siis, kui kõik kliimamuutused juba kohal on. Me peame praegu analüüsima, missugused on kliimatingimused tulevikus ja kuidas need meie elu Eestis mõjutama hakkavad. Leevendamis- ja kohanemistegevustes on ka suur ühisosa. Selleks, et kliimamuutuste leevendamis- ja kohanemistegevused oleksid efektiivsed, peame me neid tegema teaduspõhiselt, koostöös – et riigi, omavalitsuste ja ettevõtete vahel oleks tihe koostöö ja et kõik Eesti inimesed tuleksid selle protsessiga kaasa. 

Lõpetuseks rõhutan, et on hästi palju väga olulisi insener-tehnilisi lahendusi ja tegevusi, mis on kliimamuutuste kahjulike mõjude vähendamiseks vajalikud. Aga kliimamuutuste probleemi lahendamiseks on vaja ka põhimõttelist ühiskondlikku ja majanduslikku muutust. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eesti on ju mereriik, meri uhub meie kaldaid põhjas ja läänes. Teie ettekandest [tajusime seda] ja me oleme seda juba ammu tajunud, et üleujutuse riskid kasvavad ka Läänemere ääres. Kas teil on selle kohta anda mõni soovitus seadusandjale või neile, kes korraldavad planeeringuprotsesse ja [muid selliseid] asju? Missugune see lähitulevik on, kas on mõistlik maja väga mere äärde ehitada, ja nii edasi? Lihtsalt sihuke praktiline küsimus teile.

Aitäh! [See on] väga oluline küsimus. Eestis oleme me üleujutuste riski kaardistanud, ka ranniku üleujutuste riski on kaardistatud. Paraku ei võta täna need üleujutuste riskihinnangud kliimasoojenemisest tingitud merevee taseme tõusu üldse arvesse. Tegelikult oleme me Eestis paraku üleüldiselt kliimamuutustega kohanemise tegevuste ja kõige sellega alles väga-väga algusjärgus, kuigi on olemas täppisteaduslikud andmed selle kohta, kuidas nendega paremini kohaneda. Neid [andmeid] peaks arvesse võtma. 

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te isegi ütlesite, et meil on teadusest võtta väga usaldusväärsed mõõtmistulemused, samuti, et on hästi kindlalt selgeks tehtud see, et praeguse aja kliimamuutused on inimtekkelised. Samas on siin kõlanud väiteid, et [muutustes] on oluline osa ka universumi mõjul – näiteks Päikese aktiivsusel – või millel iganes, mis tuleb väljastpoolt ja mille kõrval on see inimtekkeline muutus väike ja tühine. Minu küsimus on selline. Kui teadus väidab kindlalt, et kliimamuutused on inimtekkelised ja inimkond saab siin palju ära teha, siis kas me inimkonnana saame planeedi kliimat mõjutada [nii palju], et neid muutusi peatada või tagasi [pöörata]? Kas inimesed saavad seda mõjutada?

Aitäh! [See on] väga hea küsimus! Jah, kliimamuutused on inimtekkelised. See tähendab loomulikult seda, et meie valikutest sõltub see, kui [intensiivseks] kliimasoojenemine kujuneb: põletame summaarselt kaks korda rohkem fossiilkütuseid ja kliimasoojenemine on samuti kaks korda [intensiivsem]. 

Aga oluline on ka aru saada sellest, et me ei saa liikuda tagasi tööstus[revolutsiooni]eelse aja kliimasse. Kui me oleme jõudnud kliimaneutraalsesse globaalsesse majandusse, kus inimkond ei lisa atmosfääri rohkem kasvuhoonegaase, kui me sealt seome, siis sel hetkel soojenemine peatub. Aga siis me peame elama nendes muutunud kliimatingimustes. Ja see 3 kraadi soojenemist sajandi lõpuks on niivõrd tohutult teistsugune maailm võrreldes sellega, kus me täna elame. Ulatuslikud ekvaatorilähedased piirkonnad on praktiliselt elamiskõlbmatud, olgu see siis otsese kuumastressi tõttu inimtervisele, aga ka selle tõttu, et seal ei ole enam lihtsalt võimalik toitu kasvatada. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kahtlemata on inimesel [kliimale] mingisugune mõju, sest me ju teame, et tehaste ja erinevate tootmisprotsesside kaudu me emiteerime CO₂. Ja ei peaks siin hakkama jälle [rääkima], et kes seda usub ja kes ei usu.

 Aga selles ma jään küll teiega eri arvamusele, et kui te räägite, kui tohutult usaldusväärsed andmed on meil aastate 1850–2020 kohta. See periood on ikka väga väike, millest te tegelikult räägite või mille pealt te andmeid võtate. Me näeme seda, et Siberi alad on olnud kunagi hoopis teistsugused, kui nad praegu on, või samamoodi, Sahara kõrb on olnud kunagi roheline ala. Ma tahan lihtsalt seda öelda, et väga kitsalt võetakse seda asja. Praegu käib müügitöö – kliima soojenemine on mõnes mõttes nagu äri küll. 

Lõppkokkuvõttes on väga raske öelda, kas see kahju, mida me noortele selle üle vindi keeramisega teeme on suurem, kui see oleks siis, kui inimesi nügida [vaikselt soovitud suunas tegutsema] ja kutsuda neid üles rahulikul viisil, mitte niiviisi agressiivselt, [et maalime] pildi kliimakriisist. Äkki peaks seda kuidagi rahulikumalt tegema, et ühiskond harjuks sellega?

Aitäh! Kommenteerin kõigepealt seda [aja] aspekti. Geoloogilises ajamastaabis on kliima sadade tuhandete, miljonite ja sadade miljonite aastate jooksul looduslikult varieerunud ja muutunud. Kliimamuutust põhjustab igasugune muutus kliimasüsteemi siseneva energia – see energia pärineb Päikeselt – ja kliimasüsteemist lahkuva energia vahel. Geoloogilises ajamastaabis on neid häiritusi põhjustanud näiteks muutused Päikese aktiivsuses ja selles, kui palju [erinevad geograafilised – kõneleja hilisem täiendus] piirkonnad päikeseenergiat saavad. Need muutused on aset leidnud küllaltki pika aja jooksul. 

Aga tulen nüüd inimese [osa] juurde. Nagu ma ettekandes mainisin, on inimtsivilisatsioon välja kujunenud holotseenis jääaja järel stabiilse kliima tingimustes, kus temperatuur ei kõikunud nii palju, kui inimtekkeline kliima soojenemine on juba täna muutusi põhjustanud. Ja see soojenemine jätkub. Kliimapoliitika ja [inimtekkeliste kasvuhoonegaaside – kõneleja hilisem täiendus] heitkoguste vähendamine on ju vajalik just nimelt inimühiskonna jaoks, meie vara, meie majanduse ja inimelude hoidmiseks.

Aitäh! Igor Taro, palun! Igorit ei ole. Mart Maastik siis.

Härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma esitan teile sama küsimuse mis Igor Tarole. NASA teadlased on ka teinud uurimistööd. Nad on viimase 800 000 aasta kliima soojenemist uurinud jääd uurides. On välja toodud, et umbes iga 100 000 aasta tagant ongi kliima soojenenud, umbes sellise aja jooksul on [keskmine temperatuur] üles-alla käinud. Praegu ei ole [keskmine temperatuur] kaugeltki nii kõrgele jõudnud, kui see oli 100 000 aastat tagasi. Ja see arvutus siin on 800 000 aasta kohta tehtud. 

Öelge palun, mis põhjustas need [temperatuuri kõikumised] ja tipud siis, kui veel inimtekkelist – teie väitel inimtekkelist – kliima soojenemist ei olnud toimunud?

Aitäh küsimuse eest! Selle teadustööga ma olen võib-olla tutvunud, aga kuna te konkreetset viidet ei andnud, [siis on seda raske kommenteerida]. NASA teadlased teevad palju teadustööd. Tõepoolest, meil on vaheldunud jääajad ja soojemad perioodid, mis on tingitud sellest, kui palju energiat Maa Päikeselt saab ja kuidas see geograafiliselt jaotub. Kuid alates 20. sajandi teisest poolest toimunud soojenemisest on vähemalt 90% olnud inimtekkeline. Nüüd on [inimtegevuse mõju tugevalt domineeriv mõju]tegur ja kliimamuutused toimuvad palju-palju kiiremini. 

Et seda konteksti panna: inimtekkeline kliima soojenemine – võimalikud 3 kraadi soojenemist sajandi lõpuks – on suurusjärguna võrreldav selle soojenemisega, mis tõi meid viimasest jääajast välja. Ühesõnaga, mõelge, kui tohutu muutus see on Maal ja missuguseid mõjusid see kõik põhjustab.

Veel kord, jah, kliima on ka varem varieerunud ja muutunud looduslike tegurite mõjul, aga tänapäevane tööstusrevolutsiooni järgne kliima soojenemine on inimtekkeline.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! [Esmalt teile palve.] Olge hea, saatke viited oma teadustöödele sellel kliimateemal. Mulle meeldib materjalidega töötada ja seda ei jõua siin praegu ära lahata. 

Aga mu küsimused on sellised, [neid on] kaks tükki. Tihtilugu räägitakse hirmsate üleujutuste korral ‒ näiteks need Valencia üleujutused ‒, et need on suurimad [viimase] 70 või 80 aasta jooksul, aga et varem oli neid ka. Eesti soojadest sügistest, suvedest ja talvedest räägitakse tihti ka selles võtmes, et see on olnud kõige soojem sügis näiteks 1937. aastast alates. Tihti on need varasemad [sündmused] toimunud enne seda aega, kui teie graafiku järgi see hästi järsk inimtekkeline soojenemine algas. Kuidas seda põhjendada? 

Ja teine küsimus on natuke teadusfilosoofiline ning [puudutab] seda konsensust ja sellest lähtuvat teaduse tegemist. Minule on täna jäänud mulje, et sellele vastuvoolu ujuvate teadlaste elu ülikoolis ja konverentsidel ei pruugi nii hästi edaspidi kulgeda. Kuidas te sellesse suhtute, et kui teadlane konsensusega nõus ei ole, on ta [hääl] summutatud?

Tänase ettekande teaduslikud viited on kahel ettekande viimasel slaidil olemas. Kui küsimus oli minu enda teadustöö kohta, siis [ütlen, et] minu töörühm uuribki ja täpsustab seda, kui [suur] täpselt on inimtegevuse mõju kliimale ja kui [intensiivne] see soojenemine tulevikus võiks olla. Seega uurime inimtegevuse kliimamõju.

Seal on kaks olulist aspekti. Üks on inimtekkelised kasvuhoonegaasid, aga tegelikult on ka veel aerosoolid – õhku pihustunud saasteosakesed, ilma milleta oleks kliima soojenemine veelgi tugevam olnud. Olen [töid] publitseerinud maailma mainekaimates ajakirjades, nagu Nature ja Science. Ühesõnaga, tegeleme inimtegevuse kliimamõju [uurimisega]. [Viited minu teadustööle leiate Eesti Teadusinfosüsteemist. – Kõneleja hilisem täiendus.]

(Räägitakse üksteisele vahele.) Vabandust! [Jõudsite] lõpuni või tahtsite veel [rääkida]?

Tahtsin veel [rääkida]. 

Loomulikult! Väga vabandan. 

Küsimusi oli tõesti palju, aga ma valin võib-olla neist paar tükki välja. 

Jaa, loomulikult. Teil on see õigus. Väga vabandan, et segasin. 

Nii, oli küsimus üleujutuste kohta Valencias. Kliimateadus on viimase paarikümne aastaga väga kiiresti arenenud ja [kliimateadlased – kõneleja hilisem täiendus] on välja töötanud meetodid, kuidas hinnata seda, kui palju [suuremad] need inimtekkelise kliimasoojenemise mõjul toimuvad ekstreemsed sündmused on ja kui palju tõenäolisem [on nende teke]. Ja paljud viimasel paaril aastal aset leidnud sündmustest on olnud [oluliselt suuremad] ja tõenäolisemad tekkima just selle tõttu, et inimtegevuse tagajärjel on kliimasüsteemi energiat lisandunud. 

Viimaks selgitaksin, kuidas kliimateadus toimib. Kliimateadus on väga hästi arenenud. Kuna [need teadmised – kõneleja hilisem täiendus] on ju ka poliitiliselt üliolulised, sünteesib seesama valitsustevaheline kliimapaneel maailma parimat teaduslikku teadmist kliimamuutuste kohta, kus võetakse kokku kõik argumendid ning hinnatakse nende omavahelist kooskõla ja usaldusväärsust. See on süntees teaduslikust teadmisest.

Suur tänu! Kuna küsijaid on väga palju, hea kolleeg, siis ma säästaks [aega]. (Rain Epler räägib saalist.) Jah, okei. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea ettekandja! Esiteks tahan ma teid tänada teie täiesti imetlusväärse võimekuse eest panna niivõrd lakoonilisse vormi kokku praktiliselt kõik olulised sõnumid ja info, mis on seotud kliimamuutustega. 

Aga minu küsimus puudutab praegust majandusmudelit. Selle põhisisu on ju see, et ta ei saa toimida teistmoodi, kui et ta kogu aeg laiendab ja suurendab tarbimist. Kuidas selline majandusmudel suhestub meie sooviga ohjeldada kliimamuutuseid?

Aitäh! Selleks, et jõuda kliimaneutraalse globaalse majanduseni, ja jõuda sinna ajal, kui inimkonnal on planeedil Maa võimalik veel hästi hakkama saada, on kaks väga olulist aspekti. Üks aspekt on see, et võiks toota ja tarbida teistmoodi ning minna üle taastuvenergeetikale. Aga teine, sama oluline aspekt on see, et see primaarenergia tootmine ja tarbimine ei saa samamoodi edasi kasvada, sest meil ei ole selleks lihtsalt füüsilisi ressursse. Ühesõnaga, tõepoolest on see põhimõtteline sotsiaalne ja majanduslik muutus vajalik ja seda on rõhutatud ka IPCC raportites.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Lähen edasi Tiit Marani küsimusega. Kas kliimakriisi on võimalik lahendada ka siis, kui tarbimine kasvab? Kas see kliimateadus, millega täna maailmas tegeletakse, kätkeb ka sellist teadmiste arendamist, et kuidasmoodi seda sõnumit kohale viia? Mulle tundub, et see on täna kõige suurem probleem ja see ei jõua lihtsalt inimestele kohale. Kas see hariduse osa on ka teie teadmiste järgi seal sees?

Aitäh! [See on] väga oluline küsimus. Jah, loomulikult, kliimaharidus ja kliimateadlikkus on kesksel kohal kliimaprobleemiga tegelemisel. Ja ma arvan, et oluline on aru saada sellest, milleks on kogu seda kliimapoliitikat ning neid leevendamis- ja kohanemistegevusi [vaja]. Jah, tänu majanduskasvule oleme inimestele taganud väga palju materiaalseid hüvesid, sest majandus on ju inimeste jaoks [mõeldud]. Paraku on majanduskasv tänaseni tulnud suuresti looduse kahjustamise arvelt. Inimene ja inimkond sõltuvad loodusest ja looduse hüvedest, nagu toit ja puhas joogivesi. 

Ühesõnaga, tänaseks on selge teaduslik arusaam selline, et meie majandustegevus peab mahtuma looduse piiridesse. Muidu ei suuda loodus enam tulevikus meile majanduslikke ja sotsiaalseid hüvesid pakkuda. 

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Seda inimtekkelise kliimamuutuse mõju me nägime väga hästi COVID-i ajal, kui olid lockdown'id ja kui kosmoses tehtud piltidel muutus järsku [atmosfäär läbipaistvaks]. Neid oli päris palju, eriti Kagu-Aasias. 

Aga mul on küsimus meil viimasel ajal tekkinud metsasõja kohta. Iga tonn fossiilset süsinikku, mida me maa alt välja toome, on ju lisanduv süsinik. Samal ajal seisame me äärmiselt [tugevasti] vastu biomassist seotava süsiniku kasutamisele, mis on kiire [ringlusega] süsinik. Seda me ei tahaks justkui nagu kasutada või on see kuidagi kahjulikum. Kas ei oleks mingisugust võimalust asendada fossiilset [süsinikku] biomassiga?

Aitäh! Ma vastaksin sellele kõigepealt üldisemalt. Loodus on meie kõige suurem liitlane nii kliimamuutuste leevendamisel kui ka nendega kohanemisel. Maismaa ökosüsteemid ja ookean on endasse neelanud umbes poole süsihappegaasist, mida inimtegevus on atmosfääri heitnud. Kliima soojenemise jätkudes me ohustame tegelikult ka seda neeldu, ohustame looduse võimet süsinikku atmosfäärist siduda. 

Aga meil on mitmeid sektoreid, kus heitkoguste nulli viimine kliimaneutraalsuse saavutamiseks on ülimalt keeruline, praktiliselt võimatu. Meil on loodust liitlase näol väga vaja, et ta ka tulevikus süsihappegaasi atmosfäärist seoks ja et me jõuaksime kliimaneutraalse majanduseni.  

Nüüd puidu kasutamise kohta. Siin on lisaks kliimaargumentidele kindlasti oluline arvestada ka metsa kui ökosüsteemiga ja arvesse võtta nii kliimaaspekte kui ka elurikkuse aspekte.  

Ühesõnaga, puidu väga suures mahus kasutamine kütteks[, et asendada fossiilkütuseid, – kõneleja hilisem täiendus] mõistlik ei ole, aga puidust pikaealiste toodete valmistamine on teine asi. Ühesõnaga, lisaks kliimaküsimustele ja emissioonidele on vaja siin ka teisi aspekte arvestada, [näiteks mõju elurikkusele – kõneleja hilisem täiendus]. 

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma tänan teid väga sisuka ettekande eest, seda oli väga hea kuulata. Ja tänan ka materjalide eest, mis te Riigikogu liikmetele kaasa tõite. 

Minu küsimus puudutab kliimakindla majanduse seadust. Ma eeldan, et te olete selle seaduseelnõu ja seletuskirjaga tutvunud ja lisaks sellele hoiate end loomulikult kursis ka Eesti ja Euroopa Liidu üleüldise kliimapoliitikaga. Kas teil oleks anda meile kui seadusandjatele kaasa mõni mõte või ettepanek ajaks, kui me seda seaduseelnõu Riigikogus arutama hakkame? Milliseid probleeme või kitsaskohti te selles eelnõus näete ja millistele te tahaksite, et parlament rohkem tähelepanu pööraks?

Aitäh! Kõigepealt ma sooviksin rõhutada seda, et see, kui palju me kliima soojenemisse panustame, ei sõltu ainult sellest, mis ajal me kliimaneutraalsuseni jõuame. Siin oli enne juttu Hiina, Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide panusest – tegelikult on täna suur osa nendest kasvuhoonegaasidest, mis me oleme atmosfääri heitnud, endiselt seal. Kuigi, jah, täna on Hiina kõige suurem inimtekkelise süsihappegaasi atmosfääri heitja, aga [kumulatiivselt – kõneleja hilisem täiendus] on kõige rohkem panustanud Ameerika Ühendriigid. Euroopa Liidu riigid kokku on [kumulatiivselt – kõneleja hilisem täiendus] emiteerinud umbes sama palju kui Hiina. Ehk ühesõnaga, see Euroopa Liidu riikide [kumulatiivsete emissioonide – kõneleja hilisem täiendus] otsene mõju on täna umbes sama suur kui Hiina [kumulatiivsete emissioonide mõju – kõneleja hilisem täiendus], kuigi täna emiteerib Hiina [süsihappegaasi] palju rohkem. 

Aga nüüd tulen Eesti juurde. Ühesõnaga, tähtis ei ole mitte ainult aeg, millal me kliimaneutraalsuse saavutame, vaid ka trajektoor, kuidas me sinna jõuame. Kui suured on heitkogused [kumulatiivselt – kõneleja hilisem täiendus] selle perioodi ajal, kui me kliimaneutraalse majanduseni jõuame? Jah, küsimus on selles, kas see trajektoor täna on optimaalne ja ega see ei jää liialt lootma tehnoloogiatele, mis tulevikus võib-olla tulevad, võib-olla ei tule. Nende küsimustega oleks vaja arvestada. 

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Tänan teid ettekande eest. Loomulikult jätab inimkonna elutegevus keskkonnale jalajälje. Ma arvan, et tervemõistuslikke inimesi pole selles tarvis veenda, see on üsna arusaadav. Samamoodi olen ma nõus sellega, et kui tagasi vaadata, on ühiskonna heaolu kasv ja majanduse kasv kindlasti tulnud paljuski looduse arvelt. Minevikku me muuta ei saa, küll on meil võimalus kujundada tulevikku. [Oletame, et] me sooviksime need proportsioonid lukustada tänasel tasemel. Meil on väga erineva heaolu ja elatustasemega riike maailmas. See, et me jõuaksime või saaksime alumist otsa kuidagi ülespoole aidata, eeldab ikkagi majanduse kasvamist moel või teisel. Minu küsimus teile on selline. Kuidas sõltub teie arvates jalajälje suurus tehnoloogia arengust ehk kui palju me saame seda jalajälje suurust vähendada tehnoloogia arenemise abil?

Aitäh! Alustaksin sellest, kuidas need heitkogused tekketeguriteks lahutatakse. Vaadatakse, kui palju on inimesi, kui jõukad nad on, kui palju majanduslikku väärtust nad loovad, ja seda, kui palju kasutatakse primaarenergiat selleks, et majanduslikku väärtust luua, ja viimaks, kui palju emiteeritakse kasvuhoonegaase selleks, et primaarenergiat toota, ehk tehnoloogia küsimus. Ühesõnaga, tehnoloogia on ainult üks aspekt, üks teguritest. 

Aga te viitasite minu arusaamist mööda ka sotsiaalse õigluse küsimusele. Globaalselt on meil väga paljudes riikides palju inimesi, kelle jaoks on tõepoolest jätkuv majanduslik areng ja jätkuv primaarenergia kasutamise kasv väga vajalik, et endale elementaarseid hüvesid tagada. Samal ajal on jõukamates riikides olukord, kus need elementaarsed hüved on täna juba suurel enamusel inimestest tagatud ja on piisavus: tootmist ja tarbimist on piisavalt, et neid hüvesid tagada. Ka nendes [jõukates] riikides on küsimus tihti sotsiaalses võrdsuses. Tõepoolest, kui vaadata globaalset pilti, [siis me näeme, et] maailmas on palju inimesi, kelle heaolu tagamiseks on vaja tootmist ja tarbimist kasvatada. Samal ajal tekivad [inimtekkelised kasvuhoonegaaside – kõneleja hilisem täiendus] heitkogused peamiselt just nimelt jõukamates riikides jõukamate inimeste arvelt. Seal peaks summaarne heitkogus sedavõrd rohkem langema, et neid globaalseid eesmärke saavutada. Säästev areng tähendabki seda, et me tagame majanduslikud ja sotsiaalsed hüved looduse seatud füüsilistes piirides.

Anti Poolamets, palun!

Austatud ettekandja! Ma mäletan ühte klippi, mis lõi laineid, kus USA Kongressi ees esinesid poliitikud, kes olid ise kõige suurema kliimaärevusega ja võitlesid selle eest. Aga kui neilt küsiti, kui suur on inimtekkeline CO₂ osa, siis panid nad suurusjärkudega mööda ja keegi ei suutnud sellele vastata. Selline oli nende asjatundlikkuse tase. 

Aga kuna teie olete täppisteadlane, siis ma küsin enda ja teiste [harimise huvides], milline on teie hinnang, kui palju sellest CO₂ bilansist atmosfääris on inimtekkeline, kui palju kuulub veeaurule ja milline on looduse poolt tekitatud üldine foon. Milline see omavaheline vahekord nendel määrajatel on?

Aitäh! [See on] väga hea küsimus. Tõepoolest, meil on looduslik süsinikuringe, kust inimtegevuse heitkogused moodustavad väiksema osa võrreldes looduslike voogudega. Aga [inimtekkeline süsihappegaas – kõneleja hilisem täiendus] on pidev lisandus kliimasüsteemi. Me teame isotoopanalüüsi põhjal täpselt, et see atmosfääri lisandunud süsihappegaas on just inimtegevusest pärit. Ja süsihappegaasi hulk atmosfääris on tänaseks kasvanud alates tööstuseelsest perioodist 280 miljondikosalt kuni umbes 420 miljondikosani. 

Nüüd see panus kogu soojenemisse. Kliimasüsteem on keeruline süsteem. Mainisite veeauru. Tõepoolest, meil on looduslik kasvuhooneefekt. Ilma selleta ei oleks elu Maal võimalik ja temperatuur Maal oleks umbes –18 kraadi. [Seega], looduslik kasvuhooneefekt on väga vajalik. Aga need inimtekkelised lisandunud kasvuhoonegaasid tulevad lisaks looduslikule kasvuhooneefektile ja me võime seda sõnastada kui inimtekkelist kasvuhooneefekti tugevdamist. 

Ja konkreetselt veeauru kohta. Veeaur on atmosfääris lühiealine gaas. Süsihappegaasi molekul püsib atmosfääris sada või mitusada aastat, aga veeaur päeva või nädalaid, kuni ta sealt kondenseerub ‒ tekivad sademed ‒ ja välja sadeneb. Ühesõnaga, kui meil süsihappegaasi lisandumise tõttu läheb soojemaks, siis lisandub selle tõttu ka veeauru, mis omakorda võimendab soojenemist. Seda kutsutakse positiivseks tagasisideefektiks. Aga algpõhjus on ikkagi inimtekkeline süsihappegaas.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Suur tänu selle huvitava ettekande eest! Minu küsimus on, kuidas see globaalne pilt täna välja näeb. Kas meil globaalses mõttes on trend selles suunas, et me vähendame emissioone? Kui me vähendame, siis kas see trajektoor on piisav selleks, et need [eesmärgid] mingiks aastaks täita, või mitte? [Ehk tahaks] selle suure pildi [kohta teada saada]. 

Ja teiseks. Ma vaatan, et näiteks Hiina, keda on toodud näitena ja kes rahvakeeli palju tossutab, investeerib 900 miljardit dollarit puhtasse energiasse. Ja nad peavad seda oma majanduse põhiliseks driver'iks. Kas see, et suurriigid, nagu Hiina, liiguvad sinnapoole, on piisav või mitte?

Aitäh! Kõigepealt [räägin] lühidalt [inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitmete – kõneleja hilisem täiendus] globaalsest pildist. Inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitkogused täna endiselt kasvavad, aga kasvutempo on pidurdunud ja lähiaastatel me jõuame tõenäoliselt olukorda, kus globaalsed heitkogused hakkavad kahanema. Ühesõnaga, veel kord: globaalsest kliimapoliitikast on olnud väga palju kasu. 

Aga tõepoolest, sellest kõigest ei piisa, et ohtlikke kliimamuutusi ära hoida. Selleks, et hoida soojenemist 1,5 kraadi piires, on meil tänaste heitkoguste juures, nagu ma ettekandes mainisin, aega ainult kuus aastat. On praktiliselt võimatu hoida pikaajalist soojenemist alla 1,5 kraadi. 

Te tõite selle Hiina näite. Summaarsed heitkogused on kõige suuremad Hiinal. Ka seal heitkogused hetkel kasvavad, aga see kasv on pidurdunud ja ka seal on näha, kuidas need heitkogused hakkavad lähemas tulevikus tõenäoliselt langema. Kuigi täna on Hiinas fossiilkütuste kasutus suur, on seal oluliselt kasvanud taastuvenergeetika maht.

Ühesõnaga, kuigi [üleilmne – kõneleja hilisem täiendus] areng liigub õiges suunas, on küsimus selles, et kõikide riikide panused kokku heitkoguste vähendamiseks ei ole olnud piisavad selleks, et globaalseid [kliima – kõneleja hilisem täiendus]eesmärke täita. Ega siin muud lahendust ei ole kui senisest veelgi efektiivsem rahvusvaheline koostöö. Pariisi kliimaleppe sõlmimise eel oli ju laual universaalne hind [inimtekkelistele – kõneleja hilisem täiendus] süsihappegaasi emissioonidele, aga sellele konsensuslikku toetust ei leitud. Täna on [rahvusvaheline kliima – kõneleja hilisem täiendus]poliitika selline, et iga riik vaatab oma eesmärkide piires, kui kiiresti ta saab tegutseda, et võimalikult kiiresti kasvuhoonegaaside heitkoguseid alla tuua. Ka meil võiks ju mõttes olla selline eesmärk, et mis on see maksimaalne võimalik, mida me heitkoguste vähendamiseks teha saame.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus on teie ettekande ühe slaidi kohta ‒ "Teaduspõhine kliimamuutuste leevendamine ja kohanemine" ‒, mis kriipsutab alla selle, et oluline on väiksem tootmine ja tarbimine. Kuidas seda teadmist meie inimeste ja majandusega etteruttavalt kohandada olukorras, kus me ise oleme täna pigem mures selle pärast, et me toodame ja ekspordime vähem ning kaubanduses valitseb arusaam, et osta kolm ja saad ühe tasuta?

Aitäh! [See on] väga hea küsimus. See väiksem tootmine ja tarbimine võib ju ühelt poolt [tähendada] efektiivsemat tootmist. See võib ka [tähendada] ringmajanduse põhimõtete juurutamist, [mis tähendab omakorda seda, et] me ei võta pidevalt kasutusele uusi loodusressursse, vaid taaskasutame olemasolevaid. Aga see tähendab ka seda, et me võtame oma majandusmudelis arvesse keskkonnamõju. Ja tegelikult me olemegi seda juba teinud, kui rääkida näiteks kasvuhoonegaaside heitkogustest. Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteem ‒ see, et meil on teatud sektorites kehtestatud hind süsihappegaasi heitkogustele või, õigemini, see hind kujuneb turul, kui me seame piiri, kui palju me kasvuhoonegaaside heitmeid summaarselt lubame ‒ on üks näide sellest, kuidas meil on oma majandusmudelis võimalik nende keskkonnaküsimustega arvestada. Ja see tõepoolest tähendab seda, et on [kehtestatud] piir sellele, kuhu maani tootmine ja tarbimine kasvada saab. 

On jäänud veel üle kaheksa sekundit. Irja Lutsar, palun, teie küsimus! [See on] viimane.

Aitäh teile huvitava ettekande eest! Ma ei küsi küll kliima kohta, aga mind huvitab teie kui kliimateadlase seisukoht. Üle-eelmise pandeemia ajal elas maailmas 1,8 miljardit inimest. Koroonaviiruse pandeemia ajal, mis oli 100 aastat hiljem, [ületas maailma rahvastik] 8 miljardi piiri. Tõsi, viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul on küll elanikkonna kasv pidurdunud, aga ikkagi, ma just praegu vaatasin, millised on viimased andmed selle kohta – maailmas elab [praegu] üle 8,2 miljardi inimese. Kas teie kliimateadlasena leiate, et me peaksime siiski veelgi tõhusamalt rahvastiku juurdekasvu maailmas pidurdama, ja kuna me teame, kus on rohkem rahvast ja kus on vähem rahvast, ka rahvast teadlikult maailmas ümber paigutama? Kliima on ju inimtekkeline, kui ma teie ettekandest õigesti aru sain.

Aitäh! Tõepoolest, täna on umbes 8,2 miljardit inimest maailmas. Aga samas on riikide rahvastikupüramiidid sellised – näiteks inimeste vanuseline jaotus –, et kuigi rahvaarv veel kasvab, siis tõenäoliselt see kuskil 10 miljardi inimese juures stabiliseerub ja hakkab langema. See on juba täna riikide rahvastikupüramiidide [ja rahvastiku arengu] põhjal näha. Tegelikult on meil loodusressursse selleks, et ka kümnele miljardile inimesele sobiliku majandusliku ja sotsiaalse süsteemi korral heaolu pakkuda. Aga olulisem veel kui maailma rahvaarv on see, kuidas inimesed elavad, kui palju primaarenergiat nad heaolu loomiseks tarbivad, ja nii edasi. Ehk siis ka täna tulevad [inimtekkeliste kasvuhoonegaaside – kõneleja hilisem täiendus] heitkogused peamiselt väikeselt osalt globaalsest elanikkonnast, kes on see kõige jõukam grupp. Ja vähem jõukas osa inimestest emiteerib [kasvuhoonegaase – kõneleja hilisem täiendus] väga tagasihoidlikult. 

Küsimuse teine pool. Jah, tõepoolest, kui kliima soojenemine jätkub, siis on tõenäoline, et üsna ulatuslikud alad muutuvad praktiliselt elamiskõlbmatuks ja kliimaränne saab tõenäoliselt olema väga oluline küsimus.

Suur tänu teile, auväärt Velle Toll! Küsimusi oleks veel, aga küsimustele vastamise ja küsimuste küsimise aeg on juba [läbi] ja ka üle [läinud]. Siinkohal vabandan kolleegide ees, kellel jäid küsimused küsimata. Aga veel kord, väga suur tänu teile väga asjaliku ettekande eest! 

Head kolleegid! Järgnevalt on meil võimalus kuulata Eesti Keskkonnaühenduste Koja koordinaatori Maia-Liisa Antoni ettekannet. Palun teid Riigikogu kõnetooli. Teile on kavandatud 10 minutit.

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kui praegu kehtivat põhiseadust ette valmistati, olin mina 11-aastane ning sain seda ainult kõrvalt vaadata. Mul on väga hea meel, et põhiseaduse koostajatel oli toona tarkust panna kirja ühiskondlik kokkulepe, et Eesti riik on loodud tagama eesti rahvuse ja kultuuri kestmise läbi aegade ja et Eesti riik on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele. See ühiskondlik kokkulepe annab meile kõigile kätte suuna tegutsemiseks. 

Erinevalt paljudest riikidest on meie põhiseaduses loodus- ja keskkonnakaitse väga olulisel kohal. Paragrahvis 5 on sätestatud, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Paragrahvi 53 kohaselt on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Sellest tulenevalt on meie seadustes [kirjas] erinevad keskkonnakaitsega seotud põhimõtted. Näiteks keskkonnaohu vältimise põhimõte ja saastaja-maksab-põhimõte, mida peab otsuste tegemisel kaaluma. 

Keskkonnakaitsekohustused oleme me võtnud liitudes erinevate rahvusvaheliste lepingutega, näiteks Montreali protokolliga osoonikihi taastamiseks ja Helsingi konventsiooniga Läänemere kaitseks. Kõiki neid põhimõtteid peame arvestama ka kliimakriisiga tegelemisel. Oleme ühiselt neis kokku leppinud ja vaevalt et keegi siin saalis sooviks neist taganeda. 

Kui rääkida kliimamuutuse mõjust õigusruumile, peame aga meeles pidama seda, et ajal, kui suurt osa neist lepinguist sõlmiti ning seadusi vastu võeti, lähtuti toona avaldunud keskkonnaprobleemidest. Näiteks saadi aru vajadusest kaitsta Eestimaa merd naftareostuse eest või õhku Kunda tsemenditehase lähedal. Tänaseks on lisandunud mitmed uued probleemid, näiteks mikroplastireostus, mille tekitatud kahjustused tervisele avalduvad alles aastate jooksul. Veel keerulisem on tajuda kasvuhoonegaaside mõju. Need on lõhnatud ja värvitud ning nende kuhjumise tagajärjed avalduvad aastakümnete pikkuse viitega, muutes loodusnähtused, nagu põuad, tormid ja vihmavalingud, üha intensiivsemaks ja sagedasemaks. Kliimamuutused on raskemini tajutavad ja reguleeritavad, sest saaste tekib ja hajub üle maailma. See aga ei muuda kliimamuutuseid kuidagi vähem ohtlikuks. 

Tänaseks mõjutavad kliimamuutuste tagajärjed meid kõiki. Euroopa eri nurkades näeme tõsiseid üleujutusi igal nädalal ning Vahemere piirkonna metsatulekahjud ohustavad nii kohalikke elanikke kui ka turiste. Eestis hakkame juba harjuma munasuurusest rahest purustatud auto- ja kasvuhooneklaasidega, üleujutatud viljapõldudega, üraskist näritud kuuskedega metsades ja sagenevate puugihaigustega. Kuumalainete esinemissagedus on Eestis kahekordistunud. Ja nagu Velle Toll juba rääkis, on sellel väga tõsised tagajärjed, sest kuumalained põhjustavad paljude haiguste ägenemist ning suurendavad suremust 30–40%. 

Inimtekkelise kliimamuutuse peamine põhjus on fossiilkütuste põletamine energia saamiseks. Oleme Eestis saanud põlevkivienergiast palju kasu oma riigi ja majanduse üles ehitamiseks. See on andnud meile kindlust ja energiasõltumatust. Samas oleme me kujunenud üheks Euroopa energia- ja ressursimahukamaks majanduseks. Saja aastaga oleme lihtsamalt kättesaadavast põlevkivivarust tarvitanud ära ligikaudu poole. Kas nõnda jätkates kasutame oma loodusvara säästlikult ning jätame tulevastele põlvedele pandiks sellise riigi, milles meiegi sooviks elada? Millised valikud jätame neile oma jõukuse loomiseks? 

Head Riigikogu liikmed! On selge, et kliimamuutuse pikaajalised kahjud meie elukeskkonnale, inimestele ja majandusele kaaluvad üles fossiilkütustest saadava kasu. Meil on aeg edasi liikuda. Ja põhilised lahendused selleks on meile teada: üleminek taastuvenergiale, ressursside säästlik kasutus ja ringmajandus. Miks me neid lahendusi ellu ei vii? On mitmeid tegureid, mis muutuse tegemist takistavad. Üks neist on õiguslik: kehtivas õiguses olemasolevate keskkonnakaitse põhimõtete puudulik rakendamine päriselus. 

Hoolimata saastaja-maksab- ning loodusvarade säästliku kasutamise põhimõttest, oleme kogu maailmas end mässinud nõiaringi, kus toetame üksteise võidu looduse kahjustamist. Ainuüksi fossiilkütuste subsiidiumide maht on globaalselt umbes 7 triljonit dollarit ehk 7% maailma SKP-st. Eestis [moodustavad] ainult põlevkiviga seotud riigitoetused, maksuerisused ja muud meetmed Riigikontrolli esmase kaardistuse järgi umbes 300 miljonit eurot aastas. Euroopa Liidu heitmekaubanduse ühiku hind on 70 euro juures, kuid süsihappegaasi tegelikku kulu ühiskonnale ja loodusele on hinnatud 1000 dollarile tonni kohta. Turba kaevandamise keskkonnatasu on vähem kui 2 eurot tonni kohta. Selliste soodustuste tõttu ei kajastu enamuse toodete ja teenuste hinnas nende tootmiseks kasutatud loodusvarade tegelik keskkonnakulu. Lisaks süvenevale kliimakriisile [on veel probleeme, nagu] kaevandamisega lõhutud maapind, kemikaalide ning pestitsiididega saastunud vesi, hävitatud elupaigad, hukkunud loomad ja linnud ning palju muud. See keskkonnakahju jääb suures osas ühiskonna, meie kõigi kanda. 

Peame ühiselt üle vaatama, kuidas muuta õiguslikku raamistikku nii, et meie ühiseks rikkuseks olevaid loodusvarasid tõesti kasutataks säästlikult. Siinjuures on oluline tähele panna, et seniste tehnoloogiate toetamine takistab uute ja puhtamate tehnoloogiate konkureerimist vabal turul. See tekitab vajaduse riikidel ka uusi tehnoloogiaid rahaliselt toetada. Kas riigil on piisavalt raha, et toetada samaaegselt keskkonnakahjude süvenemist ja nende kahjude leevendamist? Kas see on üldse mõistlik rahakasutus? Selle probleemi lahendamiseks tuleks karistada riigi meetmed, mis on vastuolus keskkonnaeesmärkidega. Selline ettepanek tehti ka kliimakindla majanduse seaduse eelnõus. 

Austatud Riigikogu liikmed! Riigil on vaja selget plaani, kuidas tegutseda järgmistel kümnenditel, et keskkonnakriise leevendada, selleks et meie enda inimesi kaitsta. Oluline osa sellest plaanist peab olema tugeva ja teaduspõhise kliimaseaduse vastuvõtmine, mis tagaks õigusselguse ning kaitseks inimesi ja loodust kliimamuutuste eest. Kliimaseadus peab tagama ka ettevõtetele kindluse, millises suunas me ühiskonnana liigume. 

Kahjuks on kliimakindla majanduse seaduse eelnõus välja pakutud eesmärgid oluliselt nõrgemad kui täna Eestis kehtivad kliimaeesmärgid. Eelnõu järgi kasvaks põlevkiviõli tootmise heide 40% aastaks 2030 ja Eesti hakkaks kasvuhoonegaaside heitmeid vähendama alles kuue aasta pärast. Kui kõik riigid seaksid oma eesmärgid selle eelnõuga sarnaselt, viiks see meid vähemalt 3-kraadise keskmise temperatuuri tõusuni juba aastaks 2050 ja sellel oleksid inimkonnale katastroofilised tagajärjed. 

Eelnõus välja pakutud eesmärgid ei võimaldaks Eestil täita ka Pariisi kokkuleppest ja Euroopa inimõiguste konventsioonist tulenevaid kohustusi. Väikeriigina on Eesti julgeoleku jaoks eluliselt oluline, et püsiks rahvusvahelisel õigusel põhinev maailmakord. Ka meie ise peame sellesse panustama, täites rahvusvaheliste lepetega võetud kohustusi, muu hulgas neid, mis puudutavad kliimamuutuste ohjeldamist. 

Teame, et tegelikult suudaks Eesti heitmeid vähendada kiiremini. Juba kehtivate 2030. aasta taastuvenergia eesmärkide saavutamise korral vähenevad heitmed kliimaseaduses plaanituga võrreldes kümnendiku võrra rohkem. Kui lisada siia näiteks vanade, Enefit 140 õlitehaste kasutamise lõpetamine, saavutame praegu kehtiva eesmärgi vähendada heitmeid 70% võrra. Miks leppida vähem kui miinimumiga, kui suudame inimeste, looduse ja majanduse kaitseks teha rohkem? 

Keskkonnakriise on võimalik lahendada, kui tegutseme kõik koos ja kohe. Julged otsused on need, mis aitavad meil kiiremini lahendusteni jõuda. Praegused 11-aastased ei saa kaasa rääkida kliimaseaduse kujundamisel. Nemad loodavad, et siin saalis on piisavalt julgust ja tarkust vastu võtta seadus, mis võimaldab Eesti riigil olla pandiks nende ühiskondlikuks eduks ja üldiseks kasuks, nii nagu on põhiseaduses kirjas. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Nüüd on küsimusteks ja vastusteks aega kuni 20 minutit. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Me näeme Euroopas üha rohkem kliima soojenemise tagajärjel tekkinud heitlikke ilmaolusid. Samal ajal näeme väga selgelt seda, kuidas maailma suurima majandusega riigid, nagu Hiina ja USA, liiguvad roheleppest aina kaugemale. Me näeme ka seda, kuidas [Euroopa Komisjoni] uus koosseis ei sea enam roheleppe eesmärke enda fookusesse.  

Ja minu küsimus ongi suhteliselt lihtne. Mida me oleme selle roheleppe puhul valesti teinud, et see kümme aastat tagasi ‒ [võib-olla aasta] siia-sinna ‒ võetud suur eesmärk kaob meil fookusest? Kas me oleme mingis kohas vinti üle keeranud või oleme me mingis kohas teinud kommunikatsioonivigu? Me näeme probleemi, aga me ei tegele sellega ja see ei ole meil enam tegelikult ülemaailmselt fookuses.

Aitäh küsimuse eest! Ma kõigepealt juhiks tähelepanu sellele, et ma siinkohal ei paneks Hiinat ja USA-d samasse patta, sellepärast et me Hiinas näeme ikkagi selgelt väga suurt liikumist taastuvenergia suunas. Sellest on siin juba mitmes küsimuses ja ka ettekandes räägitud. See on üks asi. 

Miks me ei ole sellega tegelenud? Üldises plaanis ma arvan, et ühel hetkel muutus see teadmus selliseks, et enam ei saanud seda probleemi eitada. See on see, kuidas me jõudsime algselt ÜRO kliimakonventsioonini 1993. aastal, seejärel tulid Kyoto protokoll ja, ütleme, Pariisi leping. 

Küsimus on selles, et kui kõiki neid lepinguid vaadata, siis need näitavad, mis on selle probleemi [lahendamise] põhiline takistus. Ja [takistus] on väga hästi sellele vastu töötav lobi[töö]. Fossiilkütuste ja muu saastava majanduse tegevust on kogu selle poliitika mõjutamiseks, pidurdamiseks, aeglustamiseks ja nõrgendamiseks väga hästi dokumenteeritud. Võib öelda, et selle kohta on kilomeetreid erinevaid tõestusi ja uuringuid kirjutatud. 

Me teame ju hästi, et Exxon[Mobil]i ja Shelli enda teadlaste 1980-ndatel tehtud uuringud on ennustanud suurepäraselt täpselt ette, kuidas kliima soojenemisega hakkab minema. Kui võtta 1984. aastal valminud graafik ja vaadata, mis aastas me praegu oleme ja milline on CO₂ tase, siis [me näeme, et] see läheb väga täpselt sinna sisse. Me peame tunnistama fakti, et meie hulgas on väga palju inimesi, kes on otsustanud seada oma ettevõtete lühiajaline kasu inimkonna üldisest heaolust ettepoole. Nad on teinud seda väga hästi ja süstemaatiliselt: nad on selleks palganud teadlasi, kes levitavad valeinformatsiooni, ja nad on selleks üritanud mõjutada poliitikuid. 

Üks asi, mis teeb ülemineku [puhtamale energiale] väga keeruliseks, on ju needsamad fossiilkütuste subsiidiumid, millest ma rääkisin. Sellel hetkel, kui me hakkame fossiilkütuste subsiidiumeid lõpetama, lähevad kõik asjad kallimaks, palju kallimaks. Inimesed ei taha seda, et asjad läheksid palju kallimaks. 

Ja mina ei oska öelda, mis on siinkohal hea lahendus. Ma väga loodan, et inimkonna kõige helgemad pead, eriti majandusteaduses, õigusteaduses ja sotsiaalteaduses, võtavad selle paljuski eksistentsiaalse kriisi [ette]. Sest see ei ole ainult kliimakriis, vaid see on ka saastekriis, elupaikade hävimise kriis. Seda on ju kirjeldatud planeedi taluvuspiiride raamistikuna. 

Tegelikult on see meie kõigi ellujäämise kriis ja me peaksime seda ka kriisina kohtlema ning panema kogu oma energia selle lahendamisse. Sest see kriis kütab kõiki teisi kriise: põuad [põhjustavad] nälga, nälg rahutusi ja rännet. See kõik jõuab ka meieni, meil ei ole võimalik ennast isoleerida.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt [räägin] sissejuhatuseks sellest, et me kohtusime [teiega] nädal või kaks tagasi keskkonnakomisjonis ja siis oli ka juttu sellest, mida te tänagi mainisite: et subsideeritakse fossiilseid kütuseid. Ja siis jäi jutt, et te saadate info oma kalkulatsioonide ja allikate kohta. Ma olen tänulik, kui te need mulle millalgi saadate. 

Aga mu küsimus on selline. Teie ütlete, et midagi tuleb kiiresti teha, ja eelkõnelejad on ka siin seda öelnud. Öelge oma isiklik arvamus selle kohta, mis on kolm asja, mida peaks iga inimene nüüd kohe ja kindlasti tegema, et maailm saaks päästetud ja kriisist välja. Kolm asja, mida igaüks peaks oma isiklikus elus selleks tegema.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan öelda need kolm asja, mida saab teha, aga sellega on väike probleem. See toob endaga kaasa väga suured sotsiaalsed tagajärjed. Sest kõige olulisem asi, mida me peaksime tegema, on see, et me peaksime vähem tarbima asju, mis [kulutavad] loodusressursse. Selle kohta on selline hea näide tuua – see on küll väga väike näide –, et kui ma soovitan teil kõigil lõigata lahti oma hambapasta tuub ja tarvitada sinna alles jäänud 5–10% hambapastat ära, siis väheneb selle tõttu hambapasta tootmine samuti 5–10% protsenti ja sellele järgneb majanduslangus. Sellel hetkel, kui ma teen teile soovituse tarbida vähem, kukub meie senine majandussüsteem kokku. Ja sellele mul head lahendust pakkuda ei ole. Me teame objektiivselt, et seda on vaja teha, sest me tarbime kõiki loodusressursse rohkem. Ja vaat nüüd ma tahaksin tõesti seda, et majandusteadlased mõtleksid välja, mida peab tegema. Põhiline asi on tarbida vähem ja selleks me peamegi kõik leidma eri viise. Mina võin isiklikult öelda, et mina olen lõpetanud näiteks lennukiga lendamise, ma olen oluliselt vähendanud autoga liikumist ja suure keskkonnajalajäljega toidu söömist – nii loomse kui ka taimse –, ma ei vaja keset talve Indiast toodud viinamarju. Me saame kõik vähendada riiete, jalanõude tarbimist. Kui me oma kappi vaatame, siis on meil seal suure tõenäosusega vajalik päris mitmeks aastaks olemas. Selles mõttes on lahendused olemas, aga me peame arvestama sellega, mis on selle tagajärg majandusele, ja selle kohta mul head lahendust ei ole.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Minul on selline küsimus. Puhas keskkond on meie kõigi prioriteet, siin ei ole midagi väga pikalt arutada. Eesti on kõige väiksema CO₂ jalajäljega riik Euroopas, kui me võtame seda ruutkilomeetri kohta. Eesti on ka kõige suurema elurikkusega ‒ elurikkus on meil kõige paremas seisus Euroopas ‒ ja meil on kõige rohkem maid kaitse all. Samas on meie SKT inimese kohta alla keskmise. Maapiirkondades, kust kõik see CO₂ heide ja elurikkus [tuleb], on see veel madalam. Kas probleem ei või olla selles, et äkki on see asi Eesti mõistes tasakaalust väljas? Kas te ei näe sellist väikest ohtu?

Aitäh küsimuse eest! Pean tunnistama, et ma ei saanud täpselt aru, kuidas on see tasakaalust väljas. Loomulikult me võime arvutada heidet ruutkilomeetri kohta, aga ruutkilomeetrid ei tekita ju kasvuhoonegaaside heidet, vaid inimesed tekitavad. Me oleme lihtsalt väga hõredalt asustatud riik, mis suurendab muu hulgas ka meie kasvuhoonegaaside heidet, sest me peame läbima pikemaid vahemaid. Eriti kui me mõtleme maapiirkondade peale: need on hõredalt asustatud, inimesed peavad liikuma kooli, tööle ja mujale autoga, mis tekitab kasvuhoonegaaside heidet juurde. 

Aga me teame, et selline ebaühtlane areng on ju tegelikult kogu maailmas probleem. See, et maapiirkonnad on üldiselt vaesemad ja linnapiirkonnad jõukamad, linnades luuakse rohkem rikkust, on ju globaalne trend. Ma ei näe, kuidas me saaksime sellele vastu töötada, eriti kui me mõtleme selle peale, et väikese riigi ülalpidamine on väga kallis. Kui me mõtleme Belgia ja Hollandi peale, mis on meist 10 korda tihedama asustusega, siis [me näeme, et] loomulikult on seal lihtsam pidada üleval teid ja muud taristut, sest neid kasutatakse lihtsalt niivõrd palju rohkem. Selles mõttes ei näe ma, et Eesti saab siin välja mõelda mingisuguse lahenduse, mis oleks kuidagi unikaalne ja töötaks nendele seaduspäradele vastu.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Mul on väga hea meel, et ma kohapeal neid ettekandeid kuulan. Ma sain suurepärase mõtte. Tänan teid selle eest, et teie võtate teemat tõsiselt ja ei lenda lennukiga. Aga siinne saal on täis inimesi, kes muretsevad kliima pärast – kes lendab lausa Hiinasse, teise maailma otsa, kes Pariisi, kes kliimakonverentsile. Ikka on mingisugune jutt taga nendel lennukitel. Tulge ka appi, aitame nende CO₂ jalajälje üles lugeda! Mind see väga huvitab. 

Aga mul on selline valgustav küsimus selle kohta, mida paraku poliitikud kuigi tihti ei tea. Kui suure osa protsentides moodustab inimeste tegevus kliima soojenemise, õigemini, kasvuhooneefekti tekitamise juures, võrreldes näiteks veeauru ja muuga? Kui palju sellest [moodustab] inimtekkeline osa nii-öelda keskmiste teadusuuringute järgi? 

Aitäh! Ma ei oska peast sellele küsimusele vastata, aga minu meelest Velle Toll juba vastas sellele. See on ju kokku loetud, kui palju me oleme fossiilkütuseid maa alt välja võtnud ja korstnast läbi lasknud, kui palju meil oli enne seda süsinikku ringluses ja kui palju sellest oli atmosfääri ringluses. Ma lihtsalt ei oska peast seda numbrit öelda. Aga kui me mõtleme sellele, et atmosfääris on CO₂ sisaldus juba sisuliselt tõusnud 50%, siis selle oleme meie fossiilkütuste [põletamisega] sinna lisanud. Ja nagu Velle Toll selgitas, on ju ookeanid ja [maismaa ökosüsteemid] seda sidunud. Nii et kõik see, mida me oleme atmosfääri heitnud, ei ole enam ainult atmosfääris, vaid see on ka ära seotud.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Teate, minu põhiline mure selle teemaga seonduvalt on see, et mina ei usu paljusid neid väiteid, mida esitatakse, ja mulle tundub, et neid väiteid esitatakse just nimelt apelleerides sellele, et inimesed neid usuksid. See on natukene nagu usu küsimus. Koroona ajal me nägime ju seda ‒ ja peaksime olema saanud õppetunni ‒, kuidas paljud teadlased minetasid täielikult oma autoriteedi ja kahjustasid ka teaduse autoriteeti, levitades ikkagi totaalseid valesid, näiteks selle kohta, et kõik peavad süstima endale neid aineid sisse, vastasel juhul ei ole võimalik viiruse levikut piirata. Kui pärast ilmnes statistikale tuginedes, et viiruse levik ei olnud üldse põhjuslikus seoses nende ainete süstimisega, siis ei tahetud nendel teemadel enam rääkida. 

Siinse [teema puhul] mõtlen ma samamoodi. Olen kuulanud eelmist ettekandjat, kuulasin teda ülekande vahendusel, ja olen kuulanud ka teid. Mõlemast ettekandest käib jooksvalt läbi tees, et kliima soojenemine on inimtekkeline, ja lähtutakse eeldusest, et Euroopa Liidus rakendatavatel meetmetel on potentsiaali see probleem ületada. Aga mingit tõestust selle kohta, millele tuginedes peaks seda põhjendatuks pidama, ei ole mina küll kuulnud. Ei lugenud ma seda välja ka siit bukletist. Kas teile ei tundu, et see on probleem, millele peaks rohkem tähelepanu pöörama?

Aitäh! Mina arvan isiklikult, et eelmine ettekandja selgitas väga põhjalikult kliima soojenemise mehhanisme. Aga [ütlen] lihtsalt meeldetuletuseks seda, et CO₂-l on kliimat soojendav mõju ja see, et tema keemilised ja füüsikalised omadused on sellised, avastati [juba] umbes aastal 1857 – umbes samal aastal, kui evolutsiooniteooria avaldati. Ja juba 19. sajandi lõpul tegi näiteks Svante Arrhenius üsna täpsed arvutused selle kohta, et kui kivisöe kasutus jätkub sellises mahus, siis kui palju sealt CO₂ tuleb ja kuidas see [kliimat] soojendab. 

Selles mõttes ei näe ma siin usuga mitte mingisugust seost, sest need on lihtsalt füüsika- ja keemiateaduse tulemused, mis on avaldatud 1850-ndatel, 1860-ndatel ja 1880-ndatel järjest. Need [tööd] on kõik avaldatud ja eelretsenseeritud, ja nagu ma ütlesin, Exxon[Mobil]i ja Shelli enda teadlased on ka sel [teemal töid] avaldanud, fossiilkütusefirmade teadlased on ise ka nende[samade] tulemusteni jõudnud. 

Sellepärast on mul väga raske aru saada, kuidas saab olla küsimus füüsikas ja keemias. See [küsimus] ei ole absoluutselt poliitiline, CO₂ füüsikalised ja keemilised omadused ei ole kuidagi poliitikast mõjutatud. Kui me saame aru sellest, kuidas füüsika ja keemia töötavad, saamegi välja töötada poliitikaid selle kohta, kuidas seda protsessi pidurdada. Sellepärast ongi inimkond juba 1993. aastal Rios sõlminud ÜRO kliimamuutuste konventsiooni, mille eesmärk ongi inimtegevust muuta, et pidurdada seda inimese tekitatud kliimasoojenemist enne, kui see inimestele kahju tekitama hakkab. 

Ja sellel hetkel ei olnud see [nii vastuoluline teema – kõneleja hilisem täiendus]. On uuritud ka seda, millisel hetkel hakkas tekkima küsimus, kas teadlaste hulgas on konsensus. See küsimus hakkas tekkima umbes 1990-ndatel. On teada, et [konsensuse küsitavus – kõneleja hilisem täiendus] on paljuski fossiilkütusefirmade rahastatud, selle kohta on faktilised andmed olemas. Fossiilkütusefirmade paljud arhiivid on üle antud ülikoolidele ja teadlased saavad nüüd neid dokumente lugeda. Nii et üsna täpselt on teada see, kuidas tuldi kokku, peeti nõu ja otsustati, milliseid taktikaid kasutada; ning millised olid konsultatsioonifirmad, kes neid nõustasid ja millised olid PR-firmad, kes neid nõustasid. Selle [kõige] kohta on nende firmade endi [koostatud] dokumentaalne tõestus olemas. Ja mina ei oska midagi rohkemat välja mõelda, kuidas inimesi veenda, kui kõik see dokumentaalne tõestus on olemas. 

Aga neid füüsikalis-keemilisi mehhanisme saabki ju samamoodi tagasi pöörata nii, et kui me teame seda, et kasvuhoonegaaside emiteerimine põhjustab probleeme, siis peame nende emiteerimist vähendama. Ja nagu selgitas Velle Toll, siis ühel hetkel, kui me tahame minna tagasi [stabiilsesse kliimasse] – me veel ei tea täpselt, kas me saame sinna tagasi minna –, peame me hakkama siduma kasvuhoonegaase rohkem tagasi atmosfäärist, et temperatuur saaks minna allapoole. 

Eraldi probleem tekib nii-öelda kliima murdepunktide [ületamisel], mistõttu ei ole kindlust, kas me üldse saame stabiilsesse kliimasse tagasi minna. Aga tehnoloogiliselt on see kõik põhimõtteliselt võimalik.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Suur tänu suurepärase ettekande eest! No kaheldamatult on nii teie kui ka eelmise ettekande kui ka üleüldise teemakäsitluse põhjal selge, et meie ühiskonnas seisavad ees märkimisväärsed muutused, mis on nii mastaapsed, et me isegi ei kujuta neid täpselt ette, olgu need seadusandluses või inimeste elukorralduses. Minu küsimus on selline. Milline roll oleks sellises protsessis läbipaistvusel, et me saaksime aru, kuidas kujunevad seadused ja protsessid, ning milline roll on siin haridusel, et inimesed mõistaksid sügavamalt nende protsesside sisu ja paratamatust.

Aitäh küsimuse eest! Jah, ma arvan, et haridusel või teadmistel on selles protsessis väga oluline roll. Aga me peame meeles pidama seda, et inimesed ei ole ratsionaalsed olendid. Me oleme paljuski ikkagi emotsionaalsed olendid, meil on oma identiteet ja me tegelikult suudame üsna hästi ignoreerida informatsiooni, mis meile ei meeldi. Me oleme selles väga meisterlikud. Selle juures me suudame endale sisestada, et me oleme ratsionaalsed ja et see kõik on väga faktipõhine. Ma arvan, et see on üks väga suur küsimus, millesse on kahjuks teaduses seni pandud liiga vähe ressursse. Selle kohta on üks tore anekdoot. Teadlased avaldavad uurimuse selle kohta, et faktid ei muuda inimeste veendumusi, ja selle peale ütlevad teised teadlased, et me ei usu seda. Ka teadlased on inimesed. Selles mõttes on kindlasti läbipaistvus ja teadmised väga olulised, aga siinkohal peame me vaatama ka maailma, kus me elame. Tänapäeval on juhtunud see, et inimesed [ei tea], kust on tal üldse võimalik teada saada, mis asi on fakt või mis asi on tõde. Selle koha pealt tunnen ma väga kaasa teile, kes te peate sellises infosegaduses suutma hakkama saada ja suutma inimestele selgitada, miks midagi tehakse. Ma arvan, et see on meie ajastu suur väljakutse, mis puudutab kõiki valdkondi, mitte ainult keskkonna valdkonda.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et inimtekkelise CO₂ sisaldus on atmosfääris viimase sajandi jooksul suurenenud peaaegu kaks korda. Mul on teile kaks küsimust. Kui palju on atmosfääris CO₂? Öelge kas või suurusjärk. Teiseks, kui palju sellest on inimtekkelist CO₂?

Aitäh! Ma ei ole viimaseid andmeid vaadanud. See on kas 423 juures või sealkandis. See, muide, muutub sesoonselt ka, kevadel ja sügisel on see erinev. Sügisel on see kõige madalam, sest siis on põhjapoolkeral loodus kõige rohkem CO₂ ära sidunud. Kui me alustame umbes 280 juurest, siis vahe on umbes 140 osakest, mis on 50% sellest, mis alguses oli. See on üsna lihtsalt välja arvutatav ka selle alusel, et me teame neid fossiilkütuse koguseid, mida me oleme põletanud, ja see on sellega väga täpses põhjuslikus seoses. Muidugi, me peame arvestama, et näiteks metaan on suurema mõjuga kasvuhoonegaas, see on ka olemas.

Hele Everaus, palun!

Suur aitäh vastamise ja esinemise eest! Sellel aastal on Austraalia teadlased väga ulatuslike uuringute põhjal publitseerinud oma [töö] tulemused seoses ookeanide ja sademetega ning seostanud ookeanides toimuvat kliima soojenemisega. Kui siiani on ainuüksi Maa seost Päikesega interpreteeritud kui võimalike kliimamõjutuste põhjust, siis praegu on seostatud Marsi ja Maa interaktsioone ookeanide mõjutamisega. Selle tõestuseks on toodud väga ulatuslikud geoloogilised materjalid. Sisuliselt on tõestatud, et on 2,4 miljoni aastased tsüklid ookeanide vee tsirkulatsiooni mõjutamisel Marsi ja Maa interaktsiooni tõttu. Mõlemad on tegelikult ju Päikese orbiidil ja sellest ka kliima soojenemise tsüklid.

Aitäh!

Kas te peate ikkagi inimtekkelist domineerivaks, võrreldes sellega, mis tuleneb loodusest?

Aitäh!

Aitäh, et lubasite mul küsida!

Aitäh! Ma pean tunnistama, et ma selle konkreetse uurimusega ei ole kursis, aga üldiselt, nagu ka eelnev ettekandja selgitas, on olemas erinevad looduslikud tegurid, mis mõjutavad Maa kliimat: Maa orbiidi muutumine, kaldenurga muutumine, erinevad Milankovići tsüklid ja muud. Neid looduslikke muutumisi teadlased tunnevad ja neid nad ka mudeldavad.

Põhimõtteliselt näitas seda Velle Toll oma teisel joonisel ja seda me praegu ka näeme: kui me mudeldame erinevaid looduslikke mõjureid, mida me teame, siis me peaksime nägema ühesugust soojenemist, aga praegu me näeme hoopis järsumalt tugevamat soojenemist. Teiselt poolt me teame fossiilkütuste ja muude [mõjurite] inimtekkelist mõju, mida me suudame välja arvutada. Ongi nii, et on looduslik soojenemine ja on inimtekkeline soojenemine. Sellepärast me teamegi, et sellest, mida me praegu näeme, sellise kiirusega soojenemisest on põhiosa inimtekkeline, sest loodusliku tsükli järgi peaks [kliima] teadaolevalt liikuma üldsegi jahenemise suunas. Nii et see, et [kliima] nüüd juba soojeneb, viitab sellele, et siin peab olema tegemist millegi muu kui loodusliku tsükliga. 

Suur tänu teile, Maia-Liisa Anton! Kahjuks on 20 minutit läinud taas nagu lennates. Päris kõiki küsimusi ei saanud [esitada]. Väga suur tänu teile asjaliku debati eest ja kolleegidele samuti! 

Mart Maastik, ma loodan, et te ei küsi minu käest kliima kohta, vaid teil on protseduuriline [küsimus]. Palun!

Tõesti, protseduuriline küsimus. Facebookis on Õhtulehe ajakirjanik Šmutov öelnud, et minu kõned ja küsimused ei ole ladusad, need ei ole hästi arusaadavad. Ma tahtsin küsida, kas teie saite praegu minu küsimusest eelkõnelejale aru nii, et ma küsisin, kui suur on CO₂ protsent atmosfääris ja kui mitu protsenti sellest on inimtekkeline. Ma lihtsalt tahtsin seda küsida, sest võib-olla ma lihtsalt ei oska hästi küsimusi esitada.

Mina sain teie küsimusest väga selgelt aru. Vastus oli küll natuke teistes ühikutes, ilmselgelt mitte protsentides. Aga ma arvan, et oluline on, et 50% on see kasvanud. Ma ei tea, mis see algühik on, millega võrreldi. Kuid see on ilmselgelt kasvanud. Tõepoolest, mina sain aru, et te küsisite protsenti, aga võib-olla seda ei saagi protsentides väljendada. Ma ei ole küll selles päris kindel. 

Head kolleegid, keskkonnakomisjoni esimees oli juba mures, et meil on nii asjalik arutelu, aga istung ju kollase raamatu järgi lõpeb kell 1. Algataja on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Teeme vahepeal selle hääletuse ära, siis saavad kolleegid oma tööaega planeerida.

Head kolleegid, panen hääletusele keskkonnakomisjoni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt hääletas 31 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Erapooletuid oli 1. Ma ütlesin 0, vabandust! 

Aga nüüd, head kolleegid, on meil suur au kuulata Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu ja Ragn-Sells AS‑i juhatuse esimehe Kai Realo ettekannet ja seejärel saame esitada talle ka küsimusi. Palun! Kümme minutit.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan võimaluse eest seda teemat siin ettevõtjate nimel avada. Mul on hea meel, et enne mind on ära lahendatud enamik teemasid, mis puudutavad teaduspõhist lähenemist kliimamuutustele. Küll aga saan ma siinjuures anda väikese vaate sellesse, kuidas ettevõtjad näevad kõigepealt kliimamuutuste mõju Eesti majandusele või majandusele üldisemalt, aga kindlasti jõuan ka selle teema juurde, mis on hetkel väga aktuaalne. Nimelt olen läbi lugenud kliimaseaduse eelnõu esmase variandi ja [tean, et] ka ettevõtjatel on selles suhtes väga selged seisukohad. 

Nagu siin täna on mainitud, mõjutab majandust kahtlemata see, kui ressursse jääb vähemaks või meil puudub neile ligipääs. Näiteks, meil tekib põllumajanduses ja loomakasvatuses, aga miks mitte ka metsanduses ja teistes valdkondades tõsine ressursipuudus, ja mitte ainult selle ressursi puudus, mida me kasvatame siin Eestis, vaid puudub ligipääs ka teistes riikides [asuvatele ressurssidele], rahutused ei võimalda olulistele ressurssidele ligi pääseda. Nagu öeldud, rahutused on tihti tingitud sellest, et kliimamuutuste tõttu on juba tekkinud vajadus teha asju teistmoodi ja inimesed ei ole sellega rahul. 

Kahtlemata tõusevad [kliimamuutuste tõttu] kulud, mis on seotud just sellega, et kliimatingimused mõjutavad hoonete, majade ja ruumide korrasolekut. Me teame, et väga paljud ettevõtetele kuuluvad hooned, kontorihooned, Eestis on tehtud klaasist, mis ei ole kõige parema kuuma‑ või külmaisolatsiooniga. Meil on väga palju tööstuslikku hoonestust tehtud väga lihtsast, väga kergest materjalist, mis ei pruugi pikemas perspektiivis vastu pidada kõigile tuultele ja tormidele, mis meil ees seisavad. 

Kindlasti mõjutavad majandust muudatused nõudluses ja [tarbijate] eelistustes. Kui me Eestis oleme veel suhteliselt [sageli] seisukohal, et meie peamised eelistused ei lähtu massiliselt sellest, kust toode on tulnud, mida on selle tegemiseks [kasutatud], siis paraku on meie lähiümbruses riike, kus väga selgelt vaadatakse – ka nende elanikkond vaatab – laias skaalas seda, mil moel mingi toode või teenus on valmistatud, kuidas seda on tehtud ja milliseid ressursse on kasutatud. See mõjutab ka meie tööstust, meie tootmist, meie tööd, [meil tuleb] pakkuda ka nendele välisturgudele tooteid ja teenuseid, mis on kestlikult toodetud. 

Kliimapaguluse [probleem] on kahtlemata meile üsna lähedal, sest me näeme, kuidas ekvatoriaalses piirkonnas on juba väga keerulised ilmastikuolud. Kui me vaatame enda asukohta kaardil, siis on selge, et ühel hetkel jõuavad need pagulased ka meieni. See tähendab, et me peame tegelema selle teemaga, kuidas me oma majanduse abil tuleme toime täiendavate suudega, täiendavate vajadustega, inimestega, kes tulevad siia abi saama. 

Ka energiatarbimise kasv on kahtlemata ees seismas, sest kriitilised ilmaolud tähendavad seda, et kord on vaja rohkem kütta, kord on vaja rohkem jahutada ja on vaja ka õhku puhastada, kui me räägime saastatusest ja kõigest muust. 

Kliima[muutustel] on ka kaudsed mõjud ehk energia kallineb. Me näeme seda igapäevaselt. [Suur osa] Eesti ettevõtlusest on Euroopa turul konkurentsivõimetu selle tõttu, et me elame sellises hinnatsoonis ja meie enda energiavarustatus ei kata rohelise energia tootmist veel ära. 

Tootmise ja tarbimise lokaliseerumine – ka see kahtlemata mõjutab. Vanasti kutsuti seda protektsionismiks, täna öeldakse selle kohta viisakusest "lokaliseerumine". Aga tegemist on tõsise probleemiga ja ohuga Eesti ekspordile. Teisest küljest [on oluline] ka meie enda [suutlikkus] katta Eesti vajadused ära kohaliku turu abil. 

Bürokraatia kasvab. Kahtlemata, ka kõik Euroopa Liidus vastu võetud direktiivid eeldavad ettevõtjate halduskoormuse väga ulatuslikku kasvu. Väga keerulised aruandlusperioodid seisavad alles ees ja see kindlasti tõstab ka ettevõtjate kulusid. 

Traditsiooniline tööstus väheneb. Me liigume ka Eestis teenusmajanduse suunas. Me peame aga aru saama, et teenusmajanduse puhul on ettevõtlus Eestile vähem lojaalne. Nipsust [saab otsustada], kus järgmisena registreerida selle ettevõtte peakontor, mille [töötajatest] juba täna enamik panustab oma tööga sinna maailma erinevatest osadest. Ehk [tuleks] mõelda sellele, mis saab meie ekspordist, mis saab sellest, mis toob Eestile raha sisse. 

Kahtlemata, ebavõrdsus ühiskonnas kasvab ja ka siin on vaja rohkem riigi tuge, selleks et saaks katta ära [abi vajavate] inimeste vajadused. 

Paari sõnaga sellest, mis on Eesti Tööandjate Keskliidu seisukoht kliimaseaduse eelnõu kohta. Tean, et lähipäevadel peaks tulema välja uus, redigeeritud versioon. Kahjuks ei ole see veel meieni jõudnud, seetõttu kommenteerin seda versiooni, mida me oleme näha saanud. 

Me näeme ettevõtjatena, et see kõik, mis sinna kirjutatud on, on võib-olla liigselt teoreetiline ja selle praktiline rakendatavus ei ole läbi mõeldud sellisel kujul, et me saaksime kindluse, et see, mida eesmärkide seadmisel on silmas peetud, on teoorias ja praktikas tegelikult rakendatav. 

Teisest küljest [on oluline] ka see, mis ettevõtlust reaalselt ees ootab, kui selline kliimaseadus koos nende eesmärkidega vastu võetakse, sest ettevõtluses on konkurents äärmiselt tihe. Me teame väga hästi, et on veel palju sellist ettevõtlust, mis töötab väga vanadel alustel, kus kliimateemadele, ka keskkonnapuhtuse ja keskkonnahoiu teemadele ei pöörata väga palju tähelepanu ja inimestele ei maksta sobivat tasu. See on selline ressursside kurnamise taktika. Kui seda saab piiramatult jätkata, siis on küsimus, miks südametunnistusega ettevõtjad peaksid üldse hakkama nii-öelda igaks juhuks teistesse tehnoloogiatesse panustama ja endale teatavat sellist ebavõrdset konkurentsisituatsiooni looma. Ehk soovime väga selgelt ka ettevõtjatena õigusselgust, et olla kindlad selles, mis meid ees ootab, et me saaksime investeerida. 

Kõige suurem väljakutse oli see, et siis, kui me kliimaseaduse [eelnõu] kätte saime, olid mõjud hindamata, [ei olnud võimalik] aru saada, mis on nende planeeritud meetmete või ka nende eesmärkide täitmiseks vajalike tegevuste sotsiaal-majanduslik mõju erinevatele majandussektoritele, aga ka ühiskonnale tervikuna. Me täiesti kindlalt sooviksime näha kõigi nende mõju riigieelarvele, sest me näeme ka täna, et riigieelarve on väga tugevalt vaja maksude abil paika lükata, vähemalt nii on pandud meid uskuma. On selge, et kui me ei saa aru nende järgmiste etappide mõjudest, siis võib ühel hetkel käes olla olukord, kus me ei suuda adekvaatselt reageerida. 

Et mitte ainult kritiseerida, siis ka mõned lühikesed ettepanekud. Me näeme, et neid sotsiaal-majanduslikke mõjusid tuleks hinnata. Hinnata tuleks ka seda, millised on nende meetmete mõjud riigi maksutuludele ehk millised tööstused ja millised tegevused üldse pikemas perioodis saavad Eestis jätkata, mis tegevused üldse toetavad majanduskasvu. On väga ennatlik öelda, et tegemist on kliimakindla majanduse seadusega, kui me ei loe sealt välja, mis üldse majanduskasvu toetab. 

Meie seisukohalt kõige olulisem on rõhutada, et kõigi nende eesmärkide seadmisel ootavad Eesti ettevõtjad, et neid eesmärke seataks Euroopa Liidus sarnastel alustel ja sarnases tempos ning Eesti ettevõtjaid ei seataks nende eesmärkide tõttu meie konkurentidega võrreldes ebavõrdsesse olukorda, vaid me suudaksime ikkagi säilitada Eesti majanduse ja Eesti ettevõtluse konkurentsivõime. Tänan tähelepanu eest! See on hetkel kõik. 

Suur tänu teile! Nüüd on samuti 20 minutit aega küsimusteks ja vastusteks. Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu selle ülevaatliku ettekande eest! Küsingi kohe Euroopa üldiste kliimaeesmärkide kohta. Riigikogus tuleb meil peagi arutlusele 2040. aasta kliimaeesmärke ja Eesti sellekohaseid seisukohti tutvustav projekt. Ma tean, et teie [valdkonna] esindusorganisatsioonid on kutsutud juba 2. detsembriks maaelukomisjoni ja majanduskomisjoni ühisistungile ning 3. detsembril teeme suurema kuulamise keskkonnakomisjonis rohkemate huvigruppidega. Pakun teile siinkohal võimalust anda suure saali ees oma esialgne lühikommentaar selle kohta, mida Eesti Vabariigi valitsus on meile ette pannud. 

Pean vastama, et kuna neid kohtumisi ei ole veel olnud, siis ma täna päris täpselt ei oska vastata küsimusele, mis on selle ettepaneku taustal, mis tehakse. Aga saan väga selgelt öelda ettevõtjate seisukoha. Me näeme, et liigselt usutakse nende eesmärkide seadmisel tehnoloogiatesse, mida veel ei eksisteeri. Iseenesest on see mõistlik, sest tehnoloogia arenebki väga kiiresti ja Eestil võiks olla clientech'i valdkonnas võimalik luua tõelisi edulugusid oma sellise start‑up'iliku lähenemisega. Aga meil täna isegi ei ole aimu, kust kohast võiksid tulla need kokkuhoiuvõimalused või mis on need väga oluliselt [neid protsesse] muutvad tehnoloogiad. Neid asju me ikkagi tahaksime näha, samuti seda, et oleks selgelt ära toodud, millised muudatused meid ees ootavad ja mis peaks hakkama toimuma. 

Tahan juhtida tähelepanu, et kahtlemata on täna ka meedias kajastust saanud riigile kuuluvas ettevõttes olnud juhtimisvigasid, aga detaili mitte minemata tahan öelda, et me ettevõtjatena ikkagi näeme, et ka riik oma ettevõtluses peab neid tegevusi väga selgelt ette nägema, sest need mõjud ka riigile kuuluvates ettevõtetes on väga suured. Me tahaks loota, et see koormus, mis sealt tuleb, ei jää ainult eraettevõtluse kanda.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Kai Realo! Eesti Tööandjate Keskliidu ettepanekutes seaduse kohta on üks ettepanek, kus te soovitate käsitleda rakendusaktide väljatöötamisel olulise põhimõttena Euroopa Liidu plaani vähendada bürokraatiat 25% võrra, mis ühtlasi vähendaks nii riigi kui ka ettevõtete bürokraatlikku ja halduskoormust. Minu küsimus puudutab seda, kui palju teevad Euroopa Liidu riikide tööandjad sellel teemal koostööd. Minu meelest on see väga mõistlik ettepanek.

Jah, tõepoolest, ka Eesti Tööandjate Keskliit kuulub Euroopa Liidu tööandjate ja ettevõtluse organisatsiooni BusinessEurope, mis koondab endasse erinevad Euroopa Liidu [riigid] ja ka mõningad selle välised [riigid], nagu näiteks UK ja mõned muud, kes on selle [organisatsiooniga] endiselt seotud. Me teeme koostööd. On olemas eraldi töörühmad, kes teevad ettepanekuid. Samamoodi on kokku lepitud, et ka Eesti Tööandjate Keskliit teeb veel selle aasta sees loodetavasti ära selle töö, et me kaardistame meie liikmete peamised ettepanekud selle kohta, kus saaks bürokraatiat vähendada. Aga on juba ette teada, et bürokraatia ja ennekõike sellele kuluv aeg on väga paljuski seotud sellega, mis puudutab ka ettevõtluse arendamist, ehitusseadustikku, kõike muud. Nii et selle kohta, millised on Eestis ettepanekud bürokraatia vähendamiseks ettevõtluses, me saame anda täpsema vastuse hiljemalt esimeses kvartalis järgmisel aastal.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua Realo! Te olete täna ja muidu ka rääkinud kliimakriisi olulisusest ja sellest, kuidas ettevõtluses tuleks tegutseda nii, et selle kliimakriisiga võidelda. Meil on Riigikogu menetluses jäätmeseaduse muudatus, eelnõu 430. Teie olete ettevõtte juhina, Ragn-Sellsi juhina, kirjutanud alla [selle eelnõu kohta tehtud] ettepanekule, et selline ringmajandustoode nagu rehviplokk tuleks kuulutada probleemtooteks. Ma sellesse teemasse veidi süvenenult lugesin selle kohta. Rehviploki kohta on tehtud uuringud ja analüüsid ning see on tunnistatud keskkonnasõbralikuks. Mina näen seal taga seda, et Ragn-Sells, kes tahaks rehve purustada, et neid siis õlitootmisesse saata, on selle ettepanekuga väga selgelt esindanud oma ärihuvi, mis ei toeta omakorda ringmajandust. Kas teie kuulute nende ettevõtjate hulka, kes loosungites näitavad ennast maailma päästjana, aga tegelikult üritavad selle varjus suuri kasumeid teenida?

Mul on siiralt hea meel, et ma sellele küsimusele vastata saan. Väga lihtne vastus on see, et seadus on kuulutanud autorehvid probleemtooteks, ja selle üle me täna ei vaidle. Kui me räägime sellest, et needsamad autorehvid täpselt sellisena, nagu nad on, lihtsalt litsutakse kokku, tõmmatakse traadiga kokku ja sellest tekib plokk, siis sellest kahtlemata on kasu. Seda [plokki] saab kasutada, seda on võimalik kasutada müratõketes, ma ei tea, polügoonidel maa alla panemiseks. Aga me peame aru saama, et see probleemtoode ei lakka olemast, ta ei muutu millekski teiseks, sellest ei tehta mingisugust sellist toodet, mis selle rehvi olemust muudaks. See tähendab seda, et kui rehviplokk oli enne probleemtoode, siis ka kokkulitsutuna on ta edasi probleemtoode. Ainuke sõnum sellega seoses on see, et loomulikult võib seda probleemtoodet edasi kasutada, aga oluline on aru saada, kes on see, kes ühel hetkel selle toote siiski sealt maa alt või müüri seest välja võtab ja selle ikkagi õiglaselt utiliseerib. Muidu me võiksime ju öelda, et kõik need rehvihunnikud, mida on peetud ohtlikuks ja mille likvideerimise eest riik on ka maksnud, võikski jätta vedelema. 

Ma loodan, et ma selgitasin ära, et tegemist ei ole sellega, et neid rehviplokke ei peaks kasutama. Jah, neid võib kasutada, aga alati tuleb selgeks teha, kes selle probleemtoote siis ühel hetkel utiliseerib, nii nagu see peaks probleemtoodetega käima. Tänan enda poolt selle küsimuse eest.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jah, ma tulen selle kliimakindla majanduse seaduse eelnõu juurde tagasi. Seda veel Riigikogus ei ole ja me saame seda arutada siin veel küll. Ma tahan kõigepealt tänada ettekande ja selle ülevaate eest, mis te olete siin teinud. Ma tunnen praegu huvi selle vastu, kuidas on olnud koostöö valitsusega nende ettepanekute ja seaduseelnõu muutmise puhul. Ma täitsa huviga ootan, milline eelnõu valitsuselt siia Riigikokku jõuab ja millega me keskkonnakomisjonis üldse tööle hakkame. Kuidas teie koostöö valitsusega on läinud?

Tänan! Oleme kliimaseaduse ettevalmistamise käigus loomulikult selle tagasiside andnud. Mina isiklikult olen kliimanõukogu liige ja üks tööandjate keskliidu nõunikest on olnud ka selles protsessis kaasas, nii et see tagasiside, mis siin kirjas on, on jõudnud sinna, kus seda seadust on ette valmistatud. Pean tunnistama, et täna ei ole ka minul teada, kui palju sellest tagasisidest, mida on andnud ettevõtjad ja erinevad teised sidusrühmad, on arvesse võetud. Nii et ka see on üks järgmine etapp, kui me kahtlemata vaatame selle üle ja anname taas kord oma hinnangu. 

Meie peamine kriitika selle seaduse kohta oli see, et selle ettevalmistamine algas meie hinnangul väga hea kaasamisprotsessiga, aga ühel hetkel läks tempo selliseks, et ei olnud enam võimalik pidada mõistlikke arutlusi ega töötada välja meetmeid, mis oleksid baseerunud analüüsidel ja infol, mis on nii-öelda teaduspõhine. Selline kiirustamine selle esimese eelnõu väljatoomisel oli meie jaoks kahtlemata ebameeldiv üllatus. Meil on kontakt valitsusega olemas, aga jääme ootama seda uut versiooni, et ka ise aru saada, mis seal muudatustena on ära toodud.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh ettekande eest! Ma lähen tagasi selle laiema teema juurde, mida ka eelnevad esinejad käsitlesid. On selge, et majandustegevusel on keskkonnajalajälg, samamoodi on selge, et selle keskkonnajalajälje suurus sõltub kasutatavast tehnoloogiast. Minu küsimus ongi see: kuidas te hindate praegu Eesti ettevõtjate teadlikkust, nende investeerimisvõimekust ja tegelikult ka rahastuse pakkumist erinevas vormis, selleks et oleks võimalik kasutada võimalikult häid, võimalikult kaasaegseid ja võimalikult väikese keskkonnajalajäljega tehnoloogiaid? 

See on kahtlemata väljakutse. Siin on tegelikult ka tööandjate ja ettevõtjate seas väga selgelt erinevaid seisukohti. Nagu ma ka oma ettekandes viitasin, on ettevõtjaid, kes on juba välisest nõudlusest tulenevalt pikema aja jooksul järk-järgult oma tehnoloogiat uuendanud ja üle läinud uuele tehnoloogiale, mis on kaasaegsem ja keskkonnasõbralikum. 

Võib-olla see, et meie seadused võrreldes näiteks naaberriikide seadustega on kliima kaitseks eesmärkide seadmisel olnud pigem tagasihoidlikud ja meil ei ole sellist selget eesmärki ega meetmeid välja töötatud, on toonud kaasa selle, et viimaste aastate jooksul, kui juba on globaalsel tasandil väga palju räägitud [inim]tegevuse mõjust kliimale, ei ole Eesti ettevõtjad pidanud vajalikuks oma tehnoloogiapargi uuendamisel kõige kaasaegsemat tehnoloogiat kasutusele võtta. Sest miks seda teha, miks teha suuremaid investeeringuid, kui kohustust ega survet selleks ei ole. Seetõttu me olemegi sellises päris halvas kahvlis, et ettevõtjad jätkuvalt nii eelmisel kui ka üle-eelmisel aastal investeerisid tehnoloogiasse, mis tegelikult ei pruugi toetada neid eesmärke, mida kliimaseadus meile esitab või mida ka tarbijad ühel hetkel meilt nõudma hakkavad. 

Nii et jah, investeerimiskindlus on, ma ütleksin, isegi madalam kui rahaline valmidus investeerida. Ma julgen arvata, et pangad ootavad roheinvesteeringuid, et nad saaksid laenu anda. See osa, ma arvan, on ületatav. Pigem on väljakutse just selles, [et tuleb leida vastus,] kas ma pean seda tegema, ja kui ma pean seda tegema, siis on küsimus selles, kas see ärimudel, millel mu äri on seni baseerunud, on üldse uues keskkonnas jätkusuutlik. Need arutelud on, ma arvan, tõsisemad kui rahateema.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie ettekandes oli üks osa, mis puudutas kliimamuutuste mõju. Ma olen kindlasti nõus sellega, et puhas õhk, vesi ja mets on väga oluline ressurss, mida me peame hoidma. Aga kuidas teie ettevõtjate esindajana näete, kas riik ei ole kuidagi silmakirjalik? Põlevkivi kasutamist me kuidagi taunime, olenemata sellest, et põlevkivist keemiatoodete tegemine on väga suur ja laienev valdkond, aga fosforiidi kaevandamisest räägitakse järjest rohkem. Seni räägitakse küll puurimisest, aga sellest räägitakse kui uue võimaliku tuluallika riigile avamisest või uuest võimalusest. Aga tegemist on väga suure ohuga, kuni selleni välja, et on võimalik meie põhjavee rikkumine või reostumine. Kuidas teile tundub, kas me riigina ei ole natukene kahepalgelised?

Ma tänan küsimuse eest. See, miks riik fosforiidi vastu huvi tunneb, on seotud sellega, et fosfor on üks kriitilistest toorainetest. Väga suur osa kriitilistest toorainetest tuleb Euroopasse riikidest, mis on Aasias. Hiina mõju Euroopale on peetud väga ohtlikuks, mistõttu küsimus on ka pikemas perspektiivis. Kui olulised toorained, mida me kasutame oma toodete tootmiseks, tulevad väljastpoolt Euroopa Liitu, Aafrikast ja Hiinast, siis kui kindlad me saame olla, et meile Euroopa Liidus on sellised toorained igal hetkel kättesaadavad? See on võib-olla see põhjendus, miks seda teemat üle vaadatakse.

Teine asi. Ma kasutan minuti aega, seletamaks seda, et tegelikult on võimalik fosforit toota ka näiteks reoveemudast. On ka tehnoloogiaid, mis on täiesti teistsugused, mis ei baseeru sellel, et me peaksime seda maapõuest ammutama. Nii et ma julgustan ka Riigikogu mõtlema selliste teemade arutelul sellele, kas ei peaks edendama mõnda ringmajanduslahendust, mis suudab jäätmetest välja võtta kriitilisi tooraineid. Aga selle kohta, kas minna fosforiiti kaevandama, ma täna seisukohta ei võtaks.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt aitäh väga hea ettekande eest! Aga mu küsimus on natuke teisest ooperist. Oleks väga tore, kui tööstus ja ettevõtlus saaksid endale lähiaastateks mingisuguse kindluse ka kliimakindla majanduse seaduse ja alanevate aktide näol. Loodame, et see lähima aasta jooksul nii ka juhtub. Aga paratamatult on ettevõtluses ees küllalt suured suunamuutused nii valdkondades kui ka tehnoloogiates. Kuidas on tööandjate keskliit rahul meie haridussüsteemiga ja seal õpetatavaga? Ilma inimesteta ei ole ka uue tehnoloogiaga edasi minna võimalik. Kas teil on need kontaktid ja kas te olete saanud mingi positiivse tulemuse haridussüsteemist? 

Suurepärane küsimus. Kui oleks rohkem aega olnud, oleks jõudnud ka selle teemaga oma ettekandes [tegelda]. Tõepoolest, lisaks kliimaseadusele, kõigest sellest tulenevale ja kliimamuutustele seisavad meie ees mitmed trendid, mis mõjutavad tööturgu. Üks neist on see, et töötavaid inimesi jääb Eestis järjest vähemaks. See tähendab ka seda, et automatiseerimine ja digitaliseerimine, ka tehisaju kasutamine on tegelikult möödapääsmatu, selleks et me suudaksime üldse siin Eestis hakkama saada. See nõuab noori inimesi, kes juba koolis saavad hariduse, mis võimaldab neil hiljem teha seda nii-öelda tarka tööd. Füüsilise töö tegemine inimeste seas järjest kahaneb, küll aga vajavad need masinad ja seadmed, kaasa arvatud tehisaju, tarku inimesi, kes suudavad nende tööd koordineerida. 

Me oleme tööandjate keskliidu töörühmas, mis tegeleb haridusega, siiamaani tegelenud ennekõike rakendusliku kõrgharidusega, aga oleme ette valmistamas ka koostööprojekti ülikoolidega, et anda ülikoolidele sisendit, millist haridust riik peaks kindlasti andma tasuta ning millist [haridust] on tööturul kõige rohkem vaja, milliseid täiendavaid oskusi ja kõike muud. Võib mõelda ka sellele, et ülikoolide rahastamiseks pakkuda välja näiteks õppemaksuvõimalus.

Ja viimane [küsimus], aeg hakkab lõppema. Kiire küsimus ja kiire vastus. Anti Poolamets, palun!

Ma siis küsin kiiresti. Mul on ka see kliimamure nagu noortel, teate, kellest 59% on hästi murelikud kliimateemal. Minu mure on see, et teadlased ei suuda mulle vastata, milline protsent atmosfäärist kuulub CO₂‑le ja kui suur osa sellest on inimtekkeline. Kas teie saate meie teadlasi aidata, äkki te olete paremini kursis?

Väga lühike vastus: ei oska aidata. Ei hakka siin võistlema eelkõnelejatega. Kahtlemata oli esimene kõneleja teadlasena sellega rohkem kursis, detailideni. Mina olen ikkagi lihtne tööinimene ja lähtun sellest, mida teadusuuringud [ütlevad] ja mida on võimalik lugeda.

Hanah Lahe, kiire küsimus.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, ma tänan ettekande eest. Mul on natuke sarnane küsimus kolleeg Tiit Marani omaga, tema küll küsis Velle Tolli käest. Kui ma ei eksi, siis te korra oma ettekandes puudutasite ka majanduse laiemat tulevikku või suunda. Ma palun, et te täpsustaksite oma mõtteid. Milline võiks see tulevikumajandus olla ja välja näha, arvestades sotsiaalseid ja keskkonnakomponente?

Mina ise usun seda, et me ikkagi liigume ringmajanduse suunas, mis on täiesti erinev lineaarmajandusest, kus kõige aluseks on ainult kasumi teenimine ning ressursse ja kõike muud mittearvestav tegutsemine. Ma usun, et ringmajandus loob tasakaalu ettevõtjate huvide ja selle vahel, mis on ikkagi keskkonnahuvi selle juures. Seda on raske uskuda, aga mõelge sellele, et tarbida saab ka nii, et me tarbime koos samu asju, me parandame oma asju, me kasutame neid kauem, me läheme tagasi kestvuskaupade juurde. Ma toon alati näite, et mu vanaisa tagus kõik kõverad naelad talvistel pimedatel õhtutel sirgeks ja need said uuesti seina löödud. Või ka see, et igaühe kodus on mingid Langebrauni kausid ja serviisid, mida me kõik hardunult vaatame. Need on kestvuskaubad, neid tegelikult saab veel ja veel tarbida. 

Nii et jah, võib-olla ma mõne jaoks tundun ajupestuna, aga ma usun siiralt ringmajandusse. Sellest ma võin tulla teile mõni teine kord rääkima.

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg on läbi. Aitäh ettekandjale! Selleks korraks on ettekanded läbi ja avan läbirääkimised. Esimestena on planeeritud fraktsioonide esindajate kõned. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad! Ma püüan teha lühidalt, siis saavad ka kolleegid rääkida. 

Ma mõtlesin, et ma liigun ettekandjate [kõnesid] mööda, et tänast arutelu kokku võtta. Igor Taro enam-vähem alustas oma ettekannet jutuga igahommikusest apelsinimahlast, kohvist ja kakaost. Selline klassikaline silmakirjaliku šampanjasotsi jutt, kus räägitakse, et appi, meil on kriis, me peame tarbimist vähendama. Nii mõtleb Taro oma igahommikuse apelsinimahla, kohvi ja kakao kõrval, samal ajal kui selle koalitsiooni tegevuse tulemusena on aina rohkem inimesi, kes mõtlevad iga päev, kuidas leiba osta, kuidas lapsed ära toita. Aga näed, Tarol on igahommikune apelsinimahl, kohv ja kakao. 

Puldis käis ka teadlane. Ma küsisin teadlaselt mitu küsimust, aga kõige alguses ma ütlesin, et esimene küsimus on selline, millele vasta palun hiljem ja saada ka viited oma teadustöödele. Teadlane rääkis oma vastuses sellest osast ikkagi päris pikalt, vaatamata sellele, et ma oma küsimuses ütlesin, et ära sellele praegu vasta. Siis ta ütles, et istungi materjalides on viited teadustöödele olemas. Tõepoolest, istungi materjalides on viiteid nii teadustöödele kui ka ÜRO propagandamaterjalidele, aga minu küsimus oli tema enda teadustööde kohta. Tegelikult me võiksime küsida, et kui inimene tegeleb nii keeruka valdkonnaga nagu kliima, aga ei saa aru lihtsast küsimusest, kas siis võimed vastavad sellele, millega tegeletakse. 

Käis siin kõnelemas ka aktivist ja rääkis sellest, et fossiile kõvasti subsideeritakse. Meil keskkonnakomisjonis oli sellest fossiilide subsideerimisest temaga juttu. Seal ta tõi ühe subsideerimise näitena selle, et Euroopas on CO₂‑kvoodi tasu, aga üleminekuperioodiks anti teatud valdkondadele tasuta kvoote. Seda ta nimetab selleks, et nagu subsideeritakse. Noh, ma siin kolleeg Vooglaiule tõin näite, et kui valitsus otsustab – mine tea, võib-olla otsustabki, sest raha on ju riigieelarvest aina rohkem puudu – kehtestada habememaksu ja Vooglaiule öeldakse, et üleminekuperioodil ta kaks aastat ei pea seda maksma, siis ka kuskil mingi organisatsioon ütleb, et Vooglaidu subsideeritakse. Mina ei ole päris nõus, et see niimoodi nimetatav on.

Aktivistilt kuulsime veel seda – ma palusin [nimetada] kolm konkreetset tegevust, mida iga inimene saaks teha, et maailma päästa ja väidetav kliimakriis lõpetada –, et tema üks konkreetne soovitus on see, et hambapastatuubi võiks lõhki lõigata, siis saaks sealt veel hambapastat kätte ja hambapastatootmine 5% väheneks. Iseenesest matemaatika klapib, aga siis ta ütles, et majandusteadlased peaksid leidma lahenduse, kuidas see ikkagi majanduslikult välja veaks. Noh, see natukene haakub minu jaoks selle Euroopas levinud loosungiga, et Euroopa mõtleb välja, kuidas majanduskasv ressursikasutusest lahti ühendada. Kui jätame ikka hambapastat natuke tuubi, siis kliima hävib, aga kui tuubi lõhki lõikame, siis Euroopa lennukad majandusteadlased mõtlevad välja, kuidas see puuduolev raha kusagilt mujalt välja võtta. 

Lõpetuseks oli hea meel kuulata siin puldis kõnelevat ettevõtjat. Minu arvates proua Realo ikkagi väga hästi illustreeris seda tüüpi ettevõtlust, kus loosungid räägivad vajadusest maailma päästa, aga tegevus on suunatud konkreetselt enda juhitava ettevõtte kasumi maksimeerimisele, seda kas või konkurentide kõrvaldamisega seadusandluse abil. Ma pean proua Realole ütlema, et ka keskkonnakomisjon ei nõustunud tema argumentidega, kuidas rehviplokk on paha asi ja selle Eesti ainsa rehviplokitootja peaks turult seaduse abiga välja sööma. Aga ma ei arva ka, et see surve kaoks, sest Ragn-Sells tahab rehve purustada ja toorainet kipub puudu jääma. Eestisse hakatakse varsti rehve sisse vedama, et saaks neid piisavalt purustada ja nad õliks teha ja nad ära põletada. 

Veel ütles proua Realo, et tema usub, et me liigume kasumile orienteeritud majandusest mingisuguse müstilise ringmajanduse poole. Ma tahaks ikka lõpuks öelda, et kasum on olnud just see asi, tänu millele saavad Velle ja teised professorid soojas toas istuda ja teadusega tegeleda. Kasum on ka see, tänu millele ettevõtetes on võimalik innovatsiooni ja arendustegevusega tegeleda. Lisaks saab kasumina teenitud raha panna sellistesse valdkondadesse nagu kaunid kunstid, et elu oleks ilusam. Teatavasti on ilu see, mis päästab maailma. Nii et ettevõtjad võiksid ikka kasumile orienteeruda. Aitäh!

Tiit Maran, kas te tahate kõnet pidada või on küsimus istungi juhatajale? Kõigepealt küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Ühe eelmise OTRK ajal oli umbes samasugune lugu, et läbirääkimiste kestel avaldati ettekandjate kohta kallutatud ja mittetäpseid, et mitte öelda valesid seisukohti, aga ettekandjatel ei olnud võimalust reageerida. Mind huvitab, kas eesistuja näeb mingit võimalust, et ettekandjad saaksid esitatud süüdistustele vastuseks oma seisukohad välja öelda.

Meil käivad läbirääkimised ning läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonid ja Riigikogu liikmed. Ettekandjad ütlesid oma sõnumi välja ettekandeid tehes. Läbirääkimiste formaat ongi selleks, et fraktsioonid ja Riigikogu liikmed saaksid öelda välja oma seisukohad. Sõna võtta saavad kohapeal ka fraktsioonid ja Riigikogu liikmed, kui neid mainiti läbirääkimiste käigus. Nii et meil on praegu selline formaat.

Aga, Tiit Maran, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. (Tiit Maran soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Auväärt eesistuja! Kolleegid saalis! Suurepäraste ettekannete koostajad, aitäh teile ettekannete eest! Mitte väga kaua aega tagasi oli kliimamuutus kui nähtus üsna marginaalne. Sellest rääkisid ainult erialateadlased ja mingid keskkonnaasjatundjad. Aga ühel hetkel muutus ta teemaks, mis leidis käsitlust kohvikutes, jutunurkades, igal pool. See oli kuskil 2005., 2006., 2007. aastal. Näete, me oleme siin praegu, 20 aastat hiljem, ja me aktiivselt arutame, kuidas oma eluolu ümber kujundada selliseks, et elu maakeral ja Eestis ei muutuks ääretult keeruliseks või mitte päris võimatuks. Midagi pole teha, see muutus, mis meil on ees, on nii suur. Ühel hetkel peab see kasvukeskne maailm paratamatult tunnetama, et nii edasi ei saa.

Umbes samal ajal, kui see teema oluliseks muutus, sattusin ma alustama loengukursust üliõpilastele looduskaitsebioloogia teemal. Selle pealkiri oli natukene eksitav, sest üldiselt oli see inimese ja keskkonna suhete aluste loengukursus, kus põimusid ökoloogia, keskkonnaökoloogia, majandus, antropoloogia, ajalugu, psühholoogia, poliitikateadus, sotsioloogia ja palju-palju muud. Loomulikult, sellises olukorras pidi üks loeng paratamatult puudutama ka kliimatemaatikat, sest see oli uudne teema. Oli väga palju erinevaid seisukohti. Mõningad küsimused, mida ma siin saalis täna kuulsin, tekitasid minus kerge déjà‑vu tunde.

Arutasime tudengitega seda teemat ja üks küsimus oli selline: kas on võimalik, et äkki kliimamuutust või kliimasoojenemist ei olegi, äkki see on mingi illusioon või väljamõeldis ja kas ta üldiselt ongi inimtekkeline? Arutasime ja lõpuks jõudsime tulemusele, et on küll võimalik. Aga see on võimalik ainult siis, kui on täidetud teatud eeldused. Need eeldused on sellised, et meie teaduslikud põhiteadmised maailmast, termodünaamikast, ainete füüsikalis-keemilistest omadustest, biosfäärist lihtsalt ei toimi, et me elame mingis kummalises teistsuguses maailmas, näiteks arvutisimulatsioonis. Kui see nii ei ole, on kliimamuutuse inimtekkelisuses väga raske kahelda.

Paratamatult tekkis sellel ajal ka tudengitel selline küsimus, et aga teadus ju ikkagi aeg-ajalt eksib, äkki ta eksib nüüd ka, äkki ta tõlgendab tulemusi valesti. Järjekordselt jõudsime tulemuseni, et jaa, loomulikult, teoreetiliselt on see võimalik, sest tõepoolest ka teadus eksib ja siis alati korrigeerib ennast. Ainult, et kui samale tulemusele jõuavad tuhanded ja kümned tuhanded uuringud väga erinevate nurkade alt, kusjuures need on väga erineva rahastusega [uuringud], siis tõenäosus, et need uuringud eksivad, on olematu. Nii et kui me ütleksime, et jah, võimalik, et tõesti on kuskil veel 1% võimalust, et teadus eksib, siis tekib ikkagi küsimus, kas me oleksime nõus mängima vene ruletti revolvriga, mille 99 padrunipesas on tappev laeng ja ainult üks on tühi. Ilmselt mitte.

Seetõttu on sotsiaaldemokraatide jaoks üsna arusaadav, et ega muud valikut ei ole kui tekkinud olukorrale võimalikult asjakohaselt reageerida. Lahenduste keskmes peaks olema eelkõige inimene ja inimesest lähtuvalt ka majandus. Loomulikult ka see, et inimesed mõistaksid mitte ainult info‑, aga ka väärtustepõhiselt seda, et see on paratamatu.

Edasi on küsimus, kas kliimamuutus ikkagi on asi iseeneses, nagu aeg-ajalt kiputakse arvama. Eelmisel aastal avaldati suur planetaarsete taluvuspiiride analüüs, mille järgi me üheksast valdkonnast, mida on uuritud, oleme kuues taluvuspiirid juba ületanud: kliimamuutus, uute inimtekkeliste ainete mõjurite kuhjumine, elurikkuse kadu, aineringete, nagu fosfor ja lämmastik, häired, magevee liigtarbimine, maakasutuse massiivsed inimtekkelised muutused ja sellega kaasnev biosfääri sidususe vähenemine. Tõsi, mõningates valdkondades ei ole olukord nii hull ja ühes on olukord tõesti väga hea. 

Sellest lähtuvalt võiks öelda ja peab ütlema niimoodi, et kliimamuutus ei ole asi iseeneses, see on meie ühiskonna toimimise põhialuste, biosfääri toimimise printsiipide vastuoludest tulenev kobarkriisi üks väljund. On ääretult oluline, et kõiki neid kobarkriisi aspekte me käsitleksime koos, ei keskenduks ainult ühele, sest vastasel juhul võib juhtuda nii, et lahendades üht, tekitame me teistes valdkondades märkimisväärset kahju ja tulem töötab meie vastu.

Nii et me ei saa [tegelda] kliimamuutusega, omades nagu kõrvaklappe ja jättes kõik muu kõrvale. Velle Toll ütles ilusti, et väga oluline on kliimaharidus. Ma laiendaksin seda: meil on tegelikult tarvis märkimisväärselt laiemat haridust sellest, kuidas toimib biosfäär ja kuidas meie selle biosfääri sees toimime. Ainult kitsalt kliimat vaadates me võime tekitada just sellised kõrvaklapid.

Nüüd siis meetmetest kliimamuutusele reageerimisel. Siin on juba palju läbi käinud mõjude leevendamine ja kohanemine. On toodud ka näiteid, et augustis ületas temperatuuri [tõus] ühe kuu ulatuses juba 1,56 kraadi, mis on hirmutav. Üsna tõenäoliselt me vähemalt Pariisi leppe esimest [eesmärki,] 1,5 kraadi, nagu juba öeldi, ei ole suutelised mitte kuidagi täitma. Küsimus on, kas me selle 2 kraadigagi hakkama saame. Aga see ei tähenda, et meie siin Eestis ei peaks heidete vähendamisega tegelema, sest ainult koos, rahvusvaheliselt suudame me sellega hakkama saada. Seetõttu ei saa öelda, et me ei peaks olema liiga ambitsioonikad. Jällegi, lähtekoht peab olema inimene, tema arusaam, sest kui me seda ei arvesta, siis tekivad trots ja arusaamatus, ning ükskõik mis eesmärgid me seame, me ei ole suutelised neid täitma.

Kui me leevendamisel saame edu pandi rahvusvahelisest koostööst, siis see, mis puudutab kohanemist Eestis, ehk see, kui hästi me oleme ette valmistatud kõigeks selleks, mis paratamatult tuleb, jääb suuresti meie enda teha. Me peame äärmise tõsidusega tegelema meie oma riigi, ühiskonna ettevalmistamisega kliimamuutuse tulemitega hakkamasaamiseks. Lõppude lõpuks, see on meie ühiskond, need on meie inimesed, see on meie kogukond, see on meie keskkond, see on ka meie julgeoleku ja kaitse teema. Nii et meie natukene laiendaksime seda mõistet, mis on julgeolek ja kaitse. 

Selge on see, et kliimamuutusi on mitmesuguseid, on mainitud temperatuuri tõusu, sademete hulka, kuumalaineid ja nii edasi. Ma ei hakka neid läbi käima, sest seda on eelnevad kõnelejad märkimisväärselt hästi [teinud]. Aga oluline on, et me peame kõiki neid teemasid põhjalikult vaatama.

Kokkuvõtvalt: meie ees seisab ääretult suur väljakutse, võimalik, et üldse üks suuremaid, mis kunagi selle ühiskonna ees on olnud. See kõik on kallis, loomulikult, see läheb palju maksma ja me peame paljusid asju muutma. See on üks koht, kus kõike ei saa ainult rahas mõõta. Seepärast on mul üleskutse, et me ei jätaks seda valdkonda poliitiliste kempluste mängumaaks. Ma kutsun üles kõiki erakondi ühiselt, sisuliselt ja süvitsi tegelema selle meie ees seisva ülimalt suure väljakutsega, sest ainult nii saame nende asjadega hakkama. Tänan tähelepanu eest!

Mart Maastik Isamaa fraktsiooni nimel.

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Ma tänan ka kõiki ettekandjaid. Ütlen kohe alguses ära, et kliimamuutused on reaalsus, see ei ole kellelegi uudis, ja me näeme seda väga hästi. Siin härra professor keskendus umbes poole ajast või rohkem kliimamuutustega hirmutamisele, et mis toimub kliimamuutuste tõttu. Ega see ei ole uudis, et kliima muutub ja et ta soojeneb. Selle vastu keegi ei vaidle. See oli härra professori [ettekande] esimene pool. Teises pooles ta väitis, et täiesti kindlad andmed on selle kohta, et kliimamuutused on just viimasel sajal aastal olnud kõige kiiremad ja et need on kindlasti inimtekkelised. Mina ei ole teadlane, kuid ma usun teadlasi. Ma küsisin härra professorilt selle kohta, et NASA teadlased on teinud 800 000 aasta pikkuse ajaloo põhjal uuringuid, kuidas kliima on soojenenud ja jahenenud. See graafik on siin väga hästi näha. (Näitab sülearvuti ekraanilt graafikut.) Ma ei tea, kas televiisori kaudu keegi seda näeb. Aga need kõverad on amplituudiga umbes 10 kraadi. Kliima on soojenenud ja jahenenud niisuguse amplituudiga umbes 100 000-aastaste tsüklite kaupa, nii suures piires. Me ei ole isegi veel jõudnud sinna tippu, kui olid kõige soojemad ajad sadade tuhandete aastate taga. Vähemalt selle graafiku järgi on olnud neli korda kõrgemat temperatuuri kui praegu. See sinusoid või kardiogramm on üsna sarnane, kui vaadata. Tänane arutelu ei ole ju sellest, kas me usume üht või teist teadlast, aga me peame vaatama fakte. 

Räägin natukene lähemalt sellest, mida kliimamuutustega saaks teha. Kliimamuutustega peab kindlasti kohanema, see on väga õige. Maju tuleks ehitada sellele vastavalt või valmistuda selleks, et on üleujutused ja vihmaperioodid [pikenevad]. Aga kui võidelda kliimamuutustega nii, et me halvame oma majanduse ära, seda enam, et globaalselt tegeleb [nende muutustega] suhteliselt väike hulk inimesi, siis see on ju lausrumalus, ma nimetaksin seda nii. Me ei saa ju silmi kinni pigistada selle ees, et Eesti on väike riik. Kui me oletame, et see on kõik inimtekkeline – millesse mina ei usu, just nimelt teadlaste arvamustele tuginedes –, ikkagi ei suudaks meie, isegi siis, kui me üldse enam ei hingaks või midagi ei tarbiks, mitte midagi siin muuta. See on number üks.

Nüüd räägime sellest CO₂-ärist. Tegelikult on see üks väga suur äri. Me oleme loonud kunstlikult energiahindadele juurde CO₂-kvoodid, mis moodustavad suure osa meie elektrienergiahindadest. Kuidas see toimub? See on börsikaup, millega kauplevad suuresti pangad või teised ettevõtted. Ja kuhu see raha läheb? See laekub meil riigieelarvesse, kuid ettekirjutustega, milleks me saame seda kasutada. 

Vaatame, kuhu läheb järgmisel eelarveaastal näiteks meie CO₂-kvootide raha. Suurem osa sellest läheb Rail Balticu ehitusse. Kuidas me sellega siis maailma päästame? Ühest küljest võtame omaenda tarbijatelt raha ära ja muudame ennast konkurentsivõimetuks võrreldes teiste riikidega, kes midagi sellist ei tee. 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Me tapame oma majanduse ära. Ja kuidas me sellega kliimat päästame? Siin öeldi, üks eelkõneleja ütles, et tema käib rohkem jala, ei lenda lennukiga, ei sõida autoga. Kuidas näiteks maal elada ilma autota? Ei ole mõtet sel teemal üldse arutada. 

Mind teeb väga murelikuks see, et kui ma ettekandjate käest küsisin, kas te teate, kui suur on CO₂ sisaldus atmosfääris, siis [selgus, et nad] ei tea. Tegelikult ei tea. See on huvitav, et te räägite teemast, mida te tegelikult ei valda. Ma võin siis öelda: CO₂ sisaldus atmosfääris on 0,03–0,04%. Inimtekkeline sellest on 5%. Hakkame nüüd mõtlema: kui palju me tegelikult suudame kliimat mõjutada? Vaatame lihtsalt loogiliselt. 

Teine asi on see, et on silmakirjalik rääkida sellest, et nüüd me tossutame kuidagi vähem ja meil on elektriautod, mis on täiesti kliimaneutraalsed. See ei vasta absoluutselt tõele, sest akude tootmiseks läheb teatavasti väga palju energiat vaja ehk me paiskame CO₂ atmosfääri juba enne, kui see auto sõitma hakkab. Või see, et liitiumi kaevandamisel on tohutu põhjaveevaru ära rikutud. 

Nüüd me jõuame selleni, mida me peaksime edasi tegema. Ma arvan, et kõigepealt peaks meie riik mõtlema selle peale, kuidas me saaksime oma majandust turgutada ja kuidas inimestel oleks üldse võimalik siin elada, nii et me välja ei sureks. Härra Taro ütles, et vahet pole, ta saab aru küll, et maailma päästa me ei suuda, aga me peaksime olema selles asjas esirinnas. Aga millise hinnaga? Katsume ikka kuidagi terve mõistusega neid asju võtta ja ärme läheme kaasa järjekordse hurraa-majandamisega või sihukese hurraaga, kui tegelikult me kõik saame aru, et see on puhas äri. 

Rääkida sellest, et tuuleenergia, meretuuleenergia on puhas, roheline ja odav, on ilmselge vale. Selle jaoks, et Saaremaale rajada meretuuleparki, et viia see elektriliin sinna, tuleb minu hinnangul maha raiuda 120 000 tihumeetrit metsa. Keegi ei räägi sellest! See mets ei kasva sinna ka kunagi tagasi, sest elektriliinide all olevat maad peab kogu aeg hooldama. Selle jaoks, et meretuuleparki rajada, tuleb rajada merepõhja vundamendid, mistõttu keerutatakse üles kogu see sade, mis seal on. Mida see teeb rannikule? Ma ei räägi sellest, kui palju [satub] nendesamade tuulikulabade pealt merre mikroplasti, mis on väga suur probleem, muuseas. 

Me räägime ühest küljest nagu kliimamuutustest, rohelisest majandamisest, aga tegelikult jätame paljud asjad arvestamata. Teie arvates on see väga roheline. Ei ole roheline. Igatahes on siin mõtlemisainet. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Hanah Lahe. Palun! (Hanah Lahe küsib lisaaega.) Kolm minutit lisa.

Aitäh! Head kolleegid, eelkõnelejad ja teised kuulajad! Ma tänan väga eksperte, kes siin varem kõnelesid. On väga oluline, et enne kliimakindla majanduse seaduse debatti siin parlamendis on meil Riigikogus selline arutelu nagu täna. Kuna eelkõnelejad rääkisid juba põhjalikult kliimamuutustest ja nende mõjust nii majandusele kui ka meie keskkonnale, siis ma nende jutupunkte ei hakka kordama. Eelmise aasta seisuga oli üheksast Maa taluvuspiirist kuus juba ületatud ja tänase seisuga on kliimakriis endiselt eskaleerumas. Nagu ütles Velle Toll oma ettekandes, kliimakriis on inimkonna jaoks eksistentsiaalne kriis. 

Ka pole mul mõtet proovida ümber veenda kolleege, kelle jaoks inimtekkelised kliimamuutused on usuküsimus. Kuigi igal erakonnal on oma ideoloogia, siis teaduse eiramine või valeks tembeldamine näitab lihtsalt rumalust. Eelkõnelejad on öelnud, et vaatame fakte, ja siis on näidatud paari üksikut graafikut või uuringut, tehes nendest põhjapanevaid järeldusi ja proovides saalis olevatele ekspertidele ja ka teistele selgeks teha, et nendel ikkagi pole õigus, olenemata kogemusest või teaduskraadist. 

Isegi kui need üksikud küsimused, millele te täna vastust ei saanud, ära vastata, ei taha te inimtekkeliste kliimamuutuste probleemiga tegeleda. Te küsite neid küsimusi kiusu pärast, näitamaks, et suur osa maailmast liigub vales suunas ja hoopis teie olete need üksikud inimesed, keda peaks kuulama. Aastal 2024, vaadates maailmas toimuvat, arutleda siin parlamendisaalis veel selle üle, kas kliimamuutused on ikka inimtekkelised või mitte, on lihtsalt piinlik. 

Eriti piinlik on mul selliste sõnavõttude pärast, nagu veidi aega tagasi oli kolleeg Anti Poolametsal, kes viskas nalja inimeste kliimaärevuse üle. See on tõeliselt madal, sest tänases maailmas on kliimaärevus sama põhjendatud ja õigustatud tunne nagu sõjahirm. Võib-olla on mitteuskujate elu natuke lihtsam, sest neil on oma jonni tõttu õnn olla teadmatuses, olles ümbritsetud väärinfost, mis eirab igasugust loogikat ja parimat saadaolevat teadusinfot. 

Need nii-öelda mitteuskujatest poliitikud on kõike eelmainitut sisendanud ka oma valijatele, mistõttu on kliimapoliitika teemadel tekkinud ühiskonnas teatav polariseerumine. Sellisel polariseerumisel on üks tahk, millest väga palju ei räägita. See on otsene julgeolekuoht meie riigile, kuna elades pidevas eituses, ei suuda osa ühiskonnast adekvaatselt reageerida, kui Eestis olukord äärmiselt kriitiliseks muutub, olgu kõne all rekordkuumusest põhjustatud metsatulekahju, ökosüsteemi tasakaalu kadumine, sest olulised liigid on välja suremas, või äkkvihmasajust põhjustatud üleujutused, nagu hiljuti olid Tartus. 

Aga ma tahaksin jagada mõningaid oma mõtteid seoses kliimakindla majanduse seadusega. Meil ei ole küll täna seda seadust valmis kujul, aga selle koostamisega hakati tegelema juba peale viimaseid valimisi ehk on tegeletud üle aasta. Kliimaseaduse koostamise eesmärk sai ka koalitsioonileppesse kirjutatud ja mul on väga hea meel, et oleme täna ühiskonnana selle eesmärgi osas jõudnud sisulise diskussioonini ja suures plaanis enam ei aruta, kas kliimamuutused on inimtekkelised või mitte ja kas meil on kliimaseadust vaja. 

Kliimakindla majanduse seadus loob raamistiku ja numbrilised eesmärgid, et liikuda sujuvalt kliimaneutraalsuse suunas aastaks 2050. Kliimakindla majanduse seadus seab ka selge suuna Eesti tuleviku kujundamiseks ja [loob] aluse konkurentsivõimelise ja vastupidava majanduse edendamiseks. Tänu seadusele hakkame varasemast suurema süsteemsuse ja efektiivsusega vähendama kasvuhoonegaaside heitkoguseid, soodustame puhaste tehnoloogiate kasutuselevõttu ning ühtlasi suurendame ressursside tõhusat väärindamist. 

Seadus toob kaasa väga palju olulist, mis meil varem seadusandlikul tasandil üldse sätestatud pole olnud. Ma toon välja ainult mõne: kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärk, konkreetsed numbrilised eesmärgid sektoritele, vähendamaks kasvuhoonegaase, kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine, kasvuhoonegaaside sidumine, õiglase ülemineku põhimõte ja põlvkondadevahelise õigluse põhimõte, kliimanõukogu kokkukutsumine, süsinikuvaru hoidmine, kohalike omavalitsuste kliimakavade kohustuse sätestamine, kliimapoliitika eesmärkide seire ja aruandlus, parlamentaarne järelevalve ja nii edasi. Häid asju on veelgi. 

Aga kliimakindla majanduse seadus, selle reguleerimisala puudutab kõiki valdkondi. Seetõttu on väga oluline, et see sätestaks just nimelt raami, näiteks sellesama kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise ja selleni jõudmise trajektoori, mitte ülidetailseid eesmärke. Meil on tarvis jätta seadusesse teatav paindlikkus, et vastavalt olukorrale saaks teha muudatusi. Ma rõhutan: progressiivseid, mitte tagurlikke [muudatusi]. 

Hea näide on meie naaber Soome. Soomes võeti kliimaseadus vastu aastal 2015 ja seda täiendati aastal 2020 oluliselt, lähtudes oma riigi kliimanõukogu soovitustest ja Euroopa Liidu kliimapoliitika ambitsioonide muutumisest. Täiendused ei tähenda ju ometi, et vastuvõetud kliimaseadus oleks olnud kuidagi ebamõistlik, vaid see tähendab, et ollakse progressiivsed ja kliimapoliitika tegemisel toetutakse parimale ja asjakohasele teadusinfole. 

Kliimakindla majanduse seaduse koostamisel on Eestis väga palju lähtutud teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kliimaseadustest ja nende heast praktikast. Kusjuures me oleme üks vähestest riikidest Euroopa Liidus, kus kliimaseadust veel ei ole. Võrreldes paljude teiste Euroopa Liidu riikide kliimaseadustega saab meie oma olema palju detailsem ja mahukam. Kliimaneutraalsuse sätestamise soov on seaduse tasandil kõlanud nii ettevõtjate, vabaühenduste, poliitikute kui ka valijate suust. 

Loomulikult kaasneb selle seaduse koostamise ja jõustamisega üksjagu ebamugavust. Teisalt omavad need muutused aga väga suurt mõju. Loomulikult suureneb teatud määral halduskoormus ja see seadus seab piiranguid. Aga see seadus tagab ka läbipaistvuse ja stabiilsuse, mida ettevõtted vajavad pikaajaliste investeeringute tegemiseks. Mul on raske mõista, kuidas oleks meil võimalik üldse ilma kliimakindla majanduse seaduseta riigina edasi minna. Kliimaneutraalsuse eesmärk puudutab põhimõtteliselt kõiki valdkondi Eestis ja on täiesti kummaline mõelda, et oleme tänaseni ilma selle eesmärgi seaduse tasandil sätestamiseta kliimapoliitikat ajanud. 

Maailm liigub väga jõuliselt taastuvenergia [suurema kasutamise] ja innovatsiooni poole. Ka need riigid, mida peame suurteks saastajateks, investeerivad taastuvatesse energiaallikatesse rohkem kui kunagi varem. Miks mõned edukad riigid kasutavad jätkuvalt fossiilkütuseid või avavad isegi uusi söejaamu? Mitte sellepärast, et nad oleksid rohepoliitikast loobunud, vaid sellepärast, et energiavajadus ei kannata oodata ja selleks tuleb kasutada ajutisi lahendusi. Pikas plaanis on aga maailmas käimas uue, puhta tööstuse võidukäik. Keegi ei näe fossiilsel energial tulevikku ja Eestis kasutatava põlevkivi näitel on selge, et see pole juba täna enam konkurentsivõimeline. Kui nii Eesti kui ka Euroopa Liit tahavad oma konkurentsivõimet säilitada, peame olema osa sellest puhta tööstuse ja majanduse võidukäigust. 

Kliimakindla majanduse seadus loob soodsa pinnase uute, puhaste tööstusharude ja teadusmahukate lahenduste arenguks. Eesti saab endale uued tugevused, näiteks ulatuslik taastuvenergia tootmise võime, biokütuste ja rohevesiniku tootmine ning ressursitõhusus. Need kõik annavad meile võimaluse olla kliimakindla majanduse seadusega Euroopa Liidus eeskujuks. Seaduse eesmärk ei ole piirata tööstust, vaid tagada, et see oleks puhas ja roheline. See võimaldab uut tüüpi tööstusel, mis vastab süsinikueelarve tingimustele, Eestisse tulla ja siin areneda. Kui kirjutada kliimaeesmärkide täitmise olulisus ja trajektoor seadusesse, ei jää ruumi tagurlikele poliitikutele, et riiklikku kliimapoliitikat õõnestada. Sama ei saa aga öelda tänaseks väga probleemse õlitehase rajamise otsuse kohta, mille üle laiemat diskussiooni ei peetud ja konsensust ei otsitud ega leitud. 

Ma väga tahaks, et me ei muutuks kliimapoliitikast rääkimisel küüniliseks. Mitte keegi ei ole öelnud, et Eesti üksinda päästab oma kliimapoliitikaga maailma. Selle loosungiga lehvitamises peitub minnalaskev suhtumine ja ettekääne: "Aga nemad!" See on tagurlik ja igas mõttes meie riigi arengut pidurdav. 

Seetõttu on kliimakindla majanduse seadus äärmiselt oluline ja suur samm Eesti elukeskkonna parandamiseks ja konkurentsivõime kasvatamiseks, üks paljudest suurtest sammudest. Ta kindlasti ei ole perfektne, aga see ei tohiks olla ka kellegi ootus. 

Teie aeg! 

Me teeme seda esimest korda, see on suure raami ja visiooniga. Mida saab oodata, on see, et parlamentaarne debatt võiks seaduseelnõu parendada ja et seaduse pidev ajakohastamine saab olema parlamendi, valitsuse ja tulevaste valitsuste prioriteediks, sest kaalul on meie nägu nii Euroopa Liidus kui enese ees …

Aitäh! 

… meie konkurentsivõime, inimeste tervis ja tulevik ning meie looduse ja laiemalt keskkonna hea käekäik. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Igor Taro, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleegid! Kõigepealt sooviksin öelda oma tänusõnad, tänada meie külalisesinejaid, kes leidsid oma pingelises tööelus selle võimaluse, panid Riigikogu soovi oma kalendrisse, võtsid aega ettevalmistuseks ja kannatlikult proovisid Riigikogu liikmeid ka siit kõnetoolist valgustada. 

Samas tahan taunida seda, et meie reglemendi lünka kasutas ära üks eelkõneleja, kes tuli ja kasutas seda kõnetooli selleks, et spetsialistidele ja teadlastele retooriliselt pasunasse sõita, neid raamistada ja sildistada, teades, et neil ei ole võimalust koha pealt sellele sõnavõtule vastata. See ei olnud Rain Epleril aumehelik tegu. 

Aga nüüd siis Eesti 200 seisukohtade juurde. Eesti 200 peab tähtsaks pikka plaani nii selles mõttes, et seadusandlus oleks piisavalt ettevaatav, kui ka oluliste otsuste tegemist, mille mõju kestab ka üle ühe valimistsükli. Mingis mõttes võib väita, et kaasaja kliimakriis on põhjustatud sellest, et varasemalt nähti suuresti lühikest perspektiivi, ja mitte ainult Eestis. 

Teadus vaatab samuti pikka plaani ja juhib meie tähelepanu, et nii see jätkuda ei saa. Kuulsime seda täna Velle Tolli ettekandest, sama on kinnitanud ettevõtlusorganisatsioonide eestkõneleja Kai Realo. Keskkonnaühenduste esindaja Maia‑Liisa Antoni tähelepanujuhtimist, et kliima ja keskkonnaga seotud mure lahendamise kohustus tuleneb põhiseadusest, on väga asjakohane meeles pidada kõigil, kes peavad oluliseks eesti keele ja kultuuri püsimist läbi aegade. Just nimelt läbi aegade ehk võimalikult pikalt, mitte ainult järgmise nelja või kaheksa aasta jooksul. Põhiseadus on tervik, mis kohustab meid vaatama ka suuremat pilti ja mitte ignoreerima sotsiaalse õigluse ja piisava ettevaatamise aspekte. 

Seetõttu on Eesti 200 toetanud kindlaid samme, mis aitaksid võidelda kliimamuutustega, parandada meie elukeskkonda ja ka inimeste elujärge, sealjuures majanduse konkurentsivõimet toetades. Üks väga põhimõtteline samm seisneb Eesti jaoks selles, et elektrienergia tootmise puhul oleme võtnud suuna, et kümnendi jooksul jõuame taastuvelektri tootmisega bilansiliselt 100%‑ni aastas tarbitavast kogusest. Jah, see ei lahenda veel kogu probleemi, aga oleme astunud esimesi samme, et vähendada kõige suurema kasvuhoonegaaside heitme osakaaluga tegevuse mõju. Riigikogu on näinud pikemas plaanis ka vajadust kaaluda tuumaenergia tootmist Eestis selles ajaperspektiivis, kui põlevkivikasutus energiatootmises lõplikult otsa saab. 

Eesti 200 on seisnud selle eest, et avalike hoonete rajamisel kasutataks taastuvat ja süsinikku pikaajaliselt siduvat materjali: Eesti metsades kasvavat puitu. Üks näidisobjekt loodusmaja näol on kerkimas ja see on hea näide, kuidas saab asendada importmaterjale ja suure keskkonnajalajäljega materjale. Samuti on see panus Eesti majandusse ja meie ettevõtete kompetentsi tõstmisesse. Me toetame jätkuvalt ka muid samme, mis Eesti keskkonda parandaksid.

Aga kliimamuutuste skeptikutele vastuseks tahaksin retooriliselt küsida: kus on teie positiivne programm? Seda ju ei ole. Meile näidatakse graafikuid maakera kliima tsüklilisest muutumisest miljonite aastate jooksul ja küsitakse, kui mitu protsenti inimtekkelist CO₂ sisaldub atmosfääris, kuid jäetakse täiesti tähelepanu alt välja kõik need teaduslikud faktid, mis kliimamuutuste eitusega seonduvasse maailmavaatesse ei mahu. Kui faktid maailmavaadet ei sega, siis ongi teadusel raske midagi ära tõestada. 

Eesti 200 toetub oma tegevuses ikkagi eelkõige faktidele ja spetsialistide arvamusele. 

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Samuti on meie hinnangul oluline huvigruppide tasakaalustatud arvestamine. See puudutab ka seda, milliseid ambitsioone saame ühiskonnana seada nii, et need oleksid mitte lihtsalt ambitsioonikad, vaid ka realistlikult elluviidavad, mitte ei tooks meile ainuüksi hiiglaslikke trahve. 

Kliimaseaduse eelnõu on püütud ette valmistada pretsedenditult kaasavalt. Paraku oleme konsensuse tajumisest kaugel. Mida konkreetsemaks on muutunud eelnõu piirjooned, seda rohkem on tekkinud vaidluskohti. Üsna põhimõtteline vaidlus puudutab seda, kui täpselt ja mida peaks kliimakindla majanduse seadus kirjeldama. Eelnõu kavand oli vormistatud üldise taseme raamseadusena. Selle lähenemise kriitikud on soovinud juhiseid ja nende juhiste aluseks olevaid mõjuanalüüse selle kohta, kes, kui palju ja kuidas täpselt peab midagi tegema. Ilmselgelt ei taga see ainus eelnõu õigusselgust kõikides küsimustes. Kliimakindla majanduse raamseadusele peavad järgnema teised, rakendusseadused, mis lõpuks panevad paika ka konkreetsemad meetmed. 

Kui sooviksime kogu elu ühes seaduses ära kirjeldada, kuluks meil selleks ilmselt veel palju-palju aastaid, aga meil ei ole ju selleks enam aega. Seetõttu on mõistlik raameelnõuga tuleva aasta esimeses pooles edasi liikuda, et järgmise aasta jooksul näeksime ka seda rakenduslikku poolt. 

Eesti 200 on optimistlik ja elujaatav, nii-öelda positiivne alternatiiv kõigile neile, kes eelistavad tegevusetust ja samal ajal kritiseerimist, kui halvasti kõik on. Ka mitmed muutused, mida oma igapäevaelus peaksime parema elukeskkonna nimel rakendama, on igaühele täiesti jõukohased ja põhinevad rohkem harjumustel kui lisakulutuste tegemisel. Me oleme muutustele orienteeritud ja aitame nende elluviimisele kindlasti kaasa. Aitäh!

Järgmisena Züleyxa Izmailova, palun! (Züleyxa Izmailova palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Armsad rahvaesindajad! Lugupeetud külalised! Head Eesti inimesed! Enam kui pool maailma SKT‑st, mille majanduslik väärtus on ligi 44 triljonit dollarit, sõltub looduslikust kapitalist. Käimasolev looduse ja bioloogilise mitmekesisuse kadu koos kliimamuutusega kujutab endast tervet rida riske, mis ohustavad sissetulekuid, majandust, ettevõtteid, toidujulgeolekut, tervist ja elukvaliteeti kogu maailmas. 

Euroopa Liit on teinud suuri samme, et võidelda kliimamuutuse ja selle mõjudega. Oleme välja arendanud ja kasutusele võtnud rohetehnoloogiaid, mis asendavad vana ja saastavat tööstust. Oleme juhtinud Euroopa Liidu institutsioonide, aga ka erakapitalil põhinevate finantsasutuste tähelepanu sellele, et heitgaase emiteerivaid ettevõtteid pole eetiline toetada. 

Kuigi koroona‑ ja inflatsioonikriis lõid riigijuhtidel silme eest kirjuks, tuleb oma tähelepanu nüüd taas ökoloogilisele olukorrale pöörata ja looduskapitali taastama asuda. Jah, sõda Ukrainas pole veel kaugeltki läbi ja pinged Lähis-Idas suurenevad, kuid jättes kliima‑ ja keskkonnakriisist tulenevatele ohtudele õigeaegselt ja vajalikul määral reageerimata, suureneb tõenäosus, et globaalseid konflikte tuleb veel juurde. 

Meie ülesanne on hoida fookust Eesti rahva tuleviku kindlustamisel ja leida sealtkaudu võimalusi rahvusvaheliseks koostööks esmalt Euroopa tasandil ja siis üle maailma. Eesti on olnud eeskujuks digiarengu vallas. Meie pingutused Vene agressiooni lõpetamiseks on samuti saanud tähelepanu ja kuni Ukraina võiduni ei tohi me oma panust vähendada. 

Eesti suurim võimalus seisneb aga just süsinikuvabale ja taastavale majandusele teerajajaks olemises. Turumajandust tuleb rakendada looduskeskkonna kaitseks, see tähendab uute ärimudelite ja teenuste arendamist, mis parandavad inimese igapäevaelu, samal ajal looduskapitali kasvatades. Planetaarsetest piiridest lähtuvad tegevused peavad olema tähelepanu keskmes. See tagab nii meie endi kui ka meie partnerite ja liitlaste võime panna vastu välistele mõjuritele. 

Bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ei ohusta mitte ainult ökosüsteeme, vaid ka ettevõtlust ja majandust tervikuna. Mõlemad sõltuvad looduse elujõust ja taastevõimest. Oleme kõik varahoidjad: kodanikud, ettevõtjad, valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid, kes teevad igapäevaselt ostu‑ ja investeerimisotsuseid, mis mõjutavad meie kõigi ühist vara – planeedi biosfääri. 

Tänased koalitsioonierakonnad andsid oma valijatele kliimaseaduse koostamise tõotuse. Praegune kliimakindla majanduse seadus läheb aga lati alt läbi. Selle asemel et luua kaua oodatud õigusselgus ja asuda kohe tegelema ühiskonna kliimakindlaks muutmisega, on reaalsete meetmete rakendamine lükatud aastate võrra edasi. Noored mõistavad globaalse kliimakriisi tõsidust ega soovi oma järeltulijatele kannatusi, mida ökosüsteemide kokkuvarisemise protsess ja inimesele eluks sobiva keskkonna kadumine põhjustab. [Meetmete edasilükkamine] loob ebakindlust ja tõstab vastutustundetult kõrgeks riski, et kliimaneutraalsuse ja tulevaste põlvkondade heaolu kindlustamise saavutamine kukub läbi. Selle hind on mõõtmatult suur. 

Väljapakutud kujul ei kaitse kliimakindla majanduse seadus kliimamuutuse mõjude eest Eesti majandust ega ka meie ühiskonda laiemalt. See ei kaitse inimeste tervist ja lubab jätkata looduse hävitamist. Sellega isegi ei proovita järgnevaid põlvkondi tulest päästa. 

Kas meie riigijuhid on alla andnud? Endine Kaitseväe juhataja Martin Herem kirjutas paar päeva tagasi, et teda üllatas ühe riigimehe ettevaatlikkus riigikaitse rahastamisest rääkides. Heremit pani imestama, et selle riigimehe sõnul tuleks Eestil muu hulgas küsida, miks meie kaitsekulud peavad kerkima 4%‑ni SKP‑st, kui mõned teised riigid pole jõudnud isegi 2% lähedale. Sama retoorikat oleme kuulnud ja kuuleme siiani ka siis, kui räägitakse keskkonnaprobleemide lahendamisest ja piisavate kliimapoliitiliste meetmete rakendamisest Eesti riigi tasemel. Ma julgen väita, et selles vaimus on kokku kirjutatud ka kliimaseadus, mis on digimuutunud kliimakindla majanduse seaduse eelnõuks. "Miks meie midagi tegema peame? Me oleme niigi tublid, las suured pingutavad!" Seejuures jäetakse ütlemata, et oma väiksusele vaatamata oleme saastamises inimese kohta suurimate saastajatena esirinnas. 

Head rahvasaadikud! Me sõltume täielikult loodusest. Loodus varustab meid iga hapnikurikka hingetõmbega ja iga suutäie toiduga, mida sööme. Kliimamuutusest tulenevalt süveneb puhta vee ja toidu kasvatamiseks sobiva mulla puudus. Paljud looduslikud süsteemid on jõudnud lagunemise äärele. Ebastabiilsed ilmastikuolud juba rikuvad Eesti põllusaaki. Kiirenev kliimamuutus muudab põllumajandustootjate olukorra ainult hullemaks. 

Selleks et iseenesestmõistetavaks peetud hüved meile ka edaspidi võimaldatud oleksid, tuleb tegutseda teisiti. Tähelepanu peab kanduma ettevõtmistele ja tegevustele, mis aitavad looduse taastumisele kaasa. Me peame lõpetama või põhjalikult ümber kujundama loodust kahjustavad tegevused ning asendama need keskkonda taastavatega. 

Valitsuse missioon on anda lootust. Kui Kaja Kallase juhtimisel tegutses Eesti Ukraina abistamise ja Kremli režiimi tagasilöömisel tugeva ja hästi organiseerunud löögirühmana, siis sarnaselt peame koondama oma jõud ka kliimamuutuse halvimate stsenaariumide ärahoidmise hüvanguks. 

Head Riigikogu liikmed! Andkem endast parim, et see nii ka juhtuks! See pingutus väärib küünlaid, sest sellest sõltub nii praeguste kui ka tulevaste põlvede käekäik ja heaolu, samuti demokraatia tulevik. Aitäh ja jõudu tööle!

Järgmisena Anti Poolamets, palun!

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud saadikud! Ma pean ütlema, et koalitsioon küll seda eriti olulise küsimusena ei käsitle. Ma ei näe neid lihtsalt siin, kuigi antud teema on riiklikult olulise [küsimusena] kenasti välja kuulutatud. Kus nad on? Rõdud on tühjad, ajakirjanikke ei ole. Igav on, tegeldakse mõne teise teemaga. Aga ma arvan, et see debatt võiks just nimelt huvitav olla, sest on vähe asju, mis meie majandust nii palju mõjutaks kui tulevane kliimaseadus ja kogu kliimapoliitika. Eks see ole avaliku debati [pidamise] saamatus ajakirjanduse poolt.

Muidugi käib kogu see debatt ühte väravasse. Kardetakse vastuargumente nagu vanapagan välku. Ei julgeta debatti laskuda. Nagu me täna nägime, meie tublid eksperdid ei tea VII klassi õpikute tasemel andmeid, mis peaksid tulema peast. Muidugi ajab see naerma, mind ajab ka naerma. Nad ei suuda öelda, milline on CO₂ osa atmosfääris, mida peaks une pealt oskama öelda. Nad ei suuda öelda seda, milline on nii-öelda inimtegevuse osa. Seda peaks teadlased üsna une pealt öelda oskama. Millest me siis räägime? Seda ei tea aktivistid, seda ei tea teadlased. Kas on mõtet siis siia pulti tulla? 

Rohepööre Eesti moel: see on torm ja tung haruldaste muldmetallide järele, see on fosforiidi kaevandamisest kui taevamannast rääkimine. Rohelised ja sotsialistid on pildilt lootusetult kadunud, kui me arutame poole maakonna võimalikku üleskaevamist. Neid ei ole. Ma ei tea, mida nad teevad. 

Rail Baltic on projekt, millele ei ole suudetud nõudlust välja mõelda, aga mis nõuab mägede kaupa maavarasid. Kõik rohepöörajad on õhinas, valmis kaevandama üüratul hulgal Eesti maavarasid tarbetu raudtee jaoks. See on rohepööre Eesti moodi! Kahjuks tragikoomiline. 

Rohepööre Eesti moodi on maaelu kokkutõmbamine, põllumajandusele uute piirangute seadmine, imekaunite ürgsete loodusmaastike muutmine ulmelisteks tööstusmaastikeks Tallinna teletorni kõrguste tuulikutega. See on rohepööre Eesti moodi! Julm, valelik, loodusvaenulik. 

12 kvartalit majanduslangust. Efektiivsed olete olnud! Selle [majanduslanguse] peamine põhjus on energiapoliitika. Eesti konkurentsivõime nõrgendamisel on tehtud üüratu hüpe. Kliimakindel majandus on elu detailideni reguleerimine ja meenutab mingit uut totalitaristlikku düstoopiat. Putukajahu. Tuulikud. "Ärge sööge! Ärge tarbige nii palju!" Noortes kliimaärevuse ja ‑paanika tekitamine. Lapsed kui kliimakahjurid. See on ju düstoopia, mida te ehitate! 

Ja muidugi on see ebateadus, täielik lõssenkism, mis hakkab laiali lagunema juba praegu. USA valimised kinnitavad, et Pariisi kliimalepe hakkab laiali kukkuma. USA läheb sealt minema. Juba on teatatud, et Argentiina läheb sealt minema. Loomulikult, enam ei ole ka ajakirjanikud ehk nii araverelised. Ei ole ka teadlased enam nii araverelised, vaid hakkavad rääkima andmetest, mis lähevad vastuollu kliimapanikööride andmetega. Ehk ebaroheline projekt kukub läbi, meie silme all hakkab see mõranema. 

Tegelikult on hea teadus kogu aeg olemas olnud. Aga kuidas neile anda grante, kuidas anda uurimistoetusi, kui nad ei räägi seda, mida poliitikud [tahavad]? See ongi ebateadus Eesti moodi, kahjuks ka rahvusvahelisel tasemel. Aga ma olen uhke nende teadlaste üle, kes ei lase poliitikutel ennast maha väänata. Neid on läänemaailmas tuhandeid. 

Jah, see kliimasektantlus meenutab mulle loodusest võõrandunud inimeste nostalgiat maaelu järele, unistust peenardest ja kõrvitsatest, võib-olla ka loomadest. Aga kuna ei viitsita oma Telliskivi kvartalist palju kaugemale sõita, sest see nõuab pingutust, loomakasvatus nõuab pingutust, peenarde tegemine nõuab pingutust, maaelu nõuab pingutust, kuidagi peab lapsed kooli ja huviringi viima, siis on parem, kui poliitikud sõidavad edasi-tagasi Hiina, Lissaboni või mõne Kesk-Aasia riigi vahet ja räägivad kliimakaitsest. Lugege oma CO₂-jälg kokku ja siis ehmatate ise ka ära. Vähemalt üks inimene, kes oma juttu tõsiselt võttis siin puldis, oli proua Anton, kes ei lenda lennukiga. Minu lugupidamine, vähemalt ise usub oma juttu. 

Kõigel sellel on tagajärjed. Kliimaärevuse ja ‑paanika tekitamine noortel. Suitsiidsuse uuringutes märgitakse, et kliimaärevus on üks põhjuseid üldise depressiivse fooni loomisel. Sündimuse teemal tekitatakse paanikat, et ärge saage lapsi. Selline debatt, selline arutelu on paraku reaalsus lääne ühiskondades. Plakat Saksamaa avalikust ruumist: "Laps kui kliimatapja". Psühholoogid uurivad, miks kliimaärevus muudkui kasvab. Näiteks, kui Donald Trump valiti 2016. aastal [presidendiks], siis kliimakirjanik Yessenia Funes, kes oli kahekümnendates eluaastates, ütles, et ta lükkab kõrvale oma lastesaamise plaani, kuigi ta oleks väga tahtnud emaks saada. Ta ütles, et ta tunnetab seda olukorda väga pimedana, ta tunneb, et ta on väga vastutustundetu, kui ta saab lapsi. Loomulikult! Majanduslike põhjuste kõrval saab märkimisväärseks põhjuseks teie enda, poliitikute ja teadlaste põhjustatud kliimapaanika, kliimaärevus, mistõttu noored ei taha lapsi saada. Need on teie tegevuse viljad. Isegi kui see kõik kokku kukub, siis paljud on jätnud lapsed saamata teie vastutustundetu lõssenkismi, teie vastutustundetu kliimapaanika õhutamise pärast. Mõelge selle peale! Ma tuletan teile seda kunagi meelde. Eestis on noortele isegi kliimaärevusvastased koolitused. See ei peaks nii olema. Aitäh!

Tiit Maran, kui teil on vastusõnavõtt, siis [peaks olema] vähe teistsugune käemärk. Aga kuulame vahepeal Siim Pohlakut. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! On olnud pikk päev, aga me ei kuulnud, hoolimata korduvatest küsimustest, numbriliselt väljatoodud inimtegevuse osa suurust ja selle mõju kasvuhooneefektile, CO₂‑ga seoses. Nendest numbritest kahjuks ei soovitud rääkida, ei antud meile konkreetseid vastuseid. Küll aga kuulsime hirmutamist, paanikat, faktide kontekstist väljakiskumist. 

Kui me räägime kas või loodusnähtustest, ilmastikunähtustest, siis siin üks ettekandja viitas, justkui suured raheterad või üleujutused oleks midagi enneolematut. Vaatasin huvi pärast DIGAR‑i andmebaasi ja otsisin viimase 100 aasta Eesti ajaleheartiklite sisust sellesama hiidrahe kohta. 1920‑ndatel olid suured pealkirjad "Lõuna-Eestis sadas kanamunasuuruseid raheterasid". 1930‑ndatel samamoodi, hiidrahe, üleujutused, ka 1950‑ndatel ja 1970‑ndatel. Nii et see ilmastikuga hirmutamine on naeruväärne ja täiesti kohatu. Faktid kõnelevad, et neid ilmastikunähtusi oli sada aastat tagasi, neid on ka täna, ja see on täiesti tavaline, siin ei ole mingit põhjust paanikaks.

Kui mõelda Eesti peale – isegi kui te väidate, et inimene mõjutab oma tegevusega kliimat –, siis Eesti ja Eestis toimuva majandustegevuse mõju on olematu. Täiesti olematu! Aga samal ajal selle kliimapaanika mõju meie majandusele, regulatsioonide ja piirangute mõju meie majandusele on üüratu. Samamoodi nagu kahju laste ja noorte inimeste vaimsele tervisele, kes võib-olla ei tule selle peale, et järjekordset uudist, et on metsatulekahju või on suured raheterad ja see on kõik kliimasoojenemise tõttu, tuleks kontrollida, järele vaadata, kas seda on ka varem olnud, näiteks sada aastat tagasi. Nad hakkavadki päriselt muretsema. Õpetajad räägivadki, et noored on koolides ärevil, väga-väga mures, kuni sinnamaani välja, et võib-olla emotsionaalsemad nendest ütlevadki, et nad ei tahagi siin maailmas enam elada.

Kuhu te viite seda asja? See on täiesti üle võlli. Mina sooviks küll oluliselt rohkem tervet mõistust kogu selles kliimateemas. Kliima on kogu aeg muutunud, nagu täna küsimustest korduvalt välja tuli, kogu aeg on olnud ekstreemset ilma. Kogu aeg on olnud, siin ei ole mitte midagi enneolematut või uut. Nii et palun rohkem tervet mõistust ja rahulikku meelt kogu selle kliimateema käsitlemisel. Aitäh!

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt, Tiit Maran, palun!

Aitäh! Esiteks pean ma väga-väga vabandama meie väga auväärsete ettekandjate ees, et nad on sellises olukorras, kus neile pannakse suhu sõnu ja neil ei ole võimalik reageerida, sest meie kodukord seda ei võimalda. Ma väga palun proovida kuidagi see olukord lahendada, sest see on lihtsalt ettekandjate suhtes ebaõige. Sellist asja ei tohiks olla.

Aga lisaks on mul kahju, et meie siin selles auväärses kojas elame nagu kahes erinevas reaalsuses. Üks reaalsus on see, mille taga on väga palju erinevaid andmeid, teises on aga mingisugused kummalised väited, mille sisu on raske mõista. Ma toon ühe näite. Siin just hiljuti öeldi, et Brasiilia on välja astumas Pariisi leppest, oli vist nii. Samal ajal ma näen, et Brasiilia just esitas oma uue eesmärgi, kuidas ta 2035. aastaks vähendab oma heiteid, et jõuaks selle 1,5 kraadi peale välja.

Nii et on kahju, et meie auväärses kojas kipuvad väga sagedasti kõlama väited, mis ei baseeru mitte millelgi. Ma väga loodan, et selliseid asju, eriti kui meil on siin väga auväärsed ettekandjad, edaspidi nii palju ei juhtu. Aitäh! 

Suur tänu teile! Urmas Reinsalu sõnavõtt, palun! (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh kõigile ettekandjatele! Aitäh selle arutelu eest! Ma juhin tähelepanu sellele pealkirjale "Kliimamuutuste mõju Eesti õigusruumile ja majandusele". Keskkonnamõju majandusele, majandusoludele – selle üle arutamine on igati relevantne, kuid arusaadavalt ilma muutumine õigusruumi iseenesest [ei puuduta], need on erinevad kategooriad, seda peame silmas pidama. 

Nüüd, kliimapoliitika, euroopalik kliimapoliitika ja tänase valitsuse käsitlus, kuidas seda soovitakse realiseerida ja milline on selle mõju Eesti majandusele – väga õigustatud küsimusepüstitus –, samuti Eesti ühiskonnale ja Eesti inimeste toimetulekule. Äärmiselt strateegilise tähendusega praktiline küsimus. 

Vaadelgem, kuidas on asunud seda realiseerima tänane valitsus. Varasem kliimaminister Kristen Michal asus koostama kliimaseadust, mis kannab praegu eufemiseeritud pealkirja "Kliimakindla majanduse seadus". See on siis ilmastikukindla majanduse seadus või mida iganes see tähendab terve mõistuse järgi, kui mõisteid mõtestada. Selle lähtekoht oli, et me analüüsi, mõjuhinnangut enne seaduse koostamist läbi ei viigi, post factum. 

Mis on tulemus? Tulemus on see, et see seaduseelnõu on reaalsuses osutunud totaalseks ebakvaliteediks. Seda on öelnud erinevad huvirühmad, paradoksaalsel moel nii majanduse erialaorganisatsioonid kui ka keskkonnahuvi eest seisvad ühendused, ja akadeemiline ekspertiis. 

Minu sõnum siit saalist on see, mida ma olen öelnud härra Michalile – ta on sellest teadlik – korduvalt selle aasta algusest: sellele seadusinitsiatiivile tuleb asetada moratoorium. Moratoorium tuleb asetada sellele seadusinitsiatiivile ning meie lähtekoht peab olema see, et kõigepealt anda minimaalse akadeemilise suutlikkusega hinnang, mida see maksma läheb ja milleks me oleme meie ühiskonnas, praeguses majanduse ja inimeste toimetuleku väljavaadetes üldse realistlikult suutlikud. 

Ma näen siin niisuguse aktivismi käsitlust, mille puhul tegelikkus allutatakse ideelisele eesmärgile. Täpselt samamoodi nagu on üles ehitatud valitsuse energiapoliitiline eesmärk, keskne eesmärk: 2030. aastaks tagada Eesti tarbimine taastuvelektri pinnalt. Kas panete tähele? Mitte elektrienergia hind [ja selle mõju] meie majandusele, meie konkurentsivõimele, mitte energiavarustuskindlus, vaid see, et just nimelt juhuelekter peaks sajaprotsendiliselt katma elektrienergiatootmise mahu. See on seatud eesmärgiks. 

Eelmisel nädalal tuli välja energiamajanduse arengukava esialgne tööversioon. Mis on selle maksumus? Ainuüksi selle energiaeesmärgi 2030. aastaks realiseerimise maksumuseks nähakse ette 11 miljardit eurot. Kust see raha tuleb? See raha võetakse lõppkokkuvõttes ju Eesti tarbijatelt, olgu siis maksumaksjatelt maksueraldiste näol või erinevate tasude ja koormiste näol või elektri kõrgema hinna näol, mille turusituatsioonis maksavad kinni tarbijad. Mitte mingisugust analüütilist perspektiivi me ka selles arengukavas kahjuks ei näe. 

Läinud nädalal langetas valitsus otsuse asuda toetama sedasama komisjoni ettepanekut kiirendada algselt laugjana planeeritud süsinikuneutraalsuse eesmärgi 2050 realiseerimist, seades vahe-eesmärgiks kiirema ambitsiooni, 2040. aastaks jõudmise 90%-le süsinikuneutraalsuse eesmärgist. 

Jällegi, ma lugesin tähelepanelikult ka meie huvirühmade, ühiskonna osapoolte muret selle üle ja käsitlust selle kohta, mis on selle puhul nii-öelda mõjuperspektiiv. Me langetame otsuseid, energiapoliitikas seame ühe eesmärgi, aga kliimaseadusega tahame seada teise eesmärgi ilma mingisuguse reaalse mõjuhinnanguta. Nii need asjad ei tohi käia. Nii need asjad ei saa käia! Ideoloogia ei saa liikuda teises reaalsuses. 

Me elame siin maal, see on meie vastutus ka järgmiste põlvede ees, enesestmõistetavalt ökoloogilises vaates, aga ka majanduslikus vaates, inimeste toimetuleku vaates, julgeolekulises vaates, et anda see maa hoituna oma järglastele edasi. Aga see tähendab seda, et nii suurte ja megatrendiliste mõjudega otsuseid me ei saa langetada ilma minimaalse analüütilise Eesti ühiskonda mõjutava kvaliteedita. 

Sama kriitika, mida ma pean tunnistama, oli ka "Fit for 55" paketi puhul. Proua Realo mäletab, et valitsuse poolt toodi see käsikäruga esindusorganisatsioonidele: "Andke nädalaga arvamus!" Ka Euroopa Komisjoni enda analüüs, tuleb ausalt tunnistada, põhines valedel sisendkarakteristikutel "Fit for 55" paketile. Ainuüksi emissioonikaubanduse ühiku hinda hinnati seal neli korda väiksemaks võrreldes mõni aasta hiljem reaalselt turul olevaga. Aga meil jällegi paraku mitte mingisugust analüütilist kvaliteeti valitsuse positsioonide kujundamise eel ei olnud. See ei ole mõistlik juhtimine. See ei ole mõistlik juhtimine! 

Küsimus, mida me peame arutama – parlamendil on minimaalne hoolsuskohustus nende inimeste ees, kes meid on usaldanud ja siia saali [valinud] –, on see, mis on ühe või teise otsuse sotsiaalne ja majanduslik mõju. Poliitikat ei saa – ükskõik kui idealistlikel kaalutlustel – dikteerida ja jõustada õhutühjas ruumis. See on, ma arvan, väga oluline lähtekoht ja üleskutse valitsusele, kes seda hoolsuskohustust ei ole kas ideoloogilistel [kaalutlustel], tahtmatuse tõttu või piisava suutlikkuse argumendi alusel realiseerinud: võtta ennast kokku, saavutada minimaalne analüütiline kvaliteet ja kujundada otsuseid, mis on Eesti praktilistes majandushuvides ja meie ühiskonnale jõukohased.

Aitäh! 

Ma tean, et see on tõsine etteheide. Ma ei oleks seda nii tõsiste teemade puhul nii kergekäeliselt teinud, aga ma arvan, et olud on praegu sellised, et me ei saa lubada ka niisugust ilusat, aga võltsi juttu. Ma loodan, et te mõistate.

Ma mõistan. Aitäh! Anti Allas, palun!  

Austatud eesistuja! Kõik head kolleegid, kes on siin saalis või on kuskil maja peal ja kuulavad! Ja loomulikult ka teleekraanide taga olijad! Siiralt tänan tänase debati eest, mis siin saalis on olnud, kuigi ma tõesti jätkuvalt ei saa aru, miks osal rahvasaadikutel on vaja jonnakalt panna kahtluse alla teadlaste öeldut. Minu arust on see viljatu ja ohtlik tegevus, aga ju see siis on kellelegi kuidagi kasulik. Ja kellele see kasulik on?

Üks mõte, mis mul kogu selle debati jooksul peast läbi käis, on see, kas on võimalik kliimakriisi lahendada nii, et me tarbime ühe inimese kohta üha rohkem ja üha rohkem. Siit tuleneb ka see mõte, miks see kliimaseadus on meil vaikselt muutunud kliimakindla majanduse seaduseks. Osaliselt on seal kindlasti ju lahendus olemas, aga me peame nägema lahendust ka selles teises pooles. Me peame mõtlema selle peale, kuidas me tarbimist vähendame. 

Tarbimise vähenemine ei saa sündida üleöö. See on selline pikem ja laiem mõtlemine, mis peab kodudes, koolides ja igal pool mujal kõlama. Kindlasti peab see mõte minema meie haridussüsteemi ja igale poole mujale, et ta lõpuks hakkaks toimima. 

Mulle väga meeldis ettevõtjate sõnum, et me peaksime selle seadusega olema ambitsioonikamad. Säästlikkus, taaskasutus – ma arvan, et need on selgelt üks lahenduse võtmeid selles tänases küsimuses. 

Miks ma olen nagu mõnes mõttes optimistlik? Ma näen oma lapsi ja üldse selles vanuses noori juba ühtegi kõnet kuulamata toimetamas nii, et tarbimist oleks vähem, olgu siis riiete kasutuses või kõiges muus sinna juurde kuuluvas. Loomulikult, väga suur väljakutse meile kõigile ja ambitsioon on see, kuidas me sellise mõtlemisega suudame majanduskasvu säilitada – või ehk ei peagi seda säilitama? – ja kuidas meie majandus toimiks nii, et kõik ühiskondlikud funktsioonid saaksid täidetud. 

Aga kokkuvõtteks ikkagi see mõte, et me peaksime elama nii, et elame ise ja jätame ka kogu muu elava looduse enda ümber ellu. Aitäh! 

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Ma siiralt tänan kõiki auväärt ettekandjaid, siiralt tänan ka keskkonnakomisjoni selle väga olulise arutelu korraldamise eest. Nagu ikka, Riigikogus on 101 inimest ja on väga palju erinevaid arvamusi. Aga selleks just neid debatte ongi vaja, et neid arvamusi sirgemaks rääkida. Aitäh teile kõigile! Olge terved! Tänane istung on lõppenud.