Lugupeetud rahvaesindus! Kriitilistel aegadel on vaja ühiskonnal koonduda baasväärtuste ümber ja mitte lubada nende erosiooni. Vene-Ukraina sõda raamistab kogu meie julgeolekuolukorda ning tegelikkuses määratleb meid, kes me oleme ja mis väärtustest lähtudes me elu meie maal korraldame.
Eelmise nädala alul sai avalikkusele teatavaks, pühapäeval sai teatavaks, et sotsiaaldemokraatide ministrikandidaat on härra Vladimir Svet. Avalikkusele sai teatavaks muu hulgas tema intervjuu, mille ta 2018. aastal, neli aastat pärast Krimmi annekteerimist, andis portaalile või ajakirjandusväljaandele Vetšjorka. Selles väga põhjalikus, vabas ja sundimatus vormis esitatud intervjuus avas praegune valitsusliige väga süvitsi küsimusi, mis on seotud Krimmi staatusega, olukorrast väljumisega ja sellega seotud probleemidega. Osundan vabatõlkeliselt mõningatele nendest osundustest. Need puudutavad Krimmi küsimust. Viga tehti härra Sveti hinnangul juba 1990. aastate alul seoses Nõukogude Liidu lagunemisega. Belovežje lepped valisid Nõukogude Liidu lagunemise tee, aga mõistlikum ja õiglasem oleks [härra Sveti arvates] olnud piirialade elanikele anda võimalus ise otsustada, millise riigi koosseisus olla. Krimm oli aegpomm. Praegu on Krimm valitsuse liikme hinnangul toonaste avalduste järgi faktiliselt Venemaa osa. Ja siis intervjueerija küsib väga põhjalikult, lüües väga selge mustvalge valiku ette, kelle oma Krimm on, esitades retoorilise küsimuse. Härra Sveti vastus: praegu juriidiliselt, faktiliselt kehtivad Krimmis Vene seadused ning Ukraina ja Venemaa peaksid sellest olukorrast väljuma. Ja tänane valitsusliige jätkab: jah, intervjueerija arvates ma peaksin väljenduma mustvalgelt, kuid olukord on keerulisem. Ei saa väita, et Krimm on see või teine.
Härra Svet jätkab oma mõttearendusi Krimmi kohta, kritiseerides toona, 2018. aastal kehtestatud sanktsioone – tõsi küll, võrreldes tänasega moderaatseid, kuid lääneriikide kehtestatuid –, öeldes küll samas, et ka rahvusvahelise õiguse rikkumine on väär, kuid öeldes ka seda, et Krimm peaks olema [nagu] Alsace. Ei ole mõtet piiride eest võidelda. Ja kelle oma on Krimm? See on [nagu] ilu vaataja silmades. Praegune valitsusliige jätkab: Krimmi inimeste enamik sooviks näha Krimmi Vene föderatsiooni koosseisus, Vene föderatsiooni subjektina.
See intervjuu on põhjalik – kes on seda vaadanud, [see teab] – ning need hinnangud on väga ühemõttelised, ideoloogilised ja väljendavad seisukohta, mis ei ühti vaba maailma demokraatliku kogukonna käsitlusega, Eesti ühiskonna ega ka Eesti riigi ametliku positsiooniga, mis puudutab Vene föderatsiooni ebaseaduslikku Krimmi inkorporeerimise poliitikat.
Õige on see, et läinud nädalal taristuminister avalikkuse surve all korrigeeris oma seisukohti ja rõhutas üle Eesti riigi ametlikust seisukohast kantud positsiooni. Kuid küsimus, mis on ka välja öeldud, on selles, et kuna toona, 2018. aastal, kui [Svet] seda intervjuud andis, oli tegemist omavalitsusametnikuga, siis millises kontekstis mõjusid need seisukohad siiramalt: kas põhjalikus vabas vormis antud intervjuus või sundolukorras, kus tõepoolest, vähemasti teoreetiliselt oleks vastupidiseid väiteid esitades olnud keerulisem ametis jätkata?
Umbusalduse avaldajad leiavad, et selliseid käsitlusi väljendanud isik lihtsalt ei saa olla Eesti Vabariigi valitsuse liige. Nii lihtne see ongi. See ei ole küsimus juriidikast ja see ei ole ka küsimus nii-öelda tehniliselt julgeolekukontrolli probleemist. Me osundasime läinud esmaspäeval, kui kõne all oli volituste andmine peaministrikandidaat Kristen Michalile, probleemile seoses Vladimir Sveti kandidatuuriga. Siis ei olnud härra Michal veel esitanud valitsuse koosseisu Vabariigi Presidendile ametisse kinnitamiseks. Härra Michali vastus oli, et see on sotsiaaldemokraatide küsimus, sest nemad on härra Sveti esitanud, ja tema kavatseb sellest ettepanekust juhinduda.
Tõepoolest, koalitsioonivalitsuste dünaamikas on see tavaolukorras üldiselt aktsepteeritud reegel. See tähendab seda, et valitsusdelegatsioonid, kes oma ministreid lähetavad, on oma otsustes vabad. See on kindlasti omaette küsimus, millised olid sotsiaaldemokraatide kaalutlused sellise delegatsiooni kujundamisel. See on nende poliitiline valik, mille üle nad avalikkusele selgitusi jagavad. Kuid olemas on ka teatud baasväärtused. Ja need baasväärtused on sellised, mille kaitsel valitsusjuht peab sekkuma. Need ei ole parteipoliitilised, need ei ole sotsiaalmajanduslikud valikukohad, mis puudutavad programmilisi seisukohti või eri poliitikasuundade väljendamist.
Kahjuks peaminister piirdus vaid osundusega, et Kaitsepolitseiamet teostab härra Sveti suhtes julgeolekukontrolli. Ma ei tea, kas peaminister pidas silmas mingit Vabariigi Valitsuse liikme staatusele eelnevat julgeolekukontroll või härra peaminister pidas silmas julgeolekukontrolli, mida teeb Kaitsepolitseiamet Vabariigi Valitsuse liikmetele NATO riigisaladuse loa taotlemisel.
Kuid ma tahan rõhutada, et küsimus ei ole sugugi mitte juriidiline ja keegi ei ole üles pannud küsimust selles juriidilises vormis, et kõnealuse valitsuse liikme puhul oleks tegemist mingisuguse agendiga, kelle tegevust peaks tuvastama õiguslike vastuluuremeetmetega. See on puhtal ja selgel kujul väärtusloogika küsimus. Seetõttu on meil praegu kontekst, kus meid jälgivad Eesti inimesed, et saada teada, milline on parlamendi seisukoht selles küsimuses, kus meid jälgivad kindlasti ka siin elavad eri rahvustest kaasmaalased, aga muu hulgas näiteks ukraina kogukonna esindajad.
Minuga võttis eelmisel nädalal ühendust ka üks ukraina kogukonna esindaja, kes väljendas vägagi tungival moel tõsist muret nende avalduste üle, mida kõnealune minister on varasemalt avalikkuse ette toonud. Mul oli eelmisel nädalal vestlus Valgevene demokraatliku liikumise juhtivpoliitikutega ja meil tuli kõne alla ka täpselt Nõukogude Liidu lagunemine, Belovežje lepped ja see, et Venemaa Föderatsioon kavandab tõenäoliselt järgmise aasta Valgevene nii-öelda presidendivalimiste kontekstis järgmisi samme Valgevene inkorporeerimiseks Venemaa Föderatsiooni. Kui ma kõnelesin nendest avaldustest, siis nad väljendasid pehmelt öeldes üllatust, et niisuguseid avaldusi teinud inimest peetakse mõeldavaks niisugusel ajal Vabariigi Valitsuse koosseisus näha.
Kogumis on selle umbusaldusavalduse mõte ühemõtteline: on olemas mingid põhimõtted, mille puhul ei saa kriitilises olukorras olla taandumist ega järeleandmist. Kindlasti väljendab minu järel kõnetooli asuv Vabariigi Valitsuse liige, nagu ka eelmisel nädalal, neid seisukohti – ma ei kahtle selles –, mis on kantud Eesti Vabariigi ametlikust positsioonist, selleks et teenida siin rahvaesinduse toetust ja säilitada oma ametikohta. Kuid ma tahan rõhutada, et me ei esita umbusaldusavaldust mitte selle poliitika eest või nende avalduste eest, mida ta on teinud sellel nädalal. Me esitame selle umbusaldusavalduse seetõttu, et varasemate seisukohtade järgi, mida ta on väljendanud venekeelsele meediale pärast Krimmi inkorporeerimist, ta ei ole sobiv inimene kandma Vabariigi Valitsuse liikme vastutust sellel maal ja sellel ajal. Nii lihtne see ongi.
Mul on kahju, et valitsusparteid ei ole nendel päeval kasutanud võimalust järelemõtlemiseks. Meil on ka selliseid näiteid, mis on minu arvates resoneerunud Eesti ühiskonnas positiivselt, et järelemõtlemise aega on kasutatud, erinevate ametite kandidaatide puhul, ja see on leidnud ühiskonnas mõistmist. Praegu on valitud teistsugune tee. Opositsiooni roll on aga olla ka nende inimeste eestkõneleja, kes leiavad, et see tee ei ole mõistlik tee. Ja meie seisukoht tänasel päeval on selline: Vladimir Svet ei vääri usaldust, et olla ametis oleva valitsuse liige, lihtsalt seetõttu, et sellel maal ja sellel ajal ei ole see kohane valik.
Lugupeetavad parlamendiliikmed! Ma pöördun opositsioonisaadikute poole – umbusaldusavaldusele on alla kirjutanud 23 rahvaesindajat üleskutsega toetada seda umbusaldusavaldust –, aga ma pöördun ka valitsusliidu saadikute poole üleskutsega kaaluda selle umbusaldusavaldusega liitumist. Või kui teil selle hinnana, et valitsusliit jääks püsima, ei ole võimalik selle umbusaldusavalduse [poolt] hääletada, siis väljendage oma hukkamõistu umbusaldusavalduse hääletusel mitte hääletades – ka see on signaal, mida on võimalik kasutada.
Mul on kahju, et loetud päevad pärast valitsuse ametisse astumist me peame – tõsi küll, erakorraliselt – [umbusaldust avaldama]. Ma arvan, et see on võib-olla isegi moodsa Eesti poliitika ajaloo kontekstis kiireim umbusaldusavaldus, mis on tulnud parlamendi ette, aga tegelikkuses on selle esile kutsunud peaministri reaktsioon, mis ei olnud adekvaatne selle probleemi lahendamisel juba eos. Eesti riigi juht, Eesti riigi peaminister kannab vastutust selle riigi eetose kaitsmise eest igal tasapinnal ja elementaarselt, mis puudutab personalivalikuid.
Lugupeetav rahvaesindus! Tutvustanuna seda umbusaldusavaldust üldjoontes – tekst keskendub mitmetele aspektidele ja osundab ka teatud seisukohtadele –, me loodame, et selles küsimuses valitsusliit leiab sisemist jõudu teha otsus, mis konsolideerib riigi poliitilist keskkonda teatud välispoliitilistes ja julgeolekupoliitilistes põhi-, baaselementides. See on olnud meie tugevus laias laastus praegu selle kriisi keskkonnas ja see peab olema nii ka tulevikus. Seetõttu me ei tohi anda valesignaali. Härra Sveti ametisse jäämine Vabariigi Valitsuse liikmena, nii palju kui selle taga ka on mingeid pragmaatilisi poliitilisi kaalutlusi, võib vastata küll mingi parteipoliitilise kasu huvidele, kuid ei vasta eesti rahva ega Eesti Vabariigi strateegilistele huvidele. Aitäh teile!
