Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head saalis viibijad ja veebi teel ülekande jälgijad! Lubage mul kõigepealt tänada eelkõige Riigikogu majanduskomisjoni ja selle endist esimeest Priit Lompi, kes siin äsja rääkis, algatuse eest kutsuda eelmise aasta lõpu poole kokku ekspertkogu.
Meil paluti analüüsida Eesti majanduse konkurentsivõimet ja tulevikuväljavaadet ning pakkuda ideid selle parandamiseks. Priit juba käis tegelikult üsnagi põhjalikult üle selle olukorra, kus me oleme, ja miks see teema on olnud aktuaalne. Olgu veel kord öeldud, et konkurentsivõime ekspertkogusse oli kaasatud neli institutsiooni. Nii-öelda esindusnäod olid Kadri Männasoo, Priit Vahter, Uku Varblane ja mina ise, aga tegelikult on seal taustal veel terve hulk kolleege, kelle kaasabil see raport valmib.
Tõesti pean vabandama, et meie jaoks jäi see ajaraam ikkagi kaunis ahtakeseks, kuna selle kõrvalt, et kõik need inimesed pidid iga päev oma tavapäraseid ülesandeid täitma, püüdsime me pingutada ka selle nimel, et see raport saaks valmida. [Ekspertkogu liikmed] leidsid aega, et koos käia, arutada, vaielda, diskuteerida, mis need erinevad teemad võiksid olla, mida me kajastame, kus on meie võimekus ja nii edasi. Aga jah, me ei ole veel jõudnud seda päris korrektseks viimistleda.
Täna tahan üle käia soovitused ja järeldused, millele me oleme praeguseks jõudnud. Ma arvan, et lõppraportis need natukene muutuvad. Me püüame neid lihtsalt selgemaks [teha] ja paremini lahti kirjutada, aga oma olemuselt, ma usun, jäävad need samaks.
Kindlasti tahan tänada ka Riigikogu majanduskomisjoni tublisid töötajaid, kes on meid utsitanud ja tehniliselt aidanud. Ilma selleta me kindlasti nii kaugele ei oleks jõudnud.
Sissejuhatuseks veel: me püüdsime muidugi endale aru anda, et selleks, et olukorra tunnetus või arusaam, mis toimub, oleks võimalikult adekvaatne, [on vaja suhelda ettevõtjatega], ja me tegime kohtumise ettevõtete liitudega, et saada tunnetust, mis need probleemid on. Loomulikult oleme muudes foorumites samuti kohtunud, aga tegime nendega ka eraldi kohtumise, kus saime peegeldust, mis on kõige akuutsemad teemad, mis aitaks Eesti majanduse olukorda parandada.
Tahan rõhutada üle ka selle, et kui me räägime konkurentsivõimest ehk sisuliselt Eesti majanduse pikaajalisest kasvust ja võimekusest kasvada, siis me kindlasti ei räägi mingisugusest lühiajalisest sprindist, vaid see on sporditerminoloogiat kasutades ikkagi päris pikk maraton, kus meil ei tasu kohe kiiresti jooksma panna, eriti veel mitte vales suunas, vaid tasub vaikselt tempot seada ja vaadata, et see oleks meile jõukohane. Teiselt poolt tuleks vaadata, et me oleksime hästi treenitud ja et me selle distantsi hästi kataksime.
Majanduse pikaajaline konkurentsivõime, nagu Priit juba rääkis, on meile võtmetähtsusega sellepärast, et paljud riigi pikaajalised plaanid on seadnud eesmärgi, et meie inimeste elatustase jõuaks järele jõukamatele riikidele. Kui mõelda kas või riigi pikaajalisele strateegiale "Eesti 2035" või ka äsja majandusministeeriumi poolt välja käidud ideedele Eesti eesmärkide kohta, siis need kõik näevad ette, et me peaksime kasvama, saama rikkamaks, et meie sissetulekud kasvaksid, et kokkuvõttes Eesti inimeste elujärg läheks paremaks. Ma arvan, et majanduse ja majandusinimese poole pealt vaadatuna tundub see väga hea ja mõistlik eesmärk.
[Konkurentsivõime] küsimus, kuigi ma rõhutasin, et see on pikaajaline probleem, on meil praegu hästi teravalt üleval sellepärast, et meil on viimased paar aastat olnud majanduslangus. Võib-olla oleme viimastel kvartalitel saanud majandusest esimesi positiivseid märke, et olukord hakkab loodetavasti paremusele pöörduma. See ei tähenda, et langus oleks peatunud ja me kasvaksime, aga vähemalt esimesed optimismikiired juba vaikselt paistavad. [Languse] taga on kindlasti erinevad kriisid, mis on viimasel ajal nii Eestit kui ka tervet maailma tabanud. See algas COVID-i kriisiga, kus tarneahelad katkesid, millele järgnes energiakulude kasv, mis käis loomulikult kaasas Vene agressiooniga Ukrainas. Ja mis seal salata, Eestis on meil viimastel aastatel olnud kahjuks ka just see teema, et meie regioonis ka meie naabrite majandus ei kasva eriti kiiresti. Meie peamised kaubanduspartnerid on meie naabrid. Kõikidel riikidel on nad tihti naabrid, ka meil. Aga kui Põhjamaade majandusel läheb kehvemini, siis tähendab see automaatselt kahjuks ka meie ettevõtetele raskusi, kuna tavapärased turud, kuhu nad müüvad, ei ole enam nii heas seisus.
Kui vaadata globaalseid trende maailmas, siis [näeb] kindlasti mitmeid vastutuuli, mis teevad meie elu keerulisemaks. Teiselt poolt on muidugi ka võimalusi, millest peaks võib-olla kinni haarama, selleks et meie ettevõtetel oleks tulevikus olukord parem. Olgu see siis paljude riikide interventsionistlikum käitumine peale viimaseid kriise või olgu [põhjus] erinevate tarneahelate muutused COVID-i järgselt, aga järjest enam soovitakse tagada tarnekindlust. Loomulikult ka kliima soojenemine ja sellega kaasnev soov minna üle süsinikuneutraalsele majandusele tähendab ühelt poolt väga suuri investeeringuid. Teiselt poolt tähendab see muidugi võimalusi selles uues majandusharus paremini kaasa lüüa.
Kui vaadata Eesti majanduse hetkeseisu, siis tuleb tõdeda – nagu räägitud, kui majandus langeb, siis ka ettevõtetel on seis kehvem –, et me oleme näinud, et tööjõu tootlikkuse, ekspordi turuosa või mis iganes [muud] indikaatorid ei ole viimastel aastatel kahjuks mitte paranenud, vaid on teinud vähikäiku. See on tõstnud konkurentsivõime küsimuse aktuaalsemaks ja on üks põhjus, mille pärast konkurentsivõime on teravdatud tähelepanu alla võetud.
Mis on konkurentsivõime ja millised tegurid seda mõjutavad? Seal on lai palett tegureid. Ma arvan, et võib ütelda, et kõik erinevad eluvaldkonnad mingit otsa pidi toetavad seda või on seotud sellega, kuidas läheb Eesti majandusel ja milline on Eesti ettevõtete konkurentsivõime tervikuna. Paljud analüüsikeskused ja organisatsioonid maailmas on püüdnud neid hinnata. Selle slaidi peal on erinevad Maailma Majandusfoorumi välja toodud tegurid, mis võivad mõjutada nii Eesti konkurentsivõimet kui ka konkurentsivõimet laiemalt. (Näitab slaidi.) Siin on värvitud [need tegurid] punaseks või roheliseks selle järgi, kuidas need Eesti puhul välja paistavad.
Nagu juba kõlas, Eestil on kindlasti mitmeid eeliseid, mida tasuks hoida. Meil on olnud hea ettevõtluskeskkond, meil on maksusüsteem, mis on uuringute järgi väidetavasti maailma parim, meil on paindlik tööturg, meie IKT-sektor on väga agiilne ja kiirelt kasvanud. Laiemalt on IKT ja kogu digiriik kindlasti Eesti edulugu. Aga on kindlasti ka mitmeid tegureid, millega meil olukord nii hea ei ole, olgu selleks näiteks taristu. Tihti viidatakse uuringutes Eesti ühendustele teiste riikidega, laiemalt maailmaga. Sellest on palju räägitud, et Eestil on paraku küllaltki vähe transpordiühendusi. Oma geograafilist asukohta ja suurust me siiski muuta ei saa. Kuigi on asju, kus me peame pingutama, on ka asju, mille puhul me peame leppima, et isegi kui me väga palju pingutame, jääme me ilmselt ikkagi paljudele teistele riikidele alla.
Aga on ka asju, mida me kindlasti saame muuta, ja nendele me oleme püüdnud oma raportis rohkem keskenduda. Kui me võtsime erinevate edetabelite hinnangute kõrvale viimase aja analüüsid ja [tähelepanekud] kohtumistelt Eesti ettevõtete ja ekspertidega, siis hakkasid välja kooruma need teemad, mis selgelt väljendusid kui praegu Eesti kasvu takistavad tegurid. Ja kindlasti ka teemad, mis võivad Eestis olla kehvemad kui mujal, aga me tajusime selgelt, et meie eksperdigrupil ei ole kas teadmisi, et neid piisavalt hästi analüüsida, või meil ei ole aega ega ressurssi, et praegu nendega tegeleda. Me leppisime omavahel kokku, et püüame tegeleda teemadega, mille kohta meil on juba mingisugune analüüs olemas või pooleli või me näeme, et me jõuame kiiresti mingisuguse analüüsi teha. Nende teemade põhiselt oleme püüdnud seda raportit kokku panna.
Kindlasti ei maksa sellest raportist otsida kõiki võimalikke vastuseid. Võib-olla on meil jäänud kahe silma vahele midagi, mis on väga oluline, aga mida me oma oskuste ja teadmiste põhjal ei osanud arvesse võtta.
Teemad, mis välja joonistusid, on järgmised. Automatiseerimine ja digitaliseerimine. Peame tõdema ja on varasemaltki tõdetud, et see on väljakutse. Kuigi me oleme olnud IKT‑s väga edumeelne riik, on meil jätkuvalt probleem, et selle keskmine rakendamine ettevõtluses ja tööstuses on olnud pigem tagasihoidlik. Kindlasti haridus ja oskused. Eriti kiirel muutuval ajal ja digipöördeajastul on see hästi oluline teema, kuidas sealt rohkem välja pigistada. Rohepöördega seonduvad teemad, näiteks investeerimisvajadused või ka täiendavad kulud, mis sellega võivad kaasneda. Kindlasti laiem makromajanduse stabiilsus. Bürokraatia, mille [tõid] just ettevõtted väga tihti teemana esile. Ja ka see, et ettevõtete rahastamise hind kipub Eestis olema kõrgem, kui on paljudes teistes Euroopa Liidu riikides. Ka see võib olla teema, mis võib meie ettevõtteid takistada või muuta neid vähem konkurentsivõimeliseks võrreldes ettevõtetega mõnedes teistes riikides, kus tingimused on märgatavalt paremad. Loomulikult innovatsioon ning teadus- ja arendustegevus, sest see peaks olema A ja O selleks, et me saaksime teha targemat tööd, saaksime muutuda paremaks ja meie majandus muutuks tootlikumaks.
Järgnevalt püüan üle vaadata erinevad probleem- ja sõlmkohad, millele me rohkem tähelepanu pöörasime, ja välja tuua mõned soovitused, mis meil omavahel arutades sõelale jäid või analüüsist välja koorusid.
Kvalifitseeritud tööjõu nappust nimetatakse tihti peamiseks põhjuseks, miks ettevõtted ei investeeri tehnoloogiaarendusse või ei laienda oma tootmist. See, et meil on ebapiisavalt vaba tööjõudu, et teha uusi investeeringuid, on tihti meile suureks probleemiks. (Näitab slaidi.) Sellel joonisel on toodud, kui palju on hõivatuid Eestis võrreldes teiste riikidega, ja sealt paistab välja, et tegelikult on meil tööealises elanikkonnas hõivatuid juba päris palju, eriti kui me võrdleme teiste riikidega. See viitab sellele, et meil on vähe vaba ressurssi.
Me mõtlesime, mida sellises olukorras soovitada ja mis aitaks meil seda probleemi lahendada. Olgem ausad, lihtsaid lahendusi siin ei ole. Küll aga tõdesime, et meil on kolm alternatiivset suunda, kuidas võiks seda lahendada: olemasoleva tööjõu parem rakendamine, olemasoleva tööjõu tootlikkuse tõstmine või väljastpoolt täiendava tööjõu sissetoomine. Me ekspertkogus leidsime, et meil ei ole põhjust ise valikut teha ja ütelda, mis saab ja mida on mõistlik teha või mitte. Aga kindlasti ei ole need valikud lihtsad. Näiteks olemasoleva tööjõu parem rakendamine võib tähendada seda, et me peame kas pensioniiga tõstma või vanemapuhkust vähendama. Hoolduskohustus võib olla teema, mis takistab paljusid inimesi tööturul maksimaalselt panustamast, ja nii edasi. Peaksime siis nendele teemadele otsa vaatama. Tööjõu tootlikkuse tõstmine on pikas vaates väga vajalik, aga lühiajaliselt on seda kindlasti väga keeruline teha.
Välistööjõu kaasamine tundub tihti hästi lihtne valik, aga me tõdesime, et välistööjõu kaasamisel peaks lähtuma pigem sellest, et see peaks kohalikku tööjõudu täiendama, mitte asendama. Eesmärk peaks olema ikkagi see, et selle kaasamine tõstab Eesti töötajate keskmist tootlikkust. Lihtsustatult öeldes, kui me toome Eestisse palju väga vähe tootlikke, lihtsaid töötajaid, siis see keskmine ei saa ju kuidagi tõusta. See võib pigem isegi langeda.
Nii näiteks soovitatakse Tartu Ülikooli 2021. aasta RITA-rände uuringus reguleerida sisserännet kolmandatest riikidest punktisüsteemile toetudes. Selle kohaselt valitakse sisserändajaid nende oskuste – haridustase, töökogemus, keeleoskus – või muude kriteeriumide abil, mis võiks aidata kaasa sellele, et meil oleks parem valik. Ja kindlasti tasuks arvestada sellega, et rändega kaasnevad ka kulud, mitte ainult tulud. Kui me välistööjõudu sisse toome, siis tuleb arvestada riigi suutlikkusega pakkuda sisserändajatele avalikke teenuseid ning ka vajalikku lõimumistuge. Võib-olla tasuks analüüsida ka juba olemasolevaid kogemusi sellega, millised kulud milliste ränderühmadega kaasnevad.
Tööstuses, kus king on konkurentsivõime mõttes viimasel ajal kõige rohkem pitsitanud, on paljude ettevõtjate hinnangul kõige suurem probleem eelkõige inseneride puudus. Sellest tuleneb meie üldisem soovitus, et kindlasti tuleks sellele rohkem tähelepanu pöörata ja rohkem pingutada selle nimel, et õpetada Eestis välja senisest rohkem insenere ja kaaluda ka võimalusi, kuidas infotehnoloogia ja inseneriõppe teemasid rohkem koos käsitleda või õpetada. Loomulikult tuleb mõelda ka selle peale, kuidas neid paremini tööstuses rakendada.
Teine teema, mis analüüsist välja tuli ja mis haakub eelmisega, on tööjõu, töö ja oskuste päris suur ebakõla. Ehk siis inimesed töötavad töökohtadel, kus nende haridustase on liiga kõrge, või vastupidi, kus nende haridustase on liiga madal. Kui võrrelda Eestit teiste riikidega, siis paistab silma, et Eestis on see ebakõla suurem kui paljudes teistes riikides. Mida see võib tähendada? Lihtsalt seda, et selle tõttu võib olla ka tootlikkus meil madalam.
Sellega seonduvalt on meil erinevaid soovitusi. Ühelt poolt võiks kaaluda kõrghariduse osaliselt tasuliseks muutmist, et seeläbi toetada ja soodustada tudengite teadlikumaid valikuid ja tõsta kõrghariduse tulevikukindlust. Tasuks mõelda selle peale, kuidas toetada ülikoole, et nad rohkem koostööd teeksid, et seeläbi mastaabisäästu saada. Kindlasti üks teema, mis on juba pikalt üleval olnud, aga ei ole kuidagi lahenenud, on see, kuidas tööandjad ja koolitusasutused paremini koostööd teeksid, et töötajate erialane välja- ja ümberõpe ning ka kutseõppe praktika oleks parem. Seal on kindlasti olukorra parandamiseks ruumi.
Kuivõrd see analüüs näitab, et Eestis on tööjõu voolavus keskeltläbi suurem kui Euroopa Liidus – Eestis on keskmine töötaja oma töökohal umbes kaks aastat vähem, kui on Euroopa Liidus –, siis see võib tähendada seda, et töökohal õpitu ja [saadud] kogemus ning sellest tulenev kasu tootlikkusele võib olla väiksem. Võib-olla tasub mõelda, kas sellele tähelepanu pööramisest annaks õppida. Äkki annaks sealt leida varjatud ressurssi, kuidas Eesti töötajate tootlikkust parandada.
Tulen järgmise probleemi juurde. Meie tõdemus on, et ettevõtete digitaliseerituse tase on madal ning ka tehisaru rakendamine on jätkuvalt suhteliselt algusjärgus või teevad seda vaid väga vähesed. Lihtne oleks soovitada, et me peaksime kuidagi toetama seda, et ettevõtted võiksid ennast rohkem digitaliseerida. Tartu Ülikool on seda analüüsinud [ja leidnud], et kui ettevõtetes on automatiseerimist rakendatud, on see suurendanud tootlikkust keskmiselt 22%. Aga ma arvan, et veelgi olulisem on see, et kui automatiseerimisega on käinud kaasas ka erinevad organisatsioonilised uuendused, siis on see [kasv] olnud peaaegu kaks korda suurem: ettevõtete tootlikkus on olnud ligi 40% kõrgem. Meie soovitus ongi selline, et kui me plaanime riigi poolt ettevõtteid toetada, et nad digitaliseerimise ja automatiseerimise poolega rohkem tegeleksid, siis ei peaks kitsalt vaatama seda, kas nad on digitaliseeritud või mingi tehnoloogilise rakendustarkvara tootmisprotsessis kasutusele võtnud, vaid et see [toetus] kataks tervikuna ka juhtimiskvaliteeti, seda, kuidas andmeid paremini ära kasutada, kuidas tehisaru rakendada ja kuidas organisatsioonis laiemalt innovatsiooni teha.
Tulen rohepöörde juurde. Meie tõdemus oli, et rohepöörde läbiviimine eeldab mahukaid investeeringuid, mahukaid muutusi ja sellega võib kaasneda ka märkimisväärne kulude tõus. Seetõttu meie esimene soovitus on see, et kui riik ja ka Riigikogu arutavad, kuidas Euroopa Liidu kliimaeesmärke täita, siis tasuks pöörata suuremat tähelepanu sellele, milline on nende meetmetega seotud kulu ja tulu majandusele, ning võtta seda arvesse tegevuste järjestamisel ja ajastamisel, et me teeksime otsused analüüsi põhjal, mitte nii, et enne teeme otsused ja alles siis analüüsime, milline on mõju. See järjestus peaks olema loogiline.
Üks analüüs raportis puudutab seda, milline oleks tarbijale võimalikult soodne elektri hind, kuna siin on palju diskuteeritud taastuvelektri tootmise eesmärkide üle. Meie analüüs näitas, et taastuvenergia keskmine omahind hakkab kasvama, kui päikesest ja tuulest toodetud taastuvenergia mahu osakaal ületab 60–80% tarbimise mahust. Seda seetõttu, et kui meil on tootmismahud väga kõrged, siis teatud hetkedel kasvab vajadus tootmist piirata, sellepärast et tarbimist ei ole piisavalt vastu panna, et seda [elektrit] ära tarbida. Võib-olla seda probleemi ei oleks, kui me teaks, et me saame alati, kui me liiga palju toodame, [elektrit] lihtsalt eksportida, sest nõudlus on väljaspool olemas. See ütleb seda, et meil on väga kasulik omada välisühendusi ja kindlasti tuleks jätkata nende arendamist. Ühes meie taustaanalüüsis soovitatakse kaaluda seda, kas tasuks mõelda enda ühendamisele Rootsiga.
Teine tõdemus on see, et kui me siin piirkonnas seda teeme ja kõik meie ümberkaudsed riigid, kellega me ühise turu moodustame, tõstavad samamoodi oma tuule- ja päikeseparkide arvu väga kõrgele, siis jääb meil kõigil [elektrit] üle ja kokkuvõttes võime sattuda väga halba tasakaalupunkti, kus me toodame tühja. Seda tasuks kindlasti vältida. Meie soovitus on koordineerida oma taastuvelektri tootmise eesmärke vähemalt Läti, Leedu ja Soomega. Kui me teame, mis plaanid teistel on, siis me saame sättida oma plaanid selliselt, et me lõpuks ilmaasjata raha ei kasutaks. Siin joonisel on toodud erinevad stsenaariumid, mille puhul me püüdsime läbi analüüsida, kui suured võiksid kulud olla, kui me oleme liiga palju investeerinud. Need võivad ulatuda sadadesse miljonitesse, [jääda] 100 ja 200 miljoni euro vahele aastas.
Üks teema, mis on kindlasti oluline ja mis meile tihti silma hakkab, on Eesti majanduse madal ressursitootlikkus ja ka vähesed teadmised tehnoloogiamahuka äriga tegelemisest. Meie hinnangul tasub kindlasti edasi pingutada selle nimel, et eeltingimused rohelise ressursi väärindamiseks oleks loodud, ja ka mõelda selle peale, kuidas riik saaks ettevõtteid paremini toetada teadus‑ ja arendustegevuse riskide võtmisel. Teadus‑ ja arendustegevuse kulude poolest me küll ei ole Euroopa viimaste seas, aga me oleme esimestest ikkagi päris kaugel. Just ettevõtete endi panus on siin kindlasti teistega võrreldes väiksem. Tasuks mõelda erinevatele meetmetele, kuidas seda saaks parandada.
Eriti viimasel ajal on probleemina kasvanud ka liigne bürokraatia ning stiimulite vähesus ettevõtluse arengu soodustamiseks. Kui küsida ettevõtjate käest, mis neid praegu takistab, siis on väga tihti [vastus see], et planeeringud võtavad kaua aega, on vaja teha palju erinevaid hinnanguid, sama infot peab väga paljudele riigiasutusele [korduvalt] andma ja aruandlust on palju. Mis veelgi hullem, kui me räägime süsinikuneutraalsele majandusele üleminekust, siis aruandluskoormus ilmselt mitte ei kahane, vaid kasvab.
Alati võib mõelda selle peale, et teeme veel korraliku analüüsi ja vaatame, kas meil on kõiki neid andmeid vaja ja nii edasi. Aga meie hinnangul, kuna aruandlust on juba piisavalt palju, tähendab täiendavate auditite ja analüüside tegemine veel suurema ressursi kulutamist bürokraatia peale. Äkki see ei olegi enam lahendus. Pigem on meil tunnetus, et ametnike motivatsiooni peaks kuidagi parandama, et ametnikel endil oleks selleks ajend ja nad saaksid aru, et tuleks kiirendada ja lihtsustada riigiasutuste tööd ja suhtlust klientidega ning vähendada aruandlust. Kindlasti on järgmine küsimus, et mis siis täpselt tegema peab. Tuleb tunnistada, et siin tuleks natuke veel põhjalikumalt läbi mõelda, mis need motivatsioonitegurid võiksid olla, on see töötasu või mingi muu asi. Aga vähemalt selles suunas peaksime mõtlema.
Teine teema on kindlasti kohalike omavalitsuste motivatsioon ettevõtluse arendamisel ja ettevõtlusega tegelemisel. Jäi mulje, et väga tihti, kui suur ettevõtmine läheb ühte kohalikku omavalitsusse, võivad sellega kohalikule omavalitsusele kaasneda suuremad kulud, mitte suuremad tulud. On arusaadav, et selle pärast ei pruugi kohalikel omavalitsustel olla väga suurt motivatsiooni selle teemaga tegeleda. Kindlasti võiks mõelda, kuidas kohalike omavalitsuste stiimuleid suurendada, et neil oleks rohkem huvi ettevõtlust edendada ja arendada. Kindlasti neid võimalusi on.
Ettevõtluse rahastamise hind. (Näitab slaidi.) See graafik ilmestab hästi, milline on Euroopas keskmine rahastamise hind ettevõtetele. Siin on näha pangalaenude, uute laenude intressimäär ja see, millised need on Eestis. Me oleme selgelt üle Euroopa Liidu keskmise, me oleme intressimäärade poolest tegelikult seal ülemises servas. Tundub, et see on Balti riikide ülene teema, kuna meil kõigil kipuvad olema pigem kõrged intressid. Kui vaadata rohkem erinevaid küsitlusi, siis tuleb välja, et ettevõtted tihti kurdavad, et neil ei ole piisavalt käendusi või tagatisi, et laenu saada. Kindlasti annaks seda olukorda parandada.