Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 15. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll! 

Kohalolijaks on registreerunud 75 Riigikogu liiget, puudub 26. 

Head kolleegid, kas me saame asuda päevakorra kinnitamise juurde? Sõnavõtusoove ei ole. Alustame päevakorra kinnitamise hääletamise ettevalmistamist.

Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? (Hääl saalist.) Selge. Nii, lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 15. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 70 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi ja erapooletuid on 2. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esiteks, rahvatervishoiu seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust terviseminister. Teiseks, tulumaksuseaduse ja kogumispensionide seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kolmandaks, maapõueseaduse täiendamise seaduse eelnõu. Neljandaks, lennundusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kliimaminister. Viiendaks, maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust regionaalminister. Kõik viis seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele.

Asume tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on õiguskantsleri ettepanek rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse, krediidiasutuste seaduse, võlaõigusseaduse ja riigilõivuseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Ma enne arutelu algust lühidalt tutvustan ka selle korda. Nimelt, kõigepealt me kuulame õiguskantsleri ettekannet pikkusega kuni 20 minutit, seejärel saab sõna põhiseaduskomisjoni esindaja, tema ettekande pikkus on samuti kuni 20 minutit, ja rahanduskomisjoni esindaja saab kolmandana võimaluse ettekandeks, tema ettekande pikkus on samuti kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistel võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. 

Aga asume nüüd arutelu juurde. Kõigepealt palun ma siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskantsler Ülle Madise. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Asun kohe mõne elulise näite juurde nende hulgast, mis on õiguskantsleri ametkonda jõudnud. 

Esimesel juhul suleti inimese konto pärast seda, kui ta oli teinud mõned seaduslikud krüptorahatehingud, lisaks oli tal kiirlaene. Vähemalt meieni ei ole jõudnud [info], et ta oleks olnud milleski süüdi mõistetud või et miski oleks olnud ebaseaduslik. Tema konto pandi kinni. Tema tööandja keeldus talle sularahas palka maksmast. Tema kontolt ei makstud selle sulgemisel talle raha ka välja ning talle ei jäänud enam söögirahagi. Meie teada pole teda senini milleski süüdi mõistetud, kontot ka ei ole. Kui ta nüüd sooviks enda õiguste kaitseks kohtusse minna – kas selleks, et kohustada tööandjat maksma talle sularahas palka, või selleks, et saada selgust pangakonto sulgemise asjus –, tuleks tal tasuda riigilõiv. See on suurem kui 10 eurot, mida saaks tasuda sularahas. 

Teisel ja praegu väga aktuaalsena kõlaval juhul langes inimene küberkelmide ohvriks ning tegi kolmandatesse riikidesse ülekandeid. Selle tagajärjel sulges pank tema konto ja järgnes kõik see, mida ma just kirjeldasin. Selliseid kaebusi erinevates variatsioonides on meil terve hulk. 

Kohtusse pöördumine on põhiõigus, nagu üldse oma elu mõistliku ühiskonnaliikmena elamine. Riigikogu esimehe nimetatud ettepaneku objektiks olevate seaduste koostoimes on tekkinud olukord, kus inimesel need võimalused kaovad, ka kohtusse pöördumise võimalus sisuliselt kaob, kui ta ei kasuta variisikuid või varikontosid, mis kõik, nagu me teame, on samuti keelatud. Pankadest võib samuti aru saada, sest rahapesukahtlused ja vajadus tõkestada terrorismi ongi tõsised riiklikud eesmärgid. Pealegi alluvad pangad väga rangele finantsjärelevalvele. 

Järelikult saab selle probleemi lahendada üksnes Riigikogu. Lahendusi on üldjoones kahte liiki. Esimene on see, et tuleks soodustada ja laiendada sularahakäivet. Aga sellega kaasnevad omad probleemid: tõenäoliselt ei toeta sularahas arveldamine ei maksude laekumist ega anna ilmselt ka kindlust, et raha kasutatakse seaduslikel eesmärkidel, et see raha ei jõua inimkaubandusse, terrorismi rahastamisse või mujale [seda laadi kohta]. Väga keeruline on ka tõestada, et see raha ei pärine kuritegelikest ettevõtmistest. 

Teine võimalus, mida õiguskantsleri ametkond palub väga tõsiselt kaaluda, on see, et anda igaühele õigus omada ühte pangakontot, millel tehtavaid toiminguid saab vajaduse korral kontrollida: kas laekumine on töötasu, kas väljaminek on kommunaalmakse, lasteaiatasu, riigilõiv või midagi muud sellist, ja nii edasi. Selline konto saab olla ka inimesel, kes on rahapesus süüdi mõistetud ja kes viibib vabaduses, aga eriti neil, keda ei ole mitte milleski süüdi mõistetud. Sellist kontot ja järelevalvesüsteemi on täiesti võimalik luua ja selle tagajärjeks ei ole ei dollarimaksete lakkamine, vastuolu Euroopa Liidu õigusega ega ka mitte miski muu. Aga seaduse norme, kui Riigikogu otsustab seda teed minna, on ikkagi vaja. 

Suur aitäh põhiseaduskomisjonile ja rahanduskomisjonile arutelu eest! Palun, et Riigikogu toetaks ettepanekut viia rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus, krediidiasutuste seadus, võlaõigusseadus ja riigilõivuseadus kooskõlla põhiseaduse §‑dega 14 ja 15. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kõigepealt palun, Varro Vooglaid!

Suur tänu! Teie ettepanek on kahtlemata toetust vääriv, siin ei ole minu meelest midagi pikalt arutadagi. Aga ma küsin veidikene laiema küsimuse või küsimuse veidi laiema probleemi kohta. Te alustasite oma ettekannet selle näitega, kuidas pank paneb inimese konto kinni, ilma et see oleks teinud midagi õigusvastast või ilma et oleks isegi tehtud etteheide millegi õigusvastase tegemise pärast. Kas siin ei ole tegemist tõsisema probleemiga, mis vääriks samuti nii õiguskantsleri kui ka teiste institutsioonide tähelepanu, sest mingis mõttes on siin tegemist nii mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumisega kui ka süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisega? Ühelt poolt ma toetan seda, et ettevõtjad võiksid valida kliente, võiksid valida seda, kellele teenuseid osutada või kellele mitte osutada, aga pangateenus on ikkagi juba infrastruktuuriteenus ja kui näiteks suhteliselt monopoolses seisundis olevatest pankadest mitte ükski ei võimalda inimesele konto avamist, siis lülitatakse inimene ühiskondlikust elust põhimõtteliselt üldse välja. Kas siin ei ole tegemist põhimõttelisema probleemiga, mis vajaks samuti tähelepanu?

Suur tänu! Jah, see ongi probleem. Siin on taustal ka Euroopa Liidu direktiivid. Üks neist käsitleb just nimelt juurdepääsu põhimaksekontole, pangaülekannetele, ka sularahale ja pangaautomaatidele, teine käsitleb rahapesu tõkestamist ja terrorismi rahastamise tõkestamist. Ka Euroopa Komisjon jõudis just aasta tagasi raportis järeldusele, et need direktiivid on omavahel veidi vastuolus. Võib-olla selles osas, mille kohta rahapesu tõkestamise seadus ütleb, et kui põhjuseks on rahapesukahtlus, siis ei tohigi inimesele mitte midagi põhjendada, vaid tuleb teavitada Rahapesu Andmebürood, ei ole võimalik väga palju muuta. Meie ametkond oleks aga väga tänulik, kui Riigikogu peaks nõu inimestega, kes seesuguseid otsuseid teevad ja Finantsinspektsioonile juhiseid annavad. Olen teiega täiesti nõus, et läbipaistmatu süsteem kätkeb eneses mitmel viisil ka inimese tagakiusamise ohtu.

Urmas Kruuse, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kas ma teie refereeritud näidetest saan õigesti aru, et antud juhtumite puhul pank isegi ei kaalu taasavamist? Näiteks on juhtumeid, kui pannakse midagi kinni, aga kavatsetakse taasavada, kui asjaolud selguvad. Kui kliendil on olnud selline juhtum ühes konkreetses pangas, kus tal on arve, siis kas see a priori tähendab seda, et tal ei ole võimalik üheski teises pangas samamoodi arvet avada või [kinnipandud arvet] asendada? Küsin lihtsalt fakti [teadasaamise] mõttes.

Aitäh küsimuse eest! Meieni jõudnud näidetes just nõnda see ongi olnud. Kui ühes pangas pannakse konto kinni, siis põhjendus on nähtavasti selline, et Eestis mitte ükski teine pank seda kontot ei ava. Küll on meil infot selle kohta, et Soomes on inimesel õnnestunud siiski konto avada.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Te tõite kaks näidet. Üks nendest oli see, et inimene kandis raha petistele üle, tema konto suleti – selle inimese konto, kes raha üle kandis –, aga ei tekkinud oletatavasti kahtlusi nende inimeste suhtes, kelle kontole see raha kanti. Kui teil on infot selle kohta, oleks tore teada, kui ei ole, siis mõistan. 

Aga küsimus on selline. Te tõite ka Soome näite, et Soomes sai siiski konto avada. Kuivõrd suure üldistuse saab teha Euroopa Liidu teiste pankade kohta? Kas nad käituvad samamoodi või teisiti?

Suur tänu! Selle küberkurjategijate ohvriks langenud inimese puhul oligi asi selles, et ta tegi neid ülekandeid petistele kolmandatesse riikidesse. Meie kätte, jah, ei ole jõudnud seda infot, et need petised oleks üles leitud ja kuriteos süüdi mõistetud. Need on kolmandad riigid, jurisdiktsioon on keeruline ja ka küberpättide ülesleidmine, teadagi, on väga keeruline.

Väga hea küsimus on tõesti see – ma tean, et ka rahanduskomisjon seda uurib –, kuidas teised Euroopa Liidu liikmesriigid on küsimuse lahendanud, et inimesel oleks juurdepääs pangakontole, et pankureid ei kahtlustataks hoolsuskohustuse mittetäitmises ega rahapesule ja terrorismile kaasaaitamises ja et täidetaks nii Euroopa Liidu nõudeid kui ka USA nõudeid, mis on dollariülekannete eeltingimus. Meie info kohaselt on seesugused lahendused olemas, aga nagu sageli juhtub, üks ühele kelleltki midagi üle võtta on keeruline, sest finantsjärelevalve töötab riigiti erinevalt ja ka pankade enesekindlus on riigiti erinev. Aga tõesti, Soomet, Leedut ja Taanit me vaatasime. Võib-olla sealt on midagi õppida.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma küsin teie käest sularaha kasutamise kohta. Viitasite nendele riigilõivu maksmise võimalustele. Ma saan aru, üks mehhanism oleks see, et oleks võimalik sularahas arveldada ka pangakontot omamata ja panga kaudu neid makseid teha. Aga ma küsin nii: kas te olete sellel teemal jõudnud mõtteid vahetada kas Justiitsministeeriumi või teiste Eesti selliste, ütleme, riigilõivudega rohkem kokku puutuvate riigiasutuste, ametkondadega, et [aru saada,] mis need takistused peale seadusandliku ruumi on? Kas see eeldab väga ulatuslikku ümberkorraldust ka nende asutuste töös või kuidas see võiks päriselus välja näha? Meie eesmärk on ju ka see, et riik oleks üldiselt võimalikult digitaalne ning andmete kogumine ja kõik see, ütleme, oleks vähem bürokraatlik ja võimalikult mehhaniseeritud, automatiseeritud. Sularahaga arveldamine ilmselgelt seda ei ole, me tajume ka ju kõiki teie väljatoodud murekohti.

Suur tänu! Rahanduskomisjon on meie juuresolekul seda küsimust arutanud kahel korral ja juures olid ka erinevate ministeeriumide ja Finantsinspektsiooni, samuti Maksu‑ ja Tolliameti esindajad. Põhimõtteliselt saab neid probleeme seadusi muutes lahendada, sellega ei kaasne väga suuri riske. Kui mu mälu ei peta, siis mitte keegi ei toetanud seda, et hakatagu rohkem sularahas arveldama. Sest kui sa ühelt poolt võimaldad inimesel riigilõivud, kommunaalmaksed ja muud arveldused teha sularahas, siis kuskilt peab see sularaha ju tulema. Järelikult tuleks senisest enam soodustada sularahas palga maksmist ja sealt edasi läheks maksukogujatel see pilt juba õige huvitavaks.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea õiguskantsler! Oletame, et me teeme selle seadusemuudatuse ja inimesel hakkab olema üks konto, mida ta saab kasutada. Aga kas teile ei tundu, et selle ühe konto kaudu võib pank hakata kontrollima kogu selle inimese majandustegevust, ja kas me siis ei ole jälle vastamisi inimese põhiõiguste riivega? 

Suur aitäh! Härra Vooglaiu küsimus oli selles mõttes vägagi põhjendatud, et tõesti, tegelikult peaks olema ka võimalus kontrollida, mis alustel inimeste kontosid tegelikult suletakse. Aga kui need kahtlused on olemas – võib-olla ei ole veel süüdimõistvat kohtuotsust, aga põhjendatud kahtlus seoses võimaliku terrorismi rahastamise või rahapesuga on olemas –, siis mingis mõttes ongi inimene oma tegudega asetanud ennast sellesse positsiooni, kus tal on tarvis seda ühteainsat kontot, mille kasutamine ongi väga piiratud. Teil on täiesti õigus, sellisel juhul ta ei saa eeldada sellises ulatuses pangasaladuse või oma tehingute saladuse [kaitstust] nagu meie siin. 

Leian, et see on ka põhiseaduspärane. Kui ühelt poolt on olemas tõsised kahtlused, harilik konto on suletud ja inimesele on võimaldatud see üksainuke konto, siis lahendus eesmärke silmas pidades ilmselt saabki olla see, et ta määrab ette kindlaks, kellelt ta üldjuhul tulu saab. Kui tuleb mingisugune erakorraline sissetulek, siis pank peab sellesse süvenema. Täpselt samamoodi on ette nähtud, et on lasteaia‑ ja trennitasud, kommunaalmaksed, riigilõivud, aga kõigil sellistel puhkudel, mis lähevad nendest piiridest välja, tuleb kas minna kontorisse või tuleb eraldi analüüs teha. Kui konto on põhjusega ja õiglaselt suletud või selle kasutamist piiratud, siis inimene on järelikult ise end sellesse seisu pannud. Aga ühiskonnana me võiks talle võimaldada piiratud toimetamist ja loota, et ta teenib seaduslikku sissetulekut, maksab sellelt maksud ära ega kuluta seda ei rahapesu ega terrorismi edendamiseks.

Aitäh! Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Minu küsimus on ka samal teemal mis kolleeg Klaasseni oma: kontroll inimese tehingute üle, juhul kui me jätame talle alles selle ühe konto. Kuidas te olete seda süsteemi mõelnud? Kas me kirjutame seadusesse, millised on need tehingud, mille puhul selle ühe konto kasutamine on a priori lubatud ja kõik, mis sellest väljapoole [jääb], on läbirääkimiste teema, või on see iga konkreetse inimese ja konkreetse pangakonto omaja ehk pangaasutuse mingi kokkulepe, mida tohib ja mida ei tohi? Kuidas sellisel juhul kaitsta inimeste õigusi, kui pank ütleb, et selle lapse eest raha maksmine on okei, aga järgmise lapse eest enam mitte, eks ju? Või kust need piirid jooksevad, et me kuidagimoodi ei lubaks panga omavoli, avades sellise võimaluse? Inimeste õigused jäävad ju endiselt piiratuks.

Tänan! Arvan, et pangad vajavad selget ja panku toetavat regulatsiooni, sest rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus on ka pangale täiesti õigusega ju hävitav. Hoolsuskohustuse mittetäitmise kahtlus on samuti ränk. Kui Riigikogu otsustab seda teed minna, siis on väga tänuväärne, et vähemalt üldjoontes on öeldud, millised on need meetmed, millega selle konto kasutust oleks võimalik piirata.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Väga oluline ja kindlasti toetust vääriv teema. Aga kui see konto on kinni pandud, kas [see inimene] peab teie arvates siis samasse panka minema? Meil on pankasid rohkem kui üks, aga igaüks ju siis ütleks, et miks sa minu panka tulid, võid ju naaberpanka minna. Milline teie arvamus on, kas lahendus võiks olla see, et siis [peab minema] samasse panka, kus tal enne konto oli?

Suur tänu! See on üks võimalik lahendus. Teie viide on täiesti õige. Jah, muidugi me mõtlesime sellele, et niisugune klient on ju pangale kulukas, kuna teda tulebki kogu aeg kontrollida, rohkem kui meid teisi.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler, tänan selle teemapüstituse eest. Te mainisite, et üks asi on riigilõivude tasumine. Kui riigilõiv on üle 10 euro, siis sularahas seda tasuda ei saa. Sama teema on ka trahvidega. Praeguse seaduse järgi ei saa ka trahve kuidagi ilma pangakontota tasuda. Kas on olnud selliseid olukordi, kus inimene on näiteks saanud trahvi, pole saanud seda tasuda õigeaegselt ja siis on ta kulud kasvanud seoses kohtutäiturikuludega? Kas on neid olukordi kuidagi suudetud lahendada ka?

Suur tänu! Sellise murega vähemalt viimasel ajal ei ole õiguskantsleri poole pöördutud, aga võib arvata, et selline mure võib kellelgi olla küll. Eks ka see on Riigikogu otsustamise koht, kui palju soodustatakse edaspidi sularaha kasutamist ja kui palju eelistatakse ikkagi seda, et võimalikult palju liiguks raha kaardimaksetena kontode kaudu. Täpsemalt seda ette öelda praegu ei oskagi, aga suur aitäh ka trahvide peale mõtlemast. Muidugi saab alati öelda, et korralik inimene ju trahvi ei saa.

Suur tänu, lugupeetud õiguskantsler Ülle Madise! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Kalle Laaneti. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Austatud õiguskantsler! Külalisi on ka veel mõned jäänud. Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut teisipäeval, 30. aprillil 2024. aastal. Põhiseaduskomisjoni istungit juhatas Hendrik Johannes Terras, kes on komisjoni esimees. Kohal olid komisjoni liikmed Anti Allas, Ants Frosch, Karmen Joller, Kalle Laanet, Vilja Toomast ja Jaak Valge. Kutsutud olid õiguskantsler Ülle Madise, Õiguskantsleri Kantselei ettevõtluskeskkonna osakonna juhataja Evelin Lopman, sama osakonna nõunik Karolin Soo ja samuti Õiguskantsleri Kantselei praktikant Marit Piirisaar. Nemad olid siis esimese päevakorrapunkti [arutelu] juures.

Proua õiguskantsler andis sama põhjaliku ülevaate, nagu ta andis just äsja siin saalis teile, ma ei hakka seda üle kordama. Ka üks küsimus oli proua õiguskantslerile ja selle esitas põhiseaduskomisjoni liige Kalle Laanet. Ta alustas sellest, et ta toetab seda ettepanekut, ja küsimuse sisu oli see, et õiguskantsleri ettepanek puudutab eraisikuid, aga on laekunud muresid ka juriidilistelt isikutelt, kellele konto avamisest pank põhjuseta keeldub, mis piirab ettevõtlusvabadust ja majandustegevust. Põhiseaduskomisjoni liige küsis, kas õiguskantslerile on laekunud selle kohta kaebusi ja mida on sellel teemal arutatud. Karolin Soo vastas, et õiguskantsleri büroo on teinud analüüsi. Ettevõtete puhul ei nähtud esialgu ilmselget põhiseadusvastasust. Ettevõtete puhul on kõigi muude põhiõiguste [tagamine], näiteks kohtusse pöördumine, seni Riigikohtu praktikas lahendatud juhatuse liikmete või osanike vastutuse kaudu. Ta märkis, et on küll olnud üks kaasus, mis puudutas juhtu, kui kinni pandi ka juhatuse liikmete kontod, ning tekkis küsimus, kuidas see olukord lahendada. Nad [esitasid] selle küsimuse ka Riigikohtule, aga Riigikohus ei näinud hetkel selle teema põhiseadusvastasust. Füüsiliste ja juriidiliste isikute vahe ongi selles, et füüsilisel isikul tuleb elada igapäevaelu. Lisaks [kaasneb] juriidilistel isikutel enda tegevusega kõrgendatud hoolsuskohustus. Osades riikides on õiguskindlustus juhuks, kui ettevõttega midagi juhtub ning on vaja pöörduda kohtusse.

Hendrik Johannes Terras tänas külalisi ülevaate eest ja tegi ettepaneku menetlusotsuste kohta. Otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Kalle Laanet, see oli konsensuslik otsus. Teine konsensuslik otsus oli see, et toetada seda ettepanekut. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ja võib vist öelda, et austatud kolleeg, mitte härra minister. Vanast harjumusest oleksin peaaegu valesti öelnud. Aga kas teil põhiseaduskomisjonis ei tekkinud seda küsimust, mis minul küll kohe tekkis, kui ma tänaseks istungiks valmistusin ja vaatasin, milles see õiguskantsleri ettepanek seisneb: kuidas selline olukord põhimõtteliselt on Eesti Vabariigis vastuvõetav? Kui me võtame näiteks ühe kohviku, siis me ei kujutaks ju ette, et selline asi oleks mõeldav, aktsepteeritav. Näiteks tuleb inimene kohvikusse ja kohvikupidaja lihtsalt näo järgi otsustades ütleb: "Teate, ma teid ei soovi teenindada, te ei meeldi mulle." Inimene ütleb: "Vabandust, aga ma ei ole midagi teinud, ma ei ole valesti käitunud ega ühtegi reeglit rikkunud." Siis ütleb kohvikupidaja: "Aga teate, ma ei pea teile midagi põhjendama, ma ei soovi teid teenindada. Palun, uks on seal, astuge välja!" Mulle tundub, et siis me ütleksime, et oot-oot-oot, siin on nüüd ikkagi midagi sellist, mis ei ole meile vastuvõetav, sest see diskrimineerib, on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõtetega ja nii edasi. Aga kui pank teeb täpselt sama asja, siis kõik kehitavad õlgu ja ütlevad, et nojah, eks ta natuke problemaatiline ikka on, võib-olla peaksime vaatama, et vähemalt oma riigilõivud ja trahvid saaks kuidagi ära makstud. Aga see printsipiaalne küsimus ei tõusetu. Kuidas sellega on? Kas te mõtlesite selle üle?

Aitäh, hea Varro! Põhiseaduskomisjonis me selles võtmes seda ei arutanud. Ma nüüd jagan teiega isiklikku seisukohta. Tekib ju see küsimus, et kui mõlemal juhul on tegemist ka eraettevõtlusega, miks siis tõesti ühel juhul on kasutusel ühesugused reeglid ja teisel juhul mitte. Jah, ma mõistan ka seda, et kindlasti on finantsasutusel, nagu pank, tunduvalt kõrgem hoolsuskohustus. Aga seal on minu arvates samamoodi seesama põhjendamiskohustus. Minu poole on küll pöördunud mitmed inimesed, kes on just selle tõttu eriti häiritud olnud, et pank ei põhjenda oma otsust, ta lihtsalt ütleb, et temal puudub põhjendamiskohustus, see on finantsasutuse otsus ja that's it. Mulle tundub, et kui tegemist ei ole riigisaladusega, siis oleks ikkagi viisakas ja korrektne, et ka finantsasutus põhjendaks oma otsust, seda, miks see otsus just täpselt selline on.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun ma siia Riigikogu kõnetooli tutvustama rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Tere päevast, austatud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid! Ka rahanduskomisjon arutas õiguskantsleri poolt meile aprillikuus saadetud kirja. Selle kirja sisu avas õiguskantsler siin äsja ise, seetõttu ma seda uuesti refereerima ei hakka, aga annan ülevaate arutelust, mis toimus rahanduskomisjoni istungil 30. aprillil. Ka varem on seda probleemi rahanduskomisjonis arutatud, nimelt 8. jaanuari istungil. Siis osalesid Rahandusministeeriumi, pangaliidu ja Finantsinspektsiooni esindajad ja ka siis tõusetusid samad teemad, millest on siin juba juttu olnud. 

Õiguskantsleri kiri keskendus põhiseaduse §‑dele 14 ja 15, mis sätestavad õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Paragrahv 14 sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Aga Evelyn Liivamägi, kes andis selgitusi Rahandusministeeriumi seisukoha kohta 30. aprillil rahanduskomisjonis, juhtis tähelepanu sellele, et rahapesu tõkestamise nõuded on päris karmid ja erinevate direktiivide vahel on tegelikult vastuolu, mida proovitakse [kõrvaldada]. Evelyn Liivamägi selgitas ka, et võlaõigusseaduse ja krediidiasutuste seaduse eelnõu on valmimas ja ministeeriumil on plaan saata see maikuus kooskõlastusringile. 

Komisjonis oli veel juttu Euroopa Komisjoni raportist, kus analüüsiti rahapesu tõkestamise direktiivi ja makseteenuse kättesaadavuse direktiivi. Ka Euroopa Komisjon jõudis järeldusele, et need kaks direktiivi on põhimõtteliselt omavahel mõnes mõttes vastuolus. Makseteenuse direktiiv ütleb, et inimesele tuleb tagada pangakonto igal juhul, aga rahapesu tõkestamise direktiiv seab pangakontoga seonduvalt piirangud. Jürgen Ligi kommenteeris, et pangad ei taha iga kliendi pealt tingimata kasu saada ja enamik kliente ei olegi kasumlikud, aga pangale võib tekkida kohutav kahju, kui ta ei ole sulgenud kontot, mis tulnuks sulgeda rahapesu tõkestamise direktiivi alusel. Maris Lauri arvas ka, et tegelikult peaksid paljud aeg-ajalt täitma internetipangas riskiteatise, kuhu tuleks märkida põhilised riskid. Suure tõenäosusega on pankades kontroll automaatne ja ei süveneta detailidesse, mistõttu võib-olla kontosid ka liiga kergekäeliselt suletakse. Maris Lauri küsis ka Rahandusministeeriumilt, kas ministeeriumis on arutatud ja kaalutud sotsiaalkonto võimaldamise tingimusi. 

Komisjon jõudis arutelu tulemusena konsensuslikult järeldusele, et tuleb toetada õiguskantsleri ettepanekut viia rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus, krediidiasutuste seadus, võlaõigusseadus ja riigilõivuseadus põhiseadusega kooskõlla. Ma julgen arvata, et see saab sügisel algaval uuel hooajal üheks eelnõuks, millega rahanduskomisjon tegelema hakkab, kuna kontode sulgemine ja selle kohta põhjenduste mittejagamine on habemega probleem ja see ei ole vähenenud, vaid on süvenenud. Kui valida kahest halvast üks, suunates inimesed, kellele pangakontot ei avata, kasutama sularaha, siis eesmärgi perspektiivis oleks see halvem kui see, et neil oleks võimalik kasutada põhimaksekontot või sotsiaalkontot, võib-olla tavapärasest detailsema või rangema järelevalve all. See on lühidalt kõik rahanduskomisjonis toimunud arutelu kokkuvõtteks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad sõnavõttudega esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Palun siia Riigikogu kõnetooli Andre Hanimäe. Palun! Stenogrammi täpsuse huvides olgu öeldud, et Andre Hanimägi võtab sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, vastav volitus on istungi juhatajale edastatud. Palun, Andre Hanimägi!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler ja head kolleegid! Tõepoolest, ka sotsiaaldemokraadid tänavad siiralt selle olukorra kirjelduse ja selle probleemi tõstatamise eest. Ka siin saalis ja mujal on väga põhjendatud see, et inimesed küsivad, mis siis saab, kui pank on keeldunud pangakonto avamisest või on konto suletud ja samal ajal ei anta sulle ka võimalust mujal seda kontot avada. Kuidas kaitsta oma õigusi, kuhu pöörduda? Need küsimused vajavad kindlasti selle saali jaoks lahendamist. 

Teemal on mitu tahku. Ühelt poolt on küsimus selles, et pankadel on oma rollid ja kohustused, mida nad peavad täitma. Neil on oma hoolsuskohustus. Me teame kõik väga selgelt, milline mainekahju on nii Eestile kui ka nendele pankadele olukord, kus on olnud rahapesuintsidente. Samas, inimese poole pealt on siin nii juriidiline kui ka sotsiaalne küsimus. Tegelikult on siin ka laiemalt küsimus Finantsinspektsiooni õigustest ja pädevusest, kuhu ma tahaksin ka jõuda. Kindlasti ei tohi olla olukorda, kus inimene võib jääda pangakontota ja tal ei olegi võimalik oma õigusi kaitsma minna, sest ei ole lihtsalt võimalik tasuda riigilõivu. See tundub parajalt absurdne, aga nii see tõepoolest on, kui see [lõiv] ei ole just 10 eurot. Selge on see, et õiguskantsleri ettepanekut tuleb toetada, sellisel olukorral ei saa lasta jätkuda. Õigusriigis tuleb anda inimesele võimalus oma õigusi kaitsta. 

Ka sellest oli juttu, et pangakonto sulgemisel või mitteavamisel põhjendab pank oma otsust krediidiasutuste seaduse või võlaõigusseadusega, aga sisulist argumentatsiooni sealt ei pruugigi tulla. Nii et ühel või teisel juhul on lahenduseks kohus. Aga me kõik oleme, ma arvan, päris teadlikud, kuivõrd kallis on kohtusse pöördumine. See ei ole igaühe jaoks võimalik, absoluutselt ei ole. Nii et ka see on väga keerukas probleem. 

Teisalt puudutab küsimus muidugi ka sotsiaalvaldkonda. Kui pangakontot ei ole, siis kuidas üldse elada? Kuidas maksta arveid, kommunaalarveid, lasteaiatasu? Kuidas saada riigilt toetusi, mis on ette nähtud? Selge see, et tekib sotsiaalse ja majandusliku tõrjutuse oht ja loomulikult võib kaduda ka usk õigusriiki. Seega, see ettepanek, et pangakonto tuleks siiski pangal avada, näiteks teatud tingimustel ja teatud piirangutega, kas või selline sotsiaalkonto, on igati asjakohane. 

Aga ma tuletan siinkohal meelde, et asjakohane, ma usun, on rääkida jätkuvalt ka Finantsinspektsiooni juurde finantsombudsmani [ametikoha] loomisest. Ma eespool rääkisin kohtusse mineku küsimusest. Isegi kui see riigilõivuasi ära lahendada, on oma õiguste kaitsmine Eestis päris kallis. Finantsinspektsioon ise on leidnud, et Eestis on tekkinud karjuv vajadus finantsombudsmani järele, kes lahendaks finantsvaidlusi ilma kuluka kohtuvaidluseta ja kellel oleks sellise kiirema menetlusega võimalik teha ka sundtäitev otsus. Jah, tõepoolest, see on jäänud juriidiliselt pidama ametnikkonda, erinevate vaadete taha. Aga tegelikult võiks sellesama pangakontode avamise või sulgemise küsimuse puhul olla finantsombudsman ja tema meeskond see, kes ikkagi inimeste, aga ka ettevõtjate õigusi sellistes vaidlustes võiksid [kaitsta]. Seda enam, et Finantsinspektsioon on ise tõdenud, et sellest hoolimata, et neil ei ole ühtegi sellist hooba, et inimesi aidata, pöörduvad tarbijad jätkuvalt nende poole. Ainuüksi tarbimislaenudega on tegeletud päris pikalt, on vaidlused, sest tugevam pool võib teha isegi sellise lepingu, mis ei ole Eesti Vabariigi seadustega kooskõlas. Aga mine sa kohtusse vaidlema suurte ettevõtetega, olukorras, kus sa oled juba võtnud kiirlaenu! Tõenäoliselt sul seda kohturaha ka kuskilt võtta ei ole.

Kogu selle temaatika lõpetuseks ütleksin, et me toetame loomulikult õiguskantsleri ettepanekuid, aga kutsume üles jätkuvalt arutlema finantsombudsmani ametikoha loomise üle. Aitäh teile!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua õiguskantsler soovib sõna? Ei soovi. Siis ma sulgen läbirääkimised ja me asume õiguskantsleri ettepaneku hääletuse juurde. Ettepaneku toetamiseks on nõutav poolthäälte enamus ja kui Riigikogu toetab õiguskantsleri ettepanekut, siis teeb Riigikogu esimees rahanduskomisjonile ülesandeks algatada eelnõu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse, krediidiasutuste seaduse, võlaõigusseaduse ning riigilõivuseaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Me asume nüüd hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu! Õiguskantsleri ettepanek on viia rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus, krediidiasutuste seadus, võlaõigusseadus ning riigilõivuseadus põhiseadusega kooskõlla. Panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetas 65 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Teen Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 152 kohaselt rahanduskomisjonile ülesandeks algatada eelnõu rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse, krediidiasutuste seaduse, võlaõigusseaduse ja riigilõivuseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks.

Järgnevalt tänane teine päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Riina Solmani, Tõnis Lukase, Helir-Valdor Seedri, Mart Maastiku ja Priit Sibula 1. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Venemaa kodanike hääleõiguse kohta Eesti kohalike omavalitsuste valimisel Venemaa Ukraina‑vastase sõja ajal. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helir-Valdor Seedri. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud siseminister! Head kolleegid! Viis Riigikogu liiget on esitanud julgeolekuteemalise arupärimise, mis puudutab Vene kodanike hääleõigust Eestis kohalikel valimistel. Nii nagu teada, ametis olev valitsus on koalitsioonilepingus kokku leppinud, et koostöös riigiõiguse ekspertidega töötatakse välja õiguslik raamistik Vene föderatsiooni ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamiseks kohalike omavalitsuste valimisel põhiseadust muutmata. Kahetsusväärselt peab tunnistama, et seni ei ole mingisuguse raamistiku ega eelnõu väljatöötamiseni jõutud. Ekspertiis on andnud sellele kokkuleppele, mis koalitsioonilepingus on sätestatud, hävitava hinnangu ehk öelnud, et sellist asja ei ole võimalik teha. Nii et kokku lepitud on asjas, mida ei ole võimalik teha, ja seda on tunnistanud ka kõik kolm koalitsiooni osapoolt.

Aga veel kord rõhutan: vaatamata sellele ei ole selles üliolulises julgeolekuküsimuses praegu, Ukraina ja Venemaa vahel toimuva sõja olukorras, suudetud kokku leppida. Tuletan meelde, et maksupakett võeti eelmisel aastal, juba kevadel, uue valitsuse tööle hakates, vastu paari kuu jooksul, eirates nii head õigusloome tava kui ka kodu‑ ja töökorra seadust, rääkimata heast poliitilisest kultuurist. Nii et kui on poliitiline tahe, siis suudetakse küll vastu võtta erinevaid seadusi, aga siin peab tõdema, et poliitilist tahet julgeolekuküsimustega sellisel määral tegeleda praegusel valitsuskoalitsioonil kahjuks ei ole.

Siit tulenevalt on viis Riigikogu Isamaa [fraktsiooni] liiget esitanud kolm küsimust, millele me palume vastata siseministril, kes on ka sotsiaaldemokraatide esimees. Juba sotsiaaldemokraatide eelmine esimees Indrek Saar ütles, et see on nende jaoks punane joon. Mulle jääbki arusaamatuks, et kui see on punane joon, miks nad siis koalitsioonilepingus kokku leppisid, et nad on valmis [valimisõigust] peatama nendel tingimustel, kuigi nii ei ole seda tegelikult võimalik peatada. Kas see oli kavalus või oli see nahaalsus? Ei tea. Loodetavasti annab siseminister selgitused, miks selline kokkulepe tehti, kui oli teada, et see on nagunii sotsiaaldemokraatidele punane joon. Koalitsioonipartnerid on öelnud, et üksmeel puudub, sotsiaaldemokraadid on vastu, ja ega sotsiaaldemokraadid ise ka ei eita, et nad on sellele vastu. Aga lahendust keegi valitsuskoalitsioonist ei paku. Seega on meil kolm küsimust, millele, me loodame, siseminister annab vastuse.

Kui siseminister hakkab rääkima, et lõimumisteema on oluline ja et ei tea, ega riskid sellisel juhul hoopis ei suurene, siis ütlen kohe, et arupärijad on kõik tutvunud ka julgeolekuraportiga, mille on koostanud kapo. Meie initsiatiivid, Isamaa ettepanekud kolmandate riikide kodanikelt hääleõigus ära võtta, on selle raportiga igati kooskõlas. Need eesmärgid ja need meetmed on igati proportsionaalsed, võin öelda. Ei saa siin tutvustada seda dokumenti lähemalt, kuna see on juurdepääsupiiranguga, aga üldpõhimõttena võib kinnitada, et meie initsiatiiv, algatused, kriitiline hoiak ja nõudlik küsimus siseministrile ja valitsusele on igati kooskõlas ka nende riskianalüüside ja ohuhinnangutega, mille vastavad julgeolekuasutused on teinud ja andnud.

Me oleme tänaseks tegelenud nii-öelda juba selge sihtrühma ehk Vene kodanike suunal mitmete algatustega, mida praegune valitsus on aktsepteerinud. See puudutab Vene kodanike osalemist rahvusvahelistel võistlustel, mille kohta Eesti on eitava seisukoha välja kujundanud, see puudutab Vene numbrimärgiga autode teemat, see puudutab kodanikele turismiviisade väljastamist, see puudutab Vene kodanikelt relvalubade äravõtmist ja nii edasi. Kui siin räägitakse, et seda ei ole võimalik sellele sihtrühmale teha või see mõjub väga ohtlikult, siis mina arvan, et kõige ohtlikumalt mõjub see, kui me soovime midagi määramata tingimustel määramata ajaks ähmaselt peatada.

Lisaks sellele tahan meelde tuletada, et see viimane küsimus – kas juhul, kui Venemaa ründaks sõjaliselt Eestit, toetaksite jätkuvalt Venemaa kodanike hääleõiguse jätkumist Eesti kohalike omavalitsuste volikogude valimistel? – on olnud väga ettenägelik. Putin ongi koos patriarhiga kuulutanud püha sõja nii Ukrainale kui ka lääneliitlastele, sealhulgas meile. Nii et selles kontekstis me loodame, et siseminister on valmis nendele küsimustele vastama. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud arupärijad ja head saadikud! Siseministrile on edastatud arupärimine Venemaa kodanike hääleõiguse kohta Eesti kohalike omavalitsuste valimisel Venemaa Ukraina-vastase sõja ajal ning on esitatud kolm küsimust.

Esimene küsimus: "Kas Teie hinnangul on Venemaa kodanike hääleõigus Eesti kohalike omavalitsuste valimistel moraalselt aktsepteeritav, arvestades muu hulgas, et Eesti on vastu Venemaa kodanike osalemisele rahvusvahelistel võistlustel, on keelanud Venemaa numbrimärgiga autod Eestis ega väljasta Venemaa kodanikele turismiviisasid?" Põhiseaduse autorid on teadlikult andnud kohaliku omavalitsuse maa-alal püsivalt elavatele isikutele ja sealhulgas kolmandate riikide kodanikele võimaluse hääletada kohalike omavalitsuste volikogude valimisel. Juhin tähelepanu, et sellega ei ole nimetatud isikutele antud õigust olla valitud. Vastavalt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusele on kandideerimisõigus hääleõiguslikul ja vähemalt 18‑aastasel Eesti kodanikul ning Euroopa Liidu kodanikul. Seega, kohalike omavalitsuste volikogudesse kolmandate riikide kodanikud kuuluda ei saa. Valitsuse moraalne kohustus ja põhiseaduslik ülesanne on kaitsta Eesti riiki, rahvast ja siinseid elanikke. Selleks oleme välise mõju vähendamiseks piiranud näiteks Venemaa propaganda levikut ehk koomale tõmmanud teatud telekanalite levi või keelustanud võltsmeediaväljaannete, nagu Sputnik, levitamise Eestis. Samuti oleme kitsendanud relvaomanike ringi, astunud samme üle Venemaa piiri liikumise vähendamiseks ning liigume selles suunas, et lasteaedades ja koolides toimuks eestikeelsele õppele üleminek ja õpe oleks eesti keeles. Oleme loomulikult piiranud ka erineva kauba voolu Venemaalt Eestisse ning see tähendas ka Venemaa numbrimärkidega autode siiatuleku lõpetamist. Samuti on praegu oluline vähendada Kremli juhitava võrgustiku mõju näiteks Moskva patriarhaadi kaudu usuorganisatsioonides. Need on konkreetsed sammud Venemaa režiimi mõjutustöö tõkestamiseks Eesti pinnal ja need on siinses sotsiaalses ruumis mõeldud meie ühiskonna ühtsemaks ja tugevamaks muutmiseks. Julgeolekuasutused seiravad olukorda ja omavad ülevaadet ohtudest.

Tänases julgeolekuolukorras oleks mõnes mõttes hoopis ajalooline võimalus muuta Eesti ühiskond sidusamaks. Selleks on vaja erinevaid tegevusi. Mõnes mõttes on ohtlik ühiskonda killustada, tekitada meeleheidet ja alust radikaliseerumiseks. Ka need on asjad, mille eest julgeolekuasutused meid kõiki hoiatanud on. Meie eesmärk on see, et Eestis oleks vähem neid inimesi, kes ei ole Eesti kodanikud, ja oleks järjest rohkem neid inimesi, kes on Eesti kodanikud. See on loogika, mis on olnud Eesti seadusandluses, nii on see olnud juba palju aastaid ning ka tänane valitsus seda joont loomulikult jätkab. Tänases olukorras oleks nii siseturvalisuse kui ka laiemalt julgeoleku mõttes ülioluline, et me kuidagi ei soodustaks Venemaa katseid siin viiendaid kolonne moodustada. Vastupidi, me töötame selle nimel, et Venemaal ei õnnestuks meie riiki ja rahvast lõhestada. Selleks ise alust anda ei ole ka mõtet.

Teine küsimus: "Kas teie hinnangul kujutab Venemaa kodanike hääleõigus Eesti kohalike omavalitsuste valimistel Eestile julgeolekuohtu?" Kui toetuda faktidele ja teemakohastele teaduslikele uuringutele, siis saab järeldada, et julgeolekuohuks võib saada hoopis venekeelse elanikkonna võõrandumine Eesti kohalikus ja riigi elus kaasarääkimisest. Seda ütlevad nii sotsiaalteadlased kui ka julgeolekuspetsialistid. Tuleb vaadata numbreid ja tuleb vaadata uuringuid, mille seas kõige paremad on need, mille Kultuuriministeerium tegi lõimumismonitooringu näol. Kui me vaatame ka viimaseid Riigikogu valimisi, siis näeme, et sealt joonistub välja kaks sõnumit. Esimene sõnum on see, et 60% siinsetest Vene kodanikest, kes kohalikel valimistel valida saavad, on Eesti suhtes pigem positiivselt meelestatud. Samas joonistus Riigikogu valimistel välja väga selgelt kahjuks – ma ütlen, et kahjuks – see, et üks kolmandik Ida-Virumaal valimas käinud valijatest, kes on Eesti kodanikud, valisid väga selgelt venemeelseid jõude, teiste hulgas ühte erakonna Koos liidritest, kes on saanud praeguseks juba süüdistuse riigireetmises. Selliseid isikuid valiti. Ehk selgelt on näha, et probleem ei jookse mitte kodakondsuse liini mööda, vaid on hoopis keerulisem ja sügavam. Loomulikult, kui neid kahte asja kõrvutada, siis saame kõik väga lihtsalt aru, et kui valimistelt võtta ära teatud hulk positiivselt meelestatud inimesi, siis nende osakaal, kes on negatiivselt meelestatud, suureneb. Ma arvan, et julgeolekule võib sellel tõesti mõju olla. Kellegi valimisõigus ei ole olemuselt muidugi julgeolekuoht, ohuks on ikka konkreetsed kavatsused ja teod. Nende kohta on ka karistusseadustikus konkreetsed karistused ette nähtud. Ja näiteks, kui rahvaesindaja kohalikus volikogus või Riigikogus osutub julgeolekuohuks või kurjategijaks, ei muuda see tema valijaid automaatselt samaväärseks julgeolekuohuks või kurjategijaks. Selline tõlgendus vähemalt ei peaks olema ühelegi demokraatlikule riigile kohane, et automaatselt selliseid järeldusi üle kanda.

Kolmas küsimus: "Kas juhul kui Venemaa ründaks sõjaliselt Eestit, toetaksite jätkuvalt Venemaa kodanike hääleõiguse jätkumist Eesti kohalike omavalitsuste volikogude valimistel?" Kui rääkida sõjalisest rünnakust Eesti vastu, tuleb rääkida valimiste asemel hoopis kaitsetahtest. Venekeelse elanikkonna valmidus osutada Venemaa sõjalisele ründele relvastatud vastupanu näitab selgelt kasvu. Relvastatud vastupanu toetavate venekeelsete eestimaalaste osakaal oli 2021. aasta 61%‑lt 2023. aastaks kasvanud 70%‑le ja vastupanu eitajaid oli jäänud vähemaks, 26% asemel 15%. Need andmed pärinevad Kaitseministeeriumi tellitud uuringust. Lisaks ei saa me täielikult mööda faktist, et regionaalne lõhestatus ja elanike võõrandumine nende asukohariigi – ma pean praegu silmas Eestit – poliitilises elus osalemisest on osutunud nõrkuseks, mida Venemaa on paljudes teistes riikides ära kasutanud. See on ka Eesti jaoks tegelikult väljakutse, olgu kõne all meelestatuse mõjutamine või koguni sõjaline sissetung ja roheliste mehikeste operatsioonid. Seega, sõjalisest rünnakust rääkides peaksime kohalikke elanikke ja poliitilise osaluse küsimust vaatlema hoopis sellest aspektist, kuidas teha meie riiki tugevamaks, sest valimisõiguse äravõtmine seda ühtsust kuidagimoodi ka näiteks Ida-Virumaal kasvatada ei võimalda, vaid loob kindlasti pinnast selle jaoks, et tekiks rohkem inimesi, keda on piiri tagant võimalik kergemini manipuleerida, enda eesmärkide jaoks ära kasutada, neid radikaliseerides, ma ei tea, süvendades separatistlikke meeleolusid, neid tagant õhutades ja kõiki muid tegevusi kasutades.

Seega, lõpetuseks uuesti üleskutse: ärme palun keskendume ainult sellele poolele, et meil on ühe või teise riigi kodanikke siin mingi arv. Põhiküsimus on ju selles, et nende meelestatus oleks selline, et nende soov astuda Eesti riigi eest Venemaa vastu välja oleks võimalikult suur. See on see, mille nimel see valitsus töötab. Aitäh!

Suur tänu! Lugupeetud minister, teile on mitmeid küsimusi. Kõigepealt Martin Helme, palun!

Aitäh! Jaa, ma olen nõus, et meie jaoks on väga suur oht võõrandumine ja radikaliseerumine. Ma lihtsalt imestan, et te oma ülejäänud jutuga läksite kogu aeg risti vastupidises suunas. Võimalikult paljudele nendest võõrandunud ja radikaliseerunud inimestest te tahate anda kodakondsust, ehk siis see probleem justkui laheneb, ja siis te räägite, et ega valimisõigus iseenesest ei ole millelegi oht, vaid oht on konkreetsed teod. No selle loogika järgi te küll ei käitunud, kui te Vene kiriku kallale läksite. 

Nüüd me jõuamegi ivani, eks ole. On kahte sorti tegevusi, mis mõlemad võivad võõrandumist ja radikaliseerumist toetada. Ühtedel on Eesti ühiskonnale tagajärjed, mis teevad asju paremaks või halvemaks, teised on lihtsalt žestid. Narva tanki äraviimine ei muutnud midagi, aga vihastas inimesi, eks ole. Vene kirikuga on sama lugu. Aga siis on asjad, mis Eestit olemuslikult muudavad, nagu suur massiline sisseränne idast või seesama hääleõigus. Vaat, neid te puutuda ei taha, seal te nagu muretsete tagajärgede pärast, aga kui on mingid teod, millel ei ole tagajärgi, aga kus viha on, siis nendega te lähete rõõmsalt edasi. Kas te ei leia, et te ise kahjustate praegu Eesti julgeolekut oma poliitikaga?

Aitäh! Ma saan aru, olles pidanud teiega siin saalis ja fraktsiooniga kohtumisel seda arutelu, et see, mida te nimetasite massiliseks sisserändeks idast, ei puuduta Vene kodanikke, vaid Ukraina sõjapõgenikke, sest Vene kodanikke ei saa sealt tulla, me oleme ära sanktsioneerinud nende liikumise Eestisse. Minu hinnangul Ukraina toetamine nende sõjas ei tohiks olla midagi sellist, mis Eestis konflikti tekitab. Kui Ukraina vabaduse ja võitluse toetamine tekitab kellegi arvates konflikti või on kellegi jaoks arusaamatu, tuleb seda seletada või tuleb vaadata, mis seal täpsemalt taga on, miks siis Ukrainat toetada ei taheta, ei sõjaliselt ega sõjapõgenike eest hoolitsedes või neile varju pakkudes. See on ju Eesti huvides. Ütleks samamoodi, nagu öeldi kaitsepolitsei aastaraamatus siin tegutseva Vene kiriku kohta, aga seda sobib siia üle kanda: nimelt [kehtib] loogika, et kõik, mis on Moskva huvides, ei ole kindlasti Eesti huvides.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma olen ka täiesti üllatunud, et te olete nii võõrandunud nii Eesti ühiskonnas toimuvast kui ka julgeolekuvaldkonnast, et te täna siin puldis ka küsimustele vastates räägite endiselt täiendavast kodakondsuse andmisest. Te viitasite – mis on täiesti õige –, et probleem ei jookse mööda kodakondsuse küsimust, aga see küsimus, millele me osundame ja millele me siin lahendust [püüame] leida, ei saa isegi sellisel kujul [lahendit], nagu te aasta aega tagasi koalitsioonilepingus olite valmis tegema. Minu küsimus on endiselt see: kas ei ole veidi küüniline, et teile sobib, kui inimesed, kes toetavad Vene föderatsiooni valimistel Putinit, saavad kohalikel valimistel toetada Ossinovskit ja Odinetsa, et see on teie arvates täiesti okei ja Eesti julgeolekule siin mingit probleemi ei ole, küll aga te tegelete mitmete muude kummaliste küsimustega?

Aitäh! Kõigepealt täpsustuseks: ma ei ole öelnud, et keegi soovib täiendavaid meetmeid võtta, et kodakondsuse andmises mingisuguseid muudatusi teha. Aga me tegutseme selle nimel, et Eestis oleks rohkem kodanikke, ka seadused [selle kohta] on, mis iganes versioonis [see siis toimub], inimesed saavad seda vabatahtlikult otsustada. Seadused olid siis, kui Isamaa valitsuses oli, minu mäletamist mööda täpselt samad, mis nad on ka praegu. Nii et seda liini mööda on võimalik Eesti kodakondsust taotleda. Me ei kavatse siin teha mingeid erandeid, et kodakondsust oleks kuidagi lihtsam taotlema hakata.  

Mis puudutab kohalike omavalitsuste valimisi, siis ma mäletan küll seda hiljutist Tallinna valimiste debatti ja ma arvan, et see, mis Isamaa esindajate poolt välja öeldi, ei ole nagu õige. Kui me saavutame selle, et ühe erakonna valijaid jääb vähemaks ja nii tulevad [meile] paremad valimistulemused, siis see on ebademokraatlik. Ma arvan, et selline [idee] ei tohiks kunagi olla aluseks ühegi seaduse muutmisele. Kui me hakkame sellise loogika järgi seaduseid tegema, siis me oleme valel teel.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Eelmisel neljapäeval oli siin suures saalis – see oli eelmisel kolmapäeval, täpsustan – üks Isamaa eelnõu, mis puudutas kolmandate riikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmist. See [eelnõu] oli ilmselgelt põhiseadusega vastuolus. Aga kui toimus esimese lugemise katkestamise hääletus, siis sotsiaaldemokraadid hääletusele ei tulnud. Sotsiaaldemokraadid ei hääletanud katkestamise poolt ega hääletanud katkestamise vastu. Varasemalt olete öelnud, et te ei toeta hääleõiguse äravõtmist, eriti siis, kui see läheb põhiseadusega vastuollu. Kuidas siis tõlgendada seda sotsiaaldemokraatide seisukohta, arvestades, et keegi hääletusele ei ilmunud?

Aitäh! Tegemist oli esimese lugemisega. Aga eks Riigikogu menetleb ja lõpuks on võimalik need otsused vastu võtta ja seisukohti väljendada väga konkreetselt. Aga ma olen jätkuvalt seisukohal, et põhiseadusvastaseid asju ei saa teha. Hinnangu on andnud õiguskantsler – vabandust, mitte nii-öelda oma lõpliku hinnangu, nii nagu ta seda teeb, aga ta on seda välja öelnud –, seda on öeldud presidendi kantselei poole pealt ja ma saan aru, et ka riigikohtunikud on viidanud sellele, et põhiseadusliku õiguse mis tahes versioonis peatamine suure tõenäosusega põhiseaduslik ei ole. Ma arvan, et see oleks kõige rumalam viis neid asju ajada. Kui me räägime põhiseadusest, siis see on lihtsalt vaadete ja teiste loogikate küsimus, aga kui me räägime tegevusest, mille tulemusena öeldakse, et võetakse inimestelt hääleõigus ära, millega antakse Venemaale võimalus piisavalt oma infokampaaniat teha, laiendada seda [ühe] rahvuse tagakiusamisele või millelegi sellisele, aga lõpuks see seadusena ei jõustu, siis kohalikel valimistel, ma arvan, on tulemused näha. Palju pahaseid inimesi läheb valima ja ma arvan, et nad ei pruugi valida eestimeelseid jõude, eriti Ida-Virumaal. Me saame hoopis vastupidise tulemuse. Nii et sellist asja, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole, ei ole võimalik toetada.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ühest küljest te ütlesite, et Vene kodanikelt kohalike omavalitsuste valimistel hääleõiguse äravõtmine justkui võõrandaks neid Vene kodanikke Eesti riigist, aga teisest küljest, see, kui Riigikogu kuulutas Moskva patriarhaadi sõda toetavaks institutsiooniks, kuidagi ei mõjuta neid samamoodi. Minu küsimus ongi see, kas teie punane joon seisnebki selles. Öelge ausalt välja, kas sotsiaaldemokraatide flirt vene valijatega häälte saamise eesmärgil kaalub üles Eesti julgeoleku.

Aitäh! Kõigepealt, loomulikult saab ju lähtuda uuringutest. Ma arvan, et kvaliteetselt tehtud uuringud – see puudutab sedasama eespool viidatud Kultuuriministeeriumi lõimumise raportit – ütlevad väga selgelt ja näitavad ära, et suurele osale vene rahvusest inimestest – vahet ei ole, mis kodakondsusega nad on – on väga oluline kohaliku elu asjades kaasa rääkida. Seda saab meil vabariigis teha kõige otsesemalt kohalikel valimistel. Sellel on mõju ja selle uuringu järeldused on ju ka need.

Seda konstruktsiooni olen ma ka varem kuulnud, et sotsiaaldemokraadid nagu kuidagi püüaksid nii hääli. Vabandust, aga ei. Kui teha seda häälte pärast, siis Moskva patriarhaadi mõju ja sidemete katkestamine on ju vastupidises loogikas, tanki äraviimine on vastupidises loogikas, relvade kokkukorjamine, mida sotsiaaldemokraatide erakonna esimees siseministrina on pidanud läbi viima, poliitiliselt ellu viima, on vastupidises loogikas. Nii et see kuidagi ei päde.

Minu arvates ütleb ka järgmise arupärimise teema ju seda. Eesti Vabariigi siseminister ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees on Venemaa eriteenistuste mõjutamise objekt ja mulle kuuluvat vara lõhutakse selle pärast, et ma olen Venemaa jaoks kuidagi ebasoovitav isik, ja ma olen juhtumisi täpselt samas listis, kus on Eesti Vabariigi peaminister Kaja Kallas, ehk Venemaa poolt tagaotsitav isik. Mina ei saa aru, kust kohast tuleb see väide, nagu me püüaksime kuidagi teha mingisugust poliitikat, mis oleks kummardus vene inimestele või venemeelsusele. Vastupidi, pigem see kõik näitab seda, mõnes mõttes on see Kremli ametlik kinnitus, et Lauri Läänemets, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees, ei tee ühtegi asja, mis oleks Venemaa või Kremli või venemeelsete isikute huvides.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud siseminister! Ma pean teid kõigepealt korrigeerima: tegelikult olite teie otseselt see, kes 2022 Kaja Kallase teises valitsuses oli vastu eestikeelsele õppele üleminekule, samamoodi relvade ärakorjamisele. Nüüd te räägite siin teist juttu.

Aga minu küsimus on: millest üldse teie hoiakud siseministrina antud küsimuses lähtuvad, kui need ei lähtu julgeolekuhinnangutest? Te olete palju tsiteerinud lõimumise uuringut – muuseas oli selle tegemisega seotud Lauristin –, kus autorid jagasid Vene kodanikud, keda kokku oli 80 000 inimest, viide klastrisse. A‑ ja B‑klastrisse kuulus kokku 41%, teine osa ehk C oli hall tsoon ning E‑ ja D‑klastrisse kuulusid Eesti-vaenulikud. Aga kui vaadata küsimusi ja vastuseid, siis tuleb välja, et sinna C-klastrisse, mis teie jaotuses on justkui hall tsoon, kuuluvad suures osas mittevaenulikud. Ehk mittevaenulikke on meil rohkem. Isamaa on seisnud just selle eest, et Kremli-meelsus ei pääseks otsustuskogudesse. Teie tegelikult häälte püüdmise nimel tahate teha vastupidist. Nii et ma küsin, kas te lähtute otseselt Lauristini lõimumisuuringus toodud soovitustest – need on lehekülgedel 165 ja 166 –, mitte julgeolekuhinnangutest.

Aitäh! Siseministrina lähtun ma loomulikult julgeolekuhinnangutest ja me peame lähtuma ka uuringutest, mis lõpuks võetakse erinevate hinnangute koostamisel aluseks või toeks. See uuring tuli pärast teatud hinnangute tegemist, näiteks. Aga rääkides konkreetselt sellest uuringust, siis uuringu teostajad ütlevad, see on nende sõnastus, et 60% on Eesti suhtes pigem positiivselt meelestatud. Vaadake, see oli teie tõlgendus praegu, kui te sedasama klastrit kirjeldasite ja kahtluse alla seadsite. Seal [uuringus] öeldakse, et need on pragmaatikud, lihtsalt öeldes pragmaatikud, nad kindlasti ei ole Eesti patrioodid, vaid nad on pragmaatikud ja tänases olukorras nad valivad kindlasti Eesti poole. [Nad teevad seda] pragmaatiliste, ma ei tea, kas äri‑ või mingite muude suhete pärast, see oli see sõnum. 

See uuring muidugi ütleb ka seda, rääkides kahest viimasest klastrist, mis ei ole Eesti suhtes positiivselt meelestatud, et ühes klastris on paljud ka näiteks [taotlenud] endale Eesti kodakondsuse. Nad on rahvuselt venelased, aga Eesti kodanikud ja Eesti suhtes negatiivselt meelestatud. Negatiivselt Eesti suhtes meelestatud pole nad mitte sellepärast, et nad oleks Kremli-meelsed, vaid nad on negatiivselt meelestatud sellepärast, et nende sotsiaal-majanduslikud võimalused pole mitte kuidagi paremaks läinud võrreldes selle ajaga, kui nad Eesti kodanikud ei olnud. Ehk uuring ütleb, et nad tunnevad, et nad on teinud ära pingutuse, aga kodakondsus ei ole andnud neile võimalust paremat tööd saada või mis iganes, või vähemalt neil on selline tunne. Kas see tunne põhineb õigetel asjaoludel või mitte – noh, tunded on subjektiivsed asjad, aga uuringu järeldus selline on. Nii et see on pigem sotsiaal-majanduslik probleem, miks nad on Eesti suhtes negatiivselt meelestatud.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Jah, tõesti on meil praegu tegemist ikkagi massilise sisserändega. Ärme sildistame kõiki kuidagi Eesti-vaenulikeks. Loomulikult, meil on tööjõu sisseränne, sellega on seotud perekonnad, meil on siin ukrainlased. Aga kui vaadata ka kapo aastaraamatut, siis näeme, et islami kogukond suureneb ja tegelikult ka venekeelseid inimesi erinevatest vabariikidest, ka Kesk-Aasiast, tuleb juurde. Nii et tulevikus sisserändajate osakaal valijate hulgas kohalikel valimistel järjest suureneb. Te idealiseerite justkui ka Vene kodanike meelsust, et nad olevat väga eestimeelsed. Aga kas te tõesti arvate, et sotsioloogilistel uuringutel, sotsioloogilistel küsitlustel vastavad praeguses suhteliselt närvilises olukorras kõik sisserändajad, kes on oma olekus ju suhteliselt ebakindlad, ausalt ja puistavad südant ning me võime uskuda, et nad on väga Eesti-sõbralikud, kui nad seda ütlevad?

Aitäh teile! Peale uuringute meil arvatavasti ju midagi muud ei ole, edasi on juba täiesti subjektiivne tunnetus, on ju. Teie näete maailma ühtemoodi, keegi teine näeb teistmoodi, mina võib-olla näen kolmandat moodi ja selles on võib-olla veel vähem tõde. Mõnikord mitte, mõnikord mitte! Aga võib nii olla. Pigem on meil tänapäeval ühiskonnas ikka aktsepteeritav vorm see, et kui me teeme tõesti uuringu, mis pädeb, mis on tehtud sotsioloogiliselt õigesti, siis suuremalt jaolt me ikka usaldame neid uuringutulemusi. Ma arvan, et neid tasub usaldada. Paremaid asju, mida aluseks võtta, on [leida] päris keeruline. Subjektiivsed või väga subjektiivsed arvamused võivad põhineda ei tea millel, aga uuringutes on kokku lepitud vähemalt mingisugune loogika, millest lähtuvalt arvamust küsitakse. Kuidas seal [keegi vastab], seda ma täpselt ei oska öelda. Kindlasti on neid inimesi ka olemas, alati on neid inimesi olemas, kes tõtt ei räägi või ei julge rääkida. Aga mul ei ole põhjust kahelda Tartu Ülikooli ja selle uuringufirma või ettevõtte, kes seda uuringut läbi viis, kompetentsis.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Mitte Isamaa ei soovi põhiseadusvastaselt seadusi muuta, vaid teie ju soovite seda. Teie kirjutasite koalitsioonilepingusse, et te soovite peatada Vene ja Valgevene kodanike hääletamisõiguse põhiseadust muutmata. Sellele olete te alla kirjutanud, see on olnud teie tahe, ka sotsiaaldemokraatide tahe, te olete selles kokku leppinud. See ei osutunud võimalikuks, selline skeem, nagu te soovisite, ilma põhiseadust muutmata, mis on põhiseadusvastane, nagu selgub ekspertide arvamuse järgi, kuigi te süüdistate selles meid. Isamaa on valmis ka põhiseadust muutma, kui Eesti julgeolek seda nõuab, teie mitte. Minul on konkreetne küsimus. Mis on teie lahendus, mis on valitsuse lahendus? Kas te viskate selle teema nurka ja ei tegele sellega või on oodata mingisugust eelnõu?

Aitäh teile! Ma pean täpsustama: koalitsioonilepingus oli tõesti kirjas, et otsime võimalusi leida lahendus (Hääl saalist.) või töötame välja [lahenduse] ilma põhiseadust muutmata. Kokkuleppe sisu ju oligi selles, et me koalitsioonilepingut tehes rääkisime, et kui on võimalik välja töötada lahendus, mis ei ole põhiseadusega vastuolus, siis saabki selle välja töötada. Selgus, et seda ei saa teha. Aga ma saan aru, et vastupidi Isamaa fraktsioonile, kes on andnud Riigikogu menetlusse eelnõu, mis väidetavalt on põhiseadusvastane, pole valitsus seda teinud. Võib-olla teod räägivad natuke rohkem [enda eest]. Aga see selleks. See pole, ma arvan, üldse lõpuks tähtis. Põhiseadusvastane on põhiseadusvastane.

Mida valitsus edasi teeb? Ma ei oska öelda. Justiitsminister on see isik valitsuses, kes need küsimused peaks valitsuse lauale tooma. Ma olen aru saanud, et praegu sellist eelnõu, mille alusel saaks seda kõike teha mittepõhiseadusvastaselt, nagu koalitsioonilepingus on kokku lepitud, ei ole võimalik teha. Mida justiitsminister edasi teeb, ei oska ma teile kahjuks öelda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea minister! Te pole nõus Vene kodanikelt ega üleüldse mittekodanikelt hääleõigust ära võtma, pole nõus hallipassimeestelt relvade äravõtmisega, ei ole nõus KOV-kandidaatidele eesti keele [oskuse] nõuet sisse viima, pole nõus eesti keele oskuse nõudega isegi mitte taksojuhtide puhul ja nii edasi ja nii edasi. Sündimus teid ei huvita, massiimmigratsiooni pidurdamine samuti – ja ma ei räägi siin mitte Ukraina sõjapõgenikest. Mind huvitab, kelle huve te õieti esindate ja kelle huve valitsus õieti esindab, sest Eesti huvides see kõik küll ei ole.

Aitäh! Muidugi ei vasta tõele need väited, mida te siin ütlesite. Näiteks, et pole nõus halli passi omanikelt relvade äravõtmisega. Vabandust, Siseministeerium siseminister Lauri Läänemetsa juhtimisel sellise eelnõu ju välja töötaski. Kui ma tohin meenutada, siis koalitsioonilepingus olid sees Valgevene ja Vene kodanikud, aga Siseministeeriumist tuli ettepanek, et [see käiks ka] ka halli passi [omanike kohta]. Ehk vastupidi teie väitele oli lõpuks tulemus see, et halli passi [omanikud] peavad samamoodi relvad loovutama täpselt sellel hetkel, kui relvaluba lõpeb. Umbes kolme aasta jooksul see kõik toimub. Osa teevad seda juba praegu, sellel aastal.  

Nüüd eesti keele oskus, mis puudutab taksojuhte. See on väga oluline. Minu teada taksojuhiluba – ma ei tea, kuidas seda täpsemalt nimetatakse – ei olegi võimalik saada, kui sa eesti keelt ei oska. Kui me räägime Bolti [juhtidest] või platvormimajanduse töötajatest, siis jaa, see on teine asi. Seal keeleoskust sellisena ei nõuta, aga takso puhul jah, see täpselt nii on. Aga sündimus on kindlasti selle valitsuse jaoks ja minu jaoks isiklikult südameasi ja mure.  

Kui te küsite, kelle huve me siin esindame, siis mina ütlen, et täpselt samamoodi nagu teie [esindate neid huve] Eesti Vabariigi parlamendis, esindame ka meie Eesti rahva huve, Eesti riigi huve, ja teeme seda nii hästi, kui oskame. Ma arvan, et me ei tee seda kindlasti kehvemini kui teie. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea esimees! Härra minister! Ütlen kõigepealt, et selles kõne all olevas uuringus ei arvestatud nii-öelda uussisserändajaid ja see päris selget pilti ei anna. Aga aastatel 2017–2021 rändas Eestisse sisse umbes 50 000 isikut kolmandatest riikidest ja seda, kui palju jääb Ukrainast tulnud isikuid Eestisse, ei tea keegi, aga mõnikümmend tuhat ikka. Nii. Kokku võib olla umbes 70 000 [inimest], kellel tekib järk-järgult, viie aasta möödudes õigus saada alaline elamisluba ning ka õigus taotleda Eesti kodakondsust ja seda saada. See on tegelikult täiesti uus olukord, sellist olukorda pole Eesti iseseisvuse taastamise järel kunagi olnud. Kui te olete vastu sellele, et kolmandate riikide kodanikel ei peaks olema hääleõigust KOV‑valimistel, kas te siis oleksite nõus arutama seda, et alalise elamisloa saamisele eelnevat aega peaks pikendama ja ka Eesti kodakondsuse saamise tingimusi peaks karmistama? Kas te oleksite nõus seda arutama?

Aitäh! Kindlasti me oleme nõus neid küsimusi arutama. Ma ei oska kohe täpselt öelda, mis suunas ja kuidas, ja [see nõusolek ka] ei tähenda, et ma arutelus teiega kõigis asjades nõustun, aga ühe asjaga ma nõustun. See puudutab seda, et tõesti, kui meil on palju sõjapõgenikke ja kui nad peavad Eestisse jääma pikemaks ajaks, kui me oleme ette näinud – me oleme seda ette näinud lootuses, et see sõda pikalt ei kesta ja enamus Ukraina sõjapõgenikest läheb tagasi Ukrainasse –, siis ma arvan, et aus on ühiskonnas debatina sellest rääkida ja ka need otsused teha, ükstapuha, millised need siis on. Mina selliseid debatte ei karda. Ükstapuha mis positsioon kellelgi on, inimeste jaoks, ühiskonna jaoks on aus seda poliitiliselt teha. Ma tean, et meil on poliitilisi jõude, kes püüavad sellistest debattidest eemale hiilida, aga ma arvan, et oma seisukohti tuleks julgeda kaitsta.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te rõhutasite oma vastuses, et Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmine kohalike omavalitsuste valimistel vähendab demokraatiat. Küsimus: milline on lähtuvalt demokraatiast sotsiaaldemokraatide seisukoht nende isikute valimisõiguse suhtes, kes on kuriteos süüdi mõistetud ja kannavad vanglakaristust?

Aitäh! Sellele küsimusele on keeruline vastata. Mulle tundub, et ma ei saanud küsimuse mõttest täpselt aru. Ühesõnaga, kas küsimus oli selles, et milline on seisukoht isikute puhul, kes on kriminaalkorras süüdi mõistetud ja kannavad vanglakaristust? (Hääl saalist.) Jah. Ja nad on Vene kodanikud? (Hääl saalist.) Jah. Mina arvan, et meile sobib see nii, nagu see Eesti Vabariigi seadustes praegu paika on pandud.

Urmas Reinsalu, palun!

Kallis härra siseminister! Ma pöördun [teie poole] praegu selle küsimusega, mis puudutab Vene kodanike valimisõigust. Te olete mitmel korral viidanud julgeolekuasutuse raportile, sellele, et see [otsus] võib käsitleda endas julgeolekuriske. Minu küsimus on see. Me [suhtusime sellesse teemasse] suure huviga. Ma lugesin selle kapo raporti läbi ja mulle tundub, et te olete avalikkusega manipuleerinud. See kapo raport käsitles agressorriikide kodanike valimisõigust, nii selle peatamise võimalust kui ka õigust püsivalt valimisõigus ära võtta. Ma palun, formuleerige nüüd selgelt, kas kapo raport on seisukohal, et seda ei tohi teha, või kui seda poliitilise tahte korral peetakse vajalikuks, kas ta andis siis ka mingisuguse soovituse valitsusele seda teha. Ütleme, me peame kuskilmaal panema jala maha ja hakkama uuesti nii-öelda tões elama.

Aitäh! Ma tean, et ka teie fraktsioonile on kaitsepolitsei juht käinud sellest rääkimas. Tal oli väga lihtne sõnum, võib-olla te mäletate seda: teatud nurga alt vaadates võib sealt välja lugeda teatud probleemi Eesti julgeoleku mõttes ja täpselt samamoodi võib ka selle valimisõiguse äravõtmisega saada täpselt sama tulemuse ehk probleemid Eesti julgeoleku jaoks. Kapo sõnum on see, et tegemist on poliitilise otsusega ja peab kaaluma erinevaid asjaolusid, mida on oluliselt rohkem, kui selles raportis oli kirjeldatud. Näiteks seesama lõimumismonitooring ei olnud veel valmis selleks ajaks, kui kaitsepolitsei selle raporti koostas. See valmis oluliselt hiljem. Ma tean, et kaitsepolitseile on seda hiljem ka tutvustatud, on tutvustatud ka neid loogikaid. Seda informatsiooni ka kaitsepolitseil varem näiteks ei olnud. 

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma pean ütlema, et siseministri vastus arupärimisele oli ootuspäraselt kahetsusväärne ja tühi. Tegelikult arupärijad oma küsimustele sisulisi vastuseid ei saanud. 

Minu küsimus on, milleks meile selline siseminister, kes vastab niivõrd olulisel julgeolekupoliitilisel teemal, et ta ei tea, mis edasi saab. Kahjuks ka peaminister vastas infotunnis Riigikogu ees täpselt samamoodi. Tema ka ei tea, mis edasi saab. Eesti riiki juhib valitsus, kes sellises julgeolekupoliitilises olukorras ja niivõrd olulises küsimuses ei tea, mis saab, ja mingisuguseid lahendusi välja ei paku. 

Nüüd sellest, mis puudutab võõrandumist. See lahendus, mille koalitsioon on välja pakkunud, soodustab võõrandumist, mitte need Isamaa ettepanekud ja eelnõud, mis näevad ette eestikeelsele haridusele üleminekut, mis näevad ette teenindussektoris eesti keele laiemat kasutust, mis näevad ette kolmandate riikide kodanikelt hääleõiguse äravõtmist ja nii edasi ja nii edasi. Meie ettepanekud sisaldavad just nimelt motivatsiooni nendele inimestele, kes on kodakondsuseta või Vene kodanikud, et nad õpiksid ära eesti keele, õpiksid tundma Eesti seadusi ning saaks aktiivseteks ja teadlikeks kodanikeks. See on just see suund, mis soodustab ühiskonna sidusust ja lõimumist, mitte riigist võõrandumist. Riigist võõrandumist soodustab see, kui me kirjutame koalitsioonilepingusse ja ähvardame, et me võtame hääleõiguse ära, me peatame hääleõiguse teatud kodakondsuse põhjal, Vene ja Valgevene kodanikel, kitsalt, teatud sihtrühmal Eesti ühiskonnas, ja sealjuures ei ütle, kas see on päriselt võimalik või mitte, kas see on kooskõlas põhiseadusega või mitte, kes, millal, kuidas ja mis ajaks peatab, ning avame arutelu ühiskonnas, laiapindse arutelu. Vaat see on see pingete allikas. 

Mis puudutab valimisõigust ja julgeolekuohtu, siis siin, austatud siseminister, te küsimusele vastates ütlesite, et valimisõigus iseenesest ei ole julgeolekuoht, ja lõpetasite kolleeg Urmas Reinsalu viimasele küsimusele vastamise sellega, et kapo raport viitab teatud julgeolekuohule seoses valimisõigusega. Te rääkisite iseendale vastu. Aga hea, et te siiski esimest korda tsiteerisite enam-vähem õigesti kapo hinnangut, julgeolekuriski. Esimest korda! Siiamaani olete te julgeolekuasutuste riskianalüüsiga manipuleerinud. Tõepoolest, nii see on, et kui motiveerida inimesi saama Eesti kodakondsust seaduses sätestatud tingimustel, läbi tegema need ettenähtud eksamid, et vastata tingimustele, siis see pigem seob Eesti ühiskonda ja soodustab seda [sidumist]. 

Mis puudutab Tallinna valimisi, millele te siin viitasite, justkui üks erakond sooviks sellega valimistulemusi mõjutada ja lähtuks oma kitsast erakondlikust parteipoliitilisest huvist, siis oh ei, kaugel sellest. Loomulikult on see laiapõhjaline küsimus, mis muudab Eesti poliitilist võimu. Siin ongi see iva. Meie ei soovi, et Vene kodanikel, kes peavad praegu brutaalset sõda Ukraina vastu ja kes on kuulutanud lääneliitlaste vastu sõja, oleks Eestis valimisõigus ja poliitilise võimu moodustamise õigus, olgu see Tallinnas, Narvas, Kohtla-Järvel, Paides või Türil, vahet ei ole, see laieneb kõikidesse omavalitsustesse. Me tõesti seda ei soovi. See [õigus] on reaalne oht. See on reaalne oht! Sest kui Putin otsustab, et mobilisatsioonikohustus laieneb ka Vene kodanikele, kes elavad väljaspool Venemaad – see on täiesti realistlik –, siis nendel inimestel on kohustus tulla püssiga meie vastu, austatud siseminister. Ja teie ei näe selles mitte mingisugust ohtu Eesti riigile, räägite uuringutest ja mingitest muudest asjadest. Kusjuures paljud uuringu järeldused ja kaitsepolitsei raporti järeldused …

Kas soovite lisaaega? 

… on erinevad. Aitäh!

Aitäh! Nii, lisaajasoovi ei olnud. Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Jah, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendiliikmed! Väga uljad avaldused tulevad Isamaa fraktsiooni poolt. Minu arvates on läbi teie sõnade tulnud ka see [väide], et siseminister on julgeolekuoht, ja nüüd oli väide, et olen manipuleerinud kapo raportiga. Mul on ettepanek: on olemas Riigikogu vastav komisjon, kes selliseid salajasi teemasid saab käsitleda, ning kui te näete julgeolekuohtu ja manipuleerimist, siis palun pöörduge selle komisjoni poole ja arutage seda. Niisama ei ole ju mõtet sõnadega vehkida, eriti kui need tõsi ei ole. Me kõik mäletame eesti vanarahva juttu, kuidas karjapoiss rääkis hundist, kes lambakarja tuli, kuigi ei tulnud, ja kui ühel hetkel tuli, siis seda asja enam tõsiselt ei võetud. Nii võib juhtuda siin riigis ka, nii et palun olla hoolikam. Kui tõesti on nendeks sõnadeks põhjust, siis võib neid kasutada, ja kui ei ole põhjust, siis oleks vist viisakas neid mitte kasutada.

Kapo raportit te muidugi näitate selles valguses, justkui seal oleks kõik kirjas. Ma olen kogu aeg öelnud, et nad ütlevad, et üht‑ ja teistpidi saab vaadata. Seda "teistpidi" ei taha te mitte kuidagimoodi tunnistada, seda, et ka seal on kirjas ja kapo tõdeb, et tekivad probleemid Eesti julgeolekule. Probleemid Eesti julgeolekule tekivad siis, [kui tegutseda nii,] nagu teie väidate, et tegutsema peaks. Seda võiks mainida. Mina olen seda maininud. Ma olen öelnud, et see on üht‑ ja teistpidi. Kapo ütleb, et seal on probleemid ja tekivad probleemid.

Aga ma küsin vastu. Ma pole väga tähele pannud, et keegi erakondadest oleks kirjeldanud olemasolevat julgeolekuohtu, [pean silmas] seda väidet Vene kodanike kohta, kes Eestis elavad, ja kelle kohta [Venemaa] seadus ütleb või Putin ütleb, et nad peavad püssi haarama. No teate, seda ei pruugi juhtuda. Ei pruugi juhtuda. Nende hulgas on kindlasti arvestatav hulk inimesi, kes kõlava ja selge häälega võivad saata Vladimir Putini ja kogu Venemaa kus see ja teine sellise jutu peale, kõige selle jutu peale. Jälle te [väidate] asju, mis ei pruugi nii [minna].

Küsiks siis, et kirjeldage, mis need päris julgeolekuohud on. Ma mäletan [väidet], et presidendivalimistel [saavad need inimesed] valijameeste kogu kaudu valimistulemust mõjutada. No vaatame eelmisi presidendivalimisi. Esiteks peavad valimised jõudma valijameeste kogusse, see toimub pärast seda, kui kolm vooru Riigikogus on läbi kukkunud. Presidendivalimistel oleks eelmine kord olnud selles kogus 208 liiget, 101 neist Riigikogu liikmed. 101 on Riigikogu liikmed, järelikult [jääb järele] 107 isikut. Presidendi valimiseks, kui ma õigesti mäletan, oli vaja 105 valijamehe häält, toetust. 105! Vaatame proportsioone. Tallinnas see sellisena arvatavasti kunagi ei realiseeru ega mõjuta [tulemusi], aga Ida-Virumaalt tõesti võiks, ma ei tea, mingite erinevate, väga paljude olukordade kokkulangemisel tulla seitse valijameest. Seitse valijameest kahjuks ei saa põhimõtteliselt isegi presidendikandidaati üles seada. Ma kinnitan teile, et nad saavad küll valida ja mõjutada, aga ainult seda eestimeelset kandidaati, kelle valijamehed kas parlamendist või Paidest, Kuressaarest või Valgast on üles [seadnud]. Ehk ma täpselt ei saa aru, millistest mõjudest siin räägitakse.

Minu arvates teeb Eesti Vabariigi valitsus väga palju samme, et vähendada Vene föderatsiooni mõju, alates investeeringutest riigikaitsesse. Mina olen seda meelt, et me peaks Martin Heremi ettepanekut kuulda võtma, investeerima oluliselt rohkem ja raha ka maksudena ühel hetkel rohkem hakkama kokku korjama, et panustada Eesti riigi kaitsesse. Meil on tahe lõigata läbi Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku suhted selle patriarhiga, kes on Kremli-meelne ja tegutseb [koos] Vladimir Putiniga. On ka väga palju teisi tegevusi. Nagu eelnevalt öeldud, sellest kõneleb ka see, et peaminister ja siseminister on Venemaa poolt tagaotsitavad, sest me tegutseme Eesti huvides ja Venemaa huvide vastu. Aitäh!

Suur tänu! Ma lõpetan tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Varro Vooglaiu, Arvo Alleri ja Rain Epleri 29. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Andrei Šumakovi auto väidetava lõhkumise kohta. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge. Palun!

Mul on viis minutit, eks ju?

Viis minutit on jah.

Tänan sügavalt, lugupeetud esimees! Härra minister, ma peaksin rahvaesindajana olema teie tööandja. Mul on nüüd arupärijate esindajana au tuua välja selle arupärimise tuum, mis on väga lihtne. Nimelt on avalikkusele korduvalt teada antud, et kriminaalpolitsei koos Kaitsepolitseiametiga on asunud uurima Eesti Vabariigi siseministri Lauri Läänemetsa ja uudisteportaali Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi autode lõhkumist, mis toimus ööl vastu 8. detsembrit. 20. veebruaril teatati, et kriminaalmenetluses kogutud andmed viitavad, et Vene eriteenistus on koordineerinud Eesti Vabariigi julgeoleku vastast hübriidoperatsiooni, ja Kaitsepolitseiameti aastaraamatus märgitakse, et eesmärgiks oli Eesti ühiskonnas hirmu külvata ja pingeid tekitada. 

Kahel autol lõhuti aknad. Eesti siseministri nõunik Vootele Päi teatas juba sellelsamal 8. detsembril, et Läänemetsa isiklikku autot kasutavad hoopis ministri elukaaslane ja tütar, ning ERR‑i töötaja Sofia Suhhareva teatas 19. märtsil ilmunud artiklis, et tegemist ei olnud Andrei Šumakovi, vaid tema naise autoga. Kuid 12. aprillil ilmavalgust näinud kaitsepolitsei aastaraamatust võib siiski üheselt lugeda, et on põhjust kahtlustada, et Venemaa eriteenistus andis ülesande lõhkuda Eesti siseministri Lauri Läänemetsa ja uudisteportaali Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi auto. Ehk tuleb välja, et kapo teada oli auto Andrei Šumakovi oma. 

Niisiis on tegemist ikkagi paraja segadusega, ma ütleksin nii, millesse käesoleva arupärimisega püüamegi selgust tuua. Arupärijatena ei saa me muidugi Eesti Vabariigi siseministri käest küsida, kas see Vene eriteenistuse hübriidoperatsioon Eesti ühiskonnas hirmu külvamiseks seisneski tõesti tema pere kasutuses oleva auto ja väidetavasti ajakirjaniku naise omanduses oleva auto klaaside purustamises. Õigemini, saame küsida küll, aga ei saa tõesti eeldada, et teie teate sellele vastust. 

Alustame küsimusega, kas on tõsi, et Andrei Šumakovil ei olegi mingit autot ega ole ka autojuhilube ja auto kuulub hoopis tema abikaasale, nagu väidab üks peavoolust sõltumatu väljaanne. Lisaks, nagu ma aru saan, peavoolu ajakirjanike ringkondades üsnagi irvitatakse selle üle, kuidas siseminister või Siseministeerium või Kaitsepolitseiamet on nende kahe auto akende lõhkumist seostanud ning teinud järelduse, et tegemist on hübriidoperatsiooniga, mitte juhusega. Kui see ei ole tõsi, et Šumakovil autot ega autojuhilube ei ole, siis me muidugi vabandame sügavalt ministri ees ka teie aja kulutamise pärast, aga teisalt on küllap just teiegi huvides see, et selles teemas ikkagi selgus saabuks.

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud arupärijad, parlamendisaadikud! Siseministrile on edastatud arupärimine Andrei Šumakovi auto väidetava lõhkumise kohta ning on esitatud kolm küsimust. Loen esmalt ette kõik küsimused ja vastan seejärel kõikidele küsimustele korraga.

Esimene küsimus oli, kas on tõsi, et Andrei Šumakovil ei ole autot ega autojuhilube ning auto kuulub hoopis tema abikaasale Darja Saarele. Teine küsimus: kui see on tõsi, miks siis kriminaalpolitsei, Kaitsepolitseiamet, Siseministeerium ja siseminister seda seni on varjanud? Kolmas küsimus: kui see on tõsi, kas siis pole tegemist ametkondade puudega … Vabandust, püüdega! Täpid on ära jäänud. Kas pole tegemist ametkondade püüdega siseministrit heroiseerida, seda ministri enda nõudmisel või vähemalt nõusolekul?

Nüüd vastuse juurde. Kaitsepolitseiamet on aastaraamatus välja toonud, kelle vastu olid rünnakud suunatud. Juhilubade olemasolu või nende puudumine ei ole rünnaku objekt, vaid objekt on konkreetne inimene ja tema leibkonna vara. Kuna tegemist on ajakirjanikuga, siis oli selgelt tegemist rünnakuga Eesti vaba ajakirjanduse vastu. Kaitsepolitseiamet viib kriminaalmenetlust läbi iseseisvalt, prokuratuuri juhtimisel ja järelevalve all. Siseminister ei ole seotud kriminaalmenetluse läbiviimise ega sellest avalikkuse teavitamisega. Kriminaalmenetlust juhib prokuratuur, mille pädevuses on kriminaalmenetluse andmete avaldamine. Kriminaalmenetluse täpsemaid asjaolusid puudutavate täiendavate küsimuste korral on teil võimalus pöörduda prokuratuuri poole.

Saan veel kord esile tuua Kaitsepolitseiameti aastaraamatus kirjutatu: "Alates 2023. aasta lõpust kuni 2024. aasta veebruari keskpaigani pidas Kaitsepolitseiamet kinni kümmekond inimest, kes Venemaa eriteenistuste ülesandel pidid sooritama mitmesuguseid kuritegusid. Kahtlustatavad tegutsesid Venemaa luure- või julgeolekuteenistuse ülesandel kooskõlastatult ning täitsid mitmesuguseid rolle. Nad kogusid teavet teatud rünnakute ettevalmistamiseks ja osa kavandatust panid ka toime. Muu hulgas on Kaitsepolitseiametil põhjust kahtlustada, et Venemaa eriteenistus andis ülesande lõhkuda Eesti siseministri Lauri Läänemetsa ja uudisteportaali Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi auto, kahjustada Teise maailmasõja lahingute mälestuseks püstitatud Sinimägede memoriaali ja Viljandimaal asuvat bareljeefi. Mälestusmärkide kahjustajaid otsiti mitte otse, vaid näiteks sotsiaalmeedia vahendusel. Värvatud püüdsid tavapärase kuritegevuse sildi taha peitudes Eesti ühiskonnas tekitada segadust ja hirmutunnet, kõneainet, mis aga kuigivõrd ei õnnestunud. Inimeste elu ja tervis otseselt ohus ei olnud, ent selline tegevus ilmestab vägivaldsemat ja robustsemat tegutsemistaktikat, kui varem on olnud tavaks." Saan kinnitada, et minul puudus igasugune huvi, et keegi minu või minu pere vara lõhuks või hävitaks, ja loodan väga, et selliseid juhtumeid ei tule minul ega mu perel enam kunagi kogeda. Samuti loodan väga, et ka keegi teine ei peaks sellise ebameeldiva tegevusega kokku puutuma.

Mis puudutab ajakirjaniku auto ründamist, siis siin pole koht, kus ma saaks uurimise detaile avaldada ega kommenteerida. Ma isegi ei tea neid. Küll on meil kindel teadmine, et aktsioon oli Vene eriteenistuse planeeritud ja läbiviidud rünnak Eesti ajakirjaniku ja tema pere vastu. Ma rõhutan seda, et ajakirjanik Šumakovi naine on ka ajakirjanik, ehk vaba ajakirjandus oli siht[märgiks] ja selle [rünnaku] eesmärk oli ähvardada, tekitada hirmu ja seeläbi vaigistada vaba ajakirjandust. Venemaal on selliseid ja muidugi ka oluliselt hullemaid võtteid vaba ajakirjanduse vaigistamiseks kasutatud aastakümneid ja me näeme, kuhu see riik on tänaseks omadega jõudnud. See on üks paljudest asjadest, mille poolest Eesti selgelt Venemaast eristub. Eestis on ajakirjanike ründamine, ähvardamine ja suukorvistamine täiesti välistatud. Sõnavabadus ja vaba ajakirjandus on demokraatia alus. Et meil kehtiks vaba sõna ja vaba ajakirjandus, peab riik selgelt tagama ajakirjanike ning nende perekondade turvatunde ja ohutuse. See juhtum näitab väga otseselt, et Venemaa riigiaparaadi soov oli vaigistada Eesti vaba meediat. See ei ole kuidagi minu huvi. Meil peab jätkuvalt olema tagatud, et ajakirjanikud saavad mitmekülgselt kajastada Eestis ja maailmas toimuvat ning teha seda sel viisil, et nad saavad seda tehes ka ennast turvaliselt tunda. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Lauri Läänemets! No meile ei ole mõtet ajupesu teha ja rääkida siin, et teie ei puutu nagu asjasse, kui ajakirjaniku auto ründamist uuritakse. Need institutsioonid alluvad ju ikkagi Siseministeeriumile ja siseministrile. Puutute asjasse küll.  

Aga ma küsin niisuguse natukene nõutu küsimuse. Kui mina olin Moskvas suursaadik, siis purustati Tallinnas ka minu autol klaas ja varastati ära autoraadio. Kas ma peaksin nüüd veel tagantjärele kahtlustama, et need olid Vene eriteenistuse agendid, kes seda tegid? Samal ajal murti ka minu korterisse sisse ja varastati terve hulk asju. Kas ma pean jälle arvama, et tegemist ei olnud mitte narkomaanide, murdvaraste ja muidu pättidega, vaid ikkagi Vene eriteenistuse väga sihikindla ja kuritahtliku operatsiooniga, et mind hirmutada ja teha mind kuidagi sõnakuulelikuks või ei tea veel kelleks või milleks? Mis te arvate? Teie puhul on ju ilmselge, vähemalt teie jutu põhjal, et see on Vene eriteenistuse kuritahtlik tegevus.

Teie aeg!

Aga mis te arvate, kas minu puhul oli see ka Vene eriteenistuse kuritahtlik tegevus?

Aitäh! Antud juhul saan mina siseministrina lähtuda sellest, mida ütlevad Kaitsepolitseiamet ja prokuratuur. Prokuratuur seda uurimist läbi viib ja nende isikute vastu kohtusse minnakse. Võib eeldada, et neil on piisavalt tõendeid selle kohta. Ma kahjuks ei oska kommenteerida seda, mis teil tollel ajal juhtus ja kas Kaitsepolitseiametil oli selle kohta informatsiooni. Ma ei tea, kas te pidasite praegu silmas, et see toimus Venemaal või Eestis. (Hääl saalist.) Eestis. Ma selle kohta kahjuks ei tea midagi. Ma kujutan ette, et tollel ajal tekitas ka automaki varastamine väga olulist nii-öelda kahju. Mul on äärmiselt kahju, et teil automakk ära varastati, sest tollel ajal ei olnud see odav lõbu ja kõigil ei olnudki võib-olla sellist makki. Ma kahjuks tõesti neid tagamaid ei tea. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Mulle tundub teie kõnet kuulates, et tegemist on meie aja kangelasega. Aga ilma naljata, oleme ausad, niikaua kui ei ole mitte mingisuguseid tõendeid selle kohta – ma loodan, et see asi kas jõuab ükskord kohtusse, püütakse kinni mingid süüdlased, kes pannakse tunnistama, või saame kuulda mingeid reaalsed tunnistusi selle kohta, et keegi tõesti on Vene eriteenistuse poolt tellitud just teie vara või teie perekonnale kuuluvat vara lõhkuma –, niikaua lihtsalt tundub tõesti, et ei ole mõtet rääkida sellistest asjadest siin kõnepuldis, et te oleksite justkui kangelane. Meilt kõigilt on midagi varastatud. Riigikogu liikmeid on 101, pluss ministrid ja paljud teised inimesed. Kõike seda seostada Vene [eri]teenistuse tellimustööga – see ei ole tegelikult ilus. Oleme ausad, me peaksime kõik siis hakkama teid isiklikult teavitama, et mis vargusi on toime pandud või kas on midagi ära lõhutud.

Aitäh! Teate, kõigepealt, mina pole vabatahtlikult tulnud sellest teemast siia rääkima, see on austatud parlamendiliikmete soov ja nende tõstatatud küsimus. Teiseks, ma tsiteerisin teile kaitsepolitsei aastaraamatut. Lauri Läänemets ei ole öelnud, mida sinna kirjutada, ja ta ei ole ka ise seda kirjutanud, mis seal kirjas oli. Kui Venemaa eriteenistus Eestis tegutseb või proovib Eestit mõjutada piiri tagant, nagu kaitsepolitsei aastaraamatus on kirjeldatud, siis see ongi niimoodi, nagu kaitsepolitsei ütleb. Teate, tõesti on nii, et Venemaal on Eesti suhtes huvi, tal on huvi Eesti riiki mõjutada. 

Minu arvates ei ole siin tähtis see, kas lõhuti ära üks autoaken või neli tükki, ka see, mis summas see oli, ma arvan, pole tähtis. Tähtis on see, et Venemaal on selline plaan. 

Ja sellest listist rääkides: me teame kahte inimest, kes selles listis olid. Üks oli Eesti Vabariigi valitsuse liige ja teine oli ühe ajakirjandusväljaande peatoimetaja. Ma arvan, et see on oluline. See on oluline, et ühe riigi valitsus tellib töö, et mõjutada teise riigi vaba ajakirjandust või valitsuse liikmeid. Nagu Kaitsepolitseiamet on öelnud, selle eesmärk oli külvata hirmutunnet, tekitada olukorda, kus tuntakse, et ükspuha, mis positsioonil sa Eestis oled, sul pole pääsu. See oli selle eesmärk. See eesmärk oli mõjutada kogu ühiskonda, mitte ainult neid isikuid, kelle vara see antud juhul puudutas. 

Mina ei seaks kaitsepolitsei öeldut nii tugevalt kahtluse alla. Küsida alati tasub. Tuleb oodata ära kohtu hinnangud. Ma saan teile rääkida sellest, mida Kaitsepolitseiamet on avalikult öelnud. Nagu ma ütlesin, prokuratuur juhib seda uurimist, prokuratuur otsustab, millist informatsiooni avaldatakse, ja prokuratuur on veendunud, kui ta kohtusse pöördub – ma tean, et ta on seda teinud või teeb kohe –, ka selles, et neil on piisavalt informatsiooni, millega sinna minna. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu teile, lugupeetud istungi juhataja! Mina ütlen teile ausalt, et mina olen oma tunnetes jõudnud ammu nii kaugele, et mina tühipaljaid väiteid lihtsalt ei usu. Kui väidab midagi minister, väidab midagi Kaitsepolitseiamet, kes iganes, siis see ei ole see modaliteet, milles tahaks üldse opereerida, kas usume või ei usu või usaldame või ei usalda. Tarvis on fakte, tarvis on tõendeid. Aga kui ma vaatan neid fakte, mis meile praegu vastu vaatavad, väidetavaid fakte, et kahel autol tehti klaasid katki, aga mulle räägitakse, et nüüd on tegemist sihukese Vene eriteenistuse hübriidoperatsiooniga Eesti ühiskonnas hirmu ja ebakindluse külvamiseks, siis see tundub nagu sügavalt ebausutav. Raske oleks uskuda, et eriteenistus tegutseb nii käpardlikult. Ma muidugi ei tea, milline on Vene eriteenistuse tase, aga see tundub tõesti sellise lasteaiatasemena. Ainuke asi, mis siin on tõendatud, on see, kui käpardlikult tegutsetakse. Sellepärast ma küsingi teie käest: kas on olemas ja võimalik avalikkusele esitada mingisuguseid fakte, millest reaalselt nähtuks, et need intsidendid on olnud kuidagi Vene eriteenistusega seotud? Siiani on olnud ainult väited, aga kas teil on ka fakte esitada?

Aitäh! Ma ei oska öelda, millised faktid esitatakse, sest nagu ma ütlesin, tegemist on menetlusega, mida juhib prokuratuur, mitte Siseministeerium ja mitte Kaitsepolitseiamet. Uurimistoiminguid viivad läbi kaitsepolitsei ametnikud. Ma ei kahtle, et nad teavad, millest nad antud juhul räägivad. Kaitsepolitsei aastaraamat ütles, miks tasub sellele veel eriti tähelepanu pöörata: tegemist oli kahe isikuga, kelle vara suhtes rikkumine toime pandi. Siin on väga selgelt öeldud, et see list ei piirdunud kahe isikuga. Ju siis on neil võimalik öelda, näidata ja tõestada, et see küsimus oli palju laiem ja ulatuslikum. 

Minu arvates on vale öelda, et see tegevus oli Venemaa poolt käpardlik. Ma ei tea, kas keegi ootab rohkem, et Vene eriteenistus teeks Eestis midagi hullemat. Ei, tavaliselt käib seal riigis ka niimoodi, et neil on plaan, neil on aastaplaan, nad teavad, milliseid tegevusi, mõjutusoperatsioone [on vaja] või millist tulemust nad tahavad saavutada, ja siis vastavalt oma võimekusele ja vajadusele või sellele, kui palju [nende tegevus] siia ulatub või mida nad teha saavad, valivad nad välja ühe, teise või kolmanda viisi ja püüavad seda ellu viia või siis püüavad tekkinud olukordi võimendada ja kuidagi enda jaoks ära kasutada. See ei ole eraldiseisev asi, vaid see on osa kindlasti oluliselt rohkematest asjadest, millega Vene eriteenistus tegeleb.

Ma jätkuvalt ütlen, et minu huvi ei ole öelda, nagu see oleks kuidagi Eesti riigi väga oluline probleem – antud juhul see siseministri auto aken, kuigi ajakirjaniku auto aken kindlasti on –, mida peaks parlamendis pikalt lahkama. Aga see, et Vene eriteenistus tegutseb Eesti suunal ja Venemaal see huvi on, ei ole uudis. Seda on kaitsepolitsei pikalt avanud, lahanud ja seletanud. Seda kinnitab kindlasti ka Välisluureamet oma nii-öelda infokorjest saadud informatsiooni pealt. Seda, muideks, ütlevad ka teised luureteenistused, kellega Eesti Vabariik koostööd teeb. Nii et see ei ole meie väljamõeldud asi.

Kolleeg Jaak Valge, palun!

Suur tänu, sügavalt austatud esimees! Härra minister! Mina pean ütlema ikkagi seda, et minu arvates jäi küll vastuseta see küsimus, miks avalikkust on desinformeeritud, nagu kuuluks auto Andrei Šumakovile, kellel tegelikult pole isegi juhiluba. Teiseks, mulle ei tundu, et Kaitsepolitseiameti aastaraamat peaks mulle olema umbes samasuguse tähtsusega tõe[allikas] kui moslemitele koraan. Ma mõtlen veel seda, kas teile endale nagu ei tundu, kuidas öelda, eluliselt kummaline see hüpotees, et Vene eriteenistus ründab teid ja Šumakovi niivõrd kaudselt. Mina ütleks, et umbes sama tugev oleks järeldus, et, ütleme, Iraani eriteenistus ründas hoopis teie abikaasat ja Darja Saart kui tegusaid naisi, et ähvardada peaministrit. Mis te sellest arvate?

Aitäh selle küsimuse eest! See on muidugi huvitav, et te selliste päris tõsiste teemade puhul siin nalja teete või seda naljana võtate. Mulle tundus praegu niimoodi. 

Mul on soovitus. Teil on võimalik parlamendiliikmetena paluda kaitsepolitsei esindajat või Kaitsepolitseiameti juhti turvaruumi. Riigikogu liikmetel on teatud ligipääs teatud informatsioonile, isegi kui te ei ole julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni liige. Te saate küsida ja nad saavad oluliselt rohkem rääkida kui mina siin saalis. Ma soovitan, kasutage seda võimalust. Või kui teil ei ole võimalik seda teha, te fraktsioonina ei saa kogu informatsiooni kätte, siis teie esindaja selles komisjonis omab võimalust tutvuda oluliselt rohkema informatsiooniga ja tal on võimalik veenduda, et see ei ole mingi naljaasi, vaid päris tõsine asi. Tal on võimalik veenduda ka selles, et jah, see oli rünnak Eesti vastu, see oli rünnak vaba ajakirjanduse vastu – veenduda kõiges selles, mida kaitsepolitsei oma aastaraamatus on välja öelnud või mida ütlesin mina siin täna. See niimoodi oli. 

Teiseks, kuna ma ei saa rääkida siin puldis detailidest, sest prokuratuur juhib menetlust, ma tahtsin teile öelda, et teie küsimus selle auto omamise ja juhilubade kohta oli püstitatud selle informatsiooni põhjal, mida te olete kuskilt meediast lugenud. Ma ei tea, kust kohast te selle info saite. Aga ma esitaks teile ühe vastuküsimuse, lihtsalt mõtlemiseks. Kas te olete kindel, et see, mida te olete kuulnud, vastab tõele? Te olete oma nii-öelda väite üles ehitanud sellele, mida te olete kuulnud, aga võib-olla ei pruugi see täpselt nii olla. Siis ei ole kogu see teie nii-öelda [teema]püstitus tõene. 

Kui teil on võimalik, kontrollige. Mul ei ole siin puldis kahjuks võimalik täpselt nendest asjaoludest rääkida, nagu ma ütlesin. Ma neid uurimise detaile ei tea, aga ma soovitan kontrollida, võib-olla siis paistab teistsugune pilt. 

Aga ma arvan, et kõige parem ja mõistlikum on kasutada seda võimalust, et kutsuda turvaruumi sellest küsimusest rääkima Kaitsepolitseiameti esindaja või vähemalt inimene, kellel on [vastava taseme] riigisaladusele ligipääsu luba ja selleks ka põhjendatud vajadus, kes kuulub julgeolekuasutuste järelevalve [eri]komisjoni ning kes arvatavasti saab oluliselt rohkem ka informatsiooni teada. Siis ta saab vähemalt öelda jah või ei, kui ta midagi muud ka rääkida ei saa.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Vaat mina küll ei tee nalja ja minul on pigem mure. Aga muidugi, mis nendesse faktidesse puutub, siis ma ei tea, registrid on kõigile kättesaadavad, nii avalikkusele kui ka ammugi nendele julgeolekuinstitutsioonidele. Selles mõttes niimoodi mööda panna – no ma ei tea. Igatahes kapo aastaraamat esitas seda kui fakti, et Andrei Šumakovi auto lõhuti ära, kuigi see auto kuulub Darja Saarele. Kes on kelle naine, ei puutu tegelikult asjasse. 

Minul on küll mure ja see on mure meie julgeolekuasutuste pädevuse pärast. Kui niimoodi mööda pannakse, esitatakse mingit sündmust kategoorilises imperatiivis kapo aastaraamatus, aga aetakse faktid nii käpardlikult sassi, siis kuidas Eesti inimesed peaksid end tundma, kui julgeolekuasutused juba sellistes pisiasjades niimoodi mööda panevad? Vaadake, see tekitabki hirmu ja ebakindlust, et asutused, kes peaksid vastutama meie julgeoleku eest, lihtsalt fabuleerivad. Minul tekib küsimus, et äkki nad fabuleerivad siis kõike muud ka. Kas nad lihtsalt ei oska oma tööd pädevalt teha või nad lihtsalt kuidagi … Noh, ma ei tea, millega nad tegelevad.

Aitäh!

Igatahes ei sisenda see kindlustunnet minule kui Riigikogu liikmele, aga ma arvan, et ka avalikkusele.

Aitäh! Teie küsimuses oli minu arvates kaks vale eeldust või suunda. Esiteks, ma soovitaksin jätkuvalt, et tehke kindlaks, kas see, milles Kaitsepolitseiamet teie väitel eksis, on niimoodi või on hoopis Kaitsepolitseiametil õigus ja teil on valeinformatsioon. Ma lihtsalt ütlesin, et kuna tegemist on uurimistoiminguga, siis ma ei saa seda informatsiooni kommenteerida, aga hoopis teie võite praegu omada valeinformatsiooni, kui te siin räägite, et kaitsepolitsei eksib. Ma pigem kinnitan, et kaitsepolitsei ei eksi. Soovitan need faktid üle kontrollida. Võib-olla on olemas ka kolmas versioon, mida te pole isegi siin saalis kirjeldanud.

Teine asi, teate, lõppkokkuvõttes mõlemad isikud selles perekonnas on ajakirjanikud. Mõlemad isikud on selles perekonnas ajakirjanikud, fakt on see, et nad on ajakirjanikud ja see tegu oli suunatud nende vastu. Mina ütlen niimoodi, et kui tahetakse peatoimetajat tema abikaasa kaudu mõjutada, siis põhimõtteliselt on see sama tulemusega kui tema otse mõjutamine või on see isegi suurema mõjuga. Ma arvan, et siin ei olegi oluline võib-olla varaline suhe, vaid toime pandud teo eesmärk oli mõjutada vaba ajakirjandust. Vahet ei ole, kas naist mehe, meest naise kaudu või mõlemat korraga. Oluline, ma arvan, ka iga parlamendiliikme jaoks peaks olema see, et see oli suunatud vaba ajakirjanduse vastu.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! No ega me ju tegelikult vastust ei saanud. Te siin väidate, et ajakirjanikud ja nende leibkond. Võib-olla ongi leibkond ja kõik on õige. Kuna te ei saa vastata, kas see auto kuulub kellelegi või ei kuulu, siis ma küsin nagu selliselt laiendatult. Me sellest ei saa rääkida ja prokuratuur tegeleb sellega ja kaitsepolitsei. Aga mida me teeme vanemaealiste inimestega ja nende telefonipettustega, mis on palju suurem julgeolekuoht kui konkreetselt need kaks asja, mis pääsesid ka aastaraamatusse? Mis annaks vanemaealistele inimestele kindluse, kui keegi neile politsei [nime all] on helistanud, rääkides küll võib-olla slaavi keeles? Kuidas anda inimestele kindlustunnet, et politsei neid alati kaitseb, sõltumata sellest, kas selle taga on eriteenistus või mitte? Kas sellega on midagi [ette võetud, mingite] sammudega edasi mindud või on see praegu vaatluse alt välja jäänud?

Aitäh! Mis puudutab neid eakaid inimesi, kelle suhtes pettusi toime pannakse, siis muideks, küsimus ei ole ainult eakates inimestes, vaid ka 30‑aastased naisterahvad ja meesterahvad, pigem küll rohkem naisterahvad, neljakümnendates ja viiekümnendates aastates täpselt samamoodi, langevad järjest rohkem selliste pettuste küüsi, kahjuks. Niipalju, kui meil siiamaani on võimalik olnud, [me oleme seda teemat selgitanud,] ja kindlasti ka [edaspidi] me püüame inimesi teavitada ja inimestele [ohtu] selgitada, erinevate kanalite kaudu. Mõnikord, kui me loeme ajalehest, kuidas on pettusega [kedagi] ära kasutatud ja raha välja pressitud, siis ongi siin olnud nii-öelda riigipoolset tegevust, riik on ajakirjanike tähelepanu sellele juhtinud ja palunud: "Kui teid huvitab, siis näete, siin on sellised juhtumid, olge head, kirjutage." Sellel on mõju, et inimeste teadlikkus oleks suurem. Kui ajakirjanikud ja toimetused on pidanud seda oluliseks, siis nad on sellest ka kirjutanud. Niipalju, kui me saame, me teavitusega tegeleme. Väga palju on kasu sellest, kui omaksed ja lähedased aitavad [ohtu] selgitada ja sellist tegevust takistada. Sest on ju ka olnud juhtumeid, mida tervemõistuslikult on raske seletada. Inimestel on elus probleeme, mis panevad neid klammerduma esimese õlekõrre külge, mida neile pakutakse, ja tihti ei pruugi see olla kõige siiram asi. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Minu küsimus tuleb võib-olla natuke teise nurga alt. Ma vaatasin ka seda meediakajastust. Seal te olete, ma ütleksin, üsna otsekohese ja lahtise tekstiga rääkinud Vene eriteenistusest. Kui ma siin kuulasin teie vastuseid kolleegidele, kus küsiti, et on siis või ei ole, siis ei saanud küll konkreetset vastust, hästi pika vastuse selle eest sai. Siis ma hakkasin mõtlema, kas poliitilises tegevuses teil ongi see punktide kogumise plaan selline, et meediasse käratan midagi välja, las see hakkab lendama, faktid seal taga ei ole olulised. Kas see ongi teil selline taktikaline valik oma poliitilises tegevuses?

Aitäh! Teate, ma olen rääkinud, ma arvan, täpsemalt ja rohkem, kui ma meediale olen öelnud, täna siin, sest aega on mööda läinud ja on rohkem informatsiooni, kui oli toona, nendel hetkedel. Nii et ei saa öelda, et ma olen vähem rääkinud. Kui te suudate tsiteerida või mulle pärast näidata, et ma eriteenistuse rollist olen antud juhtumi raames rohkem rääkinud, siis seda oleks päris huvitav vaadata, sest raske on rääkida asjadest, mille kohta sul rohkem informatsiooni ei ole. Ma arvan, et see nii pole olnud.

Mis üldiselt puudutab eriteenistusi ja nende tegevust, siis sellest ma võiks hea meelega pikemalt rääkida, aga seda küsimust – siin on ju konkreetselt küsitud, kellele kuulub vara ja mida keegi tegi – ma praegu kommenteerida ei saa. Aga ma olen teile öelnud, et Kaitsepolitseiamet teises ruumis kellelegi teist, EKRE fraktsiooni liikmetest, saab sellest rääkida kindlasti natukene rohkem kui mina siin avalikult praegu saalis või siis on võimalik prokuratuuri käest küsida teatud informatsiooni. Informatsiooni avaldamise või mitteavaldamise kohta ma ei oska öelda, kas nad praeguses faasis midagi ütlevad või mitte. Ühel hetkel nad kindlasti peavad ütlema, kui näiteks uurimistoimingud [on tehtud] ja kõik kohtuotsused on jõustunud. Ehk teil on võimalik kindlasti rohkem teada saada. Lihtsalt see formaat, vabandust, ei ole see, kus mina saan midagi rohkemat öelda.

Ma ei saa osaliselt ka selle pärast rohkem rääkida, et siseminister lihtsalt ei tea kõiki neid asju ja ei tohigi teada. Ma mäletan, kui kuu aega tagasi – või oli see vähem aega – heideti ühele ministrile ette, et ta tundis liiga palju huvi prokuratuuri erinevate uurimistoimingute vastu. Kuigi üldiselt seda, kas edeneb või ei edene, ma arvan, minister oma [valdkonnas] peaks teadma. Aga sisu? Jah, sisuga on teine küsimus. Selle jaoks on meil seadused, mis ütlevad, et ministrid sellesse tegevusse ei sekku.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Andrei Šumakov teatas pärast teie tehtud avaldust meedias, et teie autot ründas Vene eriteenistus, et ka tema suhtes pandi toime hübriidrünnak. On teile teada, kas pärast neid kahte juhtumit on toimunud veel autolõhkumisi, millest nähtuks Vene eriteenistuse tegevuse sihipära, või oli eriteenistuse tegevus siiski juhuslik?

Aitäh! Mulle ei ole teada auto[lõhkumisi], mille oleks Vene eriteenistus toime pannud pärast seda ja kuni siiani. Kindlasti, kui Vene eriteenistus seda tegi ja kaitsepolitsei selle tuvastas, siis ei olnud see juhuslik. Ma saan viidata sellele, mis kaitsepolitsei oma aastaraamatus kirjutanud on. Ma võin teile uuesti tsiteerida ka. Kohe-kohe-kohe. Ma ei leia seda kohta üles, aga siin oli minu arvates väga hästi selle listi kohta toodud. No ei leia praegu seda kohta üles, aga see siin tõesti oli. Aa, siin on tõesti lause, et nad kogusid teavet teatud rünnakute ettevalmistamiseks ja osa kavandatust pandi ka toime. Ma arvan, et see lause ütleb päris palju: nad kogusid teavet teatud rünnakute ettevalmistamiseks. Siin ei ole küll kirjeldatud, milliste [rünnakute], aga ilmselgelt on kaitsepolitseile teada oluliselt rohkem, kui see sõna ütleb, selle sõna taga võib midagi olla. Osa kavandatust panid ka toime, mis tähendab, et osa kavandatust jäi toime panemata. Seda, mis põhjusel see kavandatu toime panemata jäi, ma kahjuks siin öelda ei saa. Aga jah, kui Kaitsepolitseiamet [saab] teile seda avaldada, siis ta võib seda selgitada.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Teile kui siseministrile võiks olla teada, milline on selle läbiviidava toimingu [ajaraam]. Kaitsepolitsei on uurimise algatanud, prokuratuur vaatab seda üle. Milline see ajaraam hakkab olema? See on esimene küsimus: millal me siis saame kohtus neid tõendeid näha?

Aga teine küsimus või pigem remark selle tinatoaprotseduuri kohta on see. Õnnetus on selles, et julgeolekuasutuste [järelevalve eri]komisjoni liige ei tohi ju avaldada neid asjaolusid, mis seal talle teatavaks saavad, nii et ka see ei ole väljapääs. Tõenäoliselt, mulle tundub, selgub tõde alles kohtus. Kas on nii?

Aitäh! Eesti Vabariigis on nii paika pandud, et jah, tõde selgub lõpuks kohtus. Selleks meil kohus mõeldud ongi. 

Mis puudutab informatsiooniga tutvumist, siis kui oli küsimus, kas kõik on ikka nii, et Vene eriteenistus tegi seda, ja mis küsimused siin veel kõlasid, et kas see ikka oli meie vastu plaanitud teadlik rünnak, ja kõik sellised asjad, siis mina ütlen, et jah oli. Jah, meile on teada, et nad tegid seda. Kui teile seda kaitsepolitseis seletatakse, siis saate rohkem informatsiooni, aga te saate kinnitada oma kolleegidele, et jah, see nii oli. Need kahtlused ja mured, mis siin on, on asjatud. Keegi ei ole ühtegi teemat niisama õhku tõstnud ja midagi välja mõelnud. Asi on siiski tõsine.  

Mis puudutab tähtaega, siis ma ei oska teile täpset tähtaega öelda, aga ma tean, et see peaks olema lähiajal, kui [see asi] kohtusse jõuab, sest olles kannatanu poole peal, olen ma pidanud ka allkirjastama dokumente, mis tähendab, et need on jõudnud sinna faasi, et kohtusse peaks see liikuma lähiajal. 

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Valge, palun!

Aitäh, austatud esimehe asetäitja! Muide, kahe maailmasõja vahel nimetati esimehe asetäitjaid abiesimeesteks. Härra minister! [Ministreid] nimetati kahe maailmasõja vahel ikka ministriteks.

Tegelikult mina ju teie käest seda küsisingi ja olin valmis kohe vabandama, kui te ümber lükkate selle väite, et auto tegelikult ei kuulu Andrei Šumakovile. Ma tõesti ei saa ka kuidagi aru, mis saladus see ikkagi on, et kellele see auto kuulub. Noh, selle päringu saab ju, ma ei tea, suhteliselt kergesti teha. Nagu ma enne märkisin, ajakirjanikud teavad seda nii ehk nii, et see ei kuulu Šumakovile. 

Ja ikkagi sealt edasi: teil jäi ju päriselt vastamata küsimus, miks siis avalikkust on desinformeeritud. Ei saa aru, miks Kaitsepolitseiameti aastaraamatus ikkagi väidetakse, et auto kuulub Šumakovile. Tõepoolest, kui Kaitsepolitseiamet ei suuda isegi auto omanikku tuvastada, siis tuleb tõdeda, et on tegemist väga haldussuutmatu asutusega ja me peaksime väga muretsema. Ma pean siin Moonika Helmega solidariseeruma. Kui aga Kaitsepolitseiametile on teada, et Šumakovil pole ei lube ega ka autot, miks nad siis vastupidist väidavad? Paratamatult, te ju saate aru, tekib selline eluliselt loogiline hüpotees, et nende kahe lõhkumise vahelist seost näidates soovitakse siseministrit, võib-olla tema enda soovil, lasta paista kangelaslikus valguses. Täna me selles kuidagi selgust ei saanud. Ma isegi ei oska öelda, kumb variant on halvem, kas haldussuutmatu Kaitsepolitseiamet või sisepoliitikasse sekkuvad jõuametkonnad. Ma tõesti ei tea. Aga küllap see siis niimoodi jääb. 

Ma nüüd kasutan jälle oma ajaloolase võimalust juhtida tähelepanu Riigikogu kodukorrale aastast 1921, mil meil muide kehtis tõeline parlamentarism ehk parlament oli valitsuse tööandja ja andis valitsusele suuniseid, mitte vastupidi, mitte nagu nüüd, mil valitsus tegelikult dikteerib Riigikogu otsuseid. Niisiis, selle omaaegse parlamentaristliku kodukorra järgi järgnes arupärimisele üleminekuvormeli esitamine, mis võis sisaldada umbusaldusavaldust ministrile, ja sellele järgnes hääletus. Ütlen nüüd lõpetuseks, et kui meil oleks praegu parlamentaarne kodukord, see 1921. aasta oma, siis ma küll teeksin selle arupärimise peale ettepaneku ministrile umbusaldust avaldada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem läbirääkimiste soove ei ole. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Nüüd oleme jõudnud vaba mikrofoni juurde. Peale haamrilööki on võimalus registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Nägid, töötas! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Eks parlamendi töös on ikka nüansse, mida tuleb harjutada, et need paremini käppa saada.

Jaa, nüüd siis kiire uudiste ülevaade, mida ma olen siin ikka teinud ja mis on inimeste poolt olnud ka väga vaadatud ja oodatud. Täna on palju rõõmusõnumeid, aga alustama peab kahjuks kurva sõnumiga. Teatavasti linastus kaks nädalat tagasi kinos Artis EKRE eestvõttel film kliimast ja kliimahüsteeriast. Sellele järgnes ajalehes Sirp kultuurimarksisti rünnak nii kino kui ka kinotöötaja vastu. Loomulikult, nagu punastele ikka kombeks, ei vaieldud ühegi faktiga, mida filmis oli esitatud, vaid lihtsalt sõimati nii kino kui ka inimesi. Selle tahtsin lihtsalt ära markeerida, kel huvi, saab ise lugeda.

Aga nüüd rõõmusõnumite juurde. New York tühistas kolm meretuuleparkide ehitamise lepingut. Põhjus on väga lihtne. GE Vernova, kes toodab tuulikuid, ütles, et nad selle järjekordse hästi suure tuuliku tootmisest, millega oli arvestatud meretuuleparkide loomisel, ikkagi loobuvad, sest see on liiga kulukas. See tõi kaasa selle, et sama nimivõimsuse saavutamiseks tuleks panna väiksemaid tuulikuid suuremale alale meres. Seetõttu osariik lepingud tühistas. Alati, kui midagi jääb tegemata tuule‑ ja päikeseenergeetika arendamises, tuleb rõõmu tunda.

Teine hea uudis. Briti naftakompanii British Petroleum läks mõned aastad tagasi hullusega kaasa, võttis endale eesmärgi naftatoodangut vähendada ja seadis igasuguseid muid kliimaeesmärke. Tegu oli musta lambaga oma sektoris, konkurendid päris selliseid eesmärke ei võtnud. Aga nüüd on ettevõte saanud uue juhi ja liigutakse tagasi ettevõtluse põhialuste juurde, eesmärgiks head majandustulemused, mitte ideoloogilised loosungid. Mina avaldan tunnustust.

Aga paremaks veel läheb. Tuleb välja, et Shell, kes tegeles Kanadas Alberta osariigis süsiniku püüdmise ja hoiustamisega ning müüs sellest saadud nii-öelda süsinikukrediite teistele naftaettevõtetele, müüs kaks korda rohkem, kui ta tegelikult süsinikku püüdis. Hea uudis jälle, Shell sai rohkem raha, teised said rohkem naftatooteid toota ja inimesed said heade diisel‑ ja bensiiniautodega sõita.

Lõpetuseks. Monmouthi ülikool on aastaid, ligemale kümme, uurinud ameeriklaste suhtumist kliimamuutusesse ja sellega seotud poliitikasse. Peab arvestama, et tegemist on ülikooliga, mis asub ikkagi demokraatide kantsis. Neil tuli välja värske uuring, millest on näha ameeriklaste suhtumine kliimamuutuse temaatikasse. Me näeme, et kui veel 2018. ja 2021. aastal arvasid vastavalt 54% ja 56% ameeriklastest kõigis vanusegruppides, et tegu on väga tõsise probleemiga, siis see on kukkunud nüüd 46% peale. Aga eriti rõõmustav on, et noorte täiskasvanute seas, inimeste seas, kes on vanuses 18–34, kes nii 2018. kui ka 2021. aastal arvasid, et tegemist on väga suure probleemiga, 67% neist arvas nii, on see nüüd kukkunud 50% peale. Annab veel kõvasti kukkuda ja peakski kukkuma, aga trend on väga positiivne. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, seega on vaba mikrofon lõppenud ja koos sellega ka tänane, esmaspäevane täiskogu istung. Aitäh!