Tere päevast, lugupeetud kolleegid! Rõõm teid jälle näha. Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 13. töönädala esmaspäevast istungit. Ja, head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks on end registreerinud 66 Riigikogu liiget, puudub 35. 

Asume päevakorra kinnitamise juurde. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud mõned muudatused. Vabariigi Presidendi käesoleva aasta 26. aprilli otsusega nr 398 on Piret Hartman nimetatud regionaalministriks. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 11 ja lõike 2 alusel olen täiendanud tänase istungi päevakorda ministri ametivandega ja ametivande andmine on meie tänane esimene päevakorrapunkt. Riigikogu liikmed Martin Helme, Arvo Aller, Jaak Valge, Rain Epler, Rene Kokk, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Leo Kunnas ja Ants Frosch on tagasi võtnud peaministrile esitatud arupärimise nr 576, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi kolmandaks päevakorrapunktiks. Ja õiguskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala neljapäevase istungi päevakorrast välja neljas päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu numbriga 257 teine lugemine. 

Head kolleegid, kas me saame asuda päevakorra kinnitamise juurde? Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Head kolleegid, palun! (Helistab kella.) Palun natukene vaiksemalt, et ma kuuleks Urmas Reinsalu küsimust.

Jah. See ei ole istungi protseduuri kohta, see on sisuline ettepanek kõigepealt päevakorra kohta. Mul oleks küll ettepanek seda päevakorda kvaliteetsemaks muuta. Siin on sees kaks eelnõu homsel päeval. Üks on järjekordne uus maks, magusa joogi maksu eelnõu. Oleks ettepanek see päevakorrast sellel nädalal välja võtta. Ja samamoodi, kui valitsuskoalitsioon ei kaitse oma koalitsioonilepingut, mis puudutas keskmise pensioni tulumaksuvabastust, siis Isamaa tuleb neile appi ja teeb ettepaneku sellel töönädalal homne kolmas päevakorrapunkt menetlusest välja võtta.

Aitäh! Hea kolleeg, ma kordan veel korra üle. Te tegite ettepaneku arvata selle nädala päevakorrast välja teisipäevane neljas päevakorrapunkt, jah? Ja teine oli ... Andke korra mikrofon veel Urmas Reinsalule.

Ettepanek oleks homsest päevakorrast arvata välja meie ette laudadele antud materjalides olevad päevakorrapunktid 3 ja 4.

Selge. Aitäh! 

See on siin keskmise pensioni tulumaksuvabastuse kaotamise eelnõu ja uue maksu kehtestamine, mis kannab hellitavat nimetust magusa joogi maks.

Aitäh! Toomas Uibo, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, aitäh! Eesti 200 fraktsiooni poolt ütlen, et me ei ole nõus nende muudatustega päevakorras.

Aitäh! Selge, seega ei saa me seda muudatusettepanekut arvestada. Kas on veel täiendavaid küsimusi päevakorra kohta? Urmas Reinsalu, teine küsimus, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Tõepoolest, Toomas Uibo kaitses koalitsiooni huvisid ja vastavalt kodukorraseadusele tegelikkuses need eelnõud jäävad menetlusse ja see on kodukorraseaduse kohane.

Kuid minu küsimus puudutab nüüd seda kõikehõlmavat voluntarismi, mis on [ilmnenud] komisjonide töös muudatusettepanekute komplekteerimisel. See on väljunud juba igasugusest seaduse mõtte ja sättega kooskõlas olevast tõlgendusest ja minu meelest ei ole see ka mingisuguses puutumuses nende Riigikohtu otsustega eelmisest aastast, millele siin on koalitsiooni esindajad ja ka Riigikogu juhatuse esindajad viidanud.

Ma toon näite ühest eelnõust, mis sellel nädalal menetlusest välja võeti. See puudutab niinimetatud Euroopa Liidu teavitajakaitse või vilepuhuja direktiivi ülevõtmise eelnõu, kus Isamaa kolm muudatusettepanekut – kolm muudatusettepanekut! – on liidetud kokku üheks muudatusettepanekuks, viitega, et "aga need kõnelevad samast asjast". Minu põhimõtteline protest on selle vastu, et parlamendi opositsioonil on tegelikkuses sisulise tööriistana alles jäänud ainult muudatusettepanekute esitamine ja nüüd on mindud seda teed, et neid on hakatud klammerdama isegi ilma mingisuguse ettekäändeta, et see nii-öelda parlamendi tööaega kuidagi röövib ja nõnda edasi.

Härra Riigikogu esimees! Miks te lasete sellisel käitumisel toimuda, seda ise tagant suisa õhutades? See on seaduse sätte ja mõtte ühemõtteline rikkumine.

Suur tänu, hea kolleeg! Mis puudutab muudatusettepanekute menetlemist komisjonis, siis kõigepealt tasub kindlasti neid küsimusi käsitleda komisjonis. Kui eelnõu, mille kohta on küsimusi, jõuab Riigikogu saali, siis kindlasti tuleks käsitleda neid küsimusi ka komisjonipoolse ettekandja ettekandes ja ka küsimuste-vastuste ajal.

Mis puudutab nüüd seda, millised on komisjonide õigused, siis komisjonide õigused on kindlasti väga laiad. Kui te viitasite siin eelnevalt kohtulahenditele, siis ka üks viimane kohtulahend viitab sellele, et komisjonil on võimalik tegeleda ka muudatusettepanekute paketeerimisega, kui on näha, et tegu on obstruktiivsete ettepanekutega. Aga seda peab juba komisjon ise hindama. Antud juhul Riigikogu juhatus on küll kindlalt seda meelt, et sisulised ettepanekud peavad jõudma saali hääletusele, ja nende puhul me kindlasti [arvame], et selline paketeerimine ei peaks olema võimalik. Aga komisjonide enesemääramise ja enesekorralduse õigus on väga suur, nad langetavad neid otsuseid ise.

Urmas Reinsalu, veel üks küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

No ärge ohake nii murelikult. Tähendab …

Meil on siin palju punkte. 

… loomulikult, me tõstatasime oma esindajate kaudu õiguskomisjonis küsimuse, miks Isamaa kolm muudatusettepanekut nii-öelda summeeriti kokku. Ja vastus oli: "Aga põhiseaduskomisjonis tehti ka nii." Mingisuguse muu eelnõuga. See oli kogu sisuline, kvalitatiivne selgitus. Ja ma nüüd võin teile öelda, ma ju saan aru, et te soovite seda seaduse sisust üle rullivat agendat kasutada selleks, et see automaksu ja maksutõusude pakett siit parlamendist võimalikult voolujooneliselt läbi rullida. See on teie sisuline agenda. 

Kuid ma päris täpselt ei saanud aru sellest. Te viitasite, et juhatus on seisukohal, et kõik sisulised muudatusettepanekud peaksid tulema eraldi saali hääletusele, kuid – siis [tegite] sammu tagasi – komisjonil on suur otsustusõigus. Minu küsimus on nüüd selles, kuidas teie hinnangul parlamendi juhatus olukorras, kus komisjon siiski paketeerib erinevaid sisulisi muudatusettepanekuid, parlamendi liikmete, eri fraktsioonide liikmete õigusi kaitseb. Milline on see töövorm või -meetod? Kuhu peaks parlamendi liikmed pöörduma? Juhatus viitab, et ta seisab selle eest. Milline on siis selle eestseismise meetod? Kuidas te seda näete?

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei ole selle konkreetse küsimusega seoses toimunud arutelust komisjonis lugenud, ma ei tea, milline see arutelu oli. Aga nagu ma ütlesin, Riigikogu juhatus lähtub põhimõttest, et komisjonide enesekorraldusõigus on väga suur ja komisjonid peavad langetama ka otsused muudatusettepanekute kohta. Riigikogu juhatus kindlasti ei asu komisjoni rolli. Komisjonil on ikkagi väga selgelt oma roll ja Riigikogu juhatusel on oma roll. Riigikogu juhatus kindlasti komisjoni rolli selles küsimuses ei asu. 

Urmas Reinsalu, neljas küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetav parlamendi esimees! Siiski te minu eelmise küsimuse peale viitasite seda, et Riigikogu juhatuse seisukoht on – ma nüüd ei taha teile sõnu suhu panna, ma püüan osundada teie vastuse mõttele –, et sisult erinevad muudatusettepanekud peavad tulema parlamendis eraldi hääletamisele. Ja siis järgmise küsimuse vastuses te viitasite, et see on tegelikult ikkagi komisjoni pädevus. Küsin teilt selgelt üle: kas teie parlamendi esimehena olete seisukohal – kas kogu juhatuse nimel või mitte –, et muudatusettepanekute esitajatel on õigus nõuda, et muudatusettepanekud tuleksid parlamendis hääletamisele eraldi? Kas see on parlamendi liikmete subjektiivne õigus kodukorraseadusest tulenevalt või mitte? Mis on teie hinnang?

Aitäh, hea kolleeg! Kui nad on esitatud selgelt obstruktiivsel kaalutlusel, siis, nagu ma ütlesin, komisjonil on suur enesekorraldusõigus ja komisjonid on seda paketeerimist kasutanud. Nad on kasutanud seda paketeerimisvõimalust ka varem. See on praktika, mille komisjonid on oma töös välja kujundanud. 

Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, see on ikkagi seotud sellesama teemaga, mida me praegu siin arutame. Ei vasta tõele, et sisulised ettepanekud jõuavad ilusti arutamisele ja jõuavad ka siia saali. Mina olen teinud erinevate eelnõude kohta täiesti selgelt sisulisi ettepanekuid, mis on seotud ühte kimpu mõne teise saadiku samuti sisulise, kuid erineva ettepanekuga. Omavahel täiesti sobimatud ettepanekud on kimpu [seotult] siia saali saadetud või komisjoni menetluses olnud. Nii et see jutt ei vasta absoluutselt tõele, et sisulised ettepanekud peavad [saali] jõudma ja jõuavad. Nad ei jõua, ja ei jõua sellepärast, et praegune Riigikogu juhatus ja ka komisjonide juhid kasutavad täiesti voluntaristlikku metoodikat, et opositsiooni tasalülitada. Nüüd on see jõudnud selleni, et me ei saa siin vaheaegu võtta ja varsti ilmselt ka mitte enam küsimusi esitada.

Aitäh, hea kolleeg! Ma võin teile kinnitada, et me ei kasuta voluntaristlikku taktikat. Riigikogu juhatus, juhatuse liikmed on ka korduvalt varem istungit juhatades selgitanud, mil moel, millisel viisil komisjonid enesekorralduse õigust [kasutavad], kuidas muudatusettepanekud jõuavad saali ja kuidas komisjon toimetab. Lisaks on komisjoni esindajatelt alati võimalus üle küsida, mille alusel ja kuidas nad on oma otsused langetanud.

Urmas Reinsalu, viies küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetav Riigikogu esimees! Ma ei saanud tegelikult oma küsimusele vastust. Minu küsimus oli selline: kas teie kui parlamendi esimehe hinnang on selline, et kodukorraseaduse järgi peavad parlamendi liikmete esitatud muudatusettepanekud eraldi parlamendis hääletamisele tulema? Te vastasite, et see on komisjoni küsimus ja et seal on otsustus seotud sellega, kas need [ettepanekud] on tehtud obstruktiivsel kaalutlusel või mitte. Konkreetne näide: Isamaa esindajad esitasid sellesama Euroopa Liidu teavitajadirektiivi kohta kolm muudatusettepanekut: need puudutasid seaduse pealkirja, need puudutasid seaduse sisu, need puudutasid seaduse numeratsiooni. Ja need seoti kokku üheks muudatusettepanekuks mitte mingisuguse viitega obstruktiivsusele, vaid viitega, et põhiseaduskomisjonis tehti ka nii.

Minu küsimus teile on: kuidas teie parlamendi esimehena kodukorraseadust tõlgendate? Kas parlamendi liikmetel on õigus [nõuda], et nende ettepanekud tulevad eraldi hääletusele? Ja teiseks: milline õiguskaitse võimalus teie hinnangul parlamendi liikmetel on? Kas võib pöörduda juhatuse poole või on ainus õiguskaitse võimalus, nagu te osundate, see, et küsida neidsamu ettepanekuid kimpu sidunud koalitsiooni esindajalt, kes seda eelnõu ette kannab, selgitavaid küsimusi? Kas see on kogu parlamendi opositsioonierakondade esindajate [ainuke] õiguskaitse võimalus teie hinnangul?

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma ütlesin, juhatus ei anna hinnanguid muudatusettepanekute saali toomisele. Siin on komisjonil suur enesekorraldusõigus. Mis puudutab nüüd seda, kui on tehtud menetluslikke vigu, siis on alati võimalik pärast muudatusettepanekute läbivaatamist teine lugemine katkestada ja hinnata olukorda, milles me oleme. Antud juhul juhatus ei ole seisukohal, et siin on varasematel kordadel menetluslikult eksitud. Nii et ma ei saa seda kuidagi kinnitada. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma kuulan siin neid küsimusi-vastuseid ja selle taustal mul tekkis endal kaks küsimust Riigikogu töökorralduse kohta. Esimene neist seisneb selles, kas te nõustute sellega, et komisjonid on kohustatud tegutsema meie kodukorraseaduse kohaselt. Kas nad on kohustatud tegutsema viisil, mis on kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega? Ja teiseks: kes Riigikogus peab teostama järelevalvet selle üle, et komisjonid ka päriselt tegutseksid kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega? Kas selleks on juhatus? Kas see on juhatuse ülesanne või ei ole?

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma eelnevalt välja tõin, komisjonidel on suur enesekorralduse õigus. Juhul kui on kaebusi komisjoni töö kohta, siis on Riigikogu liikmetel alati õigus pöörduda ka Riigikogu juhatuse poole ja sellisel juhul Riigikogu juhatus kujundab oma [seisukoha] konkreetselt Riigikogu liikmete tõstatatud küsimustes.

Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetav Riigikogu esimees! Ma tahan siiski põhimõtteliselt protestida ja avaldada tungivalt muret selle pärast, et minu hinnangul parlamendi enamus, koalitsioon, on asunud sisuliselt ülehelikiirusel kuritarvitama seda enamuse jõudu, mis nende kätes praegu on. Näiteks toon kas või sellesama minu poolt osundatud kolme muudatusettepaneku komplekteerimise õiguskomisjoni menetluses üheks muudatusettepanekuks viitega, et põhiseaduskomisjonis nii tehti. 

Kuid te viitasite sellele, et parlamendi liikmetel on õigus pöörduda selle komplekteerimise küsimuses – eelmine küsimus seda puudutas – parlamendi juhatuse poole ja juhatus seda küsimust siis eeldatavalt arutaks. Milline saaks siis olla juhatuse otsus selles küsimuses? Ma tahaksin aru saada, olen ka oma eelmistes küsimustes palunud selgust saada nendes õiguskaitsevahendites, mis parlamendi liikmete käsutuses on. Ma saan aru, et teie pakutud õiguskaitsetee on selline, et parlamendi liikmed peaksid pöörduma parlamendi juhatuse poole seoses komisjonide meelevaldse tööga, mis enesestmõistetavalt on, nagu me teame, tegelikult koalitsiooni poolt poliitiliselt orkestreeritud. Kas siis juhatus kujundaks oma seisukoha? Kas [saaksime teada], milles seisneb juhatuse õiguskaitseline seisukoht? Kas juhatus siis ei too neid [eelnõusid] parlamendisaali, ei pane päevakorda ja palub komisjonil otsuse ümber vaadata? Ja teiseks: kas sellel arutelul, kui juhatus hakkab neid proteste, nagu te ütlesite, arutama, on õigus osaleda ka nendel protestide esindajatel?

Aitäh! See on olnud ka varasem praktika, et kui on küsimus komisjonide tööst, siis on Riigikogu fraktsioonid pöördunud Riigikogu juhatuse poole. Riigikogu juhatus sellisel juhul kujundab oma seisukoha ja annab sellest ka teada. See ongi praktika, mida on varasemalt kasutatud ja mis kindlasti, kui vastavad avaldused tulevad, jätkub täpselt samamoodi. 

Varro Vooglaid, palun küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Suur tänu! Kuna ma ei saanud oma eelnevale küsimusele vastust, siis ma tahan seda küsimust korrata. Me kõik oleme ju nõus, et komisjonidel on enesekorralduse õigus, selle üle vaidlus puudub. Aga minu küsimus seisnes selles, kas on või ei ole Riigikogu juhatuse ülesanne hoolitseda selle eest, et komisjonid tegutseksid kooskõlas Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusega ehk teostaksid oma enesekorralduse õigust meie kodu‑ ja töökorra seadusega ette nähtud piiride raames. Kas see on juhatuse vastutus või ei ole? Siis me edaspidi teame, kas on põhjendatud selliste küsimustega juhatuse poole pöörduda. Kordan veel kord: kas selle eest hoolitsemine, et komisjonid tegutseksid kooskõlas meie kodu‑ ja töökorra seadusega, on juhatuse vastutus või ei ole?

Aitäh, hea kolleeg! Iga Riigikogu liikme kohustus on seista hea selle eest, et täidetaks Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadust. Aga, head kolleegid … Urmas Reinsalu, ma võtan viimase küsimuse ja siis me läheme päevakorra kinnitamise juurde. Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aga tõesti protseduuri kohta – me käsitleme siin juba mingisuguseid Riigikogu toimimise tööpõhimõtteid, aga me ei käsitle selle nädala päevakorda, mille kinnitamise üle praegu see arutelu käib. Urmas Reinsalu, palun!

Minu küsimused ei puudutanud formaalselt võttes tõesti töönädala päevakorra kinnitamist, aga need puudutasid palju põhimõttelisemat küsimust: seda, kas parlamendi enamuse tahet jõustatakse õiguspäraselt ehk kodukorraseaduse sätet ja mõtet järgides. Ja siin on väga põhimõtteline vajakajäämine. Ma pean tunnistama, et teie vastused selles küsimuses olid koalitsiooni enamuse esindaja vastused, mitte erapooletu parlamendiarbiitri ehk spiikri vastused. Ja mind hämmastas see nüansseeritus, millega te soovisite väita, et parlamendi juhatuse pädevuses ei ole parlamendi kodukorraseaduse sätte ja mõtte rakendamise kaitsmine parlamendis. Me teeme siin väga olulisi otsuseid, mis puudutavad inimeste elu, mis puudutavad Eesti ühiskonda, Eesti majanduskeskkonda. Ja minimaalne, mida õigusriigis taotleda [tuleb], on see, et nende asjade menetlemine toimub õiguspäraselt. Seetõttu ma pean veel kord tungivalt protestima ja kutsuma parlamendi liikmeid seni, kuni me pole saanud selgust selles vildakas tõlgenduses, millele on asutud parlamendi komisjonides, hääletama vastu selle töönädala päevakorra kinnitamisele.

Selge, aitäh! Teie protest on mulle arusaadav. Kuna see ei puuduta selle töönädala päevakorda, siis mul ei ole siin võimalik seda protesti kuidagi lahendada. See lihtsalt väljub tavapärase protesti piirest, aga te väljendasite oma seisukoha ära. Mulle on see teie seisukoht täiesti selge.

Hea kolleeg Rain Epler! Ma küll ütlesin, et ma rohkem küsimusi ei võta, aga nüüd ma võtan selle viimase. Palun, Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta! 

Aitäh! Mina sain aru, et te ütlesite, et te võtate Urmas Reinsalu viimase küsimuse.

Jaa, ma nägin, et teil oli käsi püsti, ja ma tegin väikese möönduse. Teie küsimus on veel lubatud. Palun!

Minu küsimus puudutab tegelikult seda arutelu, mis siin on kestnud, ja ka teie vastuseid. Ühes vastuses ütlesite, et kui Riigikogu liikmetel on proteste komisjonide töö kohta, siis nad peaksid juhatuse poole pöörduma. Aga siis küsis kolleeg Vooglaid väga konkreetse ja ma ütleks jah- või ei-vastusega küsimuse – emma-kummaga siis –, kas Riigikogu juhatusel on kohustus jälgida seda, et komisjonid töötaksid küll enesekorraldusõigust kasutades, aga siiski kodu- ja töökorra ja muude seaduste piires, või ei ole. See küsimus on ju vastatav jah- või ei-vastusega. Selle asemel te ütlesite, et kõigil Riigikogu liikmetel on kohustus seda jälgida. Noh, ma ütleks, et see on selline demagoogiline vastus. Kuna te enne olite öelnud, et Riigikogu liige saab juhatuse poole pöörduda, siis see justkui viitab sellele, et juhatusel nagu on mingi kontrollifunktsioon. Kas te vastaksite härra Vooglaiu küsimusele jah või ei? Siis me teame, kuidas jälle edasi minna. Kui te ütlete "ei", siis ei ole ju mõtet teile ka neid kaebusi saata, mida te kutsusite üles saatma?

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, Riigikogu juhatus ei sekku Riigikogu komisjonide töösse. Komisjonide enesekorraldus-, oma töö korraldamise õigus on väga suur. Kui on küsimusi komisjonide töö kohta, siis võib alati pöörduda ka Riigikogu juhatuse poole. Riigikogu juhatus sellisel juhul arutab komisjonide tööd. 

Aga, head kolleegid, me asume nüüd päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistuse juurde.

Austatud Riigikogu, olen täiendanud tänase istungi päevakorda regionaalminister Piret Hartmani ametivandega. Arupärijad on tagasi võtnud tänase istungi kolmandaks päevakorrapunktiks kavandatud arupärimise nr 576 ja õiguskomisjon on teinud ettepaneku arvata neljapäevase istungi päevakorrast välja neljas päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu 257 teine lugemine. 

Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 13. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 52 Riigikogu liiget, vastu 23, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (erihoolekandeteenused ja elukoha aadressi muutmine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister. Ja teiseks, Finantsinspektsiooni seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Mõlemad seaduseelnõud on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Annan üle arupärimise õiguskantsler Ülle Madisele. Arupärimine puudutab seda otsust, millega eelmisel istunginädalal otsustati opositsioon tasalülitada ja võtta ära parlamentaarse demokraatia viimasedki instrumendid. Praegu tegelikult tekib kahtlus, et koalitsioon soovib sellisel viisil, ilma debati, ilma muudatusettepanekute menetlemiseta läbi suruda kõik ebapopulaarsed ja läbimõtlemata eelnõud, olgu [nende sisuks] kas automaks, suhkrumaks, trahvide ja riigilõivude mitmekordne suurendamine või pensionäride maksustamine. 

Õiguskantsler on varasemalt juba öelnud, et obstruktsiooni ei saa, ei tohi ega ole vaja keelata, sest see on parlamentarismi osa. Sadade muudatusettepanekute esitamine, kõnede pidamine ja vaheaegade võtmine on oluline osa sellest, oluline [võimalus] seista valijate eest. Obstruktsioon konkreetsete eelnõude vastu on alati olnud ja see on andnud muu hulgas võimaluse otsida kompromisse ja jõuda koalitsiooniga erinevate kokkulepeteni. Aga täna me oleme jõudnud olukorda, kus tegelikult koalitsioon enam isegi ei ürita teha nägu, et soovitakse opositsiooni kuulata, soovitakse opositsiooniga arvestada ja kuulda ka rahva häält.

Riigikogu juhatus on opositsiooni tegevust piirates tegelikult eksinud mitme põhiseadusest tuleneva printsiibi vastu, olgu selleks parlamendi vähemuse kaitse nõue või mandaadi teostamise võimaluste võrdsuse nõue. Aga mis kõige olulisem: riigivõimu kõrgeim kandja on rahvas. Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne ütleb, et Riigikogu liige ei esinda üksnes oma valijate või valimisringkonna huve, vaid ta teostab riigivõimu kogu rahva esindajana. Kahjuks selle põhimõtte vastu on nii Riigikogu juhatus kui ka kõik koalitsioonisaadikud, kes sellise otsuse poolt hääletasid, väga rängalt eksinud. Seetõttu soovime austatud õiguskantsler Ülle Madise arvamust tekkinud olukorra kohta.

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Austatud kolleegid! Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et käesolev eelnõu sai ajendi tegelikult Võrumaal toimunud sündmustest. Väidetavalt on liitlassõdurid pannud toime vägistamisi. Politsei eitab seda. Kohalik elanikkond ütleb, et kõik tõendid on olemas. Ma arvan, et lugupeetud siseminister Lauri Läänemets peaks seal läbi viima sisekontrolli.

Nüüd aga eelnõu juurde. Püüdsin ka mina möödunud nädalal välisminister Margus Tsahkna käest saada informatsiooni selle kohta. Aga oh sa ime, ma sain sihukese koslepi sealt puldist, et anna ja imesta. Ehk siis sisuliselt sulane, kes allub Riigikogule kui tööandjale, plõksib siin kogu aeg Riigikogu liikmete kallal. 

Võtsin siis lahti selle Ühendriikide ja Eesti Kaitseväe koostöölepingu ja vaatan seda ja imestada ei suuda. Seesama Tsahkna on sõlminud ja teinud valmis lepingu, mis on tegelikult vastuolus põhiseadusega. Eesti Vabariik ei tohi sõlmida välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Ja vastuolu seisneb selles, et Eesti on loobunud kaalutlusotsuse alusel karistusõigusliku jurisdiktsiooni teostamise eesõigusest. Ehk siis, kui Ühendriikide sõdurid panevad siin toime kuriteo, siis Eesti õigusruum neid ei karista. Aga lähtudes õigusalasest dogmaatikast, on ilmselge see, mida ütleb karistusseadustiku § 6 lõige 1: Eesti karistusseadustik kehtib Eesti territooriumil kõikide isikute suhtes. Ja kui see seda ei ole, siis on igatahes oht suveräänsuse kaotamisele.

Nendele, kes hakkavad kritiseerima, ütlen, et see puudutab ainult kurjategijaid. Ja sellega seoses annan ma üle eelnõu, mille kohaselt Vabariigi Valitsust palutakse viia see koostöölepe kooskõlla põhiseadusega ka selles osas, milles on praegu vastuolu.

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud valitsuse liikmed! Mul on au üle anda arupärimine minu enda ja EKRE fraktsioonist Varro Vooglaiu, Arvo Alleri ja Rain Epleri nimel. See arupärimine on lugupeetud siseministrile, kes väga teretulnult juhtub siin ka kohal viibivat. Ja selle taust on järgmine. Nimelt, Kaitsepolitseiameti aastaraamatus märgitakse, et on põhjust kahtlustada, et Venemaa eriteenistus andis ülesande lõhkuda Eesti siseministri Lauri Läänemetsa ja uudisteportaali Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi auto. Kaitsepolitsei andmetel on mõlemat juhtumit asunud uurima kriminaalpolitsei koos Kaitsepolitseiametiga. Kriminaalmenetluses praegu kogutud andmed viitavat, et Vene eriteenistus on koordineerinud Eesti Vabariigi julgeoleku vastast hübriidoperatsiooni. Kaitsepolitseile teadaolevalt on selle eesmärk olnud Eesti ühiskonnas hirmu külvata ja pingeid tekitada. 

Ja nüüd on meil sellega seoses teile järgmised küsimused. Kas see on tõsi, et Andrei Šumakovil ei ole üleüldse autot ega autojuhiluba ja auto kuulub hoopis tema abikaasale Darja Saarele? Teiseks, kui see on tõsi, miks siis kriminaalpolitsei, Kaitsepolitseiamet, Siseministeerium ja siseminister on seda seni varjanud? Ja mul on veel küsimusi, aga kuna mu aeg sai otsa, siis suur tänu tähelepanu eest!

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti on digitaalse majanduse eestvedaja ning seetõttu on oluline, et Eesti seisukohad ja otsused selles valdkonnas oleksid tehtud avatult ja kaalutletult. Mul on arupärimine Tiit Riisalole, majandus- ja infotehnoloogiaministrile, seoses platvormitöö direktiivi hääletusega nii Euroopa Liidu Nõukogus kui ka Euroopa Liidu asjade komisjonis Riigikogus. Siin on kaheksa küsimust, mis puudutavad seda, miks Eesti hääletas poolt teisel katsel, mitte esimesel, ja mis seos on Eesti hääletusel ja Bolti-poolsel lobitööl. Loodan, et minister leiab aega ja vastab minu küsimustele põhjalikult. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja [kolm] arupärimist ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Head kolleegid, asume nüüd tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on regionaalminister Piret Hartmani ametivanne. Vabariigi Presidendi käesoleva aasta 26. aprilli otsusega nr 398 on Piret Hartman nimetatud regionaalministriks. Ja järgnevalt kuulame ära tema ametivande. Palun, proua Hartman, Riigikogu kõnetoolist!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Austatud peaminister! Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Palju edu teile teie töös! 

Aga järgnevalt meie tänane teine päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Rain Epleri ja Martin Helme 8. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Euroopa Keskpanga poolse surve kohta Baseli komiteele. Ja palun selle arupärimise tutvustamiseks siia Riigikogu kõnetooli ettekandjana Riigikogu liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud Eesti Panga president! Enne, kui ma lähen arupärimise sisu juurde, pean ütlema, et see vist on selle koosseisu rekordkiirus, millega arupärimine on siia saali vastamiseks jõudnud: 8. aprillil esitasin, ja hopsti, ongi juba siin. Tundub, et äkki need inimesed, kes töötavad väljaspool valitsust, on kiiremad ja suudavad küsimustele kiiremini vastata.

Nüüd arupärimise sisu juurde. Me oleme jõudnud niikaugele, et juba peavooluväljaanded … (Juhataja palub kõnelejal mikrofon endale lähemale seada.) Teeme nii. Jaa, me oleme jõudnud maailmas niikaugele, et juba peavooluväljaanded, näiteks Bloomberg ja Forbes, kirjutavad sellest, et USA demokraatia on sattunud tõsisesse ohtu, sest välja mõeldud kliimakatastroofi ja väidetava vajaduse tõttu sellega võidelda rakendatakse poliitikaid, mis tallavad jalge alla nii demokraatlikke institutsioone kui ka seni toiminud demokraatlikke protsesse. See executive order'ite laviin, mida president Joe Biden Ameerikas kasutab, et justkui kliimat ja maailma päästa, on pretsedenditu võimu kaaperdamine. Tegelikult [on soov] selle varjus majandust ja inimeste elu radikaalselt ümber korraldada niimoodi, et Senat ja teised demokraatlikud institutsioonid oleksid tasalülitatud. 

3. aprilli Bloombergist sai lugeda, et toimus kohtumine, kus osalesid nii Euroopa Keskpanga kui USA Föderaalreservi esindajad. Ja seal Euroopa Keskpank üritas suruda pankadele kehtestatud reeglitesse rangemaid kliimapoliitikast lähtuvaid piiranguid. Õnneks USA Föderaalreservi juht on olnud väga vokaalne selles osas, säilitas selge joone ja ka terve mõistuse ja ütles, et ideoloogilise poliitika elluviimine ei ole keskpankade roll. Selliseid asju, kuidas ühiskonnaelu korraldada või ühiskonnaelu ümber korraldada, peaks ikkagi otsustama selliselt, et toimuvad valimised. Hea oleks, kui need toimuvad niimoodi, et peale seda võimule saanud peaminister ei ütle, et ma valetasin enne valimisi, et hääled kokku saada. Ja siis tehakse otsuseid. See võib tõepoolest teinekord tunduda aeglane, aga mina arvan, et demokraatia üks voorus ongi see, et ta on aeglane. Siis liigub ühiskond sellise tempoga, et kusagilt ei kärise.

Ja sellega seoses Euroopa Keskpanga esindajad proovisid nügida, nagu populaarne on öelda, reeglistikku ühes suunas, ameeriklased seisid vastu. Esitasimegi küsimused meie keskpanga juhile, kes istub ka otsustajate laua taga Euroopa Keskpangas, et saada teada, kas Euroopa Keskpank peaks aktiivselt kliimapoliitikaga tegelema. Aga lisaks ka seda, millised olid tema esindatud seisukohad Euroopa Keskpanga otsuste tegemise laua taga, kui nendeks läbirääkimisteks läbirääkijatele mandaati anti. Huviga kuulame vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli Eesti Panga presidendi Madis Mülleri. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Aitäh tundmast huvi Eesti Panga ja Euroopa Keskpanga tegevuse ja seisukohtade vastu, mis seonduvad kliimamuutuste ja kliimapoliitikaga! Ma vastan nendele neljale küsimusele siis järgemööda.

Esiteks, esimene küsimus puudutas seda, kas minu arvates peaks Euroopa Keskpank ja riikide keskpangad tegelema aktiivselt kliimapoliitikaga. Ja [kui, siis] miks. Kirjeldamaks seda, mil määral keskpank arvestab oma töös kliimamuutuste ja kliimapoliitika mõjuga, alustan kõige tähtsamast. See on tõdemus, et keskpank ei tegele ja minu arvates ei peagi tegelema kliimapoliitika kujundamisega. See on selgesti riikide valitsuste ja parlamentide ülesanne. Eesti Panga peamine ülesanne Eestis ja Euroopa Keskpanga peamine ülesanne euroalal on teha kõik, mis keskpanga võimuses, selleks, et hinnatõus oleks piisavalt mõõdukas ja et euro kui meie ühisraha ei kaotaks liiga kiiresti oma väärtust.

Keskpanku puudutab kliimaga seonduv aga kahel moel. Esiteks, nii kliimamuutused ise kui ka kliimapoliitika võivad mõjutada üsna vahetult majandust ja erinevaid hindu. Seetõttu peame mõlemaid oma majandusanalüüsis ning ka rahapoliitika kujundamisel võimalikult hästi arvesse võtma. Teiseks, ja see võib olla ka vähetuntud infokild: lisaks põhimandaadile on Euroopa Keskpangal Euroopa Liidu aluslepingute järgi teisene mandaat, mis näeb ette, et niikaua, kui see ei lähe vastuollu keskpanga põhiülesande ehk hinnastabiilsuse tagamiseks tehtavate jõupingutustega, peaks Euroopa Keskpank toetama oma tegevuses Euroopa Liidu majanduspoliitikat üldisemalt. Selle hulka kuulub ka selgesti majandust mõjutav Euroopa Liidu kliimapoliitika. Seega pole kliimateemadega arvestamine Euroopa Keskpanga jaoks mitte isetegevus, vaid on olnud ka seadusandja tahe.

Kliimapoliitika ja kliimamuutuste mõju on laialdane, ulatudes kaugemale keskkonnast ja mõjutades majandust ja finantssüsteeme, millega kaasnevad olulisel määral kohustused ka keskpankade jaoks. Kliimamuutused põhjustavad äärmuslikke ilmastikunähtusi, mis võivad häirida majandustegevust, kahjustada taristut ja vähendada tootlikkust. Sellised muutused võivad mõjutada tarneahelaid, suurendada hindade heitlikkust ning tuua kaasa teatud toodete või teenuste hinna kiirema tõusu.

Süsinikuneutraalsele majandusele üleminek tähendab mahukaid investeeringuid nii uute energiaallikate kasutuselevõtuks kui ka mitmes majandussektoris uuendusliku tehnoloogiaga toodete ja teenuste pakkumiseks. See kõik omab potentsiaalset mõju erinevatele hindadele ning on seega otseselt seotud Euroopa Keskpanga ja teiste keskpankade peamise ülesandega, milleks on hindade stabiilsuse säilitamine.

Kliimamuutuste mõju rahapoliitikale ei ole üksnes hüpoteetiline. Euroopa Keskpank on hinnanud, et näiteks 2022. aasta kuumalaine kergitas toiduainete hindu euroalal ligi 0,7% võrra ning selle mõju ulatus ka 2023. aastasse. Seetõttu oleme täiustanud oma mudeleid, mida kasutame makromajanduslikus analüüsis, mille põhjal teeme rahapoliitilisi otsuseid. Püüame neis analüüsides arvesse võtta ka kliimamuutustest tulenevaid riske ja erinevaid kliimapoliitikaga seotud otsuste mõjusid.

Lisaks mõjutavad kliimamuutused ja kliimapoliitika otseselt keskpankade varasid. Kui keskpanga varad, nagu võlakirjad ja muud finantsinstrumendid, on seotud kliimamuutustest mõjutatud majandussektoritega, on ka keskpanga bilanss otseselt avatud kliimariskidele. Seetõttu on keskpankade jaoks vastutustundlik, võib ehk öelda, lausa hädavajalik integreerida kliimariske oma riskijuhtimise protsessidesse, kaitsmaks oma bilansse ja sellega võimet täita oma ülesandeid.

Teine küsimus puudutas seda, millist seisukohta ma esindan pankadele täiendavate kliimaeesmärkidega seotud reeglite ja nõudmiste kehtestamise arutelul Euroopa Keskpanga nõukogus. Konkreetselt pankadele täiendavate kliimaeesmärkidega seotud reeglite ja nõudmiste kehtestamist ei ole me Euroopa Keskpanga nõukogus arutanud. Tegemist on spetsiifilise pangandusjärelevalvet puudutava küsimusega, milliseid käsitletakse Euroopa Keskpanga ühist pangandusjärelevalvet vahetult juhtivas niinimetatud järelevalvenõukogus. Eesti hääleõiguslik esindaja selles töövormis on Finantsinspektsiooni juhatuse esimees, kes, ma tean, tuleb peagi teie ette Finantsinspektsiooni tegevusest aru andma.

Küll aga oskan ma öelda, et Euroopa Keskpanga hinnangul ei ole euroala pangandussektor hetkel kliimaeesmärkidega täielikult kooskõlas. Selle põhjuseks on muu hulgas asjaolu, et pankade laenukliendid on oma süsinikumahuka tootmise vähendamisel ja taastuvenergia osakaalu suurendamisel olnud üsna aeglased. Seetõttu on üleminekuriskid suuremad ja ligi 70% pankadest võib Euroopa Keskpanga hinnangul olla avatud kõrgendatud finantsilistele, aga ka maine ja kohtuvaidlustega seotud riskidele.

Minu isiklik seisukoht on, et keskpangad peaksid pangandusjärelevalve funktsiooni täites suunama panku kliimariskidesse piisava tõsidusega suhtuma. Toetan selget ja ühtset raamistikku, mis aitab pankadel ja teistel finantssektori ettevõtetel kliimariske adekvaatselt hinnata ja juhtida, aidates seeläbi kaasa kogu finantssüsteemi stabiilsusele ja läbipaistvusele.

Rääkides aga pankadest ja laenutingimustest, tuleb tõdeda, et ka Eestis tegutsevad pangad on oma initsiatiivil oma uute projektide keskkonnamõju kriitiliselt hinnates läinud kaugemalegi sellest, mida nõuavad järelevalve ja regulatsioonid. Selge ootus keskkonnateadlikumaks äritegevuseks tuleneb tegelikult paljude Eesti ettevõtete jaoks mitte niivõrd regulatsioonidest, vaid pigem klientide ootustest.

Kolmas küsimus puudutas seda, milline on minu argumentatsioon oma seisukohtade toetuseks. Kliimariskid kujutavad endast finantsriske, mis võivad põhjustada märkimisväärseid majanduslikke ja finantsstabiilsusega seotud probleeme. Kui äärmuslikud kliimasündmused või süsinikumahukate majandussektorite üleminekuraskused põhjustavad majanduses häireid, on oluline, et pangad oleksid neid riske oma riskijuhtimise praktikates arvestanud.

Pangandusjärelevalves kehtib reegel, et ükski pankade vaatenurgast arvestatava mõjuga risk ei tohi jääda ei pankade riskijuhtimises ega ka järelevalve jaoks märkamata. Keskpank ega järelevalve ei sekku kommertspankade otsustesse selle kohta, kellele nad laenu annavad. Küll aga peavad nii keskpangad kui järelevalvajad hindama seda, kas pangad on piisavalt kvaliteetselt üles ehitanud oma riskijuhtimise, mille üks osa on vältimatult ka kliima ja keskkonnaga seotud riskidega mõistlikul moel arvestamine.

Neljas küsimus puudutas seda, kas Euroopa Keskpanga surve Baseli komiteele täiendavate rohereeglite lisamiseks pankadele toetub keskpanga nõukogu konsensusele või on riikide esindajate vahel eriarvamusi. Esmalt pean nentima, et Euroopa Keskpanga nõukogu ei aruta spetsiifiliselt üksikküsimusi, mida käsitletakse Baseli komitees, mis on globaalsel tasemel pangandusjärelevalve ja regulatsioonidega seotud küsimusi arutav foorum. Baseli komitee liikmed on panganduse järelevalvajad ja keskpangad suurematest riikidest, kuid ka Euroopa Keskpank eelkõige just pangandusjärelevalve teostajana.

Küll aga saan kinnitada, et Euroopa Keskpank toetab üldiselt võimalikult ühetaolist lähenemist kliimariskide juhtimisele. Eriarvamused eri riikide järelevalvete vahel keskenduvad sageli sellele, kuidas kliimariske kõige tõhusamalt mõõta ja juhtida, kuid üldine suund siiski on toetada keskkonnariske võimalikult hästi arvesse võtvate praktikate edendamist globaalses panganduses. Samas on minu arvates täiesti ootuspärane, et eri riikide järelevalvetel on teatud küsimustes erinevaid seisukohti. Baseli komitee ongi see koht, kus neid eriarvamusi siludes ja neil teemadel läbi rääkides püütakse kokku leppida globaalselt kehtivates ühistes miinimumstandardites.

Kokkuvõtteks. Kõike eelnevat silmas pidades lisas Euroopa Keskpank kliimatemaatikaga seotud kaalutlused oma rahapoliitika strateegiasse juba 2021. aastal, lähtudes põhimõttest, et keskpangad saavad anda ja peavad andma oma panuse kliimamuutustega võitlemisel. Seda öeldes mõistame, et keskpangad ei saa võtta endale kliimapoliitika kujundaja rolli. Me ei vastuta kliimapoliitika eest ning peamised kliimapoliitika tööriistad on ka väljaspool keskpanga mandaati. Nende põhimõtete poolt olin Euroopa Keskpanga rahapoliitika strateegiat heaks kiites nõukogus ka mina. Keskpankade ja järelevalvajate jaoks tähendab see kliima ja looduskeskkonna riskidega arvestamist rahapoliitika kujundamisel ja pangandussektorile järelevalvet tehes. Kui me seda ei teeks, siis me ei täidaks seadusandja poolt meile antud ülesandeid. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka rida küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra keskpanga president! Te ütlesite, et Baseli komiteesse keskpanga esindajad ei kuulu. See on väga õige. Bloombergi artikkel rääkiski sellest, et Euroopa Keskpanga esindajad püüdsid survestada Baseli komiteed, aga Fed seisis sellele vastu. Aga mine tea, meie peaminister on siit puldist öelnud, et ajalehed valetavad, võib-olla ka Bloomberg valetas ja need asjad olid hoopis kuidagi teisiti. Te ühes oma vastuses ütlesite, et üks panga lisaeesmärk on ka – keskpangast siis räägin – Euroopa Liidu üldise majanduspoliitika toetamine. Vaadates seda, et Euroopa energiapoliitika on tegelikult katastroofikursil, vaadates seda, mis seisus on Euroopa majandus – ja selles ollakse väga erinevatel arvamustel, kas näiteks Euroopa majanduse mootor Saksamaa üldse taastub või mitte –, kas siin tegelikult ei tule [esile] panga sõltumatuse roll? Kas pank peaks vales suunas minevat poliitikat kuidagi tasakaalustama, mitte ilmtingimata toetama kuristiku poole teel olemist?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, ma arvan, et Bloombergi artikkel oli täpne. Võibki olla, et Baseli komitees on riikidel eriarvamusi, ja täiesti võimalik, et Föderaalreservi esindajad on teistsugusel seisukohal kui näiteks Euroopa Keskpanga omad. Mis puudutab Euroopa Liidu muude poliitikate toetamist, siis ma arvan, et oluline lähtekoht on see, et keskpangas me ei tegele muude poliitikatega peale rahapoliitika, seega mingil määral [tegeleme] ka finantssektori regulatsioonidega. Me ei sea küsimärgi alla Euroopa Liidus ühiselt kokku lepitud kliimapoliitika eesmärke, vaid tõesti, niipalju kui seda on võimalik meil oma tegevuses toetada, ja ainult selles ulatuses, nii et see ei lähe vastuollu meie põhieesmärgiga, me saame oma tegevuse käigus jõudumööda toetada Euroopa Liidu teiste poliitikate, antud juhul siis kliimapoliitika eesmärke. See on see, millest me lähtume. Me eraldi ei sea küsimärgi alla neid otsuseid, mida valitsused või parlamendid on kokku leppinud.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Vahelduseks on hea näha siin ka [mõnda inimest], kes pole valitsuse liige. Enne käis sul ettekandest läbi, et te tegite hinnangu või keskpank on hinnanud, et soe ilm 2023. aasta suvel tõstis toidu hindasid 0,7%. Kas on hinnatud näiteks ka seda, kui palju kergitas hindasid keskpanga enda tehtud rahatrükk mingi perioodi jooksul? Aga veelgi enam – see nüüd puudutab kliimaaktivismi –, kas on hinnatud seda, kui palju on kergitanud elektri hinda ja selle kaudu tekitanud inflatsiooni CO₂ trahvi või CO₂ maksu dünaamika? Ja kas on hinnatud seda mõju, mille on transpordisektoris kaasa toonud uute keskkonna[nõuete] pealepanemine näiteks veoautodele ja bussidele? Näiteks mõnedesse piirkondadesse mingite masinatega sõita ei saa. Sellel kõigel on mõju tarbijahindadele ja üldisele majanduskeskkonnale. Või siis keskpank ainult hindabki neid asju, millega saab kliimapaanikat kütta?

Aitäh küsimuse eest! Ma põhimõtteliselt olen nõus, kõigil nendel asjadel on tõenäoliselt mõju teatud hindadele. Alustada võib sellest, et keskpanga intressimäärad olid pikka aega väga madalad. Tõenäoliselt oli nii, et teatud hetkel, kui pandeemiajärgselt majanduspiirangud leevenesid ja energia hinnad geopoliitikast tulenevatel põhjustel järsult kasvasid, siis andis see odava raha poliitika hinnatõusule veel täiendava hoo, mistõttu keskpank oli sunnitud reageerima ja väga kiiresti kurssi muutma. Samuti võivad kliimapoliitika meetmed tõesti hindu mõjutada ja see ongi tegelikult see põhjus, miks me peame oma analüüsis kliimapoliitikat arvesse võtma. Ja kui kliimapoliitikat tehes kehtestatakse kas süsinikukvoodi hinna kaudu või täiendavate maksude kaudu lisakulutusi fossiilkütuste kasutamisel, siis mõistagi on see ühelt poolt tehtud selleks, et suunata majanduses pööret rohkem keskkonnasäästlike energialahenduste poole, ja teisalt, tõesti, seda tehes muudetakse fossiilkütuste kasutamine kallimaks. Ma pean selle väitega nõustuma.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma pean tunnistama, et minule meenutab see Euroopa Liidu poolne kliimapoliitika elluviimine vägagi palju seda, mis toimus Nõukogude Liidu ajal, kus ka igasuguseid ideoloogilisi mehhanisme rakendati selleks, et pürgida ideoloogiliste eesmärkide poole, sellise klassivaba, kõikide võrdsust kehtestava ühiskonnakorralduse poole. Nüüd rakendatakse neid kliimaeesmärke samamoodi. Aga mida rohkem sellesse süveneda, seda selgemalt paistab vähemalt minule, et mitte mingisugust teadmist selle kohta, et need meetmed, mida rakendatakse, võiksid ka päriselt nende eesmärkideni viia, ei ole. Mina ei ole mitte kunagi mitte kusagil mitte kõige vähemalgi määral veenvaid selgitusi selle kohta näinud. 

Kuna teie paistate ikkagi olevat seda meelt, et on oluline rakendada neid kliimapoliitikameetmeid, siis küsin: kas teil on kujunenud sisemine veendumus, et neid meetmeid, mida rakendatakse ja mida ka pangad peaksid rakendama, on reaalselt vaja selleks, et nendes on potentsiaali viia nende eesmärkideni?

Aitäh küsimuse eest! Ma küll alustuseks juba tõdesin, et me käsitleme kliimapoliitikat keskpangas kui Euroopa Liidu nii-öelda muud majanduspoliitikat või majandust mõjutavat poliitikat ja toetame selle elluviimist nii palju, et see ei sega meie põhiülesannete täitmist. Te küsisite minu sisemise veendumuse kohta. Ma mõistan, et on keskkonnale kasulik, kui me suudame näiteks energiat toota vähema keskkonnajalajäljega, taastuvenergiaallikaid kasutades. Kui teha kliimapoliitika valdkonnas samme, mis majandust selles suunas nügivad, siis ma näen, et sellel kindlasti on mõju konkreetse eesmärgi poole liikumisel.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea president! Minu küsimus puudutab hindade stabiilsust, millele te mitmel korral olete viidanud. Euroopa Keskpank räägib avalikkuses pidevalt sellest, et pankadevahelise laenu intressimäära hoidmine ja euribori mitte allalaskmine on seotud sellega, et ohjeldada inflatsiooni. Mul on küsimus. Meie ei ole selles kontekstis kuidagi suutnud oma inflatsiooni nende meetmetega kontrolli alla saada. Kuidas teie olete Eesti Panga presidendina nõukogus nendel kordadel käitunud ja hääletanud ja mis põhjusel?

Euroopa Keskpangas on ette nähtud kord, millal on hääletused. Me nõukogus me alati ei hääleta. Seda, mis seisukohti keegi väljendab, käsitletakse usalduslikuna ja mitte avaliku informatsioonina. Aga ma võin öelda, et esiteks, mis puudutab Eesti inflatsiooni – ja see on sõltumatu kogu sellest kliimapoliitika arutelust –, siis ka Eesti hinnatõus on väga järsult aeglustunud: enam kui 20% pealt ligi 4% peale. Samalaadset aeglustumist me näeme euroalal. Ja kindlasti on tõsi, et nii Eestis kui ka [mujal] euroalal oli selle liiga kiire hinnatõusu taga osaliselt väga tugev siseriiklik nõudlus majanduses, mida soosivad madalad intressimäärad. Just majandusaktiivsuse hoo tagasitõmbamise eesmärgil keskpank tõstiski järsult intressimäärasid. See on ka selget mõju avaldanud. Me näeme, et Eestis on see väga tugevalt mõju avaldanud, muu hulgas seetõttu, et me kasutame läbivalt ujuva intressimääraga laenulepinguid, mistõttu Eesti laenuvõtjateni jõudis kallineva euribori intressimäära mõju veel eriti kiiresti. 

Nüüd, kui ette vaadata, siis seda on Euroopa Keskpanga nõukogu teised liikmed kommunikeerinud ja ka mulle tundub, et kui me taas koguneme juunikuus ja kui midagi väga ootamatut euroala majanduses vahepeal ei ole toimunud, siis me tõenäoliselt oleme jõudnud punkti, kus juba on võimalik alustada nende täna tõesti väga kõrgel olevate keskpanga intressimäärade langetamist. Inflatsioon on juba jõudnud päris lähedale 2%-le ja ette vaadates me näeme, et tõenäoliselt ta võiks seal püsida.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Me oleme fraktsioonis teiega korduvalt kohtunud ja kuidagi on nii juhtunud, et te seda tänast raskuspunkti üldse ei arvestagi ja teete suured silmad, et prognoosid, jah, ei lähe kuidagi paika, midagi ei ole teha. Aga selle tõttu kannatab terve institutsiooni usaldusväärsus, kuna rohepööre on meie majanduse dominant CO₂ hindade tõusu tõttu olnud ja nii see jääbki. Kui te seda ei arvesta, siis te hakkate meile kogu aeg paraku halbu prognoose pakkuma. Ma loen siit teie prognoose: "majandus on tõusu lävel", "käimas on vinduv majanduslangus". Te ei suuda otsustada, mis toimub. Minu küsimus on: kas ei võiks teha ka alternatiivseid prognoose just rohepöörde kontekstis? Võib-olla on teil õigus, aga võib-olla ei ole. Mis siis, kui energia hinnad toimivad nii? Me ei ole saanud õigeid prognoose. Intressimäärad ei ole ainsad, mille järgi saab prognoosida. Energia hinnad on näiteks üks oluline asi ja CO₂ hinnad ka.

Aitäh küsimuse eest! Absoluutselt, ma olen nõus. Energia hinnad on viimaste aastate kogemuste kohaselt olnud üks peamine tegur, mis on hinnatõusu üldist tempot mõjutanud nii Eestis kui ka Euroopas üldisemalt. Ma olen nõus, et tegelikult võiksime esitleda rohkemaid alternatiivseid stsenaariume. Muidugi, kui me tuleme välja oma majandusprognoosiga, eks me seal oleme hinnanud erinevaid võimalikke nii energia hindade kui ka muude arengutega seotud tõenäosusi. Aga esitleme me lihtsalt tol hetkel meile kõige tõenäolisemana tunduvat alternatiivi. Samas me oleme rõhutanud seda, et eriti energia hindade prognoosimine on olnud viimasel ajal üsna tänamatu töö, väga raske on olnud sellele pihta saada. Võtan selle soovitusena kaasa, et võiks veelgi selgemini rõhutada ja välja tuua erinevaid stsenaariume.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma väga tänan nende vastuste eest. Aga ma vaatan, et te olete nagu natukene ebakindel ja hädas. [Pean silmas] teie eelmist vastust. Ma nagu kuidagi ei suuda uskuda, et teie targa inimesena ei saa aru, et energia hinnad on kõrged ideoloogilise kliimapoliitika tõttu. Ja kliimapoliitika on ju puhtalt ideoloogiline, sellel ei ole terve mõistusega pistmist. Riikide keskpankades peaksid üldreeglina siiski töötama tervemõistuslikud ja reaalsusega kontaktis olevad inimesed. Ja täpselt nagu Anti Poolamets ütles, kõik need ekspertiisid ja prognoosid, mis Eesti Pangast viimasel ajal tulevad – no need ju absoluutselt panevad mööda. Tagasivaatavalt me ju näeme, et ekspertiis on läbi kukkunud ja kõik prognoosid on mööda pandud. Kas sellised reaalsusest irdunud ja soovunelmates [tehtud] prognoosid võivad olla seotud nii Eesti Panga vale personalipoliitikaga kui ka selle ideoloogiaga, millega Eesti Pank on ennast sidunud?

Aitäh! Me oleme tõesti pingutanud, et mitte olla ideoloogilised. Oma töötajate kvalifikatsioonis ja terves mõistuses olen ma tõesti kindel. Ja samamoodi, olles kuulanud teiste keskpankade esindajaid Euroopa Keskpanga nõukogus ja muudes aruteludes, saan kinnitada, et kõik võtavad tõesti neid arutelusid ja analüüse väga tõsiselt.  

Mis puudutab prognooside täpsust, siis kui me märtsikuus oma värsket majandusprognoosi esitlesime, võrdlesime seda oma hinnangutega kolm kuud tagasi. Ausalt öeldes pidime tõdema, et kõik on tõesti läinud enam-vähem niimoodi, kui me eelmisel korral, detsembris, prognoosisime. Küll on tõsi see, et eelmistel aastatel tervikuna me kõiki neid kriise alates pandeemiast kuni Ukraina sõjani, mis on järsult kogu Euroopa majandust mõjutanud, muidugi ette ei prognoosinud. See oli suhteliselt võimatu ja seetõttu tõesti prognoosid sel perioodil ei saanud olla väga täpsed. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma jätkan põhimõtteliselt samast kohast. Euroopa Liidu aluslepingutes on Euroopa Liidu keskpanga ainus mandaat tagada rahapoliitika ja majanduse stabiilsus. Põhimõtteliselt, kuna Eesti Pank on sisuliselt Euroopa Keskpanga filiaal, siis see peaks laienema Eesti Pangale. Aga see, millest te praegu siin räägite, ei ole sellega kooskõlas. Kliimapoliitika ja sellega seotud valdkonnad ja selle kõige tulemusena tekkivad majanduslikud kahjud, majanduslik ja rahaline ebastabiilsus kindlasti ei kuulu teie tööülesannete hulka. Miks te sellega siis ikkagi tegelete?

Aitäh! Kõigepealt ma võib-olla täpsustan, kuidas ma näen Euroopa Keskpanga ja Eesti Panga suhteid. Me oleme osa eurosüsteemist, mis koondab kõiki euroala keskpanku. Tehniliselt on Eesti Pank üks Euroopa Keskpanga aktsionäridest, mitte filiaal. Selles mõttes see suhe on isegi vastupidine. 

Aga mis puudutab Euroopa Keskpanga või Eesti Panga mandaati, siis tõesti siin ei ole mingit küsimust. Nii Euroopa Keskpangale euroalal kui Eesti Pangale Eestis on kõige peamine eesmärk ikkagi see, et me peame andma endast kõik selleks, et hinnatõus püsiks piisavalt madal. Kui Eesti Pangast rääkida, siis meil on seaduses veel terve rida täiendavaid ülesandeid. Samamoodi on Euroopa Keskpangale Euroopa õiguses antud täiendav ülesanne, millele ma viitasin oma esialgses vastuses ja mis ütleb, et ainult [sel juhul], kui see ei lähe vastuollu meie põhieesmärgiga, mis on pingutused hinnastabiilsuse nimel, me võime toetada ja peame toetama Euroopa Liidu muid poliitikaid. Minu hinnangul ja Euroopa Keskpanga nõukogu hinnangul kliimapoliitika kuulub nende muude majanduspoliitikate kategooriasse.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Prognooside tähtsus on ikka oluline, kuna nende põhjal ju tehakse ka riigieelarvet, ja prognooside põhjal tehakse ka Euroopa Liidu eelarvet. Aga te ütlesite, et sinna Baseli komiteesse kuulub Eesti poolt Finantsinspektsiooni juht, ma sain aru, või ta kuulub kuskile mujale. Aga ma ei kuulnud selles vastuses, mis te ütlesite, seda, et kuidas seal keskpanga nõukogus oli hääletus täiendavate rohereeglite lisamiseks. Kas keskpangas oli ka erimeelsusi? Oli näiteks mõne teise keskpanga eriarvamus, võib-olla Poola, võib-olla Ungari, võib-olla Slovakkia? Mida sakslased ütlesid? Kas see oli üksmeelne otsus seal, et sellega tuleks edasi tegeleda, või oli ka selliseid häireid, et äkki paneme sellele piduri peale ja läheme majanduse elavdamisega edasi?

Aitäh küsimuse eest! Ma täpsustan veel seda nii-öelda jõudude ja vastutuse vahekorda erinevates kogudes ja formaatides. Kõigepealt, Euroopa Keskpanka juhitakse nii, et on Euroopa Keskpanga nõukogu, mille liige on muu hulgas Eesti Panga president. Nõukogu otsustab rahapoliitikaga seonduvaid küsimusi, intressimäärasid, samuti Euroopa Keskpanga strateegiaga seotud üldiseid olulisemaid küsimusi. Lisaks on loodud pangandusjärelevalve eest vastutav järelevalvenõukogu, mille liige Eestist on Finantsinspektsiooni juht. Samadel alustel on seal ka teiste euroala liikmesriikide finantsjärelevalve juhid. Aga mis puudutab Baseli komiteed, siis sinna kuuluvad üle maailma 45 institutsiooni esindajad, sealhulgas Euroopast, suuremate riikide keskpankade ja järelevalvete esindajad, samuti Euroopa Keskpanga esindajad. Aga konkreetselt Baseli komitees esindatavate seisukohtade puhul on siiski tegemist piisavalt spetsiifiliste järelevalveküsimustega, neid me eraldi ei ole Euroopa Keskpanga nõukogus sellisel kujul käsitlenud. Nii et selles mõttes ma ei oska kirjeldada, millised on olnud arutelud ja erinevad seisukohad Baseli komitees.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Eesti Pank on kliimapoliitikaga niisugustes laiemates raamides või nii, nagu seda nimetatakse jutumärkides, ju agaralt tegutsenud. Üheksakümnendatel aastatel, 1997. aastani oli Eesti krooni kattevara, vähemalt formaalselt, Eesti mets. 4021 lanki oli välja mõõdetud ja pidi hoolitsema ka selle eest kaudselt, et mets alles oleks, kattevara alles oleks. Praegu on selge, et need eesmärgid kliima säästmiseks või, ütleme siis, keskkonna säästmiseks tegelikult, mida seostatakse kliimaeesmärkidega, on seotud tarbimise vähendamisega või vähemalt mõttetu tarbimise vähendamisega, raiskamise vähendamisega. Millised on teie vastavad soovitused Eesti majanduses? Ma saan aru, teil on konkreetne samm 1- ja 2-sendiste kasutamise vähendamine, et energiat läheks vähem. Te annate soovitusi Eesti majanduse kohta ka. Millised tarbimise vähendamise ettepanekud teil on olnud Eesti ettevõtetele ja Eesti majanduses üldises mõttes?

Aitäh küsimuse eest! See oli hea viide meie ühele väiksele teemale, mis puudutab 1‑ ja 2‑sendiseid. Sellisel kujul, nagu me neid täna ringlusesse laseme – see tõesti ei ole keskkonnasõbralik tegevus. Ma väga loodan, et te Riigikogus peagi jõuate seda puudutavate otsusteni. Mis puudutab üldiselt kliimapoliitika eesmärgina tarbimise vähendamist, siis ma ausalt öeldes ei näe, et seda peaks ilmtingimata just sellisel moel sõnastama. Pigem on küsimus, mida me tarbime, mil moel me tarbime, kuidas me toodame erinevaid kaupu ja [pakume] teenuseid, sealhulgas, kuidas me toodame energiat, mis on kohe kõige [esimene] küsimus – kui palju me seejuures kasutame fossiilseid kütuseid ja kui palju taastuvat ressurssi. Ma arvan, et me ei peaks keskenduma otseselt tarbimise ilmtingimata vähendamisele, ja sellest tulenevalt me ei ole ka teinud soovitusi valitsusele majanduspoliitika osas, mis oleks suunatud konkreetselt tarbimise vähendamisele.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Eesti Panga president! Te ütlesite, et kliimaeesmärke täites nügitakse majandust ülespoole. Eesti on taasiseseisvusaja sügavaimas ja pikimas majanduslanguses. Mida siis valesti tehakse, et vaatamata kliimaeesmärkide poole liikumisele ei mõjuta see majandust positiivselt?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole kindel, kas saab tegelikult nii otse väita või et ma niimoodi oleksin öelnud, et kliimapoliitikat tehes me nügime majandust otseselt paremale rajale. Neid põhjuseid, miks Eesti majandus on madalseisus, on mitmeid, need ei ole minu hinnangul otseselt seotud kliimatemaatikaga. Küll aga, kui kuulata seda, mida Eesti ettevõtjad räägivad – ja see on seotud ka kliimavaldkonnaga ja võib-olla Eesti majanduse tulevikuga – siis [võib öelda], et sõltumata isegi sellest, mida me Eestis regulatsioone kujundades seadustame või ettevõtetelt nõuame, paljud ettevõtted, pangad sealhulgas, lähevad juba täiesti enda initsiatiivil sellest veelgi sammukese kaugemale lihtsalt seetõttu, et turg paistab seda nendelt ootavat ja seda nõudvat. Paljud eksportivad ettevõtted ütlevad, et selleks, et oma kaupu ja teenuseid edukalt piiriüleselt müüa, ei olegi neil muud võimalust, kui et nad peavad selgitama oma keskkonnajalajälge ja mida nad selle vähendamiseks Eestis konkreetselt teevad. Seetõttu ma usun, et tegelikult on olemas seos ettevõtete konkurentsivõime ja selle vahel. [On oluline], kas Eesti ettevõtted, Eesti riik ja Eesti majandus tervikuna panustavad selle nimel, et tagada, et meie ettevõtjad oleksid eksporditurgudel jätkuvalt konkurentsivõimelised. Võib-olla seda seost on siiski võimalik ette vaadates näha.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te räägite kliimaeesmärkidest ja minu teada on kliimaeesmärkide puhul CO₂ vähendamine üks prioriteetidest ja nii edasi. Noh, teada on ju, et atmosfäär on maakera kõige suurem süsinikdioksiidi hoidla ja see ringlus käib pidevalt. Mind huvitab praegu see number, mitu protsenti peaks siis süsihappegaasi atmosfääriõhus vähem olema. Ma ei hakka muidugi nii lihtsat küsimust [küsima], te teate seda nagunii, [kui suur] on atmosfääris praegu CO₂ hulk, sisaldus, mitu protsenti. Öelge palun, mitu protsenti on vaja seda alla viia.

Esiteks, ma ei tea seda, milline on CO₂ protsentuaalne hulk atmosfääris. Tõesti, need on küsimused, mis on minu kui keskpankuri pädevusest väljas. Ma ei ole kindel ka, et kui te küsisite, mitu protsenti peab seda alla viima, siis millise eesmärgi saavutamiseks täpselt … (Saalist öeldakse midagi.) Jah, seda küsimust soovitan küsida küll kas kliimaministrilt või kliimavaldkonna asjatundjatelt. (Kalle Grünthal räägib saalist.) Jaa, seda ma tõesti tõdesin alustuseks, et kliimapoliitikat me käsitleme osana Euroopa Liidu majanduspoliitikast – ma räägin nüüd Euroopa Keskpanga tasandil. Meil on ülesanne võtta seda oma otsuseid tehes arvesse sel määral, et see ei läheks vastuollu keskpanga põhieesmärkidega. Seejuures me otseselt ei analüüsi süvitsi kliimapoliitika otsuseid ja neid kliimateadlaste hinnanguid, mis konkreetsete otsuste taga on. Sellest tulenevalt ausalt öeldes ma jään praegu teie küsimusele konkreetselt vastata püüdes küll hätta.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Head kolleegid, siin juba tekkis väike arutelu saalis. Seega avan läbirääkimised ja kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Härra Müller! Keskpanga president ütles täna, et tema usub, et keskkonnale on kasulik, kui me näiteks toodame energiat väiksema keskkonnajalajäljega. Ja kui ta oleks siia punkti pannud, siis võiks temaga isegi nõustuda. Tõepoolest, kui me suudame energiat toota, kulutades vähem ressursse, siis tundub üsna loogiline, et see võiks keskkonnale vähem koormav olla. Aga ta ei pannud punkti sellesse kohta, kus mina praegu lause lõpetasin. Tema lause kõlas umbes nii, et keskkonnale on kasulik, kui me näiteks toodame energiat väiksema keskkonnajalajäljega tuule‑ ja päikeseenergia tootmise võimsuste abil.

Paradoksaalne, et inimesed suudavad täiesti sirge näoga rääkida juttu, mille algus ja lõpp räägivad üksteisele vastu. Ja seepärast ongi nende jutt õõnes. Mitte ainult seetõttu, et see lähtub valest eesmärgipüstitusest, justkui inimene peaks kliimat muutma või saaks seda muuta, aga see on õõnes ka seepärast, et kui loosung lubab keskkonda säästa, siis lahendused, mida kasutatakse, ei ole sugugi keskkonda säästvad. Arvestades tuule‑ ja päikeseenergeetika jaoks vajalikku materjalide hulka, vajaliku energiakoguse jaoks vajalikku maakera pinda, aga ka seda, et need näiliselt odavad lahendused toovad tegelikult ühiskondadele kaasa üüratud ja [osalt] hoomamatud varjatud kulud, mis seonduvad energia kättesaadavuse ning elektrivõrkudes stabiilsuse hoidmisega, ei saa kuidagi nõustuda, et tuule‑ ja päikeseenergeetika kuidagi keskkonnasäästlikud või ‑sõbralikud on.

Tänasest arupärimisest ka. Aprilli alguses kirjutas Bloomberg sellest, et Euroopa Keskpank on survestanud pangandusjärelevalve komiteed, niinimetatud Baseli komiteed. Aga härra pangajuht puges oma vastustes selle taha, et Baseli komitee on keskpangast täiesti eraldi seisev globaalne institutsioon. Tõsi, sellega ma nõustun, aga küsimus oligi selles, et Euroopa Keskpanga esindajad püüdsid seda teist institutsiooni survestada reegleid täiendama, reegleid muutma. Ja kuna ameeriklased ei olnud nõus, siis surve tulemusi ei andnud. Mina julgen öelda, et meie kõigi õnneks. 

Selle arupärimise küsimus oli ju tegelikult selles, et usutavasti keskpanga esindajad, kes proovivad kusagil kedagi survestada, tegutsevad panga nõukogu mandaadi alusel. Ja Euroopa Keskpanga nõukogu, mis on panga kõrgeim otsustusorgan, koosneb riikide keskpankade presidentidest. See tähendab, et selles üsna kitsas otsustajate ringis istub ka Madis Müller. Aga tänaste vastuste põhjal jäi mulle mulje, et selle pangandusjärelevalve komitee survestamise ideega ei olnud meie keskpanga president kursis. Ma kuidagi ei taha uskuda, et keskpanga ametnikud omavoliliselt, ilma kõrgemalt poolt suunist saamata asuvad rahvusvahelisi institutsioone survestama. Ju kusagilt ikkagi korraldus tuli ja inimesed kohale saadeti.

Ja seega on tõenäoline, nii kurb, kui see ka ei ole, et teatud otsused tehakse keskpanga juhtimisel nii, et Eesti Panga presidenti neisse ei kaasata, isegi mitte sel tasemel, et teda informeeritaks. Aga kõnealusel nügimisel on potentsiaalselt väga suur mõju. Kui see surve oleks vilja kandnud ja reegleid oleks ideoloogiast lähtuvalt rangemaks muudetud, siis see oleks tähendanud surmaotsust nii mõnelegi majandusvaldkonnale ja neis tegutsevatele ettevõtetele, sealhulgas Eestis.

Nii et mina kutsun üles härra panga presidenti rohkem huvi tundma selle vastu, mida pangasaadikud üle ilma tegemas käivad. Aga veel rohkem kutsun üles säilitama tervet mõistust ja mõnikord, kui nõukogu otsustamas on, lähtuma sellest, mida teevad meie head liitlased üle Atlandi, ja Euroopa Keskpanga nõukogus hullumeelsetele ideedele vastu seisma. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Martin Helme. Palun!

Aitäh! Ma plaanin rentida kaheksa minti.

Nii, kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Asun kohe asja kallale. Kõigepealt tuleb üle korrata seda, mis on Euroopa Keskpanga mandaat. Euroopa Keskpanga mandaat aluslepingute järgi on tegelikult raha pakkumise stabiilsus ehk inflatsiooni ohjeldamine, hoides selle alla 2% või 2% juures, ja majanduse stabiilsus. Iga endast lugu pidav maailma valitsemist taotlev organisatsioon on endale [muidugi] loonud ka väikese tagauksekese, mandaadi juurde on kirjutatud väikses kirjas kuskile loetelu lõppu veel ka "muud teemad". Need "muud teemad" võivad olla kõik maailma asjad, mida tahetakse enda omadeks teha, muu hulgas ESG ehk environmental, social and governance ehk siis kogu see ärklemise või woke-agenda, ja loomulikult kogu see roheterror, mida realiseeritakse. 

Aga me näeme, et institutsioon on nii ju täiesti selgelt võtnud enda rolliks ideoloogilise agenda jõustamise. Ja selle tänase arutelu käigus tuli ilusti välja, et tehakse analüüse ja hinnatakse, kui palju tõstis toidu hinda soe ilm Euroopas. Oi, null koma midagi protsenti. Aga ei ole näinud, et oleks tehtud analüüse, või meile ei näidata neid analüüse, kui palju on mõjutanud hindasid see, et Euroopa Keskpank koos teiste keskpankadega trükkis raha ohjeldamatult nii sel ajal, kui oli vaja päästa meie euro Kreeka ja muude lõhki laenanud riikide rahapoliitika eest, või mida on teinud hindadele, inflatsioonile see, et selle rahatrüki järel on vaja olnud põhimõtteliselt tõmmata käsipidurit ja tõsta intressimäärasid. Madis Müller kindlasti oskab meile öelda, kui palju Eesti inimesed ja ettevõtjad on maksnud viimase aasta jooksul rohkem raha pankadele intressitõusu tõttu. See summa on kindlasti kusagil poolteist miljardit või rohkem, mis igal aastal Eesti majandusest lihtsalt välja imetakse keskpanga põhimõttelise ja katastroofilise möödalaskmise tõttu. 

Aga ei ole ka näinud, et oleks tehtud mingit adekvaatset analüüsi, mismoodi mõjutab seesama rohepoliitika Euroopa rahapakkumist, Euroopa raha hinda või Euroopa majandust. Me näeme ju, meie silme all rullub lahti Euroopas deindustrialiseerumine. Rahvusvaheline konkurentsivõime on üldse läbi põranda kukkunud, aga ka Euroopa riikide sees kukub omavaheline konkurentsivõime igal pool. Massiliselt pannakse kinni erinevaid suurtööstuseid. See on otseselt juhtunud rohepoliitika tõttu. 

Õudselt tahaks näha, kuidas ikkagi keskpank või ka Eesti Pank hindab seda, mis on olnud CO₂‑maksu mõju või CO₂‑ga kauplemise süsteemi, CO₂-kvoodi mõju energia hindadele ja kuidas see on mõjutanud tarbijahindu. Ma kardan, et see ei ole null koma, see protsent on palju suurem kui null koma. Kuidas on mõjunud või täpsemalt öeldes, kuidas hakkab mõjuma see, kui me laiendame CO₂‑trahvi või CO₂‑maksu transpordisektorile? Me teame, et on tehtud kohapealseid piiratud majandusanalüüse, kui mingites piirkondades või mingites riikides on keelatud ära vanemad autod, kuna nad on liiga saastavad. Nende vanemate autode mahakandmine enne, kui nad on oma tegeliku kapitalikulu ära amortiseerinud, ja ettevõtete ja isikute sundimine ostma uut ja kallimat transpordivahendit – sellel on kahtlemata väga suur mõju majandusele. Ja see ei ole üldse mitte positiivne mõju. Lihtsalt pole positiivne mõju, on negatiivne mõju! Aga me ei ole näinud, et seda mõju hinnataks.

Või mis on näiteks selle mõju, kui hakatakse meile renoveerimisi peale sundima? Kogu see ESG agenda ja kogu see ärklemise agenda on seotud rohepöördega, roheterroriga. Vanasid majasid tuleb kalli raha eest hakata renoveerima. Renoveerimiskulu on väga suur, töö tuleb loomulikult teha laenuga, laenul on loomulikult intressid. Intressikeskkond on meil viimase paari aasta jooksul radikaalselt muutunud. Ja sellel on jälle väga-väga suur mõju Euroopa majandusele, Euroopa rahapoliitikale. Seda ei hinnata, sest see ei huvita. 

Selle asemel räägitakse meile mingisuguseid jutupunkte, mis aitavad luua narratiivi, et meil on kliimakriis, ja kliimakriisi lahendus on see, et me võtame teilt kõigilt raha ära. Millest me räägime?! Kui me sellest räägime, siis kogu kliimapoliitika puhul kõik taandub imelihtsalt ühele lihtsale asjale. On hirmus suur kriis ja kui te kohe kõike oma raha ära ei anna ja kui me kohe ei tee lõppu eraomandile ja kui me kohe ei lõpeta ära turumajandust, siis te kõik surete. Põlete ja surete! Ja siin ei ole midagi arutada. Teadlased on kõik omavahel kokku leppinud selles, pankurid on omavahel kokku leppinud selles, poliitikud on omavahel kokku leppinud selles. Ja kui sa tõstad käe püsti ja ütled, et teadlased ei ole kokku leppinud, poliitikud ka ei ole kokku leppinud, valijad ei ole kunagi mandaati andnud, seda poliitikat ei tohi ellu viia, puudub mandaat, see on illegitiimne, siis lihtsalt öeldes tullakse ja visatakse sulle purgisuppi näkku või liimitakse sinu tee peal ennast kuhugi autotee külge kinni. 

See poliitika, see majanduspoliitika ja rahanduspoliitika … Vanasti rahanduspoliitika pidigi tegema seda, et hoida meid inflatsiooni eest – sellega ei saanud Euroopa Keskpank hakkama, aga ei ole ka teised saanud hakkama – ja hoida majandus toimimas. Nüüd tegeldakse mingite muude asjadega. Me oleme näinud, kuhu see välja viib. Seesama Sam Bankman – tal oli mingi keerulisem kriipsuga nimi –, tegi õpiku näidispanga, kus kogu see roheasi oli sees, kõik need ärklemise asjad olid sees. Ja kuidas see välja kukkus? Kui ma õigesti mäletan, 8 miljardit oli, inimesed jäid oma rahast ilma või, ütleme, investorid jäid 8 miljardi väärtuses rahast ilma. Aga selle eest mingid inimesed said 8 miljardit endale ilusa jutu rääkimise eest. Kui pankrot on, ega siis raha kaduma ei lähe, ta lihtsalt ei ole õigete omanike käes. 

Nii et ma paneksin Eesti keskpanga presidendile südame peale, et seal Brüsselis ka ei tohi kogu selle lollusega kaasa minna. Ikka tuleb seista terve mõistuse eest. 

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. (Kalle Grünthal küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud kolleegid! Head jälgijad! Lugupeetud Eesti Panga president! Teie olete nüüd see tähtis isik, kes Euroopa Keskpanga nõukogu liikmena osaleb ka otsuste tegemises kliimaeesmärkide saavutamiseks. Seetõttu peaksite te minu hinnangul kõiki neid asju detailselt teadma. Muidugi ma väga hindan teie ausust. Kui ma küsisin teie käest, kui suur on CO₂ protsentuaalne sisaldus atmosfääriõhus, siis te ütlesite ausalt: "Ma ei tea, ma ei ole sellega tegelenud." Aga tegelikult on see üks fundamentaalne [teadmine.] Muidugi te ka tänasite mind selle informatsiooni eest. Ent küsimus on praegu selles, et kui teie langetate selliseid globaalseid otsuseid, siis teil peaks rohujuure tasandil kõik selge olema, et [aru saada], kas need otsused on mõistlikud või ei ole. Aga ma tänan teid veel kord siiralt selle aususe eest, seda näeb poliitikute puhul, kes siin arupärimistele vastavad, harva. 

Aga küsimus on selles, et kogu see kliimateema ja kliimamuutuste teema on pastakast välja imetud. On kasutatud selliseid lähteandmeid, mis käsitlevad vaid maakera hilisemat perioodi, ja kliimamuutuse modelleerimine on [teostatud] piiranguga. Sellise [hinnangu] andis Ameerika Ühendriikide 300 ekspertteadlast, keda juhib 60-liikmeline riiklik nõuandev komitee. Ja see informatsioon ei pärine mitte kelleltki muult kui, ma usun, meie mõlema jaoks lugupeetavalt, kahjuks küll juba manalateele läinud akadeemikult Endel Lippmaalt. Tema andis ühese vastuse: see kliimamuutuste propaganda tegelikult ei vasta tõele. Tal oli palju seisukohti, aga kõige absoluutsem tipp on see, et absoluutselt kõige olulisem kliimat kujundav tegur on päikesetuul, mida inimene mõjutada ei saa. Seega kogu võim on sisuliselt lihtsalt päikese käes. 

Aga teatavasti tekib ju küsimus, ja väga õigustatud küsimus, milleks seda demagoogiat siis tegelikult vaja on. Ja vastus on väga lihtne: selleks, et raha teha. Meteoroloogid saavad uuringuteks teadusraha. Me teame seda, mismoodi toimub CO₂‑kvootide müümine, millega sisuliselt saab manipuleerida triljonite eurodega. Ja muidugi on seal ka selliseid tegelasi, kes võtavad ühel hetkel kätte ja kaovad osa rahaga minema, mille tõttu nad on kuulutatud tagaotsitavaks. 

Tegelikult on see kõva äri. Aga mismoodi saakski müüa tuulikuid, millel poleks muidu mingisugust turgu? See on bisnis. Ja muidugi ma ei hakka siin rääkima nendest globaalsetest asjaoludest, see ei ole tänase päeva teema. Ja Endel Lippmaa ütles väga [selgelt] välja, et teadust pole selles kliimamuutuse [käsitluses] ollagi, see on lihtsalt puhas poliitika. 

Lisaks eelmärgitule on tegelikult kogu kliimamuutuse kampaania propagandistlik juba seetõttu, et maakeral muutub kliima pidevalt. Teadaolevalt on Maa ajaloos olnud vähemalt kolm jääaega, millega seotult on maakera õhutemperatuur märkimisväärselt kas tõusnud või langenud. Ja inimtegevust mõjufaktorina arvestada ei ole seejuures võimalik. Järelikult, kui tsiteerida Endel Lippmaad, on kliimapoliitika taga vaid kellegi suur äriplaan. 

Ja veel üks väga oluline asi. Endine president Kersti Kaljulaid andis Paides toimunud arvamusfestivalil intervjuu Kanal 2 "Reporteri" saate jaoks. See oli hetk enne seda, kui ta läks lastega kohtuma. Kersti Kaljulaid ütles järgmised sõnad: "Näiteks me ei pea täna vaidlema selle üle, kas kliimamuutused on inimtekkelised. Sellel ei ole mingit tähtsust. Meile piisab sellest, et me teame, et Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik ja Euroopa Liit arvestab oma kliimapoliitikat kujundades CO₂-neutraalsusega. Sellest teadmisest meile piisab, et hakata tegutsema." 

Ja tegutsetaksegi. Praeguse seisuga Eesti Pank kindlasti teab, milline on pankrotistunud Eesti ettevõtete number. See on kliimapoliitika tulemus. Vaielge vastu! Aga teile, lugupeetud Eesti Panga president Madis Müller, ütlen: võtke siit Riigikogust kaasa mõned mõtted ja seiske Brüsselis – või kus te käite – Eesti huvide eest! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas lugupeetud Eesti Panga president soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Siim Pohlaku, Jaak Valge, Ants Froschi, Alar Lanemani, Kert Kingo, Arvo Alleri, Leo Kunnase, Rene Koka, Henn Põlluaasa ja Martin Helme 14. veebruaril käesoleval aastal esitatud arupärimine valikabortide riikliku rahastamise kohta. Ja palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid ja peaminister! Eestis valitseb paraku juba pikka aega selline häbiväärne olukord, kus kõige olulisemat, kõige kesksemat, kõige primaarsemat inimõigust ehk õigust elule ei kaitse riik kõigi inimeste suhtes võrdsetel alustel. Meie põhiseadus ütleb §-s 16, et igaühel on õigus elule. Ja lisab §-s 12, et kõik on seaduse ees võrdsed, millest võiks ju järeldada, et kõikide inimeste õigust elule peaks kaitsma võrdsel alusel, võrdsel määral. Aga reaalselt see kahjuks nii ei ole. Riik mitte ainult ei jäta täitmata oma kohustust kaitsta veel sündimata lapsi tapmise eest, vaid veelgi enam: valitsus, mitte ainult praegune valitsus, vaid ka eelmised valitsused, on juba palju aastaid rahastanud kõiki aborte sõltumata nende põhjusest. Me ei räägi ainult nendest abortidest, mis tehakse meditsiinilisel näidustusel, vaid ka nendest abortidest, mida võiks nimetada valikabortideks – lihtsalt, ilma näidustuseta. 

Paraku on Eestis 1956. aastast, mil abort Nõukogude Liidu poolt Eesti territooriumil seadustati, sünnieelselt tapetud juba rohkem lapsi, kui on praegu Eestis elanikke. Ja kahjuks on see tapmine massilises mastaabis jätkunud ka pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal. Ja kuigi abortide arv on aastate jooksul märkimisväärselt langenud, on siiski olukord selline, et 2020. aastal tapeti sünnieelselt valikabordi teel 3256 last, 2021. aastal 3125 last ja 2022. aastal 3204 last. 

Selliste faktide taustal on loomulikult raske rääkida Eesti Vabariigist kui õigusriigist. Õigusriik peaks olema selline riik, kus on tagatud kõikidele inimestele nende inimõigused, ennekõike nende kõige olulisem inimõigus ehk õigus elule, ja kus kõikide inimeste inimõigusi kaitstakse võrdsetel alustel. 

Pidades silmas, et õiguskantsler Allar Jõks on juba rohkem kui 20 aastat tagasi öelnud oma ametlikus arvamuses, et põhiseadusest tulenev õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele ning riigil on kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule, oleme esitanud proua peaministrile kolm küsimust. Esiteks: "Kas veel sündimata inimestel on Vabariigi Valitsuse käsitluse kohaselt kõigi teiste inimestega võrdne õigus elule? Kui ei ole, siis miks? Milliste muude ühiskonnagruppide liikmetel on sellisel juhul põhiseaduslik õigus elule piiratum kui teistel ning kes ja milliste kriteeriumide alusel seda otsustab?" Teiseks: "Millega õigustab Vabariigi Valitsus ilma igasuguse meditsiinilise näidustuseta ehk omal soovil tehtud abortide riiklikku rahastamist VV määruse "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu" alusel, olgugi et kuna rasedus ei ole haigus, pole selle katkestamine ilma meditsiinilise näidustuseta tervishoiuteenus?" Kuivõrd rasedus ei ole haigus, ei saa ju raseduse katkestamist käsitleda ka tervishoiuteenusena. "Kas Vabariigi Valitsus käsitleb normaalset rasedust haigusena?" Kolmandaks: "Mida kavatseb Vabariigi Valitsus teha, et tagada veel sündimata inimestele eluõiguse kaitse kõigi teiste inimestega võrdsetel alustel? Milliseid õiguslikke samme on plaanis astuda? Ja mida kavatsetakse teha, et tõsta avalikkuse teadlikkust probleemist, eriti noorte seas, kellel seisab laste saamine veel ees? Kas on plaanis käivitada temaatilisi kampaaniaid või algatada hariduslikke programme?" 

See on kõik, ootame vastuseid nendele küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt täpsustuseks: pealkirjas ja arupärimise sissejuhatuses kasutatud sõna "abort" ei ole korrektne termin. Terminoloogiliselt on korrektne kasutada [terminit] "omal soovil raseduse katkestamine". Ja indutseeritud aborte on kahte liiki: omal soovil raseduse katkestamine, mis on enne 12. rasedusnädalat, ja meditsiinilistel näidustustel raseduse katkestamine, mis on enne 22. rasedusnädalat. 

Nüüd küsimuste juurde. "Kas veel sündimata inimestel on Vabariigi Valitsuse käsitluse kohaselt kõigi teiste inimestega võrdne õigus elule? Kui ei ole, siis miks? Milliste muude ühiskonnagruppide liikmetel on sellisel juhul põhiseaduslik õigus elule piiratum kui teistel ning kes ja milliste kriteeriumide alusel seda otsustab?" Vastus. Vabariigi Valitsus lähtub oma tegevuses põhiseadusest ja Riigikogus vastuvõetud seadustest. Põhiseaduse §-st 19 tulenevalt on igal inimesel õigus [vabale eneseteostusele], mis muu hulgas hõlmab soo jätkamist ja perekonna loomist ning kehalist puutumatust. Riigikohus on kinnitanud, et inimväärikus on kompleksne põhiõigus, mille elemendiks on muu hulgas ka õigus kehalisele puutumatusele. Õiguskantsler on 2014. aasta 3. juuni pöördumises Riigikogule selgitanud, et põhiõiguse kaitsealas on naise vabadus olla rase ning naise õigus vabalt otsustada enda kehalisse puutumatusse sekkumise üle. Sarnaselt sunniviisilise abordiga riivab inimese vabadust ka see, kui naist sunnitakse rasedust lõpuni kandma olukorras, kus ta on teinud teadliku otsuse rasedus katkestada. Sündimata inimeste õigused on kõige suuremas vastuolus just naiste inimõigustega. Kui seada sündimata laste õigused naiste omadest kõrgemale, siis kahjustatakse naiste põhiõigusi. 

Riigi kohustus kaitsta elu kui väärtust on seotud küsimusega elu algusest, mis on oma iseloomult protsess raseduse algusest kuni lapse sünnini. Õigus elule kuulub inimesele tema elusalt sündimise hetkest. Kuid Eestis omandab laps mõned õigused juba enne sündimist. 1998. aastal [vastu võetud] raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse eelnõu seletuskirjas, mille töötasid välja väga lugupeetud eksperdid, oli kirjas, et rasedust võib katkestada kuni 22. rasedusnädalani, see tähendab ajani, mil loode muutub eluvõimeliseks ka väljaspool emakat. Sellest spetsialistide koostatud eelnõust ja seletuskirjast võiks tuletada, et piir naise enesemääratlemise õigusele ja loote õigusele elule on seatud 22. rasedusnädalale, mil loode muutub eluvõimeliseks ka väljaspool emakat. 

Teine küsimus: "Millega õigustab Vabariigi Valitsus ilma igasuguse meditsiinilise näidustuseta ehk omal soovil tehtud abortide riiklikku rahastamist VV määruse "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu" alusel, olgugi et kuna rasedus ei ole haigus, pole selle katkestamine ilma meditsiinilise näidustuseta ka tervishoiuteenus? Kas Vabariigi Valitsus käsitleb normaalset rasedust haigusena?" Vastus: ei käsitle. Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus on kirjas kõik raviteenused, protseduurid, haiglas vajalikud ravimid ja muu ravikindlustuse paketti kuuluv, mis tähendab, et tervishoiuteenuste loetelu [hõlmab muudki], mitte ainult haiguste ravi teenuseid. Omal soovil raseduse katkestamine on Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus üks vähestest protseduuridest, kus on kindlustatud isikul omaosaluse määr, mis ulatub 30–50%-ni teenuse hinnast. 

Raseduse katkestamist käsitlevates teaduspõhistes uuringutes on jõutud järeldusele, et abordi kättesaadavus ei muuda üldjuhul raseduse katkestamise otsust, kuid mõjutab selgelt raseduse katkestamise kvaliteeti. Maailma Terviseorganisatsiooni abordihoolduse juhendi kohaselt ei mõjuta riiklikult abordi keelustamine või piiramine, sealhulgas selle riiklikult mitterahastamine, naise otsust rasedust katkestada, vaid piirab naise võimalust [saada] ohutut teenust. WHO ohutu abordi tehnilised ja poliitilised juhised näevad ette, et riiklikult peab seadusega olema reguleeritud ja tervishoiusüsteemis tagatud ohutud raseduse katkestamise teenused ning need peavad olema kõigile naistele kergesti kättesaadavad ja taskukohased. Väga piiratud ja kättesaamatu teenus [oleks] jõukamate privileeg, seades ülejäänud ebavõrdsesse olukorda ning põhjustades illegaalsete abortide valiku järgselt naiste surmajuhtumeid ja haigestumisi. Seega on ohutu abordi seadustamine riigi sotsiaalne ja rahaline [kohustus]. Teenuse hinnastamisel on arvestatud ka tõsiasja, et illegaalsete abortide tüsistuste ravimise kulud riigile võivad olla suuremad kui omal soovil raseduse katkestamise teenuse rahastamine. 

Kolmas küsimus: "Mida kavatseb Vabariigi Valitsus teha, et tagada veel sündimata inimestele eluõiguse kaitse kõigi teiste inimestega võrdsetel alustel? Milliseid õiguslikke samme on plaanis astuda? Ja mida kavatsetakse teha, et tõsta avalikkuse teadlikkust probleemist, eriti noorte seas, kellel seisab laste saamine veel ees? Kas on plaanis käivitada temaatilisi kampaaniaid või algatada hariduslikke programme?" Ja vastus. Inimeste paremad teadmised pereplaneerimisest ja seksuaalharidusest vähendavad soovimatuid rasedusi ja aborte. Adekvaatse ja tõenduspõhise nõustamise kättesaadavuse parandamise kaudu on võimalik otseselt vähendada soovimatuid rasedusi ja abortide arvu. Erinevate nõustamiste võimalused on üle Eesti kättesaadavad. Selleks on avatud noortekabinetid, emadusnõuandlad, kus tegutsevad naistearstid, ämmaemandad, raseduskriisinõustajad, psühholoogid. Nõustamise käigus keskendutakse ka seksuaalharidusele, sealhulgas soovimatu raseduse vältimisele ja ohututele rasestumisvastastele vahenditele. Noorte harimine on oluline hariduse igas astmes, kus tuleb käsitleda kõiki eelpool nimetatud teemasid.

Vähem oluline ei ole ka lastevanemate harimine. Näiteks pakuvad perekoolid erinevaid vanemlusega seotud teemasid loengute ja kursustena. Raseduse katkestamine omal soovil või meditsiinilisel näidustusel on põhjalikult reguleeritud valdkond. Igale abordile eelneb kohustuslik nõustamine, mis on raseduse katkestamise lahutamatu osa. Samuti on võimalik enne otsuse tegemist suunata naine kriisinõustaja juurde, et leida parim võimalik lahendus ja pakkuda kriisis olevatele naistele või peredele mitmekülgset tuge. Viimase kümne aasta jooksul on abortide arv langenud ligi poole võrra ehk 6459 pealt 3282 peale. See langustrend näitab selgelt, et oleme liikunud õiges suunas. Avaliku arvamuse kampaania korraldamise asemel on inimeste teadlikkuse tõstmine nii pereplaneerimise kui ka seksuaalhariduse vallas efektiivsem ja tõenduspõhiselt toimiv viis inimeste käitumise muutmiseks. Ja kui vaadata, kui palju on olnud raseduse katkemisi või katkestamisi omal soovil, siis 1996. aastal oli neid 16 239 ja tänaseks on jõutud 3200-ni. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka mitmeid küsimusi. Rain Epler, palun!

Härra eesistuja! Proua peaminister! Te olete ühes intervjuus öelnud, tsiteerin: "Mul on just liiga arenenud empaatiavõime. Minu empaatiavõime on äärmuslik." Tsitaat ühest teisest intervjuust: "Ma arvan, et empaatiat võiks olla rohkem, kuulamist võiks olla rohkem." Te olete hiljaaegu avalikult tunnistanud, et valetasite enne valimisi, sest muidu te poleks piisavalt hääli saanud. Ja nüüd selle eelöeldu taustal, kui ma lugesin möödunud nädala LõunaLehest teie intervjuud, kus te ütlesite: "Võrumaa kohtumised on alati kõige hullemad. Ma võin öelda, et kuskil mujal ei ole inimesed nii kurjad, kui nad on siin Võrus.", siis ma sain aru, et teie maailmatajus on tõesti midagi täiesti katki, ilmselt pöördumatult. Ja ma saan ilma mingi kõhkluseta öelda, parafraseerides teid ennast: Kaja Kallas on Eesti kõige hullem peaminister. Ükski teine peaminister ei ole olnud nii kuri, kui seda olete teie. Mul küsimust ei ole. 

Nii. Järgnevalt Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Kui me vaatame statistikat, siis me tõepoolest näeme, et 1996. aastast kuni 2021. aastani vähenes omal soovil raseduse katkestamise määr igal aastal, aga millegipärast 2022. aastal, mille kohta on meil viimased andmed, see omal soovil raseduse katkestamise arv suurenes uuesti, ja mitte vähe, vaid erakordselt järsult. Raseduse katkestamisi – lugupeetud peaminister, pange palun tähele! – tuleb mõõta ikkagi suhtarvuna elussündide kohta, mitte absoluutarvudes, nagu teie tegite. Abordimäär 100 elussünni kohta 2021. aastal oli 24,9 ja 2022. aastal 29,1 ehk siis suurenemine oli 17%. See on tegelikult erakordselt suur tõus. Küsin: kas te olete sellest väga kurvast statistikast teadlik? Kui jah, siis mis on selle [kasvu] põhjuseks ja mida on valitsus ette võtnud, et see trend ei jätkuks?

Aitäh! See ei ole kindlasti trend. Selles mõttes, et nendes numbrites ei ole nii suured erinevused. Kui me võtame need raseduse katkestamise arvud, mis olid 2022. aastal ja mis pisut tõusid, siis [eelkõige sagenes] meditsiinilisel näidustusel raseduse katkemine. Kui me vaatame seda graafikut, siis iseenesest see jõnks üles ei ole [suur]. 2023. aasta numbreid meil hetkel ei ole. See trend, väga ilusti (Näitab paberit.) joonisel näete, kuidas see tuleb suure hooga alla. Kui me vaatame seda, mida on öelnud Ene-Margit Tiit, kes on sündimuse ja perede uurija ja teadlane, siis tegelikult ta on toonud välja, miks lapsi praegu sünnib vähem. Kõik need väited, mis teie olete öelnud, et Eesti rahvas sureb välja – need ta lükkab ümber. Ta ütleb seda, et tegelikult rahvas, mida kaitseb iseseisev riiklik korraldus ja kes kasutab oma kõrgel tasemel arenenud keelt, ei sure demograafilistel põhjustel välja. Seda pole maailmas viimaste sajandite jooksul juhtunud. Ja tõesti, tal on väga hea artikkel, mida ma soovitan lugeda.

Martin Helme, palun!

No jälle läks untsu! Jaak Valge spetsiifiliselt ütles, et räägime suhtarvudest, te näitate meile tabeli peal mingisugust absoluutarvude graafikut. Aga ka sünnid on meil ju alla tulnud absoluutarvudes. Ega me ei saanud enne vastuseid. Need, mis te meile vastustena ette kandsite – see oli radikaalfeministlike loosungite loopimine, mis on lihtsalt sügavalt ebamoraalne ja sealt vaatab vastu surmakultuuri manifest. Aga siin ei ole midagi imestada. Teie valitsus on Eesti kõigi aegade kõige perevaenulikum valitsus ja kõige lapsevaenulikum valitsus. Ja selle tulemuseks ongi iibekriis, mis on sügavam kui ükskõik mis teises riigis meie lähiümbruskonnas. Kui aborte vähendada, siis on meil potentsiaali iibekriisi vähendamiseks ja sündide [arvu] suurendamiseks kuni kolmandiku ulatuses. Ja nüüd ongi küsimus, kas tõesti valitsus selle asemel, et meil siin homoabielusid seadustada, ei peaks tegema kõik hädavajaliku selleks, et iga laps saaks sündida. Aga teie minu meelest isegi ei saa sellest aru.

Te arvate, et igal juhul naiste õigused ei loe absoluutselt – selles mõttes, et kõik peavad sünnitama. Ja mis iganes on see põhjus, paneme kõik kohustuslikult sünnitama ja siis meil on rohkem lapsi. See ei tundu mulle ka õige tee. Jällegi, ma ei toetu siin kuidagi oma arvamusele, ma toetun puhtalt teadlaste uurimistöödele. Ma soovitan lugeda nii õiguskantsleri seisukohti kui ka igasugust [materjali] praktika kohta, mis tegelikult toob [tendentsid] välja. Näiteks on ajakirjas Journal of Family Planning and Reproductive Health Care [andmed] ühe uuringu kohta. Rumeenias uuriti abortide tegemist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamist ja naiste suremust aastatel 1965–2010. Nimelt keelati abordid 1966. aastal põhjendusega, et riik vajab tulevasi töökäsi. No tunduvad samad argumendid. Tulemus oli see, et sündide arv oluliselt ei kasvanud, kuid katastroofiliselt suurenes naiste suremus ja invaliidistumine ebaturvalise, ebakvaliteetse raseduse katkestamise tagajärjel. Selles suhtes siiski meie oleme teinud suuri samme selle jaoks, et aborte oleks vähem, et kasutataks rasedusvastaseid vahendeid, et abort ei oleks kuidagi ainus lahendus. Ja need numbrid on tulnud märkimisväärselt alla.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esimene asi, mis ma ütleksin, olles kuulanud teie vastuseid, on see, et kas te tõesti arvate, et õigus lasta tappa ära oma laps enne sündi on inimõigus. Kas naistel on inimõigus sellele, et peab olema võimalik lasta oma laps enne sündi ära tappa? See ju muudab inimõiguste idee täiesti groteskseks, sest inimõigused peaksid kaitsma inimesi vägivalla eest, mitte tagama inimestele võimalust rakendada teiste suhtes vägivalda. 

Aga minu konkreetne küsimus lisaks sellele on teile see. Te ju olete nõus, et põhiseaduslik õigus elule laieneb ka veel sündimata inimestele, ja sellest tulenevalt riigil on kohustus kaitsta veel sündimata laste õigust elule. Kui riigil on kohustus kaitsta õigust elule, siis kuidas on sellega võimalik ühitada ilma igasuguse meditsiinilise näidustuseta abortide riiklikku rahastamist? See on ju loogiliselt võimatu.

Aitäh! Kõigepealt, see ei ole minu seisukoht, vaid Riigikohus ja õiguskantsler on seda seisukohta ka väljendanud. Teiseks on nii, et õigus elule on seotud 22. rasedusnädalaga, alates sellest aborte ei lubata. Kui lugeda selliste spetsialistide nagu Ferenc Szirko, Maike Parve, Helle Karro, Lee Tammemäe, Mall Varvas ja Margus Kurm arvamusi – nemad selle seaduse 1998. aastal välja töötasid –, [siis näeme], et nad on kirjutanud, et rasedust võib katkestada kuni 22. rasedusnädalani, pärast mida loode muutub eluvõimeliseks väljaspool emakat. Enne seda ei ole lootel selliseid õigusi, nagu teie väidate. Ja sealt lähebki see tasakaal, et naistel on ka õigused, mis nende keha puudutavad, keegi teine ei saa neile öelda, mis nad oma kehaga teevad või ei tee.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Te olete täna siin kriitikat saanud. Ärge pange seda tähele, sest tegelikult te olete geenius. Mispärast geenius? Aga sellepärast, et ma ei tea ühtegi teist inimest ühelgi maal, kes oleks suutnud ühe riigi majanduse täielikult ära hävitada, nii nagu olete seda teinud teie. Seda ei suuda normaalne inimene, seda ei suuda tavaline inimene teha. Nii et te olete geenius. Ja mul on selline mõte, et te ei pea enam tõestama, et te olete geenius. Üks vanahärra helistas mulle ja [küsis], kas te olete nõus, kui teile makstakse 10 miljonit dollarit, ametist lahkuma. Siis te ei pea enam tõestama, et te olete geenius. Vastake!

See arupärimine ei ole minu isiku kohta, kuigi ma saan aru, et järjest need rünnakud siin tulevad. Küsimus oli abortide rahastamise kohta ja see absoluutselt ei puutu minu isikusse.

Jah, istungi juhatajana ma märgin ära, et see küsimus ei olnud kuidagi seotud selle arupärimisega. Aga tõepoolest, me ei kavatse siin liigselt piiranguid rakendada. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, arupärimisele vastaja! See, mis on arupärimises välja toodud, see abortide arv – on ju selgelt öeldud, et [jutt on] ilma meditsiiniliste näidustusteta abortidest. 2020 on 3256, 2021 on 3125 ja 2022 on 3200. [Ehk see arv] on suurenenud. Nagu Jaak Valge õigesti välja tõi, tuleb neid võrrelda elusalt sündinute arvuga, aga teie rääkisite absoluutarvudest. Ja loomulikult siis te väitsite, et [meie arvates] sünnitamine tuleb teha kohustuslikuks. Ei, Martin Helme ei öelnud seda, et sünnitamine tuleb kohustuslikuks teha. Aga ma ei kuulnud vastust [arupärimise kahele viimasele küsimusele]. Kas riik hakkab avalikkusele teadvustama uue elu [tähtsust] ja noortele mingeid hariduslikke programme ja kampaaniaid [algatama]? Aitäh viie lisasekundi eest!

Aitäh! Nagu ma vastasin, meil on erinevad pereplaneerimise programmid, meil on erinevad nõustamiskeskused, kus noored saavad infot rasestusvastaste vahendite kohta. Meil on kriisinõustamine nendele naistele. Alati, kui keegi tuleb sooviga aborti teha, tehakse talle ka psühholoogilist nõustamist, mida see endaga kaasa toob ja nii edasi ja nii edasi. Kõike seda me teeme selleks, et abortide arvu vähendada. Ja hea meel on tõdeda, et see arv ongi vähenenud. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Kaja Kallas! Te lugesite siin ette, mida kõike on tehtud vabatahtlike ja meditsiiniliste abortide vähendamiseks, ja ütlesite, et see viimane arv oli 3200. See on juba mitu korda läbi käinud. Ja seda te ütlesite, et nüüd on nagu juba väga hästi võrreldes sellega, mis kunagi oli. Aga mina küsin, kas seda on ikkagi palju või on [parasjagu]. Kui väike või kui suur see number peaks olema, et te ütleksite, et nüüd on juba eriti hästi? Kui palju lapsi tappa on teie meelest okei?

Nii nagu ütles õiguskantsler oma pöördumises Riigikogu poole: põhiõiguste kaitsealas on ka naise vabadus olla rase ja naise õigus vabalt otsustada enda kehalise puutumatuse üle. Ehk siis ei ole mina see, kes otsustab ja ütleb, kes peaks aborti tegema ja kes ei peaks. Naised ise otsustavad, kas nad kannavad seda last või ei kanna. Ja mingit sellist numbrit ma välja ei ütle. Loomulikult võiks see number olla väiksem. Ega ma seda ei ole öelnud, et sellest piisab. Selle jaoks me teemegi kõiki neid nõustamisprogramme, mida me rahastame, et ei oleks aborte, et abortide hulk väheneks. Aga kas ma saan teile öelda, mis see õige arv on? Kas see on reaalne null? Üheski riigis, mitte üheski riigis ei ole abortide arv null, seda ei ole saavutanud ka need riigid, kes on abordid totaalselt ära keelanud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Kõigepealt ma õiendan seda, et päris niimoodi siin saalis ei ole olnud, et on ainult asjassepuutuvad küsimused. Kui mina seal puldis seisin, siis oli mõnedel reformierakondlastel mulle ainult üks küsimus: "Kas teil häbi ei ole?"

Ikka väga asjasse puutuv.

Ja see ei olnud üldse seotud selle teemaga, millele ma parajasti olin tulnud siia vastama. Nii et siin on ikka igasugust praktikat olnud. Teiseks, mis puutub õiguskantslerisse, siis õiguskantsler on lasteombudsman ja peaks seisma hea selle eest, et kõik lapsed sünniksid, kes on kord eostatud, ja aitama kaasa sellele, et riik omalt poolt kõigi vahenditega aitaks neil lastel maailma tulla, et eesti rahvas kasvaks ja muide ka maksumaksjaid juurde tuleks. Ja minu küsimus ongi seotud sellesama asjaga. Kas teie ei arva peaministri ametis, et see oleks ülimalt oluline meie demograafilist kriisi arvestades, et valitsus suunaks oma tähelepanu kõikvõimalikele meetmetele, et meie rahvastikukriisi leevendada, sealhulgas ka sellega, et abortide riigipoolne rahastamine lõpetada?

Aitäh, hea kolleeg!

Jällegi, kõik need argumendid on kõlanud ka Rumeenias, kui abordid ära keelati. Tulemus oli see, et sugugi ei hakanud lapsi rohkem sündima, vaid hoopis naiste suremus suurenes. See õiguskantsleri pöördumine on muide alla 18-aastaste abortide kohta. Nimelt, kui te loete seda pöördumist, siis te näete, et ta räägib sellest, et ka alla 18‑aastastel lastel on õigus otsustada oma keha üle, täpselt samamoodi nagu üle 18‑aastastel. Kuidas me saame aborte ära hoida? Selleks ongi nõustamine, pereplaneerimise õpetamine koolides, seksuaalhariduse andmine koolides, et lapsed ja noored saaksid aru, mis mille tagajärg on ja [mida teha], et soovimatuid rasedusi ei oleks.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma ei saagi aru, kas te kasutasite hüperbooli või mõtlesite seda tõsiselt, kui te kommenteerisite neid küsimusi nii, et meie tahame naised kohustuslikult sünnitama panna. Mida te selle all mõtlesite ja kuidas see kohustuslik sünnitamine teie arvates välja näeks? Kuidas meie saaksime neid kohustuslikult sünnitama panna?

No seda teate teie ikka paremini. Teie mõtteid saate te ikka ainult ise kommenteerida.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Suur tänu, auväärt peaminister! Ma väikese repliigina, hea kolleeg Mart Helme, lihtsalt markeerin, et mina juhatajana tõepoolest eeldan, et küsimused on arupärimise teemal. Ja kui need seda ei ole, siis ma luban endale märkuse, ei enamat. Kindlasti ei kavatse ma katkestada ega keelata ega hakata hinnanguid andma. (Mart Helme ütleb midagi saalist.) Just! Selline ongi minu repliik, et ma lihtsalt nimetan seda alati. Vastajal on võimalus ka mitte vastata sellele, kui see ei ole [teemaga] seotud. 

Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised ja palun esmalt Riigikogu kõnetooli Karmen Jolleri. 

Tere! Aitäh võimaluse eest rääkida! Tahan kõigepealt täpsustada mõisteid. Esiteks, 12. rasedusnädalaks on välja arenenud kõikide organite alged. See on see põhjus, miks on lubatud raseduse katkestamine kuni 12. nädalani. 22. elunädalast loetakse loode elujõuliseks, sellepärast et kõik organid on juba välja arenenud. Ja see on põhjus, miks pärast seda on raseduse katkestamine keelatud. Ja vahepeale jääb [võimalus] meditsiinilisel põhjusel rasedus katkestada. Põhiseaduslik õigus elule kehtib sündimata inimesele ja inimeseks loetakse loode 22. rasedusnädalast alates. Siis ta ei ole loode, siis ta on inimene. 

Aga ma räägin Poolast, kus 2020. aastal karmistati raseduse katkestamist puudutavaid seadusi. Sellega kaasnesid tohutud protestid, umbes 100 000 protestijat oli tänavatel. Ja mitte ainult raseduse katkestamine ei ole keelatud, vaid on keelatud ka SOS-pillid. Naised võivad nende seaduste järgi ise kutsuda abordi esile kuni 12. nädalani. Aga nad ei tohi selleks abi saada, arstid võidakse kolmeks aastaks vanglasse saata. Ja mis on tulemused? Aborte tehakse ise kodus. Ravimid tellitakse interneti kaudu mõnest välisriigist. Ka loote väärarengu tõttu ei tohi aborti teha, kümmekond naist on selle tõttu surnud. Ja see surm oli piinarikas ja [vaevlemine] kestis nädalaid. Inimõiguste organisatsioonid on öelnud ka seda, et raseduse ebaseadusliku katkestamise või põhimõtteliselt sellise ohtliku katkestamise võimalust otsis 34 000 – 80 000 naist. Need on vist 2021. aasta andmed. 

On nii-öelda nõiajaht arstidele, kes on aidanud neid naisi, on nõiajaht naistele, kes võib-olla on raseduse katkestanud, kelle puhul on see kahtlus, teismelistel on rasedusi rohkem, lapsest loobumisi on rohkem. Alates 2020. aastast on Poolas kuni aastaste imikute suremus tõusnud 9%, vastsündinute suremus 19% ja laste surnultsünde on olnud 12% rohkem. Ja kõik needsamad [näitajad], mida ma mainisin, on Eestis praegu ühed maailma kõige väiksemad [näitajad] üldse.

Kui ma vaatan Poola trende, siis ma ütleksin, et karmid abordiseadused iibekriisi ei vähenda, vaid võivad hoopis suurendada. Aga siin on muidugi vaja täpsemat analüüsi. Ja ma tean, et peaminister Donald Tusk soovib raseduse katkestamise omal soovil uuesti legaliseerida ehk et lubataks jälle 12. nädalani rasedust katkestada. 

Kui me vaatame neidsamu absoluutnumbreid just omal soovil abordi tegemise kohta, siis Eestis on need näitajad drastiliselt vähenenud: alates 1996. aastast on need umbes viis korda vähenenud kui võrrelda 1996. ja 2022. aastat. Ehk et mida iganes Eesti on teinud – kõik need meditsiinilised nõustamised, kõik need seadused, kõik muu asjad –, see on olnud hea. Siin öeldi, et peaminister on kuri. On võib-olla tõesti, aga see on nende subjektiivne hinnang. Ent minu subjektiivne hinnang on, et inimesed, kes soovivad seadusi, mille tulemusena naiste ja laste suremus tõuseb, on minu meelest ka kurjad. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Alustame lõpust. Kolleeg Karmen Joller ütles, et inimesed, kes soovivad seadusi, mille tõttu naiste ja laste suremus tõuseb, on kurjad. Noh, see on nüüd hea näide sellest, kuidas saab tõde pea peale pöörata. Meie soovime seadusi, mis kaitseks lapsi tapmise eest. Selle eest, et lapsi ei saaks tappa, tahtlikult tappa. Me soovime seadusi, mille kohaselt … Ei ole vaja pead vangutada, ma räägin tõtt. Meie soovime seadusi, mille kohaselt oleks kõikidele inimestele Eestis tagatud võrdne õigus elule, nagu põhiseadus seda nõuab. Põhiseadus ütleb §-s 16, et igaühel on õigus elule, ja §-s 12, et kõik on seaduse ees võrdsed, mis omakorda tähendab, et kõikide inimeste õigust elule tuleb [austada] võrdselt. Nagu näha, kolleeg Jollerile käib minu kõne üle jõu, ta lahkub saalist. Mis seal ikka, räägime edasi.

Fakt on see, et Eesti Vabariik ei ole praegu riik, mis kaitseks kõikide inimeste kõige elementaarsemat õigust, eluõigust võrdsetel alustel. Ei ole! Ajaloos on varem olnud riike, kus näiteks ei kaitstud juutide elu teiste inimestega võrdsetel alustel. On olnud ühiskondlikku konteksti, kus ei kaitsta mustlaste elu teistega võrdsetel alustel. Meie oleme sisuliselt samasugune riik, lihtsalt see grupp, kelle õigust elule kaitstakse vähem kui teiste õigust elule, juhtub olema veel sündimata lapsed.

Ei ole mõtet endale vastu rindu taguda ja rääkida, et me oleme õigusriik ja meie jaoks on inimõigused püha ja me kaitseme kõikide inimõigusi võrdsetel alustel. See ei vasta tõele. See on täiesti vale. Eesti Vabariigis tapeti 2022. aastal, kust pärineb meie viimane statistika, rohkem kui 3000 last enne sündi ära tahtlikult haiglates arstide osalusel ja Vabariigi Valitsus maksis selle suures osas kinni. Fakt! See on Eesti Vabariigi reaalsus.

Tõsiasi on see, et iga rahva ja riigi moraalset palet saab hinnata, [lähtudes] sellest kriteeriumist, kuidas kaitstakse kõige nõrgemate ühiskonnaliikmete, kõige nõrgemate ja kaitsetumate inimeste kõige elementaarsemaid õigusi. See on kõige parem kriteerium selle hindamiseks. Ja kui me näeme, et kõige nõrgematest inimestest, kes iseenda eest seista ei saa, sõidetakse julmalt üle, isegi nende õigust elule ei peeta pühaks, siis see räägib meile midagi või õigemini väga palju sellest, milline on meie ühiskonna moraalne pale ja meie moraali kvaliteet.

Nüüd, ma oma küsimuses adresseerisin peaministri poole pöördudes seda, et kas te tõesti arvate, et õigus tappa omaenda lapsi või lasta tappa omaenda lapsi on inimõigus. Te olete ju ka jurist. Te olete õppinud inimõiguste üldteooriat. Te peaksite teadma, milleks on üleüldse inimõigused fenomenina teise maailmasõja järgselt esile kerkinud. Kogu selle inimõiguste kaitse rahvusvahelise projekti tuumaks on ju idee, et kõiki inimesi, sõltumata nende nahavärvist, sõltumata nende vanusest, sõltumata nende soost, sõltumata nende puudelisusest, ükskõik millisest muust kriteeriumist, tuleb kaitsta võrdsetel alustel inimeseks olemise faktist tulenevalt. Kui keegi on inimene, siis on temale inimloomusest tulenevalt kaasa antud inimväärikus ja selle inimväärikuse tõttu tuleb kaitsta tema elementaarseid õigusi.

Ja selle tõttu kolleeg Jolleri jutt sellest, et inimõiguste kaitse peab olema seotud sellega, kui arenenud on kellegi organid, on täiesti asjatundmatu. Inimväärikuse olemasolu ei sõltu sellest, kui arenenud keegi on. Inimväärikuse olemasolu ei sõltu sellest, kas keegi on terve või puudega, ei sõltu sellest, mis soost keegi on. Eks? Inimene omab inimväärikust tulenevalt inimeseks olemise faktist.

Sellepärast on jutt sellest, et enne 22. nädalat ei ole veel sündimata inimene inimene, vaid on loode, täiesti jabur. Loode on ka inimene. Ei ole nii, et enne on loode, siis on inimene. Loode on lihtsalt üks inimese arengufaas, täpselt nagu vanur, eks ole, on samamoodi inimene, nagu kõik teised on inimesed, sellepärast et vanadus on üks inimese elufaas. Või teismeline või keskealine või midagi muud sellist. Nii et see jutt ei ole lihtsalt absoluutselt tõsiseltvõetav.

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Ma küsisin teie käest, proua peaminister, selle kõige olulisema küsimuse nii seda arupärimist koostades kui ka oma küsimust esitades ja ma siiamaani ei ole tegelikult kuulnud vastust, kuidas te põhjendate seda, kui põhiseadusest tulenev õigus elule laieneb ka veel sündimata inimestele. Õiguskantsler, Eesti Vabariigi õiguskantsler on selgesõnaliselt öelnud seda: jah, põhiseaduses sätestatud õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele, nendel on ka põhiseaduslik õigus elule ja sellest tulenevalt on riik kohustatud kaitsma ka nende õigust elule. Kohustatud kaitsma! Nii. Tõsi, õiguskantsler sellessamas arvamuses ütles, et riik on vaba valima neid vahendeid, millega ta kaitseb veel sündimata laste õigust elule. Ta ei pea tingimata karistuse ähvardusel keelama nende tapmist. See on minu meelest jabur seisukoht, aga hästi, mööname seda siin.

Aga mida ei saa ju kuidagi eitada, on see, et kui riigil on kohustus kaitsta veel sündimata laste õigust elule, siis sellega ei ole võimalik ühitada seda, et Vabariigi Valitsus rahastab iga viimast kui aborti. On ju nii? See on ju loogika ABC: kui mul on kohustus kaitsta neid inimesi, siis ma ei saa rahastada nende tapmist. Ükskõik, kuidaspidi me seda asja vaatame. Nii et minu meelest see küsimus on endiselt õhus ja sellele ma ootan endiselt teie vastust. Kuidas te seda juristina ühitate? Mingisugune vastus peab olema. On kaks varianti: kas õiguskantsler eksis ja põhiseadusest ei tulene riigi kohustus kaitsta veel sündimata laste õigust elule, või siis tuleb tunnistada, et nende massilise tapmise riiklik rahastamine ei saa olla õiguspärane. Nii et kui vähegi võimalik, proua peaminister, ma loodan, et te kasutate seda võimalust ja ei lahku siit enne, kui te olete siiski sellele keskse tähtsusega küsimusele vastuse pakkunud.

Igal juhul lõpetan omalt poolt üleskutsega võtta tõsiselt põhiseaduses sätestatud ideaali, et riik kaitseb [igaühe] õigust elule. See on riigi, meie rahva väärikuse küsimus. Mina küll tahan loota, et Eestist võiks kunagi saada selline riik, kus me ei kiida heaks kõige nõrgemate inimeste kõige elementaarsemast inimõigusest ülesõitmist. Võtkem inimõigusi tõsiselt! Räägime inimõigustest nii, nagu need päriselt on mõeldud ühiskonnas eksisteerima, mitte õigustusena kõige nõrgemate tapmiseks, terroriseerimiseks ja nende inimväärikusest ülesõitmiseks, vaid just nimelt kaitseks sellise tegevuse eest. Aitäh!

Aitäh! Sõnavõtt kohapealt, Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma tahaks naeruvääristada seda täna siin korduvalt läbi jooksnud väidet, et see on naise keha ja naisel on õigus oma keha üle otsustada. See ei ole ainult tema keha. On veel keegi ja üks teine elu, mis on tema keha sees, mille üle otsustamise ta võtab mõrvana enda hingele. See on üks asi. Teine asi, kui te siin absolutiseerite seda, et minu keha ja mina otsustan, mida sellega teha, siis palun väga, hakkame äkki peale maksma ka enesetapjatele. See on nende keha ja nende otsus elust lahkuda – maksame peale! Hakkame maksma peale narkomaanidele, see on nende keha, nende otsus süstida sinna igasuguseid asju sisse. See on absurd! Sellise väitega paluks rohkem mitte välja tulla.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme lõpetanud ka selle päevakorrapunkti menetlemise. 

Läheme järgmise juurde: päevakorrapunkt nr 4, Riigikogu liikmete Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini ja Aleksei Jevgrafovi 13. märtsil 2024. aastal esitatud arupärimine mootorsõidukimaksu vastuolu kohta Euroopa Liidu õigusega. Arupärimine numbriga 622. Palun arupärijate nimel ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! See arupärimine puudutab automaksu ja on esitatud peaministrile. Taustaks nii palju, et kui see automaksu eelnõu tuli Riigikokku, siis esimese asjana me tellisime fraktsiooniga õigusliku analüüsi sellele. Ja selle analüüsi käigus tuvastati mitmeid õiguslikke vastuolusid, nii vastuolusid Euroopa Liidu õigusega kui ka vastuolusid põhiseadusega. Ja me oleme neid vastuolusid mitu korda välja toonud ja [toome ka] selle arupärimise käigus. 

Nimelt, üks põhiline vastuolu on see, et registreerimistasu, mis automaksu eelnõus on sätestatud, on tegelikult diskrimineeriv. Me oleme olukorras, kus Euroopa Komisjon on seda vastuolu samuti kinnitanud ja selle ka Eesti riigile edastanud. Ehk siis tegelikult sellisel kujul seda eelnõu ei saa vastu võtta. Aga vaatamata sellele, et me oleme sellele juhtinud tähelepanu päris mitu korda ja oleme palunud, et see eelnõu tagasi võetaks, kahjuks ikkagi valitsus plaanib sellega edasi liikuda. Ja mis on kõige kurvem: kõige kurvem on see, et kui seda eelnõu ministeeriumis tehti, siis tegelikult ametnikud olid pea aasta otsa teadlikud, et need vastuolud eksisteerivad, aga vaatamata sellele eelnõuga liiguti edasi, see toodi Riigikokku ja alles siis hakati küsima Euroopa Komisjoni [hinnangut] nendele vastuoludele.

Sellest tulenevalt me juba rohkem kui kuu aega tagasi esitasime küsimused peaministrile. Esimene küsimus puudutas seda, kuidas on võimalik, et kui eelnõu koostamise käigus oldi teadlikud nendest vastuoludest, ei veendutud selles õigusselguses lõplikult ja tuldi ikkagi sellise praakeelnõuga Riigikogu ette. Teine küsimus oli see, et kui Euroopa Komisjon näeb praeguses automaksu eelnõus vastuolusid, kas siis peaministri juhitav valitsus võtab eelnõu tagasi ja loobub automaksu kehtestamisest. Tänaseks me teame, et vastus Euroopa Komisjonilt on saadetud. Tänaseks on see kinnitus olemas: see on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ja nüüd ongi küsimus, mida valitsus teeb edasi. Kas see eelnõu võetakse tagasi? Ja kolmas küsimus, mille ma olen juba esitanud ka minister Mart Võrklaevale, aga vastust ei ole saanud, puudutab seda, kui palju on kulunud maksumaksja raha selleks, et töötada välja selline eelnõu, mis on vastuolus nii Euroopa Liidu õigusega kui ka põhiseadusega. 

Teised vastuolud tulevad meil arutlusele järgmise arupärimise käigus. Kindlasti kuulake ka järgmist arutelu, aga praegu selle arupärimise käigus sooviks vastuseid just küsimustele, mis puudutavad seda vastuolu Euroopa Liidu õigusega. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli auväärt peaministri Kaja Kallase.

Aitäh! Austatud arupärijad! Kõigepealt küsimus selle kohta, et mootorsõidukimaks võib olla Euroopa Liidu õigusega vastuolus. "Miks Te sellegipoolest eelnõu koostamisega edasi liikusite ega veendunud õigusselguses enne, kui eelnõu Riigikogule üle andsite?" Esiteks, mootorsõidukimaksu eelnõu ei ole tervikuna vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Mootorsõidukimaksu kohta ei ole Euroopa Liit või komisjon mitte ühtegi märkust teinud. Jah, nad kommenteerisid ühte komponenti ehk planeeritavat registreerimistasu, märkisid selle vastuolu Euroopa Liidu toimimise lepingu ühe artikliga. Registreerimistasu võib kavandatud moel olla teiste riikide autode suhtes diskrimineeriv. Jah, see vastab tõele, et rahandusminister ja Rahandusministeeriumi ametnikud, juristid ütlesid, et see võib niimoodi olla, aga juristidel oli ka teistsuguseid arvamusi. Seetõttu sai koalitsioonis selline kompromiss tehtud. 

Nüüd meil on see vastus olemas. Aga miks me sellise otsuse tegime? Selle otsuse taga oli teadlik [soov] kaitsta väiksema sissetulekuga Eesti inimesi, kes omavad reeglina vanemaid autosid, ning registreerimistasu kehtestamisega mitte takistada neil oma vana autot maha müümast ning uuemat ja säästlikumat soetamast. Aga samas ei soovinud me luua olukorda, kus Euroopast hakatakse Eestisse massiliselt tooma vanu autosid. Igal juhul hea uudis teile on see, et nüüd, kui meil on need vastused käes, Rahandusministeerium tegeleb registreerimistasu [regulatsiooni] ümbersõnastamisega. Õigemini need muudatusettepanekud on juba valmis ja loodetavasti need saavad varsti koalitsioonis ka heakskiidu ja siis saab ka komisjonis neid edasi menetleda. 

Teine küsimus: "Kui Euroopa Komisjon näeb praeguses automaksu eelnõus vastuolusid, kas [teie juhitav] valitsus võtab eelnõu tagasi ja loobub automaksu kehtestamisest?" Veel kord, mootorsõidukimaksu eelnõu tervikuna ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega ja seda eelnõu me tagasi ei kavatse võtta. 

Kolmas küsimus: "Kui palju on kulunud maksumaksja raha selleks, et töötada välja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev eelnõu?" Jällegi, eelnõu ei ole tervikuna vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Eelnõu täidab Euroopa Komisjoni seatud kliimaeesmärke. Näiteks on Euroopa Komisjon Eesti riigi aruandes välja toonud, et transpordisektori keskkonnamaksud on Eestis ühed Euroopa Liidu madalaimad: 0,04% SKP-st, Euroopa Liidu keskmine on 0,42%. Seejuures oleme üks väheseid ilma sõiduki aastamaksuta liikmesriike. Rahandusministeeriumi ametnikud, nagu ma ütlesin, on eelnõu muudatused sõnastanud ja te saate neist peagi teada. Ametnike töötunde ei arvutata selle järgi, mida nad teevad. Nad ei ole advokaadid, kelle töö eest esitatakse arveid tunnitasu järgi. Tegemist on tavalise õigusloome protsessiga, eraldi protsessipõhist arvestust ei peeta. Aitäh!

Aitäh! On aeg küsimusteks. Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Ma loen siin intervjuud, kus hea ekskolleeg Andrus Ansip ütleb, et see kaos, mis on praegu tekitatud, on praeguse peaministri tehtud ja tema selle eest ka vastutab. Selle intervjuu tekstist tundub, et Andrus väga ei toeta sellist lähenemist, mis praegusel valitsusel on maksude osas. Ilmselt ta ei toeta ka automaksu. Kas te olete kaalunud alternatiivseid variante, kuidas ikkagi sellest teie poolt tekitatud majanduslangusest välja saaks? Näiteks pangamaks.

Jah, ma saan aru, et Andrus Ansip on tõesti opositsiooni absoluutne lemmik, ja loomulikult ma saan aru, miks. Ta teeb teie tööd paremini, kui te seda ise teete. Aga ei, me ei ole automaksust loobumist kaalunud ja pangamaksu kohta oleme ka vastuseid andnud. Majanduslangust ei ole mina põhjustanud, seda ei ole mitte ükski ekspert mitte kuskil öelnud. Ei no ma saan aru (Naerab.), teie juht ja õpetaja Andrus Ansip, kellest te väga lugu peate, loomulikult on, aga ma ei tea, et ta kuulub juhtivate majandusekspertide hulka. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Me saame aru, et makse tõsta ju ei meeldi kellelegi. Ja Andrus Ansipi kohta ütlen, et tõenäoliselt ta on ikkagi Reformierakonna valijate lemmik. Eks need suunad, mida Reformierakond on viljelenud, olid tol ajal teistsugused kui praegu. Makse tol ajal, vastupidi, langetati, nüüd tõstetakse, ja kuhjaga. Aga te just hiljuti käsite Võrus. Meedias on kajastatud, kuidas teid vastu võeti ja teie väljaütlemisi. Mida siis ikkagi Võru inimesed arvasid sellest automaksust? Mis need sõnumid olid ja kas te saite nende muredest aru? 

Aitäh! Kõigepealt, väga naljakas, et Keskerakond muretseb Reformierakonna valijate pärast. Ma ausalt öeldes teie asemel muretseks praegu oma valijate pärast. Aga see ei ole minu asi loomulikult. Mis puudutab Võru inimeste kommentaare automaksu kohta, siis ega Võru inimestele samamoodi see automaks ei meeldi nagu kõikidele teistele Eesti inimestele üldiselt. Selles osas ei ole mingit erisust. Ja seda tagasisidet anti. Anti ka seda tagasisidet, et Tallinn võiks teha rohkem piirkondade jaoks, [kui langetab] otsuseid, mida riigis tegema peab – Tallinn kui omavalitsus versus teised piirkonnad. Ja eks me selle regionaalse tasakaalustatusega püüame tegeleda.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh, austatud peaminister! Me ei muretse Reformierakonna valijate pärast, me muretseme Eesti rahva pärast. Võimalik, et Võru kohtumisel polnud tegemist Reformierakonna valijatega, võimalik, et seal olid mõne muu erakonna valijad või ka inimesed, kes üldse ei käi valimistel. Aga muidugi see oli teil päris huvitav väide, et eelnõu ise ei ole vastuolus, aga mingi osa sellest on. Noh, ikkagi nii ei saa olla. Kas on vastuolu või ei ole vastuolu. Euroopa Komisjon on kinnitanud, et see vastuolu on olemas. Te mainisite, et nüüd nende registreerimistasude kohta tehakse muudatusettepanekuid. Ma ei saanud täpselt aru, kas see tähendab, et te tahate registreerimistasu panna kõikidele autodele. Aga kas lihtsam poleks registreerimistasust täielikult loobuda või siis veel parem, see automaksu eelnõu tagasi võtta?

Aitäh! Kõigepealt, vaadake, seaduses on erinevad paragrahvid ja üks paragrahv võib olla vastuolus, see ei tähenda, et teised on. See ei tähenda, et tervikseadus on kuidagi vastuolus. Seda ei ole ka Euroopa Komisjon öelnud. Pealegi on selline automaks igal pool. Võib-olla te Riigikogu liikmetena ei tea, aga riigieelarve seis on üsna keeruline. Selles mõttes me igal juhul oleme sunnitud automaksu tegema ja registreerimistasu tuleb jah kõigile. Aga hea uudis on see, et registreerimistasu läheb kõigile tõenäoliselt alla, kuna baas saab laiem. Ehk siis tegelikult see läheb inimestele odavamaks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kui tuleb välja, et registreerimistasu on ikkagi vastuolus Euroopa seadusandlusega, kas te siis jätkuvalt kavatsete saada selle maksuga 230 miljonit, nagu esialgu oli planeeritud, või on mõni teine plaan? Ja teine küsimus on see, et kas ei ole äkki mõistlik üldse selle seaduse kiirest rakendamisest loobuda. Võib-olla viia see asi kooskõlla nii Eesti kui ka Euroopa seadustega? Ja kui me samal ajal ikkagi vajame raha eelarvesse – nagu te ütlete, kust siis raha võtta, kui me seda [seadust] ei tee –, siis äkki te loobute Reformierakonna kinnisideest kaotada maksuküür, nii-öelda maksuküür. See jätaks eelarvesse, kui ma ei eksi, 554 miljonit eurot. 

See 554 ei vasta tõele. Aga kõigepealt, registreerimistasu tegemine ainult uutele autodele oli see, mille kohta Euroopa Komisjon ütles, et see on vale, ei saa Eesti autosid sellest vabastada. See muudatusettepanek on valmis ja teise lugemise käigus saab seda komisjon arutada. See ei võta absoluutselt aega. 

Mis puudutab tulumaksureformi, siis see on oluline kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et see jätab inimestele rohkem raha kätte, mille tulemusel saab ka majandust elavdada. Teiseks, tööjõukulu on oluline sisend ettevõtjatele ja see [muudatus] vähendab oluliselt tööjõukulu, mis ettevõtjatel on. Kolmandaks, see võtab ära piduri palgatõusudelt. Palgatõus on maksustatud 35%‑ga ja kui seda kalkulatsiooni vaadata, siis mingis vahemikus riik justkui sööb palgatõusu ära ja võib-olla seetõttu mingites kohtades ei olegi palka piisavalt tõstetud. [Edaspidi] sellist piiri ei ole ja see on igal juhul vajalik ka Eesti majanduse elavdamiseks.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Austatud peaminister! Kogu see sõidukite teema on seotud ka rohelise pöördega. Tegelikult küsimus on lihtne. Kas teie plaanides on näiteks selline mõte, et loobuda oma ametiautost ja valida mingi teine sõiduk, ma ei tea, kas jalgratas või midagi muud?

Aitäh! Nii palju kui ma saan, ma sõidan jalgrattaga. Aga loomulikult on peaministril paraku ka julgestus ja see seab omad piirangud, nii et autodest päris loobuda ei ole võimalik.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Nagu näete, arupärimine sai esitatud juba rohkem kui kuu aega tagasi, kui me hoiatasime, et seoses sellega, et automaksu eelnõu on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, tuleb eelnõu tagasi võtta, enne kui me satume piinlikusse olukorda, kui Euroopa Komisjonilt tuleb vastus, mis seda vastuolu kinnitab. Selline vastus ka tuli ja täna me oleme olukorras, kus Euroopa Komisjon on kinnitanud, et see eelnõu, mis nüüd on valmis ja mida tehti pea aasta otsa, on diskrimineeriv, kuna sinna on sisse kirjutatud registreerimistasu.  

Arupärimises me esitasime ka küsimuse, et kui palju siis läks maksumaksjale maksma sellise praakeelnõu koostamine. Ametnikud olid sellest vastuolust teadlikud, aga liikusid selle eelnõuga kahjuks edasi. Seda kinnitas täna ka peaminister. Esitasin selle küsimuse Mart Võrklaevale, tema ei vastanud sellele. Täna esitasin selle küsimuse peaministrile, ikkagi vastust ei tulnud. 

Ja nüüd, selle asemel et loobuda registreerimistasu nõudest või loobuda üldse sellest automaksust, öeldakse, et me teeme muudatusettepanekud ja paneme registreerimistasu nõude kõigile otsa. Ja veel, mis mind täiesti hämmastas: Mart Võrklaev ütles meedias välja, et kui vaja, siis läheb ta Euroopa Komisjoniga vaidlema. Justkui poleks selle eelnõu koostamisel juba piisavalt maksumaksja raha kulutatud, läheks veel vaidlema ka. Aga see on ju lisakulu. Ma olen juba välja toonud, et kui see eelnõu sellisel kujul [vastu võetakse], siis tulevikus tulevad erinevad kohtuotsused riigi [kahjuks] ja kõik need valesti korjatud maksud tuleb koos intressiga lõpuks tagasi maksta. 

Vastuolusid on eelnõus veel. On vastuolu põhiseadusega, kuna riivatakse erinevaid rühmasid: puuetega inimesed, lasterikkad pered, vähemkindlustatud isikud. Aga see tuleb järgmise arupärimise käigus eraldi arutlusele. Selle [arupärimise] raames ma tahaksin pühenduda sellele, kuidas tegelikult selle eelnõuga edasi liigutakse. 

Suure tõenäosusega juhtub see, et eelnõu tagasi ei võeta, valitsuskoalitsioon teeb paar muudatusettepanekut ja püütakse enne jaanipäeva see kiiresti läbi suruda. Keskerakonna fraktsioon on eelnõu kohta esitanud üle 300 muudatusettepaneku, kusjuures need on sisulised. Näiteks me soovime automaksuvabastust maapiirkondades elavatele inimestele, puuetega inimestele, lasterikastele peredele, üksikvanematele, vähemkindlustatud isikutele. Samuti oleme ette näinud seda, kuhu peaks maksudest kogunenud tulu olema suunatud: teedeehitusse või erinevate innovatsioonilahenduste loomisele. Nägime ette kõik need asjad, mida koalitsioon pole soovinud analüüsida. Aga juba siis, kui me käisime rahanduskomisjonis neid muudatusettepanekuid tutvustamas, kõlas jutt: aga teie muudatusettepanekud pole sisulised, teie muudatusettepanekud pole siirad. Oma muudatusettepanekute esitamiseks ma tegin eraldi tööd, ma koostasin need koos erinevate huvirühmadega. Mulle isiklikult anti ainult viis minutit aega, et oma muudatusettepanekuid esitada. 

Mis tegelikult toimub? Praegu juba vaikselt valmistatakse pinda ette selleks, et hakata vaikselt muudatusettepanekuid kokku siduma. Juba kõlab see jutt: teate, opositsioon ei taha sisulist arutelu, opositsioon ei tee sisulisi muudatusettepanekuid. Ja kogu seda retoorikat kasutatakse selleks, et need sisulised muudatusettepanekud kokku siduda ühte kimpu. Ja siis tullakse selle eelnõuga suurde saali. Hakatakse piirama ka vaheaegade võtmist enne muudatusettepanekute hääletust. 

Paluks veel kolm minutit.

Jaa, ei ole piirangut. Kolm juurde, palun!

Tegelikult meil selline pretsedent juhtus eelmisel istunginädalal ehk siis tegelikult seda juba testiti ühe teise eelnõu raames, et hakata seda rakendama ka teiste oluliste eelnõude puhul, olgu see siis automaks, suhkrumaks, mis meil tuleb sel nädalal arutlusele, erinevad riigilõivud, trahvide tõusud ja teised maksumuudatused. 

Ja täna ma tegelikult sellel põhjusel esitasin õiguskantslerile arupärimise, et saada tema hinnang sellele, mis toimub Riigikogus. Õiguskantsler on varem juba välja öelnud väga otse: sadade muudatusettepanekute esitamine, pikkade kõnede pidamine, aga ka vaheaegade võtmine on oluline valijate eest seismise vahend. Sellisel moel seistaksegi mõne konkreetse suurte majanduslike mõjudega või mingil muul põhjusel oma valijarühmale kõvasti korda mineva eelnõu vastu. Ja sellist obstruktsiooni ei tohi ega ole vaja keelata, sest see on oluline osa parlamentarismist.

Üks ajalooline fakt siia ka. 14. detsember 2016, ööistung. Reformierakond ja sotsid võtsid 52 vaheaega. Nende hinnangul polnud absoluutselt mitte mingit probleemi ja tookord ka juhatus ei näinud vaheaegade võtmises probleemi. Ja see ongi normaalne, see ongi demokraatia osa. Aga seekord ei sobinud ka seitse vaheaega. Seitse vaheaega oli piisav, et piirata opositsiooni ja sellega tegelikult ka suure osa rahva häält. 

Kusjuures seesama koalitsioon, kes täna piirab siin opositsioonisaadikuid, võttis Tallinnas linnapea valimistel poolteist tundi järjest erinevaid vaheaegasid, selleks et linnapea valimised oleksid läbi viidud nii, et oleks lõppude lõpuks ikkagi õige valik ja õige tulemus tulnud. Selline valikuline demokraatia on meil. 

Ma kardan, et automaksu eelnõuga juhtub täpselt sama. Muudatusettepanekud seotakse kokku, hakatakse piirama vaheaegasid ja ma ei imesta, kui mingi hetk hakatakse piirama ka kõnede aega. Kui varem on alati räägitud, et Riigikogust on saanud kummitempel, siis tegelikult ma ei teagi, kas Riigikogu on isegi seda. Isegi see on palju öeldud. 

Ja ma tuletan meelde, et põhiseadusest tuleneb parlamendivähemuse kaitse nõue, mandaadi teostamisel võimaluste võrdsuse nõue. Tegelikult Riigikogu liikmeid on keelatud ebavõrdselt kohelda. Mis kõige olulisem: põhiseadus sätestab, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Ja põhiseaduse kommenteeritud väljaanne ütleb seda, et Riigikogu liige ei esinda üksnes oma valijate, oma valimisringkonna huve, vaid teostab riigivõimu kogu rahva esindajana. 

Ja selle põhimõtte vastu on kahjuks täna Riigikogu juhatus väga rängalt eksinud ja ka kõik koalitsioonisaadikud, kes hääletavad nende otsuste [poolt], kus piiratakse opositsiooni õigusi. Siinkohal minu soov on see, et automaksu eelnõu võetakse tagasi. Ja kui seda ei tehta ja hakatakse opositsiooni piirama, siis me vajadusel oleme valmis pöörduma kohtusse. Aitäh! 

Aitäh! Tahaks debateerida, aga kuidagi ei ole sobilik. Andrei Korobeinik, palun! (Andrei Korobeinik ütleb midagi saalist.) Ma ütlesin, et ma tahaksin debateerida, aga antud kohal istudes ei ole see sobilik.

Aga ma võin paar minutit kaotada.

Sinu aja arvel ma võiks küll seda teha.

Kahju – selles mõttes, et on hästi huvitav jälgida, kuidas Reformierakonna liikmed omavahel debateerivad. Mul on kahju, et Toomas seda võimalust praegu ei kasuta. 

Aga kui hea peaminister ütles, et ma ei peaks Reformierakonna pärast muretsema, siis tegelikult mul on ikkagi väga suur ja sügav mure. Mure seisneb selles, et Reformierakond ühel või teisel moel ilmselt juhib valitsust järgmised pea kolm aastat. Nagu Andrus Ansip ütles, võiks valitsuse välja vahetada, aga see tähendab lihtsalt seda, et tuleb teine peaminister. Minu mure seisneb selles, et Reformierakonna poliitika on viinud Eesti majanduse väga sügavale langusele. Me näeme, et praegu on IMF-i ennustuse järgi Eesti ainuke riik mitte ainult Euroopa Liidus, vaid kogu Euroopas, kus majandus sel aastal langeb. Ainuke riik! Ja me oleme teist aastat järjest Euroopa Liidus viimasel kohal. Nagu Andrus Ansip õigesti ütles, kui sa oled olnud peaminister kolm aastat, siis on väga veider süüdistada halvas töös eelkäijaid, mingil hetkel sa pead ikkagi aru saama, et see langus on sinu poolt tekitatud. 

Ja nüüd me näeme, et selle asemel, et võtta igal aastal täiesti vabalt saadavad miljard eurot pangamaksu ja tühistada niinimetatud maksuküüru kaotamine, otsustab valitsus rünnata just kõige vaesemaid Eestimaa inimesi. Automaks on üks selline näide. Kannatavad maal elavad inimesed, suured perekonnad. Selle asemel võiks loobuda rikastele inimestele raha jagamisest ja võtta raha pankadelt, kes, ma juhin tähelepanu, on juba selle aasta esimeses kvartalis teeninud eelmise aastaga võrreldes kaks korda rohkem raha. Nende kvartalikasum on pea pool miljardit. Kvartalikasum! Kui me oleksime rakendanud Leeduga sarnast solidaarsusmaksu, siis me oleksime kvartaliga saanud sama palju raha, kui on plaanitud automaksu pealt aasta jooksul riigieelarvesse teenida. Aga ei, me näeme, et valitsus, kui uskuda peaministri vastuseid, on väga kindel selles, et nad kavatsevad automaksuga edasi liikuda ja lisaks tulevad ka teised initsiatiivid, mis on samuti suunatud lihtsatelt inimestelt raha äravõtmisele. 

Ja see on väga kurb. Selles seisneb minu mure Reformierakonna pärast. Tõepoolest võiks ju rõõmustada, et Reformierakonna reiting on madal, aga see ei tee rõõmu, sellepärast et Reformierakond juhib Eesti riiki. Teie reiting on madal sellepärast, et te lihtsalt ei oska Eesti riiki juhtida. Ja Eesti riigis elan ka mina ja veel üle miljoni inimese, see on meie ühine probleem. Reformierakond on meie ühine probleem ja Reformierakonna halva käekäigu üle ma ei saa kahjuks rõõmu tunda.

Sulgen läbirääkimised. Ja oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksei Jevgrafovi, Aleksandr Tšaplõgini, Vadim Belobrovtsevi ja Andrei Korobeiniku 18. märtsil 2024. aastal esitatud arupärimine mootorsõidukimaksu vastuolu kohta põhiseaduse – see on nüüd ka juures – ja Euroopa Liidu õigusega. Arupärimine nr 623. Selline déjà-vu tunne, aga küsimused on erinevad. Ja nüüd palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Tõesti, võib-olla need arupärimised on sarnased, aga siiski sisu on erinev. Kui eelmine arupärimine puudutas eelkõige Euroopa Liidu õigust, siis see arupärimine puudutab eelkõige põhiseadust. Aga kuna me tol hetkel ei teadnud, mis järjestikus ja millal need arupärimised jõuavad täiskogu istungile suurde saali, siis panime siia ka need Euroopa Liidu õiguse küsimused juurde. 

Aga üks oluline moment, mida mainis ka minu kolleeg Andrei Korobeinik: mootorsõidukimaks kahjuks lööb eelkõige kõige vähem kindlustatud inimesi. Mootorsõidukimaksu eelnõu ei näe kahjuks ette erisusi puuetega inimestele, lasterikastele peredele, pensionäridele. Samas, põhiseaduse § 28 ütleb väga selgelt, et nii puuetega inimesed kui lasterikkad pered on riigi erilise hoole all. Täna on meil olukord, kus riik paneb automaksuga ühiskonna kõige haavatavamad grupid raskemasse seisu, neil tekib suurem vaesusse langemise risk, kuid seejuures abimeetmeid ei ole või ei suudeta neid tõhusalt rakendada. Nii ongi tegemist põhiõiguste riivet oluliselt suurendava teguriga. Ja siinkohal me saamegi rääkida sellest, et automaksu eelnõu tegelikult läheb vastuollu põhiseadusega. 

Sellest tulenevalt me oleme sõnastanud konkreetsed küsimused peaministrile. Kahjuks praegune säte tõesti sunnib puuetega inimesi tegema ebaproportsionaalselt suuri kulutusi ja see võib nende toimetulekut halvendada ja suurendada vaesusse langemise riski. Automaksu eelnõu ei näe neile ette erisusi, õigemini näeb neid ette siis, kui puuetega inimesed on [lasknud] oma auto ümber ehitada. Aga me peame aru saama, et kõigil ei ole auto spetsiaalselt ümber ehitatud, inimeste puue on erinev ja tegelikult see [säte] sunnib tegema ebamõistlikult suuri investeeringuid. Kahjuks puuetega inimestel ei pruugi [seda raha] olla. 

Teiseks, teadaolevalt pole valitsus arutanud ühtegi maksuerandit suurperedele. Tegelikult me oleme infotundide ja [muude] küsimuste esitamise käigus saanud kinnitust, et neid erisusi ja toetusi suurperedele ei tule. Ka peaminister on kahjuks eraldi maininud, et lasterikka pere toetused on juba niigi suured, milleks me siis hakkame veel midagi rakendama. 

Mida on riik seni arutanud? Riik või valitsus on arutanud seda, et puuetega inimestele võiksid tulla lisatoetused. Aga sellest on vähe. Tegelikult vajavad erivajadustega inimesed rohkem toetusi. Nad vajavad toetuste tõusu juba ammu. Täna ei ole mingit kindlust, kas need toetused tulevad, kui suured need toetused saavad olema ja kas need reaalselt katavad need lisakulud, mis automaksuga seoses puuetega inimestele tekivad. Võimalikud analüüsid lahenduste kohta antud küsimuses puuduvad. Ja ma ei räägi praegu sellest – see on veel eraldi teema –, et tegelikult see olukord, kus riik ühe käega võtab ja teise käega annab, tekitab halduskoormust, bürokraatiat ja lisakulusid juurde. 

Need on põhilised küsimused, millele tahaks täna vastust saada. Tõesti, arupärimises on ka küsimused, mis puudutavad vastuolu Euroopa Liidu õigusega. Nendele me mingil määral saime vastuse, aga siin arupärimises oli ka eraldi küsimus selle kohta, kas valitsus on teadlik, et registreerimistasu [nõudmise puhul], mis praeguses eelnõu sõnastuses on kirjas, on see risk, et Eesti peab kohtuotsuste alusel hakkama isikutele valesti kogutud registreerimistasusid, nii-öelda valesti kogutud makse hüvitama. Kas on arvestatud neid võimalikke kahju [hüvitamise] kulusid? Ma loodan, et nendele küsimustele saab peaministrilt vastuse ja tekib ka huvitav diskussioon. Aitäh!

Aitäh! Kuna ma lubasin meeleolu tõstmiseks endale vähe vabamat sõnakasutust, siis protseduuriline küsimus Andrei Korobeinikule.

Hea istungi juhataja! Ma eeldasin, et protseduurilise küsimuse jaoks on mul õigus olemas ja et ma saan seda õigust realiseerida siis, kui ma seda nuppu vajutan. Ent ma vaatan, et istungi juhtimise kultuur areneb iga päevaga. Aga suur tänu, et te võimaldasite seda mulle. Mu küsimus on sellega seotud, et kvaliteetne debatt on väga oluline. Teie küll loobusite oma sõnadest eelmise päevakorrapunkti lõpus, aga te ei andnud sõna ka peaministrile. Kas põhjus on Reformierakonnas tekkinud sisepingetes või on mingi muu põhjus, miks peaminister ei saanud õigust eelmise punkti juures lõppsõna öelda?

Mul oli informatsioon, et peaminister seda ei soovinud. Nii et ma ei ole rikkunud kodukorda mitte kuidagi. Ja miks Anastassia tuli enne pulti – lihtsalt daamil on eesõigus, nii et ma ei hakanud katkestama tema pulti tulemast.

Aga nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt peaministri Kaja Kallase.

Nii! (Võtab arupärimise väljaprindi kätte.) Vabandust, kuna need on samasugused … (Läheb puldist ära ja toob paberi õige arupärimisega.)   

See ei ole väga üllatav, sellepärast et need on nii sarnased, et võivadki segi minna.

Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele. "Mida ütlete nendele puuetega inimestele, kellel on liikumisega raskusi, kuid kelle auto ei ole ümberehitatud ning peab seega automaksu maksma?" Vastus. Rahandusministeerium arvestas mootorsõidukimaksu disainimisel leibkondade toimetulekut. Seetõttu on vanematel sõidukitel, mis üldreeglina on odavamad ja mida omavad väiksemate materiaalsete võimalustega leibkonnad, oluliselt madalam maksumäär. See tähendab, et maksu mõju ulatus on enamikul juhtudel üsna piiratud, olles palju väiksem kui ka kõige odavama sõiduki nõuetekohase pidamise aktiivkasutuse kulu. Enamikul juhtudel jääb aastamaksu kulu kaugelt alla tüüpilise aktiivkasutuses oleva sõiduki kütuse- ja kindlustuskulu.

Vähetähtis ei ole ka teadmine, et maksusoodustus või -vabastus jõuab ennekõike nende puudega inimesteni, kellel on võimalik autot omada, ning suurim võit saab osaks neile inimestele, kellel on vahendeid, ostmaks kallimaid ja võimsamaid autosid ehk siis kõrgemalt maksustatud mootorsõidukeid. Samas elab üle poole puudega inimestest leibkonnas, kus autot ei ole. Nende hulgas on ennekõike just sügava puudega inimesed, kelle abivajadus on enamasti suurim. Maksu mõju hakkab leevendama ka toetuste tõstmine.

Teine küsimus: "Miks ei tehtud maksuerandit lasterikastele peredele, kui PS § 28 sätestab, et nii lasterikkad pered kui puuetega inimesed on riigi erilise hoole all?" Põhiseaduse kohaselt on lasterikkad pered riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Eestis kehtivad jätkuvalt peretoetused, mida perehüvitiste seaduse kohaselt makstakse selleks, et osaliselt hüvitada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutusi. Peretoetuste eesmärk on jaotada osa riigieelarvest lastega peredele, väärtustades seeläbi nende panust ühiskonda.

Eesti pere- ja lastetoetused on Euroopa Liidus ühed suurimad ning viimastel aastatel on need ka oluliselt tõusnud. Võrreldes 2022. aastaga on peretoetused kasvanud: kolme- kuni kuuelapselised pered [saavad] 190 eurot rohkem iga kuu ning seitsme ja enama lapsega pered 290 eurot kuus rohkem. Võrdluseks: seitsme lapsega pere toetus 1319 eurot on viies maakonnas suurem kui piirkonna mediaanpalk. Mediaanpalk on määr, millest väiksemat palka teenivad piirkonnas pooled palgasaajad. Need maakonnad on Võru, Valga, Saare, Ida-Viru ja Põlva maakond, kus pooled tööl käivatest inimestest saavad vähem palka, kui on lastetoetused suurperedele.

Järgmine küsimus: "Kas poleks lihtsam teha automaksuvabastus sotsiaalselt haavatavatele rühmadele, mitte luua ebamõistlikult palju bürokraatiat ja tekitada halduskoormust?" Ei, automaksuvabastuse loomine sihtrühmale pole lihtsam. Üldjuhul on see just keerukam ja tekitab liigset kulu, halduskoormust, bürokraatiat. Teiseks jõuab maksusoodustus või -vabastus ennekõike nende puudega inimesteni, kellel on võimalik autot omada, ning suurim võit saab osaks neile inimestele, kellel on vahendeid, ostmaks kallimaid ja võimsamaid autosid ehk kõrgemalt maksustatud mootorsõidukeid. Samas elab üle poole puudega inimestest leibkonnas, kus autot ei ole.

Sama ressursi eest oleks võimalik puudega inimesi paremini toetada otsetoetuste sihitatud meetmete kaudu, sest nii jõuab raha tegelike abivajajateni. Seejuures oleks rahaline võit keerulisemas olukorras ehk sügava puudega inimeste jaoks, kelle vajadus abivahendite järele on väga suur, oluliselt suurem kui automaksu soodustuse korral. See [lahendus] võib liikumisel aidata ka neid inimesi, kes autot ei oma. Sotsiaalministeerium valmistab ette eelnõu osa puuetega inimeste sotsiaaltoetuste tõstmiseks. See on plaanis kooskõlastusele saata mai lõpus ja oleme arvestanud, et menetlus toimub Riigikogus koos riigieelarve seadusega. Eelnõu võetakse vastu eelduslikult 2024. aasta lõpuks.

Neljas küsimus [on selle kohta], et mootorsõidukimaks on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ma ei tea, kas ma tõesti pean seda uuesti vastama, sest terve eelmine arupärimine oli selle kohta. See on seesama küsimus. Kas tahate, et ma loen uuesti kõik ette? Vist ei ole mõtet. Ja viies küsimus täpselt samamoodi ja kuues küsimus ka – neile sai vastatud juba eelmise arupärimise käigus. Aitäh!

Suur tänu nii peaministrile kui küsijatele! Aga on küsimusi. Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Kui lugeda Ansipi intervjuud, siis seal on väga palju … (Hakkab koos enda kõrval istuva Lauri Laatsiga naerma.)

See on tore, et te ise ka naerate selle peale. (Naerab.)

… häid mõtteid.

Hea huumor käib asja juurde!

Andrus kritiseerib näiteks Reformierakonna lähenemist maksutõusudele. "Kui kaasamist ei ole, siis ei tule ka mingisugust mõistmist," ütleb ekspeaminister. "Kui usaldus on kadunud, siis selle tagasivõitmine on peaaegu võimatu." Samas ta annab sellise väikese võimaluse praegusele valitsusele. Ta ütleb, et "rahanduse parandamiseks tuleb koostada tervikplaan, millel peab olema üldrahvalik mõistmine". Te eelmises punktis vastasite hea kolleegi Anastassia Kovalenko-Kõlvarti küsimusele ja ütlesite, et näiteks Lõuna-Eestis seda mõistmist väga ei paistnud. Kas te olete muidu nõus Andrus Ansipiga, et võiks koostada tervikplaani, millel oleks rahva mõistmine?

Hea, et keegi tema intervjuusid loeb. (Naerab.) Igal juhul on see Keskerakonna fraktsioon, kes seda teeb niisuguse põhjalikkusega, et lausa lust! Lust on teil endal ka! Aga see tervikplaan on riigi eelarvestrateegia. Kas seal on lihtsaid otsuseid? Praeguses olukorras ei ole. Kas on võimalik maksu tõstmine populaarseks rääkida? Lõpuni ei ole, aga tõesti hea meel on tõdeda, et maksude tõstmise poolt on tänaseks rohkem inimesi, kui oli näiteks detsembris. Me teeme neid uuringuid kogu aeg.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Selle automaksuga on küll üks suur nali. Ma arvan, me oleme vist aasta aega seda siin arutanud, aga ei ole veel [kuhugi] jõudnud. Minu arust oli juuni- või juulikuu, kui rahandusminister selle mõttega esimest korda välja tuli. Summa oli tol ajal 120 miljonit ja järk-järgult on see tõusnud. Nüüd, ma saan aru, planeeritakse 2025. aasta eelarvesse lausa 236 miljonit automaksuga saada. Ma küsingi, kas mingisugune selline plaan on ka valitsuses sündinud, mis lähtub nendest teemadest, mida me praegu arupärimiste käigus arutame. Kas tulevad uued kalkulatsioonid? Millal avalikkus saab näha, mida [täpsemalt] maksustatakse, mis [määraga] maksustatakse, kas registreerimistasu jääb või ei jää, kas CO₂‑koefitsient jääb sisse, kas vanuseline grupeering tuleb? Millal me saame järjekordse uudise rahandusministrilt? Aasta aega see juba on kestnud.

Aitäh! Saate aru, te ei saa samaaegselt väita seda, et kaasamist pole olnud, ja teiselt poolt heita ette seda, et liiga kaua on arutatud, et aasta aega oleme juba arutanud. Oleme kõik arutanud seda ühte, teist ja kolmandat pidi. See tähendabki kaasamist. See tähendab seda, et inimesed on saanud oma arvamust avaldada. Viimane kui üks on saanud oma arvamust avaldada. Mis puudutab teist poolt teie küsimusest, siis see eelnõu on hetkel rahanduskomisjonis. Millal järgmine menetlusotsuste tegemine on, seda peate küsima rahanduskomisjonist. Mina ei oska praegu seda teile küll vastata, see eelnõu on Riigikogus.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Tegelikult kogu probleem ongi selles, et nüüd põrgatatakse see pall tagasi, öeldakse, et eelnõu on Riigikogus, teie menetlete, toimub kaasamine. Aga oma eelmises kõnes ma rääkisin, kuidas see kaasamine välja näeb. Mina sain oma muudatusettepanekute esitamiseks viis minutit aega ja nagu ma olen aru saanud, ega neid muudatusettepanekuid toetada ei taheta. 

Ent tegelikult on seoses automaksuga veel üks teema. Kui praegu üritatakse igatpidi inimesi maksustada, siis on veel üks maks, mille kohta saab öelda, et see on autoomanikele: trahvide kahekordne suurendamine. Näiteks kui varem oli parkimistrahv 40 eurot, siis nüüd hakkab olema 80 eurot. Ja samamoodi on kõikide muude trahvidega. Seejuures valitsus, justiitsminister isegi ei varja, et eelnõu eesmärk on ainult eelarve täitmine. Ei ole tehtud ühtegi analüüsi, kuidas see näiteks parandab liiklemiskultuuri, kuidas parandab inimeste käitumist. Kuidas on võimalik, et tullakse välja trahvide suurendamise eelnõuga, kui mingit analüüsi inimeste käitumise kohta tehtud ei ole? Ainus idee on raha korjamine.

Aitäh! Riigikogu ise korraldab oma tööd, ma jätan selle kommenteerimata. Mis puudutab trahve, siis reegleid rikkuma ei pea. Trahvide pärast ei pea absoluutselt muretsema, kui oled õiguskuulekalt käitunud. Samas on tõsi, et igasugused väärteomenetlused on seotud ka kuludega, mida teeb politsei või teevad need, kes neid asju menetlevad. Need trahvimäärad on väga pikalt paigal olnud ja ei ole õige, et neid kulusid kannavad ka maksumaksjad, kes õigust ei riku. Parem on, et need kulud on rohkem nende inimeste kanda, kes õigust rikuvad.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma täna ühel kohtumisel nägin [teatud] graafikuid. Meil on kütuseaktsiis, mille kohta kunagi kehtestades öeldi, et see raha läheb kõik teede remondiks. Nüüd seda seost ammu enam ei ole. Hoolimata sellest, et tuleb juurde ka mootorsõidukimaks, teedesse minev raha tegelikult väheneb järjest igal aastal. Riigiteedest käib jutt. Kas see ei tundu kummaline, et autoomanikelt te nõuate rohkem, lisaks tõstate aktsiise, aga samal ajal teede remonti jõuab raha aina vähem? Teed lagunevad järjest rohkem, autod lagunevad järjest rohkem ja varuosade peale kulub ka sellest tulenevalt rohkem. See on üks küsimus. 

Aga teine küsimus on selle lõputu kaasamise kohta, millest te rääkisite. Pikalt-pikalt on käinud kaasamine, kõik on saanud oma seisukohad ära öelda. Kaasamise tulem peaks olema ikkagi see, et mingi tulemus tuleb ka nende jaoks, keda on kaasatud, et ei ole lihtsalt sooja õhu võngutamine kuskil, vaid on ka tulemused. Mis selle kaasamise tulemus siis on? Kas toote Eesti inimeste jaoks välja kolm või neli head tulemust, mis selle lõputult pika kaasamisega automaksu puhul on sündinud? 

Aitäh! Me küsime kõikidelt maksumaksjatelt suuremat panust, sellepärast et riigi kulud on suuremad kui riigi tulud. Muidugi on vaja teedesse rohkem raha, on vaja tervisesse rohkem raha, on vaja sotsiaalvaldkonda rohkem raha, on vaja riigikaitsesse rohkem raha. Ja see tuleb tervikuna maksumaksja taskust. Seetõttu oleme sunnitud tegema ka selle automaksu. 

Mis puudutab seda, mida arvestatakse, mida ei arvestata Riigikogu komisjonis muudatusettepanekutena – eks seda saab siis küsida. Aga mis on kaasamise tulemus, ma võin öelda. Rahandusministeeriumi ettepanek on näiteks see, et kuna registreerimistasu tuleb kõigile, siis ta tuleb madalam, kui alguses oli planeeritud. Seda esiteks. Ja teiseks, üks suur vastutulek on seoses sellega, et juriidiliste isikute autode puhul ei olnud vanuse komponenti [ette nähtud], aga nüüd see vanuse komponent tuleb ka juriidiliste isikute autodele, mis tegelikult ka maapiirkondades peaks ettevõtluses kulusid vähendama.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! Anastassia, kui on aega, siis palun. (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Tegelikult tulla praegu välja automaksu eelnõuga on valitsusel kõikidest võimalikest aegadest kõige ebasobivam. Majanduslikud prognoosid on negatiivsed, inimeste ostuvõime halveneb ja see kõik süveneb veelgi. Ma arvan, et seda, mida inimesed automaksust arvavad, kuulis peaminister ka kohtumisel Võrus. Ja inimesi ei tohi nende arvamuste eest süüdistada, öelda, et nad ei saa asjast aru. Vastupidi, tuleks kuulata, mida rahval öelda on. 

Mida ei räägita, on see, et sõidukiomanikelt juba kogutakse makse mitmel moel. Sellest aastast on tõusnud käibemaks, kõik sõidukid on läinud kallimaks, samuti teenused ja varuosad. Maist tõuseb kütuseaktsiis väga järsult. Ja nüüd kolmandaks siis automaks ise. Ehk siis kolm korda soovitakse erineval moel koorida inimest, kellel on mõni sõiduk. Samal ajal kehtestada ühekordset maksu pankade liigkasumi pealt ei soovita. 

Aga tuleb veel üks maks, millest ma pole siin kõnepuldis saanud rääkida, aga korra oma küsimuses ma mainisin seda. See eelnõu on meil homme päevakorras: nimelt, rahatrahve hakatakse kahekordselt suurendama. Ja valitsus enam isegi ei varja seda, et see on vajalik vaid eelarve täitmiseks. Selline selgitus on ka seletuskirjas eraldi olemas. Mingit analüüsi, kuidas see mõjutab inimeste käitumist, meie liikluskultuuri, tehtud ei ole. Seda tunnistas ka justiitsminister, kui ta käis meil õiguskomisjonis eelnõu tutvustamas. Parkimistrahvid, mis seni olid 40 eurot, hakkavad olema 80 eurot. Jah, 80 eurot parkimistrahv! Hoiatustrahv, näiteks kui [avastatakse] liikluskindlustuseta sõit, on olnud 80 eurot, see saab olema 160 eurot. Üldiselt trahvid peaksid olema distsiplineerivad, mitte inimesi vaesusesse lükkama. Ja üldiselt, kui kehtestatakse uusi trahvimäärasid, siis oleks loogiline, et sellele eelneks ka mõnisugune mõjuanalüüs. Ainus analüüs aga, mis tehti, oli selle kohta, kui palju need trahvid riigieelarvesse raha juurde toovad. Ehk siis tegelikult on eelnõu üles ehitatud nii, et valitsus hoopis soovib, et inimesed rohkem seadust rikuksid, et inimesed kihutaksid, sest see toob eelarvesse raha juurde. 

Ja mida siis valitsus vastu pakub, kui ta kõik need maksud ja rahatrahvid on kokku kogunud? Teedeehitusse investeeritakse kaks korda vähem. Ma usun, et paljud lugesid hiljuti seda uudist, et sel aastal on viimase kümne aasta jooksul kõige vähem investeeritud teedeehitusse. Võimalik, et see ongi valitsuse plaan – ma olen seda maininud –, et automaksu tulemusel on meil kaks korda vähem autosid, seetõttu saab kaks korda vähem investeerida teedesse ja tuleb kaks korda tõsta rahatrahve. 

Mis veel on alternatiivid, mida valitsus pakub? Alternatiiviks on see, et ühistransport maapiirkondades muutub tasuliseks. Muide, ka selle eest, kui ühis[sõidukis] keegi sõidab ilma piletita, tõstetakse trahvi. Kui varem see trahv oli 20 eurot, siis nüüd saab olema 40 eurot. Ehk siis tegelikult inimesi soovitakse karistada selle eest, et neil on olnud harjumus, et ühistransport on tasuta. Oli ju võimalus sõita tasuta ühistranspordiga. Maakoolid pannakse kinni. Jalgsi lapsed kooli minna ei saa, lapsevanemad peavad kasutama autot. Kui maapiirkonnas oli niigi keeruline liigelda, siis tundub, et tehakse kõik selleks, et see oleks veel keerulisem. Ma ei imesta, et Madis Kallas lõpuks tagasi astus. Ta lihtsalt nägi, mis meil regionaalpoliitilisel tasandil toimub. 

Aga nüüd vastuolust põhiseadusega, mida ma olen mitu korda siit kõnepuldist maininud. Lasterikkad pered, puuetega inimesed – nemad mingit erisust automaksu puhul ei saa. Lihtsalt seda erisust ei soovita teha. Ainus, mida valitsus on valmis tegema, on see, et puuetega inimesed peaksid kõik oma autod ümber ehitama, siis see erisus tuleb. Ja nüüd veel öeldakse, et kunagi potentsiaalselt tulevad mingid toetused, aga selles pole mitte mingit kindlust. Mis puudutab lasterikkaid peresid, siis nende puhul on otse välja öeldud, et neid toetusi, erisusi ei tule. Et need toetused on juba niigi liiga suured. Ma imestan, et ka neid pole veelgi väiksemaks kärbitud. 

Ja nüüd veel mõned valdkonnad, millest ma olen juba põgusalt rääkinud. Tegelikult täna sooviks seda aega kasutada ka selleks, et rääkida põhiõiguste riivest, mis puudutab motosportlasi, kollektsionääre, muuseumide omanikke. Kõik ju teavad, et auto- ja motosport on ühed ajaloolisemad alad Eestis. Kõik mäletavad Kalevi suursõitu, paljud on näinud filmi "Vallatud kurvid". Aga kahjuks, kui rahandusminister käis kord siin kõnepuldis rääkimas, siis ta minu küsimuse peale, miks motosportlased ei või olla vabastatud automaksust, vastas, et neil ju läheb niigi hästi, nad tegelevad sellise alaga, et neil pole mingit probleemi maksta seda maksu lisaks. Aga ma ütlen teile ausalt, et kõik auto- ja motosportlased maksavad juba niigi lisaks. Kui me räägime auto- ja motospordi infrastruktuurist, siis see kõik on ehitatud sportlaste enda, entusiastide poolt. Riigi panus on olnud minimaalne. Ma olen selle alaga väga palju kokku puutunud ja ma tean, kuidas meie tippsportlased elavad. Nad käivad täiskohaga tööl ja nädalavahetusel sõidavad Euroopa või maailmameistrivõistlustele ja teenivad seal poodiumikohti. Lehvib Eesti lipp, kõik kuulavad Eesti hümni. Ja siis nad tulevad tagasi Eestisse ja töötavad hommikust õhtuni, mõned rabavad kahel töökohal, et eelarve kokku saada ja siis esindada Eestit. 

Eesti sport on niigi alarahastatud, motosport eriti. Nüüd on riik otsustanud, et võiks hakata ka sportlaste arvelt teenima. Aga kahjuks on juba praegu erinevate maksutõusude tõttu – käibemaksu tõus, aktsiisitõusud, hinnatõusud – väga paljud pidanud spordist loobuma. Ja need uued otsused – tõesti, ma tegelikult kardan selle spordiala tuleviku pärast. Me räägime vaba eneseteostuse õigusest, me räägime õigusest valida tegevusala, elukutse, aga tegelikult kõik need erinevad valitsuse otsused, maksutõusud koosmõjus panevad suured piirangud nendele õigustele ja vabadustele. Sportlased peavad loobuma oma spordialadest, kollektsionäärid peavad loobuma oma kollektsioonidest, muuseumid peavad oma autod maha müüma, uksed kinni panema. Aga põhiseaduse preambula ütleb, et eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade on üks kõige olulisemaid väärtuseid. Miks me täna oleme need väärtused unustanud? Mul on veel kord viimane palve: palun võtke see automaksu eelnõu tagasi! Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd, hea kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Head inimesed, kes vaatavad meie istungit interneti teel! Täna oli meil arutluse all kaks arupärimist, tegelikult väga olulised, mootorsõidukimaksu kohta. Miks ma oma küsimuses juhtisin tähelepanu, et me oleme mootorsõidukimaksust rääkinud aasta aega – minu arust oli eelmise aasta juuni- või juulikuu, kui rahandusminister selle teemaga välja tuli? Tegelikult see näitab ministri ja ministeeriumi käpardlikkust selle asja ajamisel. Esimene signaal oli, et soovitakse selle maksu abil koguda 120 miljonit, et [mängus] on väga oluline keskkonnaaspekt ehk see on rohepöörde raames kehtestatav maks. Aasta aja jooksul on selgunud, et summa on peaaegu kahekordistunud, ja rohepöördest ei ole rohkem juttugi. On selge jutt, et sellega tuleb täita riigikassat. Kas on olemas alternatiive sellele maksule? Loomulikult on alternatiive ja me oleme sellest ka rääkinud.

Mind täiesti kummastas ka tänane valitsuse istung või koosviibimine Riigikogus, kus arutati stabiilsusprogrammi. Kui lugeda ja uskuda ERR-is välja toodut, siis Eesti 200 juht ütles selle kohta: see on ju ainult mingi paber. Ja kui me selle praegu vastu võtame, koalitsioonist ära saadame, küll me siis sügisel teeme sinna parandused ja arutame neid asju uuesti Riigikogus. Et mis seal ikka. Ja minu arust selline suhtumine ongi kestnud aasta ja rohkemgi ja selle pärast on väga kurb meel.

Te teate, et 1. mai on meil selline tore päev, vaba päev, riigipüha, töörahva püha. On hästi küüniline tegelikult, et samast 1. maist hakkavad meil kehtima uued aktsiisimäärad. Me räägime sellest, et töörahva pühal ehk siis 1. mail tegi valitsus meile ühe suure kingituse: alates 1. maist tõusevad meil gaasiaktsiis, elektriaktsiis ja kütuseaktsiis. Nii et samal ajal, kui me puhkame, kui töörahvas puhkab, hakkavad kehtima uued aktsiisimäärad.

Kui rääkida alternatiividest ehk [kuidas täita] seda auku, mida püüti stabiilsusprogrammiga katta, ja mingisugune dokument Euroopasse homme ka saadetakse, siis tegelikult on olemas alternatiiv kõikidele maksudele. Me räägime uuesti, et me peaksime ära jätma tulumaksureformi. See on Reformierakonna lubadus, me saame kõigest aru, aga kogu selles olukorras tehakse samme tagasi. Ettevõtted praegu kannatavad, inimesed kannatavad. Te olete makse tõstnud, nii käibemaksu kui ka tuleviku makse, kui me räägime nendestsamadest aktsiisidest või 2025. aasta tulumaksu tõstmisest. Tegelikult Reformierakond võiks sammu tagasi astuda ja ikkagi selle tulumaksureformi ära jätta. Seal on peidus üle 500 miljoni.

Ja loomulikult pangamaks. Tänane uudis: esimeses kvartalis oli pankade kasum 444 miljonit. Võrreldes eelmise aasta sama ajaga, kui me vaatame esimese kvartali tulemusi, on kasum kahekordistunud. Ja ikkagi öeldakse, et meie pankasid ei soovi maksustada. Keskerakond ütleb: tuleb maksustada. Praegune valitsus ütleb: ei tohi maksustada. 

Siin on vahepeal toimunud selline koalitsioonisisene mäng ka. Üks erakond on ennast positsioneerinud opositsiooni selles küsimus. Sotsiaaldemokraadid: "Kui oleks teine valitsus, kui ei oleks Eesti 200 ega Reformierakonda, oi, meie oleks ikkagi teinud hoopis teised otsused. Ja pangamaks oleks ka juba kehtestatud." Aga siin tuletaks meelde, et see on puhas sotsiaaldemokraatide mäng, kus halva mängu juures üks pool püüab säilitada oma nägu. Aga kui sa oled koalitsioonis ja neid otsuseid ära ei tee, siis sa oled täpselt koalitsiooni nägu ja sa jooksed kaasa täpselt selle peavooluga, mida praegu Reformierakond viljeleb. 

Nii et mina ka, nagu tegi Anastassia, hea kolleeg, kutsun üles mitte kehtestama mootorsõidukimaksu ja leidma need vahendid pangamaksu abil ja loomulikult ära jätma tulumaksureformi. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme lõpetanud ka selle päevakorrapunkti menetlemise. Suur tänu peaministrile! Suur tänu kõikidele kolleegidele!

Ja nüüd peale haamrilööki on võimalus vabaks mikrofoniks. Kõnesoove ei ole. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Aitäh teile!