Tere! Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud kuulajad, kui neid veel lisaks Riigikogu [liikmetele] siin on! Tänan teid võimaluse eest rääkida Eestist 2035. aastal.
Sissejuhatuseks, maailm meie ümber on segane ja täis kaost. Kõigest tuhande kilomeetri kaugusel siit Toompea nõlvalt kagusse käib sõda. Ukraina on Venemaa veriseid jalajälgi täis ja Putini usujuhid kutsuvad kuritegu Ukraina rahva vastu pühaks sõjaks. Raske on rääkida selles kontekstis muudest eesmärkidest, mis saab Eesti majandusest, tööturust ja digiühiskonnast, kui tegelikult on Ukraina võit ka Eesti siht ja tahtmine. [See on] vast kõige olulisem praegusel ajahetkel. Eesti on Ukrainale sõjalist abi andnud ligikaudu 1,4% sisemajanduse koguproduktist. Oleme Ukraina toetajaks sõjas, oleme neile toeks teekonnal Euroopa Liitu ja NATO-sse ning aitame juba praegu ja ka pärast sõda Ukrainat uuesti üles ehitada.
Aga on tõsiasi, et kõige selle kõrval vajab ka muu elu elamist. Eesti peab kasvama ja edasi arenema. Et mitte lasta end kaosest kaasa tõmmata, on selle vastu kõige tugevam kaitse selge siht – see, et me teame, mida soovime saavutada ja kuidas selleni jõuda. Eesmärk distsiplineerib tegutsema. "Eesti 2035" seab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile sihid kolmes valdkonnas: majanduses, digitaalses arengus ja tööturul. On mõõdikuid, mille puhul eesmärk on saavutatud. Eesti tööjõus osalemise määr ei ole kunagi olnud nii kõrge. Mullu kasvas see 73,9%-ni, olles oluliselt kõrgemal kui 2035. aastaks võetud siht 72,1%. On mõõdikuid, mille puhul oleme eesmärgile lähedal. Rahulolu avaliku digiteenusega on viimase kahe aasta jooksul kasvanud 69%-lt mulluse 83%-ni. Kuigi 2035. aastaks on latt kõrgel, 90% peal, siis me liigume õiges suunas.
On mõõdikuid, mille puhul aga ei lähe nii hästi, areng on jäänud seisma või liigub kohati vastupidises suunas. Üks sellistest näitajatest on sooline palgalõhe. Kõige keerulisem on olukord majanduses, täpsemalt valdkonnas, mis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi jaoks on kokku võetud teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukavas ehk TAIE‑s. Arengukavas jääb 2035. aastaks kolm eesmärki. Riigieelarves on teadus- ja arendustegevusele 1% SKP‑st – see tase on meil saavutatud ja seisame selle eest, et see nii ka jääks. Erasektori teadus- ja arendustegevuse kulutused 2% SKP‑st – see näitaja on viimastel aastatel vaikselt kasvanud ning on 1% ja 1,5% SKP-st vahel, nii et arenguruumi siin on. Eesti tööjõu tootlikkus 110% Euroopa Liidu keskmisest on kolmas oluline eesmärk. Siin teeme paraku väikest vähikäiku. Viimase kahe aastaga on Eesti tööjõu tootlikkus langenud, olles 2021. aastal 84% ja 2023. aastal 77,5%.
Aga kuidas siis edasi? Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis me näeme, et latt tuleb tõsta kõrgemale. Majanduse seis ja sellega seotud eesmärkidest irdumine ei tähenda, et nüüd tuleks latt alla lasta. Vastupidi, kui me jääme oma eesmärkidest ja oma konkurentidest maha, peamegi senisest rohkem pingutama. Võiks öelda, et tõstsime lati kõrgemale. Mõne nädala eest esitasin avalikkusele Eesti majanduspoliitika põhimõtted, teisisõnu majandusplaani, milles toodud põhimõtted ja tegevuste eesmärk on ambitsioonikas: 2035. aastaks kahekordistada Eesti majanduse mahtu. Milleks selline eesmärk? Sest kui me latti ei tõsta, ei õpi me ka kunagi kõrgemale hüppama. Majandusplaan on selleks, et fokuseerida Eesti riigi tähelepanu majanduse konkurentsivõimele, et iga otsus, mida me teeme, vastaks ka küsimusele, kuidas see mõjutab Eesti majandust. Mul on lootus, et majanduspoliitikas kujuneb samasugune üksmeel ja koostöö nagu kaitsepoliitikas. Eesmärk seista majanduse eest peaks olema üle erakondade ja ametiasutuste omavaheliste erimeelsuste. Kaitstud ja jõukas Eesti on oluline meile kõigile.
Pisut majandusplaani sisust. Ainuüksi eesmärgist loomulikult ei piisa, sihti on vaja, et selleni viivad tegevused oleksid läbi mõeldud. Need tegevused väljenduvad majandusplaani üheksas põhimõttes: õigusruum on selge ja ettenähtav; ebavajalikule bürokraatiale ei ole ruumi; tööjõu- ja hariduspoliitika toetab ettevõtlust; Eesti on ekspordi kasvulava; Eesti on investeeringute tõmbekeskus; teadmised ja tehnoloogia loovad majandusele lisandväärtust; riigi riskijulgus ja investeeringud toetavad ettevõtete ambitsiooni; ressursid on kättesaadavad ja taristu tipptasemel; lihtne on olla vastutustundlik ettevõtja. Üheksa põhimõtte järgimine tagab, et Eestis oleks lihtne olla ettevõtja ja et riigi ressursid suunataks majandusele kõrgemat lisandväärtust loovatesse valdkondadesse. Majanduspoliitika põhimõtted ei piirdu nende üheksa lausega, vaid kirjeldavad ka konkreetseid tegevusi, mida nende põhimõtete täitmiseks tuleb teha. Loetlen esimesed sammud, mida tänavu teeme tööjõu, investeeringute, tehnoloogia ja ressursside valdkonnas.
Esmalt õigusruumist ja bürokraatiast. Riik ei tohi olla ettevõtjatele koorem. Seadus, mis loob selguse asemel segadust, on kulu ja koorem kogu ühiskonnale. Ometi näeme, kuidas nõudeid ja regulatsioone tuleb üha juurde. Ainus viis seda ohjeldada on nõuda ka riigilt – nõuda, et peaksime kinni kokkulepitust, et seadustel oleks mõistlik reageerimisaeg, et eelnõu juures oleks ka päriselt olemas mõjuanalüüs ja selge arusaam, kuidas otsus mõjutab meie majandust. See on rutiinne igapäevatöö, avaliku sektori distsipliin, et tagada õigusruumi hügieen, aga seda peab tegema.
Sama kehtib bürokraatiale. Eestis on ettevõtjatele enam kui 400 kohustuslikku aruannet ehk üle 60 000 andmevälja. Keegi täidab neid, keegi kogub kokku ja menetleb. Info liigutamiseks ühest kohast teise kulub ettevõtjatel ja riigil aega, energiat ja raha. Lahendus on minna üle andmepõhisele aruandlusele. Nii nagu eraisiku tulumaksu deklareerimine on tänu andmevahetusele sisuliselt automatiseeritud, viime ka MKM‑i reaalajamajanduse projektiga ettevõtjate aruandluse üle oluliselt mõistlikumale kujule.
Tööjõupoliitikast. Eelmisel sügisel külastasin Kuressaare elektroonikatööstust Incap, kus öeldi, et nad oleks kohemaid valmis oma tootmist laiendama, kui neil oleks vaid nelja oskajat inseneri, keda kahjuks Eestist ei leia. Puudus kvalifitseeritud töökätest tähendab, et meie ettevõtted ei saa kasvada, areneda ega tegutseda. Vaja on spetsialiste, insenere, majandusse kõrget lisandväärtust loovaid töötajaid. Kutsekoja OSKA raporti põhjal on iga aasta puudu umbes 2000 kvalifitseeritud töötajat. Need on ametikohad, mille järele on ettevõtjatel suur nõudlus ja mis täitmata jäädes on nii ettevõtjatele kui ka riigile kaotatud tulu.
Oleme koos Siseministeeriumiga ette valmistamas eelnõu, et kvalifitseeritud tööjõu kriisile tuua leevendust. Soovime lisada praegusele 0,1%-lisele kvoodile muutuvosa, 0,1% + 0,1%. See tähendab, et kui majandus ei kasva tempokalt, oleks tööandjatel võimalus Eesti majandusse kaasata senisest 1300 kvalifitseeritud töötajat rohkem ja majanduskasvu tingimustes oleks see kuni kaks korda enam ehk 2600 kvalifitseeritud töötajat. Välistööjõu suurem kaasamine on aga lühike lahendus. Pikema vinnaga hoob on Haridus- ja Teadusministeeriumi käes, mille suurtest haridusreformidest minu kolleeg Kristina Kallas teile siin saalis kuu aja eest rääkis. MKM-i poolt on võimalik tööjõuturule efektiivsust tuua targemini suunates töötute ümberõpet, mida eelmisel suvel vastu võetud uus tööhõiveprogramm aastateks 2024–2029 ka teeb, nimelt [muudab see] koolitused sisukamaks ja vastavaks tööjõuturu vajadustele. Aga muutmisse läheb ka praegune tööturahasüsteem, kaob töötuhüvitis ja töötuskindlustushüvitise dubleerimine ning suund on ühtse, efektiivsema, ausama baasmääraga töötuskindlustushüvitise loomiseks.
Ekspordist. Eesti tööstustoodangust läheb umbes 70% ekspordiks. Nii ekspordi kui ka tööstuse viimased keerulised aastad on omavahel seotud. Uued turud, riigi tugi nendesse sisenemisel ja konkurentsivõimelisem toode on märksõnad, mis kirjeldavad järgmiste aastate arengut. Kui praegu on töötlevas tööstuses tööjõu tootlikkus 60% ja 65% vahel Euroopa Liidu keskmisest, siis see on juba märk, et tootmise automatiseerimine ja digitaliseerimine on samm efektiivsuse suunas. Riik peab seal tööstusele abiks olema. Alustame sellel aastal ka Eesti ekspordistrateegia kujundamisega, et Eesti ettevõtetel tekiks läbimõeldud ja tõhus kiirtee uutele turgudele, ja seda lisaks tegevusele, mida ettevõtted nagunii ise teevad.
Investeeringutest. Nende kiirendamiseks on käivitatud projekt või ettevõtmine, mida me nimetame kiirteeks. Selle kiirtee all ei pea me silmas loomulikult hiljaaegu kõlanud mõrusid uudiseid, et mõned Eesti suurinvestorid lähevad oma tootmistega Lätti. See on järjekordne äratuskell, hoiatus, miks majandusplaanis toodud tegevused on vaja ära teha. Lisaks selgetele reeglitele on investoritele oluline ka Eesti väärtuspakkumine ja lihtne asjaajamise viis. Arenguruumi on ja oleme asunud seda täitma. Investeeringute roheline koridor ehk pikkade menetluste ühendamine üheks kiireks terviklikuks protsessiks on esimene samm õiges suunas. Peame ka ajakohastama suurinvesteeringute toetamist. Selle ümberkujundamise ettepaneku viin ma lähiajal valitsusse. On oluline ka soodustada tootmisettevõtete ümber sarnaste ettevõtete klastri teket, nii nagu see praegu näiteks on kujunemas Narvas Neo püsimagnetite tehase ümber. Peame töötama iga päev ennekõike selle nimel, et Eestisse jõuaksid tehnoloogiamahukad investeeringud. Ent sealjuures peame pakkuma sama tähelepanu ka kodumaistele investoritele.
Riskijulgusest. Kes investeerisid 20 aastat tagasi Apple'isse või 10 aastat tagasi Bolti, on praegu tõenäoliselt oma otsusega rahul, risk tasus end ära. Kuigi riik ei vaata konkreetseid ettevõtteid kui investeeringuid, on meie jaoks oluline aidata kiiresti tärkavad valdkonnad lendu. Kui nutikaid mõtteid ei tehta teoks Eestis, siis küllap need tehakse kusagil mujal. Riigi toetus – laenud, käendused, garantiid ja investeeringud – peab olema ennekõike suunatud just suuremat lisandväärtust loovatesse valdkondadesse. Eesti peab olema nõus võtma suuremaid riske, et alles arengujärgus tehnoloogiatega valdkondadest tärkaksid meie tulevased Boltid ja Apple'id. Viimastel kuudel oleme koos tehnoloogiasektoriga liikunud edasi ideega arendada Eestisse kaitsetehnoloogia tööstus.
Teadmistest ja tehnoloogiast. Kõige suurem lisandväärtus [tuleb] majandusele teadmistest. Digitaalne ökosüsteem ja tugev küberjulgeolek on Eesti konkurentsieelis. Eesti innovatsioon ning teadus- ja arendustegevus vajab hoogu ka teistes tärkavates valdkondades, nagu biotehnoloogia, andmemajandus, kaitsetehnoloogia ja tehisintellekt. Eelmisel aastal alustas aktsiaseltsi Metrosert juures rakendusuuringute keskus, mis on vahelüli teaduse ja ettevõtluse vahel. Eestis käivitus kahese kasutusega kaitsetehnoloogiaid välja töötava NATO DIANA kiirend. Et erasektor liiguks lähemale sellele, et 2% SKP-st investeerida teadus- ja arendustegevusse, alustasime sel aastal teadus- ja arendustöötaja finantsstiimuli pilootprojektiga, et ettevõtted rakendaksid oma töös rohkem teadlasi ja et nende teadmised annaksid majandusele suurema lisandväärtuse.
Ressursid. Majanduses ei saa üle ega ümber kõige põhilisemast – ressurssidest. Tootmissisendid, nagu energeetika, [täpsemalt] roheline energeetika, ja loodusvarad, peavad majanduses leidma mõistliku rakenduse. Majandusplaani tehes oli selge, et prognoositud aastane energiatarbimine 2035. aastaks ei rahulda majanduse kasvu vajadusi. Majanduskasv on energia tarbimisega võrdelises seoses. Tähtis on, et see energia oleks ka puhas, kuna see tagab meile konkurentsieelise. Soovin siin tänada Kliimaministeeriumit, kes mõistis selle probleemi olemust ja tegi vajalikud sammud, et kümne aasta pärast oleks Eestis rohkem taastuva energia pakkumist, kui esialgu plaaniti.
Digiühiskonna arengutest. Siin seatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile kolm mõõdikut, mille järgi Eesti digitaalse arengu taset jälgida. Avalike digiteenustega rahulolu oli mullu 83% ja selle siht 2030. aastaks on 90%. Turvariski vältimise kaalutlusel avaliku sektoriga või teenusepakkujaga elektroonilisest suhtlemisest hoidunute osakaal oli mullu 8,5% ja selle sihttase 2035. aastaks on vähem kui 4%. Eesti ettevõtete ja kodumajapidamiste osakaal, kellel on võimalus liituda internetiühendusega, mis on vähemalt 100 megabitti sekundis ja mida saab suurendada kuni 1 gigabitini sekundis – mullu oli see 80%, eesmärk on 100%. Rahulolu avaliku teenusega ja internetiühendusega on aastast aastasse jõudsalt kasvanud, nii ka mullu. Küll aga on toimunud suur kasv nende [arvus], kes väldivad turvariski kaalutlustel elektroonilist suhtlust. Seda kasvanud skeptitsismi toidab muutunud julgeolekuolukord maailmas, mitmed suured andmelekked ja küberrünnakute aktiviseerumine Eesti taristu ja veebiteenuste vastu. Et Eesti digiriigi vundament püsiks, siis on tänavuses riigieelarves üks väheseid lisaraha saanud valdkondi IT-teenused ja küberturve, mille püsirahastus kasvas 25 miljoni euro võrra.
Digiühiskonna järgmine etapp on personaalne riik ehk siis andmetel põhinev riik, mille visiooni avaldasime veebruaris. Ka siin tõstsime latti, et Eesti digitiiger äratada ja teha maailmas midagi uut ja esmakordset, teha suur samm edasi Eesti järgmisesse digitaalsesse ajajärku. Lühidalt öeldes tähendab see andmepõhist riiki. Selle asemel, et infot ühest kohast teise tõsta, võimaldab digitaalne ruum luua uut väärtust – automaatsed menetlused, andmepõhised tööriistad, asutuste silotorne lõhkuvad teenused. Esmased katsetused sündmusteenustega on hästi vastu võetud. Need on teenused, mis lähtuvad inimese vajadustest. Kõikide ametiasutuste toimingud koonduvad ühe sündmuse ümber, mitte ei pea inimene ühe soovi pärast käima mööda erinevaid ametiasutusi, ei reaalses elus ega ka internetis. Hetkel on sündmusteenusena saadaval viis teenust ja käesoleva aasta lõpuks on plaan jõuda 15 teenuseni. Pean siinkohal oluliseks rõhutada, et ennekõike on siin arenguruumi just ettevõtetele suunatud teenuste arendamisel. Praktilises elus on Riigi Infosüsteemi Ametis, kes selle tegevuse eest Eesti riigis, ennekõike realiseerimise eest vastutab, loodud ka vastav osakond, kuhu on koondunud nii masinõppe, keeletehnoloogia, riikliku mobiilirakenduse, riigiportaali kui ka sündmusteenuste valdkonnad, et need tegevused oleks planeeritud, kontsentreeritud ja tulemuslikud.
Kokkuvõtteks: oleme õigel teel "Eesti 2035" sihtideni jõudmisel. Need eesmärgid aga iseenesest ei täitu, vaid nende nimel peab tööd tegema. Seda enam on abiks see, et tõstame ise lati kõrgemale. Majandusplaanis ja personaalse riigi visioonis oleme endale seadnud ambitsioonikad eesmärgid, mis õigesti tehtult toovad ka loodetud tulemuse ja annavad kätte selge teekaardi, kuidas kümne aasta pärast olla jõukam, targem, parem ja ägedam Eesti. Aitäh!