Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! On tõepoolest väga sümboolne, et me menetleme seda eelnõu täna, 12. märtsil 2024. aastal. Nagu kolleeg Jaak Valge juba osutas ja lähemalt selgitas, möödub täna 90 aastat 1934. aasta 12. märtsi riigipöördest, mille üheks väga oluliseks põhimõttelise tähtsusega tagajärjeks oli asjaolu, et sellega läksid kaotsi rahvaalgatuse õigus ja rahvahääletuste algatamise õigus kui kaks väga olulist instrumenti, millega rahvas saab teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana. Sellel hetkel läksid need põhimõtteliselt kaotsi. Siiani ei ole meie rahvas neid õigusi tagasi saanud.
See olukord viitab veelgi põhimõttelisemale ja laiemale probleemile, et Eesti riigielu korraldamisel on deklareeritud ideaalid ja reaalsus omavahel väga tõsises nihkes. Seda nihet me näeme seonduvalt kõikide oluliste põhimõtetega, kindlasti ka seonduvalt demokraatia põhimõttega.
Mis on ideaal? Ideaal on deklareeritud põhiseaduse §‑s 1, mis ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Noh, iseseisvuse ideaali nihkes olemisega on samuti probleem, sellest ma praegu rääkima ei hakka. Aga vaatame seda, kuidas on Eesti Vabariigis lood selle demokraatia ideaali teostumisega.
Kui Eesti on riik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis loomulikult peaksid rahval olema reaalsed võimalused selle staatuse teostamiseks, vastasel juhul on tegemist tühja ideaaliga, sisutühja ideaaliga – deklareeritud on, aga ei teostu. Kuidas võiks rahvas saada seda oma staatust teostada? Millised vahendid võiksid rahva käsutuses selleks olla? Esimene, vägagi elementaarne vahend on rahvahääletuste kaudu oma staatuse, oma võimu teostamine.
Kuidas on Eesti Vabariigis reaalselt lood rahvahääletustega? Kas keegi oskab peast öelda, millal toimus meil viimane rahvahääletus? Ma ei küsi teilt praegu valjuhäälset vastust, aga mõelge korraks, millal see oli, millal sai Eesti rahvas viimati mõne riigielu otsuse langetamisel ise kaasa rääkida, ise otsustajaks olla. See oli rohkem kui 20 aastat tagasi, 15. septembril 2003. aastal, mil toimus referendum Euroopa Liiduga liitumise küsimuses. Ka siis, nagu me teame, oli taustaks massiivne, riiklikult rahastatud ja ka ellu viidud propaganda, selleks et saada nii-öelda õige vastus. Aga see selleks. Fakt on see, et üle 20 aasta ei ole Eestis korraldatud mitte ühtainsat referendumit. Põhiseaduse kohaselt saab ainukesena referendumeid algatada teatavasti Riigikogu. Rahval endal referendumite algatamise õigust ei ole. Ehk veel kord, reformuleerime: rahvas ise kehtiva põhiseaduse kohaselt referendumeid algatada ei saa ja Riigikogu pole pidanud vajalikuks üle 20 aasta rahvale sellist võimalust pakkuda. See on reaalsus.
Lähme edasi. Kuidas saaks rahvas veel teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana? Algatades parlamendis seaduseelnõusid. Rahvaalgatuse õigus – seda ka ei ole alates 1934. aasta 12. märtsist. Edasi. Kuidas saaks rahvas veel teostada oma staatust kõrgeima riigivõimu kandjana? Valides endale presidenti. Seda õigust ka ei ole. 1933. aasta põhiseadusega oli riigivanema valimise õigus rahvale ette nähtud, kehtivas põhiseaduses seda õigust meie rahval ei ole.
Lähme edasi. Kuidas saab rahvas veel teostada oma staatust kõrgeima riigivõimu kandjana? Noh, kui enam mitte ise mingisuguseid otsuseid langetades, nagu see rahvaalgatuse ja rahvahääletuse õiguse puhul oleks, hea küll, aga siis otsustades vähemalt selle üle, kes peaks olema need inimesed, kes langetavad kõik riigielu otsused rahva asemel või rahva eest või rahva esindajana. Siin me jõuame Riigikogu valimiste korrani ja kohalike omavalitsuste [volikogude] valimise korrani. Presidendi valimise õigust teatavasti mitte mingil kujul ei ole, nagu juba räägitud. Me peame vaatama, milline see kord siis on, kas selle korra kaudu reaalselt teostub rahva tahe, kas reaalselt teostub see, et rahvast saavad esindama need inimesed, keda rahvas tahab ennast esindamas näha. Ma väidan, et ei teostu, see kord on väga vildakas.
Esimene väga põhimõtteline probleem on ju üleriigilised nimekirjad, mis võimaldavad hääli üle kanda. Selle tõttu istub siin saalis parlamendiliikmetena väga palju inimesi, terve rida inimesi, keda rahvas ei ole tegelikult enda esindajaks valinud, ja parlamendist on jäänud välja inimesi, väga palju inimesi, kes said palju rohkem hääli kui terve rida inimesi, kes on täna parlamendiliikmeteks. Ei teostu ju rahva tahtmine selles mõttes, kes peaksid siin teda esindama.
Edasi, e‑valimiste kord on ju selline, et [need valimised] on täiesti läbipaistmatud, täiesti kontrollimatud ja selle tõttu täiesti ebausaldusväärsed, nii et eksisteerivad väga põhimõttelised ja tõsised kahtlused, kas üleüldse saab valimiste tulemusi käsitleda legitiimsena ehk rahva tegelikku tahtmist esindavana. Vaat selline olukord on meil siis päriselt riigis, kus põhiseaduse §‑s 1 on deklareeritud demokraatia ideaal.
Nüüd siis jõuame tänase eelnõuni, kus ei paluta mitte midagi enamat kui seda vähest, et vähemalt kohalike omavalitsuste tasandil võiks algatada siduvaid referendumeid. Hea küll, riigis ei saa rahvas neid algatada, Riigikogu ise ka ei ole juba mitu aastakümmet algatanud ühtegi referendumit, aga vähemalt saaks siis kohalike omavalitsuste tasandil natukenegi demokraatiat harjutada. Mida me näeme mõne hetke pärast, kui see lõpphääletus tuleb? Valdav enamik Riigikogu liikmetest, koalitsioon ilmselt peaaegu in corpore, hääletab selle eelnõu järjekordselt prügikasti.
Mida me siis kokkuvõttes võime öelda sellise olukorra kohta? Mitte isegi seda, et Riigikogu enamus ei poolda seda konkreetset eelnõu, vaid seda, et tegelikult Riigikogu enamus, valdav osa koalitsioonist ja ilmselt ka osa opositsioonist ei poolda demokraatlikku riigikorraldust. See on reaalsus, see on tegelikult reaalsus.
Praeguses olukorras minu keel ei paindu nimetama Eestit demokraatlikuks riigiks, seda nendelsamadel põhjustel, mida ma kirjeldasin. Eesti ei ole demokraatlik riik, aga olukord on selles mõttes veel hullem, et enamik Riigikogu liikmetest ka reaalselt ei taha, et Eesti oleks demokraatlik riik, sest siis ei saaks nii vääramatult ellu viia ette paikapandud poliitilist programmi ja võib juhtuda, et rahva tahtmine hakkab sellele jalgu jääma. Selline olukord on loomulikult häbiväärne, see ei ole kooskõlas põhiseaduses deklareeritud ideaalidega. Ma siiralt loodan, et ma kunagi näen päeva, kui see olukord muutub. Aitäh!