Tere päevast, head kolleegid ja ekstsellentsid! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 65 Riigikogu liiget, puudub 36. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid, sõbrad, koostööpartnerid! Eile me siin Riigikogu saalis arutasime proua peaministriga sisserände küsimust. Täna esitame me koos Helir-Valdor Seederi ja Mart Maastikuga arupärimise valitsusjuhile, sest rahvastiku teema on üliemotsionaalne ja selles valdkonnas on lihtne teha ka valesid otsuseid. Meie meelest on valitsus – sellega, et lasterikastele peredele on antud signaal, et nende roll ühiskonnas ei ole tähtis, ning on mindud lastetoetuste kallale, varsti minnakse isegi vanemahüvitise kallale – näidanud, et ei saada aru, millises rahvastikukriisis Eesti praegu elab. Vähene sündimus. Aga mis on siis lahendus? Sotsiaalkaitseminister ütleb, et kontrollitud migratsioon. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler ütleb, et kolm kuni neli korda tuleb sisserändekvooti suurendada. Muide, meil on kvoodi alt päris mitmed valdkonnad väljas ja sisseränne on väga suur. See, et me tegeleme justkui kontrollitud migratsiooniga, on tühja hinge täitmine petliku rõõmuga. Praeguses seisus ei ole enam võimalik migratsiooni nii väga kontrollituks pidada. Me tahamegi peaministriga arutada ja saada aru, kas ta on andmetega kursis ja teab, milline on praegu sisseränne Eestisse, kui raske on meil eesti keelt ja kultuuri [säilitada] ja lõimumist läbi viia. Või ongi plaanitud panna meie iseseisvuse vundamendi alla pomm?

Priit Sibul, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetav peaminister! Minul on arupärimine rahandusminister Mart Võrklaevale ja see puudutab dokumentide põhjendamatut salastamist. Mäletatavasti augustis oli juhtum, mida me arutasime siin ka kultuuriministriga, nimelt tegi rahandusminister ettepaneku leida rahvusraamatukogu täiendavaks finantseerimiseks vahendid kultuurkapitalilt ja millegipärast otsustas ta selle oma vahva ettepaneku 75 aastaks salastada. Pärast seda, kui meedia sellele tähelepanu juhtis, võeti see AK[-märge] sealt maha. 

Aga minu küsimus puudutab Maksu‑ ja Tolliameti dokumentide salastamist. Nimelt, korruptsioonivastane erikomisjon pöördus Maksu‑ ja Tolliameti poole, et saada peaminister Kaja Kallase tuludeklaratsioonid, ja selle vastuse, mis Maksu‑ ja Tolliamet meile saatis, maksuamet taas salastas 75 aastaks. Minu meelest tehti seda ilma sisulise põhjenduseta. Püüamegi rahandusministrilt teada saada, miks tema ministeeriumis ja ametkondades kergekäeliselt dokumente salastatakse ning mida ta teinud on selleks, et dokumente sisulise põhjuseta ei salastataks. Tänan tähelepanu eest!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kaks arupärimist.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on ülevaade Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel. Tutvustan mõne sõnaga ka selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Meil on siin kaks ettekannet. Esmalt teeb ettekande peaminister Kaja Kallas ja seejärel teeb ettekande Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Liisa-Ly Pakosta. Peaministri ettekanne on kuni 30 minutit, Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe ettekanne on kuni 25 minutit. Kummalegi ettekandjale saab esitada ühe küsimuse ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Palun Riigikogu kõnetooli, peaminister Kaja Kallas!

Austatud Riigikogu! Lugupeetud suursaadikud! Head kuulajad! Me oleme rahva ja riigina selgelt väljendanud oma iseseisva eksisteerimise peamist tagatist: ei kunagi enam üksi. Me oleme ajaloos maksnud ränka hinda üksiolemise eest ja me ei kavatse seda enam kunagi kogeda. Ma loodan, et selles küsimuses valitseb siin saalis üksmeel.

Meie julgeoleku ja heaolu nurgakiviks on meie kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse. Kui tähtis nendesse organisatsioonidesse kuulumine on, sai meile paraku veel kord väga traagilisel kujul meelde tuletatud 24. veebruaril 2022. aastal. See oli päev, kui Venemaa alustas ühe oma suveräänse naabri vastu täiemahulist sõjalist rünnakut. Venemaa valis rünnaku objektiks Ukraina, sest Ukraina ei kuulu Euroopa Liitu ega NATO-sse. Aga Ukraina ei ole üksi. Selles tegi Venemaa valearvestuse. Ja sõjaline rünnak, mis oli plaanitud kestma vaid mõned päevad, on nüüdseks kestnud juba paar aastat.

Rünnak Ukraina vastu oli rünnak Euroopa vastu, see oli ultimaatum külma sõja järgsele korrale Euroopas, ultimaatum vabaduse, demokraatia, õigusriigi ja inimväärikuse vastu. Eelmise aasta kõnes tõdesin, et sõja alguspäev, 24. veebruar, ühendab igaveseks Eesti ja Ukraina rahva vabadus- ja iseseisvuspüüdlused ning et samal päeval kirjutas Venemaa end välja tsiviliseeritud maailmast.

Mulle on siin saalis korduvalt ette heidetud, et räägin liiga palju Ukrainast ja sellest, et see sõda puudutab väga otseselt ka meid. Jah, meil ei lenda siin pommid ega lõhke raketid, aga me oleme selle sõjaga väga otseselt seotud. Ukraina sõdib jätkuvalt ja iga päev ka meie vabaduse eest. Kui me ei taha mõelda sõjale täna ega tulevikus, siis peame mõtlema Ukrainale nüüd ja praegu. Kui me peame Euroopas võimalikuks teha või anda veel midagi, siis tuleb seda teha nüüd ja tuleb seda teha praegu. Tahan uskuda, et suudame sanktsioonid, külmutatud vara kasutuselevõtu, majandusliku ja sõjalise abi ning Ukraina liitumisläbirääkimistele kutsumise leppida kokku veel sellel nädalal ülemkogus ning sellega julgustada ka kõiki teisi riike maailmas. Putin peab mõistma, et aeg tiksub tema vastu, mitte tema poolt.

Austatud Riigikogu! Et suurendada Euroopa sõjatööstuse tootmisvõimet, algatasime ühe miljoni suurtükimürsu tootmise. Selle eesmärk on toota Ukrainale hädavajalikku laskemoona ja ühtlasi tõsta Euroopa tootmisvõimet. Rekordajaga esitatud ja kokku lepitud algatuse kohta ütles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen hiljuti, et hetkeseisuga on pea pool rehkendust koos. Tema sõnutsi näitavad prognoosid, et suudame toota edaspidi aastas vähemalt miljon ühikut. Loomulikult on vaja sõjaks ja heidutuseks rohkem kaitsetööstuse võimekust ning paljud Euroopa riigid, sealhulgas Eesti, on loomas ka oma tootmisvõimet. Valitsuses [heaks kiidetud] Eesti Euroopa Liidu poliitika prioriteetide hulka kuulub Euroopa kaitsevalmiduse tõstmise eesmärk, mis nüüd sisaldub ka selle aasta juuni ülemkogu lõppjäreldustes. Meie jaoks tähendab see eesmärk lähiperspektiivis muidugi ennekõike seda, et NATO Vilniuse tippkohtumisel kinnitatud kaitseplaanid saavad ellu viidud.

Saksamaa liidukantsler Olaf Scholzi sõnastatud Zeitenwende peab kaasa tooma meelemuutuse kogu Euroopa Liidus. Kui meil on vähegi tõsiseltvõetav soov olla kaitstud, evida stabiliseerivat mõju naabruses ja olla vähemalt oma kontinendil arvestatav geopoliitiline mängija, peab kogu Euroopa Liit aru saama, et meie kontinendi julgeolekuolukord ei ole seesama, mis ta oli enne 24. veebruari 2022. aastal.

Soomes ja Eestis laialt rakendatud laiapindse riigikaitse hoiak peab muutuma laiapindseks kogu Euroopas. Ilma selleta on raske näha positiivseid arengusuundi kogu Euroopa ümbruses, kus hübriidrünnakud taristu, desinformatsioonirünnakud vaba sõna, viharünnakud vähemuste ja ränderünnakud demokraatliku süsteemi vastu näivad olevat igapäevased.

Austatud Riigikogu! Küllap on lisaks 24. veebruari ööle paljude mällu sööbinud pilt, kui sõja neljandal päeval kirjutas Ukraina president Zelenskõi alla sooviavalduse Euroopa Liiduga liitumiseks. Tõtt-öelda võitlesid ukrainlased selle õiguse eest juba Maidanil oranži revolutsiooni ajal ja ka siis, kui Ukraina tegi [Vilniuses] valiku sõlmida Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepe ja sügav majanduspartnerlus. Vaid mõni kuu hiljem ründas Venemaa Ukraina rahva selget valikut. Usk Budapesti ja Minski lepetesse on osutunud geopoliitilise kirjaoskamatuse väljenduseks ning julgeolekugarantiid saavad olla vaid ajutiseks toeks ja mitte aseaineks liikmesusele NATO-s ja Euroopa Liidus.

Kahjuks on suurel määral jäänud lubaduseks vaid paberil ka 20 aasta eest Lääne-Balkani riikidele antud lubadus saada Euroopa Liidu liikmeks. Parafraseerides üht vana ütlust, paradoksaalselt on nemad pigem teeselnud tingimuste täitmist ja meie omakorda oleme teeselnud liikmeks võtmist. Sõda ja sõjajärgset olukorda Euroopas käsitlenud Versailles' tippkohtumine möödunud aastal muutis sedavõrd seda olukorda, et andsime Ukrainale ja Moldovale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse. Ka Gruusia saab tingimuste täitmisel sama staatuse, sest see on rahva kindel tahe. Et Thessaloniki ja Versailles' tippkohtumise lubadused ei muutuks perspektiivist perspektiivituseks, tuleb detsembris otsustada Ukraina ja Moldova liitumisläbirääkimistele kutsumine ja tingimuste täitmisel avada läbirääkimised. Ei ole sugugi liialdatud, kui kasutada Ukraina välisministri väljendit, et need tingimused on täidetud ukrainlaste verega.

Kuid integratsioon ja laienemine ei puuduta vaid Euroopa Liidu suhet teiste Euroopa riikidega. Mul on eriti hea meel, et Horvaatiast sai 1. jaanuaril euroala 20. liige ja aprillis sai Soomest NATO liige. Bulgaaria ja Rumeenia väärivad juba mõnda aega liikmesust Schengenis, samuti ootame Rootsit pikisilmi NATO-sse. Järgnev suurem liitumine ei tohi muuta Euroopat klubiliseks organisatsiooniks, mille [piir] jookseb mööda euroala, Schengenit või kaitsekoostööd.

Samas ei saa liikmesus muutuda ka kõik-korraga-või-üldse-mitte-suhteks. Eri kiirustel ja eri väärtustel Euroopa või naabrite kulul eranditega poliitikat ajavad liikmed ei ole kindlasti Eesti huvi ega ka mitte eesmärk. Kogemus näitab, et geopoliitilised ja väärtuselised hallid alad Euroopa sees tekitavad ebavajalikke pingeid liikmesriikide vahel.

Head Riigikogu liikmed! Miski ei näitaks meie tõsiseltvõetavust ja pühendumust selgemini, kui me ütleksime ise, millal me oleme valmis kuni kümne uue liikme vastuvõtuks. On tõsi, et me ei saa lubada liitumise tähtaja andmist, sest kodutöö tuleb riikidel endil ära teha. See üleskutse ei tähenda naiivsust muutuste vajalikkuse suhtes poliitikas, võimusuhetes ja õigusriigi baasväärtustes, vaid julgustust pealehakkamiseks.

Kõigi nende arutelude puhul ei tohiks me alahinnata vajadust reformida Euroopa Liidu poliitika eri valdkondi. Mõni neist on omakorda oluliseks eelduseks eelarvekohandustele. Ehk siis ilmselgelt vajavad põllumajandus- ja ka ühtekuuluvuspoliitika reforme ja muudatusi. Juba tänane eelarve on palju tugevamalt sidunud riikide reformid investeeringutega ja tulevikus võiks nad veel rohkem olla seotud ühise poliitikaga, nagu siseturg, euro, Schengen, digi- ja rohereformid, samuti Euroopa energia-, transpordi- ja sidevõrgustike rajamine, mis kannatavad kroonilise rahapuuduse all. Loomulikult on oluline ka solidaarsus ning kõikide võimalus konkurentsitihedal siseturul ellu jääda. Reformid on vajalikud ja muutused juhtuvad niikuinii, samuti areneb seesmiselt edasi Euroopa Liit ise ning tulevastel liikmetel tuleb sellega arvestada.

Mis puudutab aga aluslepingute muutmist, siis siin on ei ole valitsuse seisukoht muutunud. Laienemine prognoositud mahus on võimalik ka praeguste aluslepingute raames. Seega me ei pea põhjendatuks, et laienemine ise tingib vajaduse minna üle enamushääletusele. Me ei toeta praeguse Euroopa Parlamendi avaldatud soovi avada ulatuslik aluslepingute reformiprotsess, sest me ei näe seost laienemise ja suure hulga parlamendis tõstatatud teemade vahel. Meie ei näe ka seost laienemise ja ühehäälsuselt enamushääletusele mineku vahel välis- ja julgeolekupoliitika ning maksupoliitika valdkonnas. Euroopa Liidu eelarvetulude arvestamiseks on tänagi võimalik ette kujutada Euroopa Liidu eelarve tulubaasi arvestusmetoodikat, nagu see praegu on plastpakendite mahu kujul, ilma seda maksuna harmoneerides.

Arutelu selle üle, milline on ühine välis- ja julgeolekupoliitika, kaitsepoliitika või mis aspektides peaks maksupoliitika olema või mitte olema harmoneeritud, peaks ikkagi toimuma täiesti sisuliselt ja eraldiseisvalt laienemisest. Otsuste tegemise kiirust, sisu ja jõustumist ei ole võimalik üksteisest lahutada ning probleeme ei saa lihtsustada ja taandada vaid küsimusele ühehäälsusest.

Nagu analüüs osundab, on ühehäälsuse leidmine tõepoolest keerukam, kuid täna on pigem peamine küsimus, mida me selle muudatusega ehitada tahaksime. Esitan täna ainult ühe olulise küsimuse näitena: kas enamushääletus paneb kõiki liikmesriike investeerima vähemalt 2% oma sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsesse? Selleks, et kasutada enamushääletust, ei pea kasutama nii-öelda üleminekusätteid, sest ka kehtiv alusleping näeb ette võimaluse, et ülemkogu ühehäälseid otsuseid rakendatakse enamushääletusega välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas. Siiski on päevselged kaks väga olulist teemat seoses laienemisega ja need on, et liikmesriigid ei peaks väärkasutama ühehäälsusvaldkondi väljapressimiseks teistel teemadel. Samuti on oluline, et see, milles on kokku suudetud leppida, on ka uutele liikmesriikidele täitmiseks. Eriti kavatseme seda rõhutada liitumisläbirääkimiste käigus just välispoliitika valdkonnas.

Nagu ma selle osa alguses ütlesin, meie omalt poolt võiksime kaaluda ajalist lubadust olla valmis suuremaks laienemiseks. 2030 oleks selliseks valikuks väga loogiline, kuivõrd just siis võiks tegelikult rakenduda uus pikaajaline Euroopa Liidu eelarve ja moodustuksid uued, 2029. aasta valimiste järgsed institutsioonid.

Austatud Riigikogu! Ei ole põhjust imestada, et sisenedes ühest kriisist teise kriisi, on lõpuks ometi tõusnud teravalt fookusse Euroopa Liidu siseturg ja Euroopa konkurentsivõime mahajäämus võrreldes üleilmsete konkurentidega. Oleme näinud, et igas kriisis kannatab esimesena just siseturg, sest tekivad üha uued ja uued põhjused, kuidas rakendada erandeid ja probleeme lahendada riigi sekkumise abil.

Euroopa konkurentsivõimele on seetõttu väga oluline, et riigid viivad ellu reformikavades lubatud riiklikud reformid ja et investeeringud lähevad konkurentsivõime ja tootlikkuse parandamiseks. Seejuures on ka nii-öelda madalal rippuvaid vilju, sest mõne olulise asja saavutamiseks ei tule teha muud kui lõpetada erandid ja hakata reegleid järgima, näiteks lõpetada riigivõla ja riigiabi suhtes kehtivad erandid. Euroopa majandus ja siseturg ei saa toimida lootuses riiklikule sekkumisele, mis üha enam ja enam uuesti kutsub konkurentsimoonutusena esile riigiabi või protektsionismi ning üha uuenevaid ootusi, et riigi rahakott tuleb appi. Lõpuks saab ka rikaste riikide maksumaksja rahakott [tühjaks]. Nii nagu bürokraatia toitub bürokraatiast, toitub riigiabi ka riigiabist. Maksumaksja abil ostetud konkurentsieelis on nagu laastutuli, mis ei kesta kuigi kaua. Seetõttu peame tagasi pöörduma põhilise juurde – see on vaba, aus ja võrdsetel tingimustel toimiv turumajandus. Samuti peavad digi- ja rohereformid kasvatama meie konkurentsivõimet ja aitama säilitada majanduse toimimiseks vajalikku ressursibaasi.

Austatud Riigikogu! Valitsuse Euroopa Liidu poliitika näeb ette, et me võtame Euroopa võimaldatud investeeringud maksimaalselt kasutusele. Mul on hea meel öelda, et ainult Eesti ja Leedu suutsid äsja lõppenud eelarveperioodi vahendid täiel määral kasutusele võtta. Selle aasta sügisel saime lõpuks esimese väljamakse uue põlvkonna eelarvevahenditest, seega on tänaseks koos ettemaksuga jõudnud ja jõudmas Eesti majandusse juba 364 miljonit eurot ehk 38% kõikidest uue põlvkonna vahenditest.

Tagantjärele tarkusena võib hetkel tõdeda, et tervisekriisist kardetud majanduslangus läks oodatust kergemalt, kuid selle leevendamiseks ja reformide läbiviimiseks mõeldud vahendid on osutunud oluliseks majanduse elavdamise vahendiks just praegu, sõjast tingitud kriisis. Märgin, et Eesti valitsussektori investeeringute tase võrreldes SKT-ga on Euroopa Liidu üks kõrgemaid ja on seda ka kogu järgneva nelja aasta riigi eelarvestrateegia perioodi jooksul. Kui Euroopa Liidu keskmine investeeringute tase võrreldes SKT-ga on 3% piires, siis Eestil on see üle 5%. Me anname endast parima, et ka selle perioodi investeeringud jõuaksid kõik Eesti inimesteni.  

Möödunud aastast on mul hea meel meenutada ka raskustega saavutatud kokkulepet Balti riikide vahel, et kiirendada elektrivõrkude sünkroniseerimise projekti aasta võrra. Sellega seoses avaldan ka heameelt selle üle, et teine Poola-Leedu ühendus siiski tuleb ja seda meie eelistatud Rail Balticu maismaakoridoris. Lisan siia juurde, et oleme aastaga kõrvaldanud ka riskid, mis puudutavad Narva elektrijaamade jahutust. Tänu ühisturule ja Balti riike ühendavale taristule on ka Eesti gaasiga varustatus tagatud ja Euroopale oluline Balticconnectori gaasitoru saab 2024. aasta kevadel samuti parandatud. Detsembris lisati kõik Eestile olulised taristuobjektid ka üleeuroopalise arendamist vajava taristu nimekirja ning seega on nad investeeringute mõttes prioriteetsed nii olemasoleval kui ka tuleval perioodil. Loomulikult ootame uuelt Euroopa Komisjonilt uuel perioodil veel suuremat tähelepanu Euroopa taristu seireks ja kindlustamiseks, aga ka seda, et Euroopa riike omavahel ja välisilmaga ühendav sidetaristu saaks samasuguse strateegilise tähelepanu osaliseks, nagu seda hetkel on energia ja transport.

Mis puudutab Rail Balticu raudteeprojekti, siis mul on hea meel tõdeda, et nüüd on see muutumas paberraudteest päris raudteeks. Seniste üksikute objektide kõrval algab 2024. aastal töö ka päris uue Euroopa laiusega raudteega. Ma usun, et arvestades sõjaga kaasnenud kogemusi ei ole vaja kedagi veenda selles, kui olulised on meile ühendused Euroopaga. Arvestades, et võrreldes viimase, 2017. aasta prognoosiga on Rail Balticu maksumuse kahekordistunud aastaks 2030, seisab kõigil Balti riikidel üheskoos ees oluline mõtteharjutus: kuidas prioriseerida raudtee põhiosa valmimist aastaks 2030? Jah, see tähendab ka valusaid valikuid ja nii-öelda kõigi harudega unistuste raudtee valmimist märksa hiljem. On muidugi tõsi, et mida kauem me venitame, seda kallimaks see projekt läheb, aga vaid nii on võimalik tagada Euroopa toetus ja rahastamine. Kõige olulisem on siiski põhitrassi valmimine õigeks tähtajaks.

Kuivõrd Euroopa Liidus on 2024. aastal taas möödumas üks terve tsükkel, siis olgu päris ülevaate lõpus meenutatud, et Euroopa Liidul ei ole kunagi varem tulnud rinda pista pandeemia ja sellest tingitud üleilmse sulgumise ning ilmasõja mahus sõjalise konfliktiga ja selle tagajärjel vallandunud pagulaslainega. Kõiki võimalusi, piiranguid, kogemusi ja üleilmseid muutusi arvestades on Euroopa praegused juhid tulnud kriisiga suurepäraselt toime. Mul on põhjust öelda, et just sellist võimekat ja meelekindlat Euroopat me tahtsimegi.

Me teeme neid asju koos. Meie oleme Euroopa täpselt sama palju, nagu on seda Saksamaa või Prantsusmaa. Kuigi meid ümbritsev maailm ei näita rahunemise märke ja meil ei ole põhjust uskuda, et lähiajal kriisid taanduvad, olen ma kindel, et Euroopa Liit tuleb neist katsumustest läbi tugevamana, kui ta kunagi on olnud. Tänan teid kindlameelsuse eest ning soovin nii Eestile kui ka kogu Euroopa Liidule edu ja vankumatut ühtekuuluvustunnet tulevikuski. Aitäh! 

Suur tänu, auväärt peaminister! Nüüd on aeg ja võimalus küsimusteks. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea valitseja! Te ütlesite õigesti oma kõne alguses, et meie eesmärk on mitte kunagi enam jääda üksi, ja nii nagu tuli Venemaale üllatusena, et Ukraina ei ole üksi, on meie kõigi kohus teda aidata. Minu küsimus on majanduslanguse kontekstis. Eesti on Euroopa sügavaimas [augus], ja teie eestvedamisel maksutõusudega me sinna mutta üha rohkem sisse vajume. Selle tõttu loomulikult meie võime nii iseendid kui ka Ukrainat aidata väheneb. Kas Euroopas on arutatud seda, et need pöörased kliimaeesmärgid, millele te ise ka viitasite – on ju selge, et miski ei tee siin planeedil kliimale rohkem liiga kui sõda Euroopas ja Ukrainas, meie huvi on see, kui võimalik, ära jätta –, võiks veidikenegi edasi lükata, et me suudaksime keskenduda põhieesmärgile: aidata Ukrainat ja planeeti sellega, et see sõda lõpetada?

Aitäh! Kõigepealt teie sissejuhatuse kohta. Eile ilmus üks väga hea artikkel, mille kirjutas üks majandusekspert, kes on statistikasse sügavalt sisse vaadanud ja saanud aru, et tegelikult on statistikat tehtud valesti ja see näitab Eestit negatiivsemas pildis, kui ta tegelikult on. Ehk siis sellega on natuke nagu ilma prognoosimisega – täna me võime kindlalt öelda, missugune ilm eile oli. Aga praegu vaadatakse andmeid pidevalt üle. Kindlasti ei ole see pilt nii mustades värvides. Sellessamas artiklis oli kirjas ka see, et me ise ei peaks seda [pilti] võimendama, sest see võib tõesti omakorda tuua kaasa tugevama majanduslanguse, kuna kõik tõmbavad oma tarbimist ja ka oma tootmist tagasi, oodatakse mustemaid aegu. Seda kõigepealt.  

Nüüd see, mis puudutab rohereforme. Kui me vaatame, kuhu liigub kogu maailm ja Euroopa, siis on selge see, et need ettevõtted, kes ei tee oma tootmises või toimetamises muutusi, tegelikult kannatavad oluliselt konkurentsivõimes ja selliselt kannatab kogu majandus. Seega, vastupidi, me just aitame ettevõtetel teha struktuurset muutust ja kasutada kriise ära selleks, et nende konkurentsivõime tugevneks. Ja need asjad, mis me teeme, on vajalikud ju ka terve majanduse toimimiseks. Võtame energeetikaküsimused – meie energia hind peab olema konkurentsivõimeline, see puudutab kõiki majanduses tegutsevaid ettevõtteid, ja see on väga oluline sisend. 

Mis puudutab maksukoormust, siis see on meil Euroopa Liidu keskmisest tunduvalt madalam, ka pärast seda, kui maksud on tõstetud. See on endiselt 33,8% juures ka pärast järgmise aasta maksutõusu ehk samal tasemel, mis oli 2019. aastal enne kriisi. 

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Euroopa Liidus on tõsine arutelu selle üle, kas võtta kasutusele kvalifitseeritud häälteenamus. Selge on see, et ühehäälsuse printsiip peaks säilima näiteks sellistes valdkondades nagu välis‑ ja julgeolekupoliitika ning Euroopa Liidu laienemine. Minu küsimus: kas Eesti valitsuse seisukohast on võimalik teha järeleandmisi teistes valdkondades või peaks igal pool ikkagi säilima ühehäälsuse [nõue]?

Aitäh! Me hetkel oleme valitsuses otsustanud, et meie toetame ühehäälsuse nõude säilimist just sellel põhjusel, et me oleme 50 aastat olnud ilma hääle[õiguse]ta, ja meie jaoks on hästi väärtuslik, et meil selle laua taga hääl on. Seetõttu me ei ole kindlasti valmis sellest kergekäeliselt loobuma. Me ei ole tõesti kasutanud oma hääleõigust kuidagi ebaratsionaalselt ega ebamõistlikult. Oleme oma muresid alati põhjendanud ja teeme seda ka edaspidi. On palju teemasid, kus otsuseid saab vastu võtta ka ilma ühehäälsuse [printsiipi] kasutamata, aga suurtes küsimustes meie praegu siiski toetame selle nõude jätkumist.

Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Aitäh ettekande eest! Ma olen teiega nõus, et Eesti võimekus leida ja hoida liitlasi on meie iseseisvuse mõõdupuu. Eesti on kiiduväärselt tugevat positsiooni hoidnud Vene agressiooni hukkamõistmisel ja Ukraina toetamisel. 

Aga nüüd, mõni aeg tagasi toimus istung, kus OSCE valis endale eesistujariiki. Eesti oli Euroopa riikide ühiskandidaat eesistuja kohale, aga piisas Venemaa peaministril korraks uriseda ja käratada ning Eesti kandidatuur ei läinud läbi. Euroopa Liidu riigid otsustasid, et see võiks olla Malta. Kas see on nüüd Eesti tegemata töö – ehk oleksime me pidanud olema järjekindlamad? – või on see mõra Euroopa ühtsuses?

Eks neid mõrasid Euroopa ühtsuses otsitakse pidevalt, aga tegelikult neid mõrasid siiamaani pole olnud, me oleme käitunud ühtsena, ja see on oluline. Minu meelest see OSCE vaidlus näitab hästi, et kui agressorriik on selle laua ümber, siis me ei tegele sisuliste asjadega, vaid tegeleme millegi muuga. Aga see ei peaks nii olema. Nii et meie toetame igasugust Venemaa poliitilist isoleerimist. Venemaa eesmärgid Euroopa julgeolekuarhitektuuri muutmiseks ei ole kuidagi muutunud, seda tuleb ka silmas pidada. Nii et ma ei saa kogu seda OSCE lugu siin lahti seletada, aga tähtis on see, et me tõesti Euroopana ühtselt käitusime.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Mul oleks küsimusi päris palju, aga siin vist tuleb piirduda ühega. Ma jätkan sealt, kus hea kolleeg Tõnis Lukas lõpetas. Jah, OSCE pole Euroopa Liit, aga me räägime palju just Euroopa Liidu ühtsusest palju, Euroopa ühtsusest, ja oleme ausad, selle konkreetse otsuse puhul seda ühtsust ju kuskilt ei paistnud. Te ütlesite, et Euroopa tegutses ühtselt, aga nii palju kui mina tean, Balti riigid, Poola ja Ukraina lahkusid sellelt koosviibimiselt protesti märgiks, sest sinna saabus välisminister Lavrov agressorriigist, aga samal ajal kokku võttes saavutas Venemaa oma soovi ehk vetostas Eesti eesistumise, asemele tuli Malta. Malta on tore riik, aga teatavasti teatud hoiakutes meist võib-olla tagasihoidlikum, nagu näitas ka nende aktsepteerimine. Nii et ma ei näinud kuskil Euroopa ühtsust. 

Mu küsimus teile: kas Eesti on ka oma liitlastega, oma partneritega ühepoolselt, kahepoolselt või ka grupiviisiliselt tõstatanud selle küsimuse, et niimoodi Venemaa survele allavandumine on väga ohtlik pretsedent, sest süües kasvab isu?

Absoluutselt, see on asi, mida me kogu aeg oleme näidanud. Aga ma ütlen, mida mulle ka vastu öeldi sellega seoses seal OSCE-s. Mulle öeldi: "Teie läksite ära, ülejäänud ütlesid Venemaa välisministrile Lavrovile kõik, mida neil öelda oli kogu selle olukorra kohta. See oli ka mõjus." Niisugune oli teiste väide. Aga jaa, ma olen selles mõttes nõus, et igal juhul Venemaa soovidele ei peaks alluma. 

Mul infotunnis oli kaasas see materjal, praegu mul seda ei ole, aga tegelikult on olemas terve nimekiri kohtadest, kus meil on õnnestunud Venemaad isoleerida ja Venemaa välja hääletada. Peast ütlen, ma mäletan, et ÜRO inimõiguste nõukogu oli näiteks üks nimetus … (Hääl saalist.) Ei, inimõiguste … Ühesõnaga, ma võin eestikeelse nimega eksida. See on üks näide, aga tegelikult on terve pikk nimekiri kohtadest, kus see on õnnestunud. 

Minu jaoks eraldi küsimus selle OSCE kohta on üldse see, milleks see on üldse loodud. Ma ei ole selle organisatsiooni tegevustega väga palju kursis, aga seoses selle küsimusega ma pidin väga palju sellega tegelema ja uurima, mille jaoks see üldse on loodud. See on loodud Euroopa julgeoleku jaoks. Ausalt öeldes Venemaa oma tegevustega on kogu selle põhimõtte üldse kahtluse alla seadnud. Kas seda organisatsiooni siis, kui see enam oma rolli ei täida, üldse sellisel kujul on vaja? See on minu meelest suurem küsimus.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud peaminister! Ka mina esitaksin natukene panoraamsema küsimuse. Euroopa Liit on osa maailmast ja väga paljude arvates kõige edumeelsem osa planeedist. Eesti peaminister tegeleb absoluutselt kõigega. Statistika väidab, et ÜRO peasekretär – ja mitte ainult Guterres, vaid ka eelmised peasekretärid – ei ole kasutanud väga soodsat võimalust, mille on talle andnud ÜRO põhikiri § 99. See annab peasekretärile võimaluse otseselt sekkuda julgeolekunõukogu töösse ka siis, kui näiteks Hiina ja Venemaa blokeerivad. Statistikud väidavad, et seda on üldse viimastel aastatel tehtud haruharva ja Guterres pole seda kordagi teinud. Kas Eesti on seda tähele pannud ja ka küsinud, miks see nii on?

Aitäh! ÜRO-s esindab Eestit president, võib-olla tema tegeleb kõigi nende teemadega rohkem. Aga meie üldine seisukoht on olnud see, et tegelikult tuleb algatada ÜRO Julgeolekunõukogu reform, sest selliselt[, nagu nõukogu praegu tegutseb,] see kindlasti ei tööta. Ausalt öeldes peasekretäri võimuvolituste sisse mina isiklikult vaadanud ei ole. Võib-olla seal on mingid võimalused, [mida ta ei ole kasutanud,] aga ega inimest muidugi sundida ei saa. Eks ta üritab kõike seda kokku põimida. ÜRO-s on väga palju erinevaid riike. 

Aga ma kasutan lihtsalt võimalust ja ütlen, kuna me räägime laiemalt maailmast, et maailmas on palju riike, kes jälgivad väga täpselt, mis Ukrainas toimub, ja nad tahavad olla võitjate poolel. Kui me oleme nõrgad – ma pean silmas Euroopat ja Ameerika Ühendriike – Ukraina toetamises, siis hakkab ka ülemaailmne toetus Ukraina tagant ära pudenema, sest tahetakse olla võitjate poolel, aga tundub, et see ei ole võitjate pool. Nii et me peame kindlasti tegema kõik selleks, et anda Ukrainale toetust ka edaspidi, sest nii me näitame, et Ukraina suudab Venemaaga sõdida. See sõda lõpeb siis, kui Venemaa saab aru, et ta tegi vea, ta ei saa Ukrainat võita. 

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Aitäh, et te olete teinud Eesti hääle Euroopas palju kuuldavamaks! Minu küsimus puudutab ühte konkreetset probleemi. Kas on lootust, et meie häält võetakse kuulda ka selles, mis puudutab suurte korporatsioonide, nagu Facebooki ja Google'i reklaamiraha väljaviimist väikestest riikidest? Tänases Postimehes ütles endine rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus, et kui ei ole lootust seda Euroopa Liidu tasandil otsustada, siis võiks Eesti kaaluda oma riigis digimaksu kehtestamist. Mind huvitab, mida te arvate sellest lootusest, et see küsimus lahendatakse Euroopa Liidu tasandil, ja kas alternatiiviks võiks olla riigi digimaks, sest meie meedia tahaks ka näha lahendust.

Aitäh! No digimaailmas piire ei ole ja seetõttu saab digimaks toimida ikkagi ainult siis, kui see on üleeuroopaline. Mäletatavasti OECD ajas seda asja, oli kaks sammast: üks oli globaalne ettevõtlusmaks ja teine oli globaalne digimaks. Meie teatavasti globaalset ettevõtlusmaksu ei soovi, oleme väga pikalt olnud selle vastu ja [leiame, et see saaks toimida] tingimusel, et need [maksud] peavad liikuma koos. Eestile on seal ka erandid ette nähtud. Aga praegu see on kõik seisnud eelkõige selle taga, et Ameerika ei ole vastavaid samme astunud. Kui Ameerika ei ole vastavaid samme astunud, siis on meil väikselt muidugi keeruline seda teha, nii et sellest oleks mingit tolku. Ma siiski loodan, et Euroopa ja Ameerika liiguvad selles suunas, et tuleb ülemaailmne digimaks.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite oma kõne alguses, et sel nädalal toimuval Euroopa Liidu liikmesriikide tippkohtumisel otsustatakse tõenäoliselt Ukraina kutsumine liitumisläbirääkimistele. Kuivõrd on võimalik ette iseloomustada otsustajate üksmeelt või selle puudumist?

Aitäh! No see minu kõnes väljendatu on minu väga suur soov, et see otsus sellel nädalal ikkagi tuleb. Üldiselt mulle tundub, et üksmeel on üsna suur, on ainult üks riik, kes on väga selgelt väljendanud vastuseisu. Aga ma siiski loodan, et me suudame leida kokkuleppe. See on oluline tegelikult Euroopa ühtsuse jaoks, see on oluline Euroopa jaoks tervikuna ning see on kindlasti oluline ka Ukraina ja Moldova jaoks. Nii et üldiselt on tugev toetus, kuigi üks riik eristub.

Igor Taro, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Väga tabavalt võtsite kokku alguses Euroopa Liidu poliitika tuuma: ei iial enam üksi. Eesti kindlasti ennast üksi ei tunne. Nüüd on küsimus selles, kas Ukraina ennast päriselt ka täiesti üksi ei tunne selles olukorras, kuhu ta on sattunud. Kõneldes Euroopa Komisjoni kõrgete ametnikega, jäi mulje, et mitte kõik riigid ei taju seda hädaolukorda, state of urgency't. Kuivõrd teie meelest see trend on muutumas emmas-kummas suunas, kas paremuse või halvemuse poole? Kas me suudame nüüd ka kõik teised Euroopa partnerid ära veenda selles, et hädaolukord on olemas ja võitjate pool peab olema Euroopa pool?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Enamikul Euroopa Liidu liikmesriikidel on palju paremad naabrid kui meil ja seetõttu nad tunnevad ennast võib-olla palju kindlamini kui need, kellel on selline agressiivne naaber, kes on läinud oma teisele naabrile kallale. Küll aga ma pean ütlema, et alates 2022. aasta 24. veebruarist on see teadmine siiski rohkem jõudnud [nendeni]. Mul on lihtsalt väga selge võrdlus 2014. aastaga, kui Venemaa annekteeris Krimmi. Siis ma olin Euroopa Parlamendi saadik ja ma nägin, kuidas see [Euroopa] ühtsus vajus väga kiiresti laiali – noh, tõmbame joone, see on nüüd läinud, vaatame, et ta saaks, mis ta tahab, ja et ta edasi ei liiguks. Meie teadsime, et süües kasvab isu, ja me teadsime, et tegelikult nõrkus provotseerib Putinit väga selgelt: kui ta võib võtta sellise ampsu ja midagi ei juhtu, siis ta võib võtta ka järgmise ampsu. 

Nüüd, tulles selle küsimuse juurde, kõik Euroopa Liidu liikmesriikide juhid on oma poliitilise toe pannud Ukraina toetamise taha. Ma ei näe, et sealt oleks võimalik välja tagurdada mingi muu argumendiga. Midagi peab kardinaalselt muutuma. Ja ma ei näe, et see ühtsus oleks lagunemas. Mida ma aga näen? On selge, et kõik on demokraatlikud riigid. Demokraatlikel riikidel on oma probleemid, meil endal on täpselt samamoodi mured seoses majandusega, hinnatõusudega, mõnes riigis on migratsiooniprobleem. Kõik need probleemid tulevad igal juhul üha [tugevamini esile]. Aga samas on liidrid kinnitanud, et me suudame tegeleda mitmete kriisidega samaaegselt, ja selleks, et ära hoida suuremat jama, me peame seda ühtsust hoidma, me peame Ukrainat toetama. Aga see ei peaks olema mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.

Anti Haugas, palun!

Tänan teid! Käisime pisut enam kui kuu aega tagasi parlamendirühmaga Armeenias ja kohtusime seal nii peaministri, parlamendi spiikri kui ka presidendiga. Üks sõnumitest oli neil see, et Armeenia üks parimaid võimalusi väljuda Venemaa mõjusfäärist oleks ka Gruusia liitumine Euroopa Liiduga, mis oleks justkui nende aken Euroopasse. Milliseks te hindate seda vaadet ja võimalust, et Gruusia saaks lähitulevikus Euroopa Liitu? Sest kogu Kaukaasia regioonile, euroopalikele riikidele oleks see väga oluline samm.

Aitäh! Kõigepealt, Gruusia rahvas ilmselgelt toetab Euroopa Liidu suunda ja Euroopa suunda, aga seal on ikkagi vaja teha veel väga palju samme selleks, et selle poole liikuda, ka valitsus [peab teatud samme astuma]. Meie Eestis oleme alati toetanud nende liitumist ja toetame ka praegu vajalike sammude tegemist selles suunas, aga nad peavad selle nimel ka ise pingutusi tegema. Ma arvan, et see on kõigi hüvanguks. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud proua peaminister! Eesti põhiseaduse §-s 1 on kirjas, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik. Ühe kolleegi küsimusele vastates te ütlesite, et ühehäälsuspoliitikast ja [iga üksiku riigi] vetoõigusest te kergekäeliselt ei ole valmis loobuma. Vetoõigus on üldiselt ka Eesti iseseisvuse garant Euroopa Liidus. Minu küsimus on selline: millistel tingimustel te siis olete nõus sellest loobuma?

Meil on valitsuse otsus selle kohta, et me toetame ühehäälsuse nõude jätkumist.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Teadupärast me asume Euroopa Liidu idapiiril. Õnneks me ei ole siin üksi, siin on ka Soome, Läti ja Leedu. Nii kaua, kui püsime meie ja toimib meie genereeritud heidutus, võime me ennast tunda päris kindlalt. Mis saab aga siis, kui peaks tekkima kriisisituatsioon? Mis on teie hinnang, kas riikidevaheline koostöö täna ja ka lähemas tulevikus on piisav selleks, et tagada nii toidujulgeolek, moona olemasolu kui ka remondibaaside toimimine, juhul kui tekib kriis?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Esiteks, meie koostöö kõikide naaberriikidega on väga-väga palju paranenud. Me teeme koostööd erinevates [valdkondades] ja tõesti on väga hea, et see koostöö toimib mitmel tasandil, nii poliitilisel tasandil kui ka ametnike tasandil. Nüüd, me muidugi nägime COVID-i kriisi ajal seda, et kui on ikkagi väga suur kriis, siis riikide esimene instinkt on see: sulgen kõik, tõmbun endasse. Aga mõelge COVID-i kriisi peale – me tulime sellest välja, me hankisime vaktsiine ühiselt ja tegelikult lõpuks mõistsime, et koos oleme me siiski tugevamad kui igaüks iseenda eest võideldes. Nii et ma loodan, et selle õppetunni me võtame COVID-i kriisist kaasa. 

Mis puudutab konkreetselt näiteks laskemoona ja kõike seda, siis näiteks Versailles's me just arutasime, et Euroopa Liidu riikide kaitse algab sealt, kust rünnak võib tulla. See tähendab seda, et kaitseinvesteeringud võivad olla paigutatud ka nendesse riikidesse, ja see tähendab, et see on regionaalne, mitte ainult riigisisene. Ma arvan, et see on väga oluline teadmine, mis on [kohale] jõudnud. 

Teine asi – see läheb küll natuke NATO-ga risti – on standardiseerimine. Näiteks Ukraina puhul on nii, et kuigi meil on justkui NATO standardid, on igaüks laskemoonale või millelegi lisanud mingi oma väikse vinkli, aga kui on kriisiolukord ja peab mingeid asju vahetama, siis need ei pruugigi üksteisega sobida. Seetõttu on ülioluline, et me teeme asju ühtemoodi. 

Aga jah, vastuseks teie küsimusele: ma loodan, et nendele õppetundidele, mis me saime COVID‑i ajast, me ehitame [valmisolekut] järgmiste kriisidega toimetulekuks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on küll pigem meie ja Euroopa Liidu majanduse kohta, aga poliitika ja majandus käivad käsikäes. Käesoleva aasta jooksul on Eestit üsna korralikult kritiseeritud selle eest, et me ei oska päriselt kasutada seda raha, mis tuleb meile Euroopast, Euroopa Liidult, selle struktuurifondidest ja nii edasi. Ehk päris palju raha jääb kasutamata, kuna me lihtsalt millegipärast ei oska seda teha. Minu küsimus on see: kas on mingi plaan, kuidas ikkagi seda raha paremini kasutama hakata, ja kui see on olemas, siis kuidas see välja näeb?

Aitäh! Kõigepealt, mul on hea meel tõdeda, et Eesti ja Leedu olid ainsad, kes suutsid äsja lõppenud eelarveperioodil kogu raha ära kasutada. Me oleme olnud selles ikkagi esirinnas. Jah, on erinevaid fonde ja ministeeriumides on rahakasutus väga erinev. 

Mida me sellega teeme? Esiteks on see, et võtame kvartaalselt selle valitsuses kogu aeg ette: nii, kes on taga, miks, mille taga see on, mis meetmed tuleb teha? Kui mingi meede ei tööta, siis tuleb seda muuta selliselt, et saaks raha kasutusele võtta. Hea näide on õiglase ülemineku fondi raha. On selge, et Narva koostootmisjaama selle rahaga rajada ei ole mõistlik, seetõttu me üritame seda raha kasutada Eesti Energia vesiniku-gaasijaama investeeringuks, et kiiresti see raha kasutusele võtta. Ja hea meel on tõdeda, et [protsess] on läinud kiiremaks ja ka need ministeeriumid, kes on olnud tagapool, on saanud tempo üles. Nii et me hoiame sellel kogu aeg silma peal ja vaatame, mida teha saab. Igal juhul on meie huvides kogu see raha Eesti majanduse tarvis ära kasutada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Nagu te teate, meil on üle võtmata mitmed direktiivid, raamotsused, ning seepärast on meie suhtes algatatud ka mitmed rikkumismenetlused. Näiteks vaenukõne seadus, vilepuhuja seadus ja haldustrahvide temaatika. Mina olen jätkuvalt arvamusel, et igal riigil peab jääma oma kaalutlusruum, kõigil on oma nägemus, kuidas need üle võtta ja millises suunas liikuda. Näiteks sellesama vaenukõne puhul on tekkinud olukord, kus ühed ütlevad, et me võtame selle liiga kitsalt üle, ja teised ütlevad, et me võtame selle liiga laialt üle. Ja probleem on selles, et tegelikult me ei tea, mida Euroopa Komisjon meilt ootab. 

Riigikogu õiguskomisjonis tekkis selline olukord, et meile ei edastatudki seda kirjavahetust. Kas te ei arva, et see praktika võiks natuke muutuda, nii et Riigikogu liikmed näeksid seda Euroopa Komisjoniga kirjavahetust? Siis me saaksime tegelikult õigusloomet paremini ette valmistada ja teha, sest me teaksime, mida meilt oodatakse, mida me oleme juba üle võtnud ja kuidas me saaksime paremini need direktiivid ja raamotsused üle võtta.

Aitäh! Esiteks, igal riigil on oma kaalutlusõigus. Direktiivi sa pead ju oma riigi õigusesse inkorporeerima, see ei ole otse ülevõetav. Ja sealt see kaalutlusõigus tulebki. Siin kindlasti on väga oluline see, et Riigikogu töötaks. Kui pannakse obstruktsiooniga need arutelud kinni, siis ei ole ju lõpuks võimalik ka kaalutlusotsuseid teha. Ja minu meelest see on vale.  

Mis puudutab seda kirjavahetust [komisjoniga], siis ma jään teile hetkel vastuse võlgu. Ma isiklikult ei näe mingit põhjust, miks mitte. Aga kui see aitab teid edasi, saan uurida, mis kujul miski on. Aga jah, jään praegu vastuse võlgu.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Septembris külastas Ida-Virumaad Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika volinik Elisa Ferreira, et saada ülevaade õiglase ülemineku fondi raha kasutusest. Ta käis meil külas ka aasta alguses, kui meie olime teiega koos valitsuses, ja siis oli minu südameasi temaga läbi rääkida euroraha kasutuselevõtu tingimused. Nimelt, väga paljud äärealad on saanud trahvinõuded, mis puudutavad nende projektitaotlusi, aga need nõuded ei ole ka õiglased, sest on juhuslikud eksimused. Ja trahviraha summad on väga suured. Läbirääkimised meil tookord katkesid valitsuse vahetuse tõttu. 

Kui kaugele on teie valitsus jõudnud [ja mida teinud selleks], et euroraha kasutuselevõtu tingimused, mis puudutavad mittetahtlikke eksimusi, ei tooks äärealadele kaasa nii suuri, mitmesajatuhandelisi makseid, mis neid löövad valusalt?

Aitäh! Me sellest just nüüd kas eelmisel või üle-eelmisel valitsuskabineti [nõupidamisel] rääkisime. Tegelikult regionaalminister koos Rahandusministeeriumiga tuleb välja oma ettepanekutega. Esiteks koguvad nad kokku selle materjali, et [saada teada,] missugused need vead on, mida saaks paremaks teha ja kus viga on. Sest tõesti, ka mina kohtun kohalike omavalitsustega ja seal väga palju seda muret väljendatakse. Me oleme olnud tegelikult väga korrektsed raha kasutajad ja tahame olla seda ka edaspidi. See peaks olema tõesti mõistlik. Mingid näpuvead saab ikkagi ära parandada ilma, et meile mingi trahv määratakse. Aga jah, me tegeleme sellega aktiivselt. 

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Nüüd ei ole Enn Eesmaad enam saalis paraku. Tema eelmine küsimus ajendas mind tegelikult tegemast ühest küljest väikest repliiki ja siis ka küsimust esitama. Enn Eesmaa väitis, et ÜRO peasekretär ei ole juba aastaid või aastakümneid kasutanud ÜRO põhikirja [artiklit] 99. Juhuslikult just viis päeva tagasi tegelikult Guterres kasutas seda esimest korda. See [artikkel] käsitleb seda, et peasekretäril on õigus juhtida tähelepanu asjaoludele, kui rahvusvaheline rahu või julgeolek on häiritud või riskitsoonis kusagil maailmas, ja siis ta võib kokku kutsuda julgeolekunõukogu. Aga mu küsimus on tegelikult selle ränderünnaku kohta, mis siin äsja toimus Eesti ja Soome piiril. Mis seis sellega on ja kuidas me sellest nii hästi välja tulime? Kas seal on midagi ka teistel Euroopa riikidel meilt ja Soomelt õppida?

Jaa. Me oleme selliseks rünnakuks olnud valmis juba pikka aega. Muidugi üks asi on see, kui on plaanid paberil, ja teine asi on, kui see reaalselt juhtub. Aga ilma selleta, et meil oleks plaane paberil, ei saaks ka reaalses elus midagi efektiivset toimida. Meie piirivalve on olnud väga efektiivne. Oluline on saata kõikidele inimsmugeldajatele sõnum, et siitkaudu lihtsasti Euroopa Liitu ei saa. Ja ma arvan, et see ongi üks oluline sõnum. 

Me oleme Euroopa tasandil rääkinud sellest, et migratsioon on väga paljude riikide probleem, ja oleme seda väga põhjalikult arutanud. Üks pool on see, kuidas oma piire kaitsta, ja teine pool on see, kuidas tagasivõtmise puhul teha koostööd kolmandate riikidega, kuidas teha koostööd nende riikidega, kust inimesed vahetult tulevad, ja kuidas saada ligi inimsmugeldajate võrgustikele, et neid ahelaid katki lõigata. 

Ja viimaseks, oluline on ka see teadmine, et siitkaudu ei saa. Siis need vaesed inimesed ei pane kogu oma pere eelarvet selle alla, et maksta mingile smugeldajale, sest lisaks rahale ja kõigele võib kaotada ka elu ja see ei tasu lihtsalt ära. Nii et see on ka oluline ränderünnakute vastu võitlemisel.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mu küsimus tuleneb teie vastusest Mart Maastikule, kes viitas põhiseaduse §‑le 1, ja teistpidi tänase esimese päevakorrapunkti pealkirjast "[Ülevaade] Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel". Ma küsin sedapidi: milline on Eesti Vabariigi valitsuse tegevus Eesti poliitika teostamisel Euroopa Liidus, tulenevalt põhiseaduse preambulist ja §‑st 1, mille järgi Eesti on sõltumatu vabariik?

Aitäh! See ongi väga hea küsimus just selles võtmes, et Eesti on Euroopa täpselt sama palju kui … See ei ole nii, et "nemad seal Euroopas", vaid on "meie siin Euroopas". Selles on see vahe. Meie Euroopa Liidu poliitika siin Euroopas. Me oleme täpselt samamoodi võrdsed Euroopa Liidu liikmed, kui on teised. Me kujundame poliitikat täpselt samamoodi nendega võrdsetena, kas või just sellepärast, et meil on ühehäälsuse põhimõte. Meid kuulatakse ja meiega arvestatakse täpselt samamoodi nagu teiste, suurte riikidega. Nii et see on, ma arvan, oluline arusaamine, mis võiks tänaseks juba olla kohale jõudnud, olukorras, kus me oleme 20 aastat Euroopa Liidus olnud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Minu poolt suur tänu nii peaministrile kui ka kolleegidele sisuka ja väärika debati eest. Aga nüüd palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks, Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kuulajad! Suur tänu peaminister Kaja Kallasele selle suurepärase ja sisuka ülevaate eest! Ja suur tänu ka kõikide nende pikkade pingutuste eest, mis on Euroopas väga kõrgelt hinnatud ja mis on toonud Eesti riigi tervikuna hinnatud eestkõnelejaks meie praeguse sõja ajal. 

Aga vaatame veidi ajas tagasi, et vaadata seejärel edasi. Johann Joachim Bellermann oli 25-aastane, kui ta 1781. aasta augustis kirjutas üles märkmed oma teekonnast Kloodi mõisast Rakvere lähedalt Jõhvini, kus ta ööbis oma sõbra, äsja pastoriks ordineeritud Peter Kochi juures. Noorsandid olid koos kolm aastat varem kolinud Saksamaalt siia Eestimaa provintsi. Talud ja kirikud olid tee ääres Bellermanni arvates täitsa samasugused nagu tema kodukohas Saksamaal Tüüringis. 

Ent üks asi oli hoopiski teistmoodi. Nimelt peeti Saksamaal suureks häbematuseks seda, kui hea sõber koputab öösel uksele ning palub koos kutsari ja hobusega majutust. Eestimaal aga olid asjalood risti vastupidised – siin oleks sõber solvunud, kui koputaja tema juurde öömajale tuleku asemel võõrastemajja läinuks. Selline koduse külalislahkuse tava mõjus muidugi laastavalt võõrastemajade pidamisele Eestimaal. Saksamaal neid kasutati, käivet oli ja nood olid kenad, Eestimaal aga ei kasutatud, ja Bellermanni kirjelduse järgi olid ka uusimates võõrastemajas head ruumid vaid kariloomadele. 

Soome ajaloolane Seppo Zetterberg toob oma raamatus "Reisimuljeid vanadest Baltimaadest" üha lugusid, kus inimesed imestavad omavaheliste kultuurierinevuste üle. Ligi 250 aastat hiljem saab imestada selle üle, et meil on vaatamata kõikidele erinevustele olemas täiesti toimiv Euroopa Liit, mis on loodud ühiselt majandusliku jõukuse ja heaolu kasvatamiseks. Eks muidugi saab nädala lõpus toimuval Euroopa Liidu ülemkogul näha, kui täiesti me toimime meie jaoks eksistentsiaalselt olulistes küsimustes. Ma tulen selle juurde varsti tagasi. 

Nüüd, kuna see on selle Riigikogu koosseisu esimene arutelu, siis igaks juhuks räägin, miks ja mida Euroopa Liidu asjade komisjon ehk lühendatult ELAK üleüldse teeb. Selgituse vajalikkus tuleb näiteks sellest, et hiljuti saatsid mõned Riigikogu liikmed Maailma Terviseorganisatsioonile eksitava infoga kirja, millest ilmnes, et isegi osa häid kolleege pole pakku tabanud. ELAK on alatine komisjon, millel on Euroopa Liidu küsimustes otsustav ja koordineeriv roll. ELAK-i seisukohad on valitsusele kohustuslikud ja valitsus lähtub nendest Euroopas peetavates aruteludes. Nii et Kaja Kallase siin välja toodud seisukohad on meie seisukohad.

Arutelud käivad reeglina Euroopa otsuste ja õigustloovate eelnõude üle, mis tuginevad aluslepingutele. Olulisemad eelnõud arutavad läbi kõik rahvusparlamendid, sealhulgas mõistagi Riigikogu ehk meie siin. Kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, siis tuli see uus töövoog meie Riigikogu päevadesse mahutada ja tehti seda nii, et loodi nagu väike parlament. ELAK annab seisukohti Riigikogu nimel ja et selleks oleks legitiimsus olemas, peavad meie komisjonis olema esindatud kõik fraktsioonid ja kõik valdkondlikud komisjonid. Meie praeguse Riigikogu ehk XV koosseisu algusest on meil olnud 42 komisjoni istungit umbes 160 sisuteemalise päevakorrapunktiga. Kokku oleme läbi töötanud 66 eelnõude paketti. Selliste Euroopa Liidu algatuste või algatuste paketi kohta oleme teinud otsuseid enam kui 500 eraldiseisva seisukoha puhul. Sellele lisaks, 73 päevakorrapunktis me töötasime Euroopa Liidu tasandi ministrite kohtumiste materjalidega, mis omakorda enamasti sisaldasid erinevaid teemaplokke.

Kui lubate, ma ei hakka teile neid kõiki siin üksipulgi avama, materjalid on peaaegu kõik avalikud. Mul on hea meel kinnitada kõikidele, kes muretsevad, et Riigikogu ei tööta, et Riigikogu töötab ja enamasti töötab konsensusele ehk täielikule üksmeelele jõudes. Meie roll on mõelda, kuidas üks või teine asi Eesti inimestele mõjub, kas soovitu on Puhjas ja Tallinnas, Narva-Jõesuus ja Sõrves nii inimeste kui ka meie looduse jaoks vajalik, tehtav ja õiglane.

Lisaks otsuste vastuvõtmisele oleme korraldanud põhjalikumaid kuulamisi. Nii andis Euroopa Liidu suursaadik Ukrainas, Matti Maasikas meile ülevaate tegelikult toimuvast ning Kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm selgitas üksipulgi kaitsetööstuse võimalusi. 3. novembril oli avalik kuulamine sellest, kui kaugele on jõutud tehisintellekti määrusega ja mida arvavad sellest Eesti ettevõtjad. Salvestus on huvilistele järelvaadatav.

Ja ega me niisama käed rüpes seejärel istuma jäänudki. Komisjoni esimene Euroopa-visiit toimus Ukrainasse, lisaks on meil olnud austav võimalus osaleda Ukraina ametnike koolitamises. Üksmeeles saatsime Riigikogu nimel kaks nügivat kirja Euroopa Komisjoni presidendile Ursula von der Leyenile ja teistele asjassepuutuvatele esindajatele, kuna pidasime vajalikuks nii ettevõtjate süsteemsemat toetamist tehisintellekti arendamisel – see kiri oli 24. novembrist – kui ka kiiremat edasiliikumist Euroopa kaitsevõimekuse tõstmisel – kiri 5. detsembrist.

Komisjoniga oleme täiendanud teadmisi kuulamistel nii mahuka ravimipaketi kui ka roheväidete kohta, aga eriti kasulikud on olnud kohapeal käimised ehk väljasõiduistungid. Pakendikeskuses käisime, Rõuge vallas käisime. Rõuge vallas me läbisime – lisaks Riina Solmani küsitule kohalike omavalitsuste rahastamise parandamise kohta –, ja ma ütleksin, sõna otsesemas mõttes läbisime mitmete tundide pikkuse metsaõppuse. Oli väga-väga kasulik.

Järgmise aasta 11. veebruaril saab siinsamas saalis tehtud otsusest ELAK luua 20 aastat. Kogu toimetamise ajal on töökorraldust kaunikesti vähe muudetud. 4. septembril oli meil kinnine, aga väga põhjalik kuulamine erinevate huvigruppidega konverentsisaalis ja nende ootuste põhjal tegeleme vajalikuks peetud muudatustega. Osa asju on juba tehtud, osa teoksil. Aga töökorraldusest vast kõige põnevam osa on suurem kaasamine ja suurem läbipaistvus. Ka eelnõude ees on meil nüüd selline üksleht, lihtsas keeles kokkuvõte, kus on ka mõjud Eestile kokkuvõtlikult kirjas. Ma ütleksin, väga kasulik. Ja vaadake, ei saagi olla õiget kaasamist ega kaasamõtlemist ilma ligipääsetava informatsioonita, see on kõige algus ja alus.

Igatahes ma soovin südamest tänada kõiki komisjoni liikmeid ja kõiki Riigikogu liikmeid, kes on meil asendajaks käinud, ja soovin ka väga tänada ka komisjoni suurepärast eksaseesimeest Maria Juferejeva-Skuratovskit. Eilsest on meil uus aseesimees, Enn Eesmaa – väga hea inimene. Südamlik tänu meie komisjoni paraku töötunde mitte lugevale ja alati abivalmis sekretariaadile, aga ka kõikidele ministritele, kantsleritele, asekantsleritele ja ametnikele ning Riigikantseleile selle suure töö eest, mis on koos ära tehtud ja mida me koos edasi teeme. Eriliselt soovin tänada ka kõiki erasektori esindajaid, kes on kulutanud palju oma aega ja töötunde selleks, et meid aidata – et aidata meil koos teha teadlikumaid, informeeritumaid otsuseid asjadest paremini aru saavatena. Meil on olnud rõõm kuulata innustavaid ideid, konstruktiivset kriitikat, suurepäraseid lahendusettepanekuid ja väga huvitavaid ülevaateid. Ausalt, Euroopa Liidu asjade komisjonis on pööraselt huvitav, egas muidu meil poleks komisjon lausa suuruselt kasvav.

Aga nüüd, head kuulajad, mõned rõhuasetused ettepoole vaadates. Konkurentsivõime, kõikide asjade tuum. Veel kord: Euroopa Liit on loodud majanduse konkurentsivõime parandamiseks. Siseturgu tuleb hoida nagu silmatera. Päris energialiit tulgu, kasuks tuleb ka kapitaliturgude liidu ja pangandusliidu lõpuleviimine. See, et me just üheskoos inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumist tagades saame parema leiva lauale, oli selge juba Hansaliidu aegadest.

See põhjus, miks Euroopa Liit teeb ühte või teist regulatsiooni ettevõtete jaoks, on ju tegelikult lihtne: et ei oleks kellelgi ebaausat konkurentsieelist, no näiteks on mõnes riigis [ettevõtjal tegutseda] odavam, sest saab prahti metsa alla visata, samas kui teises riigis on ettevõtjale karmimad nõudmised.

Euroopa Liit suurepärane selleks, et teha asju koos – neid, mida ongi koos kasulikum ja otstarbekam teha. Kõige olulisem siin on meie Eesti ettevõtete konkurentsivõime, teisisõnu, Eesti inimeste töökohad. Ei möödu meil ühtegi koosolekut, kus me nõudlikult ei küsiks meie läbirääkijatelt, kuidas on siin arvestatud just Eesti selle valdkonna ettevõtjate huve. Kui me alguses rääkisime Johann Joachim Bellermanni näitel sellest, et kultuurilised erinevused on ikka väga suured, siis tõesti jõuavad need sageli ka Brüsselist eelnõude ettepanekutesse. Meie roll on vaadata, kas asja on üleüldse tarvis ja siis just nimelt Eestis, Eesti kultuuri, loodust ja tavasid arvestavalt, kas see on ka mõistlikult tehtav ja kas seda on vajalik teha. 

Nüüd muidugi võib hea kuulaja küsida, et kuidas siis nii, pole ju läinud peaaegu päevagi ilma Eesti ettevõtjate ägamiseta üha uute euroreeglite all. Vaadake, suur hulk sellest murest on siin kohapeal tehtud pärast – siis, kui läheb ühiselt kokku lepitud Euroopa õigusakti ülevõtmiseks. Vaat alles siis kuidagi siuhti satub reeglistikku veel terve rida asju, mida direktiiv tegelikult sellisel kujul või ka sellise rangusega ei nõua. Seda ei tehta pahatahtlikkusest, seda tehakse heatahtlikkusest. 

Kuidagi on meil Eestis juuri ajanud selline kultuur, et ülevoolav euroõiguse ülevõtmine on muutunud normiks, mitte erandiks. Omal ajal, juba Euroopa Liiduga liitudes, sai juba kuulsaks koolisööklate näide: hakanud ametnikud koolisööklatelt nõudma vastavust euronõuetele sellise innukusega, et lõpuks pidi sekkuma peaminister Mart Laar. Muidugi selgus, et maitsvaid koolilõunaid saab täiesti mõistlike euronõuete järgi keeta-küpsetada tegelikult palju väiksemate investeeringutega ja endiselt suuresti talupojatarkuse toel, lihtsalt kohapeal olid ametnikud vindi üle keeratud. 

No aga ka praegu. Järjest vaatame neid eelnõusid, mis tulevad, ja need kõik soovivad teha palju rohkemat, kui tegelikult Euroopa nõuab. Kui direktiiv ütleb, et tehke kas seda või toda, siis meil on kirjas igaks juhuks mõlemad. Kui direktiiv soovitab, siis meil saab sellest nõue. Kui antakse vahemik, siis meil läheb kirja kõige suurem number. Kui öeldakse, et see kehtigu kitsalt seal, siis meil on igaks juhuks, et kehtigu igal pool. Kui lubatakse erandeid, siis me jätame need kasutamata.

Selle asjaga on mitu muret. Esiteks, me halvendame niiviisi ju täiesti põhjendamatult Euroopa Liidu mainet. Tõstke käsi, kes pole kuulnud ohkimist Brüsseli bürokraatia üle. Ma ei näe mingit kätemerd. Tegelikult ei ole ülemäära [nõudlik] või lausa süüdi mitte Euroopa, vaid meie ise siin saalis, kes me kõikidele liialdustele, kui need meie lauale jõuavad, muudkui oma käe alla paneme, oma käega nupule vajutame. 

Teiseks, me ei tee seda päris ausalt. Meil on kokku lepitud eelnõude [väljatöötamise] kord ja selle järgi peaks kõik uued mõtted läbima esmalt väljatöötamiskavatsuse [ringi], kus kaalutakse läbi erinevad alternatiivid sama eesmärgi saavutamiseks. Siis peaks toimima laiem ühiskondlik arutelu ja alles siis tehakse otsuse. Nii saab esiteks olla kindel, et see [pakutav muudatus] on üleüldse vältimatult vajalik, ja teiseks saab selgeks, kuidas seda [muudatust] teha nii, et see kõige vähem riivaks ja koormaks. Aga meie võtame siin muudkui vastu eelnõusid, kiirtorus, mis lähevad direktiivi tekstist kaugemale, aga ei ole väljatöötamiskavatsuse ringi läbinud. Mõnikord on mindud ka kaugemale sellest, mis läbirääkimiste ajal on kokku lepitud. See kõik on toimunud juba aastaid. Kõikide valitsuste ajal. 

Kolmandaks – ja see on vast kõige olulisem –, me koormame nii omaenda ettevõtteid rohkem, kui see Euroopa tihedas konkurentsis vajalik oleks. Selle asemel, et inimestele nende töö eest paremat palka maksta, peavad ettevõtted tegelema millegagi varem kui teised, rohkem kui teised ja sealjuures väiksematena kui teised teistes riikides. Aga kogu direktiivinduse mõte on ju selles, et ühtlustada nõudeid võrdse ja parema ja õiglasema konkurentsiolukorra tekitamiseks.

Head kolleegid! Kui täpselt te teate eelnõudega töötades, mis on direktiivi nõuded ja mis on lisatud? Ehk kui te avate eelnõu, kas te näete seal selgesti, mida on täpselt direktiivis nõutud ja kuivõrd see erineb, kas või väikestes detailides, sellest, mis on eelnõus kirjas? Nende tekstide tegelik kõrvutamine ja erinevuste üles leidmine võtab pööraselt aega. Lihtsaim, mida me saame teha Eesti ettevõtete konkurentsivõime parandamiseks, on saada eelnõud siiasamasse saali nii, et mõlemad tekstid on igas kohas kõrvuti hästi näha. See on vajalik muide ka demokraatia jaoks. Sest Riigikogu liikmetena peame me täpselt aru saama, kus on praegused otsustamiskohad ja mis on varasemalt meie endi osalusel Euroopas juba nõudeks saanud. See on oluline nii Eesti majanduse konkurentsivõime jaoks kui ka Eesti demokraatia jaoks. 

Bürokraatiast veel. See sindrinahk kipub vohama, ametnike arv kipub kasvama, ja kõige selle ohjamine nõuab tegelikult üliinimlikke pingutusi. Aga need pingutused on vaja teha. Tegelikult on Euroopa Komisjon algatanud aruandluse 25%-lise vähendamise. Bürokraatia vähendamine – lihtsalt suurepärane, selge ettepanek. Selle eesmärgiga tuli komisjon välja oma 16. märtsil avaldatud teatises Euroopa Liidu pikaajalisest konkurentsivõimest. Aga kas me näeme siin Eestis kohapeal samasugust selget eesmärki, et veerandi võrra vähem halduskoormust võiks olla? 

Minu üleskutse on Eestis kohapeal ka samasugune halduskoormuse vähendamise eesmärk selgesti seada: veerandi võrra vähem. Päriselt. Siin on Euroopa meile heaks eeskujuks. Eriti oluline on see meil Eestis seepärast, et me oleme väikesed ja sestap on igasugused keerukad nõuded suureks koormuseks, aega innovatsiooniks nagu ei jäägi. Eesti ettevõtetest lausa 94% on mikroettevõtted.

Head kuulajad! Eesti on siiski olnud Euroopas mitmes olulises teemas väga positiivseks eestvedajaks asjakohatute takistuste vähendamise nõutamisel. Kaks valdkonda on meile eriti olulised: tehisaru ja kaitsetööstus. Siin ongi Riigikogu oma laia õla tublisti alla pannud.

Eesti on juhtiv riik tehisaru idufirmade poolest elaniku kohta. Meie laste kõrged matemaatikatulemused PISA testides – suur tänu teile, õpetajad! – on see lootus, et Eesti ei jää selles uues majanduspöördes kuhugi taha. Eesti parlamendi täiesti üksmeelne mure on olnud see, et Euroopa Liit ei satuks liiga hoogu tehisaru regulatsioonidega nõndaviisi, et ettevõtete toetamine ja globaalses konkurentsis ikkagi täiel rinnal osalemine ei kannataks – no peab ütlema, et ei kannataks veelgi. 

Muidugi on õigused olulised, aga see häda ei saa kasvada, et me kasutame üha enam mujal tehtut. Meie majanduse arengu jaoks terves Euroopas on oluline ikkagi see, et me tugevasti võtame kasutusse tehisaju võimalused, me võtame kasutusele kvantarvutite võimalused ja me võtame kasutusele kosmose võimalused. 

Mõistagi tuleb meil hoida kaitsetööstus ja julgeolek piirangute alt väljas. Lubage mul jälle lihtsustada: meie poegadel ja tütardel, naistel ja meestel ei ole lahinguväljal kasu udupeentest regulatsioonipakettidest, kui vaenlase tehistaip juhib surmatoova kuuli otse tema kiivri alla. Meie isikuandmed ei ole paremini kaitstud siis, kui politseinik lappab lapsetapja tabamiseks päevade kaupu paberkaustu läbi, et leida kaameraga pildile püütud [isikule] vastet, selmet lasta masinal minutiga ära teha täpselt sama töö. 

Euroopa kaitsetööstuse strateegia kohta pole kokkulepet saavutatud, aga selleni jõutakse meie ühiste pingutustega järgmise aasta alguses. See annab täiendava tõuke liikmesriikide kaitsevõimekuse tõstmisele. Me peame tõstma oluliselt reaalset kaitsevõimet. Me peame saavutama lääne pool ka selle kultuurilise muudatuse, et kaitsetööstust ei peljata ega peideta – vabandust võrdluse eest! – umbes nagu pornotööstust. Venemaa kurjuse ja ahnuse kohutav ulatus jätab meile vaid ühe valiku: koos olla tugev. Tugev!

Me toetame komisjoni ettepanekut luua kaitseinvesteeringute programm, mis võimaldab liikmesriikidel ühiselt arendada ja soetada olulisi sõjalisi võimeid Euroopa tasandil. Tagatud peavad olema vajalikud laskemoonavarud nii Ukrainale kui ka Euroopa enda kaitsevõime tõstmiseks. Kriitiline on jätkata Ukraina toetamist sõjaliselt, kasutades Euroopa rahurahastu vahendeid, ning tugevdada Euroopa Liidu küberkaitsepoliitikat.

Euroopa Liit ei ole osutunud mingiks mömmiks Ukraina abistamisel. Täiesti vastupidi, me saame uhkusega olla eurooplased. Siit saab minna ainult edasi. Nüüd, 30. novembril Euroopa Kaitseagentuuris peetud kõnes rõhutas von der Leyen, et Euroopa peab võtma ohtudest tulenevalt strateegilise vastutuse oma kaitse arendamisel. Jah, sõbrad, see tähendab seda, et Euroopa pingutused peavad veel rohkem vilju kandma, need viljad on meile eluliselt olulised. Kui Rootsi samuti NATO-ga liitub, on 96% Euroopa Liidu elanikkonnast ühtlasi NATO-s, seega on Euroopa Liidul strateegiline vastutus toetada ka NATO-t. Meie pühendumus [Ukraina] sõjalisele aitamisele ja Euroopa Liidu kaitsevõimekuse kasvule peab olema kaljukindel. Ja see, et Ukraina lahinguväljadel pole lihtne, on argument meie toetuse suurendamiseks, mitte vähendamiseks, nagu rõhutas von der Leyen Euroopa Liidu ja loomulikult ka meie seisukohta. 

Ja lõpetuseks. Kõige olulisem nii täna kui ka homme on meie ühtsus Ukraina toetamisel. Meie ühtsus Euroopas, meie ühtsus siin, Eestis. Me ei tohi lasta Vene karu küüsi urgitsema meie endi vahele, nagu me näeme, et Viktor Orbán on kukkunud nii mõnigi kord nende ahnete küünte haardesse. Meil võib vabalt olla miljon eriarvamust miljonis asjas, aga Ukraina vajab meie vankumatut ühtset toetust rahalisele ja sõjalisele abile. Ukraina võitleb meie väärtuste ja meie vabaduste eest oma vere hinnaga, tapetud, küüditatud ja vägistatud laste hinnaga, pere, kodu ja kõige kaotamise hinnaga. 

Sõbrad, alles pühapäeval saime raadiost kuulda EKRE [liikme] Mart Helme nõuet siduda siseturvalisuse ja piiri küsimust Ukrainale antavate abipakettidega, no et kui ei seota, siis nemad polevat sellega nõus. Selline asjatu lõhestamine on ohtlik Eesti iseseisvusele. Ukraina toetamises on seni suudetud poliitilised erimeelsused ületada, Riigikogu on erakondadeüleselt Venemaa agressiooni hukka mõistnud. Aga Ukrainale nii vajaliku ja niivõrd hästi tagatud laenu andmisele oli EKRE pea tervikuna vastu. EKRE põhjendused olid sama kahjulikud kui nende otsus. Nimelt arvasid nad ELAK-is selle teema arutelul, et Euroopa ühtse toetamise asemel piisaks, kui näiteks Saksamaa annaks vajaliku laenu ise ja teisedki liikmesriigid toimetaks igaüks omas nurgas.

Ajaloost teame ridamisi näiteid, et üks rahvas saab iseenda eest võidelda ainult siis, kui ta on ühtne. Ukraina presidendi Zelenskõi toetus oli suure sõja alguses umbes 20%, praegu on see 95%. Nii tehakse võitusid. Julgeolekuküsimustes on Eestile ühtsus eluliselt oluline. Meist igaüks peab isiklikult püüdma selle poole, kuidas just tema saaks kaasa aidata sellele, et Riigikogus oleksid erakonnad Ukraina toetamisel üksmeelsed.

Euroopa ühtsuse naeruvääristamine Ukraina toetamisel rõõmustab Venemaad eriti. Kõik, mis Euroopa Liit teeb, on solidaarne. Me oleme viimase aasta jooksul hästi näinud, kuidas Euroopa Liidus on just teiste liikmesriikide surve pannud Saksamaa tegema asju, mida nad alguses nõnda ei plaaninud. Meenutagem kas või kogu saagat Leopard II tankidega, kus massiivne ja ühtne surve teistelt liikmesriikidelt päädis Ukrainale nii vajaliku otsusega. Jah, Eesti andis Javeline juba enne, kui suur sõda algas, ja see aitas teistel riikidel oma sammud õigeks seada. Ja nüüd läheb ka heal Saksamaal ka üha paremini. Ent kui hakata lammutama Euroopa ühtsust ja selle aluseks olevat üksteise õigele rajale survestamist, siis ei saa me ka Eestis enam olla kindlad, et Euroopa ühtsus meid endid hädaolukorras aitab. 

Võtame taas ajaloost konkreetse näite. Ainus vahe Soome talvesõja ja praeguse Ukraina sõja vahel on selles, et Soome ei saanud sõjalist abi. Soome sai küll väga suurt poliitilist rahvusvahelist toetust oma vabadusvõitluses Venemaa vastu. Talvesõda algas 30. novembril 1939 ja juba 14. detsembril visati Nõukogude Liit kui agressor välja Rahvasteliidust. Poliitiline toetus Soomele oma territooriumi kaitsmiseks oli olemas, kuid sõjalist ja rahalist abi ei antud. Tulemust me teame – Soome pidi ära andma osa oma territooriumist. Tänaseks on meie hõimuvelled neil Venemaa poolt annekteeritud aladel välja suretatud ja loodus laastatud.

Kogu Eesti senine julgeolekupoliitika on tuginenud tugevale sisepoliitilisele konsensusele. On väga ohtlik, kui EKRE püüab sellest väljuda. Mõne tühise sisepoliitilise Euroopa-vastase punktikese hind on Eesti julgeolekuohtude järsk kasv. Aga ma usun, et me tegelikult ikkagi ühtsuse siin saalis saavutame ja seda ka hoiame.

Nüüd veel laienemisest. Ukraina on ennast lahinguväljadel tõestanud sõjaliselt väga võimeka riigina. Ukraina on ka territooriumilt suur riik. Kolmandaks on Ukraina ülemraada tänavuste kiirete otsustega tõestanud, et Ukraina on oma väärtusvalikutega selgelt Euroopas. Sellise suure, sõjaliselt võimeka riigi lisandumine Euroopa idapiirile muudab venemeelsete positsioone kõigis senistes Euroopa idapiiri riikides oluliselt nõrgemaks ja Eestit tugevamaks.

Me kiidame ka Moldovat. Eesti ootab kõikidelt Euroopa Liiduga liituda soovivatelt riikidelt täielikku joondumist Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga, sealhulgas Venemaad piiravate meetmetega. Väga oluline on ka kogu eeltöö, nii liitumise mõjude hindamine Eestis – need arutelud on meil järjest tulemas – kui ka Euroopa Liidu institutsioonide kiirem ja ulatuslikum ettevalmistus, vajalike kokkutõmbamiste plaanimine. Uute liikmete liitumine on võimalik Euroopa Liidu aluslepinguid muutmata.

Ja juba ainuüksi senisest palju tugevama Euroopa idapiiri pärast, mis on otseselt Eesti huvides, oleme meie alati olnud laienemispoliitika toetajad. Me oleme alati olnud ka olulistes välis- ja kaitsepoliitika küsimustes ühtsed. Seda meie Eesti ühtsust ei tohi lõhkuda, seda ühtsust me vajame eluliselt oma laste ja lastelaste jaoks, iseseisva Eesti riigi tuleviku jaoks. Aitäh!

Suur tänu ettekande eest! On küsimusi. Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja, komisjoni esimees, tänan selle suurepärase sissevaate eest komisjoni töösse! Nagu oleme lugenud, on Eesti ajakirjanduses ilmunud ka omajagu kriitikat Euroopa Liidu asjade parlamentaarse arutelu aadressil. Kas te olete analüüsinud, mis osa sellest kriitikast võiks olla põhjendatud, ja kui on midagi põhjendatud, siis kas olete mõelnud mingisuguseid samme arutelu muutmiseks või arutelu korra täiendamiseks?

Aitäh! See rahulolematus on täiesti selgelt olemas. Ütleme nii, et kui XV koosseis Riigikokku jõudis, oli rahulolematus juba kohal. Tegelikult ka eelmine koosseis lõpetas sellega: leiti, et Euroopa Liidu asjade komisjoni töö peab minema läbipaistvamaks, nähtavamaks. Seda käsitles ka Raivo E. Tamm oma kõnes, kui ta pidas siin sarnase kõne eelmise Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena. 

Selleks, et probleemidest paremini aru saada, oleme me teinud mitmeid arutelusid ja kohtumisi. Kõige olulisem nendest oli tõesti Riigikogu konverentsisaalis 4. septembril. Kohal oli ligi 50 erinevat organisatsiooni, kes kõik rääkisid oma muredest ja ettepanekutest, ja sellele me ehitame oma töökorralduse muudatused. 

Lühidalt kokku võttes, Euroopa Liidu asjade komisjonis juhtmeid juba veetakse, ja need ei ole jõulutulede juhtmed, vaid need on need juhtmed, mis on seotud sellega, et me tahame oma tööga minna rohkem avalikuks, rohkem ligipääsetavaks, rohkem nähtavaks, rohkem arusaadavaks. Ja me tahame ka huvigruppe rohkem oma istungitele kaasata, see on äärmiselt oluline. Need on kõige olulisemad muudatused, mis on veel kavas.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Puudutasid oma kõnes ühte olulist teemat, Euroopa Liidu [õiguse] ülevõtmist. Siin saalis on seda väga agaralt tehtud väga palju aastaid. Lausa nii agaralt, et see tõepoolest kahjustab Euroopa Liidu mainet, kuni selleni välja, et osa inimesi tunnebki, et Eesti on oma suveräänsust ära andmas. Me saame tegelikult ju aru, et suures osas oleme me selles ise süüdi. On hea meel, et tänane ELAK on selline, kuidas siis öelda, hea väravavaht, kes need pallid kinni püüab ja Eesti huve kaitseb. Aga ma tahtsin küsida selle kohta, mida me riigina peaksime tegema, et juba alusmaterjalid …

Aeg! 

… jõuaksid siia kvaliteetsemana ja Eesti huve kaitsvamana.

Aitäh! No kõigepealt ma pean tunnistama, et Euroopa Liidu asjade komisjonil, mis puudutab Euroopa Liidu õiguse ülevõtmist, väga otsest rolli ei ole. Me küll Euroopa Liidu asju tervikuna vaatame, ja see on üks nendest teemadest, mis on tõesti üles tulnud – Eesti ettevõtjad ütlevad, et see liiga agar, üle piiride minev Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine on see, mis reaalselt Eesti ettevõtjate konkurentsiolukorda halvendab. See tuleneb sellisest lihtsast asjast: kogu selle direktiivinduse mõte on tõesti see, et me ühtlustame nõuded, ja kui meie paneme ühtlustatud nõuetele hulka peale, siis on meie ettevõtjatel ju raskem – nad peavad tegema rohkem kui teised täpselt samas olukorras. 

See vastutus on ikkagi igal Riigikogu liikmel. Kui te olete juhtivmenetleja ja menetlete ühte või teist eelnõu, mis on seotud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega, siis teil tuleb välja võtta direktiiv, kõik alusmaterjalid ja ka need kokkulepped, mis siin Riigikogus tehti siis, kui sedasama direktiivi arutati, ning siis hakata võrdlema paragrahv paragrahvi ja artikkel artikli haaval, mis seal direktiivis tegelikult kirjas on ja mismoodi näeb välja see ülevõtmine.

Jah, see on täiesti pöörane töö. Ma näen, et härra Sutt istub saalis, temaga me oleme arutanud, et see on üks koht, kus tuleks tehisintellekt appi võtta, sest siis oleks tehisintellektist tõesti demokraatia arendamisel ka sisulist kasu. Just nimelt selles mõttes tehisintellekt, tehisaru võiks meile siin appi tulla. Aga töö peame me ikka ise ära tegema. 

Ja küsimus siia jõudvate eelnõude kvaliteedi kohta. Jah, see peabki muutuma, muidu me ei suuda midagi võrrelda. Ehk millisena me Riigikogus eelnõusid ootame? Me tahame neid näha niimoodi, et direktiivi ja ülevõtva õigusakti tekstid on täpselt kõrvuti. Niikuinii ametnikud teevad selle töö ära, nad ei saaks muidu eelnõusid kirjutada, aga vot seesama tekstide võrdlus peaks meil siin laual olema, nii et me näeme täpselt, kus on üle mindud ja missugune see kokku lepitud asja ülevõtmine täpselt on. Kuidas selleni jõuda? Ma usun, et see peaks olema üks küsimusi, mida vanematekogu peaks kõige lähemal ajal kindlasti arutama.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jah, see meie võib-olla üldine, aga igal juhul ametnikkonna bürokraatiatruudus ja valmidus mahutada kõik kontrollimehhanismid ka natukene suuremal määral, kui Euroopa nõuded on, meie seadusandlusesse Euroopa nõuete egiidi all, on tuntud. Ja on kiiduväärne, kui teie komisjon on selle nüüd kõvasti pilgu alla võtnud. 

Aga ettekande kohta võib küsimusi esitada. Mina kuulasin huviga ülevaadet 18. sajandi lõpu majutusasutuste seisu kohta Eestis. Ja mul on selline küsimus: kas te mitte ei tee liiga meie postijaamade võrgustikule, mis oli riiklikult juba rüütelkonna ajast ja kubermangude ajast päris hästi korraldatud? Isegi Katariina II sõitis siit läbi. Postijaamades sai ju korra järgi hästi süüa ja ööbida.

Härra Bellermann tõesti peatus oma teekonnal kahes postijaamas ja sai seal ära ööbitud. Aga oma isiklikes märkmetes ta selle võrdluse Saksamaaga ikkagi toob. Kuna Eestis on komme ööbida sõprade juures, aga see võtab sellelt majandusharult käivet kõvasti maha, siis ei olnud ta – Saksamaaga võrreldes – teps mitte rahul kõige sellega, mis siin  näha oli.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur aitäh selle sisuka ja kirjandusliku ettekande eest! Olen paljude asjadega nõus, eriti sellega, et direktiivide ülevõtmisel võiks olla see originaal meil kõrval. Ma arvan, et see aitaks meid tõesti väga palju. 

Ma ei ole aga üldse nõus selle väitega, et Riigikogu töötab, ja ma ei ole nõus sellepärast, et meil on siin massiivne obstruktsioon. Me oleme peaaegu 10 ööistungit istunud siin, täiesti mõttetute asjadega aega veetnud, aga olulised eelnõud seisavad. Ja seisab ka Ukraina toetamise eelnõu. Minu mure on just selles, et sõnades võidakse ju olla üksmeelsed – te rääkisite konsensusest –, aga tegudes me tegelikult seda toetust ei näe. Hiljutine garantiide andmine Ukrainale – 5 EKRE liiget hääletas vastu. Minu küsimus: kuidas toimub ELAK-is, kas tõepoolest ELAK-is olete te konsensuslikult nõus Ukraina toetamisega? Kas te näete, et seal see üksmeel toimib?

Aitäh! Ma ikkagi kiidan kõigepealt kõiki Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmeid kõikidest erakondadest. See osa Riigikogust on tõesti tänu kõikide inimeste panustamisele väga hästi ja sisukalt ja pikalt töötanud. Ja enamikus küsimustes me jõuame konsensusele. Me oleme tulnud ka üksteisele vastu, me oleme otsinud kompromissikohti, me oleme eriarvamuste korral alati vaadanud, kas me leiame mingi lahenduse, et me siiski saaksime jõuda ühele meelele. 

Aga nagu ma oma kõnes ka välja tõin, ma isiklikult näen erakordselt ohtlikuna seda, kui me mitte ainult siin suures saalis, vaid ka komisjonis – meil on olnud tõesti ka neid hetki, julgen öelda seda ka kolleegide hinnanguks, kui Eesti senisest välis- ja julgeolekupoliitikast irduvalt on tulnud selliseid otsuseid, mille puhul üks erakond ei ole toetanud ka Euroopa Liidu asjade komisjonis Ukraina toetamist – [ei ole üksmeelsed]. See on ikkagi tohutult ohtlik Eesti iseseisvusele, sest [palju] sõltub sellest, kui ühtsed me oleme. Siin ma hea meelega loeksin veel oma kõnest ette kõik need kohad, [mis näitavad,] kui pööraselt oluline see tegelikult on. 

Aga me töötame selle nimel edasi, me otsime ühtsust, ja ma olen täiesti kindel, et me ikkagi jõuame selleni üha rohkem ja rohkem. See ei ole tõesti koht, kus sisepoliitiliselt pisikesi populistlikke punkte noppida. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Hea ettekandja! Suures plaanis olen teie ettekandega nõus, aga oma küsimusega tahaksin puudutada pigem väljakutseid Euroopa toetuste kasutamise kontekstis. Taasterahastu, õiglase ülemineku fond, ühtekuuluvusprojektid, ütleme, ka sõjalise mobiilsuse temaatika – kas nendele väljakutsetele olete ka sisse vaadanud, andnud parlamentaarse hoiaku? Sest tõepoolest, on ju kõlanud mitmeid kordi, et me peaksime justkui paremini hakkama saama. Tõsi on ka see, eks Euroopal on rändekriisiprobleemid, on sõja küsimused ja paljud küsimused veel, aga ometi majanduse taaskäivitamine on meie üks võtmeküsimusi, et kõigi nende asjadega hakkama saada. Milline see komisjoni positsioon meie Euroopa toetuste ja suurprojektide rahastamise vaates on?

Suur aitäh selle väga hea küsimuse eest! See on tõesti olnud Euroopa Liidu asjade komisjoni üks südameasju, täiesti erakondadeüleselt. Selle tähtsust võib-olla näitab ka see, et me tõesti korraldasime komisjoni väljasõiduistungi Rõuge valda, kus me ühe näitliku juhtumi põhjal tutvusime sellega, kuidas võib minna asi valesti raha kasutamisel just selle tõttu, et Eesti ise on seadnud liiga ranged nõudmised või suhtub sellesse liiga jäigalt. Meil oli sellel teemal ka ühine istung rahanduskomisjoniga, kus me kuulasime ära Euroopa Kontrollikoja [liikme] Keit Pentus‑Rosimannuse ettekande. Ka tema rõhutas oma ettekandes seda, et Eesti peaks muutuma paindlikumaks Euroopa Liidu raha kasutamisel just sellepärast, et me oleme väikesed ja meil on põhjust usaldada oma inimesi. 

Kui rikkumine ei ole olnud kuidagi pahatahtlik või on tingitud, nagu Rõuge näitel oli, lihtsalt sellest, et hetkel, kui asfalti oleks tulnud maha panna, sadas maha tohutult paks lumi, mistõttu protsess natukene venis – kõik olid nõus sellega, et see venib, aga siis järsku, litaki, tuli kohtumenetlus, sisuliselt riik käib iseendaga kohut –, siis ei ole mõistlik, see ei ole õiglane. Ja meie hoiak ühtib väga selgelt sellega, mida Kaja Kallas oma vastuses välja tõi. Tõesti, valitsus selle teemaga tegeleb, me peame siin saama asjad paremaks.

Peeter Tali, palun!

Hea ettekandja! Tänan sisulise ja kõikehõlmava ettekande eest. Aga siiski, te võrdlesite siin üsna julgelt kaitsetööstust pornotööstusega. Võib-olla see vajab natukene laiendamist ja seletamist. Euroopas on väga keeruline leida koostööd kaitsetööstuses, ehkki seda on tehtud. Toon ühe näite: viis Euroopa riiki võistlevad omavahel ja toodavad eri marki tanke. Milline on teie vaates Euroopa kaitsekoostöö pikk plaan?

Aitäh! Euroopa kaitsekoostöö pikal plaanil ei ole loomulikult mingit seost pornotööstusega. Ootame tõesti pikisilmi seda, mida ka meie oleme hästi nüginud, et strateegilised valikud pannakse selgelt paika. Sellega peaks toime saama järgmise aasta alguses. Seda võetakse üha rohkem väga tõsiselt. Euroopa Liidu asjade komisjonis oleme tähelepanu juhtinud sellele – oleme sellel teemal ka mitmes rahvusvahelises paneelis sõna võtnud –, et Lääne-Euroopas kipub olema sellist hoiakut, et kaitsetööstus on midagi, mis on päh-päh, mis peaks olema kuskile ära peidetud, tohutult reguleeritud, tohutult piiratud, tohutult pärsitud. Sellisest suhtumisest tuleb üle saada. Sellist suhtumist on minu hinnangul tänaseks rohkem alles jäänud poliitikutel, parlamendiliikmetel teistes, läänepoolsemates riikides. 

Olen ka Euroopa Liidu asjade komisjonis teinud üleskutse: kõik Riigikogu liikmed meil siin saalis, kasutage iga võimalust isiklikult suhelda teiste riikide parlamentide liikmetega, teiste riikide esindajatega, ja selgitada, kui eluliselt oluline, vajalik ja auväärne on kaitsetööstuse arendamine Euroopa Liidus ning et kõik need täiesti asjakohatud bürokraatlikud takistused tuleb eemaldada. See on olnud ka meie konsensusliku kirja sisu – me saatsime koos riigikaitsekomisjoniga Euroopa Komisjonile kirja, milles väljendasime Euroopa Liidu asjade komisjoni ja terve Riigikogu nimel seda väga üksmeelset seisukohta.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kahjuks pean nõustuma, et mitte alati ei näita komisjoni saabuv ametnik välja siirast soovi selgitada, milles on ühe või teise dokumendi sisu. Kas teil on õnnestunud kuidagi tuvastada, mis toimub ametniku peas, kui ta üritab määrusele või Euroopast saabuvatele dokumentidele lisada asju, mis muudavad Eesti elu keerulisemaks ja ettevõtjate elu raskemaks?

Aitäh! Ma kõigepealt kindlasti tahaksin vältida siin mingit vastandumist, sest ma tuletan meelde, et nupule vajutame meie. Meie oleme need, kes teeme kõik otsused, ja meie oleme need, kes küsime kõik küsimused. Meie oleme siin saalis need, kes kõiki neid asju teevad. Meil on tegelikult kõik volitused olemas, et kõigesse süveneda, juurde küsida ja teha.

Aga see põhjus, miks on juba paljude valitsuste jooksul toimunud [bürokraatiatruudus ja ülepingutamine] – nagu ka Tõnis Lukas õigesti omaks võttis –, tegelikult tulenebki sellest, et meil on justkui kaks toru eelnõude menetlemiseks. Üks toru on see: kui meil tekib mingi mõte, et mingit asja on Eesti ühiskonnas vaja reguleerida, siis meil on pikk protsess, on väljatöötamiskavatsus, erinevad alternatiivid, suured ühiskondlikud arutelud, ja päris palju nendest jõuab lõpuks sinna punkti, et vast ei ole üldse vaja või on vaja teha palju vähem ja nii edasi. Ja siis meil on teine toru, see on Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine. Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine on kiirem toru, sellepärast et sedasama õigusakti me oleme ju Euroopa Liidu asjade komisjonis ja ka valdkondlikes komisjonides juba enne väga palju kordi põhjalikult arutanud. Me oleme kaasanud kõiki huvigruppe, me oleme üksmeeles – või siis mõnikord ka vähemas üksmeeles, aga ikkagi – igasugused kokkulepped juba saavutanud, nüüd on jäänud ainult kokkulepitu ülevõtmine. Ja vaat sinna kiiresse torusse võib olla inimlikult mugav mingeid asju juurde lisada, sest ta läheb nagu siuhti. Eelmises Riigikogu koosseisus oli üle poole eelnõudest, mis olid Riigikogu saalis, Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine. Nii et see on massiivne. 

Teine põhjus on ikkagi ka selles, et on keeruline midagi kitsalt üle võtta, see nõuab rohkem nuputamist, see nõuab rohkem täpsemaks minemist. Ja väga sageli tahetakse lihtsalt head – no teeme siis selle, selle ja selle ka korda. Aga vaat kogu see eelnev arutelu, kaalumine ja kõik see jääb ju puudu, siis tehakse seda Euroopa õiguse sildi all. See ei ole õige ega õiglane, just Euroopa Liidu suhtes.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Kui ei saada hakkama oma riigi juhtimisega, riigisisese poliitika mõttes, siis on väga keeruline ka Euroopa Liidu juhtimisse panustada. Ja seetõttu oli sümptomaatiline nii teie kui ka peaministri osutus, käsitlus sellest, et Euroopa Liidu liikmena on meie roll olla pigem täidesaatev asutus, me saame Euroopa õigust implementeerida ja otsustada, millises mooduses ja kuidas me võimalikult vähe regulatiivselt seda teeme.  

Kuid minu tähelepanu pälvis see, et te rõhutasite Euroopa poliitika ja välispoliitika ühtsust. Täiesti nõus, et siin ei saa olla, eriti Ukraina küsimuses, mingit tingimuslikkust sekundikski. Kuid ma näen, et just nimelt see rahvuslik, sisepoliitiline konsensus, mis on seni olnud välispoliitikas, on hakanud lagunema. Parlamendi väliskomisjon tegi konsensusliku otsuse, et diplomaatilised esindused Ameerika Ühendriikides peaksid säilima, aga valitsus on kahjuks on sellele vilistanud. Samamoodi leidsid kõik väliskomisjoni liikmed, kes koosolekul sõna võtsid, et Eesti ei peaks loobuma kergekäeliselt OSCE eesistumisest ... 

Aeg! 

… kuid samas me lugesime Malta ajalehtedest, et seda tehti. Miks see nii on? Kas te leiate, et on mõistlik senise välispoliitilise konsensuspoliitika selline habrastamine?

Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Aga ma ei ole kummagi eeldusega absoluutselt nõus. Ja õnneks on võimalik ka stenogrammist järele vaadata, et mitte midagi sellist, nagu su küsimuses kaks eeldust olid, minu kõnes ei olnud. Nii et need olid täiesti eksitavad eeldused siin. 

Aga vastus küsimusele on see. Euroopa Liidu asjade komisjonis me võtame oma tööd väga tõsiselt. Selleks, et me saaksime oma tööga hakkama, on meil võetud eesmärgiks lahendada neid küsimusi, mis on meie kui Riigikogu liikmete ees Euroopa Liidu asjade komisjonis. Me hoiame sealt eemal need vaidlused, mis ei puuduta Euroopa Liidu asjade komisjoni tööd. Konsulaadid New Yorgis ei ole kuidagi seotud Euroopa Liidu asjade komisjoni tööga. 

Ja ma lükkan täielikult ümber ka selle, et Eesti ei suuda Euroopas oma huve kaitsta. Vastupidi, me oleme seda valmisolekut oluliselt tõstnud. Me oleme teinud uued algatused, kasutusele võtnud ka uued tööriistad, täiendavad tööriistad, mida Euroopa Liidu asjade komisjon ei olegi varem kasutanud. Ehk me oleme praegu palju tugevamalt ja palju paremini Euroopas esindatud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, Eesti Reformierakonna fraktsioonilt on laekunud ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada 12. detsembri 2023. aasta istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu oli 2, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14‑ni. 

Avan läbirääkimised. Palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa.

Lugupeetud saadikud! Lugupeetud Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees! Lugupeetud peaminister! Kahju, et meil on ettekandjatena piiratud aeg, kuigi teemad on äärmiselt olulised. Ja ma palungi kohe kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Liisa Pakosta ütles, et üle poole selles hoones vastu võetud seadustest oli Euroopa õiguse ülevõtmine. Ja see oli massiivne, nagu ütles Liisa Pakosta. Kui see ei ole suveräänsuse erosioon, siis mis asi see on? Kui me ei võta siin Eesti rahvaesindajatena omal tahtel seadusi vastu, vaid võtame käsu korras vastu küll pealekaebamise eelnõud, küll tsensuuri eelnõud, küll liberaalse religiooni vikerkaarelippude lehvitamise näol, siis kus see suveräänsus siin on? Üle poole tuleb meile kusagilt föderaalsetelt organitelt. Väga õige, Liisa Pakosta, see on massiivne. Suveräänsuse ülevõtmine on massiivne. Aga kes seda siin ikka häbeneb?

Liisa Pakosta tõdes, et ELAK‑i näol loodi nagu väike parlament ja et me oleme lühikese ajaga 66 eelnõude paketti läbi töötanud. Jah, Liisa Pakosta, see on õige termin, "väike parlament". Aga võib‑olla on tegu hoopis variparlamendiga, mis kaaperdab üha suuremal määral iseseisvust ning murendab põhiseadust viimastel aastatel eelkõige rohepöörde abil, millega võetakse liikmesriikidelt tagaukse kaudu üle maksude kehtestamise õigus. Pakosta ülistas energialiitu ja pangaliitu. Muidugi, keegi peab ju kandikul seda suveräänsust üle andma. Vabadust võetakse Orwelli retsepti alusel. Tõde väänatakse tõeministeeriumi õõnsate loosungite saatel nagu nõukogude ajal.

Aga lubage ka üks tunnustus Liisa Pakostale. Euronormide ülevõtmise stiil ülima entusiasmiga ametnike poolt on liiale läinud, see on selge. Ja sellist ametnike entusiasmi kritiseerimist ei ole kaua kuulda olnud. Ehk kui me päästame kas või mõne miljoni Eesti majandusele või jahutame bürokraatlikku kirge väänata ustava kupjana kolme soolase asemel kümme, siis me oleme midagigi teinud. Paraku võrreldes massiivse suveräänsuse õõnestamisega kipuvad Liisa Pakosta algatused jääma potjomkinluseks. Peaminister ütles kuldsed sõnad, et hindama peab tegusid, mitte sõnu. Kui juba tegusid teha, siis tuleks tal Eesti rahvusvahelise maine päästmiseks kiiremas korras tagasi astuda.

Peaministri ettekanne algas mõistagi Ukraina teemaga. Aga see oli õõnes paatos, sest peaminister on suurte summadega krediteerinud tumedat Vene äri. Ja kas me võime üldse rääkida moraalsest kompassist või peaks rääkima küünilisuse kompassist? Ma siiski tean ühte koalitsioonisaadikut, kes julges protesteerida. See oli Signe Kivi, kes raskelt ja pelglikult, ent siiski julges avaldada kahtlust, kas Euroopa Liidus ja meie rahvusvahelises suhtluses saab selline peaminister enam Eestit esindada. Andrus Ansip oli küünilise äri kritiseerimises siiski julgem ja otsekohesem. See jätab siiski õlekõrre, et kunagi Reformierakonnas midagi muutub. Me oleme küünilisuse pantvangis, ka Ukraina on selle pantvangis, sest me oleme Eesti tõsiseltvõetavuse Ukraina eestkõneleja rollis maha mänginud.

Peaminister tuletas meelde, kuidas ta olevat teadnud juba 2014. aastal Euroopa Parlamendis, kuidas Venemaa isu kasvab ja Venemaa on ohtlik. Tõesti, juba aastast 2014 peaks kõigile olema selge, et Venemaaga äri ei aeta. Aga peaminister ei suutnud oma pereliikmele selgeks teha, et nii ei tehta. Pigem vastupidi, pandi isiklik raha äri kasvatamiseks sisse, sest süües kasvab isu. Seni, kuni praegune peaminister jätkab, on küünilisuse indeks koalitsioonile punases. Aga see ei takista õhkamist ega eneseülistust, ka mitte Johanna-Maria Lehtme endise erakonna liikmete [suust]. Nende saadik hävitas Ukraina vabatahtliku toetamise maine. Õõnes, Liisa Pakosta, väga õõnes jutt! Vereäriga kuulsaks saamist ei pese maha. Ja te olete kõik ühes paadis.

Vaatame lähemalt, kuidas Euroopa Liitu tahetakse föderatsiooniks muuta. Prantsuse-Saksa töögrupp on välja käinud dokumendi, mis pakub välja ideed Euroopa Liidu reformimiseks pärast järgmisi valimisi. Selle järgi tuleks loobuda ühehäälsuspõhimõttest julgeoleku‑ ja maksupoliitikas nõukogu hääletustel. Saksa sotsiaaldemokraadist kantsleri Olaf Scholzi ettepanek on lausrünnak liikmesriikide suveräänsuse vastu ning tegelikult Euroopa föderatsiooni manifest. Ka Saksa välisminister kuulutas, et ühehäälsus tuleb lõpetada maksupoliitikas ja välispoliitikas. 

Aga lubage siiski ka üks kompliment peaministrile, erakorraline kompliment, muidugi ka valitsusele. See, mida ma kuulsin eile ELAK‑is, et ei minda hurraaga kaasa selle Scholzi ideega, on tunnustust väärt, sest olukord on väga ohtlik, kui Euroopa Liidu suurim liikmesriik teeb meile kõigile ettepaneku – hops, ootamatult – föderatsiooni astuda. Kas me oleme kunagi oma rahvalt sellist luba saanud? Mitte kunagi! 

Ja muidugi rohepoliitika. See ongi maksuõiguse suurejooneline kaaperdamine, nõukoguliku plaanimajanduse tagasitulek. Mingisugust tehnoloogilist revolutsiooni siit ei tule, küll aga majanduse allakäik. Nii et kliimatotalitarismi tulek on paraku reaalsus. Aga kõik see kukub õnneks kokku. Kahjude hüvitamise ja olukorra taastamisega peame me tegelema ilmselt terve kümnendi või kaks. 

Vaatame korraks veel …

Aeg, hea kolleeg!

Jah, igal juhul mõtlemisainet on meil palju. Rääkida oleks mitu tundi. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Rääkida oleks palju, ütles Anti. Kuulata tahaks loomulikult seda kõike, mida veel oleks rääkida, aga võib-olla siis mõni teinekord. 

Aasta lõpp on käes, on pühade aeg, seetõttu mina tahaksin küll alustada tänamisest ja tunnustusest. Minu arvates on Eesti riik, Vabariigi Valitsus ja ka peaminister isiklikult ajanud Euroopa Liidus ja NATO-s ja üldse rahvusvaheliselt väga kõrgel tasemel Eesti asja selle lõppeva aasta jooksul. Ja mul ei ole vähimatki kahtlust, et see hoog järgmisel aastal peaks raugema. Loomulikult sellesse on panustanud ka riigiasutused, Välisministeerium, kusjuures eraldi ma tõstaksin esile Kaitseministeeriumi rolli, sest mida enam Euroopa Liit tegeleb riigikaitse ja kaitsetööstuse küsimustega, seda enam peab Kaitseministeerium loomulikult ka riigisiseselt sellesse panustama. Loomulikult on meie Euroopa Liidu asjade komisjoni uus juht käivitanud mitmeid uuendusi komisjoni töös ja ka see algatus on kõigiti tunnustust vääriv.

Ma tuletan meelde, et Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumine oli Eesti suur eesmärk 1990. aastatel kahel põhjusel: esimene oli loomulikult julgeolek ja teine oli majanduslik jõukus, mida me seeläbi taotlesime. Teise maailmasõja lõpust on möödunud praeguse seisuga kõigest 78 aastat. See tähendab seda, et siiani on veel elus inimesi, kes selle sõja eel sündisid, olid sõja aja lapsed ning kannatasid ise selle sõjaga kaasnenud või sellele järgnenud repressioonide tõttu. Me ei tohi unustada seda, et Euroopa Liidu üks põhimõttelisi olemasolu põhjuseid on just nimelt see, et enam kunagi ei korduks see, et Euroopa riigid omavahel asuksid sõjajalale. Teises maailmasõjas see nii läks. Needsamad Euroopa riigid, kes on praegu Euroopa Liidus laua taga ja vaidlevad kõikvõimalike bürokraatlike küsimuste üle, alustasid sel ajal üksteise vastu suurt sõda, mille tõttu hukkus miljoneid Euroopa elanikke, mehi, naisi ja lapsi. 

Euroopa Liit on suutnud tagada valdavalt majanduskasvu ja majandusedu ja on selles olnud väga edukas. Tõsi, siinkohal peaks välja tooma, et näiteks 1980. aastal oli Euroopa Liidu osakaal maailma majanduses IMF-i andmetel 26%, aga tänaseks on see langenud 15%-le, seal kõrval Hiina, kellel võrdleva perioodi alguses oli 2%-line osakaal maailma majanduses, on tõusnud 19%‑ni. Nii et kindlasti peab Euroopa oma konkurentsivõime tõstmisega tegelema. 

Nüüd, ma arvan, et Eesti üks suuremaid saavutusi on kaitseküsimuste sedavõrd kõrgele Euroopa Liidu päevakorda tõstmine. Sageli viidatakse ühe miljoni mürsu initsiatiivile kui teatud läbikukkumisele. Loomulikult, kolmandik on tehtud, kolmandik ilmselt tehakse ära, aga märtsiks seda eesmärki ei saavutata. Kuid Eesti jaoks oli selle küsimuse päevakorda viimine ja selle kokkuleppe saavutamine minu arvates igal juhul kordaminek. 

Peaminister mainis ka kaitsekulutuste küsimust, mis ei ole otseselt Euroopa Liidu teema, aga on Euroopa riikide küsimus. Siin ma muidugi tuletan meelde seda, et praegu me püüame oma häid partnereid innustada jõudma siiski 2%-ni, aga külma sõja ajal olid NATO riikide kaitsekulutused umbes 4% juures. Nii et me oleme tegelikult sellest tasemest veel kaugel. 

Samuti tuleb eraldi tunnustada selle eest, et sanktsioonidega minnakse edasi. Kui ma ei eksi, siis 12. pakett peaks olema viimane, seal on uusi sanktsioone, aga tegeldakse ka kõrvalehoidmise küsimusega. Kaitsetööstuse areng, mida juba mainisin, kaitsetööstuse arendamiseks strateegia loomine ja kaitsetööstusalgatused ja kaitsetööstuses tehtav koostöö, mida Euroopa Liit rahastab, on erakordselt oluline. 

Kui tohib paluda lisaaega kolm minutit? 

Tohib. Palun, lisaaeg kolm minutit!

Ja eraldi tuleks esile tõsta ka sõjalise liikuvuse tagamiseks tehtavaid investeeringuid, millest muu hulgas jõuab ka raha Eestis taristusse ja sellest võidavad kõik Eesti inimesed. 

Nüüd, siin selles arutelus kõlas ka kriitikat Euroopa Liidu suhtes. Ma arvan, et ongi õige tuua välja ka alati puudusi, aga sealjuures peame me võib-olla küsima, kuivõrd me oleme riigisiseselt nendesamade küsimustega hakkama saanud. Komisjoni esimees rääkis liigsest bürokraatiast. Kas te olete proovinud Eestis mõnda suuremat detailplaneeringut algatada ja lõpuni menetleda – kui me räägime bürokraatiast? Räägitakse, et pole ühtsust, ei tehta piisavalt Ukraina toetamiseks. Siinsamas Riigikogus on blokeeritud Ukraina toetuseks tehtud annetuste tulumaksuvabastust ette nägev eelnõu, mistõttu tegelikult Ukrainale jõuab lõpuks kohale vähem raha, sellepärast et tulumaksuvabastust lihtsalt ei ole. Kusjuures, kui me vaatame, kes blokeerivad Ukraina abi Washingtonis, kes blokeerivad seda Brüsselis ja kes blokeerivad seda Tallinnas, siis nende poliitiliste jõudude vahel on ka muudes küsimustes üllatavalt palju sarnast ja neil on samasuguseid seisukohti. 

On räägitud sellest, et sanktsioonid ei ole piisavalt tõhusad või et neist hiilitakse kõrvale. Aga samal ajal kahetsusväärselt me teame, et üks Eesti seitsmest Euroopa Parlamendi saadikust tegeleb otseselt materiaalselt Kremli lõhestuspoliitika ajajate toetamisega, kusjuures tema koduerakonna liikmed ütlevad, et nad oma aseesimehe tegevuse suhtes mingit seisukohta võtta ei kavatse. Nii et võib-olla enne, kui sellist kriitikat teha, tuleb ka endal alati peeglisse vaadata.

Ja viimane asi, mis ma tahan öelda. Ma arvan, et me ei ole seda Eestis veel täielikult tajunud ja märganud seda, kuidas on muutunud jõudude tasakaal Euroopas. Kindlasti oli paljude tunnetus esimestel aastatel pärast Ida-Euroopa riikide liitumist selline, et ida vaatas läänele alt üles ja lääski tundis võib-olla teatud üleolekut idapoolsete riikide suhtes. Ma arvan, et tänaseks seda pigem ei ole. 

Ja lõpetangi sellega, et just hiljuti, kui tulin tagasi Washingtonist NATO Parlamentaarse Assamblee istungilt, istus üks mu Euroopa kolleeg lennukis minu kõrval ja rääkis mulle NATO [uue] peasekretäri küsimusest ja sellest, et iseenesest oleks küll tore, kui ta tuleks siit idapoolsetest NATO riikidest, sest see tõestaks, et me oleme siiski võrdsed selle laua taga NATO-s ja loomulikult ka Euroopa Liidus. Selle peale ma küsisin temalt, kust tuleb selline arvamus, et seda, et me oleme võrdsed, peaks kuidagi üldse tõestama. Aitäh! 

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Enn Eesmaa. Palun! (Enn Eesmaa palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Auväärt peaminister! Lugupeetud kolleegid! Kuna esindame rahvasaadikutena rahvast, on ennekõike vaja analüüsida, kuidas me poliitika euroliidus on edasi aidanud meie inimesi. Eurostati viimase küsitluse kohaselt saime rahvana kümnepallisüsteemis hindeks 7,2 – see tähendab rahuloluindeksit. Balti riike me edestame, alla jääme traditsiooniliselt Soomele. Edetabeli tipus olid aga Austria, Poola ning Rumeenia, mis tähendab, et raha ja rikkus pole alati otsustavad. Küsitlustulemusi mõjutas ka inimeste isiklik tulevikuprognoos pessimistlikust optimistlikuni. Oluliseks tunnistati haridust, perekonnaelu ja tervist soodustavaid faktoreid. 

Eestil on tänases Euroopa Liidus endiselt hea maine. Läinud nädalal käisin tööreisil Saksamaal, kus riigi vanimasse linna Trieri kogunesid mitme riigi, maakondade ja liidumaade parlamentide esindajad. Meie edusamme on märgatud, endiselt tuntakse aukartust Eesti kõrge IT-taseme, vähese bürokraatia ja Ukraina abistamise ees, ennekõike aga kiidetakse meid selle eest, et Eesti on paljudes eluvaldkondades kiiresti edasi arenenud. Komplimente on kena kuulda, kuid meie peame lähtuma tänastest realiteetidest, mis paraku viitavad probleemidele. 

Töötute armee kasvab, kusjuures majanduslangus on tööotsijate eelistusi muutnud ja see teeb olukorra keerulisemaks. Paraku läheb algaval aastal selles mõttes veelgi raskemaks. Majanduslangus tõenäoliselt jätkub ja see tähendab, et sisemajanduse kogutoodang väheneb veelgi. Seega lükkub majanduse taastumise protsess järgmiselt aastalt kaugemale tulevikku. Töötuse määraks pakkus Eesti Pank 8%, kuid paraku see võib osutuda suuremaks. Uusi pingeid tekitab palgakasv, mis tõenäoliselt ei pidurdu, põhjuseks kavandatud miinimumpalga tõus. Suurema palga ootus aga sunnib ettevõtteid tööjõudu koondama. Negatiivseteks muudatusteks peab valmis olema Töötukassa, mis oma prognoosides on lähtunud majanduskasvu väikesest tõusust. 

Praegust taset on juba mitmed analüütikud nimetanud majanduslanguse nõiaringiks ning paraku on sel kriitikal ka põhjusi. Eesti toidueksport on vähenenud kolmandiku võrra. Kodumaised tarbijad aga suudavad Eesti toitu osta vaid osa oma tegelike vajaduste katmiseks. Statistika kinnitab, et kodumaist toitu eelistab vaid kolmveerand eestimaalastest. Viimati olime samal tasemel 20 aastat tagasi. Välisomanikud on sellest teinud omad pragmaatilised järeldused ning neile kuuluvais poekettides on kohalikke tooteid juba alla poole. Rahvale ei tee rõõmu teadmine, et riigieelarvele on märkimisväärne hinnatõus ning sellega kaasnev suurenenud maksulaekumine kasulik. Paraku meil ei toetata Eesti ettevõtjaid isegi raskel ajal, mil meist rikkamad riigid seda jõuliselt teevad. Eraldi suurendavad probleeme üha kerkivad energiahinnad. Eesti majanduse üks peamisi murekohti on ülikõrge inflatsioon, mis paraku puudutab igaüht meist. 

Valitsuse otsused erinevate maksude, riigilõivude ja keskkonnatasude märgatava tõusuga koormavad rahvast tervikuna, kuid kahjuks ka ettevõtjaid, kellest suuresti sõltuks meie majanduse vähegi optimistlikum tulevik. Töötlev tööstus, mis annab suurema osa Eesti ekspordist, moodustab Eesti SKT-st vaid 7%. Selles sektoris on aga hõivatud rohkem kui pool me tööjõust. Ühe aastaga on kaupade eksport jooksevhindades vähenenud rohkem kui viiendiku võrra, import 17%. Kaubavahetuse puudujääk suurenes 12 kuuga rohkem kui 24 miljonit. Kõige rohkem on vähenenud Eesti kaupade eksport Lätimaale. Paraku peab sama ütlema kaupade impordi kohta. Meie naaberriigid, ning mitte pelgalt need rikkamad, on langetanud aktsiise, samuti [vähendanud] väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormust. Praegu tehakse neis maades investeeringuid kinnisvarasse, teedeehitusse, infotehnoloogiasse. Paraku Eesti riigieelarve ning koguni RES seda tendentsi ei kajasta. 

Kahjuks on paljud eksperdid, majandusteadlased ning igat liiki asjatundjad kurtnud, et neilt pole otsustajad nõu küsinud. Kahjuks pole viimasel ajal positiivseid uudiseid tulnud ka Brüsselist. Euroopa Liidu rahandusministrid pole suutnud kokku leppida järgmisest aastast rakendamiseks mõeldud eelarvereeglites. Neid pole suudetud jõustada juba aastast 2020. Reeglite mittejõustamise erand aga lõpeb juba paari nädala pärast. Liikmesriikide jaoks tähendab see reeglite uuesti järgimist. Kehtima hakkavad uuesti piirangud, mille kohaselt liikmesriigi nominaalne puudujääk ei tohi ületada 3% majanduse kogutoodangust, liikmesriigi võlakoormus ei tohi olla suurem kui 60% SKT-st. Kui seda ei suudeta, ootab ees ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. Ka Eestit võib selline perspektiiv ees oodata. 

Olukorda saab parandada ning seda peab parandama ühisel jõul ja nõul. Koalitsioonil ja opositsioonil tuleb koos töötada. Seni pole see paraku õnnestunud. Eesti Keskerakonna fraktsioon on nõus koostööks, selleks oma panust andma, oleme ju rahvasaadikud. Aitäh!

Suur tänu, Enn Eesmaa! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Kalev Stoicescu. Palun! (Kalev Stoicescu palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Euroopa Liidu ja NATO liikmesus on Eesti omariikluse püsimise seisukohalt eluliselt tähtis. Venemaa vallutussõda Ukrainas ei tohiks selles mõttes jätta mingeid küsimärke või tekitada illusioone. Eestil on vaja võimalikult tugevat, üksmeelset ja tulevikku vaatavat Euroopat. Euroopa Liidu ees seisavad tõsised väljakutsed, millega ta peab toime tulema. COVID-19 pandeemia ning Venemaa jõhker vallutussõda Ukraina vastu on mõne aastaga põhjustanud globaalseid ja põhjalikke poliitilisi ja majanduslikke muutusi. 

Eesti on üks läänemaailma idapiiri kaitsjatest. Teisel pool idapiiri on üha sõjakam riik, kelle eesmärk on Euroopa julgeolekuarhitektuuri lõhkumine ja oma naabrite allutamine. Putini Venemaa on kiskja, kellel pole üksnes vere maitse suus, ta on üleni verine. Sõda põhjustas energiakriisi ning vajadust vabaneda sõltuvusest Venemaa energiakandjatest. Lisaks, pole sugugi vähem tähtis ja pigem olulisem areng on ülemaailmne kliimamuutus, mis nõuab kõikidelt vastutustundlikelt riikidelt ja inimestelt kiiret ja otsustavat tegutsemist. Tagatipuks Venemaa, Hiina ja nende väärtusi ja hoiakuid jagavad liitlased ja partnerid on globaalses vastuseisus vaba ja demokraatliku läänemaailmaga. Liberaalne demokraatia, mis austab inimõigusi ja vabadusi ning õigusriigi põhimõtteid, on tõsise rünnaku all, kahjuks ka mõnes Euroopa Liidu riigis. 

Niivõrd selgete arengusuundade ja väljakutsete taustal ei ole nähtavasti keeruline formuleerida oma seisukohti ehk seda, millist Euroopat me soovime lähimas ja kaugemas tulevikus. On ju selge, et Euroopa ühiskodult ootame eelkõige kaitset ja turvalisust ning heaolu ja arenguvõimalusi, lisaks muidugi ühiste väärtuste ja looduskeskkonna kaitset. 

Nüüd konkreetsemalt. Euroopa peab ükskord ometi jalad kõhu alt välja võtma ja käivitama oma kaitsetööstuse. Me ei ela muidugi käsumajanduse tingimustes, kui "turu" ehk Ukraina ja meie enda kaitsevajadused on karjuvad. Kõige ilmsemad, kuid kaugeltki mitte ainukesed vajadused on laskemoon suurtükkidele ja droonid, sugugi mitte üksnes Ukrainale, vaid ka meie enda kaitse jaoks. Euroopa Liit on teinud hüppeid kaitse ja julgeoleku valdkonnas, kuid arengu- ja kasvuruumi on veel väga palju. Ukrainale osutatav sõjaline ja majanduslik abi peab jätkuma võimalikult suures mahus. 

Edasi. Eesti on Euroopa piiririik ja meiegi peame arvestama Venemaalt [tuleneva] migratsiooni kui hübriidrünnaku [meetodiga]. Euroopa Liidu piiri valvamine ja kaitse on suur vastutus. Me seisame selle eest, et Euroopa Liidu võime toetada piiririike välispiiride kaitsmisel nii idas kui ka lõunas tugevneks märkimisväärselt. Sugugi vähem oluline ei ole veealune taristu, täpsemalt torustikud ja kaablid Läänemere põhjas. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO poolsaare tipus ning need veealused ühendused on meie jaoks üliolulised. Me ei saa enam lubada taristu ründamist ja kahjustamist. Lahendused ja tegevused on muidugi kollektiivsed, koos oma liitlastega. Euroopa Liit toetab NATO-t juba aastaid tagasi käivitatud sõjalise mobiilsuse projektide pere abil, mis puudutab vägede liikumist maismaal. Nüüd on aeg algatada veealuse taristu kaitse projekt, mille raames Euroopa Liit teeb koostööd NATO-ga. 

Venemaa agressioon Ukraina vastu viib mõtted paratamatult majandusele, sest teistmoodi ei ole võimalik Venemaad seljatada ja sõda lõpetada kui majanduslike sammudega, et Venemaa ei jaksaks enam sõdida. Sanktsioone tuleks karmistada, kusjuures eriti peaks seda tegema Euroopa Liit, Venemaa külmutatud varad tuleks kasutusele võtta Ukraina taastamiseks, mis peaks olema Euroopa Liidu ühine poliitika, ning lõpuks tuleks mõjutada Venemaa alternatiivset importi kolmandate riikide kaudu. Peame ka sellega arvestama, et majanduslikud suhted Venemaaga lähenevad mingile miinimumile, mida ajaloos pole varem kogetud. Me saame sellega hakkama Euroopa Liidu liikmena, nagu me saime hakkama peale iseseisvuse taastamist. Me olime kunagi ju 100% integreeritud Eestit okupeerinud impeeriumisse, nüüd räägime mõnest protsendist meie väliskaubandusest. Euroopa ja ülejäänud maailma turg on ju meile avatud. 

Lõpuks. Euroopa Liit peab olema innovaatiline ja maailmas konkurentsivõimeline, ta peab seisma kliimaeesmärkide saavutamise eest. Euroopa Liit jääb paljuski suveräänsete riikide ühenduseks, kuid maailmas läbilöögivõime ja mõju saavutamiseks on vaja tugevat ja ühtset poliitikat ja lipulaevu. Me peame koos USA-ga, vaatamata omavahelistele erisustele, seisma kogu demokraatliku lääne huvide eest. 

Jah, Euroopa Liit peaks olema ühtsem ja oma otsustes kindlam. Miks mitte minna üle konsensuselt häälteenamusele välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikas, mis on Eesti peamine mure? Üks riik tegutseb Kremli mõjuagendina Brüsselis ja Washingtonis Ukraina torpedeerimiseks, et Putini Venemaa väljuks sõjast võitjana. Euroopa Liit peaks loobuma konsensuse nõudest, kui on tegemist eluliste julgeoleku- ja kaitseküsimustega. Võib tuua näiteid rahvusvahelistest organisatsioonidest, mille kõikidel liikmetel, nagu OSCE, või teatud liikmetel, nagu ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed, on vetoõigus. Need organisatsioonid on muutunud praktiliselt teovõimetuks. Loodame siiski, et Euroopa Liidu ülemkogu suudab leida kompromissi, mis toob Ukraina Euroopasse. Muide, Taga-Karpaatia ungarlased ja slovakid kirjutasid äsja Ungari ja Slovakkia peaministrile Ukraina Euroopa Liidu pürgimuste toetuseks. 

Ja päris lõpuks soovin öelda, et kobarkriisiga toimetulek on raske, kuid Euroopa Liidule jõukohane, kui selle liikmesriigid soovivad koos tegutseda parema tuleviku nimel. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Andres Suti. Palun! (Andres Sutt küsib lisaaega.) Palun! Ma annan teile kolm minutit lisaaega, kaheksa minutit kokku. Palun!

Aitäh! Hea peaminister! Head kuulajad! Euroopa Liit sündis sõjast. Sündis selleks, et Euroopas oleks püsiv rahu. Venemaa täiemahuline ja julm sõda Ukrainas on karm meeldetuletus, et Euroopa Liidu loomise alusloogika ja põhjused ei ole ajas kuidagi vähenenud. Vastupidi, need on jätkuvalt asja- ja ajakohased. Me võime vaid oletada, millised näinuks välja jõujooned Euroopas, kui meil Eestis ei oleks omal ajal jätkunud tahet tõestada, et oleme valmis ja küpsed liituma Euroopa Liiduga, ning toonastel liikmesriikidel poleks olnud valmisolekut võtta meid ja veel üheksat saatusekaaslast 2004. aasta suurel laienemisel täieõiguslikuks Euroopa Liidu liikmeks. Venemaa mõjusfäär ja reaalne võim Euroopas ning maailmas olnuks kaalukalt suurem. 

Seepärast on meie kõigi ühistes huvides, et Ukraina ja ka Moldova saavad veel sel kuul kutse liitumisläbirääkimiste alustamiseks. See on meie kohustus Ukraina ees. See on selge tegu Ukraina vabadusvõitluse toetuseks, sest Ukraina rahvas vajab lisaks võidule lahinguväljal selget perspektiivi oma riigi ülesehitamiseks ja rahva heaolu kasvatamiseks Euroopa Liidu täieõigusliku liikmena, täpselt nii nagu meiegi omal ajal. Sestap on meie ülesanne siin Riigikogus erakondlikust kuuluvusest sõltumata Ukraina rahvast sellel teel igakülgselt toetada. Jah, laienemine tähendab ka arutelu Euroopa Liidu poliitika ja otsustusprotsesside üle. See arutelu tuleb meil liidus ära pidada, kuid see arutelu ei saa olla ettekäändeks laienemisega venitamisele, kui liikmekandidaat on oma kodutöö ära teinud, sest parim vastukaal autokraatiale on tõestus, et Euroopa Liit laieneb. 

Head kuulajad! Euroopa Liidu tuleviku määrab meie ühine geopoliitiline kaal ja mõjukus maailmas. Venemaa agressioonisõda Ukrainas näitab ilmekalt, et Euroopa kaitsetööstus vajab võimekuse eksponentsiaalset kasvu. Sama kehtib tegelikult Euroopa tööstuse kohta tervikuna. Selleks, et Euroopa Liidu sõnal oleks maailmas kaal, mis vastab meie ühisturu potentsiaalile ja ostujõule, peame me esmalt vabanema strateegilistest sõltuvustest tehnoloogias, toormes ning tarneahelates. Eelkõige puudutab see sõltuvus Hiinat, kuid mitte ainult. Nii on strateegilise valikuvabaduse tagamine meie ühine huvi ning Euroopa oma tööstuse areng seepärast ka hädavajalik. Ei ole mitte ühtegi objektiivset põhjust, mis takistaks Euroopal olemast innovatsiooni ja tehnoloogia liider. Toimiv, ligi 450 miljoni elanikuga siseturg annab selleks suurepärased eeldused. Need on vaja lihtsalt senisest enam ära kasutada. 

Mõni positiivne näide selle väite kinnituseks Eestist enesest. Kanada Neo Performance Materialsi investeering magnetitehase rajamiseks Narva, Jaapani investeerimisfirma Marubeni investeering Skeletoni ning Prantsuse-Eesti ettevõtete Corsica Sole ja Eveconi otsus rajada Eestisse Mandri‑Euroopa suurim akupark said teoks seetõttu, et oleme Euroopa Liidu ja NATO liige. Investeeringud tehnoloogiasse ja innovatsiooni, sealhulgas tehisaru kui tööriista kasutusoskuste omandamine ja arendamine, tähendavad ühtlasi majanduse väiksemat keskkonnajalajälge. Ja vaatamata sellele, et mõned meist seda seisukohta ei jaga, on väiksem keskkonnajalajälg vaieldamatult rahvusvaheliseks konkurentsieeliseks. 

Niisamuti ei ole ühtegi head põhjust, miks peaksime me kartma ausat konkurentsi. Seepärast on Euroopa Liidul ja Ameerika Ühendriikidel omavahelisest vabakaubanduslepingust ainult võita. See on samm, mis aitab meil ühiselt Ameerika Ühendriikidega taastada reeglitel põhineva maailmakaubanduse. Kas see samm tuleb lihtsalt? Kindlasti mitte. Aga ma arvan, et selle nimel peab pingutama. Ühtne siseturg eeldab häid ja turvalisi ühendusi. Balticconnectori gaasitoru lõhkumine ja riikidevaheliste sidekaablite kahjustamine on kinnituseks, et kriitiline taristu, energia, transport ja side vajavad kaitset ja investeeringuid. On selge, et mõlemat suudame me ühiselt pakkuda palju enam kui iga riik omaette toimetades. 

Ja lõpetuseks. Järgmisel aastal täitub meil 20 aastat Euroopa Liidus. Eestile on liit andnud just seda, milleks liit loodi, ja seda, mida meie liidult ootasime ja ootame – inimväärikust, vabaduse, julgeoleku, demokraatia ja õigusriigi arengut ning ühiskonna heaolu kasvu. Me kipume aeg-ajalt unustama seda, mida oleme ühiskonnana Euroopa Liidu liikmesusest võitnud, ja ebamugavustes süüdistame Euroopa Liitu seal, kus selleks ei ole tegelikult põhjust. Mõned sellised etteheited kõlasid täna ka siin saalis. Ent Euroopa Liit on tugev vaid ühtsena. Hoiame seda ühtsust nii headel kui ka keerulistel aegadel, sest Euroopa Liit sündis sõjast ja sündis selleks, et Euroopas oleks püsiv rahu. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Tõnis Lukase. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid ja kuulajad! Eesti riigi olemus on olla sisepoliitiliselt enesekindel, aga olla avatud liitlastele. Meie võime otsida, leida ja hoida liitlasi on meie iseseisvuse mõõdupuu. Euroopa Liitu ja NATO‑sse kuulumine olid meil ühe ja sama perioodi eesmärgid ja mõlema liitlassuhte hoidmine on meie tuleviku pant paralleelselt, üks täiendab teist. Nagu juba öeldud, oma asjadega saab hakkama enesekindel rahvas. See nõuab turvalisust ning majanduslikku ja kultuurilist enesekindlust. Sisepoliitiline ebakindlus ei jää muidugi ka välistele partneritele märkamata ja see võib meie välispoliitika eesmärgipärasust kahjustada. Meie asi on oma riigi asjad sisemiselt niimoodi korda saada, et see meie liitlassuhteid ei häiriks.

Eesti on olnud üks eestseisjatest Ukraina abistamisel [võitluses] Vene agressiooni vastu, sest me oleme naabri agressiivsust mõistnud. Asi pole ju ainult Ukraina abistamises. Ja ma loodan, et meie partnerid Euroopa Liidus saavad sellest aru. Senise käitumisega on näidatud, et enam-vähem on sellest aru saadud, kui just asi ei puuduta väga selgelt ühe ja teise riigi enda huvisid. Aga nad saavad sellest aru, et Ukraina kaitseb euroopalikku elulaadi üldisemalt, kaitseb ka neid, muidugi geopoliitiliselt eelkõige Euroopa Liidu ida‑ ja nüüd ka põhjapoolseid riike. Aga kindlasti ei ole võimalik ette kujutada Euroopa püsimist, euroopaliku elulaadi püsimist, kui Vene agressoril lastakse õõnestada meie üksmeelt. Nii et sellele propagandasurvele vastu pidamine on meie riikide ühine asi. Ma loodan, et Eesti on tulevikuski siin eestkõnelejaks.

Selles ettekandes või lühikeses sõnavõtus saan ma puudutada ainult paari teemat sisulisemalt märksõnadega. Üks on rändesurve, mis ohustab jällegi euroopalikku elulaadi ja kõiki riike üldisemalt. Kui tegemist on rahvusriikide liiduga, siis rahvusriikide eluolu ja selle võimalik säilitamine riikide tasemel on ka Euroopa ühtsuse, Euroopa Liidu püsimise ja tugevuse pant. Euroopa vajab ühtset rändepoliitikat. Üha enam peab see olema jõuline rändepoliitika, mitte ainult paberil ja teoreetiline, sest rännet kasutatakse esiteks kuritegelikel eesmärkidel, seda teevad inimkaubitsejad. Me ei saa ometi toetada neid ja olla südametud nende ohvrite vastu. Aga teiseks on see hübriidsõda, mida kasutavad ka Euroopa elulaadi vastu häälestatud riigid, kaasa arvatud Venemaa. Selle tõttu peab piiridel olema küllaltki järjekindel.

Palun kolm minutit lisaks.

Jah, palun! Kolm minutit lisaaega.

Ja piiride sulgemine vajalikul hetkel peab olema sisepoliitiliselt võimalik ja ma usun, et Eestil on ka käes see hetk, mil esimese vibratsiooni ajel, kui see peaks idapiiril tekkima, tuleks piir sulgeda. Aga võib juhtuda, et ta tuleb sulgeda ka juba sellepärast, et mitte olla Venemaa kanal Euroopa riikidesse, isegi kui see esmapilgul ei ole illegaalne kanal.

Rohelepe, mis on ju oma eesmärkidelt täiesti arusaadav, on Euroopas pööratud rohepöördeks ja ka meil on entusiastlik osa ühiskonnast arvanud, et see on asi iseeneses, mis ei ole seotud mitte kuidagi ei meie majandusega ega muude valdkondadega. Aga rohelepe, olemuslikult, kui me läheksime selle algse tähenduse juurde tagasi, on kokkulepe, kaasamine – kohalike ettevõtjate kaasamine, et eesmärkidest rääkida, Euroopas kaasamine, et eesmärkidest rääkida, mitte esimene tormamine esimese tähtaja poole, mis võib meie ja kogu Euroopa majanduslikku kliimat, samuti meie konkurentsivõimet oluliselt halvendada. Kui me räägime siin sellest, et Euroopa peab tööstuses mitmeid valdkondi tugevdama, siis on täiesti selge, et me vajame ka rahulikumaid üleminekuperioode mitmeski roheleppe aspektis. Ma usun, et Euroopa naaseb siin kaine poliitikaplaneerimise juurde.

Digilahenduste [kasutusele] võtmine. Noh, entusiastlikud kontoriinimesed muidugi ei näe probleemi selles, kui esimesel võimalusel rannakaluritele kohustuseks teha, et juba paadist tuleb neil digitaalselt deklareerida kogu oma saak. Aga kui nüüd natukene eluga kohaneda, siis ei pruugiks tormata, tuleks lasta harjuda selle olukorraga, küll see [saak] ka deklareeritud saab. Kindlasti ei tohiks niisugune entusiasm hakata haavama meie reaalset elu. Soojas kontoris otsustega välja suretada rannaelu või lihtsalt õõnestada inimeste usaldust oma riigi vastu ei ole eluterve lähenemine. 

Nii et ehitagem Euroopat, mis on selle kodanikele arusaadav, küllap siis kodanikud toetavad ka Euroopa valitsusi selle turvalise ja viisipärase Euroopa loomisel. Ärgem tehkem oma keskkonda iseendilegi võõraks. Rohkem mõistust ja tasakaalukust!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, seega sulgen läbirääkimised. Ma tänan peaminister Kaja Kallast, ma tänan Euroopa Liidu asjade komisjoni esimeest Liisa-Ly Pakostat, ma tänan Riigikantseleid ja teid, head ametikaaslased, tänase arutelu eest. Suur tänu! Esimese päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud. 

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde. See on rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Panga Nõukogu valdkonna asjatundjast liikme nimetamine" eelnõu 348 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli, rahanduskomisjoni aseesimees Jaak Aab. Palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on au tutvustada teile Riigikogu otsuse "Eesti Panga Nõukogu valdkonna asjatundjast liikme nimetamine" eelnõu. 

Eelnõuga nimetatakse Eesti Panga Nõukogu liikmeks valdkonna asjatundja Toomas Tamsar. Selles küsimuses pöördus Eesti Panga Nõukogu esimees Riigikogu rahanduskomisjoni poole 14. novembril. Rahanduskomisjon arutas eelnõu algatamist 20. novembri istungil. Rahanduskomisjon toetas Eesti Panga Nõukogu esimehe ettepanekut ja otsustas esitada Riigikogu menetlusse käesoleva eelnõu, millega nimetataksegi Eesti Panga Nõukogu liikmeks Toomas Tamsar. 

Rahanduskomisjoni õigus esitada Riigikogule ettepanek Eesti Panga Nõukogu liikmete nimetamiseks tuleneb Eesti Panga seaduse § 8 lõikest 1. Ja tuletan meelde, et kolm valdkonna asjatundjast nõukogu liikme kandidaati esitas Eesti Panga Nõukogu esimees käesoleva aasta 9. oktoobril ja nad nimetati Eesti Panga Nõukogu liikmeteks Riigikogu käesoleva aasta 7. novembri otsusega. 

Ja menetlusotsused, mis tehti rahanduskomisjonis. Need kolm otsust tehti kõik konsensusega. Esiteks tehti otsus algatada see eelnõu. Teiseks tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia lõpphääletus läbi 5. detsembril, aga nagu te teate, eelmine nädal see kahjuks menetlusse ei jõudnud, nii et juhatus pani eelnõu selle nädala päevakorda. Ja kolmas otsus, ka konsensuslik: määrati juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni liige, aseesimees Jaak Aab. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Kas on küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Ma tänan. Kas soovitakse avada läbirääkimisi fraktsioonide poolt? Läbirääkimisi avada ei soovita. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei saanud esitada. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 348 lõpphääletus. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head ametikaaslased, väike informatsioon enne hääletust: nimelt, selle päevakorrapunkti juures on hääletus salajane. Panen lõpphääletusele eelnõu 348. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 58, vastu 3 ja erapooletuid ei ole, on rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Panga Nõukogu valdkonna asjatundjast liikme nimetamine" eelnõu 348 otsusena vastu võetud. 

Tulemusega poolt 58, vastu 3 ja erapooletuid ei ole, on rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Panga Nõukogu valdkonna asjatundjast liikme nimetamine" eelnõu 348 otsusena vastu võetud. 

Head ametikaaslased, teise päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud. Kolmanda päevakorrapunkti juurde me ei lähe, sest seda päevakorras ei ole. Ma tänan teid. Sellega on tänane istung lõppenud. Jõudu teile meie töös! Aitäh!