Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere, head ministrid ning kõik külalised Riigikogu istungisaali rõdudel ja kõik, kes te meid jälgite sinise ekraani vahendusel! Me alustame 6. detsembri infotundi.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Kaja Kallas, kaitseminister Hanno Pevkur ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. 

Meie infotunni reeglid on ikka samasugused. Istungi juhataja annab küsimuse esitamiseks sõna vastavalt järjekorrale. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks ja saab võimaluse esitada üks täpsustav küsimus. Lisaks saab üks Riigikogu liige seejärel võimaluse esitada üks lisaküsimus. Küsimuse esitamise aeg on kaks minutit ja vastamise aeg on kolm minutit. 

Enne, kui me asume küsimuste juurde, teeme kohaloleku kontrolli. Head kolleegid, palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreeris end 17 Riigikogu liiget, puudub 84.

Asume nüüd tempokalt küsimuste juurde. Tänane esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Tanel Kiik, teema on majanduskriis ja inimeste ostujõud. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Ma olen kohati üllatusega vaadanud nii teie kui ka laiemalt Reformierakonna valitsuse arusaama Eesti majanduses toimuvast. Kui vaatame numbreid, vaatame statistikat, siis [näeme, et] oleme ligi kaks aastat järjest olnud majanduslanguses. See on suurem ja kiirem langus kui mujal Euroopas ehk oleme nii-öelda rekordimehed. Ma olen saanud aru, et isegi kui võtta [aluseks] ÜRO liikmed, siis oleme majandusnäitajate poolest tagantpoolt – keegi nii väitis – viies või vaata et isegi kolmas. Ehk Eesti riik on päris halvas seisus. Eeldaks tõesti, et Vabariigi Valitsus omalt poolt [võtaks] mingeid meetmeid, on see siis majanduse elavdamise pakett, on see näiteks maksutõusude ärajätmine, et majandusele hoogu aidata või teda tagant lükata. Aga tegelikkuses liigub valitsus vastupidises suunas. Nii järgmise aasta eelarve, mis kärbib peretoetusi ja suurendab makse, kui ka kõikvõimalike riigilõivude ja muude kulude tõstmine tegelikult ju muudavad Eesti inimesi ja ettevõtjaid vaesemaks. 

Teie olete andnud Vikerraadios intervjuu, mida ma järele kuulasin. Seal te andsite mõista, et inimeste ostujõud on juba jõudnud kriisieelsele tasemele. Ma ei tea, millist kriisi te silmas peate. Kui vaadata näiteks Eesti Panga ekspertide hinnangut, siis [näeme, et] meil on taastumiseni veel pool aega minna, ehk inimeste ostujõud on 94% juures sellest, mis ta oli mõni aasta tagasi, lähiaja tipust. 

Mu küsimus teile on kaheosaline. Milliseid meetmeid ikkagi Vabariigi Valitsus plaanib kasutusele võtta, et Eesti riiki majanduskriisist välja juhtida? Teiseks, millistele näitajatele, millistele arvudele põhinedes te väidate, et inimeste ostujõud on jõudnud kriisieelsele tasemele, seda olukorras, kus analüütikud ja eksperdid seda ei näe? Ma arvan, et ka inimeste tagasiside tänavalt, piltlikult öeldes, seda ei peegelda.

Aitäh! Kõigepealt, majandus on tsükliline, ehk seda, et majandus läheks kogu aeg ainult üles, ei ole lihtsalt võimalik kuidagi korraldada. Aeg-ajalt tulevad ikkagi majanduslangused. Majanduslangused on need kohad, kus on võimalik teha struktuurseid muudatusi. Meie majandus on olnud väga palju seotud sellega, et me oleme olnud nii-öelda odav maa, odav allhankemaa, aga see ei ole enam meie tugevus, kuivõrd meie sissetulekud kasvavad. Järelikult tuleb teha struktuurseid muudatusi. 

Ma saan aru, et opositsioonil on soov igal juhul maalida tulevikku hästi tumedates toonides, et kõik on halvasti ja kõiges on süüdi loomulikult valitsus, eelkõige peaminister. 

Majandust juhtida püüdsid [kunagi] kommunistid, see ei tulnud väga hästi välja. Meil on ikkagi turumajandus ja me peame vaatama, et me saaksime luua selleks häid tingimusi.  

Mis on positiivsed uudised? Positiivne uudis on see, et hõive on erakordselt kõrge, kõrgem kui kunagi varem, ehk töökohti tuleb rohkem juurde, kui neid ära kaob. Teiseks, energia on odavnenud, ja [kolmandaks,] oluliselt aeglasem hinnatõus on ka juba reaalsus. Ehk ei ole põhjust enam rääkida ei energia‑ ega ka inflatsioonikriisist. 

Vaatame Eurostati viimaseid andmeid. Need näitavad, et elektri lõpphind Eestis koos kõikide maksude ja tasudega oli selle aasta esimesel poolel lausa 25% alla Euroopa Liidu keskmist. Ehk meie energiahinnad töötavad jälle kord meie konkurentsivõime kasuks.  

Teiseks, Eesti inimeste ostujõud on viimase aastaga märgatavalt kasvanud. Kui me võrdleme 10%‑list palgakasvu või 18%‑list pensionide kasvu umbes 4%‑lise hinnakasvuga, siis need numbrid ütlevad väga selgelt, et inimeste ostujõud kasvab jälle kiiremini, kui see kasvas varem.  

Kolmandaks, euribor on viimastel nädalatel näidanud juba alanemise märke. Turud ootavad edasist vähenemist, küll aeglast, aga ikkagi vähenemist. Selle taga on keskpankade roll inflatsiooni ohjeldamisel. 

Neljandaks, meie majandus on väga seotud Põhjamaade majandusega ja neil ei lähe praegu hästi, aga me peame eeldama ka seda, et Põhjamaade praegused raskused on ikkagi tsüklilised ja varem või hiljem järgneb neile tõusuperiood. Mina väga usun Eesti inimeste ja Eesti ettevõtete nutikusse.

Teie aeg!

Vabandust!

Aitäh! Tanel Kiik, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! No võtab ohkama, ausalt öeldes. Kas siis kõik riigid, kes tegelevad oma majanduskasvu edendamisega, majanduskriisist väljatulekuga, on kommunistlikud riigid või? Kui Eesti riik COVID‑i kriisi ajal Keskerakonna juhitava valitsuse eestvedamisel näiteks käivitas Töötukassa toetusmeetmed, millest said abi 137 000 inimest ja 17 000 ettevõtet, kas siis need olid sihukesed kommunistlikud meetmed või? Kas see arusaam, et kriisi ajal tuleks näiteks energiahindu kompenseerida, mida me tegime ka koos valitsusega, mida teie juhtisite ning kus olid Keskerakond ja Reformierakond koos, oli ka kommunistliku valitsuse [arusaam] siis või? Ma ei saa aru. Kui riik on kriisis, majandus on kriisis, kas siis teie arusaam on see, et parim asi, mida saab valitsus teha, on istuda ja oodata, oodata, kuni tsükkel pöördub ja [olukord] läheb paremaks? Kas riigi rolli inimeste ja ettevõtete toetamisel ning majanduse elavdamisel polegi olemas? Ausalt öeldes väga kummaline käsitlus. Selle loogika järgi võiks kohe küsida, miks meil üldse siis on majandusminister ja miks riigil üldse on majanduspoliitika, kui kõik nii või naa sõltub ainult tsüklilisusest. Sellega ma kohe kindlasti nõus ei ole. 

Kahjuks ka teie väite teine pool, väide selle kohta, kui hästi tööturul läheb, ei pea paika. Te räägite natuke nagu minevikku kirjeldades. Vaatame praegust töötuse numbrit. See on tõusmas. Töötute arv on võrreldes septembrikuuga umbes 4000 inimese võrra tõusnud. See on fakt: 4000 inimest. 7,8% on töötuse määr, 52 000 töötut on praegu. Loomulikult, alati saab hullemini. Eelmine kriis, kui Reformierakond, ma ütleksin, Eesti riigi kriisist väljatüürimise asemel kriisi süvendas, oli 2009. Siis tõesti kasvas töötute arv üle 100 000. Ma tahaks loota, et me sinna ei jõua. 

Aga küsin siis uuesti: kas valitsus plaanib omalt poolt mõnda sammu, et toetada inimesi ja ettevõtjad selle kriisi ajal, või valitsuse plaan ongi istuda ja oodata, kuni kriis ise üle läheb?

Aitäh! Te kuulate mind hästi valikuliselt. Ma ütlesin, et on kommunistlik arvata, et majandust on võimalik juhtida ja et saab põhimõtteliselt otsustada, mis sektor hakkab kasvama ja mis ei hakka, ning siis kõik hakkabki nii juhtuma. Planeerimismajandus ju ilmselgelt ei tööta. Siin on väga palju erinevaid faktoreid, mis mängivad.  

Ma ei öelnud seda, et me ei tee midagi. Vastupidi, me tegeleme väga selgelt energiahindadega, et tuleks rohkem energiat turule või et hinnad oleksid odavamad. [Need hinnad] on kõikidel ettevõtetel väga oluline sisend. Me tegeleme uute turgude leidmisega ettevõtetele, aitame uksi avada, et siia tuleks uusi investoreid ja me saaksime seda nii-öelda portfelli laiendada, et meil ei oleks kõik munad ainult Põhjamaade korvis, sest riikidel läheb ka erinevalt. Selge on see, et meie majanduses on 1,3 miljonit inimest, aga Euroopa majanduses on üle 500 miljoni [inimese] ja sellega, et ligi pääseda neile või laiemalt maailmale, me väga selgelt tegeleme. 

Inimeste jaoks me teeme ju ka erinevaid asju. Palgad tõusevad keskmiselt 10%, õpetajatel 20%, hinnad aga tõusevad 4%. See ütleb teile, et inimeste ostujõud tõuseb. Veel, kui me räägime keskmisest brutopensionist, siis see on kasvanud 17,6%, keskmise pensioni netoväärtus lausa 21,5%. Seda jälle kontekstis, kus hinnad kasvavad 4%. See kasvutrajektoor on meeletult järsk. Nelja protsendipunkti suurune erinevus bruto ja neto vahel näitab seda, miks maksuküüru kaotamise mõju on positiivne nii inimeste toimetulekule kui ka ettevõtete konkurentsivõimele.  

Need, kes tahavad rääkida negatiivselt, räägivad tööpuuduse numbritest. Mina räägin hõivest ja hõive on tegelikult adekvaatsem [näitaja]. Erinevad näitajad ei liigu alati koos, aga suurusjärgud on väga sarnased. Töötus on 50 000 ja 60 000 vahel ning hõive natuke alla 700 000. Me oleme neid mõlemaid kasutanud, just seepärast, et me oleme praegu sellises faasis, kus paljud inimesed on tulnud tööturule. Mõtleme kas või Ukraina sõjapõgenikele, kes meie tööturule on sisenenud. Kui osa neist leiab tööd ja osa ei leia tööd – see on igati ootuspärane, et kõik tööd ei leia –, siis nii hõivatute kui ka töötute arv kasvab.

Teie aeg!

Kes tahab rääkida negatiivselt, räägib sellest, kuidas tööpuudus kasvab, aga adekvaatsem on vaadata hõivet, seda, kui palju töökohti ka juurde tuleb.

Üks lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea peaminister! Küll on kahju, et teie poolt šaakaliteks ristitud Delfi tüübid ei tee piisavalt palju faktikontrolli Kaja Kallase [esitatud] numbritele, saaks palju lõbusaid pealkirju. Aga muidugi, Stenbocki maja aknast vaadates on uudised kindlasti palju positiivsemad, kui [tundub] nendele inimestele, kellele tulevad teated, et nende leping seoses selle või selle liisinguga või selle või selle asjaga on maksutõusu tõttu kallim ja nende pangalaenumakse on kallim ja nii edasi ja nii edasi. Nad ei näe neid positiivseid uudiseid nii hästi, kui Stenbocki aknast paistab.

Aga mul on põrutav uudis teile, peaminister: tegelikult on küll võimalik majandust juhtida. Selle tõestuseks on peaaegu kolm aastat Kaja Kallase peaministriks olekut. Võrreldes muu Euroopaga, võrreldes euroalaga, võrreldes muude Euroopa Liidu riikidega on Eestil olnud kõige kauem majanduslangus, meil on kõige sügavam miinus, kõige kõrgem inflatsioon. Need on tulemused, mis on tulnud poliitilistest valikutest, poliitilistest otsustest, mida Kaja Kallase erinevad valitsused on Eestis langetanud. Selle tagajärjel on Eesti majandus aetud täielikult mutta ja Eesti inimesed kannatavad.

Ei ole veel kahjuks niimoodi, et me oleksime põhja välja jõudnud. Põhjani on veel minna ja tööturul läheb [olukord] kehvemaks. Nalja teeb muidugi, kui kuulata, et saadikud küsivad tööpuuduse kohta, aga teie ütlete, et teie räägite hõivest ja see on adekvaatsem. Tore on teada, et see, mida ise räägid, on alati adekvaatsem kui see, mida teised küsivad. 

Mina tahaksin ikkagi juhtida tähelepanu sellele, et need poliitilised valikud, mis on tehtud, ja need poliitilised valikud, mida me siin teeme praegu ka seoses riigieelarvega, ongi põhjus, miks Eestil on halvasti läinud. Ega need asjad paremaks ei lähe, kui neid valikuid ümber ei vaadata. Selle tõttu ongi loomulikult vaja siit Riigikogust opositsiooni pingilt valitsusele survet avaldada. Mida te kavatsete ette võtta, et paremaks läheks?

Te peate mind küll ikka erakordselt võimsaks või kõikvõimsaks, selles mõttes, et kõik otsused kohe nagu automaatselt mõjuksid. Ma tean väga selgelt, et kui teie olite valitsuses, siis esiteks teil lihtsalt vedas. Majanduse konjunktuur oli selline, et kõigil läks erakordselt hästi. Mida siis oleks pidanud tegema? Oleks pidanud eelarvet tegema kontratsükliliselt. Ehk siis, kui majandus kasvab, üle kuumeneb, tõmbab riik tagasi, ja siis, kui on kriis, riik investeerib rohkem. Mida meie peame tegema aga praeguses olukorras, kui teie headel aegadel reserve ei kogunud? Me läksime nendesse [uutesse] kriisidesse nõrgemana, kui me olime läinud varasematesse kriisidesse, sest meil ei olnud nüüd puhvreid. Nagu vanarahvas ütleb, tuleb mustadeks päevadeks koguda. See mustadeks päevadeks kogutu oli teil headel aegadel ära raisatud ja see oli vale.

Ma saan aru, et mina saan selle eest peksa, aga need on tegelikult teie otsuste tulemused, mida me peame praegu sööma. See eelarveauk on teie otsuste tulemus või õigemini teie tegematajätmise tulemus. Jube tore oli olla populaarne: kõigile raha, kõigile toetusi, kõigile rohkem kõike, ettevõtetele, väga konkreetselt nendele, kes teie juurde pääsesid, just neile toetusi, mis üldist majandus[olukorda] mitte kuidagi ei mõjutanud. Seda jama me peame praegu sööma. Seda jama me kogu riigiga sööme praegu, aga teie saate istuda tagareas ja näägutada, mida kõike võiks teha. 

Ma ei ütle seda, et me midagi ei tee. Me tegeleme sellega, millega ei ole tegeldud väga palju aastaid. See on energia: energia kättesaadavus, energia hind, mis peaks olema konkurentsivõimeline, sest üks oluline element ettevõtjate tegevuses on see, et energiahinnad oleksid odavad. Nii nagu ma ütlesin, meil on energia hind sellel aastal olnud 25% odavam kui Euroopa Liidus keskmiselt ehk meie konkurentsivõime on selle poolest tugevam. Jah, kui me võrdleme ennast Põhjamaadega, siis meil on veel tükk maad minna. Selle nimel me teeme tööd. Aga kui me võrdleme ennast Põhjamaadega, siis Põhjamaade maksukoormus on ligi 10 protsendipunkti kõrgem kui meie maksukoormus, osas [riikides] isegi rohkem. Meil ei ole võimalik teha samasugust sotsiaalpoliitikat, nagu teevad Põhjamaad, kuivõrd meie maksukoormus on palju madalam.

Aitäh! Lõpetan esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on väärtuspõhine välispoliitika. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma pean kõigepealt muidugi ütlema, et ma ei saa kulutada oma küsimust ära selleks, et vaielda majanduse üle, [aga ütlen siiski niipalju,] et meie [erakonna] majanduspoliitiliste otsuste tulemusel oli Kaja Kallase esimesel valitsemisaastal 8,3% majanduskasvu. 

Mis puudutab näägutamist, siis meist kahest ei ole mina üle maailma näägutamise poolest tuntud. Näägutanud on ikka Kaja Kallas kõiki teisi riigivalitsejaid liiga leebe suhtumise pärast Putinisse ja Lukašenkasse. 

Me kõik teame, et kui siin räägiti Stark Logisticsi asjadest, sellest, kuidas teie abikaasa ja teie finantsosalusega toetatud firma Stark Logistics Venemaale metalli vedas, millest sai Putinile materjali metallpurkide jaoks, mille abil saab relva[tööstust] õlitada, siis te [ütlesite] korduvalt, et teie moraalne kompass on kogu aeg olnud sama. 

Nüüd me näeme kinnitust sellele, et tõepoolest on see kogu aeg olnud sama. Lisaks Putini sõjamasina õlitamisele on juhtunud jälle väike paljastus. Te pressisite ennast pildile teise slaavi diktaatoriga, Lukašenkaga, kuigi varem oli Läti, Leedu ja Poolaga väidetavalt kokku lepitud, et ei minda temaga samale pildile. 

Ja mis siis edasi sai? Kui selline tööõnnetus juhtus, et te jäite sellega vahele, siis nii nagu ka Stark Logisticsi puhul te valasite avalikkuse üle valedega, et oi, te ei näinudki, et ta sinna tuli, ja te ei teadnudki, et ta seal oli, ja pikad mehed olid ees ja te ei saanud midagi aru. Pärast tuli välja, et see kõik oli täielik jamps. Lukašenkat oli seal kaua näha ning lätlaste ja leedulastega te ajasite juttu. Kui tema sinna tuli, siis nemad läksid ära, aga teie jäite kohale. Kangesti meeldib teile nende slaavi diktaatoritega ikkagi olla samal liinil, mulle tundub. Kuidas te selgitate meile seda, et te tahate nii kangesti olla ühel pildil Lukašenkaga?

See on lihtsalt uskumatu, kuidas te kasutate Riigikogu saali lihtsalt tuimalt – tuimalt! – valetamiseks. Te teate, et siin kaitseb teid indemniteet, te võite rääkida igasugust soga ja teile ei saa keegi nende valede eest mingeid nõudeid esitada, aga väljaspool seda [saali] te ei tohiks seda teha. 

Ma tulen selle pildi juurde. Sellel pildil oli 200 inimest. Me liikusime selle pildi [tegemise paika] koos Läti, Leedu ja Poola presidendiga. Seda on näha. Seal oli nii, et [inimesi] kontrolliti ja läbi pääsesid ainult need, kellel oli õigus sellele pildile minna. 200 inimest. Me vaatasime, et me ei ole keegi näinud Lukašenkat, ja me läksime sinna pildi peale. Tõesti, presidendid seisid esimeses reas, aga peaministrid seisid viiendas, kuuendas, neljandas reas. Mina seisin viiendas reas. Ma olen sama pikk kui teie ja uskuge mind, ka teie ei oleks sealt tagant [teda näinud]. Me liikusime pildistamis[kohta]. Ka videost on väga selgelt näha, kuidas Läti, Leedu ja Poola president olid [esireas], samal ajal kui Lukašenka seal seisis pikalt, pikalt, pikalt. Siis nad ütlesid: "Ou, he is here. Let's go." [See tähendab, et] ta on siin, lähme. Mina olin viiendas [reas], nad ei tulnud mulle seda ütlema, ja ma jäin selle pildi peale.

Aga ma mõtlen sellele, et te tahate öelda, nagu ma oleksin mingi tohutu Lukašenka fänn ja oleksin tahtnud [seal] olla. Mina olen pildil siin ja tema on seal. Kus ma saan öelda, või ma ei tea, kus teie ütlete, et ma kasutan ära seda, et oh, ma olin Lukašenkaga ühe pildi peal? Tõesti eriline edulugu. Ei, ma ei ole rõõmus, et see nii läks, seepärast et see oli see kokkulepe, mis meil enne oli. Aga me liikusime sinna pildi [tegemise kohta] koos ja tõepoolest mina ei näinud, et tema seal oli. 

Mida te üritate väita? Kas see pilt on kogu välispoliitika olemus? Ausalt öeldes oleme saanud teiste peaministritega palju nalja selle üle, et kes neid perepilte üldse vaatab. Aga ma ütlesin teistele, et näete, mul on teile hea uudis, Eestis vaadatakse neid perepilte erakordselt põhjalikult, mitte ainult seda perepilti, vaid tervet seda videot, kuidas keegi perepildi [tegemise kohta] liikus ja nii edasi. Selle peale teised peaministrid ütlesid: "Oi, nad tõesti vist ründavad sind Eestis absoluutselt kõige eest!" Nii on.

Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Jaa, vähemalt on rõõm kuulda, et teised peaministridki on teie poolel, Eestis selliseid inimesi peaaegu ei olegi enam. 

Aga mida see pilt näitab? Väärtuspõhist poliitikat näitab. Kui lätlased, leedulased ja poolakad said aru, et sinna pildile ei sobi minna, see on väärtusküsimus ja see oli enne kokku lepitud, aga teie ei saanud sellest aru, siis võib-olla näitab see ka seda, et te ei saa asjadest aru. 

Aga meil on teine aps veel viimastest nädalatest: Eesti täiesti, ma ei tea, piinlik läbikukkumine seoses OSCE eesistumisega. Muidugi oleks tahtnud selle kohta küsida välisministrilt, aga ka teie vastutate välispoliitika eest. Teie enda leeri liberaalne ekspert Kristi Raik Rahvusvahelisest Kaitseuuringute Keskusest väga teravalt kritiseeris seda. 

Milles on põhiprobleem? Põhiprobleem on selles, et teie kogu aeg räägite meile, et lääs on meie selja taga, kõik toetavad meid. Aga venelased ütlevad ju otse ette ära, et ei, nemad panevad Eesti eesistumisele veto. See tähendab, et ongi ühel riigil võimalik veto panna. Meie läheme kõvatama. Me teame, et kõik lääneriigid seisavad meie selja taga, aga venelased panevad veto ära ja siis tuleb välja, et ei olegi meil seljatagust, üldse mitte midagi ei ole. Selle asemel, et jääda endale kindlaks ja öelda, et kui venelased ei lase meil eesistujaks saada, siis meie blokeerime kõik teised variandid ka ära, et oleme siis sama kõvad ka tegudes, laseme meie endale mütsi pähe tõmmata ja laseme valida nii-öelda venelaste ja ameeriklaste sobingus kokkulepitud Malta etteotsa ega blokeeri seda ära. Kus meie sõbrad olid ja kus on väärtuspõhine välispoliitika?

Aitäh! Kõigepealt veel sellest pildist, mis on niivõrd oluline ja võtab teie arvates kokku kogu Eesti välispoliitika. Videost on näha, et Läti, Leedu ja Poola [esindajad] läksid ju selle pildi peale täpselt samamoodi. Me läksime neljakesi koos selle pildi peale. Lihtsalt vahe oli selles, et nemad läksid sealt pärast ära, sest nad nägid Lukašenkat. Aga mina ei näinud, sest tõesti, 200 inimest on seal kuues reas. Ma tahaks näha seda harjutust, tehke see harjutus laulukaare all. Pange 200 inimest seisma ja kas viiendas reas olev inimene näeb seda, kes on esimeses reas? Võib-olla tõesti teie seda suudate. Aga ma ütlen, et te olete täpselt sama pikk kui mina, ja ma võin teile kinnitada, et te kindlasti ei näe. 

Mis puudutab OSCE‑d, siis minu meelest need kaks asja on head näited selle kohta, et kui agressor on kuskil kohal, siis me ei räägi sisuteemadest, millest me peaksime rääkima, vaid me tegelemegi selliste asjadega. Ma olin kliimakonverentsil, me rääkisime kliimateemadest, aga see, mis sai Eestis tähelepanu, oli see pilt. Minu meelest see just näitabki, miks nendes organisatsioonides peaks olema täielik poliitiline isoleerimine. Meie oleme selle nimel kogu aeg tööd teinud, aga tõsi on see, et võib-olla kõik ei arva nii, ütleme, Euroopas. 

Sellessamas OSCE‑s oli Eesti alates 2020. aastast Euroopa Liidu ühiskandidaat 2024. aasta eesistumiseks. Venemaa ja Valgevene mahitusel pandi või nad koos panid sellele veto ja meie kandidatuur ei saanud novembris kinnitust. Me ei võtnud oma kandidatuuri tagasi. Meie lahendus oli see, et las Põhja-Makedoonia hoiab seda positsiooni niikaua, kuni 2025. aastal tuleb järgmine eesistuja, kes on Soome, mis on juba ära otsustatud. Aga see ei olnud ülejäänud Euroopa riikide jaoks lahendus just sellel põhjusel, et OSCE juhtorganid tuli ka paika panna.  

Eraldi vaidlus on see, kas OSCE sellisel kujul üldse kannab enam mingit rolli, arvestades seda, mis rolli kannab seal Venemaa. Aga mulle ütlesid – me ju läksime sellelt koosolekult ära – teised inimesed, sealhulgas OSCE juht, kellega ma suhtlesin, selle koosoleku kohta, et tegelikult kõik tulid sinna …

Teie aeg!

… ja ütlesid Venemaale, mis nad nendest asjadest arvavad. Ta sai selle info ka nende käest kätte.

Aitäh! Järgnevalt üks lisaküsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Proua peaminister! Mina teid kõikvõimsaks ei pea. Ma jälgin alati huviga teie esinemisi ja pean ütlema, et kui te vahel tulete siia ja olete natuke väsinum, pahur ja kuidagi võib-olla monotoonne, siis tänase eest tuleb küll kompliment teha. Kui te selle hävituslennuki asendi võtsite, siis isegi kaitseminister Pevkur oli minu hinnangul üllatunud. Täna on olnud värvikas esinemine. 

Mõned küsimused see tekitas. Loomulikult on valitsus süüdi, kui inimestel kehvasti läheb. Valitsuse ülesanne ongi [tagada], et inimestel läheks paremini. Ma arvan, et see on teil palga sees, et kui asjad on halvasti, siis inimesed vaatavad peaministri poole. Selle eest ei maksaks etteheiteid teha. 

Te mainisite oma vastuses Tanel Kiigele, et kommunistid olid need, kes majandust juhtisid. Umbes kuu aega tagasi ütles Mario Draghi üsna otse, et Euroopa tuleks korraliku keskjuhtimise alla võtta, et majandus korda saada ja konkurentsivõime korda teha. Kas teie hinnangul Draghi kuulub ka nende kommunistide leeri, kes tahavad majandust juhtida? 

Teine teema on see numbritega ja võrdlusbaasidega žongleerimine. Te rääkisite, et küll Eesti inimestel on hästi läinud, et ostujõud muudkui kasvab ja inflatsioon on kontrolli all. Tegelikult on nii, et 2022. aastal hinnad tõusid 20%, sellel aastal [tõusevad need] hinnanguliselt kusagil 10%, võrreldes eelmise aastaga. See kokku annab 32% hinnatõusu kahe aastaga. Palgad tõusid vastavalt 8,9% ja 8,5% ehk 18%. Noh, ligi kahekordne vahe. Ei ole nendel Eesti inimestel ühti nii hästi läinud. Ma küsiksin, miks te valetate, kui te neid vastuseid annate. 

Viimaseks ma küsiks, kuidas te täpselt seda energia hinda alla toote. Te võrdlesite Skandinaaviaga. Kui majandusest räägiti, siis ütlesite, et seal läheb halvasti, sellepärast läheb meil ka halvasti, ja elektri hinna võrdlemise puhul ütlete, et Skandinaavia ei puutu asjasse. Rääkige sellest, rääkige nendest meetmetest, kuidas teie olete siis hinda alla toonud.

Teie aeg! Hea kolleeg, siin oli päris palju küsimusi, aga kõik need ei puudutanud väärtuspõhise välispoliitika teemat. Proua peaminister, te kuulsite neid küsimusi. Kui soovite vastata, siis palun!

Jaa, ma ei ütle ju seda, et kõik on väga roosiline. Ma ei ütle seda, et üldse mingeid probleeme ei ole. Inimestel on raske, ma saan sellest aru. Aga minu meelest ei ole õige maalida tulevikku ka nii mustades toonides, kui numbrid reaalselt näitavad hoopis teist pilti. Mina ei tea, mis numbritele teie tuginete, aga mina tuginen andmetele, mis tulevad Statistikaametist, Eurostatist, kõigist [sellistest kohtadest]. Need näitavad, et inimeste sissetulekud kasvavad jälle kiiremini, kui kasvavad hinnad, mis on kasvanud 4%. Tegelikult ei ole viimase seitsme kuu jooksul hinnad suurenenud, aga palgad on: erasektoris 10%, avalikus sektoris rohkem, õpetajatel veelgi rohkem. Kui me räägime pensionidest, siis tuleb öelda, et pensionäride sissetulekud on tõusnud, keskmine pension [on tõusnud] 17 koma midagi protsenti. See on erakordselt suur tõus ja võimaldab nende raskete aegadega toime tulla. 

Majanduses või ettevõtlusel on tegelikult kolm olulist sisendit. Üks on tööjõukulud, teine on tõesti energiakulud, igasuguste sisendite kulud, ja kolmas on maksukoormus. Teeme võrdluse Põhjamaadega. Meie maksukoormus on keskmiselt 10 protsendipunkti madalam, kui see on Põhja-Euroopas. Energia hind on meil tõesti kõrgem, aga mitte oluliselt kõrgem. Sisendite hinnad ehk tööjõukulud on meil endiselt [madalamad], kui on Põhja-Euroopas. Ehk kolmest elemendist kaks on sellised, mille puhul Eesti konkurentsivõime ei vähene. 

Mida me teeme energiahindadega seoses? Meil on terve rida meetmeid, mida me selle jaoks teeme. Esiteks, kiirendame planeeringuid, selleks et energia tootmist saaks kiiresti alustada, võtta [energiat] kasutusele. Teiseks, investeeringud võrkudesse, loomulikult selleks, et elekter ka inimesteni jõuaks. Kolmandaks, vähempakkumised, mida me teeme selleks, et uued ettevõtjad saaksid tulla turule ja pakkuda odavamat energia hinda, sest siis konkurents töötab. See nimekiri, millega me tegeleme selle jaoks, et eelkõige seda energiasisendi [hinda] alla tuua, on pikk ja põhjalik. Üks sisend, mis on näiteks puidusektoril, on seotud sellega, et nad olid [varem] väga palju Venemaa majandusega seotud, sest nad ostsid sealt puitu. Sellega me tõesti midagi teha ei saa. Saame otsida vaid mingeid muid kanaleid, kust nad toorainet osta saaksid.

Aitäh! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on poliitiline olukord. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua peaminister! Te ütlesite, [vastates] eelmisele küsimusele, et inimestel on raske. Mina ütlen, et ega teil ka kerge ei ole. Ma tahan soovida teile ilusat advendiaega ja loodan, et teil on ka võimalus jõulude ajal veidikene aega maha võtta ja puhata. 

Te viitasite siin OSCE eesistumisele kui Eesti edukale diplomaatilisele manöövrile. Teate, siin ma pean küll teid korrigeerima. Ma arvan, et see OSCE eesistumise juhtum, kui me Venemaa survel tagasi tõmbusime, kindlasti habrastas meie välispoliitilist selgust. Mulle oli üllatuseks, et kui me olime kaks aastat seda eesistumist taotlenud, siis teie viide on niisuguses viinamarjad-on-hapud-stiilis, et milleks seda OSCE‑d üldse vaja ongi. Selle koha pealt jääb mulle mõistetamatuks see kompromiss, mille me pidime Venemaaga sõlmima, selleks et enda eesistumisest loobuda. 

Nüüd majanduse olukord. Vaadake, proua peaminister, ma täiesti möönan, et valitsusest sõltumata on väga palju objektiivseid asjaolusid, mis meie majanduses kindlustunnet vähendavad. Kuid valitsuse ülesanne majanduslanguse ajal on pakkuda ettevõtlusele ja majanduskeskkonnale teatud kindlustunnet. [Praeguse] valitsuse poliitiline käekiri on aga täpselt tagurpidine: majanduse kindlustunde lõhkumine.  

Eile ma pakkusin härra presidendile niisuguse mõttekäigu, kas meil kogu selle poliitilise vastasseisu keskel oleks võimalik sõlmida majandusele ja ettevõtlusele kindlustunde pakkumiseks teatud baasväärtuste mõttes üks rahvuslik majanduskokkulepe selles küsimuses, mis puudutab kindlustunnet maksude, energiapoliitika, bürokraatia ja teiste elementide puhul. Proua peaminister, mida teie sellest ettepanekust arvate? Ma tegelikult puudutasin seda ka meie viimasel kohtumisel, mis leidis aset …

Teie aeg!

… tõsi küll, septembri keskel, kui te mäletate.

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Näitlejapreemia te peate kindlasti saama.  

Mis puudutab välispoliitikat, siis me oleme kogu aeg rääkinud sellest, et Venemaa tuleks poliitiliselt isoleerida igas mõttes, igas organisatsioonis, kus me oleme. Aga selle jaoks, et poliitiliselt isoleerida, on meil vaja liitlasi. Sellelt OSCE koosolekult lahkusid koos meiega minu teada Balti riigid ja Poola, teised jäid sinna koosolekule ja nad kõik ütlesid OSCE juhi sõnul Venemaale, mis nad asjadest arvavad. 

Vaatame seda osundust, mille te tõite, et kas OSCE‑d, kas seda organisatsiooni sellisel kujul on üldse vaja. (Hääl saalist.) Mina ausalt öeldes olen töötanud läbi materjali selle kohta, mis see OSCE on ja mille jaoks ta on ellu kutsutud, ning pean ütlema, et Venemaa on ju kogu selle [organisatsiooni] sisu ehk julgeoleku tagamise Euroopas ikkagi isegi mitte seadnud kahtluse alla, vaid ta on konkreetselt seda rünnanud, ta on läinud nende põhimõtete vastu ja seega see [organisatsioon] ju enam ei tööta. Me tõesti viimase hetkeni hoidsime seda [joont], me oma kandidatuuri tagasi ei võtnud. Meie kandidatuur ju oli, aga tehti teistsugune ettepanek, et see oleks Malta, ja see ettepanek läks ka läbi. Tõesti, seda organisatsiooni hinnatakse teiste poolt võib-olla kõrgemalt, kui see hetkel minu arvates väärt on, arvestades seda, mida Venemaa on Ukrainas toime pannud. 

Te ütlete, et valitsuse ülesanne majanduslanguse ajal on see ja see, näägutate sealt tagapingist. Aga majanduskasvu ajal on valitsuse ülesanne käituda kontratsükliliselt. Teie olete olnud nendes valitsustes, kes väga suure majanduskasvu ajal raha külvasid ja tegelikult kuumendasid majandust ja kasutasid ka reserve, mis olid kogutud selle jaoks, et rasked ajad üle elada. Seetõttu me läksime nendesse [uutesse] kriisidesse nõrgemana, kui me olime varasematesse [kriisidesse läinud], sest meil polnud mustadeks päevadeks kogutud puhvreid, mida kriisi ajal kasutada. See kõik ongi teinud selle olukorra erakordselt keeruliseks.  

Meil saab lisaks majanduslangus kokku kõrge inflatsiooniga. Tööriistad, nagu te väga hästi teate, mida valitsus saab kasutada kõrge inflatsiooni puhul, jahutavad majandust, ja vastupidi, majanduse elavdamine tõstab omakorda inflatsiooni. Meie valitsuses ka selle …

Teie aeg, proua peaminister!

… 2024. aasta eelarvega oleme püüdnud seda tasakaalu tabada, et me ei kuumendaks majandust üle … 

Teie aeg!

… aga samal ajal aitaks kaasa majanduskasvule.

Aitäh! Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Proua peaminister! Kõigepealt – see peaks olema parlamendi spiikri roll, aga ma võtan selle rolli siis enda peale –, ma vabandan teie sõnakasutuse pärast, kui te viitasite, nagu ma näägutaksin kuskilt tagapingist. Ma arvan, et ka poliitilise vastasseisu ja poliitilise ummiktee keskkonnas, kui valitsuse poliitika on [tekitanud] nii-öelda dialoogi katkemise ühiskonnaga ja ka poliitilise vastasseisu siin opositsiooni ja koalitsiooni suunal, on vähim, minimaalne, [millest me peame lähtuma], teatud empaatiavõime ka poliitiliste oponentide suhtes, teatud viisakuskeskkond.  

Kuid OSCE eesistumise puhul ma siiski juhin tähelepanu sellele, millele te viitasite, et me ei võtnud oma kandidatuuri tagasi. Loomulikult on see asjatundmatu väide. Enesestmõistetavalt me olime osalised selles uues kokkuleppes, mis demonteeris Eesti eesistujakandidaadi positsioonilt maha. Mulle jääb selgusetuks – kui te ise viitate siin OSCE puuduvatele kvaliteetidele –, mille nimel see tehing Venemaaga oli vaja sõlmida. 

Teine küsimus puudutab minu sisulist küsimust. Ma pean kahjuks nentima, et ma ei saanud vastust. Oma küsimuses ma ei kõnelenud mingitest ettevõtluse toetamise meetmetest eraldivõetuna. Ma kõnelesin sellest, kas meil on teie hinnangul asjakohane püüelda selle poole, et me teatud baasväärtuste vallas anname majandusettevõtjatele kindlustunnet, mille lähtekoht minu meelest on see, et just nimelt valitsuse majandusvaenulikku poliitikat korrigeerida. Majanduslanguse ajal, proua peaminister, ei tohi makse tõsta, regulatiivset ebakindlust ei tohi täiendavalt tekitada. Kolmandaks, meie energiapoliitiliste valikute minimaalne lähenemisnurk, et meie ettevõtjatel oleks regioonipõhiselt konkurentsivõimeline energia hind. Siin on rida teisi küsimusi. Proua peaminister …

Teie aeg!

… mul on üks ja selge küsimus. Kas te sellist erakondadeülest majanduskasvulepet peate asjakohaseks ja olete valmis oma erakonna juhina sellesse …

Teie aeg!

… panustama või mitte?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Jaa! Teie sõnavõtus oli tõepoolest nii palju selliseid ... Te olete muidugi osavam poliitik, kui mina olen. Te tõesti põimite [sõnavõttu] selliseid asju nagu tehing Venemaaga, te põimite siia selliseid asju, millele ma justkui ei saa vastu väita, aga inimestele, kes infotundi kuulavad, jääb [mulje], et mingi sahkermahker ja tohutu asi käib, ja te saate mulle panna jällegi märgi külge. Te ütlete, et teie käitute minuga erakordselt peenetundeliselt. Ma ei tea, võib-olla tundub ainult mulle, et päris nii see ei ole. 

Aga energiapoliitilistest valikutest rääkides: kes on kõige [kauem] hoidnud majandusministri portfelli, kes on vastutanud energiapoliitiliste valikute eest viimasel kümnel aastal ja [kauem]? See on olnud Isamaa. Ehk nende valikute tõttu, mis on tegemata jäänud ja mille tõttu meil on hetkel kõrgemad energiahinnad, peate te vaatama peeglisse. Aga mina ei taha vaadata, vaid tahan öelda, et me tegeleme valitsuses sellega, et [energeetikas] oleks meil rohkem valikuid, et meil oleks rohkem ühendusi, et meie energiavarustuskindlus oleks tagatud ja see oleks tagatud konkurentsivõimelise hinnaga. Selle jaoks on meil terve rida meetmeid, mida me [võtame]. Me teeme nii-öelda kiire koridori, et taastuvenergiaprojektide planeeringuid saaks kiiresti menetleda ja energiat tuleks rohkem turule. Me tegeleme Euroopa ja Läänemere energiavõrkudega, et meil oleksid olemas kõikvõimalikud ühendused. Me tegeleme meretuuleparkidega, sest teatavasti merel tuul alati puhub, seda energiat saab pakkuda ja seda saab pakkuda konkurentsivõimelise hinnaga. See on see tegemata jäänud töö, millega meie nüüd süstemaatiliselt tegeleme. 

Ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister, kes ettevõtlusega tegeleb, on tööstuspoliitika [aruteludel] ju istunud ka tööstussektori [esindajatega laua taga], et ühtne arusaam asjadest kokku leppida. Aga see on ainult üks konkreetne valdkond, mis moodustab kogu majandusest ühe seitsmendiku. Majandusvaldkondi on erinevaid ja järjepidevalt tehakse tööd, kuulates [sektori esindajaid], et leida, mis on need kitsaskohad, millega tuleb tegeleda. Olen absoluutselt [teiega] nõus ja kutsun ka opositsiooni toetama neid suurepäraseid algatusi, mis endaga majanduskasvu kaasa toovad.

Aitäh! Jaak Aab, üks lisaküsimus.

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Jah, natukene pean õiendama [teie väidet], et keegi pole mitte midagi teinud taastuvenergia arendamiseks. Ikka tegid vahepealsed valitsused ka. Ma ei tea, miks Reformierakonna juhitud valitsus näiteks ei suutnud varem lahendada radarite probleemi, mis oli kümneid aastaid üleval. Selle pärast ei saanud ju ei mandril ega ka merel neidsamu tuulikuparke arendada, ei saanud isegi planeeringuid teha, sest see ala oli kõik kinni. Meie tegime selle ära. Me tegime otsused radarite muretsemise kohta, mis nüüd tulevad ja mis vabastavad võimaliku tuuleenergeetika arendamise [piirangutest]. Samuti mereala planeering, mis oli aastaid algatamata – meie selle algatasime ja koos teiega isegi lõpetasime. Niimoodi oleks korrektne öelda. 

Aga ma küsiks teie käest pigem selle patiseisu kohta, mis nüüd poliitikas on. Opositsioonierakond või Riigikokku [kuuluva] opositsioonierakonna liige peaks ju rõõmustama, kui valitsuskoalitsioonierakondade reitingud langevad ja peaministri reiting langeb. Aga ma ei rõõmusta selle üle. Eesti riik iseenesest kannatab, kui valitsus või peaminister ei vii ellu sellist poliitikat, mis aitaks Eestit edasi, mis [edendaks] Eesti majandust ja Eesti inimeste heaolu, [kasvataks] õpetajate palka. Ma ei hakka neid detaile kõiki ette lugema.

Pikalt on olnud üleval ka see teema, kas mitte ei peaks otsima teatud kokkuleppeid. Mina tahan küsida, kas mitte ei peaks olema eelkõige peaminister see, kes otsikski kokkuleppeid teiste erakondade esindustega, teiste erakondade esimeestega, fraktsiooniesimeestega, et me ei oleks sellises patiseisus, nii et me varsti ühtegi eelnõu siin enam vastu võtta ei saa.

Aitäh! Kõigepealt, tõesti, need asjad, millele te viitasite – radarid, merealaplaneeringud –, see oli suurepärane töö, mida me valitsuses koos tegime. Aitäh teile selle eest! Ma ei ole öelnud, et mitte midagi ei ole varasemalt tehtud, vaid ma lihtsalt juhtisin tähelepanu, et Isamaa on hoidnud enamiku ajast majandusministri portfelli [ja majandusminister on] selle valdkonna eest vastutanud. Lihtsalt kriitikat peaks suunama ka sinna, kus see on võib-olla asjakohane, mitte ei peaks kritiseerima seda, mida me praegu püüame kiiresti teha, et neid lünki kuidagi lappida. 

Ma olen väga mures ka selle pärast, et toimub põhiseaduslike institutsioonide usaldusväärsuse õõnestamine, seesama, mis toimub siin Riigikogus. Ma olen istunud opositsioonierakondade esindajatega koos laua taga, ma olen [kohtunud] nendega ka ükshaaval ja kuulanud, mis on need nõudmised. Kui blokeeritakse ühte seadust, siis on alati võimalik kompromisse teha, nii nagu me oleme varasemalt teinud. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus oli hea näide. Seda blokeeriti, me istusime koos laua taha, ma kuulasin, mis on need mured, me tegime kompromissi ja viisime muudatused sisse. Ka riigieelarve puhul oleme [muresid] kuulanud ja viinud sisse muudatusi, mille kohta opositsioon on [ettepaneku] teinud. Aga see, mida opositsioon ju praegu teeb, on kõige blokkimine, et valitsus ei saaks ühtegi otsust vastu võtta. 

Meie põhiseadus ütleb, et Riigikogu otsustab poolthäälte enamusega. Kes iganes saab poolthääled kokku, saab oma poliitilist agendat ellu viia. Opositsioonil ei ole olnud kunagi õigust öelda, et selle eelnõuga tulete ja selle eelnõuga ei tule. Need nõudmised, mida praegu esitatakse, on ju absurdsed. Need puudutavad esiteks valitsuse poliitikat või näiteks seda, et ei saaks üldse elektrooniliselt valida. See ei ole ju kuidagi kokkuleppe osa.

Sa saad teha kompromissi, kui on ühine eesmärk. Näiteks, kui me valitsuses saame aru, et riigieelarve on halvas seisus, kui me saame aru, et see on probleem, siis on küsimus, kas me sellega tegeleme või ei tegele. Kui me otsustame, et me sellega tegeleme, siis see tähendab, et me tahame riigieelarve saada näiteks paremasse seisu. Vaated sellele, kuidas sinna jõuda, on hästi erinevad: ühed ütlevad, et vähendame kulutusi, teised ütlevad, et otsime uusi tulusid. Me saame teha kompromisse ja arutada, sest meil on ühine eesmärk. Kui eesmärk on erinev, siis kompromissi teha ei ole võimalik.

Teie aeg! Aitäh! Lõpetan kolmanda küsimuse käsitlemise. Meil on kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Urmas Reinsalu, palun!

Austatud istungi juhataja! Te püüate – ja mitmetel juhtudel on see põhjendatud – selgelt ja jäigalt juhtida tähelepanu just nimelt protseduurile, kuidas infotundi läbi viiakse. Härra Eplerile te tegite delikaatses stiilis märkuse, et tema lisaküsimus oli kuidagi põimküsimus ja ei [käsitlenud] konkreetselt seda teemat, mis oli vist väärtuspõhine välispoliitika. 

Minu küsimus on sümmeetriliselt äraspidine. Ma küsisin proua peaministrilt kaks korda selle kohta, mis puudutas sisuliselt – ma kordasin üle, et soovin jah‑ või ei‑vastust – seda, mis on tema käsitlus ettepaneku kohta sõlmida Eestis koos ettevõtlusorganisatsioonidega erakondadeülene majanduskasvulepe. Ma sain väga palju erinevaid osundusi, kuid ma ei saanud konkreetsele küsimusele sisulist ega ka vormilist vastust jah‑ või ei‑vormis. 

Jah, proua peaminister ütles mulle, et ma võib-olla ei ole olnud tema kohtlemisel peenetundeline. Ma ei ole teinud saladust sellest, et minu arvates peaks peaminister oma ameti maha panema. Aga kindlasti on see minu hinnang tema kui poliitiku, poliitilises kriisis oleva valitsuse juhi tegevuse kohta. See on poliitiline hinnang, mitte hinnang isiksuse või inimese kohta.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks, sest teie enda teemapüstitus oli poliitiline olukord. Teie enda teema käsitles majanduskasvu, millest ka proua peaminister rääkis. Sellisel juhul, kui [vastus] puudutab konkreetset teemat, siis istungi juhataja – te olete nii kogenud Riigikogu liige, et te teate seda – ei sekku peaministri vastusesse. Te teate seda väga hästi ise ka, Urmas Reinsalu. 

Nii. Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, austatud [esimees]! Mul on tõesti protseduuriline küsimus ja mul on kohe ka vastus ja siis ma küsin, kas te nõustute minu vastusega. 

Me peaksime olema siin infotunnis faktides täpsed, sest me ei räägi ainult omavahel siin saalis, vaid meid kuulatakse ja see informatsioon jääb ka stenogrammi. Peaminister oma mitmes vastuses kordas, et viimase kümne aasta jooksul on olnud majandusministri portfell kõige [kauem] Isamaa käes. Head kolleegid, ma loen teile [need andmed] ette. 2014. aasta märtsis – me oleme 2023. aasta lõpul, nii et peaaegu kümme aastat tagasi – astus ametisse sotsiaaldemokraadist majandusminister Urve Palo. 2015. aasta aprillis astus ametisse Kristen Michal Reformierakonnast. 2016. aasta novembris astus ametisse Kadri Simson Keskerakonnast. Järgmisena, 2019. aasta aprillis astus ametisse Taavi Aas Keskerakonnast, seejärel tuli sotsiaaldemokraadist minister Riina Sikkut, 2022. aasta 18. juulil, ja nüüd on ministriks Tiit Riisalo, 2023. aasta 17. aprillist. Ehk viimase kümne aasta jooksul pole majandusministriametit pidanud mitte ükski Isamaa Erakonna minister.

Aitäh, hea kolleeg, aga ma ei saa lugeda seda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta. See oli pigem vasturepliigi moodi. Sellist küsimuse formaati see küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta kahjuks ette ei näe, nii et ma ei saa lugeda seda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta. 

Järgnevalt Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, härra istungi juhataja! Minul on küll [küsimus] protseduuri kohta. Kolleeg Reinsalu viitas juba sellele situatsioonile, kus te kommenteerisite minu küsimuse sisu. Te võtsite ise minusuunalise repliigi ja isegi siis ei andnud mulle protseduurilise küsimuse [esitamise õigust], kuigi ma väga delikaatselt panin selle [nupu] sisse siis, kui peaminister oli lõpetanud ja uue küsimuse käsitlemine polnud alanud. 

Mu esimene küsimus tuleb sellest, miks te mulle ei andnud protseduurilise [küsimuse esitamise õigust], küll aga andsite Reinsalule ja Seederile. Kas see on seotud sellega, et pead olema juba vähemalt teist või kolmandat koosseisu Riigikogus, või mille järgi te neid otsuseid teete?

Härra Kivimägi kiituseks pean ütlema, et tema ka tihtilugu ei anna protseduurilise [küsimuse esitamise õigust], aga kui ta niimoodi ise oma repliigiga lajatab, siis ta tavaliselt annab, et oleks pariteetsus. Teie käitute natuke nagu selline võimupositsioonil olev koolikiusaja, et ise ütlen sealt mikrofonist ära ja sulle vastuseks [sõna] ei anna. See oli esiteks.

Teine [küsimus] on selle teie kommentaari kohta. Te olete palju öelnud, et te sisusse ei sekku, ometi te minu küsimuste sisusse sekkusite, viidates, et need justkui ei puutu põhiküsimuse teemasse. Aga ma ütleks, et peaministri vastused enne seda läksid ka väga laialt rändama ja ta ei tahtnud sugugi vastata küsimusele, miks ta läks Lukašenkaga samale pildile, ega ka küsimusele, miks ta hiljem valetas kokku maad ja ilmad, kuidas ta ei näinud, kuidas ei olnud kokku lepitud ja nii edasi. Ta hakkas majandusest, elektrist ja kõigest muust rääkima. Minu küsimus tegelikult haakus sellega, mida peaminister oli vastanud. 

Nii et kaks küsimust: miks te minu küsimuse sisusse sekkusite ja miks te mulle protseduurilise küsimuse [esitamise õigust] ei andnud?

Aitäh! Alustan tagantpoolt. Härra Epler, teil oli käsi üleval, ja siis, kui ma tahtsin teile [sõna] anda, siis te [lasite selle alla]. Kui teil oleks käsi olnud üleval, siis ma oleksin teie protseduurilise küsimuse võtnud juba sellel hetkel, kui me lõpetasime konkreetse küsimuse käsitlemise. 

Teine teema puudutab seda, millest me oleme siin infotunnis väga palju rääkinud. Kui teema on väga lai, siis ongi võimalik küsida kõige kohta. Ühel hetkel tekib siis küsimus, kas vastust oleks võimalik täpsustada. Aga me oleme läbi rääkinud ka selle juhu, kui teema on väga lai, nagu "Olukorrast riigis". Kui ma ei eksi, siis teie fraktsioonikaaslane Moonika Helme on korduvalt just selleteemalist küsimust küsinud ja ta ise täpsustab üle peaministri kantseleiga, millest tuleb juttu. Aga kui teema läheb täiesti küsimusest välja, siis minu kui istungi juhataja ülesanne on nii küsimuste kui ka vastuste puhul juhtida sellele tähelepanu. Mis puudutab konkreetselt küsimusi, siis proua peaministril on alati võimalik valida, kas ta vastab või ei vasta, kui küsimus ei puuduta seda teemat, mis parajasti just käsitlemist leiab. Proua peaminister on iga kord öelnud, et ta vastab, ja ta on ka nendele küsimustele vastanud. Ma loodan, et ma andsin teile ammendava vastuse. 

Head kolleegid! Midagi ei ole teha, meil on ees veel tervelt kuus küsimust. Ma läheksin siiski edasi meie infotunni põhiteemaga, milleks on küsimused Vabariigi Valitsuse liikmetele. Kolmas küsimus on käsitletud.

Me jõuame tänase neljanda küsimuseni, mis on samuti peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on maksupoliitika. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Riigikogu liikmena suhtlen ma väga paljude inimestega. Viimasel ajal, pean ütlema, on hästi palju neid, kes on päriselt mures, ja mõned, võiks öelda, on lausa paanikas järgmise aasta pärast, sest nad kardavad, et praeguse valitsuse maksupoliitika viib selleni, et rahvas jääb veelgi vaesemaks. Seda väidet toetavad ka erinevad statistilised numbrid. 

Järgmisel aastal ootab ees käibemaksumäära 10%‑line tõus, mis koos samal ajal tõusva kütuseaktsiisimääraga viib paratamatult selleni, et kallinevad põhimõtteliselt kõik teenused ja kaubad, kaasa arvatud esmatarbekaubad. Olukorras, kus hinnad poodides on juba kerkinud rekordtasemele, hakkab järjekordne kallinemine paljudel inimestel lihtsalt üle jõu käima. Ees aga terendab tulumaksumäära tõus ja automaksu kehtestamine ning ainult valitsus teab – ma arvan, et isegi jumal praegu seda ei tea –, mis uued maksud veel on tulemas. Mis oleks teie sõnum nendele inimestele, kes praegu muretsevad või lausa kardavad oma lähituleviku pärast, eriti järgmise aasta pärast? Kust peavad inimesed selle raha võtma, et üldise kallinemise järel hakkama saada?

Nii. Aitäh! Ma väga vabandan, ma kasutan seda [vastamise] aega korraks [selle jaoks, et vastata eelnevatele küsimustele], kuna need ei olnud protseduurilised küsimused. Lihtsalt ei saa siin infotunnis jääda need valed õhku. Energeetika eest vastutanud ministrid: Isamaa – 2840 päeva, Urve Palo – 2133 päeva, aga arvestades, et Urve Palo on tänaseks Isamaas, siis 4973 päeva on vastutanud Isamaa, 2013. aastast kuni tänaseni, järgmiseks on Reformierakond – 2239 päeva, siis Keskerakond – 2070 päeva ja EKRE – 638 päeva. Nii et üks on vastutanud 4973 päeva, põhimõtteliselt poole rohkem kui keegi [teine]. Lihtsalt tahtsin selle ära korrigeerida.

Vabandust, proua peaminister, ma juhin tähelepanu sellele, et see ei ole see küsimus, mida me käsitleme.

Jaa, aga …

Palun asuge vastuse juurde, sest see ei ole see küsimus, mida me praegu arutame.

Jah, aga kui te võtate protseduurilisi küsimusi, mis ei ole protseduurilised küsimused, vaid sisulised küsimused …

Nagu te ise ütlesite, ma ei ole võtnud neid protseduuriliste küsimustena.  

… siis mul peab olema ka võimalus nendele sisulistele küsimustele vastata …

Jaa, aga palun vastake küsimusele.

… mitte nii, et need valed jäävad õhku. Ma kasutan seda võimalust, mis mul on järgmisele inimesele vastamisel. Nii lihtsalt on. Ega valed ei saa jääda õhku, ma väga vabandan. Mina pean ka saama kaitsta …

Proua peaminister, palun!

… ennast valede vastu.

Vadim Belobrovtsevi küsimus, palun!

Jaa, käibemaks. See 2%-line käibemaksu tõus on sisuliselt eestlaste panus kaitsekulude tõstmisse. Me tõstame kaitsekulusid 1% võrra sisemajanduse kogutoodangust ehk 3%‑ni. 120‑eurose ostukorvi korral tuleb juurde maksta 2 eurot – 2 eurot ehk 1,67%, 50‑eurose ostukorvi puhul tuleb juurde maksta 83 senti ja 100‑eurose ostukorvi puhul tuleb juurde maksta 1,66 eurot. Tegelikult, julgeoleku mõttes me tõesti palume inimestel seda panust suurendada. 

Ma tulen just Euroopast, kus need arutelud [toimuvad]. Julgeolekuolukord on erakordselt keeruline, see ei ole kogu meie iseseisvusaja jooksul nii keeruline olnud. Me peame seetõttu tegema otsuseid, mis [parandavad] meie julgeolekut. Me peame neid tegema tulevikku vaadates. Jah, see ei ole midagi käegakatsutavat, aga kui me ei tee neid kulutusi julgeolekusse, siis uskuge mind, me saame seda kõik omal nahal tundma. Nii et 2%‑line käibemaksu tõus ei ole tegelikult märkimisväärne.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun! 

Aitäh! Ma küll ei küsinud, et miks midagi tõuseb. Küsimus oli, et kuidas inimesed saavad hakkama pärast seda, kui kõik hinnad jälle kerkivad. Aga see selleks. 

Lisaküsimus on selle kohta, et arvamusuuringud ja küsitlused näitavad hästi ilmekalt, et poole aastaga te suutsite muuseas oma maksupoliitikaga, teie peaministrina ja teie juhitud valitsus suutsite saavutada olukorra, kus koalitsioonierakondi toetab või usaldab umbes 35% Eesti kodanikest, opositsioonierakondi üle 60%. Samal ajal on ligi 70% inimestest arvamusel, et peaminister Kaja Kallas peaks tagasi astuma. Paar nädalat tagasi algatasime keskkonnas rahvaalgatus.ee allkirjade kogumise samasisulisele petitsioonile, mis on praeguseks saanud kokku üle 23 000 allkirja. Inimesed ütlevad selgelt välja, et neile praeguse valitsuse poliitika, eriti maksupoliitika, ei sobi. Võib öelda, et isegi Reformierakonna sees on sellised meeleolud. Seda näitas teie viimane üldkogu, kus toetus teile [kandideerimisel] erakonna esimehe kohale oli hästi tagasihoidlik ja rahandusministrile tehti üldse 1 : 0 ära. Teda ei valitud isegi erakonna juhatusse, mis minu meelest on ka paljuütlev signaal. 

Kui vaadata veel seda ummikseisu siin Riigikogus, milles on paljuski süüdi koalitsiooni soov oma tahtmine iga hinna eest läbi suruda, siis minu küsimus on see, kas selles olukorras ei oleks teie meelest õige astuda samm tagasi ja anda valitsemisvastutus üle teistele poliitilistele jõududele, kes äkki saaksid sellega paremini hakkama. 

Aitäh! Kas te tõesti arvate, et ma väga tahan tõsta makse, et ma olen mingi enesepiitsutaja? Ma lihtsalt küsin, et millised on alternatiivid olukorras, kus teie kõik räägite, et toetusi tuleb tõsta, palku tuleb tõsta, kõike tuleb tõsta. See kõik tuleb maksumaksja taskust. Ja laenu ei tohi juurde võtta, sest püsikulusid ei saa [laenuga] katta. Kuskilt seina seest raha ei tule, see ei tule välismaa onude käest, see tuleb maksumaksja taskust. See valem ei tule lihtsalt kokku olukorras, kus me peame tegema julgeolekusse investeeringuid, olukorras, kus meie riigieelarve on erakordselt keerulises seisus ja suuremat palka soovivad õpetajad, päästjad, politseinikud ning rohkem raha on vaja panna teedesse, infrastruktuuri arendamisse. See kõik, mida teie ka nõuate, tuleb paraku maksumaksja taskust. Ma ei tee [maksutõuse] lõbu pärast. Ega mina sellest midagi ei võida. Ma tõenäoliselt teengi siin poliitilist enesetappu, sest ma teen seda, mis on õige Eesti riigi ja tulevaste põlvede jaoks. 

Te ütlete, et minu toetus erakonna liikmete hulgas on tagasihoidlik. Minu meelest on minu toetus, see on 64% vist, kõrgem, kui näiteks Isamaa esimehe toetus oma erakonnas, kui niimoodi võtta. Aga see ei ole ju oluline. Oluline on see, kes on valmis valitsusvastutust kandma. Ma saan väga hästi aru, et opositsioonis olla on praegu suurepärane, sest meie peame tegema ebapopulaarseid otsuseid ja opositsioonis olles sa saad neid otsuseid lihtsalt kritiseerida ja mitte keegi ei küsi sinu käest, mis on alternatiiv, kust sa ise kokku hoiaksid, või kui me makse ei tohi tõsta, kust see tulu siis tuleb. Kui me võtaksime laenu, siis [tuleb silmas pidada, et] laenuintressid on läinud nii kõrgeks, et puhtalt nende laenude eest, mis meil praegu olemas on, me 2027. aastal maksame intressi, mis on suurem kui kogu Kultuuriministeeriumi eelarve. Ehk kogu raha, mis me paneme teatritesse ja sporti, mis me paneme kultuuri, on väiksem kui see raha, mida me maksame pankadele intressidena. Ma küsin teilt, mis on alternatiiv. Ma olen tõesti väga valmis kuulama seda alternatiivi, mis oleks vähem valulik ka mulle isiklikult.

Aitäh! Tanel Kiik, üks lisaküsimus, palun!

Aitäh! Enne viitasite, et ei tohi jääda nii-öelda valed õhku. Klaariks siis ikkagi ära ka selle, et kõige suuremad püsikulude kasvud on olnud teie valitsuste ajal. See on fakt. Rahandusministeeriumi numbrid: 2023. aastal oli eelarve kasv kulude vaates ligi 20%, 17–18% vist, [oleneb,] millist metoodikat täpselt [kasutada]. Tegelikkuses on teie valitsuste ajal toimunud püsikulude kiire tõstmine. Need varasemad reservid, millele te viitate, poleks kohe kindlasti mitte päästnud, arvestades seda, et kulud ületavad tulusid märkimisväärselt juba mitu aastat järjest. Sellel on ka objektiivsed põhjused, nagu julgeolekuolukord, aga [mõjutasid ka] siiski valitsuse poliitilised otsused, mis puudutasid Reformierakonna, Isamaa ja sotsiaaldemokraatide valitsuse riigieelarve kokkupanemist valimisaastal, kui taheti anda raha kõigile ja palju ning anti ka. Nii et oleme faktides täpsed. 

Aga mis puudutab maksupoliitikat, siis siin ei ole ainult opositsioon kriitikat teinud. Seda kriitikat tehakse väga laialt, seda teeb osa ettevõtjaid, teevad ka erinevad organisatsioonid. Seitse kvartalit on majandus langenud, aga keset kriisi tõstetakse täiendavalt makse ja sellega halvendatakse Eesti majanduse olukorda. See on elementaarne loogika, et nii tõesti ei [peaks tegema]. Loomulikult, laenuraha tuleb tagasi maksta, aga me saame aru, et kui me majanduse seisu maksutõusudega halvendame, siis võtab majanduse taastumine veelgi kauem aega ja kokkuvõttes on kriisi ulatus suurem. Ehk see ei ole väga adekvaatne, mõistlik ega loogiline poliitika, mida te viljelete.  

Mu küsimus teile on laias laastus selline: kas te olete istunud koos, ma ei tea, kaubandus-tööstuskoja, tööandjate keskliidu, erinevate ettevõtlusorganisatsioonidega või vähemalt mõne opositsioonierakonnaga, et natukenegi püüda kaasata sellist laiemat ringi nende otsuste langetamisse, mitte piirduda ainult oma valitsuse ja oma erakonna tarkusega? Kas on olnud mingisugust teiepoolset debati algatamist või valmisolekut neid ettepanekuid arvesse võtta, sealhulgas 2024. aasta riigieelarve koostamisel?

Teie aeg! 

Või olete lähtunud põhimõttest, et Reformierakonna valitsus teab ise kõige paremini ja kõik muud ettepanekud nii eelarve kui ka maksutõusude kohta tulebki maha hääletada?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Püsikulude kasv. Tõesti, kui me vaatame, siis püsikulude kasv on tulnud kahest asjast: erakorraline pensionitõus ja lastetoetused. Erakorraline pensionitõus – kas te ütlete, et see oli vale, et pensione tõsta oli vale? Lastetoetused. Siinsamas saalis olime meie, Reformierakonna liikmed, viimased, kes ütlesid, et, kuulge, me ei suuda seda [tõusu] välja kannatada. Neli erakonda Riigikogus olid kokku leppinud, et neid tuleb tõsta, ja see surve oli erakordselt suur. Kui asjad on läinud valesti, siis näiteks neid erakordselt heldeid lastetoetusi me oleme ka vähendanud selle jaoks, et püsikulusid vähendada. Jah, ka minu valik oleks olnud see, et me ei oleks sellele survele kokkuvõttes allunud. Alati on lihtsam midagi mitte anda kui seda pärast ära võtta. Aga see on see seis, kus me praegu oleme. 

Mina ei arva, et erakorraline pensionitõus oleks olnud vale. Mina ei arva, et pensionide tõstmine indeksi alusel, nagu pensione eelmine aasta tõsteti, oleks olnud kuidagi vale. See on aidanud ikkagi pensionäre väga selgelt vaesusest välja. Just ostujõu vaates, ma arvan, on pensionäridele olnud suureks abiks see, et pensionid on 17,3% tõusnud ja lisaks ka keskmise pensioni tulumaksuvabastus on pensione keskmiselt üle 20% tõstnud. 

Nüüd tulen teie küsimuse juurde. Loomulikult olen ma kohtunud ettevõtlusorganisatsioonidega, olen kohtunud tööandjate keskliiduga, olen kohtunud kaubandus-tööstuskojaga, olen kohtunud iduettevõtluse inimestega ja IT‑sektori esindajatega ning kohtun veel, et nende ettepanekuid kuulata. 

Loomulikult, maksutõusud ei meeldi mitte kellelegi. Minule ka ei meeldi maksutõusud. Vastuseks küsin ma alati, mis see alternatiiv on. Ma väga loodan, et järgmiste valimiste eel, kui erakonnad tulevad välja sellega, et nad lubavad mingite toetuste suurt tõusu, siis nad näitavad ka ära, milliseid makse ollakse samal ajal valmis tõstma. Ma tuletan lihtsalt meelde, et teie erakond on kogu aeg tahtnud maksudebatti. Me oleme teinud struktuurse muudatuse maksudes ehk me vähendame tööjõumakse, sest ei ole vaja kõrgelt maksustada seda, mille arengut soovitakse, ja me oleme suurendanud tarbimismakse, millel on ka keskkonnaefekt.

Aitäh! Lõpetan tänase neljanda küsimuse käsitlemise. Enne kui me jõuame viienda küsimuseni, ma saan aru, Tanel Kiik, et teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa! Tegelikult on sarnane küsimus varemgi kõlanud. Millistel hetkedel Riigikogu esimees või üldse Riigikogu istungit juhtiv inimene peaks korrigeerima vastuseid, kui kõlavad selged valeväited? Antud juhul näiteks me teame, et püsikulude kasv oli kõige suurem kaitsekulude tõusu tõttu, mille kohta ma juba ütlesin, et nii on õige. Teiseks oli väga suur palgafondi kasv, üle 200 miljoni euro kasvas palgafond – seda oli rohkem, kui läks erakorraliseks pensionitõusuks, rohkem, kui läks [peaministri] viidatud peretoetustele. Peaminister otse puldist eksitab, paneb mulle [suhu] mingisuguseid kummalisi viiteid, nagu ma seaks kahtluse alla Keskerakonna valitsuse otsuseid. Erakorraline pensionitõus oli Keskerakonna valitsuse otsus, sealhulgas [tehti see] koos Reformierakonnaga, seda ei tehtud mitte Reformierakonna, Isamaa ja sotside valitsuses, millele mina viitasin. Ehk [peaminister] tegelikult ei vasta küsimusele, esitab valeväiteid, mis puudutavad püsikulude kasvu, aga teie Riigikogu esimehena sellele ei reageerinud. Millistel hetkedel te peate õigeks seda teha?

Aitäh! Aitäh, hea kolleeg! Me oleme seda siin infotunnis korduvalt ka varem käsitlenud. Kui vastus läheb teemasse, siis istungi juhataja ei sekku vastuse sisusse, ei ole seda kunagi teinud ega tee seda ka edaspidi.

Head kolleegid! Kuna meil on veel tervelt viis küsimust käsitleda, siis minu ettepanek on see, et ärme esitame rohkem protseduurilisi küsimusi, sest tõesti, head kolleegid, meile ei ole nii palju aega antud. Minu soovitus, Varro Vooglaid, ka teile on, et me võiksime asuda teie küsimuse juurde, kuna teie küsimise järjekord on käes. Täiesti siiralt! Me lihtsalt raiskame oma aega nende protseduuriliste küsimustega, me ei jõua mitte kuskile. Üsna tihti me näeme ka, et protseduuriliste küsimuste varjus esitatakse vasturepliike. See ei ole kindlasti protseduurilise küsimuse mõte. Minu ettepanek on asuda viienda küsimuse juurde.

Head kolleegid! Meie tänane viies küsimus on kaitseminister härra Hanno Pevkurile. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on vaktsiinisund Kaitseväes. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Lugupeetud istungi juhataja! Ausalt öeldes on natuke kahetsusväärne, et te ei andnud mulle protseduurilise küsimuse võimalust, sest mul oli tõesti rangelt protseduuriline küsimus, tegelikult oli neid isegi kaks. Esiteks, ma olen kuulanud siiamaani neid küsimusi, mis on esitatud kolme opositsioonierakonna esimehe poolt. Kõikidele neile on peaminister ütelnud, et mis te näägutate, näägutate, näägutate. Siin praegu just kolleeg Kiik küsis selle kohta, kas teie peaksite sekkuma, kui esitatakse väiteid, mis on sisuliselt problemaatilised. Mina oleks küsinud, kas te ei peaks sekkuma, kui käitutakse vormiliselt problemaatiliselt. Ma ei kujuta ette, kui näiteks meie opositsioonisaadikutena pöörduksime peaministri poole ja ütleksime, et mis te seal plähmerdate või lämisete või soiute või midagi sellist. See ei oleks ju viisakas toon, eks? Aga süstemaatiliselt ühele, teisele, kolmandale [ütleb peaminister] järjest: näägutama, näägutama, näägutama. Ei, need on kriitilised küsimused, see ei ole näägutamine. 

Teine asi. See oli ka veider, et 1 minut ja 20 sekundit klaaris peaminister kolleeg Belobrovtsevile vastamise asemel mingisuguseid sisulisi asju eelnevate küsijatega. Mina küll Riigikogu liikmena eeldan, et kui ma küsin, siis mul on õigus ka sellele, et peaminister või keegi minister kasutab vastuseks ettenähtud aega mulle vastamiseks. Nii et ma ei tea, kas te annate mulle lisaaega oma küsimuse esitamiseks või mitte, sest minu meelest need on väga protseduurilised küsimused, mis ma praegu esitasin.

Hea kolleeg! Kõigepealt soovitan ma teil vaadata sõna "näägutama" tähendust, vaadata sõna "näägutama" tähendus üle, vaadata, kuidas seda täpselt tõlgendatakse, mis on selle tähendus. Edasi palun mõelge sellele, kuidas võiks kõlada subjektiivne hinnang sellele sõnale. See olukord ei olnud selline, et Riigikogu istungi juhataja oleks pidanud sekkuma. Minu soovitus on küll see, hea kolleeg, et kuna teil jäi praegu küsimus küsimata, siis ma teen praegu paranduse sellega seoses, et annan teile võimaluse küsida oma küsimus ära, aga palun ärge enam teinekord nii tehke. See oli ilmselgelt [infotunni] aja venitamine. Palun kasutame seda aega, mis meil on, sisuliseks aruteluks. Varro Vooglaid, palun esitage oma küsimus ära. Teema on vaktsiinisund Kaitseväes. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Mina võin küll lubada, et ma teinekord enam nii ei tee, kui teie ka teinekord nii ei tee, et ei anna võimalust protseduurilist küsimust küsida. 

Aga lugupeetud minister, kaitseminister Pevkur, pöördun nüüd teie poole. 28. novembril langetas Tallinna Halduskohus haldusasjas 3-21-2440 järjekordse otsuse, millega tuvastati, et Kaitseväes rakendatud või kehtestatud vaktsineerimiskohustus oli õigusvastane. Kohus otsustas, et Kaitseväe käskkiri, millega teenistuja vabastati [teenistusest], tühistatakse õigusvastasuse tõttu. Seetõttu tuleks teenistuja Martin Piisang tegevteenistusse ennistada ja mõista ühtlasi Kaitseväelt välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Sümboolselt on tegemist eriti olulise kaasusega, sest jutt käib sõdurist, kes sai Afganistanis Eesti Kaitseväe koosseisus [teenides] raskelt vigastada ja ta peaks olema eriliselt austatud meie riigi poolt. 

Esiteks ütles kohus, et vaktsineerimiskohustuse kehtestamine oli põhimõtteliselt õigusvastane, sest eesmärk oli vaktsineerimine iseenesest. See oli muu hulgas vastuolus inimväärikuse põhimõttega. Väga fundamentaalne probleem. Kohus põrmustas Kaitseväe argumentatsiooni, et vaktsineerimiskohustuse kehtestamine oli hädavajalik Kaitseväe võitlusvõime säilitamiseks. Tsiteerin: "Pikaaegse teenistuja teenistusest vabastamine omakorda pigem pärsib riigi kaitsevõime tagamist, kui et aitab sellele kaasa." Põrmustav hinnang anti riskianalüüsile, mis kohtu selgituste kohaselt toimis pigem ettekäändena vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks ega toiminud ausa riskide kaardistamisena. 

Minule on saanud selgeks, et Martin Herem, Kaitseväe juhataja, on nii põikpäine inimene, et ta ei ole nõus ühtegi oma viga tunnistama ja mitte ühtegi sammu astuma selleks, et kutsuda need ohvitserid ja sõdurid, kes on vabastatud teenistusest õigusvastaselt, nagu kohus on öelnud, teenistusse tagasi. Selle asemel ta protsessib, protsessib edasi. Kas teie kaitseministrina olete mõelnud sellele, et ise astuda samme, et asjad hakkaksid liikuma õiges suunas?

Teie aeg! Aitäh! Härra kaitseminister, palun!

Aitäh! Vaktsineerimisotsused erinevates valitsemisalades tehti ju selle teadmise pinnalt, mis tol hetkel olemas oli. Kui me vaatame ka tollase valitsuse otsuseid, siis näeme, et need olid selgelt suunavad, et tuleb vaktsineerida. 

Tuleme nende vaidluste juurde kohtus. Esiteks, hetkeks on minule teadaolevalt lõplikult jõustunud kohtuotsuseid kolm. Edasi vaieldud on päris mitmes asjas, näiteks ühes asjas on jõutud kassatsioonimenetlusse ehk Riigikohtusse. Riigikohus on Kaitseväe puhul selle konkreetse menetluse peatanud, kuniks tuleb sarnase sisuga Politsei‑ ja Piirivalveameti vaidluse otsus. Ma kindlasti soovitaksin ära oodata lõplikud otsused, mis siis kas jõustuvad või neid edasi ei kaevata ja nad jõustuvad siis, aga lõppkokkuvõttes ikkagi jõustuvad. Siis me saame teha lõplikke järeldusi.

Kui te küsite, kas need inimesed võiksid tulla tagasi kaitseväeteenistusse, siis mina seda ei välista. Ma arvan, et neid otsuseid, nagu ma ütlesin, tuleb võtta selles ajas tehtud otsustena. 

Aga ühe asja ma tahaksin ikkagi lühidalt ära klaarida. Ma soovitaks siin saalis nii-öelda uusi tõendeid mitte juurde luua, küsides selliseid hinnanguid, kas kaitseminister peab õigeks või ei pea õigeks, et siis minna näiteks kohtusaali ja öelda, et näete, aga Riigikogu infotunnis minister nii ütles. Ma arvan, et seda me ei peaks tegema. Ootame lõplikud otsused kohtulahendite kohta ära. Minule teadaolevalt on Kaitsevägi valmis seda [teemat] nende inimestega arutama, muidugi konkreetsetest juhtudest lähtuvalt. Aga tuleb arvestada ka seda, et Kaitseväes on tõesti ametikohti, mis eeldavad vaktsineerimist, kas või näiteks rahvusvahelistele sõjalistele operatsioonidele mineku puhul. Me ei saa ainult COVID‑i vaktsiini välja tõsta teiste vaktsineerimiskavas olevate vaktsiinide seast. Nii et ootame kohtulahendid ära.

Aitäh! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Esiteks, ma võin teile, käsi südamel, tunnistada, et mingit kavatsust siin istungisaalis mingeid uusi tõendeid luua ei ole mul isegi peast läbi käinud. Nii küüniline inimene ma ei ole. Aga mina mõtlen just selle peale, et meil on kaks sellist antust, millest me peaksime lähtuma ja mida, ma arvan, keegi meist ei vaidlustaks: ühelt poolt keeruline julgeolekuolukord, teiselt poolt Kaitseväes valitsev personalipuudus. Need on faktid, mille üle ju tegelikult vaidlus puudub. 

Neid kahte fakti silmas pidades oleks minu hinnangul riigimehelik käik see, et Kaitsevägi ütleks nendele teenistusest vabastatud ohvitseridele ja sõduritele, tegevteenistujatele: "Teate, oli, mis oli. Jätame selle seljataha, tulge tagasi teenistusse. Me vajame iga meest, kellel on kogemused, oskused, kelle väljaõppesse on palju investeeritud. Pühendume ühiselt sellele, et tagada Eesti maksimaalne kaitsevõime." Ma vaatan, et Ameerika Ühendriikide armee on täpselt niimoodi asunud tegutsema. Just mõned päevad tagasi lugesin uudist, et on saadetud paljudele – just nimelt nendele ohvitseridele ja sõduritele, kes vabastati teenistusest vaktsineerimiskohustusele mitteallumise tõttu – kiri, et olete oodatud tagasi teenistusse. Ma ei tea küll täpseid asjaolusid, et mis [tingimused] seal peavad olema täidetud ja nii edasi, aga printsipiaalselt on täpselt selline käik [tehtud]. 

Meie aga näeme, et Kaitsevägi vaidlustab kõik kohtuotsused maksumaksjate kulul: lähme lõpuni välja, vaidleme veel kaks aastat, veel kolm aastat. Aga mehed teenistusse tagasi ei jõua. Siin ongi minu meelest see moment, et tagantjärele me ju teame, et vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei olnud reaalselt vajalik Eesti Kaitseväe võitlusvõime tagamiseks üldiselt, eriti pidades silmas, et Kaitsevägi moodustub ju mitte ainult tegevteenistujatest, vaid suuremas osas reservistidest, kelle puhul seda kohustust ju kehtestatud ei olnud. Kas tõesti ei oleks võimalik astuda tõsiseid samme ka valitsuse tasandil, liikumaks sinnapoole, et teha selline riigimehelik käik, mis meie kõigi hinnangul oleks õige?

Teie aeg!

Aitäh! Vaadake, kompromissi leidmine, ka siin saalis, on lõpuks ju kahe poole küsimus. Nagu ma ütlesin, minule teadaolevalt on Kaitsevägi valmis neid inimesi tagasi võtma. Aga ma olen ka seda meelt, et need otsused, mis tehti selles ajas, mis oli, peavadki saama õigusliku hinnangu. Praegu me näeme kohtus, et meil on kardinaalselt, 180 kraadi erinevad lahendid. On kohtulahendeid vaktsineerimise kohta, mis ütlevad, et jah, ei oleks pidanud kehtestama seda kohustust, ja on kohtulahendeid, mis ütlevad, et vaktsineerimiskohustus oli õige. Ma loodan, et see PPA vaidlus Riigikohtus annab lõpliku tõlgenduse ja siis on võimalik selle pinnalt edasi liikuda. 

Kui te küsite, kas Kaitsevägi võiks need inimesed ise tagasi kutsuda, siis ma arvan, et eks ta ole, nagu ma ütlesin, mõlema poole küsimus. Kui need, kes läksid vaidlema, ütleksid ka, et okei, oli, mis oli, saame aru, need olid sellel ajahetkel tehtud otsused, me võtame kaebused tagasi, ja Kaitsevägi ütleb, et okei, lepime, teeme siis kohtuliku kompromissi, lööme nii-öelda vaia siinkohal maasse, kui mõlemad pooled võtavad oma kaebused või vastuargumendid tagasi ja minnakse koos edasi, siis jumala pärast, minul ei ole midagi selle vastu. 

Te teate, et eelmise aasta novembris me juba andsime välja käsu, et sundvaktsineerimist ei ole. Nagu ma ütlesin, kui keegi soovib tagasi tulla ja Kaitsevägi on valmis teda vastu võtma ja on olemas ka teenistuskoht, siis see on juba Kaitseväe ja inimese omavaheline otsus. Aga kui teie ütlete, et ainult Kaitsevägi peaks [sammu] tagasi astuma, siis mina siiski eeldan, et mõlemad pooled teevad selle sammu ja ka kaebused võetakse tagasi, sest tõepoolest, lõpuks me kulutame kohtus ju maksumaksja raha.

Aitäh! Leo Kunnas, üks lisaküsimus, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Hanno! Ma olen selle vaktsineerimise suhtes sellel kujul, nagu seda tehti, alati olnud kriitiline, sest selleks ajaks, kui seda hakati tegema, oli ju teada, et Afganistani sõja lõppu ehk Talibani võitu ega Mägi-Karabahhi sõja tulemust vaktsineerimine või selle puudumine absoluutselt ei mõjutanud. Ukraina sõda näitab seda ju ka.

Aga ma jätkan Ameerika Ühendriikide teemal, mille Varro ka sisse tõi. Juhtub ka suuremates ja paremates armeedes. Seal puudutas see vaktsineerimata jäänud võitlejate vallandamine 8000 inimest. Praegu on Ameerika Ühendriikide relvajõud kutsunud nad kõik teenistusse tagasi või andnud võimaluse [ja öelnud], et nad on tagasi oodatud. See puudutas väga palju rahvuskaarti, selles mõttes, et koos nende otsustega piirati rahvuskaardis mitmeid õigusi ja soodustusi, mis rahvuskaartlastel on, ka majanduslikke. Need lõigati ära nendelt, kes ei lasknud ennast vaktsineerida. Nüüd on kõik need taastatud. Seal tekkis olukord, kus ka teatud solidaarsusest paljud rahvuskaartlased, kes olid vaktsineeritud, ei tulnud enam õppustele. Ameerika Ühendriikide väejuhatus sai aru, et see on suur probleem, ja on praeguseks kõik need asjad väga mõistlikul moel lahendanud ehk on kutsunud võitlejad tagasi. Kas kõik tulevad või mitte, see on juba nende otsus, aga on taastatud need privileegid ja õigused, mis neil rahvuskaartlastena olid, ka nendel, kes vaktsineerimata jäid. 

Mul tegelikult küsimust ei olegi, mul on lihtsalt üleskutse, et lahendame selle küsimuse mõistlikul viisil ära, sest vigu tehakse alati, aga meil on võimalik neid parandada.

Aitäh! Ma siiski kasutan võimalust natukene Riigikogu saalile ja avalikkusele selgitada, mis on meie järgmised sammud kaitseväeteenistusega. Ma olen päri, et nii nagu paljud teised valdkonnad [vajavad häid töötajaid], nii ka tegevteenistus, Kaitsevägi, vajab häid ohvitsere, vajab kvaliteetseid ohvitsere. Meil ei ole neid üle, pigem on meil neid puudu. Seetõttu on mul ette valmistatud ka kaitseväeteenistuse seaduse muudatused, mis võimaldaksid näiteks tsiviliste tuua Kaitseväe palgale, ilma et nad oleksid tegevteenijad. Näiteks on meil hambaarstil hetkel kohustus olla tegevteenija, mis minu arvates ei ole kuidagi põhjendatud.

Samamoodi on meil hulk teisi ettepanekuid, mida me siin suures saalis mõne aja pärast sooviks arutada, kui obstruktsiooniteema teil ühel hetkel loodetavasti ühele poole saab ja te olete valmis arutama sisuliselt neid asju, mis Kaitseväge ja riigikaitset tugevdaksid. Nii et ma pigem kutsuksin teid üles, et prooviks leida kompromisse ja võimalusi, et me saaksime riigieelarve vastu võtta. Siis saaks arutada ka neid teemasid, mis tegelikult riigikaitsele vajalikud on ja Eesti riigikaitset tugevdavad. Üks nendest on kahtlemata kaitseväeteenistuse seaduse muudatused, mis just nimelt personalipuudust adresseeriksid, et me saaksime näiteks reserviste saata Kaitseväe Akadeemiasse või neid sinna vastu võtta.

Väga palju muid teemasid on meil seal veel. Näiteks üks teema, mida sa kindlasti tead. Mereväes ei saa ajateenija olla laevaga väljas, sest kui ta läheb NATO laevagrupi ülesandeid täitma, siis ta on rahvusvahelisel operatsioonil ja rahvusvahelisel operatsioonil ei ole võimalik meil praegu ajateenijaid kasutada. Nii et seal on selliseid kohti, kus me saame riigikaitset oluliselt tugevdada, küll ja veel.

Lõpetuseks kutsun üles, et lõpetage see obstruktsiooniteema siin ära, et saaks sisuliselt arutada neid asju, mis riigikaitset ja eriti Kaitseministeeriumi valdkonda tõsiselt puudutavad ja on olulised.

Aitäh! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Tänane kuues küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole. Küsib Riigikogu liige Tõnis Mölder ja teema on hooldereform. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Alustuseks tahan öelda seda, et see, et riik eelmine aasta kogu sellesse hooldekodutemaatikasse lisaraha pani, oli kindlasti positiivne. See sõnum, mis paljude poliitikute poolt pensionäridele ja hooldust vajavatele inimestele läks, oli see, et keskmise vanaduspensioni eest on võimalik saada hooldekodukoht. Paraku juba siis opositsioonipoliitikud juhtisid tähelepanu sellele, et see raha, mis eraldatakse, ei ole piisav ja see lubadus, mis inimestele antakse enne valimisi, sellisel kujul ei täitu.

Tänaseks on sellest päris jupp aega möödas. Me oleme näinud, et keskmine hooldekodukoha maksumus on üle 1600 euro ja keskmine vanaduspension on natukene üle 700 euro, mis tähendab, et seda vahet ei suuda katta ei omavalitsused ega ka [hooldust vajava inimese] lähedased. Hooldekodukohti on jäänud peale seda reformi ka vähemaks, sest nõudlus on läinud suuremaks. Näiteks sellistes linnades nagu Narva ja Tallinn on hooldekodukoha järjekorras üle 300 inimese. Lisaks kajastati eelmisel nädalal ajalehes seda, kuidas üks omavalitsus ei saa kohtuotsuseid täita, sest selliseid hooldekodukohti ei ole lihtsalt saada.

Minu küsimus ongi teile kõigepealt see, mis on teie hinnang kogu hooldusreformile. Valijate ootuse petmine on üks pool, aga teine pool on see, et mis on lahendus. Kuidas ikkagi saaks olla nii, et hooldekodude hinnad ei jookseks inimestelt eest ära ja neil oleks võimalik lähiajal hooldekodukohta saada? Neil inimestel, kes seda teenust vajavad, ei ole aega aastaid oodata.

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh küsimuse eest ja loomulikult tänan ka tunnustuse eest. Reform kui selline oli vaja ette võtta. Iseasi on see, kuidas tegeleda nende vajakajäämistega, mis ilmnevad protsessi käigus.  

Aga ma tahaks korrigeerida neid numbreid, mis te siin just ette lugesite, sest enamik neist ei vasta siiski tõele. Keskmine hooldekodu[koha] hind käesoleval [ajal], 2023. aasta lõpul, on 1235 eurot. Hoolduskomponent Eestis keskmiselt on 611 eurot. Kõrvalmärkusena ütlen, et kohalike omavalitsuste piirmäärad, mis on väga erinevad, kõiguvad 400 eurost 760 euroni, ehk see hoolduskomponent võib, aga ei pruugi konkreetsete omavalitsuste puhul sinna [piiridesse] ära mahtuda. Ometi on see seadusega antud kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Keskmine vanaduspension on käesoleval aastal 702 eurot ja hooldekodudes olevate inimeste pension keskmiselt üle Eesti on 674 eurot. Teeme selle lihtsa arvutuse, et kui 1235 eurot on keskmine [maksumus] ning 611 eurot on hoolduskomponent ja 674 eurot on keskmine pension asutustes elavatel inimestel, siis me saame 1285 eurot, mis ületab [hooldekodukoha hinda] täpselt 50 euro võrra. Ma möönan, et tegemist on keskmiste [summadega] ja erisused on mõnes piirkonnas, kohalikus omavalitsuses või ka konkreetse teenuseosutaja puhul võimalikud.  

Kõige suurem erahooldekodude kett tõstis hindasid 10%. Keskmine hinnatõus 2022. ja 2023. aasta võrdluses oli 30%, kuid see oli ka meie varasemates komponendi rahastuse arvutustes sellisel kujul ette nähtud. 

Selle perioodi jooksul on juurde tulnud loomulikult nii teenuse soovijaid kui ka teenuskohti. Teenuskohti tuli ainuüksi oktoobrikuu jooksul juurde 230. 

Nii et reform käib ja neid vilju maitsta on natukene vara. Tuleb seirata, tuleb teha ka analüüs, nagu on planeeritud, 2026. aastal. Aga ma usun, et peamised eesmärgid: teenuse kvaliteet, nügida selles suunas, et koduteenuseid rohkem pakutaks, inimestele hinnaleevendus, töötajatele …

Teie aeg, proua minister! 

Vabandust! Need saavad täidetud.

Aitäh! Üks lisaküsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Muidugi, keegi ei tule ütlema, et seda algatust poleks vaja olnud. Seda algatust üritasid erinevad sotsiaalministrid ja sotsiaalkaitseministrid [ette võtta] aastaid ja aastaid, kuna kogu aeg on hoolekandeteenuste puhul omaosalus drastiliselt suurenenud. Ma mäletan, et 15–16 aastat tagasi oli see vist peaaegu kolmandiku võrra väiksem, kui see on nüüd. Hinnatõusu põhjused on ka mõnes mõttes objektiivsed, sest palgad on olnud madalad, kvaliteet väga ebaühtlane ja nii edasi. Selge on, et kui lisaraha [antakse], siis positiivne tulemus on see, et tõenäoliselt on kasvanud ka palgad hoolekandes. Loodame, et ka kvaliteet paraneb.  

Aga see algatus tuli ju eelmine aasta. Ütleme küll, et sotsid reklaamisid seda niimoodi, et nüüd saab kohe kindlasti keskmise vanaduspensioni eest koha ja midagi juurde ei tule maksta. Loodi nagu veidi suurem ootus, kui on võimalik vähemalt lähiajal täita. 

Rahajagamisega olid ka keerulised lood. See 40 miljonit, mis pandi selle aasta teisel poolaastal jagamisele, jagati sellise valemiga, et sellest võitsid üldpildis minu arust ikkagi need omavalitsused, kes niigi paremini hakkama said.  

Aga küsimus on pigem selles, et kuigi vahepeal oli siiski niivõrd palju aega, on ikkagi tekkinud olukord, kus näiteks ka teie erakonnakaaslasest Tartu linnapea ehk Tartu linn on otsustanud pöörduda kohtusse, sest on pandud lisakohustusi teatud ulatuses, minu arust oli neid 1,6 miljoni eest, nagu Tartu linn väidab. Kas te olete püüdnud linnade ja valdade liiduga või eraldi omavalitsustega läbi rääkida ja üritada seda valemit või mudelit siis õigemaks teha …

Teie aeg!

… või anda lubadusi, mis tegelikult ka peavad?

Proua minister, palun! 

Aitäh sõna andmast! Siin oli mitu asja. Ma tulen ka selle rahastuse juurde, aga toon näiteks Koeru hooldekodu, mis kuni viimase ajani oli riigi hallatav asutus ja on nüüd kohalikele omavalitsustele üle antud. Seal on 100 klienti – kliente on küll rohkem, aga 100 on üldhoolduse klienti –, kellest vaid paaril on vaja täiendavalt pensionile juurde maksta ja kohaliku omavalitsuse tuge. Kõnekas on ka see, et selle hooldekodu puhul on seotud 23 kohalikku omavalitsust, ehk see näitab palju suuremat pilti kui 100 klienti ja konkreetne hooldekodu. 

Kogu selle rahastusmudeli juures on oluline tähele panna, et käesolev aasta oli nii-öelda pilootaasta, kui rahastuse jaotusskeem toimis toetusfondi kaudu ja oli mõnevõrra teistsugune. Riigieelarvet te sellel nädalal arutate, üks korrektsioon on ka sinna sisse toodud Kanepi valla näol, kus tõepoolest saadi ebaproportsionaalselt väike kaetus ühe kliendi kohta. 

Järgmisest aastast, nagu on teada, läheb kogu rahastusskeem tulubaasi. Tulubaasis on järgmine aasta selleks 57,9 miljonit ja see tõuseb 2027. aastaks 73,3 miljonile. Ehk tegelikult arenguruum, olgu see siis hinnatõus või teenuste arendamine, on kõik selle sees tegelikult võimalik. 

Aga mis on järgmisel aastal oluline? Oluline on see, et me teeme tasandusfondi kaudu kompensatsioonimehhanismi, 5% kogu nimetatud eelarvest. Selle tulemus on, et mitte ükski kohalik omavalitsus ei saa – nüüd mitte enam vanemaealise, vaid hooldekodu kliendi kohta – vähem kui 379 eurot. Kui me liidame sellele juurde 20%, mis oli ka varasemalt kohaliku omavalitsuse osalus, 237 eurot, siis teeb see kliendi kohta kuus 616 eurot, mis ületab käesoleva aasta keskmist hoolduskomponenti 5 euroga. See on see pilt.

Enne jäi vastamata Narva ja Tallinna kohta, aeg sai lihtsalt otsa. Meil on omavalitsusi, kus oli üldse väga keeruline [olukord] teenuse kättesaadavusega, inimestele ei olnud see [teenus] taskukohane. Näiteks Narva ja Ida-Viru piirkond laiemalt kuulub nende hulka ja seal on nüüd tulnud palju kliente juurde, sest nüüd on see neile taskukohane. Tallinna [olukord] on mõnevõrra teistsugune. Tallinna ja Harjumaa kliendid väga suures osas ei ole teenusel üldse Tallinnas ega Harjumaal, vaid kaugemal, ja see tekitab siin teatava anomaalia.

Aitäh! Tõnis Mölder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kõigepealt aitäh, et te selles viimases vastuses heale kolleegile Jaak Aabile ka järjekordade teemat puudutasite. Ma selles mõttes ei ole teiega päris lõpuni nõus, et jätkuvalt, kui me vaatame, millised on olnud hooldekodukohtade hinnatõusud, ja teame, et hooldekodupidajad on saatnud ka juba klientidele ja klientide lähedastele uued hinnatõusulepingud, kus hindades on sees nii käibemaksu tõus kui ka jälle, taas kord, 1. jaanuarist tulenev üldine hinnatõus, siis on selge, et inimeste omaosalus selle teenuse saamisel on läinud ajas ikkagi suuremaks. Üks võimalusi seda inimeste omaosaluse poolt ohjata on ikkagi see, et panna sellele teenusele piirhind.

Minu küsimus teile on see, miks te ei ole seda teemat laialdasemalt arutanud. Nii nagu haigekassa maksab osaliselt ju teenuste eest nii-öelda tükihinda, siis ka selle teenuse puhul saab välja arvutada lõpphinna ning sinna [lisada] ka mingisuguse mõistliku kasumimarginaali. Sellisel kujul oleks võib-olla võimalik seda teenust paremini hinnastada. 

Teine pool on ikkagi see, mille juurde ma ka tulen, ehk seesama järjekordade teema. Nii nagu te ütlesite, puudu on vähemalt mingite hinnangute kohaselt tuhatkond hooldekodukohta. Samal ajal on minuni jõudnud infokillud, et paljud omavalitsused ei võta enam inimesi järjekorda, hindamaks nende hooldusvajadust, sest eespool ei ole järjekord ära kadunud ja omavalitsused ei soovi teha seda nii-öelda kunstlikku järjekorra pikendamist. See on omakorda tekitanud olukorra, kus hooldekodud on pöördunud kohtusse. Ega see ei ole ka hea näide selle kohta, kuidas ühte reformi teha. Aga veel kord: minu küsimus on pigem selle hinnalae kohta.

Jaa. See, et omavalitsustel on õigus ja võimalus õigusriigis kohtusse pöörduda, on minu meelest ainult väga hea, sest selle vaidluse tõttu, mis kogu selle olukorra ümber on tekkinud, annab kohus oma hinnangu ja me saame vastavalt sellele hinnangule edasi liikuda, juba ühtemoodi asjadest aru saades.

Nii nagu ma ütlesin, ainuüksi oktoobrikuus tuli teenuskohti Eestis juurde 230 ja ma tean vähemalt 300 kohta erinevates asutustes ja ka Eesti eri piirkondades, mis avatakse järgmise aasta esimeses pooles. Ehk hooldekodukohti tuleb kogu aeg juurde ja see annab leevendust ka järjekordadele. Teisalt, järjekorrad hooldekodudesse olid ka enne reformi, selles mõttes ei ole vaja üle võimendada seda olukorda, nagu need oleks äkki tekkinud. Ei, need olid ka varasemalt.  

Hindadest rääkides, just teenuse osutaja poolt vaadatuna: hinnad on kerkinud, mis tekitab keerulise olukorra kliendi jaoks ja küsimärgi, kas tema pensionist piisab. Ma tahan meelde tuletada, et 209 teenuseosutajast pooled on kohalikud omavalitsused. Samal ajal on omavalitsus see instants, kes peab vastutama oma inimeste heaolu ja sotsiaalhoolekandeteenuse kättesaadavuse eest. Nii et eks see natuke vastuoluline ole. 

Nagu ma enne ütlesin, suurim erahooldekodude kett tõstis enda hindasid 10%, kui Eesti keskmine – see tähendab, et pidi olema veel suuremaid tõuse – oli 30% kahe aasta võrdluses, 2022 ja 2023.

Kas riigil on võimalik piirhindasid kehtestada? Me räägime 1995. aastast alates sotsiaalhoolekande seadusega reguleeritud kohaliku omavalitsuse korraldatavast teenusest: üldhoolduse korraldus ja koduteenus on samasugune teenus. Kui me hakkame kohaliku omavalitsuse korraldatavate teenuste kohta riigi poolt ettekirjutusi tegema, siis ei ole see enam kohaliku omavalitsuse autonoomne toimetamine ja see on selge sekkumine kohaliku omavalitsuse enesemääratlusõigusesse. See on põhiseadusega vastuolus. 

Loomulikult võib rääkida sellest, et alternatiiv on muuta üldhooldusteenus riigi teenuseks, aga selle peale tekib automaatselt ka see diskussioon, mis on üldse kohaliku omavalitsuse ja riigi roll sotsiaalhoolekande korralduses ja kui väga meil kohalikke omavalitsusi siis lõpp-perspektiivis tarvis on, kui kohaliku elu korraldamise küsimusi, nagu on eakate hoolekanne, nemad enam ei korralda. Ma jääksin selle juurde, et kohalikud omavalitsused on parimad kohad, kus inimese [abi]vajadust tema elukeskkonnas tuvastada, toetada tema kodus elamist niikaua, kui on võimalik …  

Teie aeg!

… ja siis pakkuda abi juba institutsioonis. 

Aitäh! Ma lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on vaesus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Eestis on tekkinud kummaline olukord: vaid 5% peredest kontrollib 95% rahvuslikust varast ja samal ajal elab veerand elanikkonnast vaesuses – tohutu sotsiaalne ebavõrdsus. Samas, te ei soovi kehtestada makse rikastele: pankade liigkasumi maks, luksusmaks, astmeline tulumaks. Selle asemel jätkate maksude kaudu vaesemate röövimist. Küsimus on väga lihtne: kelle huvides te tegutsete, kas Eesti rahva või pankurite ja teiste oligarhide huvides?

Aitäh! Ma tegutsen Eesti riigi ja Eesti rahva huvides. Selle kohta olen andnud vande nii Riigikogu liikmena kui ka valitsuse liikmena. Selle jaoks me tegutseme ja need on need sammud, mida me teeme selle jaoks, et Eesti riik oleks jätkusuutlik, et me suudaksime pakkuda kõiki neid teenuseid, mida me tegelikult kõik tahame. See raha, mille abil neid teenuseid pakkuda, julgeolekut tagada, maksta õpetajatele, päästjatele, politseinikele palka, ehitada teid, tuleb maksumaksja taskust. Ega mulle absoluutselt ei meeldi makse tõsta, aga meil ei ole lihtsalt muid valikuid. Ma kuulaks hea meelega alternatiive. 

Me teeme neid maksuotsuseid kaalutletult. Järgmisel aastal tõuseb ainult käibemaks, mis tõuseb 2%. See ostukorvi oluliselt kallimaks ei tee. Hea meel on tõdeda, et odavnenud on energia, mille hinnaga me maadlesime eelmisel aastal, kui me tegime energiatoetusi ja ka universaalteenuse. Energia hind on meil oluliselt odavnenud: on odavnenud gaasi hind, on odavnenud elektri hind. Ka hinnatõus on oluliselt aeglasem, kui oli eelmistel aastatel. Eurostati viimased andmed näitasid, et elektri lõpphind Eestis oli selle aasta esimesel poolel juba lausa 25% alla Euroopa Liidu keskmise. 

Hea uudis on see, et Eesti inimeste ostujõud on viimase aastaga märgatavalt kasvanud. Kui te võrdlete inimeste palgakasvu, mis on 10%, või pensionikasvu, mis on 18%, umbes 4%‑lise hinnakasvuga, siis te näete selgelt, et inimeste sissetulekud kasvavad jälle kiiremini, kui kasvavad hinnad. Seda isegi olukorras, kus järgmisel aastal tõuseb ainult käibemaks 2%. 

Mis puudutab vaesust, siis varasemalt olid suureks probleemiks just pensionärid, kuid pensionäride sissetulekud on oluliselt tõusnud: keskmine pension on kasvanud 17,6% ja pensioni netoväärtus sootuks 21,5%. Jällegi, tuletan meelde, seda olukorras, kus hinnad kasvavad 4%. Seetõttu on pensionäride toimetulek sisuliselt parem.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma ei saanud täpset vastust oma eelmisele küsimusele, aga mul on veel üks küsimus. Kas teil on mingi plaan vaesusega võitlemiseks või te teate ainult, kuidas makse tõsta?

Aitäh! Vaesusega saab võidelda seeläbi, et inimeste sissetulekud kasvavad. Selle jaoks me oleme teinud mitu sammu. Esiteks, me tõstsime tulumaksuvaba miinimumi. Teiseks, me tõstsime toimetulekutoetust tervelt 33%. Järgmisest aastast tõuseb ka miinimumpalk üle 800 euro. Ka see peaks aitama neid, kelle sissetulekud on väiksemad. Selge on see, et suhteline vaesus on vähenenud, aga absoluutses vaesuses [elavate arv] varasemalt langes, kuid eelmisel aastal see tõepoolest tõusis. Seda tõusu ka oodati, lihtsalt sellel põhjusel, et väga paljudel ei tõusnud sissetulekud nii kiiresti, kui tõusid hinnad. Aga nagu ma viitasin, nüüd erinevad toetused ja pensionid ja ka palgad tõusevad kiiremini, kui tõusevad hinnad. 

Aga väga mitu huvitavat tegurit on vaesuse puhul veel mängus. Esiteks, elatusmiinimumi ehk absoluutse vaesuse lävendit tõsteti lausa 30%, 234 eurolt 303‑le. Latt tõsteti oluliselt kõrgemale. Põhimõtteliselt, kuna tarbijahinnaindeksi kasv oli 19,4%, siis loogika oli ilmselt see, et vaesuspiiril elavate inimeste ostukorv kallines kiiremini. Seetõttu elatusmiinimumi tõsteti. 

Teine asi on see, et sissetulekute hulka loetakse ka teisest sambast välja võetud raha. Mäletatavasti oli pensionisüsteemi lõhkumine see tegur, mis 2021. aastal kunstlikult vähendas absoluutse vaesuse näitajat. Siis võtsid inimesed need säästud välja ja teisest sambast lahkujad olid lühikest aega justkui väga heal järjel. Tegelik langus ei ole olnud nii suur. 

Kolmas [asi] on see, et väga pikalt ületas isegi rahvapension elatusmiinimumi, mistõttu polnud ühtegi absoluutses vaesuses elavat pensionäri. Aga eelmisel aastal tõusis elatusmiinimum 303 euroni, mis ületas rahvapensioni määra ja tõi [kaasa selle, et] mõned pensionärid [langesid] absoluutsesse vaesusesse.

Neljas oluline element on see, et meile on tulnud juurde Ukraina sõjapõgenikud. Sõjapõgenikud on väga tihti naised lastega ja nemad on kõik sinna valimisse juurde tulnud. Või ma ei tea, kas kõik, aga igal juhul on sinna valimisse juurde tulnud need, kes pole tööd leidnud.

Aitäh! Nüüd lisaküsimus. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Arvatavasti toimub tänasel Riigikogu täiskogu istungil keskkonnatasude seaduse, metsaseaduse ja tööstusheite seaduse muutmise seaduse [eelnõu] teine lugemine, mis on paraku seotud usaldusküsimusega. Paar nädalat tagasi küsisin Eesti Energia juhatuse esimehelt Andrus Durejkolt, kuidas mõjutab saastetasude tõstmine töökohtade arvu Eesti Energia ettevõtetes. Härra Durejko vastus oli hästi konkreetne: Eesti Energia on sunnitud enda tootmistegevust efektiivistama, millega kaasneb paratamatult töötajaskonna vähendamine. Tuleb tõdeda, et valitsuse poliitika ehk ka erinevate maksude tõstmine ja uute maksude loomine, astmelisest tulumaksust loobumine, põlevkivisektori kinnipanemine, kogenud õpetajate vallandamine, eesliinitöötajate ehk päästjate, politseinike ja õpetajate palga tõstmise [vajaduse] ignoreerimine, paljulapseliste perede toetuste kärpimine on pehmelt öeldes küsitav. Lugupeetud peaminister, palun ütelge, kas teie valitsuse põhiülesanne on töötute arvu ja vaesuse suurendamine.

Ei ole.

Aitäh! Lõpetan seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole. Küsib Riigikogu liige Kert Kingo ja teema on vastutus. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Räägin ka hooldekodudest. Oleme meediast saanud lugeda ja näha videoklippe õõvastavatest juhtumitest erinevates hooldekodudes toimuva kohta, näiteks Värska Südamekodu, Lille Kodu, Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskus, Viimsi Pihlakodu, Viiratsi hooldekodu ja Paunküla Hooldekeskus. Hoolealuseid pekstakse, hoitakse lukustatud ruumides, neile ei anta piisavalt süüa ega võimaldata juua. Neile manustatakse ravimeid, mida nad tarvitama ei peaks, soovitakse, et nad ei oleks tülikad ja ainult magaks. Neid ei hooldata, nende eest ei hoolitseta. Need on juhtumid, mis on avalikuks tulnud. See, kuidas igapäevaselt hooldekodudes hoolealustega käitutakse ja mis nende kinniste uste taga tegelikkuses toimub, jääb valdavalt asutuse seinte vahele.

Olen juba varasemalt teilt küsinud nende avalikuks tulnud konkreetsete juhtumite kohta, aga te olete vastanud, et need on kahetsusväärsed üksikjuhtumid. Sotsiaalministeeriumi kodulehelt saame lugeda, et kvaliteetse ja inimese tegelikule vajadusele vastava abi kättesaadavus on väga tähtis. Pole kuulda olnud, mida olete teie ministrina ette võtnud hooldekeskustes võimutseva hoolimatuse ja vägivalla likvideerimiseks. Värske hooldusreform ka kuidagimoodi sellele kaasa ei aita. Kõik eelnimetatud hooldusasutused tegutsevad rahulikult edasi, midagi ei ole kaasnenud ega ka paremaks muutunud. Ma tahaks teada, kes ja kuidas on vastutanud hoolealustele tekitatud [kahju] eest, sest minule teadaolevalt jätkub kõik samamoodi.

Aitäh! Proua sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Meil on 209 teenuseosutajat. Teenusel on hetkel 10 418 klienti. Süsteemis töötab 3148 töötajat. Need inimesed teevad iga päev rasket ja vastutusrikast tööd, mis on nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt kurnav. Need juhtumid, mis tõepoolest on lubamatud ja sõltuvalt asjaoludest mõnel juhul lausa kriminaalsed, peavadki leidma avalikkuses kajastust, hukkamõistu ja [süüdlased] peavad [vajaduse korral] karistatud saama. 

Küll aga ei ole ma nõus sellega, kui me laiendame üldhooldekoduteenusele kui tervikule sellist lähenemisviisi, et see ongi halva kvaliteediga teenus ja seal on pahatahtlikud töötajad. Ma ei saa sellega nõustuda, sest see ka objektiivselt nii ei ole. 

Järelevalvet teenuse üle teeb eeskätt kohalik omavalitsus, enne seda loomulikult asutuse juht oma töötajate üle. Sealt edasi on võimalik järelevalve ka Sotsiaalkindlustusameti poolt, kuigi Sotsiaalkindlustusameti järelevalvemeetmed on piiratud. 

Me oleme praegu tegemas analüüsi kümne asutuse ja kümne kohaliku omavalitsuse järelevalve tulemuste pealt, millisel kujul peaks seadust muutma, selleks et Sotsiaalkindlustusamet saaks paremini järelevalvet teha. Seadusemuudatus tähendab seda, et me tuleme Riigikokku, ja ma väga loodan, et Riigikogu aitab siis koosmeeles seda seadust siin lõpuni menetleda, et Sotsiaalkindlustusamet saaks paremad tööriistad järelevalve tegemiseks. Aga ma tahan siiski rõhutada, et tegemist on kohaliku omavalitsuse korraldatava teenusega ja kuskilt ülevalt, kõrgelt, kaugelt ei saa riik kunagi teha iga üksiku kliendi üle järelevalvet. Jah, [tuleb] reageerida kaebustele, nõus, aga me ei jõua 209 asutusse mitte kunagi samal ajal järelevalvet tegema või iga päev tööd kontrollima. 

Ma usun, et see reform võimaldab tänu sellele, et kliendi kohta saab olema rohkem töötajaid, tänu sellele, et töötajate palgad saavad kasvada, meil on rohkem kvalifitseeritud tööjõudu, seda, et teenuse kvaliteet tervikuna [paraneb] ja inimeste tingimused lähevad paremaks. Veel kord tahan rõhutada, et enamasti on tegemist hea teenusega, südametunnistusega töötajatega …

Teie aeg!

… kes pühendunult oma tööd teevad.

Aitäh! Head kolleegid, ajapuuduse tõttu me kahjuks rohkem küsimusi võtta ei saa. Ma tänan kõiki küsijaid ja valitsuse liikmeid, kes tänases infotunnis osalesid. Tänane infotund on lõppenud ja me kohtume kell kaks Riigikogu täiskogu istungil.