Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks jõudis registreeruda 68 Riigikogu liiget, puudub 33. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. 

Head kolleegid, enne kui me läheme päevakorra juurde, ütlen Varro Vooglaiule, et meil jäi üles üks igati protseduuriline debatt sellel teemal, kuidas saaks anda märku, et on tehniline probleem, et ei ole hästi kuulda. Teadupärast ma ei ole debati huvides kuigi aldis andma protseduuriliste küsimuste luba debati ajal. Aga tegelikult on parim lahendus sel juhul kasutada virgatsi abi. Teie ekraanil on selline ikoon nagu "Virgats". Lepime kokku, et kui on mingi tehniline probleem, kui ei ole kuulda või teie mikrofon ei tööta või midagi sarnast, siis kasutagem julgemini virgatsit. See on suurepärane võimalus ja tagab meile töö efektiivsema tegemise. 

Aga nüüd on küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta ka Urmas Reinsalul. Palun!

Aitäh, austatud juhatuse liige, selle praktilise info eest kõigepealt! Teiseks, minu küsimus, mille ma esitasin ka esmaspäeval härra Riigikogu esimehele selle kohta, et ilmselgelt see poliitiline vastasseis, mis siin saalis on, ja praegune kaskaad valitsuse usaldusega seotud eelnõusid, millest osa ei ole sugugi seotud riigieelarvega, ei ole normaalne parlamentaarne praktika. Kindlasti peaksid kõik poliitilised jõud otsima lahendust läbi dialoogi. Riigikogu esimees suhtus minu hinnangul kuidagi apaatselt ettepanekusse olla valmis püüdma seda koostööd teha, olgu vanematekogu või erakondade esindajate kaudu. Minu küsimus teile on: kas Riigikogu juhatus on arutanud mingisugustki opositsiooni- ja koalitsioonierakondade niisuguse dialoogi võimalust, et sellist väga halba parlamentaarset praktikat, mis siin on välja kujunemas, vältida? Ja arvestada võiks ka seda asjaolu, millest ma võin informeerida, et vabariigi president on erakondade esindajad, tõsi küll, eraldi, palunud enda juurde. Aga see [dialoog] minu meelest näitaks minimaalsetki empaatiat poliitilises ruumis selles usalduskriisis, kus me praegu asetseme. Milline on teie kui juhatuse liikme hinnang ja kas juhatus – minu andmetel te eile kogunesite juhatusega – seda arutas?

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen selles teiega igati nõus, et igal hetkel tuleb proovida otsida kokkulepet ja kompromissi, ükskõik kui lootusetu see ka ei tundu. Aga me ei saa sellega tegeleda loomulikult 24 tundi ööpäevas, sest meil on vaja muude asjadega ka tegeleda. Ent sellega olen päri, et see ei ole normaalne. See aga on üks osa lahendusest praegu, millega me tegeleme, ehk siis usaldusküsimusega sidumine, mis võimaldab ikkagi riigi jaoks väga olulised eelnõud vastu võtta. Ja see on igati põhiseaduspärane tegevus, kuigi seda püütakse näidata just nagu parlamendi tasalülitamist. Ma selgitasin ka eile korduvalt, et menetlus on täpselt samasugune nagu tavapärane teine lugemine. Iga Riigikogu liige saab esitada kaks küsimust, kõik Riigikogu liikmed saavad võtta sõna, kui nad seda soovivad. Lisaks sellele saavad sõna võtta ka fraktsioonide esindajad, nii et mõni hea kolleeg saab käia siin kaks korda, nagu me oleme selle tava kokku leppinud. 

Nii et selles mõttes need võimalused on kõik olemas. Täna võis Postimehest lugeda, just nagu valitsus on võtnud parlamendi rolli üle. See ei vasta kuidagi tõele, sellepärast et seaduseelnõu võtab vastu parlament, ei keegi teine. Küsimusi esitavad parlamendi liikmed, läbi räägivad parlamendi liikmed, eelnõu poolt või vastu hääletavad samuti parlamendiliikmed. 

Aga eilsel juhatuse koosolekul sellest juttu ei olnud. Ent ma nägin, et kolleeg Lauri Hussar oli saalis, ma olen igati seda meelt, et me arutame seda sinu ettepanekut. Aitäh! 

Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Aitäh selle sisulise vastuse eest! Tõsi küll, see on ühelt poolt ka formaalne vastus, sest teie osundus sellele, et see, mis toimub, on tavapärane ja järelikult võiks nagu muutuda parlamendi töö praktikaks – ma ei tahaks sellega põhimõtteliselt nõustuda. See on praegu erakordne ja see erakordsus kindlasti [seisneb] halveneva Eesti poliitilise kultuuri suunas liikumises, mitte tavapärasuse suunas. Ja kui seda püütakse kujutada kui uut normaalsust, siis ma kindlasti arvan, et see ei vasta Eesti ühiskonna huvidele. Kas seda lugeda normaalsuseks? Vähe on elus olnud hetki, kui ma olen nõustunud Andrus Ansipiga, aga teie enda erakonna [kunagine] esimees Andrus Ansip tõi eile väga tabavalt välja hinnangu, et see, mis toimub, on tegelikult parlamentaarse debati tasalülitamine sisuliste valikute mõttes. Ja ma pean tõdema, et täiesti objektiivselt tuleb minu meelest tema sõnadega nõustuda.

Aitäh, hea kolleeg! Ma päris kindlasti ei kasutanud sõna, et see on tavapärane. Ma ütlesin, et see on põhiseaduspärane. Ma kindlasti ei öelnud, et see on tavapärane, ei öelnud seda, et see on normaalne – kumbagi sõna ei kasutanud. Vastupidi, ma ütlen, et see ei ole tavapärane ja see ei ole normaalne. Küll on see põhiseaduspärane. Seda ma pidasin silmas. 

Ja kindlasti ei ole, hea kolleeg, normaalne ka usaldusküsimusega sidumine. Ma olen seda korduvalt öelnud, et see on millegi tagajärg. Hea kolleeg Signe Riisalo kasutas eile veel võrdlust, et see on nagu ahelreaktsioon. Ei ole ju normaalne esitada ka 2700 muudatusettepanekut nende 13 eelnõu kohta. Ja siin ei jäänudki midagi üle, te ei jätnudki ühtegi muud võimalust. Isamaa ja keskfraktsiooni liikmed, teie saite kohe aru, et see annabki meile ainult ühe võimaluse: siduda usaldusküsimusega. Aga ka teie olite väga kriitilised selle peale, et neid eelnõusid nii palju esitati. Aga see ei jätnud meile muud võimalust ja teistpidi andis indulgentsi siduda need usaldusküsimusega. Aga ka see ei ole normaalne. Ma kindlasti seda sõna ei kasutanud, see ei ole normaalne, see ei ole tavapärane. (Keegi küsib saalist, kelle tegevus ei ole normaalne.) Ma arvan, et ikka süüdi on mõlemad osapooled. Siin ei saa öelda, et ainult üks osapool on süüdi. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, aga see on suures pildis.

Võtan kaks viimast küsimust istungi läbiviimise reeglite kohta ja siis läheme istungi juurde. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Te ikkagi andsite mõista, et tegemist on täiesti tavapärase protseduuriga, et see usaldushääletusega eelnõude vastu võtmine teisel lugemisel ei erine millegi kombel tavalisest teisest lugemisest, saab esitada küsimusi ja pidada kõnesid. Aga see on ainult osaline tõde, kõige olulisema asja jätsite te välja. Usaldushääletusega on koalitsioon võtnud ära igasuguse võimaluse arutada ja ka hääletada muudatusettepanekuid, ükskõik kas need on obstruktsioonilised või on nad sisulised. Ja see teeb sellise istungi ja usaldushääletuse absoluutselt teistsuguseks. Mitte mingisugust sisulist kattuvust tegelikult ei ole. Ja nii nagu siin ka eelküsija viitas, sellega koalitsioon ikkagi väga jõhkralt tallab meie parlamentarismi ja demokraatiat jalge alla.

Aitäh, hea kolleeg! Selle viimase repliigiga ma kuidagi nõustuda ei saa. Ma ütlen veel kord: usaldusküsimusega sidumine on millegi tagajärg, on selle 2700 muudatusettepaneku esitamise tagajärg. Siin ei ole põhjust koalitsiooni süüdistada. Kindlasti ma ei ole kasutanud sõna – veel kord kordan –, et see on tavapärane. Küll ma rõhutasin seda, et menetlus on sarnane sellega, mis on tavapärasel teisel lugemisel. Vaat seal ma tõenäoliselt kasutasin sõna "tavapärane", mis jäi ka Urmasele kõrva. See on sarnane nagu tavapärasel teisel lugemisel. Ma pidasin silmas menetlust. Selles ei ole erisusi, parlamendi liikmeid ei ole kuidagi ahistatud selle tõttu, et eelnõu on usaldusküsimusega seotud. Jah, ei hääletata muudatusettepanekuid, aga see ongi usaldusküsimusega sidumise mõte. See on väljapääs obstruktsioonist. Ja teine asi: see, et neid üldse koalitsioon ei aruta, ei vasta tõele. Komisjonid sinnamaani, kuni valitsus võttis juhtivkomisjoni ülesanded enda kätte ehk sidus eelnõud usaldusküsimusega, tegelesid muudatusettepanekute menetlemisega. Mil määral ja kes rohkem, kes vähem, on iseasi, aga sellega on tegeletud. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te viitasite oma vastustes sellele, et usaldusküsimusega sidumine on põhiseaduspärane. Aga ma juhiksin tähelepanu, et võib-olla te, hea istungi juhataja, ei ole tutvunud meie kollase raamatuga. Vaadake siiapoole, palun! Siin on väga konkreetselt öeldud niimoodi, et eelnõu vastuvõtmise sidumine usaldusküsimusega võimaldab vältida teatavaid menetlustoiminguid, sealhulgas paljude muudatusettepanekute hääletamist. Aga siiski, nagu on viidatud ka õiguskirjanduses, ei pruugi käsitletava menetluse kasutamine pelgalt selleks, et tagada eelnõu kiire vastuvõtmine parlamendis, olla legitiimne, kuivõrd see kärbib oluliselt ennekõike opositsiooni õigusi. Ja siin on konkreetne viide ka, ma ütleksin, Eesti riigiõiguse spetsialistile Taavi Annusele, kes on nimetatud asjaolu kirjeldanud "Riigiõiguse" raamatus aastast 2006. Tema hinnangul on taolise abinõu legitiimsus põhiseaduse seisukohalt kaheldav. 

Ja nüüd on minu küsimus see. Praegu ma siiski arvan, et mina ei küüni Taavi Annuse tasemeni, ja ma arvan, et ka teie ei küüni selle tasemeni. Tema seisukoht põhiseaduse seisukohalt on hoopis vastupidine teie järeldustele. Palun öelge mulle, lugupeetud istungi juhataja, millistele allikatele tuginedes te saate väita, et see on põhiseaduspärane. 

Aitäh, hea kolleeg! Me igaüks võime otsida endale sobivaid tsitaate või lõike kuskilt seletuskirjast. Aga ma võin teile lihtsalt tsiteerida ühte Riigikohtu üldkogu otsust, milles on öelnud niimoodi, et eelnõu usaldusküsimusega sidumine obstruktsiooni vältimiseks või ületamiseks on põhiseaduspärane. Punkt. See on Riigikohtu otsus. Nii et nagu ikka, erinevates küsimustes on väga palju erinevaid seisukohti, erinevaid arvamusi. Ma ei kahtle hetkekski, et nende eelnõude sidumine usaldusküsimusega on kooskõlas põhiseadusega. 

Võtan päris viimase. Lubasin, et lõpetame ära, aga Kert Kingo, viimane küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Teil käis enne läbi selline lause, et ei ole normaalne esitada sellises koguses muudatusettepanekuid. Loen ERR-ist 30. detsembri 2020. aasta uudist, kus on Reformierakonna esimees Kaja Kallas öelnud: "Kuna meie eesmärk on see planeeritav rahvahääletus ära hoida, mis on korraga nii mõttetu, naeruväärne kui ka julm, siis me oleme valmistanud ette ligi 3500 muudatusettepanekut." Sotside kohta on öelnud Indrek Saar, kes oli nende esimees, et nemad on valmistanud ette 5800 ettepanekut. Kas ma nüüd saan õieti aru, et te peate seda ebanormaalseks, mida teie erakond tegi kolm aastat tagasi, need [3500] muudatusettepanekut? Ja kas te peate ebanormaalseks sotside 5800 muudatusettepanekut või te leiate, et ainult EKRE esitatud muudatusettepanekud on ebanormaalsed?

Ei. Ei, ma leian, et ka see ei olnud normaalne.

Aitäh, head kolleegid! Saame minna nüüd tänase istungi juurde. Nimelt, eilsel istungil jäi pooleli Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 295 teine lugemine. Jätkame läbirääkimisi. Registreerimise järjekorras oli esimesena ja palun siinkohal Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Henn Põlluaasa. (Henn Põlluaas küsib lisaaega.) Palun, kolm minutit!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Meie ees on seekordne esimene eelnõu, mille valitsus on sidunud usaldushääletusega. Kui lugeda selle seletuskirja, siis on kavandatud muudatusi teha viies seaduses. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmisega lõpetatakse välismaalt tagasipöördujate toetuse maksmine inimestele, kes asuvad Eestisse elama pärast 2024. aasta 1. jaanuari. Sotsiaalhoolekande seaduses, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses ja riikliku pensionikindlustuse seaduses nähakse ette põhimõte, et rahaliste hüvitiste väljamaksmisel on hüvitise andjal õigus kanda kõik hüvitised hüvitise saaja ühele arvelduskontole. Juhul kui hüvitise saajale makstakse juba mõnda hüvitist arvelduskontole, ei hakka Sotsiaalkindlustusamet enam korraldama teiste hüvitiste, näiteks pensionide posti teel kojukannet. 

Ma olen seisukohal, et eelnõu seletuskiri peab sisaldama kõike, mida kõnealune eelnõu muudab. Aga antud juhul on täiesti selge, et siin on selgitustest jäetud välja mitmed aspektid, näiteks see, kuidas sõna otseses mõttes halvendatakse puuetega inimeste olukorda, nende toetamist, tugisüsteeme. [See puudutab ka] selles valdkonnas töötajaid. Nii et tegelikult me näeme, et eelnõu ja selle seletuskiri on valelik. 

Ja täpselt sama valelikud on olnud kõik kolm koalitsioonierakonda: Reformierakond, sotsid ja Eesti 200, sest neid muudatusi, [plaani] mitte toetada enam Eestisse tagasi pöörduvaid isikuid, nende peresid, vähendada puuetega inimeste toimetulekut, piirata inimeste pensionide ja muude teatiste ja hüvitiste posti teel kojukannet ei olnud mitte ühegi koalitsioonierakonna valimislubadustes. 

Kui vaadata koalitsioonilepet, siis me näeme, et neid asju ei ole ka koalitsioonileppes sees. Need on lihtsalt laest võetud nagu kõik ülejäänudki, need maksumuudatused ja -tõusud, aktsiiside tõusud, riigilõivude tõusud, keskkonnatasude tõusud ja nii edasi. Neid ei ole rahvale selgitatud enne valimisi. Reformierakonna esimees Kaja Kallas valetas nahaalselt ja häbematult, teatades siinsamas Riigikogu saalis, et maksud ei tõuse. "Lugege mu huultelt." 

Jah, selline valelik ja alatu käitumine, mida on saatnud süüdistused kõikide teiste, eeskätt just nimelt opositsioonierakondade suunas, Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuse suunas. Need on susserdamise, valetamise ja vassimise musternäited, mille puhul unustatakse ära, et tegelikult ju meie valitsus viis Eesti majanduse 8,7%-lisse tõusu. Peale seda on olnud kolm Reformierakonna valitsust, kelle juhtimisel me olemegi tänasesse kriisi jõudnud – olukorda, kus meil on Euroopa kõige suurem majandus[langus], kus meil inflatsioon on ära söönud pea poole meie inimeste palkadest ja säästudest ja ostujõust, kus meie majandus ja ettevõtlus on kaotanud igasuguse konkurentsivõime, seda eeskätt alates just nimelt energiahindade tõusust. 

Ja kõike seda on püütud põhjendada lisaks opositsioonierakondade süüdistamisele Ukraina sõjaga. Aga see ei vasta tõele. Energiahindade ralli algas juba enne Ukraina sõda. Reformierakonna juhtimisel ei ole tehtud absoluutselt mitte kõige väiksematki sammu selleks, et meie ettevõtlust, meie inimesi hoida ja kaitsta, meie majandust turgutada. Vastupidi, nüüd on tuldud välja terve rea erinevate sõna otseses mõttes laest võetud maksutõusudega, mille puhul puuduvad igasugused põhjendused, igasugused mõjuanalüüsid. Lihtsalt istume maha ja mõtleme mingi maksu välja ja kehtestame. Ja siis vaatame, mis saab. 

Tegelikult ei ole mitte mingisugust põhjust nendeks maksutõusudeks. Kui jätame ära Reformierakonna juba naeruväärseks muutunud idée fixe'i maksuküürust, kui jätame ära Keskkonnamaja 40-miljonilise kulutuse, paneme kontrolli alla meie energeetika, lõpetame ära selle CO₂ ja börsi spekulatsioonid, vaatame üle Rail Balticu nüüd juba neljakordseks kujunenud kulutused, mis on sajad ja sajad miljonid, mida meie maksumaksja peab maksma, ja nii edasi ja nii edasi, siis tegelikult mitte mingeid maksutõuse ei ole vaja. Eesti peab, vastupidi, makse alandama, et meie majandust elavdada, sest jõukus ja heaolu tekib ainult ettevõtluses, mitte varade ümberjagamises, mis on nüüd muutunud Reformierakonna tegutsemissuuniseks. 

Me oleme tagasi vasakpoolses sotsialistlikus majanduses, kus me ümberjagamisega teeme kõik ühtemoodi vaeseks kuni selle hetkeni, kui ei olegi enam mitte kelleltki mitte midagi võtta. Ja tagajärg on see, nagu me nägime eelmise majanduskriisi ajal, aastail 2008, 2009 ja 2010, kui Reformierakond või valitsus Reformierakonna juhtimisel täpselt samamoodi kärpis ja tõstis makse ja ligi 100 000 inimest pidi Eestist põgenema, et saada perele leib lauale. Nüüd viiakse meid täpselt sama teed mööda alla kuristikku. See ei saa jätkuda. Aitäh!

Aeg! Ma pean vajalikuks juhtida tähelepanu, et me menetleme Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, ja ma väga loodan, et järgnevad ettekanded on kuidagigi seotud selle eelnõu sisuga. Palun, Evelin Poolamets!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head istungi jälgijad! Seletuskirjast võib lugeda, et eelnõu eesmärk on luua riigi rahaliste ressursside säästlikuma kasutamise võimalused tagasipöörduja toetuse uute määramiste lõpetamise ning ühele arvelduskontole hüvitise maksmise õiguse andmise kaudu. Selle eelnõuga hoitakse raha kokku ja selle eelnõu kaugemad eesmärgid on seotud optimeerimisega ja vastavate kulude vähendamisega. 

Küsisin ministrilt korduvalt, kuidas on tagatud kontroll, et toetuste saajad on tõepoolest Eestis. Toon näiteks, et ajutise kaitsega isikutel on võimalus saada samu toetusi, mida saavad Eesti elanikud. Näiteks maksab Sotsiaalkindlustusamet ajutise kaitse saajatele perehüvitisi lastega peredele, puudetoetusi puuetega inimestele ning toetusi ja pensioni vanemaealistele inimestele. Aga selle toetuse üheks tingimuseks on see, et toetuse saaja viibib Eestis.

Minister andis selle peale erinevaid vastuseid. Esimene kord ütles ta, et seda peab kontrollima omavalitsus ja samuti koolijuht. Kui laps ei käi koolis, siis see tähendab seda, et tema vanematel ei ole õigus saada hüvitisi ja peretoetusi. Samas on väga palju neid inimesi, kellel lapsed puuduvad. Viimane kord vastas minister, et seda kontrolli peaks teostama Siseministeerium. Seega politsei peaks kohal käima ja vaatama, kas inimene, kellele on need toetused määratud, ikka Eestis viibib. Aga samas ei ole näha, et Siseministeeriumi eelarvereal oleks kirjas vastav kulu.

Kui nüüd vaadata Sotsiaalministeeriumi koostatud ülevaadet, mis hõlmas perioodi 2022. aasta märtsist kuni 2023. aasta märtsini, siis maksti neile ajutise kaitse saajatele välja perehüvitisi 16,5 miljonit eurot, vanemahüvitisi 3,9 miljonit eurot, puudetoetusi 360 000 eurot, majanduslikult raskesse olukorda sattumise korral maksti toimetulekutoetust 25,5 miljonit eurot. Samal perioodil makstud toimetulekutoetuse puhul moodustasid ajutise kaitse saajad circa 47% kõigist toetuse saajatest. Ehk siis aasta jooksul kulus ajutise kaitse saajatele 46,26 miljonit. 

Novembri seisuga on ajutise kaitse saajaid juba 50 000 inimest ja kui arvata, et kulud on sama suured olnud, siis on see tähendanud Eesti riigile 64 miljonit. Mis tähendab seda, et väga oluline on jälgida, kas need inimesed tõesti viibivad Eestis või on lahkunud juba kas tagasi kodumaale või liikunud edasi teistesse riikidesse. Tegu on tõesti probleemiga, et inimesed võtavad vastu meie sotsiaalkindlustushüvitisi, aga samas on …

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Ja tegu ei ole mitte ainult Ukraina inimestega. Ajutist kaitset on soovinud inimesed Türgist, Iisraelist, Vene kodakondsusega, Tuneesiast, Süüriast, Kamerunist, Gruusiast, Bangladeshist ja ka ühe teadmata riigi kodaniku taotlus on. Ka koolid on olnud hädas sellega, et Ukrainasse on sõjapõgenikud tagasi pöördunud, aga nad ei ole sellest teada andnud ei koolipidajale ega ka kohalikule omavalitsusele. Ajutise kaitse saajatel on võimalus käia teistes riikides, kodumaale tagasi pöörduda. 180 päeva jooksul on neil õigus viibida 90 päeva kuskil mujal kui Eestis ja see tekitab võimaluse, et need inimesed, kes on Eestist taotlenud ajutist kaitset ja saanud selle, ei olegi enam Eestis, vaid näiteks Ukrainas. See tekitab võimaluse, et me ei kontrolli oma kulusid. Me selle eelnõuga püüame tagasipöördujate pealt kokku hoida 1 miljon eurot, aga samas meil puudub igasugune ülevaade, mis puudutab lausa sadu miljoneid. Me ei tea, kas need inimesed, kes neid toetusi saavad, ka tegelikult Eestis viibivad. Ja see ei puuduta ainult pensioneid, vaid Eesti maksab näiteks ajutistele pindadele paigutatud inimeste majutamise eest 41,2 miljonit, üüritoetust on antud 5,3 miljoni eurot.

Ehk siis väga oluline on meil oma kuludel silma peal hoida. Ma tean, eestlased on head inimesed, me annetasime väga hea meelega Slava Ukrainile 6 miljonit ja olime väga kurvad ja väga pettunud, kui see raha ei läinud õigesse kohta. Ehk ka nende toetustega on nii, et kui neid kasutatakse ära, meie riiki kasutatakse ära, siis lõppkokkuvõttes jäävad toetustest ilma need inimesed, kes tõepoolest vajavad neid. Kahjuks on nii, et meie ressursid on piiratud. Me peame leidma vahendeid, võimalusi tagada, et toetused jõuaks õigete inimesteni, ja kõike kontrollima. Paraku inimesed kord juba on sellised, et kui neid ei kontrollita, siis võivad nad neile määratud toetusi [seadusvastaselt] kasutada. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun! 

Palun lisaaega kõigepealt, kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Hea Eestimaa rahvas! Eile käivitus siin saalis poliitiline teatrietendus nimega "Eesti parlamentarismi lõpp ehk Diktatuuri algus". Etenduse autor, dramaturg, stsenarist ja täideviija on Kaja Kallas. Kaasa teevad Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide poliitikud. Pealtvaatajaks Eesti rahvas. 

Miks ma tegin sellise dramaatilise alguse? Põhjus on selles, et tänasel istungil, kui olid protseduurilised küsimused, nii Isamaa kui ka EKRE saadikud juhtisid ja ka mina ise juhtisin tähelepanu sellele, et eelnõude läbisurumine usaldusküsimusega ei pruugi olla põhiseaduspärane. Istungit juhatanud Reformierakonna saadik Toomas Kivimägi ütles, et ta ei kahtle selles hetkekski, et see on põhiseaduspärane. Väga raske on lihtsalt sõna sõna vastu midagi öelda. Aga ma tsiteerin sedasama Riigikogu kodu- ja töökorra seadust, sest siin on must valgel kirjas hoopis vastupidine: eelnõude usaldusküsimusega läbisurumine teeb eelnõude vastuvõtmise korra valitsuse jaoks lihtsaks. See tähendab seda, et kui koosseisu enamus ei ole mingile eelnõule vastu, siis eelnõu läheb läbi. 

Kui me vaatame praegu koalitsiooni- ja opositsioonisaadikute arvu, siis me näeme, et ükskõik, mis eelnõu siia esitatakse, see läheb lihtsalt läbi. Sisuliselt aga tekib olukord, kus eelnõusid hakkab tegema valitsus, mitte parlament. Ja kuna enamus parlamendis ei ole Kaja Kallase vastu, siis saab ta need asjad nagunii läbi suruda. Järgmine tsitaat kuulub kunagisele riigikogulasele Illar Hallastele, kes ütles järgmised sõnad: "Ma nimetaksin seda tegevust parlamendi näppude väänamiseks." 

Tegelikult on usaldushääletusega seotud [eelnõude] ajalugu hoopis teistsugune. Põhjus on selles, et siin seatakse küsimuse alla see, kas Riigikogu toetab teostatavat poliitikat või mitte. Kõnealune võimalus – ma rõhutan, et ma tsiteerin jälle seda raamatut – on mõeldud kasutamiseks eelkõige vähemusvalitsusele, kellel muidu võib olla raskusi oma poliitikat ellu viia. Aga küsimus on selles, et niisugusel moel eelnõude läbisurumine, nagu seda praegu siin saalis tehakse, see sidumine usaldusküsimusega võimaldab lihtsalt vältida teatavaid menetlustoiminguid, sealhulgas paljude muudatusettepanekute hääletamist. Aga nagu on viidatud ka õiguskirjanduses, ei pruugi käsitletava menetluse kasutamine pelgalt selleks, et tagada eelnõu kiire vastuvõtmine parlamendis, olla legitiimne. Seda vastupidiselt sellele, mida rääkis mõni hetk tagasi lugupeetud Toomas Kivimägi. See ju kärbib oluliselt ennekõike opositsiooni õigusi. 

Ja selles kollases raamatus on viide. Ma arvan ja vähemalt ka Villu Kõve kinnitas seda, et Taavi Annus on üks tugevamaid riigiõiguse spetsialiste. Ta on märkinud 2006. aastal ilmunud raamatus "Riigiõigus", et eelnõu sidumist usaldusküsimusega kasutatakse kahel põhjusel. Esiteks võimaldab usaldusküsimus ebaselges poliitilises olukorras selgust saada, nagu ma juba rääkisin. Valitsus peab teada saama, kas ta oma poliitikat võib ellu viia või mitte. Ja valitsuse poliitika seisukohast oluliste eelnõude usaldusküsimusega sidumine annab võimaluse veenduda, et Riigikogu enamus poliitikat toetab. Teiseks on usaldusküsimusega seotud eelnõu puhul menetlus Riigikogus palju kiirem ja ka valutum, näiteks kui on keelatud menetlusettepanekud. Ja nüüd jõuab lugupeetud riigiõiguse spetsialist Taavi Annus väga õigele järeldusele: usaldusküsimusega sidumine võimaldab eelnõusid läbi suruda ning takistada parlamentaarset obstruktsiooni. Ja nüüd tuleb see kõige olulisem lause: taolise abinõu legitiimsus on põhiseaduse seisukohalt kaheldav. Ma arvan, et ei mina ei ole see spetsialist, kes saaks seda öelda, ja arvan, et ka lugupeetud Toomas Kivimägi ei saa olla see spetsialist, kes julgeks praegu Taavi Annusega vaielda. Nii et see on praegu sisuliselt parlamentarismi lõpp Eestis, kui me seome kõik vajalikud eelnõud usaldushääletusega. 

Ja nüüd ma tulen tagasi Illar Hallaste lause juurde, mis ta ütles: eelnõu kiire vastuvõtmine parlamendis võib küll olla legitiimne, kuivõrd kärbib oluliselt ennekõike opositsiooni õigusi, aga seda nimetatakse … Ta nimetas seda parlamendi näppude väänamiseks. Antud olukorras ma nimetan seda parlamendi kägistamiseks. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, teie kõnet me oleme korra kuulnud. Kas nüüd on teil fraktsiooni volitus fraktsiooni nimel rääkida või mis plaan teil on? Äkki te valgustate juhatajat? EKRE fraktsiooni nimel? EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma palun ka lisaaega kolm minutit. Enne kui ma kõne juurde lähen, kuidas selle lisaajaga on? Kas te alles kaalute otsust või?

Ma mõtlesin, et vaatan õunte pealt. Kolm minutit lisaks.

Enne kõne juurde minekut vastan teie küsimusele. Te küsisite kuidagi imestunud näoga, kas [ma tahan rääkida] EKRE fraktsiooni nimel. Ikka EKRE fraktsiooni nimel! Teised ei ole praegu volitusi veel teinud, kes teab, mis minu kõne jooksul juhtuda jõuab, midagi Andres Metsoja vormistab. 

Aga nüüd asja juurde. Head kolleegid! Ja eriti ka head Eestimaa inimesed, kes seda Riigikogu istungit jälgivad! Minu kõne loomulikult puudutab vähem eelnõu sisu, aga rohkem seda, et me oleme siin nende usaldusküsimusega hääletusele pandud eelnõude rivi alguses. Ja kui me vaatame päevakorda ja neid kaht eelnõu, mis on järgmisena päevakorras, siis ilmselgelt valitsuskoalitsioon on valmistanud päevakorra ette selliselt, et oleks võimalik siit puldist konkreetse näite varal lahti seletada termini "poliittehnoloogia" tähendus ja näidata ka seda, milliste propagandistlike võtetega püütakse inimesi eksitada. Ma siiralt tänan selle võimaluse eest ja omalt poolt selle selgituse nüüd esitan. 

Nimelt, kaks järgmist eelnõu on sellised, mida võib nimetada headeks eelnõudeks ehk eelnõudeks, mille mõte on selline, millele võiks isegi oodata tuge opositsioonist. Samas on nad seotud valitsuse usaldamisega. Ja siit ma jõuangi oma esimese punkti juurde. Valedega võimule saanud valitsuskoalitsioon on selgelt obstruktsiooniga hädas, vaatamata sellele, et nad on jõuliselt asunud seadusi väänama, et opositsiooni võimalusi obstruktsiooniks vähendada. Ma loetlen vaid mõned näited. Riigikogu komisjonides näiteks otsustatakse enamuse häältega. Selle enamuse vastu mõnes ideoloogilises küsimuses võideldakse väga kirglikult, öeldakse, et enamus ei tohiks vähemust niimoodi alla suruda, aga komisjonides otsustatakse, et opositsioon peaks võtma näiteks kuu aega mõtlemisaega, et oma muudatusettepanekuid kaaluda. Piiratakse ka eelnõude üleandmist, on rikutud väga räigelt arupärimistele vastamise ja eelnõude menetlemise tähtaegu. Samas, meediasse paisatud info ja propagandavõtete abil on küll oluliselt vähendatud isamaalaste ja keskerakondlaste soovi obstruktsiooni toetada, ent ikkagi saab valitsuskoalitsioon aru, et üks erakond, EKRE, on valmis oma põhimõtete eest seisma. Ja nii ollakse plindris. Seetõttu ei mõelda koalitsioonis enam niivõrd riigi juhtimisele kuivõrd võtetele, millega saaks vastuseisu murda. 

See viib mu teise punktini ja ka jutu alguse juurde. Tundub, et tagatoa nupumeeste salk, kui nii võib öelda, on koalitsioonipartneritele pakkunud välja hiilgava, jutumärkides loomulikult, idee, et seoks usaldusega ka mõne hea eelnõu. Sel juhul me saame arvestada järgmisega. Opositsioon ei saa sellele vastu hääletada ega obstruktsiooni teha, sest siis me laseme meedial kirjutada, et opositsioon ei toeta näiteks apteekrite ja õdede puuduse probleemi lahendamist või ei taha toetada väikeste laste vanemaid. Kindlasti nii arvatakse. Leiame saadiku, kes õnneliku näoga pillaks siit mõne mürgise repliigi, mida me saame levitada ja enda huvides kasutada, ja siis hakkab meie reiting jälle tõusma ja saame mured seljataha jätta. Või siis mõeldakse, et kui siiski peaksid opositsioonisaadikud nende nii-öelda heade eelnõude poolt hääletama, siis saame me öelda, et isegi opositsioon usaldab valitsust, ja eluga edasi minna. 

Muidugi selliste eelnõude usaldusega sidumine näitab seda, et valitsus on üsna ebakindel ja tegelikult on lahkhelid valitsuskoalitsiooni sees meile iga päevaga aina enam ja enam nähtavad. Nad ei ole päris lõpuni kindlad, et hääled kokku tulevad, ja siis nad proovivad sellise trikiga osta mõne täiendava hääle. Ja need eelnõud on pandud järjekorras selle rivi ette lootuses, et opositsioon kas lööb araks ja koalitsiooni teerull saab muretult edasi sõita, või siis hakkab vastu ja koalitsioon saab meedia abil opositsiooni halvas valguses näidata. Aga seda valitsust ei saa usaldada ja need trikid ei aita. Need hääletused on valitsuse usalduse üle, mis meil siin tulemas on. 

Ja on ka aru saada, et loodetakse, et Eesti inimesed on kas rumalad või lühikese mäluga või mõlemat korraga. Aga mina olen täiesti kindel, et eestlased ei ole lollid. Väga suur hulk Eesti inimesi on tõsiselt pettunud selle valitsuskoalitsiooni valelikkuses, selles, kuidas kiirustades ja jõuga on juba läbi surutud valesid otsuseid ja plaanitakse neid teha jätkuvalt. Eesti inimesed vaatavad väga murelikult tulevikku ja saavad aru, et kui seda hullust ei õnnestu peatada, siis on perspektiiv väga nukker. Ja selle pärast saavad inimesed ka aru, et loomulikult ei ole meil võimalik hääletada ühegi eelnõu poolt, mis on valitsuse usaldusega seotud. Sellist valitsust ei saa usaldada. 

Loomulikult ei ole me nõus maksude tõstmisega majandussurutise ajal. Me ei ole nõus sellega, et maksumuudatused ja muud usaldusküsimusega seotud otsused halvendavad eelkõige väljaspool suuri linnu elavate inimeste ning lastega perede elutingimusi. Me ei ole nõus sellega, et kiirkorras viiakse ellu rohepöörde projekti, millel on pöördumatult halvad tagajärjed kogu riigile. Me ei ole nõus seadusemuudatustega, mis muudavad ettevõtjate jaoks keskkonda väga ootamatult ning seeläbi seavad tõsisesse ohtu edaspidised investeeringud Eesti ettevõtete poolt. 

Meil on valitsusele väga selge sõnum. Lõpetage ära see Eesti-vaenulik tegevus! Ärge minge jõuga jõustama meile võõrast ja siia imporditud ideoloogiat! Ärge kägistage oma otsustega inimesi ja ettevõtjaid! Jätke alles sõnavabadus ja visake see vaenukõneseadus prügikasti! 

Head inimesed, ma kutsun teid üles, kasutage iga võimalust selleks, et anda Kaja Kallasele ja tema juhitavale valitsusele mõista, et neil on aeg lahkuda. Kordan üle seda, mis ma eile ütlesin. Kaja Kallas oma nädalavahetuse kõnes viitas sellele, et Eesti jaoks tekkisid probleemid siis, kui Reformierakond lühikest aega varumeeste pingil oli. Tegelikkus on loomulikult vastupidine: probleem on selles, et Reformierakond on liiga vähe varumeeste pingil olnud. Head kolleegid siin saalis, leidke iseennast üles ja hääletage valitsuse usaldamise vastu! Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kõige murettegevam asi, mis vaatab sellest eelnõust vastu, on tagasipöörduja toetuse kadumine sellisel kujul. Minu meelest on tegu tugeva signaaliga. See olukord on ju selline, mida peaks vaatama mõnevõrra tagasi ja mõnevõrra edasi. Nimelt, kunagi, kui Reformierakond oli valitsuses ja hakkas sügavat kriisi lahendama, siis oli see kriisi lahendamine üks tõeline kirvetöö. Eesti majandus kukkus kõige rohkem Euroopas. Minu arust see [fraas] – kõige rohkem Euroopas – on juba iseenesest kõhedust tekitav, nii nagu ka viimase pooleteise aasta jooksul läbi käinud [sõnumid], et tööstustoodang kukkus kõige rohkem Euroopas just meil või et meie inflatsioon oli kõige kõrgem Euroopas. Sellised punased tuled peaksid olema väga suureks hoiatuseks, et meie poliitika oli vale ja on vale.

Ja just siis, 2009. ja 2010. aasta paiku, jäime me kriisi lahendamise vale metoodika tõttu ilma kümnetest tuhandetest kaasmaalastest, kes elavad nüüd Soomes, töötavad Soomes või kuskil mujal ja tihtipeale maksavad oma maksud sinna. Me oleme väga suurest ressursist ilma jäänud. Ja nüüd mitte anda neile signaali, et riik toetab nende tagasitulekut, on vale.

Tagasipöördumistoetust on saanud määrata Eesti kodakondsusega või Eesti elamisluba omavale etnilisele eestlasele. Kas pole tähelepanuväärne: etnilisele eestlasele? Kuidas selline vahetegu? Tegelikult see näitab, et siinkohal on olnud ka rahvusriigi põhimõte täidetud, et on tahetud eestlasi tagasi saada oma ajaloolisele kodumaale, see ei ole olnud mõeldud kõigile laialijagamiseks. Kui me tuletame põhiseaduse teksti meelde, siis seal on väga märgiline paragrahv: igal eestlasel on õigus asuda Eestisse. See tähendab, et meil on kohustus tagada see õigus sellega, et me loome selleks soodsad tingimused, nii majanduslikud kui psühholoogilised, [näidates, et] me ootame oma inimesi tagasi.

Ka nendel väliseestlastel, kes läksid siit aastal 1944, oli paljudel aastaid ja aastakümneid see tunne, et ma tahan tagasi. 1990-ndate alguses me nägimegi, et nii mõnigi, kellel see tuluke põles kõige kõvemini hinges, tuligi tagasi. Näiteks tuli Jüri Estam oma perega ja elab siiamaani siin. Kas see ei ole hea näide, et ta andis hiljem suure panuse Eesti ühiskonnale ajakirjanikuna, mõtlejana? Üleminekuajal oli tal eriti suur roll.

Tagasipöördumistoetuse juures on veel üks oluline moment: selle kehtivuse puhul on silmas peetud seda, et see kehtib [vähemalt] seitsme aasta eest emigreerunud või välisriigis sündinud isikule, kes tuleb Eestisse tagasi koos alaealiste lastega või oma alaealiste laste juurde.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Lisaks [saab seda] välisriigis sündinud ning püsivalt Eestisse naasnud kuni 40-aastane välismaal magistri- ja doktoriõppe läbinud või Eestist vähemalt seitsme aasta eest emigreerunud või välisriigis sündinud osalise või täieliku töövõime puudumisega isik. Või siis veel üks tingimus: see isik peab vajama majandusliku ja sotsiaalse seisundi tõttu toetust Eestisse tagasipöördumiseks, sest tema perekonna käsutuses on igapäevaseks toimetulekuks vahendid, mis jäävad Eestis kehtestatud toimetuleku piirmäärast allapoole. Alla 40-aastane noor, kes on läbinud välismaal nii magistri- kui doktoriõppe, ei pea olema võõrsil elanud [vähemalt] seitse aastat. Üsnagi läbimõeldud toetus hulga tingimustega – ja meie tõmbame sellele pidurit!

Kes käib lahtiste silmadega ringi, teab väga hästi, kui paljud inimesed töötavad Soomes, kui paljud lapsevanemad seal on, kui paljud sellisel moel, et lapsed ei näe mitu nädalat oma isa. Sellel on tagajärjed. Paljud perekonnad lähevad lõhki, sidemed nõrgenevad, toimub võõrandumine. See on üks muljetavaldav tark meede, mida me oleme rakendanud. Sellest ei tohiks üheski punktis loobuda.

Kui vaadata üldisemalt, siis rahvuskaaslaste programm on olnud üks hädavajalik asi. Aga kui ma käisin hiljuti Helsingis mardilaadal ja kohtusin eestlastega, siis ikkagi ma nägin, et meie tähelepanu ei ole piisav nendele tuhandetele eestlastele, kes töötavad ja elavad välismaal. Mulle tuleb meelde ka vaatepilt Suurbritannias Leicesteri linnas, kus oli hämmastav näha imekaunist Eesti Maja, kus küll aktiivne tegevus oli kokku kuivanud, aga ma tundsin, et ma olen sattunud Eesti saatkonda täiesti ootamatus kohas. Ja selle tõttu ma ütleksin nii, et iga Eesti Maja on ju Eesti saatkond. Kui me aitame kaasa nende püsimisele ja samal ajal ka inimeste tagasitulekule, siis me hoiame alternatiivset saatkondade võrgustikku üleval. Peangi uurima, mis on Leicesteri Eesti Majast saanud, mida teeb Välisministeerium selle alleshoidmiseks. Sama kehtib paljude teiste teemade kohta, kaasa arvatud väliseesti ajakirjandus. Meie side väliseesti kogukonnaga peab olema tugev ja meie signaal peaks olema: me ootame oma inimesi tagasi. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid ja head kohalviibijad rõdudel! Täna meil toimub seaduseelnõu 295 teine lugemine. See seaduseelnõu räägib sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmisest. Sulgudesse on [esimese lugemise pealkirja] kirjutatud selgituseks "tagasipöörduja toetus, kojukanne, arvelduskonto küsimused". Ehk siis sellesse eelnõusse on kokku seotud need kolm küsimusteringi. 

Ma saan aru ka istungi juhataja sellistest viisakas toonis üldsõnalistest märkustest, et üks või teine kõne pole ehk olnud sisulises plaanis selle eelnõu temaatikaga tihedalt seotud. Aga ma omalt poolt ütlen küll kohe algatuseks ära, et minu parima arusaamise kohaselt see asjaolu, et valitsus on sidunud enda algatatud eelnõu usaldusküsimusega, on sedavõrd oluline faktor selle eelnõu menetlemise juures, et mitte kuidagi ei saa mitte kellelegi pahaks panna seda, kui oma kõnes ja muudes sõnavõttudes keskendutakse just nimelt sellele usaldusküsimusele. Sest täna on ju meie ette asetatud mitte ainult küsimus sellest, mida arvata sellest konkreetsest seaduseelnõust, vaid ka küsimus sellest, kas me usaldame seda valitsust, kes on selle eelnõu siia saali toonud, või ei usalda. Kas meil on põhjust usaldada seda valitsust või mitte? Ja sellest tulenevalt on ühelt poolt loomulik, et kõnedes keskendutakse just sellele viimasele küsimusele. Mina ise soovin teha täpselt sama. 

Kas EKRE fraktsioon on teinud mingit saladust sellest, et me viime Riigikogus läbi obstruktsiooni? Ei ole. Kas selle tõttu vastab tõele istungi juhataja ja teiste koalitsiooni esindajate öeldu, et neil ei ole mitte mingisugust muud võimalust selle obstruktsiooni tingimustes, kui siduda järjest ja järjest uusi eelnõusid usaldusküsimusega? Ei vasta. Kuidagi mängleva kergusega jäetakse märkimata ja tähelepanuta väga oluline tõsiasi, et on olemas alternatiivne võimalus sellest tupikseisust väljatulemiseks, on olemas alternatiivne võimalus ka nende eelnõude menetlemiseks. See seisneb reaalses pingutuses otsida kompromissi, otsida sellist lahendust, mis ei seisneks lihtsalt arusaamises, et meil on jõud, järelikult on meil ka õigus. Me suudame, järelikult me teeme [kõike] ükskõik kui jõhkralt vähemusest üle sõites ja öeldes sisuliselt vähemusele: "Kui ei meeldi, siis nutke, krigistage hambaid, trampige jalgu, kitkuge juukseid – meid ei huvita." See kindlasti on reaalne võimalus, kui hakatakse otsima kompromissi ja kui võetakse seda tõsiselt. 

Ma mõtlesin siin isekeskis – vaadates, et valitsus sidus seitsme eelnõu menetlemise usaldusküsimusega – Riigikogu esimehe Lauri Hussari hiljuti öeldule, et tema astub ühe valitsuserakonna, täpsemalt Eesti 200 esimehe kohalt tagasi, selleks et pühenduda Riigikogu kordategemisele. Võiksime küsida, kas keegi oskab nimetada mingisuguseidki samme, mis sellest ajast alates on siinsamas Riigikogus astutud, selleks et Riigikogu korda teha. Kas keegi oskab nimetada mingisuguseid samme, mis on astutud selleks, et otsida kompromissi? Päris siiralt küsin. Võib-olla on need sammud astutud sellisel viisil, et mina pole neid märganud. Aga tõepoolest, minu parima arusaamise kohaselt ei ole probleem mitte lihtsalt selles, et on küll astutud mingisuguseid samme, aga need pole kandnud vilja, vaid probleem seisneb selles, et mitte mingeid reaalseid samme tegelikult astutud ei ole. 

Milles need sammud võiksid siis seisneda? Ma olen täiesti siiras, kui ma ütlen, et alates kevadest, kui see tüli siin parlamendis tekkis, on opositsioonil olnud pidev valmisolek kompromissi sõlmimiseks. 

Ma palun lisaaega, kolm minutit. (Juhataja annab.) 

Kogu aeg on olnud see võimalus õhus, et leiame ühisosa, leiame üksmeele ja ärme sukeldume sellisesse üha süvenevasse tupikseisu. Mäletan, kuidas kevadel oli meie fraktsioonis täiesti tõsine arutelu selle üle, et koalitsiooni poole pealt oli tulnud signaal, et kompromiss võiks seisneda selles, et loobutakse abielu väärastamise ehk perekonnaseaduse muutmise seaduse läbisurumisest usaldusküsimusega seotuna ja loobutakse ka sõnavabaduse radikaalseks mahasurumiseks eelduste loomisest selle niinimetatud vaenukõne kriminaliseerimise eelnõu läbisurumisega. 

Ma mäletan seda sisulist arutelu ja ma mäletan ka seda, et meie poolt täiesti selgelt prevaleeris arusaam, et kui tõsiselt tehakse selline ettepanek, siis me pigem oleme sellega nõus, olgugi et tegelikult tehti kevadel ju mitmesuguseid teisigi sigadusi, millega sisuliselt eraldi võetuna ei tohiks mitte mingil juhul leppida. Meenutame näiteks paljulapselistele peredele vahetult enne valimisi antud täiendavate toetuste tagasivõtmist kohe esimese asjana, kuigi Reformierakond ise oli hääletanud nende täiendavate toetuste andmise poolt – loomulikult selleks, et paista suuremale ringile valijatest erakonnana, kes hoolib Eesti rahva demograafilisest tulevikust, sealhulgas sündimusest. Olgugi et tegelikult oli ju Kaja Kallas enne valimisi öelnud [umbes nii]: "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse. Punkt. Kas see oli piisavalt arusaadavalt öeldud teile?" Pärast valimisi tuli välja, et tegelikult hakatakse tõstma põhimõtteliselt kõiki olemasolevaid makse ja kehtestama veel uusigi. Ja nagu sellest oleks vähe, kaotame ära erinevaid maksusoodustusi ja tõstame ka kõikvõimalikke lõivusid, tasusid ja muid asju. 

Tegelikult me sellise asjaga ei tohiks leppida. Seda enam, kui Kaja Kallas läheb riigitelevisiooni stuudiosse ja ütleb: "Me tegime seda sellepärast, et vastasel juhul ei oleks ju meie poolt valimistel hääletatud." No kuulge! See on kõige elementaarsem valimispettus! Sa petad valijaid sellega, et sa vaikid maha oma sigaduslikud plaanid, ja pärast veel tunnistad: jah, me tegimegi nii, sellepärast et vastasel juhul me oleksime saanud vähem hääli ja siis me ei oleks saanud ju nii võimsat võimupositsiooni, mille pinnalt seda kõike tegema hakata. 

Ehk veel kord: opositsioonil, vähemalt EKRE fraktsioonil, oli kevadel olemas valmisolek kompromissiks. Ja ma olen täiesti kindel, et on ka praegu olemas valmisolek kompromissiks. Aga tõsiasi on loomulikult see, et igasuguse sisulise kompromissi saavutamise eeldus on mõlemalt poolt valmisolek astuda reaalseid samme tagasi. Kahjuks siiani ei ole olnud näha koalitsiooni poolt mingisugustki valmisolekut sisuliselt mingiski osas tagasi astuda. Seetõttu loomulikult pole ka eeldusi mingisuguse kompromissi saavutamiseks. 

Need on need probleemid, mille tõttu tegelikult ei olegi suurt vahet, mis eelnõu me siin täna arutame. Seda valitsust me usaldada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Sotsiaalkaitseminister, kes eile seda eelnõu ette kandis, ei tule kahjuks oma tööga toime. Sotsiaalse kaitse korraldamise asemel kulub enamus auru suurperede toetuste vähendamisele ning valitsuse halbade otsuste õigustamisele ja läbisurumisele. Reaalsete probleemidega tegelemiseks aega või tahtmist ei jätku. Probleeme aga on, ja mitte vähe. Eesti inimeste toimetulekuraskused suurenevad ja järjest enam inimesi, sealhulgas paljulapselised pered ja eakad, on aina suurenevas vaesusriskis. Ja maksutõusud ei ole veel jõustunudki.

Oleme ausad, Reformierakond maksustab Eesti inimesed vaeseks. Juba see peaks olema piisav põhjus mitte toetada valitsust sellel usaldushääletusel – usaldushääletusel, millega Reformierakond on võtnud pantvangi koalitsioonipartnerid Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid ja ka oma erakonna liikmed, kes võib-olla sooviksid eelarve puhul rohkem kaasa rääkida. Lihtsalt, kas usaldate Kaja Kallast või ei usalda – rohkem valikuid lauale ei panda, rääkimata sellest, et erinevaid eelnõusid, ka neid, mis siin usaldushääletusega on seotud, ei arutata põhjalikult ja sisuliselt huvigruppidega läbi. Kogu kaasamine, mida koalitsioonierakonnad harrastavad, on täiesti formaalne, mitte sisuline, ja see ainult suurendab Eesti ühiskonnas pettumust riigi parlamendis. Inimesed võõranduvad riigist, samal ajal ka vaesuvad ning näevad, et valitsejatele ei lähe reaalsed probleemid korda.

Õhtuleht avaldas mõned päevad tagasi intervjuu Pärnu kodutute varjupaiga elanikuga, kes kirjeldas, kuidas ta tänavale jõudis. "Ma ei jõudnud enam üüri maksta, omanik muudkui tõstis hinda ja palk oli nii väike. Mul oli vaja ju endale ka süüa osta. Siis ei jätkunud seda raha ka enam. Mind tõsteti koos minu asjadega tänavale ja teha polnud midagi. Minna polnud kuhugi," rääkis mees. Ja nüüd kodutuna ei taheta teda enam tööle võtta. Vaadates saabuvaid maksutõuse, juba toimunud intressitõuse, inflatsiooni, võime analüütikute hinnangul sarnaseid lugusid kahjuks lähiaastatel aina enam kuulda.

Reformierakonna juhtimisel on alates 2022. aastast Eesti inimeste vaesusnäitajad mitmekordistunud. Mitmekordistunud! Eesti inimesed on jäänud reaalselt vaesemaks. Ning tööturg, mis on tegelikult pikalt vastu pidanud, hakkab ka vaikselt majanduslangusele alla jääma. Tänavu kolmandas kvartalis oli mullusega võrreldes ligemale 15 000 töötut enam. Kokku oli ilma tööta suurusjärgus 55 000 inimest. Ehk siis kusagile on kadunud 15 000 töökohta, see on Paide ja Türi linna jagu rahvast. Kui see pole ohu märk, siis mis veel? Kuhu need töökohad kaovad? Ettevõtjad, kes uksi kinni pole veel pannud, peavad kuidagi vastu. Aga tegelikult, vaadates neidsamu töötuse kasvu numbreid, on selge, et ettevõtluses on suurem tagasilöök juba tõenäoliselt järgmisel kevadel tulemas. Ja maksutõusud annavad sellele ainult hoogu.

Ja kui riigieelarvest rääkida, siis maksutõusudega loodetava lisatulu söövad ära vähenevad laekumised riigieelarvele. Laekumiste vähenemine on seotud ettevõtlusse jõudnud majanduse jahtumisega, mida maksutõusud ainult suurendavad. Lisaks suurenevad riigi kulud töötutoetustele ja tööturuga seotud meetmetele, sest nagu eespool viitasin, töötute arv kasvab.

Palun kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaks.

Kokkuvõtteks. Valede otsuste tagajärjel vaesub peale rahva ka Eesti riik ja eelarve puudujäägist, mida üritatakse maksutõusudega katta, saab valede otsuste tagajärjel alguse hoopis allakäiguspiraal, mis nõuab järgnevatel aastatel üha karmimaid meetmeid, ja kui vaadata tänase valitsuskoalitsiooni lähenemist, siis võib kahjuks arvata, et ka uusi maksutõuse. Kuigi ma hästi ei kujuta ette, mis makse või mida võiks siin veel tõsta. 

Statistikaameti andmetel oli 2022. aastal absoluutses vaesuses ligemale 48 000 Eesti inimest. Aasta varasemaga võrreldes on absoluutsesse vaesusesse langenud inimeste hulk kasvanud 2,5 korda. 2,5 korda! Jälle üks reaalne signaal, faktid, numbrid, mida ainult seotud silmadega valitseja võib eirata. Ei suudeta vaadata hoiatavaid märke. Kui rääkida kaupluste juhatajatega ja kaupluste töötajatega, siis on kuulda, et poevarguste arv kasvab. Ja politseistatistikast on näha, et ka muude varavastaste kuritegude arv kasvab. Ilmselgelt on siin lisaks toimetulekuprobleemidele oma roll ka võõrpäritolu isikutel, aga igal juhul on majanduslanguse ajal alati toimunud kuritegevuse kasv ja see trend on juba selgelt nähtav.

Oluline on vaadata ka seda, kes tänase valitsuse ajal, mida siin õige varsti kas usaldatakse või umbusaldatakse, kõige suuremasse hätta on sattunud. Suhteline vaesus on kasvanud statistika põhjal kõige enam lastega peredes, eelkõige kolme ja enama lapsega peredes, kelle toetusi eelmisel aastal tõsteti. Nüüd neid toetusi kahetsusväärselt Reformierakonna eestvedamisel ning sotside ja Eesti 200 heakskiidul vähendatakse. Valitsus ja sotsiaalkaitseminister võivad peretoetuste vähendamisest rääkides püüda inimesi eksitada, nimetades seda toetuste võrdsemaks tegemiseks, aga see asja sisu ei muuda. Tegelikult minnakse suurperede toetuste vähendamisega kõige haavatavama sihtgrupi kallale, nagu kuulsime, kõige suuremas absoluutse vaesuse riskis ühiskonnagrupi kallale ehk suurperede ja nende laste kallale.

Reformierakond valitseb Eesti inimesed vaeseks Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide häältega. Kurb on näha, et kaks väiksemat valitsuspartnerit ei usu endasse, ei usu, et on võimalik teha Eesti rahva jaoks parem valitsus, valitsus, mis töötaks ennekõike Eesti rahva ja Eesti majanduse huvides, Eesti riigi huvides. Kutsun tungivalt üles Riigikogu liikmeid mitte toetama valitsust sellel usaldushääletusel. Aitäh!

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kaks Riigikogu saadikut saalis ja proua terviseminister Riina Sikkut! Rõõm on teile, nüüd kolmele inimesele, rääkida täna siin siis meie sotsiaalhoolekande seaduse muutmise eelnõust 295 teisel lugemisel. 

Ja mida ma siit loen? Esiteks, eelnõuga on kavandatud muudatused viies seaduses. Sotsiaalhoolekande seaduse muudatusega lõpetatakse välismaalt tagasipöörduja toetuse maksmine inimestele, kes asuvad Eestisse elama pärast 2024. aasta 1. jaanuari. Mõned aastad tagasi tegi president Toomas Hendrik Ilves tugevat kampaaniat "Talendid koju!", kui ma õigesti mäletan. Siis ilmselt loodigi selline toetusmeede, et kes tagasi tahavad tulla, saavad ka mingit toetust. Saan aru, et nüüd seda toetust enam vaja ei ole, sellepärast et kõik on aru saanud, et mis sa sellisesse riiki ikka tagasi tuled – riik üritab meid maksustada "rikkaks" ja töökohad kaovad, majandus vajub sohu.

Loomulikult on siin ka teine punkt. Viie seaduse muudatused on seotud kõik ühte paketti. Ja üks neist on ka lisaks, kohe loen ette: 2024. aasta riigieelarve seaduse eelnõu kohaselt plaanitakse eraldada erihoolekandeteenuste baaseelarvesse lisavahendeid kokku 6,11 miljonit eurot, millest plaanitakse rahastada ka vähemalt 170 töötamise toetamise teenuse kohta. Nii palju kui mina tean, on siiamaani toetatud vähemalt 400 kohaga seda toetamisteenust. Laekunud informatsiooni kohaselt ei ole enam võimalik nii palju inimesi toetada selle pärast, et väidetavalt ei küsitud Euroopa Liidust õigel ajal vastavat toetust. Ehk siis tegemist on kas puhtalt laiskusega või on see nii mingil muul põhjusel. Aga isegi kui meil on võimalik mingit raha Euroopa Liidust toetamiseks saada, siis seda millegipärast ei küsita. Samas on selge, et psüühiliste erivajadustega inimesi on vaja toetada neile töökohtade leidmisel. 

Kurb on muidugi selle asja juures see, et 295 SE seotakse usaldusküsimusega, kuna eelnõu on väidetavalt seotud 2024. aasta riigieelarve seadusega. No nii võib põhimõtteliselt kõik siduda riigieelarvega – kokkuvõttes on ju kõik seotud rahaga. Paraku kogu kokkuhoid, sealhulgas tagasipöördujate toetuse maksmisest loobumisega [saadav], on ju tegelikult marginaalne. No see ei saa olla kuidagi seotud riigieelarvega. On arusaadav, et kõiki muudatusi üritatakse nüüd teha usaldushääletusega. Koalitsioon on omandanud väga arrogantse, ma ütleksin, isegi ülbe juhtimisstiili. Opositsiooniga absoluutselt ei arvestata ja soovitakse jõuga ära teha kõik maksumuudatused, mis teevad Eesti rahva vaeseks. 

Siin on hirmsasti kirutud obstruktsiooni. Kuna opositsioonierakonnad tegelevad obstruktsiooniga, siis parlament ei ole enam töövõimeline. Urmas Reinsalu on siin kaks päeva järjest küsinud ka juhatuse liikmetelt, kas on ühtegi sammu tehtud selleks, et lepitada või leida mingit lahendust, et parlamendi töö oleks sujuvam ja et arvestataks ka opositsiooniga. Paraku siiamaani ei ole seda toimunud. 

Paluks lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

Varro Vooglaid siin märkis ka oma kõnes, et kui algselt öeldi niimoodi, et lugege mu huultelt, et maksud ei tõuse – tähendab, peaministri huultelt –, siis tegemist on tegelikult valimispettusega. Tõesti, selle jaoks, et saada võimule, peab petma. See on umbes sama, et ma lähen poodi, varastan limonaadi ja pärast ütlen politseis, et aga saage aru, mul teisiti poleks võimalik kõhtu täita olnud. 

Ei ole normaalne, et kolm punkti järjest ühel ja samal päeval tulevad usaldushääletused. Ma saan aru, et üks kord, et nüüd siis koalitsioon peab ennast kokku võtma ja usaldama. Aga kuidas me saame usaldada kolm korda järjest? Kuidas kõik need asjad on seotud usaldusega? Esimene kord saate usalduse kätte, edasi võiks nagu tööle hakata. Teil on usaldus olemas ja arutame parlamentaarselt kõiki muudatusettepanekuid, ka opositsiooni ettepanekuid. 

Rääkimata sellest, et meil on nagu tekkinud selline arusaam Eestis, et me olemegi nüüd jõudnud viie rikkaima Euroopa riigi hulka. Rikastel riikidel on kombeks tegeleda heategevusega, aga, ütleme nii, vaesed riigid ei saaks tegeleda niisuguste asjadega. Ometi meie oleme hakanud ka tegelema selliste asjadega. Võib-olla on vaja eelkõige ära lahendada majandusküsimused ja alles siis hakata tegelema selliste kolmanda-neljandajärguliste küsimustega. 

Eesti tõstab makse kujuteldamatult palju, meie inimesed sisuliselt peavad peost suhu elama. Ma toon näite lihtsalt metsanduse valdkonnast. Metsas 1 miljoni tihumeetri vähem raiumine nagu annaks riigile 250 miljonit sissetulekut. Seda tehakse lihtsalt sellel põhimõttel, et kõik me oleme nii targad, me teame, et metsa raiuda on halb. Aga seda me ei tea, et meil on olemas inimesed, kes on haritud selle jaoks, kes ütlevad, et vaat nii palju on õige. Ja kui me teeme majanduslikke otsuseid sellelt baasilt, et me kõik oleme targad, mitte ei usalda oma teadlasi, siis tulebki selline eelarve, mida me peame hakkama täitma inimeste arvelt, inimeste tasku arvelt. 

Seega ei saa kuidagimoodi usaldada seda valitsust ja ma teengi ettepaneku hääletada nende kobareelnõude vastu.

Aitäh! Rain Epler, te olete rääkinud enda nimel, te olete rääkinud fraktsiooni nimel. Mis ajendil te olete pannud üles enda nime, palun? Palun mikrofon korra Rain Eplerile.

Jaa! Eks ikka sellel ajendil, et asi saaks põhjalikult arutatud ja läbirääkimised meil ju on. Kuna läbirääkimistel antud formaadis ka komisjonide esindajad saavad sõna võtta, siis ma olen siin terve hulga majanduslikke aspekte tegelikult välja kirjutanud. Kuna saalis teisi majanduskomisjoni esindajaid praegu ei ole, siis ma tegelikult majanduskomisjoni esindajana – aa, siiski härra Maastik on, vabandust! – käiksin need punktid üle. Sirvisin siin ka kollast raamatut, see on üsna lakooniline, ütleb, et komisjonide esindajad saavad sõna võtta. Sellepärast ma nüüd tegin ka eeltöö, et neid aspekte kajastada.

Aitäh! Komisjoni nimel saab võtta sõna siis, kui on komisjoni liikmete käest seda õigust küsitud või esindamist soovitud. Antud juhul keegi seda teinud ei ole. Te ei saa esineda komisjoni nimel, kui te pole komisjoni liikmete käest seda nõusolekut küsinud. Nii et mingit võimalust teil komisjoni nimel esineda ei ole, juhul kui teil volikirja ei ole.

Siim Pohlak, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta korra, palun!

Mul on tegelikult kohe mitu asja. Ma tahaksin osaleda selles vaidluses, mis teil Rain Epleriga komisjoni teemal on. Aga tegelikult kõige enne veel: Mart Maastik mainis nimeliselt Riina Sikkutit ja ütles ka äratuntavalt, et siin saalis on kaks saadikut lisaks temale veel. Ma usun, et nii teie kui Riina Sikkut kui ka meie saime aru, kellest jutt käis. Kas mul on võimalik ka kohapealt vasturepliik öelda, kuna härra Maastik mind mainis? Kõigepealt klaarime selle ära. Ma sooviks siis vastusõnavõttu kohapealt.

Aitäh! Me lõpetame kõigepealt ära läbirääkimiste kõned ja seejärel otsustame, kas me lähme vastusõnavõttude juurde või mitte. Rain Epleril volitust komisjonilt ei ole, komisjoni vastavat otsust ei ole. (Rain Epler räägib pikalt midagi kohapealt.) Aitäh! Juhin veel kord tähelepanu, et komisjoni nimel saab esineda üksnes siis, kui on komisjoni käest luba saadud ehk komisjoni liikmed on saanud osaleda selle hääletamisel. Toon analoogiana näiteks § 97, mis räägib eelnõu esimese lugemise päevakorda võtmisest. Siin on kirjas, et juhtivkomisjon teeb seoses eelnõu esimese lugemisega otsuseid järgmistes küsimustes: juhtivkomisjoni esindaja määramine. Ehk see on komisjoni pädevus, komisjon seda otsustab. Kui komisjon on nii otsustanud, siis on teil see õigus olemas, kui komisjon seda otsustanud ei ole, siis igal suvalisel liikmel ei ole võimalust komisjoni nimel esineda. Te saate kõneleda iseenda, aga mitte komisjoni nimel. 

Head kolleegid, ma olen selle otsuse langetanud. Kui volitust ei ole, kui komisjoni otsust ei ole, siis sellisel juhul Rain Epleril sõna võtta ei ole võimalik. 

Ants Frosch, palun! Kas Ants Frosch soovib osaleda läbirääkimistel või mitte? Jaa, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Jah, kuulan protesti. Vabandust, Ants Frosch! Siim Pohlak, palun!

Jah, ma ikkagi protestin selle vastu, et majanduskomisjoni liikmel Rain Epleril ei lasta kõneleda. Mul on kompromissettepanek ka tegelikult: teeme väikese vaheaja, et majanduskomisjon saaks koguneda ja arutada, kas härra Epler sobib nende nimel kõnelema selle eelnõu juures või mitte. Mul on selline kompromissettepanek. Liigume äkki kompromisside teel hoopis?

Ma jätan selle protesti rahuldamata. Palun, Ants Frosch!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud saalis viibijad! Head kolleegid! Lugupeetud minister Riina Sikkut! Kummardus teile teie kindlameelsuse eest, et te siin meiega koos hoopis teisi teemasid arutate.

Aga tuleme eelnõu 295 juurde. Paraku on eelnõu seotud usaldushääletusega ning kuigi siit kõnetoolist on usaldushääletusest ühte- või teistpidi räägitud juba kümneid ja kümneid kordi, ei pääse sellest mööda ka mina. Samas ma luban, et lähenen täiesti selgest ja konkreetsest aspektist sellele seaduseelnõule, ka on mul selle ettevalmistusprotsessi kohta üks väga oluline tähelepanek. 

Ma meenutan kolleegidele ja ka nendele inimestele, kes jälgivad seda ülekannet mujalt, Leo Kunnase sõnavõttu siin saalis sellesama eelnõu arutamisel. On täiesti selge, et parlament liigub järjest sügavamal konfrontatsiooni kursil. Ja see usaldushääletusega sidumine kindlasti ei anna võimalust selle poliitilise patiseisu deeskaleerimiseks. Ometi peaks see olema praegu Eesti riigijuhtide ja parlamendi liikmete, kõigi poliitikute eesmärk: deeskaleerida see vastastikune konfrontatsioon, jõuda tavalisse poliitilisse debatti. 

Sellisest olukorrast, nagu ajalugu ja rahvusvaheline praktika kinnitab, on ainult üks väljapääs: tavaliselt õnnestuvad lahendused siis, kui tugevam pool ehk koalitsioon teeb esimese sammu tagasi. Siin võiks ka ju prantsuse keeles öelda noblesse oblige – see on kohustus neile, kes on võimul. Ja need, kes on opositsioonis, saavad selle palmioksa vastu võtta või tagasi lükata. 

Täna ma rõhutaksin ühte momenti, mis eristab kevadisi usaldushääletusi praegustest. Nimelt on rahvusvaheline olukord edasi arenenud ja see dünaamika ei ole olnud positiivne. Ukraina sõjas on olukord selline, kus oodatud edu on Ukrainal saavutamata ja aina rohkem kõlab kahtlevaid hääli, kas Ukraina üldse edu saavutab. Loomulikult, Eesti toetab koos oma liitlastega Ukraina võitlust, me toetame ukrainlaste võitlust. Aga rahvusvaheline olukord, mis on halvenenud ka peale Hamasi terrorirünnakut ja massimõrvu Iisraelis, on ärev. Ja sellises ärevas olukorras viia oma sisepoliitika veel rohkem krampi – ja see, et esitatud on usaldushääletusega seotud eelnõud, viib meie sisepoliitika olulisel määral krampi – ei ole vastutustundlik. 

Ma olen kuulnud, et Eesti poliitilises – nimetame seda nii – pealisehituses ehk erinevates poliitilistes institutsioonides on võetud seisukoht, et Riigikogu ise peab leidma lahenduse. Täna ei paista küll seda Riigikogu ise lahenduse otsimist eriti välja, nii et paratamatuks osutub teiste põhiseaduslike institutsioonide roll.

Ma paluksin kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit, palun! 

Aitäh! Tõepoolest ei ole ju selles aina halvenevas rahvusvahelises julgeolekuolukorras Eesti rahva põhiprobleem mitte erinevad seaduseelnõud, mida siin saalis on menetletud, aga mis ei tegele peaasjaga. Ja peaasi on praegusel hetkel siiski Eesti rahva toimetulek. Meie valijad, meie rahvas ootab meilt kahte asja: et Eesti riigi julgeolek oleks tagatud ja et Eesti rahva heaolu oleks tagatud. Käesolev eelnõu ei tegele sellisel moel usaldushääletusega seotuna ei ühe ega teisega. Seetõttu ei saa ma selle poolt olla.  

Aga nüüd konkreetse detaili juurde, millest ma lubasin rääkida. Nimelt on otsustatud selle eelnõu arutamise käigus, et ühe aasta võrra lükatakse edasi kinniste lasteasutuste teenusega seonduvate varem vastu võetud muudatuste jõustumise aeg. See tähendab tegelikult väga konkreetseid probleeme, ja konkreetseid probleeme just nendele kinnistes lasteasutustes viibivatele lastele, samuti nende vanematele ja loomulikult nende lasteasutuste töötajatele. 

Selle debati käigus sai ministrilt päritud, mis põhjustel selline aastane nihutamine ja nihkumine on vajalik. Vastust me ei saanud. Jäigi selgusetuks, kas on tegemist mõne ministeeriumiametniku ametialase saamatusega või milles see probleemi keerukus on seisnenud. Sellele me kahjuks vastust ei saanud. Paraku ei ole ilmselt võimalik seda vastust saada ka ajakirjandusel.  

Aga mina tänan teid tähelepanu eest, oma seisukoha eelnõu suhtes ütlesin ma välja. Aitäh! 

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetav rahvaesindus! Eestis on poliitiline usalduskriis ja see väljendub ka parlamendi vastasseisus, mille puhul me oleme jõudnud olukorda, kus parlamendi töö meetodiks – tavapäraseks meetodiks, nagu siin istungi algul kõneleti – on muutumas sisulise parlamentaarse debati taandamine usaldushääletuste konveieriks. See ei ole asjakohane, see ei vasta Eesti ühiskonna ootustele ja see kindlasti halvendab ühiskonna efektiivsust ja lõhub usaldust.

Kuidas on võimalik poliitilisest vastasseisust väljuda? Ei ole alternatiivi poliitilisele dialoogile ja Isamaa on selleks valmis. Poliitilise dialoogi lähtekoht on, et see peab olema erakondadeülene, hõlmates nii opositsiooni kui koalitsiooni, ja see peab olema kantud ka sellest arusaamast, et kõikidel osapooltel tuleb pingutada.

Augusti keskel saatsin ma kirja viie parlamendierakonna esimeestele ja pakkusin välja püüda enne istungjärku saavutada minimaalne poliitiline kokkulepe parlamendi toimimiseks. Sellele oli vastus koalitsiooniparteide poolt vaikus. Ma sain aru, et kuigi sõnades ja, usun, heauskselt väljendasid oma valmidust kohtumiseks kahe väiksema koalitsioonipartei juhid, siis samas nad möönsid, et nad ei saa seda teha, kui koalitsiooni juhtpartei võimuvertikaalis, Reformierakonna esinaine sellega nõus ei ole.

Alles kuu aega hiljem, septembrikuus, kui parlament oli juba rakendunud, toimus Riigikogu esimehe koosolekuruumis erakonnajuhtide arutelu ja see kestis tund aega. Erinevad erakonnad väljendasid oma seisukohti, kõikidel erakondadel oli oma erineva hoiakuga vaatenurk ja lepiti kokku, et kogunetakse uuesti, selleks et seda vastasseisu probleemi arutada. Sest dialoogile jõudmine, olgu ta inimestevahelistes suhetes eraeluliselt, olgu ta riikidevahelistes suhetes diplomaatias, olgu ta poliitilises vastasseisus, eeldab tegelikult seda, et on olemas ehe suhtluskanal ja minimaalne empaatia.

Kahjuks on septembrikuu keskel toimunud kohtumine jäänud viimaseks. Möödunud on kaks kuud ja selle aja jooksul on küll kohtunud ka teine parlamendi töökogu, Riigikogu vanematekogu, kuid siis on tegeletud kuluhüvitiste nüanssidega, mis kindlasti vajavad ka vastuseid avaliku õiglustunde vaates, kuid need ei ole keskse raskuskeskmega, kui asi puudutab poliitilise juhtimise kvaliteedi tagamist ja parlamendi toimimise tagamist. Ja see on ebamõistlik.

Isamaa ei toeta selle valitsuse poliitikat ja Isamaa ei toeta seda stiili, kuidas see valitsus oma poliitikat teerullimeetodil jõustab. See on põhjus, miks me hääletame valitsuse usaldusega seotud eelnõude puhul nii sellele kui järgnevatele eelnõudele vastu. Valitsus on asetanud ka sisulised eelnõud pantvangikriisi, kus parlamendil on jäänud üks valik: kas olla poolt või olla vastu, kas usaldada seda valitsust või mitte.

Poliitilise usalduskriisi keskmes on peaministri isik, peaministri isiklik usalduskriis, tema usalduse kaotus. Jätkuvalt rohkem kui kaks kolmandikku Eesti inimestest on seisukohal, et ta peaks oma ameti maha panema. Sellest johtuvalt Isamaa läinud nädalal tegi kõikidele parlamendijõududele ettepaneku. Aega on antud. Aega on antud mitu kuud nii peaministrile kui koalitsiooniparteidele peaministri isiku küsimus lahendada ja esimese sammuna usalduskriisi lahendamisel lahendada see peaministri ametist lahkumisega. Seda aega on antud, aga seda aega on raisatud. Ja parlamentaarses riigis ei saa parlament jääda kõrvale peaministri küsimuse [lahendamisel]. Meie veendumus on ja ma kutsun kõiki poliitilisi jõude üles selleks, et ühineda Isamaa ettepanekuga peaministri usalduse küsimuses: avaldame peaministrile umbusaldust.

Valitsus eeldatavasti kavatseb siduda ka tervikuna järgmise aasta riigieelarve eelnõu usaldusega. Me oleksime eelistanud sisulist debatti. Ka meie [nägime probleemi] ja osundasime EKRE muudatusettepanekute massiivsele [hulgale], mis tegelikult sisulise debati [võimalusi] teiselt poolt ahendab ega võimalda rahvaesindusel eraldi ettepanekute puhul langetada valikuid, mis puudutavad konkreetseid valupunkte või kriitilise raskuspunktiga küsimuste lahendamist.

Üks nendest on sama teema, mis on seotud koolides töörahu tagamisega. Valitsus arutas õpetajate ettepanekuid kompromissiks ja kõikidel parteidel valitsuses on erinevad seisukohad. [Valitsuses] puudub tegelikult üksmeel ka selles loogikas, et otsida kompromissi. Juhtimiskriis on jõudnud ühiskonnas [maad võtta] ka selles küsimuses ja enesestmõistetavalt tekitab see stressi ega vasta ka laiemalt inimeste ootustele.

Mul on hea meel, et esimese koalitsioonisaadikuna väljendas Liina Kersna täna seisukohta, et koolides tuleb töörahu tagada ja kompromiss tuleb leida. Just nimelt selle kompromissi ongi Isamaa sõnastanud ühe ettepanekuna järgmise aasta riigieelarve [kujundamisel], kuid kui valitsus seob selle ühte pakikesse kokku, siis ei ole parlamendil võimalik ka eraldivõetuna selles küsimuses sisulist lahendust leida.

Võtame kokku. Isamaa ei toeta seda valitsust, sest selle valitsuse poliitika on ebakvaliteetne ega laienda usaldust ja kindlustunnet ühiskonnas. See ei stabiliseeri objektiivselt keerulistes olukordades ühiskonna ja majanduse toimimist, vaid destabiliseerib seda. Meie üleskutse kõigile poliitilistele jõududele on mitte jätkata seda stiili parlamendi toimimises, usaldushääletuste kaskaadi, vaid otsida poliitilises vastasseisus poliitilist lahendust. Aitäh teile!

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Räägime sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõust] ja vaatame siis, mis koha pealt püütakse kokku hoida ja kuhu raha panna. Räägime kokkuhoidudest. Selle eelnõu kohaselt on nii mitmelgi real [kokkuhoid] suurusjärgus 5000, 10 000. Samas täna ma peaministri käest küsisin, kas valitsus on ka arutanud, et need apsud, mis on tehtud, et järgmine kord selliseid vigu ei tehtaks. 

Me räägime, et energia poole pealt on 1,7 miljardit eurot kadunud inimeste taskust viimase kahe aasta jooksul selle tõttu, et valede otsuste tulemusena on energiakandjate hinnad kõrged olnud. Valitsejatele meeldib öelda, et võrreldes eelmise aastaga on energia hinnad pea kaks korda madalamad, aga unustatakse põhiline tõsiasi, et tegelikult võrreldes kahe aasta taguste hindadega on ka täna elektri ja gaasi hind 2–2,5 korda kõrgem. Need otsused on tehtud ja neid tagasi pöörata on väga keeruline. Õnneks haalamiskai on valmis ehitatud ja ma loodan, et ikkagi lõpuks Elering suudab ka selle ühenduse sellise teha, et kui ühel hetkel peaks midagi halba juhtuma, siis on võimalik LNG-laeval Paldiskisse tulla ja me gaasi saame.

Kui vaadata seda eelnõu sotsiaalhoolekande poole pealt, siis ega ma väga hästi aru ei saa, mida siis tegelikult soovitakse, kuhu raha soovitakse panna või kust raha soovitakse ära võtta. Ja kui me vaatame nüüd riigi otsuseid eelmise aasta detsembrist ja selle aasta jaanuarist, siis võtame Eesti Raudtee ja vagunite müügi. 2500 vaguni müügi pealt teenis riik kahjumit 200 miljonit. 200 miljonit! Kui me vaatame praegu, mis toimub vagunite rendi hinnaga, siis eelmine aasta oli Kasahstanis ühe vaguni päevatasu – rõhutan, päevatasu – 14 eurot. Täna on see 40 eurot. Väga lihtne arvutada. Kui see vahe korrutada 2500 vaguniga ja aasta päevade arvuga, saame aru, et kümned ja kümned miljonid on jälle Eesti riigis kadunud.  

Ja siis me püüame selle väga olulise eelnõuga kokku hoida, vaatan siin numbriliselt, tagasipöörduja toetuse taotlemise vallas 4490 eurot ja kojukandeteenuse piiramisega kokku lausa 600 eurot. Ja kui siis lüüa siin inimestele natuke juurde, siis saame 8932 eurot. Täna peaminister ütles, et väga hea on rääkida majandust tundva inimesega, ja küsis, kui rikas ma olen. Kindlasti ma ei ole nii rikas, kui palju tema perefirma on viimase pooleteise aasta jooksul teeninud kaubaveoga Venemaale. Aga jah, ma julgen öelda, et ma olen ettevõtja ja majandusinimesena kaaluv ja vaatav ja teen otsuseid prognoosi põhjal. Mul on hea meel öelda, et siinsamas Riigikogus me oleme debatti pidanud nende erinevate teemade üle. Aga [mis puutub] tänasesse arutelusse, kõnede pidamisse ja küsimuste otsustamisse usaldushääletusega, siis ma olen ausalt öeldes nõus mu selja taga oleva juhatajaga, kes täna istungi alguses ütles, et mõlemad pooled on teinud apse. Ma usun, et aeg oleks mõlemal poolel korra maha istuda ja püüda leida lahendusi. Tegelikkuses oleme täna ummikteel ja see tulemus ei ole kindlasti ühele parlamentaarsele riigile kõige parem. Aga veel kord tahaks lihtsalt öelda seda, et me oleme üle 2 miljardi euro …

Ma võtaks kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks. 

… inimeste taskust ära võtnud, sest ka Eesti Raudtee, [endine EVR] Cargo – need ettevõtted on ju meie enda ettevõtted, need ei ole kellegi teise omad. Meil on Eesti Energia, meil on Elering, kus raha on võetud ühelt poolt ja pandud teise poole taskusse. Tegelikkuses, kui me lihtsalt unustaks ära selle kõrgepalgaliste tulumaksusoodustuste tegemise 700 euro peale, siis ma arvan, et me ei peaks täna siin paljude teemade puhul vaidlema ja ei peaks 2025. aastal keskmist palka saav Eesti inimene lihtsa arvutuse järgi maksma üle 2000 euro makse rohkem kui täna.

Meile on oluline Eesti majanduse tõstmine. Kohe on kätte jõudmas seitsmes kvartal järjest, kui majandus on languses. Täna tuleks vaadata, mida naabrid teevad. Järjest kuuleme, et kõik naabrid vähendavad makse, näiteks rootslased teevad madalapalgalistele tulumaksusoodustuse. Ja siis me unustame ära, et meie enda valitsuse otsustega on meie riigieelarvest viimase pooleteise aasta jooksul kadunud 2 miljardit eurot. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rain Epler ütles, et siin ei ole majanduskomisjonist rohkem Riigikogu liikmeid kui tema. Vaadates seda istungit televiisorist ja oma kabinetis tööd tehes mõtlesin, et tulen ka ja ütlen mõned sõnad, ja just majanduse vaatevinklist. Me ju igapäevaselt jälgime pilti ja nii nagu eelkõneleja ütles, juba seitsmendat kvartalit on majandus languses ja lõppu hetkel ei paista. Iga päev saavad Riigikogu liikmed kirju ettevõtetelt ja organisatsioonidelt, kes esindavad erinevaid ettevõtteid, et ärge tehke seda, mida te praegu teete. Ja need sõnumid on selgelt suunatud valitsusele. Just saabus meile murelik kiri VKG-lt, kus juhiti tähelepanu, kui palju tegelikult põlevkivitööstusest iga-aastaselt riigieelarvesse makse laekub. Ja nüüd valitsus tahab uuesti nende jaoks makse tõsta ehk kindlasti ka sellel alal läheb keerulisemaks. 

Aga kui me jätame korraks kõrvale ettevõtted ja räägime inimestest, siis ma arvan, et üks uudis, mis kõlas 10. novembril, jäi kuidagi tagaplaanile. 10. novembril räägiti sellest, et inimeste vaesus on kasvanud. Me räägime absoluutsest ja suhtelisest vaesusest. Loomulikult, see on ju kõik seotud majandusega ja nende otsustega, mida igapäevaselt Riigikogu ja riigi valitsus teevad. Muidugi ei saa mitte mingil juhul nõustuda sellega, et rida otsuseid siin Riigikogus seotakse usaldushääletusega. Seda tehakse seetõttu, et ei soovita dialoogi ja debatte pidada. Need on aga olulised küsimused ja tegelikult see puudutab meie inimeste tulevikku, eelkõige kui me räägime kõikide maksude tõusudest, samas teades olemasolevat situatsiooni vaesuse osas.

Ma toon välja mõningad arvud, mis puudutavad 2022. aastat. Absoluutses vaesuses elas 2022. aastal 48 000 inimest. 48 000 inimest! Need on inimesed, kes igapäevaselt ei saa endaga hakkama, need on inimesed, kes iga päev mõtlevad, kuidas saada toit lauale, kas täna ikkagi toit lauale tuleb. 2021. aastal oli neid inimesi 18 000 ehk siis tegelikult on kasv meeletu: 2,5 korda. 2,5 korda! Meil on juures 30 000 vaest inimest. 30 000! 

Kas on tendents, et neid tuleb juurde nende otsustega, mida valitsus soovib läbi suruda? Loomulikult! Kõik maksutõusud ju ütlevad selgelt, et inimestel läheb keerulisemaks, ettevõtetel läheb keerulisemaks ja loomulikult tuleb ka vaeseid inimesi juurde. Ja eriti kurb on noorte olukord. Statistika näitab selgelt, et kõige rohkem on pihta saanud noored vanuses 18–24 aastat. Nende seas on kasvanud suhteline vaesus ja ka absoluutne vaesus. Ja kui me räägime suhtelisest vaesusest, siis kõige rohkem on pihta saanud pered, kus on palju lapsi, kus on kaks või kolm või neli last või enamgi. Ehk siis lasterikkad pered on need, kes on kõige rohkem pihta saanud. Ja suhtelises vaesuses elab meil 303 000 inimest. Ehk siis kokku on Eestis umbes 350 000 inimest, kes ei saa igapäevaselt hakkama ja vajavad abi. Ja nüüd siis võetakse vastu otsuseid, millega tõstetakse … 

Sooviks kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks.

… millega soovitakse 1. jaanuarist tõsta käibemaksu. Tarbimismaks – see on ju see, millega on iseenesest väga lihtne inimeste taskust rohkem raha riigikassasse ära võtta. See on kõige lihtsam maks tõenäoliselt. Ja kui Keskerakond on juhtinud tähelepanu ja teinud ettepanekuid, et käibemaksus võiksid olla erisused, on need siis toiduained või ravimid, et need võiksid olla väiksema käibemaksu määraga, siis valitsus on selle peale öelnud: ei, me ei soovi neid inimesi aidata. Me ei soovi aidata 350 000 inimest, kes elavad suhtelises või absoluutses vaesuses. Me ei soovi neid aidata ja me ei langeta ei toiduainete ega ravimite käibemaksu, vastupidi, me tõstame seda 2% võrra 22%-ni. 

Kui me vaatame järgmisi samme, siis loomulikult aktsiisid, näiteks kütuse omad, mõjutavad inimeste igapäevast elu. Aga me oleme juba kuulnud, et ka energia hindade puhul soovitakse muuta aktsiisipoliitikat. See teeb loomulikult murelikuks. Ma arvan, et need inimesed loodavad aina enam ja neil on õigus nõuda sellises olukorras peaministri tagasiastumist. Minu arust on selge, et meie majandus on praegu haige. Jah, me kasutame sellist väljendit, et majandus on haige, me võrdleme teda patsiendiga. Kui patsient on haige, siis tuleb teda ravida, see on selge. Aga kui sa patsienti ravid valede ravimitega, siis ega sealt head nahka ei tule. Ja minu arust meie majandust ravitaksegi valede ravimitega. Selle asemel et doseerida õigeid annuseid õigeid ravimeid, me hakkame hoopis teisest otsast teda ravima ja räägime, kuidas me võiksime ära lappida selle augu, mis meil on eelarves tekitatud. 

Kui me räägime eelarveaugust, siis peame ka aru saama, kust see on tulnud. See on tulnud juba 2022. aastast, kui toimus selle aasta eelarve menetlus ja kinnitamine. Eelarvet ei tõstetud mitte tavapärase sammuga, mis on meil umbes miljard tulude ja kulude pool, vaid tõsteti lausa kahe ja poole miljardi võrra tulude ja kulude poolt. Loomulikult oli seal hästi palju õhku sees. Ja nüüd jõuame tagasi selle ajani, kui meil oli valimiskampaania, oli valimiste-eelne aeg. Siis küsiti, ega teil eelarves õhku ei ole, kas saate hakkama, kas rahaasjad on korras. Öeldi: jah, rahaasjad on korras, majandusega on korras, selle pärast ei ole vaja muretseda. Nädal aega või isegi vähem pärast valimisi oli hoopis teine jutt: siiski raha on puudu. 

Nii et mitte mingil juhul me ei saa sellist eelnõu toetada ja loomulikult me ei avalda usaldust peaministrile. Aitäh!

Aitäh! Kas Riina Solmanil on soov ja volitus rääkida Isamaa fraktsiooni nimel? Palun, Riina Solman, Isamaa fraktsiooni nimel! (Saalist öeldakse midagi.) 

Mina võiks küll lasta, aga lugupeetud aseesimees on vist otsustanud teistmoodi. Aitäh lugupeetud aseesimehele mulle kui Isamaa fraktsiooni esindajale sõna andmise eest! Tervitan ka kõiki saalis viibijaid ja meid interneti teel jälgijaid! 

Kõigepealt sellest usaldushääletusest. Koalitsioonierakonnad ei ole ju soovinud otsida ühisosa, nad ei ole proovinudki opositsioonierakondadega läbi rääkida. Käiakse ajakirjanduses kaebamas, kuidas küll keegi kiusab, keegi teeb obstruktsiooni, aga lihtsaid läbirääkimismeetodeid ei ole tarvitusele võetud. Ja enne valimisi nendest asjadest, mida täna siin üritatakse seaduseteerulliga ehk usaldushääletusega läbi viia, ei räägitud. 

Ja mis on kõige hullem nende seaduste puhul: paraku sotsiaalpoliitika poole pealt [seisab ees] kõigi inimeste toimetuleku halvenemine ja ettevõtjate käekäigu halvenemine. Kõige enam kannatavad pered, kus kasvavad lapsed, ennekõike maapiirkondades elavad paljulapselised pered, kelle toimetulekut ja eluviisi halvendatakse mitme kandi pealt. Miks seda tehakse? Miks need maksutõusud? Kõige kallim, niinimetatud maksuküüru lubadus on seotud Reformierakonna kõige kallima valimislubadusega. Igal aastal järgnevatel aastatel võetakse selle lubaduse täitmiseks 400 miljonit eurot maksumaksjate taskust. Samal ajal räägib peaminister ja räägib rahandusminister, et nad tahavad Eesti riigi korda teha, eelarve korda teha. Ja samal ajal lüüakse seda uppi. 

Kokku võttes ma ütleksin, et see usaldushääletuste laine, mida planeeritakse täna ja järgnevatel istungitel, on võtnud pandeemilise mõõtme. Ja kannatavad kõige haavatavamad. Toompea lossi väliselt kogub hoogu uus koroonalaine, aga meid siin saalis kimbutab Reformierakonna algatatav usaldushääletuste laine. Sümptomid on päris rängad. Koalitsioonipoliitikud suruvad oma tahet jõuga peale, kardavad huvigruppe kui katku, ei kutsu neid ärakuulamiselegi, näidates tegelikult hoolimatust ligimeste vastu, vaadates mööda üksikisiku traagikast. Ja kõike seda soovist valitseda. 

Ma tooksin erilisena esile sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, kes eile siitsamast puldist hurjutas meid. Me küsitlesime teda opositsioonisaadikutena. Ta ütles järgmist: vaatame nendele eelnõudele otsa, mis on seotud riigieelarvega, ja küsige iseenda käest ausalt, kas need eelarved on tõesti Eesti inimestele kahjulikud. Muidugi on! Võtame ju inimestelt raha ära, lastega peredelt raha ära. 

Me räägime sotsiaalhoolekande muutmisest. Kas see on kahjulik? Riina Sikkut tuleb järgmiste eelnõudega, mis räägivad inimestele terviseteenuse paremast pakkumisest. Signe Riisalo küsib, kas need eelnõud siis tõesti ei ole midagi, mis aitavad inimesi. Noh, nagu on ametis olevale valitsusele tavaks, uputatakse see killuke tõtt siiski ohtra häma sekka. Nii tuleb öelda, et ravikindlustusseaduse muutmine, millega saavad vanemapuhkuselt naasvad emad ja isad edaspidi haigus- ja hoolduspäevade hüvitist varasema palga, mitte miinimumpalga pealt, on tõesti positiivne. See oli ka üks Isamaa valimislubadusi ja neli aastat tagasi oli see rahvastikuministeeriumis üks meie sündimuse pikaajalise kava meetmetest. Täna aitasime ka meie seda menetleda ja oleme selle poolt. Aga miks seda on tarvis siduda Riigikogu saalis usaldushääletusega? 

Üks hea muudatusettepanek on justkui viigileht valitsuse usaldamise küsimuse puhul, kuid samal ajal ei ole seda valitsust võimalik usaldada, sest selle hea kavatsuse varjus tehakse palju kurja. Huvigruppe enam isegi ei kuulata, rääkimata nendega arvestamisest. Haavatavatelt sihtgruppidelt võetakse üsna kummaliste üldiste ... 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

… võetakse küllaltki kummaliste põhjenduste saatel ära marginaalne rahasumma. Loomulikult tekib kahtlus, et seda tehakse pigem avaliku arutelu vältimiseks.  

Meeleheitel sihtgruppe on surutud alla viisil, et nende mured ei jõua suurde saali arutlusele enne, kui usaldushääletuse teerull on nende üldiseks kasuks mõeldud rahasumma juba ära võtnud. Eelnõude sidumine usaldusega takistab parlamentaarset arutelu. See pärsib opositsiooni võimalusi sõna võtta, aga ennekõike tasalülitab huvigrupid, keda need eelnõud valusalt otseselt puudutavad. 

Hea näide on riigi toetatud töökohad erivajadustega inimestele, mida seni on olnud 400. Nendest on nüüd alles jäänud vaid 170. See tabab eriti valusalt psüühikahäiretega inimesi, kellel on toetatud töökoht olnud sageli ainuke lootuskiir väljas käimiseks ja toimetulekuks, see on nende ainus võimalus muu ühiskonnaga suhtlemiseks. Samuti on puudega inimeste ning erivajadustega inimeste õigusnõustamiselt ära võetud 40 000 eurot, mille eest oleks osutatud tasuta õigusnõustamist, et nad saaksid oma õiguste eest seista. 

Neid kahte teemat seob läbiva joonena see uudne valitsemistava, et puudutatud osapooli pole kutsutud ärakuulamisele. Huvirühmadega järelikult selles küsimuses arvestatud ei ole ja teerull tahab sellest nüüd usaldushääletusega üle sõita. Maksnud on ametnike sõna, kes viivad ellu poliitilise sotsiaalkaitseministri tahet. See on ülalt alla valitsemine, mitte ühiskondlik kaasamine.  

Sarnaseid näiteid on veel ja veel. Minu jaoks oli groteskne, kuidas Sotsiaalministeeriumi ametnikud avaldasid sotsiaalkomisjonis tänu ministrile, kes läbi raskuste leidis toetust 170 eelnimetatud töökoha jaoks. Muidugi tore, et ta leidis sellegi raha, aga seda varasema 400 toetatud töökoha asemel, tuletan ma meelde. Üle poolte nendest inimestest jäävad koju järjekorda ootama. Tänumeele avaldamine ministrile, justkui elaksime nõukogude ajal ... Ka toona tuli parteibosside ees alandlikult kummardada ja ovatsioone tekitada selle eest, et nad suvatsesid utoopilise kommunismi ehitamise ja ülistamise kõrval natuke ka rahva peale mõelda. Aga kas selle natuke rahva peale mõtlemise puhul ei olnud asi hoopis selles, et midagi väga olulist jäi õigel ajal tegemata? Ehk magati midagi Sotsiaalministeeriumis maha? Sellele küsimusele ootan ma jätkuvalt vastust. 

Üle poole huvigrupist on jäänud olulise teenuseta. Kevadel olid sarnased ohvrid suurpered, nüüd on erivajadustega inimesed. Ühesõnaga, selles punktis me oleme juba korra olnud. Tegu on samasuguse käekirjaga, mida me nägime kevadel sõnamurdliku valitsuse käitumise juures.  Mäletatavasti … Nii, kas mul hakkab aeg läbi saama, jah? … toimus ka siis ärakuulamine mitu kuud hiljem. Enne seda rulliti siit usaldushääletusega inimestest üle. 

Igal juhul me näeme taas, kui kaugel on teineteisest juhterakonna ja paraku ka tema satelliiterakondade sõnad ja teod. Ma küsingi lõpetuseks: kallid koalitsioonierakonnad, kus on teie prioriteedid? Aitäh!

Aeg! Aitäh! Alar Laneman, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sooviks kõneleda kahest asjast: konkreetselt sellest eelnõust ja samuti selle eelnõu menetlemise viisist, ennekõike seotusest usaldushääletusega. Eelnõust rääkides peab kahjuks tunnistama, et järjekordselt on tegemist eelnõuga, mis teeb [olukorra] keerulisemaks inimestele, keda see uus regulatsioon puudutab, kes sõltuvad sotsiaalhoolekandest, ja teeb lihtsamaks ametnikele, kes selles valdkonnas töötavad. Ja seda võib näha nii eelnõu sisust endast kui ka seletuskirjast.

Kuidas ta teeb inimeste elu keerulisemaks? Paar näidet. Nähakse ette põhimõte, et rahaliste hüvitiste väljamaksmisel on hüvitise andjal õigus kanda kõik hüvitised hüvitise saaja ühele arvelduskontole. Ja teine näide: kui seda tehakse, kui makstakse mõnda hüvitist arvelduskontole, siis ei hakka Sotsiaalkindlustusamet enam korraldama teiste hüvitiste, näiteks pensionide posti teel kojukannet. Inimesele keerulisemaks, ametile lihtsamaks. 

Seda, et inimestel läheb keerulisemaks, tõendavad kaks järgmist näidet. Kui lubate, siis ma toon need välja seletuskirjast. Eesti Pensionäride Ühenduste Liit on vastu pensioni tasuta kojukande tingimuste kitsendamisele hajaasustuse tingimustes. Nad leiavad, et selline otsus on seotud otsitud põhjendusega. See näeb tõesti välja otsitud põhjendusena, arvestades kokkuhoiu suurust. Ja see kontokorralduse muutmine võib tuua kaasa olukorra, kus [muudatust] hakatakse mitte headel eesmärkidel kasutama. Tegemist võib olla tingimuste loomisega pettusteks, varikontode kasutamiseks.

Nüüd, eelnõu menetlemine on kahtlematult tõsisem ja pikema mõjuga küsimus. Esiteks, kergekäeline sidumine usaldushääletusega on järjekordne samm parlamentarismi kahjustamise suunas ja see mõju on pikaajaline. Eelnõu ettekandja soovis arutelu käigus püsida ainult kitsalt eelnõu raames, ei tahtnud rääkida laiemast mõjust. See on arusaamatu, sest et eelnõu ise muudab juba viit seadust, aga ilmselgelt mõjub ühiskonnale tervikuna, ja ennekõike signaalina. Korduvalt on siin saalis öeldud, et meie kõigi ühine mure – vähemalt sõnades on see nii – on see, et me ei taha lubada parlamendi muutumist kummitempliks või selle rolli süvenemist.

Ettekandja, kuigi olles valitsuse liige, ei soovinud minna selle mõju kirjeldamiseni laiemalt, põhjendades, et ta ei tohi ega taha minna seda teed, et [hakata arutama], kes alustas või millest see algas. See on samuti arusaamatu, sest me võime ju valida käesoleva hetke ja hakata otsima kompromissi. Kui üldse kompromissist rääkida Vabariigi Valitsuse sammusid ja ka Riigikogu juhatuse sammusid [silmas pidades], siis on kummaline, et kui me vaatame proportsioone, siis rohkem on aega kulutatud teisejärguliste küsimuste peale, võrreldes selle arutamisega, mis praegu toimub. Näiteks kuluhüvitised ja Riigikogu umbe jooksmine – need on ju kaalult täiesti erineva raskusega.

Kas tohib lisaaega paluda?

Tohib paluda. Palun, kolm minutit!

Aitäh! Kurb on tõdeda, et kahjuks selline koalitsiooni käitumine näeb järjest rohkem välja kui käitumine, milles on raske näha sisemist loogikat. Natuke meenutab see olukorda, kui õues suurem poiss kiusab väiksemat. Kui küsida, miks sa seda tegid, siis on vastus, et oh, lihtsalt kui ma saan kiusata väiksemat, siis ma teen seda. Me näeme seda kahjuks ka oma idanaabri käitumises, kes ahistab oma naabreid, kuni otsese sõjalise rünnakuni välja, omamata selleks tegelikult mitte mingit sisulist õigustust või põhjust.

Seda, et meil on vaja ühiselt leida [lahendus], kuidas demokraatlikku protsessi päästa, me näeme ka viimaste päevade sündmustes, kus aktiviseerus grupp ühiskonnategelasi, asudes sisuliselt Hamasi kaitsma. Ma küsiksin, aga kus on grupi ühiskonnategelaste kiri demokraatia kaitseks Eestis. Kus on riigiteadlaste pöördumine või tähelepanu juhtimine? Tundub, et see, et on võimalus ära teha ühele poliitilisele jõule, on olulisem kui demokraatia päästmine riigis. Ja võib-olla on selle põhjus võimetus mõista põhitõdesid.

Me oleme kuulnud korduvalt retoorikat, et peale valimisi on võim koalitsiooni käes ja nüüd me võime teha neid asju, mis me teeme. Võim on alati rahva käes. Põhiseaduse paragrahv, mis ütleb, et kõrgeima võimu kandja on rahvas, kehtib ka üks sekund peale valimistulemuste väljakuulutamist. Ja valitsus täidesaatva võimu instrumendina [peaks] ellu viima seda, milleks ta on volituse saanud kõrgeima võimu kandjalt. Nii et selline retoorika ei ole õige, ei ole põhiseadusega kooskõlas ja see on ka praktiliselt kahjulik. Ja see kahjulik mõju, tahame või mitte, võib ulatuda pika aja peale. Aitäh!

Suur tänu! Ma saan aru, et nüüd on siin vastusõnavõtud. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Siin, jah, härra Maastik mainis puldist kahte saadikut, kes olid saalis: mind ja Raini. Ja ma saan aru, et ka teie tundsite ära, et meist oli jutt, ja annate võimaluse vastusõnavõtuks. Ma tänan selle eest! Ja lihtsalt tahtsingi öelda veel härra Maastikule vasturepliigi, et ma olen temaga absoluutselt nõus, et mitte kedagi pole veel rikkaks maksustatud: ei ühtegi inimest, ei ühtegi ettevõtet, ei ühtegi riiki. Nii et selles mõttes ma olen absoluutselt, täiesti nõus selle seisukohaga. Ja see maksupoliitika, mida tänane valitsus ajab, on täiesti vastuolus Eesti riigi ja rahva ja ettevõtete nii lühiajaliste kui pikaajaliste huvidega. Seetõttu ma veel kord palun valitsuse usalduse hääletusel mitte usaldust avaldada. Nii et kõik head Riigikogu liikmed, kes te ka oma kabinettidest vaatate seda, ma arvan, et selline majanduspoliitika viib Eesti ainult suuremasse kriisi ja tegelikult tekitab ka sotsiaalkaitsevaldkonnas üha uusi ja uusi probleeme. Ehk see on selle sõnavõtu puhul puutumus praeguse eelnõuga. Nii et aitäh ja veel kord kutsun üles mitte toetama valitsust sellel usaldushääletusel!

Aitäh! Ma palun nüüd, Rain Epler, vastusõnavõtt.

Aitäh, hea istungi juhataja! Mina oma üllatuseks kuulsin, et suurte kogemustega poliitik ja riigimees kolleeg Reinsalu eksis oma kriitilises hinnangus, öeldes, et kui esitada palju obstruktsioonilisi muudatusettepanekuid, siis see pärsib sisulist debatti. Tegelikkus on ju otse vastupidine. Isamaa ise on näiteks öelnud ei automaksule ja esitanud kogunisti alternatiivse riigieelarve, millest mina loen välja, et me ei peaks arutlema mitte niivõrd selle üle, kas Volkswagenil või Škodal on kõrgem maks, või mõnda väikest rida eelarves ümber tõstma, vaid just nimelt obstruktsioonilise tegevusega panema koalitsiooni olukorda, kus neil ei jää muud üle, kui astuda tõsisesse sisulisse debatti selle üle, kuidas see ummikseis siin Riigikogus lõpetada. 

Aitäh! Leo Kunnas, ma palun informatsiooni. Mis teie mure on praegu?

Kolleeg Ants Frosch mainis minu nime.

Üks hetk, palun! Ma vaatan oma paberitest, kuidas see seis on. Jaa, loomulikult, palun, Leo Kunnas!

Tänan! Kuna kolleeg Ants Frosch mainis minu nime seoses minu sõnavõtuga, siis ma saangi oma sõnavõtu jätkuks tuua välja selle, et eile oli riigikaitsekomisjoni liikmetel võimalus kohtuda härra presidendiga. Ma sain seal kasutada võimalust härra presidendile anda edasi palve, et kuna me oleme jõudnud tupikseisu ja meil ei ole ei Riigikogu juhatus ega vanematekogu suutnud lahendust leida sellele tupikseisule ja kahjuks ka mina näen, et koalitsioon ei ole väga püüdnud [selleni jõuda], apelleerides, et neil on võim ja nad võivad teha, mida nad peavad õigeks ja paremaks, siis kui tal oleks võimalik, ehk ta võtaks oma südameasjaks selle vastasseisu lahendamise. Ma tõesti kasutasin seda võimalust ja pöördusin härra presidendi poole sellise palvega. Selle peale muidugi härra president märkis, et loomulikult on Riigikogu küsimused suures plaanis Riigikogu siseasi ja Riigikogu peaks suutma ise oma probleemid lahendada. Aga siiski ma loodan, et härra president kasutab oma ametipositsiooni selleks, et aidata meile kaasa kompromissi leidmisel.

Aitäh! Sama küsimus: Urmas Reinsalu, teil on soov vastusõnavõtuks või mis see soov on?

Jah, ma formuleeriks selle niimoodi.

Jah, aga kellele? Kes teid mainis? Ma vahetasin [eelmise juhataja välja].

Eelkõneleja minu seisukohti …

Kes see oli? 

Üks eelkõnelejatest. Härra Rain Eplerile ma viitan. 

Selge. Palun! 

Jah, tänan! Milles seisnes tegelikult see strateegiline vaade Isamaa positiivses alternatiivses eelarves? Meie mõte oli see, et panna valitsusliit valiku ette, kus esitatakse selline kompleks muudatusettepanekuid, mida ka katteallikate vaates on võimalik täies mahus rakendada. Tõepoolest, erinevad erakonnad valisid erineva joonise. EKRE valis selle nii-öelda blokeeriva tee, eesmärgiga saavutada erakorraliste valimiste esilekutsumise või eelarve menetlemise blokaad. Meie hinnangul see ei ole realistlik, mis puudutab poliitilist kavatsust, kuna me näeme, et valitsus kasutab sellest ülesõitmiseks usaldusmeetodit. Keskerakond esitas rohkem kui 700 miljoni euro ulatuses erinevaid nende jaoks prioriteetseid, ennekõike sotsiaalkulusid, kuid nägi neile ette ühe ja sama katteallika, mis tähendab, et ka kõige heausksema toetuse korral need ettepanekud ei oleks puhtaritmeetiliselt rakendatavad. 

Nüüd, see olukord, kus meil esimest korda meie nii-öelda moodsas parlamendis ei ole võimalik sisulist debatti pidada eelarvevalikute üle, ka konkreetsete liigenduste osas, ei ole kahtlemata minimaalseltki aktsepteeritav. Parlamendil on kolm tuumülesannet meie riigis. Esiteks, teha seadusi, teiseks, valvata valitsuse tegevuse üle ja kolmandaks, võtta vastu eelarve. (Juhataja helistab kella.) Ja olemuslikult see kahjustab seda viimast ülesannet.

Suur tänu! Rain Epler, teil on protseduuriline küsimus. Palun!

Mul on kolm protseduurilist küsimust, need on siin kogunenud.

Meil on kombeks üks protseduuriline küsimus korraga. Palun!

Hakkame siis otsast peale. Esimene küsimus on see: küsiks istungi läbiviimise metoodika kohta, kuidas me edasi liigume. Härra Kivimägi enne ei andnud, nagu tal kombeks on, protseduurilisi küsimusi ja soovitas küsimuste esitamiseks kasutada virgatsit. Ja siis ma märkasingi, et virgatsit ei ole, ja tahtsin küsida, et kuidas … Või sina jätkad, Jüri, seda joont, et saab küsida ka protseduurilisi küsimusi, kui neid tõepoolest tekib?

Vastus esimesele küsimusele. Kui on protseduuriline küsimus, siis Riigikogu liige peab seda küsima ja loomulikult ma püüan sellele oma teadmiste järgi vastata. Teine protseduuriline küsimus, palun, Rain Epler!

Teine protseduuriline küsimus puudutab seda, kas ma saan vastata ka härra Reinsalule. Kas me saame seda …

Vastus: ei saa. Kolmas protseduuriline küsimus. Palun mikrofon Rain Eplerile! 

Kolmas protseduuriline küsimus on see, et võib-olla mulle näis valesti, aga kuidagi aeg lendas kiiresti, kui ma vastusõnavõttu pidasin, ja mulle tundus, et mulle anti minut. Vaataks selle korraks üle! Ma nagu tundsin, et polnud veel jõudnud alustadagi, kui juba aeg hakkas lõppema.

Aitäh! Ma vastan sellele nagu natukene filosoofilisemalt: eks aeg lendab ikka linnutiivul. Aga me hetkel ei saa kontrollida, kas teil oli vastusõnavõtuks 120 sekundit, nagu peab, või oli 60. Aga jah, vastusõnavõtt on kaks minutit. Rain Epler, nüüd te ise lähete enda palvest mööda. Te ütlesite, et teil on kolm küsimust, no nüüd tuleb neljas. Hea küll, neljas protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun!

No neljas tuleneb otseselt teie vastusest kolmandale küsimusele. Kuna me töötame siin usalduslikus õhkkonnas ja kontrollida ei ole võimalik, siis tõesti ma tundsin, et ma pidin küsimuse lõpu ära lõikama. Aeg tõesti lendas liiga kiiresti. Võib-olla ma saaksin siis võimaluse vastusõnavõtt uuesti esitada, siis saaks selle korrektselt teha?

Aitäh! Sain just informatsiooni, et olidki kaks minutit, ja selles mõttes ei saa. Nii, sulgen läbirääkimised. Ja me oleme jõudnud sinnamaani … Ahah, Siim Pohlak, miskit on teil praegu öelda. 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma mõtlesin jah, et kas me oleme juba jõudnud sinnamaani, et EKRE fraktsioon võtab kümme minutit vaheaega. 

Veel ei ole. Ma saan aru, et te olete nii kiire, et ma ei tule selle tempoga lihtsalt kaasa. Ma püüan olla natuke tempokam. Nii, me oleme eelnõu 295 juures. Me teame, et see eelnõu on seotud usaldusküsimusega, ja tõsi on see, et me peame seda hääletama, nii nagu seadus ette näeb. Ja nüüd, palun, Siim Pohlak!

Aitäh, lugupeetud juhataja! EKRE fraktsioon võtab enne hääletust kümme minutit vaheaega. 

Aitäh! Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

 

Head ametikaaslased! Oleme eelnõu 295 juures. Väga lühidalt: valitsus on palunud selle siduda usaldusküsimusega. Kui juhataja paneb eelnõu hääletusele ja kui on rohkem poolt- kui vastuhääli, siis on see seadusena vastu võetud. Kui on poolthääli vähem kui vastuhääli, siis on eelnõu tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Seejärel peab Riigikogu esimees viivitamatult sellest teavitama Vabariigi Presidenti ja valitsus peab põhiseaduse § 88 lõike 2 teise lause kohaselt tagasi astuma. Nii on lühidalt see meie kord.  

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 295. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 58, vastu 35, erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 295 seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Liigume kiires tempos teise päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (lähtetoetused) eelnõu 293. See seaduseelnõu on samuti usaldusküsimusega seotud. Oleme selle eelnõu teise lugemise juures. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks terviseminister Riina Sikkuti. Palun! Ja saalis palun vaikust! Palun austame neid, kes soovivad kuulata, ja austame ka ettekandjat. Palun, minister!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! (Juhataja helistab kella.) Ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu puudutab lähtetoetusi. Eelnõu algatas 25. septembril Vabariigi Valitsus ja eelnõuga tehakse kolm suuremat muudatust. 

Apteekrite lähtetoetus, mis on olemas olnud juba 2015. aastast, muudetakse paindlikumaks. Kolmeaastase töötamise korral saab lähtetoetuseks taotleda 15 000 eurot ja viieaastase töötamise puhul 25 000 eurot. 

Lisaks luuakse uue lähtetoetusena õdede lähtetoetus, sest õdede nappus on tõsine. Erinevalt kõigist teistest lähtetoetustest me [selle toetuse abil] mitte ei suuna Tallinnas ja Tartus töötavaid õdesid maapiirkondadesse, vaid toetame [õdede] naasmist tervishoidu. Terviseameti registris on üle 15 000 õe, aga 40% neist ei tööta tervishoius, vaid ilusalongides või kuskil mujal. Nende naasmine, eriti kui nad läheksid tööle maapiirkondadesse, oleks väga kasulik meie kõigi jaoks. 

Kolmas muudatus: kuna lähtetoetuste arv, nii taotluste arv toetuse saamiseks kui ka erinevat liiki lähtetoetuste arv kasvab, viime lähtetoetuste menetlemise üle Sotsiaalministeeriumist Terviseametisse. Seni on tõesti minister igale lähtetoetuse otsusele alla kirjutanud, aga sellist haldusotsust saab teha ka Terviseamet ja me viime selle menetluse sinna üle.

Eelnõu esimene lugemine toimus 18. oktoobril. Kui täpne olla, siis istung, mille ajal toimus esimene lugemine, algas 18. oktoobril, aga kui ma õigesti mäletan, siis teie küsimustele vastasin ma öösel kella nelja ajal. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 2. november ja muudatusettepanekuid laekus. Laekus 100 muudatusettepanekut Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja 100 muudatusettepanekut Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmetelt. Sotsiaalkomisjon palus lisaks huvigruppide arvamusi ja need arvamused esitasid Eesti Perearstide Selts ja Eesti Arstide Liit.

Sotsiaalkomisjon arutas nii huvigruppide ettepanekuid kui ka muudatusettepanekuid oma 7. novembri istungil ja seal osalesid ka Sotsiaalministeeriumi esindajad. 

Ütlen lühidalt, et vaatamata sellele, et Eesti Perearstide Selts eelnõu toetas, oleksid nad eelistanud, et kõigi lähtetoetuste tingimused oleksid olnud sarnased, sealhulgas soovisid nad seda, et apteekritel ei oleks seda kolme aasta töötamise erisust. Sotsiaalministeeriumi esindaja selgitas, et selline diferentseerimine on tehtud selleks, et apteekreid motiveerida. Apteekide võrk on tervishoius kõige tihedam võrk ja seal on erinevates kohtades töötamise võimalusi palju. Kuna seni ei ole apteekrid lähtetoetust taotlenud, vaatamata sellele, et erialase pädevusega farmatseute ja proviisoreid on vaja ka haruapteekides ja maapiirkonnas asuvates apteekides, siis selleks, et motiveerida selle [toetuse] kasutuselevõttu, on vaja suuremat paindlikkust.

Arstide liit soovis lähtetoetusi suunata ka õdedele, kes on kooli värskelt lõpetanud. Aga ka sellele Sotsiaalministeeriumi spetsialistid vastasid, et suur osa [õdedest] õpib Tallinnas või Tartus, osa ka Kohtla-Järvel, Pärnus või Narva haiglas, ja ka seda on vaja, et värskelt lõpetanu läheks tööle Tallinnasse või Tartusse. Me ei soovi õdesid suunata Tallinnast või Tartust ära, kõige suurem õdede puudus on numbrite järgi just seal. Aga meil on vaja motiveerida neid, kes on omal ajal selle pingutuse teinud, erihariduse omandanud ja nüüd oleksid valmis tagasi tervishoiusüsteemi tööle tulema.

Arstide liidul oli ka ettepanek lähtetoetusi ühtlustada. Praegu on need kõige kõrgemad perearstidel, 45 000 eurot. Aga lähtetoetus ei pea olema sõltuvuses isiku sissetulekust. Pigem on seda rakendatud sellel põhimõttel, et neil, keda on kõige rohkem vaja maapiirkonda suunata, on see toetuse määr kõrgem.

Ehk pakub huvi, et arstide lähtetoetus on meil olemas aastast 2012 ja oktoobri seisuga oli aastate jooksul seda toetust taotletud või välja makstud 102 korral. Nii et me oleme suutnud maapiirkonda tööle suunata 102 arsti, mis on tegelikult väga hea tulemus. Sealjuures on 43 neist peremeditsiini eriala lõpetanud ja 20 on sisehaiguste eriala arstid. Need on täpselt need pädevused, mida maakonnahaiglates või tervisekeskustes vaja on. Sealjuures on [näha], et huvi lähtetoetuse vastu selgelt kasvab. Kui esimesel aastal oli ainult üks lähtetoetuse saaja, siis näiteks 2023. aastal me oleme jõudnud – aasta ei ole veel läbi – 22 lähtetoetuse saajani.

Kokku tuli 200 muudatusettepanekut. Sotsiaalkomisjon jättis häältega 3 poolt ja 6 vastu muudatusettepanekud arvestamata. Muudatusettepanekute selgitused on kõik muudatusettepanekute loetelus olemas. Need [ettepanekud] olid kõik samasisulised: apteekrite lähtetoetuse määrasid 15 000 ja 25 000 tõsteti ühe euro kaupa. Mõnes muudatusettepanekus muudeti seda 15 000, teistes muudeti seda 25 000, aga üle 25 100 minu meelest ükski muudatusettepanek ei ulatunud.

Menetluslikud otsused, mis tehti. Vabariigi Valitsus otsustas 16. novembril siduda Riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega enne teist lugemist ja tegi samal istungil ettepaneku võtta eelnõu Riigikogu täiskogu 21. novembri istungi päevakorda. Seda seetõttu, et muudatused on seotud riigieelarvega. Apteekrite lähtetoetuse muudatused rakenduvad 1. jaanuarist 2024, õdede lähtetoetus rakendub 1. juulist 2024 ja need kulud on riigieelarvesse plaanitud, aga et neid saaks teha, siis tuleb need seadusemuudatused vastu võtta enne riigieelarvet.

Eraldi ütleksin, et tõesti on kaks aspekti, mis ka eelmise eelnõu menetlemisel [kõne alla] tulid. Ühelt poolt koalitsioonileppes apteekrite lähtetoetuse paindlikumaks muutmist ega õdede lähtetoetust mainitud ei ole, aga selles ei ole midagi valesti. Need ongi valdkonna poliitilised, tehnilised küsimused ja need ei ole kuidagi õhust tulnud. Õdede lähtetoetuse loomine ja rakendamine on näiteks kirja pandud taaste‑ ja vastupidavusrahastu plaani kui element, mis võimaldab meil ikkagi tervisesüsteemi murekohta ehk õdede nappust [leevendada] ja süsteemi tervikuna paremini tööle panna. 

Lõpetuseks kiidan, et selle eelnõu esimene lugemine oli väga positiivne. Nii esitatud küsimused kui ka üldine hinnang muudatuste vajalikkusele olid minu meelest läbivalt toetavad. Tõepoolest loodan, et te toetate seda eelnõu ka teisel lugemisel. Seadusena vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälte enamus. Aitäh! Hea meelega vastan küsimustele.

Aitäh, hea minister, teile ettekande eest! Tõesti oli põhjalik, kuid siiski mõned küsimused, tundub, on tekkinud. Hakkame nendega pihta. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Iseenesest on algatus tõesti praktilise väärtusega. On oluline, et ka väljaspool tõmbekeskusi oleks mingi kättesaadavus nii apteegiteenuse kui ka õendusteenuse puhul. Aga eelnõus on kirjas, et lähtetoetuse suurus on 15 000 eurot töötamiskohustusega kolm aastat ja 25 000 eurot töötamiskohustusega viis aastat. Mind huvitab, mis saab peale seda, kui näiteks see apteek ei ole hästi käivitunud ehk tal ei ole piisavalt kliente ja käivet, ta ei suuda enda majandamisega hakkama saada. Mis saab siis nendest peale seda?

Aitäh! Ühelt poolt, lähtetoetus on tõepoolest ka õdedel ja arstidel viieaastasega töötamiskohustusega. Enamasti, kui inimene on maapiirkonda kolinud, ta jätkab seal töötamist ka edaspidi. Samas ei ole meil plaani kedagi elu lõpuni siduda. 

Apteegi majanduslik toimetulek on eraldi küsimus. Seni on meil maapiirkondades apteeke aasta-aastalt pigem juurde tulnud. Ilmselt on sellel majanduslik põhjus. Ei oska konkreetset hinnangut anda, võib tõesti juhtuda, et mõni apteek oma uksed sulgeb, aga vajadus proviisori‑ ja farmatseudiharidusega inimeste järele on olemas ja kahtlemata nad saavad leida uue töökoha.

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud aseesimees! Lugupeetud minister! Te tõite oma kõnes välja Eesti Arstide Liidu ettepaneku, et võrdse kohtlemise tagamiseks võiks olla selline meede ka nendele õdedele, kes on värskelt kooli lõpetanud. Pean ütlema, et minu arust on see väga mõistlik ettepanek. On ju selge, et maakonnahaiglad nii Raplas, Paides, Kuressaares kui ka mujal Eestis vajavad noori õdesid. Mul on äärmiselt kahju, et seda meedet ikkagi ei laiendatud. Küsingi, kas ei olnud arutelu selle üle, et tegelikult me loome veidikene ebavõrdse olukorra. See tahe, mis siin kirjas on, on iseenesest hea ja tervitatav. Aga ma arvan, et oleks olnud mõistlik seda laiendust, mille kohta sektori inimesed ise ettepaneku tegid, arvesse võtta, sest nad on ikkagi selle valdkonna spetsialistid.

Tänan küsimuse eest. Ma ei välista, et me tuleme selle muudatuse juurde mõne aasta pärast tagasi. Samas, arstide lähtetoetusega me startisime nii, et kvalifitseerusid ainult viimase viie aasta jooksul lõpetanud noored, [me soovisime] nende maapiirkonda minekut toetada. Selgus, et noored soovivad töötada pigem suures haiglas, et omandada kogemusi. Maakonnahaiglas või tervisekeskuses on meeskond väiksem ja seal on julgem töötada, kui on juba erialane kogemus suuremast haiglast olemas. Arstide puhul me tegime vastupidise muutuse: lähtetoetust võivad taotleda arstid, kes on õpingud lõpetanud, ma ei tea, 20 aastat tagasi ja soovivad maapiirkonda tööle minna. Tuli välja, et see ei ole nagu noorte maale suunamise meede. Noortel ei ole seda huvi. Võib-olla ongi hea, kui nad esimesed aastad töötavad suures haiglas ja alles seejärel otsustavad maale minna. Me praegu Sotsiaalministeeriumis arvame, et sama printsiip kehtib ka õdede kohta. Kui selgub, et ei kehti, siis tuleme muudatusettepanekuga. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus keskendub [eelnõu] sisu asemel usaldusküsimusega sidumisele. Nagu siin ka kolleegid on maininud, iseenesest ju selles eelnõus [esitatud] algatus ei ole paha. Minu arvates me olime siin ka üsna toetavad, kui me esimest lugemist läbi viisime. On küll mõningast kriitikat huvigruppidelt, aga vähemasti on see samm õiges suunas. Nüüd on see eelnõu seotud [valitsuse] usaldamisega. 

Mul ongi küsimus. Esiteks, miks selline otsus on sündinud, et see usaldamisega siduda? Teine küsimus on, et kuidas teie erakonnas tegelikult on usaldusega valitsemises [osalemise] vastu koos sellise seltskonnaga. Ma mäletan, et alles vähem kui nädal tagasi ütles Läänemets maru bravuurikalt, et tema läheb nüüd valitsuse istungile ja nõuab palgatõusu päästjatele ja õpetajatele. Peale seda ei ole ta enam midagi öelnud. Kuidas teil läheb, kuidas selle usaldusega omavahel on?

Aitäh! Kõigepealt, arvestades, et see on sisuliselt vajalik eelnõu ja selle vastuvõtmine on eelduseks, et saaks järgmisel aastal rakendada paindlikumaid apteekrite lähtetoetusi ja luua õdede lähtetoetus, on see pigem nagu tehniline küsimus. Neid häid asju tuleks rakendada, aga praegu on olukord parlamendis selline, et ilma usaldus[küsimusega] sidumata seda head asja teha ei saa. 

Sotsiaaldemokraadid ei plaani hakata valitsuspartnereid vahetama, vaatamata sellele, et meil on eriarvamusi õpetajate palga tõusu tempo kohta või teiste [töötajate], on need siis politseinikud või päästjad, palga tõusu tempo kohta. Neid arutelusid me valitsuses peame. Pidasime eelmisel neljapäeval, eks peame ka edaspidi ja kuidagi tuleb need kompromissid saavutada.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tuleb tunnistada, ja seda kiitusega, et teist on jäänud mulje kui Vabariigi Valitsuse ühest aktiivsemast ja lahendusi otsivast ministrist. Aga see seab ka väga kõrged ootused selle vastuse suhtes, mida ma teilt [soovin saada]. 

Riigikaitsekomisjonis on riigikaitse lai käsitlus viimasel ajal saanud väga palju tähelepanu ja see tuli jutuks ka eile Vabariigi Presidendi juures, kui komisjon presidenti külastas. Sellega seoses on mul küsimus. Julgeoleku lai käsitlus ei ole midagi eraldiseisvat, see hõlmab meie igapäevaelu. Kuidas on 293 SE selle julgeoleku laia käsitlusega seotud, sest see eeldab meditsiini‑ ja apteegisüsteemi paindlikkust?

Aitäh küsimuse eest ja tänan komplimendi eest! Tõesti, eelnõu 293 on selle laia käsitlusega seotud. Mina ise arvan, et ei tervishoius ega mujal ei ole meil vaja luua eraldi kriisistruktuure tavapärase struktuuri kõrvale. Me suudame tervishoius igasuguse kriisiga – on see siis koroona, sõjaolukord või mõni muu kriis – paremini toime tulla, kui meil on piisavalt arste ja õdesid, kui meil on kaasaegne taristu ja on moodustatud tegevusvarud, nii riiklik ravimivaru ühe kuu ulatuses kui ka haiglate tegevusvarud. Kõigi nende toimepidevuse tagamise investeeringutega sektoris tegeldakse, puudutab see siis internetti, elektriühendust või muid lahendusi. Nii et jah, kõik otsused, mis muudavad tervishoiusüsteemi tugevamaks, tegelikult tähendavad, et ka riigikaitse jaoks kriitilistes oludes tuleb sektor paremini toime.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Väiksematesse kohtadesse tööle läinud apteekritel on juba 2015. aastast olnud võimalus taotleda 15 000 euro suurust lähtetoetust. Küsinud on seda ainult üks inimene ja temagi jäi sellest ilma, mis näitab, et tegu oli praakseadusega, mis ei vastanud ei taotlejate vajadustele ega võimalustele. Kas ei ole jälle sama olukord? (Juhataja helistab kella.) Me oleme teinud järjekordse praakseaduse, kus on ilusad numbrid, [on tehtud] palju tööd ja [nähtud] palju vaeva, aga kas lõpuks [ei selgu], et need tingimused ja see summa ei ole motiveerivad? Ega me ei ole samas olukorras nagu 2015. aastal, nii et ükski proviisor ei hakka seda [toetust] kasutama?

Aitäh! Tõesti, omal ajal neid lähtetoetusi disainiti kõiki erinevalt ja nüüd me muudame proviisorite lähtetoetuse mõnes mõttes [teistega] sarnasemaks. Näiteks selleks, et arst või perearst saaks toetust, ei pea ta olema tervisekeskuse esimene perearst, aga seni me maksime lähtetoetust ainult esimesena apteegis tööle asuvale apteekrile, nüüd me võtame selle tingimuse maha. Samuti said seni toetust taotleda vaid need apteekrid, kes olid värskelt [kooli] lõpetanud. Nüüd me loome võimaluse seda taotleda ka neile, kes on erihariduse omandanud ammu, on võib-olla töötanud Tallinnas või Tartus ja soovivad kodukohta naasta. Varem oli ka see kriteerium, et kui viit aastat maapiirkonnas ei töötata, siis tuleb toetus tagastada täies mahus. See on ebaproportsionaalne, sest elu teeb keerdkäike. Nüüd on nii, et kui sa töötad ära viiest aastast neli, siis ei tule tagastada kogu toetust, vaid ainult proportsionaalselt see ühe aasta osa. Ma arvan, et see on samm õiges suunas, ja me ootame, et see lähtetoetus aitab apteekreid maapiirkonda [leida].

Anti Poolamets, palun! 

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Me tõesti loodame, et seekord läheb see toetus käima. Aga küsimus on ju laiem. Arstide, samuti õdede välismaale minek on jätkuvalt suur probleem. Kas kogu seda probleemi ei tuleks kompleksselt vaadata? See on küll suunatud kuidagi kodukohta liikumisele, väiksemasse kohta liikumisele, aga meil on niikuinii inimesi puudu, väga palju on inimesi puudu, kui neid läheb sadade kaupa Soome. Kas me ei peaks alustama üldise väljavoolu peatamist sellest, et lõpetajad peaksid vähemalt 5–10 aastat Eestis õppima, vastasel korral peaksid nad kogu õppetasu tagasi maksma?

Aitäh! Meil ei ole enam see olukord, kus sadade kaupa välismaale lahkutakse. Aga tõesti, 15 aastat tagasi me olime sellises olukorras. Seejärel on tervishoiutöötajate palka oluliselt tõstetud, on üldiselt rahastamist parandatud ja töötingimusi kaasajastatud, nii et sellist välismaale lahkumise lainet enam ei ole. See küsimus aeg-ajalt kerkib, kas peaks olema selline, noh, sunnismaisus või kohustuslik Eesti süsteemis töötamine pärast tasuta õpet. Mina isiklikult ei ole seda seni toetanud. Praegu on tervishoiuerialad populaarsed. Kui ainult ühel erialal kehtestada töötamise kohustus, siis see kindlasti hakkab mõjutama noorte valikuid, aga me soovime, et tervishoidu tuleksid parimad lõpetajad ja et neid oleks piisavalt.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Mõned aastad tagasi toimus teie erakonna eestvedamisel sihuke apteegi …

… reform.

Austatud minister, palun, teie praegu ei kommenteeri.

… mis puudutas omandiküsimust. Mul ongi küsimus, et teadupärast on meil apteekide omanikud proviisorid ja kas see [reform] aitas kuidagi seda probleemi lahendada, et apteeke maale juurde tekiks, või mitte. Aga nagu te ütlesite, see lähtetoetus siiamaani ei toiminud, ja nüüd te teete igal juhul mõistlikke samme erinevate tõkete ja tõrgete mahavõtmiseks. 

Aga mul on küsimus, kas teile on teada – ma ei eelda, et te peate seda peast teadma –, milline see vajadus erinevates maa-apteekides on, näiteks ealises mõttes, või kas on teile teada inimesi, kes soovivad lõpetada töö apteekrina, ja seal on seesama omandiküsimus, et kas apteek jääb alles, ja siis otsitaksegi sinna uut inimest. Kas teil on mingit statistikat või ei ole?

Aitäh! Apteekrite vanuselist infot mul teile anda ei ole või [infot] nende pensionile mineku plaanide kohta. Samas, arvestades apteegivõrgu suurust – ligi 500 apteeki –, on loogiline, et igal aastal mõned inimesed pensionile lähevad ja on uut apteekrit vaja. Aga teiseks, eriti näiteks ostukeskustes on apteegid pikalt lahti, seal on vaja rohkem kui ühte apteekrit. Nii et tuge on ka kasvavasse apteeki jooksvalt kindlasti vaja. 

Apteegireformiga tõesti juriidiliselt muutus toimus, sisulise hinnangu konkurentsiolukorrale saab anda Konkurentsiamet. Sotsiaalministeerium analüüsib, apteekrid on [leppinud kokku] juurdehindluse piirmäärasid ja selliseid asju, et tagada nii õiglase tulu teenimise võimalus kui ka ravimite rahaline kättesaadavus patsientidele. Aga jah, see konkurentsipoliitika jääb Konkurentsiameti teha.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Õdede ja arstide lähtetoetuste kohta tegi Eesti Arstide Liit ettepaneku, nagu ka eelkõnelejad on rääkinud, neid ühtlustada. Ühtlustamise mõte ongi see, et need ei oleks seotud sissetulekuga. Samas, eelnõu väljatöötaja küll ütleb, et ei tohiks olla seotud sissetulekuga, kuid me näeme, et praegu selle lähtetoetuse kaheks jagamine, 30 000 ja 45 000, otseselt näitab, et need on sissetulekuga seotud. Ma saan aru, et lähtetoetus ei ole ju [kehtestatud] eesmärgiga, et mingit leiba-saia osta, seda [saab] küll ka selle raha eest, aga see on ikkagi näiteks püsiva elukoha eest sissemaksu või auto või liikumisvahendi jaoks. Millest tuli ikkagi see, et seda ühtlustamist ei toimunud? See oleks olnud hea signaal kõigile.

Aitäh! Tõepoolest, praegu ei ole see seotud sissetulekuga, on pigem seotud eluasemekulude katmisega, sissemakse tegemisega laenu jaoks või auto soetamisega. Need kulud on inimestel sarnased. Aga see diferentseerimine oli omal ajal ilmselt tehtud selle järgi, et keda meil on rohkem vaja. Perearstide [puudus] maapiirkondades on kõige suurem ja suurem summa võiks olla suurem motivaator.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister, hea Riina! Me juba puudutasime teemat "Arstid ja õed Soomes". Tõepoolest, neid on välja rännanud päris palju. Aga minu meelest ei ole me seda teemat siin puudutanud. See küsimus [tekkis] mul ka alles praegu: see arst või õde, kes on näiteks viis aastat töötanud Soomes ja tahab tulla tagasi, ta on saanud väga hea ettevalmistuse ja perearstina palju kogemusi, tahab elu sisse seada maal, näiteks oma lapsepõlvekodus, oma kodukohas, kas ta saab seda toetust? Ta on ju ka süsteemist väljas olnud. Kas nemad kvalifitseeruvad sellele toetusele?

Aitäh! Minu arusaama järgi jah. Inimene ei tohi olla Eestis haiglas töötanud, näiteks et läheb Tallinna haiglast Põlva haiglasse, aga kui ta naaseb Eestisse või tuleb mõnest teisest sektorist ja läheb haiglasse või tervisekeskusesse [tööle], siis ta tõesti saab [seda] toetust. Kui tegemist on uue inimesega Eesti tervishoiusüsteemi jaoks, siis ta saab [seda] toetust.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selle eelnõuga suurendatakse apteekrite lähtetoetust ja muudetakse paindlikumaks selle saamise tingimusi. Lisaks apteekritele saavad lähtetoetust taotlema hakata õed. Ma tänan teid, et te olete sellise eelnõu siia suurde saali toonud. See on täiesti okei eelnõu, aga seda saaks kindlasti veel paremaks teha. Kuid ei saa teha, sest muudatusi ei saa sisse viia. 

Nüüd ma küsin, kas te olete nõus, et usaldushääletust, [mis on ette nähtud] praegusel juhul, kasutatakse parlamentaarses praktikas ikkagi väga suurte erandite puhul. Kas ma saan õigesti aru ja kas ma võin teha järelduse, et kui juba see korralik eelnõu usaldus[küsimusega] seoti, siis te kavatsete valitsuses siduda usaldus[küsimusega] ka kõik järgmised eelnõud? Kuidas teie ise suhtute ja üldse sotsiaaldemokraadid suhtuvad niisugusesse parlamentarismi allasurumisse?

Austatud minister, ma korra vabandan. Hea ametikaaslane, ma lähtun nüüd selles küsimuses põhimõttest, et ei peaks risustama meie armsat eesti keelt. Kas te mõtlesite sõna "OK" all, mida te hääldasite "okei", et see on hea eelnõu? Kas ma sain õigesti aru? Palun mikrofon Jaak Valgele!

Lugupeetud juhataja! Ma väga nõustun teie sellise korrigeerimisega. 

Ma tänan teid. 

Ma ei oleks pidanud seda sõna kasutama. Ma püüan edaspidi igati vältida kõiki anglitsisme ja kõiki russisme, et mitte risustada meie ilusat ja puhast eesti keelt. Ma veel kord väga tänan.

Aitäh teile!

Ja kui ma tohin ennast parandada, siis ma ei ütleks mitte OK, vaid ütleksin, et see on väga hea eelnõu.

Aitäh teile! Austatud minister, palun!

Aitäh! See on väga hea eelnõu. See konkreetne eelnõu, kuna siin ei ole poliitilist vaidlust, on usaldus[küsimusega] seotud pigem tehnilistel põhjustel. Seadus tuleb vastu võtta enne riigieelarvet, et oleks võimalik seda head eelnõu päriselt rakendama hakata. Selles minu arust ei olegi nagu mingisugust arutelu[teemat] või küsimust. 

Eraldi küsimus on, kas riigieelarvet oleks võimalik menetleda ilma usaldus[küsimusega] sidumata. Mulle väga meeldiks, kui see nii oleks. Ma arvan, et meile kellelegi ei meeldi see praegune töötamise viis ja vorm siin. Aga noh, eks erakondade esimeestel või kellelgi tuleb saavutada see kokkulepe, et jõuda valimiste-eelsesse aega ja menetleda eelnõusid, mis kõigile ei pruugi meeldida ja millele saab vastuhääle anda, aga me ei räägiks siis iga kord sadadest muudatusettepanekutest.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mina mõtlesin teie käest küsida tõesti praktilise suunitlusega küsimuse, mis ilmselt ei puutu mitte ainult minusse, vaid puutub ka teistesse opositsioonisaadikutesse, kes vaatavad ja loevad seda eelnõu ja mõtlevad nende lahenduste üle, mis te siin ette olete pannud. Tundub, et laias laastus on need väga mõistlikud ettepanekud, hea meelega hääletaks nende poolt. Aga nüüd on valitsus pannud meid keerulisse olukorda: kui hääletada eelnõu poolt, siis ühtlasi avaldad usaldust valitsusele, mida nagu kuidagi teha ei saa praeguses olukorras, sest valitsuse käitumine üldisemalt ei ole meile ju absoluutselt vastuvõetav. Mida te soovitaksite meile sellises olukorras, sest me oleme kimbatuses? Ühelt poolt ei tahaks, et jääks selline mulje, nagu me seda eelnõu ei toetaks. Aga teiselt poolt ei taha ka valitsusele usaldust avaldada. Kuidas teie ise käituksite sellises olukorras sellise eelnõu puhul?

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu minu arust mitmed presidendid ja õiguskantsler on öelnud, et eks tuleb hääletada südametunnistuse järgi. Ükskõik kumba pidi te hääletate – mina loodan muidugi, et te toetate eelnõu –, oma suulise selgituse saate anda siin mõne küsimuse näol või hiljem sotsiaalmeedias.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kuna ma paraku ei saanud esimesel lugemisel osaleda, siis ma võib-olla murran sisse lahtisest uksest. Aga minu küsimus on selline. Me räägime väljaspool tõmbekeskusi olevatest kohtadest nii apteekrite kui ka õdede puhul. Aga Eesti on väga mitmekesine. Tõepoolest, ka [elanike] terviseseisundit on võimalik Eestis piirkondade kaupa hinnata, see statistika on olemas. Kas poleks meie, ütleme siis, IT-võimekust arvestades olnud mõeldav seda [toetust] ikkagi kontsentreerida sinna, rohkem tõsta nendes kohalikes omavalitsustes, kus on tõeline [meditsiinitöötajate] puudus ja tõeline häda? See tundub teil natuke üldise lähenemisena. Kas tulevikus oleks võimalik veel diferentseeritum lähenemine?

Aitäh! Suurepärane küsimus! Seda aspekti ma esimesel lugemisel katsin, aga ma arvan, et on oluline see ka nüüd ära rõhutada. Kuna lähtetoetuse taotlemise tingimused pannakse paika ministri käskkirjaga, siis siin me loome aluse ka selleks, et oleks võimalik seda piirkondlikult diferentseerida. Praegu on kõik lähtetoetused üle-eestilised, aga välja jäävad Tallinn, Tartu ja [nendega] piirnevad vallad ehk kaks suuremat keskust ja kuldne ring. Aga mõnes piirkonnas ongi tervishoius see erialaspetsialistide puudus suurem. Selleks, et oleks võimalik [neid töötajaid selle järgi] suunata, me määrusega loome aluse, et oleks võimalik õdede lähtetoetuse abil näiteks ühel aastal suunata õdesid Hiiumaale, teisel aastal mujale. Andmed puuduolevate õdede kohta on meil olemas.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma ei tea, võib-olla see tuli jutuks esimese lugemise ajal, aga ma ei mäleta ja võib-olla istungi jälgijad ka ei mäleta, nii et küsin üle. Kuidas need summad, need 15 000, 25 000 ja 30 000, on kujunenud? Millistele faktoritele on tuginetud nende leidmisel? Kas on arvestatud ka seda, et eri piirkondades on erinev elukalliduse seis?

Aitäh! Alustan lõpust. Elukallidus on tõesti üldiselt Tallinnas ja Tartus ning selles Tallinna kuldses ringis kõige kõrgem. Aga elukalliduse mõttes me ülejäänud piirkondi ei diferentseeri ega ole plaaninud seda teha. 

Omal ajal said need lähtetoetuse suurused – 25 000, 30 000, 45 000 – paika ilmselt selle järgi, keda me soovisime kõige rohkem motiveerida. Saada perearste maapiirkonda on olnud kõige suurem väljakutse ja seetõttu on see lähtetoetus kõige suurem. Apteekrite puhul on see vajadus olnud väiksem ja seetõttu jääb nende lähtetoetuse suurus arstide omast maha. See on pigem tunnetuse küsimus, miks see niimoodi on paika pandud ja välja kujunenud, aga praegu tundub see mulle mõistlik.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Ausalt öeldes on isegi kahju, et see eelnõu on usaldusküsimusega seotud, sest tegelikult on ta päris mõistlik. Aga noh, on, nagu on. 

Tulen tagasi nende summade juurde, millised on need õdede võimalikud toetused, kui töötamise aeg on kolm või viis aastat. Ma näen siin seda kohta, kus oleks võimalik tegeleda ka regionaalpoliitikaga. Kas oli ka arutelu selle üle, et kui luua võimalus, et inimesed ikkagi maale läheks ja sinna jääks, siis võiks see summa olla suurem, näiteks 80 000 või 100 000? Kui ikkagi inimene [valib] elukohaks maapiirkonna, siis võib eeldada, et pikas perspektiivis ta sinna ka jääb. Nii me lahendame ka regionaalpoliitiliselt vajalikke küsimusi. Kas see arutelu üldse oli või ikkagi on nii, et iga ministeerium on oma silotornis ja vaatab ainult oma haldusala?

Aitäh! Iseenesest me lähtetoetustega regionaalpoliitikat teeme, sest nad on suunatud kõik Tallinnast, Tartust ja kuldsetest ringidest välja.

Seda, et lähtetoetused võiksid olla heldemad, võib tõepoolest arutada. Praegu on üks argument see, et näiteks perearstidel on lisaks 45 000 [euro suurusele] lähtetoetusele teised tasud, näiteks kaugusetasu maal töötavale perearstile. [Lähtetoetus] ei ole ainus regionaalpoliitiline meede tervishoiusüsteemis. Kui neid komplektina vaadata, siis see [komplekt] võiks olla juba päris motiveeriv.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Te ütlesite enne, ma ütleksin, võrdlemisi bravuurikalt, et sotsid ei plaani valitsuspartnereid vahetada. Minu hinnangul ei ole sotsid täna ka võib-olla sellises rollis, et nad seda teha saaksid. Siis te ütlesite veel, et teile ei meeldi see töötamise meetod, mis meil siin kevadest saadik on olnud ja mille on põhjustanud praegune valitsuskoalitsioon. Omal ajal te ju ka ise mõlgutasite mõtteid, et saada sotside juhiks, ja teil oli seal pingeline võitlus. Kas te sellest tulenevalt vahest vaatate seda asja sellise pilguga ja kujutlete, et kui teie olnuks sotside juht, siis võib-olla oleks sotsid saanud kas nii palju väiksema fraktsiooni või just nii palju suurema fraktsiooni, selline toksiline koalitsioon ei oleks saanud tekkida ja me ei peaks siin arutama, kas usaldada valitsust või mitte?

Aitäh! Küsimused lähevad järjest paremaks. See, et sotsid ei plaani koalitsioonipartnereid vahetada – see oligi peenike huumor. 

Aga ei, ma ei ole mõlgutanud mõtteid selle üle, mis oleks, kui esimehe valimised oleks läinud teistpidi. Ma arvan, et sotsiaaldemokraatidel läheb Lauri Läänemetsa juhtimisel väga hästi, ja isegi reitingunumbrid näitavad, et meie toetus püsib. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tervise Arengu Instituudi andmetel on meil peaaegu 9000 õde, aga puudu on 4000 õde. Seletuskirjas on öeldud, et õena ei tööta umbes 40% tervishoiukorralduse infosüsteemis õena registreeritud isikutest. Vaatamata sellele, et meil on nii sügav ja suur probleem, ei võtnud eelnõu algataja arvesse Eesti Arstide Liidu ettepanekut. Minule jääb vägisi tunne, et järjekordselt on tegu praakseadusega, kus on ilusad numbrid, aga mis tegelikkuses ei toimi. Me ei saa neid õdesid oma tervishoiusüsteemi tagasi. See [eelnõu] ei [paku] ka lahendust. (Juhataja helistab kella.) Nii et põhjendage, miks te raskele olukorrale vaatamata ei võtnud neid ettepanekuid arvesse.

Aitäh! Kui me arstide lähtetoetuse ja apteekrite lähtetoetuse rangelt suunasime äsja lõpetanud noortele spetsialistidele, siis selgus, et nemad ei ole need, kes soovivad eelkõige maapiirkonda tööle minna. Me oleme kõigi teiste lähtetoetuste [tingimusi] laiendanud ja rakendame [neid toetusi] juba tööl olevate spetsialistide suhtes. Tõesti, Sotsiaalministeeriumi arvates kehtib see reegel ka õdede puhul. Pigem me räägime, et maapiirkonda võivad [tööle minna] need, kellel on olemas töökogemus kas varasemast [ajast] või mõnest teisest sektorist. Nii et rakendame sarnaseid tingimusi nagu teiste lähtetoetuste puhul. 

Teiseks, nii nagu te õigesti ütlesite, erinevalt teistest spetsialistidest või teistest erialadest on õdede puhul omapärane see, et väga paljud hariduse omandanud inimesed töötavad väljaspool tervishoiusektorit. Õdede lähtetoetus on iseloomult naasmistoetus, me ei liiguta inimesi linnade vahel, vaid me tahame motiveerida inimesi naasma tööle tervishoiusüsteemi. Tõesti, numbrid näitavad, et need inimesed on olemas, me räägime vist ligi 6000 õest, kes võiksid potentsiaalselt hüvitist taotleda. Kui ka ainult osa neist saab tervishoiusüsteemi [tööle tulemiseks] motiveeritud, siis on see suurepärane tulemus.

Alar Laneman, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kõigepealt tänan eelmise vastuse eest ja julgustan teid, et selles ei ole midagi ootamatut ega halba, kui mõnikord tuleb valitsuspartnereid vahetada. Ideoloogilised sildid on alati teisejärgulised, programmiline sisu on esikohal. 

Ma küsiks eelmise küsimusega seotult: kas te selle eelnõu ettevalmistamisel – ma saan aru, te olete selle sidunud laiapindse riigikaitsega – olete kuidagigi mõelnud näiteks valdkondade erisustele? Tulevikus on oluline, et meil oleks katastroofimeditsiini spetsialiste või [spetsialiste] pandeemiate vastu võitlemiseks, saarte eraldatust tuleks silmas pidada ja nii edasi. Kas te selliseid asju ka kaalusite?

Aitäh! Tõepoolest, tervishoiusüsteem peab olema valmis mitmesugusteks kriisideks, sest nii nagu tervishoius öeldakse, iga kriis on lõpuks tervisekriis. See, et inimeste tervis saab õnnetuse või tahtluse või looduslike tingimuste või millegi muu tõttu kannatada, juhtub tavaliselt niikuinii. Üks näide, mida tuua, on Tartusse rajatav katastroofi‑ ja sõjameditsiini keskus. Sellega tegeleb küll Kaitsevägi, aga seal hakkavad koolitust saama ka tervishoiutöötajad, kes igapäevatööd teevad näiteks haiglates. Kriisiolukorras on neil siis vastavad oskused, kuidas toimetada. Seda koostööd on ja kriisiks valmistutakse.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riina! Minu küsimus ei puuduta otseselt selle eelnõu teksti, vaid seda vastasseisu, mis meil praegu on. Küsisin sama küsimuse sotsiaalkaitseminister Signe Riisalolt. Ma formuleerin nüüd selle nii. Kevadel ja suvel sidus valitsus seitse eelnõu usaldus[küsimusega], nüüd on siin järgmised seitse ja tõenäoliselt tuleb neid detsembris veel. Mis on valitsuse eesmärk sinu hinnangul? Kui palju te olete [eelnõusid] valmis usaldus[küsimusega] siduma, kas 20, 50, 100? Kui kaua te olete valmis niiviisi jätkama, kas kolm kuud, kuus kuud, aasta, neli aastat? Millal saabub hetk, mil koalitsioon on valmis opositsiooni juurde tulema ja ütlema, et hästi, me sooviksime leida mingit kompromissi? Kas see on teil üldse eesmärgiks seatud?

Aitäh! Mingisugust numbrilist maksimumi või taluvuspiiri usaldus[küsimusega] seotud eelnõude mõttes ei ole me arutanud ega seadnud. Mul on väga raske näha, et see võiks olla tavapärane toimetamine, et kõik eelnõud niimoodi vastu võetaksegi. Lihtsalt eelarve, ma ütleksin, on kõige tähtsam iga-aastane seadus, mis väga paljudes valdkondades võimaldab üldse järgmisel aastal töid ja tegemisi jätkata ning sealhulgas võimaldab rakendada uusi algatusi, näiteks nagu õdede lähtetoetus. Seetõttu on riigieelarve ja sellega seotud eelnõud usaldus[küsimusega] seotud. Aga valitsus ei ole otsustanud ega arutanud, et ka mõni järgmine eelnõu peale eelarve vastuvõtmist tuleks kindlasti usaldus[küsimusega] siduda. Samuti ei ole me otsustanud, et me seda kindlasti ei tee. Ma väga loodan, et on võimalik saavutada kompromiss või kokkulepe ja minna sellise mitteobstruktsioonilise töö juurde tagasi, aga ma ei oska ennustada, millise ajagraafiku järgi see juhtub.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ei saa nõus olla, nagu riigieelarve oleks kõige tähtsam. Teile olid kõige tähtsamad homoabielude läbisurumised ja tsensuuriseaduste Riigikokku toomine. Riigi normaalne toimimine on teil alles teises järjekorras, peaasi et te oma ülitähtsad ideoloogilised kultuurisõja elemendid ja tsensuuriseadused saaks läbi viidud. 

Aga te ütlesite, et teie sunnismaisust ei poolda. Sellegipoolest tahaksin ma teada, kui palju õdesid ja arste, Eestis hariduse saanud õdesid ja arste välismaal on. Mul on raske teiega nõus olla, et see ei ole probleem. Need numbrid on ju erakordselt suured.

Aitäh! On kaks erinevat asja. Üks on tõesti see arv, kui palju näiteks õdesid välismaal töötab, ja teine küsimus on see, kui palju eelmisel aastal [sinna] läks või sel aastal läheb või järgmisel aastal plaanib lahkuda. Mina väitsin seda, et 15 aastat tagasi oli olukord hull, praegu sellist massilist lahkumist enam ei toimu. Eraldi statistikat [ei ole] ja tegelikult ei ole võimalik sellist infot ka koguda. Me ei tea, kui mitu arsti või õde viibib parasjagu välismaal ja kui paljud neist teevad erialast tööd. Info, mis Eesti riigil on, on [saadud nii], et välismaale tööle minemiseks tuleb tõendada oma, ma ei tea, kutset või erialast haridust. Neid tõendeid Terviseamet väljastab. Nii et ka kõigil varasematel aastatel hinnati seda, kui paljud arstid ja õed plaanivad välismaale minna, selle järgi, kui palju oli neid tõendeid küsitud. Ma ei oska öelda selle aasta numbrit, kui palju neid [tõendeid] on küsitud, aga see [näitab] sellist hinnangulist lahkujate arvu. See on see ainus info, mis Eestil olemas on. Välisriikide tervishoiustatistikat rahvuse järgi me ei kogu ja sellist täpsust me [statistikas] taga ei aja.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Kui tohib, siis mõni küsimus ka selle eelnõu kohta. Ma juba enne ka küsisin. Küllaltki hea näitena selle kohta, kuidas see lähtetoetus on toiminud, te tõite perearstide puhul välja, et oleme saanud maapiirkonda 102 arsti. Ma ei suuda päris täpselt aru saada, kuidas või mille alusel neid tervishoiutöötajaid selekteeritakse. Perearstidel on üks lähtetoetus, proviisoritel ja farmatseutidel teine. Ma siit eelnõust päris täpselt ei suutnud leida – ju see on siiski kuskil olemas –, kui suur see saab olema pereõdedel. Te ütlesite, et arstid ja õed ei taha kohe pärast kooli lõpetamist [maale tööle] minna, et nad tahaks suures haiglas töötada. Farmatseutide ja proviisorite puhul te olete aga [tingimusi] leevendanud ja toonud sinna juurde, et nemad saaks kohe pärast esimest aastat [maapiirkonda tööle] minna. Kust see vahe tuleb või kuidas need tervishoiutöötajad nii erinevalt mõtlevad, et ühed tahavad ja teised ei taha kohe maale põrutada?

Aitäh küsimuse eest! Ei, apteekrite ja proviisorite ja arstide puhul on reegel sama. Ta võib olla ka [just] kooli lõpetanud. Selles mõttes, et me varem piirasime [toetusele] kvalifitseerumist kooli lõpetamise [ajaga]. Nüüd me oleme piirangu maha võtnud, [toetust saada] võib ka pikemalt valdkonnas töötanud spetsialist, me käsitleme kõiki ühtemoodi. Õdede puhul on iseenesest samamoodi, me ei pane piirangut lõpetamisega seoses, aga me paneme piirangu, et viis aastat ei tohi olla sektoris töötanud. Õdede lähtetoetus on iseloomult naasmistoetus ehk me tahame valdkonda juurde tuua inimesi, kes varem on [seda eriala] õppinud. See on tõesti iseloomult erinev ja seetõttu on see viie aasta kriteerium ja see ei ole seotud [kooli] lõpetamisega. Võib muidugi juhtuda, et on õehariduse omandanud noor spetsialist, kes näiteks on olnud viis aastat lastega kodus peale [kooli] lõpetamist. Tema saab taotleda lähtetoetust, kui ta ei ole viis aastat töötanud ja soovib maapiirkonda [tööle] minna.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Jah, tõepoolest, nii nagu siin ennegi on kõlanud, tegemist on ju põhimõtteliselt hea eelnõuga. Ja sanitaride puudus on suur. Kuid selle eelnõu usaldushääletusega sidumine on täiesti põhjendamatu ja tegelikult teeb sellele eelnõule karuteene, sest me ei saa lihtsalt selle tõttu selle poolt hääletada. 

Kuid õdede puudus on seotud ka sellega, kuidas kogu tervishoiusüsteem on üles ehitatud ja korraldatud. Meil on seda süsteemi nagu haridussüsteemigi pidevalt reformitud ja raske on ausalt öeldes aru saada, kas see on lõpptulemusena valdkonda paremini toimima pannud. Ma ei oska sellele vastata. Aga ma tahaksin küsida, kas on plaanis tulevikus Ravimiamet ühendada Terviseametiga. (Juhataja helistab kella.)

Aitäh! Sellist konkreetset otsust ei ole tehtud. Seda, et asutusi, ma ei tea, nimetatakse ümber või liidetakse või kolitakse ühest linnast teise, on 32 aasta jooksul ette tulnud. Praegu asub Ravimiamet Tartus, tal on oma väga selge või spetsiifiline vastutus. Liitmise plaane Sotsiaalministeerium praegu otseselt ei pea.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Anti Poolamets juba küsis meedikute lahkumise kohta ja te vastasite, et lahkumislainet ei ole, aga mingeid arve te ei esitanud ja ma sain aru, et neid arve ei olegi.

Minu esimene küsimus ongi ausalt öeldes see, miks siis neid arve ei teata. Kuidas te üldse saate nii mingit analüüsi teha ja poliitikat kujundada? 

Edasi küsin, kas on kaalutud ka seda varianti, et juhul kui Eestis hariduse saanud meedik siirdub mujale riiki tööle, siis peab see riik, kuhu see väljaõppinud meedik siirdus, Eestile tema õppekulud kinni maksma, nagu mõni teine riik teistel juhtudel seda nõuab. Siis ei oleks tegemist sunnismaisusega, mida te enne mainisite, vaid ausa õppekulude kinnimaksmisega. Niisiis, kaks küsimust.

Aitäh! Kõigepealt, meil ei ole infot – ja seda ei saagi olla – välismaal töötavate Eestis hariduse omandanud inimeste kohta. Meil ei ole ligipääsu teiste riikide andmebaasidele, et teha kindlaks, kas nad teevad erialast tööd. (Hääl saalis.)

Austatud minister, palun vastata. Nii ei saa.

Need andmed, mis meil olemas on, on selliste taotluste kohta, mis tehakse Terviseametile, et saada tõend, mida on vaja välismaale tööle minemiseks. Need andmed on Eestil olemas, need on regulaarselt Terviseameti poolt, ma ei tea, kokkupandavad. Lihtsalt ma ei teadnud, et te täna seda küsite, mul ei ole neid numbreid kaasas, aga tegelikult on need olemas. 

See õppekulude tagasimaksmine teise riigi poolt on huvitav mõte, aga ma tõesti ei kujuta selle rakendamist ette. Kui Eesti spetsialist läheb, ma ei tea, Hollandisse erakliinikusse tööle, kuidas siis Hollandi riik selle vastutuse võtab ja hüvitist maksab? Huvitav mõte, aga seni on osutunud rakendamatuks.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Minul on ka küsimus selle eelnõu kohta, aga mitte ainult. Teie terviseministrina ilmselt vist ise ei ole meditsiinilise haridusega inimene. Teil kindlasti meeskonnas vähemalt selle eelnõu koostamise ajal olid asjatundjatest abilised. Teil [ministeeriumis] oli pikalt tööl asekantsler Heidi Alasepp, kes on ju tegelikult erialalt arst. Ta on väga tuntud koostöö tegija riigikaitsealal. Teda tuntakse vigastatud sõduritele taastusravi loojana Eestis, väga armas ja hea inimene, kelle kohta on kantsler teile öelnud, et ta ei saanud inimestega läbi, mida mul on väga keeruline uskuda. Pigem usuks ma vastupidist juttu, et kantsler võib-olla ise ei soovinud [temaga] koostööd jätkata. Mul ongi küsimus, miks ta levitab sellist juttu. 

Aga teie käest ma küsin, kui palju teil on nõuandjate hulgas, kes selliseid eelnõusid koostavad, üldse järel erialase haridusega inimesi. Heidi, eks ole, oli. Kas on arsti‑ või meditsiiniharidusega [inimesi] veel järel, kes nõustavad?

Aitäh! Tõepoolest, mina ise ei ole meditsiiniharidusega, aga teen erialast tööd, olen saanud tervisepoliitikas magistrikraadi. Samas, tervise valdkonnas Sotsiaalministeeriumis [on tööl], sealjuures osalesid nad selle konkreetse eelnõu ettevalmistamisel, ametnikud, kes on pikaajaliselt töötanud näiteks õena, ka arstiharidusega inimesi meil majas endiselt on. Heidi Alasepaga kohtusin mina esimest korda siis, kui ta juhtis ITK‑s taastusravikeskust. Nii et on arstiharidusega inimesi, on õeharidusega inimesi Sotsiaalministeeriumis aastate jooksul töötanud ja ka praegu on nii eriarste, perearste kui ka õdesid meie ametnike seas.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma pean tõdema, et vaatamata meie ideoloogilistele ja poliitilistele [erimeelsustele] tuleb olla seisukohal, et teie empaatiavõime ja sobivus sildade ehitamiseks on täiesti ilmne. 

Aga nüüd konkreetne küsimus teile selle eelnõu põhjal. Mulle jäi silma, et proviisoril või farmatseudil on summeeritud tööaeg, vähemalt 24 tundi nädalas, selleks et kvalifitseeruda, aga õdedel on töökoormus lausa 30 tundi. Millest see erinevus tuleneb?

Aitäh! See on proportsioonis toetuse suurusega: seal, kus me eeldame suuremat tööpanust, on ka lähtetoetuse summa tervikuna suurem, 30 000 versus 25 000. Võib-olla on see seotud ka sellega, millised on need koormused seni olnud. Kui inimene töötab ühes apteegis, siis [tuleb arvestada, et] maapiirkonnas ei pruugi apteek olla iga päev avatud, aga on tähtis, et seal proviisor oleks ja apteek oleks. Ka minu kodukandis ei ole apteek igal tööpäeval avatud, aga kõik kohalikud teavad, millal apteek lahti on ja millal sealt ravimeid soetada saab.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma mõtlesin teie käest küsida, kas te olete valitsuses või ministeeriumis kaalunud alternatiivseid lahendusi sellele probleemile, et maapiirkondades ei ole piisavalt apteekreid, õdesid, arste ja teisi tervishoiutöötajaid. Kas võiks olla mõeldav selline lahendus, et need ettevõtted, kes on apteekide pidajad, selleks et saada luba pidada teatud hulk apteeke piirkondades, kus seda teha on väga kasumlik, oleksid kohustatud hoidma lahti näiteks ühte apteeki ka piirkonnas, kus see on vähem kasumlik või võib-olla isegi üldse mittekasumlik? Sellisel juhul, ütleme, maksumaksjate koormus oleks väiksem, koormus nendele ettevõtjatele, tõsi küll, oleks suurem, aga samal ajal, pidades silmas, et tegemist on väga kasumliku valdkonnaga, võib-olla mitte üle jõu käiv.

Aitäh! Tõepoolest, sellise kohustuse panekut arutati ja sellise kohustuse võimalus isegi seaduses loodi enne apteegireformi, kui ettevõtted olid apteekide omanikud. Kuna nüüd on see juriidiline muutus toimunud ja apteekide omanikud on proviisorid, siis sellise kohustuse panekut neile me praegu ei kaalu.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Õdede lähtetoetuse puhul on pandud [kirja], et viis aastat ei tohi olla töötanud Eestis ja samal ajal peab kehtima registreering. Registreeringuid peetakse selles tervishoiusüsteemi rakenduses ja see asub Terviseameti juures. Ma küsin, kas õdede registreeringutel on ka mingi tähtaeg või on see seal kuni lõpuni, mis iganes ajani, kui sa ise seda maha ei võta, või on mingi aeg, kui registreeringu [kehtivus] lõpeb. Ta peab ju oma kutset ja oma pädevust kogu aeg täiendama ja tõendama. Kas seal on mingi seos?

Aitäh! Tõesti, kõik lõpetajad – lõpetavad nad arsti või õe või füsioterapeudi või farmatseudina – saavad endale tervishoiuteenuse osutaja koodi ja kantakse registrisse. Ma ei oska neid reegleid peast öelda, aga see info näitab, et meil on registris ligi 16 000 õde, neist tervishoius töötab ligi 9000. Sa võid olla registris ja see kood säilib sul seal ka juhul, kui sa töötad mujal või oled lapsega kodus või oled mingil muul põhjusel, näiteks tervise tõttu, erialasest tööst eemal. Registreering on seotud erialase hariduse omandamisega. Aga tõesti, nii arstidel kui ka õdedel, kui nad töötavad, on kohustuslikud koolitusnormid aasta jooksul, mis tuleb pädevuse hoidmiseks [täita], ja kui inimene tööle naaseb, siis need reeglid kehtivad tema kohta edasi.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riina! Enne kui ma lähen küsimuse juurde, ma tunnustan ka, et see on hea eelnõu, ja mul on kahju, et ma ei saa selle poolt hääletada, kuna see on seotud Vabariigi Valitsuse usaldamisega. 

Aga ma lähen edasi oma küsimuse jätkuküsimusega. Teatavasti viisid Jüri Ratase viimase valitsuse lagunemiseni mitmed faktorid. Üks nendest oli tugev obstruktsioon, mida sel ajal tegid Reformierakond ja ka sinu koduerakond: 3000 muudatusettepanekut Reformierakonnalt ja 5000+ teilt. See oli üks tegur, kahtlemata, mis valitsust lagundas. Seal oli muidugi ka teisi [tegureid]. Aga nüüd on ka teil valitsuses mitmeid olulisi kaalutluslikke tegureid, kaasa arvatud proua peaministri abikaasa idavedude skandaal. Kuidas te üldse hindate (Juhataja helistab kella.), kas te olete võimelised seda obstruktsiooni lõpuks tõrjuma või mitte? Mis on sinu strateegiline hinnang?

Aitäh! Ma pean ennast küll nooreks poliitikuks, viis ja pool aastat staaži, aga vaat seda olen õppinud, et olukord poliitikas on nii dünaamiline, et väga keeruline on hinnata, mis juhtub nädala, kuu või poole aasta pärast. Nii et mina töötan Eesti inimeste tervise heaks, püüdes võimalikult kaua oma ametis maksimaalset panust anda. Seetõttu pingutangi iga päev, et ei tea, mis homme juhtub.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Ma pean taas nentima, et on äärmiselt kahetsusväärne, et valitsus on läinud seda teed, torpedeerides parlamentarismi ja demokraatiat. 

Aga mul on ka küsimus, mis haakub õdede lähtetoetusega. Ma saan aru küll, et see on natuke laiem [küsimus] ja see ei ole otseselt teie valdkonnast, kuid valitsuse esindajana te oskate kindlasti ka sellele vastata. Meil on täpselt samasugune puudus ka teiste valdkondade spetsialistidest ja töötajatest, koolis näiteks tugispetsialistidest, psühholoogidest, logopeedidest, eripedagoogidest ja nii edasi. Miks te olete valitsuses selle sihtrühma nii kitsalt valinud? Toetust vajaks ju palju [rohkem] valdkondi (Juhataja helistab kella.) ja nende esindajad.

Aitäh! Täiesti nõus, et toetust vajab laiem ring erialaspetsialiste. Sotsiaalministeeriumi vastutus ja eelarvekulu puudutab tervishoiuvaldkonna spetsialiste. Haridusvaldkonnas makstakse lähtetoetusi ka kooli tugispetsialistidele ja õpetajatele. Tõesti, ma kvalifitseerumise tingimuste kohta ei oska praegu vastata, aga lähtetoetus on olemas ka teistel spetsialistidel, haridusvaldkonnas samamoodi.

Rain Epler, protseduuriline küsimus.

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma selle kellukesehelina peale, mis on siin õige mitu korda kostnud, hakkasin mõtlema, et küsimused lähevad nagu pisut [ajast] üle, aga tõepoolest üsna pisut, niimoodi neli-viis sekundit võib-olla, tuleneb see siis keele omapärast või eestlaste geneetikast. Aga võib-olla tasuks kaaluda, kas võtta juhatuses arutlusele see, et äkki küsimuse aeg peakski olema näiteks üks minut ja kuus sekundit. Mõtlesin, et annan selle [mõtte] edasi, siis saame siin aruteluga edasi minna.

Aitäh! Ma arvan, et see on tõesti protseduuriline küsimus, kas seda juhatuses kaaluda või mitte. Aga kokkuvõttes see juhatuse otsus ju ei ole, see on seaduse küsimus ja seaduses on see nii kirjas. See 1 minut on teisendatuna 60 sekundit. Kui me püüame väga täpselt sissejuhatust teha ja võib-olla mitte seda küsimust jätta 57.–58. sekundile, vaid alustada küsimusega hiljemalt 52. sekundil, siis saame hakkama.

Rene Kokk, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, austatud aseesimees! Mul on üks protseduuriline küsimus jah. Avastasin nimelt, et Maria Jufereva-Skuratovski on muutnud oma kohta siin saalis. Äkki te räägite lahti, kuidas sellega on? Ma olen siiamaani aru saanud nii, et kes akna alla lähevad, peavadki seal istuma. Kui saadik ei ole kandideerinud sama erakonna ridades, mille fraktsiooni ta läheb, siis ta peaks istuma akna all. Kas on midagi muutunud kodu‑ ja töökorra seaduse tõlgendamises?

Lühivastus: meil ei ole selles küsimuses kodu‑ ja töökorra seaduses midagi muutunud. Aga sisuliselt vastates: Maria Jufereva-Skuratovski lahkus Keskerakonnast ja lahkus keskfraktsioonist. Tõsi, teil on õigus, need inimesed, kes ei ole fraktsioonis, reeglina istuvad juhataja poolt vaadates kõige vasakpoolsemas pingireas, aga kui inimesed liituvad mõne erakonnaga, siis nad loomulikult ei saa liituda selle fraktsiooniga, ütleme siis, de jure, aga de facto, me teame, nad hakkavad selle erakonna fraktsioonis tööd tegema. Kui vähegi saab, siis loomulikult on, ma arvan, mõistlik, et need inimesed pannakse [siin saalis] istuma selle erakonna fraktsiooni [kohtade] juurde. See ongi see selgitus. Aga muutunud midagi ei ole.

Rain Epler, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Mul tekkis selle teie ja Rene Koka viimase mõttevahetuse peale küsimus selle kohta, et teie endised võitluskaaslased Jaanus ja Tõnis istuvad seal akna all. Ega mina ei tea, kas nad ei ole tahtnud siia Isamaa juurde tulla või neid ei ole siia lastud. Aga jällegi, ütleme, et kahtlusi ei ole, aga kõhklusi on. Riina pearaputusest ma loen välja, et vist ei ole lastud. Siis mu küsimus ongi, et kas sina, Jüri, oled selle taga, et neid siia ei lasta, et sina oled nende peale pahane, või on põhjus selles, et koalitsioon, kui endal on vaja kedagi pinginaabriks võtta, siis nagu lubab, aga opositsiooni kuuluvate inimestega käitub kuidagi teisiti.

Aitäh! Ei, miks mina siin pahane olen. Aga see palve on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt ja see on, kuidas öelda, hetkel töös ja menetluses.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister, hea Riina! Tõesti, mina ühinen ka komplimentidega nagu teisedki eelkõnelejad, kes on kiitnud sinu head koostöövõimet, koostöötahet ja ‑soovi. 

Selle eelnõu puhul, mida me kõik ju opositsioonierakondadena oleme toetanud, me näeme, et tegelik põhjus on olla justkui viigileht Kaja Kallasele, et teda ei saaks ametist maha võtta. Ma usun, et kui sa ka ise paned käe südamele, siis sa tunnistad seda. Nii ma küsingi, milliseid samme sa oled ise astunud, et opositsiooniga ikkagi koostööd teha ja seda head seadust mitte usaldushääletusega siduda ehk jätta selliseks naeruväärseks viigileheks Kaja Kallase usaldamise küsimusele.

Aitäh! Tegelikult me lihtsalt kõiki riigieelarvega seotud eelnõusid oleme kohelnud, käsitlenud, menetlenud sarnaselt. Obstruktsiooni käigus on tehtud sadade kaupa muudatusettepanekuid kõigi eelnõude kohta. Nii et valitsuse tasandil me ei kaalunud, et vaat, see on sisuliselt väga hea eelnõu, seda võiks opositsioon toetada, aga vaat see on sotsiaalhoolekande seadus ja sellele me opositsiooni toetust ei saa. Me kõiki riigieelarvega seotud eelnõusid käsitlesime ühtemoodi, kõik on ühtmoodi usaldus[küsimusega] seotud, et nad saaks vastu võetud enne riigieelarvet ja neid häid asju saaks järgmisel aastal rakendada.

Rene Kokk, palun! Teil on nüüd uuesti protseduuriline küsimus. Kelle pärast te nüüd muret väljendate? Palun!

Tänan, austatud aseesimees! Vabandan minister Riina ees, aga ma ei saanud ikkagi ammendavat vastust eelmisele küsimusele. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse [kommentaar] § 42 kohta sätestab punktis 5: "Fraktsiooniga liitumiseks ei pea Riigikogu liige või asendusliige olema erakonna liige, kuid RKKTS § 40 lõike 1 kohaselt peab ta olema kandideerinud Riigikogu valimistel fraktsiooni moodustanud Riigikogu liikmetega sama erakonna valimisnimekirjas. [Minu teada kandideeris ta Keskerakonna nimekirjas. – R. K.] See tingimus välistab nn poliitilised ülehüppamised ühest fraktsioonist teise." Minule tundub, et praegu on tegemist just nimelt poliitilise ülehüppamisega ühest fraktsioonist teise. Loomulikult on inimestel vaba valik ja mul pole midagi selle vastu, kui keegi kuhugi läheb. Aga mulle tundub, et me praegu kamraade Keskerakonnast, kes on akna alla kolinud, kuidagi diskrimineerime, sest nendele ei anta [sellist] võimalust, kuigi, ma saan aru, nad on taotlenud [kohta] Isamaa [fraktsiooni pingiridades]. Aga kuidagi teeme kellelegi ikka selle erisuse. Millest see tingitud on?

Aitäh! Ega ma nüüd täpselt teie murest aru ei saanud, aga lühidalt öeldes: te leiate kindlasti ka seadustest Riigikogu liikme vaba mandaadi põhimõtte. Ma arvan, et siin saalis on väga oluline ka mõistlikkuse põhimõte. Me saame aru, et kui Riigikogu liikmete otsused on selliselt läinud, et nad on ühinenud mingi teise erakonnaga, ja on võimalik, kuidas ma ütlen, eeskätt logistiliselt või tehniliselt panna inimesi selle fraktsiooni [pingiridadesse istuma], siis ma arvan, et see võiks nii olla. 

Helir-Valdor Seeder, palun, teie küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Mul on ka väga kahju, et olen sellele eelnõule sunnitud vastu hääletama, sest ta on seotud valitsuse usaldamisega. Nii nagu senine praktika on näidanud, valitsus seda usaldust välja ei ole teeninud. 

Aga mul on konkreetne küsimus eelnõu kohta. Kas ma sain teie ettekandest õigesti aru, et arstide liit on teinud ettepaneku lähtetoetuste ühtlustamiseks? Need on erineva suurusega, ma ei tea, ka need tingimused, eks ole, on erinevad. Kõige suurem vist oli perearstide [toetus], 45 000, siis olid 25 000 ja 15 000. Mis see arstide liidu ettepanek siis on, kas ühtlustada need suurused või mingisugused tingimused, ja mis on valitsuse seisukoht, kas peaks ühtlustama või mitte? Ma saan aru, et valitsus praegu vastu ei tulnud, ei ühtlustanud. Mis on need argumendid, miks kõik peaks jääma nii, nagu on? Või on mingisugune kolmas plaan, mis ei ole otseselt arstide liidu ettepanek, aga et kõik need proportsioonid ja tingimused ei pea jääma ka nii, nagu on praegu selles eelnõus, vaid valitsusel on mingi kolmas seisukoht?

Aitäh! Kõigepealt alustan hea uudisega: käesoleval aastal, 2023. aastal, on kõige rohkem lähtetoetusi, viis tükki, antud Viljandimaale tööle minevatele arstidele. 

Arstide liidul oli kaks ettepanekut. Ühelt poolt [sooviti] laiendada lähtetoetuse [taotlemise õigust] värskelt [kooli] lõpetanud õdedele. Tõesti, seda Sotsiaalministeerium ei toetanud. See [toetus] õdede puhul on iseloomult naasmistoetus, et motiveerida tulema tervishoidu tööle neid, kes selle hariduse on omandanud, aga [tervishoius ei tööta]. Värskelt lõpetanud õed lähevad enamasti tööle tervishoidu. Isegi kui nad lähevad Tallinnasse või Tartusse, siis need on kaks linna, kus õdede puudus on kõige suurem. Me ei soovi [selle toetuse abil] seda rahaliselt toetada, me soovime rahaliselt toetada maapiirkonda minekut. 

Teine [ettepanek] oli tõesti lähtetoetuse erinevate määrade kohta. Lähtetoetuse määr 45 000 rakendub ainult perearstide suhtes. Nende nappus on kõige suurem ja ka soov nende maapiirkonda minekut motiveerida on suurem. Teiste, nii õdede kui ka eriarstide puhul, on summa 30 000. Ühelt poolt sooviks seda perearstide [toetuse] kõrgemat määra hoida. Küsimus on, kas kogu süsteemi [saaks] heldemaks muuta. See on seotud eelarveliste vahenditega. Praegu me tegutseme nende vahendite piires, mis eelarveseaduses olemas on.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen pikalt vaadanud sellel sügishooajal, mismoodi teie istungit juhatate. Kui on protseduurilised küsimused, siis te annate [õiguse neid esitada], kui on vasturepliigid, [siis annate selle õiguse] saalis viibivatele saadikutele. Ei taha väga lihtsameelseks minna, aga selline hea soe Riigikogu vaimu tunne tuleb peale, [vaadates,] mismoodi peab istungeid juhtima. Kui tuua võrdluseks kaks teist spiikrit või istungi juhatajat, siis nemad, ütleme, käituvad hoopis teistmoodi. Ükskõik millise küsimuse peale ütlevad, et see ei ole protseduuriline, see ei sobi siia, ja nii edasi, vastusõnavõtuks [õigust] ei anta, protseduuriliste [esitamise õigus] antakse siis, kui on juba nii-öelda õige aeg möödas, või üldse ei anta, pannakse veto peale. Ma tahan teid tänada selle hea Riigikogu vaimu hoidmise eest. 

Aga et ma ei jääks lihtsalt kiidusõnade juurde, tahan küsida sellist asja. Öelge, palun, lugupeetud Jüri Ratas, kui teie toimetate ühe Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse järgi, mis on avalikult vastu võetud, siis milline võiks olla see teine Riigikogu kodu‑ ja töökord, mille järgi nii Lauri Hussar kui ka Toomas Kivimägi toimetavad. Teie juhtimisstiil on kardinaalselt erinev.

Aitäh hea sõna eest! Mina toimetan Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse järgi, mis on avalik. See on seesama, mis on ka teie laual kommenteeritud väljaandena. Aga ma tõesti pean ühte asja juhatajana veel väga oluliseks. See on see praktika, mis siin saalis on välja kujunenud. Ma arvan, et Eesti Vabariigi Riigikogu peab nendes küsimustes olema pigem väga konservatiivne ja lähtuma sellest, kuidas ka varasemalt on siin asju aetud ja tehtud. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma tulen tagasi selle usaldushääletusega sidumise juurde, et miks see eelnõu ikkagi usaldusega seoti. Kes eeldas, et need 200 muudatusettepanekut saavad probleemiks, ja sellest eeldusest lähtuvalt otsustas menetleda seda eelnõu usaldushääletusega [sidumise teel]? Ma tuletan meelde, et muudatusettepanekute hääletamisele panemine ei ole muudatusettepanekute tegijatele kohustus. Me oleme oma head tahet näidanud. Ühe eelnõu puhul läks meie muudatusettepanekute menetlemine siin saalis täpselt nii kiiresti, kui kiiresti suutis lugupeetud eesistuja neid ette lugeda. Kes siis täpselt ja miks [otsustas panna] selle eelnõu, mis tegelikult on hea eelnõu, sellise eeldusega usaldushääletusele? Sellega tekitati ka selline, kuidas ma ütlen, täiesti põhjendatud obstruktsioon selle eelnõu puhul.

Aitäh! Ma tõesti saan aru sellest pahameelest, kui sisuliselt tahaks toetada eelnõu, kuid mitte toetada valitsust usaldushääletusel. Aga valitsus ei kaalutle eelnõusid sisu järgi, et see on väga hea eelnõu ja teine mitte väga hea eelnõu. Kõigi kohta on ühtemoodi tehtud mitusada muudatusettepanekut. Tõesti, kõiki eelnõusid, mis tuleb vastu võtta enne riigieelarvet ja mis on sisuliselt seotud riigieelarve rakendamisega järgmisel aastal, on käsitletud ühtemoodi. Muidu oleks väga keeruline selgitada, miks me ühte eelnõu menetleme ühel viisil, teist teisel viisil. Nüüd me oleme lähenenud kõigile ühtemoodi.

Head ametikaaslased! Ma lihtsalt informatsiooniks ütlen, et kui me tahame olla väga täpsed, siis [tuleb meeles pidada, et] meie kodu‑ ja töökorra seadus – ka mina olen selle vastu eksinud – ei räägi mitte usaldushääletusest, vaid räägib usaldusküsimusest. Lihtsalt informatsioon meile kõigile. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud terviseminister! Mul on iseenesest väga hea meel, et mõeldakse selle peale, kuidas motiveerida arste ja apteekreid, et nad saaksid maapiirkondades tööd teha või et nad sinna üldse [tööle läheksid]. 

Aga mul on küsimus. Me ju harime arste ja apteekreid viis, seitse või rohkem aastat riigi kulul. Kas ei ole mõeldud ka mingile teisele variandile, et siduda neid oma maaga? Näiteks lähevad paljud peale kõrghariduse omandamist Eesti riigi arvel naaberriikidesse tööle. [Kas ei võiks olla] kuidagi nagu Nõukogude ajal? Ma ei taha öelda, et Nõukogude aeg oli hea aeg, aga siis [arste] suunati tööle. Ka minu ema, kes on arst, suunati Orava haiglasse arstina tööle ja ta oli kohustatud olema seal teatud aja. Kas on vähemalt mõeldud selle peale?

Aitäh! Tõesti, nii nagu ka selle eelnõu menetluses, see küsimus aeg-ajalt kerkib. Aga tõepoolest, Nõukogude Liidu teene on ka see, et Eestis, ma arvan, veel kümmekond, aga võib-olla paarkümmend aastat me suunamisest rääkida ei saa ja selle rakendamine ei ole vastuvõetav.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Usaldusküsimusega seotud eelnõude vastuvõtmine teeb valitsuse [elu] väga lihtsaks. See tähendab, et kui koosseisu enamus ei ole mingile eelnõule vastu, siis see eelnõu läheb läbi. Kui me vaatame praegu saalis olevat opositsiooni‑ ja koalitsioonijõudude vahekorda, siis [näeme, et] praktiliselt kõik eelnõud lähevad sisuliselt läbi. See tekitab olukorra, kus parlamendi, ütleme, opositsiooni osa lülitatakse välja. Lihtsalt parlament ei saa enam tegutseda. Kunagine Riigikogu liige Illar Hallaste ütles oma kõnes siit puldist, et seda nimetatakse näppude väänamiseks. Praegu on ridamisi tulemas usaldusküsimusega seotud hääletusi. Miks te tahate parlamenti täielikult ära kägistada?

Aitäh! Tõesti, ka mulle meeldiks, kui me saaks teha siin tavapärases vormis tööd, kõik muudatusettepanekud oleksid sisulised, me hääletaksime, arutaksime. Kahjuks tõesti juba üle poole aasta olukord selline ei ole. Selle konkreetse eelnõuga me seda kuidagi ei muuda. Samas, selle eelnõuga õnnestub mul teie ette tulla kaks korda ühe korra asemel. Kuna opositsioonil ei ole ka sisulist muret selle eelnõu rakendamisega, siis siin võib-olla sellist riivet või õiguste piirangut nii selgelt ei tajuta. Aga kahtlemata on eelnõusid, mida teie või mõned teised opositsioonisaadikud ka sisuliselt ei toeta. Sellisel juhul on see küsimus palju teravam.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Lähtetoetus on kindlasti vajalik. Küllap te olete ka mingisuguse mõjuanalüüsi teinud, milline see mõju pikemas perspektiivis on. Lähtetoetuse abil lühiajaliselt võib-olla õnnestub inimene kuhugi ametisse saada, näiteks maapiirkonda, aga pikemas perspektiivis need inimesed ikkagi sealt lahkuvad. Kas selline mõjuanalüüs on olemas? 

Küsimuse teine pool väljub küll selle seaduseelnõu raamidest, aga eesmärk on siiski sama. Milline on ikkagi see pikk perspektiiv? Me teame, et järjest probleemsem on perearste maapiirkondadesse saada, sõltumata sellest lähtetoetusest ja muudest tingimustest. Probleem on ka linnades ja kasvav probleem on see seal, kus on venekeelne elanikkond. Me teame, et noored arstid, kes [ülikooli] lõpetavad, vene keelt ei valda. Seal ei aita ka lähtetoetus ega muud asjad. Mis see lahendus võiks teie arvates selles olukorras üldse olla? Mis see pikema perspektiiviga jätkusuutliku lahenduse võti võiks olla?

Aitäh! Tõesti, lähtetoetus eeldab piirkonnas töötamist 5 aastat. Seda statistikat, kui paljud jäävad 20 aastaks ja kui paljud lahkuvad pärast 5 aastat, me teinud ei ole. Aga iseenesest on see huvitav küsimus. Üks inimene, esimene lähtetoetuse taotleja, saab olla töötanud juba 13 aastat. Võib-olla, kui mõni aasta möödub ja kuna nüüd viimastel aastatel on arvukalt [seda toetust] taotletud, [saab] hinnata, mis see pikaajaline mõju on olnud. Samas on tähtis ka see, kui 102 arsti on maapiirkonda läinud 5 aastaks. See on oluline leevendus ja tagab selle [teenuse] kättesaadavuse inimeste jaoks. 

Vene keele mitteoskamise probleemi noorte arstide puhul meie tervishoiusüsteemis me kuidagi eraldi leevendada ei plaani. Tartu Ülikoolis on võimalik tudengitel keeleõpet saada, [õppida] nii vene keelt kui ka teisi keeli. Eks see rohkem sõltub inimese enda huvist. Meil on arstidel töötamiseks eesti keele [oskuse] nõue, ühegi teise keele oskust me ei eelda. Ma ei näe ka, et venekeelse teenuse pakkumine peaks olema tervishoiusüsteemis prioriteet. Kahtlemata, kui mõnel patsiendil on see mure, siis saab kaasa võtta lähedase, kes oskab riigikeelt, või siis saab kohalik omavalitsus pakkuda tõlgiteenust, kui tõesti on mingi tõsine juhtum. Aga üldiselt Eestis me eelkõige pakume teenust eesti keeles.

Pikaajalisi lahendusi ei saa olla üks. Kui eriala on atraktiivne, koolitustellimus piisav, töötasud kasvavad iga aasta ja maapiirkonda [tööle minekut] motiveeritakse nii lähtetoetuse kui ka kaasaegsete töötingimustega – lõpuks see kõik komplektis peab mõjuma. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma jätkan sealt, kus pooleli jäi. Ma küsin teise nurga alt, et kas näiteks teha stipendiaadisüsteem. Üliõpilane läheb õppima, ta teeb kindla haigla, apteegi või mingi maapiirkonnaga nagu lepingu, et ta läheb sinna tööle, ja saab juba õppeajal toetust. Ma mäletan seda – kahjuks ütlen seda jälle – Nõukogude ajast. Aga siis see süsteem mõnes mõttes toimis. Nii või naa me üritame [neid inimesi meie tervishoiuga] siduda, nüüd ka ostame maapiirkondadesse töötajaid juurde. Miks ei võiks näiteks olla nii, et nad teevad oma valiku varem ja saavad varem ka selle eest toetust?

Aitäh! Ma ei oska öelda, see võib-olla ei ole ka praegu kuidagi piiratud, kui mõni haigla või omavalitsus soovib teha kokkulepet tudengiga, kellele maksta õpingute ajal lisatasu või midagi sellist. Aga olen rääkinud dekanaadiga – see oli kas eelmisel või üle-eelmisel nädalal – residentuuritsüklitest, et õppe jooksul võiksid kõik residendid jõuda ka maakonnahaiglatesse. Nii saaks laiendada residentuurihaiglate baasi. Siis tekib inimlik kontakt, siis sa kujutad paremini ette tööd konkreetses haiglas ja on suurem tõenäosus, et sa lähed sinna [tööle], ehk ka lähtetoetuse toel.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Küsin [ministri] käest sellise huvitava küsimuse. Te võite mulle praegu noogutada, siis ma tean, mismoodi ma seda küsimust serveerin. Kas te teate sellist inimest nagu Taavi Annus? 

Jaa. 

Teate. No siis te teate seda, et tegemist on ühe riigiõiguse korüfeega. Selliselt hindas teda Riigikohtu esimees Villu Vane … Riigikohtu esimees. 

Villu Kõve.

Villu Kõve, jah. Jah. Ta ütles, et [Taavi Annus on] üks parimaid riigiõiguse asjatundjaid. Tema on lähtunud sellest printsiibist, et tõepoolest, Riigikogus on usaldusküsimusega seotud eelnõude menetlemine palju kiirem ja valutum, sest muudatusettepanekud on keelatud, kuid see võimaldab ka eelnõusid läbi suruda ning seega takistab parlamentaarset obstruktsiooni. Tema hinnang on, et taolise abinõu legitiimsus on põhi[seaduse] seisukohalt kaheldav. Miks te lähete sellise asja peale välja?

Aitäh! Entusiastlikult vastasin jah, aga järelikult on Taavi Annuse nimelisi inimesi Eestis mitu. Mina rääkisin teisest Taavi Annusest. 

Aga jah, juristide hinnangud ka, ma ei tea, obstruktsiooni, ma ei tea, õigustatusele, selle kasutamisele kas siis eelarve vastuvõtmiseks või teiste [eelnõude puhul], võivadki olla erinevad. See on intellektuaalselt huvitav arutelu. Aga praegu on eelarves kokku lepitud muudatuste rakendamiseks vaja tõesti teatud seadusemuudatusi, sealhulgas seda konkreetset, mida mina tutvustan, mis puudutab ravimiseadust ja tervishoiuteenuste korraldamise seadust. Ei ole võimalik neid häid asju teha, kui me seadusemuudatust vastu ei võta.

Austatud minister, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Head ametikaaslased, on olnud ettekanne, on olnud palju asjalikke, sisulisi küsimusi, [on olnud] head vastused, kuid siiski soovivad Riigikogu liikmed anda ka läbirääkimiste voorus oma sõnumeid, mis ongi ju seaduseelnõu menetlemise üks peamisi mõtteid. Ma avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

Palun lisaaega kolm minutit.

Jaa, palun, kaheksa minutit!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Umbes paar tundi tagasi me [tegime ära] ühe hääletuse, mis oli seotud usaldusküsimusega. Otseselt mitte üllatusena saabus see tulemus, et valitsust siin saalis koalitsioonipartnerid usaldasid. Kurb oli see küll.

Kontekstist. Töötuse määr on kolmandas kvartalis 30,4% suurem, kui see oli möödunud aasta samas kvartalis. Iga nädal loeme uudiseid ettevõtete kohta, kes uksi sulgevad või tegemisi koomale tõmbavad. Elu läheb raskemaks. Inflatsioon oli oktoobris 5%. Vahepeal siin peaminister käis ja hõiskas, et inflatsioon on kontrolli alla saadud ja langemas. Kurb uudis on see, et septembris oli see 3,9%, oktoobris 5%. Aga selle juures ei tohiks ära unustada, et inflatsiooni vähenemine eelmise aastaga võrreldes ei tähenda ju, et elu oleks taskukohasem. Möödunud aastal jõudis inflatsioon 25%‑ni. Kuna on laialt levinud teadmine, et matemaatika tundmine Eesti inimeste hulgas aasta-aastalt halveneb, siis ma igaks juhuks räägin selle 25% kiiresti lahti. See on veerand. See on niimoodi, et kui mingi asi maksis näiteks neli eurot ja sinna tuli veerand otsa, tähendab, üks euro tuli otsa – viis eurot. Kui nüüd sellel aastal inflatsioon on küll madalamal tasemel, aga jätkub, siis selle aasta lõpuks on see hind viis ja pool eurot. Elu läheb raskemaks.

Mida teeb samal ajal valitsus? [Kehtestab] maksutõusud majanduslanguse ajal – seda on kritiseerinud kõik ühiskonnagrupid – ja ka uued maksud lisaks olemasolevate tõstmisele. Kui me neid maksuotsuseid vaatame, siis [näeme, et] pihta saavad ühiskonna nõrgemad liikmed, olgu need madalama palgaga inimesed, olgu need maapiirkondades elavad inimesed, ja eriti valus on see tõdemus, et pihta saavad lastega pered, lapsed.

Ettevõtete poolt vaadates on investeerimisotsuste juures alati üks oluline aspekt see, mida nimetatakse riigiriskiks või poliitiliseks riskiks. See põhiliselt adresseerib majanduskeskkonna stabiilsuse küsimust. Kas on piisavalt pika aja jooksul ettenähtav see reeglistik, mille järgi tuleb toimetada, ja kas valitsuse käitumine lubab arvata, et äkilisi ja kiireid muudatusi ei tehta? Meie tänane valitsus murrab lubadusi, mis on [antud] ettevõtjatele või muudele ühiskonnagruppidele, kehtestab uusi reegleid ja piiranguid väga lühikese etteteatamisajaga ja nii edasi. See kindlasti ettevõtjate vaates ei tähenda, et olukord oleks stabiilne, et see poliitiline või riigirisk oleks madal.

Samal ajal, kui pankurid tahavad peaministriga kokku saada, siis leitakse selleks väga kiiresti aeg ja juba peale lühikest kohtumist saavad pankurid kallite pintsakute hõlmade lehvides ja naerul nägudega peaministri juurest lahkuda ja teatada rõõmusõnumit – jällegi jutumärkides, kuid jutumärkides mitte pankurite jaoks. Neil õnnestus lühikesel kohtumisel kohalikule kupjale selgeks teha, et õige on lasta raha plaanitust kiiremini Eestist välja viia, siis ei pea Eesti eelarvesse piisaval määral panustama. See visuaal, mis tookord oli, tekitas tõesti piinlikkust.

Rääkides sellest, miks me siin saalis oleme: usaldus[küsimusega] seotakse ka eelnõusid, millele tegelikult oleks Riigikogu saalis olemas päris lai toetus, ja mingi poliittehnoloogilise võtte tõttu pannakse opositsioon olukorda, kus ilmselgelt ei saa valitsust usaldada ja tuleb ka mõistlike eelnõude vastu hääletada. 

Kõigi nende valede ja kahjulike otsuste taustal tegutseb meie peaminister, rünnates erinevaid ühiskonnagruppe. Kõigil on ilmselt meeles see, kui Kaja Kallas hiljaaegu arvas, et toetusstreigi ajal peaksid õpetajad automaksu reklaamimisega tegelema. Hiljem vabandades ütles, et tegelikult peaksidki, aga ta vabandas selle eest, et ta selle välja ütles.

Nüüd, nädalavahetusel, otsustas ta minna kõige nõrgemate, laste kallale. Kaja Kallas oma kõnes ironiseeris jõuluvanasse uskumise üle, andis mõista, justkui jõuluvana ei oleks olemas. Meil on teatavasti tulemas täna öösel torm, lubatakse, et isegi 15 sentimeetrit lund sajab maha, ja ma saan aru, et pääste‑ ja siseturvalisuse valdkonnas ning üldse täiskasvanute hulgas see võib-olla tekitab mõningast muret, aga lapsed ärkavad hommikul üles, lumi katab maad ja see on neile selgeks märgiks, et jõuluvana on varsti kohal. Jõulud on tulemas, tuleb see vahva taat, toob kingitusi, piduroog on laual. Eriti [oluline on see] sellel aastal, kui, ma olen üsna kindel, kodudes räägitakse üsna murelikke jutte. Ma olen oma lastegi pealt näinud, et nad saavad aru, et õhkkond on stressirohke ja murelik. Siis aga tuleb peaminister ja lajatab, et jõuluvana justkui ei ole olemas. On küll! Ärge uskuge peaministrit, lapsed!

Lõpetuseks tahaks öelda lühidalt seda, mida, ma arvan, korratakse siin veel õige mitu korda: kallid kolleegid Riigikogus, ärge usaldage seda valitsust, kui me hääletuseni jõuame! Aga ma tahaksin meelde tuletada ka ühte seika ajaloost. 18. oktoobril 2012 tõmbas Kristen Michal selga valge kampsuni ja läks telekasse rääkima, kui aus mees ta on. Ja 49 päeva hiljem astus Kristen Michal tagasi. Täna tuli Kaja Kallas Riigikokku valge kampsuniga rääkima, kui tubli ta on.

Aitäh, hea kolleeg, aga teie aeg on läbi.

Hiljemalt 10. jaanuariks, kui ajalooline paralleel …

Hea kolleeg, ma vabandan!

… töötab …

Härra Epler, palun, palun, teie aeg on läbi. 

… on Kaja Kallas ilmselt läinud. Aitäh!

Aitäh! Nii. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Rene Koka. Palun!

Palun igaks juhuks kolm minutit lisaaega.  

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud saadikud, keda siin saalis on küll vähevõitu, aga ehk olete tubades ja vaatate meid! Hea minister! Algatuseks peab ütlema, et tegelikult on päris kahju, et see mõistlik eelnõu usaldusküsimusega seoti, sest eelnõu sisu on selline, et [seda seadust oleks] tegelikult hädasti vaja. Alati võib kõike paremaks teha, aga tegelikult on tegemist õige asjaga. Iga ettepanek, mis aitab meil nii meditsiinivaldkonda kui ka regionaalpoliitikat tervikuna paremaks teha, on igal juhul mõistlik. Küll aga on väga kahju, et praegu seotakse selle eelnõu vastuvõtmine usaldusküsimusega. No mitte kuidagimoodi ei ole võimalik praegust valitsust kahjuks usaldada, peamiselt just peaministri käitumise pärast. Ja kahjuks ei ole võimalik ka seda [eelnõu] toetada.  

Seda enam on kahju, et opositsioonisaadikud on pandud praegu olukorda, [et kui nad ei toeta seda eelnõu, siis] saavad [koalitsiooni]saadikud jälle kurbade nägudega [anda] intervjuusid, kuidas mõistlikku asja ei toetatud ja küll on kahju. Oh seda nuttu ja hala! Ilmselt tuleb seda nüüd mitu päeva pärast neid hääletusi. See kahvel on loomulikult pandud ju välja teadlikult ja sihilikult, sellest me saame siin kõik aru.  

Aga nüüd sellest eelnõust. Jaa, täna ka arutasime seda, et Eesti Arstide Liit on teinud ettepaneku, et võrdse kohtlemise printsiipi järgides peaksid lähtetoetust [saama taotleda] ka need õed, kes on värskelt kooli lõpetanud. Ma olen täiesti üheselt [arstide liiduga] samal seisukohal, sest tegelikult vajavad õdesid mitte ainult suurlinnade haiglad, vaid ka maakonnahaiglad, on see [haigla] siis Raplas, on see Paides, Kuressaares või kuskil mujal Eestis. See probleem on aktuaalne igal pool. [Minister] vastas, et noored tahavad kindlasti ainult suurlinnades õppida või seal kogemust saada. Kindlasti neid [noori] on, aga ma olen üsna veendunud, et on ka inimesi, kes läheksid esimesel võimalusel hea meelega tagasi oma kodukohta, kasutaksid selle võimaluse ära ja rajaksid oma [kodu seal].  

See on üks näide selle kohta, millest me tihti räägime, et meil on ministeeriumid nagu niinimetatud silotornid. Ma arvan, et praegu on täpselt see koht, kus selle eelnõu puhul peaks erinevad ministeeriumid tegema koostööd ja leidma sünergia, kuidas toetada neid noori, ka kooli lõpetavaid õdesid, anda [neile] see võimalus ja leida need vahendid, et [nad saaksid] minna väljapoole kuldse ringi piirkonda ja suurlinnasid, [saaksid minna] maapiirkondadesse ja sinna oma elamise rajada. 

Me teame, et kui teenused lähevad kuskilt piirkonnast ära, liiguvad kaugemale – ja mitte ainult apteegiteenus, vaid ka haiglateenus –, siis kuigi riik näiliselt võib saada ühe või teise teenuse konsolideerimisest kasu, tegelikult see kulu, mis sellega kaasneb, pannakse ju inimeste [kanda], kes seda [teenust] tarbivad. Inimesed peavad hakkama [teenuse saamiseks] käima kaugemal. Paratamatult see sedasi on. Eks see ole selge, et mingisugune ülevaatamine tuleb teha ja konsolideerimise ja kulude kokkuhoiuga peab tegelema, see on täiesti mõistlik. Aga tuleb väga hoolega vaadata, kuidas seda teha, ja otsida parimaid lahendusi.  

Väga mõistlik on siin see punkt, mis räägib sellest, et arstide ja õdede lähtetoetus on 30 000 ja 45 000 eurot, olenevalt sellest ajast, [kui kaua] piirkonnas töötatakse. Aga siin on ka see koht, mille puhul ma arvan, et oleks täiesti mõistlik kaaluda, kas see summa ei peaks olema suurem. See ei ole kindlasti ainuüksi sotsiaalministri pärusmaa, see on tegelikult terve valitsuse ülesanne tervikuna. 

Me räägime pidevalt sellest, et kui maalt kaob kool, siis kaovad sealt ka noored inimesed, kaovad lõppkokkuvõttes ka töökohad, sest pole inimesi, kes tööd teeks, ja nii edasi. Nii et kõik asjad on üksteisega seotud, kaasa arvatud see, et peaks olema kvaliteetne arstiabi maapiirkondades. 

Ma arvan, et see on lõppkokkuvõttes suhteliselt väike kulu riigile, kui mõelda vähemalt selle peale, et tuunida seda meedet sedasi, et oleks võimalik seda summat suurendada näiteks kas 80 000 või 100 000 peale või siis luua väga soodsatel tingimustel laenuvõtmise võimalus. Sellega me tekitame olukorra, kus me vähemalt püüame riigi poolt luua võimaluse, et meditsiinitöötaja või ka apteeker läheks ja jääkski sinna maapiirkonda, arendaks sealset kogukonda ja seisaks selle eest, et elu maal ikkagi jätkuks. See on terve valitsuse ülesanne. Ma saan väga hästi aru, et see ei ole ainult ühe ministeeriumi ja ühe ministri ülesanne, siin peaks väga selgelt tulema appi ka regionaal‑ ja põllumajandusminister ning loomulikult peaks kogu seda protsessi ja tervikut vaatama peaminister, kes seda peaks juhtima. See on täpselt see koht, kus saaks neid otsuseid teha ja saaks [lüüa] nii-öelda kaks kärbest ühe hoobiga, et luua võimalused maale minemiseks.  

Aga lõpetuseks tulen ikkagi tagasi selle juurde, et on tõesti kurb, et me arutame neid sisulisi eelnõusid, mida [opositsioon] oleks valmis täiesti toetama, usaldusküsimusega seoses. See on väga halb praktika. Meil on täna siia tulemas veel mõned eelnõud, mis oma sisu poolest on ju täiesti mõistlikud ja opositsioon kindlasti toetaks neid hea meelega, aga kuna nüüd on opositsioon sundviskesse pandud, siis kuna meil ei ole kuidagi võimalik tänast valitsust usaldada, ei saa me ka neid eelnõusid toetada. Selles mõttes peab koalitsioon kindlasti peeglisse vaatama. Kui tulevad jälle need kurvad jutud meedias sellest, kuidas halb [opositsioon] ei luba tööd teha ja küll tahaks siin saalis tööd rabada – mida me kahjuks ei näe siis, kui see võimalus on, siin koalitsiooni poolt nii väga –, siis tooge ka ausalt välja, et tegelikult te ei taha seda seadust vastu võtta mõistlikult ja ka opositsiooni häältega, sest te seda võimalust ei anna ja seote selle usaldusküsimusega. See tegelikult ei ole okei. Tänan praegu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head istungi jälgijad! Kõigepealt, ma loodan väga, et istungi juhataja Lauri Hussar laseb minul poolelioleva lause korrektselt lõpetada, mitte ei hakka niimoodi oma jutuga vahele segama, nagu ta tegi minu kolleegi Rain Epleri puhul, kes enne rääkis. See oli väga ebaviisakas, kui istungi juhataja lihtsalt hakkas üle rääkima. Püüame jääda siin saalis viisakaks ja korrektseks!

Hea kolleeg! Teil on kaheksa minutit. Palun kasutage seda otstarbekalt. Palun!

Jaa, ma tean. Tänan! Taas ebaviisakus. Aga kutsun istungi juhatajat üles viisakalt käituma, sõltumata sellest, mis tema mõtetes ka on.

Teiseks tahaks öelda, et tunnustan ministrit selle eelnõu eest. Väga tore on tõdeda, et siin Tallinnas suudetakse ka siit väljapoole mõelda ja adutakse, et tõesti ka väljaspool seda kuldset ringi, Tallinna ja Tartut, on ka elu ning nendel inimestel on ka õigus saada mingeid teenuseid ja neil on vajadus neid saada. See on haruldane eriti valitsusliikmete seas, nagu ma olen tähele pannud, et nad sellist asja märkaksid. Minu tunnustus! See on üks pisikene sammukene paremuse poole.

Aga kriitikat teen ka. Küsisin siin küsimuste voorus sellise küsimuse, et kuidas need summad on kujunenud, et apteekritele lähtetoetus on 15 000 ja 25 000 eurot ning õdedele, kes on tervishoiust eemal olnud, on mõeldud [toetuseks] 30 000. Kuidas need summad on kujunenud? Sain vastuseks, et võeti ühe mõõdupuuga kõiki ja ei arvestatud erinevate piirkondade elukallidust. Selles mõttes ma julgeksin nimetada seda eelnõuga [tehtud] kodutööd poolikuks. Ei tohiks olla uudiseks, et eri piirkondades on erinevad hinnatasemed – kui näiteks apteeker tahaks [apteegile] ruume rentida või õde tahaks sinna [piirkonda] elama asuda – ja need [tasemed] erinevad kordades. Seetõttu võib tahes-tahtmata tekkida olukord, kus mõnda piirkonda, kus on näiteks kõik odavam, kogu elu, jääbki apteek tekkimata, kuigi see oleks väga vajalik ja elanikkond on seal olemas – eriti [oluline oleks see siis, kui seal on] vananev elanikkond –, või siis ei ole õde nõus sinna [tööle] minema. Ma usun, et motivaator selle summa näol peaks olema ikkagi sõltuv piirkonnast. See oleks väga oluline.

Samamoodi väitis minister, et selle [summa] kujundamisel lähtuti vajadusest, et õdede järele on suurem vajadus ja apteekrite järele väiksem vajadus. Mina julgen öelda, et need on omavahel seotud. Kui minnakse õe vastuvõtule, siis on tõenäoliselt tegemist terviserikkega ja [vastuvõtule] järgneb ka ravimite väljakirjutamine. Ehk üks ei välista teist ja ma julgeksin nad panna suhteliselt ühele nõudluse tasemele.

Minul on küsimus muidugi ka selle kohta, mis, ma mäletan, eelmise Riigikogu koosseisu ajal oli meil sotsiaalkomisjonis teemaks, et kui ajutise kaitse saanud isikute seas tuli siia õe kvalifikatsiooniga [inimesi], siis meie tervishoiusüsteem nende kvalifikatsiooni tunnustas. See eelnõu on keskendunud eelkõige tervishoiust eemal olnud õdedele. Vähemalt eelmise koosseisu ajal ei aktsepteerinud meie riik seda kvalifikatsioonitunnistust, mille olid eestlased omandanud näiteks Inglismaal või Soomes. Siis tekib küsimus, kas meil õdesid on vaja või ei ole. Minule teadaolevalt – ma ei saa kindlalt öelda, võib-olla on vahepeal midagi muutunud – seda kvalifikatsiooninõuete [tunnustamist] ei ole muudetud. Ehk kui meie oma inimesed on [omandanud kogemusi], nad on töötanud näiteks Inglismaal või Soomes pikka aega õdedena, neil on kvalifikatsioon olemas, [siis nende kvalifikatsiooni] meie riik ei aktsepteeri ja ei tunnusta. Mina ütleksin, et see on see sõel, kus meil kaovad need spetsialistid ära.

Pluss muidugi see, et valitsus ei soosi oma tegudega mitte kuidagimoodi seda, et teise riiki elama asunud eestlane saaks ja tahaks kodumaale tagasi tulla. Alles eile siin saalis me menetlesime eelnõu, millega võeti igasugused toetused ära, ka vanemaealistelt. See on see kriitika, mida ma valitsuse kohta teeksin. Samamoodi saan öelda, et selle valitsuse puhul ei ole siin mitte midagi imekspandavat, loomulikult. See valitsus ongi ainult Eesti-vastaselt, Eesti inimeste vastaselt tegutsenud.

Veel tahaks ära märkida seda, et endine tervise‑ ja tööminister Signe Riisalo rääkis ilusti, et ega ei olegi ju mingit probleemi, kui väikestes kohtades ei ole neid nii-öelda arstipunkte, sest nüüd on ju tervisekeskused. Aga paraku need tervisekeskused on kindlas piirkonnas, suuremas piirkonnas. See tähendab seda, et sinna need kaugemal [elavad inimesed] ei jõua [hästi] kohale. Ei ole õige mõte koondada kõik teenused ühte suurde mammuttervisekeskusesse. Pigem ma loodan, et see eelnõu hakkaks töötama selles suunas, et tõesti [tekiksid] ka need väikesed apteegid, mis ei peaks suures tervisekeskuses olema. Sel juhul oleks mõttetu see, kui me koondame kõik ikka ühte ja samasse keskusesse. Siin on vastuolu.

Mis ma ütlen selle teema kokkuvõtteks? See on hea algatus, aga tõesti, ma soovitaksin valitsusel mõelda natukene ka väljapoole oma poliitikast ja hakata piirkonniti aktsepteerima seda, et meie inimeste elatustase on erinev. Vaatamata sellele, et tahe on hea ja positiivne, siis paraku ei saa meie siin – ma julgen ka teiste nimel rääkida – seda eelnõu oma häältega toetada just nimelt seetõttu, et see on seotud usaldusküsimusega. 

Meie loomulikult seda valitsust ei usalda. Meie ei usaldada teda selle tõttu, et see valitsus sai üldse võimule valedele tuginedes. See valitsus on valetanud. See valitsus ei ole seisnud Eesti huvide eest ja Eesti inimeste huvide eest. See valitsus on rikkunud põhiseadust, ta on meelevaldselt tõlgendanud põhiseadust. Nagu me näeme, siis ka siin Riigikogu saalis regulaarset rikutakse Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadust, rikutakse põhi[seadust]. Mingi aeg tagasi nägime ka, kuidas istungi juhataja käitus lihtsalt ebaviisakalt. Seda oodatud uut poliitkultuuri selles positiivses mõttes me ei ole näinud, me oleme näinud ainult selle negatiivset kuvandit. See kõik kokku viib kahjuks sinna, et vaatamata eelnõu sisule, me seda [eelnõu] siiski kuidagimoodi toetada ei saa ja selle poolt hääletada ei saa. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Teile on läbirääkimistel antud viis minutit ja te saate küsida veel lisaks kolm minutit. Ma loodan, et kaheksa minutit on piisav [aeg], mille jooksul te suudate oma väga selge seisukoha eelnõu kohta välja öelda. Sellepärast on ka meie kodu‑ ja töökorra seaduse järgi antud juhul kehtestatud ajalised piirangud. Need kehtivad kõikide kohta, sealhulgas muuseas näiteks Riigikogu infotunnis peaministri kohta ja nii edasi. Kõigi kohta kehtivad need ajalised piirangud, millest lähtuvalt on meie kodu‑ ja töökord kokku pandud. 

Aga järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Palun! (Hääl saalis.) Ma ei võta praegu protseduurilisi, sest meil ei ole protseduurilist probleemi. Kõne oli kaheksa minutit, kaheksa minutit sai täis ja järgmine inimene tuli Riigikogu kõnetooli. Jaak Valge, palun tulge Riigikogu kõnetooli, teil on kõnesoov. Palun! (Hääl saalis.) Jaa, me jõuame selleni, praegu ma palun Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma olin nüüd sellise ebameeldiva alternatiivi ees, kas tulla siia pulti või mitte. Mulle oleks küll meeldinud, kui te oleksite Riigikogu liikmete soovidesse kuidagi vastutulelikumalt suhtunud. Aga mis teha, ega ma oma kõnest ei saa ära öelda. Palun kolm minutit lisaaega ka. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Jah, nii nagu paljud eelkõnelejad on märkinud, tegemist on korraliku eelnõuga, millega luuakse õdedele lähtetoetus ja mis annab võimaluse motiveerida [tervishoiust] eemal olnud õdesid naasma tööle tervishoiusüsteemi ja valima endale erialane töökoht väljaspool tõmbekeskusi. See kõik on täiesti arusaadav. Ma ei pea siin üle kordama, et see on korralik eelnõu, kus oleks muidugi tahtnud tõenäoliselt teha veel mingeid parandusi. Selles mõttes on see tavaline eelnõu. Küll aga ei ole tavaline see, et see eelnõu on [pandud] usaldushääletusele. Õigemini ei ole see tavaline parlamentarismi puhul, küll aga on paraku tavaline praeguse valitsuse puhul.  

Enne oli korra diskussioon selle üle, mis on parlamentarismi puhul tavaline ja kas see on normaalne. Mina ütlen, et kui mingit asja mitu korda korratakse, siis muutub see tavaliseks ja tavaliseks muutumisega tekibki uus normaalsus. Meenutagem, et see uus normaalsus ehk usaldushääletustega sidumine on selle koosseisu uus normaalsus. Eelmises koosseisus [kasutasime] ka meie obstruktsiooni, aga see lõppes üldjuhul sellega, et valitsus tuli läbirääkimistele. Mul oleks hea meel, kui seda eelmise koosseisu praktikat võtaks kuulda ka praegune Riigikogu esimees. Toona leiti kompromiss näiteks meediateenuste seaduse puhul ja parlamentarism jäi ellu. Selle koalitsiooni puhul see aga nii ei ole. Nii nagu märkisid Varro Vooglaid, Rain Epler ja Rene Kokk ning nagu mitu korda on öelnud Helle-Moonika Helme, pole valitsus sisulisi läbirääkimisi üleüldse pakkunud.  

Aga selle uue normaalsuse iseloomulikuks jooneks on ka see, et parlamendis on valitsuse toetus praeguse seisuga 62%, aga ühiskonnas 36%. Parlamendis 62, aga ühiskonnas 36. See poliitiline võim, mis tegutseb parlamentarismi jalge alla tallates, omab ainult kolmandiku ühiskonna toetust. Kolmandiku ühiskonna toetust või pisut rohkem. Selle nimi on poliitiline võõrandumine. See on ühiskonnale äärmiselt ohtlik, see õõnestab ühiskonna sidusust. Selle olukorra strateegiliseks lahenduseks on see, kui me muudame põhiseadust niimoodi, et meil oleks võimalik algatada siduvaid rahvahääletusi. See oleks ennetav meede, see tugevdaks parlamentarismi. Referendumeid ja parlamendi volitusi ei saa omavahel vastandada. See oleks ennetav meede, see tähendaks seda, et parlament ei saaks tegutseda risti vastupidi ühiskonna enamuse tahtele.  

Aga samal ajal ei ole mul loomulikult illusioone, nagu seda võimalust, mis meie demokraatia tegelikult võiks päästa, niipea realiseeritaks. Loomulikult on veel ka teisi meetmeid, mida saaks kohe rakendada, et parlamentarism, võib-olla [küll ühte] jalga longates, vähemalt pisutki toimima [hakkaks]. Aga ma räägin sellest edaspidi, mõnes teises kõnes.  

Nii. Nüüd ma tulen tagasi põhiteema juurde ja küsin ajaloolasena, kuidas me oleme jõudnud sinna, et usaldushääletustest on saanud uus normaalsus. See on olnud tegelikult pikem tee ja ma toon algatuseks, nii-öelda kontekstualiseerimiseks ühe tsitaadi. See on ühe parlamendiliikme tsitaat ja see on järgmine: "Võisin ka ise sõna võtta või niisama hästi jätta võtmata – see ei muutnud midagi. Suur masin liikus omasoodu nagu vabrikus käimapandud kangasteljed, kududes vastavamustrilisi seadusi. Ma muutsin neis vahel tähti ja asetasin komasid ühest paigast teise. Palk ja komisjonidetasu selle eest olid rahuldavad." Niimoodi kirjeldas oma tegevust parlamendis üks kirjanik. See kirjanik oli August Mälk. Ent aasta oli siis 1938 ja tegemist oli autoritaaraja parlamendiga. Demokraatiat ei olnud, parlamenti kasutati demokraatia etendamise fassaadina.  

Nüüd tuleks küsida, kas see praegune olukord ei tule teile tuttav ette. Tegelikult on demokraatlikus parlamentaarses riigis esinduskogu roll hoopis teistsugune. Parlamentarism on võimu jagamise ja koostöö süsteem, kus võimud on lahutatud ja valitsus tegutseb seadusandliku esinduskogu määratud raamides. Parlamentaarse loogika kohaselt peab seadusandja ehk parlament keskenduma eelkõige pikemaajalisema ja olulisema mõjuga küsimustele, koormamata ennast komade ja teiste haldusdetailidega, nagu autoritaaraja parlamendis pidi tegema August Mälk. Täidesaatev võim ehk valitsus seevastu peab parlamendi suuniseid, olgu need antud seadustena või muul kujul, ellu viima.  

Nii. Paraku on bürokraatia ja võimu suurenemise tingimustes parlamenti valitud rahvaesindajate tegelik võim järsult vähenenud. Poliitikud on seda demokraatiast kaugenemist nimetanud ka ametnike võimuks või süvariigiks. Keskerakonna, Isamaa ja EKRE võimuleppes oligi omal ajal deklareeritud, et tugevdatakse parlamentaarset demokraatiat ja suurendatakse Riigikogu võimekust. Ega me sellega eriti kaugele ei jõudnud, aga vähemalt oli selline eesmärk teadvustatud. Kaja Kallase valitsustel pole minu teada selliseid eesmärke olnud. Küll aga on peaminister kiitnud oma välisväljaütlemistes Singapuri, mis on teatavasti poolvaba riik. Poolvaba riik ehk isegi selle vasakpoolse Freedom House'i …

Teie aeg!

… hinnangu järgi ebademokraatlik riik. Nii, edasisest parlamentarismi allakäigutrepist …

Jaak Valge, teie aeg!

… räägin edaspidi. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun! (Hääl saalist.) Praegu ei ole üldse protseduuriliste küsimuste koht. Meil ei ole praegu mingeid küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta, sest Henn Põlluaas tuleb ja osaleb läbirääkimistel täpselt samamoodi nagu kõik teised. (Henn Põlluaas räägib kohalt.) Head kolleegid, palun! Palun, me lõpetame läbirääkimiste protseduuri ära ja siis me saame rääkida protseduuridest. Palun, teil on aega läbirääkimistel, ma saan aru, viis minutit vähemalt, kui te juurde ei küsi.

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

See on muidugi enneolematu, kui üleolevalt Riigikogu esimees käitub Riigikogu liikmete suhtes, teades justkui ette, kas neil on protseduurilised küsimused või ei ole, kas need [küsimused] vastavad protseduuriliste küsimuste nõuetele. No see on täiesti enneolematu, nagu mingisugune džungliparlament siin. 

Aga kahjuks ei ole tegemist mitte ainult džungliparlamendiga, vaid meil on tegemist ka džunglivalitsusega, sest me näeme seda, kuidas täiesti häbenemata, kõige arrogantsemal kombel lükatakse kõrvale kõik meie parlamentaarsed tavad, kombed ja kord ning valitsus püüab taas kehtestada sellist vaikivat ajastut, nagu meil oli peale 1934. aasta riigipööret. Ainuke erinevus on ehk selles, et toona saatis Päts ka parlamendi laiali, nüüd lubatakse meil vähemalt siin kohapeal olla, aga sisu on sama. 

Tuleme nüüd selle kõnealuse eelnõu juurde. Seda oleme ju ka siin meie, opositsioon, tunnustanud, sest tegemist on ju tegelikult täiesti mõistliku ja hea eelnõuga. Tõepoolest on probleem selles, et meil ei jätku meditsiinitöötajaid igal pool, kus neid vaja oleks, eriti maapiirkondades. Neid inimesi, kes oleksid nõus sinna minema, kes ei taha mitte ainult linnadesse jääda, tuleb stimuleerida, ja me oleme valmis seda igati toetama. Aga jälle seesama probleem: kuna valitsus on sidunud selle [eelnõu] usaldushääletusega, siis me seda teha ei saa. Meie seaduste järgi on võimalik usaldushääletusega siduda tegelikult ainult riigielule olulisi eelnõusid. See [eelnõu] on küll iseenesest olulisel teemal, aga see ei ole riigi kestmise ja toimimise mõttes kaugeltki mitte sedavõrd oluline, et seda oleks võimalik siin Riigikogus võtta vastu usaldushääletusega. 

Kahjuks ei ole see mitte ainukene eelnõu, mida usaldushääletusega läbi surutakse. See on esimene pakett, kui me ei arvesta neid kevadisi eelnõusid, see on sügisel esimene pakett, aga siia tuleb ju teist sama palju juurde. Kui Riigikogu aseesimees Kivimägi püüdis istungi alguses selgitada, et miks te protesteerite, tegelikult usaldushääletus teisel lugemisel ei erine mitte millegi poolest tavapärase eelnõu teisest lugemisest, et te saate ju küsida, te saate ka kõnesid pidada, siis oli see väga silmakirjalik, kui mitte öelda, et valelik avaldus. Kõige olulisem siinjuures on see, et Riigikogu liikmetelt on võetud ära võimalus arutada muudatusettepanekute üle, neid hääletada, ükskõik, kas need muudatusettepanekud on obstruktsioonilised või on need sisulised. Sellega võetakse parlamendi suurelt osalt ära võimalus normaalset tööd teha ja tegelikult topitakse parlamendi suu jõhkralt kinni. Sellise praktikaga ei ole võimalik loomulikult nõustuda. 

Ma loodan presidendile, kes peaks olema siin see viimane instants. President kinnitab kõik Riigikogus vastuvõetud seadused, temal on õigus jätta sellised [seadused] kinnitamata. Kui ta kevadel ütles, et usaldushääletustega ei tohi mitte mingil juhul liiale minna, siis täna me näeme, et on mindud juba palju kaugemale kui liiale: usaldushääletusega seotakse ka eelnõusid, mis tegelikult ei vaja seda. Presidendi otsene kohustus oleks kõik need usaldushääletusega vastuvõetud seadused tagasi lükata, kui ka temal on vähegi soovi, et me naaseksime normaalse parlamentaarse praktika juurde. 

Küsimus ei ole ju selles, nagu opositsioon takistaks parlamendi tööd, nagu opositsioon teeks niivõrd suurel määral muudatusettepanekuid erinevate eelnõude kohta [selleks], et valitsus ja koalitsioon ei saaks tööd teha. Väidetakse isegi, justkui me oleksime peatanud riigi toimimise. See ei vasta absoluutselt tõele. Esiteks, põhjus, miks me obstruktsiooniga tegeleme, on see, et me kaitseme oma riiki. Me kaitseme oma rahvast valitsuse ja koalitsiooni hukatuslike kavade eest, nende sõna otseses mõttes hullumeelsete maksutõusude eest, millel puudub igasugune mõjuanalüüs. Me ei taha, et meie inimesed vaesuksid, et meie inimesed pankrotistuksid koos ettevõtetega, et nad põgeneksid siit elamisväärset elu [otsides] välismaale. Selline valitsuse poliitika on viinud meid tohutusse majanduskriisi, inflatsiooni ja enneolematusse vaesuse kasvu. 

Lisaks kõigele: selles, mida opositsioon teeb obstruktsiooni näol, ei ole mitte midagi ebaseaduslikku, need on kõik meie põhiseaduses, meie töö‑ ja kodukorra seaduses ette nähtud töövahendid ja võimalused, mida opositsioon kasutab, sest teist võimalust ju koalitsiooni ja valitsuse mõjutamiseks meil pole. Mitte ühtegi meie ettepanekut ei ole kuulatud, mitte ühegi meie kompromissettepanekuga ei ole nõus oldud ja nüüd ei jää meil midagi muud üle …

Teie aeg!

… kui jätkata obstruktsiooni ja hääletada kahjuks selle eelnõu vastu. Aitäh!

Aitäh! Hea kolleeg Andre Hanimägi, enne kui ma teid Riigikogu kõnetooli kutsun, võtan ma kaks protseduurilist küsimust. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Väga tore on näha, et te ikkagi muutsite oma meelt, sest ega see ei võta ju tükki küljest ära, kui me lahendame need teatud protseduurilised küsimused siin ära, ilma et sellepärast mingi suurem vaidlus või tüli tuleks. Minu protseduuriline küsimus ei sündinud ka mitte tühja koha pealt. Ei olnud ju nii, et peetakse kõnesid ja järsku tahaks hakata protseduurilistega jaurama. Te ise tegite väga selge protseduurilise märkuse saalile ja reaktsioonina sellele soovisin mina küsida oma protseduurilise küsimuse.

Minu protseduuriline küsimus seisneb selles. Loomulikult on teil õigus, et seadusega on ette nähtud, et kõne kestab viis minutit ja võib küsida lisaaega kolm minutit. Selle üle vaidlus puudub. Aga ma tahtsin teie käest küsida, kas siin saalis lisaks sellele, mida seadus täpselt reguleerib, kehtib ka mingi elementaarne viisakus, selline härrasmehelikkus, à la kui tõesti on saanud viis või kaheksa minutit täis, aga inimene ei ole saanud oma lauset lõpetada, kas siis nendest normidest, viisakus‑ ja härrasmehelikkuse normidest tulenevalt võiks lasta lause ära lõpetada ja siis öelda, et vabandust, nüüd on küll aeg lõpetada. Ma saan väga hästi aru, et kui inimene jätkab, jätkab, jätkab, siis muidugi te teete märkuse, peategi tegema, see on teie ülesanne. Aga tõesti, see küsimus konkreetselt seisnebki selles, kas niisugused elementaarsed viisakusreeglid siin ka kehtivad või kehtib ainult kodukorraseadus.

Aitäh! Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, kehtib loomulikult see reegel, mis ütleb, et kui ettekanne, sõnavõtt või küsimus kestab kauem, siis nõuab istungi juhataja ettekande, sõnavõtu või küsimuse lõpetamist. See on väga selgelt kirjas. Antud juhul ma küll nägin, et ettekandjal või läbirääkijal oli plaanis veel edasi rääkida. Kui ma oleks ka tänases infotunnis muuseas liiga palju lasknud aega väärkasutada ega oleks juhtinud tähelepanu nii ministrite kui ka küsijate puhul sellele, et lubatud ajast on üle mindud, siis me ei olekski teie küsimuse juurde jõudnud, härra Vooglaid. See oli aja optimaalse kasutamise eesmärgil. Mul on väga hea meel, et me jõudsime tänases infotunnis käsitleda ära kõik kümme küsimust. See on hea näide, kuidas me ühiselt kokku leppides suudame aega otstarbekalt kasutada. 

Helle-Moonika Helme, palun! Küsimus istungi läbiviimise … Ma lubasin kaks protseduurilist võtta, Varro Vooglaid, ja ma võtan Helle-Moonika Helme küsimuse ka. Andre Hanimägi juba ootab jälle. Helle-Moonika Helme, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, väga suur aitäh mulle sõna lõpuks andmast! Ma oleksin tulnud või tahangi tulla selle viisakuse teema juurde tagasi. Meil on kolm istungi juhatajat: Riigikogu esimees ja kaks Riigikogu aseesimeest. Eile oli meil selline juhus, kui Riigikogu aseesimees Jüri Ratas – meil oli [kõne all] istungi pikendamine, Reformierakonna ettepanek oli läbi kukkunud, istungit ei pikendatud ja istung pidi kestma kella 13‑ni – viisakalt andis sõna veel ühele ettekandjale, kelle kõne läks selgelt üle kella 13. Ta alustas kaks minutit enne kella ühte ja lõpetas kuus minutit peale kella ühte. Tema käest ma siis küsisin, kuidas see niimoodi on, ja ta ütles väga selgelt, et protseduur peab saama lõpule viidud. Ta oleks võinud samamoodi öelda, et jätkake homme, kaks minutit saate praegu, kuus minutit [homme], aga tema lasi viisakusest [edasi kõnelda], ütles, et temal on hea lastetuba ja tema laseb viisakalt inimesel oma jutu ära rääkida. 

Mõni inimene on jutukam, mõni mitte nii jutukas, osa on kõne valmis kirjutanud, osa räägib jooksvalt ja sujuvalt peast. Ma olen ise ka teinekord vaadanud, et tahaks nagu lause ära lõpetada, aga juba tuleb meeldetuletus. Mina olen alati viisakalt ära lõpetanud. Ma arvan, et me kõik, Riigikogu liikmed, selles mõttes ei kasuta seda kurjasti. Te ütlesite ka, et Riigikogu kodu‑ ja töökorras on kirjas sõna "nõuab". Ma siiski palun, ma väga palun: austage Riigikogu liikmete suveräänsust ka selles mõttes, et teie nõudlikkus meie vastu ei oleks jõhker ega ebaviisakas.

Aitäh! See ei olnud nüüd küll küsimus tänase istungi läbiviimise protseduurireeglite kohta, aga vastan, et jah, Riigikogu aseesimees toimis korrektselt, sest meie kodu‑ ja töökorra seadus tõesti ütleb, et kui istungi aeg saab täis, siis viiakse protseduur lõpuni. Antud juhul oli soov 5 + 3 läbirääkimiste raames pidada kõnet ja see 8 minutit sellel hetkel ka istungile lisati. Ma saan aru, et sinna lisandus veel üks protseduuriline küsimus selle kohta, miks istungi ajast mindi üle. Riigikogu aseesimees käitus vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele ja lubas selle protseduuri lõpetada. 

Nii. Aga, head kolleegid, ärme laseme Andre Hanimäel rohkem oodata. Ma palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Andre Hanimäe. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees, selle suure usalduse eest! Lugupeetud minister ja head kolleegid! Tõepoolest, ma olen selles mõttes kimbatuses, et ootus minu kõne suhtes on hästi suur, aga ma kardan, et ma tõenäoliselt seda päris hästi ei täida. 

Miks ma siin saali ees olen? Keskerakond on selles küsimuses kimbatuses. Me oleme tegelikult selle eelnõu poolt, [eelnõu tutvustuse] ette kandnud minister on sümpaatne, ka see eelnõu ise on sümpaatne, ja me oleme seda komisjonis [tunnustanud], ka mina isiklikult komisjoni liikmena olen seda [eelnõu] tunnustanud. Aga nagu siin on korduvalt mainitud, siis tõepoolest, eelnõu on seotud usaldushääletusega ja see tekitab meis probleeme. 

Vägikaikavedu tegelikult algas, võib öelda, enne valimisi ja see jätkub. See on tekitamas olukorda, kus Riigikogu liikmetel, sealhulgas minul, on käed seotud. Mul ei ole otseselt sellist vaba mandaati, nagu ma tahaks, et mul oleks. 

See eelnõu, mida me praegu siin arutame, on ju väga hea eelnõu. Mitte ainult tervishoiule, aga ka regionaalpoliitikale on see eelnõu, ma arvan, vajalik. Proviisorite [toetuse] paindlikumaks muutmine, aga ka õdede tagasitoomine ükskõik millistelt erialadelt, juhul kui nad ei ole viis aastat [tervishoius] töötanud – kõik need meetmed ju toetavad seda, et maapiirkondades oleksid vastavad spetsialistid olemas. Ma arvan, et nii see saal kui ka valitsus ja minister peavad seisma hea selle eest, et Eestis oleks kõikjal hea elada, et Eestis saaks kõikjal elada. See on alati olnud Keskerakonna tuummõte, et elu peab olema ka väljaspool Tallinna. 

Seetõttu ei ole mul ühtegi halba sõna selle eelnõu kohta öelda. Komisjonis – ma usun, et kolleegid võivad tunnistada – on Keskerakond erinevate eelnõude puhul olnud väga konstruktiivne. Neid eelnõusid, kus meil on põhimõtteline vastasseis tänase valitsusega, me selgelt ei toeta ja me püüame teha neid ka erinevate muudatusettepanekutega paremaks. Sealhulgas tegime riigieelarve kohta mõnikümmend muudatusettepanekut, mitte mõni tuhat, aga kõik need mõnikümmend muudatusettepanekut olid väga sisulised. Need ei olnud eelarvet ülemäära koormavad, need olid meie väga põhimõttelised tähelepanekud. Loomulikult oli ka meie ootus ja soov, et me saaksime neid asju siin saalis mõistlikult arutada ja leida mingisuguseid väljundeid, kui isegi mitte kõigi [ettepanekute puhul], siis leida mingisuguseidki väljundeid, kuidas opositsioon saab ka eelarve [tegemises] kaasa lüüa. Tegelikult on alati olnud omavalitsustes, aga ka siin Riigikogus mingil määral nii, et opositsiooni mõtteid võetakse kuulda, kui mitte kõiki, siis kas või osaliselt. 

Me tegime selle arvestusega ka oma muudatusettepanekud ja me oleme selle arvestusega teinud muudatusettepanekuid erinevate eelnõude kohta. Paraku oleme me olukorras, kus tõenäoliselt, vägagi tõenäoliselt need muudatusettepanekud arutluse alla lihtsalt ei tule, sest kõik [eelnõud] seotakse usaldushääletusega, nii nagu ka see eelnõu. 

Me ei saa tänast valitsust usaldada, mitte kuidagi ei saa. Me saame rääkida maksutõusudest, aga me saame rääkida ka valitsuse erinevatest tegevustest, sealhulgas peaministri tegevusest, sellest, kuidas on suheldud sidusrühmadega, sihtrühmadega, kuidas on siin saalis Riigikogu liikmetega suheldud ja millised on põhimõttelised vastasseisud. Sellest kõigest on juba piisavalt räägitud. [Selle usaldamatuse tõttu] ei saa me paraku vajutada täna siin saalis rohelist nuppu, kuigi eelnõu seda kindlasti vajaks. Me paneme punast, aga taas kord ütlen, et mitte ministri või eelnõu pärast, vaid selle valitsuse poliitika pärast. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa. Palun! (Evelin Poolamets küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu kõige parem osa on seletuskiri, sest seletuskiri ütleb väga lihtsalt ja otse, et anname apteekritele, õdedele ja arstidele lähtetoetust, et lahendada probleemi. Aga tegelikult, kui vaadata seda eelnõu ennast, siis on näha, et selle meetodiga ei lahendata probleemi. Meil on juba 2015. aastast kogemus olemas. Kui oli samasugune eelnõu, samasugune seadus, et proviisoritele saaks maksta lähtetoetust, siis tulemus oli selline, et üks proviisor taotles, kuid kuna taotlemistingimused olid väga keerulised, siis ta lõpuks ei täitnud neid ja ei saanud toetust.  

Me juba siit algusest loeme, kui palju tingimusi peab apteeker [täitma], et seda toetust saada. Ta peab olema Terviseameti nimekirjas registreeritud. Ta peab asuma proviisori või farmatseudina tööle ühes või samale omanikule kuuluvas mitmes üldapteegis või haruapteegis, mis asub linnas kui asustusüksuses, kus ei ole teist üldapteeki või haruapteeki, või asub muus asustusüksuses, mis on linnast kui asustusüksusest vähemalt kümne kilomeetri kaugusel ja olemasolevast üldapteegist või haruapteegist vähemalt viie kilomeetri kaugusel, ning peab töötama nimetatud apteegis kohapeal proviisori või farmatseudina summeeritud tööajaga vähemalt 24 tundi nädalas. Ja nii edasi ja nii edasi.

Seda, kas see meede töötab, kontrollitakse alles 2028. aastal, [siis vaadatakse,] kas selle seaduse rakendamisega on kaasnenud mõju ning esitatakse vajaduse korral ettepanekud regulatsiooni muutmiseks. Aga kui see ei tööta, siis mida me niikaua teeme? Praegu on aasta 2023. 

Et see meede ei tööta, näitab see, mis toimub meie põhjanaabrite juures Soomes. Neil on sama probleem. Kui me küsisime ministrilt, kui palju arste ja proviisoreid on Soome tööle läinud, siis ega me õiget vastust ei saanud. Tegelikult olid tal vastused kuskil olemas, aga ju ei olnud piisavalt huvi, sest minister ei [osanud neid arve] kohe peast öelda. Miks meil on see probleem ja miks jätkub see probleem, et meil on maapiirkondades puudus apteekritest ja õdedest? Seetõttu, et ka Soomes on neid puudu. Soome on lahendusena pidanud lahtiolekuaegu lühendama, kuna personali on puudu vähemalt 70%‑l [nendest asutustest]. 

Samuti on küsitud meie värsketelt tudengitelt, kas nad lähtetoetuse tõttu läheksid maale elama. Tudengite vastus on olnud, et raha ei ole see, mis paneb neid otsuseid tegema, pigem töökeskkond ja muud väärtused. Ka Soomes on samamoodi, et apteekrieriala lõpetajad jäävad sageli elama linna, kus nad eriala õppisid. 

Kui nüüd mõelda, et Soome, kus [elu] on kordades paremini organiseeritud, eriti tervishoiu alal, on sama probleemiga hädas ja ka meie proviisorid on Soomes tööl, siis võib küsida, mida me võiksime Soomest üle võtta. Näiteks tasakaalustab Soome suurte ja väikeste apteekide tulusid vastavalt apteegimaksusüsteemile. Apteegid maksavad riigile apteegimaksu, mille suurus sõltub ravimimüügi käibest. Kõige väiksemad apteegid on sellest maksust vabastatud. Sel moel saavad apteegid toimida ka hõredalt asustatud piirkondades. 

Nagu meilgi, nii ka Soomes on üha suureneval linnastumisel oma täiendav mõju maapiirkondade paiguti niigi hajusa elanikkonna veelgi kiiremale kahanemisele ning samamoodi on küsimuse all maapiirkondades kvaliteetsete ja jätkusuutlike teenuste pakkumise tagamine, [kusjuures need teenused peaksid olema] ka majanduslikult võimalikult tasuvad. 

Kui ma võrdlen Eesti ja Soome apteegisüsteemi, siis näen, et suurim erinevus on inimeste ootuses apteegi kui tervishoiuasutuse suhtes. Eestlaste jaoks on apteek pigem rohuostmise pood ning üldjuhul ei tulda selle pealegi, et see on lähim koht, kus saab professionaalset tervisealast nõu. Soomes seevastu ollakse väga teadlikud, et apteekrid on pädevad, nad suudavad adekvaatselt nõustada. Sageli inimesed tulevadki oma tervisealaste muredega esmalt hoopis apteeki nii-öelda eelkonsultatsioonile nõu ja arvamuse saamiseks. Samas on apteekrid nii-öelda viimane kontroll-lüli pärast arstivisiiti, kindlustamaks parimad ravitulemused. Arstilt saadud juhiseid toetatakse ning kinnistatakse täiendava ravinõustamisega. Tihti pöörduvad kliendid apteekri poole, et too neile määratud raviskeemi ka oma pilguga üle vaataks, ning selle eest on patsiendid alati äärmiselt tänulikud. 

Kuna selline korraldus suurendaks apteekide töökoormust, ühe kliendi teenindamisele kuluv aeg kasvaks, eeldaks see ka apteegiteenuse riigipoolset tasustamist. Soomes pakutava teenuseni on meil veel pikk tee minna, aga see eelnõu ei ole hea. See on läbi mõtlemata, lohakas, laisalt tehtud.

Teie aeg!

Selles peegeldub meie Reformierakonna valitsus, mis on sama laisk ja lohakas ning ei paku lahendusi, samuti nagu see eelnõu. Aitäh!

Järgnevalt Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Selle eelnõu kohta on siit saalist öeldud palju häid sõnu. Põhimõtteliselt võin ma öelda, et eelnõu adresseerib õiget probleemi, aga pigem ma julgeks olla nõus eelkõnelejaga, kes ütles, et see eelnõu ei ole hea. Seda õige mitmel põhjusel. 

Oma eelmise ameti ajast – see ei olnudki ürgajal, see oli 2007–2011, kui ma olin Põlva maavanem – mäletan, et kui Ahjalt läks ära perearst, siis pidi maavanem välja kuulutama konkursi. Meetmeid või õigemini mingeid instrumente ei olnud sisuliselt võimalik [kasutada]. Õnneks tookord küll Ahjale perearst tuli. Ta tuli sellepärast, et Ahja on Tartule piisavalt lähedal ja oli üks resident, kes oli valmis tulema ja sai residentuuris olles seda tööd teha. Aga tegelikkuses häid lahendusi ei ole.

Me oleme pikki aastaid tegelenud selle küsimusega, mis puudutab regionaalpoliitikat. Ilmselgelt, mulle tundub, oleks selle eelnõu võinud esitada parlamendile hoopistükkis maaelu‑ või põllumajandusminister, mitte terviseminister, sest küsimus on pigem regionaalpoliitilises meetmes. Põhimõtteliselt see [eelnõu] adresseerib õiget probleemi, aga küsimus on selles, kas me pole hiljaks jäänud ja kas me niimoodi üksikute erialade kaupa toetusmeetmeid määrates suudame probleemi tegelikult lahendada. See on see küsimus, mida, ma kujutan ette, ka eelkõneleja siin [silmas pidas]. 

Maapiirkondades on niimoodi, et aastaid ja aastaid, valimistest valimistesse me räägime sellest, mis maakonnast ära kaob ja mis kinni pannakse. Õige mitu minu last on sündinud Põlva Haiglas, kus enam seda teenust ei osutata. Selleks, et tagada head arstiabi, mõeldi välja haiglate võrgustamise kava, ja nüüd on paljud maakonnahaiglad seotud kas Põhja-Eesti Regionaalhaigla või Tartu Ülikooli Kliinikumiga, et hoida teenuseid tasemel. 

Eile korraldas Eero Merilind toetusrühmas kohtumise ja meil oli hea võimalus kohtuda haiglate liidu juhiga. Tema ütles ka, et omal ajal, me mäletame, kui töötati välja see niinimetatud rootslaste haiglavõrgu plaan, siis seal väga suurt perspektiivi ja rolli maakonnahaiglatel ei nähtud, aga tänaseks, pärast COVID‑it ja muid kriise ja läbielamisi on selge, igaüks saab aru, et maakonnahaiglaid on vaja. 

Küsimus on selles, millised on nende ülesanded, kuidas ja mis funktsiooni nad täidavad. See on vaja kõigepealt kokku leppida ja siis me saame ka erinevaid meetmeid [võtta]. Võib-olla siis ei olegi vaja enam [võtta] täiendavalt neid meetmeid arstide [maapiirkonda] toomiseks. Kui meil on teada, mis teenuseid haigla peab osutama, siis peaks ka kokkuleppeliselt olema meil need vahendid haiglale kaasa [anda], ühe või teise inimese meelitamiseks ei oleks neid meetmeid siis vaja ja tõenäoliselt on erinevates Eestimaa paikades üldse erinevad probleemid. 

Ma küsimuste käigus küsisin ka ministrilt nende erakonna eestvedamisel aastaid tagasi tehtud apteekide omandireformi kohta, millega püüti Eestis [apteekide omandivormi] ümber hakata korraldama ja seda tehti ka. Ta ütles täna mulle vastuseks, et formaalselt on see toimunud, sisuliselt ta ei oska kommenteerida. Kõikide selliste ümberkorralduste ja reformide puhul peaks meil olema ikkagi esmalt küsimus, mis on see emaprobleem või peamine probleem, mida me lahendada suudame. Tol korral jäi mulle arusaamatuks, mis selle omandireformi tegemise mõte on. Mina selle eelnõu … 

Ma paluksin ka lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… puhul ei suuda lõplikult aru saada, kas kuidagi püütakse selle meetmega ka apteegivõrku mõjutada või muuta, kas meil on kusagil apteeke puudu, kuhu soovitakse neid saada, või [jääb] nii, nagu on. Me ei saanud ka ülevaadet, kas kusagilt on proviisorid või farmatseudid lahkumas, meil oleks vaja neid ilmselgelt kuhugi saada, et seal, kus apteegid juba olemas on, need säiliksid. Milline see probleemi ulatus on, seda kahjuks ei saanud teada. 

Kui me mõtleme, mis on apteekide kõige suurem probleem, siis nii nagu täna konverentsisaalis õpetajate järelkasvust rääkides öeldi, et küsimus ei ole ainult palgas, siis ka siin ei ole küsimus ainult proviisorites ja nende olemasolus, vaid praegu on apteekide kõige suurem probleem ravimite puudus. See ei ole mitte Eesti probleem, see ei ole mitte hulgimüüjate ja maaletoojate probleem, vaid see on globaalne probleem, mis on pärast COVID‑i kriisi tekkinud, ja sellele probleemile ei ole lahendust. Tegelikkuses, kas meil proviisoreid on või ei ole, [aga olulisemgi on, et] meil pole ravimeid, mille kasutamisel nad saaksid meid nõustada. Mulle möödunud nädalal arsti juures öeldi, et aasta lõpus on see olukord veel kriitilisem. Nende küsimustega me parlamendis ei tegele, vaid tegeleme tervishoiuministri eestvedamisel regionaalpoliitikaga, mis on iseenesest, nii nagu oli öeldud, justkui õige asi, kui selleks poleks liiga hilja. 

Mure kohta, mis mul selle konkreetse eelnõuga on, ei saanud ma ka lõplikku vastust. Minister tõi [positiivse] näitena perearstid, et seda meedet on kasutanud 102 perearsti. Perearstide toetus on 45 000 eurot, eriarstidel on 30 000, õdedel on 30 000, farmatseutidel ja apteekritel on kolmeaastase töötamiskohustusega 15 000 ja viieaastase tööperioodi puhul 25 000. Mis on selle analüüsi aluseks, et erinevate tervishoiutöötajate toetused on erinevad? Kas see kaalutlus selles kontekstis midagi muudab või mõjutab? 

Kui me teame, et siiamaani on seda [toetust] taotlenud üks proviisor ja ta ei saanud seda, sest see oli liiga keeruline, siis igal juhul on [nende tingimuste] muutmine leebemaks mõistlik ja asjakohane. Aga ma pole veendunud, et see vabastab meid probleemist, mis puudutab perspektiivis maapiirkondades tervishoiuteenuse paremat kättesaadavust. Sellepärast ja ennekõike sellepärast, et tegemist on halva, Kaja Kallase juhitava valitsuse eelnõuga, ma seda eelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Ants Froschi. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Inimesed telekate taga, arvutiekraani juures! Head kolleegid ka kabinettides! Meditsiinitöötaja, proviisor, apteeker on Eesti rahvale olnud alati hingelähedane. Need on ametid, mis on auväärsed. Nii Eesti kirjanduses kui ka filmikunstis on täiesti selgelt leidnud kehastamist äärmiselt inimlik, rahvast abistav, inimestele avatud apteekri kuju. Ma viitan siin Oskar Lutsu "Suve" ja "Tootsi pulma" ainetel vändatud filmile "Suvi", mis ilmus ekraanidele 1976 ja kus surematu Kaarel Karm mängis proviisori, apteekri rolli niivõrd hingelähedaseks, et see on meie kõigiga kogu aeg.  

Ma tahaks teha veel ühe kultuurilise ääremärkuse. Nimelt on Eestis olemas ka Apteekrimägi. Apteekrimägi asub Otepää kõrval, tegemist on väikese mäekese, künkaga ja oma nime on ta saanud Otepää esimese proviisori Jürgensoni järgi, kes paraku leiti sellelt mäelt surnuna. Ta oli ilmselt sooritanud õnnetu abielu tõttu enesetapu. Nii et meil on kirjanduses ja filmis, aga ka lausa kohanimedes apteekreid mainitud.  

Aga nüüd konkreetse eelnõu juurde. Ma tõesti tahan siit puldist tänada minister Riina Sikkutit, kes siin saalis on täna näidanud üles empaatiavõimet, on olnud avatud, lahke, sõbralik ja toetanud diskussiooni. Temaga oli seda meeldiv pidada. Ma usun, et enamus opositsiooniliikmeid on samal arvamusel. Paraku koalitsiooniliikmete seisukohta me ei saagi teada, sest nemad selle diskussiooni ajal saalis ei viibi.  

Kahjuks ei olnud võimalik esitada muudatusettepanekuid. See seadus saanuks ilmselt täpsem, palju-palju parem, kui me oleksime saanud siiski muudatusettepanekuid teha. Minu muudatusettepanek oleks olnud seotud konkreetselt sellega, et Eesti piirkondlikud erisused on ikkagi äärmiselt suured ja sügavad ning ka arvestades meie andmebaase ja võimekust nende andmebaaside loomisel, oleks kindlasti saanud neid toetusmeetmeid palju täpsemalt sihitada ja suunata nad tõesti ikkagi suurusjärkude võrra suuremalt nendesse kohalikesse omavalitsustesse, kus on häda kõige suurem ja mure tõsine. Paraku seda võimalust ei olnud, kuna eelnõu on seotud usaldushääletusega. 

Ausalt öelda jääb mulle täiesti arusaamatuks, miks valitsus võttis kätte ja sidus selle usaldushääletusega, mitte mingit vajadust selle järele ei olnud. Siit kumab läbi pigem sisulise arutelu tasalülitamise ja koha kättenäitamise soov, soov olla tugevama positsioonis.  

Kui me vaatame kevadel või kevadsuvel toimunud usaldushääletusega seotud eelnõude vastuvõtmist, siis näeme, et tänaseks on ju olukord teine. Olukord on teine päris mitmete asjaolude tõttu.  

Ma küsin kohe kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Need kevadised usaldushääletused toimusid veel ikkagi väga-väga selgelt sellises rahvusvahelises olukorras, kus eeldati Ukraina kiiret edenemist suvise pealetungi käigus. Tänaseks on see kahjuks osutunud saavutamatuks eesmärgiks. Uue, lisandunud riskina on meil tegemist Lähis-Idas lahvatanud terrorisõjaga Hamasi poolt Iisraeli vastu. See barbaarsus, mida islamiterroristid Iisraeli vastu on rakendanud, on tervet maailma ehmatanud. Samas on moodustumas uus kurjuse telg: Venemaa, Iraan ja ka Põhja-Korea. Kusagil seal taustal võivad varjuna olla ka veel Hiina ambitsioonid. 

Meie olukord ei ole enam selline, nagu ta oli kevadel. Eesti riik peab omaenda julgeoleku, omaenda rahva turvalisuse nimel suutma lõhestatust ületada. Selle lõhestatuse ületamine poliitikamaastikul saab toimuda ja peab toimuma parlamendis. See on see koht, kus peab olema võimalik leida ühine lahendus. Paraku see meetod, mille valitsus on valinud oma teerullipoliitika täiesti valimatu rakendamisega – ja konkreetse seaduse puhul ei oleks seda kindlasti olnud vaja teha –, näitab, et meie riigijuhtideni, valitsuseni ei ole jõudnud arusaam, et me elame siiski juba teises maailmas, kui me olime veel juunikuus.

Paraku ei saa ma seda eelnõu toetada, vaatamata sümpaatsele esitlusele ja sellele, et see on sisuliselt igati vajalik eelnõu. Ma olen sunnitud hääletama vastu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Siin on korduvalt kõlanud, et tegemist on hea eelnõuga. Samas mainis minu kolleeg Priit Sibul minu arvates väga õigesti, et rohkem on siin tõesti tegemist regionaalpoliitika probleemiga. 

Teatavasti koolitavad meie ülikoolid igal aastal väga palju arste, farmatseute ja medõdesid. Samas neid ei jätku, eriti just maapiirkondades. Seetõttu loodi 2023/24. aastal stipendiumid näiteks Saaremaal. Sihtasutuse Kuressaare Haigla Toetusfond ja Saaremaa valla ühise stipendiumifondi eesmärk on toetada arstiteaduse integreeritud õppe, residentuuri ja doktoriõppe üliõpilasi, kellel on väljapaistvad tulemused õppe‑ või teadustöös ning valmisolek – väga oluline! – siduda oma erialane praktika Kuressaare Haiglaga. On kaks stipendiumi: üks on integreeritud õppe üliõpilasele, kuni 2000 eurot aastas, ning doktoriõppes õppivale üliõpilasele [on stipendiumi suurus] kuni 3000 eurot aastas.

Kohalikud omavalitsused praegu juba tegelevad riigi probleemidega ja see lähenemine on huvitav. Ma lugesin oma lemmiklehest Saarte Häälest, et kogemused näitavad ka seda, et Kuressaares praktika‑ või residentuuritsükli läbinud noor otsustab suurema tõenäosusega Saaremaal töötamise ja elamise kasuks. Ehk ma tahan oma jutuga jõuda sinna, et meil oleks mõtet mõelda ka meie ülikoolisüsteemi muutmise peale. Eelnevalt on kolleegid rääkinud sellest, et me koolitame arste koos residentuuriga kaheksa, võib-olla isegi rohkem aastat. Medõdedel on küll [õpe] lühem, apteekritel ka pisut lühem, aga ikkagi on see väga pikk õppetsükkel, see on veel riiklik, tasuta õpe, ja väga paljud nendest [spetsialistidest] lahkuvad hiljem tööle välismaale, lähivälismaale, kus on kõrgemad palgad ja paremad tingimused.

Kas ei oleks mõistlik mõelda sellele, et meil on vaja seda süsteemi muuta? Tõesti, me võime [toetada] ja peakski toetama seda, et maal oleks perearste, oleks apteekreid, ja me võime motiveerida siin 30 000 euro suuruste stipendiumidega, kuid see ei lahenda üldist probleemi. Täpselt samasugused probleemid on õpetajatega, ka õpetajaid ei jätku. Ka õpetajatel ei ole eluaset, samamoodi nagu nendel arstidel, kes tulevad maapiirkonda [tööle]. Siin on vaja kompleksset lähenemist. Neile oleks vaja luua mingisugune võimalus saada eluaseme jaoks laenu toetatud tingimustel, sest reeglina on maapiirkonnad turutõrkepiirkonnad, kus pangad eluaseme jaoks laenu ei anna.

Süsteem võiks olla mitmesugune. Ma enne küsisin ka terviseminister proua Sikkutilt, kas oleks võimalik näiteks suunamise süsteem, nii nagu oli Nõukogude ajal. Mitte et ma seda Nõukogude aega väga taga igatseks, aga samas mu enda ema lõpetas ülikooli Tartus, küll väga palju aastaid tagasi, ta suunati Oravale haiglasse tööle, sisuliselt praktikale, kuid ta pidi kohe olema ka haigla peaarst, visati nii-öelda vette. Ta tegi oma kohustusliku aja seal ära, edasi liikus Tartusse. Aga ikkagi, meil on olemas riiklikult toetatud …

Ma paluksin lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

… haridussüsteem ja me võiksime mõelda selle peale, et kui me anname tasuta hariduse, siis me võiksime siduda selle [saamise tingimuse] ka tulevase töökohaga. See ei pea olema sunnismaisus, aga võiks olla mingi toetav meetod, näiteks stipendium, mida haiglad [maksavad], nii nagu Kuressaare Haigla Sihtasutus [maksab] stipendiumi, et noor tuleks tagasi, kui ta on sealt pärit, või tuleks lihtsalt sinna elama. Tõesti, ma usun sellesse, et kui ta on juba sinna tööle läinud, seal olnud kolm või viis aastat, nagu praegu on lähtetoetuse tingimused, siis ta loob seal pere, lapsed lähevad kooli ja suure tõenäosusega ta võibki sinna elama jääda. 

Kõige kurvem selle asja juures on see, et meil on järjekordne usaldushääletus. Kuidas saab selliseid asju siduda usaldushääletusega? Üldse, kuidas saab usaldada valitsust, kes on nii ebakindel, et küsib iga paari tunni tagant, kas teda ikka usaldatakse? Sellist valitsust ei saa ju usaldada. Kolm korda küsib päeva jooksul, järgmistel nädalatel jälle küsib, et kas te ikka usaldate meid. No ei usalda ja ei soovita teistel ka [seda teha]. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Andsite mulle kolm minutit lisaaega. Ma loodan, et ma kasutan need kaheksa minutit ilusti ära ja üle aja ei lähe. 

Mul on väga kahju, et minister on hetkel saalist lahkunud. Ma oleksin tahtnud teda kiita. Mõned eelkõnelejad on seda juba teinud, nad on kiitnud ministrit selle eest, et tõenäoliselt on tema olnud selle eelnõu eestvedaja ka Vabariigi Valitsuses, et teha ära see väga vajalik samm õiges suunas. 

Siin on tänase õhtu jooksul juba puudutatud [regionaalpoliitikat] ja ma arvan, et ka järgnevates kõnedes räägitakse sellest veel eraldi ja päris palju. See eelnõu on täiesti kindlalt üks nendest eelnõudest, mis kas või natukenegi aitab tagada seda, et meie maapiirkondades säiliks elu. Loomulikult on selle eelnõu kontekstis ülioluline, et maapiirkondades oleks tagatud nii õendus‑ kui ka arstiabi ja loomulikult ka apteegiteenus. Seda olukorras, kus meil suletakse kiirkorras, tundub, et hüperhelikiirusel, väikseid maakoole, kauplused on juba suletud. On suletud palju postkontoreid. Heakene küll, asemele on tulnud pakiautomaadid, aga ka väga paljud muud tugiteenused tõmbuvad järjest enam maapiirkondades kokku ja elu muutub seal üha raskemaks ja raskemaks. 

Aasta pärast kehtestatakse ka veel automaks. Ma muidugi väga loodan, et kas see valitsus tuleb mõistusele või siis tuleb vahepeal uus valitsus, kes selle automaksu ära jätab. Meie kindlasti, kui meie peaks olema sellises olukorras, et meil oleks võimalus seda teha, esimese asjana selle automaksu ära jätaksime. 

Aga kui rääkida maapiirkondade säilimisest ja elust maapiirkondades, siis räägime kõigepealt apteekidest. Need on selle seaduseelnõuga siin väga kenasti reguleeritud. Vajadus apteekide järele on maapiirkondades tegelikult väga suur, arvestades just eelkõige seda, et maal elab väga palju eakaid inimesi, pensionäre, kellel on ilmselgelt terviseprobleeme, millele pakuvad lahendusi kodulähedased apteegid. Vanadele inimestele on teinekord lausa eluliselt vajalik, et apteegiteenus oleks võimalikult kiiresti, võimalikult lihtsalt kättesaadav. See, et selle eelnõuga pakutakse meie inimestele seda võimalust, et apteeker koos apteegiteenusega tuleb neile lähemale, on samm väga-väga õiges suunas. 

Siin oli enne küsimus, kuidas lahendada ära see, et mis juhtub, kui apteek ei saa näiteks majanduslikult jalgu alla. Teatavasti elab maapiirkondades järjest vähem ja vähem inimesi, kõikidel nendel põhjustel, millest ma siin juba enne kõnelesin. Regionaalpoliitika on olematu. Võib-olla tõesti ei tule apteek majanduslikult toime. Apteeker, seaduse kohaselt farmatseut või proviisor, on ju tegelikult eraettevõtja, kellel on kohustus teenida kasumit. Minister vastas umbes nii, et küllap nad ikka maale jäävad, kui nad on juba sinna läinud. See võib nii olla, aga see ei pruugi nii olla. Muidugi ei peaks selle pärast väga muretsema, sest ravimid on meil teatavasti väga kallid ja kindlasti maainimesed häda korral viivad kas või oma viimased veeringud apteeki, et sealt abi saada. 

Me oleme teinud ka siin Riigikogus ettepaneku ravimite käibemaksu vähendamiseks. Ma arvan, et seda ei ole teinud mitte ainult meie fraktsioon, vaid seda on teinud erinevad fraktsioonid läbi aegade, et vähendada ravimite käibemaksu, et hinnasurvet Eesti inimestele vähendada. Aga kahjuks – ma räägin nüüd sellest, mis on toimunud viimasel ajal ja meie ettepanekuga – ei ole valitsus seda ettepanekut toetanud, nagu ka kõiki teisi häid ettepanekuid, mida Riigikogu fraktsioonid või saadikud on teinud, mis oleks ka teinud viisil või teisel Eesti inimeste elu paremaks ja kergemaks ning parandanud kõigi igapäevast toimetulekut.

Eelnõust veel niipalju, et meil oli siin [juttu] – minu küsimus vähemalt puudutas neid – Soomest tagasipöördujatest. Minister oli natuke ebalev selle koha pealt, et jaa, tõenäoliselt nad on selle eelnõu subjektid. Arstid ja õed, kes on Eestist ära olnud, on haritud, nad on spetsialistid ja nad on saanud väga hea kogemuse. Soomes on palju suurem elanikkond ja ka haiguste hulk on suurem, see aitab seal praktiseerida. Kui nad tulevad tagasi, siis nad soovi korral võiksid tõesti saada selle toetuse osaliseks, kui nad tahavad minna näiteks tagasi oma kodukohta. 

Ma muidugi loen siit, et lähtetoetus on olemuslikult sotsiaalne toetus, aga me teame, et Eestis on sotsiaalsed toetused väga olulises osas seotud ka sissetulekute kontrolli ja selle tõendamisega. Ma väga loodan, et mingil hetkel see valitsus ei tule mõttele, et näiteks Soomest tagasipöördujatelt tuleks nõuda pangaväljavõtet. Kui keegi soovib seda [toetust] saada, et siis talle ei öeldaks – nagu öeldakse paljudele Eesti inimestele, abivajajatele, kes taotlevad sotsiaaltoetusi, sest nad ei tule muidu toime –, et peab ette näitama kõik oma pangaväljavõtted, kõik oma tulud, ja kui need ületavad teatud piiri, siis toetust ei saa. Ma väga loodan, et see valitsus, kes on tuntud oma kokkuhoiu‑ ja kröönimispoliitika poolest, ei lähe seda teed, et ütleb ka nendele inimestele, et teil on pangakontol nii palju raha, et teie seda toetust ei saa. 

Kuna see eelnõu, iseenesest väga hea eelnõu, on seotud usaldusküsimusega ja me hakkame seda jälle usaldushääletama, siis me seda eelnõu kahjuks toetada ei saa, kuigi väga tahaks. Aitäh!

Aitäh! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Riina Solmani. Palun!

Aitäh teile, lugupeetud Riigikogu esimees! Head saadikud siin saalis! Hea minister! Sa ilmselt oled praegu kusagil ekraani taga ja jälgid meid. See on ka mõistetav, sest siin saalis on väga külm. Selle tõttu ma tervitan kõiki saadikuid, kes vapralt siin istuvad ja koos minuga tööd teevad. Tervitan ka neid, kes jälgivad meid sidekanalite vahendusel. 

On väga kurb, et usaldamatuse tont kõnnib siin saalis ringi ja kogub jõudu juurde. Eile alustas see tont oma ringkäiku sotsiaalkaitseministri ülesastumisega, kes tõi meile siia usaldushääletuseks sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu koos ministri manitsustega, et need muudatused tegevat ju ainult head ja peaksid kuidagi taastama opositsiooni usalduse valitsusjuhi Kaja Kallase suhtes, kelle kohta kaks kolmandikku Eesti inimesi leiab, et ta peaks tagasi astuma.

Kuid sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo eelnõuga olid lood täbarad, sest eelnõus [ettenähtud] muudatustega otseselt pihta saavad sihtgrupid ei olnud saanud enda kaitseks häält teha. Erivajadustega inimestele [mõeldud] 400 toetatud töökohta on ministeeriumis ministri puuduliku töötegemise tõttu kahanenud 170‑ni. Need on psüühikahäirete ja erivajadustega inimesed, kellele toetatud töökoht on ainuke lootuskiir ühiskonnaga suhtlemiseks.

Aga on kurb, et usaldamatuse tont kõndis tänagi siin saalis ringi ja kogus jõudu juurde, kui tore ja tubli terviseminister Riina Sikkut tutvustas meile eelnõu 293. Kuigi siin täna on korduvalt kõlanud väited, et tervishoiutöötajate lähtetoetuste küsimused on igati õiged ja opositsiooni toetus eelnõule, selle sisule mõeldes, on olemas, siis me näeme taas, et see eelnõu seotakse peaministri usaldamise küsimusega. 

Regionaalpoliitikale mõeldes, meedikutele ja apteekritele ning rahva tervisele mõeldes on eelnõul ju kogu aeg olnud olemas terve saali toetus. Mõistlikud ettepanekud olid kirja saanud eelnõu koostajatelt, arstide liidu ja erialainimeste täiendused olid samuti asjakohased. Kogu arutelu ja selle olukorra teadvustamine, milline on elu maapiirkondade inimestel, aitab meil kõigil paremini korraldada regionaalpoliitikat, viia maapiirkondadesse rohkem arste, õdesid ja apteekreid. Me teame ju hästi, et Eesti rahvas sooviks elada maapiirkonnas looduskaunis kohas, kui seal oleks tagatud eluks olulised hädavajalikud tingimused: elementaarse meditsiiniteenuse kättesaadavus, toidukaupade kättesaadavus, läbitavad teed ja infra, ilma milleta kaasajal on üldse keeruline ühiskonna elus ja tööelus osaleda.

Terviseminister Sikkut on saanud Riigikogu ees kiitust ja ühinen ka mina komplimendiga selle eest, et ta peab vajalikuks viisaka suhtlusmaneeriga vastamist ning soovib ja suudab oma eelnõuga seonduvat asjatundlikult selgitada. Selle eest on õige tunnustada, sest mitte kõik ministrid ei pea Riigikogu liikmetest lugu ning näitavad aeg-ajalt üleolekut välja. Aga ikkagi kõnnib siin saalis ringi usaldamatuse tont ja kogub jõudu juurde.

Me kõik siin saalis toetame ravimiseaduse ja tervishoiu[teenuste] korraldamise [seaduse] eelnõu. Miks seda on ikkagi vaja siduda usaldushääletusega, kui kõik kahe käega toetavad arstide, õdede ja apteekrite maapiirkondades [tööle asumise soodustamist]? Sellele vastamisega jäi paraku ka meie hea ja koostööaldis terviseminister kimpu. Tal tuli täna korduvalt vastata küsimusele, miks ta seob selle hea eelnõu usaldushääletusega, kui kõik seda [eelnõu] toetavad. Saal kuulis tema korduvat vastust justkui grammofoniplaadilt: kui käesolevat eelnõu õigeaegselt vastu ei võeta, ei ole võimalik ka õdedele lähtetoetust maksta. Aga see on tegelikult usaldamatuse ülesnäitamine Riigikogu vastu. Ma ei saa mingil juhul nõustuda Riigikogu liikmete alahindamisega ministri poolt, eriti kui Riigikogu liikmed kinnitavad kõik oma tahet see eelnõu vastu võtta. Nad kinnitavad tahet hädapärase meditsiiniteenuse kättesaadavust tõmbekeskustest väljaspool parandada ning paluvad menetlust tavapärasel moel.

Usaldushääletusega sidumine peab olema korraldatud kaalukal põhjusel ja need tänased põhjendused ei ole olnud kaalukad. Ka terviseminister teab, et opositsioon ei usalda peaministrit ning soovib tema tagasiastumist. Seda kurvem on tõdeda, et terviseminister, nagu tegi eile ka sotsiaalkaitseminister, ei proovigi Riigikogu usaldada. Koostöö otsimine parlamendiga on tegelikult see võti …

Palun lisaaega.

Lisaaeg kolm minutit.

… mida me parlamendis usalduse ja koostöö parandamiseks vajame. Miks otsustavad ministrid võtme keeramise asemel tee riigikogulaste südamesse hoopis ukse kinnivirutamisega sulgeda? Mõni teeb seda prõmmides, Riina Sikkut sulgeb seda ust küll kindlasti viisakalt, kuid see [ukse sulgemine] tekitab usaldamatust juurde. Te ju ei proovigi eelnõu läbirääkimiste käigus normaalsel kombel menetleda ja usaldamatuse tont kasvab veelgi suuremaks.

Hea terviseminister! Kaitstes Kaja Kallast tervisealase, rahvale vajaliku eelnõuga, te katate teda justkui viigilehega. See, et te ei tee koostööd oma tööandja Riigikoguga, [põhjustab] selle, et me usaldame valitsust veelgi vähem. Te ju teate hästi, et me ei usalda valitsust peaministri tõttu, kes kolistab edasi, ämber ämbri järel, see algas idavedude skandaaliga ja varemgi. See ei aita, kui te terviseministrina prožektorite valguses viite nagu näpuotsaga ellu paar head asja, aga valitsusjuht suretab samal ajal välja maapiirkondade ettevõtlust, muudab maksutõusudega võimatuks lastega peredel maal elamise ega võta kuulda ettevõtjaid ja nende tarku nõuandeid.

Oleme olukorras, kus usaldusega seotakse eelnõusid, millele Riigikogu saalis on olemas lai toetus, ning opositsioon pannakse olukorda, kus just opositsiooni püütakse näidata halvas valguses, sest opositsioon ei saa peaministri usaldamisega seotud eelnõusid mitte kuidagi toetada, kuna peaminister peaks tagasi astuma. Ei tohiks lükata tervishoiutöötajaid – arste, õdesid, apteekreid – justkui inimkilpi enda ette, et jätkuvalt oma toolist kinni hoida, kuigi kaks kolmandikku rahvast on juba ammu näidanud [peaministrile] punast tuld.

Ma olen tänulik võimaluse eest anda täna siin saalis heale terviseministrile Riina Sikkutile edasi mõned meie sõnumid, mida [ta võiks] valitsusjuhile edasi öelda. Äkki see veel muudab meelt? Maksutõusud majanduslanguse ajal on väga halb mõte. Ärge tehke neid! Uued maksud lisaks olemasolevatele, mida plaanivad nii rahaminister kui ka peaminister, panevad raskesse seisu kogu Eesti elanikkonna, kuigi kindlasti on siin mõni tuludetsiil erandiks. Juba praegu saavad pihta ühiskonna nõrgemad liikmed ja kui valitsuse ignorantne käitumine jätkub, hakkavad pihta saama ka ülemisse tuludetsiili [kuulujad].

Ja veel üks asi. Naispoliitikud ja naised üldse on nii ühiskonnas, pereringis kui ka valitsuses jõud. Keerulistel aegadel on olnud just naised meeste kõrval need, kes otsustavalt tegutsevad. Näiteks Isamaa naiskogu naised tunnevad sügavat vastutust oma riigi ja pere ees ja osalevad ühiskonna valupunktide lahendamisel, sest naispoliitikutelt oodatakse hoolivust, mõistmist, empaatiat. Teie, hea terviseminister, näite seda mõistvat, mistõttu palun: viige seegi sõnum edasi peaministrile. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Nagu siin saalis on küsimuste sõnastamisel ja ka kõnede ettekandmisel juba korduvalt kõlanud, on selles eelnõus ju iseenesest päris mõistlikud ettepanekud. Eelnõu räägib teatavasti lähtetoetustest ja on suunatud sellele, et leevendada seda probleemi, et maapiirkondades ei ole piisavalt apteekreid, õdesid ja teisi tervishoiutöötajaid. Kui me vaatame seda eelnõu sisulises plaanis, siis mina võin küll öelda, et ma oleksin täitsa hea meelega valmis selle poolt hääletama. 

Aga nagu me teame, meile opositsioonisaadikutena ei ole seda võimalust paraku enam pakutud, sest valitsus on eelnõu otsustanud siduda usaldusküsimusega, mis teisisõnu tähendab seda, et me võime valida kahe variandi vahel. Esimene variant on see, et toeta eelnõu sisuliselt ja ühtlasi avalda valitsusele usaldust, või siis avalda valitsusele usaldamatust ja sellega seonduvalt oled vastu sellele eelnõule. Selles mõttes on tegemist ebameeldiva kahvliga. Kuigi, nagu juba sai öeldud, selle [eelnõu] poolt võiks ju sisuliselt hääletada, aga see on praeguses olukorras paraku võimatu, sest ametis olevat valitsust me usaldada ilmselgelt ei saa, valitsuse vastu puudub meil elementaarne usaldus. 

Ma mõtlesin oma kõnes juhtida tähelepanu sellele, mida kirjutas oma juhtkirjas Postimees. Ma täpselt ei saagi aru, kas see on tänane juhtkiri või on see eilne, sest see avaldati eile, aga see on tänases lehes. Nii et see vist ikkagi kvalifitseerub tänase juhtkirjana, eile avaldati see veebis, täna avaldati lehes. Aga see tõstatab väga tõsise küsimuse, millele me peaksime siin Riigikogus päriselt vastuseid otsima. 

Juhtkiri kannab pealkirja "Demokraatia lagunemine [riigikogus]" ja ma tsiteerin seda veidi pikemalt, sest see tõesti väärib seda. 

"President Alar Karise ees seisab ülesanne, mis on veelgi keerulisem kui Lääneranna vallavalitsuse veenmine, et nad Metsküla kooliperega räägiksid. Kuidagi tuleks peatada Eesti parlamentarismi erosioon.

Erosioon on loodusnähtus, kus vesi, tuul või lained pinnast tasapisi minema kannavad. Ühel hetkel nõlv variseb ning seni mäekünkal uhkelt kasvanud mänd kukub jõkke. Praegusel juhul räägime loomulikult poliitikast ja tegevusest parlamendis. Allakäik areneb tasapisi ning viimaks üksnes imestame, kuidas me nii kaugele oleme jõudnud.

Kuna meil on tegemist parlamentaarse, mitte presidentaalse riigiga, siis on presidendi võimalused olukorda parandada väga piiratud. Ehkki presidendi teovõimetuse korral võtab tema rolli üle parlamendi spiiker, ei saa president teha sama, kui teovõimetu on parlament. Peamiselt piirdub tema arsenal manitsuste jagamise ja hindamisega, kas riigikogus vastu võtud seadused on kooskõlas Eesti põhiseadusega.

Meenutame, et juunis allkirjastas president kaheksa riigikogus vastu võetud koalitsiooni seadust, nende seas samasooliste abielu seadustamise, mitmesugused maksutõusud ja peretoetuste vähendamise, mille koalitsioon surus parlamendis läbi usaldushääletuse abil. Seaduseid allkirjastades märkis president Alar Karis, et talle meeldiks, kui usaldushääletused ei muutuks parlamendis tavapäraseks, sest see oleks vastuolus põhiseaduse mõttega ja tähendaks parlamentaarse demokraatia tasalülitamist.

Nüüd on see juhtumas, sest valitsus plaanib lähiajal siduda eelnõude vastuvõtmise seitsme usaldushääletusega ja protsess riigikogus teisipäeval juba algas. Opositsioon on pöördunud presidendi poole abipalvega. Tõenäoliselt kutsub president peagi parlamendierakondade esindajad Kadriorgu konsultatsioonidele.

Postimees on olukorrast parlamendis juhtkirjas varem kirjutanud. Me ei poolda valitsuse teerullipoliitikat – eriti olukorras, kus valitsuse poliitikal napib legitiimsust –, aga me ei poolda ka opositsiooni valimatut obstruktsiooni. Kordame, et mõlemad pooled peaksid sammu tagasi astuma. Ent kuidas seda teha olukorras, kus valitseb usaldamatus peaministri ja valitsuse suhtes ning osa opositsioonist sooviks näha erakorralisi valimisi?

Põhiseadust lugedes on võimalik mõista, millal midagi kasutatakse. Kui valitsus hakkab kõiki eelnõusid läbi suruma usaldushääletuse abil, võtab ta üle parlamendi rolli ning see on vastuolus võimude lahususe printsiibiga. Teiseks on praeguses julgeolekuolukorras vaja parlamendis rahvuslikku kokkulepet. See tähendab regulaarseid konsultatsioone kõigi parlamendierakondade vahel ning selle protsessi algatajaks ja eestvedajaks saab tõesti olla president.

Teise võimaluse annab põhiseaduse paragrahv 105: panna eelnõud rahvahääletusele ning kui need läbi kukuvad, tulevadki erakorralised valimised."

See eriti oluline osa sellest juhtkirjast, millest me peaksime edasistes aruteludes tõukuma, seisneb selles lauses: "Kordame, et mõlemad pooled peaksid sammu tagasi astuma." Kuigi minu aeg on juba napiks jäänud – mul on ainult veidi üle kahe minuti alles –, mõtlesin ma oma kõnes tõstatada just nimelt selle küsimuse: mida võiks see tähendada, milles võiks see seisneda, et mõlemad pooled näitavad üles valmisolekut sammu tagasi astuda? 

Mina võin küll, käsi südamel, kinnitada, et opositsiooni poole peal on meil pidevalt olnud valmisolek samm tagasi astuda. Palju on ju räägitud sellest, et EKRE teeb nüüd sellist lausalist obstruktsiooni, lähtudes eesmärgist jõuda erakorraliste valimisteni. Paljuski on see tõene, aga lihtsalt selle tõttu, et valitsuskoalitsioon on siiani näidanud täielikku valmisoleku puudumist mingitki sammu tagasi astuda, ja nii me jätkata ei saa. 

Aga see valmisolek on meie poolt endiselt olemas. Me pakkusime kevadel, me pakkusime ka sügisel välja väga konkreetseid ettepanekuid. Näiteks: pange perekonnaseaduse muutmine, see fundamentaalne muutmine, millega pööratakse abielu mõiste pea peale, rahvahääletusele. Me isegi ei nõua, et tühistage see seadus, mille te vastu võtsite, vaid pange see rahvahääletusele. Las rahva enamus otsustab, rääkides ühiskonna moraalsetest aluspõhimõtetest ja alusväärtustest, kuidas me tahame Eesti ühiskonna elu korraldada. Kui te seda teete, oleme meie vägagi valmis kaaluma obstruktsiooni lõpetamist. See ettepanek tehti kevadel, see ettepanek tehti sügisel. Ja mis on olnud vastus? "Unustage ära, seda ei tule mitte mingil juhul."

Noh, aga siis ju selgub, et tegelikult ei ole koalitsioon valmis midagi tagasi võtma, ei ole valmis [sammugi] tagasi astuma. Loobuge mõningatest maksutõusudest, peamistest vähemalt, loobuge uute maksude kehtestamise plaanist: automaksust, kodualuse maa maksu kehtestamisest. Ei, see ei tule kõne allagi. Meie oleme välja pakkunud: lõpetage ära e‑valimised. Ei, see ei tule kõne allagi. Seda jada võib jätkata, aga sisuliselt on ammu selgeks saanud, et päris kompromissivalmidust me ei ole näinud. 

Ma lõpetan oma kõne sellega, et teie, lugupeetud spiiker härra Hussar, ütlesite Eesti 200 juhi kohalt taandudes, et te tahate pühenduda Riigikogu kordategemisele. Minu tungiv üleskutse teile on, et järjekordsete usaldushääletustega sidumiste heakskiitmise asemel asuge päriselt tegelema sellega, et me jõuaksime kokkuleppele, nii et mõlemad pooled astuvad sammukese tagasi. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Nagu te nägite, siis ma lubasin teil lause lõpetada. 

Suur tänu teile! 

Võtke heaks! Nii, Alar Laneman, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! [Toetades] eelkõneleja väga väärtuslikku ettepanekut, pean kahjuks rõhutama, et rahvahääletuse vältimine tähendab demokraatia vältimist selle kõige ehedamas ja otsesemas vormis.  

Antud eelnõuga on meil praegu ju nukker lugu. Tegemist on hea ja vajaliku seaduseelnõuga, kuid selle eelnõu toetamise asemel tuleb üldist poliitilist konteksti arvestades hääletada selle vastu, kuna selle poolt hääletamine tähendaks Vabariigi Valitsuse ja tema poliitika toetamist. Aga me ei saa ju toetada seda, mis on toimunud ja mis jätkub. Me ei saa toetada valetamist enne valimisi ja peale valimisi, sohitegemist valimiste ajal, manipuleerimist valeinfoga, valimisprotsessiga kaasnenud Ukraina kaardi kasutamist kelmuseks. Me ei saa nõustuda ju ka sellega, et seda defineeritakse valimisvõiduna. Tuues paralleeli näiteks jalgpallimaailmast, kus on olemas videokohtunike süsteem: ma arvan, et kui videokohtunik vaataks neid valimisi, siis ta ütleks, et ei, tulemus tuleb tühistada. Võib-olla määraks kellegi kasuks hoopis penalti. 

Me ei saa aktsepteerida ega toetada seda, et võetakse vastu ühiskonda lõhestavaid seadusi. Me ei saa loomulikult toetada jätkuvat kompromissi vältimist, rääkimata kavandatavast maksutormist ja süvenevast majanduslangusest.  

Kui me vaatame seda eelnõu, mida tegelikult on meile vaja, mis on hästi koostatud, ajakohane, seotud sellega, mida meil hetkel ühiskonnas vaja on, siis on kahjuks olematu see rõõm, et me saaksime selle vajaliku asja oma ühiskonna teenistusse võtta. Huvitav oli ka see, et ettekandja, kes tegi väga head tööd, esitas seda [eelnõu] väga positiivses vormis ja asjalikult, rõõmustas mind ka vastusega, et see [eelnõu] on seotud julgeoleku laia mõistega ning arvestab võimalikke tekkivaid riske ja nende tõrjumise vajadust. 

Kui me vaatame, kuidas selle ettekande järel toimus eelnõu arutelu saalis, siis minu arust on see olnud eeskujulik, ja ma loodan, et Vabariigi Valitsuse teised liikmed suudavad siit võtta eeskuju. Tore oli kuulata sisulisi vastuseid, mitte formaalseid või sellised vastuseid, mida me ka tihti siin saalis oleme kuulnud, kui rünnatakse küsijat, halvustatakse, naeruvääristatakse teda või jäetakse üldse vastamata.  

Sidumine julgeoleku laia mõistega on mitmes plaanis eeskuju vääriv. Viimasel ajal on näiteks riigikaitsekomisjonis see teema üles tõusnud ja see tõusis üles ka eile riigikaitsekomisjoni kohtumisel vabariigi presidendiga. Meie häda julgeoleku laia mõiste rakendamisel on just see, et seda on vaadeldud kuidagi eraldiseisva protsessina, unustades tõsiasja, et tegemist on orgaanilise, igast ühiskonna toimimiseks vajalikust eluvaldkonnast lahutamatu aspektiga. 

Paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma arvan, et seda eeskuju tasub järgida, ja loodan, et tänane arutelu ka neid mõtteid tekitas. Me ei saa ju eitada seda, mis toimub meie ümber, ja selle võimalikku laienemist ka meieni. Seega peavad meil olema olemas kõik vajalikud instrumendid ja võimed juhuks, kui meil tuleb tegeleda evakuatsiooniga, kui meil tuleb vastu võtta põgenikke, nii siseriiklikke kui ka välismaalt saabunuid. Meil on kahjuks juba kogemus olemas Ukraina sõjapõgenike näol. On oluline, et meil on valmisolek katastroofiolukorraks, et katastroofimeditsiin on tasemel. See kõik peab olema paindlik ja spetsialistide olemasolu tagatud. 

Ma ütleks, et me nägime täna siin arutelus palju head, oli hea ettekanne, see on hea eelnõu, vajalik, päevakohane, aga kahjuks ei ole võimalik eelnõu toetada, sest selle eelnõu toetamine, nagu ma ütlesin sissejuhatuses, tähendaks Vabariigi Valitsuse poliitika, nii [tehtud sammude] kui ka kavandatavate sammude toetamist. Ja ka selle toetamist, et ei otsita kompromissi olukorras, kus seadusandlik võim on umbe jooksmas. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kolleegid, kes on saalis! Kolleegid, kes on ekraanide taga ja jälgivad pingsalt seda arutelu oma tubades või telefonide kaudu! 

Praegu on jah eelnõu 293 teine lugemine ja kurb on tõdeda, et see on seotud usaldusküsimusega. Lähtetoetused on spetsialistide maapiirkonda leidmiseks olulised. See tingimuste [muutmine] ja nende kaasajastamine on igati tervitatav. Tõepoolest, väga kurb, et see on seotud usaldushääletusega. 

Kindlasti ei saa seda usaldushääletust heaks kiita. Kevadel sai see alguse, juunikuus, kaheksa eelnõuga, mis seoti samuti usaldus[küsimusega]. Nendest kaheksast eelnõust, mis kevadel olid usaldushääletusel, üks oli hästi põhimõtteline, see oli perekonnaseaduse muutmine, millega kiideti heaks homoabielud. Aktsiisid olid samamoodi kevadel usaldushääletusel ning sellest lähtuvalt see muster jätkub.

Selle lähtetoetuse eest tuleb kiita. Olen olnud ka tegev maapiirkonnas ja põllumajanduses. On näha, et toetused piirkonda tulijatele või noortele on üks oluline asi. Noore põllumehe toetus on väga tugevalt ja väga hästi käima läinud ja toonud noori just põllumajandusse. 

Aga eks selle praeguse seaduse muutmisega ole nii, et [eelnõu] on vaja veel täiendada. Siin on nii, et apteekrite ja proviisorite lähtetoetust võib taotleda ühe aasta jooksul. Samas, miks just üks aasta? Kui [inimene on] juba näiteks kaks või kolm aastat kohapeal olnud, siis ta on ennast sinna kinnistanud ja see annab talle motivatsiooni lisavahendeid taotleda. 

Teistpidi: apteekritel, farmatseutidel ja proviisoritel on nõndanimetatud ühe tööaasta lähtetoetuse suurusjärk 5000 eurot, [toetus] sõltub sellest, kas [töötamise periood] on kolm või viis aastat. Samas, selle sa pead enne [kindlaks määrama]. Kui sa näiteks [saad toetust] viieaastase [tööperioodi jaoks], aga otsustad kolme aasta pärast ära minna, siis sa maksad [osa toetusraha] tagasi, aga kui sa võtad kolmeaastase töötamiskohustuse ja töötad kümme aastat, siis sa oled nagu kahe aasta võrra mööda prognoosinud.

Natuke selgusetuks jäi mulle ka, millal siis loetakse see töötamine peatunuks. Minu jaoks tunduvad [need võimalused] natuke erinevad. Peatunuks loetakse see siis, kui isik on ema‑, isa‑ või vanemapuhkusel või ajateenistuskohustuste täitmise korral. Need ei pruugi olla samaväärsed. Samas, kui olla haiguslehel üle kolme kuu, siis see töötamise aeg samamoodi pikeneb. Iseenesest on ju hea, kui inimesed on ema‑, isa‑ või vanemapuhkusel, see võiks olla selle töötamise aja sees, see annab veel rohkem võimalusi, et need inimesed kohapeale jääksid. See oleks nii rahva jätkusuutlikkuse kui ka piirkonna arengu mõttes väga oluline.

Nii nagu farmatseutide ja proviisorite lähtetoetus, on ka õdede ja eriarstide lähtetoetus samamoodi väga üllas idee. Ma ei hakka nüanssidesse minema, kuidas siin tunde on arvestatud. Nii et seal on need summad ka erinevad.

Paluks kolm minutit lisaaega.

Jaa, kolm minutit lisaaega, palun!

Siin on arvestuslikult välja toodud, et õdedel on see lähtetoetus 30 000 eurot. Ma ei saagi aru, natuke nagu segadus tekkis, et perearstidel või eriarstidel on 45 000, et kellel kui palju on. Lähtetoetus on ikkagi [mõeldud] niinimetatud elu alustamiseks ja enda elu kinnistamiseks selles piirkonnas, saad sa siis selle eest eluaseme jaoks algkapitali, transpordivahendi jaoks algkapitali või saad kapitali muude pereasjade jaoks. See tahaks veel kord selgitamist. Ehkki seletuskiri ütleb, et see ei ole palgast [sõltuv], siis minule tundub, et kui sa oled eriarst või perearst, siis sissetulekud on erinevad ja toetused on täpselt samamoodi erinevad. See ühtlustamine oleks kõige mõistlikum, selle kaudu tekiks spetsialistidel võimalus tulla maapiirkonda ja leida omale erialane töö.

Nüüd räägin veel sellest õdede viieaastasest mittetöötamisest. See mittetöötamine viie aasta jooksul, et registris sa oled, aga töötanud ei ole, on muidugi üllas idee, sest [tahetakse] tuua erialase [haridusega] inimesed tagasi süsteemi. Kuid võiks ju mõelda ka sellele, et kasutada ära olemasolevat potentsiaali ja registri alusel võtta [tööle kas] töötervishoiuarste või töötervishoiuteenuse osutajaid, kes saaksid õendus[teenuse osutamisega] hakkama, kui häda või suur mure käes on. See võimaldaks asju paindlikumalt lahendada. Nii et nende registrite puhul on jah nii, et sa oled seal sees ja viis aastat [ei ole töötanud] ja [süsteemi] tagasi tulles sa saaksid seda [toetust] kasutada. Peale viie aasta möödumist on õdedel ja eriarstidel võimalik sellest niinimetatud lähtetoetusest priiks saada, olles võimeline [süsteemis] edasi toimetama.

Aga mõjude selline hiline hindamine tundub ka olevat nagu tagantjärele selgitamine, et kas asi läks nässu. Mõlema eelnõu puhul tehakse 2028. aasta 1. jaanuariks analüüs, kas eesmärk saavutati ja kas rakendamisel on ka mõjusid. Kui mõjud on positiivsed, siis eeldatavalt võime järgmist mõjude analüüsi oodata samamoodi viie aasta pärast. Nii et regulatsioonide muudatustega oleks võimalik seda parandada. 

Aga tahan ikkagi öelda, et usaldushääletusega ei saa sellist head asja siduda. Sellepärast ei ole ka konservatiividel võimalik seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali. Palun!

Algatuseks palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Hea Eestimaa rahvas! Algab poliitteatri "Eesti parlamendi hukk" teine vaatus. Lavastaja, stsenarist ja peaosatäitja on Kaja Kallas. 

Miks selline algus? Sellepärast, et see eelnõu, mille minister Sikkut siia tõi, on tegelikult väga hea ja väärib kiitmist, aga ... Nagu ütlevad klassikud, et kõik see, mis on enne "aga", on tegelikult tähtsusetu. Kahjuks on see eelnõu seotud sellise asjaga nagu usaldusküsimus. 

Usaldusküsimuse eriline märk on see, et see teeb eelnõude vastuvõtmise valitsuse jaoks lihtsaks. See tähendab seda, et kui koosseisu enamus ei ole mingile eelnõule vastu, siis eelnõu läheb läbi. Sisuliselt tekib aga olukord, kus eelnõusid hakatakse valitsuses tegema arvestusega, et kui enamus parlamendis ei ole vastu, siis saab ta need asjad nagunii läbi suruda. Kunagine Riigikogu liige Illar Hallaste ütles oma kõnes, et seda nimetatakse näppude väänamiseks.

Aga meil on praegu juba teine usaldusküsimusega seotud eelnõu, mis tähendab, et valitsus on otsustanud parlamendi suu sulgeda selliselt, et opositsioon ei saaks selles asjas tegelikult ühtegi sõna öelda. Ma tsiteerin seda kõike meie armsast Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest, mida on siin saalis lintšitud täpselt samamoodi nagu opositsiooni tegevust.

Aga mis ma tahan öelda? Tegelikult ei ole Eesti parlament ainuke, keda siin saalis kägistatakse. Toon võrdluseks kaks ajaleheartiklit. Esimese [teksti] on saatnud Metsküla kooli inimesed lühendatud vormis Eesti Vabariigi presidendile, Eesti Vabariigi peaministrile, Riigikogule, Vabariigi Valitsusele, Eesti Vabariigi õiguskantslerile ja lasteombudsmanile. Tekst lühendatult: "Teie poole pöörduvad meeleheite sügavikust tavalised Eesti Vabariigi kodanikud, Metsküla Algkooli õpilaste pered, kes on riigi poolt jäetud üksi olukorda, milles peame oma lapsi võimu kuritarvitamise eest kaitstes igapäevaselt taluma sellesama riigi kiusu. [---] tavakodaniku jaoks on see kõik üks riik, mis on viimase aasta jooksul sundinud meid – seadusekuulekaid, makse maksvaid, oma kohustusi riigi eest täitvaid lapsevanemaid – enneolematusse olukorda. [Raha ei jätku kooli pidamiseks. – K. G.] Metsküla kool lamab veritsedes keset teed ja inimesed jalutavad mööda arvates, et ehk keegi ikka tegeleb asjaga ja ehk läheb mööda." Riik ei leia 40 000 eurot selle kooli jaoks.

Võtan lahti teise uudise. Eile kell 6.41 teatas ERR, et riik paneb 300 000 eurot Keenia e‑teenuste arendamisse, et aidata Keenia valitsusel kasvatada infosüsteemide koostöövõimet, et pakkuda seal kodanikukeskseid e‑teenuseid. Eesti panus ettevõtmisesse on 300 000 eurot. Kogu projekti eelarve on 2,4 miljonit eurot, millest 2,1 miljonit on välisrahastus ja 300 000 Eesti rahastus. Selle valdkonna juht räägib ERR‑ile, et tegu on rahvusvahelise projektiga, mida rahastavad lisaks arengukoostöö keskusele, kes selle projekti ka ellu viib, Euroopa Liit ja Saksamaa arengukoostöö agentuur. Tema sõnul peaks projekt aitama Keenia kodanikukeskset e‑valitsemist võimestada ja lisaks koosvõimeraamistiku loomisele, mida soovitakse alanud hankega saavutada, toetatakse Keenia avalikku sektorit kolme kodanikukeskse e‑teenuse loomisel, heade e‑valitsemise tavade juurutamisel ning nende võimekuse kasvatamisel. "Eesti tuntus ja kuvand Aafrikas on hea ning ka selle projekti käigus avame uksi Eesti ettevõtetele Keenia/Aafrika turule sisenemiseks või olemasoleva tegevuse laiendamiseks." 

Öelge, hea Eesti rahvas, mida selle uudise taustal peaks mõtlema sellesama Metsküla kooli rahvas. Me anname Aafrikasse, Keeniasse 300 000, aga 40 000 eurot oma inimeste jaoks ei leia.

Ma enne tsiteerisin siin Illar Hallastet, kes ütles, et tegemist on näppude väänamisega. Nende eelnõude usaldusküsimusega sidumine on parlamendi kägistamine. Ja mitte ainult parlamendi, vaid ka Eesti rahva kägistamine, sest see eelarve, millega see kõik seotud on, mõjutab kõiki eluvaldkondi. Kui Illar Hallaste ütles, et see on näpuväänamine, ja mina ütlesin teist asja, siis tegelikult on kõik see usaldusküsimusega seotud eelnõude menetlemine ebaseaduslik. Riigiõiguse spetsialist Taavi Annus on öelnud, et usaldusküsimusega sidumine võimaldab [eelnõusid] läbi suruda ning takistada parlamentaarset obstruktsiooni ning taolise abinõu legitiimsus on põhiseaduse seisukohalt kaheldav. See on asja sisuline külg. Ma ei saa aru, miks seda eiratakse. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Palun!

Austatud juhataja, palun kohe kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Riina! Ütlen siit puldist kohe ka omalt poolt, et see on hea eelnõu, aga paraku ei ole kujunenud asjaolude tõttu ka minul võimalik seda toetada. 

Tahaksin siit puldist oma eelmise kõne jätkuks veel üle korrata seda, mida ma juba rääkisin. Kuna meie patiseis on jõudnud staadiumi, kus Riigikogu juhatusel ja vanematekogul ei ole ilmselgelt võimekust seda patiseisu lahendada, siis peaks härra president selle ülesande enda peale võtma. Kasutades võimalust, mis mul oli eile, kui riigikaitsekomisjon kohtus härra presidendiga, ma loomulikult tõstatasin selle teema ka seal ja palusin härra presidenti, et ta sekkuks ja püüaks omalt poolt kompromissi [saavutamist] vahendada.

Aga nüüd ma jätkan oma eelmises kõnes alustatud teemakäsitlust, räägin praegusest patiseisust. Te kõik kindlasti teate kuulsat Shakespeare'i Hamleti ütlust, et olla või mitte olla. Kui seda parafraseerida, siis, meil, Riigikogu liikmetel, peaks see kõlama nii, et olla või mitte olla kummitempel, selles on küsimus. Seda nii Riigikogu suhtes tervikuna kui ka iga liikme jaoks eraldi. Paraku on meie taasiseseisvumisjärgse aja jooksul Riigikogust rahva silmis kujunenud kummitempli mainega asutus ja seetõttu on Riigikogu kahjuks ka üks kõige vähem usaldatud institutsioone meil riigis. Riigikogu ei peaks kummitempel olema. 

Ma toon ühe näite ajaloost, kui Riigikogu kui kummitempel ei suutnud kahjuks oma kohast rolli täita. See puudutab 2008.–2010. aasta majanduskriisi. Riigikogu läks sellega kaasa, kuigi Ansipi valitsus oli praktiliselt vähemusvalitsus, ilma roheliste toetuseta ei oleks ta suutnud kogu oma poliitilist programmi läbi viia. Riigikogu läks sellega kaasa. Opositsioon ei suutnud täita oma kohast rolli ehk tõkestada neid otsuseid, mis tehti. Need otsused, mis siis tehti, olid omakorda 2006. aasta vale otsuse tagajärg. See puudutas võimalust eurole üle minna. Siis jäeti see tegemata, hiljem püüti seda teha totaalse kärpimise kaudu ja riigi majandus langes 17%. Majanduslangus on üks külg, aga suurim kaasnev kahju, mis sündis, oli see, et me ei tea, kui palju, kui mitmeid kümneid tuhandeid inimesi lahkus riigist, mis põhimõtteliselt lõi kogu meie tööjõuturul jalad alt ära. Kuna inimesed läksid minema, hakati otsima inimesi asemele. Ukraina töötaja teeb tööd palju väiksema palga eest. Kui Ukraina töötaja peab sõtta minema, siis võib usbekid asemele võtta, nemad teevad veelgi odavamalt tööd. Siia me oleme selle otsuse tagajärjel jõudnud. Kui sellal oleks olnud tugevam obstruktsioon, oleks võidud vältida seda kurssi ja neid vigu, mida me siiamaani ju lapime. 

Eelmises Riigikogu koosseisus töötada – mina olen Riigikogus teist koosseisu – oli väga õpetlik, kuna just eelmises koosseisus leidis aset see muutus, et Riigikogu lakkas olemast kummitempel. Ma toon siin näiteks ja eeskujuks obstruktsiooni, mille Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid panid toime toonase Ratase valitsuse vastu. Asi puudutas abieluküsimuse referendumile panemist. Obstruktsioon oli väga intensiivne, Reformierakond tegi 3000 pluss muudatusettepanekut ja sotsiaaldemokraadid tegid 5000 pluss muudatusettepanekut. Ehk kõik praegused arvud on väga tagasihoidlikud sellega võrreldes. Suured meediamajad toetasid neid. Ja millega see lõppes? See lõppeski sellega, et see oli kindlasti üks tegur, mis sundis Jüri Ratast tagasi astuma. Loomulikult oli [oluline põhjus ka] kohtuasi, mis Keskerakonna vastu siis tõstatati. See on küll esimeses kohtuastmes ümber lükatud, tegelikult seal ei olnud korruptsiooni, aga peaminister Jüri Ratas tajus moraalset vastutust, et ta ei saa sellises olukorras peaministrina jätkata, ja astus tagasi. Ehk kõik need tegurid koos – obstruktsioon, moraalne surve, meediamajade negatiivne suhtumine – mõjutasid seda, miks Jüri Ratas astus tagasi. 

Kui me vaatame seda täna, siis loomulikult see obstruktsioon on meile eeskujuks selles mõttes, kuidas obstruktsiooni läbi viia nii, et eesmärk, et valitsus astub tagasi, mis kahtlemata opositsioonil oli, täitukski. Ega obstruktsioonil iseenesest ei ole ju mingit mõtet ega mingit väärtust. Obstruktsioonil saab mõte olla ainult siis, kui sellel on selged eesmärgid. 

Praegu me oleme analoogses olukorras. Kuigi Kaja Kallas peaministrina ei tunnista oma moraalset probleemi seoses tema abikaasa niinimetatud idavedudega, ega see probleem sellepärast ei lakka olemast, et ta seda ei tunnista. Väga tähtis on ka see, et koalitsioon on kaotanud suurte meediamajade toetuse. Mis tahes koalitsioonil on ilma meedia toetuseta või vähemalt neutraalse suhtumiseta väga raske valitseda kauem kui kuus kuni üheksa kuud selle toetuse kadumisest alates. 

Praegu ma püüan täiesti neutraalse kõrvaltvaatajana analüüsida, mis see olukord on ja mida peaks edasi tegema. Seepärast ma ka küsin, mis on siis valitsuse strateegiad, mis on valitsuse kavatsused pärast jõulukuud, pärast jõule, kui näiteks need eelnõud siin on käsitletud, et mis siis edasi. Ma ei ole neid vastuseid saanud. Tänan!

Aitäh! Head kolleegid, juhin tähelepanu, et me menetleme eelnõu nr 293. Ma loodan väga, et järgmised sõnavõtud ka seda eelnõu puudutavad. Aga järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi. Palun!

Palun kaheksa minutit. 

Jaa, palun, kolm minutit lisaaega!

Aitäh, auväärt Riigikogu esimees! Puude taga tuleb ikka metsa näha. Need kõned on olnud just nimelt seotud selle eelnõuga ja selle eelnõu ümber kujunenud olukorraga, nad on olnud igati teemakohased ja asjakohased. 

Aga rahvatarkus on see, mis on põlvkondade viisi ühiskonda ladestunud. Erinevatel rahvastel, erinevatel kultuuridel on erinevad rahvatarkused. Siinkohal on paslik headele kolleegidele, ministrile ja Riigikogu juhatajale meelde tuletada eesti rahvatarkusi: kuidas metsa hõikad, nõnda vastu kajab; kuidas küla koerale, nõnda koer külale; mida külvad, seda lõikad; kes tuult külvab, see tormi lõikab. Ja nii edasi. See on igati asjakohane seetõttu, ma tuletan meelde, et praegu me oleme olukorras, kus valitsus on pidanud seitse eelnõu siduma usaldusküsimusega, ja on tekkinud niivõrd suur vastasseis. Peame pöörduma tagasi just nimelt selle koalitsiooni sõlmimise ja valimiste aega. 

See koalitsioonileping, mis sõlmiti, ja see poliitika, mida praegune valitsus hakkas pärast valimisi ellu viima, olid karjuvas vastuolus sellega, mida enne valimisi lubati. See tõi ühiskonnas kaasa pettumuse, frustratsiooni, kibestumise ja valitsuskoalitsioonierakondade usalduse kaotuse. See tõi kaasa ka opositsioonierakondade vastava käitumise ehk vastureaktsiooni. 

Praegu tasuks koalitsioonisaadikutel lugeda peaministrikandidaat Kaja Kallase kõnet Riigikogu ees, kui ta taotles Riigikogult volitusi valitsuse moodustamiseks. See oli ju väljakutse, see oli provokatiivne kõne. Pärast valimisi, kui ka koalitsioonis olid asjad kokku lepitud, ma ütleksin, oli see lausa inetu tülinorimine. Need juured ulatuvad tegelikult sinna. 

Praeguses olukorras, kus peaministri isik on kujunenud iseenesest suureks probleemiks, ma ei arva, et peaministri tagasiastumine oleks lahendus kõikidele Eesti probleemidele. Oh ei, kaugel sellest! Aga peaministri [tagasiastumine] oleks lahenduse alguseks ehk tema tagasiastumine avaks võimaluse dialoogiks ja edasiseks arenguks, et me jõuaksime mingisuguste lahendusteni. Poliitilist vastasseisu ei ole võimalik lahendada lihtsalt parlamendist ja parlamendi opositsioonist teerullimeetodil üle sõites, sidudes eelnõud usaldusküsimusega ja vältides niimoodi ka sisulist arutelu parlamendis ehk tasalülitades parlamentaarset demokraatiat. See ei ole lahendus, ma võin kinnitada. 

Seda me nägime kevadistungjärgul. Mõned lootsid, et suvel asjad vaibuvad. Tegelikult mingisugust dialoogi ei toimunud, kuigi opositsioonierakonnad tegid korduvalt ettepaneku, tegin korduvalt ka mina endise erakonna esimehena, et saame esimeeste tasemel kokku ja otsime lahendusi. No ei saanud. Esimene ja ainus kohtumine toimus 27. septembril, kuigi me tegime ettepaneku kohtumiseks kevadel. Isegi ümarlaua taha ei olda võimelised istuma. Niimoodi lahendusi loomulikult ei leia. 

Aga nüüd eelnõust 293, mida me praegu arutame. Ma ministrile [ütlesin], et tegelikult me vajaksime pikaajalist lahendust. Eesti 200 on rääkinud mingisugusest müstilisest pikast plaanist, mida keegi näinud ei ole. Ei näe me ka selle eelnõu puhul pikaajalist lahendust. Ütlen kohe, et Isamaa fraktsioon konkreetse eelnõu sisu väga toetab. Kuigi see ei ole pikaajaline lahendus, on see kindlasti õige samm õiges suunas. Aga me ei saa seda hääletusel toetada, sest [eelnõu] on seotud usaldusküsimusega. 

Küll aga pikaajalist lahendust see eelnõu ju ka ei paku. Ma tahaksin täpsustada seda küsimust, millele minister vastas. Võib-olla ma ei väljendanud ennast õigesti, aga kahjuks on küsimiseks ainult üks minut ja ei ole võimalik pikalt seletada. See puudutab venekeelsetes piirkondades arstide, eelkõige ma pean silmas perearstide puudumist. Olen ministriga täiesti nõus. Isamaa Erakond ei arva, et tervishoiupoliitika üheks prioriteediks peaks olema vene keele õpetamine. Kaugel sellest. Vastupidi, meie soov on ikka, et me kasutame riigikeelt, et kõik Eesti kodanikud ja ka elanikud oskaksid eesti keelt ja suudaksid ennast väljendada eesti keeles, eriti suheldes arstiga, mis on eluliselt oluline igale inimesele. Aga nagu me täna näeme, siis isegi Tallinnasse – alles hiljuti oli "Aktuaalses kaameras" selle kohta uudis – ei soovi noored arstid, perearstid, asuda tööle sellel põhjusel, et nad pelgavad, et nende nimekiri on suuresti venekeelne, neil tekivad suhtlemisraskused, see on ebamugav ja ka ebaefektiivne. 

Nii et see ei ole küsimus mitte perearstidele, kes peaksid vene keelt õppima, vaid see on väga sügav etteheide meile kõigile, kes me oleme aastakümnete jooksul viinud ellu sellist poliitikat, mille tõttu on tekkinud selline olukord, et siin alaliselt elavad inimesed, neist väga paljud ka Eesti kodanikud, ei valda piisavalt eesti keelt, et tulla toime igapäevases elus vajalike toimingutega. See on see probleem, milleni me oleme jõudnud. 

Selles piirkonnas, kuhu perearste ei tule, elavad venekeelsete elanike kõrval ka eestikeelsed elanikud, kes ka ei saa korralikku arstiabi ja perearstiabi. See on see probleem, mille ma tahtsin tõstatada, mitte viidata kuidagi sellele, et Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas tuleks hakata vene keelt õpetama. Oh ei! Kaugel sellest. 

Aga siit tuleneb veel kord järeldus, et me peame oluliselt kiiremini püüdma minna üle eestikeelsele haridusele. Sotsiaaldemokraadid on olnud väga skeptilised ja öelnud, et kõik need püstitatud tähtajad on täiesti ebarealistlikud ja see pole võimalik. Aga pingutame üheskoos, pingutame selle nimel, võib-olla sünnib ime ja see on siiski võimalik. Tuleb uskuda, auväärt minister, siis saab ka tervishoius mõni probleem lahendatud ja perearstid tulevad isegi Tallinnasse, võib-olla. See oli minu küsimuse mõte ja üleskutse. 

Lõpuks ütlen veel kord, et kui tegelikult tahetakse lahendust kujunenud poliitilisele vastasseisule, siis astugem läbirääkimistesse. Täna on valitsuse esindajana siin terviseminister. Mul on palve: terviseminister, viige see sõnum peaministrile, et erakonnaesimehed istuksid laua taha ja otsiksid läbirääkimistel lahendust poliitilisele vastasseisule. Uskuge, opositsioon ei murdu selle tegutsemise tulemusena, kui püütakse lihtsalt vältida sisulist arutelu ja parlamentaarset väitlust siin Riigikogu saalis. See ei ole lahendus ei ühele ega teisele poolele. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun! 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Ennekõike hea Eesti rahvas, kes te muretsete arvutiekraanide ja telekate taga Eesti tuleviku pärast! Me esindame siin siiski teid, mitte iseennast. 

Jaa, mure, probleem, millega minister siia tuli, on tõsine. Nagu on palju korratud, selle teema lahendamisele tuleb tähelepanu pöörata. Aga probleem on tegelikult milleski muus. 

Lugupeetud koalitsioon – see käib kõigi koalitsioonierakondade kohta –, te raiskate oma energia ära kultuurisõdades. Me istume siin praegu õhtul teie algatatud sõja tõttu, kultuurisõja tõttu, põhiseaduse lammutamise tõttu. See on teie valik. Revolutsioonid nõuavad ohvreid. Antud juhul on see teil kerge ohver, teil on padi ja tekk kaasas. Aga te olete ise revolutsiooniga välja tulnud. See ei ole naljaasi. 

Te küll räägite siinkohal hellalt mingite müütiliste vähemuste õigustest, eriti nende omadest, kes keldribaarides koos käivad, aga tegelikkus on midagi muud. Te raiskate ära väetitele mõeldud aja, lastele mõeldud aja, tegelikele abivajajatele mõeldud aja. Üks teema on siin meditsiin. 

Seesama kehtib ka minu selja taga oleva Riigikogu esimehe kohta. Ta tegi väga head tööd Soomes, esindas riiki. Aga siis libastus ikkagi kultuurisõdade teemale. See ongi meie aja äraraiskamine, ühiskonna aja äraraiskamine, ekraani täitmine tarbetu informatsiooniga, kahjuliku informatsiooniga. 

Arstide ja proviisorite teema on üleüldine, sest tegelikult on jutt lihtsalt sellest, kas eestlane tuleb endaga toime või ei tule. See kunstlik mõtlemine üksnes abistamisele, inimestele, kes käivad tööl, see ei päästa. Aga antud juhul on sellel siiski mõte. Soome on lahendanud olukorra selliselt, et mida kaugemal arst Helsingist töötab, seda kõrgem on koefitsient. Väga leidlik, Lapimaa arst saab rohkem. Aga meie probleem on laiem. Eesti on väike, isegi Ida-Virumaal töötav arst võib rahumeeli tulla nädalavahetusel Tallinnasse teatrisse. Ei ole probleemi. 

Mida siis teha? Minu meelest tuleb kõigepealt peatada arstide ja õdede väljavool välismaale. Eesti maksumaksja kulul kalli hariduse omandamine ja juba ülikooli ajal soome keele õppimine ei lähe kokku sellega, et meil on pidev arstide ja õdede põud. See ei lähe kokku. Meil on kohustus tagada arstiabi, meil on kohustus tagada hooldus. Ei ole nii, et minister ütleb moka otsast, et tema ei toeta sunnismaisust. Eesti keelde tõlkides tähendab see, et te toetate seda, et Eesti inimesed on pahatihti ilma perearstita või ilma hooldajata, et inimesed seisavad järjekordades, väga pikkades järjekordades. Kogu aeg peab teie teksti päris eesti keelde tõlkima.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Me peame lahendama olukorra tervikuna, mitte üksnes olukorra apteekritega, meelitades apteekreid maakohtadesse. Perearstide põud on meil oluliselt kasvanud. 

Ma toon mõne näite arstide puuduse kohta piirkonniti. Geograafiliselt on suuremad probleemid Ida-Virumaal, Lõuna-Eestis ning saartel. Näiteks Ida-Viru Keskhaiglas töötab palju kolmandatest riikidest tulnud arste. Osa arste, kes on registreeritud erialata arstina, teevad tegelikult eriarsti tööd. Väikestel haiglatel ei jätku [teatud] eriala arste vajalike valveringide katmiseks, mistõttu mõnel pool on arstid pidevalt koduvalves. Erialadest rääkides nimetab Eesti Haiglate Liidu esimees puudujääki sisehaiguste arstide, nahaarstide, erakorralise meditsiini osakonna arstide, neuroloogide, onkoloogide ja psühhiaatrite puhul. Lugupeetud minister, pöörake nägu Eesti inimeste poole, kes seisavad väga pikkades eriarstijärjekordades! 

Sotsiaaldemokraadid on oma lipukirjas öelnud, et inimeste eest. No ma ei tea, milliste inimeste eest, kas nende LGBT+‑ide eest. Aga need on kõigest imelikud sättumused, need sättumused ei tee inimest. Inimeseks olemine on midagi muud kui mingid sättumused, mida te olete leiutanud lääne marksistide abiga ida marksistide õõnestustöö tulemusel kuuekümnendatest, seitsmekümnendatest aastatest alates. Ehk teate, punane lipp on ähvardus. Vahetage oma sümboolika välja ja meil on kõigil turvalisem tunne. Mind hirmutab see punase lipuga vehkimine, punased revääriõiekesed. Kõhe tunne on. Eesti NSV lipp virvendab kogu aeg silme ees. Kust te selle punase värvi üles leidsite, mis instinkt teid sinnapoole tõmbab? Nii nagu Marju Lauristini tõmbab instinkt punalipu poole, geneetiline instinkt. 

Kui me nüüd obstruktsiooni juurde jõuame, siis teate, see on nagu eskalaatoril praegu käima pandud. Ma ei näe teie algatatud kultuurisõdades, et te oma kuulipildujatuld oleksite grammi võrragi vaiksemaks võtnud. Seetõttu ei ole teil pääsu patjadest, tekkidest ja sellest, et Eesti demokraatia teie enda käe läbi nõrgeneb. Jõudu teile!

Aitäh, hea kolleeg! Järgnevalt on kõnesoov Riigikogu liikmel Rain Epleril. Ma saan aru, et seekord on soov esineda Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, jah. Palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri.

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Head külalised! Enne kui ma lähen ettekande sisu juurde, pean kulutama pisut aega protseduurikale. Just kuulsin siin kümmekond minutit tagasi, [kuidas] lugupeetud istungi juhataja juhtis kolleegide tähelepanu sellele, et peaks rääkima eelnõust. Absoluutselt nõus, et võib rääkida eelnõust, aga ma tuletan meelde, et meile on pandud ette – on neid nüüd kuus või seitse – terve rodu eelnõusid, mida seotakse usaldus[küsimusega]. Nii et igati põhjendatud on rääkida ka sellest, mis puudutab seda teerulli, mis meil siin jälle käima on pandud. 

Teise protseduurikateemalise märkusena tahtsin öelda, et ma enam ei mäleta, mille peale ma vastusõnavõtu soovi kirja panin, aga ma mäletan, et ma panin selle kirja sellepärast, et siit puldist öeldi midagi, mis puudutas minu seisukohta. Ma tahtsin sellele vastata. See käsitlus, et peame enne kõik kõned ära ja siis hakkame vastama sellele, mida siin poolteist, kaks või kolm tundi tagasi käsitleti, ei ole minu arvates mõistlik ja ei aita debatile kaasa. 

Niipalju ka veel, et huvitav oli see, kui kogenud kolleegid, nii istungi juhataja kui ka kolleeg Sibul, kergitasid kulmu, et miks sa, Epler, jälle pulti lähed, sa korra juba käisid. Tõepoolest käisin, aga fraktsioon palus, et ma mõned asjad üle räägiksin fraktsiooni nimel. Ma saan aru, et see töö‑ ja kodukorra seadus on olnud üsna muutumatul kujul päris pikalt olemas, nii et selles ei ole midagi ebaloomulikku, et ma teist korda siia pulti tulin. 

Aga nüüd: lugesin ERR‑ist pealkirja "Koalitsioon kaalub obstruktsioonist jagusaamiseks uut moodust", Keldo pilt juures. Siis ma mõtlesingi, et koalitsiooni jaoks on see justkui muutunud mingisuguseks asjaks iseeneses, nende põhitegevus siin Riigikogu saalis justkui on obstruktsiooni murda, mõelda välja uusi mooduseid obstruktsioonist jagusaamiseks. Aga tegelikult peaks fookus olema mujal. Ei ole niimoodi, et EKRE saadikud või Isamaa saadikud või ka mõned üksikud Keskerakonna saadikud ei ole siin nõus millegagi, mida valitsus teeb. Kõigist ühiskonnagruppidest juhitakse tähelepanu sellele, et need otsused, mida soovitakse teha ja mida soovitakse ilma aruteluta läbi rullida, ei ole Eestile head. Obstruktsioon on lihtsalt tööriist, et valitsuskoalitsiooni tähelepanu jõuliselt sellele juhtida. Mis on valitsuskoalitsiooni vastus? Seome 14 eelnõu usaldusega ja muudkui aga rullime. Aga tahaks rullida veel kuidagi niimoodi mugavalt, et ei oleks nagu see teerullijuht seal narmendava tooli peal, kabiini ka ümber ei ole. Sellega võib võrrelda seda, et öösiti tuleb siin olla ja ei saa magama minna. Tahaks, et niimoodi mõnusalt oleks: istusin tugitoolis, ütlesin kaks sõna, siis siin ülejäänud kamp vajutas nuppu ja läksime eluga edasi. 

See obstruktsioon ja sellega võitlemine ei ole asi iseeneses. Küsimus on selles, et need otsused, mis kevadel tehti, ja mida nüüd tahetakse teha, ei ole mõistlikud. Eelarvega sidumine on olnud põhjenduseks, miks terve rida eelnõusid seotakse usaldus[küsimusega]. Ma vaatasin neid eelarvemõjusid ja ma tahtsin nendest enne rääkida majanduskomisjoni nimel, just nimelt majanduslikest mõjudest. Härra Kivimägi otsustas kollast raamatut tõlgendada nii, et ma ei saanud seda teha.

Aga ma mainin nüüd ära, et näiteks selle seadusega, mis siin ära koputati nii-öelda, hoitakse kokku 4490,95 eurot järgmine aasta, kui üks inimene ei saa enam tagasipöörduja toetust. Lisaks tuleb veel märkimisväärne kokkuhoid väljamaksete pealt, see on 600 eurot. Kokku oleme jõudnud 5000‑ni. Pensioniteenuse arvestuslike kulude kokkuhoid aastas on ligi 9000 [eurot]. Me siin tegeleme jutu järgi justkui maailma muutvate ja eelarve jaoks väga oluliste tegevustega, aga kui hakkad numbreid vaatama, siis näed, jällegi, minu arust võiks nii öelda, et uskumatult palju valetatakse. Tegelikult on terve rivi palju olulisemaid küsimusi, millega tuleks tegeleda, aga selle asemel tegeldakse 15 000 euro kokkuhoidmisega, siis seotakse see usaldus[küsimusega] ja minnakse ajakirjanikule kurtma, et elu on raske ja peaks kuidagi uusi mooduseid leidma, et opositsiooni käsi väänata.

Lõpetuseks mõned märksõnad veel, [kuna] ikkagi on tegemist läbirääkimistega. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas kolleeg Sibul tahtis öelda, et kui niikuinii on ravimite defitsiit, siis ei olegi maale apteekreid vaja, või oli mõte milleski muus. 

Siin meenutati ka apteegireformi. Ma hakkasin mõtlema, et värskelt endas konservatiivi avastanud kolleeg Mölder juhtis isegi apteegireformiteemalist töögruppi omal ajal siin Riigikogus, kui seda reformi tehti. Äkki Mölder oskab kommenteerida, kas see, et praegu on kõigest puudu ja kõik on halvasti, on selle reformi tagajärg? 

Siis veel selline remark. Ma tean, et Jaak Aab on hea inimene, ja mina küll ei usu, et ta seda valitsust usaldab, aga millegipärast on Jaak otsustanud jätta selle siin selgesõnaliselt välja ütlemata. Ma kutsun üles, hea Jaak, vajuta nuppu ja looda sellele, et Hussar on lahke ja annabki sõna. Nii et ma arvan, et meil on siin arutamist veel õige mitmeks tunniks õige mitmetel teemadel. Praegu tänan ja läheme edasi. Aitäh!

Aitäh, Rain Epler, ja aitäh selle eest, et me jäime ajaraami! Tõesti, kaheksa minutit oli kõneks ette nähtud. Nii, nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma igaks juhuks võtan kohe kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Kui vaadata seda eelnõu ja ettepanekuid, mis selle eelnõu kohta tehtud on, siis tekib küsimus. Ma saan aru, et kui Riigikogu liikmed teevad parandusettepanekuid, siis kuna opositsiooni [liikmed] ju ei tea midagi, nende [ettepanekuid] ei arvestata. Aga siin on ka arstid teinud parandusettepanekuid ja ka neid ei ole arvestatud, nagu ma siit loen. Siis ma loen seletuskirjast, et üks apteeker soovis ühte inimest tööle võtta, ta ei võtnud tööle, aga nüüd tehakse [seetõttu] seaduse[muudatus]. Vaadake, ma ei näe selle seaduseelnõu juures mitte ühtegi sõna sellest, kas apteekritega, kas proviisoritega on ka räägitud, kas nad on huvitatud kuskil mujal, välja arvatud suurlinnade kaubanduskeskused ja veel mõned kohad, apteekide rajamisest.

Meil ei ole küsimus alati mitte niipalju rahas, vaid selles, et proviisoreid lihtsalt ei ole. Proviisoriks õppimine on väga keeruline. Kes teab, milline on proviisori diplomieksam, see teab, et [proviisoriks saada ei ole] mitte kergem kui arstiks saada. Siin on küsimus selles, mis tingimused [on kehtestatud] ja mis nõuded on pandud nendele inimestele, kes seal töötavad. Mul on tunne, et nende nõudmiste ja tingimuste [puhul pole mõeldud sellele], et kõrgharidusega inimene, kes tahab saada korralikku palka, tõesti ei lähe tööle sinna, kus käivet ei ole, sest kui käivet ei ole, siis ei ole võimalik kasumit saada, ja kui kasumit ei ole võimalik saada, siis ei ole võimalik ka palka maksta. Kui keegi arvab, et 15 000 [eurot] kolme aasta peale on see, mille pärast kõik inimesed jooksuga tööle lähevad, siis – ma küll loodan, et ma eksin – ma kardan, et sellist asja ei ole.

Eelkõneleja rääkis ka nendest numbritest, mis siin taga on. Hirm on selles, et Euroopa Liidust jäävad mingid muud rahad saamata. Need numbrid on tõesti suured, juba lausa üle 30 miljoni. Rohkem tekib küsimus, kas kuskil ametkonnas ei ole midagi tegemata jäänud. Ma juhuslikult aitan praegu ühte projekti lõpetada. Ma naeran, et projekti toetus on 160 000, projekti on tehtud 600 000 eest ja siis küsitakse 27 korda, kas see, teine või kolmas asi on ikka selline. Selle asemel, et korra Tallinnast [kohale] sõita, vaadata objekt üle ja väga selgelt aru saada, et kõike on tehtud neli korda rohkem, kui projektitaotluses oli. Aga no kaks kuud on võimalik ametnikel tööd teha ja siis lõpuks, võib-olla kahe kuu pärast, saab ka selle projekti vedajatele raha üle kanda.

Siin on seesama asi. Me otsime sente, aga räägime ju sellest, miks meie majandus on sellisesse olukorda [jõudnud]. Me räägime sellest, et 1,7 miljardit eurot on inimeste taskust ära võetud kahe aasta jooksul lihtsalt elektri ja gaasi hinna pärast. Need otsused on teinud sama peaministri juhtud valitsus, mitte küll tänane valitsus. 

Sama on selle asjaga, et me siin räägime, et raha on vähe, aga kiirkorras kästi maha müüa 2500 vagunit, millega tekitati Eesti firmale, meie enda firmale 200 miljonit miinust. Kui me täna peaministri käest küsisime, miks need vagunid maha müüdi, siis öeldi, et need sõitsid Venemaal. Tõesti, vagunid ei saa sõita Kasahstani nii, et nad ei sõida läbi Venemaa. Aga oleks võinud lihtsalt küsida firma käest, mille aktsiad on sada protsenti riigi käes, kas peatusi ka Venemaal tehakse. Kui tehakse, siis võib-olla mõni üksik peatus, kui mõnest vagunist tõstetakse üks kast maha, aga ülejäänud 54 vagunit sõidavad ikka Kasahstani. Need rongid ei ole hakanud sõitma sellepärast, et nüüd puhkes uuesti sõda Ukrainas, vaid need sõitsid enne ka. 200 miljonit eurot! Me otsime siin 5000 euro kaupa, kust raha kokku hoida. Aasta tagasi, kui need vagunid olid Eesti omad, oli Kasahstanis päevarent 14 eurot, täna on 40 eurot. Lihtne arvutus: päevas [40 eurot ja] 2500 [vagunit]. Korrutage, siis saate nagu sipsti üle 20 miljoni.

Ei ole vaja siin teha pikki istungeid ja kõnesid pidada ja arutleda mõne kopika eest. Lõpuks, kui Reformierakond ka sellest aru saaks, aga näiteks mina ei tea enam kedagi, kes teaks kedagi, kes sooviks kõrgepalgalistele 700‑eurost tulumaksuvabastust. No kas olete näinud ühtegi ettevõtjat, keda see otseselt mõjutab ja kes seda sooviks? Saaks jälle iga aasta pool miljardit kokku hoida. 

Tekib küsimus, kellele või milleks kõike seda, mis me siin täna arutame, [on vaja]. Kevadel tegime maksu[tõusud]. Nüüd kuuleme uutest maksudest. Viimane uudis on see, et kohe hakkab meile laua peale tulema elektriaktsiisi tõus, sest vaadake, elektri hind on, näete, poole võrra odavam kui aasta tagasi. Aga peaminister unustab ära selle, et see on 2,5 korda kõrgem kui kaks aastat tagasi.

Sihuke tunne on, nagu arvataks, et Eesti tavakodanikul ja Eesti ettevõtjatel on kuskil madratsi all veel suured summad, mis on vaja sealt kätte saada. Sõbrad, ei ole! Kaks rasket talve on üle elatud. Küttekulud on olnud kordades suuremad kui tavaliselt. Ma tuletan meelde, et gaasi hind oli 30 eurot megavatt-tunni eest ja me maksime siin ka 285 eurot megavatt-tunni eest. Elektri [hind] oli tavaliselt 50 euro juures ja kes börsil mängisid, said veel odavamalt. Täna kuulsime, et õhtul tuleb 700 eurot. Aga keskmine on 100 ± 10 eurot megavatt-tunni eest. 

Lihtsalt tuleks vaadata, kes need otsused tegid, ja võtta ka vastutus. Kui keegi ütleb, et me siin saalis pole seda öelnud, siis vähemalt saan mina enda kohta öelda. Samuti nagu gaasiteema, siiamaani ei ole haalamiskai nii korras, et sinna laev juurde saaks, vähemalt pole mitte keegi julgenud seda öelda. Käppa ei ole seal täna. Elektrist räägitakse, et põlevkivielekter tuleb 2027 kinni panna ja mitte ühtegi juhitavat elektrivõimsust Eestis ei ole.

Teie aeg! Aitäh!

Mõelge natukene selle peale. Aitäh! Aga eelnõu ei ole halb.

Aitäh, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Ja meil on … (Hääl saalist.) Nii, Siim Pohlak, viimasel hetkel. Me juba vaatasime, et plats on puhas, aga Siim Pohlak, palun, Riigikogu kõnetoolist! (Siim Pohlak seletab kohalt.) Jaa.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, rahva teenrid! Kuna tegemist on usaldushääletusega seotud eelnõuga, siis on usaldushääletuse soovijad andnud ka kõnepidajale voli rääkida sellest, miks valitsust ei peaks usaldama. Isegi kui eelnõu ise on mõistlik, siis kahjuks me oleme sunnitud usaldushääletuse tõttu keskenduma sellele, miks ei peaks valitsust antud usaldushääletusel toetama, olenemata sellest, kas seda eelnõu toetatakse või mitte. 

Apteegiteenus on loomulikult oluline ning muude probleemide kõrval tuleb leida lahendus ka sellele, kuidas valveapteegiteenus oleks kättesaadav ka mujal Eestis, lisaks Tallinnale. Ideaalis võiks valveapteek olla igas maakonnakeskuses, aga alustuseks vähemalt Põhja‑, Lõuna‑, Lääne‑, Ida‑ ning Kesk-Eesti piirkondades, et inimestel väljaspool Tallinna oleks võimalik vajaduse korral ka öösiti ravimeid osta. 

Aga edasi ma räägin usaldushääletusega seotult nendest põhjustest, miks valitsust järgmisel hääletusel ei peaks usaldama. Kõigepealt sisseränne, õigemini, kontrollimatu sisserände soosimine. Ma käisin hiljuti ühes suures Tallinna kaubanduskeskuses. Rahvast oli tohutult palju, aga mida ma ei juhtunud seal kuulma, oli eesti keel. Kõlas ohtralt vene keelt ja ukraina keelt. Korjasin oma kauba kokku, panin letile, müüja piiksutas ära ja ütles mulle vene keeles summa, mis tabloo peale tekkis. Küsisin: "Kuidas, palun?" Selle peale tuli vastuseks vaikselt pomisedes: "Njelikjümmjend kjaks kjolmkjümmjend." Eesti pealinnas, Tallinna suurimas kaubamajas – häbi peaks olema! 

Samuti on tänase valitsuse selge probleem kitsa vaatega juhtimine ja ka visiooni puudumine. Puudu on suur pilt sellest, kuidas riik toimima peaks. Suurt eesmärki pole ammugi, käib hädine maadlus Exceli tabeliga, mida tänane valitsus kaotama kipub. Maksutõusudega loodetakse tabelilahtrites auke täita või lõppsummasid tasakaalu saada, aga kuidas see majandusele tegelikult mõjub või mis pikas perspektiivis edasi saab, selle peale ei mõelda. Sellest ei taheta või isegi ei suudeta aru saada. Mitte kedagi ei ole veel rikkaks maksustatud, nagu täna mitu korda öeldud on. Eesti huvid on jäetud viimasele kohale, Eesti inimeste vajadused, probleemid ja mured. Eelistatakse käia ja jagada abi teistele, näida suuremeelne, korjata valitsusjuhi isiku abil aurahasid ja tänusõnu, aga samal ajal on omal püksipõlved katki, piltlikult öeldes. 

Meil on omal Eestis probleeme ja asju, mis vajaksid kiirkorras lahendamist. Tänane valitsus ajab perevaenulikku poliitikat. See on täpselt üks koht, kus me saaksime seda väljapoole jagatavat abi kasutada ennekõike hoopis oma inimeste jaoks. Absoluutsesse vaesusesse on langemas just eelkõige kolme ja enama lapsega pered. See on see sihtgrupp, see osa ühiskonnast, kelle toetusi valitsus peab kõige õigemaks vähendada. Suurperede toetuste vähendamine on kõige perevaenulikum samm, mis Eesti poliitikas sellel sajandil tehtud on. 

Kuna tänasele valitsusjuhile ja Reformierakonnale üldse meeldib kõlavaid tiitleid ja aurahasid vastu võtta, siis ma kasutan siinkohal võimalust anda valitsusele üle sajandi kõige perevaenulikuma valitsuse tiitel. Muidugi, alati saab hullemaks minna, nagu Reformierakonna viimased valitsused on näidanud, aga vähemalt senimaani on küll see valitsus teeninud välja sajandi kõige perevaenulikuma valitsuse tiitli. 

Kui keegi soovib siin saalis vastu vaielda, siis tehke seda kohe. Vaikus. Erkki Keldo, Helmen Kütt, Hendrik Johannes Terras, kas ma eksin? Vaikiv nõusolek. Saate ise ka aru, et te ei aja õiget asja. 

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aga loetelu võib jätkata ja ma kardan, et sellest kolmest minutist jääb ka puudu. 

Siseturvalisuse õõnestamine. Sümboolne näide on Kopli päästekomando. Kas valitsus on mõelnud, miks see komando sinna Koplisse üldse rajati? Äkki oli seal mingi praktiline põhjus ka lisaks? Mõelge, mis tüüpi majad Koplis ja Kalamajas domineerivad. Puitmajad. Ilmselgelt on see komando sinna rajatud põhjusega. Kui Kalamajas tuli lahti läheb, siis enne, kui päästeautod läbi ummikute teisest linna otsast kohale jõuavad, on pool linnaosa maha põlenud. Nendel asjadel on põhjus, miks midagi nii on. Kopli komandot on just nimelt sel põhjusel hoitud läbi erinevate võimude, ka Nõukogude ajal. See on juba tsaariajal rajatud komando, seda on kogu aeg säilitatud, sest on aru saadud, miks seda vaja on. Aga nüüd vaadatakse, et saab jälle paarsada tuhat kokku kraapida. 

Järgmine probleem on maakoolivaenulikkus. Jälle on sümbolnäide olemas: Metsküla algkool. Tegevus sinna juurde, mis iseloomustab tänast valitsust hästi: tuuakse pakett, millega toetatakse üheksaklassiliste kodulähedaste põhikoolide muutmist kuueklassiliseks ja siis esitatakse seda kui mingit ilmatuma suurt võitu ja heategu. Ma tulin just ühest vallavolikogu komisjonist. Seal ka arutati eelarvet ja öeldi, et aga näete, valitsus annab nüüd toetust kuueklassilistele koolidele, ikka peame vist ka hakkama arutama, et see üks põhikool kuueklassiliseks teha. Eks näis, mis nende õpetajate palkadega saab, aga selline arutelu juba käis, et varsti hakatakse kuueklassiliseks tegema, ja toodi välja just nimelt seesama toetus. 

Lisaks läbimõtlemata ja mõjuhinnanguteta maksutõusud, mida me oleme näinud. Ma täna infotunnis kuulasin, kuidas peaminister rääkis, et põllumajandusel läheb hirmus hästi, et seal on tööd kõvasti ja kõigil kasumid jooksevad. Ma juba hirmuga mõtlesin, kas järgmine sektor, kes maksudega paugu saab, on põllumajandussektor, sest peaminister infotunnis ütles, et seal läheb maru hästi ja raha liigub hästi. Aga nagu me teame, siis raha läheb igale poole, selles mõttes ei või ilmselt ükski sektor end turvaliselt tunda. 

Kõik see suretab ettevõtlust. Meie asukohas, vastupidi, me peaksime tuginema väikeettevõtlusele, pereettevõtlusele. Me ei ole asukoha poolest kusagil Euroopa keskel, meil ei ole [palju] maavarasid. Meie võimalus on, et meie oma inimesed saaksid ennast ära elatada oma ettevõtete, väikeste kohalike ettevõtete tegevusest. Aga meie valitsus, vastupidi, on keskendunud suurkapitalile, selle asemel et eelistada meie oma rahvuslikku kapitali ja kodumaist väikeettevõtlust. Kogu meie ettevõtluse maksukeskkond on kujundatud selliseks, et see soosiks suurkapitali. 

Mulle tundub, et ma pean vist kokku võtma hakkama ja jätkama järgmise punkti juures. Aga ma igatahes ütlen, et riigi edukuse mõõdupuu ei saa olla avatus välismõjudele, vaid Eesti rahva elukvaliteet, õnnelikkus ja jõukus. Põhiseaduse preambulis toodud eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine peab olema meie valitsuse eesmärgiks. Kuna tänane valitsus ei suuda seda eesmärki täita, siis ma palun usaldushääletusel valitsust mitte toetada. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Nüüd tõepoolest rohkem kõnesoove ei ole. Kuna istungi juhataja võib anda sõna vastusõnavõtuks, siis annan vastusõnavõtuks sõna. Aga et Rain Epler ei jõua oma kohale, siis läheb [see õigus] Moonika Helmele. Palun! Moonika Helme, palun, vastusõnavõtt! Head kolleegid, kuna siin ei ole kõlanud neid nimesid, siis ma annan [sõna] Helle‑Moonika Helmele. Palun, Helle‑Moonika Helme!

Aitäh sõna andmast, lugupeetud istungi juhataja! Sellest on nüüd küll juba palju vett merre voolanud, kui minu nimi kõlas. Teema oli minu mäletamist mööda Jaak Valgel see, kas meil on kompromissivõimalus või mitte, et miks me oleme siia jõudnud. Ma lihtsalt tahtsin ära markeerida, et tegelikult see vastasseis, see kompromissitu, just nimelt kompromissitu vastasseis sai alguse siis, kui Kaja Kallas alustas oma välistamist. Sealt edasi ongi tegelikult asjad läinud ainult väga halvaks ja aina halvemaks. Praeguses olukorras, maksutõusude puhul me ei saa mingit kompromissi teha, sest kõik need maksutõusud on täiesti ebavajalikud. Me kõik teame, et Reformierakonna maksuküüru kaotamise lubadus ehk kingituse tegemine eelkõige jõukatele viib riigieelarvest välja pea pool miljardit eurot. Ei pea kellelegi rohkem ütlema, et ka automaksu suhtes ei tule meilt kohe mitte mingit kompromissi. Aga nagu ma ütlesin, see jäik meie välistamine ja tegelikult mitte ainult meie, vaid ka suure osa ühiskonnaliikmete välistamine, meie toetajate ja üldse konservatiivse maailmavaatega inimeste toetajate välistamine, see ongi see olukord, kus me praegu oleme. See on toonud meid siia ja see kohe kindlasti ei vii meid enam edasi. Seetõttu me oleme siin selles olukorras. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, muuseas, ma tuletan nüüd ühte asja meelde. Me oleme seda eelnõu menetlenud juba ligemale neli tundi ja me oleme olukorras, kus istungi juhataja ei pea andma, vaid ta võib anda sõna vastusõnavõttudeks. Rain Epler, me juba kuulsime teie vastusõnavõttu Riigikogu kõnetoolist. Seetõttu ma ei saa teile seda vastusõnavõttu enam anda, te olete kasutanud oma võimaluse fraktsiooni esindajana Riigikogu kõnetoolis ära. (Rain Epler räägib saalist.) Ei, head kolleegid, kuna on ilmselge soov kasutada seda vastusõnavõttu ajaraiskamiseks, siis ma ei saa seda lubada. Kelle puhul ma selgelt näen, et tal on vastusõnavõtuõigus, on Jaak Aab, sest Jaak Aabi puhul oli see [kõneleja väide] selgelt teda vastustav. Nii et Jaak Aab minu hinnangul väärib selgelt vastusõnavõttu. Palun, Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Tõesti, oma kõnes Rain Epler kahtles selles, kuidas konkreetselt Jaak Aab või Keskerakonna fraktsioon selles situatsioonis käituvad. Meil oli isegi meie fraktsiooni nimel sõnavõtt, aga kuna neid [sõnavõtte] on nii palju, siis keegi neid ei mäleta. Sellepärast tuletan meelde, et minu seisukoht selle menetluse kohta, mida ma olen ka varem öelnud, on see, et nii nagu on ka kõlanud, nendes eelnõudes, konkreetselt ka selles eelnõus, on positiivset sisu, mida Keskerakonna fraktsioon oleks tahtnud toetada, kuna aga sisulist arutelu usaldus[küsimusega] sidumisega praktiliselt tapetakse, siis me oleme otsustanud, et lõpphääletusel me seda [eelnõu] kindlasti ei toeta. Nii et Rain Eplerile kinnitan ka, et me ei saa seda toetada nendel teistel põhjustel, mitte sisulistel põhjustel. Kahju ongi, et need eelnõud ja ka positiivsed arendused, mis nendes eelnõudes on, jäävad nüüd toetamata, kuna on tehtud selline käik, et kõik eelnõud on seotud usaldus[küsimusega]. Valitsust me kahjuks ei usalda.

Aitäh, hea kolleeg! Ja aitäh väga sisulise vastusõnavõtu eest! Rain Epler, te saite vastusõnavõtu õiguse ka Riigikogu kõnetoolist, ometigi te üritate [oma sõnavõttu] jätkuvalt läbi suruda. See ei ole kolleegide suhtes lugupidav. Hästi, ma saan aru, et käsi on püsti. Olgu peale. Nii. Jah, palun! Andke Rain Eplerile mikrofon.

Ma tahtsingi markeerida ära selle, et Riigikogu kõnetoolist ma pidasin kõne fraktsiooni nimel. Ma tahtsin teiseks öelda seda, et ma panin üles oma vastusõnavõtu [soovi] kohe siis, kui mind puudutav sõnavõtt puldist kõlas. Siis te ütlesite, et me jõuame selleni. Nüüd oli situatsioon, kus härra Pohlak oli lõpetanud kõne ja ma kõndisin oma tooli poole. Ma ei tea, kas teie nägemuses oleks ma pidanud sinna tooli poole jooksma. Siis te ütlesite, et te ei anna mulle sõna, ja hakkasite tegema seal mingisuguseid valikuid, et teie arvates ühele saadikule võiks [sõna] anda, sest tema äkki ei taha venitada, teisele ei võiks. Ma lihtsalt tahtsin protestida, sest minu arust see ei ole tõsiselt võetav istungi juhtimine. 

Aitäh! Hea Rain Epler! Te kasutasite selle vastusõnavõtu võimaluse ära siin Riigikogu kõnetoolis, esinedes fraktsiooni nimel, ja te markeerisite selle teema väga täpselt ära. Te isegi teadsite täpselt, mis see teema on. Hästi! Head kolleegid, võtan nüüd viimase vastusõnavõtu. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Ma lihtsalt samuti soovisin kinnitada Jaak Aabi sõnu, et oleme tõesti Keskerakonna fraktsioonis arutanud antud küsimust, kaasa arvatud ka selle eelnõu osas. Kuna tõesti on Vabariigi Valitsus sidunud selle usaldushääletusega, siis me fraktsioonina ei saa loomulikult seda eelnõu toetada, sest me antud valitsust ei usalda. 

Aga ma tahtsin kiita Siim Pohlakut, kes tõi välja väga valusa punkti, mis puudutab Põhja-Tallinna komando sulgemist. See on tõesti väga suur probleem. Ega seda komandopunkti sinna Põhja-Tallinnasse ole ilmaasjata rajatud. Loomulikult, see on poolsaar ja see, et praegu Vabariigi Valitsus otsustas selle komando sulgeda, ei ole kindlasti jätkusuutlik. See võib – jumal hoidku selle eest – ka halvasti lõppeda. Aga Aivar Pohlak mainis ära või …

Siim.

Aivar Kokk, tähendab, mainis … Kuidas?

Siim Pohlak, mitte Aivar.

Vabandust! Siim Pohlak. Aga Aivar Kokk mainis ära – no hiline tund ka, püüdke aru saada –, et energeetika on kindlasti väga oluline küsimus praegu. Ma loodan tõesti, et me homme kell 10 saame keskfraktsiooni algatatud riiklikult oluliselt tähtsat küsimust arutada, just energeetikamajandust. Nii et püüame teha sõbralikult tööd ja juba homme saame ka energeetikast rääkida. Nii et kutsun üles kindlasti osalema homsel istungil. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Sulgen läbirääkimised. Enne, kui me asume hääletusprotseduuri ettevalmistamise juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta Kalle Grünthalil. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Siis, kui teid puldis ei olnud ja istungit juhatas Jüri Ratas, pidin ma talle kiitust avaldama. Alati, kui tekib protseduuriline küsimus, siis ta annab selleks loa. Alati, kui on tegemist vastusõnavõtuga, ilma igasuguse vaidlemiseta annab ta selleks loa. Kui ma küsisin, et huvitav, kas Riigikogu istungi juhatajatel on kaks Riigikogu kodu‑ ja töökorda, siis ta ütles, et ei ole. Aga pikaaegse parlamendisaadikuna ütles ta, et Riigikogus kehtivad reeglid lähtuvad alati ka konservatiivsuse põhimõttest. Ehk siis, kui on tekkinud probleem või küsimus, nagu ma siin ütlesin, nii sõnavõtu kui ka, ütleme, protestiküsimuse näol, siis need tuleb alati kohe ära lahendada. 

Ma tahaksingi tähelepanu juhtida sellele, et see, mis te tegite praegu Rain Epleriga, et ei andnud talle sõna, ma leian, ei olnud päris kooskõlas istungi läbiviimise [korraga]. Vastusõnavõtu kohta ütleb § 70 väga selgelt – me ju juhindume mõlemad sellest samast raamatust –, et vastusõnavõtt võeti kasutusele 1994. aastal ja istungi juhataja võib piiranguteta anda vasturepliigi korras sõna Riigikogu liikmele, kelle nimi kõlas kas ettekandes, kaasettekandes, kõnes või sõnavõtus. See on absoluutne küsimus, me ei saa ju neid asju käigu pealt ringi muuta. Ma avaldasin Jüri Ratasele selle eest kiitust, et ta järgib kodu‑ ja töökorda selliselt, nagu seal on reguleeritud.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen sellele küsimusele juba vastanud. Istungi juhataja võib anda, ta võib anda [sõna]. See on minu hinnangul piisavalt kaalukas argument, et me suhtuksime ka üksteise aega lugupidavalt ja et seda vastusõnavõtu õigust ei kasutataks viisil, milleks ei ole vastusõnavõtt ette nähtud. Ma tunnustasin siin ka Jaak Aabi väga täpse sõnastuse eest just vastusõnavõtu puhul. 

Head kolleegid! Nüüd me oleme jõudnud küll olukorda, kus annan sõna Siim Pohlakule. Enne seda aga teatan, et tulenevalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 137 lõikest 6 me eelnõu 293 muudatusettepanekuid ei hääleta. Me asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde, aga enne seda sõna Siim Pohlakule. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Esiteks ma protesteerin väga jõuliselt selle vastu, et neid muudatusettepanekuid ei hääletata ja et kogu see asi on üldse usaldushääletusele pandud. See ei ole üldse hea parlamentaarne tava, mul on selle tõttu väga-väga kahju ja ma avaldan valjuhäälselt protesti. Aga teine pool on see, et ma palun ühtlasi EKRE fraktsiooni nimel võtta aja järelemõtlemiseks, kas selline taktika ikkagi ülejäänud eelnõude puhul on mõistlik või ei ole, ja palun 10 minutit vaheaega.

Aitäh! See, mis puudutab muudatusettepanekuid, on kõik seaduses kirjas. Aga 10 minutit vaheaega.

V a h e a e g

 

EKRE fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud, jätkame täiskogu istungit.

Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (lähtetoetused) eelnõu 293. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt on 58 Riigikogu liiget, vastu 31, erapooletuid 0. Eelnõu 293 on seadusena vastu võetud. 

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud (Helistab kella. Saalis on suur sumin.) ravikindlustuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 294 (usaldusküsimusega seotud eelnõu) teine lugemine. Palun saalis vaikust! (Helistab kella.) Enne kui läheme selle juurde, võtan ühe protseduurilise küsimuse. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja!

(Helistab kella.) Palun vaikust saalis, head kolleegid!

Aitäh! Kas nüüd on kuulda?

Jah.

Jah, mul on protseduuriline küsimus. Ma küsin selle juhataja vahetamise protseduuri kohta, mis vahepeal toimus. Kas see oli korraline? Härra esimees lahkus nii nukral pilgul siit saalist. Või oli see erakorraline juhataja vahetamine? Lihtsalt selle protseduuri kohta tahaksin teada, pole seda väga tihti näinud siin saalis. Milline protseduur see täpselt oli?

See oli tõepoolest protseduuriline küsimus. See oli korraline vahetus. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli terviseminister Riina Sikkuti. Riina Sikkut, palun kõnetooli!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan tõesti sisulise toetuse eest eelmisele lähtetoetuse eelnõule. Aga ega eelnõu 294 ei ole kuidagi kehvem. Ravikindlustuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu, mille Vabariigi Valitsus algatas 25. septembril, reguleerib olukorda, kus haiguslehele jäämisele eelnenud kalendriaastal on vanem alla kolmeaastase lapsega kodus olnud ja tal ei ole olnud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Seetõttu maksab Tervisekassa praegu lapsevanemale esimesel tööaastal pärast vanemapuhkuselt naasmist haigus- ja hooldushüvitist mitte rohkem kui töötasu alammääralt. Aga nüüd luuakse Tervisekassale seaduslik alus arvutada haigus- ja hooldushüvitist kas sotsiaalmaksuga maksustatud tulu järgi või vanemahüvitise järgi, võttes aluseks inimese jaoks soodsama variandi. 

Eelnõu esimene lugemine toimus 18. oktoobril alanud istungil, aga eelnõu ennast arutasime 19. oktoobri varahommikul siin saalis. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 2. november ja muudatusettepanekuid tõesti laekus – Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu liikmetelt tuli 100 tükki, Tervisekassa tegi ühe muudatusettepaneku ja ühe sisulise ettepaneku ja Sotsiaalministeerium tegi samuti ühe muudatusettepaneku.

Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu 6. ja 7. novembril ning 7. novembril otsustas esitada eelnõu kohta ühe muudatusettepaneku, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi ja Tervisekassa arvamuses sisaldunud ettepanekutele. Need tähendavad sisuliselt seda, et nii nagu Tervisekassa välja pakkus, tuleks koos ravikindlustuse seadusesse lisatava paragrahviga – § 55 lõige 2, millega reguleeritakse uuel viisil lapsehoolduspuhkuselt naasvale vanemale haigus- ja hooldushüvitise arvutamise korda – muuta ka lõiget 1 ja lisada § 55 lõikesse 1 õigusselguse huvides ja võimalike kuritarvituste vältimiseks uue hüvitise saajate sihtrühma ulatuse juurde viide lapsevanemate ravikindlustuskaitse õiguslikule alusele. 

See õiguslik alus tuleneb sotsiaalmaksuseaduse § 6 punktist 1, mille alusel riik maksab sotsiaalmaksu ühele alla kolmeaastase lapse kasvatajale talle ravikindlustuse tagamiseks. See muudatus loob õigusselgust ja on kooskõlas eelnõu koostamise esialgse mõttega. Selle mõte on toetada just pikalt tööturult eemal olnud lapsevanemaid, nende tööle naasmist ning töö- ja pereelu ühitamist. 

Ravikindlustuse seadusesse lisatava § 55 lõike 2 tekstis täpsustatakse eelnõu esialgset sõnastust – see on teine muudatus –, kuna see välistab soodsama hüvitise arvutamise rakendamise neile lapsevanematele, kes asuvad peale vanemapuhkust tööle aasta keskel ja vajavad töövõimetuslehte juba samal, vanemapuhkuselt naasmise kalendriaastal. Uus sõnastus on selline, mis tagab soodsama hüvitise arvestamise korra ka sellisel juhul, kui lapsevanem naaseb aasta keskel ja tahab samal kalendriaastal kohe jääda haigus- või hoolduslehele, nii et ka tema puhul oleks võimalik soodsamat arvutamise alust kasutada. 

Need 100 muudatusettepanekut, mis olid EKRE fraktsiooni liikmete esitatud, puudutasid haigus- ja hooldushüvitist saavate isikute ringi ning seda, kui mitmel aastal enne haigus- või hoolduslehele jäämist on neile makstud vanemahüvitist. Praegu on öeldud, et kolmel kalendriaastal enne tööle naasmist, sest kolm aastat on see periood, mida käsitletakse lapsehoolduspuhkusena. Muudatusettepanekud olid sellised, mis muutsid kolmeaastast perioodi üheaastaseks või kuni saja‑aastaseks. EKRE muudatusettepanekuid ei võetud arvesse, välja arvatud muudatusettepanek nr 4, mis hõlmas kolme kalendriaastat vanemahüvitise maksmist. See tegelikult klapib selle ettepanekuga, mis on esitatud eelnõus olemas, ajaperiood on sama. Nii et 99 muudatusettepanekut jäi arvestamata. 

Vabariigi Valitsus otsustas 16. novembril siduda Riigikogule esitatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega enne teist lugemist ja tegi samal istungil ettepaneku võtta eelnõu Riigikogu täiskogu 21. novembri istungi päevakorda. Pikkade ja põhjalike arutelude tulemusena oleme jõudnud selleni, et eelnõu on küll 22. novembri istungi päevakorras, aga see on endiselt seotud usaldusküsimusega. Ja usaldusküsimusega on see seotud seetõttu, nii nagu eelmise eelnõu puhul, et tõepoolest, ka need seadusemuudatused, mis võimaldavad lapsehoolduspuhkuselt tööle naasvale vanemale maksta haigus- ja hooldushüvitist senisest heldemalt, on seotud järgmise aasta riigieelarve seadusega ja tuleb võtta vastu enne riigieelarve vastuvõtmist.

Mõju kohta enamasti küsitakse ka. Kui vaadata 2022. aasta andmeid, siis see eelnõu mõjutab umbes 11 000 lapsevanemat, neist 89% on emad. See on väga suur hulk inimesi, kelle jaoks olukord muutuks järgmisest aastast soodsamaks. Seega, tõepoolest, ma arvan, et selle muudatuse rakendamine on tähtis. Saame sisuliselt arutada selle üle. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälte enamus. Aga nüüd hea meelega vastan teie küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Kõigepealt pean ennast parandama. Ma olen täna sind, Riina, mitu korda nimetanud sotsiaalministriks. Vabandust! Tegemist on meil terviseministriga. Aga ma tahan tegelikult sind tunnustada, enne kui ma küsin, ikkagi selle eest, et sa püüad sisuliselt vastata küsimustele ega ole üleolev. Ausalt öeldes see on ise juba väärtus omaette. 

Aga nüüd küsin seda. Mul on väga kahju, et tegelikult mõistlik eelnõu on usaldusküsimusega seotud. Ja ma arvan, et me kõik saame väga hästi aru, et opositsioonil ei ole võimalik seda eelnõu mitte kuidagi toetada, kahjuks. Missugune su enda hinnang on? Kas sa ise oled rahul selle protsessiga? Või mis hinnangu sa annaksid? Tegelikult on see halb. Sellega oleks, ma arvan, opositsioon tulnud ilusti kaasa. Aga millise hinnangu sa ise annad sellele protsessile, et te nüüd ikkagi sidusite ka selle usaldusküsimusega?

Aitäh! Nii nagu täna õhtu jooksul olen korduvalt öelnud, mulle meeldiks samuti tavapärane menetlemine, ilma obstruktsioonita, ja vajaduse korral kompromisside või kokkulepete tegemine. Mõistlikke muudatusettepanekuid tuleb siit- ja sealtpoolt koalitsiooni joont, eesmärk peaks ju olema võimalikult hea sisuline muudatus, mis tõesti aitab töö- ja pereelu ühitada ning toetab ka väikeste lastega perede toimetulekut. 

Keeruline on ühe eelnõu kontekstis seda lahendada. Mina näen, et tõesti ei piisa ühest heast eelnõust või kahest. Peab oleme laiem kokkulepe opositsiooni ja koalitsiooni vahel, seejärel saab seda eelnõude puhul rakendada. Siin on väga keeruline ennustada, milline eelnõu on opositsiooni jaoks piisavalt hea, et seda toetada. Obstruktsioonilisi muudatusettepanekuid tehti kõigi eelnõude puhul, ka rasedate ebavõrdse olukorra, ebavõrdse kohtlemise lõpetamise ja sotsiaalmaksuseaduse muudatuste kohta, mis siin arutelu all olid. Üks hea eelnõu ei ole piisav, et obstruktsioonilist olukorda vältida. See kokkulepe peab olema siin Riigikogus laiem.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teadupärast jõustus vanemahüvitise seadus 2004. aastal 1. jaanuaril. Kas te oskate hinnata, kuidas on võimalik, et see eelnõu, mis meil praegu laual on, jõudis siia alles 20 aastat hiljem?

Aitäh! Väga paljudes valdkondades, ma ütleks isegi, et kõigis valdkondades on asju, mida me omal ajal oleme ühtemoodi otsustanud ja nüüd vaatame, et oleks vaja muudatusi. Ükskõik, kas see puudutab maksuseadusi või toetusi, teemegi samm-sammult asju paremaks. See ei erine kuidagi teistest valdkondadest, ükskõik, kas me räägime õpetajate palgast või mõnest muust teemast, [mille puhul võiks küsida] samamoodi, et miks me omal ajal ei sidunud seda mingisuguse kindla protsendi tõusuga seaduses. Neid olekseid on väga palju. Tõepoolest, siis, kui vanemahüvitis rakendati, sellist ebaõiglust niimoodi ei tajutud. Aga nüüd, sissetulekute kasvades on see probleem muutunud teravamaks – lõhe miinimumpalga ja vanemahüvitise vahel on väga suur. Ja nüüd on see ka avalikkuse taju. Nii et see murekoht, mis vajab lahendamist, on selgelt siia saali ka jõudnud, juba eelmises koosseisus oli, ja seetõttu me sellise muudatuse teeme.

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Vabandust, minister, et ma pean korraks protseduurilisega selle arutelu katkestama! Aga minu tähelepanu juhiti asjaolule, et rõdul keegi pildistab meie käes olevaid seadmeid ja dokumente, mida me vaatame. Siin on sõnumivahetuse puutumatuse rikkumise probleem ka tegelikult. Ma ei saa hästi aru, miks me ei saa lõpuks ometi panna rõdudele kas või silte, et on keelatud pildistada saadikute ekraanidel ja töölaudadel olevaid asju. Kaua me selle asjaga jamame? Minul on küll küsimus, kas ma saan siin saalis viibides usaldada, et ei pildistata näiteks seda, milliseid sõnumeid ma vahetan, ma ei tea, kolleegidega või oma abikaasaga või kellega iganes. See ei ole normaalne olukord. Ma tahaksin teie kommentaari sellele, kuidas te selle probleemi praegu lahendate ja kuidas seda printsipiaalselt tuleks lahendada.

Aitäh, hea kolleeg! Praegusel hetkel on vist see probleem lahenenud, fotograaf on rõdult lahkunud. Me oleme selle üle arutanud. Eks see on niisugune kahe otsaga küsimus. Kord on vist niisugune, kui ma ei eksi, et pildistada saab istungi juhataja loal. Aga meil on ka vaikiv kokkulepe selles, et tegelikult me oleme aktsepteerinud pildistamist, kui Riigikogu liikmed näiteks omavahel pildistavad, selleks ei pea eraldi luba küsima. Selles mõttes keegi ei ole praegu käitunud meie kokkulepitud korra vastaselt. See on, head kolleegid, selline valikuküsimus. 

Ma möönan, teie asukohta silmas pidades, et te olete võib-olla kõige rohkem tähelepanu all, et mitte öelda tule all. Aga teistpidi, te saate ka aru, et kui me ütleme, et siin saalis pildistada ei tohi – meil käivad [siin külas] ka koolilapsed või kes iganes –, siis jääb neil ka palju mälestusi siit saamata. Nii et ma ikkagi ei kiirustaks pildistamist päris ära lõpetama. 

Loomulikult, me oleme valmis seda arutama, võtame veel korra [selle teema ette], neljapäeviti on juhatuse [koosolek], nii et kas sel neljapäeval [või mõnel muul korral] me arutame korra veel ja ootame teie ettepanekut. Aga meil oleks ikka vaja leida kesktee, sest ma arvan, et me ei saa lugeda ennast ka suletud asutuseks [ega öelda], et siin ei tohi pilte teha. 

Üks repliik veel, Varro Vooglaid, ja siis läheme edasi.

Jaa! Suur tänu! Hästi konkreetselt. Ma ei ole ju absoluutselt seda seisukohta väljendanud, et siin saalis üldse pildistada ei tohiks. Jumala pärast! Las lapsed pildistavad ja las teised ka pildistavad, mis siin toimub. Aga ma arvan, et meil on olnud üksmeel selles, et saadikute ekraanidel olevat lähemale suumitult pildistada ei tohi. Nii palju, kui me oleme sellest rääkinud – ma ei mäleta, kas teiega või mõne teise istungi juhatajaga –, on öeldud: jaa, seda ei tohi teha. Ja vajaduse korral on tehtud selle kohta märkusi.

Aga ma olen ka varem küsinud, miks ei saa panna sinna rõdule ja sinna rõdule selget silti: saadikute ekraanidel toimuvat ja nende dokumente, laual olevat, ei tohi suumitult filmida sellisel viisil, et tekst oleks reprodutseeritav. See on ju nii lihtne lahendus! Kaua me jändame selle üle? Nüüd on härra jälle seal rõdul, eks ole, oma pika objektiiviga, suumib ja pildistab meie ekraanidel olevaid asju. See on tegelikult lubamatu. See on vastuolus meie põhiseaduslike õigustega, mis tagavad õiguse sõnumisaladusele.

Jaa! Selle märkusega ma printsiibis olen nõus. Kui te oma telefoniekraani või arvutiekraani [vaatate] – ma arvan, et see ei ole tõepoolest asi, mida publitseerida ja millest peaks fotosid tegema. Aga loomulikult fotosid tehes jäävad need ka peale. Sel juhul peaks olema kokkulepe, et seda materjali tõesti ei tohi publitseerida. Muidu on raske seda joont tõmmata, kes pildistab ekraani, kes ei pildista ekraani, kes pildistab inimest ja nii edasi. See on arutelu koht. 

Aga hea kolleeg, kuna on hiline õhtutund, siis lepime kokku, et kolme-nelja minuti jooksul tehakse oma pildid ära ja siis jätame tänaseks fotode [teema] sinnapaika.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Nagu siin juba jutuks on olnud, see eelnõu on ka seotud usaldusküsimusega, ja te ise selgitasite, et seda seetõttu, et see on ka seotud riigieelarvega. Ma nüüd sooviksingi üle täpsustada, et ka vaatajad, kes jälgivad istungit, [saaksid teada], milline see mõju riigieelarvele siis on. Millistest summadest me selle eelnõu puhul räägime?

Aitäh küsimuse eest! 2024. aasta eelarves on üle 4 miljoni, täpsemalt 4,8 miljonit, selle kulu, et lapsehoolduspuhkuselt naasvatele vanematele makstakse soodsamat hüvitist, järgmistel aastatel seoses palgakasvu prognoosiga see kulu kasvab. Aga see jääb vahemikku 4,8–5,5 miljonit eurot. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma loen seda eelnõu ja seletuskirja ja kõike seda. Siin on põhjusena, miks EKRE muudatusettepanekud ei sobi, muu hulgas välja toodud, et bioloogiliselt ei ole võimalik kellelgi nii kõrges vanuses väikelapsi saada ja üldse vähesed inimesed elavad nii kaua, kui on meie numbrid muudatusettepanekutes. Ma lihtsalt nüüd küsin. Alles õige hiljuti teid ja teie valitsust bioloogia absoluutselt ei takistanud – teadlased pole veel suutnud leida ühtegi meest, kes suudaks lapse sünnitada, aga ometigi samasooliste abielu legaliseerisite ära, nii et tolmas. Kas nüüd on mingisugused hoiakute muutused toimunud? Ja kas võiks tulla siia uuesti, teie hinnangul, eelnõuga, mis selle samasooliste abielu ära tühistab? Või kuidas need asjad on? Ja te rääkisite ka emast. Üks Eesti 200 kõneisikutest siin kevadel rääkis, et ema on ema ja isa on ema. Millisest emast teie rääkisite? Te rääkisite ka emast. Kas me saame ühtemoodi aru …

Aeg! 

… millist ema te silmas pidasite, või mitte?

Aitäh! Nüüd muudatusettepanekutest, mis on seotud sellega, mitu aastat inimene on saanud vanemahüvitist. Kolm aastat on see aeg, kui lapsehoolduspuhkusel ollakse, ja sel perioodil on võimalik saada ka vanemahüvitist. Kuna vanemahüvitis rakendus 1. jaanuarist 2004, siis 100 aastat ega 80 aastat tagasi ei olnud kellelgi võimalik vanemahüvitist saada, selles mõttes see maksimaalne piirang tuleb tõesti 19 aasta puhul praegu ette. 

Teine asi on seotud selle eelnõu või muudatuse eesmärgiga. See on mõeldud esimeseks tööaastaks peale lapsehoolduspuhkuselt naasmist. Kui keegi on lapsega 50 aastat kodus olnud, siis ilmselt ei ole enam tegemist lapsega, kelle haiguse tõttu ta jääb hoolduslehele. Nii et tõepoolest, toetada väikelapse kõrvalt tööle naasmist, kui enne tööle naasmist on saadud vanemahüvitist, ja vanemahüvitise saamine on aluseks, et oleks võimalik arvutada heldemat haigus‑ ja hooldushüvitise määra – need on põhjused, miks teie muudatusettepanekuid tõesti ei arvestatud.

Alar Laneman, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma väga paluksin, kui võimalik, rääkida asjaoludest. Miks just nüüd tekkis vajadus selline lahendus leida? Kuidas oli enne ja mis oli nüüd see ajend, mis käivitas selle lahenduse otsimise? Sest ma saan aru, et see vajadus ei ole ju täna tekkinud. Tegelikult on see juba jupp aega olnud. Mis need asjaolud olid?

Aitäh! Tõesti, enamasti need seadusemuudatused ei tule ootamatult, nende taga on olnud mõjuanalüüsid, pikk töö. Nii nagu esimesel lugemisel Riina Solman ilusti välja tõi, juba tema rahvastikuministrina plaanis sellise muudatuse tegemist. Aga lõpuks on vaja eelarvelisi vahendeid ja poliitilist konsensust. Ja see oli üks muudatus, milles me koalitsiooniläbirääkimistel kokku leppisime, et tõesti, see on midagi, mis [toetab] lastega perede toimetulekut ning aitab töö- ja pereelu ühildada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! See on küll huvitav arusaam, et koalitsiooniläbirääkimistel leppisime kokku, et paneme raha sinna. Samas, 19 aastat on olnud see erisus. Ma ei usu, et 19 aasta jooksul pole leitud vahendeid, et neid 11 000 lapsevanemat õiglasesse seadusraamistikku panna. Tõepoolest, siin on kirjas, et 89% on emad, seega, ma saan aru, et 11% on isad, kes [kaotavad haigus- ja hooldushüvitise suuruses]. Aga siin järel on selline huvitav lause: "Samuti mõjutab eelnõu vastu võtmata jätmine ka hooldatavaid väikelapsi ja muid pereliikmeid (näiteks vanavanemaid)." Mina tean küll, et vanavanemad võivad olla 99-aastased, [ja siin on öeldud,] et neid ta mõjutab. Kuidas te sellest lähtute? Kuidas ta mõjutab vanavanemaid?

Aitäh! Õigus vanemahüvitisele on ka näiteks lapsendajal. Kui näiteks vanavanem kasvatab last, siis on ka temal õigus vanemahüvitisele. Aga muudatusettepanekud, [mida te tegite] 100, ei puuduta kellegi vanust, vaid vanemahüvitise saamise perioodi. Ükskõik, kui vana on vanavanem, 100 aasta jooksul ei ole ta ikkagi vanemahüvitist saanud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Me teame, et kui me võtame mingid seadused vastu, siis nad üldiselt peaksid üksteise suhtes relevantsed olema ehk nad peaksid olema täiesti kooskõlas, igatepidi. See seadus hakkab kehtima 2024. aasta 1. juulil, aga meil on siin juba vastu võetud – kusjuures samuti usaldushääletusega – abieluvõrdsuse seadus, mis rakendub 1. jaanuarist 2024. Selles seaduses on põlvnemissüsteemid täitsa sassi aetud ja seal on üldse kõik väga keeruline. Seal on ka selline tore lause, mis ütleb, et isa vanemahüvitist on õigus saada vanemal, kes ei ole selle lapse ema. Öelge palun mulle, kuidas siis, kui see seadus kehtima hakkab, selline lause hakkab mõjutama seda seadust.

Jaa, aitäh! Nüüd selle konkreetse ravikindlustuse seaduse täiendamise seadusega me kuidagi põlvnemist või vanemlust ei muuda ega defineeri. Tõepoolest, see inimene, kes saab vanemahüvitist, on lapsehoolduspuhkusel ja seejärel naaseb tööle, saab nüüd soodsamatel alustel [haigus- ja hoolduspäevade hüvitist]. Kas tegemist on lapse bioloogilise ema või isaga või on tegemist lapsendajatega või on tegemist last kasvatava kahe samast soost inimesega, perekonnaseaduse muudatuse alusel – selle seaduse mõttes me neid ei erista. Sellel, kes on saanud vanemahüvitist, tekib võimalus saada soodsamatel alustel haigus- ja hoolduspäevade hüvitist. Selles mõttes me siin midagi eraldi ei defineeri või mingisuguseid erisusi ega uusi aluseid ei loo. Sõltub sellest, kellele on vanemahüvitis välja makstud ja kes on lapsega kodus olnud. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja, sõna andmast! Aitäh, hea minister! Tõesti on tore näha, kui minister on puldis eelnõuga, mis on tõepoolest hea eelnõu – siis ta räägib sellest rõõmsalt ja vastab sisukalt küsimustele. Pärast tuleb [siia pulti] teie kolleeg Võrklaev, tema on tihtilugu kuri. Aga ma hakkasin mõtlema, et Mart ise ehk pole kuri, võib-olla ainult sellepärast, et ta peab kogu aeg siin esitlema halbasid eelnõusid, on natuke pahuramas tujus. Eks ikkagi see, millega sa tegeled, mõjutab. 

Siis ma tahtsin veel [öelda], et eelmise eelnõu arutelu juures me siin arutlesime ka sotside fraktsiooni suuruse üle, aga ma nüüd vaatasin selle üle ja mõtlen, et tegelikult teie fraktsiooni liikmetele – võib-olla saate neile edasi öelda – võiks ju hääletamine olla vaba, nii et nad saaksid hääletada südametunnistuse järgi, sest isegi kui teie kõik valitsuse usaldamise vastu hääletate, siis ikkagi jätkub neil veel hääli. 

Aga küsimus on see. Kaks eelnõu – emadele palka, valitsusele malka – on seotud niimoodi kokku, et kui otsustada …

Aeg, hea kolleeg!

… anda valitsusele malka, ei saa emad palka ja vastupidi. Kas on mõistlik neid asju niimoodi siduda?

Aitäh! Vaat see oli nüüd küll tänase õhtu kõige värvikam küsimus. Tõepoolest, saan aru keerulisest olukorrast: kui tahaks emadele palka ja valitsusele malka anda, siis on väga keeruline leida sobivat nuppu hääletamiseks. Aga Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, ma usun, toetab selle tegelikult sisuliselt väga hea muudatuse vastuvõtmist. Ja võib-olla ka teie südametunnistus lubab seda teha. Kui mitte, võib jääda erapooletuks, ka see on positiivne märk. 

Henn Põlluaas, palun!

Jah, aitäh! Ma olin muuseas ise EKRE esindajana komisjonis, kui seda eelnõu arutati. Ja ka komisjonis ma väljendasin seisukohta, et me toetame seda, see on täiesti mõistlik. Seda üllatavam on, et nüüd te tegelikult toote selle siia Riigikokku sellises olukorras, kus me ei saa selle poolt hääletada. Ma ei tea, kas see on nüüd koalitsiooni tahtlik tegevus mitme eelnõu puhul, et näidata, justkui meie oleksime mõistlikele asjadele vastu. Tegelikult see absoluutselt paika ei pea. Teie olete tekitanud selle olukorra, kus me lihtsalt peame olema vastu. 

Aga ma ei leia siit mõjuanalüüsi. Kui palju see meie riigikassale maksma läheb?

Aitäh! Kinnitan, et ei ole soovi näidata, et opositsioon on mõistlike asjade vastu. Aga seetõttu, et eelnõu peaks tõesti saama vastu võetud enne riigieelarvet, on see usaldusküsimusega seotud. Selle muudatuse mõju eelarvele on järgmisel aastal 4,8 miljonit, koos palgakasvuga see järgmistel aastatel veidi kasvab ja jõuab umbes 5 miljonini. Nii et selline suurusjärk. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Kuna sina valitsusliikmena oled siin just käepärast võtta, siis ma küsin hoopis niipidi. Väga kahetsusväärne, et me seda eelnõu jälle siin usaldusküsimusega seome. Aga ma loen meediast tihti, kuidas koalitsioon peaministri suu läbi ütleb, et ta on pakkunud opositsioonile igasuguseid lahendusi, kuidas sellest patiseisust välja tulla, aga opositsioon ei tule kuidagi järgi. Aga huvitav on see, et meie opositsiooni liikmetena ei tea, mida peaminister pakkunud on. Meile ei ole küll teada mingisuguseid kompromissi pakkumise momente. Kas sina tead, mida te arutanud olete? Mida valitsus on arutanud, mida pakutakse või mis tuleks opositsiooniga läbi rääkida, et me saaksime sellest patiseisust välja ja tavapärase töö siin Riigikogus jälle käima? Äkki sul on rohkem infot kui peaministril?

Aitäh! Siin me oleme samas seisus. Mina ka peaministri suhtlust ei oska kommenteerida. Minu teada arutelud või kohtumised toimuvad erakondade esimeeste tasandil. Aga rohkem ma kommenteerida ei oska.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Seletuskiri peaks toetama eelnõu. Aga minule jääb ikkagi arusaamatuks seletuskirjas ära toodud lause "Samuti mõjutab eelnõu vastu võtmata jätmine ka hooldatavaid väikelapsi ja muid pereliikmeid (näiteks vanavanemaid)." Kuidas seda mõista?

Siin ilmselt on mõeldud seda, et osa vanavanemaid võib olla oma lapselapse eestkostja. Või vanavanemad võivad olla ka lapse lapsendanud. Tõepoolest, selline otsene mõju võib üksikutele inimestele olla. Samas, kui laps haigestub, siis tihtipeale on vanaemad-vanaisad need, kes haige lapse eest hoolitsemise üle võtavad, et lapsevanemad sissetulekus ei kaotaks ja saaksid tööl edasi käia. Võib-olla siin on arvestatud ka kaudset mõju vanavanematele, sest neil on haige lapse eest hoolitsemise koormus suurem, juhul kui vanemad ei saa, kartes sissetuleku olulist vähenemist, koju jääda. 

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riina! Ka see eelnõu kuulub heade eelnõude kilda ja tõesti on kahju, et ei ole võimalik praegu selle poolt hääletada. Aga ma jätkaks oma eelmiste küsimuste teemat. Ja nüüd, kui ma pidasin kõne, siis ma kasutasin sellist parafraasi Shakespeare'i "Hamleti" ainetel, et olla või mitte olla. Aga meie kui Riigikogu liikmete jaoks on küsimus, kas olla või mitte olla kummitempel. Nüüd me püüame kompromissi leida. Ja põhimõtteliselt sul ei olnud väga head vastust selle kohta, mis teie strateegia on. Aga ma küsiksin siis teistpidi: mis oleks sinu kui valitsuse liikme või valitsuse ootused meie suhtes? Mida te meilt ootate, mis peaksid olema need sammud, mis võiksid viia selle patiseisu lahendamiseni?

Aitäh! Väga keeruline on öelda, kus see kompromiss võiks erakondade esimeeste kokkuleppes olla. Mulle tundub, et vaja oleks vaadata edasi, millised on järgmised tulevikuotsused ja kokkulepped. Nii kaua, kui me räägime kevadel tehtud otsuste ümbertegemisest, on see selline tupiktee. Aga küsimus on selles, mida me saame koos muuta või tulevikus teha teistmoodi.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mina mõtlesin küsida teilt sellise küsimuse, millel on kaks poolt nagu mündil. Veel enne, kui ma sõnastan küsimuse, ütlen, et vajadus selle seadusemuudatuse järele on ju ilmselge, siin vaidlust ilmselt ei ole, mitte keegi siin saalis ei eita seda. Aga nüüd ongi see küsimus kahe poolega. Esimene: kuidas selline rumal viga sai üldse juhtuda, et tekkis vajadus sellise seadusemuudatuse järele? Ja teine aspekt on see: kas on tehtud mingi analüüs ja mingisugused järeldused, millele toetudes oleks suurem lootus, et tulevikus nii rumalaid vigu seadusesse sisse ei satu?

Aitäh! Mul on tunne, et esimesel lugemisel me arutasime sama aspekti üle. Tõepoolest, meile võib see praegu tunduda veana, aga me hindame paljusid asju ümber ja võib-olla tol ajal – ma ei oska öelda, ma ei olnud selle vanemahüvitise rakendamise juures – tundus see õiglane lahendus. Tihtipeale, näiteks ravikindlustuse puhul, on väga paljud inimesed siiamaani seda meelt, et kui sa panustad, siis saad ligipääsu arstiabile, kui sa ei panusta, siis sul seda õigust ei ole. Sedasama põhimõtet rakendati haigus‑ ja hoolduspäevade hüvitamise puhul: kui sa ei ole palka teeninud ja sotsiaalmaksu maksnud, siis ei saa ka hüvitist. Praegu me tajume, et see on ebaõiglane lahendus lapsevanemate suhtes, kelle laps just esimesel lasteaia-aastal on haige, ja seetõttu me teeme selle otsuse ümber. Aga võimalik, et 20 aastat tagasi oli ühiskonna pilk sellele teistsugune.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! See, et riik on ootamatult nii helde, tekitab minus küsimusi. See ei ole sellele valitsusele [ega ole olnud ka teistele] Kaja Kallase juhitud valitsustele üldse omane. Seetõttu ma huvi pärast lihtsalt täpsustan üle: kas see eelnõu puudutab ainult Eesti inimesi või see hõlmab ka ajutise kaitse või rahvusvahelise kaitse saanud inimesi?

Aitäh! Nii nagu me ei defineeri siin kuidagi põlvnemist või vanemlust, ei tee me ka mingisuguseid erisusi inimeste kodakondsuse või päritolu põhjal. See on seotud vanemahüvitise saamisega. Seega, kui inimene on – ükskõik, kust ta pärit on – Eestisse elama asunud, siin kõigepealt tööd teinud, lapse saanud, vanemahüvitisele kvalifitseerunud, lapsega kodus olnud ja seejärel naaseb tööle, siis tal tõepoolest tekib õigus saada soodsamal määral haigus- ja hoolduspäevade hüvitist. Inimene, kes tuleb Eestisse, peab ikka kõigepealt siin töötama, vanemahüvitist saama ja kogu selle protsessi läbi tegema. Aga tõepoolest, kui ta asub püsivalt Eestisse elama ja hakkab siin last kasvatama, siis on ka temal võimalik saada uutel alustel haigus- ja hoolduspäevade hüvitist.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Te vastasite just hea kolleegi Varro Vooglaiu küsimusele ja vist isegi arvasite, et mitte esimest korda, sest selline arutelu on juba esimesel lugemisel olnud. Ma tahtsin sellest johtuvalt küsida, kas äkki ei olegi tegemist vea parandamisega. Teadupärast, kui vanemahüvitis rakendati, siis seda süsteemi, mis nüüd kehtib, vedasid eest ennekõike parempoolsed erakonnad, [nemad soovisid,] et see oleks seotud vanemapalgaga. Sotsiaaldemokraatide idee on varem olnud see, et vanemahüvitis võiks olla ühtne. Kas sotsiaaldemokraadid võtsid koalitsioonikõnelustel ka selle teema uuesti üles, et ei peaks seda probleemi selliselt lahendama, nagu me täna siin lahendame, vaid võiks lahendada nii, nagu on olnud sotside igipõline unistus?

Aitäh! Koalitsiooniläbirääkimistel me otseselt sotsiaaldemokraatide 20 aasta taguse plaani järgi vanemahüvitise süsteemi ümbertegemist ei arutanud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja, sõna andmast! Austatud minister! Teie vastus kolleeg Kunnase küsimusele oli selles mõttes väga huvitav, et teil siiski oli mingi visioon, kust seda kompromissi otsimist alustada. Võib-olla vaataks tulevikku ja äkki saaks [ette võtta] need asjad, mis on veel tegemata, ja seal esimese sammuna midagi kokku leppida. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et võib‑olla tõesti maailm olekski parem paik, kui omal ajal oleksite hoopis teie sotside juhiks saanud. Läänemets tundub nagu palju kangem. Teisipidi jälle mõtlesin, et Läänemets eelmisel nädalal ju ütles, et ta läheb päästjatele ja õpetajatele palka nõudma, ehkki peale seda ei ole ta enam midagi öelnud, aga tegelikult ta võib-olla ikkagi on kompromissivõimeline. Selle kohta ei oskagi nüüd midagi öelda.

Aga mu küsimus: kas ma sain teie vastusest õigesti aru, et teie oleksite valmis, ütleme, vaenukõneseaduse ja terve rodu usaldusega seotud hääletusi laualt maha võtma, sellise hea tahte sammuna, et kompromissi otsida?

Aitäh! Tõepoolest, lisaks esmamuljele inimesest kujuneb mulje aja jooksul. Eks siis teie arusaam Lauri Läänemetsast kujuneb ka veel aja jooksul ja lõpuks loksub paika.  

Kuidas seda ummikseisu lahendada? Siin on väga palju tarku inimesi saalis koos. Kui see oleks lihtne ülesanne, oleks seda juba tehtud. Eks alustada tuleb sellest. Minule ei meeldinud EKREIKE valitsus, aga see kahtlemata oli legitiimne valitsus. Ka nüüd on võimalik kompromissi saavutada, kui valitsemise legitiimsust tunnistatakse. Seejärel saab tõepoolest arutada, mis on need kriitilised kohad. Aga siis peavad kõik aspektid laual olema. Vaenukõneseaduse vastuvõtmist mina isiklikult näiteks toetan, ma tõesti arvan, tulevikku vaadates, et seal on ühiskondlik kasu sees. 

Aga aspekt, mis on varju jäänud, on see, et meil on tegelikult terve rida seadusemuudatusi, mille puhul meil on rikkumismenetlus ja iga päev trahv jookseb, nii et lõpuks on see eelarvele päris korralik koormus. See peabki olema teadlik otsus: me oleme selle asemel, et näiteks haigus- ja hoolduspäevade hüvitist heldemaks muuta või vanemahüvitist muuta, otsustanud maksta mingisugust trahvi või teha seda tüüpi kulutusi. Selliseid otsuseid tuleb ka teadlikult teha. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea minister! Vaadake, sellel ei olegi sisulist tähtsust, kas meie tunnustame valitsuse legitiimsust või mitte, selle fakti kõrval, et valitsus on iseenda legitiimsuse väga sügavalt kahtluse alla pannud, valetades enne valimisi oma kavatsuste kohta ja peale [valimisi] tegutsedes absoluutselt teistmoodi. Normaalses elus nimetatakse seda kuritegelikuks käitumiseks, aga ilmselt valitsuse kohta see ei [käi].  

Aga ma tahtsin küsida hoopis teist asja. Meil on kevadest alates terve rida eelnõusid, mida ei ole siia suurde saali lastud, küll erinevatel põhjustel, on hoitud komisjonis kinni või mis iganes. Aga see esitati 25. septembril, kuu aega tagasi, ja täna on ta juba … 

Aeg! 

… usaldushääletusega siin. Kas te ei oleks võinud seda ka varem teha, näiteks kevadel? 

Aitäh! 

Miks sihuke kiirustamine?

Aitäh! Tahtsin alustada teie küsimuse esimesest poolest. Aa, jaa. Ühesõnaga, kui ma oleksin üksi koalitsioonilepet koostanud, siis oleks see kahtlemata teistsugune olnud. Samas, sotsiaaldemokraatide valimisprogrammiga on ta suuresti kooskõlas. Ja seda etteheidet, et ei olnud neid punkte valimisprogrammis kajastatud, suuresti teha ei saa. Nii et ei ole südametunnistuse muret selles mõttes.  

See konkreetne eelnõu oli seotud ka eelarve kokkulepetega, mis lõplikult tehti Vihulas, seetõttu kevadel me ei menetlenud neid asju, mille suhtes otsuse tegemine oli veel lahtine. Tõesti, hinnang sellele eelarvemõjule oli Vihula ajaks olemas ja seal me tegime lõpliku kokkuleppe. Ja pärast seda, kui see olemas oli, valmistasime ette ka eelnõu ja tõime selle, mina tõin valitsusse ja sealt edasi tuli see Riigikokku. 

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riina! Ma jätkan jälle sealt, kus pooleli jäi. Ehk siis, sa tõid välja, kuidas oleks võimalik kompromissi teha. See pakkumine oli selline: unustagem kõik vana, unustagem see, mis oli, ja alustagem puhtalt lehelt, nii et kaalume, et ehk võiks midagi ära jätta. Aga siin on selline huvitav aspekt, et see võib luua Vabariigi Valitsusele võimaluse tuua sisse veel uusi, põhimõttelisi teemasid, mis võiks teoreetiliselt olla opositsioonile täiesti vastuvõetamatud, ja siis luua sellise ähvarduse meie suhtes, kes me niikuinii oleme nõrgemas positsioonis: "Me toome teile veel uue malaka, üks, kaks ja kolm, mida me siis võiksime potentsiaalselt teie vastu rakendada." Kas siit ei või jääda sellist muljet?

Aitäh! See on täitsa huvitav, lausa ilukirjanduslik mõttekonstruktsioon. Ei, valitsus ei ole midagi sellist arutanud. Ma tahaks küll öelda, et kellelgi sellist plaani ei ole. Nii et huvitav pakkumine, aga see ei ole reaalsusega kooskõlas.

Anti Poolamets, palun!

Ma kuulsin jah, et suur eelarvekoormus olevat vihakõneseaduse mitterakendamise korral. No see on nüüd küll liialdus, sest see eelarvekoormus, mida sotsiaaldemokraadid on ajast aega riigieelarvetele tekitanud, ei ole mitte millegagi võrreldav, see on üks pidev raha laiakslöömine ja majanduse kidutamine. Ja tõesti, ärge nutke. Ärge nutke! Las teie kaasvõitlejad nutavad patja, kui teie siin täna öösel toetate vihakõneseadust. Ärge muretsege, obstruktsioon läheb veel kõvemaks ja see ei kesta mitte neli aastat, vaid nii kaua, kui on vaja, kuni teie põhiseaduse lammutamise ära lõpetate. 

Aga mida ma tahtsin teilt küsida konkreetselt, on see. Siin seletuskirjas on mingi pajatus sellest, kuidas usaldusküsimusega sidumise põhjuseks on opositsiooni poolt kasutusele võetud obstruktsioonitaktika, mis takistab eelnõu menetlemist.

Aeg!

Kes selle kokku kirjutas ja kas see on adekvaatne? Äkki peaksid sellega poliitikud tegelema?

Aitäh selle küsimuse eest! Küsimuse esimese poolega ma ei saa absoluutselt nõus olla. Sotsiaaldemokraadid on läbi ajaloo teinud Eesti riigi jaoks väga palju head: lisaks põhiseaduse koostamisele ja kirjapanekule maareform, hariduskohustus, alusharidus üle Eesti kõigile, ja see on see, mille peal meie edu püsib. Täpselt samamoodi ravikindlustus, töötuskindlustuse süsteemi loomine. Nii nagu Priit juba ütles, väga head ettepanekud olid meil ka vanemahüvitise süsteemi loomise juures. Kõiki häid mõtteid ei ole õnnestunud ellu viia, aga üldiselt on ühiskond ikka väga sotsiaaldemokraatide nägu, see on hea, hooliv ja inimlik ühiskond.

Varro Vooglaid, palun! (Keegi räägib saalist.) Varro Vooglaid, palun!

Jah. Noh, nüüd ma olen kaotanud juba ära nii palju aega, et ma vist ei jõuagi oma küsimust sõnastada korralikult, aga proovime. 

Saate kümme sekundit juurde.

Ma mäletan, kui 11. septembril siinsamas saalis president Alar Karis pidas oma kõnet meie selle istungjärgu avaistungil, siis ta ütles niimoodi: "Ehkki põhiseadus ei tõmba täpset piiri – ja seda olekski võimatu tõmmata –, olen ma arvamusel, et usaldusküsimusega saab siduda vaid selliseid eelnõusid, milleta valitsus ei saaks teostada isegi oma programmi tuuma." Ja ma mõtlesin, et äkki teie jagate meiega oma mõtteid selle kohta, kuidas see eelnõu on nüüd niisugune – valitsuse, koalitsiooni hinnangul –, mis peaks puudutama teie valitsemisprogrammi tuuma.

Jaa, aitäh! Valitsemisprogrammi viib iga valitsus suuresti ellu eelarve kaudu. Riigieelarve jõuab menetlemisele mõne nädala pärast. Ja see seadusemuudatus on seotud riigieelarve rakendamisega järgmise aasta 1. jaanuarist. Kui seda seadusemuudatust ei võeta vastu, siis ei ole võimalik ka eelarvet plaanitud viisil ja sellises mahus rakendada. Nii et jah, see seos on mõneti tehniline – kui vaadata ainult seda eelnõu, siis võib tekkida see küsimus –, aga kuna ta on riigieelarve seadusega seotud, siis seetõttu.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Te hakkate väsima või? Selles mõttes, et ma olen vähe märganud, et te eksite. Aga ma kindlasti ei ole pidanud sotsiaaldemokraatide ideid heaks ja seda, mis ma enne näiteks tõin, ma ka heaks ei pea. Te olete kuidagi hajevil või [midagi] unustanud või tegite meelega selle vea. Ma olen teid näinud varasemalt koalitsioonikõneluste laua taga, seekord ei näinud – ma ei tea, kas te olite seal või ei olnud, aga mind seal ei olnud, tõenäoliselt selle pärast ma teid ei näinud. 

Aga mu küsimus on see. Ma tahaksin aru saada, kes seal olid ja kuidas te jõudsite sellisele seisukohale, et te ei suuda tõsta lastetoetusi 100 eurole, nagu teie programmis kirjas oli, ja et te vähendate lasterikaste perede toetust, mille te olite enne koos meie ja Reformierakonnaga vastu võtnud, et te võtate ära peredelt laste [eest saadava] tulumaksuvabastuse ja siis otsustate 11 000 perele anda sellise väikse mööndusega kompensatsiooni.

Aitäh! Tõesti, aeg on hiline. Vabandan, ei tahtnud … See kõlas võib-olla tõesti ülemäära tugevalt, et tunnustasite sotsiaaldemokraate, seda tõepoolest ei ole vist kunagi juhtunud. Võtan need sõnad tagasi. Mina olin koalitsiooniläbirääkimiste laua taga – tõesti, teid ei olnud – ja seetõttu tuleb see üle rääkida: laste ja perede heaolu ja toimetulek on tähtis, see on ka valitsuskoalitsiooni jaoks tähtis. 

Aga see ei väljendu ainult ühes konkreetses hüvitises või lasterikka pere hüvitises. Nende muudatustega, mida tehti hüvitise vähendamise näol, kaasnes tõepoolest haigus- ja hooldushüvitiste süsteemi heldemaks muutmine. Aga näiteks Sotsiaalministeeriumis, minu [haldusala] eelarves on ka 20 miljonit harvikhaigustega laste ravi ja toetavate teenuste kättesaadavuse parandamiseks. Samamoodi elatisabi, 100 eurot kahekordistub [ja tõuseb] 200 eurole. Puuetega laste või erivajadusega laste toetuste skeemides on soodsaid muudatusi. See haavatavatele sihtrühmadele suunatud meetmete pakett, mis koalitsiooniläbirääkimistel kokku lepiti, on päris põhjalik, see ei puuduta ainult väikelapsi. Kuna lasterikka pere toetuse puhul oli arutelu, kas toetatakse ka juba õppivaid, vanemaks saanud lapsi, siis näiteks vajaduspõhised õppetoetused sotsiaaldemokraatide ettepanekul järgmisel aastal kahekordistuvad. Me tegelikult räägime väga suurtest ja olulistest muudatustest nii noorte täiskasvanute kui ka lastega perede toimetuleku tagamiseks. 

Riina Solman, palun! (Keegi räägib saalist.) Riina Solman, palun!

Aitäh teile, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister Riina Sikkut! Otsisin üles ka meie rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava – selle valitsuse oma, mis teile küll ei meeldinud, aga mida te siiski legitiimseks pidasite. See tõesti on sellele eelnenud perepoliitika pikaajalises visioonis toodud meede. Mul on hea meel, et te terviseministrina selle eelnõu ellu kutsusite ja kulutate riigieelarvest miljoneid lastega peredele. Samas, ma küsiksin teie käest seda, mida ka Priit Sibul küsis. Samal ajal, kui teie teete selliseid meetmeid, mis peresid toetavad, on teie ministeeriumis teine minister, sotsiaalkaitseminister, kes veel sel sügisel võttis ära 101 000 eurot lasterikaste perede huviringitoetust. Kuidas on võimalik selline kakofoonia, et teie toetate lastega peresid, aga samal ajal teine minister võtab [raha] ära, nagu Priit Sibul ka eelnevalt ütles? Kuidas siis on, kelle jalas on teie ministeeriumis püksid, kas võib olla, et need on hoopis kantsleri jalas, kes ühelt poolt võtab …

Aeg! 

… lasterikastelt peredelt [raha] ära ja teistele siis antakse juurde? Või kuidas te seal kolmekesi toimetate? Ma paluksin selle kohta selgitust.

Aitäh! Ma selle konkreetse huvitegevuse toetuse kohta ei tea tõesti midagi selgitada. Aga nii nagu varem on olnud teistes ministeeriumides, on Sotsiaalministeeriumis praegu kaks ministrit, mõlemal on oma konkreetne vastutusvaldkond ja eelarve. Ja tõesti, mis puudutab haigus- ja hooldushüvitisi või harvikhaigustega laste ravi, siis nende vahenditega eelarves tegelen mina. Nii et peate Signe käest küsima huvitegevuse toetuse kohta.

Helle-Moonika Helme, palun! (Keegi räägib saalist.) Helle-Moonika Helme ja peale seda võtan. Palun!

Aitäh! Kas ma saaksin nüüd oma 5 sekundit tagasi?

No ikka saate.

Sellepärast, et siin käis debatt. Hea minister! Te ütlesite, et ühiskond on sotsiaaldemokraatide nägu. Vaadake, inimesed on siiamaani väga pahased, et pensioniarvestus tehti sots Nestori juhtimisel selliseks, et arvesse ei lähe enam töötatud aastad, mistõttu väga paljud inimesed, kes on küll töötanud terve elu, teinud rasket, aga vähetasustatud tööd, on praegu pensionäridena näljapajukil. Samuti on seesama hooldusreform, mida te trummide põrinal vastu võtsite, viinud selleni, et hooldekodukoht pensioni eest ei ole teostunud ega teostu mitte kunagi. Kuigi ma usun, et te jääte ka seda läbi ajaloo kiitma ja tooma kui head näidet, kuidas ühiskond on sotsiaaldemokraatide nägu. Vaat, see nägu on sellisel juhul haiguse, vaesuse ja nälja nägu. 

Ühesõnaga, miks me peame pärast seda kõike arvama, et ka see eelnõu on päriselt kantud selle seaduse eesmärgi heast vaimust, mitte ei ole nii, et tahtsite parimat, aga välja kukub nagu sotsidel alati?

Aitäh küsimuse eest! Lõpuks jõuamegi aruteluni selle üle, mis on õiglane, nii nagu Varro Vooglaiu küsimusele vastates selgus. Pensioni puhul tõesti mina oleksin toetanud ka seda, et esimene sammas põhineks puhtalt staažil. Praegu on nii, et 50% sõltub staažist ja 50% sõltub inimese töötasust. Esimene sammas [võiks] olla ainult staažil põhinev, teine sammas on see, kuhu inimene saab vastavalt sissetulekule koguda. Kuna teise sambaga läks nii, nagu läks, siis on keeruline ette näha, et esimest sammast hakataks kiiresti ainult staažiga siduma. Aga mina solidaarsuse suurendamist esimeses sambas toetan. 

Teiseks, hooldekodukoht pensioni eest. Aastate, isegi aastakümnete jooksul on lähedaste, enamasti laste ja lastelaste koormus hooldekodukoha eest tasumisel kasvanud. Me räägime kümnetest ja kümnetest miljonitest eurodest aastas. Aga seoses hooldereformiga on laste koormus üle Eesti vähenenud. Ma olen nõus, et mõned omavalitsused ei ole oma võimalusi eesmärgipäraselt rakendanud ja nad ei ole võtnud eesmärgiks maksimaalse toe pakkumist lähedastele. Aga suures osas Eestis on see reform ilusti rakendunud ja lähedaste kohustus maksta hooldekodukoha eest on ikkagi oluliselt vähenenud.

Ma olen sunnitud debati katkestama. Küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Mulle tundub natukene kummaline, et te ajate kiusu ega anna võimalust küsimuseks, aga aitäh, et nüüd andsite! Ma olen registreerinud kõne ja minu küsimus puudutabki istungi läbiviimist. Ma olen registreerinud ennast kõnelejana, aga kahjuks siit, meie puldist ei ole võimalik vaadata, mitmes ma järjekorras olen. Ma tean, et teil on ees täpsem nimekiri, teie sealt näete seda. Mul on vaja lahkuda siit saalist edasilükkamatutel põhjustel, tähtsatel oludel. Kas te olete nii hea ja ütlete, mitmes ma seal järjekorras olen? Siis ma saan välja arvutada, millal ma pean siia tagasi tulema.

Jah, te olete viies. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Seda on rõõm kuulda, et see seadus nüüd lõpuks saab oma õiglase lahenduse ja lahendatakse ära see 11 000 pere või ema või lapsevanema mure. Ja teiseks peab kiitma ka sotsiaalkomisjoni, kes on ühte EKRE ettepanekut nendest sajast toetanud. Selle eest tunnustus. Me sotsiaalkomisjonis seda toetasime ja andsime sellele oma heakskiidu. Aga minu küsimus tuleneb sellest, miks on ikkagi see usaldusküsimus sinna lõppu pandud. Ei tahaks uuesti hakata kordama kolleeg Raini, aga tõesti tahaks anda lapsevanematele õiglaselt raha juurde, ja samas me ei saa mitte kuidagi praegusel juhul …

Aeg!  

… tunnustada seda valitsust.

Aitäh! Tõesti, saan aru sellest keerulisest valikust, mille ees opositsioonisaadikud on. Kahju, et selline olukord on. Aga praegu te olete saanud väljendada oma sisulist toetust eelnõule ja selle eest tänan.

Riina Solman, palun!

No teeme siis nii, et kordamine on tarkuse ema. Mul ei olnud tõesti õrna aimugi, et Arvo Aller sarnase küsimuse, nagu ma plaanisin küsida, teie käest küsib. Aga te saate korrata oma vastust. Ma loen ette. Kui eelnõu ei võeta seadusena vastu, mõjutab see 11 000 lapsevanemat, neist circa 89% emasid. Kuidas tulla üldse selle peale, et meie opositsioonina või Riigikogu saadikutena ei taha aidata 11 000 lapsevanemat, kellest 89% on emad? Ja te ütlete veel siin eelnõus, et selle vastu võtmata jätmine mõjutab hooldatavaid väikelapsi ja muid pereliikmeid. See on tõesti meeleheitlik mõtteviis, justkui meie siin ei taha seda toetada. Me ju tahame. Me tahame neid aidata. Miks teie tahate seda siduda usaldushääletusega, kui me tahame normaalses korras toetada seda eelnõu?

Jaa, aitäh! Tõesti, kirja on pandud – ma arvan, et see ei ole üldse kuidagi opositsioonikriitiline – lihtsalt faktid. Ja kuna mõjuhinnangu kohta palju küsitakse, siis on siin ka mõjutatav sihtrühm ära toodud. Väga keeruline on ennustada, milliseks meelsus siin saalis kujuneb ja kas ilma usaldushääletusega sidumata õnnestub see eelnõu ära menetleda ja vastu võtta enne riigieelarvet. Lõpuks oleks meil kõigil – nii koalitsioonil kui ka opositsioonil – kahju, kui eelarve võetakse vastu, aga selline suurepärane paljude perede toimetulekut tagav muudatus jääks vastu võtmata.

Anti Poolamets, palun!

Ma tahaksin teada järgmist. Nimelt on jagatava vanemahüvitise kasutamise õigus nii lapse isal kui ka emal. Ja vanemad ise otsustavad, kumb vanematest hakkab vanemahüvitist saama. Aga kuidas toimub jagatava vanemahüvitise korral haigus- või hooldushüvitise arvutamine?

Aitäh! See jagatava vanemahüvitise ettepanek või see pakkumine, mis lapsevanemale on saadetud, kui suur tema vanemahüvitis on – selle alusel arvutatakse haigus- ja hoolduspäevade hüvitis. Kui jagatavat vanemahüvitist on kasutanud ema, kes naaseb tööle ja soovib näiteks haige lapse kõrvalt hoolduspäevi võtta, siis võetakse aluseks see jagatud vanemahüvitis, mida ta kasutas. Kui jagatud vanemahüvitisega oli kodus isa, kes naaseb tööle, siis saab seda heldemat hüvitist kasutada isa. See sõltubki pere valikutest, kes on lapsehoolduspuhkusel olnud ja seejärel tööle naaseb.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Ma olen veidi üllatunud teie vastuste peale, mille te andsite minu kolleegidele Priit Sibulale ja Riina Solmanile. Te ütlesite, et te ei tea midagi sellest, et lastega peredelt on järgmisest aastast ära võetud huvihariduse raha, mis ei ole väga suur, 100 000, kuid mis on üks vähestest sihitud ja vajaduspõhistest toetustest. See on sihitud ja vajaduspõhine toetus! Te olete ühes valitsuses ja see on eelarve küsimus. See küsimus oli riigieelarve arutelu ajal korduvalt üleval, sellest on räägitud ka ajakirjanduses. Nüüd on meie ees minister, kes koos teise ministriga tegeleb perepoliitikaga, ja ütleb, et ta ei tea sellest midagi. Mul on palve: viige ennast kurssi, see ei ole niimoodi tühi-tähi või ükskõik, mis juhtub. Seda enam, et ta on täiesti karjuvas vastuolus selle eelnõuga, mida teie siin praegu kaitsete, mis peaks lastega perede heaolu kasvatama. Aga öelge palun mõjuanalüüsi kohta, kas sellel on mõju sündimusele ja perede toimetulekule.

Aeg! 

Ja milline see mõju on?

Aitäh! Tõesti, eelmise eelnõu puhul proovisin ka nalja teha, aga seda ei võetud hästi vastu. Ka siin kahtlemata selline tavateadmine mul huvihariduse toetuse kohta on olemas. Aga neid detaile, mis kaalutlustel see muudatus eelarves tehti, keda see täpselt mõjutab, millised on selle väljamaksmise tingimused, ma tõesti selgitada ei oska, peate küsima vastutavalt ministrilt. Nüüd, mõju puhul pigem, nii nagu siin saalis on arutelu all olnud, me näeme, et see on õiglane. Aastal, kui lapsevanem tõenäoliselt on haigus- ja hoolduslehel palju, saab ta oma senisest või varasemast sissetulekust madalamas määras hüvitist – see tundub ebaõiglane. 

Otsest mõju sündimusele ei oska välja tuua, ei ole ka seda tüüpi mõju selle eelnõu puhul vaadanud. Aga nii nagu pikas plaanis on vaja tervishoiutöötajate järelkasv tagada, on ka sündimuse tagamiseks vaja tervet komplekti meetmeid. Mõnel juhul töötab üks meede, mõnel juhul teine, ja täpselt samamoodi on sündimusega. Sellele, et Eestis oleks hea ja turvaline lapsi kasvatada – osa sellest on tööle naasmise sujuvaks muutmine, töö- ja pereelu parema ühitamise võimaluste loomine –, aitab see eelnõu kaasa. Kahtlemata see üksi sündimuse muret ei lahenda, aga on oluline pusletükk.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Nagu te teate, mina alati loen väga põhjalikult teie esitatud materjali, ka seekord lugesin seletuskirja. Ma saan peaaegu kõigest aru, aga mulle jääb arusaamatuks selle seletuskirja kolmandal leheküljel kirjeldatu. "Selliste muudatusettepanekute enamik ei ole praktikas teostatav ja esitatud obstruktiivsetel kaalutlustel, kuna […]" Nüüd on küsimus minu jaoks see, et mina ei teadnud, mis see sõna ["obstruktiivne"] tähendab. Ma vaatasin Vikipeediast järele ja seal on kirjas selline selgitus: "Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (lühend KOK) on krooniline süvenev kopsuhaigus, mida iseloomustab hingatava õhuvoolu kiiruse järkjärguline ja tavaliselt pöördumatu vähenemine. Haiguse peamised sümptomid on õhupuudus ja köha koos röga eritumisega." Ma saan aru, kui te oleksite kirjutanud siia sõna "obstruktsiooniline" …

Aeg! 

… aga mis seos on sellel eelnõul kopsuhaigustega? 

Aitäh! Tõesti, kopsuhaigustega sellel eelnõul seost ei ole. Võib-olla tõesti "obstruktsiooniline" oleks olnud täpsem sõnastus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma tänan teid muidugi selgituse eest. Aga nii suurte vigadega ei saa ju tulla. Tähendab, obstruktsioon on parlamendi töö … Noh, ütleme, teate, mis see tähendab, eks ju. Obstruktiivne, mis on siin kirjas, on hoopis krooniline kopsuhaigus. Kuidas te saate sellise eelnõuga välja tulla, kus on nii kardinaalsed vead? Aga kena, te ütlesite, et ma olen nagu peaaegu õiget juttu rääkinud, ja teil on väike apsakas sees. Mind huvitaks sellisel juhul esimesel leheküljel toodud selgitus selle kohta. Muudatusettepanekute lõpuosas on kirjas: "Uus sõnastus tagab soodsama hüvitise arvestamise korra rakendamise ka sellisel juhul." Kirjeldage praegust hüvitamise arvestamise korda ja kirjeldage hüvitamise arvestamise korda pärast seda, kui see seadus on vastu võetud.

Jaa, aitäh teile! Kui lapsehoolduspuhkusel olnud vanem naaseb tööle ja soovib haigestunud lapsega kodus olemiseks hoolduslehte võtta, siis juhul, kui ta tõesti on saanud varem ainult vanemahüvitist, ei ole lapse kõrvalt tööl käinud, ta saab miinimum- või alampalga järgi hooldushüvitist. Nüüd, kui see muudatus jõustub, siis tööle naasnud lapsevanem saab hooldushüvitist oma varasema vanemahüvitise põhjal, mitte alampalga põhjal. Ja paljudel inimestel on vanemahüvitis kõrgem kui alampalk.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma kasutan võimalust ja küsin ka ikkagi selle eelnõuga otseselt puutumuses oleva teema kohta, kuna siin räägitakse ka perehüvitistest. Paar päeva tagasi tuli välja uudis, et 2022. aastal on langenud Eestis kõige enam vaesusriski ja ka kõige rohkem absoluutsesse vaesusesse just kolme ja enama lapsega pered. Nendelt teie valitsus võtab nüüd uuest aastast ära ühe olulise lisatoe ehk selle perehüvitiste suurenenud osa, te teete seda vähemaks. Kas te ise tunnete muret ka sellepärast, kuidas need pered tegelikult hakkama saavad? Kolm ja enam last on tänasel päeval, kui vaadata statistikat, nii-öelda otsetee vaesusesse. Minu meelest see on väga halb lugu. Meil on siin veel eelarve menetlemata. Äkki ikkagi toetate ka teie seda: peaks selle eelarve praegu korraks kinni, teeks need peretoetused suuremaks ja ajaks selle asja korda, et päästa meie suured pered vaesusriskist?

Aitäh! Eesti on seni olnud tõesti edukas just absoluutse vaesuse vähendamisel. Suhtelise vaesuse puhul on väga vaevaliselt tehtud samme. Üksi elavatest pensionäridest ligi 80% elab suhtelises vaesuses, nii et meil on väljakutse ka suhtelise vaesusega. Aga absoluutne vaesus on kahtlemata muret tekitav. Sinna tuleks põhjalikumalt sisse vaadata – milline on see hüvitis, mis nendele peredele tuge ja abi pakuks? Aga kahtlemata, lõpuks on kõigile ligipääsetav või saadaolev võimalus toimetulekutoetus. Küsimus on, kas toimetuleku[toetuse] piirmäära tõsta ja mil viisil saaks tagada nende perede parema toimetuleku. Sekkumise võimalusi on mitmeid lisaks lasterikka pere hüvitisele.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Suur tänu, lugupeetud minister! Avan läbirääkimised. Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head saadikud siin saalis ja oma tubades! Kõigepealt ma tahan tulla selle protseduurilise teema juurde, mis meil siin on. Hea kolleeg Rain Epler enne ütles, et kuna siin saadikud küsimuste küsimisel tihti saavad hurjutada, et nad ei kasuta seda aega ratsionaalselt või küsivad liiga pikalt, enamik küsimusi kipub olema minut ja kuus sekundit või minut ja kaheksa sekundit, siis võib-olla tõesti oleks juhatusel mõistlik arutada, et äkki oleks vaja teha selleks küsimuse pikkuseks minut ja kümme [sekundit] näiteks. Oleks vähem riidlemist, kõigil oleks närvid rohkem hoitud ja läheks hästi. 

Aga nüüd tulles selle eelnõu juurde, jaa, oli hästi humoorikas kuulata, kui minister ütles seda, et hooldushüvitis ja haigushüvitised lähevad heldemaks. No kui mingi asi läheb heldemaks, siis see eeldab seda, et ta on enne ka olnud helde. Kui mingi asi heldemaks läheb, siis ta järelikult oli ka enne helde. Ma julgen natuke kahelda, kas me ikka saame öelda selle kohta, et see praegune ülearu helde on. Aga igal juhul on ju positiivne, et see eelnõu püüab muuta jälle natukene mõne sihtgrupi olukorda paremaks. 

Siit tulenevalt on jälle väga kahju tõdeda, et eelnõu, mis võiks ju tegelikult saada siin ka opositsioonisaadikute toetuse, on seotud usaldusküsimusega. Ja need usaldusküsimusega sidujad saavad ju väga hästi sellest aru, et meil ei ole võimalik kuidagi seda kahjuks toetada, me kindlasti seda ei toeta. Jõuamegi jälle siia välja, et tegelikult on see väga silmakirjalik käitumine. Kui oleks tahetud ka sisuliselt opositsiooni ettepanekuid arutada, neid kuulata ja arvesse võtta, siis me oleksime võinud seda rahulikult menetleda. Aega selleks oleks olnud. Ei ole see ajasurve praegu veel nii hull ühtegi. 

Nüüd, tulen veel selle juurde, et usaldusküsimusega sidumine on põhjendatud sellega, et opositsioon on paha, ei tee siin koostööd ega kuula midagi. Me loeme pidevalt peaministri juttu sellest, kuidas halb opositsioon ei võta ühtegi ettepanekut teatavaks, ei aruta ega taha kuulata. Hea minister vastas ka, et ilmselt on erakonna esimeestele [mingeid lahendusi] pakutud. No kuulu järgi ei ole küll erakonna esimeestele tehtud ühtegi mõistlikku pakkumist, mis oleks tõsiselt arutatav ja arvestatav, mille üle võiks läbi rääkida. Peaministri tonaalsus on olnud väga ühene ja selge: "Võta või jäta. Mina tahan, et te teete nii, nagu mina tahan, ja ega mind ei huvita, mida teie tahate." Ma arvan, et ma väga palju üle ei pinguta, kui ma nii ütlen, sest suhteliselt selline see suhtumine praegu on. 

Ja tegelikult peaksime rääkima täna majandusest ja majandusteemadest. Meil on täna siin saalis juba mitu korda olnud arutelu selle üle, kui palju on meil aastaga juurde tulnud töötuid inimesi, siin on käinud läbi arv üle 15 000. Meil on teada juba, et meil on üle 50 000 töötu, mõned tuhanded üle isegi. Ja siis me kuuleme valitsusjuhi juttu sellest, kuidas kõik on väga hästi, viga pole midagi, riigis on kõik parimas korras ja tulebki harjuda, me oleme isegi nautinud väga häid energiahindasid. Me peaksime ennast nagu süüdi tundma selle pärast, et me oleme nautinud ja meie ettevõtlus on nautinud odavaid elektrihindasid. Ja nüüd ongi tasumise aeg käes, rohepöörde ja muude asjade näol. No see ei ole adekvaatne jutt olukorras, kus me näeme, kuidas tööstused panevad ennast kinni. 

Ma palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Sisuliselt tuleb iga päev uudiseid sellest, kuidas üks või teine sektor on löögi all. Meil oli alles siin info selle kohta, et puidusektor, puidutööstus lõpetab oma tegevust, sest neil lihtsalt ei ole võimalik enam praeguses olukorras toimetada. Me ei räägi üldse sellest, mida teevad põlevkivisektor ja rasketööstus Ida-Virumaal. 

Või vaatame taristut, teetaristu ja taristu investeeringuid. Siin on välja toodud erinevaid protsente. Aga väga suur osa taristuehituse rahast tuleb riigieelarvesse tagasi tööjõumaksude kaudu ja läbi selle sektori, mis siia riiki maha jääb. Aga nüüd on võetud selge plaan, et me hävitame [selle valdkonna ettevõtluse] ära. Me juba teame, kuidas suured Eesti taristuettevõtjad lõpetavad oma tegevust, müüvad oma tehnikat, müüvad oma krunte. Ei pea olema selles valdkonnas ülearu hea spetsialist, et aru saada aru: ühel päeval, kui valitsus muutub ja prioriteedid muutuvad, saadakse uuesti aru, et teid on meil vaja ka hiljem, olenemata sellest, kas me sõidame vesiniku-, elektri- või sisepõlemismootoriga autodega või sõidukitega. Ühel päeval on vaja uuesti hakata [teid] ehitama. 

Aga kuna juba praegu on sektor selgelt hääbumas, siis me võime arvata, mis saab siis, kui veel mõned aastad mööda lähevad. Kui ühel hetkel tuleb valitsus, kes saab aru, et need prioriteedid tuleb uuesti lauale võtta ja taristuid tuleb hakata ehitama, et meie riik oleks igas suunas läbitav ja toimiks ilusti, siis meil ei ole enam ettevõtteid, kes Eestis taristuobjekte ehitaks, sest need on maha müüdud, ja me hakkame seda teenust sisse ostma välismaalt, olgu Saksamaalt, Soomest, Rootsist või Poolast. Me oleme enda sektori ära hävitanud. See on kuritegelik käitumine. Selle asemel, et siin umbusaldusega siduda mõistlikke eelnõusid, tuleks teha mõttetööd ja mõelda, kuidas majandus tööle saada, nii et see uuesti toimima hakkaks. 

Ja toon siin lihtsalt näiteid. Ühest meie koalitsioonierakonnast astus hiljuti välja Joakim Helenius, kes on viidanud ka Eesti 200 endise liikmena sellele, et meie majandus ja valitsuse majanduspoliitika vajavad kiiret ja kohest sekkumist, sest me oleme brutaalsel hukukursil. Aga teda lihtsalt ei kuulata, sellepärast et Eesti 200 juhtpoliitikud lubasid "Meiega on kõik võimalik" – või kuidas see oli? – ja Eesti 200 on praegu lihtsalt suurima koalitsioonierakonna, Reformierakonna abiratas, kes aitab kõik need asjad läbi viia. Kummaline on see, et siiamaani pole järeldusi tehtud reitingutest. Kui me vähegi vaatame seda, mida reitingud näitavad, siis oleks viimane aeg aru saada, et see on hukule määratud poliitika. 

Ajage ennast sirgu, hakake seisma Eesti rahva eest ja nende asjade eest, mida te lubasite. Kus on teie pikk plaan? Tulge oma pika plaaniga välja ja aidake siis tegelikult ka majandus õigele kursile viia. Aga selle asemel te lasete erakonnast ära minna inimestel, kes üldse midagi taipavad sellest, mis majandus on ja kuidas midagi paremaks teha. Miks te ei küsinud siis? Miks te ei teinud oma töögruppe? 

Aga tulles tagasi selle seaduseelnõu juurde, usaldusküsimusega sidumine teeb kahjuks võimatuks selle seaduseelnõu toetamise. Ja kahjuks pole võimalik siin ka jääda erapooletuks või mitte hääletada, sellepärast et me kindlasti ei toeta praegust valitsust. Aitäh!

Aitäh! Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister ja head kolleegid! Ka minu ülesanne on tagada see, et ükski koalitsioonisaadik või opositsioonisaadik või meedia ei saaks öelda, et Keskerakond seda eelnõu ei toeta. Seda on siin vahepeal püütud teha küll, et öelda, et näete, kuidas ikkagi takistatakse Eesti inimeste aitamist ja heaolu kasvu, pannakse punast. Aga loomulikult Keskerakond seda eelnõu toetaks. Ka komisjonis, mille liige ma olen, on Keskerakond loomulikult seda ka toetanud, kui see arutelu on olnud. Me ei ole mitte kuidagi püüdnud seda torpedeerida. Vastupidi, see on igati mõistlik eelnõu, sest see annab ju perekondadele kindlustunnet, praegustele emadele juurde paindlikkust ja loomulikult ka suurema sissetuleku, juhul kui – paraku neid päevi on – laps jääb haigeks ja tuleb haiguslehte võtta, samuti [annab see kindlustunde] tulevastele emadele. 

Tõsi on see, kui mõelda neile aruteludele, mis siin täna olid, et Keskerakond on olnud praeguse valitsuse perepoliitika suhtes kriitiline. Need mõned head eelnõud, mis meil siin täna on, ei kaalu kindlasti üles seda kahju, mis valitsus on juba teinud, kas või perehüvitiste edasi-tagasi pingpong. Aga ka neid lubadusi, mis on antud varem, enne valimisi, ei ole ju täidetud. 

Keskerakond on teinud riigieelarve kohta muudatusettepanekud, nendest mõned on väga seotud perepoliitikaga. Üks on olnud see, mida on toetanud kõik erakonnad, sealhulgas koalitsioonierakonnad. See on esimese ja teise lapse toetuse võrdsustamine. Me ütlesime enne valimisi, et see võiks olla 100 eurot, täpselt selline on ka muudatusettepanek. Tõsi, siin on kaks koalitsioonipartnerit, kes lubasid selle tõsta 150 euroni. Nüüd loomulikult seda ei juhtu. Aga ehk on väike lootus, et valitsus siiski tuleb välja mingite muudatustega, sest on vägagi tõenäoline, et meie siin neid muudatusi arutada ja nende üle debateerida ei saa. 

Samuti on Keskerakond olnud kriitiline sellesama, Isamaa tõstatatud küsimuse suhtes, mis puudutas suurperede huviringide toetust, see on natuke üle 100 000 euro. Ka selle kohta tegi Keskerakond oma muudatusettepaneku riigieelarvesse, sest tõepoolest, eriti tänases seisus, kus meil on demograafiline kriis, sündimus on aegade madalaim, tuleb perepoliitikat teha ikkagi kompleksselt. Ehk siis ei peaks vaatama mitte ainult ühe-kahe eelnõu kaupa, vaid tegelikult tuleks mõelda ikkagi sellele, kuidas kindlustunne oleks tagatud mitte ainult ühele väikesele osale, vaid kõikidele Eesti peredele. Ma tahaks väga loota, et ühel või teisel moel me sinna ka jõuame ning teeme otsuseid, mis Eesti tuleviku tagavad. 

Ma olen siinsamas puldis öelnud korduvalt seda, et lõppkokkuvõttes me peame arvestama, kes on need inimesed, kes tulevikus hakkavad tööle, hakkavad pensionit maksma, hakkavad õpetama, on politseinikud ja nii edasi ja nii edasi. Me näeme, et need küsimused tegelikult ongi need, mis on, ma arvan, meie saadikute jaoks kõige olulisemad, nagu Eesti rahva püsimajäämine, ja selle nimel me peame kõik pingutama. 

Aga tõsi on muidugi see …

Üks minut juurde palun.

Palun, üks minut juurde!

… et see eelnõu on seotud usaldushääletusega, aga Keskerakond ametis olevat valitsust ei usalda, ei usalda ka peaministrit. Me oleme tõdenud seda, et olukorras, kus meil on valida hea eelnõu ja halva valitsuse vahel, ei ole need valikud tegelikult õiglased, selles mõttes, nii nagu siin enne öeldi, et me peame valima, kas peredele palka või valitsusele malka. Tegelikult see ei ole saadikute suhtes õiglane. Tõepoolest, me väga tahaks seda eelnõu toetada, aga juba siin kõlanud etteheidete tõttu ning meedias ja igal pool mujal kõlanud põhjenduste pärast, mida on tohutult, alates majandusest ja lõpetades usalduskriisiga, ei saa Keskerakond seda eelnõu paraku toetada. Aitäh!

Suur tänu aja tõhusa kasutamise eest! Kert Kingo, palun! (Kert Kingo palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Head istungi jälgijad! Head kolleegid! Järjekordne eelnõu paistab pealt vaadates väga-väga hea, aga ka siin on sees negatiivsed nüansid. Esmalt tekib mul kohe küsimus, miks sellega tegeldakse alles nüüd. Kus oldi siiamaani? Kaja Kallasel on kolmas valitsus juba. Mitte mingit huvi ei olnud aidata neid inimesi või vastu tulla neile, kes on olnud lastega kodus, nende sissetulekuid ja, ütleme, turvatunnet suurendada. Ja see tähendab seda, et tegelikult ei ole ju see eelnõu inspireeritud meie inimestest, see ei ole selle pärast tekkinud. Tunduski liiga helde, et nüüd leitakse kohe riigieelarvesse 4,8 miljonit ja edaspidi 5,5 miljonit. Alles meil oli siin saalis eelnõu, mille puhul oli kokkuhoid ligemale 100 000 eurot, ja see oli hirmus suur kokkuhoid. Aga nüüd oli kohe olemas 5 miljonit, ümmarguselt. 

Jõudsimegi selleni, et see eelnõu on tulnud tänu sellele, et meile Eestisse on saabunud ka väga palju ajutise kaitse saanud ja rahvusvahelise kaitse saanud inimesi. Nemad olidki motivatsiooniks. Meie oma inimesed tulid lihtsalt sellega kaasa. Väga hea, et ka oma inimesed kaasati, aga see algpõhjus ikkagi ei ole olnud õige ja aus, ei ole olnud soovi oma inimestele kohe mõelda. Ühesõnaga, kõik, mis paistab helde ja hea, ei ole kindlasti seotud sellega, et meie oma inimeste elu paremaks teha. 

Muidugi, viimased valitsused ongi näidanud seda, et meie oma inimestele ei mõelda üldse, nendega ei taheta arvestada, nende heaks ei taheta midagi teha. Sama on toimunud ju haiguspäevade hüvitamisega. Koroona ajal siin muudeti seda süsteemi nii, et hakati haiguspäevade hüvitist maksma teisest päevast alates, niimoodi inimesed kaotasid rahaliselt ainult ühe päeva. Siis räägiti inimeste tervisest, ja mitte ainult koroona valguses, vaid üldiselt inimese tervisest ja sellest, et ei ole hea, kui inimene tõbisena, haigena tööl käib. Ei ole hea, kui käiakse tööl nohuga, ei ole hea, kui käiakse tööl köhaga või palavikuga, olgu see gripp või paragripp või mis iganes nakkushaigus. Veel räägiti väga usinalt sellest, kuidas see ei mõju hästi töökollektiivile, võib nakatada teisi. Ja nüüd, kui hakkas see suur raha kärpimine – selle valitsuse oma, eelmise valitsuse oma, üle-eelmise valitsuse oma –, siis leiti, et need mõtted enam ei ole olulised. Las inimesed käivad haigena tööl, kuritarvitavad meie meditsiinisüsteemi. Tuldi välja lausa sellise väitega, et inimesed polegi haiged, võtavad muudkui aga haiguslehte, et lihtsalt kodus olla. See on ju absurdne jutt. Inimesed said selle eest ainult 70% palgast, rahaliselt nad ju kaotasid. Ja tõesti, ega kõik ei ela Tallinnas mitmetuhandese palga peal. Väga paljud inimesed saavad väga väikest palka ja nende jaoks on väga tuntav isegi see, kui palk natukene väheneb.

Ja mis siis tehti? Muudeti ära haigus[päevade] kompenseerimise ja hüvitise väljamaksmise periood. Nüüd on nii, et kui inimene jääb haigeks, siis ta hakkab haigushüvitist saama alles neljandast päevast. Ehk siis esimesed kolm päeva inimene põhimõtteliselt rahaliselt kaotab, ja kaotab väga palju. Seda enam, et neljandast päevast kuni kaheksanda päevani maksab seda summat, inimese haigushüvitist ettevõte ise. Ehk ettevõttele tuleb see koormus, et ta peab maksma haigushüvitist, ta peab maksma töötaja sotsiaalmaksu ning siis ta peab palkama veel [haigestunu asemele] uue töötaja, et keegi selle töö ära teeks, ja maksma temale palka. Järjekordne koormus ettevõtjatele. 

Jälle, Kaja Kallase valitsustel ongi selline käekiri: kõiki koormame nii palju, kui on võimalik. Haigekassal, mis on nüüdseks Tervisekassaks nimetatud, on nüüd üsna olematu roll, tema hakkab üheksandast päevast [haigusraha] maksma. Kuigi, ma mäletan, sotsiaalkomisjonis oli juttu sellest eelmise valitsuse ajal, et tegelikult Tervisekassal on vahendid olemas ja Tervisekassa oleks võinud vabalt ise hakata neljandast haiguspäevast maksma haigushüvitisi. Aga ei! Koormame ettevõtjaid, hävitame kõik, teeme neil elu kibedaks. Sest nagu Kaja Kallas on siin öelnud, me oleme kõik liiga head elu näinud ja nüüd tuleb selle eest lõivu maksta. Need mõtted on mul haiguspäevade hüvitiste suhtes. 

Kogu see lihvimine ja reformimine sotsiaalsüsteemis ongi olnud väga konarlik. Mina leian, et kui juba teha, siis võiks teha ikkagi hästi, mitte nii, et kogu aeg on uus ebaõnnestumine teise ebaõnnestumise järel. Sama on ju toimunud ka näiteks hooldekodudes, kus nüüd tehti reform. Me kõik oleme meediast näinud, kuidas hooldekodudest on saanud surmakodud, matusekodud, inimesi näljutatakse, inimesi piinatakse, inimesi pekstakse. Aga räägitakse kõlavaid loosungeid, kuidas nüüd on meil kõik nii hästi, elu parim reform on tehtud, me oleme hoolekandesüsteemi reformima hakanud. See on küll teise ministri valdkond, aga me räägime üldises mõistes. Aga see on ju puhas vale, sest see reformimine on toonud ainult häda ja viletsust. Inimene ei tunne ennast isegi hooldekodus enam turvaliselt. Omaksed ei julgegi oma perekonnaliiget hooldekodusse panna, sest nad ei ole kindlad, et ta seal ellu jääb. See on tänane reaalsus. Ja täpselt sama on osaliselt kõikide nende eelnõudega ja seadustega, mis on tehtud – küll hoolekandeseadus, küll ravikindlustuse seadus, mis iganes seadus –, kogu aeg on midagi valesti. Aga väline fassaad paistab välja nii, nagu oleks tehtud paremaks, justkui tehakse paremaks.

Täpselt samamoodi on selle eelnõuga: on hea, et üldse midagi tehti, kui jätta tagaplaanile see, et ilma õige põhjuseta ei oleks sedagi tehtud. Seetõttu, tegelikult võiks seda seaduseelnõu toetada, aga tuletan meelde, et hetkel see hääletus, mis tuleb, ei ole mitte hääletus selle seaduseelnõu üle, vaid see on valitsuse usalduse küsimus. On väga inetu, et sellised eelnõud seotakse valitsuse usaldusega. Seega, kuna on tegemist sellise hääletusega, aga mina ei usalda valitsust, ka EKRE ei usalda valitsust, siis ei saa me kahjuks selle poolt hääletada, ükskõik kui palju me seda ei sooviks ja kui palju me ka ei kiidaks heaks sellist eelnõu. Ma tänan.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head istungi jälgijad! Kui eelmise eelnõu puhul sain ma kiita seletuskirja ja laita eelnõu ennast, siis nüüd on vastupidi: tegu on väga hea eelnõuga. Kuigi see eelnõu on 20 aastat hiljaks jäänud, aga parem hilja kui mitte kunagi.  

Aga jõudes seletuskirja juurde, on mul tunne, et selle on kirja pannud mõni tubli töövari, sest viimasel ajal kipuvad töövarjud igal pool liikuma. Nii emotsionaalselt ja poliitiliselt laetud seletuskirja annab otsida. Võtan kas või ühe näite siit: "Usaldusküsimusega sidumise põhjuseks on opositsiooni poolt kasutusele võetud obstruktsioonitaktika, mis takistab eelnõu menetlemist. Riigikohtu üldkogu otsuse nr 5-20-3 punkti 39.2 kohaselt on eelnõu usaldusküsimusega sidumise eesmärk võimaldada valitsusel viia ellu oma poliitikat […] punkti 39.5 kohaselt järgib eelnõu sidumine usaldusküsimusega põhiseadusest tulenevat eesmärki, kui seda kasutatakse parlamendi ja valitsuse suhtes tekkiva ummikseisu lahendamiseks ja eelnõu vastuvõtmine on valitsuse hinnangul tema poliitika elluviimiseks vältimatu. [---] EKRE esitatud muudatusettepanekud ei ole sisulised ega tõsiseltvõetavad. Tegemist on obstruktsiooniga, mis halvab Riigikogu töö."

Tõesti tundub, et seletuskirja kirjutas tulevane poliitik, mitte ametnik, või tubli töövari, kes püüdis vastavalt soovile tellimust täita. Võimalik, et tegu oli isegi arstiteaduskonnast pärit töövarjuga – sõna "obstruktiivne" oli võib-olla kopsuhaiguste loengust meelde jäänud ja leidis õige koha – või mitte õige koha, vaid tuttava koha – siin ärakasutamiseks. 

Aga jah, kui nüüd eelnõust rääkida, siis 20 aastat hiljem lõpetatakse ebavõrdsus, lõpetatakse 11 000 lapsevanema ja ka vanavanemate ebavõrdne kohtlemine. Jälle natukene naljakas, mõnikord võiks ikkagi vanem juhendaja selle seletuskirja loomingulise poole pealt üle vaadata. Mõnes mõttes see jälle peegeldub laiskust, rumalust ja lohakust, mis on juba saanud sünonüümiks Reformierakonna valitsusele. 

Mis on tegelikult laiskuse ja rumaluse tagajärg? Loomulikult vaesus. Rumalalt juhitud, laisalt juhitud ettevõtegi läheb lõpuks pankrotti, rääkimata riigist. Kui ei viitsita korralikult asju teha, siis ei ole vaja teha. Ei pea olema peaminister, kui ei tule välja, kui ei ole oma erakonna toetust. Oma erakonnas oled sa kaotanud 30% toetust. Riigis …  

Palun veel kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… oled sa kaotanud toetust. Üle 60% arvab, et peaminister peaks tagasi astuma. Ta võikski tagasi astuda, mitte lasta laiskusel ja lohakusel vohada. Ja nüüd siis lõpuks – tore! – avastati, et on ebavõrdsus. Nüüd selle väikese seadusemuudatusega seda parandatakse. Samas võeti nendeltsamadelt lastega peredelt, emadelt, kes said lapsed, ja suurperedelt lastetoetused ära, perehüvitisi kärbiti. Siis ei olnud nagu korraga seda teemat, et vanavanemad kannatavad. Kes veel? Lapsed kannatavad, emad, 89%. 

Väga paljud inimesed, väga paljud pered, suurpered, said puudutatud sellest, et valitsus pettis neid – võttis tagasi lubatud perehüvitised ja lastetoetused, pettis nende ootusi. Sellest me ei rääkinud täna sõnakestki. Küll on kahju, et selliseid seaduseid, mis on 20 aastat hiljaks jäänud, aga parandaks ebavõrdsust, me peame vastu võtma usaldushääletusega. Tundubki, et head seadust hoiti nii kaua kuskil sahtlis, et seda masendavat olukorda natukene helgemaks teha. Vähemalt seadus on hea, kui meil midagi muud head ei ole. Aitäh!

Suur tänu! Henn Põlluaas, palun!

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Head vaatajad ja kuulajad! Eesti on sajandi suurimas demograafilises kriisis. See tähendab seda, et meil ei ole iialgi nii väikest sündimust olnud, vähemalt mõõdetava aja jooksul, kui meil on andmeid kogutud. Selle taustal tundub ju see eelnõu, ravikindlustuse seaduse täiendamise seadus suurepärane, sest sellega "luuakse Tervisekassale seaduslik alus arvutada haigus- või hooldushüvitist kas isiku sotsiaalmaksuga maksustatud tulult või vanemahüvitiselt, võttes aluseks inimesele soodsama variandi", justkui väga ilus, väga hea. Aga samal ajal on valitsus ja valitsuskoalitsioon – Reformierakond, sotsid ja kahesajalased – vähendanud ju lastele ja peredele varem määratud toetusi, kaotanud tulumaksuvabastuse laste eest, vähendanud huvihariduse raha laste arvel ja nii edasi ja nii edasi. Nii et tegelikult tundub see lihtsalt sellise propagandistliku trikina, et näidata: valitsus siiski hoolib meie lastest ja meie peredest.  

Kui me küsisime, kui suur see summa on, mida võivad saada lastega emad või isad või ka näiteks vanavanemad, kes hooldavad väikelapsi, siis räägiti 5 miljonist, ümmarguselt. Ainult viiest miljonist. Aga samal ajal on valitsus tõstnud makse ja tõstab neid veelgi. Eri aegadel jõustuvad erinevad seadused ja seal hulgas on käibemaksu tõus, tulumaksu tõus, aktsiiside tõusud, riigilõivude tõusud, keskkonnamaksude tõusud, plastimaks, elamualuse maa maks ja nii edasi ja nii edasi. Ja kui me lööme kõik selle kokku, siis me saame kümnetes ja kümnetes kordades suurema summa. Nii et tegelikult see väike näpuotsaga pudistamine meie emadele mõjub pigem mõnitusena, sest see ei ole kõikide nende hinnatõusude kõrval absoluutselt arvestatavgi. Seda enam, et tänu Reformierakonna viljastavatele tingimustele on Eestis Euroopa suurim majandus[langus]. 

Me oleme nautinud sõna otseses mõttes hullumeelseid elektri hindu, milles pidi süüdi olema Ukraina sõda, aga millegipärast hakkas hinnatõus hoopiski enne, kui sõda oli alanud. Me oleme läbi elanud sõna otseses mõttes hullumeelse inflatsiooni, mis on ära söönud meie säästud, meie palgad. Aga sellel ei ole veel lõppu. Kuigi [hinnatõus] on aeglustunud, ei tähenda see ju veel seda, et oleks millegi üle rõõmustada. Ega hinnad odavamaks ei lähe, inflatsioon möllab edasi. Kõik see on kaasa toonud selle, et meie ettevõtted kiratsevad ja inimeste ostujõud väheneb. Kuna valitsus ei ole absoluutselt panustanud meie majanduse edendamisse, siis on meie konkurentsivõime ja eksport drastiliselt langenud, töötus kasvab, vaesuses elavate inimeste arv kasvab. 

Nii et täna on olukord hull, aga [selleks ajaks,] kui kõik need maksutõusud jõustuvad, oleme me sõna otseses mõttes katastroofis. Aga see ei loe valitsusele mitte üks gramm. Neid ei huvita, kuidas Eesti rahvas või Eesti riik või meie majandus toime tuleb. Nemad on võtnud endale mingisugused idée fixe'id, eesotsas Reformierakonnaga, et kaotada mingisugune fiktiivne maksuküür ja laristada ja laristada ja laristada, teha mõttetusi, ehitada tänaseks absoluutselt igasuguse mõtte kaotanud Rail Baltic, ehitada mingisuguseid 40-miljonilisi keskkonnahooneid ja mida iganes, samal ajal ahistades kogu meie ettevõtlust. Ma ei tea, mis eesmärk saab sellel olla. Kui lollus on muutunud süsteemseks, siis tegelikult saab selle süsteemsuse taga näha ainult teadlikku tegevust. 

Ja kui pahameel on ühiskonnas kasvanud taevani – lisaks valitsuse hävitavale tegevusele ka peaministri Vene-äride tõttu –, siis süüdistatakse kõiges kunagist EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsust, unustades, et meie viisime majanduse 8,7%-lisele tõusule. Peale seda on olnud kolm Reformierakonna valitsust, kes ongi meid sellesse hädaorgu toonud. Ja siis süüdistatakse opositsiooni, et opositsioon ei ole nõus Eestit tohutul allakäigutrepil kaasa lükkama. Kuulutatakse, et me takistame parlamendi tööd, ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult sõidetakse lihtsalt opositsioonist üle, tegelikult lihtsalt sülitatakse meie parlamentarismile ja demokraatiale ning surutakse usaldushääletusega läbi Eesti riigile ja rahvale kahjulikke eelnõusid, põhimõttel, et peale meid tulgu või veeuputus. 

Aga meie ei lase sellel veeuputusel sündida. Me oleme viimane kaitseliin Eesti rahva ja Eesti Vabariigi eest. Iseenesest hea eelnõu, me võiksime seda toetada, aga valitsus on ise meelega tekitanud olukorra …

Aeg! 

… kus me seda teha ei saa. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun! (Varro Vooglaid palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Peab alustama oma kõnet samamoodi, nagu siin juba eelneva eelnõu menetluse ajal peetud kõne puhul sai seda tehtud. Nimelt, sisuliselt on tegemist toetust vääriva eelnõuga ja kindlasti hääletaksime selle poolt, kui ei oleks meid pandud sellesse olukorda, kus me ei saa seda teha sel lihtsal põhjusel, et hääletades eelnõu poolt, me ütleksime ühtlasi, et me usaldame praegu ametis olevat valitsust, aga seda me ilmselgelt ei tee. Sellist valitsust ei saa usaldada. Ma oma kõnes keskenduksin sellele küsimusele, miks ma hääletan selle eelnõu vastu. Just nimelt põhjusel, et usaldus selle valitsuse vastu puudub. 

Küsigem, kuidas saakski usaldada sellist valitsust, kes on tegutsenud viisil, mis on vastuolus elementaarse ausameelsuse põhimõttega. Võtame näiteks selle asjaolu, et eelmise aasta sügisel siinsamas istungisaalis praegune peaminister Kaja Kallas ütles selgesõnaliselt nii, tsiteerin: "Aitäh! Kuna te mõistate ainult lihtlauseid, siis kordan üle ja lugege mu huultelt: maksud ei tõuse. Punkt. Kas oli liiga keeruline? Maksud ei tõuse. Punkt." Ja mida me nägime pool aastat hiljem? Ilma mingisuguse pikema mõtlemiseta, nii kui oli valimised võidetud, oma võimupositsioon uuesti tsementeeritud ja seda isegi parandatud, kasvatatud ja tugevdatud, tuldi kohe välja teatega, et hakatakse tõstma põhimõtteliselt kõiki makse, ja nagu sellest oleks veel vähe, kehtestatakse ka uusi makse. 

Mida võib sellises olukorras väga selgelt järeldada? Võib järeldada seda, et valitsus ei ole käitunud ausalt. Ja valitsus, mis ei käitu ausalt, ei vääri usaldust. Nii lihtne see asi ongi. Seda silmas pidades pole ime, et kui valimistulemuste kohaselt – ma loodan, et ma praegu detailides numbritega ei eksi – oli sedasi, et koalitsioonierakondadel on parlamendis 61 kohta ja opositsioonierakondadel 40 kohta, siis praeguste reitingute kohaselt oleks koalitsioonil parlamendis 36 kohta ja opositsioonil 65 kohta. See näitab väga selgelt, et küsimus ei ole ainult selles, kas meil opositsioonierakondadena on säilinud usaldus või kas eksisteerib üldse usaldus valitsuse vastu või mitte, vaid küsimus on selles, et ühiskonnas tervikuna ei ole usaldust selle valitsuse vastu. 

Nüüd edasi, personaalsest vaatepunktist ka. Olles seisnud 10 aastat Eestis perekonna, abielu ja nendega seonduvate väärtuste eest, mina isiklikult ei saa mitte kuidagi seda valitsust usaldada, sel lihtsal põhjusel, et tegemist on Eesti Vabariigi ajaloos kõige perekonnavaenulikuma valitsusega. Ilma kahtlusteta, ükski valitsus ei suuda sellele konkurentsi pakkuda. Mäletame seda, kuidas kohe kevadel tuldi välja plaaniga – ja suruti see plaan ka läbi, kiirkorras, ilma väljatöötamiskavatsuseta, ilma kohaselt kaasamata, ilma kohaselt ühiskondlikku arutelu pidamata – väärastada põhimõtteliselt abielu mõiste Eestis kehtivates seadustes. Seejuures teati väga hästi, et sellega lõhestatakse teadlikult ja tahtlikult Eesti ühiskonda, sellepärast et abielu on suure osa ühiskonna jaoks siiski midagi sellist, mida peetakse pühaduse sfääri kuuluvaks. Ja käik, mis tehti, oli see, et see, mida paljud inimesed peavad rüvedaks homoseksuaalsete suhete näol, segati kokku sellega, mida paljud peavad pühaks abieluliste suhete näol. Ühtegi vastuargumenti ei kuulatud, kõige vähemalgi määral kriitikaga ei arvestatud ja lihtsalt rammiti teerulliga see asi läbi. Näidati suhtumist: "Meil on piisavalt jõudu, ja kuna meil on see jõud, siis me võime teha vähemusega, mida tahame, meid ei huvita." Sellise käitumisega loomulikult kaotatakse suure osa ühiskonna usaldus. 

Seda enam, et tegemist oli ju selge rünnakuga ka põhiseaduses sätestatu vastu. Põhiseadus ütleb ju §‑s 27, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Abielu on perekonna alus, perekonnaga väga tihedalt seotud. Seega, rünnak abielu vastu on ilmselgelt ühtlasi rünnak perekonna vastu, millele põhiseadus nimetatud paragrahvis pakub erilist kaitset ja nõuab, et riik pakuks seda erilist kaitset. 

Vaatame edasi, kuidas see perekonnavaenulik programm on avaldunud. Mida tehti lasterikaste perede toetusega? Vaid mõned kuud enne valimisi Reformierakond ise hääletas selle poolt, et tõsta lasterikaste perede toetusi, ja kohe pärast valimisi tuldi välja plaaniga lasterikaste perede toetuste tõstmine tagasi võtta. Kusjuures mitte ükski valitsuserakond, nii palju kui mina mäletan – kui ma nüüd ei eksi –, sotside erandiga ei kirjutanud oma programmis selgesõnaliselt, et seda tahetakse teha. Mäletame, mida kostis selle peale Eesti Lasterikaste Perede Liidu juhataja Aage Õunap, tsiteerin: "Olete andnud peredele selge signaali, et riiki ei saa kunagi usaldada. Ükski otsus pole garanteeritud täitmiseks, sest kolm kuud tagasi antud lubadust on murtud. Murdis selle meie oma riik, keda oleme valmis toetama ja kelle liidrid oleme ise valitsusse hääletanud, kuid kindlasti mitte sellise ülesandega." 

Nii. Lasterikastele peredele anti hoop. Aga sellega jällegi perekonnavaenulikud sammud ei ole piirdunud. Kaotati ära ka täiendav tulumaksuvabastus abikaasa ja laste pealt – täiesti ühemõtteliselt ja selgelt perekonnavaenulik samm. Ja kuigi kevadel juba sai sellele probleemile tähelepanu juhitud, et vastupidi Eestis kehtivatele seadustele ei ole valitsus mitte midagi teinud selleks, et tagada, et lastele ei oleks Eesti Vabariigis kättesaadavad pornograafilised materjalid, ei ole absoluutselt mitte midagi selleks tehtud. Vastupidi, peaminister on tunnistanud, et tegemist on reaalse probleemiga, sotsiaalkaitseminister on tunnistanud, et tegemist on reaalse probleemiga, aga mõlemad laiutavad käsi ja ütlevad, et nad ei kavatsegi midagi sellega peale hakata. See on ka ilmselgelt perekonnavaenulik käitumine. 

Nüüd meenutame seda, mida ütles president Alar Karis 9. septembril siinsamas istungjärgu avaistungil, tsiteerin: "Ehkki põhiseadus ei tõmba täpset piiri ja seda olekski võimatu tõmmata, olen ma arvamusel, et usaldusküsimusega saab siduda vaid selliseid eelnõusid, milleta valitsus ei saaks teostada isegi oma programmi tuuma." Mõtleme nüüd tagasi nende eelnõude peale, millest siin juttu oli – lasterikaste perede toetused, abielu määratlus perekonnaseaduses. Kas need olid sellised eelnõud, mille sidumine usaldushääletusega, valitsuse usaldusküsimusega oli selle määratluse, selle kriteeriumi kohaselt põhjendatud? Ilmselgelt ei olnud. Ja muidugi on siin ka koht, kus peaks olema kriitiline presidendi suhtes. Kui ta ise avaistungil ütleb, et sellisel viisil ei tohiks eelnõusid valitsuse usaldusküsimusega siduda, aga ometi selliselt valitsuse usaldusküsimusega seotud eelnõud kuulutab välja, siis ta käitub omaenda sõnade vastaselt. Aga fakt on see, et presidendi antud kriteeriumi kohaselt valitsus neid asju tehes ei käitunud kooskõlas põhiseaduse mõttega, kuritarvitades usaldushääletusega sidumise võimalust.

Ja kõiki neid asju silmas pidades ei saa kahjuks selle eelnõu poolt hääletada, sest see valitsus ei vääri usaldust. Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Hea Rain Epler, hea Riina Solman, hea Varro Vooglaid, kes te siin olete ja võitlete! Mille eest? Võitlete lasterikka Eesti eest, võitlete mõistliku ja normaalse riigi eest, võitlete isegi Reformierakonna eest, et tuua teda meeleparandusele. Sest mina usun meeleparandusse. Eks meil ole ka selline kultuur, kus kristluses on patu mõiste ja patukahetsuse mõiste. Inimestel ja ehk ka organisatsioonidel on võimalus teha sisekaemust ja leida: "See, mis ma tegin, ei olnud õige", ja hakata ennast muutma. 

Seesama eelnõu on sammukene õiges suunas, aga õige pisikene sammukene võrreldes sellega, mis toimus kevadel. See oli radikaalne samm, millega murti lubadust, mis oli mõni kuu enne antud meie kõige haavatavamatele ehk lasterikastele peredele. Minu jaoks on psühholoogiliselt arusaamatu, miks sajandi madalaima sündimuse juures see tegu tehti. Ma proovin seda endale seletada ja osaliselt tundub, et tegu on ikkagi ideoloogilise suunitlusega. Rahvusriik on midagi, mis on praeguse koalitsiooni jaoks võõras, ja selle asemel tuleb luua läbi halli kivi multikultuuriline moodustis, millel ei ole riigi tunnuseid. 

Praegune suund viib Eesti liibanoniseerumise suunas, kus kasvavad konfliktid, kus riik on nagu etniline, kultuuriline ja rassiline lapitekk, kus need rühmad ei usalda üksteist, ja pinged kasvavad nii nagu kunagi Taavi Rõivase poolt ülistatud uuel põhjamaal. See on nagu sõjatsoon, kus isegi sotsiaaldemokraadid, Ylva Johanssoni isikus, Euroopa Komisjonist hüüavad, et Rootsi eesistumise prioriteet Euroopa Liidus olgu organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemine. Vaat sinna on jõutud sellesama ideoloogia elluviimisega. 

Aga ma kutsun teid patukahetsusele. Praegu istume me siin selle pärast, et revolutsioonidel on oma hind. Ja kui te olete võtnud vasakpoolsetelt sealtsamast (Osutab käega saali vasakule poolele.) kõige äärmuslikumad ideed ja toonud siia Riigikogu keskele, kus nad ei tohiks olla, siis sellel on hind. Me ei istu siin mitte viimast korda. Revolutsionäärid on teinud teistele haiget, aga ka endale. Me teame seda, kuidas Prantsuse revolutsioonis juhtus, et ühiskonna pahupidi keeramise tõttu kannatasid ka revolutsionäärid ise. Ja mul on küsimus: kuhu te lähete, Reformierakond? Teie olete valitsuse juhterakond. Tõmmake pidurit, astuge vasakäärmuslaste paadist maha! Jõudu teile selleks! 

Suur tänu! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister, kes, ma loodan, siiamaani kuulab läbirääkimisi ja mine tea, ehk ka veel osaleb nendes. Hetkel teda küll saalis näha ei ole, aga ma tegelikult …

Lugupeetud ettekandja, annan teada, et minu loal tõepoolest minister jälgib kabinetis seda ülekannet ja ta on majas täiesti olemas.

Aitäh! See on hea, sellepärast et ma tahtsin kõnet alustada tegelikult just ühe mõttega, mis puudutab ministrit. Me ennist siin paar või kolm tundi tagasi ministriga ajasime põgusalt koridoris juttu ja ta avaldas arvamust, et ta saab ilmselt …

Ja näete, minister jõudis saali. Väga tore, suur rõõm! Hea Riina, sa avaldasid enne arvamust, et sa saad täna ilmselt suhteliselt mõistlikul ajal koju. Ma siin vahepeal, kui mul oli hea hetk, sirvisin päevakorda. Mulle siiski tundub, et me saame siin üheskoos päikesetõusule vastu minna, kui nii võib öelda. Sõna otseses tähenduses muidugi me kahjuks ei saa päikesetõusule vastu minna, sest teatavasti torm on juba kohale jõudnud, lumesadu peaks järgnema, küll aga peaks diskussioonide lõpuks katma maad kaunis lumevaip. Ma ütleksin, et meie kultuuris ja selles paigas, kus me elame, alati, kui see kaunis lumevaip maha tuleb, siis see sümboliseerib teatavas mõttes rahulikuma aja algust. Kahjuks sellel aastal ei sümboliseeri, sest kas või siin saaliski on tegelikult üsna pingeline seis ja rahu saabumist veel ei ole väga lähedases perspektiivis ette näha. 

Kuigi ma pean teid kiitma, te omalt poolt üsna julgelt, ma ütleks, siiski avaldasite arvamust selle kohta, kust seda kompromissi võiks otsima hakata. Miks ma ütlen, et üsna julgelt? Kolleeg Tarmo Tamm Eesti 200-st möödunud nädalal näiteks tegi majanduskomisjonis ühe vägagi sisuka ja asjaliku ettepaneku. Aga hiljem, peale vestlusi peaideoloogidega oli ta sunnitud oma arvamust muutma ja selle ettepaneku tagasi võtma.

Nüüd, küsimustele vastates, proua minister, te ütlesite, kui oli juttu valitsuse tegevuse tuumast, et laste ja perede toimetulek on väga oluline. Kui me vaatame valitsuse otsuseid, mis puudutavad näiteks suurte perede toetusi, laste pealt täiendava tulumaksu mahaarvamise võimaluse kaotamist, aga ka uute maksude kehtestamist ja olemasolevate maksude tõstmist, siis on, ma ütleksin, siililegi selge, et sõnad ja teod ei lähe omavahel kokku. 

Nüüd, selle eelnõu kohta saab tõepoolest öelda, et tegu on hea eelnõuga, hea algatusega, mis likvideerib pikalt eksisteerinud seaduseaugu, ja ma isegi ütleks, seadusandliku praagi. Ma ühele aspektile siiski hakkasin mõtlema. Huvitav, kas valitsus mõistab ka ise, et nende tegevus põhjustab Eestimaa inimestele nii palju kannatusi, et see võibki hakata inimeste tervisele halvasti mõju avaldama, ja kas on oodata suure hulga inimeste haiguslehele minekut, sealhulgas suure hulga emade haiguslehele minekut, ning siis püütakse selle eelnõuga nende valede otsuste kõrval, mida on terve pinu, pisutki inimesi aidata. Ma loodan, et see nii ei ole. Nii et tõepoolest on tegu mõistliku eelnõuga ja selle sisu nii mina kui ka minu fraktsioonikaaslased kindlasti toetame.

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aga ma jõuan nüüd selleni, mis ma siin juba küsimuste ja vastuste voorus ütlesin ja mis puudutab seda kompotti: ühelt poolt tuleks anda emadele palka, aga teisalt on vaja anda valitsusele malka. Ei taha siin ennast väga kiita, aga see tundub iseenesest hea kujundlik väljend. Rõõm oli kuulda, et juba kolleeg Hanimägigi võttis selle kasutusele. 

Ja nüüd kõigepealt, eks ole, me tahaksimegi aidata emasid, kelle tööd, ma ütleksin, kõige olulisemat tööd – seda tööd, kui emad on olnud lastega kodus – ei ole väärtustatud võrdselt kõigi muude töödega. Need muud tööd on sellised, mida klassikaliselt töödeks nimetatakse ja mille eest palka makstakse. Kui sealt töölt lähed haiguslehele, on su hüvitis seotud palgaga. Aga kui ema on olnud lastega kodus – see ongi väga tänuväärne ja meie tulevikule mõeldes kõige olulisem töö –, siis tema, jäädes peale kodus olemise perioodi haiguslehele, saab vähem haigushüvitist. Seda [eelnõu] tahaks toetada. 

Aga jällegi, see valitsus – siin juba kolleegid [valitsuse öeldut] tsiteerisid, ma ei hakka seda kõike kordama – on saanud võimule valedega. Valetamist on jätkunud ka selleks ajaks, kui juba on võimul oldud. Ja neile piltlikult öeldes tahakski malka anda, tahakski neile öelda, et me ei usalda neid. Kindlasti sellel hääletusel me seda teeme. Aga sellest ei maksa välja lugeda, justkui me ei toetaks seda, et emade haigushüvitiste lugu tuleks korda teha. 

Ma tõepoolest kordan veel üle oma lootust, et võib-olla me jõuame siin saalis täna või homme selleni, et see asi laguneb koost. Ja võib-olla see optimism päris asjatu ei olegi. Sirvisin siin Financial Timesi. Sealt saab lugeda, et Saksamaal võttis parlament riigieelarve eelnõu menetlusest välja, see lõpetati, sest Saksamaa on poliitilises kriisis. Ja miks ta seal on? Sest seal on ka kokku klopsitud kirev koalitsioon, kelle moodustamise eesmärk on olnud võimul püsimine. Minu arust ei ole keeruline näha siin sarnasust Eestiga. Nüüd ongi asi jõudnud sellisesse punkti, kus kohus on selle koalitsiooni otsused vaidlustanud, ja ongi kriis. Ja ongi eelarve menetlusest väljas. Nii et lootkem parimat. Kutsun üles valitsust mitte usaldama. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Ma võtan lisaaja ka kohe.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid, kes on siin saalis! Lugupeetud minister, kes istub ka saalis! Ja kõik, kes meid hilisel tunnil veel jälgivad! Sellest on siin juba päris palju räägitud, et see on tegelikult väga hea eelnõu ja iseenesest tahaks seda eelnõu väga toetada. Aga selle eelduseks, et me võiksime seda toetada, oleks üks teine asi, millest on ka täna palju räägitud, ja see on kompromiss. 

Ma ei teagi, kas kiita siinkohal või kuidas sellesse suhtuda, et Vabariigi Valitsus on selle eelnõu käigus EKRE muudatusettepanekutest ühe heaks kiitnud. Kuigi see on seekord küll täiesti äraspidine heakskiit, sest vaadake, see muudatusettepanek kiideti heaks seetõttu, et selle sisu on sama, mis on Vabariigi Valitsuse ettepanek. Ehk siit me näemegi, mis on selle valitsuse käekiri, ka kompromisside leidmise mõttes. Ei saa eitada, et on proovitud laua taha maha istuda ja on vastastikku kombatud, mis võimalus oleks leida mingisugunegi ühisosa. Aga paraku on kõik need üritamised lõppenud ikka nõnda, et valitsus – ja räägime siin eelkõige peaministrist – paneb laua peale ainuvõimaliku variandi: kompromiss on ainult selline, nagu mina/meie ütlen/ütleme. Selline suhtumine on täiesti selgelt vastaspoolt alandav. Meid pannakse fakti ette: rahu tuleb maa peale siis ja ainult siis, kui te vabatahtlikult alla annate, ennast taandate ja ära tühistate. On täiesti selge, et nii nagu liberaalid kogu maailmas harrastavad tühistamiskultuuri, on sellest vaimust kantud ka Eesti liberaalide valitsuse eksistents.

Alates kevadest on käinud Eesti Vabariigis Reformierakonna ja Kaja Kallase valitsuse jõudemonstratsioon: me teeme, sest me võime, ja kui ei meeldi, on see teiste probleem. Vingu, nuta, inimene – ei huvita. Ei mingit empaatiat, ei mingit huvi üldse sildu ehitada. Tuletame meelde, et meie ühiskond on niigi väga-väga lõhki. Kogu see kriisist kriisi kulgemine on viinud stressi kogu ühiskonna. Valitsuse arrogantne, üleolev ja ennast kiitev suhtumine ei tee asja sugugi paremaks.

Me mäletame neid aegu, kus võimu lipukirjaks oli "Vait olla ja edasi teenida", samuti "Kel jõud, sel õigus". On täiesti ilmselge, et praegune valitsus on need mõlemad lipud masti tõmmanud ja võtnud ühtlasi hoiaku, et peale neid tulgu või veeuputus. Nemad lihtsalt peavad oma tahtmise saama, surudes vastu seina Riigikogu opositsiooni ja isegi Vabariigi Presidendi, keda suvel survestati usaldushääletusega seotud suure hulga eelnõude vastuvõtmisele. Isegi praegu käiakse ringi näoga, et oh, mis Vabariigi President, see on meil üldse mingi tühi-tähi. Küll ta heaks kiidab. Teeme, mis tahame, sest me saame.

Mitu usaldushääletust on meil praegu siin käimas ja sama palju on ees ootamas. Kolleeg Mart Maastik korra juba esitas retoorilise küsimuse, et mitu korda ühe õhtu jooksul see valitsus siis peab endale usaldust küsima. See on nagu ühes kultusfilmis, kus küsitakse: "Mitu korda ma ühte ja sama meest pean maha lööma?" Või siis on seal ka teine stseen. Kuigi Pirita klooster juba vaata et põles ja vabad mehed olid kloostri värava all, teatas Pirita kloostri abtiss meelekindlalt: "Mina oma otsust ei muuda."

Vaadake, see on täpselt nagu Kaja Kallas. Terve riik on varsti meeleheite äärel, aga temal on ikka vaja läbi viia meie majandust, energeetikat ja kõigi inimeste igapäevaelu tugevalt mõjutama hakkavat, loomulikult halvemuse ja raskuste poole viivat rohepööret. Samuti on vaja rahvale just nüüd, kui üks kriis teise järel on niigi räsinud inimesi materiaalselt ja ka vaimselt, suruda peale üks maks teise järel ja suurendada lõivusid iga liigutuse peale. Tuhanded ja tuhanded inimesed käivad juba praegu ringi väga suure murega hinges: mis saab neist aasta pärast, kui tuleb see jube ja õudne automaks?

Seda rida võiks veel pikalt jätkata, aga saate aru, tegelikult on kõigile ju selge, et klooster põleb. See on selge kõigile teistele peale Kaja Kallase, Reformierakonna ja tema satelliitide, kes iseenese võimu ja oma erakonna soojade kohtade nimel suurest ahnusest ja küünilisusest seda kloostri põletamise mängu süüdimatult kaasa teevad ja heaks kiidavad. Ja sellele hoiakule, suhtumisele "Ma teen, sest ma saan" on üles ehitatud kogu see usaldushääletuste farss. See on üles ehitatud oma koalitsioonipartnerite ahnusele, küünilisusele, arrogantsusele, nende hirmule tegelikult kaotada võimu, ametikohti ja sissetulekuid. Ja see on see, mis neid kõiki liidab, täna siin, ilmselt mitu korda järjest, ja ka edaspidi, kui eeldatavalt veel vähemalt seitse eelnõu tuuakse siia täpselt samamoodi usaldusküsimusega seotult.

See kõik, mis ma siin enne ette lugesin, paneb meid kõiki üheskoos tegema otsuseid, mis hävitavad Eestit ja hävitavad meie inimeste viimsegi usalduse oma riigi vastu. Nad ei mõtle sellele, et sellel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed, ka julgeolekulised, sest omaenda rahva meelsuse omaenda riigi vastu pööramine on täpselt sama suur julgeolekuoht kui Putini droonid ja pommid. Aga nad ei mõtle sellele, nad ei oskagi niimoodi mõelda. Aitäh!

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud rahvasaadikud siin saalis! Austatud minister! Tunnustan, et te jaksate veel siin külmas ruumis vastu pidada. Väga tublid! Ja muidugi tervitan kõiki, kes jaksavad meid sidevahendite kaudu jälgida. 

Ma annan teada, et Isamaa toetab selle eelnõu sisu, sest selle eelnõu sisu on selline, mida toetavad kõik opositsioonierakonnad. Aga ometi olete koalitsioonis aheldanud selle vajaliku eelnõu peaminister Kaja Kallase külge, öeldes, et eelnõu peab seadustama ainult Kaja Kallase külge aheldatuna talle usaldust vandudes. Meie ei ole sellega nõus. 

Ma ei ole nõus, et valitsus on sidunud selle lastele ja peredele vajaliku eelnõu usaldushääletusega Kaja Kallasele, kellele opositsioon on teinud ettepaneku tagasi astuda ja keda kaks kolmandikku Eesti rahvast ei soovi peaministrina näha usalduse puuduse tõttu. Eelnõu valitsuse usaldushääletusega sidumine on seetõttu küünilisim tegu, mida minu kui algaja rahvasaadiku silmad on siiani näinud. Siduda laste ja perede toetamise eelnõu Kaja Kallase külge kilbina, mis peab kaitsema teda tagasiastumise eest, on lisaks küünilisusele ka häbematu tegu, sest just Kaja Kallas on see valitsusjuht, kes võttis ära tulumaksuvabastuse ühe ja kahe lapsega peredelt ning kärpis 200 eurot suurperede toetust, kaotas abikaasade ühise tuludeklaratsiooni, käitus sõnamurdlikult suurperede suhtes, kes näevad pärast päevatööd keskmiselt ka rohkem vaeva pea poolte Eesti laste üleskasvatamisel ja Eesti kestlikuna hoidmisel. 

Kõigepealt soovis peaminister Kaja Kallas peaministritoolist ja võimust kinnihoidmiseks suurperede toetuse tõusu, seadustas selle tõusu, aga hiljem võttis ta oma sõnad tagasi, võttis ka toetust ära. Aga sellest jäi talle väheks. Sügisel võttis Kaja Kallase valitsuse sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo suurperedelt veel ära 101 000 eurot suurperede huviringitoetust, mida riik oli maksnud enam kui 15 aastat nelja ja enama lapsega pere koolilastele, rohkemaks ei jagunud. Seesama valitsus eesotsas peaministri ja sotsiaalkaitseministriga, kellelt rahvas ootab hoolivust, mõistmist, perede ja laste suhtes ka erilist empaatiat – ma juhin tähelepanu, et naispoliitikutelt eeldab rahvas rohkem hoolivust ja empaatiat, keskmisest enam –, läks ära kiskuma seda kõige vajadusepõhisemat pisikest toetuseliiki suurperede käest alles sellel sügisel. Sellisest käitumisest jääb paratamatult mulje, et konkreetselt nende naisministrite puhul oleks tegu justkui lastevihkajatega, kes tahavad suurperedele meelega haiget teha, sest muud seletust selle 100 000 lisaeuro äravõtmisele suurperedelt ma lihtsalt ei oska leida. 

Jah, Isamaa toetab terviseminister Riina Sikkuti eelnõu sisu, sest see on meie programmiline ettepanek ja aastaid tagasi, kui olin rahvastikuminister, sai see kirjutatud ka sündimuse pikaajalisse kavasse sisse. Otsisin üles Jüri Ratase teise valitsuse ajal koostatud kodanikuühiskonna ja huvigruppidega koos tehtud rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava. Selle koostamise käigus olid kaasatud kõik organisatsioonid, kes asjasse puutusid, ja see üldine sõnastus oli jätkuks meie rahvastikupoliitika meeskonna perepoliitika visioonile. 

Mul on hea meel, et just teie, Riina Sikkut, terviseministrina olete selle eelnõu ja ka selle meie meetme ellu kutsunud ja need miljonid riigieelarvest lastega perede peale kulutate. Aga mul on ka väga kahju, et te seisate selle eest, et eelnõu peab kaitsma hoopis Kaja Kallase võimulpüsimist. Isiklikult minu jaoks on see groteskne kübaratrikk. Olete sellega seadnud terve opositsiooni täbarasse olukorda, sest teate, et me Kaja Kallast peaministrina toetada ei saa. Ma soovin väga näha, kuidas te järgnevatel päevadel selgitate seda kübaratrikki avalikkusele. Kas proovite tõmmata opositsioonile ka avalikkuse ees mütsi silmini või jääte, nagu me neid tunneme, ausaks ja südamlikuks ministriks, kellena te ka täna olete siin üles astunud? 

Palun veel lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Ära märkima peab veel kummalise ülesannete jaotuse teie kahasse juhitava Sotsiaalministeeriumi sees, kus rahvastiku- ja perepoliitika eest vastutab tegelikult sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, kelle portfelli rahvastiku- ja perepoliitika anti pärast Jüri Ratase teist valitsust. Te jagate temaga ühte kantslerit, kes, nagu paistab, teeb vähemalt ühe poliitilise ministri tahtmisel lastega perede kohta samal ajal teie positiivsete eelnõudega väga kahjulikke ja perepoliitikale halbu signaale saatvaid otsuseid, lausa kiuslikke otsuseid. 

Ma juhin tähelepanu, et Signe Riisalo ajal on toimunud rahvastikupoliitikas mõned valitsuskomisjoni [istungid] paljude osapooltega. Seal küll kahjuks lastega perede toetusmeetmeid ei arutata, ei arutata meie kivina kukkuvat sündimust, ei toetata seda kuidagi, ei tasandata, nagu praegu teie oma meetmega teete, kuid need komisjonid on siiski koos käinud ja arutanud kõike muud peale madala sündimuse ja perede toetusmeetmete. Teie ministeeriumi sotsiaalkaitseminister, kellega te jagate kärpekantslerit, võttis paar kuud tagasi ära 101 000 eurot lasterikaste perede huviringitoetust. Ma küsin, kuidas on võimalik selline kakofoonia, et üks ja sama ministeerium ühe käega toetab lastega peresid, samal ajal kui teine minister võtab ära tulumaksuvabastuse alates teisest lapsest, samal ajal räägib, kuidas lasterikaste perede hüvitisi tuleb vähendada just ühe-kahelapseliste perede õiglustunnet silmas pidavalt, justkui raha äravõtmine lasterikastelt tagaks õiglustunde väiksematele peredele ja äravõtmine ühe-kahelapselistelt jääks justkui üldse tähelepanuta.  

Täna ei valitse mitte siin Riigikogu saalis, mida koalitsioon armastab sarjata, vaid valitseb just Sotsiaalministeeriumis skisofreeniline olukord. Jumal tänatud, teie annate lastega peredele justkui hingamist. Aga samal ajal võtab teine minister raha ära ja ta võtab selle ära kõigilt lastega peredelt, ka ühe- ja kahelapselistelt, kelle õiglustunde eest ta väidetavalt seisab. See on skisofreeniline olukord, kui ühes ministeeriumis tunduvad vastutavad kärpekrokodillid vihkavat enim just lasterikkaid peresid, kes kannavad endi õlul pea poolte Eesti laste üleskasvatamise koormust. Siiani jääb saladuseks, kelle jalas on teie ministeeriumis püksid selliste üksteisele vastukäivate otsuste langetamisel. Kes ikkagi kokkuvõttes langetab Sotsiaalministeeriumis kogu Eesti rahvastikku puudutavaid perepoliitilisi otsuseid?  

Siiski ma soovin teid, hea terviseminister Riina Sikkut, kiita, et te selle meetme ellu viite. Eesti kestlik rahvastik ning laste- ja peresõbralik riik peaks olema aga iga Eesti ametniku südameasi. Fakt, et Eesti rahvastiku kestmist väärtustatakse, lapsi selle eelnõuga väärtustatakse, on kiiduväärne. Laste olemasolu ei tohi halvendada perede sotsiaalset seisundit ega põhjustada majanduslikke raskusi. Seda eesmärki see eelnõu ka täidab. Ja ma loodan, et te liigute samal kursil edasi. Meie aga siin, selle tõttu, et see eelnõu on aheldatud peaministri külge, just tema usalduskriisi tõttu, seda toetada ei saa. Ja sellest on kahju. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

Võib jah?

Loomulikult.

Aitäh! Hea Eesti rahvas! Käimas on poliitilise teatri kolmas vaatus. Dramaturg, lavastaja ja peaosatäitja: peaminister Kaja Kallas. Kaasa löövad massistseenides: Reformierakond, Eesti 200, sotsiaaldemokraadid. Etenduse nimi: "Eesti parlamendi lõpp ja diktatuuri algus". 

Sest see, mis praegu siin saalis toimub, on vastuolus põhiseadusega, selle seaduse seisukohalt äärmiselt kaheldav. On ju riigiõiguse üks spetsialistidest, Taavi Annus, öelnud selgelt välja ja ka siinsamas, hea Toomas Kivimägi, sellessamas kollases raamatus – sellessamas, näed, naeratad, aga ei taha lugeda – on väga selgelt öeldud seda, et eelnõu sidumist usaldusküsimusega kasutatakse vaid kahel põhjusel. Esiteks võimaldab usaldusküsimus ebaselges poliitilises olukorras selgust saada, sest valitsus peab teadma, kas ta saab oma poliitikat ellu viia või mitte. Valitsuse seisukohalt annab poliitika seisukohast oluliste eelnõude usaldusküsimusega sidumine võimaluse veenduda, et Riigikogu enamus poliitikat toetab. 

Siit ma jõuan esimese küsimuse juurde, mida Taavi Annus on, ütleme, oma riigiõiguse raamatus öelnud. See on juba kolmas oluline eelnõu. Aga tegelikult on lugupeetud minister Riina Sikkut öelnud, et ka talle meeldiks seda asja menetleda hoopis tavalises korras. Ja ma pean teda tunnustama, ta on täiesti adekvaatselt rakendanud parlamentaarses väitluses normaalset debatti, vastanud küsimustele ja tunnistanud ka oma vigu, kui vahel on olnud vead sees, nii nagu ma viitasin obstruktiivsele kopsuhaigusele ja küsisin, miks see on toodud sinna sisse. Selgus, et tema abilised on natuke üle pingutanud selle asjaga, sest ei olegi kopsuhaigusega tegemist, vaid on mõeldud hoopis obstruktsioonilist, sõnast "obstruktsioon". 

Teiseks on usaldusküsimusega seotud eelnõu puhul menetlus Riigikogus palju kiirem ja valitsuse jaoks kindlasti palju valutum. Näiteks on usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlusel keelatud muudatusettepanekud. Ja tegelikult, mõtleme, kui palju on praegu ikkagi olnud häid mõtteid – ma ei pea silmas obstruktsioonilisi –, kui palju on siin saadikute häid mõtteid lihtsalt visatud prügikasti. Sellepärast, et suruda see eelnõu läbi usaldusküsimusega seotuna. 

Ma ei usu, et siit saalist ei ole tulnud ühtegi sellist muudatust, mis oleks olnud täiesti vastuvõetav ka valitsusele. Ma ei usu seda. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis isegi minister Sikkut mainis seda, et on mõningaid häid mõtteid tulnud, aga midagi pole teha. Teile, Riina Sikkut, ei ole veel peaministri kohta antud, kuigi te seda nii hirmsalt tahaksite. On ju? Ei taha või? Raputab pead. Selge. Ma saan aru, nii palju ei suuda teie valetada, kui peaminister Kaja Kallas seda teeb. Mõistan teid täiesti. 

Aga okei, läheme edasi. Nüüd ütleb Taavi Annus välja ühe väga-väga olulise asja. Nimelt, usaldusküsimusega sidumine võimaldab küll eelnõusid läbi suruda ning takistada parlamentaarset obstruktsiooni, aga taolise abinõu legitiimsus on põhiseaduse seisukohalt ikkagi kaheldav. Mida see tegelikult tähendab? See tähendab seda, et usaldusküsimusega hääletamine kärbib oluliselt ennekõike opositsiooni õigusi. Mismoodi me saame üldse parlamentaarsest olukorrast ja debatist ja valitsemisest rääkida, kui opositsiooni suud lihtsalt suletakse? Suletakse selliselt, et meil puudub riigielu ja seaduste puhul kaasarääkimises võimalus. Aga see ei ole ju parlamentarism, mida me oleme tahtnud, mille eest meie isad ja vanaisad seisid lauluväljakul, hoidsid kätest kinni ja soovisid saada vaba Eestit.

Kuramus, ma pean ütlema, et tegelikult sõnal on ikka suur jõud. Ma mäletan, et vist Edgar Savisaar küsis niimoodi: kas te olete vabaduse nimel valmis sööma ka kartulikoori? Ja rahvas karjus: "Jaa!" Nüüd ongi see kartulikoorte söömise aeg, sellepärast et rahalised vahendid, mis peaks minema tegelikult Eesti inimeste eluolu parandamiseks, ei pruugi minna ja tegelikult ei lähegi inimeste heaks. Ma oma eelmises kõnes tõin juba välja selle Metsküla kooli probleemi – 40 000 eurot, et kool saaks jätkata. Aga ei, valitsus annab hoopis 300 000 eurot Keeniasse interneti arendamiseks. Yes! Te olete õigel teel, valitsus! Aga minge Keeniasse valitsema. Aitäh!

Alar Laneman, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid, kuulajad ja vaatajad! Proovin koos teiega kanduda nüüd Keeniast tagasi siia saali ja Eesti asjade juurde. Mul on plaanis rääkida sellest eelnõust, rääkida selle tehnilisest küljest ja rääkida sellest, millega see eelnõu on seotud koostajate esindajate tahtel, ning mis on need mõningad mõjud, mis selle eelnõuga kahjuks kaasnevad. 

Kuna täna siin saalis on juba kultusfilme tsiteeritud, siis lubage palun, et ma teen ka seda. Tundus, et see on töötav võte. Teame ühest kultusfilmist sõnu "See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi". Tundub, et need on väga asjakohased sõnad. Öeldakse, et hilisel tunnil on inimene tundlikum. Ma loodan, et see ehk aitab meil paremini tunnetada neid võnkeid ja asju, mis hetkel meie ümbruses ja kahjuks ka meie osalusel toimumas on. 

Aga asume asja kallale. Meil on sel hilisel õhtutunnil arutluse all tehniliselt vaadates ju väga konkreetne ja asjakohane ravikindlustuse küsimust lahendav eelnõu. Eelnõu, millel on konkreetne põhjus ja mis tagab, et vanemahüvitist saanud isikuid koheldakse õiglaselt ja võrdselt, koheldakse inimlikult. Lihtne eelnõu. Ma arvan, et selle muudes tingimustes menetlemine oleks läinud siin saalis väga kiiresti. Ei ole välistatud, et teatud diskussiooni ja elevust tekitaks arutelu mõistete üle – ema ja isa, isa ja ema ning nende erinevad variatsioonid –, aga sellele vaatamata oleks see arutelu siiski läinud üksteise mõistmise õhkkonnas. Vähemalt seni on mulle sellest saalist selline mulje jäänud, et terve mõistus ei ole siit lahkunud. 

Aga poliitilises elus on harva selline olukord, et üks küsimus on vaadeldav ja lahendatav isoleeritult. Asjad on alati seotud. Need seosed võivad mõnikord olla intensiivsemad ja toksilisemad kui mõnes teises olukorras. Selle seose on ennekõike tekitanud Vabariigi Valitsuse otsus siduda see usaldusküsimusega. Eelnõu heakskiitmine tähendaks muidugi automaatselt kõige selle heakskiitmist, mis seostub Vabariigi Valitsuse tegudega. 

Ma luban endale lühikese meenutuse, mida ma silmas pean. Erinevad signaalid, et mitte öelda valetamine ja vale mulje jätmine enne valimisi ja peale valimisi – erinevus on ju äärmiselt silmatorkav. Selle eelnõu heakskiitmine tähendaks heakskiitu sellele, mis seoses valimistega tehti. Ma pean silmas Ukraina kaardi väljamängimist ja sellega omakorda seotud kummalist, tundub, et kelmust, mida ei ole uuritud, mis ei ole lahendust leidnud ja mida ei ole ka hukka mõistetud. 

See tähendaks ka heakskiitu sellele, et valimiste ajal võib astuda üle lubatud piiri ja oma poliitilisi vastaseid rünnata mitte poliitiliste argumentidega, vaid otseselt valeargumentidega, tuues sisse ka rahvusvahelise dimensiooni, tuues sisse kahjuks ka idanaabri, mis on omaette tegelikult mitmeski mõttes halb. Me kõik teame seda vana lugu …

Kas tohib paluda kolm minutit? 

Kolm minutit.

… kus karjapoiss hunti välja kutsus. Sellepärast ma arvan, et igasugune mängimine idanaabri ohtudega on kurjast ja võib meile hiljem väga halvasti kätte maksta. Seepärast ma arvan, et eriti see Prigožini-kaardi väljamängimine oli vastutustundetu, see oli inetu ja see läks üle teatud seni eksisteerinud piiri. 

Ja see tähendaks, et me kiidaks heaks selle, mis toimus peale valimisi, see maksutorm, selle kaelatõmbamine majanduslanguse tingimustes. Lugege praeguseid meediaväljaandeid – need on täis kurbi ja nukraid sõnumeid sellest, kui halvad on lood majanduses. Me kõik teame, kuidas mõõdetakse tegelikult, kas valitsemine ja valitsus on hea. Väga lihtne: rahvas on eluga rahul, rahva elu läheb paremaks, homme on parem kui täna ja ülehomme on parem kui homme.

On üks näitaja, millest me siin ka mõni päev tagasi meedias kahjuks lugesime: meil on katastroofiliselt suurenenud absoluutses vaesuses elavate inimeste arv. Ma ei ole näinud valitsuselt sellele mitte mingit reageeringut. Ma julgen öelda, et selliste tehniliste eelnõude tegemine aitab väga vähe, kui me suuri asju korda ei aja.

Aga mõjudest. Kui me nüüd kõigest sellest mööda vaatame, ei anna mingit reageeringut sellele, mis valitsus on teinud, siis me oleme ju nõus sellega, et valitsus võibki teha asju, mis toob kaasa rahva usalduse kaotamise oma riigi ja oma valitsuse vastu. Ja sellises rahvusvahelises turbulentses olukorras, mis kahjuks meie ümber süveneb, on see ju absoluutselt lühinägelik, ma ütleksin isegi, et rumal käitumine. Me kõik teame, et usaldus on väga habras asi, selle murdmine toimub ühekorraga, aga taastamine võtab väga palju aega ja väga palju vaeva, ja mõnikord see ka ei õnnestu. 

Me ei saa ju lubada seda, et me õõnestame rahva usaldust selle peamise, ja võib öelda, päris ainsa instrumendi vastu – valimised. Rahvahääletust meil valitsus kardab. Aga valimine – miks me seda teeme? Ma arvan, et kui üksikult rääkida, niimoodi nelja silma all siin saalis olevate inimestega, siis ei leidu neid, kes ütlevad, et ei olegi vaja seda valimist nii tähtsaks pidada. Ma arvan, kõik mõistavad ka päriselt, kui tähtsad valimised on. Järelikult me ei saa kiita heaks seda, kui valimisi naeruvääristatakse ja peale valimisi, kui inimesed on teadlikud, et nad on mingi suuna valinud, selgub, et valitsus ütleb, et neil on võim ja nad teevad midagi muud. Võim on alati rahva käes, valitsus saab võimu kasutada ainult jupikese ja nende asjade jaoks, mida on enne valimisi lubatud. 

Nii et nendest asjadest lähtudes kahjuks me ei saa toetada Vabariigi Valitsuse tegevust, ja kuna see on eelnõuga seotud, me ei saa toetada ka eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, kas teile on voli ja volitus ja soov esineda EKRE fraktsiooni nimel läbirääkimistel? Rain Epler, palun, EKRE fraktsiooni nimel.

Aitäh, hea istungi juhataja, sõna andmast! Ja tõepoolest, ma kuidagimoodi ei kuritarvita teie usaldust ja ma tänan, et te usaldate ega küsi mingeid kirjalikke tõendeid, aga tõepoolest, me fraktsioonis nii otsustasime, et mina fraktsiooni nimel selle kõne pean.

Head kolleegid! Ma alustan taas pöördumisest austatud ministri poole. Teda on suur rõõm siin saalis näha. Ma igaks juhuks teen lühikese kokkuvõtte nendest küsimustest, mis on siin läbirääkimiste käigus kõlanud. Ma küll usun, et ega sa ei ole ju oma väärtuslikku aega panustamas siin lihtsalt selleks, et kuulata neid läbirääkimisi, vaid sa ikkagi plaanid neis ka osaleda. Ja see kokkuvõte, hea Riina, aitab sul lihtsamaks teha küsimustele vastamist. Kõned on ikkagi pikad, aga siis sa ei pea seda kõike meenutama ja sa ei pea ka märkmeid tegema. Sa kindlasti oled muidugi suure kogemusega ja tead seda isegi, aga hiline tund, tuletan meelde. Ja vaatan seda kõnede kava: selleks ajaks, kui jõuab kätte sinu kord, peaks stenogrammist ilusti kokkuvõte loetav olema, siis on hea nendele küsimustele loodetavasti oma sõnavõtus vastata.

Ma ise küsisin, kas valitsus näeb ette, et meil on oodata haiguslehele jäävate inimeste arvu olulist kasvu, ja kas on näha, et emade ja isade hulgas, kellel on väikseid lapsi, on sellist kasvu oodata. Teiseks tõstatus mitmel kolleegil küsimus, milles ikkagi väljendub see, et valitsuse jaoks on oluline laste ja lastega perede toimetulek olukorras, kus suurte perede toetused vähenevad, plaanitakse kaotada lastega seotud tulumaksuvabastus, plaanitakse kehtestada automaks, mis ei võta absoluutselt arvesse seda, et suurel perel on vaja suurt autot, ja kui pere juhtub elama maapiirkonnas, siis on selle kõrvale vaja veel teistki autot. Ei maksa unustada ka kolleeg Solmani tõstatatud küsimust, mis minu mälu järgi [kõlas] isegi mitu korda: kelle jalas on teie juhitavas ministeeriumis püksid?

Aga nüüd jõuan ikkagi selle poole juurde sellest eelnõust, mis puudutab seda valitsuse malka. Enne lihtsalt sai aeg otsa ja jäi käsitlus võib-olla liiga pealiskaudseks. Rändan korraks Saksamaale. Ei hakka Keeniasse minema, jään palju lähemale. Saksamaa sai endale kaks aastat tagasi valitsuse, mida nimetati valgusfoorivalitsuseks. Minu hinnangul see metafoor tegelikult pehmendas asja ja püüdis seda näidata tegelikust võib-olla kristlikuma ja konservatiivsemana. Aga juba pool aastat hiljem eesriie langes ja too kirev Saksamaa valitsus otsustas, et ministeeriumidele tuleks panna vikerkaarelipud, et toetada LGBT – ja kogu see tähestik, mis sinna järgneb – seltskonda. Nii et võib-olla oleks olnud ausam kohe alguses välja öelda, et tegu on vikerkaarevalitsusega, siis oleks valijatel pilt selgem olnud ja ka nende valitsusel enesetaju parem.

Aga kas pole hämmastav paralleel meiega? Meilgi sündis kirev koalitsioon sel kevadel.

Ma palun kolm minutit lisaaega. 

Palun, kolm minutit!

Punased, kollased ja siis mõnevõrra, ma ütleksin, amööbne ja raske on öelda, millist värvi, aga kahtlemata mingit värvi seltskond, kes tegelikult on võib-olla ka enda sees värviline. Meil juhtusid asjad palju kiiremini kui Saksamaal. Saksamaal läks pool aastat aega, et panna vikerkaarelipud ministeeriumimajadele. Meil läks palju vähem aega, et muuta abielu millekski vikerkaarevärviliseks. Ja nüüd, tänased uudised Saksamaalt – möödunud on kaks aastat – räägivad meile, et asi on lõhki minemas. Riigieelarve menetlus peatati teadmata ajaks. See peatati sellepärast, et koalitsioon, mis ongi sündinud läbi selle ühise mõtte, et võimul tuleb olla, mitte läbi sisuliste või väärtustel põhinevate ühiste mõtete, proovis teha Antsu, kui eestikeelset slängi kasutada. Ja mõtles, et sai pandud 60 miljardit COVID‑i fondi, aga COVID ju enam muret ei tee, paneme selle 60 miljardit sealt nüüd rohepöördesse. Saksamaal, ma ütleks, et veidi erinevalt meist on veel säilinud tugeva selgrooga kohus. Ja kohus ütles: ei, nii ei tohi teha.

Ja nii nagu meil juhtus see vikerkaare vales kontekstis esiletõst palju kiiremini, kui see oli juhtunud Saksamaal, mina siiralt usun, et ka valitsuskoalitsiooni lõhkiminek ei vaja kahte aastat, vaid jõuab kätte juba varem. Ja nagu ma siin enne juba ütlesin – esitasin ministrile palve, et ta annaks oma erakonna Riigikogu fraktsioonile edasi selle mõtte –, tegelikult väga hullu ei olegi, kui valitsust mitte usaldada siin mõne eelnõu juures. Ma saan aru, et kõnealune eelnõu on ka sisu poolest hea eelnõu. Ma saan aru, kui te siin veel ei ütle välja, et te tegelikult seda valitsust ei usalda, aga siin on tulemas veel eelnõusid, mille puhul ilmselgelt on näha, et sotsid on pidanud oma põhimõtetest loobuma. Võib-olla ei ole paha nende juurde tagasi tulla. Tihti sotsid räägivad endast kui empaatiavõimelistest. Ega see veel ei pruugi tähendada, et valitsus kukub. Saate ikkagi südametunnistuse järgi hääletada. Aitäh!

Aeg! Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid ja head inimesed ekraanide taga, ilusat uue päeva algust kõigile! Nagu siin kuulda on, väljas on maru, nii et püüame jääda siseruumidesse, et ei tekiks eluohtlikke olukordi. 

Aga praegu [arutame] seaduseelnõu 294, mis kahetsusväärsel kombel on jälle tulnud usaldushääletusega valitsuse vastu. Peab mainima, et sisult on see hea eelnõu. Sisult on see hea eelnõu ka selle poolest, et sotsiaalkomisjon toetas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ühte ettepanekut. See on ilusti läinud siia kirjeldusse ja seda minister ka mainis. 

Tõepoolest oli väga hea kuulata ministri ettekannet ning tema põhjalikke ja sisukaid vastuseid küsimustele selle eelnõu kohta. Ei hakanud minister laveerima, ei ümber lükkama, ei vastu vaidlema, va