Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 56 Riigikogu liiget, puudub 45. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Aitäh! Saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi 2022. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu 309 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Mart Võrklaeva.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on 2022. aasta majandusaasta koondaruanne. Sellest aruandest saate ülevaate, milliseid samme astus valitsus 2022. aastal maksumaksja raha kasutades meie majanduse, inimeste heaolu ja julgeoleku kasvatamiseks ning kuidas selle tulemusena muutus meie riigi varaline seis. 

2022. aasta oli vastuoluline aasta. Meie majandus sai COVID‑19 kriisist taastuma hakata ja kadusid kõik kehtinud koroonapiirangud. Teisalt seisime silmitsi uue, julma ja taas kord maailma mõjutava kriisiga. Sõda Ukrainas ja Venemaa soov lõhkuda senised Euroopa julgeolekupõhimõtted seadis Eesti lähimateks aastateks kõige keerulisemasse julgeolekuolukorda peale teist maailmasõda. Julgeolek ja oma riigi sõjaline valmisolek said koheselt prioriteediks. 

Selleks, et saaksime oma riiki parimal võimalikul moel kaitsta ning kaitsekuludeks täiendavaid vahendeid eraldada, peab olema riigi rahandus korras. Eelarve tasakaalu suunas liikumiseks hakati esimesi samme tegema 2021. aastal ning valitsussektori eelarvepositsioon paranes majanduse kiire taastumise tulemusel võrreldes 2020. aastaga oluliselt, ulatudes –2,5%‑ni SKP‑st. 2022. aasta valitsussektori defitsiit oli 1% SKP‑st. Defitsiit oli prognoositust väiksem peamiselt tänu väiksematele kuludele. Kaasa aitasid ka head maksulaekumised. Tugev tööturg ja palgafondi kiire kasv toetasid tööjõumaksude tasumist ning oodatust suurem inflatsioon tõi kaasa käibemaksu parema laekumise. 

Paraku algas sõda ja oli vaja teha täiendavaid kulutusi, millele lisandusid ka uue valitsuse otsused tõsta laste‑ ja perehüvitisi ning tulumaksuvaba miinimumi, muuta keskmine pension tulumaksuvabaks, kasvatada investeeringuid kõrgharidusse ning teadus‑ ja arendustegevusse ning võimaldada õpetajatele, päästjatele ja politseinikele märkimisväärne palgatõus. Võrreldes aasta varasemaga kasvas varade maht 12% võrra ning kohustiste maht 20% võrra. 2022. aasta lõpus oli valitsussektoril varasid kokku 23 miljardi euro väärtuses ning kohustiste maht oli 13,92 miljardit eurot. Võrreldes 2021. aastaga kasvasid [tulud] 11% ja kulud 7%. Valitsussektori tulud moodustasid 2022. aastal 13,7 miljardit eurot ning valitsussektori konsolideeritud kulud 13,26 miljardit eurot. 

Riigieelarve seaduse § 71 lõike 2 punkt 2 ja raamatupidamise seaduse § 38 lõiked 7–10 reguleerivad riigi konsolideerimata rahavoolise ülejäägi arvestust ja jaotamist. Riigikogu võib otsustada selle kandmise stabiliseerimisreservi, kui riigi konsolideerimata tulem on positiivne ja korrigeeritud konsolideerimata rahavoog on ülejäägis. 2022. aastal oli riigi konsolideerimata tulem 6,8 miljonit eurot ja korrigeeritud konsolideerimata rahavooline puudujääk 583,4 miljonit eurot. Tulenevalt 2022. aasta rahavoolisest puudujäägist ei saa stabiliseerimisreservi suurendada. 

Majandusaasta koondaruanne läbib enne Riigikogule esitamist Riigikontrolli auditi. Riigikontroll leidis, et riigi 2022. aasta raamatupidamise aastaaruanne kajastab kõigis olulistes osades õiglaselt riigi finantsseisundit ning lõppenud aruandeperioodi majandustulemust ja rahavoogusid, kui jätta arvestamata märkus tööjõukulude saldo kohta summas 304,28 miljonit eurot. Riigikontrolli arvates on riigi majandustehingud olulises osas sooritatud kooskõlas riigieelarve seaduse, 2022. aasta riigieelarve seaduse, riigi 2022. aasta lisaeelarve seaduse ning 2022. aasta riigieelarve seaduse muutmise seadusega, kui jätta arvestamata märkus Siseministeeriumi valitsemisala tööjõukulude eelarve kasutamise kohta. Riigikontroll ei andnud hinnangut Siseministeeriumi valitsemisala tööjõukulude kajastamise ega eelarve kasutamise seaduslikkuse kohta, kuna Siseministeerium ei andnud Riigikontrollile nõusolekut auditeerimiseks vajalike andmete kogumiseks ja kasutamiseks X‑tee kaudu ega olnud andmeid nõus andma ka ühelgi teisel Riigikontrolli pakutud alternatiivsel viisil. 

Riigikontrolli peamised tähelepanekud olid järgmised. Kuigi Kaitseväes on vara arvestust parandatud, tuleb jätkata vara arvestuse ja inventuuriga seotud protsesside parandamist. Sotsiaalkindlustusamet ei teinud ka 2022. aastal pensionide, sotsiaaltoetuste ja hüvitistega seotud nõuete ja kohustiste inventuuri. Nõuete ja kohustiste inventeerimisega seotud probleemidele ning inventuuri olulisusele on Riigikontroll tähelepanu juhtinud alates 2018. aastast. 2022. aastal jätkati Vabariigi Valitsuse reservist raha eraldamist ettenähtavate kulude tegemiseks ning rahastamisotsuseid tehti tagasiulatuvalt juba lõppenud eelarveaastasse. 2022. aastal uusi eelarvestamise põhimõtteid ei rakendatud. 

Kinnitan, et Rahandusministeerium arvestab edasise töö korraldamisel Riigikontrolli soovitustega. Rahandusministeerium jätkab riigi eelarvestamise metoodika ülevaatamist riigieelarve seaduse muutmise töögruppides ning ka uue eelarveinfosüsteemi väljatöötamist. Koostamisel on Vabariigi Valitsuse reservist vahendite taotlemise juhis ning reservi arvestuse probleemidega tegeldakse ka riigieelarve muutmise töörühmas. Jätkame tööd riigieelarve läbipaistvuse suurendamise ja arusaadavuse [parandamisega] ning hea tasakaalu otsimisega tegevuspõhise eelarve ja raamatupidamisliku vaate vahel. 

Austatud Riigikogu, palun teil kinnitada 2022. aasta majandusaasta koondaruanne. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd on võimalus küsimusteks. Aivar Sõerd, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kolmandat aastat on seda tegevuspõhist eelarvet [tehtud]. Üks osa aruandest on tegevuspõhised näitajad või tulemusnäitajad. [Mul] on küsimus absoluutse vaesuse kohta. Siin on 2022 sihttase 2,9% ja suhtelise vaesuse oma 15%. Aga hiljuti tulid Statistikaameti täpsed andmed. Need on oluliselt erinevad sihttasemetest siin [aruandes]. Absoluutne vaesus on suurem ja suhteline vaesus on suurem. Ma väidan, et kuigi tegevuspõhise eelarve järgi ressursid peavad olema seotud tulemustega, siis praktikas see nii ei ole. Siin mõjutab vaesuse näitajat hoopis inflatsioon.

Aeg, hea kolleeg!

Ma küsingi, kas see on järjekordne märk sellest, et tegevuspõhine eelarve on praktikas läbi kukkunud.

Ei, ma usun, et tegevuspõhine eelarve ei ole praktikas läbi kukkunud. Eks neid debatte oleme pidanud siin saalis, komisjonis ja ka avalikult. Tegevuspõhine eelarve näitab tegevustepõhiselt, kuhu riigi raha läheb. 

Mis puudutab majandusaasta koondaruannet, siis eks see on tagasivaatepeegel, ka selles vaates, et see on valitsuse poolt Riigikogule esitatud, täna me seda siin arutame. Mõõdikud on eelarvest tulenevad ja need, mida täna Statistikaamet näitab, on värsked andmed statistilises vaates. Nende [küsimustega], milline on statistika ja millised on sealt edasi poliitilised otsused, ma arvan, me saame tegeleda minimaalselt järgmise aasta eelarve vaates – see on Riigikogu menetluses – ja tulevikuvaates. Koondaruanne on pigem ikkagi tagasivaatepeegel.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Te mainisite ka seda juhtumit, et Siseministeerium keeldus Riigikontrollile auditi jaoks andmeid andmast. See on täiesti pretsedenditu juhtum. Vähemalt mina ei mäleta küll ühtegi varasemat sarnast juhtumit. Riigikontroll kommenteeris seda nii, et siseministri selgitused, millega põhjendatakse Riigikontrolli töö takistamist, on asjakohatud ja otsitud. Riigikontrolli seisukoht on pikem, aga see üks lause võtab [seisukoha] väga hästi kokku. Kuidas teie rahandusministrina kommenteerite seda?

Aitäh! Riigikontrolör tuleb kohe pärast mind siia pulti ja saab täpsemalt seda sisu kommenteerida, [temalt] saab selle kohta küsida. Rahandusministrina ma arvan, et meie kohustus on Riigikontrollile kättesaadavaks teha need andmed, mida Riigikontroll oma töös vajab. Kui seda ei ole tehtud, siis on see kahetsusväärne ja kindlasti tuleb edaspidi need andmed anda. Miks seda täpselt tehti või õigemini see tegemata jäeti, eks selle eest peab vastutust kandma siseminister ja [selle kohta küsimustele] vastama. Rahandusministeerium on esitanud kõik korrektselt. Aga usun küll, et tuleb Riigikontrollile anda andmeid, mida Riigikontroll küsib.

Suur tänu, härra minister! Aivar Sõerd, palun!

Aitäh! Austatud minister! Riigikogu teatavasti seda aruannet muuta ei saa. Me saame muudatusi teha ainult sellesse üheleheküljelisse seaduse teksti. Aruandes on must valgel kirjas, et suhtelise vaesuse sihttase aastaks 2022 on 15,5%. Nüüd on ametlikud andmed tulnud Statistikaametist, et tegelik number on 22%. 15% ja 22% on ikkagi väga erinevad. Kas nüüd aruandesse jääbki see vale number sisse? See sihttase 15% on vale, sellepärast et Statistikaamet on öelnud täpse numbri – see on 22%, suhteline vaesus. Absoluutse vaesusega on sama probleem. Kas jäävadki siia koondaruandesse valed numbrid sisse, kui me selle kinnitame?

Tegemist on, veel kord, majandusaasta koondaruandega 2022. aasta vaates. See on tegelikult ju tagasivaade. Ja kui sihttase siis oli see ja täna on elu teine, siis järelikult see kajastab hetkeseisu õigesti. See oli sihttase. Kui nüüd statistika näitab, et elu on läinud teisiti, siis peame me tegelema selle küsimusega eelarves ja oma järgneva poliitika kujundamisel, et see sihttase läheks sinna suunda, kuhu me soovime, ehk siis väiksemaks. See on selgitus.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja, aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus on natukene teoreetiline ja puudutab tulevat aastat, kui kirjutatakse selle aasta majandusaruannet. Siin on peatükk "Üldine makromajanduslik areng ja mõju finantstulemustele", kus öeldakse, et Eestis eelmise aasta majandust mõjutasid kiire inflatsioon, intressimäärade tõus ja ebakindlus. Kas need kolm hinnangut tulevad ka järgmise aasta aruandesse selle aasta kohta? Mida te arvate?

Aitäh! Väga hea küsimus. Kui vaadata 2023. aastat, siis inflatsioon on meil pidurdunud. Ma usun, et saab kirjutada seda, et inflatsioon on pidurdunud. Palgad on pöördunud tõusule ehk palgatõus ületab inflatsiooni. Majandusolukord on jätkuvalt keeruline. Päris samad need [märksõnad] ilmselt ei tule, sest me näeme, et vähemalt teatud näitajate puhul, mis on palgakasv ja inflatsioon, me liigume paremuse poole.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Palun nüüd kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjonipoolse esindaja. Rahanduskomisjoni liige Aivar Sõerd, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Austatud riigikontrolör! Rahanduskomisjon käsitles otsuse "Riigi 2022. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu oma istungil 23. oktoobril. Rahandusminister Mart Võrklaev andis ülevaate, nagu ta tänagi tegi, 2022. aasta tulemustest ja vastas komisjoni liikmete küsimustele. Istungil osales ka riigikontrolör Janar Holm, kes andis ülevaate Riigikontrolli arvamusest 2022. aasta koondaruande kohta ja vastas küsimustele. 

Aruande sisu ma ei hakka enam käsitlema, sellest andis minister ülevaate. Sisu oli selles, kui suured olid riigi varad 2022. aasta lõpus, millised olid kohustiste mahud, millised olid muutused kohustistes ja varades, milline oli rahavoog, mis oli konsolideeritud tulem. 

Komisjon langetas järgmised otsused ja need olid konsensuslikud. Kõigepealt, võtta eelnõu päevakorda 8. novembril, aga on juhtunud niimoodi, et asjaolude tõttu on see lükkunud 15. novembrile. Teiseks, esimene lugemine lõpetada. Ja kolmandaks, määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks vastavalt kehtivale seadusele kümme tööpäeva. 

Ma lühidalt annan ülevaate. Meil oli päris pikk arutelu ja ma annan üldistatult ülevaate komisjoni arutelust. Meile andsid minister ja Riina Senipalu samamoodi ülevaate nagu tänagi, võib-olla meile natukene detailsemalt. Ja tõepoolest, nad märkisid seda, et 2022. aasta riigieelarve on kolmas tegevuspõhine eelarve. Eelarves on 17 tulemusvaldkonda ja kaks kõige suuremat tulemusvaldkonda on teatavasti heaolu- ja tervisevaldkond. Eelarve koostati programmide lõikes. Muu avaliku sektori alla kuuluvad ka mõned ettevõtted, nagu Eesti Energia ja Elering. 

Nii. Siis oli komisjoni liikmetel küsimusi. Ma küsisin selle kohta, kuidas ministeerium ise hindab tulemusnäitajate täitmise olukorda, kas need näitajad on adekvaatsed ja kas riigi juhtimisel keegi neid näitajaid ka vaatab. Ministeeriumi esindaja selgitas, et tegevuspõhise eelarve käsitlemist tutvustati pikemalt järgmise aasta ehk 2024. aasta riigieelarve esimesel lugemisel ja ikkagi tulemuste andmeid kasutatakse eelarveprotsessis. Tõepoolest, majandusaasta aruandes on eraldi tulemusnäitajate peatükk, kus on kirjeldatud, milliseid tulemusi on saavutatud. Selline üldine vastus. 

Kolleeg Jaak Aab küsis omavalitsuste kohta, kas Rahandusministeerium plaanib laenukoormuse ülempiiri langetada. Sellel küsimusel mingi puutumus on aruandega, komisjonis me käsitlesime aruandega seoses natukene laiemalt kogu temaatikat. Minister vastas, et kohaliku omavalitsuse tulubaasiga tegeleb regionaalminister. Siis Aivar Kokk küsis küsimuse sama valdkonna kohta, mis puudutas kohalike omavalitsuste laenukoormust. Aivar Kokk küsis veel ka Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kohta seoses raamatukogu ehitusega, mis teatavasti läks kallimaks. Minister vastas, et kallinemine ei olnud üllatus, aga see ehitus on oluliselt kallim, kui algselt arvati. 

Siis ma ise veel kord tõin seal välja mõõdikute teema. Ma küsisin konkreetsemalt valitsussektori töötajate kohta. On selline mõõdik nagu valitsussektori töötajate osakaal tööealises elanikkonnas. Minu hinnangul on see asjalik näitaja, mida ei peagi tingimata tegevuspõhise eelarvega seostama. Seda saab kasutada ka klassikalises eelarves, see on väga hea näitaja. Aga selles aruandes olid nende andmete read täitmata. Need [andmed] nüüd ka laekusid. Rahanduskomisjon sai need [read] täidetuna ja see on päris huvitav tulemus. Paraku on valitsussektori osakaal tööealises elanikkonnas meil kasvanud. Numbrid näitavad ilmselgelt, et see on kasvanud kuni 2022. aastani, 2022 kaasa arvatud. Selline teema oli. Ja siis ministeerium selgitas, et avaliku sektori personali ülevaade valmib tavaliselt septembris, aga see aruanne koostati juba varem. 

Meie komisjoni esimees Annely Akkermann käsitles mitmes küsimuses eelmise aasta eelarve ülejäägi ülekandmist järgmisesse aastasse: kuidas see kajastub eelarves ja kuidas ülekandmine toimub. Selle kohta oli pikk ja tehniline selgitus. Ülekanne korraldatakse ministri käskkirja alusel. Pikk selgitus oli ka selle kohta, kuidas neid ülekantud summasid aruandes kajastatakse ja kuidas neid eelarves kajastatakse. Seesama Siseministeeriumi tööjõukulude teema oli ka. Riigikontrollil oli probleeme andmete saamisega. See teema oli meil ka. 

See ongi minu ülevaade rahanduskomisjonis toimunud arutelust. Tänan tähelepanu eest.

Suur tänu, hea kolleeg! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 309 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. november kell 17.15.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, mis on ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2022.–2023. aastal, Eesti elektrisüsteemi valikud. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli riigikontrolör Janar Holmi. Ja nii palju tutvustuseks, et ettekanne [kestab] kuni 30 minutit, kõigil on õigus esitada üks küsimus ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Palun, auväärt riigikontrolör!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan täna teile Riigikontrolli kahte aruannet, mis on piltlikult ühtede kaante vahele koondatud ja moodustavad parlamendi jaoks omamoodi mõttelise ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta, nii nagu seda aastaid tehtud on. Käsitlen eraldi paari-kolme teemat, mis on meile auditeerimise käigus silma hakanud. Teie arvutites või laudadel oleva aruande punase kaanega poolel on ülevaade, mis traditsiooniliselt käsitleb põhjalikumalt probleeme ühes või teises riigieluvaldkonnas. Käesoleval aastal on teema elektrisüsteemi valikud ja järgmise kümnendi väljakutsed. Elektrist räägin hiljem. Esmalt pisut rahajuttu. 

Raporti sinise kaanega poolel on audit riigi 2022. aasta raamatupidamise aastaaruande kohta, mis käsitleb põhiliselt riigi raha ja tehinguid. Riigi majandusaasta aruandest rääkis äsja rahandusminister. Saan ka sellel aastal Riigikogule kinnitada, et möödunud aasta riigi raamatupidamise aastaaruanne oli olulises osas õige ehk see kajastab õigesti ja õiglaselt riigi finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid. 

Sellel korral paraku ühe pretsedenditu agaga, mis on Riigikontrolli ajaloos esmakordne. Nimelt, Riigikontroll ei saanud anda hinnangut Siseministeeriumi valitsemisala tööjõukulude summa õigsuse ega tööjõukulude eelarveraha kasutamise seaduslikkuse kohta. See rahahulk, mida ei olnud võimalik auditeerida, on üle 300 miljoni euro ja see moodustab ligikaudu 25% kogu keskvalitsuse tööjõukuludest. Siseministeerium ei edastanud auditiks vajalikke personalikulude andmeid, tuues muu hulgas ettekäändeks, et sel moel oleks Riigikontrolli kätte võinud sattuda riigisaladusega kaitstud julgeolekuasutuste töötajate andmed. 

Riigi Tugiteenuste Keskuse andmebaasis, mida Riigikontroll auditeerimisel kasutab, riigisaladusega kaitstud ametikohtadel töötavate inimeste andmeid tegelikult ei ole. Isegi kui oleks, poleks see samuti takistuseks, sest Riigikontrolli ametnikel on õigus audititoimingute tegemisel tutvuda ka riigisaladust sisaldavate teabekandjatega. Kõnealuses auditis ei olnud see Siseministeeriumi puhul vajalik ning riigisaladus ei puutu siinkohal üldse asjasse. 

Siseministeeriumi tegevus oli veelgi arusaamatum, kui võtta arvesse asjaolu, et Riigikontroll on auditeerinud eraldi nii Kaitsepolitseiametit kui ka Kaitseministeeriumi valitsemisalas olevat Välisluureametit. Ja kuigi Siseministeerium põhjendas Riigikontrolli töö takistamist isikuandmete kaitse ettekäändega, ei võtnud ministeerium vaevaks seletada, miks ta venitas ka valitsemisala majandamiskulude ja investeeringute andmete edastamisega Riigikontrollile. Selle info saime ligi pooleaastase hilinemisega, alles auditi lõppjärgus. Auditeerimata jäänud personalikulude andmed eelmise aasta kohta saabusid pärast auditi valmimist, lõpuks oktoobris. 

Loodan, et tänavuse riigi majandusaasta aruande auditeerimine kulgeb tõrgeteta ning see juhtum Siseministeeriumiga jääb ajaloos nii esimeseks kui ka viimaseks. Siseministeeriumi kantslerilt saabus eelmise nädala lõpus kiri, mis annab teatud lootust, et Riigikontroll saab edaspidi kõik andmed, mida ta vajab, nii nagu siseminister ja kantsler on lubanud ka riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil septembris, kui Riigikontrolli töö takistamist arutati. 

Head Riigikogu liikmed! Kirjeldatud juhtum on vaid üks, Riigikontrolli puudutav tahk riigiasutuste laienevast praktikast katta kinni ja peita täiesti tavalist teavet. See teeb murelikuks, sest avaliku sektori avatus ning lahenduste lihtsus ja praktilisus erinevate riigielu küsimuste lahendamisel on olnud Eestile alates 1990. aastatest omane. Vähemalt oleme soovinud ennast sellisena ette kujutada. Aga see tung ja see hoiak on paraku kadumas, kohati geomeetrilises progressioonis. Karikatuurseid näiteid selle kohta, kuidas dokumendid kaetakse pikkadeks aastateks asutusesisese kasutamise piirangu templiga, oleme päris palju kuulnud. 

Oleme saanud isegi Riigikogu liikmetelt pöördumisi, kus soovitakse andmeid lepingute ja dokumentide kohta, millele ei ole Riigikogu liikmetele juurdepääsu antud. [Arusaamatutel] põhjustel. See, et Riigikogu liikmetele ei anta tööks vajalikku infot, on ennekuulmatu käitumine. Rõhutan, nagu olen kinnitanud ka vastuses Riigikogu liikme kirjalikule küsimusele: Riigikogu liikme õigus teavet saada toetub otseselt põhiseadusele. Riigikogu liikme puhul ei saa vastamisest keeldumise aluseks olla piirangud, mis on kehtestatud avalikkusele. Samas on ka Riigikogu liikme puhul oluline, et oleks tagatud selgelt nii õigus teabele ligi pääseda kui ka usalduse hoidmine. 

Ka ajakirjanikud on väljendanud teinekord nõutust, kuidas täpselt ministeeriumile esitatavat andmepäringut sõnastada, et lõpuks ka küsitud infot saada. Muidu saadetakse midagi muud. 

Olen korduvalt olnud tunnistajaks olukordadele, kus Riigikogu komisjonis lepitakse ministeeriumide esindajatega kokku, et konkreetseks kuupäevaks esitatakse komisjonile soovitud materjalid, kuid lõpptulemusena ametnikud neid ei esita. See on käitumine, mida ma sellel ajal, kui veel haridusministeeriumi kantslerina töötasin, hästi ette ei kujutanud. 

Või siis, eelmisel aastal, kui oli vaja vastata Riigikogu liikme kirjalikule küsimusele koroonavaktsiinide kohta, täpsustasime mõningaid vastuse olulisi asjaolusid Sotsiaalministeeriumiga. Riigikontroll sai vaktsiinilepinguid puudutava info kohta ministeeriumist tagasiside, et me ei tohiks teatud andmeid Riigikogu liikmetele saadetavasse vastusesse panna, kuna need olla konfidentsiaalsed ning võivat kaasa tuua suisa rahvusvahelise probleemi ja kahjunõude. Samas oli Euroopa Kontrollikoda kõnealuse info mõni aeg varem samasuguses sõnastuses juba maailmale teatavaks teinud. Seda kuuldes leidis ka Sotsiaalministeerium, et võime soovitud andmed siiski Riigikogu liikmetele saata. Aga esimene reaktsioon oli see, et ei või rääkida ja keegi teine ei või teada. 

On arusaamatu, kust see suhtumine küll tuleb. Nii mõnegi asutuse ametniku jaoks näib ilmselt kindlam valik andmeid mitte jagada, sest jagamine tundub neile riskantsem. Info avaldamise hirmul võivad olla kriitilistel hetkedel rasked tagajärjed. 

Hindasime käesoleval aastal valmisolekut täita riigi kaitsetegevuse kava. Ühe tulemusena selgus, et kuna ministeeriumide alamkavad on salajased, siis mitmed ministeeriumide allasutused või elutähtsate teenuste osutajad, kes peaksid riigikaitseliseks kriisiks valmistuma ja kriisi puhkedes kokkulepitud ülesandeid täitma, ei tea, mida neilt oodatakse, sest see on salajane. Nad ei tea, milleks nad peavad valmistuma, milleks valmis olema ning kuidas kriisi puhkedes oma ülesandeid eesmärgipäraselt täita. Absurdne olukord. Riigikantselei ja ministeeriumid peavad leidma kiiresti viisi, kuidas edastada asutustele, kes riigikaitseülesandeid tegelikult [täidavad], vajalikus üldistusastmes juurdepääsupiiranguga infot. Ilma ei saa. Vastutajatele ei saa jääda nende kohustused saladuseks. 

Riigi kaitsetegevuse kava auditist ilmnes ka, et enamiku auditeeritud ministeeriumide valmisolekus täita neile määratud riigikaitseülesandeid on olulisi puudusi. Neist mitme lahendamiseks ei ole tegelikult vaja lisaraha, vaid lihtsalt paremat koordineerimist ja koostööd. Kuna ministeeriumide riigikaitselise kriisi alamkavad on salajased, on Riigikantselei ainus, kellel tekib ülevaade valitsemisala ühistest puudujääkidest ja kes saab neid kriisideks valmistumisel sisukalt toetada. 

Head kuulajad! Rahast. Euroopa Liidu ühiskassast saadava toetusraha kasutamise tempost rääkides tuli Riigikontrollil hiljuti nentida, et neli kuud enne tänavuse aasta lõppu ootas Euroopa Liidu lõppeva eelarveperioodi rahast väljamaksmist veel mitusada miljonit eurot. Rahandusministeeriumi ametnikud on Riigikogu erikomisjoni arutelul rõhutanud, et tegelikkuses olulist probleemi ei ole ja raha saab välja makstud, sest makseid saab teha veel järgmise aasta kevadeni. Oluline on, et objektid valmiks ja projektid lõpetataks tänavu. Loodan väga, et nii ka läheb. 

Nii mõnigi kord tuuakse lohutuseks, et tegelikult meil ei lähe toetusraha kasutamisel üldse mitte halvasti: oleme Euroopa Liidu riikide seas raha kasutamise edukuselt viiendad. Aga arvan, et me võiksime olla pigem nagu Kaido Kaaberma, kes ütles pärast neljanda koha [saamist] olümpiamängudel, et neljas koht on jama. Kaido Kaaberma neljas koht ei ole jama, aga meie rahulolu viienda koha üle on küll jama. 

Möönan, et taustsüsteem on oluline ning see näitab, et oleme võrreldes paljude teiste riikidega raha kasutamist paremini juhtinud. Aga selle viienda koha taga on tegelikult teadmine, et alates 2017. aastast on meil optimistlikult prognoositu ja kavandatuga võrreldes jäänud kasutamata ja majandusse toomata keskmiselt 318 miljonit eurot aastas. See ei tähenda, et see raha kuskile oleks kadunud – ei ole –, kuid hilinenud kasutamise ja edasilükkunud projektide tagajärg on see, et me saame perioodi lõpuks vahepealse kiire hinnatõusu tõttu sama raha eest vähem koolimaju, tervisekeskusi, teid ja muud tarvilikku. See viivitus tähendab reaalset rahalist kahju, sest need objektid tuleb lõpuks ikkagi ehitada. 

Teiste riikidega võrdlus on oluline, kuid võistlus ja võrdlus iseendaga on veel olulisem. Kui eelmisel rahastamisperioodil – 2007–2013 – oli kaheksanda rakendusaasta lõpuks kasutatud 89% toetussummadest, siis lõppeval rahastamisperioodil ehk 2014–2020 oli sama ajaga kasutatud 70% toetussummadest. Muret süvendab toetusraha kasutusse võtmise tempo. Oleme iga uue perioodi korral teinud kordades aeglasema stardi kui eelmistel perioodidel. Arvudes see väljendub nii: kui perioodil 2007–2013 oli esimese kolme aasta jooksul tehtud väljamakseid 13% ulatuses ja perioodi 2014–2020 esimese kolme aasta jooksul 8% ulatuses, siis nüüd, aastal 2021 alanud perioodil on tehtud esimese kahe aasta ja 10 kuuga väljamakseid 1,7% ulatuses. Üle-eelmine periood 13, eelmine 8, see periood 1,7. Rahas on see 1,7% ehk 60 miljonit praeguseks perioodiks eraldatud 3,4 miljardist eurost. Jah, oma mõju on küllap olnud koroonakriisil ja muudel teguritel, kuid kasutusse võtmise tempo on paraku selgelt perioodide võrdluses üha langenud. Et kasutada maksimaalselt ära võimalusi Eesti majandusele tõuget anda, on viimane aeg tegelda viivituste juurpõhjustega, bürokraatia vähendamise ja reeglistiku lihtsustamisega. 

Head kuulajad! Nüüd Eesti elektrisüsteemi valikutest. Aruandest oli eelmisel nädalal avalikkuses palju juttu ja seetõttu ei hakka ma seda uuesti ümber jutustama, vaid teen paar rõhutust. Riigikontrolli peamine sõnum oli, et Eesti vajab konkreetset ja realistlikku vastust küsimusele, kuidas on tagatud, et meil oleks tulevikus kodu‑, aga ka äritarbijatel vajalikul hulgal, igal ajal ja ühtlasi ka vastuvõetava hinnaga elektrienergiat. 

Tulevikuvalikute tegemisel vajab senisest palju suuremat tähelepanu elektrienergia hind. Eesti elektrisüsteemi operaatori Eleringi ülesanne on seni olnud jälgida vaid seda, et elektri tootmine ja tarbimine oleksid igal hetkel tasakaalus. Edaspidi peaks Kliimaministeerium energiapoliitika kujundamisel rohkem seisma selle eest, et lisaks elektrienergia piisavuse tagamisele oleks tähelepanu all ka elektrienergia hinna aspekt. Pikaajalist kokkulepet on vaja juhitavate tootmisvõimsuste ja tuuleparkide ehitamise kiirendamise, elektri salvestamise võimaluste laiendamise ning riigisiseste elektrivõrkude ja välisühenduste rajamise kohta. 

Jah, valikuid ei ole lihtne teha, sest muutujaid on palju. Valikuid on erinevaid, igal neist oma plussid-miinused. Olukorra muudab eriti komplitseerituks see, et erinevaid elektrisüsteemi osi ja valikuid tuleb vaadata koosmõjus. Rääkides meretuuleenergiast, tuleb rääkida ka ühendustest. Rääkides taastuvenergiast, tuleb rääkida ka juhitavatest võimsustest, investeeringutest elektrivõrku ja nii edasi. Valikute tegemisel tuleb leida tasakaalupunkt, sest kui me teeme midagi liiga palju, on tagajärg liiga kõrge elektrienergia hind, ning kui teeme liiga vähe, on samuti tagajärg liiga kõrge elektrienergia hind. 

Eesti peab oma asukoha ja julgeolekuolukorra tõttu olema valmis ka selleks, et mingi osa elektrisüsteemist võib rivist välja langeda. Siis peab olema võimalik asendada süsteemi üks element teisega. See tähendab, et peab arvestama ka energiajulgeolekut tagavate täiendavate kuludega elektrisüsteemi arendamisel. 

Energeetikaarendused on aja‑ ja rahamahukad. Otsuste tegemist nii võimaliku elektrinappuse kui ka äkiliste hinnatõusude riski maandamiseks pole võimalik edasi lükata. Selgem perspektiiv ja tegevuskava energeetika vallas on lisaks kodutarbijatele vajalikud ka majanduse, tööstuse ja eriti suurtööstuse arengu jaoks. 

Järgmisel nädalal avaldab Riigikontroll elektriteemalise arutelu toetamiseks veel ühe auditiaruande. Selle fookuses on lisaks elektrivõimsuste piisavusele ka Eesti elektrisüsteemi sünkroniseerimine Mandri-Euroopa sagedusalaga ning riigi ja elutähtsa teenuse osutajate – Eleringi, Enefit Poweri ja Elektrilevi – võimekus lahendada hädaolukorda, mille on põhjustanud elektriga varustamise katkemine. Selle järel avaldame ilmselt veel detsembrikuus auditiaruande, mille fookuses on veelgi konkreetsemalt tuuleenergia olulisemad arengutakistused ja nendega tegelemine ning taastuvelektri tootmiseks vajaliku elektrivõrgu rajamine. 

Lõpetuseks. Tulevikust rääkides, järgmistel aastatel kavandab Riigikontroll rohkem auditeid rohepöördega seonduvatel teemadel. Näiteks on järgmisel aastal plaanis lühiülevaade olmejäätmete ringlussevõtu eesmärkide täitmisest. Eesti on endale võtnud rohepoliitikas ambitsioonikaid eesmärke, mis paljudes aspektides eeldavad sisuliselt mõne valdkonna ümberpööramist. Samal ajal ei ole me aastate jooksul hakkama saanud jäätmete sorteerimisega. Rohkem kui 10 aastat tagasi võttis Eesti endale kohustuse, et aastaks 2025 läheb olmejäätmetest ringlusse 55% ning aastaks 2035 koguni 65%. Aga eelmisel, 2022. aastal võeti olmejäätmeid ringlusse kõigest circa 30% ja see on püsinud samal tasemel alates sellest ajast, kui rohkem kui kümme aastat tagasi riigile see kohustus võeti. Trahvid lähenevad, aga trahvidest olulisemgi on teadmine, et me ei ole selle eksamiga aastate jooksul hakkama saanud. Samal ajal oleme eesmärke ja kohustusi üha juurde võtnud. 

Ja kõige lõpuks. Viimastel aastatel on minu aastakõnes juttu olnud ka riigieelarve arusaadavusest ning sellest, mis on seotud tegevuspõhise eelarve päriselus rakendamisega. Mul ei ole täna mitte midagi lisada sellele, mida ma varem olen välja toonud. Olukord on suures plaanis sama. Aga järgmisel aastal umbes samal ajal siin teie ees olles loodan tutvustada aastaaruannet, mis on pühendatud just riigieelarve arusaadavusele ja tegevuspõhise eelarve rakendamisele. Siis ehk saab lõpuks ka avalikuks saladus, kuidas kasutatakse selle eelarveformaadi põhjal sadade ja sadade töötundide käigus loodavat tegevuspõhist juhtimisinfot, ning püüame üles leida ka ametnikud, kes seda infot tegelikult kasutavad. 

Tänan kuulamast. Ühtlasi kasutan siin võimalust ja soovin kõigile homseks ette head taassünnipäeva, sest homme möödub 35 aastat suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisest siin saalis. Aitäh!

Suur tänu, auväärt riigikontrolör! Teile on terve rida küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud riigikontrolör! Mul on küsimus teile praeguse valitsuse tegevuse kohta. Ma saan aru küll, et see raport käsitleb möödanikku mõnes vaates, aga te osalete teatavasti vastavalt seadusele nii-öelda sõnaõigusega ka valitsuse istungitel teemade puhul, mis teie töövaldkonda puudutavad. Kui palju te olete näinud, et Vabariigi Valitsus on tegelenud just nimelt Eesti energeetika tuleviku aruteluga, tulevikku puudutavate otsustega, puudutab see siis euroraha kasutamist, teatud investeeringuotsuseid, arengukavasid, mis tahes selliseid valdkondlikke töödokumente, tegevusi või ka juba selgete õigusaktide väljatöötamist? Esiteks, kui palju te olete näinud, et praegune valitsus tegeleb Eesti energeetika tulevikuga? Ja teiseks hinnake seda oma eksperdipilguga, kas teile tundub, et need valikud ja need suunad, mida valitsus on seadnud, on adekvaatsed.

Aitäh! Valitsus on eriti viimastel aastatel selle teemaga väga palju tegelenud. Nagu te viitate, nendel koosolekutel, kus ma käin, on tõepoolest seda temaatikat palju arutatud. On otsitud lahendusi selleks, et tuuleenergiale [rohkem] võimalusi anda. Nii et ma julgeks öelda, et viimastel aastatel on päris palju sellega tegeletud. Probleem on lihtsalt see, et kaotatud aega on väga raske tagasi teha ja energeetikavaldkonnas on investeeringu tegemiseks nelja-aastane perspektiiv või seitsmeaastane perspektiiv liiga lühike aeg. Mõneti on küsimus selles, et tuleb ka tasa teha aega, mida päris otstarbekalt ei kasutatud.

Kas on tehtud õigeid otsuseid? Minu meelest on praegu see hetk, kui valitsus väga tõsiselt arutab – ma loodan, et arutab ka Riigikoguga seda –, nagu ma oma kõnes [tähelepanu] juhtisin, kus see tasakaalupunkt on. Kui me räägime tuuleenergiast maismaal ja merel, kui me räägime välisühendustest ja nii edasi, siis kus see tasakaalupunkt on, et üks investeering ei kahjustaks teist investeeringut. See tegelikult väljendub pärast kõigi meie, Eesti elanike elektri hinnas. Nii et see arutelu, mulle tundub, praegu käib ja loodan, et Riigikogu kaasatakse sellesse arutellu.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus elektri hinna kohta. Aastani 2013 reguleeris Eestis elektri hinda riik. Kas teie arvates oleks mõistlik lahkuda börsilt ja taastada vana süsteem?

Umbes kümme aastat tagasi või pisut varem ühinesime me [avatud] elektrituruga ja hetkel me seal oleme. Reeglid on sellised, et me seal oleme. Aga ma juhin tähelepanu sellele, et selles süsteemis olek on andnud meile suurema osa ajast, kui me oleme selle süsteemi osa olnud, väga mõistliku hinnaga elektrienergiat. Nii et alati tuleb vaadata nii head kui ka halba. Jah, tõepoolest, kui pidime kannatama kõrget elektrienergia hinda, siis olid selles süsteemis teatavad probleemid. Ma tõsiselt loodan, et sellega tegeletakse, et sellist tagasilööki enam ei tuleks.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud riigikontrolör! Minu küsimus tuleb sellest ülevaatest, mis puudutab Eesti elektrisüsteemi. Avalehekülje lõpus ütleb see ülevaade järgmist: "Pikaajalist kokkulepet on eelkõige vaja juhitavate tootmisvõimsuste, tuuleparkide ehitamise kiirendamise ning riigisiseste elektrivõrkude ja välisühenduste rajamise kohta." Kas ma saan õigesti aru, kui ma teen järelduse, et kuigi siin numeratsiooni ei ole, siis olete te need asjad pannud siia tähtsuse järjekorras, mitte võrdselt olulisena? Kuna juhitavad tootmisvõimsused on siin tehtud teist värvi, siis kas Riigikontroll püüab meile öelda, et eelkõige peaks lahendama ära juhitavate tootmisvõimsuste mure ja siis tegelema järgmiste küsimustega?

Aitäh! Tegeleda tuleb kõigi küsimustega. [See on] seesama tasakaalupunkti leidmine. Kõiki elemente [tuleb] tervikuna vaadata. Aga miks me toonitame seda ka rõhutatult punasega, nagu te märkasite, on selle pärast, et eelmisel aastal nii Euroopas tehtav ENTSO‑E [analüüs] kui ka Eleringi varustuskindluse analüüsid näitasid esimest korda, et meil võivad tekkida probleemid tootmisvõimsusega aastal 2027 ja juhitavate tootmisvõimsustega [pärast aastat 2030], eeldusel, et taastuvenergia eesmärk, mille ka Riigikogu on seadusesse pannud, täidetakse. Juhitavate võimsustega seoses tuleb leida lahendus nendele hetkedele, kui tuult ei ole ja päike ei paista, et Eesti elanikel oleks mõistliku hinnaga elektrienergiat. Lahenduseks võivad olla välisühendused ja nii edasi, aga seda kõike tulebki tervikuna vaadata.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea riigikontrolör! Mul on ka samast valdkonnast küsimus. Te ütlesite, et kui me kaua mõtleme või kui investeeringud on ebamõistlikud, siis lõpuks kajastub see meie kõigi arvetel ja me maksame selle kinni. Teiselt poolt, kui me vaatame, kas ja millal neid investeeringuid tehakse … Investeeringukindluse kontekstis on vaja teatavaid poliitilisi otsuseid, sest lõpptulemusena – ükskõik, kas me räägime suurematest projektidest – kajastub projekti maksumus ennekõike raha hinnas. Seda raha pole siin Eesti maksumaksjatel, see tuleb tuua väljast. Osal puhkudel juba teatavad suuremad finantsinvestorid on läinud. Te avaldasite lootust, et käib arutelu ka parlamendiga. Minule ei ole teada, aga võib-olla tõesti mõnes komisjonis, kuhu ma ei kuulu, see arutelu ka parlamendiga käib. Kas teie arvates see tempo on piisav, et me jõuame need otsused tehtud?

Tempo ei ole olnud piisav, nagu varustuskindluse analüüs näitab, sellepärast et väga lähedal on need kuupäevad, kust alates meil võivad tekkida teatud probleemid [tootmisvõimsustega], seda ekstreemtingimustes. [See ei tähenda] seda, et meil päevad läbi elektrit ei ole. Ma arvan, et nende aruteludega ei tohi ka tormata, sellepärast et, veel kord, tehes valikuid, ka tuuleenergia puhul, ühes või teises suunas, ei ole küsimus mitte ainult rahas, vaid peab mõtlema ka sellele, kuhu me elektrienergia lõpuks paneme, kuhu me selle Eestis topime. See on ka ülekande või, ütleme siis, ühenduste küsimus tervikuna. Seda tuleb tervikuna vaadata. 

On selge, et huvirühmad tutvustavad omalt poolt nii ühtesid kui ka teisi valikuid, aga valitsus ja Riigikogu peavad siin kindlat meelt säilitama, et lõpuks me maksumaksjate või tarbijatena kõiki neid kokkuleppeid kinni ei maksaks. Pigem tuleb seda teha kiiresti, aga mitte tormates, sellepärast et karid on suured. Nagu ma ütlesin, kui me teeme liiga vähe, siis tähendab see meie jaoks kõrget elektrienergia hinda, aga kui me teeme liiga palju, siis ka see tähendab meie jaoks kõrget elektrienergia hinda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud riigikontrolör! Küsin kahe asja kohta. Esiteks, Riigikontrolli audit tõdes, et valitsusepoolne valitsuse reservi kasutamine on läbipaistmatu ja reservi on kasutatud ka sellisel otstarbel, milleks valitsusel õigus puudub. Teine [asi] puudutab Siseministeeriumi juhtumit. Siseministeerium täiesti pretsedenditult keeldus Riigikontrollile andmeid andmast. Nagu Riigikontroll tõdes, on siseministri toodud selgitused Riigikontrolli töö takistamise kohta asjakohatud ja otsitud. Kas te oleks nii hea ja kommenteeriks seda?

Aitäh! Reservist. Reservi puhul me tõime tõesti välja probleemi, et valitsuse reservi maht on aastate jooksul oluliselt kasvanud. Aastal 2022 oli see juba 436 miljonit eurot. Me tegime võrdluse, et kogu Eesti riigieelarve aastal 1995 oli natuke väiksem. Reservi maht on pidevalt kasvanud. Üks põhjendus on loomulikult olnud see, et me oleme kriisikeskkonnas olnud. Oleme mingitel aastatel pidanud tegema riigina erakorralisi ja kiireid otsuseid ühelt poolt COVID-i tõttu ning teiselt poolt nüüd Venemaa tegevuse tõttu. Me oleme juhtinud tähelepanu, et [reservist on tehtud] ka väga palju neid asju, mida oleks võimalik tavapärase tegevusega, tavapäraselt riigieelarvesse planeerida, ja seda tuleks teha. Aga ma võin öelda seda, et vähemalt järgmise aasta riigieelarve eelnõus, mida te siin arutate ja mille teine lugemine läheneb, on reservi maht oluliselt väiksem kui eelmisel aastal. 

Mis puudutab teist küsimust, andmete mitteandmist, siis jah, tõepoolest, see on uskumatu. Päris viimase hetkeni ei tahtnud uskuda, et see nii lähebki. Võib-olla oleks mingil hetkel osanud teistpidi käituda, aga see tundus uskumatuna. Mina arvan, et seal on pigem juhtimisprobleem, kuidas info liigub või ei liigu, sellepärast et kui mul ühel hetkel õnnestus rääkida otse, selgelt ja fokusseeritult sellel teemal [kantsleri] ja ministriga, siis küsimused lahenesid. Nii palju ma saan öelda, et me need andmed nüüd lõpuks saime ja kindlasti me ei jäta vaatamata, mis seal oli, ja kindlasti vaatame neid väga põhjalikult.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud riigikontrolör! Esmalt, suur tänu selle ülevaate eest ja selle töö eest, mida te oma meeskonnaga olete teinud. Ma usun, et see on suureks abiks riigi juhtimisel tervikuna. Me elame ajal, kui ettevõtjad on mures. Puidutöösturid ütlevad, et ebakindlus on suur. Otsustamatus pärsib. Teedeehitussektor ütleb, et meie teid ja teedeehitust juhitakse nagu EMO‑t: peatatakse verejooks ja asetatakse plaaster. Te tõite välja, et iseenesest oleme Euroopa Liidu toetuste kasutamisel justkui punktiskaala positiivses pooles, aga kindlasti see rahakasutamine on väga suur probleem. Te olete juba pikaaegne riigikontrolör. Kas te oleksite valmis ütlema oma arvamuse, mis on Eesti riigi reiting täna juhtimusliku poole pealt punktiskaalal 1–10?

Aitäh! Ei, ma ei ole seda valmis ütlema, sellepärast et nii tõsistele küsimustele ma saan vastata alles pärast valdkonna auditeerimist. Ma küll ei tea, kuidas seda täpselt auditeerida, aga on kindlasti asju, mida saab paremini teha. Üks asi, mis on kindlasti ettevõtjates, aga ka kodanikes laiemalt muret tekitanud, on agiilne õigusloome, mille puhul ka esmase tagasiside andmiseks jäetakse liiga vähe aega. Minu meelest stabiilse keskkonna tekitamiseks oleks mõistlik, et ettevõtjaid – kui me räägime ettevõtjatest – puudutavate õigusaktide puhul oleks [ettevõtjatel] võimalik päriselt reageerida, päriselt arutada, päriselt teha ettepanekuid ja tunda, et nad on osa riigist nendel hetkedel, kui väga olulisi valikuid tehakse.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Esiteks, ma tahan samuti tänada teid selle töö eest, väga ülevaatlik materjal. Vaadates kogu energiamaastikku praegu, oli ja on siiani mul hästi palju küsimusi, aga tänu sellele tööle olen osale küsimustele vastused saanud. Ma saan aru, et viimane teie poolt teostatud kontroll, eelviimane, oli 2012. aastal. Nüüd on kontroll sellel aastal. Kokku võib võtta seda sellisel viisil, et ega kümne aasta jooksul midagi suurt ja murrangulist ei ole energiamaastikul toimunud. See on ju tegelikult ka siin välja toodud. Aga ma küsin seda. Kõige olulisem küsimus on tegelikult salvestus ja juhitavad võimsused, muude küsimuste kõrval. Kas teie näete, et peale 2030. aastat me saame tagada endale juhitavad võimsused ilma põlevkivita?

Mida ma tean, on see, et Eleringi varustuskindluse analüüs ei näe ette seda – õigemini, selles analüüsis arvestatakse fakte, mis on teada, millised võimsused tekivad –, et enne aastat 2037 tekiks ühtegi täiendavat juhitavat tootmisvõimsust. See ei tähenda, et [tegelikkuses seda] ei teki. [Aga juhitavat tootmisvõimsust saab mingites piirides asendada] salvestusega, nagu te õigesti viitasite, aga ka tarbimise juhtimisega ja nii edasi. Võimalusi on. Aga hetkel varustuskindluse analüüs ütleb seda, et potentsiaalne probleem on meil aastal 2030 ja sellele tuleb mingil viisil tegevustega vastata.

Leo Kunnas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Austatud riigikontrolör! Tänan ka omalt poolt ettekande eest. Mul on küsimus raamatupidamise aruande punkti 18 kohta. Tsiteerin: "31.10.2022. aasta seisuga jäi Kaitseväe andmetel inventeerimata kaitseotstarbelist põhivara eelmise aastaga võrreldes sarnases suurusjärgus (ligikaudu 100 miljonit eurot)." Siis tuleb lõik inventeerimata mittekaitseotstarbelise vara kohta ja järgmine lause on: "Nende varaobjektide puhul ei ole Kaitsevägi suutnud veenduda, kas need on olemas, milline on nende tegelik seisukord ja asukoht." Mu küsimus on, kas riigikaitsekomisjon peaks siin midagi ette võtma, sekkuma või selgitama, et need asjad oleksid paremini. 

Kaitseväe varade arvestuse temaatika me oleme välja toonud. [See] on olnud pikaajaliselt Riigikontrolli üks välja toodud märkus. Ma tahaks öelda, et see on siin tumedates toonides, aga tegelikult me näeme siin selgelt positiivset arengut. See teema ongi keeruline. Küsimus ei ole selles, kas midagi [varadest] on kadunud või mitte, vaid küsimus on natuke isegi tehniline, kuidas raamatupidamise andmed ja varaarvestus täpselt kokku klapivad. Seal on jätkuvalt teatavaid probleeme. Aga ma siiski saan öelda, et areng selle keerulise probleemi lahendamisel on siiski positiivne. Probleem on, aga areng on positiivne. Ma arvan, et võib-olla järgmisel aastal ma saan öelda, kas see on jätkunud. Siis ma julgen vastata ka [küsimuse] sellele poolele, kas tuleks midagi riigikaitsekomisjonil teha. Hetkel ma arvan, et ei ole põhjust.

Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Auväärt riigikontrolör! Esiteks, aitäh ettekande eest ja teie töö eest! Minu küsimus puudutab teie ettekande esimest osa, kus te rääkisite riigiasutuste soovist, suurest soovist, piirata ligipääsu igasugusele infole. Mind väga puudutas see, kui te ütlesite, kui uskumatu oli Siseministeeriumi kaasus selles konkreetses auditis. Ma olen üsna [lühikest] aega Riigikogu liige olnud, aga juba ka seda täheldanud mitmes kohas, et tegelikult riigiasutustel ei ole soovi Riigikogu liikmetega tunduvalt väga lihtsat infot jagada, kuigi seda on juba käsitletud mingil moel avalikus meedias. Mis on teie hinnang, kuidas seda probleemi lahendada? Kas see vajaks täiendavat seadusemuudatust või siis mingit laiemat ühiskondlikku debatti, et [ligipääsu] ei piirataks?

Seadusemuudatust ei ole vaja. Riigikogu liikmetel, nagu ma viitasin ka oma kõnes, on õigus tööks vajalikule informatsioonile juurdepääs saada. Seal on teatavad erandid, mis puudutavad rahvusvahelist suhtlust ja nii edasi. Aga need Riigikogu liikmed, kes selle valdkonnaga tegelevad, peavad vajadusel ka sellele informatsioonile ligi pääsema. Nii et see õigus on olemas. Öelda seda, et ei saa, sest seadus ei luba, ei ole [võimalik]. Seadust muutma ei pea. Ma arvan, et ka üldrahvalikku arutelu või laiapindsemat arutelu ei ole vaja, sest ma tajun, et tunnetus, nagu te ka praegu viitate, ongi selline, et me oleme liikumas liiga kiiresti vales suunas. Ma arvan, et üks asi, mida teha saab, on Riigikogu enda nõudlikkus täitevvõimu suhtes nii juhatuse kui ka komisjoni tasandil. See on mu mõte, aga ma ei ole kindlasti see inimene, kes peaks Riigikogu õpetama.

Mario Kadastik, palun!

Tere! Aitäh põhjaliku raporti eest! See on väga-väga hea ja detailne. Tahtsin küsida just laiemas turukontekstis, kuna 2025. aastal meil peaks tekkima ühine sagedusala Baltikumis, mis tegelikult haakub laiemalt Mandri-Euroopaga. Kui me sellest Vene sagedusalast lahti [end ühendame], siis tegelikult, ma arvan, on turupotentsiaali mõttes mõistlik jälgida vähemalt kogu Baltikumi koos. Ma mõtlesin, kas nendes analüüsides te olete lihtsalt võtnud ühenduskanalite läbilaskevõime ja selle kaudu [analüüsinud] või on vaadatud ka näiteks juhitavate võimsuste puhul ja muus mõttes Baltikumi tervikuna. Põhirõhk on loomulikult Eestil, aga lihtsalt selle riski maandamise seisukohalt Läti ja Leedu reservide osas …

Mis puudutab järeldusi, siis meie järeldused põhinevad Eleringi ja ENTSO-E varustuskindluse analüüsidel ja sellel, mida nad on seal arvesse võtnud. Meie järeldused põhinevad nendel. Mis puudutab juhitava võimsuse võimalikku probleemi ekstreemolukordades pärast aastat 2030, siis lahendused on väga erinevad. Kindlasti on ühendustel [oma koht], nagu ma ka kõnes viitasin. Lahendusi ei ole üks. On ühendused, on salvestus, on tarbimise juhtimine – neid variante on palju. Aega on vähe, aga see lahendus tuleb leida.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Austatud riigikontrolör! Ma püüan kaks küsimust [aja sisse] mahutada. Esimene puudutab toimetulekutoetuse ja energiakulude teemat. Ausalt öelda, minu jaoks on üllatav, mis sellest ilmneb. Mina loen sotsiaalhoolekande seadust ja mulle tundub, et sellises olukorras osa kohalikke omavalitsusi rikub seadust, kui nad ei kata nii-öelda õigustatud mahus inimeste elektrikulusid, sest neile siis inimväärseks eluks sellest ülejäänud rahast ei piisa, mis see toimetulekupiiri kontekstis on. Kas te olete minuga nõus, et tegelikult on siin ka õiguslik aspekt, millega võiks tegeleda?

Teine küsimus puudutab varustuskindlust. Auditis, selles paberis õigemini, on vähe juttu sellest, et tegelikult on ühiskonnas läbi rääkimata varustuskindluse norm ehk see, näiteks mitu tundi on ühiskond valmis taluma teatud tingimustes või olukordades elektrikatkestusi. Sellest tulenevalt investeeringud reserv-, avariivõimsustesse võivad kümnetes ja kümnetes kordades erineda. Kas te sellega varsti avaldatavas auditis tegelete?

Aitäh! Mis puudutab toimetulekutoetuse puhul elektrikomponendi erinevat arvestust, siis tegemist on ju riikliku toetusega, mida maksavad kohalikud omavalitsused. Nad ise määravad erinevate komponentide osakaalu. Me tegime sellel teemal ka aasta alguses auditi, kus me seda teemat põhjalikumalt käsitlesime. Seal oli meie järeldus selline, et ma ei ütleks, et kohalikud omavalitsused midagi seadusvastaselt teevad, aga kuna tegemist on riikliku ülesandega ja elektrienergia hind või vähemalt paketivalik elektri hinna mõttes on igal pool sama, siis see oleks see koht, kus riik peaks riikliku toetuse loogikas kohalikke omavalitsusi selgemalt suunama. Sotsiaalkaitseminister kinnitas tollal, et selle aasta jooksul üritatakse probleemile lahendus leida. Hetkel ma ei tea, et oleks leitud, aga aasta ei ole läbi. 

Ja teine [küsimus], mis on seotud varustuskindluse normiga. Tõepoolest on võimalik varustuskindluse probleemi lahendada [tipukoormuste] hetkel ka sellega, et varustuskindluse normi kohandada. See loomulikult eeldabki arutelu. Hetkel me oma aruannetes oleme lähtunud sellest varustuskindluse normist, [mille on] vist Elering kinnitanud. Me oleme selle aluseks võtnud. Loomulikult, pilt muutub, kui kas tundide või võimsuse arvu seal muuta.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh teile! Lugupeetud riigikontrolör! On ülimalt idealistlik arvata, et ükskord tuleb päev, mil riigikontrolöril kriitikaks üldse ainet ei ole. Konstruktiivne kriitika viib elu edasi, nagu me teame, ja aitab protsesse paremini juhtida. Aga kui te nende kahe aruande kriitilised seisukohad kokku võtaksite ja sõnastaksite ühe üldistatud soovituse, siis mis see oleks?

Aitäh! Ma ei tea, kas on idealistlik seda eeldada, aga eks Riigikontrolli roll ongi tuua välja riskid ja probleemid ning üritada tekitada ühiskonnas debatti ja teha omapoolseid ettepanekuid, kuidas olukorda lahendada. See ei ole Eestis teistmoodi kui mujal. Ma arvan, et see ongi see roll. Ja kindlasti on asju, mida ka mina igapäevaselt näen kas kodaniku või riigikontrolörina, mis on päris hästi, kui sellest kriitika poolest rääkida. Riigikontrolli roll on tuua välja riske ja näidata, mida saaks [teha] paremini. Kindlasti ma jätan meelsamini selle, mis hästi on, eelkõige koalitsioonipoliitikutele rääkida. 

Aga see, mis puudutab ühte lauset, siis mul on väga keeruline neid kahte erinevat aruannet, kuna need tegelevad erinevate asjadega, ühte pilti panna. Ühe ilusa asja ma tahaksin küll öelda, kuna te ütlesite, et on idealistlik eeldada seda, et [riigikontrolör] ei kritiseeri. Riigi raamatupidamine kui selline on Eestis küll väga heas korras. Ma arvan, et selle üle võime uhkust tunda. Aastate jooksul on see tõesti korda tehtud. Aga seal kõrval on finantsplaneerimine, ka eelarvestamine, millega maksab veel kõvasti vaeva näha.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea Janar! Ma tahan kõigepealt kiita. Ma pean tunnistama, et sinu asutuse aruanded lähevad iga aastaga paremaks nagu hea vein. See raamat on 99% hea. Kindlasti saab midagi paremini teha. 

Aga mul on sulle lihtne küsimus. Siin pool teemast on elektrisüsteemi valikud. Minu arusaamine on see, et kahe erineva ministeeriumi asekantslerite vastutöötamise või tegemata töö tulemusena me tegelikult räägime miljardites kahjumist. Kas ühel hetkel peaks tekkima vastutuse tunne? Kui inimesed asuvad kuhugi tööle, nad blokivad midagi, teevad valesid otsuseid ja lõpuks peavad selle kinni maksma Eesti tarbijad, olgu siis eraisikuna või ettevõtjana, siis tegelikult ju mingisugust teist poolt ei ole [peale selle, et] keegi läheb kuhugi mujale tööle või mõni istub edasi-tagasi. Kas sa oled selle peale ka mõelnud?

Selle 1%‑ga, mis täiuslikkusest puudu on, ma luban tegeleda. 

Aga mis puudutab ühe inimese vastutust, siis ma ei tahaks küll öelda, et Eestis on ühes või teises valdkonnas üks inimene, kelle tõttu kas kõik asjad liiguvad või kõik asjad seisavad. Ma arvan, et siin tuleb ikkagi laiemalt vaadata. Me räägime ministeeriumide asekantsleritest, aga meil on ka kantslerid, meil on ministrid, ka Riigikogu. Nii et tegelikult ei ole päris nii võimalik, et kõik jääb ühe inimese taha kinni. Kui on erinevad arusaamised, siis see on arusaadav, aga ministeeriumi juhib ametkondlikul tasemel kantsler, poliitilises mõttes minister ja on ka Riigikogu, kes teeb suuri valikuid, valitsusest rääkimata, kes seal vahepeal on. Nii et ma arvan, et ühe isiku suunas näpuga näitamine või ka ühe ministri suunas näpuga näitamine ei ole õige selle teema puhul, sest siin on osalisi palju ja aeg on olnud pikk.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud riigikontrolör! Oma ettekande viimases osas te puudutasite riigieelarve ülesehituse teemat. Mul on küsimus ühe aspekti kohta, mille te olete välja toonud meie rahanduskomisjoni aruteludes. Asi on selles, et Riigikontrolli enda kui asutuse eelarve on veel klassikaline, vana, kulupõhine, mitte tegevuspõhine nagu ülejäänud eelarve. Sellega seoses oli teil tähelepanek, et kuna teie eelarves on majandamiskulud ja tööjõukulud piiritletud seaduse tasemel, siis teie palgakulude kasv on olnud 4–5%, aga samal ajal on ministeeriumides olnud palgakasv oluliselt kiirem. Ma järeldan, et see tuleneb sellest, et ministeeriumi eelarved on tegevuspõhiselt üles ehitatud, laia haardega programmide ja tulemusvaldkondadena. [Sellise eelarve puhul] on palju vabamad võimalused palgatõusudeks. Ma küsin üle, kas see ikka on nii. Kui see on nii, siis on midagi ikka väga valesti. Küsiks teie kommentaari selle kohta.

Aitäh! Tõepoolest, nii teoorias kui ka põhiseaduse mõtte kohaselt peaks olema nii, et põhiseaduslikud institutsioonid teevad ise oma eelarve sees valiku personalikulude ja majanduskulude vahekorra suhtes. Aga tegelikult on just nimelt põhiseaduslike institutsioonide eelarved valitsusest [Riigikokku] tuleva eelarve eelnõu puhul ainsad, kus on [seaduse tasemel] selgelt fikseeritud personalikulu ja majanduskulu. Ministeeriumidel seda ei ole. Tõepoolest, seal lähtutakse sellest, et eelarve on tegevuspõhise loogikaga. Tegevuspõhine loogika samas ei välista seda, et kui on tahet, on võimalik panna riigieelarve seadusesse, vastava aasta riigieelarve seadusesse, selge punkt iga valitsemisala või ministeeriumi kohta, kui palju kogusummast on mõeldud tegevuskuluks, personalikuluks või majanduskuluks. Aga praegu on tõepoolest niimoodi, et kui näiteks valitsus ütleb seda, et me kärbime tegevuskulusid 5%, siis see ei tähenda mitte midagi ühegi õigusakti mõttes, mis on siin Riigikogus, sellepärast et seda rida, mis on tegevuskulu, personalikulu, ei ole. Seda ei saa kärpida, sest ei ole seda baasi, millelt kärpida. Kui mulle tegid parempoolsed ükskord ettepaneku, et palun öelge, kust saaks tegevuskuludest 10% maha võtta, siis seadust vaadates [tekkis] küsimus, aga kus on see baas, millelt seda 10% võtta, et saaks selle kätte. See on see küsimus. See on poliitilise valiku küsimus, kas Riigikogus kinnitatav riigieelarve seadus peaks sisaldama tegevuskulusid eraldi, et kontrollida tegevuskulude kasvu või langust. Tõepoolest, praegu on olnud niimoodi, et viimastel aastatel mitte ainult Riigikontrolli, vaid [üldse] põhiseaduslike institutsioonide palga muutus on olnud madalam kui ministeeriumidel. Räägime keskmisest ministeeriumide puhul, sest on erinevaid näiteid.

Igor Taro, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Austatud riigikontrolör! Kõigepealt ühinen tänuavaldustega ettekande ja raporti eest. Mu küsimus on natukene laiem. Kui õiglaselt on teie arvates Eestis hinnatud tegemata otsuste keskkonnamõju?

Ma arvan, et on raske öelda, kas on õiglaselt, sest tegemata otsuste keskkonnamõju minu teada ei ole üldse hinnatud. Nii et ma ei oska öelda, kas seda on õiglaselt hinnatud.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud riigikontrolör! Suur tänu väga asjaliku raporti eest! On tänuväärne, et selliseid asju produtseeritakse. Neid võiks olla veelgi rohkem. See annab tõesti palju väärtuslikku informatsiooni. Aga kui ma loen teie pöördumist alguses, leheküljel 4 ja leheküljel 2 koostoimes, siis minule jääb selline mulje, justkui oleks siia ridade vahele kirjutatud, et plaan loobuda põlevkivienergia kasutamisest 2030. aastaks ei ole tegelikult realistlik. Selle elluviimine ei ole realistlik, ilma et juhtuks see, mille eest te hoiatate. Kui Eesti tootmisvõimsuste ja välisühenduste piisavuse probleeme ei lahendata, on risk, et elektri hind tõuseb tasemele, mis on siinsele ühiskonnale vastuvõetamatu. Kas ma loen raportit ridade vahelt õigesti või pigem on sellise järelduse tuletamine, ütleme nii, meelevaldne? 

Mitte ainult Riigikontrolli puhul, vaid ka varustuskindluse analüüsides lähtutakse eeldusest, et põlevkivist toodetava elektrienergia hind ei ole sellel ajahetkel, on see aasta 2027 või 2030, konkurentsivõimeline, ja seetõttu on omanik sunnitud sulgema need katlad. See on seotud pigem sellega, et nende reeglite piires on lihtsalt selline majandusloogika. Põhimõtteliselt mõtleme niipidi, et kui neid [katlaid] samades tingimustes, mida me teame, vägisi lahti hoida, siis on selge, et nende tingimuste juures on elektri hind keskmisest kõrgem võrreldes taastuvelektrienergiaga. See ei saa eesmärk omaette olla, aga see on pigem järeldus turul toimuva põhjal, et need ei ole konkurentsivõimelised. Ja loogiline on, et sellisel hetkel enam elektrienergiat seal ei toodeta.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma tahan omalt poolt ka tänada tänase ettekande ja nende paljude väga põhjalike ja huvitavate auditite eest, mida te igal aastal oma majast välja annate. Neist on Riigikogu liikmetele suur abi. Aga ma küsin, et kui varasemalt on Riigikontroll hinnanud, kui palju soovitusi mõne aasta jooksul arvesse võetakse, siis kas te ka viimasel ajal olete seda teinud. Kuidas teile tundub, kas teie auditid leiavad kasutamist riigielu paremaks muutmisel?

Aitäh! Meie fookus on olnud soovituste kõrval pigem vaadata seda, kas see probleem on lahendatud. Kui te olete märganud, siis ka selle lühikese aja jooksul – Riigikontrolli tervet lähiajalugu silmas pidades –, mis ma olen seal töötanud, me oleme mõne teema juurde tulnud tagasi, selleks et fikseerida olukord järgmisel hetkel. Mõnikord me näeme, et debatt aitab edasi, ja mõnikord ka auditiprotsessi käigus me näeme, et teatud asjad hakkavad muutuma. Nii et ei ole sellist asja, et kui Riigikontroll on ära käinud, siis on mõnda aega kõik. Kindlasti me vaatame seda, mis selle probleemiga toimub, ja tuletame ennast meelde. Väga paljud asjad, mida me sellel aastal käsitleme, leiavad kindlasti käsitlemist mõnel järgmisel aastal.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud riigikontrolör! Ma arvan ka, et see aruanne on meile väga vajalik töövahend. Samas, mul on küsimus. Me tihtipeale näeme, et riigiettevõtteid, riigi omanduses olevaid ettevõtteid, juhivad inimesed, kelle otsustest sõltub väga palju meie majanduse ja riigi jaoks. Kui nad teevad valesid ja halbu otsuseid, siis püsivad nad pikalt ikkagi oma [ameti]kohtadel. Isegi kui neid sealt välja vahetatakse, siis leiavad nad endale uue sooja koha järgmises riigiettevõttes. Küsimus on selline: kas te tulevikus või praegu oma auditites saate ka sellele aspektile pöörata tähelepanu ja võib-olla juhtida meie valitsuse ja Riigikogu tähelepanu sellele, kuidas vältida selliseid asju?

Kindlasti me vaatame äriühingute juhtimist ja seda, mis puudutab üldse juhtimist ja otsustusprotsesse. Ka sellel aastal – Nordica aruanne, mille me tegime. Minu meelest see peamine asi, mis oli ka meile, Riigikontrollile, võrdlemisi üllatav, [ei olnud] mitte see, kui tehakse valesid otsuseid, vaid kui üldse otsuseid ei tehta. On näha, et on üks eesmärk, mida ei ole võimalik täita antud juhul. Äriühing on loodud selleks, et lennukid Tallinnast lendaksid erinevatesse sihtpunktidesse. Seda ei ole. Juhatus ütleb, et võtame midagi ette, teeme midagi teistmoodi, aga seda otsust sealt ei tule. Ühelt poolt on potentsiaalselt valed otsused – tagantjärgi tarkusega on neid muidugi lihtsam vaadata – ja on asjad, mis on jäänud otsustamata. See andis meile kindlasti indu vaadata ka seda, kuidas teistes äriühingutes [olukord] on. 

Üks mure, mis näiteks selle Nordica pinnal tundus korduv – mind tol ajal ei olnud [ametis, kui] kunagi tehti Estonian Airi audit –, [on see, et] protokolle millegipärast ei ole. Või kui protokollid on, siis taustamaterjale, mis annavad arusaamist, miks protokollis midagi otsustati, ei ole. Tegelikult me tahame tulevikus vaadata, kas kogu see dokumentatsioon, mille põhjal hiljem oleks võimalik hinnata, kes mida otsustas ja millal, on olemas. Ma arvan, et see on ka oluline, et otsustajad teaksid, et tagantjärgi on võimalik seda taastada.

Lauri Hussar, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea riigikontrolör! Kõigepealt, aitäh teile põhjaliku ettekande eest! Ma küsiks pisut hüpoteetilises plaanis, kas te seda aastaaruannet koostades mõtisklesite ka selle üle, mis oleks Eesti energeetikas juhtunud siis, kui Auveresse oleks ehitatud ka teine põlevkivienergiaplokk. Kas see oleks pilti muutnud, kas me oleks täna [ühel] moel või teisel teises olukorras? Ja kas see olukord oleks olnud halvem või parem sellest olukorrast, mida te aastaaruandes kirjeldasite?

Ma arvan, et kui oleks olnud teine [plokk], siis see oleks saanud elektrienergiat anda sellel hetkel, kui esimene ei tööta. (Naer.) Ma arvan, et see oleks olnud lahendus. Kas see oleks rahalises mõttes mõistlik lahendus olnud? Ma arvan, et mitte. Pigem võiks nii olla, et see, mis ehitatud on, töötab. Küsimus on selles, miks selline jama ehitati, millele loota ei saa, aga mis õnneks rasketel hetkedel mingites olukordades, ka eelnevatel aastatel, on aidanud meie tipukoormusi katta.

Suur tänu, auväärt riigikontrolör! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ehk piisab ühest elektrijaamast, kui see töötab. Nii paraku on. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma tahan veel kord tänada riigikontrolöri. Kui Riigikogu liikmed viitsivad selle [ülevaate] elektrisüsteemi valikutest korra lahti võtta, sinna sisse vaadata ja need teemad, mis on püstitatud, üle vaadata, siis ma usun, et paljud küsimused saalis võib-olla lõpevad, aga teistpidi tekib hästi palju küsimusi, mida peaks erakondades, fraktsioonides, valitsuses, koalitsioonis ja opositsioonis arutama. 

Ma jään riigikontrolöriga ühel teemal eriarvamusele. See on see 1%, mida ma mainisin enne, et ei sõltu ühest isikust. Sõltub ja kohe väga palju, kogu elektriturul. Me räägime taastuvenergiast, alustame sellest. 2011 võttis valitsus vastu otsuse, et me rajame tuulepargid, olgu see Aidu või Tootsi. Selleks tehti otsus Kaitseministeeriumis, et tuleb osta radarid. Sel hetkel maksid radarid 6–8 miljonit. See otsus oli tehtud, aga neid radareid lihtsalt ei ostetud. Nüüd me saame Euroopa Liidu rahaga need radarid osta, aga radari tänane maksumus on kümme korda rohkem. 

Üks pool on radarite hinnavahe – kusagil 70 miljonit vastu pükse – ja teine on tootmata elekter. Ma vaatan, et Tootsi tuulepargi võimsus on arvestatud 70 megavatti, või ikka Aidu tuulepargi oma, Tootsil on 255. Eesti Energias õnneks mõeldakse kaugemale ja lisatakse sinna ka 75‑megavatine päikesepark. Me räägime varustuskindlusest. Siin on üks oluline asi, mille on meie riik ära unustanud: varustuskindluse juures peab olema oluline ka hind. 

Me võime ju rääkida, et meil on kaableid igal pool, aga me nägime kriisiolukordi: iga riik kõigepealt lahendab oma mured ja siis hakkab lahendama teiste muresid. Me räägime elektrikaabliühendustest. Me teame, et odav elekter on siiamaani tulnud meil Põhjamaadest, Soome poole pealt. Ja siis, kui mõned aastad tagasi kiiruga kolmandat kõrgepingeliiniühendust Lätiga planeerisime – nüüd me planeerime neljandat –, me unustasime ära, et Soome-poolne ühendus on palju peenem. Kui ühel pool on kaks kaablit kahe sõrme jämedused ja teiselt poolt läheb käevarre jagu elektrit välja ning me teame, et Läti ja Leedu elektritootmine on suures osas gaasi peal ja mõjutatud gaasi hinnast, siis see ei [tekita] kindlustunnet ja see ei ole meie majandusele mõistlik. Need otsused on tehtud ma ei tea kelle huve kandes. 

Järgmine teema on soojamajandus. Ka elektritootmise juures on oluline gaas. Meil endal on praktiliselt üks vajalik gaasiturbiin kriisiolukorraks olemas. Me ei räägi seda, et Narvas tuleb ka põlevkivitootmises gaasi ja see kasutatakse seal ära. Aga kui mõned aastad tagasi eraettevõtjad olid valmis LNG-terminali rajama ja palusid riigi käest ainult ühte otsust, et kümme aastat Venemaalt gaasi ei osteta, siis seda otsust ei tulnud. Otsus oli hoopis see, et peame läbirääkimisi Soomega. Mis tänane tulemus on? Eraettevõtjad tegid haalamiskai valmis ja seda ühendust ei ole tänaseni, mis pidi olema eelmise aasta 1. novembriks olemas. Täna me näeme …

Palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaks.  

… mis juhtub siis, kui ühendus merepõhjas katki tehakse. Aga mis siis juhtub, kui me Inčukalnsist ei saa gaasi? Mängida ühe ühenduse peale on väga suur risk. 

Me räägime nüüd utoopilisi jutte, et me paneme Narva [elektrijaamad] kinni 2027. Meil ei ole Eestis mitte ühtegi – rõhutan, mitte ühtegi – juhitavat elektritootmist peale Narva. Kõik poliitikud, kes sellist juttu ajavad, peavad kooli minema, et aru saada, kuidas elekter liigub, kust tuleb, kas päike paistab ka öösel ja kas tuult on 24/7. Me kõik teame, et nii ei ole. Ja rääkida täna, et on halb, et meil on põlevkivielektrijaamad – ma pean tunnistama, jumal tänatud, et 2020. aastal oli selline valitsus, kes tegi otsuse, et põlevkivikatlaid kinni ei panda. 

Kurdame küll Auvere üle, aga me peame tunnistama, et see on maailmas ainulaadne. Sealt on palju õpitud. Väga palju vigu on ära lahendatud ja palju vigu on veel alles. Aga kui täna Eesti riigis keegi ütleks, kuidas juhitavat elektrit saab toota praeguste energeetikaplaanide kohaselt, siis ma oleksin nõus edasi diskuteerima. Aga niikaua, kui seda lahendust ei ole, tuleb teha uus otsus, et Eesti Energia garanteerib 1000 megavatti meile, mitte nii, et peale [aastat] 2027 enam ei pea seda nõuet täitma. See on täna meie oluline otsus. 

Ja teine pool [on see, et] me ei istuks siin ja ei räägiks mingitest maksutõusudest ja rahapuudusest, kui meil oleks energiahinnad samad, mis kaks aastat tagasi. Ei, see ei ole niimoodi, et see ei ole võimalik. Energiahindade tõus on ainult Eleringi juhtimisvigade [tulemus]. Ja seal on viga, mis peaks ka sellel paberil olema. Kuidas on võimalik, et ministeeriumi asekantsler on energeetika eest vastutav ja samal ajal on Eleringi nõukogus? Enam ei ole, sest me siin eelmises kooseisus tõstatasime viis korda seda probleemi, et ta istub kahe tooli peal ja saab kahest kohast palka. Selliseid asju ei tohiks olla. 

Meie ülesanne siin saalis on anda meie inimestele julgustunne, et meil on mõistliku hinnaga energiat pakkuda. Ja kui me ei suuda seda mõistliku hinnaga pakkuda, siis tuleb leida kompenseerimislahendused, et meil tööstus toimiks ning kodud saaksid elektrit ja sooja mõistliku hinnaga tarbida. Ma ei tea, kui paljud teist teavad siin saalis – siin on palju uusi –, kui palju maksis Eesti Energia kõrge elektri hinna ajal iga kuu CO₂ eest [maksu], mis läks Eesti valitsusele. Ma võin teile öelda: 50 miljonit eurot. Ja see võeti meie taskust. Aitäh! 

Aitäh, hea kolleeg! Rain Epler, palun, ERKE fraktsiooni nimel!

Võtaks kohe lisaaja.

Kohe kolm minutit juurde.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Head kolleegid! Kõigepealt ühinen tänuavaldustega selle ülevaate eest, mille Riigikontroll on teinud. Mina loen küll sellest välja keskse ja kriitilise tähtsusega mure, mis meil Eestis on, ja see on ikkagi seotud juhitavate elektritootmise võimsustega. 

Tuginedes Eleringile, ütleb Riigikontroll, et juhitavaid võimsusi ei ole enne 2037. aastat meil lisandumas. Ühe põhjusena tuuakse välja see, et intervjueeritud eksperdid pidasid ebatõenäoliseks, et erainvestorid sooviksid ilma riigi toeta Eestisse uut juhitavat tootmisvõimsust tuua. Selle põhjus on investeeringu mittetasuvus, kuna juhitav tootmisvõimsus pääseb turule eelkõige siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista või kui muu taastuva elektri toodang on vähene. 

See põhjus tegelikult päris lõpuni õige ei ole. Tuumaenergeetika arendamise töörühm on Eestis juba mõnda aega koos käinud. Nad peaksid oma järeldustega jõudma ka siia saali enne aasta lõppu. Praegu paistab, et läheb veidi pikemalt. Loodame, et aasta alguses me seda raportit kuuleme. Tuumaenergeetika on ka Euroopa Liidu taksonoomias loetud taastuvaks. Nii et selle puhul ei tohiks turule pääsemisega probleeme tekkida. 

Kui nüüd pisut kriitiline olla, siis mul on kurb näha, et Riigikontroll on paljuski läinud kaasa üleeuroopalise ja võib-olla ka üle terve progressiivse lääne levinud ideoloogilise lähenemisega energeetikale ja leiab, et üks probleemidest, millega peaks tegelema, on tuule‑ ja päikeseenergia tootmise vähene edendamine. Siin ma vaidlen küll vastu, et see tegelikult ei ole probleem. Ja kindlasti ei ole see selline probleem, millega riiklikul tasemel peaks tegelema. Kui mõni ettevõtja arvab, et tuulest ja päikesest peaks energiat tootma, ja ta usub, et tema äriplaan selles osas vett peab, siis ma arvan, et takistusi ei ole põhjust teha. Aga ekstra ei peaks riik selle puhul pingutusi tegema.

Toon ka mõned põhjendused oma eelnevale jutule. Kõigepealt, energeetiline tasuvus: mitu ühikut energiat peab sisse panema, et saada mingi hulk energiat vastu. Päikeseenergia puhul räägitakse, et see kordaja on kolm-neli. Ühe [ühiku] paned sisse, kolm-neli saad tagasi. Tuule puhul [on see] 15–16, kivisöel 30, tuumaenergeetikal 75 kuni isegi 100. Ja miks see oluline on? Inimesed, kes on uurinud energeetilist tasuvust ja energiaallikate olulisust ühiskonnakorraldusele ja ühiskonna püsima[jäämisele], ütlevad, et selline kompleksne ühiskonnakorraldus, nagu meilgi Eestis täna on, vajab minimaalselt 1 : 18 või 1 : 20. 

Ja lõpetuseks on palju hakatud rääkima vesinikust. Selle [tasuvus] on suisa negatiivne: ühe ühiku paned sisse, neli korda vähem saad tagasi. Sellist häma ja valeinfot on muidugi palju. Ma lugesin hiljaaegu uudist, et Eesti Energia hakkab ehitama vesinikuelektrijaama. Nüüd tasub küll tähele panna, mida nad ütlevad: see on selline vägev jaam, mis kasutab vesinikku, biometaani või vajadusel ka maagaasi. Noh, maailmas on näiteid, kus vesinikujaamu on tehtud ja nad maagaasi kasutavadki. 

Me siin vist möödunud nädalal arutasime Eesti sõdurite missioonidele saatmist. Muu hulgas üks Euroopa Liidu missioon, kus osaleb ka Eesti sõdur, on Mosambiigis. Seletuskirjas räägiti meile, et Mosambiigis on vaja inimõigusi edendada, haridussituatsiooni parandada, naiste valimisõigusega tegeleda ja nii edasi. Tegelikkus on see, et seal avastati suur gaasimaardla. Mosambiigis on Aafrika suuruselt kolmandad gaasivarud. Prantsuse ettevõtted hakkavad sealt nüüd gaasi välja tooma ja seda projekti tuleb kaitsta, Euroopa vajab gaasi. 

Me jõuame jälle ringiga tagasi suurepärase Saksamaa energiapöörde juurde. Seal tehti justkui roheenergial põhinevat majandust. Paraku lagunes see koost siis, kui Venemaa gaasikraan kinni keerati. Nii et see on üks pool. 

Teine asi on ikkagi sõltuvus ilmastikust ja ka hind, kui me räägime tuule‑ ja päikeseelektrist. On saanud lugeda tuuleenergia arendajate mõtteavaldust, mis kõlab umbes nii, et nad tahaksid pakkuda inimestele odavat elektrienergiat, aga riik ei anna raha. Ma soovitaks tuuleenergeetika arendajatel võtta see lause, minna peegli ette, vaadata endale otsa ja öelda seda lauset. Ma arvan, et selle lause absurdsus tuleb nii hästi välja.

Siis räägitakse veel, et on vaja energiaintensiivset tootmist Eestisse [tuua]. Täna me oleme situatsioonis, kus meie energiaintensiivne Estonian Cell tõsiselt kaalub, kas tootmine siin Eestis ära lõpetada. Ja teiseks, mis on oluline meeles pidada, on see, et kui püüda siia meelitada mõni tootja, kes tõesti kasutab palju energiat, siis tema esimene küsimus on, millist energiat me kasutame siis, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. Nii et me võime küll tuulikuid püsti panna, aga me peame oma tipuvõimsuse jagu juhitavat energeetikat ka installeerima. 

Räägitakse ka ekspordimajandusest. Me oleme tuule mõttes samas regioonis Soome ja Rootsiga. Kui tuul puhub, siis nad ei taha meilt seda energiat osta. 

Ja kindlasti ka julgeolekuaspekt. Kui see gaasitoru ankru ülelibisemise tõttu hiljaaegu [katki läks], siis näiteks Poola-Leedu elektriühenduse mõttes hakati kohe plaani ringi tegema ja mõtlema sellele, et tõsta [ühendus] merelt ikkagi maale. Põhjendati küll hinnaga, aga tegelikult oli gaasitoru purunemine väga kainestav kogu regioonile. 

Ja teine asi: rahvaste sõprus ei tööta ka rahuajal. On näiteid, kui rootslased ei anna soomlastele elektrit, kui neil endal on puudu. Seda ei tohi reeglite järgi teha, aga öeldakse, et alajaam on remondis või midagi muud sellist. 

Kui me nüüd vaatame perspektiive, siis tuumaenergia arendusega tuleks kindlasti jõuliselt tegeleda. Aga ei tuuma‑ ega tuuleenergiat ei tule meil piisavas mahus, ma julgen öelda, lähima 10, 12 või isegi 15 aasta jooksul. See tähendab, et me peaksime täna olema ausad ja ütlema, et põlevkivi on see, mis hoiab meil nina vee peal, toad soojad ja tuled põlemas. Kui tuuleenergeetikud räägivad täiesti häbenemata sellest, et riik peaks neid toetama, siis ei tohiks me ka häbeneda, kui näiteks riik paigutab raha sellesse, et moderniseerida olemasolevaid tootmisvõimsusi, võib-olla vajadusel ehitada ka midagi uut juurde. Seni, kuni me jõuame uute tehnoloogiliste lahendusteni, me peame ära elama. Ja ma arvan, me kõik tahame hästi elada. Põlevkivi on meil endal olemas. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Igor Taro, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Hea riigikontrolör! Me tõesti peaksime olema ausad enda ja oma kodanike vastu ning tunnistama, et kümme aastat liiga pikalt kestma jäänud fossiilpoliitika on läbi kukkunud nii oma keskkonnamõju pärast kui ka pikas perspektiivis ressursi lõplikkuse tõttu. Riigikontrolli raport on osundanud väga selgelt kahele vajadusele. Esiteks, teha pika plaani otsused õigel ajal, ja selleks on Eesti 200 tulnud parlamenti. Need tegemata otsused, mille õiglase hinnangu kohta ma riigikontrolörilt küsisin, on väljendunud meie jaoks väga selges kulus. Need on väljendunud väga sügavas energiakriisis ja energiakriisiga võimendatud inflatsioonis, mis on teinud meie majapidamisi vaesemaks. Need on väljendunud meie majanduse konkurentsivõime languses. Igaüks, kes vaatab elektrienergia börsihindasid ja võrdleb neid Soome omadega, võib ise arvata, kui palju konkurentsivõimelisem oleks meie majandus, kui meil oleksid Soome või Rootsiga sarnased energiahinnad.

Teiseks, see osutab vajadusele tegeleda personaalse riigi arendamisega. Personaalne riik on vajaduspõhine toetamine. Meie elektrituru olukord ja elektritoetuste ümber kujunenud olukord on ju väga reljeefselt välja toonud, kuidas me oleme kümneid miljoneid kulutanud enam, kui oleks võinud kulutada siis, kui me oleksime andnud abi ainult konkreetselt nendele inimestele, kes abi vajavad, mitte kõigile ühtlaselt. 

Mul oleks üks soovitus ka Riigikontrollile: kõnelda vähem stigmatiseeritud rohepöördest ja kõnelda rohkem sellest, kuidas tagada eluks vajaliku keskkonna puhtana hoidmine. See on küll semantiline küsimus, aga see on väga oluline selleks, et inimesed saaksid aru, mille nimel me tegelikkuses teatud otsuseid teeme.

Mul on samas rõõm tõdeda, et pärast seda, kui Riigikontrolli raport jõudis avalikkuse ette, me oleme saanud teadmise, et mitmed seal tõstatatud probleemid on lahendamisel, nii strateegilise reservi kui ka taastuvenergeetika puhul. Me kindlasti hoiame näppu peal nii keskkonnakomisjoni poolt kui ka Eesti 200 fraktsiooni poolt sellel, et taastuvenergeetika vähempakkumised oleksid läbiviidud võimalikult kiiresti mõistlikes mahtudes, et mitte ajada hinda meie inimeste jaoks liiga kalliks. Tegelikult on rõõm ka tõdeda, et valitsuskoalitsioon on teinud väga selge kokkuleppe ja pannud selle ka kirja, et taastuvenergeetika on ülekaalukas avalik huvi, ja selles suunas me tegutseme. Ma usun, et puhtam Eesti ja jätkusuutlikum Eesti peaks olema meie kõigi huvides. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud riigikontrolör! Liitun siin nagu kõik eelnevadki tänuavaldustega: see on tõesti väga põhjalik raport, osundab väga õigetele asjadele ja seal on palju asju, millega tuleb nõus olla. Loomulikult on meil vaja piisavas koguses elektrienergiat õigel ajal ja soodsalt, aga natukene kipub olema see klassikaline asi, et tahaks midagi kiirelt, odavalt ja kvaliteetselt. Valida [tuleb] kaks. See ei pruugi olla niisama lihtsalt võimalik. 

Meil üldiselt viimasel kümnel aastal, enamik [aega sellest] perioodist on turukogemus siiski olnud väga hea ehk turg on see, mis tagab soodsa hinna olukorras, kus meil ei ole tõsist turumoonutust, nagu juhtus sõja kontekstis, kui gaasi hind – [gaasist] sõltus enamus juhitavast võimsusest regioonis – hüppelise tõusu läbi tegi. Sellele ei jõudnud süsteem reageerida. Ehk siis rohkem panustamine soodsale elektri hinnale on vägagi adekvaatne, seda võiks teha turu abil, aga see ei tähenda, et me ei peaks tegema 10–30 aastat ettevaatavaid selgeid plaane ja nägemusi, mis annavad meile ja tegelikult ka erasektorile investeerimiskindluse ja selgema tellimuse, mis suunas me tahame liikuda. Selles suunas, ma arvan, me oleme ka liikumas. 

Osa sellest on kindlasti 100% taastuvat [energiat] aastast 2030, mille all ei ole mõeldud, et me igal tunnil tarbime 100% taastuvat elektrit, vaid selle mõte on see, et aasta jooksul on summaarne energiatarbimine kaetud meie oma taastuvenergia tootmisega. Meil on igal juhul vaja selle kõrvale süsteemi stabiliseerimist ja meil on igal juhul vaja sinna kõrvale juhitavaid võimsusi. Selles osas ma kindlasti kuidagiviisi vastu ei vaidle, see on väga loogiline. Need juhitavad võimsused peavad seal olemas olema nii 2030 kui ka 2040. Tuul, vesi ja päike on asjad, mis on väga soodsad teatud tingimustel, aga need ei ole alati olemas. Seetõttu meil on vaja nii salvestust kui ka kõike muud. 

[Raportis] on ka see Eleringi väide, et võiks olla umbes 1000 megavatti juhitavat võimsust, selleks et see süsteem ära stabiliseerida. Kui vaadata praegust prognoosi, siis isegi raportis on arvestatud, et umbes 400 megavatti põlevkivi 2030. [aastal] ja umbes 600 … Tähendab, 400 megavatti on mitte põlevkivist [toodetud energia]. See vist ei sisalda uut planeeritavat 100-megavatist vesinikujaama. Kiisa jaam oli umbes 400 ja nüüd uus 100‑megavatine vesinikujaam – me jõuame 500 megavatini. Ehk siis suurusjärgus 500–600 megavatti oleks juurde vaja. Siin nõustun vägagi selgelt. 

2030. aastaks meil häid lahendusi väga ei ole. Võib-olla analoogsed gaasihübriidjaamad koos vesinikuga oleks variandid. Kahjuks Rain läks ruumist ära, aga vast ta kuulab. Selle Eesti Energia uue jaama puhul – ma ei ole sellega küll täpselt kursis, aga ma tean – osa elektrolüüsereid on niinimetatud hübriidelektrolüüserid, mis võivad võtta nii vesinikku kui ka maagaasi ja kus ei emiteeru süsinik, vaid see sadestub. [Jaam] võib nagu olla kahes kasutuses. Ma tean, et Saksamaal ja mujal plaanitakse neid [kasutada] reservjaamadena. Alguses kasutatakse gaasi, aga aja jooksul minnakse rohkem vesinikule üle, kui vesinik muutub rentaablimaks. See on üks võimalik vastus sellele, miks seal oli toodud välja mitu erinevat varianti. 

Valitsus on tegelikult teinud mitmeid häid samme. Näiteks on üle vaadatud linnukaart, mis oli meil suureks [blokiks] maismaatuule[parkidele]. Nüüd on uuendatud linnukaarti, enam ei ole nii suur [blokk], on võimalik ka maismaatuule[parke] rohkem teha. Aga üldises mõttes vaataksin ma ringi. Meil on vaja välisühendusi, tuult, tuuma, gaasi peaker‑[jaamu]. Ühesõnaga, meil on vaja korralikku energiaportfelli, mis on võimeline hakkama saama erinevates turuolukordades. 

Ja ma arvan, et järgmise aasta kevadel tuleb tõenäoliselt siia saali tuumaenergia arutelu. See on üks kontekst. 

Võtaks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Kindlasti [tuleb see] vaadata üle selles kontekstis, et kui meil on baasvõimsus mingisuguses mahus tagatud, puudujääv kogus seal on umbes 600, siis on lihtsam seda ülejäänud osa stabiliseerida. Samamoodi peaks minu arust vaatama meretuult, peaks vaatama ühenduskaablit Saksamaaga. See ei pea olema asi – toodetav ja sinna eksporditav, kui meil on seda üle –, mis peaks olema riigi poolt subsideeritud, vaid see ongi üks lisatuluallikas ka riigile laekuvate maksude ja muu kaudu. Samal ajal tagab see meile ka julgeolekut. Kui me parasjagu ei ekspordi, siis nagu on öeldud siin – Aivar Kokk vist mainis seda –, kõik vaatavad kõigepealt ennast ja siis teisi. Kui meil oleks ekspordivõimekus oma meretuulega, siis me saaksime seda kasutada esmalt enda võimekuse jaoks, kui meil tekib häda, ja alles siis eksportida. 

Ma olen üldiselt nõus, et põlevkivi on meie päästerõngas ja me peame jälgima, mida me sellega teeme 2027. aastast edasi. Minu teada Kliimaministeerium on planeerimas reservvõimsuste hanget. Kes seal täpsemalt pakkumise teeb? See võib olla Eesti Energia – või pakkujana Elering Power –, kes pakub põlevkivi baasil seda, see võib olla mingisugune järgmine hübriidjaam. Me täpselt ei tea. Mina isiklikult näen, et põlevkivi võibki olla osaline sild kuni võimaliku tuuma[energiani]. Aga kõige olulisem on panna elektrisüsteemi plaan paika ja sellega siis selgelt edasi liikuda. See tuleb kõigepealt läbi debateerida meil, aga selge on see, et see tuleb lähiajal ära teha. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetuseks Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Jevgeni Ossinovski, palun! 

Võtaks lisaaega ka, palun! 

Kolm minutit lisaks.

Austatud kolleegid! Esiteks, aitäh sotsiaaldemokraatide poolt Riigikontrollile selle teema süsteemse käsitlemise eest! Ma arvan, et see on kahtlemata üks valdkondadest, mis on riigi ja ühiskonna jaoks kriitilise tähtsusega. See, et meil tegelikult pikemas vaates terviklikku visiooni või plaani ei ole, on kahtlemata oluline puudujääk, mis tuleks kiiresti lahendada.

Aga ma ütleksin minevikku vaadates, et ega see juhuslikult tekkinud ka ei ole. Esiteks, Euroopa Liidu keskses käsitluses on viimase kümnendi jooksul paraku jäetud tegemata üks oluline osa. Meil on [tähelepanu] juhitud kliimapoliitika energeetikavaldkonnas tarbimise poole pealt sellele, et heitmed peavad vähenema, aga meil tegelikult juhitud võimsuste väljaarendamist riikideüleselt paraku ei ole. Sellest tulenevalt on väga paljud riigid, ka meie piirkonnas mõned, sisuliselt tasuta sõitu nautinud olukorras, kus teised riigid on tootmisvõimsuste investeeringuid teinud.

Pean ütlema, et ka meie oleme seda osaliselt nautinud. Kui vaadata meie viimase kümne aasta elektritarbimise bilanssi, siis need madalad hinnad, millest kolleeg Kadastik rääkis, on suuresti olnud ju selle arvel, et me oleme saanud nautida odavamat taastuvenergia võimsust Põhjamaadest, ja selle tõttu on olnud tunne, et ise ei peagi midagi väga tegema. [Meist] ekstreemsem näide on Leedu, kus sisuliselt elektritootmist juurde ei ehitatud pärast tuumajaama sulgemist. See tähendab seda, et ühtses hinnapiirkonnas need, kes pingutavad, panustavad – maksavad ise ka peale, selleks et täiendavad võimsused tuleksid –, saavad sellest kasu ainult teatud ulatuses, sellepärast et need, kes võtavad tasuta jänesepileti, saavad tegelikult osa sellest hüvest. Ma arvan, et järgmises etapis oleks väga oluline, et ühtses energiapiirkonnas lepitakse kokku ka selles osas, kuidas taastuvenergiat ühiselt erinevates riikides arendataks, et seda efekti vähendada ja et kõik panustaksid sellesse, et oleksid täidetud nii keskkonnaeesmärgid kui ka [oleksid] madalamad hinnad, mis sellega kaasnevad.

Teine pool on loomulikult meie enda kallis vabariik. Ma olen Eesti energiapoliitikaga servapidi olnud seotud üle kümne aasta. Kui siin IRL-i esindajad rääkisid kaunist juttu sellest, kuidas üks või teine asi on läbi kukkunud, siis see on erakond, kes on aktiivselt takistanud seda, et me õigeaegselt vajalikud otsused teeksime ja et me need vajalikud võimsused välja arendaksime. Olen ise pidanud väga palju vaidlusi valitsuse tasandil selle erakonna esindajatega ja nad on olnud fundamentaalselt vastu sellele, et seda plaani, millest me täna räägime, oleks väga vaja ja et see õigel ajal oleks tekkinud. Ehk siis see, et kümne aasta jooksul ühtegi tuulikut ei tekkinud, ei olnud juhuslik. See oli tegelikult teatud erakondade otsus, teadlik otsus, mille puhul oli erinevaid kaalutlusi. Mõned tahtsid öelda, et põlevkivi on armas. Siin mõned räägivad täna veel seda, et paneme põlevkiviga edasi, pole ühtegi probleemi sellega. Teine pool on loomulikult see, et siis olidki elektrihinnad madalad ja ka ühiskonnas oli laiem arusaam, et miks me peaksime panustama taastuvenergia võimsuste arendamisse, kui elektri hind on niigi soodne, eks ju.

Aga loomulikult oli ju ette näha seda, mis realiseerus meil nüüd viimase paari aastaga, et see pidu lõpmatult jätkuda ei saa. Õnneks oleme nüüd lõpuks ühiskonnana jõudnud sinna, et selles elektritootmise trilemmas, kus on varustuskindlus, hind ja keskkonnasõbralikkus, kõik saavad aru, et me peame selle võrrandi lahendama sellisel viisil, et kõik kolm on tasakaalustatud. Paraku on olukord tõepoolest jätkuvalt selline, et me oleme laias laastus ära teinud ühe osa arvutusest. Me eelmises parlamendis – rõõm tõdeda, et sotsiaaldemokraatide eestvõttel – kirjutasime seadusesse, et meil on aastaks 2030 tarbimise mahust 100% taastuvelektrit. Aga kui me vaatame, kui vaevaliselt me sinna jätkuvasti liigume, siis aeg hakkab otsa saama, et seda eesmärki tegelikkuses ka oleks võimalik saavutada. Me tõesti ootame, et Kliimaministeerium lähiajal selle kohta ka tervikliku plaani meile esitaks.

Aga muus osas oleme me ausalt öeldes suhteliselt algusjärgus. Oleme algusjärgus selles osas, mismoodi need erinevad tükid peaksid kokku tulema, et need valikud oleks võimalik päriselt ära teha. Me teame, et puhttehnoloogiliselt energiasüsteemi mõttes on kõik tööriistad olemas. Nüüd on vaja need õiged tööriistad laua pealt välja valida ja ilusti ära komplekteerida. Aga meie teeme ikka niimoodi, et võtame ühe tööriista, [tõstame] üles, vaatame, kas on ilus tööriist või ei ole. Noh, tundub ilus, võtame, ei tundu ilus, paneme kõrvale. Aga tegelikult me peame seda võrrandit lahendama terviklikult. 

Näiteks konkreetselt, mis puudutab reservvõimsusi, siis mina arvan, et olukorras, kus me täna oleme, on täiesti adekvaatne öelda, et me lähiaastatel tagamegi reservvõimsust põlevkivikateldega, mis meil on täna olemas. See pole kliimapoliitiliselt ja hinna mõttes võimalik, et me baaskoormusel kasutame põlevkivielektrit, aga kui meil on jama, kui ühendused ei tööta või on laiem elektri defitsiit terves piirkonnas, siis me paneme need käima ja saame varustuskindluse küsimuse lahendatud. Ma arvan, et see on oluline osa sellest kaalutlusest, mida võiks teha. Vastavad otsused jätkuvasti, nagu öeldud sai, on tegelikult tegemata.

Kui rääkida sotsiaaldemokraatide vaatest, mis meie jaoks terviklahendus on, siis see terviklahendus on väga lihtne ja on olnud muutumatu viimased kümme aastat: taastuvenergia võimalikult suur arendamine. Taastuvenergia 100 on üks osa lahendusest, teine pool on salvestus, mis sinna juurde tuleb. Tehnoloogia areneb päris kiiresti. Veel kõiki lahendusi käegakatsutavalt ei ole, aga põhimõtteliselt nad on juba olemas ja tulemas. Ja kolmas on ühendused. Need kolm aspekti koos tegelikult lahendavad ära elektrimajanduse trilemma aktsepteeritaval viisil, välja arvatud siis, kui tõepoolest midagi läheb katki. Selleks ajaks, kui midagi läheb katki, peab vastus [olemas] olema. Meie vastus on, et lähima kümnendi jooksul kasutame rahulikult oma põlevkivikatlaid, mis meil on täna olemas, paneme need [rasketel] perioodidel käima ja tegelikult [niimoodi] suudame selle küsimuse ära lahendada.

Aga milles ma riigikontrolöriga olen väga nõus, [on see,] et neid muutujaid on palju, aga tõepoolest, kõige hullem selles olukorras on otsusele mitte jõuda. Kui me otsusele ei jõua, siis kümne aasta pärast me oleme täpselt samas olukorras, kus [küsitakse], miks siis eelmise kümne aasta jooksul midagi ei tehtud. Ei tehtud sellepärast, et seda otsust ei langetatud õigeaegselt. Me väga ootame seda, et valitsuse poolt vastav visioon tuleks, ja kindlasti oleme valmis seda ka toetama. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Mario Kadastiku nime ei nimetatud. (Saalist vastatakse.) Oli? Okei. Siis, palun, vastusõnavõtt!

Hästi lühidalt. Ma lihtsalt tahtsin seda öelda, et ma olen üldiselt Jevgeniga väga nõus, et odav elektri hind on paljuski tulnud Norra hüdro[energiast] ja [muust] taastuvast, aga väga-väga suur osa on tulnud ka tuumast, mida oli hästi näha Olkiluoto 3 käivitamisest kevadel, kui hind kukkus kolinal. Aitäh!

Vastusõnavõtt oli igati asjakohane. Head kolleegid, sulgen läbirääkimised ja oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 332 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt välisministri Margus Tsahkna.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Teie ees on valitsuse algatatud rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 332. Esimene lugemine. Ma annan siin ülevaate selle seaduse sisust ja põhjustest ja olen valmis vastama kõikidele küsimustele. 

Rahvusvahelise sanktsiooni seadus jõustus 1. jaanuaril aastal 2020 ja seda on seejärel muudetud kolmel korral. 2022. aasta veebruaris alanud Venemaa laiaulatuslik sõjaline sissetung Ukrainasse ja pärast seda kehtestatud Euroopa Liidu sanktsioonipaketid on muutnud rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamise olukorda Eestis. Seaduse kehtiv tekst koostati olukorras, kus viimase pooleteise aastaga saadud majandus- ja finantssanktsioonide ja isikuliste sissesõidupiirangute rakendamise teadmisi ja kogemusi meil Eestis ei olnud. 

Selle eelnõuga esitatud regulatsioonid võib jagada tinglikult kaheks. Esiteks, eelnõuga täpsustatakse sanktsioonide riigisisese rakendamise küsimusi ja teiseks nähakse ette uus regulatsioon niinimetatud külmutatud varade kasutamiseks sõjakahjude ettemaksuna. 

Kõigepealt esimese poole kohta selgituseks, et rahvusvaheline sanktsioon oma olemuselt on üldine õiguskorras olev keeld või piirang. Sellega soovitakse eelkõige välispoliitiliselt mõjutada riikide, ühenduste ja isikute tegevust. Sanktsiooni rakendamisel peaksid erinevad asutused saama hakkama õigusruumis juba kehtivate normidega, kuid rakendamise erisusi reguleeribki rahvusvahelise sanktsiooni seadus ja see käesolev eelnõu. 

Eelnõuga täpsustatakse ministeeriumide ning asutuste ülesandeid sanktsioonide riigisisesel rakendamisel. Probleem, mida me lahendame, on see, et meil on tulnud juurde erinevaid sanktsioone, aga meil on vaja põhjaliku analüüsi tulemusel ka seaduses fikseerida, kuidasmoodi erinevad ministeeriumid, erinevad järelevalveasutused ja muud asutused omavahel tööd koordineerivad, millist vastutust kannavad ja kuidasmoodi see lõpuks sanktsioonide võimalikult efektiivseks elluviimiseks suurimat kasu tooks. 

Näiteks kehtestatakse kõikidele asutustele kohustus jagada teiste asutustega sanktsioonidega seotud teavet. Registripidajatele pannakse kohustus keelduda sanktsioonikeeluga seotud kannetest ning teavitada pädevat asutust. Krediidiasutusi kohustatakse sanktsiooni rikkumisest teavitama pädevat asutust, sest pankadele laekub kõige enam infot kavandatavatest tegevustest ja tehingutest. Pädevaks asutuseks määratakse ministeeriumide valitsemisalas tegutsevad asutused, nagu näiteks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Transpordiamet, Kaitsevägi, sealhulgas merevägi ja nii edasi. Need asutused vastavad isikute päringutele ja annavad erandite lubasid. 

Täiendatakse erikohustusega isikute loetelu, kellel on sanktsioonide rakendamisel täiendavad hoolsus- ja teavitamiskohustused. See loetelu on samasugune kui rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses. Täpsustatakse Vabariigi Valitsuse õigust määrata sanktsioonisubjektid kas isikute nimekirjaga või üldise tunnuse, näiteks kodakondsuse alusel. Riikliku järelevalveasutusena lisanduvad Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Transpordiamet ning Maksu- ja Tolliamet, kellele antakse õigus kasutada järelevalveks erimeetmeid. Erimeetmed on küsitlemine ja dokumentide nõudmine, kutse ja sundtoomine, isikusamasuse tuvastamine, vallasasja läbivaatus, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus, vallasasja hoiulevõtmine. Määratakse sunniraha ülemmäär, mis füüsilise isiku puhul on kuni 5000 eurot ja juriidilisel isikul kuni 32 000 eurot. 

Eelnõuga muudetakse ka valdkonnaseadusi. See puudutab karistusseadustikku, krediidiasutuste seadust, kriminaalmenetluse seadustikku, maksukorralduse seadust, riigihangete seadust, riigipiiri seadust, välismaalaste seadust, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadust, väärtpaberite registri pidamise seadust.

Teine pool sellest eelnõust on selline, et see loob pretsedendi vähemalt Euroopas. See on siseriiklik regulatsioon, mis baseerub rahvusvahelisel õigusel. Uue regulatsiooniga näeb eelnõu ette riigisiseseid reegleid rahvusvaheliste sanktsioonidega külmutatud varade kasutamiseks kahjuhüvitise ettemaksuna. Praegune varade külmutamine on vaid üks ajutine meede, mille eesmärk on sundida Venemaad lõpetama rahvusvahelise õiguse rikkumine. Pärast vara vabastamist sanktsioonide alt peab vara omanikul olema võimalik oma vara ise kasutada. Uue regulatsiooni kehtestamise vajadus tuleneb sellest, et Venemaa on süstemaatiliselt rikkunud rahvusvahelise õiguse ja sõjapidamise reegleid ning põhjustanud teadlikult ja ulatuslikult kahju tsiviilobjektidele ja keskkonnale. See kahju on arvestatav ja sissenõutav. Venemaa Föderatsioonil on kohustus tekitatud kahju hüvitada. Rahvusvahelist sunnimehhanismi selleks ei ole ning seega jääb küsimus, kuidas kahju hüvitada, kui kahju tekitanud riik ei ole nõus tekitatud kahju hüvitama. 

Ena kui aasta on Euroopas arutatud selle üle, kas ja [kui, siis] kuidas saaks külmutatud varasid sõjakahjude katmiseks kasutada. Ja just seetõttu on see regulatsioon Eesti seadusesse lülitamiseks ette valmistatud, et olla välispoliitiliselt eeskujuks ning ärgitada eelkõige Euroopa Liidu riike, aga ka teisi riike otsima täiendavaid lahendusi külmutatud ja tõkestatud varade kasutusele võtmisel. Kuna Eestis on külmutatud varasid vähe ja üksi tegutsedes on meie mõju kogu suures pildis väike, on oluline, et Eesti annab sellega heidutussignaali, et agressioon ei jää karistamata ja agressiooni tagajärjel tekkinud kahjud korvamata ning et agressorriigi piirinaaber ei jäta agressioonile reageerimata. 

Nüüd sellest mehhanismist, mille me oleme välja pakkunud. Eesti välja pakutud mehhanism näeb ette võimaluse kasutada eraisikute külmutatud vara agressori võlgnetava kahjuhüvitise ettemaksuks. Meetmete rakendamise eelduseks on, et välisriik, näiteks Venemaa on õigusvastaste tegudega tekitanud kahju, mis tuleb rahvusvahelise õiguse kohaselt hüvitada. Teine eeldus: kahju olemasolu on tõendanud kahju kannatanud riik, konkreetsel juhtumil näiteks Ukraina, muu riigi kohus või rahvusvaheline kompensatsioonimehhanism. Kolmas eeldus: kahju kannatanud riik on esitanud kahju põhjustanud riigile nõude kahju hüvitada, kuid nõude saanud riik ei ole seda täitnud mõistliku aja jooksul. Ja neljas eeldus: kahju kannatanud riik või rahvusvaheline kompensatsioonimehhanism on pöördunud Eesti poole palvega aidata kahjude hüvitamisel ning Eestis on olemas mehhanism võtta agressiooniga seotud isikute Eestis külmutatud varasid hüvitise ettemaksuna kasutusele. Need on eeldused. 

Kogu selle eelnõu väljatöötamine ei ole ainult mitte Välisministeeriumi töö, vaid me oleme teinud koostööd väga erinevate ministeeriumide, aga ka erinevate ekspertidega. Külmutatud varade kasutamise regulatsiooni koostas Välisministeerium eelkõige koostöös Justiitsministeeriumiga. Selle tegemisel analüüsiti põhjalikult selle kooskõla põhiseadusega ning arvestati rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ja siseriigilisest õigusest tulenevate võimaluste ja piirangutega. Samuti oleme selle eelnõu koostamisel konsulteerinud Kanada ja Suurbritanniaga. Esimeses on sarnane regulatsioon vastu võetud ja rakendamisel, Suurbritannias on regulatsioon väljatöötamisel ja see lähenemine on sarnane meie eelnõus esitatud regulatsiooniga. 

Eesti loob praegu pretsedendi, olles eeskujuks muu hulgas ka Euroopale, luues õigusliku mehhanismi Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtuks Ukraina ülesehituses. Näitame oma tegudega suunda ka üldsusele laiemalt. Meie sõnum on lihtne: agressor, kui ta on tekitanud kahjud, peab nende eest maksma. See on see väga lihtne ja põhimõtteline seisukoht, millest need seadusemuudatused on lähtunud. Peale sõja võitmist on Ukrainal vaja taastada ja üles ehitada normaalset elukeskkonda. Ja selle eest ei pea maksma mitte demokraatlike riikide maksumaksja, vaid agressor. See eelnõu loob eeldused, et oleks võimalik seda protsessi ellu viia. 

Seadus jõustuks üldises korras. Jõustumise erisäte on ette nähtud rahapesu andmebüroo küsitava teabe regulatsiooni rakendamiseks 1. jaanuarist 2025. Rakendusaktid on väljatöötamisel. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Jätkuks infotunnis käsitletule ma mõtlesin teie käest küsida seda. Ehk te selgitaksite meile, kuidas see mehhanism, mis on mõeldud konfiskeeritud vara eest kompensatsiooni maksmiseks, on ikkagi kooskõlas põhiseadusega ja vastab põhiseaduses sätestatud nõudele, et vara võib konfiskeerida üksnes õiglase ja kohese hüvitise eest. Minule jääb paraku selline mulje – ma lihtsustan seda argumendi huvides –, et see skeem on umbes selline, et mina võtaksin ära teie auto, annaksin teile ühe paberi, kuhu on kirjutatud, et te võite selle eest küsida kompensatsiooni näiteks härra Ratase käest. Siis te lähete selle paberiga härra Ratase juurde, ütlete, et kuulge, makske mulle nüüd kompensatsiooni, näete, mul on paber. Härra Ratas vastab selle peale, et mind absoluutselt ei huvita see paber, härra Vooglaiul ei ole mitte mingisugust volitust panna minule kohustust teile mingisugust raha maksta. Ma mõtlen, et Venemaa poolt öeldakse täpselt samamoodi nendele inimestele või subjektidele, kelle vara äravõtmisest jutt käib. Mulle tundub, et siin ei ole see nõue rahuldatud. Äkki selgitate meile?

Aitäh, hea küsija! See on väga oluline küsimus. See näide, mis te tõite, ei vasta päris üks ühele sellele olukorrale. Härra Ratas peaks sellisel juhul olema ka kõigi teiste poolt kuulutatud minuvastaseks agressoriks ja teie peaksite olema sanktsiooni alla paigutatud isik. On ju nii, kui ma õigesti aru sain sellest skeemist. Või tähendab, mina peaksin olema see sanktsioonide alla paigutatud isik – jah, niipidi. Et tuua selgust, ma võib-olla räägingi ära selle, kuidas see mehhanism töötab ja mis osa sellest on Eesti põhiseaduses ja Eesti regulatsioonis ja mis osa tegelikult toetub rahvusvahelisele õigusele, mis on universaalne ja tunnustatud vähemalt demokraatlike riikide ja õigusriikide poolt. 

Kogu algus on selles, et räägime siin tinglikult Venemaast, kuigi kõigile on selge, et see regulatsioon on universaalne. Konkreetsel näitel, juhul kui seadus meil jõustub ja kõik on korras, kuidas see olukord võiks välja näha? Kõigepealt on see, et Venemaa viib läbi agressiooni Ukraina vastu. See on tänaseks otsustatud nii laial pinnal, kui on üldse võimalik, ehk ÜRO Peaassamblee poolt: Venemaa on agressorriik, mis viib läbi agressiooni Ukraina vastu. See on esimene fundamentaalne rahvusvahelise õiguse seisukoht tänases mõttes. See annab Venemaale agressorriigi positsiooni. Teiseks, kelle vastu? Ukraina vastu.

Sealt edasi on kaks olulist aspekti. Esiteks see, et on kehtestatud sanktsioonid nii Venemaa vastu kui ka erinevate sealsete isikute vastu, on nad siis juriidilised isikud või füüsilised isikud. Need sanktsioonid on kehtestatud riikide kaupa, on kehtestatud Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide poolt ja nii edasi. Nende sanktsioonide puhul on igal korral dokumentaalselt tõestatud, et need isikud või see riik kas viib läbi otseselt agressiooni või need isikud on seotud agressiooni elluviimisega või väga otseselt selle toetamisega. Ehk siis me ei saa suvaliselt valida isikuid, kes meile ei meeldi, ja hakata siis seadust rakendama. Eeldus on, et need isikud on või see riik on sanktsiooni all. Ja see iseenesest on dokumenteeritud ja rahvusvaheliselt tunnustatud. Näiteks Euroopa puhul Euroopa Komisjon hoiab sanktsioonidokumente ja iga riik saab ka veel eraldi kehtestada sanktsioone. Aga kõik peab olema tõestatud, dokumenteeritud, et need isikud on seotud agressiooni läbiviimisega või selle väga otsese toetamisega. 

Teine pool sellest rahvusvahelise õiguse mehhanismist on Haagis loodud rahvusvaheline kahjude register. Eesti on üks selle asutajaliikmetest, aga seal on osalised kogu Euroopa Liit, erinevad Euroopa riigid, Ameerika Ühendriigid, Jaapan ja nii edasi. See loetelu on päris pikk ja järjest rohkem riike ühineb. Nüüd, selle registri roll on see, et rahvusvahelise kontrolli all ja ka mandaadiga fikseeritakse agressori toime pandud kahjustusi ehk kahjusid konkreetsete objektide näol. Kõik on dokumenteeritud: kunas, kelle poolt, mis mahus on midagi hävitatud ja nii edasi. See institutsioon on rahvusvaheliselt tunnustatud ja paikneb Haagis. Kahjud on kinnitatud. Ei ole nii, et näiteks Ukraina ütleb, et niimoodi on, vaid kõik peab olema selles registris ja dokumenteeritud. Need on nagu kaks poolt. 

Nüüd siit edasi. See kõik on siis, kui meil on see seadus juba jõustunud. Ukraina ja Eesti vahel sõlmitakse omavaheline leping, kui on selline soov olemas. Ukraina esitab teatud kahjude hüvitamiseks nõude Venemaa vastu, toetudes sellele kahjude registris dokumenteeritud kahjude mahule või objektidele või mis iganes. Need peavad olema konkreetsed nõuded. Kui Venemaa tunnustab seda nõuet, siis see on juba iseenesest tohutu suur saavutus kogu selles agressioonis. Aga me eeldame, et Venemaa neid nõudeid ei tunnusta, ei reageeri või reageerib negatiivselt. Siis selle meievahelise lepingu alusel Ukraina annab Eestile selle nõude ja Eesti, rakendades nüüd seda seadust, realiseerib vara, mis on meie sanktsioonide all. Ning sellest saadud vahendid kantakse Ukrainale konkreetselt selle kahju hüvitamiseks. 

See isik, kelle oma see külmutatud vara on, ehk kes on sanktsioonide all, saab nõudeõiguse agressori vastu, selle isiku vastu – nüüd me räägime siis Venemaa riigist –, kes on tegelikult agressoriks kuulutatud, kes agressiooni läbi viib, kes on selle kahju tekitanud. See nõue on tema vastu. Agressor peab selle hüvitama. Sealt tulebki see juriidiline aspekt, et tegelikult ei võõrandata vara selles klassikalises mõttes ja järgides ka põhiseadust, antakse talle kohene võimalik hüvitis. Ehk siis see isik ei ole suvaline isik, vaid ta on tegelikult sanktsioonide all, sest ta on tõendatult seotud või viib ise läbi agressiooni teise riigi või rahva vastu. 

See on see skeem. Nüüd, kui me räägime ka sellest poolest – küsimused nagunii tulevad ka selle kohta –, millised on isiku õiguste kaitse võimalused, siis sellele laienevad ju kõik Eesti õigusriigist ja Euroopa õigussüsteemist tulenevad võimalused kohtusüsteemi kaudu. Mõtlen kõiki astmeid Eestis kuni Riigikohtuni välja ja kui on soov, siis kuni Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja. Seega isiku enda õiguste kaitse on iga juhtumi korral tagatud. Aitäh!

Hea ajaloohuviline, kes sa loed seda stenogrammi näiteks 2073. aastal! Meil on 15. november 2023. aastal ja kui sa oled jõudnud stenogrammiga kusagil 16.05 juurde, siis see küsimus, mille Varro Vooglaid, hea ametikaaslane, küsis – lihtsalt infoks –, oli selline näitlikustatud küsimus. Siin ei olnud mitte mingisuguseid muid seoseid – et sa seda, hea ajaloohuviline, valesti ei mõistaks. Lisaks ütlen niipalju, et Eestis kehtib 2023. aasta 15. novembril endiselt põhimõte, et meil on võimude lahusus. Sulud lõppevad.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Noh, loomulikult, Venemaa on agressorriik ja peab kõik need sõjakahjud kinni maksma, kompenseerima. Selles ei ole kahtlustki. Aga see teie kirjeldatud konstruktsioon ei kannata ju kõige väiksematki kriitikat. Jah, on register, kus on need kahjud sees, ja Ukrainal on õigus saada kompensatsiooni, aga meie võime teha Ukrainaga ükskõik milliseid kokkuleppeid, see ei maksa Venemaa silmis mitte midagi. Ja kui me Vene kodanikelt need külmutatud varad ühel või teisel viisil ära võtame, justkui ettemaksuks Venemaa tekitatud sõjakahjude kompenseerimiseks, siis kui me nendele inimestele ja ettevõtetele ütleme, et teil tekib nõudeõigus Venemaa kui agressori vastu, siis see ei pea paika. Tekib nõudeõigus Eesti riigi vastu. Tegelikult pole lootustki (Juhataja helistab kella.) Venemaalt midagi tagasi saada. Nii et tegelikult me võtame Ukraina sõjakahjude kompenseerimise enda peale.

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh, hea küsija! See ei vasta tõele. See on teie väide, et tekib nõudeõigus Eesti riigi vastu. Nõudeõigus tekib vastavalt sellele konstruktsioonile ja juriidilisele alusele, mida ma just kirjeldasin – ma ei hakka seda kordama –, just nimelt agressorriigi vastu ehk konkreetsel juhul Venemaa vastu. Selle eeldused on kõik need, mida ma olen siin korduvalt loetlenud, pluss ka rahvusvaheline õigus ja ka dokumentatsioon. Ja kõige suurem eeldus on see, et see konkreetne isik on ise olnud seotud agressiooniga kas otsese läbiviijana või kaasaaitajana. Just selle staatuse tõttu tal ei teki nõudeõigust Eesti riigi vastu.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Loen siit, et seadusemuudatusega kaasneb positiivne mõju Eesti riigi välispoliitilisele veenvusele agressiooni ohvriks langenud riigi ehk siis Ukraina abistamisel ja sõjakahjude hüvitamisel. Me teame, millist kahju tekitas peaminister Kaja Kallas Vene-suunalise äriga. Kas ei oleks selle seaduse asemel mõistlik hoopis piir sulgeda ja lõpetada rahvusvahelised veod Venemaa suunas?

Aitäh! See küsimus läheb küll selle seaduse regulatsiooni alt välja, kuna see puudutab sanktsioone. Aga kui me räägime Venemaaga kaubandussuhete lõpetamisest ehk täielikust embargost, siis see on Eesti riigi ametlik seisukoht, mida me korduvalt oleme esitanud, sealhulgas nüüd ka Eesti riigi poolt 12. sanktsioonipaketti Euroopa Liidu tasemel. Totaalne kaubandusembargo ainult Eesti riigi piiril ei mõjutaks Venemaad praktiliselt üldse, aga meid see mõjutaks otseselt. Üldise eesmärgi nimel me oleme lisaks Euroopa Liidu sanktsioonidele rakendanud ka erinevaid otseseid sanktsioone, aga me teeme väga tihedat koostööd piiririikidega, kust kaubad liiguvad üle piiri Venemaa suunas. 

Meie eesmärk ei ole ju kehtestada sanktsioone lihtsalt sellepärast, et neid kehtestada. Me tahame neid kehtestada sellepärast, et mõjutada Venemaa sõjamasinat ja mõjutada Venemaa majandust. Selles mõttes me oleme teinud nii palju, kui on võimalik. Ma loodan, et veel sel aastal võetakse Euroopa Liidu tasemel vastu 12. sanktsioonipakett. Samas ma võin siin ära öelda, et totaalse kaubandusembargo rakendamisse ma ei usu, aga see on olnud Eesti valitsuse ametlik seisukoht ja see ettepanek on esitatud.

Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Eks me oleme näinud, et sel ajal, kui Ukraina võitleb oma elu eest, üritavad erinevad Vene-meelsed jõud Euroopas sanktsioonipoliitikat torpedeerida. Ma tõesti loodan, et Eestis antud eelnõu puhul ei juhtu, et keegi üritab seda torpedeerida. Mu küsimus on selline. Kuidas te hindate Eesti eeskuju? Kuidas see võiks mõjutada laiemalt liitlaste sanktsioonipoliitikat ja kui tõhus oleks majandushoobade mõju Venemaa sõjalise agressiooni tõkestamisele?

Aitäh! Kui alustada praktilisema poole pealt, siis meil oli ka infotunnis see küsimus. Ma olen nõus, et me ei sildista siin arutelu, kes on Venemaa poolt, kes on Venemaa vastu, aga eeldus on see, et debatt on aus. See on juriidiline debatt, debatt põhiseaduse üle, see on debatt Eesti riigi ja õigusriigi huvidest lähtudes. Kui siin on kellelgi mingi varjatud agenda, soov tegelikult tõkestada ühe väga efektiivse, vahest ühe mõjusaima seadusemuudatuse vastuvõtmist mitte ainult Eestis, vaid Euroopas laiemalt ja võib isegi öelda, et võib-olla maailmas, siis mina loodan välisministrina, et seda välispoliitilist eriseisukohta siin selle eelnõu puhul ei rakendata, vaid debatt jääb ikkagi selle sisu juurde. 

Aga kui see soov on olemas, siis võibki välja öelda, et meie sanktsioonide rakendamine ja ka Venemaa külmutatud varade kasutusele võtmine ei ole konkreetse poliitilise jõu või inimese või kelle iganes huvides, vaid pigem toetatakse Putini sõjamasinat. Ma loodan, et seda siin saalis ei soovita. 

Nüüd, kui tulla mõjude juurde tagasi, et mis see positiivne efekt on, siis tõepoolest, me oleme rakendanud pretsedenditult suuri ja laiaulatuslikke sanktsioone. Kuid tegelikult nendest sanktsioonidest on olnud võimalik kõrvale hiilida. Neid sanktsioone on tõlgendatud ja iga uus sanktsioonipakett on üritanud neid auke juriidiliselt kinni toppida. Aga oleme ausad, Venemaa ei ole ümbritsetud ainult meiega sama meelt olevate riikidega. Ja Venemaa saab tuge, et transiiti, kaubandus- ja majandussidemeid hoida teatud riikidega, kellega [tal] on piir ja kes ei ole meiega sama meelt, kes ei sanktsioneeri Venemaad. See on maailm, kus me elame. Maailm ei ole mitte lapik, vaid on ümmargune ja Venemaal on palju erinevaid naabreid. 

Mis on positiivne mõju? Kui me seaduse rakendame ja selle pretsedendi alusel hakatakse päriselt ka külmutatud varasid kasutusele võtma, siis sellel on mitmesugune mõju. Esiteks on see, et agressor ise ja agressiooniga seotud isikud katavad oma varade arvel need kulud, mis on tegelikult agressiooni tõttu tekkinud. See on väga tugev sõnum ka poliitiliselt. Kui ma käisin paar nädalat tagasi Ameerika Ühendriikides visiidil, siis [kogesin, et] ka seal on samasugused arutelud käimas. Mõned eelnõud on menetluses, on ka mõte täpselt sama skeemi kasutada, et selgitada eelkõige oma valijatele, oma inimestele, oma maksumaksjatele, et nemad ei pea Venemaa asemel maksma Ukrainale tekitatud kahju, seda peab tegema agressor ise. 

Ja see on konkreetne mehhanism ja eeskuju, et seda on võimalik teha, lähtudes õigusriigi põhimõtetest. Senimaani ei ole seda lahendust vähemalt Euroopas laual olnud. Ja mõnikord on olnud ettekääne, et retoorikas öeldakse, et jah, Venemaa peab maksma, me peame külmutatud varad kasutusele võtma, aga me ei saa seda teha, kuna meil ei ole õigusriigis õigusriigipõhist regulatsiooni. Nii et see on üks. 

Ja teine on otsene mõju Vene sõjamasinale ja Venemaale kui agressiooni läbiviivale riigile, tema majandusele. Ma arvan, et need oligarhid, kes on sanktsioonide all ja kes toetavad Vene agressiooni, ei ela praegu Venemaal väga kehva elu. Nende elu on võib-olla piiratud reisimise mõttes. Aga nende varad on väga suurtes mahtudes külmutatud. Eestis neid varasid suures mahus ei ole, aga [üldiselt] me räägime ikkagi miljarditest. 

Kujutame nüüd ette, et [Venemaal] võiks olla mõtteviis, et küll läänemaailm väsib sellest sõjast ära, küll tehakse mingisugune kokkulepe, nagu aastal 2014 Ukraina puhul tehti, küll meie elu läheb edasi, küll me saame oma varad jälle kätte. Aga meie konkreetse tegevuse tulemusena tekib neil õigustatud nõue omaenda riigi vastu. Nad võivad oma varad kätte saada, kui agressor selle kinni maksab. Aga mis võib mõjuda heidutusena, on see, et kui isegi väike Eesti selle ära teeb, siis see ei ole nali. On olemas mehhanism ja kui on olemas poliitiline tahe, siis nad jäävad oma varadest ilma. Juriidiliselt nad ilma ei jää, neil tekib nõudeõigus agressiooni läbi viiva riigi vastu ehk siis Venemaa vastu. Ja lisaks mahtudele, kui me räägime miljarditest, on see tõsine heidutuslik sõnum. 

Nii et kui Eesti riik peaks selle otsuse siin Riigikogu saalis vastu võtma, siis see loob pretsedendi. Ja ma arvan, et paljud inimesed, kes agressiooni läbi viivad, jälgivad väga tõsiselt, mida me siin teeme.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! [Mis puudutab] Vene sõjamasinat, siis muidugi siin ei ole mõtet silte kleepida. Need sildid on ise endale külge kleebitud, lausa keevitatud, et teie valitsuse peaminister, koalitsioonierakonna juht aitab Vene sõjamasinat toita. Ja kõik te olete teda siin rõõmsalt kaitsnud ja hoidnud teda võimul. See asi on väga selge. Embargot millegipärast ei saa üksi Eesti teha, sellepärast et Stark Logistics peab ju vurama ja kõik need muud asjad. Lihtsalt meie üksi embargot teha ei saa. Aga mingil moel jõuame sama hingetõmbega välja selleni, et Eesti üksinda saab kehtestada sanktsioonina võõrandamise, ja sinna otsa tuleb geniaalne lause, et siis katavad need sõjakulud venelased ise. 

Mul on selline küsimus. Ma üritasin aru saada, kas selle eelnõu puhul on ikka kuidagi adekvaatselt hinnatud, et kui Venemaa ettevõtete ja isikute varasid Eestis hakatakse võõrandama, siis missugune saab olema Venemaa reaktsioon Eesti ettevõtete ja Eesti inimeste varade suhtes. Kas me oleme arvestanud, et tegelikult nemad maksavad need sõjakulud kinni?

Aitäh, hea küsija! Ega ma ei oodanudki mingit muud stiili kui kõigepealt sildistamine ja siis küsimus. Ma saan aru või õigemini ma ei saa aru teie murest Venemaa pärast. Seda on ka varem märgata olnud, kui te olete üles kutsunud Eestit lõpetama Ukraina toetamist ja nii edasi. Aga see on teie poliitiline valik. Mina ei ole siin kui poliitik, vaid ma olen siin kui välisminister, kes on tulnud valitsuse eelnõuga. Ma selles debatis osaleda ei taha. Minu enda seisukohad on väga selged. Ukraina peab selle sõja võitma, Venemaa kui agressorriik peab need kahjud kandma ja me peame sellega tegelema. Nii et mina selles debatis hea meelega ei osale. Kui te soovite tõesti koos mõne oma liitlasparteiga Euroopas takistada Vene sõjamasina pidurdamist, see on teie otsus. 

Nüüd, kui tulla meie ettevõtete juurde, siis ma arvan, et Venemaa käsitleb mitte ainult nende, vaid ka [laiema ringi ettevõtete] tegevust seal õigusriigivastaste [arusaamade järgi]. Selles mõttes meie tegevus kuidagi ei muuda ei halvemaks ega paremaks äriajamist Venemaal. Ja me oleme ammu välja öelnud ka Eesti riigina, et äriajamine Venemaaga ei ole vastuvõetav. Ja teiseks, Venemaal äriajamine on ka varem alati seotud olnud riskiga, et sealsed otsused ei ole mitte õiguspärased, vaid pigem poliitilised. Nii et pigem on eelnõu sõnum Eesti ettevõtjatele, et Venemaal äriajamine ei ole kindlasti turvaline.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Minu eelmisele küsimusele te vastasite hästi pikalt ja põhjalikult, aga mitte sellest aspektist, millele mina tahtsin tähelepanu juhtida. Te kirjeldasite neid registreid ja kõiki neid mehhanisme, mis nagu laiemal taustal on. Mina juhtisin tähelepanu sellele, et meie põhiseadus ütleb §-s 32, et vara võib konfiskeerida üksnes kohese ja õiglase hüvituse eest. Kui inimesed või ettevõtted ei saa reaalselt hüvitist, vaid saavad mingi paberi, millega neil on õigus nõuda hüvitist kolmandatelt isikutelt, kellel ei ole mitte mingit juriidilist kohustust seda paberit tunnistada, siis tegelikult nad ju mitte mingisugust hüvitist ei saa. See on lihtsalt fiktsioon. 

Ja ma ütleksin kolleeg Igor Tarole, kes ütles, et ta loodab, et Riigikogus ükski jõud ei hakka Venemaa-vastaseid sanktsioone torpedeerima, et me kõik oleme andnud siinsamas puldis alles kevadel vande jääda truuks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Ükskõik kui headest eesmärkidest kantud projekte me ei saa toetada, kui need on põhiseadusega vastuolus. Kas see on fiktsioon või ei ole fiktsioon?

Aitäh! Ma ei oleks välisministrina seda eelnõu esitanud Eesti Vabariigi valitsusele ja Eesti Vabariigi valitsus ei oleks otsustanud algatada seadusemuudatust ja tuua selle Riigikokku, kui me oleksime veendunud, et see on põhiseadusevastane, või tegelikult vastupidi, kui me ei oleks veendunud, et see on põhiseaduspärane. Kindlasti see regulatsioon riivab põhiseadust. Siin on põhiseaduse riive ja seetõttu ongi ainukene põhiseaduslik võimalus viia seadusemuudatus ellu läbi Riigikogu ja läbi põhiseaduslikkuse järelevalve kontrolli, milleks on presidendi [institutsioon], milleks on õiguskantsler kuni Riigikohtuni välja. See ongi see, millele ma ka olen üles kutsunud Riigikogu, et menetleda, analüüsida, pidada debatti ja jõuda tõeni. See on pretsedendi loomine. See on pretsedendi loomine, seda ma tunnistan. Aga muul moel me ei saagi teada tõde. Meie enda põhiseadus on ju absoluutne, aga samal ajal põhiseaduse tõlgendused on väga tähtsad ja see [otsus] tuleb ainult selle protsessi käigus. Ainult selle protsessi käigus!

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me oleme kuulnud peaminister Kaja Kallase sõnu, et me ei ole üksi. Me ei ole kunagi üksi! Ja nüüd on teema, mida tuleks tegelikult ühtse Euroopa Liiduna arendada, sellega tegeleda. Hetkel on positsioon selline, et Eesti üksi teeb midagi ja ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriigid ütlevad selle kohta, et me mõtleme, me vaatame. Ja teie ütlete siit puldist: me loodame. Mul on nüüd küsimus, õigemini kaks küsimust. Kõigepealt see: kus on see ühtne Euroopa Liit? Ja teine: kus on kindlus, et Eesti ei jää selles aktsioonis üksi?

Aitäh! Ma ei saanud küsimusest täpselt aru, kus nimelt me üksi jääme. Me oleme ühiselt vähemalt sama meelt olevate riikidega Venemaa tegevuse hukka mõistnud. Venemaa on agressorriik, viib Ukrainas läbi agressiooni, sõjakuritegusid, inimsusevastaseid kuritegusid, genotsiidi, küüditab lapsi. Me ei ole siin üksi. Valitsus on otsustanud algatada eelnõu, et kehtestada siseriiklik juriidiline regulatsioon, et saaks võtta Venemaa varasid kasutusele. [Ja see] lähtub sellest, et nii Euroopa Liidu tasemel kui ka laiemalt on otsustatud, et Venemaa külmutatud varad tuleb võtta kasutusele. Aga see, et Eesti võtab endale rolli see mehhanism kehtestada, on meie suveräänne otsus. Ma arvan, et see lähtub nendest põhimõtetest, milles senimaani vähemalt siin saalis on olnud üksmeel. Venemaa peab maksma. Venemaa peab maksma oma agressiooni eest. See on põhimõte. Kui meil on võimalik Venemaa varad kasutusele võtta, siis me seda teeme.

Erinevad riigid on samal teel. Nagu ma mainisin, Kanadas näiteks, samuti Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides on need arutelud, samamoodi erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides. On ka samme astutud, mitte küll samal juriidilisel alusel. Näiteks Belgias need tulud, mis on saadud külmutatud varade pealt, on otsustatud anda [Ukrainale].

Me ei ole üksi selles protsessis. Lihtsalt Eesti on suveräänne, iseseisev riik. Meil on õigus otsustada, mida meie teeme, aga selles tegevuses me peame lähtuma oma põhiseadusest, õigusriigi põhimõtetest, ja kuna me oleme Euroopa Liidu liikmesriik, siis ka Euroopa Liidu õigusest, mille isikuõiguste kaitse mehhanismi kuulub ka see, et on võimalik pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole. Nii et me ei ole siin üksi, aga me oleme vaba Eesti riik, mida teile väga meeldib rõhutada ja millega ma olen sada protsenti nõus. See on meie suveräänne õigus, see on Riigikogu otsustada, see ei ole Vabariigi Valitsuse otsustada.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Teadupoolest eksisteerib rahvusvahelises suhtluses ja ka diplomaatias selline põhimõte nagu retsiprooksus. Sellest lähtuvalt on minu küsimus see: milliseid konkreetseid samme võiks oodata Venemaa Föderatsioonilt läbi Riigiduuma, aga ka läbi valitsuse ja laiemaltki vastusena meie poolt arutatavale seadusele? Milline on Venemaa vastus?

Meie oma väärtuspoliitikas ei lähtu sellest, mis võiks olla Vene poole vastus. Ma ei kujuta ette, mis saab olla veel suurem vastus sellele, kui Venemaa viib läbi täiemõõdulist agressiooni, hävitab inimesi, hävitab rahvast, küüditab lapsi, ründab kõiki neid põhimõtteid, mille peal meie enda vabariik ja iseseisvus püsib, kogu rahvusvahelist õigust. Palun selgitage, mida te veel ootate. Mida te veel ootate?! Mida Venemaa veel võib teha?

Mina olen seisukohal – see on minu isiklik seisukoht, aga ma olen ka Eesti Vabariigi välisminister –, et meie sanktsioonipoliitika, meie väärtuspoliitika, kõige selle, mis me teeme, eesmärk on kaitsta rahvusvahelist õigust, kaitsta rahvaste enesemääramise õigust, seista vastu agressioonile. See on meie ülesanne, see on meie kohustus. Me lähtume sellest, et rünnak Ukraina vastu on ka rünnak meie vastu. See on asi, kus ma ei näe detailse analüüsi kohta, sest Venemaa on nii või teisiti agressorriik. Ja kui me vaatame meievahelisi suhteid, siis meievahelisi suhteid sisuliselt ei ole, kuna me ei suhtle agressorriigiga. See ongi vastus.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma ei pea õigeks sisulise dialoogi muutumist niisuguseks lihtsalt loosungite loopimiseks. Me teame kõik, et Venemaa on agressorriik ja ta peab saama karistada ja nii edasi. Meil ei ole mõtet seda siin tundide kaupa korrata. Ja ei ole ka Igor Tarol mõtet rääkida, et kõik, kes leiavad, et see välja pakutud juriidiline mehhanism on puudulik, teeb neist Kremli-meelsed putinistid. Taro loogika järgi on meie tippjuristid Raidla, Mälksoo, Aas, ka õiguskantsler Madise Vene agendid. No andke andeks! 

Aga küsimus on just nimelt selles, et kuigi Euroopa Liit, G7, erinevad Euroopa riigid, USA, kõik soovivad sellist mehhanismi välja töötada, ei ole see mitte tahte küsimus, vaid õiguslik küsimus, ja seda ei ole nii lihtne teha. See mehhanism ei kaitse meid ega nõua ka Venemaalt neid kahjusid välja. Võtke palun eelnõu tagasi ja täiustame seda mehhanismi. Me ei pea olema esimesed pioneerid, lähme koos Euroopa Liiduga edasi.

Hea küsija, teie aeg! 13 sekundit juba üle.

Hea küsija! Teie oletegi Riigikogu liikmena oma arvamuses vaba. Mina valitsusliikmena olen siia teie ette toonud Vabariigi Valitsuse eelnõu, mille eesmärki ma olen tutvustanud, mille toimimist ma olen tutvustanud. Nüüd ongi see protsess, mille käigus, kui me räägime põhiseaduse riivest, tuleb see selgeks vaielda. Ja siin on arvatavasti erinevad arvamused kuni selleni välja, et Eesti Vabariigis on olemas põhiseaduslik protsess, kus antakse lõplik tõlgendus meie põhiseaduse erinevate printsiipide kohta, mis puudutavad ka näiteks eraomandi puutumatust.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Nagu te ütlesite, selle seaduse puhul on tegu pretsedendi loomisega, millega kaasneb põhiseaduse riive. Kuna see on väga oluline seadus, siis te olete kindlasti kokku lugenud, kokku arvutanud, kui palju on Eestis seda vara, mida kahjuhüvitise ettemaksuna kasutada saaks.

Aitäh, hea küsimus! See on, hea küsija, väga oluline küsimus, sest tuleb teada, et Eestis seda [vara ei ole väga palju]. Aga seda on. Hinnanguliselt on seda vara suurusjärgus natukene üle 32 miljoni euro väärtuses. See on esiteks panus. Aga teiseks meil on olemas külmutatud varad, mida saab kasutusele võtta kas või selleks, et näidata, et see on võimalik. Nii et Eestil need varad on.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No mul jäi enne suu ammuli, kui sa ütlesid, et sina ei olegi poliitik ja sina ei taha poliitilist debatti pidada. Minu meelest sa kandideerid teise suurima koalitsioonierakonna esimeheks. Kuidas see ei ole poliitik olemine ja poliitilises debatis osalemine? Kui sa ei ole poliitik, siis väga huvitav oleks teada saada, kes sa siis oled – USA välisministeeriumi eestkõneleja siin või mis? 

Ja teine huvitav küsimus. Jah, me teame, mis Ukrainas tehakse: tapetakse, vägistatakse, rüüstatakse ja mida kõike veel. See ongi, et mida veel. Järgmisena võidakse tulla tapma, vägistama ja rüüstama Eestisse, kui me valitsus ja Välisministeerium süstemaatiliselt pingutavad naba paigast ära, et muuta Eesti kõige agressiivsemalt käituvaks riigiks siin regioonis. Ma loen siit teie seletuskirjast, et see tugevdab meie riiklikku julgeolekut ja tagab Eesti riigi julgeoleku. Mu meelest on ju täpselt risti vastupidi. Kui me selliseid seadusi teeme ilma ühegi liitlaseta, ilma teiste Euroopa riikideta, siis me muudame ju ennast sihtmärgiks. See seletuskiri valetab.

Aitäh, hea küsija! Ma ei öelnud, et ma ei ole poliitik, vaid et ma loodan, et see eelnõu ei ole parteipoliitiline. Aga, austatud EKRE esimees, mind lihtsalt hämmastab teie praegune seisukoht, et Eesti peaks paluma kuidagi Venemaa mõistvat suhtumist, agressorriigi mõistvat suhtumist. Ma olen väga hämmastunud ausalt öeldes, et EKRE esimees ütleb välja siin Riigikogu saalis, et me peame võimalikult tagasihoidlikult käituma agressorriigiga, kelleks on Venemaa, et äkki Venemaa võib ka meie peale pahaseks saada. Siin tulebki tegelikult välja see taust, miks te ütlesite välja selle, et äkki Ukraina aitamisel on nüüd piir ees, ja nii edasi. See on meie poliitiline debatt ja siin me oleme täiesti erinevatel poolustel, täiesti erinevatel arusaamadel. Ma ei suuda kunagi mõista Venemaa agressiooni ja ma ei suuda kunagi aru saada sellest, et Eesti riik, Eesti rahvas ei tohi seista agressiooni vastu. Sellest siin lähebki läbi tohutu lõhe. Tohutu lõhe!

Martin Helme, protseduuriline küsimus, palun! 

Jaa, ma protestin. Lugupeetud minister on langenud mingitesse ulmadesse ja fantaasiamaailma, kujutab endale ette asju, mida siin olevat just räägitud. Pole! Ei ole vaja endale ette kujutada asju ja siis neid ründama hakata. Pole öelnud selliseid sõnu, pole mõelnud selliseid mõtteid! Küsisin palju konkreetsemalt: kui me teeme selliseid asju üksi ja teised, ükski teine Euroopa riik ei tee seda, Ameerika Ühendriigid ei tee seda, siis me ju tõstame ennast esile kõige agressiivsemalt käituva riigina. Ja sellel on tagajärjed, mis ei paranda meie julgeolekut. Ei ole vaja ulmades ekselda, et oma sotapota-eelnõu kaitsta.

Aitäh! Protest ära kuulatud. Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma tuletan meelde, et see ei ole valimisdebatt, valimisreklaami tegemine. Me arutame siin eelnõu. Need valimisloosungid, mis on täiesti kohatud, võib mõneks teiseks korraks jätta. Aga mina küsin ikka edasi. Kaja Kallas ütleb, et me ei ole kunagi üksi. Teie lause selle kohta on: meie valitsus on ainuke, kes sellise siseriikliku regulatsiooni teeb. Minu küsimus on selline. Kui me peaks Euroopa Liidus kõik ühtsed ja koos olema, miks ei ole seda teemat käsitletud ja arutatud selliselt, et kõik liikmesriigid hakkavad siseriiklikult samasugust regulatsiooni kehtestama, et me oleksime kõik koos ja ei tekiks sellist olukorda, et Eesti jääb üksi, mille kohta Kaja Kallas väidab, et me seda kunagi enam ei ole. Aga ometigi me hetkel oleme ju üksi. 

Aitäh! Esimese väitega ma olen väga nõus, et siin ei ole vaja loosungeid loopida. Ja te olete oma tegevuses vaba ehk siis lähtuge ka ise oma sõnadest. Mis puudutab seda, kas me oleme üksi, siis me ei ole üksi. Me ei ole üksi Euroopa Liidu tasemel. Nüüd on ülemkogul veel kord üle korratud – see oli paar nädalat tagasi –, et Venemaa külmutatud varad tuleb kasutusele võtta. Selleks tuleb teha tööd, selleks tuleb leida lahendusi. Me oleme üks Euroopa Liidu liikmesriikidest, kes lähtub sellest ühtsest poliitikast. Samamoodi Ameerika Ühendriigid, samamoodi Kanada, samamoodi Suurbritannia. Ja kui teile tundub, et me oleme üksi, siis ma võin teile välisministrina kinnitada, et me ei ole üksi.

Protseduuriline küsimus, Kert Kingo!

Ma tänan võimaluse eest! Ma tahaksin üle küsida istungi juhatajalt, kas ma suutsin ennast piisavalt arusaadavalt väljendada. Kas ma rääkisin piisavalt selget eesti keelt või see küsimus tõesti oli nii segane ja nii keeruline, et minister ei saanud juba teist korda selle sisust aru?

Aitäh! Te teate väga hästi, et ma ei sekku küsimuste ülesehitamisse ja vastustesse, kui need ei lähe täiesti teemast välja. Aga ühte ma võin öelda: te rääkisite eesti keeles. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! See kõik on jah tore jutt, et Euroopas on juba otsustatud nii ja naa. Ikkagi selget vastust pole tulnud, miks Eesti peab esimesena pea tulle pistma. Aga küsimus, tegelikult konkreetne küsimus on mul hoopis see, et te ütlesite, et umbes 32 miljoni eest on neid Vene poole varasid Eestis, mida võidakse kasutada. Te kindlasti oskate öelda – seda kindlasti arutati –, mis summas on Eesti ettevõtjatel ja ka Eesti riigil Venemaal varasid. Kas see number on teil kuskil olemas? Ma usun, et selliste otsuste tegemisel te kindlasti teate seda. Oskate te selle numbri öelda?

Aitäh! Tõepoolest, me oleme kaalunud kõikvõimalikku pidi ja arvestanud erinevaid mõjusid. Ja ma täpsustan praegu üle, et 34,5 miljonit on see täpne summa, mille ulatuses on praegu Eesti riigi poolt külmutatud Venemaa varasid. See on korrektne. Ma vaatasin oma andmetest järgi. Nüüd, vastab tõele, et meil ei ole täielikku ülevaadet sellest, kui palju on Eesti ettevõtjate või Eesti isikute varasid Venemaal, sest sellist registrit meil ju ei peeta. Eraisikute ja ettevõtjate puhul see on nende enda risk, nende enda otsus, nende enda informatsioon. Aga seda infot võib ju üritada kokku koguda.

Eesti ei ole valinud seda, et Venemaa on agressorriik. Venemaa ei ole õigusriik ja äriajamine Venemaaga esiteks ei ole moraalselt õige ja teistpidi ka ilma Ukraina-vastase agressioonita oli 2000. aastal, kui oli majanduskriis, ja ka peale seda on olnud päris palju ettevõtjaid, kes ei ole rahul just nimelt sellega, et Venemaa ei ole õigusriik. Aga ma ei hakka siin mingisuguseid konkreetseid kaasusi välja ütlema. Lihtsalt agressorriigiga ju läbi rääkida ei saa. Ei ole võimalik läbi rääkida! Agressioon tuleb lõpetada ja need kahjud peab hüvitama Venemaa ise. Külmutatud varad tuleb võtta kasutusele selle jaoks, et Ukrainat üles ehitada, et Ukrainat toetada.

Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus! 

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Siin arutelus hakkab ikkagi peale tikkuma selline hoiak, et justkui me seda eelnõu arutades räägiksime sellest, kes on Ukraina poolt ja kes ei ole Ukraina poolt. Mina mõtlesin teie kui kogenud parlamendi spiikri või juhatuse liikme käest küsida: kas teadlik hääletamine sellise eelnõu poolt, mis on selgelt põhiseadusega vastuolus, nagu on osutanud ka Jüri Raidla, Ülle Madise ja teised põhiseaduse eksperdid, on kooskõlas meie ametivandega? Tegelikult me arutame seda eelnõu, aga ma küsin istungi läbiviimise kohta natuke laiendatud tähenduses. Kas me peaksime tegutsedes pidevalt hoidma meeles seda teadmist, et ükskõik kui headest või toetusväärsetest eesmärkidest mingisugune eelnõu ka ei lähtu, kui me teadlikult hääletama eelnõu poolt, mis on põhiseadusega vastuolus, siis me rikume oma ametivannet?

Aitäh! Ma eeldan, et me teeme oma tööd nende reeglite järgi, mida seadused, eeskätt kodu- ja töökorra seadus meile siin ette on kirjutanud. Aga teiselt poolt ma sellele küsimusele otse vastata ei saa. Me oleme oma mandaadis vabad. Riigikogu liikmete mandaat on vaba, nii et meil ei ole mingit subordinatsiooni siin 101 inimese vahel. 

Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Sellisel juhul ma küsin ikkagi täpsemalt selle kohta, mida see meie antud vanne üldse tähendab. Kui ei ole selge, et teadlikult põhiseadusega vastuolus oleva eelnõu poolt hääletamine ei ole ametivande rikkumine, siis mis üldse siin saalis toimuvat tegevust silmas pidades võiks kvalifitseeruda ametivande rikkumisena?

Aitäh! Ma arvan, et me peamegi lähtuma oma ametivandest, mille me oleme andnud. See seda tähendabki, mis te ütlesite. Ja seal ametivandes on ju ka sees südametunnistus. Seda hakata siin lahkama – ma arvan, et see võtaks kauem aega, kui sügisistungjärk kestab. 

Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tänan! Ma sooviksin ka kogu nende segaste vastuste peale istungi juhatajal täpsustada, kas meil Eesti Vabariigi põhiseadus kehtib. Me oleme praegu olukorras, kus me peame arutlema selle üle, kas võib põhiseadusest lähtuda või mitte. Kas meil kehtib Eesti Vabariigi põhiseadus?

Aitäh! Meil kehtib põhiseadus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Üks asi on see, mis toimub Ukrainas sõjalisel tasandil, aga teine asi on see, õigemini on kummaline see, mis protsessid praegu toimuvad lisaks sõjapidamisele. Olen saanud eelnevalt juba päris palju informatsiooni, mis minus tekitab küsimärke. Ja kuna ma eile sain veel ühe sellise teate, siis ma otsustasin teie käest küsida, mis protsessid tegelikult Ukrainas toimuvad. Nimelt on need kodanikud, kes on lahkunud Ukrainast pagulasena, pöördunud tagasi ja on selgunud, et osas piirkondades on nende kinnisvara võõrandatud. Ja veel on tulnud signaale, et ka Iisraeli kodanikke on asustatud ümber sellesse piirkonda, nii et tänavad on ka juba heebreakeelsete siltidega. Palun kommenteerige seda informatsiooni.

Aitäh! Minule selliseid signaale tulnud ei ole.

Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud välisminister! Olles siit vasakult poolt ära kuulanud nendes küsimustes mitmeid sanktsioonivastaseid tüüpilisi Kremli jutupunkte, tahaksin viia teema pretsedentidele. Eesti riigi ajaloos, teadagi, on pretsedentidel väga oluline roll. Eesti ise on loonud palju pretsedente. Ja Eesti iseseisvuse taastamisel oli väga oluline pretsedent: kui Islandi riik oleks samamoodi põlve väristanud ja kartnud selles oma otsuses üksi jääda, oleks ajalugu võib-olla läinud hoopis teisiti. Ehk kõik teised oleks samuti kartnud üksi jääda. Kas te näete siin teatavaid ajaloolisi paralleele pretsedendi loomise tähtsuse poolest?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, Island, väike riik, tunnustas Eesti iseseisvuse taastamist esimesena ja avas niimoodi tunnustamiste jada, mis nagu paisu tagant [vabanes]. See oli pretsedendi loomine mitte juriidilises mõttes – riikide tunnustamine on ju väga vana rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste suhete toiming –, aga poliitilises mõttes küll. 

Ja tõepoolest, me räägime nüüd sellest, et Eesti veab kogu maailmas eest väga paljusid erinevaid Venemaa agressiooni vastaseid initsiatiive. Näiteks ei ole rahvusvahelise õiguse alusel ilma eritribunalita, mis on rahvusvaheliselt kokku lepitud eritribunal, võimalik võtta näiteks Putinit, Venemaa peaministrit ja välisministrit ehk kolme tippvastutajat riigi agressioonikuritegude eest vastutusele. Seda ei ole võimalik teha. Eesti veab kogu maailmas eest seda, et see eritribunal moodustataks ja nii nagu peale teist maailmasõda Nürnbergis, kus loodi tegelikult see nii-öelda liidri kuritegude institutsioon, võetakse riigi juhid vastutusele agressiooni eest. See peab nüüd uuesti [toimuma]. See on pretsedendi loomine poliitilises valguses ja see on õige asi, mida ajada. 

Ma ei kujuta ette, kuidas me saame Ukraina inimestele, Eesti inimestele, üldse inimestele demokraatlikus maailmas öelda, et Putin ei vastuta mitte millegi eest, mis puudutab agressioonikuritegusid. See on ka initsiatiiv. See on meie moraalne kohustus kaitsta õigusriigi aluseid, rahvusvahelist õigust, millel üldse meie riik püsib. Samamoodi seesama [põhimõte]: kui agressor on tekitanud kahju, siis ta peab selle eest maksma. Nii et need on võrreldavad asjad küll.

Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Ma tänan! Eesti 200 saadik Igor Taro nimetas siin Kremli jutupunktideks teemasid, mida me just arutasime. Me küsisime teie käest Riigikogu liikme ametivande kohta ja põhiseaduse kohta. Kas nüüd on niimoodi, et siin parlamendisaalis, kui me räägime Eesti Vabariigi põhiseadusest, on see selle Eesti 200 saadiku arvates Kremli jutupunkt? Kas me oleme nüüd jõudnud etappi, kus Eesti Vabariigi põhiseadusest rääkimine on Kremli jutupunkt? Kas ma sain sellest õieti aru?

Aitäh! Vastus on: ei, te ei saanud õigesti aru. Mina ei tea, mida üks, teine või kolmas fraktsioon siin arvab jutupunktidest, aga need küsimused, mis te minu käest olete küsinud, ei ole kuidagi olnud Kremli jutupunktid.

Protseduuriline küsimus, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Mina olen ka nüüd ausalt öeldes mures, sellepärast et siin algab jälle selline väga räigete süüdistuste pildumine. Tundub, et kolleeg Igor Tarole käib üle mõistuse, et keegi võiks olla selle eelnõu vastu ka mingil muul põhjusel kui see, et tahaks lähtuda mingitest Kremli jutupunktidest. Ma ise olen lugenud näiteks, et Jüri Raidla on kirjutanud, et me ei tohi mitte mingil juhul pakkuda Kremlile seda rõõmu, mis seonduks Vene agressiooni tõttu Eesti õigusriikluse devalveerimisega meie endi poolt. "Eesti põhiseadust ei saa tõlgendada poliitilise otstarbekuse printsiibist lähtudes, isegi mitte Ukraina toetamisel." Tsitaadi lõpp. 

Kas on võimalik kuidagi heale kolleegile märkus teha, et poliitilise debati suretamine selliste loosunglike süüdistustega, mis on tegelikult ka täiesti mõistusevastased olukorras, kus me kaitseme kooskõlas oma ametivandega lihtsalt Eesti Vabariigi põhiseadust ja püüame seista selle eest, et säiliks austus selle meie riigielu dokumendi vastu, ei ole kohane?

Aitäh! Otseselt sellist protseduurilist võimalust mul nendes küsimustes mingit märkust teha võimalik ei ole. Aga selge on see, et teie protseduurilist küsimust kuulsid ametikaaslased ja kuulis ka Riigikogu kõnetoolis olev välisminister, lisaks see läks stenogrammi. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, seletuskirjas on eelnõu ettevalmistajatena pikk loetelu erinevatest juriidilistest osakondadest ja ministeeriumidest ja nii edasi. Minu küsimus on kaheosaline. Esmalt: kas selle eelnõu tervikmõjude hindamisse oli kaasatud ka Välisministeeriumi poliitika planeerimise koosolek või kas selline koosolek üldse enam eksisteerib tänasel päeval? Välisministeeriumi siseelust võib ju ainult kuulda kuluaarides, eriti palju sellest ei kirjutata. Või on see moodustis kantsler Vseviovi juhtimisel osutunud ülearuseks? Teiseks, te väitsite siin, et me oleme sõjas. Minu küsimus on, millal siis see sõda muutub tõeliselt kineetiliseks konfliktiks. Kas need punased jooned on läbi käidud?

Aitäh! Mis puudutab Välisministeeriumi, siis jah, Välisministeerium on olnud selle eelnõu väljatöötaja eelkõige koostöös Justiitsministeeriumiga, aga ka paljude teiste ministeeriumidega, kuna see eelnõu puudutab väga paljusid ministeeriume. Mis puudutab Välisministeeriumi tööd, siis jaa, on olemas poliitika asekantsler ja on olemas poliitiline planeerimine jätkuvalt, ja see kõik on ühine. Välisministeeriumi töö on läbi kaalutud. Nagu ka seletuskirjas kirjas on, sellel seadusel oleks ka välispoliitilised mõjud ja need lähevad kokku ka siin Riigikogus tegelikult sõnastatud põhimõtete ja eesmärkidega, mis puudutavad Ukraina toetamist, mis puudutavad õigusriiklust, mis puudutavad agressiooni vastu seismist ja nii edasi. Jah, see on nii. Aga nüüd ma unustasin selle teise poole küsimusest. (Saalist hõigatakse midagi.)

Palun mikrofon korraks tagasi Ants Froschile. Väga lühidalt see täpsustus, palun!

Oli teie konstateering, et me oleme sõjas, ja mu küsimus oli, millal see muutub kineetiliseks konfliktiks.

Aa, see oli kineetiline sõda. Aitäh! Ma ei saanud täpselt aru. Ukraina võitleb Venemaa agressiooni vastu ju kõikidel võimalikel rinnetel. Seal on sõjaline konflikt, seal on inimsusvastased kuriteod, seal on genotsiid, seal on küüditamised – need on kõikvõimalikud sellel skaalal olevad sõjalise konflikti aspektid. Mis see järgmine tase on, ma ei oskagi nagu öelda. See ongi sõda. See on täiemõõduline sõda, mis toimub Venemaa poolt [alustatuna] Ukraina vastu.

Protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea Jüri! Sul on palju kogemust siin saalis töötamisega ja istungite juhtimisega ja üldse elus. Me enam nii noored ei ole. Ma mõtlesin, et kalibreeriks veidi ja paneks need skaalad võib-olla selgemini paika. Ma ei ole jõudnud selle eelnõu raames piuksugi teha, kui nii võib öelda. Aga kolleeg Taro juba lajatas laia lauaga, et siin vasakul pool räägitakse jälle Kremli jutupunkte, ja kuidagi nagu viitas natuke ka minu pihta, et justkui ma olen Kremli-meelne. Ja siit mu küsimus. Vastates Kert Kingo küsimusele te ütlesite, et teil ei ole õigust protseduuriliselt või üldse märkust teha ja sisusse sekkuda. 

Ma küsin lihtsalt hüpoteetiliselt. Kui mina nüüd alustan oma küsimust – ma olen järgmisena, eks ole, küsimuste järjekorras – näiteks sellise mõttega, et minu arvates – noh, ma praegu ei alusta, see on lihtsalt näide – Igor Taro on loll ja ei saa üldse asjast aru, ja siis lähen oma küsimuse juurde. No nagu Igor Taro soojenduseks [tembeldab] meid siin Kremli-meelseteks, mis on üsna räige. Kas siis ka ei ole nagu põhjust märkust teha või siis nagu on? Kas istungi juhataja peaks mingit viisakat suhtlust hoidma või hakkamegi niimoodi lajatama ja te märkusi ei tee? Lihtsalt et oleks selge. Mul küsimus kohe tuleb, siis ma tean, kui kaugele me selle asjaga minna saame. 

Aitäh! Ma saan aru, et te tahate mind raskesse seisu panna. Ma pean ausalt ütlema, et ma olen täna öösel väga hästi maganud. Kui te hakkaksite nii oma küsimust küsima, siis ma lähtuksin mitte meie kodu- ja töökorra seadusest, vaid oma lastetoast. Ma sekkuks sellesse. Ju ma ütleksin midagi sellist, et ma ei pea õigeks ühelegi ametikaaslasele öelda "loll", ja palun suhtume austavalt. Nii umbes ma käituksin. Aga, Rain Epler, teil on veel protseduuriline küsimus. (Rain Epler ütleb saalist, et peame selle diskussiooni lõpuni.) Peame, peame! Palun, Rain Epler!  

Päris tõsiselt, kui keegi kolleegidest arutelu käigus, kui esitatakse küsimusi eelnõu kohta, mida me siin arutame, peab õigeks nimetada mind või kedagi kolleegidest Kremli-meelseks, siis see on päris räige. Aga teie ütlesite, et ei ole põhjust märkust teha. Noh, ma ühtpidi olen teiega nõus, et ei peaks ei lolliks ega Kremli-meelseks siin üksteist nimetama, aga ei saa öelda, et see, kui keegi kedagi lolliks nimetaks, oleks kuidagi rohkem räige kui Kremli-meelseks nimetamine. Ma selles mõttes kutsun sind, Jüri, ikkagi veel kord üles, et vasta mulle. Kas siis Kremli-meelseks nimetamine on justkui sihuke mingi kerge väike nali, aga lolliks nimetamine on midagi hirmsat? Mina ei ole sellega päris nõus.

Aitäh! Mul on hea meel, et meil on eri arvamused. Aga Kremli-meelsuse kohta ma vastasin Kert Kingole. Ma vastasin, ma ütlesin, et ei ole ühtegi sellist küsimust olnud minu hinnangul. Ma usun, et te kuulsite seda, mida ma Kert Kingole vastasin. Martin Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Ma sattusin sellest sinu vastusest suuremasse segadusse, kui enne küsimust oli. "Loll" ei tohi öelda, aga kas siis, kui päriselt on loll, tohib öelda või ei tohi? Ja teiseks: kumb on hullem, kas see, kui inimene valetab ja me ütleme, et ta on loll, või ütleme, et ta valetab?

Ma vaatan korraks kodu- ja töökorra seadust. Aga see küsimus ei ole protseduuriline küsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh! Minu küsimus, härra minister, teile on seotud mitte otseselt selle eelnõuga, vaid aruteluga selle ümber. Mul oli enne üks kokkusaamine ja ma tulin saali, kui see arutelu oli poole peal. Te just lugesite epistlit kolleegidele teemal, et justkui ollakse eri arvamustel selles osas, et teie ei toeta Venemaa agressiooni, aga keegi siin justkui toetab. Minu arust siin saalis täitsa konsensuslikult ollakse Venemaa agressiooni vastu, ja väga jõuliselt. Mu küsimus ongi selle kohta, kui on [tegemist] eelnõuga, milles on küsitavusi. Ma saan aru, et elus üldse, eriti aga poliitikas on palju inimesi, kelle arvates nende mõtted on väga head. Ma ei saa öelda, et ma ise ka lõpuni sellest patust puhas olen. Teinekord tuleb hiigla hea mõte, ma mõtlen, et ongi maailma kõige parem mõte. Aga ikkagi, kui siin saalis küsitakse kriitilisi ja täitsa asjalikke küsimusi, kuidas see eelnõu mõjutab meie riigi julgeolekut ja nii edasi, kuidas siis see teie mõttekäik jõuab arutluseni, et äkki keegi on Kremli-meelne?

Aitäh! See on väga huvitav kalambuur, mille te praegu esitasite, küsides mult, kuidas ma jõudsin sinna välja, et teie olete Kremli-meelne. Te ei ole vist üldse siin saalis viibinud või mida iganes – ma pole kordagi siin sellist väljendit kasutanud. Palun jääge oma kalambuurides reaalsuse juurde.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Eplerile antud vastuse peale ma ütlen, et te ikkagi olete viidanud siin korduvalt, ka võib-olla kaudsemalt asjaolule, mille kohta Epler otse küsis. Aga minu küsimus ei ole see. Aga ka minu meelest on muidugi ohtlik või halb, kui meil debatti hakatakse tapma mingisuguste siltidega. Seda võiks siin parlamendis mitte teha.

Aga tulen küsimuse juurde. Eesti ettevõtjate ja Eesti eraisikute Venemaal olevate varade kohta, sain aru, andmeid ei ole, aga kas vähemalt riigil on ees pilt, mis meie olukord seal on? Meil on seal ikkagi saatkonnahoone, meil on Jaani kirikuga mingisugused lepingud, seal väidetavalt on vist ligemale 5 miljoni eest vara Eesti Kontserdil. Kas riigipoolsed riskid on vähemalt ära kaalutud? Kas te oskate öelda selle numbri, millest me siin rahalises mõttes räägime?

Aitäh, hea küsija! Riigil tõepoolest on saatkonnahoone ja on kirik. Ma ei oska peast öelda nende tänast turuväärtust, ma ei tea, kas üldse Venemaal turgu kui sellist eksisteerib. Aga need on juba teised küsimused. Kui üks riik läheb teise riigi vara võtma, siis me tegeleme nende küsimustega ka. Aga kui me vaatame suurte kaalukausside peale, selle peale, et Venemaa hävitab oma naaberriiki, viib läbi agressiooni, siis see on Eesti riigile eksistentsiaalne küsimus. See on eksistentsiaalne küsimus ja rahvusvaheline õigus on meie riigi alusvundament. Ilma selle reeglistikuta, ma arvan, ohustaksid meie riiki väga halvad, saatuslikud toiminguid. Nii et me lähtume nendest aluspõhimõtetest.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma kuulan teie vastuseid ja mulle jääb üha rohkem ebaselgeks, milline on teie poliitiline eesmärk üleüldse. Meenutuseks kõigepealt seda, et just teie allkirja kannab dokument, millega lubati Eestis rajada Ameerika baasid. No muidugi mitte küll otseselt seal seda kirjas ei ole, aga sisu viitab sellele. Edasi, ma küsisin teie käest, mispärast Ukrainas toimub kinnisvara võõrandamise protsess ja juudi elanike asustamine sinna. Te ütlesite, väga lakooniline vastus oli, et te ei tea sellest midagi. Jätsite vastamata. Välisministrina te ei tohiks seda informatsiooni mitte teada. Inimesed ei valeta, kui nad seda räägivad. Ja kolmandaks on see, et te tahate praegu suruda läbi eelnõu, mis on põhiseadusega vastuolus. Ma juhin tähelepanu, et karistusseadustikus on teatud punktid, mis võivad teile ebameeldivusi tuua.

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, mina ütlesin, et mina sarnaseid signaale saanud ei ole. See oli minu konkreetne vastus teie eelmisele küsimusele. Palun selle juurde jääda. Teiseks, mulle on samamoodi jäänud arusaamatuks teie poliitilised eesmärgid, aga see vabadus meil kõigil on. Ja kolmandaks, mis puutub põhiseadusevastasusse, siis see on see debatt, mida siin tuleb pidada. Ja ma olen andnud ka neid selgitusi. Esiteks, valitsuse hinnangul see ei ole põhiseadusevastane eelnõu. Teiseks, põhiseaduses on konkreetne protsess ette nähtud, kuidasmoodi Riigikogu töötab, kuidasmoodi toimub põhiseaduslikkuse kontroll, kuidas see kõik toimub kuni Riigikohtuni välja. Nii et meil on kehtiv põhiseadus, Riigikogu liikmed on vabad oma debatis, mina ei saa teile valitsuse liikmena ette öelda midagi, mida teie peate tegema. Ma ei suru siin mitte midagi läbi. Ma tulin teile tutvustama valitsuse algatatud eelnõu kõigi nende argumentatsioonidega, kõigi nende analüüsidega, mis meil on, ja samamoodi ka selgitasin, millistel eesmärkidel me selle eelnõu algatasime. Selle eesmärk on panna agressor maksma oma agressiooniga tekitatud kahjude eest.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Eks kõige rohkem häbi ja kahju on Ukraina toetamisel vahest tekitanud kaks isikut. Teie erakonna liige Johanna-Maria Lehtme on tekitanud üüratut kahju vabatahtlike toetuste [kogumisel]. Samuti peaminister Kallas, keda te oma katkise moraalse kompassiga toetate häbitult edasi. Iga normaalne, aus mees ütleks, et lõpp, meie Vene ärikatega ei ole ühes valitsuses, vahetage ta välja. Teil ei ole seda moraalset kompassi. Ja mehed, kes siin praalivad ja tahavad ise olla julgeolekuasjades eeskõnelejad, nagu härrad Stoicescu, Tali, Taro ja teised – nad istuvad temaga koos. Kas see eelnõu on ka selleks, et teie rasket häbi maha pesta? Kas te loodate tõesti, et enne, kui Kallas tagasi ei ole astunud, suudate te kuidagi oma häbi ja alandust vähendada? (Juhataja helistab kella.)

Aitäh! Ma kasutan võimalust selle nii madala tasemega kaasa mitte minna.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Ma ei ole päris nõus teie käsitlusega, kui te mu eelmisele küsimusele vastasite ja rääkisite minu kalambuurist. Ma astusin saali hetkel, kui siin oli pooleli üks teie vastus ja seal te ütlesite: see on see poliitiline debatt ja siin me oleme täiesti erinevatel poolustel. Te ütlesite seda minu kolleegidele, et te olete täiesti erineval arusaamisel, te ei suuda kunagi mõista Venemaa agressiooni, te ei suuda kunagi aru saada sellest, et Eesti riik ja Eesti rahvas ei seisa agressiooni vastu. Kuna te ütlesite, et teie olete agressiooni vastu, ja viitasite, et te olete mu kolleegidega erinevatel poolustel, siis minu arusaamine on, et te justkui viitasite, et osa kolleege on selle agressiooni poolt. Minu küsimus puudutas seda, et kui on eelnõu saalis ja selle kohta küsitakse küsimusi, mis minu arust on väga sisulised – kas või seesama varade pariteetsus, kui palju on Eesti riigil seal varasid ja nii edasi –, kuidas te nende küsimuste peale jõuate arusaamisele, et küsija võiks olla Venemaa agressiooni toetaja? Sellest protsessist tahtsin nagu aru saada.

Aitäh, hea küsija! Ma soovitan lugeda ka eelnevat küsimust protokollist, siis te saate aru, mispärast mina oma seisukohta väljendasin. Ja ma võin üle korrata ka teile: ma olen väga selgelt Venemaa agressiooni vastu.

Rain Epler, teil on jälle protseduuriline küsimus. Palun!

On küll jah. Mul on, Jüri, sulle see protseduuriline küsimus, et iseenesest eks me kõik oleme oma sõnavõttudes siin vabad, minister ka. Ma saan aru, et ma ei pea ministri soovitust järgima, kui ta soovitab, mida ma pean lugema ja mida ei pea, ja nii edasi. Aga kas see on hea toon, et minister jagab siin selliseid soovitusi? Selle asemel et vastata, annab ta soovitusi, et mine loe sealt seda ja siis mõtle edasi või kuidagi niimoodi. Võib-olla peaks ikkagi küsimusele vastamisele keskenduma? Jällegi küsin, sul on pikk kogemus, sa oskad võib-olla …

Aitüma! Reegel on see, et Riigikogu liikmed küsivad ja valitsuse liikmed vastavad. 

Anti Poolamets, palun!

No nahaalsus siin puldis on välisministri puhul tavaline. Siis on temas vägilast, kui ta kamandab suursaadikud homoparaadidele ja marsib seal ka ise, uhkelt märk rinnas, oma transulippudega. Siis on ta vägilane! Aga kui on vaja tunnistada, et valitsuses on Vene äri ajaja, oma katkise või olematu moraalse kompassiga, oma kuueprotsendilise erakonna toetusega – vaat siis tal häbitunne puudub. Siis ta ütleb, et ma ei vasta, ma ei räägi sellest, me ei räägi sellest. Ma küsin kas-küsimuse: kas Kaja Kallas on Vene äri rahastanud? Kas ta on andnud laenu Venemaaga äritsevatele ettevõtetele? Kas Johanna-Maria on uurimise all või ei ole? Ja ma küsin: kas ei võiks teha näiteks Metaprintile ettepaneku annetada Vene ärist saadud raha Eesti Vabariigile ja selle kaudu Ukrainale? Palju parem idee selle mäda mahapesemiseks.

Ma ei kuulnud küsimust, mis oleks kuidagi seotud selle eelnõuga, aga ma võin tõesti öelda selle kohta, mis puudutas minu isikut. Mul oli väga hea meel Eesti Vabariigi kodanikuna peale seda, kui Riigikogu, meie seadusandja, viis ellu Eesti rahva tahte ja legaliseeris ja tõi meie ellu abieluvõrdsuse. Suur tänu teile!

Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus!

Jah, aitäh! Kõigepealt ma tahaksin selle tänase jutu kokkuvõtteks öelda, et siin saalis, ma usun, ei ole mitte ühtegi inimest, kes ei peaks Venemaad agressorriigiks ja kes ei leia, et agressor peab kompenseerima kogu tehtud kahju ja vastutama, kaasa arvatud kõik need riigijuhid, Putinid ja muud. Kindlasti EKRE seas ei ole ühtegi inimest, kes teistsugusel arvamusel oleks.

Aga ma olen nüüd täiesti suures segaduses, lugupeetud istungi juhataja, sellepärast et selle küsimuse peale, mille ma siin esitasin – et kellele tekib nende sanktsiooni all olevate külmutatud varade omanikel nõudeõigus –, väitis lugupeetud minister, et see nõudeõigus tekib Venemaale. Samal ajal väliskomisjonis, kui Välisministeeriumi esindajad käisid seda eelnõu tutvustamas – ministrit ei olnud –, siis täiesti konkreetsele küsimusele vastasid nemad konkreetselt, et see nõudeõigus ja kahjutasu maksmise kohustus tekib Eesti riigile. Ma olen nüüd kimbatuses. Minister tuleb siia suurde saali meile rääkima ühte juttu, samal ajal ministeeriumi esindajad komisjonis räägivad risti vastupidist juttu. Kas ikkagi valitsus tohib tulla selliste vastuoluliste signaalidega ja sellise eelnõuga, mis on ilmselgelt poolik, meile siia saali?

Aitäh! Ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks, aga teie küsimust, seda sisu eeskätt, kuulis ju välisminister ka. Meil oli lühikene vestlus temaga siin, nii et ma palun, välisminister, kui te saate, siis [selgitage] seda, mille kohta Henn Põlluaas küsis. 

Jah! Hea küsija! Võib-olla see probleem on meie vahel hetkel kommunikatiivne ja arvatavasti on probleem minus. Võib-olla ma sain küsimusest valesti aru. Küsimus oli, kelle vastu tekib nõudeõigus, kui me rakendame seda seadust. Nõudeõigus, mille meie anname, tekib Venemaa vastu. Ma sain niipidi aru. Aga nüüd ma saan aru, mida teie mõtlesite, ja ma võib-olla siis selgitan, kui juhataja lubab. 

Kui küsida niipidi, et mis suhe või nõudeõigus tekib isikul, kelle külmutatud vara kasutatakse ettemaksuks sõjakahjude hüvitamisel, Eesti riigi suhtes, siis kuna Eesti riik rakendab seda seadust, siis selles kontekstis see suhe tekib Eesti riigiga. Isiku vara asub Eestis ja sellele kohaldatakse Eesti seadusi, sealhulgas põhiseadust. See nii-öelda õiguslik suhe ja ka enda õiguste kaitse suhe tekib Eestis ja Eesti riigi vastu ja läbi halduskohtumenetluse kuni Riigikohtuni ja sealt edasi Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja. See suhe on Eesti riigiga. Kui ma nüüd õigesti aru sain. Võib-olla meil oli minu poolt vale arusaamine selle nõude mõttes. Ma pidasin silmas nõudeõigust, mis antakse selle vara kasutusele võtmise järgselt. See nõue tekib Venemaa riigi vastu. Aga suur tänu selle küsimuse eest ja võimaluse eest selgitada!

Austatud välisminister, ma tänan teid ettekande eest ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan ülevaate põhiseaduskomisjonis eelnõu 332 arutelust. Komisjon arutas seda eelnõu, [keskendudes] kahele teemale. Esimene: millest koosneb hetkel sanktsioneeritud 37 miljonit ja kas seda summat on võimalik suurendada? See külmutatud ja sanktsioonide all olev 37 miljonit koosneb praegu 21 isiku ja ettevõtte külmutatud varast. Suurem osa sellest summast on nelja väetisega tegeleva ettevõtte külmutatud raha. Ettevõtted ise ei ole sanktsioneeritud, kuid nende omanikud ning nende isiklik vara on sanktsioneeritud. Juhul kui kehtestatakse lisasanktsioonid ning külmutatakse varasid rohkem, siis on võimalik, et see summa suureneb. Ei ole teada, kui palju on peidetud varasid, kuid sellega tegeldakse kogu aeg, et avastada uusi kohti ja uusi isikuid, kes on mingil moel seotud või on oma vara peitnud. Hinnanguliselt on Euroopa pankades peidus veel 15–30 miljardit eurot. 

Teine teema: kuidas käib õigusvastase teo tõendamine, kahjude hindamine ning kuidas seda praktikas rakendada võiks, ja kas kahjude hüvitamise süsteem võiks olla solidaarne ja Euroopa Liidus ühtne? Sanktsiooniotsus peab olema dokumenteeritud ja tõendatud, et konkreetne riik, ettevõte või füüsiline isik on seotud agressiooni elluviimisega või agressiooni otsese toetamisega. Eestis viib sanktsioonipoliitikat ja nende koordinatsiooni läbi Välisministeerium, aga sanktsioonid kinnitatakse valitsuse tasemel. On olemas pretsedendid, kus on mindud välja Euroopa Inimõiguste Kohtuni, nagu välisminister enne ka mainis, et vaidlustada oma sanktsioone. Enamus nendest kaasustest on siiski pidanud ja need inimesed ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtust õigust saanud. Kui õigus on saadud, siis on see eelkõige seotud protsessireeglitega, mida ei ole järgitud korrektselt. Seda, et õigusakte saaks ka Euroopa Liidu tasemel ühtse lahendusena kasutada, on üritatud juba üle aasta aja. Aga konsensust pole veel tekkinud. Ainus konsensus tekkis peale viimast ülemkogu, kus otsustati, et Venemaa riigikapitali kallale veel ei minda, aga minnakse nende varade kallale, mis on tekkinud intressituludena näiteks väärtpaberite pealt. Belgias on seda raha väidetavalt 3,5 miljardit eurot. 

On vaja näidata eeskuju, et sellist regulatsiooni on võimalik välja töötada. Seda Eesti ettepanekut eelnõuna on jagatud ka Euroopa Komisjonile. Samuti on konsulteeritud Ühendkuningriigi ja Kanadaga. Ameerika Ühendriikide välisministeerium kinnitas, et nemad töötavad sarnase lahenduse kallal, aga pigem keskenduvad Venemaa riigivaradele, mis neil on. Lähenemine on siiski põhimõtteliselt sama, et tegu on kas kahju hüvitamisega ettemaksuna või siis laenuna sellise mehhanismi kaudu, mida kasutaks ka Eesti. Kui eelmainitud eelnõu tutvustati Ameerika Ühendriikide Senatis ja Kongressis, siis oli Eesti lahenduse vastu väga tõsine huvi. 

Üks eesmärk on luua seaduslik alus ja protsess, aga tegelikult on küsimus poliitilises tahtes. Praegune sanktsioonipoliitika küll Venemaa sõjalise agressiooniga seotud isikuid piirab, aga see konkreetne protsess lööks otseselt Venemaa riigivarade pihta ja isikute pihta, keda nimetatakse tänapäeval aeg-ajalt ka oligarhideks. Et Euroopa Liidu tasemel universaalselt seda lahendust rakendada, on vaja 27 liikmesriigi konsensust, aga see tundub nii karmide otsuste puhul väga keeruline. Seda lahendust on võimalik liikmesriikidel ise kehtestada, tuginedes Euroopa Liidu õigusele, rahvusvahelisele õigusele ja kahjude registrile laiemalt. 

Komisjon otsustas konsensusega eelnõu esimese lugemise lõpetada. Muudatusettepanekute tähtaeg on vastavalt seadusele kümme tööpäeva. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan! Küsimusi teile ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Ants Froschi. Palun!

Küsiksin igaks juhuks kohe kolm minutit juurde. 

Palun, kaheksa minutit! 

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma nimetan seda seaduseelnõu lühiduse mõttes nimega 332 SE ja seda pikka lohisevat nime ei kasuta, see on kohutavalt bürokraatlik ja ma ütleksin, lausa ebaõnnestunud, sest see tegelikult ei ava eelnõu sisu. 

Ma alustaks tõdemusest, mis on pärit "Kalevipoja" lugulaulu üheksandast loost: "Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, servapealsed surmatakse, keskmised koju tulevad." Minu arvates on SE 332 ennatlik ja riskantne ettevõtmine Eestile nii õiguslikust aspektist kui ka välis- ja julgeolekupoliitika aspektist. Alustaksin sellest viimasest, välis- ja julgeolekupoliitika aspektist. 

Ma meenutan 2014. aasta Krimmi annekteerimise järgset kaost Eesti riigiaparaadis. Nimelt, ma töötasin toona Välisministeeriumis teabeseire osakonna juhina. Ma puutusin kokku terve selle kevadtalve kuni kevadeni välja suhteliselt keerukate kommunikatsiooniküsimustega ja osalesin ka mitmetel nõupidamistel. 

Tol ajal kujunes Eesti retoorikas ja käitumises vis-à-vis Venemaa välja lähtumine, mida võiks nimetada suursaadik Jürgensoni doktriiniks. Sest see sündis Kadrioru lossis ajal, kui Sven Jürgenson oli president Ilvese välisnõunik. Lühidalt kirjeldades seisnes see sellises käitumises või sellise põhimõtte hoidmises, et võrreldes teiste Balti riikidega ei ole Eesti oma retoorikas ega tegevuses esiletõusvam ega agressiivsem. Mis tähendas seda, et Eesti peab olema vähem agressiivne kui Leedu või Läti. Ja loogika oli siin väga lihtne. Tegemist oli olukorraga, kus rahvusvaheliselt küsiti: "Is Narva next?" – "Kas Narva on järgmine?" Ja selles olukorras oli täiesti selge, et Eesti pidi leidma lahenduse oma välispoliitilisele suunale, ja see suund võeti väga lihtsalt: Eesti ei tee nii kõva häält kui Läti ja Leedu, sest kui Venemaal on vaja järgmist väikest koerakest, keda jalaga lüüa, siis ei ole selleks Eesti. 

See doktriin pidas Eesti välispoliitikas praktiliselt vastu täiemahulise sõja alguseni Ukrainas. Ja minu seisukoht on see, et siis ei visatud seda kõrvale mitte välispoliitilistel kaalutlustel, vaid see visati kõrvale Stenbocki majas peaminister Kaja Kallase populaarsuse kaalutlustel. See ei olnud välispoliitiline doktriinivahetus, mis tehti Eesti julgeoleku huvides, see tehti poliitilise propaganda ja meie riigis poliitilise enesekehtestamise huvides. 

Mulle tundub, et seaduseelnõu 332 kõige suurem probleem seisneb selles, et selle väljatöötamiskavatsus tõenäoliselt pandi lauale koalitsioonileppe järgselt ja sellega hakati läbi suve tegelema. Praegu me oleme siin. Aga kevadel, ma meenutan, milline narratiiv oli Ukrainaga seoses: Ukraina võidab! Mina sellist narratiivi enam rahvusvahelises inforuumis ei näe. Seda narratiivi enam ei ole. Peamine narratiiv on praegu tegelikult suunatud sinna, et Ukraina ja Venemaa leiavad varem või hiljem mingi lepingulise lahenduse, ja rahvusvaheline kogukond samuti. 

Ja siin ma tahaksin küsida: juhul kui Venemaa ja Ukraina tõesti kokku lepivad, mis saab sellest seaduseelnõust, mis siin ruumis küllap läbi surutakse? Kindlasti koalitsiooni häältega see juhtub. Me oleme võtnud Eestile kaela raske kivi, mis seab meid ühte kindlasse olukorda, ja see on ainult Ukraina võit. Teised rahvusvahelised lahendused ei ole üldse kõne alla tulnud. Ma sugugi ei välista, et leitakse "territooriumid rahu vastu" lahendus, millest on räägitud juba pikemalt, praktiliselt poolteist aastat. Selle algatas Henry Kissingeri ebaõnnestunud artikkel, aga see jutt ei ole kuhugi kadunud. See on rahvusvahelises inforuumis täiesti olemas.

Ma tahan rääkida ka sellest retsiprooksusest. Ma arvan, et me saame Venemaa Riigiduumalt väga korraliku üllatuse. See tuleb! Lihtsalt venelased ei jäta sellist sammu, mille Eesti riik praegu astub, tugeva ja jõulise vastuseta. See on paratamatus. Aga nagu ma aru saan, ei ole me tegelikult sellele tähelepanu pööranud. Me oleme rääkinud varadest, aga välispoliitikast ja üldse poliitikast me pole suurt rääkinud. Ma ei saanudki vastust, kas Välisministeeriumi poliitika planeerimise koosolek kiitis kogu selle seaduseelnõu heaks ja kas seda üldse arutati. Ei tea! 

Ja ma kindlasti kasutan võimalust apelleerida ka sellele õiguslikule aspektile. Nimelt, me kõik saime lugeda 15. septembri Eesti Päevalehest artiklit tippjuristide plaanist kasutada oligarhide külmutatud vara Ukraina ülesehitamiseks. Eesti õigusriik ei tohi saada Vene agressiooni ohvriks. Tsiteerin ka mina Jüri Raidlat: "Mis tahes poliitilised soovid ja vajadused, sõltumata sellest, kui õilsad nad on, on õigusriigis realiseeritavad vaid vastavuses põhiseadusega." Ta lisas, et teadvalt põhiseaduslikkuse [riivamise] riskiga ettevõtmised on isegi poliitilise katsena sügavalt kaheldava väärtusega, kuna need loovad tingimused põhiseaduslikkuse erosiooniks. Kas lõpp on lähedal?

Oleneb, mis lõpp. Kui räägite aja lõpust, siis 20 sekundit on veel minna.

Väga hea! Analoogse avalduse tegi tegelikult ka Ülle Madise ja neid tippjuriste, kes on seda veel välja öelnud, on olnud mitmeid. 

Minu hinnangul on selle seaduseelnõu näol tegemist nii välis- ja julgeolekupoliitilise avantüüriga kui ka avantüüriga Eesti põhiseaduse vastu. Need lahendused, mida välja pakutakse, oleks ju rakendatavad Euroopa Liidu ühispositsioonina. Aga selle nimel, ma näen, ei ole keegi üldse tööd teinud. Ma esitan fraktsiooni nimel tagasilükkamise ettepaneku.

Ma annan need kaaned tagasi. See on keskkonnasõbralik, säästev areng, saate korduvkasutusse võtta. 

Aitäh! Rohepööre.

Jah, vähem puid võetakse maha. Nii, ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Kalev Stoicescu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud välisminister! Teie poolt esitatud rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõu] 332 on väga õigeaegne ja õiglane samm. Eesti annab nõnda uuesti eeskuju oma liitlastele ja partneritele. Venemaa barbaarne agressioon ja vallutussõda jätkub. Idanaabri hordid on põhjustanud Ukrainale kirjeldamatuid kannatusi ja tohutu suure materiaalse kahju. 

Ukraina rahva kannatused ei ole mõõdetavad rahas, kuid Venemaa poolt Ukrainale tekitatud materiaalne ja majanduslik kahju on küllalt täpselt arvestatav. Selle suurusjärk on eeldatavasti sadades miljardites eurodes. Ja see summa kasvab, sest Venemaa valmistub, et alanud talvel jätkuvalt kurja teha, võib-olla rohkemgi kui eelmisel talvel. Ei saa olla sellist ülimalt küünilist "tööjaotust", et Venemaa hävitab ja nii-öelda suure rahakotiga demokraatlik lääs taastab ja maksab kinni selle, mille Venemaa on hävitanud. Kes taastab näiteks Aleppo linna Süürias, mille Venemaa pommituslennukid purustasid? 

Venemaal on raha, mis väga suures osas pärineb paraku läänest energiakandjate tasudest, kuid ta kasutab seda raha peaaegu eranditult destruktiivsetel eesmärkidel, nagu me näeme. Venemaa varad läänes, likviidsed või mitte, mis on külmutatud või arestitud, tuleb võtta seaduslikult kasutusele nimelt selleks, et Ukraina taas üles ehitada. See ei ole vargus. Eesmärk ja selle saavutamise viis on täiesti legitiimsed, nagu selgitas välisminister. 

Lisaks, eelnõu näeb ette Venemaale kehtestatud sanktsioonide täitmise järelevalve tugevdamist. See on väga oluline aspekt, sest Venemaa lõikab iga päev kasu sanktsioonidest mis tahes moel möödahiilimisest. Rakendatavad meetmed on jällegi eeskujuks Eesti liitlastele ja partneritele. Lõpuks, Eesti välispoliitika on veelgi ambitsioonikam selles mõttes, et me otsime Euroopa Liidu liikmesriikide toetust 12. sanktsioonide paketile, millega Venemaa majandust hoopis karmimalt maha suruda. Me taotleme Venemaa suhtes täielikku kaubandusembargot. Venemaa piiririigid on selles kontekstis eriti olulised tegijad. Samuti peame koos – ma mõtlen Euroopa Liidu liikmesriike – paratamatult rakendama tõhusamaid meetmeid kolmandate riikide suhtes, kes võimaldavad omakasupüüdlikult Venemaa niinimetatud alternatiivimporti, mis toidab Venemaa sõjamasinat.

Ukraina üksi ei saa Venemaad võita, ta saab oma territooriumi vabastada. Venemaad saab võita ainult kogu demokraatlik maailm Ukrainaga koos. Ja Venemaad, ma arvan, saab murda üksnes majanduslikult, et ta ei oleks enam võimeline sõda jätkama. Kutsun üles kolleege kõikidest fraktsioonidest toetama eelnõu 332. Võitleme edasi, lõpuni kurjuse vastu! Maailm ei saa enne paremaks, kui kurjus jääb võitluses kaotajaks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove? Head ametikaaslased, palun, nüüd on see võimalus! Rain Epler, protseduuriline küsimus.

Jaa, aitäh! See protseduuriline küsimus puudutab meie protseduurikat laiemalt ja tegelikult üldse mitte seda eelnõu. Aga mõtlesin jälle, et kõige parem on seda küsida sinult, Jüri …

Võtame selle asja ette siis, palun!

Ma arvan, et võtame selle asja ette, sest jällegi, sina, kui teiste juhatuse liikmetega võrrelda, kahtlemata oled kõige kogenum, sina ilmselt oskad kõige paremini vastata. Ja küsimus tõusetub nüüd sellest uudisest, mida ma nägin: Maria liigub Keskerakonnast Reformierakonda. Ma hakkasin mõtlema, et noh, praegu tõesti mõnes mõttes oma erakondlikust kuuluvusest tulenevalt oled sa nagu ebamugavas seisus sellele küsimusele vastates, aga see ei ole niivõrd selle pihta suunatud. Me vaatame siin, kolleegidel Isamaast populaarsus kasvab, võib-olla järgmisena hakkab Reformierakond lagunema samas tempos. Kui need inimesed liiguvad sinna akna alla, nad ei ole enam fraktsioonide liikmed, kas ma saan õigesti aru, et siis nad pannaksegi niimoodi üksi sinna istuma? Kas me äkki oleme lähedal ohule, et pingid saavad otsa? Ja teine küsimus on see, et kui pingid saavad otsa, kas neid hakatakse kuidagi vägisi pinginaabriteks panema? Näiteks Jaanusele pannakse ootamatult Maria kõrvale või Kallele keegi järgmine, kes [fraktsioonist] ära läheb? Ma lihtsalt mõtlesin, et kuidas me siin saalis selle asjaga toime tuleme, kui see asi niimoodi jätkub.

Aitäh! Ma pean seda päris tõsiseks protseduuriliseks küsimuseks. Praegu minu arvestuse kohaselt on teoreetiliselt võimalik veel viis kahest pinki teha selliselt, et inimesed saavad üksi istuda. Ja siis me saame tõesti hakata läbirääkimisi pidama, et kas näiteks Tõnis on nõus istuma Jaanusega või Kalle Mariaga või tuleb veel siin liikumisi. Ega me ette ei tea. Viis liikumist saaks praegu veel ilusti ära teha, nii et igaüks istuks eraldi pingis. Muidugi siis valitsusele enam seal tagareas kohta ei oleks, siis nad peaksid siia oma looži kohale tulema. Nii et natukene on veel reservi, võiks vastata. See ei olnud muidugi üleskutse kellelegi liikuda fraktsioonist ära, kuigi saadik on oma mandaadis vaba. 

Sellega me sulgeme läbirääkimised. Juhtivkomisjon on olnud ühisel positsioonil, et eelnõu 332 esimene lugemine tuleb lõpetada. Samas on tulnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek, mis ütleb järgmist: eelnõu 332 tuleb esimesel lugemisel tagasi lükata. Need on risti käivad ettepanekud, järelikult peame alustama hääletamist, mis puudutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanekut. Alustame hääletamise ettevalmistamist. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 332 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 11, vastu 57 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.  

Head ametikaaslased, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. november kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja kolmanda päevakorrapunkti menetlemine samuti.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu 257 esimene lugemine. Mul on hea meel kutsuda Riigikogu kõnetooli ettekandeks justiitsminister Kalle Laaneti. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile seaduseelnõu, mis räägib tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitsest. Eelnõu eesmärk on võtta riigisisesesse õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta ehk niinimetatud teavitajate kaitse direktiiv. Selle direktiivi eesmärk on Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitajate kaitse. Selleks luuakse miinimumraamistik tööalases tegevuses teatavaks saadud Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rikkumise teadete vastuvõtmiseks, järelmeetmeteks ja tagasiside andmiseks ning teavitaja kaitsmiseks. Eelnõu eesmärk on reageerida võimalikult kiiresti ja tulemuslikult just nimelt Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevatele tegudele, et seeläbi tagada õiguskorra toimimine ja avalike huvide kaitsmine. Regulatsiooniga nähakse ette teavitaja kaitse isikuline ja sisuline kohaldamisala, kaitse saamise tingimused ja ulatus ning teavitamise viisid ja kanalid. Kaitse saamiseks on nõutav, et isikul on põhjendatud alus arvata, et rikkumist on vahetult alustatud või see on lõpule viidud, rikkumine kuulub kõnesoleva seaduse kohaldamisalasse ja teavitamine toimub kooskõlas selle seadusega.

Oluline on siinkohal selgitada, et kuigi eelnõu laiem eesmärk on avalike huvide ja õiguskorra toimimise kaitsmine, ei sõltu kaitse saamine teavitaja enda motivatsioonist ega tegutsemisest avalikes huvides. Eelkõige on nõutav, et teavitatakse konkreetsetes valdkondades Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rikkumisest, esmalt teavitati asutusesiseselt või asutuseväliselt ning et antav teave vastab tõele.

Eelnõu koostamise käigus kaardistati kaks võimalikku lahendust, millest üks oli uue õigusliku raamistiku loomine, teine aga valdkondlike eri seaduste täiendamine teavitaja kaitset puudutavate sätetega. Rikkumisest teavitajate kaitse seaduse kohaldamisala puhul kaaluti valdkonnaülese kohaldamisala kehtestamist ning kitsalt teavitajate kaitse direktiivis nimetatud õigusaktidest lähtumist. Valikute kaalumisel otsustati piirduda kitsalt teavitajate kaitse direktiivis nimetatud valdkondades sätestatud Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rikkumisest teavitamisega. Seega saavad käesoleva seaduseelnõu kohaselt kaitse inimesed, kes teavitavad tööalase tegevusega teatavaks saanud Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuete rikkumisest konkreetsetes valdkondades. Ei ole oluline, kas rikkumine leiab aset erasektoris, avalikus sektoris või kolmandas sektoris. Samuti ei ole oluline teavitaja töö- või lepinguvorm. Tööalane kontekst võib tekkida ametisse nimetamise, võlaõigusliku lepingu, töölepingu või mõne muu lepingu alusel, samuti juhtudel, kui teavitaja on asutuses või ettevõttes vabatahtlik või praktikant.

Valdkonnad, mille puhul Euroopa Liidu õigusest tulenevate normide rikkumisest teavitamise korral eelnõu kaitset pakub, on eelnõu § 2 lõike 1 kohaselt järgmised: riigihanked; finantsteenused, -tooted ja -turud ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine; tooteohutus ja nõuetele vastavus; transpordiohutus; keskkonnakaitse; kiirguskaitse ja tuumaohutus; toiduainete ja sööda ohutus, loomatervis ja loomade heaolu; rahvatervis; tarbijakaitse; eraelu puutumatus ja isikuandmete kaitse ning võrgu- ja infosüsteemide turvalisus; Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 325 sätestatud Euroopa Liidu finantshuve kahjustavad rikkumised, mida on täpsustatud asjakohastes Euroopa Liidu meetmetes; ja viimane, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 26 lõikes 2 osutatud siseturuga seotud rikkumised, mis puudutavad tegevust, millega rikutakse äriühingu tulumaksu käsitlevaid norme, ning rikkumised seoses kokkulepetega, mille eesmärk on saada maksusoodustusi, mis on vastuolus äriühingu tulumaksu suhtes kohaldatavate õigusaktide eesmärgiga. Kokku toob Euroopa Liidu rikkumisest teavitaja kaitse direktiivi lisa 1 välja ligikaudu 140 Euroopa Liidu õigusakti, millest tuleb juhinduda.

Eelnõu § 2 lõige 2 sätestab, et seadust ei kohaldata [järgmistel juhtudel]. Esiteks riigikaitse, julgeoleku ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe valdkonnas, kui see on vastuolus seda valdkonda reguleerivates õigusaktides sätestatud erisustega. Teiseks kriminaalmenetluses, kui see on vastuolus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga. See erand tuleneb asjaolust, et kriminaalmenetluses tuleb tagada ka kahtlustatava või süüdistatava kaitseõigus ja isiku konfidentsiaalsuse tagamine ei ole sel puhul üldiselt võimalik. Kolmandaks välistatakse seaduse kohaldamisalast advokatuuriseaduse §-s 45 käsitletud teave, mis hõlmab advokaadile õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid, advokaadi poole pöördumise fakti ja ka õigusteenuse eest makstud tasu suurust. Eelnõuga ei tohi ohustada tervishoiutöötajate elukutsest tulenevaid konfidentsiaalsuse nõudmisi ja peab olema tagatud arstide ja teiste tervishoiutöötajate usaldussuhe patsiendiga. Viies punkt seondub pihisaladuse hoidmise kohustusega, mis on sätestatud kirikute ja koguduste seaduse §-s 22, mille kohaselt vaimulik ei või avaldada temale erapihil või hingehoidlikul vestlusel usaldatut, samuti isikut, kes erapihil või hingehoidlikul vestlusel käis. Kuuendaks välistatakse tööalasest rikkumisest teavitaja kaitse seaduse kohaldamine kohtute tegevusele õigusemõistmisel, kui kohaldamine oleks vastuolus kohtute seaduse §-ga 71, mis sätestab vaikimiskohustuse, ja §-ga 72, mis sätestab nõupidamissaladuse hoidmise kohustuse. Samuti ei kohaldata eelnõu § 3 lõike 3 kohaselt seadust kinnipeetavate suhtes, kes töötavad vangla territooriumil.

Edasi peatun eelnõus kasutatavatel mõistetel, mis on ära toodud eelnõu §-s 4. Rikkumine – kõnesoleva seaduse kohaselt tähendab see ebaseaduslikku tegevust või tegevusetust. Tegemist võib olla väärteoga, kuriteoga või mõne muu rikkumisega. Rikkumisest teavitaja on füüsiline isik, kes annab teada rikkumisest, millest ta on teadlikuks saanud tööga seotult. Rõhutan, just nimelt tööga seotult. Enamasti saavadki ju rikkumisest teada ettevõtte või asutusega tööalaselt seotud inimesed. Rikkumistest teavitamine on rikkumisest teada andmine eelnõus märgitud kanalite kaudu, seega kas asutusesisese teavituskanali kaudu, teavitaja juhi kaudu, asutusevälise teavituskanali kaudu või eelnõus ära toodud tingimustel üldsusele avalikustades. Muuseas, eelnõu § 14 järgi võib teavitaja isiku avaldada üksnes teavitaja kirjalikul nõusolekul.

Eelnõu § 5 lõike 1 kohaselt on keelatud rikkumisest teavitaja takistamine. Rikkumisest teavitamise takistamine või selle katse on väärteo korras karistatav: kõnesoleva eelnõu § 18 kohaselt on füüsilistele isikutele rahatrahv kuni 300 trahviühikut ja juriidilisele isikule kuni 100 000 eurot. Samas tuleb öelda, et loomulikult on keelatud ka teadlikult ebaõige rikkumisteate esitamine. See tähendab, et teadvalt valeinfot edastavale inimesele käesoleva seaduseelnõu kohaselt kaitset ei tagata. Samuti on sellise tegevuse eest eelnõu § 21 järgi ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut.

Nüüd räägin natuke ka teavitamise põhimõtetest. Asutustel ja juriidilistel isikutel peab olema rikkumisteate vastuvõtmiseks loodud teavituskanal, mis võimaldab isikutel teavitada rikkumisest kirjalikult või suuliselt, näiteks kaebuspostkast, veebiplatvorm, vihjetelefoni ja nii edasi. Vähem kui 50 töötajaga organisatsioonil ei ole sisemise teavituskanali loomise kohustust, kuid samas kõik riigiasutused peavad selle looma sõltumata töötajate arvust. Kohalikel omavalitsustel on kohustus luua see kanal, kui neis töötab rohkem kui 50 inimest või nende territooriumil elab rohkem kui 10 000 inimest.

Asutusevälise teavituskanali all mõistetakse eelnõu § 9 kohaselt asutusest väljaspool rikkumisteadete vastuvõtmiseks loodud kanalit. Sellega hakkavad seaduse jõustumisel tegelema juba täna mingit liiki rikkumisi menetlevad või mingi valdkonna üle järelevalvet teostavad asutused, näiteks Tööinspektsioon, Keskkonnaamet, Päästeamet ja teised.

Lõpetuseks viitan eelnõu §-le 12, mille kohaselt lähtutakse põhimõttest, et üldsusele avalikustamine ei peaks olema üldjuhul esimeseks teavitamise viisiks, kuna eelduslikult on rikkumise ärahoidmine või kõrvaldamine kõige tõenäolisem asutusesisese või asutusevälise teavituskanali kaudu teavitamise korral. Samas on selles sättes toodud ka olukord, kui üldsusele teavitamine on põhjendatud. Näiteks kui rikkumine kujutab endast vahetut või ilmselt pöördumatut avalike huvide kahjustamise ohtu või näiteks on pädev asutus ise selle rikkumisega seotud. Sellega lõpetan ma ülevaate eelnõust. Aitäh!

Austatud justiitsminister, ma tänan teid. Aga teile on ka küsimusi. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! No mille kõigega me siin ei pea tegelema, härra minister – kahjuks peab nii ütlema. Minu hinnangul see pealekaebamise seadus laostab ühiskondlikku moraali. Me oleme tulnud ühiskonnast, me mäletame oma ajalugu, kus selline anonüümne pealekaebamine oli … (Kõrvalt lausutakse: "Auasi.") Auasi jah, nagu kolleeg siin ütleb.

Aga mul on üks täpsustav küsimus teie ettekandest tulenevalt. Kas ma sain õigesti aru, et alla 50 töötajaga ettevõtete puhul teatud tingimusi rakendada vaja ole, kuid kõik riigiasutused peavad looma vastava töökoha, ja ka kohalikud omavalitsused, kus on üle 10 000 elaniku? Seepärast ma küsin, kui palju meil riigiasutusi on ja kui palju me uusi ametnikke Eesti riigis selle seaduse elluviimiseks tööle võtame.

Aitäh! Kõigepealt, tõesti, Riigikogu kindlasti peab tegelema kõikvõimaliku õigusloomega, kas see on siseriiklik või tuleneb Euroopa Liidu õigusest. Aga ma tahan rõhutada, et me räägime siin kanali loomisest, me ei räägi töökohtade loomisest. See tähendab seda, et … (Saalist öeldakse midagi.) Jah, sul on olemas kanal, mille kaudu sa saad teavitada, näiteks vihjetelefon või meilboks, kuhu sa saad kirja saata, eks ju. Me ei räägi inimeste töölevõtmisest. 

Kui te küsisite, et kui paljusid ettevõtteid võiks see puudutada ja avalikku sektorit, siis eelnõu mõjutab vähesel määral üle 50 töötajaga ettevõtteid, ja neid on Eestis arvestuslikult umbes 1330, ning avalikku sektorit samamoodi. Selles suunas oleks tänase eelnõu kohaselt põhimõtteline uus liikumine. 

Kuid ma tahan rõhutada eriti seda, et praegu võib-olla jääb halb mulje selle sõna "pealekaebamine" tõttu. [Aga kui tegu on] ettevõtja või ettevõttega, siis ma saan näiteks välja tuua, et Circle K on juba ammu loonud sellise teavituskanali, samuti näiteks Ramirent on selle loonud. See on ettevõtte maine küsimus, ettevõtte toimimise küsimus, et selliseid juhtumeid ei oleks ettevõtte sees. Kõigepealt sul on võimalik teavitada, anda juhtkonnale või sobilikele isikutele teada, kui on mingeid probleeme, mitte et minnakse meediasse või kusagile väljapoole. Sul on võimalik need probleemid kõrvaldada. Mina tõlgendan seda hoopistükkis positiivselt.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa, aitäh! Ma siiski ei nõustu. Tegelikult need töökohad tuleb luua, sest keegi peab neid kõnesid vastu võtma, meile lugema ja siis nende sisu teavitusega tegelema. Aga teine probleem on see, mis juba tõstatati. Noh, ma saan aru, et poliitiline valik täna on see, et te võtate eelnõu väga kitsalt ehk siis võetakse ainult need teemad, mis Euroopa Liit on sätestanud. Samas need on ju väga spetsiifilised teemad: keskkonnakaitse, transpordiohutus, finantsturg, kiirguskaitse, tuumaohutus. Kui palju siis tegelikult selliste vihjete andmiseks hakatakse helistama? Kui aga keegi helistab reaalse probleemiga, olgu selleks korruptsioon või mingi muu teema, siis tegelikult see seadus teda ei kaitse. Ehk siis [üldiselt] teavitaja seda kaitset ei saaks, kaitse saadakse ainult nende kitsa [ringi] teemade puhul, mis on sätestatud eelnõus, üle võetuna direktiivist.

Aitäh! Te olete absoluutselt õigel teel: see puudutab ainult direktiivi ehk Euroopa Liidu õigust, mitte Eesti siseriiklikku õigust. Nüüd, kui te räägite sellest, et metsikus mahus hakkab neid teavitusi tulema, siis mul on info Läti kogemuse kohta. Umbes poole aasta jooksul laekus 75 teavitust, mis vajasid tähelepanu, ja nendest 35 ehk umbes pooled olid tõsiselt võetavad.

Enn Eesmaa, palun!

Aitäh! Austatud minister! See ees olev otsus ja kogu see olukord tõestab, kui vähe on tegelikult muutunud meie maailmas siin päikese all. Vana-Roomas oli üks lõvitaoline bareljeef, millel oli suur avatud suu, ja sinna sisse sai panna anonüümseid pealekaebamise kirju. Kes on näinud filmi "Puhkus Roomas", see teab, et Audrey Hepburn pani oma käekese sinna ja Gregory Peck teda üllatas, nagu see suu kohe sulguks. Mu küsimus on aga see, hea minister. Pealekaebamine ei välista tõepoolest ka alttõmbamist. Kuidas tagatakse seda, et kontrollitakse neid kaebekirju? Kas siin võetakse appi ka tehisaru, kes võib-olla antud olukorras võib isegi aidata?

Aitäh! Kui minna ajalukku, siis tavatsetakse öelda, et ajalugu kordub. Seesama näide, eks ju. Aga ma loodan, et ajalugu kordub ka positiivses võtmes, mitte kõikides negatiivsetes võtmetes. Nagu ma ütlesin, siis tegelikult on valekaebus, tahtlikult esitatud valekaebus karistatav. Kuidas seda kontrollitakse? Eks see on iga asutuse ja organisatsiooni enda küsimus, kuidas ta tahab seda infot kontrollida ja kuidas ta suudab seda kontrollida. Kindlasti ei rakendu mingid jälitusmeetmed. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! No nihuke lihtne küsimus teile tegelikult. Ütleme niimoodi, et ühiskonnas peab teatud probleeme reguleerima seadusega siis, kui need eksisteerivad. Seda, kus probleeme ei ole, ei ole vaja reguleerida. Ja nüüd on ühel hetkel selline seaduseelnõu. Meil on tegelikult ju põhiseaduse tasandil ja ka seaduste tasandil selle konkreetse eelnõu teemal regulatsioon olemas. Nüüd on äkki vaja sellise kaalukusega eelnõu ette võtta, te olete sellega siia tulnud ju. Ma mõtlen seda, et ma ei saa aru: pole ju siiamaani probleeme olnud. Miks te hakkate äkki sellist regulatsiooni rakendama?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma korra põgusalt juba härra Seederile vastasin, meie õigusruum ju tegelikult koosneb siseriiklikust õigusest, mida me siin ise algatame, erinevaid seadusmuudatusi … (Saalist hüütakse: "Ei kuule!") Ei kuule? Ma pean vabandama, võib-olla mu hääl on natuke kare, sest ma täna hommikul käisin ühel arsti vastuvõtul ja võib-olla see on võtnud mul häält natukene ära. Aga Euroopa Liidu õigus on üks meie Eesti õiguse osi. Ja kui me need kaks poolt kokku paneme, siis saabki siseriiklik õigus meil valmis. Ja see on üks asi, mille me oleme kokku leppinud, et me rakendame ühiselt Euroopa Liidus.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Austatud minister! Siin on täna küsimustes korduvalt kõlanud mõte, et me kuidagimoodi propageerime või soodustame anonüümset teavitamist. Kui mina loen eelnõu, siis mulle tundub, et selle seaduse mõte on, et kaitset saab ainult see teavitaja, kelle isik on teada. Mis tähendab seda, et me ei soosi kuidagimoodi anonüümset teavitamist. Me ei saa ju kaitset pakkuda, kui me ei tea, kes see isik on. Ja me räägime selle seaduse mõttes ikkagi konfidentsiaalsuse tagamisest kas sisemise või välimise kanali omaniku poolt sellele teavitajale. Mingil juhul see seadus ei ole orienteeritud anonüümsetele teadetele. Anonüümsele teavitajale ei ole võimalik kaitset pakkuda. Äkki saaksite seda teemat natukene täpsustada?

Aitäh! Austatud komisjoni esimees, teil on absoluutselt õigus. Anonüümsus selles eelnõus puudub, sest selle kaitse saab inimene, [kes on teada]. Kõige olulisem on see, et tegemist on tööalase rikkumisega. Töösuhtest tulenevalt sa saad teada mingisuguse informatsiooni, et on rikutud Euroopa Liidu õigust selles organisatsioonis või ettevõttes, ja see kahjustab seda ettevõtet või organisatsiooni. Ja kui see isik on teada ja kui ta on edastanud tõest informatsiooni, siis selle seaduse mõte on eelkõige see, et teda ei hakata taga kiusama ega kahjustata muul moel. Kes ei anna tõest infot ehk eesti keeles öeldes edastab mingi valekaebuse selle teavituskanali kaudu juhtkonnale või kuhugi mujale, siis sel puhul on tegemist ettenähtud karistusega. Ja see on piisavalt tõsine karistus. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mulle jäi natuke segaseks teie vastus minu küsimusele. Te ütlesite, et tegemist on direktiiviga, see pole siseriiklik õigus. Sellest saab siseriiklik õigus, kuna me võtame selle üle. Probleem pole selles, et tuleb väga palju teavitusi. Probleem on selles, et kui need teavitused tulevad, siis tegelikult mitte ükski neist ei lähe selle seaduse alla, kuna see on niivõrd kitsas ja spetsiifiline. Ehk siis kõik teavitused, mis tulevad, suure tõenäosusega nende puhul ei saa ükski teavitaja kaitset. Neid võidakse hakata taga kiusama. See eelnõu selle kohta ei ütle midagi. Siin on kirjas spetsiifilised valdkonnad, millele see laieneb. Need spetsiifilised valdkonnad, mida ma eelnevalt mainisin, on keskkonnakaitse, transpordiohutus, finantsturud. Ütleme ausalt: kui tihti selle kohta mingeid teavitusi hakkab tulema? Kogu selle eelnõu probleem on selles, et me tekitame suure halduskoormuse ettevõtjatele, väikeettevõtjatele, aga kokkuvõttes keegi sellest mingit lisaväärtust ja kasu ei saa. Ei saa ka need, kes selle teavituse teevad: nad ei saa kaitset ja võib-olla see informatsioon ei liigu lõppkokkuvõttes kuskile.

Aitäh! Tänane poliitiline tahe on see, et direktiiv võetakse üle võimalikult kitsalt – selles mõttes, et täpselt selles kohaldamisalas, mida direktiiv ette näeb. Väga paljudel puhkudel siinsamas saalis heidetakse ette, et me laiendame ülevõtmist. See eelnõu on puhtalt selle direktiivi raames ja selline on olnud kokkulepe. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma loodan, et te mäletate mu küsimust, kui ma viitasin sellele, et meil ei ole probleemi, mida see eelnõu hakkaks reguleerima. Ja teie vastasite, et tegemist on Euroopa Liidu õigusega, mille me peame üle võtma. Oli niimoodi? Ja nüüd, lähtudes teie noogutamisest ka, me peame tõesti üle võtma. Küsimus on minu jaoks see, ja täiesti põhimõtteline küsimus. Paragrahv 1 põhiseaduses ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu. Ja nüüd te noogutate kaasa, et me peame selle direktiivi üle võtma, samas kui meil seda probleemi ei ole. Sellest teie noogutusest tulenevalt on ju hetkeolukord selline, et Eesti ei ole iseseisev ja sõltumatu, muidu me võiks seda ju ka mitte [üle võtta].

Jah, kuna me oleme Euroopa Liidu liikmesriik, kohaldub meile ka Euroopa Liidu õigus. Ja kui me 2019. aastal leppisime Euroopa Liidus kokku, et riikides võetakse see direktiiv üle, siis me peame oma kokkuleppeid järgima. 

Eduard Odinets, palun!

Jaa, aitäh! Ma kasutan oma küsimise õigust selleks, et paluda ministrilt täpsustust ka murele, mis on siin saalis kõlanud: et nüüd kümned ja sajad riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused peavad hakkama igaüks oma teavitamise võimalusi looma. Kui ma loen eelnõu § 8 lõiget 5, siis see ütleb otse välja, et asutustel on võimalik luua ühised kanalid või jagada ühte kanalit. Selles mõttes see seaduseelnõu ei tähenda, et igaühel peab olema oma kanal. Seda on võimalik teha ka ühiselt ja see tegelikult asutustel seda halduskoormust oluliselt vähendab. Kas te saate kinnitada minu arusaama või tahate seda ümber lükata või täiendada?

Aitäh! Jälle, õiguskomisjoni esimehel on absoluutselt õigus. Ma tsiteerin seda [lõiget] 5: "Omavalitsusüksused koos ametiasutuste ja ametiasutuste hallatavate asutustega ning eraõiguslikud juriidilised isikud, kus on kuni 249 töötajat, kontserni kuuluvad ettevõtjad ning valitsus- ja riigiasutuste hallatavad asutused võivad asutusesiseseid teavituskanaleid jagada või ühiselt hallata." Ma ühtepidi saan natukene aru sellest kõhklustundest siin saalis. Me kipume sellise Nõukogude-aegse pealekaebamise mõjul tekitama mingisuguse arusaama, et täna on meil see suur murekoht ühiskonnas. Aga meil on mitmes asutuses, näiteks politseis, anonüümne vihjetelefon, ka mõnedes teistes asutustes, kes tegelevad järelevalvega. Sinna ei laeku tuhandete sõnumite kaupa informatsiooni või kaebusi. Tegelikult see ei ole halduskoormuse seisukohalt probleem. 

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! See niinimetatud vilepuhuja teema on tulnud meie teadvusesse esimesena – vähemasti minul on selline mälestus – keskkonnakuriteoga seotult. Näiteks kui suur tootmisettevõte laseb loodusesse puhastamata jääkvett või mis iganes. See ei ole seotud Eestiga, ma rõhutan, või Euroopaga, vaid natukene kaugemate kohtadega. Te tõite Läti näite. Aga kas on Euroopas veel riike, kes kasutavad seda võimalust vähendada neid riske keskkonnavallas, piiriülese kuritegevuse vallas ja nii edasi?

Kui ma sain õigesti aru, et küsimus oli, kas teistes Euroopa Liidu liikmesriikides on direktiiv üle võetud, siis minule teadaolevalt on enamuses üle võetud. 

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi, et tutvustada õiguskomisjonis toimunud arutelu. Eduard, palun!

Aitäh, härra esimees! Mina tutvustan kolleegidele õiguskomisjonis toimunud arutelu ja loomulikult keskendun eelnõu nendele aspektidele, millele keskendusid komisjoni liikmed. Komisjonis toimus selle eelnõu ettevalmistamine esimeseks lugemiseks käesoleva aasta 26. septembril. Arutelu juures viibis ja eelnõu tutvustas justiitsminister ja temale abiks olid Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunikud Mare Tannberg ja Martin Ziehr. 

Ma ei hakka ümber jutustama ministri ettekannet, mille ta komisjoni istungil tegi. See oli põhjalik ja tutvustas seaduse erinevaid tahke, nii nagu minister tegi ka täna siin täiskogu [istungil]. Komisjoni liikmed esitasid nagu tavaliselt selliste eelnõude puhul mitmeid elulisi küsimusi erinevatest valdkondadest, et kas see laieneb sinna ja kuidas hakkab see ühes või teises valdkonnas toimima. Ministeeriumi ametnikud ja minister juhtisid tähelepanu, et tegelikult on väga paljudes ettevõtetes, väga paljudes valdkondades sellise teavitamise võimalused juba loodud ja ka päris palju ettevõtjaid on ministeeriumi poole pöördunud, uurimaks, millal seadus vastu võetakse, millised täpsemad nõuded nende kanalite kohta tulevad. [Siis on teada,] kuidas need luua. Minister tõi oma vastustes küsimustele ka mõned näited nendest ettevõtetest, kus on need kanalid olemas. Neid on ka siin toodud. 

Võib-olla on siin oluline märkida Mare Tannbergi lisandust, et kogu selle eelnõu ja selle direktiivi põhieesmärke on tagada, et inimesed, kes näevad tööalases kontekstis – väga oluline, tööalases kontekstis! –, et mingisugune rikkumine on toime pandud, siis nad julgeksid sellest eelkõige asutusesiseselt teavitada ega peaks kartma, et neid lastakse sellepärast töölt lahti. Ja väga paljudes sektorites see on juba olemas. Ka hilisemas diskussioonis on komisjonis seda korduvalt rõhutatud, et inimesed prooviksid tööalaseid muresid, mis on seotud Euroopa Liidu õiguse rikkumisega, lahendada asutusesiseselt, mitte ei läheks kohe meediasse, tekitades oma tööandjale või ettevõttele, asutusele, organisatsioonile suuremat kahju, kui see oleks siis, kui see teema oleks lahendatud asutusesiseselt.

Puudutati ka seda teemat, et on kolmetasandiline teavitamine: on asutusesisene kanal, asutuseväline kanal ja siis on juba avalikkus. Kui inimene saab teada, et mingi rikkumine tema töökohas toimub, siis tal on kõigepealt valida asutusesisene kanal. See on esimese tasandi valik. Aga tegelikult saab pöörduda kohe ka asutusevälise kanali poole. Alles siis, kui midagi ei lahene, võiks pöörduda avalikkuse poole. Avalikkuse poole pöördumine on eriti oluline just selliste juhtumite puhul, nagu kolleeg Urve Tiidus siin praegu küsimuste-vastuste voorus tõi: näiteks keskkonnamurede puhul, kui on ühiskonnale suurem oht ja seda on vaja võimalikult kiiresti ära hoida. Toodi ka näiteid, kus seda on tehtud, ja toonitati, et tuleb vahet teha erinevate teavitamise tasandite vahel. 

Mina ise komisjoni esimehena tõstatasin komisjoni istungil murekohana teemad, millele siin vihjas kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Tegelikult meie inimesed ei pruugi teada, kust jookseb piir Euroopa Liidu õiguse rikkumise ja Eesti-sisese õiguse rikkumise [vahel]. Ma avaldasin komisjoni istungil arvamust, et võib ette tulla kahtepidi käitumist: et inimesed lihtsalt ei julge teavitada mõnest rikkumisest, kartes, et nad väljuvad selle seaduse kaitsealast, või vastupidi, nagu siin kolleegid juhtisid tähelepanu, võib juhtuda, et teavitatakse väga palju asjadest, mis ei käi selle seaduse kaitse alla. See minu küsimus tekitas järgmise diskussioonivooru teemal, kui kitsalt või kui laialt me selle direktiivi üle võtame. Minister siin juba mainis, et praegune kitsam direktiivi ülevõtmine ehk keskendumine ainult Euroopa Liidu õigusele on hetkeseisu poliitiline kompromiss ja eelnõu erineb pisut sellest eelnõust, mis oli eelmises Riigikogu koosseisus ja koosseisu lõppemisega menetlusest välja kukkus. 

Ministeeriumi esindajad märkisid, et kui nad eelmine kord tegid väljatöötamiskavatsuse ja küsisid erinevate organisatsioonide, ettevõtjate, asutuste käest, millist lähenemist toetatakse, kas võtta pigem üle kitsalt ainult Euroopa Liidu õigus või võtta laiemalt ükskõik millised tööalased rikkumised, siis tegelikult arvamused jagunesid pooleks. See ongi nüüd poliitilise kompromissi ja poliitilise valiku koht. Väga paljud möönsid ministeeriumile vastates, et praktilisest poolest – just praktilisest poolest – on palju lihtsam võtta direktiiv üle laiemalt ehk võimaldada teavitaja kaitset mis tahes rikkumistest teavitamise korral. Välja arvatud need erandid, mis on ka praeguses seaduseelnõus välja toodud, näiteks riigisaladus. Samas on ka välja toodud seisukoht, et sellise laialt ülevõtmise probleemiks on võimalik täiendav halduskoormus, mis asutustele tekib, et täita eelnõust tulenevaid kohustusi. Nii nagu ka siin kolleegid juhtisid tähelepanu, ühel pool on võimalus kõigest teavitada ja teisel pool võimekus kõiki neid teateid [uurida] ja kaitset pakkuda. Halduskoormus on jah väga seotud küsimusega, kas ülevõtmine peaks olema laiem või kitsam. 

Nüüd see murekoht, mida mina isiklikult väljendasin: inimesed võib-olla ei pruugi teada, ei pruugi aru saada, kust see vahe jookseb. Ministeeriumi ametnikud rääkisidki vajalikest juhenditest ja teavitamisest, et inimestele ikkagi selgeks teha, neid informeerida, millisel juhul see kaitse tuleb. Et oleks nii teavituse vastuvõtjal kui teavitajal endal selgem, kas tegemist on konkreetselt selle eelnõu kohaldamisalaga või mitte. Aga kui see rikkumine, millest teavitatakse, läheb välja selle eelnõu või direktiivi kohaldamisalast, siis tegelikult on igal asutusel, kui inimene teavitab probleemist, mingist rikkumisest, näiteks korruptsiooniteost või millestki sellisest, siis on ju võimalik reageerida. Selleks ei ole vaja seadust ega direktiivi. Ka praegu tegelikult reageeritakse, aga selle seaduse mõte on teavitaja konfidentsiaalsuse tagamine ja tema kaitse tagamine. 

Siin on väga erinevad argumendid nii laia kui kitsa ülevõtmise poolt ja vastu. Ma tuletan meelde, head kolleegid, ja sellest räägiti ka komisjonis, et iga kord, kui meil on siin saalis eelnõu, mis võtab mõne Euroopa õigusakti üle, me hakkame diskuteerima, miks me selle nii laialt võtame, miks me lisame sinna asju, mida ei ole direktiivis. Noh, see on eelnõu, kus me võtame direktiivi üle väga kitsalt, ja nüüd kõlab kriitika, miks me võtame üle nii kitsalt, võtame laiemalt. Otsustame ükskord ära või võtame iga juhtumi eraldi. Aga see on päris huvitav arutelu, kuidas me peaksime nende Euroopa õigusaktidega käituma.

Komisjoni istungil väljendati ka muret, et mis saab inimesest, kes informeeribki muust, mitte Euroopa Liidu õiguse rikkumisest. Kas seda peetakse valeteateks ja selle eest saab karistada 300 trahviühikuga, nagu see sanktsioon määruses on? Ei, tegelikult, kui me vaatame seaduseelnõu, siis seal räägitakse teadlikult valest teavitamisest, sellest, et inimene läheb ja räägib teadlikult juttu, mis rikub kellegi õigusi. Selliseid asju karistatakse. Aga kui inimene heast tahtest informeerib mingist rikkumisest, siis see on juba organisatsiooni ja asutuse kultuuri küsimus, kuidas sellele reageeritakse. Aga tuleb aus olla, ka sellest räägiti komisjonis, et sellisel juhul teavitaja kaitse selle seaduse kohaselt talle ei laiene. Täiendav kaitse on ainult sellisel juhul, kui rikkumine on konkreetselt nendes valdkondades, mis Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitamise puhul on sätestatud. Aga sanktsiooni, mingit trahvimist, kui inimene ei teinud vahet, kas tegu on Eesti riigi sisese või Euroopa Liidu õigusega, ei tuleks. 

Ja Liisa-Ly Pakosta juhtis komisjoni istungil tähelepanu, et tegelikult meil on päris mitmes valdkonnas, näiteks diskrimineerimisjuhtudel, Eestis teavitamine reguleeritud. See tuleneb teistest Eesti seadustest. Kui üks töötaja informeerib diskrimineerimisest, siis seal on ka teavitaja kaitse tagatud teiste seadustega. Selles mõttes on meil siseriiklikult päris palju juba ära tehtud. Selle eelnõu puhul me räägimegi nendest konkreetsetest valdkondadest, mis täiendavalt juurde tulevad. Kolleeg Pakosta juhtiski tähelepanu, et kui me võtame selle direktiivi väga laialt üle, siis me hakkame juba dubleerima olemasolevates seadustes olevaid kaitsemehhanisme ja see võib-olla ei ole ka hea, siis tuleb hakata vaatama tervet õigusruumi sellest lähtuvalt. 

Viimane, mida ma refereeriksin, on kolleeg Vilja Toomasti kommentaar, et esmane kaitse inimestele on juba see, et selle teavituse puhul tagatakse konfidentsiaalsus. See on esimene samm inimese kaitseks. See tagabki selle, et inimesi ei saa kiusata ettevõttesiseselt. Vilja Toomast märkis, et üks põhjus, miks selle direktiivi laia või kitsa ülevõtmise arutelu niivõrd palju emotsioone tekitas kevadel, oli see, et seda hakati nimetama pealekaebajate seaduseks. Seesama sõna, mida me ka täna siin oleme kuulnud, lõi sellele seadusele nii halva maine, et ülevõtmine jäi toppama. Ei tahetud tekitada võimalust, et inimesed saavad üksteise peale kaebama hakata, kuigi tegelik mõte ei ole selline, lõpetas Vilja Toomast. Mulle tundub, mõeldes tagasi arutelule komisjonis, et komisjoni liikmed mõistavad selle seaduse eesmärki, arutelu läkski selle peale, kas ülevõtmine peaks olema võimalikult lai või võimalikult kitsas. Nagu sai juba korduvalt öeldud, selline on see valik, mille tegi praegune valitsus eelnõu meile tuues. 

Sellega tegelikult see mitte väga pikk arutelu komisjonis lõppes. Me tegime rea menetluslikke otsuseid. Otsustasime konsensuslikult, et see eelnõu tuleks täiskogu päevakorda võtta 18. oktoobril. Täna, tuletan meelde, on juba 15. november, aga liigume heas tempos. Esimese lugemise lõpetamist ei toetanud mitte kõik komisjoni liikmed, selle poolt olid ainult Anti Haugas, Eduard Odinets, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Valdo Randpere ja Vilja Toomast. Ettepaneku poolt nimetada komisjoni esindajaks täiskogus Eduard Odinets olid kõik komisjoni liikmed, kes kohal viibisid. Tänan teid tähelepanu eest ja hea meelega vastan küsimustele.

Aitäh, hea kolleeg, põhjaliku ülevaate eest! Teile on vähemalt üks küsimus. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie esitus oli väga põhjalik ja selles peegeldus ka see, et te väga hindate seda seadust ja peate seda seadust väga oluliseks. Seetõttu tekkis mul küsimus, kui palju teil endal on tekkinud olukordi, kus te tunnete, et te tahaksite kaevata, aga te ei saa seda teha, kuna teie õigused võib-olla pärast seda ei ole kaitstud. 

Aitäh! Teil on õigus, ma tõesti toetan selle seaduse vastuvõtmist ja selle seaduse eesmärki, et inimestel, kes mitte ei kaeba, vaid kes teavitavad asutusesiseselt rikkumistest, mida nad näevad oma tööalases tegevuses, peaks olema võimalus jääda konfidentsiaalseks ja saada ka kaitset võimaliku kiusamise eest, mis töökohas või tööalases olukorras võib tekkida. 

Minul isiklikult, kui te küsisite isiklikult minu käest, on siiamaani vedanud tööandjatega. Ma ei ole siiamaani pidanud tundma hirmu või ohtu, et kui ma teavitan mingist ebakõlast või mingist seaduse piiri peal olevast tegevusest või lausa seadusevastasest tegevusest oma tööalases tegevuses, siis järgneb mingi kiusamine. Minul sellist tunnet ei ole olnud ja ma olen kasutanud võimalust informeerida rikkumistest kõrgemalseisvat juhtkonda või teisi organeid, antud seaduse mõistes väliseid kanaleid, ja olen saanud ka need rikkumised kõrvaldada ja ise ellu jääda. 

Aga minu tutvusringkonnas on küll ja küll neid näiteid, et inimesed kardavad informeerida, kardavad, et sellele järgnevad mingid sanktsioonid, ja seetõttu jätavad informeerimata. Ja see on kurb tegelikult. Võib-olla see tuleb ka mingist meie varasemast kultuuriruumist. Aga mina küll julgustaksin inimesi märgatud probleemidest rääkima ja see seadus pakub nendele inimestele ka kaitset. Ent nagu ma mainisin, antud eelnõu kontekstis on jutt ainult Euroopa Liidu õiguse rikkumisest, samas see loetelu, mis on ka seaduses otse välja toodud, on üsna põhjalik ja tegelikult väga palju Eesti elu valdkondi sinna alla mahub. 

Järgnevalt Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas ma olen õigesti eelnõust aru saanud? Ma loen selle seaduse kohaldamisala kohta ja siin on erinevad valdkonnad: riigihanked, transpordiohutus, keskkonnakaitse ja nii edasi. Aga siin ei ole riigivalitsemisest mitte sõnagagi juttu. Mul on küsimus: kas parlament, antud juhul Riigikogu, ka siia kuidagi mahub? Ja kas meil Riigikogu liikmetena tekib ka võimalus seaduse rikkumisest teavitada nii-öelda konfidentsiaalsete kanalite kaudu? See oleks lahendus praegusele opositsioonile, sest nagu me teame, siin on korduvalt seadust rikutud ja opositsiooni õigusi rikutud. Viimane kord, [kui mina sellega kokku puutusin,] oli eile põhiseaduskomisjonis. Põhiseaduskomisjoni esimees teavitas kõiki, et ta ei kavatse ühte eelnõu, mis on algatatud, üldse suurde saali viia. Küsimus ei olnud mitte tähtaja jooksul, seitse töönädalat, vaid ta ütles komisjonis, see on ka kindlasti stenogrammis ja saab olema protokollis, et ta ei kavatsegi seda suurde saali viia, sest ta arvab, et see ei ole mõistlik ja vajalik. Kas meil ka selline kanal on kohustuslik teha ja võimalik siis opositsiooni õigusi kaitsta?

Aitäh! Teatavasti riigivalitsemine kui selline, eks ju, on siseõigus. See ei ole üle Euroopa kuidagimoodi reguleeritud. Näiteks meie kodukord ei ole Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud, kõikides Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentides ei ole ühine kodukord. See ei ole Euroopa õiguse osa, juba sellepärast see ei laiene. 

Küsimus oli riigivalitsemisest, kas see seda puudutab. No kui ma loen kohaldamisala punkte, siis riigihanked kindlasti puudutavad riigivalitsemist, samuti Euroopa Liidu finantshuvid puudutavad riigivalitsemist. Neid kokkupuuteid on siin küll ja küll. Edasi, Riigikogu Kantselei kui asutus. Jaa, kui ma loen seadust, siis Riigikogu Kantselei peab kindlasti sellise kanali looma, aga see laieneb Riigikogu Kantselei töötajatele ja ametnikele. 

Kui te loete § 3 seaduse isikulise kohaldamisala kohta, et kellele kõigile laieneb see teavitaja kaitse, siis Riigikogu liikmeid siit ei leia, sest Riigikogu liikmed ei ole ametnikud ega töölepingu alusel töötavad isikud ega võlaõigusliku lepingu alusel töötavad isikud. Nad nagu üldse ei ole töötavad isikud, eks ju. Nad ei ole füüsilisest isikust ettevõtjad, ei ole aktsionärid ega osanikud, nad ei ole isegi vabatahtlikud. Nii et see kolmas või neljas osa teie küsimusest, mis oli väga kompleksne ja puudutas selle seaduse erinevaid tahke – minu vastus on ja ma loodan, et ma ei eksi, et Riigikogu liikmele see kaitse ei laiene. See ei tähenda seda, et Riigikogu liige, kui ta näeb, et kusagil on midagi valesti, ei peaks sellest informeerima. 

Teie märgitud juhtumi puhul, kus see tegelikult oli niimoodi – mind ei olnud sellel komisjoni koosolekul ja ma ei tea neid asjaolusid. Teil on õigus pöörduda minu selja taga oleva isiku poole oma õiguste kaitseks.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus tõstatus kolleeg Seederi küsimusest ja teie vastusest. Võib-olla see natuke kaldub kõrvale sellest osast, mis puudutab arutelu komisjonis. Aga ma siiski mõtlesin, et ma küsin teie arvamust selle kohta, kui niimoodi voluntaristlikult hakkavadki käituma, ütleme, komisjoni esimehed. Ma ei mõtle ainult praegust koosseisu, vaid vaatan ka tulevikku. Kas te peate õigeks sellist lähenemist, et kui koalitsioon arvab või mingi komisjoni esimees arvab, et seda eelnõu ei ole mõistlik edasi viia, siis seadused nagu muutuvad ebaoluliseks ja saabki niimoodi käsitleda ja see on õige ja hea perspektiiv tulevikuks? 

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu te ise ka mainisite oma küsimuse sissejuhatuses, see läheb ikka totaalselt välja eelnõu 257 piiridest. Ja sellepärast ma sellele küsimusele ei vasta.

Aitäh! Kert Kingo, palun! 

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma mäletan, et ma komisjonis selle eelnõu arutluse käigus küsisin korduvalt, milline saaks olema see töötaja kaitse, milles see konkreetselt seisneks. Ma tõin ka näiteid, et tänasel päeval isegi ametiühingu esimees, kuigi seadus ütleb, et tal on kaitse olemas, ei ole kaitstud kõige eest. Ma ei saanud vastust. Kas äkki nüüd tuleb mingi vastus, kuidas see kaitse hakkaks välja nägema? Millised need meetodid on või millised need vahendid on? 

Ma vastaksin teile niimoodi, et siin on ju lausa eraldi peatükk seaduseelnõus, mis räägib kaitsemeetmetest. Kui te seda loete, siis § 13, § 14, § 15, § 16 ja § 17 kõik räägivad nendest võimalikest meetmetest. Näiteks § 16 räägib survemeetmete rakendamise keelust. Kõik on ilusti üles loetud, millised võimalused on teavitajat kaitsta. Konfidentsiaalsuse tagamine, isikuandmete töötlemisega seonduv, vastutuse välistamine ja kõik sellised asjad on ilusti üles loetud.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Paberi peal näevad need kõik väga ilusad välja, aga Eesti riik on nii väike, iga asutus on nii väike, et ega siin konfidentsiaalsust ei ole võimalik tagada. Ma ise olen töötanud riigiasutustes, mis on üsna suured, aga alati on teada, kes kus kellele mida ütles. Need meetmed ei ole reaalsed, ei ole võimalik, et reaalselt see [teavitamine] mingeid tagajärgi kaasa ei too, et nii-öelda kaitse oleks. Kas on kuskilt ilmnenud, millised oleksid kaitsemeetmed, mis tegelikkuses ka töötaksid, mitte ei paistaks vaid paberi peal sihukesed ilusad välja?

Ma arvan, et see küsimus kuulub juba valdkonda "organisatsioonikultuur". Oleneb, kuidas suhtutakse iga organisatsiooni või asutuse tasandil rikkumistest teavitajatesse. Kui te ütlete, et on ka väga väikesed asutused ja nii edasi, siis on teatud piirangud teatud asutuste puhul. Jah, okei, riigiasutuste puhul seda piirangut ei ole, kui suured või väikesed need on. Aga minu meelest, ma küll ei saa nimetada neid kaitsemeetmeid ilusateks, ent nad on õiged, mis on siin loetletud. Lihtsalt küsimus on selles, et kuidas meie organisatsioonid, asutused, ettevõtted hakkavad neid kaitsemeetmeid rakendama. Mina usun, et mida edasi, seda paremini neid rakendatakse. 

Need näited, mis minister komisjoni istungil tõi – erinevates Eesti ettevõtetes ja organisatsioonides on need kanalid olemas, kaasa arvatud Justiitsministeeriumis –, kinnitavad, et kaitse on võimalik. Seda on võimalik pakkuda. Ja lisaks on oluline ka see, et need kanalid võib luua päris mitme asutuse peale kokku. Võib-olla see teeb teekonna konkreetsest teavitajast kuni tema asutuseni pikemaks, võib-olla ei ole nii ilmne, kes oli see inimene, kes ühest või teisest faktist informeeris. Aga ma arvan, et need meetmed, mis siin on üles loetletud, on asjakohased ja on lihtsalt aja küsimus, millal me need täiel määral rakendame.

Aitäh, hea kolleeg! Rohkem küsimusi teile ei ole. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Anti Poolamets, palun!

See oli nüüd ilmselt tehniline viga. Minul on ettekanne plaanis, nii et võtke maha.

Selge. Järgnevalt avan läbirääkimised. Tõepoolest, mul hea meel kutsuda esimesena siia Riigikogu kõnetooli läbirääkimistel osalema EKRE fraktsiooni esindaja Anti Poolametsa. Palun! (Anti Poolamets palub lisaaega.) Palun, lisaaeg kolm minutit.

Kõigepealt annan üle esimesel lugemisel tagasi lükkamise ettepaneku. (Annab ettepaneku üle.) Vaatame siis selle seaduse sisse ka. Jaa, selle kollase viisnurga sära on ikkagi võimas. Kunagi säras siin punane viisnurk ja selle sära oli ka nii võimas, et nii mõnigi siin saalis olija langes selle võrku ja osutus vabatahtlikuks aktivistiks – partorgiks, kaasajooksikuks, kollaborandiks, täideviijaks või kellekski veel. Suurepärase artikli kirjutas Peeter Espak, kuidas Eestis toimus värvivahetus. Kuidas korra oldi padupunased, siis hetkeks sinimustvalged, siis jälle eurovärvidesse ennast mässinud. Aga lõppkokkuvõttes see värvivahetajate võim lammutab meil riigi laiali. Sellel on tagajärjed. Inimesed, kellel ei ole lihtsalt mingeid printsiipe, on siin ainult karjääri pärast.

See lõpeb meile halvasti. Meil on juba praegugi üle 50% seadusandlusest seotud föderaalse seadusandlusega ja te annate ainult kuuma juurde. Anname veel ära! Kollane viisnurk särab! Ma ei imesta, kui ühel hetkel tuleb ettepanek panna kunagise õudse Lenini pea asemel mingi kena kollane läikiv viisnurk, et näidata oma lojaalsust. Ma ei imesta, kui selline ettepanek siin 10–15 aasta pärast tuleb.

Aga probleem on selles, et see on föderaalne seadusandlus, föderaalne õigussüsteem, mida jõuga istutatakse siia. Täpselt nagu käomuna läheb pessa. Samamoodi on meil istutatud juba Euroopa delegaatprokurörid, on tungitud meie õigussüsteemi mitte ainult Euroopa Liidu asjade komisjoni lugematute eelnõude kaudu, vaid üha uute ettevõtmiste kaudu. Ja see kliimatotalitarism on üks eriti riukalik trikk maksuseaduste kaaperdamiseks, kogu ühiskonna üle kontrolli haaramiseks igas valdkonnas kuni meie söögini välja: putukad olevat paremad kui see, mida me praegu sööme. 

On kurb, et minnakse iga asjaga kergemeelselt kaasa. On kurb, et justiitsminister, kes on tegelikult väga lähedalt totalitaarset korda näinud miilitsakoolis, Nõukogude Liidu Siseministeeriumi akadeemias, rahumeeli räägib, et küll on tore, küll on see vahva asi. Te olete ise näinud totalitarismi, aga nüüd tulete [meile] müüma igasuguseid menetlusi ja meetodeid ja seadusi, mis meie vabadusi jälle piiravad kusagilt kõrgelt ja kaugelt.

See föderalismi sisseistutamine on nagu loodusest teada-tunda käo [komme] munasid muneda. Ma uurisin, kuidas kägu oma tööd teeb. On teada, et üle 150 liigi linde on selliseid, kelle pesadesse kägu oma mune muneb. Iga emane kasutab üksnes mõnd liiki lindude pesi, eelistades nähtavasti sedasama liiki, kelle pesas ta ise üles kasvas. Käomuna kaalub ligi 3 grammi, aga käopoeg kasvab suureks ja viskab pesa põlisasukad jõhkralt pesast välja. Huvitav, et käomunad on sama värvi ja sama suured või õige pisut suuremad kui nende lindude munad, kelle pesi kägu kasutab. See kamuflaaž on korralik. Aga enamasti normaalsed linnud, kes saavad aru, kes on kes, sellised värvulised, tõstavad oma pesa juures kägu nähes lärmi ja püüavad teda minema kihutada. Enamik liike heidab võõra muna lihtsalt pesast välja. 

Nii peaksime ka meie tegema igasuguse föderaalse jamaga, mida meile kavaluse, survestamise või muude trikkidega peale surutakse. Survestamine on see ähvardamine trahvidega muidugi. Ja siis ustavuse nõudmine igas valdkonnas. Selleks kasutatakse meie oma inimesi, kellele on kollase viisnurga sära sama meelierutav nagu punase viisnurga sära. Oleme ringiga tagasi.

Vaadake, millised kummalised sätted sisse tuuakse: rikkumise alla lähevad ka juhtumid, kui tegu ei ole õigusrikkumisega. Kuulake, juristid, kuulake! Aga kusagilt leitakse midagi kahtlast, mis on seaduse üldise vaimuga võib-olla vastuolus. Kui me siin vaimust räägiksime, siis põhiseaduse preambul osa erakondade jaoks ei kehti siin juba ammu. Põhiseaduse vaim teid ei huvita ei eesti lapsi kaitstes, ei Eesti suveräänsust kaitstes, aga kui on vaja käomuna eest võidelda – jaa, siis muidugi. Siis on vaja seaduse hing ka üles otsida, et äkki peremehed mõtlesid veel midagi. Äkki nad mõtlesid, et veel mingi pealekaebus tuleb teha.

Ja millistes valdkondades? See nimekiri on tohutu, millistes valdkondades see föderaalne pealekaebamisseadus meilt nõuab: riigihanked, finantsteenuste pärast pealekaebused, transpordi pealekaebused, keskkonna pealekaebused, tarbijakaitse pealekaebused, rahvatervise pealekaebused ja nii edasi ja nii edasi. Vaadake, kliimapealekaebused saavad olema tõsised kaebused. Kui keegi müüb õhku liiga vähe, kui õhu müümine on natukene kahtlaseks läinud, siis kohe kaevatakse anonüümset kanalit pidi. Nii et kliimatotalitarismile annab see seadus ka hoogu. Lugege seletuskirjast lehekülg 14. Seal on pikk nimekiri, kuidas kliimatotalitarismile pealekaebamise kaudu kaasa aidatakse. Õhumüüjatel peab olema kõva kaitse peal.

Aga põhimõte on ikkagi see, et meie õigussüsteem ju toimib täna juba. Aga ennäe, föderaalne seadusandlus on alati tähtsam. Vaat siin me lööme kulpi! Siin täidetakse kõike erilise innukusega, ei mingisugust kainet mõistust! 

Nii et see, et te halastate meile, et kogu Eesti seadusandlus ei lähe pealekaebamise mehhanismi alla, on lihtsalt praktilistel põhjustel. See oleks tehniliselt liiga suur katsumus olnud. Aga küll selleni ka jõutakse. Vanad hullud asjad äratatakse jälle üles sellesama kollase viisnurga saatel. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli keskfraktsiooni nimel kõnelema Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Vilepuhuja kaitse seadus on selline seadus, millest on väga palju räägitud, aga kahjuks keegi täpselt ei saa aru, millega on tegemist. Ja tegelikult ongi see probleem, et me ka täna täpselt ei tea, kuidas see tegelikult hakkab toimima ja keda täpselt kaitsma. 

Esiteks on muidugi oluline mainida, et tegemist on Euroopa Liidu algatusega. Ja kui see võib-olla Euroopa Liidu tasandil on isegi vägagi arusaadav, miks on sellist seadust vaja selliste suurte firmade, suurte omavalitsuste jaoks, siis minu kartus on see, et meie väikses riigis võib kogu see seadus minna tegelikult oma eesmärgist täiesti mööda. 

Mis on selle eelnõu eesmärk? Lühidalt, tuleb luua, eks ole, vihjeliinid, kuhu hakatakse helistama, teavitama mingisugusest tööalasest rikkumisest, ja teavitaja peab saama kaitset. Kuid kus probleem tekib? Tundub nagu väga hea, üllas idee, kuid probleem on selles, et see nimekiri nendest rikkumistest, mille puhul kaitse on tõesti tagatud, on väga spetsiifiline. See nimekiri koosneb sellistest teemadest nagu riigihanked, keskkonnakaitse, transpordiohutus, finantsturud, kiirguskaitse, tuumaohutus. Tõesti, need probleemid võivad olla Euroopa Liidu tasandil, suurettevõtetes need ongi väga olulised probleemid. Aga ütleme ausalt, kui palju tegelikult Eestis selliste vihjetega keegi hakkab helistama? 

Ja mis siis kokkuvõttes juhtub? Need vihjeliinid luuakse, tehakse olulisi kulutusi, selleks palgatakse inimesed. Ja hakataksegi, eks ole, nendele vihjeliinidele helistama. Teavitajad loodavad, et nad saavad kaitset, kuid kahjuks suur osa nendest teavitustest ei lähe tegelikult selle eelnõu reguleerimisala alla. 

Kõige lihtsam näide: kui teavitatakse näiteks korruptsiooniohust, sellisest probleemist, siis teavitaja kaitset ei saa. Siin oli tegelikult väga hea küsimus Riigikogu kohta, et kas luuakse või kas Riigikogus peaks ka vihjeliin olema. See hakkaks kehtima ametnikele. Aga kui ametnik helistaks ja teavitaks näiteks korruptsiooniohust, võib-olla võimuga kauplemisest, võib-olla mingist muust kohatust käitumisest, siis tema kaitset tegelikult ei saa. 

Mis me siin teeme: me jälle võtame vastu midagi, reguleerime, et pääseda Euroopa Liidu trahvist, aga kahjuks see midagi ei lahenda ega loo meile lisaväärtust. Mida me aga tekitame? Kindlasti me tekitame halduskoormust, tekitame päris suure koormuse tegelikult oma ettevõtetele, eriti väikeettevõtetele. Kõik peavad korraga hakkama olema Euroopa Liidu õiguse eksperdid. Ja töötajad peavad oskama vahet teha, milline rikkumine hakkab minema teavitajakaitse alla ja milline mitte. Kujutage ette sellist segadust ja koormust, mis ees ootab! 

Ma vaatasin huvi pärast, mitmed advokaadibürood on juba oma kodulehtedel teinud väikselt reklaami, et näete, uus vilepuhujaseadus tuleb, me tuleme teile appi kas selle vihjeliini loomisega või nende erinevate teadete vastuvõtmisega. See tegelikult näitab, kui keeruline see seadus on, aga vähemalt on hea, et keegi sellest kasu saab. 

Eelnõus on tegelikult ka teisi probleeme, kitsaskohti. Näiteks anonüümse teavitaja kaitse pole üldse, absoluutselt reguleeritud. Samas Euroopa Liit tegelikult eraldi ütleb, et anonüümse teavitaja kaitse peab olema sätestatud. Kusjuures, kui see anonüümne teavitaja saab hiljem teatavaks, ka siis ta ei ole kaitstud. 

Neid puudujääke on veel. Näiteks on mainitud, et teavitaja suhtes ei tohi kasutada survemeetmeid. Samas mitte kuskil ei täpsustata, mida see survemeede tähendab. Mida see üldse tähendab?! See viib lõppkokkuvõttes selleni, et seadusest võib ka vabalt mööda hiilida, kuna puudub õigusselgus. 

Aga veel: kohalikud omavalitsused. Mõned kohustused on tegelikult mõnes mõttes lausa absurdsed ja linnade ja valdade liit on päris kriitiline selle eelnõu suhtes. Ma toon lihtsalt paar näidet. Kohalikes omavalitsustes, kus on alla 10 000 elaniku, asutuste sees vihjeliini luua pole tarvis. Samas kõik muud kohalikud omavalitsused peavad looma selle vihjeliini absoluutselt igas ametiasutuses, kus on vähemalt 50 töötajat. Tekib küsimus, kas poleks mitte palju mõistlikum ja efektiivsem luua üks liin tervele kohalikule omavalitsusele. Eriti on see oluline väikeses kohalikus omavalitsuses, et just seda halduskoormust, bürokraatiat, segadust vältida. 

Kujutame ette, et me hakkame igasse kooli, igasse lasteaeda, igasse kultuurikeskusesse neid vihjeliine looma, ja seda olukorras, kus need on loodud selliste spetsiifiliste teadete jaoks, nagu keskkonnakaitse või tuumaohutus. Mind huvitaks, kui palju koolidesse ja lasteaedadesse selliste vihjetega helistama hakatakse. Ma arvan, et eriti mitte. 

Ja kahjuks, nagu ma enne juba mainisin, nende teavituste puhul, mis tõepoolest võib-olla oleksid olulised, teavitaja mingit kaitset ei saa. Nendele see eelnõu ei laiene, need hoopiski tuleb tagasi lükata ja jätta menetlemata. 

Keskerakonna fraktsioon ei näe, kuidas saaks toetada eelnõu, mis tekitab õigussegadust, ebaproportsionaalset halduskoormust ettevõtetele, väikeettevõtetele, riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele. Kahjuks selle eelnõu ainus eesmärk on järjekordselt lahti saada Euroopa Liidu trahvist. Ühtegi probleemi see ei lahenda, mingit lisaväärtust see ei tekita ja kahjuks ka kedagi lõppkokkuvõttes ei aita. Ma olen tähele pannud, et selliseid eelnõusid on viimasel ajal kuidagi päris mitmeid tulnud. Ja seetõttu Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel rääkima Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Ma kohe algatuseks ütlen ära, et minu arvates ja Isamaa Erakonna arvates on Eesti julgeoleku üks kõige olulisemaid tagatisi järgida rahvusvahelist õigust ja [arvestada] meie kuulumist erinevatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, sealhulgas ka Euroopa Liitu. Aga see ei tähenda, et me peaksime kriitikavabalt võtma üle igasuguse eurobürokraatia, mis eriti väikestele riikidele on ammu juba kasvanud üle jõu. Eriti, kui see ajaloolises plaanis ja kultuuriloolises plaanis meile ei sobi. Antud juhul on tegemist just sellise bürokraatliku eelnõuga, mis meile mitte kuidagi ei sobi, ükskõik, millisest otsast ka ei vaata. Mina ei suuda kuidagi mõista selle eelnõu eesmärki ega näe vähimatki vajadust Eesti ühiskonnas seda rakendada. Vastupidi, see sisaldab endas väga mitmeid erinevaid ohte, mis on väga tõsised ohud. 

Kõigepealt, loomulikult seonduvad selle seaduse rakendamisega kulutused. Praegu me räägime, et meil ei ole raha. Meil ei ole raha õpetajatele palka maksta, meil ei ole raha, et päästjatele elementaarset päästetehnikat soetada, ja nii edasi. Seda loetelu võib pikalt jätkata. Aga nende teavituskanalite loomise taga on loomulikult töö: inimeste töö, tuleb luua vastav keskkond, turvalisus. Selle taga on inimesed, kes tegelevad selle informatsiooni töötlemise ja lõpuks ka otsuste langetamisega ja nii edasi. 

Ma tahan öelda väga sisulisi märkusi selle eelnõu kohta. Täna nii minister kui ka komisjoni ettekandja püüdsid rääkida, kui üllaid eesmärke see kannab, ja tõid näiteid, et mõned ettevõtted on juba vabatahtlikult rakendanud selle seaduse mõtet ja võib-olla isegi sätet. Siiski tuleb eristada kahte täiesti erinevat asja. Ettevõtjad, kes on huvitatud, et nende mured ja probleemid ettevõtte sees ei jõuaks avalikkuseni, ei [saaks teatavaks] laiemale üldsusele, rakendavad selleks erinevaid meetmeid. Teine asi on riiklikul tasemel üleskutse pealekaebamisele. Need on täiesti erinevad asjad. Antud juhul selle seaduse filosoofia on ikkagi selgelt riiklik üleskutse pealekaebamisele. Ma näen tõsist ohtu ühiskondliku moraali laostamiseks. Arvestades meie ajaloolist kogemust on see väga ohtlik eelnõu, mis võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi. 

On naiivne arvata, et kõik me suudame tagada konfidentsiaalsuse. Väga õigesti tõi ka eelkõneleja välja, et väga raske on eristada seda piiri, kus lõpeb Euroopa õigus ja algab Eesti siseriiklik õigus, ja kuidas ikkagi tagada kaitse olgu siis anonüümsetele pealekaebajatele või nendele, kes väljuvad selle Euroopa õigusega tagatud konfidentsiaalsuse kaitse raamidest kas või korruptsioonikuritegudest või korruptsiooniohust teavitamise puhul. Neile seda kaitset ei ole. Nii et see toob meie ühiskonnale kaasa olulisel määral uusi riske ja ohte, millele see seadus ei paku lahendust. 

Aga minu jaoks kõige olulisem on siin ühiskondliku moraali aspekt. Meil ei ole vaja kloonida uusi Pavlik Morozoveid. Ei ole vaja seda meie ühiskonnas tänapäeval. Seetõttu ka Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. See on täiesti toores ja kõlbmatu siin saalis arutamiseks, nii nagu see oli ka eelmise koosseisu ajal. Õnneks koosseisu volituste lõppemise tõttu langes see menetlusest välja. Ma loodan, et ka selle eelnõu saatus saab olema samasugune. 

Lõpetuseks, kolleeg, õiguskomisjoni esimees Eduard Odinets: jah, Riigikogu liikmetele see eelnõu ei laiene. Õnneks või kahjuks, kuidas võtta.

Ma palun natuke lisaaega, paar minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Aga Riigikogus on ju ametnikud ja Riigikogu Kantselei on riigiasutus. Järelikult, kui me nüüd selle seaduse vastu võtame, mida ma loodan, et ei juhtu, siis Riigikogu Kantselei ametnikel on võimalus teavitada nende niinimetatud konfidentsiaalsete kanalite kaudu kõikidest nendest seaduserikkumistest, mida praegu koalitsioon ellu viib. (Saalist öeldakse midagi.) Ma siiski arvan, et see on vaieldav. Kõik riigiasutused peavad [selle kanali] looma. Noh, me võime vaielda, kas ta läheb nendesse raamidesse, sellesse loetelusse, mis seal kohe seaduse alguses on toodud. Mina oma loomingulisusega suudan küll mahutada sinna alla väga mitmed rikkumised. Näiteks kui keskkonnakomisjon arutab teatud küsimusi, kas see siis mahub sinna keskkonnaohutuse ja muude keskkonnateemade alla või ei mahu? Ma arvan, et küllap me mahutame selle sinna. 

Nii et ma arvan, et kui see seadus vastu võetakse, siis Riigikogu Kantselei ametnikel tekib küll üks kanal, mille kaudu teavitada ka koalitsioonisaadikute ja Riigikogu juhatuse eksimustest ja seaduserikkumisest, mida me korduvalt oleme tunnetanud. Nii et see on üleskutse ka koalitsioonisaadikutele: ärge mängige tulega. Ärge mängige tulega! Aitäh!

Aitäh! Nii, head kolleegid! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Härra minister, kas te soovite sõna? Ei soovi. Nii, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 257 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kolm ettepanekut eelnõu 257 esimesel lugemisel tagasi lükata. Isamaa fraktsioonilt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja Eesti Keskerakonna fraktsioonilt on need ettepanekud tulnud ja asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Lugupeetud Riigikogu, asume hääletamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu 257 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 28 Riigikogu liiget, vastu on 48 Riigikogu liiget. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 257 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. november kell 17.15.

Järgnevalt tänane viies päevakorrapunkt. Isamaa fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 136 esimene lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Isamaa fraktsioon on algatanud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 136, mis on lühike ja loodetavasti meile kõigile ka arusaadav: "§ 1. Kodakondsuse seaduse paragrahvi 28 lõiget 1¹ täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: "7) toetab avalikult Vene Föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu."" 

Lühidalt sisust. Eelnõu eesmärk on sätestada võimalus võtta ära Eesti kodakondsus nendelt isikutelt, kes avalikult ja oma tegudega toetavad Vene föderatsiooni agressioonisõda Ukraina vastu. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, nii et me loodame siin lisaks opositsioonisaadikutele ka koalitsioonisaadikute toetust. Me täiendame kehtivat kodakondsuse seadust sättega, et oleks tõesti erandjuhtudel võimalik kodakondsus ära võtta. Meie analüüsi kohaselt see Eesti riigile suuri rahalisi kohustusi täiendavalt kaasa ei too. Eelnõu on kooskõlas Eesti riigi kehtiva seadusandlusega, [sealhulgas] põhiseadusega, ja ka Euroopa õigusega. Nii et igati kõlbulik arutada ja vastu võtta. 

Ütlen kohe, et algatajad on paindlikud eelnõu menetlemisel, kui Riigikogu liikmetel on soov seda kuidagi täiendada. Sellel teemal oli ka põhiseaduskomisjonis juttu ja küsiti, et miks ainult Vene agressioon Ukrainas, võib-olla ka Gruusias ja võib-olla ka kusagil mujal. Me oleme täiesti avatud ja valmis seda laiendama, kui selliseid ettepanekuid tuleb. Ma arvan, et arutluse käigus ongi mõistlik seda arutada. Võib-olla see eelnõu sellisel kujul on liiga kitsaste raamidega ja menetluse käigus oleks mõistlik seda laiendada. 

Aga nüüd põhiseaduskomisjoni arutelu käigust mõned momendid, mida esile tõsteti, mida kritiseeriti, mis jäid õhku kõlama. Ma tahan siin suure saali ees ka mõned selgitused anda. Kõigepealt, kas see ikka vajalik on ja kas olemasolev seadus pole piisav? On küll vajalik ja minu hinnangul ei ole piisav. Tahan öelda, et lisaks konkreetsele seadusesättele kannab see eelnõu kindlasti ka laiemat eesmärki ja praeguses sõjaolukorras on ka sõnum Eesti avalikkusele, mis loodetavasti mõjutab inimeste käitumist. Nii et see kannab sellist laiemat ühiskondliku kultuuri arendamise eesmärki ka. 

Nüüd, mis puudutab probleemi õigusselgusega, mis ka põhiseaduskomisjonis üles kerkis, kuna seda võib tõlgendada väga vabalt või väga erinevalt, siis ma julgen küll öelda, et selle muudatuse sisu on tunduvalt konkreetsem, selgem, arusaadavam ja üheselt tõlgendatavam kui näiteks praegu kehtiv mõiste "põhiseadusliku korra vastu tegutsemise puhul". Ma ei arva, et see oleks kehtivas seadusandluses kuidagi täpsemini ja selgemalt lahti kirjutatud kui meie konkreetne Venemaa Ukraina-vastast agressioonisõda puudutav säte. 

Ma ei näe vastuolu ka sellest aspektist, mida koalitsioonisaadik põhiseaduskomisjonis tõstatas, et meelsuse ja veendumuse tõttu ei tohiks kelleltki kodakondsust ära võtta. Sellist ettepanekut ei ole keegi teinud ja sellist laia tõlgendust sellele algatusele küll anda ei tohi. See on pahatahtlik tõlgendus, mida siit kuidagi välja lugeda ei saa. Me oleme väga selgelt selgitanud ja ma ka põhiseaduskomisjonis selgitasin, et ei, ainuüksi mõtete ja meelsuse pärast mitte, vaid ikka siis, kui sellega kaasnevad teatud tegevused, avalikud üleskutsed ja nii edasi. Ainuüksi inimeste mõtete ja meelsuse pärast ei ole mõeldud ega ei saagi siin selle eelnõu puhul karistada. Nii et see on täiesti pahatahtlik vale, millega hakata esitatud eelnõu kritiseerima – mida põhiseaduskomisjonis kahetsusväärselt siiski tehti –, et seda tagasi lükata. Reaalsed teod on need, mille alusel saaks vastavaid otsuseid langetada. 

Valitsuse esindaja põhiseaduskomisjonis teatas, et valitsus kahjuks ei toeta eelnõu, ja leidis – ma loen nüüd protokollist: kodakondsuse äravõtmine on kõige rangem ja kõige viimane abinõu, mida üldse teha, inimene heidetakse ühiskonnast välja. Loomulikult see kaugeltki nii ei ole. Me ju teame, et inimeselt vabaduse võtmine on kindlasti palju tõsisem karistus, rääkimata eluaegsest süüdimõistmisest, kui inimene korda rikub, seadust rikub. Kindlasti ei ole kodakondsus selline privileeg, mida ei saa ära võtta ja mis on kõige viimane kaitse. Inimesele jäävad demokraatlikus riigis, õigusriigis, nagu Eesti on, kõik inimõigused alles. Meil on Eestis tuhandeid kodakondsuseta isikuid ja väita, et need kõik on ühiskonnast välja heidetud – no see on lausa üllatav, et valitsuse esindaja aastal 2023 seda väidab. Mina sellega kuidagi nõustuda ei saa. Samas ma ütlen, et loomulikult oleks väga hea, kui kõik inimesed oma kodakondsuse ära määratleksid ka Eesti oludes ja oleksid lojaalsed sellele riigile, mille kodakondsuse nad on valinud. Nii et sellega ma ei saa kuidagi nõustuda, see on minu arvates täiesti eluvõõras väide Vabariigi Valitsuse esindajalt, aga ta esindab valitsuse seisukohta. Ma olen üllatunud, et praegu ametis olev Eesti Vabariigi valitsus sellisel seisukohal on. 

Aga ma toon siiski ka ühe näite. Kodakondsuse äravõtmine ei tohiks olla püha lehm, eriti sellistel puhkudel, kui ei olda lojaalsed Eesti riigile. Kui tõesti peaks juhtuma, et inimesed, kes on saanud Eesti kodakondsuse ühel või teisel põhjusel, lähevad seda teed, et nad jõuliselt ja avalikult hakkavad toetama Venemaa agressiooni Ukraina vastu, siis nendelt kodakondsuse äravõtmine on minu arvates täiesti adekvaatne ja asjakohane. 

Ma toon näite ka ühest meie naaberriigist, samuti demokraatlikust riigist, mis kuulub Euroopa Liitu. Leedu president Gitanas Nausėda otsustas sellel suvel võtta ära Leedu kodakondsuse iluuisutajalt Margarita Drobiazkolt. Ja tegemist ei ole sugugi mingisuguse nurgataguse sportlasega, vaid inimesega, kes on väga edukalt erinevatel tiitlivõistlustel Leedut esindanud. Põhjus [kodakondsuse äravõtmiseks] oli see, et ta esines Venemaal. Ei olnud vaja justkui väga suurt ja fataalset põhjust. Aga tegemist oli Leedu kodanikuga, kes teenis 2000. aastal nii MM‑ilt kui ka EM‑ilt jäätantsus pronksmedali.

Nii et minule ei ole kuidagi mõistetav valitsuse seisukoht, et see on midagi enneolematut, äärmuslikku ja sellega arvatakse inimene ühiskonnast välja, heidetakse üle parda. Ma ei ole selle käsitlusega absoluutselt nõus ja minu arvates on valitsus täielikult eksiteel. 

Oma selgitused selle eelnõu vajalikkuse kohta ma andsin, loodetavasti piisavad selgitused ka põhiseaduskomisjonis tehtud kriitika kohta. Ma pidin seda tegema ennetavalt, sest ma arvan, et põhiseaduskomisjoni esindaja nii põhjalikult algataja selgitusi ette ei kanna. Ja mõned selgitused, mis ma praegu ette lugesin, olid täiendavad. Komisjonis nii põhjalikku arutelu ei toimunud. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas teile ei tundu hämmastav, et täna oli siin valitsuse esindaja välisminister, kes tutvustas eelnõu, millega tahetakse Vene kodanikelt ära võtta nende vara, kuigi tegu on põhiseaduse riivega, sest minnakse inimese isikliku vara kallale? Samas ei ole valitsus siin eelnõuga, et võtta Eesti ja Ukraina suhtes agressiivselt kodanikult valimisõigus. Kodakondsusega kaasneb ju valimisõigus. Kas need proportsioonid ei tundu teile silmakirjalikud ja ka kuidagi ebavõrdsed?

Aitäh! Ma ei taha anda hinnangut selle eelnõu kohta, mida välisminister siin kaitses. See on praegu veel väga toores, seal on väga palju küsitavusi ja see on omaette pretsedent ka Euroopa Liidu õiguses, kui sellest üldse peaks seadus saama. Nii et ma siin ei julge oma esialgset arvamust küll välja öelda. See eelnõu oli ka põhiseaduskomisjonis arutelul ja ma saan aru, et ka teised põhiseaduskomisjoni liikmed möönsid, et see on uus pretsedent ja siin me peame olema väga ettevaatlikud. 

Nii palju ma julgen küll öelda, et kui see pretsedent ebaõnnestub, siis me oleme teinud karuteene. Kui me võtame vastu nõrga eelnõu, mille rakendamise järel kodanikud võivad pöörduda Euroopa Kohtusse, kust tuleb meile ebasoodus otsus, siis me oleme teinud kogu sellele protsessile suure karuteene. Seda me kindlasti teha ei taha. 

Küll aga jah, laiemalt ma võin öelda, et minu jaoks on valitsuse käitumises mitmeid üllatusi. Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmine kohalikel valimistel on täiesti normaalne, väga paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides sellist [valimis]õigust ei ole. Ja valitsus on lubanud mingisuguse eelnõuga välja tulla. Siiamaani ei ole tulnud, lükkab juba mitmendat korda tagasi Isamaa algatatud eelnõud, mis vastavat sisu kannavad ja mis minu arvates on praeguses olukorras eriti olulised, vajalikud ja tagavad paremini Eesti julgeolekut. Sellest ma küll aru ei ole saanud. Ma loodan, et valitsus oma seisukohti muudab. Ja ma võin kinnitada, et Isamaa fraktsioon ei jäta: me esitame need eelnõud uuesti ja loodame, et Vabariigi Valitsus tuleb meie algatustega kaasa. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma olen sinuga absoluutselt ja ainult nõus. Sa ütlesid, et valitsus on eksiteel. Mulle tundub, et sellest saab juba enamus Eesti elanikkonnast aru, mitte ainult meie siin saalis. 

Sa viitasid eelnõule, mida me Isamaa fraktsiooniga oleme juba mitu korda esitanud. Mida rohkem ma Reformierakonna fraktsiooni liikmetega räägin, seda rohkem jääb mulle mulje, et nad tegelikkuses – ma ei tea, kas nad on meelt muutnud – arvavad ka, et tuleks Vene ja Valgevene kodanikelt hääleõigus ära võtta. Ma ei tea, kas seal komisjonis oli arusaadav või oled sa aru saanud, kas Reformierakond on jälle kellegi pantvangis, nagu nad omal ajal olid väidetavalt Isamaa pantvangis, kui nad pidid teatavaid asju tegema? Kelle pantvangis Reformierakond täna on, et nad ei saa toetada neid eelnõusid?

Jah, see on väga keeruline küsimus, hea kolleeg, kelle pantvangis nad täna on. Nad on tõesti kinnitanud, et eelmises koosseisus olid nad Isamaa pantvangis ja nad olid sunnitud vastu võtma eelnõusid, mida nad üldse vastu võtta ei tahtnud. Sealjuures tegid nad seda konsensuslikult. Olgu siis perehüvitiste eelnõu või olgu need mitmed teised eelnõud, mis – nagu nüüd selgub – on väga halvad eelnõud. Aga omal ajal konsensuslikult me võtsime nad kõik vastu. 

See, mis puudutab kolmandate riikide kodanike valimisõigust kohalikel valimistel, mida – nagu ma ütlesin – paljudes Euroopa Liidu liikmesmaades ei ole, aga Eestis on, siis see on praegu, pärast Vene-Ukraina sõja laienemist väga otseselt ka Eesti julgeoleku küsimus. Väga otseselt Eesti julgeoleku küsimus, kui Vene riigi kodanikel, kellega sisuliselt lääneriigid ja lääne tsivilisatsioon on sõjas – nagu Putin on öelnud, see ei ole sõda ainult Ukraina vastu, vaid see on kogu lääne tsivilisatsiooni vastu, kuhu ka meie kuulume –, on Eesti riigis poliitilise võimu formeerimise õigus. Nad moodustavad Eesti riigis poliitilist võimu, ja mitte ainult kohalikul tasemel, vaid kaudselt ka riigipea valimistel. 

See on justkui ka Reformierakonnale vastuvõetamatu, nii nagu nad on meedia kaudu teavitanud, ja nendel on plaan esitada oma eelnõu – justiitsminister on seda rääkinud – valimisõiguse peatamise kohta. Minu arvates on see täiesti absurdne ettepanek Eestis kehtiva põhiseaduse kontekstis: kuidas on võimalik valimisõigust peatada, mis ajaks peatada ja nii edasi? Aga vastavat eelnõu siiski esitatud ei ole. Ju nad siis täna on Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide pantvangis, ma eeldan, sest seda eelnõu esitatud ei ole. Innukas tahe on neil olemas, ka mitmel reformierakondlasest Riigikogu liikmel on innukas tahe olnud, ma olen nendega suhelnud, nad on öelnud, et neil on head plaanid ja mõtted. Aga need mõtted ei ole jõudnud algatuseni.

Nii et ma arvan, et jah, sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200 järelikult on need, kes hoiavad jällegi Reformierakonda pantvangis. Võib-olla selle algatusega tullakse välja siis, kui Reformierakonna fraktsioon on kasvanud 51-liikmeliseks. Täna on neid 38, nagu ma aru saan, nii-öelda koalitsioonina. 51 liikmega peaks küll olema võimalik pantvangist vabaneda ja see eelnõu vastu võtta.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon kogunes 19. septembril ja arutas äsja põhjalikult ette kantud eelnõu. Kutsutud oli ka Siseministeeriumi kodakondsuspoliitika ja kodanikuühiskonna osakonna nõunik, kes andis edasi Siseministeeriumi arvamuse. Mul on hea meel, et eelnõu algataja härra Seeder väga põhjalikult puudutas ka arutelu, mis leidis aset põhiseaduskomisjonis. Ma seda kordama ei hakka. Võib-olla on oluline välja tuua, et enamus komisjoni liikmeid tõepoolest tunnustas mõtet, mida eelnõu esitajad on soovinud edasi anda, ja probleemi lahendust, mis ilmselt oleks tõepoolest ka asjakohane. 

Kokkuvõtlikult jäi siiski kõlama nii valitsuse seisukohas kui ka nendes aruteludes, mis meil komisjonis aset leidsid, et eelnõu toetada ei ole võimalik, kuivõrd see võib olla põhiseadusega vastuolus. Ja eelkõige seetõttu, et veendumused või – nagu eelnõu ütleb – avalik toetus on siiski keeruliselt defineeritavad, et missugune on see tegu, mis peaks olema karistatav kodakondsuse äravõtmisega. Ka praeguse seadusandluse kohaselt, kui veendumused muutuvad seadusega keelatud tegudeks, on võimalik karistada ja teatud juhtudel kodakondsus ära võtta. 

Nii et kokkuvõtlikult jäi komisjon menetlusotsuste tulemusena seisukohale võtta eelnõu täiskogu päevakorda 27.09. See kuupäev on küll tänaseks ammu möödunud. Ja ettepanek on eelnõu tagasi lükata. Selle ettepaneku poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu 1 ja erapooletuid ei olnud. Paar komisjoni liiget jätsid hääletamata. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Aitäh! 

Aitäh! On ka küsimusi. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ehk kui mõni selline naturaliseeritud või tegelikult naturaliseerunud putinlike ja šovinistlike vaadetega Eesti kodanik teatab, et ukrainlased ei ole üldse rahvus, tegemist on täieliku saastaga, see sõda ongi õigustatud, kõik ukrainlased tuleb maha lasta, lapsed, naised, ka sülelapsed vägistada, murda nende rahvuslik uhkus, Ukraina tuleb liita Venemaaga ja nii edasi ja nii edasi, see sõda on õiglane ja õige, siis tänane koalitsioon – Reformierakond, sotsid ja Eesti 200-lased – leiab, et see ongi okei, las olla meil sellised kodanikud edasi, küll on tore. See oleks nagu kokkuvõte koalitsiooni seisukohast.

Aitäh küsimuse eest! Või pigem oli see seisukohavõtt, mulle tundub. Aga ma ei saa teiega nõustuda. Ükski nendest, keda te nimetasite, nende erakondade esindajatest ei ole sellist seisukohta kunagi väljendanud minu kuuldes. Lisaks on meil Eestis kehtivad seadused, mille alusel nimetatud väljendused ja üleskutsed ei ole tolereeritavad ega õiguslikult lubatud. Neid käesolev seaduseelnõu üleüldse ei käsitle. Neid käsitlevad juba teised olemasolevad õigusaktid.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mida te arvate, kuidas see Vene kodanik, kellelt on eelneva seadusega – mida just välisminister esitles, see on osa sanktsioonidest – varad ära võetud, võib pärast seda hääletada? Kas ta teeb otsuse Eestile kasulikult või ta on näiteks pärast selliste sanktsioonide rakendamist väga vihane ja võib-olla valib Eestile kahjulikke jõude?

Aitäh küsimuse eest! Selles sisaldus küll selline tinglikkus, kus juba eelnõu, millele te viitasite, on seaduseks saanud. Ma võib-olla selliste spekulatsioonideni ei läheks. Siin on enne väga mitu tingimuslikku eeldust ja otseselt nad selle eelnõuga ei seostu.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Sulgen läbirääkimised. Vabandust, see oli komisjoni ettekanne, just. Meil on nüüd võimalik osaleda läbirääkimistel. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, seega me läbirääkimisi ei ava. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 136 esimesel lugemisel tagasi lükata. Head kolleegid, asume hääletamise ettevalmistamise juurde. Lugupeetud kolleegid, asume hääletamise juurde. 

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 136 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!  

Ettepaneku poolt on 49 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid ei ole. Eelnõu 136 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Head kolleegid, järgnevalt tänane kuues päevakorrapunkt. Isamaa fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 137. See on esimene lugemine. Ma palun tagasi ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Isamaa fraktsioon on algatanud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse, mille eesmärk on see, et Eestis oleks asjaajamine ka kohaliku omavalitsuse tasandil täielikult riigikeelne, eestikeelne, ja kõik volikogu õigusaktid ja protokollid oleksid ka korrektselt vormistatud eesti keeles ja eestikeelsena kättesaadavad kõigile.

Vabandust, hea ettekandja! Head kolleegid, palun lubage kolleegil eelnõu tutvustada. Palun, Helir-Valdor Seeder!

Eelnõu iseenesest on lühike. "§ 1. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses: "(7) Volikogu ja valitsuse õigusaktid ning istungite protokollid vormistatakse eesti keeles."" 

Jah, me teame, et reeglina asjaajamine Eesti riigis nii riigiasutustes kui ka kohaliku omavalitsuse asutustes peab olema eestikeelne. Siiski võimaldab kehtiv seadus teatud erandeid, näiteks sätestada Eestis ulatuse ja korra, milles kasutatakse kohaliku omavalitsuse sisemises asjaajamises vastava piirkonna püsielanike enamiku keelt. Sellist võimalust täna otseselt loodud ei ole ja seda seaduses olevat võimalust Eestis kasutatud ei ole. Kuigi me teame, et nii Narvas kui ka Sillamäel on peetud volikogu istungeid mitte eesti keeles, ja seetõttu inimestel, kes vene keelt ei valda, on olnud kõikidest asjadest arusaamisega raskusi. On olnud ka üksikuid kaebusi, et teatud dokumendid – see ei puuduta küll õigusakte, aga puudutab protokolle – ei ole korrektselt eesti keeles vormistatud. Sellest ongi meie eelnõu ajendatud, et oleks üheselt ja selgelt sätestatud, et nii kohaliku omavalitsuse volikogu õigusaktid kui ka istungite protokollid oleksid kõik eestikeelsena kättesaadavad.  

Eelnõu mingisuguseid märkimisväärseid täiendavaid rahalisi kohustusi ei riigile ega kohalikele omavalitsustele kaasa tuua ei tohiks. Eelnõu on igati kooskõlas põhiseaduse ja kõigi meie teiste seadustega. Ma lisaväärtusena selle eelnõu puhul tõstaksin esile ka veel seda, et selline säte seaduses kindlasti tõstab üldist eesti keele tähtsust ja tähendust ning tugevdab eesti keele positsiooni meie asjaajamises ja kultuuris, kui me seaduse tasemel selle sätestame ja seda seaduse paragrahvi tulevikus riigi asjaajamistes ning õigusaktide ja protokollide vormistamisel ka järgime. Ega mul rohkem midagi juurde lisada ei ole. Palun, head kolleegid, toetada seda väärt algatust! Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjonis oli nimetatud eelnõu arutlusel esmaspäeval, 11. septembril. Kutsutud olid ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kohalike omavalitsuste poliitika osakonna KOV õigusvaldkonna juht ja Riigikogu Kantselei avalike suhete osakonna kommunikatsioonijuht, kes eelnõu kohta oma arvamuse ja Vabariigi Valitsuse arvamuse edastasid. 

Eelnõu tutvustamise järel esitati komisjonis küsimusi, põhiline oli sarnane Vabariigi Valitsuse esindaja arvamusega. Kõlama jäi see, et kuigi tegelikkuses on eesti keele kasutamine ametlikus asjaajamises ja sõnaselgelt kohaliku omavalitsuse volikogu määruste ja otsuste puhul eestikeelne, siis hea õigusloome ei näe ette dubleerivaid regulatsioone, seetõttu ei pidanud Vabariigi Valitsus oluliseks seda eraldi reguleerida. Ka komisjoni [liikmete seas] jäi valdavalt kõlama arvamus, et see ei ole asjakohane. Loomulikult on mõistetav eelnõu algatajate mure eesti keele kasutamise pärast, eriti nendes piirkondades, kus tõesti järelevalve tulemusel või ka kaebuste alusel on näha, et kehtivast regulatsioonist alati kinni ei peeta. 

Komisjon tegi ka menetlusotsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19.09.2023 – otsus tehti konsensuslikult –, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata – selle poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu 3, erapooletuid ei olnud. Komisjon määras juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Head kolleegid! Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 137 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 137 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid ei ole. Eelnõu 137 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane seitsmes päevakorrapunkt. Riigikogu liikmete Rain Epleri, Martin Helme ja Helle-Moonika Helme algatatud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 78 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eesti loodus ja Eesti inimene, kes neid suudaks lahutada – kui parafraseerida klassikuid. Ja sellepärast saigi juba tükk aega tagasi antud menetlusse looduskaitseseaduse muutmise seadus: et kaotada ära see eraldusjoon, mis on praegu meie seaduses tõmmatud inimese ja looduse vahele. Ühel pool on justkui ennast nii tähtsaks pidav inimene ja teisel pool loodus, mida inimene kaitsma peab. Aga tegelikult me kõik ju teame, et me oleme loodusega üks tervik, me oleme osa sellest. Suur osa probleeme, mis meil täna keskkonnaga seoses on, on just tekkinud sellest, et inimene on enda olemasolu mõtestanud loodusest kuidagi eraldiseisvana. Me võiksime hakata liikuma tagasi mõistmise poole, et me oleme osa tervikust.

Mina isiklikult pean ühtviisi uhkeks ja upsakaks nii neid, kes nii loodusesse kui ka loodusvarade kasutamisse hoolimatult ja raiskavalt suhtuvad, kui ka neid, kes oma upsakuses arvavad, et inimene näiteks kliimat muuta suudab. Seepärast taaskord jõuan mõtteni, et kui me looduskaitseseaduse avaparagrahvis, mis sätestab seaduse eesmärgi, tänast eesmärgi püstitust laiendaksime ja tooksime inimese looduse rüppe tagasi, kui nii võib öelda, ja ütleksime muu hulgas, et looduse kaitsmine tervikuna on seaduse eesmärk, arvestades seda, et ka inimene on osa loodusest, aga ka seda, et seaduse eesmärk, kui see muudatus – mida ma loodan, et te kõik toetate – läbi läheb, siis oleks ka loodusliku mitmekesisuse säilimisele kaasaaitamine inimese elukeskkonna, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine.

Seadus ei püüa kuidagi vähendada tänase seaduse mõistes kaitstavate objektide loetelu, vaid just rõhutada seda, et inimene on osa loodusest ja peaks tegutsema nii, et ta ennast selle osana ka tunneb. Nii et, head kolleegid, kutsun üles seadusemuudatust toetama. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjonis toimunud arutelu tutvustama keskkonnakomisjoni liikme Tiit Marani. Palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid saalis! Minu meeldiv ülesanne on anda teile ülevaade 18. septembril toimunud keskkonnakomisjoni arutelust, mille teema eelkõneleja lahti rääkis. Komisjonis menetluse juures ei olnud eelnõu algatajat, aga volitus oli antud Evelin Poolametsale, kes tegi lühikese sissejuhatuse, millele järgnes väga huvitav filosoofiline arutelu teemal "Inimene ja keskkond", "Inimene ja loodus". Põhiline, mis toodi välja: see on laiem teema ja selline filosoofiline laiema pildi muutmine seaduse ühe paragrahvi muutmise tõttu lihtsalt ei saa toimida. Seda enam, et ülejäänud seaduse, kui me räägime looduskaitseseadusest, põhimõte on ju hoopis vastupidine: kaitsta keskkonda inimese eest. Arutelu oli hästi huvitav. Ministeeriumi seisukoht oli loomulikult pooldada inimese ja looduse koostoimimist. See tasakaal kipub praegu olema rohkem inimese poole kaldu. Selle tõttu formaalselt selline lähenemine, nagu välja pakuti, ei sobi, ja soovitati seda mitte toetada. 

Pärast pikemat arutelu – nagu ütlesin, oli hästi huvitav filosoofiline arutelu – otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks keskkonnakomisjoni liige siinrääkija isikus. See määrati konsensusega. Tehti ettepanek tuua eelnõu 78 täiskogu päevakorda täna, kus ta praegu ka on. See oli samuti konsensusega vastu võetud otsus. Lõpuks tehti ettepanek eelnõu 78 tagasi lükata. Selle puhul toimus hääletamine. Tagasilükkamise poolt oli 5 keskkonnakomisjoni liiget ja vastu 2. Aitäh!

Aitäh! Hea kolleeg, teile on ka küsimusi. Kõigepealt Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Küsimus puudutab komisjoni arutelu, ma ei saanud päris täpselt aru. Ministeeriumi seisukoht justkui oli, et selline käsitlus peaks olema terviklikum ja ka inimese looduse osaks olemist arvesse võtma, aga lõpuks sa selgitusega jõudsid selleni, et ministeerium ikkagi arvas, et ei peaks seda seadusemuudatust tegema. Mulle jäi natuke segaseks, et kumba pidi siis. Kuhu see ministeerium omadega kaldus? Ja noh, lõpus oli ainult kaks vastu, ma su jutust sain aru, et nii suur see vastuseis ei olnudki. Mida siis positiivsena nähti selle algatuse juures?

Aitäh toreda küsimuse eest! Me võiksime väga kaugele filosoofiasse minna, aga minu volitus ei ole siin selline. Aga tõepoolest, ministeeriumi seisukoht oli see, et iseenesest teema, kuidas inimene ja ülejäänud keskkond koostöös harmooniliselt toimivad, on mõttekas. See võiks kunagi tulla debateerimisele, kindlasti arutelu, aga seda ei ole võimalik muuta ühe seaduse esimesele peatükile ühe punkti lisamisega. Formaalselt tekib seal suur sisemine vastuolu.

Järgnevalt Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Ettekandja, ma siiski kurvastan, et te olite nii napisõnaline, kuigi rääkisite nagu reklaamimees, et küll oli põnev arutelu ja väga filosoofiline, aga jõudsite kohe bürokraatlike seisukohtadeni, et menetlusotsused olid sellised ja kogu lugu. Vaadake, preambula seadustes on tõepoolest selline koht, kus saabki vahel filosoofilisemaid arutelusid pidada. See on nagu põhiseaduse preambula, mis räägib, milleks Eesti riik loodud on. Ma oleksin väga tänulik, kui te tooksite pisut täpsemini nende arutelude sisu välja. Kes mida arvas? Kuidas on, kas inimene on eraldi või inimene on loodusega koos? Kas selle seaduse sõnastuse muutmine omab reaalselt tähendust?

Aitäh, hea küsija, toreda küsimuse eest! Tõepoolest, nagu ma ütlesin, see vestlus oli huvitav. Põhiline, mis välja toodi, oli see, et need filosoofilised arutelud on sellised, mis puudutavad hoopis laiemat konteksti, tervet seadussüsteemi kui sellist. Aga eelkõige [toodi välja] just seda, et jah, preambula kindlasti on väga oluline, aga ta peab olema kooskõlas ülejäänud seaduse loogikaga. Antud juhul ta seda ei ole.

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 78 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletamise ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 78 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 51 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid 1. Eelnõu 78 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane kaheksas päevakorrapunkt. Riigikogu liikmete Kert Kingo, Arvo Alleri ja Martin Helme algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 73 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kert Kingo. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Seaduseelnõu eesmärk on lõpetada põhjendamatu erisuse andmine juriidilisele isikule, kelle tegevus ei ole olnud vastavuses seaduses sätestatuga. Muudatusega eemaldatakse tulumaksuseaduse § 61 lõikes 66 määratud juriidiliste isikute loetelust MTÜ Slava Ukraini, kellele tehtud annetustelt ja kingitustelt residendist juriidiline isik ei maksa tulumaksu. Residendist juriidiline isik ei maksa tulumaksu kehtiva tulumaksuseaduse kohaselt Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse säilitamiseks ning sihtotstarbeliselt humanitaarabi andmiseks ja korraldamiseks tehtud annetustelt ja kingitustelt, mis on tehtud 2022. aasta 24. veebruarist kuni 2023. aasta 31. detsembrini. 

7. märtsil 2022. aastal registreeriti Eesti äriregistris mittetulundusühing Slava Ukraini, mille tegevusalaks on märgitud Ukraina armee toetamine ja humanitaarabi andmine rindepiirkonna tsiviilelanikkonnale. MTÜ Slava Ukraini on tegutsenud rahalistest annetustest, selle tarbeks on Eestis korraldatud mitmeid üleriigilisi annetuskampaaniaid. Annetuskampaaniate tulemusena on Eestis kogutud ukrainlaste toetuseks kokku 6,5 miljonit rahalisi annetusi. Alates 1. oktoobrist 2022. aastast kuulub MTÜ Slava Ukraini tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja. 

Selle aasta märtsikuus sai avalikuks teave seoses kahtlusega ühingu Slava Ukraini poolt annetustena kogutud raha väärkasutusest. Avaldatud informatsiooni kohaselt kandis Slava Ukraini 1,5 miljonit eurot Eestist kogutud annetusi oma Ukraina koostööpartneri juhtidega seotud, muu hulgas iluteenuseid pakkuvale firmale IC Construction, millel on arvatavalt fiktiivne omanik ja mille ainus tegevus oli seotud Eesti mittetulundusühinguga. Ukraina ettevõtte eelmise aasta kasum oli selle abi arvelt 250 000 eurot. 

Mittetulundusühingu Slava Ukraini ja ühingu Ukraina partneri All for Victory heaks töötanud Oleksandr Tšernov, kes oli väidetavalt ka erafirma IC Construction variomanik, on teatanud, et MTÜ Slava Ukraini endine juhatuse ainuliige Johanna-Maria Lehtme oli teadlik Eesti annetuste kuritarvitamisest ja oli osaline selle raha väärkasutamise protsessis. Kuigi prokuratuur esialgu väitis, et Johanna-Maria Lehtme juhitava MTÜ annetuste väärkasutamise uurimine peaks läbi viidama ainult Ukrainas, Eestis nad kriminaalmenetluse alustamist ei pea vajalikuks, hiljem väitsid nad, et selleks pole alust, siis avalikkuse survel alustas prokuratuur 2. mail 2023. aastal MTÜ Slava Ukraini Ukraina toetuseks kogutud raha kasutamise suhtes kriminaalmenetluse omastamise paragrahvi alusel. 

Paraku on prokuratuur olnud selle juhtumi menetluses ääretult passiivne. Seni pole ütlusi võetud isegi raha väärkasutamise ajal MTÜ Slava Ukraini juhatuse ainuliikmena tegutsenud Johanna-Maria Lehtmelt ega ühingu nõukogu liikmetelt, mistõttu pole praeguseni selgust, kui suurt summat kogutud 6,5 miljonist eurost on üldse kasutatud sihtotstarbeliselt. Seega tuleb lähtuda tõsiasjast, et MTÜ Slava Ukraini ei ole kasutanud annetustena kogutud summat sihtotstarbeliselt, mistõttu on põhjendatud eemaldada Slava Ukraini tulumaksuseaduse § 61 lõikes 66 määratud maksuvabastust saavate juriidiliste isikute loetelust. 

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks MTÜ Slava Ukraini tulumaksuvabastus tulumaksuseaduse § 61 lõike 66 punkti 8 järgi. See on maksuvabastus Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse säilitamiseks ning sihtotstarbeliselt humanitaarabi andmiseks ja korraldamiseks tehtud annetustelt ja kingitustelt, eesmärgiga mitte võimaldada põhjendamatut maksusoodustuse jätkamist ka peale 31. detsembrit 2023. aastal. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 19. septembri istungil. Martin Helme tutvustas eelnõu, küsimusi talle ei olnud. Arvamust küsiti Vabariigi Valitsuselt. Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta, ütles, et see konkreetne tulumaksuseaduse säte, mis annab Slava Ukrainile erisuse, muutub kehtetuks 31. detsembril käesoleval aastal. 

Võiks veel öelda, et rahanduskomisjon on ühe eelnõu puhul sedasama punkti juba ka uuesti arutanud. Nimelt on rahanduskomisjon andnud menetlusse eelnõu 337. Seal on samuti üks paragrahv selle kohta, et MTÜ Slava Ukraini arvataks sellest nimekirjast välja. Eelnõu 337 on esimese lugemise läbinud. 

Komisjon langetas järgmised otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda 26. septembril, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. See on minu poolt lühidalt kõik.

Aitäh! Teile on küsimusi, lugupeetud ettekandja! Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Annely! Mul on selline lihtne küsimus. Kas ma sain õigesti aru sellest lõpust, et see on tagasilükkamine põhimõttel koalitsioon-opositsioon – opositsioonist tuli, lükkame tagasi? Tegelikult te tahate sama asja teha, kas ma sain õigesti aru?

Ei. Tulumaksuseaduse eelnõus 337 on muid aspekte veel. Nimelt, huvihariduse koolituskulu mahaarvamine vanemate maksustatavast tulust kuni üldhariduskooli lõpuni, samuti pikendamine teistele sarnastele organisatsioonidele, ja veel punkt, mis täpsustab investeerimisriskiga elukindlustuslepingute väljamakselt tulumaksu arvestamist. Oli kogunenud erinevaid tulumaksuseaduse muudatusi ja siis koostati eelnõu. Ma arvan, et see üks punkt kattub, ja võite olla kindlad, et teie ettepanek saab sisuliselt kehtestatud.

Järgnevalt Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma soovin ikkagi nagu saada selgust, miks meie eelnõu ei sobinud. Oleks võinud ju seda täiendada, kui üks suur osa sisust nagu on täpselt sama, oleks võinud ju sinna panna muudatusi juurde. Millest selline asi? Kas see on see põhimõte, et ainult valitsuse eelnõud [sobivad], aga opositsiooni eelnõud kõik lükata menetlusest välja? 

Eelnõu 337 on rahanduskomisjoni eelnõu, mitte valitsuse oma. Ütleme, kui see konkreetne paragrahv, mida teie tahate oma eelnõus muuta – § 61 lõige 66 punkt 1 –, on üks väike, tilluke osa sellest rahanduskomisjoni eelnõust, siis on loogiline, et ei hakatud teie väljapakutud nööbile pintsakut külge õmblema, vaid teie ettepanek lisati ühte suuremasse rahanduskomisjoni eelnõusse. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Üks, millest ma aru sain, on see, et see on hea ettepanek ja kuna te käsitlete seda teises eelnõus, siis see saab teoks nii või teisiti. Aga teisipidi ma hakkasin muretsema. See, mis te ütlesite selle oma eelnõu kohta, et vähendatakse võimalust laste pealt tulu maha arvata. Sain ma sellest õigesti aru? 

Vastupidi! (Saalist räägitakse.)

Vabandust! Palun andke mikrofon Rain Eplerile tagasi.

Sel juhul tuleb ausalt tunnistada, et sain pisut valesti aru teie käsitlusest ja küsimus langes ära.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 73 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletamise ettevalmistamise juurde.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 73 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 40 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid ei ole. Eelnõu 73 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Järgnevalt, head kolleegid, tänane üheksas päevakorrapunkt. Riigikogu liikmete Arvo Alleri ja Rain Epleri algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 79 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Pealtvaatajad! Tõepoolest, 8. mail algatasime käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega me tahame seoses praeguse raske olukorraga tulla mikro- ja väikeettevõtetele vastu. Selle tõttu soovime tõsta käibemaksukohustuslaseks registreerimise summat. 

Praegune käibemaksukohustuslase registreerimiseks vajalik käibemaksuseadus on aastast 2018. Käibemaksuseaduse § 19 lõiget 1 ja 2 muudeti 2016. aastal, [see muudatus] hakkas kehtima 1. jaanuar 2018. Alates 2018, isegi 2016, kui muudatus tehti, on majanduskeskkond oluliselt muutunud, mistõttu nimetatud paragrahvi ja lõigete muutmine ja ajakohastamine on hädavajalik. 

Võin tuua mõne arvu võrdluseks. Kui 2017 oli Eesti riigis alampalk 470 eurot, siis 2023 on see 725 eurot. Selle ajaga on alampalga tõus olnud 54%. Me teemegi ettepaneku käibemaksukohustuslase registreerimise summat tõsta 40 000-lt 60 000 euroni. Võrdluseks veel see, et 2018.–2023. aastate inflatsiooniga korrutades oleks koefitsiendi näol lõppsumma suurusjärgus 55 000 eurot. Selle tõttu me 60 000-ni ka jõudsime. Eelnõu vastuvõtmise tulemusena tekib mikro- ja väikeettevõtetel kindlus ning paindlikkus oma majandustegevust parandada ja kaasajastada ning see loob eeldused paremaks majanduskeskkonnaks. Nii et ma palun teid, kolleegid, seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Tahtsin küsida piirmäära kohta. Millistele arvutustele, metoodikatele tuginedes te 40 000 euro asemel just 60 000 euro ettepaneku esitasite? Kaalusite mingeid erinevaid alternatiive? Kas see on teie lõplik seisukoht? Või kui see eelnõu läbib esimese lugemise – mille ta võiks läbida, täitsa adekvaatne eelnõu –, kas te olete valmis läbi rääkima selle üle, mis võiks olla selline mõistlik tase või samm, et ühest küljest väikeettevõtete elu lihtsamaks teha, aga teisalt, et riik teatud juhtudel seda käibemaksu ikkagi koguks?

Aitäh küsimuse eest! Arvutused olid, nagu esmalt öeldud, miinimumpalga kohta. 2017 ja 2023 võrdluses oli see 54% ja sealt natukene alla tulles, et mitte tõsta 54%, vaid 50%, siis oligi see 40 000-lt 60 000-le. Ettevõtjatega kohtudes on olnud nende soov, et 60 000-ni jõudes tagatakse, et palgamaksude kaudu saab riik oma raha kätte. Nüüd, see käibemaksu osa leevendaks ettevõtete kulusid. Ja muidugi oleks mõistlik see esimeselt lugemiselt edasi saata, siis saab ettepanekute näol juba leida kuldse kesktee, et rahanduskomisjon, kes on juhtivkomisjon, saaks teha õiglase otsuse.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Palun kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni esindajana rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Arvo Alleri ja Rain Epleri algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 79 esimest lugemist ettevalmistav arutelu toimus rahanduskomisjonis 12. septembril käesoleval aastal. Koosolekul tutvustas eelnõu algatajate esindaja Martin Helme, komisjoni liikmetel küsimusi talle ei olnud. Kuna Arvo Aller juba põhjalikult tutvustas seda, siis korrata pole vast mõtet.

Komisjon langetas järgmised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. septembril, määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees, siinkõneleja, ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. See on komisjonis toimunu kohta lühidalt kõik.

Aitäh! On küsimusi. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuidas sulle kui finantstaustaga inimesele 40 000-eurone määr tundub? 2016. aastal see kehtestati, vahepeal on kuus aastat mööda läinud. Kas on aeg seda tõsta? Kui Euroopas ringi vaadata, siis mitmes riigis on see määr oluliselt kõrgem. Kas Eesti on siin natukene maha jäänud? Kuidas sulle ettevõtja vaates see asi tundub?

Ma ei tea, kas ta nüüd oluliselt kõrgem on, sest minu teada käibemaksu direktiivis on see ülemine määr äkki 80 000, ma ütlen mälu järgi. Direktiivist võib järele vaadata, kui kõrge see täpselt on, aga kindlasti mitte väga palju kõrgem.

Teine küsimus on see, kas tänapäeva tehniliste võimekuste juures, kui keegi peaaegu enam käsitsi raamatupidamist ei pea või vähemasti maksudeklaratsioone käsitsi ei esita, üldse on see käibemaksuvaba määr mõistlik. Ma räägin seda tagamõttega. Mitmed ettevõtjad on mulle rääkinud, et sellistes suure tööjõumahuga sektorites nagu enamus teenindust on see üks käibemaksukoormuse vähendamise meetod, et tehakse palju ettevõtteid näiteks ühes peres. Kolmeliikmelises peres on tegelikult igal pereliikmel oma ettevõte ja see käive jagatakse nende paljude ettevõtete vahel, mille tõttu makstakse vähem käibemaksu. See on halb, kuna rikub turgu. Ettevõtted, kes peaksid käibemaksu tasuma, hoiavad selle kaudu kõrvale. Tõsi ta on, et käibemaksu saab tagasi ju käibemaksuga ostetud kaupadelt, aga tööjõumahukates sektorites on tööjõukulud märkimisväärne osa ja neile tuleb käibemaks nagu juurde maksta.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! See käsitlus komisjoni arutelust jäi lühikeseks ja nagu ma aru sain, arutelu vist tegelikult ei toimunudki. Eelnõu tutvustati, küsimusi ei olnud ja siis kuidagi saabus selline selgus ja üksmeel, et see tuleks tagasi lükata. Kas teie oskate põhjendada, miks vastupidine selgus ei saabunud, et hoopis võiks minna edasi selle eelnõuga? See ju tegelikult mingeid kohustusi ei sea, ettevõtjad saavad ka madalama käibega alates nullist ennast käibemaksukohustuslaseks registreerida, kui nad seda tahavad. Kui me vaatame inflatsiooni mõju eri eluvaldkondadele, siis ka siin, eks ole, 40 000-st nende aastate jooksul põhimõtteliselt ongi saanud 60 000 selle inflatsiooni liitmise teel. Miks see ikkagi niipidi läks?

No ma ei julge ju komisjoni liikmete eest öelda, aga üksmeelne see ettepanek eelnõu tagasi lükata ei olnud. Sellele olid vastu Martin Helme, Aivar Kokk, Siim Pohlak ja Kersti Sarapuu. Erapooletuid ei olnud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te rääkisite teenindussektorist, mis on tööjõumahukas, ja sealt on nagu oodata mingit pettuse asja või kuidagi maksude optimeerimist. Riik saab sealt oma raha kätte tööjõumaksude kaudu. See on ju see üks osa. Ja mida ma silmas pidasin, on just maapiirkond ja hooajalised tööd. Näiteks meie lemmikteema maasikakasvatus. Seal on hooajaline töö, hooajaline tulu, ja selle hooajalise tulu pealt olekski see käibemaksukohustuslase summa kõrgemaks viimine, selle kaudu ettevõtluse säilitamine ja majandustegevuse [arendamine] maapiirkonnas. Kuidas see arutelu siis ikkagi nii oli, et nüüd me kohe näeme, et hakatakse tegema mitut erinevat ettevõtet kõrvale?

Ega komisjonis arutelu ei toimunud. Aga ettevõtjad ise on mulle küll kurtnud, et see on üks moodus maksta vähem käibemaksu. Ja ettevõtjad, kes ei taha või kellel ei ole võimalik oma sugulaste vahel käivet ära jaotada, näevad selles konkurentsi rikkumist. See, et ettevõtja maksab palgamaksu ja riik saab oma maksud kätte, nagu päris korrektne argument ei ole. Eks kõik maksavad palgamaksu ja peavadki maksma.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 79 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletust ette valmistama.  

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 79 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 41 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid 0. Eelnõu 79 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Kalle Grünthali ja Leo Kunnase algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 29 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kalle Grünthali!

Lugupeetud kolleegid! Selle eelnõu sünd oli natukene kummaline. Me istusime hea kolleegi Leo Kunnasega koos ja arutasime päris mitmeid tunde, miks me oleme praegu sellises olukorras. Rohepööre, mille tagajärjel kaotavad inimesed võimaluse elada normaalset elu. CO₂ müümine, õigemini, [sellega] kauplemine, mille tagajärjel on paljud meie ettevõtted sunnitud end sulgema. Seda loetelu võiks jätkata. Ja me jõudsime väga ühesele järeldusele: kogu selles protsessis on süüdi faktor, et ametnikud on pidanud tegema seda, mida nad võib-olla tegelikult ei oleks tahtnud teha. Ehk täitma oma ülesandeid pealiskaudselt või üldse täitmata jätma, või on tekitanud kahju vabatahtlikult või valitsuses olevate ministrite käsu kohaselt. Me esitasimegi eelnõu selleks, et muuta karistusseadustikku ning tuua tagasi aastal 2007 kehtetuks tunnistatud kaks paragrahvi: ametiseisundi kuritarvitamine ja ametialane lohakus.

Seadusemuudatuse mõte ning soov on muuta olukorda ja taastada võimalus võtta süüteo subjekt ehk ametnik vastutusele, kui ta on pannud toime sellise teo. Eelnõuga me tahaksime muuta karistusseadustiku regulatsioone selliselt, et seadusesse viidaks sisse konkreetsed ja selgelt mõistetavad viited põhiseaduses sätestatud printsiipidele, et ametiisik ei tohi oma tegevusega tekitada kahju.

See, et see on toimunud, on ümberlükkamatu fakt. Meenutan teile, et kui Eesti astus Euroopa Liitu aastal 2004, siis meid külvati Euroopa Liidu rahaga üle eri sektorites. Peaaegu kõik külad said näiteks mingi kiigeplatsi või tantsuplatsi ehitamise jaoks raha. Kõik olid õnnelikud ja rahul, sest Euroopa Liit näis meile helge tulevikuna nagu kommunism omal ajal Nõukogude Liidus. Ja kuhu me praeguseks jõudnud oleme? Kiigeplatsid on, osa on ära mädanenud. Mis peamine – külaelu on praktiliselt välja surnud. Euroopa Liidu rahaga on tehtud selline käik, mille eesmärk on Eesti [muutmine] föderaalriigiks, kes saab oma käsud Euroopast.

Minu meelest oli täna väga konkreetne näide, kui siinsamas puldis oli justiitsminister Kalle Laanet, kes käis tutvustamas nõndanimetatud koputajate seadust, [mille kohaselt] sellest, kui töö juures mingi jama on, saab teavitada, aga et pärast töökaaslaste käest peksa ei saaks, on [teavitaja] kaitseks meetmed välja töötatud. Ma küsisin lugupeetud minister Kalle Laaneti käest, et huvitav, miks te sellist eelnõu üldse menetlete, kui üldise põhimõtte kohaselt on printsiip see, et kui ühiskonnas ei ole probleemi, siis ei ole vaja midagi reguleerima hakata. Kalle Laanet vastas selle peale, et ei, see on Euroopa Liidu direktiiv ja me peame selle üle võtma. Ma rõhutan: me peame! Mul oli võimalus esitada teinegi küsimus. Andke andeks, aga põhiseaduse § 1 ütleb seda, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu. Kust [tuleb] selline olukord, et me peame? Siis me ei ole ju enam faktiliselt iseseisvad ega sõltumatud. Ja kui eelnevalt oli minister noogutanud minu küsimuse peale, et jah, me peame, siis tuleb välja, et tegelikkuses pole Eesti iseseisvusest enam tuhkagi järele jäänud.

Miks me jõudsime sellisesse olukorda? Kui ma seda eelnõu kaitsesin õiguskomisjonis, siis oli kohal ka Justiitsministeeriumi esindaja, mitte enam esimeses nooruses härrasmees. Ma küsisin tema käest sama asja: miks te teete selliseid asju, mis tegelikult ei ole kooskõlas kehtiva õigusega? Ta ütles sellise lause: kui me viime ministrile kooskõlastamiseks sellise dokumendi, mis meie arvates on õige, kuid ministri arvates vale, siis ta lihtsalt ei kirjuta sellele alla ja me peame tegema muudatuse selliselt, et minister on sellega rahul. Seda lauset protokollis tõenäoliselt ei ole. Kuigi kehtiva korra järgi peaks mulle saadetama protokoll paranduste tegemiseks, siis õiguskomisjon seda mulle ei saatnud, nii et ma saan tugineda praegu ainult nendele liikmetele, kes kinnitavad, et nii see toimus.

Miks siis ametnik teeb seda, mis ei ole seaduse järgi õige? Miks ta allub ministri käsule? Kui tunnistati kehtetuks need kaks paragrahvi – ametiseisundi kuritarvitamine ja ametialane lohakus –, siis kadusid ära hoovad, mis distsiplineerisid ametnikke. Ametnikud ei vastuta enam üldse selle eest, mida nad kirjutavad, sest karistusõiguslikku regulatsiooni enam ei ole.

Mis on nende ametialaste süütegude spetsiifika? Tegelikult seisneb see selles, et täitevvõimu esindaja ei kahjustaks oma tegevusega täitevvõimu seestpoolt. Küsimus on selles, et täitevvõimu esindajad, kes riigivalitsemist kahjustavad, võivad oma tegevusega olla kahju tekitanud mitte ainult riigi, vaid ka eraisiku seadusega kaitstud hüvedele, aga see on lubamatu. Kogu selle rohepöörde ja globalistide kampaania taustal on see praegu ilmselgelt toimunud.

Lühisõnum, mida meie Leoga hindasime, et võiks olla – mis on tegelikult eelnevalt juba olnud, siin polnudki midagi välja mõelda –, on see: ametiisiku poolt ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise eest eesmärgiga tekitada või kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, karistatakse ja nii edasi. Teine asi, ametialane lohakus: ametiisiku poolt oma ametialase ülesande täitmata jätmise või pealiskaudse täitmise eest sellesse kohusetundetu või hooletu suhtumise tõttu, kui sellega on tekitatud suur kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele. Kaks normi, mis tegelikult distsiplineeriksid ametnikke, sest kui minister sunnib neid mingeid dokumente kirjutama, mis ei ole õiged, siis on ametnikel olemas vasturelv: ma ei saa seda teha, ma ei taha saada karistust. See hoob võtaks ministritelt ära võimaluse sundida ametnikke ebaseaduslikule tegevusele.

Selle eelnõu kohta, mille me Leoga kokku panime, saatis õiguskantsler tegelikult ka vastuse. Ta ei kirjutanud seda ise – tähendab, kirjutas ise, aga pidas eelnevalt aru valdkonna asjatundjatega. Ta märkis seda, et need koosseisud tunnistati kehtetuks aastal 2007. Need asjatundjad, kelle nimesid ma ei tea, olid märkinud niimoodi, et need koosseisud olid liiga laiad, määratlemata ning ei olnud kooskõlas põhiseaduses sätestatud määratluse ja õigusselguse põhimõtetega. See oli siis põhjendus. Seetõttu need kaks paragrahvi, mis välja visati, asendati konkreetsete eri koosseisudega – varavastased, ametialased, õigusemõistmisevastased ja majandusalased – süütegude peatükkidega.

Mis need asendatud paragrahvid olid? Kõigepealt, usalduse kuritarvitamine. Ma ei hakka ümber jutustama, mis usalduse kuritarvitamine on, kuid ma väidan, et ametialane lohakus ja ametiseisundi kuritarvitamine [sellega ei kattu]. Edasi, riikliku järelevalve teostamise käigus ebaseadusliku otsuse ja toimingu tegemine. Riikliku järelevalve, aga mitte ametnike tegevuse suhtes. Ja toimingupiirangu rikkumine, mis tegelikult on hõlmatud korruptsioonivastases seaduses kehtiva toimingupiiranguga. Ehk meil puudub praegu absoluutselt igasugune regulatsioon selleks, et ametnikku saaks karistada, kui ta annab valeinformatsiooni, ei vasta küsimustele ja annab valeandmeid. Mitte midagi ei saa teha! Pühad ja puutumatud lehmad.

Huvitav on veel see, mis tulenes lugupeetud õiguskantsleri vastusest, et nende kahe paragrahvi väljaviskamisel aastal 2007 lähtuti põhimõttest, et ametiisiku tegevuse reguleerimise puhul on karistusõigus ultima ratio ehk viimane abinõu. Aga mul tekib õigustatud küsimus, et miks me ei tee seda teistes valdkondades. Näiteks, miks me peame karistama kiiruseületajaid? See võiks olla samuti ultima ratio ehk viimane abinõu. Äkki piisaks lihtsalt hoiatusest, et ärgu rohkem nii tehku, kui tema taust on normaalne? Vaat siin on olukord, kus tegelikult on ühiskonnas grupp – ametiisikud –, kes ei oma mingisugust vastutust, kui nad täidavad oma ametialaseid kohustusi lohakalt või koguni kuritarvitavad ametiseisundit.

Te tahate näidet? Ma toon kummagi kohta ühe näite. Kõigepealt, ametialane lohakus. Ametiisiku poolt ametialase ülesande täitmata jätmise või pealiskaudselt täitmise eest. Ma ei lähe sinna madalamat sorti mutrikeste, ametnike juurde, ma võtan kõrgemad. Ma ei tea, kas minister on ametnik või ei ole. Äkki on. Aga näiteks sobib väga hästi. Sotsiaalkomisjonis oli meil külas – mitte külas, vaid käis selgitusi andmas – minister Signe Riisalo, ja seal oli arutelu sellel teemal, et taheti ära kaotada pensionirahade kojukanne. Riisalo seletas, et oi, see on nii kallis asi, riigile koormav, miljoneid läheb maksma. Ja ühel hetkel arutelu käigus ütles minister Riisalo, et oi, sorri, kui ta oli sisuliselt vahele jäänud oma [jutuga] miljonist. [Tegelikult oli] vist sada või paarsada tuhat ainult või isegi ei olnud nii palju, ma ei mäleta, igatahes see summa oli marginaalne, vist isegi 50 000. Kui see ei ole lohakus, millega tullakse komisjoni, siis ma küsin: mis asi see on?

Või teine näide, ametiseisundi kuritarvitamine. Koosseis: ametiisiku poolt ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise eest eesmärgiga tekitada või kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele. Seda ametiseisundi kuritarvitamist olete te, head kolleegid ja televaatajad, kes te praegu jälgite meie otseülekannet, näinud siin saalis korduvalt. Korduvalt! Mul ei ole vist palju vaja teile mõistatamiseks anda, enamus teist teab. Minister Mart Võrklaev tuleb siia saali ja ütleb, et maksutõusu korral jääb inimestele rohkem raha kätte, lükates ümber kõik majandusteooria õpikutes räägitu. See on konkreetne vale. See on konkreetne vale, mida rääkis minister. Ja nüüd ma küsin teie käest: kas selline tegevus, kui valetatakse parlamendile, kui valetatakse parlamendile suu sisse, ei ole mitte ametiseisundi kuritarvitamine? Mina väidan, et on, sest sellise põhjendusega tekitatakse oluline kahju teiste isikute seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele.

Olen lühidalt selle eelnõu teile ära tutvustanud ja olen valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Küll on üks küsimus istungi juhatajale. Eduard Odinets, palun!

Ma tänan! Ettekandja kutsus üles mitte eksitama parlamenti ja sellega seonduvalt ma tahaksin täpsustada. Oma ettekandes mainis kolleeg, et talle ei antud võimalust tutvuda enne allkirjastamist ja avalikustamist õiguskomisjoni [istungi], kus ta osales, protokolliga. Minu protseduuriline küsimus ongi juhatajale. Ta väitis, et tal on see õigus ja me oleme seda õigust õiguskomisjonis rikkunud. Õiguskomisjoni esimehena ma soovin seda täpsustada ka meie stenogrammi jaoks: kas kõikidel komisjoni istungil osalejatel on õigus nõuda protokolliga tutvumist? Mina vaatan meie kodu‑ ja töökorra seaduse § 39, selle kommentaari nr 6, mis ütleb väga selgelt, et see õigus on ainult komisjoni liikmetel, mitte kõigil istungil osalejatel. Kas te saaksite seda kommenteerida?

Aitäh! Kuna te kommenteerisite väga täpselt seaduse sätet, siis ma igati nõustun teie tähelduse ja täpsustusega. 

Nüüd, head kolleegid, palun kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Anti Haugase!

Hea Riigikogu! Õiguskomisjon arutas eelnõu teisipäeval, 26. septembril 2023. Kalle Grünthal, kes oli ka ise üks eelnõu algatajaid, kandis selle eelnõu ette, ütleme, saalis täna oluliselt pikemalt kui komisjonis. Kallet hetkel tsiteerima ei hakka. 

Küll tooksin olulisena välja Vabariigi Valitsuse esindaja – kelleks oli [Justiitsministeeriumi] kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Einar Hillep – seisukoha. Einar Hillep andis komisjonile teada, et Vabariigi Valitsus arutas eelnõu käesoleva aasta 15. juunil ja otsustas seda mitte toetada. Põhjenduseks tõi, et eelnõuga soovitakse taastada normid, mis tunnistati kehtetuks aastal 2007. Vabariigi Valitsuse põhjus mitte toetada on sama, miks need normid 2007. aastal kaotati. Einar Hillep lisas, et on jätkuvalt võimalik väärtegude eest vastutusele [võtta] nii korruptsiooniseaduses kui ka muudes seadustes olevate sätete alusel. Kui need kaks paragrahvi kehtetuks tunnistati, toodi teised paragrahvid asemele, nagu eelnõu algataja ka ise välja tõi. Näiteks § 217 "Usalduse kuritarvitamine" ning § 291 "Riikliku järelevalve ebaseaduslik teostamine". 

Komisjon tegi ka menetluslikud otsused. Kõigepealt tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. oktoobril – oleme jõudnud sellega tänasesse päeva –, komisjon toetas ettepanekut konsensuslikult. Lisaks tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle poolt hääletas 6 saadikut, vastu oli 2. Ning tehti ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks Anti Haugas. Komisjon toetas seda konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! On võimalus küsimusteks. Neid ei ole. Avan läbirääkimised. Ma näen, et Kalle Grünthal soovib osaleda läbirääkimistel, aga millise fraktsiooni nimel? Kuna läbirääkimistel keegi osaleda ei soovi, siis sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 29 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletust ette valmistama.  

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 29 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 43 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid 0. Eelnõu 29 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Anti Poolametsa ja Ants Froschi algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 72 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Anti Poolametsa!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tulin teie ette täiesti mitteobstruktsioonilise eelnõuga – karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu –, mille ülesandeks on tõsta karistusmäärasid valimiste võltsimise eest. 

Kui vaadata karistusseadustikku, siis seal on mitme olulise teema puhul, millega me oleme juba teie ees olnud ja võib-olla tuleme jälle, hämmastavalt tagasihoidlikud karistusmäärad. Üks neist on valimiste võltsimine, mille puhul näiteks praegu on ülemmääraks kuni kolm aastat. Samas, valimiste võltsimine ohustab riigi eksistentsi. Kui keegi teeb seda suurelt, süstemaatiliselt, siis muutub riigivõim mittelegitiimseks. Ja katsetajate ähvardamine ainult kolmeaastase [karistusega], millest valgekraedel vanglas enamasti ei tule üldse istuda, lausa julgustab katsetama. 

Mõelge nüüd meie e-valimiste peale. Kui palju rünnakuid on meil e-taristule kogu aeg! Seda võivad teile pädevad riigiasutused öelda, kui palju rünnakuid on kogu aeg – neid on sadades tuhandetes. Mäletame aastat 2007, kui oli esimene suur kübersõda. Pärast pronkssõduri eemaldamist olid riigiasutused rängalt löögi all. Kas me võime olla kindlad, et meie ühte kõige tähtsamat taristut ehk valimiste taristut ei rünnata või ei õõnestata seestpoolt?

Me mäletame Herman Simmi – kõige usaldusväärsem isik! Minu teada isegi siin saalis, mitte just praeguste saadikute hulgas, on mõned olnud Simmi edutamise juures, kus vaadati üle: näete, nii asjalik mees, tõstame ta veel kõrgemale ametikohale! Inimfaktorit ei saa kunagi välistada. Kui suur oli tsiviilhagi, mis esitati Simmi vastu? See oli ikka väga suur, mis tähendab, et ka tekitatud kahju oli väga suur. 

Nii et valimiste manipuleerimine, olgu see pabervalimistel või e-valimistel, peab olema suurema sanktsiooniga. Me pakume välja kuni kümneaastast vanglakaristust, kolmest jääb kindlasti väheks. Ja kui me vaatame teisi valimisvabadusevastaseid kuritegusid, siis siin on ka probleeme. Aga kõige probleemsem paragrahv ja kõige kindlamini vajab sanktsiooni tõstmist just nimetatud valimiste võltsimise paragrahv. Valimisvabadusevastased kuriteod on veel rahvahääletuse takistamine, valimisvabaduse rikkumine, valimispettus, valimissaladuse rikkumine, valimisagitatsiooni takistamine, ebaseaduslik agitatsioon. Aga oma e-valimistega oleme keerulises olukorras. See võib kurikaelu kas või ergutada kätt proovima ja ebasõbralikke naaberriike tegema midagi erakorralist, näiteks ostma ära mõne inimese, keda on vaja ära osta. 

Palun lisaaega. 

Siin on midagi läinud valesti, 20 minutit on tegelikult. Aga jaa, palun, lisaaeg!

No näete, elektroonika petab! 

Aga nüüd on taas korras, inimene aitas! Nüüd on kenasti kõik. 

Siin me oleme! Võtame paar järjestikust valimist. Need on küll olnud teist laadi [rikkumised] kui otseselt valimiskastide lahtikruvimine, sedelite ümberkirjutamine või e-valimiste musta kastiga manipuleerimine. Mary Krossi kurikuulus aktsioon: valekaebus. Kusjuures tuletame meelde, et eelmine peaprokurör Perling rõhutas ka meil õiguskomisjonis: jah, valekaebused on nii rängad rikkumised, et nende suhtes oportuniteeti rakendada ei tohi. Ta oli ka vastava instruktsiooni laiali saatnud prokuröridele. Ikka rakendati! On väljavalitud inimesed, on privilegeeritud inimesed meie õigussüsteemis. Ikka rakendati! Mis see siis ära ei ole! Üks välismaalane tuleb ja manipuleerib Eesti Vabariigi valimisi – ikka juhtub! Suhtume leebelt, teeme peaaegu pai ja ütleme, et ära teist korda tee. 

Nii nagu mõne teise kuriteo puhul: kui ahvatlus on piisavalt suur, kui saak võib olla piisavalt suur, siis riskitakse ikkagi, ollakse valmis riske võtma. Näiteks narkokuritegude suhtes on Eesti Vabariik läinud õiget teed: kriminaaltulu konfiskeerimine on selline vahend, mis peletab narkokurjategijaid siit eemale. Paljud rahvusvahelise kaliibriga tegelased vaatavad, et siin ei tasu, pärast võetakse kõik majad ja vara ära. Ehk päris selgelt on võimalik sanktsiooniga mõjutada. 

Tuletan meelde viimaseid valimisi. Seltsimees Prigožin oli peategelane ehk Vene luure ajas oma käed Eesti valimistesse. Kes võiks olla kõige enam huvitatud sellistest asjadest? Eesti ajakirjandus pöördus Prigožini kontori poole, küsis, mida tema Eesti valimistest arvab. Oli selline mees. Kujutage ette, Eesti ajakirjanduse lemmiklaps! Tema kontorilt küsiti: aga mida teie arvate? Oli väga tähtis arvamus. 

Nii et tegelikult me ei saa ausatest valimistest ammu rääkida. Me ei saa kontrollitavatest valimistest rääkida, sest meile öeldakse, et aga must kast on siin. Samas needsamad inimesed, kes musta kasti valimisi praegu kaitsevad, võivad homme olla väga ärevuses. Mine tea, äkki tulevad, välismaa eriteenistused on ju osavad, nende häkkerite hordid on nii osavad, et nad suudavad mõjutada. 

Ma toon teile ühe näite. Alles hiljuti oli Eesti Ekspressis põhjalik lugu tegelasest, kes laadis meie kõikvõimalikke turvaauke ära kasutades alla 300 000 inimese isikuandmed – dokumentide andmed. Meil on kõik kaitstud! Meie ABIS-ed, meie andmekaitse on täiuslik, suurepärane, maailma parim! Ikka tuleb mingi leidlik mees, kes vaatab: ahah, ma helistan läbi need kohad, uurin nende nimede kohta, korjan sealt andmed kokku. Isegi kalmistute andmed korjas kokku! Ja sai ligi, kuhu vaja. 300 000 inimese andmed! Ja vaadake, milline karistus talle oli: karikatuurne karistus! 

Samas on meil kohati lausa drakoonilised nõuded, hüsteerilised nõuded andmekaitse suhtes. Näiteks ajaloolasena ma pean kerjama luba, et lugeda mõne metsavenna toimikut. Kes teie selline olete, et tahate siin lugeda? Küsige omastelt arvamust. See on jälle tõeline nõukogulik tsensuur Eesti arhiivides. Vaat siis on andmekaitse viimasel peal, kui tahad Andrus Ansipi toimikut [lugeda]. Ei saa, ei saa! Ta on püha, tema nõukogudeaegset ajalugu ei või keegi lugeda. Küsige tema allkirja. Vaat siis on andmekaitse! Aga siis, kui pätt laeb alla 300 000 inimese isikuandmed – mitte midagi, naeruväärne karistus! Ja ta lustib edasi, sest karistus lausa ergutas teda. 

Nii et sanktsioonide teema on tähtis. Valimistel meil juba manipuleeritakse – tuletan meelde Mary Krossi ja Prigožini skandaali. Musta kastiga on meil ka väga halvad lood, mul ei ole vaja isegi tehnilisi nüansse arutada. Kui minule kui juristile ei näidata adekvaatselt andmeid, siis minu jaoks ei ole need andmed kontrollitavad. Meie valimised ei ole ausad. 

Ja millise aplombiga rünnatakse Orbánit, Fideszit! Endal on musta kasti valimised, mida ei saa kontrollida! Ja siis lubatakse endale selliseid nahaalseid väiteid selle 6% partei poolt, kes siin oli hiljuti puldis. Pandi käed uhkelt rinnale risti, öeldi: "Ei! Ungarit valitseb režiim! Režiim, see kõlab uhkelt!" Mida nad ise tegid? Slava Ukraini räpane tegevus võttis maha kõigi Eesti vabatahtlike kampaaniate hoo. Lihtsalt häbi peaks olema siin puldis sõna otseses mõttes praalida. 

Mina käisin Ungaris, olin valimisvaatleja. Küsisin meie missioonijuhilt, kuidas on, kuidas andmed kokku tulid. Valimised olid korrektsed, tehniliselt kõrgel tasemel. Mina olin Budapestis vaatleja, seal võitsid liberaalid, isegi kuue jalaga koera partei sai väga palju hääli. Midagi ei ole teha, meie valimiste puhul on usaldusprobleem, aga nende puhul paberi vastu ei vaidle keegi. 

Aga jah, kutsun üles toetama seda eelnõu. Võib-olla tahate midagi küsida.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on mõned küsimused. Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma palun teil natuke oletada või arvata. Loogiline oleks, et ausad valimised ja karmid karistused valimiste võltsimise ja rikkumise eest peaks olema kõigi 101 loodetavasti siin majas viibiva riigikogulase ühine soov. Kuidas sulle tundub, kas tuleb siit 101 häält või vähemalt üle poole poolthääle, või hakatakse ikkagi seda tagasi lükkama ja saab hoopis e-hääled? Ja mis võiks olla see motiiv? Mina nagu ei näe head põhjust, miks peaks keegi hääletama valimiste võltsimisega seotud kuritegude karmistamise vastu.

Aitäh, hea küsija! Nii toredasti andsid justkui selle mõtte ette. Aga mul on raske muud öelda kui sedasama, et miks peaks olema keegi selle vastu, isegi need, kes toetavad e-valimisi. Elame ajastul, kui toimub suur sõda, kui küberrünnakud on mitte erand, vaid norm, ja kus me võime ise ka löögi alla sattuda. Hübriidsõja kõik vormid on kasutuses. Alles olid Soomes jälle tegelased, kes hakkasid üle piiri trügima. Vastasvõistkond leiutab kogu aeg uusi asju. Miks ei või olla järgmine objekt e-valimised? Miks mitte? Ja ka mõnede oluliste inimeste äraostmiseks on vastasvõistkonnal panna miljon, mõned miljonid selle peale. Me ei saa seda välistada, inimesed on nõrgad. Herman Simm on meil kõigil silme ees. Ehk siis kõige tipus, püramiidi tipus võib olla kõike. 

Me näeme, et Kaja Kallas laenas lahkelt Venemaaga äritsemiseks raha ja istub siiamaani valitsuses. Kõigi, võiks öelda, et kõigi koalitsiooniliikmete moraalne kompass on põrandale kildudeks. Te ei tee mitte midagi! Teil on ainult üks kandidaat Reformierakonna liidriks ja mina ütleksin, et te kannate kõik seda moraalset vastutust. Kui te oleksite Kallase maha võtnud, siis ma räägiksin teist juttu. Aga praegu on olukord selline. 

Aga praalimist jätkub. Täna ma kuulsin siin Tsahkna praalimist, mida kõike tema teeb, mida kõike tema korraldab. Kui ma küsisin Kallase skandaali kohta, kui ma küsisin Lehtme skandaali kohta, siis ta ütles, et nii alatutele küsimustele ta ei vasta. Huvitav küll. Kes tegi? Ise tegi. Kes hävitas E200 reitingu? Ise hävitasite. Kes lammutab Reformierakonda? Ise lammutate. Jõudu tööle! 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea Anti! Siim Pohlak võttis mu küsimuse ära ja ma sain aru, kui põrgulikult raske ülesande ta sulle tegelikult pani. Ma ise tahtsin sama küsimusepüstituse teha. Äkki sa suudad kuidagi … Ma saan aru, kui põrgulikult raske see on, manada ennast sellesse järgmisse hääletusse, kui tuleb ilmselt tagasilükkamise ettepanek ja kõik tormavad mingil põhjusel, millest mina aru ei saa, seda tagasilükkamist nagu toetama, eks. Aga kuidas sulle tundub, kas võiks tõesti eeldada, et kõik need, kes arvavad, et see eelnõu ei ole hea, tegelikult tahavad jätkata ja põlistada põhimõtteliselt valimiste võltsimist ja valskust ja häälte rikkumist? Kuidas tundub? Võiks ju põhimõtteliselt sinnapoole nagu oma mõttekäiguga minna, kui on hulk inimesi, kes selle vastu on.

Aitäh, hea Rene! Minu mõtted lähevad sinnasamasse. See muretus teeb mulle muret. Kunagi oli siin saalis enamus, kes arvas, et Venemaaga tuleks teha viisavabadus, nii tore maa. Me tegime kõva lärmi sellel teemal. Minu meelest oli isegi Isamaa minister selle taga, et Venemaa on nii tore maa, teeme viisavabaduse, las GRU mehed sõeluvad edasi-tagasi. Las ehitavad relvaladusid siia, las korraldavad. See naivism on uskumatu.

Me räägime selle Vene äri skandaali puhul sellest, et oi kui paha, Kallase abikaasa ajas äri pärast seda, kui toimus sõja eskalatsioon. Aga kas normaalsed inimesed ajasid, kes said poliitikast hästi aru, ja Venemaa ohtlikkusest? Kas see oli moraalne, et pärast 2014-ndat, pärast Krimmi vallutamist, Donetski vallutamist mingisugust vahvat äri Venemaaga ajada? Kas see oli normaalne? Kas need aastad olid normaalsed? Me peaks sellise sanktsiooniseaduse tegema, kus nad maksavad iga sendi oma kasumist valurahaks. Toredad, väga toredad pudelid, mida nad müüsid, millega saab väga hästi relva õlitada. Suurepärased aerosoolipudelid, lasku aga käia. Selline möll käib edasi muide. Alles hiljuti nägi keegi mu tuttavatest Stark Logisticsi autot Soome laeva peal. Äri käib edasi, ju siis Venemaa kaudu ja elu on lill. Kallas arvab, et küll see tolm maha langeb, teeme näo, et midagi ei ole juhtunud.  

Minu soovitus reformierakondlastele on, et võtke ennast kokku. Teie enda partei vajub laiali ja Eesti rahvusvaheline maine on juba laiali vajunud. See, et Kajale antakse auhindu, paraku ei veena kuidagi, et meie rahvusvaheline maine ei ole kannatada saanud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tuginen oma küsimuses Siim Pohlaku küsimusele, aga küsin veel täpsemalt. Kuidas te hindate, kas täna need Riigikogu liikmed, kes selle seaduseelnõu vastu hääletavad, teevad seda nagu isiklikust murest, et see võib mõjutada tulevasi valimisi, või lausa kartusest, et neid ei valita enam, kui nad karistuste poolt hääletavad?

Mul on tõesti raske sinna koalitsiooniliikmete kukla taha näha, et mida nad mõtlevad, aga minu hüpotees on ikkagi see, et naivism. Tõeline naivism, nagu ma nimetasin. Olid ajad, kui leiti, et viisavabadus Venemaaga on tore. Ma mäletan, et veel märtsis pärast Venemaa täiemahulist kallaletungi siinsamas puldis Jürgen Ligi rääkis, et ei, meil ei ole vaja mingeid tohutuid investeeringuid Kaitseväkke, liitlased aitavad, keskmaa õhutõrjet ei ole vaja. Ilmselt läks ikka mitu kuud aega, et teda ümber veenda. 

Kunagi ta arvas, et meil ei ole ajateenistust vaja. Me oleksime hakanud oma armeed varemetest üles ehitama, kui ta oleks oma tahtmise saanud. Leo Kunnas siin saalis tegi kõik endast sõltuva, et hoida ära Jürgen Ligi Kaitseväe lammutamist. Lõpuks tuli Kaitseväest ära. Alar Laneman tegi endast kõik [oleneva], et hoida ära Jürgen Ligi pingutusi Kaitseväe lammutamiseks ehk ajateenistuse kaotamiseks. Me alustaksime nullist. Läti alustab nüüd 300 ajateenijaga, raskelt liigub see masinavärk. Kunagi tahavad nad jõuda 5000 ajateenijani. 

Meie Kaitsevägi oleks laiali lammutatud, kui maailma parim rahandusminister oleks saanud oma tahtmise. Ma tean, kuidas ta uksi paugutas ja möllu tegi Tapal, kui minister [seal] käis, ja kindralid ütlesid, et me vajame ajateenistust. Jürgen Ligi paugutas ustega ehk tegi kõik endast oleneva, et Kaitsevägi laiali lammutada. Jürgen Ligi võiks oma nime nimetamise peale tulla ja seletada. Halloo? Ma tahaks väga teada, miks ta ustega paugutas tollel ajal.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd palun kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Anti Haugase!

Hea Riigikogu! Õiguskomisjon arutas eelnõu teisipäeval, 26. septembril 2023. Eelnõu ühe esitaja, Anti Poolametsa ettekandes esitatud argumentatsiooni ma kordama ei hakkaks. Küll tooksin välja Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõuniku Einar Hillepi seisukoha, millest lähtus otsuse tegemisel ka Vabariigi Valitsus.

Vabariigi Valitsus arutas eelnõu 15. juunil ja otsustas seda mitte toetada. Põhjus oli valdavalt see, et eelnõu ei olnud tehniliselt just kõige korrektsemalt vormistatud. Ta selgitas, et kui vaadata eelnõu teksti, siis on esitatud terve paragrahvi muudatus, kuid tekst iseenesest ei muutu, muutub vaid sanktsioon, seega on ettepanek ebaselgelt esitatud. Ta lisas, et kui vaadata tervikuna karistusseadustiku 10. peatükki "Poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod", kus on ka valimiste võltsimise koosseisu kohta, siis sealsed muud kehtestatud sanktsioonid reeglina ongi üks kuni kolm aastat vangistust. Lisaks tõi Einar Hillep välja – see oli ka Vabariigi Valitsuse seisukoht –, et kui on soov menetleda, siis peaks vaatama valimistega seotud peatükki tervikuna, et ka sanktsioonid oleksid ühtsed ja ühtlased. Aitäh teile!

Vabandan! Menetluslikud otsused ka. Komisjon tegi kolm menetluslikku otsust. Esimene, lisada eelnõu päevakorda 10. oktoobril 2023, otsus oli konsensuslik. Teine ettepanek oli eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 6, vastu 2 komisjoni liiget. Ning kolmas otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks Anti Haugas, ka see otsus oli konsensuslik. Aitäh teile!

Aitäh! Võimalus küsida. Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ütlesite, et sõnastus ei olnud päris see, oleks võinud natukene parem olla, aga sisu justkui sobis ehk tegemist oli normitehnilise probleemiga. Kas komisjon kaalus seda, et neid saab ilusti kohendada ja sobivaks teha, kui idee on nii hea? Ja ikkagi selle nimel, et oleks ausad valimised, miks seda ei võetud ette?

Arutelu [sel teemal] komisjonis ei toimunud. Kuulati ära Vabariigi Valitsuse seisukohad ja ka komisjoni esimees Eduard Odinets viitas pisut tehnilistele probleemidele, aga pikemat arutelu komisjonis ei toimunud sel teemal.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Tundub päris kummaline praegu. Kui te isegi ei arutanud seda komisjonis, siis kas võib arvata, et komisjon valdavalt arvas, et see ongi hea, võibki põhimõtteliselt võltsimist ja muud sellist tolereerida? Teie algsest ettekandest jäi ka mulle mulje, et tegelikult saadi aru, et eelnõu mõte ja sisu on hea ning vääriks menetlemist, aga oleks vaja normitehnilised nüansid üle vaadata. Kas komisjon tõesti sisuliselt ei arutanud seda? See on täiesti sisuline ettepanek, see ei ole mingi obstruktsioon. Väga kummaline kuulda.

Küsimuse alguse juurde tulles, väga raske on teiste komisjoni liikmete pähe näha. Mis puudutab mind ennast, siis loomulikult ma arvan, et valimiste võltsimine on kuritegu ning see peab kindlasti olema karistatav. Aga ma olen isiklikult nõus ka Vabariigi Valitsuse seisukohtadega. Kahjuks teiste komisjoni liikmete seisukohti komisjonis ei kõlanud. Ma ei oska teile kommenteerida.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Olen viimasel ajal ka käinud mitut puhku õiguskomisjonis, mitte küll eelnõu, aga muudatusettepanekuid kaitsmas. Teilt kui komisjoni liikmelt tahan küsida: kas teie mäletate, millal te komisjonis viimati mõnda opositsiooni esitatud eelnõu toetasite?

Ma opositsiooni esitatud eelnõusid ei ole toetanud, aga meenub üks seik, kui Varro Vooglaid tutvustas meile probleemi, kui lapsed ei ole saanud isikukoodi. Me väga sisuliselt arutasime ja mõtlesime kaasa, üritasime leida probleemile lahendust. Kui on väga sisulised ettepanekud ja probleemid, siis me kindlasti neid arutame ja kindlasti on komisjon nõus lahendusi leidma. Teine oli zoofiilia keelustamine, mille puhul komisjon leidis, et tuleks küsida Vabariigi Valitsuse seisukohta, ja miks mitte siis eelnõuga välja tulla. Selliseid häid arutelusid on meil komisjonis olnud küll, ma usun, kui opositsioon ja koalitsioon on olnud suhteliselt samal meelel.

Palun küsimusi ikka eelnõu kohta. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Küsin kindlasti eelnõu kohta ja küsin lihtsalt ja konkreetselt, vasta siis kas jah või ei. Kuna tegemist on opositsioonist tulnud eelnõuga, siis seetõttu see ilmselt ei sobi koalitsioonile ja lükkate selle jumala asjaliku eelnõu laua pealt maha. On ju nii?

Ma ei saa jah või ei vastata, ma ei räägi teiste komisjoni liikmete nimel. Menetluslikud otsused ma kandsin teile ette. Neid oli kolm tükki ja said ka teatavaks tehtud.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite sellise lause, et ka teie arvates ei ole valimiste võltsimine hea, aga te jätsite ütlemata, kes kuidas hääletas. Komisjonis otsustati see eelnõu ju tagasi lükata. Palun nimetage need nimed, kes hääletasid tagasilükkamise poolt ja kes sellega nõus ei olnud.

Hea meelega. Tagasilükkamise poolt oli 6 saadikut: Anti Haugas, Eduard Odinets, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Valdo Randpere ja Vilja Toomast. Vastu olid Kert Kingo ja Varro Vooglaid, erapooletuid ei olnud. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Püüan ka ikka eelnõu ja arutelu kohta küsida. Anti, ka mulle jäi sinu jutust mulje, et tegu on siiski hea algatusega, üht-teist võib-olla saaks parandada. Siin ühe eelmise eelnõu arutelu juures selgus tõsiasi, et kuna teil endal on juba see asi plaanis lahendada, siis te meie asja lükkate kõrvale ja lähete enda eelnõuga edasi. Noh, igati okei. Võib-olla sa natukene kergitad seda saladuseloori, et kas teil endal on juba viimane mustand valmis ja tegelikult sama asi on teilt tulemas ja me saame selle mure vähemasti sisu poolest lahendatud.

Üldiselt on nii, et head mõtted on tihti paljudel inimestel korraga peas, aga pean taas toonitama, et ei oska kosta teiste inimeste eest, kelle arvamust ma ei ole varem kuulnud või mulle ei ole seda esitatud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te tõite põhipõhjusena, miks see eelnõu ei sobi, välja selle, et olid tehnilised probleemid. Meil on varemgi Riigikokku tulnud nii tehniliste kui ka sisuliste probleemidega eelnõusid ja sellisel juhul me oleme teinud muudatusettepanekuid, parandusi. Miks selle eelnõu puhul te ei kaalunud võimalust seda parandada, et seda tagasi mitte lükata?

Ma kordan taas üle, et sellist arutelu meil ei toimunud, langetasime suhteliselt kiiresti menetluslikud otsused. Komisjon oli suhteliselt ühepoolsel nõul, et eelnõu tuleks tagasi lükata just (Klaas kukub.) – vabandan! – mainitud põhjustel.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! See ei olnud kindlasti ühepoolne, lihtsalt enamus toetas selle eelnõu tagasilükkamist.

Suhteliselt ühepoolne – 6 : 2. Ma väga spordimehelikult ütlen.

See on väga suhteline. Aitäh teile, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Küll aga on Siim Pohlakul küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma tahtsin küsida: kas te lugesite ettekandja mõtteid või andsite talle juhiseid või kuidas ühepoolsusega see asi oli? Mina kuulsin väga ilusti, et oli ühepoolne, aga teie ütlesite, et see ei olnud ühepoolne. Kuidas see asi siis tegelikult oli, kuna te juhataja positsioonilt sekkusite? Kas ma peaksin uskuma teid või peaksin uskuma komisjoni ettekandjat?

See kõik on suhteline. Aga ei ole ühepoolne, kui hääletustulemus oli vist 6 : 2. Mina lähtusin neist numbritest, hääletuse tulemustest. Mina ei söandaks öelda, et see oli ühepoolne. Öelda 6 : 2 tulemuse kohta ühepoolne, on natukene ... Ühesõnaga, enamus toetas.

Head kolleegid, avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 72 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletamist ette valmistama.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 72 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 38 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 72 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Ja see ei olnud ühepoolne. 

Head kolleegid, järgmine päevakorrapunkt peaks olema nr 12, aga meile on saabunud ühe väga ilusa käekirjaga kiri meie kolleegilt: "Kuna viibin täna alates 21-st ETV-s, et osaleda saates "Esimene stuudio", siis võib juhtuda, et ma ei jõua lossi tagasi minu algatatud eelnõu 76 SE, viimane päevakorrapunkt, menetlemise ajaks. Sellisel juhul vabandust, et eelnõu menetlus lükkub menetluse võimatuse tõttu edasi. Kui aga jõuan, tulen kindlasti kohale. Varro Vooglaid." Head kolleegid, selle päevakorrapunkti menetlust me ei ava. Tänane istung on lõppenud.