Aitäh, hea küsija! Muidugi saab alati paremini teha, ma olen teiega nõus. Ma mäletan väga hästi, et kui me 2016. aastal valitsust kokku panime, siis me väga palju ei lähtunud mitte oma kivisse raiutud parteiprogrammidest, vaid me vaatasime probleemidele otsa ja proovisime neid lahendada. Kui palju õnnestus ja kui palju ei õnnestunud, sellele annab aeg seletust, aga ajad olid tookord ka natukene paremad majanduslikult ja rahanduslikult.
Mina ei ole küll see mees, kes ütleb, et kuna raha ei ole, siis midagi teha ei saa. Ma arvan, et vaesuse ümberjagamine, kui me makse muudame, ühest taskust teise [tõstame], ei tee Eesti inimesi rikkamaks ega lahenda kuidagi probleeme. Seepärast ongi minu üleskutse olnud mitte hoida kinni ainult valitsuse tegevuskava punktidest, [kuigi] need on väga sisukad. Oleme ausad, tegelikult on see valitsuskoalitsiooni leping sisukas väga erinevates suurtes aspektides, ma tuletan meelde eelarve revisjoni, personaalse riigi ülesehitamist ja kõiki muid teemasid. Millele me peame eraldi otsa vaatama ja seda me valitsuses ka teeme, on [küsimus], kuidas lahendada neid kriise, mis on ilmnenud. Väga paljud kriisid ei ole tulnud meie laua peale täna – nagu näiteks COVID, COVID ei ole kuidagi olnud ühegi erakonna poolt planeeritud tegevus, aga valitsus pidi reageerima –, vaid me oleme lihtsalt jõudnud sellisesse etappi, kus erinevaid teemasid ei ole võimalik enam inimeste eest ära peita. Viimased kolm valitsust alates 2018. aastast on teinud ülekulutusi. Need on faktid. Ma ei süüdista mitte kedagi. Selline on olukord, mis meil laua peal on, ilma igasuguse naljata. Me peame oma eelarvepoliitikale otsa vaatama. See paneb limiidid peale, aga see ei tähenda, et me ei pea teemadega tegelema. Peame!
Õpetajate ja hariduse pikaajaline lepe on see, mille Eesti 200 väga selgelt praegu valitsuskoalitsiooni lauale paneb, me peame seda arutama. See ei ole ainult raha küsimine, vaid tegelikult see, kuidasmoodi sektoriga pikaajaliselt kokku leppida, et ka sektor, õpetajad ja omavalitsused koolipidajatena saaksid väga selge arusaama, mis edasi saab, ja saaksid ka selged ülesanded, näiteks kohalikud omavalitsused kui koolipidajad.
Laiem probleem on see, et poliitikud ja erakonnad pole suutnud õigeaegselt reageerida sellele, et Eesti ei ole enam odava tööjõu maa, me ei ole reageerinud ettevõtjate muredele, mida meile juba aastaid on teadvustatud. Me peame muutma majandusstruktuuri ja toetama selle muutust, et meie tootlus tõuseks. Meil on väga palju lahedaid uusi ja suuri ettevõtteid. Ma tahan öelda, et tegelik võti ei ole mitte maksude ümberpaigutamises, vaid selles, kuidasmoodi me suudame oma tootlust tõsta, kuidasmoodi me suudame mõista ettevõtjate muresid, ja mitte ainult loosungite kaudu, vaid ka tõsiselt. Nii et ma ei õigusta mitte kedagi, vaid ütlengi lihtsalt: suur töö on ees ja teeme seda koos.