Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31.

Head kolleegid, nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Heljo Pikhofi.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on au kultuurikomisjoni nimel üle anda Riigikogu otsuse eelnõu. Riigikogu kultuurikomisjon otsustas oma 7. novembri 2023. aasta istungil esitada Riigikogu otsuse eelnõu Riigikogu liikme Andre Hanimägi nimetamiseks Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks. Aitäh!

Annely Akkermann, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjoni nimel soovin anda üle Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest Eesti Panga Nõukogu liikme tagasikutsumine ja uue liikme nimetamine" eelnõu. Riigikogus on eelnõu menetlemisel [juhtivkomisjoni] esindajaks Jaak Aab.

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks otsuse eelnõu. Järgnevalt päevakorra täpsustamine. Tänase 13. ja 15. päevakorrapunkti juures, milleks on eelnõude 227 ja 226 esimene lugemine, teeb juhtivkomisjoni ettekande õiguskomisjoni esimees Eduard Odinets.

Nüüd, head kolleegid, jätkame eilsel istungil pooleli jäänud Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni missioonil Iraagis" eelnõu 312 esimest lugemist. Avan läbirääkimised ja palun läbirääkimisteks Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Mart Helme.

Aitäh, härra eesistuja! No nii täis saali ees ei ole ma ammu esinenud. Uskumatu lihtsalt, et Riigikogus ongi 101 liiget ja suur osa nendest on kohal. Nojah, aga see on tore. Meil on päevakorras tõepoolest missioonide pikendamise eelnõud ja eile ma pidasin sel teemal ühe kõne, kus ma rõhutasin, et me ei ole missioonide vastu. Aga üks reformierakondlane jõudis juba mingi sopaka kirjutada, tema kirjutas, et me oleme missioonide vastu. Midagi ei ole teha, lolle ei künta ega külvata, kasvavad ise, nagu öeldakse. Me ei ole missioonide vastu, ma rõhutan veel kord. Me oleme missioonide ajuvaba pikendamise vastu. Me oleme selle vastu, et on maha pandud mingid rööpad, mida mööda lihtsalt tuimalt sõidetakse. Kas sellel asjal on mõtet või ei ole mõtet, see pole üldse arutamise teema.

Kuna meil antud juhul on tegemist missiooni pikendamisega Iraagis, siis tahan ma juhtida tähelepanu sellele, et siin on täpselt samuti see koht, kus surnud aju tuleb üles äratada, reanimeerida, kui see vähegi võimalik on, ja meenutada seda, et seal on kujunemas natukene sarnane olukord sellele, mida me nägime Malis, kus me samuti oma missiooniga kohal olime ja kus lõpuks oli olukord niisugune, et me peaaegu toetasime Venemaad, tema putšiste ja tema Wagneri palgasõdureid. Peaaegu. Alles siis, kui seal asi täiesti käest ära läks, me lõpetasime sellel missioonil osalemise. Aga kui peremehed oleksid öelnud, et ei, me jätkame – peremehed prantslaste näol –, siis, ma olen täiesti kindel, me oleksime täiesti ajuvabalt jätkanud ka Malis.

Ja vaat see on see asi, miks ma tahan siin kõikidele pähe koputada: ärme oleme ajuvabad, vaid oleme ikkagi suveräänsed ja mõtleme oma peaga ka. Tõsi, Iraak ei ole veel nii hullus olukorras, kui oli Mali, aga selles suunas seal asi liigub. Valitsus on sisuliselt Iraani-meelne. Aga mida teeb Iraan? Toetab Venemaad sõjas Ukraina vastu. Kas me siis tõepoolest tegutseme Iraani-meelse valitsuse koostööpartnerina Iraagis edasi? See on mõtlemise koht, see on analüüsikoht ja ma küsisin nii ministrilt kui ka komisjoni ettekandjalt, kas me oleme neid analüüse teinud. Kas me oleme analüüsinud Iraagi sisepoliitikat, mis riik on üldse Iraak? Kas see riik eksisteerib sellisel kujul, nagu tema lipp lehvib New Yorgis ÜRO peakorteri ees? Tegelikult ei eksisteeri.

Kurdidel on ulatuslik autonoomia, kurdid võitlevad oma riigi eest, ei taha olla Iraagi provints. Tõsi küll, ka seal on olukord oluliselt keerulisem, kui pealtnäha paistab. Ja Iraagi kurdid on keeldunud koostööst Türgi kurdide selle tiivaga, mida esindab Kurdistani Töölispartei, kes on teatavasti rahvusvaheliselt kuulutatud terroristlikuks organisatsiooniks. Kas me oleme sellesse süvenenud? Kas me oleme süvenenud sellesse, et Iraak on üks maailma kõige korrumpeerunumaid riike sarnaselt Afganistaniga, kust me jalga lasime? Peaaegu et olime viimased, kes tule kustutasid. Kas me oleme endale aru andnud, miks Iraagis on toimunud selle valitsuse vastu, mida me seal toetame, järjest ja järjest massimeeleavaldused, mida see valitsus on jõuga ja veriselt maha surunud?

Need on küsimused, mis minul isiklikult tekivad, kui ma vaatan, kuidas siin lihtsalt tuimalt vajutatakse rohelist nuppu. "Me peame oma liitlassuhteid hoidma!" Peame muidugi hoidma liitlassuhteid, aga kas see on kõige mõistlikum viis hoida liitlassuhteid, et me toetame režiime, mis on üdini korrumpeerunud, mida oma rahvas ei toeta ja mille riiklik terviklikkus on väga suure küsimärgiga? Vaat need on niisugused toredad küsimused, millele me ei saa ju tegelikult vastuseid ei ministrilt ega komisjoni esindajalt ega ka Kaitseväe esindajalt. Lihtsalt nii on. Oleme seal käinud, oleme seal olnud ja jätkame – tuimalt, küsimusi esitamata, analüüsi tegemata.

Need on need asjad, mida ma tahan selle diskussiooni käigus üles tõmmata. Ja see on, kallid sõbrad, kes te siin saalis enamasti ei viibi, ka see, mida teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ainsa fraktsioonina: peab siin saalis sisulist diskussiooni, sel ajal kui teie vajutate ainult punast või rohelist nuppu, nii nagu teile pastapliiatsiga kuskil fraktsiooni koosolekul märku antakse. Ärge siin plõksige, et me oleme kellegi vastu ja Putini käsilased. Ei ole!

Hea kolleeg! Aeg on täis, kui te ei soovi lisa.

Me oleme mõistusega inimesed, kes kutsuvad ka teid üles mõtestatult tegutsema. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Jürgen Ligi, kas vastusõnavõtt või … (Saalis räägitakse.) Head kolleegid, seda on võimalus ikkagi esitada. (Mart Helme saalist: "Väga vabandan!")

Üks minut lisaks Mart Helmele, palun!

Aitäh! Selle kohta on Ivan Sergejevitš Turgenev kirjutanud proosaluuletuste kogumiku "Senilia". (Naerab. Saalis räägitakse.) On tõestatud jah, et ta on kirjutanud selle. Nii, lugupeetud kolleegid, tõepoolest vabandan, et ma nii hooletu olin, aga seda kiirustamisest tulenevalt. Et anda kõigile teile võimalus oma mõttetegevus ellu äratada, esitame me fraktsiooni poolt ettepaneku see eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Hea kolleeg Jürgen Ligi, kas vastusõnavõtt või sõnavõtt kohapealt fraktsiooni nimel?

Sõnavõtt kohapealt.

Jah. Nüüd siis Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Jürgen Ligi, palun!

Jah, ma pean reageerima kolleegi sõnavõtule, kuna ta omistas minu fraktsioonile seisukohti. Ma jätan talle meditsiinilise diagnoosi panemata, see jäägu tema enda valikuks, aga poliitilise panen küll. Siin saalis ei ole rahvuslikud erakonnad kunagi vaidlustanud Eesti rahvusvahelist koostööd ja rahu tagamist maailmas. See, mida EKRE siin teeb, ei ole rahvuslikes huvides, see ei ole diskussioon. Ja me isegi ei tea, mida neil öelda on, sest nad on sõnade massiga ummistanud siin kõik infokanalid. Selles mõttes ei ole rahvuslikes huvides ka rahvusparlamendi blokeerimine. Siin käib rahvusparlamendi blokeerimine ja vastandumine Eesti välis- ja julgeolekupoliitikale selle raamides. See ei ole Eesti huvides. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Väga tänan selle täpsustuse eest. Samamoodi sõnavõtt kohapealt, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma juhiksin tähelepanu – eelkõneleja ütles, et küsimusi ei esitata –, et riigikaitsekomisjon on antud missioonidesse puutuvat arutanud mitmel korral ja kummalisel kombel ei ole ka sellesama erakonna esindajad komisjoni aruteludes, kus ilmselt oleks olnud võimalik Kaitseväe esindajatega väga põhjalikult rääkida kõigist nendest aspektidest, kordagi neid küsimusi esitanud. Veel enam, sellesama erakonna esindajad on komisjonis järjepidevalt toetanud neid missioonieelnõusid ja otsused on tehtud konsensuslikult. Nii et on täiesti arusaamatu, mispärast EKRE esindajad sõdivad praegu enda erakonna esindajatega riigikaitsekomisjonis. 

Ja viimase asjana, tõepoolest, seda retoorikat kuulates mõtlesin ka mina, et ehk oleks Mart Helmel Ivan Sergejevitš Turgenevi asemel kohasem tsiteerida Jevgeni Viktorovitš Prigožinit. Tundub, et vähemalt mõtteviisilt on tema erakond täna lähemal viimasele kui esimesele.

Aitäh, hea kolleeg! Ja samamoodi sõnavõtt kohapealt, Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Loomulikult olen täiesti nõus kolleegide Raimondi ja Jürgeni sõnavõttudega. Tahaksin öelda, et see üks fraktsioon on teinud iga eelneva eelnõu kohta, mis puudutab Kaitseväe välismissioonide pikendamist, ettepaneku eelnõu tagasi lükata ehk siis mitte võimaldada Kaitseväel täita Eesti rahvusvahelisi kohustusi ja hoida liitlassuhteid. Sama fraktsioon hääletab seejärel peaaegu ühehäälselt omaenda ettepaneku vastu. On selge, et see fraktsioon ei võta neid eelnõusid ega riigikaitset tõsiselt. Ta naeruvääristab neid. Tõsiseltvõetavuse kahtlus langeb muidugi ka selle fraktsiooni liikmete arvukatele küsimustele, millega soovitakse simuleerida sisulist debatti. Aitäh teile!

Suur tänu! Kõigepealt, kuna EKRE-t on korduvalt mainitud, siis ma võtan ühe vastusõnavõtu. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaks loomulikult Eesti 200-le öelda: teid, kallikesed, ei pea küll keegi naeruvääristama, sellega te saate ise suurepäraselt hakkama. Teiseks, Jürgen Ligi käest me ei küsi luba, mis teemadel me avame või mis teemadel me ei ava debatti. Me ei küsi luba ka Reformierakonnast, mis teemadel me tohime või ei tohi olla toetavad või vastu. Ja kolmandaks ma tahan tähelepanu juhtida sellele, et eile, kui istung lõppes, ei lõpetanud istungi juhataja ära küsimuste vastuvõtmist, aga täna algas istung juba läbirääkimistega. Siin on kuskil kahe istungi vahel läinud midagi valesti. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Selle viimase repliigi kohta öeldi mulle kõrvalt, et istungi juhataja lõpetas [küsimuste vooru], nii et minul on selline informatsioon.

Head kolleegid! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 312 esimene lugemine lõpetada, aga nagu te äsja kuulsite, on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teinud ettepaneku eelnõu 312 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume seda hääletust ette valmistama. Aga enne seda on sõna Martin Helmel. Palun!

Aitäh! Et kõik saaksid aru, kui tõsiselt on vaja kaaluda seda hääletust, annan ma neile võimaluse kümme minutit aru pidada. Meie fraktsioon vajab seda kümmet minutit. Palun kümme minutit vaheaega.

Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g 

Head kolleegid! EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Jätkame täiskogu istungit. Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni missioonil Iraagis" eelnõu 312 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 2 Riigikogu liiget, vastu 72, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 312 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. november kell 10.05.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO rahuvalveoperatsioonil Liibanonis" eelnõu 313 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Hanno Pevkuri.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eile jäime missioonide [arutamisega] pooleli ja kuna teil on ees veel pikk tööpäev, nagu ma aru saan, siis ma proovin teha kiiresti. Selle missiooni puhul on meil ettepanek jääda ühe staabiohvitseri juurde. Selle missiooni kulud on suurusjärgus 32 000 eurot. Selle missiooni asukohaks Liibanonis on üks väikelinn nimega Naqoura. Kui on küsimusi, siis olen valmis vastama. Aitäh!

Aitäh, härra minister, aja tõhusa kasutamise eest! Küsimused. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mina küll ei saa kiita, et nii kiiresti, meil on aega küll. Ma tahtsin tegelikult [küsida] eelmise eelnõu [arutelu] lõpu, kõnede vooru kohta, minu meelest sa ka kuulsid seda pealt. Mul on ikkagi selline laiem filosoofiline küsimus: kas ongi niimoodi, et Reformierakonna fraktsiooni liige ja aseesimees lihtsalt kuulutab kohapealt, et on teemad, mille üle debatti ei tohi pidada, ja kui sa pead, siis sa oled põhimõtteliselt Eesti riigi vastane ja paaria ja ma ei tea, mis kõik veel? See ei käi ju kokku demokraatliku riigiga. Minu meelest on see täiesti häbiväärne, ma lausa ütleks, et põlastusväärne, kui keegi kuulutab, et neil teemadel ei tohi teistel erakondadel olla arvamust, mis tema omast erineb. Või kuidas sulle tundub?

Aitäh! Parlament on vaba arutama mis iganes teemal kui palju iganes soovib. Küll aga on mul palve: sellised erakondadeülesed küsimused, näiteks Kaitseväe kasutamine missioonidel, võiksid minna mõistliku ajatempoga ja mitte langeda üldisesse eesmärki, mis ka teil kindlasti täna on, venitada istungit vähemalt homsesse päeva ja võib-olla ka järgnevatesse päevadesse. Kui vähegi võimalik, siis missioonide [eelnõudega] võiks liikuda kiiresti.

Aitäh, hea kolleeg! Istungi juhatamise kogemus lõi teil väga selgelt ja hästi välja. Ma tänan teid. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma arvan küll, et küsimus on oluline ja vajalik. Liibanonis on erineva turvalisuse tasemega tsoonid ja Hezbollahi tegevus on seal ka mingisuguseid konflikte aktiveerinud. Kuhu piirkonda see täpsemalt jääb ja millised riskid seal meie mehel või meestel on?

Aitäh! Konkreetselt, nagu ütlesin, on tegemist Naqoura linnaga. Naqoura linn on Liibanoni lõunaosas. Kui vaadata üldse UNIFIL‑i missiooni, siis tegelikult UNIFIL‑i missioonil tervikuna on ikkagi väga suur hulk rahvusvahelist kontingenti. Seal on ligi 10 000 inimest 49 riigist, nii et tegemist on väga suure missiooniga.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud minister! Ma vaatan siit eelnõust, et on ettepanek isikkooseisu ülempiiri suurendada kuni kuue kaitseväelaseni. Miks ei oleks võinud olla see jaosuurune üksus? Millele tuginedes on just kuus optimaalne arv, miks mitte näiteks jagu?

Aitäh! Selle missiooni puhul on jutt mandaadist kolmele, aga sisu mõttes, nagu ma ka eile selgitasin, ei ole meil soovi seda missiooni suurendada. Seal on üks staabiohvitser ja meil ei ole plaani sinna [kedagi] rohkem saata, aga paindlikkuse säilitamiseks me oleme mandaadi suuruseks parlamendilt küsinud kolme.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! Lõuna-Liibanon on ju selgelt praegu see kriisipiirkond, kus tegutseb Hezbollah, mis on juba alustanud ka – mitte küll väga süstemaatilist – sõjategevust Iisraeli vastu. Iisrael on teatavasti Põhja-Iisraelist evakueerinud üle 100 000 inimese. Mis rahuvalvamisest saab seal tegelikult juttu olla? Kui rahu valvatakse, kas siis ikkagi ei peaks pöörduma ÜRO poole, et mandaati suurendada, muuta ja ka Eestist saata sinna juba reaalse jõuga üksus, mitte lihtsalt markeerida mingit kohalolekut kuue inimesega?

Aitäh! Veel kord, me oleme seal ühe staabiohvitseriga, mitte kuuega. Kui vaadata Eesti osalemist UNIFIL-is, siis me oleme seal olnud kompaniisuuruse üksusega aastatel 1996 ja 1997. Praegu on meie fookus operatsioonil Inherent Resolve, kus me oleme kompaniisuuruse üksusega. Praegu, jah, me ei ole näinud, et me UNIFIL-i rohkem panustame, aga nagu ma ka enne ütlesin, missioonil tervikuna on UNIFIL-i raames ligi 10 000 liitlast.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mulle tundub, et meil on midagi siin dokumentides segamini, sest minister räägib kolmest inimesest, seletuskirjas on ka juttu sellest, et mandaati taotletakse kuni kolmele kaitseväelasele, aga see väljatrükk, mis siin Riigikogus on saadaval, 313 OE, räägib punktis 2 siiski kuuest kaitseväelasest. Võib-olla on mingi trükiveakurat pääsenud nende dokumentide sisse?

Ei, kindlasti mitte. Kui te loete selle otsuse [eelnõu] punkti 2, siis näete, et see on rotatsiooniperioodi kohta. Rota vahetumisel ongi nii, et need, kes on, katavad üksteist. See on ainult selleks perioodiks. Selles mõttes, et kui meil on seal üks inimene staabiohvitserina püsivalt kohal ja toimub rotatsioon, siis on sellel rotatsiooni hetkel neid kaks. Üks annab üle, teine võtab üle ja siis see, kes andis üle, liigub välja. Nii et mandaat on kuni kolmele, aga et kolm oleks rotatsiooniperioodil teostatav, siis on maksimaalselt kuuele.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Kõigepealt, rääkides sellest kokkuhoidlikust ajakasutusest ja mõtetest, mida võib arutada või mida ei või, ma päris siiralt ütlen, et tegelikult need arutelud, mis eile algasid, on mind küll palju harinud. Nii et minu arvates see, kui me kulutame, ütleme, paar päeva ja saame need asjad selgemaks, seda Eesti kohalolekut suurt ei mõjuta. Vaadakem ka hääletustulemusi. Jällegi, meil siin saalis mingeid suuri vastuolusid ei ole. Aga ma nüüd küsingi sellesama Liibanoni missiooni kohta. Arvestades seda olukorda, millele ka Mart Helme vihjas, mis seal piirkonnas täna on, kas teie näete ette, et juba lähiajal me võime avada uuesti selle arutelu, et seal tegelikult hakatakse liitlastega koos kohalolekut ühel hetkel suurendama? Ma saan aru, et kõigest ei saa niimoodi detailides rääkida, aga kuidas see üldine tunnetus on?

Aitäh! Üldine tunnetus on, et me ei plaani järgmisel aastal missiooni suurendada. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kaitseminister! Tõepoolest, see sissejuhatus oli minu jaoks natuke liiga lühike. Ma ei ole valdkonna ekspert ja osalesin eile siin samamoodi nendel aruteludel. Eile küll avanesid [teemad] ja sai natuke silmaringi laiendatud, mis on väga teretulnud. Kõik ei ole ka komisjonides. Me peamegi piirduma ainult selle tekstiga, mis siin on. Siis ei tasu ka pahandada, kui mõni küsimus võib-olla ei ole kõige teravam. Teile võib tunduda see arusaadav, aga küsijale see ei ole arusaadav ja sellepärast me küsime siin erinevaid asju.

Aga tõepoolest, Eesti panustas 1996. ja 1997. aastal natuke suuremate inimjõududega, siis on need aina vähenenud ja kokku on UNIFIL-i raames üle 10 000 rahuvalvaja 48 riigist. Mõne sõnaga, kes meie lähiriikidest …

Aeg! 

… on seal veel kaasas?

Aitäh! No 49 või 48 riiki on päris palju. Ma kindlasti neid kõiki üles lugema ei hakka, selleks puudub otstarbekas vajadus. Suured liitlased on seal kõik kohal ja väiksemad liitlased, nagu ka Eesti, panustavad sinna vähem. See on igati loogiline. Meie lipp on seal koos liitlaste omadega püsti ja oluline on olla kohal. Aga me valime väga selgelt ka Kaitseväega koos, millistel missioonidel me oleme suuremate jõududega, millistel missioonidel väiksemate jõududega. UNIFIL on see koht, kus me praegu piirdume vaatlemisega. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loen seletuskirjast, et operatsioonil UNIFIL Liibanonis osalemisega seotud Kaitseväe tegevuskulude maht on hinnanguliselt 32 380 eurot ilma käibemaksuta, mis tuleb Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvest. Kui me vaatame neid eelmisi eelnõusid, siis näeme, et samas on NATO operatsiooni maksumus Iraagis 113 000 ja ÜRO missiooni maksumus Iraagis 45 000 eurot. Kõikidel nendel missioonidel on üks kaitseväelane, kes sinna saadetakse, aga hinnavahe on kohati lausa kolmekordne. Äkki seletate selle lahti, palun!

Hästi lühidalt öeldes on see väga lihtne. See lepitakse asukohariigi, missiooni vastutava riigi ja missiooni staabiga kokku, millised kulud katab asukohariik, millised kulud kaetakse missioonist tervikuna või tsentraalselt ja millised kulud katab lähetajariik. Lisaks personalikulule võivad need olla näiteks majutuskulud, mingisugused muud tegevuskulud. Nii et iga missiooni puhul on need eraldi, aga me loeme need tegevuskulud kokku. See on kõige mõistlikum. Ja miks ilma käibemaksuta, sellele ma ka eile vastasin. Rahvusvaheliste missioonide puhul me räägime ilma käibemaksuta summadest, sellepärast et maksustamisreeglid on erinevates riikides erinevad.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud minister! Ma tahan ka märkida, et ma arvan, et ega siin saalis ei ole tegelikult rumalaid küsimusi. Nagu siin juba eelnevalt on öeldud, saadikud töötavad erinevates komisjonides ja eks see informeeritus on natukene erinev. Teie ministrina kahtlemata olete hästi kursis oma valdkonnaga. Ja nendel inimestel, kes vaatavad meid interneti vahendusel või televisiooni vahendusel, pole neid eelnõusidki näpu vahel. Nii et ma arvan, et iga küsimus, mis siin esitatakse, on igati oluline ja annab informatsiooni juurde. Küll aga tahan ka selle eelnõu juures küsida, kuidas on nende kaitseväelaste tasustamisega, keda me roteerima hakkame. Kas see raha tuleb Eesti Kaitseministeeriumi eelarvest või on see ÜRO, kes toetab UNIFIL-i operatsioonide raames nende tasustamist?

Aitäh! Nagu ma ka eelmisele küsimusele vastasin, see lepitakse iga konkreetse missiooni puhul eraldi kokku, aga alati on ka lähetajariigil kulud. Kas need on personali- ja majanduskulud, näiteks elamiskulud, või ei ole või kas neid kaetakse osaliselt, see on iga missiooni puhul tõepoolest erinev. Osas kohtades katame ka elamiskulusid, osas mitte, nii nagu on kokkulepe võõrustajariigiga ja kokkulepe missiooni sees.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vaadake, hea minister, parlamendi töö seisneb ikkagi kõigi eelnõude põhjalikus menetlemises ja siin on Riigikogu saadikud siiani olnud üsna vabad. Keegi ei saa küll tulla dikteerima – ei minister ega ka ennast ekspertideks pidavad koalitsioonisaadikud –, et teeme nüüd mingite eelnõudega hästi ruttu-ruttu-ruttu. Te ju tegelikult näete, et kõik need missioonid saavad kenasti ära menetletud ehk me liigume siin kõik koos väga eesmärgipäraselt. Ja mina küll ei saa aru, kuhu teil nii kiire on. Tegelikult on teile antud siinkohal võimalus rääkida ka Eesti rahvaga, kes põhimõtteliselt läbi nende eelnõude, on ju, rahastab kõiki neid missioone. Teil on võimalus ju ka nendega rääkida ja selgitada, miks meil on neid missioone vaja, miks meil on neid inimesi vaja sinna saata, eriti praegu, kui julgeolekuolukord on just nimelt selles piirkonnas, millest me praegu räägime, väga keeruline. Seetõttu küsiksin, et kuhu teil nii hirmsasti kiire on.

Aeg! Aeg!

Meie tahaks küll kuulata pikemalt sellest teemast.

Aitäh! Minul ei ole kusagile kiiret. Kui parlament kutsub ministri esinema, siis minister peab tulema, nii ongi. Selles mõttes ei ole mingit probleemi. Küll mulle tundub, et teil endal ei ole tagasilükkamise ettepanekute puhul tegelikult sisulist soovi neid tagasi lükata, vaadates ka hääletamistulemusi. Seetõttu ma siiski kutsuks teid üles, et kui on sisuline tagasilükkamise ettepanek ja te soovite tagasilükkamist ka toetada, siis on mõistlik seda teha. Vastasel korral võib-olla sellelesamale publikule väljaspool seda saali jääb arusaamatuks, miks te teete tagasilükkamise ettepaneku ja siis hääletate ise tagasilükkamise vastu. Aga nüüd me läheme muidugi väga välja selle eelnõu raamidest. Eile ma andsin pikema selgituse kõikide nende missioonide eesmärkide ja põhjuste kohta.

Head kolleegid, ma lihtsalt ühe väikese repliigi luban endale. Tõepoolest, juhatuse liikmena ma näen ikkagi, et meie eesmärk on olnud see, et me suudaksime oma päevakorra ära menetleda. Tänase tempo juures ma selles mõnevõrra kahtlen. Loomulikult ei saa keegi määrata eelnõu [arutamisel] mingit tempot, igaüks võib küsida ära kõik oma küsimused, nii nagu ette nähtud on, aga me peame arvestama sellega, et mida kauem me siin menetleme, seda vähem me jõuame seda virna vähendada, mis on meile tegelikult kevadest ette pandud. Nii et see on meie enda kaalutluse küsimus. Igaühel on loomulikult õigus võtta sõna ja küsida või mida iganes. Aga kindlasti me ei saa Riigikogu saalis ja kõnetoolis teha "Välisilma" saadet, selles mõttes ei saa me kõiki asju siin lahti seletada. Nii et jääme ikkagi selle eelnõu juurde. Eelnõu juures [püsides] on kõik väga korrektne ja korralik. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2695 kohaselt kehtib UNIFIL-i praegune mandaat 2024. aasta 31. augustini. Kas siin ei teki nagu juriidilist vastuolu, et UNIFIL-i enda mandaat kestab 31. augustini, aga meie taotleme kaitseväelase kasutamise tähtaega 31. detsember?

Aitäh! Ei, vastuolu ei ole. Kui rahvusvaheline kogukond seda pikendab, siis me ei pea uuesti parlamenti tulema, kui rahvusvaheline kogukond seda ei pikenda, siis me loomulikult seal ilma rahvusvahelise mandaadita ei ole.

Mart Helme, palun!

Jah, aitäh! Eelmine kord juba küsisin, et äkki peaks ikkagi tõstatama selle mandaadi muutmise küsimuse, sest tegemist on järjekordselt ülikorrumpeerunud riigiga. Seal on täielik poliitiline kaos, ei suudeta ära valida presidenti, valitsused vahetuvad, riigis on mingi, ma ei tea, poolteist miljonit Süüria põgenikku, on sadu tuhandeid, kui mitte rohkem, põgenikke – kas nad ongi enam põgenikud või on alalised elanikud, kes on palestiinlased –, täielikult on tasakaalust väljas poliitiline süsteem, mis peaks tasakaalustama kristlaste ja moslemite erinevate lahkude võimet riiki juhtida ja valitseda. Mis korda me seal sellisel kujul üldse peame ja mis rahu me tagame? See ei ole ju võimalik. Seda riiki ju tegelikult ei eksisteeri, see riik on lihtsalt fiktsioon. Minu arvates oleks aus, kui me …

Aeg!

… lihtsalt käe kõrva äärde löömise asemel tõstataksime selle missiooni mõttekuse ja missiooni muutmise, mandaadi muutmise küsimuse.

Aitäh, hea kolleeg!

Aitäh! Selle koha pealt ma teiega muidugi ei nõustu, et Liibanoni riik on fiktsioon. Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud riigiga. Eks me selles mõttes peame Lähis-Ida piirkonnas tervikuna muretsema ka sellesama vaate pärast, mis võib mõjutada meie julgeolekut, ja seetõttu me nendel missioonidel oleme. Kui vaadata konkreetselt UNIFIL-i ja tõesti rohkem kui 10 000 rahuvalvajat seal, siis tegelikult väga suure osa sellest moodustavad Aafrika riigid. Näiteks on Ghanast seal ligi 900 sõdurit ja muud missioonil osalejat, ja kui vaadata teisi piirkondi, siin näiteks Indiast on ka ligi 900. Selles mõttes on Euroopa riigid pigem tagasihoidlikud. Jah, Prantsusmaa on suhteliselt suure kontingendiga, aga näiteks Holland on sama suure kontingendiga kui Eesti ehk ühe inimesega. Lätlastel on seal kolm inimest. Eks meil kõigil on omad rahvusvahelised kohustused täita ja ma arvan, et see, et ÜRO tervikuna soovib hoida Lähis-Ida piirkonda kontrolli all, selles mõttes ühise kontrolli all, et seal oleks rahu, on kindlasti õige ja õilis eesmärk.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma pean nüüd kulutama jälle oma küsimuse aega mõnes mõttes protseduurikale. Protseduurilist küsimust ei julgenud üles panna, nagunii seda ei võeta. See, mida ütles minister, mis puudutab näiteks tagasilükkamise ettepanekuid ja vaheaegu, või see, mida ütles härra istungi juhataja – mina arvan, et tegelikult Eesti inimesed saavad väga hästi aru, mis on selle obstruktsiooni mõte. Ma kuidagi ei saa nõustuda, et meie eesmärk siin saalis on päevakordasid kiiresti ära menetleda. Neid päevi saaks palju lühemaks ka niimoodi, kui koalitsioon ei tegeleks Eesti majanduse kägistamisega, selliste väärtusotsuste läbisurumisega, mis enamikule rahvast ei meeldi, ja nii edasi. Siinkohal ma vaidleks vastu. Aga minu küsimus puudutab seda missiooni ja võib-olla ka teisi missioone laiemalt. Ilma detailides avamata, kas need meie inimesed, kes sinna lähevad, [valitakse lähtuvalt] spetsiifikast või valdkonnast, milles nad tegevad on? Kas meil on mingi tugevus ja liitlased küsivad seda? Või oleme me rohkem vabad otsustuses, millise …

Aeg!

… professiooni inimesi sinna saata?

Aitäh! Eelkõige ikkagi meie ütleme, keda meil on huvi, võimalus ja soov saata, ja siis lepitakse missioonis tervikuna kokku, kuidas seal konkreetsed vastutused jagunevad.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Esiteks ma ütlen ka, et ma ei saa küll mitte kuidagi nõustuda kolleeg Jürgen Ligi väljendatud seisukohaga, justkui oleks mingisugused poliitilised küsimused, mis ei peaks olema poliitiliste arutelude objektiks. Ei ole mitte ühtegi sellist küsimust, mille üle me ei tohiks poliitilisi arutelusid pidada. Vastupidi, sedavõrd tõsistes küsimustes on vaja pidada rohkem poliitilist, sisulist arutelu, mitte senisest vähem.

Aga nüüd edasi, ma mõtlesin küsida teie käest seda. Jällegi, mul ei ole stenogrammist täpset tsitaati ees, aga kolleeg Ligi osutas, justkui me räägiksime siin sellest, et me peame lihtsalt võtma vastu otsused, et täita Eesti Vabariigi rahvusvahelisi kohustusi. Kui ma seda seletuskirja lugesin, siis mina küll ei leidnud mitte kusagilt ühtegi viidet sellele, et me oleksime justkui kohustatud langetama sellise otsuse, et me jätkame seda missiooni, sest see on meie rahvusvaheline kohustus. Kas teie oskate öelda, et kui me ei langetaks sellist otsust, siis kas me reaalselt rikuksime konkreetselt mingisuguseid Eesti Vabariigi rahvusvahelisi õiguslikke kohustusi?

Aitäh küsimuse eest! Ma eile vastasin ka natukene sarnasele küsimusele. Loomulikult me oleme vabad oma otsustes, millistel missioonidel me osaleme ja millistel mitte. Nii et selle pärast me siin parlamendi ees oleme, et parlament peab andma selle mandaadi. See ei ole valitsuse otsus.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra minister! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi … Vabandust! Taas kord, jälle väga vabandan! Palun juhtivkomisjoni ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Meelis Kiili. Tegin teist korda sama vea, loodan, et kolmandat korda ei tee.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Minister! Vahepeal hakkasin siin mõtlema, et näed, nüüd võetaksegi jutulõng käest ära, aga ei võetud.

Riigikaitsekomisjon arutas seda eelnõu 16. oktoobril nii ministri kui kaitsepoliitika asekantsleriga. Pärast seda, 17. oktoobril käisime me veel Kaitseväe peastaabis nii välis- kui ka riigikaitsekomisjoniga ja saime ülevaate antud piirkonna olukorrast, julgeolekust. Julgen väita, et see olukorra hinnang oli adekvaatne, ja ma võin pärast selgitada, miks ma nii väidan.

Meeldetuletuseks, UNIFIL-i rahuvalveoperatsioon on üks vanimaid missioone. UNIFIL tähendab United Nation Interim Force in Lebanon, see on loodud 1978. aastal ÜRO resolutsioonidega 425 ja 426. UNIFIL-i mandaati pikendatakse iga aasta. See on aastane mandaat ja seda mandaati on pikendatud. Nii et see on täiesti legitiimne rahuvalvemissioon. Praegu on seal 10 356 rahuvalvajat 49 riigist. Eesti on esindatud ühe staabiohvitseriga Naqouras, kuid on olnud ka teistmoodi aegu. Me oleme olnud seal rahuvalvekompaniiga Norra pataljoni koosseisus. Ja siinkõnelejal on olnud au ja õnn teenida UNIFIL-is seitse kuud Eesti kompanii ülema asetäitjana.

Hea kolleeg! Kuna ma tegin eile Peeter Talile märkuse – ka tema teadmised on väga väljapaistvad riigikaitse valdkonnas –, siis mul on ka teile palve minna ikkagi komisjoni arutelu juurde. Aga kuna ma selle märkuse lubasin, siis, Martin Helme, palun! Üks protseduuriline küsimus.

Aitäh! See ei ole protseduuriline, see on protest. See on juba muutunud tavapäraseks, et kui istungit juhatab Toomas Kivimägi, siis ta tahab kangesti debatti sekkuda. Meie kodukord ja Riigikogu saali traditsioon, kirjutamata reegel on selline, et istungi juhataja ei sekku debatti, ei sekku ettekannetesse, vaid juhatab istungit: annab sõna, võtab sõna, jälgib, et kõiki protseduure oleks järgitud. Mul on palve, et te ei segaks ettekandjat ega küsijaid.

Aitäh, hea kolleeg! Selle sekkumise võimaluse annab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 72, aga ma kasutan seda üliharva. Täna ma tegin seda ennekõike selle tõttu, et kuna ma tegin eile kolleeg Peeter Talile samasuguse märkuse, siis ma oleksin käitunud muidu oma kolleegi suhtes ebaõiglaselt, see oleks olnud ebavõrdne kohtlemine.

Palun, Meelis Kiili, jätkake!

Jaa, see märkus on arvesse võetud. Ühesõnaga, riigikaitsekomisjon [langetas] konsensuslikud menetluslikud otsused. Riigikaitsekomisjon otsustas oma 16. oktoobri istungil konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutluse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 7. novembri – kuigi täna on 8. november – istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Riigikaitsekomisjoni esindajaks määrati mind. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha ettepaneku määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 20. november kell 10.05. Tänan!

Suur tänu, hea kolleeg! Ja nüüd on teile terve rida küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mu küsimus läheb sealt edasi, kus ma enne protesti lõpetasin. Ega me sellest lühikesest seletuskirjast tegelikult ju liiga head ülevaadet ei saa sellest, mis seal kohapeal toimub, mis riskidega meie sinna lähetatud Eesti kaitseväelased silmitsi seisavad, milline on poliitiline taust ja kas see kõik on ikkagi mõistlik ja mõttekas. Selles osas oli eriti kidakeelne meil siin minister. Aga kui tuli komisjoni esindaja, kes veel eraldi ütles, et neile tehti väga põhjalik ja adekvaatne briif, siis mina küll tahaks teada, mida see briif rääkis. Mina ausalt öeldes olen küll seda meelt … Kunagi oli seal Eestil suhteliselt suur kontingent ja seda on järjest vähendatud-vähendatud, nüüd on lõpuks järele jäänud ühemeheline missioon. Eks ta seal, nagu öeldakse, lipu näitamise missioon ole. Ühel hetkel on ikkagi vaja küsida, kas me peame igal pool oma ühe mehega lipu näitamise missioonidel kohal olema, eriti arvestades seda, et julgeolekuolukord on viimase kahe aasta jooksul radikaalselt muutunud.

Jaa, julgeolekuolukord muutub seal perioodiliselt, see on kord keerulisem, kord on lihtsam. Ma nimetasin seda adekvaatseks sellepärast, et kuna ma olen ise seal olnud ja mul on ka enda informatsiooniallikad, siis minu jaoks oli see tõesti adekvaatne. Ja Naqouras on meie staabiohvitseri julgeolek tagatud, tegelikult tema risk on minimaalne. Kas see on meile vajalik, kasulik? Hindan, et sinna sisse pandud ressurss ja saadav kasum [on tasakaalus] – ma olen inseneriharidusega. Kasutegur on selles mõttes kõrge, et me paneme vähe sisse, saame rohkem vastu. Ja mida me vastu saame? Vastu saame tegelikult seda, et selle staabiohvitseri abil me loome võrgustikke ka nende riikidega, kellega meil tavaliselt võib-olla nii suurt kokkupuudet ei ole. See on minu hinnang.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Härra kindralmajor! Te olete mõnes mõttes tõeline Eesti ohvitser, sellepärast et aastal 2015 kanti teid Moskva poolt musta nimekirja ja keelati teie sissesõit Venemaale. Nii et see näitab teie äärmiselt õiget ideoloogilist baasi. Aga seoses sellega ma ikkagi küsiksin praegu seda. Ma loen seletuskirjast, et Eesti panus on rahu tagamiseks ja osalemine ÜRO operatsioonidel aitab tugevdada Eesti panust ÜRO tegevusse rahu kindlustamisel. Praegu on seletuskirja järgi [plaanis] kuskil kuue sõjaväelase saatmine sinna, see aitab rahu kindlustada. Mitu sõjaväelast põhimõtteliselt oleks vaja Eestist saata, et rahu jääkski kestma?

Ma arvan, et ma ei ole mitte mõnes mõttes, vaid ma olen [igas mõttes] Eesti ohvitser. Ma olen käitunud nii, nagu ohvitseri eetika ette näeb. Seda, mis puudutab Venemaale sissesõidu keeldu, olen ma võtnud ka kui komplimenti ja sellist autiitlit. Aga ma arvan, et me ei pea Eestina võtma kogu vastutust selle eest ja kohustust, et seal rahu püsima jääks. See oleks Eesti-suurusele riigile üle jõu käiv ülesanne. Ma arvan ka seda, et meie panus olla seal siiski ühe ohvitseriga kohal – niikaua kui me oleme ÜRO liikmed, on mõistlik seal olla – on piisav. Jah, rohkem ma ei lisagi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Asespiiker keelas teil küll rääkimast oma kogemustest, aga mind kui Riigikogu liiget, kes peab vastu võtma otsuse, kas hääletada selle eelnõu poolt või mitte, huvitab just teie kogemus. Mida te tõite sealt kaasa, olles teeninud seitse kuud UNIFIL-i koosseisus? Millise teadmise, millise kogemuse, millise tarkuse?

Kõige suurem kogemus ja tarkus oli see – see oli teine missioon –, et me olime tundmatud. Nüüd, pea 30 aastat hiljem, on Eesti täiesti teada-tuntud sellel vastutusalal, kus me olime. Minul endal kahjuks ei ole õnnestunud sinna tagasi minna, aga minu kolleegid on käinud, Eesti lipud on siiamaani alles. Aga see on nüüd selle piirkonna omapära. Mina hindan seda, et me kaitsesime seal Eesti huve seeläbi, et me näitasime, et me oleme täiesti samaväärsed, kui mitte paremad sõdurid, kui meie kolleegid ja koostööpartnerid tol ajal olid.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kui ma ei eksi, siis me oleme sinuga kahekesi siin saalis need, kes on Venemaal persona non grata'ks kuulutatud. Kui kunagi käisime väliskomisjoniga USA Kongressis, siis peale seda õnnitleti mind, öeldi, et ma olen väga heasse seltskonda valitud, nii et palju õnne.

Aga küsida ma tahtsin hoopis selle kohta, et me algul olime seal kompaniisuuruse üksusega, siis oli rühm ja nüüd viimased aastad on olnud üks staabiohvitser. Ma olen täiesti nõus sellega, et see võrgustiku ehitamine ja kõik on väga oluline. Aga [mis on] meie staabiohvitseri konkreetne tegevus? Ma kujutan ette, millega rühm ja pataljon või kompanii tegeleb, aga millega üks staabiohvitser seal konkreetsemalt tegeleb?

Lihtne vastata: planeerimisega. Ja ega ma ei häbene ka seda seltskonda, kus me koos oleme, tõesti.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Eelnõus on kaks punkti. Esimene ütleb, et [soovitakse] kuni kolme meest lähetada, ja teine ütleb, et [isikkoosseisu ülempiiri] võib suurendada rotatsiooniperioodil kuni kuue kaitseväelaseni. Kas te äkki avaksite natuke tagamaid ka, et mis vajadus see võib olla, miks, ja kui tõenäoline see on, et meil on sinna ikkagi kuus meest vaja saata?

Tegelikult minister avas selle täiesti, väga hästi selgitas, miks on [kirjas] see kuus. See on ainult ülekatteperioodiks, kui üks on koju tulemas ja teine on sinna läinud. Ja kuna me küsime kolme mandaati, siis võib juhtuda, et ühel momendil, väga ajutiselt, väga piiratud ajal on kuus inimest.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg! Kõigepealt sissejuhatuseks remark härra Kivimäele suunatuna. Te ütlesite, et te üliharva kasutate võimalust sekkuda Riigikogu liikmete ettekannetesse. Mina näen, et see toimub nüüd juba teist päeva järjest. Selle väljendiga see minu meelest kuigi hästi ei haaku. Ja miski ütleb mulle, et me ei kuulnud seda täna sugugi viimast korda, nii et eks näis, kas see "üliharva" saab ümber määratletud või mitte.

Aga ma küsiksin omalt poolt nüüd seda. Kuna ministri ettekanne oli väga lühike ja see seletuskiri on ka väga pinnapealne, väga-väga pinnapealne, üldsegi mitte sisuline, siis ehk te selgitaksite meile, milliste võrgustike ehitamisest ikkagi jutt käib. Ma sain teie antud vastusest aru, et peamine väärtus seisneb selles, et Eesti saab osaleda teatud võrgustike loomises. Kas need on mingisugused militaarsed võrgustikud, luurestruktuuride võrgustikud? Mis võrgustikud need on, mille ehitamises me osaleme ja millest me sedapidi kasu saame?

Paljud asjad toimuvad personaalsete suhtluskanalite kaudu ja loomulikult osa sellest on ka luurevõrgustikud. Tõepoolest, üks inimene ei loo väga suuri [võrgustikke], aga meil on aeg-ajalt vaja sisendeid ka näiteks sellistesse riikidesse nagu Austraalia ja Uus-Meremaa, Indoneesia. Nii nagu Kissingergi ütles kunagi, et andke mulle telefon ja andke mulle number, mul on alati lihtsam niimoodi rääkida. Üks inimene ei tee väga suuri võrgustikke, aga mõnikord võib sellest ühest inimesest olla väga suur kasu.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja, sõna andmast! Vaadake, me arutame siin praegu missioone, mis põhimõtteliselt suuresti toimuvad ju enam-vähem samas piirkonnas, kus probleemid on samad, ohud on samad, tegevused on samad. Nagu te ütlesite, me lihtsalt planeerime seal midagi. Siseriiklikult me kuuleme söögi alla ja peale, et raha ei ole, koolid lähevad kinni, teid ei ehitata, makse peab tõstma. Kas ei oleks mõttekas teha ühes piirkonnas nii, nagu teinekord Eesti riik teeb saatkondadega, eks ole, et kui raha ei ole, siis ei ole mõttekas pidada saatkonda igas riigis ja selle [ülesande] täidab ära üks saatkond, üks inimene, kes esindab tervet piirkonda ja viib seal läbi kõik tegevused ja planeerimised. Ikkagi see miljon, mis ühe inimese peale läheb – äkki mõtleks selle peale natukene laiemalt. Kui me oleme seal kogu aeg tegelenud nii-öelda kestliku kahanemisega, võib-olla mängiks siis need esindatused seal piirkonnas ringi ja oleks võib-olla kokkuhoidu, aga tegevused saaksid tehtud.

Tänan küsimuse eest! Ma ei tea, kust see miljoni [väide] tuleb. Tähendab, konkreetsele missioonile kulub 32 380 eurot. Teine asi on see, et … (Saalist öeldakse midagi.) Jah, minu arust on see väga väike summa, väga väike summa selle mõju eest, mida me suudame seal [avaldada] ja kuidas me suudame Eesti riigi kaitset [tagada] ja huve kaitsta. Aga need mandaadid – no see ei ole meie suvaotsus. Need mandaadid on ikkagi ÜRO mandaadid. Me lihtsalt ei saa ... Me võime teha ÜRO peasekretärile ettepaneku, et lükkame mandaadid kokku, aga ma ei usu, et see eriti kõlapinda leiaks ja et meie ettepanekut arvestataks.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Nüüd te ütlesite, et ÜRO on andnud mandaadi, aga ÜRO-s on ju rohkem riike kui 48, kes praegu UNIFIL-is osalevad. Selles suhtes on see ikkagi meie enda otsus, kas me anname selle mandaadi missiooni läbiviimiseks või ei anna. Aga küsin selle kohta, et siin on suurelt kirjutatud, et sellega toetatakse Lõuna-Liibanonis humanitaarabi kättesaadavust tsiviilelanikele ning põgenike vabatahtlikku ja turvalist tagasipöördumist. Ning lisaks aidatakse Liibanoni relvajõudusid relvadest ja relvastatud isikutest vaba piirkonna loomisel sinise joone ja Litani jõe vahelisel alal. Meie inimese ülesanne seal saab olema mitte just seal konkreetsel alal tegutsemine, vaid tema on ikkagi koordineerivas tegevuses.

Ta on ülema tööriist, staap valmistab ette ülema otsuseid ja toetab. Ta on selle UNIFIL-i commander'i meeskonna liige. Jah, ta on Liibanoni UNIFIL-i vastutusalal, aga ta ei liigu nii väga seal piirkonnas isiklikult. Ka meie olime oma vastutusalal.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nendest ühemehelistest võrgustiku ehitajatest on meiega samamoodi ühe mehega kohal Peruu, Uruguay, Holland, Ühendkuningriik, Horvaatia, Katar ja Colombia. Aga te tõite näiteks ka Austraalia ja Uus-Meremaa, keda seal ei ole. Minu küsimus siiski tõukub sellest, et seletuskirjas on juttu 48 riigist. 2. novembri seisuga on UNIFIL-is 47 riiki, mis tähendab seda, et tegelikult on dünaamika selline, et vähenemine on toimunud nüüd isegi selle seletuskirja ettevalmistamise ja tänase päeva vahel. Aga minu küsimus on natuke pikem: milline on dünaamika läbi aastate olnud? Kui palju oli neid riike näiteks kümme aastat tagasi, kui teie seal olite, ja seejärel, mis on sellest saanud tänaseks? Milline see dünaamika on? Mul on selline tunne, et see [riikide arv] väheneb.

Aeg, hea kolleeg!

Dünaamika tähendabki muutumist ja dünaamika ongi dünaamiline. Aga ma ütlen ka seda, et tegelikult UNIFIL on olnud erakordselt stabiilne missioon. Ma tõesti ei mäleta, mitu riiki seal oli 1996 ja 1997, kui mina seal olin. Ma võin selle järgi uurida ja siis me saame sellest hiljem rääkida.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Härra kindralmajor! Mul on hea meel, et te olete selles piirkonnas viibinud ja teate vähemalt, mis seal sõdureid ees ootab. Kuigi enamiku, ma arvan, suurema osa siin saalis viibijate jaoks, kes teevad praegu selle tähtaja pikendamise otsuse, on see lihtsalt paber ja nad ei suuda seda olukorda tegelikult hoomata. Siin ei ole inimeste saatmine mitte Tallinnast Narva, vaid hoopis teise klimaatilisse piirkonda. Kuna minu lähisugulased on osalenud mitmetel missioonidel, siis mina võin öelda seda, et väga oluline on küsimus, milline kliima neid seal ootab. Millised on klimaatilised tingimused, millised ohud on kliima poolt? Samuti on väga tähtis selle rahvastiku, ütleme, religioosne vaade ja kontsentratsioon ja nii edasi. See oleks praegu väga otsustavaks küsimuseks selle otsuse langetamisel.

Jah, vastab tõele, et püssirohi lõhnab lahinguväljal natuke teistmoodi kui lasketiirus. Aga novembris sinna minna oleks ikka väga mõnus. Novembrikuus on kliima seal sõbralik. Ma tegelikult ei näe mitte mingisugust vastuolu või erilisi väljakutseid Eesti inimesele sinna minnes. Ja enne igasse uude piirkonda, kriisipiirkonda minekut me teeme ju koolitusi, eks. Me teeme koolitusi, milline on religioon, millised on välja kujunenud tavad, millised on ohud. UNIFIL ei ole väga ohtlik. See ei ole selline [missioon], kus vahetu oht ÜRO personali [ähvardab]. Kõrgendatud ohud on ikka, ega ma seda ei eita. Aga kultuuriline taust sõltub sellest, kuidas me ennast ise ette valmistame. Ma olen olnud nende ettevalmistuste juures. Ma tean, et Kaitsevägi suudab väga adekvaatselt ette valmistada neid inimesi, kes sinna lähevad.

Suur tänu, hea kolleeg Meelis Kiili! Rohkem teile küsimusi ei ole. Küll on aga küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tõesti vabandan, see ehk ei ole protseduuriline, aga kuna siin saalis teatasid kaks isikut, et nad on kuulutatud Venemaal persona non grata'ks, siis pean vajalikuks lisada, et aastaid tagasi, kui Tallinna linnapea oli veel Edgar Savisaar ja organiseeriti kõrgetasemelist visiiti Peterburi, kust võtsid osa ka ülikoolide rektorid, siis sain ma viimasel hetkel EKA rektorina teada, et olen samuti sobimatu isik vähemalt viieks aastaks. Kahjuks või õnneks ma Venemaal rohkem ei ole käinud ega ole tahtnudki minna.

Aitäh, hea kolleeg! See tõesti ei olnud protseduuriline küsimus, aga tõesti, head kolleegid Meelis Kiili ja Henn Põlluaas, palun olla absoluutsete väidetega ettevaatlik. Selgus, et on vähemalt kolm [persona non grata't], ja võib-olla tuleb neid juurde.

Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Palun EKRE fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli Martin Helme.

Palun kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaks, palun! 

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Minister tegi enne siin sellise kergelt haavunud näo ja ütles, et mõistab, et opositsioon tahab teha obstruktsiooni, aga ärgu nad nüüd missiooni asjadele tehku obstruktsiooni. No ma ei mõista, ma pean ausalt tunnistama, et mind selline seisukohavõtt irriteerib. Aga miks siis mitte? Meil on üle 30 otsuse eelnõu, mille meie fraktsioon on teinud ja sellel istungjärgul sisse andnud. Need ei ole isegi komisjonidesse jõudnud, kuigi seitse nädalat on täis saanud, rääkimata siia saali jõudmisest. Seisavad meie OE-d, mis on täpselt samamoodi olulised, tähtsad. Näiteks on seal mõned eelnõud, mis on Eesti rahvusliku jõukuse seisukohalt väga olulised. Seisavad, kedagi ei huvita. Ja siis on mingid Kaitseministeeriumi eelnõud, mille kohta öeldakse: vaat nende puhul ärge nüüd küll siin palun venitage, meil on vaja tähtsaid asju ajada. Vabandust! Valitsuse asjad ei ole tähtsamad kui opositsiooni asjad, vähemalt ei tohiks olla. Ma protesteerin sellise mõtteviisi vastu.

Nüüd, läbiv teema nende praeguse üheksa eelnõu puhul, mis meil siin eile olid ja täna liiguvad, on ikkagi vajadus avada sisuline arutelu. Ja me nägime, kuidas sisulise arutelu avamise katse sai kohe vastulause. Jürgen Ligi teatas meile siin, et on asju, mille üle lihtsalt ei arutleta. Universumi direktor andis meile korralduse ja olgu see nüüd meile kõigile teada. Sinna juurde käib mingisugune aksiomaatiline hoiak, et küsida ei tohi, arutada ei tohi, kursimuutust kuidagigi kontempleerida ei tohi, sellepärast et nii on.

Me oleme käinud 20 aastat missioonidel. Sealsamas Liibanonis, ma arvan, oleme me ka umbes 20 aastat istunud, võib-olla isegi natuke kauem, ma praegu peast ei tea. See Liibanoni missioon on vist üks vanimaid missioone, mis meil on. Ammu enne, kui me Afganistani läksime ja sinna demokraatiat eksportima hakkasime, juba ammu-ammu enne, kui me läksime Iraaki massihävitusrelvi leidma, olime me juba Liibanonis rahu tagamas. Noh, see on ju täiesti selgelt näha, et selle missiooni algne mõte on muteerunud, meie enda tegevused seal on ammu muutunud. Nüüd istub seal lihtsalt üks luuraja, kes hoiab Eesti lippu ja ehitab võrgustikku umbes sama raha eest, mille eest saaks Metsküla kooli pidada. 

Okei, ma ei saa öelda, et üks on tähtsam tegevus kui teine, aga kui siin enne Meelis Kiili rääkis sellest, kuidas ta insenerimõtlemisega näeb, et kasutegur on väga kõrge, siis ma väidan, et ühe maakooli pidamise kasutegur 36 000 eest on ka väga kõrge. Kaaluda jälle, ma ütlen, on raske. Nii et kasutegureid on mujal ka.

Ma ei saa aru sellest jutust, et kui sa võtad üles debati, et kas see on mõistlik, kas see toob meile kasu, kas meie riskid on õigustatud, kas meie riskid on maandatud, siis teatatakse meile, et punkt üks, arutada ei tohi, punkt kaks, kui arutada tahad, siis sa oled Eesti riigi vaenlane, Eesti julgeoleku kahjustaja ja üleüldse putinist. See muidugi näitab mingisugust, ütleme, instinktiivset käe liikumist kabuuri poole vestluses inimestega, kes sinuga nõus ei ole, ütleksin niimoodi. See oli väike selline göringlik mõttevälgatus – iga kord, kui ta kuuleb sõna "kultuur", liigub käsi kabuuri poole. No Jürgen Ligil iga kord, kui ta kuuleb eriarvamust, liigub käsi kabuuri poole.

Nüüd, siin majas sellessamas Riigikogu koosseisus on avatud arutelu abielu tähenduse üle, abielu on ära perverteeritud. Tohtis! Tohtis avada [arutelu]. Räägitakse, ka siitsamast puldist on rääkinud üks meie endine kultuuriminister sellest, kuidas mehed loomulikult saavad sünnitada. Saab avada arutelusid, igasugustel teemadel on avatud arutelusid, isegi kui need on nii pöörased, et nendel ei ole mingit kokkupuutumist päris maailmaga. Isiklikult mulle see ei meeldi, meie erakonnale ei meeldi, aga ma väidan täiesti kategooriliselt, et mu käsi ei liikunud kabuuri poole. Tuleb siis lihtsalt vaielda hulluste vastu.

Mõne sõnaga sellest konkreetsest eelnõust ka. Jälle, siin eile lasti lendu selline andekas termin, et piirkond on dünaamiline. Muidugi on piirkond dünaamiline, sest tegemist on Lähis-Idaga, seal on Kaini ja Aabeli aegadest saadik tapetud üksteist ja kõiki, kes sinna kuidagi ka mujalt mailt on sattunud. Ja see dünaamika on meil viimase kuu aja jooksul eriti hästi silme ees olnud. Pean nõustuma sellega, mida Mart enne ütles, et Liibanon on läbi kukkunud riik. See riik ei ole riik, sellel riigil ei ole tegelikult keskvalitsust, puudub võim suurte osade oma territooriumi üle, puudub võim tervete hulkade relvastatud üksuste üle. Seal ei ole mingisugust sellist riiki, mida meie mõistame riigina. No lihtsalt ei toimi! See on põhimõtteliselt üks õnnetu maariba, mille pärast kaklevad korraga iraanlased, türklased, süürlased, venelased, ameeriklased, hiinlased loomulikult ka ja veel terve hulk [riike]. Ja siis seal on üks meie mees, kes ehitab võrgustikku. Ma mõistan küll, luurajaid peab ka olema.

Aga mul on selle kohta alati muidugi üks ja sama küsimus: miks me siin parlamendis peame tegelema ühemeheliste missioonide lähetamisega? Niisugused missioonid ei ole ju tegelikult sõjalised missioonid. Ju me saadame sõjaväelise auastmega mehi, nii-öelda ühemehelisi sõjavägesid missioonidele Eesti riigi heaks tööd tegema ka ilma parlamendist läbi laskmata. Saavad seal oma välislähetuse rahad ja sotsiaalgarantiid ja kõik asjad. Miks me peame selle siit parlamendist läbi saatma? Kui mingi mees läheb kuhugile, ma ei tea, Ladina-Ameerikasse või Aafrikasse mingit muud asja ajama, siis seda me siit läbi ei lase. See käib hoopis teisi kanaleid pidi. Mulle ei ole see kunagi arusaadav olnud. Ma saan aru, kui me saadame päriselt sõjaväelise üksuse, ükskõik kas see on rühm, jagu või midagi veel suuremat, aga ühe- ja kahemehelistest missioonidest ma aru ei saa. Miks me peame seda üldse parlamendis otsustama? Ma arvan, muide, et eilse ja tänase arutelu tulemusel see võib-olla muutub.

Igatahes mulle tundub, et kogu see missioon on kahtlane. Ma teen meie fraktsiooni nimel ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja luban endale ühe repliigi. Hea kolleeg Martin Helme, mitte keegi ei ole siin öelnud, et küsida ei tohi. Mitte keegi ei ole siin öelnud, et arutada ei tohi. Ja kui teie nimetasite seda sisuliseks aruteluks, siis üks teie kolleeg nimetas seda obstruktsiooniks. Ma ei tea, teil on ka fraktsioonis erinevaid arvamusi. Ütlen siiralt ja ausalt, et minu jaoks on tõesti natukene arusaamatu ka see, kui te teete fraktsiooni nimel ettepaneku üks otsuse eelnõu tagasi lükata ja hiljem kogu fraktsioon hääletab selle vastu. Ma ei usu, et teie meel nii muutlik on, pigem olete te kindlameelsed.

Ja kuna ma lubasin endale repliigi, siis, Varro Vooglaid kõigepealt, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Palun!

Nojah, ma ei tea, kas see nüüd kvalifitseerub – suur tänu kõigepealt sõna andmast! – küsimusena istungi läbiviimise reeglite kohta, aga te just väitsite, et mitte keegi ei ole väitnud, et ei tohiks siin arutelu pidada. See ei vasta tõele, vaatame stenogrammist järgi. Teie enda fraktsioonikaaslane härra Jürgen Ligi just nimelt sellele osutas, et see ei ole teema, mille üle peaks siin mingit diskussiooni või arutelu pidama. Milline see täpne tsitaat oli, seda tasuks kontrollida, aga lihtsalt see väide iseenesest ei vasta tõele. Mina ka enne osutasin sellele, et minu meelest põhimõtteliselt ei sobitu parlamendisaali niisugused üleskutsed, et meie ette tuuakse mingisugune eelnõu ja siis hakatakse teatama, et see nüüd ei ole eelnõu, mille üle peaks diskussiooni pidama või mille üle võiks diskussiooni pidada. See seisukoht on põhimõtteliselt ebademokraatlik ja parlamentarismi ideega vastuolus.

Aitäh, hea kolleeg! Vabandan, teen täpsustuse: mina juhatajana ei ole öelnud, et küsida ei tohi, mina juhatajana ei ole öelnud, et arutada ei tohi. Aitäh!

Nii. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 313 esimene lugemine lõpetada, aga meile on saabunud EKRE fraktsioonilt ettepanek eelnõu 313 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume seda hääletust ette valmistama, aga enne seda, Martin Helme, palun!

Aitäh! Mine tea, kuidas me seekord hääletame. Ma palun kümme minutit vaheaega enne seda, kui me saame hääletama hakata.

Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid! EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Jätkame täiskogu istungit. Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO rahuvalveoperatsioonil Liibanonis" eelnõu 313 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 2 Riigikogu liiget, vastu 68, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 313 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. november kell 10.05.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni valmidusüksuste koosseisus" eelnõu 314. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt kaitseministri Hanno Pevkuri.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõu puhul vajab natukene pikemat selgitust ajalugu ja tulevik. Nimelt, NATO valmidusüksustes on olnud teatud muudatus. Täpsemalt, NATO Response Force ehk NRF on teatavasti kõrgvalmiduses üksus, mis suudab ellu viia sõjalisi operatsioone mis tahes maailma punktis. Tegemist on kõige lühema etteteatamisajaga kollektiivkaitseoperatsioonide käivitamiseks vajaliku üksusega. NRF-i isikkoosseis on suurusjärgus 40 000 sõjaväelast ja see allub teatavasti SACEUR-ile ehk Euroopa vägede ülemjuhatajale. Selle koosseisus on täiendavalt VJTF ehk Very High Readiness Joint Task Force, kus on 5000 valmidusüksuse sõdurit.

NATO uuest väemudelist tulenevalt asendub järgmise aasta teisest poolest NRF, aga samuti NRI ehk NATO Readiness Initiative'i uue kiirreageerimisväega, mille nimeks saab ARF ehk Allied Reaction Force. Loomulikult on meil soov, et me jätkame sarnases raamistikus ka tulevikus. Me oleme kõrgemasse valmidusse andnud varasemalt 76 kaitseväelast ja meie ettepanek oleks jätkata kuni 76 kaitseväelasega. Sellesse koosseisu me oleme andnud üles miinijahtija, staabiohvitserid erioperatsioonide ja [õhuosaväe juhatustes] ja ka erioperatsiooni sihtüksuse.

Nii et see on selle mandaadi sisu ja see on mõnevõrra erinev: kui varasemalt oli NRF, siis nüüd see muutub ARF-iks. Aga sisu mõttes midagi ei muutu ja suuruse mõttes tegelikult mõnevõrra isegi vähendame. Meil oli sellel aastal antud NATO senisesse NRF-i üles 95 kaitseväelast. Nüüd me seda mõnevõrra vähendame, aga see vähendamine, nagu ma ütlesin, on tegelikult – ja kõik meie missioonide vähendamised on – seotud eelkõige Arbīlis asuva aktiivse üksuse suurendamisega. Selline selgitus selle eelnõu kohta. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Tundub lihtne ja selge eelnõu olevat, aga ikkagi on kaks küsimust. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Küsiks täpsemalt: millistes füüsilistes asukohtades neid 76 kaitseväelast tõenäoliselt kasutatakse?

Aitäh! Neid ei kasutata praegu kusagil, see on valmidusüksus ehk nad on meil kodus.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on võib-olla selline juristi lähenemine näpuga rida ajades. Kõigepealt, ka seletuskirjas on juttu, et 2024. aasta teises pooles kujundatakse ARF ehk Allied Reaction Force. Ega sellel kuupäeva ei ole? See on esimene küsimus. Ja teine küsimus on natuke formaalne. See on seotud sellega, et kas poleks mitte olnud korrektsem teha kaks eraldi otsust: esiteks selle kohta, et NRF jätkub kuni teise poolaastani 2024, ja seejärel, kui NRF läbi saab, oleks võib-olla olnud Riigikogul õige anda ARF-ile juriidiline kate. Selline probleem.

Aitäh! Need küsimused saab kindlasti kokku liita. Loogika ongi see, et kuna täpset kuupäeva pole paigas, siis ei ole mõistlik jätta seda nii-öelda õhku rippuma. Tegelikult see valmidusüksus oli, on ja jääb. Meie poolt on seal koosseisus miinijahtija. Ainult nimemuutuse pärast parlamenti tulla pole vast mõtet. Sisu ei muutu ja valmidusüksus meie enda poolt, Eesti valmidusüksus ei muutu. Kui me teaksime ette, et me muudame seda valmidusüksust, siis loomulikult peaksime me käsitlema seda eraldi, aga kuna see ei muutu, siis me ei pidanud mõistlikuks, et me tuleme parlamenti keset suve. Lisaks on see, et parlament suvel siin saalis ei ole. Võib-olla on mõistlik siiski selle nimemuutuse taha mitte pugeda selleks, et tulla teist korda.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kaitseminister! Vastuseks istungi juhatajale: minu jaoks ei ole küll see nii väga lihtne eelnõu, et me kohe aru saaksime. Sellepärast on ka küsimusi natuke rohkem. Võib-olla jätkuna seda, et hinnanguline maht on suurusjärgus miljon ja natuke peale, millele lisandub käibemaks. Vastuseks Siim Pohlakule te ütlesite, et need inimesed reaalselt paiknevad meie riigi pinnal, et valmidus tähendabki niinimetatud ooteaega. Kas tegemist on ainult inimestega või on sealjuures ootel ka teatud osa tehnikast selle lepingu raames?

Aitäh! Kui me anname sinna üles miinijahtija, siis on loomulikult ka miinijahtija sinna üles antud, kui peaks olema vajadus reageerida. Nii et sellepärast ongi kogukulu mõnevõrra suurem [võrreldes sellega], kui seal oleks ainult inimesed.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma täpsustan veel: kas kaardistati ka ära, millised on need potentsiaalsed objektid või kohad või sihtpunktid, kuhu see meeskond võib minna? Kas on tehtud mingisugune prognoos või mingeid päringuid meie valmisoleku kohta ühte või teise kohta minna? Kas on mingit sellist infot ka?

Aitäh! NATO valmidusüksused on liitlaste poolt kokku pandud selle teadmise ja vajaduse alusel, et liigutakse [teatud kohta], kui liitlastel peaks olema vajadus. Me praegu selles mõttes ei näe, et meie liitlastel võiks ees olla sõjaline konflikt ja et oleks vaja kiiresti reageerida. Aga teisest küljest, sellepärast ongi Euroopa vägede ülemjuhatajal kogu vägede pilt, et planeerida ka NATO vägesid tervikuna. Nii nagu on regionaalne plaan näiteks Eesti kaitseks, nii on ka needsamad kiirreageerimisjõud – nii VJTF kui ka ARF – planeeritud sellisena, et kõik väeliigid oleksid esindatud.

Martin Helme, palun!

Aitäh! See on hoopis teise iseloomuga asi, kui oli eelmine eelnõu, eks ju. Minu meelest on siin mitu suurt asja. Praegu tegelikult oleks mul olnud sama küsimus, mis Siim Pohlakul, et aga kuhu me siis läheme. Vastus on see, et me ei tea, kuhu me läheme. Siit edasi on mul järgmine küsimus. Parandage, kui ma eksin, aga olles juba ratifitseerinud NATO lepingu, ei ole meil minu arusaamist mööda vaja eraldi Riigikogu otsust, kui me NATO egiidi all NATO piirides sõdime, läheme liitlastega koos kuhugi, ma ei tea, Poola või mõnda Kreeka saart kaitsma. Kas see tähendab siis seda, et see missioon ütleb meile, et NATO vägedega plaanitakse minna väljapoole NATO-t – ma ei tea, kas siis Ukrainasse või mingisse muusse kohta – või ei tähenda see seda? Ja teiseks: kui on ikkagi teadmata, kuhu me läheme, siis miks me ei jäta seda otsust – Riigikogu on võimeline väga kiiresti otsustama – [selleks ajaks], kui käes on otsustamise koht?

Aitäh! NATO ei plaani Ukrainas sõjalist operatsiooni. Seda esiteks. Teiseks, NATO toimimispõhimõtted eeldavad seda, et liikmesriigid annavad nii ARF‑i ehk senisesse NRF‑i kui ka VJTF‑i, mis on kõige väiksem, viietuhandene üksus, üles teatud väeliigid, teatud väevõimed. Seetõttu tegelikult on vaja parlamendist mandaat ka ette saada, [juhuks] kui Eesti kaitseväelane liigub Eestist välja. Iseenesest on see pikk ja tavaline praktika, et liikmesriigid võtavad vastavalt oma siseriiklikule õigusele mandaadi selleks, et vägesid liigutada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, aitäh selliste üksikasjalike ja asjatundlike vastuste eest! Ma saan aru, et selle eelnõu sisu on kolme inimese missioonivalmidus. Mul on kaks küsimust. Esiteks: kas need inimesed on konkreetselt ka juba olemas, keda siis, kui on vaja, saab lähetada? Ja teine küsimus … (Saalis räägitakse.) Ei.

Vaatame õiget [eelnõu], 314. Äkki te võtsite vale. Praegu on 314.

Jaa, ühesõnaga … 

Seal on 76 [inimest] valmiduses. Jah.

Okei, okei, okei. Aga jätame selle arvu kõrvale. Ühesõnaga, see on valmidusmissioon. Küsin, kas need inimesed on olemas. Jätame selle arvu kõrvale. Kas need inimesed on olemas? Ja teine küsimus on, et kas see miljon, üle miljoni euro raha …

Aeg, hea kolleeg! 

… mis on eraldatud, kulub ka siis, kui need inimesed on näiteks siin. 

Aitäh, hea kolleeg! 

Kui inimesi ei saadeta, kas see [raha] jääb alles, ja kui see jääb alles, siis kuhu see läheb? Vabandust segaduse pärast!

Aitäh! Küsimus on arusaadav. Tegemist on põhimõtteliselt miinijahtija meeskonnaga, pluss erioperaatorid. Need on üksused, kes on valmidusse üles antud. Aga Kaitseväe eelarve on üks suur tervik ja meil on missioonideks ette nähtud vahendid. Kui meil on vaja missioonideks raha kasutada, siis me seda kasutame, kui ei, siis me saame vajadusel selle ka üle kanda. Nii et selleks on raamatupidamisreeglid kenasti olemas.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud minister! Kõigepealt ma tahaks eesistujale öelda, et selline hinnangute andmine, et see on nii selge ja lihtne eelnõu, aga ikkagi on küsimusi, on jälle kuidagi Riigikogu suunamine, et lollikesed küsivad siin, see on ju nii lihtne ja arusaadav. Palun jääge oma hinnangutega ikkagi natukene vaoshoitumaks, eks saadikud otsustavad, kui lihtne see on või ei ole ja kas nad saavad aru ja tahavad küsida.

Ministri käest tahaksin küsida, et need 76 kaitseväelast, nii miinijahtija meeskond kui erioperaatorid, toimetavad igapäevaselt valmisoleku ajal nende asjadega, millega nad toimetavad Eestis, aga mis on plaan B juhuks, kui neil 76 kaitseväelasel on vaja osaleda sellel missioonil, mida me arutame praegu? Kas on ka plaan B, kes võtab siseriiklikult need ülesanded üle, mida need mehed täidavad?

Aitäh! Ikka on. Sellega on Kaitsevägi oma planeerimistöös arvestanud ja ka erioperaatorite hulk selle valmidusüksuse koosseisus ei ole selline, et meie enda võime võiks sellest kuidagi kannatada. Meil on erioperaatoreid ikkagi rohkem, miinijahtijaid on meil ka rohkem kui üks. Nii et selles mõttes me saame oma töödega hakkama.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kui tekib vajadus kollektiivse enesekaitse operatsioonis osaleda, siis annab üksusele korralduse alustada operatsioonil osalemist Vabariigi Valitsus kaitseministri ettepanekul. Sel juhul ei ole valitsus seotud ka eelnõus toodud piiranguga kaitseväelaste arvu osas. Muudel juhtudel kui kollektiivkaitseoperatsioon annab korralduse kaitseminister kooskõlastatult välisministriga. Milline on teie hinnang, kas selline otsustusprotsess on, kuidas öelda, kõige mõistlikum ja parem või näete te mingisugust vajadust seda kuidagi teistmoodi lahendada?

Aitäh! See oli mõnda aega tagasi arutlusel, kui me tegime uut riigikaitseseadust. Riigikaitseseaduses oli delegatsiooninormide küsimus üks eraldi arutelu objekt. See vormel, mille me praegu oleme valinud, tundub olevat mõistlik, piisava kiirusega, aga eks seda näitab aeg. Kui meil tegelikult peaks olema vaja neid otsuseid teha, siis hästi lihtsalt öeldes on kaitsekoostöö otsuste – näiteks kui me saatsime kaitseliitlased Poola, piiri peale – [langetamise] õigus kaitseministril. Aga loomulikult oli ka kabinet sellest teadlik. Kui on vaja mingeid järgmisi tasemeid, siis peab minema valitsuse tasandile.

Hästi lihtsalt öeldes on see gradatsioon iseenesest mõistlik ja vajalik ja õige. Kui me räägime Riigikogu õigusest, siis me räägime juba erakorralise seisukorra väljakuulutamisest ja sõjaseisukorrast. Selles mõttes, et kui olla egoist, siis võiks ju alati öelda, et oleks väga hea, kui kaitseministril oleks veel kiirem võimalus midagi otsustada, aga ma arvan, et demokraatlikus riigis on oluline, et need erinevad etapid ja tasemed oleksid kõik selgelt paigas ja parlamendi poolt ette öeldud, ja need on öeldud riigikaitseseaduses.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Loen seda otsuse eelnõu ja seletuskirja ja minule jääb kangesti selline mulje, et see ei ole kooskõlas selle põhimõttega, mille kohaselt Eesti Kaitseväe kasutamise väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi peaks otsustama ikkagi parlament. Kui me sellest printsiibist lähtume, siis kuidas on sellega kooskõlas selline olukord, et me anname blanketse volituse kasutada 76 kaitseväelase nii-öelda teeneid sisuliselt kus iganes maailmas mis iganes konfliktis, mis selle raamistiku raames otsustatakse ellu viia? Põhimõtteliselt on ju nii. Kas teie arvates on siin vastuolu või ei ole? Kas me tegelikult peaksime lähtuma sellest printsiibist, et parlament otsustab Kaitseväe kasutamise väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi? Ja kui me peaksime, siis kuidas on selline lähenemine selle printsiibiga kooskõlas?

Aitäh! Sellepärast me praegu seda siin parlamendis arutamegi. Parlament annabki volituse hoida neid inimesi valmidusüksuses. Nad on valmidusüksuses. Puhtteoreetiliselt on õige ka see, kui näiteks Euroopa vägede ülemjuhataja soovib VJTF-i või selle 5000-se jõu kokku panna. Näiteks, 2022. aastal liikus senisest NRF-ist, NATO Response Force'ist 500-liikmeline väekoosseis Rumeeniasse, eks. Seal eestlasi ei olnud, aga põhimõtteliselt sellest koosseisust liiguti Rumeeniasse just heidutuse eesmärgil. Kui peaks tekkima näiteks selline olukord, et SACEUR-i poolt soovitakse Eesti miinijahtijat kusagile suunata ja Eesti parlament ütleb, et ei-ei-ei, sinna me kindlasti ei lähe, siis teoreetiliselt saab loomulikult parlament selle mandaadi tagasi võtta. Põhimõtteliselt praegu ongi see koht, kus me arutame, kas me anname selle miinijahtija vajadusel NATO ühendvägede koosseisu või mitte. Aga iseenesest on loomulikult kõik Eesti väed ka NATO väed. Lihtsalt tuleb eristada seda, et need on High Readiness Forces ehk kiirreageerimisjõud, mis omakorda jagunevad kaheks: on Response Forces ja VJTF, mis on Very High Readiness.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra kaitseminister! Ma usun, et te mõlemad nõustute, et viimased küsimused-vastused on olnud väga hariv ja huvitav diskussioon, ja ma hakkasingi mõtlema. [Küsin], et ikkagi lõpuni aru saada, natukene haakub see kahe viimase küsimusega. Kas ma saan õigesti aru – ja võib-olla [ei piirdu te] ainult jah/ei-vastusega, vaid räägite mõne koha natuke lahti –, et me anname mandaadi kuni järgmise aasta lõpuni, eks ole, ja nüüd selle mandaadi piires on niimoodi, ma loen siit välja, et Vabariigi Valitsus ei ole seotud eelnõus toodud piiranguga kaitseväelaste arvu osas ja ka juhul, kui neid üksusi rakendatakse muudel juhtudel kui kollektiivkaitseoperatsioonis, Riigikogu mängu ei tule? Tegelikult on see otsus nii geograafilises mõttes, kuhu minnakse, ja kui paljukesi minnakse, nüüd kuni järgmise aasta lõpuni, ütleme, Riigikogu laua pealt maas. Kas ma saan õigesti aru? Võib-olla selgitate selle skeemi veel korraks lahti.

No rahvusvahelistes operatsioonides osalemine on jah selle põhimõtte alusel, et parlament annab mandaadi ja selle mandaadi alusel [me tegutseme]. Näiteks, kui me eelmise punkti juures arutasime Liibanoni, siis mandaat on kuni kolmele [inimesele], Kaitseväel on soov saata sinna üks [kaitseväelane], aga selle mandaadi raames me saame saata sinna vajadusel kaks täiendavat inimest, eks. Selle puhul on samamoodi, et parlament annab mandaadi kuni 76 kaitseväelase kasutamiseks. Need kaitseväelased on küll valmidusüksuses, füüsiliselt ei lähe nad kohe kusagile. Ja me ütleme ette ära, kes need on: miinijahtija, erioperaatorid ja staabiohvitserid, staabiohvitserid õhuväest. Nad lähevad ühtsesse Euroopa vägede ülemjuhataja struktuuri, kellel on õigus NATO kui terviku vägesid kamandada.

Selles mõttes on see mandaadi koht. Kui parlament mandaadi annab, siis on Kaitseväel õigus ja võimalus seda kasutada. Kui parlament seda mandaati ei anna, siis ei ole meil võimalik oma vägesid sinna üles anda. Jah, eks siis on minul seletamist NATO peakontoris, miks me ei ole kõrges valmiduses kedagi välja andnud. Tähtaeg on, meil on siseriiklikult kokku lepitud, et igal aastal me küsime selle [mandaadi] eraldi. Me ei anna pikka ja me ei anna lühikest [mandaati], vaid iga aasta vähemalt korra, sellepärast me siin arutame. Eelmisel aastal arutasime samamoodi, muuseas öösel, lõpetasime umbes 12 paiku öösel.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Minu meelest ikkagi see põhiküsimus, mida nii Varro kui ka Rain praegu küsisid, jäi kuidagi õhku rippuma. Jah, see on tegelikult niisugune kaalumise koht ja minu arust ratsionaalselt kaaludes me kõik saame aru, et kui me tahame, et NATO-l oleks kiirreageerimise [võime], et seal riigid osaleksid, siis [peame mõtlema], kus [me anname] oma panuse ja kus me sellele vastu oleme ja nii edasi. See on kõik mõistlik ja arusaadav jutt. Aga tegelikult, kui me nüüd tuleme mandaadi juurde, siis me ei tea, kuhu, me ei tea, millal, me ei tea tegelikult väga ka, kui palju. Minu küsimus oli ka enne, et miks me ei või teha seda otsust siis, kui see aeg kätte jõuab. Jaa, organisatoorselt on võimalik need mehed ära märkida või reservi panna, et on arvestatud, et kui kuskile missioonile minnakse, siis nendel on selline võimekus ja kohustus olemas. Aga kuni me ei tea, kuhu, millal, kui palju, siis me tegelikult ei küsi ette tühjade lahtritega mandaati, vaid seda tullakse küsima siis, [kui me seda kõike teame]. Riigikogu võib ka suvel jaanipäeval tulla ja teha erakorralise istungi, kui vaja.

Aitäh! Selle mandaadi peamine sisu ongi tegelikult võib-olla ARF-i selles osas, mis puudutab Very High Readiness Joint Task Force'i, mis on kõige kõrgemas valmiduses ja peab põhimõtteliselt olema valmis vile peale liikuma. Nüüd on see siseriiklik protsess. Isegi kui me tahaksime siia tulla – oletame, et kaitseministril tekib vajadus tulla parlamenti –, siis seaduse järgi me peaksime tegema kogu protseduurika läbi, eks. Me teeme eelnõu, me tuleme valitsusse, me tuleme valitsusest siia, siis menetleb parlament, komisjon, on kaks lugemist, kõik see. Selle mandaadi andmine on selles mõttes ka teiste riikide vaatest. Eesti on andnud sinna miinijahtija, aga veel kord, saagem aru, et kokku on ARF-is 40 000 võitlejat NATO-s ja kõige kõrgemas valmiduses 5000 ehk, ütleme, brigaadisuurune üksus.

See peab olema meie kollektiivkaitse eesmärgil. Martin, kui sa korra kuulad! Meie kollektiivkaitse eesmärgil peab kõige kõrgem valmidus olema tagatud liitlastega koos. Ärme vaata ilmtingimata seda, et meie peame kuskile minema, vaid vaatame ka seda, et meile tullakse. Kui me nüüd hakkame ütlema, et me ei anna kõige kõrgemasse valmidusse kedagi üles, siis küsivad liitlased, et aga miks me peaksime andma õhuväge või kaudtuld kõige kõrgemasse valmidusse üles, kui näiteks Eestil on kaitset vaja, eks. Ja kõik hakkavad alles siis arutama. Meie võime ju olla paindlikud, aga SACEUR-il peab olema teadmine, et liitlased on selle väe kokku pannud. Kui Eesti parlament on võib-olla suuteline tegema seda kahe-kolme päevaga, siis ma ei ole kindel, et näiteks mõne meie liitlase parlament on suuteline selle nii kiiresti ära tegema. Seetõttu tuleb anda SACEUR-ile kindlus, et tal on vägi, millega saab arvestada meie kõigi kollektiivkaitse rakendamisel.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Väga head vastused tõepoolest. Tänan ka enne tähelepanu juhtimast sellele väikesele arvulisele eksimusele. Aga ma loen siit, et kaitseväelaste lähetamine sõjalisele operatsioonile valmidusperioodi jooksul võib kaasa tuua lisakulutusi, mida ei ole võimalik täpselt prognoosida. Ma küsingi, et kas lisakuludel on mingi limiit. Tegelikult selle katteallika küsimuse lahendab Vabariigi Valitsus. Näiteks kujutame ette, et olukord läheb väga pingeliseks ja rahvusvaheliselt väga kuumaks, nii et kohe on vaja need 76 meest ära saata ja kulud on sellega seoses juba suurenenud, ja ka meie piirkonnas ähvardavad meid näiteks mingid konfliktid. Ma lihtsalt küsin, mis võiks sellisel hetkel olla Vabariigi Valitsuse prioriteet raha eraldamisel, kui riigieelarve [seis] on juba niigi väga pingeline: kas olukord kohapeal, siin meil, või siis rahvusvaheline missioon kusagil kaugel?

Aitäh! Eskalatsiooniredel on ka finantsiliselt väga lihtne. Esimene otsus on Kaitsevägi. Kui Kaitseväe missioonirahadest ei jätku, siis on Kaitseväe eelarve muutmine. Kui see ei tööta, siis on Vabariigi Valitsuse reservfond. Kui sellest ei piisa, siis on riigieelarve muudatus, mis on parlamendis heaks kiidetud.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma ikkagi küsin selguse huvides natuke täpsustava küsimuse. Kas ma saan õigesti aru – ja täpsustage, kui ma ei saa õigesti aru ja millest ma ei saa, kui see nii on –, et kui me nüüd selle otsuse Riigikoguna vastu võtame, siis võib saata kuni 76 Eesti Kaitseväe esindajat ükskõik millisesse sõjalisse konflikti, milles osalemise kasuks NATO väejuhatus otsustab, ilma et selleks oleks täiendavalt tarvis Riigikogu vastavasisulist otsust?

See ei ole kahjuks must-valge vastus, sellepärast et NATO-s on kokku lepitud nii‑öelda tööriistakastid. Ehk sellel õigusel, mis on SACEUR-ile antud, on piirang ees. Ühel hetkel peab SACEUR tulema Põhja-Atlandi Nõukogusse ehk NAC-i ja kui riikidel on vaja NAC-is otsustusõiguseks omakorda siseriiklikku otsustusõigust, siis peab NAC ära ootama ka siseriikliku otsustusõiguse. Selles mõttes, et see tööriistakast on SACEUR-ile ette antud. Ma kahjuks ei saa siin ruumis praegu rääkida SACEUR-i õigusest, aga teinekord saab mõnes kinnisemas ruumis sellest rääkida, kuhumaani ulatub SACEUR-i õigus kasutada neid jõudusid ja kus tuleb ette NAC-i piirang.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma kuulasin teid fraktsioonis, kus on teie juttu, muide, palju parem kuulata, sest siin saalis räägite ikkagi natuke liiga vaikselt. Kuulasin seda, et ei, Eesti või NATO ei kavatse Ukraina sõtta sekkuda. Esiteks ei vasta see tõele. NATO on sinna juba sekkunud, NATO varustab Ukrainat, meie aitame, Eesti aitab Ukrainat varustada. NATO varustab Ukrainat luureandmetega ja nii edasi ja nii edasi. NATO on juba sisuliselt sekkunud, jah, mitte küll elavjõuga, aga põhimõtteliselt on osaline konfliktis – kaudselt ja vähem kaudselt. See on esiteks.

Teiseks. Seda otsust loomulikult ei langeta Hanno Pevkur. Hanno Pevkuril ei ole lihtsalt ilmselt sedavõrd suurt poliitilist kaalu, et tema langetab otsuse, kas NATO üksused demineerijatena, mineerijatena, tuukritena sekkuvad või mitte.

Aeg! Aeg, hea kolleeg!

Ja kolmandaks: pärast seda …

Palun küsimust!

… kui Reformierakond on meile massiivselt valetanud, miks me peame teid uskuma?

Aitäh! See ettepanek on tehtud koostöös Kaitseväe juhatajaga. Ma mõistan, et kõik inimesed ei peagi kõikide asjadega nõus olema ja kõikide inimestega nõus olema. Siiski ma usun, et Eesti riigi kollektiivkaitse huvides on see otsus mõistlik ja vajalik, muidu ma ei oleks siia teie ette selle mandaadiküsimusega tulnud.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Mõtlesin jätta ühe küsimuse ka komisjoni ettekandjale, aga teema on huvitav ja on soov aru saada. Tundus, et praegu on hea siit jätkata. Kas ma saan jälle õigesti aru, et kui on olukord, mida defineeritakse kollektiivkaitseoperatsioonina, siis see läheb tegelikult juba selle tänase otsuse raamest välja? Seal on lõpus lause, et sel juhul ei ole Vabariigi Valitsus seotud ka eelnõus toodud piirangutega kaitseväelaste arvu osas. Ja teine küsimus on võib-olla vaate kohta meie partneritele. Jälle, ma ei taha mingit detailset [vastust] riikide kaupa, aga mis on meie teadmine, kas on riike, kes on jätnud selle parlamendi otsustada ka nendes kiiretes olukordades? Mis see üldine pilt on?

Aitäh! Rahvusvaheliselt on üsna selge ja konkreetne, et ARF-i on kõik liikmesriigid mandaadi andnud selle piires, mis on NATO-s kokku lepitud. See kokkulepe tehti tegelikult juba 24. juunil 2015. Juba siis otsustati, et NRF-i suurendatakse 40 000 võitlejani. Nii et selles mõttes on see üsna vana kokkuleppe NATO liikmesriikide vahel ja kõik riigid panustavad sinna.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Minu eelmisele küsimusele vastates te ütlesite, et teie arvates on Eesti huvides selle otsuse vastuvõtmine ja potentsiaalselt selle raames missioonidel osalemine, aga kas te võiksite defineerida, mis on need Eesti huvid. Mis need Eesti huvid on? Äkki defineeriks seda kuidagi, see on nii abstraktne, et "Eesti huvides on".

Aitäh! Siis läheks muidugi väga pikalt, aga konkreetselt selle eelnõu raames on loomulikult Eesti huvi see, et NATO vihmavari ehk NATO kollektiivkaitse toimiks.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, ma veel ei ava läbirääkimisi, sellepärast et riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu teeb juhtivkomisjoni ettekande.

Suur tänu! Austatud Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid! Kaitseminister! Kasutan samuti võimalust ütlemaks, et ka mina kuulun Venemaa persona non grata'de klubisse. Ma olen selle üle väga uhke ja ma olen selle auga välja teeninud.

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsleri Tuuli Dunetoni ja teiste ministeeriumi ametnikega oma käesoleva aasta 16. oktoobri istungil. Käesoleva aasta 6. novembri istungil sai riigikaitsekomisjon vastava briifi. 17. oktoobril toimus riigikaitse- ja väliskomisjoni ühine väljasõiduistung Kaitseväe peastaabis, kus Kaitseväe vanem- ja nooremohvitserid andsid ülevaate Kaitseväe osalusega välisoperatsioonide piirkondades toimuvast ning tutvustasid ohuhinnanguid. 

Selle eelnõu puhul ei ole muidugi konkreetne operatsioonipiirkond ette teada, nagu ka kaitseminister toonitas, sest NRF-i reageerimisjõud on oluliseks vahendiks NATO kollektiivkaitse-, enesekaitseoperatsioonide kiirel käivitamisel, kui seda peaks vaja olema. Seega on NRF-is osalemine otseselt seotud ka Eesti julgeolekuga. NATO reageerimisüksusi võidakse kasutada NATO lepingu alusel läbi viidavas kollektiivse kaitse operatsioonis vastavalt ÜRO põhikirja 6. ja 7. peatükis sätestatule. Seoses Venemaa sõjalise rünnakuga Ukraina vastu 24. veebruaril 2022 aktiveeris Põhja-Atlandi Nõukogu esmakordselt NRF-i alliansi kaitseks ning selle erinevaid kiires valmiduses osiseid siirati heidutuse ja kaitse eesmärkidel liitlasriikide territooriumile. NRF-i kasutamise otsustab Põhja-Atlandi Nõukogu ühehäälselt, mis tähendab, et NRF-i saab kasutada ainult ka Eesti nõusolekul.

Kaitseminister selgitas minu meelest päris kenasti, et selle eelnõu eesmärk on võimaldada NATO vägede ülemjuhatajal SACEUR-il planeerida kollektiivkaitset. Tal on olemas riikide poolt antud väed – maa-, õhu-, mereväeüksused ja vahendid, eriväed ja muud –, ilma milleta ta ei saaks seda teha. Eesti on üks 31-st NATO riigist, kes annab talle 76 kaitseväelast, miinijahtija ja muud vahendid. Ja see, kas üldse või kus neid kasutatakse, on küsimus, millele mitte keegi ei oska praegu vastata, ka mitte SACEUR. Eelnõu kohaselt oleme 2024. aastal valmis panustama NRF-i kuni 76 kaitseväelasega. Pärast NRF-i lõppemist soovib Eesti panustada NATO valmidusüksustesse, kuhu kuuluvad nii SNF kui ka ARF, kuni 76 kaitseväelasega, [sealhulgas on] miinijahtija, staabiohvitserid erioperatsioonide ja õhuosaväe juhatustes ning erioperatsioonide sihtüksus.

Olgu mainitud, et NRF-i ehk NATO reageerimisjõudude loomise otsus tehti siis, kui algas Eesti teekond NATO-sse, alliansi tippkohtumisel Prahas novembris 2002. Ning ARF-i ja SNF-i kujundamise otsus tehti Vilniuse tippkohtumisel käesoleva aasta juulis, kui naaberriik Soome osales esimest korda NATO täisliikmena tippkohtumisel. Vilniuse tippkohtumise kommünikee kohaselt on ARF ja SNF ehk liitlaste reageerimisjõud ja nende mereväejõud uus NATO jõudude mudel, mis võimaldab vastata mis tahes agressioonile kiiremini ja palju suuremas ulatuses, kui NRF seni võimeline oli, vastavalt Vilniuses heaks kiidetud kaitseplaanidele.

Nii, riigikaitsekomisjon määras mind käesoleva aasta 16. oktoobri istungil juhtivkomisjoni ettekandjaks ning komisjon teeb Riigikogule konsensusliku ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Veel teeme Riigikogu esimehele ettepaneku määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 20. november kell 10.05. Tänan!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma olen kolmandat koosseisu Riigikogus ja tõepoolest tuleb välja, et praegune koosseis on Venemaa persona non grata'de kõige suurema kontsentratsiooniga, nii et see on minu meelest väga tervitatav. Ja tere tulemast klubisse, me võime varsti klubi asutada. Aga ma tahtsin küsida seda, et meil on pidevalt, iga aasta laua peal sarnased eelnõud, kus me otsustame nende missioonide üle, ja nii ka käesolev, kus me sisuliselt anname valitsusele ja kaitseministrile blankoveksli. Ma saan aru, et siin on nüüd Kaitseväe kasutamisel suurem kaal kui ühe inimesega, aga mis te arvate, kas tõesti peab iga aasta seda otsustama…

Teie aeg, hea küsija!

… või piisaks pikemaajalisest mandaadist?

Ma arvan, et nii on kombeks ja see on väga mõistlik.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Pärast Ühendriikide lahkumist Afganistanist ütles Euroopa kõrge julgeolekuametnik Josep Borrell, et on vaja luua 5000-meheline kiirreageerimisüksus. Tunnistan ausalt, et mul puuduvad praegu andmed selle kohta, mis sellest saanud on. Selle kohta tuli väga palju kriitikat. Aga mis ma tahan selle eelnõu kohta öelda, on see, et ilmselt puudub vaidlus selle üle, et meie kaitseväelasi võidakse kasutada seal, kuhu neid nii-öelda suunatakse. Ja ma ei välista ka sellist võimalust, et näiteks Ungaris, kes on Euroopa Liidu vastu suhteliselt [tugevalt] meelestatud, võidakse, ütleme, mingil juhul kasutada ka meie sõdureid kiirreageerijatena. Sellist stsenaariumi on tegelikult võimalik selle taustal teha.

Aitäh! Teie küsimus ei puuduta antud eelnõu.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, juhataja! (Saalis räägitakse.)

Ants Frosch, palun! Sõna on teil. Mikrofon on teil, töötab, kõik. Jah, väga hea.

Jaa, aitäh! Tekkis mingi segav heli selja tagant.

See on juhataja probleem. […] Aga praegu on sõna teil.

Küsimus on väga lihtne. Ma küsisin ka ministri käest seda ja ega ma päris täpset vastust ei saanud. ARF algatatakse järgmise aasta teisel poolaastal. Ei ole isegi mitte kuupäeva teada, mis ajal see algab. Kas komisjonis oli arutusel, et võib-olla oleks tulnud menetleda kahte eraldi dokumenti: praegu seda olemasolevat lahendust ja siis, kui ARF on siiski reaalselt, kuupäevaliselt käima tõmmatud, minna juba selle ARF-i otsuse juurde?

Hea vastaja, ma segan korra teile vahele. Ma vabandan teie ees. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma ei saa praegu aru, mis siin saalis selles mõttes toimub. Kui ma küsisin konkreetselt selle eelnõuga seotud asjaolude kohta, kas on võimalik, et kiirreageerimisjõude kasutatakse näiteks Ungari vastu, siis ütles ettekandja niimoodi, et see ei puuduta seda eelnõu. Tähendab, kas me oleme liikunud praegu juba sellisele tasandile, veelgi hullema suu kinni toppimiseni, kus me ei saa enam ka vastust ja ettekandja lihtsalt ütleb, et see ei puuduta seda eelnõu? Mina ei tea, minu meelest, minu hinnangul see absoluutselt haakus teemaga. Kas oleks võimalik paluda, et lugupeetud ettekandja siiski vastaks sellele küsimusele? Sest mina ju ei tea, mida nende kiirreageerijatega teha tahetakse, see täiesti haakus sellega. Minu meelest on see väga häbiväärne, kui öeldakse, et see ei puutu sellesse küsimusse. See on protseduuriline küsimus.

Aitäh! Mina vastan teile niiviisi, et eks iga vastaja kujundab oma vastuse siin kõnetoolis ise. Aga teie protseduurilist küsimust minule kuulas ja kuulis ka praegu kõnetoolis olev Kalev Stoicescu. Vaatame nüüd, kõigepealt ta vastab Ants Froschile, ma arvan, ja võib-olla siis ta teeb laienduse ka teie protseduurilisele küsimusele. Palun!

Ma vastan teile lühidalt. Palun ärge ajage segamini NATO-t Varssavi paktiga. NATO on kollektiivkaitseorganisatsioon, mida ei kasutata mitte ühegi liikmesriigi vastu. Isegi kui meile Orbáni režiim ei meeldi, on see mõeldamatu. See on vastus teie küsimusele.

Ja vastus kolleeg Ants Froschi küsimusele on see, et sisuliselt on ju tegemist NRF-i üleviimisega uuele jõudude mudelile. Ei ole mõistlik seda katkestada ja mitte anda aastaks mandaati. Ettevalmistus ARF-ile üleminekuks peab olema tehtud käesoleva aasta lõpuks, see oli Vilniuse otsus. Aga millal see reaalselt praktikasse viiakse? Mingil päeval x tuleval aastal. Nii et ma leian, et selline otsus on igati õigustatud, nii nagu see on tehtud.

Protseduuriline küsimus, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Ma tahtsin teie käest küsida seda, et kas on kohane, et siin Riigikogu saalis halvustatakse sellisel viisil Ungari valitsust ja öeldakse, et see on Orbáni režiim. Tegemist on ikkagi demokraatlikult valitud valitsusega, mis peegeldab täielikult Ungari rahva tahet. Mitte ühtegi märki ei ole selle kohta, nagu oleks valitsus saanud võimule väljaspool põhiseadusega ette nähtud demokraatlikke protsesse. Kas selline halvustamine ja tegelikult ka riikidevaheliste sõbralike suhete rikkumine on kohane Riigikogu saalis või mitte?

Aitäh! Ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Aga ma nii palju küll oma kommentaariks ütlen, et [Ungari] on samamoodi nendes suurtes ühendustes ja liitudes, kuhu kuulume meie, näiteks Euroopa Liidus. Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Tõsi, Ungari on nii NATO kui ka Euroopa Liidu liige. Selle halvustava noodi väljaütlemine siin oli küll kuidagi kohatu ja kummaline. Aga nüüd tulen nende eelnõude juurde, mida me täna menetleme. Olles ise ka reservohvitser, pean mõistlikuks seda, et meie kaitseväelased oma pädevusi hoiavad ja erinevatel missioonidel käivad, sest me kõik ju eeldame, et nii meie päästjad, politseinikud kui ka kaitseväelased on hästi välja õpetatud ja koolitatud ja oskavad teha seda tööd, mida nad peavad tegema siis, kui vaja on. Pigem ma küsin seda, et kuidas te üleüldiselt olete rahul riigikaitsekomisjonis nende teemade menetlemisega. Kahetsusväärselt võis vahepeal meediast lugeda, et riigikaitsekomisjoni liikmed, kes on väga auväärsed liikmed, ei ole väga hästi rahul komisjoni töökorraldusega. Kas te võite kinnitada, et te olete nende eelnõude menetlemisel saanud teha seda sisu poolest täie põhjalikkusega, nii nagu vaja on?

Nii palju kui puudutab antud eelnõu, siis mind on volitatud ainult seda eelnõu teile esitama ja mitte oma isiklikke arvamusi väljendama. Niisiis, mina ütlen, et see otsus võeti vastu konsensuslikult ja me üldiselt võtamegi komisjonis otsuseid vastu konsensuslikult, nii palju kui see võimalik on.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea riigikaitsekomisjoni esimees! Ma saan aru, et te ei taha selle eelnõu raamidest eriti välja minna ja natuke laiendada. Kitsalt seda, mis kirja on pandud, te ka ütlete. Aga ma arusaamise huvides [küsin]. Komisjonis on kindlasti kõik väga suured eksperdid ja seda arutelu ei teki, aga minul kui Riigikogu liikmel oleks võib-olla mõistlik teada. Siin on [kirjas, et] 2024 on 76 kaitseväelast, 2023 oli valmiduses 95 kaitseväelast. Oli ka võrdluseks see, et kui nüüd see kaitseväelaste valmiduses olek ligi 20 inimese võrra väheneb, siis kas see on seotud Eesti riigi eelarve vähenemisega, rahade vähenemisega? Kui suur on see võrdlusarv näiteks 2023. aastaga?

See on puhtalt kaitse planeerimise küsimus. See sõltub SACEUR-i vajadustest, sellest, mida ütleb NATO vägede ülem, mis tema vajadused on ja mida meil on võimalik konkreetselt talle pakkuda. Ja see on alati läbirääkimiste teema – NATO-sse väe loome, kuidas kõik need maaväeüksused, mereväeüksused, õhuväeüksused kokku pannakse.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kalev Stoicescu, te olete praegu esitanud siitsamast Riigikogu puldist faktiväite selle kohta, et Ungaris on režiim. Diplomaadina peaksite te teadma, et te võite rääkida oma isiklikest arvamustest ükskõik millises kohas, aga mitte siin puldis. Praegu te solvasite rängalt Ungari riiki ja tema valitsust. See on täiesti häbiväärne. Ma teen teile ettepaneku, et te vabandaksite praegu Ungari rahva ees selle eest, et te nimetasite seda valitsust režiimiks. Küsimus on selles, et te arvate, et me oleme siin saalis omapäi. Ei, seda jälgivad kõik diplomaatilised korpused, kaasa arvatud Ungari. Ma teen teile ettepaneku!

Ma ei leia, et mul oleks millegi eest vabandada. Igaühel on õigus oma arvamusele.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsin, kas komisjonil oli seda eelnõu arutades ka kohtumine mõne selle ala asjatundjaga või kellegagi, kes oleks isiklikult kokku puutunud antud missiooniga.

Aitäh küsimuse eest! Kui ma nüüd õigesti aru sain … Jah, ma mainisin, et me saime sellest kaks briifi, ja meil on väga hea teadmine sellest, millest käib jutt antud kontekstis. Teie fraktsioonist on riigikaitsekomisjonis kaks liiget. Ma loodan, et ka nemad briifivad teid sellest, mida arutatakse riigikaitsekomisjonis. Vähemalt meie saame oma fraktsioonis alati kogu fraktsiooniga ülevaate sellest, mis toimub erinevates komisjonides. Ja kui me räägime nendest briifidest, siis kahjuks ei saa ma siin saalis detailidesse minna. Enne oli ka küsimus ministrile, et aga millest teda briifiti. See on informatsioon, mida me ei saa paraku avalikustada.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg Kalev! Sisuline küsimus täiesti. Ma tegelikult arvan, et minister oleks ehk olnud sobivam vastama, aga ma siiski uurin ja võib-olla me peaksime seda tulevikus komisjonis rakendama. Küsimuste, vastuste ja arutelu kuulamine on mõnes mõttes väga hea, kuna meil pole varem olnud tavaks minna sügavuti nende missioonide teemadesse. See on kindlasti kasuks tulevikus. Aga kas me ei peaks mingil ajal võtma üles selle, et kas on olemas piisav ja hea mehhanism juhuks, kui selliste reservide rakendamisel tekib olukord, kus mingil võib-olla puhttehnilisel või ressursipõhjusel meile see kavandatav rakendamine ei sobi? Kuidas me saame seda siis kontrollida ja vajalikul hetkel mõjutada?

Aitäh! See on Kaitseministeeriumi ja Kaitseväega arutelu küsimus. Meil oli tegelikult võimalus või teil oli, hea kolleeg, võimalus seda küsimust püstitada ka varem komisjonis, kui kaitseminister käis meile rääkimas kõikidest nendest funktsioonidest, ka siis, kui me saime briifi peastaabis, ja ka siis, kui minister oli siin ees.

Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Üks küsimus vist veel on, aga ma küll katsusin lasta küsimused viisakalt mööda, et see protseduuriline küsimus küsida. Ma siin kuulasin ettekandja vastuseid ja ma tahtsin lihtsalt teie käest küsida, mitut inimest te puldis näete. Siin on tegemist kas isiku kahestumisega või on teinekord suisa kolm inimest puldis. Me teame, et kaasettekandja peaks rääkima sellest, mis toimub komisjonis, ja seda ettekandja on siin ka üritanud teha, aga samal ajal on ta astunud rolli – minu isiklik arvamus. Noh, puudutame seda teemat, mida ta ütles Ungari kohta, kes on meie NATO-liitlane ja ka Euroopa Liidu liikmesriik koos meiega. Ja kui tema käest küsiti selle kohta, mis toimub komisjonis, siis ta jälle teatas, et ei-ei, seda tema ka ei räägi, et tema ei kommenteeri, tema räägib ainult seda, mis selle eelnõuga on seotud siin menetluse käigus. Ta räägib iseendale vastu. 

Mitmes rollis ta siin on, kuidas teie tunnetus on? Ja siis ma tahaks veel küsida, et kui teie nüüd Riigikogu aseesimehena peaksite kokku puutuma kas Ungari suursaadikuga või Ungari riigi teiste esindajatega – siin oli Ungari rahva solvamine, et nad elavad mingis režiimis – ja kui teie käest küsitakse selle kohta, et Riigikogu puldist on Riigikogu liige sellist asja öelnud, kuidas te sellest olukorrast välja tulete? Kas vabandate?

Aitäh! Riigikogu kõnetoolis on üks inimene, kelleks on Riigikogu liige Kalev Stoicescu, kes on ka riigikaitsekomisjoni esimees. Ja nii palju ma tahan veel öelda, et seda arutelu on meil päris sageli olnud, et kas komisjoni ettekandjal on kuidagi keelatud isikliku arvamuse väljaütlemine. Minu tunnetus Riigikogu istungi juhatajana on see, et ei ole. Kui ta soovib, siis ta võib laiendada. On olnud ka arvamus, et ta ei tohi seda öelda. Kui ta seda soovib, siis ta võib seda teha. Nii et need on vastused teie küsimusele.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on praegu selline arusaam, et Kalev Stoicescu on oma väljendiga "Ungari režiim" pannud Eesti parlamendi väga halba valgusesse. Asi on selles, et tegemist oli tema faktiväitega. Faktiväidet peab aga alati saama kontrollida. Mina ei suuda küll praegu leida ühtegi argumenti, mismoodi see väide oleks olnud põhjendatud. Mul on natukene häbi selle pärast. Ma mäletan väga hästi, kui siin keegi EKRE saadik ütles midagi halvasti Soome peaministri kohta ja siis oli sihuke skandaal lahti. Mingi poe, Selveri … No ma ei mäleta seda täpselt, eks ju. Aga selline hetk, kus esitatakse kategooriline väide, ütleme, meie NATO-liitlase ja NATO liikme ja Euroopa Liidu liikme kohta, on ikkagi vägagi häbiväärne.

Tänan! Aga ma ei loe seda antud kontekstis protseduuriliseks küsimuseks. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg Kalev! Kahjuks head mõtted ei tule alati siis, kui me soovime, ja tulevad mõnikord hilja. Minu küsimus oli tõesti sisuline ja oli teemal, kas me ei peaks arutama, kas meil on piisav mehhanism. Kahjuks, hea kolleeg, teie vastus ei olnud ei sisuline ega sõbralik, kollegiaalne. Seepärast ma küsin nüüd konkreetselt. Te ütlesite, et saite komisjoni poolt volituse tutvustada ainult eelnõu. Nüüd on minu küsimus: kas komisjonis oli arutelu all Ungari, seal olev riigikord ja selle iseloomustus?

Ma väga vabandan, kolleeg Alar, kui see võis tunduda ebasõbralik. Minu soov ei olnud üldse vastata ebasõbralikult. Ma lihtsalt ütlesin, et ma ei tahaks üksinda sellele küsimusele vastust anda, sest see on küsimus, kuhu me peame angažeerima ka Kaitseministeeriumi ja Kaitseväge. See oli minu vastus. Mis puudutab Ungarit, siis mina seda teemat ei tõstatanud. Selle teema tõstatas teine Riigikogu liige, kolleeg, kes esitas väga hüpoteetilise küsimuse, arutledes kõigepealt mitte NATO kollektiivkaitse üle, mis puudutab antud eelnõu, vaid Euroopa Liidu mingisuguste vägede üle, mis on hoopis teine teema, ja arutledes selle üle, kas Euroopa sekkub sõjaliselt, kui ma õigesti aru sain, Ungarisse. Ma andsin oma vastuse, ma välistasin selle. Nii et see oli minu vastus.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mind teeb ikkagi murelikuks see kaitseväelaste arv. Viimase aasta jooksul ei ole midagi muutunud, aga nüüd uue eelnõuga ikkagi vähendatakse seda 95-lt 76 peale. Mis on see põhjus?

Aitäh! Ma samalaadsele küsimusele juba vastasin, teie pinginaaber küsis minu meelest sama asja. See sõltub jällegi NATO vägede ülemjuhataja vajadusest, kuidas tema vägesid planeerib kollektiivkaitseks, kuhu panustavad kõik liikmesriigid, ja meie enda võimalustest või mida meil on parasjagu võimalik välja pakkuda. Kui soovitakse meilt näiteks miinijahtijat, siis pakume, kui meil on võimalik, miinijahtijat näiteks sinna miinijahtijate gruppi.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi soovitakse avada. Avan need. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Anti Poolametsa.

Ma annan kohe üle katkestamise ettepaneku.

Hea ettekandja, mul on teile lihtsalt väike ettepanek. Kas tahate oma üleandmisele teha vigade parandust? Te ütlesite, et te soovite seda katkestada.

Tagasi lükata.

Jah, kodu- ja töökorra seaduse järgi [katkestamise] võimalust esimesel lugemisel ei ole. Tagasilükkamise võimalus on ja see on teie ettepanekus kirjas. Palun! Sõna on teil.

Väga õige tähelepanek austatud juhatajalt, sest juba vanas Roomas piisas ühe sõna valesti ütlemisest, et leping ei kehtiks. Kuna me oleme ikkagi sellessamas õigusruumis ja sealt välja kasvanud, siis peame sellest maailmast ka lähtuma.

Nüüd, paraku tuleb ka alustada selle debati või arutelu lõpuosast, kus riigikaitsekomisjoni juhilt küsiti mitmeid küsimusi, ja siis läks lahti: Orbáni režiim. Ja lohutati meid, et Orbáni režiimi ei kavatseta veel kukutada. Umbes niimoodi.

Aga muidugi, pilt on kurvastav, sellepärast et ma näen, et meie riigikaitsekomisjoni juhil ei ole elementaarseid diplomaatilisi oskusi. Muidugi, liberaalne front on alati valmis, tähendab, temal on oma koridor, keda võib sõimata, keda võib alandada, keda võib peksta, kelle suhtes kadalipp on igal ajal lubatud. Ja kuna Ungaris on konservatiivne valitsus, siis nende [meelest] võib ühtlasi mitte ainult seda valitsust kõigega üle valada, vaid ka riiki. Aga see on juba erakordselt kahjulik meie liitlassuhetele. Ehk siis inimesed, kes ei ole valmis Eestile mitte iialgi ühtegi lennukit ostma ja räägivad, kuidas seda kunagi teha ei tohi, ei saa, ei või, ei tule, lähevad siis liitlasriigi juurde: "Palun pakkuge meile õhuturvet." Ja siis vahelduseks sõimatakse kõige tugevama demokraatliku mandaadiga riiki režiimiks.

Vabandage, ma olen ise käinud OSCE vaatlejana seal kohapeal. Päevade kaupa vaatlesin Budapestis, mis on liberaalide pesa, võiks öelda, liberaalide edukas piirkond – nemad võitsid Budapestis valimised. Me olime seal Briti kogenud vaatlejatega, nad ei leidnud sisuliselt ühtegi rikkumist. Oli küll meie liikmeid, kes proovisid kivist vett välja pigistada. Ja sinna oli üle Euroopa kokku jooksnud vasakpoolseid, kes püüdsid demoniseerida ja valetada ka midagi. Võin öelda, et prooviti valetada valimiste kohta ja isegi võltsida mõningaid andmeid. Aga rahvusvaheline organ ütles, et valimised olid ausad. Erinevalt meie e-valimistest, kus hääled suunatakse musta kasti ja öeldakse: "Mis see teie asi on, mis seal sees toimub? Te ei saagi midagi teada." See on piinlik. See on piinlikust piinlikum.

Ja siis aetakse veel käed risti ja öeldakse: "Mis see teie asi on, mida ma siin räägin?" Riigikaitsekomisjoni esimees – ta on vägilane küll. Kui on vaja homoparaadil esireas kõndida, märk rinnas, ja oma usutunnistust avaldada, siis ta on vägilane, ja aidata Eesti diplomaate ajada samasugustele usuparaadidele, moodsate liberaalide usutunnistuse rivistustele. Nii et selleks on riigikaitsekomisjoni esimees võimeline. Minu meelest selliste jamade tootmise tõttu võiks mõelda tagasiastumisele, lihtsalt tagasiastumisele.

Aga ma lähen konkreetselt eelnõu juurde.

Võtan lisaaega ka palun.

Palun, kolm minutit!

Kiire reageerimise võimekus on oluline. Seda kiirust on parandatud. Võiks öelda, et süsteem on teatud määral mugavaks kujundatud. Enam ei pea Riigikogu vahel olemagi, kui saadetakse üksus välja. Ühtpidi on see positiivne, aga teistpidi tasub alati küsida kriitilisi küsimusi ja mõelda ka sellele, kas väga keeruliste rahvusvaheliste olude ajal ei peaks sellised asjad ikkagi ka Riigikogu filtrit läbima. Sest me elame hullumeelsel ajal. Kes teab, kus võib midagi sähvatada ja lahvatada. Me ei tea, mis toimub. Vaadake, mis toimus Armeenias, eks ole. Välkkiirelt haarati üks territoorium, 100 000 inimest pidid kodud jätma. Kas meie Riigikogu või kaitseminister on võimeline neid olukordi alati adekvaatselt hindama, kui järgmine kriis tuleb?

Tuletame meelde Afganistani operatsiooni. Afganistani operatsiooni katastroofiline lõpp oli arvatavasti üks taganttõukaja Putinile, kes sai juurde julgust Ukraina operatsiooni alustamiseks. Tõepoolest, me peame mitte lihtsalt mitte midagi kostes neid operatsioone heaks kiitma, vaid arutlema. Ja mul on hea meel, et täna me läheme ikkagi juba detailide juurde. Ei ole nii, et Eesti sõduri saabas teeb kusagil midagi, millest me õieti arugi ei saa.

Tuletan meelde Mali operatsiooni, mis oli lõpuks üks suur ebaõnnestumine. Kui me paneme sõdurisaapaid maha ja oleme valmisolekus, kiires valmisolekus, siis ma tunnen karjuvat vajadust selle järele, et meie välispoliitika oleks aktiivsem. Ja me näeme hoopis vastupidist: raha ei ole, paneme USA-s kaks konsulaati kinni, tõmbame siit kokku, tõmbame sealt kokku. Välispoliitika peab käima heas kooskõlas ka meie missioonidega. Ehk see on väikeriigi tugev relv. Välispoliitika eelarve kokkutõmbamine praeguse kriisi ajal on äärmiselt muret tekitav. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Ma siiski ootaksin kõigepealt ära teie enda avalduse, kus te ütlete, et on tulnud üks paber, ja nii edasi ja nii edasi. Nii et aitäh sõna andmast, aga ma ootaksin natuke.

Selge, aitäh! Nimelt, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 314 esimene lugemine lõpetada. Samas on teinud EKRE fraktsioon ettepaneku eelnõu 314 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me peame seda hääletama. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees, mulle uuesti sõna andmast! Tõepoolest on selline ettepanek meie fraktsiooni poolt tehtud ja kasutades Riigikogu kodu- ja töökorra suurepäraseid võimalusi, mis on meile antud, võtan ma kümme minutit vaheaega enne hääletust.

Aitäh! Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head ametikaaslased! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme ettepaneku juures, mille sisu on järgmine. Nimelt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu 314 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 2, vastu 72 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Eelnõu 314 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. november kell 10.05. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust! Saalis on liiga suur lärm.

Läheme edasi. Neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Ühendkuningriigi ühendekspeditsiooniväe koosseisus" eelnõu 315 esimene lugemine. Ja ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kaitseminister Hanno Pevkuri. Palun! Head ametikaaslased, saalis on liiga suur lärm! Aitäh!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõu puhul on tegemist Ühendkuningriigi poolt juhitava ühendekspeditsiooniväe mandaadiga ja see mandaat …

Hea ettekandja! Me ei saa nii edasi minna. On kaks võimalust. Üks on see, et me hoiame saalis vaikust, ja teine võimalus on need jutud ära pidada. Ma saan kaasa aidata, võtta väikese vaheaja ja saame arutada. Ma palun, austame neid, kes soovivad kuulata, ja austame ettekandjat. Aitäh! Palun, ettekandja!

Aitäh! Ma saan kõvasti rääkida ka, ei ole probleem. Ühendekspeditsioonivägi ehk JEF – Joint Expeditionary Force – on meie jaoks äärmiselt oluline. Ma püüan kirjeldada Eesti mitmetasandilist kaitse ülesehitust. Loomulikult esimesena vajaduse korral reageerib Eesti kaitsevägi ise. Seejärel on kindlasti olulisel kohal või sama taseme peal Balti koostöö ja just nimelt ühendekspeditsioonivägi ning siis juba NATO ühine vihmavari. Selleks on JEF‑i riigid Eesti, Holland, Leedu, Läti, Norra, Taani, Soome, Rootsi, Island ja Ühendkuningriik leppinud kokku võimalikult kiired reageerimismudelid. Ja selleks, et need reageerimised oleksid võimalikud, me palume ka siin parlamendi mandaati kuni 24 kaitseväelase kasutamiseks JEF‑i operatsioonides, kui selleks peaks vajadus olema. Senimaani on JEF tegelenud küll õnneks ainult õppustega.

Kulusid me siin JEF‑i vägede puhul ette ei näe ega ütle, selles mõttes, et kui need vajadused peaksid tekkima, siis me proovime hakkama saada Kaitseministeeriumi valitsemisala vahenditega, või kui selleks peaks olema vajadus, siis on valitsuse reserv ka olemas. Aga jah, JEF‑i muster on see, mis meile selle paindlikkuse ja kiiruse annab, ja seal esialgu me ei plaani kuidagi suurendada oma panust. Ka sellel aastal oli Eesti valmidusüksuse suurus 24 kaitseväelast ja soovime jätkata ka järgmisel aastal 24‑se mandaadiga. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Loen siit seletuskirjast, et JEF‑i moodustavad sarnaselt mõtlevad riigid. Milliseid parameetreid siin selle mõtlemise all mõõdetakse ja sarnaseks peetakse, arvestades seda, et need riigid on päris erinevad? Näiteks Leedu ja Läti ei tõsta makse, erinevalt Eestist, Rootsi on väga avatud immigratsioonipoliitikaga, erinevalt Islandist. Jah, palun öelge, milliseid parameetreid sarnasuse all mõõdetakse.

Aitäh! Kuna tegemist on kaitsekoostööga, siis eelkõige on silmas peetud arusaamist kaitsekoostööst ja eelkõige Põhja‑ ja Baltimaades.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Enne kui soomlased NATO‑sse said, nad ka niimoodi vaikselt rõõmustasid, et nad on selle nii-öelda väikese NATO ehk JEF‑i liikmed, mis oli väga positiivne ja on ka täna. Aga mul on selline küsimus. See on kiirreageerimisjõud. Olukorras, kui puhkeb sõda näiteks Venemaaga, mis kahjuks on üsna tõenäoline, peavad selleks, et artikkel 5 käivituks, riikide parlamendid selle heaks kiitma. Kuidas on selle JEF‑i reageerimiskiirus? Kas nad enne seda juba saavad reageerida või kuidas see praktikas välja näeb?

Aitäh! Selles ühendekspeditsiooniväe suur eelis meie vaatest ongi, et see ei ole artikli 5 alusel toimuv ja NATO vihmavarju all toimuv, vaid see on ühise tahteavalduse alusel nende riikide vahel toimuv kaitsekoostöö. Ja meie siseriiklik otsustus on tegelikult siin seletuskirjas kenasti toodud, et see on JEF‑is osalemise otsustamine. Siin on ta nii põhiseaduse kui riigikaitseseaduse vaatest lahti kirjutatud. Aga jah, hästi lihtsalt öeldes on tegelikult Eesti enda kaitsevõime, sealt edasi on meil praegu koos Balti riikidega Balti kaitsekoostöö kokkulepe sõlmimisel. Ja sealt edasi ongi seesama JEF, või tegelikult need on paralleelselt. Me ei pea ära ootama artikli 5 rakendamist, vaid need riigid saavad üksteisele appi tulla põhimõtteliselt kohe kaitseministrite otsuse alusel. Tegelikult see reageerimismehhanism on väga-väga kiire. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Kahtlemata on meie koostöö brittidega kaitse alal olnud väga hea ja pikaajaline ja kui vaadata Euroopat laiemalt, siis britid on arvestatav jõud, ma ei tea, kui võrrelda näiteks Euroopa senise suure majandusjõu Saksamaaga, kes sõjaliselt on hoopis teises kategoorias ja nüüd ka majanduslikult on ennast, ma ütleks, võib-olla auti mängimas oma energeetikaotsuste tõttu. Aga mu küsimus selle JEF‑i kohta on see, et äkki te natuke räägite lahti suhte nende väeüksustega, mida me eelmises punktis käsitlesime. Esiteks on isikkoosseis: mõlemad, ma saan aru, on valmisolekuüksused, seal 76, siin 24 – kas see on kokku 100 või seal on kattuvusi? Aga teine on see, et kuidas command line seal jookseb. Kuna ta on võimeline NATO koosseisus ka osalema, kuidas siis seal, kui nüüd NATO vajab JEF‑i … 

Hea küsija, teie aeg!

… enda koosseisus, siis mis on parlamendi roll või milline see otsustusprotsess on?

Aitäh! Üldine arusaamine JEF‑i liikmesriikide vahel on see, et kui otsustustasand jõuab NATO kätte, siis tegelikult see JEF‑i koostööformaat sellisel kujul enam edasi ei liigu. Selles mõttes, et JEF‑i otsused tehakse ära, JEF‑i reageering on kohene ja kui näiteks teoreetiliselt rakendub artikkel 5, siis artikli 5 rakendumisel läheb juhtimise C2‑mudel üle vastavale korpusele – Eesti puhul me räägime Kirdekorpusest – ja sealt edasi need väed liiguvad juba Kirdekorpuse alla.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, peale Rootsi liitumist, mis loodetavasti lähiajal toimuma saab, on kogu JEF‑i liikmeskond, kümme riiki, kõik NATO riigid. Minu küsimus on natukene hüpoteetiline ja spekulatiivne, aga kas ei ole tegemist NATO sees väiksema NATO ehitamisega? Ja kuidas sellele vaatavad mõned riigid lõuna poolt, konkreetselt Türgi ja Kreeka? Kas see JEF‑i mudel peale Rootsi liitumist NATO‑ga üldse enam on aktuaalne?

Aitäh! On väga aktuaalne. Veel kord: me keskendume eelkõige Põhjamaade ja Baltikumi kaitsele. Ja samamoodi me JEF‑i formaadis nii-öelda vabastame ennast artiklist 5. See on kiirem reageerimismehhanism. Kindlasti on meie enda, Eesti kaitse huvides selle koostöö jätkumine. Nii nagu meil on näiteks kahepoolsed lepped. Meil on Suurbritanniaga, vaatamata sellele, et me oleme brittidega koos NATO‑s, eraldi kahepoolne kaitsekoostöö kokkulepe, kus me oleme kokku leppinud, millised väed Eestisse siiratakse, kui selleks peaks olema vajadus. Nii et need on täiendavad formaadid ja neid on kindlasti väga vaja. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mina sügavalt kahtlen, et see skeem, mida me siin nüüd juba teist eelnõu järjest arutame, on vastavuses Eesti Vabariigi põhiseadusega. Sellepärast, et nagu eelnõu seletuskirjas on välja toodud, põhiseaduse § 128 lõike 1 kohaselt otsustab Riigikogu Kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Sama täpsustab riigikaitseseadus. Aga antud juhul nüüd juba teist eelnõu järjest me ju tegelikult Riigikoguna otsustame anda blankoveksli kasutada Eesti kaitseväge teadmata ajal teadmata kohas. Kuigi siin on öeldud, et selle JEF‑i kasutamise konkreetsel operatsioonil otsustab Ühendkuningriik, konsulteerides teiste JEF‑i liikmesriikidega, iga liikmesriik otsustab oma osaluse või mitteosaluse suveräänselt, siis tegelikult selleks suverääniks osutub sellest hetkest alates mitte enam Riigikogu, vaid teie isik, kaitseminister. Ehk teie lõpuks otsustategi kogu riigi nimel, kus neid kasutatakse, ja see ei ole minu meelest põhiseadusega kooskõlas.

Aitäh! Kindlasti see on põhiseadusega kooskõlas. Esiteks, see praktika on olnud pikalt. Teiseks, kui vaadata ka puhtõiguslikult, siis see ongi praegu see koht, kus parlament selle mandaadi annab. Ja kolmandaks, see ei ole ainult kaitseminister, seal on loomulikult ka välisminister. Aga kõigile, kes natukenegi poliitikast aru saavad, on selge, et kui selleks peaks ühel päeval vajadus olema, siis sellest kuuleb esimesel võimalusel Vabariigi Valitsus, tavapäraselt ka Vabariigi President ja riigikaitsekomisjoni esimees.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma loen siit, et JEF on Ühendkuningriigi algatatud ja juhitav tahtekoalitsioon. Seal on kümme liiget, nagu siin on kirjas. Seoses sellega ma küsin, kas see hierarhia on samuti sellest asjaolust sõltuv ehk kõik algatused, jutupunktid ja käsuahel on eelkõige brittide käes või kust need initsiatiivid tulevad. Või on kõigil nagu proportsionaalselt võrdsed õigused?

Aitäh! Kõigil on võrdsed õigused selles tahtekoalitsioonis.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma jätkan sealt, kus mu eelmine küsimus, selle eelnõu juures esimene küsimus pooleli jäi. Kas ma saan [õigesti] aru, et kui, ütleme, rakendub näiteks NATO artikkel 5, et juhtimise mõttes läheb ikkagi ühtne juhtimine NATO‑le ja JEF‑i juhtimisstruktuurid peale seda, kui need otsused on tehtud, et nad sinna koosseisu lähevad, need nagu sõjalise operatsiooni mõttes kaovad sealt vahelt ära? Ja teiseks, kas Eestil siis on eelnevas punktis käsitletud missiooni ja sellega kokku 100 meest nii-öelda püssi all, kui seal neid arve ei muudeta erakorraliselt? Kas siis on 100 või 76? Kas siin on mingi kattuvus reservis olevas isikkoosseisus või ei ole?

Aitäh! Kui vaadata seda eelmist ehk NRF/ARF‑i ja JEF‑i – nende vahel ei ole kattuvust. Aga kui me räägime artikli 5 rakendamisest, siis ei ole mõtet üldse neid kattuvusi vaadata, sellepärast et siis on Eesti kaitsevägi in corpore, välja arvatud väikesed erisused, mida me siin kahjuks jälle öelda ei saa, põhimõtteliselt NATO käsuahelas. NATO kaitsemudelis on kogu Eesti kaitsevägi sellisel juhul sees. Siis kõik teised formatsioonid või kõik teised koostööformaadid selles mõttes niikuinii lõpetavad oma eksistentsi ja edasi rakendub NATO kaitseplaan. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! 2023. aasta 13. juunil toimus kaitseministrite kohtumine ja seal [olid teemadeks] hübriidohud, nende ennetamine ja eriline tähelepanu edaspidi ka veealuse avamere infrastruktuuri kaitsmise aspektidele. Nüüd me teame, et meie gaasitoru on viga saanud, elektriliinid on viga saanud. Kas see tulevikus tähelepanu pööramine tähendab, et me hakkame sellele mõtlema, või saaks [rakendada] neid 24 [kaitseväelast], kellele me praegu siin mandaadi anname? Kas nad on juba nagu seda kaitset tegemas, et selliseid intsidente meil rohkem siin Läänemeres ei juhtuks?

Aitäh! Neid tuleb selles mõttes vaadata lahus, et üks on poliitilise otsustuse tasand, kus me JEF‑is andsime mandaadi ka kaitsevägedele rohkem tegeleda veealuse taristuga. Ja veealune taristu on Eesti mereväe vaatest kindlasti suurema tähelepanu all juba alates Nord Streamist. Tegelikult me oma teatud tegevusi merel ju suurendasime, aga loomulikult on siin tööd küll ja veel. Ei ole küll selle eelnõu raames, aga kui ühel hetkel on EKRE fraktsioonil soov, siis võime merealusest taristust eraldi rääkida, et mis me teeme, mis on meie võimalused ja mis on tulevikus võimalused. Kindlasti sellele kohtumisele sellisel juhul tuleks kaasata ka Kliimaministeerium kui peamine vastutaja nende ettevõtete eest, kes veealuse taristu omanikud on.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! Ma kõigepealt muidugi tahan öelda, et mind alati kriibivad need jubedad ingliskeelsed lühendid, JEF (hääldus: jef) või JEF (hääldus: džef) või ma ei tea, kuidas iganes. Tegelikult on see ühine ekspeditsioonijõud. Jaa, ma tean, et Kaitseväes ja Kaitseministeeriumis kõigile meeldivad lühendid, aga pange siis ÜEJ vähemalt.

Aga Arvo Aller juba puudutas seda teemat. Läti president, laitmatu globalist ja liberaal, esines mõni nädal tagasi fantastilise avaldusega, et Läänemeri tuleks lukku panna – pärast seda, kui see gaasitoru ja sidekaabel viga said – ja kogu Vene liiklus või igasugune liiklus, mis läheb Soome lahest edasi ida poole, ära keelata. Noh, rahvusvahelise õiguse järgi see ei ole võimalik muidu kui ainult sõjaolukorras. Aga ma igaks juhuks küsin üle, öelge meile ilusti lihtlausetega ja konkreetselt, et JEF‑i või ÜEJ‑i ei hakata kasutama selleks.

Aitäh! Rahvusvaheline mereõigus kehtib rahuajal, loomulikult. Iseküsimus on see, kas seda … Ka mina olen välja öelnud, et tegelikult peame rahvusvahelist mereõigust ühel hetkel võib-olla rahvusvahelises kogukonnas hakkama muutma. Ei ole normaalne, et rahvusvahelistes vetes, mis piirnevad meie territoriaalvete või majandusvööndiga, puudub meil igasugune kontroll, ütleme, võimalus laevadele minna, kui meil on näiteks julgeolekuoht. Ma olen nõus, et seda ei saa kogu aeg teha, sest rahvusvahelise mereõiguse konventsioonid on siin üsna selged, aga ma siiski arvan seda, et kui on olemas julgeolekuoht, siis peab olema riigil võimalus teatud kaugusele ka rahvusvahelistes vetes minna kontrollima, mis selle laeva peal on või kes selle laeva peal on. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma jätkan sealt, kus eelmise küsimusega sai lõpetatud. Minu arvates te siiski ei võta seda võimalikku põhiseadusvastasuse argumenti tõsiselt. Te ütlesite, et kindlasti on põhiseadusega kooskõlas, muu hulgas sellepärast, et nii on kogu aeg tehtud ja nii on ammu tehtud. Ega see, et kogu aeg on nii tehtud ja ammu on nii tehtud, ei ole mingisugune sisuline argument. Võib-olla ka pikka aega on tehtud asju viisil, mis on põhiseadusega vastuolus. Ja ma ütlen veel kord, et kui § 128 lõige 1 põhiseaduses ütleb, et Riigikogu otsustab Eesti kaitseväe kasutamise väljaspool Eestit, siis nii laia delegatsiooni andmise puhul teile kui ministrile, et edaspidi otsustate lihtsalt teie selle konkreetse koostöö vormis Eesti kaitseväe kasutamise, ma ütleksin, ei ole sugugi ilmselge, et see on põhiseadusega kooskõlas. Kui põhiseadusega on antud Riigikogule teatud ülesanded, siis Riigikogu ei saa oma otsusega loovutada neid põhiseaduslikke ülesandeid näiteks konkreetselt ühele ministrile. Minu hinnangul tuleks selles küsimuses konsulteerida ka vähemalt õiguskantsleriga. Kas te olete seda teinud?

Aitäh! Õiguskantsler kindlasti ju ka Riigikogu otsustele kontrolli teeb. Konkreetselt selle eelnõu puhul ma ei ole õiguskantsleriga rääkinud. Aga veel kord: ma olen üsna veendunud, et sellesama otsuse tegemisel siin teisel lugemisel, kui Riigikogu selle otsuse teeb, selle mandaadi annab, see ongi seesama Riigikogu otsus, mis ka põhiseaduse § 128 vaatest on vajalik selle mandaadi rakendamiseks, seepärast et seal taga on ju ka rahvusvaheline leping, mille samamoodi parlament on ratifitseerinud.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks riigikaitsekomisjoni liikme Kristo Enn Vaga. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Auväärt kaitseminister! Tutvustan komisjoni ettekandjana 315 OE‑d. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu 315 enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri ja Kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsleri Tuuli Dunetoniga 16. oktoobri istungil. Ma missioonist endast ei hakka rohkem rääkima, kuna kaitseminister juba tutvustas ilusti ära, kui hea formaat on Ühendkuningriigi juhitud ühendekspeditsioonivägi, aga räägin riigikaitsekomisjoni konsensuslikest otsustest. Riigikaitsekomisjon otsustas oma 16. oktoobri istungil konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutluse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 7. novembri istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Seda tegime riigikaitsekomisjonis konsensuslikult, kohal olid kõikide parlamendis esindatud erakondade esindajad. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha ettepaneku määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 20. november kell 10.05. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Küsimus selline: kas komisjonis oli juttu sellest, et ilmselgelt britte teeb väga murelikuks asjaolu, et Põhja-Atlandist käivad läbi maailma ühed kõige olulisemad sidekaablid, internetikaablid, mis ühendavad Euroopat nii Põhja-Ameerikaga kui tegelikult ka Aafrikaga? See, mis juhtus nii Nord Streamiga kui on juhtunud ka meie enda gaasitoruga – noh, gaas on väike asi võrreldes sellega, kui näiteks peamised internetikaablid ära saboteeritakse, kusjuures need on elektrooniliselt saboteeritavad. Kas see on teema, millest selle missiooni menetluse käigus on räägitud?

Aitäh selle küsimuse eest! Konkreetselt Põhja-Atlandil olevate gaasi‑ või ükskõik milliste juhtmete taristust meil komisjonis juttu ei olnud, aga komisjoni on teavitatud sellest, et ühendekspeditsioonivägi on igas mõistes valmis ka näiteks Balticconnectori uurimises oma abikätt ulatama vajaduse korral, kui need riigid seda soovivad. Seda arutati ka 13. oktoobril Visbys, Gotlandi saarel toimunud ühendekspeditsiooniväe juhtide [kohtumisel]. Seal ei olnud mitte kaitseministrite koostööformaat, vaid peaministrite koostööformaat ja seal ühise kommünikee alusel väljendati, et kui meil on vaja ühendekspeditsiooniväge kasutada selliste juhtumite uurimisel või siis tulevikus selle seiramisel, siis muidugi ühendekspeditsiooniväe huvi on seda teha.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Vaatan siin seletuskirjast, et JEF‑il on olnud õppused 2019. aastal Läänemerel ja Balti riikides, 2021. aastal ka Läänemerel ja 2021. aastal Rootsis, 2022. aastal Taanis, 2023. aastal Islandil. Kas tuli komisjonis jutuks, kas 2024. aastal on mõni õppus plaanis ja kus see võiks toimuda? Kas seda ka juba arutati? Eks need õppused ju ikka valmistatakse aasta varem ette, mitte nii, et samal aastal.

Aitäh! Komisjonis ei toimunud konkreetset arutelu, mis puudutaks 2024. aasta ühendekspeditsiooniväe õppuste mahtu või õppuste missioonipiirkondi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! See JEF või ÜEV on loodud 2018. aastal. Võhikuna siin sõjandusasjades peab täpselt vaatama. Ja nüüd [avaldatakse] Riigikogule soovi, et me järgmiseks aastaks nagu annaksime 24 kaitseväelast sinna niinimetatud ooterežiimile, et õppustega nende valmidust tõsta. Aga ma küsin seda, et kui suured panused on teistel riikidel. On nad samas suurusjärgus, on nad suuremad? Kas on ka olnud juttu sellest, kas võrreldes praegusega suurendada või vähendada seda isikkoosseisu?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma vabandan, et mul ei ole seda ülevaadet, mis on konkreetselt kõikide teiste üheksa ühendekspeditsiooniväe liikmesriigi sõjaline panus sellesse koostööformaati, aga kindlasti võin öelda, et näiteks ühendekspeditsiooniväe juhtiva riigi ehk Ühendkuningriigi panus on oluliselt suurem. See ongi jälle elav näide sellest, kuidas meie solidaarne igas mõistes liitlassuhete tugevdamine välismissioonidel tegelikult taastoodab meie jaoks väga palju julgeolekut, mida me ise, isegi kui panustada 3%‑ga SKP‑st riigikaitsesse, ei suudaks kunagi teha. Me saame sealt igas mõistes, Eesti saab sealt väga-väga palju rohkem julgeolekut tagasi kui see, et me anname valmisolekusse 24 kaitseväelast.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Vaatasin ka seda eelnõu ja mul jäi pilgu alla see küsimus, mida, ma arvan, te oleksite pidanud komisjonis ilmtingimata arutama. Siin on öeldud, et kui on kriisi[oht] – ma rõhutan: just kriisi-, mitte sõjaline oht – , suunatakse Eestisse täiendavalt lahinguvalmiduse brigaad. Selle asja mõte on ikkagi see, et tegemist on hübriidohtude ennetamisega. Hübriidohte on teatavasti väga mitmeid. Palun kirjeldage, milliseid hübriidohte teie komisjon arutas ja milliseid meetmeid on võimalik nende hübriidohtude ennetamisel kasutada.

Aitäh selle küsimuse eest! Väga asjakohane küsimus ja minu arust oleks väga hea olnud, kui näiteks tollel ajal, kui me seda arutasime – siis oli hea kolleeg Grünthal minu arust veel EKRE fraktsiooni liige –, oleks [küsija] oma riigikaitsekomisjonis olevate kolleegide kaudu selle küsimuse tõstatanud selle eelnõu menetlemisel, mida nad siis samamoodi toetasid. Kui hübriidohtudest rääkida, siis üks hübriidoht ju tegelikult ongi kriitilise infrastruktuuri tahtlik sabotaaž, mille eest peab olema valvel. See on täpselt see koht, millele ma eelnevalt viitasin, et tegelikult ühendekspeditsioonivägi on valmis tulevikus näiteks Soome lahes oma võimekust kasutama, et selliseid tahtlikke rünnakuid või kahjustusi meie kriitilisele infrastruktuurile ära hoida. Varasematel aastatel on Eesti ühendekspeditsiooniväe jaoks andnud valmidusse ka näiteks demineerimis‑, meditsiini‑, samamoodi strateegilise kommunikatsiooni ala kaitseväelasi. Strateegiline kommunikatsioon on võib-olla sellise hübriidohu mõistes üks kõige pehmemaid jõude, kus peabki olema valmis, meie peame olema väga valmis, sest igasugustele ohtudele, mis meid kommunikatsiooni mõistes ohustavad või mida agressorriigid meie riikides põhjustavad, me peame vastu seisma.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Me siin juba teist päeva arutame Kaitseväe missioonide teemat ja me oleme kõik tänu sellele märksa informeeritumaks saanud. Aga teie esinesite eile meedias avaldusega, ma täpset sõnastust ei hakka ette lugema, aga umbes nii, et EKRE kahjustab meie julgeolekut ja on nendele missioonidele vastu ja nii edasi ja nii edasi. See on täiesti absurdne. Me oleme siin korduvalt sedastanud, et me toetame neid missioone, ja ka seda, miks me neid tagasilükkamise ettepanekuid siin esitame. See teie avaldus oli äärmiselt pahatahtlik ja ma ütleks, et valelik. Ma annaksin teile võimaluse vabandada siin Riigikogu puldis.

Aitäh selle mitte küsimuse, vaid sellise kommentaari eest! Tõesti, ma tegin eile meedia vahendusel avalduse. Minu arust on nii pahatahtlik kui ka absurdne EKRE fraktsiooni käitumine nende eelnõude menetlemisel. Eriti absurdne on tõesti see, et te annate fraktsiooni nimel tagasilükkamise ettepaneku, aga te ise ei toeta seda. Mul on küsimus, et kui te annate selle ettepaneku, hääletamisel võtate veel vaheaja ja siis ei toeta seda ettepanekut, siis kas EKRE-l on mingi probleem, et ei suuda ära öelda, kus te siis olete, te laveerite seal vahel. Kas te olete missioonide vastu või olete poolt? Kui te oleksite missioonide poolt päriselt, siis te ei teeks seda tagasilükkamise ettepanekut. Eriti absurdne on see, et riigikaitsekomisjonis on mul suurepärased kolleegid – härra Leo Kunnas, härra Alar Laneman –, kes on kõikide nende otsuste juures olnud, konsensuslikult neid toetanud, saavad aru nende vajadusest nii liitlassuhete tugevdamisel kui ka meie Kaitseväe igas mõttes valmisoleku hoidmisel. Pole mingit küsimust, nad saavad aru, et see on Eesti riigikaitse jaoks vajalik. Aga EKRE fraktsioon teeb tagasilükkamise ettepaneku, ja minu arust see tegevus päriselt kahjustab Eesti julgeolekut.

Te teete obstruktsiooni. Martin Helme tõi siin enne välja, et mis mõttes ei või obstruktsiooni teha missioonieelnõude puhul. Kuskil ju mingi piir läheb. Kevadel samamoodi, kui oli Ukraina avaldus, siis te ei teinud obstruktsiooni. Väga tore, aitäh teile selle eest! Aga tänasel päeval julgeolekuküsimustes on teil soov seda obstruktsiooni teha. Esitasite riigikaitsekomisjonis obstruktsioonilised eelnõud ja tegite iseenda tehtud eelnõule mitukümmend muudatusettepanekut ainult selleks, et venitada Riigikogu tööd. Minu arust see on absurdne, pahatahtlik ja mina ootaksin EKRE fraktsioonilt tegelikult vabandust, et teil on soov Eesti julgeolekut [rünnata] – mitte isegi soov, vaid te praegu tegelikult ründate Eesti julgeolekut.

No nii, nüüd siis läks see asi lahti. Jah, hea vastaja ... Aga lähme siis protseduuriliste küsimuste juurde. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Me oleme siin probleemi ees. Tundub, et komisjoni ettekandja ei saa aru täiesti elementaarsetest asjadest. Kui ta siin väidab, et EKRE on nende operatsioonide vastu, no siis ma soovitaks võtta stenogramm, lugeda ja vaadata, et EKRE ei ole mitte ühelegi operatsioonile vastu hääletanud. Me oleme seda korduvalt selgitanud, et me toetame neid. Minu meelest on siin täiesti selge adekvaatsuse puue. Kas Riigikogu aseesimehel on ehk kuidagi võimalik ja mingisuguseid niinimetatud hoobasid, kuidas ettekandjale asjad selgeks teha ja ta ikkagi jalgadega maa peale tagasi tuua ja selgitada, kuidas reaalsus tegelikult toimib ja milline see on? Sest paistab, et lihtsal Riigikogu liikmel ei ole vähimatki võimalust sellisest pahatahtlikkuse müürist läbi tungida.

Aitäh! Ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks, kui suur teie üllatus ka ei ole. Aga kui oli see vastus, siis ma mõtlesin küll sellisele [ütlusele], et ära kutsu kurja välja. Protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun!

Jaa, aitäh, hea istungi juhataja! Eks me kõik ju ole kunagi olnud noored, samas vanuses nagu hea ettekandja praegu puldis, ja mina küll mäletan oma noorust. Noorena maailm on märksa mustvalgem. Sa tead, mis on õige, kuidas peab olema. Ma kujutan ette, et eriti jõuliselt sa võid seda teada, kui sa käid selle kõige targema Eesti inimesega ja ka Reformierakonna kõige targema inimesega – kes ka ise ennast nii tituleerib, ma ei hakka siin nimesid nimetama – tihti koosolekutel. Ta räägibki sulle, kuidas tegelikult on. Noore mehena usud. Elutempo on [kiire], lisaks tööle on vaja muudki teha ja siis sa elad selle [teadmisega]. Ega siin küll Riigikogu juhatus ja selle liikmed otseselt midagi teha ei saa. Siin tuleb meil lihtsalt oodata. Võib-olla, kui Kristo on jõudnud juba neljandasse või kuuendasse koosseisu, saab ta aru näiteks sõnavabaduse ja arutelu väärtusest.

Küll aga küsimus Riigikogu juhatuse suunas on mul selline. Siin tõesti toimub sisuline arutelu, mida terve kevade, ma ütleksin, Reformierakond in corpore taga nuttis. Täna on olnud tõesti ka väga sisuline arutelu. Mina olen palju targemaks saanud. Härra minister on andnud väga häid vastuseid ja nii edasi. Ja hääletused on näidanud, et me toetame neid missioone. Probleem on selles, et Kristo Enn päris täpselt ei saa aru, miks me neid vaheaegu võtame. Jälle, vanemad kolleegid [võivad], ka mina ise võin seda talle selgitada võib-olla eraldi, ei hakka siin aega kulutama. Aga sellise asja pealt minna meediasse rääkima kuidagi, et noh, me oleme Eesti riigi vastu ja Eesti riigi julgeoleku vastu ja nii edasi, kas see ei ole ohtlik Eesti riigi julgeolekule, kui sellist lõhet tekitada kunstlikult? Ja kas sellele peaks Riigikogu juhatus kuidagi reageerima?

Aitäh! Ma ei loe teie üllatuseks või mitteüllatuseks ka seda protseduuriliseks küsimuseks. Küll ütlen nii palju, et see hinnang kaitseministrile on muidugi adekvaatne. Tegemist on kogenud poliitikuga.

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul oleks kindlasti olnud väga suur vajadus esitada protseduuriline küsimus seoses Kristo Enn Vaga väljaütlemistega. Aga kuna ma austan teid, lugupeetud istungi juhataja, nii palju ja ma sain teie vihjest aru, et ära kutsu kurja välja, siis ma loobun oma protseduurilisest küsimusest.

Aitäh teile! Kalle Grünthal, teie küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kristo Enn Vaga! Ma küsisin – meeldetuletuseks lihtsalt – hübriidohtude kohta ja te rääkisite, et seda kiirreageerimist on vaja sellepärast, et mingisuguseid diversiooniakte võib tulla ja nii edasi, seal kuskil oli veel midagi. Sellega ma olen täiesti nõus, mis te ütlesite, eks ju. Aga siis minu jaoks väga üllatuslikult te laiendasite seda mõttekäiku sellisele tasandile, et komisjon arutas – sest ma küsisin, mida komisjonis arutatakse –, et on ka, ütleme, meditsiinivarustuse leidmine ja side tagamine ja nii edasi. Sellega nõustuda ei saa, sellepärast et kiirreageerimisüksust ei ole vaja selleks luua, et selliseid varusid, meditsiinivarusid ja sidet tagada. Küll aga ma tahaksin ikkagi, et te täiendaksite, lisaks diversiooniaktile [nimetaksite] teisi hübriidohte, mida te arutasite.

Aitäh! Komisjonis me teisi hübriidohte ei arutanud selle eelnõu ettevalmistamise käigus. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Jaa, tegin toas tööd ja kuulasin seda päris sõnakat sõnavõttu siin mõnede saadikute kohta. Selle võib-olla saab panna nooruse arvele, eks me kõik oleme noored olnud ja võib-olla mõned nurgad on veel maha lihvimata. Aga te tegite etteheiteid, et EKRE siin pidurdab hirmsasti, ja iga sekund, ma saan aru, on väga tähtis, sest kui see päev hiljem vastu võetakse, siis on maailm kohe pikali. 

Palun avage seda analüüsi. Mille tulemusena te komisjonis jõudsite selleni, et kui seda täna vastu ei võeta – juhtub nii, et homme või ülehomme võetakse vastu üks või teine eelnõu, mida me siis arutame –, siis mis on need fataalsed tagajärjed, mis kohe juhtuma hakkavad? Sest te olite väga sõnakas siin. 

Ja muidugi ma tuletan meelde seda, et sellest puldist, kus te olete, räägitakse Eesti rahvaga. Te tegite enne märkuse Kalle Grünthalile, et võiks teada ja võiks küsida. See ei puutu üldse asjasse. Kui teie käest küsitakse, siis on ilus vastata, sest siin on ka inimesi, kes vaatavad ülekandeid ja tegelikult ei osale komisjoni töös.

Aitäh! Komisjoni arutelust selle eelnõu menetlemisel ja selle ajaperspektiivi kohta nii palju, et kas komisjon tahab kuidagi konkreetselt, et see mingil konkreetsel päeval vastu võetakse. Ei, seda me ei arutanud. Aga mida me tegime, oli see, et riigikaitsekomisjonis, kus, ma kinnitan endiselt, on kõikide Riigikogusse kuuluvate erakondade esindajad, tegime konsensusliku otsuse esimene lugemine lõpetada. Kõik erakonnad nägid, et meie ei ole selle tagasilükkamise poolt. Meie tahame, et see vastu võetaks, ja seda ka riigikaitsekomisjon konsensuslikult otsustas. Ja ma eeldan, et siis kõik need fraktsioonid, kes olid seal esindatud, ehk kõik fraktsioonid [on selle poolt ja] ükski fraktsioon selle eelnõu tagasilükkamise ettepanekut ei tee.

Rene Kokk, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Mul on väike mure fraktsioonitute saadikute pärast. Nad on tagasihoidlikud, tublid poliitikud kõik seal akna all, neid on juba kolm. Kahjuks või õnneks neid praegu siin ei ole, aga ju nad kuulavad toas. Kuidas nüüd nendega on? Nemad ei ole fraktsiooni liikmed praegu ja neil ei ole võimalik kuidagi riigikaitsekomisjonist seda otseinfot saada fraktsioonis. Kuidas neid aidata? Siin ikkagi täna hakkab juba tekkima olukord, kus [öeldakse selliseid sõnu nagu] ärge küsige ja rumal küsimus. Eelmine eesistuja, aseesimees ütles, et see on nii lihtne eelnõu, et kõigile on arusaadav ja ei peakski küsimusi tulema. See mentaliteet on ohtlik, kui siit puldist juba ülevalt öeldakse, et need on väga lihtsad eelnõud, kõik saavad aru. Meil istub siin praegu kolm, võib-olla mõne aja pärast juba kuus või kaheksa [saadikut] akna all. Väga kurb, kui osa inimesi, osa saadikuid jääb ilma sellest infost. Aidake kuidagi!

Aitäh teile! Kõigepealt, iga Riigikogu liige kuulub kuhugi komisjoni, alatisse komisjoni. See on nagu üldvastus. Aga tõsi, võib juhtuda nii, et ta ei kuulu sellesse komisjoni, mis just Riigikogu kõnetoolis Riigikogu täiskogus arutelu all on. Kuidas seda informatsiooni saab? Üks võimalus on tõesti küsida siin saalis, ja kõik küsimused on ju õiged küsimused. Teine võimalus on uurida erinevate fraktsioonide käest, ametikaaslaste käest ja ma usun, et me oleme üsna lahked seda informatsiooni jagama. On ka kolmas võimalus tegelikult: Riigikogu liige saab minu teada alatist komisjoni alati külastada kuulamisõigusega. Tõsi, seal võib juhtuda see konfliktikoht, et tema enda komisjoni istung on samal ajal. Nii et ega rohkem neid võimalusi väga ei ole. 

Henn Põlluaas, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma olen kahjuks selle komisjoni esindaja viimase sõnavõtu tõttu jälle sunnitud tulema tagasi selle teema juurde, kuidas mõni Riigikogu liige asju mõistab ja nendest aru saab. Härra Vaga väga õigesti ütles, et komisjonis toetati konsensuslikult neid eelnõusid. Mina olen siiamaani olnud arusaamal, et Riigikogu on võtnud kõik need eelnõud ka konsensuslikult vastu, kõik erakonnad on neid toetanud, aga tuleb välja, justkui Riigikogu saalis ei olevatki sellist [ühtsust]. Ma ei saa aru, millele siin praegu üldse apelleeritakse ja vihjatakse. Kas äkki peaks Riigikogu juhatus tegema riigikaitsekomisjonile ettepaneku, et teatud komisjoni liikmeid ei tohiks saali eelnõusid esitama lasta, sellepärast et nad ei ole lihtsalt adekvaatsed? Ma väga vabandan, aga mul on tõesti mure.

Aitäh! Vastused teie küsimustele. Konsensuslik põhimõte tähendab, et kõik on poolt. Teiseks, kõiki Riigikogu liikmeid tuleb siia saali lasta, sest kõik on kõrgeima võimu poolt siia valitud, on oma mandaadis vabad ja selles mõttes on ka võrdsed.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on natuke spekulatiivne, aga teatud maineküsimused on alati olulised. Kas ei ole siiski olemas riski või kas on põhjendatud see Joint Expeditionary Force'i mudeli kasutamine? Ühesõnaga, kas meie kindlus NATO artikli 5 suhtes on murenemas?

Aitäh selle küsimuse eest! Riigikaitsekomisjonis ei ole olnud arutelu, kus me oleme rääkinud, et meil oleks kuidagi kõhklus, et NATO artikkel 5 mureneks. Riigikaitsekomisjon arvab, et NATO artikkel 5 on raudkindel. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud esineja! Minu küsimus tõukub ikkagi sellest eilsest artiklist, mida ma lugesin, ma ei tea, vist oli Postimehes. Missugusel määral kvalifitseerub küsimuste esitamine ja mõttetegevuse käivitamine, et selgust saada kõikides nendes asjaoludes, mis puutuvad nendesse missioonidesse, Eesti Vabariigi julgeolekuhuvide kahjustamisena? Mil moel küsimused ja küsimuste esitamine on julgeolekuhuvide kahjustamine? Ma ei saa sellest aru. Kas ainult selline švejkilik sõnakuulmine on see, mida praegune valitsus ootab Riigikogu liikmetelt, sealhulgas Riigikogu opositsiooni liikmetelt? Võib-olla te oma niisuguseid erakondlikke seisukohti antud juhul natukene valgustaksite?

Aitäh selle küsimuse eest! Vastan siis eilse kohta. Tõesti, eile ma tegin selle avalduse. Ma pigem mõtlesin seal ikkagi seda, et kui auväärt EKRE fraktsioon oleks nende missioonide poolt päriselt, siis te ei teeks tagasilükkamise ettepanekut fraktsiooni nimel. Ja selle tagasilükkamise ettepaneku fraktsiooni nimel te ju teete. Mulle tundub, et seal on ainult kaks võimalust: kas teete sellepärast, et te olete selle missiooni vastu, või teil on soov aega raisata.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Ma sissejuhatuseks ütlen lugupeetud ettekandjale, et kõiki neid liigutusi, mida me siin praegu teeme, tehakse ikkagi … Võib kasutada deduktiivset meetodit. Võib-olla te, noor parlamendiliige, ei tea, mis võimalused meil siin on ja mida me saame kasutada. See lihtsalt on üks võimalus, mida me saame kasutada, et äärmiselt kahjuliku riigieelarve vastuvõtmist pidurdada. Missioonide vastu meil ei ole mitte midagi.

Aga ma küsin küsimuse ka, kui tohib. Siin on kirjas, et valmidusperioodiga seotud kulu kaetakse iga riigi [eelarvest], meil on see Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvest. Igal riigil on sellega seonduvalt kulu, mis sõltub operatsiooni tüübist, piirkonnast ja kestusest. See tähendab seda, et kõigil riikidel on oma panustamise eelarve. Ma küsin seda: kas see on proportsionaalne või sõltub see siiski iga riigi suurusest ja SKP‑st lõppkokkuvõttes?

Aitäh! See on seotud sellega, et kui Eestil on soov anda valmisolekuks kuni 24 kaitseväelast, siis see kulu Eesti riigile oleneb sellest, millised on operatsioonitegevused, kus neid 24 kaitseväelast kasutatakse. Eelmine ettekandja, auväärt kaitseminister ka seda täpselt ütles, et need kulud kaetakse Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvest. Aga tõesti, kui Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvest ei suudeta neid kulusid katta, siis võimaliku lisakulu katteallika küsimuse lahendab Vabariigi Valitsus. Seda on meile riigikaitsekomisjonis ka kinnitatud, et kindlasti eelarve taha sellel missioonil osalemine ei jää.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud komisjoni esindaja! Mind huvitab, kas komisjonis arutati või oli kuidagigi teemaks see, kas meil peab olema mingisugune valmisolek, kuna juttu on siin olnud merealuse taristu kaitsmisest ja jumal teab mis maailmapunktidesse missioonidele minekust, et meil peab olema valmisolek kas mingite laevade osas või mingite lennukite osas. Me teame, et meil oli piirivalvel väga hästi varustatud lennuk. Oli see teemaks või otsustatakse niisuguseid asju siiski jooksvalt lähtuvalt sellest, mis missioon päevakorda kerkib?

Aitäh selle küsimuse eest! Komisjonis selle eelnõu ettevalmistamisel ei arutatud konkreetselt mingi laeva või lennuvahendi kasutamist või valmisolekut.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Küsin ka komisjonis toimunu kohta. Te olete komisjoni liige ja on olnud juba palju neid missioone, millest on siin räägitud ja mille kohta me oleme küsinud asjalikke ja sisulisi küsimusi. Küsin komisjonis toimunu kohta, kuidas seal see protseduur on käinud. Kas on olnud sisulist arutelu ja küsimusi või on seal kõigile kõik asjad selged ja on need asjad kiiresti ära otsustatud? Kuidas seal see arutelu on välja näinud? Natukene on nagu ette heidetud, et siin saalis küsitakse ja uuritakse tagamaade kohta või küsitakse täpsustusi. Minu meelest on see, vastupidi, väga vajalik. Esiteks, kõik 101 ei ole ju riigikaitsekomisjoni liikmed ja seda infot, mis seal on, või kompetentsi kõigil ei ole. Ma arvan, et see küsimine on vajalik. Aga kuidas komisjonis need arutelud olid teiste missioonide puhul? Kas oli pikemat diskussiooni mingite asjade ümber või tõstatus mingeid küsimusi, mida tegelikult oleks meil hea ka siin saalis teada?

Aitäh! Konkreetselt 16. oktoobri istungil, kus me need menetluslikud otsused selle eelnõu kohta tegime, ei olnud väga pikka arutelu, aga sellele on eelnenud ja järgnenud Kaitseväe peastaabis toimunud riigikaitse‑ ja väliskomisjoni ühisel väljasõiduistungil Kaitseväe poolt põhjalik kõikide nende missioonide tutvustamine, nendest piirkondadest rääkimine, nendest formaatidest rääkimine ja nende ohuhinnangute jagamine riigikaitsekomisjonile. Ja riigikaitsekomisjon saab pea iganädalaselt salajasi briifinguid, kus samamoodi tutvustatakse meile missioonipiirkondi ja Eesti kaitseväelaste olukorda seal nii tänasel päeval kui ka tulevikustsenaariumides. Aga need on detailid, mida ilmselgelt ei protokollita, kuna need ohuhinnangud on salajased, ja samamoodi need on detailid, mida ma siin avatud saalis, rääkides Eesti rahvaga, ei saa kahjuks avada.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tänan põhjaliku vastuse eest kõigepealt. Ja teiseks küsin, ütleme, ilma detailidesse minemata: kas oli ka selliseid kohti, kus tekkis ikkagi küsimusi, arvestades olukorda, kas me peaksime sinna minema või mitte – ma isegi ei pea silmas konkreetseid kohti –, või oli igal pool nii, et kohe kindlalt läheme ja teeme?

Aitäh selle küsimuse eest! Konkreetselt selle eelnõu "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Ühendkuningriigi ühendekspeditsiooniväe koosseisus" kohta ma võin kinnitada, et küsimusi ohuhinnangu mõistes ei olnud. Paari teise piirkonna kohta oli muidugi täpsemalt.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Kristo Enn! Ma saan sulle tulla komisjoni aseesimehena appi [ja öelda], et meil oli peastaabis päris mitmeid küsimusi, millele me saime ka adekvaatsed vastused, aga nende päris sisu me siin ei saa avada. Me ei saa seda öelda, et küsimusi poleks olnud, neid oli pigem rohkesti, ütleksin niiviisi. Mul küsimust ei ole.

Aitäh selle täpsustuse eest, hea kolleeg Leo! Seda ma ju ka kinnitasin täpselt, et meile on tegelikult väga põhjalikke ülevaateid nii Kaitseväe peastaabis kui ka briifingute näol tehtud. Ja nagu ma olen ka enne öelnud, on komisjonis alati olnud väga konstruktiivne [arutelu] ja üldiselt, eriti nende teemade puhul, konsensuslik arusaam, kui me räägime Eesti julgeolekust ja välismissioonidest.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Anti Poolametsa. Palun!

Annan kõigepealt üle tagasilükkamise ettepaneku.

Jah. Me peame alustama ikkagi nendest teemadest, mis just tõstatati seoses eelmise ettekandja artikliga. Probleem on selles, et ärapanemistuhinas võib tekkida rumal olukord, kus usutavus kannatab. Ehk Postimehe artiklit lugedes saite ühe kõlli kätte, aga teie usutavus kannatab, ja pikka aega. Sellepärast ma soovitan teile vanema kolleegina, et usutavus kaalub üles ühe kõlli siin sellel teemal, ja ma arvan, et see kõll oli ka sellepärast halb, et ka välissaadikud loevad neid tekste ja see jätab neile imeliku mulje. Ka nemad teavad, et Riigikogus on üsna obstruktsiooniline periood, aga fakt on see, et hääled nende missioonide jaoks on olnud olemas. Ja muidugi, obstruktsioonist veel rääkides, tõesti, kogemus maksab ja minu kogemus ütleb, et nende teemade käsitlemine on äärmiselt väärikas, äärmiselt sisuline ja ka avalikkust, kes on ekraanide taga, väga selgelt hariv, küsimusi küsiv ja väärikas.

Paraku ei kannata see mingit võrdlust välja sellega, mis toimus mõni aasta tagasi, kui reformierakondlased esitasid Venemaaga liitumise ettepanekuid. Sotsialistid esitasid roppusi Riigikogu komisjonile. See oli ikkagi nagu põhjas ära käimine. Ja sellepärast me teame väga hästi, mida tähendab üks inetu obstruktsioon, ja selle tõttu me väldime sellisesse olukorda sattumist, et mitte alandada parlamenti.

Ma mäletan, kui ma Kaja Kallasele ütlesin, et võtku tagasi see Venemaaga liitumise ettepanek, sest kui see läheb avalikkuse ette, siis me oleme suures jamas. Siis nad võtsid mõtlemisaja ja pidasid paarkümmend minutit nõu ja oma obstruktsioonituhinas nad jätsid selle alles. Siis ma mõtlesin, et jah, vaat see on mängulust. Peaasi, et saaks sajale homoaktivistile abieluõiguse, selle nimel keeratakse parlament pahupidi, barrikadeeritakse juba Riigikogu komisjonide tegevust. See oli see, kuhu ei tohi kukkuda.

Nüüd konkreetselt eelnõust. Mul on hea meel, et selle ühendekspeditsiooniväe juhtriik on Ühendkuningriik, kes on võimekas, usaldusväärne, väga suurte teenetega ka Eesti riigikaitse ehitamisel. Ja see klapib hästi kokku ka nende panusega praegu Tapal NATO lahingugrupi koosseisus. Nad on hoidnud seal nimetamisväärseid üksusi. Ja see koostöö on tõepoolest kokkuharjutatud.

Ma võtan kohe lisaaega ka.

Palun, kolm minutit lisaaega!

See koostöö on kokkuharjutatud. Siinkohal kasutangi võimalust tänada Briti liitlasi võimsa panuse eest lahingugrupi koosseisus. Samas, mul on hea meel, et Briti valitsus on ka kuulutanud välja, et nemad tõstavad kaitsekulud 3%‑ni SKP‑st, aga seda alles 2030. aastaks. Nii et kui nad oma hea liitlase USA‑ga võrdlevad ennast, siis nad jäävad pikalt maha. Ehk siis praegusel turbulentsel ajal ma leian, et isegi nii võimekas riik nagu Ühendkuningriik peaks mõtlema, kuidas kiiremini jõuda 3%‑ni, ja nende plaanitud 72 500 sõjaväelast – no vabandage, see on väiksem Napoleoni sõdade ajast. Kõige väiksem number. Kas ikka see reaktsioon on küllaldane olukorras, kus konflikte võib veelgi juurde tulla? Lähis-Ida konfliktile võib veel mõni konflikt lisanduda ja siis ei aita ka 3%. Valmistumisega on kiire.

See konkreetne ühendekspeditsiooniväe valmisolek on suunatud eriti meie piirkonda. Meie vaatenurgast on tegu ühe kõige suurema saavutusega valmisoleku vallas. Aga tänases julgeolekuolukorras võib alati küsida, kas sellest on küllalt. Ja kui me lihtsalt vaatame materjali mahte, mida kasutatakse Ukraina sõjas, siis mulle tundub, et nende Euroopa maavägede tankide kogused on äärmiselt tagasihoidlikud. Kui me vaatame Venemaa kaotusi, mida nad on suutnud taluda, ja ikkagi jätkata rünnakuid, siis mul on tunne, et tuleks jätkata kõige kiiremas korras SKP tõstmist, valmisolekuüksuste ülesehitamist. Aga kordan oma mõtet: välispoliitika ei tohi jääda kuidagi maha. Väikeriik on muidugi uhke, kui tema võimekus [suureneb], saadakse kogemusi NATO staapides, aga meie ülimalt tähtis relv on välispoliitika. Me peaksime ehitama üles oma valmisolekut [panustada] ka maailma pingelisematesse piirkondadesse, mille hulka paraku küll tasapisi lisandub Taiwan, kelle välisministriga oli täna au kohtuda. Aitäh!

Aitäh! Teil rohkem, head ametikaaslased, kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 315 esimene lugemine tuleb lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran … Vabandust! Meil on tagasilükkamise ettepanek. Minu viga, jooksin asjast ette. EKRE fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu 315 esimesel lugemisel tagasi lükata. Veel kord: andke andeks, minu viga oli.

Martin Helme, palun!

Jaa. Palun meie fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega enne hääletust. 

Selge. Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g 

Head ametikaaslased, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna palutud vaheaeg on lõppenud. Palun vaikust! Aitäh!

Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 315 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 1, vastu 68, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Seega on esimene lugemine lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 20. novembri kell 10.05. Oleme neljanda päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Ja liigume edasi tempokalt viienda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu väljaõppemissioonil Mosambiigis" eelnõu 316 esimene lugemine. Sõna on kaitseminister Hanno Pevkuril. Palun saalis vaikust! Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Euroopa Liit on 12 riigiga ühisel (Juhataja helistab kella.) väljaõppemissioonil Mosambiigis. Seda missiooni veab Portugal ja meie oleme sellel väljaõppemissioonil üsna tagasihoidlikult esindatud, aga väga olulisel kohal. Nimelt on meil seal üks õigusnõunik ja tema ülesanne on sellesama missiooni ülema nõustamine õigusküsimustes ja ka kohalike relvajõudude liikmete väljaõpetamine inimõiguste küsimuses. Nii et me hea meelega seda mandaati paluksime parlamendil pikendada aasta võrra ja siis vaatame, kuidas järgmisel aastal umbes samal ajal edasi läheb. Aitäh!

Austatud minister! Ma tänan teid selle põhjaliku ülevaate eest, samas siiski on Riigikogu liikmetel tekkinud mõningaid küsimusi, nii et läheme küsimuste juurde. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! See on suht värske missioon, see on 2021. aastast ja me oleme 12 riigi seas, kes sealt osa võtavad. Aga ma küsin selle kohta, et Euroopa Liidu väljaõppemissioon teeb tihedat koostööd teiste rahvusvahelise kogukonna liikmetega Mosambiigis, esmajoones ÜRO‑ga, et toetada missiooni soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste poliitika rakendamisel ning sidususe tagamisel. Kas oskate lahti seletada, mida see meie osalus seal soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste poliitikate rakendamisel sisaldab?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, meie missiooni sisu on seal õigusnõuniku olemasolu. See õigusnõunik tegeleb selle missiooni ülema nõustamisega õigusküsimustes ja see on tema põhiline töö. Aga loomulikult, inimõiguste teema on midagi, mida on võimalik alati edasi anda, ja teine suund tema missioonis on inimõiguste küsimused. Inimõigused on üsna selgelt rahvusvahelises õiguses selgitatud, nii et eks ta seda tööd teeb, ega ma iga päev tal seal kõrval ei ole.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Küsiks natuke selle julgeolekuolukorra kohta ka, et kuhu me oma mehed saadame. Seal olid ju mõned aastad tagasi päris teravad konfliktid. Kas see olukord on praegu rahunenud ja milline see otsesele tulejoonele või konflikti sattumise risk seal on?

Aitäh! Sellistel missioonidel Eesti riik osaleb ainult ja ainult vastuvõtva riigi palvel. Selle palve on Mosambiigi Vabariigi president edastanud Euroopa Liidule 3. juunil 2021. See on ka kindlasti osa sellest, et Mosambiigi enda korrakaitsejõud tagavad selle missiooni turvalisuse. Nii palju, kui meil sealt tagasisidet on, meil ei ole olnud seal selliseid riski‑ või konfliktiolukordi.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! No vot, see on nüüd üks neist missioonidest, mis minu meelest ilmselgelt mitte kuidagi Eesti julgeolekuhuvisid ei edenda, sarnaselt Mali missiooniga. Me aastaid vaidlesime siin ja meie fraktsioon hääletas iga kord Mali missiooni vastu ja asja lõpus tuli välja, et meil oli õigus. Mali missioon lõppes sellega, et me istusime seal Wagneri üksustega ühel pool koos.

Nüüd, Mosambiigi missioonil võib ju – põrsale võib ju huulepulka peale panna – rääkida sellest, kuidas me läheme LGBT ma ei tea mis asja edendama kuhugi Lõuna-Aafrikasse. Aga tegelikult on asi väga praktiline. See on endine Portugali koloonia, kus Prantsuse suured firmad leidsid gaasi, ja nüüd on vaja neid gaasiväljasid selles keerulises kodusõjahõngulises riigis aidata valvata. Vilistatakse siis eestlased kohale. Kuidas see edendab Eesti julgeolekut?

Aitäh! Teil on kindlasti väga värvikas kirjeldus kogu sellest olukorrast ja kindlasti oma vaatenurk sellele. Minu vaatenurk on vähe teistsugune. Minu vaatenurk on just nimelt see, kuidas see aitab kaasa Eesti kaitsevõimele. Ja Eesti kaitsevõimele, nagu te ise väga hästi teate, aitab kaasa rahvusvaheline koostöö. Rahvusvaheline koostöö omakorda erinevates nurkades on ühendatud anumate süsteem. Me kõik mõistame seda, et kui Portugal on seal juhtriigina palunud Euroopa riike selles missioonis osaleda, siis meie huvi näiteks on otseselt Portugaliga seonduvad õhuturbemissioonid Baltikumis. Ja seetõttu on tegelikult väga selge seos meie rahvusvaheliste kohustuste täitmise ja Eesti piirkonna kaitsevõime tugevdamise vahel. Nii et see, kuidas ühte või teist koostööd täpsemalt saavutatakse, [sõltub] loomulikult erinevate nüansside koosmõjust. Ja siin võib selgelt näha meie huvi, et meie Lõuna-Euroopa liitlased oleksid Eesti regioonis näiteks Balti õhuturvet tagamas. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma pean ka ütlema, et minul ei ole küll sugugi lihtne aru saada, miks peaks ikkagi Eesti kaitseväge kasutama kusagil sügaval Aafrikas, Mosambiigis mingisugusel missioonil. Jääb vägisi selline mulje, et Riigikogus on nende otsuste langetamine väga formaalne. Teie ettekanne oli ülinapp, ei avanud üldse tausta, ei toonud esile argumente, põhjendusi, selgitusi ega loonud seda konteksti. Võib-olla oleks paremini arusaadav, kui see seletuskiri oleks põhjalik. Aga see on ka hästi pinnapealne ja isegi võiks öelda primitiivne. Siit ei tule isegi välja seda põhjendust, miks on vaja Eesti kaitseväge sellises kontekstis kasutada. Ma mõtlesin teie käest küsida just nimelt selle laiema konteksti mõistmise huvides, kas te olete tegelikult ka Kaitseministeeriumis analüüsinud, kui palju siin võivad olla mängus reaalselt kolonialistlikud huvid, Euroopa Liidu liikmesriikide mingid korporatiivsed ärihuvid, nende korporatsioonide [huvid], mis seal tegutsevad. Olete te sellest taustast teadlik? Ja kui olete, siis äkki selgitate meile ka seda?

Aitäh! Nagu ma ütlesin esimesele küsimusele vastuseks, me lähtume eelkõige vastuvõtva riigi soovist. Vastuvõtva riigi soovi Mosambiigi presidendi palvena Euroopa Liidule on väljendatud 2021. aastal. Kui vaadata selle missiooni eesmärki, siis on ta väljaõppemissioon. Ehk me toetame Mosambiigi relvajõudude arendamist. Eesti on seal väga tagasihoidlikult [esindatud]. Nagu ma selgitasin, me oleme seal õigusnõunikuga ja selle õigusnõuniku ülesanne on EUTM‑i Mosambiigi missiooni ülema nõustamine. Selles mõttes sellel on selge seos nii Eesti kaitsevõimega kui ka sellega, et me oleme erinevates missioonides erinevate liitlastega, selles missioonis, nagu ma ütlesin, 12 riigiga.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja! Nagu te enne ütlesite, Mosambiigi president esitas 3. juunil 2021 palve, et Euroopa Liidu väljaõppemissioon Mosambiigis läbi viia. Siit küsingi, et kas te võiksite avada natukene, milline on see tähtaeg. Kas seda palvet on uuendatud, sest mitu aastat on mööda läinud sellest, kui see palve esitati? Missioon käivitati 15. oktoobril 2021. Millise tähtajaga see on? Kas vahepeal on uuendatud seda palvet Mosambiigi poolt ja millal see praegu teadaolevalt võiks lõppeda?

Aitäh! Hetkel ei ole teada, millal see võiks lõppeda, pigem vastupidi, Euroopa Liit ja Mosambiik on jätkuvates läbirääkimistes ja ollakse sõlmimas täiendavalt missiooni staatuse kokkulepet, mis peakski andma selle visiooni, kui kaua seal ollakse. Nii et kui Euroopa Liidu vastav kokkulepe Mosambiigiga saab sõlmitud, siis, ma ei oska öelda, ma loodan, et järgmisel aastal, kui me peaksime tulema selle ettepanekuga siia uuesti, me saame seda rääkida, võib-olla me lõpetame selle järgmisel aastal ära. Praegu me teame seda, et järgmisel aastal me sooviksime Euroopa Liidu selles missioonis osaleda ühe inimesega, mitte rohkem, ja seetõttu me ka seda mandaati teilt küsime.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Nojah, see on tõesti erakordselt probleemne missioon õige mitmes plaanis. Esimene probleem on see, et ei ole ju väärikas käituda niimoodi, et kuskilt mõni Aafrika riik vilistab ja meie kohe läheme. Ja veel hullem on see, kui vilistajaks on Portugal või Prantsusmaa, et siis me läheme. Ja kolmas: mis asja teeb õigusnõunik kuskil Mosambiigis sõjalisel missioonil? See ei ole ju, ütleme nii, tõsiselt võetav jutt, see ei ole aus jutt. Me ei anna mingit õigusnõu. Õigusnõu on vaja anda Riigikogu juhatusele, et ta põhiseadusest kinni peaks. Aga meil on räägitud aastaid sellest, et meil on NATO artikkel 5 ja kõik tulevad meile appi, ja siis sa ütlesid enne, vaat, me peame Mosambiiki saatma, sellepärast et muidu Portugal … Portugal teeb õhutõrjemissiooni Baltikumis ja see on sihuke kokkuleppe osa. Kas ma sain õigesti aru praegu, et kui meie ei saada Mosambiiki ühte õigusnõunikku, siis Portugal artiklit 5 ei täidagi?

Aitäh! Ei, sa ei saanud õigesti aru. Ma ütlesin, et see on üks osa nendest kompleksmeetmetest. Loomulikult riigid, tehes oma otsuseid, kuhu … Balti õhuturbemissioon ei ole otseselt artikli 5 osa, vaid artikkel 5 on sõjaline kaitse. Balti õhuturbemissiooni aluseks ei ole artikli 5 rakendamine. Ja seda sa tead ise väga hästi, olles ka valitsuse liige olnud, et sellised otsused on omavahel kõik seotud. Kui me rahvusvahelisi kohustusi täidame, siis meil on ka paremad eeldused selleks, et rahvusvahelised partnerid tulevad ja toetavad meid, kus meil on vaja, ja meil on vaja õhuturvet.

Aitäh! Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Härra kaitseminister! Mina julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni juhina ei tea, et EKRE‑l ja Prigožinil oleks olnud otsekontakte. Minu teada oli neil ideoloogiline kokkupuude ja sellepärast jäi Prigožini pilk EKRE‑le peatuma, aga äsja teatas Martin Helme, et tema teadis ette, mis Malis juhtuma hakkab, et Prigožin sinna kolib. Kas on mingeid uusi andmeid selle kohta, sellise infovahetuse ja koostöö kohta meie partei ja Prigožini vahel?

Aitäh! Mina sellisest infost teadlik ei ole, aga kui kapo komisjon soovib seda täpsemalt uurida, siis see on sinu otsus.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, Portugal on õhuturbemissiooni algusest peale kuni tänase päevani viis korda osalenud õhuturbemissioonil. Aga tulles selle seose juurde, minu küsimus on seotud selle kuvandiga ja mainega. Portugal on nimelt olnud Mosambiigi territooriumi koloniaalvõim läbi ajaloo. (Jutt saalis.)

Vabandust! Head kolleegid, palun vaiksemalt, me ei kuule Ants Froschi küsimust. Palun, Ants Frosch!

Portugal on olnud Mosambiigis koloniaalvõim ja see kuvand, kus me koos 12 riigiga osaleme Euroopa Liidu väljaõppemissioonil Mosambiigis, näeb tõesti välja nii, nagu me oleksime Portugali kliendid, läksime täitma nende tellimust.

Aitäh! Ma saan aru, et see oli pigem retooriline kommentaar, aga faktitäpsuse huvides olgu öeldud, et Portugal on Balti õhuturbemissioonidel osalenud kuus korda, mitte viis.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Jah, loomulikult ei ole mitte mingisuguseid seoseid EKRE ja Prigožini vahel, aga kuna see siin jutuks tuli, siis tegelikult kapo komisjon võiks uurida Reformierakonna ja Hiina Kommunistliku Partei vahelisi seoseid, mis tulid välja, kui me käisime väliskomisjoniga Hiinas. Nii seal kõrged kommunistlikud tegelased väitsid.

Aga ma tahan küsida hoopis selle kohta. Kui me saadame sinna missioonile ühe õigusnõuniku, kelle ülesanne on õigusküsimused ja relvajõudude liikmete väljaõpetamine inimõiguste ja nii edasi küsimustes, siis selle tegevuse seos Eesti kaitsevõimega ja isegi kaitsejõududega on ju äärmiselt küsitav. No miks me raiskame kaitseressurssi selleks? Äkki oleks õigem saata sinna keegi Justiitsministeeriumist või mõni Välisministeeriumi õigusnõunik?

Aitäh! See on Euroopa Liidu ja Mosambiigi Vabariigi vaheline kokkulepe, et seal on kaitseväelased.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Tõepoolest, selle kauge riigi õigusabi[palve] või soov, et Eesti neid aitaks, on muidugi südantliigutav ja väga tore. Ja 12 riiki on sellest ka kinni haaranud. Aga siin on selline huvitav asi, et missioonil on loodud 128 ametikohta. Kas need ametikohad kujutavad endast sõjaväelasi? Ma saan aru, et meie omad annavad õigusnõu, aga võib-olla annaksite paari sõnaga või mõne lausega ülevaate, mis teised riigid panustavad. Kas me anname seal ainult sellist teoreetilist nõuannet või teostame ka teiste riikidega koos mingeid patrullimisi, läbivaatusi, korra hoidmist tänavatel ja nii edasi?

Aitäh! Tegemist on väljaõppemissiooniga. Need 12 Euroopa Liidu riiki, kes selles missioonis osalevad, tegelevad eelkõige kiirreageerimisjõudude väljaõpetamisega. Nii et see on selle missiooni eesmärk. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Sellest, et Mosambiik on endine Portugali koloonia, on siin täna juba päris palju räägitud. Ametlikult on loomulikult kolonialism lõppenud, aga reaalses elus need siirded toimivad igal tasandil. Käisin just IPU delegatsiooniga Angolas, mis on ka endine Portugali asumaa, ja Portugali kohalolekut oli seal küll igal pool märgata. Nüüd, see juhtriik on endine kolonist ja kolonialism on maailmas rahvusvaheliselt juba hukka mõistetud. Eesti võib olla uhke, et me ei ole kunagi kedagi koloniseerinud, aga kui me osaleme sellistel missioonidel nende endiste koloniaalriikide palvel, kas me siiski kaudselt seda märki endale ikkagi kuidagi [külge] ei saa?

Aitäh! Ei saa. Sellepärast, veel kord, et esiteks, tegemist on Euroopa Liidu väljaõppemissiooniga. Ja teiseks on see Mosambiigi enda palve olnud. Selles mõttes ma ei keskenduks kuidagi siin Portugalile. See, et Portugal seal juhtriik on, [tuleneb sellest, et] tavaliselt missioonide puhul lepitakse kokku, kes on see üks juhtriik. Näiteks NMI puhul ehk NATO Mission Iraqi puhul, mida me siin arutasime, on juhtriik Hispaania. Sellele ei tasu küll kuidagi tähelepanu või oma fookust suunata, et kes on ühe või teise missiooni juhtriik. Tegemist on Euroopa Liidu missiooniga.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Kahtlemata need missioonid on olulised – seda on siin täna juba mõnel korral mainitud – selleks, et välja õpetada meie sõdureid, harjutada koostööd, hoida ja parandada ja tugevdada suhteid, mis puudutab seda militaaraspekti. Aga minu küsimus on, et kas nende missioonide puhul me räägime lisaks sellele militaarosale läbi ka mingisuguseid majanduslikke momente või aspekte seoses sellega, millega need missioonid seotud on? Kui Euroopa Liidul on mingid majanduslikud huvid kuskil piirkonnas, näiteks kas või sealsamas Mosambiigis, kas siis me kuidagi Eesti huvid mingites lõikudes markeerime ekstra ära ja kas neid asju seotakse ka niimoodi läbirääkimistel kokku?

Aitäh! Selle missiooni käigus kindlasti on arutluse all ainult Mosambiigi relvajõudude kiirreageerimisüksuste väljaõpe.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina mõtlesin ikkagi küsida selle võimaliku kolonialistliku aspekti kohta. Te ütlete, et te ei pea seda tõenäoliseks, kuna Mosambiigi enda valitsus on palunud seda kohalolekut. Aga kui palju te olete süvenenud küsimusse, kuivõrd seda valitsust võib pidada tõesti selle rahva enda iseseisvaks valitsuseks ja kuivõrd endise koloniaalvõimu käepikenduseks? Ma mõtlen, et siin ühe eelneva eelnõu puhul oli ka, et Iraagi valitsus on palunud kohalolekut. Mina ei oska sellele küsimusele vastata, aga tegelikult on see ju põhimõtteliselt oluline, kuivõrd seda Iraagi valitsust saab pidada tõesti Iraagi valitsuseks ja kuivõrd ikkagi okupatsioonivõimu käepikenduseks. Sest kokkuvõttes me võime vaadata oma ajalukku, meile räägitakse ka seda, et baaside leping sai sõlmitud Eesti Vabariigi, nii-öelda Eesti võimude osalusel, meie tahtsimegi neid baase siia. Aga see ei ole ju tõsi. Me ei tohiks ise samasse lõksu astuda, või kuidas?

Aitäh! Ma soovitan siiski mitte spekuleerida sellistel teemadel. Euroopa Liidu läbirääkimised ka hetkel Mosambiigi valitsusega selles mõttes kindlasti baseeruvad vastastikusel mõistmisel ja austusel, saadakse aru, mida seal tehakse, ja veel kord, Euroopa Liidu eesmärk ei ole kuskil olla kellegi käepikendus, vaid Euroopa Liit teeb seda selges teadmises, et anda Mosambiigi relvajõududele samamoodi võimekus oma riiki ise sisemiselt kontrollida.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No teatavasti missioon algas siis, kui Mosambiigi president, kui ma ei eksi, sisuliselt esitas palve appi tulla. Ta esitas selle palve nii seal Aafrikas teistele riikidele kui ka rahvusvaheliselt. Ja selgelt sellel lisavägede saabumisel regiooni oli mõju, mis, ütleme, tegi haiget nendele terroristlikele võitlejatele. Nüüd on terroristlikud võitlejad seal taktikat muutnud, on tekkinud sellised geriljavõitlusgrupid, need on isegi valgumas kohati üle riigipiiride. Mis see nägemus täna on, kui kaua see missioon kestab, millal see stabiliseerumine võiks saabuda? Ja teine küsimus on see, kas seal on plaanis ka kuidagi taktikat muuta, et selle geriljavõitluse vastu paremini seista.

Aitäh! No selliste väljaõppemissioonide peamine eesmärk on anda võimekus kohalikele relvajõududele ja korrakaitsejõududele saada kontroll oma territooriumi üle täielikult enda kätte. Ja sama lugu, nagu ma mainisin ka NATO Mission Iraqi puhul, me juba praegu näeme, et üha enam ja enam tulevad mängu mitte sõjalised väljaõppemissioonid, vaid tsiviilväljaõppemissioonid politsei väljaõppe kaudu. Ja kui riik saab jalad alla, see on ju suurepärane, järelikult on see missioon olnud edukas. Selle missiooni puhul ma usun, et lähiajal Euroopa Liit ja Mosambiik lepivad kokku, kui pikk see missioon võiks olla ja mis on selle missiooni järgnevate aastate sisu.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Mingis variatsioonis seda teemat siin alguses juba puudutati, aga siin on tõepoolest kirjas, et see väljaõppemissioon teeb tihedat koostööd ÜRO‑ga, et toetada missiooni soolise võrdõiguslikkuse ja inimõiguste poliitika rakendamisel. Ma lihtsalt küsin: kas teil on andmeid, kas soolise võrdõiguslikkuse vallas on olukord Mosambiigis selle tulemusena paranenud, et meie osalusel see väljaõppemissioon on seal toimetanud, ja mis mõõdikute alusel seda saab üldse hinnata?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, see missioon keskendub Mosambiigi relvajõudude kiirreageerimisüksuste väljaõppele, sellega tegeldakse. Loomulikult, selle raames räägitakse ka laiemalt inimõigusküsimustest. Kui te küsite täpseid numbreid – ei, ma ei ole Mosambiigi statistikaameti kodulehel käinud.

Aitäh, härra kaitseminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandjana riigikaitsekomisjoni liikme Enn Eesmaa. Palun!

Suur tänu! Austatud kolleegid! Hea minister! Kuna tõepoolest neid stenogramme loetakse tagantjärgi ja sageli ka üksikasjalikult, siis kuigi need laused ja mõtted on siin enne kõlanud, ma siiski korrektsuse huvides kannan teile ette selle, kuidas toimus arutelu riigikaitsekomisjonis.

Arutasime eelnõu enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsleri Tuuli Dunetoni ja teiste ministeeriumi ametnikega oma käesoleva aasta 16. oktoobri istungil. Järgmisel päeval Kaitseväe peastaabis toimunud riigikaitse‑ ja väliskomisjoni ühisel väljasõiduistungil tutvustasid kaitseväelased Kaitseväe osalusega välisoperatsioonide piirkondades toimuvat ja sealseid ohuhinnanguid, niisiis lisaks Mosambiigi missioonile ka teisi. Viimati saime üleeile istungil veel lisainformatsiooni konkreetselt Mosambiigi kohta. See lõpptulemus ja meile öeldu ütles seda, et olukord Mosambiigis on stabiliseerunud ja väljavaated olevat üsna positiivsed.

2021. aastal loodud Euroopa Liidu ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika väljaõppemissioonil Mosambiigis osalemine on Eestile oluline nii välis‑ kui ka kaitsepoliitiliselt. Missioonil osalemisega panustab Eesti solidaarselt teiste liikmesriikidega Euroopa Liidu väljaõppemissiooni. Lisaks on Eestile oluline arendada koostööd Euroopa Liidu lõunatiival paiknevate strateegiliste liitlastega. Eesti oli üks esimestest riikidest, kes teatas missiooni juhtriigile Portugalile oma soovist panustada. Alates 2021. aasta detsembrist panustame ühe õigusnõunikuga, kelle ülesanded on need, millest äsja rääkis teile minister. Antud eelnõuga kinnitab Eesti valmisolekut jätkata panustamist Euroopa Liidu väljaõppemissioonil Mosambiigis sarnaselt käesoleva aastaga ka järgmisel aastal kuni kolme kaitseväelasega.

Riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused olid sellised, et otsustati teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutuse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu käesoleva aasta 7. novembri istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Et me arutame seda täna, 8. novembril, seda me ei osanud riigikaitsekomisjonis sellel hetkel ette näha. Riigikaitsekomisjoni esindajaks määrati siinkõneleja. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha ettepaneku määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 20. november kell 10.05. Tänan väga!

Aitäh, hea kolleeg! Vähemalt üks küsimus on teile ka registreeritud. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, aitäh selle ülevaate eest! Väga rõõmustav oli kuulda seda, et Eesti oli üks esimestest riikidest, kes teatas Portugalile oma soovist missiooni panustada. Kas oli komisjonis juttu sellest, et Eesti on selle eestvedaja, kuna ta oli üks esimesi, kes soovis missiooni panustada? Kas ta on sellist rolli ka hiljem selles missioonis säilitanud?

Aitäh küsimuse eest! Otseselt sellel teemal juttu komisjoni istungil ei olnud, kuid loomulikult, kuna me räägime ühest õigusnõunikust, siis tõenäoliselt oleks liig oodata, et selles 128 inimesest moodustuvas koosluses on see üks inimene nii-öelda kõige olulisem, kuigi kahtlemata oma rollis ta seda on. Ja võib-olla veel nii palju, et meie lähiriikidest on esindatud Leedu, Rootsi ja Soome. Läti ei ole. Küll on aga veel teisi riike. 

Ma panin tähele, kuidas Martin Helme esitas küsimuse, et kas tõesti selliseid ühe, kahe ja kolme inimese missioone on mõttekas Riigikogu tasandil kinnitada ja anda mandaat. Ma arvan, et nii‑öelda tavaloogikast lähtudes kindlasti sellel mõttel on jumet. Kuid meie käitume nende reeglite kohaselt, mis on rahvusvaheliselt omaks võetud, kusjuures konkreetselt meie lähtume riigikaitseseadusest, mille taustal on ÜRO põhikirja 6. ja 7. peatükk ja artikkel, lisaks veel, nii nagu ka minister korduvalt ütles, Euroopa Liidu ja Mosambiigi valitsuse vahelised kokkulepped. Kusjuures sellele ühele Eesti esindajale on Mosambiigi poolt garanteeritud nii privileegid kui ka lisaboonused. Nii et kõiki neid inimesi võetakse võrdselt. Ja need garantiid on Mosambiigi valitsuse poolt kahtlemata antud. 

Järgnevalt Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Hindan teie kogemusi nii väliskomisjonis kui ka praeguses komisjonis. Aga mul on selline küsimus. Te väga usinalt räägite praegu siin seda, mis on missioonid ja kõik muud asjad, rahvusvahelised asjad. Aga ma tahaksin välja tuua sellise küsimuse, et kas te arutasite ka seda, et Mosambiik on üks vaesemaid ja väiksema arenguga riike, kusjuures IMF klassifitseerib teda kui raskelt võlgades olevat riiki. Riigis on väga suur korruptsioon, mis lokkab kõikjal, ja 2001. aasta ERR‑i uudis ütles niimoodi, et Mosambiigi palgasõdurid ründasid Mosambiigi relvastamata tsiviilisikuid. Kas te komisjonis sellisel tasandil ka küsimust arutasite?

Hea kolleeg! See, mida sa välja tood, on kõik õige. Kuid veel kord, tegemist on väljaõppemissiooniga ja lisaks ministri väljaöeldule ütlen, et selle poolteise aastaga on välja õpetatud kaheksa kiirreageerimisüksust Mosambiigis. Nii et see on see, millega seal tegeldakse. Ja kogu selle missiooni ingliskeelne nimetus, European Union Training Mission in Mozambique, ütleb ära, et tegeldakse konkreetselt nende asjadega. Aga see ei tähenda, et Mosambiigi riigis on ainult see probleem. Seal on neid probleeme palju ja sul on õigus, Mosambiik on kahtlemata mitte üksnes regiooni, vaid kogu maailma üks kõige vaesemaid riike ja seal elab praegustel andmetel umbes 30 miljonit inimest. Nii et need probleemid on väga suured. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Tõepoolest, kui Mosambiigis äärmusislamistlikud terroristid mõrvavad ja tapavad tsiviilisikuid, siis nende Mosambiigi kiirreageerimisüksuste väljaõpe, kes seda takistaksid, on ju täiesti põhjendatud. Aga samas, meie ei saada sinna inimest neid välja õpetama – neid kiirreageerimisjõude ja nende lahinguoskust ja kõike seda –, vaid saadame mingisuguse õigusnõuniku, kes hakkab tegelema soolise võrdõiguslikkuse ja mingite muude selliste nii-öelda euroopalike väärtustega. Kas see on ikkagi mõttekas, sellepärast et küsimus on seal ju hoopiski teine?

Jah, võib-olla niipalju veel, et Mosambiigis on islamiuskseid umbes 15% ja tublisti üle poole on kristlased. Ja loomulikult see, millest sa räägid, on erakordselt oluline. Kuid kahtlemata meie, andes mandaati, usaldame rahvusvahelist koostööd, kus on kokku lepitud, et see üks meie esindaja on õigusalaste nõuannete andja. Nii et siin on pisut vale koht nendel arutlustel, kas see on kõige õigem või kas peaks olema seal keegi sõjaliste oskustega inimene. Kahtlemata, meie võime selliseid ettepanekuid teha, kuid ma kinnitan, et riigikaitsekomisjoni need arutelud on alati olnud sisulised, kusjuures peaaegu alati on kõigi fraktsioonide esindajad olnud kohal. Kunagi ei ole piiratud seda nõupidamist sellega, et meil on kiire, läheme edasi, vaid neid küsimusi on esitatud nii palju, kui neid on tulnud. Tõsi küll, Mosambiigi arutelu puhul sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esindaja puudus, aga kõikide teiste fraktsioonide esindajad olid olemas. Nii et ma saan väga hästi aru, mida sa mõtled, ja seal on kindlasti oma mõte sees, aga need on rahvusvaheliselt paika pandud reeglid.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te viitasite, et selle arutelu juurest sotsiaaldemokraatide esindaja puudus. Nagu me siin Riigikogus teame, siis vahel on ka puudumine märgilise tähtsusega, mitte ainult kohalviibimine. Kas oli ka mingit arutelu, et kas oli seal mingisugune eriarvamus sellel teemal või olid sellel mingid praktilised põhjused?

Sellele on üsna raske vastata, kuid juba Shakespeare ütles, et põhjuseks ka põhjusetus on.

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Selles eelnõus on öeldud, et missiooni juhtriik on Portugal, kelle jaoks omab Mosambiigis toimuv kõrget poliitilist tähtsust. Ehk siis, me räägime sellest õigusnõunikust, kes ei pruugi olla seal, ütleme, mingisugune kiirreageerijate väljaõpetaja, tegemist on õigusnõunikuga. Mille jaoks ikkagi vajab Portugal sellist õigusnõunikku, sest nagu ma viitasin eelnevalt, on korruptsioon Mosambiigis suur probleem? Ma ei taha midagi kahtlustada, aga mis siis saab, kui teatud rahalised hüvitised lendavad kellelegi selle peale, et meie panustame oma õigusnõuniku töö Mosambiiki?

Aitäh küsimuse eest! Siin võiks seda teemat üsna pikalt arutada. Kuid Portugal kuulub nende riikide hulka, kes suutsid oma koloniaalpärandist lahti saada sedavõrd mõistlikult – kõige paremini tegi seda loomulikult Suurbritannia –, et need koloniaalriigid, kes kuulusid nende reviiri, on siiamaani nendega väga heades suhetes. Me ei saa iialgi seda võrrelda näiteks Nõukogude Liidu olukorraga. Nii et sellisel juhul, kui me räägime Mosambiigist, see ei tähenda, et Portugalil on mingisuguseid mitte kõige paremaid või ausamaid eesmärke nende suhtes oma poliitikat arendada. Võib-olla ma eksin, kuid mulle tundub, et pigem võib olla see nii-öelda oma kunagiste vigade parandus, et hoitakse silma peal riigil, kellel ei lähe praegu hästi. Ja Portugalil on võimalusi kindlasti selliseid riike, kaasa arvatud seesama Mosambiik, aidata nii jõu kui ka nõuga.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsimus järgmine. Eesti välispoliitiline renomee põhineb suuresti ka sellel, et Eesti ei ole kunagi kedagi koloniaalselt ahistanud, rõhunud ega ole Eestil olnud asumaid. See oli äärmiselt efektiivne just meie ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania käigus ja tänu sellele Eesti renomeele me ka selle koha saime. Minu küsimus on selles, et kas selle Mosambiigi missiooni tõttu – Portugali endine asumaa, Portugal juhtriik –, võib kahjustuda Eesti kuvand.

Siin ma saan ainult iseenda arvamust väljendada ja minu arvamus on, et ei kahjusta. See pigem lähtub sellest rahva ütlusest, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. See kõik ju käivitus Mosambiigis pärast seda, kui aastal 2017 Cabo Delgado provintsis algasid rahutused ja tekkis vajadus neid ohjata. Mis puutub Eesti mainesse rahvusvahelisel tasandil, siis ma olen sinuga selles mõttes täiesti samal meelel, et siit veel aste kõrgemale ja me jõuame Soome tasandile, kellel ei ole ka kunagi olnud asumaid. Ja ärme unustame, et Martti Ahtisaari sai Nobeli rahupreemia. See oleks võib-olla kunagi ka meile võimalik, seni on seda minu arvates seganud meie suhteliselt keerulised suhted Venemaaga.

Järgnevalt Rene Kokk, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis oli arutelu selle üle, kas see peab olema just Kaitseväe missioon, mille raames me sinna saadame ühe õigusnõuniku. Kui me seda eelnõu vaatame, mida me pikendame täna, siis siin on ju selgelt öeldud, et tegemist on nõustamisega õigusküsimustes ning kohalike relvajõudude liikmete väljaõpetamisega inimõiguste ja relvakonflikti õiguse küsimustes. Esmapilgul tundub, et see võiks väga vabalt olla ka Justiitsministeeriumi pärusmaa ja seda [võiks] ajada kuidagi selle kaudu. Kas see arutelu oli või seda üldse ei avatud sel teemal?

Aus vastus on, et sellel teemal me ei arutlenud, kuna tegemist on vastava missiooniga ja kiirreageerimisjõudude ettevalmistusega ja rahvusvaheliste kokkulepetega, et selle 128-liikmelise koosluse hulgas taheti näha just üht õigusnõunikku, kusjuures sõjaväelast, kes esindaks Eestit. Nii et selles mõttes me ei loo neid reegleid. Kindlasti me võime anda nõu ja ma arvan, et sinu arvamus on selline, mida tasub kaaluda tulevikus. Praegu on see nii. Loodetavasti need missioonid ei ole ju igavesed ja need rahutused ja turbulentsed olukorrad [vaibuvad]. Nagu ma alguses ütlesin, kuna Mosambiigi kohta juba praegu arvatakse, et olukord on kõike arvestades suhteliselt normaalne ja suund on paremusele, siis võib-olla mõne aasta pärast või isegi varem me enam ei pea arutama, et seda missiooni jätkata.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! EUTM Mozambique loodi 2021. aastal ja me osaleme missioonil ühe õigusnõunikuga, kelle ülesanneteks on EUTM Mozambique'i ülema nõustamine õigusküsimustes ning kohalike relvajõudude liikmete väljaõpetamine inimõiguste ja relvakonflikti õiguste küsimustes. Ja 2024. aastal soovib Eesti jätkata missioonile panustamist ühe õigusnõunikuga. Küsimus on, kas alates 2021. aastast on toimunud ka roteerumist. Kas tegu on ainult ühe inimesega või on vahepeal olnud erinevaid inimesi seal õigusnõuniku koha peal?

See on küsimus, mille peale me ei tulnud komisjoni istungil. Tõepoolest, seda võib arvata ja ka küsida, aga kuna tegemist on ainult paari aastaga, isegi vähema ajaga, siis meie loogika ilmselt ja ka minu loogika ütles, et tõenäoliselt oli see üks inimene seal. Kas ta jätkab oma tööd, juhul kui me anname vastava mandaadi, see otsus ei ole enam Riigikogu otsus. Aga küsimus on kahtlemata adekvaatne. Ja kui nüüd natukene mõelda, et kui see missiooni ülem on Portugali sõjaväelane, võib-olla ta ei ole kõige tugevam juriidilistes küsimustes ja ta saab sellist nõuannet inimeselt, kes on küll nii-öelda laigulises vormis, aga teab hästi juriidilisi nüansse, eriti sellises keerulises olukorras, siis tõenäoliselt on sellel oma mõte sees.

Rain Epler ... Vabandust! Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te olete varem ka riigikaitsekomisjoni liige olnud, sellepärast ma küsin võrdluseks, et kui põhjalik see arutelu komisjonis oli. Oli ta põhjalikum kui tavaliselt? Ja kas saali arutelu on nüüd rekordiline või on varem ka pikalt arutatud?

Nii esimesel korral kui ka nüüd on riigikaitsekomisjon tavaliselt kõik need missioonid läbi arutanud kas ühel või kahel istungil. Ehk teisisõnu, neid missioone on ju rohkem kui üks. Selles mõttes võib-olla ei olnud nii põhjalikku arutelu kui praegu siin suures saalis, kuid lõppkokkuvõttes on see ju esimene lugemine. Nii et siit on võimalik teha järeldusi. Ja on võimalik teha ka ettepanekuid muudatusteks kuni 20. novembrini. Nii et ma arvan, et see, et täna on arutelu põhjalik, on ainult hea.

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja nüüd on mul tõepoolest hea meel paluda siia Riigikogu kõnetooli EKRE fraktsiooni esindaja Rain Epler. Palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Kus iganes ta meid praegu kuulab. Head saalis viibijad! Selle missiooni taust on üsna huvitav. Lühidalt ja konteksti andmiseks, Mosambiigis elab circa 32 miljonit inimest ja kui vaadata inimese kohta sisemajanduse kogutoodangut, siis tegemist on vaese riigiga, maailmas 187. kohal, 1600 dollarit per capita. Võrdluseks, Eestis on per capita 45 000, nii et ka meist palju vaesem riik. 

Nüüd, see Euroopa Liidu missioon on seotud ebastabiilse olukorraga, kui pehmelt väljenduda, Mosambiigi põhjapoolseimais, Cabo Delgado provintsis, mis on Mosambiigi vaeseim. Ehk ta on ühe väga vaese riigi vaeseim piirkond. 

Ja nüüd ma jõuan otsapidi oma lemmikteemani – rohepööre ja Mosambiigi tähtsus selles rohepöördes. OECD 2017. aasta raport ütleb, et Mosambiigis on tohutu, aga kasutamata potentsiaal mineraalide ja metallide varude poolest. Seal on väga palju kivisütt. Ja üsna hiljuti on leitud väga suured maagaasivarud. Näiteks, grafiidi tootmises – kaevandamise mõttes – on Mosambiik 12%‑ga maailmas teisel kohal. Seal on üüratu liider 70%‑ga Hiina, temale järgneb Mosambiik. Maagaasi reservide poolest on Mosambiik Aafrikas kolmas ja need reservid, mis on avastatud, on suured. 

Mida ütleb Euroopa Liidu Mosambiigi lühikokkuvõte aastast 2019? Muu hulgas ütleb seda, et Mosambiigis tuleb edendada inimõigusi. Ja selleks tuleb teha mitmeid tegevusi, näiteks võitlus soopõhise vägivalla vastu, võitlus naiste poliitilise esindatuse eest, ligipääsu eest informatsioonile, vabadustele, sõnavabadusele ja kõikidele nendele muudele asjadele, mida me peame läänemaailmas nii iseenesestmõistetavaks.

Jõuan tänasele päevale lähemale. Natuke rohkem kui aasta tagasi teatas Reuters järgmist: Euroopa Liit plaanib suurendada 15 miljoni dollari võrra eelarvet võitluseks terroristlike gruppidega Mosambiigis. Ja see liigutus tuleb ajal, kui Euroopa Liit näeb vaeva sellega, et asendada Venemaa gaasi. Sest tol ajal oli juba Ukraina sõda käimas ja Euroopa Liit oli hädas. Üsna loogiliselt Euroopa Liidu suurettevõtted tegelevad seal sellega, et neid gaasivarusid kasutusele võtta. Ja noh, kuna Ukraina sõda Vene gaasikraanid kinni keeras, siis selgelt Euroopa Liidul tekkis fookus, et sinna minna.

Ma palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Rahvusvahelisel kliimakonverentsil COP27 pidas Mosambiigi president kõne, kus ta ütles, et Mosambiik on Aafrika energiaüleminekul juhtpositsioonil. Ja muu hulgas ütles veel, et Mosambiik on ainuke vähe arenenud maadest maailmas, kes on tõsiselt mõjutatud Euroopa Liidu poolt planeeritud süsinikutoodete piiri meetmest, kuna Mosambiik ekspordib palju alumiiniumi Euroopa Liitu. 

2017. aastal algas Cabo Delgados verine võitlus, millega liitusid kohe džihaadivõitlejad igalt poolt mujalt maailmast. Aga valdav osa Mosambiigi võitlejatest – nendest, kes rahul ei olnud valitsusega – asus sellele võitluse teele seetõttu, et nad tunnetasid, et nad on jäänud kõrvale sotsiaal-majanduslikest kasudest, mis kaasnevad suurte gaasimaardlate avastamisega, mis avastati 2017. aastal. 

Võrdleme seda, mida meile räägib seletuskiri, sellega, mida ma just [kirjeldasin]. Noh, siin öeldaksegi, et missiooni alustamise otsuse tegemisel lähtuti Mosambiigi Vabariigi presidendi 2021. aastal esitatud palvest [aidata] tulla toime nende terroristidega. Missiooni eesmärk on toetada Mosambiigi relvajõudude sõjalise võime arendamist. Kõige olulisem on õpetada välja 11 kiirreageerimisjõudude üksust. Ja tegelikult meile ei räägita sellest, et selle asja põhjus on Euroopa soov olukorras, kus rohepööre lendas vastu taevast, kui Vene gaas kinni keerati, leida uued gaasimaardlad ja neid kaitsta, gaas seal vedeldada ja Euroopasse LNG-terminalidesse tuua. 

Nii et seoses sellega, et me siin saalis arutame seda eelnõu, ma seda taustatööd tegin. Ja tegelikult see avas väga huvitava perspektiivi sellele rohepöördele. Sest üks hiljutine raport ütleb ... Ja nüüd ma pean vaidlema vastu heale kolleegile Ennule. Tõepoolest, oli suur rõõm esimesel istungil istuda, Enn, sinu kõrval ja see, ma ütleks, andis väga ilusa alguse minu tööle siin Riigikogus. Aga sa ütlesid, et analüüs ütleb, et olukord on normaalne. Mina lugesin nüüd ühte teist analüüsi, mis ütleb, et Euroopa Liit peaks [tegelema] mõne teemaga. Ja väga oluline, millele [tähelepanu pöörata], on just see, et selle piirkonna vaesed inimesed [ei jääks] kõrvale nendest kasudest, mis maavarade kaevandamisega seonduvad. Sellega peaks tegelema. 

Sellel teemal Mosambiigi valitsus praegu väga palju toru ei tõsta, mis tähendab, et see viitab korruptsioonile, see viitab sellele, et kitsas eliit saab sellest võitu. Küll aga saab sellest võitu ka Euroopa Liit. Meie ka. Ja nüüd me peaksime … Meil hästi tihti siin saalis ja Euroopas, üldse läänes pillutakse suuri loosungeid õigusest, õiglusest, kõigi kaasamisest ja nii edasi. Ja sellepärast ma küsisin ka ministri käest oma küsimuse seoses majandusega, et kui me tegelikult õiguse ja õigluse prügikasti viskame ja majanduslikest huvidest lähtume, siis ka Eesti oma sõdureid sinna saates peaks kolleegidega laua taga [istudes] panema lauale, mis on meie majanduslik kasu. Aitäh! 

Ma enne andsin juba fraktsiooni nimel üle tagasilükkamise [ettepaneku] kirjalikult.

Aitäh! See on juhataja käes juba. Enn Eesmaa, ma saan aru, soov vasturepliigiks.

Aitäh! See, millele mina vihjasin, oli üleeilne informatsioon ja see puudutas militaar‑ ja julgeolekutasandit, kindlasti ei räägitud sellest, millised on seal ühiskondlikud, poliitilised ja veel vähem rohepöördega seotud aspektid. Nii et kolleeg Rainil on kahtlemata õigus, aga see, millele mina vihjasin, puudutas ainult seda antud juhul kõige olulisemat – julgeolekut.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 316 esimene lugemine lõpetada, aga istungi juhatajale on laekunud ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 316 esimesel lugemisel tagasi lükata. Martin Helme, palun!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon palub kümme minutit vaheaega.

Kümme minutit vaheaega Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni palvel.

V a h e a e g

Head kolleegid, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt võetud vaheaeg on lõppenud. Järgnevalt asume hääletamise juurde.

Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 316 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 8 Riigikogu liiget, vastu on 60 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 316 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. november kell 10.05. 

Järgnevalt meie kuues päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel" eelnõu 317 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Hanno Pevkuri. Head kolleegid, palun vaiksemalt! Härra kaitseminister, palun!

Tänan, härra Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Selle mandaadi puhul on tõepoolest tegemist mandaadiga, kus meil sisu teile ette anda ei ole, aga volitust teilt paluksime. Me oleme läbi aastate hoidnud põhimõtet, et riigil säiliks paindlikkus vajaduse korral kiiresti reageerida. Me oleme parlamendist palunud mandaati kuni 100 [kaitseväelaes kasutamiseks] esmakordsel operatsioonil. Kui vaadata ajalukku, siis ajaloos on sellist erandmandaati kasutatud varasemalt kahel korral: 2020. aastal EUNAVFOR Med/Sophia missiooni lõppemisel ja EUNAVFOR Med/Irini alustamisel ning teist korda 2021. aastal, kui oli vaja kiireloomuliselt teha otsus just eelmise punkti juures arutusel olnud Mosambiigi väljaõppemissiooni kohta. Kui vaadata järgmisesse aastasse ette, siis me ei näe praegu seda vajadust, et selle mandaadi rakendamine võiks tulla kõne alla. Aga seda on väga raske ennustada, nagu oli ka 2020. ja 2021. aastal.

Kui te soovite vastust küsimusele, miks on ette nähtud 100 tegevväelast selle erandmandaadi puhul, siis selline on olnud senine praktika. Me oleme vaadanud, mida võiks vaja olla. Selline [kaitseväelaste hulk] võiks katta operatsioonilise vajaduse isikkoosseisu vaatest, meil oleks teatud nišivõimete katmise [võimekus] ja vajaduse korral saaks saata [missioonile] staabiohvitsere. 

Seetõttu on palve Riigikogule anda mandaat, et esmakordsel panustamisel erinevatesse rahvusvahelistesse [operatsioonidesse], mis lähtuvad kitsalt kas NATO, ÜRO või Euroopa Liidu missioonist, [võiks Eesti osaleda] kuni 100 kaitseväelasega. Selline on see soov. Aitäh! Olen valmis vastama küsimustele.

Aitäh! Nüüd küsimused. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! See eelnõu annaks valitsusele täieliku blankoveksli saata mehi ükskõik kuhu. Minul tekkis sihuke huvitav assotsiatsioon eelmise eelnõuga, väljaõppemissiooniga Mosambiigis. Seletuskirjas on öeldud, et valitsus ei küsinud Riigikogult mandaati sinna inimeste saatmiseks, sest nad saadeti sinna kiireloomuliselt. Kas me selle eelmise eelnõuga kuidagi legaliseerisime selle, et valitsus rikkus seadust ja korda ning ilma Riigikogu mandaadita saatis mehed Mosambiiki missioonile? Teiseks, kuna seda on siin mainitud, kas siis on tõesti karta, et missioon Mosambiigis, kuhu me need 100 meest saadame, läheb üle sõjaliseks missiooniks?

Aitäh! [Vastan] küsimuste esitamiste järjekorras. Esiteks, valitsus ei rikkunud ka tookord [seadust], ka tollal oli see erandmandaat parlamendi antud. See parlamendi mandaat on läbi aastate olnud just nimelt selliste esmakordsete panustamiste tarvis. Sellele järgneval aastal [anti] parlamendi mandaat juba konkreetselt Mosambiigile, nii nagu te ka nüüd esimesel lugemisel just lõpetasite selle [menetlemise]. Nii et ei ole mõtet seda Mosambiigi [missiooni eelnõu] selle eelnõuga siduda. Ja me tõesti ei näe seda, et Mosambiigis võiks see [missioon] kuidagi minna üle sõjaliseks operatsiooniks. 

Aga tulles nüüd selle eelnõu juurde tagasi: see ei ole puhas blankovolitus, see on erandmandaat. Selle erandmandaadi rakendamiseks on riigikaitseseadus ette näinud väga selge korra. Esiteks, kui Riigikogu peaks heaks kiitma mandaadi kuni 100 kaitseväelase kasutamiseks, nii nagu ta on varasematel aastatel teinud, siis selle rakendamiseks või realiseerimiseks on vajalik Vabariigi Valitsuse otsus. Vabariigi Valitsus peab arvestama ka Riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukohta ehk ka parlament on kaasatud selle mandaadi rakendamise [kohta otsuse tegemisse]. Lisaks on vaja see otsus kohe teatavaks teha Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjonile. Nii et seal on ikkagi filtrid vahel. 

Aga see on selleks, et see oleks võimalik, jah, sellisel esmakordsel [panustamisel], see ei puuduta olemasolevaid [mandaate], veel kord, see ei puuduta neid. Et oleks selge, ütlen, et kui Mosambiiki on parlament lubanud ühe [kaitseväelase], või ütleme, praegu küsisime [mandaati] kolmele ja väljaõppe jaoks, siis sellest ei saa üle minna –, selles mõttes, et kui tuleb mingi täiesti uus missioon, on see siis Euroopa Liidu, mõne liikmesriigi, NATO või ÜRO [missioon], siis selleks ongi see mandaat. Aga ka siis, nagu ma ütlesin, on [vaja] valitsuse otsust ja tuleb ära kuulata Riigikogu riigikaitsekomisjoni arvamus.

Aitäh, härra kaitseminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni aseesimehe Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud kaitseminister! Olles olnud sama eelnõu ettekandjaks ka Riigikogu eelmistes koosseisudes, märgin alustuseks, et sarnaselt varasemate aastatega taotleb Vabariigi Valitsus aastaks 2024 riigikaitseseaduse § 34 lõike 4 alusel Riigikogu mandaati. Eelnõu eesmärk on [anda mandaat] vajaduse korral kuni 100 Eesti kaitseväelase [kasutamiseks] esmakordsel panustamisel kas NATO, selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitavasse rahvusvahelisse sõjalisse operatsiooni. 

Eelmises Riigikogu [koosseisus] me suurendasime seda mandaati 50‑lt 100‑le. Ma ise olin tookord selle ettepaneku tegija ja seda just kaalutlusel, et kuna julgeolekuolukord on tõsine, siis võib selline ootamatu vajadus meil tekkida. Seda võib nimetada erandmandaadi kasutamiseks ning see on seotud eelkõige kriitilise vajadusega, see tähendab olukorraga, kus ajakriitilistes – rõhutan: just ajakriitilistes – situatsioonides on vajalik Kaitseväe üksuse kiire väljasaatmine, et aidata tagada rahvusvahelist stabiilsust. Eesti täpne panus ja isikkoosseisu suurus oleneb konkreetse operatsiooni vajadustest ning selle otsustab Vabariigi Valitsus Riigikogu otsuse piires. 

Toon ka näiteid, millal on seda erandmandaati kasutatud. Ajakriitilisusest lähtuvalt kasutas Vabariigi Valitsus erandmandaati esmakordselt 2020. aasta 2. aprillil, kui otsustas alustada operatsiooni 2020. aastaks kehtiva Riigikogu otsuse alusel. Kiire otsustamine oli vajalik seoses Euroopa Liidu Nõukogu 2020. aasta 31. märtsi otsusega lõpetada Euroopa Liidu sõjaline operatsioon EUNAVFOR Med/Sophia ehk Vahemere operatsioon ning selle asemel alustada uut sõjalist operatsiooni EUNAVFOR Med/Irini. Tegelikult jäi operatsioon samaks, aga selle nimetus muutus. Korrektsuse huvides oli seda vaja nii teha. 

Teist korda kasutas Vabariigi Valitsus erandmandaati käesoleva aasta septembris Euroopa Liidu Mosambiigi väljaõppemissioonil osalemiseks, kaasates otsustusmenetlusse riigikaitsekomisjoni. See on kooskõlas riigikaitseseaduse § 34 lõikega 6¹. Nimelt sätestab eelnimetatud lõige 6¹, et Riigikogu otsuse alusel annab Kaitseväele korralduse alustada osalemist või lõpetada osalemine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Vabariigi Valitsus, võttes arvesse Riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukoha. Korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. 

Seega saan väita, et praktikas on selline menetlus õigustatud, kui liitlaskohustusi on vaja täita ajakriitiliselt. Ühtlasi on täidesaatva võimu üle tagatud parlamentaarne kontroll riigikaitsekomisjoni kaasamise näol. 

Komisjoni töö kohta teeksin veel sellise remargi. Kui meil toimus arutelu selle üle, kes peaks siin puldist esitlema erinevaid operatsioone, siis esinejate valikul me lähtusime sellest, et kuna kindral Kiilil oli konkreetne kogemus Liibanoni operatsioonil osalemisest ja kolonel Talil Iraagi operatsioonil osalemisest, siis nad said [esitlemiseks] just nende operatsioonide [eelnõud], milles osalemise kogemusi neil oli, et vajaduse korral adekvaatsemalt ja kvaliteetsemalt vastata võimalikele küsimustele. Ma olen ise just sellel kaalutlusel alati olnud valmis vabatahtlikult seda eelnõu esitama, kuna ma olen olnud peastaabi operatiivosakonna ülem ja seetõttu praktikas operatsioonidega palju kokku puutunud. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist koos kaitseminister Hanno Pevkuri, Kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsleri Tuuli Dunetoni ja teiste ministeeriumi ametnikega oma käesoleva aasta 16. oktoobri istungil. 

Eelnõuga on otseselt seotud ka käesoleva aasta 17. oktoobril [toimunud] riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni ühine väljasõiduistung Kaitseväe peastaapi, kus Kaitseväe juhtkonda kuuluvad isikud andsid meile ülevaate Kaitseväe osalusega välisoperatsioonide piirkondades toimuvast, välisoperatsioonides osalevate üksuste ettevalmistamisest ning operatsioonipiirkondade ohuhinnangutest. Meil oli mitmeid küsimusi. Minu kunagised kolleegid, ütleksin, vastasid neile kvalifitseeritult ja hästi. Seda kõike ei saa ma siin loomulikult üksikasjalikult käsitleda. Täpsustan, et selle eelnõu puhul ei ole konkreetne operatsioonipiirkond muidugi veel teada. 

Riigikaitsekomisjon on teinud konsensuslikud menetluslikud otsused. Riigikaitsekomisjon teeb Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Veel teeme Riigikogu esimehele ettepaneku määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 20. november kell 10.05. See tähtaeg muidugi natuke nihkub, kuna eelnõu käsitlemine on nihkunud ühe päeva võrra edasi. See on minu poolt kõik. Tänan!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on mitmeid küsimusi. Kõigepealt Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks [tänan] selle eest, et nüüd ikkagi anti komisjoni aruteludest natukene sisukam ülevaade, mitte nagu siin vahepeal on olnud, kui see ülevaade on väga pinnapealseks jäänud. Aga ma küsin ikkagi seda, mida ma mitme eelneva eelnõu arutlemisel küsisin ka kaitseministrilt: kas selline olukord, kus Riigikogu käest võetakse ikkagi blankoveksel igasuguseks Kaitseväe väljaspool Eestit kasutamiseks, on kooskõlas põhiseaduse §‑s 128 sätestatuga? Kas teie saaksite anda meile ülevaate sellest, kas, ma ei tea, 20 viimase aasta jooksul on reaalselt tulnud ühelgi välismissioonil osalemine otsustada nii kitsastes ajalistes raamides, et selle vajaduse esile kerkimisel Riigikogu reaalselt ei saaks otsustada ise, iga kord eraldi, kas me kasutame Eesti Vabariigi Kaitseväge väljaspool Eesti Vabariigi piire või ei kasuta?

Ma püüan nüüd sinu küsimust osade kaupa analüüsida. Ma ei ole jurist, et ma võiksin võtta pädevalt sõna sellel teemal, mis täpselt on põhiseaduspärane või põhiseadusvastane. Siin ma ei ole pädev kaasa rääkima. Aga ma võin öelda sõjaväelasena, et see ajakriitilisuse probleem võib esile kerkida ja käesoleval sajandil tõenäoliselt millalgi või kunagi esile kerkibki. [Olukord] võib minna väga ajakriitiliseks. Ma toon näiteks kolmanda Mägi-Karabahhi sõja, mis kestis praktiliselt ühe ööpäeva. See tekkis ja arenes nii kiiresti, et rahvusvaheline üldsus ei saanud arugi, mis seal tekkis, ega suutnud mitte kuidagi sinna sekkuda. Selle tagajärjel on 100 000 pluss armeenlast olnud sunnitud oma põliselt asualalt lahkuma. Nii et see ajakriitilisus võib tekkida. Seni, kuna rahvusvaheline olukord oli kuni Venemaa laiaulatusliku kallaletungini Ukrainale ikkagi küllaltki stabiilne, ei ole nii kiiret ajakriitilist otsust meil olnud vaja teha. Näiteks suurema osaluse [otsustamine] kas või Iraagi ja Afganistani sõdades – kuigi liitlased palusid meilt abi ja palusid selle abi panuse üle otsustada võimalikult kiiresti, siis need otsused ei olnud välkkiired, meil oli ikkagi nädalaid ja mõnikord ka paar kuud aega neid küsimusi käsitleda. 

Aga ma endise sõjaväelasena vastan, et selline olukord võib tekkida. Potentsiaalselt me peaksime säärasteks olukordadeks valmis olema ja meil peab olema mingi seaduslik mehhanism, et me saaksime seda teha. Kui me näeme, et midagi on vaja kuskil seadustes parandada, siis me peaksime seda tegema, sest vajadus selle järele võib praeguses julgeolekuolukorras olemas olla ja see vajadus lähiajal pigem kasvab. See on kõik.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea Leo! Ma olen ka varem avaldanud arvamust, et ma ei näe siin midagi väga taunimisväärset. Muidugi, olukorrad on seal erinevad, kus meie kaitseväelased käivad ning omandavad know-how'd ja teadmisi. Küll aga selle konkreetse eelnõu puhul on mul ikkagi küsimus. Me oleme sisuliselt andmas blankovekslit 100 kaitseväelase kuskile suvalisse kohta saatmiseks. Siin on täna olnud juttu ka ministri poolt, et jah, on [vaja] Vabariigi Valitsuse otsust ja tsiviiljärelevalve on riigikaitsekomisjoni [tegevuse kaudu] olemas. Ma ütleksin, et see [järelevalve] on minu arust nõrk. Selliseid asju me peaksime ikkagi arutama suures saalis. Meil on olemas võimalus kutsuda kokku erakorralisi istungeid ja [teha muid] asju. Kuidas sulle tundub, kas see on piisav mehhanism? Minule isiklikult tundub, et siin ei peaks olema ainult riigikaitsekomisjoni osalus, sest me teame, et mõlemas [kohas], nii valitsuses kui ka riigikaitsekomisjonis, on valitseva koalitsiooni jõud üle[kaalus].

See küsimuse püstitus on tõsine ja ma püüan sellele vastata nii hästi, nagu ma oskan. Sellega, hea Rene, ma ei ole päris nõus, nagu me mingile päris suvalisele operatsioonile läheksime. Nende operatsioonide tüüpe ei ole tegelikult ju palju. Võib olla NATO operatsioon, näiteks väljaõppemissioon Iraagis, siis on mõne NATO riigi juhitud operatsioon – kui me olime aastatel 2003–2010 Iraagis, siis me olime selgelt vabatahtlike koalitsiooni koosseisus, mida juhtis meie põhiline liitlane Ameerika Ühendriigid – või on tegu operatsiooniga ÜRO egiidi all. ÜRO egiidi all on loomulikult tegu põhimõtteliselt rahuvalve‑ ja rahutagamisoperatsioonidega, kus me asume kahe võitleva poole vahel ja püüame vältida nende omavahelist sõjategevust. Iraagis ja Afganistanis olid kriitilistel perioodidel ikkagi selles mõttes sõjalised operatsioonid ehk maakeeles sõjad, sest me olime ühe võitleva osapoole ehk konkreetsel juhul Iraagi või Afganistani valitsuse poolt ning sissiliikumiste ja terroristlike organisatsioonide vastu, nende vastu, kes püüdsid neid valitsusi kukutada ja lõpuks Afganistanis ka kukutasid. Selline on see loetelu operatsioonitüüpidest, milles me võime potentsiaalselt osalema sattuda. Selles ma ei kahtle, et Kaitsevägi ja Kaitseministeerium suudaks selle potentsiaalse operatsiooni adekvaatselt välja valida. 

Aga mis puudutab järelevalvemehhanisme või põhiseaduslikkust, mille kohta kolleeg Varro juba küsis, siis ma ka ütlesin, et ma ei ole jurist, kes suudaks sellele küsimusele pädevalt vastata. Ma saan lihtsalt rõhutada, et võib tekkida sõjaline vajadus. Miks ma omal ajal üldse tegin ettepaneku suurendada isikkoosseisu arvu 50‑lt 100‑le? See oli just sellel ajal, kui me osalesime operatsioonidel Poolas, meie saadetud üksused võtsid osa Poola riigipiiri julgeoleku tagamisest. Me ei teinud seda tegelikult üldsegi mitte mingi mandaadi raames, vaid me tegime seda koostöökokkulepete raames, mis meil antud juhul Poolaga olid. Ehk kui on valida selle vahel, kas meil on siiski konkreetne mandaat, mis on siin heaks kiidetud, või need otsused tehakse mingi alama astme koostöölepingu põhjal, siis igal juhul see variant siin on juriidiliselt korrektsem ja parem. Mul ei ole teile praegu välja pakkuda juriidilist mehhanismi, nii et kui te küsite minult, kuidas seda mehhanismi tugevdada või parandada, siis seda ma ei tea. Aga ma julgen endise peastaabi operatiivosakonna ülemana väita, et vajadus selle järele võib tekkida. See on kõik.

Ants Frosch, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on suhteliselt lihtne küsimus. Miks 100, miks mitte 500, miks mitte 50? Kuskohast see 100 tuleb? Kas see on seotud mingite planeeritud üksuste suurusega või millest see 100 tuleb? Kus see loogika on?

Loogika on siin tegelikult lihtne. Enne oli 50. 50 on selline tugevdatud rühm pluss natuke peale. 100 on vähendatud kompanii. Me oleme läinud lihtsalt taseme võrra kõrgemale. Kui me räägime operatsioonidel osalemisest, siis kõige suurem osalus on meil olnud Afganistanis ja korraga kahe kompanii [suuruse] grupiga. See leidis aset 2009. aastal, kui Afganistanis toimusid valimised. Pataljonisuuruse üksusega ehk näiteks sellesama 500‑ga, mille kohta sa küsisid, nii suurte üksustega me ei ole operatsioonidel väljas olnud, sellel lihtsal põhjusel, et me ei suudaks kuigi kaua operatsiooni tempot [hoida]. Kui me saadame rühma, siis on teada, et me peame seda rühma roteerima, mis tähendab, et üks rühm on seal, teine valmistub ja üks on tulnud tagasi. Kui me saadame kompanii, siis see tähendab, et teine kompanii valmistub ja üks on tulnud tagasi. Kui näiteks osalus sellessamas Afganistani operatsioonis oli kasvanud kahe kompanii suuruseks, siis me suutsime [selle grupiga osaleda] ainult ühe rotatsiooni ehk kuus kuud. 

Ehk mis puudutab pataljonisuurust üksust, siis eriti praeguses julgeolekuolukorras, kus me peame olema valmis oma riiki kaitsma võimalike sõjaliste ohtude järsu tõusu eest, ma ei näeks ratsionaalsena seda, et me suurendaksime seda [osalust] näiteks 500‑ni, et me oleksime võimelised välja saatma pataljoni või pataljoni miinus taktikalise grupi. Siin on kaks probleemi, mille tõttu me ei saaks seda praegu teha. Just see, et julgeolekuolukord on liiga tõsine, me ei saa nii suurt üksust välja saata, pluss see, et kui me saaksime seda ühekordselt teha, siis me ei jõuaks nii suurt üksust seal pidada kuigi pikka aega ehk mitte üle ühe rotatsiooni. See on kõik.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mina ei ole kuigi suur selle mõtte fänn, et fossiilkütuste kasutamisest tuleb kiirendatud korras väljuda, pigem [arvan] isegi vastupidi. Kui ma vaatan seda eelnõu ja tegelikult ka sedasama Mosambiigi lugu, siis [tekib mul mõte,] et võib-olla olekski õigem selle nii-öelda blankoveksli abil, millega me saame [osalemist] erinevatel missioonidel suurendada, minna Mosambiiki hoopis suuremate jõududega, et aidata Portugali juhtimisel kaitsta suuri Prantsuse energiakompaniisid, kes seal kuus aastat tagasi avastatud suurt maagaasivälja proovivad kasutusele võtta. See näitab, et ka Euroopa, vaatamata loosungitele, ikkagi tahab fossiilkütuseid aktiivselt edasi kasutada. Kas Eesti võiks näidata üles teatavat proaktiivsust ja öelda, et me tuleme suurema meeskonnaga kohale, aga tahaksime ka sellest gaasidiilist võib-olla paremini osa saada?

Hea kolleeg Rain! See on üsna üllatav küsimus. Ma püüan sellele vastata nii hästi, nagu ma suudan. Mis puudutab fossiilkütuste kasutamist armees, kaitseväes, sõjaväes, siis ma ei näe, et lähematel aastakümnetel oleks tehnoloogiaid, mis võimaldaksid neid millegagi välja vahetada. Ehk nii nagu veoautod, soomukid, tankid sõidavad diisliga, NATO‑s unifitseeritud kütusega, nii nad sõitma jäävad. Siin ei näe ma mingeid tehnoloogilisi arenguid lähema paari-kolmekümne aasta jooksul [tulemas]. Arengud, ma arvan, on võimalikud käesoleva sajandi teisel poolel, aga mitte päris nende tehnoloogiate baasil, millest me hetkel räägime. 

Aga ma isiklikult ei pooldaks selles mõttes kuskile Mosambiiki minemist nii suure üksusega, nagu sa räägid, kuna meie enda julgeolekuolukord on nii tõsine. Kuigi Euroopa Liit on, ütleks niiviisi, energiavarustusega hädas, ei ole meie võimuses nii rasket ja tõsist probleemi lahendada. See on ikkagi Euroopa suurriikide mure. Seda ei ole ka Portugal võimeline üksi oma endises koloniaalvalduses Mosambiigis kuidagi tegema. See on ikkagi Saksamaa, Prantsusmaa ja teiste Euroopa suurriikide otsus, kelle juhtimisel see sel juhul peaks toimuma. Me peame [endale] aru andma, et me oleme ikkagi väike riik ja ei suuda mingeid selliseid operatsioone organiseerida või korraldada. See vastutuse tase läheb natuke üle meie pea.

Järgnevalt Martin Helme, palun!

Aitäh! Mulle tundub, et prantslased küll lahendavad seda Mosambiigi asja, aga lihtsalt meie sõduritega või siis üle Euroopa kokkukorjatud sõduritega. Aga see eelnõu ei ole praegu Mosambiigist. 

Ma küsin enam-vähem samas suunas, nagu ma küsisin enne Hanno Pevkuri käest. Kas on võimalik – vähemalt selle eelnõuga [antava] mandaadi järgi on see täiesti võimalik –, et me anname praegu mandaadi ka Eesti sõdurite saatmiseks Ukrainasse, kui selline otsus tuleb? Rohkem me seda asja siin siis arutama ei pea ja ongi tehtud, võib-olla riigikaitsekomisjon ainult [arutab]. Ma küll tean väga hästi, et praegune situatsioon Ukraina-Vene sõjas on selline, et eriti Euroopa riigid ja mulle tundub, et ka Ameerika Ühendriigid, pigem vaatavad, kuidas seal oma osalust vähendada, mitte suurendada. Aga ma loen selle eelnõu teksti ja siin ei ole ühtegi asja, mis vastava otsuse tegemise puhul välistaks, et me oleme ka Ukrainas lahinguväljal.

Muidugi, Ukraina sõjas osalemine NATO poolt eeldaks NATO juhtriikide ehk Ameerika Ühendriikide juhtide ja juhtivate Euroopa liitlaste konsensuslikku otsust, et sellist asja tehakse. Minu hinnang on praegu, et tõenäosus, et sellist otsust võidakse teha, on nullilähedane. Ameerika Ühendriigid ega meie juhtivad Euroopa liitlased ei ole valmis sellist otsust tegema. Kui me mõtleme vabatahtlike koalitsiooni peale ja küsime näiteks, kas Poola oleks valmis ja võimeline koguma sellise vabatahtlike koalitsiooni NATO sees, millega minna Ukrainasse otseselt sõjaliselt abistama, siis mina ei usu, et Poola oleks selleks valmis ja et ka mingi vabatahtlike koalitsiooni variant võiks üldse kõne alla tulla. Vaevalt, et Eesti teeks seda ka kahepoolse kokkuleppe alusel Ukrainaga, seda [võimalust] ma pean ka nullilähedaseks. Ütleksin nii, et praktikas ei ole säärase operatsiooni teostamise võimalused päris null, aga need on nullilähedased. Juhul, kui ükskõik mis [põhjusel] – maailm on ettearvamatu ja me ei tea kunagi, mis võib [juhtuda] juba järgmisel aastal, rääkimata pikemast perspektiivist – selline otsus osutuks vajalikuks ja võimalikuks, siis selle mandaadi raames seda ei rakendataks, vaid kuna see on nii tõsine asi, siis sellega tuldaks Riigikokku eraldi. Ma vähemalt ise usun seda. 

Ma loodan, et ma suutsin mõnevõrra sellele küsimusele vastata, aga jah, tõenäosus, et NATO või NATO raames mingi vabatahtlik riikide koalitsioon võiks Ukrainasse sõna otseses mõttes sõjaliselt appi minna, ei ole minu hinnangul nullilähedasest väga palju kõrgem.

Järgnevalt Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eelmise küsimuse jätkuks: ega Martin Helme ei küsinudki selle kohta, milline on tõenäosus, vaid selle kohta, kas see põhimõtteliselt oleks võimalik. Kui mingil hetkel otsustatakse Ameerika Ühendriikide juhtimisel, et tuleks sekkuda sõtta Ukrainas, siis kas selle otsuse alusel oleks see põhimõtteliselt võimalik? Mulle tundub, et põhimõtteliselt oleks [võimalik], seda ei saa eitada, isegi kui see ei ole tõenäoline. 

Aga ma tahtsin küsida teie käest seda – võib-olla te kommenteerite ka eelnevat veel lisaks, kui soovite –, minu küsimus konkreetselt seisneb selles, kas riigikaitsekomisjonis on [tehtud] aastate jooksulgi, kui ka mitte sel korral, mingisugune sisuline analüüs selle kohta, mis on läinud hästi, mis on läinud halvasti Eesti välismissioonidel osalemisega seonduvalt, milliseid vigu on tehtud, kuidas neid vigu tulevikus vältida, kas üldse on vigu tehtud. Tegu on ikkagi väga tõsiste küsimustega, pidades silmas, mis on aset leidnud Iraagis või mis on aset leidnud Afganistanis. 

Teine küsimus: kas on arutatud ka seda, kuidas hoiduda olukordadest, kus me lihtsalt vile peale missioonidel osaleme? Me ikkagi ise peaksime saama otsustada, kuhu me läheme, miks me läheme ja kas on põhjendatud minna.

Jällegi üpris keerulised küsimused. Jah, me oleme arutanud nendel briifingutel mõne küsimuse üle päris põhjalikult. Viimased arutlused peastaabis olid ka Mali operatsiooni üle, et kuidas me [sattusime] sellesse olukorda, et teatud operatsiooni etapil me olime seal siis, kui sõjaline riigipööre oli juba toimunud, hunta oli võimul ja ta oli alustanud koostööd Venemaa ja konkreetselt Wagneri grupeeringuga, mis oli ka tõukeks, et me selle operatsiooni ennetähtaegselt ära lõpetasime.

Afganistan on keeruline küsimus. Tunnistan, et me eraldi ei ole võtnud komisjoni kokku ega ole siiani näiteks arutanud seda, mis Afganistanis juhtus ja kuidas see meie mõttes sõjaline lüüasaamine aset leidis. Ega seda, millega see lõppes, ei saa ju teisiti nimetada, sest nii nagu Taliban oli seal võimul enne, kui operatsioon algas, nii on Taliban seal nüüd võimul tagasi ja me ei saa kuidagi seda ju määratleda mingi eduna. See on hea soovitus, me komisjonis peaks kindlasti seda arutama.

Aga mis puudutab operatsioone üldse, siis nii Afganistani kui ka Iraagi puhul oli mulle isiklikult kui sõjaväelasele ja kui operatiivosakonna ülemale algusest peale selge, et me ei saa neid sõdu võita. Mulle oli ka selge, miks me ei saa neid sõidu võita. Ma teen selle analüüsi siis siinsamas ära. 

Eelmise sajandi lõpu või teise poole kogemus õpetas seda, et demokraatlikud riigid ei saa pikalt pidada sõdu väljaspool oma territooriumi, sest valitsused hääletatakse lihtsalt maha. Niiviisi juhtus Prantsusmaaga Vietnamis ja Alžeerias ning samamoodi juhtus Ameerika Ühendriikidega Vietnamis. Siseriiklik sõjavastasus kasvas niivõrd suureks, et neid operatsioone ei olnud võimalik üleval pidada ega jätkata. Kui sõjavastasus, mingi operatsiooni vastasus riigis kasvab nii suureks, et ei olda enam valmis sõdureid sinna saatma ega olda valmis ka eraldama ressursse sõja jätkamiseks, siis need operatsioonid ei saavuta oma eesmärki.

Afganistanist oli näha, et selleks, et seal üldse mingit edu saavutada, tuleb seal olla võib-olla 50 aastat, võib-olla 100 aastat, võib-olla tuleks kogu see riik ümber kujundada. On küsimus, kas siis, kui sinna sisse mindi, oldi tõesti selleks valmis. Kui võib-olla teoreetiliselt oldigi, siis praktikas me ju nägime, kuidas Afganistani operatsioon lõppes. Nüüd on raske öelda, kes selles lüüasaamises süüdi on. Kõik ajavad seda lüüasaamist üksteise kaela. Osa väidab, et president Trump otsustas ja tema oli lüüasaamises süüdi. Teised väidavad, et president Bideni ajal tehti praktikas see väljaviimine, mis ebaõnnestus, mis läks halvasti ja mis viis meie kaotuseni, Afganistani valitsuse kokkukukkumiseni ja valitsusvägede kapituleerumiseni. Kes siis lõpuks selles süüdi on?

Ma ei tea, kes selles süüdi on, ma lihtsalt väidan, et algusest peale ei olnud võimalik seda operatsiooni nendel tingimustel võidukalt lõpuni viia ja just nendel põhjustel, mille ma eelnevalt esile tõin. Afganistanist on meile ju teada see, et kunagi nii Suurbritannia kui ka Nõukogude Liit üritasid seda riiki sõjaliselt kontrollida ja see mõlemal juhul ebaõnnestus. Juba see fakt iseenesest oleks meid pidanud tegema ettevaatlikuks. Aga kuna me oleme alliansi liikmed ja Ameerika Ühendriigid on meie kõige tähtsam liitlane, siis kõigele vaatamata mina oma ametikohal toetasin täie teadmisega nende operatsioonide teostamist, kui mulle oli ka teada, et me ei saa neid operatsioone kunagi võita, ja mul oli väga selge arusaam, miks me ei saa seda teha. Meile on tähtis see, et me üritaks tõepäraselt aru saada kõigest, mis toimub. Afganistanile oleks minu isiklikul hinnangul kõige parem valitsus Kemal Atatürki [valitsuse] laadne sõjaväediktatuur. Demokraatia lihtsalt ei tööta seal. Need inimesed, need rahvad – puštud, tadžikid, turkmeenid, hazarad –, kõik, kes seal elavad, ei ole lihtsalt selleks ühiskonnakorraks valmis ja nad ei taha sellist ühiskonnakorda. Seepärast ei ole ka võimalik seda praktikas rakendada.

Me ei peaks endale seadma mingeid võltseesmärke, vaid peaksime rääkima algusest saadik tõtt, mis asi see on, mida me seal teeme. Meil ei ole endal Afganistanis mingeid riiklikke huve, meil ei ole Iraagis mingeid riiklikke huve. Me oleme seal sellepärast, et meie liitlased – mõnikord ka eksikombel – on seal ja alustavad neid sõdu. Me peame ka seda tunnistama, et nii see täpselt on. Nende sõdade olemus ei muutu sellest, kui näiteks 1000 või 10 000 poliitikut, riigiametnikku ja sõjaväelast järsku väidavad, nagu me saaksime sõja võita. See ju toimus, kui neid operatsioone alustati. Teatud selline massipsühhoos siis tekkis.

Me peame siin rahvaesindajatena või ükskõik kellena, kui me oleme näiteks ka riigiametnike või kaitseväelastena kuskil teenistuses, püüdma endale lihtsalt tõelisust teadvustada ja siis ka seda rahvale kommunikeerida, et täpselt nii see on. Meie puhul on operatsioonidel osalemine täiesti pragmaatiline ses mõttes, et me oleme alliansi liikmed, Ameerika Ühendriigid on meie kõige tähtsam liitlane, me igal juhul toetame tema sõjalisi operatsioone, ka juhul, kui me näeme, et ta eksib, ka juhul, kui me näeme, et neid operatsioone ei ole võimalik võita. Kuidas me saaks teisiti talitada, kui me loodame, et meid siin sõjaliselt aidatakse? Kindlasti on ka Ameerika Ühendriikides või mõnes teises liitlasriigis inimesi, kes võivad mõelda, et meie aitamine on täiesti ekslik, et seda ei peaks tegema, et see põhjustab konflikti Venemaaga või veel midagi või et seda [aitamist] on sõjaliselt väga raske teostada. Loomulikult, selliseid kahtlusi võib seal olla, aga nende operatsioonide puhul ma saan lihtsalt öelda seda, et parim, mis me saame teha, on püüda lihtsalt tõelisust enda jaoks lahti mõtestada ja seda rahvani tuua.

Meie probleem nende sõdade alguses oli see – ma olin ise siis operatiivosakonna ülem –, et ka siinsamas Riigikogus, valitsuses ja rahva hulgas üldse ei tunnistatud, et me oleme sõjas. Alles pärast seda, kui ma kirjutasin raamatu "Viiv pikas sõjas", tuli siia mõistmine, et me tegelikult olemegi sõjas, et me ei valva kuskil rahu, vaid me võitleme sõjas ühe osapoole toetajana, tema liitlasena. See võttis kõik aega. Jah, on olnud selliseid enesepettusi, millega me oleme tegelenud, ja mina neid ei poolda. Püüame tõelisust tuua endale ja rahvale nii lähedale, kui vähegi võimalik. See on kõik.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, see väga veenev ja [suure] veenmisjõuga esitus, mida sa praegu teed, on suurepärane. Kui üldse keegi kaitseministrina suudaks ka Riigikogu veenda selles, et need asjad on vajalikud, siis see peaksid tegelikult olema sina. 

Sellest on räägitud, et see eelnõu on tegelikult blankoveksel, seda riikide nimekirja ju ei ole. Aga kui me vaatame maailmas ringi, siis näeme, et neid võimalikke ja võimatuid konfliktikohti ei oska ju keegi ennustadagi. Me oleme geopoliitiliste jõujoonte nihkumise faasis ja ka maailma ümberjagamise protsessis. Mis sinu kõhutunne ütleb, milline võiks olla see riikide või nende konfliktikohtade potentsiaalne nimekiri, kuhu siis võib olla vaja need 100 meest ühel hetkel saata?

Ei, see määratlus, et tegu on blankoveksliga, on täiesti õige. See see on ja selle me ka anname. 

Seda nimekirja riikidest või operatsioonipiirkondadest ma praegu siin muidugi [esitada] ei saa. Kuigi praegu me oleme selles faasis, et mõned sõjad on väga intensiivsed. Sellist sõda, nagu praegu toimub Ukrainas, Venemaa agressioon, nii suurt sõda ei olegi olnud, ütleksin niiviisi, minu eluajal ega teist enamiku eluajal. See ongi suur sõda. Lähis-Idas on konflikt uuesti lahvatanud, see on järjekorras üheksas sõda, mida Iisrael peab kas araabia riikide või terroristlike organisatsioonidega. Ka seal on intensiivsus hetkel kõrge. 

Aga muid nii rahuvalve‑ kui ka stabiliseerimisoperatsioone on jäänud vähemaks, mitmed neist on lõppenud. Operatsioon Afganistanis on lõppenud, kahjuks meie lüüasaamisega. Operatsioon Malis on lõppenud, kahjuks meie lüüasaamisega. Iraagis me jätkame operatsiooni, aga see on tõsiasi, et Iraagis on Iraani-meelne valitsus, me ei saa sinna midagi teha. Siiski, Iraagi valitsus teeb koostööd lääneriikidega ja see koostöö jätkub, [seetõttu] me seal üldse oleme. Selliseid väiksema intensiivsusega operatsioone jääb pigem vähemaks. 

See Ukraina teoreetiline küsimus oli siin üleval. Tõesti, seda otsust, kuigi tõenäosus on nullilähedane, me kindlasti ei teeks ju ilma Riigikoguta, kui selleni peaks asi kunagi üldse minema.

Aitäh! On tulnud küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Erkki Keldo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus näeb ette, et juhtivkomisjoni ettekandja peab kajastama komisjonis reaalselt toimunut, küsimusi ja vastuseid, seda, mida komisjonis räägiti. Siin juba pikemat aega toimub aga üldise sõjaajaloo vestmine ja üldise olukorra kirjeldamine. Ma olen huvitatud, kas tõesti komisjonis reaalselt oli selline arutelu või on siiski ettekandja läinud Riigikogu kodu‑ ja töökorra mõttest kaugele eemale, mis ei ole kuidagi kooskõlas meie tegevusega.

Aitäh, Erkki Keldo! Te saate selle küsimuse esitada ka ettekandjale, aga antud juhul ettekandja annab ülevaadet ka selle teema kohta laiemalt. Siin on istungi juhatajal väga keeruline sekkuda. 

Jürgen Ligi, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, härra juhataja! Ma kinnitan teile, et siin on koht, kus juhataja peaks sekkuma. Leo Kunnas on üldiselt olnud oma partei keskmisest esindajast rohkem usaldatud, teda lasti siia pulti sellepärast, et ta tundub olevat aus inimene. Aga see, mis ta praegu teeb, on tavaline destruktsioon. Ta räägib siin lihtsalt tühja juttu ja heietab. See ei ole seaduseelnõu menetlemine. Mina arvan, härra juhataja, et teie kohus on sellistel juhtudel sekkuda. See on olnud hea tava, et kui kaldutakse ikka täiesti kaugele komisjoni arutelust ja see ei panusta mitte kuidagi eelnõu menetlusse, siis juhataja peaks sellele tähelepanu juhtima. Seda enam, et küsijad on samast parteist ja võiksid seda juttu ajada mõnes teises kohas. Meil on siin 101 saadikut, kes tahaksid tööd teha, aga 17 neist seda takistavad. Nüüd siis ka Leo Kunnas isiklikult.

Aitäh! Võtsin ka ajatabeli ette. Tõepoolest, ühe [küsimuse] vastus on olnud pikk ja tõenäoliselt sellel puhul see läks ka väga kaugele sellest teemast ja komisjoni arutelust. Aga valdavalt on vastused olnud 1‑, 2‑, 3‑, maksimaalselt 4‑minutilised. Need on otsapidi haakinud komisjoni tõstatatud teemadega. Juhatajal on õigus, tõsi, sekkuda, kui [vastus] läheb teemast väga kaugele. 

Võtan kaks protseduurilist küsimust ja siis me läheme teemadega edasi. Varro Vooglaid.

Suur tänu! Mina tahtsin lihtsalt protesteerida sellise sekkumise vastu, nagu me siin praegu nägime. Minu meelest on olnud tegemist väga sisuliste vastustega, mis on avanud selle väga tõsise temaatika tausta. Mina olen olnud väga tänulik nende sisuliste vastuste eest. Ma pole kordagi kuulnud mingit tühja heietamist või mis need sõnad olidki, mida kolleeg Ligi kasutas. Võib-olla peaks härra Ligile endale selgitama, mida tähendab üldse parlamentarism, mida tähendab see, et me süveneme küsimuste tausta, ja kui oluline see on. Mulle tundub, et see arusaamine on kaunis ahtakene, hoolimata sellest, et inimene on juba mitukümmend aastat siin parlamendis olnud. Hämmastav, ausalt öeldes.

Aitäh! Ei saa lugeda seda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt soovin ikkagi tungivalt väljendada, et me oleme küsinud eelnõu kohta ja me oleme saanud [vastuseid] eelnõu kohta. Me oleme küsinud komisjoni arutelude kohta. Kuna eelnõu [käsitlus] ise on väga lai, põhimõtteliselt katab tervet maailma, siis ma ei kujuta ette, kuidas siin oleks üldse võimalik teemast välja minna. Aga loomulikult tahan ma öelda, et me siin otsustasime lubada ka Jürgen Ligi saali, kuigi ta on keskmisest reformierakondlasest üldiselt vähem usaldusväärne, ja Jürgen Ligi otsustas lubada siin meil Leo Kunnase pulti. Me siin vastastikku kõik lubame. Aga lepiks kokku, et teise lugemise ajal saab ka arutelu pidada.

Aitäh! Ei saa lugeda ka seda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aga läheme nüüd küsimustega edasi. Rene Kokk, palun! Head kolleegid, peame kinni heast tavast, et oleme ka üksteise ajaga säästlikud. Rene Kokk, palun!

No ma tahaks natuke ikkagi vaielda, hea esimees. Mul oli ka küsimus üleval. Te hakkate jälle juuksekarva lõhki ajama. Neid kahte küsimust oli teil raske ära võtta. Ma arvan, et see lõpeb lõpuks sellega, et neid küsimusi on siin 13, 15 või 20, ja siis me oleme jälle selle džinni purgist välja lasknud.

Me oleme selle protseduuri lahendanud, mina ei ole praegu sekkunud, aga ma juhtisin tähelepanu sellele, et meie kõigi aeg on kallis. Nii et palun esitage oma küsimus.

No ma ei saa küll kuidagi nõus olla, sest minu protseduuriline küsimus oleks olnud selgelt küsimus teile kui Riigikogu esimehele: kas koalitsioon on mingi kokkuleppe teinud, keda lastakse pulti, keda mitte, sest praegu Reformierakonna saadik ütles …

See ei ole protseduuriline küsimus. Praegu on … 

On, on. 

Palun! Nii. Riigikaitsekomisjon on lubanud praegu siia ja on volitanud siia riigikaitsekomisjoni aseesimehe Leo Kunnase, kes vastab küsimustele. Palun esitage oma küsimus ja läheme päevakorrapunktiga edasi. Nii, Rene Kokk, palun, teie küsimus!

Aitäh! Kuna te mulle enne ei andnud [õigust küsida], siis ma pidin tegema seda teises vormis, protseduurilist [küsimust] küsima. 

Aga, hea Leo, ma tulen tagasi selle juurde, et ikkagi see parlamentaarne kontroll – minu isiklik arvamus on see – ei ole piisav. Me teame, et nii Vabariigi Valitsuses, kes parasjagu ametis on, kui ka erinevates komisjonides on koalitsioonisaadikute ülekaal. Mulle tundub küll, et see ei ole päris hea, kui Vabariigi Valitsus saab lihtsalt teha otsuse ära, tuginedes Riigikogu poolt, parlamentaarse poole pealt lihtsalt riigikaitsekomisjoni hinnangule. Kas te olete komisjonis seda teemat arutanud või on teil äkki plaanis arutada, kas ei peaks siin olema ikkagi suure saali arutelu? Minu arust peaks olema, sest see vajab kindlasti parlamentaarset arutelu ja [arutelu] ühiskonnas tervikuna, kui selline situatsioon peaks tekkima. See on küll hüpoteetiline võimalus, aga see on ju võimalik, selleks me seda eelnõu praegu siin menetlemegi.

Ma alustan sellest, et selles puldis ma rahvaesindajana räägin täpselt seda, mida ma pean õigeks ja vajalikuks, ja mitte keegi ei hakka selles mõttes määrama, mida ma tohin rääkida ja mida ma ei tohi. Antud juhul ei kaldunud ma kordagi kõrvale operatsioonidest kui põhiteemast ega kavatse seda teha ka edaspidi. Ma ei ole nõus sellega, selle käsitlusega. 

Aga nüüd edasi. Sinu kahtlustest ma saan aru. Me ei ole komisjonis eraldi arutanud seda, kas me peaks kuidagi seda protseduuri või põhimõtet muutma. Ma olen siiski veendunud, et vaatamata nendele probleemidele või kitsaskohtadele, mis meil on Kaitseväes või Kaitseministeeriumis, kogu valitsemisalas tervikuna, me suudame siiski riigina – ja ka need vastutavad ametiisikud, kes seal on, suudavad seda – enam-vähem adekvaatseid ja mõistlikke otsuseid teha. Mul ei ole paremat soovitust, kuidas me võiksime mingi parema ja ideaalsema mehhanismi tekitada. Ma juba ütlesin, et ma ei ole jurist ega ole pädev väitma, mis on täpselt sada protsenti põhiseadusega kooskõlas või mis ei ole. Ma ei ole kindel, kas isegi Riigikohus suudab väita kõige kohta, et kas see on põhiseadusega kooskõlas või ei ole, ja et nad suudaksid seda [ülesannet] adekvaatselt lahendada. Mulle käiks see ülesanne natuke üle jõu, kui ma püüaks siin käigult mingit paremat mehhanismi luua. Aga me võime komisjonis seda kindlasti arutada, kui selline vajadus tekib.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Leo! Sa ütlesid ühes oma vastuses minu arvates väga õigesti: me peaksime alati rääkima tõtt. Mis meil just siin saalis toimus? Jürgen Ligi tuli rääkima, kuidas ta tahab tööd teha – jälle valetas. Tegelikult vana mees tahab koju. Võiks selle otse välja öelda.

Nüüd ma jõuan asja sisu juurde. Seesama operatsioon Mosambiigis – tegelikult annab ka see eelnõu põhimõtteliselt võimaluse vajaduse korral mehi sinna saata. Euroopa räägib loosungites küll kiirest fossiilkütuste kasutamise lõpetamisest, Eestis tehakse seda veel enam, veel kiiremalt kui Euroopas [nähakse seda] loosungites ette, aga tegelikult saadetakse mehed sinna äsja avastatud suurt gaasivälja kaitsma. Mu küsimus on, kas komisjoni arutelus räägiti tõtt ja arutati seda, et me läheme sealt endale kütuseid tooma. Kusjuures mina olen sellega nõus, sest kui energiat on vaja, siis tuleb seda hankida. Kuidas üldse on sõdurina sellises olukorras, kus loosungid lähevad tõest aina kaugemale, neid arutelusid pidada?

Sõdurina on muidugi lihtsam siis, kui räägitakse tõtt ja ollakse tõele võimalikult lähedal. Me ei arutanud komisjonis selle üle. Gaasimaardlate teema ei käinud meil arutelust läbi ei peastaabis ega ka komisjonis hilisemalt. Meie osalus on seal siiski sedavõrd väike, see piirdub ühe inimesega, läheb nagu lipumissiooni kategooriasse. Operatsioonid jagunevad nii: sisulised missioonid, kus me osaleme näiteks rühma või kompaniiga, ja siis niinimetatud lipumissioonid, kus me osalemisega deklareerime oma solidaarsust. See Mosambiigi operatsioon on just täpselt selline. (Juhataja helistab kella.) Me sisuliselt selle operatsiooni tulemust selle ühe mehe saatmisega või ka saatmata jätmisega mitte kuidagi ei mõjuta, aga me oleme lihtsalt solidaarsed teiste riikidega, kes sinna operatsiooni panustavad, ja riikidega, kes seda operatsiooni juhivad. Ütleksin niiviisi, et see gaasiteema meil ei tõusetunud.

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Meie mehed saadetakse igal juhul ju sõtta, kui sihuke situatsioon tuleb, siis seal piirkonnas on kindlasti sõjaolukord välja kuulutatud, kehtivad sõjaaja seadused, sõjakohtud teevad tööd, nii nagu enamikus riikides on. Millisele õigusemõistmisele meie sõdurid seal alluvad? Sõjas võib igasuguseid asju juhtuda, eks. Kui mingisugune selline rikkumine tekib, kas nad alluvad siis kohalikele kohtutele või [lähevad] seda missiooni juhtiva riigi õigussüsteemi alla? Näiteks me teame, et kui Eestis mõni liitlasvägede sõdur saab mingi rikkumisega hakkama, siis ta viiakse kiiresti siit minema. Kas sellisel juhul ka meie sõdurid tuuakse koju? Kuidas see toimub, milline olukord meil on sõjaaja kohtutega? Aeg sai otsa. Vabandust! Aga põhimõtteliselt need teemad …

Teie aeg! Kõik.

Hea Henn, sul oli õige mitu küsimust ja need ei ole kõik kergete killast. Kõigepealt sellest, et Ameerika Ühendriikidel on endal oma eriline jurisdiktsioon, ses mõttes, et Ameerika Ühendriigid põhimõtteliselt ei luba kunagi kellelgi teisel oma sõdurite üle kohut mõista. Ameerika Ühendriigid kui suurriik saab endale seda lubada, pluss ta ka sõlmib alati selleks spetsiaalsed lepingud, mis selle garanteerivad. 

Reeglina, kui me kedagi kuskile saadame, reguleerib meie sõdurite staatust dokument, mille nimi on SOFA ehk Status of Forces Agreement, kus me konkreetselt määratleme, kuidas see käib. Näiteks Iraagis või Afganistanis me loomulikult ei ole jätnud oma sõdurite üle kohtumõistmist kohalike kohtuorganite kätte, kelle usaldusväärsusele ja erapooletusele me ju absoluutselt ei saa kindlad olla. Õnneks ei ole meil seni toimunud operatsioonide käigus tulnud ette selliseid juhtumeid, et me oleksime olnud sunnitud oma sõdurite üle kohut mõistma mingi teo eest, mille nad oleksid operatsioonipiirkonnas toime pannud. Seda ei ole õnneks vaja läinud, aga see vajadus võib potentsiaalselt tekkida.  

Sa küsisid ka riigikaitsekohtu kohta. Jah, seda meil praegu ei ole. Me oleme mitu korda algatanud eelnõu, aga see ei ole mitte kusagile jõudnud. Loodame, et ka see küsimus saab ükskord lahendatud. Seni toimunud tõsisematel operatsioonidel on meil olnud lepingud riikidega, kelle seaduslikke valitsusi me oleme toetanud, et nemad ei sekku meie kohtumõistmisse ja lasevad meil endil seda teha. See on olnud ka oluline osa ettevalmistusest operatsioonipiirkonda minekul. 

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud ettekandja! Teil on muljetavaldav kogemus nendest operatsioonidest. Alati käib jutt ka väärtustest. On proovitud neid piirkondi demokratiseerida. Afganistanis me näeme, et Taliban on tagasi ja demokratiseerib omal moel: kõigil, kes vastu on, võetakse pea maha ja siis on nad ühepikkused. 

Aga mind huvitab see, kui edukad me oleme vähemuste väärtuste viimisel nendesse riikidesse ja kuidas seda vastu võetakse. Iraagis näiteks meie riigi või parlamentarismi juhtkuju marsib LGBT-protsessioonil esireas ja siis me näitame seda pilti ja ütleme, et selliseid väärtusi me toome teile Iraaki, et kuidas te meie abisse suhtute, kas olete tänulik. Kas väärtused võetakse tänuga vastu?

Ma ise pragmaatikuna operatsioonide puhul mingitest väärtustest üldse ei räägi. Ma selgitasin teile tegelikke põhjuseid, miks me operatsioonidel osaleme: selleks, et meie liitlased, eriti Ameerika Ühendriigid, toetaks meid juhul, kui meie endi vastu pannakse toime agressioon. Ma ise ei pea seda väärtuste küsimust, samamoodi mingi ühiskondliku korra muutmise küsimust või muid küsimusi üldse relevantseks. Nendel küsimustel ei ole seost meie osaluse tegelike põhjustega, üldsegi mitte. Kui neid seoseid püütakse luua või neid kõlavalt deklareeritakse, siis kõigel sellel ei ole midagi pistmist tegelikkusega.  

Mis ma veel vastaks praegu? Ma jäin natuke mõtlema selle üle, et kaks lugupeetud kolleegi Reformierakonnast esitasid protseduurilisi küsimusi, kus nad [väitsid seda], et ma heietan või ei räägi midagi. Aga nende sõdade kohta (Lööb käega vastu kõnepulti.) ma ütleksin, et kui me sinna sõtta läksime, siis see toimus täpselt siis, kui teie juhtisite [riiki], ja teie (Lööb uuesti käega vastu kõnepulti.) ütlesite, et sõda nagu ei ole, aga meie pidime armees selgitama, et sõda on. Ja nüüd on see järsku nagu mingi heietamine! Juhtige lihtsalt paremini, siis ei oleks ka seda obstruktsiooni siin üldse mitte. Ma ei saa teid selles kuidagi aidata.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Aitäh, lugupeetud ettekandja, kogu selle info eest! Minul kui sõjaväekaugel inimesel on ka nende missioonide puhul tekkinud mõned küsimused. Võib-olla on neid ka nendel inimestel, kes meid jälgivad üle veebi. Kui me oleme kuulnud, et missioonid aitavad [kaasa] koostööle, annavad meie sõduritele tunde, mida tähendab olla sõdur, olla sõjakoldes, siis minul tekib küsimus näiteks selle Mosambiigi missiooni suhtes. Kui me panustame sinna õigusnõunikuga, kelle ülesanne on nõustada õigusküsimustes, siis mis väärtust see meile loob? Põhimõtteliselt me oleme sinna justkui ühe juristi palganud.

Teie aeg!

Kuidas me sellest missioonist osa saame?

Need juriidilised küsimused on operatsioonidel üpris keerulised, mida ma ka enne selgitasin. On erilised korrad, mille abil lepitakse näiteks põhimõtteliselt üldse kokku, kuidas kohut mõistetakse, kui seal mingeid süütegusid on toime pandud. Loomulikult on operatsioonidel endil väga palju juriidilisi nüansse, kaasa arvatud jõu kasutamise reeglid. Need reeglid pannakse paika iga operatsiooni jaoks eraldi ja mõnikord ka sellesama operatsiooni sees. Me osalesime nii Iraagis kui ka Afganistanis nii, et me ei seadnud endale piiranguid oma vägede operatiivse kasutamise suhtes ehk me ei seadnud endale juriidilisi piiranguid, et kus me tohime vägesid kasutada ja kus mitte. Mõned riigid saatsid vägesid operatsioonidele niiviisi, et nad seadsid nii [ranged] piirangud, et neid vägesid ei olnud seal praktiliselt võimalik kasutada. Kui liitlasväed tulevad meile siia appi, siis me ka ju eeldame, et neile ei seataks mingeid piiranguid. Mõelge ise, kui näiteks liitlasriik saadab meile sõjalise konflikti korral väed appi, aga keegi määrab, et lähemale kui 100 kilomeetrit Venemaa piirist ei tohi minna – ma toon lihtsalt ühe näite –, siis oleks ju nende vägede tegevus väga pärsitud. Juristi osalemine on selles mõttes tähtis ja oluline, et saada praktilist kogemust ja [teadmisi] üldse kõige selle kohta, kuidas need operatsioonid käivad. Seepärast, kui sellist kohta meile pakutakse ja sellel operatsioonil see koht on olemas, siis see on väga tänuväärne, et meil tekib [selle tõttu] inimesi, kes mõistavad kogu seda loogikat.

Järgnevalt Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma ütlen ettekandjale kõigepealt suur tänu, sest selgitused on olnud äärmiselt põhjalikud ja avanud tõesti ka viimaste aastate, võib-olla isegi viimase kümne aasta Eesti välispoliitika ja kaitsepoliitika tõsiseid otsuseid. Mittevõidetavate sõdade analüüs oli eriti mõtlemapanev. Suurriikide kohta mina ütleks, et võib-olla on meie kõige suurem probleem see, et me läheme küll missioonidele, aga see, kas me vastuteenena saame reaalselt selle artikkel 5 käivitamise, ei ole lõppkokkuvõttes sugugi mitte kindel. Eriti veel olukorras, kus on täiesti reaalne võimalus, et USA läheb isolatsionismi.

Teie aeg!

Küsimus on selles, kas me saame olla oma liitlastele kindlad.

See teoreetiline võimalus, et USA läheb isolatsionismi, on olemas. Aga Ameerika Ühendriikides on poliitiline süsteem õnneks siiski selline, et näiteks president – kui sa pead silmas president Trumpi, kui ta tuleks võimule ja sooviks minna isolatsiooni – ei saa päris üksi neid otsuseid teha. Seal on kongress, seal on kogu Pentagoni masinavärk, seega see päris nii lihtsalt ei käiks. 

Miks ma arvan, et Ameerika Ühendriigid tegelikkuses seda mitte kunagi ei tee, et nad lähevad isolatsionismi, vaatamata teatud ohumärkidele, et see võiks juhtuda? Ameerika Ühendriikide hegemoonia maailmas on püsinud globaalsetel allianssidel. NATO on ainult üks neist. Ameerika Ühendriikidel on palju kahepoolseid kokkuleppeid mitmete riikidega, alates Iisraelist ja lõpetades Jaapaniga. Kogu see süsteem püsib sellel, et need riigid teavad, nende potentsiaalsed vaenlased teavad ja kõik teavad, et see süsteem on niiviisi üles ehitatud, et need lepingud peavad vett. Kas nüüd võiks tõesti juhtuda selline asi? Ma arvan, et Ameerika Ühendriigid põhimõtteliselt ei lase sel kunagi sündida just sellepärast, et see süsteem satuks kahtluse alla. See oleks sama nagu kogu pangandussüsteemi usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine. Seepärast ei lase Ameerika Ühendriigid sel lihtsalt [juhtuda], kuna nii on nende rahvuslikes huvides. Riigid lähtuvad oma rahvuslikest huvidest ja me peame lihtsalt mõistma Ameerika Ühendriikide rahvuslikke huve. 

Ma arvan, et Ameerika Ühendriikide rahvuslikes huvides on säilitada praegune maailmakord, kus tal on juhtiv või dominantne positsioon, ja ta teeb kõik, olenemata sellest, kes parajasti on president või milline partei Ameerika Ühendriikides võimul on, et seda korda säilitada. Loomulikult, käesoleval sajandil on teoreetiliselt võimalik, et see süsteem võib murduda. Aga ma siiski arvan, et Ameerika Ühendriigid, presidendid, kongress, Pentagon – kõik teevad maksimaalseid jõupingutusi selleks, et see süsteem ei murduks. Seda [USA] teeb.

Aitäh! Enne järgmist küsimust ma ikkagi veel kord käin üle selle, et meie kodu‑ ja töökorra seadus ütleb, et tuleb jälgida tähelepanelikult ka seda, mis on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse mõte. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse mõtte kohaselt peab juhtivkomisjoni esindaja ettekanne keskenduma juhtivkomisjonis toimunud arutelule. See on äärmiselt oluline tähelepanek. Ma tuletan teile, head kolleegid, meelde, et tuleks keskenduda peaasjalikult sellele, mis juhtivkomisjonis toimus. Need laiendused on kindlasti väga olulised ja me oleme neid siin pikalt teinud, aga hindame siiski ka üksteise aega. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma näen selles eelnõus väga suurt juriidilist probleemi. Nimelt jookseb siit läbi selline mõiste nagu "sõjaline operatsioon". Ma arvan, et puudub vaidlus selle üle, et sõjaline operatsioon on suuremate sõjaliste jõudude plaanipärane, ajaliselt ja ruumiliselt kooskõlastatud lahingutegevus kindlal eesmärgil: linna vallutamine, vaenlase väekoondise ümberpiiramine, silla hõivamine. See on sõjaline operatsioon. Aga siin on viide ka ÜRO põhikirjale, mis sätestab, et selline tegevus on võimalik vaid rahu tagamiseks ja konfliktide ohjeldamiseks. Samas ütleb jälle seadus, et välisoperatsioonidel osalevad Eesti kaitseväelased ainult rahu tagamise eesmärgil. Kuidas me saame kokku panna need mõisted – sõjaline operatsioon ja rahu tagamine –, kui me läheme konflikte ohjeldama?

Ma rääkisin sellest, et meil on kahte tüüpi sõjalisi operatsioone. Ühtedel me tagame rahu, peamiselt toimuvad need ÜRO egiidi all, ja on sõjalised operatsioonid, kus me võitleme kellegi poolel. Need on kas NATO operatsioonid või vabatahtlike koalitsiooni operatsioonid, mida juhib juhtivriik, näiteks Ameerika Ühendriigid. Jah, need ongi olemuslikult täiesti erinevad operatsioonid ja see mandaat katab laiapindselt kõiki võimalusi. Siin ei ole seda piirangut, et see oleks üks või teine või ta seaks emmale-kummale mingid piirangud. Ma ei ole jurist, jällegi, et ma saaksin hakata siin tähte närima ja mingit probleemi otsima või leidma. Ma lihtsalt näen seda sellisena, et see on lahendatud universaalse mandaadina kõikide operatsioonitüüpide tarvis, nii põhimõtteliselt rahu tagamisel, [rahu]valvel kui ka konkreetsetel sõjalistel operatsioonidel ühe osapoole toetuseks.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma pean teid tõesti kiitma. Komisjonis võib-olla paari sõnaga arutatud teema on siin saanud laiema kandepinna ja see on tõesti silmi avav. Ma olen väga tänulik selle eest. Siin ei ole mingit tühja jutu ajamist, nagu mõned inimesed on väljendanud. 

Aga ma tulen selle eelnõu juurde. Ta on pealkirja mõttes hästi laialivalguv ja hästi üldine, me anname [mandaadi] Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul sõjalisel missioonil osalemiseks, operatsioonil osalemiseks. Ma küsin, mis tähendab see "või selle liikmesriigi". Kas siis Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi soovil me võime hakata selle otsuse alusel oma mehi [kuhugi] saatma?

Teie aeg!

Liikmesriik tähendabki siin seda, et üks konkreetne NATO liikmesriik juhib operatsiooni. Siin on see näide Iraagi sõjast. Ameerika Ühendriigid ühe NATO liikmesriigina, meie kõige olulisema liitlasena juhtis seda operatsiooni. See on üks liik või tüüp nendest operatsioonidest, mis meil on üldse selles raamistikus võimalikud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Leo! Kas oli mingisugustki arutelu sel teemal selle eelnõu puhul, missugused võiksid potentsiaalselt olla need kohad, kuhu Eesti kaitseväelased selle mandaadi alusel või selle eelnõu – ma ei tea, ei oska öelda – sätete alusel võiksid missioonile sattuda? On see Kosovo? On see koht kuskil seal Balkanil, ma ei tea, Bosnia? On see kuskil võib-olla Lääne-Euroopas, kui seal moslemite rahutused puhkevad? Või on siin võimalik ka paranoiliselt oletada, et sel moel hakatakse looma mingisuguseid üleeuroopalisi relvajõudusid, mida tõrksate liikmesriikide puhul kasutada probleemide lahendamiseks?

Alustaks sellest tagumisest otsast: seda probleemi ma siin ei näe. Kindlasti ei ole Euroopa Liidus ja ammugi mitte NATO‑s sellist mehhanismi, et riigid võiksid algatada mingeid operatsioone oma liikmesriikides. See on seesama küsimus, mis puudutas Ungarit: NATO riigid ei saa põhimõtteliselt oma liikmesriigi vastu sõjalist jõudu rakendada, see ei ole lihtsalt võimalik, ega osaleda ka mingis siseriiklikus relvakonfliktis või mujal ilma selle riigi nõusolekuta. 

Aga mis puudutab komisjoni arutelu, siis komisjonis meil ei toimunud konkreetset arutelu sellel teemal, et meile oleks peastaap pakkunud mingisuguse nimekirja riikidest, kus see potentsiaalselt võiks toimuda. See ei ole ju ka peastaabi ülesanne, sest peastaap viib sõjalisi operatsioone ellu. Ka Välisministeerium ei ole meile [seda öelnud]. See sisend peaks ju tulema Välisministeeriumist, nad jälgivad olukorda maailmas, näevad, kui kuskil võib see vajadus tekkida. See sisend peaks tulema nendelt, et meil oleks silme ees loetelu potentsiaalsetest operatsioonipiirkondadest, kus see [missioon] võiks aset leida.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Siin on, jah, korduvalt olnud juttu komisjonis toimuvast ja te viitasite väga õigesti ka reformierakondlaste tegemata tööle. Kuidas reformierakondlased esindasid oma fraktsiooni huve komisjonis? Kas nad tundsid huvi nende eelnõude vastu või olid nad sama ignorantsed kui täna siin saalis?

Komisjonis me üldiselt töötame konstruktiivselt, püüame alati, kui on võimalik, jõuda konsensusele. Sada protsenti ei ole see meil kõikides küsimustes õnnestunud, aga me alati töötame selles suunas. Ma võin kinnitada, et mul on isiklikult ja kollegiaalselt väga hea läbisaamine kõikide endiste kaadrisõjaväelastega, kes meil komisjonis on, ma olen olnud nendest mitme alluv, kolleeg või ülem, olen olnud erinevates rollides. Mul ei ole meie tööõhkkonna üle mingit põhjust kurta. Sama puudutab ka meie tsiviilisiku taustaga [komisjoni liikmeid]. Kuigi siin saalis mõnikord ütlemised lähevad teravamaks, nagu ka antud juhul, siis komisjonis meil midagi sellist ei ole, me töötame väga konstruktiivselt ja püüame leida lahendusi.

Aga loomulikult ei ole komisjonis ka nii detailset arutelu olnud võib-olla seetõttu, et meie sõjaväelise taustaga liikmeskonnale on need asjad suhteliselt selged ja iseenesestmõistetavad ning võib-olla tsiviilisikud ei oska meie käest neid küsimusi küsida. Ja meil on ajapiirangud. Kui me läheme näiteks peastaapi, siis see aeg on mitte üle kahe tunni ja me ei jõua kuskile süveneda. Tegelikult täna ja eile ongi siin toimunud kogu meie operatsioonides ja sõdades osalemise ja üldse kõige suhtes kõige sügavam arutelu küllap kogu Riigikogu ajaloo jooksul. See arutelu oleks pidanud aset leidma siis, kui me 2003. aastal tegime need otsused, kui me läksime Iraaki, kui me läksime Afganistani, et mis asi see on, et kas me läheme sõtta, mida me püüame saavutada, mis on meie poliitilised eesmärgid, kuidas need sõjad teoreetiliselt võiks lõppeda. Ma ei usu, et neid küsimusi sel ajal käsitleti. Ma ei ole lugenud stenogramme, aga kui me läheme sinna [aega] tagasi, siis tõenäoliselt ma seda kõike sealt ei leia. Need otsused tehti ikkagi küllalt kiiresti ja ilma mingi põhjaliku analüüsita. Kommunikeerimine avalikkusele oli Iraagi ja Afganistani puhul alguses ju see, et me tagame seal rahu, me ei ole kuskil sõjas. Võib-olla sooviti lihtsalt näidata elanikkonnale, et asi ei ole nii hull, mis on inimlikult mõistetav. Aga nagu ma ütlesin, et me peaks algusest peale lähtuma tõest. See tõde, et me oleme sõjas, et me oleme kahes sõjas, jõudis kohale alles siis, kui võitlejad hakkasid surma ja haavata saama. Võitlejaid, kes seal surma said, oli 11, neist 9 Afganistanis ja 2 Iraagis. 130 said haavata ja nendest umbes 50 tõsiselt ehk nad kaotasid näiteks jäseme. See on see [põhjus], miks neid küsimusi peaks väga tõsiselt käsitlema. Loomulikult, meil peab olema keegi, kes suudab vähemalt siin puldis vastata, kui palju meil neid inimesi üldse on olnud ja mis seisus nad on. Ma ei tea peast, kui mitu inimest on pärast sõjas [osalemist] sooritanud näiteks enesetapu. Ma ei tea ka paljusid asju, mida ma võib-olla peaks paremini teadma, et siin üldse nendest operatsioonidest adekvaatselt rääkida.

Need küsimused ongi väga tõsised ja seepärast need sekkumised, te nägite, mõnevõrra ärritasid mind. Ma ei ole lihtsalt harjunud verbaalselt automaadipäraga vastu pead saama. Ma oskan ise ka samamoodi teha, aga ma ei ole kunagi tahtnud selles saalis midagi sellist teha, et lihtsalt nii-öelda verbaalselt teravamalt vastata. Aga need küsimused on tõsised. Kas või nendesamade võitlejate pärast, kes on võidelnud, keda on praegu üle 2500, kes on tõsistest operatsioonidest osa võtnud, kas või nende pärast me peaks käsitlema neid asju nii hästi, nagu me vähegi suudame.

Mis on veel toimunud? Me saime veteranipoliitika korda pärast Afganistanist tagasitulekut. Meil olid kaitseväepensionid, me saime kõik need asjad pensioniga seotud. Aga mis toimus, kui Afganistani [tagasitulekust] olid mõned aastad mööda läinud? Me lihtsalt kaotasime kaitseväepensioni. Ka see on siit puldist vaja maha öelda, sest muidu me ju ei räägi sellest, meil on liiga vähe aega, meil on teised, tähtsamad teemad. Sõdades [osalemisest] oli juba liiga kaua aega mööda läinud, me unustasime ära. Nüüd hakkas [sõda] Ukrainas jälle pihta. Võib-olla on meeldetuletus käes, et me võtaks neid küsimusi tõsiselt.

Tegelikult, kui me vaatame vastutust riigikaitsealaste otsuste eest läbi aegade, siis on küsimus selles, et kui mingi erakond on rohkem võimul olnud, siis ta võib vaadata oma vastutuse suurust proportsionaalselt, selle järgi, kui mitu aastat ta on olnud võimul ja kui mitu aastat on hoidnud kaitseministri portfelli. Siis saab ka ju aru, kui suur see vastutus tegelikult on olnud ja kuidas seda on kantud. Loomulikult, kui laiaulatuslik kallaletung algas, siis me nägime, et me ei ole selleks päris valmis. Aga need operatsioonid on kahtlemata aidanud meil paremini valmistuda kõigeks selleks, kus me praegu oleme. Kui me nendel operatsioonidel ei oleks olnud, siis kahtlemata meie Kaitseväe seis võiks olla palju raskem. Selle [valatud] vere tõttu me oleme õppinud paljusid asju, mida me muidu võib-olla ei oleks õppinud. Me oleme teinud seda lootusega. Ma ise operatiivosakonna ülemana olin selle kõige eest vastutav. Kui ma oleksin öelnud, et ei, me läheme operatsioonidele nii, et me paneme piirangud, et me ei lase neil sõdida, siis need piirangud võib-olla oleks ka pandud. Seepärast ma olen ka isiklikult nende asjade eest vastutav.

Hea kolleeg! Nüüd läks see natuke kaugele komisjonis toimunud arutelust.

See läheb täpselt nii kaugele, nagu ma pean vajalikuks sel lasta minna. Need küsimused on olulised ja nüüd me räägime nagu suud puhtaks, kui meil selleks rääkimiseks juba läks, et kes mille eest vastutab ja kui palju. Nii ei saa!

Aitäh! Aga võtame järgmise küsimuse. Kalle Grünthal, palun! 

Mina vä?

Kalle Grünthal, palun!

Aa. Aitäh! Tähendab, hea Leo, te olete sõjamees, eks ju, ja võib-olla ma ei ootagi teie käest vastust. Aga ma juhin tähelepanu väga olulisele punktile, mis seab selle eelnõu legitiimsuse kahtluse alla. Nimelt, meie õigusruumis kehtib selline kord, et välisoperatsioonidel osalevad Eesti kaitseväelased ainult rahu tagamise eesmärgil. Küll on aga selles eelnõus viide ÜRO põhikirjale, et meie saadame oma poisid sinna rahu ja julgeoleku säilitamiseks ehk rahu tagamiseks, ja siis on kirjas "või taastamise eesmärgil korraldataval sõjalisel operatsioonil". Ehk me saadame nad sinna ka konflikti ohjeldamiseks, aga meie õigusruum seda ei luba. Küsin, kuidas on võimalik, et selline apsakas on läbi läinud. Kas te seda arutasite või kuidas on seda võimalik praegu lahendada.

Ei, Kalle, ma ei näe siin mingit apsakat. Siin on väga selgelt kirjas, et Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO või selle liikmesriigi mis tahes operatsioon. Siin on see kirjas ja siin on ka loetelu selle järel veel, et julgeoleku säilitamise või taastamise eesmärgil korraldataval sõjalisel operatsioonil. Need operatsioonid mahuvad selle nimetaja alla ära. Ma ei hakkaks siin juriidiliselt tähte närima. Loomulikult, kui, Kalle, sa soovid seda teha … Mul ei ole sulle mingeid juriidilisi vastuseid. Aga ma arvan, et see operatsioonitüüpide määratlus siin on korrektne. Seda ma kuidagi juriidiliselt väga palju parandada ei oskaks.

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Juhataja selline sekkumine oli kah muidugi esmakordne Leo puhul. Ta väga põhjalikult tahtis rääkida ja see oleks olnud ka meie jaoks oluline. Ma ütlen, et meie ei ole Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmed ja meile on see oluline teema. Kui seal seda ei puudutatud, siis võiks paari sõnaga avada. 

Aga ma loen [seletuskirja], kus on välja toodud, et julgeolekuolukord võib ebastabiilseks muutuda nii Euroopas, Lähis-Idas kui ka Aafrikas. Aga kas on hinnatud, et Ameerika mandril ei või minna olukord konfliktseks, on see siis Lõuna-Ameerika või Kesk-Ameerika? Kas me selle [eelnõuga võiksime tekitada ka selle], et meie mehed peaksid minema Ameerika mandrile [sõdima]?

Aitäh! Praegu siit Ameerikat välja ei loe. Me ei ole Ameerika mandril ka sõjalistel operatsioonidel siiani osalenud. Seda pretsedenti veel ei ole. Me oletame, et Ameerika mandril on siiski olukord võrreldes näiteks Lähis-Ida, Aafrika või praegu ka Euroopa või Kaug-Idaga palju stabiilsem. Ma ei näe, et meil oleks mingit potentsiaali või vajadust Ameerikas, ükskõik, kas Lõuna‑ või Põhja-Ameerikas kuskil osaleda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, me võime siin filosofeerida teemal, kas sõjaline operatsioon või rahu tagamine, aga fakt on see, et kõigi nende panustamistega missioonidesse käivad kaasas ka hukkunud ja vigastatud Eesti mehed. Ma siin eile küsisin ja üritasin teada saada kaitseministrilt, kes teeb suuri sõnu sellest, et me langenud kangelasi mälestame ja mäletame igavesti, aga ta ei osanud meile öelda seda numbrit, kui palju on missioonidel hukkunud sõdureid. Mina muidugi eeldan, et kaitseminister peaks neid numbreid peast teadma, aga las ta olla. Sa mõningaid numbreid juba ütlesid paari riigi kohta ja ütlesid ka, et sa võib-olla peast täpselt ei oska neid öelda, aga on sul suurusjärk ja ikkagi mingisugune ülevaade olemas? Kas sa tead, kui palju meil on missioonidel käinud mehi, kas sa tead enam-vähem seda suurusjärku, kui palju on hukkunuid …

Teie aeg!

Kui paljud nendest sajast mehest, keda me potentsiaalselt lähetame, võiksid tulla elusana tagasi ja [kui paljud] võivad hukkuda?

See sõltub operatsiooni tüübist. Ma lugesin need numbrid üles, nende kohta meil on üsna täpne statistika. Iraak – 2 langenut, Afganistan – 9 langenut, kokku 130 haavatut tõsisematel operatsioonidel kokku, nendest umbes 50 raskelt ehk kaotasid näiteks jala. See on see statistika, mis meil praegu on operatsioonide kohta.

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh! Leo, ma oma eelmisele küsimusele väga konkreetset vastust ei saanud. Ma sain aru, et komisjonis ei arutatud, missugustesse piirkondadesse või riikidesse võiksid selle mandaadi alusel missioonid minna. On nii?

Täpselt nii, komisjonis ei olnud see arutelul.

Ma sain osalise vastuse ainult selle kohta, et okei, NATO ei saa kasutada neid üksusi oma liikmesriikide territooriumidel, ütleme nii. Aga küll saab seda teha üksikriik, ÜRO ja Euroopa Liit saavad neid kasutada. Kas ma saan sellest õigesti aru ja kas see ei ole ikkagi potentsiaalne voluntaristlik vastumeelsete režiimide või ideoloogiate mahasurumine?

NATO kindlasti ei saa oma liikmesriigi vastu sõjalist jõudu kasutada. Mis puudutab ÜRO operatsioone, siis selleks, et see [operatsioon] saavutaks mingi legitiimsuse, vajaks see ÜRO resolutsiooni ja selle saavutamine mingi operatsiooni jaoks Euroopas, ma arvan, on praktiliselt võimatu. Kuigi mõned Euroopa Liidu liikmesriigid püüavad NATO struktuure dubleerida, siis see praktikas väga ei ole õnnestunud. Euroopa Liidul ei ole mingit sõjalist organisatsiooni, mille kaudu ta saaks Euroopa-siseselt sõjalist jõudu rakendada. Ma ei pea seda võimalikuks ega pea seetõttu ka tõenäoliseks, et midagi sellist oleks võimalik üldse teha.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis arutati ka võimalusi enne menetletud 314 OE ja praegu [menetletava] 317 OE ühendamiseks või on need teemad nii erinevad? Mina loen siit – ma ei ole mitte just kõige pädevam nendes teemades –, et mõlemad puudutavad Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja mõlema [teema] on võimaliku üksuse sõjalisele missioonile saatmine vajaduse korral. Mis nende kahe erinevus võiks olla? Siin on kirjas, et esmakordsel panustamisel. Kas selgitaksite natuke seda lahti, kui seda komisjonis ei arutatud, mis see vahe võiks olla, et miks neid koos ei saaks arutada?

317 käsitlus on laiem, see ei puuduta mitte ainult NATO‑t, see puudutab ka NATO liikmesriigi juhitud operatsiooni ehk vabatahtlike koalitsiooni operatsiooni ja Euroopa Liidu juhitud sõjalist operatsiooni. Tuletan ka meelde, et kõik Euroopa Liidu sõjalised operatsioonid on toimunud väljaspool Euroopa Liidu territooriumi. Siis on ka ÜRO rahutagamis- või [rahu]valvamisoperatsioonid. See puudutab kõiki tüüpi operatsioone, erinevalt 314‑st. See ongi vahe. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kuna meiega siin kärgitakse kogu aeg, et küsimused peavad puudutama komisjoni ja komisjoni arutelu, siis ma püüan ka teise küsimuse niimoodi sõnastada. Äkki te natuke vahendaksite ja hindaksite seda komisjonis toimunud arutelu, eelkõige komisjoni juhtimise ja istungi läbiviimise kvaliteeti ning siin parlamendisaalis täna [toimuva] sellesama teema arutelu kvaliteeti ja istungi juhtimise kvaliteeti? Äkki te annaksite oma hinnangu ja arvamuse selle kohta?

See on hea küsimus. Tavaliselt, kui lahingutegevuses saavad tsiviilelanikud kannatada, siis selle asja nimetus on kaasnev kahju ehk inglise keeles collateral damage. Obstruktsiooni tõttu on meil tekkinud hoopiski kaasnev kasu. Tänu sellele me oleme võib-olla üldse saanudki neid teemasid natuke põhjalikumalt käsitleda, muidu seda tõenäoliselt ei oleks juhtunud. Operatsioonimandaatide käsitlemine on komisjonis läbi kõigi aastate olnud üsna rutiinne protseduur. Seal on teatud kindlad protseduurid, mis me läbi teeme. Ma ei saa kuidagi öelda, et esimees juhiks praegu kuidagi halvemini, paremini või teistmoodi, see on olnud standardne. Need [protseduurid] on läbi viidud. Aga sellist sisulist ja süvaarutelu ei olegi tõenäoliselt terve Riigikogu ajaloo jooksul Riigikogus üldse toimunud. Selle obstruktsiooniga eilsel ja tänasel päeval nii-öelda kaasnev kasu, eesti keeles öelduna, ongi see, et me oleme esmakordselt saanud seda [teemat] arutada. Ma mingit kaasnevat kahju selle arutelu juures küll ei näe, erinevalt operatsioonidest, kus tahtmatult või mõnikord ka tahtlikult võidakse seda tsiviilelanikkonnale ja mittekombatantidele tekitada.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme. Palun!

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu spiiker! Head kolleegid! Kõigepealt ma tahan tänada Leod põhjalike ja sisuliste vastuste eest. See oli tõepoolest meie tööga kaasnev kasu. 

Aga tulen eelnõu ja mõne sõnaga ka eelnõu arutelu juurde. Mind ja mitmeid teisi meie fraktsiooni liikmeid on pannud ikkagi korduvalt muretsema blankoveksli küsimus. Meile antakse põhimõtteliselt ette eelnõu, mille kohta öeldakse, et on 100 meest ja neid võib saata ükskõik kuhu, ükskõik millal ja ükskõik miks. Peab olema lihtsalt mõne rahvusvahelise organisatsiooni või mõne NATO liikmesriigi soov. See ei ole meie hinnangul, nii mõnegi meie erakonna fraktsiooni liikme hinnangul kooskõlas põhiseaduse nõudega, et me anname konkreetsele Eesti Kaitseväe kasutamisele väljaspool Eestit parlamentaarse nõusoleku. Kui sult küsitakse nõusolekut ja sulle öeldakse, et anna praegu nõusolek ükskõik millele, ükskõik millal ja ükskõik kuidas, siis tegelikult on mööda mindud parlamentaarse nõusoleku küsimise sisust. 

Ma üldiselt ei ole nõus nende väidetega, nagu missioonide puhul võiks tekkida oht, et vaja on nii kiiresti otsustada, et Riigikogusse enam tulla ei jõua. Ma toon võrdluse näiteks kurikuulsa Euroopa stabiliseerimismehhanismiga, ESM‑iga, kus Eesti on juba ette [kokku] leppinud, et ta annab vajaduse korral ära 1,2 miljardit eurot, aga selle hetke, millal see andmine tuleb, peab ikkagi Riigikogu heaks kiitma. Ainult et seal on antud ajaraam, kui ma nüüd peast [õigesti] mäletan, siis kas kaks või kolm päeva, selle aja jooksul peab selle ära tegema, viuh! Ja sellega on kõik nõus, et jaa-jaa, küll Riigikogu jõuab, kutsutakse erakorraline [istung] kokku, hommikul kell 8 tuleb kutse, et olge kell 10 Toompeal, teeme esimese lugemise ära kell 10 ja teise lugemise ära kell 12 ja vahepeal jõuab veel komisjon koguneda ja ongi valmis. Nii et tegelikult mehhanism on olemas. Loomulikult ei ole see normaalne ega mõistlik, aga mehhanism on olemas. Täpselt samamoodi on olemas mehhanism aasta igal päeval, jaanipäevast jõuludeni ja ülestõusmispühadel ka, kui vaja on, [alati] on võimalik Riigikogu erakorraliselt kokku kutsuda. Kui selleks on olemas poliitiline tahe, siis saab need otsused kiiresti vastu võtta. Aga me ju näeme selgelt, et seda tahetakse vältida. 

Me nägime kõikide nende missioonieelnõude puhul, mis siin on [olnud], et tahetakse vältida isegi igasuguse arutelu avamist, et kas on mõistlik, kas on vaja, kes ikkagi otsustab, millal otsustab, mis on need tingimused, mis see eesmärk on. Parem mitte rääkida, anname [üle] aasta lõpul, toome siia ühe virna eelnõusid ja ütleme, et kõik, kes ei ole poolt, on putinistid. 

Siis Jürgen Ligi tuleb veel saali ja lubab lahkelt keskmisest normaalsemal ekrekal siin mingeid vastuseid anda. Ma tahaksin küsida, sest ma ei tea, et kas äkki on spiikri käes või kuskil Reformierakonnas see nimekiri, missugune see järjestus on, kes on kõige normaalsem EKRE fraktsiooni liige, kes on järgmine ja kes siis see kõige ebanormaalsem on. Ma pean tunnistama, et ma olen solvunud, kui ma olen selle nimekirja eesotsas. Aga tahaksin seda nimekirja näha. Äkki saab siis juba ette kätte mingid lubakirjad, et me võime ikka siia saali tulla, Reformierakonna fraktsioon äkki lubab ikkagi. Korraks kaldusin teemast kõrvale, vabandust! 

Nagu Leo ütles meile arutelu käigus blankoveksli eelnõu kohta, mida me eelmisel aastal [menetlesime] – ja me oleme muide jauranud selle blankoveksli üle siin aastast aastasse, et see pole päris aus mandaadi küsimine –, samasuguse blankoveksli alusel me juba läksime sinna Mosambiiki. Nüüd me küsisime Mosambiigile veel eraldi loa. Mõnes mõttes arusaamatu, miks seda üldse vaja oli, sest me juba läksime sinna ühe varasema blankoveksli alusel, saatsime oma inimesed kohale. Mulle tundub, et see missioonide värk on siin samasugune poliitiline demokraatia ja parlamentarismi simulaakrum nagu nii mõnedki teised asjad, mida me siin korraldame. 

Nüüd mõni sõna sellest menetluse asjast ka. Ausalt öeldes ajab kergelt hämmingusse, kui siia ilmuvad Reformierakonna fraktsioonist kohale mõned trollid ja hakkavad lihtsalt nõudma, et arutelu ei tohi pidada. Mul ei ole väga teravat kriitikat kaitseministri kohta, ta on siin käinud järjest kaheksat eelnõu tutvustamas ja on teinud küll väga lühidalt, aga on jäänud viisakaks ja vastanud kõigile küsimustele. Meil on näiteid ka teistsuguse käitumise kohta ministrite poolt. Minu meelest tuleb pigem kritiseerida seda, kui arutelus ollakse väga napisõnalised, peaaegu et vaoshoitud, ei taheta midagi öelda, mitte nuriseda selle üle, et meil on põhjalik arutelu. Kui Ligi ütleb, et tema tahab tööd teha, siis ma tahaksin öelda: "Ae, ae!" No ei ole siin töötegijaid peale meie fraktsiooni, no ei ole! Hääletamine on ka töö, aga mitte nüüd see töö, mida meie siin teeme. Me täna kella 12‑st saadik küsisime infotunnis küsimusi, kella 14‑st saadik oleme eelnõude kohta küsimusi küsinud ja kõnesid pidanud. Vot see on töö tegemine, see on Riigikogu liikme töö tegemine. Ma ei ole näinud siin teiste erakondade esindajaid ei koalitsioonist ega opositsioonist täna tööd tegemas. Ausõna, ei ole näinud. Vahepeal käiakse hääletamas. Ma siiralt arvan selliste oma olemuselt demokraatiavaenulike ja parlamentarismivaenulike ettepanekute kohta, et tuleks mitte küsida ja mitte vastata või kui vastata, siis mitte vastata palju ja pikalt, ja kui vastata, siis mitte vastata sisuliselt, et ausalt öeldes tuleks minna nurka ja häbeneda. 

Aga ega midagi, ma väga pikalt ei räägi. Mulle tundub, et see konkreetne eelnõu on probleemne seoses sellega, et ta on blankoveksel, ja on probleemne seoses sellega, et ta ei ole päriselt sisuliselt kooskõlas selle põhiseaduse nõudega, et me anname mandaadi konkreetsele missioonile. Seetõttu teeb meie erakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 317 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 317 esimesel lugemisel tagasi lükata. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Kuna selline paber teile just äsja laekus ja kuna kodu‑ ja töökord annab meile võimaluse sellisel juhul vaheaeg võtta, siis mina võtaks 10 minutit … Ma võtan 10 minutit vaheaega.

Selge. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni palvel 10 minutit vaheaega, palun!

V a h e a e g

Austatud kolleegid! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud ja asume hääletamise juurde. 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 317 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 4 Riigikogu liiget, vastu 56. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Eelnõu 317 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. november kell 10.05. 

Head kolleegid, läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Med/Irini" eelnõu 318 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli tagasi kaitseminister Hanno Pevkuri. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! On saabunud veidi nostalgiline hetk, viimane missioonieelnõu. Kohe natukene kurb hakkab. Olen teiega saanud siin viimased üheksa tundi Riigikogu tööaega veeta ja oleme jõudnud kenasti viimase rahvusvahelise sõjalise operatsiooni mandaadini. 

Selle mandaadi puhul on tegemist EUNAVFOR Med/Irini Euroopa Liidu missiooniga. Selle missiooni peamine eesmärk on Liibüale kehtestatud ÜRO relvaembargo rakendamise toetamine, kasutades selleks nii õhu‑, satelliidi‑ kui ka merelisi võimeid. Sellel missioonil ja operatsioonil panustab praegu 23 Euroopa Liidu liikmesriiki ja operatsiooniala keskendub peamiselt Liibüa idaranniku lähistel asuvatele rahvusvahelistele vetele. Tuleb täpsustada, et operatsioonialast jääb välja piirkond 15 meremiili ulatuses ümber Malta. Operatsiooni õiguslik alus on ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 2292 aastast 2016. 

Kui vaadata, mida on Euroopa Liidu liikmesriigid selle operatsiooni käigus siiamaani teinud, siis näeme, et operatsiooni algusest alates on läbi viidud 11 863 kaubalaevaga ühenduse võtmist, 563 pardaleminekut ja 26 kontrollkäiku kahtlusalusele laevale. Eesti panus on seal üks staabiohvitser. Nagu ka varasemate selliste väikeste missioonide puhul oleme palunud mandaati kuni kolmele [kaitseväelasele], aga selle [operatsiooni] puhul näeme, et jätkame järgmisel aastal ühe staabiohvitseriga. Ongi kõik.

Aitäh! Teile on mitmeid küsimusi. Kõigepealt Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! EUNAVFOR Med/Sophia eesmärk oli ebaseadusliku inimsmugeldamise tõkestamine, mis kukkus läbi. See ülesanne tuli ka üle sellele Irinile. No see on ka ilmselgelt läbi kukkunud.  

Aga minu küsimus on sellesama relvakaubanduse tõkestamise kohta. Liibüa on täis relvi ja Hezbollah on silmini relvastatud. Üks suur probleem on Türgi, kelle laevu on kümnete kaupa püütud kinni pidada, sest tõestatult on nad vedanud relvi Liibüa sadamatesse. Tekib selline vastuolu, et ühtpidi on Türgi meie liitlane NATO‑s ja teistpidi me nüüd sõdime tema vastu. [Kuidas] te näete neid suhteid edaspidi?

Teie aeg!

Aitäh! Tuleb selgelt lahutada NATO‑s tehtavad toimingud ning selle missiooni eesmärgid ja tegevused. EUNAVFOR Med/Irini operatsioonil kontrollitakse ikkagi eelkõige erinevate vahenditega, nagu ma ütlesin, õhu‑, satelliidi‑ ja merelisi [võimeid] kasutades relvaembargo võimalikke rikkumisi. Loomulikult, kui tuvastatakse muu salakaup, siis [selle vedu] tõkestatakse, nagu ma ütlesin. 

Ma ei ole teiega nõus, et see on läbi kukkunud. Kui te vaatate kõiki neid faktilisi andmeid – ligi 12 000 kontakti kaubalaevaga, ligi 600 pardaleminekut, mis on toimunud kokkuleppel laevakapteniga, sõbralikult, ja 26 kontrollkäiku põhimõtteliselt kahtlusalustele laevadele –, siis näete, et see tegevus on olnud üsna [tõhus]. Selle [operatsiooni] peakorter on Roomas. Loomulikult, me võime alati vaielda, kas [tegutsetud] on piisavalt või mitte, aga sõltumata sellest, kellele alus kuulub, mere peal kehtivad ühesugused reeglid ja operatsioonile antud mandaat on samamoodi ühesugune. Nii et ma ei tõmba siin kuidagi joont [vahele] kas Türgile või mõnele teisele riigile kuuluva aluse või mõne teise riigi lipu all sõitva laeva puhul. Kõiki aluseid tuleb kontrollida ja kui on kahtlus, tuleb sellele reageerida.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Kõigepealt tahan teid tunnustada selle eest, et te olete siin need üheksa pluss tundi sisuliselt vastanud ja viisakalt käitunud, mida kahjuks ei saa kõigi siin puldis käinute kohta öelda. 

Aga ma küsin selle kohta, kui ajakriitilised need eelnõud tegelikult on. Täna on küsijad sisuliselt lahti võtnud kogu selle missioonide paketi ja on sisulist tööd teinud. Ma arvan, et see on väga vajalik olnud, mida me oleme teinud. Viimastel aastatel ongi [selliste eelnõude menetlus] üsna ärakoputamise moodi olnud, aga kuna Riigikogu ei ole kummitempel ja ei tohi olla, siis ma arvan, et see [meie töö] on väga vajalik olnud. Siin oli süüdistus, et kuidagi takistatakse seda menetlemist, aga ma arvan, et me ei tee seda siin, me arutame sisuliselt. 

Kui ajakriitilised need [eelnõud] on? Kas on siis nii hull see asi, et taevas kukub maa peale, kui nende [menetlus] läheb näiteks ühest päevast teise? Need eelnõud saavad ju vastu võetud. Aga siin on olnud süüdistusi, et kuidagi väga hirmus on see asi, kui me siin neid menetleme.

Nojah, õhtu on juba hiline, tahaks natukese huumoriga vastata, et ajakriitilisus sõltub sellest, kummal pool ust sa oled. 

Aga antud eelnõude puhul tuleb arvestada ühte olulist argumenti, mis rahvusvaheliste missioonide puhul on, see on ettevalmistav pool. Näiteks kui parlament ei peaks seda mandaati andma, siis me peame järelikult 1. jaanuariks kusagil, kus me missioonil oleme, ennast kokku pakkima, mis võtab aega. Teisalt, kui me saame mandaadi, siis me peame uut rotatsiooni samamoodi mõnda aega ette valmistama, meil on vaja inimesed leida, meil on vaja logistika läbi kaaluda. Nii et selles mõttes on see ajakriitiline. See on alati natukene balansseerimine. Me ei taha tulla parlamenti sügisel liiga vara, sest me soovime võimalikult akuutsena hoida seda infot, mille me teie ette toome, ja teisest küljest ei saa see jääda väga hilja peale, sest rotatsioone ettevalmistavad tegevused on üsna pikaajalised. 

Martin Helme, palun!

Ma tahaks öelda, kui me siin õhtul juba nalja teeme, et alati saab logistikas toetuda Stark Logisticsile, teil muret ei ole, saab need mehed [ära tuua], ja sealt Roomast saab sellele ühele mehele lennukipileti ka üsna lühikese ajaga. Võib-olla suurem mure on, kui kuskilt, ma ei tea, mõni rühm või kompanii on vaja ära tuua.

Aga ma tahaksin küsida seoses selle eelnõuga, et Euroopa Liidul on veel teine suurejooneline rahvusvaheline koostööprojekt või liikmesriikidevaheline projekt ja see on Frontexi projekt. Frontex ei tegele mitte relvakaubandusega, vaid inimkaubandusega. Kõlavate loosungite saatel, et hakkame takistama inimkaubandust, on kujunenud välja niimoodi, et tegelikult võtavad nad seal kuskil Liibüa rannikul laevad nööri otsa ja toovad kas Prantsusmaale, Hispaaniasse või Itaaliasse. Kuidas suhestub see missioon Frontexiga ja kas seal ei toimu samasugust libisemist nagu Frontexis?

Aitäh! Ei, seal on ikkagi heas mõttes joon vahel. Infot loomulikult vahetatakse, ei ole kahtlust, et erinevad korrakaitseorganid omavahel infot vahetavad, aga selle missiooni siht ja eesmärk ei ole tegeleda migratsiooniga. Kui EUNAVFOR Medi peakontorisse peaks tulema mingisugune [migratsiooni puudutav] informatsioon meie sõjalistelt satelliitidelt, siis see antakse Frontexile edasi, ja kui peaks olema vastupidi, siis samamoodi. Need jõud, mis reageerivad, hoitakse ikkagi lahus. Infovahetus käib, aga operatsiooniline tegevus on lahus. Operatsiooniline tegevus keskendub ikkagi selgelt sellele mandaadile, mis on ÜRO Julgeolekunõukogus kokku lepitud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Martin tegi kõik head naljad minu eest ära. Ma oleksin täpselt samamoodi tahtnud öelda, et kui kuskil millegi kokkupakkimiseks läheb, siis Stark Logistics tuleb alati appi. Ta ennetas samuti natukene seda küsimust, mida mina tahtsin küsida, just nimelt selle inimkaubandusega seotud kuritegelike võrgustike tegevuse ja põgenike hukkumise kohta teekonnal üle Vahemere Euroopasse. See ennetus on siia sisse kirjutatud. 

Aga ma küsin lihtsalt, et kuna see on selle missiooni programmiline seisukoht, siis äkki on võimalik tuua ka mingisuguseid häid näiteid, kuidas see ennetus on kulgenud ja kui palju on kuritegelike võrgustike tegevust suudetud ära hoida. Põgenike [kohta] samamoodi: kui palju siis [on vähenenud] Euroopasse [tulevad] migrandivood?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, see ei ole migratsioonioperatsioon, see on suunatud relvaembargo kontrollimisele. Selle faktilise poole kohta ma ütlesin, et senimaani on olnud ligi 12 000 kontakti kaubalaevadega, ligi 600 pardaleminekut sõbralikes tingimustes ja 26 nii-öelda jõuga [läbiviidud] kontrollkäiku kahtlusalustele laevadele. Mul ei ole kaasas nende kontrollkäikude kogu tulemust või [andmeid,] kas ja mida sealt leiti. Aga veel kord: kui on tegemist migratsiooniga, siis [need andmed] antakse üle Frontexile. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on seotud meie staabiohvitseri või staabiohvitseridega, kes seal missioonil osalevad. Ma saan aru, et tööalaselt alluvad nad konkreetsele kohapealsele staabiüksusele ja selle staabiüksuse juhile. Aga kas sellistele staabiohvitseridele on võimalik anda konkreetseid ülesandeid ka meie Kaitseväel ja Kaitseministeeriumil või on see välistatud?

Aitäh! Rahvusvahelistel missioonidel lepitakse ühiselt kokku need tegevused, mida üks või teine liikmesriigi esindaja teeb. Need võivad muutuda tulenevalt selle inimese [ameti]profiilist, kes sinna staapi saadetakse. Seetõttu on meie esmane volitus ikkagi see, et inimene läheb sinna tegema rahvusvahelist tööd. Aga kui meil on mingi spetsiifiline huvi, spetsiifiline vajadus, siis me saame loomulikult anda ka oma soovid oma inimesele edasi. Siis on küsimus selles, kas vastuse toob meile meie inimene ise või keegi teine staabist. Selles mõttes ei ole meie inimene seal ainult staabiohvitser, vaid ta käitub ka heas mõttes sideohvitserina. Ta saab tuua sealt meile lisainfot piltlikult öeldes teiste laudade pealt.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Sellel missioonil on väga lai ampluaa: relvaembargo rakendamise toetamine, illegaalse naftaekspordi tõkestamine Liibüas, Liibüa mereväe ja piirivalve väljaõpe ja ülesehitamine ning salakaubanduse ja inimeste smugeldamise võrgustike lõhkumine ja selleks informatsiooni kogumine. Kas oskate öelda proportsiooni, mis on kõige olulisem ja protsentuaalselt [kõige suurem] selle missiooni raames [taotletav] eesmärk?

Kõige suurem eesmärk on ikkagi Liibüale kehtestatud ÜRO relvaembargo rakendamise toetamine, nii et see relvaembargo oleks tegelik. Loomulikult, relvaembargo [täitmise] kontrollimisel võib nii-öelda filtri vahele või silmade ette jääda ka muud informatsiooni kuritegeliku [tegevuse kohta]. Sellega loomulikult tegeldakse. Aga väga suur osa sellest on kindlasti ennetav tegevus, sõjalises keeles heidutus. Me näitame, et me oleme kohal. See teadmine peab erinevatel kuritegelikel rühmitustel olema, et silmad on nii taevas, merel kui ka maal.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mõtlesin küsida teie hinnangut 2011. aastal NATO juhitud sõjalisele sekkumisele Liibüas. Kas teile tundub, et sellega lahendati probleeme või pigem tekitati neid juurde? Mulle tundub, et see missioon, milles osalemisest me praegu räägime, on ikkagi olulises osas ka tingitud sellest, et seal on tekitatud suurem probleem, kui seal enne oli. Sekkumine Iraagis lõppes ju teatavasti ikkagi katastrofaalselt, sekkumine Afganistanis lõppes sisuliselt katastrofaalselt, nagu Leo Kunnas meile siin just hiljuti rääkis. Aga milline teie enda hinnang sellele sekkumisele Liibüas 2011. aastal oleks?

Teate, uskuge mind, väga suur kiusatus oleks minna sellesse filosoofilisse diskursusesse, et milline on olnud Liibüas sekkumise mõju geopoliitilisele olukorrale seal piirkonnas. Aga ma siiski jään selle eelnõu raamidesse, millega me palume teilt mandaati selleks, et meie üks staabiohvitser saaks seal [kohal] olla. Muidugi, lihtsalt täienduseks: ma arvan, et meil on oluline seal olla mitte ainult sellepärast, et me panustame, vaid ka just nimelt sellepärast, et meie teadlikkus seal piirkonnas toimuvast oleks adekvaatne. Selle informatsiooni hulk, mida me sealt operatsioonikeskusest saame, on päris märkimisväärne. See teeb meie enda turvalisuse olukorra ka oluliselt paremaks.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud minister! Ma tulen eelnõude menetlemise kiireloomulisuse juurde tagasi. Üks teie erakonnakaaslane on avaldanud arvamust, et see arutelu siin ohustab kuidagi Eesti julgeolekut. Te andsite enne väga adekvaatse vastuse, miks on vaja neid [eelnõusid] arutada ja Riigikogu mandaat saada. Aga siin on rõhutud selle peale, et see üks päev arutelu ja nende eelnõude vastuvõtmise edasi[lükkumist] on väga suur probleem olnud. Sain ma õigesti aru, et tegelikult ei ole täna mitte midagi nende eelnõudega lahti, kuigi need võetakse vastu üks päev hiljem? Kas võite kinnitada?

Tõele au andes, täna on esimene lugemine. Me läheme nende eelnõudega komisjoni ja siis nad tulevad veel saali tagasi. See palve mul loomulikult oleks, et me teise lugemise jõuaksime teha võimalikult kiiresti, aga ma saan aru, et EKRE fraktsioonil on Riigikogu tööga pikemad plaanid. Nii et see tagasihoidlik palve mul on küll, et kui me jõuame teiste lugemisteni ehk lõpphääletusteni, siis [võiks arvestada, et] nende eelnõudega me tõesti ei saa väga pikalt venitada. Kui [menetlus] jääb venima ja [lükkub] detsembrikuusse, siis meil tekib ka sisuliselt probleem väga paljude missioonidega. Aga ma saan ainult alandlikult Riigikogu käest paluda mõistlikku suhtumist rahvusvahelistesse missioonidesse. Kui Riigikogu käitub teisiti, siis peab valitsusel olema paindlikkus reageerida vastavalt Riigikogu mandaadile. Nii lihtne see ongi.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma pean ütlema, et see on järjekordne näide, kuidas me sõidame mingisuguseid roostetanud rööpaid pidi ikka nii, nagu kunagi [kuskil] kaugel-kaugel mingisugune unustatud jaamaülem korralduse andis. Liibüa riiki ei ole ju olemas. Mis relvaäri me seal kontrollime, mis migratsioonivoogusid me seal kontrollime? See on lõhenenud riik. Ei kontrolli ei Tripolis ega Tobrukis olev [valitsus] – nad mõlemad nimetavad ennast legitiimseks valitsuseks – olukorda riigis. Seal on džihadistid, seal on mingisugused islami vennaskonnad, seal on mingid berberijõugud. Seda riik ei ole ju. Mis missioonil me seal [osaleme], eriti veel ühe mehega? See on naljanumber. Miks me selles naljanumbris [osaleme]?

Aitäh küsimuse eest! Vajab võib-olla natukene selgitust ja täpsustamist. EUNAVFOR Medi operatsioonikeskus on Roomas ja operatsiooni juhitakse Roomast. See ei ole Liibüast juhitav operatsioon. 

Meile on oluline, mis Vahemerel toimub. Siin juba mainiti Frontexit – migratsiooni koha pealt on see kindlasti ülioluline kanal. Aga selle missiooni olulisus peitub just nimelt selles, et me kontrollime Vahemerel toimuvat, me maksimaalselt kontrollime Liibüast väljuvaid aluseid, ega nende peal ei ole kuritegelikul eesmärgil Euroopasse saadetavaid relvi ega muud salakaupa. 

Me võime alati vaielda selle üle, kui efektiivne üks riik on. Kui te küsite, kas Liibüas võiks olla stabiilsem riigivõim, siis loomulikult võiks. Aga ma jätkuvalt ei ole nõus sellega, et Liibüa riiki ei ole. Riigi tunnused on Liibüal täitsa olemas. See, kas ja milline võim seda täpselt kontrollib, on, jah, antud ajahetkel mõnevõrra problemaatiline, aga see ei vähenda kuidagi meie vajadust kontrollida Vahemerel toimuvat.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tõepoolest, see peakorter on Roomas, itaallased juhivad seda ja 23 Euroopa Liidu riiki sellesse panustavad. Eestile te plaanite praegu võtta mandaadi kuni kolmele kaitseväelasele. [Selle operatsiooni] ülesanded on illegaalse naftaekspordi tõkestamine, Liibüa mereväe ja piirivalve väljaõpetamine ja nende ülesehitamine, samuti salakaubanduse ja inimeste smugeldamise võrgustike lõhkumine, mis on väga üllad eesmärgid. 

Aga ma küsin selliselt. Eesti on seal ühe inimesega. Kui palju ja mida panustavad teised riigid, [kui kokku on seal riike] 23? Kelle poolt on siis alused, kui on [pardale]minekud, kuidas see on ära jagatud? Mõni näide. On itaallastel mingid laevad või on prantslastel mingi õhuvägi?

Aitäh! Loomulikult, erinevad liitlased panustavad sinna erinevate võimetega ja need võimed ka ajas vahetuvad. Tõepoolest, itaallastel on üsna märkimisväärne jõud nii merel kui ka maal. Lisaks baseerub kogu [info kogumine] rahvusvahelisel meeskonnal, millel on nii satelliidivõimekus kui ka muud luurevahendid. Mul ei ole hetkel kaasas [andmeid] iga riigi üksiku panuse kohta, aga itaallastel on seal väga tuntav osalus. 

Kas teoreetiliselt võiks Eestil olla seal suurem esindus, kas meil oleks seal midagi teha? Vastus on jah, teha oleks küll, aga me peame valima, kas ja kui palju meil on võimekust inimesi välja saata. Eile arutatud numbrist 125 – nii palju on umbes missioonidel – me väga üle ka ei tahaks minna.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd palun kaasettekandeks, juhtivkomisjoni ettekandeks siia riigikaitsekomisjoni liikme Alar Lanemani. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Sarnaselt käesoleva aastaga soovib Eesti ka järgmisel aastal jätkata Eesti kaitseväelastega panustamist EUNAVFOR Med/Irini ehk European Union Naval Force Mediterranean/Irini sõjalisse operatsiooni. Seejuures vähendatakse eelnõus Eesti kaitseväelaste arvu kuni kuuelt kuni kolme kaitseväelaseni. 

Selle Euroopa Liidu sõjalise operatsiooni peamine eesmärk on suunatud ÜRO Liibüale [kehtestatud] relvaembargo rakendamisele ning Liibüast toimuva illegaalse naftaekspordi tõkestamisele, samuti Liibüa piirivalve ja mereväe väljaõppele ning ülesehitamisele. Lisaks tegeleb operatsioon inimkaubanduse tõkestamisega. Sõjalisel operatsioonil osaledes täidab Eesti järjepidevalt oma Euroopa Liidu liikmesusest tulenevaid liitlaskohustusi ja Eestiga koos teevad seda, osaledes sellel operatsioonil, 23 Euroopa Liidu riiki.

Selle aasta 17. oktoobril toimus riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni ühine väljasõiduistung Kaitseväe peastaapi, kus Kaitseväe ohvitserid andsid ülevaate Eesti Kaitseväe osalusega rahvusvahelistest operatsioonidest ja ohuhinnangutest. Sama info antud teemal sai riigikaitsekomisjon oma 6. novembri istungil. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu koos kaitseministri ja Kaitseministeeriumi ametnikega selle aasta 16. oktoobri istungil ja otsustas konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Veel otsustati konsensuslikult teha ettepanek, et muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oleks selle aasta 20. november kell 10.05. Tänan!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, aja tõhusa kasutamise ja täpse ülevaate eest! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Mõtlesin teie käest küsida selle kohta, et kui me pikendame Eesti Vabariigi osalust mingisugusel välismissioonil, siis ilmselgelt peaks ju selle protsessi osaks olema kriitiline analüüs, kuivõrd tõhus on see osalus seni olnud, kui palju on olnud nende ressursside panustamisest kasu, kui palju on see missioon ise oma eesmärkide poole püüdlemisel edukaks osutunud ja nii edasi. Kas komisjonis sellesisuline arutelu kas selle missiooniga või mõne teise missiooniga seonduvalt on aset leidnud? Kui on, siis võib-olla annate meile ka ülevaate sellest, milles see analüüs on seisnenud ja milliste tulemusteni see on jõudnud. Kui ei ole leidnud aset sellist analüüsi, siis võib-olla selgitate, kas sellist praktikat üldse polegi ja kas peaks olema.

Selline analüüs on alati oluline ja see on komisjoni töö orgaaniline osa, kuigi ma peaks ütlema, et selliste analüüside maht on ju erinev, sõltuvalt operatsiooni keerukusest. Aga see küsimus alati, niipalju kui mina mäletan, on komisjoni istungitel kerkinud, et mis me sellest arvame, kas see toimib. Põhiosa sellest analüüsist, sisuline analüüs, toimub kaitseplaneerijate keskkonnas, kus on ka selle õige koht. Riigikogu tasandil on meie peamine ülesanne vaadata ikkagi julgeolekupoliitilisi mõjusid ja seda, mismoodi see vastab näiteks Kaitseväe huvidele. 

Kui rääkida missioonidest laiemalt – mul on olnud au olla nende sündimise ja selle diskussiooni juures –, siis laias laastus on neil kaks funktsiooni: [nende abil me saame] arendada oma kaitsejõude ning aktiivselt osaleda rahvusvahelises julgeolekupoliitikas, seda mõjutada ja luua eeldusi selleks mõjutamiseks, kui meile on toetust vaja.

Suures plaanis on neid eesmärke kaks ja [selle järgi] neid missioone valitakse. Selliste missioonide puhul, kus on tegemist mõne staabiohvitseriga, me vaatame, et [seal osalemine oleks] suhteliselt turvaline ja … "Lihtne" ei ole võib-olla korrektne öelda, kuid võrreldes näiteks jalaväemissioonidega kuskil kuumas kohas on see siiski lihtsam. Aga staabiohvitseride ettevalmistus on äärmiselt aeganõudev, mahukas ja kallis protsess. Kui vaadata sellest seisukohast, siis näeme, et juba selliste kohtade saamise pärast käib võitlus. Nii et kui me saame [osaleda] ja meil on võimalus jätkata, siis see on juba sõnum iseenesest. Aga sellist tehnilist põhjalikku analüüsi, ma mäletan, on riigikaitsekomisjonis ikkagi olnud siis, kui midagi ilmselgelt on silma torganud, siis minnakse sügavuti.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma küsiks põhimõtteliselt sama küsimuse üle teise nurga alt, nagu ma küsisin Hanno Pevkurilt. Mitmeid Euroopa Liidu egiidi all olevaid missioone on, üks on immigratsiooni nii-öelda ohjeldamine Frontexi egiidi all. Sellest on tänaseks päevaks saanud inimkaubitsejatele turva‑ ja ekspressteenuse osutamine maksumaksja raha eest piirivalvamise nime all. See konkreetne eelnõu, seletuskiri vähemalt, ütleb ka, et tegeldakse inimkaubanduse ennetamisega. Kahtlemata võib öelda, et relvakaubandus ja inimkaubandus kuskil ikka servapidi kokku puutuvad, eriti kui need [toimuvad] merel ja tegijad on samad. Kas see teema, Frontexi tegevus või Frontexi tegevusetus, on komisjonis nüüd või mingil varasemal korral olnud arutelul?

Aitäh küsimuse eest! Otseselt Frontexi kontekstis [sellise arutelu vajadust], et kuidas need kokku puutuvad, kuidas need peaksid kokku puutuma ja mida me tulevikus näiteks selles asjas kavatseme, minu teada ei ole ja see ei kajastu ka meie aruteludes. Mismoodi seda tõlgendada? Tavaliselt üritab riigikaitsesüsteem olla kuluefektiivne ja kõrvaliste asjadega mitte tegeleda. Kui probleemi ei ole, siis ärme läheme torkima. Aga sellistel operatsioonidel on alati mitu eesmärki, ühel lihtsal põhjusel: üks ja sama laev võib sattuda eri situatsioonisse, kus on vaja sekkuda. 

Võib-olla peaks [tegema] ühe tähelepaneku. Kui ma tohin kommenteerida seda arutelu, mis on siin olnud, siis ma täiesti siiralt ütlen, et selle üks suur väärtus on selles, et meie arutelu on olnud sügav. Ma arvan, et vaid missioonide algusaegadel esitati nii põhjalikke küsimusi. Teiseks, me peaksime aeg-ajalt neid missioone üle vaatama, mismoodi nad kõige paremini töötaksid Eesti huvidele vastavalt. Ma arvan, ka Frontex ja selle missiooni teema on kindlasti seda väärt. Sest olgem ausad, ka sõjaväebürokraatial on olemas oma inerts. On tekkinud üks operatsioon, sinna on tulnud raha, sinna on tulnud teenistuskohad, tekivad juba muud motiivid ja huvid. Aitäh selle rakursi eest! Ma arvan, et seda võib komisjonis täitsa kaaluda. 

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Järjekordne tõdemus, et hea on kuulata spetsialisti, kes avab tausta natuke laiemalt, mitte nagu me siin väljendame, et rööpad on ette antud ja loemegi komisjoni protokolli ette, kuigi me suudaksime seda ka ise võib-olla interneti sügavustest leida. 

Aga natuke laiendame, et kas komisjonis oli juttu ka sellest [teemast]. Seletuskiri räägib, et märtsis 2023 pikendati operatsiooni mandaati kahe aasta võrra, kuni 31. märtsini 2025. Ma ei loe siit välja, kes seda operatsiooni pikendas. Kas oli arutelu all ka see, et kui tullakse seda mandaati küsima, siis võiks küsida juba kuni 31. märtsini 2025? Muidu järgmine aasta hakkame jälle nende kolme kuu tõttu seda uuesti arutama. Kas sellest oli komisjonis juttu?

Ei, sellise nurga alt sellest juttu ei olnud. Ma tänan nende kiitvate sõnade eest! Te seate minu ette suure ahvatluse veelgi sügavamalt vastata. (Juhataja naerab.) Sellest rakursist juttu ei olnud, aga ma ütlen ka, et see ei ole üldse halb näitaja, sest siin põrkuvad teatud huvid. Planeerijatel on seda parem, mida pikemaajaliselt saab planeerimiskindluse tekitada ja asjad paika panna. Aga see ei pruugi näiteks riigi seisukohalt alati väga ratsionaalne olla, et me juba eelnevalt [määrame] mingid kohustused pikaks [ajaks] ära, sest kui me need otsused teeme või kohustused [määrame], siis nendega hakatakse arvestama. Võib-olla väikese riigina oleks meil neid kolme staabiohvitseri mingis uues olukorras endal kiiresti vaja. Selle nurga alt [ei arutatud]. 

Aitäh! Ka mina siiralt tunnustan ettekandja teadmisi selles valdkonnas. Mart Helme, palun!

Aitäh! Meil on nüüd siin terve rida neid missioone läbi jooksnud ja suur osa nendest on olnud ju nii-öelda ühemehemissioonid. Kas komisjonis on olnud ka arutlusel, et miks neid peab üldse missioonideks nimetama? Äkki need võiksid olla komandeeringud, et me komandeerime ühe kaitseväelase staabitööle selle või teise missiooni raames? See on nagu üks küsimus. 

Teine küsimus on see, et kui me räägime ikkagi mingisuguse sõjalise kogemuse saamisest, siis minu rumal pea ütleb küll, et sõjalist kogemust saab ikkagi üksus, mitte üksik inimene. Kas meil ei oleks mõistlik see praeguses julgeolekupoliitilises olukorras ümber vaadata ja hakata saatma missioonidele pigem üksusi? Võib-olla lühemateks perioodideks, aga üksustena, et nad õpiksid seal ka liitlastega koostööd ja et nad tuleksid sealt tagasi meeskonnana. Ma võiksin küsimust muidugi palju pikemalt formuleerida …

Aitäh! Aitäh!

… aga ma näen, et eesistuja juba vehib seal närviliselt.

Ei no 12 sekundit saite lisaks, ei tohi pahandada. Palun!

Aitäh! Komandeeringu ehk lähetuse [mõistet] kasutatakse vormistamise juures. Missiooni tähendus on natuke teises kontekstis, sest minnakse ikkagi midagi tegema, mingit efekti saavutama, minnakse missiooniga. See on ka selline väljakujunenud hea defineerimine. Kõik saavad rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas, sõjaväekeskkonnas aru, millega on tegemist. Sisuliselt missioon, vormiliselt ongi komandeering ehk lähetus.

See teine küsimus on tegelikult väga aktuaalne. Ma ütleksin, et niikaua, kui mina mäletan, siis Kaitseväes on see kogu aeg päevakorral olnud. See on väikese riigi piiratud ressurssidest tingitud olukord, et meil ei ole võimalik sinna üksusi treeninguks saata. Aga see ei ole suur puudus. Lihtsam ja efektiivne oleks muidugi saata terve üksus ja saada terve üksus juba ettevalmistatult tagasi. Eesti on muide seda korra teinud, BALTBAT‑i projekti raames, kui Eesti kompanii teenis Liibanonis ning lätlased ja leedulased olid endises Jugoslaavias. Mõte oligi, et treenitud üksused saavad kokku Balti pataljoniks. Tegelikult on seda loogikat üritatud rakendada.

Hea asi on see, et ka üksikute inimeste lähetamine on kasulik, sest kui väga kokkuvõtvalt öelda, siis pataljonist teevad hea pataljoni ikkagi pataljoniülem ja väljaõpetatud staap. Staabiohvitseride väljaõpe on segu individuaalsest koolitusest ja treenimisest staabi koosseisus. Nii et põhimõtteliselt, kui nad töötavad seal staabi koosseisus ja tulevad tagasi, et teenida staabi koosseisus Eestis, siis nad sobituvad täiesti adekvaatselt. Eesti on seda kasutanud ju ka Iraagis. Me oleme üritanud saada staabiohvitseride kohti just selleks, et treenida oma kaaderkoosseisu.

See probleem on tõsine. Toon ühe näite. Kuna me ei saa välja saata suuri üksusi, brigaade, mida juhivad brigadirid või kolonelid, siis kust me saame pädevaid, strateegilisel, sõjalisel tasandil mõelda ja tegutseda suutvaid ohvitsere, kes töötavad presidendi julgeolekunõunikuna, peaministri julgeolekunõunikuna, miks mitte ka Riigikogu juures, et missioone arutada? See on riigi pädevuse teema. Meil käivad [seal] üksused, kaptenid, majorid. Seni kui nad jõuavad koloneli tasemele, on aeg edasi läinud. Nii et see on täiesti riigi pädevuse arendamise küsimus. 

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Hea ettekandja! Sa oled tõesti olnud üks kõige paremate missioonide ja üksuste, näiteks BALTBAT‑i algataja. Au ja kiitus selle eest. 

Aga ma tahaks teada kogu sellesse teemasse süvenemise astme kohta. Mina käisin väliskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni ühisel väljasõidu[istungil] peastaabis ja nägin, et väga tähtis on kuulata seal kõige spetsialiseerunumate kaitseväelaste selgitusi. Kas riigikaitsekomisjonis ikka kõik ka käivad selle käigu ära, saavad selle süvitsi vaate, vähemalt sellel tasemel, nagu mina viimati sain, ja kas ei tuleks rohkem pakkuda võimalust ka riigikogulastele sügavamat analüüsi anda?

Aitäh! See on alati hea, kui teadlased süvenevad. Ma pean ütlema, et riigikaitsekomisjonis on praegu tekkinud selline hea momentum, kuidas tõhustada komisjoni tööd just strateegilisel, sellisel julgeoleku tasandil. Siin on paar aspekti, mis vajavad rõhutamist ja mis on meil üsna levinud. 

Iga tasand peaks tegelema oma tööga. Kui kokkuvõtvalt öelda, siis Riigikogu tasand tähendab seda, et sa pead olema kursis, kuidas need allpool olevad erinevad tasandid töötavad, aga sa ei tohi jätta tegemata seda, mis on riigi strateegilisel tasandil oluline. Oluline on see, kuidas antud tegevus vastab riigi huvidele, mis on need huvid, kuidas see kõik kokku põimub, mismoodi strateegiline tasand toimib. Sellepärast ma eelmisele küsimusele vastates ütlesingi, et on oluline, et pädevad inimesed, just sellel tasandil pädevad inimesed töötavad presidendi juures, peaministri juures, näiteks ka meil. 

Kaitseväe juhataja määramine toimub meil üsna sõjalise loogika järgi, aga minu isiklik arvamus on, et see määramine peaks eelnevalt võimaldama inimesel [omandada] kõik vajalikud kogemused ja oskused, enne kui ta sellele tasandile jõuab. Tingimata [peaks ta olema] NATO‑s töötanud, peaks võib-olla olema töötanud riigiasutustes, peaks teadma, kuidas töötab peaministri kantselei, Riigikogu, Riigikogu juhatus ja nii edasi. Alltasemeid peab teadma, aga nendega ei tohi tegeleda, selleks on teised inimesed, sest muidu jääb tegemata sinu enda töö. See on strateegilise tasandi, selle koti kokkusidumine. Meil tihti briifingutel spetsialistid teadlikult eksitavad, hakkavad rääkima detailidest, aga siis see suur pilt jääb kokku panemata. Rahuajal ei juhtu midagi, aga kui asjad lähevad kriitiliseks, siis need valusad nõrgad kohad tulevad välja. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Selle missiooni eesmärk või ülesanne on inspekteerida laevu Liibüa lähedastel vetel, et kontrollida, kas ei ole illegaalset relvade sisse‑ või väljavedu ja samuti illegaalset naftatransporti. Kui me vaatame EUNAVFOR Med/Irini kodulehekülge, siis näeme seal lugematuid näiteid erinevate laevade inspekteerimisest.

Mul on sihuke praktiline küsimus, et kui tõesti mingisugusel laeval leitakse relvalast, mis siis toimub. Mis sellega tehakse? Näiteks ma enne küsisin ministrilt Türgi kohta. Türgi regulaarselt – ka koduleheküljel on selle kohta näiteid – keelab oma laevade inspekteerimise. Seal avaldatakse selle üle kahetsust. Kas sellisel juhul ongi nii, et kui mõni riik ütleb ei, siis tagajärgi ei ole?

Aitäh! Ma ei ole meremees, ma ei julge väga spetsiifiliseks siin minna, siis ma saan meremeeste käest nahutada. Aga kui leitakse relvalaadung, mis ei ole seaduslik, eks siis kapten peab vaatama oma minevikku ja küsima endalt, millal juhtus see, et ta Poseidoni või Neptuniga pahuksisse läks, miks tal nii halb õnn on. 

Aga kui tõsiselt vastata, siis ei ole kunagi välistatud, et rikkumiselt tabatakse mingi laev või alus, nagu nad ütlevad, millel on mingi suurem poliitiline segav faktor juures, mis ei lase rakenduda õiguslikul mehhanismil. Aga see on reeglina operatsiooni juhi, tema õigusnõunike ja aparaadi teema. Kui sellest ei piisa, siis [lahendatakse see] kõrgemal. Seda merel ei lahendata, see fikseeritakse ja proovitakse edasi tegutseda. Tõenäoliselt muudetakse [meeskondade] koolitust ja võib-olla täpsustatakse regulatsioone. Aga kui ikkagi jõud ei võimalda, siis merel jääb nii, nagu ta on. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Meie siin Riigikogus võime otsustada, kas pikendada nende inimeste osalemist missioonil või mitte, samas me ei otsusta missiooni enda üle. Aga selline hüpoteetiline küsimus: mis siis järgneks, kui Riigikogu [teekski] eitava otsuse, et ei pikendata nende kaitseväelaste osalemist?

Aitäh! Järgneb see, mis iga otsuse puhul: see otsus tuleb siis ellu viia ja täita, nii nagu Riigikogu on otsustanud. Aga eks Riigikogu peab nende otsuste juures ka kaaluma, millised on otsesed mõjud ja millised on kaudsed mõjud. Kui Riigikogu niimoodi otsustab, siis on see Riigikogu pädevus. Komisjoni esindajana ei saa ma endale mingil juhul võtta õigust hakata kuidagi spekuleerima või hinnanguid andma. Reeglina on see märk sellest, et midagi on eespool jäänud tegemata või on jäänud selgitamata või ei ole selgitused ja analüüsid jõudnud otsustajateni, mis tähendab, et [tehtud] töö vajab parandamist. See on ilmselge. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kindral! Ma loen praegu eelnõust, et Eesti panus seisneb selles, et see missioon ja osalemine Euroopa Liidu operatsioonidel toetab Eesti välispoliitilist nähtavust. Plaan on selline, et jätkata panust operatsiooni ühe staabiohvitseriga. On käibel selline ütlus, et ka üks on lahinguväljal sõdur. Samas ütleb vene vanasõna, et üks ei ole lahinguväljal sõdur. Kolmas ütlus tuleb Toomas Hendrik Ilveselt, kes ütleb, et ka üks on lahinguväljal sõdur, aga mitte kübersõjas. Neid arvamusi on väga erinevaid. Kuidas lugupeetud kindral suudab lahti mõtestada selle tegeliku tõe?

Aitäh! Ma olen loomult optimist. Ma esiteks ütleks, et selline üks-sõdur-lahinguväljal-variatsioonide mitmekesisus on hea, see võimaldab vastavalt olukorrale alati leida põhjenduse järgnevaks tegevuseks. Kui tõsiselt rääkida, siis eks iga ütlus peegeldab mingit olukorda, nad on reeglina ka elust võetud. 

Missioonidega alustades – jälle praktiline näide – [sain teada] ühe väga huvitava termini, mis, ma ütleks, võib olla alahinnatud: strateegiline sõdur. Sellele on erinevaid näiteid taha toodud, aga põhimõtteliselt see tähendab seda, et kui üks mees on õigel kohal õigel hetkel, siis ta võib otsustada asja liikumise õiges suunas, aga kui ta on väga vales kohas valel hetkel, näiteks oletame, et peale etnilist konflikti rahutsoonis valvesõdur tahtlikult või kogemata laseb maha mingisse etnilisse gruppi kuuluva inimese, siis ta kindlasti toob kaasa selle, et situatsioon kohe plahvatab. Nii et see väide peab paika. Ma ütleks, et eks [need ütlused] kõik ole õiged ja kõik nad räägivad inimese rollist erinevates olukordades. Ka üks inimene võib olla oluline, aga mõnikord on tuhat [inimest] ebaolulised.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Alar! Mul on kaks küsimust. Üks on natuke üldisem. See on selle kohta, mida ma olen ka ministri käest püüdnud teada saada või [mille kohta] tema arvamust saada. Tegelikult on need ühemehemissioonid ja kõik nad on nagu väga ühes piirkonnas. Kas ei võiks teha nii nagu saatkondadega, et [määrame] ühe esindaja, tema katab ära põhilised tegevusalad ja tegevused, mis kõik on enam-vähem sarnased? Kas seda võiks arutada? 

Teine [küsimus] puudutab komisjoni tööd. Meil on täna siin läbi käinud selline arvamusavaldus, et komisjonis ei ole tööga kõik korras ja komisjoni liikmed ei ole komisjoni esimehe juhtimis[stiiliga] rahul. Seetõttu me peame ka siin seda pikka debatti pidama, eks ole, sest komisjonis komisjoni juht ei luba seda pidada. On isegi selline väljend kasutusel, et ta on ministeeriumi käepikendus ja see surmab eos ära igasuguse debati, on nii, nagu sealtpoolt öeldakse, ja tema viib seda ellu. Äkki kommenteeriksite seda ka natukene lähemalt, kui võimalik?

Aitäh! Ma saan nende eelnõude raames toimunud arutelude põhjal mingeid järeldusi teha. Esindaja kohta: tegelikult on esindaja funktsioon täiesti olemas. Mingis mõttes neid esindaja rolle eri piirkondades – need on sellised mitteametlikud [rollid], tihti on see esindusfunktsioon – need ohvitserid täidavad. Kas me ühe inimesega võime katta näiteks kolme ametikohta? See kahjuks tehniliselt võimalik ei ole, sest see ametikoht siiski eeldab täisajaga töötamist teatud positsioonil teatud struktuuris. Nii et see ei ole füüsiliselt võimalik. Aga selline kaetus on siiski algusest peale olnud, et kui mingi ebastandardne olukord mingis piirkonnas tekib, siis vaadatakse, et meil on seal inimene ja äkki ta saab kuidagi kaasa aidata. Üldiselt sellesse suhtutakse inimlikult, sest kodust kaugel olles on alati hea, kui on keegi inimene seal kohal ja saab aidata. See on, ma ütleksin, ka selgelt Eesti huvides, et meie inimeste mured saaksid seal lahendatud.  

Komisjonis – see on ka meediasse kandunud – on huvitav aeg, sest komisjonis on ilmselgelt võetud hoiak, et me peame olema aktiivsed, põhjalikud ja sisulised. On olnud erinevaid arvamusavaldusi. Aga meil on üks arutelu olnud ja järgmine tuleb. Ma arvan, et see on sisuliselt hea märk. Komisjon ikkagi tunnetab, et see on osa ka sellest Riigikogu rollist, et Riigikogu peaks olema aktiivsem ja sisulisem. Minu arust on komisjonis asjad liikuma läinud. Ma ei tahaks ka kuidagi varajasi järeldusi teha. Järeldusi on tehtud või hinnanguid on seal kiputud andma niigi juba kergekäeliselt ja reeglina see asjale kasuks ei tule. Aga nende arutelude raames, ma peaksin ütlema, on õhkkond väga töine ja arenguvõimalusi otsiv, diplomaatiliselt väljendudes. 

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud kindral! Ma väga tänan teid selle ühe sõduriga osalemise selgitamise eest. Kuna käesolev eelnõu on seotud EUNAVFOR Med/Sophial osalemisega, siis meil on olemas ka teatud statistika selle kohta. 2015 oli meil üks staabiohvitser, 2019 oli kaks staabiohvitseri, 2020 üks staabiohvitser, 2021–2023 kaks staabiohvitseri ja nüüd on plaanis jälle üks staabiohvitser. See näitab stabiilsust selles mõttes, et Eesti põhimõte on see, et üks on ikkagi lahinguväljal sõdur, mille ka teie suutsite puldis väga hästi ära tõestada. Aga selleks, et aru saada, ja selleks, et ma saaksin langetada vajaliku otsuse, te äkki kirjeldaksite natukene nende operatsioonide sisu, seda, mida need mehed seal tegid. Ma ei oota praegu [ülevaadet] selle [tulevikus tegutsema hakkava] ühe mehe tegevusest, vaid ajaloost, sest ma usun, et te olete selle kõik läbi analüüsinud.

Aitäh, hea Kalle, küsimuse eest! Ma tänan selles küsimuses sisalduva eelduse eest minu teadmiste ja oskuste kohta. Kahjuks ei ole ma võimeline seda eeldust õigustama, ma nii palju teadmisi selles asjas kahjuks ei oma ja meie komisjonis ka seda statistikat ja neid analüüse nii põhjalikult ei vaadanud. Aga kogemus ütleb, et see on hea märk, sest reeglina see analüüs tehakse staapides ja ministeeriumis ära. Kui midagi paistab ilmselgelt valesti olevat, siis need asjad reeglina tuuakse ikkagi komisjonis välja ja tihti tuuakse välja juba kavandatava sammu või otsusega. Nii et mõnikord on ka uudiste puudumine väga hea uudis. Aga ma usun, et kui statistikat vaadata, siis seal on midagi sensatsioonilist raske leida.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Siin on mitu korda täna jutuks olnud, miks neid ühemehemissioone peab siin üldse hääletama. Mul tekkis seetõttu küsimus, kas on kunagi varasemalt või ka sel korral komisjonis käsitletud seda, miks neid ühemehemissioone ikkagi parlamenti arutamiseks saadetakse. Kas siin võib olla mingisugune staatuse vahe, et kui on saadetud missioonile parlamendi kaudu, siis on sellel isikul näiteks mingid teistsugused õigused? Kas võib olla midagi sellist seal taga ja kas seda on komisjonis arutatud?

Aitäh! Komisjonis on arutatud küll seda mõnede eelnevate otsuste raames, see diskussioon on meil täiesti olnud. Aga põhimõtteliselt, kui asi läheb Eesti kaitseväelaste kasutamiseni missioonidel, siis on sama suure tähtsusega, kas me saadame ühe mehe või me saadame sada. Ma väidan seda sellepärast, et alused on meil põhiseaduse §‑s 128 ja samuti riigikaitseseaduse §‑s 34. See loogika on minu arust väga hea ja sisuliselt tagab selle, et parlamendil on kontroll selle üle, mida meie sõjavägi teeb, sest kui see väga lihtsaks läheks, siis, me kõik teame, võivad juhtuda valed otsused. Inimesi võidakse kiirustades [missioonidele] saatma hakata. 

Inimestel on patriotismi, kodanikukohuse ja õigluse tunne tihti väga arenenud. Ma ei hakka riike nimetama, aga kui on kuskil reaalne sõjaline konflikt, mille puhul on tunne, et ühele poolele, meie sõpradele tehakse ülekohut, siis alati leidub inimesi, kes tahaksid sinna [osalema] minna. Meil on olemas muide ka näide, et prooviti reservväelastest isegi üksust moodustada. Aga see on ainult riigi õigus, sõjalise jõu rakendamine, ja me avaksime niimoodi ukse halbadele [võimalustele], võib-olla ka provokatsioonidele, kui me teeksime selle väga lihtsaks. Nii et ma arvan, et teine pool on see, et komisjonid vaataksid seda kiiremini ja põhjalikumalt. Tähtsamate missioonide puhul võiksid väliskomisjon ja riigikaitsekomisjon vaadata asja sügavamalt, et toimuks infovahetus ja kõik muu. Ma arvan, et see on põhimõtteline õigus ja see on põhimõtteline asi, mida peab tegema parlament.

Aitäh! Vastus oli ammendav, aga Siim Pohlakul on teine küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, vastus oli ammendav ja tõesti väga hea, tegi pildi palju selgemaks. Aga mu küsimus on komisjoni arutelu kohta. Kas on veel midagi head öelda arutelu kohta, mida komisjoni arutelust tahaks välja tuua selle eelnõuga seoses? Sageli on inimestel erinevad stiilid, mõni kannab [protokolli] täpselt ette, mõni puudutab seda riivamisi. Kas komisjoni [protokollist] oleks veel midagi huvitavat välja tuua, mida ka Riigikogu saadikutel oleks hea teada?

Aitäh! Meenutades protokolli ja arutelu, ma arvan, et siin on ikka üsna ammendavalt need olulised asjad välja toodud. Üks igivana teema, mis aeg-ajalt komisjonides – ma arvan, et mitte ainult riigikaitsekomisjonis – [kõne alla tuleb], ka saadikute omavahelistes vestlustes, on see, et tundlikke teemasid arutades peaks mõnikord olema teatud filter vahel. Filtri olemasolu võimaldab saadikul mitte varjata oma seisukohti ja arvamusi, võib-olla [esitada neid] ka mustvalgelt. Kui selliseid filtreid ei ole, siis hakkab see kõik oma elu elama, mille tulemuseks on see, et hakatakse tegelema enesetsensuuri või mingi muu sarnase asjaga. Me kõik teame, et kui on tundlik rahvusvaheline olukord, siis enne kui hakkab lahendus tekkima ja [algavad] reaalsed läbirääkimised, käivad salajased, mitteavalikud konsultatsioonid. Selles ei ole minu arust midagi ebaseaduslikku, tundlikud teemad tulebki kõigepealt rahulikult saada läbi arutada. Ega keegi komisjonides ei aja ju isiklikke asju, kõik ajavad ikkagi riigi asju, nii hästi, kui nad oskavad. Aga oluline info minu arust on protokollides alati hästi välja toodud, on välja toodud, mida otsustati ja kuidas see otsus sündis. Selles mõttes on riigikaitsekomisjonis – ka täna komisjoni esimees seda nimetas – meil ikkagi see õnnestunud. Püüdleme edasi selle poole, et otsused sünniksid konsensusega, et kõik küljed oleks läbi arutatud ja kõik oleksid põhimõtteliselt nende asjadega nõus. Selles mõttes on see omamoodi arutluse kvaliteedimärk.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Saan kolleeg Siim Pohlakule kinnitada, et ettekandja tõepoolest käsitles protokolli sada protsenti, nii et mitte midagi ei jäänud rääkimata, mis protokollis kirjas oli, sest ma enne tutvusin sellega. Veel kord kiitus ettekandjale. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun kõnetooli Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head televaatajad! Operatsiooni EUNAVFOR Med/Irini esmaseks eesmärgiks on Liibüale kehtestatud ÜRO relvaembargo rakendamise toetamine, lisaks sellele on eesmärk toetada illegaalse naftaekspordi tõkestamist Liibüast, Liibüa mereväe ja piirivalve väljaõpet ning salakaubanduse ja inimeste smugeldamise võrgustike lõhkumist. 

Aga vaatame ajalukku ja tuletame meelde, miks kutsuti ellu kõnealune sõjaline operatsioon EUNAVFOR. See oli 2015. aastal, kui põgenikud hakkasid massiliselt üle Vahemere Euroopasse saabuma. Põgenikelaine vallandajaks võib pidada 2010. aasta lõpus alanud niinimetatud araabia kevadet. Sel ajal alanud sündmuste tulemusena kukutati Tuneesia, Egiptuse, Liibüa ja Jeemeni liidrid ning Liibüas ja Süürias puhkes verine kodusõda, mis viis miljonite inimeste lahkumiseni oma kodumaa piiridest. Süüria põgenikud leidsid esimese pelgupaiga naaberriikides Liibanonis, Jordaanias ja Türgis. 2015. aasta kevadel sulges Türgi piiri Süüriaga, lõpetades sellega neli aastat kestnud lahtiste uste poliitika. Samal ajal avas Türgi merepiiri Kreekasse, mis tõi põgenikekriisi täies ulatuses Euroopasse. 

Euroopasse sisenemiseks on olnud kolm teekonda üle Vahemere: Marokost Hispaaniasse, Põhja-Aafrikast, peamiselt Liibüast, Itaaliasse ning Türgist Kreekasse. Üle Vahemere saabujate arv saavutas haripunkti 2015. aasta oktoobris, kui mere ületas 200 000 inimest. Vahemikus 2015–2016 tuli üle mere ligikaudu 1,3 miljonit inimest. Olukorra tõsidusest tulenevalt käivitas Euroopa Liit kiirkorras Vahemerel operatsiooni EUNAVFOR Med/Sophia, mille eesmärgiks oli takistada inimeste ebaseaduslikku ületoomist ja inimkaubandusega tegelevate võrgustike tegevust Vahemerel. 

Tänavu on mööda Vahemere niinimetatud keskset migratsioonikoridori Tuneesiast ja Liibüast valdavalt Itaalia suunas liikunud inimesi võrreldes möödunud aastaga enam kui kaks korda rohkem ehk umbes 70 000 inimest. Euroopa piirivalveagentuuri Frontex sõnul on see viimase kuue aasta kõrgeim arv. Probleemi süvenemisest annab tunnistust ka Tuneesia piirivalve statistika. Selle aasta esimesel neljal kuul on nad peatanud merel üle 17 000 inimese ehk üle viie korra rohkem kui mullu. 

Euroopa lahendused migratsioonikriisile piirduvad aga endiselt ainult põgenike ümberjagamisega Euroopa Liidu liikmesriikide vahel. Praegu töös oleva üleeuroopalise kava järgi peaks iga liikmesriik olema valmis vastu võtma proportsionaalse osa põgenikest, kelle asüülitaotlust pole jõutud veel lõpuni menetleda. Praegu rahuldab Euroopa Liit … 

Kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Praegu rahuldab Euroopa Liit iga teise asüülitaotluse. Demograafide sõnul probleem järgnevate aastakümnete jooksul suureneb, sest rahvastiku kasv on Aafrikas kiirem kui majanduskasv. Sajandi keskpaigaks on Aafrikas veerand maailma rahvastikust, ent üksnes 5–6% maailma majanduses loodavast rikkusest. Uudistest võime lugeda, kuidas tuhandeid migrante päästeti operatsioonides, milles osalesid Itaalia merevägi, vabaühendused ja Euroopa Liidu piiri[valve]agentuur Frontex. Ainuüksi ühe päeva jooksul korjati üles 1050 inimest, kes üritasid meritsi Euroopasse jõuda. Operatsioone koordineeris Itaalia merepiirivalve. Päästetud migrandid toodi muidugi Euroopasse. 

2021. aastal nägime, kuidas migrante kasutati ära poliitilistel eesmärkidel, eriti mõjutusvahendina või osana destabiliseerivast hübriidtegevusest, kui Valgevene paiskas tuhandeid migrante enda ja Euroopa Liidu idapiirile. Meiegi peame arvestama võimalusega, et ühel hetkel hakkab Venemaa immigrante hulga kaupa meievahelisest piirist üle sokutama. 

Eesti idapiiri väljaehitamisest on aastaid räägitud ja töö sellel suunal käib. Valmis peaks see praegu plaanitud kujul saama 2025. aastal. Kahjuks on seegi nagu palju muudki vajalikku käimas säästurežiimil. Piir on siiski midagi, mille pealt kokku hoida ei tohiks. Seda tuleb meil valvata. 

Sellega seoses teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Med/Irini" eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 318 esimene lugemine lõpetada. Aga äsja saabus ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt, nad teevad ettepaneku eelnõu 318 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame asuma seda hääletama. Helle‑Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Kuna see paber teile just hetk tagasi üle anti, siis sellega seonduvalt ja Riigikogu kodu‑ ja töökorra alusel ma võtan 10 minutit vaheaega enne hääletust.

See on teie õigus. Vaheaeg 10 minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid! EKRE fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud, jätkame täiskogu istungit. 

Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Med/Irini" eelnõu 318 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt ei olnud ühtegi Riigikogu liiget, vastu oli 55, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Eelnõu 318 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. november kell 10.05.

Head kolleegid, saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on rahanduskomisjoni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 337 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni.