Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

XIV Riigikogu, IX session, sitting of the plenary assembly
Tuesday, 21.02.2023, 10:00

Edited

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 6. töönädala teisipäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Jüri Ratas, teie lehvitasite. Kas on soov? Ei ole soovi. Kolleegidel soovi ei ole. Jüri Ratas, palun, protseduuriline küsimus.

10:00 Jüri Ratas

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Ma tervitasin inimesi, rõdul olijaid. Soovisin head vastlapäeva. Teile ka ilusat vastlapäeva! Pikka liugu!

10:00 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Head vastlapäeva kõigile! Kohaloleku kontroll, palun!

10:00 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Kohalolijaks registreeris ennast 39 Riigikogu liiget, puudub 62.


1. 10:01 Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti inimarengu aruanne 2023" arutelu

10:01 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt: olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti inimarengu aruanne 2023" arutamine. Enne kui me läheme selle päevakorrapunkti juurde, ma lühidalt tutvustan selle menetlemise korda. Kõigepealt on sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti ettekanne kuni 10 minutit, küsimused ja vastused samuti kuni 10 minutit. Seejärel on "Eesti inimarengu aruande 2023" peatoimetaja, Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professori Merike Sisaski ettekanne kuni 30 minutit ja küsimused‑vastused kuni 40 minutit. Seejärel tuleb "Eesti inimarengu aruande 2023" peatüki "Füüsiline keskkond ja vaimne heaolu" toimetaja, Tallinna Tehnikaülikooli professori Helen Sooväli‑Seppingu ettekanne kuni 20 minutit ning küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Seejärel on Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anniki Lai ettekanne kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. 

Lõpuks toimuvad läbirääkimised. Läbirääkimistel võivad osaleda komisjonide ja fraktsioonide esindajad ja ka kõik muud Riigikogu liikmed. Aga arutelu algatajal on palve, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. 

Nii, läheme siis tänase päevakorra juurde: sotsiaalkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti inimarengu aruanne 2023" arutelu. Palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti.

10:03 Helmen Kütt

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Lugupeetud tänased esinejad: Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask, Tallinna Tehnikaülikooli professor Helen Sooväli-Sepping, Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anniki Lai! Head külalised ja muidugi kõik ülekande jälgijad! Sotsiaalkomisjoni poolt on mul suur rõõm ja au täna sisse juhatada "Eesti inimarengu aruanne 2023", mille teemaks on vaimne tervis ja heaolu. 

Veidi ka ajaloost. "Eesti inimarengu aruanne" on iga kahe aasta tagant ilmuv artiklite kogumik, mis peegeldab ja mõtestab Eesti ühiskonna sotsiaal-majanduslikku olukorda ja võimalikke arengusuundi. Eestis on inimarengu aruanne ilmunud aastast 1995 ja Sihtasutus Eesti Koostöö Kogu annab kogumikku välja alates 2006. aastast.

Riigikogu tööpraktikas on tavaliselt inimarengu aruannete menetlejaks olnud põhiseaduskomisjon. Kuid 2022. aasta augustis küsis põhiseaduskomisjon, kas sotsiaalkomisjon võiks sel korral olla menetlejaks, ja meie olime sotsiaalkomisjoni liikmetega sellega muidugi kohe nõus, sest teemaks olev vaimne tervis on just sotsiaalkomisjoni pädevus ja aruanne sobib meie senise tööga väga hästi. Ja siin me täna nüüd oleme. 

Etteruttavalt ütlen, et sotsiaalkomisjon sai juba oma istungil 24. jaanuaril suurepärase ülevaate sellest 384 leheküljel olevast põhjalikust ja tunnustatud teadlaste koostööna valminud aruandest. See on väga sisukas, väga põhjalik ja väga huvitav lugemine. Aruanne annab kindlasti olulise panuse teaduspõhise poliitika kujundamisse ning sellest kantud mõtteviiside ja teaduse populariseerimisse. 

Mõistagi on tänane arutelu, nii nagu kõik sotsiaalkomisjoni avalikud istungid ka viipekeelse tõlkega, et sellest saaksid osa võimalikult paljud inimesed. 

Võib-olla mõned märksõnad, enne kui selle põhjaliku ülevaate koostajad tulevad andma teemast sisulist pilti ja ametikaaslastel on võimalus esitada küsimusi. Lihtsalt veidi ka sellest, mida on teinud sotsiaalkomisjon just nimelt selle koosseisu ajal menetletud eelnõudega, arutades ka [teemasid], mis on seotud vaimse tervise ja psühhiaatrilise abiga. 

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatatud psühhiaatrilise abi seaduse § 3 muutmise seadus, [mille eelnõu kandis numbrit] 115, on kõigil hästi meeles. See reguleeris alaealisele ja piiratud teovõimega isikule psühhiaatrilise abi andmist. See muudatus avas kaalutlusvõimelisele alaealisele õiguse omal nõusolekul saada psühhiaatrilist ravi, mis seni polnud võimalik ilma vanema nõusolekuta. Teiseks, valitsuse algatatud psühhiaatrilise abi seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadus – eelnõu 600 –, mis on seotud esmatasandil pakutava psühholoogilise abi kättesaadavuse ja korralduse parandamisega. 

Aga sotsiaalkomisjoni sellel koosseisul [on, millest ette kanda.] Kuna see on täiskogul viimane selline istung, kus sotsiaalkomisjon saab oma töödest ja tegemistest rääkida, [siis märgin,] et 2019. aasta 10. septembril peeti sotsiaalkomisjoni avalik istung teemal "Suitsiidiennetus ja sellega seotud küsimused". Enne istungit toimus seminar, kus räägiti suitsiididest ja tööst vaimse tervise [probleemide] ennetuseks, pere ja lähivõrgustiku, töökoha ja kogukonna tähtsusest ja paljust muust, mis kõik puudutab vaimset tervist. 

21. septembril 2021 toimus vaimse tervise teemaline sotsiaalkomisjoni istung, kus komisjon sai ülevaate Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi raportist "Enesetappude ja enesetapukatsete epidemioloogiline ülevaade Eestis". Meil on toimunud komisjonis pikad arutelud, kus me ikka ja jälle oleme rääkinud noorte, aga ka muus vanuses inimeste vaimse tervise probleemidest seoses meid ümbritsenud kroonviiruse ja sellest tulenenud tervisekriisiga, samuti seoses Ukraina sõjaga, selle mõjuga inimestele. Ka majanduskriisist tulenevad toimetulekut tõsiselt puudutavad probleemid [mõjutavad vaimset tervist]. 

Sotsiaalkomisjon on alati olnud varustatud suurepäraste ettekandjate abiga ja tahaksin tänada kõiki neid inimesi, kes meid on oma nõu, teadmiste ja jõuga aidanud: need on oma ala parimad spetsialistid, asjatundjad, asutuste, ametite, MTÜ-de esindajad, huvide kaitsjad. Ma ei hakka nimetama kedagi konkreetselt, sest siis on oht, et keegi jääb nimetamata, aga sügav ja suur tänu sotsiaalkomisjoni poolt ja nimel! 

Ja nii nagu alguses sai öeldud, et kui augustis 2022 küsis põhiseaduskomisjon, kas sotsiaalkomisjon võiks olla "Eesti inimarengu aruande 2023" arutelu algataja, menetleja ja siia suurde saali olulise tähtsusega riikliku küsimuse tooja, siis komisjoni liikmete üksmeelne soov oli seda teha. Täna me siin oleme. Meil on väga huvitavad ja põhjalikud ettekanded‑ülevaated. Ma usun, et see mahukas aruanne, 384 lehekülge, saab väga paljudele töölauaraamatuks, mida ikka ja jälle vaadatakse, kuhu kiigatakse sisse ja otsitakse vastuseid. Aga sellest on ka poliitika kujundamisel abi.

Ma lõpetaksin nii, nagu selle raamatu esilehel on – kohe annan sõnajärje juba järgmistele ettekandjatele –, president Alar Karise mõttega: "Sipelga sagin sümboliseerib meist igaühe usinat igapäevast hoolt, et hoida korras oma kodu, oma suhted, oma kogukond. Ja siis kannavad need keskkonnad ka meie eest hoolt." 

Head ametikaaslased! Head külalised! Head kuulajad! Ilusat päeva meile ja huvitavaid küsimusi! Ootame huviga põhjalikke ülevaateid ja ettekandeid "Eesti inimarengu aruanne 2023" koostajailt. Aitäh!

10:09 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Läheme edasi, ma palun nüüd ettekandjaks “Eesti inimarengu aruande 2023” peatoimetaja, Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professori Merike Sisaski.

10:10 "Eesti inimarengu aruande 2023" peatoimetaja professor Merike Sisask

Suur tänu! Austatud Riigikogu! Austatud kuulajad kaamerate taga! Mul on väga hea meel esitleda täna siin Riigikogu viimasel istungil "Eesti inimarengu aruannet 2023", mille pealkiri on "Vaimne tervis ja heaolu". Eesti inimarengu aruande üldine eesmärk oli tuua Eesti sotsiaaltervise- ja käitumisteadlaste süsteemse käsitluse abil välja vaimse tervise ja heaolu toimemehhanismid rõhuasetusega elukeskkonnast ja eluviisist tulenevatele teguritele. Selle kaugem eesmärk on mõista, milline on nende eeldatav mõju ühiskonna arengule ja kuidas avada võimalikke tulevikuvaateid meie ühiskonnale seda kõike teades. 

Eesti inimarengu aruande põhifookus on keskkonnal ja eluviisi valikutel, mis on kõige suurema osakaaluga vaimse tervise ja heaolu mõjutegurid. Pärilikkus läbi geenide, arstiabi ja muude tervishoiuteenuste kättesaadavus on kahtlemata olulised, aga need ei taga võimalust olla terve ja kogeda suurt vaimset heaolu. 

Inimarengu aruande struktuur on üles ehitatud selliselt, et oleks kaetud esmalt üldine ülevaade, seejärel eluviisi seosed vaimse tervise ja heaoluga ning siis keskkondade mõjutegurid. Keskkondadena peame me silmas kolme sorti keskkondi: psühhosotsiaalne ehk suhtekeskkond, digikeskkond ja füüsiline keskkond. Ning inimarengu aruande lõpetuseks on traditsiooniliselt kirjas tulevikustsenaariumid, kus maalime visioonid sellest, millisesse maailma me üht või teist arenguteed valides tulevikus võiksime jõuda. 

Läbiva teemana kõigis nendes peatükkides ja artiklites, kui andmed vähegi võimaldasid, on käsitletud rahvusvahelist võrdlust, millisel kohal paikneb Eesti võrdluses naaberriikidega või ka natuke laiemalt. Väga olulised on COVID-19 perioodi mõju vaimsele tervisele ja heaolule ning ebavõrdsus, mitut laadi ebavõrdsus: kas regionaal-geograafiline, sooline, vanuseline või muudest sotsiaal-demograafilistest teguritest või mingitesse haavatavatesse gruppidesse kuulumisest tulenev ebavõrdsus. Ja käsitletud on ka vaimse tervise majanduslikku mõõdet. 

Minu ettekanne täna siin Riigikogu istungil baseerub "Eesti inimarengu aruande" sissejuhatusel, mille kirjutasime koos Tallinna Ülikooli emeriitprofessori Airi Värnikuga, et avada pisut neid tagamaid, mismoodi me mõtestame lahti, kuidas Eesti arengut saab edasi viia vaimselt terve rahvas. 

Esmalt veel taustaks, et eelmise aasta septembris ilmunud ÜRO inimarengu aruandes pealkirjaga "Ebakindlad ajad, heitlikud elud. Meie tuleviku kujundamine muutuvas maailmas" on samuti käsitlenud vaimse tervise temaatikat väga oluliselt laiemalt ja sügavamalt, kui kunagi varem ÜRO inimarengu aruannetes on seda tehtud. See ei olnud küll spetsiifiliselt pühendatud vaimse tervise teemadele, aga meil oli väga hea meel tõdeda, et meie olime oma teemavaliku teinud pisut varem, aga väga õiges ja olulises suunas.

ÜRO inimarengu aruandes presenteeritakse alati ka inimarengu indeksit. Inimarengu indeks on kogu selle arvutamise ajaloo vältel olnud jätkuvas tõusutrendis kuni aastani 2020. Aastail 2021 ja 2022 on globaalselt inimarengu indeks esimest korda selle arvutamise ajaloo jooksul kukkunud – mõnes riigis ühel või teisel aastal, mõnes riigis mõlemal aastal. 

Eestis märkasime inimarengu indeksi langust aastal 2021 ja sellel on kahtlemata oluline pandeemia mõju. Sellega kaasnes surmajuhtumite suurem arv, mis on oodatava eluea arvestamise üks põhitegur. 

Joonisel on näha, see must joon on maailma keskmine inimarengu indeks. Nooleke on tehtud Eesti inimarengu indeksi juurde. Me Eestiga paikneme selles maailma riikide, võiks öelda edetabelis kõrgel kohal, väga kõrgel kohal. Me oleme väga kõrge inimarenguga riikide hulgas, meie positsioon on selles pingereas 31. Eelmise aastaga või kahe aasta taguse inimarengu aruandega võrreldes oleme ühe koha võrra langenud, aga põhimõtteliselt on see püsinud. 

Ja see ongi inimarengu aruande sissejuhatuse esimese põhisõnumi aluseks, et me tõesti oleme jõudnud inimarengus kõrge tasemega riikide hulka, kus inimeste igapäevaelus ei ole põhiküsimuseks enam ellujäämine. Aga parema elukvaliteedi hulka käib pürgimus olla vaimselt terve. Ja nagu väidab ka ÜRO inimarengu aruanne, inimareng saab jätkuda globaalselt ka kriiside ajastul – kui on pandeemiad, kliimamuutus, sõjaoht –, kui inimeste vaimset tervist hoida ja kaitsta. Kriisi tingimustes on tarvis ühiskonna toimimiseks inimeste vaimset heaolu ning nende ise- ja koostoimimise võimet üha enam toetada. 

Teine inimarengu aruande sissejuhatuse põhisõnum ütleb, et inimeste vaimne tervis ja ühiskonna valmisolek kriisideks sõltub inimeste sotsiaalsest ja emotsionaalsest turvatundest ning seotusest kogukonnaga. Kogukond ja keskkonnad on üks väga läbiv teema inimarengu aruandes, sest kui inimestel kaob kuuluvus- ja turvatunne või kui see väheneb, siis väheneb ka vaimne heaolu ja suureneb risk vaimse tervise probleemide tekkeks. Tunne, et minu arvamusega ei arvestata või minu vajadustega ei arvestata, võib inimestes tekitada pettumust ja trotsi, mis võib viia alternatiivtõlgenduslike sotsiaalmeedia gruppide tekkeni, valeinfo tarbimiseni, polariseerumiseni ja üldise usaldamatuseni riigi ja teiste inimeste vastu. Ja neid teemasid on inimarengu aruande sisupeatükkides ja sisuartiklites ka rohkem avatud. 

Kolmas põhisõnum viitab sellele, et pidevad muutused igapäevaelus ning edukultus ühiskonnas panevad vaimse tervise proovile. Need eeldavad head kohanemisvõimet, eeldavad nõudmiste ja ressursside tasakaalu hoidmist. Kui vaimset tervist defineeritakse sageli kui heaoluseisundit, siis siin inimarengu aruandes me sooviksime just nimelt näidata ka seda, et see ei ole seisund, mis ei muutu. See võib muutuda nii paremuse kui halvemuse suunas. Oluline on seda tõlgendada kui head kohanemisvõimet. Seda on hakatud nimetama ka säilenõtkuseks. Säilenõtkus on hea tasakaal murdmatuse ja paindlikkuse vahel, kui puutume kokku stressirohkete olukordadega. 

Vaimse tervise seisukohalt on väga tähtis saavutada nii tööl, hariduselus kui ka pereliikmete eest hoolitsemisel nõudmiste ja ressursside tasakaal. Just selle tasakaalu ulatuslik rikkumine võib inimese toimimisvõimet oluliselt vähendada. Ja ressursside all võib siin pidada silmas nii ajaressurssi kui ka puhtalt rahalist ressurssi, aga ka suhete ressurssi. 

Neljas põhisõnum on, et vaimse tervise käsitlus, nii nagu me oleme siiani seda harjunud kuulma ja sellest rääkima, lähtub peamiselt häiretest ja keskendub ravile. Liialt vähe panustatakse ennetusse, see on haavatavuse maandamisse ja probleemide varajasse märkamisse. 

Vaimse tervise spetsialistide puudus ja teenuste kehv kättesaadavus on ühiskonnas teadvustatud probleem ja see on väga oluline probleem. Ja see on signaal sellest, et me tegeleme probleemidega liiga hilja. Me tegeleme vaimse tervisega siis, kui probleemid on kaugele arenenud, on tekkinud diagnoositavad häired. Siis on jah inimesel vaja pääseda psühhiaatri juurde. Enne seda on palju muid võimalusi enda vaimset tervist hoida ja abi saada. 

See, et me näeme suurt tungi spetsialistide abi poole, ei ole aga ainult halb sõnum, et meil on palju probleeme. Sellel on ka positiivne pool: see tähendab, et inimestel on suurem teadlikkus. Spetsialistid oskavad probleeme paremini märgata ja ühiskonnas laiemalt on vaimse tervise probleemidel väiksem häbimärgistatus. Pole piinlik abi otsida, kui ma seda tõesti vajan. Aga ikkagi, oluline on häirete ravi ja probleemide ennetuse mõistlik tasakaal. 

Inimarengu aruandes käsitlemegi vaimset tervist väga laial spektril. On käsitletud ka häirete poolt: joonisel on näha punases kastis olevad käsitlused. See viitab probleemidele, viitab häiretele alates üleväsimusest kuni depressiooni ja enesetapumõteteni. Kollane tsoon, kollases kastis olevad märksõnad, on vaimse tervise probleemide riski märgid. See on nagu eelmäng vaimse tervise probleemidele, mis on [joonisel siin kõrval]. Need on sellised nagu näiteks madal enesehinnang, stress ja pinge, mis iseenesest ei ole seisundid, mida on vaja ravida, aga mis on kasvulavaks vaimse tervise probleemidele ja psüühikahäiretele. 

Rohelises kastis on kõik see positiivne pool, positiivset vaimset tervist ja heaolu puudutav, mida me peaksime hoidma ja kaitsma võimalikult kaua, et inimene püsiks terve, et ta sinna kollasesse tsooni satuks harva, punasesse heal juhul üldsegi mitte. 

Näitan ka vaimse tervise teenuste püramiidi, mida te olete juba Riigikogu saalis mitmes ettekandes varasemalt näinud, kui vaimsest tervisest on räägitud. See on Sotsiaalministeeriumi rohelises raamatus selline kandev kontseptsioon, mille peale on sisu üles ehitatud. 

Püramiidi ülemine ots on spetsialiseeritud abi – psühhiaatrid, kliinilised psühholoogid –, püramiidi alumine, kõige laiem kiht ja läbiv kiht on eneseabi, inimeste enesehool enda vaimse tervise ja heaolu eest. Ja sinna vahepeale jäävad esmatasandi tervishoiuteenused ning kogukonnas pakutavad teenused, mis võib-olla on formaalsemalt organiseeritud, võib-olla ka tasustatud riiklikult, ja kogukonna tugitegevused, mis ei ole nii formaalsed, on pigem igapäevases elukeskkonnas toimivad toed. 

Inimarengu aruanne keskendub eelkõige nendele keskmistele kihtidele. Eestis see vaimse tervise teenuste püramiid kipub olema liivakellakujuline. Inimesed püüavad väga ise hakkama saada eneseabivõtteid kasutades, mis ei pruugi alati olla tõenduspõhised. Ja kui see ei õnnestu, siis nad esmatasandilt või kogukonnast abi otsimata püüavad pääseda psühhiaatri vastuvõtule. Psühhiaater ei ole see koht, kus inimene peaks saama eluviisi soovitusi, nagu maga kauem, söö tervislikumalt, liigu rohkem, või [nõu] suhteprobleemide korral. Selle töö saaks ära teha palju varem ja kogukonna tasandil. 

Viies ja viimane põhisõnum sissejuhatuses on, et suur osa vaimse tervise mõjuteguritest asub väljaspool tervishoiu valdkonda. Häirete keskne statistika on ka kuidagi programmeerinud meie mõtlemist, et lahendused leiduvad eelkõige tervishoiu valdkonnas. Seal ka kahtlemata, aga vaimset tervist üle elukaare vormivad inimese igapäevased elukeskkonnad: suhted, digi- ja füüsiline keskkond ja inimese enda eluviisi valikud. Ja need omakorda on omavahel interaktsioonis. Keskkond kas soosib tervislikke eluviisi valikuid või mitte. 

Vaimse heaolu hoidmiseks on vaja valdkondadeülest ennetust ning rohkem tähelepanu just sellele inimelu kultuurilise ja vaimse poole tähendusrikkusele, jagatud väärtustele, traditsioonidele, looduse ja ühiskonna ökosüsteemide seotusele. Väljaspool tervishoiu valdkonda peitub vaimse tervise ja heaolu võti ja sealt võib leida võib-olla ka palju rohkem innovatsiooni lahendusteks, kuidas vaimset tervist hoida ja probleeme ennetada. 

Vaimse tervise majanduslikust mõõtmest ka mõned sõnad. Vaimse tervise probleemid kahtlemata põhjustavad ühiskonnale märkimisväärset sotsiaalset ja majanduslikku kulu. Eestis on selle kulu suuruseks arvutatud viimaste andmete kohaselt 2,8% [sise]majanduse koguproduktist ehk 880 miljonit eurot aastas. Euroopa Liidus keskmiselt on see 4% ehk 600 miljardit eurot aastas. 

Eesti kulud tervishoiule on suhteliselt madalad, see on 7,8% sisemajanduse koguproduktist. Euroopa Liidus keskmiselt on see 10,9%. Omakorda vaimse tervise kulud selles niigi väikeses tervishoiu eelarves on samuti madalad: Eestis 4% kogu tervishoiukulude eelarvest ja OECD maades keskmiselt 6,7%. Samas hoolimata asjaolust, et me teame, et ainult väike osa tervisemõjudest on seotud tervishoiu ja raviga, kulutavad valitsused ennetamise ja edendamise heaks vaid väikese osa oma tervishoiueelarvest. Ja Eestis on need proportsioonid sellised, et ravile ja rehabilitatsioonile kulub 65%, pikaajalisele hooldusele 9%, meditsiinitoodetele, peamiselt ravimitele 20%. Ja 6%, mis sellest üle jääb, läheb nii-öelda kollektiivsetele teenustele, mille hulka käivad ennetus ja rahvatervishoid. Aga seal hulgas on ka tervishoiusüsteemide juhtimine ja haldus. 

Vaimse tervise probleemidest ja kehvast vaimsest tervisest tingitud majanduskahju võib olla tohutu. Kui me seda teadmist ignoreerime, siis maksame selle eest kõrget hinda. Ennetusse ja varajasse märkamisse investeerimine aitaks palju ressursse kokku hoida. Näiteks depressiooni ja ärevushäirete puhul on investeeringutuluks arvutatud [suhe] 1 : 5. 

Oma ettekande lõpetuseks tutvustan ka tulevikuvaadet. Eesti inimarengu aruande minevikku ja olevikku kajastavate andmete põhjal on visioneeritud ka selline eraldi peatükk "Vaimset heaolu loov Eesti aastal 2040". Ja 2040 oli valitud selle mõttega, et see on niisugune keskpikk perspektiiv: üles on kasvanud uus põlvkond, nii-öelda koroonaaja lapsed. See on umbes see periood, mille võrra raske vaimse tervise häirega inimesed elavad keskmiselt vähem kui inimesed keskmiselt. 

Tulevikuartikli esimene osa annab ülevaate sellest, millised on peamised suundumused, millel on eeldatavalt oluline mõju vaimse tervise valdkonna kujunemisele või ümberkujunemisele järgmise paarikümne aasta jooksul. Ja need põhinevad nii olemasolevatel prognoosidel kui ka ekspertide koosloomelistel aruteludel. 

Mul ei ole ettekande jooksul aega sellesse detailsemalt sisse minna. Soovitan väga neid [suundumusi] inimarengu aruandest lugeda. Aga lühidalt: me elame kriiside ajal, see ilmselt jääb ja ei vähene. Elukeskkonna kvaliteet muutub aina olulisemaks meie jaoks. Elu muutub keerukamaks, muutlikumaks, igapäevased suhtekeskkonnad pakuvad kogu aeg väljakutseid. 

Vaimsel tervisel on selge sooline lõhe nii ühiskondlikes hoiakutes, arusaamades kui ka probleemide jaotuses. Väga tähtis on elukaare perspektiiv: kõik, mis inimene lapsena kaasa saab või ei saa, jääb teda abistama või takistama kõrge eani välja. Inimestel esineb üha rohkem vaimse tervise probleeme ja nagu juba ütlesin, sellel on mitmeid põhjusi, mis on hoiakute ja teadlikkuse paranemine ja häbimärgistatuse vähenemine. Samal ajal suureneb ka eluga rahulolu, sest me elu on ju olnud siiamaani aina parem. 

Vaimse tervise sekkumiste struktuur peab muutuma. See on see, mida sai juba räägitud vaimse tervise teenuste püramiidi näidates. Ja ressursid on alati piiratud ka tulevikus. Digivahendid ja tervisetehnoloogiad, nendest tulenevad sekkumised ja toetatud sekkumised ja personaalmeditsiin – sellel on tulevikus suur potentsiaal nii vaimse tervise ravi kui ka ennetuse tõhustamisel.

Nendel prognoosimistel ja aruteludel kujundasime neli tulevikustsenaariumi. Nimetame neid tulevikulugudeks, mis paiknevad koordinaatidel kahe põhitelje vahel. Üks telg on inimeste toimimise viis, mille ühes otsas on isetoimimine, individualism, mille korral kogukondlikud sidemed jäävad nõrgaks, ja teises otsas on koostoimimine, kollektivism, tänu millele tekivad uued ja/või tugevamad toetusvõrgustikud. 

Teine telg on vaimse tervise sekkumise fookus: kas see on ravikeskne, tegeleme tagajärgedega pärast probleemi ilmnemist, või pigem tervisekeskne, tegeleme abivajajate vähendamisega probleemide varajase ennetuse abil. Reaalses maailmas on loomulikult raske ette kujutada polariseerunud maailma, kus inimesel on vaja ainult isetoimimist või ainult koostoimimist või kus investeerime ainult ravisse või ainult tervisesse. Siin ongi jällegi vajalik leida nende vahel tasakaal. 

Need tulevikustsenaariumid on sellised, et tervisekeskse ja isetoimimise telje vahel paikneb stsenaarium, mille pealkirjastasime "Oma õnne sepp". See on niisugune maailm, kus inimene eelkõige ise vastutab oma heaolu ja vaimse tervise eest. Ta on väga teadlik sellest, et lihtsam ja odavam on probleeme ennetada, et vaimset tervist tuleb hoida ja kaitsta. Tema eneseabivõtete varasalv on väga rikkalik ning keskkond tema ümber on sellist mõtteviisi soosiv. 

Teine stsenaarium sai pealkirjaks "Raudmees". See paikneb isetoimimise ja ravikeskse telje otste vahel. See on maailm, kus inimeselt eeldatakse tubli olemist ja eelkõige ise hakkama saamist. Palju ei pöörata tähelepanu enda vaimse tervise hoidmisele, sest probleemidega tegeldakse nende tekkimise järjekorras siis, kui heaolu on juba madal või vaimne tervis lonkab. Siis otsitakse abi psühholoogi või psühhiaatri juurest.

Kolmas stsenaarium "Talguline" on ravikeskse ja koostoimimise telgede otsuste vahel. Selles maailmas elav inimene eeldab, et teistega koostoimimine [aitab rohkem kui püüe] ise hakkama saada. Tema eeldus on, et vaimne tervis ja heaolu on midagi iseenesestmõistetavat, millele tuleb tähelepanu pöörata, aga alles siis, kui probleemid on juba tekkima hakanud. Probleemide korral otsib ta abi pigem kogukonnast ja eeldab, et need teenused on seal kogukonnas kättesaadavad.

Neljas stsenaarium on "Maailmaparandaja" tervisekeskse ja koostoimimise telgede vahel. Selles maailmas on inimesed ühendatud kogukondadesse, kus koostoimimise võimekus on suur nii päriselus kui ka digielus. Maailmaparandaja pilk on eelkõige ennetusele pööratud. Eluviisi valikud toetavad tema terve olemist ja keskkond soosib igati tema tervisliku eluviisi valikuid. 

Nagu öeldud, puhtaid stsenaariume ei ole. Võib-olla väike mõtlemise koht, kus üks tavaline Eesti inimene võiks paikneda praegu, kus ma ise paiknen praegu, kuhu suunas võiks rohkem liikuda ja kui selles suunas on soov liikuda, mis on need sammud, mida peaks astuma. Aitäh! 

10:34 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh teile ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Margit Sutrop, palun!

10:34 Margit Sutrop

Austatud eesistuja! Lugupeetud inimarengu aruande koostaja, väga suur tänu kõigepealt selle hiigelsuure töö eest! Tõesti väga huvitav lugemine oli. Minu küsimus puudutab seda, et vähem on selles aruandes puudutatud hariduse [teemat]. Te tõite praegu hästi välja, et väga palju sõltub inimesest endast ka. Ma just hiljuti lugesin huvitavat uuringut Norrast, kus on tervis ja eluoskused läbiva teemana kogu õppekavasse viidud ja suurt tähelepanu pööratakse sellele, et inimesed ise oma mõtetega, oma emotsioonidega toime tuleksid, oskaksid eluviisi valikut seostada vaimse tervisega. Kas selle aruande koostamise juures oli ka teil võimalust seda vaadata ja saada ülevaade sellest, mis tänases haridussüsteemis toimub? Kas olete selle teema peale üldse mõelnud ja oskate soovitada, kus ja kes sellega täpsemalt on tegelenud?

10:35 "Eesti inimarengu aruande 2023" peatoimetaja professor Merike Sisask

Aitäh küsimuse eest! Jaa, hariduse teema on inimarengu aruandes üks väga oluline teema. Ta jookseb läbi peaaegu kõikidest peatükkidest ja artiklitest seetõttu, et haridus on see mõjutegur, mis sotsiaaldemograafiliste mõjutegurite hulgas väga oluliselt määrab ära selle, kas inimese tervisekäitumise valikud on paremad või halvemad ja kas tema vaimne tervis ja heaolu on suurem või väiksem. 

Üks eraldi artikkel on meil koolikeskkonna kohta. Sealt tuleb sellise huvitava trendina välja see, et meie lapsed väikelapseeas ja eelkoolieas, ka algklassides on päris heas seisundis vaimse tervise ja heaolu mõttes, ja nad ka liiguvad päris palju. Midagi juhtub meie lastega siis, kui nad lähevad põhikooli teise ja kolmandasse astmesse. Ilmselt on nõudlikkus koolisüsteemi poolt selles vanuses laste puhul väga suur. On väga tähtis, [kas meil on] nõudmiste ja ressursside tasakaal, nii et see toetaks vaimset tervist. Laste koolipäevad on pikad ja nad peavad veel lisaks sellele kodus oma koolitükke õppima. Vanemate tööpäevad võivad teinekord olla lühemadki kui nende lastel. Üks [tegur] on kindlasti see suur koormus. 

Teine teema on psühhosotsiaalne keskkond, mis koolis kas toetab või ei toeta vaimselt terve olemist. Kiusamine näiteks on üks mittetoetava keskkonna [ilming]. Tõesti, meie andmetest joonistub väga selgelt välja, et kui on hea õhkkond koolis, head suhted õpetajatega ja kaaslastega, ka lapsevanematega, siis see kõik toetab koolis hakkamasaamist. 

Siis edukultus, mida me defineerime eduna. Kui me vaimse tervise definitsiooni vaatame, siis seal eduna defineeritakse enda võimete realiseerimist. Tegu ei ole mingi etteantud standardiga, millele peab vastama, vaid inimese enda võimete realiseerimisega nii koolis kui ka töökohal. 

Ja ühe väga olulise teemana tooksin välja elukestva õppe. Õppima hakkame lapsena, aga õpime kuni surmani. Maailm muutub meie ümber. Kui inimesel ei ole võimalust ja võimekust kohaneda, õppida, kaasas käia, siis jääb ta elu hammasrataste vahele mitmes mõttes. 

Ja kui hariduse teemast välja tuua veel viimane punkt, mida oluliseks pidada, siis see on huviharidus. Huviharidust tuleb toetada, ja jällegi mitte ainult lastel, kuigi lastel eriliselt, aga kogu elukaare jooksul. Huvihariduses osalemine on üks parimaid ennetusi vaimse tervise probleemide puhul üldse. Inimene on siis kaasatud millessegi, mis pakub talle meeldivaid emotsioone ja millel on mingi tähendusrikkus: tema tegevustes on tähendusrikkus, tema suhetes on tähendusrikkus. See kõik loob vaimset heaolu.

10:39 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Urve Tiidus, palun!

10:39 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor Merike Sisask! Kaasaegne teadus on viimastel aastatel leidnud järjest konkreetsemaid seoseid inimorganismi mikrobioomi ehk nende bakterite vahel, triljonite bakterite vahel, kes elavad inimese soolestikus, selle mikrobioomi ja vaimse tervise vahel. See küsimus on küllalt spetsiifiline, aga Eesti statistika näitab, et kirjutatakse järjest rohkem antidepressante välja inimestele seoses vaimse tervisega. Kuivõrd need uusimad teadusuuringud jõuavad Eesti vaimse tervise edendamise programmi? Täitsa selline konkreetne küsimus, äkki on võimalik vastata sellele.

10:40 "Eesti inimarengu aruande 2023" peatoimetaja professor Merike Sisask

Ma arvan, et Eesti vaimse tervise programmid lähtuvad ainult kõige uuematest teadmistest ja nii palju kui võimalik, ka Eestis läbi viidud uuringutest. Aga kõiki andmeid meil võib-olla Eestis ei ole. Inimarengu aruanne seda bioloogilist poolt ei puuduta, kuigi see on kahtlemata oluline. Aga see bioloogiline pool kindlasti on seotud väga palju ka sotsiaalse poolega. Võib-olla Sotsiaalministeeriumi ettekandes pärast tulevad konkreetsemad vastused, mida vaimse tervise programmis, tegevuskavas, mida praegu välja töötatakse, täpsemalt arvesse võetakse.

10:41 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Helmen Kütt, palun!

10:41 Helmen Kütt

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud professor, suur aitäh selle väga suure töö eest koos teadlaste meeskonnaga, tänu millele selline "Eesti inimarengu aruanne 2023" meil täna siin laual ja arutelus on. Paljud aga saavad sellega edaspidi tutvuda. 

Minu küsimus puudutab [teemat], mida te ka nimetasite: huviharidust, ja seda terve elukaare jooksul. Laste ja igasuguses vanuses inimeste, ka seenioride hulgas on ikka need, kes liiguvad ja käivad [kõikjal]. On üks grupp, kes on aktiivselt kaasatud, aga mitte kõik. Ja väga raske on neid teisi diivanilt püsti saada. Ilmselt on teatud võtted ja võimalused ka nende aktiviseerimiseks. Kas selles aruandes – ma ei ole kõike jõudnud läbi lugeda, kuigi väga põhjalikult võtsin ette teatud osad – on ka näha, mis on soovitused, et neid rohkem kaasata? Sest vaimne tervis ja füüsiline tervis, liikuvus on kindlalt omavahel väga suures seoses.

10:42 "Eesti inimarengu aruande 2023" peatoimetaja professor Merike Sisask

Kindlasti on omavahel seoses, selles ei ole kahtlust, ja seda inimarengu aruandes ka kirjeldatakse. Võib-olla oleks siinkohal üldisema tähelepanekuna sobilik välja tuua see, et me eeldame, et inimesed teevad oma valikuid. Ja me soovime, et nad kannaksid enda eest hoolt ja teeksid tervislikke käitumisvalikuid. Aga on palju olukordi, kus need valikud ei ole inimese valikud, vaid tegu on küsimusega võimalustest, mis inimesel üldse on selles elukohas, kus tema elab. Mida seal üldse on võimalik teha? On hulk inimesi, kellele on väga oluline koostegemine ja koostoimimine, ja on teine hulk inimesi, kes võib-olla eelistavad midagi ka üksinda teha. Võimalused peavad olema mitmekesised. 

See võiks alata loomulikult perekonnast ja sellest, mida vanemad ise oma lastele pakuvad. Kas nad pakuvad võimalust minna loodusesse jalutama, mis on üks väga vaimset tervist toetav praktika, või on nad ise selle ära unustanud, kuidas sinna minna või mida seal teha? 

Teine on see, mida kohalik omavalitsus saab organiseeritud huvitegevuste abil pakkuda. See ei pruugigi alati olla niivõrd ressursikulukas, see on jällegi küsimus sellest, kuidas me oma mõtteviisi seame. Kusagil kohalikus omavalitsuses näiteks oleks võimalik mingid ruumid kasutusele võtta, aga need on õhtul lukus või avatud ainult piiratud hulgale inimestele. See ei ole hea praktika. Või raamatukogude sulgemine – võiks mõelda, et äkki neid saaks kuidagi mitte kitsamaks tõmmata, vaid hoopis neis läbiviidavaid tegevusi laiendada. [Sulgemine] iseenesest ka ei ole hea praktika.

Ja kui mõelda nüüd linnaruumile ja võimalusele seal füüsiliselt liikuda, siis on paljud inimgrupid, kellele see on väga raskeks tehtud: eakatele, lapsevankriga emadele. Isegi jalgratastega liikumine linnaruumis, kuigi seda püütakse nüüd laiendada ja [paremaid] võimalusi luua, ei ole siiski turvaline. See ei ole piisavalt turvaline, et lapsevanem julgeks oma lapse Tallinnas kesklinnas rattaga välja saata. Kõik sellised keskkonna kujundamise tegurid on ääretult olulise tähtsusega, lisaks sellele, et tõsta inimeste enda teadlikkust.

10:45 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Signe Kivi, palun!

10:45 Signe Kivi

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu selle mahuka ettekande, sisuka ettekande ja ka nende materjalide eest! Mul õnnestus sirvida seda trükist, mida muidugi Riigikogu liikmetel oli võimalus tellida, aga kahjuks jäin hiljaks. Ja ongi selline küsimus, võib-olla ka meid kuulavad inimesed tunnevad huvi, et kas seda trükist on võimalik osta. See, et ta on elektrooniliselt kõigile kättesaadav, on teada. Aga kui Eesti inimesed sooviksid trükisega tutvuda, on see võimalik?

10:46 "Eesti inimarengu aruande 2023" peatoimetaja professor Merike Sisask

Tänan! See on võimalik. See trükis on saadaval nii Apollos kui ka Rahva Raamatus ja täiesti mõistliku hinnaga.

10:46 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

10:46 Kristina Šmigun-Vähi

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru, et see aruanne pühendub ainult vaimsele tervisele. Aga kas ei peaks vaatama vaimset ja füüsilist tervist tervikuna? Füüsiline tervis toidab ju vaimu tervist ja vaimu tervis füüsilist tervist. Need on nagu üks tervik. Kuidagi see pealkiri juba siin, et Eesti arengut viib edasi vaimselt terve rahvas – see kriipis veidi südant. Kas seal ei peaks olema vaimselt ja füüsiliselt tugev rahvas?

10:47 "Eesti inimarengu aruande 2023" peatoimetaja professor Merike Sisask

Aitäh selle küsimuse eest! Väga õige tähelepanek. Tegelikult ei tohikski inimest käsitleda niimoodi osadena, et on vaimne tervis ja füüsiline tervis. Inimene on tervik ning vaimne ja füüsiline tervis on tervik. Miks on praegu inimarengu aruandes võetud vaatluse alla just vaimne tervis ja heaolu? Sest me oleme olnud natuke kaldu selle poole, et peame füüsilist tervist primaarseks ja vaimne tervis on jäetud tahaplaanile. Ideaalne oleks, kui me ei käsitleks neid niimoodi lahus. Ja kui me vaatame inimarengu aruande tekste, eriti mis puudutab eluviisi artiklit, siis ega seal neid ei olegi väga lahus olnud võimalik käsitleda. Nii et on väga tähtis näha seda tervikuna.

10:48 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, lugupeetud professor! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läheme nüüd edasi. Ma palun ettekandjaks "Eesti inimarengu aruande 2023" peatüki "Füüsiline keskkond ja vaimne heaolu" toimetaja, Tallinna Tehnikaülikooli professori Helen Sooväli-Seppingu.

10:48 Tallinna Tehnikaülikooli professor Helen Sooväli-Sepping

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Lubage mul lähemalt tutvustada Eesti inimarengu aruande peatükki, mis käsitleb füüsilise keskkonna ja vaimse heaolu vahelist suhet. Omamoodi on see peatükk järg eelmise Eesti inimarengu aruande peateemale "Linnastunud ühiskond ja Eesti ruumilised valikud". Viimasel kümnendil on märgatavalt kasvanud teadlaste huvi leida seoseid, kuidas füüsiline keskkond saab toetada vaimset heaolu. Põhjuseid, miks see uurimisvaldkond on järjest olulisem, on mitmeid. Kuid olulisim neist on see, et keskkonnamõju hindamine vaimsele tervisele olukorras, kus stressi, kurnatust ja ärevust esineb ühiskonnas üha rohkem, on muutunud tõesti oluliseks. 

On tähelepanuväärne, et ka Riigikogus on 2021. aastal moodustatud vaimse tervise töörühm, kes pöörab tähelepanu abi kättesaadavuse parendamisele ning ennetamisele. Füüsiline keskkond toetab ennetavalt vaimset heaolu ning samal ajal toetab keskkond inimest tema vaimses kurnatuses või muus vaimset väljakutset pakkuvas seisundis. Meid ümbritseva keskkonna kvaliteedi mõju meie igapäevasele vaimsele heaolule ei saa alahinnata. 

Siiani ei ole Eesti ühiskonnas käsitletud füüsilist keskkonda tervisemõju seisukohast, sealhulgas vaimse tervise seisukohast. Füüsiline keskkond on inimarengu aruandes määratletud nii elukeskkonnana kui looduskeskkonnana. Järgnevalt vaatamegi, mis on need tegurid, mis Eesti ühiskonnas vaimset heaolu toetavad, ning mis on need tegurid, mis pigem on vaimsele tervisele kahjulikud. 

Kui tugineda Eesti vaimse tervise rohelise raamatu [formuleeringule], on elukeskkond koht, kus on võimalik suurendada inimeste vaimse tervise oskusi ja teadmisi. Samuti toob roheline raamat välja, et Eestis tuleb rohkem fookusesse tuua see, kuidas kujundada meie ümbritsevat keskkonda nii, et see toetaks inimese psühhosotsiaalset heaolu. Meie tervist, sealhulgas vaimset tervist mõjutavad paljuski otsused väljaspool rahvatervise valdkonda: näiteks ruumiline planeerimine, transport ja selle planeerimine, eluasemepoliitika, regionaalpoliitika, keskkonnapoliitika, kliimapoliitika. Vaimne tervis on poliitikateülene teema ning seda sedastab ka vaimse tervise roheline raamat. 

Kõigepealt on mul teile positiivseid uudiseid. Esimene positiivne sõnum on see, et tänu erinevatele uuringutele on meil teadmine, et Eestis on inimestel piisavalt palju võimalusi nautida vaikust ja eraldatust looduses, eemal inimtekkelistest objektidest. Euroopa kontekstis on see midagi erakordset, midagi unikaalset. Ka suurandmed kinnitavad, et elanikkonna kokkupuudet rohelusega võib terves Eestis hinnata heaks. 

Samas peame tõdema, et Eesti elanikkonna kokkupuudet sinialadega ei ole meil siiani süsteemselt uuritud ja planeeritud. See tähendab, et meil on hindamata potentsiaal, mida pakuvad sinialad meie vaimse tervise toetamisel ja taastamisel. Kuid hea uudis on ka see, et potentsiaali taastuda vaikuses ja rahus on nüüd rohkem kui seni hinnatud. 

Iseküsimus on see, milline on ligipääs rohealadele ja sinialadele. Kas vaikust ja puhkust saab nautida ainult autot omav elanikkond või milline on ligipääs rohealadele linnas sotsiaalselt haavatavatel gruppidel, nagu näiteks eakad ja lapsed? Eakad ja lapsed on kvaliteetse elukeskkonna kraadiklaas. Eakate ja laste omal jõul ja vastutusel hakkamasaamine avalikus ruumis näitab tervele ühiskonnale, kui ligipääsetav on [looduslik] elukeskkond ja milline on elanike omavaheline sotsiaalne seotus. 

Teise põhisõnumina soovin välja tuua, et mida puhtam ja looduslikum on elukeskkond, seda vaimselt tugevama vastupanuvõimega on ühiskond. Looduslähedus toetab vaimset heaolu. Kas olete märganud, et tänapäeva haiglad, eakatekodud, taastusravikeskused on ideaalis rajatud looduse keskele, eemale linnakärast ja linnasaginast? Kas olete mõelnud ka selle peale, miks justkui ainult haigetel ja väetitel on vaja loodust? Looduskeskkond ei mõju tervistavalt vaid haigetele inimestele, vaid on vajalik ka tervetele inimestele, selleks et toetada hakkamasaamist, vaimset hakkamasaamist. Miks me siis tõrjume linnast loodust välja? Looduskeskkonnas viibimine stimuleerib, säilitab ja tugevdab vaimset tervist, sealjuures ka stressiga hakkamasaamist. 

Siinkohal on oluline välja tuua, et loodusesse ja maakodusse ei peaks spetsiaalselt sõitma, minema sinna selleks, et ennast laadida, tunda selle tervistavat mõju. Mida rohkem loodust on linnas tänavatel, väljakutel, bussipeatustes, korterelamute ümbruses, seda tervemad on inimesed. Seda olulisem tundub see asjaolu, kui meelde tuletada eelmise inimarengu aruande välja toodud metafoor: korterelamute Eesti. See tähendab, et 70% inimestest Eestis elab korterites ja looduse taastavat mõju tunnetada saavad nad ainult rohealadel, sest neil puudub isiklik aed. 

Kolmas suurem põhisõnum tuleneb kiirelt muutuvast keskkonnast meie ümber. See sõnum on kliimamuutus, selle mõistmine ning selle mõjude leevendamine ning hakkamasaamine vaimsel tasandil. ÜRO 2022. aasta inimarengu aruanne ning Maailma Terviseorganisatsiooni hiljutised aruanded on tähelepanu juhtinud, et kiire kliimamuutus tähendab kasvavat ohtu vaimsele tervisele ja psühhosotsiaalsele heaolule alates emotsionaalsest murest kuni ärevuse, depressiooni, leinaseisundi ja suitsiidikäitumiseni. 

Veelgi enam, globaalne teadlaskond peab kliimamuutuse mõju 21. sajandi kõige suuremaks terviseriskiks, mille mõju me alles hakkame lähikümnenditel kogema ning milleks tuleb valmistuda. Kliimamuutus ja elurikkuse kadu on otseselt seotud keskkonnasaastega, millel on omakorda seos vaimse tervisega. Nii näiteks on keskkonnasaaste mõju vaimsele tervisele suur uurimisvaldkond põllumajanduse kontekstis. Eestis sedalaadi alusuuringuid ei teostata tulenevalt meie teadlaskonna väiksusest ning teadusraha vähesusest. 

Kuid rahvusvahelistele uurimistulemustele toetudes on oluline teadvustada, et näiteks glüfosaadi – mis on ka Eestis kasutuses umbrohutõrjevahendina nii põllumajanduses kui ka taristu korrashoidmisel – sattumisel soolestikku võib see tingida mikrobioomi muutusi, mis omakorda võib esile kutsuda ärevust ja depressiooni. Eesti põllumuldade vaatlused ning pinna- ja põhjavee uuringud osutavad, et glüfosaati ning selle laguprodukte leidub looduskeskkonnas üha enam. Riigikontrolli 2018. aasta audit on viidanud, et põhjavee reostus taimekaitsevahenditega on hakanud suurenema. Samuti on suurenenud nitraadisisaldus põhjavees. Nitraadiga saastunud vee kasutamine võib tekitada depressiooni sümptomeid. 

Järgnevalt toon välja kolme suurema teemavaldkonna kohta tuvastatud väljakutsed Eestis ning püüan pakkuda ka lahendusi. Õhusaaste kui keskkonnahäiring on oluline keskkonnast tulenev risk meie tervisele. Eestis on välisõhu kvaliteet üldiselt hea. Probleeme esineb linnades, kus on palju saasteallikaid ja nendega kokku puutuvaid inimesi. 

Õhusaastes mõjutavad vaimset tervist enim peenosakesed ja eriti peened osakesed. Ehkki viimase kümnendi jooksul on Eestis peenosakeste arv õhus langenud, ei ole veel põhjust rahuloluks. Liiklusintensiivsuse tõttu Eesti suuremate linnade südametes õhu kvaliteet ööpäeva erinevatel aegadel varieerub. See on muret tekitav asjaolu, sest paljud koolid, lasteaiad ja huvikoolid asuvad just kesklinna piirkonnas ja suurte teede ääres. Tallinna ja Tartu kesklinna lasteasutuste vahetus läheduses on avalikus kasutuses või asutuste töötajatele mõeldud parkimiskohad, mis saastavad laste mängimis- ja liikumisruumi ning mõjuvad tervisele negatiivselt. Paljudes Euroopa riikides, nagu näiteks Hollandis või Ühendkuningriigis on parkimine lasteasutuste juures keelatud. 

Maailma Terviseorganisatsioon on juba 2011. aastal viidanud mürale kui tõsisele negatiivse tervisemõjuga saasteallikale, kuid vaimse tervise probleemide põhjuslikku seost mürasaastega on siiani ebapiisavalt uuritud. Põhjusena saab välja tuua müra salakavala olemuse. Me ei pane liiklusmüra linnakeskkonnas tähele. See on meie harjumuspärane foon. Samuti on müra tunnetuslikult linnakeskkonnas vähem ohtlik kui näiteks liiklusõnnetus. 

Lapsed on kõikide saasteallikate suhtes tundlikumad kui täiskasvanud ning nad on haavatavamad ka mürast, mis võib muu hulgas halvendada nende kognitiivseid võimeid. Seetõttu on täiskasvanutel raske adekvaatselt hinnata mürasaastet laste seisukohast. 

Mis on lahendused? Püüdsime mõelda lahendustepaketile, tehnilistele lahendustele, millel on tõenduspõhine tugi. Need on lahendused, mis on juba kasutuses teistes linnades ja millel on positiivsed tulemused rahvusvahelisel tasandil. 

Teise suure teemana toome välja kliimamure. Eestis suureneb nende inimeste arv, kes tunnetavad kliimamuret. Keskkonnapsühholoogid on uurinud mitmekümne riigi võrdluses seoseid vaimse tervise ja kliimamuutuse vahel ja järeldus on ühine: kliimamuutusel on oluline mõju vaimsele tervisele. See mõju võib väljenduda psühholoogilises kurnatuses või ärevuses, mille on esile kutsunud lühi- ja pikaajalised kliimamuutuste mõjud, nende vahetu või meedia kaudu vahendatud kogemine, aga ka kliima soojenemise tagajärjel tekkinud sotsiaalsed ja majanduslikud muutused ühiskonnas. Jõuetusetunne, läbipõlemine ja suurem risk vaimse tervise probleemide tekkimiseks võivad ilmneda olukorras, kui inimesed ei leia võimalust mure jagamiseks ja kanaliseerimiseks. 

Lahendused. Kliimamurelikkust leevendab kliimamuutuse ja keskkonnakahjude tõsiselt võtmine ja nende lahenduste pakkumine. Probleemi eitamisel ja sellesse apaatiaga suhtumisel on ühiskonnas mitu tagajärge. Kliimamurelike ja kliimaärevate inimeste arv kasvab, kliimakriis võtab suuremaid, silmaga nähtavaid mõõtmeid, mis mõjuvad ka tervisele ja rahakotile. Oluline on siinkohal ka mõista, et kliimamure on teema, mida tajuvad noored ja vanemad eagrupid erinevalt. 

Kolmanda teemana käsitlen ruumiplaneerimise mõju Eesti elanikkonna vaimsele heaolule. Viimase 30 aasta kiire linnastumine on tähendanud Eesti linnade – siinkohal räägime just Suur-Tallinna piirkonnast – rohealade osalist täisehitamist. See on vähendanud meie võimalust viibida looduses, olla looduse sees. 

Kiire linnastumine ja linnastunud ühiskonna tekkimine on viinud meid kultuurilise katkestuseni, mis on seotud muutustega meie harjumustes ja väärtushinnangutes. Seda iseloomustab näiteks harjumus kontrollida steriilsust endal ja enda ümber. Hirm käsi mustaks teha ja higistada, soovimatus brändiriideid määrida, märgi puulehti kodumaja ette pargitud autolt korjata, vastikustunne putukate suhtes. Kontakti loodusega on viimastel kümnenditel välja tõrjunud tehnoloogia. 

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et õues olemise asemel veedavad isegi alla kaheksa-aastased lapsed digivahendites aega üle kahe tunni ööpäevas, teismelised seitse ja pool tundi ning täiskasvanud kasutavad digivahendeid rohkem kui kümme tundi ööpäevas. Sellel tehnointensiivsel linnastunud eluviisil on negatiivne mõju kehalisele ja vaimsele tervisele ning laiemalt arusaamale, miks looduskeskkonda vaja on ja kuidas see meie tervisele kasulik on. 

Euroopa sotsiaaluuringu kohaselt kogevad Eesti inimesed sotsiaalset eraldatust tunduvalt enam kui Lääne-Euroopa inimesed. Sarnaselt teiste Euroopa riikidega on paljud Eesti leibkonnad, eriti linnades, üheliikmelised. Sedalaadi elamismustri muutus seab senisest teistsugused ootused avaliku ruumi kvaliteedile, mis võimaldaks rohkem sotsiaalset interaktsiooni, sotsiaalset läbikäimist. Sotsiaalne interaktsioon võib tähendada lihtsalt teisest inimesest mööda kõndimist, juhuslikke kohtumisi, ühist aialapi hooldamist. Tunnetatud sotsiaalsel seotusel on selge positiivne mõju vaimsele tervisele. Lihtsalt öeldes: inimene vajab teist inimest enda läheduses. 

Ehitatud keskkond mõjutab inimeste eluviisi ja käitumisharjumusi märksa rohkem, kui sellele regulatsioonides ja avalikes aruteludes tähelepanu pööratakse. Üks Eesti linnastunud elukeskkonna juurprobleeme on autokeskne planeerimine. Uuringud viitavad, et kui lastel on vaimse tervise häired, siis on nende põhjustajaks sageli halb linnakeskkond. Liikluse intensiivsuse kasv on muutnud just laste võimalusi väljas iseseisvalt aega veeta. 

Autokesksete piirkondade planeerimine, mis tähendab majade ümber üha uute parkimiskohtade loomist ja uute sõiduteede rajamist, vähendab laste mängu- ja iseseisva liikumise vabadust ning surub neile peale tubased tegevused. Märkamatult on vanadest elurajoonidest kadunud staadionid, palliplatsid, metsatukad. Vajadus tunduvalt rohkem tähelepanu pöörata eri vanuses laste ja noorte mänguväljakutele, aga ka keskealiste ja eakate [võimalustele end liigutada] on nii Eesti linnades kui ka muudes asulates suur. Sedalaadi tegelusruumid peaksid elukeskkonna kujundamisel ja tervisekäitumise suunamisel olema kohaliku omavalitsuse strateegiline eesmärk. Eesti ilmastikuga sobivaid häid näiteid vabas õhus olevate tegelusruumide kohta leidub Euroopas, eriti just Põhjamaades palju. 

Füüsiline keskkond mõjutab vaimset heaolu rohkem, kui siiani Eestis on teadvustatud. Inimese heaolu sõltub teda iga päev ümbritsevast looduslikust keskkonnast. Viimaste aastate rahvusvahelised projektid ning teadustulemused tõendavad ühiselt, et vaja on rohkem loodust linna sees ja loodus peab olema igaühele lihtsalt kättesaadav. 

Samuti näitavad viimaste aastate teadustulemused selgelt, et igapäevane liikumine kas jalgsi, ühistranspordi või jalgrattaga on rahva tervise võti, sealhulgas vaimse heaolu looja. Vaimset tervist toetava Eesti elukeskkonna kujundamine eeldab tervise mõjust lähtuvat ruumilist planeerimist ja teadlikku elukvaliteeti parandava elukeskkonna kujundamist.

Küsime, kuidas selleni jõuda? Häid näiteid ja eeskuju leiab teistest Euroopa riikidest küllaga ja neid näiteid tuuakse ka füüsilise keskkonna peatükis inimarengu aruandes. Omavalitsuse tasandil on vajadus parandada kõigi ametnike teadlikkust ja omavahelist strateegilist koostööd, et mõista, et ruumilisel planeerimisel on tervisele mõju. Riiklikul tasandil on meil vaja valdkondadeülest, poliitikateülest vaimse tervise poliitikat, nii nagu seda tõdeb Eesti vaimse tervise roheline raamat ning "Eesti inimarengu aruanne 2023". Aitäh!

11:08 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, auväärt ettekandja! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

11:08 Urve Tiidus

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor Helen Sooväli‑Sepping! Ma hindan väga, et te tõite oma ettekandes selle näite, mis puudutab mikrobioomi ja vaimse tervise seost – tõsi küll, ühest aspektist, seoses glüfosaatide sattumisega inimorganismi. Minu küsimus puudutab seda, kuidas te hindate teadusinfo, heade soovituste kättesaadavust Eesti inimeste jaoks mis tahes vormis – meedias kõigepealt, ka sotsiaalmeedias, ja nii edasi. Ja kuidas [vahendada] seda [infot] nii, et see oleks usaldusväärne ja tooks meie vaimsele tervisele kasu?

11:08 Tallinna Tehnikaülikooli professor Helen Sooväli-Sepping

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, nagu ettekandes sai välja toodud, kõiki teemasid ei saa, ei jõua Eesti teadlaskond uurida. See on nii põhjusel, et meie teadlaskond on väike. Ja kui teadlased meil [mingit teemat] ei uuri, siis on see justkui üks hall ala, millest meie ühiskonnas ka ei räägi. On teatud rakendusuuringuid, mida on üks või teine ministeerium tükike siit ja tükike sealt tellinud, ka keskkonnasaaste teemadel. Kuid üldistatud arusaama sellest, kuidas keskkonnahäiringud mõjutavad tervist, sealhulgas ka vaimset tervist, meil ei ole. Eks sama puudus on meil näiteks ka keskkonna ruumilisel planeerimisel. Täna me saame öelda, et kui teadlaskond võtab sellel teemal rääkida, [otsustab] selle ühiskonda tuua, siis kõlab see rohkem, kuid üldiselt jääb see ministeeriumide, ekspertide, spetsialistide teadmiste tasemele.

11:10 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Mihhail Lotman, palun!

11:10 Mihhail Lotman

Aitäh, hea Helen! Alati on hea meel näha kolleegi siin kõnepuldis ja ma tänan väga hea ja põhjaliku ettekande eest! Kõigi asjadega olen nõus, no, ütleme, 99%. Muidugi, hea looduslik keskkond, vaikus ja nii edasi on hea ravim. Aga see on ravim. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses idealiseeriti loodusrahvaid, et nendel on õige eetika ja hea vaimne tervis ja nii edasi. Selgus, et ei ole. Neil on samad hädad. Ja kui me räägime linnakeskkonnast ja linnaelanikest, millele keskendus sinu ettekanne, siis see on sajaprotsendiliselt õige. Aga ka maal ja metsades elavatel inimestel on probleemid. Mis sa sellest arvad?

11:11 Tallinna Tehnikaülikooli professor Helen Sooväli-Sepping

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti ka nendel inimestel on probleemid. Oleksin võinud ühe lause siia sellel teemal sisse kirjutada. Kahetsusväärselt puuduvad meil Eestis uuringud sellel teemal. Sain esitada kokkuvõtte nendest uuringutest, mis meil täna olemas on. Aga loomulikult regionaalpoliitiliselt vääriksid maapiirkonnad vaimse tervise seisukohast samasugust tähelepanu. 

11:12 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Margit Sutrop, palun!

11:12 Margit Sutrop

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, aitäh selle väga huvitava ettekande eest ja panuse eest! Mind kõnetas see, kuidas te räägite, et noorte jaoks kliimamure on järjest tähtsam. Samas vanemad põlvkonnad ja uuringute järgi eelkõige just konservatiivid eitavad täiesti kliimamuutustega seotud probleeme. Minu küsimus on selline. Te näete seda, et noored tajuvad seda probleemina. Kuivõrd oleks nende jaoks abiks see, kui nad näeksid, millised võimalused neil üldse on seda probleemi käsitleda ja [midagi] muuta? Kas see on olnud fookuses, mis on noorte enda selline tajumus? Saksamaal näiteks tegeleb osa vaimse tervise spetsialiste eraldi kliimamuredega inimestega, sest nende ahistatus[tunne] ja ahastus on suur just sellepärast, et nad ei näe, kuidasmoodi nemad saaks kaasa aidata, et see probleem ei oleks nii terav.

11:13 Tallinna Tehnikaülikooli professor Helen Sooväli-Sepping

Kõigepealt, me oleme käsitlenud ka selles aruandes, et on tekkinud täiesti uudne teaduse alamvaldkond: see on kliimapsühholoogia, mis tegeleb nende inimestega, kellel on mured seoses kliimamuutusega. Ja seesama artikkel Aet Annisti uurimisrühma kokkuvõttes ütleb, et need noored, kes leiavad positiivse väljundi tegutsemise näol, suudavad selle murega paremini toime tulla. Ja kahtlemata üks oluline komponent on teaduspõhise info leidmine, sellest rääkimine ja selle jagamine. 

Ja [tähtis] on see kogukond, kellel on sarnased mured. Kui nemad kokku tulevad, siis nad suudavad neid muresid leevendada. Loomulikult aitab siin kaasa, kui me räägime üldiselt kliimamurest, kliimamurelike inimeste arvu kiire kasv ühiskonnas. Aitab kaasa see, kui meil on ühiskonnas eeskujud, kes räägivad kliimamurest kui tõelisest probleemist ja seda ei stigmatiseerita. See aitab samamoodi ärevuse fooni vähendada. Ja nagu tõdeb ka see artikkel siin, seda teemat ei tohi mitte alahinnata. See on nende noorte probleem, nii nagu on täna noorte ja eakate probleem näiteks Ukraina sõjast põhjustatud ärevus. Tegemist on samasuguse murega või ärevusfooniga. Ja leida positiivseid viise sellest murest rääkimiseks on väga vajalik. 

11:15 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Helmen Kütt, palun! 

11:15 Helmen Kütt

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu teile selle põhjaliku töö ja väga huvitava ülevaate eest! Teie ülevaates oli [juttu] ka ruumiplaneerimisest ja vaimsest heaolust ehk linnastunud keskkonnas sotsiaalsest eraldatusest ja üksinduse vähendamisest. Te vaatlesite [eelkõige] haljasalade osa linnakeskkonnas. 

Tegelikult on Põhjamaad alustanud juba väga põhjalikku [sekkumist] sellesse, et inimesed ei pääse neljandalt või viiendalt korruselt välja. On juba alustatud ka kolmekorruselistesse majadesse liftide paigaldamist, et teatud eluperioodil ei seisaks ees sunnitud ärakolimine. Ja muidugi on lifti kasutada väga hea ka lapsevankriga ja poekottidega. Nii et selline universaalne ligipääsetavus. Ilmselt Eestis seda uurida pole jõutud, aga see on kindlasti üks oluline abinõu, et inimesed majast välja [looduskeskkonda] jõuaksid.

11:16 Tallinna Tehnikaülikooli professor Helen Sooväli-Sepping

Aitäh selle küsimuse eest! See teema oli meil täiesti laua peal, kahjuks jällegi meil puudusid alusandmed selle kohta. Ma olen teadlik, et on olnud selline meede või praegu on selline meede, mis võimaldab küsida raha korterelamutesse lifti panemiseks. See pole mitte ainult Eestis suur probleem, vaid kogu Ida-Euroopas probleem. Viiekordseid hooneid on aastakümneid ehitatud ilma liftita. Mulle teadaolevalt teistes Ida-Euroopa riikides, näiteks Poolas, on see lifti paigaldamise toetamise meede olnud juba aastaid, seda just mõeldes vananeva elanikkonna peale. See on probleem, mida me peaksime kindlasti meie vananeva rahvastikuga ühiskonnas käsitlema. 

11:17 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Toomas Jürgenstein, palun! 

11:17 Toomas Jürgenstein

Hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma samuti ühinen tänuga, aga küsin võib-olla natuke tavatult. Te kõnelesite linna rohealadest ja parkidest. Ma mõtlen sellele Tartu seisukohalt. Eesti traditsiooni kohaselt on surnuaiad hästi metsased, hästi puuderikkad. Millisena te näete surnuaedade osa – neid on ju väga paljudes Eesti linnades ja nad on ikkagi linna sisse kasvanud – selles vaimse tervise teemas? Ja kui nüüd veel natuke täpsustavalt küsida: kas te eelistaksite, et jalgtee läheks läbi surnuaia või ümber surnuaia?

11:18 Tallinna Tehnikaülikooli professor Helen Sooväli-Sepping

Aitäh teile selle väga mõtlemapaneva ja huvitava küsimuse eest! Tõsi on see, et Euroopa linnades käsitletakse surnuaedu kui avalikku ruumi. Võtame siinsamas lähedal Stockholmi näiteks. Seal on loomulik käia iga päev jooksmas ja on ka piknikukohad.

Eesti surmakultuur või meie surmakäsitus on teistsugune. Surnuaed on meie jaoks püha koht, minu kogemuse kohaselt sealt jalgrattaga läbi ei sõideta, vaid hoitakse jalgratast käekõrval. Juba [läbisõitmine] oleks kõrvalseisjatele, on need siis leinajad või niisama jalutama tulnud inimesed, pühaduseteotus. Nii et need on meie jaoks sellised looduslikud oaasid, kuid meie austus surnute vastu on selline, et see ei võimalda käsitleda surnuaeda kui avalikku ruumi, sellist mõnusat ajaveetmise kohta.

11:19 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Priit Sibul, palun!

11:19 Priit Sibul

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Nii huvitavat ja põnevat küsimust nagu Toomas ei suuda ma küll küsida, aga mul on küsimus selle kohta, et me ise peame end ja ma arvan, et meid ka peetakse maarahvaks. Igaühel on mõni koht, kuhu ära sõita, kus näpud mulda panna. Esiteks, kas see vastab tegelikkusele ja [kui vastab,] kas see aitab meid võrreldes teiste riikide ja ühiskondadega, kellel selliseid võimalusi ei ole? Kas meil on vaimse tervise kontekstis selle võrra teatud edu või tegelikult, kuna meie ühiskonna muutused viimastel kümnenditel on olnud nii kiired, seda edu ei ole? Kuidas te hindate: kas see ikkagi mängib positiivset rolli või need pöörangulised ajad neutraliseerivad selle hüve, mis meil on?

11:20 Tallinna Tehnikaülikooli professor Helen Sooväli-Sepping

Aitäh! Siin saan ma põhineda enda hinnangule. Kõigepealt see, et me ennast maarahvana ja metsarahvana tunneme, et meie enesekuvand selline on, on kindlasti vaimse tervise seisukohast meie edu. Meie kontakt loodusega on tunduvalt tugevam kui mis tahes linnastunud ühiskonnal Kesk-Euroopas või Lääne-Euroopas. Ja see edu põhineb sellel, et meieealistel on kontakt maaga tänu sellele, et meil on olnud maavanaema või maavanavanemad. 

Nüüd, milline on olukord meist noorematel inimestel? Minu hinnangul, nagu sai öeldud, on Eesti korterelamute maa. Eestis elab 70% inimestest korterites ja mitte kõigil ei ole maakodu. Ja kindlasti on vähemuses mitte eesti keelt kõnelevate inimeste võimalus minna maakodusse. Esiteks neil ei ole sotsiaalselt seda võimalust või rahaliselt seda võimalust ja neil puudub ka selline kultuurist tulenev [soov] omada maakodu. Ja ollakse pigem linnas.

Samas [võin] mu enda uurimisgrupi uuringutele põhinedes öelda, et nooremaealised huvituvad samamoodi loodusest, maakodust, oma juurviljade kasvatamisest. Kogukonnaaiandus on tekitanud Eestis tõelise buumi, aga samamoodi aiandus üleüldiselt. Nii et võimalust või, ütleme, potentsiaali tuua inimesi veel rohkem looduse lähedale on ka linnades küll ja veel. Meil on juba järjekorrad selleks, et saada maalappi, et kasvatada endale kas linnas või linnast väljas juurvilju. Nii et üldiselt võime öelda, et meil on [head võimalused]. Kui me kohaliku omavalitsuse tasandil võimaldame inimestel tegeleda rohkem maatöödega, siis kindlasti see ka loodusega suhet kinnistab. 

Siinjuures tuleb kindlasti meeles pidada seda, et kui juurikaid kasvatatakse, siis on vaja neid ka kuskile panna. Nii et väike soovitus. Praegu meil ei ole maapiirkondades kortermajade juures keldreid, kuhu saab juurikaid talveks panna. Tegelikult peaks olema loodud ka sellised kollektiivsed keldrid. Nagu öeldud, maapiirkondades ja ka Tallinna lähedal piirkondades on näha, et kogukonnaaiandus ja inimeste enda väikepõllumajandus on buumina kasvamas.

11:23 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ja me saame minna tänase viimase ettekande juurde. Ma palun ettekandjaks Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anniki Lai.

11:24 Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anniki Lai

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kolleegid vaimse tervise valdkonnast! Mul on hea meel, et seekordne Eesti inimarengu aruanne keskendub just vaimse tervise teemale ning saadab sellega ühiskonda signaali, et vaimne tervis on oluline ning sellel on mõju ühiskonna toimimisele. Suur tänu ja tunnustus kõigile autoritele! Ja ma tänan ka sotsiaalkomisjoni, kes meid täna siia on kutsunud ja seda teemat üleval hoidnud. 

363 päeva tagasi ärkasime üles keset kriisi, mille kõrval eelnenud kaks aastat kestnud kroonviirusekriis kahvatas. Meid tabas ühiskonnana šokk. Ent me ei jäänud selles šokis kangestunult ootama, vaid mobiliseerusime, asusime tegutsema ja tegutseme siiani. Jah, meis on rohkem ärevust ja stressi, meil on olnud rohkem praktilisi probleeme, aga me oleme ühiskonnana toime tulnud. Säilitada toimetulekuvõime olenemata sellest, kui keerukad on olud meie ümber – see on hea vaimse tervise märk ning kõigi abi‑ ja toetustegevuste eesmärk. Mitte igikestev õnn või piiramatul hulgal teraapiat, vaid vastupidavus, sitkus ja võime säilitada tegutsemistahe igas olukorras. Nii on võimalik taastada ka heaolu‑ ja õnnetunne, kui see korraks on kaduma läinud.

COVID-19 kriis tõi rambivalgusesse selle, mida valdkonna spetsialistid ammugi teadsid: meie vaimse tervise abisüsteem ei vasta elanikkonna vajadustele, ja seda mitte ainult kriisis, vaid ka nii-öelda rahuajal. Pilt on olnud halb, aga see, et ta lõpuks päevavalgele tuli ja sellele järgnesid konkreetsed teod, on kahtlemata hea. 

2021. aasta aprillis sai valitsuse heakskiidu pikalt oodatud ja ettevalmistatud vaimse tervise roheline raamat ja 2022. aastal alustas Sotsiaalministeeriumis tegutsemist vaimse tervise osakond. Kuigi osakond on noor, on tänaseks siiski juba üht-teist ette näidata. 

Leevendamaks spetsialistide põuda, oleme rahastamas ja rahastanud kliiniliste psühholoogide ja psühholoog-nõustajate kutseaastat. Inimestele vaimse tervise teenuste lähemale toomiseks oleme aasta jooksul toetanud kohalikke omavalitsusi ja tervisekeskuseid enam kui miljoni euroga ning psühholoogilist nõustamist, pere‑ ja loovteraapiat ja muude teenuste pakkumist võimaldav toetusvoor jätkub ka sel aastal. Soovin siinkohal kindlasti tänada meie omavalitsusi, et nad selle võimalusega on aktiivselt kaasa tulnud ja soovivad pakkuda oma inimestele abi. 

Tervishoiusüsteemis psühholoogilise ravi korralduse loogilisemaks ja patsiendisõbralikumaks muutmiseks valmistasime ette muudatused tervishoiuteenuste korraldamise seaduses. Siinkohal tahan tänada ja tunnustada Riigikogu liikmeid ja sotsiaalkomisjoni, et need muudatused ka vastu võetud said.

Oleme praegustes kriisides pidanud tegutsema paljuski kui startup, ehitama lahendusi nii-öelda käigu pealt. Küllap on see osalt paratamatu, kuid parim, mis me praeguses olukorras teha saame, on õppida ja luua tulevikuks paremad ja vastupidavamad abisüsteemid. 

Üsna varsti peale sõja algust kutsusime endale appi rahvusvahelised organisatsioonid, kel on kogemusi paljudest kriisikolletest. Üks tähtsaimaid sõnumeid nende poolt on olnud, et psühhosotsiaalne tugi sõjapõgenikele ei alga spetsialisti juures, vaid empaatilisusest, inimlikust suhtumisest mis tahes olukorras. On oluline, et teenused sõja eest pakku tulnud inimestele oleksid korraldatud nende heaolu ja inimväärikust arvestaval moel ning et neid aitavad inimesed oleksid selleks ette valmistatud. Teame ka rahvusvahelisest praktikast, et sel moel pakutav tugi aitab paljuski ära hoida raskemate häirete teket. 

Esmast psühhosotsiaalset tuge saab anda pea igaüks ning ettevalmistus selleks ei ole pikk ja keerukas. Sotsiaalministeerium kavandab koostöös Sotsiaalkindlustusametiga viia juba sel aastal psühholoogilise esmaabi koolitused eri valdkondade, sealhulgas kohaliku omavalitsuse tasandil tegutsevate esmareageerijateni. 

Teha on loomulikult mõõtmatult rohkem, kui on tehtud. Sestap oleme operatiivse tegutsemise kõrval silmas pidanud ka pikka plaani ning koostanud vaimse tervise tegevuskava. See tähendab, et oleme enam kui 100 valdkonnaspetsialisti ja erialaorganisatsiooni esindajaga läbi arutanud ja kokku leppinud järgnevate aastate prioriteetsed tegevussuunad. Vaimne tervis ei ole meie ühiskonnas olnud enne erilises fookuses, mistõttu aasta-paariga kõiki murekohti lahendada ei ole võimalik. Sestap on ülioluline saada valdkonnas ühtemoodi aru, mis on esmatähtis ja kiireloomuline ja mis kannatab veel oodata. 

Toon välja mõned aspektid lähiaastate plaanidest. Meie kaugem siht on jõuda tervikliku vaimse tervise abisüsteemini, kus toimivad üheaegselt kõik osad, alates inimeste endi võimest end hoida ja vajadusel aidata, kogukonna ja esmatasandil kättesaadavatest teenustest kuni kõige keerukama arstiabini välja. Kõik osad on võrdselt tähtsad ja hetkel pole üheski neist pilt liiga hea, kuid mõnes osas, nagu näiteks vaimse tervise esmase abi kättesaadavus, on puudus eriti suur ja see kasvatab survet ka teistele süsteemi osadele. Ja mis on oluline: abi peab olema kättesaadav kõigile ühetaoliselt ja võrdselt. 

Me peame oluliselt laiendama teenuste paletti. Rääkides abist, kipume liiga tihti mõtlema kliinilise psühholoogi või psühhiaatri peale. Nagu ka Merike Sisask enne välja tõi, meie püramiid on pisut veidra kujuga ja me tihtipeale tahame abi otsides minna psühhiaatrit otsima. Aga esmase ja taastusabi andja ei pea olema tingimata psühholoog. Abi võib pakkuda näiteks vaimse tervise õde, sotsiaaltöötaja või hingehoidja. Kuid on oluline, et see abi oleks tõenduspõhine, see tähendab, ta kindlasti aitaks ja ei teeks kahju. 

Me peame andma tõenduspõhised tööriistad ja vajaliku toe palju laiemale ringile spetsialistidele. Nii saame abiandjate ringi laiendada, pakkuda inimeste muredele kiiremat lahendust ja leevendada ka survet psühholoogidele ja psühhiaatritele, keda meil napib. Teiste riikide kogemusest näeme, et erinevatel väheintensiivsetel lühisekkumistel on potentsiaal vaimse tervise raskusi oluliselt leevendada. Vaimse tervise osakond arendabki praegu selliseid teenuseid, et meil oleks inimestele kiiremalt ja lihtsamini kättesaadavate teenuste pakett. 

Teine oluline töösuund on seotud mõistmisega, et enamik vaimset tervist ning tervist üldse mõjutavaid ja kujundavaid tegureid asub tervishoiusüsteemist väljas. Lapse tervist mõjutavad enim pere ja kool, tööinimese tervist töökoht ja pere, meid kõiki ümbritsev keskkond ja ühiskond. Seetõttu on üks eesmärk kasvatada vaimse tervise kirjaoskust laiemalt ning anda ka teistele sektoritele tõenduspõhiseid tööriistu oma sektoris vaimse tervise toetamiseks.

Me näeme, et tööandjad mõtlevad juba praegu oma töötajate tervisele ja küsivad, mida nad teha saaksid. Meie asi on teadvustada laiemalt, et vaimset tervist ei saa parandada ainult teenuse pakkumisega, üle tuleb vaadata ka keskkond ja elukorraldus. Näiteks töökohal saab vaadata, kuidas töökorraldus toetab töötaja heaolu, pere-, töö- ja eraelu ühitamist, kolleegidevahelist läbisaamist ja nii edasi. Ravi pole kunagi piisavalt, kui me ei adresseeri neid keskkonnategureid, mis meid esmalt haigeks teevad. 

Loomulikult jäävad meie töölaual tähtsale kohale laste ja perede heaolu toetamine, vanemlusprogrammide kättesaadavuse laiendamine, vaimne tervis haridussüsteemis, valdkondadeülene riskikäitumise ennetus, eneseabioskuste levitamine ja palju muud, millest siin saalis juba ühes või teises kontekstis räägitud. Seetõttu ei peatu ma neil pikemalt. Sõnum, mida ma siit puldist tahan edastada, on see, et meil kõigil on oma roll ja vastutus Eesti inimeste vaimse tervise eest, sealhulgas sellega, mis moel me end väljendame ja suhtume neisse, kes maailma toimimist ehk täpselt nii ei näe nagu meie. 

Senisest enam peaksime kaaluma oma tegevusi läbi heaolu läätse, analüüsima, mida üks või teine otsus toob kaasa inimeste heaolule, isegi siis, kui näiliselt on sidet raske leida. Me peaksime seda arvestama planeeringutes ja arengukavades, seadustes ja määrustes, töö‑ ja õpikorralduses. Mõnikord on kriisiolukorras vältimatu võtta vastu ka selliseid otsuseid, mis inimeste heaolu ja vaimset tervist kahjustada võivad. Kuid seda teadvustades ja teadvustades selle otsuse võimalikku negatiivset mõju, tuleb leida ka võimalused selle leevendamiseks. Näiteks, kui viiruse leviku peatamiseks on tõesti vaja suunata õpilased paariks nädalaks koduõppele, siis kooli naasmisel, mis satub vahetult semestri lõppu ja hinnete väljapanemise aega, on tegelikult väga hõlbus nii õpetajate kui õpilaste stressi tasandada sellega, et panna hindeid välja paar nädalat hiljem. 

Nagu ma eespool välja tõin, igaüks saab omas rollis midagi iseenda ja kogu ühiskonna vaimse tervise heaks ära teha. Teadlaste töö abil saame parimat teadmist, mille toel poliitikat kujundada. Ministeeriumi ülesanne on disainida ja arendada abisüsteeme ning töötada välja lahendusi ennetuse ja abi kättesaadavuse parandamiseks. 

Teil, austatud Riigikogu, on voli langetada need otsused, mille raames me kõik tegutseme: seadused, strateegilised arengusuunad ja eelarve. Jah, ka eelarve. Eesti riigi küllaltki napist avaliku sektori tervishoiu rahastusest on vaimse tervise heaks suunatud vaid 4%. See on tõsine mõttekoht. 

On hea meel, et pea kõikide erakondade valimisprogrammides on vaimse tervise teema päris asjatundlikult välja toodud. Ma võin kinnitada, et valdkonna inimesed on valmis enamikku neist ellu viima. Ütlen aga kohe ette ära, et ilma täiendava ressursita ei ole see võimalik. 

Me kõik loodame, et sõda saab väga ruttu läbi. Kuid me ilmselt aimame, et see ei jää inimkonna viimaseks kriisiks. Ning kui laiemas plaanis võivadki tulla rahulikumad ajad, tabavad meid aeg-ajalt ka omaenese elu kriisid, mis pole inimesele sugugi kergemad taluda. Mida saame teha, on kasvatada enda säilenõtkust, empaatiat ja üksteisest hoolimist, kasvatada seda ühiskonnas, sotsiaal‑ ja tervishoiusüsteemis ning igaühes endas. Tänan kuulamast! 

11:35 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Helmen Kütt, palun!

11:35 Helmen Kütt

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt suur tänu selle ülevaate eest, mida suhteliselt noor osakond on sinu juhituna juba teinud! Mul on võimalus sulle üle anda sotsiaaltöötajate tänu selle eest, et omavalitsusi on väga hästi kaasatud ja neid ka rahaliselt toetatud – sa tõid numbrina välja, et miljoni euroga –, et nad need probleemid saaksid kohapeal lahendada nii, et omavalitsuse ressurssi ei oleks liialt kasutatud. Pigem on riik siin väga hästi appi tulnud. Mul on küsimus seoses sellega, et tõesti on kaasatud suur hulk inimesi, et plaane edasi teha. Millised mõtted on teie osakonnal omavalitsuste kaasamise osas ja millised oleksid tulevikusuunad?

11:36 Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anniki Lai

Aitäh nii tänu kui hea küsimuse eest! Omavalitsuste võimestamine ja nende rolli suurendamine vaimse tervise abi pakkumisel oma inimestele on [väga tähtis]. Ja mitte ainult abi pakkumisel, vaid ka ennetuse korraldamisel. Selles suunas me tegutseme tõesti hästi mitmekesiselt. Üks eesmärk on rahaline toetus omavalitsustele, mis sai alguse küll COVID‑i meetmena, et leevendada toona tekkinud halba mõju vaimsele tervisele. Aga me jätkame seda toetust ja otsime süsteemseid lahendusi sel ja järgmisel aastal, et selle meetme puhul ei oleks tegu ainult toetusvooruga, vaid süsteemse omavalitsuste rahastamisega. See tähendab ka neile antavate ülesannete täpsustamist. 

Teine pool omavalitsuste toetamise ja koostöö suurendamise [töös on selline], et juba järgmisel nädalal on meil omavalitsustele infopäev selle toetusvooru tingimuste selgitamiseks. Ka vaatame otsa eelmise aasta õppetundidele. Me teame, et mõned omavalitsused said paremini hakkama kui teised, ja üritame aidata neil teistel parematele omavalitsustele järgi jõuda, et nad oleksid sel aastal teenuste pakkumisel tublimad. 

Lisaks on mul hea meel öelda, et sellesama Eesti inimarengu aruande teemad leiavad meie ja koostöökogu poolt sel aastal kajastamist seitsmel piirkondlikul seminaril. Seega me viime nii Eesti inimarengu aruande teemad kui ka meie pakutavad vaimse tervise tööriistad ja juhendid omavalitsustele koju kätte, et nad saaksid neid kasutada. 

Ja teisalt, loomulikult me kasvame koos omavalitsustega seda tööd tehes koos. Me arendame vaimse tervise süsteemi ühiselt ja omavalitsuste rolli selliselt enne ei ole olnud. Nii et õpime koos ja anname endast parima.

11:38 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Peeter Ernits, palun! 

11:38 Peeter Ernits

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh väga huvitava päeva eest! Aga mul on siin, Jõgevamaa saadikuna ma vaatan, et see on teie vaates ikka täielik selline pommiauk. Stress on kõige kõrgem, depressiivsus, enesetapumõtted, üleväsimus. Ma räägin praegu Jõgevamaast. Aga samas ma jälle vaatan, et Ida-Virumaal, mis on ka suhteliselt ilusa loodusega, aga suhteliselt vaene ja vilets, on stress kõige madalam. Ometi on need naabermaakonnad. Üks küsimus on see: mida teie kui ministeeriumi osakonna juht soovitate näiteks Jõgevamaal teha? See on selline punane latern selle teie uuringu järgi. Mida?

11:39 Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anniki Lai

Aitäh küsimuse eest! Väga konkreetne vastus Jõgevamaale: ma soovitan tulla järgmisel nädalal kohalike omavalitsuste infopäevale, kus me tutvustame võimalusi toetada inimeste vaimset tervist ja saame ühiselt arutada, aga ka individuaalselt koos Jõgeva inimestega, kuidas nad saaksid seda paremini korraldada. Avatud toetusvooru võivad nad tulla, et küsida raha oma inimeste vaimse tervise toetamiseks. See on üks konkreetne, esimene samm, mida nad saaksid teha. Kahjuks eelmisel aastal Jõgeva oli see piirkond, kes ei tulnud toetusvooru seda toetust küsima. Nii et soovime seekord tõepoolest neid aktiivsemalt osalemas näha.

11:40 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Margit Sutrop, palun!

11:40 Margit Sutrop

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur aitäh selle suure töö eest, mis te olete teinud Sotsiaalministeeriumis! Teil on väga suured ootused ja olete suutnud neid juba ka hästi täita. Mu küsimus puudutab seda, et sellessamas aruandes ja kokkuvõttes tuuakse välja, et suur osa vaimse tervise mõjuteguritest asub väljaspool tervishoiu valdkonda. Minu küsimus ongi: kuivõrd te praegu näete, et need teised valdkonnad tulevad kaasa? Olles ühes ministeeriumis, kas on praegu võimalik tõmmata kaasa teisi valdkondi, teisi ministeeriume? Ja kas te näete ka mingeid murekohti selle koostöö korraldamisel?

11:41 Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anniki Lai

Aitäh väga hea küsimuse eest! See on kindlasti väljakutse. Üks hea eelis on see, et Sotsiaalministeeriumis on kolm tegevusvaldkonda, mis on väga suured: töö, tervis ja sotsiaal. Nende kolme valdkonna vahel me ühes ministeeriumis [toimetame], seetõttu on väga hea sünergia ja koostöö ja kindlasti plaanime tegevusi koos. 

Loomulikult on hästi suur partner Haridus- ja Teadusministeerium ja ka nendega koostöö on väga hea. Me kindlasti saame teha rohkem, just ühiselt planeerida ja mõelda ühiselt selliseid üleriigilisi arengusuundi. Näiteks üks teema, mis lausa karjub meile kõigile, on laste ja noorte vaimne tervis. See on [teema], mille puhul ei saa vaadata otsa ühelegi ministeeriumile üksinda. Tegelikult [tuleb otsa vaadata] kõigile osapooltele, kõikidele ministeeriumidele ja mõelda, mida me ühiselt teeme selleks, et lapsi ja noori paremini aidata ja ennetada nende vaimse tervise häireid. 

See järgmine samm, et me tõepoolest ühiselt planeerime, on veel ees, aga tegelikult koostöökohti ja ühiseid arutamisi ja tegemisi on mitmeid. Näiteks üks konkreetne tegevus, mille me Haridus- ja Teadusministeeriumiga ja Tervise Arengu Instituudiga sel aastal käima lükkame, on õpetajatele sotsiaal-emotsionaalsete oskuste andmise koolituse katseprojekt ja selle mõju hindamine, mille tulemusel loodame pakkuda haridussüsteemile välja ühe hea mõjusa viisi, kuidas õpetajate oskusi arendada.

11:42 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Urve Tiidus, palun! 

11:42 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Anniki Lai! Te tõite oma ettekandes sellise näite, et Eesti riigi avaliku sektori tervishoiurahastusest on vaimse tervise heaks suunatud 4%. Vaid 4% – see on tõsine mõttekoht. Nüüd, küsimus on natuke hüpoteetiline. Ma küsin, kui suur see protsent võiks olla ideaalsel ajal. Aga teine küsimus on see, kuhu peab rohkem raha suunama: kas vaimse tervise probleemide ennetamisele või tagajärgede ravimisele? Kui seda on kuidagi arvuliselt võimalik väljendada, siis ma olen väga rõõmus.

11:43 Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anniki Lai

Aitäh, küsija! Arvudega on keeruline. Kui midagi välja hõigata, siis numbrid lähevad oma elu rändama. Seda protsenti, mis see number võiks olla tervishoiukulutustest, öelda niimoodi ei saa. Küll me näeme, et [see protsent] peegeldub teenuste kättesaadavuses, spetsialistide nappuses ja ka ennetusprogrammide kättesaadavuses. Näiteks head kolleegid VATEK-ist, Eesti vaimse tervise koalitsioonist, on peaasjalikult oma ettepanekutes poliitikutele toonud välja, et kui ennetusprogrammideks – vanemlusprogramm, koolikiusu ennetuse programm – suunata raha, siis see peaks olema vähemalt 25 miljonit. 

Nii et suurusjärgud, kui me räägime sellest, et rahavajadus on süsteemis suur, on tegelikult päris korralikud. Öelda täpselt, kui palju ja kuhu – selleks on tarvis veel natuke tööd teha, et jõuda tõepoolest ka kõikide nende süsteemsete lahendusteni. 

Aga küsimus, kuhu suunata – nagu ma ka välja tõin, me peame tegelema selle vaimse tervise püramiidi eri osadega üheaegselt. Me peame töötama ennetusega, aga me oleme praegu olukorras, kus meil on vajaliku abi kättesaadavus vähene. Nii et tarvis on suunata ka sinna raha. Ja kindlasti me suuname abi kättesaadavuse parandamiseks fookuse kogukondlikule toele, kogukonna tasandil pakutavatele teenustele, mis on inimesele lähedal, ja esmatasandi universaalses tervishoiusüsteemis kättesaadavatele teenustele, mitte niivõrd tipu ülemisele osale.

11:44 Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Vilja Toomast, palun!

11:45 Vilja Toomast

Aitäh! Hea Anniki! Loomulikult on mul väga hea meel, et me seda teemat täna siin käsitleme. Kahtlemata need ettekanded, mida me täna oleme kuulanud, puudutavad eri tahkusid, aga vaimset tervist mõjutavad veel väga-väga paljud erinevad faktorid, mida täna sellest aruandest [rääkides] ei jõutud käsitleda. 

Minu konkreetsem küsimus on natuke laiem ja võib-olla ei ole isegi asjakohane. Me elame praegu julgeolekukriisis, me elame majandusraskustes ja energiakriisis. Me oleme alustanud erinevate kriisiplaanide väljatöötamist, nad on olemas, et efektiivsemalt nende kriisidega toime tulla. Kas ka näiteks vaimse tervise kriisist väljatulemiseks võiks olla spetsiaalne kriisiplaan? Kuidas seda luua? Mulle tundub, et sellest rohelisest raamatust ainuüksi ei piisa. Peaksime kiiremini looma sellise aluse, et kui meid järjekordselt kriis tabab, siis meil oleks ka see plaan.

11:46 Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja Anniki Lai

Aitäh küsimuse eest! Vastus on mitmeosaline. Pika plaani vaates me oleme eelmise aasta lõpus koostanud vaimse tervise tegevuskava, mis seab suunad järgmiseks kolmeks aastaks. Ja selleks, et ühiskond oleks säilenõtke ja valmis erinevateks kriisideks, on meil vaja tugevdada olemasolevaid süsteeme. Selleks ei ole vaja eraldi kriisiplaani, vaid me peame töötama vaimse tervise süsteemi tugevdamise nimel. 

Samas on meil päris hästi õnnestunud eelmisel aastal viia vaimse tervise ja psühhosotsiaalse toe teema sisse erinevatesse Sotsiaalministeeriumi toimepidevuskavadesse, vaadates tervisesektorit ja nii edasi. Katastroofimeditsiini plaanis on sees psühhosotsiaalse toe tegevused. 

Ma ka varem oma kõnes ütlesin, et me kõik peame aitama inimesi kriisis psühhosotsiaalse toe vallas. Siin on vaja kõiki esmareageerijaid, kes oskavad aidata kriisi sattunud inimesi – on need põgenikud või meie oma inimesed või näiteks looduskatastroofis [kannatanud] –, ükskõik milline see kriis siis on. 

Oluline on see, et meil oleks universaalselt samamoodi, nagu meil on füüsilise esmaabi oskused, ka psühholoogilise esmaabi oskused olemas. Selle suunaga, et erinevates toimepidevuse plaanides ja riiklikes kriisivalmiduse dokumentides oleks vaimse tervise ja psühhosotsiaalse toe teema sees, me sel aastal väga jõudsalt tegeleme. Muu hulgas teeme head koostööd Maailma Terviseorganisatsiooniga ja kavandame sel aastal ka suuremat konverentsi, et tutvustada teiste sarnastes kriisides olnud riikide kogemusi ja teoreetilist nõu, kuidas kriisides vaimse tervise teemat käsitleda.

11:48 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Rohkem küsimusi ei paista. Suur tänu ettekandjale! Ettekanded on meil sellega ühel pool ja saame minna läbirääkimiste juurde. Sõnavõttudega saavad esineda Riigikogu liikmed ja komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja soovib, et kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad. Kõigepealt on ennast kirja pannud Keskerakonna fraktsioonist Erki Savisaar. Palun! (Erki Savisaar küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

11:48 Erki Savisaar

Aitäh, austatud juhataja! Head kuulajad nii siin saalis kui ka ekraanide taga! Inimese vaimse tervise peamisi mõjutajaid on keskkond, milles inimene igapäevaselt viibiv. Oluline on nii füüsiline kui ka digitaalne keskkond, kuid ennekõike suhtluskeskkond. Kui inimesel on vaimselt halb olla, tasuks põhjuseid otsida oma keskkonnast ja mõelda, kas midagi annab muuta või ei anna.

Selle suure saali arutelusid kantakse üle nii televisioonis kui ka internetis ning sellel on suur mõju meie inimeste, eriti noorte vaimsele tervisele. Head kolleegid, mis te arvate, mida tunnevad noored, kui näevad, kuidas siin saalis rahva palge ees rahvasaadikud mõnitavad üksteist ja ministreid? Neil tekib tunne, et kui see on lubatud siin Riigikogus, siis on see lubatud ka koolis, ning jõuamegi koolikiusamiseni ja vaimse terviseni. Seega vaadakem peeglisse ning püüdkem ka siin saalis olla üksteise vastu lugupidavamad. 

Sealt edasi tuleb loomulikult riiklikul tasemel tegeleda lastega nii peres, koolis kui ka huviringides. See peab toetama laste vaimset tervist. Terves kehas on terve vaim. Seega on väga oluline aspekt vaimse tervise hoidmisel piisav liikumine. Lapsed on paremas vaimses seisus, kui neil on aega, ruumi ja võimalusi liikumiseks. Põhikoolis ja sealt edasi on muid kohustusi nii palju, et liikumist jääb järjest vähemaks. See mõjutab vaimset tervist.

Sellest tulenevalt on Keskerakond veendunud, et tuleb jätkata tervisekeskuste rajamist ja kaasajastamist kogu Eestis. Tuleb tugevdada riikliku tervishoiusüsteemi juhtimist, et vastutus oleks selgelt määratletud ja tõhusalt kontrollitud. Tuleb tagada töötajale haiguspäevade hüvitamine alates teisest päevast. Tuleb edendada terviseteadlikku käitumist ja tervislikku eluviisi. Igaüks meist peab oma tervise hoidmisesse ka ise panustama. 

Samas tuleb suurendada tööandja maksuvabastust töötaja tervise edendamiseks tehtavatelt kulutustelt. Püüame tõsta või vähemalt kahekordistada seda summat, mis on lubatud: tänase 400 euro asemel 800 eurot. Kuid veelgi parem oleks, kui me suudaksime vabastada kõik tervise edendamisse tehtud investeeringud niinimetatud kadeduse maksust.

Samuti tuleb pöörata erilist tähelepanu laste ülekaalulisusele ning sõltuvushäiretele, sealhulgas nutisõltuvusele. Tuleb tõsta inimeste teadlikkust ja suurendada ennetustööd alkoholi tarbimise vähendamiseks. Samuti tuleb panustada senisest enam vaimse tervise hoidmisesse ning parandada psühholoogi ja psühhiaatri teenuse kättesaadavust. Tuleb suurendada ka riiklikku koolitustellimust vastavatele erialadele.

Samuti juhin tähelepanu sellele, et selliseid uuringuid, nagu me siin kuulsime, ei saa teha vaid linnarahvast uurides. Tuleb minna ka maale ja rääkida sealsete inimestega. Maapiirkondades on vaimse tervise teemad vähemalt sama olulised, kui mitte isegi olulisemad kui linnas. 

Maarahvas on väsinud pidevast survestamisest, kus linnarahvas sõimab neid maakateks, kes on rumalad ja ei hooli loodusest. Maainimesed on väga keskkonnateadlikud, ettevõtlikud ja haritud ning teevad kõik selleks, et nende kaunis loodus ja keskkond säiliks ning piirkond areneks. Tegemist on väga tugevate inimestega, kes vaatamata ühiskondlikule survele jätta oma kodu ja kolida linna on siiski jäänud maale elama ja püüavad näiteks Kagu-Eestis edasi areneda ja piirkonda edendada. Peame riiklikult neile appi minema ning investeerima rohkem taristutesse ja teenustesse väljaspool suuri keskuseid.

Püüdkem üksteist rohkem mõista ning toetada, ja te näete, et selle tulemusena paraneb ka Eesti inimeste vaimne tervis! Aitäh! Kellel tänane vastlaliug veel tegemata, siis kiirelt kelgumäele ning pikka liugu!

11:53 Aseesimees Martin Helme

Õnne Pillak Reformierakonna fraktsioonist. Kolm minutit lisaaega, palun!

11:53 Õnne Pillak

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid ja külalised! Reformierakonna jaoks on vaimse tervise hoid ja abi tähtis. Meie eestvedamisel on vaimse tervise teenuste kättesaadavuse parandamiseks riigieelarvest eraldatud kahe viimase aasta jooksul circa 9 miljonit eurot. Seda ei ole piisavalt, kuid seda on rohkem kui kunagi varem. 

Suurim julgus on oma muret tunnistada ja abi küsida. Ja see julgus Eesti inimestes on kasvanud. Inimesed julgevad oma vaimse tervise probleeme tunnistada ja abi otsida. Uuringutest me teame, et igal neljandal täiskasvanul on depressioonihäire ja igal viiendal ärevushäire risk. Noortel vanuses 15–24 on selle riski esinemise tõenäosus ligi kaks korda suurem. See oli enne koroonakriisi nii. 

Viimaste aastate kriisid – tervisekriis ja julgeolekuolukord Euroopas – on vaimse tervise probleeme süvendatud, kuid teiselt poolt on see aidanud murda seda valehäbi, mida varem tunti senisest rohkem. 

Meie inimeste, ühiskonna ja riigina peame julgustama ja toetama neid, kes vajavad tuge. Igaüks peab tundma, et kui ise oma raskustega enam hakkama ei saa, siis ta julgeb seda öelda ja ka abi küsida. Keegi ei tohi jääda oma murekoormaga, hirmudega, abitusega üksi. Igaüks peab teadma, et vaimse tervise eest hoolitsemine ja vajadusel abi otsimine on õige.

Tarkus – me peame harima inimesi, kuidas oma vaimset tervist hoida, ja koolitama inimesi, kes aitavad vaimset tervist hoida, kui ise sellega enam hakkama ei saa. Teadmised, kuidas ennast aidata, kuidas oma lähedasi aidata, kelle poole pöörduda, kui ise enam ei oska – need on vajalikud teadmised. See tarkus peab olema kõigile kättesaadav, inimestele lähedal ja lihtsalt mõistetav.

Alustame kõige lihtsamast. Me kõik teame, et piisav uni, liikumine, tervislik toitumine on kõige lihtsamad vaimse tervise esmaabivahendid. Kuid kas me päriselt ka sellest aru saame või kas me neid vaimse tervise vitamiine kasutame teadlikult ja oskuslikult? Igaüks saab ise vastata. 

Sama tähtis on vajalike spetsialistide koolitamine, sest ravi kättesaadavus on meil spetsialistide nappuse tõttu piiratud. Parandamaks psühhiaatrilise abi kättesaadavust, tuleb suurendada psühhiaatrite koolituse tellimusi. 

Märkamine – nagu värske inimarengu aruanne ütleb, vaimse tervise probleeme ennetada on kulutõhusam kui ravida ja ravida on kulutõhusam kui ravimata jätta. Me teame uuringutest, et 1500 eurot lapsevanema depressiooni ennetusse säästab riigile kokkuvõttes 50 000 eurot. Vanemlusprogrammidesse investeerides toob iga investeeritud euro tagasi lausa 14 eurot.

Riigi seisukohalt on nendesse valdkondadesse investeerimine kasulik investeering. Ja vajalikud tööriistad selles investeerimisportfellis on meil ka väga head olemas. Näiteks vanemlusprogramm "Imelised aastad", millest on arenemas "Imeliste aastate" jätkuprogramm kõigile soovijatele üle Eesti. Või peredele [projekt] "Pere lahendusring", Perepesa [keskused], et aidata hakkama saada sotsiaalselt, majanduslikult ja ka emotsionaalselt. Või KiVa ja VEPA programmid, mis on koolides ja lasteaedades ennast tõestanud. Vaimse tervise koalitsioon, [MTÜ] Peaasjad, Vaikuseminutid jagavad igapäevaseid oskusi, et oskaksime ise enda vaimse tervise eest hoolitseda ja seda toonuses hoida. 

Kõigi nende tööriistade oskuslik ja edukas kasutamine on palju parem, kui meil on selleks olemas ka vaimset tervist toetav keskkond, millest täna siin on palju räägitud. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo eestvedamisel on esimesed sammud paremaks saamisel tehtud. 2021. aasta suvel sai valitsuse heakskiidu vaimse tervise roheline raamat. Eelmise aasta alguses loodi Sotsiaalministeeriumis vaimse tervise osakond ja aasta lõpuks valmis detailne vaimse tervise tegevuskava. Meil on vanematele lastele ja noortele mõeldud programmid, koolitused, tugiliin, ravivõimalused, tervishoiuasutustele ja omavalitsustele mõeldud toetusmeetmed. 

Kuid samas, vaatamata kõigele sellele vajalikule, mis on tehtud, on veel väga pikk tee minna, et vajalik vaimse tervise hool, tarkus ja vajalikud teenused oleksid kõigile lihtsamalt kättesaadavad. Selleks tuleb senisest enam investeerida vaimse tervise valdkonda, et vajalikud teenused oleksid kõigile paremini kättesaadavamad, teha suuremat koostööd, arendada oma oskusi märgata, julgust sekkuda ja tarkust ka aidata. 

Aitäh inimarengu aruande koostajatele! Te olete väga suure ja vajaliku töö ära teinud. Ja aitäh kõigile, kes te iga päev julgustate ja õpetate meid oma vaimse tervise eest hoolitsema ja aitate neid, kes enam ise ennast aidata kas ei jaksa või ei oska. Aitäh!

12:00 Aseesimees Martin Helme

Priit Sibul, Isamaa fraktsioon. 

12:00 Priit Sibul

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head külalised! Kolleegid! Sellest inimarengu aruandest on siin täna räägitud üsna palju üldistatult ja ma mõtlesin, et ma oma sõnavõtus räägin natuke isiklikumalt, aga nendestsamadest teemadest, sest see on arusaadav. 

Tavaliselt on siin saalis mõned mehed rohkem, kui tänase arutelu juures on olnud. Ja ma arvan, et see on üks osa sellest probleemist, mis meil ühiskonnas on, et me kõik arvame – mina arvan ka –, et ma olen täiesti tavaline terve Eesti mees ja need mured, millest siin täna on räägitud, ei puuduta kuidagi mind. Aga tegelikkus on see, et kui me vaatame, kust me tuleme, siis tõenäoliselt osaliselt me häbeneme ja osaliselt ei oska nendest probleemidest aru saada. Pealegi tundub, nagu täna siin saaliski, et naised saavad selle teemaga paremini hakkama kui mehed. Ja ju siis tulevad lahendused ka.  

See inimarengu aruanne on hästi mahukas ja nii nagu paljude asjadega, sellega võib teha liiga, kui seda ebamõistlikult kasutada, aga ma loodan, et seal sees on meie ühiskonna kontekstis hulk kokkuvõtteid ja arusaamisi, kuidas nende probleemidega võiks tegeleda. Nii nagu sissejuhatuseski öeldud, oluline on see, et me esiteks enam ei häbene ja suudame defineerida, et me oleme ühiskonnas saavutanud olukorra, kus me enam ei tegele ellujäämisega, vaid oleme heal tasemel. Sellega kahjuks kaasnevad ühiskonnas teistsugused probleemid, millele varem, kui tegeled elus püsimisega, ei ole pidanud sellisel kujul tähelepanu pöörama.

Aga on endiselt mõned [asjad], mida on vaja. Meil on vaja endiselt inimesi, kes oleks meie ümber, kes mõistaksid neid probleeme samamoodi kui me ise, [on vaja] perekonda ja kogukonda. Ilma selleta ei ole võimalik ühiskonnal mõistlikult toimida. Ühiskond on võimeline kriise üle elama, kui me oleme üksteisele toeks ja oleme teadlikud.  

Aga kust võtta seda tarkust? Ma mäletan, aastaid tagasi ma osalesin ühel konverentsil. Ma arvan, see oli 2015–2016, kui sõjast räägiti märksa vähem kui täna. Tõenäoliselt oli see pärast venelaste sissetungi Ukrainasse, kui minu esimesel lapsel tekkis väga suur probleem, tekkis sõjahirm ja ta uuris [selle kohta]. Ja tegelikult ega ma ei osanud teda aidata. On mõned naljakad asjad. Ma olen mõelnud hästi palju sellele situatsioonile, et minu vanaema sündis esimese maailmasõja ajal, nägi teist maailmasõda, küüditati. Ta oli selle sees, ta oli teadlik. Aga ma arvan, et sõjast mina oma elus olen rohkem kuulnud ja näinud kui tema. Aga mul pole olnud isiklikku [kokkupuudet]. Ma mõtlen, et kõik need õhtud, kui ma vaatasin AK-d nii noorpõlves kui vaatan täna – sõjast on saanud loomulik osa minu elus. Aga see oli kauge, see oli, ma ei tea, peamiselt islami kultuuri, rätipeade probleem. Ja nüüd ta on meie hoovil, ent me ei oska teda enda jaoks selgitada, leida häid lahendusi. Meil on tekkinud väga palju probleeme. Annaks jumal, et me tegelikkuses ei peaks seda läbi elama, aga jah, kuidas nende keeruliste küsimustega hakkama saada, mis on lastel, kui me isegi ei oska vastata. Ja on selge, nii nagu me ka täna siin nägime, et meil on vaja selleks spetsialiste. Ei saa siin igaüks ise tark olla, meil on vaja sellesse valdkonda rohkem panustada. Me elame pidevates muutustes, maailm on keeruline. 

Ma mäletan, selle aasta alguses ma kohtusin ühe kõrge katoliku vaimulikuga ja küsisin temalt, kuidas on see võimalik, et isegi kirikupead on meil tänapäeval sellised. Kui me vaatame Vene patriarhi, kes mõistab kogu seda maailma nagu üsna müstilisel moel, eks ju, õigustab sõda ja tapmist, siis kuidas see võimalik on. Ta vastas mulle, et kui kogu maailm on haige, siis ei saa eeldada, et kirikujuhid oleksid terved või räägiksid ainult õigust. Et selles … 

Palun lisaaega. 

12:04 Aseesimees Martin Helme

Kolm minutit lisaaega, palun!

12:04 Priit Sibul

… et selles keerulises maailmas, mis on meist märksa suurem ja laiem, on palju küsimusi, mis meist ei sõltu. Kuidas nendega hakkama saada? Nad ju mõjutavad meid igapäevaselt, istuvad kusagil sees ja lisaks vaimsetele probleemidele tekitavad need tõenäoliselt muidki tüsistusi, mida me [nii väga] ei taha.

Me oleme erinevates [keskkondades]. Siin on päris põhjalikult kirjas, et kui meil ei ole perekonda või kogukonda, kellele toetuda, ja kui meid ei mõisteta, siis me leiame selles avatud suures maailmas üsna kiiresti need, keda me pole iialgi näinud, aga leiame kusagilt sotsiaalmeediast mõttekaaslased, kes meid mõistavad ja aru saavad. Või siis satume gruppidesse, kus pole teaduspõhisusega kuigi palju tegemist, aga sa justkui saad oma probleemile lahenduse, ent loomulikult hiljem selgub, et see pole sugugi lõplik ja mõistlik lahendus. Meil on väga kõrged nõudmised nii iseendile kui ka oma lastele, aga me aeg-ajalt unustame, et eesmärgid peavad olema jõukohased, et nendega hakkama saada.  

Füüsilisest keskkonnast on siin samuti palju räägitud. Ma küsisin ka selle kohta, ma olen ise sellest palju mõelnud. Me sõidame igal nädalavahetusel, vähemalt need, kellel see võimalik on, oma perega Tallinnast maale ja tagasi. Me ise arvame, et meil on kaks kodu. Ma olen mõelnud, et huvitav, kas lapsed on hiljem tänulikud, et nad iga nädal saavad sõita edasi-tagasi 500 pluss kilomeetrit. Mulle endale tundub, et ma teen neile heateo. Minu ristiisa elab ka sealsamas lähedal ja ma küsisin nende laste käest, nad on ka aastakümneid sõitnud, kas te olete tänulikud oma vanematele. Need, kes maaelu armastavad ja sellest rõõmu tunnevad, on loomulikult tänulikud, aga need, kellele see nii palju rõõmu ei valmista, tõenäoliselt näevad seal kannatusi. Aga see on meil võimalus olla autos koos. Eelmine kord, kui Reformierakonna eestvedamisel arutati laste vaimse tervise küsimusi, ma rääkisin sellest, milliseid mänge me mängime, milliseid arutelusid me peame. See on üks võimalus koos olla. Aga tegelikkuses on ikkagi raske toeks olla. 

Mul eile õhtul oli veel oma vanema tütrega arutelu ja kui ma alustasin sellest, et ma olen justkui normaalne mees ja mul neid probleeme pole, ma olen kinnine, peidan tõenäoliselt need probleemid tegelikkuses kuhugi millegi varju, siis eile õhtul ta täiesti pahandas minuga. Ma tean, et ma loomu poolest olen selline, et pööran keerulised teemad naljaks. See on mul nii-öelda kaitserefleks, et nende teemadega mitte tegeleda. 

Ma arvan, et see aruanne ja see arutelu siin parlamendis ja Eesti ühiskonnas kindlasti aitab meil nende teemadega tegeleda, tuua need päevavalgele ja leida lahendusi, et inimesed ei oleks üksi ja leiaksid abi sealt, kus seda pakutakse. Aitäh!

12:08 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellega on meie tänane päevakorrapunkt ühel pool ja istung on lõppenud. 

12:08 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee