Suur tänu! Austatud Riigikogu! Austatud kuulajad kaamerate taga! Mul on väga hea meel esitleda täna siin Riigikogu viimasel istungil "Eesti inimarengu aruannet 2023", mille pealkiri on "Vaimne tervis ja heaolu". Eesti inimarengu aruande üldine eesmärk oli tuua Eesti sotsiaaltervise- ja käitumisteadlaste süsteemse käsitluse abil välja vaimse tervise ja heaolu toimemehhanismid rõhuasetusega elukeskkonnast ja eluviisist tulenevatele teguritele. Selle kaugem eesmärk on mõista, milline on nende eeldatav mõju ühiskonna arengule ja kuidas avada võimalikke tulevikuvaateid meie ühiskonnale seda kõike teades.
Eesti inimarengu aruande põhifookus on keskkonnal ja eluviisi valikutel, mis on kõige suurema osakaaluga vaimse tervise ja heaolu mõjutegurid. Pärilikkus läbi geenide, arstiabi ja muude tervishoiuteenuste kättesaadavus on kahtlemata olulised, aga need ei taga võimalust olla terve ja kogeda suurt vaimset heaolu.
Inimarengu aruande struktuur on üles ehitatud selliselt, et oleks kaetud esmalt üldine ülevaade, seejärel eluviisi seosed vaimse tervise ja heaoluga ning siis keskkondade mõjutegurid. Keskkondadena peame me silmas kolme sorti keskkondi: psühhosotsiaalne ehk suhtekeskkond, digikeskkond ja füüsiline keskkond. Ning inimarengu aruande lõpetuseks on traditsiooniliselt kirjas tulevikustsenaariumid, kus maalime visioonid sellest, millisesse maailma me üht või teist arenguteed valides tulevikus võiksime jõuda.
Läbiva teemana kõigis nendes peatükkides ja artiklites, kui andmed vähegi võimaldasid, on käsitletud rahvusvahelist võrdlust, millisel kohal paikneb Eesti võrdluses naaberriikidega või ka natuke laiemalt. Väga olulised on COVID-19 perioodi mõju vaimsele tervisele ja heaolule ning ebavõrdsus, mitut laadi ebavõrdsus: kas regionaal-geograafiline, sooline, vanuseline või muudest sotsiaal-demograafilistest teguritest või mingitesse haavatavatesse gruppidesse kuulumisest tulenev ebavõrdsus. Ja käsitletud on ka vaimse tervise majanduslikku mõõdet.
Minu ettekanne täna siin Riigikogu istungil baseerub "Eesti inimarengu aruande" sissejuhatusel, mille kirjutasime koos Tallinna Ülikooli emeriitprofessori Airi Värnikuga, et avada pisut neid tagamaid, mismoodi me mõtestame lahti, kuidas Eesti arengut saab edasi viia vaimselt terve rahvas.
Esmalt veel taustaks, et eelmise aasta septembris ilmunud ÜRO inimarengu aruandes pealkirjaga "Ebakindlad ajad, heitlikud elud. Meie tuleviku kujundamine muutuvas maailmas" on samuti käsitlenud vaimse tervise temaatikat väga oluliselt laiemalt ja sügavamalt, kui kunagi varem ÜRO inimarengu aruannetes on seda tehtud. See ei olnud küll spetsiifiliselt pühendatud vaimse tervise teemadele, aga meil oli väga hea meel tõdeda, et meie olime oma teemavaliku teinud pisut varem, aga väga õiges ja olulises suunas.
ÜRO inimarengu aruandes presenteeritakse alati ka inimarengu indeksit. Inimarengu indeks on kogu selle arvutamise ajaloo vältel olnud jätkuvas tõusutrendis kuni aastani 2020. Aastail 2021 ja 2022 on globaalselt inimarengu indeks esimest korda selle arvutamise ajaloo jooksul kukkunud – mõnes riigis ühel või teisel aastal, mõnes riigis mõlemal aastal.
Eestis märkasime inimarengu indeksi langust aastal 2021 ja sellel on kahtlemata oluline pandeemia mõju. Sellega kaasnes surmajuhtumite suurem arv, mis on oodatava eluea arvestamise üks põhitegur.
Joonisel on näha, see must joon on maailma keskmine inimarengu indeks. Nooleke on tehtud Eesti inimarengu indeksi juurde. Me Eestiga paikneme selles maailma riikide, võiks öelda edetabelis kõrgel kohal, väga kõrgel kohal. Me oleme väga kõrge inimarenguga riikide hulgas, meie positsioon on selles pingereas 31. Eelmise aastaga või kahe aasta taguse inimarengu aruandega võrreldes oleme ühe koha võrra langenud, aga põhimõtteliselt on see püsinud.
Ja see ongi inimarengu aruande sissejuhatuse esimese põhisõnumi aluseks, et me tõesti oleme jõudnud inimarengus kõrge tasemega riikide hulka, kus inimeste igapäevaelus ei ole põhiküsimuseks enam ellujäämine. Aga parema elukvaliteedi hulka käib pürgimus olla vaimselt terve. Ja nagu väidab ka ÜRO inimarengu aruanne, inimareng saab jätkuda globaalselt ka kriiside ajastul – kui on pandeemiad, kliimamuutus, sõjaoht –, kui inimeste vaimset tervist hoida ja kaitsta. Kriisi tingimustes on tarvis ühiskonna toimimiseks inimeste vaimset heaolu ning nende ise- ja koostoimimise võimet üha enam toetada.
Teine inimarengu aruande sissejuhatuse põhisõnum ütleb, et inimeste vaimne tervis ja ühiskonna valmisolek kriisideks sõltub inimeste sotsiaalsest ja emotsionaalsest turvatundest ning seotusest kogukonnaga. Kogukond ja keskkonnad on üks väga läbiv teema inimarengu aruandes, sest kui inimestel kaob kuuluvus- ja turvatunne või kui see väheneb, siis väheneb ka vaimne heaolu ja suureneb risk vaimse tervise probleemide tekkeks. Tunne, et minu arvamusega ei arvestata või minu vajadustega ei arvestata, võib inimestes tekitada pettumust ja trotsi, mis võib viia alternatiivtõlgenduslike sotsiaalmeedia gruppide tekkeni, valeinfo tarbimiseni, polariseerumiseni ja üldise usaldamatuseni riigi ja teiste inimeste vastu. Ja neid teemasid on inimarengu aruande sisupeatükkides ja sisuartiklites ka rohkem avatud.
Kolmas põhisõnum viitab sellele, et pidevad muutused igapäevaelus ning edukultus ühiskonnas panevad vaimse tervise proovile. Need eeldavad head kohanemisvõimet, eeldavad nõudmiste ja ressursside tasakaalu hoidmist. Kui vaimset tervist defineeritakse sageli kui heaoluseisundit, siis siin inimarengu aruandes me sooviksime just nimelt näidata ka seda, et see ei ole seisund, mis ei muutu. See võib muutuda nii paremuse kui halvemuse suunas. Oluline on seda tõlgendada kui head kohanemisvõimet. Seda on hakatud nimetama ka säilenõtkuseks. Säilenõtkus on hea tasakaal murdmatuse ja paindlikkuse vahel, kui puutume kokku stressirohkete olukordadega.
Vaimse tervise seisukohalt on väga tähtis saavutada nii tööl, hariduselus kui ka pereliikmete eest hoolitsemisel nõudmiste ja ressursside tasakaal. Just selle tasakaalu ulatuslik rikkumine võib inimese toimimisvõimet oluliselt vähendada. Ja ressursside all võib siin pidada silmas nii ajaressurssi kui ka puhtalt rahalist ressurssi, aga ka suhete ressurssi.
Neljas põhisõnum on, et vaimse tervise käsitlus, nii nagu me oleme siiani seda harjunud kuulma ja sellest rääkima, lähtub peamiselt häiretest ja keskendub ravile. Liialt vähe panustatakse ennetusse, see on haavatavuse maandamisse ja probleemide varajasse märkamisse.
Vaimse tervise spetsialistide puudus ja teenuste kehv kättesaadavus on ühiskonnas teadvustatud probleem ja see on väga oluline probleem. Ja see on signaal sellest, et me tegeleme probleemidega liiga hilja. Me tegeleme vaimse tervisega siis, kui probleemid on kaugele arenenud, on tekkinud diagnoositavad häired. Siis on jah inimesel vaja pääseda psühhiaatri juurde. Enne seda on palju muid võimalusi enda vaimset tervist hoida ja abi saada.
See, et me näeme suurt tungi spetsialistide abi poole, ei ole aga ainult halb sõnum, et meil on palju probleeme. Sellel on ka positiivne pool: see tähendab, et inimestel on suurem teadlikkus. Spetsialistid oskavad probleeme paremini märgata ja ühiskonnas laiemalt on vaimse tervise probleemidel väiksem häbimärgistatus. Pole piinlik abi otsida, kui ma seda tõesti vajan. Aga ikkagi, oluline on häirete ravi ja probleemide ennetuse mõistlik tasakaal.
Inimarengu aruandes käsitlemegi vaimset tervist väga laial spektril. On käsitletud ka häirete poolt: joonisel on näha punases kastis olevad käsitlused. See viitab probleemidele, viitab häiretele alates üleväsimusest kuni depressiooni ja enesetapumõteteni. Kollane tsoon, kollases kastis olevad märksõnad, on vaimse tervise probleemide riski märgid. See on nagu eelmäng vaimse tervise probleemidele, mis on [joonisel siin kõrval]. Need on sellised nagu näiteks madal enesehinnang, stress ja pinge, mis iseenesest ei ole seisundid, mida on vaja ravida, aga mis on kasvulavaks vaimse tervise probleemidele ja psüühikahäiretele.
Rohelises kastis on kõik see positiivne pool, positiivset vaimset tervist ja heaolu puudutav, mida me peaksime hoidma ja kaitsma võimalikult kaua, et inimene püsiks terve, et ta sinna kollasesse tsooni satuks harva, punasesse heal juhul üldsegi mitte.
Näitan ka vaimse tervise teenuste püramiidi, mida te olete juba Riigikogu saalis mitmes ettekandes varasemalt näinud, kui vaimsest tervisest on räägitud. See on Sotsiaalministeeriumi rohelises raamatus selline kandev kontseptsioon, mille peale on sisu üles ehitatud.
Püramiidi ülemine ots on spetsialiseeritud abi – psühhiaatrid, kliinilised psühholoogid –, püramiidi alumine, kõige laiem kiht ja läbiv kiht on eneseabi, inimeste enesehool enda vaimse tervise ja heaolu eest. Ja sinna vahepeale jäävad esmatasandi tervishoiuteenused ning kogukonnas pakutavad teenused, mis võib-olla on formaalsemalt organiseeritud, võib-olla ka tasustatud riiklikult, ja kogukonna tugitegevused, mis ei ole nii formaalsed, on pigem igapäevases elukeskkonnas toimivad toed.
Inimarengu aruanne keskendub eelkõige nendele keskmistele kihtidele. Eestis see vaimse tervise teenuste püramiid kipub olema liivakellakujuline. Inimesed püüavad väga ise hakkama saada eneseabivõtteid kasutades, mis ei pruugi alati olla tõenduspõhised. Ja kui see ei õnnestu, siis nad esmatasandilt või kogukonnast abi otsimata püüavad pääseda psühhiaatri vastuvõtule. Psühhiaater ei ole see koht, kus inimene peaks saama eluviisi soovitusi, nagu maga kauem, söö tervislikumalt, liigu rohkem, või [nõu] suhteprobleemide korral. Selle töö saaks ära teha palju varem ja kogukonna tasandil.
Viies ja viimane põhisõnum sissejuhatuses on, et suur osa vaimse tervise mõjuteguritest asub väljaspool tervishoiu valdkonda. Häirete keskne statistika on ka kuidagi programmeerinud meie mõtlemist, et lahendused leiduvad eelkõige tervishoiu valdkonnas. Seal ka kahtlemata, aga vaimset tervist üle elukaare vormivad inimese igapäevased elukeskkonnad: suhted, digi- ja füüsiline keskkond ja inimese enda eluviisi valikud. Ja need omakorda on omavahel interaktsioonis. Keskkond kas soosib tervislikke eluviisi valikuid või mitte.
Vaimse heaolu hoidmiseks on vaja valdkondadeülest ennetust ning rohkem tähelepanu just sellele inimelu kultuurilise ja vaimse poole tähendusrikkusele, jagatud väärtustele, traditsioonidele, looduse ja ühiskonna ökosüsteemide seotusele. Väljaspool tervishoiu valdkonda peitub vaimse tervise ja heaolu võti ja sealt võib leida võib-olla ka palju rohkem innovatsiooni lahendusteks, kuidas vaimset tervist hoida ja probleeme ennetada.
Vaimse tervise majanduslikust mõõtmest ka mõned sõnad. Vaimse tervise probleemid kahtlemata põhjustavad ühiskonnale märkimisväärset sotsiaalset ja majanduslikku kulu. Eestis on selle kulu suuruseks arvutatud viimaste andmete kohaselt 2,8% [sise]majanduse koguproduktist ehk 880 miljonit eurot aastas. Euroopa Liidus keskmiselt on see 4% ehk 600 miljardit eurot aastas.
Eesti kulud tervishoiule on suhteliselt madalad, see on 7,8% sisemajanduse koguproduktist. Euroopa Liidus keskmiselt on see 10,9%. Omakorda vaimse tervise kulud selles niigi väikeses tervishoiu eelarves on samuti madalad: Eestis 4% kogu tervishoiukulude eelarvest ja OECD maades keskmiselt 6,7%. Samas hoolimata asjaolust, et me teame, et ainult väike osa tervisemõjudest on seotud tervishoiu ja raviga, kulutavad valitsused ennetamise ja edendamise heaks vaid väikese osa oma tervishoiueelarvest. Ja Eestis on need proportsioonid sellised, et ravile ja rehabilitatsioonile kulub 65%, pikaajalisele hooldusele 9%, meditsiinitoodetele, peamiselt ravimitele 20%. Ja 6%, mis sellest üle jääb, läheb nii-öelda kollektiivsetele teenustele, mille hulka käivad ennetus ja rahvatervishoid. Aga seal hulgas on ka tervishoiusüsteemide juhtimine ja haldus.
Vaimse tervise probleemidest ja kehvast vaimsest tervisest tingitud majanduskahju võib olla tohutu. Kui me seda teadmist ignoreerime, siis maksame selle eest kõrget hinda. Ennetusse ja varajasse märkamisse investeerimine aitaks palju ressursse kokku hoida. Näiteks depressiooni ja ärevushäirete puhul on investeeringutuluks arvutatud [suhe] 1 : 5.
Oma ettekande lõpetuseks tutvustan ka tulevikuvaadet. Eesti inimarengu aruande minevikku ja olevikku kajastavate andmete põhjal on visioneeritud ka selline eraldi peatükk "Vaimset heaolu loov Eesti aastal 2040". Ja 2040 oli valitud selle mõttega, et see on niisugune keskpikk perspektiiv: üles on kasvanud uus põlvkond, nii-öelda koroonaaja lapsed. See on umbes see periood, mille võrra raske vaimse tervise häirega inimesed elavad keskmiselt vähem kui inimesed keskmiselt.
Tulevikuartikli esimene osa annab ülevaate sellest, millised on peamised suundumused, millel on eeldatavalt oluline mõju vaimse tervise valdkonna kujunemisele või ümberkujunemisele järgmise paarikümne aasta jooksul. Ja need põhinevad nii olemasolevatel prognoosidel kui ka ekspertide koosloomelistel aruteludel.
Mul ei ole ettekande jooksul aega sellesse detailsemalt sisse minna. Soovitan väga neid [suundumusi] inimarengu aruandest lugeda. Aga lühidalt: me elame kriiside ajal, see ilmselt jääb ja ei vähene. Elukeskkonna kvaliteet muutub aina olulisemaks meie jaoks. Elu muutub keerukamaks, muutlikumaks, igapäevased suhtekeskkonnad pakuvad kogu aeg väljakutseid.
Vaimsel tervisel on selge sooline lõhe nii ühiskondlikes hoiakutes, arusaamades kui ka probleemide jaotuses. Väga tähtis on elukaare perspektiiv: kõik, mis inimene lapsena kaasa saab või ei saa, jääb teda abistama või takistama kõrge eani välja. Inimestel esineb üha rohkem vaimse tervise probleeme ja nagu juba ütlesin, sellel on mitmeid põhjusi, mis on hoiakute ja teadlikkuse paranemine ja häbimärgistatuse vähenemine. Samal ajal suureneb ka eluga rahulolu, sest me elu on ju olnud siiamaani aina parem.
Vaimse tervise sekkumiste struktuur peab muutuma. See on see, mida sai juba räägitud vaimse tervise teenuste püramiidi näidates. Ja ressursid on alati piiratud ka tulevikus. Digivahendid ja tervisetehnoloogiad, nendest tulenevad sekkumised ja toetatud sekkumised ja personaalmeditsiin – sellel on tulevikus suur potentsiaal nii vaimse tervise ravi kui ka ennetuse tõhustamisel.
Nendel prognoosimistel ja aruteludel kujundasime neli tulevikustsenaariumi. Nimetame neid tulevikulugudeks, mis paiknevad koordinaatidel kahe põhitelje vahel. Üks telg on inimeste toimimise viis, mille ühes otsas on isetoimimine, individualism, mille korral kogukondlikud sidemed jäävad nõrgaks, ja teises otsas on koostoimimine, kollektivism, tänu millele tekivad uued ja/või tugevamad toetusvõrgustikud.
Teine telg on vaimse tervise sekkumise fookus: kas see on ravikeskne, tegeleme tagajärgedega pärast probleemi ilmnemist, või pigem tervisekeskne, tegeleme abivajajate vähendamisega probleemide varajase ennetuse abil. Reaalses maailmas on loomulikult raske ette kujutada polariseerunud maailma, kus inimesel on vaja ainult isetoimimist või ainult koostoimimist või kus investeerime ainult ravisse või ainult tervisesse. Siin ongi jällegi vajalik leida nende vahel tasakaal.
Need tulevikustsenaariumid on sellised, et tervisekeskse ja isetoimimise telje vahel paikneb stsenaarium, mille pealkirjastasime "Oma õnne sepp". See on niisugune maailm, kus inimene eelkõige ise vastutab oma heaolu ja vaimse tervise eest. Ta on väga teadlik sellest, et lihtsam ja odavam on probleeme ennetada, et vaimset tervist tuleb hoida ja kaitsta. Tema eneseabivõtete varasalv on väga rikkalik ning keskkond tema ümber on sellist mõtteviisi soosiv.
Teine stsenaarium sai pealkirjaks "Raudmees". See paikneb isetoimimise ja ravikeskse telje otste vahel. See on maailm, kus inimeselt eeldatakse tubli olemist ja eelkõige ise hakkama saamist. Palju ei pöörata tähelepanu enda vaimse tervise hoidmisele, sest probleemidega tegeldakse nende tekkimise järjekorras siis, kui heaolu on juba madal või vaimne tervis lonkab. Siis otsitakse abi psühholoogi või psühhiaatri juurest.
Kolmas stsenaarium "Talguline" on ravikeskse ja koostoimimise telgede otsuste vahel. Selles maailmas elav inimene eeldab, et teistega koostoimimine [aitab rohkem kui püüe] ise hakkama saada. Tema eeldus on, et vaimne tervis ja heaolu on midagi iseenesestmõistetavat, millele tuleb tähelepanu pöörata, aga alles siis, kui probleemid on juba tekkima hakanud. Probleemide korral otsib ta abi pigem kogukonnast ja eeldab, et need teenused on seal kogukonnas kättesaadavad.
Neljas stsenaarium on "Maailmaparandaja" tervisekeskse ja koostoimimise telgede vahel. Selles maailmas on inimesed ühendatud kogukondadesse, kus koostoimimise võimekus on suur nii päriselus kui ka digielus. Maailmaparandaja pilk on eelkõige ennetusele pööratud. Eluviisi valikud toetavad tema terve olemist ja keskkond soosib igati tema tervisliku eluviisi valikuid.
Nagu öeldud, puhtaid stsenaariume ei ole. Võib-olla väike mõtlemise koht, kus üks tavaline Eesti inimene võiks paikneda praegu, kus ma ise paiknen praegu, kuhu suunas võiks rohkem liikuda ja kui selles suunas on soov liikuda, mis on need sammud, mida peaks astuma. Aitäh!