Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu 5. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ega nendega midagi teha ei jõuakski. Teeme ära kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks pani ennast kirja 29 Riigikogu saadikut.

Täna on meil päevakorras üks punkt. Reformierakonna fraktsioon algatas olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Mida on vaja muuta Eesti maksusüsteemis?" arutelu. Meil on selle arutelu raames neli ettekannet. Kõigepealt on ettekanne Riigikogu liikmel, endisel rahandusministril ja maksuameti peadirektoril Aivar Sõerdil. Ettekanne on kuni 20 minutit ja sellele järgneb 30 minutit küsimusteks ja vastusteks. Seejärel on ettevõtja Ruth Oltjeri ettekanne, samuti 20 minutit, küsimused‑vastused 30 minutit. Kolmas ettekanne on maksuekspert Hannes Uddel, ettekande pikkus on 20 minutit ja küsimused‑vastused 30 minutit. Ja neljandat ei olegi, vabandust. Siis läheme läbirääkimiste juurde. Kõigepealt saavad sõnavõttudega esineda Riigikogu fraktsioonide esindajad. Igal Riigikogu liikmel on igale ettekandjale [võimalik esitada] üks küsimus. See tähendab, et pärast ettekande ja küsimuste‑vastuste [vooru] lõppu kustutatakse küsimused reast ära. Arutelu lõppemisel me mingit otsust vastu ei võta. Juhul kui me ei saa hakkama kella üheks, on arutelu algataja palunud istungit pikendada kuni kella kaheni. 

Hakkame siis pihta. Palun Riigikogu kõnetooli Aivar Sõerdi.

Tere hommikust, austatud juhataja ja head kolleegid! Head kuulajad saalis ja ekraanide taga! Ma alustan oma ettekannet sellest, et eelmise aasta lõpus avaldas USA mõttekoda Tax Foundation OECD riikide maksu[süsteemide] konkurentsivõime kohta uue edetabeli. Tax Foundationi indeks mõõdab peamiselt kaht väga olulist maksupoliitika aspekti: maksusüsteemi konkurentsivõimet ja neutraalsust. Eesti jõudis selle mõttekoja edetabelis juba üheksandat aastat järjest esimesele kohale. Eesti maksusüsteemi puhul tõstetakse esile, et see on lihtne ja ühetaoline. Samuti toob mõttekoda esile, et Eesti maksusüsteem toetab majanduskasvu ja soodustab investeeringuid.

Seega, vastates küsimusele, mida on vaja muuta Eesti maksusüsteemis, tuleb kõigepealt [vastata küsimusele], kas üldse on vaja muuta seda, mis toimib hästi. Eesti maksusüsteem tegelikult ei vaja fundamentaalset muutmist ega ümberpööramist. Pole vaja lõhkuda seda, mis töötab efektiivselt. Samas, ükski maksusüsteem pole absoluutselt täiuslik ega hakkagi seda olema. Kõik, ka hästi töötavad maksusüsteemid vajavad regulaarset analüüsi ja vajaduse korral ümberkujundamist, et kohaneda muutustega majanduskeskkonnas. Maksusüsteemi arendamine on pidev ja süsteemne protsess.

Eesti lihtne ja majanduskasvule orienteeritud maksusüsteem loodi 1994. aastal. Suurem muutus oli 2000. aastal, kui muutus ettevõtte tulumaksu süsteem, aasta kasumipõhise tulu ehk jaotamata kasumi asemel hakati maksustama ettevõtete jaotatud kasumit. See [jättis] ettevõtetele rohkem võimalusi investeeringuteks. 

Järgmine suurem muudatus oli 2016. aasta lõpus välja mõeldud [uus] üksikisiku tulumaksu süsteem, mida hakati rakendama alates 2018. aastast – maksuvaba tulu arvestamise kord, kus maksuvaba tulu määr tehti sõltuvaks maksumaksja aastatulu suurusest. Üldiselt tuleb maksumuudatuste ettevalmistamiseks varuda piisavalt aega ja teha põhjalikud mõjuanalüüsid. Maksuvaba tulu süsteemi ettevalmistamisel 2016. aasta lõpus jäid analüüsid pinnapealseks ja enne, kui süsteem 2018. aastast käivitus, tuli muuta mitmeid aspekte, isegi maksuvaba tulu valemit muudeti enne selle rakendamist. 

Maksusüsteemi kujundamine on keeruline protsess, mis mõjutab väga paljusid inimesi ja majandustegevust tervikuna. Maksusüsteem peab olema maksumaksjale arusaadav ja sellega seotud kulud võimalikult madalad. Ma mõtlen, selle rakendamisega seotud kulud [peavad] olema võimalikult madalad.

Majanduskeskkonnas ja ühiskonnas tervikuna on toimumas mitmed arengud. Neid aspekte on vaja arvestada ka maksusüsteemi edaspidisel kujundamisel. Üks on kindlasti rahvastiku vananemine, mis esitab meile väljakutse, kuidas finantseerida pensioniealiste ülevalpidamist, panemata samas liiga suurt koormust tööealistele. Uued töötamise vormid ja automatiseerimine hägustavad piire töösuhte ja ettevõtluse vahel. Digitaalse majanduse kasv, kliimakriis ja nii edasi ja nii edasi. Nii et on väga palju aspekte, mida tuleb edaspidi arvesse võtta.

Eesti maksukoormus ehk maksutulu osakaal SKP suhtes on püsinud teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes keskmisest madalam, samas OECD riikidega võrreldes üsna keskmisel tasemel. Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on meil maksutulus suurem osakaal tarbimismaksudel ja väiksem osakaal kapitalimaksudel. Üldiselt peetakse majanduse arengule kõige kahjulikumaks kasumi- ja tööjõumakse. Teiste riikidega võrreldes on Eestil suhteliselt väheste erisustega jätkusuutlik maksusüsteem, [meie] maksukoormus on aja jooksul nihkunud tulu maksustamiselt pigem tarbimise maksustamisele, loodusvarade kasutamise ja keskkonna saastamise maksustamisele.

Riigid konkureerivad töökohtade ja investeeringute pärast. Tänapäeval on kapital liikuv. See tähendab, et ettevõtetel on võimalik investeerida ükskõik millisesse riiki, kus investeeringu tasuvus on [suurem]. Kui maksukoormus on [suur], liiguvad investeeringud mujale. Kõrgemad maksumäärad tekitavad ka stiimuli maksude tasumisest kõrvalehoidumiseks.

Meie maksukoormus, mis on umbes 33% SKP‑st – aastate lõikes on see kõikunud –, on Eestile optimaalne ja sobiv. Eriti praegu, kui majanduskeskkonnas on ebakindlus ja majandus jaheneb, pole mõistlik maksukoormust tõsta. Eesti maksukoormus on mõistlikul tasemel. Uute maksude kehtestamine ja maksukoormuse tõstmine halvendab konkurentsivõimet ega soodusta majanduse arengut. 

Maksupoliitikas tuleb üldiselt vältida vigu. Üks näide on see, mis meil oli siin mõned aastad tagasi seoses aktsiisidega. Aktsiisimäärade läbimõtlemata tõstmine, jättes tähelepanuta naaberriikide maksumäärade tasemed, tekitas mõned aastad tagasi piirikaubanduse, mis viis müügi- ja maksutulu Lätti. Aktsiisid ja maksumäärad on soovitatav hoida naaberriikidega võrreldes konkurentsivõimelisel tasemel.

Ettevõtjad peavad tegema äriplaane ja kavandama investeeringuid, vaadates aastaid ettepoole. Investeeringutega seotud riskide võtmiseks on vaja, et maksusüsteem oleks stabiilne ja ettearvatav ning et maksumuudatustest teatatakse vähemalt pool aastat ette. Lihtne, õiglane ja hästi toimiv maksusüsteem, mis ei tingi maksude tasumisest kõrvalehoidumist ja soodustab maksumaksjate koostööd maksuhalduriga, kulutab maksude kogumiseks ka vähem riigi ressursse. Maksusüsteem peab olema läbipaistev: peab olema üheselt selge, mis on maksu eesmärk, mida maksustatakse ehk mis on maksustamise objekt ja milline on maksukohustus.

Eile algas ametlikult eelmise aasta tuludeklaratsioonide esitamine, aga juba enne seda oli elektrooniliselt esitatud 330 000 tuludeklaratsiooni. See on [peaaegu] pool tuludeklaratsioonidest. Ka sellel aastal on oodata, et umbes 96% maksumaksjatest esitab oma tuludeklaratsiooni elektrooniliselt.

Meenutuseks, e‑maksuamet loodi enam kui 20 aastat tagasi. 2000. aastal läks e‑maksuamet käiku ja alates 2001. aastast tulid eeltäidetud tuludeklaratsioonid. Tol ajal maailmas harukordne uuendus võeti hästi vastu, see lihtsustas oluliselt maksude deklareerimist. Tänaseks on e‑maksuameti rakendust edasi arendatud, paranenud on selle funktsionaalsus ja rohkem on eeltäidetud andmeid. Aga minevikku tagasi vaadates – ma mäletan seda protsessi, ma ise juhtisin tookord maksuametit –, vaevalt et e‑maksuameti loomine oleks selliselt teostunud või vähemalt nii kiiresti teostunud, kui meil oleks ühetaolise maksusüsteemi asemel olnud näiteks keeruline astmeline tulumaks. Ma arvan, et siis poleks see õnnestunud. Aga kui tänasel päeval edasi mõelda, siis näiteks järgmine samm võiks olla ettevõtete eeltäidetud käibedeklaratsioonide lisamine e‑maksuametisse.

Eesti maksusüsteem on maksude administreerimise ja maksude tasumiseks kuluva aja poolest maailmas esirinnas. Tänu maksusüsteemi efektiivsusele oleme lisaks eespool mainitud USA mõttekoja edetabelile võrdluses teiste riikidega kõrgel kohal ka Maailmapanga uuringu Doing Business äritegevuse lihtsuse kategoorias ja Paying Taxes indeksi alusel, mis mõõdab riikide maksude administreerimise tõhusust.

Üks probleem, mille võiks meie maksusüsteemi puhul välja tuua, on see niinimetatud OÜ‑tamine. Selle puhul on tegemist töösuhte varjamisega: vormistatakse teenusleping, aga inimene töötab teiste töötajatega samadel tingimustel. Sellisel juhul lepingu vorm ei vasta selle tegelikule sisule ja sellega hoitakse kõrvale töösuhtega seotud maksude tasumisest. 

Teine tööjõumaksude vähendamise praktika on olukord, kus äriühingu omanik panustab äriühingu majandustegevusse, aga ei vormista töötasumakseid või need on vormistatud miinimumpalga ulatuses. Samas kompenseeritakse madalat töötasu ühekordse või regulaarse dividendimaksega, mis sotsiaalmaksuga maksustamisele ei kuulu.

Meie maksusüsteemi probleemidega edasi minnes tulen ma tagasi eespool mainitud 2018. aastast kehtima hakanud maksuvaba tulu süsteemi juurde, mille puhul maksumaksja maksuvaba tulu määr tehti sõltuvaks tema aastatulu suurusest. Sissetulekust sõltuv maksuvaba tulu tõi sisuliselt täiendavad maksuastmed Eesti maksusüsteemi. See pole küll klassikaline astmeline tulumaks, aga muutis selle sisuliselt progresseeruvaks tulumaksuks. Selle maksusüsteemi tuumelement on tuluvahemik 1200–2100 eurot, millest alates hakkab maksuvaba tulu määr järsult vähenema ja jõuab 2100 euro suuruse tulu juures nulli. 

Ma ütleks, et selline süsteem ei sobi Eesti oludesse: meie palgad ja tulud kasvavad kiiresti ja ka inflatsioon on olnud kiire, aga tuluvahemik 1200–2100 eurot on kindlalt eurodes fikseeritud. See tuluvahemik, mida on ka maksuküüruks nimetatud, püsib muutumatuna juba kuuendat aastat. Tulude kasvades liigub igal aastal järjest rohkem inimesi oma tuludega sellesse kõrgema maksustamise tsooni.

Ütlen veel seda, et kui maksumaksja tulu ületab 1200 eurot kuus, maksustatakse iga euro tavapärase 20% suuruse tulumaksuga, aga peale selle võtab maksuküür maksumaksjalt iga lisanduva euroga ära ka järjest suurema osa maksuvabast tulust. 

Toome näite õpetajate palga kohta. Õpetajate keskmine palk tõuseb tänavu 2048 euroni kuus, aga selle palgataseme puhul pole maksuvaba tulu määr mitte enam 654 eurot, vaid sellest jääb järele 38 eurot, sest maksuküüru valem sööb suurema osa sellest ära.

Tähelepanuväärne on siinjuures ka see, et kolm erakonda, kes selle maksusüsteemi lõid – ma arvan, et ma ei liialda, kui ma seda ütlen –, pole ka ise selle süsteemiga rahul. Kuna tegemist on sellise ümberpööratud astmetega progresseeruva tulumaksuga, siis on need erakonnad jõudnud arusaamisele, et selle asemel tuleks teha tõeline klassikaline tulumaks. On räägitud ka selle süsteemi remontimisest ja maksuküüru nihutamisest või kohandamisest. Aga tegelikult ei ole vaja seda maksuküüru parandada ega remontida, vaid see tuleb ära kaotada ja kehtestada taas kõigile inimestele ühetaoline maksuvaba tulu, mis ei sõltu aasta lõpu seisuga ja tuludeklaratsiooni esitamisel lõplikult selguvast aastatulust.

Seega, ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et 2018. aasta maksueksperiment ei ole ennast õigustanud. Reformierakonna ettepanek on see sissetulekust sõltuv maksuvaba tulu süsteem kaotada, kehtestada ühetaoline maksuvaba tulu kõigile ja taastada abikaasade ühised tuludeklaratsioonid. Ühetaoline maksuvaba tulu on õiglane, seda on lihtne rakendada ja see sobib ka paremini Eesti oludesse.

Aga veel kord kokkuvõtteks. Eesti maksusüsteem on efektiivne, see on üldjoontes kõrgetel kohtadel nendes edetabelites, millega riikide maksu[süsteemide] konkurentsivõimet ja efektiivsust mõõdetakse. Pole vaja lõhkuda seda, mis töötab efektiivselt. Aga samas, ükski maksusüsteem pole absoluutselt täiuslik ega hakkagi seda olema. Ka hästi töötavad maksusüsteemid vajavad regulaarset analüüsi, vajaduse korral ka ümberkujundamist, et kohaneda muutustega majanduskeskkonnas. Maksusüsteemi arendamine on süsteemne ja pidev protsess.

Siinkohal ma oma ettekande lõpetan. Tänan tähelepanu eest! Läheme edasi küsimuste ja vastustega.

Jaa, küsimusi on omajagu. Kristen Michal, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Selle päevakorrapunkti pealkiri on "Mida on vaja muuta Eesti maksusüsteemis?" ja minu küsimus teile on [järgmine]. Ilmselt sõltub muutuse vajaduse hindamine sellest, mida me tahame saavutada: kas me tahame saavutada suuremat jõukust või on ettekujutus, et me oleme [juba] piisavalt jõukad, et asuda hoogsamalt ümber jagama. Seetõttu ma küsingi: äkki te kirjeldate neid põhilisi suundasid ja valikuid? Me teame, et Keskerakond, sotsid, EKRE ja Isamaa tahaksid seda maksusüsteemi, nagu te kirjeldasite, keerukamaks teha, rohkem ümber jagada oma nägemuse järgi, ja Reformierakond eeskätt seisab lihtsama, ühetaolisema tulumaksu [eest]. Mis nende mõjud majandusele oleks?

Kui me räägime … Üldiselt maksusüsteemis meil suuremad maksutulud tulevad käibemaksust ja sotsiaalmaksust, maksustatakse tulu ja maksustatakse käivet, maksumaksjad on ettevõtjad ja maksumaksjad on üksikisikud. Üksikisikute puhul on olnud Eesti maksusüsteem ühetaoline 1994. aasta maksureformist alates. Ühetaoline maksusüsteem ei pärsi edasipüüdlikkust, seda on lihtne rakendada, ta on õiglane ja ta on soodne majandusarengule laiemalt, võib niimoodi öelda.

Paraku 2018. aasta maksumuudatusega see ühetaolisus muutus, maksusüsteemi tuli sisse progressiivne element ehk just seesama tuluvahemik 1200–2100 eurot. Eelmise aasta tuludeklaratsioonide koondi järgi oli [sellesse vahemikku] jõudnud juba kolmandik maksumaksjatest. Kui me räägime tänavusest aastast, siis on aeg kõvasti edasi läinud, võrreldes 2021. aasta tuludeklaratsioonidega, mille andmed on kättesaadavad. Kindlasti on veel suurem hulk inimesi liikunud sellesse tuluvahemikku, kus iga palgale lisanduv euro maksustatakse tavapärase 20%‑lise tulumaksuga, aga iga lisanduv euro võtab ära ka tüki maksuvabast tulust, mistõttu selles vahemikus kerkib marginaalne maksumäär 34%‑ni. Seda maksumäära tulumaksuseaduses ei ole, aga selle saab eraldi välja arvutada. See tähendab seda, et kui inimene saab tulu või palka juurde, siis karistatakse teda [suurema] maksukoormusega. Ühetaolises maksusüsteemis seda probleemi pole.

Mis puudutab ettevõtteid, siis ettevõtluskeskkond kindlasti hindab väga kõrgelt tulumaksusüsteemi, [mille kohaselt] maksustatakse mitte ettevõtte teenitud kasumit, vaid jaotatud kasumit. See süsteem on ennast päris hästi õigustanud, on aidanud ettevõtetel investeerida tootmistehnoloogiasse ja tootearendusse ning on meile toonud ka investeeringuid.

Nii et kokku võttes, see maksukoormus, mis meil on olnud – 32–33% SKP‑st –, see on optimaalne ja tagab meie konkurentsivõime. Siit ei ole põhjust maksukoormusega ülespoole minna, see hakkaks häirima majanduskasvu.

Kristina Šmigun‑Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõike ei pea [tegema] riik, ei saa ega tohigi teha, küll aga saab riik motiveerida ettevõtjaid ja tööandjaid oma töötajate tervisesse senisest palju rohkem investeerima. Terved inimesed on õnnelikumad, motiveeritumad ja nii on ka nende töine panus Eesti riigi arengusse suurem. Lisaks loob selline lahendus kokkuhoidu, sest tervemad inimesed ei vaja haiguslehti ega riigi poolt tagatud arstiabi. Soovin saada teie arvamust. Kas maksusoodustused ettevõtjatele ja tööandjatele, et nad panustaksid töötajate tervisesse, kannavad eesmärki, et meie inimesed oleksid tervemad?

Jaa, siin on ilmselt juttu … Te mõtlete seda erisoodustuste [teemat]. Teatavasti saavad töötajad oma töö eest palka, aga on ka praktikat, kus tööandja [pakub] töösuhtega seoses ka mitterahalisi hüvesid. Ja üks võimalus ongi töötajate tervise edendamisega seotud kulude katmine. Meie maksuõiguses või tulumaksusüsteemis loetakse seda hüveks, mis on seotud töösuhtega. Seda loetakse erisoodustuseks ning erisoodustused maksustatakse tulu‑ ja sotsiaalmaksuga. 

Siin on erand. Ma olin ise rahanduskomisjonis, töötasin seal, kui me mõned aastad tagasi selle erandi tervisedendusega seotud kulude kohta tegime. See oli vist 400 eurot aastas ja 100 eurot kvartalis – ma võin eksida –, sellise otsuse me siin Riigikogus tegime ja rahanduskomisjon tookord selle ettepanekuga välja tuli.

Aga ma mäletan neid arutelusid. Üks aspekt sellesama tervisedenduse kulude katmise puhul on see, et tööandja saab kinni maksta kulud, mis on põhiliselt seotud mingisuguse treeningu või [muu] tervisedendusega, mis toimub kuskil tervisekeskuses või spordisaalis. Tegelikult peaks ju edendama hoopis tervisesportimist vabas õhus, aga seal ei ole nagu midagi hüvitada, varustust või … Jooksuradasid ja suusaradasid, neid rajavad omavalitsused omavalitsuste raha eest ja riik riigi raha eest. Tegelikult on siin see aspekt, et süsteem ei tohiks soodustada ainult neid kinnistes saalides toimuvaid spordiüritusi, vaid tegelikult oleks vaja inimesed viia just vabasse loodusesse, spordi‑ ja suusaradadele.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite oma ettekandes, et maksude efektiivsuse ja konkurentsivõimelisuse poolest on Eesti ikkagi maailmas parimate seas. Järgmine ettekandja proua Ruth Oltjer toob siin ka ühe sellise edetabeli. Eesti on esimene ja järgnevad meist palju rikkamad maad: Šveits, Rootsi, Norra, Luksemburg ja nii edasi. Aga küsimus on selline. Kas on olemas ideaalset maksusüsteemi või on see võimalik luua näiteks tehisintellekti abil?

Jah, see on hea küsimus. Vastus on, et kindlasti ei ole sellist reaalses maailmas olemas. Ka kõige paremini toimivate maksusüsteemide puhul on kitsaskohti ja puudujääke. Ja ega riigid ju ka tihti ei järgi neid põhimõtteid, et maksumuudatused oleksid põhjalikult läbi analüüsitud ja põhjalikult kaalutud ja seal oleksid põhjalikud taustauuringud taga. Tihti ikkagi domineerivad poliitilised otsused, erakondade ja poliitiliste jõudude poliitilised soovid ja suundumused.

Aga mulle tuleb meelde seesama 1994. aasta maksureform. Tookord tegi Eesti täiesti uue maksusüsteemi. Enne seda oli meil Nõukogude ajast pärit maksusüsteem. Meil muuseas oli enne 1994. aastat astmeline tulumaks. Me ehitasime [uue maksusüsteemi] üles täiesti nullist, me ei võtnud eeskujuks ühtegi teist riiki. Selle maksureformi teoreetiliseks aluseks oli USA, äkki oli see Harvardi ülikooli teadlaste tehtud uuring. Oligi uuring ideaalsest maksusüsteemist – selline paks materjal, teoreetiline uurimus, milline võiks olla ideaalne maksusüsteem. Ja vaat selle USA teadlaste uuringu me võtsimegi tookord aluseks maksureformi ettevalmistamisel. Selle teadlaste uurimismaterjali nimi oli Well Tax Code ehk uurimus ideaalsest maksusüsteemist ja see teoreetiline materjal oli tookord aluseks meie maksupoliitikutel Rahandusministeeriumis, kui me seda ette valmistasime.

Siim Kallas, palun! 

Auväärt juhataja! Lugupeetud Aivar! Meie maksupoliitilises debatis figureerib täna niisugune kummaline eestikeelne sõna nagu maksuküür. Kuskil kümmekond aastat tagasi või vähem oli hoopis üks teine sõna ja see oli nõndanimetatud maksukiil ehk inglise keeles tax wedge. Siis oli Euroopa arvamus maksupoliitika kohta see, et Euroopa konkurentsivõime üks kõige nõrgemaid punkte on tööjõumaksude liiga suur osakaal või liiga kõrged tööjõumaksud. Ja meiegi nüüd mõned aastad tagasi mõtlesime ju tõsiselt, mismoodi võiks seda tööjõumaksude osa ümber teha. Sinu ettepanek – sa ütlesid täna, et maksusüsteemi ei ole vaja muuta, kui see hästi toimib –, ma olen sellega nõus. Aga mis sa ütled tööjõumaksude kohta?

See on hea küsimus. See probleem on tegelikult [tõstatunud] mitmes Riigikogu koosseisus, mitte ainult selles koosseisus, mis nüüd lõppema hakkab, vaid ka varasemates koosseisudes. Ja see ei ole ainult Eesti probleem, nagu te ütlesite, vaid see on tegelikult Euroopa Liidu probleem tervikuna, et tööjõu maksukoormus on liiga [suur]. See paneb ettevõtted lihtsalt nõrgemasse olukorda, võrreldes nende riikidega, kus tööjõu maksukoormus on madalam. Me oleme ise siin ju seisnud selle eest. See oli vist aastal 2015, kui me langetasime sotsiaalmaksu, aga hiljem see tühistati, just selle 2018. aasta maksumuudatusega seoses. Pingutusi tööjõumaksude langetamiseks on [tehtud] mitmes Riigikogu koosseisus. 

Praeguse probleemi põhisisu ongi see, et sellesse tuluvahemikku 1200–2100 eurot on jõudnud juba ka lihtsama töö tegijad, mitte [ainult] kõrgepalgalised. Igal aastal jõuab järjest rohkem inimesi sellesse kõrgema maksustamise tsooni. Meie ettepanek on minna tagasi ühetaolise maksusüsteemi juurde, kaotada [praegune] süsteem ja kaotada maksuküür. Sisuliselt on see tööjõumaksude langetamine, tööjõu maksukoormuse langetamine. Sellest tekib muidugi eelarvele ka kulu, nagu Rahandusministeerium siin sellel nädalal välja tõi. Sisuliselt me langetame tööjõu maksukoormust, sellega jääb raha inimestele kätte, aga see teeb ka meie maksusüsteemi palju paremaks.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur aitäh selle väga hea ettekande eest ja selle teema nii kompetentse vedamise eest! Minu küsimus puudutab seda, et Maksu‑ ja Tolliameti andmetel hindas eelmisel aastal oma teadmisi maksusüsteemist heaks ainult 60% inimesi. Samas me räägime sellest, et meil on väga lihtne oma tulusid deklareerida ja inimesed on rõõmsad, et meil on selline lihtne maksusüsteem. Minu küsimus on: mida saaks teha, et inimeste teadmised maksusüsteemist paraneksid? Et neil ei oleks niisuguseid halbu üllatusi, nagu sa tõid näite õpetajate kohta, et tegelikult palk tõuseb, aga see maksuküür on kogu selle palgatõusu ära söönud? [Inimesed], kes saavad tulumaksu tagasi, küsivad, mida riik nende maksudega aasta otsa tegi, sest ta hoidis ju seda raha kinni, vahepeal on inflatsioon nende raha kõik ära söönud. Mida saaks teha, et inimeste teadlikkus oleks suurem?

Tegelikult me ise võib‑olla näeme oma maksusüsteemi sisse paremini kui välised hindajad. Muidugi on rõõm kuulda, et välised hindajad, mõttekojad ning OECD hindavad meie maksusüsteemi kõrgelt. Väljastpoolt paistame võrdluses teiste riikidega väga head välja, aga me ise näeme oma probleeme paremini. 

Tuleb tunnistada, et maksuseadused on ka meil muutunud üsna keeruliseks. Maksuseadusi muudetakse tihti, on olnud ka selliseid kiireid ja läbimõtlemata muudatusi, mitte ainult üksikisiku tulumaksu puhul, aga näiteks ka aktsiisipoliitikas. Aja jooksul on ka meie maksusüsteem läinud üsna keerukaks, on tulnud erisusi ja erandeid. Meie seadused on üldse keerukad, inimestel on ka teiste seaduste puhul mõnikord raske selgust luua. 

Kui ma nüüd praegu kõrval[seisja] pilguga vaatan – omal ajal ma töötasin maksuametis –, siis tegelikult on maksuamet oma teavituskanalid ikka päris hästi üles ehitanud. Kõike saab paremini teha, aga nii maksuamet kui ka Rahandusministeerium – seda infomaterjali on päris paljudes kanalites ja päris korralikult olemas. 

Aga ikkagi ka see näide, et 330 000 deklaratsiooni on juba esitatud – see on ju pooled. Kui inimestel pole mingeid keerulisi asju, siis käib tuludeklaratsiooni esitamine hästi kiiresti ja lihtsalt. Ma mäletan, kui e‑maksuamet loodi, siis meil algul ei olnud näiteks andmeid vara võõrandamisest [saadud] kasu kohta, näiteks aktsiate müügitehinguid, aga nüüd on isegi need olemas, lihtsalt soetusmaksumus tuleb ise juurde panna. Kui inimesel ei ole tuluallikate osa väga keerukas, on näiteks palgatulu ja mõned muud tulud, siis need andmed on eeltäidetud deklaratsioonil olemas ja inimesel ei jäägi muud üle, kui ära kinnitada ja deklaratsioon elektrooniliselt esitada. See süsteem teeb väga suurele massile maksumaksjatest [tulude deklareerimise] ikka väga lihtsaks. Aga muidugi, ka seda e‑maksuametit saab veel kasutajasõbralikumaks teha ja lisada sinna täiendavaid funktsionaalsusi.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud esineja! Elu on tegelikult ju lihtne, meil pole vaja teda keeruliseks ajada. Samamoodi peaks olema lihtne ka meie maksusüsteem. Me kõik teame niisugust väljendit nagu "maksudega ei mängita". Mida keerulisem on maksusüsteem, seda rohkem tahavad inimesed oma raha või sissetulekuid peitma hakata. Ma sooviksin teie hinnangut: miks on ikkagi nii, et Eesti tugevuseks peetud maksusüsteem muudeti Ratase valitsuse ajal inimestele mittemõistetavaks? Kuhu see on meid toonud või viinud? Palun vastust.

Aitäh selle küsimuse eest! Jaa, ma mäletan ka, ma töötasin siis rahanduskomisjonis, ma mäletan neid arutelusid. Tegelikult tuli idee, et see võiks olla hea mõte, aga taustauuringud ja mõjuanalüüsid olid tookord ikka väga pinnapealsed. Selle ideega tuldi välja 2016. aasta novembris. Me arutasime seda kiirkorras, ei jõudnud kõike jälgidagi. Tookord olid selles paketis veel ka igasugused suhkrumaksud ja automaksud, need olid ühes paketis. Nii suur ja tohutu laviin tuli rahanduskomisjoni, et me ei jõudnud isegi küsimusi esitada, rääkimata nende mõjuanalüüsidega tutvumisest, mida õieti polnudki. Ja oligi nii, et nendest suhkru- ja automaksudest ei tulnud midagi välja. Seesama maksuküüru lahendus võeti vastu kiirkorras, aga enne kui ta jõudis 2018. aasta 1. jaanuarist rakenduda, oli vaja seda maksumuudatust parandama hakata, isegi maksuvaba tulu valemit tuli muuta. 

Ja see tõi ka tegelikult päris suure administreerimiskulu. See tekitas olukorra, kus maksuamet, selle asemel et kas või sedasama e‑maksuametit edasi arendada, pidi kogu oma infotehnoloogilise ressursi suunama selleks, et seda maksuvaba tulu süsteemi rakendust arendada. Kui ma ei eksi, siis selle süsteemi tegemine ja nende infotehnoloogiliste lahenduste muutmine võis tookord isegi kuni miljon eurot maksma minna. Nii et kulukas ja läbimõtlemata. No tänasel päeval ma vaatan, et ega need erakonnad, kes selle välja mõtlesid, ei ole ise ka sellega rahul.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh huvitava ülevaate eest ja üldse sellise arutelu korraldamise eest! Me oleme maailmavaatelt ilmselt erinevatel seisukohtadel ja see on normaalne, sest selle tõttu me ei kuulu ka ühte erakonda. Teiega on alati huvitav vestelda ja väidelda ning kuulata [teie] seisukohti. See ei sega, et me oleme maailmavaatelt erineval seisukohal. Minu küsimus on lühike ja saate ka lühidalt vastata, sest siin on mitmeid kolleege, kes sooviksid küsida, aga kui ma vaatan [kella], siis aeg on halastamatu. Kuidas te suhtute sellesse, et alampalk oleks tulumaksuvaba?

Küsimus on ilmselt selles, kas maksuvaba tulu võiks olla alampalga suurune. Ilmselt on küsimus selles. Jah, üldiselt on niimoodi, et maksuvaba tulu on soodne just väiksema palga saajatele. Võtame näiteks, kui ettevõttes on insener, kes teenib 4000 eurot kuus, siis meie praegune maksuvaba tulu 654 eurot on tema 4000 euro suurusest palgast üsna väike osa. Aga kui ettevõttes on 2000 või, ütleme, 1500 euro suuruse palgaga lihtsama töö tegija, siis temale on see 654 euro suurune maksuvaba tulu palju suurema tähtsusega. 

Nii et sellest maksuvaba tulu tõstmisest võidavad väiksema palga saajad. Kui see tõsta 654 eurolt näiteks 700 eurole, mis on meie ettepanek, ja maksuküür ka ära kaotada, siis see läheb riigieelarves päris palju maksma. Kui maksuküür ära kaotada ja tõsta see miinimumpalga tasemeni, siis sellel on veel suurem hind eelarvele. 

Me võime maksukoormust veel langetada, aga lõppkokkuvõttes tuleb ikkagi piir ette. Riigil on maksutulu vaja ja tulumaks on eelarves ikkagi arvestatav tuluallikas. Eelarvest on vaja finantseerida väga paljusid asju, sotsiaalkulud näiteks on väga‑väga suure osakaaluga. 

Jah, ütleme, maksuvaba tulu tõstmine on soodne väiksema palga saajatele.

Reili Rand, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Peatusite oma kõnes Reformierakonna põhilubadusel kehtestada ühetaoline tulumaks, millele Rahandusministeerium üleeile ka hinnalipiku juurde pani: ligi 500 miljonit. Seega [osutus] see vaieldamatult kalleimaks valimislubaduseks. Te ei ole ei varem ega ka täna siin puldis selgelt välja öelnud, kust tuleb kate sellisele miinusmärgile riigieelarves. Mis on need avalikud teenused, mille pärast Eesti inimesed peavad muret tundma, et peab hakkama ise rohkem maksma, või millistest teenustest jäädakse pealinnast kaugemal ilma?

Jah, ma olen nõus, et tööjõumaksude langetamine on eelarve kuluartikkel. Tegelikult on sellele maksuküüru probleemile vaja leida lahendus. Te ütlete, et teeme astmelise tulumaksu. Progressiivsel tulumaksul on väga palju puudusi ja ega sellest astmelisest tulumaksust reeglina ei tule seda täiendavat tulu, mida teie [räägite] või mida astmelise tulumaksu propageerijad räägivad, sest suurema tulu saajaid on vähem. Mida kõrgemale me palga- või tuluskaalal liigume, seda vähemaks neid jääb. Ja suurema palga või suurema tulu saajatel on erinevaid võimalusi ka oma maksude optimeerimiseks.

Mis seda maksumust puudutab, siis mul ei olnud seal võimalik vaielda või vastuväiteid [tuua], aga mulle jäi silma üks aspekt. Selle 470 miljoni euro sees, nagu Rahandusministeerium seda hindas, on 140 miljonit eurot mingi üleminekuga seotud aspekt. Ehk siis, ma võin siin eksida, aga kui ma õigesti aru sain, siis on niimoodi, et praegu ei kasuta inimesed oma maksuvaba tulu täies ulatuses ära ja nad saavad suure osa tuludeklaratsiooniga tagasi järgmisel aastal. Kui tuleb ühetaoline maksusüsteem, siis see efekt kaob ära ja see tekitab täiendava kulu 140 miljonit. Ma küsin: aga see 140 miljonit ei lähe ju kuhugi kaduma, see jääb eelarvesse alles, ta lihtsalt nihkub ühest eelarveaastast teise. Nii et see on vaieldav. 

Aga tööjõumaksusid on langetatud varemgi ja see on ka varem tekitanud eelarvele kulu. Meil oli tulumaks kunagi 26%, see on langenud 20%‑le, iga kord on see olnud eelarvele kulu.

No võtame ühe küsimuse veel. Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Oma ettekannet sa alustasid maksusüsteemi konkurentsivõime kirjeldamisest. Mulle tundub, et investoreid paneb tänapäeval rohkem muretsema ikkagi kulukomponentide hinna tõus: eelkõige elektrienergia hinna tõus, gaasi hinna tõus ja nii edasi. Eelmine aasta möödus täpselt 15 aastat sellest momendist, kui anti lubadus, et me peame jõudma viie rikkama Euroopa Liidu riigi hulka, eks me siin kõik seda tähistasime. Ja sama kehtiva maksusüsteemi puhul. Samal ajal, kui pangad teenivad praegu hiigelkasumit, ei leia valitsus ressurssi aidata Eesti ettevõtteid ja neidsamu ettevõtjaid, kes panustavad nii SKP‑sse kui ka riigieelarvesse. Minu küsimus on see: millal me hakkame Reformierakonna valimislubaduste arutelu asemel arutama neid sisulisi probleeme, mis meil Eesti majanduses on, ja tunnistame, et meil on ees suured väljakutsed?

Aitäh selle küsimuse eest! Meie majanduse areng on üldiselt kulgenud ju kenasti. Tõesti, on olnud kriisiaastad, pandeemia, praegu on meil sõda Euroopas, mis on tekitanud energiakriisi, pandeemia järelmina on olnud tarneahelate probleemid. Mis puudutab inflatsiooni, siis inflatsioon mõjutab ju ka ettevõtete tootmissisendite hindu. Inflatsiooni põhjuseks on ühest küljest sõda Euroopas, aga [samuti] siin pikka aega, aastaid kestnud rahatrüki eksperiment ning lõtv raha- ja eelarvepoliitika. Inflatsioonil on väga palju põhjuseid ja need ei ole siseriiklikud. Nii et ei ole mõtet meil siin ennast inflatsioonis süüdistada, siin on ikkagi mängus muud tegurid.

Mis puudutab pankade maksustamist, siis see on selline halb näide selle kohta, et maksumuudatuse ettepanekutega ei saa välja tulla niimoodi või neid ei saa teha niimoodi, et poliitikud loevad ajalehte või kuulevad, et kuskil riigis on veel midagi tehtud, ja kohe on idee. Tegelikult on vaja maksumuudatustest pikka aega ette teatada, et ettevõtjad saaksid selleks valmistuda, antud juhul ka pangad. Teiseks, mõjuanalüüsid tuleb ikkagi teha. Igal maksukoormust suurendaval ettepanekul on ka mõjud, ka pankade maksukoormuse tõstmisel – lõppkokkuvõttes jõuab see pankade klientideni.

Ja teisalt, me ei tea praegu, ka ökonomistid analüüsivad seda, millega see intresside tõstmine meil lõpeb. Keskpangad on järsult tõstnud rahapoliitika intressimäärasid. On [erinevad] stsenaariumid: tulemuseks on kas pehme maandumine või järsk majanduslangus. Halvemal juhul võib see [lõppeda] ju sellega, et kui majanduslangus liiga järsk tuleb – me oleme seda ka ajaloos varem näinud –, siis pangad hakkavad saama kahjumeid, sest laenuraha ei tule tagasi, ja pangad peavad moodustama kahjumite katmiseks reserve, mis läheb kulupoolele.

Siin on väga palju aspekte, [mistõttu] selline läbimõtlemata kasumite kallale minek ei ole õige. Maksumuudatused, eriti maksu tõstmise ettepanekud, tuleb ikkagi põhjalikult läbi kaaluda ja analüüsida. Siin on oht, et see maksutõusu mõju jõuab lõpuks pankade klientideni.

Aitäh! Rohkem küsimusi ja vastuseid ei mahu enam võtma. Läheme järgmise ettekande juurde. Ruth Oltjer teeb meile ettekande. Ettekandja on palunud ka PowerPointi esitleda, aga kuna see fail tuli nii hilja, siis me tehniliselt ei ole võimelised seda tegema. [Materjalid] on saadetud kõikidele saadikutele meilile ja on ka välja prinditud, seal taga saali otsas. Vabandage! Palun!

Tere! Mina räägin teile täna [teemal] "Maksud ettevõtja pilgu läbi". Kahjuks ma kõiki slaide teile siin näidata ei saa ja kõiki ma ei jõua ka läbi käia, aga ma loodan, et te saate neid vaadata.

Algatuseks ma räägin teile natukene oma ettevõttest Chemi-Pharm ja miks ma siin täna üldse olen. Chemi-Pharm sündis minu oma vajadustest 26 aastat tagasi. Ma vajasin arstina selliseid desinfektsioonivahendeid, mis oleksid tõhusad, nahka eriti ei kahjustaks, ei ärritaks hingamisteid. Ja nii see sündiski, sest selgus, et kõik mu kolleegid vajavad samasid asju.

Chemi-Pharm valmistab Tänassilma tehnopargis desinfektsiooni-, puhastus- ja hooldustooteid ning ekspordib neid üle maailma ligi 30 riiki, sealhulgas Skandinaaviasse ja mujale Euroopasse, aga ka Singapuri, Malaisiasse ja Indoneesiasse. Kollektsiooni krooniks on luksuslik looduskosmeetika sari D’Difference, mis on enim auhinnatud kosmeetikasari Eestis.

Chemi-Pharmi töö ja toodang osutus üleilmse koroonakriisi ajal võtmetähtsaks. Me tegime sellel hetkel otsuse, et kapitalil on rahvus ja kapitalil on kodumaa. Panime väga kiiresti käima desinfektantide tootmise kolmes vahetuses ja seadsime prioriteediks Eesti. Saime iga rakuga aru, et oleme strateegiline ettevõte ja meil on vastutus Eesti hakkamasaamise eest.

Aga koos koroonakriisiga võtsime me töösse ka ravimid ja tervisetooted. Me tegelikult plaanisime jõuda sinna alles aastate pärast. Praegu olemegi alustanud uue suure ravimitööstuse ehitust. Vaatamata sõjale oleme valmis ehitanud selle esimese etapi ja trassid ja praegu oleme kaasamas investeeringuid. Ütleme nii, et koroonaajal me oleme saanud ka head auhinnad. Me oleme pärjatud aasta ettevõtja, aasta innovaatori ja aasta töösturi tiitliga.

Kuidas Eesti tööstusettevõtetel läheb? Siin on üks slaid nendest ettevõtetest, kes on tänaseks oma pankrottidest teatanud. Aga seda nimekirja võiks jätkata. Tõnu Mertsina ütleb selle kohta niimoodi: töötleva tööstuse toodang vähenes 2022. aastal 3%, eelmise aasta teises pooles 8% ja 2023. aasta alguses see trend jätkub. Ja ega siin väga vastu vaielda ei saa. Pooled ettevõtted kaotasid ekspordis, aga pooltel ettevõtetel läheb hästi. Ja kellel täna hästi läheb? Sinna alla lähevad kindlasti energeetikaettevõtted, elektroonikaettevõtted, ravimitööstus, militaarse suunitlusega ettevõtted ja pangad. Nii et elu on nagu Ameerika mägedel. Ja selle illustreerimiseks on ka slaid, kus on need kõverad ilusti näha.

[Edasi,] eksportivate ettevõtete olukord 2023. aastal. Märksõnadeks on sõda, tooraine hindade tõus, see tähendab tootmissisendite [kallinemine], seniste tarneahelate katkemine ja ettevõtete doteerimine Euroopa riikide poolt. Oleme viimastel aastatel näinud mitmeid erandlikke sündmusi, mis on sulgenud tavapärased tarneahelad: piire sulgenud koroonakriis, tarneahelad katkestanud seisak Suessi kanalis ja rünnak Ukraina vastu, energiakriis ja loomulikult tootmissisendite hinna suur tõus sõjast tingituna.

Kõik need sündmused on andnud kinnituse sellele, mida me oleme niigi teadnud. Iga riik vajab kohapeal tootvaid ettevõtjaid, see on strateegiliselt hädavajalik. Tunnistan ausalt, et olen seni alati pidanud mõistlikuks, et riik ei toeta ega doteeri ettevõtteid. On aga tõsiasi, et selles uues pideva kriisi maailmas on paljud Euroopa riigid asunud avalikult või varjatult oma tööstusettevõtteid doteerima. Sellel on oluline mõju, sest samal ajal peame me Eestis tootjana nendega justkui võrdselt konkureerima.

Mis seal salata, ka Chemi-Pharm on hakanud välismaal kaotama riigihankeid, sest keeruline on konkurentsis püsida. Kuna me teame toorainete hindu, siis saame ka anda eksperthinnangu, et enamuses juhtudel on selle taga teiste riikide abi oma tootjatele. Sellest hoolimata olen seisukohal, et riik ei peaks doteerima ettevõtteid, vaid looma nendele võrdsed tingimused välisturgudel hakkamasaamiseks.

Räägin siia juurde ka ühe loo, mis meie endaga on olnud ja mis tundus natukene ehmatav. Me oleme alati arvanud, et koduturul hinnaga meiega keegi eriti võistelda ei saa, seepärast et me oleme kodumaine tootja, meil tarneahelad praktiliselt puuduvad ja logistika on minimaalne. Aga mõned nädalad tagasi ühel hankel Inglise toode, tõenäoliselt doteeritud, jõudis riigihankele ja seda pakkus Läti ettevõtja, kes on hulgimüüja ja kes ise üldse ei tooda. Ja ta suutis talle teha parema hinna, kui meie siin kohapeal tootes. Aga loodame, et see ei kujune reegliks.

Järgmine graafik näitab seda, millised on praegu toetused energiakriisiga toimetulekuks maailmas. Euroopa Liit doteerib 650 miljardiga, Saksamaa 265 miljardiga. Siin [slaidil] on väikene näpuviga, ma näen. Ja Saksamaa on juba teatanud järgmise doteerimispaketi tulekust. Eesti koha pealt, kui me vaatame, ma juba kuulsin, et siin ei ole sisse arvestatud kõiki meie abisid, mis on olnud, alates universaalteenusest ja investeeringutoetusi energiatõhususse ja nii edasi. Aga mingeid trende see tabel siiski näitab.

Ja miks on tööstuse käekäik oluline? Sellepärast et Eesti SKT-st 80–90% moodustab eksport ja suure osa ekspordist annavad just meie töötleva tööstuse ettevõtted. Ma alati rõõmustan, kui me saame öelda, et Eesti on start-up'ide maa. Aga me peame arvestama, et inimeste heaolu tegelikult sõltub sellest, kui hästi läheb meie töötleval tööstusel.

Ja mida annab siis ära teha? [Järgmine pealkiri:] "Tööstuspoliitika loomine". Majandust ei saa arendada koalitsioonilepingutega. Pikaajaline ja selge plaan majanduse arendamiseks annaks julguse ja kindluse Eestisse investeerida. Suurettevõtete peakontorid ei tule enne, kui siinne majanduskeskkond positiivselt silma paistab. Suund peab olema automatiseeritud ja robotiseeritud innovaatilise suure lisandväärtusega tootmisele, see tähendab targale tööstusele.

"Eesti ettevõtluskeskkonna maine kujundamine". Jõukust toovad meile kaupade ja teenuste eksport, suurem lisandväärtus ja välisinvesteeringud. Stabiilne ja ettevõtjatega arvestav maksusüsteem on üks aluseid, mis võiks muuta Eesti nii kohaliku ettevõtja kui ka välisinvestori jaoks atraktiivseks. Eesti peab olema riik, mis meelitab, mitte ei tõrju uusi investeeringuid.

"Maksukorraldus". Sellest juba eelnevalt räägiti, et USA mõttekoda Tax Foundation on nimetanud juba ligi kümme aastat Eesti maksusüsteemi maailma parimaks. Ja ka Eesti ettevõtjale tunduvad maksud ausad, sellepärast ei viidagi ettevõtteid Eestist minema. Makse on lihtne maksta ja mitte ainult maksta, vaid ka koguda. Ja selle tulemusena laekuvadki maksud Eestisse. Minu hinnangul ei pea paika, et praegune maksusüsteem on kahjulik Eesti ettevõtlusele ja riigile tervikuna.

Ja siin [slaidil] ka see järjestus, et kui Eesti on esimene, kes siis järgnevad temale.

Mis on maksusüsteemi puhul määrava tähtsusega? Maksudega ei mängita. Maksusüsteemi ei saa muuta üleöö. Usaldusväärsus ja etteennustatavus on iga tugeva majanduse nurgakivi. Maksude muutmine on ettevõtjaid nii oluliselt mõjutav, et kui selline samm teha, siis see peaks olema vähemalt kuus kuud või veelgi parem, aasta ette teada.

Makse ei tohi muuta tööstusettevõtjaid kaasamata. Oluline on läbi mõelda praktiline pool: millised on maksumuudatuste otsesed ja millised kaugemad mõjud. Analüüsida tuleb teiste riikide kogemust, kuidas on vastavad maksud teistes riikides korraldatud ja mis on olnud nende õppetunnid. Eesti majandus on rahvusvaheline majandus ja nii ei saa muuta Eestis makse, arvestades, et see kuidagi ettevõtjaid ei mõjuta. Meil on veel selgelt meeles näited alkoholiaktsiisi tõusust ja piirikaubandusest.

"Positiivsed arengud tänavustes valimisprogrammides". Mulle väga meeldib erisoodustusmaksude kaotamine spordi- ja tervisekuludelt ja minu meelest võiks seda igati laiendada. Sellepärast et ma ei saa aru, miks ettevõtja ei võiks maksta kinni oma töötaja ravimeid või miks ma ei võiks maksta rohkem tervisega seotud kulusid, olgu siis ühekordsed haiglakulud või mingid muud asjad.

Ja ka teadus- ja arendustegevuse soodustamine. See on meie jaoks eriti oluline teema, sest Chemi-Pharm ise kuulub 2% klubisse. See on tööandjate keskliidu poolt ellu kutsutud klubi, kuhu kuuluvad ettevõtjad, kes panustavad 2% oma käibest teadus- ja arendustegevusse. Meie oleme selle klubi esimene liige ja see liikmelisus anti meile ühel konverentsil väga pidulikult üle. Meil oli selle üle väga hea meel. Ma arvan, et see on täpselt see, mis kasvatab Eesti majandust, ja see on põhialus, kuhu me tahame jõuda. Võib-olla siin mingisugused maksusoodustused võiksid täiesti ajakohased olla. Ja minu meelest võiksid olla maksusoodustused ka suurtele investeeringutele ja välisinvesteeringutele, sest see kõik kasvataks meie majanduse alusbaasi.

Tegelikult oli kellelgi, vist sotsiaaldemokraatidel ettepanek, et võiks alandada sotsiaalmaksu. See on mõttekoht ja seda võiks teha, sellepärast et ettevõtjad juba praegu maksavad oma töötajatele tervisekindlustust. Meie oleme seda teinud vähemalt 3–4 aastat ja me oleme kogu aeg neid summasid tõstnud. Võib-olla sellistel ettevõtetel võiks olla kas mingi maksulagi või võiks üldse mõelda maksulae peale, sest ma arvan, et aasta-aastalt ettevõtjate panused siin tõusevad.

Nii, mõttekohti. Eesti maksukoormus on 34% ja see on Kesk-Euroopa riikide tasemel. Ma ei näe võimalust, et me saaksime maksukoormust kuidagi tõsta. Siis see inimestele lennukilt raha jagamine – suurem osa inimesi tegelikult ei vaja seda riigiabi. See oleks nagu kõigil inimestel põlvede plaasterdamine, kuigi marraskil on põlved ainult vähestel. Ja nii tekib ehk olukord, kus plaastriga harjutakse lõpuks ära. Ma arstina tean täpselt, kuidas see käib. Kui sa lapsele paned põlve peale ilusa värvilise plaastri ja põlv saab terveks, siis varsti on ta su juures ukse taga tagasi ja küsib: "Tädi, aga ma tahaksin seda plaastrit uuesti saada." Mul kuidagi tekkis selline paralleel.

Ja kui seda 34% nüüd veel võrrelda postsotsialistlike riikide omaga, siis me oleme ühe kõrgema maksukoormusega. Maksukoormust võib-olla kunagi tulevikus võib tõsta, aga see oleneb sellest, missugusel tasemel on majandus, kui arenenud on riigid ja kui tugevad on riigid. Aga meie ei ole sellesse punkti minu meelest veel jõudnud.

"Ettevõtete tulumaks". Kui me vaatame seda tabelit – ma ei tea, kas teil on see ees –, Eestis [on see] 4,85% [kogu maksutuludest]. Ja kui me võrdleme seda teiste riikidega, siis see on oluliselt kõrgem kui Lätis, aga jääb sinna Soome, Saksamaa ja USA piiri peale. Seda ei ole nagu võimalik kuskile enam tõstma hakata.

"Eesti edukomponendid". Eeldused õnnestumiseks: lihtne maksusüsteem, stabiilne ettevõtluskeskkond, nutikad ettevõtjad, haritud ja ettevõtlik rahvas. Haridus on siin väga oluline komponent. Eesti rahandus- ja majanduspoliitika aluseks peaks olema töötleva tööstuse ettevõtete konkurentsivõime tõus ning Eesti kui targa ja innovaatilise tööstuse maaks saamiseks kaasaaitamine. Peame arendama uusi konkurentsieeliseid ja suure lisandväärtusega tooteid ning pakkuma ettevõtlikele inimestele investeerimiskindlust.

Eksportiva tööstusettevõtjana ütlen, et rahvusvahelise konkurentsivõime hoidmiseks vajavad tootvad ettevõtted, et maksusüsteem on lihtne ja selge ega tohi pakkuda üllatusi. Usun, et Eesti tööstusel on oluline roll selles, et viia Eesti edulugu täiesti uuele tasemele. Eesti riik on veerand sajandiga või natuke enamaga saavutanud palju, kuid Soome heaoluni on meil veel pikk tee minna. Majanduskasv ei teki iseenesest, aga kõik on võimalik. Oma tootega tuleb kõnetada maailma. Näen selles olulist rolli teadusmahukal tootmisel.

Seepärast oleme Chemi-Pharmis võtnud suuna ravimitööstuse rajamiseks Eestisse, et valmistada kohapeal tervisetooteid, ravimeid ja vaktsiine. Eesti oma ravimitööstus on strateegiliselt vajalik ja majanduslikult kasulik. Ja lisaks on sellel suur ekspordipotentsiaal. 

Tegelikult, kui nüüd mõelda nendele laenudele, mis Eesti riik on võtnud ja mille üle on palju debatte olnud, siis tegelikult ettevõtjana tahaksin öelda, et me ei peaks kartma laenusid võtta, aga laenuraha tuleb kasutada niimoodi, et see toob selle raha tagasi. Meie ka oleme praegu võtmas suurt laenu, aga me näeme, et see toob meile nelja- kuni kümnekordselt tagasi. Peaasi, et selle raha kasutus oleks õige.

Ja kui veel rääkida investeeringutest mõttekohtade teema juurde, siis meil on siin üks konks. Me oleme rääkinud väga pikalt sellest, et investeeringud betooni ei kõlba. Ma olen sellega täiesti nõus, aga täna me peame tegema investeeringuid rohelisse betooni. Me peame suutma oma ettevõtted – tööstusettevõtted on väga energiamahukad – viia energiatõhusaks, kuni nullenergiamajadeni välja. Ja loomulikult ei saa siin tähelepanuta jätta ka ventilatsiooni.

Tööstus on majanduse süda. Eesti maksusüsteem on usaldusväärne ja toimiv, seda ei tohiks muuta ei maksude tõstmise eesmärgil ega lihtsalt muutmise pärast. Ettevõtjad vajavad stabiilsust ja kindlust. Väldime maksudega eksperimenteerimist! Eesti jõukus sõltub otseselt meie töötleva tööstuse olukorrast. Ärgem unustagem seda! Just tööstus on meie majanduse süda. 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu, ja aitäh, istungi juhataja!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh suurepärase ettekande eest, mis lihtsalt kokku võttes, ma arvan, pani kirja kõik olulised majanduse baastõed, mis aitavad ettevõtlusel ja innovatsioonil kasvada ja areneda! Kindlasti saan ma ainult nõustuda sellega, et maksusüsteemil on väga oluline roll investeeringute toetamisel, motiveerimisel. Ja on [õige], mis te ütlesite, et lihtne maksusüsteem teeb maksude maksmise lihtsaks ja seetõttu on meil maksude tasumine Eestis olnud väga heal tasemel. Minu küsimus on võib-olla natuke seotud valdkonnast. Lisaks maksudele on väga oluline ka see, kuidas erinevad riigiametid aitavad ettevõtetel tegutseda, toimetada, kui kiiresti erinevaid nõusolekuid ja lubasid antakse ja [kuidas] lahendusi otsitakse. Kuidas need hoiakud ametites teie kui praktiku hinnangul on? Kas pigem aidatakse leida lahendusi või on sageli vastupidi?

Ütleme niimoodi, et kui oli koroonakriis, siis me töötasime väga tihedalt koos kõikide meie ametitega ja ametnikud tegelikult tulid appi ettevõtjale, isegi kuni selle abini välja, et meile otsiti isegi piiritust: et kas kellelgi teisel, näiteks energiafirmadel on seda üle jäänud. Vajasime seda, et suunata see desinfektsioonivahendite tootmisse. Või siis Maksu‑ ja Tolliameti abi: kui Eesti haiglates oli väga suur puudus desinfektsioonivahenditest, siis aitas meid maksuamet. Meie autod said piirijärjekordadest kiiremini läbi. Ma väga lootsin – ja ma olen seda ka mitmes ettekandes rõhutanud –, et selline situatsioon püsib ka pärast koroonakriisi. Aga nii kui koroonakriis läbi sai, hakkas tavaline elu peale. Tegelikult meil on väga head suhted … Või "suhted" ei ole õige öelda, [õige on] öelda, et väga hästi töötab Eestis maksuamet. Me ei karda maksuametisse küsimustega pöörduda, me helistame sinna, kui vaja, mitu korda päevas, ja küsime nõu ja abi. Samuti MKM ja EAS – need ametid on nagu sõbraks saanud, me suhteliselt tihedalt nendega suhtleme.

Aga otse öeldes oleme väga hädas Terviseametiga. Tuleks arvestada, et me peame oluliseks innovatsiooni ja me teemegi innovaatilisi tooteid. See tähendab seda, et enne seda maailmas keegi ei ole sellist toodet teinud. Ent meie ametnikud ei julge otsustada ja kui on valida, kas lubada turule või mitte lubada, siis nad valivad kindlasti otsuse mitte lubada. Või tulevad välja sellise lahendusega, et lubada Eestisse, mitte lubada mujale Euroopasse. Seda on veel eriti raske mõista, sest riske nagu ju ei ole, kui Eestisse lubatakse. Aga selline on tänane reaalsus just innovaatiliste uute toodetega. Otsustamisjulgus on see, mida võiks olla rohkem.

Siim Kallas, palun! 

Auväärt juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu isiklik lugupidamine ja austus teile ja teie ettevõttele! Aga mul on küsimus selle kohta, millele te osaliselt vastasite. Te ütlesite, et ettevõtteid ei peaks doteerima. Ent ma vaatasin seda slaidiprogrammi. Ja ma kuulen hommikust õhtuni ettevõtete juhtide kurtmist, et riik ei aita, ei toeta energiahindade kompenseerimisel. Kuidas sellises olukorras peaks suutma maksukoormust säilitada? Sest kui võtta laenu ja ei maksa tagasi täna, siis homme tuleb ikka maksta. Nii et põhimõtteliselt te tegelikult vastasite, et ettevõtteid ei peaks doteerima ja lahendusi peaks olema mujal. Aga kuidas te ütlete oma kolleegidele, et nad võiksid sellise jutu lõpetada, et see lakkamatu toetuste jutt ei ole sugugi parem kui see, kui nad kritiseerivad, kui meie siin otsustame igasuguseid toetusi anda?

Jah, ettevõtjaid kindlasti aitaks tööjõumaksude alandamine ja ettevõtjaid aitaks teadus- ja arendustöö toetamine. Sealt tulevad uued lisandväärtusega tooted, millelt on võimalik rohkem teenida nii riigil kui ka ettevõttel. Võib-olla selline aitamine, uute investeeringute [toetamine], rohebetooni panustamine võiks olla see, mis ettevõtjaid päriselt aitaks. Aga sellised suunatud otsemaksed – mille alusel neid siis teha?

Vilja Toomast, palun! 

Suur tänu! Aitäh, proua Ruth! Ka mina olen alati suure austuse ja lugupidamisega teie tegevust jälginud juba pikka aega. Mul on natuke inimlikum küsimus. Jutt läks sellele uuele ravimitööstusele. Kas te mõtlete mingite spetsiifiliste ravimite peale või on [plaanis] lihtsalt see, mida te saate toota või milleks litsentsi saate? Kas on mingi eriline suund? Ja teine, lihtsalt mind huvitav küsimus puudutab seda ninaspreid, mida te Tartu Ülikooliga välja töötasite. Kaugele need katsed on jõudnud ja mis sellest saanud on? Millisel tasemel on see tunnustatud ja aktsepteeritud?

Aitäh Alustan sellest ravimitööstusest. Me tahame siin teha natukene teistsugust ravimitööstust, kui me oleme harjunud nägema. Enamus ravimitööstuseid on sellised, näiteks suured [tehased], mis on Euroopas, et nad teevad ühte või kahte toodet ja teevad neid hästi massiliselt ja kiiretel liinidel. Meie oleme alati olnud pigem väiksemad ja paindlikumad ja ka siin me oleme jõudnud oma lahendusteni. Meil on näiteks kombiliinid, meie palvel projekteeritud, isegi esmakordselt maailmas, kus on võimalik näiteks [toota] ninaspreisid, vaktsiine, viaale, ampulle ja kuivpulbreid tegelikult ühel liinil, mis hoiab oluliselt energiat kokku. Ja arvestades meie regiooni väiksust, me saame tootmist muuta vastavalt sellele, et kui tekib mingisugune olukord, kas või on vaja toota jooditablette, siis meil on olemas tableteerimise ja kapslimasinad ja me saame need kohe tööle panna, vahetades lihtsalt eelmised välja. Me oleme selle peale mõelnud, et tootmine oleks võimalikult paindlik.

Kui rääkida sellest BioBlock ninaspreist, siis kliinilised uuringud on praegu lõpujärgus. Ega me väga palju sinna sisse piiluda enne lõpetamist ei saa, aga teame võib-olla selle järgi, kuidas on mõjunud neile, kes on kasutanud. Kliinilises uuringus on platseebo- ja teine grupp ja me tegelikult ei tea, kumba inimene saab. Aga kui me oleme vaadanud neid, kes kasutanud on, siis tundub väga positiivne olevat. Aga ootame ära ja loodame, et viirustüvi vahepeal ei muutu. Kui me selle eelmise uuringu tegime, siis me jõudsime kuskil poole peale ja siis muutus viirustüvi ja oli kohe näha, kuidas haigestumine lihtsalt järsku selles rühmas hakkas tõusma. Nägime, et midagi on valesti, ja katkestasime selle uuringu. Aga enne seda, nagu me eelmise uuringu põhjal võime öelda, see töötas väga hästi.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tänu ka minu poolt ettekande eest. Mu küsimus tuleb tööjõumaksude langetamise kohta. Tõepoolest, meie maksukoormus, see 33–34%, on meie praeguses majanduskeskkonnas üsna optimaalne. [Mõtlen keskkonda], kus me asume oma riigiga. Teisalt me teame, et makse on vaja, et oma riiki ülal pidada. Kui me tööjõumakse langetame, mille abil me peaksime seda kompenseerima? Kuidas teie ettevõtjana näete, mis oleks see puhver, [millele toetudes] võiks kas makse tõsta või rohkem [raha] saada? Ja teine küsimuse pool tegelikult: te alustasite oma ettekannet ettevõtete nimekirjaga, kes on läinud pankrotti. Kas selle pankroti põhjus oli eelkõige tööjõumaksud või oli see kuskil mujal?

Alustan sellest viimasest küsimusest. Ma ei ole tegelikult sügavalt sellesse süvenenud, mis see põhjus oli. Ma arvan, et võib-olla mitte tööjõumaksud. Sellepärast et konkureerimisolukord läks keeruliseks kuidagi väga järsku ja sellest tulid välja need ettevõtted, kellel oli selle jaoks puhver olemas. Kellel seda puhvrit ei olnud, nendel läks ikkagi raskeks.

Küsimuse esimene pool oli tööjõumaksude kohta. Mina mõtlen tegelikult, et kui meil oleks sotsiaalmaksu lagi, siis ettevõtjad hakkaksid järjest rohkem ja rohkem panustama oma inimeste tervisesse. Ja kui me suudame – praegu meil on see 400 euro piir ees, aga see summa võiks olla suurem, näiteks 1000 eurot –, siis need inimesed enam ei kurnaks meie riiklikku tervishoidu.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan ka selle põneva ja informatiivse ettekande eest! Aga mul on küsimus. Mitmel korral rõhutasite seda, et maksudega ei mängita, maksud peavad olema etteaimatavad. Siin saalis on täna korra kõlanud see ja loeme ka ajakirjandusest erinevate poliitikute mõtteid, et pankade kasumid eelmisel aastal on tõusnud. Jah, me inimestena ilmselt kõik tunnetame oma laenumaksete puhul euribori tõusu ja seda, et me peame iga kuu rohkem maksma. Eks see on loomulikult raske. Ja justkui üks lahendus sellele oleks, et hakkame nüüd panku erandkorras ja kiirkorras täiendavalt maksustama. Ma julgen arvata, et koroona ajal teie ettevõttel ka halvasti ei läinud mingitel hetkedel, aga see oli ilmselgelt seotud pingutusega ja teie ettevõtte tooteid oli vaja. Kuidas te tunnete või mis te sellest arvate, kui nüüd niimoodi hoogtöö korras hakata eri sektoreid sõltuvalt majanduslikust olukorrast maksustama? (Juhataja helistab kella.) Kuidas see teile tundub?

Vaat seda panganduse poolt ma süvitsi ei tunne. Koroonakriisi ajal – ma võin seda öelda – on see ettevõtte jaoks tegelikult kahe otsaga asi. Me küll võtsime Eesti turu, aga loobusime oma välisturgudest. Ja me siiamaani lapime oma suhteid Kagu-Aasias, sest see kant oli eriti hädas. Nad olid valmis vahepeal meilt kogu tehase ära ostma ja siis nad tahtsid kogu aasta toodangu ära osta. Sellel kõigel on oma hind, kui sa [teatud otsuseid] teed. Ma arvan, et pankadel on samamoodi, et kõik ei ole kogu aeg ühetaoline. Ma ei oska siin praegu muudmoodi vastata.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Suur tänu ettekande eest! Eesti ettevõtte tulumaksu süsteem on võimaldanud ettevõtetel luua kapitalipuhvrid, mis on aidanud kriisides väga hästi toime tulla. Meil on siin olnud mitu kriisi järjest. Kas need ettevõtted, kes on praegu sattunud raskustesse – kas nende hulgas domineerivad ettevõtted, kelle puhvrid on lõpuks ometigi ammendunud, või on nende puhul rohkem põhjus siiski sisendite kallinemine, millega nad lihtsalt ei tule toime? Noh, ütleme, selline hinnanguline arvamus? Ma saan aru, et detaile ei ole teada. Mida te tajute? Väiksemad puhvrid ilmselt oleks toonud suuremad kriisid ettevõtluses palju varem kätte?

Kindlasti oleneb see nendest puhvritest. Me ka mõtleme, et see Euroopa Liidu doteerimine ja Saksamaa tohutu doteerimine ei saa ju lõputult kesta. Nii kaua tuleb lihtsalt vastu pidada, oleme meie võtnud seisukoha. Ja selge on see, et sisendihinnad ja toodete hinnad on tõusnud ju kõikidel. Aga meie näiteks ei saa neid Euroopa hangetele edasi kanda, sest lihtsalt me ei oleks siis konkurentsivõimelised. See tähendab seda, et see mõjutab meie jaoks kõige rohkem võib-olla arendustegevust. Kui meil on praegu pipeline'is 65 toodet, siis me sellest arendusest võtsime välja 15 toodet, mida me arendame eelisjärjekorras. Teised lihtsalt tõstsime kõrvale. Selliseid valikuid tuleb ettevõttel teha, aga ma loodan, et see kõik on lühiajaline. Majandus on ju tsükliline.

Heiki Kranich, palun!

Aitäh! Te rääkisite sellest, et ettevõtjad ei vaja toetusi. Sellele saab ainult alla kirjutada. Siim Kallas viitas sellele, et ettevõtjaid, kes hea meelega näeksid riigipoolseid permanentseid toetusi, paraku siiski on. Aga ma nõustun teiega, et see kindlasti ei saa olla täpne ja sihitud abi. Samas mind tegi natukene murelikuks teie ootus, et teatavad kulutused ettevõtlusele võiksid olla vähem maksustatud. See on ju samalaadne toetus tegelikult. Ja jällegi tekib küsimus, kes otsustab, missuguseid maksusoodustusi või missuguseid toetusi maksta, ükspuha, mis vormis see toimub. Kes seda otsustama hakkab? See otsus tihtipeale saab ju olema ka voluntaristlik. Kas teile võiks tunduda üldine maksukoormuse alandamine nii ettevõtluse kui ka maksude administreerimise seisukohalt lihtsam lahendus? See annaks võib-olla ettevõtjale vabamad käed nende otsuste tegemiseks ja oleks efektiivsem pikas plaanis?

Mis saab ettevõtjal maksude alandamise vastu olla? Aga loomulikult selle eelduseks on see, et meie riik saab rikkamaks ja meie majandus kasvab suuremaks. Kuskilt peab tulema see raha, mis läheb palkadeks riigitöötajatele, mis läheb meie kaitsekulutusteks. Sest kui meil ei ole Eesti riiki, siis meil ei ole üldse millestki rääkida. Täiesti oluline küsimus.

Mis puudutab neid erisoodustusi, siis ettevõtjatele tegelikult üldse ei meeldi need erisoodustused. Esiteks on need umbisikulised ja töötaja ka nendest mingisugust kasu ei saa. Aga me oleme näiteks olukorras, kus mind on hämmastanud, et kui meil tekib praaktoodang, siis tavaliselt me saadame selle – ütleme, et pudel ei ole lõpuni täis, on poolikult villitud – loomade varjupaikadele. Me ei tohi seda anda oma töötajale, kui ta tahaks seda võtta. Selle kohta ütles mulle KPMG audiitor, et aga tee üks värviline punane prügikast sinna õue nurka ja pane see praaktoodang sinna. Kõik teavad, et praaktoodang läheb sinna ja nad võivad seda sealt võtta. Siis probleemi ei ole. See ei ole nagu tõsine jutt.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et see erisoodustuste teema on siiski väga oluline, sest need maksuvabastused siiski [puudutavad] ka neid, kes tegelikult abi ei vaja. Seda on palju tõestatud. Ja see käib ka tervise edendamise kohta. Aga see selleks. Seda näitab statistika, seda näitab ka eelanalüüs.

 Ent ma küsin teise teema kohta, mis siin juba kõlas: et meie ettevõtted peavad siis ma ei tea, mida saama, sellepärast et sisendihinnad vähendavad konkurentsivõimet. Kuidas see tunne ettevõtjana on? Kas on siis nii, et sisendihinnad tõusevad ainult Eestis ja meil tõesti toimub siin energiahindade või üldiselt hindadega midagi väga eripärast, mis spetsiifiliselt just Eesti ettevõtjaid kurnab ja konkurente mitte?

Näiteks kas või seesama asi, et kui meile räägivad Läti ettevõtjad, kes pole ise tegelikult tootjadki ja nad on ainult edasimüüjad või mingid hulgimüügifirmad, et nendele lihtsalt aasta lõpus laekub raha päris suurtes kogustes arvele. See on tegelikult see, mis neid ettevõtteid üleval hoiab ja aitab nende hindasid madalamal hoida. Ja tõenäoliselt on selline raha jagamine hästi odav ja kiire moodus.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ka mina tänan nende selgituste eest. Minule küll tundub, et enamik ettevõtjaid Eestis soovib eelkõige mõistmist, seda, et neid ära kuulatakse. Te ise tõite välja erinevaid probleeme ja [oleks vaja], et tegelikult neid ka päriselt kuidagi lahendatakse, et ei jäädaks kinni liigsesse bürokraatiasse. 

Aga minu küsimus teile tuleb sellest valdkonnast, et tõepoolest ravimite turg on väga laiaulatuslik. Samas me teame, et Euroopas ikkagi tervishoiuturg on üsna riikide mõjusfääris ja selle avatus on vägagi küsitav. Kuidas teie näete tulevikuperspektiivi silmas pidades, kas ka Euroopa sees tervishoiuteenuste turul võib lähitulevikus toimuda mingi muutus? Kas see, et iga riik ravib oma inimesed ise, on õige suund?

Minule meeldiks muidugi globaalne [korraldus] rohkem, ka nende doteerimiste kooskõlastamine. Ma tean, et kui me Estonian Airi toetasime, siis lõppes see sellega, et teda enam ei ole. Aga kui praegu kõiki neid Saksa ettevõtteid toetatakse, siis kõik toimib. Tõenäoliselt on koroonast tingitud maksupiirangud või sellised doteerimispiirangud jäänud maha võtmata. Võib-olla me saame siin midagi teha, et rohkem võrdsemalt tegutseda. Aga tõenäoliselt on riigi hüvangut silmas pidades vahel vaja otsustada ka riigipõhiselt.

Rohkem küsimusi ei näe. Suur tänu! Siis läheme järgmise ettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli maksuekspert Hannes Udde. Ka selle ettekande pikkus on kuni 20 minutit, millele järgneb kuni 30 minutit küsimusi-vastuseid.

Tere, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Minu nimi on Hannes Udde ja ma olen maksudega tegelenud üle 25 aasta ja väga suur osa sellest just üksikisiku tulude maksustamisega. Olen Maksu- ja Tolliametis ehitanud üles tulude deklareerimise süsteemi, [kujundanud] maksustamise põhimõtteid ja olen õpetanud ka tulevasi maksuametnikke, maksuspetsialiste. Täna ma keskendun siin ainult üksikisiku tulu maksustamisele.

Loomulikult on kõik maksud meiega seotud igapäevaselt. Võib-olla me siiski päris ei adu seda, et kui me läheme poodi ja ostame sealt leiba-saia, siis tegelikult selle käibemaksu lõpptarbija maksab ju kõik kinni, kuigi maksukohustuslane on keegi teine.

Mis me siis nendest maksudest saame? Maksud on loomulikult väga oluline tuluallikas riigieelarvesse: circa 83% sellest moodustavad maksud. Kahjuks mul ei ole neid slaide praegu näidata, aga ma näen, et teil on väljatrükid ja te saate sealt mõningaid asju jälgida. Loomulikult ei ole slaidide peal kõike kirjas, mida ma tahan öelda. Seega on hea, kui te ka kuulate.

Mis meil siis täna on? Esimene küsimus: kas füüsiliste isikute tulude deklareerimine on lihtne? Vaat kui saaks kasutada pulte ja te avaldaksite arvamust, siis küllap tuleks välja päris hea [rahulolu] protsent. Jah, tulude deklareerimine on meil tegelikult täna väga lihtne. Ja seda on ka mujal maailmas märgatud. Mäletan seda, kui 2015. aastal Jeb Bush Orlando majandustippkohtumisel rääkis, kuidas Eestis on võimalik oma tulud deklareerida viie minutiga. Siis majandusajakirjanikud arvasid, et ah, ajab mingisugust jama. Ja tehti terve hulk intervjuusid Eesti inimestega – ajakirjanikega ja ka minuga – ning jõuti järeldusele, et tõepoolest see nii on. Tegelikult on tulusid võimalik veelgi kiiremini deklareerida ja seda loomulikult tänu Maksu- ja Tolliameti väga heale tööle. 

Aga see tähendab seda, et sinna tuleb väga palju panustada. Seesama deklareerimissüsteem maksab päris palju, sest see tuleb igal aastal üles ehitada täiesti algusest peale. Ma mäletan, et mu käest on alati küsitud, miks te ei võta vana põhja ega lase seda käiku. Aga iga aasta on maksud üksikisiku koha pealt muutunud. Ka kõige pisem muudatus nõuab uut arendust. Ja samas tuleb ka kõik eelnevate aastate süsteemid üleval hoida.

Püstitan nüüd küsimuse natukene teise nurga pealt: kas meie füüsiliste isikute maksustamine on lihtne? Deklareerimine on lihtne, nupule vajutus. Ma arvan, et enamus on juba deklaratsiooni teinud. Aga [kas on selge], mida maksustatakse, kuidas maksustatakse, kuidas kujuneb lõplik maksusumma, maksukohustus, kas inimene peab maksma juurde või saab hoopis raha tagasi? 

Nagu ma tudengitele kogu aeg olen rääkinud, tegelikult saatan peitub nüanssides. Ja maksustamisel on neid nüansse üksikisiku puhul oi kui palju. Ja kui sa ikkagi ei tea, mida ja kuidas deklareerida, mida maksustatakse, mida mitte, milline on maksusoodustus, siis sa võid endale nii-öelda külma teha.

Mis siis tegelikult on riigi ülesanne? Riigi ülesanne on teha maksupoliitika lihtsalt arusaadavaks, selgitada, kuidas maksukohustus kujuneb, mida maksustatakse, mida isik peab maksma, millised on maksusoodustused, kuidas on võimalik oma maksusid maksta mitte maksustamisperioodil, vaid tulevastel perioodidel. Ja nii edasi. Ja siit ongi see küsimus, kas kõik on lihtne ja arusaadav. Maksu ja Tolliamet ...

(Tuled kustuvad Riigikogu saalis.) No nii, nüüd läks elekter ära! Maksud maksmata Riigikogul? Lülitati elekter välja. Ka seda võib juhtuda. Õnneks mikrofon töötab ja minul siin valgus on, nii et ma püüan siit neid oma sõnumeid lugeda.

Maksu- ja Tolliamet on aastaid teinud maksutahte uuringuid, mille käigus on esitatud terve hulk küsimusi. Kellel on huvi, see saab Maksu- ja Tolliameti kodulehel sellega üksikasjalikumalt tutvuda. Aga ma tõin välja mõningad küsimused ja mõningad numbrid. 

Suurepärane on see, et meie inimesed saavad aru, miks on vaja maksusid maksta. 2022. aastal oli see nii-öelda arusaamine 90%‑l ja 2018 – miks ma olen toonud võrdluse aastaga 2018, selleni ma kohe jõuan – oli see 82%. [Teadmisega], mille pealt tuleb maksusid maksta on ka päris hästi: 87[%] ja 84[%]. Ja nüüd seesama küsimus, mis siin ka esimeses ettekandes kõlas: kui paljud peavad oma maksuteadmisi heaks. 2022. aastal oli neid 60% ja 2018. aastal 55%. Ja nüüd minu meelest kõige olulisem küsimus: kas Eesti maksusüsteem on lihtsalt mõistetav? Ja kui nüüd võrrelda nende aastate maksutahte uuringu andmeid, siis 2022 andis [jaatava vastuse] 65%, mis on täitsa hea, 2018 oli see näitaja 28%.

Milles siis teema? Jõuangi selle esimese nii-öelda suurema teema ja probleemi juurde. 2018 teatavasti tuli meil, ütleme niimoodi, tegelikult, de facto astmeline tulumaks, de iure loomulikult mitte. Teatud summani oli üks maksumäär ja siis vahepeal jooksid muud maksumäärad. Me võiksime neid hakata siia kirja panema, aga see läheks väga pikaks. Teie slaididel on siin toodud Maksu- ja Tolliameti ilus [juhis], kuidas arvutada üldist maksuvabastust.

Ja mida siis tegelikult inimesed ootavad? Nad ootavad seda, et maksusüsteem oleks lihtne. Kui me võtame praegu üksikisiku maksustamise ja selle astmelise maksuvabastuse, siis need, kes jäävad sinna vahesse, kus pidevalt hakkab maksuvaba tulu vähenema, [olid segaduses]. 2018 olin ma Maksu- ja Tolliametis tööl [ja tean], et ei saadud aru, mida see tähendab, kuidas on, mida ma tegema pean. Ning see oli [meie jaoks] täiendav töö, täiendav selgitamine, täiendav vastamine, täiendavad kulutused.

Minu meelest see süsteem ei ole just kõige parem ja selle nii-öelda maksuvabastuse – nimetame seda lihtsalt maksuküüruks –, millest on väga lihtsalt läbi käidud, võiks ära kaotada. Isiklikult ma pooldan ühtset maksumäära ja et kõigil oleks ühtne tulumaksuvabastus. Kas seda on võimalik teha? Jah, loomulikult on võimalik teha. Kuidas seda teha? Mismoodi seda teha? 

Kui me vaatame neid numbreid, siis seal on mõningad sellised koogitükikesed. Kui me vaatame otsa 2021. aasta tuludeklaratsioonide koondandmetele, mis on leitavad Maksu- ja Tolliameti kodulehelt, siis circa peaaegu pooled on need, kes saavad praegu kasutada üldist maksuvaba tulu. Eelmisel aastal oli see 6000 eurot, sellel aastal on see juba tõusnud. Kuskil kolmandik ehk 27% on neid, kes ei tea, mis on nende lõplik maksukohustus. Ja 22% on neid, kes seda maksuvabastust üldse kasutada ei saa. 

Lisaks sellele ei ole siin numbrite sees neid tulusid, mis ei ole üksikisiku tasandil maksustatavad. Ja maksuvaba tulu puhul arvutatakse ka dividende, mille puhul kehtib ettevõtte maksukohustus. Dividendidel on ettevõtte maksukohustus ja teatud tingimustel on võimalik kasutada soodusmäära. Siis on osa neist üksikisiku puhul maksustatav. Ja vaat see summa on siin sees, aga seda, mida ettevõte maksab, ei ole. 

Vaatame nüüd, kuidas need tulud jagunevad. Kogu aeg räägitakse, et kes rohkem teenib, peab rohkem tulumaksu maksma. Jah, aga need, kes teenivad kõrgemat palka, saavad suuremat tulu, maksavad juba praegu rohkem tulumaksu. Üle poole tulumaksust tuleb nendelt isikutelt, kelle aastane tulu on üle 25 200 euro. Ja nende osa, kelle tulu on kuni 14 400 eurot – ma räägin [üle-]eelmisest aastast, 2021. aasta andmete põhjal –, on natuke alla 20%.

Mida siis teha ja kus oleks mingisugune väljapääs? Meil on terve hulk maksusoodustusi. Ja maksusoodustused peaksid olema enamusele kättesaadavad. Meil on praegu kolm põhilist maksusoodustust: on eluaseme laenuintressid, koolituskulud, kingitused, annetused. Ja nende maksumusest saab üksikisik oma tuludest maha arvata kuni 1200 eurot, sealhulgas eluasemelaenu 300 eurot. 

Kui vaadata ajalugu siin slaidi peal – ma ei hakka numbreid üle kordama –, siis tegelikult selle kolme maksusoodustuse võimalus on aastate jooksul drastiliselt kukkunud. Aga kui need üldse ära kaotada? Kui me praegu vaatame, kui palju oli neid isikuid, kes soovisid neid maksusoodustusi kasutada, ja vaatame otsa sellele, kui paljud tegelikult said, siis siin on mõneprotsendised vahed. Ehk kulutusi tehakse rohkem.

Jah, loomulikult tekib küsimus, et ma siis enam ei lähe koolitusele, ma ei anneta enam kuhugi, ma ei võta eluasemelaenu. Kuulge, elu tahab elamist! Ma võtan igal juhul selle laenu. See 60 eurot, mis ma tagasi saaks, ei ole täna teema. Kokku saan ma selle 1200 euro pealt 240 eurot tagasi. Koolituskulud on nagunii kokku tõmmatud. Enamus, [mis kirja pannakse], on lasteaiatasud. Tallinnas maksab lasteaed päris palju, tuleb tasuda kuskil 900 eurot. 

Unustage ära need soodustused ja tõstke maksuvaba tulu summat! Siis tekib kõigil võimalus – ka nendel, kelle tulud täna tegelikult nii palju ei võimalda, et nad saaksid soodustust kasutada – saada tulumaksu tagasi. Nad ei saa täna tagasi. Need numbrid on kõik väga ilusti leitavad, neile saab otsa vaadata. 

Jah, muidugi, iga maksumuudatus peab vähendama halduskoormust, mitte seda suurendama. Ja loomulikult on ka võimalus teha astmeline tulumaks, kuid see tekitab taas [täiendavat] halduskoormust. Halduskoormuse [seisukohast] võidavad kõik koolitusasutused, pangad, võidavad ka mittetulundusühingud, kirikud, kogudused, kelle jaoks on tegelikult päris paras töö täita neid INF-deklaratsioone. Maksu- ja Tolliametil tuleb neid kontrollida. Ja nii edasi ja nii edasi.

Nüüd slaid pealkirjaga "Maksuküür 2". Jah, meil on ka veel teine maksuküür. Ja see on seotud sellega, et kui ühised tuludeklaratsioonid ära kaotati, siis oli võimalik teatud maksusoodustusi abikaasaga jagada, aga see jäi kasutamata. Seal on võimalik abikaasa [maksuvaba tulu] 2160 euro ulatuses üle kanda. Aga kui need tulud on liiga suured, siis ei ole võimalik seda kasutada. Kui see tulu jääb kahe abikaasa peale kokku vahemikku 48 240 – 50 400 eurot, siis see 2160 eurot kukub niimoodi alla. Ja kui on võimalik üks euro üle kanda, siis saab teine 20 senti võitu. Millest me räägime?!

Ja ega need teised ülekandmise nii-öelda vabastused – eluasemelaenude intressid, koolituskulud ja täiendav maksuvabastus alates teisest lapsest – ei ole ka väga suur teema. Kui varem sai esitada ühiseid tuludeklaratsioone, kui veel kehtis ühiselt esitamise võimalus, siis [neid oli] 11%, maksuvaba tulu jagas vaid 7%. Ja kui nüüd vaadata [andmetele] otsa, [siis näeme], et tegelikult vaid 2% kõigist deklaratsioonide esitajatest tahtis seda tulu jagada, kasutada said seda neist pooled ehk 1%. Ja ma ei kordaks üle selle slaidi peal olevaid summasid. Siin on see, kui suur on see tulumaksu kadu. Tulumaksu kadu maksuvaba tulu puhul on 2,8 miljonit, mis riigil jääb saamata. Eluasemelaenud: 0,2 miljonit. Ja nii edasi. 

Minu isiklik arvamus on, et võiksime tõepoolest ära lõpetada selle jagamise. Ka see on päris keeruline ja elektrooniliselt ei ole seda võimalik lõpuni filigraanselt teha, aga see on juba pisiteema. Õnneks see suures plaanis täiesti töötab. Taastame siis ühised tuludeklaratsioonide esitamised!

Ma korra vaatasin otsa valimislubadustele, sest kohe-kohe tulevad valimised. Ja mida ma seal nägin: nii ühtset maksumäära kui astmelist maksustamist. Isiklikult pooldan ühtset maksumäära. Kui valida praeguse maksuküüru ja astmelise tulumaksu vahel, siis pigem astmeline, on ta siis üks või kaks seda. Maksuküür võiks ära kaduda, ühisdeklaratsioonid taastada.

Pakutakse ka täiendavaid maksuvabastusi. Üks täiendav maksuvabastus oleks laste tulumaks: 5000 eurot iga lapse kohta. Kui juba täna ei ole võimalik seda kasutada kõikidel, siis 5000 euro puhul, uskuge mind, jääb see kasutamine veel kehvemaks. Vaadakem otsa sellele, et me peaksime mõtlema, kuidas me aitame neid inimesi, kes ei saa hakkama. Ja vaadata tuleks kogumis nii lastetoetusi kui ka tulumaksu. Ega tulumaks ei ole toetuste jagamiseks, seda toetust saavad ikkagi need, kellel on piisavalt tulu. Arvutusi võib igaüks teha. 

Ja teine teema on seesama 5% teema. Kui meil on täna [tulumaks] 20% ja mul on viis last, siis ma ei maksa üldse tulumaksu, aga 5% läheb mul kaduma. Ehk siis vaadakem kõik ...

Austatud ettekandja, meil kõneaeg on läbi. Ma saan kolm minutit juurde anda. Kas on vaja? 

Kohe ma lõpetan. Kohe jõuan. 

Ma ikkagi kolm minutit annan juurde.

Hästi, aitäh! Ja siis olid ka veel mõningad valimislubadused, mis on juba lahtisest uksest sissemurdmine, ehk siis need asjad on juba tegelikult olemas. Ma loodan, et poliitikud leiavad need ka ise üles. Aga jah, siin soovitakse täiendavat metsa [müügi tulumaksu]vabastust 5000 eurot, mis täna on juba täiesti olemas, ja taastada eluasemelaenude intresside [regulatsioon] – ka täna juba olemas. 

Loodan, et tulevikus meie maksustamise süsteem ja sisu saab olema lihtsam ja on arusaadav kõigile konkreetsetele maksumaksjatele. Ja makse maksab maksta. Ma tänan teid tähelepanu eest. Aitäh!

Nagu nägite, vahepeal oli meil siin elekter ära. Aga ära läks see ainult laetuledes, lauatuled, seinatuled ja aparaadid töötasid. Nii et ei saa öelda, et Riigikogus päris hämaraid asju aeti. Aga läheme küsimuste juurde. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mina tulen oma küsimusega üksikisiku tulumaksu kui regionaalse tasakaalustamise instrumendi juurde, ja eelkõige selles võtmes, et olema ei pea mitte lasteaiakoha tasu puhul tulumaksuvabastus, vaid olema peab see lasteaiakoht ja raamatukogu ka kusagil Eesti nurgas. Minu meelest on siin asjad läinud päris keerukaks. Me teame, et kriisi ajal on väga paljudel inimestel kaks elukohta: põhielukoht ja lisaelukoht. Ka rahvastikuregister seda näitab. Aga maksutulu läheb ühte kohta, konkreetselt ühte kohta ehk põhielukohta. Tegelikult on see žongleerimine oma elukohtade vahel inimestel üsna tüütu tegevus. Nad jagavad oma elu kahe koha vahel ja tahavad ka kahelt poolt teenuseid saada. Kas Eestis peaks looma süsteemi, et inimene saab valida, et ta jagab oma tulumaksu näiteks 80% põhielukohta ja 20% lisaelukohta?

Aitäh! See on valikute küsimus ja otsustamise koht. Mina isiklikult arvan, et see tegelikult tekitab täiendavat halduskoormust, kui on vaja hakata jagama 80% ja 20% või 50% ja 50%. Ja süsteemid peaksid, jah, meil töötama. Aga kui seda muuta ootamatult, siis nagu üks väga kurb näide meil ühest ametist on, tuleb teha täiendavaid töid käsitsi paberkandjal. Ehk siis see peaks olema ette teada, siis on see võimalik. Aga peaks olema teatud oma kindlad kriteeriumid, millal ma võin [oma tahtmist] muuta, kuidas ma võin muuta. Ei ole nii, et täna siin, homme seal, ülehomme kolmandas kohas. 

Ma arvan, et see võib tekitada lihtsalt Maksu- ja Tolliametile liiga suure halduskoormuse. Maksu- ja Tolliamet peaks siis pidevalt päringuid tegema, palju sõltub sellest, kuhu registrisse [info] kantakse, ja nii edasi ja nii edasi. Loomulikult on Maksu- ja Tolliametil ka oma maksukohustuste register, kuhu saab sissekandeid teha.

Aga ma ütlen veel – mul see jäi enne rääkimata –, et kui me nüüd süsteemi lihtsustaks, siis võiks hoiduda ka digiprügist. Me väga palju korjame igasuguseid andmeid. Ja tahes-tahtmata on see teema, et meil ei ole neid kuhugi ladustada. Meil lihtsalt ei mahu ära. Miks laseb Maksu- ja Tolliamet korraga 5000 inimest tuludeklaratsiooni esitama? Põhjus ongi see, et server ei suuda [rohkem] vastu võtta. Aga selleks kaheks päevaks ei ole mõtet väga suurt serverit osta. Minu isiklik arvamus ja vastus on, et mina väga seda ei toeta. Samas on see kõik otsustamise koht.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Suur tänu ülevaate eest ja hea põhjaliku ettekande eest! Kindlasti tuleb teid tunnustada kui professionaali. Vaatamata elektri kadumisele hetkeks te jätkasite suurepäraselt ülevaadet. See näitab professionaalsust – ka ilma elektrita saab häid mõtteid edastada. 

Minu küsimus on natuke sarnane sellega, mille ma esitasin endisele maksuameti juhile ja tänasele ettekandjale Aivar Sõerdile. See puudutab alampalka ja tulumaksuvabastust. Ma tahan aga enne kommenteerida, et kurb on kuulata, kui inimeste maksustamist nimetatakse karistamiseks, eriti nende puhul, kes kõrgemat palka saavad. Nimetatakse, et lihtsus on [tähtis]. 

Kas teie meelest see maksusüsteem on õiglane alampalka saavate inimeste suhtes? Kui muuta see ühtlaseks, siis suurt palka saav inimene iga kuu võidab 140 eurot – jutt on sellest 500 miljonist, mis tekib riigieelarvele kulu –, väga väikest palka või väikest palka või siis ka alampalka saav inimene saab 9 eurot oma arvele juurde. Kaks küsimust. Kas see on õiglane ja teiseks: mis te arvate, kui see oleks tulumaksuvaba?

Süsteemidega on ikka küsimus, kuidas see õiglus [saavutada]. Ja siin oli ka see teema, miks ei võiks alampalk olla maksuvaba. See on puhas valikute küsimus, puhas otsustamise asi. Loomulikult iga inimene tahab alati rohkem raha kätte saada. Ja tõepoolest, kui me vaatame praegu, [siis näeme], et kes rohkem teenib, see maksab juba täna rohkem. Nii et tegelikult ei ole siin mingit karistamist. Ma ei tea, kui ma kasutasin otseselt karistamise sõna, siis minu väljendus ei olnud kuigi korrektne. Palun vabandust, proua Kütt! Aga me tegelikult hoolime kõikidest oma inimestest ühetaoliselt ja anname kõigile ühtse maksuvaba summa. Ja kes teenib rohkem, see ju maksab ka täna rohkem tulumaksu.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud ettekandja, suurepärase ettekande eest! Eesti maksusüsteem on lihtne ja nagu näeb teie tabelitest, inimesed saavad sellest aru, ja järjest paremini. Millega aga nad tihti jäävad jänni – ka minult on korduvalt küsitud ja ma ei ole osanud hästi vastata –, on see, kuhu lähevad meie maksud. Minu tulumaks 20%, kuhu see läheb? Kas riigikaitsele, kas pensionidele või äkki riigikogulaste kuluhüvitistele? Kuidas riik selle rahaga, mida inimene maksab tulumaksuna, edasi talitab?

Aitäh! Väga hea küsimus! Minu teada on ka Maksu‑ ja Tolliamet seda arutanud, et ehk võiks hakata nii-öelda kirja panema, kuhu konkreetselt minu maksuraha kulub: kui palju läheb sinna-tänna, teisele ja kolmandale kohale. Ja sellega ongi see teema, et see, kes üldse tulumaksu ei maksa – ma võib-olla mõtleksin, et aga mis, ma ei aita üldse riiki, sest ma ei maksa midagi. 

Aga loomulikult need proportsioonid on väga erinevad. Kui hakata lahti võtma, kuhu siis tegelikult [maksuraha] kulutatakse, siis loomulikult tulevad need protsendid välja, aga minul seda informatsiooni täna ei ole.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja, tänud ka minu poolt teile ettekande eest! Ma küsin omavalitsuste autonoomia kohta. Me teame, et finantsautonoomia on omavalitsustel suhteliselt tagasihoidlik või peaaegu et olematu. Mis teie kui ekspert arvate, kas me peaksime andma omavalitsustele suurema finantsautonoomia oma tulude kavandamisel, planeerimisel? Täna on maamaks ainukene instrument, millega ta saab kaasa rääkida – see on küll ka riiklik maks –, ja noh, põhimõtteliselt veel kassi- ja koeramaks, mis aga on ju naljanumber. Mida teie arvate omavalitsuste täiendavast maksuautonoomiast?

Aitäh! Kohalikule omavalitsusele loomulikult võib [iseseisvust] juurde anda. See on otsustamise koht. Praegu on meil kuus kohalikku maksu, millest tegelikult kasutusel on kolm. Võib-olla ongi käes aeg vaadata üle, miks need kolm [ülejäänut] tegelikult ei tööta, miks ükski kohalik omavalitsus pole neid kehtestanud.

On olnud ka teisi kohalikke makse, mis on tulnud ja läinud, kadunud, liikunud. Ja on ka tegelikult räägitud, et võiks mõelda päris uutele kohalikele maksudele. Küsimus on, kuidas, mismoodi neid kehtestada. Kui on küsimus, kas kohalik omavalitsus saab sellega hakkama – kui tahab, siis kindlasti saab. Samas on kohalikul omavalitsusel võimalik paluda riiklikku maksuhaldurit ehk Maksu- ja Tolliametit, kes tema eest maksusid koguks, nii nagu tegelikult praegu Maksu- ja Tolliamet Tallinna reklaamimaksu haldab ja maksud kokku kogub. Nii et kõik on võimalik.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh! Tänan ka selle ettekande eest, see oli väga huvitav. Aga mul on küsimus. Ma vaatasin seda üksikisiku tuludeklaratsiooni koondit, ka seda maksuvaba tulu lapse ülalpidamise korral. On selline maksuvabastus, see on praegu 1840 eurot. Seda deklareeriti 72 000 korda, aga kasutatud on seda 61 000 korda. Ehk 11 000 deklaratsioonis on deklareeritud, aga kasutada ei saa. Ma saan aru, et pole tulu, millelt seda mahaarvamist teha. Aga kui nüüd anda, nagu siin üks erakond pakub, maksusoodustust 5000 [eurot] veel juurde lapse peale, siis tegelikult see 11 000, mis jäi kasutamata, ju kasvab kordades. Kas see on siis niimoodi, et peredele pakutakse maksusoodustust, mida suurem osa peredest tegelikult kasutada ei saa?

Aitäh! Ütleks kohe, et jah. Praegu tegelikult on see maksusoodustus alates teisest lapsest 1848 eurot ja alates kolmandast lapsest 3048 [eurot] ja nii edasi kõigile. See tähendabki seda, et tulusid ju võib olla, aga mingid muud maksusoodustused söövad selle ära. Ehk siis mida tehakse? Tulumaksu tagastatakse, aga selleks peab inimene olema riigile tulumaksu maksnud. Kui tema aastane tulu on tõepoolest ainult maksuvaba summa piires, eelmisel aastal 6000 eurot, siis tal võib olla kas või kümme last, aga ta ei saa mitte sentigi maksusoodustust laste pealt. Ja täpselt sama seis tekib ka siis, kui me tõstame selle summa iga lapse pealt 5000 euroni. Ehk siis me paneme välja näitlikult maksusoodustuse, mis kõlab ju väga hästi, 5000 eurot, aga kasu sellest saab see, kellel võib-olla ei olegi seda maksusoodustust vaja, kes tegelikult teenib nii palju, et ta suudab ilma selle täiendava soodustuseta hakkama saada. 

Heiki Kranich, palun!

Aitäh! Mul oli väga sümpaatne kuulda teie suust seda, et kõige mõistlikum on lihtne, ühetaoline ja võimalikult väikeste eranditega tulude maksustamine ja et igasugused soodustused jõuavad välja sinna, et nad tihtipeale ei jõuagi kohale ja suurendavad ainult administratiivset koormust. Ma ei saa siinkohal ütlemata jätta, et minu arvates on igasugune tulude maksustamine üldse saatanast, aga see ei ole praegu selle debati teema. 

Aga kas te olete minuga nõus, kui ma ütlen, et meie maksusüsteemi kõige suurem probleem täna on hoopis sotsiaalmaks, mis jaguneb 20%‑ks ja 13%‑ks, ja riigieelarvest makstakse nii sellele 20%‑le pensioni poole pealt kui ka 13%‑le tervishoiu poole pealt tegelikult peale, mis tähendab seda, et sotsiaalmaks oma algset eesmärki juba ammu enam ei täida. Ja samas on tegemist ettevõtlust väga olulisel määral mõjutava maksuga. Kas te olete nõus, et selline maks, mis oma eesmärki ei täida, aga majanduskeskkonda olulisel määral mõjutab, peaks olema ümber vaadatud?

Aitäh! Taas: valikute küsimus. Ja põhimõtteliselt on see ette nähtud ikkagi ju 13% haigekassale ja 20% on sotsiaaltoetused ja pensionid. Ja kui minu palga pealt makstakse täna 33% sotsiaalmaksu, siis mina tegelikult saan ju sealt kasu, kuna mul on olemas teine pensionisammas, ehk mina ei maksa 33%, vaid 31% – maksan vähem. 

Ja alati võib ju uusi maksusid kehtestada. Pigem võib-olla peaks otsa vaatama sellelesamale sotsiaalmaksule, et mida sellest siis üleval peetakse. Tõepoolest, näiteks sotsiaalmaksust praegu makstakse ju haigushüvitist. Aga võib-olla peaks keegi teine maksma? Mingit retsepti ma siin anda ei oska, aga kindlasti [sotsiaalmaksu] ära kaotada ei ole võimalik. Kuidas me siis oma haigeid üleval peame, kuidas meie pensionärid elavad – tegelikult meil on tarvis ju ka nendele maksta, sest nemad on ju kogu aeg eelarvesse panustanud.

Siim Kallas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga huvitav! Te keskendusite üksikisiku tulumaksule ja kõikidele nendele detailidele – see oli väga hariv ja on kasutamiskõlblik ka edaspidi. Aga ma jätkan natukene seda teemat, mida Heiki Kranich hakkas arendama. Mind huvitab see. Mis te arvate, kui tööjõumaksude alla loetakse nii sotsiaalmaks kui ka üksikisiku tulumaks, siis missugune oleks mõistlik proportsioon? Kas mõislik on meie tänane proportsioon, kus valdavalt on sotsiaalmaks kõige suurem? On see mõistlik proportsioon? Või oleks mõistlik üksikisiku tulumaksu osakaalu suurendada ja sotsiaalmaksu oma vähendada?

See on nüüd küsimus analüütikutele. Praegu on niimoodi, et kui me suurendame üksikisiku tulumaksu, siis me tegelikult läheme nii-öelda üksikisiku rahakoti kallale. Üksikisiku rahakoti kallale minek ei ole alati väga hea mõte. Kui me suurendame sotsiaalmaksu, siis me läheme ettevõtjate rahakoti kallale, sest nemad peavad täiendavalt maksma, on see siis 35% või suurem maks. Siin tuleb leida tasakaal. 

Minu meelest võib-olla peaks mõtlema, kuidas, mismoodi me mingeid teenuseid saame. Me tarbime iga päev tervishoiuteenuseid. Ma lähen perearsti juurde ja perearst kirjutab mulle analüüsid või tehakse mingisuguseid uuringuid. Ja temal on leping mingisuguse konkreetse firmaga, kes seda teeb. Ja siis mind saadetakse regionaalhaiglasse, kus hakatakse otsast peale, sest need, mis tehti, ei kõlba neile. Aga mida see tähendab? Ma tegin [analüüsi või uuringu] kolm päeva tagasi – kas tulemused saavad olla väga erinevad? Me tegelikult raiskame raha, ütleksin niimoodi. Seega peaks vaatama, mis täpselt on tulud ja mis on kulud.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh põneva ettekande eest! Siin on korduvalt kõlanud, et Eesti maksusüsteem on lihtne. Suuremas osas võib nõustuda, aga kui me räägime sellest maksuküürust, kuidas te tunnete, kui lihtne ja arusaadav see inimeste jaoks on? Me kuuleme praegusel ajal, kui tuludeklaratsioone esitatakse, et ühed saavad hästi palju raha justkui tagasi ja teised peavad üllatuslikult peale maksma. Ja see ei ole tänu maksusoodustustele, vaid tänu sellele, et inimesed ongi aasta jooksul kas siis suuresti jätnud kasutamata oma tulumaksuvabastuse hirmus, et nad peavad äkki järgmise aasta veebruaris midagi tagasi maksma, ja teised on saanud võib-olla erakorralist tulu ja avastavad siis, et peavad tagasi maksma, pole kõike prognoosinud. Kui lihtne ja arusaadav see on? Ja sinna võiks juurde panna veel selle, mida Aivar Sõerd mainis, et Rahandusministeeriumi prognoos ühetaoliseks muutmise korral oli, et 140 miljonit on seda raha, mida riik inimestelt tasuta laenuna aasta otsa kasutada saab. See teeb selle kulutuse kallimaks. Kui õiglane, lihtne ja arusaadav see süsteem ikkagi on?

Hea küsija, teie aeg! Palun, hea ettekandja!

Aitäh! Nii nagu ma uuringust välja tõin, 65% ütleb, et [süsteem] on lihtsalt mõistetav. Aga kui nüüd minna selle teema juurde, siis tõepoolest, ma tegelikult annan riigile laenu. Ma saan selle tagasi küll kevadel väga ruttu tänu Maksu- ja Tolliameti kiirele tööle, aga selle võiks tagasi maksta hiljemalt 1. oktoobril. 

Võtame eelmise aasta ja selle, kui suur oli inflatsioon: seda, mida ma jaanuaris sain 100 euro eest, detsembris enam selle 100 euro eest nii palju osta ei saanud. Minu soovitus tegelikult inimestele, kes minult on tulnud küsima: "Mida ma siis nüüd teen? Ma ei taha tagasi maksta. Kas ma siis üldse ei lase [algul arvestada] maksuvaba tulu, siis on hea tulumaksu tagasi saada?" Jah, loomulikult on hea tulumaksu tagasi saada. Aga vaata palun otsa, mis on su sissetulekud, mis on soodustused – sa ei pruugigi tegelikult maksta. Ehk siis kasuta see raha täna ära, täna sa ostad selle eest 20 euro eest midagi, aga võib-olla kolme kuu pärast maksab see juba 35 eurot. 

Ehk siis selles mõttes tõepoolest see tekitab segadust ja see ei ole väga lihtne. Ja tavainimene ei oska planeerida. Inimene on ikkagi hirmul ja tema jaoks kõige suurem hirm on see, et tuleb suur maksunõue. Jah, kui sul on olnud mingi vara müük, siis tahes-tahtmata tuleb. Aga kui sa oled täiesti tavaline palgatöötaja, sul mingeid muid lisatulusid ei ole, siis sa tegelikult ei oska seda planeerida. 

Noh, lihtne näide: kui ma teeniksin 1200 eurot kuus – räägime eelmisest aastast jälle –, iga kuu võtan maksuvaba ära, aasta lõpus saan preemiat, ja kõmm, minu üldine 6000 eurot maksuvabastust kukub kohe väiksemaks. Kui mul mingeid soodustusi ei ole, siis ma pean hakkama juurde maksma. Kui ma saan mingit maksusoodustust kasutada, siis on hästi, ma ei maksa juurde.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Ma jäin kuulama seda analüüside asja. Eks [konks] võib-olla peitubki meil selles, et meil ei ravita enam inimesi, meil osutatakse neile lihtsalt meditsiiniteenust. Kas me peaksime, ütleme, seda meditsiiniteenust, mis on ju ettevõtlus, maksustama natukene kõrgemal määral? Ja võib-olla raviprotseduurid, mida tehakse kohapeal, oleks väiksema määraga? See muidugi tekitab jälle ebastabiilsust. Meil oli arutluse all, et vähiravimid on kulukad. Euroopa surmadest moodustavad 46% vähisurmad, aga me ei saa [maksu]erandeid teha. Või kuidas on, ehk on erandid ikkagi rahva tervise nimel võimalikud?

Loomulikult, tervishoid on väga oluline ja tervishoiu nimel võib teha erandeid ja võib-olla peakski tegema. Kui meil ei oleks tervist, siis tegelikult ei oleks meil ka töötavaid inimesi või inimesed ei suudaks panustada täies mahus. Tervis on oluline ja miks mitte teha erandeid. Te pidasite silmas vist käibemaksuosa. See loomulikult on valiku küsimus, kui suur on ravimite käibemaks. Praegu see on lihtsalt madalam, aga võib-olla võiks see tõepoolest null olla.

Hea ettekandja, teile on veel üks küsimus. Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh! Ma tegelikult juba küsisin Aivar Sõerdi käest seda küsimust ja ei hakka pikka sissejuhatust tegema, vaid küsiksin niimoodi. Maksusoodustus – ma saan aru, alati öeldakse, et maksusoodustused on saatanast, eks ju. Kuskil on ikka keegi, kes ei ole rahul, kes saab rohkem ja kes vähem. Aga mis teie ütlete? Kui rahva tervist vaadata, kas ettevõtjatele, tööandjatele maksusoodustuse tegemine parandab meie rahva tervist?

Aitäh! Kindlasti! Ma arvan, et kui neid soodustusi teha ja pakkuda, siis praegu tõepoolest on võimalik maksta maksuvabalt 100 eurot kvartalis, aga võib-olla see võiks olla suurem summa. Samas, nagu hiljuti selgus – ma ei mäleta praegu täpselt peast numbreid –, seda väga palju ei kasutata. Küsimus ongi selles, miks ettevõtted seda ei tee. Kui ettevõte seda teeb, siis ta peab kõigile seda raha pakkuma. Ja loomulikult on ka see [asjaolu], et ega kõik seda ei kasuta. Samas on selge, et vahel jääb midagi kasutamata puhtalt teadmatusest. 

Aga tõepoolest, miks mitte lähtuda siin võib-olla mingisugusest protsendist. Praegu näiteks on ettevõtetel võimalik teha [maksuvabalt annetusi kuni 3% ettevõtja poolt samal kalendriaastal tehtud isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast] või 10% viimase aasta kasumist. Neid võimalusi loomulikult on võimalik kasutada.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Suur-suur tänu teile teie ettekande eest ja teie vastuste eest. Aitäh teile!

Aitäh ja edu valimistel!

Suur tänu! Ja nüüd ongi nii, et kolmas ettekandja oli. Algataja, Eesti Reformierakonna fraktsioon on lahkesti ette näinud ka võimaluse läbirääkimisi pidada. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste voorus võivad sõnavõttudega esineda kõik Riigikogu liikmed. Ja ma palun Riigikogu kõnetooli ... Nii, ahah, algataja on palunud ka seda, et kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad, nii et ma eeldan, et kui te olete end siia kirja pannud, siis teie just olete fraktsiooni esindajad. Kui te ei ole, siis andke mulle sellest ka märku. 

Palun Riigikogu kõnetooli, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Reili Rand. (Reili Rand palub lisaaega.) Jaa, palun! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid, külalised ja ülekande jälgijad! Kui aastaid tagasi lubas Reformierakond meile maksuvabasid reedeid, siis üliliberaalse ideoloogia juhtimisel jõudsime eelmise aasta lõpuks hoopis palgavabade reedeteni. Täna on meie ühine olulisim ülesanne tagada, et inimesed tuleksid toime eelmisel aastal röögatu hoo sisse saanud hinnatõusuga.

Riigieelarvest rääkides kasutatakse ikka pere rahakoti võrdlust: kuidas riik peaks peredelt malli võtma kasvavate kuludega hakkamasaamisel? Selleks on kolm võimalust. Esiteks, hoida kulusid kokku, neid kärpida. Aga meie avalikud teenused, eriti pealinnast kaugemal, on juba praegu lihvitud nii õhukeseks, et lähenevad kohati murdumisele. Seega, lõpmatuseni seda teha ei saa. Teine võimalus on võtta laenu, kuid ilmselgelt mitte püsikulude katmiseks. Taristuinvesteeringud, näiteks energeetikasse, aitaksid laenuraha toel siiski pikemas perspektiivis ka kulusid vähendada. Kolmas võimalus on leida lisatulu teenimise võimalusi. Riigi puhul on kõige selgem viis maksupoliitika muutmine nii, et selle tulemusena ei suurene ühiskonnas vaesus ja ebavõrdsus.

Oleme aastaid elanud Reformierakonna kultiveeritud müüdis, et ainult nemad suudavad riigi rahaasjad korras hoida. Paari päeva tagune uudis, et vaieldamatult kulukaim valimislubadus pärineb just Reformierakonnalt, näitab selle müüdi haprust. Maksuküüru kaotamine tekitab eelarvesse ligi poole miljardi euro suuruse puudujäägi. Kust aga tuleb selleks rahaline kate? Milliseid avalikke teenuseid saame sellises mahus veelgi vähendada? On see riigikaitse, maakoolid ja õpetajate palgad, hoolekande- või tervishoiukulud? Sellest nad rääkida ei soovi, ka siis, kui konkreetselt küsitakse, nagu enne taas tõestust saime.

Sotsiaaldemokraadid on ainsad, kes julgevad välja öelda, et lubadustel peab olema kate. Ei saa ühtaegu langetada makse ja võtta riigile üha suuremaid kohustusi. See ei ole vastutustundlik ega tark ja kindlates kätes rahanduspoliitika.

Kuulsime ka tänases avaettekandes oravapartei dogmaatilist veendumust, et Eesti lihtne maksusüsteem on meie riigi arengu eelduseks. Samal ajal teame, et [arstiabi] ja maailma tasemel hariduse pakkumise jätkamiseks on vaja senisest veelgi rohkem raha. Saan aru, et tervishoius on teil lahendus lihtne: edaspidi saab arsti juurde see, kelle rahakott on paksem ja seda võimaldab, aga väiksema sissetulekuga inimeste jaoks ravijärjekorrad pikenevad veelgi. Eks see on kindlasti üks valik, aga mitte kõigist oma inimestest hooliv lahendus.

Jäik klammerdumine kehtiva maksusüsteemi külge näitab paindumatust ja võimetust muutuvate oludega kohaneda. Kui palju oleksime saanud riigina veelgi rohkem saavutada, kui maksudebatt ka päriselt toimuks ja saaksime rakendada erinevaid lähenemisviise, et maksupoliitika inimlähedasemaks korrigeerida.

Peatun nüüd konkreetselt ühetaolisel tulumaksu määral. Minu kodumaakonnas Hiiumaal oli keskmine – rõhutan: keskmine – palk möödunud aasta lõpu seisuga 1100 eurot. Reformierakonna nägemuse kohaselt võidab Hiiumaal keskmist palka saav inimene kuus 9 eurot ja 20 senti, Riigikogu liikmed aga 140 eurot.

Igast inimesest ja piirkonnast hooliva riigi maksusüsteemi eesmärk ei peaks olema ühetaoline, vaid õiglane maksusüsteem. Selleks näevad sotsiaaldemokraadid ette alampalga kasvu kolme aastaga 1200 euroni, seejuures ettevõtteid toetades. Riik sai endale lubada passiivset rolli palgakokkulepete sõlmimisel ajal, mil palgad kasvasid hindadest kiiremini. Nüüd peab riik sekkuma jõulisemalt. Astmeline tulumaks aitaks tagada võimalikult suure hulga eestlaste toimetulekut, kui miinimumpalka saava inimese tulu oleks maksuvaba, sealt kuni 3000 euroni kehtiks maksumäär 20% ja 3000 eurot ületavale osale oleks tulumaks 28%. Selline muudatus aitaks tuntavalt neid, kes on hinnarallis enim räsida saanud ning kaotanud silme eest sihi, kuidas edaspidi hakkama saada. Küüniline on seda pidada rikkuse või ettevõtlikkuse karistamiseks, kui tegu on patriootliku, oma riigist ja kaaskodanikest hooliva lähenemisega.

Sotsiaaldemokraadid soovivad ehitada riiki, kus kedagi ei jäeta maha. Õiglane maksupoliitika on parim vahend selle saavutamiseks. Lõpetuseks tsitaat, mis pärineb esimese vabariigi ajast, täpsemalt aastast 1924. Selle autor on Madis Treumann, mees, kes viis aastakümmet töötas loomaarstina. Tsitaat: "Üksi väga alaväärtuslik inimene võib oma väiklased kaukakasud seltskonna kasudest kõrgemale seada."

Tänane Reformierakonna salatsev rahanduspoliitika seab ohtu mitte ainult inimeste toimetuleku, vaid halvemal juhul ka meie julgeoleku, sest me ei saa kindlalt teada, millist pakku nende kärpekirves järgmisena tabab. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed, keda siin saalis veel veidi leiab, aga ma usun, et ekraanide juures ehk rohkem! Eks me täna kuulsime, jah, hosiannat sellele väga lihtsale ja, ütleme, ikkagi suhteliselt ebaõiglasele maksusüsteemile, mida Eestis on Reformierakonna juhtimisel viljeletud. Jätkuvalt kerkib üles küsimus või püütakse siit puldist öelda, et Eesti maksukoormus on juba jube kõrge ja kuskile seda ülespoole tõsta ei anna, ümber jagada ei tohi ja tuleb jätkata nii nagu praegu.

Tuletan meelde, mis viimastel aastatel meie maksusüsteemis on juhtunud. Siiski on tehtud ka julgeid otsuseid. 2018 Jüri Ratase juhtimisel valitsuskoalitsioon otsustas, et maksuvaba miinimum, mis siis oli 180 eurot, on tõsiselt ajale jalgu jäänud ja väga väikeste palkade või miinimumpalkade pealt maksude võtmine ei tundu kuidagi mõistlik olevat. Me tõstsime tulumaksuvaba miinimumi tookord 180 eurolt 500 euroni. Reformierakond püüab kogu selle tõsise hüppe ja reformi tegelikult matta selle küüru kriitika alla.

Tegelikult oli see esimene samm õiglasema maksusüsteemi poole. See on astmeline tulumaksuvabastus küll, aga nii nagu ka eelkõneleja ütles, praegu on maapiirkondades keskmine palk 1100–1200 eurot ja tuletan meelde, et keskmisest palgast vähem teenib enamus. Tallinnas ja mujal Harjumaal võib tunduda see määr jah juba väikseks jäänud, kui 1200 euro pealt hakkab tulumaksuvabastus vähenema. [Tulumaksuvaba miinimum] on jõudnud 645 euroni eelmisel aastal. 

Tuletan meelde, et selle muudatusega võitsid kõik need, kes teenisid kuni keskmist palka – tol hetkel oli see 1200 eurot –, 64 eurot kuus ehk 768 eurot aastas. Ja praeguse tulumaksuvabastusega võidavad nad juba üle 1100 euro aastas. See ongi õiglane süsteem. Tõesti, võib-olla oleks tulnud nihutada seda alumist piiri ülespoole – see on läbi kõlanud, see oleks olnud mõistlik. Ja võib-olla oleks pidanud tulumaksuvaba miinimumi vähenemine hakkama toimuma kuskilt keskmisest palgast, aga tuletan meelde, sel ajal see oli väga lähedane keskmisele palgale.

Nii et mida edasi teha? Kindlasti me ei nõustu lihtsa lahendusega, mida Reformierakond räägib, mis tegelikult kingib just kõrgema palga saajatele täiendavat tulumaksuvabastust, aga keskmisest väiksema sissetulekuga inimesi praktiliselt üldse ei aita. Arvestada tuleb praegust olukorda, kus hinnatõusud eelmisel aastal on söönud inimeste rahakotist ja sissetulekust ära üle 20%.

[Mis puutub nendesse,] kellel on kõrgemad sissetulekud, siis ma ju ei ütle, et inimesi ei peaks motiveerima teenima rohkem, saama paremat sissetulekut, toetama ettevõtlust, mis toodab lisandväärtust, et palgad oleksid kõrgemad. Seda tööd on tehtud ja tehakse edasi. See ei juhtu üle päeva või üle nädala. Tootlikkuse kasvatamine on kindlasti tulevikuperspektiivis see, mis annab kõrgemad palgad ja võimaldab saada suuremat sissetulekut.

Praeguses olukorras pakub Keskerakond ikkagi välja astmelise tulumaksuga jätkamise. Ka tookord, kui astmeline tulumaksuvaba miinimumi vähendamine kehtestati, oli meie eelistus klassikaline astmeline tulumaks. Lihtsalt poliitiline kokkulepe koalitsioonipartneritega oli niisugune, et klassikalist astmelist tulumaksu me kehtestada ei saanud. Küll aga liikusime edasi selle ühe sammu, tänu millele tulumaksuvaba miinimum kehtis täielikult 500 euro ulatuses kuus nendele, kelle palgad olid keskmisest väiksemad.

Palun kolm minutit lisaaega.

Jaa, palun, kolm minutit!

Tulumaksuvaba miinimumiga, ma arvan, on vahepeal toimunud päris suur muutus. Kõik erakonnad vähemalt valimislubaduses lubavad nüüd, et tulumaksuvaba miinimum võiks olla juba miinimumpalga lähedal. Keskerakond pakub välja lahenduse, et see võiks olla miinimumpalgaga seotud ja tõuseks igal aastal vastavalt miinimumpalga kasvule. Miinimumpalgalt ei tohiks maksusid võtta, sest miinimumpalk on ikkagi selline sissetulek, millest inimene või pere vaevalt-vaevalt suudab ära elada, arvestades praegust hinnatõusu.

Nüüd edasi, mis teha kogu selle pildi juures? Meie oleme välja pakkunud nii, et see praegune protsent, 20%, võiks hakata kehtima miinimumpalka ületavast esimesest eurost kuni 3400 euroni, see on kaks Eesti keskmist palka. Selles vahemikus on tulumaksu protsent 20% ja sellest ületavalt osalt ehk alates 3401 eurost maksaks inimene määraga 30%. On see õiglane või ebaõiglane? Meie peame seda solidaarseks ja õiglaseks. Me ju näeme, et praeguses olukorras – [pean silmas] julgeolekupoliitilist olukorda, kõiki neid uudiseid, mis tulevad tervishoiusektorist, hoolekandesektorist, haridussektorist – sellest rahast ei piisa.

Valimislubadusi on hea lugeda, seal on ei tea mida kirjas ja kõik need sektorid nagu saaks raha juurde. Tuletan meelde: miljard defitsiiti on ees. Ja mõned niisugused maksumuudatused, nagu pakub välja Reformierakond, viivad veel pool miljardit. Kust see raha võtta?

See, et kriisiaegadel võetakse olukorra leevendamiseks laenusid, on loomulik. Me tegime seda koroonakriisi ajal. Tegelikult kulus umbes poolteist miljardit, aga me tulime kriisist eelmine aasta välja kõige kiiremini kasvava majandusega. Ja maksutuludes kajastus see kõrge majanduskasv ka. Kahjuks suuremat osa inflatsioonist ei suudetud ohjeldada.

Räägitud on omavalitsuste maksudest. Mina olen alati pooldanud seda, et kohalike omavalitsuste finantsautonoomia võiks olla suurem. Esiteks, need märgiga rahad, mida riik suunab, ei peaks olema sildiga. Omavalitsus peaks saama ise vabamalt otsustada. Ei ole mõistlik, kui iga aasta antakse õpikute ostmiseks, õppevahendite ostmiseks vot selline summa ja mujale kulutada ei tohi. Aga ma ei taha see aasta võib-olla õpikuid osta, mul ei ole vaja, meil on varud olemas. Ostan vähem, aga mujale kulutada ei saa.

Teine asi: kohalikud maksud. Nendest on palju räägitud, aga need võimalused on praegu täiesti olematud. Võiks anda omavalitsusele selle võimaluse. Näiteks turismimaks, mis annab ka omavalitsusele võimaluse turismi infrastruktuuri arendada, meelitada kohapeale rohkem turiste, kes ei maksa mitte ainult seda turismimaksu, vaid maksavad ostude kaudu ka muid maksusid meie riigikassasse. 

Nii et teha on palju. Aga ma kindlasti ütlen, et see väga lihtne maksusüsteem, mida meil viljeldakse ja mida Reformierakond tahab edasi viljeleda, ei aita ja ei ole ka õiglane. Aitäh!

Aitäh! Aitäh ka selle kokkuvõtte eest! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Heiki Hepneri. (Heiki Hepner palub lisaaega.) Kolm minutit juurde, palun! Kaheksa minutit, palun!

Suur tänu, hea esimees! Head kolleegid! Maksud on vaieldamatult väga oluline aruteluobjekt. Riiki on vaja millegagi ülal pidada ja maksud on need, mis selle sissetuleku toovad. Aga seejuures me ei tohi kindlasti ära unustada seda, et stabiilne maksukeskkond peab tagama ka stabiilse ettevõtluskeskkonna. See on üheks ettevõtluskeskkonna vundamendiks ja riigi tulud, sealhulgas ka maksud, tulevad ikkagi eelkõige ettevõtlusest, tänu ettevõtlusele. Ja ka meie inimeste palgad, mille pealt makstakse tööjõumakse, tulevad ikkagi ettevõtlusest ja tänu ettevõtlusele. See on see alus, mida me ei tohi kindlasti selle debati juures ära unustada.

Eesti maksukoormus on keskmine, kui me arvestame seda piirkonda, kus Eesti asub: 33–34%. Ja seda me ilmselgelt, kui tahame olla konkurentsis, tõsta ei saa. Ehk siis, kui me tahame teatud muudatusi teha, me peame mõtlema, mida me tasakaalupunktist lähtudes võime suurendada ja mida vähendada.

Ma tahaksin peatuda või tegelikult peatungi pikemalt maksude teisel eesmärgil. Kui üks [eesmärk] on riiki ülal pidada, siis maksudel on ka väga oluline suunav jõud ehk teine eesmärk: protsesside muutmise eesmärk. 

Aktsiisidest on siin palju räägitud ja nendega on, vähemalt ajutiselt, ka pisut üle piiri mindud. Me peame jälgima seda, kui kõrged on meie naabrite aktsiisid. Ei tohi ju tekkida piirikaubandust. Samas on aktsiisid tõesti kehtestatud ka tarbimise muuks suunamiseks ja näiteks keskkonnahoiuks. Ja see ongi see koht, mis näitab, et maksudel on suunav jõud, ka erandite puhul. Need erandid on ikkagi tehtud selleks, et mingeid protsesse mõjutada, mingeid protsesse suunata.

On tõsi, et lihtne maksusüsteem on väärtus, aga see ei ole absoluutne väärtus. Pareto printsiibi [kohaselt] öeldakse lihtsustatuna – see on hüpotees –, et 20% panustamisega saame 80% tulemust. Need suhtarvud võivad olla ka erinevad, aga lihtsalt see, et tuleb pöörata tähelepanu kõige olulisemale, ja siis me saame, noh, mitte 100%, aga saame arvestatava tulemuse. Eks see kehtib muidugi ka selle lihtsa maksusüsteemi puhul.

Aga nüüd on küsimus selles, kas me tahame piirduda selle 80%‑ga või 70%‑ga või 85%‑ga või tahame ka sealt edasi liikuda. Ja see nõuab väga tõsist läbimõtlemist. See ongi see koht, kus me hakkame suunama, erandeid tegema, sest tahame tegelikult saada rohkemat. Ja loomulikult, see on ka keerukam. See on tõsi, see on keerukam. Aga ütelda lihtsalt sellepärast, et see on keerukam, et me sellega ei tegele, on ka väär.

Ja siia ongi võib-olla hea tuua see näide. Viimane probleem, mis siin saalis lahendust ei saanud, on vähiravimite puhul käibemaksu täiendav alandamine ja annetuste puhul – ma veel rõhutan sõna "annetused" – käibemaksuga [võrdse summa] hüvitamine. See on tegelikult piinlik, et me sellise asjaga ei suutnud edasi minna. Peaaegu pooled inimesed lahkuvad siitilmast vähi tõttu. See on tõsine haigus, selle ravimine on küllaltki kallis ja kui me ei loo mitmekesiseid võimalusi selle haigusega võitlemiseks lihtsalt sellepärast, et maksusüsteem peab olema lihtne, siis on see vale tee. See ei ole see tee, mida mööda me peaksime liikuma.

Ja on ka teine teema, mille üle meil tasuks rohkem mõtelda. Hea eelkõneleja juba peatus sellel. See on omavalitsuste teatud finantsautonoomia, regionaalpoliitika. Maksudel, maksundusel on oluline koht, et Eestimaal oleks elu igas piirkonnas, et igas piirkonnas edeneks ettevõtlus, et kaetud oleks kõik need kulud, mis tõesti on vajalikud selles piirkonnas. Ja eks siin peab ka mõtlema, peab arutama selle üle, kuidas [rakendada makse] vastavalt elukohtade paiknemisele, töökohtade paiknemisele. Neid võimalusi tegelikult on. Ja omavalitsused kindlasti vajavad suuremat finantsautonoomiat, sealhulgas ka maksude valdkonnas.

Nüüd jõuame jälle tasakaalupunkti juurde: see on tasakaalu otsimise küsimus. Meil praegu on, kui me räägime maamaksust, selline kinnisvaramaksu lihtsam vorm. Tõsi on ka see, et koduomanike maamaksuvabastus on ülioluline. Eestlase jaoks, meie inimese jaoks on kodu omamine väga-väga oluline. Ja see on ka üks komponent selle väärtuse hoidmiseks. 

Või võtame teise asja, võib-olla nüüd rohkem ka väärtuspoliitika põhimõttele tuginedes: abikaasadele ühise tuludeklaratsiooni esitamise võimaluse taasloomine. See on väga-väga oluline, et seda oleks universaalselt võimalik rakendada.

Siia juurde tõesti võib tuua veel ja veel neid erisusi, mis tegelikult teenivad just nimelt seda, et me ei jää mingi keskmise taseme peale pidama, vaid proovime leida need kõige olulisemad mõjurid, mis meie arengut edasi viivad ja tõstavad sellest 70–80%‑lisest tulemusest kõrgemale. Maksusüsteem peab olema lihtne, aga ta peab olema ka õiglane. Aitäh!

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Maris Lauri. Palun teid! Palun, lisaaeg ka, kaheksa minutit!

Hea Riigikogu esimees! Head kuulajad saalis ja kaamerate taga! Maksudiskussioon oli see, mida paljud erakonnad tahtsid. Aga nüüd, kui see siin saalis käib, ei ole see kahjuks kuigi hoogne. Veelgi kurvem on muidugi see – vähemalt mul tekkis korra see tunne –, et esinejaid ei kuulata, vaid hoitakse kinni ettekujutusest, mida üks või teine osaleja omab, ja kas faktid ja põhjendused sellega kokku lähevad, pole sealjuures oluline. Kinnisidee, süüdistamine on kindlasti kõige tähtsam. Aga mina seda ei tahaks teha.

Ma saan suurepäraselt aru, et erakondadel on erinevad vaated. Sellepärast me olemegi erinevates erakondades. Ka arusaam sellest, mis on õiglane ja mis mitte, võib olla mõneti teistsugune.

Aga tulen nüüd tänase diskussiooni peateema juurde ehk küsimuse juurde, kas meil tuleks midagi muuta ja kui muuta, siis mida. Reformierakond leiab, et esimene samm, mis tuleks teha, on mineviku rumalused likvideerida. Kõige suurem rumalus, mis meil praegu on, on segane astmeline üksikisiku tulumaks. Me teame suurepäraselt, et see on kulukas ettevõtmine. Ja see on ka üks põhjus, miks meie valimislubadustes muid kulutusi on suhteliselt tagasihoidlikult. Reformierakond kindlasti ei ole enne valimisi [väljapakutud] kulutuste neto osas see kõige suurem kulutaja, on isegi üks kõige väiksemaid. Nii et täpsus ka oponentide poolt oleks õige ja hea.

Miks on see maksuküür praegu vale? See on vale sellepärast, et ta lähtub sellisest loogikast, mis on omane osale poliitikutele, et ennast hästi tunda: me justkui peaksime võimalikult palju raha jagama. Raha saab jagada ikka siis, kui on neid, kes raha tahavad saada või on hädas. Ja et neid oleks rohkem, siis teeme kõigepealt maksu, mille korjame ära just nendelt, kelle puhul me näeme, et nende palgatase ei ole piisav. Milleks me siis neid palku tõstame, kui me selle raha jälle ära võtame? Siis on ju tore hakata pärast seda ära korjatud raha tagasi jagama. Kahjuks see praegune maksusüsteem üksikisiku puhul just niimoodi toimib.

Ma ei vaidlusta seda, et miinimum peab liikuma sissetulekutega normaalses rütmis, ja kahtlematult mitte ka seda, et ühel hetkel oli see miinimum väga kõvasti ajale jalgu jäänud. Selle tõstmine oli muide tollal ka valitsuse ja Reformierakonna plaanides.

Aga vaataks veel teistesse maksudesse, mitte ainult sellesse ühte, üksikisiku tulumaksu. Tõesti, riigil on raha vaja, selleks et meie ühiseid huvisid realiseerida, ja need tulud peaksid tulema eelkõige maksudest. Ja on oluline, et selle raha kokkusaamine toimuks õiglasel viisil, vähe koormavalt. Kui meil iga aasta peaks maksusüsteemi muutma, selle algusest üles ehitama, sellepärast et IT-lahendused nõuavad – no andke andeks, see oleks kõige ebaefektiivsem raha kulutamise viis.

Kindlasti on olemas makse, mille eesmärk on mõjutada tarbimist. Näiteks aktsiiside eesmärk on kahjulikku tarbimist piirata. Aga nende tase peab liikuma kooskõlas sissetulekutega. Kui neid tõstetakse, siis määras, mis ei tekita kiusatust minna mustale turule või kõrvalriiki. Samas ei tohi need olla nii madalad, et neil ei olegi enam mingit efekti. 

Me peame vaatama keskkonnaga seotud tasusid: kas keskkonnaga seotud tasud ja maksud on sellised, mis kompenseerivad selle kahju, mis keskkonnale tekitatakse? Kas need motiveerivad keskkonda säästlikult kasutama? Kas efekt kõrvalmõjudele on ikka olemas? Ma ei ole kindel, et see alati nii on, ja see on kindlasti valdkond, kus tuleb asjad üle vaadata ja vajadusel muudatused teha.

Juttu on olnud omavalitsustest ja nende finantsautonoomiast. See on kindlasti oluline, et omavalitsused saaksid oma autonoomiat sisuliselt realiseerida. Ja selle üheks osaks on kindlasti tulude olemasolu ja tulude kasutamise võimalused. Aga mind natukene hirmutab see, et ma olen kuulnud vähemalt mõnede omavalitsusjuhtide suust sellist soovi, et nad tahavad küll vabadust kulutada, aga nad ei taha võtta vastutust selle eest, et nemad otsustavad ka selle üle, milline on tulude määr. Toon sellise näite. Kui meil on maamaks ja te soovite maamaksuraha kulutada, siis te peate suutma ka seda maksumäära ise tõsta, mitte ootama, et seda teeb riik tsentraalselt. Nii lihtne on öelda, et nemad tõstsid, meie kasutame.

Eranditest maksudes. Erandeid tuleks kasutada siis – ma räägin maksueranditest –, kui muid lahendusi ei ole või nad on eesmärgi saavutamisel vähem tulemuslikud. Eranditega on see paha lugu, et kui me teeme ühe erandi, siis tuleb teine, kolmas, neljas ja nii edasi. Ja lõpuks saavutavad need erisused need, kellel on olemas lobitöö efektiivsuse mõttes parem positsioon. Need, kellel ei ole seda võimekust, jäävad ilma. Kas see on õiglane? Kas see on aus? Minu arvates ei ole. 

Me oleme näinud, kuidas kirg robinhuuditseda on viimastel aastatel pööraselt kasvanud. Ja tunnistan, et Reformierakonnal on selle tõttu kahes viimases valitsuses ja siin Riigikoguski ühe või teise teema puhul põrgulikult raske olnud. Aga me peaksime aru saama, et maksud me korjame endalt ja oma kaaslastelt. Kui me hakkame kulutama, siis millele me kulutame – enda jaoks või ühist hüve silmas pidades?  

Hea ettekandja, teie aeg. Aitäh! Nüüd meil on kirjas kaks kõnelejat ja me ei ole seni veel pikendust teinud. Ma arvan, tundub sellise kehakeele järgi, et võib-olla isegi saame hakkama. Aga vaatame jooksvalt. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Head kuulajad! Ma lubasin, et teeme kiiresti, ja ma teen ka kiiresti. Lihtsalt kolm punkti. Esiteks, kui me vaatame Eesti maksusüsteemi, siis see on teinud väga suure positiivse teene meie ühiskonna arengule. See on soosinud investeeringuid ja on soosinud maksukuulekust. Mõlemad asjad on väga olulised. See on aidanud meil riigina ligi meelitada investeeringuid ja luua kõrgepalgalisi töökohti. Ning maksukuulekus on midagi, mis minu arvates on üldise väärtusena ühiskonnas väga oluline.

Me kuulasime täna siin Chemi-Pharmi ettekandena, millisena ettevõtjad näevad Eesti maksusüsteemi. Ja maksusüsteemi etteaimatavus, stabiilsus olid kaks olulist omadust, mille Ruth Oltjer välja tõi. Aga ma tahaks Chemi-Pharmi [esile tõsta] kui üht ägedat lugu. Meil [on tegu] ettevõttega, mis on vana veerandsada aastat, alustas desinfitseerimis- ja puhastusvahenditest ning luksuskosmeetikast ja on tänaseks seadnud endale ambitsiooni saada ravimitootjaks, ja seda väga kiiresti kasvaval globaalsel turul.

Et meil sünniks selliseid ettevõtteid rohkem, on kindlasti maksusüsteemil väga oluline koht. Ja samamoodi on oluline koht laiemalt meie ettevõtluskeskkonnal ning sellel, kui hea paik on Eesti elukeskkonnana. Ja nii nagu Ruth Oltjer ütles, innovatsioon on üks põhilisi vedureid, mis meid ühiskonnana edasi viib. Ma olen väga nõus sellega, et tuleviku tööstusettevõtted [on sellised], nagu on Chemi-Pharm ja paljud teised, mida meil on erinevates valdkondades, ükskõik kas me räägime elektroonikatööstusest, puidutööstusest, laevaehitusest või toiduainetööstusest. Nende ettevõtete nimekiri on väga pikk.

Kõigi maksu- ja valimislubaduste juures pani mind mõtlema üks asi. Me väga palju käsitleme neid küsimusi finantsjuhi vaatest. Me räägime sellest, et meie tulubaas on fikseeritud ja kuidas me selle fikseeritud tulubaasi juures suudame rohkem raha kokku koguda või rohkem ümber jagada. Aga ma arvan, et [üht asja] me vajame palju enam, see on ettevõtte tippjuhi visioon. See [kajastab], mis on need põhjused, miks investeeringud peaksid tulema Eestisse, mis on see, mille tulemusena meil tegelikult tulubaas kasvab, nii et samade maksumäärade juures on meil võimalik [rahuldada] neid vajadusi, mis meil ühiskonnas on – ükskõik kas see puudutab haridust, tervishoidu, pensione või midagi muud. Me peame fookuse suunama ettevõtte tippjuhi vaatele.

Lihtsalt ka üks näide. Siin on kõlanud kriitilisi hääli roheinvesteeringute teemal. Roheinvesteeringud on suurepärane võimalus, kuidas meie maksubaasi ehk majanduse mahtu kasvatada. Võtame needsamad meretuulepargid. 7 gigavatti potentsiaali installeeritud võimsuse näol, see tähendab vähemalt 15‑miljonilist investeeringut ja vähemalt miljard eurot aastas eksporditulu. Kõik need numbrid suurendavad tegelikult maksubaasi ja nominaalset eelarve laekumist.

Ja seepärast on väga oluline, et me ei näeks neid lubadusi ainult kitsalt finantsjuhi vaatest. Väga lihtsustatult: kui meie suudame luua majanduskeskkonna, mis kasvab kiiremini, ja SKP on prognoosiga võrreldes 1,5 miljardit suurem, siis laekub ka makse 500 miljonit rohkem ja maksuküüru kaotamine ongi rahastatud.

Nii et kõikidesse nendesse debattidesse ka rohkem tippjuhi vaadet ja teisalt ühte korralikku finantsjuhti, kes ei lase tippjuhil liiga kaugele ära minna. Aitäh hea arutelu eest! Ja tegutseme nii, et Eesti oleks üks parim paik maailmas, kus elada, investeerida, õppida, töötada. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Siim Kallase.

Auväärt esimees! Ma võin järgmise tunni ka rääkida, kui aega on. Aga paraku on aeg meil limiteeritud, mis on tegelikult väga positiivne. 

Maksupoliitika on riigi majanduspoliitika kõige peamine relv. Muud asjad on kõik sellega seotud. Maksupoliitika on nii vana, et juba Joosep vanas Egiptuses korjas 25% viljasaagist maksudeks vaaraole. Aga ma ei kavatse sealt järjest läbi ajaloo tulla. Teen paar märkust sellega seoses, mis täna räägiti.

Esiteks, Chemi-Pharmi juht Ruth Oltjer on tõepoolest väga kõva ettevõtja. Tema slaidiprogrammis kajastub üks hommikust õhtuni korratav idee, et riik peaks kuidagiviisi toetama ettevõtjaid, kes on uues olukorras jänni jäänud. Ja selle koha pealt on küsimus või õigemini ma tahaks öelda, et see on igal juhul vale poliitika. Sellesama Chemi-Pharmi näide näitab, et on võimalik leida selles olukorras ka edukas strateegia. Ja maksukoormus seab mis tahes toetustele tegelikult piirid. Maksupoliitika seab piirid. Kui ei maksa täna, maksame homme.

Aga oluline on see, et me peaksime mõtlema igal juhul ka tulevikule, ja just täna, kui olukord on meil paljudes valdkondades, välispoliitiliselt ja muidu ka keeruline. Eestil on tegelikult pikaajaline maksupoliitiline plaan soodustada investeeringuid. See on aastast 2000 kehtiv ettevõtte tulumaksuvabastus. See on siiamaani töötanud ja noorema põlve ettevõtjad ütlevad, et ärge seda jumala pärast ära kaotage. 

Aga muidugi on võimalik mõelda ka täiendavaid asju välja. Üks ettevõtja sõnastas oma artiklis, et toimub kolossaalne ümberjaotamine, ümberorienteerumine seoses energiakriisiga, sõjaga ja rohepöördega. Ja selles on kaks elementi. Üks element on agressiivne turundus, uute turgude otsimine. Paljud Eesti ettevõtjad on olnud selles väga edukad. Ja teine on tõesti innovatsioon. Iisrael kulutab teadus‑ ja arendustegevuseks 5,4% sisemajanduse kogutoodangust, see on maailma kõige kõrgem näitaja. See on kindlasti teema, kuhu Eesti riik nähtavasti peab järgmise valitsemisperioodi jooksul panustama. Ma arvan, et kõik erakonnad seda toetavad, nii et küsimus on detailides, mida just teha. Kas siin on küsimus maksusoodustuses või otsestes soodustustes? Mina pooldaks pigem otseseid soodustusi, aga see on kindlasti strateegiline küsimus.

Nüüd üks väike nüanss veel. Küsisin mitmelt ettekandjalt suhtumist tööjõumaksudesse ja lugupeetud härra Udde ütles, et vahe on selles, et üksikisiku tulumaks tuleb inimese taskust ja sotsiaalmaks tuleb ettevõtte taskust. See on väga petlik kujutlus. Tegelikult tulevad mõlemad inimese taskust, aga me ei pane seda tähele. Kui me maksaksime oma tulumaksust kõik need teenused, mida makstakse praegu kinni sotsiaalmaksust, siis tulumaks tõuseks, aga palka saaks tunduvalt rohkem. Nii see raha jääks ikkagi inimese enda kätte ja oleks tema otsustada, [kuidas seda kasutada.] 

Aga ma ei tee seda ettepanekut, et me hakkaksime kohe sellega tegelema. Küsimus on pigem teoreetilist laadi ja oli kunagi aktuaalne, aga täna ta ei ole enam nii palju diskussiooni all. 

Maksupoliitika on oma detailides ülimalt mahukas ja see on tõesti võtmeküsimus kogu riigi majanduspoliitikas. See on see asi, mida meie saame teha, ja kui me seda mõistlikult ajame, siis me kindlasti suudame väga palju head teha nii ettevõtlusele kui ka inimestele. Aitäh!

Aitäh! Kuna algataja on palunud pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni, siis viime selle hääletuse läbi. Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh teile! 

Panen hääletusele algataja ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt 6, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea esimees! Head töökaaslased ja ka muud inimesed, kes te jälgite seda maksudebatti! Tänased kolm esinejat olid kõik huvitavad, aga pean ütlema, et mind ärgitas siia tulema just kõige esimene, hea Aivar. Ta rääkis nii täpselt ja kõikidest õigetest asjadest. Aga tavaelu, see, mis meil välja kujuneb, on kuidagi nagu teisiti. 

Eks ma oleksin tahtnud küsida ka seda, mis asi on meil [maksude puhul] oluline kriteerium: kas rahasumma, mis jääb meil saamata, või see, kui palju inimesi on sellega nagu hõivatud, või näiteks musta turu protsent. Noh, tavasigarettide turul on niimoodi, et 10% on must turg ja sellesse võitlusesse me panustame hästi palju. E-sigarettide puhul on 95% must turg, aga selle vastu me ei võitle. Inimesed erinevatest ametkondadest ütlevad, et nemad ei tea, mis asi on must turg. Mis mõttes must turg?! 

[Ütlen nüüd] kõigile teile, kes te vaatate meid: võta enda SinuToru, inglise keeles YouTube, ja löö sisse "20 aastat Mart Laari esimesest valitsusest". Seal on üks väga hea kõne Heiki Kranichilt. Väga hea kõne! See konverents toimus 20. oktoobril 2012. aastal Estonia kontserdisaalis. Heiki ettekanne on lihtsalt super! Fantast! Kui te lähete ülikooli mingit rahandust või midagi õppima, siis see peaks olema kohustuslik õppematerjal. Heiki rääkis oma [kogemusest], et läksin sinna, ja siis tal olid mingid mõned mõtted. Esimene oli see, et makse ei tohiks liiga palju kehtestada, sest kui oled liiga palju neid kehtestanud, siis on keeruline. Inimesed, kes maksavad, nende maksudistsipliin hakkab langema. Ei ole mõtet liiga palju makse kehtestada.

Teine mõte oli tal see, et tuleb kehtestada sihukesed maksud, mida on võimalik ka kokku koguda. Ei ole mõtet teha mingeid makse, mille administreerimine on kordades kallim. Siin toon ka näite: e-sigarettide puhul oli aktsiis pandud riigieelarvesse, aga selle kokkukogumine oli tunduvalt hullem või kulukam kui saadav kasu, sest 95% [on must turg]. 

Eks selliste maksuettepanekutega oleme kõik läinud [liiale]. Täna on reformikad saanud siin nii, et tolmab, aga tuletaksin sotsidele meelde, et teie tulite ju välja magusamaksuga. Ja tollel hetkel Keskerakond ega Isamaa ei osanud midagi mõelda, sest te nii veenva näoga rääkisite, et teil on kõik täpselt läbi mõeldud. Mis see oli? Vist 20 miljonit oli seda auku, aga tuli välja, et ega väga ikka ei olnudki. Oli loosunglik [ettepanek].

Kolmas mõte, mida ütles Heiki Kranich, oli see, et kui juba tulumaks pannakse, siis see on nii ebaõiglane. Sellepärast et need, kes loovad rikkusi, need maksavad seda, ja need, kes ei loo rikkusi, need ei maksa. 

Ja neljas mõte oli, et see ei tohiks olla üle 25%, sest siis inimesed, kes maksavad, tunnevad, et neid nööritakse. Ja üldse, kui liiga palju makse kehtestada, siis riik korjab liiga palju raha kokku ja see teeb riigi laisaks. Ja siis riik hakkab seda raha jälle lennukilt laiali jagama, millega muutub kodanikkond laisaks.

Ma tegin nüüd referaadi sellest, mida ma oleksin oodanud, et Heiki Kranich oleks siin edasi andnud kõiki neidsamu mõtteid, millest meil kunagi hakkas see maksude asi toimima. 

Aga üks mõte minul on see, et ei ole eetiline maksustada asju maksuga, mida nad ei sisalda. Tervise Arengu Instituut on nüüd jõudnud e-sigareti vastases võitluses sinnamaale, et kurja juur on glütseriin. Ma olen siin saadikutele näidanud seda liitrist pudelit, mis maksaks 18 eurot, aga aktsiisimaksu tõttu maksab see juba 225 eurot. Ma ei ole tähele pannud, et me oleme näiteks vett maksustanud alkoholiaktsiisiga, teades, et kui piiritusele lisada vett, siis me saame viina. Ei ole eetiline maksustada asju selle eest, mida nad ei sisalda.

Loomulikult, Aivaril olid täpsed viited, et ikkagi ei tohiks olla piirikaubandust, ei tohiks olla musta turgu, et meil oleks asjad kontrolli all. Selleks on vaja ühiskonnas debatte. Ma loodan, et need debatid järgmises koosseisus tulevad. Olge mõnusad!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ma tänan algatajat, Reformierakonna fraktsiooni, ma tänan esinejaid: Aivar Sõerdit, Ruth Oltjerit ja Hannes Uddet. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Head ametikaaslased, sellega on tänane istung lõppenud. Edu teile meie töös. Aitäh teile!