Austatud rahvaesindus! Diplomaatiline korpus! Hea Eesti rahvas! Pean alustama kaastundeavaldusega Türgi ja Süüria rahvale, kelle maad tabas eelmisel nädalal katastroofiliste järelmitega maavärin. Hukkunuid ja kannatanuid on kümnetes tuhandetes. Meie, eestlased, oleme nende inimestega nende leinas ja mures ning püüame aidata nii palju, kui saame ja oskame, et taastuks igapäevane elu ja kindlus ja väheneksid inimkannatused.
Pea aasta on möödas hetkest, mil Venemaa alustas täiemahulist agressioonisõda Ukraina vastu. Terror ja genotsiid, mida Venemaa Ukraina vastu rakendab, ei ole toonud Venemaale mitte mingisugust hiilgust, au või vägevust.
Ukraina on agressioonile vapralt ja südikalt vastu astunud. Võidetud on lahinguid nii lahinguväljal kui ka rahvusvahelises poliitikas. Sõda on ka meid – Eestit ja laiemalt rahvusvahelist kogukonda – ühendanud. Me oleme teinud omajagu, et Ukraina võitlust toetada. Äärmiselt oluline aga on enestele aru anda, et me saame teha ja peame rahvusvahelise kogukonnana tegema rohkem, et Ukraina võidaks. Seda seni, kuni agressor on sõjaeelsete piiride taha löödud. Kuni kuritegude eest vastutajate üle on õigust mõistetud. Kuni Venemaa on tema poolt valla päästetud hävingu ja kannatuste eest õiglast hinda reparatsioonide näol maksnud.
Kaalul on rahvusvahelise korra alusprintsiibid, meie, Eesti eksistentsiaalne tulevik. Venemaa agressioon Ukraina vastu pole pelgalt Ukraina julgeoleku küsimus. Rünnaku all on reeglitel põhinev maailmakord ning Euroopa julgeoleku vundament.
Eesti välispoliitilise tegevuse strateegiline siht, millele me koondame kogu oma jõu, on Ukraina võit. Selle eesmärgi saavutamisel lähtub Eesti kolmest laiemast tegevussuunast.
Esiteks, agressiooni hinna tõstmine. Venemaal peab kaduma igasugune tahe ja võimalus sõjapidamist jätkata. Agressiooni jätkamise hind peab olema kõrgem kui selle lõpetamise hind. Venemaale peab olema selge, et mingit naasmist nii-öelda normaalse endise elu juurde ei tule, kui ta praegusel teel jätkab.
Agressiooni hinna tõstmise kaalukas ja juba praegu nähtavaid tulemusi andev element on sanktsioonid. Eesti on tõhusalt kaasa aidanud Euroopa Liidu üheksale Vene agressiooni vastasele sanktsioonipaketile, mis on tuntavalt nõrgendanud Venemaa majandust ning seeläbi ka sõjalist jõudu. Oleme lülitanud rea suuremaid panku välja üleilmsest SWIFT‑maksesüsteemist, kohaldanud varade külmutamist ning andsime suure panuse gaasi ja nafta hinnalagede kujunemisse. Kuid see on ebapiisav. Vajalikud on täiendavad sanktsioonid Vene sõjamasina tõkestamiseks. Eesti teeb tööd selle nimel, et toornafta hinna lagi viivitamatult üle vaadataks ja veelgi madalamaks muudetaks.
Samuti on lubamatu, et sanktsioonid ei ole täielikult tõkestanud Vene propaganda teid, kuidas Euroopas oma valesõnumeid levitada. Käimas on kümnenda sanktsioonipaketi ettevalmistamine ja Eesti sõnum on selge: ei tohi olla mingit derogatsiooni nende olemasolevate sanktsioonide puhul, ja teiseks, need peavad olema täiendavad ja tugevad. Hetkel otsitakse Euroopas õiguslikke lahendusi, et saada külmutatud Vene päritolu varasid kasutada Ukraina abistamisel ja ülesehitamisel. Euroopa Liidu ja G7 riikide poolt on kokku külmutatud umbkaudu 300 miljardit eurot Vene keskpangaga seotud varasid ning lisaks Vene oligarhide varasid. Kutsun üles rahvusvahelist kogukonda, Euroopa Liitu viivitamatult töötama välja juriidiline mehhanism, et need vahendid, külmutatud vahendid suunata Ukraina abistamiseks. Eesti loob oma finantsinstrumendi – see on meie valitsuse otsus –, mis võimaldab neid varasid, mis Eestis on külmutatud, Ukraina hüvanguks kasutada.
Agressiooni hinna tõstmine tähendab sedagi, et Venemaal ei saa olla kohta rahvusvahelises elus. Massiliselt rahvusvahelise õiguse norme rikkuv Venemaa peab olema täielikult isoleeritud. Oleme seisnud selle eest, et Venemaa kaotaks oma koha ja rolli rahvusvahelistes organisatsioonides. Eesti vedas koos samameelsete riikidega eest nii Venemaa kiiret väljaheitmist Euroopa Nõukogust kui ka agressori liikmesuse peatamist ÜRO Inimõiguste Nõukogus. Kahetsusväärne on, et maailm seisab taas silmitsi Venemaa pürgimisega inimõiguste nõukokku perioodiks 2024–2026. Meie sõnum on üks: peame kõik tegema, et Venemaad sinna tagasi ei valitaks.
Täna on mõeldamatu, et agressor kuuluks ükskõik kui spetsiifilise organisatsiooni või allorganisatsiooni juhtorganisse. Töötame selle nimel, et Venemaa ei oleks enam Interpoli liige – tundlikku teavet ei saa jagada sõjakurjategijatega. Aktsepteeritav ei ole, et Ukraina inimeste elust ja tervisest mitte hoolivas riigis asub jätkuvalt Maailma Terviseorganisatsiooni regionaalne keskus.
Häbitult püüab Venemaa ära kasutada sporti. Sport ei ole midagi vaakumis toimuvat. Seetõttu pole Vene funktsionääridel kohta rahvusvahelistes spordiorganisatsioonides ega tohi olla ka Venemaa sportlastel rahvusvahelistel võistlustel. Saatsin juba möödunud sügisel ROK‑i presidendile pöördumise, milles Eesti sõnum on üks ja selge: Venemaa sportlasi ei tohi lubada Pariisi olümpiamängudele.
Teiseks tegutsemissuunaks, mis aitab Ukraina võidule vahetult ja tõhusalt kaasa, on igakülgne abi Ukrainale. Ukrainal peab olema jõudu, et agressor alistada. Eesti alustas raskerelvade saatmist Ukrainasse veel enne agressiooni algust. Veensime teisi selles, et Ukrainale tuleb nüüd ja praegu anda Euroopa Liidu kandidaatriigi staatus. Möödunud augustis palus president Zelenskõi Eestilt, et Vene kodanike sissepääsu Euroopa Liitu piirataks. Eesti ilmutas ühes Balti riikide, Poola ja Soomega initsiatiivi ning kehtestasime korra, millega piirasime agressorriigi kodanike pääsu Euroopa Liitu. Meie sõnum on üks ja selge, et tuleb piirata Vene kodanike sissepääsu kogu Euroopa Liitu – sellekohased ettepanekud me oleme teinud – ja kindlasti ka seada piirangud kinnisvara soetamisele Euroopa riikidesse.
Sedamööda, kuidas Ukraina reformidega edasi liigub, peab kinnistuma ka tema side Euroopa Liiduga. Eesti eesmärk on selge: soovime, et Ukraina saaks alustada Euroopa Liiduga liitumise kõnelusi sellel aastal. Lisaks toetame samaaegselt Ukraina liitumist Euroopa Liidu siseturuga, mis võiks toimuda juba enne seda, kui lõplik liitumine uniooniga teoks saab.
Niisamuti nagu Ukrainast saab Euroopa Liidu liige, peab saama temast ka Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO liige. Allianss kinnitas selle aastaid tagasi võetud suuna möödunud aastal mustvalgelt üle. Nüüd on oluline, et Ukraina edenemine NATO liikmesuse suunas oleks selgelt käegakatsutav. Käesoleval suvel toimub NATO Vilniuse tippkohtumine. Ukraina kuulumine NATO‑sse on tulevase Euroopa ja rahvusvahelise julgeolekukorralduse olemuslik osa. Osa tulevasest püsivast rahust Euroopas.
Eesti on andnud Ukrainale ulatuslikult relvaabi – alates Javelin-rakettidest ja lõpetades soomustatud maasturitega. Oleme andnud suurekaliibrilisi ja moodsaid relvi. Koostöös Madalmaade ja Norraga on Ukrainasse jõudnud üks ning ühes Saksamaaga kaks välihaiglat. Relvaabi andmine on hetkel keskse tähendusega. Mis peamine: meie, aga ka teiste abi on rindel väga vaja. Eesti sõjaline abi Ukrainale küündib 1%‑ni sisemajanduse kogutoodangust. Kutsusin NATO-liitlasi juba möödunud novembris Eesti eeskuju järgima ning teen seda jätkuvalt. Peame Ukrainat toetama raskerelvadega ja meie Ukraina toetamise paradigma peab muutuma: mitte nii palju, kui on vaja, et Ukraina ei kaotaks seda sõda, vaid nii palju, kui on vaja, et Ukraina konventsionaalselt ka meie relvade abil võidaks selle sõja. See tähendab ka hävituslennukeid ja ilma piiranguteta, poliitiliste piiranguteta kaugmaarakette.
Euroopa Liidu poolt vaadates on Ukrainale sõjalise abi andmisel olnud põhimõttelise tähendusega Euroopa rahutagamisrahastu. Otsused selle vahendeist Ukrainat toetada kõnelevad Euroopa riikide võimest paindlikult tegutseda. Aga me ei saa ka rahurahastu puhul pidama jääda. Euroopa rahutagamisrahastu vahendeid tuleb suurusjärgu võrra suurendada.
Rahu kõige olulisemaks eelduseks on Ukraina võit sõjaväljadel. Kuid juba praegu – enne veel, kui relvad vaikivad – peame hävitatud Ukrainat taastama. Ülesehitav abi peab kasvama. Üha selgemalt tuleb tööle panna erinevate rahvusvahelise kogukonna osapoolte vaheline koordinatsioon. Ja Ukraina ülesehitamine on tihedalt seotud Ukraina Euroopa Liitu lõimimisega.
Välisministeerium näeb koostöös avaliku, era‑ ja kolmanda sektoriga Ukraina ülesehituses oma lähiaastate üht praktilist töösuunda. Eesti keskendub Ukraina ülesehitamisel Žõtomõri oblastile. Muu hulgas ehitavad ettevõtjad kohalike inimeste kaasabil seal lasteaia, oleme alustanud Malõni silla taastamisega. Toimunud on juba kaks Žõtomõri ülesehitusfoorumit, millest viimane leidis aset enne jõule Tallinnas.
Samuti peab Eesti ettevõtetel olema võimalus osaleda Euroopa Liidu ja teiste riikide rahastatavates ülesehitusprogrammides. Oluline on, et veel sõja vältel looks Euroopa Liit erasektori, aga [eriti] kaitsesektori investeeringute kaitse mehhanismi, et investeerida Ukrainasse.
Ukraina seisab igapäevaselt silmitsi humanitaarkriisiga. Kohest abi talve üle elamisel vajab ligi 18 miljonit inimest. Ukrainas on 7 miljonit sõjapõgenikku riigisiseselt. Riigid kahepoolselt, aga ka Euroopat Liit, ÜRO ja paljud teised [peavad] jätkama humanitaarabi andmist.
Ühiskonnana seisab Eesti Ukraina selja taga. Kodu, töö, kooli ja lasteaia on Eestis leidnud umbkaudu 60 000 Ukraina sõjapõgenikku – selleks ajaks, kuni sõda Ukrainas kestab ja pole saabunud rahu. Tänulikkusega jälgime vabast tahtest ja sügavalt südamest võrsuvaid Eesti inimeste Ukrainat toetavaid ettevõtmisi. Tahan kõigile nendele inimestele öelda südamest suur tänu.
Eesti kolmas tegevusliin puudutab agressori tegudele kohase ja õiglase hinnangu andmist. Kuriteod ei tohi jääda karistamata. See, kuidas nendele roimadele reageerime, määratleb meid ennast. Meie eesmärk ühiskonnana peab olema kuritegude eest vastutajad kohtu ette tuua.
Ukraina võit kätkeb seda, et õiglus ja õigus peavad võidule pääsema. Venemaa poliitiline ja sõjaline juhtkond eesotsas Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, kes on Ukraina suhtes algatanud agressioonisõja, tuleb rahvusvahelise kohtu ette tuua. Kuna selleks puudub vastav õiguslik mehhanism, siis tuleb Venemaa kuritegudele hinnangu andmiseks uus rahvusvaheline kohus luua. Eesti toetab täielikult sõjakuritegude uurimist ja vastavate tõendite kogumist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Ukraina ametivõimude [koostöös]. Kahjuks ei ole aga Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul pädevust agressioonikuritegu menetleda.
Seega, Eesti jaoks on karistamatuse vältimiseks lahendus selge. Toetame rahvusvahelise eritribunali loomist ja esimese sammuna selles suunas peame asjakohaseks ajutise prokuröri kontori avamist Haagis, mis koguks ja talletaks agressioonikuritegude tõendeid.
Iga sõda lõpeb. Ja lõpeb rahuga. Nii ka sõda Ukrainas. Rahu, mis lõpetab Vene mõrvarliku agressiooni, määrab Euroopa ja tõenäoliselt ka laiemalt inimkonna üldise julgeoleku. Eesti jaoks on saabuva rahu iseloom eksistentsiaalse tähendusega. Tuleb olla tähelepanelik, sest iga niinimetatud rahutuvi, mis kuskilt maailmanurgast lendu tõuseb, ei pruugi kuulutada tegelikku rahu. Mäletame Münchenist naasnud Chamberlaini sõnu, et saabunud olevat rahu terveks meie ajastuks. Varitsesid petliku rahu lõksud toona ja nad ei ole kadunud ka nüüdseks. Soov osta enesele stabiilsust, toites agressorit teiste rahvaste vabadusega, ei too midagi peale sõja laienemise. Nagu on öelnud Churchill: kui on valida väärituse ja sõja vahel ja sa otsustad valida väärituse, saad sa lõpuks ikkagi sõja.
Eesti välispoliitika ülesanne on aktiivselt kaasa rääkida, milline peab sõjajärgne rahu olema. Sõnastan siinkohal kuus meie peamist põhimõtet.
Esiteks, rahu peab jõustama rahvusvahelise korra, mille keskmes on territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõtted; rahvusvahelise korra, milles ei ole kohta jõu kasutamisele riigipiiride muutmisel ja milles erimeelsused lahendatakse rahumeelsete vahenditega.
Teiseks, agressioon kui rahvusvaheliste suhete tööriist peab saama täielikult diskrediteeritud. Agressioonimõtetega riigijuhtidele peab olema tulevikus selge, et agressiooni hind on alati kõrgem kui sellest oodatav kasu, et see lõpeb alati kaotusega.
Kolmandaks, mõjusfäärid peavad jääma ajaloo prügikasti. Arvamusel, et osadel on teiste üle privilegeeritud huvid, ei tohi olla kohta rahvusvahelistes suhetes. Igal riigil peab olema õigus ning võimalus valida oma julgeolekukorraldus ja liitlased, seda peavad mõistma ja sellest pidama kinni kõik – nii ida kui ka lääne pool olevad riigid. Mistahes viited vastupidisele tooksid mõjusfääride poliitika tagasi ja me ei lepi sellega.
Neljandaks peab [tulema] lõpp Euroopa julgeoleku hallidele tsoonidele. Need lihtsalt ei tööta. Näeme täna selgelt, et NATO ja Euroopa Liidu laienemised on olnud stabiilsust kasvatavad, hallid alad seevastu aga kasvulava sõjale ja ebastabiilsusele. Seepärast peavad ka nende organisatsioonide uksed jääma avatuks, usutavalt avatuks.
Viiendaks peavad Euroopa julgeoleku nurgakiviks jääma ühistel väärtustel põhinevad Euroopa Liit ja NATO. Neisse on koondunud riigid, kelle jaoks on olulised demokraatia, õigusriik, vabaturg, inimõigused ja vabadused, ning kes on veendunud, et need on ühiskonna arengu ja heaolu peamised allikad. Euroopa võime maailmapoliitikas kaasa rääkida eeldab tugevat, geopoliitilist Euroopa Liitu ja Euroopat sõjaliselt kaitsta suutvat NATO‑t.
Kuuendaks peab suhetes Venemaaga olema eelduseks usalduse taastamine ja automaatse reset'i välistamine, mida me mäletame lähi[minevikust] nii piinlike hetkedena. Kõik kokkulepped, mida Venemaa oma agressiooniga rikub, on ta endale täitmiseks võtnud vabatahtlikult. Sedaviisi hävitab Venemaa oma käitumisega usalduse temaga sõlmitud kokkulepete vettpidavuse vastu. Suhete normaliseerimine eeldab selle usalduse taastumist. See tähendab agressiooni eest vastutamise täies mahus realiseerimist nii Venemaa kui riigi ja rahvusvahelise õiguse subjekti poolt kui ka nende isikute poolt, kes on agressiooni eest õiguslikult vastutavad.
Need kuus elementi – territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse kesksus; agressiooni võimaluse välistamine; mõjusfääride poliitika eitamine; hallide tsoonide kadumine; Euroopa Liidul ja NATO‑l seisva julgeoleku‑ ja väärtusruumi püsimine; Venemaa-suhete sõltuvusse seadmine usalduse taastamisest – on Eesti tuleviku ning Euroopa julgeoleku alusmüür.
Kuidas me sellise rahuni jõuame? Lääne ühtsust kindlustades ja tugevdades. Peame seda hoidma. Kuid meil on nende meie ees seisvate ülesannete seljatamiseks olemas toimiv valem – aktiivne, süvitsi minev, lahendusi pakkuv välispoliitika.
Eesti toetab täielikult Ukraina presidendi Zelenskõi poolt sõnastatud kümnepunktilist rahuplaani. Eesti peab oluliseks Euroopa Liidu arengutes aktiivset kaasalöömist. Vene agressioon Ukraina vastu on ka Euroopa Liidu ette seadnud teravaid ja mõneti uusi väljakutseid. Seejuures oleme suutnud säilitada konsensusliku otsustamise, mis on Eesti jaoks põhimõttelise tähendusega. Niinimetatud ühehäälsusmehhanism on välispoliitika tegemisel Euroopa Liidu olemuslik osa ja teeb meid liiduna tugevamaks. Otsused ei sünni küll teinekord lihtsalt, kuid nad sünnivad igal juhul ja on läbivaielduna seda vettpidavamad. Eesti Vabariik ei pea mõistlikuks välis‑ ja julgeolekupoliitika otsuste langetamise mehhanismi, milles kriitilist otsustamisosa ei omaks – ka tervikuna arvesse võttes kvalifitseeritud häälteenamuse dünaamikat – meie regiooni liikmed summeeritult.
Meie regiooni sõjalisel kaitsmisel on kesksel kohal NATO. Allianss on kollektiivkaitset paremini sihitanud. Ühine arusaam ohtudest on sealjuures eelduseks, et neile ohtudele vastamisel suudetakse ühiselt tegutseda, töötada välja lahendused, mis kaitsevad NATO kogu territooriumi. Eelmise aasta Madridi tippkohtumise otsused NATO senise väehoiaku tugevdamiseks on märkimisväärsed ja nüüd tuleb need ellu viia.
Eelmisel aastal tähistasime Eesti ja Ameerika Ühendriikide diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva. Eelmise aasta lõpus täitsid Ameerika Ühendriigid oma lubaduse ja siirsid rotatsiooni korras Eestisse jalaväekompanii ja HIMARS-mitmikraketiheitjate üksuse, kokku 270 USA sõjaväelast ning neli relvasüsteemi. See samm on osa pikemast rotatsioonide seeriast, mis on aluseks USA vägede kohalolekule Balti riikides.
Meie sõnum on üks ja selge. Me oleme tänulikud kõikidele partneritele, kes on siia oma üksusi saatnud. Ja meie sõnum on, et me vajame rohkem. Rahaliselt oli USA julgeolekuabi Eestile eelmisel aastal rekordiline. Eesti omalt poolt on otsustanud suurendada osalust Ühendriikide juhitud rahvusvahelisel terrorismivastasel operatsioonil Inherent Resolve Iraagis ning Eesti kaitseväelaste arv kasvab seal. Me võtame tõsiselt ka liitlaste julgeolekumuresid.
Märkimisväärselt tugevdab Eesti territooriumi kaitset Soome ja Rootsi liitumine alliansiga. See samm ei ole oluline ainult Läänemere piirkonna kaitsele, vaid kogu Euroopa julgeolekule ning NATO sidususele. Kutsun üles nii Türgit kui ka Ungarit võimalikult kiiresti, silmas pidades ka eelseisvat Vilniuse tippkohtumist, Soome ja Rootsi NATO‑ga liitumise protokollid ratifitseerima.
Läänemere Põhjala-Balti piirkonna suurem kokkuhoidmine, koostöö mitmekesistumine ja tihenemine on meie tegevuse keskne olemuslik osa. Põhjala-Balti piirkond on Eesti jaoks justkui tuumikpere, kus on kujunenud ühtne ergas majandus‑ ja innovatsiooniruum. Eelmisel aastal panime kahepoolselt Läti, Rootsi ja Soomega kokku koostööaruanded, kuidas oma suhteid ja koostoimimist veelgi tõhustada ja süvendada. Neis on mitmeid mõtteid, mis võiksid suurendada ka laiemat Põhjamaade-Balti koostööd, mille raamiks ja uueks perspektiiviks saab olema loomulikult julgeolekualane koostöö.
Mul on hea meel, et loetud nädalad tagasi seadsime eesmärgiks ka Balti ja Poola välisministritega luua nelja riigi vaheline süvendatud koostööplatvorm. See tegevus kindlasti suurendab julgeolekulist koostööd ja teistes huvipakkuvates valdkondades koostööd sellises regionaalses tegutsemisvormis.
Idapartnerluse jätkumine on ka tulevikus Euroopa Liidu jaoks oluline. Avaldan siit kõnetoolist ühemõttelist toetust Moldovale, Moldova suveräänsusele ja julgeolekule. Euroopa ja NATO oma abiprojektidega ka hübriidohtude tõrjumisel peavad seisma nendel kriitilistel hetkedel Moldova kõrval, sest Venemaa tungib erinevate destabiliseerivate hübriid‑ ja ka riigipöörde initsiatiividega peale ka teistes suundades, lisaks vahetule hävitussõjale Ukraina vastu.
Gruusia. Avaldan siin muret sisepoliitiliste arengute ja õigusriigiga seotud arengute pärast Gruusias. Positiivne on, et Gruusial on liitumisperspektiiv, ja ma loodan, et need häirivad signaalid, mis Gruusiast on tulnud, seda perspektiivi olemuslikult ei kahjusta, sest Gruusia rahva enamuse tahe on – ja seda nad on korduvalt avalikult näidanud – saada osaks Euroopast ja transatlantilisest julgeolekust.
Aina enam on tähtis toetada Lääne-Balkani riikide lähenemist Euroopa Liidule ja tasakaalustada Venemaa mõjusfääripoliitikat selle regiooni suunal.
Maailmas tugevneb demokraatiate ja autokraatiate vastasseis. Vastastikusest konkurentsist võib kujuneda võitlus üleilmse mõjuvõimu pärast energiasõltuvuse, tehnoloogiasõltuvuse, tööjõusõltuvuse, majandus‑, tooraine‑, tootesõltuvuse vallas.
Kõik me oleme näinud Hiina järkjärgulist esiletõusu ja kasvavat üleilmselt enesekindlust. Möödunud aastast ei löö Eesti enam kaasa näiteks Kesk‑ ja Ida-Euroopa ning Hiina koostööformaadis, niinimetatud 16 + 1. Üks põhjuseid, miks me otsustasime sellest formaadist lahkuda, oli muu hulgas ka Hiina hoiakud ja reaktsioonid Venemaa agressioonile Ukrainas. Ma kutsun siinkohal kõiki Euroopa Liitu kuuluvaid ja sellesse formaati jäänud riike samuti seda otsust kaaluma ja eelistama suhtlemist Hiinaga regionaalsel tasemel Euroopa Liidu formaadis.
Maailmas toimuvate muutuste valguses tuleb tihedamalt võrgustuda usaldusväärsete partneritega. Üks vastumürk autokraatlike riikide katsetele saada meid oma sõltuvuse lõa otsa on ühenduvus nii füüsilise kui ka digitaalse taristu näol. Seetõttu on Eesti aktiivselt panustamas strateegilise ühenduvuse projektidesse, näiteks Euroopa Komisjoni strateegiasse "Global Gateway", kolme mere algatusse, samuti ÜRO üleilmse digikokkuleppe väljatöötamisse. Kõigi nende initsiatiivide puhul on Eesti olnud üks vedajariikidest.
Euroopa rohepöörde juures peame kasutama mitmekesiseid lahendusi, mis teeniksid meie majandushuvisid ja võimaldaksid rohepöördes silmas pidada nii meie majanduse strateegilisi huvisid kui ka kahtlemata meie energiajulgeoleku, meie tarbijate hakkamasaamise, meie ettevõtluse konkurentsivõime huvisid. Välisministeerium kindlasti aitab Eesti erasektoril [kasutada] neid digi‑ ja rohepöörde võimalusi, mis puudutab eksporti või ka jõukuse kasvatamise projekte, ta aitab kindlasti kaasa ettevõtjate ettepanekutele.
Maailma majanduskonjunktuur on jahenemas. Selles rahvusvahelises, globaalses majanduslikus vastasseisus, mida me praegu näeme nii johtuvalt Ukraina vastu toimuvast Venemaa agressioonisõjast kui ka rahvusvaheliste suhete pingestumisest, on väga tähtis toetada Eesti ettevõtete välisturul tegutsemist. See on üks väga praktiline ülesanne ja tegevussuund Välisministeeriumile, et aidata Eesti ettevõtetel leida uusi turge, tuua Eestisse uusi investeeringuid ja aidata kaasa Eesti majanduse suuremaks kasvamisele.
Me oleme paika pannud rea tegevussuundi prioriteetriikides, potentsiaalikamatena digi‑ ja IT‑sektori, toidu‑ ja tehnoloogiasektori, ehituse, rohetehnoloogia ning energeetika valdkonnas. Ja siin on meil väga hea koostöö ettevõtlusorganisatsioonidega ja meie äriettevõtetega. Euroopa Liidu vahendite abil oleme tänaseks avanud Eesti ettevõtluskeskuse Soulis. Maikuus alustab tegevust samasugune keskus Singapuris. Eesmärgiks on tõsta Eesti äridiplomaatia uuele tasemele foorumite kaudu, sihtriikides Eesti äripotentsiaalist teadlikkuse omamise kaudu, aga ka vastupidi, Eesti ettevõtjatele info ja kontaktide kohaletoomise kaudu.
Nii nagu ettevõtlus on üha globaalsem, nii on ka eestlaskond üleilmne. Välisministeerium jätkab ülemaailmse eestluse toetamist, et Eesti peredel oleks võimalus oma lapsed üles kasvatada eestlastena, et neil oleks side Eestiga ja teadmine, et nad on alati Eestisse oodatud ja Eesti toetab armastava emana nende eestlaseks olemist ja nende panust Eesti rahva arengusse.
Inimõiguste olukord maailmas on habras. Rahvusvaheline kogukond peab Venemaa ja Valgevene tegevuse vastustamisel meeles pidama ka neid inimõiguste rikkumisi, mis leiavad aset nendes riikides. Kutsun üles looma rahvusvahelise kogukonna poolt Vladimir Kara-Murza nimekirja nendest isikutest, kes on vastutavad tema suhtes toimepandava justiitskuriteo eest. Kindlasti oleme mõtetes kõikide nende vaprate inimestega nii Venemaa kui ka Valgevene vanglates, kes seisavad vastu kurjusele, seisavad vastu diktaatoritele.
Möödunud aastal avaldatud ÜRO aruanne Xinjiangis toimuvast viitas uiguuride inimõiguste rikkumistele. Ei ole mingit kahtlust, et Hiina keskvõim on toime pannud ulatuslikke inimõiguste rikkumisi. Iraani rahumeelsete demonstratsioonide mahasurumine väärib meie tugevat hukkamõistu ja me oleme väljendanud ka diplomaatilist protesti Iraani suursaadikule.
Ukraina rahvas peab uskumatult vaprat ning südikat võitlust agressori vastu meie vabaduse eest, kogu inimkonna vabade valikute eest, selle eest, milliseks kujuneb inimkonna tulevik. Meie seisame vapra Ukraina rahva selja taga ja jääme tingimusteta tema selja taha seisma. Nad võivad alati meie toetusele loota. Eesti seab oma ülesandeks Ukraina võidu ja selleks peame töötama Välisministeeriumi vaates ja Vabariigi Valitsuse vaates nende osundatud tegevuste kataloogiga ning kutsume üles kõiki riike panustama rohkem, sest see toob kaasa kiirema võidu, see toob kaasa sõja kiirema lõpu. See toob kaasa kiirema lõpu kohutavatele inimkannatustele, mis meist vaid ühe lennutunni kaugusel leiavad praegu aset. Aitäh!