Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kümnenda töönädala neljapäevast istungit. Saame kõigepealt eelnõusid ja arupärimisi üle anda. Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Annan üle Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele toiduainete ja ravimite käibemaksu langetamiseks 5 protsendile" eelnõu. Sinna 5% hulka ei peaks kuuluma alkohol ja karastusjoogid.

Lähemalt. Toiduainete ja ravimite käibemaksu langetamine praeguselt 20%‑lt 5%‑le on muudatus, mis toetab inimeste toimetulekut, teeb toidukaubad ja ravimid kättesaadavamaks ning parandab elanikkonna tervist ja elukvaliteeti. Eestis vaesuvad inimesed Euroopa kiireimas tempos. Inflatsioon püstitab taasiseseisvusaja rekordeid, kodulaenu maksed tõusevad, ettevõtted pankrotistuvad ja inimesed jäävad töötuks. Enamik toiduaineid on aastaga kallinenud 30% ja paljud on hakanud piirama kallimate toidukaupade ja ravimite ostmist, tegelikult ka paljude lihtsamate, tavalisemate toiduainete ostmist. Pankade teatel on inimesed üha enam sunnitud igapäevaste kulude katmiseks sääste kasutama.

Samal ajal on Eesti üks neljast kõige kõrgema toiduainete käibemaksuga riigist Euroopa Liidus. Sarnaselt Eestiga rakendatakse 20%‑list käibemaksumäära toiduainetele Bulgaarias ja Leedus. Leedus on käibemaksu standardmäär 21% ja Taanis 25%. Enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides kehtib toiduainetele soodsam käibemaksu määr. Ravimite käibemaksu on viimastel aastatel langetanud Island, Kreeka, Tšehhi ja Sloveenia.

Eelnõu on elektrooniliselt üle antud.

Rohkem ei paista olevat. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Eks me siis juhatuses menetleme seda vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele.

Head kolleegid, teeme nüüd ära kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreeris ennast 45 Riigikogu liiget.

Läheme tänase päevakorra juurde. Meil on täna päevakorras üks päevakorrapunkt, see on Reformierakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas toetada noorte vaimset tervist?" arutelu. Arutelu on ikka nii, nagu meil drill on, vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 153. Kõige esimene ettekanne on meil sotsiaalkaitseminister Signe Riisalolt, ettekande pikkus on 15 minutit ja sellele järgnevad küsimused-vastused kuni 20 minutit. Teine ettekanne on Eesti Noorteühenduste Liidu juhi Triin Roosi ettekanne, samuti pikkusega kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Kolmas ettekandja on Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu, ettekande pikkus on kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit. Neljas on Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni tegevjuhi Ott Oja ettekanne, mis on samuti 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 20 minutit.

Iga Riigikogu liige võib igale esinejale esitada ühe küsimuse. Ettekannete järel algavad läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad, aga arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad, sõnavõtt võib olla 5 + 3 minutit või kuni kaheminutiline sõnavõtt kohapealt. Arutelu lõppemisel me mingit otsust vastu ei võta. Ja juhuks, kui me ei lõpeta täna kella üheks, on arutelu algataja teinud ettepaneku pikendada istungit kuni kella kaheni.

Alustame arutelu. Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.

Hea eesistuja! Riigikogu liikmed! Külalised, ka teie seal rõdul! Seisan täna siin ja tunnen heameelt selle üle, et räägime laste ja noorte vaimsest tervisest kõige kõrgemal tasemel. Vaimne tervis ei ole enam stigmadesse uppunud ega kitsa spetsialistide ringi mure ega ka abivajavate laste ja noorte, nende vanemate ja õpetajate mure. Lahendusi otsitakse ühiselt. Sõnadest ja probleemikirjeldustest oleme jõudnud esimeste tegudeni. Eelmise aasta suvel sai valitsuse heakskiidu vaimse tervise roheline raamat. Selle aasta alguses loodi Sotsiaalministeeriumisse vaimse tervise osakond ja järgmisel aastal ilmub pikalt ette valmistatud Eesti inimarengu aruanne vaimse tervise ja heaolu teemal. Veel käesoleva [aasta] lõpuks valmib Sotsiaalministeeriumis detailne vaimse tervise tegevuskava.

Need võivad tunduda väikesed, aga tegelikult on väga suure mõjuga sammud, et luua vaimse tervise probleemide ennetus, varajane märkamine ja õigeaegse kvaliteetse abi kättesaadavus kõikjal Eestis. Tunnustan president Alar Karist, kelle valusalt aus kõne hiljuti WHO üleeuroopalise vaimse tervise koalitsiooni kohtumisel positiivset rahvusvahelist tähelepanu pälvis. President Karis ütles oma kõnes: "Meid ootab ees oluline ülesanne. See võib olla meie sajandi kõige olulisem missioon demokraatiavastaste agressorite lüüasaamise ja kliimakatastroofi kõrval. Meil on kohustus luua ühiskondi, mille õitseng ja vastupidavus seisneb inimeste füüsilise ja vaimse heaolu toetamises, selle asemel, et neid kahjustada."

Vaimse tervise poliitika kujundamisel lähtub Sotsiaalministeerium Maailma Terviseorganisatsiooni vaimse heaolu ja tervise teenuste korralduse püramiidist, mille alumise osa moodustab eneseabi ning püramiidi tipu spetsialiseeritud psühhiaatriline abi haiglas. Nende kahe vahele jäävad kogukonnateenused, hariduse tugiteenused, esmatasandi tervishoiuteenused, ka ambulatoorne psühhiaatriline abi. Praeguses olukorras peame tegelema püramiidi kõikide osadega, pidades silmas seda, et teenused ja abi oleksid laialt kättesaadavad, inimesed oskaksid nii märgata kui ka ennetada ning et me aktiivselt tegeleksime tippspetsialistide juurdekasvuga. Seejuures ei saa me unustada eneseabioskuste arendamist nii koolis kui ka töökohal ning vanemaharidust.

Paljud laste heaolu kirjeldavad numbrid on paremaks läinud. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu andmetel on oma tervist heaks või väga heaks pidavate õpilaste osakaal pikaajalise trendina tõusnud. Veelgi tugevam on tendents, et noorte üldine rahulolu oma eluga kasvab. Kui 2002. aastal oli 77% noortest oma eluga üle keskmise rahul, siis 2022. aastal oli selliseid noori juba 87% vastanutest. Langenud on ka mitmed riskikäitumise näitajad, nagu alkoholi ja narkootikumide tarvitamine.

Paraku ei liigu vaimse tervise näitajad samas suunas. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu kohaselt oli 2017/2018. õppeaastal kogenud depressiivset episoodi iga kolmas 11–15‑aastane. Iga viies 13–15‑aastane oli aasta jooksul mõelnud enesetapule. See oli juba enne koroonakriisi. Seega on laste vaimse tervise halvenemine olnud pikaajaline trend, mida kinnitavad nii andmed kui ka õpetajad, sotsiaaltöötajad, lapsevanemad, samuti lapsed ise. Vaimse tervise spetsialistid aga tunnistavad, et nad ei jõua aidata kõiki, kes tegelikult abi vajavad.

Koroonakriisist said kõige enam pihta lapsed ja noored. Läbivalt on kriisi ajal olnud kolmandik elanikkonnast suures või väga suures stressis ning kõige enam kannatasid noored. Umbes 50% 15–24‑aastastest noortest on tundnud suurt või väga suurt stressi. Riigikantselei seireuuringu kohaselt on noorte vanusegrupis depressiooni, ärevuse ja vaimse kurnatuse näitajad kogu kriisiaja vältel kõige kõrgemad võrreldes teiste vanusegruppidega. Samuti kinnitab seda trendi Eesti rahvastiku vaimse tervise uuring, mille lained langesid koroonakriisi eri etappidesse. Kogu rahvastikus on enesekohaste hinnangute alusel igal neljandal täiskasvanul depressioonihäire ja igal viiendal ärevushäire risk. Noortel vanuses 15–24 on selle riski esinemise tõenäosus ligi kaks korda kõrgem.

Noorte murest annavad märku ka enesetapukatsed. Võrreldes 2015. aastaga oli 2020. aastal enesetapukatsete arv kahekordistunud. Euroopa keskmisest on Eesti noorte suitsiidikatsete arv 2,5 korda kõrgem. Kuigi suitsiidide arv on tänaseks vähenenud, on suitsiidikatsete statistika väga kurb ja mõtlemapanev, sest statistika taga on päris lood, mis on inimestega päriselt juhtunud. Suitsiidide ja suitsiidikatsete ärahoidmiseks pole ühte ja ainsat lahendust. Oluline on vaadata tervikpilti ning tagada vaimse tervise teenuste paljusus ja kättesaadavus. Haridus‑ ja Teadusministeerium valmistab ette suitsiidiennetusprogrammi noorte vaimse tervise teadlikkusest koolides rakendamiseks. Pikaajalise ennetuse ja sekkumise jaoks valmib 2024. aastal suitsiidiennetuse tegevuskava.

Eesti ei ole oma mures noorte ja laste vaimse tervise pärast üksi. Näitajate halvenemine on pikaajalisem trend maailmas laiemalt. Vastupidiselt laialt levinud eksiarvamusele ei paranda aeg sugugi kõiki haavu. Noorelt märkamata ja abita jäänud vaimse tervise mure kasvatab katkiseid täiskasvanuid. Seepärast peamegi võtma laste ja noorte vaimse tervise eraldi tähelepanu alla, mõtestama teadlaste abiga selle valdkonna paremini lahti ja küsima ka noortelt endilt, kuidas neid rohkem toetada. Mida aga teha, et noorte vaimset tervist paremaks muuta? Minu jaoks on siin kaks olulist võtmesõna: vanemaharidus ja haridussüsteem.

Head saalisviibijad! Vaimse tervise toetamine peab olema elukaareülene, aga vundamendi laome just lapsepõlves. Teadusuuringud on järjepidevalt näidanud turvalise kodu, täisväärtusliku toitumise, toetava vanemluse tugevat positiivset mõju lapse arengule. Seetõttu aitavad kõik laste turvalisusesse ja heaolusse panustavad sekkumised kasvada ka vaimselt tervel ja tugeval põlvkonnal.

On oluline pöörata tähelepanu ennetusele. Tervislik toitumine, füüsiline aktiivsus ja ekraaniaja vähendamine on vaid osa sellest, kuidas iga inimene saab enda vaimse tervise eest ka ise hoolt kanda. Spetsiifiliselt laste vaimsele tervisele suunatud sekkumistest võib ennetuse valdkonnas välja tuua vanemlike oskuste toetamise, laste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste ja eneseregulatsiooni arendamise, vaimse tervise teemade integreerimise õppekavadesse, väärkohtlemise ennetamise ja vaimset tervist toetava keskkonna loomise haridusasutustes, huvihariduses ning noortespordis. Vanemlike oskuste arendamisele pöörab eraldi tähelepanu näiteks UNICEF ning maailmas on selle jaoks välja arendatud mitmeid tõenduspõhiseid programme, muu hulgas Incredible Years, Positive Parenting Program, Nurse-Family Partnership ja teised. Samuti on rohkelt erinevaid initsiatiive koolikeskkonnas vaimse tervise toetamiseks ja sotsiaalsete oskuste parandamiseks, mille mõju on tõendatud, sealhulgas Eestiski rakendatud KiVa ja VEPA programmide kaudu. Tervise Arengu Instituut haldab veebilehte Tarkvanem.ee, kust lapsevanemad leiavad tuge lapse arengu toetamiseks ja riskikäitumise, sealhulgas vaimse tervise probleemide ennetamiseks.

Vanemahariduses oleme juba vundamendi loonud, pakkudes tõenduspõhist vanemlusprogrammi "Imelised aastad", mis on Eestis väga hästi vastu võetud. Oluline on vanemahariduse tööriistakasti veelgi täiendada. Oleme arendamas "Imeliste aastate" jätkuprogrammi, vanemahariduse lühisekkumist ning soovime need muuta kättesaadavaks kõigile soovijatele üle Eesti. Tähtis on pakkuda peredele teisi toetavaid teenuseid – Pere Lahendusring, Perepesad –, et aidata hakkama saada sotsiaalselt, majanduslikult ja ka emotsionaalselt.

Eesti haridussüsteemis on hariduse tugiteenused seadusega ette nähtud, kuid koolis on puudu spetsialiste ja seadused neid juurde ei too. Parandamist vajab spetsialistide koostöö sotsiaal‑ ja tervishoiusüsteemiga. Laste ja noorte vaimse tervise toetamiseks on haridusasutustel võimalik rakendada ka erinevaid tõenduspõhiseid sekkumisi. Juba mainitud KiVa ja VEPA, mis toetavad laste sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arengut. Eesti ettevõtjate poolt spetsiaalselt loodud vaimse tervise mäng Triumf Hero õpetab lastele stressiga toimetulekuks vajalikke oskusi. Koolides käsitletakse vaimse tervise teemasid ka inimeseõpetuse aine raames ning õpetajaõppesse on lisatud samuti laste vaimse tervise toetamiseks vajalik ettevalmistus. Koolid on aga erinevad ja peame pingutama, et abi oleks kõikides koolides universaalselt kättesaadav. Laiema probleemina kerkib hariduse ja vaimse tervise teemalistes aruteludes üles kolm probleemi: õpetajate koormatus, õpilaste koormatus ehk õppekava maht ja klasside suurus.

Laste ja noorte vaimse tervise ja heaolu tagamisel mängivad rolli erinevad keskkonnad, olgu nendeks lisaks kodule ja koolile kunstiring, trenn või midagi muud. Kogukonna‑ ning koolivälise tegevuse eesmärk ei pruugi alati olla vaimse tervise parandamine, vaid laste arengut ja vaimset tervist toetavad sotsiaalsed suhted ja meelepärane tegevus, mis pakuvad eduelamuse võimalust.

Ühiskond on räsitud erinevatest kriisidest. Inimestes tekitvad ärevust ja teadmatust sõda Ukrainas ja Euroopa kõrgeim inflatsioon, mis teevad haavatavaks täiskasvanud, ning see kõik mõjutab lapsi ja noori. Arvestades elanikkonna kõrgendatud stressitaset, peab meie fookus olema esmatasandi teenuste kättesaadavuse suurendamisel, et inimesed saaksid vajaliku abi võimalikult kiiresti ja efektiivselt. Unustada ei saa kohalike omavalitsuste rolli. Riik innustab kohalikke omavalitsusi andma vaimse tervise tuge, pakkudes kohalikele omavalitsustele psühholoogi palga‑ ja juhendamistoetust ning vaimse tervise teenuse toetust. Kogukonnateenuse kättesaadavuse parandamiseks rahastame sügisest psühholoog-nõustajate kutseaastat.

Riiklikult toetatud meetmete eesmärk on anda psühholoogilise abi vajajatele lisavõimalus täiendava toe saamiseks enne, kui psühhiaatri vajadus välja kujuneb. Soovime pakkuda kohalikele omavalitsustele rahalist tuge vaimset tervist toetavate teenuste arendamiseks ning soodustada kogukonnas mittekliinilise psühholoogilise abi andmist kogukonna tasandil. Madala intensiivsusega teenuste arendamise kõrval, nagu hariduse tugiteenused, tuleb fookusesse võtta spetsiaalsed vaimse tervise teenused. Sotsiaalministeeriumi tugi aitab vaimse tervise teenuseid arendada ja kättesaadavamaks muuta. Võimalik on pakkuda individuaalseid teenuseid, kogemusnõustamist, pereteraapiat ning tugigruppe noortele. Soovime suurendada perearsti võimalusi, suunata abivajajaid kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Selleks oleme eelolevast sügisest laiendamas teenuseosutajate ringi, keda tervisekassa saab rahastada.

Head kohalviibijad! Paratamatult käivad vaimse tervise teemaga kaasas erinevad stigmad. Tihti arvatakse ja oodatakse, et probleem laheneb ise. Sellel aastal läbi viidud Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu kohaselt tunnistas 16,2% vastajatest, et nad on proovinud enda vaimse tervise mure korral iseseisvalt hakkama saada, kasutamata spetsialistide abi. Tihtipeale usutakse ja loodetakse, et tervisemurega ei ole vaja tegeleda, sest ajapikku mure ununeb või laheneb iseenesest. Reaalsus on aga see, et erinevate faktorite koosmõjul probleem ainult suureneb ja siis on juba väga raske, võib-olla isegi liiga hilja sellega tegeleda.

Kui on aga midagi, mille üle on mul hea meel, siis see on fakt, et noored on vaimse tervise teemade puhul teadlikumad ja nad kasutavad rohkem vaimse tervise teenuseid. Tänaste noorte teadlikkus vaimsest tervisest on kordades suurem kui mõned kümned aastad tagasi. Noored ja lapsed käivad rohkem nii psühholoogi kui ka psühhiaatri vastuvõtul. Stigmad on noorte hulgas kadumas ja asendunud abi otsimisega, kuid jäänud on hirmud ja takistused. Noored tajuvad abi saamisel takistusi, nad ei julge pöörduda, ei tea kuhu pöörduda, ei usu, et abi on päriselt olemas, ning tihtipeale jääb abi saamata ka teenuse kõrge hinna tõttu.

Me ei saa unustada sotsiaalmeedia mõju vaimsele tervisele. Uuringud näitavad, et Eesti noorte ekraaniaeg on vähenenud, kuid ületab endiselt soovituslikku. Statistika kohaselt on tüdrukute vaimse tervise riskid kõrgemad kui poistel. Kindlasti mängivad siin rolli nii sotsiaalmeedia iluideaalid kui ka mõjuisikute tegevus. Ka kiusamine on tänapäeval üha enam liikunud sotsiaalmeedia platvormidele. Igapäevaselt peame mõtlema, kas ja kuidas me ühiskonnaelus kaasa lööme ja millist eeskuju teistele näitame. Vastandumine ja solvamine heale vaimsele tervisele kaasa ei aita. Vähendades negatiivset ja püüdes olla eeskujuks, toetame iga ühiskonnaliikme väärtuslikkust ja turvatunnet. Tänapäeva ühiskonnas tunneb noor inimene sageli, et tal on vaja ennast pidevalt tõestada, olla edukas. Nurjumise korral tuleb allaandmine kergesti. Inimesed on väga erinevad ning seetõttu peaksid ka ootused olema noortele jõukohased ning vastama igaühe individuaalsetele võimetele.

Head kuulajad! Vaatamata esimestele sammudele vaimse tervise põllu kündmisel on väga palju veel teha. Kahtlemata tuleb aktiivselt kasutada uusi tõenduspõhiseid sekkumisi universaalsel tasandil ja hinnata nende tulemuslikkust, viia läbi uuringuid ning seiret vaimse tervise olukorra kohta ning teha järeldusi õigete sisupoliitikate vahel. On oluline meeles pidada, et vaimne tervis ja heaolu ei ole haiguse puudumine. Vaimne tervis on võimalus ennast realiseerida ja osaleda aktiivselt ühiskonnaelus, luua suhteid ja elada täisväärtuslikult. Nagu ütles president Karis oma kõnes: "Vaimne tervis ei ole ainult terviseprobleem. See on nii hariduse, turvalisuse kui ka majandusküsimus." Vaimne tervis mõjutab otseselt või kaudselt kõiki valdkondi. Pikaajalised vaimse tervise probleemid tekitavad õpilünki, mõjutavad konkurentsivõimet tööelus, pärsivad seotussuhete loomist ja hoidmist ning muudavad ebakindlaks ka elanikkonna kaitsevõime välise agressori suhtes.

Vajame eestkõnelejat vaimse tervise probleemide ennetamiseks ja lahendamiseks. Teen ettepaneku laste ja noorte vaimse tervise eestkõnelejaks saanud president Karise toetusel jätkata alanud koostööd ühiskonna eri osapooli kaasates ja lapsi ning noori kuulates. Ma soovin tänada ja tunnustada kõiki Eesti vaimse tervise spetsialiste, psühholooge ja psühhiaatreid, era‑ ja vabatahtlikku sektorit, kirikuid, kogudusi ja hingehoidjaid panuse eest Eesti laste ja noorte vaimse tervise edendamisse. Koostöö ja kaasamise toel oleme ühiselt laste ja noorte vaimset tervist suutnud hoida ja parandada. Vajalik psühhosotsiaalne kriisiabi on jõudnud koostöös sõjapõgenikena Eestis peavarju leidnud Ukraina lasteni, kes seda praegusel raskel ajal eriti vajavad. Olgem lastele toeks ja eeskujuks, kuulajaks ja nõuandjaks siis, kui nad meid vajavad, ning olgu meil tarkust õigel ajal abi otsida. Meil on suur hulk abistajaid, kes annavad endast parima, ja Sotsiaalministeerium püüab omakorda toetada abistajaid. Tänan kuulamast!

Asume küsimuste-vastuste juurde. Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuulasime hiljuti riigikontrolöri aruannet Eesti tervishoiu suundumustest ja loen siit, et Eesti Psühhiaatrite Seltsi koostatud arengukava kohaselt oleks ootuspärane psühhiaatrite arv 30–40 praegusest enam ning et esmatasandile on täiendavalt vaja 130–160 kliinilist psühholoogi. Samuti on puudus koolipsühholoogidest. Ka te ise oma kõnes toonitasite seda, aga ütlesite ka, et seadused neid juurde ei too. Ometigi on seadusandjal, Riigikogul suur roll Eesti elu korraldamisel. Ma küsin: mida on tänane Riigikogu teinud, et vaimse tervise probleemidele tähelepanu pöörata, ja mida saab iga Riigikogu liige edaspidi ära teha?

Suur tänu küsimuse eest! Mul on hea meel seista Riigikogu ees, kes on astunud neid samme. Kui me veel mõned aastad tagasi nägime vaeva, et meil oleks kliiniliste psühholoogide ja psühholoog-nõustajate kutseaastad, siis täna on riigieelarve baasrahastuses 21 kliinilise psühholoogi ja 15 psühholoog-nõustaja kutseaastate rahastus tagatud. Samamoodi on Riigikogu vastu võtnud nüüd juba teist aastat järjest riigieelarve, mis on eraldanud ressursi kohalike omavalitsuste toetamiseks, et oleks võimalik madala lävendiga mittekliinilisi teenuseid kohalikes omavalitsustes pakkuda. Selliseid omavalitsusi on Eestis pooled, kokku 58 taotlust omavalitsustelt. Ja muu hulgas aidatakse 12 omavalitsuses ka Ukraina sõjapõgenikke vaimse tervise teenustega, sest me teame, et lapsed Ukrainast on eriti traumeeritud. Aga neid otsuseid, mis puudutavad rahastust, on olnud veel, ja need otsused on võimaldanud astuda Sotsiaalministeeriumil koos oma partneritega samme, mis on loonud esimese vundamendi selleks, et ehitada päriselt püramiid, kus kõik kliendid ei ole sunnitud liikuma püramiidi tippu, vaid nad saavad abi juba püramiidi alumistel korrustel.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Üks huvitav sündroom on noorte hulgas levinud või levimas, nimelt kliimaärevus. Sellest räägitakse üha rohkem ja uuritakse ka enesetappude tausta, et mis noortel depressiooni tekitab. Ja see kasvab üha tähtsamale kohale. Aga minu meelest räägitakse liiga kergekäeliselt neid apokalüptilisi maailmalõpu jutte. Vahel on nagu Johannese ilmutusraamat, et kohe-kohe lõpeb elu maakeral. Minu küsimus on see: kas ei ole mõnevõrra vastutustundetu, et poliitikud seda ka veel omalt poolt käima lükkavad? Sest ka kliimateaduses on väga erinevaid arvamusi ja minu meelest maailma lõpust on asi kaugel. Mäletame Endel Lippmaad ja Anto Raukast, kes andsid väga rahustavaid sõnumeid.

Suur aitäh küsimuse eest! Ma õnneks ei ole liiga palju märganud, et Eesti poliitikud enamasti maailma lõpu teemadel heietaksid ja kliimaprobleeme siin esile tooksid. Loomulikult, kliima ja kestlikkus planeedil Maa on olulised. Ja järeltulevad põlved on need, kes tegelikult meist maha jäänud Maal peavad elama. Noored on tundlikumad ja vastuvõtlikumad, seetõttu võib-olla ka mõnes mõttes ärksamad nendele probleemidele reageerima. Noorte jaoks on kliimateemad väga olulised, samamoodi nagu võrdse kohtlemise teemad on noortele äärmiselt olulised.

Aga kui me vaatame psüühikahäireid, vaimse tervise häireid, suitsiidikatsete põhjuseid, siis üldistuste tegemine oleks vist patt. Igal inimesel, igal lapsel ja igal noorel on oma lugu, kust ta tuleb, ja see lugu algab tema sünnist. See, millist keskkonda kõigepealt tema sünnipere suudab pakkuda, kas seal on või ei ole vägivalda, kas seal on või ei ole hoolimist, kas seal on või ei ole vanemlikke oskusi, kas seal kuulatakse või ei kuulata lapsi, kas seal lastakse või ei lubata lastel oma arvamust avaldada, on esimene aste, kust laps liikuma läheb. Seejärel tulevad sõbrad, kool ja kõik muu. Suur hulk vaimse tervise muresid ei ole tingitud mitte sünnipärasest haigusest, vaid tegelikult keskkonnamõjudest. Neid keskkondlikke mõjusid saavad leevendada teadlikud vanemad, head spetsialistid lasteasutustes ning loomulikult laste enda harimine ja sõprussuhete hoidmine.

Urve Tiidus, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Vaat see teie eelmise vastuse lõpp inspireeris mind küsima järgmist küsimust. Vaimset tervist saab edendada tõepoolest märkamisega, ärakuulamisega, heade soovidega, koostööga. Aga mis saab siis, kui seda ei ole toimunud ja olukorrad lähevad väga keeruliseks? Kuidas nende [olukordadega] Eestis hakkama saadakse?

Suur aitäh! See on valus küsimus. Ja kui me püüame üles kutsuda spetsialiste ja lapsevanemaid märkama ja abi otsima, siis tihti me jääme hätta sellega, et meil ei ole lastele sobivaid teenuseid. Meil ei ole vanemaid millegagi aidata. Ma pean taas tunnustama Riigikogu, sest järgmise aasta eelarvesse on muu hulgas saadud lisavahendeid kinnise lasteasutuse teenusele, lastemaja teenusele, kus on seksuaalselt väärkoheldud lapsed – just nende sündmuste tõttu võivad süveneda laste vaimse tervise probleemid väga drastiliselt –, seksuaalvägivalla ohvrite teenusele, aga ka paljudele teistele vaimse tervise teenustele. Oluline on see, et mitte pelgalt vaimse tervise teenused ei aita meie lapsi, vaid me peame vaatama seda valdkondadeüleselt. Ja nii on järgmisest perioodist Šveitsi rahastuse toel võimalik 10 miljoniga ja Euroopa Sotsiaalfondi rahastusest 50 miljoni euroga luua täiendavaid teenuseid just nimelt keerulise käitumisprobleemiga lastele, kelle toe vajadus on suurem, intensiivsem ja igapäevasem. Kui me täna oleme suutelised pakkuma kinnist lasteasutust vaid kohtumääruse alusel, see tähendab nendele lastele, kelle käitumine ohustab neid ennast, nende tervist ja elu või ka teisi, siis nendele lastele, keda kohus ei ole endale ja teistele ohtlikuks pidanud, meil tegelikult teenuseid ei ole. Just nende teenuste arendamine ja väljatöötamine on nimetatud välisraha toel võimalik. Ma usun, et me jõuame ka sinnamaani, et meil on kodud lastele, kus on spetsiifiliselt võimalik väga keeruliste autismispektri häiretega lastega toime tulla, ja et meil on eraldi teenusekohad nendele lastele, kes on agressiivse käitumisega. Ja see on tõepoolest väljakutse, milleks esimesed sammud, nagu ma ütlesin, on tehtud ja plaanid ka paika pandud.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Vaimne tervis ja füüsiline tervis või füüsiline tervis ja vaimne tervis – vahet pole, kumba ettepoole tuua, on mõlemad väga tihedalt omavahel seotud. Kõige toredam on see, kui inimene oskab ise enda vaimse ja füüsilise tervise heaks [midagi] ära teha. Te ütlesite väga ilusasti, et tegelikult peaks iga inimene ise ka vastutama oma vaimse ja füüsilise tervise eest. Ja täna ma võin öelda, et meil on väga-väga palju informatsiooni selle kohta, kuidas ise enda vaimset tervist hoida. Aga samas näen seda, et kuidagi jääb puudu tahtmisest. Kuidas saaks inimestele rohkem südame peale panna, et isegi sihuke värskes õhus väljas käimine on ka üks väga tore turgutus vaimsele tervisele? Mida teie ministrina [arvate], kuidas saaks inimesi üles äratada?

Aitäh küsimuse eest! Ma kindlasti kuulun nende inimeste hulka, kes on veendunud, et vaimne ja füüsiline tervis käivad käsikäes, üks toetab teist ja ühe puudumine aitab kaasa teise poole nõrgenemisele. Liikumine on harjumus. Harjumusi on võimalik kujundada varasest lapsepõlvest. Harjumusi kujundavad vanemad ja kodu, aga kui seal on olnud kas töö tegemata või see pole olnud võimalik – sest meil on ka selliseid peresid, kus vanemad on ise erivajadusega ja vajavad abi ja tuge –, siis on selleks kohaks lasteasutus. Ma arvan, et meil on Eestis päris palju häid ettevõtmisi, muu hulgas Liikuma Kutsuv Kool, mis õpetab ja suunab lapsi aktiivselt liikuma. Ka kohustuslikud õuevaheajad. Ma tean paljusid koole, kes viivad läbi mitmeid ainetunde õues ja looduses. See on harjutamine. Loomulikult, kehalise kasvatuse tundidest ei piisa, nendele lisaks vajaks iga laps mingit täiendavat füüsilist tegevust. See ei pea alati olema treening. Lapsed on erinevad ja nende soovid ja võimekused on erinevad, aga see peab olema juhendatud ja suunatud täiskasvanute poolt. Ja selleks, et tegevus oleks meelepärane, on alguses vaja ka täiskasvanu panust sellesse. Hiljem leiavad noored selle tee ise üles.

Liina Kersna, palun!

Aitäh! Me teame, et laste emotsionaalne ja füüsiline tervis on otseselt seotud sellega, mis toimub lapse kodus, millised on suhted lapsevanemate vahel, milline on üldine perekonna sisekliima. Te rääkisite sellest, et vanemlusprogrammid on väga olulised, ja ma olen väga nõus, et keegi meist ei sünni suurepäraseks lapsevanemaks, me ikkagi kasvame lapsevanemaks. Te ütlesite oma kõnes, et plaan on laiendada vanemlusprogrammide kättesaadavust. Ma küsin, kui paljud lapsevanematest on saanud osaleda vanemlusprogrammides. Ja mis te arvate, kui suureks see sihtrühm võiks siis kasvada, kui kättesaadavus suureneb?

Aitäh küsimuse eest! Jaa, tõsi! Ma olen taas seda usku, et vanemate oskused on üliolulised. Me oleme täiendavalt rahastanud nii "Imeliste aastate" kui ka Gordoni perekooli võimekust. Me oleme tegelikult järgmise Euroopa Sotsiaalfondi perioodist rahastamas ka perepesade täiendavat loomist ja ellukutsumist Eestimaa erinevates kogukondades. Mul ei ole kaasas neid numbreid, kui palju "Imeliste aastate" koolituselt on inimesi läbi käinud, aga ma kindlasti saan need eraldi saata.

Aga nüüd need järgmised sammud, mis meil plaanis on. Me soovime kuni kaheaastaste laste vanematele vanemlike oskuste arendamise programmi, sest praegu meil on [programm] kolmeaastastest kuni kooliminekueani laste vanematele. Ja siis me soovime, et ka 8–18‑aastaste laste vanematele töötatakse välja vanemlike oskuste jätkuprogramm. Kui sa küsid, kui palju vanemaid peaks olema sellesse kaasatud, siis ma arvan, et eesmärk ei saa olla väiksem kui see, et kõik lapsevanemad [saavad] talle sobival ajal ja talle sobiva vanemluskoolituse.

Ja mida me veel kavandame teha uuel perioodil välisrahastusest? Esmakordselt lapseootel olevatele vanematele vanemlust toetav teabe‑ ja õppematerjalide pakett, mis keskendub lapsevanema rolliks ettevalmistamisele ja ka nendele esmastele oskustele, mis aitavad toetada lapse arengut. Kindlasti vajavad pered lapse kasvatamisel teenuseid, oskusi, kompetentsi ja neid tuleb pakkuda, aga seda siis ka teadmis‑ ja tõenduspõhiselt nende programmide kaudu, mis mujal maailmas on näidanud tulemust. Ja me teame mõju-uuringutest, et "Imelised aastad" on positiivset tulemust näidanud ka Eesti vanemate hulgas.

Heidy Purga, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me näeme globaalseid tendentse seoses tehnoloogia arenguga, näiteks suhtlusplatvormid ja nende areng. Seal nähtuvad erinevad tendentsid, mis on viinud selleni, et lapsed ja noored võõrduvad üha enam näost näkku suhtlusest, kuna see tekitab neis selle tõttu ka emotsionaalset ärevust ja ebakindlust. Ometi me ei saa ühte kraani kinni keerata, mis maailmas tehnoloogia kaudu levib. Ja ega me täiskasvanutena ei oska ka väga hästi aidata lapsi selles situatsioonis, kus laps on ennast internetimaailma lukustanud. Ja ega see üdini paha ehk ei olegi, sest ise me nutiriigi ja nutioskuste edendajatena ju tahame, et meie lapsed oleksid osavad seal ringi liikuma ja nutikad seal käituma. Aga ometi selline väike kääride moment ühes ja teises liikumises on. Mida teie ette panete, kuidas saaks seda paremaks teha?

Tõsi, seal on lõhe internetikäitumises ja sotsiaalmeediaplatvormide kasutamises meie lapsevanemate ja laste vahel. Palju uut tuleb peale, lapsed võtavad selle agaralt kasutusse ja sukelduvad sagedasti sinna internetimaailma ning võib-olla päris eluga kokku ei puutugi. Seda me nägime koroonaajal, kui meil olid lapsed distantsõppel. Lapsevanemad seevastu mõistavad küll, et lapsed vajavad digioskusi, see on osa elust, aga nad ei oska ka suunata ega järelevalvet teostada. Ja lahendus on kahepoolne. Digiteadlikkus on oluline nii lapsevanematele kui ka lastele endile. Juurde tuleb luua sotsiaalmeediaplatvormidel või internetis laiemalt neid võimalusi, mis on positiivsed ja ka lapsi arendavad. Ja me teame, et ka vaimse tervise probleemidega lastele, näiteks ATH-diagnoosiga lastele, on välja töötatud ka selliseid arvutimänge, mis aitavad leevendada nende haigussümptomeid. Arvutis on palju head, aga selle oskuslik kasutamine tähendab haridust ja haritust selles valdkonnas.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kõigepealt suur-suur tänu selle ülevaate eest! See oli väga hea ja kogu töö on lihtsalt võimas. Teie olete küll minister õigel kohal. See on lihtsalt väga suur edasiminek. Väga kenasti rääkisite sellest püramiidi alumisest osast, millega te ilmselt ka kõige rohkem olete tegelenud – eneseabi kogukonna tasemel, sotsiaalsete oskuste kujundamine, mittekliinilise psühholoogia teenus.

Aga mis on selle püramiidi ülemise otsaga, mis võib-olla otseselt ei kuulu teie kui ministri valdkonda, vaid teie kaasministri omasse? Me teame, et väga suurel määral on puudu lastepsühhiaatritest. Psühhiaatrite üldine keskmine vanus on 65 [aastat]  ja nad lahkuvad erasektorisse, kuna ei saa palka. Eile me võtsime vastu eelarve, milles kõrgharidusele hakkab igal aastal juurde tulema raha 15%. Võib loota, et ülikoolide olukord paraneb. Aga kas on loota, et ka residentuuri kohad liiguvad just psühhiaatritele, ka lastepsühhiaatritele? Mida selles osas saaks ära teha? Ja kuidas teha nii, et see (Juhataja helistab kella.) psühhiaatriline abi oleks kättesaadav ja ka materiaalselt jõukohane nendele ... 

Aeg, Margit!

... kes erasektori teenuseid maksta ei saa?

Suur aitäh küsimuse ja tunnustuse eest! Tõsi, psühhiaatreid on Eestis 211, aga laste ja noortega tegelevaid psühhiaatreid vaid 21. Keskmine vanus on kõrge ja tegelikult psühhiaatriks õppimine on väga aeganõudev, mistõttu kiireid lahendusi siin kindlasti ei ole. Ma mainisin oma ettekande alguses, et vaimse tervise tegevuskava saab valmis veel selle kuu sees ja me avalikustame selle jaanuaris, kui ta juba ilus ja värviline välja näeb. Aga just nimelt spetsialistide juurdekasv, erinevate tasandite spetsialistide rollide ja kutseoskuste kirjeldamine on see, mis järgmisel aastal sihikule on võetud.

Ma väga loodan, et meil õnnestub toetada psühhiaatrite pealekasvu nii kõrghariduse koolitustellimustega kui ka riigieelarveliste täiendavate vahenditega. Täna ja praegu saan ma kinnitada, et meil on tagatud 21 kliinilise psühholoogi ja 15 psühholoog-nõustaja kutseaastate rahastus riigieelarve baas[osas]. See annab meile kindluse, et neid spetsialiste tuleb juurde.

Samas on oluline aru saada, et olemasolevate psühhiaatrite rakendamine tuleb samamoodi üle vaadata. Me rakendame psühhiaatreid sagedasti seal, kus me neid ei vaja, kus hakkama saaks ka väiksema ettevalmistusega inimesed. Psühhiaatri roll on diagnoosimine ja ravi määramine. Igapäevaselt on lapse kõrval ikkagi pere, õpetajad, kasvatajad, sõbrad, kes peavad jälgima, et see ravi lapseni ka päriselt jõuaks.

Suur tänu! Küsimusteks ja vastusteks ette nähtud aeg sai läbi, kõiki küsimusi ei jõua seekord küsida. Saame minna järgmise ettekande juurde. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Noorteühenduste Liidu juhi Triin Roosi.

Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! Riigikogu liikmed ja külalised! Minu nimi on Triin Roos. Olen Eesti Noorteühenduste Liidu juht. Eesti Noorteühenduste Liit on katusorganisatsioon, kuhu kuulub circa 60 noorteorganisatsiooni. Lisaks sellele aitame kohalike omavalitsuste juurde luua osaluskogusid. Need asuvad täna 75 omavalitsuse juures ehk siis põhimõtteliselt kogu Eesti on kaetud. Lisaks sellele oleme Haridus‑ ja Teadusministeeriumi strateegiline partner nii poliitika kujundamises kui ka elluviimises. Teeme koostööd Euroopa Komisjoniga, et "Euroopa Noortedialoogi" ka Eestis ellu viia. Kuulume mitmete komisjonide ja töörühmade juurde just selle eesmärgiga, et noorte jaoks olulistel teemadel kaasa rääkida.

Miks me oleme täna siin? Sellepärast, et oma töös me igapäevaselt otsime neid võimalusi, kuidas kaardistada ära, mis on noorte jaoks probleemid, mis on nende jaoks lahendused ja kuidas need viia ka poliitika kujundajateni. Ma olen täna siin, et anda teile võimalikult lai pilt sellest, millest räägivad noored, aga mitte ainult noored, vaid ka need, kes töötavad noortega, näevad neid kõrvalt, ka noorsootöötajad. Oma töös me ei lähtu ainult sellest, mida ütleb meie liikmeskond ja need noored, kes käivad kohal, vaid me suhtleme ka teiste organisatsioonidega, olgu nendeks näiteks üliõpilaskondade liit, noorsootöötajad, et see vaade oleks laiem. Ja üks asi, mida ma tahaks rõhutada, on ka see, et kui me räägime noorte vaimsest tervisest, siis me ei räägi ainult üldkooli õpilastest. Kui me vaatame, et noor on 7–26[‑aastane], siis sellesse [vahemikku] jäävad ka noored täiskasvanud, kellele me tihtipeale nendes debattides ja aruteludes ei pööra väga palju tähelepanu, aga kes ka uuringute järgi vajavad seda tuge päris palju.

Selleks, et aru saada, miks me üldse räägime täna vaimse tervise probleemidest, on oluline aru saada, kust need probleemid alguse saavad. Kui küsida noortelt, mis neil neid probleeme põhjustab, siis neid aspekte on ju tegelikult väga palju. Üks põhiline, mis tuuakse välja, on suur koormus õppetöös – eriti kooliõpilastel, kellel ongi kodutööde maht väga suur, kellel ei ole tihti aega, et peale kooli tegeleda huvitegevusega, suhelda piisavalt sõpradega, aga me peame rääkima ka tudengitest, kellest väga suur osa käib kooli kõrvalt tööl. Eesti Üliõpilaskondade Liidu andmetel kolmest tudengist kaks peavad käima tööl, et ära elada. See on tegelikult väga suur number, mis tähendab seda, et väga paljudel tudengitel on keeruline leida balanssi koolitöö ja eraelu vahel. Samuti toovad noored välja, et kohustusi on väga palju, aga keeruline on aega planeerida, sest otseselt me ju seda koolis ei õpi. Samuti kõlas siin sotsiaalmeedia [teema, mille kohta] ka noored toovad välja, et liigne sotsiaalmeedia tarbimine häirib und, keskendumisvõimet, õppeedukust ja suhtlemisoskust.

Samamoodi, me oleme viimasel ajal hüpanud ühest kriisist teise. Elu on olnud väga ebastabiilne. Kui me räägime koroonast, siis see tähendas noorte jaoks seda, et nad pidid oma suhtlemist väga palju piirama, olema rohkem kodus, vähem kontakte sõpradega. Kui me vaatame tänast olukorda, siis sõda Ukrainas ja kogu see majanduslik ebastabiilsus valmistab noortele väga palju muret. Samuti kardavad noored valmistada pettumust. Ühiskonna ootused noortele on ju väga kõrged. Me tahame, et noored õpiksid hästi, neil oleks aktiivne sotsiaalne elu, neil oleks oma huvitegevused. Aga kuidas seda kõike teha, see on keeruline.

Samuti, kui me räägime sellistest elementaarsetest teadmistest, kuidas oma vaimse tervise eest hoolt kanda, siis neid on meil ju vähe. Koroona üks plusse on tegelikult olnud see, et me oleme lõpuks hakanud üldse vaimsest tervisest rääkima. See on olnud väga pikalt tabuteema. Niipea kui sa mõtled, et ai, mul on probleemid, peaks minema psühholoogi juurde, on väga palju sellist negatiivset märgistamist, mis [nüüd] õnneks on hakanud muutuma. Aga sellega seoses on tulnud välja probleem, et meil ei ole piisavalt koolipsühholooge ei üldhariduskoolides ega ka ülikoolides, rääkimata sellest, et nendel noortel, kes ei ole täna hariduses, ei ole seda ligipääsu. Me räägime väga pikkadest järjekordadest, aga ka sellest, et tihti ei ole selleks ressurssi, et [vastuvõtule] minna, ja üks külg on ka see, kas meil on need teenused kättesaadavad näiteks vene ja inglise keeles, sest meil on väga suur osa vene keeles kõnelevaid noori, kes tahavad saada tuge just vene keeles. Vaatame kõrghariduse peale, meil on väga palju välistudengeid, kes samuti vajavad abi, eriti olukorras, kus nad on tulnud hoopis teistsugusesse riiki ja kultuuri.

Ehk siis probleeme on väga erinevaid. Paljusid neist kindlasti ei saa ka Riigikogu liikmed muuta, kuid see näitabki seda, et see probleem on väga lai, seal on väga palju erinevaid aspekte, mis vajavad lahendusi. Ja kui me räägime sellest, mida kõik need olukorrad tekitavad, siis sellega tulebki ühiskonnas esile, et meil on väga palju läbipõlemist, depressiooni, ärevushäireid, keskendumisraskusi, motivatsioonipuudust ja nii edasi. Aga räägime ka sellest, mis on lahendused. [Tegelen] ka noortevaldkonna huvikaitsega ja poliitikud ütlevad ikka: noh, noored, tulete küsite jälle hunnikute viisi raha. Ma võin teile öelda, et väga paljud ettepanekud, mis on noorte hulgast tulnud, ei ole sellised, mis vajavad raha, vaid nad vajavadki seda, et me ühiskonnana tunnistame probleemi ja peame aru saama, et me peame need ka üheskoos lahendama.

Alustame koolikeskkonnast. Noor veedab väga palju aega koolis, olgu selleks üldhariduskool, kutsekool või ülikool. Ja kui me räägime koolikeskkonnast, siis esimene aspekt, mille peale mõelda, on kindlasti ennetus, et seda koolikiusamist oleks juba palju vähem, sest sellest saavad väga paljud probleemid alguse. Me rääkisime sellest, et koormus on väga suur. Siin tuuaksegi välja, et võib-olla tuleks mõelda, mis on kodutöö mõte: kas on see, et [õppida] uut materjali või korrata, kas nädalavahetuseks üldse peaks olema õpilastel kodutöid või peaks olema nii, et neil ei ole kodutöid ja noored saavadki vabal ajal puhata, tegeleda huvitegevusega, suhelda oma sõpradega. 

Samuti on oluline õpetada noortele, kuidas võtta infot vastu ja seda analüüsida, sest me elame ühiskonnas, kus infot tuleb igast aknast-uksest, väga raske on aru saada, milline info on õige, milline vale. Et kõige sellega hakkama saada, on meediaoskus väga oluline. Nutiseadmetest oleme ka rääkinud, siin toovad ka noored ise seda välja, et võib-olla peaksid koolid rohkem piirama seda, kuidas kooli ajal nutiseadmeid kasutada. See võib olla küll päris keeruline, sest kogu aeg ju tahaks teada, mis toimub, peab seal BeReali tegema. Aga kui me teame, et see tekitab väga palju probleeme, siis tuleks mõelda, kuidas seda teha.

Kui me üldse räägime sellisest abist ja toest koolis, siis kindlasti on oluline, et koolipsühholoogi teenus, aga ka teised tugiteenused oleksid kättesaadavad, et me tooksime sinna koolikeskkonda ka kooliväliseid eksperte, kes räägivad. Ja millest tunnevad noored puudust, on see, et nad ei taha mitte seda, et me loeme neile ette näiteks mingisuguseid ärevushäirete sümptomeid, vaid et me suudame neid nii-öelda tuua isiksusse, rääkida neid lugusid inimeste kaudu. Ja võib-olla aitaks ka see, kui on sellised andmebaasid ja materjalid, mida õpetajad saavad ise kasutada. Samuti on noored toonud välja seda, et koolis võiks olla lõõgastumis‑ ja puhkepausid ja miks mitte näiteks, ma ei tea, joogatunnid, erinevad vestlused ja arutelud. Selle peale võiks mõelda.

Räägime koolipsühholoogidest. Karmen hiljem kindlasti räägib sellest statistikast, aga noorte jaoks on ikkagi oluline see, et kui koolipsühholoogi pole, siis vähemalt oleks noorel võimalus saada kas siis erapsühholoogi või ‑psühhiaatri juurde – ja seda tasuta, sest me ei saa eeldada, et igal noorel ja lapsevanemal on see raha, et esmavajalik abi kätte saada. Samuti on oluline tuua kooliprogrammi sisse vaimse tervise teemasid ja teha neid lõimitult, miks mitte pakkuda ka psühholoogia valikainet, et noored saaksid ise neid asju õppida. See aitab [kaasa ka sellele], et nad suudaksid märgata, kuidas läheb nende kaaslastel, ja neid aidata. Aga me ei saa üle ega ümber ka õpetajate rollist. Õpetaja on see inimene, kellega noor kokku puutub, seega on oluline, et me paneksime rõhku sellele, et õpetajad saaksid vastavaid koolitusi ja väljaõpet ja et nad suudaksid ka klassiruumis läbi viia erinevaid interaktiivseid tegevusi, mis aitavad klassi õhustikku paremaks muuta.

Rääkides täpsemalt kõrgkooli teemadest ja tudengitest, tuuakse välja seda, et võib-olla peaks kohustuslike ainete maht olema natukene väiksem, sest kui [õppida] nii-öelda täiskoormusega, on väga keeruline käia ka tööl ja ära elada. Teine variant oleks muidugi see, et tõsta õppetoetusi, suurendada õppelaenu piirmäära – need on juba poliitilised valikud. Samuti tunnevad tudengid puudust sellest, mis on tegelikult üpris väike asi, aga kuna kogu internetiõppe ajal on neid keskkondasid tulnud väga palju, siis nad tunnevad, et tegelikult neid keskkondasid on palju ja nad peavad leidma infot väga erinevatest kohtadest. Abiks oleks see, kui kõik asjad oleksid ühes kohas. See, et sa ei pea otsima, millal sul on mingisuguse töö esitamise tähtaeg, millal on eksam, vaid need oleksid kõik koos. Ja muidugi ei ole pööratud tähelepanu välistudengitele, et ka nemad saaksid selle abi kätte.

Kui me räägime lapsevanematest ja võib-olla ka vanavanematest, kellega paljud noored koos elavad, siis on oluline, et neil oleks vajalikud teadmised ja oskused noori aidata. Meil on kindlasti väga raske murda vanemate survet noortele, aga oluline on teadvustada seda, et sellest survest saavad väga paljud vaimse tervise probleemid alguse. Me oleme väga palju hakanud rääkima vaimsest tervisest, aga samamoodi tuleks mõelda sellele, et pered käiksid koos lastega nõustamisel.

Kui me räägime psühhiaatritest ja koolipsühholoogidest, siis on oluline, et nad saaksid hea hariduse, saaksid sellist palka, mis motiveerib neid seda eriala õppima ja toob nad tööle. Ja oluline on ka see, et äsja kooli lõpetanud tudengid, kes tööturule suunduvad, saaksid seda abi. On välja toodud seda, et 100 õpilase kohta ei tohiks olla alla ühe koolipsühholoogi. Samuti [tuleks] mõelda selle peale, millised on erinevad muud vormid, kuidas abi saada, olgu nendeks siis veebinõustamisplatvormid või infotelefonid. Aga siin tuleb mõelda ka sellele, et see teenusedisain peab olema üpris lai, sest on ka neid noori, kellel ei ole ka kodus võimalik helistada sellele abiliinile, sest neil ei ole lihtsalt seda vaikselt nurka, kus nad saaksid seda teha. On neid noori, kes ei taha koolis näidata, et nad käivad psühholoogi juures, nad tahavadki teha seda kooliväliselt kuskil mujal. Ehk siis see vajab [läbimõtlemist].

Samamoodi [tuleks tagada], et noor saaks tegeleda oma huvidega, et tal oleks võimalus kuuluda noorteühendusse, käia kuskil huvikoolis, teha sporti. Selleks on oluline, et me räägiksime rohkem noorsootöö rollist. Noorsootöö on tavaliselt selline valdkond, mis jääb alati hariduse ja kõikide muude tähtsate teemade taha varju, aga see on see valdkond, mis aitab noortel panna oma oskused proovile, leida tutvusi, õppida neid sotsiaalseid oskusi, mida võib-olla kool alati ei anna. Selleks ongi vaja rääkida sellest ja vaadata üle juba olemasolevad fondid, mis meil noortevaldkonnas on, ja see, kuidas nende kaudu rohkem vaimset tervist toetada. Kui me räägime üldiselt noorte heaolust, siis me peame mõtlema ka näiteks sellele, kas LGBT+ noored tunnevad ennast kindlalt. Kas tänases ühiskonnas me suudame luua nendele noortele sellise keskkonna, kus nad saavad vabalt elada, areneda, elada oma elu ilma selleta, et nad peaksid seda varjama või kartma? 

Samuti tuuakse välja, et vaimset tervist tuleks käsitleda nii-öelda eraldi terviseliigina ja meil peaks olema ka selle jaoks eraldi riiklikud toetused. [Arvestades] seda, et kõik noored ei ole koolis ega ka, ütleme, nendes ühingutes, kust nad saavad selle toe, on oluline, et erinevad õppematerjalid oleksid laialt kättesaadavad nendele noortele, kes on täna juba tööl, aga me näeme ka, et see infovajadus on tegelikult väga lai. Me ei saa rääkida sellest, et me suudame lahendada noorte vaimse tervise [probleemid] vaid paari punktiga. Oluline on see, et tuleks pere kaasa, tuleksid õpetajad kaasa, noorsootöötajad ja kõik need, kes on nende noorte ümber. Ehk kui me räägime ka ühiskonnast laiemalt, siis on oluline, et me sellest teemast räägime, et me nii-öelda purustame need vananenud arusaamad, (Juhataja helistab kella.) et psühholoogi juurde minek ei ole okei.

Ja mis ma tahaksin teile veel kiiresti südamele panna, on see, et me teame, et Riigikogu valimised on tulekul. Põhilised teemad ongi julgeolek, hakkamasaamine – need on kõik need teemad, mis on väga seotud turvatundega. Ehk kui me räägime nendest kriisidest, siis me peaksime mõtlema ka sellele, mis on need tegevused, mida saate teie teha, mis te saate välja pakkuda, et neid vaimse tervise probleeme lahendada. Ja ärge kartke noori kaasata. Me näeme, et noored suudavad seda teemat vaadata väga laialt, nad suudavad minna ka väga detaili mingite teemadega, nii et kaasake noori. Ma võin teile kinnitada, et nad hea meelega räägivad kaasa. 

Austatud ettekandja, teie aeg!

Aitäh!

Läheme nüüd küsimuste juurde. Liina Kersna, palun!

Aitäh! Suur tänu väga sorava ja põhjaliku ettekande eest! Hiljuti, kui käisin ühes koolis, kus põhikooli kolmandas astmes antakse õpilastele võimalus valida valikainete vahel, oli küsimus: mis te arvate, milline valikaine on kõige populaarsem? Üllatuseks öeldi, et kõige populaarsem valikaine on filosoofia alused. Ja põhjenduseks toodi seda, et see on üks väheseid aineid koolis, kus noor inimene saab arutleda elu ja iseenda üle, et kes ta on ja miks ta on. Kuidas teile tundub, kui palju meie tänane kooliprogramm aitab kasvatada inimest, teadlikku inimest, kes teeb teadlikke valikuid?

Eesti Noorteühenduste Liit seisab selle eest, et noored saaksid seda poliitikat ise kujundada, rääkida kaasa. Ja seal me tegelikult näeme, et ega nad koolikeskkonnas liiga palju kaasa rääkida ei saa. Ma arvan, et see on mõneti ka selline ühiskonna mõõde, et me ei ole harjunud väga kaasa rääkima. Noortele me ju loome neid võimalusi – nad saavad täna kohalikul tasandil kaasa rääkida –, aga ma arvan, et ka seda, et viia seda kooli, et koolijuhid kaasaksid noori rohkem sellesse, ja panna paika, mis on need valikained, mis on need tegevused, kindlasti võiks rohkem olla ja toetada.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tänan teid väga hea ettekande eest, mis väga kompleksselt näitas, kui suur see probleem on ja kui keerulised on lahendused. Ma olen väga nõus teiega selles, et põhikooli‑ ja gümnaasiumiosas on suur osa selles stressis, mis tegelikult kool tekitab, ja vähene uni on psühholoogide [hinnangul] sageli see, mis on põhjus. Aga kõrgkoolides on [tehtud] üks huvitav uuring, mis näitab, et mitte ainult töötamine ei ole probleem – töötavad noored tegelikult ei ütle, et neil oleks nii suured vaimse tervise probleemid – ega ka lastega perede kõrvalt õppimine, vaid pigem see, et nad ei tea, mida nad elust üldse tahavad. Kas karjäärinõustamine võiks olla ka üks selline asi, mis tegelikult, nagu te ütlesite, sotsiaalsete oskuste ja enesejuhtimise oskuste kõrval oleks see, mis aitaks kõrgkoolinoorel paremini enda eluga toime tulla?

Karjäärinõustamisest on ju tegelikult ka noortevaldkonnas väga palju juttu. Kevadel meil toimusid osaluskohvikud igas maakonnas, kus me kogusime noortelt sisendit Riigikogu valimiste platvormi, ja sealt ka me näeme, et sellist karjäärinõustamist on vaja ja mitte ainult neile, kes on juba selle valiku teinud, vaid me näeme, et maailm muutub, vajadused ja soovid muutuvad, ehk siis ka nendele vanematele noortele ja tegelikult ka täiskasvanutele. Jah, karjääriõpetus ja kõik sellised nõuanded ja ka vabaühendused tegelevad sellega, et näidata neid erinevaid erialasid ja inimesi erinevatest nurkadest. Nii et jah, ma arvan, et see on väga oluline.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma toon natuke näidet sellest, et kunagi, kui ma noorsportlane olin, siis psühholoogi juurde minek oli justkui nõrkuse märk. Täna, vaadates seda, kuidas juba noorsportlased psühholoogi abi kasutavad, on see elementaarne, see on targa sportlase olek. Küsimus teile. Kas tänased noored, selle teadmise juures, mis meil on, juba ei hinda seda, et kui inimene ise tunnetab ära ja pöördub psühholoogi poole, on see tegelikult ainult, kuidas öelda, positiivne ja sellest peaks nagu hoopiski eeskuju võtma?

Jaa, ma arvan, et noorte hulgas on see muutunud, ma ütleksin, isegi tavaliseks. Nad julgevad minna psühholoogi juurde, nad julgevad nendest teemadest rääkida. Ja ma arvan, et meil ei lõpeks või isegi ei algaks iga arutelu selle vaimse tervise teemaga, kui noored seda teemat kardaksid. Kindlasti see ei ole jõudnud kõigi noorteni. Eks me näeme ka seda, et need teadlikud noored, kes täna juba näiteks psühholoogi juurde tahaksid minna, on ikkagi viis kuud järjekorras. See näitabki seda probleemi ja võib-olla hoiab seda tagasi, et paljud noored mõtlevad, et see abi pole kättesaadav, mida ma ikka proovin sinna minna. Ma arvan, et siin on oluline ka abi kättesaadavust kiirendada ja pöörata tähelepanu ennetusele, et need noored oskaksid ka ise üksteist toetada, kui see abi ei saabu nii kiiresti, kui on vaja.

Mihhail Lotman, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Me räägime koolipsühholoogidest, tugigruppidest ja nii edasi. See tähendab, et me tegeleme tagajärgedega. Aga mõnikord ka nende tagajärgedega tegelemine toob ise põhjuseid, millega tegeleda. Ma toon ühe näite. Šveits on kõige parema psühhoanalüütilise võrgustikuga riik. Šveitslased ise pooleldi irooniliselt ja pooleldi uhkusega ütlevad, et neil on kõige rohkem inimesi, kes vajavad psühhoanalüütilist abi. See tähendab, et kui tekib pakkumine, siis tekib ka nõudlus. Siis inimene avastab, et tal on vaja sellist abi. Kui me räägime koolilastega, siis nad ütlevad, et stressi põhjuseks on liiga suured ülesanded, tahaks rohkem vaba aega. Samas, oma vaba aja nad veedavad sotsiaalvõrgustikus ja arvutimängudes, mis tekitavad neis isegi rohkem stressi. (Juhataja helistab kella.) Mul jääb küsimus pooleli, aga te saate aru, kuhu mina reaktsionäärina sihin.

Jaa. No üks asi ongi see, et ennetuse kaudu meil tegelikult on võimalik anda noortele need teadmised, kas või sellega, kui meil ongi näiteks psühholoogia valikained koolides. Neil käivad erinevad esinejad, räägivad enda kogemusest, räägivad üldiselt, kuidas kogu seda stressi vähendada. See kindlasti muudab noored teadlikumaks ja neil ei oleks ka võib-olla nii palju seda nõudlust.

Ja teise poole pealt, vaba aega annab ju sisustada väga erinevalt. Võib-olla üks noor tahab mängida arvutimänge, teine tahab teha sporti, mõni tahab väidelda, mõni tahab juhtida noorteühinguid. Kui ma vaatan seda ringi, kellega mina igapäevaselt kokku puutun, siis ka ühe noorteühingu eestvedamine nõuab väga palju tööd, aga see tegelikult annab ka väga palju erinevaid oskusi, mida tulevikus ära kasutada. Kindlasti see on ka üks viis, kuidas stressi maandada ja ennast väljendada, ning see kindlasti aitab kaasa sellele, et vaimne heaolu on parem.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Suur aitäh selle ülevaate eest! See tõesti oli väga detailne ja abiks edaspidi kindlasti ka meil siin oma valikute ja otsuste tegemisel. Te tõite välja hästi erinevad põhjused, mis mõjutavad noorte vaimset tervist, ja rääkisite ka lahendustest. Ja üks esimestest asjadest, mis siin kõlas, oli koolikiusamine. Kas te olete arutanud või mõelnud ka sellele, millised võiksid need toetavad, ennetavad tegevused olla lisaks Kiusamisvabale Koolile? Kuidas seda koolikiusamist tõesti saaks vähemaks? Ja mu küsimuse teine pool. Ma tean, et on koole, kes kasutavad mindfulness'i pause ehk teadveloleku pause. Kas sellised pausid, mis aitavad lastel ka oma emotsioonidega paremini hakkama saada, äkki võiksid olla koolides kohustuslikud asjad?

Noored on ka ise välja toonud, et koolis võiks olla sellist õpetust, kuidas puhata, lõõgastuda ja ma ei tea, kas või proovida joogat. Ütleme, et teise poole pealt KiVast me oleme rääkinud – ma arvan, väga vajalik tegevus. Aga millest ma rääkisin, on see, et kui õpetajad õpivad ise märkama ja rohkem pöörama tähelepanu sellele, et see klass oleks grupp, kus on rohkem ühistegevusi, kus noored suhtlevad omavahel, siis see kindlasti aitab kaasa sellele, et kiusamist oleks vähem. Sest tavaliselt kiusamise põhjus ongi see, et noored ei mõista üksteist, tekivad mingisugused eelarvamused, ei suhelda. Aga kui neid ühistegevusi teha, siis see kindlasti aitaks seda dünaamikat ja klassi õhkkonda vabamaks ja paremaks muuta.

Toomas Jürgenstein, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Mul on ehk natuke sünge küsimus, aga elul on algus ja elul on ots. Ja ka minister oma ettekandes nimetas suitsiide, mis on võib-olla kõige dramaatilisemad. Kas noortele peaks kõnelema ka surmast ja kes peaks seda tegema – kodu, kool?

See on väga keeruline teema, aga ma arvan, et väga oluline, sest Eesti on nii väike riik ja me peame igat noort hoidma. Ma arvan, et see peab olema kuidagi kombinatsioon sellest kõigest. Kui me vaatame, mis infot noor usaldab, siis üldjuhul see on see, mida räägivad talle ta sõbrad, mida räägivad vanemad, mida räägib kool. Mis on see täpne meetod, kuidas sellest rääkida, sellele mul ei ole vastust. Aga ma arvan, et sellest tuleks rääkida. Seal on ka väga oluline, et me ennetaksime neidsamu probleeme. Kui me paneme rohkem rõhku sellele, et noored juba väga väikesest peale õpivad oma tundeid, emotsioone analüüsima, ennast avama ja nad julgevad ka abi küsida, siis see on üks viis, mis aitab neid olukordasid ära hoida.

Raivo Tamm, palun!

Ma tänan! Suur tänu ettekande eest, lugupeetud ettekandja! Ma tahtsin küsida teie arvamust, ma küsin seda kui kaitseliitlane. Mis te arvate, kui oleks koolis kohustuslik riigikaitseõpetus, mis aitaks kaasata sealt edasi noori rohkem Kaitseliidu noorteorganisatsioonidesse, noorkotkasteks, kodutütardeks, kui palju see võiks tulemusena aidata noorte vaimset tervist parandada? Ja ka, ütleme, selline asi, kui koolides oleks näiteks kohustuslikus korras religiooniõpetus – mitte usuõpetus, vaid religiooniõpetus?

Mul on väga raske öelda, mis täpselt see mõju oleks, kui neid aineid seal õpetada. Ma saan aru, et täna ju tegelikult valikainetena on need olemas, olen ka ise riigikaitseõpetust pidanud koolis võtma. Jah, ma ei oska öelda, mis võib olla see mõju täpselt vaimsele tervisele, aga kindlasti, kui nendest teemadest rääkida ja saada paremini aru, kuidas riigikaitse töötab – eriti sellistes olukordades, nagu on täna, kus me näeme, et sõda on meile väga lähedal, ja me väga palju räägime ka enda julgeolekust –, see kindlasti sellele turvatunde aspektile võiks kaasa aidata.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus psühholoogide või Rajaleidja ja kogu selle võrgustiku kohta selle kättesaadavuse kontekstis just ennekõike hajaasustusega piirkondades. Kuivõrd te noorteühenduste liidus näete ... Te kirjeldasite, et on olukordi, kus noorel isegi kodus pole seda vaikset nurka, kus helistades abi saada ja paluda. Kas või kuivõrd on need erinevad teenused kättesaadavad just nendes hajaasustuspiirkondades? Kas teil on mingi ülevaade sellest olemas, et kui koolis ei ole psühholoogi, aga kui see kool asub kusagil sellises kohas, ka mitte väikeses linnakeses, kus üldse teenust pole, siis mismoodi see üldse praegu käib?

Meil ei ole seda eraldi kaardistatud, kus linnas või vallas teenus mil määral on kättesaadav. Aga mida me näeme, on see, et sellest teemast me räägime igal pool, muu hulgas Tallinnas, Pärnus ja väiksemates kohtades. Selles mõttes see probleem on üle-eestiline ja vajabki kindlasti üle‑eestilist sekkumist. Kui me vaatame muid teenuseid, ongi näiteks mingisugused nõuandeliinid, ka Peaasjadel on ju tegelikult väga palju erinevaid meetodeid, kuidas nad [teenust] pakuvad. Selles mõttes ma arvan, et kogu see internetiajastu sellele pigem ikkagi aitab kaasa, telefon või mingisugune seade enamikul noortel on olemas ja selle kaudu mingit abi saab.

Aga jah, kui me räägime sellest, et juba Tallinnas ja Pärnus on probleem suur, siis kindlasti ei ole see olukord parem ka väiksemates kohtades, seda enam, et sinna on väga raske ju inimesi leida, kui me vaatame üldse koolipersonali.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kas on ka mingi teiste riikide senine praktika? Ega siis ainult Eesti koolinoored ole raske vaimse surve all?

Jaa, ma olin just paar päeva tagasi Euroopa Noorte aastakonverentsil Brüsselis, kus [seda arutati]. Tegelikult on see üle Euroopa igal pool probleem, rääkimata sellest, mis on maailmas. Me ise käisime oma tiimiga äsja õppevisiidil Slovakkias, kus on selline organisatsioon, meie mõistes nagu Peaasjad, kes tegeleb ka vabaühendusena sellega, et noorteni tuua neid teemasid. Meile jäi seal silma, et neil on väga palju selliseid algatusi, et seda teemat [esile] tuua. Ühe kampaania raames nad olid pannud näiteks infoliinide kohta info raudteejaamadesse, kus võib juhtuda ka nii, et näiteks noored lähevad sinna oma elu lõpetama, aga enne, kui nad [seda teevad], nad näevad seda infot. Või erinevad viisid, seal oli ka näiteks üks esmaabipakk nendele, kes ennast vigastavad, et nad ei peaks ennast lõikama, vaid saavad näiteks mingisuguse kummiga endale seda valu teha. See kindlasti on probleem, et nad seda teevad, aga [aitab] ka see, kui sa leiad mingisuguseid alternatiive, mis annavad sulle seda efekti, nii et sul ei teki nii tõsist vigastust.

Ma arvan ka, et kui me vaatame sellist MTÜ sektorit, siis me näeme, et meil on väga palju neid ühendusi, kes sellega tegelevad. Aga seal on ka lihtsalt see, et kui sul ei ole seda baasrahastust, et sa saaksid need baasvajadused tehtud, siis on sul väga raske minna sinna, et teha innovatsiooni. Sest innovatsiooni sa saad siis teha, kui sul on baasvajadused olemas ja sul on ressursid, millest seda arendada. Nii et ma arvan, et siin on ka kolmandale sektorile paras väljakutse, kuidas neid teemasid teise nurga alt välja tuua.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Läheme edasi oma järgmiste ettekannetega. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhi Karmen Maikalu.

Hea istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud minister! Mina olen Karmen Maikalu, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht. Ma olen töötanud üle 20 aasta koolipsühholoogina ja viimased 10 aastat ka pereterapeudina. Minul paluti täna rääkida just praktiku poole pealt, kuidas me psühholoogidena näeme seda, kuidas meie lastel ja noortel vaimse tervise mõttes läheb.

Miks me sellest räägime? Ministri kõnest juba tuli esile see, mis on meie seis. Kui viimati tehtud Eesti vaimse tervise uuringu kohaselt umbes 28% täiskasvanutest on depressiooniriskis, umbes 20% täiskasvanutest on ärevushäirete riskis, siis noorte puhul need näitajad on mitu korda kõrgemad. Ehk meie noorte vaimse tervise seis on väga tõsine ja oli väga tõsine juba enne koroonakriisi. Kahjuks nii koroonakriis kui ka kõik muud ühiskondlikud kriisid on seda olukorda veelgi tõsisemaks teinud. Noorte depressioon, noorte ärevus, noorte suitsiidid ja suitsiidikatsed on väga tõsine teema, millega ka meie koolipsühholoogidena kahjuks igapäevaselt kokku puutume.

Vaimse tervise keskus Tallinnas ütles, et sellel aastal ehk 2022. aastal esimeste kuudega oli nendel sama palju suitsiidikatsetega lapsi ja noori, kui varem oli olnud terve aastaga. Ehk meie noored on hapras seisus. Ma tean, et siin võib olla see koht, kus me täiskasvanutena ütleme väga kergelt, et ah, lumehelbekeste põlvkond, ei ole neil häda midagi – kogu aeg on hakkama saadud, kuidas nüüd äkki ei saa?

Teate, need lapsed ja noored, kes minu kabinetti tulevad ja kes seal istuvad, ei tule sinna niisama aega veetma. Kui nad tulevad, siis nendel on päriselt ka raskus südamel ja nad on omadega hädas. Kui sa vaatad seal, kuidas selline noor tugev mees, kes on kooli peal võib-olla kõige ägedam kutt, istub psühholoogi kabinetis, tal on pisarad silmas ja ta ütleb, et tegelikult ta enam ei jaksa, siis see on ohukoht. Me peame neid olukordi väga tõsiselt võtma.

Enesevigastamisest siin oli juba juttu ja võib öelda, et see on meie noorte hulgas kahjuks lausa massiline. Noored jagavad omavahel neid pilte, nad jagavad omavahel videoid, kuidas nad seda teevad. Uuringud näitavad, et umbes kolmandik teismelistest on ennast vigastanud. Kui te küsite tänasel päeval noorte käest, kas nad teavad kedagi, kes on ennast vigastanud, siis kõik ütlevad, et nad teavad kedagi. Ehk see on üsna tavaline. Miks nad seda teevad? Väga paljud nendest ütlevad: "Mu sees on nii raske tunne, et kui ma ennast lõigun, siis ma tunnen seda valu, seda füüsilist valu, ja siis ma ei mõtle enam sellele, mida ma seesmiselt tunnen ja kui halvasti asjad tegelikult on." On noori, kes ütlevad: "Ma olen muidu seest tühi ja nii tuim, ma ei tunne mitte midagi, aga kui ma ennast lõikan, siis ma vähemalt saan aru, et ma olen elus."

Mõnikord öeldakse, et äkki noored teevad seda uudishimust. Jah, kuna sellest nii palju räägitakse, ongi noori, kes seda proovivad ka uudishimust. Noored katsetavad piire, nad tahavad proovida uusi asju. Tõepoolest, seda võib juhtuda. Aga kui üks noor teeb seda teist korda, siis see ei ole enam uudishimu. Üks õnnelik ja terve laps ega noor ei lõigu ennast kunagi kaks korda. Nii et see on tänasel päeval tõsine teema. Noored ei lõigu ennast ainult kätele. (Näitab slaide.) Nagu te näete, siin on kõht ära lõigutud. Siin te näete pilti, kus on jalatsi serva juurest näha, kuidas on ennast lõigutud. Siin on pluus üles tõstetud, terve külg on ära lõigutud. Ma ütlen teile, et tema teine külg oli samasugune. Nii et need on need lapsed ja noored, kes on igapäevaselt meie keskel. Kas me oskame seda märgata ja kas me oskame neile toeks olla?

Mida need lapsed ja noored ise räägivad, kui nad psühholoogi juurde tulevad? Siin on juba paljusid teemasid käsitletud. Ma kõikidel nendel ei peatu. Aga kui te olete noori kuulnud, siis nende jutt on see, et kõik on mõttetu. "Mul on kõigest suva, kõik on mõttetu." Nad ütlevad, et kool on mõttetu, üleüldse kogu maailm on mõttetu, vanemad on mõttetud, ta ise on mõttetu. Mida nad mõtlevad sellega? Mis nad päriselt selle all mõtlevad?

Väga sageli need noored ütlevad: "Kool on mõttetu, ma ei taha kooli tulla." Veel ma tahan esile tuua selle, et meil ei ole kunagi olnud nii palju kui praegu selliseid lapsi, kes ei käi koolis, kes ei soovi, ei suuda kooli tulla. Pärast koroonapandeemiat on meil koolist puuduvaid lapsi massiliselt juurde tulnud. Mis nad ütlevad? Väga sageli öeldakse: "Mind kiusatakse, ma ei suuda sinna kooli minna. Igal hommikul, kui ma lähen, ma mõtlen, mis mind seal sel korral tabab, kes mulle midagi ütleb, kes mind müksab, kes mul midagi käest ära tõmbab, kes mu üle naerab, millist pilti minu kohta kuskil levitatakse." Need lapsed on seal koolis pidevas pingeseisundis. On lapsi, kes ütlevad, et nad ei saa õppimisega hakkama. Siin oli juba juttu sellest, et meie õppekavad on ikkagi väga ülepaisutatud ja me peaksime vaatama, mis on tõesti vajalik ja mida me saame sealt ära võtta või asendada.

Kool algab liiga vara. Siin me ei räägi sellest, et tuleb minna õigel ajal magama. See ei ole probleem. Teismelise aju ei ole loodud hommikul kell kaheksa õppima. Ma tean, et meil jääb aina vähemaks neid koole, kus tunnid algavad kell kaheksa. Aga see on ka teema, miks lapsed ei tule näiteks õppimisega toime. Distantsõpe oli teema. On neid lapsi, kelle jaoks kool ongi liiga lärmakas ja liiga stiimuliterohke koht. Nii et need lapsed on koolis käimisega hädas. See peab olema nende igapäevane normaalne töö ja tegevus, aga nad ei tule sellega toime.

Nüüd, see-maailm-on-mõttetu-jutt. Siin oli juttu juba varasemalt kliimakatastroofist ja kliimaärevusest. Jah, see on teema. See on meie noorte hulgas teema ja tõepoolest noored ütlevad, et meil on kaheksa miljardit inimest, ma peaksin ennast ära tapma, sellepärast et meid on liiga palju. Ja nendel on oma tugigrupid, kus nad neid asju arutavad. Ehk siis see on ka tõsine [mure]koht, kuidas me neid noori toetame.

Sõjateemad ja muud kriisid alati puudutavad noori. Kas meie täiskasvanutena oskame olla nende jaoks olemas? Kas me oskame nendega nendel teemadel vestelda, ilma et me ütleksime, et ah, ära räägi mõttetut juttu?

"Ma ise olen mõttetu," tunnevad noored. Noored ütlevad: "Ma saan kogu aeg õiendada. Ei ole kedagi, kes mulle ütleks, et ma teen midagi hästi." Võib-olla see on üldistav, aga eks me, eestlased, oleme natukene kitsid kiituse ja tunnustusega. Me ütleme, kui on vaja midagi korrigeerida, me ütleme, kui on vaja midagi korda panna. Aga kui midagi on hästi, kui palju me siis tunnustame? Kui palju me siis ütleme, et väga hästi? See on see, millest noored väga puudust tunnevad ja mis mõjutab nende minapilti väga tugevalt.

Mis minust saab? Tänapäeva noored on väga mures selle pärast, mis nendest saab näiteks pärast kooli. Nendele seatakse väga kõrgeid ootusi. Nendest oodatakse, et kõikidest peavad saama ettevõtjad, juhid, finantsvabadusega inimesed. Oli üks 10. klassi noor, kes ütles, et mõtle, ma olen 16 ja ma ei olegi veel jõudnud kuhugi investeerida. Ma olen täitsa maha jäänud kõikidest asjadest. See surve ja need ootused, mis nendele tulevad, seavad nad sellise pideva pinge alla.

Meil on väga palju toitumishäiretega noori, kes muretsevad oma välimuse pärast, kes näljutavad ennast, kellel on söömishood ja kes mingisugusel hetkel oksendavad. Nad on väga hädas sellega ja nad varjavad seda väga hästi. Lapsevanemad isegi ei tea seda ja see tuleb neile täieliku üllatusena.

Loomulikult, igasugused sõprade probleemid, kui kedagi on välja jäetud, temaga ei suhelda. See on teema. Ja väga tõsine teema on üksilduse teema laiemalt. Ehk ma ei räägi nendest noortest, kes on täitsa üksi, kellel ei ole kellegagi suhelda. Aga üksildus omaenda inimeste keskel. Noored ütlevad: "Ei ole kedagi, kes mind mõistab, ei ole kedagi, kes minust aru saab." Nad tunnevad ennast üksildasena oma pere keskel.

"Ma ei jaksa," ütlevad noored. "Ma olen kogu aeg väsinud. Ma ei suuda ainult neljadele-viitele õppida. Mul ei ole üldse vaba aega." Triin juba rääkis siin ajaplaneerimisest. On lapsi, kes ütlevad: "Ma ei saa midagi teha, sellepärast et kui mu isa ja ema on õhtuses vahetuses tööl, siis mina pean väikestele õdedele-vendadele lasteaeda järele minema ja mina pean neid õhtuti hoidma." On lapsi, kes ei tule kooli, ja siis sa uurid, miks nad ei tule kooli – sellepärast, et väike õde on haige, ema pidi tööle minema, ema ei saa endale haiguslehte lubada, ja tema jääb väikese õega koju. Nii et seda muret oma pere pärast ja vastutust oma pere pärast noored võtavad väga palju [enda kanda].

"Ema ja isa on mõttetud." Kes me oleme lapsevanemad, me oleme kõik seda kuulnud. "Nad ei kuula mind. Nendel on omad mured." Vanemate alkoholism on see teema, mis lapsi muretsema paneb. Vanemate omavahelised tülid – siis, kui vanemad elavad koos, ja ka siis, kui vanemad on lahku kolinud. Oli üks laps, kes ütles: "Kui vanemad hakkavad teises toas tülitsema, siis ma lähen oma väikese õe juurde, ma panen talle klapid pähe ja annan talle telefoni kätte, et ta ei kuuleks seda." Lapsed võtavad siin vastutuse.

Ja lapsed näevad, kui vanematel on raske. Oli üks laps, kes jällegi ei tulnud kooli ja kui uuriti, miks ta ei tulnud, [siis ta ütles, et] ta ei julgenud kooli tulla, sellepärast et tema ema oli kodus tugevas depressioonis ja oli öelnud, et ta enam ei näe elul mõtet. See laps lihtsalt ei julgenud oma ema koju jätta ja ta valvas kodus oma ema.

Mida me tihtipeale teeme, on see, et me hakkame lapsi korda tegema. Lapsel on mingid probleemid, käitumisprobleemid või vaimse tervise probleemid, ja me hakkame teda korda tegema. Aga laps ei ole pesumasin, mille sa viid parandusse ja saad tervena tagasi. Me peame vaatama, mis toimub selle lapse ümber, me peame vaatama, mis toimub selle lapse kodus ja koolisüsteemis. Ja me peame tegelema kogu süsteemiga.

Ma tean, et teil käib siin igal aastal jõuluvana, psühholoog vist nii tihti ei käi. Millal teile ikka siia jälle psühholoog satub? Ma jätan teile siia ühe testi. Ma saan aru, et siin ruumis ka enamik on lapsevanemad. Tehke see test iseendale. Vaadake, kuidas teie ennast tunnete. Siin on vaja ennast, enese seisundit hinnata kahe nädala jooksul. Tee see test ära ja vaata, mis sinuga toimub. Sest see, mis toimub minu kui lapsevanemaga, mõjutab otseselt minu last. Kui mina lapsevanemana ei tule toime, kui mina lapsevanemana olen depressioonis, siis minu laps ei jää sellest puutumata. Kes saab, pärast tehke. Kes saab vähem kui 13 punkti ... Jah, kirjutage üles, 13 punkti. Kes saab vähem kui 13 punkti, võiks mõelda selle peale, mis tema elus praegu toimub. Mis see on, mis minu elu praegu raskeks teeb, või mis see on, mis minu vaimse tervise praegu surve alla seab? Ja kui see on teema, siis ma väga soovitan mõelda, kust võiks abi küsida, kust võiks abi saada. Mõnikord inimesed ütlevad: "Ah, mis, ma saan hakkama." Kui mitte enda pärast, siis oma laste pärast. Meie lapsed vajavad terveid ja rõõmsaid lapsevanemaid, me peame lapsevanematena enda eest hoolitsema, et meie laps saaks tervelt ja rõõmsalt kasvada.

Mida siis teha? Jällegi, suurem osa on siin juba ära räägitud. Koolipsühholoogide olemasolu. Hetkel on koolipsühholoogid olemas 53% koolides. Siin oli juttu sellest, et kui koolipsühholoogi ei ole, kuidas siis saaks. Me oleme avanud koostöös haridusministeeriumiga koolipsühholoogide nõuandeliini, et oleks võimalik koolipsühholoogiga nõu pidada ka nendel, kelle koolis koolipsühholoogi ei ole. Aga seadus ütleb niimoodi, et kui laps või lapsevanem pöördub kooli ja ütleb, et tal oleks vaja psühholoogi, siis ta peab saama selle psühholoogi nädala jooksul, kriisiolukorras järgmisel päeval. Ja kui see psühholoog leitakse väljastpoolt ehk erasektorist, siis tegelikult peab kool selle lapsevanemale ja lapsele kinni maksma. Lapsevanem ja laps ei pea ise maksma koolipsühholoogi teenuse eest.

Psühhiaatrilise abi kättesaadavus. Needsamad eluoskused, sotsiaal-emotsionaalsed oskused, vaimne tervis, suhteoskused ja lapsevanemate toetamine on olulised teemad. Ja see psühhiaatrilise abi kättesaadavus. Olukord on praegu selline, et ma saadan suitsiidikatse teinud lapse psühhiaatriahaiglasse, aga seal öeldakse: "Meil ei ole kohti, meil on mitu last järjekorras. Me helistame teile siis, kui meil kohad vabanevad." See ei ole jätkusuutlik olukord. (Juhataja helistab kella.) Nii et see ei ole mugavusteenus lastele, see on meie laste tervise ja ellujäämise küsimus. Aitäh!

Austatud ettekandja ... Selge. Me läheme nüüd küsimuste juurde. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Suur tänu ettekande eest! Mul on küsimus. Sellesama heaks vanemaks või paremaks vanemaks saamise kontekstis, et kas või kust või millist abi [võiks saada]? Üks konkreetne teema, mis teil oli ka siin ettekandes, oli sõjateema. Ma mingi hetk väga tõsiselt mõtlesin, kuidas seletada, kuidas ise sellega hakkama saada, aga veel rohkem seda, et kuidas seda lapsele seletada. Ja tegelikult pean tänaseks tunnistama, et olen nagu välja libisenud. Kuna sellest on saanud igapäev, siis meil jäigi õigel ajal seletamata, rääkimata. Ja see hirm, ma ei tea, kuidas ta lastes elab, minus kuidagimoodi ka, aga tegelikult see küsimus on siiamaani lahendamata. Nüüd on üle kolmveerand aasta see kõik kestnud.

Aitäh küsimuse eest! Te ütlesite ise juba olulise ära, et kõige tähtsam on see, kuidas mina ise lapsevanemana hakkama saan. Kui mina suudan jääda rahulikuks, siis ma suudan seda rahu sisendada ka oma lastele. Aga mõnikord lapsevanemad, ka nüüd selle sõjateema kontekstis, mõtlevad, et äkki [lapsed], eriti väikesed lapsed, ei saa aru või äkki nad ei tunnegi huvi. Tegelikult need väikesed lapsed kuulevad kuskilt teisest toast, telekas käib, vanemad omavahel räägivad, ja kui keegi nendele seda ei seleta, siis see hakkab nende peas elama mingisugust oma elu. Nii et ma arvan, et isegi kui on vanemaid, kes ei ole praegu veel rääkinud – ja selliseid vanemaid on palju –, siis tasuks ikkagi võtta mingisugusel hetkel see teema üles, sest lapsed omavahel rääkisid sellest niikuinii. Märtsikuu, terve märtsikuu läks selle peale, et lapsed arutasid koolis, esimese klassi lapsed arutasid, et kui pommid tulevad, kuhu sina varjendisse lähed, meie läheme vanaema juurde. Teine ütleb, et aga meie sõidame ära Rootsi. Nad räägivad sellest omavahel niikuinii. Siin see lapsevanema terve ja täiskasvanulik selgitus juurde oleks väga vajalik.

Liina Kersna, palun!

Aitäh! Hiljuti Valgas Lions-klubi korraldas laste ja noorte vaimse tervise arutelu, mille sissejuhatava ettekande tegi üks ema, kelle laps oli teinud enesetapu. See oli vapustav lugu, eneseanalüüs ja olukordade analüüs. Alati on need sellised olukorrad, et mitmed mured on kuhjunud ja see võib lõppeda lapse enesetapuga. Ja üks põhjus, mille see ema välja tõi, oli ka distantsõpe. Teatavasti me pingutasime väga veel aasta aega tagasi, kui koroonanäitajad olid väga kõrged, et koolid oleksid avatud ja lapsed saaksid käia kontaktõppel. Kuidas teie koolipsühholoogina hindate, kas koolide avatud hoidmine oli oluline?

Ma saan siin vastata väga lühidalt. Jah, ma arvan, et koolide lahtihoidmine oli oluline, sest me nägime seda, kuidas lapsed reageerisid distantsõppele. Jah, oli lapsi, kelle jaoks distantsõpe tõesti sobis isegi rohkem. Aga samas ikkagi see, et noored on ära lõigatud teistest kaaslastest – [noorte] jaoks on arenguliselt hästi oluline sõpradega-kaaslastega koos olla, nendega suhelda –, jättis nendele jälje. Me näeme seda ka nendest vaimse tervise uuringutest, kus me näeme, et vaimne tervis on ikkagi kehvemaks läinud.

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh eesistujale! Suur aitäh selle ettekande eest, mis tõi isegi nagu külmavärinad, sest olukord on tõesti väga-väga hull. Ja nagu te hästi viitasite, see ei ole lahendatav väikeste meetmetega, vaid on terve ühiskonna probleem, algab tõenäoliselt sellest, et lapsevanemad või inimesed üldse ei saa iseendaga hakkama ja siis on väga raske neil ka toetada lapsi. Ja me oleme näinud näiteks väärtuskasvatuse programmis ja ka KiVa programmis, et sageli lapsed õpivad koolis näiteks rahuliku läbirääkimise oskusi ja lähevad koju vanemaid õpetama, mitte vastupidi, nii et see tegelikult ka toimib.

Aga minu küsimus on see, kuna te viitasite, et väga paljuski on kogu koolikeskkond ja see, mismoodi tegelikult lapsed iseenda olemist mõtestavad – see üksindus ja see, et ma ei tea, kes ma olen –, algab ikkagi sellest, et me õpime väga palju maailma kohta, aga ei tea eriti palju enda kohta. Kui palju praegu koolipsühholoogide liidu kaudu on selliseid arutelusid õpetajatega ja üldse haridusprogrammidega? Kuidas te tunnete, kas see koostöö toimib? Sest ma arvan, et algab see peale sellest, kuidas kooliprogrammid on üles ehitatud, et see ei oleks nii-öelda ainult teadmistele suunatud, vaid oleks ka tõepoolest iseenda juhtimise oskustele ja emotsioonidega hakkamasaamisele suunatud.

Aitäh küsimuse eest! Me koolipsühholoogide ühinguna teeme väga tihedat koostööd Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga, ka koolijuhtide liiduga, õpetajate esindusorganisatsioonidega ja me oleme väga seda meelt, et just seda inimeseks olemise oskust me peame õpetama koolis samamoodi nagu matemaatikat. Siin on ühest koolist näide, kus õpetajad käisid sellisel koolitusel, kuidas lastele õpetada neid sotsiaalseid oskusi, ja siis otsustati, et hea küll, väga tore programm oli, me teeme seda, iga õpetaja peab tegema seda õppeaasta jooksul viis korda ehk siis viis tundi. Ja seda programmi oli kahe õppeaasta jagu! Me keegi ei tule selle peale, et äkki me võiks sellel aastal õppida näiteks füüsikat viis tundi. Aga kui meil on selline teema, siis selle me justkui võime panna kuskile kõrvale, et me tegeleme sellega siis, kui aega on. Mulle tundub, et see on suures osas prioriteetide küsimus ja me oleme igati valmis koostööks selles valdkonnas.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Võib-olla natuke intrigeeriv küsimus, ja kuigi ma juba natuke sain vastuse ka teie käest, aga mõtlesin, et ma ikkagi küsin. See meie suur teadlikkus kõigest. Kas me ei tee karuteenet ka oma noortele, et nemadki teavad väga palju ja oskavad, on väga kavalad, mõnikord ka väga laisad, nagu me kõik oleme laisad, eks ju? Ja [oskavad] pugeda mingite asjade taha, jätta mingid asjad tegemata. Me kasvatame niisugust nõrka ja pehmot ühiskonda.

Mille pärast me seda ütlen? Sest ma mäletan oma ajast, oli see, et kuidas sa ei saa hakkama, tõused püsti ja lähed edasi, paned edasi. Ei ole võimalik? Küll sa saad, läheb üks päev rohkem, teed ära, ei ole midagi, jõuad, jääd suvetööle ja teed kõik-kõik asjad ära, ei ole siin midagi. Kuidagi vot sihuke kasvatus oli. Nüüd te rääkisite väga kenasti seda, et ei ole ainult kool, kes saab aidata, et pere on ka. Mis peab Eesti riik tegema, et oleks koostöö: kool, perekond, laps – et sihuke kolmnurk oleks ja toimiks?

Jah, laps, nagu ma ütlesin, on osa suuremast süsteemist ja me ei saa tegeleda ainult lapsega. See, mida ma näen, mida koolid on näiteks teinud, ongi ka lapsevanemate harimine. Ehk siis kool ei ole enam ainult laste harimise koht, vaid ka lapsevanemate harimise koht. Nii palju kui võimalik üritatakse pakkuda ka lapsevanematele teadlikkust, sest kõikidel seda paraku ei ole. On koolid, kes on käivitanud lapsevanemate koole, lapsevanemate akadeemiaid, kuidas iganes nad neid nimetavad. Muidugi, siin on alati see küsimus, mida ütlevad õpetajad: kohale tulevad need lapsevanemad, kes tegelikult ongi tublid ja toimekad ja kes võib-olla saaksid muidu ka hakkama. Kuidas saada kohale neid lapsevanemaid, kellel seda abi just väga-väga vaja on? 

Seda näen mina koolipsühholoogina ka, mina reeglina alati kaasan lapsevanemad sellesse töösse lapsega. Lapsevanemad alguses väga pelgavad tulla, et mis mõttes kutsutakse kooli, kas kutsutakse kuidagi aru andma või öeldakse, et ta on kuidagi kehv lapsevanem. Iga lapsevanem on nii hea lapsevanem, kui ta sellel hetkel oskab või suudab. Ehk kui ka kõrvaltvaatajale tundub, et mõni lapsevanem on omadega ikka päris metsa pannud või et ta ei sobi üldse lapsevanemaks või et ta teeb asju väga-väga valesti või et ta ei hooli lastest, siis tegelikult need lapsevanemad ei vaja mitte hukkamõistu, vaid nad vajavad abi. Aga siin on jah see küsimus, et kuidas sinna saada.

Minu kogemus näitab seda, et isiklik suhtlemine aitab väga palju. Kui ma võtan isiklikult selle lapsevanemaga ühendust ja ütlen: "Ma tahan teiega arutada seda, kuidas teie laps paremini hakkama saaks. Teie kindlasti oskate ka mulle kui koolipsühholoogile nõu anda, mida mina saaksin paremini teha, et me saaksime seda arutada," siis nad tulevad. Aga esialgu tihtipeale see tõrge, see koolitõrge ei ole mitte ainult õpilastel, vaid lapsevanematel ka. Isiklik suhtlemine aitab väga hästi.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ja aitäh selle ettekande eest! Ma natuke räägiks sellestsamast kolmnurgast ja küsiksin sellesama kolmnurga kohta, mille kohta Kristina küsis. Nimelt õpetajad. Õpetajatel on ka väga oluline ja suur roll selles, kuidas lapsed ennast koolis tunnevad. Millist tuge või koolitust või abi õpetajad vajaksid rohkem, et veel paremini olla lastele toeks? Ja teine pool: kui palju on laste enda käitumine selles mõttes muutunud, et kas nad on varmad praegu rohkem abi küsima või ikka pigem eelistavad olla üksi kuskil oma muredega?

Aitäh küsimuse eest! Ma käin väga palju erinevates koolides ja praegu küsitakse peamiselt kahte asja. Üks on õpetaja enda vaimne tervis ehk kuidas õpetaja iseendaga toime tuleb ja teine see, kuidas aidata neid lapsi. Siin me oleme palju rääkinud, et see vaimse tervise esmaabi koolitus võiks tegelikult olla lausa õpetajakoolituse üks osa. See on see, mida õpetajad saavad teha: osata märgata ja osata esmast abi anda, aga esmalt iseendaga toime tulla.

Teine küsimus, kas lapsed küsivad rohkem abi. Jaa, küsivad küll. Kui ma tööle tulin 20 aastat tagasi, siis ei julgetud mulle kooli koridori peal tere öelda, sest kardeti, et äkki keegi näeb. "Ma tunnen psühholoogi, äkki arvavad, et ma olen hull." Praegu on see, et lapsed, noored tulevad kooli koridori peal juurde, räägivad juttu, ütlevad kõva häälega tunnis, et ma lähen nüüd psühholoogi juurde, lapsed toovad ise oma sõpru psühholoogi juurde, lapsed toovad oma vanemaid psühholoogi juurde. Nii et see on üsna tavapäraseks saanud ja selle üle on ainult hea meel.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Loomulikult kõigi lasteni ei jõua ja seda võimekustki ei ole, et süveneda. Ma küsin teie hinnangut, kas me ei peaks võib-olla väärtustama religioosset tugisüsteemi, sest iga päästetud hing on päästetud hing. Seni me oleme ikkagi loonud sellise hoiaku, et religioon peaks olema koolist nii kaugel kui [võimalik. Kas ei peaks] väärtustama seda just praegusel hetkel? Kas võiks see olla näiteks, ütleme, ka mingi vabatahtlik palvushommik või mingi sihuke kooslus? Ma ütlen, ma ei tea neid asju nii täpselt, termineid. Mitte ta ei oleks kooli kohustuslik osa, aga et olekski mingi oma sihuke palvusnurk.

Jah, aitäh! Kahtlemata religioonil on siin oma ja väga tähtis roll. Ja ma tean koole, kus on tööle võetud näiteks koolikaplan, kooli hingehoidja. On koole, kus ka kiriklik noorsootöö on noorsootöö üks osa, mida pakutakse ühe võimalusena. Kindlasti see on ressurss, mida oleks vaja ära kasutada.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh! Tõesti väga tänan selle ettekande eest ja ka eelmist ettekandjat ettekande eest. Meil on Riigikogu liikmetena võimalus neid kuulata ka oma toast, nii et ma kinnitan teile, et see, et saalis ei ole palju rahvast, ei tähenda, et see sõnum ei jõua paljude Riigikogu liikmeteni. Aga küsimus on just nimelt jälle kooli kohta. Me oleme väga palju rääkinud selle Riigikogu koosseisu ajal õpetajate puudusest, õpetajakoolitusest, eestikeelsele õppele üleminekust. Mulle meenub, et kui ma ise koolis õppisin, siis olid olemas klassijuhatajatunnid. Küllap neid on ka praegu. Kas teil on kogemus, kas erinevates koolides seda aega, seda nappi aega, klassijuhatajatundi, kasutatakse selleks, et neid väheseid professionaalseid psühholooge kutsuda ja lapsi  harida? Sest muidu teevad seda suunamudijad, aga tihti nad suunavad ja mudivad meie noori, noh, veel rohkem närvilisemale, ilusamale, edukusele tungivale elule.

Aitäh! Jah, koolipsühholoogid käivad klassijuhatajatundides erinevatel teemadel [rääkimas], sellestsamast vaimsest tervisest, kiusamisest, millest iganes klassijuhataja tunneb, et vaja oleks. Siin on nüüd üks murekoht – see, et koolipsühholoogidel napib aega. Meie töö koolipsühholoogidena tegelikult sisaldab seda, et me peaksime tegelema ennetusega. Paraku on olukord selline, et kui maja põleb, siis ma kustutan seda maja ja mul ei ole sellel hetkel jaksu ja mahti ennetusele mõelda. Ehk neid kriitilisi abivajajaid on nii palju meie koolides, koolipsühholoogid on väga ülekoormatud, nende enamus ressurssi läheb ära nende laste ja noorte peale, kes on väga-väga hädas juba praegu. Me väga hea meelega panustaksime rohkem ennetusele ja sellele, et niimoodi ka suurte gruppidega rääkida ja seda ennetustööd teha. See on meie eesmärk.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olen ühest põlvkonnast, kelle liikmed ei ole psühholoogi juures käinud, kes kell kaheksa on võimelised õppima ja on reaalse eluga kokku puutunud, nii nagu enamik inimkonnast varasemal ajal. Aga me räägime praegu põlvkonnast Alfa, nii-öelda lumehelbekestest, kes tõepoolest lõiguvad ennast, et aru saada, et nad on olemas. Aga see on ju see näpuvurri ja voogedastuse põlvkond. Ja see on globaalne põlvkond, keda sünnib igal aastal kõige rohkem Indiasse, Hiinasse ja Nigeeriasse. No Eestisse ka natukene. Aga kuna see on globaalne värk, äkki annate veidi ülevaate, kui palju me erineme sellest ülejäänud globaalsest maailmast ja sellest põlvkonnast Alfa, kes igal pool nendes näpuvurri ja voogedastuse lainetes on ega saagi enam aru, mis tegelikult on. Kas see on loomulik, et mõista, et ma olengi elus, et ei ole kõik virtuaalne?

Aitäh! See on väga paljude täiskasvanute küsimus, et kuidas meie noored on sellisesse kohta jõudnud. Ja kahjuks see on ühiskond ja see on maailm, milles me elame. Meie küsimus peaks olema siin see, et kuidas me neid noori aitame. Kas me ütleme nendele, et ma ei saa sinust aru, mulle tundub, et see on mõttetu jutt, mida sa räägid, või me ütleme talle, et tead, ma ei saa sinust aru, aga ma tahaksin. Räägi mulle sellest, kuidas sa ennast tunned. Räägi mulle, mis sulle muret teeb. Räägi mulle, mis on need asjad, mille pärast sa hirmu tunned. Me olemegi erinevad põlvkonnad, me olemegi erinevalt kasvanud. Aga siinkohal meie, täiskasvanud, täna saame pakkuda lastele ja noortele seda, et isegi kui ma ei saa sinust kohe aru, ma üritan. Ma üritan. Ja see on juba see, mis lastele ja noortele väga palju annab ja nendele väga hästi mõjub. Kui minu ema või minu isa või minu vanaisa või minu õpetaja ütleb, et ma tahan sinust aru saada ja ma tahan sulle toeks olla, isegi siis, kui ma päris lõpuni ei mõista.

Jõuame ühe küsimuse veel. Jaak Juske, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kui meil on täna koolipsühholoogid umbes pooltes koolides, eks ole, siis kui palju on mure selles, et meil lihtsalt pole inimesi? Kui palju on mure selles, et palgad on liialt väikesed, ja kui palju aitaks kas või see, kui üks koolipsühholoog teenindab mitut kooli?

Aitäh! Meil on psühholoogiharidusega inimesi piisavalt, selles ei ole küsimus. Küsimus on selles, kuidas neid kooli tööle meelitada ja mis motiveeriks neid siia tööle tulema. Siin on haridusministeerium teinud väga head tööd selles osas, et on laiendanud näiteks koolipsühholoogidele ka õpetaja lähtetoetust. Koolipsühholoogidel on ka pikk 56‑päevane puhkus, nendel on olemas riiklikud garantiid jne. Nii et neid koolipsühholooge muudkui tuleb. Kui mina koolipsühholoogide ühingu juhi kohale tulin viis aastat tagasi, siis see protsent oli 36. 36%‑s koolides. Viie aastaga me oleme tõusnud 53 peale, mis on päris hea edasiminek. Nii et me peame mõtlema sellele, kuidas teha need töötingimused võimalikult atraktiivseks. Erapraksisega me ei võistle, jah, aga siis me peame pakkuma nendele mingisuguseid muid boonuseid ja garantiisid.

Aitäh! Küsimuste-vastuste aeg on otsa saanud, rohkem me ei saa küsimusi võtta. Palun Riigikogu kõnetooli meie tänase viimase ettekande esitaja Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni tegevjuhi Ott Oja.

Lugupeetud Riigikogu! Austatud kuulajad! Esindan siin Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni ehk VATEK‑it, mis ühendab poolsada organisatsiooni ühise eesmärgi nimel seista Eesti inimeste vaimse tervise ja heaolu eest. Need organisatsioonid on mind usaldanud siia oma eestkõnelejaks ning proovin nende ausat kogemust jagada ka siit kõnepuldist. Andke mulle andeks, kui ridade vahelt kõlab siiski ka kärsitu õpetaja hääl. Kuigi panin õpetajaameti maha aastate eest, tegin seda selleks, et ühel päeval ei peaks meie noored olema enam nii hädas, kui olid minu õpilased, ja õpetajad ei peaks tundma ennast nii abituna, kui tundsin mina, kui ma oma õpilasi toetasin.

Aastaid on vaimse tervise valdkonna areng tuginenud vabaühenduste ja üksikisikute eestvedamisele. Nii on aegamisi kujunenud Peaasi.ee‑st vaimse tervise hariduse veebikeskus, Eluliinist vabatahtlikel põhinev abiliin suitsiidsetele inimestele. On algatatud programme ja teenuseid, millest kahjuks paljud projektirahastuse lõppedes on pidanud oma uksed sulgema. Arengud olid pikka aega üksikud ja killustunud. Ka vaimse tervise spetsialistid ise ei teadnud tihti, mis abivõimalused nende piirkonnas on kättesaadavad, kuna need tekkisid ja kadusid koos sellesama projektirahastusega. Omalt poolt kirusime riikliku visiooni ja juhtimise puudumist, kuna MTÜ‑d oma tervishoiusüsteemi ei ehita.

Selles kontekstis sisenesime viiruskriisi, kus vaimse tervise abi süsteem, mida sisuliselt ei olnud, pidi kohanema kriisiga, mida ei olnud varem nähtud. Viimased aastad on toonud üüratu kahju Eesti inimeste vaimsele tervisele. Eriti valusalt on see tabanud meie noori.

Kuid kriiside tõukel on sündinud muutused, mis teevad mind tuleviku suhtes optimistlikuks. Selle Riigikogu koosseisu ajal on kujundatud Eesti riiklik vaimse tervise strateegia ning Sotsiaalministeeriumisse on loodud vaimse tervise osakond. Need kaks sammu, mis koosmõjus on andnud valdkonnale selged sihid ja parandanud koordineeritust, annavad tõesti tulevikuks lootust. Seaduste tasandil on tagatud laste õigus vaimse tervise abile, parandatud vaimse tervise teenuste korraldust ning ennetustöö koordineerimist. Vaimse tervise kahjud on küll aastakümneid kuhjunud ning nende lahendamiseks meil on veel pikk tee minna, kuid oleme teinud viimaste aastatega olulise alguse.

Tänaseks kaotab Eesti vaimse tervise probleemide tõttu igal aastal 2,8% oma majandusest, mis on 2021. aasta näitel pea miljard eurot. Sellest 320 miljonit [langeb] otsestele tervishoiukuludele, 250 miljonit suurenenud sotsiaaltoetustele ning täiendavalt 300 miljonit kaotab riik ja rahvas igal aastal tööturul vähenenud tootlikkuse ja kaotatud elude tõttu. See miljardine auk ei ole puhtalt paberil, selle [alla mahuvad] inimeste kannatused, kogemused, väljakutsed ning see kõik on välditav. Suurusjärgu võrra väiksemad investeeringud võimaldaks meil luua tervema ja sidusama Eesti ning selle alguspunkt on just meie laste ja noorte juures.

Vaimse tervise probleemide ennetus tähendab paljuski just seda, et me loome keskkonna, kus inimestel on turvaline olla, kujundame kogukondi, kus üksteist toetame ja oskame oma erimeelsustega toime tulla, arendame vanemlikke oskusi ning laste endi tundetarkust. Seeläbi on meie kogukonnad püsivamad, pered ühtsemad ning noored suudavad toime tulla elu igapäevaste raskustega.

Riiklike sammude kõrval on olulisel kohal ka isiklik eeskuju. Ei saa pahaks panna laste nutilembust, kui vanemad lapse kõrval on ise uppunud sotsiaalmeedia sügavustesse. Ei saa imestada noorte julmuse ja kakluse pärast, kui isegi Riigikogu istungid on täis sõimu, mõnitusi ja kiusu. Õpetajana nägin selgelt, kuidas õpilased minu käitumisest järjepanu eeskuju võtsid. Olla nende ees päevast päeva toob endaga kohustuse olla parim versioon iseendast. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ka teie olete eeskujud ning teie käitumine kujundab seda, kuidas noored üksteisega käituvad.

Kiusu ennetuseks, vanemlike oskuste õppeks ning sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õppeks on Eestis oma mõju tõendanud mitmed ennetusprogrammid. Paljud neist on välja arendatud Euroopa Sotsiaalfondi rahastuse toel. Kuid Eestis ei ole ka mõjusatel programmidel tihti teerada püsiva rahastuseni, ammugi mitte piisavate investeeringuteni, et nad saaksid oma mõju laiendada ja jõuda paljude Eesti inimesteni. Koos Euroopa Sotsiaalfondi rahastuse vähenemisega närbuvad ka meie väljavaated ennetustöö katmata vajaduste rahuldamiseks. Näiteks, nagu minister välja tõi, puuduvad meil vanemlusprogrammid teismeliste laste vanematele ja kuni kaheaastaste laste vanematele. Õnneks need on hetkel töös. Aga meil ei ole piisavalt rahastust, mille pealt ennetust arendada. On aeg luua riiklik võimekus ennetusse investeerimiseks ja vaimse tervise kahjude vähendamiseks.

Hiljutine oluline edusamm oli valdkonnaülese ennetuse valitsuskomisjoni moodustamine, mis toob kokku eri valitsemisalade ministrid, riigiametite juhid ning vabakonna eestvedajad. Laiapõhjaline lastele ja noortele keskenduv komisjon saab ennetusse tuua hädavajaliku juhtimise ja koostöö. Kuid vaja on luua ka valdkonnaülese ennetuse fond, mille kaudu komisjon saab võimendada olemasolevaid ennetusprogramme ning arendada uusi.

Kõiki vaimse tervise probleeme aga ei ole võimalik ennetada ning enamik vaimseid probleeme kujuneb välja just teismeeas. Seetõttu on õpetajad ja noorsootöötajad raskes, kuid võimalusterohkes positsioonis, et noori aidata. Nemad on tihti esimesed märkajad ja usaldusisikud, kellele end avatakse, ning paljud õpetajad ja noorsootöötajad on end ühtäkki avastanud vestluses, kus kaalul on noore inimese elu. Võin oma õpetajakogemusest tunnistada, et enesetappu planeeriva õpilase kaitsmine tema enda eest ei olnud miski, milleks mina olin valmis. Vaimse tervise esmaabi oskused on olulised igale haridus‑ ja noorsootöötajale mitte ainult selleks, et ulatada käsi suitsiidsele lapsele, vaid ka selleks, et märgata probleeme varem ning leida varajast abi.

Õpetajad aga vajavad kooli ka partnereid, kes oskavad pakkuda enamat kui esmaabi. Koolipsühholoogid peavad olema kõige kiiremaks, lähemaks ja kättesaadavamaks professionaalse vaimse tervise abi teenuse osutajaks lastele ja noortele. Järjest raskem on aga koolidesse leida tugispetsialiste – ja pole ka ime, arvestades, et sarnaste kvalifikatsiooninõuetega tugispetsialistid ei saa isegi seda palgagarantiid, mille tagame õpetajatele. Näiteks koolipsühholoogide palgad on märkimisväärselt madalamad kui haiglas töötavatel kliinilistel psühholoogidel, kel on võrdväärne väljaõpe, kuid isegi kliinilised psühholoogid on madala töötasu tõttu haiglatest lahkumas erasektorisse. Niisiis on vaid pooltes koolides täna olemas koolipsühholoog. Sarnaselt õpetajatega vajavad ka tugispetsialistid riiklikku kindlust, mitte kohalike omavalitsuste armu, et tagada konkurentsivõimelised palgad. Palgad, mille miinimummäär erialaliitudega kokku lepitakse ning riigieelarvest tagatakse.

Nagu eelkõnelejad on rääkinud, on Eesti noorte enesetappude määr 2,5 korda kõrgem Euroopa Liidu keskmisest. See ei ole koroona-aastate mõju, vaid sellele eelnenud normaalsus. Tsiteerides hiljutisest kõnest president Alar Karist: "Maailm ei naase normaalsuse ehk sõja‑ ja pandeemiaeelsesse aega, osaliselt sellepärast, et normaalsus tähendas varem vaimse tervise probleemide mahavaikimist. Psühhosotsiaalse heaolu ühiskonna keskseks põhimõtteks muutmine on uus normaalsus." Selles uues normaalsuses saame päriselt seada esikohale sidusad kogukonnad ja tugevad perekonnad. Muutus algab noortest, kelle õlule oleme ühiskonnana juba pannud suure koorma, kuid kelle kannatusi saame enim vähendada. Selleks tuleb kõigil, ka saalisviibijatel, nii pereliikme, kodaniku kui ka poliitika kujundajana seada end eeskujuks. Saan teile kinnitada täna siin Riigikogus kaasesinejate ja kuulajate ees, et hoolimine päästab elusid. Ennetus päästab elusid. Märkajad ja sekkujad päästavad elusid. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Margit Sutrop, palun!

Aitäh eesistujale! Ja suur tänu teile selle ettekande eest! Olen väga nõus enamiku asjadega või praktiliselt kõigi asjadega, mis te rääkisite. Te rääkisite hästi palju ennetustegevusest ja teie organisatsiooni liikmed sellega ka tegelevad ning minu küsimus puudutab seda, kes on teie partnerid teadmispõhise ennetustegevuse tegemisel. Sest näiteks TAI, Tervise Arengu Instituut on välja toonud, et ennetustegevus, mis ei ole nii-öelda õigesti suunatud, võib tegelikult hea asemel pigem kahju tekitada. Kas tunnete, et teil on teadmispõhiseid partnereid? Ja kes on need, kellele võiks toetuda? Milline on ülikoolide ja ka teadusasutuste roll teiega koostöös?

Suur tänu! Esmalt kiiresti tõesti sellest, nii nagu te tõite välja, et ennetusele tuleb läheneda teadlikult. Ennetuses on väga palju mitteintuitiivset, asju, mida me võib-olla tahame kuidagi automaatselt teha. Kuid sellised ennetuspraktikad, mis meil on kahjuks isegi täna tihti veel koolides levinud, võivad tekitada rohkem kahju kui kasu, sellepärast tõesti on see teaduspõhine lähenemine väga oluline. Oma töös me konsulteerime sisuliselt kõigi valdkonnaekspertidega, kes meile käeulatusse satuvad. Vabaühendusena meil ei ole eelarves seda raha, et meil oleks eksperdid palgal, aga me pöördume samamoodi Tervise Arengu Instituudi poole ja ka Eesti ülikoolide poole, et nende käest nõu saada, nende arvamust küsida, et teatud otsuseid teha.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Austatud juhataja! Viimase aasta jooksul koolides käies ja õpetajatega rääkides olen ma kuulnud väga palju positiivset tagasisidet Peaasi.ee poolt korraldatava vaimse tervise esmaabi koolituse kohta. Peaasjad on neid suunanud spetsiaalselt ka haridustöötajatele ja on ka mõned väga tublid kohalikud omavalitsused, kes on tellinud oma haridustöötajatele vaimse tervise esmaabi koolitusi. Kas teil on ülevaadet, kui palju tänaseks haridustöötajad ja noorsootöötajad vaimse tervise esmaabi koolitusi on saanud?

Aitäh küsimuse eest! Mul endal ei ole seda ülevaadet hetkel kohe anda. Ma saan Peaasjade käest selle järele küsida ja täpsustada. Kuid ma võin öelda, et see on praegu alla 10%.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tahan aitäh öelda teile ettekande, aga ka selle töö eest, mida te teete. Tahan ka teisi ettekandjaid tänada nii ettekannete kui ka selle igapäevase töö eest, mida tehakse. Sotsiaalkomisjon on kokku puutunud paljude organisatsioonidega, kaasa arvatud see, mida teie esindate, ja me oleme head koostööd teinud. Te tõite siin välja, et tegutsejaid on palju ja tihti need tegutsejad lõpetavad tegevuse, kui lõpeb projektitoetus. Ja see on muidugi minu meelest kõige kurvem asi, sest teinekord see väga hästi alanud projekti lõppemine toob suuremat kahju kui see, et see projekt poleks alanudki. Kas te oskate öelda konkreetselt, millised projektid on lõppenud seoses rahastuse lõppemisega?

Spetsiifilised näited ma jään natuke võlgu. Ma võin öelda, et oli näiteks projekt "Samm‑sammult", mis oli sihitud sellele, et õpetada koolis õpilastele sotsiaal-emotsionaalseid oskusi, olid juba valminud õppematerjalid esimestele klassidele, kuid siis ei piisanud rahastust selleks, et järgmisi samme teha.

Nendesamade programmide lõppemise koha pealt, eks seal kipub olema, et see rahastus lõpeb, need teenused on mingis osas välja arendatud, sinna on väga palju investeeritud. Me ju mõistame, et enamasti see arendusfaas on kõige kulukam. Nii et me oleme tegelikult Eestis korduvalt ja korduvalt investeerinud sellesse kõige kulukamasse faasi ja ei ole olnud valmis võtma üle seda soodsamat faasi, et seda kõike üleval hoida. Ning nüüd me võime vaikselt liikuda sinna, kus meil ei ole võimalik enam seda kulukamat faasi välisrahastuse toetusel rahastada, vaid me peame jällegi hakkama kõike ise tegema oma rahast. Nii et praegu investeerimine on selgelt soodsam kui selle edasilükkamine.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te oskaksite tuua näiteid maailmas riikidest, kes kõige eeskujulikumalt vaimse tervise ja heaolu eest võideldes tegutsevad? Ja kas on midagi, mida Eesti võiks üle võtta, mingisugused head süsteemid või midagi sellist? 

Üks väga hea näide on Suurbritannia, kes on väga tugevalt investeerinud just ennetusse ja eriti on selliseks etaloniks tõenduspõhises ennetuses ja on teinud need ennetuse hinnangud avalikuks. Meie kui väljaspool tegutsevad riigid, organisatsioonid tihti vaatame nende materjalide poole, mis on kõige potentsiaalikamad ennetusprogrammid, mida Eestisse tuua. Ja samas see on väga oluline teadmus meie koolidele ja kohalikele omavalitsustele, et teha neid valikuid selleks, mis ennetusprogramme oma koolis rakendada. Nagu ma mainisin, ennetus ei ole tihti intuitiivselt mõistetav või me ei mõista seda, kuidas näiteks üks käitumisoskuste õppeprogramm algklassides võib säästa õpilast narkoprobleemidest hilisemas eas. Aga need programmid on pikaajaliste testidega tõendatud ja me saame neid tuua Eestisse ja vaadata, kas me ka siin saame need toimima. Nii et see teadmus on ka koolidele oluline, et teada, mida nad tellivad, mida nad ostavad sisse, millele nad üldse aega kulutavad ja kas see on seda väärt.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh selle ülevaate eest! Mul on üks hästi konkreetne küsimus, pigem võib öelda, et sihuke teie sõnum meile, Riigikogu liikmetele. Kui saaks nüüd öelda ühe või kaks asja, mis esimeses järgus, esimesel võimalusel tuleb ära teha selleks, et päästa neid noori hingi, kes tõesti ei jaksa enam elada – mis asjad need oleks?

Väga raske on, eriti veel sinna tasemesse panna see teravik. Aga ma ütleksin seda, et kui me räägime inimestest, keda me nüüd juba päästame, siis me räägime ikkagi pigem tervishoiuteenustest. Me räägime sellisest väga intensiivsest abist ja selleks me vajame spetsialiste. Me vajame vaimse tervise õdesid, me vajame kliinilisi psühholooge ja psühhiaatreid. Nende koolitamine on pikaajaline protsess, kallis protsess, aga on olemas alternatiive selles mõttes, et meil on väga palju psühholoogiamagistreid, kes võiks väikese toega aasta jooksul omandada kliinilise psühholoogi kutse. Meil oleks võimekus motiveerivatel tingimustel tuua väga palju kliinilisi psühholooge kindlasti juurde. Samuti on meil registrites tuhandeid õdesid, kes ei tööta praegu tervishoius, ja ka neid on võimalik tervishoidu tagasi tuua sobivate töötingimuste korral. Ja paljud neist võiksid pakkuda ka vaimse tervise tuge või omandada vaimse tervise õe eriala. See oleks see, kuhu mina paneksin teraviku, aga see vajab selgeid ja julgeid investeeringuid.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Te osaliselt just vastasite sellele küsimusele, mida ma tahtsin küsida. Aga kuna see on väga kompleksne ja keeruline valdkond ja teema, mida me täna arutame, siis mul oligi küsimus selle nii-öelda pudelikaela kohta, et mis see teie hinnangul on. Kui seda keerukat probleemi hakata lahendama, siis kust otsast ja millega?

Jah, ütleme niimoodi, et kogu pudel on täies ulatuses maru kitsas. Selles mõttes on raske öelda, et ühes tasemes on need probleemid kõige suuremad. Samas, võib-olla on siin hea tuua näide täiesti teisest valdkonnast, päästest. 2005. aastal hakkas Päästeamet tegelema tulekahjude ennetamisega. Kui varasemalt sõideti pidevalt välja, et tulekahjusid kustutada – loomulikult jätkati ka seda –, siis nüüd hakati väga süsteemselt panustama ennetusse, suitsuandurite paigaldamisse, mis vaimses tervises on põhimõtteliselt varajane märkamine, esmane kiire reageerimine. Ja sellega on toodud drastiliselt alla tulekahjude arv, tulesurmade arv ja oleme jõudnud sinnamaale, kus päästjad saavad enamasti oma valvekorra ajal õhtul magama minnes hommikul ärgata äratuskella peale, mitte häire peale.

Sarnaseid investeeringuid, sarnast fookust vajame ka vaimses tervises. Vajame seda, et me investeerime ennetusse, et see abivajajate pealevool mingi hetk lakkaks. Psühhiaatrid, kliinilised psühholoogid, muu tervishoid ja teised spetsialistid – nad pingutavad oma võimete piiril, on tihti läbi põlenud ja nende töö iseenesest ei vähenda seda, kui palju abivajajaid on, sest abivajajaid tuleb praegu järjest juurde. Me peame investeerima sellesse, et see abivajadus juba varakult ära hoida.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Aitäh! Mul on ehk natuke filosoofilist laadi küsimus. Meie mõttemaailm on paljuski ehitatud võimalusele planeerida asju. Me mõtleme läbi, mis on meie homne päev, me mõtleme läbi, mis on meie järgmise aasta sisu. Ja tegelikult nii koroona kui ka nüüdseks sõda on ära varastanud lastelt selle planeerimise, kuidas ma ütlen, võimaluse. Me ei saa nüüd kindlalt väita, kas kool on lahti või kool on kinni. Me ei saa kindlalt väita, kas ma võin külastada oma vanaisa või ei saa, sellepärast et paljud haigused küll levivad, aga nad on nähtamatud. Me ei saa planeerida mingisugust pikemat perspektiivi, sest kogu ühiskond räägib julgeolekuohust. Minu küsimus on selles, et kuidas üldse järgmisele põlvkonnale üle anda seda teadmist, millel baseerus kogu meie teadmine. Meie küll planeerisime oma elu.

Väga hea tähelepanu juhtimine, väga hea märkamine! Täiesti nõus, et ebastabiilsus ja see, et me ei suuda oma tulevikku ennustada, see, et meil justkui ei ole mõtet unistada mingist tulevikust, sest me ei tea, kuidas meie elu on korraldatud, mis meie võimalused on – see on seotud nii koroonaga kui ka maailma tuleviku väljavaadetega kliima valguses. Ja siin on jällegi tõesti vaimne tervis äärmiselt oluline. Minister Riisalo tõi välja vaimse tervise ühe definitsiooni – neid definitsioone on [mitmeid], vaimne tervis on väga mitmeti defineeritav asi. See definitsioon oli WHO definitsioon, mis ütleb, et vaimne tervis on heaolu seisund. On teine lähenemine, mis sõnastab vaimse tervise kui kohanemisvõime. See, et me suudame muutlikes tingimustes paremini toime tulla, et me oleme paindlikud, aga samas tugevad. Nende vaimse tervise oskuste õpet peamegi toetama, selleks et väga keerulistel aegadel paremini toime tulla.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan hea esimees! Hea ettekandja! Meid siin saalis eksitatakse igapäevaselt, meile maalitakse üks kole pilt sellest, et noored omavahel seksivad ja et me peaksime seda kuidagi reguleerima, ja nüüd on tulnud see kõige suurem probleem, et noored veel veibivad. See on kõige suurem probleem. Samas, noorsootöötajad ütlevad, et narkootikumid ja alkohol on jätkuvalt suur probleem ja [tuleks] käsitleda ka seda kui vaimset tervist. On kõlanud ka selliseid mõtteid, et me peaksime tagama noortele võimaluse kontrollida narkootikumide puhtusastet. Aga ma tahaksin teie käest küsida, kas alkohol kui, ütleme, selline kõige lahjem meelemürk on toonud märkimisväärset mingit asja, ütleme, noorte käitumises. Võib-olla in vino veritas, et kui noor ...

Hea küsija, teie aeg!

Nüüd jällegi, noorte narkootikumide ja alkoholi tarvitamise statistika ei ole miski, mis mul on värskelt siin kuklas. Kuid minu arusaamist mööda on noorte seas alkoholi tarvitamine küll langenud, aga samas pigem on tõusnud narkootiliste ainete tarvitamine. Aga igasugune selline sõltuvuskäitumine ja ennasthävitav käitumine on ikkagi laiemalt seotud vaimse tervisega. Ja kui ma mainisin siin eelnevalt, et on asutatud valdkonnaülese ennetuse valitsuskomisjon, siis valitsuskomisjon sellise laia pildiga tegelebki, sest kõik need ennetustegevused tegelikult võimendavad üksteist. Selleks, et ennetada alkoholi tarbimist, narkootikumide tarbimist, kriminaalset käitumist, vägivalda, vaimse tervise probleeme, on tegelikult väga sarnased lähenemised, sest tihti me liigume sõltuvusainete poole, et toime tulla millegagi meie elus, mingite raskustega, mida me ei oska ise ületada. Needsamad oskused, nagu tundetarkus, sotsiaal-emotsionaalsed oskused, annavad meile tööriistad, et leida parem lahendus. Nii et jällegi, see on ka see, mille pärast seesama valitsuskomisjon on moodustatud, et seda kõike ühiselt teha, sest need tegevused võimendavad üksteist ja on mõistlik teha neid ühise investeeringuna.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Nüüd on algataja soovinud järgnevat. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad, aga arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Kui te panete ennast kirja läbirääkimiste vooru, siis ma eeldan, et teie olete selle fraktsiooni esindaja. Kui see nii ei ole, siis palun andke teada.

Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Liina Kersna. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid ja tänasel riiklikult tähtsa küsimuse arutelul osalejad!

Me teame, et kõige efektiivsem viis toetada laste ja noorte vaimset tervist on toetada eelkõige laste ja noortega tegelejate vaimset tervist. Ehk siis meie fookuses peaksid olema lapsevanemad ning haridus‑ ja noorsootöötajad. Kui täiskasvanud on stressis ja tunnevad end halvasti, on suurema tõenäosusega stressis ka lapsed.

Teame uuringutest, et 1500 eurot lapsevanema depressiooni ennetusse säästab riigile kokkuvõttes 50 000 eurot. Üks euro suitsiidiennetusele toob ühiskonnale tagasi poolteist eurot. Vanemlusprogrammidesse investeeritud euro toob tagasi lausa 14 eurot. Riigi seisukohalt on neisse valdkondadesse raha investeerimine selgelt kasulik investeering.

Minister Signe Riisalo rääkis samuti vanemlusprogrammide olulisusest. Meist keegi ei ole sündinud lapsevanemaks, me kasvame lapsevanemaks. Eestis on juba täna kasutusel väga head vanemlusprogrammid, aga nende kättesaadavus peaks olema oluliselt laiem, nii nagu ütles ka minister. Näiteks, Võrumaa arenduskeskuse eestvedamisel toimunud laste ja noorte vaimse tervise seminaril käidi välja mõte, et vanemlusprogrammi vautšer võiks olla riigilt kingituseks igale perele, kuhu sünnib laps. See oleks võimalus, mitte kohustus.

Mitte ükski lapsevanem ei taha teadlikult teha oma lapsele halba. Kõik me teeme oma vead teadmatusest. Näiteks, kas me oskame oma lapsi päriselt kuulata, päriselt kuulata ilma hinnanguid andmata? Õpetajate läbipõlemisest suure töökoormuse ja pinge all oleme palju kuulnud. Õpetajad on pidanud viimastel aastatel väga kiiresti kohanema muutuvate oludega ning õppima uusi asju. Nii COVID-kriisis kui ka Ukraina sõjapõgenikest lapsi õpetades on meie õpetajad näidanud end esiõppijatena, esikohanejatena. Nii suure pinge all töötades peab teadlikult tegutsema selle nimel, et õpetaja tunneks end koolis hästi ja hoituna.

Mida me saaksime teha? Hiljuti kutsusin mitmed vaimse tervise eksperdid, sealhulgas Karmeni ja Oti, aga ka teised ning haridusvaldkonna inimesed Riigikogusse seminarile, mis kandis pealkirja "Koolis ja õnnelik, kas see on võimalik?", kus me hoidsime fookust just nimelt õpetaja heaolul.

Palun ka kolm minutit lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Jagan teiega mõtteid, mida laudkonnad sõnastasid. Vaimse tervise esmaabikoolitus peaks olema tagatud kõigile, kes laste ja noortega tegelevad. Ideaalis võiks see olla õpetajaõppe osa, nii nagu ütlesid ka Karmen ja Ott oma ettekannetes. Regulaarne supervisioon nii õpetajatele kui ka koolijuhtidele peaks olema tavapärane, nagu see on tavapärane sotsiaalvaldkonna töötajatele. Klassiruumi on vaja õpetaja kõrvale õpetaja abisid, kes saavad võtta õpetajatelt koormust vähemaks.

Nii õpilaste kui ka õpetajate vaimse tervise toetamiseks võiks vaimse tervise ekspertide ampluaad julgemalt laiendada. Näiteks sobivad haridusasutustesse uuringute põhjal väga hästi loovterapeudid, eriti kunstiterapeudid. Võtame tehnoloogia appi ja anname seeläbi õpetajatele aega juurde. Koolipäev on vaja muuta nii õpilase‑ kui ka õpetajasõbralikumaks. Päeva tükeldamine 45‑minutilisteks tundideks ei toeta õpilase ega õpetaja vaimset tervist ega keskendumisvõimet. Kasutame rohkem lõimitud õpet tunnikoormuse vähendamiseks ja õpilaste üldoskuste arendamiseks.

Head kolleegid! Me oleme harjunud muretsema laste pärast, aga selleks, et lapsed ja noored oleksid hoitud, peame hoidma fookuses laste ja noortega tegelevate täiskasvanute heaolu. Me peame laiendama oskusi, kuidas vaimset tervist toetada. Kuna koolikeskkond on oma olemuselt hindav keskkond, siis tunnustust peaks koolis olema 20 korda rohkem.

Teame uuringutest, et pidev negatiivne stress mõjutab aju arengut ja pärsib õppimisvõimet. Kui oleme tugeva pinge all, siis asjad lihtsalt ei jää meelde. Nii ongi keeruline – kui mitte öelda võimatu – õppida. Selle teadmisega tuleb arvestada. Näiteks on Eesti 11‑aastased Euroopa ja Põhja-Ameerika riikide võrdluses kolmandal kohal kiusamise kogemuse poolest. Ka PISA 2018 ütleb, et 25% 12‑aastastest on kogenud kiusamist. Seda on Euroopa keskmisest rohkem. Me teame, et kiusuennetusprogrammid on teaduspõhiselt kinnitanud oma tõhusust. Näiteks saame 128 uuringu põhjal öelda, et sekkumised vähendavad kiusamise kogemust 16% ja kiusamiskäitumist 20%. Ehk viiendik kiusab vähem tänu nendele programmidele.

Laialt on räägitud sellest, et liikumine toetab vaimset tervist. Tartu Ülikooli liikumislabori uuringud aga näitavad, et koolipäevadel liigub 7–13‑aastastest õpilastest vaid iga neljas piisavalt, 20% ei liigu ühelgi päeval minimaalsel tasemel. Aga samas me ju teame, et liikuvad lapsed õpivad paremini, nende suhted koolikaaslastega on paremad ning nende füüsiline ja vaimne tervis on parem. Soomes 30 aastat kestnud uuringu tulemused ütlesid, et aktiivsed lapsed saavad paremaid hindeid, tulevikus kõrgemat palka ning nad on vähem töötud. Lisaks saab USA‑s tehtud uuringu põhjal väita, et juba 30 minutit liikumist vähendab aktiivsus‑ ja tähelepanuhäire sümptomeid. Liikumine aitab ka ärevusest üle saada. Ka seda me teame teaduslikult. Täna on Liikuma Kutsuva Kooli programmiga liitunud juba 176 kooli, aga meil on 521 üldhariduskooli ehk meil on pikk tee minna.

Mõtleme korra, kas meie koolides on kriitika või tunnustamise õhkkond, konkurents või koostöö, kontroll või autonoomia. Neist vastustest sõltub, kui hästi meie lapsed end koolikeskkonnas tunnevad, ja sellest, kui hästi lapsed ennast koolis tunnevad, sõltub, kui hästi nad suudavad päriselt õppida.

Head kolleegid! Tehes teadlikult noorte vaimset tervist toetavaid otsuseid, on meie võimuses reaalselt päästa elusid, noorte inimeste elusid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Toomas Jürgensteini. (Toomas Jürgenstein küsib lisaaega.) Palun, kolm minutit lisaaega!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Alustan oma kõnet tsitaadiga, mille päritolu ma enam päris täpselt ei mäleta. Siiski ma arvan, et ma lugesin seda Palamuse muuseumis, kus oli rohkem kui 100 aastat vanad kooliõpetaja märkmed. Ja ühe poisi kohta oli seal kirjutatud: "Juba kaks korda vitsahirmu saanud, aga ikka tuim." Kunagi naersin selle märkuse üle südamest, täna on pigem häbi, et ma seda tegin. Küllap oli tegemist pisut autistliku või siis aeglase lapsega, kelle puhul vitsahirm tõesti kõige vähem aitab. Ja koolirõõmust sai tõenäoliselt üsna ruttu kooliorjus.

Ma südamest tänan tänase päeva korraldajaid, see on ülitõsine teema. Ma olen ise seisnud hommikul klassi ees, kus öösel üks õpilastest oli teinud enesetapu, ja seda kogemust ma ei soovi kellelegi. Seal seistes tundsin segu kurbusest ja jõuetusest, sest ma ei osanud klassi aidata.

Rõhutan, kodu roll jääb alati esmaseks, kuid ma keskendun koolile – osalt seetõttu, et tunnen kooli paremini, ja võib-olla ka sellepärast, et täna on koolist enam juttu olnud. Ja kooliõpetajana olen ikka mõelnud, mis on need ideaalid ja põhimõtted, mida õpilastel oleks koolis võimalik omaks võtta ja mis nende vaimset stabiilsust toetaks.

Esiteks, see täna mitmel puhul juba kõneldud õpitu mõtestamine. Konkreetsetest teadmistest ilma isikliku suhte ja laiema mõistmiseta tõesti ei piisa. Ja mõtestada on lihtsam seda, mis on õpilasele lähedane. Üks mu endine õpilane käib vahel mu aias istumas ja juttu ajamas. Täna on ta meditsiiniõde ja ämmaemand ja ka õppejõud. Ta ütles, et meditsiin hakkas tema jaoks kõnelema siis, kui ta avastas ühe tegevuse, milles ta oli hea, võib-olla Eestis parim. Nimelt, ta oskas imehästi noori emasid õpetada, kuidas lapsi rinnaga toita. Ja ta ütles, et kogu meditsiin hakkas tema jaoks tükk tüki haaval uuel tasandil mõtestuma. Nii lapsevanemad kui ka õpetajad peaksid lastel ja õpilastel aitama üles leida selle, milles nad on head.

Teiseks tahaksin rõhutada valikute tegemise oskust ja julgust. Kui õpilasel on võimalik valida, siis see mõtestamine selle valikuga tavaliselt läheb kaasa. Mind inspireeris tänavu suvisel Paide arvamusfestivalil noore koolijuhi Indrek Lillemäe juhitud arutelu teemal, mida koolis õppimata jätta. Kooliga seotud inimesed teavad, et ainevaldkondi ja ainekavasid loovad entusiastid, ja seda ei saa kellelegi pahaks panna. Aga paraku entusiastile tõesti tundub, et seal on nii palju olulisi asju, mida õpilane peab õppima. Ainete maht on vahel ülepaisutatud ja see on ka oht, kus on õpetajatel üks niisugune kolleege korrale kutsuv roll. Ma olen viimasel ajal hakanud väga skeptiliselt suhtuma sellisesse väitesse, mis on üsna laialt levinud, et õpetaja X oli nii hea õpetaja, et hiljem ülikoolis polnud vaja midagi õppida. Sellise väite puhul ma kardan, et õpetaja X tegutses väga paljuski teiste õppeainete arvel, ta andis kodus nii palju õppida. Ühesõnaga, see õppimise tasakaalustatus läks paigast ära. Ja mõtestatuse kadu võib tekkida just nimelt siis, kui midagi on liiga palju.

Rõhutaksin veel õppimise elulisust. Näiteks klassijuhatajal – ma olen pikalt [klassijuhatajana] töötanud – on alati dilemma, kas teatud õpilaste küsitava tegevuse ees pigistada silm kinni, püüda neid mõjutada või karistada. Mulle mõjus inspireerivalt Merca, luuletaja Merle Jäägeri – Tartu volikogus on ta ka – [kirjutis]. Ta kirjutas väga väljakutsuva Postimehe artikli umbes viis aastat tagasi "Hoolivad lapsevanemad, tutvustagem lastele joodiku eetikat". Ma võin sellesse suhtuda nii ja naa, aga tark õpetaja leiab võimaluse ka sageli maha vaikitud teemadel õpilastega dialoogi astuda ja see dialoog sageli päästab.

Viiendaks, jällegi, Raivo E. Tamm esitas sama küsimuse. Mulle tundub, et õpilasel peaks olema koolis võimalus tegeleda suurte ideedega: maailma ja inimese olemust puudutavate küsimustega. Need ideed võivad pärineda filosoofiast, religioonist, teadusest ja viivad sageli lõppkokkuvõttena õpitu mõtestamisele, mida ma ka oma ettekande alguses mainisin.

Ja kuuendaks, ikkagi märkamine. Ma tean, et vahetunnis on õpetajatel sada asja teha, kuid hästi vajalikud, ülivajalikud on jutuajamised õpilastega igapäevateemadel. Vahel õnnestub märgata mõnda probleemi, mis on ülihästi peidetud. Kahjuks meil ei ole koolis veel seda traditsiooni, et õpilane X tuleks minu juurde ja ütleks, et tead, õpilasega Y on halvasti. Kuidagi ... See on üks asi, mida peab julgustama. Ja kui me suudame koolides luua uutest teadmistest rõõmustavama, solidaarsema, hooliva ja armastava keskkonna, siis me suudame paljusid ohte ennetada. Ja tean ka seda, et reaalsuses on selleni meil veel pikk tee minna. Veel kord, aitäh tänase päeva korraldajatele!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Külalised! Arutelu algatajad!

Huhh, see on väga keeruline teema! Kui muidu siin puldis olles võib lahendusi pakkuda, et muudame seadust või paneme mõnele eelarvereale raha juurde, siis siinpool seda viimast võiks ka, aga kõik saavad aru, et ainult see ei aita. See teema on siin palju keerulisem ja komplekssem. Seda, mida silmaga ei ole võimalik näha, on väga keeruline märgata. Veel keerulisem on see, mida näevad teised. Pea võimatu on märgata aga seda, mida teised tunnevad.

Ma sõidan igal nädalavahetusel kuus tundi maakodu ja linnakodu vahet ja siis selle ajal me lastega mängime sellist mängu, et ma näen oma väikese silmaga. Keegi, kes seda ütleb, peab kusagil maanteel midagi nägema ja ülejäänud peavad autos ära arvama, mida ta näeb. Ja see on üsna keeruline, eriti laste puhul, mida ja kuidas nad märkavad, aga ma ütlen, et märgata seda või mõista, mida nad tunnevad, see on veel uskumatult keeruline.

Mul oli aastaid tagasi ühe tänase siinse kolleegiga arutelu ühe kohaliku omavalitsuse teemal – ta oli siis kohaliku omavalitsuse juht – ja ta ütles, et nende omavalitsusel ei ole probleeme ei lastega ega lastel. See tundus mulle veidi üllatav. Aga mõni aeg hiljem selgus, et kui palgati omavalitsusse tööle lastekaitsespetsialist, siis hakkasid probleemid tulema. Ehk kui on inimene, kes oskab näha ja märgata, siis me hakkame neid muresid nägema ja neile lahendusi otsima.

Täna on siin õige pikalt räägitud sellest, et see, mis on ennetav töö ja toimetamine, on oluline. Aga nagu ma ütlesin, selles valdkonnas on seda väga keeruline saavutada. Ma olen alateadlikult arvanud, et ma olen hea isa: käin tööl, teenin raha, kodus tunduvad justkui asjad päris hästi olevat. Aga tegelikult on nii, et see sobib vist paremini ühte eelmisse ajajärku, kus oli üsna tavaline, et meest just selles rollis ennekõike nähakse. Aga tegelikult ma tean, et mul on väga vähe aega, ma võtan olulisteks asjadeks vähe aega ja sellest tuleb päris palju jama.

Ma enne Karmeni käest küsisin, et küsimus on, kuidas vanemana paremaks saada. Või see, mida siin enne Kristina, hea kolleeg, küsis, et kuidas neid kolmnurki panna koos toimima. Ma arvan, need on selle teema ja valdkonna puhul kõige olulisemad küsimused, et kuidas me vanematena oleksime paremad, suudaksime võtta nendeks olulisteks asjadeks aega ja üheskoos mõelda, enne kui on juba probleemid ja nende lahendamine palju keerulisem. Kuidas me suudaksime olulist ebaolulisest eristada?

Palju lihtsam on see, mis täna on, et me sildistame. Me enne rääkisime ka siin küll Z‑generatsioonist või Alfast, lumehelbekestest. Väga lihtne on sildistada, aga ma ei ole kindel, et me selle koorma, mida me nende siltidega paneme ... Ka poliitikas me kõik teame, mida see tähendab, kui lihtne see on, nagu möödaminnes koolis kellelegi see liimikesega pabersilt selja peale kleepida, aga kui vähe on neid, kes märkavad öelda, et see silt seal on, või selle ära võtta.

Enne oli jutt sellest, mis selle generatsiooni probleem on, kes rullivad, vahivad ekraane. See on väga keeruline. Ma olen näinud juhtumit, kus läksin autost mööda, eks ju, seal oli turvahällis pisike imik ja ...

Ma võtan lisaaega ka.

Palun, kolm minutit!

... talle oli ette pandud ekraan – no hoiab last, ema sai rahulikult apteegis käia ja imik oli seal turvatoolis.

Meil oli üks etapp peres, kui meil ei olnud televiisorit kodus, ja siis, kui me kellelegi külla läksime, siis me palusime televiisori kinni panna, sest oli võimatu inimestega suhelda. Sest see ekraani mõju oli ülivõimas. Ükskõik kui head sõbrad või vahva olemine oli, televiisor oli kordades mõjusam. Meie vaatasime abikaasaga televiisorit seal külas seni, kuni märkasime ja palusime selle kinni panna, et suudaks osaleda ja kohal olla. Sellepärast, ma olen mõelnud, on kodus ka aeg-ajalt pahandusi, et tundub, et see telefonivärk [läheb liiale]. Aga jällegi, kui mõtlen sellesama enda juhtumi peale, need [asjad] on keerulised. Tundub nagu lihtne mure või et sellest on lihtne loobuda, aga tegelikult see nii pole.

Ega mingeid suuri tarkusi ei ole, me peamegi ju üheskoos [arutama]. Suur tänu algatajatele selle tänase algatuse eest siin saalis, et me räägiksime ühiskonnas sellest teemast, sildistamise asemel püüaksime märgata, oleksime kohal vanematena, oleksime nõudlikumad ennekõike eneste suhtes! Siis on võimalik ka laste, kooli ja spetsialistidega koos erinevaid lahendusi leida. Et keegi ei läheks kaduma enne, kui on liiga hilja, ja et kannatajaid oleks võimalikult vähe. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Ma tahtsin teid, hea ettekandja, tänada ka ise, märkasin teie kõnes seda mängu "Ma näen oma väikese silmaga", mis te kirjeldasite. Ma tahtsin lisada, et ma mäletan, kui ma emaga koju läksin, siis bussipeatuses me mängisime seda "Täidan, täidan laeva". Soovitaks võib-olla seda mängu ka vahepeal mängida. Seal saab valida algustähe näiteks, ka väga huvitav mäng.

Ma palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe. Vabandust! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Peeter Ernitsa! Ma vabandan, Kruusimäe, teie ees.

Hea juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt aitäh suurepärase teemapüstituse eest! Hea, et ma praegu jõudsin siia õigel ajal. Nii et vabandage, kui ma veidi habras olen. Aga tegemist on ülemaailmse asjaga. Me räägime põlvkonnast Alfa. See, mis siin Eestis on, peegeldab tegelikult, mis maailmas tervikuna on.

Ja neid põlvkondi on igatmoodi nimetatud. Tuletan meelde, Remarque'i "Läänerindel muutuseta", see kadunud põlvkond. Siis oli veel 1925.–1945. aastani sündinud [põlvkond], nende märksõnad on kino ja rulluisud rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi. 1946–1964 – televiisor ja taldriku lennutajad. 1965–1979, X‑põlvkond – videomakk ja Rubiku kuubik, mäletate isegi. 1980–1994, Y‑põlvkond – internet ja trikirattad. Ja 1995–2009, Z, mida võib-olla ei tohiks praegu poliitkorrektselt siin öelda, aga paljud meist kuuluvad Z‑põlvkonda – märksõnad virtuaalmaailm ja tõuks, noh, Tallinnas üsna oluline. Ja siis 2010–2024, Alfa, kellest me räägime, ja nende märksõnad on näppuvurr ja voogedastus. Need on rahvusvahelised märksõnad. Ja 2025, need, kes järgmise Riigikogu ajal sünnivad, kuni 2035 tuleb Beeta-põlvkond, nende kohta ei ole veel teada, kes nad on.

Aga kes on Alfa? Lühidalt, ekraanivaatajad, näpuvurr ja voogedastus, nagu ma ütlesin. Nad on põlvkonna Z ja Y lapsed, see tähendab virtuaalmaailma ja tõuksi põlvkonna lapsed ja beebibuumerite lapselapsed – see on väga oluline. Ja mis siis märksõnad on? Turule tuli iPad, loodi Instagram, äpp oli aasta sõna, see oli esimene [selle põlvkonna] sünniaasta.

Rahvusvaheline uurija Mark McCrindle on öelnud, et see uusim põlvkond on osa tahtmatust ülemaailmsest eksperimendist, kus inimeste ette asetatakse ekraanid alates juba kõige varasemast lapsepõlvest, nii-öelda lutieast, edasi tuleb meelelahutus ja õpe ja kõik muu. Nad on oma esimestest aastatest peale olnud ekraanivaatajad. Ja nüüd on oluline tsitaat: "Sellel suurel ekraaniajastul, milles me elame, on suurim mõju põlvkonnale, kes on oma kujunemisaastatel sellise ekraaniküllastusega kokku puutunud. Vanus, mil inimene puutub kokku mõne tehnoloogiaga, kogemuse või sotsiaalse nihkega, määrab, kuivõrd see tema psüühikasse ja elustiili kinnistub."

Ja nüüd selle Alfa-põlvkonna neli eripära. Esimene, kasvanud digitaalseks rohkem kui ükski eelmine põlvkond, on see visuaalne, digitaalne, mobiilne, sotsiaalne ja globaalne. Nad on rohkem ühendatud ja tehnoloogiliselt varustatud kui ükski põlvkond varem. Teine, mis on ka oluline, see on COVID‑19 põlvkond. See on väga oluline ja seda põlvkonda märgistavad just nimelt COVID‑i sõrmejäljed, kõik need piiratud suhtlemisvõimalused ja nii edasi. Kolmas, globaalselt seotud ja mõjutatud. Ja neljas, mis on ka oluline: nad on vanavanemate põlvkond, aga krüptoga. No krüpto ei ole ka võib-olla täna Eestis kõige parem sõna, aga nii on defineeritud.

Ja mida siis see põlvkondade uurija kirjeldab? Ütleb niimoodi, et nende jaoks pöördub käitumismudel tagasi fiskaalse konservatiivsuse ja sotsiaalse pragmatismi poole. See on võib-olla veidi üllatav. Sellistel aegadel on säästmine voorus, töökoha kindlus oluline ja fookus naaseb taas rahalisele kindlustundele. Raske töö on tagasi ja second hand on jälle lahe. Tarbijatena meenutavad nad mõnes mõttes oma vanavanemaid, kuid krüptoga.

Kas soovite lisaaega? Palun, kolm minutit!

Ja nüüd kõik see, mida siin enne räägiti – väga huvitav oli kuulda, kuigi kurb. Ma ei hakka siin kõike nimetama, aga see, kui paljudel on muremõtted, et ma olen ise mõttetu, mu vanemad, riik, maailm – kõik on. No needsamad, vaadake, kes viskavad värve kunstiklassikute maalide peale ja püüavad siduda ennast kusagile kinni. Meil Pärnuski tegutsevad sellised ja räägivad, kui palju nad mõtlevad tulevikule ja et ülejäänud ei mõtle. Meie siis Riigikogus nagu ei mõtleks selle peale. Hakkavad ennast lõikuma. Ja oluline on see, et lõikuma sellepärast, kuna see lõikumine näitab ja nad saavad aru, et nad on elus. See iseloomustabki, kui põlvkond on nii nii-öelda virtuaalne, sõjamängud, surmasaamine, surm ei olegi võib-olla neile reaalne. Aga kui ma ennast lõigun, siis ma saan aru, et on valus, et ma olengi olemas.

Nii et tegelikult siit tuleb seesama asi välja, et see on nii oluline ja alati on olnud, et milline tehnoloogia ka ei ole – ja praegusel hetkel on see tehnoloogia jõudnud ka sellesse põlvkonda ja mitte ainult Eestis, vaid üle maailma –, on oluline näidata, et on olemas ka reaalne maailm. Reaalne maailm! Metsas elavad konkreetsed loomad – paljud ei teagi, kes nad seal elavad. Mismoodi maailm on üles ehitatud, mismoodi ühiskond toimib. Et kõik ei saa käia – kuigi palju asju käib – virtuaalselt, et on reaalne maailm olemas. See tähendab, tuleb rääkida inimestega, lastega. Ja praegusel hetkel tuleb välja, et selle põlvkonna puhul on see väga oluline.

Muidugi on üsna kuritegelik, kui pooltel koolidel ei ole koolipsühholooge. Ma ütlen, et mina olen sellest põlvkonnast, ma ei ole kunagi psühholoogi juures käinud, pole isegi seda mõtet olnud. Ma tean paljusid minu põlvkonna ja hilisemate või varasemate [põlvkondade inimesi], meil ei ole probleemi kella kaheksaks minna tööle või õppima. Pole isegi selle peale tulnud, et niimoodi võiks öelda. Aga nii-öelda lumehelbekeste põlvkond – ja seda ei tohiks naeruvääristada – on nõrgad, kuid nad on siiski meie inimesed ja nendega peaks palju tõsisemalt tegelema. Rääkima, rääkima, eelkõige kuulama. Ja sellest on puudu mitte ainult põlvkonna Alfa puhul, vaid ka enamiku põlvkondade esindajatel. Nii et tegelikult suur aitäh selle teemapüstituse eest! Mõelda on küll.

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe ja veel kord vabandan, et pidite pärast tulema, aga nii oli algataja soov, et kõigepealt fraktsioonide esindajad. Palun!

Tänan, hea esimees! Head töökaaslased! Head noored, juhul, kui teid üldse – kuidas see noortekeeles on? – kotib see, mis me siin räägime! Ja kõik ettekandjad! Oli tore.

Räägin nüüd omi neid arutelukohti, kus meil mingid asjad kuskilt nagu tuksi läksid. Me peaksime alati vaatama, kus see algus oli. Ma väidan siin, et me oleme kaotanud põlvkondadevahelise sideme. Ma olen kuulnud seda väidet, et vanemad ei saagi enda lapsi kasvada, sest nemad käivad tööl, ja seda tööd teevad siis vanavanemad. Nii et kui minust nüüd vanavanem saab, saab minust ilmselgelt kordades parem vanaisa, sest isana, ma arvan, ma ei olnud võib-olla nii hea. Ma tegin väga vähe laste eest valikuid, aga olulisi. Näiteks see pruun jook, mille teine nimetus on koola, seda ma neile ei ostnud ja nad jõid kalja. Ja siis, kui me mingitel asjaoludel läksime kotletiputkast mööda, kus oli eine ja selle juures mänguasi ja lapsevanemad kõik kurtsid, et nad peavad kogu aeg neid eineid ostma ja ise neid sööma, siis [minu] lapsed olid üllatunud, et mis puhul see mänguasi anti. Siis oli vastus lihtne: isa on ju kokk, ta tunneb kõiki ettekandjaid. Aga siis nad proovisid seda jooki, et mis jook see on, ja siis ütlesid: "Wow! See on hoopis teise maitsega kui see, mida me oleme kodus joonud selle pähe." Nii et ma tegin nende eest valikuid. Aga rohkem ma ei ole nende eest valikuid teinud, ei muusikas ega spordis ega milleski muus, vaid olen lasknud neil ise minna.

See, et elust võõrandutakse – noh, lapsi ei võeta kaasa matustele, lapsed ei teagi, mis siis, kui inimene ära sureb, edasi saab. Lapsi ei võeta ka metsa. Talupidamine ja kõik see, et elu ongi üks ja sama suur tsükkel. Meil tulevad ju noored inimesed, kes ütlevad, et nad tahavad maailma päästa, loomi ei tohi küttida, kandes ise naftast tehtud riideid ja väites, et nüüd on maailm kordades parem. Ma olen läinud nende juurde, üleni nahas, ja öelnud, et kui keegi on ökomees, siis olen see mina, sellepärast et minu riided lagunevad.

Kirik võiks anda koolile tuge. Noorsootöö käigus sai käidud Poolas, mis on päris kõva religioosne riik, igal pool oli ikkagi presidendi pilt, riigivapp ja siis oli ka Jeesuse kui Lunastaja pilt. See, et me midagi ei jõua teha ... Meil ei ole ju ainult üks tee – koolipsühholoog –, vaid neid peab olema veel. Loomulikult treener, huvialaringi inimene peaks seda nägema.

Sellele ma ei taha kohe kuidagi alla kirjutada, et see teaduspõhine ennetustöö, millest siin räägiti ja nimetati ühte asutust, Tervise Arengu Instituuti. See on ikka eksitav, see ei ole teadusasutus. Midagi nad seal teevad, aga ühte asja seal ei ole – elukogemust kuskilt ei tule. Töökasvatus võiks olla see, kus noored saaksidki tööd teha teistega koos. Aga me kaitseme noori töö eest. Täna on ainult skautlikud organisatsioonid need, kes võivad reha ja sae kätte võtta, ilma et kardetaks, et nad ennast vigastavad. Meie õpilasmalevate projektid kuivasid sellepärast kokku, et ei olnud anda sellist tööd, mille puhul noor ei karda, et ta ennast võib-olla vigastab.

Peeter rääkis siin nendest põlvkondade asjade märgistamisest. Mulle meenus ja me vaatasime kohe, et üks asi oli see, mis pakkus meelelahutust: televiisor, rulluisud, sõrmevurr või midagi, ehk siis nagu kaks poolt, mis iseloomustavad seda [põlvkonda]. Aga see teadlane on hästi kummaline. 1932. aastal Aldous Huxley kirjutas raamatu "Hea uus ilm", kus räägiti katseklaasilastest. Seal olid Alfad ja seal olid Beetad ja lõpus olid X‑id ja Y‑id. Nüüd on meil siis nagu see tsükkel läbi saanud ja nüüd me valime jälle välja ainult need üksikud ühiskonda edasi viivad väljavalitud, keda on teadupärast normeeritult. Soovitan lugeda. Ja 1932 oli see aasta, kui see tuli.

Ja siis me kardame seda, et me sildistame või et sildistatakse või kui palju seda on. Minu meelest igaühel on eripära. Mind on terve elu üritatud sildistada, aga ikkagi ma ei näe välja, nagu ma oleks mingist pesapallimeeskonnast ja täis neid reklaame. Sildid ei jää külge. Me ei pea seda häbenema, see ongi olelusvõitlus. Minu ajal oli lihtne, ei olnud mingit koolikiusu, lihtsalt said peksa ja kogu lugu. Siis võib-olla selle peale öeldi: "Mis sa, poiss, virised." Või vahel öeldi: "Tee tööd, rassi seal." Või vanemast peast: "Võta pits ja pea aru."

Aga üks koht, mille me võiksime au sisse tõsta, on saun. Sealt kunagi kogu elutsükkel algas ja seal lõppes. Seal käis kogukond koos, erinevad põlvkonnad, ja sealt jaotati tarkust, ilma rahata.

Hea ettekandja, teie aeg! Soovite lisaaega?

Ei.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Soovin öelda suur tänu kõigepealt algatajale, kes on selle tänase teema algatanud, Reformierakonna fraktsioonile. Soovin tänada sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, Eesti Noorteühenduste Liidu juhti Triin Roosi, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhti Karmen Maikalu ning Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni tegevjuhti Ott Oja. Tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes on tänases diskussioonis osalenud. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu on lõppenud.

Head ametikaaslased! Meil täna rohkem päevakorrapunkte ei ole, seega on tänane istung lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös. Aitäh!