Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel teile tutvustada Riigikogu kultuurikomisjoni istungi protokolli nr 222. Meie istung toimus teisipäeval, 18. oktoobril. Juhatas aseesimees Liina Kersna. Komisjoni liikmetest võtsid osa Helle-Moonika Helme, Maria Jufereva‑Skuratovski, kes oli Marko Šorini asendusliige, Jaak Juske, Jaanus Karilaid, kes oli Aadu Musta asendusliige, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits ja Heidy Purga.
Esimese päevakorrapunkti juurde, mis oli Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse (eestikeelsele õppele üleminek) eelnõu esimese lugemise ettevalmistamine, oli kutsutud minister Tõnis Lukas. Ta andis ülevaate eelnõu puudutavatest üldistest punktidest, nagu ta tegi ka siin saalis, ja rõhutas, et koalitsioon on otsustanud üle minna eesti õppekeelele nii lasteaedades kui ka koolides ning otsus on tehtud konkreetsete ajaliste raamidega. Edasi ma tema komisjonis esitletud tutvustust ei käsitle, sest ma arvan, et see diskussioon oli siin saalis väga põhjalik ja meil kõigil on võimalik tutvuda ka eelnõu väga-väga põhjaliku seletuskirjaga.
Küsimusi esitasid Liina Kersna, Jaanus Karilaid, Helle-Moonika Helme, Jaak Juske, Maria Jufereva-Skuratovski, Viktoria Ladõnskaja-Kubits ja Signe Kivi. Olgu öeldud, et enamik küsijatest tunnustas eestikeelsele haridusele ülemineku seaduseelnõu, nad ütlesid, et see poliitiline otsus on erakordselt vajalik, ja avaldasid heameelt, et see on täna parlamendisaalis.
Liina Kersna küsis, mis on põhimõtteline eelis, et üleminekut alustatakse esimesest ja neljandast klassist. Minister vastas, et selleks on metoodiline põhjendus. Eestis on kontsentriline haridussüsteem ehk õppekavad ja väljundid on sõnastatud astmete kaupa. Ja kuna eesmärk on viia üleminek läbi võimalikult kiiresti, siis on sellise süsteemi kasutamine igati õigustatud. Ta tõi näite, et ka Läti Vabariik kasutab samasugust astmelist üleminekumehhanismi.
Liina Kersna küsis veel, kui palju on planeeritud ajaraamis vaja hästi eesti keelt kõnelevaid õpetajaid. Ministri sõnul on orienteerivalt 2200 õpetajat, kellel puudub keeleline kvalifikatsioon. Seda rõhutas ta ka siin oma ettekandes. Nende õpetajate kvalifikatsioon on erinev, kuid õpetajate huvi tasuta keeleõppe vastu on suurenenud. Ja ta lisas, et üleminekuprotsesside käigus koolide arv kindlasti langeb ning lõppvajadus õpetajate arvu osas ei ole kindlasti nii suur, kui see on tänasel päeval. Lisaks, kvalifikatsioonita õpetajate arvestus on tehtud persooniti, mitte ametikohati, seega 2200 kvalifikatsioonita õpetajat täidavad umbes 1500 ametikohta.
Jaanus Karilaid viitas Ida-Virumaa õpetajate motivatsioonipaketile ning küsis, kas seoses sellega ei või tekkida oht, et õpetajad teistest maakondadest hakkavad suunduma Ida-Virumaale. Ta avaldas arvamust, et selline pakett peaks olema kõikides maakondades, kuna ka teistes Eesti koolides on puudus kvalifitseeritud eesti keele ja kirjanduse õpetajatest. Minister nõustus, et aineõpetajatest on puudus ka mujal Eestis, aga ta leidis, et tuleb teha kindel plaan ning luua positiivne foon nii palga kui ka töökorraldusega, ning oluline on, et järgmisel aastal tõuseb õpetajate palk hüppeliselt, aga seda tuleb kindlasti teha ka järgmistel aastatel. Õpetajate järelkasvu jaoks on olulised ka muud tegevused, millest oli siin saalis juttu. Tooksime siin välja mentorlusprogrammi, koormuse diferentseerimise, mida vajavad nii alustavad kui ka pika staažiga õpetajad, ja nii edasi.
Tõnis Lukas kinnitas, et eelnõu kindlasti ei lase õpetajate kvalifikatsiooni alla. Soov on anda õpetajatele täiendavaid võimalusi, et nad saaksid vajaliku kvalifikatsiooni omandada. Ja ühe faktina lisas minister, et paraku on tänasel päeval ainult Eesti ja Moldova need kaks Euroopa riiki, kellel on riigikeelest erinev paralleelne täismahuline haridussüsteem.
Liina Kersna küsis veel, millal on valitsusel kavas kinnitada õppekavad, ja minister vastas, et õppekavade muudatus ning kinnitamine on valitsuse selle aasta tööplaanis. Sellest johtuvalt küsis Signe Kivi ehk siin teie ees seisja, et tegevuskavast tuleb välja, et emakeeleõppeks toetava valikõppega valikainekava loomise kohta on kaks kuupäeva ja üks nendest, 16. september, on juba komisjoni istungi ajaks möödunud. Kuidas see nii on juhtunud? Minister vastas, et tõesti see nii on ja sama on ka koolieelse lasteasutuse õppekava tähtajaga, mille kohta ma samuti küsisin, selle muutmine on viibinud ning uut tähtaega hetkel ei ole, kuid see kindlasti peab toimuma selle aasta jooksul ja info täpsete kuupäevadega tuleb kindlasti kultuurikomisjonile. Kinnitan teile, et minister mulle ka helistas ja täpsustas neid tähtaegu.
Ma tundsin huvi, kas teiskeelsete õpilaste oma emakeele ja kultuuri õpet, millest on ka siin palju juttu, praegu pakutakse, kui palju seda tehakse ning kuidas toimub selle õppe finantseerimine. Tõnis Lukas vastas, et finantseerimine toimub õppekava üldraamistiku alusel ning keele‑ ja kultuuritunnid peaksid mahtuma ette antud tundide mahu sisse. Nii et gümnaasiumis, kus valikud on suuremad, käib oma emakeele ja kultuuri õpe muude valikute arvel. Aga huvitava faktina, tõesti, seda õpet üldiselt ei ole nõutud ning seda pakutakse vaid mõnes üksikus koolis. Siin mul oli küll plaan ministeeriumilt ise täpsustavalt juurde küsida, aga paraku ma ei jõudnud.
Helle-Moonika Helme tundis huvi, kuidas hakkab üleminek tööle immigratsiooni, massiimmigratsiooni tingimustes ning kuidas siis garanteeritakse, et üleminek ei jää vaid deklaratiivseks, vaid hakkaks tööle ka päriselt. Helle-Moonika Helme tõi näitena välja nii hariduslike erivajadustega lapsed, kellele peab võimaldama toe emakeeles, kui ka teiskeelsed lapsed, kellele tuleb tagada oma emakeele ja kultuuri õpe. Minister vastas, et erivajadustega laste õpetamine on loomulikult komplitseeritud ning koormus kaasava hariduse mõttes on suur. Minister nõustus, et ukraina laste õpetamine on olnud koolidele päris suur koormus ka siis, kui nad lähevad klassidesse ühe-, kahe- või kolmekaupa ning õpetajad ei ole metoodiliselt ette valmistatud. Ja paraku on siiski tänase päeva seis selline, et kui ebastabiilsus Venemaal jätkub, siis ikka jõutakse Eestisse elama ja Eestisse õppima. Seega on meie hariduse korraldus täna ja ka edaspidi keeruline. Kuid kui meile on jäänud mulje, et eesti keelt ei ole võimalik gümnaasiumiõpingute jooksul omandada, siis tegelikult see nii kindlasti ei ole. Õpilase arengut toetades on võimalik paari aastaga keel selgeks saada.
Helle-Moonika Helme sõnas, et keele omandamine sõltub väga palju metoodikast, ja küsis, kas mitte kaaluda seda varianti, et ministeerium ostaks sisse keeleõppe metoodikat, mis on mujal riikides ennast hästi õigustanud, sest tema arvates keelekümblusmetoodika ei ole aastakümneid töötanud. Minister kinnitas, et tema arvates siiski keelekümblusmetoodika ja ‑programm annavad häid tulemusi, ja lisas, et hetkel valmistatakse ette variatsioone keelekümblusmetoodikast, et eesti õppekeelele üle minna. Ta tõi näitena, et ingliskeelses maailmas on mitmeid metoodikaid ja süvaõppeid ning ka Eestis on võimalik arendada mitmeid erinevaid metoodikaid. Kui eesmärk ja õpetajad on olemas, siis metoodikatest küll ministeeriumil puudust ei tule.
Jaak Juske tõdes, et õpetajate kriisi valguses on kiire üleminek eestikeelsele haridussüsteemile suur väljakutse. Ta küsis võimalike suuremate erandite kohta, mida koolipidaja saab taotleda. Ja ta palus ka täpsustust, mis on need mõjuvad põhjused, mille alusel on võimalik erandit saada. Tõnis Lukas vastas, et omavalitsus peab esitama Vabariigi Valitsusele 31. märtsiks samal aastal taotluse erandi tegemise kohta ning välja tuleb tuua konkreetsed klassid ja põhjendused. Erandeid annab valitsus ekspertnõukogu ettepanekul ning valitsus ise peab otsuse tegema pärast 31. märtsi kahe kuu jooksul. Seega on mai lõpuks koolil teada, kas talle anti erand või mitte. Samuti toimub erandi andmine koolieelsetele lasteasutustele. Ministri sõnul hakkab selliste taotlustega tegelema ekspertkomisjon ja võimalike erandite tegemine hakkab alles 2024. aastal, seega ei saa täna prognoosida, kes võiksid need ekspertkomisjonide liikmed olla.
Jaak Juske sõnas, et tema arvates saab lõplik üleminek eestikeelsele koolile teoks siiski alles kümne aasta pärast, kui võtta arvesse üleminek nii kutsehariduses kui ka gümnaasiumis. Senikaua jäävad ikkagi osaliselt või täielikult ka vene õppekeelega koolid. Ja on teada, et mitmes nendest koolidest on probleeme õppekava täitmisega, näiteks ajaloo valdkonnas. Ta küsis, kuidas on seni tagatud tõhus järelevalve. Minister vastas, et on koostatud pikemaajaline tegevuskava ja selle üks komponent on järelevalve, et üldse aru saada, mis seis on koolides, eriti venekeelsetes koolides ja lasteaedades. Ja kahe aasta jooksul viiakse läbi analüüs kõigis nendes õppeasutustes.
Sellele lisas Liina Kersna täienduse, et tegelikult ministeerium on juba algatanud järelevalve 12 venekeelses – mitte keelekümbluse, vaid 12 venekeelses koolis, ja see analüüs avalikustatakse jaanuaris. Selle fakti tõi esile ka minister siin saalis.
Maria Jufereva-Skuratovski tundis huvi, kui palju on puudu kvalifitseeritud õpetajaid ja aineõpetajaid, et aastaks 2030 oleks kõik vajadused täidetud. Samuti soovis ta saada rohkem informatsiooni mikrokraadide kohta ja küsis, kas vastab tõele, et koolidel on võimalus ja õigus sõlmida tähtajalisi lepinguid keskharidusega inimestega, ja kes kontrollib õpetamise kvaliteeti. See küsimus kõlas täna ka siin saalis. Tõnis Lukas kinnitas, et nendest 2200 õpetajast, kes ei valda eesti keelt, on vähemalt 20% võimelised siiski keelt omandama, sest kõik oleneb suhtumisest. Mikrokraadid on kuni pooleaastased õpingud, mida saab muu töö kõrvalt omandada, ning need on mõeldud nii kvalifikatsioonita töötavatele õpetajatele kui ka karjääripöörajatele. Ja tõesti, seadus näeb ette, et kvalifikatsioonita õpetajatele, keda on koolis päris palju, tehakse leping üheks aastaks.
Liina Kersna täpsustas, et 16 000 üldhariduskooliõpetaja hulgas on keskharidusega inimesi, aga nende osakaal on siiski väike. Ja koolijuht peab õpetajat tööle võttes igal juhul hindama ka tema pedagoogilisi kompetentse. Sellega nõustus minister ja täiendas, et kõik kvalifikatsioonita inimesed ei ole keskharidusega inimesed, nad on ka kõrgharidusega inimesed. See täpsustus kõlas ka siin saalis.
Viktoria Ladõnskaja-Kubits sõnas, et suund eestikeelsele õppele on õige, ja tundis muret, kuidas on plaanis toetada venekeelsete koolide õpetajaid, et nad ei kaotaks oma tööd, ning kuidas toetada teiskeelseid perekondi, et nende lapsed ei kaotaks oma emakeele oskust. Veel on küsimus selles, kas pakkuda lapsevanematele enne õppeaasta algust tuge. Ta küsis ka, kas võib prognoosida erakoolide teket ja kas see on siis positiivne lahendus. Tõnis Lukas vastas, et venekeelsete koolide õpetajatele on loodud täiendusprogramme, et nad saaksid jätkata koolis töötamist, kuid kui õpetaja on otsustanud, et ta ei soovi jätkata, siis tuleb loomulikult mõelda koostöös teiste ministeeriumidega ka sotsiaalsetele programmidele. Ta kordas, et oma emakeele õppimise soov on olnud seni üllatavalt väike, vanemad ei ole seda taotlenud, kuid kuna teema on tulipunktis ja identiteedi hoidmine on oluline, siis kindlasti suureneb ka taotlejate hulk. Minister kinnitas, et vastavad õppematerjalid ja soovituslikud programmid töötatakse välja ning on soov ka propageerida oma emakeele õpet.
Viktoria Ladõnskaja-Kubits lisas, et see on ju üks võimalus kaasata ka venekeelseid õpetajaid nii-öelda sellesse uude üleminekusse. Tõnis Lukas jätkas ning ütles, et lapsevanemate koolitus oma lapse toetamiseks on Kultuuriministeeriumi vastutusel tegevuskava osa. See tegevuskava oli kultuurikomisjonis kättesaadav. Ma vaatasin, et praegu meile jagatud materjalide vahel minu meelest seda ei olnud, aga sellega on täiesti huvitav tutvuda, see on tõesti väga põhjalik ja hõlmab nii tähtaegu, vastutajaid kui ka tegevusi. Nii et ma arvan, et seekord me oleme tõeliselt ajaloolise hetke ees, kus Riigikogu saali on toodud midagi, mis muudab Eesti Vabariigi rohkem Eesti Vabariigiks. Aga see on minu kommentaar.
Siis küsimused lõppesid ning Liina Kersna tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 26. oktoobriks sellel aastal ehk tänaseks. Ta tegi ka ettepaneku esimene lugemine lõpetada ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi. Siis läks komisjon otsuste juurde. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 26. oktoobril 2022. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Mõlemad ettepanekud võeti vastu konsensusega. Ja kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi, ka konsensusega. Ja nüüd ma loen uuesti nimed ette: Helle-Moonika Helme, Maria Jufereva-Skuratovski, Jaak Juske, Jaanus Karilaid, Liina Kersna, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits ja Heidy Purga. Tänan tähelepanu eest!