Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid siin Riigikogus, kes me kõik riigi eest seisame! Mul on tõesti väga hea meel, et me saame täna arutada nii olulisel teemal kui riigikaitse jätkusuutlik finantseerimine. Mööngem, et Venemaa sõda Ukrainas on hetkel tõsiseim väljakutse Euroopa julgeolekule alates teisest maailmasõjast. Ja ukrainlased on juba praegu mõõtmatus vapruses näidanud, et agressorile mitte ainult ei tule, vaid ka saab vastu astuda.
Tuleb tunnistada, et ukrainlased on vabaduse eest juba ränka hinda maksnud. Aga nagu me teame ka Eesti enda ajaloost, tuleb tunnistada, et vabadusel ja demokraatial ei ole hinda. See on hindamatu. Ja vabaduse kaotamine on korvamatu. Seetõttu ühest küljest rahastamisest rääkimine on vajalik, aga teisest küljest riigikaitsele tuleb kulutada nii palju, kui riigi kaitsmiseks vaja on. Seetõttu on meil kõigil ülesanne teha Eesti riigi püsimiseks kõik mis võimalik ja mis meie võimuses.
Selle esimeseks sambaks minu hinnangul on meie enda riigi kaitsevõime, see muu hulgas tähendab seda, et meie kaitsevaldkonnas töötavad inimesed, kes on oma ala parimad asjatundjad, aga nad on ka hästi motiveeritud. Samamoodi tähendab see seda, et iga maksumaksja usaldatud euro, mis on antud kaitsevõime ülesehitamiseks, peab tootma võimalikult palju kaitsevõimet. Samamoodi meie reservarmeel peab olema tasemel varustus. Ehk kui öelda veelgi lühemalt, siis iga lüli, alates eelhoiatusest ja lõpetades iga üksusega põllul, peab toimima laitmatult.
Teiseks sambaks on minu hinnangul koostöö liitlastega. See tähendab seda, et kui me ise panustame piisavalt, siis me anname sõnumi ka oma liitlastele, et nemad aitavad meid, kui meil selleks vajadus on. Hetkel on Eestis üle 2000, suurusjärgus 2400 liitlassõdurit. See on üks osa ka meie vastasmängijatele antavatest heidutusest.
Aga mööngem, et ei kaitsevõimet ega liitlastega koostööd pole võimalik arendada, kui meie enda kaitsetahe on nõrk. Seetõttu on meil vaja arendada ühiskonda tervikuna. Vaadates praegu Ukrainas toimuvat, tuleb möönda, et kuigi viimased nädalad on Ukrainale toonud edu nii ida- kui ka lõunarindel, on eilsed massilised raketirünnakud tsiviilobjektidele ja seeläbi süütute inimeste tapmine jõhker kuritegu mitte ainult hukkunud inimeste ja nende lähedaste vastu, vaid laiemalt rahu vastu. Venemaa on valinud tee, kus vahendeid enam ei valita. Eks nende soov on tagasi saada strateegiline initsiatiiv, mille nad tegelikult on juba ammu kaotanud.
Aga Venemaa soov laiemalt on ikka see, mis neil on alati olnud: õõnestada lääne ühtsust ja seeläbi loomulikult konkreetselt ka Eestit ohustada. Nagu me näeme, on üks Putini tegevusliine alistada Ukraina mitte ilmtingimata lahinguväljal, vaid lääne inimeste peades, rahakottides ja toasoojuses.
Kõige olulisem järeldus meile sellest on see: ohufoon järgmiste nädalate ja kuude jooksul meie lähinaabruses mitte ei parane, vaid jääb püsima või pigem isegi halveneb. Meie vastus sellele kõigele saab olla ühene: me peame näitama oma sammudega Putini kalkulatsioon mugavast ja lodevast läänest on sama ekslik kui Ukraina vastupanuvõime kohta talle maalitud pettekujutelm. Ehk meie ülesanne on jätkata Ukraina toetamist nii palju kui võimalik ja nii palju kui vajalik.
Samamoodi peame loomulikult jätkama enda kaitsevõimesse panustamist pikema perspektiivi vältel sellisel tasemel, nagu teeme seda järgmisel ja ülejärgmisel aastal. Kui järgmisel aastal ületavad kaitsekulud esmakordselt 1 miljardi piiri ja jõuavad SKT-st 2,85%-ni, siis 2024. aastal on kaitsekulud protsendina juba üle 3%.
Hea Riigikogu! Head kuulajad teisel pool ekraani! Ma olen üsna veendunud, et täna on see õige koht, kus välja öelda seda, et me vajame oma kaitsevõime tugevdamiseks, hoidmiseks ja säilitamiseks pikaajalist kaitsekulu fikseerimist 3% tasemel. Miks ma seda ütlen? Põhjendan. Me oleme riigikaitses aastate jooksul ära teinud väga palju tööd ja ka praegu on meil töös väga palju olulisi võimearendusi, ent muutunud julgeolekuolukord ei anna lihtsalt meile teisi valikuid. Siinkohal tasub meenutada, et üle 3% kaitsekulud riikides pole midagi ennekuulmatut. Jah, viimastel aastakümnetel või paaril aastakümnel on need Euroopas langenud, kuid kui me vaatame natuke kaugemale minevikku, siis külma sõja kõige kuumemal hetkel, 1984. aastal, olid NATO ja Euroopa riikide keskmised kaitsekulud 3,8% SKT-st. Kui me liidame siia juurde Ameerika Ühendriigid, siis seal olid kaitsekulud lausa 5,3% SKT-st.
Kuid mõistkem: raha on vaid vahend, väljundiks on aga võimed. Meil on kõigil vastutus maksumaksja usaldusega antud raha kaitsevõime arendamisse targalt kasutada ja me võtame seda vastutust väga tõsiselt. Me investeerime nii palju kui võimalik sõjalistesse võimetesse, andes sellega Eesti rahvale tagasi selle, mille ülesehitamiseks meile mandaat on antud, ehk riigikaitse arendamine ja rahu tagamine Eesti inimestele.
Riigikaitsest on viimasel ajal päris palju räägitud ja kindlasti räägitakse lähiajal veel väga palju, ka selle rahastamisest. Aga ma siiski pean vajalikuks siin Riigikogu suure saali ees olulisemad võimearendused ja eesmärgid veel kord välja tuua. Meie fookuses Eesti kaitsevõime arendamisel on hetkel liikursuurtükkide täiendav hankimine ja mitmikraketiheitjate programm. Merejulgeolek astub suure sammu edasi nii laevatõrje kui ka miinivõime arendamisega. Teine jalaväebrigaad viiakse üle soomukitele. Vastvalminud riigi eelarvestrateegias leppisime kokku keskmaa õhutõrje programmi. Suured hanked puudutavad veel näiteks tihtilugu varju jäävat, kuid ometi üliolulist sidevaldkonda. Koos Lätiga oleme sõlminud raamlepingu ka erinevate rivisõidukite soetuseks. Vahendid on samuti planeeritud soomus- ja ratastehnika remondi ja hoolduse hangeteks. Loomulikult jõuab suur osa sellest rahast ka Eesti enda majandusse, Eesti enda ettevõteteni.
Hanke mahu suuruseid vaadates on väga märkimisväärne panus laskemoona soetus. Eestil oli märkimisväärselt laskemoona juba enne Ukraina sõda, kuid nüüd me jõuame hoopis uuele tasemele. Ja olgu numbrina ära toodud, et järgmise nelja aasta jooksul me investeerime laskemoona soetusesse kokku pea miljard eurot.
Lisavahendite eest on lepingud sõlmitud tankitõrjesüsteemide, näiteks Spike LR ja Spike SR, samuti Instalazade soetuseks. Ja poolakatega, meie heade liitlastega tegime koos lühimaa õhutõrjesüsteemide Piorun hanke. See on kindlasti väga-väga hea näide sellest, et koos tehes on mõistlikum, me kasutame raha efektiivsemalt, me saime need õhutõrjesüsteemid oluliselt parema hinnaga ja oluliselt kiiremini, kui me oleksime saanud neid ise üksi hankides.
Ma tahaksin ära markeerida väga olulise eesmärgi: maakaitse suurendamine. Meie eesmärk on 2024. aastal jõuda 20 000 relvastatud, varustatud ja väljaõppe läbinud mehe ja naiseni meie sõjaaja maakaitsestruktuuris. Kui me liidame kokku maakaitse ja meie reservväe, siis peaks olema paari aasta pärast koos lahinguülesandeid täitvate üksustega Eesti sõjaaegne kaitsejõu suurus suurusjärgus 36 000 võitlejat.
Aga see on meie osa. Nagu ma ütlesin, oluline osa on ka NATO-liitlastega koostöö. Ja tasub siinkohal meenutada, mida me NATO-s oleme Madridi tippkohtumisel kokku leppinud. Seal on kolm suurt eesmärki. Esiteks, juba enne Madridi lepiti kokku regionaalsete kaitseplaanide uuendamine. Ehk Eesti saab täiesti uue ajakohastatud kaitseplaani. Teiseks lepiti Suurbritanniaga koostöös kokku, et Suurbritannia määrab siia Eesti kaitseks terve brigaadi, kes hakkab koos Eesti kahe brigaadiga harjutama ja Eesti kaitset üles ehitama. Kolmandaks, nende brigaadide juhtimiselemendina luuakse diviisistruktuur ja see luuakse Eesti juhtimisel.
Aga panen meile kõigile, kes on siin otsustajad nii täna kui ka pärast järgmisi valimisi, südamele: täiendavad liitlasüksused vajavad staapi, linnakut, laopinda ja eelkõige väljaõppealasid. Meil on vaja laiendada oma väljaõppealasid, seda eelkõige Lõuna-Eestis. Ma tean, et sellest tuleb kindlasti väga suur poliitiline debatt, eriti enne valimisi. Aga kui me tahame oma liitlaste [üksusi] siin näha, siis meil ei ole teist valikut. Ja selleks tuleb teha nii omavalitsustega kui ka kohalike inimestega väga tihedat koostööd.
Kõigest sellest, nii Eesti enda kaitsevõime arendamisest kui ka liitlastega koos tehtavast, võidab loomulikult Eesti julgeolek. Aga majanduslikku kasu saavad ka siinsed omavalitsused ja ettevõtted. Kogu hankimise ja taristuehituse juures tuleb teadvustada seda, et ehkki laskemoona, liikursuurtükke ja tankitõrjesüsteeme soetame mõistetavalt veel paljuski välisriikide ettevõtjatelt, jääb märkimisväärne osa Eesti kaitsekulust siiski Eesti majandusse. Nii näiteks viimasel kolmel aastal varustushanked, investeeringud ja majanduskulud olnud kokku suurusjärgus miljard eurot, millest 562 miljonit ehk 56% on läinud Eesti tarnijatele.
Kogu selle suurte numbrite maagia juures ma tahaksin välja tuua tegelikult ühte väga olulist põhimõtet, mida me Kaitseministeeriumi valitsemisalas hoidnud. Me peame käituma vastutustundlikult ja efektiivselt. Me otsime ja leiame pidevalt kokkuhoidu selleks, et saaksime maksimaalset ressurssi väeloomesse suunata, et üksuste loomine, varustamine ja uute süsteemide kasutuselevõtt toimuks väga kiiresti. Me otsime ka reformide kaudu täiendavat kuluefektiivsust.
Jätkusuutlikkuse tagamiseks tasub meenutada vana tõde: kokkuhoid on vahel ka väikestes asjades ja väga palju suhtumises. Näiteks, kallite energiaarvete valguses on meie valitsemisalas ilmselt madalaim ruumide sisetemperatuur. Ja peab tunnistama, et kampsunites ja pleedides kolleege kohtab sel sügisel märksa rohkem kui varem. Oleme välja arvutanud, et aastas saame seeläbi oma valitsemisalas kokkuhoiumeetmetega kokku hoida üle miljoni euro. Aga selle miljoni me saame suunata taas kaitsevõimesse.
Samuti oleme püüdnud leida nupukaid lahendusi, kuidas Eesti riigikaitset edasi viia. Me oleme leidnud võimalusi, kuidas oma liitlastelt ja partneritelt Euroopa Liidus siia kaitsevõime arendamiseks raha juurde saada. Tasub meenutada, et Ämari lennuväli ehitati NATO ühisrahastu toel, samamoodi on kümnete miljonite eest ehitatud taristut Tapal, arendatud keskpolügooni, tagatud sidelahendusi ning panustatud liitlaste vastuvõtu võimesse.
Loomulikult me jätkame seda tööd, et oma liitlastelt siia lisainvesteeringuid tuua. Viimase näitena olgu toodud, et USA julgeolekuabi on meile väga-väga oluline. Alles hiljuti võttis USA Kongress vastu eelarve lisapaketi, milles Eesti jaoks eraldati rohkem kui 140 miljonit dollarit. Nii palju pole Ameerika Ühendriigid kunagi Eesti kaitsevõimet toetanud. Loomulikult on see toetus meile ülioluline ning ka meie head liitlassuhted Ameerika Ühendriikidega on äärmiselt olulised.
Ka Euroopa Liit on hakanud liigutama kaitsevaldkonnas ja see teeb meile väga head meelt. Erinevad kaitsealgatused Euroopa Liidus on tähendanud Eestile näiteks seda, et Euroopa rahurahastu vahenditest oleme saanud 135 miljonit juba praegu selleks, et taastada need varud, mis me oleme andnud Ukraina toetamiseks.
Aga teinegi pakett on juba töös ja paistab, et ka sealt on Eestile raha tulemas. Siinjuures tasub rõhutada, et Eesti kaitsetööstus on nendest Euroopa projektidest saanud päris kenasti tuge ja on saanud ka erinevatele projektidele kandideerida. Praegugi on päris mitu projekti töös. Ühe näitena võib siin tuua Baltic Workboatsis arendatava poolmehitatud uue veevõime loomise või väekaatri loomise, mis oleks selliseks prototüübiks erinevatele Euroopa riikidele.
Nüüd, ehkki kokkuhoid ja täiendavate vahendite otsimine riigieelarveväliselt on vajalik ja loomulikult on oluline ka edaspidi, tulen tagasi selle juurde, et me peame kaitsekulude püsiva tõstmise siiski ka sisuliselt ära tegema. Me mõistame väga selgelt ju kõik seda: täna on Ukraina sõja 230. päev, väga pikk sõda on juba olnud, aga me ei näe, et see sõda kiiresti lõpeks. Loomulikult on see kõik olnud lubamatult mõistusevastane sündmuste kulg, ent need 230 päeva on ka Eesti jaoks äraütlemata olulised. Miks? Me õpime sealt iga päev, analüüsime iga päev ja teeme järeldusi iga päev selleks, et meie enda kaitsevõime oleks tugevam.
Mis on esmased põhijäreldused? Venemaa sõjapidamises ei ole midagi uut. Nad lähtuvad jätkuvalt sada aastat vanast doktriinist, nad lähtuvad teises maailmasõjas kasutatud taktikast ning sellest, et must maa on sõjas miskit, mis päästab, ja inimelul ei ole tähtsust. Selle vastu tuleb olla nutikas ja selle vastu tuleb käituda targalt. Aga sõjaliste võimete koha pealt tähendab see seda, et meil peab olema parem kaudtuli, kui on vastasel, ja rohkem kaudtuld, kui on vastasel. See tähendab seda, et meie suurtükid peavad olema nii head, et vastane neid pelgab. Nii mitmikraketiheitjad kui ka suurtükid on see keel, mida Vene armee mõistab.
See tähendab seda, et meil peab olema piisavalt laskemoona kõikidele relvasüsteemidele, ja tõele au andes, seda peab olema palju. Suured riigid saavad ju loota paljuski oma laskemoonatehastele, kuid Eestil peavad olema oma varud kohe olemas. Meil ei ole aega neid kusagil ise hakata tootma või oodata, et keegi meile neid toodab. Ei, nad peavad meil olemas olema.
Aga kõige olulisem ja kõige alus, nagu me näeme ka Ukrainast, on inimeste kaitsetahe ja valmidus oma riiki kaitsta. Meil on võimalik riigijuhtidena teha seda, et me tagame inimestele võimalikult kiired automaatsed võimed, me oleme võimalikult palju erinevaid stsenaariumeid läbi harjutanud ja me oleme paindlikud. Ehk juba selline klišeena kõlav, kuid sisult väga oluline: tõepoolest, head sõbrad, iga okas loeb. Ja loomulikult me peame säilitama oma head suhted NATO partneritega.
Tulen siiski korraks tagasi raha juurde. Midagi ei ole teha, riigikaitse ongi kallis. Relvasüsteemide omamine, nende ülalpidamine, nende kasutamine, nendega väljaõppe korraldamine – see kõik on kallis. Aga ei ole ka vastutustundlik ega jätkusuutlik osta relvasüsteeme, millele me hiljem näiteks ei suuda piisavalt laskemoona tagada. Erinevad süsteemid vajavad hooldust. Et neist kriisi korral kasu oleks, on vaja ka üksuste väljaõpet. Ja midagi ei ole teha, üksuste väljaõpet ei saa teha sõjateaduse õpikuid lugedes. Ehk sõjaline riigikaitse peabki olema tervik, läbimõeldud tervik.
Toon mõned näited ka meie reaalsetest võimevajadustest, miks ma julgesin välja käia 3%. Palun ärge võtke neid lõpliku komakoha tõena, hinnad loomulikult ajas muutuvad, aga suurusjärkudest saame me aimu. Näiteks, et luua üks reservis olev mehhaniseeritud jalaväebrigaad, sealhulgas osta talle kogu varustus, rajada taristu, peab ühekordselt välja käima 1,3 miljardit eurot. Kui see brigaad on juba loodud, tuleb arvestada, et selle ülalpidamise kulu aastas on umbes 130 miljonit eurot. Ajas see loomulikult mõistagi suureneb. Eestil hakkab tänase seisuga olema kaks liikursuurtükkidega pataljoni, mõlemas liikursuurtükkide pataljonis 18 K9-t ehk kokku 36 K9-t. Selleks, et kaks sellist pataljoni luua, on Eesti juba teinud otsuseid investeeringuteks 235 miljonit eurot. Aga mõistkem, et kahe pataljoni ülalpidamine maksab igas aastas 20 miljonit eurot.
Ühe väikese näitena toon kütusekulu. Eesti Kaitseväe aastane kütusekulu hetkel on umbes neli miljonit eurot. Ehk me mõistame seda, et isegi mõnesendine muutus kütusehinnas toob Kaitseväele lisakulu sadu tuhandeid eurosid. Laskemoona näide. Laskemoona kasutamiseks sõja korral on olemas teatud eeldused. Mõistetavalt ei saa neist siin väga täpselt rääkida, aga kui me võtame suurusjärguna, siis Eesti võimeid arvestades on meie ühepäevane kulu lahinguväljal 100 miljonit. Loomulikult, see sõltub tule tihedusest, lastavast moonast ja veel väga paljudest detailidest, taktikast. Aga lihtsalt, et saada suurusjärkudest aru: päev lahinguväljal Eestis oleks 100 miljonit. Ja pange nüüd see kõik Ukraina konteksti, siis te mõistate, mis suurusjärgus on sõjapidamise kulud.
Kokkuvõtteks. Kaitsekulud suurenevad nii NATO-s kui ka regioonis. 2022. aasta on kaheksas järjestikune aasta, kui NATO, Euroopa liitlasriikide ja Kanada kaitsekulud reaalnäitajates kasvavad. Väga mitmes NATO riigis suurenevad kaitsekulud nii protsendi kui ka absoluutväärtusena märkimisväärselt ja üha enam kuuleme, kuidas 3% on saamas normaalsuseks. Seetõttu tulen tagasi oma kõne alguses öeldu juurde. Meie peame harjuma teadmisega, et kaitsekulud Eestis peavad olema 3%.
Hea Riigikogu! Me oleme teinud sõjalises riigikaitses palju. Me võtame oma liitlaskohustusi väga tõsiselt. Tõsi, me otsime iga päev kokkuhoidu ja pingutame riigieelarvevälise rahastuse nimel. Ent midagi ei ole teha, praeguses julgeolekuolukorras ja praeguse rahastuse juures ei ole see piisav. Seetõttu, veel kord, ma loodan, et riigikaitse on erakondadeülene. Riigikaitses ei saa võtta seda seisukohta, et mulle meeldib 1,5% või mulle meeldib 5% või mulle meeldib 3%. See on miski, milles me peame kõik koos kokku leppima, sellepärast et sõltumata sellest, kes on valitsuses, riigi kaitsmine on meie kõigi ühine ülesanne. Ja see tähendab seda, et meil on vaja ka erakondadeülest kokkulepet selleks, et kaitsevaldkond oleks jätkusuutlikult rahastatud.
Aitäh võimaluse eest teiega neil teemadel arutleda! Olen valmis vastama küsimustele.