Austatud Riigikogu, head ametikaaslased! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head interneti teel infotunni jälgijad! Alustame 28. septembri infotundi. Viime kõigepealt läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 20 Riigikogu liiget, puudub 81.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja välisminister Urmas Reinsalu. Head ametikaaslased, meil on üheksa etteregistreeritud teemat. Mul on ettepanek, et teeme iga teema juures ühe täiendava küsimuse ja ühe lisaküsimuse. Kas selline koostöö sobib? Aitäh! Hakkame infotunniga pihta.

Esimesena küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme, vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Täna tuli uudis, et meie liitlased britid vähendavad oma isikkoosseisu ehk sõdurite arvu Eestis poole võrra. Ka ERR kirjutab, et sajad Ühendkuningriigi sõdurid viiakse Eestist jõulude paiku ära, seda hoolimata Briti valitsuse lubadusest tugevdada NATO idatiiba Vene agressiooni vastu. Kas see ongi nüüd selle Madridi tippkohtumise päris tulemus? Te ise ütlesite pärast Madridi NATO tippkohtumist: me saime kõik, mis me tahtsime, ja Eestile oli see kasulik. Kas see oligi see, mis Eesti tahtis, ja kuidas see on meile kasulik? Kuidas see tugevdab meie julgeolekut ja kas Eesti on selle tulemusel kaitstud, nagu te oma eelmise nädala telepöördumises Eesti rahvale lubasite? Uudist brittide lahkumisest luges avalikkus ja lugesime ka meie täna hommikul lehest. Kas see oli teile ette teada? Kas see oli kokku lepitud? Mida see tegelikult tähendab ja kas Eesti julgeolek nüüd väheneb?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Briti väed on siin juba 2016. aastast. Briti väed on olnud NATO raamistikus meie raamriigiks. Nüüd, tõsi on see, et on need püsivad väed, mis on siin kogu aeg kohal, ja lisaks on täiendavad väed, mis toodi siia ajutiselt. Algusest peale öeldi, et tegemist on ajutiselt siia juurde toodud jõududega.

Mis nüüd alates Madridist on oluline? Madridis me saime kokkuleppe selles, et meile tulevad diviisisuurused üksused, diviisi juhtimisstaap, seda me koos brittidega ehitame juba hetkel välja. Selle kõigega me läheme edasi. Nüüd, mis on veel oluline, on see, et britid on siia paigutanud olulist tulejõudu. Ehk eelpaigutatud võimed suurenevad. Poliitiliselt ei ole meile teada antud, millal see ajutise kontingendi kohalolek siin lõpeb. Püsiv kontingent jääb siia paika, aga ajutiselt lisaks toodud väed on tõesti eraldi küsimus. Nii et tähtis on see, et Briti tulejõud siin suureneb. Inimesi kohale tuua on tunduvalt lihtsam kui eelpaigutatud võimeid. Ja see, et me loome siia juhtimisstaabi ja läheme sellega edasi, on ka teada.

Aga olen palunud ka sellel teemal eraldi uue Briti peaministriga telefonikõnet, sest eelmise peaministriga oli tõepoolest juttu sellest, mis see ajutine vägede juurdetoomine tähendab ja kuidas nad seda näevad. Seni on olnud jutt, et hetkel meil julgeolekuolukord nõuab seda, et me teeme täiendavaid samme, mis puudutavad NATO kokkulepete täitmist. Ja tähtis ei olegi nii väga see, kas [siin] on konkreetselt Briti väed, vaid on kokkuvõttes NATO väed.

Ja see küsimus, mis teil oli – jah, Eesti on jätkuvalt kaitstud, sõjalist ohtu meile ei ole.

Nüüd täiendav küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! No seda, et meil riigile ohtu ei ole, seda on muidugi julgustav kuulda. Aga eelmisel nädalal ma juba puudutasin oma küsimuses haiglate toimetulekut kõrgete energiahindadega ja selle asemel, et rääkida olukorrast riigis, te hakkasite rääkima hoopis olukorrast Venemaal ja naaberriigi diktaatorist Putinist. Eesti haiglate muredeni me kahjuks seetõttu ei jõudnudki. Ma saan muidugi aru, et välismaal ringitoimetamise kõrval teil väga palju aega kohalike teemadega tegelemiseks ei jää. Ja peaminister tõepoolest ei saagi olla mitmes kohas korraga, nii et ma tulen selle teema juurde praegu tagasi.

Tuletan meelde, et Kuressaare Haigla energiakulude kasv oli 328%, mille eest nad tasusid 38 000 eurot rohkem kui varem. Nad oleksid saanud selle raha eest tegelikult ravida ambulatoorselt 584 patsienti, statsionaaris 20 patsienti, 7 arstile või 16 õele maksta palka, ja see kõik oleks läinud kordi rohkem asja ette kui nuumata seda energiaettevõtet. Samuti on PERH olukorras, kus haiglate üldkulude kallinemise tõttu ulatuvad lisakulud miljonitesse. Kui inimesed lähevad ära ja neile öeldakse, et kollektiivlepingutega kohe-kohe järgmine kevad palka tõstetakse, siis järgmine kevad ei pruugi neid kollektiive seal enam olla. Ja minu küsimus on: kuidas teie valitsus kavatseb haiglatele appi tulla, et haiglate toimepidevus kõrgete elektrihindade tõttu, küttehindade ja teiste hinnatõusudest tulenevate kulude tõttu ei väheneks?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, eelmise kolmapäeva juurde tulles. Ma rääkisin Venemaast sel põhjusel, et Venemaa, väga agressiivne naaberriik, on kuulutanud välja mobilisatsiooni. Sellist olukorda ei ole Eesti taasiseseisvuse ajal olnud. Seetõttu ka see ärevus sellega seoses.

Nüüd teie küsimuse juurde. Esiteks, juba eelmise aasta lõpust me rääkisime seda, et suurtel elektritarbijatel tuleks oma riske maandada sellega, et need hinnad fikseerida ja teha fikseeritud hindadega lepingud. Me tegime pingutusi selle jaoks, et muuta elektrituruseadust, et siis elektrimüüjad saaksid hindu fikseerida madalamal tasemel pikemaks ajaks. Nüüd, küsimus muidugi sellistele suurtele elektritarbijatele on, et miks selliseid riske ei ole maandatud, kui on teada, et elektrivajadus on nii suur. Ma olen ka küsinud riigihalduse ministri käest, kelle valitsemisalas on Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, kes haldab muu hulgas haiglaid, et miks ei ole selliseid riske riigi tasandil maandatud. Ja riigihalduse minister sellega ka tegeleb. Energiahinnad on kõrged ja nagu te ise väga hästi teate, Eesti riik ei ole neid hindu kehtestanud. Me üritame aidata ettevõtteid, üritame aidata inimesi nii palju kui vähegi võimalik nende hindadega toime tulla ja omalt poolt teha vastavaid samme, et kogu tarbimist tuua allapoole. Sest kokkuvõttes ainuke vahend hinna mõjutamiseks on see, et hoitakse kokku ja hinna ja nõudluse-pakkumise kõver saab teises kohas kokku. Ehk siis hind läheks alla kõigile ja see sõltub väga palju sellest, kuidas me ise käitume. Riigihalduse minister on ka kokku pannud väga head suunised riigiasutustele, kuidas saab elektrit kokku hoida. Juba näiteks kas või ühe kraadi võrra toatemperatuuri alandamisest büroohoonetes saab seda kokkuhoidu peaaegu 10%. Selliseid mõtteid tuleb kasutada veel. Aga loomulikult, kõikide nende kuludega toimetulekuga me jätkuvalt tegeleme, et haiglaid aidata. Aga hinnad oleks pidanud fikseerima juba aasta tagasi, kui ma sellest rääkisin.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea peaminister! No teie viimasest vastusest ma sain ikkagi aru, et haiglad on ise süüdi ja lollid ja et õige tegevus selles olukorras on keerata patsientidel toad külmaks ja võib-olla lülitada ka mõni eluhoidev aparaat välja, et säästa.

Aga ma tulen tagasi brittide otsuse juurde vähendada vägesid Baltikumis. Sellele te muidugi ei vastanud, et kas see oligi see, mida te käisite Madridis tahtmas, ja rääkisite sellest, kuidas eelmisel nädalal Venemaa teatas mobilisatsioonist. Noh, eelmine nädal Venemaa tegi mobilisatsiooni ja sel nädalal liitlaste väed vähenevad meil Eestis. Mis see Eesti käitumine siis on? Mis me teeme selle puudujäägi tasandamiseks Eestis? Seda tahaks teada.

Ja teiseks muidugi, mul on väga hästi meeles, kui te ei olnud veel peaminister, vaid olite opositsiooni juht, kuidas te väga teravalt kritiseerisite tollast valitsust selle eest, et me oleme rikkunud suhteid liitlastega, solvanud liitlasi ja mida kõike me teinud oleme. Mina mäletan, et sel ajal liitlaste vägede hulk Eestis suurenes. Mul ongi nüüd küsimus: mida olete siis teie teinud või teie ministrid teinud, et olete liitlasi nii hirmsasti solvanud, et nad siin vägesid vähendavad? Äkki oleks vaja – ma tunnen päris paljusid Briti konservatiivseid poliitikuid –, äkki oleks vaja, et ma kellelegi neist helistaks ja vabandaks teie eest?

Kaja Kallas, palun!

Oi, teie olete küll kõikvõimas muidugi! Esiteks ma tahan ära korrigeerida selle, mis te alguses ütlesite. Ei ole soovitus loomulikult haiglatel välja lülitada seadmeid ega ka mitte temperatuuri allapoole reguleerida. Haiglate kohta see ei käi. Ma rääkisin kontorihoonetest, kus istuvad inimesed, kes riigi palgal on.

Ja teiseks, loomulikult ei ole haiglad süüdi selles, et energiahinnad on nii kõrged. Selles on süüdi Putin, selles on süüdi Venemaa, kes seda energiasõda meie [vastu] peab. Ja seda me peamegi niimoodi võtma, me peame vastu pidama selle raske talve. Venemaa panused on sinna pandud, et me ei pea vastu.

Nüüd, Briti vägede juurde tulles. Briti täiendav kontingent suurenes eelmisel aastal, kui mina olin peaminister. See tuli siia täiendavalt juurde, seda varasemalt ei olnud. Ja oli algusest peale teada, et see on ajutine. Lihtsalt küsimus on selles, millal see ajutine lõpeb. Mul on väga head suhted Briti eelmise peaministriga ja ka Briti praeguse peaministriga, kellega kindlasti saab nendel teemadel rääkida, samamoodi kaitseministriga. Oluline on see, et me teeme brittidega koos väga palju erinevaid asju. Britid on siia paigutanud tulejõudu rohkem, kui seda on kunagi varem siin olnud. Eelpaigutatud võimeid on siin rohkem, kui kunagi varem on siin olnud. Ja see, et me leppisime kokku ja Suurbritannia on nõus meiega arendama välja diviisisuurused üksused koos juhtimiskeskuse ja kommunikatsiooni ja kõige vajalikuga, on see, mis muudab selle struktuuri palju tugevamaks. Jah, need sõdurid ükshaaval ei pruugi kõik olla siin Eestis, vaid nad on valmis kiirelt liikuma, kui käsuahel on paigas ja juhtimisstruktuur on samamoodi paigas.

Ja mina ei ole mitte kedagi solvanud, erinevalt eelmisest valitsusest, erinevalt teist. Mina olen väga hästi kõigiga läbi saanud ja tänu sellele me oleme ka saanud väga palju häid otsuseid. Madridis saime väga palju tugevaid otsuseid täpselt samamoodi. Nii et selles mõttes kindlasti ei ole meie suhtlusstiil samasugune nagu teie suhtlusstiil, kus te kõigepealt solvate kõik vaeseomaks ja siis vaatate, mis edasi hakkab saama.

Aitäh! Ma lõpetan selle huvitava keskustelu selle küsimuse juures.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Jaanus Karilaid, vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on valitsemine. Jaanus Karilaid, palun!

Austatud juhataja! Hea peaminister! Riigivalitsemise juures on kahtlemata oluline tasakaal, tasakaal nii rahvusvahelises poliitikas kui ka sisepoliitikas. Nende kahe välja vahel peab valitsema tasakaal, et riiki hästi valitseda. Pikalt ja hästi võib rääkida meist rahvusvahelises poliitikas, kus Eesti on humanistlik ja euroopalikke väärtusi väga hästi propageerinud ja oma poliitikatega ära kaitsnud. Me anname nii sõjapõgenikele kui ka majanduspõgenikele ravikindlustuse, anname elukoha, otsime neile töökoha. Aga teine pool on sisepoliitiline pool ja mulle tundub, et see on väga tugevalt tasakaalust väljas ja teie riigimehe pilk sinnapoole väga ei küündi. Aidake aru saada, kuidas on võimalik, et 2022 on jätkuvalt meil ligi 100 000 Eesti kodanikku, kellel ei ole ravikindlustust. Kus siin loogika on?

Kaja Kallas, palun!

Jaa, aitäh! Mitu olulist punkti. Esiteks, 2021. aasta lõpu seisuga on meil 4,1% elanikest, kellel ei ole ravikindlustuskaitset. Need andmed viimase viie aastaga näitavad langustrendi, tegelikult neid inimesi on rohkem. Ravikindlustuse puudumine on seotud erinevate põhjustega, sealhulgas vaeghõive, petturlikud töövormid, ka deklareerimata tööolukorrad, kus tegelikult inimese töösuhe on lühiajaline või katkendlik või palgatulu on ebastabiilne või ebapiisav ja inimese töötamine on vormistatud viisil, mis ei anna ravikindlustuskaitset, näiteks ümbrikupalk, töötasu vormistamine ettevõtlustuluna. Inimesed ei ole piisavalt teadlikud. Ja siin peab kindlasti ütlema, et riik peab seda teavitustööd rohkem tegema, kuidas neid sotsiaalsüsteemi uksi kasutada, kuidas ravikindlustussüsteemi siseneda. Ja tõepoolest, kui need on inimesed, kes on kuidagi jäänud elu hammasrataste vahele, siis nad ei pruugigi teada, kuidas seda ravikindlustust võib saada.

Aga [ühe asja] ma tahaks ära õiendada. Teie küsimuses oli viide, et ukrainlastele kõik on, aga oma inimesi ei ole aidatud. See lihtsalt ei vasta tõele. Meil on ajutise kaitse taotlustest ... Tegelikult perehüvitisi me maksame ainult 1,37% [kõigist] perehüvitistest Ukraina inimestele. Puudetoetus – ainult 0,21% kõikidest puudetoetustest läheb Ukraina inimestele. Rahvapension – 0,07% kogu rahvapensioni summast. Või vanemahüvitis – 0,31% kogu vanemahüvitise maksumusest. Nii et see, justkui kõik raha läheks ukrainlastele, ei vasta lihtsalt tõele. Me aitame oma inimesi tunduvalt rohkem, kui me aitame Ukraina sõjapõgenikke, kes siin on.

Aga jah, ravikindlustuskaitse kõigile inimestele laiendamine eeldab sellist terviklikku lähenemist. Nagu ma ütlen, väga paljudel nendel inimestel on õigus saada ravikindlustuskaitset, aga nad lihtsalt ei tea, kuidas. Võib-olla peab siin aitama just sotsiaaltöötajaid, kuidas nad jõuaksid paremini nende inimesteni.

Ja nüüd täiendav küsimus. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Ei saa praegu teiega selle formaadi tõttu debatti minna, aga te muidugi eksisite mitmes kohas. Esiteks, kõik inimesed, kellel pole ravikindlustust, ei ole sattunud elu hammasrataste vahele, seal on mitmeid põhjuseid. Kirjanike ja muusikute kohta niimoodi öelda on selge liialdus. Ja vaadates, kui palju on Peep Peterson taotlenud lisaraha tervishoidu ja kui suur puudujääk sealt vastu vaatab, siis ma väidan jätkuvalt, et sisepoliitiline mõõde just tervishoiu kohapealt on teil jäänud poliitilise katteta ja sealt vaatab vastu selge hoolimatus.

Aga minu teine küsimus puudutab hoopiski lisaõppekogunemist, kus osalesid ka meie reservväelased. Ja tuli välja, et probleem on varustusega. Tänastes tingimustes, olukorras, kus meil on nii hea ülelaekumine, kuidas on võimalik niimoodi, et me ei suuda tagada piisavat varustust? Ja kas te saate anda kaitseministrile sellise ülesande, et seda lähiajal enam kunagi ei juhtuks?

 Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, ma ei öelnud, et kõik inimesed on sattunud elu hammasrataste vahele. Te võib-olla rääkisite Moonika Helmega samal ajal, kui ma teile vastasin, ja te ei ole võimelised samal ajal kahte inimest kuulama. Tähelepanu läks mujale. Veel kord. Tõesti ma ütlen, et Eestis on ravikindlustuskaitseta 4,1% elanikest. See trend on alanev ja neid inimesi on järjest vähem. Ja ma ütlesin, et nende inimeste hulgas on palju neid, kes on sattunud elu hammasrataste vahele, aga mitte kõik. Nii et meil on Sotsiaalministeerium tegelikult alustanud detailanalüüsi tegemist nendest põhjustest, kuidas nende inimesteni jõuda, et nad neid ravikindlustuse uksi kasutaksid.

Nüüd, teie küsimus, mis puudutab lisaõppekogunemist. Käisin ka ise kohal, suhtlesin lisaõppekogunemise juhtidega, Kaitseliidu juhtidega, kohaliku maleva pealikuga. Ja vastupidi, nende sõnum oli see, et varustus on erakordselt hea. Ma käisin seal ka reservõppekogunemisel suhtlemas reservistidega, kes olid kõik väga rahul selle varustuse ja väljaõppe korraldusega. Nii et ma ei tea, kui teil on konkreetsemaid andmeid, mis muret teeb, siis kindlasti esitage need.

Protseduuriline küsimus, Jaanus Karilaid, palun!

Jah, jälle eksitav informatsioon. Kaitseliidu Facebooki lehelt järgmine tsitaat: "Formeerimise põhiline raskus on täna hommikul. Kaitseliitlastega on lihtsam, sest meil on oma varustus olemas, kuid reservväelastega oli keerulisem ja nende varustamiseks läks vaja teiste malevate abi."

Selge, aitäh! Läheme nüüd lisaküsimuse juurde ja selle küsib Marika Tuus-Laul. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Valitsemine peaks ja võiks olla ikkagi nihukene järjepidev, et inimesed teaksid, mida oodata. Ja minu küsimus puudutab nüüd pisut eelmist valitsust ja seda, et rahvusraamatukogu ehitus läks, me teame, ehitushindade tõttu kallimaks. Kuid tol korral väga kindlalt öeldi, et ajutiselt, korraks võetakse ERR‑i ehituselt raha ära ja see pannakse kohe tagasi. Ja kinnituseks on mul ka kiri, mis valitsuse poolt saadeti ERR‑i juhatuse esimehele härra Roosele ja nõukogu esimehele härra Veidemannile. Kiri on [selline], võtan lõigud välja: see ei ole ERR-ilt raha äravõtmine või uue kompleksi ehitamise määramatusse edasilükkamine, vaid puhtalt praeguse hetke vajadusest, reaalsetest võimalustest kantud otsus. Uus rida: ERR on endiselt prioriteet nagu varem, küsimus on puhtalt eelarvetehniline, valitsus lähtub sellest ning veel kord, ERR ei ole laualt maha lükatud. ERR‑i vanad hooned on väga problemaatilised ning me lahendame selle olukorra uue hoone rajamisega, see on planeeritud ja kinnitame seda kirjasõnas. Selline kiri.

Ja nüüd ma küsingi. Nagu me teame, ei ole praegu seda raha planeeritud, pole midagi oodata. ERR on ooteseisundis, kõik eeltööd on tehtud ja on antud nii-öelda mehesõna, et nad saavad selle raha tagasi, aga nüüd selgub, et ei saa seda raha tagasi. Mis me siis nüüd teeme? Öelge palun, kuidas me selle probleemi lahendame. Igal juhul ERR ootab. Ma ise tunnen, et see on võrdlemisi nihukene madal ja poliitiline valik praegu. ERR‑is tegelikult võiksid tuletõrjujad teatud ruumid lausa kinni panna, nii ohtlik on. Teie paljud ministrid on seda näinud seal.

Kaja Kallas, palun!

Jaa, aitäh! Tõesti eelmisel aastal selgus, et rahvusraamatukogu remont läheb vist circa kolm korda kallimaks, kui oli planeeritud, tulenevalt sellest, et ehitushinnad tõusid niivõrd palju. Ja [hinnad] tõusid ka teistes valdkondades ja seetõttu me pidime vaatama, tõepoolest, kust me selle raha siis leiame. Ja kuivõrd ERR‑i maja ehitus ei olnud valmis kuidagi edasi minema, siis seda raha kasutati rahvusraamatukogu remondi kallinemise [katmiseks]. Endiselt ei ole see raha äravõtmine, vaid me ju praegu teame, et sellel suvel tuli alles otsus, et Tallinna linn algatas detailplaneeringu. Detailplaneeringu menetlemine võtab tavaliselt kaks-kolm aastat. See tähendab seda, et niikaua, kuni seda menetletakse, ei saa seda ehitust ka alustada. Niikaua seda raha ka otseselt eelarves vaja ei ole või ei ole vaja seda eelarves näidata, et seda kogu aeg aastast aastasse edasi tõsta. Meil on väga keeruline olukord just sellega seoses, et kõik ehitused on läinud kallimaks ja me peame neid katteid leidma. Seetõttu ei saa me mingit raha lihtsalt panna kuhugi nii-öelda ootele hetkel, kui on teada, et see ehitus kahe-kolme aasta jooksul igal juhul ei alga.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle küsib Riigikogu liige Riho Breivel, sellele vastab välisminister Urmas Reinsalu, teema on hinnang Itaalia valimistulemustele. Riho Breivel, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Itaalias on nüüd valimised toimunud ja on teada, et võimule pääsesid parempoolsed suunad koos Giorgia Meloniga. Retoorika, mida ma olen juba kuulnud meie juhtivate erakondade, kuidas öelda, hääletorudes, on see, et parempoolsus on jälle sama lahendus, kui omal ajal oli Trumpi poliitika. Oleme jõudnud jällegi kriitikasse. Kuidas te suhtute, kuidas me selle asjaga edasi läheme? Kas me läheme tõsise kriitikaga või otsime konstruktiivset koostööd Itaaliaga?

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Nagu alati küsimus naelapea pihta. Ma tänan tõesti selle küsimuse eest! Eesti on suur Itaalia sõber ja Eesti teeb heatahtlikku strateegilist koostööd kõigi Itaalia demokraatlike valitsustega. Eesti välispoliitika jaoks on praegu defineeriv kõikides välispoliitika nii kahepoolsetes kui ka rahvusvahelistes suhetes küsimus, mis seondub Venemaa agressiooni tõrjumisega ja Ukraina toetamisega. Seetõttu on kindlasti meie jaoks hästi oluline ka nende probleemide avameelne käsitlemine kahepoolses suhtluses nii Itaalia kui ka teiste riikidega. Itaalia on väga suure mõjuga, ta on eurotsooni kolmas majandus.

Ja ma tahaksin laiemas kontekstis öelda, et sõnavabaduse keskkonnas on teretulnud kõik erinevad arvamused, aga kindlasti tuleks keskenduda – ja see käib rahvusvaheliselt erinevate riikide kohta – ennekõike oma riikide siseküsimustele ja vaadata seda, kuidas oma rahvas hakkama saab. Küll teised rahvad suudavad oma elu korraldada ja oma valikuid langetada ka ise. See on minu kommentaar sellele kriitikale, olgu see hea[tahtlik] või vähem heatahtlik kriitika Itaalia valimistulemuste suhtes.

Iseenesest ma suhtun suure sümpaatiaga sellesse, et eeldatavalt Itaalia valitsust moodustama asuv valimised võitnud erakonna juht on valimiskampaanias ühemõtteliselt kinnitanud oma toetust Ukrainale ja Euroopa poliitika jätkuvusele ja Itaalia ja tema enda valmidusele seda jätkuvust hoida. See on eriti oluline selles kontekstis, et me kindlasti tähelepanelikult jälgisime neid ajendiks olnud põhjuseid, mis viisid Itaalias erakorraliste valimisteni. Seal oli tegelikult ju sisepoliitilises arutelus ka üks ajend Mario Draghi valitsuse lagunemiseks ja erakorralisteks valimisteks küsimus sellest, millises ulatuses sõjalist abi Ukrainale Itaalia valitsus peaks andma või võiks anda. 

Ja nüüd lisaküsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea minister! Kuna teema on hinnang Itaalia valimistulemustele, siis ma küsiksin selles kontekstis teie hinnangut sellele, et me teame, et siis, kui Itaalias valimised olid veel käimas, tegi Ursula von der Leyen juba mingeid avaldusi ja põhimõtteliselt sekkus Itaalia sisepoliitikasse, sekkus valimistesse, hoiatades, et Euroopa Komisjonil on tööriistad nagu Ungari ja Poola puhul, juhul kui Itaalia asjad lähevad vales suunas. Tegelikult see avaldus oli skandaalne ja sellest on siin ka päris palju juttu olnud. Äkki te annate sellele ka oma hinnangu, kas niimoodi võib teha? Kui näiteks meil tulevad kevadel valimised, kas me võime oodata ka Euroopa poolt siin mingisuguseid hoiatusi? Ja üleüldse, kas me tahtsime siis sellist Euroopat? Kas see on demokraatia või on see õigusriik, et eurokraadid Brüsselist dikteerivad, milline valitsus peab olema? Kes valib neid valitsusi, Euroopa riigid, Euroopa riikide kodanikud või Brüssel ja Berliin arutavad ja dikteerivad, milline valitsus kusagil Euroopa Liidu riigis peaks olema? Äkki annate hinnangu?

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Minu jaoks ei ole Euroopa mitte organisatsiooniline nähtus, vaid see on ikkagi ennekõike Ateena, Jeruusalemma ja Rooma vaimne kiirgus. Nüüd see küsimus, mis puudutab Ursula von der Leyeni osundust, ta tegi seda vist kuskil Princetoni ülikoolis, Ameerikas, kommentaarina, siis me ju teame ja oleme ka ise läbi aegade kogenud: ei meeldi kellelegi, kui tullakse kõrvalt õpetama. Eriti nii närvilises olukorras, nagu seda on valimised. Ja ei meeldi ühelegi väiksele rahvale saada õpetussõnu, ükskõik kui ülevalt alla tunduvad need õpetussõnad suurte riikide poolt. Ei meeldi ühelegi naaberriigile saada oma naabri poolt, olgu ta naaber suur või väike, õpetussõnu. Ja ilmselgelt ka see Ursula von der Leyeni osundus, kus ta rääkis sellest Euroopa finantshuvide kaitse mehhanismist, asetus sellesse konteksti – ma vaatasin, kuidas ta mõned päevad enne valimisi läks üles –, et tullakse [väljastpoolt] Itaalia kodanike valikut suunama ja ütlema, mis on õige ja mis on vale valik. Demokraatias, kus on legitiimsed, põhiseaduspärased valikud, ei ole kodanikel valesid või õigeid valikuid. Küll on valimistel tagajärjed selle rahva tulevikule, mis on enesestmõistetav. Kui küsida, milline mõju sellel Ursula von der Leyeni kommentaaril oli, vaadates seda reaktsiooni Itaalias, jättes kõrvale kolmandate riikide reaktsiooni, ma arvan, et see aitas kaasa Meloni ja parembloki valimisedule. Sest ma vaatasin, et see oli üks põhiteemasid, kui ta oli kommentaari neljapäeval andnud, see on objektiivne reaalsus. Kas Ursula von der Leyen seda silmas pidas kommentaari andes, on juba politoloogidele ja talle vastamiseks.

Ja nüüd täiendav küsimus, palun, Riho Breivel!

Tõsi, et see parempoolse tiiva võimule pääsemine on protsess, ega see ei ole järsku juhtunud asi. Ja ka see, mida sa ütlesid, et Itaalia üheks oluliseks teemaks oli Ukraina teema, toetus Ukrainale, ja me teame, et Giorgia Meloni on toetaja selles suhtes, aga kui me vaatame Itaalia parteisid üldiselt, siis on rahva valmisolek toetada Ukrainat ikkagi tõsiselt löögi all. Ma vaatan ka meie toetust, Itaalia on meid õhuturbes aidanud vist korra või paar. Kuidas üldiselt tulevikus seda asja kujundada meie valitsuse poolt, kuidas me suudame ka anda head nõu, aga niimoodi anda nõu, et me sellega Itaaliale halba ei tee, et see rahvas ikkagi toetaks Ukrainat ja võib-olla ka meid?

Urmas Reinsalu.

Aitäh! Jällegi tabav küsimus, mis asetub just nimelt niisugusesse [konteksti], moodustades geotsentri meie rahvuslike huvide ümber koostöös Itaaliaga. Ja minu meelest peab see, nagu ma ütlesin, lähtuma meie determineerivast huvist, kuidas tõrjuda Vene agressorit ja kuidas toetada Ukrainat. Seetõttu, ma usun, Itaalia saab moodsa valitsuse endale, kahtlemata, viimaste valimiste tulemuste järeldus ongi moodne, kuna see on kõige hiljutisem. Ja selles valguses on meie huvi võimalikult intensiivselt ka oma sõnum, oma vaade uuele Itaalia valitsusele kohale viia riigijuhtide suhtlemisega, erakondadevahelise suhtlemisega, ma arvan, ka muudes platvormides selle tegemisega. [Kuna] Itaalia on küberkaitsekeskuse liige, liikmesriik, siis kindlasti on meil oluline kuulata tähelepanelikult Itaalia valitsuse muresid. Uus valitsus saab kindlasti, mis puudutab Vahemerelt tulevat migratsioonisurvet, olema olemuslikult konservatiivsema vaatega kui senised Itaalia valitsused. Riigid peavad üksteist kuulama, ei tohi karta öelda välja oma seisukohti. Ja hästi oluline minu hinnangul koostöös Itaaliaga on see põhimõtteline järeldus, et me suudame kohale viia oma sõnumi: Putini režiimi kukkumisele ei ole inimkonnale, vabale inimkonnale alternatiivi. See seltskond peab istuma tribunalipingis, see on Eesti Vabariigi ühemõtteline seisukoht, tema ja tema kaasosalised peavad kandma lisaks poliitilisele ka õiguslikku vastutust ja seni, kuni see seltskond juhib Venemaad, ei saa olla sekundikski kaitstud ühegi vaba rahva julgeolek ja tulevik.

Ja mul on hea meel parlamenti informeerida sellest, et tegin Eesti valitsuse nimel ettepaneku lülitada seoses inimsusvastaste seisukohtade ja genotsiidisõja toetamisega patriarh Kirill sanktsioneeritavate nimekirja Euroopa Liidu poolt ja ma loodan, et Euroopa Liidu liikmesriigid seda toetavad. Praeguses olukorras on kindlasti meie huvides kõigis Euroopa riikides stabiilsed tugevad valitsused, mis Euroopa Liidu ühtsust toetavad, mitte ei habrasta. Ja ma olen veendunud, et selles valguses on ka meie huvi arendada koostööd Itaaliaga.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi neljanda küsimuse juurde. Selle esitab Jaak Aab, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on riigi ja kohalike omavalitsuste eelarved. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Eks kõik on ärevas ootuses. Ministrid raporteerivad juba esimestest võitudest, mis puudutab palgatõuse, mis puudutab isegi hoolekannet, mis puudutab pere‑ ja lastetoetusi, muidugi väga vajalikku riigikaitset, milles me ka eelmises valitsuses juba teatavasti kokku leppisime.

Aga küsimus on pigem selles. Ma olen kuulnud väga murelikke noote omavalitsuste poolt. Kui viimastel aastatel tõesti omavalitsuste tulu ja tulubaasid on tõusnud, sinna on panustanud ka Jüri Ratase juhitud valitsused tulubaasi kasvuga, ka meie aitasime koos teiega koroonakriisi ajal erakorralise toetusega, viimasel kahel aastal kokku oli see 176 miljonit. Omavalitsused said kõigi uute väljakutsetega hakkama, aga murelikumad on nad järgmiste aastate pärast. Energiahindade tõusu puhul ei ole kuulnud ühtegi meedet või toetust, mis aitaks omavalitsustel, omavalitsuse asutustel selle hinnatõusu üle elada. See on päris ränk. Näiteks, Rahandusministeerium ennustab, et järgmisel aastal omavalitsuste tulud kasvavad 7%, inflatsioon 9–10%, see aasta kasvasid ka kuskil 12%, aga inflatsioon on üle 20%.

Kuidas te olete valitsusega nüüd arvestanud omavalitsuste taotlusi? Kas riigieelarves kajastuvad erakorralised toetused energiahindadega hakkamasaamiseks omavalitsustele? Kuidas omavalitsused saavad täita lubadust, et lasteaiaõpetajate palgad tõusevad samas taktis õpetajate palkadega? See oli ju väga õige otsus sinna eelarvesse panna õpetajate palgatõus, aga kas omavalitsused peavad nüüd selle palgatõusu leidma kõik omavahenditest? Ja mis see pikem soovitus omavalitsustele on? Ma näen küll, et Rahandusministeerium on planeerinud, et omavalitsuste võlg kasvab miljardilt poolteisele miljardile (Juhataja helistab kella.) nelja aastaga. Kas see sõnum on, et võtke laenu?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, kohalike omavalitsuste tulubaas kasvab järgmisel aastal. Tulumaksu laekub 161 miljonit rohkem, see on ligi 10%. Ja kui me võrdleme seda tulubaasi kasvu 2023. aastal 2021. aastaga, siis see tulubaasi kasv on 22%. Samal ajal kui tarbijahinnaindeks kasvas natukene rohkem.

Riigieelarve raames otsustatud palgatõusude mõjul suureneb kohalike omavalitsuste tulumaks 2023. aastal circa 50 miljoni euro võrra võrreldes Rahandusministeeriumi suvise prognoosiga. Ja see annab täiendavat tuge just selleks, et tulla toime töötajate palgakulude katmisega. Lisaks, kohalikele omavalitsustele antakse üldhooldusteenuse korraldamiseks 2023. aastal 39,2 miljonit eurot ja 2024. aastal ja sealt edasi läbi tulubaasi 56,7 miljonit eurot, mis võimaldab koos kohalike omavalitsuste senise panusega katta üldhooldekodus hooldeteenuse maksumuse osa. Sealhulgas on arvestatud ka piisavalt vahendeid selleks, et koduteenust ja muud sellist laiendada.

Nüüd, mis puudutab energiakulusid, siis kohalikud omavalitsused saavad 2023. aastal toetust suurenenud energiakulude katteks 5,4 miljonit. Toetust saavad kõik need kohalikud omavalitsused, kellel on energiakulud kiiremini kasvanud kui tulumaksu laekumine. Ja kuna ka Ukraina sõjapõgenike kulud ei ole kuhugi kadunud, siis ka Ukrainas sõjapõgenikega toimetulekuks saavad kohalikud omavalitsused veel 5 miljonit juurde. Nii et siin igal juhul kohalike omavalitsuste tulubaas kasvab märkimisväärselt, nii nagu ta on kasvanud ka eelmistel aastatel. Ja sisuliselt näiteks üldhooldusteenuse puhul, mis on kohaliku omavalitsuse ülesanne, tuleb riik rahaga appi. Seni on see olnud kohaliku omavalitsuse katta.

Nüüd täiendav küsimus, Jaak Aab, palun!

Aitäh, austatud esimees! No need numbrid tõenäoliselt vastavad küll tõele. Aga need numbrid – kui vaadata, milliseid kohustusi omavalitsusele lisandub – tõenäoliselt ei kata neid täiendavaid kohustusi. Ehk omavalitsus peab pigistama kuskilt oma eelarvest, omavahendite arvelt näiteks selle palgatõusu, sest palgatõus, mis riigieelarves on, on ette nähtud ju küll koolide õpetajatele, aga koolides on ka muu personal. Lasteaiaõpetajad on täiesti kohaliku omavalitsuse rahastada. [Lasteaia]õpetajate palgad ja see potentsiaalne tõus, mida viimastel aastatel on üritatud järgida, et see ei jääks õpetajatest maha – kui me selle meetme riikliku toetusega käivitasime, siis mõnel pool olid lasteaiaõpetajate palgad kaks korda väiksemad kui kooliõpetajate palgad. Nüüd nad on enam-vähem jõudnud järele, see on okei, see on väga hea. Aga selline suur palgahüpe – ärge arvake valesti, ma kindlasti endise õpetajana, haridus‑ ja teadusministrina väga toetan seda, et õpetajate palgad tõusevad. Aga kuidas omavalitsused selle palgahüppega hakkama saavad? Ma arvan, et see nõuab kümneid miljoneid lisaraha järgmise aasta eelarvest.

Energiahindade toetusega on tõesti nii, nagu me näeme, et nende [hindade] kasv paneb ka kõik teised hinnad kasvama, ka hanked omavalitsustes, olgu need teedehanked, kinnisvarahanked, IT-hanked, kõik on ju meeletult‑meeletult kallimaks läinud. Nii et järgmistel aastatel, niipalju kui mina numbritest välja loen, keskvalitsuse sektori tulud kasvavad selgelt kiiremini kui omavalitsuste tulud ja tulubaas. Kõigi nende väljakutsetega omavalitsus ilma riigi toetuseta hakkama ei saa. Praegu ma loen välja, et tulubaas otseselt ei tõuse. Hooldekodukoha tagamiseks peab omavalitsus lisama veel 15–20 miljonit sellele, mis riik annab. Kõik need on lisakohustused. Kust kohast neid omavalitsus suudab täita?

Kaja Kallas, palun!

Eks see on üks igipõline vaidlus: riik versus kohalikud omavalitsused. Kohalikel omavalitsustel on päris palju ülesandeid, mida just kohalikud omavalitsused peaksid tegema, aga riik tuleb väga paljudes kohtades appi, kuigi tegelikult see peaks olema kohalike omavalitsuste teema ja töö. Ma usun, et koostöös peitub siin võti.

Selge on see, et ongi rasked ajad. Te teate ise väga hästi, kuidas tegelikult kõik hankeprojektid ka riigi tasandil läksid kallimaks, mõni lausa kolm korda. Kui need asjad lähevad nii palju kallimaks, siis ega meil ei ole seda raha kuskilt ju võtta, ja ma saan aru, et kohalikel omavalitsustel on täpselt samasugune mure. See tähendab seda, et tulebki teha valikuid. Ka meie riigi tasandil teeme valikuid praeguses keerulises olukorras, sest sisuliselt on põhimõtteliselt kolm valikut.

Üks valik on see, et öelda oma lepingupartnerile, erasektori ettevõtjale, et mind ei huvita, et sinu sisendid on läinud kallimaks, meil on kokkulepe, see tähendab, et sina pead selle hinnaga ehitama. Selle tulemus on see, et see ettevõte läheb tõenäoliselt pankrotti, kuna ta ei suuda oma kohustusi täita. Teine valik on see, et me ütleme, et me maksame kõik kinni, kõik kallinemised. Aga selle miinuspool on see, et esiteks meil pole nii palju raha ja teiseks toob see kaasa täiendava surve inflatsioonile, kuna me konkureerime nendesamade projektidega ja riik peaks käituma vastutsükliliselt. Ja kolmas variant on see, et me teeme valikuid ja lihtsalt osa asju lükkame edasi, osa asju ehitame, osa asju võtame selle hinnatõusu sisse, aga osa puhul ütleme ausalt, et meil praegu raha ei ole ja sellises keerulises olukorras, kus riik peab käituma vastutsükliliselt, meie ei lähe konkureerima. Samasugused valikud on tegelikult ka kohalike omavalitsuste ees.

Nagu ma ütlesin, kohalikele omavalitsustele me oleme ette näinud rohkem raha. See 161 miljonit, mis tuleb puhtalt tulubaasi tulumaksu täiendavast laekumisest, ja lisaks toetused, mida me oleme ette näinud üldhooldusteenuse korraldamiseks, energiakulude katteks või Ukraina sõjapõgenikega toimetulekuks. See on see, mida me omalt poolt teeme.

Ja nüüd lisaküsimus. Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Eelmisel nädalal me arutasime siin saalis ühte eelnõu, mis puudutab ka kohalikke omavalitsusi, nimelt 594 SE. Eelnõu sätestab kohalikel valimistel kolmandate riikide kodanike hääleõiguse või hääletamisõiguse või valimisõiguse äravõtmist. Siit saalist sai see eelnõu rohelise tule esimesel lugemisel edasi minna ja ka teie erakonnakaaslased toetasid seda mõtet ja siin omavahelistes vestlustes on nad igati seda meelt olnud, et lõpuks tuleb ära võtta kolmandate riikide kodanike, või räägime täpsemalt, nii Venemaa kui ka Valgevene kodanike hääleõigus. Seda kummalisem oli see teie seisukoht, kus te ütlesite, et see valitsus Vene kodanike hääleõigust kohalike omavalitsuste valimistel ära ei võta. Väike segadus on, vaadates teie sõjakust Venemaa suunas ja neid seisukohti ühest küljest ja siis tulete välja sellise avaldusega, kus te ütlete, et Venemaa kodanikelt ei peaks võtma ära praeguses julgeolekuolukorras kohalike omavalitsuste valimise õigust. Kas teie erakonnakaaslased ka toetavad seda või on see lihtsalt teie isiklik arvamus, mida te väljendasite seal?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Veel kord: ei ole mingit segadust. Koalitsiooni kokkupanemisel oli meil sellest teemast juttu. Ja kuna üks erakond koalitsiooni tulles ütles, et nemad sellega nõus olla ei saa, siis koalitsioonis meil seda kokkulepet ei ole. See tähendab seda, et selle koalitsiooniga valitsusest me sellise ettepanekuga ei tule. Siin absoluutselt mitte mingit segadust ei ole.

See ei tähenda seda, et erakondadel ei ole selles osas erinevad vaated. Meie oleme olnud väga selgelt seda meelt, et loomulikult Eesti on õigusriik, mis tähendab seda, et kõik peab toimuma vastavalt reeglitele, kõik peab olema põhiseaduspärane. Aga praeguses olukorras, kus meil on naaberriik Venemaa, kes käitub erakordselt agressiivselt, toob see kaasa täiendavad ohud, et Venemaa kodanikud, kes ka näiteks lähevad mobilisatsiooni alla, saavad kohalikel valimistel valida. Ja üks lahendus, mida ka saab arutada, on see, et valimisõigus peatatakse – kui see on põhiseaduspärane sellisel kujul, et seda ära võtta justkui ei saa, ütlevad siin põhiseaduse eksperdid, aga me tegeleme sellega –, peatatakse senikaua, kuni see agressioon kestab, nii nagu vangidel on valimisõigus peatatud.

Aga siin ei ole jah mingisugust segadust. Üks on erakondlik positsioon, see, mille eest erinevad erakonnad seisavad, ja teine on see, mis on koalitsiooni kokkulepe. Ja on aus öelda, et koalitsioonis meil sellist kokkulepet hetkel ei ole.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi viienda küsimuse juurde. Selle küsib Riigikogu liige Martin Helme, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on laitmatu maine. Martin Helme, palun!

Aitäh, hea spiiker! Hea peaminister! Ma räägiks Keit Pentus-Rosimannuse nimetamisest kontrollikoja liikme kandidaadiks. Siin on keskendutud loomulikult – minu meelest põhjendatult – selle protsessi osa peale, et Keit Pentus-Rosimannus oli huvide konfliktis ja väga tõenäoliselt rikkus toimingupiirangut. Seda on uurinud siin Riigikogu komisjonid ja kindlasti jõuame ka prokuratuuri poole pöörduda. Aga sellel asjal on ka teine aspekt. Te olete ise mitu korda öelnud, et kogu see protsess oli teie juhitud, teie kontrollitud. Teie soovisite Keit Pentus-Rosimannust saata Luksemburgi. Nii et see nii-öelda poliitiline omanikutõend on teie käes. Ja te olete ka öelnud otse, et tegemist on poliitilise otsusega ja poliitilise ametiga.

No ma vaidlen vastu. Jah, poliitiline otsus on see tõesti, aga poliitiline amet see ei ole, sellepärast et sellel ametil on väga konkreetsed ametinõuded. Üks nendest ametinõuetest on, et see inimene, kes sinna saadetakse, peab olema varem praktikas töötanud audiitorina. Keit Pentus-Rosimannus ei ole seda teinud, sellest ei ole üle ega ümbert võimalik minna. Teine on, et inimestel, kes sinna nimetatakse, on laitmatu maine. Nüüd, võib-olla on Eestis mõni inimene – aga ma arvan, et Reformierakonnas neid kindlasti ei ole –, kes ei ole kursis Autorollo saagaga ja sellega, missugune oli Keit Pentus-Rosimannuse roll seal. Ja ükskõik, milline on lõplik Riigikohtu otsus, nendest alamastme kohtu otsustest, kohtukirjeldustest, kohtus tõendatud asjadest on selge, et ta oli kõrvuni sees selles saagas ja seotud teiste võlausaldajate kahjustamisega. Eestist endast on olemas praktilised näited. Näiteks, Olari Taal Daiwa-afääri tõttu ei jäänud kusagil süüdi, aga leiti, et tal ei ole laitmatut mainet ja ta ei saa töötada panganduses. Neid näiteid on veel. Audiitoritele ei ole Eestis antud ametitunnistust, sest neil ei ole laitmatut mainet. Kas teie meelest tõepoolest Keit Pentus-Rosimannusel on laitmatu maine, et saada kontrollikoja liikmeks? 

Aitäh! Ma imetlen, kuidas te väga valikuliselt kohtuotsustesse suhtute. Kui see kohtuotsus teile meeldib, siis te kiidate seda taevani. Ja ma pean siin ka Riigikogu infotunnis justkui neid kohtuotsuseid kommenteerima. Aga kui see kohtuotsus teile ei meeldi, siis on automaatselt midagi väga kahtlast selles asjas.

Nüüd, kui me vaatame neid, kes on kontrollikoja liikmed, siis väga paljud on endised poliitikud, kusjuures ka endised rahandusministrid. Näiteks, kontrollikoja Leedu liige on olnud rahandusminister. Siis Malta, Soome, Belgia, Slovakkia, need kõik on samamoodi poliitikud. Kui me räägime laitmatust mainest, siis poliitikute puhul on ilmselt väga raske, kuna käib selline tulistamine opositsiooni poolt, et kellegi maine oleks laitmatu. Lõpuks saab kõigi kohta midagi välja kaevata, poliitilised konkurendid seda kindlasti teevad.

Aga neid kohtuotsuseid ma kindlasti ei kommenteeri. Kuna kohus on otsustanud, siis sellest peakski lähtuma. Ei saa kedagi lihtsalt selle põhjal kuidagi määrida või süüdi tunnistada, kui tegelikult kohus seda leidnud ei ole. Selle jaoks ongi meil kohtuvõim, et kohus otsustab. Ja nii nagu ütleb põhiseadus, mitte kedagi ei tohi käsitleda süüdi olevana enne, kui on jõustunud kohtuotsus. See on süütuse presumptsioon, kirjutatud põhiseadusesse. See, et seda tihti ei järgita, tuleb probleemina välja alles siis, kui see käib teie enda kohta. Senikaua, kuni see kellegi teise kohta käib, siis see justkui ei puuduta ja võib igasuguseid jutte rääkida. Aga kui käib teie enda kohta ... Ja seda ma räägin nüüd endise advokaadina, kes selliseid juhtumeid palju nägi, kus inimesed ütlesid, et aga mina ei ole ju midagi teinud. Aga kõik need, kelle suhtes sa ise avaldasid arvamust, ei olnud tõenäoliselt ka midagi teinud, aga siiski sa avaldasid arvamust enne, kui kohtuotsus [tehti]. Nii et kui on kohtuotsus, siis seda enam võiks sellest lähtuda.

Nüüd täiendav küsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! Aga ma ei küsinud kohtuotsuse kohta midagi, ma küsisin laitmatu maine kohta ja juhtisin tähelepanu, et laitmatu maine on täiesti eraldi kategooria teatud ametitesse nimetamisel ja et Keit Pentus-Rosimannusel ei ole laitmatut mainet. Teie viisite jutu kuhugi kohtuotsusele. No ma siis tsiteerin teile. Ega muide ei pea poliitikut nimetama sellesse ametisse, eriti kui te arvate, et poliitikutel ei olegi laitmatut mainet.

Ma tsiteerin kohtuotsust, tuvastatud asjaolusid, jaa, see ei ole süüdimõistev otsus, aga asjaolud. Vastavalt dokumentidele pidi olema kassas 220 889 eurot, mida aga pankroti väljakuulutamise ajaks enam ei olnud. Kostjad üritasid kassa puudujääki varjata fiktiivsete laenulepingute sõlmimisega. Kostjate tegevuse tulemusel on Autorollo kassajääk vähenenud nimetatud summa võrra. [Seda, et] kostjate tegutsemise eesmärk oli kassajääk kõrvaldada, tõendavad tagantjärele vormistatud laenud, millega sooviti raha puudumist õiguslikult põhjendada. Ja on näiteks kirjutatud, et Rain Rosimannus ja Keit Pentus-Rosimannus võtsid osa õigusnõustaja palkamisest, kes tegutses nende huvides, ja nad andsid Autorollo raamatupidajale korraldusi ja tegid ülekandeid. Käsundiandjatena ei käitunud kostjad äriühingu suhtes lojaalselt ega ilmutanud hoolsust, sest nad tegutsesid huvide konfliktis ja eelistasid teiste isikute huve Autorollo huvidele ja läbi variisikute suunasid erinevaid rahasid arvelduskontodele, jälle teiste variisikute kaudu, et seda kõike saada. Ja Keit Pentus-Rosimannus ja Rain Rosimannus palkasid vandeadvokaat Siim Roode, kelle puhul kohus on tuvastanud, et tema juhtimisel mõjutasid nad Väino Pentust tegutsema õigusvastaselt ja tegema õigusvastaseid tehinguid, millega kahjustati osaühingu vara ja teiste esindajate huve.

Ma küsin uuesti: kas selline tegevus, mis on kohtudokumentides pikalt-pikalt, ma ei jõua kõike siin välja tuua, pikalt-pikalt näidatud, kuni selleni välja, et arvutihiired virutati ära, kas selline on laitmatu maine teie silmis?

Kaja Kallas, palun!

Vaadake, advokaatidel on teada ju, et sul on kohtu ... Te ütlete, kohtudokumentides on see ja teine. Kohtudokumendid loomulikult, pooled esitavad kohtudokumente, [esitavad] kohtule igasuguseid tõendeid. See, millest tuleb lähtuda, on kohtuotsus. Ja kohus on meil sõltumatu ja kohtuotsuseid tuleb austada isegi siis, kui teile need otsused ei meeldi. Nii on õigusriik. Niimoodi meil on sellised kokkulepped tehtud. Nii et see, et te võtate üksikuna välja, ja minul ei ole seda kohtuotsust selliselt ees, te võtate kohtudokumentidest justkui menetluse käigus esitatud tõendeid ja hakkate seda kohtupidamist siin Riigikogu saalis pidama, see on juba olemuslikult vale.

Ja minu meelest olemuslikult on vale see, et teie erakond seda pidevalt teeb. Meil on erinevad võimud, meil on kohtuvõim, meil on täidesaatev võim, meil on seadusandlik võim. Seadusandlik võim ei peaks tegelema inimeste üle kohtumõistmisega või siin prokuratuuri ründamisega või millega iganes. Selle jaoks on teised institutsioonid. Riigikogu peaks tegelema seadusandlusega, see on Riigikogu roll, mitte ükshaaval kohtuotsuseid siin võtta tükkideks, kui need teile ei meeldi.

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus. Kas on mikrofoniga miskit?

Hea juhataja! Kas ongi niimoodi, et saadik võib küsida konkreetset asja, aga vastaja, olgu ta või peaminister, võib rääkida ükskõik mida? Ma [palusin] erikomisjonis ka Pentus-Rosimannusel öelda, neli korda palusin need mõned sõnad öelda, et tal on laitmatu maine. Üle tema huulte ei tulnud ja nüüd ka peaministrilt ei tule see lihtne vastus, et Pentus-Rosimannusel on laitmatu maine. Kas nii ongi, et küsida võib, aga vastaja võib rääkida ükskõik millest?

Aitäh selle küsimuse eest! Sisu on see, mida me siin teeme, et Riigikogu liikmed küsivad ja siis valitsuse liikmed vastavad sellele küsimusele. Eks küsimuste ja vastuste kvaliteet sõltub ju meist igaühest. See, kuidas vastata, ega seda Riigikogu infotunni juhataja kuidagi ette kirjutada ei saa.

Lisaküsimus, Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Ka minu küsimus on seotud nii-öelda mainega, võib-olla siis valitsuse mainega, pisut ka teie mainega. Ja küsimus on selles, et täna möödub 28 aastat Estonia katastroofist, sellest õudusest, õuduste ööst. Ma olen teinud arupärimise ka nüüd teile, peale seda, kui te siin sellele küsimusele vastasite, et praegu nende uuringutega selles mõttes edasi ei minda, et ei täiendata rahaliselt. Me teame, et Ohutusjuurdluse Keskus küsis 1 miljoni juurde, hinnad on ju kallimaks läinud, nagu te teate ja väidate iga teema puhul, seal samuti, ja seda väikest summat oleks väga vaja. Te vastasite, et see küsimus ei ole valitsuse prioriteet. See isiklikult isegi, ma ütleksin, solvas mind, aga ka kogu Eesti rahvast.

Kuidas ei ole valitsuse prioriteet? Me oleme neid uuringuid mitu aastat teinud, on väga palju avastatud, küll seal merepõhja seisundist ja väga paljust, vraki seisundist, kõigest. Ja nüüd oleks vaja selle küsimusega edasi minna, on väga täpsed plaanid juba olemas, mida teha, aga raha jääb puudu veidikene. Te ütlete, et ei ole valitsuse prioriteet, ja te olete öelnud ka, et sel pole nagu teie arvates ka mõtet, et kõik juba selgus 28 aastat tagasi. Kas siis tõesti on need uuringud mõttetult tehtud? Ja ma ütlen veel, et need omaksed – 852 inimest hukkus –, omaksed ootavad vastust ikkagi. Selle asjaga on edasi mindud. Miks me ei lähe selle asjaga pisut edasi, miks me jälle otsustame, mis on meie prioriteet, mis ei ole? See asi on pooleli. Nii et ma veel kord küsin, et kas te ei arva, et niisugune vastus mõjutab valitsuse mainet halvas mõttes.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tõepoolest, seda [päeva] 28 aastat tagasi, seda õnnetuse päeva ma mäletan väga selgelt, sest meil oli koolis just Rootsist tulnud klass külas, elas meil kodudes, nad olid just tulnud selle laevaga, mis siis läks tagasi Rootsi poole. Jaa, see tragöödia on väga paljusid väga lähedalt mõjutanud. Paljud kaotasid oma lähedased ja ma arvan, et kõigil Eesti inimestel on mingi selline lugu. Seetõttu me olemegi varasemalt uuringuteks eraldanud raha.

Mida ma ütlesin, on see, et praegusel eelarvel meil on kaks suurt prioriteeti: üks on julgeolek ja teine on inimesed. See, et meil on tõesti kogu taasiseseisvuse aja kõige keerulisem julgeolekuolukord, meie naaberriik on kuulutanud välja mobilisatsiooni, meil on inflatsioon erakordselt kõrge, meil on energiasõda käimas, hübriidrünnakud, küberrünnakud. See tähendab seda, et me lihtsalt kõiki asju, mida me nii-öelda rahuajal teeme, ei saa hetkel teha. Me peame tegema valikuid ja kõik ministrid tegid neid valikuid, mida me teeme ja mida me ei tee.

Lihtsalt ma mõistan absoluutselt, et omaksed soovivad vastuseid. See, mida ma teile ütlesin, on see, et ma isiklikult olen skeptiline, et 28 aastat hiljem millegi uurimine toob neid vastuseid, lõplikke vastuseid ja lõplikku selgust, et see oli nii. Ma isiklikult arvan, et see uurimine ei pruugi seda tuua.

Aga veel kord: alati riigieelarves me peame tegema valikuid, millele me kulutame raha ja millele ei kuluta. Sellel aastal on meil erakordselt keerulised olud ja seetõttu me kulutame raha, aitamaks inimesi suurenenud energiahindadega toime tulla. Me kulutame raha selleks, et tõsta pensioneid, me kulutame raha selleks, et tõsta erinevaid toetusi, peretoetusi, lastetoetusi, tulumaksuvaba miinimumi, et inimesi aidata. Me kulutame raha selleks, et luua LNG-võimekus, me kulutame raha selleks, et aidata ettevõtteid nende tõusnud hindadega toime tulla. Me tõstame inimeste palku ja me investeerime riigikaitsesse. Ja see tähendab seda, et osa asju jääb meil lihtsalt tegemata.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kuuenda küsimuse juurde. Selle küsib Alar Laneman, sellele vastab peaminister Kaja Kallas, teema on riigikaitse laia mõiste rakendamine peaministri telepöördumise valguses. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Teie neljapäevane telepöördumine oli toonilt väga tõsine. Optimistid võivad küll väita, et see suurendas inimeste teadlikkust, siiski valdavam tagasiside, mis minuni on jõudnud, oli see, et see suurendas inimeste ärevust. Ma tahaksin küsida selle praktilise mõju kohta. Võttes arvesse tausta, seda, et sõda liigub meile järjest lähemale, torujuhe tõenäoliselt õhiti, hinnatõus paneb pered hakkamasaamise pärast järjest rohkem muretsema, ka energiakandjate osas pilt järjest tumeneb ja üldine ärevustaust on väga kõrge. Teil oli tol hetkel teadmine, et seda lahtiühendamist ei tule. Siit ongi mul küsimus: miks sellele pöördumisele ei järgnenud või sellega ei kaasnenud samasugust, sama mõttelaadiga riigiaparaadi käivitamist just julgeoleku laia mõiste raames, et meid võib tabada rünnak ka mittesõjalistes vormides? Seda ei ole kuskilt näha olnud. Ka Kaitsevägi on öelnud, et nende õppused ei ole seotud Venemaa mobilisatsiooniga. Aga miks nii? Need negatiivsed elemendid ju süvenevad. Täna me teame, et britid vähendavad oma kontingenti ja nii edasi. Kas te oskate seletada, miks sellist praktilist teadlikkuse ja valmisoleku tõstmist ei järgnenud?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Me tõesti eelmise nädala neljapäeval olime olukorras, kus kogu meie taasiseseisvuse ajal esimest korda Venemaa kuulutas välja mobilisatsiooni. Samale ajale oli meil planeeritud lisaõppekogunemine. Seetõttu me valitsuskabinetis arutasime, et selline pöördumine tuleb teha, et need kaks asja ei ole omavahel seotud, inimeste ärevust tuleb maha võtta.

Selles pöördumises sisaldus põhimõtteliselt mitu elementi. Esiteks see, et Venemaa on välja kuulutanud mobilisatsiooni. Teiseks see, et meil on toimumas lisaõppekogunemine – aga see ei tähenda, et see on mobilisatsiooniga seotud – ja sõjalist ohtu meie piiridel ei ole. Kolmandaks, piirid me sulgesime juba 19. septembril, kuna oli jutt kõikidest nendest inimestest, kes mobilisatsiooni eest pagevad ja võivad piire ületada, et selles osas pole muret. Ja meil on ka Vene kodanikud – Vene kodanikud, kes võivad saada mobilisatsioonikutse, kuidas nemad peaksid käituma. Ja viies punkt oli see, mis meil kabinetist tuli ja mis puudutas võimalikke elektrikatkestusi.

Me teame, et Venemaa vaatab, kuidas ta saaks erinevaid lääneriike mõjutada ja milliseid relvi kasutada. Energiat kasutab ta kindlalt relvana, nagu me näeme. Kui oli gaasisanktsiooni üle arutelu Euroopa Liidus, siis paljud riigid ütlesid, et me oleme vastu selle sanktsiooni kehtestamisele, kuna see teeks meile väga palju viga või väga palju liiga, me ei peaks sellele vastu. Kes tegi märkmeid? Venemaa tegi märkmeid. Seetõttu on väga oluline, et me valmistuksime sellisteks võimalikes riskideks. Jah, see risk ei realiseerunud sellel nädalavahetusel, aga see võib realiseeruda sellel talvel. Ja laiapindse riigikaitse mõte ongi see, et me oleme valmis mitte ainult riigina, kohalike omavalitsustena, vaid oleme valmis ka palju madalamal tasemel ehk iga inimene peab mõtlema, mida ta ise saab selle jaoks täpselt teha.

Ja üks asi veel. Tegelikult olid juba varasemalt selleks samaks päevaks kokku kutsutud kohalike tasandite kriisikomisjonid, et just sedasama elektri [probleemi] arutada, ja ka sealt tuli palju küsimusi, et mis see omakorda kaasa toob. Positiivne on see, et inimesed on selle peale hakanud mõtlema. Ja mina usun küll, et kõik koos me oleme tugevad (Juhataja helistab kella.) ja saame sellest olukorrast üle.

Täiendav küsimus, Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Pikalt on kriitikale ebapiisava võimearenduse kohta vastatud selliste stampfraasidega, et sõda on muutunud või meil ei ole vajadust, sest meie liitlastel on vaenlasele vastu seismiseks need võimed olemas ja nad on kohe siin. Üks selliste argumentide andja on olnud ka Kaitseväe juhataja, kelle sõjalise nõuande alusel selliseid plaane tehakse. Me oleme nüüd viimase poole aasta jooksul näinud korduvalt, et tehtud plaane on oldud sunnitud kiirkorras muutma. Ja mulle tundub, et praegu on järjekordne aeg käes. See äraviidav Briti kontingent meie teadmise järgi – ja meile on seda korduvalt kinnitatud, ka teie olete seda teinud – on integreeritud Eesti kaitseväe struktuuri ja on täielikult osaline meie kaitseplaanides. Nüüd, kui see väeosa lahkub, miks see teadmine tuleb meile ootamatult? Kuidas seda tekkivat riigikaitselünka Kaitsevägi kavatseb täita ja miks ta ei ole sellest näiteks parlamenti informeerinud?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Te ütlete, et tehtud plaane peab muutma. Aga me olemegi erakorralises olukorras, me ei ole sellises olukorras olnud terve taasiseseisvuse aja. Neid riske, mida väga paljud pidasid teoreetiliseks, me näeme nüüd reaalelus praktiliselt realiseerumas. Ja seetõttu me peamegi oma plaane ümber vaatama.

Nüüd, mida me oleme teinud? Me oleme ise teinud väga palju samme selleks. Kas või see, et valitsuse tasandil otsustasime investeerida keskmaa õhutõrjesse, millesse ei ole varasemalt mitte ühtegi senti investeeritud. Me oleme otsustanud investeerida elanikkonnakaitsesse, mida ka ei ole tehtud, varasemalt sinna raha ei ole pandud, olgu see elanikkonnakaitse varjendid, teavitussüsteemid, kõik see, mis puudutab tegelikult laiemalt riigikaitset.

Mis puudutab Briti kontingenti, veel kord: Briti kontingent on siin täies mahus. Nad tõid juurde siis, kui Venemaa sõda Ukrainas algas, täiendavalt lisakontingenti. Aga see on olnud kõik täiendavalt. Poliitilisel tasandil ei ole meile hetkel teada antud, et see kontingent viidaks ära. Meil on olnud arutelusid, kuna algusest peale britid ütlesid, et see on ajutine, me toome täiendavalt ajutiselt [vägesid] teile juurde. Nüüd, küsimus sellest, millal see ajutine lõpeb. Eks iga riik otsustab ise oma vägede kasutamise üle. Ja me teame ka põhjuseid, miks nad tahavad vahepeal neid vägesid tagasi koju viia. Aga meie sõnum on olnud selge: senikaua, kuni see sõda kestab, ei ole see mõistlik. Aga me peame ka aru saama, et tegelikult see on igale riigile väga suur riigieelarveline kulu, et need väed on kuskil mujal, ja me peame nende muresid mõistma ja vastavalt vastu tulema.

Mis on nüüd oluline? Oluline on see, et me oleme kokku leppinud NATO tasandil Suurbritanniaga, et me loome siia diviisisuurused üksused, sealhulgas juhtimiskeskuse ja kommunikatsioonid ja kõik eelpaigutatud võimed, mis sellistel üksustel vaja on. Seda britid on pidevalt teinud ja eelpaigutatud võimeid minu teada ei ole neil ka kuidagi plaanis ära viia. Nii et tegelikult tulejõud Eestis on suurenenud, eelpaigutatud võimed on suurenenud ja ajutiselt suurendati eelmisel talvel ka Briti täiendavaid jõudusid siin. Ehk põhiüksus on pidevalt sama, need olid üksused, kes tulid juurde ja kes hetkel (Juhataja helistab kella.) kõne all on.

Ja nüüd üks lisaküsimus, palun, Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea peaminister! Ma kasutan võimalust küsida teise teie telepöördumises olnud teema kohta. Seal oli juttu energiavarustuskindlusest, elektrivarustuskindlusest ehk võimalikust desünkroniseerimisest, sünkroniseerimisest, kui ma ütleksin üldiselt, ja sellest katsetusest, mida pidi tegema Leedu, aga jättis ära.

Aga ma tahaksin pigem keskenduda gaasile, gaasivarustuskindlusele. Me teame, et gaasi kõrge hind ja, ütleme siis, ka tulevikuprognoos varustuses on endiselt suhteliselt arusaamatu. Hinnad on tõusnud, ma tean, ettevõtjad maksavad viis-kuus korda kõrgemaid arveid kui eelmise aasta augustis, olen konkreetselt neid võrrelnud. Ehk siis need, kes tootmises gaasi kasutavad, kes seda ka asendada ei saa, ma tean, et on astutud samme, et on võimalik kasutada põlevkiviõli, masuuti, diislit, mida iganes, aga kõik seda nii kiiresti teha ei saa. See vajab kõvasti investeeringuid. Ja gaasivarustuskindlusest me eile rääkisime pikalt rahanduskomisjonis, kus oli nii Eleringi juht Taavi Veskimägi, Alexela juht Marti Hääl, Infortarist ka esindaja ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist Timo Tatar. Elering ja MKM kinnitavad, et teatud varud on olemas ja tuleb LNG‑laev ja me oleme ise ka panustanud koos sellesse LNG‑ujuvterminali toomisse ja vastavasse suunisesse nii erasektorile kui ka riigisektorile. Minule jäi mulje küll nii MKM‑ist kui ka Taavi Veskimäe juttudest, et küll ta ikka lõpuks Soome läheb. Teie aga väitsite Vikerraadios, et meil on kokkulepe. Kusjuures peaministri ülesanne ongi välisdiplomaatiat ajada naaberriigiga. Miks te väitsite, et kindlasti tuleb ta esimesena Paldiskisse? Mis teile selle kindluse annab?

Kaja Kallas, palun!

Jaa. No kõigepealt ma lähtun kokkulepetest. Seni, kui kokkulepet ei ole ümber tehtud, kehtib see kokkulepe, mis on sõlmitud. Ja tõesti soomlastega meil selline ühiste kavatsuste memorandum on tehtud, et kellel esimesena saab haalamiskai valmis, sinna äärde tuleb see taasgaasistamise võimalusega laev ehk FSRU. Selge on see, et Soome gaasitarbimine on 12 teravatt-tundi aastas, samas kui Eesti gaasitarbimine on 5 teravatt-tundi aastas. Meil on omavahel Balticconnector ehk gaasitoru, mis ühendab Soomet ja Eestit, ja seda gaasi, mis Soomes on, selle toru kaudu kindlasti Eestisse saaks tulla. Ehk meie MKM on valmis Soomega läbi rääkima. Oluline on see, et erasektor saaks broneerida neid randumise või sildumise aegu, millal nad saavad seda gaasi tuua.

Võib-olla oluline on siin üle seletada, mis see erinevus elektri ja gaasi puhul on. On see, et kui elektri puhul on tegelikult Eesti Energia, Elering, kes kuuluvad riigile, siis gaasi puhul on nii, et taristu kuulub Eleringile, aga gaasi tarnijad, need, kellel on konkreetselt ettevõtetega või inimestega lepingud, on erasektori ettevõtted ehk riik otseselt ei ole selle gaasi tarnija. See tähendab seda, et gaasi puhul on kogu valem palju keerulisem. Peavad olema riigi poolt tehtud otsused ja sammud, peavad olema nende ettevõtete poolt tehtud sammud. See muudab selle kõik keeruliseks. Mida me oleme omalt poolt teinud? Me oleme varustuskindluse [tagamiseks] varusid ostnud Läti gaasihoidlasse. Aga neid ei ole piisavalt, see on teada. Ja see kokkulepe Soomega – tõesti, ka mina tahan omal tasandil sellest rääkida, aga soomlased ei ole hetkel olnud väga altid sellel teemal suhtlema ja see on kindlasti probleem.

Ühe asja tahan veel ära öelda. See, mis puudutab sünkroniseerimist, et see pidi olema Kaliningradi eralduskatse, mis pidi laupäeval toimuma. See tõesti jäi ära, aga see ei tähenda, et seda sellel talvel ei proovitaks. Me oleme selleks valmistunud ja pikalt teinud investeeringuid. Desünkroniseerimiseks on juba 2014. aastast [valmistutud]. (Juhataja helistab kella.) Ehk siis erakorraliselt me oleme valmis, pikaajaliselt on meil vaja tegelikult teha veel samme.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Dmitri Dmitrijev, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on jalgpallihallide programmi katkestamine. Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Siin mõni kolleeg saalis on oma küsimuses juba viidanud kohalike omavalitsuste alarahastuse probleemile ja piisavate toetusmeetmete puudumisele kriisiolukorras. Minu küsimus on natukene kitsam, aga ka kaudselt puudutab kohalikke omavalitsusi. Nimelt, alates Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsusest ehk aastast 2020 me iga-aastaselt toetasime jalgpallihallide rajamist 6 miljoni euroga. See oli võrdselt jaotatud nelja omavalitsuse vahel ehk siis igaüks sai 1,5 miljonit jalgpallihalli rajamiseks. Hiljuti näiteks sai Eesti U19 noortekoondis Poolas peetud EM‑i valikturniiril enda alagrupis teise koha ja pääsu eliitringi, mis on väga positiivne ja hea uudis. Aga samas me saime teada ka meediast, et edaspidi jalgpallihallide koha peal vaatab riigieelarvest vastu ümmargune null ja jalgpallihallide rajamisele vajutatakse pidurit. Seega, uuel aastal ei saa jalgpallihallide rajamiseks toetust ükski omavalitsus, ei anta lisaraha ka juba varasematest riigieelarvetest toetuse saanud jalgpallihallide projektidele. Lisaks jalgpalli arengule ja talveperioodil treenimisvõimaluste parandamisele oli see projekt üks osa niinimetatud Islandi mudeli juurutamisest Eestis. Ja kuna Isamaa oli Keskerakonnaga samas valitsuses, mis algatas selle projekti, ja sotsiaaldemokraadist kultuuriminister väitis mulle, et ta pooldab selle projektiga edasiminemist, siis ma küsin teilt kui Reformierakonna ja ka valitsuse juhilt: kas me tõesti ei leia neid riigi mastaabis suhteliselt väikesi puudujäävad summasid selleks, et koostöös omavalitsustega saaks selle projektiga edasi minna?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tõesti, sõda Ukrainas andis tõuke ka ehitushindade kallinemisele, õigemini juba eelmisel suvel energiahinnad andsid sellele tõuke ja sealt edasi sisendid on üldiselt kallinenud. See pani valitsuse väga raske valiku ette. See tähendab seda, et kui meil on kõik projektid läinud niivõrd palju kallimaks, siis on küsimus selles, mida me saame teha ja mida me ei saa. Nüüd, 2022. aasta eelarves on multifunktsionaalsete, aastaringselt kasutatavate spordiväljakute, sealhulgas jalgpalli sisehallide rajamine Paidesse, Narva, Jõgevale, Viimsisse, toetusmeetme maht 6 miljonit eurot. Seda ei ole keegi ära võtnud. Ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi on omavalitsuse ülesanne korraldada kultuuri-, spordi- ja noorsootööd. Seega, see 6 miljonit jalgpallihallide rajamiseks on riigipoolne täiendav abi, mis ei pea katma kogu kulu ja ei olnud mõeldud katmaks kogu kulu algusest peale. Ma mõistan, et ehitushindade kallinemise tõttu on ka need jalgpallihalliprojektid läinud oluliselt kallimaks ning see paneb ka omavalitsused keerukasse olukorda, et mida teha ja mida mitte. Loomulikult, esimene asi, mis on, nad kõik pöörduvad meie poole, et andke teie see täiendav raha juurde. Aga ma lisan, et see 6 miljonit oli juba riigi poolt antud täiendav raha, mida me tegelikult ei peaks andma – aastal 2020, 2021, 2022, igal aastal 6 miljonit eurot. Nii et ühe pneumohalli kohta oli see toetus 1,5 miljonit eurot. See on väga suur summa.

Ja nüüd, kus me oleme olukorras, et me tuleme selle eelarve juurde, siis nagu ma ütlesin, sellel on kaks suurt fookust. Üks on julgeolek ehk me teeme investeeringuid rohkem kui kunagi varem, aga me investeerime riigikaitsesse, investeerime julgeolekusse. Ja teine pool: me investeerime inimestesse läbi selle, et palgad tõusevad, läbi selle, et tõusevad pensionid olulisel määral, et suureneb tulumaksuvaba miinimum, et toetused suurenevad märkimisväärselt. Seetõttu me täiendavat raha nendesse jalgpallihallidesse panna ei saa. See ei tähenda, et see toetus, mida riik on andnud, võetakse ära. Nii et kohalikud omavalitsused peavad valima, kas lükata need ehitused edasi või leida täiendavaid vahendeid oma eelarvest.

Täiendav küsimus. Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh vastuse eest! Ma kahjuks ei saa nõustuda sellega, et edaspidi see spordivaldkonna teema, mis otseselt puudutab jalgpallihallide rajamist, jääb puhtalt kohalike omavalitsuste reaks. Järgmise aasta me kuulutame liikumisaastaks. Vaadates seda viimast Eesti liikumisuuringut, kust selgub, et aktiivne eluviis toetab märkimisväärselt vaimset tervist ja heaolu, ja samas kinnitab uuring muret tekitavat tõsiasja, et üle poole nii täiskasvanutest kui ka lastest liigub endiselt liiga vähe, ma tahan küsida, silmas pidades, et nagu te ütlesite, põhiteemad ja põletavad teemad on hetkel rohkem seotud julgeoleku ja kaitsevõimega.

Selles valguses küsin teisest vaatenurgast: kas see kokkuhoid, mis praegu tehakse spordivaldkonnas, teades, et meie noored ei liigu piisavalt, et tervena elatud aastate arv meil ei kasva nii kiiresti, nagu me tahaksime, et just tervise, füüsilise ja ka vaimse vormi hoidmise nimel peaks rohkem pingutama, kas see spordivaldkonna kokkuhoid on pikemas perspektiivis ikkagi kokkuhoid? Kui me tahame kaitsevõimelisi noori, kes jõuavad teatud vanuses sõjaväkke ja peavad ka Eesti riiki kaitsma, et nad oleksid piisavas vormis. Kas see summa, mis me praegu kokku hoiame, on seda väärt?

Kaja Kallas, palun!

Jaa. Esiteks, kuidas on võimalik öelda, et see on kokkuhoid, kui tegelikult ju spordivaldkonna summasid me kuidagi ei kärbi? Lihtsalt küsimus on selles, et see oli täiendav toetus, täiendav toetus nullist 6 miljonini. Nüüd, rohkem me seda toetust maksta ei saa. Alati, kui me teeme selle rahaga midagi, ei tee me samal ajal midagi muud.

Muideks, kui rääkida spordialadest, siis kõige populaarsem spordiala Eestis on ralli, mis absoluutselt ei mõjuta inimeste kehakaalu või tervist, kehalist tervist üldiselt. Nii et ei, meil kokkuhoidu selles vallas ei ole. Ja liikumisharrastust loomulikult me toetame, meil on Liikuma Kutsuv Kool, kuhu me investeerime selleks, et lapsed rohkem liiguksid, ja kõikvõimalik hobitegevus on väga tervitatav. Aga praegu on küsimus lihtsalt selles, et kuhu me raha paneme. Meil ei teki raha kuskilt mujalt juurde, kui me just makse ei tõsta, aga seda kokkulepet meil ei ole, et makse tõsta. See tähendab seda, et me peame tegema valikuid. Me oleme andnud 6 miljonit ja seda 6 miljonit mitte keegi ära ei võta. Aga me ei ole suutelised andma hetkel rohkem raha juurde, vaid kohalikud omavalitsused peavad ise vaatama, kas nad teevad neid projekte, mille jaoks on raha antud, teevad nad midagi muud või lükkavad need projektid natuke kaugemasse tulevikku. Lihtsalt olud on erakordselt rasked.

Ja nüüd lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh, hea spiiker! Hea peaminister! Kuulan juttu spordihallidest ja rallist ja mõtlen: teiega küll rallit sõitma ei saaks minna. Ma paneksin need asjad kokku, selle praeguse küsimuse ja siis ka need küsimused, mis enne olid Estonia huku uurimise kohta ja selle kohta, kuidas ERR-ile maja ehitamiseks raha ei jätku. Minu teada on valitsuse reservist otsustatud eraldada, või vähemalt on sihuke plaan, haigekassale 50 miljonit, et ukrainlaste tervisekindlustus tasuda, 26 miljonit, et vaktsineerimisega edasi minna, sundvaktsineerimisega, mis teile väga meeldib. Need on need numbrid selle taustaks.

Ma tean küll, et teile meeldib kõige kohta öelda, et Mutin on punn, ja sellega kõik oma tegematajätmised ja saamatused nagu ära varjata, aga minu meelest te peaksite aru saama, et see, mis inimesi häirib, mis närvidele käib, on see, et kõigile teistele raha jätkub, aga meie inimestele ei jätku. Vaat, nende jalgpallihallidega oli selline lugu – te lugesite need aastad siin ette –, et need olid sellel ajal, kui Eestil oli kõige halvem valitsus läbi aegade, EKRE oli ka valitsuses. Ja see oli regionaalpoliitika. See oli noorsoopoliitika. See oli see, et mujal, väiksemates Eesti piirkondades on ka elu ja noortel on midagi teha, mitte lihtsalt pätiks minna. Sellega te ei jätka, teil ei ole ühekohalist summat miljoneid, et teha Eestis regionaalpoliitikat ja noori edendada, küll aga teil on kahekohalised summad ja sajad miljonid eurod, et ukrainlaste tervisekindlustust ja vaktsineerimist edendada. See ongi see karjuv vastuolu. Mina ei kujuta ette, kui kaua te arvate, et te saate rääkida, et me ei saa mitte midagi teha sellepärast, et Putin on sõda alustanud. Ei ole. Kõik teie tegematajätmised, saamatused ja halvasti välja kukkunud esinemised erakorraliste saadete ajal ei saa olla Vene valitseja süü.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Vaat siin ongi meie erinevus, et teie arvate nii, nagu te olete öelnud, et ma plärtsun Venemaa suunas. Teie arvamus on see, et me peaksime laskma lihtsalt ukrainlasi tappa seal rahulikult, see ei ole meie asi, ärme jumala eest plärtsume midagi Venemaa suunas, oleme lihtsalt vaikselt siin ja meiega midagi ei juhtu. See ju ei ole nii. Kui me praegu ei seisa selle eest, mis Ukrainas toimub, ja ei ütle seda kõva häälega välja, ei võitle, tegelikult ka meie liitlastega, et see arusaam jõuaks nendeni ... Mis siin on kaalul? Siin on kaalul rahvusvahelisele õigusele tuginev maailmakord. See, kus on öeldud, et ükski riik ei lähe kallale teisele riigile ja kui ta läheb, siis sellele järgnevad tagajärjed. Selge on see, et me peame selle eest võitlema, sest see on meie eksistentsi küsimus täpselt samamoodi. Nii et mina ei plärtsu Venemaa suunas, vaid mina võitlen selle eest, et Eestis oleks kogu aeg rahu ja see sõda siia ei jõuaks.

Mis puudutab neid kulutusi, siis te neid numbreid muidugi esitate täiesti sellises võtmes, justkui me oma inimestele midagi ei tee. Me tõstame õpetajate, päästjate, politseinike, sotsiaaltöötajate ja kultuuritöötajate palka olulisel määral. Päästjate palk tõuseb 36%. Me tõstame pensione nii, et järgmisel aastal pensionitõus on üle 100 euro. Me suurendame tulumaksuvaba miinimumi selleks 654 euroni, et just vaesematel inimestel jääks rohkem raha kätte. Me suurendame lastetoetusi 80 euroni, me suurendame peretoetusi 50%, me suurendame üksikvanema toetusi neli korda. Seda kõike selleks, et aidata inimesi toime tulla. Me teeme ulatusliku energiatoetuste paketi, elektri universaalteenus, lisaks toetused elektri, gaasi ja keskkütte pealt, et aidata Eesti inimesi toime tulla. Ja kulutused ukrainlastele. Veel kord rõhutan: perehüvitisi me maksame ukrainlastele 1,37% kõikidest Eesti perehüvitistest. See ei ole valdav, enamus läheb Eesti inimestele. Vanemahüvitis – 0,31% kõikidest vanemahüvitistest läheb ukrainlastele. 0,31%! Puudetoetus – 0,21% kõikidest kulutustest, rahvapension – 0,07% Eesti kulutustest. Mitte kuidagi nendest numbritest ei saa öelda, et meie raha läheb ukrainlastele, aga mitte Eesti inimestele. Me aitame Eesti inimesi ulatuslikult, et nende raskete aegadega toime tulla, aga samal ajal me peame seisma ka selle eest, et see sõda lõppeks, ja ütlema välja, et tegelikult see, mis Venemaa teeb, ei ole õige. See ei ole plärtsumine Venemaa suunas.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Peeter Ernits, vastab peaminister Kaja Kallas, teema on venestamine. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud valitseja! Eesti ajaloos on olnud kaks venestamislainet. Esimest seostatakse keiser Aleksander III‑ga, kelle suuniste järgi ehitati Nevski katedraal, mille kuplid täna päikse käes säravad siin Riigikogu vastas. Teise puhul oli seos Karl Vainoga ja lõppes teatavasti tema valitsemine laulva revolutsiooniga. Aga Karl Vaino valitsemise kolmel aastal saabus Eestisse keskmiselt 20 000 venekeelset inimest, keskmiselt 20 000 igal aastal. Kolme aastaga 60 000. Auväärt valitseja, teie võimuloleku ajal on seitsme kuuga saabunud siia samuti 60 000 venekeelset inimest, see tähendab kolm korda rohkem kui Karl Vaino ajal ühel aastal. Praegusel hetkel on Eestis iga 24. siin liikuv inimene uus venekeelne inimene, valdavalt Ukrainast. Minu küsimus teile on see, et kas te annate endale aru, mida te olete oma külalislahkusega ja Ukraina poole avasüli astudes Eesti rahvusriigile teinud. Kas te annate endale aru, et te olete praegusel juhul Karl Vaino järel kolmas Eesti venestaja ja seejuures Karl Vaino jääb teile kolm korda alla?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, Ukraina sõjapõgenikke oleme me ajutise kaitsega vastu võtnud 35 971 ehk 2,6% rahvaarvust. Karl Vainole jään ma ikkagi tugevalt alla. Ajutine kaitse on antud aastaks ajaks Ukraina sõjapõgenikele, see aasta lõpeb veebruaris. Need inimesed, kes on tulnud, on olnud valdavalt naised ja lapsed. Lapsed, kes on valdavalt läinud eestikeelsetesse koolidesse, et eesti keel selgeks saada. Nii et see ei vasta tõele. Tõsi on see, et Venemaa poolt on meeletu surve seda migratsioonisurvet tekitada, ühelt poolt – pidades sõda Ukrainas – sellega, et tulevad Ukraina sõjapõgenikud, ja teiselt poolt mobilisatsiooniga, mis omakorda Vene mehi liikuma paneb. Me oleme juba 19. septembril pannud kinni piirid selliselt, et Eestisse ei pääse inimesed, kes on saanud viisad ka mujalt, ja tänu sellele on Eestisse sisenemine jäänud palju vähemaks.

Ma olen teiega selles suhtes nõus, et jah, eesti keelt ja kultuuri me peame kaitsma. Keele püsimise määr on 1 miljon inimest ja me oleme sellele piirile väga lähedal. Sellepärast me teemegi kõiki neid samme, mis puudutab seda, et me läheme kiiresti üle eestikeelsele haridusele juba 2024. aastal, et Eestis igal pool oleks haridus eestikeelne. Kui meil kasvavad inimesed, kes räägivad eesti keelt ja seda eesti keelt kasutavad, siis ei ole mingit põhjust neil ka minna töökohtadesse, kus nad eesti keelt ei räägi. Me teeme väga palju pingutusi selle jaoks, et just eesti keelt ja kultuuri tõsta au sisse.

Me oleme väga suurte väljakutsete ees. Putin on ju öelnud kogu aeg sedasama, mida paremäärmuslased igal pool üle maailma. Nii toredasti saavad teie jutupunktid nüüd kokku. Tõesti on Euroopa migratsioonisurve all ja ta ise seda survet tekitab. Me peame sellele survele igal juhul vastu seisma.

Nüüd täiendav küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud valitseja! 30 aastat ei ole suudetud siin olevaid slaavikeelseid, venekeelseid inimesi õpetada eesti keelt rääkima ja nüüd teie juhtimise all on siin võetud vastu seitsme kuuga kolm korda rohkem venekeelseid inimesi kui Karl Vaino ajal kolme aastaga. Ja teie juhtimise ajal on Eestist saanud juhtriik, kes on võtnud suhtarvuna kõige rohkem venekeelseid inimesi selle seitsme kuuga vastu. Meil on esikoht praegu ja teine ja kolmas koht on kahel slaavi riigil – Poolal ja Tšehhil. Ja seejuures me oleme nendest ees. Minu küsimus teile, auväärt valitseja, on see: miks te olete oma valitsemisajal muutnud Eesti Vabariigi juhtivaks slaavikeelseks riigiks? See on nüüd maailma edetabelis.

Kaja Kallas, palun!

See ju jällegi ei ole nii. Te panete ühte patta per capita protsentuaalselt ja absoluutnumbrid, ei ole ju nii, et absoluutnumbrites võtame rohkem inimesi vastu. Nüüd, küsimus selle kohta, et 30 aastat ei ole tegeletud sellega, et vene siinset vähemust integreerida. Jah, ongi tehtud palju vigu. Loodeti, et see probleem läheb üle, et kuidagi need inimesed integreeruvad ise. Aga ilma haridussüsteemita mitte midagi ei juhtu. Ja sellepärast me olemegi oma energia keskendanud sellele, et tõesti kiiresti üle minna eestikeelsele haridussüsteemile, et eesti keeles toimuks asjaajamine, et inimesed, kes Eestis on, õpiksid eesti keele ära ja hoiaksid eesti keelt ja kultuuri väga olulisel kohal. Väikse riigina on meil see surve palju suurem ja sellega tulebki võidelda. Aga ma ei näe ka seda, et me praegu ... Me oleme öelnud Ukraina sõjapõgenikega seoses, et meil on teatud piir, kui palju me suudame ajutiselt aidata, ja sellest piirist me lähtume. Kõige tähtsam on see, et me kogu oma energia suuname ikkagi selle sõja lõpetamisele, sellele, et me anname Ukrainale rohkem abi, et nad saavad ennast sõjaliselt kaitsta, et me anname Ukrainale abi, et nad saavad ehitada ajutisi elamispindu Ukrainas, et need inimesed ei peaks Ukrainast lahkuma. Samamoodi, et me suurendame survet Venemaale just selleks, et Venemaa sõja lõpetaks, sest kõik meie probleemid saavad alguse sellest, et see sõda Ukrainas käib. Ja ma soovitan teil ka see energia keskendada eelkõige sinna, et me kõik saaksime sellest ühtemoodi aru, et see on see põhiline probleem ja probleemi algallikas, mitte need tagajärjed, mis sellega kaasa tulevad, nagu inflatsioon, nagu migratsioonisurve, kõik sellised kitsaskohad, väljakutsed, millega me peame tegelema.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma ei tea nüüd, enne te ütlesite mulle irooniliselt, et ma pean ennast kõikvõimsaks. Mul on tunne siiski, et mitte mul ei ole probleeme adekvaatse enesehinnanguga kõikvõimsuse osas, vaid kui teie arvate, et Eesti on see, kes otsustab, kas ukrainlased surevad või mitte ja kas Ukraina võidab või mitte, no siis see on ikkagi suurushullustus, millega minu meelest meie riik on ohtlik, kui meil niimoodi valitsetakse.

Per capita ongi see number, mis loeb. Kui Saksamaale oleks tulnud sama palju ukrainlasi, nagu on tulnud meile per capita, siis oleks Saksamaal praegu 3 miljonit ukrainlast. No ei ole ju! Per capita ongi see number, mis loeb.

Ja te rääkisite siin enne sellest, kuidas tulevad naised-lapsed. No politseiameti peadirektor, kellega meil täna hommikul oli briif, ütles, et see ei ole niimoodi, et ammuilma juba on mehed ülekaalus, ja just nimelt väeteenistuskõlblikud mehed ehk väeteenistuse eest põgenevad mehed.

Mida veel politseiamet meile ütles, on see, et tegemist on topeltkodakondsuse, vähemalt topeltpassidega inimestega, kellele turvakontrolli me ei tee. Mida veel politsei ütleb? Me tegelikult ei tea, kui palju meil on inimesi, me teame seda, kui palju ennast võtab arvele, selleks et saada sotsiaaltoetusi. Aga kui palju on üle piiri tulnud? Ei tea. Kui palju on siia jäänud? Ei tea. Kui palju on tagasi läinud? Ei tea. Meil on kümneid tuhandeid inimesi, kes üldse kuskil arvel ei ole. Ja nende lojaalsuse kohta ütleb kapo meile, et noh – jälle, numbrit ei saa öelda, sellepärast et need on kõik tinakambrijutud –, aga see on ikkagi suur number inimesi, kelle kohta me teame, et nad on Putini-meelsed.

See on kõik toimunud teie valitsemise ajal, teie poliitika tagajärjel. Ja selle tulemuseks on, et Eestis on suurem immigratsioon slaavi riikidest kui kunagi varem, nii absoluutnumbrites kui per capita numbrites. Need numbrid loevadki. Ja siis tulla meile rääkima, kuidas meie ei hooli! Aga te ju hävitate meie silme all ära Eesti rahvusriigi!

Ja siis, muide, sõnumite, jutupunktide kokkusaamisest. (Juhtaja helistab kella.)  ERR-i venekeelses portaalis räägite, kuidas kõik Vene kodanikud peaksid Eesti kodanikuks hakkama. Kuidas need jutupunktid kokku lähevad?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt see teie väide, et Eesti ei otsusta, kas see sõda lõpeb või ei lõpe. Loomulikult meie ei otsusta, aga me oleme selle laua taga võrdsed partnerid ja me saame seda sõnumit oma suurtele liitlastele edasi anda, et ainuke, mida Venemaa mõistab, on jõud, ja ainus asi, millega me saame selle sõja lõppema, on see, et me anname Ukrainale täiendavat sõjalist abi. Nii kui seal on mingi kõhklus-kahtlus, see teie seisukoht, et ärme sellega tegeleme, see pole meie asi, siis järgmine hetk juhtub täpselt samamoodi, nagu varem on juhtunud, et siis, kui tullakse nii-öelda meile järgi, siis me [hüüame] appi, et kuidas keegi nüüd ei märka. Aga sellepärast, et meie ei võidelnud teiste eest, meie lasime sellel ebaõiglusel sündida sel hetkel, kui see käis.

Nüüd, kes tulevad? Ukraina sõjapõgenikest 14% on mehed, enamus on naised ja lapsed. Ja kui te vaatate seda, et Vene kodanikud, kes piiri ületavad, no sisse-välja, võtame septembri, meil on elamisloaga ja viisaga inimesed. Septembris elamisloaga sisenes 14 769 inimest ja välja läks 13 362 inimest. Ehk siis elamisluba – need on inimesed, kes siin elavad. Ja viisaga on 6879 inimest sisenenud ja 7775 inimest on välja läinud. Ehk siis viisaga on läinud välja rohkem, kui neid on sisse tulnud, 896 inimest.

Nüüd, te ütlete, et me ei tee topeltkontrolli. Me teeme topeltkontrolli piiridel. Selle tõestuseks on fakt, kui palju me oleme inimesi tagasi saatnud piiridelt viimaste päevade jooksul. Nii et me ei lase sugugi valimatult kõiki [üle piiri] ja see puudutab nii Ukrainast tulevaid inimesi kui ka Venemaalt tulevaid inimesi.

Muidugi kogu selles sõjas on keeruline see, et me näeme kogu seda pilti lahti rullumas. Ja mis puudutab jutupunkte, siis see, kuidas Putin räägib täpselt sama asja lääne kohta, nagu teie räägite, siis on küsimus, kas see on kokkusattumus. Seda, mis mina rääkisin vene raadios, ma võin ka teile korrata, et inimesed, kes on siin pikalt elanud ja on teinud ära kodakondsuse eksami, tahavad olla Eesti kodanikud, tahavad vabaks saada Vene kodakondsusest, ei saa seda mingitel põhjustel teha, need on meie inimesed, me [ei tohi] neid ära tõugata. See on minu mõte.

Protseduuriline küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma kuulan seda juttu. Küsimus oli, kuidas peaminister on Eestit venestanud kolm korda vägevamalt kui Karl Vaino. Miks te ei katkesta selle uue Karl Vaino esinemist, kui ta räägib teemast mööda? Jutt oli venestamisest.

Aitäh! Te teate väga hästi, et teil on küsimuseks aega 120 sekundit, kuni 120 sekundit, ja valitsuse liikmel on aega vastamiseks kuni 180 sekundit. Ma ei sekku nende küsimuste sisusse. Ma kordan seda, et eks alati see vastus või küsimus on kuulaja-vaataja silmades, kui hästi sellele vastatakse või ei vastata. Sageli on infotunnis nii, et küsitakse aiast, aga vastus tuleb aiaaugust.

Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Ja nüüd on nii, head ametikaaslased: mul on palve, et te registreeriksite ennast, kui te soovite edasi küsida. Kui ei soovi, siis on infotund ... Ahah, siin mõned küsimused tulid. Ja mul on palve, et kui te küsimuse esitate, siis palun öelge ka kohe, kellele te selle küsimuse esitate. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ikka peaministrile. Jätkame samal lainel. See jutt sellest, et need on meie inimesed. Eestis elab natuke rohkem kui 80 000 Vene kodanikku. Vene presidendivalimistel, Vene parlamendivalimistel üle 90% siin elavatest Vene kodanikest toetavad Putinit. Niimoodi. Nad ei ole teinud ära kodakondsuseksamit, nad ei ole ära teinud keeleeksamit ja nüüd ütlete teie siin Riigikogus ja venekeelses meedias, et me võiksime neile anda Eesti kodakondsuse, isegi kui nad ei tõesta, et nad on enne loobunud Vene kodakondsusest. See ongi ju venestamine.

Mis putinismi asja ajamisest me siin enam räägime? Te teete seda ju kahe käega innukalt lippude lehvides ise. Toote samal ajal juurde veel 100 000 vene keeles kõnelevat inimest Eestisse, kelle tausta me ei kontrolli, ja siis peate mingisuguseid, ma ei tea, nõretavaid kõnesid sellest, kuidas me aitame niimoodi Ukrainat. Ei aita ju Ukrainat sellega, et me aitame Ukrainast lahkuda inimestel, kes peaksid seda riiki üleval pidama või riiki kaitsma. Ei aita ju! Meie riigikaitset me nõrgestame küll sellega, et me oleme kahurid ära andnud ja laskemoona ära andnud, aga see on niivõrd väike kogus, mis on läinud meilt Ukrainasse, et see ei muuda seal lahinguväljal absoluutselt mitte midagi. Need on suured riigid, suured riigid, kes saavad aidata Ukrainat sõjaliselt või poliitiliselt. Loomulikult me oleme selles sõjas poole valinud. Loomulikult me teame, kes on meie põlisvaenlane, kes meid hävitada tahab. Loomulikult me teame, kelle võitu me ootame, toetame ja igal võimalikul viisil sellele omalt poolt kaasa aitame. Aga kui te samal ajal hävitate ära Eestis eestlaste enamuse meie rahvusriigis, eesti keele domineerimise kogu avalikus suhtluses, siis te olete venestaja ja teie ajate Putini asja. See on nii lihtne.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kodakondsuse saamiseks Eestis tuleb teha ära eesti keele eksam ja põhiseaduse tundmise eksam. Seda tuleb teha. Ehk siis just see on motivatsioon keel ära õppida. Teiseks, me ei too Eestisse inimesi. Meie ei too Eestisse mitte kedagi, ei ukrainlasi, ei venelasi, mitte kedagi. See [teie väide] ei vasta tõele. Nüüd te ütlete, et me oleme kahurid ära andnud ja sellega me nõrgestame Eesti riiki. Ei nõrgesta! Toetades Ukrainat, aitame me tegelikult Ukrainal vastu pidada ja agressor tagasi lükata oma piiridesse, et Venemaa saaks vastu nina lõplikult. Ja samal ajal me tegeleme sellega, et Venemaa saaks karistatud ka rahvusvahelistes tribunalides, et ta ei jääks karistamata nende asjade eest, mida ta Ukrainas toime paneb. Ja samal ajal me tegeleme ka sellega, et suhelda oma suurte liitlastega, kes saavad Ukrainale anda veelgi rohkem abi, mida meil ei ole. Aga see on kõik vajalik selleks, et Ukraina võitleb sõna otseses mõttes meie eest, nad võitlevad Venemaaga, agressorriigiga, kes on meie naaber, kes on meie piiri taga. Ja sellepärast ma absoluutselt ei nõustu teiega, et hoiame madalat profiili, ärme plärtsume, eks ole, ärme midagi neile anname, tegeleme siin oma küsimustega ja kõik on õnnelikud. See ju ei ole nii!

Kas te arvate, et kui see sõda kestab seal, siis see migratsioonisurve kaob kuhugi ära? Ei kao ju! Me tegeleme sellega piiri peal, sellepärast me oleme lõpetanud ammu viisade andmise. Me oleme tegelenud sellega, et rahvusvahelisel tasandil veenda, et teised neid viisasid ei annaks. Me tegeleme hetkel sellega, et veenda, et asüüli taotlemise aluseks ei ole mitte mobilisatsiooni väljakuulutamine, vaid iga kaasust peab kaaluma eraldi. Ja me tegeleme sellega, et rääkida oma teistele liitlastele, mida see kaasa toob meile, kui nemad suhtuvad sellesse nii kergekäeliselt. Nagu ma ütlesin, keele püsimajäämise piir on üks miljon rääkijat. Seetõttu me oleme [astunud] väga selged sammud, mida ei ole teinud mitte ükski teine valitsus, selleks et minna üle eestikeelsele haridusele igal pool. Me oleme sinna suunanud palju raha, et me saaksime õpetajaid, metoodikaid, materjale, et kõik saaksid eesti keele selgeks ja et meil ei oleks enam Eestis inimesi, kes eesti keelt ei räägi. See on kõik meie keele ja kultuuri hoidmiseks vajalik.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Peeter Ernits, protseduuriline küsimus.

Jah. Hea juhataja! Piinlik lugeda ja kuulda seda. Eile ma kohtusin siinsamas auto juurde minnes ühe mobilisatsiooni eest põgenenud Vene kodanikuga. Täna kohtusin järgmisega – siinsamas Lossi platsil. Nad ummistavad juba meie Lossi platsi ees. Ja valitseja räägib, et keegi ei pääse. Pääseb küll, juba siiasamasse meie Toompea lossi ette.

Aga mis teie protseduuriline küsimus on? Härra Ernits, mis see protseduuriline küsimus on?

Hea juhataja, miks peaminister räägib taolisi asju, mis tegelikult ei vasta tõele?

Aitäh! Ma tõesti ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks ja ma palun kõigilt ametikaaslastelt tuge. Ma saan aru, et selle protseduurilise küsimusega te saate järjekorras ette, juhatajana ma pean teile sõna andma. Tegelikult on protseduuriline küsimus mõeldud ikkagi, kui on mingisugune mure, kui te ei saa oma tööd teha. Siis ma saan juhatajana tulla teile appi. Aga ma seda tõesti ei loe protseduuriliseks küsimuseks. Tõsi, see, et siin lossi ees oleks turvaline – ma ei tea, kas te mõtlesite seda või mitte –, sellest on rääkinud ka teised Riigikogu liikmed, aga see ei ole seotud kuidagi mingi rahvusega, see on seotud lihtsalt inimestega, et Riigikogu liikmetel oleks turvaline. Sellest vist eelmine nädal oli meil siin juttu.

Aga läheme edasi. Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Mina tahan rääkida peaministriga. Kõigepealt on mul mõni mõte, mis tekkis siin seda eelnevat debatti kuulates, ja siis on mul üks küsimus ka. Need mõtted on sellised, et kui ma kuulan siin Martin Helme juttu sellest, kuidas peaminister on hullem venestaja kui Karl Vaino ja et kõik ukrainlased, kes siia tulevad, räägivad ainult vene keelt ja on venelased, põhimõtteliselt slaavi keel, siis see tuletab mulle meelde sedasama juhtumit, mis oli hiljuti Pirita rannas, kus mingi natuke nokastanud venelane läks ukraina naisi sõimama. Ähvardas neid, et küll teile see keel veel meeldima hakkab ja küll te hakkate vene keelt rääkima. Ukrainlased, kes siia tulevad, nende emakeel on ukraina keel, nende jaoks vene keel on võõrkeel. Okei, see riik on rohkem venestatud olnud, kui meil õnneks on läinud sellega, aga sellegipoolest. Nende emakeel on ukraina keel. Ja kui mina neid vaatan, ma ei tea, mina näen Ukraina põgenikke, mul tuleb tahtmine neile midagi anda, midagi head öelda, neid silitada, kallistada, mis iganes. Aga vaatab Martin Helme neid – ja näeb venestamist. Martin Helme, kelle oma vanavanavanemad olid Jekaterina ja Sergei Zimarjov. Ei ole väga eesti nimi, aga näed, võttis mõni põlvkond ja temast on saanud kõige suurem eestlane.

Aga nüüd on mul küsimus ka. Eelmisel nädalal süüdistati peaministrit selles, et ta tekitas paanikat, rääkides võimalikust elektrikatkestusest. Täna siin saalis tuli see ka jutuks. Kas nüüd peale seda, kui venelased kolm päeva peale seda esinemist lõhkasid Nord Streami gaasitoru – ja mitte ainult ühe, vaid kaks –, kas peale seda ka keegi on käinud ja rääkinud, et jutt võimalikust elektrikatkestusest venelaste poolt võiks olla paanika tekitamine, või hakkab äkki muinasjutumaailm natukene lagunema inimeste silmis (Juhataja helistab kella.), kes räägivad venelastest kui inimestest, kes mõtlevad ratsionaalselt ja loogiliselt?

Kaja Kallas, palun!

Jah, üks asi, mida see sõda on kõigile õpetanud, on see, et tegelikult venelased või siis Kreml, Putin, Venemaa ei käitu kuidagi ratsionaalselt. Tõesti, kui me vaatame neid suuri samme, mida on tehtud alates veebruarist, siis isegi meie head lähinaabrid Soome ja Rootsi on tegelikult teinud olulisi otsuseid NATO‑ga liitumiseks. Ja kui küsida neilt, et miks nad nüüd otsustavad, [siis vastus] on see, et kui neil varem olid kalkulatsioonid, et no see ei ole mõistlik, et Venemaa läheb kallale oma naabritele, sellepärast et see ei ole kasulik selle riigi majandusele, see ei tule kõne allagi, siis nüüd on selge, et Venemaa käitub täiesti irratsionaalselt ja võib kasutada kõiki relvi, mis on tema arsenalis, ka oma naaberriikide vastu. Seetõttu Soome ja Rootsi on otsustanud, et nad tahavad liituda NATO‑ga.

Me teame ja Putin ei ole seda ju kuidagi varjanud, et ta energiat Euroopa vastu relvana kasutab. Ja me teame, et me oleme läänena ju ka erinevate hübriidrünnakute all, isegi kui see konventsionaalne sõda käib praegu Ukrainas. Samamoodi migratsioonisurve, energiasõda, kõikvõimalikud diversiooniaktid – need on kõik nii-öelda Venemaa tööriistakastis, selleks et meile haiget teha, selleks et tegelikult läänt suruda astuma teistsuguseid samme, loobuma toetusest Ukrainale, et nad saaksid ennast kaitsta, loobuma oma seisukohtadest, loobuma sanktsioonidest Venemaa vastu, kõige selle jaoks terroriseerida meid selliselt, et me teeksime teistsuguseid otsuseid. Aga me peame olema kindlad, me peame hoidma kokku. Selles ühtsuses peitub jõud ja selles ühtsuses me suudame need rasked ajad üle elada – ma pean silmas nii liitlastega koos kui ka Eesti riigis tervikuna.

Aitäh! Ma nii palju soovin öelda, head ametikaaslased, selle küsimuse kohta. Mina ei tea kõigi 101 liikme vanemaid, rääkimata vanavanematest, ja ma ei saanud aru, kas see oli kujundlik näide või see ei olnud kujundlik näide. Aga ühte ma küll palun: ma arvan, et meil ei ole õige minna isiklikuks. Seda ma soovin öelda.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Head Riigikogu liikmed, ma tänan teid küsimuste eest! Head valitsuse liikmed, ma tänan teid vastuste eest! Infotund on lõppenud.