Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu oma istungil 13. septembril käesoleval aastal. Kuna oli ka asendusliikmeid, siis ma loen ette, kes osalesid. Osalesid komisjoni liikmed Sulev Kannimäe Mart Võrklaeva asendusliikmena, Toomas Kivimägi, Anti Poolamets oli Paul Puustusmaa asendusliikmena, Üllar Saaremäe, Mihhail Stalnuhhin, Marko Torm ja Jaak Valge.
Ütlen kohe algatuseks ära, et komisjoni üldine meelsus oli seda eelnõu selgelt toetav, sellepärast et minu ja komisjoni liikmete arusaamist mööda on siin ikkagi kaks väga olulist põhimõttelist muudatust. Esiteks kavandatakse minna maakohtute puhul üle kohtumajade juhtimiselt valdkonnapõhisele juhtimisele. Toon lihtsalt ühe näite: kõige väiksemas kohtumajas on 2 kohtunikku ja kõige suuremas on 72 kohtunikku. Nii mina kui ka komisjoni enamus, et mitte öelda kõik, olid seda meelt, et selline üleminek valdkonnapõhisele juhtimisele on igati loogiline ja põhjendatud. Teine selle [eelnõu] läbiv joon on esimesega seonduv, see on spetsialiseerumine. Ka see on igati asjakohane. Oli toodud terve rida näiteid selle kohta, et prokuratuur ja kohtueelne uurimine on juba spetsialiseerumisele üle läinud. Ilmselgelt tähendab spetsialiseerumine suuremat ja paremat kompetentsi, ent kohtusüsteemis seda sammu paraku veel tehtud ei ole. Selle eelnõu kohaselt ütlen mõne asja. Näiteks kõik registrivaidlused viiakse edaspidi üle Tartu Maakohtusse.
Minister tutvustas komisjoni istungil käesolevat eelnõu praktiliselt sama põhjalikult kui mõned minutid tagasi siin saalis. Tõepoolest, kordan veel seda näidet, et see kohtumajade, mitte maakohtute, vaid kohtumajade suurus on väga erinev: 72 versus 2. 72 on kõige suurem, 2 kõige väiksem. Tegelikult maakohtud ju tegutsevad väga erineva suurusega [hoonetes]. Viru Maakohtul on kolm kohtumaja kahes maakonnas, aga näiteks Pärnu Maakohus ja Tartu Maakohus on kuues maakonnas ja kohtumajad on ka väga erineva suurusega.
Selle eelnõuga kaovad igati loogiliselt ära ka kohtumajade juhtide ametikohad. Tõepoolest, ma olen täiesti nõus härra Paul Puustusmaaga, ka mina küsisin selle kohta komisjoni istungil, sest mind üllatas väga suur eriarvamuste hulk, mis kooskõlastusringil oli tulnud. Ei pea eitama, aga ei saa ka kinnitada, et üks põhjus võib olla selles, et siiski kaovad ära teatud ametikohad. Kohtumajade juhid on saanud teatud lisatasu. Ma küll ei usu, et see on peamine põhjus, aga ei saa välistada, et mingi seos võib siin olla ka sellega, miks neid märkusi selle eelnõu kohta nii palju tehtud on.
Eduard Odinets tundiski huvi, et kui kaovad ära kohtumajade juhtide ametikohad, kas siis need [kohtumajad] ei kaugene maakohtust ega muutu kuidagi äärealaks. Minister vastas, et ka praegu see ei tähenda seda, et kohtumaja juht peaks nii-öelda selles kohtumajas või selles piirkonnas elama. Ka praegu ei asu füüsiliselt tema residents tihtipeale kohtumajas ja tema elamispaik ei pea olema selles linnas ega maakonnas, vaid võib olla kuskil mujal. Siin selles mõttes liiga palju ei muutu.
Kolleeg Jaak Valge tõdes, et tavapäraselt alustatakse eelnõu tutvustust sellest, mis on selle eesmärk, aga minister ka komisjonis läks kohe konkreetsete lahenduste juurde, ja ta palus selgitada eesmärki. Eks eesmärk lõpuks ole ka arusaadav, aga minister selgitas, et eesmärk on kohtute töö tõhustamine, mille abil püüeldakse kiirema kohtumenetluse ja kvaliteetsemate kohtuotsuste poole. Kellel meist saab olla midagi selle vastu? Omaette lugu on, kas need meetodid on meile kõigile vastuvõetavad, see on teine asi.
Viljar Peep täpsustas ja tõi sellesama näite, millele ma korra viitasin, et näiteks lastega seotud kuritegude puhul on politseis ja prokuratuuris [nende uurimisele] spetsialiseerunud inimesed, aga kohtutes nii ei ole. Ka pankrotiasjade ja majanduskuritegude menetlemine liigub paremini ja kiiremini, kui sellega tegelevad kohtunikud on spetsialiseerunud ühele või teisele kitsamale valdkonnale. Kohtuasjad on läinud palju keerulisemaks, mistõttu selline spetsialiseerumine on ka minu hinnangul igati vältimatu.
Tõepoolest, ka mina küsisin sama küsimuse, mida küsis kolleeg Paul Puustusmaa, et miks ei ole minister suutnud neid väga häid kavatsusi teha selgeks kohtunikele, kuna oli nii palju märkusi ja eriarvamusi. Minister möönis, et tõepoolest on terve rida kohtunikke, kes on tulihingeliselt nende muudatuste poolt, ja samas on ka neid, kes on tulihingeliselt nende muudatuste vastu. Nii et võib-olla see on tõepoolest üks mõttekoht, et selgitustööd tuleks teha rohkem, aga minister on olnud ka väga lühikest aega selles ametis, nii et tal ei ole olnud võimalik seda kuid teha. Edaspidi ma eeldan küll, et asjaosalistele peaks suutma veenvalt selgitada, miks need muudatused on vajalikud. Aga tõepoolest, see võtab natukene rohkem aega, kui ministril on olnud ametisolemise päevi.
Minister mainis sedasama lisatasu küsimust, mis võib olla üks argument. Kohtumaja juhtidest, kes saavad lisatasu, võib-olla keegi kvalifitseerub ka ühe või teise osakonna juhiks, aga kohtumaja juhi lisatasu sellisel juhul kaob ära ja kaovad ära ka maakohtute aseesimeeste kohad. Ka see puudutab kindlasti kedagi väga isiklikult.
Komisjoni esimees Eduard Odinets tõstatas täiesti uue teema, mis eelnõus käsitlemist ei olnud leidnud, küll aga oli see ära mainitud väljatöötamiskavatsuses. See puudutas kohtunike töövõimetuspensioni. Ta uuris, kas valitsuses oli arutelul ka see, et töövõimetuspension tagasi tuua, või jäädakse ikkagi eelmise valitsuse otsuse juurde, kuna hoolimata sellest, et VTK‑s see oli, eelnõus seda ei ole. Tõepoolest, eelnõus töövõimetuspensioni ei ole käsitletud. Minister sõnas, et ta on selle lühikese aja jooksul teemaga päris palju tegelenud. Ta möönis, et ta on kohtunud sellel teemal ka Eesti Kohtunike Ühinguga ja saavutanud põhimõttelise kokkuleppe, mismoodi ja kuidas sellega edasi liikuda. Üks oluline märksõna ministri hoiaku kohta on, et töövõimetuspensioni pigem mitte, alternatiiviks oleks ühekordne hüvitis. See ei oleks püsikulu, mis riigile tekib, see oleks ühekordne hüvitis. Siinkõneleja lausus, et ta siiski on skeptiline – ja olen jätkuvalt skeptiline –, et kuhu me niimoodi välja jõuame. Kui rääkida töövõimetuspensionist kui sellisest, siis niimoodi peaks siis ju igal elualal olema. Miks keegi on võrdsem ja teised vähem võrdsed? Siis peaks kõikidel teistel elualadel ka olema mingisugune töövõimetuspension. Minu arvates peaks selle koha pealt riigi rahakoti natukene koomal hoidma. Tegelikult on riik viimastel aastatel võtnud selle suuna, et selliseid eripensionisarnaseid asju ikkagi ära kaotada. Olgu siinkohal nimetatud kas või Riigikogu liikmed. Võib-olla paljud televaatajad ei tea, et Riigikogu liikmed ei saa mingit eripensioni, erinevalt sellest, mis oli aastaid tagasi. Ma arvan, et see suund on õige, selliseid erisusi võiks olla võimalikult vähe. Minister nõustus minuga, ka tema on seda meelt, et sellist eluaegset pensioni ei peaks olema. Ta taas kord rõhutas seda, et kui, siis pigem olgu see ühekordne hüvitis.
Kõige lõpuks tehti menetluslikud otsused. Esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 27. septembril, otsus oli konsensuslik. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, otsus oli konsensuslik. Kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Toomas Kivimägi, otsus oli konsensuslik. Neljandaks, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks – siin on oluliselt pikem aeg kui tavapäraselt – 27. oktoober 2022 kell 17.15. Aitäh!