Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame täiskogu VIII istungjärgu 3. töönädala esmaspäevast istungit. Võimalus on üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Nüüd on küll nii, et ma sama teemaga pean teist korda teie ette tulema. Eelmisel nädalal andsime üle otsuse eelnõu, millega Vabariigi Valitsusele tehti ettepanek välja töötada meetmed maal asumise toetamiseks. Siis lükkas juhatus normitehnilistel põhjustel selle tagasi. Teeme seda nüüd uuesti. Selle eelnõu esitab Keskerakonna fraktsioon. Riigikogu liikmete nimel seda teha ei saa, nii on seda tõlgendatud normitehniliselt. 

Aga tuletan siis meelde, et [äsja] oli maal elamise päev. Ma loodan, et paljud osalesid, nii nagu ma soovitasin, eelmine nädal nendel üritustel erinevates omavalitsustes. 21 omavalitsust kutsus enda juurde vaatama. Ja me kutsume üles Vabariigi Valitsust kindlasti jätkama erinevaid toetusi ja meetmeid, mis aitavad inimestel maal elada ja maale asuda. Trend on positiivne. Linnavurled vaatavad järjest rohkem maapiirkondades ringi. Kinnistud on üles ostetud, aga et ehitada maja, et osta maja, et renoveerida korterit, selleks on jätkuvalt vaja riigi toetusmeetmeid, sest kinnisvara hinnad on nii madalad, et tavaliselt pangad eriti appi ei kipu tulema, kui riik oma garantiidega või toetustega seda ei toeta. Nii et teeme ettepaneku välja töötada täiendavad meetmed. Kindlasti tuleks jätkata üürielamuprogrammi, just nimelt maapiirkondades, ja hajaasustuse programmi täiendada kaugtöö võimaluste arendamisega. Seega on vajalikud erinevad meetmed, mis toetavad eluaseme soetamist-renoveerimist. Kutsun teid kõiki seda eelnõu toetama!

Aitäh! Jüri Jaanson, kas protseduuriline küsimus?

Just nimelt, aitäh! Ettekandja ütles sellise lause, et normitehnilistel põhjustel juhatus lükkas tagasi tema esitatud eelnõu, ja jäi mulje, et tema Riigikogu liikmena ei saanud seda esitada. Kas juhataja täpsustaks, mis põhjustel tagasilükkamine oli? Siis oleks see laiemalt teada ja me edaspidi vigu ei teeks.

Jah. See eelnõu oli esialgselt esitatud Riigikogu liikmete nimel, aga kodu- ja töökorra seadus näeb ette võimaluse esitada seda ainult fraktsiooni või komisjoni nimel. Nii et nüüd on ta loodetavasti korrektselt esitatud ja me saame ta menetlusse võtta.

Kalle Grünthal, palun!

Austatud kolleegid! Enne kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitab eelnõu, ma tahaksin teha ühe väikese lihtsa testi. Öelge palun, kumb on ohtlikum haigus, kas – noh, ohtlikud on paljud haigused – näiteks koroona või, ütleme, vähk. Need, kes arvavad, et koroona, palun tõstke käsi püsti.

Austatud ettekandja, meil on praegu eelnõude esitamise aeg. Küsimuste esitamise aeg on hiljem.

Jah, aitäh! Isegi proua Kaja Kallas ei tõstnud kätt, see on väga hea märk. Asi on nüüd selles, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tahab seista inimeste tervise eest ja leiab, et vähiprobleem on Eestis väga suur. Rääkisin täna nii Hele Everausiga kui ka Sotsiaalministeeriumi töötajatega, kes ütlesid, et vähki haigestumise tendents on tugevnev. Seoses eelnevaga esitab Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ravimiseaduse muutmise eelnõu, millega keelatakse [nende] ravimite müük ja kasutamine, mille kohta ei ole tehtud genotoksilisuse ega ka kantserogeensuse uuringuid, ehk siis ei ole uuritud seda, kas need ravimid mõjutavad geneetikat või tekitavad vähki. Me leiame seda, et selliste ravimite müügi ja kasutamise keeld [peab olema] absoluutne ega [tohi] sõltuda sellest, kas Euroopa Komisjon või mõni muu riik on selle ravimi müügi loa väljastanud. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seisab alati inimeste tervise eest ja me oleme seisukohal, et igasuguste ravimite osas peab olema läbi viidud põhjalik teadusuuring. Palun eelnõu toetada!

Aitäh! Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu ja esitab kümme Riigikogu otsuse eelnõu.

Esiteks, kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister. Teiseks, 2022. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kolmandaks, Riigikogu otsuse "Riigi 2021. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu. Selle eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister.

Ja nüüd veel üheksa Riigikogu otsuse eelnõu, nõndanimetatud missioonid. Esiteks, "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel". Teiseks, "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu sõjalisel operatsioonil EUNAVFOR Med/Irini". Kolmandaks, "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu väljaõppemissioonil Mosambiigis". Neljandaks, "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Inherent Resolve". Viiendaks, "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Ühendkuningriigi ühendekspeditsiooniväe koosseisus". Kuuendaks, "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni missioonil Iraagis". Seitsmendaks, "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni valmidusüksuste koosseisus". Kaheksandaks, "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO rahuvalveoperatsioonil Liibanonis". Ja üheksandaks, "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahuvalveoperatsioonil Egiptuses, Iisraelis, Liibanonis ja Süürias". Eelnimetatud üheksa Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister.

Kõik need eelnõud on esitatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi Riigikogu liikmetel ei ole. Olen vastu võtnud 14 eelnõu ja Riigikogu juhatus menetleb neid vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele. Head kolleegid, teeme nüüd kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreeris ennast 84 Riigikogu liiget, puudub 17.

Ja läheme töönädala päevakorra kinnitamise juurde. Kellelgi märkusi ja ettepanekuid ei ole, me saame minna päevakorra kinnitamise juurde. Head kolleegid, panen hääletusele ... Kuidas? Jah, teeme kutsungi, õige märkus.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 3. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Ja läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Marko Šorini, Marek Jürgensoni, Kaido Höövelsoni, Igor Kravtšenko, Erki Savisaare, Taavi Aasa, Dmitri Dmitrijevi, Jüri Ratase, Marika Tuus-Lauli, Viktor Vassiljevi, Mihhail Stalnuhhini, Jaak Aabi ja Tõnis Möldri 19. juulil 2022 esitatud arupärimine eestikeelsele haridusele ülemineku ettevalmistuste ja kulude kohta (nr 142). Ma palun arupärijate esindajaks siia kõnepulti Riigikogu liikme Enn Eesmaa.

Auväärt kolleegid! Lugupeetud peaminister! Tulenevalt Reformierakonna, Isamaa ning sotsiaaldemokraatide kokkuleppest, on Eestis plaan kiirendatud korras üle minna eestikeelsele haridusele. Plaanite seda teha pigem kiiremini kui aeglasemalt ja üleminekuaja alustamine on toodud juba aastasse 2024.

Selle kava juures puudub konkreetselt paika pandud ja selgelt lahti mõtestatud tegevusplaan, et tagada kõigile kvaliteetne haridus. Oluline on, et õpilased oleks oma haridusteel jätkuvalt toetatud. Nagu teame, juba praegu on väga raske leida kooli õpetajaid. Täna ei ole teada, et Haridus- ja Teadusministeerium oleks teinud olulisi ettevalmistusi, tagamaks praegusegi süsteemi juures piisavalt pedagooge. Teie pakutud üleminek aga vajab veel olulisel määral õpetajaid juurde. Õpetajate juurdekasvu tagamiseks on vaja vähemalt viieaastane perspektiiv, et õppija saaks lõpetada magistriõpingud ja seejärel tööle asuda.

Meil on kokku viis küsimust. Nendest esimene kõlab nii: "Teie poolt kokku lepitud eesti õppekeelele üleminek haridusasutustes nõuab olulisel määral juurde piisava kvalifikatsiooniga õpetajaid. Milline on prognoos – palju on õpetajaid juurde vaja ja kuidas plaanitakse katta täiendavate õpetajate vajadus?" Kuna küsimusi on viis, siis, lugupeetud peaminister, ehk te olete nii hea ja loete enne küsimuse ette, kui hakkate vastama. 

Aitäh! Ma palun nüüd arupärimisele vastamiseks kõnepulti peaminister Kaja Kallase.

Austatud arupärijad! Hea Riigikogu aseesimees! Vastan esitatud küsimustele.

Kõigepealt, esimene küsimus: "Teie poolt kokku lepitud eesti õppekeelele üleminek haridusasutustes nõuab olulisel määral juurde piisava kvalifikatsiooniga õpetajaid. Milline on prognoos – palju on õpetajaid juurde vaja ja kuidas plaanitakse katta täiendavate õpetajate vajadus?" Vastus. Harjumaa ja Ida-Virumaa kohalikes omavalitsustes töötab kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid kokku 912, neist 653 ei oma magistrikraadi tasemele vastavat haridust. Suurim kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate osakaal on väikestes erakoolides. Kõige suurem riigikeele oskuse nõuetele mittevastavate õpetajate osakaal on Narvas ja Sillamäel. Koolieelsetes lasteasutustes töötab kokku umbes 1900 õpetajat, kellest umbes kolmandiku riigikeele oskuse tase on alla B2- ja pooltel alla C1‑taset. Madalam riigikeele oskuse tase on Ida-Virumaal: Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel. Suhteliselt rohkem on eesti keele oskajaid Tallinna lasteaedades. Keeleameti kogutud andmete kohaselt vajas 2021. aasta sügise seisuga Ida-Virumaal 1524 ja Harjumaal 656 haridustöötajat täiendavat eesti keele õpet. Tegelik õpetajate vajadus sõltub sellest, kui paljud kvalifikatsiooninõuetele ja keelenõuetele mittevastavad praegu koolis töötavad õpetajad on valmis panustama keeleõppesse ja tasemehariduse omandamisse, mille pakub välja eestikeelsele haridusele ülemineku tegevuskava. Kõiki praegu vene õppekeelega töötavaid õpetajaid ei ole vaja välja vahetada, pakume neile võimalusi kvalifikatsiooni või kompetentsi tõstmiseks.

Teine küsimus: "Kas on plaanitud suurendada oluliselt õpetajate koolitustellimust ja kuidas on võimalik nii lühikese ajaga saada juurde olulisel määral uusi kvalifitseeritud õpetajaid erinevates ainevaldkondades?" Vastus. Juba käesoleva aasta 6. jaanuaril, kui olime koos koalitsioonis ja kuulasime ära toonase haridus- ja teadusministri Liina Kersna ettekande õpetajate järelkasvu tegevuskavast, sai seda ka arutatud. Toona tõi minister välja, et selleks, et Eestis oleks piisavalt pädevaid ja motiveeritud õpetajaid, peab õpetajate palga kasv jääma riiklikuks prioriteediks. Saan teile kinnitada, et seda suunda me jätkame. 2023. aasta eelarve aruteludel suurendasime õpetajate palgafondi täiendava rahaga. 2023. aastal saab õpetaja keskmine palk koos lisatasudega olema umbes 2000 eurot. Ida-Virumaal eesti keeles õpetava õpetaja palka arvestatakse koefitsiendiga 1,5, mis peaks tõstma Ida-Virumaal eesti keeles õpetava õpetaja kuupalga järgmise aasta sügisest 3000 euroni. Õpetajate järelkasvu kindlustamiseks on ette nähtud täiendav rahastus ülikoolides õpetajakoolituse vastuvõtu suurendamiseks: täiendavate õppekohtade lisarahastus prioriteetsetel õppekavadel 2022–2025, nagu näiteks matemaatika, loodusained, loodus-reaalainete mitme aine õpetajad, eripedagoogika ja kaasav haridus, keeled ja mitmekeelsus koolis, koolieelse lasteasutuse õpetaja mitmekeelses õppekeskkonnas, keeleõpetaja mitmekeelses koolis. Praeguse rahastamismudeli baasil on ülikoolid valmis juurde looma 342 lisaõppekohta aastas, sealhulgas 172 õppekohta bakalaureuse õppekaval, 145 õppekohta magistriõppekaval ja 25 õppekohta integreeritud õppekaval. Koostöös ülikoolidega on võimalik õpetajatel ennast täiendada mikrokraadiga, mida läbides on võimalik nii kvalifikatsioonile vastava tasemehariduse omandamine kui ka pedagoogilise ja didaktilise kompetentsi tõstmine.

Kolmas küsimus: "Missugused eeldused tuleb ette näha, et ei kannataks praegune õppekvaliteet ja et see pigem tõuseks?" Vastus. Haridus- ja Teadusministeerium toetab eestikeelsele õppele üleminekut koolides kooli pidajate nõustamise korraldamisega senisest suuremas mahus, erinevate temaatiliste koolituste võimaldamise ning erinevate gruppide õpilaste eesti keele oskuse seirega, et varakult pakkuda koolidele tuge. Haridus- ja Teadusministeerium võimaldab järgmisi tegevusi: korraldab eesti keele kui teise keele tasemetöid alates alusharidusest ja põhikoolis kogu valimile neljandas ja seitsmendas klassis, et varakult kaardistada erinevate gruppidena eesti koolis õppivad erineva emakeelega õpilased, vene õppekeelega koolide õpilased, keelekümblusprogrammi kuuluvad õpilased, pilootprojekti õpilased ja keeleõppelüngad ning lähtudes analüüsist planeerida edasised tegevused.

Neljas küsimus: "Kui palju vahendeid plaanitakse eraldada eesti keelele üleminekuga seotud kulude katteks?" Eestikeelsele haridusele üleminekut rahastame 37 miljoni euroga. Lõplikud arvestused, sealhulgas ESF-i toetus, selguvad Haridus- ja Teadusministeeriumis novembris 2022. aastal.

Viies küsimus: "Eesti õppekeelele ülemineku puhul on oluline teise emakeelega laste õpetamise metoodika. Kas täna on olemas selleks spetsiaalselt loodud metoodikad ja millal need on välja töötatud? Kas on plaanis välja töötada uusi kaasaegseid metoodikaid ja kuidas on tagatud kõikidele õpetajatele vastavate metoodikate õpetamine?" Vastus. Õppeasutustes toimub keeleõpe rahvusvaheliselt tunnustatud metoodikate alusel, nagu lõimitud aine- ja keeleõpe, kommunikatiivne keeleõpe ja eklektiline meetod, lähtudes Euroopa keeleõpperaamistikust ning võttes õpetamise võtetes arvesse õpilaste vanust, individuaalsust, õpikogemust ning taset keeleõppes. Keelekümblusprogramm kui tunnustatud programm jätkab tavapärast laienemist. Koolid rakendavad keelekümblusmetoodikat ning lõimitud aine- ja keeleõppe metoodikat. Alates aastast 2018 kuni aastani 2024 rakendatakse alusharidusasutustes pilootprojekti "Professionaalne eestikeelne õpetaja vene õppekeelega rühmas" ja aastatel 2020–2026 pilootprojekti "Professionaalne eestikeelne õpetaja põhikoolis". Üleminekul eestikeelsele haridusele omavad need projektid olulist tähtsust ligi 200 eestikeelse lisaõpetaja rakendamisega lasteaedades ja koolides ning sealsete õpetajate kompetentsi suurendamisel keeleõppemetoodikate rakendamisel eesti keelest erineva emakeelega õpetajate õppemeetodite valiku laiendamisel projektiga kaasnevate erinevate meeskonnakoolituste ja tandemõppe praktikate rakendamise abil. Tartu Ülikooli Narva Kolledž on Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimusel välja töötanud ainete lõimimise juhendi teisele ja kolmandale kooliastmele. Juhendmaterjali eesmärk on näidata lõimimisvõimaluste kasutamist erinevates ainetes sõltumata õppekeelest ning tuua praktilisi näiteid erinevate tegevuste ja harjutuste kujul. Aitäh!

Aitäh, austatud peaminister! Teile on ka küsimusi. Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Lugupeetud minister! Mingi aeg tagasi võttis Riigikogu vastu alushariduse seaduse, kus oli ette nähtud 50% muud keelt ja 50% eesti keelt. Nüüd on selle seaduse viljad täiesti olemas. Väga õnnetud on piiriäärsed lapsed ja piiriäärsete laste vanemad, eriti lõunapiiri ääres, kus on tekkinud situatsioon, et meil on Eesti venelased, on Läti venelased, sest Lätis on lätikeelne haridus, on mõned segaverelised mustlased ja ka eestlased. Kui küsida, kes on väga õnnelik, siis tegelikult kõik on õnnetud. Eriti selles mõttes, et õpetajatel ei ole aega enam eesti lastega tegeleda. Muukeelsed lapsed muutuvad agressiivseks, sest nad tunnevad ennast pahasti. Eesti lapsed on väga õnnetud sellepärast, et keegi nendega ei tegele, nende haridus jääb tunduvalt kehvemaks, kui ta muidu võiks olla. Ma küsiksin niimoodi: milline on siin lahendus? Kas me tõesti tahame niimoodi edasi minna? Mina näen, et see viib meid ühel hetkel katastroofini.

Aitäh! Me ei taha niimoodi edasi minna. Sellepärast me tulemegi põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muudatustega, et minna üle eestikeelsele haridusele, et haridus oleks igal pool eestikeelne. See, et on tekkinud olukord, kus Eestis kasvavad ka lapsed, kes eesti keelt ei räägi, on minu arvates suur probleem. Jah, me peame ette nägema toetavaid tegevusi selle jaoks, et eesti keel selgeks saaks. Aga jah, tahaks tervikuna üle minna eestikeelsele haridusele. Kõikide nende murekohtadega tuleb eraldi tegeleda, seal vajatakse eraldi abi, et nende muredega suudetaks täielikult toime tulla. Aga jah, põhimõtteline alus peaks olema, et igal pool on ühtne eestikeelne haridus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Kaja Kallas! Alustan sellest, et te möödunud nädalal esinesite rahva ees teatega. See sõnum oli äärmiselt ära pikitud. Küll oli seal mobilisatsioonist juttu, küll reservõppekogunemisest, siis sellest, et võimalik, et elekter kaob ära, ja siis Ukraina sõjast. Mis see kaasa tõi? Eesti inimesed olid paanikas. Kõige hullem oli veel see, et Venemaa sotsiaalmeedias ringles reedel täiesti avalik seisukoht, et Eesti riik on kuulutanud Venemaale sõja. Ilmselgelt te ei ole aru saanud, et see pöördumine ei olnud Riigikogu infotund. Seoses eeltooduga ma nõuan teie tagasiastumist praegu, kohe ja viivitamatult, sest müügimehe ametikoht Bauhofis ... 

Palun küsimus! 

Aitäh! Ilmselt ei ole ka teie aru saanud, et see ei ole praegu Riigikogu infotund, vaid arupärimisele vastamine. Ja arupärimine on eestikeelsele haridusele ülemineku ettevalmistuste ja kulude kohta. 

Mihhail Lotman, protseduuriline küsimus, palun!

Austatud esimees, kas te saaksite selgitada, kes Eesti inimestest sattus paanikasse? Ma ei tunne ühtegi. Ma ei tea, mis andmetele põhineb kolleeg Grünthali väide, et Eesti inimesed sattusid paanikasse.

See nüüd ei olnud protseduuriline küsimus ja mulle käiks ka üle jõu, austatud kolleeg, seda välja selgitada. Aga läheme edasi. Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Mul on kogemus kooli juhtimise tasandil just Ida-Virumaal ja eesti koolis ja ma tean, kui keeruline on vene keelt kõnelevast perekonnast pärit laste, kuidas öelda, keeleõpe, kui perekond toetab teda suhteliselt, kuidas öelda, niimoodi raskelt. Kuidas me plaanime ikkagi meie linnades, näiteks Narvas ja Sillamäel, kus on tohutult palju rohkem vene keelt kõnelevaid lapsi kui eestlaseid, ikkagi viia selle keeleõppe sisse niimoodi, et eestlased ise seal ei kannata? Küsimus on selles, et kui me paneme [3000] euri õpetaja palgaks, siis eesti koolidest needki õpetajad võivad ära minna. Ma ei tea, kuidas seda asja tulevikus lahendada. Ja kiire küsimus sinna juurde: kas ei peaks ikkagi riigistama need koolid ära seal, mis on venekeelsed?

Aitäh! Alustan sellest viimasest küsimusest. Tõesti, me oleme juba suurendanud seda riigipoolset osa põhikoolide pidamisel. Näiteks Narva Eesti Gümnaasiumi pidamise andis Narva linn riigile üle 1. septembril 2021. Lisaks on ka Kohtla-Järve kooli pidamise üleandmine eestikeelse hariduse tegevuskavas kirjas, samamoodi on sõlmitud juba see haldusleping. Sillamäe linnaga peetakse läbirääkimisi halduslepingu sõlmimiseks 2022. aasta jooksul, et Sillamäe Eesti Põhikool alates 1. septembrist 2023 riigi pidamisele üle anda. Ja kindlasti Liina Kersna saab täiendada, mingi kool oli meil veel. Hiljem, kui tuleb Liina küsimuse kord, siis tema vastab täpsemalt. Aga põhimõtteliselt, jah, on küsimus, et meil on kohalikke omavalitsusi, kes ei ole huvitatud eestikeelsest haridusest ja ei soovi sellele üle minna. Seetõttu riik peab sekkuma. Luues kaasaegsed õpitingimused, me loome lisamotivatsiooni eesti keelt õppida, sest nendes koolides on parem õppe, parem hariduse kvaliteet.

Jah, õpetajatele, kes lähevad Ida-Virumaale, on kõrgem palk ette nähtud, et sinna õpetajaid ikka tuleks. Ja loomulikult seal on terve rida muid teemasid, mis on kogumis eesti kogukonna jaoks olulised: elamistingimused, perede võimalused ja nii edasi, et eesti kogukond seal suureneks ja ka Narva inimesed saaksid rohkem eesti keelt rääkida. Ma lihtsalt toon sellise näite, et kui ma käisin Narva volikogus rääkimas nendega seoses selle Narva tankiga, siis seal oli tõlk. Oli nii, et mina rääkisin eesti keeles, mulle vastati vene keeles ja minu käest küsiti vene keeles. Kui ma kutsusin needsamad inimesed Stenbocki majja, siis nad kõik rääkisid väga ilusat eesti keelt. Väga ilusat eesti keelt! Tegelikult neile tuleb lihtsalt anda võimalusi eesti keeles rääkida. Ja me peame tegema pingutusi, sest eesti keelt ja kultuuri tuleb kaitsta ja hoida, ja seda ka nendes piirkondades, kus see praegu probleemiks on.

Aitäh! Peeter Ernits, protseduuriline küsimus, palun!

Hea juhataja, tõesti, protseduuriline. Kuulsin, et kolleeg Lotman elab siin elevandiluust tornis. Tema ei ole kuulnud midagi, et inimesed valitseja esinemise peale sattusid paanikasse. Kinnitan siin praegu, et ma ei ole pikka aega pidanud nii palju inimesi rahustama. Ei mäletagi seda aega. Nii et valitseja on saavutanud ma ei tea mis eesmärke. Igal juhul nii oli. 

See ei olnud ka protseduuriline küsimus. Püüame, head kolleegid, kodukorras püsida ja esitada praegu küsimusi ettekandjale. Läheme edasi. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea peaminister! Jah, see loetelu Ida-Viru koolidest, kus me koos valitsuses olles lahendasime nii investeeringuküsimused kui ka sisuküsimused. Ma arvan, et põhimõtteline otsus minna appi kohalikele omavalitsustele eestikeelsete koolide osas, just nimelt selleks, et kindlustada seal parem eestikeelne haridus – see on kindlasti õige suund. Liina Kersna selle ettepaneku tegi ja me need küsimused ka lahendasime. Ida-Viru kohalikud omavalitsused lihtsalt ise erinevatel objektiivsetel põhjustel hakkama ei saa. 

Aga nüüd on küsimus selle kohta, et te nimetasite neid pilootprojekte, kus eestikeelne õpetaja viiakse lasteaeda ja ka põhikooli. Jah, mingi 200 õpetajat on leitud, see oli Keskerakonna algatus kunagi. Te ütlesite, et sellega peaks jätkama. Palju on rahalisi vahendeid nende pilootprojektide jaoks teil tulevastel aastatel arvestatud? Ega te ei pane kohalikule omavalitsusele ülesandeid, mis rahaga pole kaetud? 

Aitäh! Jälle pean tõdema, et palju toredaid ja häid asju saime koos teiega ära tehtud. Aitäh teile selle eest! Aga kõigepealt ma peaks ütlema, et kui te tahate hästi spetsiifilisi vastuseid, siis ma soovitan teil kutsuda siia haridus- ja teadusministri. Selge on see, et peaministrina ma üldiselt olen kursis, aga nüüd ma otsin seda rida eelarvest. Tema kindlasti leiaks selle kohe üles. Kui on soov saada kiirelt seda infot, siis tasub küsida tema käest. Nii... Ja ma muidugi kiiresti kohe seda siit ei leia, võin eksida. Teeme niimoodi, et ma saadan selle vastuse teile hiljem.

Rene Kokk, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Teie sõnavõtus või vastustes jäi mulle kõrva, et meil on võimekus juurde luua 342 kohta õpetajate õpetamiseks. Kas ma sain õigesti aru? Ja kui on nii, siis ma küsingi, kas see on niinimetatud riigitellimus, mille me oleme teinud, sest me soovime õppekohti juurde avada ja oleme rahastanud seda. Või on see ülikoolide võimekus seda teha? Ja kui on meil õppetellimus tehtud selle arvu peale, siis milliseid motivatsioonimeetodeid või ‑pakette me kasutame, et noori õpetajaks õppima motiveerida?

Aitäh! Kõigepealt, meil on ülikoolide autonoomia. See tähendab seda, et ülikoolid ise otsustavad, mida nad õpetavad ja mida nad ei õpeta ja kui palju [õpetavad]. Need 342 lisaõppekohta aastas on ülikoolid ise valmis juurde looma. See on sõnum, mis nendelt on tulnud. Kui vaadata vajadust, siis vajadus on tegelikult palju suurem, see on kuskil 550 õppekohta aastas. Ja need õppekohad järjest lisanduvad. Me eraldasime kõrgharidusele täiendavat raha 10 miljonit juba sellel aastal ja järgmise aasta eelarvega ja sealt edasi on 15%‑line kasv igal aastal, et ülikooliõpe tagada. See muidugi ei puuduta ainult õpetajate õpetamist, vaid üldse. Aga selge on see, et meil endiselt on ülikoolide autonoomia ja ülikoolid ise otsustavad, kui palju nad õpetavad. See on meie soov ja tahe.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Te lugesite need vastused nii kiiresti paberi pealt vuristades maha, et ausalt öeldes oli võimatu täpsemalt kõigest aru saada. Ilmselt oleks ikkagi parem enam-vähem nagu peast vastata. Ma küsingi praegu üle, kuidas me siis neid teise emakeelega lapsi [õpetame]. Millised on need meetodid, millega [eesti keelt] kiirkorras õpetatakse? Millised on need uued meetodid, mis me võtame kasutusele? Ja kuidas õpetada välja kiirkorras need õpetajad, keda veel ei ole? Niisugused loogilised küsimused.

Aitäh! Kõigepealt vabandan, et kiiresti lugesin. Siin aeg jookseb ja arupärimistel on juhtunud, et kuna küsimusi on palju ja ma pean küsimused ka ette lugema, siis ma ei jõuagi vastuseid korralikult lugeda. Ma vabandan selle pärast, aga see on lihtsalt selline formaat.

Nüüd see, mis puudutab teise emakeelega lapsi. Esiteks, mida ma tahan kõigepealt alustuseks öelda: see ei ole maailmas midagi unikaalset. Kogu Euroopas on väga palju lapsi, kelle emakeel on midagi muud, nad [ei lähe emakeelsesse] kooli. See on üsna tavapärane. Seetõttu ongi meil võimalik kasutada ka metoodikaid, mis on mujal Euroopas välja töötatud, mis on olemas. Ja ma kohe teile ka ütlen: meil on lõimitud aine‑ ja keeleõpe, selline metoodika, kommunikatiivne keeleõpe ja eklektiline meetod, lähtudes Euroopa keeleõpperaamistikust. Need kõik võtavad arvesse õpilase vanust, individuaalsust, õpikogemust ja taset keeleõppes. Keelekümblusmetoodika on ka üks selline metoodika.

Aga jällegi, kui te tahate hästi detailselt teada, mida see kõik sisaldab, siis ma jään teile vastuse võlgu. Haridus‑ ja teadusminister oskaks paremini vastata. Ent ma lihtsalt toon omast kogemusest näite, et mu enda laps läks teise[keelsesse] kooli Brüsselis ja ma nägin kõrvalt, kuidas see toimib. Tegelikult nii ongi, et laps kasvab koos selle teise keelega. Kui ta lasteaias õpib [võõra] keele ära omal tasemel ja sealt edasi läheb juba esimesse klassi, siis ei ole tal põhjust minna [emakeelsesse] klassi. Ja ained tulevad [järjest] juurde, samamoodi nagu tal keeleoskust tuleb juurde. Kui keegi jääb keelega hätta, kuigi ta ainet näiteks valdab, siis aidatakse ta keeles järele. Ma eeldan, et see toimib meil enam-vähem samamoodi.

Liina Kersna, palun! 

Aitäh! Kõigepealt, hea Kaja, sa ütlesid kõik ära, mis me eelmise valitsusega tegime: kaks kooli riigistasime ja kahe venekeelse põhikooli renoveerimist toetasime valitsuse poolt. Aga meil oli täna kultuurikomisjonis väga põhjalik eestikeelsele haridusele ülemineku reformi arutelu ministeeriumi ametnikega. Saime ülevaate kooskõlastusele saadetud eelnõust, uuendatud eestikeelse hariduse tegevuskavast ja ka järgmise aasta riigieelarvelistest vahenditest, mis selle reformi käimalükkamiseks investeeritakse. Ambitsioon on väga suur: eesti keele arengukava kohaselt me pidime eestikeelsele haridusele üle minema aastaks 2035, siis nüüd on aasta 2030 eesmärk. Kuidas sulle tundub, kas sinu süda on rahul? Kas me saame selle eesmärgiga hakkama? Mina täna pärast kultuurikomisjoni tundsin, et tõesti me saame sellega hakkama, kui me kõik need plaanid ellu viime. 

Siiani tundub, et on olnud kogu aeg tagasihoidmine: need asjad ja need asjad ei ole valmis ja seetõttu me ei saa. Aga nüüd me võtsime teistsuguse lähenemise, et paneme paika tähtaja, et selleks ajaks peab [tehtud] olema, ja selle kohaselt seame oma sammud. Nii et see on jah teistpidi ja mulle tundub tõesti, et [sinnapoole] liikumine on hakanud toimuma ka venekeelsetes koolides, kes on hakanud kaasa mõtlema. Ma jällegi viitan oma kohtumisele Narva Linnavolikoguga, kes igati mõtles eestikeelse õppe teemal kaasa, kuidas seda saaks, ja [selgitades], mis on need murekohad, mis neil on. Ei olnud vastuvõitlemist ja ma arvan, et see teeb protsessi palju lihtsamaks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud valitseja! Siin on arupärimine ülemineku ettevalmistuste [kohta]. 31 aasta jooksul on haridusministri kabinetis istunud kaks inimest: praegune minister Lukas ja Mailis Reps. Ka te oskate, austatud valitseja, öelda, kes neid takistas selle 31 aasta jooksul ettevalmistusi tegemast eestikeelsele haridusele üleminekuks? Põhilise osa ajast istusid nemad seal.

Aitäh! Küsimused, mis puudutavad Mailis Repsi või Tõnis Lukast, soovitan esitada neile. On olnud ka teisi haridusministreid, aga mis takistas Mailis Repsi või Tõnis Lukast, küsige nende käest.

Aitäh! Selles formaadis on igal Riigikogu liikmel üks küsimus. Aga sõnavõttudeks on mikrofon avatud, seal võib retoorilisi küsimusi hulgaliselt esitada. Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Ma sain teie vastustest aru, et õpetajate puudujääk on meil circa 500 õpetajat aastas, keda tuleks juurde koolitada. Ja samas, nagu te ütlesite, ülikoolid on meil autonoomsed ja õpetavad, mida tahavad. Viimased aastad on näidanud, et õpetajaid erinevatel põhjustel väga ei taheta koolitada. Kas ei ole piisavalt üliõpilasi, kes sellele erialale astuks, või ei ole neil omal piisavalt õppejõude, et seda õpet läbi viia. Mis on see motivatsioon ülikoolidele, mis paneks neid erinevate ainete õpetajaid juurde koolitama ja mis on see motivatsioon üliõpilastele, kes võiksid sellele erialale astuda, et siis lõpuks saada tõesti õpetajaks?

Aitäh! Kõigepealt ma tahan öelda, et üks on täiesti uute õpetajate koolitamine. Need on inimesed, kes lähevad ülikooli õpetajaks õppima. Teine on see, nagu ma alguses ütlesin, et meil on kvalifikatsiooninõuetele mittevastavad õpetajad. Nemad ei pea [uuesti] ülikooli minema, neid saab aidata sellega, et nad saavad täiendavat õpet, olgu kompetentsi tõstmiseks, olgu keeleõppeks. See katab ka üldist õpetajate vajadust.

Aga mis on motivaator? Motivaator on kindlasti see, et me tõstame õpetajate palka jõudsalt. Õpetajate keskmine palk [hakkab olema] juba 2048 eurot. See palk tuleb järgmisel aastal. Ja Ida-Virumaal [tõstame palka] veelgi enam, koefitsiendiga 1,5, mis teeb palgaks 3000 [eurot]. Nii et arvestades kogu keerulist olukorda, mis meil praegu majanduses on, on minu meelest õpetajatele saadetud väga selge sõnum, et õpetajakutse on väärtustatud, õpetajaks tasub õppida ja ülikoolidel tasub õpetajaid õpetada.

Enn Eesmaa, palun!

Austatud peaminister! Minu küsimus on üsna otseselt seotud tänase põhiteemaga, millele te vastate. Tänane Delfi oma juhtkirjas üllatas meid sellise lausungiga, et Eesti on löönud käega ukrainlaste õpetamisele. Ma loodan, et te olete seda jõudnud vaadata või teile on ette kantud, et selline materjal on seal olemas. Ja kuigi seal on põhiline kangelane keegi müstiline Annika, kellele peab helistama ja kes peaaegu üksi Eesti Vabariigis tegeleb nende probleemidega, on seal ka rohkem sisulisi asju. Üks nendest on see, et Delfi ei saa aru, miks Ukraina lapsed pannakse üks klassiaste madalamale õppima, kui nad Eestis kooli lähevad. Ma saan aru, et te ei ole seda materjali lugenud. Kas Delfi teeb valitsusele liiga või on seal ka mingi teie jaoks juba ammune murekoht sees?

Aitäh! Kõigepealt, jah, vabandan, ma ei ole seda lugenud, sest ma olin sellel lisaõppekogunemisel ja järjest siin koosolekutel. Aga mis puudutab ukrainlaste õpetamist, siis selge on see, et kui me oleme vastu võtnud Ukraina sõjapõgenikke, kellest 41% on lapsed, siis kõik see, mis puudutab ukrainlaste haridust, on uus probleem, millega me varasemalt pole pidanud tegelema. Suur probleem on see, et paljud nendest lastest ei ole kuskil ka kirjas. Meil on Eestis selline kord, et kõik koolikohuslased lapsed peavad olema omavalitsusel teada. Isegi kui nad on koduõppel, nad peavad olema mingis koolis kirjas, aga kõik Ukraina lapsed ei ole. See on üks pool. Teine pool on see, et ukrainlaste integreerimine on toonud tõesti koolidele ja klassidele lisakoormust. Kuidas sellega toime tulla? Ja me ei ole sellega varasemalt pidanud tegelema. Aga Haridus‑ ja Teadusministeerium loomulikult sellega järjest tegeleb, [lahendades] probleeme, mis tekivad. On ka koole, kus kõik on läinud väga sujuvalt.

Nüüd, teie küsimus, miks lapsed pannakse üks klassiaste madalamale – ma ausalt öeldes ei oska sellele vastata. Ma võin oma eeldusi pakkuda, aga ma pigem ei hakka seda tegema, sellepärast et mõistlikum on küsida Haridus‑ ja Teadusministeeriumist konkreetselt. Mul selline info puudub, me ei ole seda tegelikult arutanud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Siin käis nüüd arvuliselt läbi, et eestikeelsele haridusele üleminekuks on vaja lisaks umbes 500 õpetajat aastas. Ja see on seis, mille me oleme hetkel fikseerinud. Aga missugune peaks olukorras, kus meil on üle 50 000 slaavikeelse inimese riiki tulnud ja eelmisel nädalal tuli Venemaalt kahe päevaga lisaks 6000 venekeelset inimest, olema see tegelik prognoos ja tegevuskava? Me oleme rahvusena oma maal vähemusse jäämas, kui need protsessid jätkuvad? 

Kõigepealt, need 6000 vene inimest on need [meie] inimesed, kes käivad edasi-tagasi üle piiri, kes on Vene kodanikud. Siseministeerium saadab selle kohta ka täpsustavad andmed. Need numbrid, mida te kasutate, ei vasta tõele. Ukrainlasi me oleme 34 000 millegagi vastu võtnud, andnud ajutise kaitse nendele inimestele. See tähendab seda, et nad on siin sõjapõgenikena ja neil on õigus toetustele, neil on õigus siin tööle minna, nende lastel on õigus kooli minna. Aga jah, need numbrid ei ole sellised. Vastupidi, meie oleme oma piiri ju juba 19. septembril kõikidele viisaga tulevatele inimestele sulgenud. See oli õige otsus sellel ajahetkel. Ja juba varasemalt me ei ole neid viisasid enam andnud. Aga jah, see 6000, millega opereeritakse – need on meie oma inimesed, kes käivad üle piiri edasi-tagasi.

Anastassia Kovalenko‑Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Alles hiljuti oli siin Riigikogu ees õpetajate meeleavaldus ja oli võimalus nendega rääkida. Ja tegelikult on tänane probleem see, et ega meil ei ole ainult eesti keele õpetajate puudus, vaid üleüldse eestikeelsete õpetajate puudus, olgu see matemaatikas, füüsikas või keemias. Kas te ei karda seda, et kui meil tuleb selline kiire üleminek, siis eesti koolidele tuleb, vastupidi, topeltkoormus, kuna muud keelt emakeelena kõnelevad lapsed hakkavad eelistama eesti kooli, kuna seal on eestikeelseid õpetajaid rohkem ja tase on parem, kui see saab olema vene koolides?

Jaa, kindlasti on siin erinevaid murekohti, millega tuleb tegeleda. Mida ma tahan õpetajate puuduse kohta öelda: me peame tegelikult ausalt vaatama otsa ka koolidele, kus õpetajaid on praktiliselt rohkem kui õpilasi. Teatud kohtades on tasakaal vale. Loomulikult kodu lähedal peab saama õppida, väikesed lapsed igal juhul. Suurematel lastel aga on väga oluline just see, et nad saavad keemia ja füüsika ikkagi selgeks. [Tuleb aga vaadata], kas õpetajad nendes koolides, kus nad õpetavad, töötavad täiskoormusega.

Eks keeleküsimus toob muidugi kaasa uusi murekohti. Aga positiivne on see, et tegelikult ka need, kelle kodune keel ei ole eesti keel, saavad aru, et eestikeelses koolis saab parema hariduse. Ja see peaks tooma kaasa selle, et kuna koolis räägitakse ka omavahel eesti keeles, siis tekivad sellised sõprussuhted, kus ka räägitakse eesti keeles. Nii on kergem keelt omandada. Nii et võib-olla me mingites kohtades maalime suurema tondi, kui see tegelikult olema saab.

Jällegi ma toon näite oma kogemusest. [Selles koolis], kus mu laps käis, olid ka erinevad kogukonnad, kes ei rääkinud [kogu aeg] prantsuse keelt. Ometi see prantslaste prantsuse keelt kuidagi ei riivanud. Tegelikult kõik proovisid ka mängu ajal või vahetundides rääkida prantsuse keeles. Keel tuleb paremini, kui see ei ole ainult õppetundide keel, vaid ka suhtluskeel. Nii nagu üks õpetaja ütles: nad räägivad sõpruse keeles.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea peaminister! Ma annan teile võimaluse natuke parandada neid numbreid ja seda, mis te vastasite Moonika Helmele. Tõepoolest, see üle 30 000 – 34 000 või 35 000, mis see täpselt ongi – on need, kes on saanud rahvusvahelise kaitse. Aga see ju ei ole sugugi kõik, kes siia on tulnud. Me teame, et tegelikult on tulnud ligi 60 000, aga kõik ei ole seda [kaitset] taotlenud. Me tegelikult ei teagi, mida need inimesed teevad. Ja samal ajal alates maikuust ei ole ju meie lõunapiiril absoluutselt registreeritud neid tulijaid, nii et neid võib olla kõvasti üle 100 000. Ja see, mis te rääkisite üle Narva piiri tulijatest, et kõik need 6000 käivad edasi-tagasi –jah, suures osas on see tõsi. Narva inimesed käivad Ivangorodis turul ja poes, aga iga päev on tulnud 300 millegagi inimest ka Venemaalt. Nii et tegelikult me räägime mingist 1500–2000 inimesest. Aga minu mure on selles ...

Küsimus, palun!

... et teile alluv SITKE ehk situatsioonikeskus ei anna meile, Riigikogule, enam adekvaatset infot nende kohta. Miks nii?

Kõigepealt juhin tähelepanu, et meil on arupärimine teemal "Eestikeelsele haridusele ülemineku ettevalmistused ja kulud". Kui te soovite konkreetselt selle teema kohta küsida, siis te võite küsida infotunnis. Või võite esitada arupärimise ja me saame neid numbreid jagada. Mul ei ole neid praegu kaasas ja seetõttu ma tõesti lihtsalt mälu järgi ütlen, mida ma olen lugenud. Aga kui te tahate täpselt teada, siis peab selle kohta olema eelnev hoiatus või kirjalik arupärimine, ja te saate need numbrid.

Aitäh, austatud peaminister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läheme läbirääkimiste juurde. Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Proua peaminister! Head Riigikogu liikmed! Ma arvan, et see küsimus, mida me arutame, on väga oluline. Tegelikult on kõigis viimastes valitsustes valitsuskabineti liikmed, haridus- ja teadusministrid selle küsimusega päris aktuaalselt kokku puutunud. Ja mõne müüdi ümberlükkamiseks ma täna siin sõna võtangi.

Küsimus oli, kas Lukas ja Reps on midagi ette võtnud. Eks kõik on midagi ette võtnud. Tuletan meelde, et just Mailis Reps alustas neid pilootprojekte, mille käigus riik tuli täiendavalt appi kohalikele omavalitsustele, et palgata eestikeelseid õpetajaid nii lasteaedadesse kui põhikoolidesse. Jah, rahaküsimused on alati olnud, ei ole olnud piisavalt raha. Teisest küljest ka pilootprojekt näitas, et ega neid õpetajaid väga lihtne leida ei ole. Ikkagi see õpetajate ettevalmistus, õpetajakoolitus, mida küll viimastel aastatel tõesti on üritatud täiendada ka halduslepingutes ülikoolidega. Eriti just, nagu siin mainiti, on see täiendõppe ja kvalifikatsiooni tõstmise küsimus. 

Aga noh, ma ütleksin nii. Kui hinnati esialgu seda pilootprojekti, kui palju siis on vaja neid lasteaiaõpetajaid, et igas rühmas oleks vähemalt üks eestikeelne õpetaja – me räägime siis venekeelsetest lasteaedadest –, siis kogu numbriks saadi kuskil 800. Ütleme, et selle pilootprojekti ja ka kohaliku omavalitsuse oma tegevuste käigus on leitud ehk 200–300 inimest. Ehk siis puudujääk on endiselt 500, kui me võtame ainult lasteaiad. Ja ka siis, kui oli kevadel siin suur debatt selle üle, kas alusharidust puudutava seaduse [muutmise] eelnõu toetada, siis tegelikult meie kriitika oli just selles, et ei olnud ette nähtud see sisu ja rahalised vahendid, millega kindlustada, et arendada võimalikult kaugele võimalusi eesti keeles õppida.

See on tänagi kõlanud, et osa poliitikuid on väitnud, et venekeelsed lapsed ei taha õppida eesti keeles. Tegelikult kõik uuringud on näidanud ja ka tendentsid, mis [valitsevad] praegu, näitavad, et venekeelsed lapsed – seda [toetavad] ka nende pered – on väga motiveeritud õppima eesti keeles ja eesti keelt. Raskusi on teatud regioonides, kus [seis] on keeruline. Lihtsalt Ida-Virumaal on nii palju venekeelseid lapsi, et seal tavasituatsioonis eesti keeles suhtlemist ei toimu lihtsalt. Ma arvan, et riigi appiminek Ida-Viru teatud koolide tugevdamisel, ka investeeringutega, sisuga oli igal juhul õige ja me seda valitsuses toetasime.

[Nüüd,] see eestikeelsele haridusele üleminek – eks me neid eelnõusid täpsemalt näeme, ka riigieelarvet loeme väga põhjalikult. Meie põhiline üleskutse on, et kellegagi ei ole siin vaja võidelda. Tegelikult see tahtmine on olemas. Needsamad lapsed ja lapsevanemad vaatavad riigi ja kohaliku omavalitsuse, et me kindlustaks neile selle sisu ja et säiliks ka hea õppekvaliteet. Nii või teisiti peame mõtlema – eestikeelsetesse koolidesse läheb ju väga palju venekeelseid lapsi, lasteaiarühmadesse niisamuti –, et õppekvaliteet ei kannataks. Seal on vaja tugiõpet, seal on vaja abiõpetajaid. Me teame, et näiteks Ukraina sõjapõgenike laste puhul suudeti eraldada täiendavat pearaha, et sisseelamine käiks kiiremini. Kindlasti tasuks mõelda sama peale eestikeelsetes koolides, kui sinna lähevad venekeelsed lapsed, ja teistpidi ka venekeelsetes koolides. Kõik need hüüdlaused ja kampaaniad üleminekuks, kui pannakse täpsed tähtajad, ei [tohi] kahjustada õppekvaliteeti. Ma kardan, et me oleme siin üht-teist juba maha maganud ja venekeelsete koolide õppekvaliteet ilma õppe sisu kindlustamata ongi kahjuks langenud. Sellepärast me räägimegi, et venekeelsete koolide lõpetajad võib-olla ei ole konkurentsis sama kõrgel tasemel kui eestikeelsete koolide lõpetajad.

Nii et väga palju on tegemata tööd. Ma väga loodan, et need tähtajad, mis siin ette pannakse, esiteks on kaetud kohalikele omavalitsustele eraldatavate täiendavate ressurssidega, mitte ei panda lihtsalt tähtajalist kohustust, öeldes, et peate ära tegema. Enamik lasteaedu ja koole on siiski omavalitsuse omanduses. Aga kahjuks ma ei näinud ühtegi numbrit linnade-valdade liidu ja riigi läbirääkimistel. Meie oleme alati nõus kaasa mõtlema just sisu üle. Tähtajad ei ole olulised, sisu on oluline. Aitäh!

Aitäh! Liina Kersna, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Suur tänu Keskerakonna fraktsiooni saadikutele nii olulise teema tõstatamise eest siin Riigikogu auväärses saalis! Eelmises valitsuses ma haridus- ja teadusministrina tegutsesin väga teadlikult ja sihikindlalt eestikeelsele haridusele ülemineku eesmärgi nimel. Üks esimesi asju, mis sai tehtud, oli selliste eestikeelsete põhikoolide toetamise meede, kus juba praegu õpib teise emakeelega lapsi rohkem kui 10%. See toetus sai rakendatud ja tänane koalitsioon laiendab seda ka eestikeelsetele lasteaedadele. Sinna läheb rohkem kui 3 miljonit eurot, ja just nimelt selleks, et toetada teise emakeelega laste kohanemist eestikeelses haridussüsteemis.

Me tegime ekspertidega koostöös eestikeelse hariduse tegevuskava, mis lähtus eesmärgist, mis tuli eesti keele arengukavast, ehk siis aastaks 2035 minna üle eestikeelsele õppele. Me töötasime välja uued ambitsioonikamad õppekavad, lisasime rohkem eesti keele tunde venekeelsetes koolides. Riigistasime tõesti kaks kooli Ida-Virumaal, ühe Narvas, ühe Kohtla-Järvel, ja toetasime kahe suure venekeelse põhikooli renoveerimist kokkuleppega, et esimesest klassist need koolid alustavad varajase keelekümblusega ehk 100% eestikeelse õppega.

Ja veel minu ametiaja lõpus muutsime ära ka õpetajate ja koolijuhtide ja tugipersonali kvalifikatsioonitingimused ja lisasime kvalifikatsioonitingimustesse ka riigikeele oskuse nõude. Me teame, et meil on enam kui 2000 sellist haridustöötajat, kes sellele nõudele ei vasta. 

Täna meil oli kultuurikomisjonis pikk arutelu eestikeelsele haridusele ülemineku ettevalmistamise teemal ja tõesti, pärast seda arutelu tunnen mina ennast palju kindlamalt. Ambitsioon on seatud viis aastat: aastaks 2030 peaksid olema kõik Eesti koolid eestikeelsed koolid. Ja Haridus- ja Teadusministeerium on teinud väga lühikese ajaga väga intensiivset tööd. On valmistatud ette seaduseelnõu ja on eestikeelse hariduse tegevuskava uuendatud uute eesmärkide valguses.

On hästi oluline, et meil tegelikult läbi aegade kõige suurem valdkonna eelarve on järgmisel aastal. Ka sel aastal oli see läbi aegade kõige suurem, aga järgmine aasta on see tõesti märkimisväärselt suurem. Meile öeldi kultuurikomisjonis, et 41 miljonit eurot lisaraha tuleb valdkonda juurde. Ja põhimõtteline otsus, et eesti keeles õpetavad õpetajad Ida-Virumaal saavad märkimisväärselt kõrgemat palka – seda selleks, et meelitada ka teistest piirkondadest õpetajaid Ida-Virumaale –, on väga oluline nii alushariduses kui ka põhihariduses.

Luuakse koolide nõustamise süsteem ja ülikoolidega tõesti tehakse kokkulepped, et õpetajaõppe õppekavade arvu oluliselt suurendatakse. Selleks aastaks me suurendasime juba 114 õppekoha võrra. See läks maksma enam kui 1 miljon eurot ja järgnevatel aastatel see oluliselt kasvab. Nii et väga palju jõudu tööle valitsusele! Siht on õige, plaanid on paigas. Nüüd on aeg käised üles keerata ja neid plaane realiseerima hakata. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soove Riigikogu liikmetel ei ole. Peaminister ei soovi lõppsõna. Siis on meil esimene arupärimine läbitud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Enn Eesmaa, Marek Jürgensoni, Kaido Höövelsoni, Marko Šorini, Igor Kravtšenko, Mailis Repsi, Erki Savisaare, Taavi Aasa, Dmitri Dmitrijevi, Jüri Ratase, Marika Tuus-Lauli, Viktor Vassiljevi ja Mihhail Stalnuhhini 19. juulil 2022. aastal esitatud arupärimine Reformierakonna, Isamaa ning sotsiaaldemokraatide koalitsioonileppe maksumuse ja järgmise aasta riigieelarve kohta. Arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnepulti Riigikogu liikme Jaak Aabi.

Tänan, austatud juhataja! Hea peaminister! Lugupeetud Riigikogu! 14 Riigikogu liikme koostatud arupärimine esitati tõesti 19. juulil. Siis olid ju värsked uudised praeguse valitsuskoalitsiooni kokkulepete kohta, kus räägiti erinevatest lubadustest. Selle rahalist mahtu oli küll keeruline hinnata, käisid läbi erinevad jupid, ja sellepärast me selle arupärimise tegime. Eks nüüd on veidi informatsiooni rohkem ja ma usun, et sel nädalal tõenäoliselt valitsus annab üle järgmise aasta riigieelarve. Kuskilt sealt sabast leiame ehk riigi eelarvestrateegia numbrid ka ja siis oskame täpsemalt hinnata, kuidas need lubadused ja konkreetse riigieelarve dokumendid vastavuses on.

Tookord [sai] meie arupärimine, mida ma nüüd tutvustan, [esitatud] sel põhjusel, et koalitsioonileppesse kirja pandud lubadused on ambitsioonikad. Täiendavad kulud on põhimõtteliselt vajalikud. Neid, mis välja käidi, Keskerakond kindlasti ei vaidlusta. Need kulud oleks vaja teha. Seega ma ei taha öelda, et nüüd eelarvedefitsiidi tingimustes kindlasti seda teha ei tohi. Vastupidi. Viimasel ajal on tulnud uudiseid, et võib-olla mingid väljakutsed on endiselt lahendamata riigieelarves, ja nendest me räägime Riigikogus ka järgmise arupärimisega seoses näiteks. Aga 11. juulil Kaja Kallase poolt Delfile antud intervjuu kohaselt lähevad need lubadused riigile kokku maksma 267–290 miljonit eurot. Meie arvates need ei olnud asjakohased. Järgmise aasta eelarve täiendavate kulude kogusumma on kindlasti suurem. Seal ei ole arvestatud kogu[summaga], mis kulub palgatõusudeks, investeeringute kallinemise ja hinnatõusude leevendamiseks ja laiapindseks riigikaitseks, mille kohta me langetasime otsused kunagi juba Reformierakonnaga koos valitsuses olles. Ja siis [sai kirja pandud] neli küsimust, millele palume peaministrilt vastuseid.

Aga nüüd mõned viimase hetke kommentaarid. Tundub, et on mõned sellised asjad, mis kindlasti ei ole lahendatud. Eks me riigieelarves täpsemalt näeme, aga toon linnade ja valdade liidu poolt vaadates ühe näite: energia hinna tõusu leevendamiseks ja Ukraina sõjapõgenikega [seotud] täiendavate kulude katmiseks taotleti järgmisel aastal 110 miljonit eurot. Vastus valitsusdelegatsiooni poolt on 10 miljonit. See ei ole tõesti adekvaatne ja ma ei tea, mis saab kohaliku omavalitsuse asutustest järgmisel aastal. Me peame arvestama, et palgatõusud on väga õige asi, sest inflatsioon on nii kõrge ja avalikus sektoris eriti õpetajad, politseinikud ja päästjad peavad palgatõusu saama. Nüüd me oleme kuulnud ka täpsemaid protsente. Aga kindlasti tuleb arvestada, et sellega kaasneb ju kohaliku omavalitsuse asutustes – lasteaedades, koolides ja teistes asutustes – samuti palgasurve. Seega neid eelarve kuluridasid, mis omavalitsustel kas siis otseselt või kaudselt valitsuse otsusega juurde tuleb, on kokku palju enam kui see 10 miljonit, mis omavalitsused juurde saavad.

Ma vaatasin, kui palju kogu tulude maht kasvab. Ega ta nii palju ei kasva. Isegi see inflatsiooni mõju järgmisel aastal maksude laekumisele enam nii hea ei ole. Üksikisiku tulumaksu kasv oli minu teada hinnanguliselt kuskil 90 miljonit. Ja näiteks seesama omavalitsuste teema – see 90 miljonit kindlasti ei kata ei palgatõuse ega energia hindade kasvu. Kuidas omavalitsused peavad hakkama saama? Jah, seal on vist näidatud umbes nii, et võtke laenu. Ja laenukoormused kindlasti väga palju kasvavadki omavalitsustel. Aga peame arvestama, et investeeringuvajak on olnud nii suur ja tõesti omavalitsused viimasel ajal on investeerinud, ent hangete kallinemise tõttu on väga keeruline edaspidi laenulae tõttu vahendeid leida. Lihtsalt seal on piir ees.

Nii et minu küsimus põhimõtteliselt on kahtepidi. Esiteks, need kulud ei ole teatud kohtades piisavad. Näiteks energiatoetused on ette nähtud umbes samas mahus, nagu rahandusminister ütles, kui eelmisel kütteperioodil. Tuletan meelde, et energia hinnad on vahepeal tõusnud kaks-kolm korda. Nii et see ei ole piisav toetus. Ja teiselt poolt ei taheta rääkida kulude kattest. Kui kulusid tuleb rohkem teha, siis minu küsimus on, milliseid makse kavatsevad valitsuskoalitsiooni erakonnad järgmisel aastal välja pakkuda, et neid tuludega katta. Aitäh!

Aitäh! Ja ma palun nüüd arupärimisele vastajaks peaminister Kaja Kallase.

Lugupeetud arupärijad! Hea Riigikogu juhataja! Kõigepealt ma üldise kommentaarina ütlen, et ma detailselt hetkel vastata ei saa, sest praegu Rahandusministeeriumi ametnikud töötavad, higipull otsa ees, et need numbrid kokku saada. Ja ma olen ka vastates, püüdes anda korrektseid vastuseid, tegelikult eksinud, sest need numbrid muutuvad. Tõesti, ma palun natuke kannatlikkust. Kui me riigieelarve loodetavasti lähipäevadel saame üle antud, siis saame ka täpsemalt nendest numbritest rääkida. Aga lähen küsimuste juurde.

"Kui suureks prognoosib Vabariigi Valitsus lähiaastatel tekkivat riigieelarve puudujääki?" 2023. aasta eelarve koostamisel oleme astunud märkimisväärseid samme riigi rahanduse usaldusväärsuse taastamisel. Rahuaja valitsuselt pärandatud eelarve puudujääk on jõudsalt vähenemas. 2023.–2026. aasta RES‑is on 2023. aasta eelarve struktuurne puudujääk 2,9% sisemajanduse kogutoodangust. See on väiksem, kui me ühiselt eelmisel aastal 2022.–2025. aasta RES‑iga kinnitasime 2023. aastaks. Toona oli see 3,4%. Nii et tegelikult struktuurse puudujäägi seis läheb paremaks. Nominaalne defitsiit 2023. aastal on –3,8% sisemajanduse kogutoodangust, varem oli selleks näitajaks planeeritud samamoodi –3,8%.

Teine küsimus: "Kuidas kavatseb valitsuskoalitsioon leevendada inflatsiooni mõju ettevõtetele, sh energiahindade ja kütuste kiire hinnatõusu tingimustes?" Me oleme otsustanud rakendada erinevaid meetmeid, et vähendada energia ja kütuste hindade kasvust tekkinud mõju ettevõtete toimetulekule. Venemaa energiasõja tõttu oleme investeerinud 40 miljonit LNG‑haalamiskai rajamisse ja eraldanud 170 miljonit gaasivaru soetamiseks. Seda juba teiega koos valitsuses olles, eesmärgiga suurendada gaasi pakkumist, et paraneks varustuskindlus ning alaneks gaasi hind ettevõtjatele. Oleme otsustanud selle, et elektri universaalteenusega saavad liituda lisaks kodutarbijatele ka mikro‑ ja väikesed ettevõtted. Suurtele ettevõtetele pakume energiasõja läbimiseks abi kõigepealt likviidsusmeetmetega, mida on võimalik kasutada energiakriisi mõjude leevendamiseks tehtavate kulude rahastamisel. Samamoodi on võimalus asendada maagaas teiste kütustega ja taotleda investeeringutoetust energiavarustuskindluse tagamiseks. Lisaks pikendasime vedelgaasile, diislikütusele, eriotstarbelisele diislikütusele, kergele kütteõlile, raskele kütteõlile, põlevkivikütteõlile, maagaasile, mootorimaagaasile, veeldatud olekus mootorimaagaasile ja elektrienergiale kehtestatud madalamat maksumäära.

Kolmas küsimus: "Mis on Reformierakonna ettepanek lähiaastate eelarvekulude katmiseks, millistest maksudest peaks laekuma riigile täiendav tulu, et katta hädavajalikud kulud?" See koalitsioon on leppinud kokku ja öelnud välja, et makse ei tõsteta. Me oleme hetkel Venemaaga just selles energiasõjas, kus on raske nii ettevõtjatel kui ka töötajatel, ja ei ole vaja täiendavat ebakindlust veel maksumuudatustega tekitada. Me teame kõik, et inflatsioon on erakordselt kõrge. See on mõnes mõttes sõjamaks, mida inimesed maksavad oma tarbimise pealt, ja neile täiendavat maksukoormust panna ei saa. See, et inflatsioon on nii kõrge, on toonud kaasa ka suuremad maksulaekumised, mis võimaldavad katta neid kulutusi, mis me teeme selleks, et aidata inimestel raskeid aegu üle elada.

Neljas küsimus: "Milliseid riigi teenuseid ja kulutusi plaanib Vabariigi Valitsus koalitsioonileppe täitmiseks kärpida?" Vastus: eelarve koostamisel ei olnud ministeeriumidel ülesannet olemasolevaid riigi teenuseid ja kulutusi kokku hoida. Niigi on raske. Aitäh!

Aitäh! Austatud peaminister, teile on ka küsimusi. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh, austatud peaminister! Minu küsimus puudutab eelarvet seoses Estonia uuringutega. Nagu me teame, Ohutusjuurdluse Keskuse juht Rene Arikas on oma töögrupiga teinud tänuväärseid uuringuid ja avastanud saladusi, mis olid meile teadmata. Uuringud on läbi viidud merepõhja kohta, samuti vraki välisvigastuste kohta. Aga nüüd tuleks selle kõigega edasi minna. Nagu ta ütleb, muidu ei ole sellest kõigest kasu. Tuleks ramp üles tuua, oleks vaja pääsu autotekile ja nii edasi ja nii edasi. Aga kõik jääb seisma sellepärast, et valitsus ei ole eraldanud selleks lisaraha. On tehtud vastav taotlus, sellele taotlusele vastati eitavalt. Valitsusse pole küsimust toodud. Ma küsingi: miks me ei anna lisaraha, et selle küsimusega edasi minna ja omakseid aastaid painanud küsimusse natukene valgust juurde tuua? Varasemad valitsused on seda teinud. Aitäh!

Aitäh! Ka meie valitsus eraldas 3 miljonit eurot selle jaoks, et neid uuringuid läbi viia. Aga praegu on murekoht, et kõik asjad on läinud kallimaks. Meil on kinnisvarainvesteeringud, mis on läinud kolm korda kallimaks. See tähendab seda, et meil ei ole tegelikult kõige jaoks raha. Ja see tähendab seda, et me peame tegema valikuid ja prioriteete seadma.

Me oleme sellel aastal võtnud väga selge fookuse. Üks on julgeolek, julgeolekuga seotud investeeringud, ja sinna hulka ma paigutan ka eestikeelse hariduse, mis on meie julgeoleku küsimus. Ja teine on kõik, mis puudutab inimesi, inimeste toimetulekut. See tähendab seda, et me investeeringuid nii-öelda betooni teeme vähe.

Mis puudutab neid uuringuid, siis ma saan aru, et seal on nii palju vastamata küsimusi. Inimestel on need küsimused väga palju üleval. Aga ma olen ise isiklikult skeptiline, et mingi uus uuring õnnetuse kohta, mis toimus 1994. aastal, kõikidele nendele küsimustele vastused leiab. Aga jah, lihtsalt, kuna kõik asjad lähevad kallimaks, siis me peame väga selgelt valima, mida me teeme ja mida ei tee. Ja kuna ministrid ei ole selle prioriteediga [valitsusse] tulnud, siis me seda arutanud ei ole.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Koalitsioonilepingus kahjuks ei ole tervishoiu peatükki. Aga oleks kummaline, kui tänane võimuliit tervishoius olevate probleemidega ei tegeleks. Ja kuna teile väga meeldib rääkida, et meil on siin mitu kriisi – see on poliitiline kaitsekilp erinevatele küsimustele vastamisel –, siis [palun], et oleks hea, kui te praegu seda kilpi ei kasutaks ja keskenduksite sellele, kuidas te näete, et tänane võimuliit [edendab] tervishoiuteenuste paremat kättesaadavust, eelkõige rõhuasetusega ravikindlustamata inimestele, ja ka ravijärjekordade vähendamist. Siin ei pea vastama komakoha täpsusega, aga poliitikasuuna saaks kindlasti ära kirjeldada.

Aitäh! See, et koalitsioonilepingus ei ole kõiki valdkondi eraldi mainitud, ei tähenda, et me nende valdkondadega ei tegele. Preambulis, sissejuhatuses need teemad on mainitud. Põhjus, miks need ei ole eraldi välja toodud, on see, et see valitsus on ametis sisuliselt viieks kuuks. See tähendab, et on teatud nii-öelda reformid, mida me jõuame selle aja jooksul teha, ja need, mida me ei jõua.

Me oleme seadnud väga ambitsioonikad plaanid. Eelmine arupärimine oli eestikeelsele haridusele ülemineku kohta, riigikaitses on erinevaid olulisi aspekte, meil on inimeste toimetuleku toetamisega seotud reforme, näiteks pikaajalise hoolduse reform, mis on samuti väga oluline ja mis on ühtpidi seotud tervishoiuga. Nii et tervishoiu rahastamine on riigieelarves loomulikult sees. Need eraldi sammud, mida on ette valmistatud, tehakse, kuid mingi eraldi reformiga tervishoius me praegu välja ei tule.

Jaanus Karilaid, palun, protseduuriline!

Minu küsimuse aktsent oli siiski ravikindlustamata inimestel ja ravijärjekordade vähendamisel. Sellele te ei vastanud.

Aitäh! Läheme edasi. Taavi Aas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Tõepoolest, riigieelarve veel, ma saan aru, lõplikult koos ei ole, numbreid alles pannakse kokku. Ühte koma teist on juba kuulda olnud ja tegelikult paljud valdkonnad saavad raha juurde, mille üle on siiralt hea meel. Ma saan aru, et Reformierakonna ideoloogiline alus, Exceli-põhine riigivalitsemine on tänaseks prügikasti lennanud. Ka saan aru, et sellel on põhjus: kui te oleks seda poliitikat jätkanud, siis te lihtsalt ei leiaks endale enam koalitsioonipartnereid. Nii et see kärpimine, mis möödunud aastal oli – väga hea, et te olete mõistnud, et niimoodi riiki valitseda ei saa, et tegelikult valdkondadesse tuleb, vastupidi, tänases kriisiolukorras raha juurde anda. Suurepärane! Küsimus on lihtne: kui palju saab raha juurde teedeehitus. 

Aitäh! Kõigepealt, minu arvates ei ole õige halvustada tavapärast talupojatarkust, et kulud peavad olema kaetud tuludega. Jah, meil on erinevad kriisid käimas. On sõda, ka energiasõda, erakordne inflatsioon. See paneb meie ette väljakutsed, mis ei võimalda [eelarve] tasakaalu hoida. Aga ma seda pikas perspektiivis küll kuidagi ei halvustaks, lihtsalt sel põhjusel, et pikalt ei saa üle jõu elada. Ka selle kohta on vanarahval erinevaid ütlusi: võlg on võõra oma, laastutuli ja laenuleib ei kesta kaua ja nii edasi. Neid on palju. 

Me peame ikkagi oma riigi ehitama nii tugevaks, et meie tulud on piisavalt suured, nii et me suudame katta kulusid, mis meil tekivad. Aga aitäh heade sõnade eest! Me tõesti nende valdkondadega hetkel tegeleme.

Mis puudutab teid, siis ma konkreetse numbri jään teile vastuses võlgu. Aga ma tahan veel kord öelda, et sellel eelarvel on kaks suurt prioriteeti: üks on riigikaitse ja julgeolek, teine on inimesed. Ja see tähendab seda, et investeeringuid me teeme kõigi aegade kõige suuremas ulatuses. Me investeerime, aga need investeeringud on väga palju seotud riigikaitsega ja see tähendab seda, et me teatud teistesse valdkondadesse [panustame vähem]. Me ehitame näiteks teid vähem, kui me seda tavaliselt teeme – lihtsalt sellel põhjusel, et meie fookus on tulenevalt sellest olukorrast, kus me oleme, julgeolekul. 

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Koalitsioonileppest. Kõike, mis koalitsioonileppesse kirja ei saanud, võib samamoodi edasi menetleda. Nüüd, kui me räägime tubakakahjude vähendamisest ja tubakaseaduse [muutmise] eelnõust, mis on Riigikogule üle antud, siis valitsus ei ole oma seisukohta välja kujundanud. Sotsiaalministri poliitiliseks nõunikuks on tõusnud Maris Jesse, kes on võtnud enda südameasjaks hoolitseda selle eest, et tubakafirmadel oleks eelised, ütleme, alternatiivsete ja 95% ohutumate liikide ees. Ma küsin ma teie käest: kas Riigikogul on vaba mandaat vähendada Eestis tubakakahjusid ja võidelda selle eelnõu eest või peame me lähtuma sellest, et ühe koalitsioonipartneri poliitiline agenda lihtsalt on see, et rohkem käske ja keelde ja inimesed ise on nõdrad?

Aitäh! Riigikogu on loomulikult vaba oma mandaadis ja Riigikogu on ju valitsuse ülemus, mitte vastupidi. Nii et ei ole minu asi öelda, mida Riigikogu teeb või ei tee.

Jaak Aab, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Eks siin viimane aeg, ka suvi oli tegelikult juba suhteliselt keeruline ettevõtetele, sest hinnad kallinesid isegi kütteperioodiga võrreldes elektril ja gaasil kaks-kolm korda. Ja eks nüüd, jah, võib näpuga ajaloos [järge] ajada, kellel on fikspakett, kellel ei ole, kes sai, kes millegipärast ei saanud. Aga kui inimesed said tõesti sooja ilmaga suvel vähem tarbida, see võimalus on olemas, eks ju, siis ettevõte, kes kasutab energiakandjaid tootmiseks, ei saa seda kuidagi teha. Siis ta peaks lihtsalt uksed pooleldi kinni panema või päris kinni panema. Eelmisel kütteperioodil me erinevate meetmetega siiski ettevõtjaid toetasime – võrgutasud tuleb esimese asjana meelde nii elektril kui gaasil. Kas te siiski pole seda kaalunud? Sest kui ettevõtted lõpetavad oma tegevuse – eriti toiduainetööstusest on selliseid signaale ja see on ka toidujulgeoleku teema –, siis võib olla on raskem [talve] üle elada ja see toob [rahalises mõttes] palju rohkem kahju kui mingite meetmete rakendamine.

Aitäh! Kõigepealt, me ju rakendamegi mingeid meetmeid. Aga eks kõikide toetustega on alati nii, et need, kes saavad, ütlevad, et seda on vähe, ja need, kes ei saa, ütlevad, et teised saavad ebaõiglaselt. See näide, mis te tõite võrgutasude kohta – see viis riigieelarvest tohutu raha välja, aga ettevõtjatelt saime ikkagi väga negatiivset tagasisidet, et sellest ei ole mingit kasu.

Mis see murekoht on? Murekoht on see, et Venemaa on tegelikult oma elektri tarnimise Soomele, kes sealt elektrit ostis, 1 gigavatt-tunni ulatuses kinni pannud. See tähendab seda, et meie turupiirkonnas on elektrit vähem, neid elektrimolekule on vähem. Ja kõige paremini kõiki ettevõtjaid aitab see, kui me tegelikult suudame elektrit kokku hoida. [Üld]juhul on nii, et kui meil on nõudluse ja pakkumise kõverad ja hind läheb kõrgemaks, siis tavaliselt tarbitakse vähem. Ent kui me maksame selle vahe kinni, siis tegelikult see motivatsioon ei tööta.

Nüüd, üks ettepanek, mille me oleme teinud Nord Pooli ja Euroopa tasandil ka, on see, et meil on erinevad lahendused, millega me saaksime seda kokkuhoidu juhtida. Aga kuna Jaak Aab lahkus saalist, siis ma praegu lõpetan sellele küsimusele vastamise. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Siin sissejuhatuses oli juttu energia hindade tõusust ja omavalitsustest, kuidas see rängalt mõjub ja kuidas nad ilmselt saavad kordades ja kordades vähem toetusi ja raha kui vaja. See puudutab otseselt ka koole ja koolide kütmist tuleval kütteperioodil. Eelmisel kolmapäeval, 21. septembri infotunnis te ütlesite, et kunagi, kui Eesti sai uuesti vabaks ja meil olid keerulised ajad, siis me istusime koolis jopedega, kindad käes, ja et õpetajad ütlesid siis alati, et mõistus töötab paremini külmas. Kas see ongi teie lahendus koolidele? Kas tõesti?

Ei, loomulikult ei ole. Loomulikult ei pea keegi istuma samamoodi külmas, nagu me istusime üheksakümnendatel. Ma tahtsin öelda seda, et ma olen loomu poolest positiivne inimene, nii nagu oli ilmselt ka minu õpetaja, kes püüdis igas halvas leida midagi head.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Siseminister Lauri Läänemets on avalikult rääkinud sellest, et politseinikud ja päästjad saavad oma palgatõusu ja riigikaitsekulud kaetakse laenuga ja selleks, et riigikaitse rahastamine oleks jätkusuutlik, tuleb tulevikus kehtestada riigikaitsemaks. Minu küsimus on, miks te olete seadnud riigikaitse jätkusuutliku rahastamise ohtu, suunates nii-öelda püsituludest tuleva [raha] kusagile mujale, jättes riigikaitse iga-aastaste laenuküsimiste peale. Ja millal te plaanite seda parandada? Kas see millalgi selles nelja aasta perspektiivis RES-i raames kuidagi paraneb või on siseminister millestki täiesti kardinaalselt valesti aru saanud?

Aitäh! Tõesti, sotsiaaldemokraadid räägivad riigikaitsemaksust. Mina olen öelnud, et praegu, kui inimesed juba maksavad sõjamaksu selle kõrge inflatsiooni näol, ei ole õige ettevõtjaid ja inimesi veel täiendavalt maksustada. Riigieelarve tulud on kas maksutulud või siis Euroopa vahenditest tulevad tulud, samuti tõesti laen, mis võetakse. See ei ole nii, et teatud kulutuse taga on [konkreetne] laen, ikka vaadatakse nagu kogumis. Nii et sellist asja nagu riigikaitselaen ei ole iseenesest olemas, vaid vaadatakse ikka kulusid-tulusid ühtsena.

Samas on selge, et kui me teeme investeeringuid – investeeringud on ühekordsed –, siis see on teine lugu kui see, kui sul on püsikulud, nagu on pensionid, nagu on palgad. See tähendab seda, et siis sul peab olema ka püsitulu, mis ei saa olla laenu kate. Aga hetkel meil on tõesti olukord, kus struktuurne defitsiit jääb 2,6% peale, mis on parem kui tegelikult aasta varem.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud valitseja! Koalitsioonilepe on muidugi ilus asi, aga me kohtusime hetk tagasi teedeehitajatega ja nad ütlesid, et teie juhitav riik on neile 20 miljonit võlgu. Et nad on teed juba valmis ehitanud, 20 miljonit on võlgu. Ja teie ütlete või, tähendab, riik ütleb, et meil on prioriteedid mujal, meil on prioriteedid Ukrainas. Minu küsimus, austatud valitseja, teile on: millal te kavatsete teedeehitajatele nende võla, selle 20 miljonit ära maksta? Kas peale Ukraina sõda?

Aitäh! Teid on algusest peale hirmsasti häirinud see, et me Ukrainat toetame. Ja nüüd ma näen, et ka teie erakonna esimees ütleb seda, et me peaksime Venemaa suunas olema kuidagi alalhoidlikumad ja me ei tohiks Ukrainat kaitsta. Las need ukrainlased seal surevad, las neid tapetakse, las neid mõrvatakse – see pole meie asi, me oleme siin vaikselt.

Aga teate, kui me ei ole selles küsimuses häälekad, kui me tegelikult selle eest ei võitle, siis kui meil endal on häda käes, ei tule keegi meile appi. See on lihtsalt kommentaariks. 

Nüüd, mis puudutab teedeehitust, siis ma ütlen, et tulevikuplaane [tehes] tuleb prioriteete seada. Erinevad ministrid on oma valdkonna prioriteetidega riigieelarvet [koostama] tulnud, ja prioriteedid üldisemalt on riigikaitses. Me teeme investeeringuid küll, aga tõepoolest teeme vähem.

Varasemate võlgade osas ma jään hetkel vastuse võlgu. Loomulikult, kui riik on, ma ei tea, lepingud sõlminud, kohustused võtnud, siis ta peab lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Aga ma hetkel ei tea nendest konkreetsetest lepingutest, ei ole nendesse sisse vaadanud, kas see väide vastab tõele, et Eesti riik on võlgu. 

Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus, palun!

Austatud eesistuja! Ma paluks peaministrit korrale kutsuda. See on täiesti häbematu, räige ja ilge vale, mida ta siit Riigikogu kõnetoolist levitab. EKRE ja EKRE juhid oleksid justkui öelnud, et las aga Ukrainas tapetakse ja mõrvatakse inimesi, et see pole meie asi, meie ei taha ega kavatsegi Ukrainat aidata. Ma ei saa aru, kuidas sellist valet ja vassimist võib siin saalis üleüldse esitada, ammugi veel peaminister. See näitab, et täiesti vale inimene on riiki juhtimas ja valitsust juhtimas. Palun kutsuge ta korrale!

Aitäh! Inimeste tsiteerimisel peab kindlasti olema täpne, aga mul on siin küll väga raske kohtumõistja olla, ma ei ole vastavaid väljaütlemisi kuulnud. Ei oska kommenteerida.

Kas tohib, ma loen selle tsitaadi ette, et oleks korrektne?

Jaa, palun!

Aitäh! Nii, see on nüüd tsitaadi algus: "... ta (see tähendab Kaja Kallas – K. K.) plärtsub Venemaa suunas ja korjab heast peast mingeid tankimonumente kokku. Selle tulemuseks on see, et me oleme Kremli silmis üks vaenulikumaid riike nende piiridel. Ja nüüd hakkab see reaalsus kohale jõudma." Seda ütles teie erakonna esimees, mis ütleb otseselt, et me ei tohiks [Ukrainat aidata]. Sest mina ei ole Venemaa suunas muud moodi plärtsunud, kui seda [sõna] kasutada. Olen kaitsnud Ukrainat ja olen öelnud, miks me peame Ukrainat igatpidi toetama. Ma olen seisnud selle eest, et ka Euroopa tasemel mõeldaks ja mõistetaks, mida see tähendab, kui Ukraina niisama Venemaale ära antakse. See tähendab seda, et inimeste kannatused seal ei lõpe. Ma olen seisnud selle eest, et inimeste kannatused ja sõda lõpeks. See tähendab seda, et me peame Ukrainat igatpidi aitama, nii sõnas kui teos. Aga see on see, mida teie erakonna esimees ütles 23. septembril kell 13.41.

Head kolleegid, ma juhin tähelepanu, et me oleme arupärimise teemast väga kaugele kõrvale kaldunud. Mul on ettepanek teema juurde tagasi pöörduda. Aga nüüd protseduurilised küsimused. Henn Põlluaas, palun!

Pöörduks hea meelega, aga peaminister sedavõrd räigelt valetab ja loeb ka siin ette mingisuguse tsitaadi, kus ei ole pooltki sõna, et EKRE juht väidaks, et ukrainlasi tulebki tappa ja mõrvata. Ja siis ta peab seda mingisuguseks tõestuseks. No kuulge, andke andeks, see on ju täiesti häbematu! Pealekauba see tsitaat lõppes sellega, et oma plärtsumise ja igal pool ringisõitmise [asemel] oleks võinud ka tegeleda Eesti riigikaitse tugevdamisega ja julgeoleku tugevdamisega. Seda õnnistatud valitsejanna ette ei lugenud. Nii et ma palun korrale kutsuda peaministrit, et ta ei tuleks siia Riigikokku laimama ja valetama.

Kolleegid, meie arupärimise teema oli koalitsioonileppe maksumus. Peeter Ernits, protseduuriline küsimus, palun! 

Hea juhataja! Austatud valitseja! Kasutades teie väljendit "plärtsuma" ...

See ei olnud minu väljend, see on teie erakonna esimehe väljend.

Praegu räägin mina. Kui te püüate ette heita meile või mulle, et me õigustame Ukraina inimeste tapmist ja nii edasi, siis te tegelikult valetate. Siin ei ole üldse mingit küsimust. Küsimus on selles, et te olete pannud munad ühte korvi. Teate, selline väljend on? Ja te plärtsute selle munakorvi otsas, aga oma inimesed olete jätnud hooletusse. Minu küsimus, kust see praegu hakkas peale, oli see, et teedeehitajad tulid [riigi]eelarve kontrolli erikomisjonis välja murega, et riik on 20 miljonit neile võlgu ja ei kavatsegi maksta. Öeldakse, et prioriteedid on mujal. Prioriteedid on Ukrainas! Nii et me jõudsime tagasi teema juurde koalitsiooniläbirääkimised ja rahad, eks. Mingi tühine 20 miljonit. Aga kuna ei saa seda neile anda, las lähevad pankrotti ja nii edasi. Meil on prioriteedid teised. Ma arvan, ja meie arvame, et prioriteedid peaksid olema eelkõige Eesti inimesed, ettevõtted ja nii edasi, mitte mujal kusagil.

Aitäh! See ei olnud protseduuriline küsimus. Tundub, et rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Aitäh! Ja saame minna läbirääkimiste juurde. Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Mõningad märksõnad selle leppe kohta. Loomulikult ei jõua praegu anda veel terviklikku vaadet, ent seda me kindlasti jõuame teha siin lähiajal.

Aga ma alustaksin kiitusest. Kui lugeda koalitsioonilepingut, siis kahtlemata on seal olulisi teemasid. Ja kiidaks sotsiaaldemokraate ja Isamaa Erakonda. Kui neid kahte erakonda ei oleks olnud Reformierakonna kõrval, siis tuleb välja, et ei olekski mingisugust valitsemissuunda ega mõtteid ega ideid, kuidas ühiskonnas olevaid probleeme lahendada. Nii et Isamaale ja sotsiaaldemokraatidele igal juhul tunnustus, et päris olulisi poliitikaid on sinna leppesse sisse pandud.

Mõningad märksõnad. Tõesti, paljude teemadega tegeldakse, aga poolikult. Isegi paljuräägitud meie kaitsevõime – on mitmed kaitsevõime lüngad, kus tehakse ära rehkendusest kolmveerand, kuigi täna on ainulaadne võimalus teha ära täisrehkendus. Kui me räägime keskmaa õhutõrjest, kui me räägime varjenditest, kui me räägime ka kriisi ajal, ütleme, sõnumite levitamisest – see on kõik läbi töötamata. Need on kolm väga olulist elementi, sellega ei saa täna rahul olla. Ei saa öelda, et jah, me andsime rohkem raha kui kunagi varem ja sellest nüüd piisab.

Kindlasti ei saa rahul olla sellega, et abi kodutarbijatele energiakriisis ja ettevõtjatele viibib. Kui meie olime võimuliidus, siis me tegime lisaeelarveid ja tegutsesime palju operatiivsemalt. Praegu tegelikult ma näen, kuidas aeg läheb, kuidas ettevõtted sulgevad uksi ja üks erakond, kellele küll meeldib rääkida majandusest, kellele küll meeldib rääkida töökohtadest ja sellest, kust maksuraha tuleb, täna ei tee mitte midagi ettevõtjate jaoks. Ja tänu ühe erakonna survele koalitsiooni sees ja tänu ka opositsioonierakonna Keskerakonna survele on lõpuks tuldud välja ka ettevõtte universaalteenuse paketiga. Eks me näeme, kuidas Konkurentsiamet oma arvutused teeb, ja lähiajal on näha, kui palju, millise ulatusega me abi anname nii kodutarbijatele kui ka ettevõtjatele.

Täiesti lubamatu ja samas ka riigivaenulik on jätta kohalikud omavalitsused tähelepanuta. Küsitakse 110 miljonit ja ma arvan, et 110 miljonit pole tulnud ju kuskilt õhust, selle on läbi arvutanud erinevad analüütikud, ent antakse sellest ainult väga väike protsent. Kui meie olime võimul, siis meie aitasime kohalikke omavalitsusi. See ei ole mingi abstraktne moodustis, seal [toimub] reaalne elukeskkonna arendamine, panustamine, vastutamine.

Juuli alguses väitsid Kaja Kallas ja ka rahandusminister, et selle leppe maksumus on 270 miljonit. See on tänases olustikus, kui sinna sisse vaadata, ju vale. See arv ei ole 270 miljonit. Kui me tahame ära teha kõik need väljahõigatud loosungid, mida on öeldud, need lõpuni ellu viia, siis see arv on hoopis midagi muud. Ja peaks olema julgust see arv välja öelda. Ja mis see arv on 2024, 2025, 2026? Seda julgust täna ei ole. Kahjuks ei ole ühelgi neist kolmest erakonnast. Rääkimata sellest, et on mõningad poliitikad, mis on täiesti katteta. Nagu tuli välja, ravikindlustamata inimesed. Meile meeldib küll rääkida, et meil on mitu kriisi kohapeal, aga kriisis me peame kaitsma inimese tervist. Kui palju siis panustatakse ravijärjekordade vähendamisse, ravikindlustamata inimeste kaitsesse? Tuleb välja, et see on läbi mõtlemata ja siin suunda ei olegi.

Nii et loosungitest üksi ei piisa. Keskerakond kutsub küll üles panustama rohkem tänases olukorras, kus ma pigem näen, et seda inflatsiooni on ju ka [kuritarvitatud]. Ei saada aru, et see ei ole ju jätkusuutlik, et siin inflatsioon 25% loodetavasti ei ole järgmine aasta ega ka ülejärgmine aasta. Ja maksutulud peavad siis olema ka kohustustega kooskõlas. [Peab] panustama kiiremini ja rohkem, on meie sõnum. Aitäh!

Aitäh! Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased, kes te viibite praegu enamikus enda kabinettides, tehes mitut tööd korraga. Me oleme kõik võimekad. Mina teen ainult ühte tööd praegusel hetkel, andes teile edasi väga olulist sõnumit ja informatsiooni koalitsioonileppest ja selle maksumusest.

Tahtsin rääkida, et koalitsioonileppesse ei pääsenud tubakaseaduse reformimine. Olles ise suitsuvaba Eesti toetusrühma esimees, olen ma kindel, et kolmas koht tubakasurmades Euroopas ei ole Eestile vääriline koht. Inimelu hind on kokkuleppeliselt ümmarguselt 1 miljon [eurot]. Seega ma leian, et kui me suudame mõnelegi inimesele anda mõned tervelt elatud aastad juurde ja olla teadlikud, et meie ümber nii teadus kui ka elu areneb edasi, võiksime olla eesrindlikumad, nagu näiteks on Inglismaa ja Uus-Meremaa, kes on valinud tee olla aastaks 2030 suitsuvabad riigid. Selleks ei ole vaja mitte miskit muud, kui tunnustada juba rohkem kui 600 tehtud uuringut, tunnustada, et passiivne suitsetamine on meil siiamaani jätkuvalt probleem, mida võib-olla ka kõik meie töökaaslased teavad.

Ju ei ole mina enam ainukene veipija siin Riigikogus, neid on igas fraktsioonis. See aroom, lõhn või ükskõik mis see on, ei jää riietele, juustele ega millelegi muule külge, ei tekita ka teistele sõltuvust. Ning tervelt elatud aastad on tegelikult hea mõiste, mille me saime ühte arengudokumenti sisse. Aga Sotsiaalministeeriumis on ikkagi üks kildkond inimesi, kes võitleb just nimelt alternatiivsete tubakatoodete vastu ja jätab arvestamata need juba rohkem kui 600 uurimust. 

Euroopa Liidu asjade komisjonis me pidime andma Vabariigi Valitsusele toetuse seisukohale, millest me tegelikult päris hästi ei saanudki aru. Esmalt küsiti mandaati, et me saaksime heat not burn- ehk kuumutatavatel tubakatoodetel keelata maitsed. Kuigi direktiiv seda ütleb, vahetati poolel teel hobused välja, öeldi, et tegelikult me ei lähegi mitte midagi taotlema, et kui me lihtsalt istume vagusi, kuss seal Euroopas, siis rakendub ise see delegeeritud direktiiv, mis tähendab, et Euroopas need maitsed keelustatakse, mida praegusel hetkel direktiiv keelab.

Päris keeruline! Ütlen ausalt, ega mina ei saanud aru, mille vastu ma hääletasin, aga ma tean, et need, kes hääletasid poolt, ei teadnud ka, millise mandaadi nad andsid. See on niinimetatud koalitsiooni võlu ja valu.

Täna aga ma sain peaministri käest teada, et kuna valitsus ei andnud oma seisukohta tubakaseaduse [muutmise kohta], siis suur saal saab seda ise otsustada. Miks ma seda küsisin? Lihtsalt sellepärast, et märkamatult on saanud sotsiaal[kaitse]minister endale ühe poliitilise nõuniku, kelleks on Maris Jesse, kes peab igikestvat võitlust kõige vastu, mis on uus, et kindlustada tubakatoodete senine liidripositsioon ja et me, jumal hoidku, ei libiseks mingil juhul Euroopas tubakasurmade poolest kolmandalt kohalt näiteks neljandaks või viiendaks või veel hullem, kukuksime esikuuikust välja.

Sestap, head saadikud, meil on hea mandaat hoolida Eesti rahva tervisest, tunnustada seda, et passiivne suitsetamine on siiamaani probleem, et tervelt elatud aastad on omaette väärtus ja see seadus, mis meil kord on juba untsu läinud Ossinovski ajast, vajab revideerimist. Siin saalis on mitmedki korrad olnud [selge], et me peaksime mõne seaduse tagasi pöörama või üldse tühistama, sest ta on läinud nihu. See annab meile teadmise, et on võimalik muuta. 

Seega, head saadikud, avagem silmad! Te näete, mis teie kõrval toimub – kõik need erinevad lõhnad, mida inimesed veibivad, on meil siin riigis keelatud, sest see on riigisisene otsus. Muudame tubakaseaduse selliseks, mis hooliks inimeludest, mis lõpetaks passiivse suitsetamise ja tunnustaks ka rohkem kui 600 tehtud uuringut! Mandaat selleks on vaba, hoolimata sellest, et tegemist on sotsiaaldemokraatide maailmavaatelise seisukohaga: inimene on nõder, tema eest tuleb kõik ära otsustada ning maitsed on täiskasvanule tunduvalt ohtlikumad kui näiteks valge hiinlane, segatud ei tea millega. Toetage tubakaseaduse muudatusi! Aitäh!

Aitäh! Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea peaminister! Riigikogu liikmed! Eks rääkides nüüd sellest rahandusseisust, majandusseisust praeguses olukorras, erinevatest prognoosidest, on ühelt poolt muidugi hea meel selle üle, et valitsuskoalitsioon on teatud aktuaalsetele teemadele tähelepanu pööranud.

Aga natukene prognoosidest. [Meil oli] kevadine stabiilsusprogrammi prognoos. RES-i ametlikku prognoosi ei tehtud, aga kevadel tehti selline stabiilsusprogrammi prognoos, mis esitati Euroopa Komisjonile. Võrdleme seda nüüd suveprognoosiga, mille tegi augustis Rahandusministeerium. Järgmise aasta riigi tulusid tuli äkki prognoosis 1,2 miljardit juurde, 1,2 miljardit! Kust see tuli? Kõrged energiakandjate hinnad põhjustasid nii kiire inflatsiooni. Võrreldes numbreid me tõesti [näeme], et näiteks energiakandjate, elektri ja gaasi hinna tõus oli mitte börsihindade võrdluses, vaid tegelike hindade võrdluses, millega tarbijaettevõte elektrit ja gaasi ostis, 108%. Lätis ja Leedus oli see 60–70%. Ehk siis on olnud mõju ka poliitikameetmetel, mida riigid on rakendanud. Ma ei hakka pikalt ja detailselt kirjeldama. Leedus on riiklikult fikseeritud hinnad jätkuvalt teatud sektoris ja teatud osas, Lätis olid mingid toetusmeetmed. Igal juhul mõjusid need lõpphinnas tarbijale positiivselt, need hinnad ei tõusnud nii kiiresti nagu Eestis.

Ehk siis mida ma väidan? Kõik see, just käibemaksu kasv on tulnud sellest kõrgest hinnast. Kuidas seda öelda, see inflatsioonipidu on virvatuli. See 1,2 miljardit ei pruugi järgmine aasta enam täituda, sest ka viimased prognoosid nii Eesti Pangalt kui ka Rahandusministeeriumilt on veidi pessimistlikumad. Samas see kriis ja nii kõrged hinnad tekitavad probleeme kõigile.

Kui me räägime ettevõtjatest, siis minu arust on lahendamata suuremate ettevõtjate küsimus. Paljud ettevõtjad on tänulikud, et nad said vähemalt seda võrgutasu toetust eelmisel kütteperioodil. Praegu räägitakse ainult likviidsusmeetmetest ehk siis laenumeetmetest või garantiimeetmetest, aga suuremates ettevõtetes töötab pool töövõtjatest, töötajatest, mikro‑ ja väikeettevõtetes umbes pool. Nii et need töökohad on siiski löögi all. Toiduainetööstus, sellised olulised valdkonnad. Kindlasti peaks sellega ka valitsus arvestama ja siiski mingeid lahendusi leidma.

Ja teine teema, mis on kindlasti lahendamata, on kohalikud omavalitsused. Ma vaatasin just neid prognoose, ka täiendatud ja uuendatud prognoose. Riigi keskvalitsuse eelarve täitub käibemaksust, ka sotsiaalmaksust siiamaani – on küsimärk, mis saab järgmine aasta –, juriidilise isiku tulumaksust, mis see aasta laekus väga kiiresti ja ka järgmiseks aastaks on prognoosid päris kõrged.

Sama kiire pole aga üksikisiku tulumaksu laekumise kasv, millest põhiline tulu tuleb omavalitsusele. See aasta on kuskil 30 miljonit vist varasemast prognoosist rohkem nüüd prognoositud laekumist, järgmiseks aastaks praktiliselt võrreldes varasema perioodiga prognoosi tõstetud ei ole. Ja samas kõik need palgatõusud, mida on kohalikul omavalitsusel vähemalt sama palju vaja teha kui riigi keskvalitsusel. Jah, õpetajate palka saab tõsta, aga lasteaiaõpetaja on kõrval ja sinna tuleks samuti [suunata] rohkem seda toetust, mida riik annab. Praegu on seal ikka seesama number, mis on viimased aastad olnud: 15 miljonit lasteaiaõpetajate palga tõusuks. Ehk siis puudujääva osa peab kõik panema kohalik omavalitsus.

Energiahindade tõus. Lasteaiad, koolid, hooldekodud, kõik kultuuriasutused, kus nii palgatõus kui kõrged elektri ja gaasi hinnad löövad rahakoti pihta väga valusalt. Ja läbirääkimistel, tean mina praegu, on lubatud [raha] kahes osas: 5,4 miljonit hinnatõusude leevenduseks, mis selgelt ei ole piisav, ja 5 miljonit Ukraina sõjapõgenikega seotud kulude katmiseks. Jah, küll kooli pearahades on need õpilased ja lapsed arvestatud, aga on muid kulusid, mis on omavalitsusel kindlasti olemas.

Nii et küsimus on selles, et just ettevõtjate ja kohalike omavalitsuste osas ma näen kõige suuremat puudujääki selles riigieelarves. Jah, ka see veidi negatiivsem prognoos praegu tähendab [küsimust], mis saab järgmistel aastatel nendest kuludest. Need on enamuses püsikulud ja siin tuleks ausalt öelda, kas elatakse suurema laenuga või kavatsetakse makse tõsta, aga mitte peita pead liiva alla ja öelda, et kõik tuleb niisama. Ei tule. Aitäh!

Hele Everaus, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Huvitav diskussioon ja huvitav praeguse seisu konstateering ja edasimineku arutelu.

Eelmine nädal oli mul võimalus olla Riias Balti Assamblee konsultatiivnõukogu kokkusaamisel, mis pidi võtma kokku eelneva, Läti eesistumisel olnud aasta. Meil seisab nüüd ees Eesti eesistumise aasta. Kõikide alakomiteede aruteludel olid väga huvitavad ettekanded ja me teame, et Balti Assamblee proovib iga riigi parimaid kogemusi omavahel vahetada ja paljusid asju püütakse ka koos teha.

Ma ei lähe detailidesse, aga ma tahan ütelda, et mul oli hea meel tõdeda – ja mitte ainult mul, vaid ka kolleegidel –, et ennekõike tänu meie koalitsioonivalitsusele on kõikides nendes alakomiteede rubriikides, alates julgeolekust ja COVID‑i kriisist. Tegelikult, kui me ikkagi mõtleme, et selle kõrval me saame praegu anda tuge palkade tõstmise näol, siis see on natuke ennekuulmatu, mõeldes seda, kus me täna oleme. See oli väga positiivselt ka Läti ja Leedu kolleegide poolt ette toodud: kõik need ettevõtmised, mida meie valitsus praegu teeb.

See aga ei tähenda, et meil kuskil midagi on [lõplikult] lahendatud. See ongi protsess ja seda me näeme ka kõik ise. Kaasa arvatud see, millest on praegu juttu. Julgeolek on ka tervisejulgeolek, eriti situatsioonis, kus oht on üsna lähedal. Me peame sellest väga hästi aru saama ja [teadma], kuidas me selles situatsioonis käituda saame.

Aga ma usun, et me ei pea tegema ainult koostööd – Läti, Leedu ja Eesti –, vaid me peame kõige olulisemates asjades ise olema positiivsed ja tegijad. Ma olen täiesti veendunud, et selles koalitsioonis on selles mõttes meil kindlus olemas, ja ma väga tänan valitsusjuhti ja valitsust selle eest. Aitäh!

Aitäh selle julgustava sõnavõtu eest! Marika Tuus, sõnavõtt kohalt, palun!

Aitäh! Aitäh professor Everausile, kes nimetas ära, et meile on väga tähtis ikkagi ka tervishoiujulgeolek kõige muu kõrval. Ma tahtsingi väga toonitada, et siin oli küsimus arstijärjekordadest tervishoius, nii ravijärjekordadest haiglates kui ka ambulatoorselt.

Tegelikult võin teile öelda, et kõige pikemad ravijärjekorrad Euroopas on just nimelt Eestis, ja see ei ole niisama öeldud, vaid ongi nii. Tahan teile aga öelda, et need pikad järjekorrad, millest me aina loeme, on tegelikult ka kunstlikud, sest need nimekirjad ja järjekorrad oleksid veelgi pikemad. Küsimus on selles, et inimesed ei saa ennast lihtsalt järjekorda panna, ja see on väga oluline probleem.

Tervishoid on ülimalt tähtis valdkond Eesti arengus, me peame sellega edasi minema. Oleme sellele alati andnud raha riigieelarvetes ikkagi juurde. Ma loodan, et ka seekord te mõtlete veel ümber ja panete sinna hulgem juurde. Küsimus on ju selles, et arsti juurde pääsemine on esmajärjekorras tähtis. Kõik see, mis oli COVID‑i ajal, inimesed pidid ootama väga pikkades ravijärjekordades. Ka praegu tahaksid väga paljud arsti juurde minna, probleemid on suured, aga nad lihtsalt ei pääse. Haiged inimesed pommitavad telefonikõnedega või käivad ise kohal, aga ei saa arsti juurde. See on minu sõnum praegu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Peaministril ei ole soovi? Sellega on teine päevakorrapunkt täna läbitud.

Läheme edasi. Kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Mihhail Stalnuhhini, Natalia Malleuse, Enn Eesmaa, Marek Jürgensoni, Taavi Aasa, Tõnis Möldri, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Anneli Oti, Kersti Sarapuu, Jaanus Karilaidi, Siret Kotka ja Dmitri Dmitrijevi 31. augustil 2022. aastal esitatud arupärimine ettevõtjate toetamise kohta kõrgete elektrihindadega toimetulekul. Ma palun arupärijate esindajana Riigikogu kõnepulti Riigikogu liikme, keskerakondlase Jaak Aabi.

Tänan, austatud juhataja! Hea peaminister ja mõned kolleegid, kes tõsiselt kindlasti kuulavad siin saalis! Aga paljud võib-olla on oma kabinetis, vähemalt niimoodi kuulmiskaugusel. Eks me siin eelmise arupärimise juures tegelikult juba sisenesime sellesse teemasse. Juba eelmisest kütteperioodist alates on ju energiahindade temaatika olnud oluline ja ka valulik nii kodutarbijale kui ettevõtjale.

Ja eks neid lahendusi on üritatud leida. 31. augustil siis Riigikogu liikmed esitasid arupärimise peaministrile just ettevõtjate toetamise kohta kõrgete elektrihindadega toimetulekul. Mure on ikkagi seotud eesseisva kütteperioodiga. Me oleme nüüd kuulnud meetmetest, mis kodutarbijale on [rakendatud], ja räägitakse universaalteenuse võimalikust laienemisest. See eelnõu on ka vist jõudnud juba Riigikokku. Keskerakond muidugi jõudis eelmine nädal, juba enne sellise eelnõu tulekut siia teha ettepaneku, et seda võiks laiendada vähemalt selles osas, mida Euroopa reeglid lubavad: [hõlmata ka] mikro- ja väikeettevõtjad, MTÜ-d, sihtasutused. Ja need lahendused on tulemas.

Samas, kui nüüd hinnata kogu paketti, siis nagu ma ütlesin, eelmisel kütteperioodil me tegime ka väga palju erinevaid ettepanekuid. Siis me olime Reformierakonnaga valitsuses ja tõesti koalitsioonipartner vahepeal küsis, kas te ükskord ei lõpeta nende ettepanekutega. Aga mõningad ettepanekud leidsid koalitsioonipartnerilt toetust ja me suutsime need koos ellu viia.

Seal oli erinevaid meetmeid. Kindlasti võrgutasude alandamisel ei olnud lihtsalt nii, et ettevõtjad ütlesid, et sellest kasu ei olnud. Ikka oli kasu. Ja gaasi puhul võrgutasude lausa nulli viimisest oli ka kasu. Lisaks sellele olid universaalmeetmed kodutarbijale ja ka kohaliku omavalitsuse kaudu. Neid on küll nimetatud väga bürokraatlikuks, aga kuni keskmise sissetulekuga pered, leibkonnad said päris tõsiselt toetust just selle arve [maksmisel], mis oli kõige valusam. Keskmine toetus, mis välja maksti, oli 150 eurot. Sellistele leibkondadele oli see kindlasti suureks abiks.

Ehk kui nüüd valitsus on otsustanud kõlavalt välja reklaamitud elektrituru reformiga tegelikult kehtestada ainult ühe fikseeritud hinnaga paketi, mille toob turule Eesti Energia, siis ma ütleksin, et see ei ole piisav. Eriti [kannatavad] siiski need ettevõtjad, kes ei mahu selle mikro- ja väikeettevõtte määratluse alla. Mul ei ole täpset statistikat, aga minu arust umbes pooled töötajad [on ametis] väljaspool mikro- ja väikeettevõtteid, suuremates ettevõtetes, ja nemad nendest meetmetest abi ei saa.

Universaalteenus on tubli samm vähemalt leevendamaks [olukorda], aga mulle siiski tundub, et kui eelmisel aastal selles suunatud meetmes oli hinnakomponent 6 senti kilovatt-tund, see CO₂ meede kohalike omavalitsuste kaudu, ja universaalmeetmes 12 senti kilovatt-tund, siis praegu me kipume saama siiski kõrgema hinnalae. Jah, me ju täpselt seda ei tea, Konkurentsiamet ütleb. Ja midagi ta kindlasti aitab. Aga kui me võtame kogu paketi, siis piisab vähemalt kasvõi selle mahu hindamisest. Eelmisel kütteperioodil me kulutasime energiahindade tõusu leevendamiseks kokku 180 miljonit ja täna rahandusminister rahanduskomisjonis ütles, et kogu see pakett – CO₂ rahad ja eelarverahad – on 200 miljonit, siis kasvõi neid üldnumbreid hinnates [võib öelda], et see ei saa olla piisav, sest energiakandjate hind on vahepeal tõusnud kolm korda. Ma vaatasin just seda tabelit, mille Arvi Hamburg oma artiklis on toonud. Vaadake neid numbreid, seal on näha. 

Väga raske saab olema. Ja nüüd on muidugi küsimus selles, kas mingid täiendavad meetmed või toetused võiks suuremaid ettevõtteid ja ka kodutarbijaid kuidagi teisiti aidata. Ma kardan, et need meetmed, mis praegu on laual, ei ole piisavad. Palume peaministril vastata nendele küsimustele, mis me esitasime arupärimises, aga ka valgustada kogu seda üldist fooni, mis on nüüd septembris selgemaks muutunud, [andes ka] selgema teadmise. Aitäh! 

Aitäh! Palun arupärimisele vastama peaminister Kaja Kallase.

Head arupärijad! Lugupeetud Riigikogu juhataja! Vastan küsimustele. Kõigepealt tahan öelda, et eks toetamisega on alati keeruline. Need, kes saavad, ütlevad, et vähe, need, kes ei saa, ütlevad, et valed inimesed saavad või valed ettevõtted saavad. Heaks näiteks võin tuua tööandjate manifesti. Eelmisel nädalal ma käisin ka nende volikogul ja lugesin selle läbi. See on klassikaline trilemma. Nad ütlevad põhimõtteliselt kolme asja. Esiteks, kõik ettevõtjad peavad saama toetusi. Teiseks, toetused peavad olema nii suured, et neil on mõju. Ja kolmandaks, maksud ei tohi tõusta. Põhimõtteliselt ei ole võimalik ülesannet niimoodi lahendada, et kõik need kolm tingimust on täidetud. Mis on ettevõtete puhul hästi oluline: me peame vaatama meie ettevõtete konkurentsivõimet, ja seda ka võrdluses teiste Euroopa ettevõtetega. Kui me vaatame elektri hinda, siis me hetkel oleme tagantpoolt kolmandad või tagantpoolt viiendad hinna poolest. Ehk 25 riigil või 23 riigil on elektri hind kallim. Ja loomulikult Põhjamaadega võrreldes on elekter meil kallim, aga juba näiteks Läti ja Leeduga võrreldes on see odavam.

Nüüd vastan küsimustele. "Milliseid meetmeid kavatseb Vabariigi Valitsus rakendada energiakandjate hinnatõusu leevendamiseks ettevõtjatele?" Valitsus on otsustanud rakendada erinevaid meetmeid, et vähendada energia ja kütuse hindade kasvust tekkinud mõjusid ettevõtete toimetulekule. Esiteks oleme investeerinud LNG-haalamiskai rajamisse. Oleme teinud kokkuleppe taasgaasistamise võimekusega laeva tulemiseks selle kai äärde. Oleme eraldanud 170 miljonit gaasivaru soetamiseks juba eelmise valitsuse ajal, eesmärgiga suurendada gaasi pakkumist. Oleme otsustanud, et elektri universaalteenusega saavad liituda mikro- ja väikesed ettevõtted, FIE-d, mittetulundusühingud, sihtasutused tarbimismahuga kuni 1 gigavatt aastas. Suurtele ettevõtetele pakume energiasõja läbimiseks abi likviidsusmeetmetega, mida on võimalik kasutada energiakriisi mõjude leevendamiseks. On võimalus asendada maagaas teiste kütustega ja võimalus taotleda investeeringutoetust energiavarustuskindluse tagamiseks. Lisaks pikendasime vedelgaasile, diislikütusele, eriotstarbelise diislikütusele, kergele kütteõlile, raskele kütteõlile, põlevkivikütteõlile, maagaasile, mootorimaagaasile, veeldatud olekus mootorimaagaasile ja elektrienergiale kehtestatud madalamat maksumäära.

Teine küsimus: "Millises rahalises mahus plaanib Vabariigi Valitsus ettevõtjaid kõrgete energiakandjate hindadega toimetulekul toetada?" Nagu ma ütlesin: haalamiskai 40 miljonit, gaasivaru soetamine 170 miljonit, mikro- ja väikeettevõtetele universaalteenuse pakkumise mõju Eesti Energia kasumile on hinnanguliselt 210 miljonit, suurettevõtete likviidsusabi läbi Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse sihtkapitali hinnanguliselt 100 miljonit, Keskkonnainvesteeringute Keskuse pakutav ressursitõhususe meede 43 miljonit. Põllumajandus- ja toiduainetööstuse ettevõtteil aitame veel eraldi energiavarustuskindlust tagada 10 miljoniga.

Kolmas küsimus: "Millistele tingimustele peab ettevõtja vastama, et Vabariigi Valitsus tuleks talle kõrgete energiakandjate hindadega toimetulekul appi?" Kui me räägime universaalteenusest, siis mikro- ja väikeettevõtete definitsioon on määratud raamatupidamise seaduses. Mikroettevõtja on osaühing, kelle näitajad vastavad aruandeaasta bilansipäeval kõikidele järgmistele tingimustele: varad kokku kuni 175 000 eurot, kohustused ei ole suuremad kui omakapital, üks osanik, kes on ka juhatuse liige ja kelle müügitulu on aruandeaastal kuni 50 000 eurot. Väikeettevõtja on Eestis registreeritud äriühing, kes ei ole mikroettevõtja, kelle näitajatest võib aruandeaasta bilansipäeval vaid üks ületada järgmisi tingimusi: varad kokku 4 miljonit eurot, müügitulu 8 miljonit eurot ja keskmine töötajate arv aruandeaasta jooksul 50 inimest.

Likviidsusmeetme tingimuste põhimõtted on veel väljatöötamisel, aga mõte on aidata toime tulla just suurtel ettevõtetel, kellel on maksetega energia eest probleeme tekkinud. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd küsimused. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Nädal aega tagasi tegite te üleskutse. Üks meede nii-öelda energiakriisis oleks sulgeda energiamahukaid ettevõtteid. Kas teil on võimalik ka meile tutvustada selle võimaliku mõju analüüsi, mida see kaasa tooks meie majandusele, meie töökohtadele? Ja [kas saate] tutvustada võimalikku nimekirja nendest ettevõtetest, kes võiks ajutiselt ennast sulgeda?

Aitäh! Esiteks, ei ole teinud üleskutset sulgeda. Millest ma olen rääkinud, on see, et kõige paremini aitab kõiki ettevõtjaid see, kui me suudame tarbimist vähendada. Elektrimolekule kuidagi juurde ei tule. Kui me ei suuda pakkumist üleöö suurendada, järelikult selleks, et hind tuleks allapoole, me peame vähendama nõudlust. Ja selge on see, et tarbimise vähendamise motivatsioon peab endiselt olemas olema. 

Mida me oleme aga teinud ettepanekuna Euroopa tasandil, ka Nord Pooli tasandil, on see, et meil börsisüsteemis tegelikult oleks see võimalus, et kui järgmise päeva nõudlus ja pakkumine pannakse paika ja selle pealt kujundatakse hind, siis oleks võimalik neid pakkumisi korrigeerida niimoodi, et hoitakse kokku ja selle tulemusena saab hind tulla allapoole.

Nüüd, on meil väga energiamahukaid ettevõtteid, kes läbi aastate on saanud eraldi toetust, mida väikesed tarbijad ei ole saanud. Praegu me peame kõikide nende toetuste juures meeles pidama seda, et kõige paremini aitaks see, kui me saame elektrit kokku hoida, ja seetõttu peab säilima motivatsioon. Meil ei ole võimalust lihtsalt riigieelarveliselt kõike [kinni maksta]. Kui ma ütlen teile selle mikroettevõtjatele ja väikestele ettevõtjatele mõeldud meetme mõju, siis see lihtsalt on väga suure kuluga. Kõikidele ettevõtetele me lihtsalt seda ei suudaks maksta. See tähendab , et me peame vaatama võimalusi, kuidas kõik saavad kokku hoida. Neid lahendusi erinevad ettevõtted on ju leidnud ka, mõeldes puhtalt oma majanduslikele kuludele.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kuna te olete siin saalis, siis ma kasutaksin võimalust küsida ka kodutarbijate kohta. Elektri universaalteenuse hinda me praegu ei tea. Aga väga paljud riigid alandavad käibemaksu, mida meie ei ole teinud. No mõned näited, ilmselt teate neid ka ise. Portugal on alandanud 13,5%-lt 6%-ni, seda siis oktoobrist alates. Hispaania on 2%-lt 10% peale läinud, on juba teinud seda. Iirimaa alandas 13,5%-lt 9%-ni. Belgia alandas aasta algul 21%-lt 6%-ni, Soome kavandab teha detsembris ülemineku 24%-lt 10%-le. Ma küsingi siia juurde, miks meie seda ei võiks teha. See on üks väga kindel meetod. Ja inimesed saaksid sellest aru, kui kindla suurusjärgu võrra tarbimismaksu alandada.

Aitäh! Käibemaksu alandamine ei puuduta muidugi ettevõtteid. Ja me kodutarbijatele teeme terve hulga meetmeid. Esiteks, universaalteenus kodutarbijatele, millega hind võiks alla tulla. Teiseks, me maksame toetust 50 eurot megavati kohta kõikidele kodutarbijatele. Ja seda ei pea kuidagi taotlema. Me hüvitame 80% hinnatõusust, mis ületab 80 eurot megavatt-tunni kohta, keskkütte puhul ja gaasi puhul samamoodi. Me tuleme väga ulatuslike meetmetega inimestele appi.

Jah, erinevad riigid kasutavad erinevaid võimalusi selle leevendamiseks. Aga igasuguste maksumuudatustega on nii, et need kipuvad jääma alaliseks. Kui me samal ajal tegelikult tahame motiveerida vähem tarbimist just sellepärast, et nõudlus ja pakkumine saaksid teises kohas kokku, siis tarbimismaksude alandamine ei kanna sedasama eesmärki.

Taavi Aas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Nagu ma eelmises küsimuses juba mainisin, erinevad koalitsioonipartnerid on suutnud Reformierakonna tõekspidamisi päris põhjalikult painutada. Paraku tuleb tunnistada, et kõigega hakkama saanud ei ole. Ei saanud meie, läks hulk aega teiega kauplemisele, et rakendada eelmisel talvel erinevaid meetmeid, ei saanud lisaeelarvest täiendavat rahastust kriisimeetmeteks. Oleks see rahastus seal olnud, oleks saanud tegelikult juba inimestele appi minna, ka ettevõtjatele appi minna.

Ja nüüd seesama muster jälle kordub. Kui eratarbijate toetus, universaalteenuse pakett, augusti lõpus välja käidi, seal ettevõtjaid sees ei olnud. Keskerakond tegi ettepaneku kohe need ettevõtjad sinna lülitada, mingil põhjusel see lükati tagasi. Nüüd on kuu aega mööda läinud, meie andsime sisse eelnõu. Mul on väga hea meel, et majanduskomisjon võttis selle arutada. (Juhataja helistab kella.) Aga miks ikkagi jätkata sellist venitamistaktikat ...

Aeg, Taavi!

Kui öeldakse, et meetmed [tulevad], siis võiks seda teha kohe.

Aitäh! Me tegime eelmisel talvel ka väga ulatusliku paketi, mis oli mõeldud inimeste aitamiseks ja ettevõtete aitamiseks samamoodi. Aga nagu ma ütlesin ja nagu te ise ka väga hästi teate, see, mida me tegime ettevõtjatele eelmine aasta, oli väga kulukas, samas me positiivset tagasisidet väga ei saanud, et sellest oleks nagu kasu olnud.

Nüüd, sel aastal me otsustasime juba suvel kõik paketid, mis puudutavad kodutarbijaid: kuidas me aitame, et anda inimestele kindlus talvele vastu minekuks. 1. oktoobrist tõesti need toetused rakenduvad. Rakendub ka universaalteenus selle tarbeks, et raske aeg üle elada. Ja need meetmed, millest ma olen rääkinud, nendes me oleme kokku leppinud, need tulevad.

Ettevõtetele toetuste tegemine, nagu te väga hästi teate meie eelmisest valitsemise perioodist, on äärmiselt keeruline. Seal on väga palju tingimusi, mida kodutarbijate puhul ei ole, olgu see siis riigiabi, konkurentsieelised, miks üks saab, teine ei saa, ja nii edasi. See tekitab väga palju paksu verd.

Ka praegu isegi see mikro‑ ja väikeste ettevõtete aitamine tekitab väga palju paksu verd ettevõtjate hulgas. Osa ettevõtjaid, kes on oma hinnad fikseerinud, ütlevad, et nemad on tegelikult pikemalt maksnud kõrgemat hinda, selleks et oma riske minimeerida, ja seda me ei hüvitanud. Nüüd aga läheme appi neile, kes tegelikult pole käitunud vastutustundlikult ja oma riskide hajutamise peale mõelnud. Nii et paraku igasuguste toetamistega – see puudutab just ettevõtteid – kogu see pagas tuleb kaasa.

Protseduuriline, Taavi Aas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hää peaminister, julgen teid lohutada, et meie oleme küll saanud positiivset tagasisidet ettevõtjalt, eriti selles osas, mis puudutab võrguteenust.

See muidugi ei olnud protseduuriline, Taavi. Marek Jürgenson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Ettevõtjatel on raske. Ettevõtjatel oli juulis raske, augustis raske. Septembris said nad augusti arved. Ühel konkreetsel toiduainetööstusel, kellel eelmise aasta augusti elektriarve oli 17 000 [eurot], küündis see tänavu 70 000 juurde. Ei ole lihtne. Teine asi on veel see, et maksuamet väidetavalt ei tule ka maksude ajatamisega vastu. See on suur probleem antud raskes olukorras.

Aga minu küsimus on võrgutasude kohta. Mul on siin ühe väikeettevõtte elektriarve augustikuu eest: elektrienergia 1005 eurot, võrguteenus 865 eurot, taastuvenergia tasu 276 pluss käibemaks 429 eurot. Sellest kahest ja poolest tuhandest tuhat on elekter. Kas ei võiks ettevõtjatele appi tulla ja uuesti võrgutasu alandamise peale mõelda ja veel minna välja ka väike- ja mikroettevõtete natuke suurema toetamise peale?

Aitäh! Kõigepealt, kõigil on raske. Ma ei tea kedagi, kellel oleks lihtne praeguste energia hindade juures. Need, kellel on oma tootmine, võib-olla ei kurda nii, ja ka need, kes on oma riske hajutanud, kes on selle peale mõelnud, ei ole nii raskes seisus. Ettevõtjatel ongi pooleks need seisukohad. Osa ütleb, et majandus käibki tsükliliselt ja on asju, mida peab ette nägema.

Kõik need sammud on hästi kulukad. Tõesti, meil on ühelt poolt soov aidata. Ent kõiki ettevõtjaid aitaks see, kui me suudame tarbimist vähendada ja seega hindu kõigi jaoks allapoole tuua. Aga kõigil sellistel tasudel, mis on seotud tarbimisega, on teistsugune efekt. 

Mis puudutab toiduainetööstust, on tegelikult investeeringutoetus energiakandja muutmiseks. On terve rida ettevõtteid, kes on seda taotlenud, ja eraldi Keskkonnaministeerium on tegelenud sellega, et seda saaks kiiresti teha, kui soovitakse minna odavama energiaallika peale. Aga jah, mul ei ole sellist lihtsat vastust. Kõigile toetusi maksta me lihtsalt ei jõua. Püüame aidata eelkõige inimestel hindadega toime tulla toetuste abil, mida me tõstame. Püüame aidata mikro- ja väikesi ettevõtteid, keda on Eestis valdav enamus, et nad saaksid need rasked ajad üle elada. Suurtele oleme ette näinud likviidsusmeetmed, mis võimaldaks neil energiakandjate hindu katta. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud valitseja. Te rääkisite siin mitu korda elektrimolekulist. Aga mina mäletan, et molekul on keemilise aine vähim osake, millel on selle aine keemilised omadused. Veemolekul koosneb teatavasti kahest vesiniku[aatomist] ja hapnikuaatomist. Oskate äkki öelda, milline on elektrimolekuli valem? Mis asi see elektrimolekul on? Ma rääkisin hetk tagasi Sandor Liivega, pidasin nõu. Ta on Eesti Energia kunagine juht. Ma küsisin, kas Sandor teab elektrimolekulist midagi. Ta hakkas naerma. Aga äkki te ütlete elektrimolekuli valemi? Mis asi on elektrimolekul?

Jaa, olgu. Vastus, mis ma ütlesin ja mis ma tahtsin, et teieni jõuaks, on see, et pakkumist meil juurde ei tule. Jah, elektri puhul on tegemist elektronidega. Vabandust, eksisin, gaasi puhul on tegemist molekulidega. Iva oli selles, et kui me ei suuda tekitada juurde elektronide pakkumist, osakeste pakkumist, molekulide pakkumist gaasi puhul, siis me peame vaatama teist poolt. Kui me ei suuda pakkumist suurendada, järelikult me peame tarbimist ehk nõudlust vähendama, selleks et hinda alla tuua. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Me teame, et 75%-l toiduainetööstuse ja 58%-l rasketööstuse ettevõtetest sõltub töö jätkamine maagaasi olemasolust. Ainuüksi oma kodu kütmiseks, vee soojendamiseks ja toidu valmistamiseks kasutab Eestis maagaasi üle 100 000 kodutarbija. Kevadel, märtsikuus, [Alexela] ja Infortar pakkusid välja lahenduse, mis oleks taganud gaasi toomise LNG [näol], kui riik oleks garanteerinud toru ja toruühendused. Sellel ajal käis vaidlus, küll Soomega kokkulepete üle ja kõige muu üle. Aga mul on lihtne küsimus. Mis seis täna on? Kas meil on olemas kindlus, et novembri lõpuks on toruühendus olemas ja kas meil on laev koos gaasiga detsembri alguses Eestis olemas? Kas me võime julgelt talvele vastu minna?

Aitäh! Veel neljapäeval käisime valitsuskabinetis selle üle ja kinnitati, et kõik tööd on graafikus. Haalamiskai peaks valmis saama novembri lõpuks. Kokkulepe Soomega, mis puudutab veeldatud maagaasi terminali randumist, on endiselt jõus. Mõtlen kokkulepet, et see laev tuleb selle kai äärde, mis varem valmis saab. Ja kuna meil on Balticconnector, ühendus Soomega, siis isegi kui see laev läheb Soome, kuigi meie oleme praegu igal juhul kiiremini liikunud oma asjadega ja kinnitati üle, et kõik kokkulepped peavad, siis ka sealt see gaas peab meieni jõudma.

Nüüd, miks on vaja kiiresti kokkulepet selle kohta, kuhu kai äärde see laev tuleb? Põhjus on see, et siis gaasiettevõtted saavad broneerida neid vahemikke, millal laevad saavad selle veeldatud maagaasi terminali juurde tulla ja sealt gaasi tuua. Sellega on tõepoolest kiire ja sellest me rääkisime ka, et Soomet tagant kiirustada, et me saaksime need kinnitused kätte.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma arvan, et on väga hea, et otsitakse erinevaid viise inimeste ja väikeettevõtjate või teatud ettevõtjate toetamiseks, kellel on kõige raskem. See on suurepärane. Mul on küsimus teema kohta, mis puudutab erihoolekannet ja hooldekodusid. Kodu on kodu. Te saate ilmselt kinnitada, et inimestele, kes kodus elavad, tullakse appi ja on nõndanimetatud piir, millest üle riik aitab kompenseerida. Aga kuidas tegelikult on hoolekandeasutustes? Ma olen kuulnud, et seal on voodikoha peale teatud summa, arvestuste kohaselt 40–60 eurot. Aga kas see on tulemas? See on väga oluline teave ka kohalikele omavalitsustele. Ja erihoolekanne ka, ööpäevaringselt töötavad asutused.

Jaa, seda me oleme arutanud. Ausalt öeldes ma praegu igaks juhuks ei ütle välja siin seda lõplikku [arvu] – ma võin eksida –, milles me kokku leppisime. Aga me oleme sellest murest teadlikud. Täpselt nii, inimene elab hooldekodus ja seal ta samamoodi tarbib teatud teenuseid ja kuidas seda arvesse võtta? Aga ma kardan, et kui ma mälu järgi üritan seda öelda, siis ma võin eksida. Nii et ma vaatan selle järele ja saadan [vastuse] kirjalikult.

Austatud Aivar Kokk, arupärimisel on üks küsimus ainult võimalik esitada. Küll aga saab pärast läbirääkimistel igaüks sõna võtta. Ja selle tõttu, et kõik said ainult ühe küsimuse küsida, ongi küsimused otsas. Aitäh! Läheme läbirääkimiste juurde. Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Austatud peaminister! Ma arvan, et mul on täna siin päris hea kõnepulti tulla, sest koalitsioonilepingusse sisse kirjutatud toetused on ühelt poolt seadustatud ja määrused kinnitatud ja teiselt poolt, homme on esimesel lugemisel mikro- ja väikeettevõtete elektrienergia toetus ehk universaalteenus.

Ma pean tunnistama ettevõtjana hoopis [seda], et mulle ei meeldi toetused, vaid alati tuleb otsida lahendusi, et hinnad ei oleks sellised, mis kõrvetaksid meie inimeste ja ettevõtete võimekust nendega hakkama saada. Mul on endal läbi aastate see mure olnud. Ma olen küsinud peaministri käest mitte kunagi halvustavalt, vaid sõna otseses mõttes mure pärast erinevaid energiateemalisi küsimusi. Ja [olen küsinud] ka endise majandusministri käest, kes praegu küll saalis enam ei ole, täpselt samu küsimusi.

Me teame elektriteemat. Eesti on aastaid ise suutnud toota omale elektrit ja oleme ausad, meie inimesed on harjunud sellega, et see hind on aastaid olnud üks Euroopa odavaimaid. Ja kõik, kes börsil on heas mõttes mänginud ja ostnud sealtkaudu elektrit, on, välja arvatud viimane aasta, kümme aastat nautinud soodsamat hinda. Mina, kes ma olen fikseeritud hinnaga kõik need aastad ostnud elektrit eraisikuna, olen natuke rohkem maksnud. Aga ma täna ei muretse selle pärast, mis elektri hind on, kuigi see on ka minul tunduvalt kallim, sest eelmise aasta detsembris lõppes leping ja järgmiseks kaheks aastaks see ei ole nii soodne, kui ta oli varem. Aga ma usun, et ta on siiski soodsam kui mõne päeva jooksul selguv universaalteenus.

Aga siin on kindlasti apse ja mind alati natukene kõdistab ja võib-olla käib närvidele, kui kõik kinnitavad, et kõik on kõige paremas korras meie elektrikindlusega. Ma kuulasin siin mõned nädalad tagasi ühe Eleringi mitte juhi, vaid ühe arvatavasti juhatuse liikme kommentaari, et mitte midagi ei juhtu, kui vesi Narva tammidest alla lastakse ja elektriühendus Venemaaga katkeb. Kõik on hästi, meil on ühendused ja kuskilt mujalt tuleb vool. Aga kuskilt mujalt voolu nii palju ei tule, kui Eesti tarbib. Kui tahame, et tuleks, siis sellel hetkel oleks vaja meil 8 teravatti gaasi. 8 teravatti! Meil on 12 teravatti Inčukalnsis üldse gaasi kokku. See tekitaks tegelikult kriisi. Selle nimel, [et kriisi ei juhtuks], on aastaid tööd tehtud, aga täna ma julgen küll öelda, et päris valmis me selleks ei ole, et meil ei juhtu nii nagu Soomes: oli küll kriisiplaan, aga kriisiplaanis ei olnud seda paigas, et gaas ja elekter ühel ja samal päeval Venemaalt [tulemata jääb]. Ja süüdistada selles ei ole mõtet kedagi, vaid tuleb otsida võimalusi, et kiiresti leida lahendused juhul, kui teisel pool piiri soovitakse sellist asja teha. Meil peavad siis lahendused olema.

Teine pool on meil LNG-gaas. Ma soovitan kõigil homme kell 2 ühineda telesilla abil rahanduskomisjoniga, sest me räägime energeetikast. Kutsutud on inimesi nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Eleringist, Alexelast kui Infortarist, et tegelikult selgust saada, mis seis on meil ühelt poolt elektrivarustusega, aga palju suurem küsimus on gaasiga. Gaasi nagu püütakse teha hästi vähevajalikuks. Tegelikult toiduainetööstus kukub kokku samal päeval, kui gaasi enam ei ole. Ja ka rasketööstuses [tugineb põhiliselt] gaasil, rääkimata kodutarbijatest.

Ma loodan siiralt, et peaminister võtab telefoni, helistab Eleringi ja ütleb, et peab saama kuskilt ametliku garantiikirja, et novembri lõpuks on ühendus olemas. Tänaseni minu teada seda garantiid ei ole ja niikaua, kui seda garantiid ei ole, ei julge mitte keegi teha ühtegi lepingut selleks, et tulla LNG-laevaga Paldiski sadamasse või kas või Soome sadamasse. Aga seda täna väidetavalt ei ole. Ma loodan, et ma eksin. No me saame täpsemalt teada, aga on hästi oluline, et meil detsember, jaanuar, veebruar oleks iga kuu ...

Aivar, kas on lisaaega vaja? Kolm minutit lisaaega, palun!  

Need on mured, ja mured on tõsised. Ma postitasin ise nädalavahetusel Facebooki postituse, kus ma esimest korda soovisin oma maja jaoks küttepuid osta. Oma metsast ei toonud, ostsin nad. Panin õhupuhuri, õhksoojuspuhuri, ja hakkan korstent ja ahju ehitama. Ma olen harjunud sellega, et gaas on alati soodne olnud, kodu on maagaasi peal. Enamikul inimestel ei ole rahalist võimalust kõike seda teha.

Meil on õnneks meetmed. Need meetmed on ka järgmise aasta riigieelarves, et oma kodud üle viia alternatiivküttele ja -lahendustele, olgu selleks päikesepaneelid või majade, ka kortermajade soojustamine. Ja ma pean tunnistama, et mul on siiralt hea meel, et läbirääkimiste ajal mitte ükski osapool ei vaielnud sellele vastu, et majade ja korterite soojustamine on üks kõige olulisemaid meetmeid, et energiakulu oleks väiksem. Pluss alternatiivina päikesepaneelide panemine. See on, täna kindlasti me naerame, et parim äri on praegu õhksoojuspumpasid müüa ja päikesepaneele ja kohe-kohe ka akusid, et salvestada kasutamata jäänud energiat.

Aga seal on üks mure, et enamikul inimestel seda rahalist võimekust ei ole. Ma loodan, et need toetused ei lõpe järgmisel aastal, vaid on pikemalt. Ja ma loodan, et me ei pea ajaleheveergudelt lugema vaidlustest, kus üks ettevõtja annab teise kohtusse, et tuuleparki me siia ei ehita või nii kõrget või nii võimsat tuulikut ei pane. Praegu peaks olema see aeg, kus kõik ettevõtjad püüaksid konkurentidele kaikaid kodaratesse mitte loopida, vaid leida lahendusi ja ise paigaldada [seadmeid], et meil oleks energia tootmist nii palju, et me suudame Eestis ise toota nii palju, kui me tarbime. Ja veel parem oleks see, kui me suudame seda toota nii palju, et me suudame ka müüa. Siis oleks hind paigas ja siis ei oleks muret, et börsil keegi mängib CO₂ hinnaga. Sest oleme ausad, kui tänasest börsihinnast võtta see CO₂ 80 pluss eurot ära, siis hind oleks meie jaoks enamusel väga mõistlik. Siis ta oleks ainult mõnikümmend eurot kallim, kui ta oli poolteist aastat tagasi. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud valitseja! Konkurentsiameti uus peadirektor lubas mõni nädal tagasi meie komisjonis, et 23. septembril tuleb teade, milline see õiglane teenuse hind on. Ma mõtlesin, et ma olen kõigile rääkinud, inimesed teavad. Me võtsime seaduse vastu, aga nagu põrsa kotis, teadmata, milline see number tuleb. Ja ma olen laia suuga rääkinud, et Konkurentsiameti peadirektor on isiklikult öelnud, mitte 25-ndal, 26‑ndal, vaid 23‑ndal. Täna on 26. september, ja ei ole muhvigi. Aga see number on sama oluline. Sama oluline on rahvale on olnud see, kui valitseja erisaatega välja tuli, hirmutades rahvast. Samas [me teame], et selle taga on tõenäoliselt muud kaalutlused, erakonna reitingu tõstmine või mingi muu selline. Aga see selleks.

Me oleme soomlastega partnerid ja oleme koos rentinud valge laeva, mis ei ole küll valge, aga mis peaks tulema meile LNG-gaasi tooma, Ameerika gaasi siia tooma. Purjetab – vabandust, ülekantud tähenduses – praegu üle Atlandi siiapoole. Ja me oleme võistelnud ja meile on ka valitseja rääkinud, et kes enne kai valmis saab, sinna laev tuleb. Kas ikka tuleb? Ja millised kokkulepped on tegelikult tehtud juba?

Aga kirss tordil oli see, kui eelmisel nädalal tuli uudis, et head Soome velled on Haminas saanud haalamiskai kõige enne valmis ja selle äärde on saabunud tanker Vene LNG-gaasiga. Vene LNG-gaasiga! Mis toimub, sõbrad? Ühelt poolt räägime Venemaa küljest lahtilõikamisest ja nii-öelda läänepoolse LNG-gaasi siia toomisest, samal ajal meie partnerid ... Ma ei tea, kas valitseja teadis seda, et samal ajal käib hoopis teine mäng: Vene LNG-gaas saabus enne kui ihaldatud [valge laev]. See on juba detail, kuhu ta tegelikult saabub, kas meile Pakri neeme juurde või Soomesse.

Aga tulles tagasi nüüd selle ettevõtete toetamise peale, siis siin on palju küsimusi, ei jõua neist kõigist rääkida. Kui ettevõtlusminister tuli siia selle eelnõuga universaalteenuse puhul, siis ma kutsusin teda mitu korda sotsiaalkaitseministriks. Ta tuli rääkima inimestest, aga mitte ettevõtetest. Ja EKRE ja mina pöörasime tähelepanu sellele, miks ei ole ettevõtteid arvestatud. Oleks võinud juba toona panna. Hea, et niigi sai praegu, et hakkab tulema. Aga see on tagantjärgi. Ja siis ütles ettevõtlusminister või sotsiaalkaitseminister, nagu ma teda nimetasin, et seda pole koalitsioonileppes.

Nojah, mis asi see elekter on? Täna kuulsin valitsejalt, et see on molekul. Noh, läks äkki gaasiga segamini. Mis vahet, keemia või füüsika, eks nad on sarnased teadused. Aga väike vahe on ikka olemas.

Nii et loomulikult tuleks tööandjaid samuti aidata selles pöörases inflatsioonis, mille me valitseja juhtimisel oleme saavutanud. Meil on kõige kõrgem inflatsioon euroliidus. See tähendab, et euro on siin Tallinnas ja tagamaadel kõige odavam. Aga noh, üks molekul ees või taga. Rohkem ma ei tahtnudki öelda. Valge laev, kuhu ta tuleb või juba tuli ja mis mängud siin tegelikult käivad? Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei näe. Ka arupärimisele vastaja ei soovi sõnavõtuga esineda. Nii et selle päevakorrapunkti oleme ammendanud.

Läheme tänase neljanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Leo Kunnase, Riho Breiveli, Uno Kaskpeiti, Mart Helme, Henn Põlluaasa, Alar Lanemani, Kalle Grünthali, Rene Koka, Siim Pohlaku, Anti Poolametsa, Martin Helme, Peeter Ernitsa, Urmas Reitelmanni ja Merry Aarti 2. juunil esitatud arupärimine 155 mm haubitsate loovutamisest Ukrainale sõjalise abina ja Eesti suurtükiväe edasisest arengust Venemaa-Ukraina sõja kontekstis. Arupärijate esindaja on Riigikogu liige Leo Kunnas. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Hanno! Esitasime selle arupärimise 2. juunil, kui veel hea kolleeg Kalle Laanet oli kaitseminister. Arupärimine tõukus sellest, et me saime Delfist teada, et Eesti on loovutanud Ukrainale 155 mm haubitsaid sõjalise abina. Kaitseministeerium riigikaitsekomisjoni sellest varasemalt ei teavitanud. Me loomulikult rõõmustame selle üle, et me Ukrainat aitame, seda tuleb teha. Aga igal asjal on oma mõju. See, mille me loovutame, on vaja  asendada. Ja siin ei ole mitte ainult hind tähtis, vaid ka ajaraam, et mis ajaga me suudame seda teha.

Kui Ukrainas hakkas pihta selle sõja vahepealne etapp 19. aprillil, kui Vene pool alustas Donbassis pealetungi, siis oli näha, et see sõda muutus praktiliselt suurtükiväe duelliks. Tegelikult oli selline suurtükiväe duell väga paljuski kestnud terve selle eelneva kaheksa aasta jooksul. Tavaline Vene suurtükivägi suudab lasta kuni 30 kilomeetri kaugusele ja reaktiivsuurtükivägi kuni 90 kilomeetri kaugusele, kui me võtame Smerchi, selle kõige pikema laskekaugusega seadme. Kui meie suurtükivägi on liiga väike või liiga nõrk, mis siis juhtub? Nii meie üksused saavad pihta kui ka infrastruktuur saab pihta, mida me Ukrainas iga päev näeme. Siit on selge järeldus, et meie suurtükivägi on lihtsalt liiga vähene. See, et meil on kummaski brigaadis suurtükiväepataljon ja me hangime mitmikraketiheitjaid ja saame lähiaastatel ka mitmikraketiheitjate patarei – kõik see kokku ei anna meile piisavalt suurtükiväevõimekust selles kontekstis, mida me Ukraina sõjas näeme.

Siin meil ongi tegelikult, hea Hanno, sulle kolm küsimust. Kui palju me loovutasime? Kas sa saad vastata või ei saa, seda näed sa. Kuidas see mõjutab meie kaudtulevõimekust? Meil ei ole ju K9-id veel piisavalt käes, ka neid, mis me oleme varasemalt tellinud. Ja kuigi siin tugevduspaketis on K9‑te täiendav hange sees, siis need lähevad 2. brigaadi suurtükiväepataljoni jaoks. Meil on tegelikult maakaitse täiesti ilma suurtükiväeta või ilma kaartule toetuseta, välja arvatud miinipildujad. Mis on meie üldine edasine visioon üldse suurtükiväe arengust? See on kõige tähtsam küsimus.

Kindlasti praeguseks ajaks on ka Kaitsevägi selle üle mõelnud, mis me edasi teeme, mida meil oleks vaja. Aga meie probleem on see, et Ukraina vajab umbes 1500 suurtükiväe relvasüsteemi, millest ta on saanud mõnisada, ja ka kõik teised vajavad neid. Toimub nagu võidujooks. Kuidas me saaks selles võidujooksus oma eesmärgi saavutada? Aitäh!

Palun arupärimisele vastama kaitseminister Hanno Pevkuri.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad, Riigikogu liikmed! Jaa, küsimused on igati õigustatud, debatt igati vajalik. Kõigepealt formaalne osa, siis läheme debati juurde.

Kui palju haubitsaid me Ukrainale loovutasime? Jah, nagu sa, Leo, kenasti ise ütlesid, tegelikult ma ei saa seda numbrit avalikult öelda. Me oleme kokku leppinud, et need võimed, mida me oleme Ukrainasse saatnud, nende võimete juures me räägime gruppidest, aga mitte täpselt ühikutest.

Teine küsimus: kuidas see mõjutab meie kaugtulevõimet? No eks ta ikka mõjutab. Iga võime, mille sa ära liigutad, mõjutab ju meie enda võimet paratamatult. Aga tõsiasi on ka see, et praegu Ukrainas toimuv sõda mõjutab meie idanaabri võimet, ja päris oluliselt. Kui me vaatame neid kaotusi, mida relvajõud on kandnud, siis need on väga ulatuslikud. Aga üks asi on oluline ja seda ma võin öelda: Eestisse jõudnud K9-te arv on suurem kui nende haubitsate arv, mis me Ukrainale andsime. Ehk see saldo on positiivne. Selles mõttes meie kaugtulevõime iseenesest kuude kaupa suureneb vastavalt eelkõige sellele, kuidas meie suurtükivägi inimjõu poolest paremaks saab ja on valmis K9 kasutama hakkama. K9-d meil Eestis on juba, nagu ma ütlesin, omajagu, aga meil on vaja meeskonnad välja õpetada ja see töö praegu käib päris suure hooga. Aga kaugtule poole pealt sa juba ise mainisid mitmikraketiheitjaid. Loomulikult MLRS-id ja HIMARS-id on Eestisse jõudmas ja see suurendab meie kaugtulevõimekust päris oluliselt.

Ja nüüd see kolmas küsimus, võib-olla kõige olulisem: millised on kogemused Ukraina sõjast ja mis me edasi teeme? No formaalselt K9-tega on lihtne: on plaan mõlemas brigaadis omada 18 K9 ehk kokku 36 K9 Eestis. Ja sinna lisaks HIMARS-i võime ehk mitmikraketiheitja võime. See on see, mis meil praegu on kokku lepitud Kaitseministeeriumi arengukavas ja riigikaitse arengukavas selle kohta, milliseid võimeid me arendame.

Nüüd, küsimus sellest, kas me peaksime veel mingisugust võimet arendama. Vastus on jah. See, mida me eelkõige näeme või mis Kaitseväe juhataja sõjaline soovitus on, on eelkõige ratastel suurtükkide hankimine. Kas ja kui, siis millal see täpselt aset saab leida, on hetkel keeruline öelda. K9-tega on selge, need on hankes, nendega on klaar. Mitmikraketiheitjad on hankes, need tulevad, nendega on klaar. Aga ratasvõimet peab veel täpsustama, kuidas me selle saame. Meil on mõningane optimism tulenevalt sisemajanduse kogutoodangu muutusest, millest tekkinud väike lisavahendite hulk annab meile teatud võime paranduseks ruumi. Kui palju täpselt seda on võimalik teha ning kui kiiresti seda on võimalik teha, see turuanalüüs seisab veel ees. Aga põhimõtteliselt on oluline aru saada, et Ukraina sõda on andnud meile selle teadmise: suurtükivõime peab olema suurem, kui ta meil täna on.

Mis puudutab maakaitset, siis loomulikult maakaitse arendamisel on esmane fookus meil praegu just tankitõrje arendamisel ja Spike'ide liikumisel maakaitseüksustele. Eks see 120 mm miinipildujate küsimus on ka igati õigustatud. Edasiarenduste puhul tulebki lähtuda sellest, et maakaitse puhul on tugevalt [fookuses] ka tulejuhtimise ja tuletegevuse koordineerimise võime arendamine, et üldse oleks võimalik maakaitses rääkida sellest, et meil mingisugune kaugtulevõimekus seal täiendavalt on. Ja muidugi ei saa üle ega ümber sellest, ma pean siiski välja tooma ka viimase kõige suurema otsuse, mis ei puuduta küll suurtükituld, aga puudutab loomulikult meie kaitsevõimet tervikuna: see on üle-eelmisel nädalal tehtud Vabariigi Valitsuse otsus keskmaa õhutõrje rahastamiseks. 

Nii et need tegevused on kõik kenasti protsessis ja loodame, et nende hangetega tagasilööke ei tule. Aga ma arvan, et nüüd oleks hea minna debati juurde ja vaadata, kuhu me selle debatiga jõuame. Aitäh!

Ja nüüd on küsimused. Riho Breivel, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Sa just ütlesid tegelikult ära ka, et see võimekuse suurendamise pool, mis oli mul nagu hinge peal, et [on soov] ratassuurtükivõimekust tõsta. Aga me teame, et me ei ole ainukesed, kes otsivad, kuidas öelda, soodsat ja kvaliteetset relvastust. Kuidas me üldse oleme nende hangete perspektiivi planeerinud, et me saaksime oma võimekused ka realiseerida? See on vaja ju tegelikult kiiresti teha, ei ole niimoodi, et meil on kümneid aastaid aega.

Aitäh! Kümneid aastaid meil tõesti aega ei ole. Aga ka kümneaastane perspektiiv meil on. Riigikaitse arengukava me ju vaatame üle, see on praegu kümneaastane, ja siis me peame suutma ette näha ka kümneaastast perspektiivi. Nelja aasta [peale koostatud] ministeeriumi arengukava seab natuke lühema perspektiivi, kümme aastat annab meile see riigikaitse arengukava.

Mis puudutab hankeid, siis praegu me oleme üsna heas seisus. Meil oli riigina tarkust juba enne Ukraina sõja eskalatsiooni 24. veebruaril teha teatud hanked ära ja näiteks soetada endale moona. Mis puudutab edasisi, uusi hankeid, siis see surve eriti siin NATO idatiival on väga tugev. Meil on teadmine, et Poola investeeringud ulatuvad kümnetesse miljarditesse, Saksamaa investeerib Saksamaa teatel 100 miljardit kaitse tugevdamisse. Eesti, Läti, Leedu – kõik meie enda otsused samamoodi. Kaitsetööstus tervikuna on päris suure surve all, kaitsetööstusesse lisandub ikkagi väga suures mahus hankeid.

Poola on praegu olnud väga aktiivne nii K9-te kui K2 tankide hankimisel. Nii et meil peab olema piisavalt nutikust tegutseda koos mõnede partneritega. Kõige parema näitena ma toon lühimaa õhutõrjerakettide PIORUN-ide hanke, kus me läksime hankesse koos Poola riigiga. Ja kui Poola kogused on väga suured, siis meie kogus, mis me kokku leppisime, mahtus kenasti sinna Poola hankesse sisse ja see tähendab, et me saame väga kiiresti ja väga hea hinnaga PIORUN‑e. Ma usun, et selline mudel tegelikult toimib väga hästi. Me peame otsima neid liitlasi, kes lähevad nendesse suurematesse hangetesse, kelle relvasüsteemid meile sobivad, ja minema nendega koos. See on ainuke võimalus, või õigemini mitte ainuke, aga üks paremaid võimalusi kiiremas tempos selliseid relvahankeid läbi viia.

Leo Kunnas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea Hanno! K9-te hangete puhul, mis on aja jooksul toimunud, on hinnaklass 3–4 miljonit väga mõistlik või ma isegi ütleksin, et see on hea keskmine hind kasutatud liikursuurtüki eest. Kõik muu süsteem tuleb muidugi veel juurde. Aga ma küsiksin, kas see arv 36 on lõplik. Millised meie tingimused on? Kas seda on võimalik laiendada või siis on piir ees ja seda liini meil Lõuna-Koreaga, põhimõtteliselt kaitsetööstuse riigiga, ei õnnestu jätkata?

Kohtusin Lõuna-Korea tehasega ka Poolas kaitsetööstuse messil ja ütleme, nende poolt loomulikult takistusi ei ole, kui me sooviksime jätkata. Nendelt on küll Poola riik väga suure koguse K9-id tellinud. Täpset numbrit ma ei saa kahjuks öelda, aga see kogus, mille poolakad tellisid, on väga võimas.

Nüüd, mis on Lõuna-Korea puhul huvitav ja hea, on see, et seal on selge tsükkel olemas. Nendel on kindel skeem, kuidas nad endale riikliku tellimuse korras saavad tehastest uued [K9-d] ja maailmaturule antakse väga vähe kasutatud ja täielikult renoveeritud või taastatud K9-d. Põhimõtteliselt nad võtavad selle relvasüsteemi tervikuna lahti ja panevad uuesti kokku vastavalt kliendi vajadusele ehk vastavalt meie Eesti vajadustele, olles vajaminevaid osasid ka moderniseerinud.

Teoreetiliselt, kui Eesti riigil peaks olema soov, vajadus ja tahtmine, siis pärast 36 K9 hankimist on võimalik kindlasti tootjaga läbi rääkida, et hankida neid veel juurde. Küll ma ei oska öelda võimalikku tarnetähtaega, aga esmane eeldus peab olema ikkagi see, et meil selleks rahalised vahendid olemas on. Ja mis puutub Kaitseväe juhataja soovi, siis praegu, kui meil on valida, kas K9-d või ratastel suurtükid, siis pigem me eelistame täiendava võimena ratastel suurtükkide hankimist.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Tihti on täheldatud sellist nähtust, et rahuajal unustatakse ära, milleks sõjavägi tegelikult mõeldud on. Kiputakse esiplaanile seadma rahuajal olulisi mugavaid töökorraldusi ja pinge tõustes avastatakse, et väga palju asju on vaja muuta. Natuke me näeme seda ka meil, aga see ei ole ainult Eestis nii, see on ka mujal. Sõjavägi on väike, juhtimiskorraldus võib-olla pole see, [mis vaja], võimeid on puudu. Ja sellest ka minu küsimus. Kaitseministeeriumi haldusalas on kavandatud terve rida ümberkorraldusi, no personaliteenistuse vallas ja nii edasi, mis mulle ei ole päris head muljet jätnud. Kas te olete jõudnud vaadata, et jääks ainult need tegevused, need arendused, mis on suunatud sellele, millest te olete siin rääkinud võimekuste arendamisel? 

Aitäh! Eks me peame kogu süsteemi ja tervet valitsemisala ikkagi tervikuna arendama, ega me ei pääse sellest. Aga need arendused, mis on töösse lükatud, peavad kandma paari selget põhimõtet. Esimene põhimõte on see, et iga euro, mille me kaitsevõimesse paneme, oleks maksimaalselt efektiivselt kasutatud. Ja teine põhimõte on loomulikult see, et kõik, mis on suunatud otsese kaitsevõime teenindamisse, peab olema võimalikult efektiivne.

Nüüd, sinu mainitud personali pool – tegelikult selle osaline konsolideerimine kannabki tegelikult seda eesmärki, et me saaksime sissepandava raha eest maksimaalse tulemuse minimaalse võimaliku tööjõuga. Kui hästi lihtsalt öelda, siis me peame pigem vaatama seda, et meil piltlikult öeldes personaliarvestusega tegeleks võimalikult vähe inimesi ja et kaitseväelase vormis oleks võimalikult palju inimesi. Kui meil on nii-öelda personali rahakott mingisugune x arv [eurosid], siis selle arvuga x peaks olema [võimalik katta] maksimaalses hulgas inimesi, kes reaalselt riigikaitsega tegelevad. Ja need, kes kaasuvaid teenuseid pakuvad, peaksid olema nii konsolideeritud ja nii õhukeseks viilitud, et oleks siiski tagatud parim teenindamine, et kvaliteedis järele ei antaks. 

Aitäh! Rohkem küsimusi ei näe. Läheme läbirääkimiste juurde. Leo Kunnas, palun!

Ma võtaks kolm minutit lisaaega ka.

Palun! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Hanno! Kui küsimus küsida, siis peab olema ise võimeline sellelesamale küsimusele vastama. Ma nüüd püüangi natuke analüüsida neid erinevaid arenguvariante ja võimalusi, et mis siis suurtükiväega edasi teha. Ma kohe ütlen, et üks variant ei ole parem kui teine ja milline iganes realiseerub, selle tegelikult otsustavad juhataja ja peastaap.

Aga selge, et suurtükiväe ja üldse kaartule‑ ehk kaudtulevõimekuse arendamisega on vaja edasi minna. Ja siin on selged komponendid: siin on relvasüsteemid, siin on tulejuhtimine ja siin on laskemoon. Laskemoon nendest on lõpuks kõige kallim ja siia tuleb täppismoon ka juurde. Need on need komponendid, mis on vajalikud.

Siin on kolm sellist põhimõtteliselt erinevat võimalust. Ma ei oskagi öelda, milline neist on parem, aga nad on kõik realiseeritavad. Esimene võimalus on luua patareisuurused üksused vähemalt igas maakaitseringkonnas. See on esimene variant ja tõenäoliselt juhataja eelistus selle arenguvariandi puhul on järelveetavad suurtükid. Sel on omad plussid ja omad miinused, seda analüüsi ma siin detailselt ei hakka tegema. Aga on selge, et kui me teeme [otsuse], et Põhja maakaitseringkonnas ehk siis Suur-Tallinna piirkonnas peaks suurtükivägi mõnevõrra võimekam olema, siin võiks tegu olla suurtükiväepataljoniga. See on esimene põhimõtteline arenguvariant, kuidas edasi minna.

Teine on see, et luua see brigaadide koosseisus, nii nagu on soomlastel. Soomlastel on igas jäägribrigaadis või igas tankibrigaadis suurtükiväerügement, kus on kaks pataljoni. See lihtsalt tähendaks sisuliselt sama paketi nagu topelt tegemist. Praktikas sõja korral näeks see muidugi [välja nii], et sealt võetakse mingeid osi ja antakse kellegi teise käsutusse. See on siis teine põhimõtteline võimalus, kuidas edasi minna.

Ja kolmas võimalus on see, et kui me loome diviisistruktuuri, siis me teeme sinna suurtükiväebrigaadi lisaks. See tähendaks seda, et loomulikult me ei võtaks jalaväebrigaadidelt midagi ära, need suurtükiväepatareid, mis seal on, jääks sinna, aga sel juhul tekiks diviisi suurttükiväebrigaad. Ukrainlased kasutavad seda süsteemi palju, et nad võtavad [suurtükiväebrigaadist] üksusi ja saadavad neid mõnda rindelõiku tugevdama. See tähendaks seda, seal oleks HIMARS-ipatarei ja sinna siis tuleks näiteks kaks suurtükiväepataljoni, ükskõik kas siis  liikursuurtükkidega, järelveetavate suurtükkidega või mingi segasüsteemiga, et osa ühte, osa teist. Need on sellised kolm põhimõttelist arenguvõimalust, kuidas edasi minna.

On selge, et selle valitsuse ametiaeg hakkab varsti lõppema. Väga palju uusi suuri otsuseid enam teha ei jõua. Tõenäoliselt jääb nii, et järgmine valitsus ei saa ka julgeolekuküsimustes käsi rüppe lasta, ükskõik kes võimu juures on. See tuleb kohe olulise teemana, et nüüd, kui meil tähtsad keskmaa õhutõrje ja maakaitseüksuste lähiõhutõrje küsimused on lahendatud, siis saab sellega edasi minna. Aga nagu ma ütlesin, mul endal isegi ei ole ühtki eelistust, nii et ma ütleksin, et üks variant on parem kui teine. Kui neid analüüsima hakata, siis igal variandil on oma plussid ja miinused. See ongi Kaitseväe juhataja ja peastaabi ja loomulikult ka suurtükiväeinspektori ja suurtükiväelaste endi küsimus, kuidas nad tahaksid seda kõike teha.

Sellised oleksid põhimõttelised edasised arenguvariandid. Selge on see, et nüüd, kui kümneaastane arengukava läheb uuendamisele ja meil tuleb ka siin oluliselt tähtsa riikliku küsimusena arutlusele üldse kaitsekulude edasine küsimus ehk mis saab pärast käesolevat RES-i, siis me peame umbes 3%-liste kaitsekuludega jätkama vähemalt kümnendi lõpuni või sinnani, kui julgeolekuolukord otsustavalt paraneb. Ma kardan, et lähiajal seda tõenäoliselt ei juhtu. Aga siis me saame juba käsitleda kõiki neid teemasid, et kui me nüüd need paketid, need kolm tugevduspaketti ja kõik varasemad, mis eelmine ja üle-eelmine valitsus on alustanud, kui me need kõik ellu viime, mis on nii-öelda järgmine rindelõik või pealetungi suund, kuidas me siis edasi läheme. 

Ja loomulikult tulejuhtimissüsteemi arendamine, ajakohastamine. See on selles mõttes tähtis, et Ukrainas kasutatakse hästi palju droone, ja mitte ainult kalleid, otseselt lahingutegevuseks mõeldud droone, vaid ka lihtsaid tsiviildroone, mille kaotamine, allatulistamine sisuliselt väga palju midagi ei tähenda, mingit kahju ei too. Ukrainlaste kogemused tulejuhtimise korraldamisel on väga olulised ja meie omad peavad kohapeal õppima, mida ja kuidas teha. Need õppetunnid on väga väärtuslikud, me peaksime parimal viisil seda [kogemust] rakendama, mis seal on saadud. 

Ja siis muidugi täppismoon, täppismoon ka tavalise suurtükiväe jaoks. Ukrainas me ikkagi näeme, et Excaliburid ja muud liiki täppismoon on väga efektiivsed. Ja kui me HIMARS-itega läheme edasi, siis loomulikult me alustame 70-kilomeetriste täppisrakettidega. Ma loodan, et meil on nii usalduslikud suhted Ameerika Ühendriikidega, et me jõuame ka järgmisele tasandile. ATACMS laseb 300 kilomeetri kaugusele ja ühel hetkel jõuame ehk ka selleni, et saame kümnendi lõpuks  selle nii-öelda täispaketi. Kui Jumal annab, siis sõda vahepeal ei tule. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei näe. Minister ei soovi sõna võtta? Siis läheme järgmise päevakorrapunkti juurde.

Meil on viies päevakorrapunkt, samuti arupärimine kaitseministrile. Esitasid selle Riigikogu liikmed Alar Laneman, Leo Kunnas, Anti Poolamets, Kalle Grünthal, Urmas Reitelmann, Uno Kaskpeit, Henn Põlluaas, Mart Helme, Jaak Valge, Martin Helme, Ruuben Kaalep ja Paul Puustusmaa 6. juulil käesoleval aastal ja see on arupärimine kindralite koondamise kohta Kaitseväes. Palun arupärimisele vastama kaitseminister ... Vabandust, kõigepealt  on ettekanne. Riigikogu liige Alar Laneman.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Juuni alguses jõudis meieni informatsioon, mille kohta me olime vihjeid kuulnud ka varem: Kaitseväel on lähitulevikus plaanis koondada kolm Kaitseväe tippohvitseri. See kahjuks saigi, nagu me täna teame, teoks. Formuleering, millega seda põhjendati, tekitas meis imestust: Kaitseväe pressijaoskonna ülema sõnad olid sellised, et nendel kolmel ohvitseril ei ole enam Kaitseväes kohta.

Sellest tulenevalt me soovisimegi kaitseministrilt küsida kolme asja. Esiteks: kas nimetatud väga kogenud kõrgematel ohvitseridel ei ole tõesti enam mõistlikku rakendust Kaitseväes või riigikaitses tervikuna, eriti arvestades praegust julgeolekupoliitilist olukorda. Kas kindralmajor Meelis Kiilit ja brigaadikindral Artur Tiganikku ei oleks mõistlik rakendada loodavas diviisi staabis? Ja kolmas küsimus oli Jaak Tarieni kohta, tema võimalikust rakendamisest õhutõrje[võimekuse loomisel].  

Meie küsimus, nagu me täna teame, on saanud kaudselt kinnitust. Kaitsevägi on välja tulnud kavadega suurendada kaitseväelaste arvu. Me näeme ka, et olukord eskaleerub endiselt, mis tähendab seda, et eriti juhtide [kvalifikatsioon] ja nende arv on väga oluline ja selle tähtsus on isegi tõusmas. Nii et, hea minister, kui võimalik, äkki saate meile vastata. Aitäh!

Ja nüüd palun, kaitseminister Hanno Pevkur! 

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Kindlasti saan vastata, kuigi natukene on see muidugi raske, sest need otsused on tehtud enne minu ametiaega. Aga proovime natukene selgust saada. Kõigepealt ma tahan öelda, et reservi arvatud kindralid on teinud Eesti Kaitseväe arendamisel väga head tööd ja nad väärivad selle eest kindlasti tunnustust. Mul ei ole ühelegi neist kolmest ühtegi etteheidet. Selle põhjal, mis ma olen kuulnud, on nad teinud väga head ja tublit tööd Eesti kaitsevõime ja Kaitseväe arendamisel.

Teine ja kolmas küsimus on, kuidas neid mehi oleks saanud kasutada või kas oleks saanud edasi kasutada nii Kiili, Tiganikku kui Tarieni. No see on teema, mille puhul ministril on väga keeruline minna Kaitseväe juhatajale ütlema, et ole nüüd hea mees ja jäta nad teenistusse. Küll olen ma teadlik sellest, et brigaadikindral Tiganik on abis diviisistaapi loomas. Mul on väga hea meel, et ta selle väljakutse vastu võttis. Kui me räägime brigaadikindral Tarienist, siis tema puhul tuleb arvestada, et tema kasutamine õhutõrjevõimekuse arendamisel võib olla mõnevõrra komplitseeritud tulenevalt tema praegusest töökohast eraettevõttes. Seal võib tekkida huvide konflikt. Aga kui oli pidulik tseremoonia nende reservi arvamisel, siis ma brigaadikindral Tarieniga paar sõna vahetasin, me arutasime seda. Nii et vaatame, mis elu toob. Igal juhul ta teavitas mind, et tema puhul võib olla probleem huvide konflikti tekkimises. Aga vaatame. Täna ma rääkisin ka kindral Kiiliga. Üsna pikalt vestlesime ja arutasime, mida saaks Kaitseväes paremini teha ja mis väljakutsed meil on. Selles mõttes minul on nende kõigiga kontakt olemas. Küsisin ka Meelise käest üle, kuidas ta ise seda olukorda vaatab. Eks ta ole pragmaatik – me ju teame, et on. Ta ütles väga kenasti, et see oli olukorrast tingitud teadlik valik, mismoodi reservi mindi.

Aga on üks küsimus, mille ma tahaksin siin tõstatada, ja see ei puuduta ainult kaitseväeteenistust, see puudutab ka politseiteenistust. Loogiline on see, et teenistuspüramiid läheb ülevalt kitsaks ja tuleb leida mingisuguseid sealt väljumise võimalusi, sõltumata sellest, millisel tasandil väljutakse – kas nii, nagu teie siin kahekesi väljusite, või oodatakse kindrali auastmeni ja siis minnakse välja. Aga põhimõte, mida ma tahan rõhutada, on see, et minu arvates Eesti riik peaks olema nii küps küll juba, et koostöös näiteks Välisministeeriumiga koostatakse exit strategy, nagu inglise keeles öeldakse. Riigil peab olema selge arusaamine, kuidas oma kõrgemaid ohvitsere tsiviili suunata või hoida riigiteenistuses, ükskõik kas välisteenistuses, NATO esinduses või kusagil mujal, kus seda kompetentsi kasutada. Näiteks ka välismissioonidel või Euroopa Liidu teenistuses. Aga selleks peab olema selge strateegia, peab olema inimene Välisministeeriumis, kes otsib võimalikke kohti, kuhu neid inimesi saaks kandideerima suunata, kes teeks lobi, et need inimesed sinna ametisse saaksid. Nii et see on miski, mis kindlasti võiks siin kõlama jääda. Kes iganes järgmises valitsuses on välisminister, võiks tõsiselt mõelda, et selline väljumise võimalus tuleb inimestele tekitada. Me ei ole nii rikkad, et [tipp]ajusid lihtsalt niisama ära lasta.

Teine asi, mis puudutab Kaitseväge tervikuna, on kindlasti see, kuidas Kaitseväe karjäärimudel on üles ehitatud, kui vana või noorena sa mingile auastmele saad. Ukrainas ma kohtusin luurejuhiga, kes on 36‑aastane ja kindrali auastmes. Kui mõelda, et ta on täna 36‑aastane ja juba kindral ning kui ma õigesti mäletan, siis juba kindralmajor, seega põhimõtteliselt saab ta veel juurde kolmanda ja neljanda [tärni], ja siis ongi kõik. Ja siis sa oled võib-olla 45‑aastane ja oled nelja tärni kindral, siis kuhu edasi? Minu arust see on Kaitseväe sees kindlasti vaja läbi mõelda ja rahulikult läbi arutada, milline karjäärimudel oleks Kaitseväes selles mõttes adekvaatsem.

Kui te mäletate, meil oli siin esimesel lugemisel ka kaitseväeteenistuse seadus, mis annab nagu mõlemat pidi lõtku. See annab selle nii‑öelda aja vabaks, et kui on väga hea mees, siis vajadusel viia kiiremini üle. Aga kui on näiteks mõni väga hea kolonel, siis ei ole sundi teda välja arvata. Seega ei ole sundi üle viia ega sundi välja arvata. On tekitatud vabadus sellel auastmel olemiseks. Need on need asjad, mida me peame arutama ja leidma mõistliku lahenduse.

Aga nende kolme puhul ma olen veendunud, et nad ei jää Eesti kaitsevõime arendamisest väga kõrvale, ühel või teisel moel on nad kõik sellega kaasatud. Aitäh!

Ja nüüd küsimused. Alar Laneman, palun!

Aitäh selle vastuse eest! Ma tahaks küsida selle viisi kohta, kuidas see koondamine lõpuks läks. Mis on teie tunnetus, kas see on selline hea stiil tulevikus, hea exit strategy? Kas võiks seda jätkata? [Varem] sõltus koondamishüvitiste norm teenistusajast. Ja vahetult enne seda, kui see koondamine tuli, läks Riigikogu õiguskomisjonis ühe teise seadus[eelnõu raames], mis puudutas eriteenistusi, nii et riigikaitsekomisjon seda ei näinudki, Brežnevi pakikesena läbi muudatus, mis kehtestas, et nüüd see [hüvitis] on nagu avalikus teenistuses. Sisuliselt mehed jäid koondamis[tasust], mille teadmisega nad olid elanud, ilma. See jättis väga inetu mulje. Aga ma küsiksin, mis teie arvate. Kas selline peaks olema stiil? Kas see on koht, kus säärast suhtumist näidata?

Aitäh! Selle konkreetse seadusemuudatuse koha pealt ma jään vastuse võlgu. Ma tõesti ei mäleta või ei tea täpselt, kuidas see tuli ja kas see oli ajastatud teadlikult sellepärast, et kolm kindralit oli reservi minemas, või see oli kokkusattumus. Fakt on see, et kui inimesed on olnud riigiteenistuses nii pikalt, nagu Kiili, Tarien ja Tiganik, ja nad on jõudnud kindralini välja, ükskõik mitu tärni seal kindralipaguni peal on, siis see tähendab seda, et Eesti riik on neid maksumaksja raha eest pikalt õpetanud ja harinud. Minu arusaamine on puhtpõhimõtteliselt see, et kui riik on panustanud kellessegi nii pikalt ja ühel hetkel otsustatakse, et nüüd tuli lagi ette, seal püramiidi tipus rohkem ruumi ei ole, siis parim viis on reservi arvata ikkagi väga väärikat mustrit kasutades. Ma eelistaksin seda, et oleks olemas, nagu ma ütlesin, see nii-öelda pakkumine. See, kas inimene selle vastu võtab, on teine küsimus, aga vähemalt riigil on olemas laual pakkumine, mida kindrali auastmesse jõudnud mees võiks edasi teha. Kõik kõigile ei sobi, aga see pakkumine võiks olla. Ja kui see pakkumine on, siis on mehe või naise enda otsus, kas see talle sobib. Kui ei sobi, siis toimub väärikas reservi arvamine. Ning konkreetselt nende kolme mehe puhul oli reservi arvamise tseremoonia igati väärikas ja viisakas. 

Riho Breivel, palun! 

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Küsimus ei ole ainult kindralites. Siin on saalis praegu neli ohvitseri – vanemad ohvitserid ja üks kõrgem ohvitser –, kes on saanud erineva koolituse erinevate liitlaste juures ja ka oma riigis. Ja meie kõigi peale on kulutatud väga suured summad. Mujal maailmas, kas või Ameerikas näiteks, on kõik sellised mehed väga tugevalt arvel, neid hakatakse kasutama ka hiljem, kui neile ei ole enam, kuidas öelda, teenistuses kohta. Siis leiab riik neile mujal rakenduse. Meil see süsteem puudub. Meie neljakesi oleme nüüd leidnud omale koha, teenime riiki ikka, aga oleme kogu aeg leidnud omale koha ise. Ent see peaks olema riiklik süsteem. Tänaseks on ka kolonele mitmeid ripakil ja nad otsivad omale õiget ... 

Aeg, Riho! 

... teenistust. Kuidas see ikkagi lahendada tulevikus?

Aitäh! No ma natuke selgitasin seda ja olen jätkuvalt seda meelt, et tegelikult selline viisakas väljumisstrateegia peaks riigil olemas olema. See, kas kõik sellest osa saavad või osa võtavad, on iseküsimus. Tõsi on see, et kui me vaatame koloneli [auastmeni] jõudnud inimesi, siis neid on tunduvalt rohkem kui kindrali [auastmeni] jõudnud inimesi, mis on loomulik. Ja võib öelda, et Eesti rahvas hoiab ühel või teisel moel teid ja kõiki meid siin saalis – selles mõttes, et maksumaksja rahast ju meie palk tuleb.

Ja noh, meil on ka endiseid Kaitseväe juhatajaid siin saalis olnud lausa mitu. Veel kord, minu arusaamine on selgelt see – [iseasi], kuidas riik selle suudab rakendada –, et ma pigem alustaksin sellest, et meil oleks vähemalt kõige kõrgemate juhtide puhul väljumisstrateegia olemas. Meil on järgmisel aastal teenistusest lahkumas suur hulk tippjuhte. Politseipeadirektor lahkub, Päästeameti peadirektor ka. Ja minu teada ei ole neil täna sellist kandikul pakkumist, kuigi inimeste puhul, kellele riik on usaldanud päris palju riigisaladusi, peaks pakkumise ikkagi tegema. Minu suhtumist see ei muuda, aga see, kas see riiklikult lõpuks kokku lepitakse või lahendatakse juhtum juhtumi haaval, eks seda peab aeg näitama.   

Uno Kaskpeit, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma vaatan, et teie koos oma erakonnaga pidevalt nagu hävitate Eesti riigikaitset. Te olite ka võimul 2005. aastal ja peale seda, kui te hävitasite sõjaväestatud piirivalve, mille soomlased olid välja õpetanud sissitegevuseks. Nüüd hävitate juba Kaitseväge, vanemohvitsere lööte minema. Miks teie erakonnas selline Eesti riigikaitse vastane seis on?

Nojah, nii ... Hea Uno! Oli juba täitsa arukas ja sisuline debatt. Aga ei saanud ikka kohe ilma poliitikata siin saalis, eks ju. Minu arust see debatt, mida me siin Lanemani ja Breiveliga pidasime ja enne ka Leoga, oli väga hea ja sisuline. Nüüd sa tuled ja hakkad jälle sellist poliitilist kiusu ajama, et meie ja teie ja meie ja teie. Ei ole nii! Esiteks, mis puudutab personalivalikuid Kaitseväes, sa tead seda ise väga hästi, suurepäraselt – see on Kaitseväe juhataja valik, eriti kõrgemate ohvitseride puhul. Teiseks, mis puudutab piirivalvet, siis seda on korduvalt arutatud ja ei hakka siis uuesti arutama, kuna see ei ole arupärimise teema. Repliigi korras ütlen, et sa tead, miks piirivalves muudatus tuli: seoses Euroopa Liiduga, seoses Schengeniga. Ja ei ole vaja otsida sealt mingisugust kiusu.

Kui sa võtad piirivalve reaalse seisu täna, siis piirivalve varustus, piirivalve ettevalmistus, piirivalve võimekus ei ole täna kindlasti kehvem, kui see oli 2005. aastal. See on parem. Mis juttu sa ajad?! Hävitasime ära?! See on ju rumal jutt. Kas piirivalve toimib täna? Jah, toimib. Kas piir Eestis toimib? Jah, toimib. Kas piiril on valvetehnikat, inimesi vähem? Ei ole, rohkem on. Piirirajatised on paremas seisus. See ei ole arupärimise teema, aga me võime seda [muul ajal] pikalt arutada. Sa oled ise kohal käinud, aga läheme kas või koos, kui tahad, veel kord piirile, palume Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori kaasa. Teeme pikad ettekanded, võrdleme seda, mis oli 2005 ja mis on täna. See ei ole adekvaatne jutt.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loomulikult, selline kõrgemate ohvitseride ja brigaadikindralite ja kindralmajorite lahtilaskmine tekitab kõikvõimalikke oletusi, miks seda tehti ja miks seda tehti ajal, kui hakkab varsti kaitsejõudude juhataja teenistusaeg läbi saama ja tuleb uus valida. Kas te saate meile siin saalis kinnitada, et nende kindralite lahtilaskmine ei olnud seotud sellega, et teha lihtsalt plats puhtaks, et oleks vähem konkurente Martin Heremil?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei ole mulle küll mitte keegi Kaitseväest öelnud, et kolme kindrali reservi arvamine oleks ühel või teisel moel seotud sellega, kas Martin Herem jätkab Kaitseväe juhatajana või mitte. Ma olen Martin Heremiga korduvalt sellel teemal rääkinud, kas ta võiks jätkata, ja mina arvan, et on hea, kui ta jätkab, nii et [tuleks] pikendamine. Aga see ei ole ju väga pikk aeg, see on kaheks aastaks. Nii et selles mõttes siin küll mingit seost ei tasu otsida.

Leo Kunnas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea Hanno! Me teame – ma ütlen hästi pehmelt –, et Riigikantselei võime juhtida laiapõhjalise riigikaitse ülesehitamist ja korraldamist võiks olla palju suurem. Kas ei oleks nii reservkindraleid kui reservkolonele mõistlik, vähemalt mõnda neist või ka mitut, soovitada Riigikantseleile? Kust see võimekus peaks neil siis tekkima? Mis sa sellest arvad?

No vot, kui ma vaatan tervikuna riigitöötajate arvu, siis kahetsusväärselt peab tunnistama, et viimastel aastatel riigiametnike arv ei ole mitte vähenenud, vaid on suurenenud. Samas on väga hea meel selle üle, et üks osa sellest suurenemisest on toimunud riigikaitses. Ja sinna me peamegi juurde panema. Aga kas riigi valitsusaparaati peaks päriselt inimesi juurde tulema, selles ma väga kindel ei ole. Ent jätan selle otsuse siiski riigisekretärile. Kui ta näeb ja tunnetab, et on vaja laiapindse riigikaitse kompetentsi Riigikantseleisse juurde tuua, siis kindlasti nii Kaitseministeeriumil kui Kaitseväel on pakkuda häid kandidaate seda tööd tegema.

Aitäh! Küsimusi rohkem ei ole. Avan läbirääkimised. Alar Laneman, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister, aitäh nende vastuste ja selgituste eest! Aga mõningad asjad, ma siiski tunnen, vajavad veel rõhutamist. Ma päris ei ole nõus sellega, et Kaitseväe juhatajale ei saa teatud asju öelda. Kaitseministeerium ja valitsus teostavad järelevalvet ja järelevalve hulka kuulub ka selline ütlemine ja kontroll ja kõik muu, mis sinna sisse läheb. Kaitsevägi ei ole autonoomne, Kaitseväe juhataja ei ole autonoomne, ta tegutseb talle antud ülesannete ja volituste piires.

Nüüd mõned asjaolud, mis nende vallandamiste puhul olid halvad. See oli tõesti halb ajastus. Ja kui me ütleme, et see oli lihtsalt kokkusattumus, siis see, et hüvitiste kord ära muudeti, oli teine kokkusattumus. Ma näen küll, et see oli kavandatud, ja need, kes seda tegid, oleks pidanud hindama, et oluline ei ole ju see, mida nad teevad, oluline on see, kuidas see välja paistab. Mulje on väga oluline. Ma arvan, Kaitseväe juhataja teab seda väga hästi, arvestades seda aega, mis ta veedab sotsiaalmeedias. Võib-olla selle sotsiaalmeedias veedetud aja arvel oleks võinud süveneda sellesse [probleemi].

Nüüd, kogemuste ja karjääri ja kõige selle ühendamine. Kiire tõus on ahvatlev, kui me näeme talendikat inimest. Aga hea karjäärimudel ei pea sisaldama mitte ainult kiiret vertikaalset tõusu, vaid ka [teatud elemente] väljaõppes, näiteks tööl staapides või üksustes. See on selline lihtne mudel, kui kirjeldada, siis midagi siksakitaolist. Inimene liigub üksuse ja staabi vahel, käib järgmise taseme koolitustel ja ärgem unustagem, peab töötama ka NATO juures. Siis ta mõistab, kuidas Eesti Kaitsevägi opereerib NATO raames ja kuidas NATO peaks meie huvides toimetama. Nii et kiire tõus ei ole alati hea. Ja see toob kaasa ka selle, et tipus on meil ühel hetkel palju noori inimesi, kellel on lagi ees. Ja siin on eraldi probleem see, et me oleme püüdnud nendest personaliküsimustest Kaitseväe juhatajaga rääkida, aga Kaitseväe juhataja seisukoht on olnud, et kes ei ole sõjakoolis õppinud, need ärgu temaga rääkigu. See on ausalt öeldes koomiline ega näita väga küpset maailmavaadet.

Kõigi nende vallandamiste kõrvale võib panna elust ja loogilise seosena 46 kaitseväelase sunnitud lahkumise. Ma arvan, et see number on isegi suurem, paljud läksid teistel põhjustel. See ei lähe kokku väljaöeldud loosungiga "Iga okas loeb!". Mitte kuidagi ei lähe kokku! Ja see ei lähe kokku ka laiapindse riigikaitse filosoofiaga, et kõik peaksid igas kohas, igas ametis panustama riigikaitsesse. Minul aga on tihti jäänud mulje, et isegi kui on selline konkreetne teemapõhine kriitika, võetakse seda ikka kui midagi pahatahtlikku.

Hüvitistega juhtunud lugu on väga halb sõnum teistele, kes on veel teenistuses. See on sõnum: kui riik on sind ära kasutanud ja rohkem sinu järele vajadust ei näe, siis riik saab sinust lahti. Teeb küll tseremoonia, aga saab sinust lahti. Ja see tunne ei ole hea. Kaks nendest ohvitseridest on ju olnud Kaitseväes algusest peale, näinud teenistust oludes, kus selliseid ressursse, mis on täna, ei osanud keegi isegi unes ette näha. Ma ei räägi tööajast, kellaajast, kalendrist.

Ja see [muutmise] viis oli eriteenistuste ühtlustamise seaduse eelnõu, kuhu pakiti sisse punkt, et hüvitiste korda muudetakse. See läks riigikaitsekomisjonist mööda, õiguskomisjon aga ei saanud selle tähendusest aru. Väga halb! 

Võtaks mõne minuti juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ja kui me seda asja vaatame veel ühe nurga pealt, ega kindralite ja kolonelide [kaotamine pole kõige hullem]. Kõige hullem, mis me siin kaotame, on aeg. Aeg, mis on läinud nende koolitamisele, nende harimisele, nende teenimisele missioonidel. Neid teadmisi, mida nad on kogunud ja mida nad on sünteesinud, peaksid nad oma riigile tagasi andma. Seda võimalust nad aga ei saa ja me kaotame, ma ütleksin, riigina rohkem kui need üksikud inimesed.

Ma arvan, et sellest peaks õppust võtma. Ma kujutan ette, et kui Kaitseväe juhid juhtuvad nägema või kuulma, mis ma räägin, siis see tekitab neis jälle halba tunnet. Aga selleks ei peaks põhjust olema. Meie kõigi huvi on, et Eesti riigikaitse oleks parem, efektiivsem. Kahjuks ma pean ütlema, et meil ei oleks täna seda kiirustamist, Kaitseväe suurendamise ja võimekuste hankimisega kiirustamist, kui oleks võetud tõsiselt seda konstruktiivset kriitikat, mis me oleme teinud. See, et sa pead kiires korras hakkama kavasid ümber tegema, on märk ebakvaliteetsest tööst. Ja selle peale peaks praegu mõtlema, sest ei ole märke, et ajad lähevad kergemaks.

Ent ma tahan kõigepealt ministrit tänada. Mõni vastuse osa äratas lootust, see exit strategy näiteks. Samas ma tahan soovida talle ka jõudu vaadata kriitiliselt üle ja võib-olla ka nende koondatud Kaitseväe ohvitseride seast leida kedagi, kes on "saatana advokaadiks", et teha ettepanekute ja  plaanide kvaliteedikontroll, et kokkuvõttes meie otsused oleksid kvaliteetsemad. Aitäh! 

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Kas ministril on soovi? Ei ole. Sellega on tänane viies päevakorrapunkt läbitud.

Läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Martin Helme, Urmas Reitelmanni, Rene Koka, Uno Kaskpeiti, Merry Aarti, Kert Kingo, Kalle Grünthali, Jaak Valge, Paul Puustusmaa, Peeter Ernitsa, Anti Poolametsa, Helle-Moonika Helme, Siim Pohlaku, Henn Põlluaasa ja Mart Helme 31. augustil 2022 esitatud arupärimine homopropaganda kohta Eesti Kaitseväes. Ma palun arupärijate esindajana Riigikogu kõnepulti Riigikogu liikme Martin Helme.

Aitäh, hea aseesimees! Ma loen kohe ette meie arupärimise, sellepärast et ma vaatan, siin formaat on selline, et minister vastab suhteliselt mitteformaalselt. Ma tahaksin kõigepealt ütelda, et on toimunud minu meelest täiesti tülgastav ja õõvastav asi. Sidepataljonis on näidatud selgelt homoerootilist propagandafilmi "Tulilind". Kuigi sidepataljoni ülem kolonelleitnant Taavi Otsalainen kinnitas, et see toimus ajateenijate enda soovil ja kedagi ei sunnitud seda vaatama, kinnitavad meile siiski ajateenijad, et oli ikkagi ka konkreetne käsk. Seda põhjendati sellega, et see rikastab nende väljaõpet ja avardab silmaringi.

Ja meil on nihukesed küsimused seoses sellega. Kuidas siis ajateenijatele näidatavate filmide valiku tegemine tegelikult käib? Kes ametikoha või auastme järgi selle otsuse langetab? Kes konkreetses väeosas otsustab ajateenijatele korraldatavad ühised filmivaatamised ja nende sisu? Kas kellegagi kooskõlastatakse neid otsuseid üleval‑ või allpool? Kas kõnealuse filmi näitamine ajateenijatele oli kooskõlastatud väeosa ülemaga ja saanud tema heakskiidu? Kas kaitseministri hinnangul on ajateenijatele ebaloomulike, marginaalsete või äärmuslike seksuaalpraktikate ilustamine Eesti riigikaitse väärtustega kooskõlas? Kas Kaitsevägi on korraldanud ajateenijatele ka heteroerootiliste filmide vaatamist kohustuslikus korras? Kui jah, siis ma paluksin, et nimetataks need filmid ja mis väeosades ja mis ajal need [seansid] on toimunud. Nüüd, kõrge moraal on kaitsetahte jaoks oluline. Millist eesmärki teenib ajateenijatele sõjaväelastevahelise homoerootika näitamine meie ajateenijate moraali tugevdamise [seisukohast]? Palun ministril selgitada, kuidas konkreetselt rikastab homoerootilise sisuga film ajateenijate väljaõpet, kuidas see aitab suurendada kaitsetahet või tõsta moraali. Mida täpselt on silmas peetud selgitusega, et homoerootika avardab ajateenijate silmaringi? Kuidas toetab homoseksuaalsete suhete põhjaliku tundmise abil silmaringi avardamine ajateenistuse tegelikku eesmärki? Millist ühtekuuluvustunnet soovitakse homoerootilise sisuga filmi abil ajateenijates kasvatada, mida mõne rahvusliku sisuga või ajaloolise sisuga filmiga ei ole võimalik saavutada? Milliseid ühistegevusi aitab kõnealune film edendada, mida ilma seda filmi vaatamata ei oleks ajateenijatel võimalik olnud läbi viia?

Nüüd [edasi]. Homosuhted ei ole Eestis kriminaliseeritud, kuid arvestatava osa ühiskonna jaoks, meie erakonna toetajate jaoks igal juhul, on tegemist sügavalt ebamoraalse praktikaga, mis ei ole vastuvõetav ja millesse suhtutakse kas hukkamõistvalt või tõrjuvalt. Tegemist on väga tundliku ja terava ühiskondliku vastasseisu teemaga. Kas kaitseminister peab õigeks, et sedavõrd konfliktsel teemal surutakse ajateenistuses viibivatele noortele meestele peale LGBTQ+ ideoloogiat ehk paljudele vastuvõetamatuid väärtusi olukorras, kus nad on põhiseadusega kohustatud ajateenistuses viibima? Kuidas kavatseb kaitseminister lahendada olukorra, kus kutsealused keelduvad ajateenistusest süümepõhiselt, viidates, et ajateenistuse käigus üritatakse neile peale suruda vastuvõetamatuid väärtushoiakuid? Kas kaitseminister peab sellist võimalust riigikaitset pigem nõrgestavaks või riigikaitset pigem tugevdavaks? Kas kaitseminister peaks lubatavaks kohustada ajateenijaid vaatama väeosades ka näiteks Vene Föderatsiooni sõjaväge heroiseerivaid filme, nagu neid oli Nõukogude sõjaväest, kui ajateenijad [seda nõuaksid], või näiteks Eesti okupatsiooni ilustavaid linateoseid, kui ajateenijad selleks samuti soovi avaldavad? Kui ta ei poolda seda või ei pea seda õigeks, siis mis alusel?

Kaitseväe kodulehel on kirjas organisatsiooni väärtused, nagu ausus, vaprus, asjatundlikkus, ustavus, avatus. Avatuse mõistet on kirjeldatud kui valmidust suhelda, võimekust hinnata ja omaks võtta erinevaid ideid, seisukohti, lahendusi ja kohandada oma käitumist vastavalt. Kas homoerootiline film sõjaväelaste omavahelistest suhetest peab teenima eesmärki võtta omaks erinevaid ideid ja lahendusi ning kohandada oma väärtusi vastavalt? Milliseid muid seksuaalpraktikaid, seksuaalideid ja seksuaallahendusi kavatseb Kaitsevägi ajateenijatele organisatsiooni väärtuste "avatuse" raames veel tutvustada, et ajateenijad oma käitumist kohandaks? Ja kuidas see aitab tugevdada Eesti kaitsevõimet?

Lõpetuseks: kuidas on taoline väärtuste pealesurumine kooskõlas põhiseaduses sätestatud südametunnistusvabadusega? Ma ikkagi kõige rohkem tahaksin siinkohal tähelepanu juhtida sellele, et me kutsume põhiseadusega ajateenijad riiki kaitsma, aga sellel ajal tehakse neile lihtsalt ilget ajupesu. Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Aitäh!

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastama kaitseminister Hanno Pevkuri.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Küsimused said kenasti ette loetud, nendele ma enam aega raiskama ei hakka. Aga küsimusi oli palju, vastuseid on vähe. Selles mõttes on vastuseid vähe, et need üsna lühikesed.

Formaalselt loomulikult pataljonides korraldatakse vabal ajal ühistegevusi. Need ühistegevused on väga erinevad, on ka filmide vaatamised. Minule teadaolevalt on need ühistegevused olnud näiteks loeng tervislikust toitumisest, treenimisest, on tehtud ühistreeninguid MyFitnessi treeneritega. Mulle on öeldud, et on vaadatud teisigi filme, näiteks "1944", "Apteeker Melchior" ja nii edasi. Konkreetse filmiõhtu puhul tulebki lähtuda põhimõttest – see on oluline, ma ütlen selle kohe ära –, et kellelegi ei olnud selle filmi vaatamine, nagu ka teistest vabal ajal toimuvatest ühistegevustest osavõtmine kohustuslik. Kui keegi tundis, et ta tahtis ära minna või soovis ära minna, oli tal loomulikult selleks õigus. 

Nüüd natukene üldisemalt. Kui me võtame selle, et noor inimene tuleb ajateenistusse, siis ei ole küll ühegi filmiga soovi ega ka võimalust ega ka võimekust kellegi seksuaalset orientatsiooni muuta näiteks. Ei ole mingit sellist eesmärki. See, et inimesed vaatavad erinevaid filme, pole kaitseministri hinnata. Kaitseminister ei anna ühtegi suunist, milliseid filme peab vaatama, milliseid filme ei pea vaatama. Ja hoidku jumal selle eest, et keegi hakkaks seda kaitseministrina tegema. Ja ma väga loodan, et ka Kaitseväe juhataja seda ei tee. Kui kuskil üksuses vaadatakse filmi, siis veel kord: kõik võivad seda soovi korral vaadata, kui ei soovi, ei pea vaatama.

Ma tõesti ei soovi ka seda, et me nüüd mingi ühe filmi vaatamise peale tekitame sellise suure debati. Filme on erinevaid, ühele meeldib üks film, teisele teine film, kolmandale kolmas film. Mõnele ei meeldi MyFitnessi treening, mõnele ei meeldi võib-olla ka Kaitseväes üldse trennis käia. Ärme teeme kärbsest elevanti! Ma saan aru, et see on poliitiliselt EKRE-le väga oluline. Ma mõistan seda. Kogu see debatt siin kindlasti võetakse üles, pannakse Objektiivi üles ja igale poole mujale ka.

Aga veel kord: ei hakka kaitseminister ette ütlema, milliseid filme vaadatakse. Ja ei hakka kaitseminister ette ütlema, mida tehakse vabal ajal. Ma arvan, et sellega võime selle debati kokku võtta. Ja ma arvan, et ei ole ka teil seda vaja. Ma ütlen veel kord, ma saan väga selgelt aru, miks te seda poliitiliselt teete: see on teie leib, jõud. Aga me ei vaidle ju selle üle, kas mõni vägivalda sisaldav film, mingisugune [niisama] triller või psühholoogiline thriller või needsamad, mida on vaadatud, see "1944" või "Apteeker Melchior" kellelegi meeldib või ei meeldi. Võib-olla need ka kellelegi ei meeldi. Aga see ongi meie rikkus, et meil tehakse erinevaid filme ja me saame neid vaadata. Seda ei pea kuidagi pahaks panema, et meil Eestis tehakse erinevaid filme või et neid ka laias maailmas tehakse. Jumala pärast! Ei pea seda küll kuidagi rebima kontekstist välja, et nüüd näidati ühte filmi. Erinevaid filme näidatakse.

Ma tõesti loodan, et kogu see poliitiline debatt, mis meil siin kohe järgneb, ei keskendu sellele, et oli üks film, mida näidati. Kuulge! See ei ole seda väärt, et siin debatti pidada. Keskenduks palju olulisemale, meil on riigikaitses kordades olulisemaid teemasid. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, protseduuriline küsimus, palun!

On küll protseduuriline küsimus. Ma mõtlesin korra, kumbapidi teha, kas küsida vastajalt või küsida juhatajalt, aga ka Hanno Pevkur on ikkagi Riigikogu töös kaua olnud ja juhataja olnud. Arupärimise formaat ikkagi on selline, et meil on küsimused. Meil oli 15 küsimust ja ma ei saanud ühelegi küsimusele praegu ühtegi vastust. Kuidas me läheme nüüd lisaküsimuste juurde, kui esimestelegi küsimustele ei ole vastatud?

Aitäh, auväärt küsija! Kuidas ma nüüd siis reageerin ja mismoodi ma vastan? Loomulikult, kodu‑ ja töökorra seadusest tulenevalt peab arupäritav vastama küsimustele. Vastamise formaat on ministritel ja arupäritavatel alati erinev olnud: kes võtab küsimus küsimuse haaval, kes püüab üldistada kokkuvõtte. Eks igaüks vastavalt parimale äranägemisele ja oma võimetele selle vastuse koostab. Nii ka praegu. Küsimustega on võimalik nüüd voor uuesti avada ja ministril on võimalus oma vastuseid täiendada. Lähemegi küsimuste juurde. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Selles filmis on romantiseeritud lisaks meestevahelisele homosuhtele ka Nõukogude armeed ja Nõukogude armee sümboolika on selles filmis selgelt ja väga tugevalt visuaalselt esindatud. Praegusel ajal me oleme väga selgelt adresseerinud ka riigi tasemel, et Nõukogude armee sümbolid ja Nõukogude sümboolika ei ole avalikus ruumis asjakohased ja sobivad. Kuidas sellest aspektist, et lisaks meestevahelisele homoseksuaalsele suhtele heroiseerib ja romantiseerib linateos ka nõukogude aega, sobis see Eesti Kaitseväes ajateenijatele väidetavalt kohustuslikku filmiõhtusse? Selles küsimuses teil ehk on oma arvamus ajal, kui Nõukogude [riigi] õigusjärglane Venemaa peab sõda Ukrainas.

Aitäh! Kõigepealt veel kord: tegemist ei olnud kohustusliku filmiõhtuga. Seda esiteks. Teiseks, mis puudutab filmi kui žanrit, siis film kindlasti ei ole [sümboolika] avalik eksponeerimine selles mõttes, mida teie ütlesite. Lahutaks need asjad ära. Kolmandaks, minule teadaolevalt sai see film valmis oluliselt varem enne seda, kui Ukrainas 24. veebruaril täiemahuline sõda lahvatas. Aga see kõik ei oma selles mõttes mitte mingit tähtsust. Veel kord: seda, mis filme vaadatakse, ei otsusta kaitseminister. Seda saab äärmisel juhul sealsamas üksuses keegi otsustada, et nii, täna on see film. Aga millised need filmid on? No kuulge, me ei hakka mingit tsensuuri tegema, et ühte filmi võib näidata ja teist filmi ei või näidata. Tegelikult ka!

Martin Helme, palun! 

Aitäh, hea spiiker! Lugupeetud minister! Ma tegelikult olen ikkagi väga nördinud, et ühelegi küsimusele mitte ühtegi vastust! Praegu sa just vastasid, et minister ei hakka tsensuuri tegema, aga sellel väeosal on ülemus. Konkreetselt küsisime, kas see väeosa ülemus kooskõlastas selle ja kes seal väeosas tegi selle otsuse. Tegelikult oleks pidanud vastama, siis võib-olla oleks üks küsimus siit saalist olnud teistsugune või oleks küsimusi vähem. Ja 18. augustil sel aastal ikka Ukraina sõda juba käis. Ei ole mõtet rääkida sellest, kuidas on käidud ühiselt trennis või kuidas tegeletakse tervisliku toitumisega. See konkreetselt tõepoolest teenib Eesti Kaitseväe tugevdamist, kui meil sõdurid on tugevad ja terved. Ei ole mõtet rääkida sellest, et sõjafilme on ka sõjaväes vaadatud. Sellel on konkreetne arusaadav põhjendus, miks ajateenijad sõjafilme peaksid vaatama või vaatavad. Aga ma vaidlen vastu. Meieni on jõudnud selgelt ajateenijate väide, et see oli kohustuslik. Ja see on probleem ja seda probleemi peab kaitseminister kontrollima. 

Aitäh! Mulle on kinnitatud, et ... Loen siis uuesti ette: "Filmi vaatamine ei olnud kellelegi kohustuslik. Kõik, kes tundsid, et see film neile ei sobi, võisid ära minna." See on info, mis mulle on antud. Martin, ma ei oska sulle [rohkem öelda]. Ma ei käinud seal kohapeal, eks ju, selles üksuses küsimas: "Kuulge, kes andis käsu?" Minister ei tee seda. Sa tead ise väga hästi, sa oled ka minister olnud. Selles mõttes ära nüüd ülehinda ega alahinda sedasama üksust. Ja tõepoolest, ma olen üsna veendunud selles, et ei ole sellist asja, et ajateenijad [pakuvad], et vaatame vabal ajal seda filmi, ja siis toimub mingisugune hirmus arutelu ja debatt ja kooskõlastamine, millist filmi vaadatakse. No ei ole! Sa mõistad seda ise väga hästi.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma tulen teile appi. Selles mõttes, et jah, noored tulevad [Kaitseväkke] erineva haritustasemega ja neil on ka erinevalt silmad avatud, et osata ühiskonnas midagi märgata. Mina viitan praegu sellele, et meil on perekonnaseaduses mitmenaisepidamine keelatud. Samas me kõik räägime ju tegelikult igapäevaselt kärgperedest. Kas ka sellisel moel, ütleme, teiste perekonnavormide populariseerimisele selliste filmiõhtute abil tuleks mõelda? Sest praegusel hetkel võib‑olla [ühele võib miski] tunduda niinimetatud kõrvalekalle, teiste jaoks aga uus normaalsus. Pean silmas seda temaatikat. Sest paljudes uutes sõjafilmides üks kamraad sureb ja teine hakkab tema perekonda samamoodi aitama lisaks enda perekonnale.

Aitäh! Ma arvan, et võimalikult lai silmaring kõikidel ajateenijatel ja neil, kes ajateenistuse lõpetavad ja lähevad kas tegevteenistusse või tsiviilellu tagasi, tuleb kasuks. Ma arvan, et mida laiem silmaring, seda parem. Ükskõik, kas neist keegi ühel päeval tahab istuda siin saalis või tahab midagi muud teha – lai silmaring on alati eelduseks paremate otsuste tegemisel. Nii et seetõttu ma arvan, et iga tegevus, mis aitab inimestel silmaringi laiendada ja lõpuks ise otsuse teha, kas ta tahab ühte või teist asja, on igati normaalne. Ja ma arvan, et see on ka igati liberaalne lähenemine, et inimene peab saama ise oma otsused teha. Ka see, kui inimesed tulevad ajateenistusse vabatahtlikult, on nende vabalt valitud tee ja see on ainult positiivne.

Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Jaa, mul on protseduuriline küsimus. Minister andis meile puldis väga värvika kehakeelega andis mõista, et tema ei pea ministrina küll käima ja küsima, kes andis [mingi] korralduse. Aga kui meie Riigikogu liikmetena oleme seda küsinud, siis äkki ta ikkagi peaks minema ja küsima, et anda meile see vastus?

Aitäh! See ei olnud protseduuriline küsimus, kas minister peab minema või mitte. Ning meie kodu‑ ja töökord jätab avara võimaluse küsimustele vastamiseks ja arupärimistele vastamiseks. Kõik, kes vastavad siit puldist, nii nagu ma ütlesin, saavad vastata oma parima äranägemise järgi. Hea praktika on küll see, et püütakse ikka teemas püsida ja küsimusele vastata. Aga lähme edasi. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma tahaks natukene kasutada seda hetke ja vaielda teiega. Kaitseväeteenistus ei katke selleks ajaks, kui neil on filmi vaatamine. Ja isegi kui neile on seal antud suhteliselt paindlikud võimalused kultuuriliseks ajasisustuseks, siis kogu aeg, mis noor mees või naine on Kaitseväes, on pühendatud riigikaitseliste võimekuste arendamisele. Välja arvatud siis, kui ollakse puhkusel ja kodus. Kas siin ei peaks olema mingi mõttekoht, et vaadata üle, kuidas see asi Kaitseväes käib? Järgmisena tuuakse, noh, ma ei tea, võib-olla natuke veelgi romantilisem armastusfilm ja nii edasi ja nii edasi. Ja muide, mis puudutab erinevaid homo‑ või mitte[homo]suhteid, neid on tegelikult uuritud ja nendel on tegelikult täiesti olemas tagajärjed ja mõjud, eriti tihedas meestekollektiivis.

No ma panen selle sinu küsimuse ja protseduurilise küsimus kokku ja ütlen, et filmide valik, kui tegu on vaba aja veetmise ühe vormiga, on vaba ja see otsustatakse üksusesiseselt kollektiivselt. Kollektiivselt otsustatakse.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loomulikult ei ole kaitseministri asi otsustada ja määrata, mis filme vaadatakse. Kogu probleem on ju tegelikult selles, et väidetavalt oli see vaatamine sunduslik. Ajateenijatel ei olnud valikut, kas vaadata või mitte, kuigi teie kinnitasite, et see oli vabatahtlik, et nii olla teile öeldud. Aga ma nüüd küsingi: mis alusel te seda väidate, et see oli vabatahtlik? Meie toetume ajateenijate ütlustele. Kas teie vestlesite nende ülemaga? Kas te vestlesite või teie alluvad vestlesid nende ajateenijatega? Me ikkagi tahame siin tõe kätte saada. Kui see oli siiski sunduslik, siis see on absoluutselt lubamatu.

Aitäh! Ma saan toetuda oma heade kolleegide ettevalmistatud materjalile Kaitseministeeriumis. Nad andsid mulle teada, et see oli vabatahtlik ja kõigil oli võimalik sealt ära minna. Ega mul rohkem midagi ei olegi öelda. Teil on see väide, minul on see informatsioon, mis mulle ministeeriumist on öeldud. Sellele peame täna tuginema.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Nagu ma aru saan, konkreetsed küsimused, kes kooskõlastas [ja nii edasi] – sellist asja ei olnud. Lihtsalt sõdurid tahtsid vaadata, kuidas mehed omavahel amelevad. Ja nii oligi. Aga küsimus, millele te ei vastanud: kas Kaitsevägi on korraldanud ajateenijatele ka heteroerootiliste filmide vaatamist kohustuslikus korras ja kui jah, siis nimetage palun need filmid ning millistes väeosades see toimus ja mis ajal? Lihtne küsimus. Ja ma arvan, et lihtne on ka vastata. 

Aitäh! Me ei pea arvestust filmide üle, mida näidatakse. Tegelikult ka me ei pea! No kujutage nüüd ette, mis asja me teeme! Mida me arutame?! Et me hakkame pidama riiklikku arvestust selle üle, milliseid filme näidatakse Kaitseväe üksustes? Nalja teete?! Kui me võtame suure osa filmidest, siis seal on, nagu te ütlesite, heteroerootilisi kaadreid ka. Või lihtsalt inimesed on armunud, inimeste vahel on armastus. Seda on väga suures osas filmides. See on üks osa filmižanrist, et filmi stsenaariumisse pikitakse ka väike armastuslugu. Ikka selle jaoks, et inimestele film rohkem meeldiks.

Nii et selles mõttes, tõsiselt ... Ma saan ju aru, miks te selle teema tõstatasite. Ma saan tõesti aru, miks te tahate seda fookuses hoida. Aga palun saage aru, et ei hakka kaitseminister ega ei hakka Kaitseväe juhataja ette ütlema seda, milliseid filme vaadatakse, kas see on "Kapten Tenkes", on see "Apteeker Melchior", on see "Neli tankisti ja koer" – no ma ei tea, mis veel, "Viimne reliikvia" või mõni tänapäevast [rääkiv] film. 

Saagem ikkagi üksteisest aru, et see [teema] ei ole kuidagi põhjendatud. Ei ole kuidagi põhjendatud! See, et inimesed filme vaatavad, on igati loomulik. Mul ei ole midagi selle vastu, et inimesed filme vaatavad ja sellega ka oma silmaringi laiendavad. Aga ma ei pea õigeks, et Riigikogu suur saal peab arutama oludes, kus inimesed Ukrainas surevad, selle üle, kas üks film oli õige või mitte. Tegelikult ka! 

Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Jaa, aitäh! Ma kuulsin siin väga emotsionaalset, kuidas ma ütlen, emotsionaalset väljaütlemist ministri suust, et me ei peaks mingeid teemasid käsitlema siin Riigikogu saalis ajal, kui inimesed Ukrainas surevad. Võib-olla me ei tohiks siin siis üldse mingeid teemasid käsitleda. Millised need teemad siis on, mida me kodu- ja töökorra kohaselt tohime või ei tohi [käsitleda]? Ja kas see on nagu ministrite määrata, valitsuse liikmete määrata, milliseid teemasid me siin Riigikogu saalis tohime käsitleda ajal, kui Ukrainas inimesed surevad?

Aitäh! Emotsioonid kuuluvad ka poliitika ja sealhulgas Riigikogu liikmete töö hulka. Aga ministrid, valitsuse liikmed ei määra siiski teemasid ja Riigikogu päevakava ja töökorda. Seda reguleerivad teised seadused, eelkõige Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus.

Tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ministrile ja läheme läbirääkimiste juurde. Martin Helme, palun!

Palun igaks juhuks lisaaega.

5+3 minutit, palun!

Aitäh! Mulle siiski tundub, et Hanno Pevkur ei saa aru, miks me selle teema siin tõstatasime. Ja selle märkusega olen ma küll nõus, et nii väga kui mõnele ministrile, kes arupärimisele [vastama] on kutsutud, ka ei tundu, et ta ei tahaks sellest teemast rääkida, ta ei tohiks lubada endale selliseid märkusi, mille kohta me siin saalis tohime või ei tohi aru pärida.

Ma olen muidugi väga nördinud selle pärast, et sisuliselt arupärimisele ei vastatud. Meil oli 15 väga konkreetset küsimust – nii selle kohta, kes langetas otsuse, kuidas need otsused sünnivad, kuidas see mõjub moraalile, kuidas sellel on põhjalikumad tagajärjed meie kaitsevõime tugevdamisele, sellele, mismoodi inimeste süümega asjad on. Ja mitte midagi ei vastatud.

Ma mõistan, et, ütleme otse välja, ei homopropaganda ega kogu LGBTQ-, kogu see transsoolisuse hullunud õõvastav ideoloogia ei ole Eesti ühiskonnas populaarne. Nii väga kui Reformierakond ka tahab ennast liberaalse erakonnana reklaamida, ta loomulikult tahaks seda kõike teha niimoodi, et avalikkus ei tea, kuidas nad dekadentsi edendavad, kuidas nad moraali lammutavad ja kuidas nad väärtushoiakuid Eestis lõhuvad.

Aga see on kogu asja iva, kogu selle arupärimise põhiiva ja kogu see põhjus, miks me oleme ärritatud ja miks need ajateenijad olid ärritatud, nende ajateenijate vanemad olid ärritatud. Küsimus on ju selles, et see on sügavalt ebamoraalne ja ebanormaalne, kui meie kohustuslikus korras ajateenistusse kutsutud noored poisid pannakse vaatama homopropagandat.

Sealt tuleb terve rida probleeme. Esimene probleem on see, et kas siis tõesti midagi muud, midagi paremat ei olegi. Tuleb välja, et näe, aeg-ajalt näidatakse täiesti normaalseid filme, "Apteeker Melchior" ja "1944", ja kellelgi ei teki sellest probleemi. Sõjaväelastele, ajateenijatele näidatakse seda, missugused nägid välja Eestis minevikus peetud sõjad või missugune on Eesti ajalooline pärand – täiesti arusaadav. Neis ei ole ühiskonnas teravat polemiseerimist tekitavaid teemasid sees. Aga siin oli ühiskonnas teravat polemiseerimist tekitavad teemad sees.

Ma ei saa aru sellest jutust, et kuulge, üks film ei tee kedagi homoks. Keegi ei arvagi, et üks film teeb kellegi homoks. See on ju, noh, see on nii‑öelda debatis hernehirmutise püstipanemine selle jaoks, et tegeleda millegagi, mida keegi ei olegi kunagi ette heitnud. Loomulikult üks film ei tee. Küsimus on selles, milliseid väärtuseid edendab Eesti Kaitsevägi, millised väärtused on laiemalt Eestis, milliseid väärtusi Eesti riik edendab: kas need on pereväärtused, kas need on laste kasvatamist ja laste moraalset palet ja noorte inimeste moraalset palet tugevdavad väärtused või on see jälk dekadents, mida riik oma masinavärgiga, oma sunniaparaadiga meile peale surub. 

Me teame, missugust teed läheb Reformierakond, missugust teed läheb meie liberaalne front. Ongi jälk dekadents. Ja kui nüüd siin lõpus hüütakse, et aga Ukrainas inimesed surevad ... Kui meil peaks tekkima olukord, et Eestit on vaja kaitsta, ja siis meil on olemas enne seda teadmine, et tegelikult, kui sa saadad oma poja Kaitseväkke, siis talle hakatakse seal mingisuguseid jälke homofilme näitama, siis äkki ta ikkagi ei lähe sinna sõjaväkke, sest see on tema maailmavaatega, tema süümega vastuolus. See on vastuolus tema vanemate ja perekonna hoiakutega, see on vastuolus poole ... või mitte poole, vaid kahe kolmandiku ühiskonna hoiakutega. See on ju tegelikult kaitsevõime õõnestamine, see on Kaitseväe moraali õõnestamine, millega tegeletakse.

Ja viilida siin kõrvale [väitega], et kaitseminister ei tegele selliste asjadega – loomulikult ma tean, et kaitseminister ei tegele selliste asjadega. Ei peakski tegelema, vähemalt normaalses riigis kindlasti mitte. Aga kui probleem on tekkinud ja Riigikogu saadikud aru pärivad, siis võiks natuke rohkem vaeva näha, kui lasta nõunikel ette kirjutada, et minule teadaolevalt ei olnud sunniviisiline.

Siin on terve arsenal asju, mida saab teha kaitseminister, alates distsiplinaaruurimise alustamisest ja lõpetades sellega, et ta tirib kõik alates selle väeosa juhtidest ja Kaitseväe juhatusest enda kabinetti ja teeb neile selgeks, et niisugused asjad ei lähe, seda ei tohi teha rohkem. Minugi poolest võiks neilt palga ära võtta paariks kuuks sellise rumaluse eest või sellise sigaduse eest. See ei ole rumalus! Pange tähele, see ei ole rumalus! See on see, mille kohta meile Taimar Peterkop ütles "nügimine". Meie ühiskonda nügitakse perverssuste poole, väärtushoiakute ümberkujundamise poole, kõige ilusa, hea ja ülla lörtsimise poole. Vot seda tegi kõik see.

Ma saan aru, et liberaal ei saa sellest aru, aga meie saame sellest aru ja me ei lase sellel juhtuda niimoodi, et ah, kuule, lükkame vaiba alla, ärme räägime sellest. Ei! Ei saa, sest see lõhub meie ühiskonda, lõhub meie kaitsevõimet. Aitäh!

Aitäh! Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased! Hea ettekandja! Mina olen kaitseministriga täiesti vastupidisel arvamusel. Ma leian, et meil võiksid olla tegelikult laupäeval või pühapäeval selliseid poliittunnid. Sellepärast et meie ajateenistusse tulevad noored on tegelikult eluks äärmiselt erineva ettevalmistusega. Meil on materjali: 13 seeriat "Tuulepealset maad", meil on mitte ainult "1944", vaid meil on ka üsnagi nõrku filme, minu hinnangul näiteks "Detsembrikuumus", aga kas või seegi. Ja pärast seda võiksid ajateenijad kirjutada ka lühikese essee. Käega kirjutamine ja lausete moodustamine on aja jooksul ununenud.

Mina olen suur filmihuviline alates sellest, kui ma läksin noorte režissööride kursustele, mis kestsid kaks aastat ja olid minu jaoks silmi avardavad. Kui ma võtaksin näiteks Pier Paolo Pasolini, kes oli mitmes enda filmis äärmiselt šokeeriv, siis ühele kaalukausile ma paneksin võib-olla "Saló [ehk Soodoma] 120 päeva", mis räägib Soodomast ja Gomorrast, ja sinna juurde veel ühe päris hea filosoofilise filmi "Teoreem" ning teisele poole ma paneksin võib-olla hea absurdi "Kodanluse diskreetne võlu", kus igas stseenis saabus üks ohvitser, kes tahtis rääkida enda unenäost.

Ma mäletan, et kui ma viibisin kõrgematel riigikaitsekursustel, siis me vaatasime filmi "Silmad taevas", mida ka televiisoris on näidatud, aga te teate, et meie tänapäeva noored väga televiisorit ei vaata. Isegi Charlie Chaplini "Kullapalavik" oleks tegelikult hea film ellujäämiskursusest: [noored] teaksid, et ökovegansaabastest ei saa keeta korralikku suppi, nagu Chaplin tegi nahast saabastest. Aga miks mitte näiteks film "[127] tundi", kus üks mägironija jäi jalgupidi kivide vahele ja kuidas ta need tunnid üle elas, kuidas ta iseendal jala amputeeris. See näitab tegelikult seda, et meil on päris lai ampluaa [sellest], mida me tahame võitlejatele sisendada.

Kui me võtame aga selle ühe filmi, siis ma tulen tegelikult kaitseministrile appi. See "Tuli[lind]" räägib sellest, et, sõdur, ole valvel, sest mine tea, mis öösel võib toimuda. Kui sinna juurde oleks tulnud võib-olla ohvitseri ettevaatav või tutvustav jutt, et Nõukogude armees toimus meeste vägistamist ja alandamist ja see oli üsnagi [tavapärane] – võib-olla kaasajal võib sedagi nimetada dedovštšinaks –, siis oleks võib-olla ajateenijad sellest saanud hoopis midagi muud.

Aga ma ütlen, et kõik see peaks olema kantud ikkagi sellest, et oleks parlanksis. Kui [kinokava] oleks parlanksis ja sinna juurde oleks toodud mingi teine film, siis ei oleks sellest probleemi. Aga kui lihtsalt keegi ütles, et näitame seda, teine ütles, et [võiks olla] "Tuli[lind]", see "Tuli[lind]" on hea film – ja pärast kõik imestasid. Ja näe, sellest tekkis tükk paksu pahandust.

Ma leian, et minister viib ellu erakonna poliitilist tahet ja iga erakond [otsustab], mil moel ta oma poliitilist tahet ellu viib. Isamaa Erakond näeb seda, et me peaksime rohkem rõhuma isamaalisele kasvatusele ja miks mitte näidata kas või näiteks "Ühtset Eesti suurkogu", see on DVD-na välja antud. Jah, see poliitikakool käib väga valusalt just meie erakonna pihta, meie erakonnast on need näited seal toodud. Aga see võib-olla avardaks silmi oi kui palju.

Ma ei vaadanud neid Nõukogude filme, mis olid sellest, et pärast sõda läks üks sõjamees kuskile sovhoosi või kolhoosi komsorgiks. See tundus mulle äärmiselt igav. Aga mul avanesid silmad siis, kui mulle räägiti, et see sõjamees oli ainukene mees selles sovhoosis. Eelmised noored mehed, kes [külas] olid, sooritasid enesetapu. Tahes-tahtmata pidi see [ainuke mees] naiste vastu hea olema. Kogenud rindemees ütles, et tulgu alfabeetilises järjekorras, ja kui keegi vastu vaidles, sattus ta nimekirja lõppu.

Nendest teemadest avalikult rääkides me võib-olla kasvataksime isamaalisi mehi rohkem. Me teame, et Eestis olukord nii hull ei ole. Seega, valik on äärmiselt suur, tuleb vaid langetada otsused, [arvestades], et meie poisid, kes tõesti võib-olla täna on [põhiliselt] nutitelefonis, avastavad ennast ükskord päris maailmast. Kasvatame neist siis päris mehed. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbrääkimiste soovi ei ole. Kas minister ei soovi lõppsõna? Seega on ka see arupärimine meil läbi ja päevakorrapunktid läbitud.

On jäänud veel vaba mikrofon. Kõigil soovijail on võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma käisin vahepeal istungi ajal õues oma auto juures ja mingi kolmekümnendates mees – prillidega, soliidne – palus pildistada teda vene kuplitega kiriku ees. Ma tulin talle vastu. Siis ta ütles, et kas saaks pildistada ka selle maja ees. Palun väga! Pildistasin. Me rääkisime inglise keeles. Aga kuidagi aktsent oli tal ja ma küsisin, kust ta pärit on. Ta ütles, et Tverist Venemaalt. Ma küsin, mis sa siin [teed], ja läksime vene keelele üle. Ta ütles: "Kuhu ma peaks minema? Ma ei taha mobilisatsiooni [korras sõtta] minna. Kuhu ma lähen, kas Saksamaa või mis saatkonda?" Ma ütlesin, et ma ei oska sind küll aidata, sest sinusuguseid on siin palju. Viimasel nädalavahetusel juba mingi 4000–5000 on tulnud, kuigi me oleme keelanud Vene turistide ja Vene kodanike sissevoolu. Hulk aega rääkisime. Ja vaene mehike, viisaka väljanägemisega, kusagil ta võib-olla jalutab praegugi meie parlamendi ees siin ja mõtleb, mida teha. Igal juhul Tveri ja oma töökohale tagasi ta ei lähe. Naine ja ämm ja kõik ütlesid: "Igor, kao siit nii kaugele kui võimalik!" Aga see selleks.

Mida ma tahan öelda: viimastel nädalatel on vene keel muutunud Tallinnas palju levinumaks kui enne. Ja mitte ainult [tavaline] vene keel, vaid teatud kerge aktsendiga, mis ei ole see päris kohalike vene keel.

Nüüd teine juhtum, mida ma kirjeldan. Neli Ukraina naist, madalamad kui muru, sõidavad bussis ja üks hakkab telefonis rääkima kellegagi. Ja see keegi hakkab soovitama, mida teha. Selleks et ülejäänud kolm naist ka kuuleks, pani ta valjuhääldi peale. Ja mida see soovitaja teisel pool soovitas? Ta ütles karmi häälega: "Vam dolžnõ! Oni objazanõ! Võ imejete pravo trebovat!" Tõlkes: nad peavad, nad on kohustatud ja teil on õigus nõuda. Selle peale Ukraina naised ajasid selja sirgu ja ütlesid: "Nam dolžnõ! Oni objazanõ! Mõ imejem pravo trebovat!" Väike asi selline.

Ja siis lugesin ma hiljuti Ungari välisministri Péter Szijjártó, kui ma õigesti ütlesin, tema ütlemist: "Ungari võimud ei taha panna ungarlasi maksma konflikti eest Ukrainas, millega meil mingit pistmist pole." Ukraina on Ungari naaberriik. Ungaris on ungarlasi 92,3%. Ja Ungari ajab natuke teist poliitikat kui meie. Ükskõik, mida meil Ungari ja Ungari juhtide kohta praegu öeldakse, aga mulle tundub, et nad tegutsevad oma riigi ja oma rahva huvides, olles samal ajal ka Ukraina naaberriik. Ja ma arvan, et ka meie peaksime rohkem mõtlema eelkõige oma rahvale, mitte mingile kaugele sõjale, rääkides seejuures, et see on meie sõda. Meie sõda on siis, kui Eestile kallale tungitakse. Aitäh!

Aitäh! Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Ja head saadikud, kes te loete stenogrammi või vaatate YouTube'ist meie vaba mikrofoni! Kord juba olen võtnud endale ülesande seista selle maja töötajate, teenistujate eest ja südikalt lähen ma lõpuni sinnamaani, kuni ka nemad saavad endale väärilise palga. Nii nagu õpetas üle maailma tuntud psühhiliitik V. I. Lenin, leedu keeles vist on see: ""Kukitas! Kukitas! Kukitas!" mukitas Leninas." Ma võin muidugi eksida, aga iva on see, et õppida, õppida, õppida või et kordamine on tarkuse ema.

Me olime vahepeal juba lootusrikkad, et riigi eelarvestrateegias leitakse rahalised vahendid, aga vahepeal tuli tagasilöök. See summa muutus pisemaks ja äärmiselt nördima panev oli see, et öeldi, et 5% palgatõusuks peaks olema piisavalt väärikas. 2014. aastal oli viimati, kui Riigikogu teenistujatel palk tõusis. See on kaheksa aastat tagasi. Kaheksa aasta peale 5% palgatõusu! See ei lähe teps mitte! 

Nüüd, ma ei tea, ei ole olnud mina koalitsioonikõnelustel, aga olen asjast nii aru saanud, et Riigikogule on vabad käed jäetud selles küsimuses. Seega ma kutsun enda töökaaslasi, kes te osalete Riigikogu rahanduskomisjonis, võtke see enda südameasjaks üle erakondade, üle selle suure saali. Tehkem seda, et need inimesed, kes meie igapäevatööd aitavad korraldada, tehes meie elu kordades lihtsamaks, kes teevad meie eest selle musta töö siin seadusloomes ära – tehkem seda, et nende palk oleks pärast kaheksat aastat vääriliselt tõstetud mingilgi määral! Me ei räägi praegu nendest kümnetest ja kümnetest miljonitest, mida me kergekäeliselt sinna ja tänna heidame, see number on kordades väiksem. Ma arvan, et see ei käi mitte kellelegi üle jõu.

Kui mitte miski teid ei motiveeri seda sammu tegema, siis ma annan teile ühe motivaatori. Kui juhtubki nii, et Riigikogu tõstab selle numbri normaalsele kõrgusele, tuleb kogu feim mulle. Seda te ju, loomulikult, head töökaaslased ei taha. Ehk siis ma loodan, et kadedus motiveerib teid vääriliselt võitlema Riigikogu teenistujate palga eest, sest muidu Kruusimäe võtab kogu feimi ära. Punktid vedelevad maas, nagu öeldakse poliitikas, ole ainult hea ja võta üles. Aja selg sirgu, nõuta rahanduskomisjonis Riigikogu teenistujatele väärilist palka! Nii lihtne see ongi. Elagu Eesti!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Seega on istung lõppenud. Aitäh! Kohtumiseni homme!