Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Head valitsuse liikmed! Head infotunni jälgijad nii siin saalis, rõdu peal kui ka kaamerate taga! Tere päevast! Alustame 8. juuni infotundi ja viime kõigepealt läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohal on 12 Riigikogu liiget, puudub 89.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt ja maaeluminister Urmas Kruuse. Head ametikaaslased, kuna ette on registreeritud üheksa teemat, siis mul on teile ettepanek ja palve, et me teeksime niiviisi, et iga küsimuse juures on üks täpsustav küsimus küsija enda poolt ja üks lisaküsimus juurde. Kui olete sellega nõus, siis ma tänan koostöö eest ja hakkame pihta.

Esimese küsimuse esitab Riigikogu liige Helle-Moonika Helme, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Nüüd ma pean tunnistama, et olen mõnevõrra kimbatuses, kuidas pöörduda peaministri poole, sest ma ei saa aru, miks ta üldse siin on ja kellena ta siin Riigikogu ees praegu seisab. Riigikogu andis mandaadi 2021. aasta jaanuaris koalitsioonivalitsusele, kus oli kaks osapoolt. Teie, Kaja Kallas, selle valitsuse peaministrina vabastasite eelmisel nädalal kõik selle Riigikogu mandaadi saanud valitsuse ühe osapoole ministrid. Valitsema jäi ainult Reformierakond ja valitsusse jäid ainult Reformierakonna ministrid. Sellisele kooslusele Riigikogu mandaati andnud ei ole. Nii et teie ja need inimesed, kes praegu meie ees istuvad, ei ole siin legitiimselt ja ausalt öeldes peaksite püsti tõusma ja ära minema. Samahästi võiks ükskõik kes Riigikogu liikmetest sinna looži praegu minna ja seal juttu veeretama hakata. Teil ei ole põhiseaduse kohaselt enam peaministri mandaati, te olete praegusel hetkel isehakanud peaministri kohusetäitja. Muuseas sellest andis teile brittidele omaselt märku ka Ühendkuningriigi peaminister Boris Johnson, kes teab teist ilmselt paremini meie põhiseaduses sätestatut ja tunneb paremini meie seadusandlust, keeldudes teile kui isehakanud kohusetäitjale ja praegusel hetkel illegitiimsele Eesti Vabariigi peaministrile Downing Street 10 uksele vastu tulemast, nii nagu diplomaatiline protokoll ette näeb. Nüüd mul ongi küsimus, et millal te astute vajalikud sammud, et Eesti saaks uue, legitiimse valitsuse koos legitiimse peaministriga.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kui te jälgite meediat, siis [peaksite teadma, et] esmaspäeval olin ma Londonis peaminister Boris Johnsoni kutsel, sest peaminister Boris Johnson soovis mulle üle anda Hugo Grotiuse auhinna. Ja kui te jälgite meediat, siis peaksite teadma ka seda, et peaminister Boris Johnsonil oli esmaspäeval väga keeruline aeg. Nimelt oli tema vastu sisse antud umbusaldusavaldus ja selle tõttu ta mulle uksele vastu ei tulnudki. See on [öeldud] lihtsalt selgituseks.

Teile kui Riigikogu liikmele peaks põhiseadus olema muidugi üks väga oluline dokument, mida tasub lugeda. Te viitate pidevalt põhiseaduse mõttele, aga igal juhul tasub viidata põhiseaduse sättele. Ja põhiseaduse säte ütleb, et Riigikogu annab peaministrikandidaadile volitused, mandaadi valitsuse moodustamiseks. See, kes on valitsuse ministrid, on tegelikult peaministri otsustada. Peaminister teeb presidendile ettepaneku ja seejärel president need ministrid ka kinnitab. Peaministril on selle jaoks diskretsioon.

Kui te ei ole sellega rahul ja teile ei meeldi, et mina olen peaminister, siis on teil Riigikogu liikmena täiesti vabalt võimalus mind sellelt kohalt vabastada ja teha seda selliselt, et kogute kokku 21 allkirja umbusaldusavalduseks, annate selle sisse ja ma tulen siia Riigikogu ette ja vastan kuus tundi teie küsimustele ja pärast seda on hääletus ja juhul, kui te olete leidnud liitlasi, siis see umbusaldushääletus läheb läbi, kui selle poolt on rohkem kui 51 saadikut, ja kui ei ole, siis ta läbi ei lähe. Nii lihtne see ongi. Põhiseadust tasub Riigikogu liikmetel igal juhul tunda.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud valitseja! Pandeemiakriisi ja viirust on seostatud kogu aeg inflatsiooniga, aga tegelikult see narratiiv on absoluutselt vale. Inflatsiooni ei põhjustanud mitte viirus ega pandeemiakriis, vaid valitsuste otsused. Ka teie valitsus on võtnud vastu otsuseid, millega on [kaasnenud] meeletud põhiseaduse riived. Ma pean silmas viimast halduskohtu otsust: riive seoses liikumisvabaduse, ettevõtlusvabaduse, tervisepõhiõiguse, perekonna ja eraelu puutumatusega, õigusega haridusele, õigusega valida elukutset, õigusega elule, õigusega jääda truuks oma arvamustele ja nii edasi ja nii edasi. Kokku 12 riivet on selles kohtuotsuses. Samas on teid nimetatud ka raudseks leediks. Aga kui nüüd vaadata seda kohtuotsust, siis me näeme seda, et teie valitsus on andnud rahvale valeinfot. Ta on valetanud ka kohtule. Mõistate? Teie valitsus on andnud valeinfot ka kohtule. Sellest tulenevalt ma küsin teie käest või õigemini sooviks teada saada teie kommentaari selle kohta, miks see on nii, sest vastasel juhul ei ole [teie puhul] tegemist mitte raudse leediga, vaid raudus leediga.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jällegi tasub pöörduda põhiseaduse poole, kus meil on [sätestatud] võimude lahususe põhimõte. See tähendab seda, et meil on seadusandlik võim, mida teostab Riigikogu, meil on täidesaatev võim, mida teostab valitsus, ja meil on kohtuvõim, mida teostavad kohtud. Meil on tõepoolest olnud päris palju vaidlusi COVID‑i piirangutega seoses. Selle konkreetse lahendi puhul, mis teile väga meeldib, soovitaksin ma ära oodata ka järgmised otsused, sest meil on teatavasti mitu kohtuastet ja kõik otsused ei ole jõusse jäänud. Praegune otsus on tehtud esimese astme kohtus. Tallinna Halduskohus on teinud koroonavaidlustes 16 lõpplahendit, millest seitse on juba jõustunud, ja see eelmise nädala lahend, mis teile väga meeldib, oli esimene selline, milles kohus otsustas kaebajate kasuks. Kõik teised on otsustatud valitsuse kasuks. See ühelt poolt näitab seda, et meil on väga sõltumatu kohtuvõim ja ongi erinevaid lahendeid. Tegelikult kokkuvõttes see asi peab minema Riigikohtusse ja Riigikohus peab otsustama, mis oli õige või ei olnud õige. Muideks, samal päeval, kui tehti see kohtuotsus, mis teile väga meeldib, tegi Tallinna Halduskohus koroonavaidlustes veel kaks otsust, millega jäeti kaebused rahuldamata ning nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus tunnistati põhiseadusega kooskõlas olevaks. Nii et igal juhul see otsus oli mõnevõrra üllatuslik ja põhjapanevaid järeldusi sellest ei maksaks teha.

Me peame mõistma, et praeguses olukorras, kui meil ei ole viirus sellises ulatuses levimas, lisaks on meil olemas vaktsiinid, meil on olemas ka ravimid, me ei tunneta neid otsuseid, mida me tol hetkel pidime tegema[, samamoodi nagu praegu]. Näiteks see valitsus, kus teie olite, piiras ju inimeste õigusi palju ulatuslikumalt, (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.) kui see valitsus, mille meie tegime. Näiteks tol ajal ei olnud võimalik osaleda meeleavaldustel, need oli keelatud. Meie üritasime hoida ühiskonda võimalikult avatuna just selleks, et inimestel oleks (Juhataja helistab kella.) võimalik, lastel oleks võimalik käia koolis ja (Hääl saalist.) ...

Head ametikaaslased! Austatud Helle‑Moonika Helme! Ma olen kaks korda kellukesega andnud märku. Teie saite küsida ja nüüd on aeg vastaja käes. Ma palun vaikust, siin saalis on hetkel väga vähe rahvast. Ma palun, austame vastajat ja austame neid, kes soovivad vastust kuulda. Nii, nüüd ma annan peaministrile sõna tagasi ja loomulikult on teil ka aeg tagasi, julgelt pool minutit on teil aega.

Aitäh! Meie põhimõte oli hoida ühiskonda võimalikult avatuna – just selle jaoks, et lapsed saaksid käia koolis. Kui lapsed saavad käia koolis, saavad vanemad käia tööl. Tänu sellele, et me hoidsime ühiskonna lahti, said inimesed käia ka teatris ja restoranis ja ka meie majanduskasv oli palju suurem kui nendes ühiskondades, kus kõik oli suletud. Nii et mina seisan küll nende otsuste taga, mis me tol hetkel tegime. Tagantjärele oleme alati kõik targemad kui sellel hetkel, kui need otsused tuleb teha, aga otsustada tuli. Ja loomulikult ootame ära, mida Riigikohus lõppkokkuvõttes otsustab, sest see on oluline ka selleks, kuidas me seame sihti tulevikus, kui meil jälle peaks selline olukord tekkima.

Nüüd on protseduuriline küsimus. Kert Kingo, palun!

Ma tänan võimaluse eest juhtida tähelepanu sellele, et palun tuletage peaministrile meelde – ma ei tea, "peaminister" ei ole vist päris kohane väljend –, et ei tema ega teiste seal sektoris istuvate inimeste roll ei ole mängida selgeltnägijat, et nemad ütlevad, kes mida tunneb, kellele mis meeldib ja kes mida arvab. Lisaks palun juhtida selle seltskonna tähelepanu sellele, et kohtutesse tuleb suhtuda lugupidavalt. See hõlmab ka kohtuotsuseid. Kui kohtuotsuseid kommenteerivad inimesed sõnadega "teile meeldib rohkem", siis see on äärmiselt lugupidamatu kohtusüsteemi ja kohtunike töö suhtes.

Aitäh! Ma võtan sellest teie viimasest lausest kinni: [me peame suhtuma] lugupidavalt kohtusüsteemisse ja ma arvan, et peame suhtuma lugupidavalt ka siin üksteisesse. See on minu kommentaar teie protseduurilisele küsimusele. Aga nüüd on täpsustav küsimus Helle‑Moonika Helmel. Palun!

Aitäh! Ma tuleksin oma algse küsimuse juurde tagasi. Te viitasite Boris Johnsonile. Jaa, Boris Johnsonil oli loomulikult keeruline aeg, aga ta läks sellele vastu julgelt, mitte täis argust nagu teie, kes te hoiate oma toolist ja võimust kinni. Ja mis puutub umbusaldusse, siis te teate väga hästi, et kui see tuleb, läheb see läbi ja jääb eluks ajaks teie rinnaesisele plekiks. Tegelikult te ei peaks seda tahtma. Aus oleks olnud sel hetkel, kui te vabastasite koalitsioonipartnerite ministrid, ka ise tagasi astuda. Te oleksite ka siis saanud ju jätkata kohusetäitjana nagu praegu, ainult et legitiimsena. Siis oleksid kõik teie sammud olnud demokraatliku riigi seadustega kooskõlas. Nüüd olete võtnud endale mittelegitiimse ainuvõimu, ka oma erakonnale, ja see on juba tõsine oht põhiseaduslikule korrale ja demokraatiale.

Minu küsimus. Te vabastasite kõik oma koalitsioonipartneri ministrid korraga ja ütlete, et teil oli diskretsioon. Aga ministrid vabastatakse üldjuhul siis, kui nad a) astuvad ise tagasi; b) ei saa oma tööga hakkama; või c) on pannud toime tõsise seadusrikkumise. Neil juhtudel läheb tõepoolest peaminister presidendi juurde vastava paberiga ja palub presidendil see allkirjastada. Eeldades, et see polnud lihtsalt naiselik tujutsemine ja emotsioon, mille pinnalt te selle sammu astusite, kui viisite korraga mitme ministri tagandamise taotlused presidendile – aga sellist asja seadus ju ette ei näe –, siis palun vastake järgmistele küsimustele. Milles te süüdistate oma koalitsioonipartnerit ja ministreid? Miks vabastasite Kristian Jaani? Kas ta ei saanud sisejulgeoleku tagamisega hakkama? Miks vabastasite Taavi Aasa? Miks vabastasite Jaak Aabi? Miks vabastasite Erki Savisaare? Miks vabastasite Eva-Maria Liimetsa, kes ometi lükkas teile koos Välisministeeriumiga, koos sealsete ametnikega, koos institutsiooniga tee lahti, et teie saaksite igal pool särada? Tanel Kiige vabastasite – no sellest ma saan aru. Aga ta on ju teie partner in crime koroonaapartheidi kehtestamisel, nii et selles mõttes see, et te tema vabastasite ja teda milleski süüdistasite, võib-olla oleksite pidanud ka endal süüd nägema. Mis need põhjused olid (Juhataja helistab kella.), mis oleks ka seaduslikud, peale selle, et teil oli koalitsioonipartneriga tüli?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jällegi soovitan teil väga lugeda põhiseadust – lööb pildi palju klaarimaks –, millised on võimalused. See on demokraatlikule riigile täiesti kohane. Nüüd, nii nagu te viitasite Boris Johnsonile, lähen ka mina täiesti uhkelt vastu sellele umbusaldusele, kui te selle teete. Olen seda juba üks kord siin üle elanud, olen valmis elama üle ka edaspidi. Kui see kukub läbi – see on demokraatlikus riigis täiesti normaalne. Kui see läheb läbi – täpselt samamoodi. On saadud kokku uus koalitsioon, see tähendab seda, et tuleb uus peaminister, tuleb uus valitsus. Matemaatika käib siin 101 piires ja see on täiesti normaalne, seda kuidagi ei peaks häbenema.

Nüüd ministrite juurde. Väga positiivne on see, et valitsuse ministreid nii kõrgelt hindate. Varasemalt, olles siin infotunnis käinud juba poolteist aastat, ei ole ma sellist positiivset tagasisidet neile kuulnud. Mulle isiklikult väga meeldis nende ministritega koos töötada. Mul ei ole neile etteheiteid, ma olen väga tänulik kogu selle töö eest, nende suurte otsuste eest, mida me saime teha. Olen tänulik ka Keskerakonnale selle koostöö eest, mida me poolteist aastat valitsuses tegime. Me saime tehtud väga palju suuri otsuseid. Kas või näiteks seesama laevastike ühendamise otsus, mis oli kümme aastat seisnud, seda otsust ei olnud tehtud. Erinevad otsused erinevates valdkondades. Kas või riigihalduse ministri hallatav planeeringute teema, et saaks meretuuleparkide planeeringutega edasi liikuda. Väga suured, suurt mõju omavad otsused [said tehtud]. Samamoodi välisministri töö väljaspool Eestit, ka sotsiaalkaitseministri ja terviseministri töö, mis puudutab põgenikke ja nendega seonduvat. Siseminister on olnud samuti väga suure pinge all, just jällegi seoses põgenikega, aga ka seoses erinevate meeleavaldustega.

Ma olen kõigile neile väga tänulik ja igal juhul hindan nende tööd kõrgelt. Ja loodan, et meil leidub tulevikus ka võimalusi koostööd teha. Nii et need võimalused on meil täiesti olemas. Kui demokraatlikus riigis koalitsioone moodustatakse nende erakondade põhjal, kes Riigikogus on mandaadi saanud, siis kindlasti meil tekib võimalus koostööd teha ka tulevikus. Ja ma usun, et meil jäävad sellest ikkagi peamiselt head mälestused.

Protseduuriline küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Äkki te tuletaksite lugupeetud eelkõnelejale meelde, et ta ei vestle siin ainult minuga, vaid ta räägib kogu Eesti rahvaga. Mina küsisin konkreetselt, miks ta vabastas need ministrid. Ta praegu kiitis neid taevani, aga miks ta siis nii head inimesed üleöö nendele endalegi teadmata lahti lasi ja ise praegu siin istub ja teatab, et tal on õigus siin olla ja valitseda. Minule on see täiesti arusaamatu. Ma olen ka põhiseadust lugenud ja olen juristidega konsulteerinud. Ma üliväga imestan, miks näiteks õiguskantsler ei ole sõna võtnud, miks riigiõiguse spetsialistid ei ole selle olukorra kohta sõna võtnud. Ma hea meelega näeksin lugupeetud eelkõnelejat siin siis, kui ta oleks ka ise samal päeval tagasi astunud ja oleks praegu siin kohusetäitjana. Ma ütleksin talle samamoodi, et lugupeetud peaministri kohusetäitja või mida iganes, sest siis ta oleks lugupeetud ja legitiimne. Aga see, kellena ta siin praegu on – ma ei tea üldse, kellega me siin räägime või miks me tema käest neid küsimusi küsime, lisaks sellele ei saa me ka vastuseid.

Aitäh! Ma ei saa seda protseduuriliseks küsimuseks lugeda, aga kui te küsite, kellega siin saalis räägitakse, siis [vastan, et] siin saalis räägitakse kõrgeima võimuga, kelleks on Eesti rahvas. Ja alati, alati me peame arvestama sellega, et ükskõik millisel saali poolel, nurgas või toolil me istume, siin me räägime kõigepealt Eesti rahvaga. Nii see on. Aga mul on nüüd üks uudis teile: me lõpetame selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi teise küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Aivar Kokk ja sellele vastab peaminister Kaja Kallas. Teema on energiavarustuskindlus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Inflatsiooniindeks tõusis mais võrreldes aprilliga ligi 2% ning võrreldes eelmise aasta maiga 20%. Mulluse maiga võrreldes olid kaubad 15,7% ja teenused 28,8% kallimad. Eelmise aasta maiga võrreldes mõjutasid tarbijaindeksit enim eluasemega seotud hinnamuutused, mis andsid kogutõusust üle 40%. Kodudesse jõudnud elekter oli 146,3% ja soojusenergia 61,2%, torugaas 217,3% ja tahkekütus 67,3% kallim. Toidu ja mittealkohoolsete jookide hinna muutused andsid kogutõusust viiendiku ning transport ligi viiendiku. Bensiin oli 40,7% ja diislikütus 55,3% kallim. Möödunud aasta maiga võrreldes on toidukaupadest enim ehk 125% kallinenud kartul, värske kala 77,2%, muud õlid 62,3%, munad 52,8% ning jahu ja tangained 43,3%. Aprilliga võrreldes mõjutasid tarbijaindeksit samuti enim eluasemega seotud hinnamuutused, mis andsid kogutõusust ligi 30%. Sellest natuke vähem lisas kogutõusule toidu ja mittealkohoolsete jookide kallinemine. Ja siit tuleb minu küsimus. Just lõppes sügisene taastuvenergia vähempakkumine, mille võitis Austria päikesearendaja. Pakkumises oli tunduvalt rohkem kui ainult need päikesepaneelid. Kas valitsus on arutanud seda, et kas tõesti talvel, kui tekib elektrikriis, on meil kasu päikesepaneelidest, või oleks pidanud seal tingimustes ikkagi olema, et ka tuulepargid (Juhataja helistab kella.) saavad toetust? Ja pakkujaid oli kaks kolmandikku rohkem sama hinnaga, kus on tuulepargid.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt see teie loetelu. Tõepoolest, hinnatõus on murekoht kõigile, sest hindade tõus eri valdkondades mõjutab inimesi otseselt ja energia on kindlasti üks osa sellest. Hinnatõusul on erinevad põhjused, on välised põhjused, on ka siseriiklikud põhjused. Üldiselt on inflatsioon kõrge igal pool ja Eestis on ta tõesti eriti kõrge. Kui see tähendab, et see probleem on globaalne, see probleem on Euroopa-ülene, siis sellega peab ühtlaselt ka tegelema.

Mis puudutab energiahindu, siis nende tõus on otseselt seotud Putini tegevusega. See hakkas pihta juba eelmisel suvel, kui Venemaa manipuleeris gaasitarnetega, nii et ei olnud võimalik gaasihoidlaid täita. See kõik lõi talvel hinnad üles, kuna siis tarbitakse rohkem ja seetõttu on nõudlus suurem. Paraku ei ole järgmise sügise suunas vaadates mingit positiivset trendi näha.

Vähempakkumine on üks selline oluline aspekt seal. Ma seletan lahti, mida see vähempakkumine tähendab. See tähendab seda, et dotatsioone nendele tootjatele makstakse alles siis, kui tunnihind langeb allapoole pakutud taset, ja viimase pakkuja puhul saab see olema 34,9 eurot megavatt-tunni kohta, aga teistel veel madalam. Kõige soodsam pakkumine oli 19 eurot megavatt-tunni kohta. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui hind langeb alla 35 euro, on meil tegelikult kõik väga hästi, sest hind tuleb alla.

Jah, see on tõesti tõsi, et kõige suurem pettumus selle pakkumise puhul oli võib-olla see, et selles vähempakkumises oli palju päikest, aga vähe tuult. See tõesti, nagu te välja tõite, saab talvel kindlasti probleemiks. Nüüd, küsimus on selles, kas need vähempakkumise tingimused – meil on tulemas veel mitmed vähempakkumised – peaks kirjutama selliselt, et võetaks arvesse seda, et talvel on päikest vähem, ja võib-olla eelistataks teisi energiaallikaid, mida me sel hetkel ka kasutada saame. See on küsimus ka ekspertidele. Ma arvan, et seda tasub kindlasti kaaluda.

Ma näen, et mul saab aeg kohe otsa, aga ma tahaksin rääkida ka sellest, mida me teeme Euroopa tasandil selleks, et energiahindu alla tuua.

Täpsustav küsimus, Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Elektri hind on ikka otseselt seotud CO₂‑kvoodiga, kõik muud on toredad asjad. Aga lugesin viimast Ekspressi ja selgub, et eestlaste noolitud LNG-laev müüdi maha Itaalia firmale. Alexela pidas ujuvterminali hankimiseks kõnelusi ka USA firmaga, ent seejärel algas imelik võidujooks, kus sama ettevõttega võttis ühendust Eesti riigifirma Elering, mis pidi Alexelaga koostööd tegema, ja sündis säärane tohuvabohu, et laeva hankimisest ei tulnud midagi välja. Lõpuks teatas Elering, et teeb hoopis ühisettevõtte soomlastega. Soome firma Gasgrid Finland rentis ujuvterminali laeva Exemplar. Ja nüüd tuleb küsimus, mida ma olen siin järjest küsinud. Alexela juhataja Marti Hääle sõnul on ka neil üks laev ujuvterminaliks välja vaadatud ja broneeritud, kuid selle hankimine sõltub suuresti ajast, millal riik lubab valmis ehitada torujuhtme, mis hakkab ühendama Eesti põhivõrku ning haalamiskaid, mille ääres hakkab laev seisma. Kas see info on õige, et siiamaani Elering ei ole veel hanget välja kuulutanud, et seda ühendustoru ehitama hakata või ehitaja leida?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Energiajulgeolek on väga oluline osa meie julgeolekust ja tõepoolest, kuna me oleme teinud otsuse Vene gaasist loobuda, siis me peame vaatama, kust me saame alternatiivseid allikaid. Alternatiiv [Vene gaasile] on veeldatud maagaas ehk LNG. LNG ehk veeldatud maagaasi vastuvõtmiseks peavad olemas olema järgmised võimekused: esiteks haalamiskai, mis on vees ja mille juurde saab see laev tulla; teiseks toru, mis ühendab seda haalamiskaid Balticconnectoriga, ja kolmandaks veeldatud maagaasi laev, millega on võimalik seda gaasi kohale tuua.

Mina ei ole ise olnud nende läbirääkimiste juures, küll aga olen kogu aeg kabinetis nõudnud aru ja püüdnud hoida kätt pulsil, et mis ikkagi toimub. Meil oli kokkulepe Soomega. Arvestades seda, et Soome gaasitarbimine on niivõrd palju suurem kui Eesti oma, siis me [pidime] selle laeva hankima koos nii, et kulud saavad kaetud 80% Soome poolt ja 20% Eesti poolt, vastavalt gaasitarbimisele. Siis aga tuli erasektor ja ütles, et ei, nad ise hangivad selle laeva, sellepärast et see on nende äri. Tegelikult nemad on need, kes vastutavad lõpuks tarbijate ees, sest riigil ei ole neid lepinguid. Ma nägin, et sellel on väga suured riskid just sellel põhjusel, et mis saab siis, kui tõstetakse käed üles ja öeldakse, et seda [laeva] ikkagi ei tule. Ometi me sellest kokkuleppest taandusime, kuna Alexela ja Infortar ütlesid, et nad saavad selle laeva ise soetatud.

Ma saan aru sellest hirmust, mis on erasektoril seoses sellega, et toru ei saa valmis. Täpselt samamoodi on riigil mure, et haalamiskai ei saa õigeks ajaks valmis. Aga sellepärast me olemegi, vähemalt mina olen välja pakkunud – aga jällegi, olen öelnud, et ma ise ei ole nende läbirääkimiste juures – selle, et kohustused oleks võetud sümmeetriliselt. Juhul, kui üks ei saa valmis, siis katab teine kulud, ja kui [teine] ei saa valmis, siis katab [esimene] pool kulud, mis tekivad seoses sellega, et töö varakult valmis ei saa.

Võib-olla on oluline mõista seda, et me oleme eraldanud raha, et osta riigile gaasivaru just selle jaoks, kui see lahendus ei saa valmis. Siis me saaksime viiendiku tarbimise ulatuses ehk kogu Eesti tarbimisest 20% ulatuses ehk ühe teravatt-tunni ulatuses osta gaasi, mida hoiaksime Inčukalnsi gaasihoidlas. Just selleks, et katta need riskid.

Lisaküsimus, Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma natukene selgitan. Ma eelmine kolmapäev küsisin ja ootasin täna vastust, et mis seis on. Miks ei ole hanget välja kuulutatud? Vähemalt eelmise nädala keskpaiga seisuga ei olnud. Ma ei tea tänast [seisu], valitsus peaks seda teadma, sest see on kõige olulisem punkt. Soomlased rendivad laeva praegu 460 miljoni eest. See laev, mille itaallased ostsid ja millele ka Alexelal oli käsi peale pandud, maksis ainult 330 miljonit. Kui te kogu aeg räägite, et Inčukalns saab kuskilt ühe teravati gaasi, siis oleks päris huvitav teada, kas kõik loodavad, et see tuleb Klaipedast. Soome kaudu see tulla ei saa, sest seal on ainult Vene gaas. Klaipeda terminali kaudu saaks Poola kaudu läbi toru. Aga samas on Leedu öelnud, et nad ei müü gaasi Eesti poole, kuigi ma tean, et Eesti Energia on saanud sealt gaasi osta. Selle ühe teravati raha on [olemas], ma arvan, et meil on kahe teravati ja võib-olla isegi kolme teravati raha, 170 miljonit eurot olemas. Aga ma palun teid, et järgmine kolmapäev te annaksite vastuse, kas leping on sõlmitud. Ja kui ei ole seda ühendustoru lepingut sõlmitud, siis mina arvan küll, et kusagil tuleks juhtkond välja vahetada, et see [ühendustoru] tuleks, sest ma tean seda, et Alexela ehitustöö on kaks ja pool nädalat eespool, nemad saavad augusti keskpaigaks haalamiskai valmis. Aga ühendustoru ehitusest ei ole veel haisugi. Võib-olla on hange välja kuulutatud, aga ma ütlen, et me kuskil sellist informatsiooni ei ole näinud.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Te olete väga informeeritud kõikidest laevahangetest ja ‑hindadest, mina nii informeeritud ei ole. Ma tean seda, et meil oli soomlastega kokkulepe, et saame seda koos teha, aga siis ütles erasektor, et ei, seda ei ole vaja, sest nad teevad seda ise. Ma mõistan seda muret. Eelmisel neljapäeval oli meil kabinetis arutelu, ülevaade sellest asjast, ja Elering on kinnitanud, et nemad saavad selle ühenduse seal valmis 30. novembriks.

Ja no tõesti, te küsite minu käest hangete kohta. Aga teil on Riigikogu liikmena õigus küsida [seda] riigile kuuluva ettevõtja käest, kes neid hankeid teeb, otse. Neid hankeid ei tee mitte riik, vaid teeb ettevõte, kes ehitab. Ma ei tea täpselt, millised torud on ostetud, millised torud on olemas, milliseid torusid juba pannakse paika. Niipalju kui mina sellest protsessist aru saan, ei saa seda toru ehitada kai peale enne, kui see kai on olemas. Seda paraku ei saa teha paralleelselt ja see on see probleem. Aga ma ei ole selline spetsialist haalamiskai või torude ehitamise alal, et suudaksin teile detailselt vastata, kuidas see ehitus täpselt käib, milline toru käib enne millist toru ja millised hanked on täpselt selleks ajaks tehtud. Kui Elering annab kinnituse, et nad saavad selleks ajaks töö valmis, ja vahepeal võetakse ka kinnitused selle kohta, et juhuks kui see ei juhtu selleks ajaks, siis kaetakse need kulud vastastikku selliselt, et kes iganes jääb hiljaks[, vastutab].

Tõesti, ka mina olen kuulnud seda ja täpselt samamoodi meile valitsuskabinetis kirjeldati, et Alexela on ehitustöödega ajakavas pigem ees. See on igal juhul positiivne. Ma eeldan, et kui Alexela saab oma asjadega varem valmis, siis saab ka Elering varem alustada, sest tegelikult mõlema poole huvi – nii erasektori, kellel on sõlmitud lepingud gaasitarbijatega ja kes peavad seda gaasi inimesteni viima, kui ka Eleringi, kellel on varustuskindluse kohustus, nemad peavad tagama selle varustuskindluse – on see, et meil oleks piisavas mahus gaasi sel hetkel, kui me gaasi vajame, ehk tuleval talvel. Nii et tegelikult ma eeldan sellest tulenevalt, et mõlemad pooled tegutsevad täies mahus selle eesmärgi nimel.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle küsib Riigikogu liige Heljo Pikhof, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on liikuvus. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kütusehinnad bensiinijaamades löövad rekordeid. Pakkumaks alternatiivi autoga liikumisele, viis Saksamaa 1. juunist üleriigiliselt kohalikus ühistranspordis sisse 9 eurot maksva kuupileti. Eestis me kahjuks sellist meedet kasutada ei saa, sest meie olemasolev rongipark on viimseni kasutuses ning rongid rahvast niigi täis. Keskkonnasõbralikud otsused on jäetud õigel ajal tegemata. 2015. aastal puges teie erakonnakaaslasest majandusminister Kristen Michal otsust edasi lükates riigi majandusliku olukorra taha. Muidu sõidaksid meil täna juba neli aastat rongid Tartu ja Tallinna vahet – uued rongid. Aga milline on nende majandusolukord, kes tänaste hindadega peavad kütust ostma? See ei puuduta ainult inimesi, hädas on ka bussiliine teenindavad ettevõtted. Juba saab lugeda suletavatest kommertsliinidest. Olemasolevaid lepinguid soovitakse üle vaadata. Inimesed soovivad liikuda, aga mõistliku alternatiivi puudumisel tuleb sõita autoga. Austatud peaminister, usun, et te olete kursis, et neid inimesi, kelle elu kõrge kütusehind iga päev mõjutab, on väga palju. Neid on suur enamus. Mida te neile soovitaksite? Kas osta uus, kütusesäästlikum auto või on teil mingi parem idee?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõrged kütusehinnad on suur probleem ja see on paraku suur probleem kogu maailmas. Meil endal ei ole siin kütusetootjaid, meil ei ole naftamaardlaid, seetõttu me oleme sõltuvad kogu sellest pildist, mis maailmas toimub. Aga ma olen teiega absoluutselt nõus, et kütusehind mõjutab kõiki väga suurelt.

Tulen küsimuse esimese poole juurde, mis puudutas ühistransporti. Tegelikult on riik Transpordiameti näol toetanud ettevõtteid hinnatõusuga toimetulekul. Näiteks on bussivedajatele moodustatud ligi miljoni euro suurune fond, mis aitab neil tulla toime Putini sõjast tingitud kütusehindade tõusuga. Lisaks rakendub vedajatele lepingu järgi indekseerimine, mis katab kütuse hinna tõusust tulenevaid kulusid. Aga probleem on see, et tõus on olnud nii suur, et see paraku kõike ei kata.

Kui vaadata neid probleeme, siis [näeme, et] probleemid on mitmesugused. Esiteks, kuna tegemist on riigihankelepingutega, siis seal on ette nähtud ka hindade indekseerimine, aga reeglina on see pooleaastase arvestustsükliga. Kuid põhiprobleem on see, et tänane kulubaas on palju kõrgem kui see tasu, mida Transpordiamet maksab. Teine suur probleem on see, et erinevates hankelepingutes on ka erinevad indeksid ja osas lepingutes on kasutusel tarbijahinnaindeks, aga see ei järgi otseselt veohindade kallinemist. Kolmas suur probleem on gaasilepingud või gaasibussilepingud, mille puhul on kasutusel diislikütusel põhinev hinnaindeks. Aga gaasi hinna muutus on olnud kordades suurem, kui see on olnud diislikütusel. Nii et neid murekohti on siin palju.

Mis on lahendid? Nagu ma ütlesin, üks on see toetusfond, mille Transpordiamet on teinud, et aidata ettevõtjatel ikkagi toime tulla, et nad ei paneks uksi kinni ja veaksid inimesi edasi. Teiseks, Transpordiamet kasutab uut ühistranspordi hinnaindeksit kõikides uutes hankelepingutes, just selle jaoks, et saaks tulla toime. Tavalise poole aasta asemel vaadatakse see nüüd [kord] kvartalis üle. Kui tõesti mõni vedaja ei näe võimalust, siis Transpordiamet on öelnud, et kui lepinguid lõpetada, siis sanktsioone ei rakendata. (Juhataja helistab kella.) Aga jah, seda suurt probleemi see muidugi ei lahenda.

Nüüd täpsustav küsimus. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Nädala pärast toimuvad viimased liinilennud Tallinna ja Kärdla vahel. "Aktuaalses kaameras" nimetas Transpordiameti juht Hiiumaa haiglas vastuvõtte korraldavate Tallinna arstide jaoks olulist lennuliiklust mugavusteenuseks. Võrdluseks: Norras suudetakse tagada sellisel tasemel riigi poolt tellitud lennuliiklus isegi Kihnust poole väiksemal Røsti saarel. See, et 90 000‑eurose aastapalgaga Transpordiameti juht pole tänaseks siirdunud otsima uusi väljakutseid, näitab, et teie valitsus jagab tema üleolevat hoiakut hiidlaste suhtes. Austatud peaminister! Kui lennuliikluse katkemise järel jäävad pealinna arstid Hiiumaale jõudmata, sest kes oleks valmis kulutama tervet tööpäeva edasi-tagasisõidule, siis on hilja asuda süüd veeretama. Kui inimesed ei pääse õigel ajal arsti juurde, siis sellel on tagajärjed. Minu palve on: palun öelge, mis kuupäevaks on hiidlaste jaoks oluline lennuliin taas käigus. Kas te sellest ka Transpordiameti juhiga räägite või nõustute vaikimisi?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, kes meist ei tahaks olla Norra, kellel on oma nafta ja gaas. Tõesti, see on kõik see üks pool, mida kindlasti saab hinnata, kui igal pool on kriis ja puudujääk. Aga tegelikult isegi Norras on tehtud elektritoetusi, ka neil on samasugused mured. Nii et selles mõttes on loomulikult hea, et meil on sellised head eeskujud nagu Skandinaavia riigid ja me tahame olla nende moodi.

Saared on kindlasti regionaalselt väga olulised – see, et nendega oleksid olemas piisavad ühendused ja inimesed saaksid liikuda saarelt mandrile ja vastupidi, nii et ei tekiks mingit kapseldumist ega tõesti, nii nagu te ütlete, selliseid keerulisi olukordi. Ma pean tunnistama, et ma ei ole ise tegelenud Hiiumaa lennuliiklusega ja ma ei tea, mis sealne seis praegu on. Aga ma võin selle järele vaadata ja ka vaadata, millised need lahendused võiksid olla, et lennuliiklus saaks jätkuda. Igal juhul saame arutada seda kõike ka tulevase riigieelarve raames, riigi eelarvestrateegia raames, kuidas me näeme regionaalset ühenduvust ja neid murekohti.

Eelmisele küsimusele veel vastuseks siin minister Sutt ütles, et 2024. aastal on tulemas kuus uut rongi. Siis peaks vähemalt seda võimalust juurde tulema, et inimesed saaksid rongiga Tartust Tallinnasse sõita ja samamoodi Tallinnast Tartusse. See tõepoolest on erakordselt mugav ja seda näitab ka see, et inimesed on ronge järjest rohkem kasutama hakanud, need rongid on tõesti täis. Nii et hea meel on tõdeda, et kuus rongi peaks 2024. aastal juurde tulema.

Ja nüüd lisaküsimus, palun, Kert Kingo!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Kaja Kallas! Räägite, kuidas kütusehinnad igal pool maailmas tõusevad ja kuidas teistes riikides on ja nii ja naa. Mina loen Alexela kodulehelt kütuse hinna kujunemise kohta järgmist: 35% on kütuse omahind ja seda ei mõjuta kütuse jaemüüja, keskmiselt 5% on jaemüüja marginaal ja 60% moodustavad maksud: käibemaks, aktsiisimaks ja vedelkütuse varumaks. Järelikult need maksud on valitsuse teha. See otsus saab olla valitsuse tahe, kas alandame kütusehindasid või mitte. Ei ole siin tegemist 13 sendiga, nagu teie erakonnakaaslasest minister – ütleksin, et endine minister – Keit Pentus-Rosimannus räägib, vaid käibemaks ja aktsiisimaks ja [vedelkütuse varu]maks moodustavad 60%. Minu küsimus on: miks te seda teinud ei ole, miks te ei alanda kütusehindasid?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Aktsiisilangetus ei muuda ühegi inflatsiooni algpõhjust ehk ta ei suurenda kaupade pakkumist. Kordame veel korra üle, et inflatsioon tuleb sellest, et on liiga palju raha ja liiga vähe kaupu. Meil on kütusehindade tõus tingitud sellest, et üle maailma, Ukrainas on käimas sõda. Ka Venemaa tegevusest tulenevalt on hinnad tõusnud, küll gaasi ja Venemaa tarnitava nafta puhul – see kõik on selleks, et ülal pidada [Vene] sõjamasinat. Tõesti, sel tasemel on tehtud otsused ka Euroopas, et Venemaalt tulevast naftast tuleb loobuda. Hea uudis on see, et nõudlus kogu maailmas ei ole muutunud, see ei ole suurenenud. See peaks tähendama seda, et kui tekivad muutused selles, kes kellelt naftat ostab, siis lõppkokkuvõttes peaks see pilt ikkagi tulema kokku. Aga jah, see on olnud küll üks põhjuseid.

Kui ma vaatan puhtalt seda tabelit, mis puudutab kütusehindu, siis [tuleb öelda, et] paraku need on kõrged igal pool. Siin on näiteid ka sellest, kuidas Poola langetas aktsiisi isegi alla miinimumnõude, aga kaks nädalat pärast seda tõusid hinnad üle selle [taseme], mis enne oli olnud, lihtsalt sel põhjusel, et kütuse sisendhind on olnud selline.

Eesti on olnud väga sõltuv ka hulgimüüjatest. Me teame juba varasemast seda praktikat, et kui hinnad maailmaturul tõusevad, siis tõusevad automaatselt ka Eesti tanklates hinnad. Aga paraku ei juhtu kunagi vastupidi, et kui hinnad maailmaturul langevad, siis [meil] nad automaatselt ei lange. Öeldakse, et nad ei lange sellel põhjusel, et meil on juba varud vana hinnaga kütust täis. Mine võta kinni, kellel on õigus. Aga igal juhul on see suur murekoht, et kütus nii palju maksab, ja just sellel põhjusel, et inimesed on tegelikult sunnitud autoga sõitma. Inimesed elavad ja töötavad erinevates kohtades ning paraku ühistranspordisüsteem ei toimi [meil] kõige paremini.

Mida me oleme teinud? Me oleme koos teiste riikidega võtnud kasutusele vedelkütusevarud, et tuua hindu alla. Jah, Eesti osakaal on selles väga väike, aga teiste riikidega koos tegutsedes peaks ikkagi see pakkumine turul suurenema. See peaks hinda kokkuvõttes alla tooma, sest pakkumist on rohkem. (Juhataja helistab kella.)

Aitäh! [Vastavalt] kokkulepitud reeglitele ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi neljanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Kert Kingo, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ning teema on valitsus ja valitsemine. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Kaja Kallas! Ma olen siin varem juba korduvalt tõstatanud teema koroonaviirusega seoses valitsuse kehtestatud piirangute õiguspärasuse kohta. Olen korduvalt juhtinud teie tähelepanu inimeste põhiseaduslike õiguste rikkumisele, meie riigi põhiseaduse rikkumisele. Te ei ole sellest välja teinud, vaid olete seda ülbelt eiranud. Tulen tagasi Tallinna Halduskohtu eelmise nädala otsuse juurde, mis oli seotud esitatud kaebustega vaidlustada valitsuse korraldustega nr 212 ja nr 305 kehtestatud koroonapiirangud ning mida te täna olete naeruvääristanud. Nimelt, kohus on tuvastanud, et vaidlusalused piirangud riivavad ennekõike põhiseaduse § 34 kohast liikumisvabadust, § 31 kohast ettevõtlusvabadust, §‑s 28 sätestatud tervise põhiõigust, §-s 26 sätestatud perekonna ja eraelu puutumatust, §-st 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele, § 37 kohaselt õigust haridusele, §-st 29 tulenevat õigust valida tegevusala, elukutset ja töökohta, § 32 kohaselt omandiõigust, § 41 kohaselt õigust jääda truuks oma veendumustele, §-st 10 tulenevat inimväärikust, §-st 16 tulenevat õigust elule ja §-st 20 tulenevat isikupuutumatust. Te olete teadlikult ja tahtlikult hävitanud Eesti ühiskonda, meie majandust ja inimeste elusid. Te olete rikkunud Eesti põhiseaduslikku korda, mis kvalifitseerub karistusseadustikus kuriteona. Kuidas kavatsete kõike seda kurja heastada, kuidas vastutada?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Te mõni aeg tagasi oma protseduurilises küsimuses või kommentaaris ütlesite, et kohtusüsteemi tuleb suhtuda lugupidavalt. Ja tulebki suhtuda lugupidavalt kõikidesse kohtuotsustesse, mis on tehtud, mitte ainult sellesse ühte, mis teile meeldib. Tallinna Halduskohus on teinud koroonavaidlustes 16 lõpplahendit, millest seitse on ka jõustunud. Nendest 16 lõpplahendist ainult see üks, mida te tsiteerite, on tehtud valitsuse kahjuks ja kaebajate kasuks. See on esimese taseme otsus, esimese kohtuastme otsus, mis tähendab, et see ei ole veel jõustunud ja selle saab edasi kaevata.

Samal päeval, kui tehti see otsus, mida te tsiteerite, tegi Tallinna Halduskohus veel kaks otsust koroonavaidlustes, kus jäeti kaebused rahuldamata ja tunnistati nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus põhiseadusega kooskõlas olevaks. Nii et selles suhtes mina ei ole kohtusüsteem ja esindan siin täidesaatvat võimu, teie esindate seadusandlikku võimu. Üldiselt on heaks tavaks, et me kohtulahendeid ei kommenteeri enne, kui on tehtud lõplikud otsused. Las kohus teeb oma tööd.

Loomulikult, põhiseadus loeb ette kõik need õigused, mida te nimetasite, ja ma ju ei vaidlegi sellele vastu, et piirangud, nii nagu nimi juba ütleb, piiravad kedagi. Aga antud juhul nakkushaiguste ennetamise ja tõrje olukorras oli need piirangud vaja kehtestada. Need piirangud olid palju leebemad, kui nad olid siis, kui teie olite valitsuses ja kui keelati absoluutselt kõik ära, sealhulgas näiteks inimeste võimalus meelt avaldada. See kehtis samamoodi valitsuse kehtestatud piirangutega.

Nüüd, ka põhiseadus ütleb, et teatud juhtudel need õigused, mis on põhiseaduses ja mis te ette lugesite, ei ole absoluutsed, vaid neid saab piirata teiste inimeste samade õiguste kaitseks. Minu jaoks on oluline see, et kohtusüsteem saaks teha oma tööd. Ja see, et meil tulevad kohtusüsteemist erinevad lahendid, näitab seda, et kohtunikud arutavad asju sisuliselt. Lõppkokkuvõttes saab Riigikohus teha oma lõplikud otsused ja öelda, mis siis on õige ja mis ei ole õige, kas ta siis on põhiseaduspärane või ei ole. Sellega seoses tegelikult on ju ka soov seda nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust muuta, teha see paremaks, nii et Riigikogul oleks rohkem sõnaõigust, kui selliseid piiranguid peaks olema vajalik uuesti kehtestada.

Protseduuriline küsimus, Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Taas [soovin teha märkuse] stenogrammi huvides. Hetkel väljendas Kaja Kallas ennast äärmiselt ebakorrektselt ja lubamatult. Kohtuotsused on otsused. Neid tuleb aktsepteerida ja siin ei ole mitte mingit pistmist sellega, et kas kellelegi [otsus] meeldib või ei meeldi. Juriidilise haridusega inimene peaks seda teadma, et kohtuotsus ei sõltu sellest, kas ta kellelegi meeldib või ei meeldi. 

Aitäh! Eesti on õigusriik, sellega ma olen täiesti päri. Nüüd tuleb täpsustav küsimus. Kert Kingo, palun!

Tänan! Tulenevalt põhiseaduse § 3 lõikest 1 teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Põhiseaduse § 11 esimese lause kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Tsiteerin taas eelmise nädala kohtuotsust. "Viide solidaarsuskohustusele pole põhjendatud, sest esiteks, sellisel kohustusel puudub nii õiguslik kui moraalne alus. Õigusriigis ei tohi mitte kedagi sundida solidaarsusele. Teiseks, Eesti riik pole rajatud mitte solidaarsusele, vaid vabadusele, õiglusele ja õigusele, seejuures on vabadus meie põhiseaduse – mis on kujundatud liberalistliku vaate järgi – preambulas asetatud teistest aluspõhimõtetest eespoole "ülimaks väärtuseks"." Tsiteerin veel: "Inimesele inimeseks olemise tõttu omane väärikus väljendub eelkõige selles, et iga inimene määrab ennast ise ja ka kannab vastutust oma ise määratud tegutsemise eest. Seega näeb inimväärikuse põhimõte ette inimese riigipoolset kohtlemist "ise vastutava isiksusena". Riigipoolne meditsiiniline patroneerimine (inimese survestamine vaktsineerimisele tema enda kaitseks) pole seega kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega nagu ka mitte väidetavale solidaarsuskohustusele tuginev vaktsineerimissurve (inimese survestamine vaktsineerimisele teiste isikute kaitseks). Õigusriik kaitseb inimväärikust ning igaühe vabadust ja vastutust, eriti oma tervise eest. Õigusriigis kehtib vaktsineerimisvabaduse põhimõte." Selle kohtuotsusega otsustas kohus mõista Vabariigi Valitsuselt välja menetluskulusid üle 152 000 euro. Millistest vahenditest need summad plaanitakse tasuda ja kas [seda tehakse] nendesamade maksumaksjate arvel, keda te represseerisite ja kelle õigusi rikkusite?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jällegi tuletan lugupeetud Riigikogu liikmele meelde, et meil on kolm kohtuastet. See oli Tallinna Halduskohtu otsus, see on esimene kohtuaste. Nii. Kuna te pidevalt tsiteerite seda ühte kohtuotsust, kuigi seal on veel 16 kohtuotsust, mis ütlevad täpselt risti vastupidist, siis sellepärast ma kogu aeg viitan, et teile ilmselgelt meeldib see üks kohtuotsus ja ei meeldi need teised kohtuotsused, sest neid teisi kohtuotsuseid te totaalselt ignoreerite, justkui neid ei olekski olemas. Need 16 kohtuotsust ütlesid, et piirangute kehtestamine sellisel juhul [oli põhiseadusega kooskõlas] ning [ühtlasi] nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus on põhiseadusega kooskõlas. Selliste piirangute kehtestamiseks oli valitsusel õigus, arvestades tollast olukorda.

Nii et selles mõttes ma arvan, et siin Riigikogu saalis kohtuotsuse ettelugemine – kõik saavad kohtuotsuseid ka ise lugeda – ei aita. Las kohus teeb oma tööd. Teie olete seadusandlik võim ja peate tegelema just seadusandlusega ning seetõttu on mul eriti kurb meel, et te takistate nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse arutelu. Arutelu [on vaja] just sellel põhjusel, et saaks need teemad selgeks vaielda, kõik need etteheited, mis teil on olnud, saaks siin Riigikogu saalis läbi vaielda [ja kaaluda], mis on õige ja mis ei ole õige. See on teie roll.

Kohtuotsuseid ma oleksin võinud ka ise kaasa võtta, kui [oleksin teadnud, et] lähme siin kohtuvaidluse elementi. Ma oleksin võinud võtta kaasa need 16 kohtuotsust, mis teile ei meeldi, sest neid te ei tsiteeri, ja oleksin võinud neid ise tsiteerida. Aga see ei vii ju mitte kuhugi. Las kohus teeb oma tööd, kohtul on veel kaks astet. Need kohtuotsused saab vaidlustada ja lõppkokkuvõttes peab Riigikohus otsustama, mis oli ja mis ei olnud õige tol hetkel. Nii et ärge tehke ennatlikke järeldusi. Või kui puhtalt massi pealt võtta, siis nagu ma ütlesin, 16 lahendit on tehtud valitsuse kasuks ja kaebajate kahjuks ning see üks lahend on tehtud kaebajate kasuks ja valitsuse kahjuks. Selle põhjal võiks öelda, et halduskohus on üldiselt asunud seisukohale, et valitsus on tegutsenud põhiseaduspäraselt.

Ja nüüd lisaküsimus, Kalle Grünthal, palun!

Tänan, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Reformierakonna esimees! Mul on teile selline küsimus – või õigemini mitte küsimus, vaid ma tahan teile selgitada ühte asja. Te ajate praegu rahvast eksiteele. Mis loeb siin see, et 16 lahendit on olnud valitsuse kasuks ja see üks, mis teile ei meeldi[, on valitsuse kahjuks]? Küsimus on väga lihtne. Te peaksite teadma, et kõik sõltub esitatud nõudest, mida me kohtult tahame. Kohus teeb täpselt sellise otsuse, mida inimene tahab.

Ja noh, tavaliselt on veel teine erisus see, et tsiviilprotsessis esitab kumbki pool oma tõendid ja selle põhjal teeb kohus otsuse, aga halduskohtus on asi hoopis teine. Seal esitavad mõlemad pooled oma tõendid, argumendid ja väited ning lisaks sellele on kohtul õigus ka iseseisvalt tõendeid koguda. Vaat see ongi praegu suur erisus, et see tubli kohtunik, kes tegi lahendi, mis teile ei meeldi, kogus iseseisvalt tõendeid ehk ta tegi järelpärimisi Tervise Arengu Instituudile, Ravimiametile ja haiglatele ning tuvastas, et teie valitsuse esitatud vastuväited on valelikud – nii rahvale kui ka kohtule antud vastuväited. Nii et me ei saa siin tõmmata paralleeli. See kohtunik läks sügavuti ja tegi ära väga tõsise töö.

Aga mu küsimus on praegu hoopis selle kohta, et te siin räägite, et olete väga tugev põhiseaduse spetsialist, ja ütlete, et tunnete seda teemat väga hästi. Ma sooviksin teada, et põhiseaduse järgi kindlasti teatud [juhtudel] võib õigusi piirata, aga põhiseaduses on ka mõned sellised normid, mis on absoluutsed põhiõigused, mille moonutamine ega piiramine ei ole ühelgi eesmärgil lubatav. (Juhataja helistab kella.) Palun nimetage need, mis teie arvates käivad selle kategooria alla.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jällegi tasub võib‑olla siiski vaadata, kuidas kohtusüsteem toimib. Teie ütlete, et kohus teeb otsuse, mida inimene tahab. Ei, kohus teeb otsuse, mis on seaduspärane, kuulates ära erinevad argumendid ja hinnates tõendeid. Kui te ütlete, et see üks kohtunik tegi töö ära, siis kas te tahate öelda, et need 16 kohtunikku, kes tegid teistpidise lahenduse, ei kõlba kuhugi ega ole oma tööd teinud? Mina sellise hinnanguga kindlasti kaasa ei lähe. Minu meelest on Eesti kohtusüsteem väga hästi toimiv. Eesti inimesed saavad oma õiguste tagamiseks pöörduda kohtusse, kohtud teevad oma tööd erapooletult ja jõuavad lahendini, mis on seaduspärane. Neid lahendeid saab alati ka kõrgemasse kohtuastmesse edasi kaevata, kui tehtud lahendiga nõus ei olda, ja siis võtab juba järgmine kohus selle asja lahti, vaatab sinna sisse, kuni Riigikohtuni välja, kus hinnatakse täpselt samamoodi, kas tehtud on õige otsus või ei ole.

Mina ei ole põhiseaduse spetsialist. Mul on tõepoolest juriidiline kõrgharidus, ma olen töötanud 14 aastat advokaadina. Aga kui ma saan öelda, et olen mingi õigusala spetsialist, siis olen konkurentsiõiguse spetsialist, sest see on tõesti see töö, mida ma tegin, ja ma arvan, et tegin täitsa tublisti. Põhiseaduse spetsialistid on teised inimesed, kes on sellele aega kulutanud, ennast spetsialistiks koolitanud ja selle ala praktikaga tegelevad.

Küll aga ütlen ma, et olen põhiseadust lugenud ja mitte ainult üks kord, vaid mitmed korrad. Ma tean, mis siin on kirjas, ma olen seda ka koolis õppinud, ma olen nendes aruteludes osalenud ja nii edasi ja nii edasi. Selles mõttes olen ma valmis teiega põhiseaduse üle debateerima, nii sätte kui mõtte üle. Aga teie tahate pidevalt rääkida põhiseaduse mõttest, ent olulisem on siiski see, et mõte saab tugineda ainult põhiseaduse sättele. Ja põhiseadus – see on väga hea tekst ja selle eest peab võtma mütsi maha nende Põhiseaduse Assamblee liikmete ees, kes põhiseaduse kokku kirjutasid – on pidanud ajale vastu. See on üldiselt väga hea tekst. Ja see, et seal on põhiline fookus ka inimeste põhiõigustel, näitab seda, et me oleme õigusriik ning inimeste põhiõigused ja -vabadused on meile väga olulised. Muideks, see on ka liberaalse demokraatia oluline osa, mis teatavasti teile vist väga ei meeldi, aga see on hea, et meil sellised õigused on.

Nüüd on protseduuriline küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan, lugupeetud Riigikogu esimees! Ma lihtsalt protokolli mõttes sooviksin täpsustada asjaolu, et kõigepealt selgus praegu vastaja vastustest, et ta ei olegi väga suur põhiseaduse spetsialist. Ta on kõikide muude asjade spetsialist. Ja sellest tulenevalt jääb mulle arusaamatuks, kuidas ta saab tsiteerida siin, et kõik tegevused, mida valitsus on teinud inimestele piirangute kehtestamisel, on olnud legitiimne, kui ta ei tea selle asja sisu. Kas siin ei paljastu Kaja Kallase valelikkus selles osas, et ta räägib puldist ühte, aga kui hakkame debati korras minema põhiseaduse mõtte ja sisu juurde, siis ei tule sealt mitte midagi?

Aitäh! Selle [jutu] te stenogrammi saite, nagu te soovisite, aga ma seda protseduuriliseks küsimuseks ei loe. Selle küsimuse käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde, see on viies. Selle küsimuse esitab Riigikogu liige Andres Metsoja, vastab ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt ning teema on Rail Baltic. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Täna otsustab Euroopa parlament sisepõlemismootoriga autode keelustamise aastast 2035. Me teame ka seda, et seoses kliimaeesmärkidega on raudteel järjest suurem tähendus, ometi Rail Balticu projekt lükkub Eestis edasi viis aastat. Oluline on siiski rõhutada, et valitsus on võtnud seisukoha, et tegemist on ikkagi ka sõjalise mobiilsuse tagamiseks olulise objektiga. Me teame, et NATO laieneb Põhjamaade suunas. Kogu selles valguses on lisaks sõjalisele julgeoleku tagamisele oluline rääkida ka majanduslikust julgeolekust. Ehk tegelikult sanktsioonid Venemaa vastu toovad kaasa kümnendiks kui mitte absoluutselt aegade lõpuni transiidist loobumise. See tähendab seda, et Soome ja Rootsi peavad leidma alternatiive selleks, et Kesk-Euroopasse oma kaupu saata. Me oleme jõudnud olukorda, kus Via Baltica oma praeguses seisu ei vasta tegelikult Euroopa vajadustele, ei vasta ka Eesti vajadustele. Kas seda teemat on selles valguses arutatud? See ei ole ainult NATO ja julgeoleku küsimus, vaid majandus on kõige alus. Kaubad peavad saama liikuda Põhjalast Kesk‑Euroopasse ja vastupidi. Kui me vaatame Eesti riigi dokumentidesse sisse, vaatame Euroopa Liidu toetusdokumentidesse sisse, siis tegelikult me näeme, et sellist rahalist ressurssi Via Baltica kiireks kordategemiseks, neljarealise maanteena väljaehitamiseks ei ole. Kas on arutatud, millised võiksid olla lahendused? Sest tegelikult me justkui natuke oleme Euroopale selle arengu osas Baltimaadena võlgu.

Palun, Andres Sutt!

Aitäh, hea küsija! Ma olen väga nõus küsimuse rõhuasetuse ja nurgaga, sest tõepoolest, kui me räägime ühendustest laiemalt, siis seal on majandusmõõde, julgeolekumõõde ja kindlasti uued ühendused. Sellepärast on just raudteeühendused väga olulised, need on ka palju väiksema keskkonnajalajäljega.

Te viitasite, et võrreldes algsete plaanidega on Rail Balticu ehitus veninud. See vastab tõele. Parim teadmine on täna see, et aastaks 2030 peab Rail Baltic valmis saama. Mis põhjustel on see projekt veninud? Seal on mitmeid asju. Kindlasti [aitab tegevust kiirendada] see, kui muutuvad detailplaneeringud saavad lõplikult kinnitatud. Samas [on venitamist põhjustanud] ka Pärnut puudutav kohtuotsus, mis omakorda nõuab uute alternatiivide kaalumist. See kõik on [projekti] ajaliselt mõjutanud.

Mis puudutab maantee osa ehk Via Balticat Rail Balticu kõrval, siis tõsi ta on, et selle rahastus on ette nähtud ühtekuuluvusfondist. Aga selle rahaga ei ole meil võimalik kogu maanteed 2 + 2 või 2 + 1 laiuselt välja ehitada. Kindlasti on see üks valdkondi, mida tuleb arutada järgmise riigi eelarvestrateegia raames. Majandus- ja taristuminister on need ehitusvajadused oma prioriteedina ka esitanud. Kogu selle maantee ehituse maksumus aastate peale kokku on ligikaudu 500 miljonit, see on päris korralik investeering. Aga nii järgmiseks kui ka ülejärgmiseks aastaks on rahastus olemas, nii et ma arvan, et me saame edasi liikuda.

Lõpetuseks [ütlen] võib‑olla seda, et mis puudutab kaubavoogusid Venemaaga, siis ma olen täiesti nõus, et need kaubavood on väga pikaks ajaks peatunud. See mõjutab ka Soomet ja sealt avaneb kindlasti transiidivõimalusi Eesti transiidikoridori kaudu, kus nii maantee kui ka raudtee mängivad olulist rolli.

Ja nüüd täpsustav küsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Olen kindlasti nõus, et Rail Balticu projektiga tuleb minna edasi ja võimalikult kiiresti, aga seal on ilmselt ees puhttehnilised [probleemid], mida ei ole võimalik paljudel juhtudel ka kiirendatud korras lahendada. Samas, majandustee Kesk-Euroopa ja Põhja-Euroopa vahel Euroopa piirides on üliolulise tähenduse ja tähtsusega just majandusloogikat silmas pidades, ka tegelikult Euroopa ühtsust silmas pidades. Kui me sellesama Rail Balticu kontekstis liigume edasi ka sõjalist mobiilsust arvestades, siis tegelikult me teeme sama ju maanteede kontekstis. Näiteks Tori silla ehitus sai väga tugeva toetuse ja kopp löödi 9. mail vanasse silda sisse eelkõige sellepärast, et tagada sõjaline mobiilsus ka maanteel.

Aga nüüd, vaadates neid rahalisi väljakutseid, me tihti siin saalis räägime – ka eile debateeriti selle üle lähemalt ja kaudselt –, et majanduse olukord on pingeline, rahaturgude olukord on, nagu on. Kas tänases olukorras teie kui ministri arvates oleks mõistlik vaadata neid kaubakoridore ja ühendusi meie tuleviku vaates kui investeeringuobjekte, mille jaoks Eesti riigil oleks aeg ja koht võtta laenu ja teha need projektid kiiresti ära, sest see ei ole ainult meie küsimus, vaid see on Euroopa kui terviku küsimus? Tuleb püüda leida erinevaid toetuskanaleid ja meetmeid ning teha lobitööd selles suunas, et Euroopa meid paremini mõistaks, et NATO laienemine ei ole ainult sõjaline laienemine, vaid see on ka tihedam majanduslik koostöö Euroopa sees.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Kindlasti olen nõus selle projekti strateegilisusega. Ma arvan, et nagu iga sellise suure infrastruktuuri investeeringu puhul, on ka siin oluline rahva arvamus. Kui me vaatame viimast avaliku arvamuse küsitlust, mis pärineb selle aasta aprillikuust, siis [näeme, et] toetus Rail Balticule kui ühenduskoridorile, ühendussillale on 69%. See on läbi aegade kõige kõrgem tulemus. Nii et siin on väga selgelt ka rahva huvi taga.

Nüüd, vaadates seda, mis tööd on parasjagu käimas, siis on selge, et enne ei saa alustada päris ehitustegevust, kui on olemas detailplaneeringud ja konkreetsed projektid, mille põhjal on võimalik hankeid välja kuulutada. Juba lõpetatud on Pärnu reisiterminal ja Ülemiste terminal, mõlemad projektidena, Ülemiste raudtee infrastruktuuri ja rekonstrueerimise projekteerimine, samamoodi Vanasadama trammiühenduse projekteerimine. Siit on võimalik juba täiendavate investeeringutega edasi minna. Lisaks on käimasolevad detailplaneeringud ja projekteerimistööd, mida on kokku 13 lõigul, näiteks põhitrassi projekteerimine Harju–Rapla lõigul, Rapla–Pärnu põhitrassi projekteerimistööd, samamoodi Pärnu või Tootsi–Ikla. Kui kõik need projektid on saanud valmis, siis on võimalik liikuda edasi ehitushangetega. Samamoodi on Ülemiste terminaliga seotud detailplaneeringute ja projekteerimistööde puhul. Ma usun, et siin on töölõik kas ette valmistamisel või ette valmistatud, et saaks ajalist hoogu juurde anda. Täiendavalt on sellel aastal algatamisel kohalikud peatused Harju- ja Raplamaal detailplaneeringu ja projekteerimistöödena.

Nii et ma oleksin tegelikult mõõdukalt optimistlik. On selge, millele te selles küsimuses ka viitasite, et kogu ehitusturg, materjalide saadavus sellesama Venemaa sõja tõttu Ukrainas, pluss muud tarneraskused, mida mõjutab muu hulgas Hiina null-COVID-i poliitika, paneb ka kogu logistika ja hangete läbiviimise ahela täiendava surve alla.

Te küsisite ka seda, mis on õige rahastamismoodus selle projekti puhul. Minu jaoks rahastus tuleb alati järjekorras viimasena, [pean silmas] rahastamisallikat. Meil on veel väga palju Euroopa Liidu raha, mida meil on võimalik Rail Balticu juures kasutada. (Juhataja helistab kella.) Nii et ma usun, et rahastuse taha see asi ei jää. Ja vabandust, et läksin üle aja!

Rohkem küsimuste soovi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kuuenda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Indrek Saar, sellele vastab valitsuse liige peaminister Kaja Kallas ja teema on rahvusvahelisest olukorrast. Indrek Saar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Kõigepealt tunnustan teie tööd rahvusvahelises julgeolekuolukorras ja kindlasti on teil oma panus selles, et täna välispoliitikas tihti tõdetakse, et Eesti on oluliselt suurem, kui väliste gabariitide järgi võiks arvata. Hurda soov sellest, et vaimult suureks saada, on mõnes mõttes tänases kriitilises ja väga tõsises olukorras isegi võib-olla mõnevõrra tõeks osutunud.

Aga see ei tähenda, et meil ei oleks muresid. Üks nendest muredest seondub meie väga olulise liitlasega, kellelt tulevad sõnumid teevad neid inimesi, kes vähegi uudiseid jälgivad, pidevalt ärevaks. See puudutab eelkõige Prantsusmaad ja president Macroni. On loogiline, et veebruari alguses, enne seda, kui sündmused 24. veebruaril dramaatilise pöörde võtsid, teatas Macron enne Moskvasse sõitu, et ta muu hulgas peab Venemaa julgeolekumuresid õigustatuks. See muidugi ei meeldinud meile absoluutselt. Aga me lootsime, et peale 24. veebruari on midagi muutunud, eriti selles kontekstis, kus paljud lääne‑ ja keskeurooplased ütlesid, et nad tunnistavad, et nad eksisid, kui ei võtnud piisavalt tõsiselt meie läbi aastate tehtud hoiatusi, kuidas Venemaa ambitsioonidesse tuleks suhtuda.

Sellest hoolimata me näeme, et Macron tuleb jälle välja jutuga, et Venemaad ei tohi alandada ja talle peaks midagi andma. See kindlasti ei meeldi absoluutselt meile, ammugi mitte meie sõpradele Ukrainas. Ja ta helistab. Muideks, väliskomisjoni liige Mihhail Lotman on teinud tähelepaneku, et pärast iga Macroni telefonikõnet Ukraina pommitamine Venemaa poolt intensiivistub. Mis siis ... (Juhataja helistab kella.) Mida me teeme valesti? Miks üks meie olulisi liitlasi on taas hakanud rääkima juttu, mis iga kord tekitab meis ohutunde? (Juhataja helistab kella.)

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt aitäh heade sõnade eest! Ma arvan, et kogu Eesti välispoliitikas tegelevad inimesed on teinud väga palju tööd erinevatel rinnetel. Te ise olete koos parlamendi väliskomisjoniga käinud suhtlemas meie liitlastega. Ma arvan, et see on väga oluline töö, sest tõesti, Ukraina sõda või sõda Ukrainas on ka meie sõda, just selles mõttes, et Venemaa on läinud Ukrainale kallale ja me peame tegema kõik selleks, et see sõda lõpetada ja inimeste kannatused lõpetada.

Ka mina ei ole mures Putini tunnete pärast. Olen öelnud sedagi, et me peaksime vähem muretsema selle pärast, kuidas Putin ennast tunneb, ja rohkem muretsema selle pärast, kuidas Ukraina vastu peab. Erinevalt Ukrainast saab Venemaa minna tagasi koju, oma piiridesse, mida ei saa aga Ukraina, kes võitleb kodus oma territooriumi, oma inimeste eest. Nii nagu on öelnud Ukraina peaminister: kui Venemaa lõpetab sõdimise, siis sõda lõpeb ja tuleb rahu, kui Ukraina lõpetab sõdimise, siis Ukraina kui selline kaob.

Nüüd, tulles meie liitlaste juurde, siis selge on see, et algusest peale oli teada, et mingi hetk tekib sellest sõjast väsimus. Aga ma olen viimasel ajal mõelnud ja rääkinud sellest ka meie suurte liitlastega, et see probleem tuleb sellest, et meil on täiesti erinevad arusaamad ajaloost. Prantsusmaale ja Saksamaale tähendaski sõja lõpp seda, et kannatused lõppesid. Aga meie jaoks sõja lõpp ei tähendanud ju seda, et kannatused lõppesid. Ehk kui nemad vaatavad seda läbi oma prisma, siis kui nüüd sõda lõpeks, oleks [nende arvates] järelikult rahu ja kõik oleks rahulik. Aga meie teame omaenda ajaloost, et küüditamised toimusid pärast sõda. Märgiliselt oli ka meil ju rahu, aga küüditamised, inimeste piinamised ja tapmised, kõik see läks okupeeritud territooriumidel edasi. See on see, millest me peame kogu aeg rääkima, oma ajaloost, et panna inimesi mõistma, et rahu ei tähenda automaatselt seda, et inimlikud kannatused lõpevad.

Me oleme seda viga teinud juba kolm korda või tegelikult, kui minna ajaloos kaugemale, veelgi rohkem – [seda viga,] et antakse agressorile andeks. Mida agressor sellest saab või mis on see sõnum, mille ta saab? See on see, et ma pääsen ilma karistuseta, järelikult järgmine kord ma julgen seda teha veelgi suuremas skaalas, sest mitte midagi ju ei järgne. Seetõttu peaks meie fookus praegu olema ka sõjakuritegude uurimisel, nagu oli Nürnbergi kohtuprotsessil, kus öeldi (Juhataja helistab kella.), et sõjakuritegusid panevad toime konkreetsed inimesed, kes peavad nende eest ka vastutama.

Täpsustav küsimus, Indrek Saar, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Ma olen teiega väga nõus selle sisu osas, mida te rääkisite, aga ma veel kord tulen selle juurde, et näiteks kui märtsi teises pooles käis väliskomisjoniga kohtumas Prantsuse senaator Olivier Henno – me koos väliskomisjoni esimehega temaga kohtusime –, siis ta ütles otse, väga otse, meie jaoks üllatavalt otse, et ta on tulnud alandlikult kuulama eestlaste kogemust. Ta on muideks Macroni erakonnakaaslane. Tol hetkel tundus, et meie sõnumid on kohale jõudnud.

Aga kuulates seda, mida Macron viimasel ajal pidevalt väidab või aeg-ajalt väidab, ka pärast seda, kui presidendivalimised on läbi, tekib küsimus, mida me oleme valesti teinud. Miks meie liitlased või osa meie liitlasi ei saa aru sellest, mida te just väga õigesti siin tõdesite? Mis te arvate, mida me peaksime riigina tegema? Mida väliskomisjon peaks teistmoodi tegema? Kas me peaksime oma sõnumitega olema jõulisemad, brutaalsemad, et need kohale jõuaksid? Mis on teie isiklik agenda ja tööplaan selleks, et meie liitlased, kellel on selline suhtumine nagu Emmanuel Macronil, saaksid sellest mõttest aru, mida me oleme püüdnud neile rääkida ja mida tegelikult meie Ukraina sõbrad neile täpselt samamoodi kogu aeg räägivad? Või jääme lihtsalt ootama, et äkki pärast parlamendivalimisi Prantsusmaal midagi muutub?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tahtsingi tähelepanu juhtida sellel, et valimised ei ole veel läbi. Me peame aru saama ka sellest, et erinevate liitlaste sisepoliitiline olukord ja sisepoliitilised arusaamad toimuvast on erinevad või – ma ütlesin valesti, mitte arusaamad toimuvast ei ole erinevad, vaid tunnetus [sellest], kui palju valu välja kannatatakse, on erinev ja just sellepärast, et meil on erinev ajalooline kogemus. Meie teame, et me peame lühiajaliselt selle valu ära kannatama, selleks et me ei oleks 50 aastat okupeeritud, sest pikaajaline valu on palju hullem, kui agressorit kohe tagasi ei lööda. Neil ei ole sellist ajaloolist kogemust.

Tõsi on, et me peame sellest pidevalt rääkima. Küsimus on, kuidas. Minu tunnetus on see, olles nende laudade taga olnud, et räuskajat ei kuulata, aga vaikijat ei märgata. Tasakaalu leidmine nii, et me oma liitlasi ei solvaks, aga samal ajal oma sõnumi saaksime kohale viidud, on ülioluline. Ma ütlen nii, et minu tunnetus on see, et meid kuulatakse rohkem, kui meid kuulati enne seda sõda. Aga on ka selline tähelepanuaken, et tulevad uued kriisid peale. Kui tuleb Butša, Irpin, siis on jälle kõik šokeeritud ja siis jälle see tähelepanu läheb kuidagi keskendunumaks. Aga kui asjad muutuvad nii‑öelda tavaliseks, normaalseks, siis tähelepanu hajub. Meie peame igal juhul tegema tööd selleks, et see ei muutuks [liitlaste jaoks] normaalseks ega tavaliseks, sest see ei ole normaalne ega tavaline, et üks riik läheb teisele riigile kallale.

Minu meelest peaks praegu fookus olema väga palju sellel, et juhtida tähelepanu sellele, et need, kellega te räägite, on tegelikult sõjakurjategijad. Vaatame genotsiidi mõistet Genfi konventsiooni järgi, see ütleb, et sul on soov rahvas osaliselt või tervikuna üldse maa pealt pühkida. Seda on Putin väljendanud nii sõnas kui ka teos. Vaatame seda, mida ütlevad sõdurid kohapeal – tegelikult seda nad ju väljendavadki, et nad viivad seda programmi ellu. Sellele peab järgnema karistus. Ma olen ka öelnud, et hea küll, kui suurte riikide esindajad, näiteks Prantsusmaa president ja ka Saksamaa kantsler ütlevad, et Zelenskõi palub neil helistada, kuna Putini ei räägi temaga, et see konflikt, see sõda lõpetada, siis ma saan sellest aru. Aga see ei tähenda seda, et kõik peaksid pidevalt helistama. Ja kui te helistate, siis peaksite kogu aeg mõtlema, et te tegelikult helistate sõjakurjategijale (Juhataja helistab kella.), kes mitte mingil juhul ei tohi karistusest pääseda.

Nüüd lisaküsimus, Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Meie liitlaste hulgas on kaks erinevat diskursust, kui räägitakse sellest sõjast ja selle lõpptulemusest. Üks on see, et Ukraina ei tohi kaotada seda sõda, ja teine on see, et Venemaa peab kaotama selle sõja. Need on kaks põhimõtteliselt erinevat asja. Kõik need kohtuistungid, mis puudutavad sõjakurjategijaid, on võimalikud üksnes siis, kui Venemaa sõja kaotab. Sellega seoses on mu esimene küsimus või, ütleme, palve, et Eesti selgemalt väljendaks just nimelt ainult seda teist positsiooni.

Teine asi on lääne poliitikute ja intellektuaalide diskursus Ukraina ja Venemaa vahekorrast, mis kordab tegelikult Putini ja Vene ametliku propaganda sõnumit, et on üks vana Vene riik ja säält siis eraldus kuidagi Ukraina ja ka ukraina keel kuidagi eraldus ja nii edasi. Tegelikult oli asi hoopis vastupidi. 1200 aastat on Ukraina riigi ja Ukraina kultuuri ajalugu. Vene riigi ja rahva ajalugu sai alguse 600 aastat tagasi. Venemaa, kasutades riiklikke ja muid vahendeid, on kaaperdanud Ukraina keskaegse ja vanema kultuuri ning sellest ei saada ka lääne akadeemilistes ja intellektuaalsetes ringkondades aru. Meie, väike intellektuaalide grupp, püüame seda kompenseerida või tasa teha ja oleks väga oluline, et meil oleks ka poliitikute tugi.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma isegi lisaks teile, et mitte Ukraina ei tohi kaotada, vaid Ukraina peab selle sõja võitma ja Venemaa peab sõja kaotama. See on tegelikult see, mida ütlevad kõik meie liitlased samamoodi. See on oluline. Ja jällegi, ma võib-olla mõtleksin ka niimoodi, et Venemaa huvi on meid igal juhul lõhestada, näidata, et meil on erinevad mõtted ja erinevad huvid ning et tegelikult me ei saa siin kokkuleppele. Aga me võime keskenduda ka sellele, mida me oleme teinud ühiselt ja tugevalt ja kiiresti. Me oleme teinud kuus sanktsioonipaketti ja kõik on olnud pardal, et Venemaa sõjamasinalt raha ära võtta. Samamoodi on kõik liitlased aidanud Ukrainal ennast kaitsta, andes relvi, ka raskerelvastust, laskemoona, ning õpetades Ukraina armee esindajaid välja neid relvi kasutama. Kõike seda tuleb edasi teha just selleks, et nad saaksid ennast kaitsta.

Mida on meile öelnud suured liitlased, kes on Putiniga rääkinud? Nad on öelnud seda, et nad ütlevad talle kogu aeg, et vaata, sa ei saa õnnestuda, ükskõik, mis sa teed, sa kaotad selle [sõja], parem lõpeta kohe ära. Me oleme ühtsed, me oleme Ukraina taga ja me ei tule sealt tagant ära. Minu jaoks on see väga oluline sõnum. Aga oluline on ka see, et igasugused ennatlikud rahule üleskutsumised või ennatlikud vaherahud on ohtlikud just sellel põhjusel, et siis öeldakse, et kõik, joon on siin, igaüks jääb sinna, kus ta on. Aga Venemaa on juba võtnud territooriumi, mida tal enne ei olnud. Seda ei tohi lubada, sest vastasel juhul ta pääseb jälle karistuseta minema.

Jah, me peame tegema pingutusi, et sellest pidevalt rääkida. Seesama, mis te toote välja, see ajaloo pool, et kes ikkagi oli enne ja kes on kelle osa ja kas on üldse tegemist eraldi rahvaga või ei ole. Selliseid arutelusid saavad ikkagi pidada riigid või suured riigid, kes võib-olla asju mõtestavad teistmoodi. Aga minu jaoks on oluline, et meid antud hetkel kuulatakse, ja minu jaoks on oluline, et me liitlastega ikkagi hoiame kokku, et Ukrainat tuleb aidata, Ukraina peab selle sõja võitma ja Venemaa peab selle sõja kaotama.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi seitsmenda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Peeter Ernits, vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on valitsemisaja kokkuvõte. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud valitseja! Andrus Ansip lubas kunagi viia meid nelja rikkama, jõukama Euroopa riigi hulka. Te olete pooleteise aastaga neli rekordit, Euroopa või maailma rekordit, püstitanud, kaks koroonaga ja üks Ukraina abistamisega suhtarvuna ja nüüd viimane, kodumaine rekord, üle Euroopa rekord on inflatsiooniga seotud. No inflatsioon on lihtne asi, igas riigis 700 toodet-kaupa, mõõdetakse nende hindu, vaadatakse, luuakse keskmine ja kuigi pott on üks, Euroopa Liit, olete teie suutnud ühes poti ääres, mida nimetatakse Eestiks, keeta või kõrvetada selle roa [põhja], teades, et inflatsiooni ei saa ise juhtida. Millega te olete mööda pannud, et teie juhtimisel on Eesti riik sellise musta rekordi saavutanud? 

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Te peate mind erakordselt võimekaks. Ausalt öeldes mulle tundub, et need sõnumid lähevad kuidagi vastuollu. Ühelt poolt loen, et te mind väga kõrgelt ei hinda, teiselt poolt hindate te mind nii kõrgelt, et ütlete, et ma olen kõik maailma probleemid põhjustanud, sealhulgas COVID‑i kriisi või inflatsiooni. Aga nii võimekas ma muidugi ei ole. COVID‑i kriisis me hoidsime ühiskonna avatuna selleks, et lapsed saaksid käia koolis ja vanemad saaksid käia tööl. Tänu sellele oli meie eelmise aasta majanduskasv 8,9%. See oli rohkem kui meie naabritel Lätil, Leedul ja Rootsil, nende majanduskasv oli 4,8%, ja Soomel oli see sootuks 3,3%. Just sellel põhjusel [oli meie majanduskasv nii suur], et me suutsime hoida ühiskonna avatuna.

Teiseks, Ukraina aitamine ja julgeolekuteemad on olnud meile alati südamelähedased. Me tõesti aitasime Ukrainat juba siis, kui teised veel ei aidanud. Me tegime need otsuseid juba eelmisel aastal, eelmise aasta lõpus, anda Ukrainale enda kaitseks relvi ja meil on hea meel, et kogu maailm või, ütleme, meie väärtusruumi riigid, läänemaailm on tulnud sellega kaasa ja Ukrainale järjest rohkem relvi andnud, et Ukraina saaks ennast kaitsta. Ma mäletan seda jaanuarikuu istungit siin Riigikogu saalis, kui me tegime otsuse riigikaitsekulutusi tõsta. Siis oli veel palju selliseid küsimärke, et kas see ikkagi on mõistlik mõte ja kas ka näiteks Ukraina aitamine on mõistlik mõte. [Neid küsimusi] tuli ka teie fraktsioonist. Ma loodan, et tänaseks me oleme kõik ühel lehel selles, et need on olnud õiged otsused ja Ukraina teeks seda ka meie jaoks. Praegu ukrainlased võitlevad sõna otseses mõttes ka Eesti eest, sest nad võitlevad Venemaaga, kes on meile täpselt samamoodi kõige suuremaks ohuks.

Nüüd inflatsioonist. Esiteks, inflatsioonil on palju erinevaid põhjuseid ja maailmamajanduse ootamatult kiire taastumine COVID-ist on üks põhjuseid just sellel põhjusel, et paljudes harudes polnud ettevõtted valmis kiireks nõudluse kasvuks. Nõudlus ületas pakkumise ja tekkiski hinnasurve. Samamoodi see, et meil oli ühiskond avatud, tähendas seda, et inimesed said suuremat sissetulekut, mis omakorda suurendas nõudlust. Ka palgakasv on meil muideks olnud kiirem, kui see on olnud näiteks Euroopas. See on samamoodi toonud täiendavat raha turule. Ka Eesti Pank on öelnud, et teise pensionisamba vabastamine on tähendanud seda, et (Juhataja helistab kella.) turule tuli rohkem raha, mis omakorda inflatsiooni suurendas. Aga me saame sellest pärast edasi rääkida, sest aeg on paraku läbi. Vabandust!

Palun nüüd täpsustav küsimus, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Lugupeetud valitseja! Mina ei ole teid nimetanud raudseks leediks. Ma viitasin sellele, et kui on tegemist raudse leediga, siis tal võiks olla ka kodumaal toimuva suhtes mõju, mitte ainult väljamaal. Aga vaadake, Prantsusmaal oli maikuus see number 5,8, mis meil on 20,1. Ja energia moodustab kogu selles inflatsioonis, nende hindade virvarris ja mõjus väga suure osa. Nii siin kui ka praktiliselt igal pool mujal. Aga Prantsusmaal on Macron – tema on seal kohalik raudne sir või monsieur – suutnud ja enne tedagi on suudetud hoida ülemine piir ühel tasemel, mida Eesti ei ole, on siin nii‑öelda börsi lummuses ja mitte ainult. Nii et siin oleks ka teie, kui te olete raudne leedi, võimalus olnud. Miks te ei ole seda kasutanud?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Väga hea, et te tõite selle Prantsusmaa näite. Prantsusmaa energiamiks, nii-öelda see, millest nemad saavad elektrit, milliseid energiaallikaid nemad kasutavad, on hoopis teistsugune kui teistel riikidel. Neil on väga suur tuumaelektri osakaal ja neil on praktiliselt null protsenti Vene gaasi. Vene gaas on see, mis on ajanud hinnad üles kõikides nendes riikides, kus gaasi kasutatakse. Turul on gaasi hind see, mis lööb hinna üles, sellel põhjusel, et ta tuleb turule viimasena ja kõige kallimalt ning lööb üles ka taastuvelektri hinna, mis sisendina oleks palju madalam.

Miks ei ole meil tuumaelektrijaama? Need otsused ei ole paraku sellised, et saavad üleöö tehtud ja järgmine päev on tuumaelektrijaam olemas. Need otsused on tehtavad pika aja peale ja tulnuks teha varem, et meil need täna oleks olemas. Aga sellist vajadust ei ole varasemalt ette nähtud. Ma arvan, et seda arutelu, kas meil on kohta tuumaelektrile, peaks kindlasti pidama, just selle jaoks, et me saaksime odavamaid hindu ja meil oleks ka varustuskindlus. Seda arutelu peaks [pidama].

Energia hinnast veel. Eestis on inflatsioon olnud kõrge ka just sellel põhjusel, et ajalooliselt on energia olnud Eestis väga madala hinnaga ja me oleme seda ka vähe maksustanud. Kui kodutarbija elektri hind on olnud 40% alla Euroopa keskmise, siis mida madalam on baas ja mida väiksem on maksude ja tasude osakaal, seda kiirem on protsentuaalne kasv. Loomulikult see mõjutab ka otseselt kõiki teisi elemente.

Nüüd veel üks teema, eestlaste suur börsiusk. Vaatame näiteks Soome inimesi, neil on 90% fikseeritud hinnaga lepinguid, meil on inimesed rohkem börsiusku. See on iseenesest positiivne, sest headel aegadel on see andnud inimestele väga madala elektri hinna, aga rasketel aegadel toob ta hinnasurve kiiremini tarbijani. Nii et tulevikus saavad ka need turud, kus on rohkem fikseeritud lepingutega inimesi, selle laksu kätte, kui nii võib öelda.

Negatiivsed välismaised mõjurid, milleks on sõda Ukrainas ja juba sellele eelnenud gaasitarnetega manipuleerimine, ei lähe paraku kuidagi paremaks ja me peame vaatama seda, kuidas me saaksime tulevale talvele vastu nii, et me inimesi piisavalt aitaksime nende raskete oludega toime tulla. (Juhataja helistab kella.) Aga paraku on rasked ajad ees.

Priit Sibul, teie poolt lisaküsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea valitseja! Ma ei tea, kust kolleeg Ernits võttis selle pealkirja "Valitsemisaja kokkuvõte". Minu meelest ei ole kokkuvõtteks [veel põhjust], valitsus ju toimib ja teeb tööd, niipalju, kui ma aru olen saanud. Parlament teeb ka tööd. Täna on meil perehüvitiste eelnõu teine lugemine. Ma olin eelmine nädal haige ja Reformierakonna nimel pidas siin kõne Siim Kallas. See oli minu jaoks üsna muljet avaldav, kui ma seda ülekannet jälgisin, ja ma paluks kas tõlget või tõlgendust, sest ma ise ei suuda seda kuidagi lahti dešifreerida. Ka need kolleegid, kellega ma olen rääkinud, ei ole osanud mulle öelda, mida see täpselt tähendas. Aga Siim Kallas oma minu meelest ettevalmistatud kõnes rääkis sellest, et selle eelnõuga tahetakse varjata perekultuuri tegelikke puudusi, et meie ühiskonnas peab tagama pikaajalise turvalisuse emadele, et nad tahaksid lapsi saada, et isad‑mehed neid aitaksid ja toetaksid, ei jätaks üksi ning et kodus ei oleks vägivalda. Ja siis tuli lause, millest ma ei saanud üldse aru. Äkki te ütlete, keda siin silmas peetakse ja mida sellega öelda taheti. Tsitaat algab: "Me peame neid kaitsma talibanlike põhimõtete eest, kelle arvates naised on nagu loomad, kes kord aastas toovad ilmale ühe vasika." Keda peeti silmas ja mida sellega öelda taheti?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Seda, mida Siim Kallas oma kõnes ütles, saate temalt siin Riigikogus üle küsida. Kui teie olete nüüd terveks saanud, siis on väga tore ja saate kolleegi käest üle küsida. Aga tõsi ta on, kui me vaatame igasuguseid uuringuid, siis [näeme, et] perede probleemid on väga palju seotud just kindlustundega. Ja kindlustunne ei ole mitte majanduslik, vaid kindlustunne on just see, kas partner on sinu kõrval, kas sul on erinevad võimalused tulla toime pereeluga, just selles võtmes, et naised, kes lähtuvad oma otsuste tegemisel ka pikaajalisest plaanist, tunneksid ennast kindlalt nende partnerite kõrval. Mujal maailmas fokuseeritakse väga palju sellele, et just emad tunneksid ennast hästi, sest kui naised tunnevad ennast hästi, siis nad julgevad ka rohkem lapsi sünnitada. See ei tähenda, et seda saaks teha ainult rahaga. Need uuringud on ju palju sügavamad – uuringud selle kohta, mis paneb naisi otsustama ikkagi [rohkem] lapsi saama. Aga jah, seda, mida täpselt Siim Kallas mõtles, peate küsima temalt endalt.

Nii. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Priit Sibul, sellele vastab peaminister Kaja Kallas, teema on sõjapõgenikud. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea valitseja! Ma täpselt ei saanudki aru, kas või kus see talibanlik oht Eesti ühiskonnas või perekondades valitseb, aga nüüd ma küsin tõesti Ukraina sõjapõgenike kohta. Kas ja kust on võimalik saada meil täpset informatsiooni selle kohta, kui palju meil neid sõjapõgenikke, keda me aitama peame, on? Ma olen näinud Politsei‑ ja Piirivalveametis ja Postimehes numbreid, mis nüüd on juba 41 379. Ma saan aru, et õnneks neid sõjapõgenikke pole nii palju, kui me kõige mustemates stsenaariumides oleme ette näinud. Selles mõttes on hea. Tõenäoliselt see viitab sellele, et Ukrainas on ikkagi piirkondi, kus inimesed saavad jääda koju või riigi sees ümber asuda või on mingi muu põhjus. Aga kas meil on olemas täpne arv selle kohta, kui palju neid tuleb siia, kui palju on transiidil, kui palju neid täna täpselt on ja keda me peame sotsiaalsüsteemis aitama, ka tööle aitama?

Ma olen vaadanud, et see on nii erinev [olenevalt] sellest, millisesse omavalitsusse inimesed on sattunud või Sotsiaal[kindlustus]ameti poolt välja kuulutatud ööbimishanke kaudu [ööbimiskoha saanud]. See kõik on olnud nagu juhuslik, ühes kohas on tingimused natuke ühesugused, teises kohas teistsugused. Kusagil on nad metsade vahel, kusagil on nad linnakeskuses, kusagil on võimalik tööd saada, kusagil mitte. Aga kõigepealt, mis see täpne [põgenike] number on meil, ma ei tea, täna, eile, see, mis on meile teada? Kui palju on neid läbisõidul, kes siit edasi lähevad, ja kes on need, keda me peame aitama? Ja kui palju on neid, kes tulevad Ukrainast otse, ja neid, kes tulevad meile läbi Vene föderatsiooni?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tõesti, me pidevalt jälgime seda. Üks number, mida jagatakse, on see, kui palju on Ukraina kodanikke tulnud, ja teine number näitab ajutise kaitse saajate hulka. Ajutise kaitse saajad on need Ukraina sõja eest põgenevad inimesed, kes soovivad saada meie riigilt ka toetusi. Nemad on need, kellega me peame riigieelarves arvestama. Kõikidest Ukraina kodanikest on ajutise kaitse saajaid 52% ehk 25 479 inimest, neist 4% on saabunud enne 24. veebruari ja iga nädalaga tuleb tegelikult neid inimesi vähem.

Mis on muutunud? Muutunud on see, et varasemalt tulid nad üle lõunapiiri, aga praegu tulevad need inimesed, kes on saadetud või deporteeritud Ukrainast Venemaale. Nad [lähevad] ringiga tagasi. Selge on see, et me idapiiril neid inimesi väga põhjalikult kontrollime, kas nad ikkagi on tulemas Ukrainast ja millised on nende alused. See on üks pool.

Kõigist ajutise kaitse saajatest on tööle asunud 20% ehk 5176 inimest. Puhtalt registreeritud töötutest on põgenikke 10,4%, nemad on ennast töötuna arvele võtnud. Mida peab vaatama, on see, et enamik tulnutest, üle 80%, on naised ja lapsed ning neil on hoopis teistsugused vajadused. Proportsionaalselt on rohkem naisi, rohkem on osakoormusega töötavaid inimesi, kui me räägime nendest, kes on juba tööturul, ning rohkem on lihttöölisi.

Nüüd nende elukohast. Kõigist Eestisse jäänud sõjapõgenikest kasutab riigi pakutud majutust umbes 9% ehk tegelikult nende arv on väga väike. 3747 inimest vajab seda majutust, mida riik annab, ja nädalaga on see arv vähenenud paarisaja inimese võrra. See tähendab seda, et nad leiavad endale ise elukoha või lähevad tagasi Ukrainasse. Õppima on asunud 4890 põgenikku, neist 92 eelmisel nädalal. Võib-olla on oluline mainida ka seda, et 65% neist omandavad põhiharidust ja valdaval osal on õppekeeleks eesti keel, üle 70% lastest õpivad eestikeelsetes koolides.

Täpsustav küsimus. Priit Sibul, palun!

Aitäh! Hea valitseja! Küsimus on nendes inimestes, kes siia tulevad ja kes endiselt vajavad riiklikku majutuskohta – kas meil on siin süsteemis midagi muutunud? Nüüd tuleb neid õnneks sadades, mitte enam tuhandetes, ja me suudame olla täpsemad. Aga [alguses] oli sedasi, et Otepääl, minu koduvallas, kvalifitseerus üsna palju majutusasutusi. Kuna seal oli neid majutusasutusi, kes olid võimelised ka toitlustama, [üsna palju,] sattus sinna suur hulk inimesi. Aga lasteaiakohti seal ei ole, ka koolikohti sellisel hulgal ei ole. Ma toon näiteks, ma ei tea, kas suvast või entusiasmist, perekond Liiva, kes peavad Karupesa hotelli. Nad on olnud väga tublid ja aidanud väga paljusid perekondi, leida neil tööd, muud organiseerida ja toimetada. Aga alguses oli sedasi, et inimesed saadeti küll Otepää metsa, aga arstile nad pidid esimeses järjekorras minema Valka. Nemad täpselt seal Otepää metsas ei saa aru, kus pool on Valga, kus pool on Narva, paar kilomeetrit oli ka maanteeni. Kas me sihukestest probleemidest oleme üle saanud? Ja kas on mingi süsteemsem või ühetaolisem [lähenemisviis] nende inimeste toetamiseks, et see ei sõltuks ainult sellest, kuhu nad on majutuskoha saanud?

Kaja Kallas, palun!

Jaa, see on tõesti olnud suur probleem, et need kohad, kus on majutuskohad, ei ole just need kohad, kus on töökohad või lastele kooli- ja lasteaiakohad. Ja tõesti, [see puudutab ka] need majutuskohti, mida riik pakub ajutise kaitse saajatele. Tõenäoliselt on see põhjus, miks ainult 9% seda majutust kasutab, enamik tahab olla ikkagi nendes kohtades, kus on ka töökohad või lasteaia- ja koolikohad.

Koolikohtade ja lasteaiakohtade teemal me oleme eraldi rääkinud Ukraina kogukonnaga, käinud neile pidevalt nii‑öelda peale, et lapsed võetaks hariduse infosüsteemis arvele, sest kui me ei tea, kus vajadus on, ei saa me koolikohti juurde luua. Kui näiteks 30. augustil teatab perekond, et me siiski ei lähe veel Ukrainasse tagasi ja laps peaks minema homme kooli, siis kui me saame seda teada 30. augustil, on liiga hilja. Me oleme palunud, et registreerige lapsed.

Probleem on selles, et enamik Ukraina sõjapõgenikke loodab, et nad saavad kohe tagasi koju minna. Ühest küljest, probleem ei ole selles, et nad tahavad tagasi koju minna, see on väga hea. Aga probleem on selles, et kui nad [niipea] ikkagi ei lähe ja vajavad neid teenuseid, siis meil peab olema mingi ettevalmistusaeg. Me oleme näiteks Eestis või Tallinnas avamas uut kooli puhtalt Ukraina sõjapõgenike lastele, sest Tallinnas on neid paratamatult kõige rohkem. See on keelekümbluskool, kus õpetatakse nii eesti kui ka ukraina keeles, ja see asub siinsamas rahvusraamatukogu taga.

Aga jah, nende ajutiste majutuskohtade puhul me kõigepealt kaardistasime, kus need kohad üldse on, ja siis üritasime seda teavet kokku panna sellega, kus on töökohad. Alguses oligi palju probleeme just sellega, et inimesed ütlesid, et nad ei ole nõus minema sinna metsa vahele, sest neil ei ole seal midagi teha. Aga samas, kui te ise endale elukohta ei leia, siis see on see, mida meie saame pakkuda. Lihtsalt piirid on ees, ega neid vabu elamispindu ju kuskil ei ole, eriti nendes kohtades, kus on töökohti.

Selle teemaga tegeleb nüüd Sotsiaal[kindlustus]amet. See põgenike pikk plaan on Sotsiaal[kindlustus]ameti või õigemini kriisistaabi vedada, et neid asju omavahel kokku viia – töökohti, koolikohti, tervishoiuteenustele ligipääsu, kõike seda. Aga paratamatult tuleb siin probleeme ette, sellepärast et me ei ole kõige sellega arvestanud nii lühikese ajavahemiku jooksul.

Nüüd tuleb lisaküsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud valitseja! PPA on millegipärast alates 27. maist läinud üle nädala kaupa ülevaate andmisele, kuigi kui jagada päevade arvuga, et kui palju [sõjapõgenikke] päevas tuleb, siis üle 300 või ligi 400 tuleb neid ikka. Miks selline ootamatu muutus on tekkinud? Aga põhiliselt tahtsin ma küsida, et kui palju Eesti kavatseb Žõtomõri oblastit aidata. Ma olen kuulnud, et see on nüüd meie šeflusoblast ja Ukraina sõbrad, juba hulk aega tagasi ma vist rääkisin teile, tahaksid, et kõigil euroliidu riikidel oleks oma šeflusoblast, mida nad hakkavad üles ehitama. Kui palju on Eesti panustanud Žõtomõri tuunimisse?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Esiteks, sõjapõgenikke tuleb meile hetkel alla 300 päevas. Ja kui me vaatame seda, mis toimub Ukraina ja Euroopa Liidu piiril, siis [näeme, et] Ukrainasse läheb tagasi rohkem inimesi, kui sealt hetkel välja tuleb. See on kindlasti positiivne ja see on see, mida me kuuleme ka ukrainlastelt: nad soovivad minna koju tagasi.

Mida me oleme teinud? Kõigepealt tegime Soomega ning oma naaberriikide Läti ja Leeduga kokkuleppe, et vahetame infot ajutise kaitse saajate kohta, et [teada saada,] kui palju on seda nii‑öelda turismi, et kui ollakse end juba registreeritud ühes Euroopa Liidu riigis, siis kas saab ennast registreerida ka mujal. Sellega tegeldakse kogu Euroopa tasandil, et meil see omavaheline infovahetus olemas oleks.

Mis puudutab Ukraina ülesehitamist, siis mina olen igal pool rõhutanud seda, et kui me räägime Ukraina ülesehitamisest, siis esimene lause peaks olema see, et Venemaa peab maksma selle eest, mida ta praegu Ukrainas hävitab. Iga hoone, mille ta hävitab, iga sild, mis kokku kukub, peab tulema Venemaa taskust ja hea meel on tõdeda, et riigid sellega tegelevad. Esmaspäeval olin ma Suurbritannias, kus oli juttu sellest, et nad töötavad praegu välja seadust, mille alusel saaks kasutada oligarhidelt ära võetud vara ja ka Venemaa riigireserve, mis on praegu arestitud, Ukraina ülesehitamiseks. Ma arvan, et see on hästi oluline.

Teine pool on see, et on mitmed konverentsid või kokkulepped Ukraina ülesehitamiseks – nii-öelda doonorkonverentsid, kuidas Ukraina ülesehitamist peaks korraldama – ja Eesti on tõepoolest otsustanud olla Žõtomõri oblasti partneriks. Aga arusaadavalt see töö ei ole praegu ju veel käima läinud just sellel põhjusel, et sõda Ukrainas endiselt käib. Me peame tegema kõik selleks, et sõda lõppeks ja neid kahjusid veelgi suuremas ulatuses kaasa ei tuleks. Selle jaoks me anname Ukrainale igakülgset abi, sõjalist abi, räägime ka oma liitlastega, et nemad sõjaliselt Ukrainat toetaksid, et Ukraina saaks ennast kaitsta, inimesed saaksid tagasi koju minna ega peaks kartma, et agressioon jätkub või veelgi suuremas mahus edasi läheb.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Riho Breivel, vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on Päästeameti võimekus kriisiolukorras. Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma olen aastate viisi seisnud piirivalveameti ja piirivalvurite sõjaväestatud süsteemi taasloomise eest, et ta oleks võimeline sõjalise kriisi olukorras alluma kaitsejõududele ja et tal oleks vastav väljaõpe ja vastav gradatsioon ja terve süsteem. Tänaseks oleme jõudnud sinnamaani, et kuigi paljud poliitikud on sellega nõus, siis parteilisele distsipliinile alludes nad ei ole seda toetanud. Okei, ega ma ei jäta seda võitlust, aga küsimus ei ole üldse selles.

Eile hommikul me kohtusime päästeametnikega ja [nende] ametiühinguga ja tuli välja kurb tõdemus, mis tegi mind väga ärevaks. Nimelt, Päästeametil on nii väike isikkoosseis, et kui tekib sõjaline kriis, siis ei ole nad kindlasti võimelised täitma seda ülesannet, mida näitab täna Ukraina pool. Ja ei ole võimelised sellepärast, et nende isikkoosseis paljuski töötab kolme koha peal. Nad töötavad nii Päästeametis, nad on kiirabiautojuhid, nad on erinevates, kuidas öelda, riigikaitsefunktsioone täitvates ülesannetes. Kui peaks tekkima selline [sõjalise kriisi] situatsioon, siis me oleksime kummuli Päästeameti seisukohalt. 

Vaatame Ukraina kogemust. Tänu sellele, et Ukrainas oli sõjaväestatud päästeamet säilinud, on nad suutnud oma tööd teha päris hästi, kusjuures selle sõjaväestatud päästeameti hea külg on veel see, et nad on ka kombatandid. Küsimus: kuidas meie peaksime lahendama nüüd oma olukorra? Meie oleme oma Päästeameti äärmiselt õhukeseks viilinud (Juhataja helistab kella.), aga vabatahtlike najal ei ole võimalik seda asja teostada.

Kaja Kallas, palun! 

Aitäh! Lisaeelarvega me tugevdasime tegelikult nii Eesti julgeolekut kui ka elanikkonnakaitset ja eraldasime Päästeametile täiendavalt raha just selleks laiapindseks julgeolekuks, ka vastupanuvõime tugevdamiseks. [Tegime] kaks sellist olulist otsust. 80 miljonit eurot läks elanikkonnakaitseks ehk just Päästeametile – vabandust, Päästeametile läks sellest [80 miljonist] 50 miljonit eurot. See kontseptsioon töötati välja ammu. 

Nüüd teie küsimuse juurde. Päästeametnikud on olnud jah vaeslapse osas, kui vaadata teisi jõuametkondi. Seetõttu eelmise riigieelarvega me teisi palku tõstsime 7%, aga päästeametnike palku sai tõstetud 12%, et nad jõuaksid teistele järele. See on olnud suur murekoht, tõepoolest, nii nagu te ütlete, et töötatakse mitmel kohal. See on olnud väga suur koormus.

Ma arvan, et me peame ka edaspidi tegema pingutusi selle nimel, et leiaksime eelarves raha päästeametnike palkade tõstmiseks, et oleks isikkoosseis, kes saaks kõige sellega tegeleda. Sest tõesti, me oleme näinud ka Ukraina sõjas, et päästeametil ei ole mitte ainult kohustused, mis on seotud elanikkonnakaitsega – need on varjendid, evakuatsioon –, vaid on ka kohustus, mis on seotud demineerimisega, muude erinevate murekohtadega, mis igal juhul kaasa tulevad. See [võimekus] ei teki üleöö, need inimesed peavad välja õppima, peavad oma ametis töötama. Sinna tuleb panna täiendavalt vahendeid, et seda kõike saaks teha.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Head ametikaaslased, ma tänan teid teie küsimuste eest. Head valitsuse liikmed, suur tänu teile teie vastuste eest. Infotund on lõppenud.