Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 17. töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Jaak Valge, palun!

Tere hommikust, head kolleegid! Hea juhataja! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitab välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise eelnõu. Ja ehkki teile võib-olla rahvaloenduse meediakajastuste, just pealkirjade põhjal on ehk jäänud mulje, et meie rahvastikuolukord on paranenud, siis natukenegi pealkirjast edasi lugedes selgub, et see mulje pole [õige]. Isegi võrreldes 2011. aasta rahvaloendusega on Eestis sündinute osakaal langenud 0,5%, Eesti kodanike osakaal 0,5%, eestlaste osakaal 0,6% ja eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute suhtarv 1,5%. Ja need on siis viimase kümne aasta muutused.

Aga rändesaldo on meil just suurenenud viimasel neljal aastal ja eestlaste loomulik iive on negatiivne. Statistikaameti andmete alusel pole mitte mingit kahtlust, et Eesti viimaste aastate sisseränne, arvestamata siinjuures Ukraina põgenikke, on kasvanud nii suureks, et seda olukorda tuleb iseloomustada massiimmigratsioonina. Niisiis pole mingit kahtlust, et just viimastel aastatel on eesti keelt kõnelevate isikute osakaal ja eestlaste osakaal järsult kahanenud ja nüüd maikuus vastu võetud seadusmuudatustega võimendati seda tendentsi veelgi.

Meie oma eelnõuga suuname töörände meie majanduse arengu huvides kõrgelt kvalifitseeritud tööjõule, kitsendame võimalusi kasutada ülikoole migratsioonipumbana ja mis põhiline, peatame eestlaste osakaalu languse meie oma kodumaal. Just nimelt, esialgu saame seda peatada. (Juhataja helistab kella.) Veel ametis oleva peaministri arvatud või loodetud 85%‑ni on muidugi veel väga tükk maad minna. Aitäh!

Rohkem soove ei näe. Olen võtnud Riigikogu juhatuse nimel vastu ühe eelnõu ja juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. Teeme nüüd palun kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks pani ennast kirja 67 Riigikogu saadikut.

Nüüd meie tänane päevakord. Täna on päevakorras üks punkt, riigieelarve kontrolli erikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Inflatsiooni kriisist Eestis" arutelu. Selle arutelu käigus on meil ette nähtud kolm ettekannet: kõigepealt [kõneleb] erikomisjoni esimees Urmas Reinsalu, siis Eesti Panga president Madis Müller ja lõpuks majandusekspert Raivo Vare. Menetlus näeb meil niimoodi välja, et kõik ettekanded on 20 minutit ja sellele järgneb küsimuste-vastuste voor kõikide ettekannete järel 30 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse ja ettekannete järel toimuvad läbirääkimised, kus sõnavõtuga võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad, kuid arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt saaksid sõna fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Arutelu algataja on ka palunud, et juhul, kui päevakorrapunkt ei ammendu kella 13-ks, me pikendaksime istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda me peame siis eraldi hääletama, kui hakkame sinna jõudma.

Aga nüüd alustame arutelu ja palun siia Riigikogu kõnetooli riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehe Urmas Reinsalu.

Lugupeetav rahvaesindus! Eesti majanduskeskkonna, Eesti inimeste toimetuleku seisukohalt ei ole hetkel suuremat probleemi kui rahvusvaheline, ülemaailmne suur inflatsioonisurve, mis on eriti võimendunud Eestis. Eelmise nädala teisipäeval andis Eurostat teada, et referentsperioodil eelmise aastaga võrreldes on Eesti inflatsioon 20,1%, olles Euroopas konkurentsitult esikohal. Täna hommikul on Statistikaamet esitanud värske informatsiooni. Nende hinnangul on referentsperioodil mai 2021 versus mai 2022 tarbijahinnad tõusnud 20%, sealhulgas on elekter [kallinenud] 146,3%, soojusenergia 61,2%, gaas 217,3%, kokku kaubad 15,7% ja teenused 28,8%.

Eesti [rahvastiku] tulukvintiile silmas pidades on oluline nimelt see informatsioon, et OECD riikide võrdluses on toidu ja energiatoodete osakaal tarbija korvis kõige suurem kõige vaesemal tulukvintiilil ehk viiendikul rahvastikust, ulatudes ligi 50%-ni. Kõige [jõukamal] tulukvintiilil on see samuti suhteliselt kõrge võrreldes teiste OECD riikidega, kuid ligi kaks korda madalam. Sellel [kõigel] on mitmeid objektiivseid põhjuseid seoses meie laiuskraadiga, seoses meie kõrge hinnatasemega toidu ja energiatoodete puhul, aga see tähendab tegelikkuses seda, et inflatsioon lööb kõige valusamalt kõige vaesemat tulugruppi, kõige madalamat tulukvintiili. Ja kui me [vaatame] energiakandjatega ehk eluasemega seotud inflatsiooni mõju, siis [näeme, et] eluasemega seotud inflatsiooni mõju moodustab Statistikaameti hinnangul tarbijahindades ligi 40%.

Praeguse erakorralise riiklikult tähtsa küsimuse arutelu mõte on esiteks kuulata ära Eesti Panga presidendi ülevaade inflatsioonist, sest makrotasemel vastutab Euroopa Keskpanga liikmena just nimelt Eesti Pank hinnastabiilsuse eest Eestis. Kindlasti annab Eesti Panga president ülevaate inflatsiooni põhjustest nii Eestis kui rahvusvahelises kontekstis ja ka asjaoludest, mida Eesti Pank kaalub Euroopa Keskpanga liikmena inflatsioonisurve vähendamiseks. Teiseks kuulame ära sõltumatu majanduseksperdi Raivo Vare, tema hinnangud praegusele inflatsioonile ja vajadusele tegutseda.

Lisaks ma tahan rõhutada seda, et see koht siin parlamendis peab olema platvorm, foorum kõikidele poliitilistele jõududele välja pakkuda oma hinnang, kuidas inflatsioonisurvet esiteks leevendada inimestele toimetulekuloogika järgi ja teiseks, kuidas inflatsioonisurvet on võimalik leevendada, olgu ta siis üleeuroopalises käsitluses, rahvusvahelises käsitluses, aga loomulikult ka meie riigi käsutuses olevate meetmetega.

Riigieelarve kontrolli erikomisjon viis läbi kuulamise seoses inflatsioonikriisiga, kuhu olid kutsutud Eesti Panka esindav panga asepresident Ülo Kaasik, Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja Rauol Lättemäe, riigi rahanduse talituse juhataja Kadri Klaos, majandusministeeriumi energeetikaosakonna juhataja härra Uiga, Statistikaameti osakonnajuhataja härra Pae ja juhtivanalüütik Viktoria Trasanov, makroökonoomika professor Raul Eamets ning sõltumatute ekspertidena härrad Indrek Neivelt ja Raivo Vare.

Lühidalt kokku võttes tuleb rõhutada, et meie lähtekoht, mida me peame arvesse võtma selle olukorra hindamisel, peab olema see, et inflatsioon ei ole lühiajaline nähtus. Mitmed eksperdid ja ka Rahandusministeerium kinnitasid eelmisel aastal, kui me menetlesime riigieelarvet, et inflatsioon on üksnes sesoonne, leiab aset kütteperioodil tulenevalt erinevatest põhjustest tingitud energiahindade kasvust ja [ilmselt] leiab aset inflatsioonisurve rahunemine. See väide hetkel paika ei pea. Selles osas valitses komisjonis osalenud ekspertide seas konsensus.

Rahandusministeerium lähtub Eesti riigi hinnangus kevadprognoosist. 7. aprilli seisuga on esitatud informatsioon, et Eesti selle aasta inflatsiooniprognoos on 12,7%. Ekspertide hinnangul võib see prognoos kahetsetavasti olla liiga madal, nii et me peame olema valmis ka suuremaks inflatsiooniliseks surveks. Rahandusministeerium prognoosib inflatsioonitempo kujunemist sellisena, et isegi kui paika peab tarbijahinnaindeksi tõus 12,7% sellel aastal, siis järgmistel aastatel peaks kevadprognoosi järgi hinnatase kerkima oluliselt aeglasemalt, vastavalt 2,1% ja 2024. aastal 1,2%.

Aga see tähendab tegelikult mida? Ka praeguses olukorras, suhteliselt konservatiivsema inflatsiooniprognoosi järgi tähendab see seda, et mingit taganemist varasemale, selle inflatsioonikriisi eelsele hinnatasemele aset ei leia. Praeguse parema teadmise järgi see inflatsiooniline tase on [kujunenud] ja küsimus on, millisel ajal leiab aset inflatsiooni rahunemine ehk siis nii-öelda mingisugusesse prognoositavasse normaalmajanduse situatsiooni naasmine. Kuid see inflatsioonihüpe on aset leidnud, see on reaalsus.

Majandusekspertide komisjonis kõlanud hinnangutel tuleb silmas pidada seda, et ka see tase, kuhu me oleme jõudnud – 20% –, kui me vaatame maailma tooraineturge, energiakriisi, ka Venemaa sanktsioonidest tulenevat varustusahelate ümberasetumist, siis peame silmas pidama seda, et inflatsiooni lage ei pruugi me olla sugugi veel saavutanud. Toormehindade surve ei ole veel [mõjunud] kõikide toodete lõpphindadele. Ja seda tuleb silmas pidada.

Rahandusministeeriumi esindajad tõid välja, et kui me [vaatame olukorda] inflatsioonilise kriisi kontekstis, siis majandusteoreetilise põhikäsitluse järgi hinnad tõusevad siis, kui nõudlus suureneb. Ning hinnad tõusevad ka siis, kui pakkumine väheneb. Ja kõige tulemuslikum, kui võtta abstraktne majandusteoreetiline üldaksioom, on see, et tegeldakse hinnatõusu algsete põhjustega. Liiga suure nõudluse korral tuleb nõudluse kasvu piirata. Pakkumisprobleemide korral nõudluse piiramine eriti ei aita. Pigem tuleks leida võimalusi pakkumise suurendamiseks. Kui tegemist on püsivamate muutustega nõudluses või pakkumises, siis tuleb [mõelda], kuidas majanduse struktuuri vastavalt kohaldada, et suurendada või asendada defitsiitsete toodete pakkumist.

Hinda mõjutavad praegu ühes suunas [mitmesugused] tegurid: nõudluse kiire kasv Ukraina sõjale eelnenud perioodil, kiire väljumine koroonapiirangutest, pandeemiaperioodi stiimulipaketid, toodete kättesaadavuse ehk pakkumisprobleemid, tootmis- ja tarneraskused koroonapiirangutest väljumisel, energeetikavaldkonna probleemid, Venemaa algatatud sõja mõju toormeturgudel. Ning tuleb rõhutada, et algselt ajutisteks peetud tarneraskused on osutunud pikaajalisteks.

Tuleb kindlasti silmas pidada, et enamik praeguse inflatsiooni mõjuritest on üleilmsed. Hinnatõusu surve eksportivate ettevõtete konkurentsivõimele samas on väiksem, sest toore ja energia on kallinenud ka konkurentide juures. Ning teiseks, kindlasti on oluline silmas pidada inflatsiooniga võitluse tähtsust rahvusvaheliselt.

Kuidas riik saab hinnatõusule reageerida? Nõudlust piirav poliitika, intresside tõus, eelarvedefitsiidi kontrolli all hoidmine, pakkumise suurendamine. Maailmas on turule toodud strateegilist kütusevaru, seda on teinud ka Euroopa kütusevaru [osalis]riigina Eesti. Suurriigid on üritanud OPEC-iga läbi rääkida tootmise suurendamiseks. Püsivamate ja struktuursete inflatsioonimõjurite korral on vajalik kaaluda pakkumise suurendamist regulatsioonide ja piirangute muutmise, majanduse struktuuri suunamise, taristuinvesteeringute ning innovatsiooni soodustamise teel.

Silmas tuleb pidada neid praktilisi küsimusi, mida me ennekõike energiakandjate hinna tõusu valdkonnas peame silmas pidama. Esiteks, ootust sellele, et leiab aset, mida me lootsime või eksperdid lootsid läinud aasta lõpul ja ka aasta alul, et tulevikutehinguid hakkab turg sügisest planeerima gaasi hinna alandamise suunas. Seda ootust täna ei ole. Turg teeb tulevikutehingute loogika järgi praeguseks kütteperioodiks järgmise aasta kevadet [arvestades] prognoose, kus [gaasi hind tulevikutehingutes on kõrgem], kui oli eelmisel kütteperioodil. Omaette selge seos on sõltumata ilmast ja sõltumata nendest varustusküsimustest ka meie Balti energiabörsiga. Selge ja vahetu seos sellega on olemas, nii et eeldus, millega me peame arvestama järgmisel kütteperioodil energia hinna kujundamisel, on see, et hinnasurve saab olema suurem, kui oli eelmisel kütteperioodil, mille me üle elasime.

Milline on see poliitiline tööriistakast, mis on meil valitsuse käsutuses ja riigi käsutuses? Need on kaks erinevat teemaplokki ja need võivad olla tegelikult ka oma ülesande püstituselt vastandliku eesmärgiga. Ütleme, et esimene on küsimus sellest, kuidas aidata leevendada hinnatõusu mõju inimestele. See kahtlemata tähendab ka, kas inimestele jääb rohkem raha alles, et toime tulla. See kahtlemata iseenesest meie riigi inflatsioonitaset kui niisugust ei vähenda, kui [peame silmas] toetuste maksmist. 

Vabariigi Valitsus maksis eelmisel kütteperioodil ligi 165 miljoni euro ulatuses toetusi. Euroopa Liidu liikmesriikidega võrdluses – mul on siin Bruegeli mõttekoja andmestik ära toodud – jäi see Euroopa Liidus kusagil keskmisele tasemele, kui vaadata sesoonset kas maksude langetamist või toetuste maksmist, mis see mõttekoda kokku liitis. Esikohal oli Kreeka, kus nii külmad ilmad ju õigupoolest polegi, üle 3,5% SKP-st toetusega. Leedu näiteks on samuti toetanud üle 3,5%-ga oma sisemajanduse kogutoodangust. Eesti nii-öelda toetusmahud või siis võrguteenuste ja muud nii-öelda rahalise mõjuga [meetmed] jäid tasemele 0,9% sisemajanduse koguproduktist, nii et olime sisemajanduse koguprodukti [arvestades] üks pigem [väiksema] toetusega riike.

Eelmises ametis olnud valitsuses või kuidas seda nüüd öelda, ülemineku- või mille valitsuses olid arutusel ka toetusmeetmed või võrgutasumeetmed, mis majandusministeerium esitas. Majandusministeerium andis sellekohase ülevaate ka eelarve kontrolli erikomisjonile. Need nägid ette, et sellesse lisaeelarvesse, mida parlament menetles ja mille läinud kuul vastu võttis, lülitada ligi 300 miljoni euro jagu meetmeid järgnevalt: kaugkütte osaline hüvitamine kodutarbijatele, hinnalagi gaasi kodutarbijatele, hinnalagi elektri kodutarbijatele ning elektri võrgutasu vähendamine ja gaasi võrgutasu hüvitamine. Kõik need olid ette nähtud perioodiks oktoober 2022 kuni märts 2023. Suurusjärk oli siin, ma vaatasin, 300 miljonit eurot, see informatsioon on komisjonil teada. Kuid valitsus ei pidanud vajalikuks ühtegi seda meedet lülitada lisaeelarvesse. See küsimus on endiselt vastuseta, milline on valitsuse poliitika, mis puudutab kütteperioodil energiakandjate eeldatavast järjekordsest hinnašokist tulenevat kompenseerimismehhanismi. 

Ja teine pool on loomulikult maksupoliitiline. Komisjoni käsutuses on [hulk] informatsiooni selle kohta, kuidas erinevad Euroopa riigid on ka maksupoliitiliste vahenditega püüdnud inflatsioonisurvet leevendada. Mida Eesti Statistikaameti ametnikud välja tõid? Eesti torkab silma sellega, et kõik need meetmed, olgu need siis võrgutasumeetmed, mida sisuliselt võib käsitleda kui maksupoliitilisi või siis toetusmeetmeid, olid äärmiselt lühiajalised. Need olid intensiivsed väga lühikese aja jooksul ja siis katkesid täielikult. [Mis puutub] enamikku Euroopa riikidesse, siis tuleb tõepoolest tunnistada, et need riigid, kes maksupoliitilisi meetmeid rakendasid, tegid seda nii-öelda sunset-klausliga ehk raugemistähtajaga, kuid need tähtajad olid märkimisväärselt pikemad. Ja siin on üks põhjuseid või probleeme, mis on meie suure inflatsioonisurve [taga], kui võrrelda [olukorda] meie regioonis.

Ja kindlasti me peame silmas pidama ka monopoolsete ettevõtete hinnakujundust. Sellega tegeles komisjon samuti. Ma toon teile ühe näite. Kui me olime euro ülevõtmise eel, siis oli meil samamoodi probleem inflatsioonikriteeriumiga, nagu meil olid muud makrokriteeriumid, näiteks eelarve defitsiit. Ja siis ainuüksi 0,5%, ma mäletan, moodustas Tallinna Vee kasum, mis tegelikkuses oli ebamõistliku tulususega. Ja valitsus nentis seda. Ma mäletan, ma koostasin seaduseelnõu ja me võtsime vastu monopolide ohjeldamise seaduse sellele ebamõistlikule tulususele piiri panemiseks. Ja see realiseerus ja selle tulemused on praktilise iseloomuga, väljenduvad kümnetes ja kümnetes miljonites eurodes, mis jäid tarbijatele.

Konkurentsiamet minu palvel koostas õiendi, mis puudutab soojuse ja elektri koostootmise kulude jagamise mõju kaugkütte hinna kujunemisele. Selle õiendi järgi tegelikult tuleb välja, et see on nagu kahene tootmine: üks on riigi poolt mõistliku hinnaga kontrollitav soojuse tootmine, teine on elektri tootmine, mis praeguses loogikas rajaneb börsihinnal. Tegelikult Konkurentsiamet toob välja vajaduse muuta kaugkütteseadust printsiibil, et on sätestatud koostootmiskulude jagamise meetod koos soojuse hinna arvutamise alustega, mis võtavad arvesse nii soojuse tarbijate huvisid kui ka olukorda elektriturul. Praegu on reaalne ülekompenseerimise olukord. See kahtlemata oleks üks võimalus inflatsioonilist survet vähendada, sellel on väga suur rahaline mõju.

Ja teiseks toob Konkurentsiamet selles minu palvel koostatud õiendis välja ka probleemid, mis puudutavad taastuvenergia toetuste puhul ülekompenseerimist praeguses olukorras. Kõik need toetusskeemid on koostatud olukorras, kus energia hinnatase oli hoopis teistsugune ja praegu on Konkurentsiameti hinnangul tegu küsimusega, kas tegemist ei ole selles loogikas lausa ebaõiguspärase riigiabiga.

Nii et see on ülevaade praegu sellest arutelust. Härra Neivelt eksperdina tõi arutelus välja vajaduse Eestil Euroopa Liidu tasemel algatada CO₂ emissiooni ühikute reform, et see oleks prognoositav ühel tasapinnal. Tegemist on kahtlemata väga olulise elektrienergia inflatsioonilist survet põhjustava meetmega. 

Veel kord ma tahan rõhutada seda, et meil inflatsioon ei ole lühiajaline. Inflatsioon ei tagane inflatsioonieelsele tasemele ja inflatsioon ei ole oma kõrgtaset veel paljude toodete hindades saavutanud. Mis puudutab kõige olulisemat elementi selles inflatsiooniportfellis – see on meie jaoks energeetika –, siis meid ootab ees suurem šokk, kui oli eelmisel kütteperioodil. Ja see enesestmõistetavalt eeldab riigi tasemel planeerimisotsuseid, milleks on viimane aeg. Kahtlemata me võime opereerida mitmete stsenaariumidega, kuid me peame olema teadlikud nende stsenaariumide olemasolust. Hetkel niisugust ülevaadet ei ole.

Ja viimane informatsioon veel: Eesti riigieelarve ostujõud on langenud 2020. aasta tasemele võrreldes sellega, milline oli meie eelarve, mille me vastu võtsime selle aasta detsembris. Tegelikkuses ostujõud, [tänu millele] me saame kaupu ja teenuseid osta ja palku maksta, on [võrreldes sellega], mida me prognoosisime detsembris, kukkunud üle 10%. See oli Rahandusministeeriumi hinnang meie arutelu käigus.

Aitäh! Ja nüüd küsimused. Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ilmselgelt inflatsioon on praegu suurim majandusprobleem ja selles olukorras tekib poliitikutel mitte ainult Eestis, vaid ka mujal soov langetada maksusid ja suurendada toetusi. Aga te olete professionaalkomisjon tegelikult, te tegelete süvendatult eelarve teemadega. Kas te ei pidanud vajalikuks hoiatada sellise poliitika tagajärgede eest? Esiteks, kui eelarvedefitsiit suureneb, siis see ju võimendab siseriiklikku inflatsiooni. Ja teiseks, eelarvedefitsiiti tuleb katta laenurahaga, mis tähendab, et intressikulu, arvestades Euroopa Keskpanga rahapoliitika muutust, riikide laenude puhul, võlakirjade intressikulu hakkab järsult kasvama, mis tekitab uue kululiigi eelarvesse ja tulevikus vähendab võimalusi kas või toetusi maksta. Kas te professionaalse komisjoni esimehena ei pidanud vajalikuks hoiatada sellise poliitika negatiivsete mõjude eest?

Aitäh! Selle praeguse inflatsiooni puhul, mida ma ka oma ettekandes esile tõin, me peame silmas pidama seda, et inflatsioon on rahvusvaheline nähtus. Laias laastus need algpõhjused, mis on ülemaailmse inflatsioonilise surve tinginud ja mis on eriliselt võimendunud meie piirkonnas, on rahvusvahelised. Seetõttu [vastus küsimusele], kas me suudame, ütleme, nii-öelda eraldi võetuna raha pakkumist või olemuslikult ülemaailmset inflatsiooni või vähemalt meie piirkonnas inflatsiooni vähendada, kui seda pakkumist piirata, on eitav. Vähemalt need eksperdid, kes sellest loogikast lähtuvad, arvavad, et vastus on reaalsuses eitav.

Loomulikult on üldine loogika – ja seda ma kuidagi ei eita, et see tõsiasi tuleb arvesse võtta –, et piltlikult öeldes, kui raha on inimestel vähem, ka Eestis, eks ole, või maksejõudu, ütleme, kaupade ja teenuste soetamiseks, siis see paratamatult kindlasti vähendaks inflatsioonilist survet. Aga siin, ma arvan, on kolm erinevat aspekti. Esiteks, meil on üks asi, kui me kõneleme reguleeritud hindadest, reguleeritud hinnatasemetest, siis maksude vähendamine kindlasti aitab kaasa inflatsiooni vähendamisele. Sama näide, mis ma tõin sellesama Tallinna Vee puhul. Kui riik seda ülemäärast tulusust piiras, siis tegelikkuses see tõi kaasa inflatsioonilise surve vähenemise. Toonased eksperdid seda möönsid. Ja samamoodi, ma olen kindel, leiaks see aset ka näiteks siis, kui me lahendame koostootmisjaamade probleemi, millele osundas Konkurentsiamet.

Nüüd, küsimus sellest, et siin on kaks eesmärki, mida riik peab adresseerima paralleelselt. Üks on riigi käsutuses olevad tööriistad, mis puudutavad inflatsiooni ja mille mõju on tegelikult see, et inflatsiooninumber on väiksem. Ma vaatan Eesti Pangale otsa. Siin on küsimus, mis puudutab näiteks eluasemelaenude reegleid, mida, ma tean, pank arutab. Aga pank otsuseid ei ole langetanud, pank ütleb, et ta jälgib otsuseid.

Me mäletame eelmist kriisi, mille iseloom ja kontekst oli muidugi teine. Aga eelmise ülemaailmse finantskriisi ajal oli minu arvates vägagi õigustatud kriitika selle kohta, et pank jäi liiga hiljaks, kui me räägime eelmisest perioodist. Kindlasti on Eesti Pangal suur vastutus, mida panga president [meile siin] avab. See on Eesti kontekstis. Noh, pank on reservpuhvrite vajaduse meie pankadele juba kehtestanud, need reeglid järgmise aasta alguses jõustuvad. Ja siin on siis ka reguleeritud hinnad, on maksupoliitilised hinnad, mis aitaksid inflatsiooni vähendada.

Nüüd, teine küsimus on inimeste toimetulek ja hakkamasaamine. Ma tõin välja mitmed olulised asjaolud. Need eraldivõetuna loomulikult ei adresseeri inflatsiooni kontrolli all hoidmist. Vastupidi, kui me raha pakkumine on suurem, siis kiretu makroökonoomilise loogika järgi need loomulikult võivad hoopistükkis inflatsiooni kiirendada Eestis. Selles ei ole mingit kahtlust.

Küsimus on, kas eelmise valitsuse 200 miljonit või 170 miljonit eurot toetusi, mis maksti, kiirendasid inflatsiooni või vähendasid. Iga ökonomist ütleb, need muidugi olid inflatsiooni soodustavad. Valitsus oma sammudega kindlasti kiirendas Eestis inflatsiooni. Kõik valitsuse sammud on olnud inflatsiooni kiirendavad ja selles mõttes on sinu küsimus õige. Valitsus ei ole ühtegi inflatsiooni pidurdavat sammu astunud. Kui me vaatame ka kõigile sammudele, siis valitsuse vastus inflatsioonile on olnud positiivsed lisaeelarved. Ma ei ütle seda, et lisaeelarve vajadust ei ole, aga inflatsiooni kontrolli all hoidmise vastuseid me tegelikult loomulikult pole näinud.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! No inflatsioon on röögatu, kui me vaatame. Sa küll viitasid sellele, et tegemist ei ole ju ainuüksi meie probleemiga, vaid inflatsioon on rahvusvaheline ja puudutab väga paljusid. Erinevad riigid on otsinud erinevaid lahendusi, kuidas inimestele see kompenseerida või õigemini, kuidas nende elujärge säilitada – praegu me ei räägi parandamisest, eks, me räägime nende erinevate meetmete puhul elujärje säilitamisest. Kas te arutasite ka, kumb suund meil võiks mõistlikum olla? Kas peaks aitama toetustega ja võimalikult sihitatult, vaid abivajajaid või, kui tegemist on globaalse probleemiga, ikkagi püüda ka maksumeetmete abil inimeste elujärge säilitada? Kumb see mõistlikum variant meil oleks?

Aitäh! Tegelikult komisjoni arutelu oli loomulikult informatiivne. Komisjoni liikmetel on erinevate poliitiliste jõudude esindajatena kindlasti erinevad nägemused ja küllap fraktsioonid väljendavad neid nägemusi oma arusaamade järgi.

Aga ma tooksin välja ühe tõsise hoiatuse, mille tegi Indrek Neivelt komisjoni istungil. Kuidas saab Eesti, [sealhulgas] väikeettevõtja Eestis – ma tsiteerin – olla konkurentsivõimeline, kui me maksame kaks korda elektri eest rohkem kui Rootsis ja näiteks 50% rohkem kui Soomes? Ja Indrek Neivelt jätkas, et me oleme oma hindadega üle läinud mingisugusest tasemest juba ammu ja energia siin laiuskraadil – me oleme tegelikult ju niikuinii eelduslikult energiamahukamad võrreldes teistel laiuskraadidel asuvate ühiskondadega, majanduskeskkondadega. See loogika peaks olema, et meil peaks selle kompenseerimiseks energia suhteline hind olema selles situatsioonis madalam, et omada konkurentsivõimet. Aga meil on olukord täiesti tagurpidine, on niisugune Tagurpidi-Antsla olukord. 

Neivelt püstitas ülesande [saavutada] CO₂-kvoodi reform Euroopas. See olukord on absurdne, hinnatõus on võimendatult olnud ülitugev. Meie valitsuse ametist lahkunud majandusminister lubas sellega tegeleda, aga ega me mingit tagasisidet ei ole ka komisjonis kuulnud, kui komisjon on seda küsimust arutanud. Selles osas valitseb vaikus. Indrek Neivelt tegi üleskutse, et Kadri Simson suutis liita Ukraina elektri[süsteemi] kahe nädalaga Euroopa süsteemiga, nüüd võiks tegutseda ka Eesti ja teiste Euroopa energiatarbijate huvides.

Kui me vaatame Euroopa Komisjoni soovitusi, siis Euroopa Komisjon on andnud välja soovitused, kuidas käituda. See on ka vastus sellele, mida teha. Euroopa Komisjon kutsus üles suunata just nimelt CO₂-st ülelaekunud raha toetusteks. Ja teiseks kutsus ta üles rakendama ka maksupoliitilisi meetmeid. Komisjoni teatise eesmärk ei olnud loomulikult selles kontekstis kitsalt inflatsioonilise surve vähendamine, vaid just nimelt selles kriisis inimeste toimetuleku võimaluste soovitamine liikmesriikide valitsustele.

Euroopa Komisjon on energiakandjate valdkonnas astunud energiapoliitilisi samme, mis praeguses kontekstis on spetsiifiliselt [paraku] probleemsemaks muutunud. Need lahendused, mida püüti leida eelmise aasta sügisel, on muutunud hoopis teiseseks. Need on nüüd seoses Venemaa sõjaga teise konteksti asetunud.

Toome näiteks, milline surve seisab ees toodete hindade kallinemisele. 16. juunil ehk siis kümne päeva pärast jõustub Euroopas Venemaalt ja Valgevenest puidu sisseveo sanktsioon. Meie komisjon tõesti eilsel arutelul üllatusega tuvastas, et meil on hoopis puidu sissevedu Venemaalt oluliselt kasvanud, mitte ei ole kahanenud. Ja eksitavad on need väited, mida on avalikkusele esitatud, et tegemist on mingi transiidiga. Ei ole! Meilt välja läheb näiteks pelletina hoopis teist tüüpi puidutooteid, kui meile sisse tuleb Venemaalt. Selle kohta Keskkonnaministeeriumi esindaja ei suutnudki midagi öelda. Kõik metsa- ja puidutöösturid kinnitavad, et meie Venemaalt puitu ei too, aga mahud kasvavad. Ja tuleb välja, et ei olegi Keskkonnaministeeriumil mingit ülevaadet, kes siis seda puitu toob.

Makroökonoomika professor Eamets esitas komisjonile soovitused ja rõhutas veel kord üle, et inflatsioon ei ole peatunud. Inflatsioon kasvab [seoses sellega], et teatud toormete kallinemine jõuab lõpptoodetesse viitajaga. Ta soovitas kaaluda tarbimismaksude või kaudsete maksude alandamist, aktsiiside alandamist näiteks, mis pikaajaliselt kindlasti inflatsiooni mõjutaks. Ta tõi välja ka näiteks fikseeritud hindadega pakettide võimaldamise – seda võiks silmas pidada.

Ja kindlasti praktikas on rida meetmeid, mis [Euroopa] Komisjoni käsutuses on tänu sellele, et [kui] rahvusvaheliselt võrrelda, siis Euroopa riikide kasutatud tööriistakast on mitmekesine. Eesti torkab siin silma sellega, et meie meetmed olid kõik väga kitsale ajahorisondile asetatud. See on kindlasti üks asjaolu, mida tuleb silmas pidada.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Indrek Neivelt kindlasti viitas väga õigele tegurile, et tänane CO₂‑kvoodi kaubandus on oma [võimalused] ammendanud ja vajaks kindlasti põhimõttelist ümbervaatamist. Aga tõesti selle mõju inflatsioonile saaks olla üleeuroopaline, kui me üle Euroopa seda rakendaksime.

Kui me nüüd tuleme Eestisse, siis tõepoolest, me saaksime inflatsiooni jõuliselt alla suruda, kui me oma energia, eelkõige just elektrienergia müügi põhimõtteid ümber vaataksime. Sellest vist komisjonis väga juttu ei olnud, aga sa võiksid natukene seda avada. Sest tõepoolest, kui Rootsis maksab elekter poole vähem kui Eestis, siis me ju kuidagi konkurentsis võrdsed ei saa olla. Tegelikult me peaksime kogu elektrikaubanduse põhimõtted ümber vaatama, et inflatsiooni alla suruda.

Jah, see on üks võimalus. Eraldi võetuna komisjoni istungil sellest juttu ei olnud, aga me oleme varem seda komisjoni istungitel käsitlenud. Konkurentsiameti direktor on esitanud oma nii‑öelda õigusliku ja tehnilise ekspertiisi selle kohta, kas see on tehtav – [ma mõtlen] elektrienergia pakkumist universaalteenusena, turgu valitseva tootja poolt elektrienergia [sellist] müümist tarbijatele. Jah, põhimõtteliselt see on tehtav. Näiteks Prantsusmaal kodutarbijatele müüdav elektrienergia ei ole börsikaup. Prantsusmaa kasutab oma tuumaelektrijaamu, eks ole, müüb tuumaenergiat. Leedu praeguses olukorras langetas ka otsuse. Leedus pidid ka väiketarbijad, kodutarbijad ja ettevõtted, minema üle börsile, aga Leedu lükkas selle ühinemise, börsile minemise otsuse edasi.

Kui me peame silmas elektrienergia hinna hüpet, nagu see oli, siis aastaga on see hinnahüpe olnud 146%, poolteist korda. See kindlasti ei ole piir, kust ei võiks enam ülespoole hüpata. Sellel perioodil ootavad ees, nagu ekspertide hinnangud olid, [sellised] hinnahüpped, kus [elekter maksab] 3000 eurot megavatt-tunni eest. Sellises olukorras, kui meil see tekib, on tõepoolest paradoksaalne, et kui Narva jaamades toodetakse elektrienergiat nii‑öelda mõistlikku kasumit juurde arvestades tootmishinnaga suurusjärgus 50 eurot megavatt[‑tunni] eest], siis tegelikkuses see võib transformeeruda [ja jõuda] hoopis teistsuguste geopoliitiliste ja muude turumoonutuste tõttu – on ju CO₂ hind, heitmekaubanduse ühikud hüppeliselt kallinenud – täiesti absurdilähedasele tasapinnale. See olukord kindlasti on talumatu.

Me võime sellest rääkida, aga ma arvan, et ei ole mõtet börsi iseenesest vastandada praegusele olukorrale. Börsihinna tase on toonud meile aastaid võitu, on ka olnud suhteliselt madalam hinnatase, eks ole. Aga me peame muutunud oludes, nii erakorralises kontekstis olema valmis langetama mobiilseid tervest mõistusest tulenevaid otsuseid, sest meil on väga tugevalt tavapärane vaba turu toimimine halvatud. Riigid ja Euroopa Liit langetavad täiesti turumajanduse loogikast vabasid otsuseid, mis puudutavad näiteks sõjasanktsioone Venemaa vastu. Need on igati põhjendatud ja me toetame neid ning kutsume üles neid intensiivsemalt tegema. See aga tähendab, et kõneleda ainult turuloogikast, mis peaks olukorra lahendama, on sügavalt petlik praeguses sõjaolukorras, sõjasituatsioonis. Selle eest hoiatab ja seda käsitleb oma ettekandes ka härra Vare.

Annely Akkermann, palun! 

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui ma vaatasin tänase kokkusaamise pealkirja "Inflatsiooni kriisist" – lahku kirjutatud –, siis ma ausalt öeldes esialgu ei saanud aru, mida te silmas peate. Aga nüüd, kui te olete teemat lahti rääkinud, mul tekkisid küsimused. Hinnatase on ju tasakaal turul: ühelt poolt pakutavad kaubad ja teenused, teisel pool turul olev raha. Ja inflatsioon on kohanemine, juhul kui ühelt poolt kas kaupu-teenuseid tuleb juurde või teiselt poolt raha emiteeritakse juurde või võetakse intresside tõusuga ära. Kuidas te kujutate ette siis kohanemist või inflatsiooni kärpimist, kui te maksude langetamisega ja toetuste tõstmisega turupoolele panete raha juurde? See on ju nagu lõkkesse halgude viskamine.

Aitäh! Jah, ma olen nõus, aga sellise lõkkesse halgude viskamise lahenduse inflatsioonikriisile pakkuski välja valitsus, kes tegelikult nägi ette üksnes toetuste paketi. Nagu ma ütlesin, need sajad miljonid eurod kindlasti seda inflatsioonikriisi võimendasid. See on tõsine probleem, et meie majanduse [prognoosimise] võime ja suutlikkus teha selle alusel ratsionaalseid otsuseid, eriti kriisisituatsioonis, on tegelikult habrastunud väga kriitilise pinnani. Ja see on kindlasti omaette probleem, mis on ka meie majandusjulgeoleku probleem. Ma olen sellega absoluutselt nõus, seda on võimatu eitada. See on majandusteaduslik loogika, et kui toetusi kasvatada, siis see autonoomselt toob kaasa inflatsioonisurve kasvu. Jah, vastus on loomulikult jaatav.

Aga samas me peame mõistma, et selle inflatsiooni tekkepõhjused ja inflatsiooni nii-öelda makrotasemel perspektiiv ei olene mitte Eesti sees tehtud ühtedest või teistest otsustest. See oli ülemaailmne fenomen, mis on tõepoolest meie piirkonnas võimendunud ja eriti võimendunud Eestis. Me oleme maailmas või no ma ei ütle maailmas, ma ütlen Euroopa tasemel, nagu näitab statistika, tšempion. Ja selle taga on mitu asjaolu.

Aga kui me vaatame, ka eksperdid tõid välja, et Balti riikide inflatsioonisurve liigub tegelikult samas rütmis. Tõsi küll, Eesti oma on suurim. Eksperdid tõid välja, et põhjus on see, et Eesti inflatsiooni leevendavad meetmed olid väga lühiajalised võrreldes Läti ja Leeduga. Toodi välja ka see asjaolu, et Lätis ja [muudes] riikides on erinev osakaal fikseeritud pakettidel. [Näiteks] Leedu ei ole tegelikult selle Nord Pooli börsi osa, Leedu kodutarbijad ei ole [sellega seotud]. See on kindlasti üks omaette element, mis muudab meie olukorra erinevaks ja põhjendab või selgitab protsentides kõrgemat inflatsioonitaset Eestis.

Nii et meie olukord on selline, et inflatsioon püsib, inflatsioon ei lange, vaid lühiajalises perspektiivis kasvab veelgi ja järgmisel kütteperioodil tuleb suurem kaos ja suurem katastroof, kui oli sel kütteperioodil. Need on lühikesed järeldused ettekannetest.

Milliseid meetmeid rakendada inimeste toimetuleku[raskuste] leevendamiseks? Nagu ma ütlesin, valitsus arutas seda, aga ei pidanud põhjendatuks ühtegi meedet lisaeelarvesse lisada. Ja see kindlasti on asjaolu, mis mõjutab inimeste toimetulekut.

Teine aspekt on see, [millised võiksid] olla maksupoliitilised meetmed ja reguleerivad meetmed. Osa maksupoliitilisi meetmeid kindlasti leevendab inflatsiooni, mingid maksupoliitilised meetmed võivad olla neutraalsed ja võivad ka pigem inflatsiooni kiirendada, sõltub nende tüübist. Ja on ka regulatiivseid meetmeid. Ma tõin näiteks sellesama koostootmisjaamade nii-öelda ülekompenseerimise probleemi, millele juhtis tähelepanu Konkurentsiamet.

Aga me oleme praegu liikunud nii, et kui me vaatame ka teenuste hinda, siis on tekkinud inflatsiooni [taga] ka psühholoogiline fenomen. Nagu me teame, väga palju oleneb majanduses ikkagi inimestevaheliste suhete psühholoogiast. Teenuste hind tõuseb rohkem, kui neisse on praegusel perioodil tegelikult energiat rohkem pandud. Seda me näeme ükskõik mis teenuste puhul ja see on alles esimeses kiirenemise faasis. Niisugune inflatsioonispiraal võib väga kiiresti hakata kasvama ja see on kahtlemata eraldi võetuna tõsine murekoht.

Ja siin kindlasti peaks olema signaal riigi poolt, et [tuleb] rahanduspoliitiliselt vastutustundlik olla. Seda kindlasti tuleb silmas pidada. Ja veel [on vajalik] riigivalitsemise kulude ülevaatamine. Praeguses inflatsiooniloogikas on ehk õige vastata küsimusele, mis puudutab riigireformi. Nendest asjadest on pidevalt räägitud, aga kui me saame kogu selles kriisis riigivalitsemise kulusid koomale tõmmata, siis see oleks minu arvates nii‑öelda turule positiivse iseloomuga. 

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Mina ei ole mingi majandusekspert, aga mind teeb ettevaatlikuks, kui käsitletakse inflatsiooni kui omaette nähtust, mille vastu tuleb võidelda erinevate meetmetega. Minu jaoks inflatsioon on indikaator. Umbes nagu palavik inimese puhul: kui on kõrge palavik, siis see näitab, et inimene on haige. Aga see ei [tähenda], et palavik on haigus, vastupidi, see näitab, et inimene on elus. Kui ta sureb, siis palavikku ei ole.

Nii ka majanduse puhul: inflatsioon on üks elumärk. Ja siin on kaks põhilist strateegiat. Üks on suretada fiskaalmeetoditega. Mis tähendab fiskaalmeetoditega? Tõsta makse, mis suretab majandust, või vastupidi, elavdada majandust, ennekõike eksporti ja selle abil siis võidelda inflatsiooniga. Ja ma ütlen veel kord: probleem ei ole niivõrd inflatsioon, kuivõrd vaesus. (Juhataja helistab kella.) Niisiis, kas rikastame või vastupidi, kasinusmeetmeid teeme? Kas seda on arutatud?

Mitte nii intellektuaalse perspektiiviga, ma ütleksin nõnda. Aga õige on, et inflatsioon on loomulikult nii-öelda indikaator või mitmete asjaolude sümptom. Ma oma ettekande alul mainisin kõiki neid asjaolusid, mis puudutavad toodete tarneid koroonaolukorras. Aga siin on kahtlemata kaks eraldi regulatiivset teemaderingi, mis on seda inflatsiooni mõjutanud. Üks on tegelikult need poliitilised otsused, mis on langetatud intensiivsemaks rohepöördele üleminekuks. Seda ei ole mõtet eitada. See perspektiiv on tõsiasi. CO₂‑kaubandus saabus meile ühe olulise komponendina kohale eelmisel sügisel nii-öelda üllatava šokiga ja ka spekulatiivse šokiga. Ja komisjonis oli tegelikult ka juttu, kas tegemist oli võib-olla ka Venemaa mõjuagentide spekulatsiooniga, et seda Euroopa hinnakriisi sõja eel esile kutsuda.

Ja teine on loomulikult Venemaa sõja küsimus. Kui me räägime sellest, kuidas rakendada neid kõiki regulatiivseid [otsuseid], mida me praegu teeme sanktsioonipoliitikas ja peame rohkem rakendama, et Ukraina võidaks selle sõja, siis loomulikult üks oluline inflatsioonilise surve [vähendamise] abinõu on Putini toimetamine uue Nürnbergi või Butša või mõne muu nimetusega kohtu ette, rahvusvahelise tribunali ette. Kui Putin kukub, siis see kindlasti on väga oluline inflatsiooni vähendav [mõjur] – kui ta kõrvaldatakse võimult või lahkub maisest elust lähemas tulevikus. Sõja lõpp, mitte segane kompromissvaherahu, vaid sõja lõpp Ukraina võiduga on kindlasti väga-väga oluline asjaolu, mida [tuleb püüda saavutada].

Raivo Tamm, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! On olemas selline ütlus, et igaüks vaatab ise, kuidas ta saab. Täna hommikul räägiti televisiooni hommikuprogrammis samal teemal ja sealt jäi kõlama seoses möödunud talve energiahindadega: "Loodame, et rahvas on sellest õppinud." Kuidas kommenteerid: kas see oli hea õppetund? Kas uuel talvel ootab meid ees eksam või uus, veel parem õppetund? Palju veel õppima peab ja palju veel üldse õppida võimalik on?

Ma ütleksin nõnda, et see tuletas mulle meelde neid isikuid, kas poliitilise vastutuse kandjaid või kõrgemaid ametnikke, kes samuti jagasid eelmisel kütteperioodil rahvale õpetussõnu, et tuleks kokku hoida. Mis te siis prassite selle elektriga? Tehke, nagu soovitus oli, öösel süüa. Aga vabandust, selle [soovituse peale], et öösel tuleb süüa teha, kana praadida, selgus hämmastav tõsiasi, nagu me kuulsime Eesti Energia paketi kohta: see, et ma öösel praadisin kana, ei [andnudki] mingisugust võitu, ei mõjunud minu [elektriarve] vähenemisele. Lihtsalt kogu Eesti rahvas tehti lolliks. Aitäh! Aitäh öeldi, eks ole, Eesti rahvale. Tehti lolliks. Praadisime öösel kana või kes pesi öösel pesu, eks ole, aga mida Eesti Energia ütles meile, turgu valitsev ettevõte? Ja riik on nagu kult rukkis nii regulaatorina kui ka omanikuna. Aasta lõpuks äkki klaarime ära. Aasta lõpuks äkki klaarime ära!? Väga mõnus! 

Minu meelest kõik need inimesed, kes jagasid kõrgetelt ametikohtadelt õppetunde kokkuhoiuks – ma ei näinud, et need institutsioonid ise oleks oma valitsemiskulusid kokku hoidnud. Nemad õpetasid Eesti inimesi, maksumaksjaid, et hoidke oma elus kokku, aga inimesed, kellel on toimetulekuraskused, õpivad ise, suudavad ise kokku hoida. Noh, kindlasti tuleb anda tarbimisnõu nii pakettide kohta kui selle kohta, kuidas ökonomiseerida oma tegevust. Aga needsamad Olümpose kõrgusel olevad valitsejad, kes rahvast õpetasid, et lahendus on kokkuhoidmine, ei algatanud meie valitsuses ühtegi negatiivset eelarvet, näiteks et vähendada valitsemiskulusid. Ei! Ei mingit kokkuhoidu! Riik töötas ikkagi edasi selle korralise eelarve alusel.

Nii et ärge käige minu tegude, käige minu sõnade järgi. Mulle tundus, nendest üleskutsetest kumas selline maik läbi. Ja paraku on olukord selline, nagu ma ütlesin eelmistele küsimustele vastates: olukord tuleb hullem, kui oli eelmisel talvel.

Jõuame võtta ühe küsimuse veel. Tiiu Aro, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tundub, et te valdate teemat suurepäraselt ja seetõttu julgen teilt küsida. Milline on teie arvates ühetaoline ja helde toetuste jagamine? Ja milline on selle mõju inflatsioonile?

Aitäh! Ma arvan, et toetuste jagamine peab olema õigusriiklik, see peab olema kehtestatud seaduse alusel. Vabandust, kuidas meil talvel toetusi jagati? Raivo, kas sa kuuled vana riigiõiguseksperdina? Valitsus jagas toetusi atmosfääriõhu kaitse seaduse alusel. Härra Eesti Panga president, minu teada meil kehtib see, et seadusandja teeb eelarve, jagab raha, aga selgub, et korraga jagatakse raha atmosfääriõhu kaitse seaduse alusel! 

Kui võimude lahususest räägiti ja Montesquieu elas, polnud keegi niisugusest seadusest kuulnudki. Aga mille pärast algas Ameerika kodusõda? [Taheti] õigust kehtestada makse, õigust teha oma eelarve, eks ole. Ja nüüd selgus, et see atmosfääriõhu kaitse seadus oli see ventiil, mille kaudu parlamendilt see õigus libises ära.

Mis puudutab seda heldust, siis eelmise perioodi meetmed Euroopa riikides olid erakorraliselt kulukad ja Euroopa mõttes see [meie] 0,9% SKP-st muidugi, nagu ma ütlesin, ei olnud [kuigi suur]. Kui võrrelda, siis Euroopa riikides oli see [näitaja] alates 0,5%-st kuni 3,5%-ni SKP-st. Noh, meie 0,9% asetus seal, kes arvab, et keskel, kes võib-olla, et ühes kolmandikus madalamas osas.

Ma arvan, et neid toetusi tuleb ratsionaalselt [analüüsida] ja need ei tohi olla lihtsalt lihtlabase poliitilise arbitraaži kauplemisobjekt. Me nägime ju, et need numbrid, toetuste määrad kerkisid suvaliseks, nad olid lihtsalt niisugune ... Poliitikud kirjutasid hommikul ühe numbri, siis kirjutasid teise numbri, ja nii see oligi.

See tuletas mulle meelde, et eile me komisjonis kuulasime metsaraie mahtusid, eks ole. Tõnis Mölder kirjutas ühe väiksema numbri, siis tuli Erki Savisaar ja kirjutas 24,6% suurema numbri raiemahtude kohta ning ametnikud ütlesid: a mõ ne pritšom. Öeldi lihtsalt, et vabandust, ülemus andis ühe käsu, kirjutasime ühe numbri, ülemus andis teise käsu, kirjutasime teise numbri, ja kõik on head numbrid. Aga kujuta ette, et iga neljas puu jääb metsa alles või ei jää alles. Ma arvan, et on ikka vahe küll. Ja kõik on tõenduspõhine, kõik on teaduspõhine.

Ma arvan, et seda poliitilist arbitraarsust, eriti kriisiolukorras, võiks vähem olla. Me vajame kiireid otsuseid, selgeid otsuseid, millel on mõju. Ja loomulikult igal mõjul on ka kaasmõju. (Juhataja helistab kella.) Loomulikult iga toetuse jagamisel toob see rahapakkumine kaasa ka inflatsiooni, seda ma kuidagi ei eita.

Aitäh! Nüüd on küsimuste-vastuste aeg ka ühel pool. Palun järgmiseks kõnetooli Eesti Panga presidendi Madis Mülleri.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel taas, nüüd juba nädalase sagedusega, olla teie ees ja rääkida antud juhul konkreetselt inflatsioonist Eestis ja Euroopas. [Tahan] avada seda, millistena näeme me Eesti Pangas tänase kiire hinnatõusu peamiseid põhjuseid, mida keskpank sellega seoses teeb ja samuti, millised on valitsuse ja Riigikogu majanduspoliitilised võimalused hinnatõusu mõju leevendavaid samme astuda. Minu järeldused ja kommentaarid täna on küll sarnased nende mõtetega, mida ma väljendasin juba nädal tagasi Eesti Panga aastaaruannet tutvustades, aga täna on siis võimalus minna pisut rohkem süvitsi konkreetselt hinnatõusu puudutavates küsimustes. Mul on taustaks ka mõned joonised minu sõnavõtu ilmestamiseks.

Alustuseks, nii nagu härra Reinsalu selgitas ja rõhutas, kontekstina on kasulik teada, et tõesti, kiire hinnatõus ei ole mitte ainult Eesti probleem ja selline ainulaadne fenomen, vaid tõesti hinnatõus on viimase aasta jooksul kiire olnud kogu Euroopas ja tegelikult veelgi laiemalt, võib öelda, et maailmas, enamikus riikides. Siit jooniselt on näha, et kui euroalal on hinnatõus teinud rekordeid, ulatudes viimastel andmetel ligi 8%‑ni, siis Ameerika Ühendriikides ja näiteks Ühendkuningriigis on see olnud veelgi kiirem. Eesti puhul me aga teame, et hinnatõus on viimase aasta jooksul tunduvalt ületanud Euroopa ja euroala keskmist. Näiteks maikuus oli värsketel andmetel hinnatõus Eestis võrreldes aastatagusega 20%, euroalal tervikuna 8,1%. Siin joonisel on veel aprilli numbrid, mille kohta oli eilse seisuga veel rohkem detaile. Me teame, et täna Statistikaamet avaldas mai statistika.

Aga siit on näha siis, et põhimõtteliselt on kolm tegurit, mis üldjoontes on Eesti hinnatõusu viinud kõrgemale euroala keskmisest. Kõigepealt on energia hinna tõus Eestis olnud tunduvalt kiirem. On ka näha, et suur osa, ligi pool Eesti hinnatõusust tervikuna tuleneb tõesti energia kallinemisest. See, miks energia hinna tõus Eestis on olnud suhteliselt kiirem, tuleneb ka Eesti turustruktuurist: maailmaturu hinnamuutused jõuavad meil palju kiiremini tarbijateni, seda nii elektri kui ka gaasi hinna puhul. Näiteks aprilli andmetel oli gaasi hinna aastane muutus Eestis 218%, samas kui euroalal tervikuna 52%. Elektri puhul on vastavad numbrid 119% ja 32%. Ja küte Eestis oli võrreldes aastatagusega 59% kallim, samas kui euroalal tervikuna 27%. See on siis esimene põhjus.

Teine, mis on oluline ja võimendab eespool märgitud probleeme, on see, et ostukorvi struktuur on Eestis ja euroalal keskmisena erinev. Energia‑ ja toiduhinnad Eestis moodustavad suhteliselt suurema osa inimeste kogukulutustest.

Ja kolmandaks, mis on samuti oluline: Eestis on majanduse üldine seis olnud suhteliselt parem kui euroalal tervikuna. Me oleme pandeemiakriisist taastunud kiiremini ja sellest tulenevalt on sisemaine nõudlus, mis tekitab täiendavaid hinnasurveid, Eestis olnud suhteliselt tugevam.

Nüüd veel pisut illustreerimaks ostukorvide erinevusi Eestis ja euroalal. Siit jooniselt on näha, et toit ja energia moodustavad selgelt Eesti inimeste kogukulutustest suurema osa: vastavalt toit siis meil 26%, euroalal keskmiselt 21%, energia puhul meil 16% võrreldes euroala 11%‑ga. Ja samas teenuste osatähtsus on Eestis kogukulutustes suhteliselt väike. See kipub üldiselt käima käsikäes sissetulekute, jõukuse kasvuga, et inimesed kulutavad suhteliselt rohkem raha erinevatele teenustele. Ju me oleme tegelikult ka teel sinna suunas.

Lisaks sellele hetkepildistusele, millest on tulnud viimastel kuudel erinevus Eesti ja euroala keskmises hinnatõusus, on huvitav vaadata ka sellist ajaloolist dünaamikat. Kõigepealt, tõesti see erinevus euroala keskmise ja Eesti hinnatõusu vahel on kärisenud rekordiliselt suureks. Maikuus oli ligi 12% Eesti hinnatõusu ja euroala hinnatõusu erinevus. Jooniselt tuleb taas kord välja see, mida juba eelnevalt sai rõhutatud: et suur osa sellest tuleneb energiahindadest, samuti toiduhindadest. Aga jällegi on tähtis mõista, et suhteliselt kiirem on Eestis ka tööstuskaupade ja erinevate teenuste hinna tõus, mis viitab tugevale nõudlusele. Ja just see on see osa nendest hinnasurvetest, mida on võimalik mõjutada ka näiteks eelarvepoliitikaga.

Oluline on mõista veel, ma ütleks, kahte aspekti. Tuleb vaadata sellist pikemat erinevust Eesti hinnatõusu ja euroala keskmise hinnatõusu vahel. Kuniks meil on Eestis sissetulekute kasv selgelt kiirem kui euroalal keskmiselt – ja seda me oleme tõesti aastate jooksul näinud –, on ootuspärane, et ka Eesti hinnatõus on euroala keskmisest mõnevõrra suurem. Mõistagi see ei tohiks olla nii palju suurem, kui see on täna. Aga siiski mingisugune erinevus on mõistetav, seniks kuni me nii oma sissetulekute kui ka elatustaseme poolest euroala keskmisele hinnatasemele läheneme.

Ja teine asjaolu, mis on huvitav ja paistab siit jooniselt hästi välja: Eesti hinnad on üldiselt paindlikumad kui euroala suuremates riikides. Näiteks alles 2020. aastal Eestis hinnad keskmiselt lausa langesid, Euroopas nad seda ei teinud. Siit jooniselt ka paistab välja siis see miinusmärgiga erinevus euroala hinnatõusu ja Eesti oma vahel. Ehk siis on ka olnud olukordi, kus Eestis hinnatõus on olnud aeglasem kui euroala keskmine, ja siin ajaloos me näeme ka korda, kus Eestis on olnud hinnalangus, samas kui euroalal keskmiselt seda ei nähtud.

Nüüd, võttes sellise pikema perspektiivi keskmise tarbija ja Eesti inimese vaatenurgast, siis selle joonise eesmärk ei ole mitte kuidagi praegust tõesti keerulist hinnatõusu olukorda proovida pisendada, aga lihtsalt konteksti mõttes on, ma arvan, kasulik mõista, mida tänane kiire hinnatõus tähendab inimeste ostujõule ja kuidas on Eesti inimeste ostujõud muutunud ajaloos.

Me näeme, et täna, kus, tõsi küll, palgad ja muud sissetulekud kasvavad meil ka suhteliselt kiiresti võrdluses Euroopa versus Eesti, on hinnatõus veelgi kiirem. Inimeste ostujõud käesoleval aastal väheneb sellega seoses 4–5% võrra. Aga konteksti mõttes on hea teada, et viimase kümne aasta jooksul on inimeste reaalne ostujõud Eestis keskmiselt umbes 55% suurenenud, viimase kolme aasta jooksul 11%. Ja võib oodata, et me ka selle aasta langusest aasta või pisut pikema perioodi jooksul ennast nii-öelda välja kaevame.

Samas muidugi tuleb tõdeda, et mitte kõik inimesed ei tunne ei seda keskmist hinnatõusu ega ka sissetulekute kasvu. Ja mõistagi on toimetulek keerulisem just nendel Eesti inimestel, kellel sissetulek on keskmisest madalam ja kellel sellest tulenevalt tõenäoliselt energia‑ ja toidukulutused moodustavad suurema osa pere eelarvest.

Nüüd aga sellest, mida teevad ja on teinud keskpangad ja mida võib oodata, et keskpangad lähiajal teevad. Kõigepealt, milline on ajalooliselt vaadates olnud rahapoliitika mõju inflatsioonile Euroopas. Siin on olnud palju juttu sellest, kuidas suuremahuline võlakirjade ost näiteks on loonud aluse kiiremaks hinnatõusuks. Ma arvan, et selle tõlgendamisele peaks lähenema natukene nüansirohkemalt. Tõesti, alates 2014. aastast on Euroopa Keskpank proovinud euroala majandust turgutada, suunates võlakirjade ostmise kaudu majandusse täiendavat raha. See mehaanika toimib järgmiselt. Keskpank ostab kommertspankade käest võlakirju, kommertspank saab raha ja ootus on, et sedasama täiendavat raha kontol kommertspangad omakorda laenavad edasi ettevõtetele ja inimestele, seeläbi majandust elavdades ja kaudselt ka seeläbi hinnatõusule hoogu andes. Me näeme, et väga pika aja jooksul sellist selget mõju inflatsioonile võlakirjade ostu programmil või ka madalatel intressimääradel otseselt ei olnud. Aga nüüdseks oleme tõesti jõudnud punkti, kus erinevad tegurid, näiteks geopoliitilistel põhjustel järsult kallinenud energia ja probleemid tarneahelates, suhteliselt kiiresti taastuv majandus, aga siiski ka leebe keskpankade rahapoliitika, on viinud tõesti väga kiire hinnatõusuni. Mõistagi see tähendab, et keskpangal on samuti vaja reageerida ja hakata senist sellist väga leebet rahapoliitikat muutma.

Kui veel [vaadelda] võlakirjaostude või rahvakeeli niinimetatud rahatrüki mõju, mis keskpanga vaates väljendub ka keskpanga bilansi kasvus, siis on huvitav võrrelda euroala kogemust teiste riikide omaga, kus keskpanga poliitika on sarnane. Näiteks võib tuua Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriigi. Tegelikult võiks siia lisada ka Jaapani, mis seda pilti veel selgemini ilmestaks. Võib öelda, et keskpanga bilansi kasvu ja hinnatõusu vahel ei ole päris üksühene seos, puudub väga selge korrelatsioon. Euroopa Keskpanga bilanss on suhteliselt suurem kui näiteks Ameerika Föderaalreservi või Ühendkuningriigi keskpanga bilanss suhtena nende majandusse. Samas, hinnasurved viimasel ajal on meil küll tugevad, aga siiski väiksemad kui nendes kahes riigis.

Ma ei taha sellega öelda, et keskpanga poliitikal ei oleks olnud mingit mõju hinnatõusule. Aga me ei peaks ka liialt lihtsustades neid otseseid järeldusi tegema. Kui siia kõrvale tuua Eesti näide, siis me mõistagi oleme osa euroalast ja osaleme Euroopa Keskpanga ja teiste euroala keskpankade ühise rahapoliitika elluviimises, aga Eesti Pank on ostnud tunduvalt vähem Eesti valitsuse või Eesti pankade võlakirju kui mitmed teised euroala [keskpangad] enda riigis seda on teinud. Aga selle tõttu ei ole Eestis hinnatõus väiksem, vaid pigem, nagu me hästi teame, vastupidi. Ehk siis tegureid, mis hinnatõusu mõjutavad, on palju enam.

Mis aga välja paistab just viimase aasta andmetel, on see, et eriti Ameerika Ühendriikides, aga ka Ühendkuningriigis, kus eelarvepoliitika on olnud palju lõdvem ja toetusi on nii ettevõtetele kui inimestele jagatud palju ulatuslikumalt, on hinnasurved tänaseks juba selgelt palju tugevamad. Ja ma arvan, et see võiks olla hoiatuseks või ohu märgiks ka Eesti poliitikakujundajatele, kellel tuleb mõelda, kuidas ja kellele hinnatõusu tingimustes proovida leevendust pakkuda, nii et hinnatõusuprobleemi teistpidi ootamatult veel hullemaks ei teeks.

Nüüd veel pisut sellist teoreetilisemat laadi juttu konteksti mõttes ja hindamaks, mis on võimalikud põhjused püsivalt kiireks hinnatõusuks. Me oleme ka Eesti Panga poolt märkinud, et me peaksime olema valvel, et meil ei tekiks esiteks sellist hinna‑ ja palgatõusu spiraali, mis lõpuks võib viia konkurentsivõime kaotamiseni Eesti majanduse ja ettevõtete jaoks ja sellele järgneks omakorda siis paratamatult mingil hetkel järsem majanduslangus ja sissetulekute langus. See on esimene võimalik stsenaarium. Teine, mille pärast peaks mures olema kindlasti ka Eestis, puudutab liialt leebet eelarvepoliitikat, mis täiendava nõudluse kaudu tekitab uusi hinnasurveid. Ma arvan, et see on oht, mille pärast teil tasub valvel olla. Ja jällegi, keskpank muidugi peab tegema oma. Kolmas oht ongi, et kui keskpankade rahapoliitika on liiga pikalt liialt leebe, siis see mõistagi tekitab liigse rahapakkumise kaudu omaette hinnasurveid.

Nüüd, viimase kümmekonna aasta jooksul on olnud mitmeid globaalseid tegureid, mis on hinnatõusu madalamale surunud. Näiteks globaliseerumine, tootmise kolimine Aasia riikidesse, kus on võimalik olnud toota suhteliselt soodsamalt ja seda järjest suuremas mahus. See trend tõenäoliselt on, kui ette vaadata, väiksema mõjuga, kui mitte pöördumas. Digitaliseerimine on hoidnud paljude teenuste ja toodete hindu madalamana. See trend võib-olla jätkub ka edaspidi. Kui viimase kümmekonna aasta jooksul oli ka probleem, et liiga väike kogunõudlus majanduses viis pigem kiratseva majanduskasvu ja ka väga aeglase hinnatõusuni, siis ette vaadates tundub, et see pigem on asi, mille pärast me ei peaks muretsema. Ja lõpetuseks, suhteliselt madalad energiahinnad, mida me oleme viimastel aastatel kuni eelmise aastani nautinud – võib öelda, et suure tõenäosusega see trend on nüüd muutumas ja tõesti energiahinnad tõenäoliselt püsivad pigem kõrged ka lähitulevikus.

Nüüd enne, kui ma [jõuan] oma järeldusteni ja majanduspoliitiliste valikuteni hinnatõusu mõju leevendamiseks, [märgin, et] üks võtmeküsimus on, kas meil on põhjust pidada kõrgeid hindu ajutiseks. Nii nagu ka härra Reinsalu rõhutas, tegelikult me ei saa eeldada, et hinnad taas langevad ja need kõrged hinnad on meil ajutine nähtus. Kui nad oleksid ajutised, siis oleks muidugi suhteliselt lihtsam argumenteerida, et ka näiteks maksupoliitika kaudu saab tarbijatele pakkuda ajutist leevendust. Aga meil tõesti ei ole põhjust arvata, et energia‑ ja toiduhinnad taas langevad tagasi nii madalale, kui nad on olnud viimastel aastatel.

Hinnatõus tõenäoliselt aeglustub, aga ette vaadates ma arvan, et me peaksime eeldama, et pigem jääb hinnatase jätkuvalt kõrgeks. Seetõttu meil ei ole tegemist praegu lühiajalise probleemiga ega ole minu arvates loogiline ka rääkida näiteks lühiajalistest maksulangetustest. Aga kui me nüüd mõistame, et see on pikaajaline probleem ja me vajame pikaajalisi lahendusi, siis on tõesti oluline hinnata ka nende pikaajalisemat maksumust, et riigi tulud ja kulud siiski nii-öelda kokku jookseksid.

Ja lõpetuseks siis hinnatõusu ohjamise võimalustest Eestis. Kõigepealt mõistagi me keskpangana anname endale aru, et me peame tegema enda osa. Aga paraku rahapoliitika kaudu on meil võimalik teostada oma otsuseid vaid euroala kui terviku tasemel ja Euroopa Keskpanga nõukogus on otsustamise aluseks mõistagi euroala keskmised majandusnäitajad. Eesti olukord võib erineda keskmisest, nii nagu me täna seda ka näeme. Aga siiski, mingisuguse ankru muidugi Euroopa arengud ka Eestile loovad. Teiseks, riigisiseselt on oluline mõista, et meil on täiendavaid tööriistu majanduse stabiilsuse tagamiseks. See eelkõige [teostub] läbi riigieelarve ja need hoovad on tõesti teie käes. Ma arvan, et oluline on mõista, et täna, kui Eesti majandus tervikuna ei ole surutises, võivad sellised täiendavad laenuga finantseeritud kulutused ja maksuvabastused ohtlikult tekitada täiendavat survet hinnatõusuks.

Ja lõpetuseks veel maksulangetustest. Tõesti, nagu ma juba mainisin, ajutised maksulangetused oleksid mõistlik viis leevenduse pakkumiseks minu hinnangul juhul, kui meil oleks põhjust arvata, et kõrged hinnad, olgu need siis kütusehinnad või toiduhinnad, on ajutised. Aga pigem tegelik olukord selline ei ole ja seetõttu ma arvan, et maksulangetused, mis riigirahanduslikult on tegelikult samaväärsed kui toetuse jagamine kõigile inimestele, kes konkreetset maksu maksavad, ei pruugi olla kõige parem meede hinnatõusu probleemi leevendamiseks. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Maria Jufereva‑Skuratovski, palun!

Istungi juhataja! Hea ettekandja, suur aitäh sisulise ülevaate eest! Eesti Panga eelmise aasta aruandes toonitasite, et Venemaa vallandatud sõja majanduslikku mõju on veel vara hinnata. See esmane mõju väljendub veelgi kallimates gaasi, nafta ja muude toorainete hindades. Ma küsin: millised võivad olla aga pikaajalised mõjud majandusele ja millal hakkame neid tajuma siin Eestis ja terves Euroopas?

Aitäh! See on muidugi hea ja oluline küsimus, millal jõuavad Eesti majanduseni senisest selgemini Venemaa algatatud sõja [muudki] mõjud peale kiire hinnatõusu. Esimene mõju, mida me tõesti oleme juba tajunud, on see, et energia hinnad on kallinenud, toidu hinnad on kallinenud. Ka see on tegelikult seostatav käimasoleva sõjaga. Aga kindlasti on sõja üldine majanduslik mõju muidugi negatiivne ja majanduskasvu tempot mõnevõrra aeglustav. Kui aga küsimus on, kas see võiks viia Eestis majanduslanguse või ulatuslike probleemideni, siis meie hinnangul pigem siiski mitte. See lõpuks tähendab seda, et Eesti majanduskasv on mõnevõrra aeglasem, kui ta oleks muidu olnud. Kindlasti probleemid on ettevõtjate jaoks suhteliselt suuremad mõnes majandussektoris, mis on olnud tihedamates kaubandussuhetes Venemaaga, aga ka Ukraina või Valgevenega, mis on kaubanduspartneritena suhteliselt vähem olulised. Aga tervikuna jah, vähemalt selle aasta esimese kvartali andmed näitavad, et ka ettevõtete vaatenurgast see suhteliselt kiire sisendihindade tõus on suudetud ikkagi oma müügihindadesse edasi kanda. Ka maailmaturul on paljude nende toodete hinnad tõusnud, mida Eesti ettevõtjad ekspordivad. Nii et tegelikult Eesti ettevõtetel keskmisena on vähemalt seni läinud veel suhteliselt hästi.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Madis Müller! Te ütlesite oma ettekandes välja sellise selge tõe, et kui eelarvepoliitika on lõdvem, siis hinnatõus on suurem. See on üks loogiline järeldus ja selles on mõtteainet ka Eestile. Minu küsimus on teoreetiline. Oletame, et keegi paiskab poliitilisse debatiruumi sellise teema, et Eesti riik võtku miljard eurot laenu, ja me saame lahendada väga palju probleeme korraga. Mida te ütlete sellisel juhul? Teised riigid laenavad ja Eesti koormus ei ole nii suur. Mis teie vastus on seoses selle tänase teemaga?

Esiteks, Eesti riik on juba päris palju laenu võtnud. Ei saa öelda, et me oleme viimastel aastatel käitunud kuidagi väga erinevalt teistest Euroopa riikidest. [Kui mõelda] meie riigi rahanduslikele valikutele lähitulevikus ja edaspidigi, siis oleme olukorras, kus tegelikult Eesti majandus oli veel eelmise aasta lõpuni väga heas seisus. Nüüd küll enam ei saa öelda, et meil on siin majandusbuumi ilmingud, aga on selge, et Eesti majandus ei ole nii suures surutises, kus oleks vaja täiendavat majanduse elavdamist riigi poolt laenurahaga. On väga suur oht, et laenurahaga täiendav riiklike investeeringute või kulutuste finantseerimine tekitab lihtsalt täiendavaid hinnasurveid ja muudab inflatsiooniprobleemi meil veel suuremaks. Ja teisalt on veidi pikemalt ette mõeldes mõistlik silmas pidada, et intressimäärad on üldiselt tõusmas ja on juba tõusnud. Suuremahuline laenamine tähendab ikkagi selgelt täiendavat kulukoormust Eesti riigile tulevikus näiteks ka suuremate intressimaksete näol.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Eesti Panga president! Te oma ettekande lõpus ütlesite väga õieti, et maksulangetusi võiks kaaluda siis, kui on põhjust arvata, et energia hinnad on ajutised, aga seda nad ei ole. Ja siis te pakkusite, et selle asemel võiks kasutada täpselt sihitud toetusi. Aga mida te silmas peate? Mis mõttes toetusi? Ma ise pakuksin, et pigem võiks rahaliste toetuste vastukaaluks eelarve kaudu pakkuda investeeringutoetusi, kuna tarbimiskorvis on just küttekulude osa suurem kui euroalal keskmiselt. Tegelikult peaks rahaliste otsetoetuste asemel või nendele lisaks või vastukaaluks agressiivselt suurendama investeeringutoetusi korterelamute renoveerimiseks, taastuvenergia ja energiavaldkonda. Mis toetusi te silmas pidasite?

Ma tõesti ei olnud nii spetsiifiline oma soovitustes, ma ei tahagi olla nii väga spetsiifiline. Pigem minu selline üldine sõnum oli, et ühelt poolt ma mõistan, et muidugi kõigi jaoks on praegune kiire hinnatõus Eestis probleem, aga see probleem on palju suurem väikese sissetulekuga inimeste jaoks, kelle kogukulutustes energia- ja toidukulud, mis on eriti kiiresti kallinenud, moodustavad suurema osa pere eelarvest. Seetõttu on just see grupp Eesti ühiskonnas kõige suuremate probleemide ees. Ja ei ole põhjust arvata, et kõrged energia ja toidu hinnad on meil ajutine, vaid lähikuude probleem. Seetõttu ei saa ka lahendus olla väga ajutine maksusoodustus või maksude langetus.

Kui me juba mõtleme, kuidas ja kellele pakkuda erinevat liiki toetusi, olgu näiteks hoonete renoveerimiseks ja energiatõhusamaks muutmiseks, siis ma arvan, et mida täpsemini me suudame seda sihtida just sellele ühiskonnagrupile, kellel probleemid on kõige suuremad – ma arvan, et kriteerium on eelkõige otseste toetuste puhul tõesti inimeste sissetulek –, seda suuremat tuge me suudame riigina nendele inimestele pakkuda. Vastasel juhul see väga laialdane toetus lihtsalt jaguneb nii suure inimeste hulga vahel, et tegelike abivajajateni jõuaks sellest suhteliselt väike osa. Aga lisaks otsestele rahalistele toetustele on kindlasti mõistlik igaühel ise, aga ka riigil kaaluda, kuidas erinevate programmide kaudu energiatõhusust parandada, selleks samme astuda ja erinevaid toetusmeetmeid kasutada. 

Indrek Saar, palun!

Aitäh, lugupeetud härra Müller, selle ettekande eest! Mina küsiksin selle kohta, et te rääkisite sellest, et Eesti tarbija ostukorvi struktuuris energia ja toidu osakaal on oluliselt suurem kui euroala keskmine. Üksikisiku vaates, inimese vaates on see kindlasti probleem. Kas riigi rahanduslikus vaates on see teie arvates ka probleem? Ja kui on, siis mida teha? Inimese aitamiseks on kaks varianti: suurendada sissetulekuid või vähendada hindu. Aga ma saan aru, et te siin praegu kumbagi ei soovitanud. See muidugi tähendab inimese jaoks väga suurt probleemi. Või te siiski soovitate mingeid selliseid meetmeid? Kas peaks kaaluma näiteks – te ütlete, et nõudlus ilmselt ajas kasvab ja sellist väga väikest nõudlust enam ei ole –, et äkki peaks turult raha ära korjama ja maksustama neid inimesi, kellel on võib-olla liiga palju raha, et seda vabalt tarbimisse suunata?

Aitäh hea küsimuse eest! Küsimuse algus oli, kas ostukorvi erinevus iseenesest on probleem. Ma ei käsitleks seda probleemina, see on lihtsalt tõsiasi. Ajapikku, ka käsikäes Eesti inimeste keskmise jõukuse ja ostujõu paranemisega, nagu ka siit ühelt mu jooniselt välja paistis, on tegelikult Eesti perede kulutuste struktuur muutunud. Aastaid tagasi oli selliste sundkulutuste, energiakulude ja toidukulude osatähtsus veel palju suurem, kui ta täna on. Me oleme siiski jõudnud üsna lähedale juba euroala keskmisele, kuigi päris seal veel ei ole. Aga neid erinevusi on tõesti mõistlik silmas pidada ka siis, kui võimalike erinevate abisammude puhul kaaluda, kellele täpselt riigi poolt seda tuge pakkuda. Ma näitasin teile keskmisi numbreid ja on selge, et tegelikult väiksema sissetulekuga inimeste puhul see probleem on suhteliselt palju suurem, kuna nende kogukulutustest sundkulutused moodustavad suurema osa.

Ma ei ütle, et mitte midagi ei peaks riik tegema. Tõenäoliselt peaks tegema küll, aga siis on küsimus, kuidas me saame kõige rohkem toeks olla neile inimestele, kes seda kõige enam vajavad. Ma arvan, et see on kaalutlus, mida võiks silmas pidada. Mis puudutab erinevat maksustamist, siis see on juba puhtalt poliitiliste valikute küsimus, kuidas riik eelarvesse raha kogub. Ma ei tahaks siin keskpanga nimel seisukohta väljendada.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Proovin kaks küsimust ära mahutada. Aivar Sõerd küsis hoonete energiatõhususe kohta. Sellega seoses küsin, kas iga eelarves [olev] kulueuro on Eesti Panga arvates [teistega] samaväärne või tõesti, üks asi on see, kui jagada inimestele sularaha kätte või jätta raha kogumata käibemaksu erisuste või aktsiisilangetuste kaudu, aga teine asi on näiteks investeeringud taastuvenergia võimsuste väljaehitamisse ja hoonete energiatõhususe parandamisse, mis pikas plaanis viivad meid tegelikult õiges suunas.

Ja teine on selline huumoriküsimus. Eelarvenõukogu tõesti väga selgelt ütleb, et püsikulud tuleb katta püsivate tuludega. Teie ütlete samamoodi, et maksulangetusi võiks kaaluda siis, kui meil on põhjust arvata, et hinnatõusud on ajutised. See kõik on ratsionaalne, õige jutt. Aga see rekordiline hinnatõus tabas meid väga halval ajal, aastal enne valimisi, kus siin saalis tahetakse ainult raha kätte jagada ja makse langetada, mitte keegi ei taha maksutõusudest rääkida. Kas eelarvenõukogu ei võiks oma retoorikat muuta ja valida kõige rumalamad raha jagamise ettepanekud ... (Juhataja helistab kella.)

Hea küsija, teie aeg!

... riigi rahanduse vaenlased ja nii edasi?

Aitäh heade küsimuste eest! Kõigepealt, esimene küsimus oli, kas Eesti Panga arvates on kõik riigi kulutused samaväärsed või samasuguse mõjuga. Tegelikult päris mitte. Ka kui mõelda eelarve puudujäägi kvantitatiivsele mõjule, näiteks hinnatõusule, siis seda on väga raske täpselt numbrites väljendada, kuna see tõesti sõltub ka sellest, kuhu see raha täpselt kulutatakse. Mida vahetumalt jõuab riigi kulutatav raha Eestis tarbimisse, seda suurem on selle mõju hinnatõusule. Seetõttu on tõesti vahe, kas näiteks kaitsekulutusi tehes ostetakse välismaist kaitsetehnikat, mis tegelikult Eesti majandusse nii vahetult ei jõua, või siis jagame toetust Eesti inimestele moel, et see tõesti jõuab suhteliselt kohe tarbimisse. Viimasel on selgelt suurem mõju hinnatõusule. Ma arvan, et see oli vastus esimesele küsimusele.

Teine küsimus õnneks oli suunatud rohkem eelarvenõukogule ja mina ei ole eelarvenõukogu. Selle, kuidas nemad oma järeldusi teevad ja kellele erinevaid tiitleid annavad, ma jätaksin siiski nende otsustada.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te kasutasite täna väljendit, et inflatsiooni üheks põhjuseks on asjaolu, et [meil tekkis] pandeemiakriis. Muide, sedasama väljendit kasutavad paljud. Aga ma võin väita, et pandeemiakriis ei põhjustanud mitte ühtegi inflatsiooni tõusu, vaid selle taga olid konkreetsed inimesed ehk siis valitsused, kes võtsid vastu otsused, kas piirata ettevõtlust, liikumisvabadust ja nii edasi. Käesolevaks hetkeks on Tallinna Halduskohtust tulnud lahend, [mille kohaselt] Eesti valitsus oma tegutsemisega on riivanud vähemalt 12 põhiõigust põhiseaduse mõttes. Seega ei saa me rääkida inflatsiooni põhjustest mitte koroonapandeemia lõikes, vaid valitsuse otsustest. Kuidas kommenteerite?

Aitäh küsimuse eest! Rääkides pandeemia mõjust majandusele ja hindadele, ma arvan, et täpne on põhimõtteliselt öelda, et eelkõige mõjusid majandustegevusele tõesti ka erinevad piirangud, mida valitsused olid sunnitud kehtestama ettevõtete tegevusele, samuti inimeste liikumisele. Muidugi see mõjutas tarbimist, ettevõtete ja inimeste käekäiku. Sellega ma olen nõus. Teisalt me nägime tegelikult, et ka inimesed ise muutsid oma käitumist. Ja olukorras, kus ei olnud infot, kuidas see viirus täpselt levib ja kui nakkav ta võiks olla ja mis tagajärjed sellel võiksid olla, inimesed vabatahtlikult korrigeerisid oma käitumist, oma ostu- ja tarbimisharjumusi. Nii et tegelikult ma arvan, et see mõju avaldus siiski mitmeid kanaleid pidi.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Härra president, ma mõistan teie vajadust mitte anda väga spetsiifilisi soovitusi, aga selleks me ju siin oleme, et tegelikult spetsiifikast ühtmoodi aru saada. Suur osa sellest saalist ei saa [ühtmoodi aru] ja kindlasti kõlab siin veel väga palju teie soovitustele vastupidiseid seisukohti. Sellepärast ma küsin: kas teil on erimeelsusi inflatsiooni teemal Kaspar Ojaga, kes väga selgelt seletab, et kui hinnatõus on põhjustatud kauba defitsiidist ja tarneraskustest võrreldes rahamassiga, siis ei tohi seda konkreetset kaupa subsideerida, olgu tarbimismaksude vähendamisega või muul moel? Inflatsiooni kontrollimiseks on sel juhul teised mehhanismid. Kas te olete nõus selle Kaspar Oja positsiooniga?

Jah, ma olen selle loogikaga nõus. Kaspar Oja on muu hulgas lisaks presidendi majandusnõuniku ametile ka üks Eesti Panga juhtivökonomiste, nii et me oleme neid teemasid pangas arutanud. Ma olen temaga nõus.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud president! Mina ei ole selle ala spets, aga ma armastan lugeda nende inimeste kirjutisi, kes teavad. Ja Paul Krugman, Nobeli laureaat on see, keda ma olen viimastel päevadel taas palju lugenud. Krugmani sõnul eelmisel aastal Valge Maja majandusnõustajate nõukogu ütles, et praegune inflatsioon sarnaneb 1946. ja 1948. aasta olukorraga. Paar päeva tagasi ta kirjutas sellest, artikli pealkiri on "Perversne inflatsioonipoliitika". Ta toob seal ära, kes selle koha pealt on kõige perverssema poliitikaga. See riik on Eesti, kes juhib seda rida 20,...%-ga. Ta toob ära, et Prantsusmaal on see protsent 5,8, Saksamaal 8,7 ja nii edasi. Minu küsimus teile. (Juhataja helistab kella.) Te istute nende pangapresidentidega seal Frankfurdis laua taga. Kuidas te neile seda põhjendate või mida te neilt küsiksite? (Juhataja helistab kella.) Miks meil on inflatsioonipoliitika kõige perverssem?

Hea küsija, teie aeg!

Kõigepealt, ma ei ole seda viidatud analüüside kommentaari lugenud. Ma ei ole kindel, milliseid näitajaid Krugman kasutab erinevate riikide majanduspoliitika hindamiseks. Aga küsimus oli, kuidas ma selgitan Frankfurdis teistele keskpangajuhtidele Eesti majandusolukorda ja hinnatõusu. Eks ma teen seda enam-vähem samamoodi, nagu ma teile siin täna tegin. Ma arvan, et üldiselt on siiski mõistetavad need põhjused, miks meil Eestis on nii suur hinnatõus. Ja on ka mõistetav, et sellele on vaja reageerida nii keskpangal – me tahame seda teha euroala tasandil – kui ka ilmselt teil. Ja küsimus on, kuidas seda kõige targemal moel saaks teha.

Aivar Viidik, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud pangapresident! Te esinete meile siin lühikese aja jooksul juba teist korda ja räägite sarnast juttu. Aitäh väga põhjaliku ettekande eest! Aga mul tekkis selline paralleel, et kui koroonakriisi ajal tekkisid lisaks professionaalsetele viroloogidele ka poliitilised viroloogid, siis mulle tundub, et inflatsiooniolukorras meil on poliitilised majandusteadlased ja päris majandusteadlased. Palun öelge korra veel üle, jah või ei sisuliselt, kas praegu poliitiliste majandusteadlaste soovitatud meetmed inflatsiooni vähendamiseks – ma pean silmas aktsiiside ja käibemaksude alandamist ning laustoetuste jagamist – on õige tee sellest kriisist pääsemiseks.

Aitäh küsimuse eest! Kui veel proovida hästi lühidalt selline soovitus kokku võtta, siis minu jaoks tausta annab meile Eesti riigi rahanduslik olukord. Mulle tundub, et umbes 3% suuruse puudujäägi riigieelarves suhtena SKP-sse me oleme suutnud peaaegu endale kinnitada. Lähima paari aasta väljavaadet vaadates tundub, et sealt kulutusi tagasi tõmmata on üsna raske. See tähendab riigieelarvest rääkides, umbes iga kümnes euro, mis Eesti riik kulutab, tegelikult on laenuraha. Ja olukorras, kus hinnatõus on juba kiire, on täiendav laenuraha abil kulutuste taseme kõrgel hoidmine või veel kasvatamine kindlasti ohtlik ja võib tekitada täiendavat survet hinnatõusuks. Kui aga rääkida maksulangetusest, siis see on tegelikult ka toetus või kui teisel kujul väljendada, siis see tähendab ka täiendavat laenamisvajadust.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud panga president! Hea kolleeg Mihhail Lotman võrdles inflatsiooni üsna hästi palavikuga. Tõepoolest võiks ütelda, et kui see on mõnes mõttes sihukene normaalne seisund, aga kui mingi probleemi puhul [palavik] kasvab väga kõrgeks, siis see võib osutuda tapvaks. Kui üle 42 kraadi läheks palavik, siis tõenäoliselt inimene heidaks hinge. Ja ilmselt inflatsiooniga on laias laastus samamoodi. Ja siiski ka euroala riikides on näiteid, kus tõepoolest maksualandustega on proovitud inflatsiooni alla suruda, ka just energiahindade osas. Praegu on mitte ainult kehva sissetulekuga inimesed, vaid ka keskklass nende energiahindade juures toimetuleku mõttes väga tugeva surve all. (Juhataja helistab kella.) Kui nüüd Eestit võrrelda Euroopa teiste riikidega, kas siin on ikkagi võimalik mingeid paralleele tuua või keedame jälle oma potiservas ... 

Hea küsija, ma vabandan. Head ametikaaslased, ma ütlen kõigile, et me teame seda, et meil on üks minut küsimuseks. Palun arvestame sellega! Hea vastaja, palun!

Aitäh küsimuse eest! Mulle ka tegelikult meeldis see härra Lotmani võrdlus. Probleem ei ole mitte inflatsioon iseenesest, vaid inflatsioon on ikkagi muude probleemide indikaator või tagajärg. Me peaksime tegelema vaesusega, millesse osa ühiskonnast kiire hinnatõusu tingimustes võib sattuda. Ja see on ka minu soovitus. Tõesti on osa ühiskonnast kindlasti haavatavam tänases olukorras ja pidades silmas piiratud rahalisi võimalusi, mis riigil on, tuleks proovida ikkagi võimalikult palju seda abi just sinna suunata. Kui võrrelda teiste riikide kogemuste ja hiljutiste otsustega, siis näiteks ma oma Saksa kolleegiga just eelmisel nädalal vestlesin ja tuli jutuks, et ka Saksa riik on ajutiselt makse langetanud. Ta arvas, et ei ole ühtegi majandusteadlast Saksamaal, kes arvaks, et see on hea mõte. Aga tõesti, me näeme teistes riikides erinevaid käitumisviise, ent ma arvan, et on palju asju, mida teised riigid on riigirahanduses otsustanud, aga mida me ei pea ilmtingimata kopeerima. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, aitäh teile huvitava ülevaate ja ka küsimustele vastamisel huvitavate mõtete edastamise eest! Minu küsimus puudutab teie ühte väidet sihitatud toetuste kohta just neile, kes kõige rohkem hädas on. Kas te peate siin silmas nii riigi kui kohaliku omavalitsuse poolt sama mustrit? Kohalikule omavalitsusele toob see kindlasti kaasa päris suure halduskoormuse. Ja meil on üks eksperiment juba, mis tõi näite, kuidas vajaduspõhine toetus, mis lisati toimetulekutoetusele, tegelikult ei toiminud. Ja sel juhul kohalikud sotsiaaltöötajad selle päris otsese sisulise tööga, mis neil lisaks muudele ülesannetele on, ei jõuaks tegeleda, sest halduskoormus on päris ränk. Kas te oma ettekandes [pidasite silmas] riigi poolt sihitatud toetusi või mõtlesite ka kohalikke omavalitsusi?

Aitäh hea küsimuse eest! Ausalt öeldes mina pidasin silmas tõesti üldist riigi toetust, mõeldes selle all nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tuge inimestele, kes kõige enam abi vajavad. Ma mõistan täiesti, et selliste toetuste üle otsustamine ja nende jagamise administratiivne pool on omaette probleem ja peab vaatama, et see liiga keeruliseks ei lähe. Ja kui see toetus tuleb omavalitsuste kaudu, siis loomulikult tuleb ka omavalitsustele vastavat tuge pakkuda. Aga ma ei ole piisavalt lähedalt igapäevaselt seotud omavalitsuste tööga, et osata siin väga häid soovitusi pakkuda.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu jälle väga huvitava ettekande eest! Eelmisel korral oli siin ka jutuks, et kuna see baas jääb kõrgeks – praegu on inflatsioon aprill võrreldes aprilliga, mai võrreldes maiga –, siis see aeglustub puhtalt nagu baasi tõttu. Aga nüüd sellesse aastasse on jäänud sellised suured rahapakkumise tõusud, näiteks suured toetused koroonapandeemia ületuseks, energia kallinemise hüvitamiseks, pensionifondi teise pensionisamba miljardi jagamiseks ja ka hinnašokid seoses sõjaga. Kas on võimalik, et me aasta pärast mitte ei räägi madalamast inflatsioonist, vaid räägime juba ka deflatsioonist?

Aitäh väga hea ja keerulise küsimuse eest! Prognoosimine on muidugi üldse üks tänamatu töö ja seda on ka viimased aastad näidanud. Me ei ole suutnud paljusid asju, mis maailmas praegu toimuvad, ette näha. Ja nii on ka hinnatõusu prognoosi olnud väga raske täpselt paika saada. Ma iseenesest ei julge midagi välistada, aga ma siiski pean väga tõenäoliseks seda, et hinnatõus aeglustub tõesti suuresti tänu sellele, et hinnad on väga kõrged ja samas tempos edasi tõusta on väga raske, see on pigem ebatõenäoline. Aga kuna ikkagi pigem need kõrged energia ja erinevate teenuste hinnad, samuti toidu hinnad kallinevad ja järjest enam kanduvad edasi teiste toodete ja teenuste hindadesse, siis ma arvan, meil hinnatõus küll tasapisi raugeb, aga deflatsiooni või hinnalanguse olukorda ma lähema paari aasta jooksul ei julge tõenäoliseks pidada.

Kristina Šmigun-Vähi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Minu küsimus on lihtne. Me kogu aeg oleme harjunud ootama, mida riik teeb, mida kohalik omavalitsus teeb, mida keskpank teeb. Aga minu küsimus puudutab seda, mida iga Eesti inimene saab teha selles inflatsioonikriisis. Kuidas me saame ise kuidagi oma elu lihtsamaks teha?

Aitäh väga hea ja üldsegi mitte nii lihtsa küsimuse eest! Ma hästi tajun, nagu juba härra Reinsalu oma sõnavõtus viitas, et seda võidakse valesti tõlgendada, kui mina annan keskpanga juhina või ka teie poliitikute rollis annate soovitusi üksikutele inimestele, kuidas raha kokku hoida. Küll on tõsi, et eks iga inimene ja perekond mõistagi vaatab, kuidas ise selle kiire hinnatõusu tingimustes võimalikult targasti majandada, kuidas hakkama saada. Me teame, et paljudel on võib-olla võimalik oma majapidamises energiat tõhusamalt tarbida, olla säästlikum. Ja eks tasub selleks teha ka vajalikke investeeringuid. Need võimalused on sõltuvalt inimesest ja majapidamisest muidugi erinevad. Mina sellist universaalset soovitust küll ei julge pakkuda.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud Eesti Panga president! Ma kulutan oma küsimuse minuti teie ettekande põhjal hea meelega ära. Te tõite siin välja kaks asja. Siseriiklikult on üks hinnatõusu peamisi mõjutajaid ikkagi riigieelarve. Teine: keskpank peaks oma rahapoliitikat muutma, et saaks seda mõjutada. Mõlemad instrumendid on eri institutsioonide juhtida. Ja nüüd ongi [küsimus], et kui koostöö selles vallas väga ei kattu, milline see lõpptulemus võib siis olla? Kui pank küll muudab poliitikat, aga samas näiteks energiakandjate aktsiisid me langetame miinimumini ja ühesõnaga aitame hindade tõusule kaasa, mis see kogumõju võiks siis olla?

Aitäh hea küsimuse eest! Kindlasti, kui me räägime konkreetselt hinnatõusu leevendamisele ja allasurumisele suunatud sammudest, siis mida rohkem suudavad keskpangad ja valitsused neid samme ühes suunas samaaegselt astuda, seda suurem ja tugevam selline majanduspoliitiliste otsuste mõju on. Kui keskpank oma poliitikat järk-järgult karmistab, tõstab intressimäärasid, lõpetab need võlakirjaostud, siis sellel kindlasti on mõju. See mõju on selle võrra väiksem, kui valitsused eelarvepoliitikaga samas annavad täiendavalt hinnatõusule hoogu. Eks see oht on jah, et kui ühe jalaga pidurdad ja teisega annad gaasi, siis kokkuvõttes sõidutempo ei ole väga ühtlane. Ma arvan, et parem oleks, kui suudaksime ühes taktis astuda. 

Austatud Eesti Panga president Madis Müller, ma väga tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest. Suur tänu teile, aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli majandusekspert Raivo Vare. 

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma sattusin siia kaasettekandjaks teemal, mis on tegelikult kogu maailma vaevav teema. Arvata võib, et praeguses pingestunud sisepoliitilises olukorras see keerulise teema siinne arutelu ei tekita küll kuigi suurt huvi, aga tegu on sellegipoolest väga olulise probleemiga, millega toimetulek hakkab mõjutama eelseisvaid üldvalimisi kaheldamatult, nagu juba saalis kõlas. Seepärast peaks olema igati põhjust seda teemat ka siin saalis arutada.

Inflatsioon, nagu me kuulsime, on normaalne nähtus. Probleemiks on selle kõrge tase ja pikk kestus, mida me praegu elame läbi nii Eestis kui laiemalt maailmas. Ja täna juba panga president tegi töö ära, kui selgitas, et siin on vaks vahet. Esiteks, alusinflatsioon, millega midagi pole hullu lahti. Ja teiseks, kaks komponenti inflatsioonitulbas, mis on seotud energia ja toidu hindadega ja mis tegelikult ongi tekitanud selle probleemi teravuse.

Soovimata sekkuda jooksvasse poliitilisse diskussiooni, tooksin välja vaid mõned teesid inflatsiooni põhjuste, mõjude ja nende mõjude leevendamise võimalustega seoses, seda enam, et [kõik] põhjendused juba kõlasid keskpanga presidendi sõnastuses – nii tõestus kui ka peamised komponendid olid välja toodud. Tegelikult võib etteruttavalt kokku võttes öelda, et tegu on millegagi, kus tulemused on nagu teada, aga tõlgendused võivad olla natukene erinevad.

Nüüd siis mõned teesid – lühidalt, aega on vähe. Esiteks, inflatsioon lööb alati valusamalt vaesemaid elanikkonnakihte. Arusaadavatel põhjustel, see ei ole vaieldav.

Teiseks, käesolevas tsüklis oli ja on vähemalt aasta lõpuni veel põhiliseks inflatsiooni taganttõukajaks eelkõige rahatrükk ja pandeemiast kiire taastumisega sammu pidada mitte suutnud tarneahelate kriis. Aga loodetavasti see saab siiski nüüd ümber – Fed ees ja europank ja teised järel. Üldiselt aasta lõpuks olukord natukene stabiliseerub, nagu ka tarneahelates toimuv, eriti pärast seda, kui Hiina hakkab lockdown'ist välja tulema.

Kolmandaks on peamiseks faktoriks saanud toorme hinnad, energiakandjate hinna hüpe – seda seoses alguses mõneti ka rohepöördega, edaspidi aga sõjaga Ukrainas ja selle peatamiseks kehtestatud sanktsioonidega. Üha enam mõjuvad muidugi ka toiduainete hinnad, kusjuures see on kasvav [trend], mitte langev [trend] üle maailma.

Neljandaks, inflatsiooni juurpõhjused on väljaspool otsest Eesti ja tema võimuorganite ning majandustoimijate haardeulatust. Seega on selle tekke mõjutamiseks piiratud võimalused, küll aga on meil olemas võimalused leevendada selle raskemat mõju enim kannatavatele rahvakihtidele, subjektidele.

Viiendaks, hinnatõusu negatiivse mõju leevendamiseks on põhimõtteliselt olemas peale kokkuhoiu, millest nagunii on juttu kogu aeg ja palju, põhimõtteliselt nelja liiki otsesihitisega meetmed ja lisaks veel mitmeid muid tegevusi, mis samuti, kuigi kaudselt, pidurdavad hinnakasvu. Osast nendest oli siin juba juttu.

Kuuendaks, nendest nelja liiki otsesihitisega meetmetest tuleb esiteks välja tuua rahalised toetused enim kannatavatele inimestele. Probleemiks on nende täpse sihituse tagamise organisatsiooniline keerukus ja paratamatult ka inflatsiooni stimuleeriv kaasnev mõju. Aga on põhjust arvata, et see on poliitiliselt suhteliselt teostatav ja ka mõneti populaarsem variant. Samas tuleb tunnistada, et sisuliselt ja fiskaalselt on see suhteliselt ebaefektiivne lahendus. Igal juhul eeldab selle korraldus ka kohalike omavalitsuste kaasamist märkimisväärses rollis. Alternatiiv on laustoetused kõigile elanikele kas siis teenusepakkuja kaudu või otsemaksetena, mida tõenäoliselt fiskaalsetel põhjustel, aga ka inflatsiooni taganttõukamise vältimiseks tasuks kaaluda, kas ikka teha.

Teine variant oleks maksude alandamine hinnakasvu enim mõjutavatel kaubagruppidel. Need siis, ma tuletan meelde, on energiakandjad ja toiduained. Praeguses olukorras oleks neiks just need, sest näiteks energiakandjate hinnad mõjutavad elektri hindu, kommunaalteenuste hindu, kütuse hindu kodudes ja transpordisektoris. Aga baasiliste toiduainete hinnad, mis moodustavad samuti koos energiakandjate hindadega kandva osa, eriti väiksema sissetulekuga elanikkonna [kulutustes] – see on kasvav probleem, mis ka siis, kui meil on kõik toiduainetööstuses hästi, toob kaasa hinnatõusu, sõltumata meie tahtest. Need turud on juba praegu globaalselt mõjutatavad. Üldiselt selline maksude alandamine on selles mõttes mugav, et see on tsentraalselt korraldatav ja olemasoleva maksutehnilise lahendusega jälgitav. Põhiprobleemiks on selle negatiivne mõju riigieelarve tulude kasvule, mis muidu inflatsioonilises keskkonnas üldiselt on suhteliselt parem.

Kolmas liik võtteid on normeeritud soodustuste jagamine mingite lubatähtede vormis: talongid, tšekid või miski muu vähekindlustatud peredele. Seda on kasutatud mitmel pool maailmas universaalse vaesemate inimeste toetusmeetmena läbi aegade. Meie seda muidugi ei toeta, aga see on korraldatav KOV-ide kaudu ja on sellisena paraku ka väga töömahukas.

Ning neljandaks on riiklik ajutine hinnakontroll olulisemate kaubagruppide piirhinna kehtestamise vormis. Meil pole see eeldatavasti poliitiliselt kuigi vastuvõetav, kuna läheb vastuollu majanduspoliitiliste järjepidevate alustega, mis on siiani meil kasutusel olnud. Aga see ei ole võimatu.

Lisaks on veel vahepealseid tegevusi, mida riik saab realiseerida osaliste hinnatõusuvastaste meetmetena, nagu kütusereservi müüki paiskamine, järsk riigi kulutuste ja investeeringute kokkutõmbamine, miinimumpalga määra tõstmine, riigiettevõtete suunamine, ülikasumi ümberjagamine toetusteks, investeeringute, näiteks energiainvesteeringute toetused ja muu taoline. Ka laenude intressimäärade tõus, mis ei ole tsentraalselt määratletav, baasintressi kaudu liikuv, mida keskpangad reguleerivad, vaid pigem ka pangandussektori kaudu toimuv, mõneti loomulik, mõneti võib-olla natukene annab suunata. Intressitõus ka kindlasti natukene surub alla ja aitab leevendada inflatsioonilist survet. Sel on muidugi negatiivne kõrvalmõju majandusliku arengu kontekstis. Igal juhul, kui see on kiirem Euribori tõstmise üldtempost, siis on sellel asjal natukene nagu mõtet.

See, et mingeid meetmeid tuleb igal juhul võtta, eelkõige energia ja toiduainete kallinemise mõju tasandamiseks alates sügisest, on absoluutselt selge. Põhjus on väga lihtne: need asjad lähevad maailmas edasi, me ei saa sinna midagi parata, me peame sellega arvestama, me peame sellega toime tulema. Paraku praegu ei ole põhjust arvata, et see isegi sügisega lõpeb või talve hakuga. Energiakandjate defitsiit, kontekst, mis seondub nii sõjaga kui ka tervikuna maailmas tekkinud olukorraga, sealhulgas gaasiturgudel tekkinud olukorraga eraldi, mis on eraldi loengu teema – põhimõtteliselt see on vältimatu. Ja teiseks, põllumajanduses ja toidutootmises tekkiv üha süvenev kriisiolukord, kuhu oma panuse lisaks nendele nimetatud faktoritele on andnud kõigele lisaks ka kliima. Jällegi eraldi pikema jutu teema. Aga igal juhul on selge, et see hinnatõus jätkub ka sügisel ja eriti talvel objektiivsetel ja meist sõltumatutel põhjustel nendel kahel turul, toiduainete ja energiakandjate turul. Aga kuna see on eraldi pikem jutt, siis võtame selle kokku niimoodi, et leppigem selle tulemustega ja kohanegem sellega.

Isegi majanduskasvu pidurdumine mujal maailmas, mida ka muuseas ennustatakse, ei peata hinnakasvu. Esialgu vähemalt veel ei peata. Selles mõttes on panga presidendi ühe viimase slaidi peal olev kõver hästi kõnekas, sest see tase, kuhu me jõuame, jääb paraku paika, sõltumata sellest, et tempod iseenesest võrdlusbaasi mõttes küll langevad loomulikul viisil, aga see saab olema märgatavalt kõrgem tase ja midagi parata ei ole.

Igal juhul mujal maailmas räägitakse poole suuga – meie sellest ei räägi, sest meie oleme enda arvates natuke paremas olukorras ja meil on ka võimalusi veel esialgu oma paindliku majandusega – ka stagflatsioonilise arengu võimalustest, mis oleks muidugi eriti hirmuäratav. Kui see peaks juhtuma, siis see jõuab ka meieni.

Järgmine punkt seondub loomulikult sellega, et kui otsustatakse hindade tõusu raskele negatiivsele mõjule vähemalt osa elanikkonna toimetuleku seisukohalt tähelepanu mitte pöörata, siis see on ju põhimõtteliselt ka valik. "Elame üle" on valik. Kas see "elame üle"-valik on võimalik lähima poolteise aasta ajatabelis, on järgmine küsimus. Aga millegipärast Euroopa juhtivad riigid siiski seda teed päriselt pole läinud, vaatamata oma suuremale jõukusele võrreldes meiega. Selle asemel on nad rakendanud erinevaid meetmeid erinevates kombinatsioonides. Nagu panga president jällegi õieti ütles, me ei pea neid kopeerima, aga tasub tähele panna, et seda tehakse. Aga muidugi tundub mulle vähemalt niimoodi hinnanguna, et põhilisema osa moodustavad eelkõige maksuleevendused erineval viisil. See on ka arusaadav, kuna riigieelarvelised tulud kasvavad inflatsioonilises keskkonnas samuti tavaolukorrast paremini ja on rohkem ruumi manööverdada mõningaste tulupositsioonide ajutise alandamisega. Loomulikult tuleb arvesse võtta ka elektoraadi survet. Seda ei tohi alahinnata.

Nii et kokku võttes: kuna sõda läheb edasi, toiduainete kriis läheb edasi, kuna energiakriis vähemalt sel talvel on immanentne, siis loomulikult tuleks seda kõike praegu juba arvesse võtta. Julgen arvata, et ka meil on vaja mingi otsus nagunii teha. Nii et soovin teile, kes te need otsustajad olete, et te selle otsuse teete targalt ja ettenägelikult ning arvestate, et rasked ajad ei kipu lõppema nii kiiresti, nagu me loodame, tahame või usume. Usuga pole siin tegelikult üldse mitte mingit pistmist. Aitäh teile!

Aitäh! Aitäh ka hea ajakasutuse eest, teile on tublisti küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud ettekandja, sädeleva ettekande eest! Minu küsimus puudutab praegu elektrikriisi, kus meil on referentsperiood. Juba üle 160% on mai andmetel elektrienergia hind kasvanud ja meil seisavad ees ka hinnašokid, 3000+ eurot megavatt[-tunni kohta], nagu siin on eksperdid väljendanud. Kas meil sellises olukorras ei oleks mõistlik kaaluda mingisuguseid muid lahendusi, mitte jätta ennast selle CO₂ ujuva süsteemi ja börsi meelevalda, arvestades olukorda, kus tootmise omahind on hoopis teistes suurusjärkudes Narva jaamades? Kas te toetate nii‑öelda tähtajaliselt ikkagi universaalteenusena elektrienergia müüki kodutarbijatele, selleks et seda määramatust püüda mingilgi määral kontrollida mingigi hinnatasemega, loomulikult tagades energiatootjale mõistliku tulususe määra?

Jah, ma olen sellest suhteliselt algetapil, kui need hinnahüpped algasid, vist isegi kirjutanud. Jah, ma toetan põhimõtteliselt, aga seda tuleb muidugi väga targalt teha. See saaks kehtida ainult kodumajapidamiste puhul ja tõenäoliselt oleks tark liikuda fikseeritud püsilepingute loogika peale, mida on muuseas mitmed Euroopa riigid rakendanud. Kas seda laiendada ka ettevõtlusele, väikeettevõtlusele eelkõige, on juba rohkem debateeritav. Aga seda tasuks igal juhul kaaluda. Minu arvates on probleem ju tegelikult kolmikprobleem. Seal on tegelikult CO₂ probleem, seal on börsi hinnastamise mehaanika probleem ja siis on see üldine seisukoht, mis tuleneb turgudel rahvusvaheliselt toimuvast. Viimane on meie võimkonnast väljas, nii et meil ainult kaks varianti on. Hinnastamise loogika jaoks on see hea meetod, millest me praegu räägime, vähemalt ajutise abinõuna. Ja mis puudutab CO₂, siis siin on muidugi võimalikud variandid. Siin on erinevaid variante ka välja pakutud, teadupärast on käidud välja võimalus fikseerida CO₂ emissiooni ühikute hind. Teine võimalik variant on, et see on kompenseeritav mingil kujul. Ma seda kompensatsiooni väga ei poolda, sellepärast et see natukene demotiveerib rohepöörde kontekstis, aga muud variandid on kõik mõeldavad.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh, ma ka tänan sädeleva Eesti Panga tsiteerimise eest! Paraku läksite oma seisukohtades risti vastu mitmes kohas Madis Mülleri seisukohtadega. Kõigepealt täpsustan, et sellisel toodete maksu vähendamisel ei ole põhiprobleem mitte see, et see maksab palju – eelarves on miljardeid –, vaid see, et see on äärmiselt ebaefektiivne lõpphinna suhtes ja äärmiselt diskrimineeriv sissetuleku mõttes. See tähendab, et omastavad ikkagi selle raha need, kes rohkem teenivad. Kuidas te põhjendaksite, miks te ei ole nõus Eesti Panga seisukohtadega, et defitsiidist tingitud hinnatõusu ei saa kontrollida subsiidiumiga, sealhulgas maksu vähendamisega? Mis on teie akadeemilised argumendid?

Akadeemilised argumendid? Minul on inimlikud argumendid. Kui veel on mingisugustki suhestust sellega, mis toimub tegelikult päriselus inimestega, siis me avastame, et inimeste [jaoks], kelle sissetulekud on alla keskmise, on probleem kahes kaubagrupis: ühed on toiduained, teised on energiakandjad. Ma ei räägi ju teistest, ma nimetasin selle isegi eraldi ära, et muud kaubagrupid, mis on inflatsiooni aluseks, ei ole teema. Teema on need kaks kaubagruppi ja nende puhul ajutiste meetmete kasutamine on hädaolukorras õigustatud. Täpselt samuti, nagu on alati olnud.

Rääkisin ka sellest, kui palju on variante. Ma lugesin need üles, oli neli põhisuunda ja lisaks veel terve rida muid meetmeid. Valiku küsimus! Nii et ma olen selles mõttes skeptiline. Teoorias võib olla õigus, aga praktikas tuleb rakendada seda, mis on jõukohane ja mis on käegakatsutav. Midagi teha ei ole. Ja kui see on ajutine, loomulikult. Mitte midagi ei ole katki. Muuseas, eksperimenteeriv majanduspoliitika on üks suund, mis meil, nagu teadupärast lugupeetud küsija teab, olles kunagi arengufondi nõukogu liige olnud, vähemalt teoreetiliselt, on olnud üks paljudest võimalustest, mis on Eestis ka edu toonud, aga mida me nagu enam ei pea eksperimenteerivaks. Omal ajal, kui silmas pidada tollal kehtinud skeeme, oli meil tegu eksperimenteerimisega ja see oli edukas.

Jaak Aab, palun!

Austatud Raivo Vare! Kõigepealt tänan kompetentse ja inimliku ekspertarvamuse eest! Aga ma küsiksin nagu juba tagasi vaadates ja [möödunut] saab ju hinnata paremini kui seda, mida prognoosida keegi ei oska. Keskerakonna ministrite delegatsioon tegi eelmisel kütteperioodil pika tulise arutelu järel koalitsioonipartneriga [teatud ettepanekud]. Mõned ettepanekud läksid läbi. Kõigepealt säilitasime kütuseaktsiiside soodusmäära, mis oleks see aasta muidu tõusnud. Lisaks sellele [kehtestasime] nii universaalmeetmeid kui ka sihitud meetmeid energiakandjate hinna tõusu leevendamiseks. Seda said nii ettevõtjad kui ka inimesed. Kogu see pakett oli 230 miljonit. Kui võtta ka aktsiisid arvesse, mis olid madalad ja on madalamad, pluss siis need meetmed, milline on teie hinnang, kas need põhimõtteliselt olid õiged sammud? Jah, nüüd on asi veel hullem. Siin on tulnud sõda juurde ja hinnad lähevad üles. (Juhataja helistab kella.) Kas võiks proovida samas suunas edasi?

No need kõik on ju tegelikult need [meetmed], mis mahuvad nende minu loetletud tegevuste puhul põhisuundadesse võimalike lahendustena. Aga jah, see on poliitilise kaalumise koht. Seda ei saa mina siin pakkuda ega otsustada, aga tõenäoliselt kaaluda tasub. Ja tegelikult, ma ei väsi kordamast ja jällegi tsiteerimast keskpanga presidenti: tegelikult sihitud meetmed on ju lausa teretulnud ka teoreetiliselt, erinevalt võib-olla mõningate pseudoteoreetikute arvamusest.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud härra Raivo Vare, tänan sisuka ettekande eest! Teis on rohkem sellist praktilise inimese tunnetust kui nendel, kes pole praktilise eluga nii palju kokku puutunud. Aga ma tahan teile öelda, et kindlasti ei ole tänasel päeval ühtegi võimalust, kui riik ei tule maksudega inimestele appi, sest toiduainete hinnad on tõusnud juba üle 20% ja ilmselt tõusevad 10% lähiajal veel. Eesti on üks väheseid riike, kus ei kasutata käibemaksuerisusi toiduainetele. Kas antud olukorras toiduainete käibemaksu vähendamine näiteks 10% võrra oleks õigustatud? Kas see annaks tulemuse või see oleks ülepingutatud ja sellel ei oleks reaalset tulemust? Mida te arvate, kas käibemaksu ja aktsiiside alandamine näiteks kütusel oleks tulemuslik? Euroopa Liidus on tänasel päeval riike, kus kütus maksab 1,4–1,6 eurot liitri kohta, meil üle 2 euro.  

Kindlasti avaldab tulemust. Meil on kahtlustatud, et efektiivses kartellis, mis Eestis kütuseturul eksisteerib – nimetame asju õige nimega – lihtsalt pistetakse omaniku taskusse see maksuvahe, ja sellepärast ei saa seda teha. Ja muid põhjuseid praktiliselt ju ei [kõlagi] poliitilises argumentatsioonis. Ma arvan, et see on siiski kütuse puhul võimalik. Ja muidugi eriti naljakas on, kui aktsiis läheb maksuarvestusbaasi, nagu näiteks käibemaksu puhul. Aga mis puudutab toiduaineid, siis see on klassikaline võte ja olgem ausad, see on ju meie tingimustes tegelikult tsentraliseeritud meetmena tehniliselt – nagu ma ütlesin, meede nr 2 – lihtsalt teostatav, jälgitav ja nii edasi. Ainukene probleem sellega on, et siin on hirmud. Ma mõneti muuseas jagan neid hirme, sellepärast et maksuerisuste puhul alati, kui neid ajutisena sisse viiakse, kiputakse neid põlistama. Ja see hirm on tegelikult takistanud sel teemal edasi arutlemast. Ma arvan, et see on ületatav ajutise abinõuna, arvestades, et poolteiseks aastaks on maailmas kujunenud toidukatastroof. Teravilja hinnad jooksevad üles ja teravilja hinnad on nagu gaasi hinnad energeetikas, mis veavad endaga kaasa kõikide toiduainete hinnad, sõltumata sellest, kui palju me teravilja ise siin kasvatame. Põllumehed teavad, eks ole.

Mitte midagi teha ei ole, kõik hinnad lähevad üles. Ma olen piimaga seotud, piima hinnad lähevad üles, kõik hinnad lähevad üles. Ja mitte midagi parata ei ole. Ja siis ongi midagi ajutise meetmena ikkagi leevenduseks vaja ette võtta, sest toit on üldse kõige põhilisem asi lisaks küttele meie tingimustes. Nii et jah, tasuks kaaluda, aga võiks kokku leppida, et see on tingimuslik. See ongi täpselt nii kauaks kehtestatav, kui [kriis] on ajatabelis ettenähtav. See on kaks põllumajandushooaega: sisuliselt juba alanud põllumajandushooaeg, mis kestab sügiseni, ja järgmine, mis järgmise sügiseni kestab. Nii kaua on garanteeritult see probleem meil laual.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu väga praktilise ettekande eest! Mul on hea meel, et te julgesite välja öelda [kahtluse], mis paljudel on: et Eesti kütuseturul on tegemist efektiivse kartelliga ja ükskõik, kui palju me aktsiise ka ei alanda, Eesti kütuse hind on kallim kui Lätis. Aga meie siin saalis peame olema teatud maani populistid, sest meil on kogu aeg üks kampaania tulemas, teie ei pea. Seetõttu ma küsin teie käest sellise küsimuse, millele palun ebapopulaarset vastust, mida te saate endale lubada.

Eelmiste arutelude käigus, nii ettekannete kui ka järgnenud arutelude käigus me saime ikkagi selgeks räägitud, et tegelikult laenu tulekahjusse visata ei tasu. Ma saan aru, et kui kütuseaktsiise alandada, siis sel on mõju ka teistele kaubagruppidele, sest üks oluline sisendhind väheneb ja seda on lihtne igatepidi hallata. Aga see teine pool – kuidas katta, tulupool –, missugust raha ühiskonnas saaks kokku koguda selle katteks?

Hea küsija, teie aeg! 

Arusaadav. Tegelikult see on ikkagi klassikaline küsimus, kas laenu võtta või mitte. Puhtalt rahandustehnilises mõttes on laenude võtmine tarbimise puudujäägi katmiseks suhteliselt põrgutee. Paraku nii on. See ei ole hea ega halb, see nii on. Laenu tuleb võtta investeeringuteks. Minu esmane mõttekäik oleks selline, et ma vaataks üle investeeringute programmi ja suurendaks seal võib-olla laenukapitali osakaalu. See on tänapäeval täiesti võimalik ja lahendatav, kui tahtmist on. Ja siis sellest vabanenud vahendeid kasutaks tarbimise toetamiseks, arvestades kriisisituatsiooni. See oleks mõistlikum tee, kui minna otselaenuga tarbimistoetust kinni maksma. Selline on minu arusaam asjadest.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Hea ettekandja! Minu meelest te väga õigesti tsiteerisite, et me ei pea siin kopeerima maailma, eelkõige rõhuasetusega Euroopa Liidule – silmas pidades, mis seal toimub. Aga paraku mulle tundub, et me ei ole väga seda silmas pidanud. Võtame kas või viimase küsimuse laenamise teemal. "Parim enne" me oleme mõnes mõttes juba mööda lasknud nende investeeringute tegemiseks laenu võtmisel. Praegu on nii suur inflatsiooniprotsent ja meil oleks võinud olla need investeeringud tehtud. Nüüd me maadleme inflatsiooniga. Me teame tegelikult täpselt nende maksude alandamise puhul, et meie suured partnerriigid Saksamaa ja teised on seda teinud. Aga meie arvame, et meie ei peaks seda tegema, et me saame muidu hakkama. Läbi selle me tegelikult halvendame oma majanduskeskkonda. (Juhataja helistab kella.) Mida me peaksime tegema, et me peaksime rohkem silmas oma partnereid ja nende tegevusi, mitte ... 

Hea küsija, teie aeg!

Partnerite puhul me ikkagi vaatame, mis nad teevad, ja teeme seda, mis on kasulik. Teisisõnu, kui sakslased alandavad kütusemaksu, siis seda tasub arvesse võtta. Kui ma kuulasin täna hommikul raadiost, kuidas kaugsõiduautojuht, kes küll kohakaasluse alusel ka Tuberkuloitedis muusikat teeb, rääkis, milline tegelik olukord kaugvedudes välja näeb, siis [mõtlesin, et] tahaks midagi ette võtta, et meil ei oleks nii suurt hinnavahet. Ausalt öeldes see ongi põhiline: tea, mida teised teevad, sobivad asjad võta kasutusse. Investeeringute laen – ma ei väsi kordamast, et kogu aeg on investeeringute laenu vastuargument olnud, et see laen kiirendab inflatsiooni. Ütleme niimoodi, et iga liigutus kiirendab praegu inflatsiooni, mis on nagunii juba kiire. Selle loogika järgi ei saaks me mitte midagi teha. Investeeringute laen oleks muidugi parem olnud enne teha. Nüüd on ta, nagu on – küsimärk –, aga mõneti võiks seda kasutada. Nii nagu ma Annely Akkermanni küsimusele vastates ütlesin, võiks ka praegu kasutada seda meetodit ja tõsiselt vajalike investeeringute jaoks võtta laenu ja riigieelarves järgmisel hooajal nii vabanevaid vahendeid kasutada ajutiste meetmetena toetusteks.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Te väga ilusti joonistasite välja, mida on üldse võimalik teha hinnatõusude mõju leevendamiseks. Teatud instrumendid Eestis välistatakse – noh, ei ole kas ühiskondlikult aktsepteeritud või poliitiliselt. Aga [ettepanek] maksuleevendustele uks lahti teha – ma olen täiesti nõus, et see on samamoodi üks asi, mida kaaluda. Samas näiteks diisli puhul avaldab aktsiisi langetamine miinimumini mõju 4,2 senti liitri kohta. Arvestades hinnataset see pole [suurt midagi]. Aga näiteks kaugkütte hinnalagi? Kui panna see 100 euro peale või midagi nii, siis minu arvates sajad tuhanded Eesti inimesed saaksid leevendust järgmisel kütteperioodil. Üks on lihtne rea muutmine maksuseaduses, teine on ikkagi oluliselt keerukam ettevõtmine. Täpselt samamoodi on toiduainete käibemaksuga: no langetame 20% pealt 9% peale, kui kartuli hind on tõusnud üle 130%. Kui palju see tunda annab? Tasuta koolitoit – hommikupuder, korralik lõuna ja pikapäevarühmas olijatele samamoodi. (Juhataja helistab kella.) Need on palju keerukamad asjad, aga maksuleevendused on poliitiliselt atraktiivsed ja lihtsad teha. Kuidas te seda kahvlit selgitate?

Ma arvan küll, et tegelikult näiteks kütte puhul minna tagasi vana süsteemi juurde ei oleks küll kuidagi vastunäidustatud. See ei halvendaks oluliselt sektori ettevõtete majandustulemusi ja oleks leevenduseks inimestele. Ma mõtlen vana mudelit, kõik saavad aru, millest jutt on, eks ole. See on mõistliku kasumiga arvestav, sisuliselt hinnalage omav süsteem, aga see hinnalagi on natukene liikuv. Selle võiks küll kasutusele võtta.

Mis puudutab sihtsoodustusi, millest tegelikult lugupeetud küsija küsimuses oli juttu, siis nendega on see häda, nagu ma ütlesin, et see on üks võib-olla väga mõistlik tee, aga nende administreerimise jaoks tuleb teha valikuid. Paraku midagi ei ole teha, tuleb teha valikuid. Ma kujutan ette, et koolilõuna on suhteliselt lihtne valiku tegemine, eks ole. Kui me aga hakkame nüüd rääkima mingisugustest kõikidele elanikekategooriatele mõeldud soodustustest, siis on kohe kuri karjas. Selle teostamine on meie tingimustes ülikeeruline. Me oleme üldiselt valinud teistsuguse mudeli.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Ma jätkan natuke eelküsija mõtet. Te tõite välja, et probleemid on meil just toidu ja energiakandjate [kallinemisega]. Aga see ajutisuse teema – teie jutus oli vastuolu Eesti Panga presidendiga ja ma tabasin sellise väikese vastuolu teie enda [sõnades] ka. Parandage mind, kui saate. Kõigepealt te ütlesite, et hinnatõus, mis nüüd tuleb, ei ole ajutine. Samas, ajutisuse puhul oleks energiakandjate hindade langetamine põhjendatud. Aga mina ütleksin, et kui need ei ole ajutised – ajutine on näiteks aastaaeg –, siis oleks põhjendatud siiski perioodilised sihitud toetused, näiteks [külmal] aastaajal kütteperioodi puhul kütte hinna leevendamine, aga kindlasti mitte energiakandjate hinna alandamine.

Aitäh! Tegelikult ka küsimuses oli see vastuolu välja toodud. Tegelikult vastuolu ei ole, mõlemad on võimalikud. Aga mis puudutab ajutisust, siis tegelikult põhimõte on selles, et tuleks ületada see üleminekuetapi šokk. See on tegelikult probleem. Ma väidan, et meid ootab ees sel talvel ülemineku šokk. Hüppeline [kallinemine]. See ei ole hea ega halb, see lihtsalt on nii. Nagu ma ütlesin, see on meie haardeulatusest mõneti väljas. Nii et me leevendame selle kaudu ajutiselt üleminekuraskusi.

Mis puudutab aga nii-öelda pikema aja mõjusid, siis loomulikult on targem süsteemsemaid lahendusi rakendada ja sihttoetused on kõige mõistlikum või üks kõige mõistlikumaid loogikaid. Aga see eeldab seda, et me oleme väga täpselt ära defineerinud, kes need [abivajajad] on. Nii nagu me eelmise küsimuse puhul rääkisime, lihtne on rääkida koolilõunatest, aga väga raske on rääkida kõikidest elanikest korraga. Need on kaks ise asja. See on kindlasti poliitikavõitluse koht. Aga jah, üleminekušokk on see ajutisuse kriteerium. Ja see šokk on immanentne ja praegu meid ootamas.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Raivo Vare! Ma tulen selle lause juurde, kus te ainsana tänastest esinejatest kasutasite sõna "stagflatsioon". Meid võib oodata ees stagflatsioon. Kas te võrdlete seda sama suure hüppelise šokiga või kuidas? Ühesõnaga, 1970. aastatest alates väidetavalt ei ole seda sõna väga palju kasutatud, seda pole vaja läinud. Kas te palun seletaksite, mida see sisuliselt tähendab ja kuidas selle vastu saab tegutseda, et seda ei tuleks? Ma saan aru, et see ei ole ainult Eesti teema.

Väga õige. Tänan küsimuse eest! Tegelikult stagflatsioon on siiski olnud pärast 1970. aastaid. Kõige tuntum näide on Jaapan. Jaapan on selle pika kahekümneaastase perioodi üle elanud ja me põhimõtteliselt teame, mida see tähendas. Selle põhitunnuseid on kolm. See on see, et majandus ei kasva või isegi langeb. Hinnatase samal ajal jätkab tõusmist ehk [on tekkinud] inflatsioon, mis on keskmisest või tavapärasest kõrgem. Kolmas tunnus, mis praegu on ajanudki kõigil pead segamini, ka teoreetikutel – neid on ju palju–, et tegelikult on tegu tööpuudusega. Aga meil praegu seda ei ole ja sellepärast me ei näe seda.

Nüüd, kui vaadata, mida mujal arvatakse, siis mujal arvatakse, et see mõne aja pärast võib siiski tekkida. Igal juhul praegu ei ole veel kindel, et see ei teki. Ja kui see tekib, siis tekib. Kunas ta tekkida saab ja kus? Ta saab tekkida juhtivates majanduskeskustes. Ja juhtivad majanduskeskused on piisavalt mõjukad selleks, et kiskuda ülejäänud maailma kaasa. Kuna me oleme ühe juhtiva majanduskeskuse, Euroopa üks osa, siis me läheme sellega kaasa ka siis, kui me ise teeme kõik õigesti.

Aga esialgu, praegu see veel ei ähvarda. Eks näis. Kui nüüd see hinnašokk, mis meid siin lähihooajal ees ootab, tekitab täiendavat survet, mis järsult koos intresside kiirema tõstmisega surub selle üle võlli majanduskasvu maha, siis võib see tekkida, muidu mitte.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Panga president rääkis siin, et ega suurt midagi teha ei saa, väike riik ja kõik muu. Aga üks mu Facebooki sõpradest tegi nimekirja, et teie võiks olla unistuste valitsuse peaminister. Kui te seda saaksite – koht võib üsna varsti vaba olla –, mida te siis teeksite raudse leedi asemel, et sellest Euroopa Liidu liidri rollist inflatsiooni puhul vabaneda või vähemalt viia see [näitaja] Euroopa Liidu keskmisele tasemele?

Ma tänan muidugi selle konnotatsiooni eest, aga mul ei ole mingit sellist plaani. Ja loomulikult ei tahaks nii raskel ajal, mis meid ees kõiki ootab ja mida tuleks poliitikutel oma tegevuste tegemisel arvestada, olla veel üks kriisimanager, nii nagu mul juba paar korda on õnnestunud valitsuses olla, ja seda hullemate kriiside ajal. Nii et kõik on võimalik.

Aga mina teeks seda, et esimese asjana lepiks kokku omavahel baltlastega. Minu meelest on meil see probleem, et me igaüks tegeleme oma asjaga. Me võiksime [kasutada] sarnast metoodikat. Näiteks sellesama kütuseaktsiisi puhul, kui meil oleks reaalne Balti koostöö, siis oleks pilt teistsugune. Ent seda pole. No ei ole! 

Sisuliselt meid ühendab ainult ühine vaenlane, ja seda muidugi geopoliitilises kontekstis. Mis puudutab majanduspoliitikat, siis me käsitleme ennast tegelikult de facto konkurentidena, aga me tegelikult oleme ühes paadis. Kui me vaatame seda edetabelit, millele lugupeetud küsija viitas, siis me näeme, et seal me oleme esimesed küll, aga kes on järgmised? Lätlased ja leedukad. Ehk siis me oleme sarnases olukorras, võiks seljad kokku panna ja proovida natuke suuremas majandusmahus ja omavahel tihedat majanduskoostööd tehes mõjutada vähemalt seda ruumala natukene koordineeritumalt. Sellest oleks palju abi.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Raivo, kõigepealt ma tänan väga sisuka ettekande eest. Aga ma küsin su käest, kuidas sina kui ekspert suhtud sellesse, et praegu on iga kuu elektriarve [taga] 50 miljonit CO₂-kvoodi eest, mida Eesti Energia ostab, kusagil 10 miljonit on iga kuu ülekoormustasu. [Kokku siis] 60 miljonit, rääkimata kõigest muust. Kas ei oleks ikkagi loogiline, et seda CO₂-kvooti riik müüks Eesti Energiale nii-öelda null euroga, vähemalt eratarbijatele ja haiglatele, sellisele seltskonnale, ja sellega oleks hetkel lihtsalt elektri hind alla 50 euro, selle asemel et praeguse valitsuse ajal me maksame 200 eurot megavatt-tunni eest?

Nagu ma enne ütlesin, tegelikult üks võimalikke lahendusi ongi seotud sellesama võimalusega CO₂-kvoodi osas. Aga neid valikuid on ju mitu. Küsimuses pakutud valik ehk nullhind teatud [tarbija]kategooriatele on üks võimalik valik. Miks mitte, aga see tuleb ju antud juhul kinni maksta, eks ole. Ja see jääb siis tulupooles saamata. Teine variant on mitte midagi muuta, aga sellisel juhul peaks minema seda teed, et lihtsalt see osa, mis läheb CO₂-ga lõpphinda, küsida tagasi samadelt tootjatelt ja jagada siis juba toetuseks. Ütleme niimoodi, et mõlemad variandid on tehniliselt teostatavad. Esimene variant oleks lihtsam, teine variant on mõneti õiglasem, sest toetuste puhul saab sihitust kasutada.

Aga igal juhul midagi peaks tegema. Praegune olukord on ebanormaalne ja andke andeks [see sõna] selles saalis, perversne: hind läheb üles sinna, kus ta ei tohiks olla, [ja läheb] sellepärast, et süsteem seda nõuab või olemasolev regulatsioon näeb seda ette. Keegi tark on selle kohta öelnud – ma ei hakka viitama, aga ütleja on teada –, et börsi tänase korralduse alguse juures olnud isik on öelnud, et sellisel kujul börsi koos CO₂-süsteemiga ei loodud kriisisituatsiooni jaoks, see loodi normaalse turusituatsiooni jaoks. Ja seal ta on omal kohal kahtlemata, aga praegu on kriis. Ja see on permanentne kriis ja veel jätkuv kriis ning praegu sellised asjad kahjuks sada protsenti ei tööta. Järelikult peab kasutama puhvreid.

Austatud ettekandja, ma väga tänan teid teie ettekande eest! Suur tänu teile teie vastuste eest! Aitäh teile! Head ametikaaslased! Meil on kaks ettepanekut. Üks on tulnud tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu algatajalt, riigieelarve kontrolli erikomisjonilt. Samasugune ettepanek on tulnud ka Isamaa fraktsioonilt. Nimelt palutakse istungit pikendada päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele nii riigieelarve kontrolli erikomisjoni ettepaneku kui ka Isamaa fraktsiooni ettepaneku, mis on sarnased ja paluvad pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 19, vastu‑ ja erapooletuid ei ole, on istung pikendatud. Aitäh!

Nüüd on nii, head ametikaaslased, et enne kui ma avan läbirääkimised, ma edastan juhtivkomisjoni palve. See palve on järgmine. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad, aga arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid fraktsioonide esindajad. Ma eeldan, et selle järjekorra puhul, mis meil on, kui te olete selles järjekorras esimene oma fraktsioonist, siis te olete fraktsiooni esindaja.

Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Jürgen Ligi. 

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kõigepealt, mul on kahju, et nii tõsise probleemi valgel poliitikud nii palju peesitavad ja ajavad nii palju tühja ja vastuolulist juttu. Aga loomulikult on hinnatõus suur ühiskondlik valu, kahetsusväärselt ka ülespuhutud valu, sest ta ei tee siiski tõsist haiget meie enamusele, eriti kui me võrdleme selle põrguga, mis on Ukrainas ja millega see hinnatõus suuresti seotud on. Aga muidugi ei ole see ainult sellega seotud, see ei ole ainult Putini hinnatõus.

Ühiskonna puhul tuleb muidugi mõista, et mälestus aeglasest hinnatõusust, mis meie riigi üldise korrektsuse juures kestis terve kümnendi, ununeb. Ununevad kiired reaaltulu suurenemised, aga vaat kui kiire on, siis on kõik nõus seda teemat suuremaks puhuma, kui ta tegelikult on. Tunnistagem siiski, et me oleme oma reaalsissetulekus kaotanud kas kolm või neli, ma ei usu, et viis aastat. Tuleb täpselt vaadata. Ja see ei ole olnud vaesuse aeg, eriti võrreldes sõjapõrguga, milles kannatavad teised.

Meie kohus ei ole siiski siin ilutseda, vaid rääkida hinnatõusu põhjustest ja rääkida sellest, mida me mõjutada saame. Me ei saa pandeemiast taastumist [rohkem] mõjutada. See on hea asi, eks ole, see on üks valdav põhjus. Me ei saa öelda, et me oleme kuidagi konkurentsi piiranud ja selle tõttu hinnad tõusnud on. Ei ole! Eestis on üsna hea konkurentsipoliitika, üsna hea, see ei ole kindlasti valdav probleem. Meie ei ole rahatrükkijad olnud, seda on teinud keskpank ja tema sõnum Madis Mülleri suu läbi on väga mõistlik. Nii varaostusid kui ka intressimäärasid tuleb tagasi tõmmata ja need otsused on tegelikult sisuliselt juba langenud keskpangas. Ja meie muidugi ei määra laenutingimusi. Kuid mida me määrame, on sellised asjad nagu pensioniraha laialijagamine tööinimestele ja eelarve olukord.

Eelarve olukord on kohutav. Kui Madis Müller ütles, et iga kümnes euro on meil laenatud, siis sisuliselt praegu menetluses olevad eelnõud on suurendamas seda osakaalu pigem viiendikuni. Nii et me peame mõistuse pähe võtma ja tunnistama, et riik kütab inflatsiooni ise takka sedapidi, et kulutab pidevalt rohkem, kui teenib.

Asjakohane on ilmselt viide regulatsioonidele, mis siin võis olla, aga kahjuks Raivo Vare ainult libises sellest üle, kuigi andis kategoorilisi hinnanguid. Tõenäoliselt on regulatsioonid kuskil börsil ülevaatamisel, aga jällegi, meie ei mõjuta seda. Miks visata seda õhku, nagu ka küsija viskas, kui ei ole ettepanekuid, kuidas börsiregulatsiooni muuta? 

Üldiselt ma väga imetlesin järjekordselt Riina Sikkutit, kes ütles ühel debatil, et kuulge, börs töötab meil hästi. Ja põhiliselt ongi tal õigus. Börs tegelikult tagab meile varustuse ja pakkumise, ilma selleta me oleksime ikka püstihädas. Peaksime topeldama oma tootmisvõimsusi, me ei saaks taastuvenergiast osa. Probleemid ei ole tegelikult börsis, kuigi hooajaliselt jah, gaasikütte peale ülemineku ajal lähtusid hinnahüpped otseselt ka börsilt. Selles mehhanismis kõige kallim tootja määras lõpphinna, nagu see energiabörsi loogika on.

Ma palun lisaaega. Mulle tundub juba, et läheb vaja kolm minutit.

Palun! Kolm minutit.

Aitäh! Aga nüüd, mis on jah inetu, millest ma alustasin: on inetu, et poliitikud seda asja üles kütavad. Meenutame värske eksmajandusministri Taavi Aasa juttu siin sellest, kuidas kõik inimesed on hädas, võib-olla mõned üksikud inimesed ei ole hädas, aga kõik on hädas. See oli ajal, kui prognoosid pakkusid tänavuseks inflatsioonimääraks 6,8% ja kui polnud veel mingit põhjust minna seda prognoosi korrigeerima. Kindlasti ei tohi seda minna [korrigeerima] poliitikud. Ja see tähendanuks reaalpalkade kasvu. Minu taga olev kolleeg ütles, et ... Mis ta siis ütles? Meil on keskklass, kes vajab riigi abi. See on täiesti absurdne avaldus, et enamik inimesi peab olema riigi ülalpeetavad. Selline asi ei ole lihtsalt füüsiliselt võimalik. Ja see oli jällegi sel ajal, kus praegust inflatsiooni polnud ja kus nendel ei olnud sellest ka aimu.

Aga ka praeguse inflatsiooni puhul me ei saa öelda, et me võtame inimesed riigi palgale, see ei ole võimalik. [Ei ole võimalik] kõik sotsiaaltoetuste peale võtta. Ja muidugi, Jaanus Karilaid käis siin ridade vahel ja hõikas – ei, ta käis vist puldis seda ütlemas –, et vaadake aknast välja, inimesed karjuvad appi, me peame midagi tegema, meil ei ole aega mõelda. No vaat see on sigadus. See on sigadus, õli tulle valamine, ja see on ebaaus lihtsalt. Alati tuleb riigil, poliitikutel tegelda põhjustega ja nende meetoditega, mis nende kätes on, ja viskama kõrvale sellise paanika külvamise.

Kahjuks tõesti sisukas, laitmatu oli ainult keskpanga ettekanne siin täna. Raivo Vare ikkagi lasi mitmes kohas üle nurga ja muidugi sai populistide heakskiidu. Ma mainisin seda ära, et kui ikkagi ei ole nende energiasubsiidiumide põhiline probleem mitte summa, vaid halb jaotus, siis ei saa olla sellisel juhul vastus, nagu tuli, et aga vaesed kannatavad.

Ma räägingi seda, et haavatavaid tuleb toetada, aga kui sa lähed toetama kõiki korraga ja selliselt, et need, kes on jõukamad, saavad rohkem, mis on ju nende maksuvähendamiste tulemus, et ülemised [tulu]detsiilid võtavad põhilise raha endale, siis see on sigadus. See ei ole isegi raha ühest taskust teise tõstmine, vaid see on eelarves raha tõstmine eelkõige sinna, kus juba on raha. See ei ole adekvaatne poliitika ja sellele vastas mitu korda Madis Müller. Õnneks tunnistas ka Raivo Vare, et Madis Mülleri ettekanne oli hea. Ta tsiteeris seda, aga selle kohta, kus ta läks vastuollu, ta ei vastanud, miks ta läks vastuollu. Ta isegi ei püüdnud kinni seda loogikat, mille ma talle esitasin. Aga muidugi, ta on tark inimene.

Nii et mida riik peab tegema? Ei ole nii, et me ütleme: "Aga te ütlete, et riik ei saa midagi teha." Riik saab investeerida. Palun, ressursid sinna, ja rohkem kui seni. Kus oli minister Aas? Sotsiaaltoetused, sotsiaalabi vajaduspõhisemaks, aga mitte subsideerimine. Mitte subsideerimine, mis tekitab täiendava defitsiidi! See oli ju Eesti Panga põhipaatos. Ei tohi subsideerida konkreetset kaupa, mida on puudu, ei tohi subsideerida lausaliselt. Ja mitte iga kümnes [euro], nagu [panga president] ütleb, vaid praeguste eelnõude puhul (Juhataja helistab kella.) iga viies euro kipub meil eelarvest puudu jääma. On absurd maksta laenudest toetust. Aitäh!

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Marek Jürgensoni. 

Austatud esimees! Head kolleegid! Kui majandusekspert Raivo Vare siin puldis oli, siis tuli uudis, et kütusehinna rekord on jälle ületatud: see on 2,3 euro maagiline piir, mis on ületatud. Soojusenergia 61%, elekter 146%, gaas 217%. Need muret tekitavad numbrid peegeldavad täna avaldatud inflatsiooninumbreid aastases võrdluses. Päris kurb.

Jutt käib Eestist ja meie oma inimeste toimetulekust. Jah, keskmine palk näitab kasvutrendi, kuid oluliselt tagasihoidlikumas tempos. Kõiki sisendeid arvesse võttes seisab Eesti tänasel päeval silmitsi 20%-lise inflatsiooniga. Paljude inimeste puhul räägime reaalsissetuleku ja ostujõu järsust langusest. Hinnatõusuralli alles kogub tuure, ei tea keegi, mida täpselt meile sügis toob. Ja kõige valusamat mõju avaldab see meie ühiskonna vaesematele ja haavatavamatele – neile, kes kulutavad toidule ja energiale suure osa oma sissetulekust. Kuid puutumata ei jää ka keskklass ja paljud teised olulised ühiskonnarühmad, nagu näiteks ettevõtjad.

Sõja mõjul on maailmamajanduses tekkinud uus negatiivne pakkumispoolne šokk just siis, kui mõned pandeemiaaegsed tarneahelate väljakutsed hakkasid vaibuma ja justkui tekkis tunne, et normaalne elu hakkab taastuma. See tõi kaasa veelgi järsuma toidu ja energia hindade tõusu ning kahjustas taas majanduskasvu võimalusi. Euroalal tõusis inflatsioon tänavu aprillis 7,5%, USA-s 8%, aga Eesti näitajad on üle 10% nendest kõrgemad. Siinkohal saab ka võhik aru, et meie inimesed vajavad riigi poolt suuremat rahalist tuge, et toime tulla.

Kuidas suudame inflatsiooniga toime tulla, just selles on praegu küsimus. Eelarvepoliitika kujundamisel peame kasutama võimalusi majanduskasvu toetamiseks. Hästi kavandatud ja hoolikalt läbi mõeldud sammud võimaldavad aidata vähendada negatiivset mõju majanduskasvule, andes inflatsioonile vaid väikese lisatõuke. See oleks parim poliitiline valik, et leevendada kriisi vahetut mõju tarbijatele ja ettevõtetele, eriti kui inflatsioon piirab rahapoliitika manööverdamisruumi.

Majandusteadlase Rainer Katteli sõnul on valitsusel kolm vahendit, kuidas inflatsiooni ohjata. Nendeks on hinnakontroll oluliste kaupade ja teenuste puhul. Siinkohal nõustun ettevõtja Raivo Varega, kes on öelnud, et elektri hinnale on vaja kehtestada lagi. Samuti on pangandustegelane Indrek Neivelt öelnud, et Eesti kõrges inflatsioonis pole süüdi mitte sõda Ukrainas, vaid kaks korda kõrgem elektri hind kui Rootsis. Peame kriiside negatiivset mõju tasandama ka aktsiisi- ja käibemaksupoliitika abil. Üle tuleb samuti vaadata toidukaupade maksumäär ja kütuseaktsiisid, et hinnatõusu pidurdada. Tarbimismaksude alandamine tooks märkimisväärse võidu neile inimestele, kes praegu kogu oma sissetuleku kulutavad toidu ja esmatarbekaupade peale ning kodukuludele.

Teiseks, valitsused saavad maksustada energiaettevõtete erakorralisi kasumeid, mis on tingitud erakorralistest asjaoludest. On ju selge, et suuremate hinnatõusude korral teenivad energiaettevõtted märksa enam kasumeid. Just riigile kuuluvate energiafirmade suured kasumid tuleks suunata otseselt abimeetmete paketti. 

Kolmandaks, valitsused saavad muuta makse nii, et jõukamate inimeste maksud tõuseksid, samas kui vähem teenivate inimeste makstud langeksid. Nii väheneb viimastele inflatsiooni mõju.

Keskerakond on pikki aastaid seisnud õiglasema, astmelise tulumaksu kehtestamise eest. Olles ka ise väikeettevõtja, teeb mind murelikuks väikeettevõtluse lähitulevikuperspektiiv Eestis. Ettevõtluse toimevõime mõjutab otseselt riigi hakkamasaamist. Kust mujalt raha riigieelarvesse tuleb kui mitte ettevõtlusest ja töö ning tarbimisega seotud maksudest. Seetõttu on ettevõtjate aitamine energiahindade tõusuga toime tulla äärmiselt oluline kogu riigile.  

Hea ettekandja, kas soovite lisaaega?

Jaa, üks minut, palun.

Üks minut, palun! 

Kui tõusevad hinnad, väheneb ostujõud ning seeläbi kaob ettevõtete käive, kaovad paljud töökohad ja riigi maksutulu väheneb. Kulud sotsiaalsüsteemile kasvavad oluliselt ja selline allakäiguspiraal tooks vaid lisaprobleeme riigile. Ja minu eelkõneleja mainis sigadust. Vabandan väga, sigadus on see, mida eelkõneleja ise siin meile kõigile ütles. Aitäh! 

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Riina Sikkuti.

Suur tänu, hea esimees! Ma võtan kohe kolm lisaminutit ka.

Palun! 

Head kolleegid! Väga tore, et taas räägime inflatsiooni teemal. Tegelikult väga paljud meetmed mõjude leevendamiseks on meil siin saalis olnud viimase paari kuu jooksul juba arutada, aga tore, et täna saime võimaluse kuidagi nii olukorra selgitust kui võimalikke sekkumisviise paremini struktureerida. Ja ma võtangi selle kokku, et aru saada, miks meil see hinnatõus on, miks me aitama peame, mida teha, kes on raskustes, kuidas neid aidata. Tundub üle mõistuse käiv [väide], et tegelikult ei ole võimalik midagi teha, samas kui, noh, ma ei tea, heatahtlikult ja ilma poliitilisi punkte võtmata läheneda, siis tegelikult on võimalik täiesti mõistlik lahendamispakett kokku panna.

Aga nii nagu täna on korduvalt räägitud, [põhjuseks] on hinnatõus, pandeemia järelmid, rahatrükk, sõja mõju, meie energiaturu omapära ja see, et Eestis ongi majandus väga energiamahukas ja toit moodustab inimeste tarbimiskorvis väga suure osa. Seega me oleme tundlikumad energia ja toidu hindade suhtes.

Ja paratamatult [toimub] konvergeerumine, aga me alles liigume Lääne-Euroopa hindade ja palgatasemete poole. Nii et Peeter Ernitsa küsimus, kuidas me jõuaksime Euroopa Liidu keskmisele inflatsioonitasemele – see ei ole midagi, mida tegelikult on võimalik teha, kuna juurpõhjused on mujal. Meil ei ole võimalik inflatsiooni poole võrra vähendada või kuidagi 2% tasemele viia. Küsimus on, kuidas leevendada inflatsiooni mõju eriti väiksema sissetulekuga rühmade jaoks. Me peame aru saama, miks [seda teha tuleb]. Kas meil on vaja üldse sekkuda? Kahtlemata on. 

Me võime rääkida üldisest rahulolematusest ühiskonnas, aga ka sellest, et lihtsalt õiglane on jätta inimese kanda see vastutus nende riskide maandamise eest, mida ta saab ise mõistlikult ette näha ja ise maandada. Aga gaasi hinna tõus üle 200% või kartuli hinna tõus üle 100% – see ei ole midagi sellist, mida inimene saab ise realistlikult prognoosida, ette näha. Isegi kui [inimesel] on ka madala palga juures säästud kogunenud, sööb sellisel määral hinnatõus need säästud väga kiiresti ära. Eesti Panga analüüsidest me teame, et tegelikult on väga palju palgast palgani elajaid. Neid, kellel on ühe kuni kahe kuupalga ulatuses sääste arvel olemas, tegelikult ongi meil vähe.

Kui vaadata sekkumist, siis kahtlemata, nii nagu Raivo Vare ilusti selgitas, tuleb arvestada sellega, mis on meil ühiskonnas aktsepteeritav. Teoreetiliselt on võimalik väga palju teha, aga maini Eesti inimesele talonge, ja kõigil tuleb kananahk ihule. Ehk siis on midagi sellist, mida me saame automaatselt välistada.

Aga selleks, et [olla] sekkumisvalmis, me peame aru saama, kes on raskustes. Suhtelise vaesuse näitajad on meil aastakümneid olemas. On selge, et üksikvanemad, üksi elavad eakad ja töötud on kõige suuremad riskirühmad. Töötute puhul võime öelda, et meil on toimetulekutoetus kui selline viimane turvavõrgu osa olemas. Üksi elavate eakate puhul ja üksikvanemate puhul samamoodi, on see riiklik elatisabi või üksi elava eaka toetus, meil on olemas suunatud meetmed. See ei tähenda täiendavat administratiivset koormust, need on kõik asjad, mis juba praegu töötavad. Küsimus on selles, kas me saame neid skeeme heldemaks muuta.

Nüüd, kui vaadata ülejäänud elanikke, siis tõesti, hinnatõus on laialdane ja energiat ühel või teisel viisil kasutame me kõik. Kes ei sõida palju autoga, sellel võib-olla on kallis gaasiküte, kolmas on kaugkütte peal. Seda öelda, et tegele nende riskidega ise – keegi ei saa võtta oma korterit korterelamust välja ja öelda, et ma panen ta metsa ja viin puiduküttele üle. Need ei ole realistlikud lahendused. Nii et lisaks [abi suunamisele] suhtelise vaesuse riskis olevatele rühmadele kahtlemata energia puhul tuleb vaadata laiemalt. Tõesti, kaugkütte hinna lagi ja muud sellised asjad, mis reaalselt mõju omavad ja on ka rakendatavad – meil on mingi minevikukogemus olemas.

Samas, inimeste tarbimisvalikud on väga erinevad. Siiski mina ei tahaks sugugi ette kirjutada seda, et leiba ja piima võite osta, aga või ja sai jääb nüüd hinnatõusu olukorras küll teile kättesaamatuks. Kui me vaatame madala palgaga toime tulevaid inimesi, siis tulumaksuvaba miinimumi tõstmine on samamoodi lihtsalt rakendatav, ei ole administratiivset koormust. Inimesed, kes teenivad alla 1200 euro ja saavad kasutada maksimummahus tulumaksuvaba miinimumi, neil kõigil on keeruline palgapäevast palgapäevani toime tulla. Põhimõtteliselt on tegemist ikkagi tulumaksusüsteemi kaasajastamisega ja muutusega, mille võiks teha ka kriisiväliselt ära. See on niikuinii pikas plaanis samm õiges suunas, aga praegu pakuks see ka hinnatõusule leevendust.

Lisaks lastetoetused. Tõesti, kui leibkonnas on rohkem inimesi, siis hinnatõus mõjutab ka rängemalt. Sa ju pead toitu palju ostma. Nii et ka esimese ja teise lapse toetuse tõus ja üksikvanema toetuse tõus, kui vaadata vaesusnäitajaid, oleksid need, mis oleks kõige paremini sihitud.

Lisaks koolitoit. Kahjuks on endiselt lapsi, kelle jaoks koolitoit on ainus soe toidukord päevas. Õnneks neid on järjest vähem. Samas on kõrgete toiduhindade puhul koolisööklad ja selle teenuse pakkujad raskustes. Eks [hakkamasaamine] tuleb siis kvaliteedi langemise hinnaga. Me teame, et makaronidest võib iga päev kõhu täis süüa, küsimus on selles, mis on selle pikaajaline tervisemõju. Nii et koolitoidutoetuse tõstmine on samm õiges suunas ka pikaajaliselt rahvastiku tervise huvides. Samamoodi ei ole see eriline eelarvekoormus. Minu meelest võiks meetmete sihtimisel silmas pidada pikaajalisi eesmärke nii maksusüsteemi kaasajastamisel kui ka näiteks laste tervise [hoidmisel].

Ma küsisin Eesti Panga presidendilt, kas kõik need kulueurod, mis sinna defitsiiti lähevad, on võrdsed. Tegelikult ei ole. Kui me räägime hoonete energiatõhususe suurendamisest, siis kahtlemata see on investeering ja mõistlik kulu, mida teha, ja teha ka kõrge inflatsiooni ajal. Kõik inimesed, kelle korrusmajad on renoveeritud, näevad, et juba järgmisest kuust tuleb küttekulude kokkuhoid. Selle mõju on nii järgmisel küttehooajal kui ka pikemat aega.

Samamoodi kaitsekulud ja taastuvenergia investeeringud. Lõpuks, et energiakulusid kontrolli alla saada ja et saaksime ikkagi taskukohase hinnaga elektrit, meil on vaja endal rohkem toota. Ja on olemas valmisolek, on olemas tehnoloogia ja tegelikult on olemas investeeringurahad. Siin on küll üks koht, kus riik peab jalad kõhu alt välja võtma ja looma pinnase, et saaks taastuvenergiavõimekust lähiaastatel juurde luua. (Juhataja helistab kella.) Nii, Balti koostööst ja lähenevatest valimistest ei jõudnud kahjuks rääkida. Tänan!

Teie aeg! Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja. Aivar Kokk, palun!

Austatud juhataja! Hea Raivo! Head kolleegid! Ma alustan sellest, et ega ma päris hästi aru ei saa, kes meil valitsuses on ja mis otsuseid nad teevad.

Alustame lihtsast asjast. Mõned päevad tagasi lõppes rohelise energia hange. Selle hanke puhul unustati üks oluline asi: ei kirjutatud, kas tahetakse päikesepaneelienergiat või tuuleenergiat. Sooviti mõlemat. Ja mis tulemus on? Üks Austraalia firma võitis selle hanke ja Eestimaa pannakse päikesepaneele täis. Aga olukord on ju selline, et suvel ei ole energiakriisi, tavaliselt on energiakriis talvel. Ja talvel on tuuleenergiat, päikeseenergiat aga ikka väga vähe, praktiliselt ei ole. Ja nüüd on nii, et tegelikkuses 450 megavatt-tunniga, milleks hange välja kuulutati, on ainult päikesepaneelid, aga pakkujaid selle madala hinnaga ehk garantiiga 20 eurot oli kolm korda rohkem. Ehk 1200 megavatt-tundi saaks seda odavat energiat ja seda peaks inimesed tasuma ainult siis, kui tõesti mingil hetkel on energiat nii palju, et tuleb nulliga toota. Aga otsustajaid ei ole.

Tundub, et samad otsustajad on ka need, kes Eleringi poole pealt vaatavad gaasitoruühendust meile väga olulise LNG-terminali ja Balticconnectori toru vahel. Tänaseni ei ole hankeid välja kuulutatud. Augusti keskpaigas peaks olema terminal valmis. Ja siis tullakse siia pukki ja öeldakse, et 200 eurot on väga hea hind elektri eest, samal ajal kui Soomes oli samal päeval, reedel 80 eurot. Miks me peame maksma seda? Maksma peame ainult ühel põhjusel: on ehitatud kaabel, kolmas liin Eesti ja Läti vahele. Ei ole keegi julgenud siin laua taga ega valitsuses vaielda selle vastu, et tegelikult selline olukord on.

Eesti suudab praegu toota oma vajaduse [ulatuses]. Me maksame iga kuu 50 miljonit eurot CO₂-kvooti. Eesti Energia maksab 50 miljonit, aga riigieelarvesse on arvestatud 20–25 miljonit, ei ole 50 miljonit. Miks seda poolt inimestele tagasi ei anta? Eesti elanikud, kodutarbijad kasutavad kuus keskmiselt 2 teravatti. Praegu on väga lihtne otsust teha. Lepime kokku, et Eesti valitsus annab Eesti Energiale tasuta CO₂-kvooti nii palju, et meie tarbijad saaksid esmavajaduste [katmisel] piirhinnaga elektrit. Selleks [sihtrühmaks] on elanikkond, selleks on haiglad. Ei oleks vaja mingisuguste raamatupidamislike paberitega kompenseerimismehhanisme ja inimesed saaksid elektrit osta alla 50 euro. Aga mis meil täna on? 200 eurot! Ja mitte keegi ei taha mitte midagi teha, absoluutselt mitte midagi teha!

Vaadake, millised on täna kütusetanklas järjekordsed rekordid! Aga kui me hakkame arutama aktsiisi langetamist, mis küll seda hinda suurt odavamaks ei tee, siis ollakse selle vastu. Või kui me räägime, et elektril, gaasil, soojamajandusel ja ka küttepuidul peaks käibemaks langema 20%-lt vähemalt 9%-le, et meie oma inimesi toetada, siis öeldakse, et see on hullumeelsus. Aga unustatakse ära, et kõik hinnad on üle kahe korra tõusnud. Puit on [kallinenud] kaks korda, gaas tänaseks vähemalt viis korda. Ja hetkel ei ole mitte ühtegi vastutajat, kas Balticconnectori ja sadama vahel ühendus tuleb või ei tule.

Ja nüüd me unistame, et Soome ehitab jõuludeks terminali valmis ja hakkame soomlaste käest äkki gaasi ostma. Kuhu me jõuame? Kuhu me jõuame, ma küsin. Kus on täna ikkagi otsustajate silmad? Ma saan aru, et üks erakond on otsustanud, et ta üksi valitseb. Väga hea, kui saadakse majandusküsimustest aru, siis on tõesti hea ... 

Palun kolm minutit lisaks. 

Jaa, palun! Lisaaega kolm minutit.

... aga kui ei saada aru? 

Ma olen tihti öelnud seda lauset, et Riigikogu liige ei tohiks üle kolme koosseisu siin saalis istuda. Neljanda koosseisu ajal peaks ta minema tootvale tööle. Mõned Riigikogu liikmed hõiskavad sellest, et nad on eluaegsed parlamendiliikmed olnud, aga reaalsest elust on need inimesed kaugele läinud. Tallinna inimesel on tõesti Riigikogus väga lihtne olla. Hommikul taksoga sõidad tööle, vajutad nupu ära ja sõidad siis taksoga uuesti koju tagasi, ja ongi päev kirjas. Aga kaugemalt tulijad peavad ikka siin tööd tegema, ei ole võimalik hommikust õhtuni sõita. Ja siis vahest küsitakse, miks autokompensatsioon on. Aga kui sa lähed nüüd autoga tanklasse ja pead oma taskust maksma, siis viimase paari nädalaga on tanklahinnad ju drastiliselt tõusnud.

Maapiirkondades inimesed käivad tööl autoga, see on nende [töö]vahend, nad ilma selleta ei saaks tööl käia. Meil on küll tasuta ühistransport, aga me ei tea, kelle jaoks. Enamik inimesi seda transporti kasutada ei saa, sest buss ei sõida just sel ajal sellest kohast sellesse kohta, kuhu sul vaja minna on.

Võtaks nüüd natukene mõistust [appi] ja kutsuks [kohale] need inimesed, kes otsustavad. Kuulaks tegelikult energeetikainimesi ja küsiks nende käest. Ei ole vaja küsida ainult Eleringi käest, kes ütleb, et kõik on okei. Ei ole okei see, kui meil on olemas ühendused põhja poole ja Läti poole, oluline on ka, mis maksab selles ühenduses jooksev energia, mis on selle hind. Ei ole nii, et võime osta ükskõik mis hinna eest.

Kas keegi teab, mis juhtus Soomes ühel päeval? Ükski kriis ei olnud arvestanud sellega, et korraga Venemaa keerab kinni elektri ja gaasi. Oli arvestatud seda, et kui elekter kinni keeratakse, siis tehakse gaasiturbiinidega elektrit. Täna müüakse Eestist elektrit Soome. Ja tänu sellele on ka Eestis hind natukene odavamaks läinud, aga Lätis-Leedus selle võrra tõusnud, sest on veelgi rohkem elektri defitsiiti. Aga kas meil on täna olemas mingisugune plaan, kui juhtub homme selline olukord? Piisab sellest, et elekter Vene poole pealt välja lülitatakse.

Räägitakse gaasist ja sellest, et me ei osta Venemaalt gaasi. Ma võin teile saladuskatte all öelda, et Leedus on üks firma, kes on küll registreeritud Euroopa Liitu ühte teise firmasse, aga toob Vene gaasi. Ja seesama Vene gaas jõuab Inčukalnsi hoidlasse ja sealt ostame me kõik seda gaasi. Ei ole nii lihtne, et elu jääb seisma. Ma tean, et Eesti Energial on juba täna praktiliselt oma klientidele gaasivaru tagatud, sest gaasimüüjad peavad selle tagama. 

Aga riik täna ei tee mitte midagi, vaid koorib meilt kolme nahka, rääkimata sellest, et ülekoormustasu võetakse meilt iga kuu vähemalt 10 miljoni ulatuses meie taskust. (Juhataja helistab kella.) Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Kui euro siin 1999. aastal loodi, siis sakslased kartsid, et läheb käest ära, ja siis pandi see, et [inflatsioon] võiks olla 2% juures või alla selle. Aga kui vaadata nüüd maikuud, alles see oli, siis sakslastel endal oli 8,7%. Ja kui meil Madis Müller veel 2019. aastal oma blogis raporteeris, et 2% juures peaks see olema, kuigi natuke kõrgem oli, siis praegu on see kümme korda kõrgem.

Eesti alustas oma spurti juba jaanuaris. Siis olime 11% peal, nüüd oleme üle 20. Läti alustas 7,5‑lt ja nüüd maikuus oli 16,4% peal. Leedu alustas 12,3 pealt, jõudis maikuus 18,5% peale. Ja Soome jõudis jaanuari 4,1% pealt 7,1% peale. Euroliidu keskmine oli 8,1%. Nii et tegelikult inflatsioon eurotsoonis ületab esimest korda pärast ühisraha loomist 8%.

Ja kui nüüd vaadata, mis siin on toimunud. Paul Krugman, keda ma natuke tsiteerisin, pealkirjastas oma artikli, [mis ilmus] mõni päev tagasi, nii: eestikeelne tõlge on "Perversne inflatsioonipoliitika". Ja seal oli juttu nendest asjadest, mismoodi siis Eesti Euroopa Liidus välja näeb. Loomulikult, et kolm Balti riiki juhivad, Eesti kõigepealt 20%-ga ja nii edasi, ja kahekohaline [inflatsioon] on Slovakkias, Kreekas ja Hollandis, aga tsitaat: suurte seas ulatub Saksamaal 8,7%-ni, mis on kolm kümnendikku rohkem kui Hispaanias. Prantsusmaa seevastu jätkab euroala ühe madalaima, 5,8%‑ga. Nii et jah, võib nõustuda, et tegemist on üsna perversse olukorraga. Bensiiniliitri [hind] on juba 2,3 [euro] peal, gaasil tõus üle 200%, elektril ligi 150%, kütusel üle 60%, kartulil 100% ja nii edasi. Ja oluline on see, et me elame Eestis, meil on raudne leedi, juhib meie riiki edukalt ja on viinud elukalliduse ja hinnakasvu Euroopa kõige suuremaks.

Huvitav on targemate inimeste juttu kuulata. Ma loen teile ette mõned mõtted Paul Krugmani artiklist eelmise aasta detsembris, 20. detsembril. Pealkiri oli "Kurikuulsa inflatsiooni aasta". Ta räägib, et 1973. aastal, kui ta käis ülikoolis, jagas ta tuba ja neil ei olnud palju raha ja elukallidus tõusis taevasse. 1974. aastaks ulatus üldine inflatsioon 12%‑ni ja mõne toote hind oli märgatavalt tõusnud, eelkõige veisehakklihal. 1973. aasta augustis oli veiseliha 49% kallim kui kaks aastat varem, nii et poisid mõtlesid isegi hamburgeri [venitamise] peale. Krugman ütleb nii, see oli eelmise aasta detsembris: nüüd oleme jõudnud samasse seisu, meil on viimase 40 aasta kõrgeim inflatsioon. Ma ei hakka siin täpsemalt kõike rääkima. Aga ta ütleb veel niimoodi, et praegune inflatsioonihoog tuli ootamatult. Selle aasta alguses oli inflatsioon endiselt madal. Märtsis eeldasid rahapoliitikat määrava Föderaalreservi komitee liikmed, et tõuseb vaid 2,4%, aga nad panid täiega puusse, ütleb Nobeli laureaat. Ja ta tunnistab, et ka tema arvas siis, et tõus on tõenäoliselt mööduv. Ja ta ütleb, et ta eksis. "See asi ei ole üldse mitte mööduv ja kestab kauem, kui enamik meist eeldas." Ta rääkis oma kolleegidest. "Inflatsioon on emotsionaalne teema. Ükski teine teema, millest ma kirjutan, ei tekita nii palju vihaseid reaktsioone," tunnistab Krugman. Ja inflatsioonidebatt on eriti äge. (Juhataja helistab kella.)

Kui saaks veel mõne minuti?

Saab. Palun, kolm minutit!

Jah. Hinnangud majandusele on muutunud uskumatult erapooletuks, me elame tõejärgses poliitilises keskkonnas. Kõike ei jõua siin ette lugeda, igaüks võib seda artiklit ise lugeda, kuigi neid artikleid on [tal] palju rohkem. Krugman ütleb, et praegune inflatsioon sarnaneb 1946. ja 1948. aasta inflatsiooni tipptasemega, siis oli ka 20%. Ma tuletan meelde, et raudse leedi juhtimisel me oleme jõudnud 1946. ja 1948. aastasse Ameerika Ühendriikides. Krugman räägib erinevatest aegadest, nendest lainetest, mis on olnud Korea sõja ajal, mis on olnud Vietnami sõja ajal ja nii edasi. Nixoni tagasivalimise ajal tegid poliitikud mitmeid samme ja siis saadi 8% peale.

Ja oluline on see, et ta ütleb veel, mis juhtus 2021. aastal. Miks inflatsioon sel aastal hüppeliselt tõusis ja kõrgeks jäi? Peavoolu majandusteadlased jagunevad kahte seltskonda. Ajutine meeskond, kuhu ta ise kuulub, väidab, et me seisame silmitsi ajutise auguga, kuid see on kestvam, kui esialgu arvati, tõdeb Krugman. Teised hoiatavad, et meid võib oodata 1970-ndate stagflatsiooniga võrreldav [olukord]. Ja olgem ausad, siiani on hoiatused inflatsiooni kohta olnud kindlad, samas kui üleminekumeeskonna ennustused, et inflatsioon kaob kiiresti, on olnud valed.

Nii et tegelikult me seisame silmitsi väga karmi tulevikuga ja selles olukorras, selles perversses olukorras, kuhu raudse leedi juhtimisel on Eesti jõudnud, öelda inimestele, et midagi teha ei saa, on süüdimatu. Saab küll teha. Kõigest ei jõua rääkida. Inflatsiooni tõesti muuta ei saa, aga on võimalik sümptomeid leevendada, inimeste elu kergendada, olgu see aktsiiside ja käibemaksude langetamine, mõne biolisandiga [seotud nõude] kaotamine ja [selles osas] Lätiga ühinemine. Teha on küll, kui riiki juhtida heaperemehelikult, mitte raudse leedi väljapoole suunatud pilguga. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Aivar Sõerdi. Soovite ka lisaaega? Palun, kolm minutit!

Head kolleegid! Inflatsioon on tõepoolest Eesti majanduse suurim probleem ja me teame ka seda, et suurem osa hinnatõusust on põhjustatud energia ja toiduainete hindadest. Pool hinnatõusust tuleneb energiakandjatest ja nende hinna suures osas määrab maailmaturg. Poliitikutel on muidugi lihtsad lahendused, et inflatsiooni ohjeldada: langetada maksusid, teha maksuerandeid, maksta toetusi. Paraku maailmas ei ole asjad nii lihtsad. Ka eksperdid räägivad meile, et ei ole lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele.

Mulle jäi silma Soome YLE uudistes, [mida arvab] Valtion Taloudellinen Tutkimuskeskus – see on riigi uurimiskeskus. [Seal töötavad] majandusteadlased Sami Kuronen ja Marita Laukkanen kommenteerisid seda asja. Lühidalt kokku võttes on nad öelnud, et me elame turumajanduses, kus turg määrab hinna, ja nendesse hindadesse sekkumine on kallis ja ebaefektiivne.

Soome ekspertidega tuleb nõustuda. Ka Eesti Panga president rääkis, et maksulangetusi võib kaaluda siis, kui kõrged hinnad on ajutised, aga praegu see nii ei ole. Sellisel sekkumisel on ju mõjud, aga meil on eelarve prognoosi järgi püsivalt 3% ulatuses miinuses. Kui langetada maksusid ja suurendada toetusi, siis see tähendab seda, et eelarvemiinusele tuleb veel lisa juurde. Ja nii nagu siin keegi enne ütles, et kui meil tuleb see miinus katta laenurahaga, siis võtta laenu tarbimise katteks on põrgutee.

Keskpanga peamine tööriist inflatsiooni ohjeldamisel on rahapoliitika. Riikidel tõepoolest ongi eelarvepoliitika ja see toimib eelarvedefitsiidi süvendamisel täpselt vastupidiselt soovitule: riik kogub maksutuludena raha kokku vähem, kui omapoolse nõudluse ja omapoolse raha pakkumisega vastu paneb. Seega defitsiidis eelarve poliitika võimendab inflatsiooni kiirenemist. Ja kõige suuremaks kannatajaks on vähekindlustatud inimesed, just need, keda soovitakse toetustega toetada. Inflatsioon tabab, kahjustab kõige rohkem just vähekindlustatud inimesi, kelle tarbijakorvis on energiakulud ja toidukulud kõige suuremad. Eelarvepoliitika peaks olema vastupidine.

Ja vastupidine see oligi meil enne eelmist finantskriisi, mis oli aastal 2009. Me tegime eelnevalt eelarve ülejäägiga. Üks põhjus muidugi oli ka see, et eelarve ülejäägiga me soovisime inflatsiooni alla suruda, sest meil oli euroga liitumise eesmärk ja oli vaja täita inflatsioonikriteerium. Aga nüüd uuemal ajal on ära unustatud põhimõte, et headel aegadel on vaja koguda eelarve reserve ja eelarve puhvreid selleks, et kriisiaastad lihtsamini üle elada.

Kui pandeemia aastal 2020 [puhkes], siis unustati see põhimõte ära ja ei tehtud mingit probleemi sellest, et eelarve oli miinuses. Aga nüüd me oleme olukorras, kus laenukoormuse kasv on meil euroala kiireim ja eelarve defitsiit on euroala keskmisest suurem. Selles olukorras on võimalused vajalike toetuste maksmiseks vähekindlustatud inimestele piiratud, sellepärast et kui me piiramatult võimendame inflatsiooni oma eelarve kaudu ja kasutame selleks laenuraha, siis saavutame ju vastupidise.

Pealegi me oleme viimastel aastatel ära harjunud, et teised riigid ja ka Eesti on saanud laenata väga soodsalt. See aeg on läbi. Euroopa Keskpanga rahapoliitika muutus, mis on juba käimas, tekitab ka riigi võlakirjade intresside tõusu ja intressikulu kujuneb riigieelarves ka meie laenukoormuse juures, mis kasvab, väga suureks kuluartikliks. Ning selle võrra on ju tulevikus vähem võimalusi kas või neidsamu toetusi eelarvest maksta.

Ja tegelikult peaks toetustele vastukaaluks olema hoopis agressiivsem investeerimispoliitika ehk palju püsivam ja ka riigile jõukohasem lahendus, sest riik ei jõua igal aastal maksta toetusi energiakulude leevendamiseks. Palju püsivam lahendus on ju energiainvesteeringud, investeeringud taastuvenergiaprojektidesse. Palju agressiivsemad võiksid olla investeeringud korterelamute soojustamisse. Need on püsivad lahendused.

Tegelikult oleks tahtnud kuulda riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehelt ikkagi ka neid hoiatusi, mis siis juhtub, kui riik läheb seda teed, et hakkab inflatsiooni kinni maksma. Inflatsiooni ei saa kinni maksta. Inflatsiooni kinnimaksmine toob kaasa veel suurema inflatsiooni. Ja eelarvedefitsiidi tingimustes toetuste suurendamine ja maksude langetamine see süvendab eelarve defitsiiti ja sedakaudu kiirendab inflatsiooni. Vaat seda oleks tahtnud kuulda komisjoni esimehelt. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu.  

Palun kaks-kolm minutit lisaaega. 

Palun, kaheksa minutit! 

Aitäh! Austatud rahvaesindus! Kõigepealt ma tänan kõiki saadikurühmi seisukohtade väljendamise eest, austatud eksperti Raivo Varet ja Eesti Panga presidenti nende käsitluse eest praeguses olukorras. Kordame üle need lähtekohad.

Esiteks inflatsiooni naasmist selle hüppe eelsesse olukorda ei ole oodata Eestis. Inflatsioon, vastupidi, vähemasti lähemas perspektiivis kiireneb seoses sellega, et kallinevad toorme hinnad, toiduainete hinnad. Tegelikult see kriis on vältav, eskaleeruv ja osasse lõpptoodetesse see hindade struktuur ei ole veel jõudnudki. Teiseks, kaugkütteperioodil, mis ees seisab, tuleb hullem katastroof, kui oli eelmisel kaugkütteperioodil. Kolmandaks, küsimus ei ole meie alusinflatsioonis. Küsimus on praegu selles, et erakorralises keskkonnas [regulatsioonid], sealhulgas ka sanktsioonid, mis on väga tarvilikud Ukraina sõjas agressorriigi Venemaa heidutamiseks, ja maailma toormedefitsiit on põhjustanud erakorralise ülemaailmse inflatsioonisurve, mis teatud põhjustel on meie piirkonnas võimendunud.

Seetõttu see akadeemiline mõttekäik, mis siin kõlab välja õpetuslikult, mida universaalloogika järgi inflatsiooniga tuleb teha – tuleb kulusid kokku hoida, ei tohi raha pakkumist suurendada –, peaks paika niisuguses autarkilises riigi enda majanduspoliitikast tingitud inflatsioonis. Seda olukorda meil ei ole.

Mis kasu on praegu sellest elevandiluutornist [antud] õpetusest, et meie riigieelarves on 50 miljonit või 100 miljonit eurot summad suuremad või väiksemad, kui tegelikult me oleme silmitsi sellega, et energiakandjate hinna hüpped, mis toimuvad galopeerivalt, suurendavad inflatsiooni mõju, ütleme siis, samm-sammult suurusjärkude võrra enam? Loomulikult riik peab andma signaali, mis on mõeldud kogu ühiskonnale – tarbijatele, ettevõtetele –, et valitsemiskulusid tuleb kokku tõmmata. Selles ei ole mingisugust kahtlust, see on ennekõike lisaks selle sisulisele tähtsusele riigi pedagoogiline sõnum, mis on tarvilik.

Nüüd, küsimus sellest, mida me peame aru saama, et meil normaalturg ei tööta praeguses olukorras, kui käimas on sõda. Ja see tähendab seda, et me peame [rakendama] erakorralisi tähtaegseid meetmeid sellest kriisist väljumiseks. Lohutuseks öeldakse meile, et inflatsioon on mööduv, aga see ei vasta tõele. Meile öeldakse lohutuseks, et tegelikult kogu ühiskonna probleem see inflatsioon ei ole, see on väiksema sissetulekuga inimeste probleem, mis osakaalult muredega hakkamasaamisel on õige, kuid see ei [õigusta] passiivsust. Seda kasutatakse ettekäändena, et mitte kehtestada universaalseid reegleid, olgu nad maksupoliitilised või regulatiivsed – siis võidaks kogu ühiskond.

Andke andeks, ma niisuguse marksistliku käsitlusega ei ole ka nõus, et inflatsioon on otsekui vajaduspõhine, et vaestel ja rikastel on erinev inflatsioon. Rikkad on selle ära teeninud, Eesti keskklass, jõukamad inimesed, võtke see inflatsioon, olete viiendiku võrra vaesemad, vaat kui tore asi! Ja siis me toetustega, riik majesteetlikust kõrgusest siis väiksema sissetulekuga inimestele jagab toetusi.

See on haiglane mõttekäik, see on neokommunistlik mõttekäik ja ma selle lükkan kategooriliselt tagasi. See, et riik peab monopole märksa jõulisemalt ohjeldama, on väga oluline sõnum, mis siin täna kõlas. Raivo Vare üleskutse tegeleda nii-öelda efektiivse peidetud kütuse kartelliga, see küsimus, millele Konkurentsiamet juhtis tähelepanu puutuvalt koostootmisjaamade hinnakujundusega, samuti taastuvenergeetika ülekompenseerimine – need on praktilised küsimused. Millegipärast on valitsus ennast nagu kuidagi täiesti taandanud sellest küsimusest, mis on vaba turumajanduse kõige elementaarsem reegel: see on õiglane ja läbipaistev hinnakujundus reguleeritud turgudel või nendel turgudel, mis peavad vabaturuna toimima. Sellises inflatsioonikaoses on need peidetud kartellid laiemalt kõige ohtlikumad inflatsiooni võimestajad.

Ma tahan öelda seda, et põhiprobleem on selles, et me elasime eelmisel talvel, või mis me elasime, valitsuse käsitlus oli, et see on lühiajaline probleem, millega ei pea tegelema. Ja meil ei ole viimase kuue kuu jooksul selles valitsuskriisis või kriisis valitsuses – kuidas me seda [nimetame] – ühtegi meedet, mis peaks inflatsiooni ohjeldama. [Ühtegi meedet] ei ole tegelikult valitsuse poolt parlamendile esitatud. Küll on parlamendis algatatud erinevaid eelnõusid, aga need on põrkunud valitsuse vastuseisule või koalitsiooni vastuseisule. Ja see on väga tõsine strateegiline probleem, et meil on niisugune minnalaskmismeeleolu, et piltlikult öeldes elame üle. Riiki ei saa juhtida, eriti kriisisituatsioonis "Elame üle!" filosoofia valguses. See põhimõte vajab kindlasti nii-öelda mõttelist korrektsiooni.

Me vajame esiteks inflatsiooni prognoosimisel selgeid stsenaariume, mis puudutavad aasta või paari aasta perspektiivi, ja teiseks ratsionaalset kataloogi, tööriistakasti. Sellepärast ma oma eelnevas ettekandes tõin välja selle Bruegeli mõttekoja kataloogi kõigi Euroopa riikide kohta, võrdlusmomendi, mida on väga mitmekesiselt rakendatud. Eks päeva lõpuks taanduvad kõik üksikmeetmed ka mingitpidi poliitiliselt arbitraarse kokkuleppe juurde. Aga seda kataloogi meil ei ole, plaani ei ole. Ja vägagi kõnekas on see fakt, et valitsus, olgugi et taotlused olid esitatud, keeldus [muutmast] lisaeelarvet, mille suurusjärk oli 802 miljonit eurot. Osa teoreetikuid ju kõneleb, et meie ise tekitame seda inflatsiooni ja selle retoorika järgi valitsus suurendas 802 miljoni euro võrra meie inflatsiooni. Aga ei ole lisaeelarves ühtegi penni ette nähtud ei inflatsiooni leevendamiseks ega inflatsioonilise surve vähendamiseks tähtajaliste maksupoliitiliste meetmetega.

Ja see on loomulikult äärmiselt ohtlik ja aktsepteerimatu, et me lööme sellele kõige tõsisemale majanduse toimetuleku probleemile ja Eesti ettevõtete konkurentsivõime probleemile lihtsalt käega ja lohutame ennast sellega, et "minevikus oli meie raha hind suurem". Aga vaadake, näete, tsaariajal ei toodetudki värviteleviisoreid, eks ole. Minevikuga lohutada – me ei ela minevikus, me tegeleme tulevikuga. 

Ja Eesti Pangalt eeldaks – loomulikult Eesti Pank on kaasvastutaja nendes triljonilistes võlaostuprogrammides. Ma tuletan meelde, et kõrge inflatsiooni numbrid olid juba eelmise aasta lõpus laual. Euroopa Keskpank jätkas esimeses kvartalis väga resoluutselt võlaostuprogrammi, see alles esimese kvartali lõpus lõpetati. Kindlasti on Eesti Pangal ka vastutus nende tööriistade [kasutamisel], mis on inflatsiooni kontrollimiseks, muu hulgas näiteks eluasemelaenureeglite valdkonnas meetmete rakendamisel. Praegu Eesti Pank omapoolseid meetmeid kasutanud ei ole. Eesti Pank toetusi Eestis välja ei maksa ja sellega ei tegele, ta tegeleb inflatsioonilise surve kontrollimise meetmetega kitsas valdkonnas. Seda Eesti Pank teinud ei ole, kutsun neid üles seda tegema. Aitäh kõigile!  

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Heiki Hepneri. Teeme kaheksa minutit.

Suur tänu, hea esimees! Head kolleegid! Inflatsioon on vaieldamatult praegust meie elu puudutavatest probleemidest number üks. Selles pole mingit kahtlust. Ma keskenduksin võib-olla selles küllaltki mitmekihilises küsimuses energia valdkonnale. Head ettekande tegijad Raivo Vare ja ka Eesti Panga president just rõhutasid energia osakaalu inflatsiooni kujunemises ja võib-olla sellepärast olekski põhjust ekstra sellele rohkem tähelepanu pöörata.

Ja teine moment, mida ma oma sõnavõtus ka kasutan, on Mihhail Lotmani toodud võrdlus: inflatsioon on kui palavik, mis mõnes mõttes annab märku, et midagi on viltu. Palavik iseenesest ei ole normaalne seisund, see on päris selge. Isegi püsiv, pidev palavik ei ole normaalne seisund. Samas, kui me räägime inflatsioonist, siis tõesti selline paariprotsendiline inflatsioon näitab seda, et majandus tuksub heas rütmis, ja ega me päris ei saaks eeldada, et inflatsioon võiks olla null. See ei ole kohane võrdlus. Aga täna me oleme Eestis jõudnud situatsiooni, kui [inimese tervisega] võrrelda, kus palavik stabiilselt püsib üle 40 kraadi. Kui me midagi ette ei võta, siis uskuge, head kolleegid, inimene heidab varem või hiljem hinge, siin ei ole midagi teha. See ei ole jätkusuutlik, kui me mitte midagi ei tee, et edasi minna.

Ja ma jätkan samas vaates. Tõepoolest, meil on sümptomaatiline ravi. Kui palavikuga võrrelda, siis on kõige tuntumad palavikualandajad, mida põletike puhul antakse, ja on olemas ka konkreetsete põhjuste ravi, mida tegelikult tulekski määrata olenevalt [olukorrast]. Aga kõige tüüpilisem [on ravida] näiteks antibiootikumiga. Kui on kopsupõletik, siis tihti võetakse alla nii palavikku kui ka kraabitakse kopsupõletikku põhjustavat bakterit ennast ka, hävitatakse haigustekitajad. Ja siis on veel olemas tegelikult profülaktika, mida võiks ehk nimetada ka tervisekäitumiseks. Ja seegi on üsna oluline kogu tänases kontekstis inflatsioonist rääkides.

Sümptomaatiline ravi võiks ehk hetkeks anda leevendust, et patsient hinge ei heidaks. Tõepoolest, need meetodid on siin läbi käinud ja nendega tuleb tegeleda. Näiteks tõesti mingid toetusmeetmed. Peab ütlema, et möödunud kütteperioodil rakendatud toetusmeede oli küll sihitud, aga ühiskonna jaoks väga suure halduskoormusega. Me peame selliste toetusmeetmete puhul kindlasti halduskoormust ka arvestama, sest kui me teeme suure halduskoormusega toetusmeetme, siis seesama halduskoormus suurendab veelgi inflatsiooni. Tuleb ka sellest aru saada.

Ja teine [abinõu] on maksulangetused. Tõepoolest, midagi ei ole teha, temperatuur tuleb alla saada. Ja tõesti, suured majandused on siit täna läbi käinud. Tegelikult Saksamaa on selle teemaga ka varasemalt või pikemalt tegelenud ja on oma maksualandusi teinud. Need on hädavajalikud, et seal ei ole midagi teha. Arutelu koht on minu meelest siin see, milline on selle perioodi pikkus, kuidas me hindame, millal me saame palaviku alla surutud. 

Põhjuste ravis loomulikult tuleks, kui me energiast räägime, mõelda selle peale, kuidas me a) kas suudame energiapakkumist suurendada või b) ka suuremat kokkuhoidu saavutada. Need on aga üsna triviaalsed asjad ja siin praegu ei hakkaks sellest enam üle käima. Tõesti, kõikvõimalikud energia tootmise viisid, mis on võimalik suhteliselt lihtsalt integreerida, alates päikeseparkidest ja lõpetades väga kapitaalse mahutusega, mis on aastatepikkune investeering, kui me tuumajaamast räägime. Sinna vahele mahub kogu meie portfell ära.

Aga siia mahub ära ka meie praeguse energiasüsteemi ümberkorraldamine, millele ka Urmas Reinsalu viitas ja millest on üksjagu siin saalis räägitud, aga kuhugi ei ole jõutud. [Ma mõtlen] seda, et me peame looma kodutarbijale võimaluse osta [elektrit] fikseeritud hinnaga, mis on lahti seotud tänasest spekulatiivsest CO₂-kaubandusest ja ka suhteliselt suletud elektribörsist, et anda inimestele võimalus osta teatud koguses elektrienergiat stabiilse hinnaga. Seda on võimalik rakendada suhteliselt kiiresti ja see on see, mis aitab ravida inflatsiooni põhjuseid.

Ja nüüd võib-olla vaataks korraks ka seda niinimetatud tervisekäitumist. Me ei ole väga hästi õppinud sellest, mis meil siin on varasemalt olnud. Parim näide on laenuvõtmine. Paljud riigid on võtnud laene ja võib-olla kohati kasutanud seda rumalalt. Ma ei julge kinnitada, et kõik on läinud päris sinna, kuhu on pidanud minema. Aga meie ei ole olulisel määral laene võtnud ja paraku, kui ei ole võtnud, siis ei ole ka olnud võimalik mõistlikke asju investeerida. See on fakt. Rumalaid asju me pole samuti finantseerinud, aga mõistlikke asju pole ka teinud.

Täna on meil inflatsioon 20%. 20% on inflatsioon! Mõtelge, pange sinna see laenuvõtmise pool peale! Sisuliselt tähendab see, et kui me sama protsendiga peaksime jätkama – loodetavasti ikka ühel hetkel meil nii palju tarkust on, et me suudame rakendada mingeid meetmeid ja see läheb alla –, siis viie aastaga oleks see laen piltlikult öeldes kaetud, raha on nii palju odavamaks läinud.

Ja mulle tundub, et me täna tegelikult ei ole sellest väga palju õppinud. Me arvame, et Eesti on mingi iseseisev üksus, mis ei sõltu maailma ja Euroopa majandusest. See ei ole nii. Ja tõepoolest, siit on läbi käinud, et meil täna ei tööta normaalturg. Sõja tõttu, mis Ukrainas on Venemaa poolt tekitatud, on tingimused, mida ei saa [pidada] tavaliseks turumajanduseks, ja sellepärast on vaja astuda teatud administratiivseid samme. [Paraku], kui me räägime jälle sellisest tervisekäitumisest, nihukesest profülaktikast energiavaldkonnas, siis me ei ole teinud mingisuguseid majanduslikke üleskutseid ei investeeringute osas ega ka energia kättesaadavuse parandamise osas. Siin on tegelikult see põld ikka üsna-üsna harimata. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Annely Akkermanni.

Tere päevast, head kolleegid, kes te veel siia kuulama olete jäänud! Kuulates neid jutte inflatsioonist kui palavikust, ma ikkagi tundsin soovi inflatsiooni kui sellist veel kord defineerida, sest see võrdlus ei ole lihtsalt üldse sobiv ega kohane.

Raha stabiilsus või meie tänases kontekstis hinnataseme stabiilsus on tasakaal. On nagu tasakaaluvõrrand, mida õpetatakse kuuendas klassis, ja seitsmenda klassi keemiast tuleb keemilise võrrandi tasakaalustamine ja nii mitmeski distsipliinis õpetatakse seda ikka ja jälle. Kui raha hulk ei ole tasakaalus turul saada olevate kaupade või teenuste hulgaga ja hinnad ei ole stabiilsed, siis tekib kas inflatsioon, kui raha on rohkem kui kaupu, või deflatsioon, kui raha on vähem kui kaupu. Selles mõttes on inflatsioon iseliikumine tasakaalu poole ehk kohanemine. Inflatsioon ongi turu kohanemine, kaupade ja raha koguse kohanemine uues kohas. Selles mõttes ei ole võimalik isegi matemaatiliselt seda toetustega kinni maksta. Kui me selle tasakaalus valemi raha poolele lisame raha ehk toetusi, milleks me võtame laenu, siis see inflatsioon kestab ja otsib tasakaalupunkti kõrgemate hindade juures. Seda ei ole võimalik kinni maksta toetustega – lihtsalt ei ole võimalik! See on matemaatiliselt nonsenss.

Mida siis saab teha? Kuna inflatsioon on kohanemine, siis riik saab aidata kohaneda. Keskeas inimesed, nagu enamik Riigikogu liikmeid on, kes käivad iga päev tööl, peavad oma sissetulekud ja käitumisharjumused kohandama uue hinnatasemega. Keda me peame aitama ja keda inflatsioon kõige rohkem lööb, on siiski pensionärid, just need pensionärid, kes on teinud keskmise või madalama palgaga tööd. Umbes mediaani pealt jookseb see piir. Neid me peame aitama, et nad saaksid hakkama selle elustandardiga, mida me peame inimväärseks meie kultuurilises kontekstis. Samuti me peame aitama neid leibkondi, kus on üks rahateenija, kus on näiteks ema, isa ja kuus last või ema kahe alaealise lapsega või üksikvanem. Neid on vaja aidata, selleks et nende elutingimused oleksid inimväärsed meie kultuurilises kontekstis.

Ja kui me räägime riigi inflatsioonist, siis me peame selle raha, millega me tahame aidata nõrgemaid, ükskõik kas noorusest nõrgukesi või vanadusest väeteid, ise koguma oma keskklassi käest. Keskklassi aitamine või inflatsiooni kinnimaksmine matemaatiliselt lihtsalt ei ole võimalik. Kui me seda teeme, siis me ju pikendame agooniat. Turg otsib tasakaalupunkti. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Olen väga tänulik tänase diskussiooni algatajale, selleks on riigieelarve kontrolli erikomisjon. Ma olen tänulik Eesti Panga presidendile Madis Müllerile ettekande eest, majandusekspert Raivo Varele ettekande ja vastuste eest, riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehele Urmas Reinsalule, komisjoni sekretariaadile ja kõikidele Riigikogu liikmetele, kes tänases debatis osalesid. Nii nagu ikka olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul, me arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Sellega on tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud. Täna teist päevakorrapunkti ei ole, seega on tänane päevakord ammendatud. Jõudu tööle!