Hea juhataja! Head kolleegid! Mul tuleb suhteliselt igav jutt, sellepärast et seda eelnõu arutati sisuliselt ju ainult ühel komisjoni koosolekul ja teisel komisjoni koosolekul toimus jagelemine selle üle, kas seda arutada edasi või saadetakse see kohe täiskogusse. Ja mul jäi sellel esimesel koosolekul küll ühene mulje, et minister ja ametnikud kirjutavad need vaidlusalused keeleküsimused järgmiseks korraks ümber, aga seda ei toimunud.
Ega mul jah pole komisjonist mingit olulist uut sisulist infot edastada võrreldes sellega, mis siin on juba mitme tunni jooksul räägitud. Aga eks ma pean oma kroonikukohustust täitma ja katsun oma arvates võib-olla natukene olulisemad asjad esile tõsta.
19. aprilli koosolekut juhatasin mina ja sellest võtsid osa kõik komisjoni liikmed, välja arvatud komisjoni esimees, kes ei saanud kohal olla, ja teda asendas Tõnis Mölder. Lisaks olid külalisteks haridus- ja teadusminister – te teate tema nime –, Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidus- ja noortepoliitika asekantsler Liina Põld ja alushariduse valdkonna juht Triin Rass.
Liina Põld andis meile ülevaate. Ma ei hakka seda kopeerima, seda on erinevates vormides täna siin olnud juba küll ja küll kuulda. Ta rääkis, et eelnõu kohaselt on lasteaia õppekeel alates kolmandast eluaastast eesti keel ja kohalik omavalitsus peab jätkuvalt tagama kõikidele lastele võimaluse käia eesti õppekeelega lasteaias või rühmas. Lasteaias või rühmas võib kasutada ka teist õppekeelt, kui selleks on hoolekogu avaldanud soovi ja kui selleks on olemas vastavat keelt valdav õpetaja. Aga samas peab olema tagatud eesti õppekeele maht vähemalt 50% ulatuses iganädalasest õppe- ja kasvatustegevuse ajalisest mahust. Põld lisas seda, et lastehoidudele seda õppekeele nõuet ei kehtestata.
Kristina Šmigun-Vähi küsis tema käest, mida tähendab järjekordade kaotamine – Liina Põld märkis, et arvatavasti lühendab see järjekordi – ja kas kohalik omavalitsus hakkab ütlema, kuhu lasteaeda laps läheb. Liina Põld selgitas, et lapsevanem märgib oma avalduses vähemalt kolm eelistust ja kui kohalikul omavalitsusel soovitud kohta pakkuda ei ole, siis edasi peab lähtuma kas lapse elukoha lähedusest või õdede-vendade lasteaias käimisest. Liina Kersna täiendas teda, kohalikul omavalitsusel on lasteaiakoha pakkumisel võimalus teha koostööd ka eralasteaedadega.
Kristina Šmigun-Vähi küsis, kas kohalikud omavalitsused saavad neile langeva koormusega hakkama. Minister Liina Kersna sõnul on kohalike omavalitsuste ülesanne tagada lastele hoiukoht ja teha selleks ka vajalikke investeeringuid.
Jaak Juske tundis reas küsimustes huvi lasteaia kohatasu kohta, näiteks miks ei ole eelnõusse sisse kirjutatud tasuta lasteaiakohta. Minister vastas, et kohalik omavalitsus saab otsustada, kui suurt kohatasu ta küsib. Jaak Juske sellega rahule ei jäänud ja sõnas, et kohatasu on kohaliku elu küsimus, aga alusharidus on riiklik haridus ja peaks olema ka riigi huvi. Kui põhiharidus on tasuta, siis on igati põhjendatud ka tasuta alusharidus. Minister sõnas, et alusharidus ei ole Eesti riigis kohustuslik haridus. Kui otsustada, et viimane lasteaia aasta peaks olema edaspidi kohustuslik, siis selle eest kindlasti tasu võtta ei saaks.
Jaak Juske küsis veel, miks ei ole eelnõus lasteaia kohatasu suurus seotud lahti töötasu alammäärast. Ta kommenteeris, et kohatasu seotus alampalgaga on vägivaldne ja peredele kahjulik.
Marko Šorin viitas hoolekogude rolli tugevdamisele ja küsis, mis saab siis, kui hoolekogu ei tee koostööd. Minister sõnas, et hoolekogu arvamust peab siiski küsima, aga see ei ole siduv.
Seejärel jõudsime tuumküsimuste juurde. Nimelt, Moonika Helme viitas kehtiva koolieelse lasteasutuse seaduse § [8 lõikele] 2, mille kohaselt kohalik omavalitsus tagab kõikidele eesti keelt kõnelevatele lastele võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles. Aga menetletava eelnõu § 6 lõike 3 järgi peab omavalitsus tagama Eesti lapsele kuni 50% ulatuses eesti õppekeele. Ja Moonika Helme küsis, miks on tehtud selline muudatus, mis muudab Eesti laste jaoks tingimused halvemaks, kuna lasteaia pidajatele antakse võimalus muuta eestikeelseid lasteaedasid 50% ulatuses venekeelseks. Liina Kersna kinnitas, nagu ta siingi on kinnitanud, et eelnõus toodud muudatus puudutab ainult tänaseid venekeelseid lasteaedu, et nendes oleks vähemalt 50% ulatuses eestikeelne õpe.
Ja nüüd on oluline koht. Minister nõustus, et eelnõus toodud riskid peab maandama. Kui sõnastus tekitab segadust, siis tuleb see selgemaks kirjutada. See on tsitaat protokollist. Moonika Helme tegi ettepaneku see eelnõus selliselt ka sõnastada. Väga loogiline. Liina Põld kinnitas samuti, et eesti laps ei pea hakkama mingis muus keeles õppima – siin on protokollis millegipärast nii, et on kirjutatud "Eesti laps", suure tähega – ja et eesti õppekeel on kirjas eelnõu § 6 lõikes 2. Põld sõnas, et juhul, kui lõike 3 sõnastus tekitab segadust, siis tuleb see selgemaks kirjutada.
Tõnis Mölder küsis sedasama, mida ta ka siin küsis ministri käest, ja minister vastas täpipealt samamoodi, kui ta ka komisjonis vastas. Moonika Helme tegi ettepaneku sõnastada eelnõu § 6 lõige 1 niimoodi, et lasteaia õppekeel alates kolmeaastastest lastest on 100% eesti keel, et oleks selge. Ja jätta välja § 6 punkt 3 – see on ikkagi [lõige] 3 –, kus antakse võimalus sellest taganeda. Helme sõnas, et eelnõu kohaselt peab kohalik omavalitsus võimaldama lasteaiakoha kõikidele omavalitsuse territooriumil elavatele lastele. Kui munitsipaalkohta ei ole, siis saab eralasteaias koha samadel tingimustel. Ja Helme küsis, mis saab siis, kui eralasteaed ei ole sellega nõus. Minister Liina Kersna vastas, et hariduses on n-ö lapse pearaha, mis ei ole seotud konkreetse asutusega, vaid käib lapsega kaasas.
Nüüd, Priit Sibul – ma jätsin enne ütlemata, et ta asendas Viktoria Ladõnskajat – sõnas, et eelnõu § 6 lõige 3 räägib lasteaia pidamisest. Sibul küsis, kas näiteks Tallinna puhul on lasteaia pidajaks täitevvõim või Tallinna Linnavolikogu. Liina Põld vastas, et lasteaia pidaja on volikogu. Priit Sibul sõnas, et need 250 professionaalset keeleõpetajat lasteaiarühmadesse, millest minister enne on rääkinud, on absoluutne miinimum. Ta tuli ka tagasi järjekordade kaotamise juurde: see kõlab ilusasti, kuid see tähendab kohalike omavalitsuste jaoks raha. Kui riigi poolt raha juurde ei tule, siis võib seadusi ja deklaratsioone kirjutada, kuid tegelikkuses ei muutu midagi. Minister Kersna vastas, et seoses keelenõuetega on realistlik plaan jõuda 2027. aastaks nii kaugele, et kõikides rühmades on täiskohaga eesti keele õpetaja.
Marko Šorin küsis, kas juhul, kui eralasteaed pakub tohutult kallist teenust, peab omavalitsus terve vahe kinni maksma või kompenseerib ainult mingisuguse kindla osa teenusest. Ja Liina Põld vastas, et kohalik omavalitsus peab saama kontrollida kulude piiri, mida tema kompenseerib. Marko Šorin sõnas, et kahjuks ei lahenda see eelnõu siiski lasteaiakohtade puudust nendes piirkondades, kus on see puudus jätkuvalt olnud.
Tõnis Mölder sõnas, et eesti keeles õpet peab soodustama ja selleks on vaja täiendavaid finantsvahendeid, aga see eelnõu neid finantsvahendeid kaasa ei too. Mölder tõi teise probleemina välja, et eelnõus on mitmeid kaheti mõistetavaid punkte. Ta tegi ettepaneku küsida eelnõu kohta arvamust Riigikogu eesti keele õppe arengu probleemkomisjonilt. Veel sõnas Tõnis Mölder, et arutelus on tehtud ettepanek tegeleda § 6 puhtaks kirjutamisega – see on seesama keeleparagrahv. Ja Mölder küsis, et kuna enne esimest lugemist eelnõu tekstis muudatusi teha ei saa, kas sellisel juhul saab komisjon teha ettepaneku, et valitsus peaks eelnõu tagasi võtma.
Vahepeal oli see asi juhtunud, et osa Reformierakonna saadikuid oli palunud luba ära minna ja küsinud, kas me menetlusotsuseid teeme. Mina olin vastanud, et me menetlusotsuseid ei tee. Ja siis, kuna komisjonis olid proportsioonid muutunud, ma Möldri ettepanekule positiivselt ei reageerinud. See oleks olnud lubaduse rikkumine. Nii tegin ma ettepaneku lõpetada see istung ja tulla Möldri ettepaneku juurde tagasi järgmisel arutelul.
Ja see järgmine toimus 12. mail. Midagi ilusat seal ei olnud. Umbes tund aega jageleti selle üle, kas peaks tegema kohe menetlusotsused või siis ikkagi HTM peaks enne eelnõu teksti muutma, nagu eelmisel korral mõne komisjoni liikmete arvates, ka minu arvates, eelmisel korral kokku lepiti. Teiste arvates sellist kokkulepet ei olnud.
Nii, kohal olid ka mõned asendusliikmed. Kristen Michal oli Kristina Šmigun-Vähi asendusliige ja vist rohkem siiski ei olnud. Neid ametnikke ei ole mul mõtet hakata siin üles lugema, kuna seal midagi sisulist ei arutatud. Kristen Michal tegi ettepaneku saata eelnõu täiskogusse ja esimene lugemine lõpetada. Mina tegin ettepaneku katkestada eelnõu arutelu ja jätkata seda siis, kui ministeerium on teinud muudatuse, mida nad on lubanud, või siis minister on kinnitanud, et ministeerium muudatust enne esimest lugemist ei tee. Ja siis toimus hääletamine. Selle vastu oli 6: Aadu Must, Heidy Purga, Kristen Michal, Margit Sutrop, Marko Šorin ja Signe Kivi. Poolt oli 4: Helle-Moonika Helme, Jaak Valge, Lauri Läänemets ja Üllar Saaremäe. Lauri Läänemets oli ka asendusliikmena seal komisjoni koosolekul.
Komisjoni esimees Aadu Must tegi ettepaneku määrata komisjoni ettekandjaks mind ja võtta eelnõu tänaseks päevakorda ja esimene lugemine lõpetada. Konsensusega oldi selle poolt, et mina olen juhtivkomisjoni esindaja ja tänane päev on menetlusaeg täiskogus. Ja siis eraldi hääletati seda, kas esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 6. No see häälte jaotus oli nagu eelmiselgi korral. Poolt olid Signe Kivi, Kristen Michal, Aadu Must, Heidy Purga, Margit Sutrop ja Marko Šorin, vastu olid Helle-Moonika Helme, Üllar Saaremäe ja Jaak Valge. Üks oli ka erapooletu, see oli Lauri Läänemets. Tänan! Ma loodan, et olen kenasti aega kokku hoidnud.