Tere hommikust, head kolleegid! Kell on 10.00, alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on nagu ikka võimalik üle anda eelnõusid või arupärimisi. Vabandust, härra Kaljulaid! Ma korraks vabandan. Härra Kivimägi, kas teil on protseduuriline küsimus? Ei olnud. Kogemata. Selge. Palun, Raimond Kaljulaid!

Austatud kolleegid! Sotsiaaldemokraatlik Erakond on alati välja pakkunud olulisi tööjõuturgu puudutavaid reforme ja nii ka sel korral oleme valmistanud ette ühe äärmiselt tähtsa eelnõu, mis näeb ette seda, et turvatöötaja või valvetöötajana saaks töötada ka 18‑aastane isik. Nimelt, te ilmselt ei teagi, praeguses seaduses on seatud see piir 19 eluaasta juurde. Meie turvaettevõtetel on suur tööjõupuudus, samal ajal võib-olla on noori, kes sooviksid asuda turvatöötajana või valvetöötajana tööle, aga neil ei ole võimalik seda teha, sest seaduses on täiesti põhjendamatu nõue, et seda ametit saab pidada alates 19. eluaastast.

Omal ajal, kui Riigikogu selle seadustas, siis põhjendati seda sellega, et no ei saa ju inimene otse keskkoolipingist minna näiteks kuskile valvetöötajaks tööle, no öösel näiteks mõnda ladu valvama. No see põhjendus muidugi ei ole asjakohane inimene võib ju ka Eestis keskkooli lõpetada 19‑aastaselt või 20‑aastaselt või koguni 46‑aastaselt. Nii et selle suure ebaõigluse ja tööjõuturgu moonutava asjaolu muutmiseks oleme me põhjalikult asja läbi töötanud ja valmistanud ette eelnõu, mis on digitaalsete üle antud, mis näeb ette turvaseaduse muutmist. Ja ma väga loodan, et see on üks nendest eelnõudest, mis siin saalis pälvib vähemalt sama konsensusliku laiapindse toetuse, nagu on peretoetuste tõstmine. Ma tänan teid kõiki tähelepanu eest! Aitäh!

Nii. Rohkem soove ei näe. Selle eelnõu edasise saatuse otsustame juhatuses loomulikult vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Palun kohaloleku kontroll!

Hetkel registreeris enda kohaloleku 74 Riigikogu liiget.

Läheme tänase päevakorra läbivaatamise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Panga 2021. aastaaruanne, mille esitab meile Eesti Panga president Madis Müller. Ja selle ettekande juures on meil kord selline, et kõigepealt on Madis Mülleri ettekanne 20 minutit. Seejärel on igal Riigikogu liikmel üks suuline küsimus, kui ta seda soovib. Läbirääkimistel võtavad osa fraktsioonide esindajad. Austatud Eesti Panga president, palun! Riigikogu kõnetool ootab.

Austatud Riigikogu aseesimees, Riigikogu liikmed! Kord aastas on Eesti Pangal kohustus ja võimalus Riigikogu ees oma tegevusest aru anda. Ja täna tahangi anda teile ülevaate Eesti Panga läinud aasta olulisematest tegevustest. Räägin ka euroala ja Eesti majanduse tervisest ja pean kohe tõdema, et eelmise aasta kokkuvõtete tegemise ajaks on olukord tegelikult tänaseks jõudnud juba päris oluliselt muutuda. Eriti kehtib see näiteks hinnatõusu puudutava ja selle väljavaate kohta.

Läinud aastal oli keskpankadel eeldus, et koroonaviiruse pandeemiast jõudsa toibumisega kaasnenud kiirenenud hinnatõus peagi taltub, kui ettevõtted kohanevad, tarneahelad saavad jälle tööle ja elu naaseb tavarütmi. Venemaa vallandatud sõda Ukrainas on aga need ootused kummutanud. Energiakandjate ja teiste toormete hinna tõus on veelgi hoogu juurde saanud ning sõja ja sanktsioonide tõttu viibib ka tarneahelate taastumine.

Räägingi kõigepealt rahapoliitikast, mis on keskpanga peamine tööriist hinnatõusu ohjeldamiseks. Stabiilne ja madal hinnatõus on keskpanga peamine eesmärk, sest see aitab kaasa meie majandusliku heaolu pikaajalisele kasvule. Kuna Eesti on euroala riik, siis on Eesti Panga üks olulisemaid rolle ühise rahapoliitika kujundamine koos teiste euroala keskpankadega. Läinud aastal kirjeldasin teile siinsamas, kuidas Euroopa Keskpank pandeemiakriisi puhkedes kiiresti ja väga jõuliselt reageeris, et ärevusse sattunud turud maha rahustada ja tagada jätkuvalt mõistlikud laenutingimused ettevõtetele, majapidamistele ja ka valitsustele. Käivitasime selleks erakorralise võlakirjade tugiostude programmi ja pakkusime kommertspankadele erakordselt soodsate intressimääradega laenu selleks, et pangad omakorda selle raha majandusse edasi saaksid laenata. Ka Eesti valitsus sai madalatest intressimääradest kasu, kui võlakirjaturgudelt võeti laenu, et kriisiajal majandust toetada. Seda oli Eestil tänu euroalasse kuulumisele ja Euroopa Keskpanga erakorralistele toetusmeetmetele võimalik teha tõesti väga soodsatel tingimustel. Praeguseks on euroala majandus pandeemiakriisist taastumas ja kiire hinnatõusu tingimustes ei ole senised majandusaktiivsust ja seeläbi ka hinnatõusu ergutavad meetmed keskpanga poolt enam kohased.

Ka miinusmärgiga intressid on varsti ajalooks saamas. Eesti laenuvõtjateni jõuab see mõju järk-järgult Euribori intressimäärade tõusu kaudu. Toon siinkohal näite, mida see tähendab ühe keskmise kodulaenuvõtja jaoks. Eelkõige puudutab Eesti inimesi kuue kuu Euribor, mis selle aasta alguses oli veel umbes –0,5%, kuid läheneb nüüd kiiresti nullile. Kodulaenu kuumakset hakkab Euribori tõus mõjutama miinusest väljasaamisel. Näiteks kui laenu suurus on 100 000 eurot ja tagasimakse tähtaeg 25 aastat, siis iga protsent Euribori tõusu tähendab kuise laenumakse suurenemist umbes 50 euro võrra. See ei too veel kaasa märkimisväärseid probleeme, sest pangad järgivad laenu andmisel Eesti Panga reegleid ning hindavad ja arvutavad, et laenuvõtja saaks hakkama ka palju kõrgema intressimääraga. Paratamatu on aga fakt, et laenumaksete suurenemisel jääb inimestel vähem raha kätte muudeks kulutusteks. Me keskpangana oleme juba aastaid rõhutanud, et ülimadalad intressimäärad ei kesta igavesti ja pikaajalisi laene võtvad inimesed peaksid hindama oma suutlikkust laene tagasi maksta ka kõrgemate intressimäärade korral. See tõehetk on nüüd kätte jõudmas. Kuigi tegelikult peame tõdema, et pärast esimest intressimäärade tõstmist keskpanga poolt on intressimäärad ajaloolises võrdluses siiski jätkuvalt väga madalad. Siiski on põhjust lähiaastateks eeldada Eesti inimeste sissetulekute jätkuvat suhteliselt kiiret kasvu. See omakorda teeb tulevikus varasemalt võetud laenude teenindamise lihtsamaks. Kokkuvõtvalt, keskpank on rahapoliitika tuge majandusele vähendamas.

Lisaks rahapoliitikale, mida me teeme euroalal ühiselt, vastutab Eesti Pank Eesti riigis finantssektori stabiilsuse eest. Sellega on seotud muu hulgas nõuded, mida me kehtestame finantssektorile. Kui pandeemia puhkes, siis kärpisime ühe kriisiabinõuna kommertspankadele kehtestatud süsteemse riskikapitalipuhvri nõude nullini. Selle sammuga vabanes pankade jaoks 110 miljonit eurot kapitali, mida nad oleksid saanud vajadusel kasutada võimalike laenukahjumite katmiseks ja ka uute laenude väljastamiseks. Pandeemiakriisi mõju jäi aga õnneks Eestis kardetust väiksemaks ja pangad on püsinud tugevad. Nii saime otsustada, et võime selle leevenduse lõpetada ja taastada puhvrinõude, ehk ka siinkohal oleme tasapisi keskpanga poolt poliitikat karmistamas. Lisaks jälgisime tähelepanelikult kinnisvaraturul toimuvat. Meie arvates oli näiteks samm õiges suunas, et KredExi käenduse tingimused läinud aastal üle vaadati ja neid täpsustati. Leiame, et sellega on riiklik toetus esimese kodu ostjatele senisest paremini sihitud.

Nüüd aga ülevaatlikult veel muudest Eesti Panga tegemistest, mida võiks esile tõsta. Uuendasime läinud aastal Eesti Panga strateegiat. Meie põhiülesanded on küll kehtestatud seadusega, kuid see jätab siiski alati ruumi otsustada, milliste valdkondade arendamisele lähemal ajal just eriti panustada. Seekord oli meie strateegias suurim muutus kestliku arengu temaatika lisandumine. Hakkasime hindama ja jälgima meie investeeringute süsinikujalajälge eesmärgiga seda edaspidi vähendada. Sama sihi seadsime endale ka organisatsioonina. Me püüame vähendada energiakulu, toimetada igas mõttes säästlikumalt ning muudame selleks mitmeid seniseid harjumusi.

Kestlikkuse valdkonda jääb ka Eesti Panga ettepanek kaaluda lahendusi, mis vähendaksid vajadust keskpanga poolt juurde emiteerida ühe‑ ja kahesendiseid münte. Toodame neid nimelt Eesti Pangas igal aastal juurde kümneid tonne, mis on keskkonnale päris tõsine koormus. Teil on Riigikogus seadusandjatena võimalus viia ümardamisreeglite kehtestamisega see väikese nimiväärtusega müntide emiteerimise vajadus miinimumini. Oleme Eesti Panga poolt teemat üleval hoidnud ja ma loodan, et leiame siin lähitulevikus koos hea lahenduse. Kui me igal aastal paiskame ringlusse kümneid tonne münte, mida inimesed üldiselt maksmisel ei kasuta, on ühiskonna vaates tegu lihtsalt raiskamisega.

Eriti läinud aasta teisest poolest on Eesti Panga jaoks prioriteediks kõik see, mis puudutab kriisiolukordadeks valmistumist. Keskpank vastutab muu hulgas Eestis selliste elutähtsate teenuste nagu maksete ja sularaharingluse tõrgeteta toimimise eest. Koos kommertspankadega oleme teinud erinevaid õppusi, et välja selgitada, kuidas talitluspidevust veelgi paremaks teha. Näiteks maksete puhul mängisime läbi erinevaid andmesidekatkestuse olukordi. Meie eesmärk on tagada, et pankadevahelised arveldused toimiksid vähemalt korra päevas ka olukordades, kus puudub juurdepääs üleeuroopalistele maksesüsteemidele. Samuti vastutab Eesti Pank sularaha piisava kättesaadavuse eest. Võimaliku suurema nõudluse puhuks on meil olemas nii oma varud kui ka võimalus keskpanga sularahavarusid kiiresti täiendada. Samuti oleme täpsustanud koostööd riigikassaga puhuks, kui elektroonilised kanalid ei toimi ja valitsus vajab maksete tegemiseks sularaha. Need on vaid mõned värskemad näited. Mõistagi oleme jätkanud erinevaid tegevusi, mis on seotud Eesti Panga infosüsteemide tugevdamise ja turvalisuse tõstmisega.

Maksete valdkonnas lõppes meil eelmisel aastal üks eriprojekt, mida tegime koos ettevõttega Guardtime ja mis puudutas digieurot. Testisime selle projektiga, kas Eesti digiriigi aluseks olev tehnoloogia võiks sobida ka niinimetatud digitaalse keskpangaraha alustehnoloogiaks. Leidsime, et tehniliselt oleks see võimalik, aga nüüd jätkuvad arutelud Euroopa Keskpanga tasandil. Eesti Panga kui nõuandja rollis oleme jätkanud regulaarseid kohtumisi valitsuse ja Riigikogu liikmetega. Oleme alati valmis arutama majanduse olukorra ja kõigi Eesti Panka puudutavate teemade üle nii Riigikogu komisjonide kui ka fraktsioonidega. Lisaks oleme jätkanud avalike seminaride korraldamist, et pakkuda aruteluplatvormi ühiskonna ja majanduse vaates olulistel teemadel, nagu kriisis tugevamana taastumine või olukord tööturul.

Eesti Panga põhisõnumid või soovitused tulenesid suuresti mullu sellest, et Eesti majandus sai pandeemiakriisist üle palju kiiremini, kui esialgu arvati. Nii tekkis olukord, kus täiendavat stiimulit riigi poolt ei olnud enam nii ulatuslikult vaja. Üks põhisoovitusi oli seega seada riigi rahanduses kurss eelarve puudujäägist väljumisele. Ka praegu on meie arvates muret tekitav, et Eesti riigi tulude ja kulude vahe on riigieelarves juba püsivaks kärisenud.

Paar sõna ütlen ka statistika kohta, mis on meile oluline valdkond. Eesti Pank on koos Statistikaametiga Eestis teine riikliku statistika koostaja. Eelmisel aastal hakkasime avaldama ka täiendavat intressimäärade statistikat ja hoiu-laenuühistute statistikat, mille vastu on olnud päris suur huvi. Aga niipalju siis kokkuvõtvalt meie igapäevasest tegevusest.

Järgnevalt peatun pikemalt meie arusaamal sellest, milline on seis välismaailma ja Eesti majanduses ja millised on väljavaated. Koroonakriisist taastumine maailmas jätkub, kuid Venemaa kallaletungi tõttu Ukrainale sattusime silmitsi uue kriisiga. Rääkimata inimlikust tragöödiast on selle mõjul veelgi kiirenenud energiahindade tõus, mis ilmnes juba läinud aastal, kui pakkumine nõudluse kiirele taastumisele järele ei jõudnud. Tegelikult oli juba eelmisel aastal näha, et Venemaa vähendas Euroopas hoitavate gaasivarude taset, mis oli samuti oluline tegur energiahindade kallinemisel. Sõja vallandumine tänavu veebruaris koos järgnenud sanktsioonidega andis uut hoogu energia erinevate toormete hinnatõusule. Ka toit kallineb. Ukraina ja Venemaa on mõlemad olulised põllumajandustoodete eksportijad. Inflatsioonisurvet maailma majanduses lisavad Hiina väga karmid piirangud koroonaviiruse leviku takistamiseks, mis on edasi lükanud tarneahelate taastumist. Siinkohal tahaksin selgituseks rõhutada, et keskpanga otsused mõjutavad hinnatõusu umbes pooleteise‑ kuni kaheaastase viiteajaga. Umbes nii palju võtab tavaliselt aega näiteks intressiotsuste kajastumine üldises hinnatõusus. Seepärast on meie jaoks oluline hinnata eelkõige püsivamaid hinnasurveid ning samuti jälgime finantsturgude, ettevõtjate ja tarbijate pikema vaatega ootusi hinnatõusule. Sooviksime neid näha paigas 2% lähedal, kuid viimastel kuudel on ka need ootused muret tekitavalt kõrgemale nihkunud.

Positiivse poole pealt pole aga euroala tööturu seis olnud kunagi nii tugev ja tööpuudus nii madal kui täna. Kõige värskem prognoos euroala kohta on praegu läinud nädalal välja tulnud Euroopa Komisjoni majandusprognoos, kus euroala majanduskasvu väljavaadet kärbiti selleks aastaks enne sõja puhkemist prognoositud 4%‑lt 2,7%‑le ja inflatsiooniootused tõsteti 3,5%‑lt 6,1%‑le. Ka tuleval aastal ületab inflatsioon euroalal 2% taseme, mida me keskpangana sihime. Eestis näeb Euroopa Komisjon majanduskasvu aeglustumist mulluse 8,3%‑lise kasvutempo järel tänavu 1%‑le. Aasta keskmiseks inflatsiooniks prognoositakse sel aastal 11,2%. Need olid Euroopa Komisjoni värsked hinnangud. Eesti Pangas me paari nädala pärast avaldame ka enda värske majandusprognoosi.

Eesti majanduse taastumine koroonakriisist oli võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega väga kiire. Enne veebruari lõppu oli hinnang majandustsüklile veel väga positiivne. Eriti paistis see silma tööturul, kus ettevõtjad tõid peamise kasvu takistava tegurina välja tööjõupuuduse. Ressursid majanduses olid rakendatud määral, mis kasvu jätkumise tarvis eeldas juba selgelt täiendavaid investeeringuid. Kuid veebruari lõpust on pilt selgesti muutunud. Ebakindlus on kasvanud. Ettevõtete jaoks on sisendihinnad kohati väga järsult kallinenud, mille tagajärjel jäävad nii mõnedki investeeringud ilmselt ootele. Samas tarbijate kindlustunne on kannatanud vähem kui Euroopas keskmiselt. Selle taga on Eesti inimeste keskmiselt siiski üsna kiire sissetulekute kasv, mis on viimastel kuudel veelgi kiirenenud. Peame jälgima, et me ei satuks palga‑ ja hinnakasvu spiraali, mille eest hoiatas Eestit ka äsja oma visiidi lõpetanud Rahvusvaheline Valuutafond. See seaks ohtu meie eksportiva sektori konkurentsivõime.

Tööturg on Eestis üldises majanduspildis praegugi tugev. Samas näitavad ettevõtete küsitlused juba, et uute töötajate värbamise ootused on nõrgenenud, sest ebakindlates oludes ollakse kasvuplaanidega ettevaatlikumad.

Praegu näeme ka vajadust tähelepanelikult jälgida kinnisvaraturul toimuvat, et seal hoog liiga suureks ei läheks. Tehingute aktiivsus kinnisvaraturul on viimase aasta jooksul olnud üsna kõrge. Probleem on eelkõige see, et uue kinnisvara pakkumist on vähem kui ostusoovi, mis surub hindu üles. Keskpanga poolt ei ole me veel eluasemelaene puudutavaid reegleid muutnud, kuid kindlasti jälgime neid arenguid ja kiire laenukasvu puhul oleme vajadusel valmis tingimusi karmistama.

Tulen nüüd aga uuesti Eesti elu ühe tänase põhimure juurde, milleks on väga kiire hinnatõus. Ligi pool meie kiirest hinnatõusust tuleb energiakandjate kallinemisest. Lisaks on kallinemas toit, kuna toidu toormete hinnad maailmaturul kasvavad. Samas peame tõdema, et hinnatõus on muutunud Eestis laiapõhjalisemaks, puudutades järjest enam ka tööstuskaupu ja erinevaid teenuseid. Nagu eelnevalt kirjeldasin, teeb keskpank hinnatõusu ohjeldamiseks oma osa euroala tasemel. Eesti hinnatõusu talitsemisel on aga väga oluline, et valitsuse kulutused ülemäärast hinnasurvet juurde ei tekitaks. Eelarvepoliitikal on inflatsiooni taltsutamisel selgelt oluline roll. Ei ole mõistlik käituda nii, et ühe jalaga ehk rahapoliitikaga pidurdada ja teisega anda gaasi. See tähendab ka seda, et kui riik plaanib toetusi kiire hinnatõusu leevendamiseks, siis peaksid need olema väga hästi läbi mõeldud ja hästi sihitud. Sest on ilmne, et Ukraina sõjast tingitud hinnatõusud on püsivama iseloomuga, mida riigil ei ole jõukohane toetustega lõputult kõigile leevendada. Üldiste ja laiali jagatud toetuste ja maksude langetamise probleem on selles, et need tekitavad majanduses juurde suuremat täiendavat nõudlust ja annavad seega hinnakasvule veel hoogu juurde. Mõistame ka Eesti Pangas, et praegustes oludes, rääkides värskest lisaeelarvest, on riigil vaja täiendavalt panustada kaitsevõimesse, samuti on lisakulud seotud sõjapõgenike vastuvõtuga. Eesti majandus aga otseselt riigi tuge ei vaja, sest liiga nõrga nõudluse probleemi meil ei ole. Meile Eesti Pangast teeb muret, et riigi kulude ja tulude vahe kipub Eestis juba 3% ringis SKP‑st üsna püsivaks kujunema. Teisisõnu tähendab see, et pea iga kümnes kulutatud euro on riigieelarves tuludega katmata ja eeldab pidevalt juurdelaenamist. Riigi laenukoormus hüppab järgmise nelja aastaga umbes 20% pealt eeldatavasti 30% peale ning vaid osa sellest on seotud kriisist tulenevate kuludega. Kolm aastat tagasi mäletatavasti oli Eesti riigi laenukoormus alla 9% SKP‑st.

Mis teeb aga suures plaanis pildi veel keerulisemaks on eurotoetuste osa meie tuludes. Eelarvetasakaalust rääkides läheb tihti meelest, et märkimisväärne osa Eesti riigi tuludest, umbes 2–3% SKP‑st, tuleb praegu veel Euroopa Liidu eelarvest. Meie elatustase on paranemas ja ettepoole vaadates see toetus väheneb. Seega suudame tegelikult päris oma tuludega katta heal juhul vaid 85 senti igast Eesti riigi poolt kulutatud eurost. See ei saa olla pikalt jätkusuutlik ning peaks tegema ettevaatlikuks, kui kavandame täiendavaid püsivaid riiklikke kulutusi.

Järjest raskem on argumenteerida, et riigina laenu võttes on lihtne ja odav ulatuslikke riiklikke investeeringuid või kulutusi katta. Ühelt poolt on praegu oluline kaaluda, millist täiendavat hinnasurvet võib laenuraha kasutamine tekitada. Teisalt on selge, et enam ei ole raha laenamine valitsusele väga odav ka otsese intressikulu mõttes. Kui veel hiljuti oli kuulda arvamusi, et riigi tulude ja kulude tasakaalu sihtimine on oma aja ära elanud ja liialt konservatiivne lähenemine, siis nüüd võib minu arvates väita vastupidist: vanamoodsaks on muutunud seisukoht, et valitsusel on võimalik odavalt ja lõputult oma kulutusi rahastada laenuga. Eesti Panga riigirahandust puudutav põhisõnum on seega jätkuvalt, et täiendavaid kulutusi planeerides peab olema selge ka see, mille arvel neid kulutusi rahastatakse. Kindlasti ei tohiks püsivaid kulukohustusi kokku leppida, nähes selle kattena laenuraha või vaid ajutiselt tänu kiirele hinnatõusule suurenenud maksulaekumisi. Raha ei tule lihtsalt mitte riigieelarvest, vaid eelkõige kogutakse riigi raha kokku ikka meilt kõigilt maksumaksjatena. Vastutustundlik on seega meie ühise raha kasutamise üle otsustada tasakaalukalt ja hästi läbimõeldud.

Lõpetuseks märgin ära ühe läheneva tähtpäeva. Algaval kuul möödub 30 aastat rahareformist, millega panime nurgakivi Eesti majandusedule ja lõimumisele Euroopaga. Me täna elame keset keerulisi aegu ja soovin, et meil jätkuks Eestis ka tänasel päeval ja edaspidi julgust ja tarkust teha otsuseid, mis meie riigi ja inimeste elujärge edasi viivad ja neile uusi võimalusi loovad. Tänan kuulamast ja olen valmis vastama kõigile teie küsimustele. Aitäh!

Alustab nendega Jüri Jaanson. Palun!

Suur tänu! Austatud Eesti Panga president, aitäh ülevaate eest! Mul on hea meel kuulda, et Eesti tarbijate kindlustunne on seni püsinud. Ja minu meelest on asjakohane ka see hoiatus, et valitsus oma kuludega hinnatõusu järjest veel sellele juurde ei annaks. Aga nüüd on meil siin Riigikogus on hakanud levima tendents, et me tõesti võtame siin suuremahulisi püsikulusid riigi kanda ilma neile katet ette määramata. Ma sooviksingi Eesti Panga vaadet, milleni see võiks nagu rahapoliitikas välja viia ja kas see finantsstabiilsusele pikas plaanis kuidagi kahjulikult mõjub.

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma oma sõnavõtus ka välja tõin selgesti, see Eesti Panga vaatest ei tundu mõistlik, et võetakse riigile kohustusi, ilma et oleks selge, kuidas neid kulukohustusi tulevikus kaetakse. Eesti Pangana meil ei ole seisukohta, täpselt millist laadi toetusi ei oleks vaja inimestele maksta või kui suured võiksid maksud olla. Aga vähemalt sellise riigi rahanduse tervikpildi mõttes meie arvates on küll oluline, et perspektiivis nähtaks, kuidas riigi tulud ja kulud siiski tagasi tasakaalu lähevad. Ja meile tõesti tundub numbreid vaadates, et seda on järjest raskem tulevikku vaadates teha.

Mis selle tagajärg on? Esiteks, lühiajaliselt, kui riik kulutab rohkem, kui maksudega tulusid kogub, siis see tekitab täiendavaid hinnasurveid. Hinnatõus on niigi Eestis juba väga kiire. Teine probleem on seotud pikaajalise Eesti riigi rahalise jätkusuutlikkusega. Meil on küll suhteliselt, võrreldes Euroopa teiste riikidega väga madal võlakoormus, aga samas, näiteks eelarve puudujääk on meil juba, viidates sellelesamale Euroopa Komisjoni viimasele prognoosile, suurem kui euroalas keskmiselt riikidel. Praegu tundub, et see väljavaade ei ole ka minemas paremaks. Ehk ette vaadates on vaja riigi kulutuste katmiseks järjest rohkem laenata, mis tähendab, et ka laenukoormus järjest-järjest meil kasvab. See kindlasti saab lõpuks ka eelarveks intressikulu mõttes olema oluline artikkel, selle laenu teenindamine.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Ja aitäh väga huvitava ettekande eest! Ma tulen tagasi selle punkti juurde, mis puudutab eluasemelaene ja intressitõusu. Kas teile ei tundu, et Eesti Pank peaks olema selles küsimuses veidi rohkem mures, kui võib-olla sellest ettekandest nähtus? Kui me mõtleme selle peale, et tõepoolest, eks laenulaenude andmisel pangad on ju arvestanud sellega, et intressikulu võib tõusta, ja mõelnud selle peale, aga see toimub nagu foonil, kus ka kõik muud kulud väga kiiresti tõusevad – autokütus, toasoe, toiduained, teenused, avalikud teenused, erasektori teenused –, kaubad kallinevad ja samal ajal majandus jaheneb. Kas teile ei tundu, et tegelikult see perede osakaal või leibkondade osakaal, kes on laenu võtnud ja kelle intressikulu olulisel määral tõuseb järgmisel aastal, tegelikult võib viia selleni, et päris paljud nendest peredest satuvad ikkagi päris keerulisse majanduslikku olukorda järgmisel aastal?

Kindlasti olukorras, kus ka muud kulutused perekondadel tõusevad, kui nüüd lisaks veel tõusevad kodulaenu tagasimaksed, see loomulikult paneb inimesed suhteliselt keerulisemasse olukorda, jääb vähem raha muudeks kulutusteks veel ka kasvava kodulaenumakse tõttu. Aga ega siin paremat valikut keskpanga vaates ei ole. Meie jaoks on väga selge, et meie eesmärk seadusest tulenevalt on eelkõige hoida euro kui meie raha väärtust. Seda me saame teha moel, et kui hinnatõus on väga kiire, siis me vaatame, et me rahapoliitikaga veel täiendavalt hinnatõusule ja majandusaktiivsusele hoogu ei annaks. See paraku tähendab seda, et intressimäärad peavad tõusma ja see väljendub ka laenu võtnud inimeste jaoks suuremates laenumaksetes. Ja just seetõttu me oleme pankadele öelnud juba aastaid, et kui kodulaenu väljastatakse, siis tuleb testida inimeste võimet seda laenu tagasi maksta palju kõrgemate intressimäärade puhul. Lausa me oleme öelnud, et arvutage läbi, kas juhul, kui kodulaenuintress oleks 6%, kas inimene suudab laenu tagasi maksta. Täna me oleme väga kaugel 6%‑st. Võib-olla inimesed on harjunud sellega, et Euribor on null, nagu ta juba mitmeid aastaid on olnud, ja see tundub täiesti loomulik. Aga see tegelikult ei ole loomulik. Me oleme olnud, ma ütleksin, pikka aega üsna ebaloomulikus olukorras ja nüüd tasapisi läheneme sellistele tavapärasemale intressimääradele. Ja mis puudutab inimeste hakkamasaamist, siis, ma arvan, sellepärast ongi oluline, et kui on ühiskonnagruppe, kes satuvad raskustesse, ja neid kindlasti on, siis tuleks mõelda hästi, kuidas me neid võimalikult sihitult riigina toetada saame.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja, austatud Eesti Panga president! Euroala Keskpank ei ole oma põhilisi meetmeid veel alustanud, intressitõuse ma mõtlen, aga juba on riikide võlakirja intressid hakanud kasvama. Saksamaal on kerkinud ühele protsendile, mis on pikka-pikka aega pole sellist asja näha olnud. Et see aeg hakkab ka läbi saama, kui Eesti riik sai laenata miinusintressiga. Ja kui nüüd see tava nagu meil on, et vanu laene makstakse tagasi uute laenudega ja uute ja kallimate laenudega, et kas Eesti Pangal on hinnangut või prognoosi selle kohta, milliseks võivad Eesti võlakirjade lähiaja intressid kujuneda ja kui suureks kujuneb siis laenude teenindamise koormus eelarvele Eesti riigi puhul?

See on hea küsimus. See sõltub esiteks, kui kiiresti Eesti riik uusi laene võtab, kuna vanade laenude intressimäär on ilmselt fikseeritud, mis mahus ta neid võtab ja kui kiiresti intressimäärad tõusevad. Kui Saksamaa valitsuse pikaajaline intressimäär, ma arvan, et see on umbes 10 aasta võlakiri, kus ühe protsendi juures, siis me peaksime arvestama, et Eesti riigi jaoks laenamine on kindlasti veel kallim. Kui ma ei eksi, siis täna on juba finantsturgude lootused, et kui Eesti riik võtaks pikaajalist laenu, siis see on võibolla kahe protsendi lähedal see intressimäär. Viimased Eesti riigi laenuvõtmised on olnud väga lühiajalisi võlakirju emiteerides, mis tähendab, et küll hetkel on intressimäär madalam, aga tegelikult see tuleb peagi uuesti see laen refinantseerida ja siis juba kindlasti kõrgema intressimääraga. Aga kui ma nüüd peast mäletan, siis arvestades laenukoormuse eeldatavaid arenguid, siis Rahandusministeerium on kalkuleerinud, et umbes nelja‑viie aasta pärast tähendaks iga ühe protsendiline intressimäära tõus täiendavalt umbes 100 miljonit eurot intressikulu aastas Eesti riigile. Seda peaks muidugi kontrollima Rahandusministeeriumi käest, aga see on mul lihtsalt praegu meeles olev number.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president, tänan selle ettekande eest! Minu arvates tänasel päeval Eestis teema number üks on kõrge inflatsioon, mis on Euroopa Liidu kõige kõrgem inflatsioon. Just lugesin uudist, et Saksamaal on 50 aasta kõige kõrgem inflatsioon, mis on 7,9%. Ükskõik, kust poolt me vaatame, siis keskeltläbi meil on inflatsioon kaks korda kõrgem kui eurotsoonis euroalal. Aga ma küsin, mida me teeme valesti, et meie inflatsioon niivõrd kõrge on, sest me oleme samas rahatsoonis, me oleme samas majandustsoonis. Mis on kolm esimest sammu, et seda inflatsioonitaset vähendada? Sest see viib meie inimesed järjest rohkem vaesusesse, nii selle rahaga, mis on pangaarvetel, kui ka selle rahaga, mis on rahakotis. Mis oleks kolm kiiremat sammu, et inflatsiooni vähendada?

Aitäh! See on hea küsimus. Ma olen nõus, et Eesti majanduses ongi kiire hinnatõus kõige suurem mure. Ma rääkisin, mida me keskpanga poolt teha saame, see puudutab rahapoliitikat ja otsuseid Euroopa Keskpangas ja kogu euroala. Aga kui küsida, miks Eestis on hinnatõus tunduvalt kiirem kui eurol kestmisena, siis siin on mitu tegurit. Kõigepealt energia hinnad, mis on järsult kallinenud kõigi jaoks, moodustavad Eesti inimeste ostukorvis suhteliselt suurema osa. Isegi kui hinnad tõuseksid täpselt sama palju tarbijate jaoks erinevate energiakandjate puhul, siis see väljenduks Eesti puhul suhteliselt kõrgemas inflatsiooninumbris kui näiteks Saksamaal, kus nende kulutuste tähtsus ühe perekonna eelarves on suhteliselt väiksem.

Teisalt, Eestis maailmaturu muutused energiahindadest palju kiiremini on jõudnud Eesti inimesteni. Sama puudutab näiteks elektri hinda, kus üldiselt on teistes, suuremates riikides eriti ja üldiselt teistes Euroopa riikides tavaks suhtelist fikseeritud hinnaga lepingut tarbijatele. Meie puhul on väga oluline osa inimestest niinimetatud börsihinnaga elektripakette kasutamas, kus kiire hinnatõus väga otseselt ja otsekohe on jõudnud ka igakuistesse elektriarvetesse, see on andnud lisahoo.

Ja kolmas tegur on see, et nagu ma mainisin, Eesti majandus on võrreldes Euroopa teiste riikidega keskmiselt väga kiiresti pandeemiakriisist taastunud. Meil oli ka selline sisesisemajanduse, riiklik majanduse nõudlus väga hea ja majanduse olukord eelmise aasta lõpuks väga hea. See kõik tekitas juba ka täiendavaid hinnasurveid näiteks erinevatele teenustele. Palgatõusul oli täiendav surve, mida teistes Euroopa riikides samaväärselt ei olnud. Need on kõik asjad, mis on Eestis suhteliselt kiiremaks hinnatõusu viinud.

Aga mida teha? Ma arvan, et riigil, lisaks sellele, mida me keskpangana teeme, tuleb nõustuda, et paljude inimeste jaoks kindlasti ongi niivõrd kiire hinnatõus väga suur probleem. See on veel suurem probleem inimeste jaoks, kelle sissetulekud on suhteliselt väiksemad ja kelle jaoks energiakulud moodustavad veel keskmisest suurema osa nende pere eelarvest. Ja arvestades, et riigil ei ole ka võimalused piiratud, sest vastasel juhul väga üldisi toetusi tehes on oht, et riik veelgi seda hinnatõusu hoogustab, siis on, ma arvan, tähtis proovida leida võimalusi just neid kõige enam antud olukorras kannatavaid inimesi toetada, et nad siiski majanduslikult toime tuleksid.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Kuidagi on hästi tugevalt on kritiseeritud praegust valitsust selle eest, et ikkagi püüeldakse riigieelarve tasakaalu poole. Ma juba kuulsin teie ettekandest, et tegelikult peakski seda suunda võtma, et üritada tasakaalu, aga tahaks ka teie arvamust. On öeldud, et pigem praegu tasub võtta laenu ja kulutada ja need riigid, kes teevad seda, et nad investeerivad ja ongi, targalt teevad, et teie arvamus selles osas ja siis tahan veel teadet, et noored inimesed, kes oma kodusid otsivad, ma loodan, et nad kuulavad praegu, mis teie arvamus on, et kas on praegu õige hetk oma kodu osta või pigem oodata ja elada oma vanemate juures?

Aitäh heade küsimuste eest! Kõigepealt, mis puudutab riigi poolt laenurahaga oluliste investeeringute või ka üldisemalt kulutuste katmist, siis kõigepealt tuleb öelda, et kui viimastel viimaste aastate statistikat vaadata, siis me ei ole sugugi käitunud tagasihoidlikumalt kui teiste riikide valitsused. Ja kas või sel aastal värske Euroopa Komisjoni prognoosi järgi Eesti riigieelarve puudujääk on suurem kui Euroopas keskmiselt. Aga tõesti, me Eesti Pangas ja ma ise sellesse siiralt usun, oleme olnud seisukohal, et mõistagi, kui on majanduslangus siis riik ei peaks seda võimendama täiendavalt veel ise oma kulutusi järsult kärpides, vaid siis on õige aeg ka laenata ja võib ka riigieelarve lühiajaliselt olla puudujäägiga, aga sellega turgutada majandust ja tagada sellist stabiilsemat majanduskasvu pikemas perspektiivis. Nüüd selles olukorras me olime näiteks aastal 2020. Täna on olukord teine ja sellest tulenevalt tõesti pigem võiks sihiks taas seada riigi tulude ja kulude tasakaalu jõudmise.

Ma arvan ka, et see loogika, mis võib-olla kehtis paar varasemat aastat, kus võis öelda, et valitsustel on väga odav ja lihtne finantsturgudelt raha laenata ja näiliselt justkui ilma mingisuguse täiendava kuluta eelarvele finantseerida erinevaid investeeringuid või ka püsivamat laadi kulutusi, siis see olukord on tõesti muutumas. Esiteks on palju selgem kui varasemalt, et selline liiga hoogne kulutamine ja investeerimine võib tekitada kiiremat hinnatõusu, mis täna oleks kindlasti probleem, ja teine on mure seoses kasvavate intressimääradega, millele härra Sõerd viitas, et tegelikult ka eelarve intressikulude vaatenurgast enam ei ole laenamine sugugi nii odav, kui ta veel mõni aeg tagasi tundus, ehk siis kokkuvõttes ma oleksin ettevaatlik selle loogika järgimisega.

Aga mis puudutab noorte inimeste poolt kodu ostmist, siis tõsi on, et kinnisvara hinnad viimasel ajad on kiiresti kallinenud, suure osa selles, ma arvan, on tõesti suhteliselt väheses pakkumises, uusi arendusi on vähem. Ka praegu, olukorras, kus ehitushinnad on järsult kallinenud, teatud materjalide kättesaamisega on probleeme, on arendajatel keeruline uusi projekte käivitada ja seetõttu ei ole ka näha, et see uus pakkumine väga kiiresti kasvaks. Teisalt kui jälle intressimäärad kodulaenu võtjate jaoks tõusevad, võib-olla see mõjutab ka nõudlust ja ollakse vähem altid nii suuri laene võtma ja uut kodu ostma. Eks seda uut tasakaalupunkti, ma arvan, kinnisvaraturg lähiajal ootab.

Aga kui küsida ühe noore pere vaatenurgast, siis ma arvan, et üldiselt alati, kui on vaja perekonna kaalutlustest lähtuvalt uut kodu osta ja selleks majanduslikud võimalused on olemas, siis muidugi ongi selleks õige aeg. Minu soovitus oleks küll olla ka mõistlikult konservatiivne ja tõesti näiteks oma laenumaksete tasumise võimekust oma pere eelarves hinnates, siis pidada jätkuvalt silmas võimalust, et intressimäärad võivad tõusta ja kuumakse lähiajal kasvada. Selline terve, konservatiivne ja ettevaatlik vaade on alati laenu võttes mõistlik.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! Kindlasti on olnud aegu, kus rahaturgudel toimuv on olnud selline peamine majandust ergutav tegur. Täna me räägime rahaturgudel toimuvast tegelikust kui tagajärjest suuresti. Te oma ettekande alguses väga selgelt tõite teemaks tarneahelad. Tõsi, turud ja ka julgeolekusanktsioonid on selle tarneahela üks oluline võti. Tegelik küsimus NATO laienemise kontekstis. Mõeldes sellest, et Eesti majandus üksi on liiga väike, me vaatame end koos Baltimaade ja Põhjamaade koos. Ja kui me räägime tarneahelatest, räägime turgudest, siis kas mitte meie täna üks suurimaid probleeme ei ole see uimasus siiski meie logistiliste ahelatega? On see Via Baltica, Rail Balticu, on see Euroopa ühtne raudteevõrgustiku toimimine, kas me peaksime siin palju rohkem pingutama, et saada paremaks?

See on väga hea küsimus. Tarneahelad selgelt on löögi all, vähemalt senised tarneahelad. Tundub tõenäoline et, ettevõtjad otsivad riskide maandamiseks võimalusi tuua osa tootmist lähemale oma peakontorile ja teistele ettevõtete üksustele, kui see on ajalooliselt olnud. Räägitakse ka sellest, et võib-olla tulevikus tarneahelad keskenduvad n-ö sõbralikesse riikidesse, mis võib tähendada mingisuguste seniste praktikate ümbermängimist. Eesti vaatenurgast see võib pakkuda kindlasti ka uusi võimalusi. Ma olen nõus, et selleks on oluline, et me oleksime eelkõige Euroopa siseselt ka võimalikult hästi ühendatud teiste riikidega ja oleks võimalik kaupu kiiresti ja tõhusalt liigutada. Mul on raske anda hinnangut, kas oleks võimalik veel teha rohkem nende projektidega, millele te viitsite. Ma tean, mis on samuti töös, aga mul jääb vaid nõustuda, et see on oluline teema.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud Eesti Panga president, aitäh ettekande eest! Ma küsiks Euroopa rahatrüki teema kohta või täiendavate eurode emissiooni kohta. Mida te arvate, kui suurt mõju see inflatsioonile Euroopa kontekstis annab? Muidugi, Eesti inflatsioon on ikkagi hoopis midagi muud ja see vääriks omaette lahkamist. Euroopa on hoolega viimastel aastatel raha trükkinud, üritanud majandust elavdada, no kuskilt see peab lõpuks paistma hakkama. Ja kuidas te vaataksite siit ka riikide laenukoormuse kasvu suhtarvuna? Kas need omavad mingisugust korrelatsiooni? Palun avage seda teemat natukene laiemalt.

Rääkides rahatrükist, mis on tõesti selline levinud termin, siis võib-olla hästi lühidalt selgitan, kuidas ma näen, et see töötab, või mis mõju sellel võib olla. Kui me rahatrüki all mõistame üldiselt keskpanga poolt mitte füüsiliselt uue raha trükkimist, vaid seda, et keskpank on ostnud suures mahus erinevaid võlakirju, valitsuse võlakirju, ka ettevõtete võlakirju, siis mida see tehniliselt tähendab, on see, et me keskpangana ostame väärtpabereid kommertspankadelt, kes on meie tehingupartnerid selles tegevuses. Selle tulemusena väärtpaber jõuab keskpangale ja kommertspanga kontole jõuab raha. Nüüd, küsimus on, kas kommertspangad ka selle tegelikult suunavad majandusse ja laenavad edasi ettevõtetele ja inimestele. Seda on juhtunud mingil määral, aga tegelikult siiski suhteliselt piiratud ulatuses. Me me viimastel aastatel, kui ka keskpank on võlakirja ostu programmidega suhteliselt hoogsalt tegutsenud, siis suur osa sellest rahast on jõudnud hoiusena tagasi keskpanka ja laenukasv euroalal tervikuna on kindlasti olnud kõrgem, kui ta muidu oleks olnud, muidu me ei oleks seda üldse teinud. Aga tegelikult ei saa öelda, et ta oleks olnud tormiliselt kiire ja oleks tekitanud muretsema panevalt kiiret hinnatõusu.

Kokku võttes ma näen, et seal kindlasti mingisugune mõju on olnud, aga need põhjused, mis täna on hinnatõusu peamised põhjustajad nii euroalal kui ka Eestis, on tegelikult muud ja sellest ma juba rääkisin, et puudutavad toormehindu, tarneahelaid, majanduse kiiret taastumist pandeemiast. Aga sellegipoolest kindlasti on kohane nüüd olukorras, kus hinnatõus on nii kiire, selline turgutamine keskpanga poolt lõpetada. Me juba oleme lõpetanud selle suuremahulise võlakirjade ostu programmi, mis sai käivitatud 2020. aasta kevadel. Eeldatavasti lähema paari kuu jooksul lõpeb ka juba varasemalt toimunud võlakirjade ostmine ehk me jõuame selle tegevusega tagasi olukorda, kus me uusi täiendavaid võlakirju keskpanga poolt ei osta, ja üsna pea siis sellele järgneb ka eeldatavasti intressimäärade tõus. Turud on seda juba ette näinud. Intressimäärad, näiteks Euribori määrad, seda kõike arvestades on juba hakanud tõusma lihtsalt prognoosides ette ka keskpanga tegevust.

Mis puudutab riikide laenukoormust, siis seal kindlasti on seos selles mõttes, et ka rahapoliitika on aidanud hoida valitsustel laenu hinda ja intressimäära väga madalana. Seda on ka valitsused kasutanud, ka Eesti riik seda on kasutanud ja on väga soodsalt laenu saanud. Riikide ja valitsuste võlakoormus on veelgi kasvanud, mis tähendab, et taas kord on põhjust tähelepanelikult vaadata, et väga kõrge võlakoormusega valitsused tõesti suudaksid rahaliselt toime tulla oma võlgade teenindamisega. Siin positiivne pool on vast see, et kui ka intressimäärad tõusevad, siis ei ole vaja kohe hakata valitsustel kõrgemat intressimäära maksma, vaid alles siis, kui võetakse uusi laene ja refinantseeritakse vanemaid. Ja siiski arusaamine on, et ka kõrgema võlakoormusega riikides majandus on järk-järgult taastumas. See teeb lihtsamaks laenude teenindamise. Ja suhteliselt kiire hinnatõus teeb ka varasemate laenude teenindamise pisut lihtsamaks. Nii et selles mõttes ma oleksin konstruktiivselt positiivne selle väljavaate osas.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Mõned kuud tagasi kõlas meedias või avalikkuses selline lause, et lõpetage rahatrükk kohe. Tõsi, see lause kõlas teispool Atlandi ookeani. Ja mõned kuud hiljem tõepoolest ka seal Föderaalreserv mingisuguseid otsuseid tegi. Minu küsimus on selline: mis Rahvusvaheline Valuutafond teile soovitas näiteks sellesama teemaga seoses? Ja kas see, mis toimub näiteks USA-s või kuskil Ameerikamaal, võiks kanduda ka Euroopasse? Mõnes mõttes ma täiendan kolleegi küsimust, aga te käsitlesite seda Euroopa vaatevinklist.

Aitäh hea küsimuse eest! Tõesti, ma ei jõudnud rääkida teiste riikide kogemusest ja ka keskpankade käitumisest. Kõigepealt, mis puudutab Ameerika Ühendriike, sealse keskpanga käitumist ja hinnatõusu, siis esiteks on ka Ameerikas väga kiire hinnatõus tegelikult veel pisut kiirem kui euroalal. Seal viimastel andmetel, kui ma õigesti mäletan, on umbes 88,5% tarbijahindade aastane kasv. Euroopas oli see umbes 7,5% aprillis ja märtsis. Erinevus on selles, et kui Euroopas on energiahindade kallinemine olnud palju järsem ja selle mõju suurem, siis Ameerika Ühendriikides veelgi selgemalt on hinnatõus põhjustatud just sellisest väga tugevast majandusaktiivsusest, väga-väga tugevad on sisemised majanduse hinnasurved. Isegi kui jätta kõrvale toidu- ja energiahindade kallinemine. Seetõttu on seal olnud veelgi selgem, et keskpank peab kiiresti reageerima ja oma senist majandust turgutavat poliitikat muutma. Seetõttu ka Ameerikas Föderaalreserv on reageerinud kiiremini kui näiteks Euroopa Keskpank. Nad on juba hakanud intressimäärasid tõstma. Ma arvan, et me oleme siin tõesti ainult paar sammu lihtsalt euroalal Ameerika kolleegidest maas, aga tegelikult areng on kokku võttes üsna sarnane.

Kui veel Ameerikast rääkida, siis ma arvan, et see on üks hea näide viimase aasta-kahe jooksul, kus tõesti valitsuse kulutused ka laenuraha abil olid väga massiivsed ja just see selgelt viiski väga kiirele tarbimise kasvule ja väga tugevatele hinnasurvetele. Nii et ma arvan, et see ongi üks üks õppetund, kus me näeme, et tegelikult on ohtlik, kui valitsus liiga palju laenuraha kulutab, ja see tõesti võib väljenduda palju kiiremas hinnatõusus. Ma arvan, et see on õppetund ka meile.

Mis puudutab Rahvusvahelise Valuutafondi, siis kui nad hiljuti käisid Eestis siin missioonil, siis nad tundsid küll väga palju huvi selle vastu, kuidas me euroala arengut näeme. Nad otseselt meile ei andnud soovitusi, mis puudutab intressipoliitikat, kuna seda tehakse euroalal ühiselt, see ei ole meil ainult Eestis üksi otsustada. Kuigi ka näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi soovitus oli, et kiire hinnatõusu mõju leevendamiseks erinevaid abimeetmeid välja pakkudes võiks tõesti proovida neid võimalikult hästi sihtida, just selleks, et ei tekiks täiendavaid surveid hinnatõusuks ka Eestis.

Aivar Viidik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud Eesti Panga president! Te olete oma praegustes vastustes viidanud küll sellele, mida ma soovin küsida. Aga eile oli meil Riigikogus väga pikk arutelu perehüvitiste tõstmise teemal ja ettekandest ja küsimustele vastustest kõlas läbi ka see, et täiendava püsikohustuse võtmine riigieelarvesse suurusjärgus hetkel umbes 300 miljonit eurot on investeering, mille katmiseks võiks võtta ka laenu. Ma tean, et te ei ole poliitik, aga ma paluks teil kui rahanduseksperdil seda mõttekäiku kommenteerida.

Kõigepealt tõesti ei ole keskpanga asi kommenteerida, milliseid toetusi, kellele täpselt kui palju peaks maksma. Nagu ma viitasin, siis me jälgime eelkõige, et riigi tulud ja kulud oleksid loogilises tasakaalus. Et see lõpuks, kuidas see just hinnatõusu mõjutab, majanduse sellist, kas on kooskõlas majanduse hetkeseisu väljavaatega. Küll aga ma arvan, et see on näide olukorrast, kus ei järgita seda, mida ma hea meelega soovitaksin ehk et tõesti väga olulisi täiendavaid kulutusi planeerides peaks olema selge ka see, et mille arvelt siis neid kulutusi finantseeritakse. Kui rääkida seda, et toetusi võiks käsitleda investeeringuna ja seetõttu võiks seda ka laenurahaga katta, siis ma arvan, et siin on natukene tegemist sellise poliitilise retoorikaga. Tegelikult ju ka õpetajate palgad on investeering meie laste tulevikku ja politsei palgad on investeering sisejulgeolekusse. Aga puhtalt rahanduslikult on tegemist ikkagi selgelt kulutustega, mis on olemuselt püsivad kulutused. Seda enam kui eelnõu näeb ette ka veel nende indekseerimist, mis minu arvates on eriti ohtlik. Et seda kõike silmas pidades ma olen mures. Ja rääkides riigi jooksvatest kulutustest ja investeeringutest, siis tegelikult riik iga-aastaselt peab mõistlikus mahus investeerima. Ja ka investeeringud lõpuks peaksid tuludega kaetud saama kaetud. Selles suhtes ma isegi ei oleks ettevaatlik öeldes, et justkui võiks kõiki investeeringuid ka laenurahaga katta, sest investeerimisvajadus ka riigile ei lõpe kunagi ja tegelikult meil laenukoormus jääbki alati kasvama.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ei ole küll nafta spetsialist, aga ma vaatan siin toornafta hinda ja inflatsiooni Euroopas. Need on üsna hästi korrelatsioonis – kui on madal hind, siis on ka inflatsioon allapoole ja kui kõrge ... Ei hakka neid aastaid siin nimetama. Aga kui nüüd tulla Eestisse ja vaadata, võrrelda nii‑öelda Euroopa tasemel, siis need graafikud liiguvad siin üsna omavahel seotult. Aga miks Eestis on see inflatsiooninumber eriti kõrge võrreldes teiste Euroopa riikidega, kea saavad samuti naftat, samamoodi?

Aitäh küsimuse eest! Siin kõigepealt energiaturgu puudutavad mõjud tõesti on sarnased Eestis ja Euroopa teistes riikides. Nagu ma viitasin vastuses ühele varasemale küsimusele, üks osa sellest Eesti suuremast mõjust tuleneb sellest, et energia hinnad moodustavad Eesti inimeste kogukulutustest ja sellest tulenevalt ka Eesti statistilises tarbimiskorvis suhteliselt suurema osa kui paljudes teistes Euroopa riikides, sellest tulenevalt sama suur näiteks nafta või muude energiakandjate hinnatõus mõjutab meie statistikas hinnatõusu rohkem. Teine osa on see, et Eesti senine turupraktika ja struktuur on selline, et kõikvõimalikud hinnatõusud, olgu see energiabörsil või elektribörsil või naftaturul, jõuavad suhteliselt kiiremini meie tarbijateni. Näiteks elektri puhul meil on inimestel palju börsipakette, mida paljudes teistes riikides ei tunta. See kõik on alates eelmise aasta lõpust viinud suhteliselt Eesti hinnatõusu kõrgemaks.

Aga ma pean ka nõustuma teie esimese väitega, et ma tegelikult ei ole naftaturu spetsialist. Ma võin küll öelda, et Euroopa Keskpangas, kui tehakse inflatsiooni prognoose ettevaatavalt, siis võetakse arvesse just finantsturu ootusi, mida on näha erinevatelt tehingutelt, näiteks kuidas nafta ja gaasi hind lähitulevikus võiks muutuda. Ja mida need kõverad meile täna ütlevad, on see, et järgmise aasta või paari jooksul pisut võiksid hinnad langeda maailmaturul, aga tegelikult ikkagi võrreldes aasta või kahe tagusega me peame olema valmis selleks, et energiahinnad püsivad väga kõrgel ka tulevikus.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! No naftahinnad just viskasid üles seoses Euroopa otsustega, aga ma olen teiega nõus. Üldiselt väga mõistlik jutt. Ühe detaili kallal noriks, see on see väide, et justkui on moeasi see, kas laenu võtta või mitte. Odavate intresside aeg on täpselt see, mis eksitab, mis viib alla otsuste kvaliteedi ja mille tagajärjed hakkavad praegu pärale jõudma. Selles mõttes oli ju teada, et kui laenamine oli odav, siis hakati tegema lolle otsuseid ja eelarvedefitsiidid Eestis kärisesid headel aegadel. Aga ma küsiks, mis te praegu arvate sellest pensionisamba lammutamisest? Mis teie praegused hinnangud sellele on ja kui palju tema inflatsiooni on suurendanud? Suur osa küll istub arvetel surnult, aga suur osa paisati siiski korraga tarbimisse ja selle eest hoiatas Ardo Hansson väga teravalt, võib-olla liigagi teravalt.

Aitäh! Seda ma tõesti eraldi tegurina välja ei toonud. Tõsi on kindlasti see – see oli eelmise aasta lõpus, kui inimestel oli võimalik pensionisäästud kasutusse võtta ja neid ka lühiajaliselt kulutada ja tarbimises kasutada –, siis kui ma viitasin, et meil olid ka sellised Eesti-sisesed tegurid, mis andsid majandusele lisahoogu ja sellest tulenevalt ka hinnatõusule lisahoogu, siis kindlasti see oli üks oluline tegur. Me näeme, et väiksemas mahus inimesed jätkuvalt kasutavad võimalust teisest sambast raha välja võtta, et ju see ka pisut annab jätkuvalt täiendavat jõudu tarbimisele. Aga numbritesse on seda väga konkreetselt raske panna, aga selge on see, et see on üks tegur, mis on eelkõige eelmise aasta lõpus, selle aasta alguses meie tarbimisele veel täiendavat hoogu andnud, võib-olla mingil määral ka kinnisvaraturul täiendavat hoogu andnud ja eks seetõttu mingil määral on ka hinnatõus ilmselt vastavalt kiirem.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud Eesti Panga president! Ma jätkan pensionifondide teemat. Kas te võiksite avada seda poolt, mida toob kaasa Euribori tõus nendele inimestele, kes täna pensionifondis jätkuvalt oma raha hoiavad? Millised väljavaated neil lähema aasta-poolteise jooksul nende rahade osas on tingituna sellest, et Euribor hakkab tõusma?

See on tõesti väga hea küsimus, millele vastata ei ole lihtne. Finantsturgude käitumist ma ette ennustada ja inimestele investeerimissoovitusi tõesti anda ei tahaks. Küll on selge, et et see, et intressimäärad on tõusmas, on juba tõusmas ja turul näiteks needsamad viidatud Euribori intressimäärad on juba päris palju tõusnud, aimates ka ette keskpanga eeldatavaid otsuseid. See on omajagu turbulentsi tekitanud. Selle tõttu on aktsiahinnad kukkunud, samuti intressimäärade suhteliselt järsk tõus mõjutab võlakirjahindu. Ehk kui võlakirja intressid tõusevad, siis hind võlakirjal kukub ehk viimased kuud ei ole olnud lihtsad investoritele. Nüüd pensioniks säästes on muidugi oluline mitte isegi muretseda nii palju selle ühe aasta perspektiivi pärast. Mina võtaksin küll pigem sellise pikaajalise vaate nagu ma kasvõi enda pensionifondidele mõeldes olen teinud. Et see, et on nüüd võlakirja intressid näiteks kõrgemad, see tähendab, et on investorina tulevikus võimalik rohkem tulu teenida. Samuti sama raha eest saab osta rohkem konkreetse ettevõtte aktsiaid, nii et tulevikuväljavaade võib olla parem. Kokkuvõttes pensionipõlveks säästmise ja investeerimise puhul ma ei oleks sellist lühiajalistest võngetest turul nii väga mures nende pärast.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president, suur tänu väga asjaliku ülevaate eest ja täpsete ja sisukate vastuste eest! Te ei ole puudutanud inflatsiooni kontekstis sõja mõjusid. Me oleme vist lapsena mänginud kõik nende kasutuks või makulatuuriks muutunud tsaarirahadega peale revolutsiooni, kui üks riik ja majandus kokku kukkus, ja me teame ka, kuidas Saksamaal peale teist maailmasõda tekkis tohutu inflatsioon, nii et tikutops maksis miljon marka. Tasakaal raha pakkumise ja kaupade pakkumise turul on liikunud, ma arvan, tänu ka Ukraina sõjale, sest üks majandus ja üks riik ja suured terasetootjad ja teraviljavarud on puruks pommitatud. Kas selles kontekstis me suudame siiski rahapoliitikaga inflatsiooni maha suruda või peame leppima, et inflatsioon kasvab nii kaua, kui sõda kestab?

See on väga hea küsimus. Kõigepealt, sõja mõju hindadele ja hinnatõusule avaldub tõesti praktiliselt kõigis nendes kategooriates, millest ma rääkisin. Esiteks energiahinnad, kuna Venemaa on eelkõige oluline energiakandjate müüja. Sealt on tarned sanktsioonide tõttu, aga ka vabatahtlike poliitiliste valikute tõttu üldiselt vähenenud. Energiahinnad on kasvanud. Toiduhinnad, nagu ma mainisin, on järsult teatud toormete puhul kasvanud, kuna nii Venemaa kui ka Ukraina on olulised põllumajandustootjad ja samuti on erinevad toormeid alates metallist, mille hind on sõjapurustuste tõttu terasetootmistehastes kallinenud. Erinevad tarneahelad on saanud löögi, neid on vaja ümber korraldada, see tekitab täiendavat hinnasurvet. Eks see kõik mõjutab hindu ja need on kõik asjad, mida keskpangana on tõesti väga raske intressimäärasid tõstes kuidagi mõjutada või seda mõju leevendada.

Mida me aga näeme, on see, et olukorras, kus sõja tõttu, aga ka tänu pandeemiakriisist euroala majanduse taastumisele on hinnatõus muutumas järjest laiapõhjalisemaks, ehk ka nende toormehindade kallinemine on järjest jõudmas enamate kaupade ja teenuste hindadeni. Ja just sellise laiapõhjalise ja loomult püsivama hinnatõusu vastu võitlemiseks on siiski kohane keskpangal ka enda poliitikat muuta.

Nüüd küsimus, kui kauaks hinnatõus nii kiireks jääb? Tõesti, need toormehinnad on hüpanud lühikese aja jooksul niivõrd kõrgele, et isegi raske on ette kujutada, et sealt veel palju edasi oleks võimalik hindadel liikuda, et pigem ikkagi, kui olukord paraneb, siis võiks oodata, et teatud hinnad pisut langevad. Puhtalt statistiliselt, kui hinnad on niivõrd kõrgele tõusnud, siis see baas, millest juba aasta hiljem uuesti hindade muutust arvutada, on juba nii kõrgel, et statistiliselt inflatsioon võib tunduda väga madal, aga tegelikult me peame valmis olema selleks, et hinnatase jääb kõrgeks isegi olukorras, kus hinnatõus võib-olla järgmistel aastatel kiiresti langeb. Kõrgete hindade püsimine on endiselt probleem.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud Eesti Panga president! Aitäh teile ülevaate eest! Oma ülevaates rääkisite te eluasemelaenudest, intresside tõusude ohust ja kõigest sellest, kui targalt ja mõistlikult peaks ka laenuvõtja käituma või laenu juba võtnud inimene. Sotsiaalkomisjonis oli arutelu, mis puudutas toimetulekupiiri tõstmist, ja ühe uue komponendi toomine, ehk siis kuus kuud aastas on võimalik toimetulekutoetuse vormistajal saada ka eluasemelaenu makse arvestamist, nii et see makstakse kinni. Eesti Pank oli selles suhtes üpris kriitiline, ta tõi välja ohud. Ja ma eeldan, et Eesti Panga esindajana ilmselt te olete seda teemat arutanud. Tänaseks on see seadus muidugi vastu võetud, seaduseks saanud, ja kuus kuud aastas inimene, kes on sattunud raskustesse ... Ja tõesti, kodu ei tohiks selle pärast kaduda, ma pean seda õigeks. Aga kas te avaksite seda, mis ohud see tegelikult tekitab?

Aitäh hea küsimuse eest! See ettepanek toimetulekutoetuse maksmise aluseid muuta tõesti tuli meile ka natuke ootamatult. Me saatsime selle kohta oma arvamuse ka Riigikogu sotsiaalkomisjonile. See mure, mida me nägime, seisnes selles, et kui käsitleda laenumakseid sarnaselt muude eluasemekulude või ka üürimaksetega, siis me unustame selle, et olemuslikult on on siiski erinev, kas inimene üürib kodu ja teeb selleks kulutusi või ostab endale kinnisvara, mis tegelikult kujutab endast laenu tagasimakset, vähemalt selles osas, mis on laenu põhiosa tagasimaksed. Ehk meile tundus ebamõistlik tekitada olukorda, kus riigi rahaga on võimalik inimesel sisuliselt vara soetada enda nimele. Ja seetõttu me tegime ettepaneku, et kuna see võib kaasa tuua moonutusi laenuturul, inimeste palju vastutustundetumat laenamist kui seni, siis vast oleks võinud piirata seda sätet moel, et oleks arvestatud ainult näiteks intressimakseid, aga mitte laenu põhiosa tagasimakseid.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Elektrienergia on strateegiline, omab strateegilist tähtsust iga riigi majanduse jaoks. Meie ostame seda börsilt ja möödunud aasta 10. detsembril oli ühe megavatt-tunni hind 1000 eurot. Sügiseks ennustab meie peaminister väga raskeid aegu ka elektrienergia suhtes, aga kui väljuda ikkagi börsilt ja minna nii-öelda riiklikult kehtestatud hindadele ehk tarbida ainult oma elektrienergiat, mis on siin koos maksudega 30–40, kuni 50 eurot megavatt-tund. Mis juhtub Eesti majanduses siis teie hinnangul, kui selline käik ette võetakse? 

Nii palju, kui ma mõistan elektrituru toimimist, siis ma saan aru, et ei ole niisama lihtne loobuda Euroopas ühiselt kokku lepitud raamistikust, kus me muu hulgas siis oleme võtnud suuna sellele, et selliseid saastavamaid elektriallikaid ajapikku vähendada, vastavalt sellele tulevad ka CO₂ kvoodi hinnad, mille kasvades siis meie Eesti põlevkivist elektri tootmine läheb järjest kallimaks. See, et me oleme Balti- ja Põhjamaadega ühisele elektriturul, see muidugi toob kaasa palju suuremaid hinnakõikumisi, aga pikas perspektiivis ma arvan, et see loob ka võimalusi, et siin regioonis meil kõigil tasub panustada selle nimel, et tekitada juurde uusi, ka keskkonnasõbralikumaid tootmisvõimsusi ja olukorras, kus ühes riigis on parasjagu tootmismahud suuremad kui teises, siis vastavalt vastavalt vajadusele tegelikult suhteliselt need hinnakõikumised oleksid väiksemad, võrreldes olukorraga, kus me oleksime täiesti omapäi ja peaksime alati ise oma tootmisega hakkama saama. Ma arvan, et see võiks tähendada, et meil oleks, kui see võimalik oleks, stabiilsem hind, aga pikas perspektiivis ma arvan, et see on väga problemaatiline ka nendest keskkonnanõuetest tulenevalt. Ja see tegelikult tähendaks meil püsivalt, isegi kui stabiilsemat, siis kallimat hinda pikas perspektiivis.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud Eesti Panga president! Vaatan reservihalduse osa teie aruandes ja siin on kirjas, et investeerimisvarade portfelli suurus on 5,2% sisemajanduse kogutoodangust. Samas, kullavarud on sümboolsed ja siin on isegi iroonilisi märkusi, irooniliselt on öeldud, et ajaloolistel põhjustel aitaks ju natukene kulda ka. Ehk praegused ohustsenaariumid on väga tõsised maailma majanduses. Kas on plaanis reserve kasvatada, sealhulgas kullavarusid?

Aitäh! Hea küsimus. See tegelikult ei ole sugugi irooniliselt öeldud. Meil tõesti Eesti Pangana ajalooliselt on teatud kullavarud, mis on suhteliselt väikesed võrreldes meie kogu investeerimisportfelli ja Eesti Panga reservidega. Kõigepealt on tõsi, et kui me enne viitasin, et investeerimise keskkond finantsturgudel on viimastel kuudel olnud keeruline, see on olnud keeruline ka Eesti Panga jaoks meie reservide juhtimisel. Ja ette vaadates kindlasti me hindame võimalust erinevaid varaklasse ümber mängida vastavalt olukorrale, mis tundub kõige mõistlikum.

Mis puudutab konkreetselt kulda, siis me oleme tõesti võtnud hoiaku, et pigem pikas perspektiivis omada varasid, mis jooksvalt, olgu see siis dividenditulu näiteks aktsiafondide puhul või intressitulu valitsusvõlakirjade puhul, meile iga-aastaselt teeniks. Kulla puhul võib tõesti mõelda, et see on hea selline varaklass, mis käitub natukene erinevalt ja säilitab oma väärtust mingites olukordades, kus teiste finantsinvesteeringute hinnad võivad kukkuda. Ütleme, tänase seisuga me ei ole otsustanud, et me peaksime kulla osatähtsust oma investeeringutes suurendama. Aga põhimõtteliselt ette vaadates on kõik muidugi laual. Me proovime alati optimeerida ja saavutada kokkuvõttes kõige paremat tulemust.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja, austatud ettekandja! Kõigepealt ma ka tänan sisuka ettekande eest! Aga räägiks natuke sellel teemal. Siin mitmed saalis küsisid, et on ju hea, et praegune valitsus on tasakaalus, hoiab eelarvet. Te rääkisite, kuidas tegelikult on. Nii palju laenu võetud, kui viimase valitsuse ajal, ei ole olnud. Ja see tõus, mis toimub, laenukoormusel on ka kõigi aegade suurim, pluss see, et lisaeelarve 800 miljonit, ma loodan, et te olete vaadanud sinna sisse, seal on praktiliselt pool õhku, täiesti õhku, mida ei oleks vaja, sõjaolukord selleks absoluutselt ei anna. Siis te ütlesite, et peretoetused on kurjast. Seda ei tohiks teha, et see 300 miljonit aastas on väga halb asi. Samas energiakulud on tõusnud kordades, kuid te ei maininud kordagi seda, et elektrienergiakulu on tõusnud ainult ühel põhjusel, et Elering on teinud valesid otsuseid. Riigiasutus sõna otseses mõttes, ainuke hind on ülekoormustasu, mida me maksame kaks korda kallimat hinda kui soomlased, mitte mingi muu põhjus ehk Eesti ja Läti vaheline ühendus.

Kõigepealt kui ma rääkisin riigi kasvavast eelarve puudujäägist, siis ma ei rääkinud ühestki konkreetsest valitsusest, see on tegelikult juba aastate jooksul meil. Ja see on probleem juba mitmete-mitmete aastate jooksul ja on tõsi, ei ole viimastel aastatel. Vaadates kas või selle aasta plaanitavat puudujääki, siis ei ole ju pilt palju parem, seetõttu minu soovitus on just ette vaadates mõelda selle peale, et ikkagi leida võimalusi tulude ja kulude tasakaalu tagasi viimiseks kõigil nendel põhjustel, millest ma rääkisin. Ja elektrituru puhul samuti. Ma arvan siiski, et põhjuseid, miks elektri hind oli meil just eelmise aasta lõpus väga kõrge ja tegemist on kõrge veel ajaloolises võrdluses suhteliselt tänaseni. Et neid põhjuseid on mitmeid. Aga see, kuidas sellega hakkama saada ja kuidas inimesi toetada, see on kindlasti ka Riigikogu jaoks arutelu koht. Ma arvan, et tuleks kõige enam tuge vajavaid inimesi kindlasti aidata nende elektri- ja muude energiakulude katmisel.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president, tänan samuti ettekande eest! Küsin selle kohta, et minu meelest need paar viimast aastat on väga selgelt tõestanud, et inimesed ei soovi kuidagi toetusest elada, vaid soovivad ise hakkama saada. Vaatamata sellele, et Eesti Panga andmed näitavad, et paljudel inimestel ongi palgapäevast palgapäevani elamine, sääst on väike, siis energia hüvitamise toetust või kompensatsiooni tegelikult taotleti ootamatult väikeses mahus. Samas see, et teisest sambast väljutakse, väljutakse endiselt ja mitte ei asuta ise investeerima või ei looda pensioni investeerimiskontot, vaid kasutatakse ilmselt ka inimeste jaoks väga oluliste jooksvate kulude või arvete katteks raha ära. Kui need variandid ammenduvad, siis loogiline käik on ka soovis ise hakkama saada ja uskudes, et tulevikus on elu parem, võtta väikelaenu või võib-olla kasutada finantstooteid, mille tingimused ei ole kõige mõistlikumad. Kuidas te näete eraisikute laenukoormuse kasvu eluasemelaenude väliselt ja kas teil on ootus sellele saalile, mida võiks reguleerida, et pikas perspektiivis inimesi kaitsta?

Aitäh! Need olid kõik õiged tähelepanekud. Lõpus küsimus puudutab just tarbimislaene ja kuidas neid peaks reguleerima või mitte. Üldiselt, kui ma nüüd peast mäletan, ma arvan, et tarbimislaenud ei ole tegelikult viimase aasta jooksul laenujäägi mõttes nii palju kasvanud, isegi eluasemelaenude kasv on, ma arvan, kiirem. Inimesed on tegelikult vähemalt väikses osas ka teisest sambast väljavõetud summasid kasutanud kõrgema intressiga laenukohustuste kustutamiseks, laenude tagasimaksmiseks. Eks me näe, kas see on loonud võimalusi ka uute, täiendavate laenude võtmiseks, seda võib näidata lähitulevik, eriti kui osadel inimestel tõesti on raske kallimate hindadega toime tulla.

Mis puudutab tarbimislaenude turu reguleerimist, siis mulle tundub, et viimastel aastatel on siin päris palju tehtud. Meil on juba kehtestatud intressimäära lagi palju aastaid tagasi, nüüd mõned aastad tagasi ka kõik väiksemad laenuandjad peale pankade läksid ka Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Sellest tegevusest on üldse palju parem arusaamine ja regulatsioon on tugevam, kui oli varasemalt, mistõttu ma ausalt öeldes ei oska kohe soovitada, kas peaks veel midagi täiendavalt tegema. Küll ma nõustun sellega, et põhimõtteliselt muidugi tasub olla tähelepanelik, vaadata, et seal täiendavaid probleeme ei teki, kui tekib, siis mõelda, kuidas veel vaja reageerida. Praegu me näeme, et ka inimestel siiski hoiused on jätkuvalt kasvanud. Aga samas tõesti küsitlused näitavad, et senisest suurem osa inimesi ütleb, et selleks, et igapäevaste kulutustega toime tulla, nad tegelikult on pidanud varasemaid sääste kasutama, et ilmselt need on erinevad ühiskonnagrupid ja mitte kõigi pangakontojäägid ei ole olnud kasvamas.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud panga president, tänud ettekande ja vastuste eest! Aga mina olen alati arvanud, et enne otsuseid peaksid olema analüüsid tehtud. Võib-olla ma eksin, ma ei tea, aga et koostada prognoose, on vaja alusmaterjali. Ja üheks selliseks allikaks on kindlasti Eesti Panga prognoosid. Minu küsimus oleks selline, et kas te olete analüüsinud Eesti Panga prognooside täpsust? On siin mingid seaduspärasused? On see täpsus 90%, 98%? 100% kindlasti mitte, ükski prognoos ei ole 100% [täpne]. Ja kas need prognoosid on tegelikkusega [võrreldes] pigem optimistlikumad või pigem konservatiivsemad?

See on tõesti väga keeruline küsimus. Mul sellist numbrilist vastust ei ole võimalik öelda, millise protsenditabamusega me erinevatele majandusnäitajatele pihta saame. Me ise peame oluliseks seda, et me suudame üldiseid trende mõista, et meie lugu oleks kontsistentne ja kooskõlas sellega, mis tegelikult toimuma hakkab. See, kas me suudame konkreetseid üksikuid majandusnäitajaid väga täpselt prognoosida – ma arvan, et sellist illusiooni meil isegi ei ole ja seda on naiivne uskuda ükskõik milliselt prognoosi koostajalt. Eriti raske on olnud seda muidugi teha viimasel ajal, viimaste aastate jooksul, kui kõigepealt tabas meid pandeemiakriis, seejärel Venemaa agressiooni mõju toormehindadele ja majandusele üldisemalt. See on tulnud ootamatult ja muidugi me ei suutnud seda mingil moel ette prognoosida. Ehk et ma arvan, et viimastel aastatel ei ole läinud sellest tulenevalt prognoosimine täpsemaks. Küll aga võin ma öelda, et meil oli hiljuti Eesti Panga siseselt üks arutelu, kas me saaksime seda prognoosi täpsust ja tulemuslikkust paremini mõõta. Nii et ma võin lubada, et kui see meil õnnestub, siis ma järgmistel kordadel annan aru.

Austatud Eesti Panga president, rohkem teile küsimusi ei ole Riigikogu liikmetel. Tänan teid selle ettekande eest! Läheme läbirääkimiste juurde ja fraktsioonide esindajatel on ainult sõnavõtu võimalus. Härra Ligi ma ei näe, et järelikult härra Sõerd Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Eesti Panga president! Head kolleegid! Väga tänan Eesti Panga presidenti selle ülevaate eest! Panga ekspertiis on väga vajalik eriti praegusel ajal, kus riigi rahandus on tähelepanu keskpunktis. Aga tänavune Eesti Panga aruanne ja ka sellega liituv ülevaade on selles mõttes eriline või teistsugune, et Euroopa Keskpank, kus ka Eesti Pank osaleb, on muutmas rahapoliitikat. Varaostude ajastu, negatiivsete intresside ajastu, odava raha ajastu hakkab läbi saama ja tänane informatsioon selle kohta, et Saksamaa inflatsioon on kerkinud maikuus aasta arvestuses kaheksale protsendile peaaegu, see näitab, et euroala inflatsioon on jõudmas järele USA inflatsioonile. Samas Föderaalreserv on juba alustanud intressitõusudega, Euroopa Keskpangal seisavad need kolmandas kvartalis ees peale seda, kui erakorralised varaostuprogrammid lõpevad, on juba lõppenud ja need vähenema hakkavad.

Ja muidugi tuleb öelda seda, et Euroopa Keskpank on oma rahapoliitilistes otsustes tegelikult väga keerulise ülesande ees. Ühest küljest saab alati ju öelda, et on jäädud hiljaks ja inflatsioon on juba eest ära läinud ja rahapoliitilised otsused hakkavad toimima teatud viitega. Nagu ka siin Eesti Panga president ütles, siis teisest küljest on alati oht, et liiga järsk rahapoliitika muutus võib tekitada hoopis majanduslangust. Nii, et see mänguruum ja see ülesanne, mida tuleb lahendada Euroopa Keskpangal, on suhteliselt keeruline.

Aga mõni sõna ka ettekande sellest osast, mis puudutas Eesti majandust. Eesti Panga roll on Eesti valitsuse nõustamine ja siin tuleb muidugi öelda, et see ekspertiis on väga väärtuslik. Ja kui siin oli juttu küsimuste voorus, et miks Eesti inflatsioon on kõrgem kui euroala keskmiselt, no siis peame vaatama tagasi natukene minevikku. Unustatakse ära see, et kui kriisi ajal võib eelarve miinusesse minna, siis headel aegadel tuleb koguda varusid, moodustada eelarvepuhvreid, aga see unustati ju ära kriisile eelnenud aastatel, pandeemia aastale eelnenud aastatel, kui olid majanduses head ajad, lihtsalt kulutati üle, lasti eelarve miinusesse. Ja neid tagajärgi tuleb praegu lahendada.

Ja olukorras, siin oli väga hea näide, et eelarves oleme jõudnud selleni, et eelarve kulude ühe euro kohta on vastu panna 85 senti tulusid. Suur osa eelarve kuludest tuleb katta laenurahaga, aga see on ju ka inflatsiooni allikas, see on ka inflatsiooni põhjus. Eelarve defitsiidi kaudu tegelikult süvendatakse inflatsiooni. Seda tuleb silmas pidada, kui me kavandame või kui me räägime siin uute kulutuste võtmisest.

Ja teiseks muidugi see ... Paluda ka lisaaega! (Juhataja: "Palun, kolm minutit.") see aeg, kus Eesti sai võlakirjaturgudelt laenuraha miinusintressiga, see aeg on läbi saamas. Täna me lugesime uudistest, et Saksamaa pikaajalise 10-aastase võlakirja intress on kerkinud ühele protsendile, mis on ikkagi täiesti pretsedenditu viimaste aastate konteksti silmas pidades. Siis see tähendab seda, et Eesti pikaajalise võlakirja intress võib veel suurem olla lähiaastatel, mis tähendab juba praeguse eelarve seisu puhul seda, et meile tekib eelarvesse täiesti uus kuluartikkel, on siis laenuintressikulu ja see ei saa olema väike, sest me nägime, kuidas pandeemia aastal, kus me sisenesime ilma eelarve puhvriteta, kui kriisiaastal oli vaja laenu võtta, ka tänavu on kriisiaasta, tuleb laenu võtta siis see tähendab, et me peame ikkagi väga tõsiselt mõtlema, mis saab riigirahandusest edasi ja mis võimalused üldse selles olukorras on uusi püsikulusid tekitada. Aga kokkuvõtlikult tahaksin soovida jõudu Eesti Pangale, tänada selle ekspertiisi eest! Eesti Pangal on väga tähtis roll valitsuse nõustamisel ja need sõnumid võiks veel jõulisemalt kõlada. Aga aitäh Eesti Pangale ja tarku otsuseid nii valitsuse nõustamisel kui ka tarku otsuseid siis Euroopa Keskpanga süsteemis rahapoliitiliste otsuste tegemisel.

Sotsiaaldemokraatide nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid ja Eesti Panga president! Tänan ka kolleeg Aivar Sõerdit. Väga hea kõne, kõigi nende tänusõnade ja heade soovidega saab ühineda.

Ainuke asi, mille kohta tahaksin, ma ei tea, ka teist perspektiivi pakkuda, on see süüdlase otsimise teema, et kes meil minevikus rohkem kulutanud on. Eks me siin oleme ühtemoodi patused kõik. Aga tegelikult Eesti Pank ju viitab, panga president oma kõnes väga õigetele asjadele. Enamasti nad on poliitiliselt valusad kohad. Kelle jaoks on valus koht rääkimine maksutõusust, kelle jaoks viide sellele, et olgem ausad, eurotoetused meil asendavad paljuski püsikulusid, nad peaksid võimaldama reformide teostamist, infrastruktuuri investeeringuid, seda küll järjest vähem, arvestades meie arengutaset, ja võimaldama selliste muutuste tegemist, mis meil on hädavajalikud. Aga me kipume paneme sinna kõike seda, mille jaoks riigieelarves raha ei jätku.

Lisaks sellele palju räägitud jutule, kui palju tuleks laenata ja kui palju kulusid kasvatada või mitte kasvatada ja millise katteallika arvel, siis tegelikult me näeme seda, et ka heas tahtes aidata või tehes kiireid otsuseid, siin on heaks näiteks Helmen Küti küsitud toimetulekutoetuse maksmise reeglite muutumine. Ega kellelgi ei ole soovi eluasemelaenude väljastamise tingimusi oluliselt lõdvendada. Aga tõesti juhtub see, et eraisiku asemel võibki pank arvestada, et teatud perioodi pool aastat võib riik maksta tagasi eluaseme laenumakset. See on väga põhimõtteline muutus ja ma arvan, et see on samm vales suunas. Õigustatult on sellele tähelepanu juhitud. Kahjuks jäi küll see see otsus muutmata.

Ja praegu on väga paljud kohalikud omavalitsusi selle küna ees, et aga kuidas, kas me maksame igasugustel tingimustel võetud eluasemelaenu kinni igasuguses summas, seame piiri, kas me võtame aluseks ruutmeetrite arvu inimese kohta, kuidas me laste kohta neid ruutmeetrid arvutame? Nii et lisaks praktilistele küsimustele omavalitsuste jaoks on see mure, et toimubki põhimõtteline muutus selles, kes meil eluasemelaenu võib tagasi maksta. Nii et see kõik viitab sellele, et Eesti Pank, aga ka teised, on need avaliku sektori asutused, kolmanda sektori organisatsioonid või partnerid, ka osapooled, keda otsused puudutavad, nad tuleb laua äärde võtta, tuleb kogu info otsustamise aluseks võtta. Aga samas, nagu me teame, teame ka minevikust selle teise samba lammutamise puhul, et poliitiliselt võib kõike otsustada, aga me peame riskidest teadlikud olema ja peame suutma oma positsiooni kaitsta.

Nüüd, kuna siin saalis kõlas ka kaks sellist aspekti, mille kohta ma tahaksin veel kommentaari pakkuda, võtan kolm lisaminutit.

Saab ikka, jah. Kolm minutit lisaaega.

Ja mõnevõrra muidugi nüüd liialdan, aga kõlas ka sellised, et noh, tead, varume oma kullahunniku, istume selle otsas, ja tarbime omaenda toodetud elektrit, küll me siis suudame paljud riskid maandada. Ma arvan, et siin oleks kohane siis, eriti arvestades päevakorrapunkti, meelde tuletada, et samamoodi Eesti kroon, rahareform 30 aastat tagasi, meil väga palju vedas, me tegime väga palju õigeid otsuseid. Aga praegu, kui me ei oleks euroala liige, mida see tähendaks meie intresside tasemele? Tegelikult juba mõnda aega ka tulevasele keskkonnale. Milline oleks surve devalveerimisele?

Arvestades julgeolekuolukorda, kiiret hinnatõusu, soovi säilitada Eesti ettevõtete konkurentsivõimet, me tegelikult ei kujuta ette, mis arutelud meil siin saalis oleksid, millised oleksid need poliitilised riskid, mis praeguse lastetoetuse eelnõuga võrreldes ilmselt oleks väga tagasihoidlikud. Aga ma arvan, et tasub meelde tuletada seda, et nii rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesus, kui me räägime julgeolekuolukorrast ja NATO-st, või euroala liikmeks olek meile väikese avatud riigina, väikese avatud majandusena on pikas plaanis nii minevikus kui toob kasu ka tulevikus. Ja kõik need vastupidiselt katsed proovida omaette vaikselt toimetada lootuses, et me suudame ise neid kõige targemaid otsuseid teha, no see lihtsalt ei ole võimalik.

Teine, noh, ma ei tea, taustast tulenevalt mul kommentaar prognoosi täpsuse kohta. Jaa, suurepärane oleks, kui prognoosid oleksid täpsed. Ka erialaselt on huvitav tagasi vaadata, kes siis tegi täpsema prognoosi. Kui selleks on huvi ja vahendid olemas, seda võib kahtlemata teha. Aga prognoosi puhul see komakoha täpsuse paika ajamine ei ole kõige tähtsam. Selleks, et oleks võimalik kokku panna eelarvet või teha mingisuguseid muid otsuseid, meil on oluline see tervikpilt kokku joonistada, aru saada, mis toimub oluliste sisendhindadega, mis toimub maailmaturuhindadega, mis on seni kokku lepitud kulude koormus riigieelarvele, mis on erinevate otsuste nii eelarve mõju kui ka makropoliitiline mõju.

Meil on tegelikult seda suurt pilti vaja. Ja isegi kui me teame, et kas meil ei ole andmeid või on ebakindlus nii suur, et see täpsus ei saa olla ideaalne, siis isegi kui me teame, et see võib-olla 10% nihkes või isegi poole võrra võime eksida, selle suure pildi kokku joonistamise väärtus ja see, et meil on ühtsetest alustest lähtuv riigieelarve või mõni teine plaan, see on nii palju olulisem kui komakoha tagaajamine. Nii et ma arvan, et kõigile prognoosijatele tehakse liiga, kui kaks aastat hiljem või kümme aastat hiljem öeldakse, et kuulge, aga siin te eksisite. Kuidas te täpsemalt ei suuda asju ette näha? See ei ole tegelikult prognoosimise eesmärk.

Nüüd, viimaseks tõesti mainin ära ka selle, et arusaadavalt Eesti Pank tegeleb nii makromajanduse, on see siis prognoosimise analüüsiga, valitsusele nõu andmisega ja rahapoliitikaga, aga minevikus me tõesti näeme mustrit, et kui hinnatõusu tõttu, töökoha kaotuse tõttu igapäevane toimetulek muutub raskemaks, inimesed proovivad leida viisi, et ise hakkama saada, sealjuures nad usuvad, et eks see tulevik on parem, me suudame selle väikelaenu tagasi maksta või kiirlaenu tagasi maksta, et noh, küll see tulevikus on võimalik, kas kasvab palk või leian teise töökoha. Aga see lõpeb sellega, et meil on terve hulk inimesi, kellel on üle jõu käiv laenukoormus ja tingimused on sellised, et väga keeruline on madala palgaga oma tulevasi kohustusi täita.

Küsimus on, isegi, kui see olukord ei ole veel käes, kas on meil võimalik, on see siis tõesti lihtsalt avaliku informeerimise läbi või regulatsioonide muutmise läbi, neid riske maandada tulevikus. (Juhataja helistab kella.) Kui hinnatõus paar aastat veel püsib, siis neid inimesi, kes ...

Aeg!

... oma kohustustega ... Jaa, kohe lõpetan. Aitäh! ... muredesse satuvad, neid ilmselt tuleb juurde. Ja eks me peame seda siin saalis siis ka pikemalt arutama. Aga suur tänu ja soovin jõudu Eesti Pangale. Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud Eesti Panga president Madis Müller! Kõigepealt ma tahan ka, Madis, sind tänada väga sisuka ettekande eest ja selle aja jooksul ei ole võimalik kõigest rääkida. Me kindlasti tahaks täna paljudest muudest asjadest rääkida ja ka küsimused, mis sulle esitati siin saalis, olid seinast seina. Paljud asjad ei ole otseselt seotud Eesti Panga igapäevase tegevusega, aga need lihtsalt on teemad, mis panevad iga Riigikogu liikme südame põksuma ja muretsema.

Riina alustas siin, et ei peaks rääkima, kes meist minevikus rohkem kulutas. Minu arvates küsimus on täiesti valet pidi üles pandud. Kes meist minevikus vähe kulutas? Küsimuse peaks ju niimoodi hoopis esitama. Me hirmsasti kardame kulutamist. Juba vanasõna ütleb lihtsalt, et ära karda suuri kulusid, karda väikseid sissetulekuid, tulusid. Kui me oleks 2004 ehitanud Tallinna–Tartu maantee valmis algusest lõpuni, siis täna sama raha eest saab ehitada, kui eelmine aasta sai 10 kilomeetrit ehitada, siis see aasta ei saa enam 10 kilomeetrit ka ehitada. Ja nii-öelda tänu kõigile, eriti Euroopa Liidule, poole tee peale mingil ajal jõuab see tee.

Me räägime kogu aeg, et me tahame olla paavstist paavstimad, kõige väiksema laenukoormusega riik. Kui Euroopa keskmine on 85%, meie olime kõvad tegijad veel hiljuti 9%‑ga. Nüüd me nukrutseme, et meil on 20 ja võib tõusta 30 peale. Mis siis juhtub? Tegelikult on ju mure selles, et õigetel aegadel oleme jätnud investeeringud tegemata, investeeringud infrastruktuuri ja teiselt poolt meie inimestesse ja peredesse. Me räägime täna siin rohepöördest ja kui halb on põlevkivikatlad ja põlevkivienergia. Ja me unustame ära selle, et tegelikult enamus riikidel ei ole seda põlevkivi, millest toota elektrit. Meil on maailma tipptasemel põlevkivitehnoloogia teadmised ja seda tuleb kasutada. Ja iga korraga on võimalik seda rohkem ja paremini kasutada, vähem CO₂ õhku lennutada ja iga uus katel on palju parem ja loodussõbralikum. Aga räägime selle juures seda, et viimased 10–11 aastat on riigi ametnikud teinud kõik selleks, et roheenergiat ei toimuks. Täna on Postimehes uudis lõpuks, et Enefit saab ühe tuulepargi jälle ära ehitada. Kõigepealt kakeldakse kahe riigiettevõtte vahel, Elering ja Eesti Energia, siis minnakse kohtusse omavalitsustega ja nii see ratas käib, selle asemel, et vahepeal lüüa rusikas lauale ja ütelda, et see asi tuleks ära teha.

Mul on kurb see, et keegi ei taha julgelt rääkida meie energiahindadest. See, et Soome tuleb Vene odav elekter ja see läbi Eesti võrkude Lätti müüakse ja tänu sellele on Eesti elekter kaks korda kallim. Viimase LNG‑terminali ehituses Elering pidurdas viimase hingetõmbeni, et seda ühendustoru ei tuleks, väga lihtsal põhjusel, sest siiamaani oli Soomel Venemaaga pikaajaline leping, kus ta ostab 35 euroga gaasi, aga meil Eestis oleks see üle 100. Kes vahe saab? Peavõrguettevõtjad võtaksid ülekoormustasu endale. Loomulikult kasumlik. Miks ei räägita täna ka siin, et eelmisel aastal 180 miljonit võeti võrgu ülekoormustasu Eesti inimeste taskutest ja 170 miljonit Eesti riik andis tagasi raha. Väga õnnelikud olime, valitsus oli sõbralik ja toetus. Siin küsiti, et Reformierakond tahab, et tasakaalustatud eelarve on, oleme ausad...

Kolm minutit palun juurde.

Palun, kolm minutit!

Pole ühegi teise valitsuse ajal olnud sellist juhust, et nii palju laenu võetakse. Vaatame lisaeelarvele otsa, paneme sinna otsa siis ka Ukraina relvaabi, saame miljardi. Vaatame siis sinna sisse, 15 miljonit siis nüüd uuesti toetus Kaitseväe poole peale, 300 miljonit Ukraina – ja mis ülejäänud on? Ülejäänud on tegelikkuses see, mis on tavaülesanne, see ei ole sõjaolukorraga teenindamine. Plaksti võeti pool miljardit eurot lisaeelarvega kulutusi, mingeid tulusid ei ole. Tuleks mõelda selle peale.

Siis me räägime, et küll on halb, et eile siin toimus laste‑ ja peretoetuste eelnõu arutelu. Mõtleme nüüd natuke teistpidi, et kui 50 eurot sügisel antakse iga lapse ja pensionäri pealt, see on nagu väga hea tulemus. Me tahaks, et kõik lapsed saaksid 60 euro asemel 100 eurot ja pered saaksid ära maksta elektri‑ ja energiakulutused – see on halb. Kui inimesed ei pea muretsema oma kodukulude pärast, siis nad tahavad pühenduda rohkem oma perele ja tööle. Nad loovad lisaväärtust, elavdavad majandust, läbi mille tulevad uuesti maksud. Ei ole vaja palju mõelda, see on aasta-kaks, ja elu majandusega on nii palju elavnenud, et see 300 miljonit ei ole enam miinus, vaid see on pluss.

Sama, nagu oli kõrgharidusega, kui räägiti, et kui jama on tasuta kõrgharidus. Ma ei tea, ma usun, et tänu sellele ikkagi väga paljud lapsed, kes soovivad ja tahavad õppida, õpivad, ja mis kõige olulisem, on see, kui oli see tasuta riigi poolt, siis pooled said ju tasuta, need õppisid seitse aastat. Ja need, kes maksid, õppisid viis aastat. Nüüd õpivad kõik viis aastat. Riik hoidis pauhti kokku kahe aasta kulud. Tegelikult kulutused ei olegi kasvanud ja nüüd ei leita 20 miljonit.

Räägime natukene ka, kui palju pahandati selle üle, et teine pensionisammas saadi vabatahtlikuks. Õige! Mina kahetsen selle peale, ma kogu aeg ütlesin, et ma ei võta seda raha välja, oleks pidanud jaanuarikuus välja võtma, praegusel hetkel oleks 10% taskus raha olnud, kui oleks edasi mujale investeerinud, kas või hoiuse peal oleks olnud. Oleks vähemalt rahanumber sama olnud. Nüüd enam ei julge SEB‑i panka vaadata ja kõige hullem on see, et kui on kirjas pensionifondis, et 50% tohib ainult aktsiaid olla, siis seal on rahulikult 60% ja mitte midagi.

Me peame ikkagi rohkem ja rohkem vaatama inimestele otsa ja räägime siin ka, et meil on ettepanekud: käibemaksu langetamine gaasil, elektril, soojamajandusel, kütuste aktsiisi langetamine. Ja see ei tee riigile miinust, kuna hinnad on nii palju tõusnud, siis tegelikult on nagunii riigile eelarvesse sissetulek suurem. Ja minu arust kõige olulisem, mida ma sooviksin, kui järgmine kord Eesti Panga president tuleb siia rääkima. Kui kulude kasvades kodus hakatakse oma kulutusi vähendama, aga meil ametkond kasvab, suurusjärguga juba 150 000 inimest on meil maksumaksjate arvel. Aitäh!

Rinna Sikkutil on vasturepliigi soov.

Jaa, aitäh! No kahtlemata mul oleks vaja vähemalt kaheksat minutit, et siin kommenteerida esitust ...

Ei õnnestu!

... aga minule tehtud viide oli ekslik. Ma kuidagi ei öelnud, et me peaks arutama seda, kes on minevikus liiga vähe kulutanud. Minu sõnavõtu mõte oli see, et me ei peaks minevikust süüdlasi otsima. Me võime siin saalis ka otsustada, et kümme aastat tagasi oleks pidanud Tallinna–Tartu maantee ehitama neljarealiseks, aga sellel on vähe praktilist väärtust. Me võiks nüüd ikkagi teha tulevikku silmas pidades mõistlikke otsuseid.

Nii. Ja nende tulevikku suunatud otsustega me läheme kohe edasi, sellepärast et selle punkti arutelu me saame lugeda lõppenuks. Austatud Eesti Panga president, tänan teid! Sellega oleme selle punkti menetluse lõpetanud.

Meie teine päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele pöördumatult Venemaa gaasi kasutamise lõpetamiseks" eelnõu (566 OE) esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu.

Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa fraktsioon algatas 4. aprillil Riigikogu otsuse eelnõu ettepaneku tegemise kohta Vabariigi Valitsusele pöördumatult Venemaa gaasi kasutamise lõpetamiseks. Kahetsusväärselt marineeris eelnõu kaks kuud Riigikogu majanduskomisjonis – praeguses olukorras mõistetamatu kilpkonnapoliitika. Kuid nüüd, vaadates selle ettepaneku sisu, see ettepanek on tehtud 4. aprillil, vahepeal on sündmused ka Eesti riigis arenenud, kuid mitte piisavas mahus, mistõttu see ettepanek Vabariigi Valitsusele säilitab täies mahus oma aktuaalsuse.

Mida siis Isamaa fraktsiooni ette paneb? Esiteks, lähtudes Euroopa Liidu poliitilisest eesmärgist saavutada energiasõltumatus Venemaa energiakandjatest, langetada otsus lõpetada hiljemalt käesoleva aasta lõpuks pöördumatut Venemaa gaasi kasutamine Eestis.

Milline on praegune olukord? Valitsus on vastu võtnud poliitilise deklaratsiooni selle kohta, et tema intentsioon on Venemaa gaasist loobuda aasta lõpuks. Kuid seda ei ole sisustatud õiguslikult siduva määratlusega. Nimelt, ega Vabariigi Valitsus ei osta Venemaa gaasi, kui me räägime tarnijana või osalejana gaasikaubanduses, vaid seda teevad loomulikult turul tegutsevad ettevõtjad. Ja kui me soovime Eesti ruumis kehtestada selgelt sõjasanktsioonina Venemaa gaasi kasutamise keelamise, siis me peame selle jõustama õiguslikult. Eelnõu algatajate pakutud võimalus on juhinduda rahvusliku sanktsiooni põhimõttest, ja kehtestada see Eesti territooriumil sissetuleva gaasi kohta.

Faktiline olukord Balti gaasiühendustega on valitsuse esindajate kinnitusel selline, et hetkel gaasitarneid ei toimu. Aga see johtub ka sellest, et tõepoolest hinnakonjunktuur Vene maagaasi puhul on kõrge, ulatuslikke tarneid ei ole ka mõistlik teha, jättes kõrvale kõik moraalsed, julgeolekulised ja muud aspektid, ka majanduslikel kaalutlustel.

Nüüd, eelnõu algatajate arusaam on selline, et Eesti peaks kehtestama rahvusliku sanktsiooni. Loomulikult me eelistaksime üleeuroopalist kokkulepet, seda erinevatel poliitilistel põhjustel. Kahetsusväärselt gaasist viivitamatu sõjasanktsioonina loobumise kohta ei ole saavutatud. Valitsuse esindajad on vastu toonud probleemi niinimetatud gaasimolekuli kohta: et meil on ühtne regioonisisene gaasikauplemissüsteem Soome ja Balti riikide näol ning selles süsteemis on keerukas tuvastada gaasi liikumisel gaasi päritolu torudes. Selles kontekstis eelnõu algatajad panevadki ette, et rahvuslike sanktsioonide kehtestamise loogika oleks kindlasti kõige põhjendatum, kui seda teha ühelt poolt Eesti sanktsioonina, kuid saavutades läbirääkimiste teel selle, et kogu meie gaasikaubanduse regiooni liikmesriigid seda teeksid ühiselt.

Läti ja Leedu on deklareerinud, et nad on Venemaa gaasi kasutamisest loobunud. Soome seda teinud ei ole, kuid Soomel rakendus vastupidine tendeering, nimelt Venemaa lõpetas, ilmsesti poliitilise surveavaldusena Soome avalduse üle NATO-ga liitumiseks, gaasitarned Soome. See tähendab, et tegelikkuses on see olukord faktilises Venemaa gaasikaubanduse lõppemisel loodud selline, et meil on võimalik ka pöördumatu sõjasanktsioon praegu kehtestada. Ja seda oleks asjakohane teha.

Miks see on vajalik? See on vajalik, esiteks, kahtlemata poliitilise surveavaldusena nii Vene Föderatsioonile kui ka selleks, et aidata meie tegutsemise läbi, mitte üksnes retoorikaga tegutsemise läbi, kaasa üleeuroopalise sanktsiooni saavutamisele. Ja teiseks on kahtlemata see õiguslikult siduv määratlus vajalik ka selleks, et toetada LNG-terminali rajamise investeeringut Eestis. Praeguses olukorras rajaneb kogu majandustegevuse opereerimine, mida valitsus on kavandanud LNG‑terminali rajamiseks, nii-öelda poliitilistel tahteavaldustel, kuid eelnõu algatajad on veendunud, et need peavad olema ka õiguslikult sisustatud seisukohad.

Eelnõu algatajatele teadaolevalt Eesti valitsus pani ette, kui maikuu keskel sõlmiti ühiskommünikee energiavarustuskindluse koostöö kohta Eesti ja Soome majandusministrite vahel, siis ka selle ettepaneku, nagu on kinnitanud majandusministeeriumi esindajad, et lõpetada ühiselt Vene gaasi kasutamine. Soome Vabariik keeldus sellest, majandusministeeriumi esindajate kinnitusel. Eilsel kuulamisel küsisin ma Eesti majandusministrilt uuesti – kuna olukord oli muutunud vahepeal, nagu ma viitasin, seoses Vene Föderatsiooni tarnete katkestamisega –, kas ei oleks asjakohane Eestil uuesti teha vastav ettepanek teistele Balti riikidele ja Soomele ning jõustuda oma rahvuslik sanktsioon. Majandusminister, ma juhin siin täiskogu tähelepanu, suhtus sellesse möönvalt ja kinnitas, et praeguses olukorras see tõepoolest oleks asjakohane samm. Seetõttu, arvesse võttes ka majandusministri eilset vastust mulle, oleks kindlasti asjakohane toetada ka seda eelnõu.

Järgnevad punktid sisaldavad põhimõttelise suunise valitsusele, mida on valitsus ette valmistama asunud, kuid meie jaoks on oluline, et seadusandja, esiteks, saaks informatsiooni ja seadusandja väljendaks oma selget tahteavaldust. Esiteks, et me kohustaksime valitsust langetama siduva otsuse LNG-terminali rajamise kohta Eestisse. Praeguses olukorras, kui me vaatame ka neid koostööleppeid ja seda hektilist arutelu, mis on käinud nii võimalike eraettevõtjatest arendajate kui ka riigi erinevate osapoolte vahel, on vaja seda täielikku selgust, et meil on olemas tähtajaks täiemahuline LNG võimekus, mis ka realiseerub järgmise kütteperioodi ajaks. Seda kindlust tegelikult ei ole. Seetõttu ongi oluline, et seadusandja annaks oma kohustava suunise selleks valitsusele. Praegu kõneleb valitsus retoorikast, et meie loome võimaluse, me töötame, me opereerime võimalustega. Aga me ei vaja mitte võimalusi, vaid me vajame tegelikkuse realiseerimist. See on põhimõtteline hoiaku vahe.

Seetõttu peamegi vajalikuks, et kahe nädala jooksul käesoleva otsuse jõustumisest valitsus esitaks tegevuskava Eesti LNG-terminali rajamise kohta, gaasitarbijatele alternatiivsete energiavarustuse võimaluste toetamise kava. Tähendab, et siis ka kava selle kohta, kuidas me praegused gaasitarbijad, ennekõike tööstustarbijad, suudame viia üle teistele energiakandjatele. Siin on juttu olnud näiteks nii boimetaanist kui ka põlevkiviõlist. Lisaks, kavandatavad õiguslikud tegevused Venemaa gaasi kasutamise lõpetamise kohta. Siin oma skeemi me oleme välja pakkunud, et teha seda rahvusliku sanktsioonina. Aga kindlasti on võimalik ka lihtsalt vastu võtta õigusnovell lühikese seaduseelnõuna.

Ja loomulikult asjaolu, mis on jäänud kõrvale, millega valitsus ei ole tegelenud, on ka analüüs LNG gaasivarustuse hinnastuspoliitika kohta. See teemade ring, see kompleks on läbi töötamata. Ja kahtlemata on asjakohane, et meil oleks ka selge arusaam, milliseks kujuneb hind prognoositavalt, ja teiseks, selle hinnašoki olukorras, potentsiaalse hinnašoki olukorras, vaadates turge, ma võin öelda juba, et Konkurentsiameti peadirektori kinnitusel järgmiseks kütteperioodiks on gaasi hind tarbijatele vähemasti 10% kõrgem võrreldes selle šokiperioodiga, milles me asetsesime ja asetseme praegu. Nii et LNG hind ei kujune välja kuskilt tühjusest, ta kujuneb välja ka selle turu ülddünaamika järgi. Seetõttu on asjakohane, et valitsus esitaks arusaama, milline on valitsuse hinnašoki maandamise kavatsus.

Nii et see on meie eelnõu sisu. See on ülimalt aktuaalne meie energiajulgeoleku, meie praeguse sõjalise kriisihoiakute väljendamisel, aga loomulikult tarbijate varustuskindluse ja loomulikult ka tarbijatele taskukohase gaasivarustuse tagamise eesmärgil. Parlament ei saa olla siin järelvanker, järelhaagis. Parlament peab olema vedur, parlament peab sõnastama poliitilise intentsiooni. Ja seda me selle otsuse eelnõuga teemegi. Aitäh teile!

Palun, Heiki Hepner!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Alexela palus Eleringilt kinnitust, et kui nad selle toruühenduse ja kai rajavad – või tähendab, et nad kai rajavad –, siis Elering garanteeriks toruühenduse ja nad saaksid laeva rentida. Noh, millal see konkreetselt saab olema ... Selle peale Elering põrgatas palli tagasi ja ütles, et hoopis Alexela peab tegelikult garanteerima nendele, et see laev saab ikka olema, nemad ei hakka enne midagi tegema. Minu küsimus siit tuleb, et selline väga veider niisugune üksteisele kassi loopimine, surnud kassi või surnud koera loopimine üle aia, ükskõik kuidas me tahame seda kirjandust tsiteerida. Aga kas sa ei näe siin seda ohtu, et praegu hakatakse nii Eleringi kui ka riigi poolt vaikselt tagurdama välja 1. novembri tähtajast, millal peaks olema LNG‑võimekus loodud? Kuidas sa kommenteerid kogu seda protsessi?

Ma kommenteerin seda rabedana ja ütlen seda, et see protsess peegeldab ka valitsuse esindajate kõhklusi võimes viivitusteta tegutseda ühtse eesmärgi, ühe eesmärgi nimel. Peegeldab ka see, mida tunnistasid ja majandusministeeriumi esindajad komisjonis. Nimelt, miks ei ole vastu võetud õiguslikult siduvat otsust Vene gaasist loobumise kohta? Aga sellepärast, et me ei tea, mis juhtuma hakkab. See tegelikult tähendab seda, et seda ei ole mõtet teha siis, kui Soome jätkab. Esiteks öeldi ära tingimus, et kui Soome jätkab Vene gaasiga kaubandust, siis tegelikkuses meil ei ole mõtet Vene gaasist ise loobuda. Seda tunnistati avameelselt, see on komisjoni istungil protokollitud. Ja see näitabki seda, et jõuetus või võimetus realiseerida selge tahe otsuseks, mida Vene gaasist loobumine sõja sanktsioonina oleks, mis annaks ka võimaluse, nii‑öelda looks teistsuguse turusituatsiooni varustuskindluse loomiseks. See on, ma arvan, seda tahet, milles ma ei kahtle, et valitsusel see üldjoontes ju on, habrastav asjaolu ja selleks tuleb valitsust motiveerida. Seadusandja saab seda motiveerida läbi sellise õigusliku vormi, mille me olemegi valinud: Riigikogu suunis valitsusele, kuidas pöördumatult Venemaa gaasi kasutamine lõpetada ja millised tegevused ette näha ja millisel tasemel informeerida parlamenti.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin täpselt sama, mis ma küsisin majanduskomisjonis ja eile ma juba teiste inimeste käest küsisin täpselt sedasama ja vist viiendat või kuuendat korda. Kui sina või keegi teine räägib Vene gaasist, siis mis on selle definitsioon? Ja väike selgitus selle juurde. Näiteks Poola pidulikult teatab, et ta on täiesti sõltumatu ja keeldus Vene gaasi tarbimisest ja samas on teada, et ta ostab sisse reversi kaudu Saksamaalt gaasi, mis on tulnud Venemaalt. Kas see tähendab, et see enam ei ole Vene gaas või kuidas? Tähendab, mis hetkest alates see gaas, mis tuleb kuskilt sealt põhjast Jamalist, millal ta muutub juba mitte Vene gaasiks, aga näiteks Saksa gaasiks?

Aitäh! Seda ma vastasin ka komisjonis, et minu arusaamine on see, et Vene gaas on ikka Vene gaas. Et selle piirangu eesmärk on mitte aidata kaasa rikastada Vene sõjamasinat ja tuleb tunnistada, kui me vaatame praegu energia eest laekumisi Vene riigiettevõtetele, eraettevõtetele, et siis need laekumised seoses ka kõrgema hinnakonjunktuuriga on kasvanud kahetsusväärselt ka võrreldes eelmise referentsperioodiga. Nii et kui see n-ö benefitsaar lõpuks ikkagi on kasusaajad vene organisatsioonid, ettevõtted, siis loomulikult on tegemist Vene gaasiga. Selle süsteemi tasakaalustamise puhul, mis hea küsija näide oli, eks ole, kus süsteemis tiirleb tasakaalustav gaas. Ma arvan, et siin põhimõte, et tuleb vaadata, kas siin tekib nii öelda kasu saamise moment, et tegelikult selles süsteemis, kas kellelegi makstakse selle eest ja kas see omakorda on adressaat sellele maksele on praeguses kontekstis see Vene kuulus Gazprombank.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Me oleme seda Vene gaasi või üldse selle gaasi asja arutanud ka üheskoos üsna palju, aga minule on jäänud üsna segaseks, kas siis ikkagi nii-öelda see Vene gaas ühel hetkel imbub siia enne sügist või ei imbu. Eesti Energia üks juhatuse liige eile mainis, et ilmselt jamad tulevad, et pääsu pole ja mina ei ole ka saanud kindlat ettekujutust. Mis on sinu tänane ettekujutus? Kas me nii-öelda ilma Vene gaasita ikkagi sel sügishooajal läbi ei saa, ükskõik kust ta siis tuleb?

Aitäh! Ma arvan, et kui meil tekib täiendav kindlus ja selge raam, et kui me oleme oma tahet väljendanud. Hetkel Eesti Vabariik ei ole oma ühemõttelist õiguslikult siduvat tahet väljendanud lõplikult loobuda Vene gaasi kasutamisest. See on õiguslik olukord. Poliitiline deklaratsioon tõepoolest on olemas selle kavatsuse puhul, kuid see ei ole õiguslikult siduv ei turuosalistele ega ka riigile.

Nüüd, kindlasti tuleb siin tähele panna, et me eraldasime lisaeelarvega raha täiendava gaasireservi hankimiseks. Nüüd, selles kontekstis on oluline, et see suunatud pakkumine, mis on tehtud reale turuosalistele, osundus oli ligi 30 turuosalisele, on varude keskus selle saatnud, siis tõepoolest Mihhail Stalnuhhini küsimus on väga õigustatud selles kontekstis. Me palusime ka riigieelarve kontrolli komisjoni saata selle hanke pakkumistingimused, et näha, kuidas seal seda gaasi päritolu defineeritakse, et see ei oleks lihtsalt poliitiline loosung, et kui me ostame Leedu maakleri käest või Läti maakleri käest, gaasimaakleri käest, et siis tegelikult me lihtsalt peseme seda gaasi. Valitsuse esindajad on kinnitanud lisaeelarve menetlemisel, et seda gaasipesu ei leia aset, aga me soovime selles saada täieliku täieliku selguse ja läbipaistvuse, et seda ei juhtuks.

Kui me ei tule toime, seda ütles ka konkurentsiameti direktor eile, kui me ei tule toime LNG-terminali projekti rajamisega, siis on see olukord kahtlemata katastroofimaiguline. Järelikult kui kõnelda alternatiividest, siis alternatiiv on reservi tekitamine, mitte Vene gaasi silmas pidades loomulikult, aga see reservi maht katab ära ikkagi meie osalise tarbimisvajaduse. Ja teine on ikkagi LNG-terminali realiseerimine Eestis ja see, et see kindlus on, et meil see LNG-terminal tuleb venitusteta, on see, et me oleme kõikidest muudest tingimuslikest subjektiivsetest asjaoludest või kolmandate riikide käitumisest või mittekäitumisest vabad. Meil peab olema see autonoomsus oma tahte realiseerimisel, loomulikult tehes koostööd teiste riikidega. Ja selle autonoomsuse väljendamiseks on ka see Riigikogu otsus mõeldud. Seda loetakse kindlasti ka Soome Vabariigis, ka Soome Eduskuntas.

Anti Poolamets, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja! Seda enne õhtut hõiskamist on olnud küllalt. Juba 20. aprillil väitis rahandusminister, et Eesti juba praegu ei kasuta Vene gaasi, mis osutus valeks, sest Inčukalnsist tulev varu on suuresti Vene päritolu. Aga nüüd tehnilise teema juurde, nimelt Paldiski Põhjasadama operaatorid on öelnud, et nemad võivad kohe gaasilaevad sinna juurde võtta, vaja on ainult paar kilomeetrit toru ehitada, mis on kindlasti tehniliselt lihtsam kui merre mingi hiiglasliku kai ehitamine. Kas olete seda väidet uurinud ja kas ei oleks nii, et kui me Põhjasadama väited ikkagi õigeks loeme, siis saaks väga kiiresti, võib-olla juba augustiks toru veetud ja oleksimegi Vene gaasist vabad?

Aitäh! Tõepoolest, need valitsuse esindajate väited kuni selle ajani, kui Venemaa sulges, oli vist 21.  mail, oma kraanid siis Soome suunal, et meie oleme loobunud Vene gaasist, olid loomulikult valed ja eksitavad. Sellepärast, et nagu majandusministeeriumi esindajad kinnitasid ja ka eraettevõtjate esindajad kinnitasid, et gaasimolekuli pole võimalik eristada ja loomulikult sorises meile Balticconnectori kaudu täies mahus Vene gaasi. See, et ta ei tulnud meile maismaatoru kaudu, vaid veealuse toru kaudu, ei muutnud tehiolusid.

Nüüd, see küsimus, mis puudutab Inčukalnsi reservi, et see on Vene gaas, siin, ma arvan, oleksin realistlik ja pragmaatiline, et kui meil on juba kunagi ostetud, nii nagu meil on ostetud ka näiteks kütusereserv Venemaalt kokku, mis me temaga ikka peale hakkame,Venemaale tagasi kingipakiga ei saada seda õhku ja ökoloogiliselt ja majanduslikult ebaratsionaalne oleks ka seda nii teha, et ma arvan, et mõistlik on ta ikkagi siis, kui selle eest juba makstud on, ta ära tarbida. Kui juba sanktsiooniline tähendus sellel ei ole selline, kui ta on juba meie omandis. Mis on tõsine probleem, kui me tuleme konteksti juurde tagasi, on see, et suuremahulised Eesti kütusereservid on praegu Lukoili tütarettevõtte kontrolli all Soomes. Kindlasti on oluline Eesti Vabariigil viivitamatult see olukord lõpetada. Olukorras, kus Lukoili tütarettevõte Teboil kontrollib Soomes asuvaid Eesti kütusereserve ning Lukoili enda juhid, vist härra Alekperov taandus lausa sanktsioneeritud isikuna seal praegu juhtpositsioonist, aga tegemist on kindlasti lubamatu ja meie jaoks aktsepteerimatu olukorraga.

Mis puudutab nüüd seda Põhjasadamat, siis see on, ma arvan, ratsionaalse valiku küsimus. Alexela esindajad on iseenesest kinnitanud, et kõik need load varem ja miks üldse tekkiski see situatsioon, jääb üle kahetsust nentida, et see on  pika habemega lugu, et varem meil seda võimekust ei ole tekkinud sellisel kujul riigi poliitilise tahtena, aga tõsiasi on, et sellele projektile, et kõik load on kooskõlastatud ja see ehitustegevus juba käib, nagu meile ka komisjoni istungil eile demonstreeriti reaalajas kaameraga. Mis puudutab muid alternatiivseid projekte ja nende tehnilist võimekust, siis ma ei oska kommenteerida, aga kindlasti me peame silmas pidama nende projektide puhul võimalikult kiiret tehnilist võimalikkust ja loomulikult ka kõiki muid julgeolekulisi ja omandilisi aspekte, nagu ma tõin näiteks siin Teboili kui Lukoili tütarühingu kontrolli all oleva meie kütusereservi Soomes.

Riho Breivel, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Nii nagu me teame, eile sõlmiti leping, mis puudutab selle sanktsioonide kuuenda paketi jõustumist. See tähendab, et Ungari ja Tšehhi vist ja kes seal olid, jäävad toruga ühendatuks ja ülejäänud lähevad välja. Kuidas sulle, kes sa oled ka nende asjadega aastaid kursis olnud, kuidas need asjad liiguvad, tundub? Kas läbi selle toru hakkab ikkagi tulema Euroopasse ja mitte ainult nendele riikidele gaasi või naftat?

Jah, naftat, sest see puudutas naftamüüki. Ütleme, jah, ma oleksin eelistanud loomulikult täiemahulist, ilma nende nii-öelda erisuste ehk ..., nagu ameeriklased ütlevad, sanktsiooni, aga parem on see kui mitte midagi, võrreldes sellega, et sanktsioonide alt vabastatud riikide osakaal selles naftaturus on väiksem. Euroopa on olnud või on praegu suurim Vene nafta kunde, globaalselt, kui vaadata neid mahtusid.

Nüüd kindlasti see osundus, tuleb tagada, või see asjaolu tuleb tagada, et see Vene nafta ei lööks uut templit külge, et teda kuidagi ei hakataks Euroopa Liidu sees pumpama torusid pidi laiali. See on kindlasti asjaolu, mida sanktsioonide rakendamisel tuleb silmas pidada. Ju see on mingisugune kuidagi tehniline kontrollimehhanism. Ja teine asjaolu on see, et kindlasti tuleb silmas pidada ka seda, et ei hakka toimuma Vene naftapesu, millele õigusega osundas gaasivaldkonna puhul Mihhail Stalnuhhin. On väga lihtne, ei olegi väga keeruline ette kujutada, kus on võimalik läbi vahendajate seda omandi seost hajutada. Seda kindlasti tuleb ka silmas pidada.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja, austatud ettekandja! Kas sulle ei tundu, et meil peaministri sõnadega peaks ütlema, et "käi minu sõnade, aga mitte minu tegude järgi?" Ma saan aru, et eile kokkuleppe juures oli sihukest hõiskamist ja lärmi palju. Aga vaatame, et kaks päeva tagasi Irus seisavad suured naftatsisternvagunid, mille peale on kirjutatud Russki Mir. Gazpromi tütarfirma naftavedu Eestis käib täistuuridel. Et kuidas sul tunne on, rääkimata Eesti gaasiterminali või LNG-terminali ehitamisest, et kui veel poolteist nädalat tagasi Eleringi juht ütleb, et selle aasta sügiseks ma seda ühendustoru ei ehita. Et kuidas see tegelikkuses on, et kas meil valitsus tegelikkuses soovib lahti ühendada ennast Vene gaasist ja naftast või me lihtsalt räägime?

Võrreldes Poola ja Leeduga oleme me olnud siis ma ei tea, kas õige sõna on sabassörkija või aeglasemad nende otsuste dünaamika osas. Kas valitsuse tahe, ütleme poliitilise eesmärgina on selline Vene gaasi kasutamise lõpetamine – ei, seda ma kahtluse alla ei sea, valitsus on seda ju ka väljendanud ja oma otsuse poliitilise tahtena fikseerinud. Mida me peame oluliseks, on, et see tegelikult oleks paika pandud ka õiguslikult, pöördumatult, selge tegevuskavaga ja selge kohustusega, et LNG võimekus peab Eestisse tekkima. Ja need moodustavad ka omaette kolmnurga, kus ka turuosalistele segane olukord võib kaasa tuua ka selle asjaga viibimise või riskide vähese maandamise. Ja see on meie otsuse tuum.

Praegu on selles asjas, kui kuulata erinevaid osapooli, siis vasturääkivusi ja segadust on märkimisväärselt. Ja see ei tule asjale kasuks, kus me peame liikuma ühte jalga selleks, et erakorraliselt muutunud kontekstis saavutada meie varustuskindlus. Ja teiseks, omada selgust ka hinnastamispoliitika osas, praegu sellega ei tegeleta. Majandusminister andis riigieelarve kontrolli erikomisjonile informatsiooni, et esitati ka majandusministeeriumi poolt valitsusele taotlus ette näha energiahindade kompensatsiooni skeem järgmiseks kütteperioodiks, mille puhul ma ei ole kohanud eksperti. Või vastupidi, kõik eksperdid, kellega ma olen kõnelnud, on kinnitanud, et hinnatase on vähemasti sama kõrge, kui oli eelmisel kütteperioodil. Ja Vabariigi Valitsus jättis kõik need rahalised vahendid tegelikult lisaeelarvest välja, ei pidanud asjakohaseks siis mitte ühegi meetmega seda teha. Ma arvan, et see ei ole mõistlik lähenemisnurk, me peame olema ikkagi pikema vaatega kui elama nädalaid. Vähemalt poole aasta perspektiivis me peame olema võimelised haarama oma tegevusi ja ma ei näe õiguslikus raamis teist võimalust, kui just nimelt läbi lisaeelarvega neid leevendusmeetmeid ette näha. Aga hetkel meil valitseb tühjus, valitseb tühjus nende otsuste osas.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Saame kaasettekande juurde minna ja palun siia majanduskomisjoni esimehe Kristen Michali.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Annan ülevaate, mis meil majanduskomisjonis toimus. Esmaspäeval, 16. mail arutas majanduskomisjon Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele pöördumatult Venemaa gaasi kasutamise lõpetamiseks" eelnõu 566. Seal oli kohal hulk erinevaid inimesi majandusministeeriumist, valdkonnast ja nii edasi. Püüan peatuda olulisemal.

Kõige olulisem oli muidugi see, mida ka ettekandja Urmas Reinsalu siin märkis, et me püüdsime välja selgitada – ehkki see oli juba selge, aga protokolli huvides –, püüdsime välja selgitada, kas valitsus on väljendanud tahet Vene gaasi mittekasutamiseks ja veelgi laiemalt, kõikide Vene energiakandjate kasutamise lõpetamiseks. Vastab tõele, et valitsus on seda väljendanud. Selline plaan – mul on ka valitsuskabineti nõupidamiste kokkuvõtted, mis Urmas Reinsalu palvel loodetavasti ka talle edastati, vähemalt komisjonis ta sellist materjali küsis – oli valitsusel juba märtsis ja aprillis, tegelikult enne, kui Isamaa jõudis selle kahtlemata vajaliku, aga selleks hetkeks juba praktiliselt otsutatud eelnõu esitada. Sisulised otsused või sisuline hoiak väärtusvalikuna oli tehtud. See on oluline punkt, esiteks. Sellest ka kujunes tegelikult selle eelnõu võib‑olla sihuke hoiak.

Teine oli seesama, mida Mihhail Stalnuhhin siin küsis: kas Vene gaas on kuidagi täpsemalt määratletav? Kolleegi järjekindlus on selline, et ta küsis seda ka eile, nagu ta ise mainis. Urmas Reinsalu sai anda selgitusi, millisel moel tema Vene gaasi näeb. Eeskätt on mõte, ma saan aru, selle eelnõu puhul just see, et Venemaa ei teeniks või Venemaa ettevõtjad ei teeniks selle pealt tulu, ja laiemast kontekstist.

Siis oli veel suur hulk erinevaid mõtteid. Arutati ka seda, milline on Eesti valmisolek alternatiivideks. Kas on meil on oma laev ja oma kai – seesama debatt, mida siin on korduvalt peetud ja millega majandusministeerium tegeleb, Elering koos eraettevõtjatega. Neljapäeval meil on ka üks eelnõu siin puldis, mida ma kaitsen ja mis puudutab gaasivaldkonda. Siis räägime sellest täpsemalt ja pikemalt. Ka selle kohta majandusministeerium kinnitas, et tegelemine käib, ja ka lisaeelarves olid lisarahad ette nähtud selleks, et gaasivaru soetatakse teravati ulatuses, mida – mälu järgi ütlen – Taavi Aas siin puldist ütles 150 miljonit, pluss rahastus Eleringile suurusjärgus 30 miljonit, et teha vajalikud ühendused ja otsused.

Nii et kokkuvõttes väärtusotsus kui selline on tehtud. Eesti seda positsiooni, et – kui laenata kadunud USA presidendikandidaati – see bensiinijaam, mis teeskleb riiki, oma tuludest ilma jätta, see väärtusotsus on langenud. Niipalju siis sellest eelnõust, sest otsuse eelnõu puhul me ei pea võtma seisukohta komisjoni poolt.

Oluline on teada, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest ettepanekud eeldavad seaduseelnõu algatamist. Selle kohta on tulnud meile ka analüüs. Vaatan kohe, kellelt see tuli. Tuli õigus‑ ja analüüsiosakonnalt. Menetluslikud otsused on need: määrata juhtivkomisjoni esindajaks Kristen Michal, see õnnestus teha konsensusega; seejärel ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. [mail] ehk täna, seegi läks konsensusega, ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, seegi õnnestus teha konsensusega. Sellega ma komisjonipoolse ettekande lõpetan. Aitäh!

Aitäh! Nüüd küsimused. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra Michal, ma paluksin vastata lühidalt ja selgelt küsimusele, kas Eesti Vabariigi Valitsus, Eesti Vabariik on vastu võtnud õiguslikult siduva otsuse Vene gaasist loobumise kohta, mis on siduv kõigile turuosalistele kogu Eesti Vabariigi territooriumil.

Aitäh! Sedasama debatti me pidasime ka komisjonis. Ja nagu komisjonis saan ma piirduda komisjoni ettekandega või vähemalt sellest lähtuda, väärtusotsus, mis on kõige olulisem, on tehtud, tehakse ka ettevalmistusi alternatiivide loomiseks. Ja ma arvan, et sellest piisab.

(Urmas Reinsalu räägib kohapealt.) Urmas-Urmas! Kõnede ajal. Kõnede ajal. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Et ma lähen selle Urmase küsimusest natuke edasi ja sa ütlesid seal, et noh, ma ei tea, kas see natuke vingerdav oli selline, aga selline riigimehelik, et arutataksegi mingit varianti. Mis see viimane lausepool oli, et mida sa sellega silmas pead, et äkki peaks ikkagi, kui asi läheb päris hulluks sügisel, võib-olla vaatama, et pigistama võibolla mõne silma kinni? Mis su viimane lause oli seal, kui sa vastasid Urmase küsimusele, lõpus oli, et vaatame veel mingi teist varianti?

Aitäh, hea küsija! Esiteks a) ei vingerdanud, b) riigimehelikkuse hinnangu aga võtan tänuga vastu, aitäh. Ja teie küsimusele ma ei oska väga hästi vastata, sest see, kui te viitate, et me loome alternatiivseid võimekusi, siis see vastab tõele. LNG võimekuse loomine käib, debatid on praktiliselt ajakirjanduses igapäevased, majandusminister kindlalt ei maga rahulikult, kui see võimekus jääb loomata. Olen kindel, et see kõik saab õigeks ajaks tehtud ja mis puudutab plaani B, siis isegi see on olemas juhuks, kui gaasivaru, mis meil on soetatud teravati ulatuses, talvine tarbimine Eestis on umbes 3–3,5 teravatti, siis on võimalik ka põlevkiviõli, mida siin ka mainiti, kasutada piisavalt ja muid varusid. Et Eesti inimesed ja Eesti tööstused saavad hakkama sellega. Nii et kui te sellele viitate, siis see tegevus on praktiliselt iganädalane ja käib juba pikemat aega ja majanduskomisjonis praktiliselt üle nädala arutame seda.

Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma tuleksin tagasi Urmas Reinsalu küsimuse juurde ja pigem ongi see küsimus ikka asetatud selles või tuleneb sellest, et me peame käituma vastavalt õigusriigile kohaselt, seadused, mis meid ümbritsevad, kaasa arvatud võimalikud piirangud ja sanktsioonid, mis võivad tekkida. Kas praegusel hetkel valitsuse poolt välja öeldud sõnum, et aasta lõpuks me ei kasuta Vene gaasi, kas see tähendab seda, et nii nagu te mingil määral vihjamisi andsite mõista, et see on nagu väärtushinnanguline sõnum või on see siduv, millega kaasnevalt ka kõik turuosalised peavad arvestama ja sellest tulenevalt ka võimalikud trahvid ja sanktsioonid, kui valitsuse seda nii-öelda väärtushinnangulist sõnumit ei viida ellu?

Aitäh! Minu hinnangul on turuosalised sellega juba arvestamas, et ega muidu turuosalised täna ju ei planeeriks erinevate ühenduspunktide ja kaide väljaehitamist. See, ütleme nii, kindlasti on nende otsuste baasi ja ma lähen siit edasi, et mitte ainult Eesti, vaid meie regioon, mis on Balti riigid ja Soome, tegelikult tegelevad ju koos praegu alternatiivsete gaasivõimaluste loomise või gaasiühenduste võimaluse loomisega eeskätt LNG-ga ja Eesti jaoks, nagu ma ütlen, on olemas ka võimalus, kui peaks sellistes juhtudes midagi ebaõnnestuma, siis sellisel juhul me saame ka hakkama. Ma arvan, nagu kõik saavad hakkama. Nii et need plaanid on olemas. Ja kui te küsite väärtusotsuse ja sanktsioonide vahet, siis ma ütleksin, et Isamaale on ju tuttav see printsiip, et eelarve peab olema tasakaalus. Ma ei mäleta, see vist ei saanud tookord põhiseadusse, aga minu mäletamist mööda te seisate endiselt selle eest.

Jaa, Sven, antud eelnõu menetlemist reguleerib Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154, mis ütleb, et kummalegi ettekandjale üks küsimus.

Ma saan hiljem vastata, mul ei ole midagi selle vastu.

Aga siis rohkem küsimusi ei näe. Ja saame avada läbirääkimised. Kõigepealt Mihhail Stalnuhhin. Palun!

Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma olen siin puldis sellepärast, et mind rabas hiljuti täpsustatud inflatsiooni suurus 18,8 protsenti. See on jube. Ja see, kes poes käib, see näeb, milline on vahe hindades. Samas ma arvan, et kui me siin saalis tegeleks Eesti majanduse kaitsmisega sama jõuliselt, kui me tegeleme selle hävitamisega, siis see inflatsiooni arv oleks palju väiksem. Ja nüüd siis selle eelnõu juurde, millest ma räägin. Ma ei leidnud Eesti meedias ühtegi infot selle kohta, seepärast alguses lihtsalt mõned viited. Gaas tuleb Venemaalt Euroopasse ja kõik tehingud gaasi ostmise ja müügi ümber käivad Gazprombankis. Aasta alguses oli sellel pangal 54 klienti. Nendest 20 ja seda ütleb mitte see pank, aga seda ütleb Blomberg, keda te, ma loodan, et usute. Praegu on 20 klienti sellest 54-st juba sõlminud lepingu ja maksavad rublades ja veel 14 vormistavad dokumente selleks. Blomberg toob välja ka Itaalia peaministri Mario Draghi sõnu, kes hiljuti ütles, et enamus gaasiimportööridest juba on avanud oma arved Gazprombankis. Meil keegi ei kirjuta, seepärast ma tsiteerin Ameerika autoriteetset väljaannet Politico.

See konkreetselt näitab, millised firmad on avanud oma arved, Saksa VNG, VR Bank ja Uniper, Ungari MVM, Prantsuse ja nii edasi. Need on täitsa olemas. See tähendab, tegemist on riikidega, kes saavad aru, et isegi kui nad tahaks lõpetada Vene gaasi ostmise, siis seda asendada ei ole mitte kuidagi võimalik. Ja kui keegi ütleb, et ta keeldus Vene gaasist, siis ta blufib. Näiteks Poola teatab, et keeldus. Ja rõõmsalt teatab, et ta ostab reversina gaasi Saksamaalt. Ma loodan, kolleegid, et te saate ette kujutada maailmakaardi, Euroopa. Alguses on Venemaa, siis on Ukraina, Valgevene, siis on Poola ja alles siis tuleb Saksamaa. Kas keegi siin saalis arvab, et ühe ja sama toruga saab gaasi ajada ühele poole ja teisele poole? See ei ole niiviisi mõeldud. Reevers tähendab mitte seda, et gaas on Saksamaale tulnud ja sealt tagasi Poolasse. See tähendab seda, et Poola võtab selle gaasi siis, kui ta on otse Venemaalt tulemas, ainult maksab veidi rohkem sakslastele. Ja see vormistatakse gaasi reeversiks. Selles ongi see point, muud mitte midagi. Euroopal on sellest 155-st miljardist kuupmeetrist, mida saadakse, noh saadi eelmine aasta Venemaalt, on võimalik asendada umbes 45 miljardit. See on Norra, see on Alžeeria, Katar ja nii edasi. Aga kõik... Paluksin lisaaega! (Juhataja: Kolm minutit lisaaega, palun!) aga kõik katsed suurendada seda arvu ei anna mitte midagi. Ma loodan, et te teate, et Scholtz on juba püüdnud seda teha, käis Saudi Araabias või Kataris ja püüdis kokku leppida. Asi on selles, et seda ei tehta vot niiviisi, et klõpsad näppudega ja ongi sul valmis. See võtab aastaid-aastaid ja aastaid. Praegu on küsimus selles, et kui me oleme mingi organisatsiooni liige ja see on eelduseks sellele, et meil on ühine poliitika kõigis suunades. Ja kui on selge, et need majanduslikult tugevad riigid, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa jätkavad Vene gaasi tarbimist, miks meie peame oma ettevõtjate vastu töötama? Miks meie võtame sellise eesmärgi ette? Meie kõrval on Soome. Soomel on väga väike gaasi tarbimine, umbes poolteist miljardit kuupmeetrit, sellest kaks kolmandikku ta sai Venemaalt, nüüd ta sellest keeldus. Nüüd ta saab gaasi European Connect kaudu Eestist. Küsimus, kust saab Eesti, Eesti saab Lätist, kus saab Läti, Läti saab Venemaalt, see on enesepettus. See on enesepettus. Teie räägite sellest, et kuidas see kõlab, et meil on mingid moraalsed väärtused. Suurepärane. Venemaalt tuleb gaas nelja toru kaudu. Üks on lõunast läbi Türgi, läbi Ukraina läbi Valgevene ja Nord Stream. Kui te mingis kohas lõpetate vastuvõtmise, siis see ei tähenda, et keegi saab keelduda sellest päevapealt. Ta peab lihtsalt ostma palju kõrgema hinnaga. Ja teie moraalsed väärtused annavad Venemaale juurde, esimeses kvartalis Gazprom teatas täiendavast tulust 793 miljardit rubla ehk 13 miljardit dollarit. See on tänu sellele tsirkusele, mis algas ümber selle gaasi. Kui sa kavatsed midagi teha, enne tee valmis plaan, arvuta kõik läbi, tee niiviisi, et ei kannataks ei sinu elanikkond, ei sinu ettevõtjad. Me võime eraldi sellest rääkida, aga küsimus on praegu selles, et te tahate vähendada võimalusi Venemaal sõda finantseerida ja selle asemel ma veel kord ütlen: täiendav tulu, mis on saadud esimeses kvartalis, on 13 miljardit dollarit. Nii et kõik sellised üleskutsed, minu arvates see on puhas poliitika, see ei arvesta ei meie riigi huvidega ei meie inimestega.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Ilus eelnõu ja pöördumine Vabariigi Valitsuse poole. Sõna, rõhutan, "pöördumatult". Kolleeg Stalnuhhini ettekanne oli väga värvikas ja iseloomustas seda reaalset olukorda, et pöördumatult ja kohe kannapöördeid teha on ülimalt keeruline tänapäeva maailmas.

Aga ma ei lähe nii kaugele, ma lähen natuke lähemale. Lähen Pakri poolsaarele. Me oleme Urmasega siin eelarve kontrollikomisjonis seda teemat söögi alla ja söögi peale, hommikul ja õhtul ja päeval väga palju arutanud. Ma arvan, et ma natuke kujutan ette, millega tegemist. Aga erinevalt Urmasest ma olen ka Pakri poolsaarel üsna tihti käinud ja ma tean, mis seal toimub. Jah, praegu see toru, need on need kollased toru, mida Lahepere lahe ääres, helekollased torud, peaaegu nagu Ukraina värve, läheb mere alt Soomesse. Jah, sealt liigub, ilmselt selline gaas, mis pärineb ja mis toidab praegu Soomet, peale selle, kui 21. mail Venemaa Soomele enam seda gaasi ei müü. Praegu ta liigub seal mere all, näha ei ole muidugi. Molekulidlpole muidugi ka riigilippu küljes, kust ta pärit.

Aga praegu käib nagu võidujooks. Ja ausalt öeldes ei saa ma hästi aru, mis tegelikult toimub. Jah, Lahepere lahe ääres on olemas selle Balticconnectori ilusate kollaste torudega selline jaam ja 11. maist on hakatud kibekiiresti ehitama ligi kilomeetri pikkusettammi, mille laius on 10 meetrit, natuke vähem kui kilomeeter, ja juba on valmis. Ja ehitati seda minu väitel nädal aega vähemalt ilma ehitusloa ja Keskkonnaameti heakskiiduta. Kuigi Marti Hääl alles eile hommikul või lõuna paiku komisjoni istungil ütlesid, et kõik on korras. Aga mul on kirjad Keskkonnaameti juhtidelt. Veel ei olnud, nädal aega hiljem. Aga see on väike nüanss, võib tunduda norimisena.

Aga küsimus on selles, et praegu käib võitlus sellele, et kas valge laev ikkagi jõuab õige enne kütteperioodi Paldiskisse. Algul oli tähtaeg 1. november, nüüd on see kuu aega edasi läinud, aga ei ole kindlust, millal see tegelik tähtaeg on. Ja samal ajal käib Soomes samuti võidujooks. Algul oli, et mitu aastat läheb, aga praegusel hetkel ehitavad ka soomlased kiiresti. Tõsi, samas merepõhjas sealt Paldiski poolsaarelt torukene ja läheb Soomesse ja sealt voolab ilmselt suuresti see Vene gaas praegu Soome pool.

Ja nüüd käib kummaline kombel, mina ei ole aru saanud, kes selle lõbu kõik kinni maksab. Alles eile oli tõsine arutelu jälle erikomisjonis. Alexela juht ütles, et see 140 või 150 miljonit, mis läheb, et nad ei taha riigilt midagi. Aga samas, Eleringi ja Alexela ja Infortari vahel tänase päevani või eilseni vähemalt ei paistnud, et oleks sellist väga sõbralikku suhtumist, jätkuvalt. Keskerakond eelmisel nädalal kohtus nende lugupeetud härradega ja seal ka, Tõnis Mölder siin andis aru, keemiat omavahel ei olnud. Võin teile kinnitada: ka eile ei olnud seda keemiat. Ja mulle tundub, et see usaldamatus kummagi poole vahel on üsna suur.

Miks see niimoodi on? Ühelt poolt vastupanu, sellise võimekuse tekkimine, see on esimene. Jah, võidujooks käib, et kes saaks selle valge laeva enda juurde ja nii edasi. Ükskõik üle, ma ei ütle, et laipade, aga igal juhul iga hinna eest on vaja. Teiselt poolt need, kes ehitavad seda kaid, haalamiskaid, mis kunagi pidi olema 300‑meetrine, aga nüüd on 30‑meetrine ja mille äärde peavad tulema need suured tankerid, kus hakkavad veeldamise tormisele avamerele. Lootsid haaravad peast kinni, kes tunnevad seda merd, ja ütlevad, et avarii on kindlustatud. See tähendab seda, et torust, mida Elering peaks ehitama, mis ühendaks seda tankerit, ei pruugi olla kindel, kas seda gaasi sealt hakkabki tulema. Aga see selleks. 

Pole ka selgust, minul vähemalt, eilse seisuga või tänase seisuga, kes selle lõbu kõik kinni maksab.

Peeter, kas sul on lisaaega vaja?

Jah, paluks küll.

Kolm minutit.

Kes selle lõbu kinni maksab? Ma rõhutan, Alexela räägib, et umbes 150 miljonit, pole vaja, ehitame ise valmis. Samas, kui gaas hakkab tulema Ameerikast ja kui vaadata nüüd Euroopat ja Ameerikat, siis Ameerikas on selle veeldatud maagaasi hind megavatile 20 eurot, Euroopas 100, noh, kusagil transport üle ookeani ja kõik need muud umbes 15 eurot paneme otsa, siis on 35, kasum ülimalt rasvane. 100-st lahutage 35, palju jääb? Aga selgust ei ole Eleringi ja Alexela vahel, ei ole kirjalikult asjad paika pandud ega vastust, kes selle kõik kinni maksab. Aga nagu te teate, et tasuta lõunaid ei ole. Aga isegi kui vastuvõtuvõimekus tekib, siis šokk järgmisel kütteperioodil ja järgmistel on garanteeritud. See on ka juba selge.

Eile Eesti Energia juhatuse liikme Margus Valsiga, see oli Teaduste Akadeemia energeetika suurel arutelu, ütles ta, et suure tõenäosusega tekib meil gaasiga probleeme aügisel. Eesti Energia juhatuse liige ilmselt ka natuke teab midagi. Nii et see selleks.

Loomulikult on olemas variant B ja lisaeelarvest on 170 miljonit, et oleks meil selline võimekus, gaasivaru, ja sellest on natuke juttu, ei hakka pikemalt rääkima, aga variant B, seesama Põhjasadama variant on täiesti reaalne. Täiesti reaalne, kaks ja pool kilomeetrit toru oleks vaja, kai, üle 300 meetri pikkune kai, mis on olemas, mis on võimekus. Ja on olemas isegi eellepingud gaasitankeriga, mis võiks rahulikult seal peatuda ja torust pumbata selle gaasi ilma kõige selle Lahepere lahe suudmesse ehitatava sellise uue sadama, millel on väga suured ohumärgid tänasel päeval küljes. Ja samas tuletan meelde, et ei ole tänase päevani selgust, kes selle lõbu kinni maksab. Praegu öeldakse, et erafirma (Juhataja helistab kella.) maksab selle kinni, selle 140–150 miljonit.

Aeg, Peeter!

Jah, ega ma rohkem ei tahagi midagi öelda. Igal juhul ilus selline eelnõu, et pöördumatult, aga elu ei ole ...

Aeg, Peeter!

Aitäh!

Nüüd, enne kui me läheme läbirääkimistega edasi, me peame tegema ära istungi pikendamise. Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tänast istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni ja selleks me peame hääletuse tegema.

Head kolleegid, Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tänast täiskogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ma panen selle ettepaneku hääletamisele. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Pikendamist pooldab 39 saadikut, vastu on 1 ja oleme istungit pikendanud kella kaheni. Ärge ära jookske, meil on varsti vaja hääletada ka eelnõud, aga enne seda on veel üks kõne. Mihhail Lotman, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Vene gaas on toksiline. Ma ei pea siin silmas üksnes seda, et seda ei ole kasulik sisse hingata, selles mõttes ta ei ole mürgisem kui ükskõik mis teine maagaas, aga ta on toksiline poliitilises mõttes. Venemaa on kasutanud gaasi relvana juba aastakümneid. Tekitades sõltuvust gaasitarbimisest, on ta korduvalt šantažeerinud, ähvardanud oma kaubanduspartnereid. Aga võib-olla veel olulisem on see, et Vene gaas korrumpeerib lääne poliitikuid. Ja siin me täna juba kuulasime nende nimesid, nagu Itaalia peaminister Draghi. Suurepärane näide. Terve rida lääne poliitikuid on isegi väljendanud arvamust, et mis siis, maksame rublades, kui Venemaa nõuab, gaasi on ikka vaja. See poliitiline ja majanduslik korruptsioon on otsene ohuallikas. Me peame ka meeles pidama, et Vene gaasi eest saadud raha eest finantseeritakse otseselt Venemaa sõjaväge ja agressiivset sõda Ukrainas ja seda sõjaväge, mis ohustab ka meie suveräänsust. Niisiis, see Vene sõjaväe finantseerimine.

Selles mõttes ei ole üldse üllatav, et Euroopa Liidus ja ka Eestis on konsensus, et Vene gaasist tuleb loobuda. See on suurepärane konsensus. Paraku ta on paljasõnaline. Ja ühelt poolt me deklareerime, et gaasist tuleb loobuda, ja teiselt poolt otsime võimalusi, kuidas osta Vene gaasi nii, et tal ei oleks Vene gaasi silti küljes. Suure võiduna kuulutas Saksamaa kantsler, et Nord Stream 2 on peatunud. Aga Nord Stream 1 toimib suurepäraselt edasi. Ja see on, no mis asi see on? Parimal juhul see on silmakirjalikkus.

Kui tuleks tagasi Eestisse, siis meie peaminister Kaja Kallas on pidanud mitu suurepärast kõnet Euroopas ja ka siin Riigikogus – aateliselt, retoorikas suurepäraselt väljapeetud. Välisajakirjandus tsiteerib teda. Ja eriti populaarseks on saanud tema ütlus, et gaas on kallis, aga vabadus on hindamatu. Jah. Mõlema käega kirjutaks alla. Ja siin on väga õige probleemiasetus. Gaas või vabadus? Vaat see on see valiku koht. Ja me deklareerime vabadust, aga ostame gaasi. Me kuulsime, kolleeg Michal suurepäraselt väljendas, et on olemas põhimõtteline väärtuspõhine moraalne otsus, et sellest tuleb, Vene gaasist tuleb loobuda. Aga sellel otsusel ei ole paraku mingit siduvat juriidilist väärtust. Et meie peaministri sõnadel oleks mingisugune kaal, meie opositsioonierakonnana tuleme talle appi ja esitame selle eelnõu. Ja ma loodan, et tänulik Reformierakond võtab sellest võimalusest kinni ja hääletab selle poolt. Aitäh!

Kristen Michal, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et tegelikult murtakse siin sisse lahtisest või pöörduksest, sest põhimõtteline väärtusotsus, nagu öeldud, on tehtud. Vastasel korral ei oleks me lisaeelarvest niigi pingelises rahandusseisus, iga euro ju loeb, otsinud lisaraha gaasivarude soetamiseks, mille puhul on printsiip, et sinna sisse ei lähe Vene gaasi, ja tegelikult ei käiks ettevalmistused Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja teiste poolt, et luua võimekus saada siia gaasi, mis ei ole Vene päritolu.

Ja lihtsalt nii palju vajab veel märkimist või ülekordamist protokolli huvides, ma enne ka mainisin, et ka valitsuses ja koalitsioonis, erinevates seltskondades, ka siin majas, toimusid arutelud, kuidas võtta Venemaalt nende gaasi‑ ja naftatulud, naftatulud on veel suuremad, juba oluliselt enne, kui see meid kõiki äärmiselt innustav otsuse eelnõu esitati. Tegemist on üleskutsega, mille järgi tegutseti juba enne, kui see üleskutse esitati.

Lõppu ma ütleksin pigem, et kolleeg Lotman ütleb, et gaas või vabadus. See sõnastus oli õige, aga ma ütleksin, et see otsus on tehtud sedapidi, et vabadus Vene gaasist. See otsus on langetatud. Siin ei ole enam kahtlust. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole ning juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia eelnõu 566 puhul läbi lõpphääletus. Tundub, et me peame ikkagi ka saalikutsungi tegema, nii et paneme käima.

Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele pöördumatult Venemaa gaasi kasutamise lõpetamiseks" eelnõu (566 OE). Ettepanek vajab 51 häält. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

(Hääl saalist: "Protestid!") Protestid. Vabandust, katkestan hääletuse.

Ma arvan, et minu hinnangul küll ei vaja see 51 häält. Siin ei ole ühtegi seaduseelnõu, ma tahan lihtsalt fikseerida ära protokolli huvides. Ma ei näe, kus siin on juttu seaduseelnõu algatamisest. Valitsus peab tegelikult andma aru, valitsus peab siduva otsuse langetama sanktsioonina ja ma juhin tähelepanu, et sanktsiooni, rahvusliku sanktsiooni langetamine ei ole parlamendi seadusandlik küsimus, vaid see on valitsuse sanktsioneeriv otsus vastavalt rahvusvahelise sanktsiooniseadusele rahvusliku sanktsioonina. Kust see siis nüüd seadused tulid?

Jaa, jaa, jaa! Ma isegi imestasin, et meil seda teemat ei ole veel sel nädalal tulnud. Nagu me teame, siis selle menetluse puhul on tõepoolest võimalus, et ei ole 51 hääle künnist. sellisel juhul tõesti, nagu sa juhtisid tähelepanu, ei tohi olla kusagil peidus eelnõu tekitamist või ka eelarvelist mõju ja me küsime nii komisjonilt kui valitsuseLT seisukohta, kas nad näevad, eriti valitsuse seisukoht on meile oluline, kas nad näevad selle eelnõu puhul taolist vajadust, ja ütleb meile majandusministeerium, et nende hinnangul on vaja maagaasiseaduse muudatust, Mistõttu on komisjoni seisukoht on, et see on 51 hääle eelnõu ja juhatus jäi selle põhjendusega rahule. Jah, palun, Urmas Reinsalu!

Ma ei saa nüüd mitte millestki aru. Valitsuse esindajad ja ka siin kõnelenud koalitsiooni esindajad kõnesid, aga andke andeks, seda otsuse eelnõu ei olegi vaja, Vene gaasist on juba loobutud. Ja nüüd selleks, et võtta vastu otsus loobuda Vene gaasist, selgub, on vaja maagaasiseadust muuta. Üks nendest kahest argumentidest on sulavale. Istungi juhataja, ma paluksin tegelikult hinnangut. Kuidas korraga väidetakse, et see on tautoloogiline otsus, milleks puudub igasugune vajadus, Vene gaasist on juba loobutud, ja teiseks öeldakse, et selleks et Riigikogu nõuab valitsuselt Vene gaasist loobumist, on vaja muuta maagaasiseadust. Mina arvan, et ei ole vaja maagaasiseaduses muuta. Ma rõhutasin ka üle oma ettekandes, et valitsus tahab mulle sõnu suhu panna, mina ei ole kusagil väitnud maagaasiseaduse muutmisest, mina kõnelen sanktsiooni kehtestamiseks rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel. Valitsus opereerib hoopis teises õigusväljas.

Jaa, valitsus on meile niimoodi öelnud, et eelnõuga soovitakse, et Vabariigi Valitsus langetaks otsused Venemaa gaasi kasutamise lõpetamiseks ja LNG-terminali rajamiseks ja annaks Riigikogule ülevaate nimetatud otsuse ettevalmistamiseks vajalikest tegevustest. Ja kuigi Riigikogule ülevaate esitamine ei eelda seaduse algatamist, eeldavad seda teie eelnõu punktid 1 ja 2, need ettepanekud, mis seal kirjas on, et nimetatud ettepaneku täitmine tingib Vabariigi Valitsuse poolt maagaasiseaduse muutmise eelnõu ja lisaeelarve seaduse eelnõu algatamise. Niisugune on valitsuse hinnang ja ega meil siin seda vaidlust ei ole mõtet pidada. Ma ei saa seda muuta, see 51 on 51.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Mul on küll tunne, et Urmasel on täielik õigus antud küsimuses, ja minu arvates on praegu tegemist taas ja jälle ja järjekordselt sellise kaasusega, kus reformierakondlik poliitkond leiab, et asju on vaja pöörata täpselt vastavalt nende vajadusele, et siis, kui see neile on kasulik, vaat siis peab ühtepidi olema, ja kui neile ei ole kasulik, peab teistpidi olema. Sellepärast, et needsamad Urmase poolt välja toodud väited on teineteist välistavad tõepoolest. Äkki peaks väikese vaheaja ja arutaks seda asja või kuidas?

Just pikendasime istungit, muidu oleks võinud viie minuti või kolme minuti pärast hakata arutama. Antud seisukohavõtt on tulnud küll majandusministeeriumist, mida juhib Keskerakond, aga jah, ma ei arva, et meil praegu siin soola puhutakse või suvaõigust kuidagi rakendatakse. Selle 51 hääle teemal oleme siin vaielnud muidugi palju ja ilmselt see vaidlus vähemalt selle koosseisu lõpuni ei vaibu. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! See olukord muutub palju segasemaks, kui ma oleksin eeldanud. Korraga on tulnud mängu argument teie käsutuses olevast dokumendist, et Vene gaasist loobumiseks on vaja vastu võtta uus lisaeelarve. Valitsuse esindajad, ma juhin tähelepanu, terminali rajamise puhul me eraldasime ju suured rahad, ütleme, gaasireservi tekitamiseks. Ja nüüd tuleb välja, et selleks, et loobuda Vene gaasist, on tekkinud kaks tingimust, kuigi valitsus jätkab selle väitmist, et me oleme juba Vene gaasist loobunud. Vaja on maagaasiseadust muuta ja vaja on mingisugust lisaeelarvet. Ma küsisin istungi juhatajalt, kas see on põhjus, miks valitsus ei ole õiguslikku otsust langetanud Vene gaasist loobumise kohta. Et selle taga on mingisugune hoopis teistsugune maailm, mida meile ka majanduskomisjoni istungil ei avatud. Mingisugusest teisest lisaeelarvest ja maagaasiseaduse muudatustest komisjoni istungil, ma kinnitan, ei olnud poolt sõnagi valitsuse esindajate poolt [juttu]. See, et on mingisugune salajane paber, mis ...

Halastust, halastust! Ma ei tegele sisulise aruteluga siin praegu, ma lihtsalt ütlen, et niimoodi on kokku lepitud. Komisjon, valitsus ja Riigikogu juhatus jõudsid järeldusele, et siin on 51 künnis. Seda sisulist vaidlust ma ei hakka pidama siin, et kas või mis võrgutariifi kohustuslikuks muutmine süsteemihaldurile või kuidas see käib, kas maagaasiseadus või lisaeelarve või mingi muu asi. Nii lihtsalt on. Ma ei olnud komisjoni istungil ja ma ei ole valitsuses. Ma ei hakka tegelema selle sisu aruteluga siin praegu. Lihtsalt ma loodan, et me jõuame täna järgmise tunni aja jooksul selle hääletuseni, ja hääletusel on paigas, et 51 häält on vaja selle eelnõu heakskiitmiseks. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Sa oled väga tähelepanelikult jälginud seda diskussiooni siin ja kuulanud kogu seda temaatikat. Äkki sa oskad selgitada, kus on see avatud uks, millest Michal rääkis?

Kui selle eelnõu poolt tuleb üle 50, 51 või rohkem häält Riigikogus, siis valitsus saab kohustuse kas eelnõu väljatöötamiseks või koos eelnõu väljatöötamisega ka eelarvevahendite leidmiseks. See ongi see avatud uks, 51 häält on avatud uks. Sven Sester, palun! Protseduuriline.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Mis salapaber see nihuke ikkagi on, millest te praegu räägite? Komisjonis olles ma komisjoni aseesimehena võin öelda, et mina küll ei mäleta, me võime pärast protokollist vaadata, et komisjonis oleks toodud välja mingit eraldi paberit selle kohta, et meil on vaja hakata veel täiendavalt tegema teist lisaeelarvet ja veel mingeid seadusi hakata muutma. Pigem niisugust juttu küll ei olnud seal.

Ei, nüüd sa oled kuskil olnud tähelepanematu. Mina ei loe mingit muud paberit kui majanduskomisjonis olnud paber, mille autoriks on Mari Tänav, ja lisaks sellele on õigus‑ ja analüüsiosakonnast Tiina Kuusmann meile teinud paberi ja seda on majanduskomisjonis näidatud või vähemalt on see kättesaadav, ma ei tea, kas ta on EMS-is kättesaadav või teile paber lauale ka pandi, seda ma ei oska vastata. Ei ole salapaber, ei ole isegi templit peal, et AK.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Ma ise viibisin ka majanduskomisjoni istungil ja ausalt öelda ma ei kuulnud ega pannud üldse tähele, et keegi valitsuse esindajatest oleks poole sõnagagi maininud seda, sest me pidasime seda väga loomulikuks, et see on lihthäälteenamusega küsimus. 

Miks te seda komisjoni ettekandjalt ei küsinud? Mina ei ole komisjoni ettekandja. Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Praegu ikkagi mingi segadus on, mis võtab järjest suuremad mõõtmed. Ma loen ikkagi veel kord seda eelnõu ja ka seletuskirja. Veel kord rõhutan, et siin ei ole pandud ühtegi konkreetset seaduse muutmise ülesannet valitsusele. Mis suva see nüüd on, mida valitsus nüüd püüab parlamendi üle kehtestada? See muutub juba tegelikult kuidagi nagu Tagurpidi‑Antsu särgiks. Mida see praegu tähendab?

Aitäh! Ei ole mingit suuremat segadust, on lihtsalt lõbus hakanud jälle. Võime kuni kella kaheni seda arutelu pidada ja homme kella kahest jätkata. Komisjoni protokollis on näha, et see info on edasi antud ja keegi ei ole küsimusi küsinud ega proteste esitanud. Nii on. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Täpselt seda tahtsin öelda, et olin sellel komisjonil ja komisjoni esimees 51 hääle seadusest seda ta mainis ja ühtegi küsimust esitatud polnud.

Urmas Reinsalu, palun, protseduuriline!

Ma tuletan meelde, et siin kõlas ka viide, et Riigikogu juhatus on selles küsimuses mingi otsuse langetanud. See pole ainult komisjoni suva olnud, vaid ka Riigikogu juhatus on seisukoha kujundanud. Ja ma tahaksin, nüüd ma pöördun küsimusega, et kui hea istungi juhataja apelleerib komisjoni peale, siis tegelikult Riigikogu juhatus langetas selles küsimuses enne komisjoni istungit otsuse. Jutt käib ikkagi, minu meelest on see ikkagi sisuline küsimus, mida tuleb teha. Kas me siis oleme valitsuse esindajad väidavad ja härra Michal väitis, et Vene gaasist on juba otsus võetud vastu loobuda, me oleme loobunud, nüüd korraga öeldakse, et on vaja, et Riigikogu Kantselei on teinud ekspertiisi, et vaja on lisaeelarvet selleks ja maagaasiseadust muuta. Siis on järelikult, ma paluksin, et istungi juhataja kirjeldaks, mis otsuse langetas enne komisjoni istungit Riigikogu juhatus, kas me oleme Vene gaasist loobunud ja mida Vene gaasist loobumisest oleks vaja teha, kuna see on ju point. See on puhtal kujul, sisu muutub vormiks ja vorm muutub sisuks, seda ei ole võimalik lahutada.

Jaa, no küllap sa ju saad aru, et Riigikogu juhatus ei aruta seda, kas Eesti loobub Vene gaasist. Seda me ei tee ja Riigikogu juhatuse roll ... Riigikogu juhatus on kokku leppinud protseduuri. Riigikogu küsib komisjonilt, komisjon omakorda küsib seisukohta valitsuselt, aga Riigikogu juhatus küsib lisaks sellele meie enda õigus- ja analüüsiosakonnalt ja nende info põhjal toob komisjon oma ettepaneku, missuguse künnisega siis see hääletus toimub. Ja nüüd ma pean ka tunnistama, et sellel Riigikogu juhatuse istungil, mis pani selle meile päevakorda ja selle häältekünnise pani, mind kohal ei olnud. Nii et seal seda tõenäoliselt mitte mingit poleemikat sel teemal ei olnud, aga ma ei olnud kohal. Ma näen paberitest, et nii on, nii on kõik see käinud.

Aga tundub, et me saime selle aina suureneva segaduse suures osas lahendatud. Alustame uuesti siis hääletamise kutsungiga, et viia läbi hääletus.

Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele pöördumatult Venemaa gaasi kasutamise lõpetamiseks" eelnõu 566 OE. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 24 saadikut, vastu on 1, erapooletuid ei ole. Eelnõu ei leidnud toetust.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele täiendavate sanktsioonide kehtestamiseks Vene Föderatsioonile seoses agressioonisõjaga Ukraina vastu" eelnõu 567 OE. Tegemist on esimese lugemisega. Ka siin on Riigikogu koosseisu häälteenamus ja ettekandjaks on Riigikogu liige Urmas Reinsalu. Palun!

Aitäh! Eesti Vabariigi rahvaesindus on siin saalis avaldusega hukkamõistuks Vene Föderatsiooni agressioonisõja suhtes Ukraina vastu nõudnud maailma avalikkuselt, sealhulgas oma riigi valitsuselt, täiemahulise kaubandusembargo kehtestamist Vene Föderatsioonile. Ukraina valitsus on pöördunud Eesti Vabariigi poole murega selle koha pealt ja ka teiste riikide poole, et maismaaühendust kaubatranspordile omava Eesti, Läti, Leedu ja Poola Valgevene suunal on tihenenud autotranspordiveosed, autokargo.

Euroopa Liidu tasemel on veoautotranspordile kehtestatud sanktsioon, kuid see sanktsioon on äärmiselt silmakirjalik. See reguleerib üksnes Vene Föderatsiooni registrisse kantud sõidukeid, mis tähendab tegelikult efektiivsel määral jätab välja kõik kolmandate riikide autotranspordi veosed Vene Föderatsioonist ja Vene Föderatsiooni. Seetõttu see sanktsioon on optiliselt kaubatranspordi katkestamiseks mõeldud. Tema tegelik sihtrühm on üksnes autotranspordiettevõtted, Vene Föderatsiooni ettevõtted, kellel on Vene Föderatsioonis registreeritud veokid.

Lähtudes eeltoodust ja arvestades seda, kui mahukaks on meie suunal muutunud kaubavedu Venemaalt ja Venemaale, lähtudes parlamendi varasemast otsusest kehtestada täielik kaubandusembargo, on ettepanek, et Eesti Vabariik kehtestaks rahvusliku sanktsioonina, mis ei eelda maagaasiseaduse muutust hämmastaval kombel, vaid lihtsalt valitsuse otsust, kehtestada maanteetranspordile, kaubanduslikule maanteetranspordile Venemaa suunal sanktsioon ja kutsuda üles sedasama tegema teisi meie piirkonna Venemaaga maismaapiiri omavaid riike. Sest on selge see, et selle sanktsiooni puhul, kui me näitame näpuga mingite muude sanktsioonide kehtestamise suutmatuse pärast teistele Euroopa Liidu, mõnedele Lääne-Euroopa riikidele, ja kutsume üles moraalsele selgroole, siis selle sanktsiooni puhul on põhivastutus nimelt meie piirkonna riikidel, sealhulgas meie asendist tulenevalt just Eestil, sest näiteks Portugalil või Luksemburgil või Belgial polegi maismaapiir Vene Föderatsiooniga. Seetõttu meie oleme praegu moodustanud Eesti kaudu Vene Föderatsiooni ärile, mis toidab Vene sõjamasinat, nii‑öelda elutee. See elutee on moraalselt hukkamõistetav ja sellel ei ole mingisugust õigustust praeguses kriitilises olukorras Vene agressioonisõjas Ukraina vastu.

Sama puudutab lisaks maismaakargole meie sadamate kasutamist Venemaale suunduvatele ja sealt saabuvatele laevatranspordivedudele. Ja ma veel kord tahtsingi rõhutada, et me ei kõnele siin üksnes, nagu on ka Euroopa Liidu sanktsioonimääras fikseeritud ära, Vene Föderatsiooni registrisse kantud laevadest, mis ta oli, 24. veebruari seisuga, vaid juttu on tegelikult kõikidest alustest, kes toimetavad kaupu Venemaalt või Venemaale.

Ja ettepanek olekski esiteks see, et Eesti Vabariik kehtestaks need oma rahvusliku sanktsioonina, teiseks ennekõike Balti riikidega ja teeks koostööd, et Balti riigid oleksid ühised. Ja kolmandaks, loomulikult taotleksime jätkuvalt ka sellise ulatusliku meritsi kaubandusembargo kehtestamist üleeuroopalise sanktsioonina.

Nii et lühidalt kokku võttes on see selle otsuse eelnõu kontekst. Kahetsusväärselt me oleme näinud, et need kaubaveod on hoopis kasvavas mahus. Päevaleht tänuväärse ajakirjandusliku uurimusena on toonud välja miljardi euro bisnise, mis on lahti läinud Venemaa suunal Eestist, ja seda vast kõige suurema groteskina illustreerivad meil Irus oleval Vene tsisternid, kuhu on millegipärast peale kirjutatud "Russki Mir". Aitäh!

Ja küsimused. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Just hetk tagasi me hääletasime selle üle, kas võiks olla Vene maagaas sanktsioneeritud ja kuigi valitsuse poole pealt justkui öeldakse, et see on sanktsioneeritud, tuleb välja, et ta ikkagi päris ei ole sanktsioneeritud ja on jäetud selline ebaselge olukord. Antud küsimus on tõepoolest nii, nagu sa õigesti viitasid, täna sama situatsioon ja ilmselt siis nii mõnigi ettevõtja üritab seda ka heauskselt või siis ka võib-olla mitte nii heauskselt igal juhul ära kasutada ja seda on ka nendele raske ette heita. Mis sa arvad, mida peaks tegema, et ei läheks selle eelnõuga nii, nagu meil läks maagaaside sanktsioneerimisega, kus valitsus justkui deklareerib väga õõnsalt enda lubadust, mis sisuliselt ei tähenda mitte midagi?

No siiski istungi juhataja toel paljuski paljastati see valeoperatsioon, kust see salakiri oligi siin. Istungi juhataja käsutuses oli salakiri, mis ta tegelikult luges ette parlamendile. Olgugi et meile väitsid valitsuse esindajad nii komisjonis kui ka siin ettekandja komisjoni poolt, majanduskomisjoni poolt, et Vene gaasist on otsus vastu võetud loobuda, siis tuli välja, ja küllap ka see oli põhjus, miks koalitsioon ei leidnud võimaliku olevat seda vastavasisulist tegelikku Riigikogu otsust toetada, et selleks on vajalik a) nii lisaeelarve ja b) maagaasiseaduse muutmine. Kumbagi eraldi võetuna tingimust vajalik ei ole. Nad minu jaoks mõjuvad siiski ka selles salakirjas toodud andmed pigem ettekäändelised, et seda otsust mitte langetada, õiguslikult siduvat otsust, mida on vajalik, esiteks, rahvusliku sanktsiooni kehtestamine, ja teiseks, selge otsuse vastuvõtmine Eestis Eesti-keskselt LNG-terminali rajamise kohta.

Ja nüüd, mida teha selleks, et selle eelnõuga ei läheks nagu eelmise eelnõuga. Ma arvan, et me peame aru saama, et oma asendist tulenevalt nii julgeolekuliselt, aga ka selles mõttes naabrusest Vene Föderatsiooniga, lasub meil ka seda tüüpi sanktsioonide kohaldamisel eriline moraalne vastutus. On ilmselge, kui ma võtan näiteks Vahemerega mõne piiri või Atlandi ookeaniga mõne Euroopa Liidu riigi, mis ei ole Venemaa naaberriik, siis maismaapiiri kargo Venemaaga kahtlemata väita valitsuse esindajate poolt, et on mõtet kehtestada sanktsiooni ainult siis, kui see on üleeuroopaline, siis see on pehmelt öeldes silmakirjalik öelda, et me peame maismaapiiri Venemaaga kargo reegli kehtestama siis ka, kui piltlikult öeldes Belgia ja Portugal tulevad sellega ühele pardale. Neil ei ole maismaapiiri Vene Föderatsiooniga. Jutt käib ikkagi ju maismaapiiri kargo reegli katkestamisest. Ja see on põhimõtteline erinevus, et praegu on meil olukord, et Euroopa Liidu sanktsioon on tegelikult autodele, piir on avatud, vea neid kaupu kaameliga või vea neid kaupu Saksamaal või Bulgaarias registreeritud rekkaga. Aga meie ettepanek on rahvusliku sanktsiooniga ja koostööd tehes piirkonna riikidega, ennekõike Balti riikidega, kehtestada ühisrahvuslik sanktsioon just nimelt maismaa kargo katkestamiseks Vene Föderatsiooni ja Valgevene piiril. Me näeme praegu palju vapraid protestijaid, kes näiteks Poola-Valgevene piiril on neid kargo autosid püüdnud blokeerida, seal on oma protestivormid. Ei ole ilus see olukord, mis praegu on välja kujunenud, ja lisaks moraalsele hukkamõistule, selleks, et me ei oleks silmakirjalikud, peame astuma ka õigusliku tähendusega sammud. Ja sellele see otsuse eelnõu osundabki üheselt.

Jälle juhin tähelepanu, et selle päevakorrapunkti menetlemisel saab kummalegi ettekandjale esitada ühe küsimuse. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jah, need rekad liiguvad üsna intensiivselt praegu ja need probleemid on, järjekorrad on väga suured piiril ja võiks nagu Eesti firmadele teha mingisuguse omaette, et saaks kiiremalt liikuda. Aga samas, minu küsimus on see: Einar Vallbaum, kunagine kolleeg, sinu erakonnakaaslane, on aastaid juhtinud seda rahvusvahelist autovedude assotsiatsiooni. Kas sa oled temaga konsulteerinud, mida tema sellest arvab, profina?

Ei ole. Aga ega see ei ole logistikaküsimus, see ei ole autovedude küsimus, olgu nad Eesti-siseselt või Eestit läbiva transporditrassiga. See on poliitiline küsimus Eesti Vabariigi suhestumisest sellesse Vene-Ukraina sõjasse perspektiiviga, et me peame rakendama kõiki mõeldavaid abinõusid sõja lühendamiseks. Ja see on üks abinõu selles kontekstis. Kui Eesti Vabariigi Riigikogu võttis vastu otsuse – ja ma usun, et me ei olnud silmakirjalikud ja õõnsad –, kus me nõudsime kõikehõlmavat kaubandusembargot Vene Föderatsioonile, sealhulgas sadamate sulgemist Venemaale või Venemaalt minevale kaubale, siis see oli täpselt samamoodi ju väärtusotsus, poliitiline otsus, mitte kaubandus-logistiline või transpordilogistiline otsus.

Kindlasti ma ei ole ka seda meelt, kui öeldakse, nagu praegu valitsuse esindajad ütlesid, et ei, seda me ei saa teha, see üleeuroopaline asi on vajalik. Ma küsisin, kas me oleme üle Euroopa oleme siis selle algatanud, selle kohta oli vaikus. Öeldakse, et ettevõtjad autonoomias peavad otsustama. Ei, et riik ongi selleks, et riik annab ette ühiskonnapoliitilist tahet realiseerivad otsustused ja need piirangud sanktsioonidena, tähtajaliste sanktsioonidena loomulikult, ongi mõeldud selleks, et riik peab oma ülesannet täitma.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Urmas! Nüüd on kaasettekanne majanduskomisjonist. Annely Akkermann, palun! Räägi siis kindlasti ära ka see häältekünnise teema.

Tere päevast minu poolt ka! Erakond Isamaa algatas 4. aprillil käesoleval aastal Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele täiendavate sanktsioonide kehtestamiseks Vene Föderatsioonile seoses agressioonisõjaga Ukraina vastu" eelnõu. 5. aprillil võttis Riigikogu selle menetlusse ja eelnõu sai numbri 567. Eelnõu sisu tutvustas esitaja siin äsja põhjalikult, sestap pole mul põhjust seda üle korrata.

Majanduskomisjon arutas eelnõu 16. mail. Komisjoni istungile olid kutsutud eelnõu esitaja esindaja Urmas Reinsalu, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi meremajanduse asekantsler Kaupo Läänerand, ettevõtlus‑ ja tarbimiskeskkonna osakonna väliskaubanduspoliitika nõunik Koidu Talli ning teede‑ ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter. Urmas Reinsalu tutvustas siis jälle Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele täiendavate sanktsioonide kehtestamiseks Vene Föderatsioonile seoses agressioonisõjaga Ukraina vastu" eelnõu.

Tõusetusid tehnilised küsimused sanktsioonide kehtestamise keerukusest. Parasjagu sellel ajal oli kõne all punkerdamine ankrualadel ja meremajanduse asekantsler Kaupo Läänerand rõhutas eraldi, et ühe riigi või regionaalne sanktsioon ei ole mõjukas meede, rääkides merendusvaldkonna sanktsioonidest, ja Eesti sanktsioonide puhul liiguksid kaubavood teistesse riikidesse. Regionaalsed meetmed ja riiklikud meetmed ei ole mõjusad ning Venemaa ei tunneta neid. Eestil on ka üks väga ebameeldiv kogemus, kui üksinda või ainsa riigina üritati Valgevene naftatoodet sanktsioneerida, aga see võttis suuna hoopis Lätti. Ja nüüd Eesti, Läti, Leedu ja Poola omavahel väga tihedalt kohtuvad, et arutada erinevaid sanktsioone ja mõjutada teisi Euroopa Liidu riike nendega kaasa tulema ja ühiselt ellu viima. Vene lipu all olevat laevad on ära keelatud, aga Vene omanikega laevu ära keelatud sellel ajal ei olnud, kuna üks liikmesriik oli vastu. Kaupo Läänerand rõhutas ka, et kõige efektiivsem sanktsioonimeetod on kauba või kaubaliigi embargo, mis kehtib loodetavasti ülemaailmselt niivõrd, kuivõrd õnnestub teisi riike veenda.

Mihhail Stalnuhhin tõstatas jällegi, et 2002. aastal tegi Venemaa otsuse ehitada sadam Ust-Lugasse ja see sadam on aastate jooksul kasvanud ja praeguseks saanud Euroopa suuruselt kolmandaks sadamaks. Ja Venemaa ehitab sadamaid mitmesse linna ja kõik sanktsioonid teevad Venemaa hoopis tugevamaks, oli tema kokkuvõte. Kuna sellel ajal, kui see komisjoni istung toimus, oli väga aktuaalne ankrualade küsimus Eesti meedias, siis ma küsisin, kas ankrualadel saab jätta tankereid punkerdamata või on need teenused möödapääsmatud. Ma siin juhiks veel tähelepanu, et punkerdamine tähendab igasugust laeva varustamist ja ka laevade mahavarustamist, näiteks jäätmete või pilsivee vastuvõtmist. Seal on nüüd kaks aspekti, mida omavahel ei tohiks koos käsitleda. Kas Eestis on ankrualasid piisavalt laevadele kui sellistena, et meid külastavate siiski ka sellised laevad, mis võtavad kaupa peale Eestist, olgu selleks tselluloos, paber, puit või kasvõi teravili, mida Eestist eksporditakse, või siis neid ankrualasid on vähe seetõttu, et Vene laevu peaks olema vähem. Kaupo Lärerand arvas ka, et ankrualadel jäätmete üleandmise võimalus peaks säilima, sest kui Eesti sellist võimalust ei loo, siis lastakse jäätmed laevaomanike poolt Läänemerre. Ja kui veel sanktsioonide kohta välja tuua, millele Kaupo Läänerand viitas, siis ettevõtja, kes läheb punkerdamisteenust pakkuma, peab veenduma, et tehing on sanktsioonide vaates legaalne, ning vastutama oma tegevuse eest.

Mina tõstatasin veel küsimuse, et laeva kättuseta jätmine on selles mõttes kaheldav, et ilma kütuseta laev on juhitamatu, kuna kõik laevasüsteemid töötavad sellel energial, mida kütusest laeval toodetakse.

Koidu Talli kommenteeris väidet seoses piiriüleste kaubamahtude kasvuga, et igas Euroopa Liidu sanktsiooni määruses, kus on teatud kaubagrupid või tootjad keelatud, on antud ka üleminekuperiood. Ja ega me ei tea, kelle kaupu või kelle poolt makstud kaupu praegu üle piiri liigub, sest teadaolevalt ka paljud ettevõtted sulgevad oma tegevust Venemaal ja veavad välja oma varusid ja oma seadmeid. Enamikel toodetel algavad sanktsioonid suve alguses, sõltuvalt sellest, millal on piirang vastu võetud. Ja on tõesti näha, et Eesti ettevõtjad on intensiivistunud, kuna rahad on tootjatele nii Valgevenes kui ka Venemaal makstud ja soovitakse kaubad kätte saada.

MKM-i teede‑ ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter lisas ka, et EL‑i otsekohalduva määrusega reguleeritud valdkonda siseriikliku õigusega üle reguleerida ei saa. Eelnõuga sisuliselt kehtestatakse sanktsioonid Euroopa Liidu veoettevõtjatele ja esitatud ulatusega ettepanekut saaks realiseerida ainult Euroopa Liidu sanktsioonide kaudu.

Ma arvan, et need võib-olla ongi olulisemad sisulised aspektid, mida sellel majanduskomisjoni istungil käsitleti. Võib-olla tasub välja tuua veel seda, et kui Euroopa Liidu otsekohalduv õigus reguleerib mingit valdkonda, siis siseriiklikult ei ole õigus samas valdkonnas kehtestada teistsuguse käsitlusega reegleid.

Me rääkisime komisjonis ka sellest, missugust häälteenamust eelnõu vastuvõtmiseks vaja läheb. Piia Schults oli konsulteerinud Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonnaga, ja ka valitsusasutustest laekunud arvamuse põhjal vajab see eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust.

Kokkuvõtvalt, komisjon otsustas esiteks määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja; teiseks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. mail 2022, see tähendab täna; ja kolmandaks teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik otsused võeti vastu konsensuslikult. Hääletamisel olid kohal siinkõneleja, Riho Breivel, Jüri Jaanson, Mihhail Korb, Kristen Michal, Sven Sester ja Mihhail Stalnuhhin. See on minu poolt kõik.

Ja nüüd küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Nagu ma aru saan, see on selline patriootlik ja innustav selline üleskutse, aga arvestades reaalsust peaaegu täitumatu. Minu küsimus on, kas arutati seal ... Urmas Reinsalu erakonnakaaslane Marko Pomerants on ju nende punkerdamisaladega kõvasti lobitööd teinud, et neid laiendada. Kas komisjoni istungil arutati ka seda küsimust?

Ei, Marko Pomerantsi küsimust komisjoni istungil ei arutatud. Seal nüüd tulebki lahus hoida kahte küsimust: kas meil on ankrualasid liiga vähe, et teiste riikide laevad Eesti majandust saaksid teenindada, või on neid liiga vähe selleks, et Vene tankerid saaksid seal aega viita, kui neil vedusid pole või neil pole kaupa vedada või pole kusagile minna, et neid ei lubata sadamatesse. Need on kaks täiesti erinevat asja, aga me peame ikkagi vaatama, et muudel põhjustel ja teiste riikide alused mahuksid meie ankrualadele ära ja need ei oleks põhjendamatult väikesed, nii et nad teatud tuultega üksteisele ohtu kujutaksid.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Selles otsuse eelnõus kolmandas punktis on öeldud nii: " Vabariigi Valitsusel taotleda jätkuvalt koos samameelsete riikidega Euroopa Liidu  ülese vastavasisulise sanktsiooni kehtestamist." Ehk me räägime maismaatranspordist, see sisuliselt puudutab viit riiki: Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. Rohkem neid riike lihtsalt ei ole. Ja üks riik peab, kui me tahame midagi muuta, siis me peaksime olema ka vedurid. Ja meie peaminister on ju seda ikka kogu aeg raporteerinud, kui eestvedaja on Eesti olnud. Kas komisjonis oli ka arutelu sellest, miks me selles küsimuses ei taha olla eestvedajad? Miks me ei suuda selle viie riigi hulgas olla eestvedajad? Oleme pakkunud seda võimalust, ma ei tea, kas Leedule või Poolale, või üldse oleme vaadanud sellest kuidagi mööda.

Komisjon käsitles seda. Valitsus on ettepanekuid teinud ja on tõesti üks eestvedajaid nendele sanktsioonide osas, mis Venemaale kehtestatakse, selles kindlasti keegi kahelda ei saa. Aga komisjon leidis, ja ma arvan, et kes põhjalikumalt järele mõtleb, see saab ka aru, et oluline on sanktsioneerida kaubagruppe ja kaupu endid, mitte neid transpordivahendeid. Ja siis ongi nii, et kui mõned näiteks Eesti või Euroopa ettevõtted on puidu eest juba maksnud ja me ei lase neid sinna järgi minna või neil nende ostetud puiduga Eestisse sisse tulla, siis keda me sanktsioneerime? Kas me sanktsioneerima Euroopa Liidu ja oma ettevõtteid, vabastame neid nende kaubast, mille eest nad on maksnud Venemaale, või siis neid veoettevõtteid? Veoettevõtted teevad ju oma töö mujal ära, sanktsioneeritud saavad oma ettevõtted. Kaubagruppide sanktsioneerimine on see, mida valitsus on eelistanud, milleks ta on ka teisi riike kaasa kutsunud. Ja eile hilisõhtulgi, ma saan aru, saavutati uued kokkulepped, mis puudutavad naftatoodete embargot kahe kolmandiku ulatuses.

Aitäh, rohkem küsimusi ei ole. Siis võime avada läbirääkimised. Mihhail Lotman, palun!

Austatud aseesimees, austatud kolleegid! Möödunud hääletamine, see näitas ilmekalt, et meie väärtuspõhine poliitika ei ole sugugi väärtuspõhine, et gaas on tähtsam kui vabadus. Paraku me näeme seda ainult mitte gaasivaldkonnas. Me oleme siin Riigikogus vastu võtnud deklaratsiooni, mis kutsub üles kehtestama kõikehõlmavad embargod. Kõikehõlmavad embargod küll, aga vaat seda konkreetset embargot me ei taha kehtestada. Ja seda, mis me kuulasime, siin vastuväited – nagu üks häbiväärsem kui teine. Tehnilised põhjused, tehnilised küsimused tekivad, mis ei lase seda konkreetset sanktsiooni kehtestada. Siis veel hullem asi – selgus, et Eesti sanktsioonid Valgevene vastu olid ekslikud, kahjulikud, sest nad lähtusid põhimõtetest, aga mitte seal firmade huvidest. Kõige hullem oli see, et need embargod, nad tugevdavad Venemaad, see on Putini propaganda kordus. Kusjuures, et jah, kehtestage meie embargod, meie majandus aina kasvab ja tugevneb sellepärast. Ja nüüd me kuuleme sealt teiselt poolt piiri sihukest vaikset vingumist, et palun võtke need embargod ära, palun need sanktsioonid lõdvendada ja nii edasi, nii et jutt või asi. See, et meie kuidagi takistame Vene kaupade sissevedu, et see tugevdab Venemaad, see ei ole üldse pädev.

Austatud kolleegid! Me võitleme väikeste sulidega, me võitleme nende lollikestega, kes käivad Georgi lintidega või mingisuguste märkidega seal või Z-iga. Aga Vene maailm veereb mööda Eesti raudteerööpaid. Vene maailm tuleb nende tsisternidega, kus kõik need märgid on juures ja selle vastu me ei saa, sest tehnilised küsimused tekivad ja Venemaa aina tugevneb, kui me paneme kinni ja nii edasi. Austatud kolleegid, seesama küsimus, mis eelmisel hääletamisel: mis on tähtsam, kas see väike tulu või suur tulu, mida saavad logistikaettevõtjad või vabadus? See on see küsimus, mille üle me praegu otsustame. Ja selle üle me praegu ka hääletame.

Rohkem sõnavõtusoove ei näe. Sulgen läbirääkimised. Sellele eelnõule muudatusettepanekuid tehtud ei ole ning juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus ja seda lõpphääletust hakkame nüüd korraldama.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele täiendavate sanktsioonide kehtestamiseks Vene Föderatsioonile seoses agressioonisõjaga Ukraina vastu" eelnõu 567 OE ja see nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt on 28 saadikut, selle vastu on 1, erapooletuid ei ole. 51 häält kokku ei tule, eelnõud ei võetud vastu.

Saame minna päevakorraga edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Rahvusraamatukogu seaduse ja autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu 559 SE. Me oleme teise lugemise juures ja ettekandjaks on kultuurikomisjoni liige Jaak Juske. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Riigikogu kultuurikomisjon on vastavat eelnõu vahepeal arutanud kolmel istungil. Pikem arutelu oli meil 9. mai istungil, kus osalesid lisaks komisjoni liikmetele ja ametnikele kutsututena Kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik Ülle Talihärm, Eesti Hoiuraamatukogu direktor Gerda Kulli-Kordemets ning Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja Mari Puuram. Kõigepealt andis komisjoni esimees Aadu Must teada, et eelnõule komisjonide, fraktsioonide ega Riigikogu liikmete poolt muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Ja komisjon saatis eelnõu arvamuse avaldamiseks ka huvirühmadele, rahvusraamatukogule, rahvaraamatukogude nõukogule, Eesti Linnade ja Valdade Liidule. Ja kõik nad andsid teada, et neil ettepanekuid eelnõu muutmiseks ei ole.

Ja siis järgnes pikem arutelu. Kõigepealt Gerda Kulli-Kordemetsa sõnul tekitab eelnõu puhul küsimusi, miks ei ole paljude aastate jooksul hoiuraamatukogu ja selle struktuuriüksuse pimedate raamatukogu osas arutatud muid variante kui ainult liitmist rahvusraamatukoguga. Ta küsis, miks lahutati käesolev seaduseelnõu rahvaraamatukogu seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusest, kuigi oleks loogiline neid koos menetleda. Hoiuraamatukogu hinnangul ei ole eelnõu piisavalt ette valmistatud, hoolimata sellest, et riigireformist laiemalt ja konkreetsemalt ka hoiuraamatukogu ja rahvusraamatukogu ühendamisest on räägitud juba aastaid. Ettepanek on vastavad analüüsid paari aasta jooksul läbi viia ning hoiuraamatukogu liitmine rahvusraamatukoguga edasi lükata.

Ülle Talihärm vastas, et ühendamise kaalumist alustati juba aastatel 2016–17. Vaadati, millises vormis hoiuraamatukogu võiks jätkata ja et ei oleks killustatult erinevaid asutusi, kes sarnaseid teenuseid pakuvad. Hoiuraamatukogul on kaks väga olulist raamatukoguteenustega seotud ülesannet: säilitamine ja pimedate raamatukogu teenus, mis on mõlemad rahvusraamatukogu teenustega sidustatavad. Kolmas teenus ehk vahetusteenus on samuti rahvusraamatukogule loomulik teenus. On leitud, et hoiuraamatukogu liitmine rahvusraamatukoguga on mõistlik, kuna rahvusraamatukogul on võimalik kasutada erinevaid lahendusi, kuidas äriteenuseid ja koostööd arendada. Tulenevalt sellest, et rahvusraamatukogu renoveerimine on juba alanud, on mõistlik teenuseid ja uued ülesanded koheselt ka hoonesse planeerida. Talihärm rõhutas, et kiirustamist ei toimu ja püsitakse hoiuraamatukogu ülesannete üleandmisel algselt planeeritud graafikus. Samuti tegeldakse edasi rahvaraamatukogude ümberkorraldamiseks lahenduste leidmisega. Ta selgitas, et mis puudutab hoiuraamatukogu ettepanekut asendada eelnõus sõna "moodustama" sõnaga "korraldama", siis on Kultuuriministeeriumi ettepanek jääda sõna "moodustama" juurde, kuna moodustamine on pidev trükiste kogusse võtmise ja sellest väljaarvamise tegevus ning korraldamine on olemasoleva kogu korraldamine.

Aadu Must küsis, kuidas hoiuraamatukogu moodustamine parandab raamatukogunduse olukorda Eestis ning mis täpsemalt läks selle tulemusena paremaks. Kordemets vastas, et mis puudutab hoiuraamatukogu kui vahetuskogu pidaja ülesandeid, siis kõige paremini toimivad tema hinnangul need asutused, mis on moodustatud konsortsiumi‑ või sihtasutusepõhiselt, kus on koos nii omavalitsus, riik kui ka raamatukogud. Ühesõnaga, Aadu Must küsis, millised raamatukogud teostavad veel välisvahetust. Talihärm vastas, et sellega tegelevad lisaks rahvusraamatukogule ka ülikoolide raamatukogud. Kuna Eesti väljaandeid saab praegusel ajal välisriikidest lihtsalt osta, siis vahetus välisriikidega on vähenenud. Riigisisene raamatukoguvahetus on aga väga oluline protsess ning see kavatsetakse ühendada EAS-i poolt teostatud teenusega "Raamatud liikuma". Kui raamatukogule tulevad annetusena kasutusväärtusega väljaanded, siis on mõistlik laenutusraamat ühendada vahetuskogu raamatuga. Ühendades mitu teenust, tekib uus võimalus ning hoitakse kokku kulusid.

Jaak Valge küsis seepeale, miks ei lubata välismaal asuvatest raamatukogudest teha tellimusi kõikidel raamatukogudel üle Eesti. Talihärm vastas, et näiteks välisriikide puhul tekib küsimus, kuidas arveldada. Väikestel raamatukogudel puudub sageli raamatupidamise võimekus, lisaks on mugavam kasutada suuremate asutuste logistikateenust. Projekt "Raamatud liikuma" lahendab kõikide raamatukogude jaoks raamatute laenutamise ja tellimise probleemi. Kordemets sõnas, et välisvahetuse osas on kahtlemata oluline eriti teadusraamatukogude vaates. Hoiuraamatukogus säilitatakse võõrkeelne vähe kasutatav kirjandus ja see on samuti oluline.
Üllar Saaremäe küsis, kust tekib vääritimõistmine, kuna ministeeriumi esindaja räägib plaanipärasest edasiliikumisest ning hoiuraamatukogu esindaja liigsest kiirustamisest. Saaremäe küsis, miks peab kõnealused muudatused tegema ära kohe, kui rahvusraamatukogu renoveerimine lõpeb alles aastal 2025. Talihärm selgitas, et teenuste liitmisel ja muutmisel viiakse läbi teenuste inventuur. See on vajalik, et ülevõtja oleks teadlik teenuse probleemidest, kuidas teenusega edasi tegeleda ja millist ressurssi see kõik vajab. Kui rahvusraamatukogu muutub teenuse omanikuks juba 2023. aastal, kui hakkaks seadus kehtima, siis saab ta oma strateegiatesse planeerida kõik vajalikud tegevused.

Aadu Must küsis, kus hakkavad tulevikus paiknema hoiuraamatukogu füüsilised kogud. Talihärm vastas, et pimedate raamatukogu on planeeritud 2025. aastast Tallinna kesklinna rahvusraamatukogu hoonesse Tõnismäel. Võõrkeelse kirjanduse säilituskogu ja vahetuskogu on kavandatud pärandihoidlasse, mis tuleb Harjumaale. See plaan on tehtud alates pärandihoidlate kavandamisest. Kordemets lisas, et hoiuraamatukogu vaates on pärandihoidla koht, mis annaks depooraamatukogule võimalusi juurde. Mõistlik oleks hoiuraamatukogu ülesannete üleandmisel liikuda pärandihoidla valmimisega samas rütmis. Pärandihoidlasse on kavandamisel ka moodne robothoidla. Hoiuraamatukogu arvates tuleb liikuda samas rütmis füüsiliste kolimistega.
Helle-Moonika Helme küsis, kas "Raamatud liikuma" on projektipõhine tegevus ning kui palju eelnõus planeeritud muudatused maksma lähevad. Kordemets vastas, et siseauditi kohaselt on kokkuhoid 52 000 eurot aastas. Talihärm vastas, et "Raamatud liikuma" on jätkusuutlik projekt, mis jääb Eesti Rahvusraamatukogu ja tema partnerite püsitegevuseks. Talihärm lisas, et hoiuraamatukogu teenuste jätkusuutlikkuse tagamiseks  oleks nii või naa teisiti vaja ressurssi ja 52 000 eurot kokkuhoidu aastas tulebki nendelt infosüsteemidelt, mida kasutab nii rahvusraamatukogu kui hoiuraamatukogu. Kordemets sõnas, et aastal 2022 soovitakse IT‑süsteemide lahendusele saada 70 000 eurot ning järgnevatel aastatel samuti.

Margit Sutrop küsis, kas ressursside kokkuhoiuga võib tekkida oht, et on vajadus vähendada raamatute hulka. Talihärm vastas, et võõrkeelse kirjanduse säilituskogu Tõnismäele rahvusraamatukogu hoonesse ei liigu. See on kavandatud pärandihoidlasse. Sutrop küsis, mis saab juhul, kui pärandihoidlat ei ehitata. Talihärm vastas, et hoiuraamatukogu hoone on Riigi Kinnisvara AS-i hallata. Seal on täna nii muuseumi kui ka hoiuraamatukogu kogud, sellisel juhul jäävad kogud sinna pikemaks ajaks. Kordemets lisas, et hoiuraamatukogu praeguse hoone renoveerimise maksumuse suuruseks oleks 16 miljonit eurot.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits küsis, kas kiirustades seaduse vastuvõtmisel on kindlus, et viie aasta pärast ei pea seda seadust uuesti käsitlema. Talihärm vastas, et eelnõuga planeeritud tegevused kehtivad kindlasti viis aastat ja rohkemgi. Vajadus seaduse avamiseks võib tulla seoses rahvaraamatukogudega. Kordemets sõnas, et seetõttu ongi hoiuraamatukogu seisukoht, et seadusemuudatus tuleks ühendada uuesti rahvaraamatukogu seaduse muutmisega ja selle vastava väljatöötamiskavatsusega.

Jaak Juske küsis, kas teenuse tarbijate jaoks muutub midagi paremaks või jääb samaks, kui kaks asutust kokku liita uuest aastast juba. Talihärm vastas, et lõppkasutaja jaoks muutuks teenus mugavamaks, kui e-teenuseid arendatakse sidusalt. Aadu Must küsis, kuivõrd on muutuste kavandamisel arutatud teiste riikide kogemust. Talihärm vastas, et teiste riikide tegevustega ollakse kursis. Margit Sutrop küsis, miks ei võiks eelnõu rahvaraamatukogu seaduse muutmise eelnõuga koos menetleda. Talihärm vastas, et kindlasti on esikohal lõppkasutaja, nii teadlaste huvidega arvestamine kui ka ühiste huvide kooskõlastamine. Heidy Purga sõnas, et eelnõu vastuvõtmisel koheselt pimedate ja vaegnägijate jaoks midagi paremaks ei muutu, sest rahvusraamatukogu alles renoveeritakse. Ta küsis, millised on need tingimused, mis vahepealse aja jooksul paremaks muutuvad. Talihärm vastas, et juba enne renoveerimise lõppu saavad paremaks e-teenused.

Helle-Moonika Helme küsis, kas töötajate töökoormuse suurenemisega kasvab ka raamatukogutöötajate töötasu. Talihärm vastas, et vabaneva ressursiga selle arvelt on kavandatud ka töötajate koormuse tõusu kompenseerimine. Kristina Šmigun-Vähi küsis, kas muudatuste käigus koondatakse inimesi. Talihärm vastas, et kõik töölepingud lähevad üle rahvusraamatukogule. Purga küsis, kas rahvusraamatukogu töötajad on riigi palgasüsteemis ning Eesti Hoiuraamatukogu töötajate palgatingimuste üle otsustab kohalik omavalitsus. Kordemets vastas, et hoiuraamatukogu on samuti riigiasutus.

Lisaks siis jätkus komisjoni liikmete vahel arutelu, kas tuleks eelnõu teisele lugemisele tuua veel enne Riigikogu suvepausi või jätkata menetlusega sügisel. Ja koosoleku lõpus tegi Aadu Must ettepaneku täiendada järgmise, 12. mai komisjoni päevakorda punktiga, mis valmistatakse ette eelnõu seaduseelnõu teiseks lugemiseks saatmist.

Ja tõepoolest siis järgmine kord, 12. mail kogunes kultuurikomisjon ja seal tehti konsensuslikult kaks otsust. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. mail 2022 ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada.

Ja 16. mail kogunes kultuurikomisjon veel kord antud teema aruteluks. Aadu Must sõnas, et eelnõu puhul on mõned vaieldavad küsimused, aga need on pigem töökorralduslikud ning nende lahendamine ei ole otseselt seadusandja pädevuses. Komisjon eelnõule muudatusettepanekuid ei ole teinud. Must lisas, et eelnõu teine lugemine on planeeritud 31. maiks. Ta tegi ettepaneku kinnitada eelnõu menetlusdokumendid. Viktoria Ladõnskaja-Kubits sõnas, et Isamaa fraktsiooni arvamuse kohaselt on eelnõus nüansid, mistõttu tuleb seadus paari aasta pärast uuesti avada. Tekib küsimus, miks ei võiks see eelnõu ettenähtud tegevusi samuti edasi lükata. Heidy Purga küsis, kas Eesti Pimedate Raamatukogule vajalikud teenused saavad Eesti Rahvusraamatukogus olema üle maja laiali või koondatakse ühte kohta. Aadu Must vastas, et Rahvusraamatukogu nõukogu tegeleb nende küsimustega. Oluline on, et puuetega inimeste jaoks peab olema tegemist nii-öelda ühe akna teenusega. Seejärel otsustas komisjon konsensuslikult kinnitada eelnõu menetlusdokumendid. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Sellel esimesel lugemisel siin Ivi Eenmaa, keda ma pean Rahvusraamatukogu peadirektor, keda ma pean autoriteediks, iseloomustas seda eelnõu, kuidas ta täpselt oli – väike bürokraatlik näpumäng, mida kõike toimetatakse suurte ponnistustega väga mittearusaadava eelnõu näol. Ja ma küsin, et kõik see, mida Sutrop küsis ja Talihärm vastas, on ka tore kõik kuulda. Kas te arutasite seal seda asja, et tegemist on selline väike bürokraatlik näpumäng, mida suurte ponnistustega püütakse läbi viia ja mis on ka väga mittearusaadaval moel esitatud. Ja pimedad, muuseas, et pimedate probleem laheneb umbes 30–50 aasta pärast tema ennustusel.

Aitäh, väga hea küsimus! Nagu ma ütlesin, ma püüdsin anda võimalikult põhjaliku ülevaate komisjoni aruteludest, antud nurga alt küsimust ei arutatud.

Aitäh, siis rohkem küsimusi ei ole. Sellele eelnõule muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Ahah, jah, enne on mul läbirääkimised. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, läbirääkimised on suletud. Muudatusettepanekute läbivaatamisest me juba rääkisime, neid ei ole ja juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 559 SE teine lugemine lõpetada. Ühtegi konkureerivat ettepanekud meile laekunud ei ole, nii et sel eelnõul on teine lugemine lõpetatud.

Nüüd on mul küsimus tervise- ja tööministrile, et kas kolme minuti jooksul jõuad midagi öelda või ma lõpetan istungi ära ja jätkame homme kell kaks. Selge. Teen neli minutit juhataja vaheaega. Tänane istung on lõppenud.