Austatud Riigikogu! Tere ja ilusat töönädala algust meile! Alustame täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun! Seda soovi ei ole.

Palun kohaloleku kontroll!

Kohal on hetkel 77 Riigikogu liiget.

Alustame päevakorra läbivaatamist. Aga enne seda on meil vaja päevakord kinnitada, seega ... Härra Kõva!

Aitäh, hea istungi juhataja!

Ma vabandan korraks! Head kolleegid, prooviks natukene vaiksemalt, härra Kõval on protseduuriline küsimus. Palun!

Aitäh! Mul on küsimus meie päevakorra kohta. Meil on selle nädala päevakorras kaks head eelnõu, üks parem kui teine. Nimelt, tänases päevakorras on punkt nr 1 eelnõu 619 ja meie nädala päevakorra lõpetab veel parem eelnõu, mis on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Raimond Kaljulaidi esitatud perehüvitiste eelnõu. Need on väga sarnased. Mul on küsimus, et miks need eelnõud ei ole üksteise järel päevakorras ehk miks see meie eelnõu 560, mis on sisse antud tüki maad varem kui [eelnõu] 619, 22. märtsil juba, ei ole kohe siinsamas eelnõu 619 järel. See oleks vist mõistlikum.

Jaa, aitäh! Eks komisjoni ettepanekud jõuavad juhatusse ja juhatus selle alusel paneb päevakorra kokku. Järelikult tuli komisjonist selline ettepanek, on mu esialgne arusaamine, aga me kontrollime üle, mida komisjon ütles. Nii et juhtivkomisjon on see, kes teeb ettepaneku juhatusele, kuidas neid päevi planeerida.

Paul Puustusmaa.

Suur tänu! Mul on see küsimus, et meil on siin kaks eelnõu: üks on 511, teine lugemine, ja teine on 572, ka teine lugemine. Esimese eelnõu puhul on lubatud Riigikogu liikmetel sõna võtta, teise puhul ei ole see lubatud. Miks selline erinevus?

Kust te võtate selle teadmise, et ühe puhul on lubatud ja teise puhul ei ole lubatud? Mõlemad on teised lugemised, mis tähendab, et teil on täpselt samamoodi õigus sõna võtta. (Hääl saalist.) Ma ei tea, mida te vaatate. Mina vaatan päevakorda, siin ei ole päevakorras midagi selle kohta, kes võivad sõna võtta. See on ikka nii, nagu kodukord ette näeb.

Härra Kõva, palun!

Aitäh! Jaa, tõesti nii on, et komisjon selle ettepaneku teeb, aga juhatusel on ka oma väike pädevus asja juures. Nii et ma ikkagi küsin, et kuna see meie, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Raimond Kaljulaidi algatatud lastetoetuste eelnõu on neljapäeval viimane päevakorrapunkt, siis on ju mõistlik, et need kaks eelnõu – 619 ja 560 – võiks kokku liita. Aga kuna [eelnõul] 619, nagu me täna teame, kui esimene lugemine lõpetatakse, on muudatusettepanekute tähtaeg juba homme või ülehomme ja komisjon seda arutab tõenäoliselt  varem kui Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Raimond Kaljulaidi lastetoetuste eelnõu ...

Head kolleegid, palun vaiksemalt!

... siis on küsimus, et neid ei ole ka võimalik puhtfüüsiliselt liita. Sellest tingituna oleks ju juhatusel mõistlikum, et see 560 tõstetakse ettepoole.

Aitäh! Hea Kalvi, tõepoolest, vaatasime üle, komisjoni ettepanek oli arutada teie eelnõu 2. juunil. Mis puudutab seda, kas neid võiks liita, siis seda saab komisjon otsustada ja sõltumata sellest, mis on muudatusettepanekute tähtaeg. Kui muudatusettepanekute tähtaeg on ühel homme ja teisel kümme päeva, siis võib komisjon rahulikult homme või ülehomme, pigem siis ülehomme koguneda ja öelda, et need on sarnased eelnõud, ootame ära ka teise eelnõu muudatusettepanekute tähtaja ja siis need eelnõud liidetakse, näiteks. Nii et selles mõttes siin ei ole komisjonil ühtegi piirangut nende eelnõude liitmiseks.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Tegelikult sotsiaaldemokraadid esitasid, nagu juba öeldud, oma eelnõu märtsis. Ja kui me sotsiaalkomisjonis seda sotsiaaldemokraatide lastetoetuse tõstmise eelnõu, see tähendab esimese ja teise lapse toetuse tõstmist 100 euroni, arutasime, siis ei olnud veel Keskerakond oma eelnõuga, ütleme, selle ettepanekuga välja tulnud. Nüüd on selline lugu, et meie eelnõu, mida me arutasime komisjonis varem, on tagapool, ja see eelnõu, mis äkitsi tuli siia Riigikokku, on eespool.

Jaa. Nagu ma ütlesin, see oli komisjoni ettepanek, ja lõpuks sotsiaaldemokraadid võivad otsustada, kas nad seda täna arutusel olevat eelnõu toetavad või ei toeta. Kui nad otsustavad mitte toetada ja toetada enda eelnõu neljapäeval, siis selles mõttes see võimalus on teil ju ka olemas. Aga ma rohkem ei tahaks tõesti selle peale aega raisata. Meil on tegelikult võimalus päevakord ära kinnitada sellisena, nagu ta on ette pandud. Kindlasti fraktsioonid saavad ka komisjonides oma liikmete tähelepanu juhtida sellele, et näiteks sellised eelnõud võiksid olla koos, ja komisjonis ka need otsused teha.

Eduard Odinets, palun!

Ma tahaksin ikkagi sellest loogikast aru saada. Eelnõu, mis on esitatud märtsis ja komisjonis arutatud isegi varem, kui järgmine eelnõu menetlusse anti, ja suures saalis on nad vastupidises järjekorras ja mitmepäevase vahega. Kas juhatusel on üldse mingi kaalutlusõigus, et nähes seda ebaloogilist sättimist, sekkuda ja päevakorda kujundades asjad loogiliseks muuta?

Juhatus lähtub komisjonidelt saadud sisendist. Kui komisjonid paluvad ühele või teisele päevale panna, siis me reeglina lähtume komisjoni palvest. Väga harvadel juhtudel, kui päev on kas üle koormatud või on mingi muu põhjus, me oleme võtnud komisjoniga uuesti ühendust ja palunud näiteks seda kuupäeva muuta. Nii et reeglina me lähtume ikkagi komisjonide sisendist ja selle pinnalt koostame suurele saalile päevakorra.

Nii, rohkem protseduurilisi küsimusi ei ole. Panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ... (Hääl saalis.) Kas on kutsungit vaja? Mulle tundub, et me oleme kõik saalis ja keegi välja ei ole läinud. Või on tunne, et ... (Hääl saalis.) Mõned on puudu, aga ma usun, et need fraktsiooni liikmed kõik teavad ja kõik on praegu kuulnud, nii et kui olete päri, et läheme ilma kutsungita, siis ... Väga hea! Siis veel kord.

Panen hääletusele täiskogu VII istungjärgu 16. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Vaatamata mõningale elevusele on päevakord kinnitatud tulemusega 65 poolt ja 17 vastu.

Alustame tööd. Nii, head kolleegid, esimene päevakorrapunkt on 54 Riigikogu liikme algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 619 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi! Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel tutvustada 54 Riigikogu liikme algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduse eesmärk on toetada Eesti lastega perede toimetulekut ja soodustada sündimust.

Eelnõuga tõstetakse esimese ja teise lapse toetus seniselt 60 eurolt 100 eurole ehk samale tasemele, kui praegu on kolmanda ja enama lapse toetus, ja edaspidi on kõikide laste lapsetoetus võrdselt 100 eurot kuus. Eelnõuga tõstetakse kolme‑ kuni kuuelapseliste perede lasterikka pere toetust 700 euroni kuus senise 300 euro asemel ning seitsme‑ ja enamalapseliste perede lasterikka pere toetust 900 euroni kuus senise 400 euro asemel.

Siinkohal ma tahan kohe ka ära mainida, et peretoetuste selline suurendamine lastega peredele omab kahte eesmärki, mida ei tohi omavahel segi ajada ja mida ei ole ka õige omavahel vastandada. Lastetoetuste tõstmine alates pere esimesest lapsest on eelkõige majanduslik abi ja sotsiaalmeede, sotsiaaltoetus, mis annab peredele võimaluse paremini toime tulla. Peretoetus kolmanda ja enama lapsega peredele on pikaajaline sihitud meede, mille eesmärk on lisaks majanduslikule abile soodustada ka sündimuse kasvu. Loomulikult igasugune lapsetoetus ja peretoetus aitab tõsta perede majanduslikku kindlustunnet ja sedakaudu kindlasti mõjutab ka positiivselt sündimust.

Selleks, et lasterikka pere toetus oleks jätkuvalt proportsionaalne elatustaseme tõusuga ning toetuse suurust ei peaks igal aastal muutma, indekseeritakse toetus iga kalendriaasta 1. aprilliks indeksiga. See on indeks, millega indekseeritakse samal ajal ka kehtivaid pensioneid. Lasterikka pere toetust ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1, see tähendab seda, et kui elatustase peaks langema, siis lasterikka pere toetus ei vähene. See on analoogne ka praegu kehtivate pensionidega.

Eelnõuga muudetakse lasterikka pere toetuse lõppemise süsteemi, mille kohaselt hakkab lasterikka pere toetus vähenema pere kolme kõige noorema alaealise lapse täisealiseks saamisel. Senise süsteemi asemel, kus lasterikka pere toetus kadus esimese lapse täisealiseks saamisel, hakatakse lasterikka pere toetust maksma täies ulatuses nii kaua, kuni peres kasvab vähemalt kolm alaealist last. Kui peres on kokku kolm või enam last, kuid vaid kaks neist alaealised ehk kolmas laps saab täisealiseks, hakatakse lasterikka pere toetust vähendama proportsionaalselt ühe kolmandiku võrra. Kui perre jääb üks alaealine laps lasterikkas peres, siis jääks toetuseks alles üks kolmandik peretoetusest.

Aga lisan kohe siia juurde, et algatajad on omavahel aru pidanud pärast eelnõu esitamist. Täpsustuseks lisan kohe, et me sõna "täisealine" mõistame kehtiva seaduse mõttes ja esimese ja teise lugemise vahel muudatusettepaneku kaudu selle muudatuse kindlasti ka teeme, et see määratlus oleks samasugune kui kehtivas seaduses. Ehk see toetus lõpeb lapse 16‑aastaseks saamisel või 19‑aastaseks saamisel, juhul kui ta õpib, või siis õppeaasta lõpul, nii nagu see on kehtivas seaduses. Siin põhimõttelist muudatust ei tule, olgu see juba tulevaste küsimuste vältimiseks ette teada antud.

Lasterikka pere toetuse vähendamise süsteemi muudetakse. Seni on lasterikka pere toetust makstud seni, kuni pere esimene laps saab täisealiseks ehk 19 aastat või kooliea lõpuni, nüüd siis vastavalt üks kolmandik, üks kolmandik ja üks kolmandik.

Eelnõuga tehtavad muudatused suurendavad Eesti lastega perede majanduslikku heaolu ja kindlustunnet muutuva elatustasemega toimetulekuks. Eesti rahvaarv on languses ja kuivõrd suremus on tõusnud, samal ajal kui sündimus on jäänud eelnevate aastatega samale tasemele, on meile kõigile arusaadav, et demograafiline olukord Eestis on väga tõsine ja kriitiline. Hetkeseisuga on keskmine laste arv Eesti peres 1,84, kuid selleks, et iive pöörduks positiivseks, oleks vaja, et keskmine laste arv peres oleks 2,07. Seega peab sündimuse tõstmine olema üks Eesti riigi prioriteetidest – ja seda ta ju ongi meie endi heaks kiidetud arengukavadega, sealhulgas "Eesti 2035" üks eesmärk on täpselt samuti sündimuse tõstmine ja mõjutamine positiivses suunas.

Sündimust mõjutavate tegurite kaardistamiseks on tehtud mitmeid eriuuringuid nii Eestis kui ka välismaal ning kõigist neist tuleb selgelt välja pere majandusliku toimetuleku ja perede sünnikavatsuste seos. Majanduslik ebakindlus suurendab ebakindlust ka peres ja sellel on otsene seos Eesti sündimusega. Perepoliitika rahalised toetused vähendavad riski, et koos laste sünniga halveneb lapsevanemate ja teiste laste majanduslik toimetulek, ning toetused kindlustavad Eesti suurema sündimuse.

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. Seaduse rahalise mõju üle on siin eelnõu esitamise järel väga palju arutatud ja diskuteeritud. Seaduse maksumus 2023. aastal, kui seda rakendataks esitatud kujul, oleks 241 miljonit eurot, ja pigem sellest väiksem kui suurem, sest siin ei ole arvestatud veel kogu kaudset tagasi põrkavat mõju ehk ringlusse mineva raha kaudset mõju riigieelarvele. Nii et pigem on see väiksem kui 241 miljonit, aga 241 miljonit on Rahandusministeeriumi arvestuste kohaselt, nii et jääme selle arvu juurde ja ärme ümardame 240 miljonit 300 miljoniks. See ei ole ei matemaatiliselt ega ka sisuliselt õige. Nii laia käega rahaga ümber käia ei oleks ka kuidagi mõistlik.

Seaduse jõustumise kuupäevaks on märgitud 1. veebruar 2023 ja see kuupäev on valitud teadlikult, et jätta seaduse rakendamiseks pikem aeg, et oleks võimalik tehniliselt ette valmistada seaduse rakendamine. See puudutab IT‑süsteemi ja vastavate ametkondade valmisolekut seaduse rakendamiseks.

Nüüd veel rahastamisest. On ikka küsitud, et kas on praegu õige aeg selle seaduse vastuvõtmiseks, kui sügisel arutatakse riigieelarvet ja riigi eelarvestrateegiat, et oleks mõistlik üheskoos riigieelarve ja riigi eelarvestrateegiaga seda eelnõu arutada ja vastu võtta. No ei ole õige. Õigem on mida varem, seda parem, et jääks rohkem aega ettevalmistuseks. Nii nagu sotsiaalkaitseministergi on öelnud, isegi see olukord, kui me praegu vastu võtame, on küllaltki pingeline, et ettevalmistustega valmis jõuda. Kui me lükkame selle sügisesse, siis loomulikult tuleb lükata ka seaduse rakendamine kaugemasse tulevikku.

Teiseks, mõistlik on käituda nii, nagu praegune valitsus on käitunud. Juba ammu on vastu võetud pensioni baasosa erakorraline tõus ja keskmise pensioni tulumaksuvabastus, millele ei olnud riigieelarves ega riigi eelarvestrateegias katteallikat ette nähtud, kui me selle vastu võtsime. Aga see oli igati vajalik ja Riigikogu toetas seda, jättis pika aja ka valitsusele ettevalmistuseks, et kui hakatakse arutama juba suvel riigi eelarvestrateegiat ja järgmise aasta riigieelarvet, siis oleks teada, millised rahalised kohustused seadustest tulenevad ja millised kohustused on parlament vastu võtnud.

Samamoodi käitus ju valitsuskoalitsioon riigikaitsekulutustega, mis oli ka väga õige. Enam kui 800 miljonit eurot on valitsus, nagu me teame, heaks kiitnud täiendavad kulutused riigikaitsele, mis on praegust olukorda arvestades ju ka väga õige otsus, aga mis on tehtud juba varakult ja millele hakatakse katteallikat otsima riigi eelarvestrateegia arutelude käigus ja riigieelarve arutelude käigus. Nii on mõistlik käituda ka selle prioriteediga, mis ei ole sugugi vähem tähtis. Ei saa vastandada pensioneid ja lastetoetusi. Ei ole õige vastandada pensioneid ja lastetoetusi!

Mille arvelt lastetoetused tulevad? See on küsimus prioriteetidest. See on küsimus Eesti riigi prioriteetidest. Me võime samamoodi küsida, et mille arvelt tulid eelmisel korral õpetajate palgatõusud. No mille arvelt nad tulid? Aga loomulikult riigieelarve prioriteetide arvelt. Nii et kui on prioriteedid, siis riigieelarve kasv, mis eelmisel aastal maksude laekumise näol oli oluliselt suurem, kui prognoositi, mis selle aasta esimeses kvartalis on olnud oluliselt suurem, kui prognoositi, ja loodame, et Eesti majandus kosub ja kasvab jätkuvalt. Ja valikuid prioriteetide vahel, kuhu suunata kasv, tuleb teha igas olukorras ja igal eelarveaastal, olgu see hea majanduskasvu aasta või olgu need keerulised majanduskriisi aastad. Kus kärpida, kus mitte kärpida – see on küsimus prioriteetidest.

On ka kritiseeritud, et siis tuleb makse tõsta. Me teame, et erakondadel on maksupoliitikas väga erinevad seisukohad. Üks allikas tõesti on maksutõus. Ja kuna ma esindan siin algatajaid, siis ei saa ma esindada siin ainult Isamaa Erakonda ega ka iseennast ühe algatajana. Eks need küsimused tuleb loomulikult ka selgeks rääkida. Aga pikas perspektiivis, tahan ma öelda, head kolleegid, on hoopis vastupidi. Kui meil täna on olukord, et meil sünnib natukene üle 13 000 lapse aastas ja pensioniikka jõuab umbes 20 000 inimest, siis pikas perspektiivis tähendab see seda, et maksumaksjaid jääb ülalpeetava kohta vähemaks. Ehk see tähendab seda, et kui me ei suuda Eestis sündimust suurendada ja kui me ei suuda saavutada seda eesmärki, et Eestis sünniks rohkem lapsi, et tulevikus oleks meil rohkem töökäsi, maksumaksjaid, siis vastupidi, jättes need otsused täna tegemata, peame me kaugemas tulevikus kindlasti makse tõstma ning maksukoormus ühe töötava inimese, maksumaksja kohta kindlasti kasvab. Nii et olukord on tegelikult vastupidi, kui me vaatame natukene kaugemale.

Seega julgen öelda, et peretoetusi kui selliseid tuleks vaadata pikas perspektiivis investeeringuna, mitte lihtsalt tüütu kuluna riigieelarves. Ja lisaks, lasterikaste perede toetus, kas see on proportsionaalne, kas tegemist on võrdse kohtlemisega? Jah, eks me kõik tunnetame võib-olla erinevaid ühiskonnaelu tahke erinevalt ja mõistame ka võrdsust ja võrdset kohtlemist ja proportsionaalsust erinevalt. Aga minu sügava arusaamise kohaselt on küll tegemist poliitilise otsuse, poliitilise valikuga, mida parlament peabki tegema, mida poliitikud peavadki tegema.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 ütleb: "Lasterikkad pered [---] on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all." Selle eelnõuga me sisustame seda põhiseaduse paragrahvi, mis tegelikult enne peretoetuste kehtestamist Eestis oli täiesti sisustamata, ja ma ütleksin, et meie perepoliitika oli selles mõttes Eesti põhiseadusega vastuolus. Nii et täna me sisustame selle põhiseaduse § 28, kordan teile, mis ütleb, et lasterikkad pered on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Ja milles see eriline hool väljendub? Eks ikka riiklikus poliitikas, mis annab kindlustunde lasterikastele peredele.

Nii et, head kolleegid, ma kutsun üles teid seda eelnõu toetama. Kui on asjalikke ettepanekuid, et seda eelnõu teha veelgi paremaks, täpsemaks, siis kõik need ettepanekud on oodatud. Nii nagu ma ütlesin, ühe muudatusettepaneku puhul on algatajad juba ise läbi rääkinud ja kindlasti see esitatakse. Kui on ka teisi häid ettepanekuid, siis need on oodatud ja ma väga loodan heatahtlikku sisulist arutelu ja et sellest eelnõust saab Riigikogu erakondadeülene eelnõu – nii nagu me oleme siin saalis langetanud otsuseid, mis puudutasid pensione, millest ma enne rääkisin, ja nii nagu siin on olnud ka valdavas osas riigikaitseküsimustes üksmeel, olgu see koalitsiooni või opositsiooni algatus, aga Riigikogus on see leidnud enamasti laiapõhjalise toetuse. Ja ma väga loodan, et ka sellel algatusel, mille üle poole Riigikogu koosseisust on algatanud ja kus on leitud üksmeel üle koalitsiooni-opositsiooni piiride, mis on hea näide parlamentaarsest kultuurist, vähemalt selle eelnõu algatuse poole pealt, et me viime selle hea algatuse ka lõpuni ja võtame selle seadusena vastu. Aitäh!

Läheme nüüd küsimuste juurde. Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra juhataja! Ma olen sunnitud tegema nägu, et ei saa aru, miks selle eelnõuga kohe päevapealt nii kiire on. Sellepärast ma tahangi teile esitada küsimuse katteallikate kohta, millest te rääkisite, läksite üle vulinal ja mitte midagi sealt ei tulnud. Ja minu küsimus: kas nii suure ja tähtsa küsimuse arutamisel ei peaks olema ka kõrval näiteks rahanduskomisjoni seisukoht, kust võetakse raha nii suure muudatuse sisseviimiseks?

Aitäh! Ma siiski sissejuhatavas ettekandes rääkisin ka rahalistest katteallikatest, et see on prioriteetide küsimus. Nii nagu te, hea kolleeg – lehvitasite, ma lehvitan vastu –, hääletasite pensionide tõstmise poolt, ilma et rahalised katteallikad oleksid määratletud. Ja see oli väga hea ja õige otsus. Ka mina toetasin seda, ilma et valitsus oleks esitanud katteallikat sellele. Nii nagu me koos hääletasime riigikaitsekulutuste suurendamise poolt, toetasime neid ettepanekuid, ilma et oleks katteallikaid välja toodud, nii on ka selle prioriteediga. Ja miks praegu, seda ma ka põhjendasin: et see oleks juba varakult valitsusele teada. Mida varem, seda pikem aeg jääb riigi eelarvestrateegias vaidlusteks, analüüsideks ja selle eelnõu rakendamiseks. Aga mis puudutab rahanduskomisjoni – mina ei ole rahanduskomisjoni liige –, rahanduskomisjonil on olnud voli seda eelnõu samamoodi arutada. Juhtivkomisjoniks määratakse ju ainult üks komisjon, see tuleneb kodu‑ ja töökorrast, aga miski ei takista rahanduskomisjonil seda arutamast ja omapoolset sisendit andmast. Nii et rahanduskomisjon võib-olla veel ka esimese lugemise järel soovib seda teha ja teeb, ma usun, kindlasti.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Lastega perede toimetulemist keerulisel ajal tuleb toetada ja ma arvan, et selle vastu keegi ei olegi. Teadupoolest elavad Eestis kõige suuremas vaesuses, suhtelises vaesuses ja absoluutvaesuses, üksikvanemad. 37,5% üksikvanematest elab suhtelises vaesuses ja nendest absoluutvaesuses elab 6,7%. Samal ajal ühe‑, kahe‑, kolme‑ ja enamalapselistest peredest elab suhtelises vaesuses 10–13% ja absoluutvaesuses 1,2–2,7%. Eelnõu ühe eesmärgina on välja toodud, et peresid tuleb majanduslikult toetada. Aga üksikvanemaga pered, kes täna on kõige suuremas vaesuses ja elavad kõige suuremas vaesusriskis, te olete sellest eelnõust välja jätnud. Miks te arvate, et nendele piisab 19,18 eurost, ega pea vajalikuks neile mõeldud toetust tõsta?

Jah, tõepoolest, see üksikvanemate toetus on ka minu arvates ajast ja arust oma suuruse poolest. Üksikvanema [laps] saab täna 100 eurot lapsetoetust, nagu kõik teisedki lapsed, ja lisaks on üksikvanema toetus 19 eurot, nii et kokku 119 eurot. See 19 eurot on tõesti väike summa. Aga eks see ole küsimus ja koht, kus me kõik peame peeglisse vaatama. See 19 eurot on tulnud krooniajast ümberarvestusena ja ükski valitsus, kes pärast krooniaega on valitsenud, ei ole ühel või teisel põhjusel pidanud vajalikuks või võimalikuks seda üksikvanema toetust suurendada, sealhulgas praegu ametis olev valitsus. Meil on selle eelnõu menetluse käigus võimalik seda teha. Nii nagu ma ütlesin, kui on häid ettepanekuid, siis kindlasti on see üks teema, mida saab arutada ja muudatusettepanekute käigus ka muuta.

Erkki Keldo, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja! Juba kaks küsijat on olnud, kelle üks suuremaid murekohti on, teie ettekandes samamoodi, et kust kohast tuleb reaalne kate, kust kohast leitakse reaalselt raha selliseks 240+ miljoni suuruse kulutuse tegemiseks. Te tõite ise siin mõningad näited, näiteks õpetajate palkade tõstmine, mis on olnud kordades, mitukümmend korda hetkel väiksemad summad lähiaastate jooksul. Riigimeestelt oodatakse ikkagi riiklikult tervikpilti, nägemust, kuidas me ühiskonda edasi arendame. Jah, muidugi tuleb lapsi ja peresid toetada, aga lapsed eelkõige vajavad kvaliteetset teenust, on see haridus, on see huviharidus. Kui meil õpetajate palka ei ole võimalik selle tõttu tõsta, et me paneme pikaks ajaks Eesti riigi kulutused ja investeeringud kinni, siis kuidas te näete, mis on need reaalsed lahendused? Kas te toetate siis päriselt maksutõuse? Milliseid maksutõuse te toetate nende kulude tegemiseks? Või te tõesti arvate, et püsikulusid on võimalik laenu arvelt rahastada?

Aitäh! Mina isiklikult ei toeta maksutõuse. Ma ei näe ka vajadust praegu Eestil maksutõusudeks ja veel vähem selle eelnõu raames maksutõusudeks. Ja ma ei ole üldse nõus selle vastandamisega, mida siin arutelude käigus varasemalt on tehtud, et mille arvelt see tuleb, kas päästjate-politseinike palkade arvelt või õpetajate palkade arvelt või veel millegi arvelt. Ei tule. Nii nagu ei tule pensionid lastetoetuste arvelt, ei tule ka lastetoetused pensionide arvelt. Ja kui meil jätkub raha ja on prioriteet eakate inimeste toimetulek, siis peab meil olema ka prioriteediks perede järelkasv, laste ja perede toimetulek. See on väga oluline, see on meie tulevik. Ma pigem jah käsitleksin seda isegi investeeringuna – isegi investeeringuna, pikaajalise investeeringuna. Mis puudutab meetmeid sündimuse suurendamiseks, siis kui me niivõrd raskesti mõjutatavat valdkonda kui sündimus üldse poliitiliste ja majanduslike hoobadega tahame ja saame mõjutada, siis see on kindlasti pikaajaline protsess ja ma üldse ei välista, et teatud perioodidel on selleks mõistlik kasutada isegi laenu. Julgen seda välja öelda.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh! Esimest korda, kui sündimus Eestimaal suurenema hakkas, oli siis, kui me vanemahüvitisega välja tulime, nii et ei ole see sugugi mitte teie teene olnud. Aga te praegu kandsite ette peretoetuste eelnõu. Kulu eelarvele on, alguses ma arvasin, et on 300, nüüd te ütlete, et umbes 240–250 miljonit eurot. Tegelikult me ju teame seda, et kui sellised eelnõud välja tuuakse, siis näidatakse ära ka kate. Praktikas peab olema alati ära märgitud katteallikas, mida käesolevas eelnõus tegelikult ju käsitletud pole. Mul on niisugune tunne, et teie varjatud eesmärk on maksutõusud, et suurendada riigi tulusid. Võib-olla te avalikult ütlete ka välja, milliseid makse te plaanite tõsta just nimelt riigi tulude suurendamiseks.

Aitäh! Ma just sellele küsimusele vastasin. Te oma ettevalmistatud küsimusega jäite võib-olla hiljaks. Ma siis kordan: ei, katteallikat ei pea eelnõus välja tooma. Eelnõus peab välja tooma mõju riigieelarvele. Nii et kui esitatakse üks või teine eelnõu, siis ei pea seal konkreetset katteallikat riigieelarve rea mõistes välja tooma. Ja mõju riigieelarvele on siin välja toodud, igati korrektselt arvestatud nelja aasta perspektiivis, nii nagu hea õigusloome tava meil ka ette näeb.

Aga nüüd see hinnang, justkui meie püüaksime või mina nüüd siin selle eelnõuga esmakordselt püüaksin mõjutada sündimust positiivselt. Ei, seda ma ei ole väitnud ja nii ma ka ei arva. Eestis on väga palju perepoliitika heaks tehtud, ja Isamaa Erakond loomulikult ka siin – julgen öelda – lipulaevana. Aga ma olen nõus teiega, mis puudutab vanemahüvitist. Ma loen Praxise hinnangut ja siin meil on ühesugune arusaam. Uuringu tulemustest saab järeldada, et vanemahüvitisel on olnud märkimisväärne mõju naiste sündimuskäitumisele. Pärast hüvitise kehtestamist on kasvanud eriti kõrgharidusega ja kõrgema sissetulekuga naiste sünnitamistõenäosus ja võib arvata, et tegemist on arenguga, millele vanemahüvitis on oluliselt hoogu andnud. Eristuva arenguna on motiveerinud vanemahüvitis kõrgemapalgalisi naisi oma teist ja kolmandat last sünnitama ning inimesed on hakanud teadlikumalt planeerima sünde järjestikku. Nii et see on oma positiivset mõju avaldanud, ja kõigile neile, kes ütlevad, et mingisuguste poliitikatega, mingisuguste majanduslike hoobadega, erinevate toetuste ja hüvitistega ei ole võimalik sündimust mõjutada – on küll võimalik ja antud juhul siis perehüvitiste seaduse muudatustega me soovime sellele kaasa aidata.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin selles seaduseelnõu seletuskirjas on, et Eestis on praegu keskmine laste arv peres 1,84, aga nüüd, kui see eelnõu kuidagi teostuks, võib tekkida olukord, et laste arv kasvab 2,07‑ni perekonnas. Siin ei ole toodud seda ajamäära. Sellepärast esimene küsimus puudutab seda, mis aastal see võiks juhtuda, kui see eelnõu sellisel kujul teostuks. Ja teine küsimus on see, et te ütlesite, et te ei välista isegi laenu võtmist. Kas needsamad lapsed, kes sünnivad nüüd selle eelnõu mõjul, teoreetiliselt, kas nemad peavad hakkama seda laenu tagasi maksma?

Aitäh! Esimene küsimus, te nüüd natuke interpreteerisite seda, et selle eelnõu konkreetne eesmärk on kohe jõuda 2,07‑ni, ja küsite minult ajamääratlust. Siin on öeldud, et selleks, et iive pöörduks positiivseks, oleks vaja, et keskmine laste arv oleks 2,07. Ma arvan, et me ei pruugi selle eelnõuga üksi nüüd küll selle eesmärgini jõuda. Perepoliitika on ikka üks tervik ja haarab endasse kogu ühiskonna erinevaid poliitikaid, nii sotsiaalpoliitikat, majanduspoliitikat, hariduspoliitikat, tervishoidu ja palju muud. Nii et selle eelnõuga me nüüd küll ei pretendeeri, et me kolme, viie või seitsme aasta pärast jõuaksime kindlasti selle näitajani. Aga see peaks meil olema ühine kaugem eesmärk küll. Ja sellele me viitame, et see on üks samm selles suunas.

Nüüd see, mis puudutas teie teist küsimust, see oli siis laenu võtmine, et kes maksavad laenu tagasi. Laenu maksavad tagasi ikka maksumaksjad. Aga nii nagu ikka investeeringutega, kui sa õigel ajal jätad investeeringu tegemata, siis jääb ka tulu saamata. Nii et me peame õigel ajal investeerima nendessesamadesse lastesse, tulevastesse lastesse, on need lasteaiakohad, on see haridus, on see huviharidus. Kui meil sünnib lapsi, kes tulevikus on töökäed, maksumaksjad, eesti keele ja kultuuri hoidjad ja edasikandjad, siis see ongi see kasu. Tark ja haritud rahvas suudab kindlasti targalt majandada ja ka võetud laenud tagasi maksta. Aga kui me jätame need investeeringud täna tegemata, jäävad lapsed sündimata. Kõik küsitlused näitavad, et keskmiselt ka Eestis lapsevanemad soovivad rohkem lapsi, kui neil peredes tegelikult on. Ja see eelnõu aitab nende soovide ja unistuste täitumisele kaasa, et majanduslikel põhjustel ei jääks lapsed sündimata. Nii et see investeering kindlasti tasub pikas perspektiivis ennast ära.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Sotsiaaldemokraadid on esitanud Riigikogule nädalaid tagasi eelnõu, millega soovitakse tõsta esimese ja teise lapse toetus 100 euroni juba sel aastal. Samuti oleme esitanud eelnõu, mis näeb ette tõsta üksikvanema lapse toetust nõnda, et lisaks tavalisele lapsetoetusele makstakse talle teine toetus lisaks: kui täna on lapsetoetus 60 eurot, siis oleks see 120 eurot, ja kui lapsetoetus esimesele lapsele tõuseb, siis oleks see 200 eurot. Minu küsimus teile on – ma olen kuulnud, et Isamaa ei toeta seda ettepanekut –, et kui me teeme nüüd eelnõusse ettepaneku üksikvanema lapse toetust tõsta, siis kas te toetate seda ettepanekut. Ja kui te ei toeta, siis palun põhjendage, miks te üksikvanematesse negatiivselt suhtute.

Aitäh! Mina ei saa siin täna Isamaad esindada, mina esindan Isamaad ja iseennast sama palju kui teid ja sotsiaaldemokraate ühe algatajana selle eelnõu raames. Aga ma saan teile vastata, et minu arvates oleks mõistlik vähemalt need kaks eelnõu ühitada ja neid koos menetleda – [seda], mille on sotsiaaldemokraadid esitanud, ja [seda], mille on 54 Riigikogu liiget algatanud. Nende eesmärk on ühine, ja nii nagu ma varem juba vastasin, mis puudutab üksikvanemaküsimust, siis see on koht, mida me saame arutada ja muudatusettepanekute käigus on võimalik selles osas muudatusi teha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui Kaja Kallase valitsus võimule sai, siis esimese asjana likvideeris ta rahvastikuministri koha ja rahvastiku probleemkomisjoni. Ja minu küsimus sulle on: kas see on juhus, et seesama seltskond on praegu paaniliselt lastetoetuste tõstmise vastu?

Aitäh! Mina arvan, et rahvastikuministri ametikoha ärakaotamine ei ole juhus. Ma usun, et see oli ikkagi teadlik ja läbimõeldud tegevus valitsuskoalitsiooni moodustamisel, mitte mingisugune juhuslik uitmõte. Mida sellest keegi välja loeb, on juba omaette teema.

Aga nii nagu ma ütlesin, ma ikka loodan sellele, et ka Reformierakond tuleb selle hea algatusega kaasa, sest iseenesest on nad ju öelnud, et nemad toetavad lastetoetuste tõstmist, laste‑ ja peretoetuste tõstmist. Aga mil määral ja kuidas? Eks see ole ju arutelu koht. Ja võib-olla me suudame üheskoos veenda ka Reformierakonna esindajaid, et nad on valmis kolmandal lugemisel sellele eelnõule oma toetuse andma. Vähemalt algatajad kõik peaksid selle nimel pingutama, et Reformierakonna saadikud mõistaksid, kui oluline see Eesti arengu seisukohalt on.

Tiiu Aro, palun!

Aitäh! Teatavasti on oluline laste vaesuse määra mõjutav tegur ülalpeetavate lastega leibkonna tööealiste liikmete töö intensiivsus. Ja mul on hea meel küsida, kuidas teie arvates mõjutavad kõnealuses eelnõus pakutavad toetused tööealiste lastevanemate tööhõivet ja töö intensiivsust ja milline on selle tagajärjel selle mõju laste vaesusele?

Aitäh! Selle eelnõu jõustumise puhul laste vaesus peaks kindlasti vähenema. Nii on see ka seletuskirjas kirjas. Mis puudutab vanemate tööhõivet, siis võib-olla üks asi, mis mul jäigi sissejuhatavas ettekandes rääkimata, on töö‑ ja pereelu ühitamine, mis on ju samuti oluline. Ja see eelnõu kindlasti soodustab töö‑ ja pereelu ühitamist, sellepärast et suurem majanduslik kindlus ja suuremad peretoetused võimaldavad vanematel – on siis pereemal või pereisal – paindlikult valida oma töövorm ja töötada ka osalise koormusega. Selle eelnõu vastuvõtmine kindlasti aitab kaasa töö- ja pereelu ühitamisele, nii et võite julgelt toetada.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Mulle tundub teie juttu kuulates küll, et te väärite lastetoetust. See kogu tekst sellest, kuidas lapsi sünnitatakse riigile, kuidas see sõltub lastetoetustest, kuidas lastetoetus paneb just suuremapalgalised sünnitama, see on ikkagi infantiilne. Aga ma küsin teie erakonna seisukohtade kohta. Millal need pahupidi pöörasid? Kui me koos riiki ehitasime, siis oli teie vaade ikkagi, et pered hoolitsevad oma lapse eest, nad soetavad need lapsed endale ja nad ehitavad endale oma maksudest riigi. Praegu on teie jutt täielikult vastupidine, et riik peab üleval kodanikke, sünnitab selleks kuskilt raha, mida ta inimestelt ei korja, ja selle eest siis lapsed tehakse nende heaks. Kuidas ülalpeetavus nii pahupidi teil on? Kuidas erakonnas on arenenud see diskussioon? Palun kirjeldage!

Aitäh! Ära ole nii lastevaenulik. Ära ole nii lastevaenulik! Kõigepealt see, mis puudutab positiivset mõju sündimusele, ja vanemahüvitise kaudu, just nimelt poliitiliste meetmetega. Ma teadlikult tsiteerisin Praxist, et sa ei süüdistaks mind, et ma isiklikult ainult niimoodi arvan. Nendel meetmetel on oma positiivne mõju ja vanemahüvitist ei rakendatud mitte selleks, et Eesti inimesed Eesti riigile lapsi sünnitaks, vaid ikka oma peresse rõõmuks. Nii ka selle eelnõuga. Ei, keegi selle eelnõuga ei kavatse seada eesmärgiks Eesti riigile lapsi sünnitada. Aga tõsi, kasu kasvab sellest meile kõigile. Jürgen, kasu kasvab meile sellest kõigile, nii riigile kui ka kaaskodanikele, aga kõige suurem rõõm ikka oma perele ja õdedele-vendadele.

Aga mis puudutab perepoliitikat üldse, siis Isamaal on algusest peale perepoliitika olnud üks kõige olulisemaid poliitikaid. Jürgen, siis, kui me koos Eesti riiki hakkasime rajama, mäletad, 1000 eurot toetust igale lapsele. 1000 krooni, vabandust! 1000 krooni toetust igale lapsele. Vaat näed, mind polnudki veel. Näed, kui varakult juba Isamaal oli see programmiline eesmärk ja oli valimisloosung. Nii et ei, siin ei ole mingisugust pööret toimunud. Peresõbralikkus ja lastesõbralikkus, ja mis puudutab demograafiat ja Eesti riigi, keele ja kultuuri püsimajäämist, siis sellesse on Isamaa panustanud algusest peale ja see on meie prioriteet olnud kogu aeg.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh! Austatud ettekandja! Laste sündimist mõjutavad paljud tegurid, eelkõige vanemate ja vanavanemate hool ja armastus, kodune kindlustunne, aga ka hariduskorraldus – see, et meie koolides õpetaksid õpetajad, kes saavad oma tööle vastavat palka, sama ka ülikoolides. Meile kõigile on teada kõrghariduse alarahastatus ja peaaegu 100 miljoni eurone puudujääk, mis kasvab iga päevaga. Need probleemid vajavad samuti lahendamist. Aga tegelikult ma tahaksin küsida, tsiteerides Lastekaitse Liidu seisukohta selle eelnõu kohta ja see ütleb nii: "[---] eelnõu vajab täiendavat analüüsi ning rõhutab vajadust põhjalikult hinnata käesoleva eelnõuga kavandatavate muudatuste mõju, arvestades kõikide Eestis elavate laste huvisid. Oluline, et eelnõu koostajad konsulteeriksid põhjalikult ka Eesti rahvastikuteadlaste ja demograafidega. Oleme ju kõik samal poolel – lapse poolel." Meie siin saalis ka, kõik oleme samal poolel. (Juhataja helistab kella.) Kuivõrd on eelnõu algatajad nüüd nende ettepanekutega arvestanud ja on nõus ...

Aeg!

... neid asju realistlikumalt vaatama?

Aitäh küsimuse eest! Minu arvates on see eelnõu väga realistlik vaade Eesti perepoliitikale ja demograafilisele olukorrale ja arvestab kõikide laste huvidega. Nüüd, mis puudutab rahvastikuteadlasi, siis rahvastikuteadlased on soovitanud just nimelt, kui me peame silmas demograafiliste protsesside mõjutamist, keskenduda eelkõige kolmanda lapse toetusele. Ja seda on praktika ka kinnitanud. Kui me siin mõni aasta tagasi suurendasime lasterikaste perede toetust, siis selle tulemusena on ekspertide hinnangul umbes 2500 täiendavat kolmandat last selle perioodi jooksul Eestis sündinud. Nii et oma positiivse mõju on ka see peretoetuste eelmine tõstmine endaga kaasa toonud. Kui vanemahüvitise mõjust me siin juba rääkisime, siis peretoetuste eelnev tõstmine on ka oma positiivse mõju 2500 kolmanda lapse sünniga Eestile andnud. Ja see on Eesti väiksust arvestades väga oluline.

Mis puudutab seda üldist rahastamist, selle kohta on väga palju küsimusi, siis katteallikatest rääkides on  kindlasti mõistlikum selle eelnõu rakendamine, mis on, tõsi küll, palju mahukam kui minu teine näide, aga kindlasti on see tunduvalt tasakaalukam, kus ühelt poolt on lapsetoetused, nii nagu ma ütlesin, mis on majanduslik abi ja sotsiaal-majanduslik meede, ja teine on sihitud meede lasterikastele peredele. See on tunduvalt läbimõeldum kui ühekordne 50‑eurone toetus, mis maksab 30 miljonit ühel jooksval aastal ja mis on universaalne toetus. Kui väga palju räägitakse vajaduspõhisusest ja just Reformierakond räägib sihitud vajaduspõhisest toetusest, siis see ühekordne 50‑eurone toetus, mis läheb maksma 30 miljonit, vahetult enne valimisi, no see ei ole sihitud toetus. Nii et ma arvan, et riigieelarves, nii nagu ma ütlesin, on väga palju kaalumisvõimalusi ja sõltub prioriteetidest, mida me prioriteetideks seame.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Lasterikka pere toetus on Eestis ju toiminud pikemat aega ja tänu Isamaa eestvedamisele. Ja kui täna räägitakse, et ei tea, kust raha tuleb, siis nii nagu sa eelmisele küsijale vastasid, et kui 50 euro jagamise raha oli 800‑miljonilisest lisaeelarvest, leiti ka, et tuleb laenu võtta, aga sõjaliseks katteks, ja kus 15 miljonit läheb tegelikult ainult sinna 800 miljonist. Aga mul on küsimus: kas ei peaks seaduses sätestama punkti, et on võimalus, kui [kõige] vanem laps saab täiskasvanuks ehk, kui koolis käib, 19-aastaseks, siis lastetoetusest jääb kaks kolmandikku alles? Et kui täna laps on juba täiskasvanu, siis 1. veebruaril järgmisel aastal jääks kahel nooremal lapsel kaks kolmandikku peretoetust alles. Kuidas sinu arvamus on, kas tuleks seda täpsustada, et ei oleks kahtepidi arusaamist?

Aitäh! Eks see on jah ka poliitiliste valikute koht ja otsustamise koht ja seda peaks kindlasti täpsustama nüüd menetluse käigus enne teist lugemist.

Heidy Purga, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te viitasite oma kõnes ennist korduvalt pikale plaanile ja ma küsiksin teie käest, kuidas see pikk plaan näeb tulevikus ette olukorda, kui lasteaiad, koolid, ülikoolid, muide ka tugiteenused, ja lisaks ka laste vaimne tervis on alarahastatud. Kas riigi ülesanne ei peaks olema vajaduspõhiselt need toetused pigem üle vaadata, et ennetada tulevikus situatsiooni, kus lapsevanemad peavad lapse panema erahoidu, erahuvikooli, viima eraarsti juurde?

Aitäh! Täiesti nõus teiega. Loomulikult peab. Nii nagu ma ka varem ütlesin, me peame tegelema tervishoiupoliitikaga, hariduspoliitikaga, sealhulgas huviharidusega, paljude muude küsimustega, ka kõrgharidusega, mis on alarahastatud. Aga selle ühe seadusega me ei lahenda kõiki Eestimaa probleeme. Ja sellist komplekskobarseadust ei ole mõtet kindlasti esitada ja see meie poliitilise kultuuri sisse ei mahu. See ei ole ratsionaalne menetlemine, kui me paneme sotsiaalvaldkonna, haridusvaldkonna, tervishoiu, kultuuri, perepoliitika ja kõik muud ühte seadusesse, see ei ole mõeldav. Nii et ikka erinevate seadustega me neid menetleme. Eks me peame seda tasakaalu kogu aeg silmas pidama ja see ongi poliitilise väitluse koht. Nagu me näeme, erinevad erakonnad tajuvad ühiskonna kitsaskohti ja abimeetmete rakendamist erinevalt. See ongi vaidluse koht, kus see tasakaal siis maksude, tasuta teenuste, toetuste vahel tegelikult on. Ja läbi selliste vaidluste ja väitluste lõpuks parlament langetab otsuse. Nii et antud juhul on tegemist perehüvitiste seadusega, mis on igati õige ja mis on osa selle probleemi lahendamisest, mida teie [välja] tõite. Aga sellega me kindlasti ei lahenda näiteks kõrghariduse alarahastamist. Või nii, nagu te rääkisite huviharidusest – me teame, et praegu ametis olev valitsus huvihariduse rahastamist lausa vähendas, kärpis päris mitme miljoni euro võrra, milleks minu arvates ei olnud vähimatki vajadust olukorras, kus tulude laekumine oli märkimisväärselt suurem, kui planeeriti. Minu jaoks jäävad sellised otsused arusaamatuks.

Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Minul on selline mõistatus. Ma ei saa täpselt aru, miks Reformierakond on selle eelnõu suhtes nii kriitiline. Sest mäletame, et alles hiljuti oli suurel osal elanikkonnast arvete maksmisega probleeme, elektriarvete maksmisega, soojaarvete maksmisega. Ja loomulikult on esimesena löögi all lastega pered. Mõistatuse jälil käies kuulsin ma peaministrilt, et eestlasi olevat Eestis 85%. Äkki on see kuidagi seotud, see optimism, et kõik on hästi rahva juurdekasvuga, kui peaminister teab, et eestlasi on 85%? Mina tean, et natukene üle 67%. Mis siis teie arvates selle asjaga on? Kas on mingi seos sellel optimismil, eestlaste juurdekasvu optimismil, ja seadus[eelnõu] kriitikal?

Jah, no mina ei ole selle peaministri väljaütlemisega kursis. Ma olen küll väga erinevate ütlemistega kursis ja jälgin tähelepanelikult, mida peaminister ütleb, aga seda, et eestlaste osakaal oleks 85%, ma ei ole kuulnud. See ei vasta ka tõele muidugi. Eestlaste osakaal Eestis elavate inimeste seas on oluliselt madalam ja viimastel aastatel väheneb, mis kindlasti teeb muret.

Lastetoetustest rääkides ja perepoliitikast rääkides, ka kohaliku omavalitsuse tasemel, muide, olen mina täheldanud ühte asja: varjatult mõnikord võib ridade vahelt välja lugeda seda, et lapsed ei hääleta, lastel ei ole häält valimistel. Ja see on ka oluline mõjutegur olnud. Ma vaatasin kärpeaegadel erinevate kohalike omavalitsuste käitumist ja olen ka kohaliku omavalitsuse tasemel poliitikutega rääkinud. Tihtipeale kippusid käärid esimesena minema sinna, sest nemad ju ei hääleta. Võib-olla on ka siin üks põhjuseid?

Timo Suslov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Esitaksin ühe sellise info siia juurde, et kõik pensioniotsused, millele te eelnevalt olete siin vihjanud, on tegelikult RES-is sees olnud, aga peretoetused ei ole teps mitte. Te tõite hästi palju välja oma jutus, et toetusite Praxise uuringutele. Aga miks te ei ole toonud siis rahvastikuteadlaste arvamusi, demograafide arvamusi siia juurde? Te ütlesite oma esitluses hästi, et olete omavahel aru pidanud. Miks siis ei ole selle asja juures aru peetud Eesti rahvastikuteadlastega, demograafidega, et see pilt selgeks teha? Lastekaitse Liit on teinud tegelikult päris hea analüüsi, mida selles eelnõus ei ole. Miks seda siin tehtud ei ole?

Aitäh! Me oleme arutanud nii omavahel kui ka võtnud aluseks ekspertide-rahvastikuteadlaste arvamused. Ja nii nagu ma ütlesin, rahvastikuteadlased on just nimelt sedalaadi ideoloogilist lähenemist peretoetuste rakendamisel soovitanud. See on just nimelt rahvastikuteadlaste ettepanek sellisel kujul peretoetustele läheneda. Nii et oleme arutanud omavahel ja oleme lähtunud rahvastikuteadlaste ettepanekutest.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Pean antud eelnõu vajalikuks ja õigeaegseks. Eesti pered, olgu need lasterikkad, ühe või kahe lapsega, vajavad lisatuge, eriti praegusel keerulisel ajal. Ma küsin: kas Eestis on läbi viidud uuringuid, mis näitavad, kuidas peretoetused mõjutavad sündimust? Te olete maininud küll Praxise uuringut, aga mis uuringuid on veel tehtud ja mida need täpsemalt näitavad? 

Aitäh! Jah, ma siin eelnevalt rääkisin vanemahüvitisest, aga ma rääkisin ka peretoetuste mõjust ja viitasin ühele uuringule, mis rahvastikuteadlased on teinud, kuidas on majanduslik kindlustunne seotud ka sündimuskäitumisega. Nii et nii nagu ma olen eelnevatele küsijatele vastanud, saan ka teile vastata, et jaa, me oleme tutvunud erinevate arvamustega ja erinevate rahvastikuteadlaste ettepanekutega. Julgen kinnitada, et sellisel pika perspektiiviga majandusliku kindlustunde andmisel on positiivne mõju.

Enamgi veel, erinevad rahvastikuteadlased ka väljaspool Eestit on juhtinud tähelepanu, et Eesti toetustepoliitika, mis puudutab laste‑ ja peretoetusi ja sünde, on liiga sünnikeskne ehk sünnimomendikeskne – sünnitoetused, vanemahüvitis, veel ka kohalike omavalitsuste erinevad toetused, mis on seotud sünniga. Aga selliseid pika perspektiiviga stabiilseid toetusi ei ole piisavalt. Ja praegune eelnõu, mis suurendab laste igakuist toetust ja peretoetusi, mis on püsiva iseloomuga, mis ei ole seotud sünnihetkega, on just nimelt see suund, mida ka erinevad eksperdid on soovitanud, mis annavad pikemaajalise kindlustunde perele.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, eesistuja! Hea Helir, sa hetk tagasi ütlesid, et lapsed ei hääleta. Tegelikult paraku nad meil ikkagi hääletavad, kohalike omavalitsuste valimistel võtavad lapsed hääletamisest osa. Iseasi, kui palju nad seal osalevad ja kui mõjutatavad nad on, see on omaette küsimus. Aga ääretult hea seadus on see, sellepärast et lapse toetamine on ühiskonnas väga vajalik tegur, ja minu meelest on hea, et me sellega tegeleme. Aga küsimus on selles, et siin seaduses lähtutakse lapsest tavapärase arusaama kohaselt ehk ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt on laps alaealine, 18–, ja siin on ka viide alaealisele lapsele. Aga laps, ütleme, laiemas tähenduses on ta ka siis, kui ta on ülalpeetav perekonnas, ta on õpingutel ja seal võib see aeg minna kaugemale kui 18 aastat. Keskkool võib minna pikemaks, seal on ametikoolid, seal on kõrgkoolid. Kuidas näeb perspektiiv ette, kas võiks võtta ikkagi suuremaks selle vanuse?

Aitäh! Kõigepealt selle repliigi kohta repliik. Ma arvan siiski, et õige on öelda, et lapsed meil ei hääleta, sest valimisõigus on neil ainult kohalikel valimistel alates 16. eluaastast, neid võib lugeda juba noorukiteks. Alla 16‑aastastel lastel ju hääleõigust ei ole ja 16‑aastastel ei ole ka Riigikogu valimistel hääleõigust. Aga see oli nüüd repliigi kohta.

Mis puudutab laste ülalpidamist ja eriti seda, et kui laps saab täisealiseks, 18‑aastaseks, siis tekib selline järsk üleminek, millele on ka erinevad eksperdid ja lasterikaste perede ühendus tähelepanu juhtinud, et siis kaovad ära lapsetoetused. Täna mitte küll 18, aga õppival lapsel 19 või kooliaasta lõpuga lõpevad ära lapsetoetused, lõpeb ära peretoetus, kui on lasterikka perega tegemist, ja tekivad lisakulud seoses lapse õppimise ja võib-olla ka väljaspool elukohta elamisega. See kumuleerub ja üleminek on väga kontrastne. Selle leevendamiseks ongi siin eelnõus nähtud ette selline sujuv üleminek: kolmandik-kolmandik-kolmandik lasterikkas peres peretoetustele. See on pehmendav meede üleminekuks ja aitab kaasa sellele, et ka lasterikastest peredest pärit lapsed saaksid parema juurdepääsu haridusele, et kellelgi ei jääks haridus majanduslikel põhjustel saamata.

Aga loomulikult, kuskilt maalt tuleb piir ette, see kolmandik-kolmandik-kolmandik on ju ka algatajate kompromissettepanek. Võiks küsida, et miks kolmandik-kolmandik-kolmandik, miks mitte mingisugune muu lähenemine. Eks see on läbi kaalutud ja arutatud ja tuleb arvestada riigi rahalisi võimalusi.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Meie reformierakondlastest kolleegid on meile ette heitnud seda, et meie, kes me selle eelnõu esitasime, justkui ei ole käitunud riigimehelikult, kuna oleme selle algatuse teinud enne riigieelarve protsessi käsitlemist. Samas tõepoolest, nii nagu sa ise viitasid, nii pensioni tõus kui ka kaitsekulutuste tõus käis ju ka enne seda, kui nad oleks olnud konkreetselt riigieelarvesse sisse kirjutatud. Mis sa arvad, kas siis selle pensionitõusu kontekstis või kaitsekulutuste suurendamisel käitusime me justkui mitteriigimehelikult? Ma arvan, et mitte. Teine küsimuse pool on see, et mis sa arvad, kas Reformierakond nägi selleks ka mingit maksutõusu ette, et kaitsekulutusi tõsta, või mis maksu nad tegelikult tahtsid tõsta. On sul teada midagi sellest?

Ei-ei, mina küll ei arva, et me kuidagi oleksime mitteriigimehelikult käitunud, kui me viimane kord siin pensioni baasosa erakorraliselt tõstsime või riigikaitsekulutusi suurendasime. Ja tõepoolest, siis ei olnud juttu, mille arvel see tuleb ja kas peaks makse tõstma. Ei, sellest juttu ei olnud ja ma arvan, et õige oligi, et seda ei hakatud vastandama, mille arvel see tuleb ja kus on see riigieelarveline kulurida, et ootame, ootame ära sügiseni, vaatame siis, kas meil jätkub riigikaitsesse raha või mitte. Teades, mis on lahendamist vajavad kiireloomulised prioriteedid, tuleb need otsused langetada ja vastavalt nendele prioriteetidele koostada ka riigieelarve. Ja Eestis on, ma arvan, laias plaanis käitutud õigesti erinevates valitsustes, ka riigi eelarvepoliitika puhul, julgen öelda. Siin on üksikuid ilminguid, noh, ma tõin sellesama universaalse valimiseelse toetuse, aga seda ikka valimiste eel juhtub ja seda on ka varem valimiste eel juhtunud. See ei ole kõige mõistlikum ja ratsionaalsem lähenemine ega jätkusuutlik poliitika, aga ütleme siis nii, et teatud osas selline populism on paratamatu.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Viimaste andmete kohaselt on Eesti mediaanpalk 1300 eurot. Ja kui see on ühe keskmise Eesti inimese palk ja ta saab oma esimesele ja teisele lapsele juurde toetust 40 eurot, siis ausalt öeldes see tema, ütleme, võimekust laste paremaks kooliharimiseks kindlasti ei mõjuta, aga kõik see kokku maksab, te ütlesite, 241 miljonit eurot riigile aastas, mõni ütleb üle 300 miljoni. Kas te ei arva, et tegelikult on koer maetud hoopis mujale ja selle raha eest tuleks luua teenuseid peredele, paremat haridust, paremat palka õpetajatele, tasuta ülikooliharidust, mis kahjuks tikub ära kiduma ja samuti on teie erakonna ettepanek. Kas ei saaks paremini seda raha kasutada?

Aitäh! Ei saa. See on parim viis, kuidas seda raha kasutada. Ja ma jätkuvalt ei vastanda erinevaid sihtrühmasid, teen ainult ühe täpsustuse, et see 240 miljonit ei kogune mitte ainult esimese ja teise lapse toetuse tõstmise arvel 60 eurolt 100‑le, vaid see on kogu eelnõu maksumus, mis puudutab ka lasterikaste perede toetusi, kolme ja enama lapsega perede toetusi, kuue ja enama lapsega pere toetusi ja sujuvat üleminekut. Nii et, see on palju laiem ja see kogumaksumus on 240 miljonit.

Aga see on jällegi tasakaalu küsimus. Kui suur osakaal meie erinevates poliitikates peab olema toetustel. Kui suur osakaal peab olema tasuta teenustel – ja tasuta teenused ei ole ainult tasuta haridus põhikoolis, meil on tasuta ühistransport ja mitmed teised arutluse all olevad tasuta asjad –, et kui palju neid tasuta teenuseid peab olema kättesaadav. Kui suur peaks olema maksukoormus, millised maksud. See on kõik omavahel seotud ja eks erinevatel erakondadel on siin erinev arusaam. Aga antud juhul see on perehüvitiste seaduse eelnõu, millega me soovime luua stabiilse ja jätkusuutliku perepoliitika ja anda kindlustunde peredele, neile, kellel on üks ja kaks last – võib-olla selle tõttu mitmetes peredes tekib võimalus realiseerida oma soov ja unistus ka kolmanda lapse saamiseks –, ja anda toetus ja kindlustunne ka kolme‑ ja enamalapselistele peredele. Nii et see raha on küll sihipäraselt ja väga hästi kasutatud raha.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Ma siis ühe saladuse teile avan. Me tegelikult seda riiki oleme ehitanud just oma lastele, mitte niivõrd iseendale, ja selles mõttes on üsna mage see vaade, et maksame ennetähtaegselt välja pensionid ja võtame võlgu selleks, et praegu anda lastele sularaha, mida nad pärast peavad tagasi maksma. Päris uskumatu, ma sain teilt ikka selle vastuse kätte, et teie meelest loob kindlustunde naistele, kes sünnitama hakkavad, see 40 lisaeurot, mitte võimalused tööd ja pereelu ühitada, saada paremat haridust, tervishoidu, koolivälist tegevust.

Aga seletage seda huvitavat konstruktsiooni, mida te korduvalt siin koos Heiki Hepneriga veel duelleerides esitasite, et kui üks kulu on tehtud, siis järelikult saab selle arvel teha veel ühe kulu ja tolle arvel veel järgmise. Kui eelmine kulu on tehtud, siis järelikult on veel tekkinud võimalus teha uus kulu. Rääkige sellest eelarvepoliitikast ka natukene, ma natuke olen segaduses.

Aitäh! Nüüd see, mis puudutab pensioni teise samba vabaks tegemist ja reformi, millele sa viitasid. Vastupidi, see sunnismaisus, mis loodi, et lastelt võetakse kohe raha taskust ära, riik võtab seadusega ära ehk sisuliselt kehtestab maksu ja annab selle pankadele pööritada ja viib valdavas enamuses Eesti majandusest välja – [kas] see oli kuidagi mõistlik? No ei olnud. Ei olnud! See oli väga rumal omal ajal, et see niisugusel kujul langetati, aga noh, need vaidlused on vaieldud ja isegi Riigikohtus on käidud, nii et ma ei hakka seda pikemalt kommenteerima. Nüüd teine asi, kas täiendav 40 eurot on see, mis paneb naised sünnitama, ja kas riik ostab selle 40 euroga lapsi? Hea kolleeg, kust maalt see piir läheb siis? Kas sinu arvates riik ostab 60 euroga, nii odavalt või? Kui me räägime nüüd sinu turumajanduslikust lähenemisest laste ostmisele ... (Jürgen Ligi räägib saalist.)

Härra Ligi!

... et kui on 60 eurot toetust, siis ei ole laste ostmine ...

Härra Ligi!

... aga kui me lastetoetuse tõstame 60 eurolt 100‑le, siis on laste ostmine? Võib-olla me pärast siis arutame ja räägime, kust maalt see ostmise piir läheb, mis see hind siis on sinu arvates. 

Härra Ligi, las nüüd härra Seeder vastab.

Ja nii nagu ma ütlesin, tööl käimist see eelnõu soodustab, see annab vanematele paindlikuma võimaluse töötada ka osalise koormusega. See annab võimaluse ka vähem tööd teha, aga annab võimaluse paindlikumalt erinevatel aegadel tööd teha. Nii et igal juhul on see mõistlik.

Nüüd see, kas kulu tekitab kulu, et kuidas on võimalik seda igiliikurit rahandusmaailmas käima panna? Ei, see ei ole mingi igiliikur ega imevõti. Vastupidi, minu arvates pool aastat tagasi umbes avaldasid ka majandusinimesed artikli. Raul Eamets oli üks nendest, kes arvutas välja, mida toob Eesti riigile üks sündinud kodanik. Ja perspektiivis kodanik toob kasu. Kodanik, kui me võtame, on tulu, mitte kulu, Jürgen, pikas perspektiivis. See on tulu, mitte kulu.

Nii et kui meil sünnib rohkem lapsi, siis tekib meil tulevikus ka riigieelarvesse rohkem tulu. Ja sina, kes sa rahanduskomisjonis oled, peaksid ju väga hästi teadma – räägid, suhtled pankadega, majandusinimestega –, mis on probleem number üks. Inimesi ei ole, töökäsi ei ole. Toome sisse. Nii et ma arvan, et sellel on väga lai positiivne efekt, kui me suudame need eesmärgid ellu viia, mis sellesse seaduseelnõusse on sisse pandud.

Ja veel kord kinnitan: see ei ole mitte mingisugune [laste] ostmise eelnõu, vaid selle eelnõuga me anname võimaluse, et need lapsed, kes jäävad sündimata rahapuudusel, võiksid Eestis sündida.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Eestis peretoetused on tegelikult ühed kõrgeimad Euroopa Liidus, oleme neljandal kohal osakaaluga SKP‑s. Meist kõrgemad on toetused sellistes ultrakonservatiivsete vaadetega riikides nagu näiteks Ungari ja Poola ja nende kõrgete toetuste eesmärk poliitiliselt, nende mõju on tegelikult see, et naised hoitakse tööturust eemal. See tähendab seda, et nende eneseteostusvõimalused on piiratud, neid suunatakse koju ja ka nende pensionid saavad tulevikus olema madalamad. Kas tõepoolest [eelnõu] algatajad on neid mõjusid hinnanud ja kõik nende nelja erakonna esindajad, kes on algatajate hulgas, toetavad sellist maailmavaadet, sellist suunda?

Aitäh! No ma eeldan küll, et kõik 54 Riigikogu liiget, kes siia alla kirjutasid, tegid seda teadlikult, mitte meeltesegaduses ja kedagi ei sunnitud ähvardustega siia alla kirjutama ega meelitatud ka kuidagi kavalusega. Ma arvan, et jah, täie teadlikkusega need inimesed on sellele eelnõule alla kirjutanud.

Nüüd, mis puudutab seda, et meil saavad olema ühed suuremad peretoetused, siis ma arvan, et see on väga hea, meil on ka üks suuremaid ja luksuslikumaid, kui nii võib öelda, vanemahüvitisi. Üks suuremaid vanemahüvitisi. Ja sellel on oma positiivne mõju olnud, nii et ma arvan, et need koosmõjus kindlasti meie perepoliitikale mõjuvad positiivselt. Ja see, et sellega vanemad või naised ... Me peame rääkima siin peretoetuste puhul ikkagi mõlemast vanemast, sest teoreetiliselt võivad peretoetuse saajateks olla ka isad, ja perekond on tervik, ideaalis vähemalt. See annab võimaluse paindlikult tööjõuturul osaleda. Kedagi ei tooda tööjõuturult ära – ei, seda eesmärki ei ole, vaid vastupidi, inimesed saavad pühenduda tasakaalukalt vastavalt sellele, kuidas neil on võimalusi, tahtmist, aega ja oskusi olla tööjõuturul ja olla ka kodus pere juures. See annab selle valikuvõimaluse. Ta ei ole sunnismaine, et ta peab minema majanduslikel põhjustel igal juhul tööle ja pere juurest eemale. Sellise paindliku võimaluse andmine kindlasti on üks pere‑ ja tööelu ühitamise seisukohalt positiivne meede.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Hiljuti oli selline asi, et president jättis välja kuulutamata ühe seaduse, mille me olime vastu võtnud, ja president viitas sellele, et menetlusnorme oli rikutud. Sina olid muide üks, kes presidendile kohe kaebekirja saatis, nii kui see eelnõu siin läbi sai arutatud. Praegusel juhul mina näen, et siin on samasugune risk üleval. Põhimõtteliselt peaks muudatusettepanekute tähtaeg olema kümme päeva. Seda võib muuta erandkorras mõjuvatel põhjustel, aga muudatuste esitamiseks peab jääma aeg, mis on piisav. Mina ütlen kindlalt: mulle kahest päevast ei piisa. Ma loodan, et president vaatab ka praegust ülekannet ja paneb tähele, et 240‑miljonilise kohustuse riigile me võtame kahepäevase muudatusettepanekute tähtajaga. Ütle mulle, Helir, mis on see oluline põhjus või tähtis põhjus, miks see peaks olema kaks päeva? Miks ei võiks me võtta kümme päeva selleks ja arutada kogu seda asja sügisel koos riigieelarvega?

Aitäh! No mina loodan, et sa siiski oled leidnud rohkem aega selle tähtsa eelnõuga tegeleda kui kaks päeva. Praegu sa avalikustasid, et sa ainult kaks päeva tegeled selle 240‑miljonilise eelnõuga, kuigi meil on olnud sellega aega tegeleda juba oluliselt rohkem, see on menetlusse antud oluliselt varem. Kasuta kogu see aeg ära. Nüüd teiseks, ma ei saa juhtivkomisjoni eest rääkida, mis argumentidel otsustati anda just kaks päeva, aga ma arvan, et selle eelnõu puhul on see piisav, sest see eelnõu, nagu sa näed, on üheleheküljeline, ei ole väga keeruline eelnõu ja ka seletuskiri ei ole väga pikk ja keeruline ja mahukas. Nii et tegemist ei ole mahuka eelnõuga, aga tegemist on olulise eelnõuga. Selle eelnõuga [on võimalik] tutvuda ja need erinevad mõjuanalüüsid on kättesaadavad. Ja kuna me nendel teemadel oleme väga palju Riigikogus rääkinud ja iga aasta ka riigieelarvet koostame, siis sa oled kindlasti ka riigi rahaliste seisude ja võimalustega piisavalt hästi kursis, et selle aja jooksul reageerida. Aga veel kord ma ütlen, sotsiaalkomisjoni eest mina rääkida ei saa, küll aga ma ütlen, et see on kooskõlas kodu‑ ja töökorraga. Väga sageli, minu arvates võib-olla liiga sageli, aga siiski ma julgen öelda, lausa väga sageli kasutatakse lühemat muudatusettepanekute tähtaega kui kümme tööpäeva.

Nüüd, võrrelda seda välismaalaste seadusega, mille president kõigepealt tagasi saatis, ei ole küll põhjust, sellepärast et seal oli nii ilmselge kodu‑ ja töökorra seaduse rikkumine ja ka põhiseaduse rikkumine, julgen öelda. Ja näed, ühe korra kirjutasin, president reageeris, teist korda enam ei kirjutanud, president ei reageerinud. Võib-olla oleks pidanud kirjutama, oleks reageerinud. Aga julgen siin öelda, et ka presidendi käitumine oli minu jaoks arusaamatu, kui ta leidis Riigikogule saadetud kirjas, et on rikutud kodu‑ ja töökorda ja põhiseadust, ja Riigikogu võttis selle muutmata kujul vastu – ja siis president kuulutas selle välja. Ega mina ei tea, mis argumendid need olid, mis vahepeal teda ümber veensid, et muutmata kujul järsku need vastuolud, mida ei muudetud, kadusid ära. Põhiseadust ei muudetud ja välismaalaste seadust ei muudetud, aga president kuulutas [seaduse] välja. Aga president on president, mina seda rohkem kommenteerida ei oska.

Nii et ma arvan, et sul on olnud piisavalt aega ja sa saad sellega ilusti ennast kurssi viia. Intelligentse inimesena oskad lugeda ka eelnõu ja langetad positiivse otsuse kolmandal lugemisel, ma loodan.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma toetan sind kõigepealt sellega, et mina olen üks allakirjutanutest ja täie mõistuse juures kirjutasin antud [eelnõule] alla. Küsimus lähtub sellest, et siin kritiseeritakse, et laenu võtmisega ei saa lapsi juurde. Ma tahaksin öelda, et enamus siin saalis viibijaid, ma usun, oleksid oma vanematele tänulikud, kui neil poleks olnud võimalus oma muudest vahenditest neid ilmale tuua ja üles kasvatada kui laenuga. Ma usun, et nad oleksid kõik rõõmsalt praegu seda laenu ka tagasi maksnud, sest vastasel juhul neid ei oleks siin ilmas [olemas]. Ja vastavalt sellele mina ise olen seisukohal, et seda toetust on veel vähe, sest laste saamine ja rahvaarvu suurendamine on üks põhiasju, mis hoiab üldse ühiskonna üleval. (Juhataja helistab kella.) Ja see tähendab seda, et peaks kogu süsteemi muutma, mitte tegema toetusi koolidele ...

Aeg!

... vaid maksma laste pealt nii palju, et nad suudavad ise seda asja teha. Kas ei peaks neid toetusi üldse veel tõstma?

Aitäh! See, mis puudutab laenu, siis ma tahan kohe öelda, et ega laen ei ole kunagi eesmärk, laen on ikka vahend. Laen on vahend. Antud juhul me räägime siin perepoliitilistest eesmärkidest, aga teiste eelnõude puhul me räägime teistest eesmärkidest. Ja riigieelarve on ka üks tervik, riigieelarve koosneb ka laenudest ja laekuvatest maksudest ja müüdavast varast ja Euroopa Liidu rahalistest vahenditest – väga mitmetest allikatest koosneb ja see on ka üks tervik. Ei saa rääkida ainult laenust ja seepärast ma ütlengi, et lihtsalt väga raamatupidamislik on taandada praegu kogu arutelu siin saalis riigieelarve mingisugusele kulureale selle eelnõu arutelu puhul. Me peame suutma tõusta raamatupidaja tasemelt ikkagi poliitiku, riigimehe tasemele, kes vaatab tervikut ja vaatab väga kaugele. Nii et laen, jah, ei ole eesmärk, laen on vahend.

Nüüd see, kas need toetused peaksid olema veel suuremad. Noh, eks see on niisugune, nagu ma olen korduvalt öelnud, tasakaalu tunnetamise küsimus, kas peaks olema suuremad või mitte. Ühelt poolt ühel hetkel on rahalised võimalused, mis piiravad meie otsustusvabadust, aga teiselt poolt on prioriteedid ja arusaam, kust see tasakaal läheb, kui palju tasuta teenuseid, kui palju toetusi, milline maksukoormus – eks see on arutelu koht. Aga minu arvates, arvestades meie tänast olukorda, elatustaset, riigieelarve võimalusi, on niisugune optimaalne tasakaal selles eelnõus tagatud.

Härra Hepner, kas teil on protseduuriline küsimus?

Jaa, mul on protseduuriline küsimus. Hea istungi juhataja! Kolleeg Ligi on väga närviline siin taga. Kas oleks võimalik anda talle [võimalus] kolmandat korda küsida? Ta on kuidagi väga rahulolematu. Või anda talle eraldi kõnepidamise võimalus? Ma tean, et Reformierakonnal on ka täna võimalik kõnet pidada, aga ilmselt olete tema ilma jätnud. Kas oleks võimalik anda kas a) lisaküsimus või b) veel parem, lisakõne?

Aitäh! Vastus on ei. Jürgen Ligi, palun!

Mul on siiski protseduuriline küsimus. Kas kolleeg Hepneri saaks maha rahustada sellega, et mulle see küsimus siiski antaks?

Vastus on ei. Aivar Viidik, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsimus on selline, et praegu kehtivas perehüvitiste seaduses on märgitud, kellel on õigus perehüvitisi saada. Neid on õigus saada Eestis elavatel Eesti kodanikel, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Perehüvitiste seadus ei tunne kodakondsust ega rahvust ega nahavärvi ega usutunnistust. Kuna teie ja veel üks uksepoolne rida kolleege on olnud äärmiselt kriitilised selle suhtes, mis puudutab sisserännet, siis mu küsimus teile on see: kas teie hinnangul see seadusemuudatus annab sisserändele pigem hoogu või mitte?

Aitäh! Kõigepealt ütlen kohe ära, et selle konkreetse seadusega neid regulatsioone, mida te ette lugesite, ei muudeta. Nii et jääb kehtima seni Eesti riigis kehtinud regulatsioon, midagi ei muudeta rangemaks, midagi ei muudeta ka leebemaks.

Mis puudutab nüüd selle võimalikku mõju sisse‑ ja väljarändele, siis ma arvan, et see on marginaalne, eriti arvestades tänast olukorda. Sõjapõgenikud, kes siia on saabunud esimestel sõjakuudel, on tulnud siia, ilma et keegi neist teaks, et selline eelnõu Riigikogu menetluses, parlamendi menetluses on. Enamgi veel, see on algatatud oluliselt hiljem. Ja kui te vaatate, siis suurem osa siia saabunud põgenikest on saabunud esimestel kuudel ja praegu see põgenike voog on tagasihoidlikum, kui ta esialgu oli. Mina küll loodan ja arvan, et Eesti riik peaks igati soodustama esimesel võimalusel, kui see Ukrainas tekib, seda, et nendel inimestel oleks võimalik tagasi pöörduda kodumaale – esimesel võimalusel, kui see võimalus tekib.

See, mis puudutab rändepoliitika kujundamist, on välismaalaste seadus. Siin jätkuvalt on Isamaa oma varasematel seisukohtadel, et see välismaalaste seadus, mis oli oma esialgselt ülesehituselt [konservatiivne], ja Eesti rändepoliitika, mis on olnud väga konservatiivne, oleks pidanud jääma sama konservatiivseks. Kahetsusväärselt välismaalaste seadusega liberaliseeriti seda ja sisuliselt kvoodil ei ole täna enam mitte mingisugust mõtet. Vaat see on küll see koht, mis väga soodustab erineval kujul rännet siia. Aga see on teise eelnõu küsimus, see ei ole praegu perehüvitiste seaduse küsimus. Nii nagu ma ütlesin, ei soovita teil siin hakata kogu maailma parandama ja kõiki Eesti probleeme lahkama. Ei saa me ka Eesti rändepoliitikat, immigratsioonipoliitikat ja muud hakata perehüvitiste seaduse raames lahendama. Nii et jääme ikka perehüvitiste juurde, lastetoetuste ja peretoetuste juurde.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh! Austatud esineja! Te ütlesite, et tuleme siit raamatupidamise tasemelt ära. Minu nägemuses on riik tervik ja ta koosnebki teatud osadest. Aga teie juttu kuulates olen ma veendunud, et raha kätte annab peredele plahvatusliku iibe kasvu. Kas te oma selle [eelnõu] menetlemise raames olete ka mõelnud näiteks sellele, et pakume teenuseid oma väikestele lastele, oma lastele – puudutab see lasteaia kohatasu kaotamist, puudutab see huviharidust? Te ütlesite muu seas, et huvihariduse raha võeti ära. Tegelikult see on kohalike omavalitsuste ülesanne ja headel aegadel riik andis raha juurde, aga me võime selle juurde tagasi tulla. Ja on palju muid teenuseid, mida lapsed vajaksid, aga mida vanemad tegelikult ei osta. Kas te olete seda ka kaalunud?

Aitäh! Ma püüan teid ümber veenda: selle eelnõu tulemusena ei toimu Eestis plahvatuslikku sündimuse kasvu, seda ma ei ole väitnud. Aga ma loodan, et positiivne mõju sellel on. Ja pikaajaline kindel trend positiivses mõttes sündimusele sellel eelnõul on. See ongi oluline, et tal oleks pikaajaline stabiilne mõju. Seda me taotleme eelkõige, mitte kiiret plahvatuslikku ühekordset või lühiajalist sündimuse kasvu. Sel eelnõul kindlasti sellist eesmärki ja sellist efekti ei ole.

Korduvalt olen öelnud, et loomulikult, tasuta teenused, toetused, maksud – see on tasakaalu küsimus. Mõnel pool tõesti, me teame, lasteaiakohti ei ole, aga mõnel pool on jälle vabu lasteaiakohti. See on inimeste vaba valiku küsimus. Ja teoreetiliselt on ju nii, et kui reaalselt inimese rahaline võimekus on olemas, siis ta suures osas saab endale neid teenuseid ise valida. Ega kohalik omavalitsus või ka riik, avalik sektor tervikuna ei suuda igal pool pakkuda just seda, mida inimene soovib. Seetõttu on toetustel ja majanduslikul kindlustundel oma kindel roll ka perepoliitikas, et perel tekiks see valikuvabadus, kes soovib, et ta laps rohkem spordiringis osaleks, kes kunstiringis, kes mingit muud valikut, kes soovib osaleda ja külastada rohkem kultuuriüritusi. Nii et see on valikute küsimus, kui sul on raha, ja iga kohalik omavalitsus seda ka ei suuda.

Nii et veel kord kordan: see on tasakaalu küsimus. Ja see peretoetuste eelnõu või lapse‑ ja peretoetuste eelnõu ei lahenda huvihariduse küsimusi ega ei lahenda ka teiste avalike teenuste kättesaadavuse küsimusi laias plaanis. Selleks on meil teised eelnõud ja teised meetmed. 

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te olete siin mitmel korral öelnud, et see eelnõu loob sellise pikaajalise stabiilse meetme, et Eestis sünniks rohkem lapsi. Samas, kolleeg Yoko Alender ütles, et kõige suuremad lapsetoetused on Ungaris ja Poolas. Siiski ei ole Ungari ja Poola sündimusnäitajad naise kohta sugugi mitte Euroopa tipus. See sõnades kõlab hästi küll, et kui keegi saab 40 eurot lastetoetust juurde, küll siis sünnib peresse uus laps. See sõnades kõlab, aga mina ei tea kedagi ja ma küsin teie käest, kas te kujutate ette ennast või kedagi teist kalkuleerimas, et nüüd on 40 eurot lastetoetus suurem, nüüd võiks peret suurendada. Kas te kujutate üldse ette, et sellest võiks olla abi, peale populismi ja valitsuskriisi esilekutsumise?

Aitäh! Ei, mina ei hakka ennast kuidagi teiste pähe mõtlema ega ette kujutama. Aga noh, kui teie eesmärk on, et lastetoetused püsiks 60 eurol ja mitte mingil juhul ei tohiks neid tõsta, ja võitlete selle nimel, siis see on teie poliitiline valik. Mina arvan, et sellise kindlustunde loomine ühelt poolt lastetoetustega ja teiselt poolt peretoetustega, mida indekseeritakse, loob suurema kindlustunde. Kõik uuringud näitavad, et kui kindlustunne on perel olemas, kui vanematel on kindlustunne, siis on neil ka suurem julgus perre teine või kolmas laps sünnitada ja selle eest hoolitseda. Eriti ma rõhutan, et seda just nimelt pikaajalise kindla riikliku poliitika tulemusena. Mitte lühiajaline vanemahüvitis ega ühekordne sünnitoetus, vaid just nimelt pikaajaline stabiilne kindlustunne, et me suudame sündinud lastele anda hea hariduse, neid koolitada ja ülal pidada. Ja ma arvan, et see täidab seda eesmärki.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Hea Helir! Loomulikult on mul hea meel kuulda, et sa pead mind nii võimekaks ja intelligentseks, et ma suudan seaduseelnõust kahe päevaga aru saada ja muudatusettepanekuid esitada. Ma pean sind ka intelligentseks, nii et selles suhtes me oleme viigis 1 : 1. Aga see, mida me teineteise intelligentsusest arvame, ei loe mitte midagi kodu‑ ja töökorra seaduse mõistes. Kodu‑ ja töökorra seadus nõuab, et muudatusettepanekute tähtaeg oleks piisav ja ma ütlen praegu selgelt, mõeldes ka Kadriorule, et mulle see ei ole piisav, ma arvan, et see ei ole ka suurele osale saalist piisav.

Aga mu küsimus on teine. Eile ma juhtusin olema TV3 saates "Nädala kokkuvõte", mis on teatavasti parim poliitiline debatisaade, Urmas Reinsaluga ja ma Urmase käest küsisin, et kuule, kas sa tõesti arvad, et annad naisele raha ja ta hakkab kohe mõtlema, kuidas saaks sünnitada. Ja Urmas ütles, et ei, ei, ei, sellise suhtumisega sa alandad ju naisi ja kuidas nii. Aga sina oled ju sel juhul juba kaks tundi naisi alandanud siin ja rääkinud sellest, kuidas raha paneb naised sünnitama. Kas Reinsalu on dissident või te olete teineteisest valesti aru saanud?

Aitäh küsimuse eest! Ei, mina ei oska kuidagi Reinsalu dissidendiks pidada. Opositsionäär on ta küll praegu, nii nagu minagi. Me oleme mõlemad opositsioonis. Aga mis puudutab seda, kas eesmärk on, et rahaga panna inimesi nii-öelda kunstlikult sünnitama või meelitada neid sünnitama – ei ole. Olen korduvalt korranud: sellist eesmärki see eelnõu ei kanna. See kannab ikkagi kindlustunde loomise eesmärki, et need lapsed, kes on soovitud ja oodatud, aga kes jäävad majandusliku kitsikuse tõttu sündimata, et need sünniksid Eestis. Vaat seda eesmärki see täidab. Aga see on veidi teistsugune eesmärk kui lihtsalt raha eest laste ostmine. Sellist eesmärki sellel eelnõul ei ole.

Kalvi Kõva, palun!

Aitüma, hea Riigikogu aseesimees! Hea Helir! See, et peretoetused on väikesed, on ilmselge. See, et üksikvanema toetus on väike, on ilmselge. Aga üks asi, mis tänases regulatsioonis absoluutselt puudub ja antud eelnõu seda minu nägemust mööda parandab, on see, et paljulapselise pere toetus ka siis, kui see laps läheb ülikooli ja käib ülikoolis, kui perel tulevad täiendavad kulutused juurde, nii eluasemele kui ka koolituskulud, tänasel päeval 18‑aastasena see toetus kaob. Eelnõu lugedes ma saan aru, et võimalus on riigil maksta ka ülikoolis käivate noorte peredele täiendavat lastetoetust. Aga teie enne ütlesite oma teises või kolmandas vastuses, et ei, nüüd algatajate esindajad on kokku leppinud, et me seda vanusepiiri ei muuda. Kuidas siis ikkagi lõpuks on? Mis algatajate esindaja tänasel päeval ütleb, kas ülikoolis käiva noore pere saaks lastetoetust?

Aitäh! See, mis on teile ilmselge, on mõnele arusaamatu. Sa ütlesid, et sulle on ilmselge, et laste‑ ja peretoetused vajavad suurendamist, aga sugugi kõik ka siin saalis niimoodi ei arva.

Aga nüüd vastus küsimusele, et me ühtemoodi asjast aru saame. Selles eelnõus on kasutatud sõnu "kui laps saab täisealiseks" ja seda võib mõista 18‑aastaseks saamisena. Tegelikult kehtivas regulatsioonis on nii, et kui laps õpib, siis ta saab toetust kuni 19‑aastaseks saamiseni või õppeaasta lõpuni. Ja me tahamegi, et jääks sama määratlus tulevikus siia eelnõusse sisse. Nii et see on üks muudatus, mida me algatajatega oleme arutanud, mida peaksime tegema. Ma seda lihtsalt ütlesin etteruttavalt, seda siin eelnõus praegu ei ole.

See, mis puudutab sujuvat üleminekut, ehk seda, et toetused lõpevad ühel hetkel järsku ära, kui laps saab 19‑aastaseks, lõpetab gümnaasiumi ja läheb edasi õppima, ülikooli kuhugi. Siin ongi see üleminek sujuv peretoetuste puhul kolmandik-kolmandik-kolmandik, see on peretoetuste puhul niimoodi. Esimese lapse sellesse ikka jõudmise puhul kaob ära kolmandik peretoetustest ja säilib kaks kolmandikku. Siis kui teine laps saab [täiskasvanuks], siis kaob teine kolmandik ära, ja kui kolmas laps, siis kaob kolmas kolmandik ära, et see üleminek oleks sujuv.

Selle ümber on väga palju arutlusi olnud, ilmselt arutatakse selle üle veel, kas see on kõige parem ja õiglasem lahendus, aga selline on praegu eelnõus algatajate tahe olnud ja selline on see sujuv üleminek, et need peretoetused ei kaoks ära lasterikkal perel ühekorraga, vaid nii-öelda sujuvalt üleminekuperioodi jooksul.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma loen seaduseelnõu seletuskirja ja siin on kirjas, et lapsetoetuse tõstmine 100 euro peale iga lapse kohta suurendab ühiskonnas võrdsust. Loen siin praegu uudist, milles Lastekaitse Liit ütleb, et lastetoetuse eelnõu suurendab ebavõrdsust. Nad on kriitilised selle suhtes. Mis on teie arvamus, kas Lastekaitse Liit eksib?

No ma ei tea, teie tsiteerite ajalehte ja ajaleht on kusagilt saanud selle sõnumi – [ei tea] kui palju me algallikaga siin suhtleme, milline on see algallika mõte olnud. Aga mõtleme siis nüüd koos kõvasti. Kui siiamaani on olnud nii, et esimesel ja teisel lapsel on 60 eurot kuus ja kolmandal lapsel 100 eurot kuus lastetoetused, ja nüüd selle eelnõuga võrdsustatakse kõigile lastele lastetoetused 100‑eurole – esimesel lapsel 100, teisel lapsel 100 ja kolmandal lapsel 100 –, kas siis on suurem võrdsus tekkinud või ei ole? Minu arvates on.

Omaette küsimus on, kuidas me kohtleme võrdseid ja ebavõrdseid. Ebavõrdseid tulebki kohelda erinevalt ja seda tehakse nüüd peretoetustega, see on selle eelnõu teine pool, võib-olla on seda mõeldud. Peretoetused lähtuvad nüüd laste arvust ja erinevad nendest lastetoetustest. Nii nagu ma algul ütlesin, see eelnõu põhimõtteliselt koosneb kahest osast: üks on need universaalsed kõigile mõeldud ja võrdsed lastetoetused, mida me tõstame, ja teine on sihitud peretoetused, mis lähtuvad teisest loogikast. Ma arvan, et see on selline hea tasakaalus eelnõu, mis täidab oma eesmärki – ühelt poolt kohtleb lapsi ja peresid võrdselt ja teiselt poolt, erinevas olukorras olevaid peresid kohtleb selles mõttes erinevalt, et sõltuvalt laste arvust saavad nad ka rohkem toetusi ja saavad peretoetusi, mida indekseeritakse. Seetõttu, et lasterikkal perel tuleb terve rida täiendavaid kulutusi, alates eluasemekulust, transpordist – ja ma ei pea silmas mitte ainult seda, et neid on rohkem sõitmas, vaid kas või kui perele ostetakse auto ja kui seal on neli või viis last, siis selge, et viiekohalisse autosse neid ei pane, te peate [ostma] suurema auto. See, mis puudutab tööturul osalemist, millest on siin väga palju räägitud, et see annab nüüd paindliku võimaluse [vanemal] jääda koju pere juurde, kui ta seda soovib, sest tal on majanduslik kindlustunne suurem ja nii edasi. Siin koheldakse võrdseid võrdselt ja ebavõrdseid erinevalt, ja minu arvates see on väga õiglane.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Perede toetamine, olgu see siis huvihariduse kaudu, olgu see lasteaia kohatasu kaotamise kaudu, olgu see lastele kõigi meie poolt tasutud transpordi kaudu – need teemad on akuutsed olnud kogu aeg. Ja kui aus olla, siis tegelikult täna me oleme jõudnud selle teema juurde õiges kohas, sellepärast et kui rääkida sellest, et me teeme valikuid lapsevanema eest, kas või selles kontekstis, et lasteaiakoht on tasuta või noh, ta on tasutud kuskilt ühisest kassast, siis tegelikult me võtame ära valikuvabaduse teatud juhtudel. Kuidas teile tundub, kas see raha kätteandmine – siin on öeldud, et see on umbes sularaha, anname kätte – on väga halb praktika, et kuidagi inimesed ei oska jälle oma raha kasutada ja läheb valesse kohta, et riiki ei edendata piisavalt ja teenuse kvaliteeti? Kas see läheb ka nii-öelda visiooni‑ ja väärtuspõhiselt õigesse kohta, kui inimene saab teha ise otsuseid selle raha kasutamise kohta? 

Aitäh küsimuse eest! Mina arvan küll ja küllap siis eelnõu algatajad kõik arvavad, et see on mõistlik lähenemine ja annab valikuvõimaluse ja suurema valikuvabaduse vanematele oma laste tuleviku osas, olgu ta siis lasteaiakoha valik või huviringid või koolivalik, kui me loome suurema majandusliku kindluse ja lapsevanemal tekib see valikuvõimalus. See on väärtuspõhiselt minu arvates väga õige lähenemine ja ma arvan, et see annab ka vanematele ja peredele sellise paindlikuma valikuvabaduse ja võimaluse. Me teame, et olukord omavalitsustes on ju väga erinev. Mõnes omavalitsuses on loodud lasteaiakohti piisavalt, aga mõnel puhul ei ole ja mõni laps ei saa lasteaeda ning kaugeltki ei maksta ega hüvitata siis sellele lapsele või lapsevanematele seda, et tal ei ole lasteaiakohta. Osas kohalikes omavalitsustes küll seda tehakse, aga kaugeltki mitte igal pool. Nii et selline valikuvabadus on igal juhul õige suund minu arvates. 

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra [ase]esimees! Ma küsiksin, lugupeetud härra Seeder, teie käest ikkagi, palun vastake mulle otse ja ausalt sellele küsimusele, mis jäi vastamata minu esimese küsimusena, ja see on: miks selle eelnõuga on teil nii kiire, et mõistuspärane menetlemine on välistatud? Seda enam, et tänane istungki siin hakkas pihta sotside õigustatud küsimusega, nende eelnõu on kolm kuud ja rohkem seisnud kusagil ja nüüd te tulete niimoodi [oma eelnõuga]. Saate aru, see ei ole mõistuspärane, menetlemine on välistatud. Palun vastake, miks on selle eelnõuga teil nii kiire!

Aitäh! Ei, seda eelnõu me menetleme täiesti mõistuspäraselt, ja täidame kodu‑ ja töökorra seadust, ühtegi seadust ei riku. Need viited, mis siin varasemalt mõnel küsijal olid, et ei tea, kas president kuulutab selle välja – kindlasti kuulutab, kui me selle hea seaduse siin kolmandal lugemisel vastu võtame. Nii et ei. Aga miks just praegu, kevadistungjärgul? Aga sellepärast, et jääks rohkem aega selle rakendamiseks, et selgus saabuks varem. Ikka sellepärast, et siis on valitsusel aega planeerida riigieelarves õiget kulurida sinna taha, mis oli teie esimene küsimus, riigi eelarvestrateegiat planeerida ja Sotsiaalministeeriumil ja teistel ministeeriumidel ja ametiasutustel oleks piisavalt aega rakendada, töötada välja vastavad IT-süsteemid ja muu taoline, et seda saaks siis seaduseelnõus ettenähtud ajal jõustuda. Kui me tuleme selle juurde tagasi alles septembri keskel, kui Riigikogu korraliselt koguneb, ja hakkame siis seda arutama, et jõuda novembris või detsembris eelnõuni, siis loomulikult ei jõua seda sellisel kujul rakendada. Nii et sellepärast see aeg on igati õige.

Aga mõistuspäraselt ei menetle me täna järgmisi eelnõusid, mis on seotud usaldusega ja kus üldse muudatusettepanekuid arutada ei saa. Ja parlament peab käituma kummitemplina, võta või jäta. Meile lõpuks jääb ainult hääletamise rõõm, aga sisulist arutelu siin saalis toimuda ei saa. Vaat see ei ole mõistuspärane! Ja tuletan meelde, et need on juba lühikese aja jooksul viies ja kuues seaduseelnõu, mida see valitsus siia sellisel kujul toob ja välistab parlamentaarse arutelu. Vaat seal oleks rohkem mõistust vaja.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Helir! Nii tore on näha, et Reformierakonna saadikud on ka üle hulga aja tööle tulnud ja tunnevad tõsist huvi mingi seaduseelnõu sisu vastu. Aga nagu alati, nemad räägivad ju rahast, räägin ka. Arenguseire Keskuse arvutuste kohaselt kulu ühe sõjapõgeniku ülalpidamiseks on 7590 eurot aastas ehk 632 eurot kuus. Kui me arutame siin, et 700 eurot kuus kolme kuni kuue lapsega Eesti perele on Eesti perepoliitika kujundamisel väga suur raha ja kes selle kinni maksab, siis palun: Ukraina kolme kuni kuue lapsega pere hakkab saama Reformierakonna tahtmise kohaselt mitte 700 eurot, vaid suisa 1896 eurot kuus – ja keegi isegi ei küsi, kust see raha tuleb. Millest selline käitumuslik ja olemuslik anomaalia Reformierakonna puhul ja kuidas sellist poliitikat nimetada?

Ma ei oska seda poliitikat kuidagi nimetada, see on reformierakondlik poliitika. Ma ei saanud täpselt neist numbritest aru, mida te ette lugesite praegu. Mulle ei jää need ka niimoodi käigu pealt meelde. Aga ma lihtsalt kinnitan üle, et ei, see ei ole külluslik raha külvamine. Ma tsiteerin peaministri 17. mai intervjuud: peretoetuste tõstmisel on suur mõju kolme ja enama lapsega vanematele, kes kullatakse rahaga üle ja ei taha toetuse tõustes enam tööle minna, vaid kodus lapsi kasvatada. Siit võib igaüks välja lugeda selle hoiaku. Aga ma lisan siia juurde, et järgmine päev – juba järgmine päev – väitis meie peaminister Kaja Kallas siin Riigikogus esinedes hoopis vastupidist, et peretoetuste kasvul pole laste kasvatamisele üldse mingisugust erilist mõju.

Selliseid hinnanguid on jaganud selle eelnõuga seoses meie peaminister, nii et mina ei tea, mida päriselt peaminister mõtleb või millistele ekspertiisidele ta tugineb, kui ta ühel päeval väidab, et kullatakse üle ja sellel on väga suur mõju ja tulevikus vanemad ei soovigi enam tööle minna, ja järgmisel päeval teatab, et tegelikult sellel eelnõul ei ole mitte mingisugust mõju ja see on tühja kulutatud raha. Mis siis tegelikult peaministri seisukoht on, ma ei tea. Ja minu teada jättis valitsus selle eelnõu kohta oma seisukoha hoopis andmata. Ei ole teada, kas valitsus toetab seda või mitte.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen mõnevõrra üllatunud sellest fookusest, mis siin vastuste käigus on kujunenud. Kui me räägime sündimuse suurendamisest, siis tegelikult mõjub ju see, kui hoolduskoormus on mõlema vanema vahel võrdselt jagunenud ja töö‑ ja pereelu ühitamise võimalused ühiskonnas on head.

Ja, Helir, sa küsimusele vastates viitasid ka sellele, et see toetus võimaldab vanemal lastega koju jääda. Ma tahaks ikkagi väga kuulda just seda, mida päriselt universaalsed lastetoetused teha aitavad. Tegelikult universaalsed lastetoetused just ei põhjusta ju tööturu moonutusi, sellepärast et nad ei ole seotud töötamise või kojujäämise faktiga, erinevalt vanemahüvitisest, mis piirab sissetuleku teenimist vanemahüvitise saamise ajal. Universaalsed lastetoetused ei peaks tööturumoonutusi põhjustama.

Ja teine pool on see, et universaalsed lastetoetused on olnud väga tõhusad laste vaesuse vähendamiseks. (Juhataja helistab kella.) Ja et nad saaksid oma peamist ülesannet täita, siis praeguse hinnatõusu tingimustes nad peaks hinnatõusuga sammu pidama.

Aeg!

Palun räägi sellest päris eesmärgist nendel universaalsetel lastetoetustel ka.

Aitäh! Võib-olla sa oled siis ainult osaliselt kuulnud neid vastuseid. Ma olen korduvalt rõhutanud, minu arvates see eelnõu, kus on ka tegemist universaalsete lastetoetustega, mida me suurendame praegu 60 [eurolt] 100‑le kõigile lastele, nii et esimesel, teisel, kolmandal ja enamatel lastel saab olema võrdselt, millest me oleme korduvalt rääkinud, see soodustab ka töö‑ ja pereelu ühitamist ja valikuvabadust mõlemas suunas: valikuvabadust jääda koju ja valikuvabadust minna tööjõuturule ja realiseerida oma võimeid, oskusi ja tahet. Mõlemat. Ei ta moonuta midagi. Minu arvates ei moonuta ta midagi tööjõuturgu. Nii et mina ei ole üldse selle eelnõu suhtes kriitiline. Vastupidi, mina olen positiivselt häälestatud ja veendunud, et see on väga hea eelnõu ja täidab just nimelt neid eesmärke ka, mida sina, hea kolleeg, ütlesid. 

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Siin kõneldakse selle eelnõu nii‑öelda moraalsest perspektiivist ja jõukohasusest riigile. Asetame asjad võrdlusperspektiivi. Käesoleval aastal kulud kriminaalhooldusaluse kohta on 101 eurot kuus ja kriminaalhooldusalust riik ei pea üleval, kui me võrdleme piltlikult öeldes last kriminaalhooldusalusega, riik tegelikult menetleb tema küsimusi ja inimene on ise omal ülalpidamisel. Ja nüüd me ütleme, et me ei raatsi üks euro vähem maksta lapse eest perele, kui me tegelikult maksame kriminaalhooldusaluse eest jooksvalt 101 eurot kuus. Minu meelest, kui siin tuuakse võrdlusi erinevates kategooriates riigi kuluprioriteetide kohta, kas tegelikult niisugused võrdluskategooriad ei näita seda, et meie moraalses nii-öelda kompassis on midagi veidikene nihkes. (Juhataja helistab kella.) Me eelistame, peame loomulikuks seda, et kriminaalhooldusalusele läheb 101 eurot ja meil puhkeb paanika siin Riigikogu saalis ...

Aeg, härra Reinsalu!

... kui me lapse pealt kavatseme maksta 100 eurot kuus lapsetoetust.

Aitäh! Minu arust väga hea võrdlus, väga hea küsimus, aga ma ei ole kindel, et tingimata moraalne kompass meie kolleegidel siin õiges suunas ei näita. Võib-olla see tuleneb teadmatusest. Ma usun, et väga paljud Riigikogu liikmed ei teagi, et kriminaalhoolduse all olevad inimesed saavad 101 [eurot] ehk saavad ühe euro rohkem, kui me räägime praegu lastetoetustest. Ma usun, et inimesed ei teagi, ei valda seda tervikut ja vaat, kui sa näed seda tervikut, siis sa suudad ka objektiivselt näha seda tasakaalu. Nii et ma arvan, pigem see tuleneb teadmatusest meie kolleegide hulgas.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu meelest me oleme ka tänasel arutelul suhteliselt põgusalt puudutanud ühte väga olulist komponenti siin eelnõus, see on peretoetuse indekseerimine, ja see vääriks kindlasti ekstra rõhutamist. Ma julgeksin ütelda, et kui see ei ole riigimehelik osa sellest või riiginaiselik osa sellest eelnõust, siis küsiksin, mis see on. Ja tõepoolest tõmbaksin siin paralleeli ka pensionidega. Ma ei taha sugugi lastega peresid vastandada pensionäridega, aga ma näen, et selline strateegilistes küsimustes ühtne käitumine, solidaarne käitumine, on ülioluline. Palun kommenteeri natukene seda küsimust laiemalt. Minu meelest väärib see ekstra esiletõstmist.

Aitäh! Ma arvan, et see on üks väga põhimõtteline muudatus, võrreldes praegu kehtiva olukorraga, väga põhimõtteline muudatus, mis loobki sellesama kindlustunde pikas perspektiivis. Me teame, kuidas on seni olnud lastetoetustega, et mingil hetkel on tõstetud ja siis võib-olla viis-kuus aastat või isegi pikem periood ei ole lastetoetusi tõstetud. Sellise kindlustunde ja stabiilsuse loomise seisukohalt on see väga õige riiklik perepoliitika. Nii et jah, see on oluline ära märkida, seda ma algul ütlesin – ja pensionide puhul on ju see ennast õigustanud ja see ei välista loomulikult ka ühekordsete otsuste tegemist, mida me pensionide puhul oleme näinud –, et kui vajadus ja poliitiline tahe on olemas, siis saab ka lisaks indekseerimisele tõsta. Kuigi esialgu oli ju mõte vältida selliseid ühekordseid kas valimiseelseid või mingitel muudel motiividel otsuseid, mis tõstavad kas toetusi või pensione. Indekseerimine annab kindlustunde, aga ei välista ka ühekordse tõstmise võimalust. 

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Kriminaalhooldusaluse kulu oli 101 eurot ja meie kõneleme tohutust mürglist, et me tõstame lapsetoetuse 100 eurole. Aga vaatame vangi ülalpidamiskulu. Selle aasta eelarves on vangi keskmine ülalpidamiskulu 2482 eurot kuus. See tähendab, et see eelnõu, mida on peetud liiga külluslikuks, tähendab tegelikult seda, et see summa oleks 16‑lapselisele perele. Kui 16 last on peres, siis riik maksaks igas kuus pärast selle eelnõu jõustumist sama raha, [mis kulub] ühe vangi ülalpidamiseks. Paluksin sinu kommentaari sellisele moraalsele perspektiivile väärtusloogikas. Kas sellise võrdluse korral tundub see eelnõus ettenähtud kulutus üle mõistuse mittejõukohane riigile?

Aitäh! Jälle väga hea võrdlus. Kui lühidalt ja otse vastata, siis mulle ei tundu. Mulle ei tundu. Vastupidi, selles kontekstis ja võrdluses ma arvan, et me peaksime peresid rohkem toetama. Aga eks me kõik ju teame, et ka vanglate ülalpidamine on väga kulukas, ja me ei tea, kui suur oleks ühiskondlik kulu, kui need inimesed, kes peaksid praegu [kandma] ja kannavadki vanglakaristust, oleksid vabaduses. Seda bilanssi me siin teha ilmselt keegi ei oska ja ei suuda. Nii et see on niisugune hea võrdlus, aga minu arvates väga asjakohane, tuletamaks meelde, kui me arutame siin toetuste suurust ja räägime riigieelarve võimalustest ja rahalistest kulutustest, mis me ühes või teises valdkonnas teeme, siis niisuguste asjade teadmine ja võrdlemine on täiesti asjakohane ja mul on väga hea meel, et sa selle küsimuse esitasid.

Härra Metsojal on tekkinud protseduuriline mure. Palun!

Jaa, aitäh! Ma tunnen ennast natuke puudutatud sellest olukorrast, et Delfis on üleval otseülekanne meie arutelust ja minu hea nii-öelda pinginaaber, küll paremal käel, Hele Everaus on sattunud sinna oma arvuti desktop'iga ehk ekraaniga otse-eetrisse. Äkki hea istungi juhataja natuke klaariks seda olukorda. Kas see on päris hea tava, et ajakirjandus pildistab suvaliselt ekraani ja paneb selle siis üles kogu Eesti avalikkusele vaatamiseks, kui Riigikogu liige on sattunud ühele või teisele internetiväljaandele? Kas see on meie töökorra ja hea tavaga kooskõlas ja kas see on eetiline?

Ma arvan, et see võtmesõna on seal viimases teie küsimuse sõnas: eetiline. Riigikogu ülekanded on avalikult kättesaadavad ka Riigikogu veebis ja eks Riigikogu liikmed peavad ise samamoodi arvestama, et kui nende töövahendid siin laudadel on, siis need on ka kättesaadavad. Ehk seda, et siin on ka erinevaid telefone pildistatud ja need [pildid] üles pandud, on ka varem ette tulnud. Ma arvan, et nii ajakirjandus kui ka meie ise siin saalis peame sellega arvestama, et me oleme avalikkusele kättesaadavad. Eks väga keeruline on ka selles mõttes võib-olla meediaväljaannetele mingisuguseid reegleid hakata kehtestama, et me enam neid sinna üles pressirõdule ei lase. Sellepärast ongi seal üleval pressirõdu. Pigem ma kutsun meid kõiki siin üles jälgima seda, mis ja kuidas me oma tööd teeme. Aga me peame arvestama, et Riigikogu saalist on otseülekanne kogu aeg, 24/7, nii kaua vähemalt, kui me siin töötame. Nii kaua, kui suure saali töö on, nii kaua on ka saali ülekanne kättesaadav.

Tõnis Mölder, palun!

Jaa, aitäh! Mina pean ütlema, olles ka ise selle eelnõu algataja, et need arutelud nii selle eelnõu algatamise faasis kui ka hiljem on olnud nelja erakonna vahel väga head ja sisulised. Minu meelest on tegemist ääretult sisulise ja hea eelnõuga. Ja tegelikult sellist head debatti ka siin parlamendisaalis on suhteliselt harva, aga ma näen, et selle eelnõu puhul on seda olnud.

Ometigi me oleme kuulnud, et mõningad sellised kriitilised noodid on ühe fraktsiooni poolt siit kõlama jäänud, justkui parlament ei tohiks valitsusele tööülesandeid jagada. Või tagatipuks see, et peaminister on sidunud oma ametikoha Eesti laste toetamisega, et kui me läheme selle eelnõuga edasi, toetame Eestimaa peresid ja lapsi, siis on peaminister lubanud justkui tagasi astuda. Mis teie hinnang sellisele käitumisele on? Kas see on eetiline käitumine ja kas on mõistlik siduda ühte poliitilist ametikohta Eesti lastega?

Aitäh! Ma vastan sellele kahes osas. Kõigepealt, minu arvates see ei olnud kuigi küps otsus ja kuigi küps vastus ja reaktsioon peaministrilt kujunenud olukorrale. Ma arvan, et ka poliitiliselt ei ole mitte kuigi tark nii-öelda mustvalgelt välja öelda oma seisukoht ja panna iseennast ja oma erakonda küllaltki keerulisse seisu, võtta ära selline paindlikkus ja läbirääkimiste ruum ja vastanduda ülejäänud parlamendile. Minu arvates see ei olnud tark ja õnnestunud ja läbi mõeldud otsus ja sõnum, mille peaminister välja ütles seoses selle eelnõuga.

Lisaks, ma usun, et ka Reformierakond vaevalt et soovis sellist reaktsiooni, mida sellest sõnumist võib välja lugeda ja mida on tõlgendatud ka sellena, et Reformierakond võitleb nüüd lastetoetuste vastu iga hinnaga, isegi sellise hinnaga, et kui te tõstate lastetoetusi, siis peaminister astub tagasi. See ei olnud kindlasti see sõnum, mida Reformierakond soovis ühiskonnale edasi anda. Ma arvan, et see oli hästi ebaõnnestunud.

Ja teiseks, mis minu arvates on palju sügavam veel, see on põhimõtteliselt parlamentaarse demokraatia vastu suunatud, et kui vähemus, antud juhul üks parlamendi erakond viiest – jah, peaministri erakond – ütleb, et ta on teistsugusel arvamusel ja koalitsiooni sees ei ole saavutatud üksmeelt selle eelnõu puhul, ja parlamendis tuleb algatus, mis on täiesti põhiseaduspärane, ja Riigikogu liikmed, 54 ehk enamus, algatavad ühe eelnõu, siis peaminister teatab ultimatiivselt täitevvõimu esindajana, et sellisel juhul ta teeb niisuguse äärmusliku sammu. Ehk ta dikteerib parlamendile.

Ja kui ma panen selle sellesse konteksti, mida me täna järgmiste eelnõudega hakkame arutama, kus on ka eelnõud seotud usaldusega, kus parlamentaarne arutelu on välistatud, siis siit võib lugeda juba välja niisuguse poliitilise agenda. Ja vaat see on juba Eesti parlamentaarsele demokraatiale ohtlik. Nii et ma ei pea seda avaldust ja otsust üldse mõistlikuks ja see ei soodusta ka siin parlamendisaalis head koostööd. Pigem oleks pidanud peaminister siin ütlema, et parlamendil on õigus algatada eelnõusid, ta võib oma eelistused välja öelda, aga sinna juurde oleks pidanud väga selgelt minema, et parlamentaarses demokraatias, nii nagu Eesti riik põhiseadusest tulenevalt on, on see parlamendi pädevuses ja parlament langetab otsuseid ja annab täitevvõimule suuniseid, mitte vastupidi.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te olete juba vapralt mitu tundi kõnelenud ja mulle väga meeldib, et te räägite üleerakonnalistest [asjadest]. Lapsed ongi tähtsad ja nad ei peaks olema seotud erakonna temaatikaga, vaid lahendused võiksid olla üle erakondade. See, et esimese ja teise lapse toetus tõuseb 100 euroni, on väga õige. Me andsime sisse eelnõu juba 22. märtsil, aga 12. mail andsime [üle eelnõu] ka üksikvanema toetuse tõusuks, sest 19 eurot ja 18 senti on tõepoolest häbiväärne summa ja see nagu ei aita. Pigem tekitab küsimuse, et miks seda sellisena pikka aega on hoitud. Täna te olite esitanud ajaleheülevaate lastetoetuste erinevatest meetmetest, tõusudest laste jaoks. Aga seal puudus üks aastaarv – 2015. Kui 2014 sotsiaaldemokraadid koos Reformierakonnaga tõstsid kümneid aastaid muutumata olnud lapsetoetuse 19 eurolt 45‑le ja teie erakond ei hääletanud vastu. Kas unustasite või on see näpukas?

Aitäh! Nii palju kui mina mäletan, me isegi toetasime seda eelnõu hääletusel, nii et me oleme seda toetanud igati. Küllap see on näpukas, et teda seal loetelus ei ole, selles kronoloogias. Aga see veel kord kinnitab, et praegune eelnõu, kus nähakse ette peretoetuste indekseerimine, on väga vajalik ja loob stabiilsuse. Sellised heitlikud tõstmised, et pikka aega ei tõstetud ja siis korraga tõsteti ja siis jälle ei tõsteta, eks ole, ei anna niisugust kindlustunnet, kui indekseerimise kaudu on võimalik, vähemalt peretoetustele, mis on eelnõus sees.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Aitäh kõnelejale! Lapsed on meie tulevik, ma olen teiega täiesti nõus, ja paljude lastega perede olukord on raske. Aga kas me ei peaks olema vastutustundlikud. See summa, 300 miljonit, mida te nüüd nelja erakonnaga lubate võtta ja indekseerides veel kaugemalegi minna, võtab väga paljudel lastega peredel nagu hinge kinni, sest nad tunnevad, et tegelikult kaovad võimalused toetada laste arengut, toetada laste haridust, näiteks õpetajate palkade, kõrghariduse osas. Ja ma küsiksin, Isamaa on olnud meie liitlane kõrghariduse toetuse tõstmisel ja õpetajate palkade tõstmisel. Kas olete arvutanud välja, mida maksab peredele see, kui nad peavad maksma kinni erahariduse, kui nad peavad saatma lapsed välja kõrgkoolidesse või võtma eraõpetajad selleks, et anda head haridust, kui meie haridussüsteem kokku vajub? On teil ka need arvutused tehtud?

Aitäh küsimast! Kõigepealt jätkuvalt ütlen, et minu arvates ei ole õige vastandada erinevaid sihtrühmasid, nagu siit küsimusest välja tuli, et juhul, kui me tõstame laste‑ ja peretoetusi, siis jäävad tegemata olulised otsused, mis on vajalikud kõrghariduse rahastamiseks või mõnes muus valdkonnas. Ei jää. Kui need on prioriteedid, siis on võimalik neid realiseerida.

Nüüd, kas me oleme kõrghariduse rahastamisel liitlased Reformierakonnaga? Mulle tundub, et viimasel ajal me ei ole. Meie räägime tasuta eestikeelsest kõrgharidusest, Reformierakond on kogu aeg toetanud ka vähemalt osaliselt tasulist kõrgharidust, need on siiski erinevad asjad. Me oleme rääkinud, et ka jooksval aastal tuleks leida lahendus kõrghariduse rahastamiseks nii, et ülikoolid saaksid sõlmida halduslepingud riigiga. Seda raha ei ole leitud, vaatamata sellele, et me oleme teinud korduvalt nii eelarve kui ka lisaeelarve menetluses omad ettepanekud. Nii et ma ei julge öelda, et me ka kõrghariduse teemas kõigis küsimustes liitlased oleme. Aga tahaks küll olla, sest mure on meil ühine.

Nüüd, lapsed on meie tulevik. Kas see laste‑ ja peretoetuste eelnõu ei ole liiga külluslik, nagu siin on öeldud ja küsitud, ja liiga kallis ja kulukas, on toodud võrdlusi siin ka mõnede teiste riikidega? Minu arvates ei ole. Tõsi, laste kasvatamine, koolitamine ongi väga kulukas nii lastevanematele kui kohalikele omavalitsustele ja riigile, aga see on vältimatu tulevik ja mida rohkem me ressurssi sinna suuname, seda kvaliteetsema järelkasvava põlvkonna me saame ja see on meie kõigi huvides. Ja vanemahüvitise summa on ju veel suurem, mida me aastas maksame. Seda me kahtluse alla ei sea, selle me kiidame ju kõik heaks ja see on ka ennast õigustanud praktikas. Vaidlused selle üle, kust see ülempiir läheb ja nii edasi – ilmselt need eriarvamused jäävad igavesti siia saali, aga põhimõtteliselt vanemahüvitise rakendamine ja selle positiivne efekt praktikas on tõestust leidnud ja see on kulukam kui 240 miljonit [eurot], millest me praegu räägime. Nii et ma arvan, et ei, selle tõttu ei jää ei kõrgharidus rahastamata ega teised olulised otsused tegemata, juhul kui need on prioriteedid. Ma veel kord ütlen: me nägime eelarves ette 30 miljoni eest ühekordset 50‑eurost toetust, aga 20 miljonit näiteks kõrghariduse rahastamiseks ei leidnud. Nüüd ma vastandan oma vastuse sees selle. Aga see on kõik valikute küsimus, kus on prioriteedid.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin seaduse dokumentides on kenasti välja toodud ka seaduse mõjud ja need on arusaadavalt, et toimetulek paraneb ja turvatunne, ja te olete seda puldis siin väga hästi seletanud. Aga mõned asjatundjad toovad välja ka sellise aspekti, et riiklikke peretoetusi saavad kõik Eesti elanikud, ka tähtajalise elamisloaga välismaalased, ja helded sotsiaaltoetused on immigratsiooni kasvulava. Seda on näidanud mitmete riikide kogemus ja tõenäoliselt see mõjuaspekt on mingil moel olemas. Olge nõus või vaielge vastu, lugupeetud härra Seeder!

Aitäh! Siin varem oli ka vähemalt üks samasuunaline küsimus, millele ma ka vastasin. Selle eelnõuga me oleme keskendunud tõesti perehüvitiste teemale ja selle eelnõuga me ei lahenda meie rändepoliitikat, mille puhul on meil siin erinevatel erakondadel erinevad seisukohad. Isamaa seisukoht jätkuvalt on toetada konservatiivset rändepoliitikat, mis kahjuks küll viimase välismaalaste seadusega väga jõuliselt, väga oluliselt ja väga põhimõtteliselt ära muudeti, ja tänaseks ma võin öelda, et Eestis ei ole enam konservatiivset rändepoliitikat. See teenis meid väga hästi 30 aastat, vaatamata erinevatele hüvitistele ja vaatamata väga rikkalikule vanemahüvitisele, mida me maksame. Nii et ma arvan, et see ei saa olema kindlasti peamine rännet mõjutav asjaolu siin. Ja ma väga loodan, et me tulevikus tuleme pigem selle välismaalaste seaduse juurde tagasi ja muudame seal mitmeid aspekte mõistuspärasemaks. Aga selle eelnõuga me kahjuks kogu maailma ei paranda, nagu ma olen öelnud, ja ka rändepoliitikat mitte. Nii et keskendume nüüd sellele, et võtta vastu see hea perehüvitiste seaduse eelnõu ja selle kaudu saada suurem positiivne efekt sündimuse seisukohalt. Ja vaatame, kuidas me nende rändeküsimustega välismaalaste seaduse raames hakkama saame.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! No sellest perede toetamisest on saanud poliitiline triangel, kus justkui pikaaegne haigus viirusena on kuidagi välja löönud, ja nüüd siis saame aru, et koalitsioon justkui iga päev vaagub seal kerge nohu ja köha kuni siit elust lahkumise piirimail, kuidagi see haigus süveneb. Kuidas teile tundub, kas see perehüvitiste temaatika on päriselt koalitsiooni suur probleem või on see pikaaegne problemaatika ja lahendamata küsimus, üksteise mittemõistmine, nii et see lihtsalt eelnõuna on – vabandust! – kellegi jaoks kirss tordil ja kellegi jaoks midagi muud?

Ma arvan, et siin on mitu põhjust, mis on kumuleerunud. Üks asi on, et eri erakondadel, kahel koalitsioonierakonnal ongi erinev perepoliitika platvorm. Teiseks, ma arvan, et suhted koalitsiooni sees on kujunenud väga keeruliseks. Ja kolmandaks, mis mul jäi siin enne ühele küsimusele vastates selgitamata: selline algatus, et üks koalitsioonierakond või ühe koalitsioonierakonna poliitikud parlamendis on algatanud eelnõu nii, et valitsuskoalitsioonis ei olegi eelnevat üksmeelt, oleks justkui pretsedenditu ja midagi väga ebakultuurset. Kõigepealt ma tahan öelda, et see on täiesti omane parlamentaarsele kultuurile.

Ja teiseks, sellist asja on tulnud ette ka varem, korduvalt on tulnud varem ette. Ma usun, et kõikide Riigikogu koosseisude tööst leiab selliseid juhtumeid. Eelmises koosseisus oli apteegireform näiteks selline, mille üle vaieldi ja kus koalitsiooni osapooled ei saavutanud üksmeelt. Aga selle tulemusena ei teinud peaminister mingisugust ultimatiivset avaldust, et juhul, kui osa koalitsioonisaadikuid hääletab apteegireformi puhul teistmoodi koos opositsioonisaadikutega, nagu tegelikult juhtuski, siis ta astub tagasi. Selliseid ultimatiivseid avaldusi siis ei tehtud. Aga ka selles koosseisus oli näiteks toetusavaldus Ukrainale, kus me teame, et koalitsioonis ei olnud üksmeelt ja saadikud hääletasid ka siin saalis erinevalt. Aga siis peaminister ei käitunud nii ultimatiivselt.

Nii et mina ei tea, miks peaminister valis just lastetoetuste või selle perehüvitiste seaduse eelnõu ja siin teatas, et vaat siiani ja ei enam, siis tema astub tagasi. Mulle on see arusaamatu.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! See on tõsi, et lapsed on meie tulevik ja nendele tahaks ju jätta, kuidas öelda, parima Eesti, mis oleks võimalik. Mul on selline küsimus. Tegelikult meil ju ei kasva rahapuud, me peame tegema valikuid. Kas me ei jäta tulevikus oma lastele väga suurt koormat, kuna ma tean seda, et tegelikult see perehüvitis, see püsikulu hakkab ju aastatega järjest kasvama. See on praegu 240 miljonit eurot, nagu te ütlesite, aga kümne aasta pärast see on ju [suurem], see on indekseeritud ja aina kasvab. Kas see ei koorma tulevikus meie lapsi?

Aitäh! Ma arvan, et see positiivne efekt kaalub kuhjaga üles selle tulevase kohustuse. Me peame nüüd mõtlema, kas me teeme täna kulutused ja investeeringud oma lastesse, oma perepoliitikasse, et ükski soovitud laps ei jääks sündimata ja et kõik sündinud lapsed saaksid korraliku hariduse, siis nad on konkurentsivõimelised, nad saavad iseendaga hakkama, nad on head maksumaksjad tulevikus, nad arendavad Eesti majandust, keelt ja kultuuri hästi. Ja see investeering tasub kuhjaga ja kasumiga ennast tagasi. Või me koonerdame, me ei tee seda investeeringut oma lastesse, jätame nende võimed täielikult välja arendamata. Sellega kannatab nende konkurentsivõime, kannatab tegelikult Eesti riigi areng. Ja ma arvan, et kui nüüd kaaluda, kas teha seda investeeringut, kas panustada nii palju lastesse või mitte, siis minu isiklik veendumus on küll, et see panustamine tasub ennast kuhjaga ära ja need kulutused ja need investeeringud tuleks praegu teha.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud härra Seeder! Ma kõigepealt tahaksin avaldada pahameelt. See ei ole suunatud teie vastu, vaid see on suunatud ajakirjanike vastu, kes kogu aeg piiluvad üle meie õla meie elektroonilistesse vahenditesse ja toodavad selleteemalisi uudiseid: kuidas keegi siin poodleb ja kuidas keegi vaatab ei tea mida. See on äärmiselt ebaeetiline tegevus. Sõbrad, meie nutivahendid on meie privaatse tegevuse sfäär, ärge toppige sinna oma nina. Tehke uudiseid, mis on uudised.

Aga küsimus on järgmine. Üks eelküsija avaldas muret, et kui me peretoetusi tõstame, siis hakkavad immigrantpered saama samuti suuri summasid ja teevad meie riigikassa tühjaks. Ma arvan, et neil on võimalik teha parandusettepanekuid – nad on ju ähvardanud nendega –, et need peretoetused puudutaksid ainult Eesti peresid, mitte immigrante. Aga kui nende selline liberalism ellu läheb, siis kas olete teinud arvestusi, millal muutub Eesti rahvas vähemuseks oma ajaloolisel kodumaal?

No mina tegutsen selle nimel, et seda ei juhtuks mitte kunagi. Sellesama eelnõu üks eesmärk ongi see, et Eesti rahvas ei jääks mitte kunagi vähemuseks omaenda maal ja et meil oleks järelkasv sündivate lastena olemas. See eelnõu seda eesmärki ka kannab. Ei, ma täna keeldun sellele mõtlemast ja ma loodan, et kui me selle eelnõu vastu võtame, siis me oleme ühe sammu sellele eesmärgile ka lähemale astunud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kunagi heal nõukogude ajal oli selline ehitusettevõte nagu REV – Remondi- ja Ehitusvalitsus – ja siin saab täiesti tegelikult paralleeli tõmmata ka praeguse võimul oleva parteiga, REF‑iga, ehk siis võib-olla täpsustaks natukene: Euroopa Liidu remondi‑ ja ehitusvalitsus. Aga küsimus on selles, et teatavasti on ju Eesti alates sõja puhkemisest toetanud Ukrainat 275 miljoni euroga ja Ukraina parlamendi saadikult saime teada seda, et Eesti on lubanud ka toetada Žõtomõri oblasti ülesehitustöid. Ja nüüd mul tekib küsimus, mis on teie hinnang sellele, miks see raha jookseb Eestist välja, aga mitte Eesti peredele? Kelle peaminister siis Kaja Kallas lõpuks on?

Jah, no kaudselt on see küsimus ju seotud selle eelnõuga ka, kuna siin on väga palju räägitud rahast ja võimalikest katteallikatest ja ma olen korduvalt vastanud, et see on valikute küsimus, see on prioriteetide küsimus. Aga kui nüüd me puudutame Ukraina sõda, siis kindlasti on see ka teatud mõttes paratamatuse küsimus, et sõda Ukrainas on tegelikult ka sõda Eesti eest, sõda Eesti iseseisvuse ja Eesti vabaduse eest. Nii et siin ma selliste avalduste puhul, mis on tehtud, väga kriitiline ei ole, eeldades, et need on tehtud heast tahtest. Kui suureks tegelikult meie võimalused ja tahe tulevikus osutuvad, kui tõepoolest ühel hetkel sõda Ukrainas on lõppenud ja Ukrainat üles ehitatakse, kui suur saab olema siis lääneriikide abi ja toetus Ukraina ülesehitamisel, eks me seda siis näeme. Kindlasti Eestil oma roll ja panus selles on. Aga me ei ole maailma mastaabis suured tegijad. Meie majanduspoliitiline võimekus ja meie rahaline võimekus on väga tagasihoidlikud, aga oma panuse me sellesse kindlasti anda saame ja ka andma peame.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te vastasite minu esimesele küsimusele väga hästi. Ma saan täiesti aru, et perehüvitis on hea investeering. Aga kui on rahakott, kus on teatud summa raha, rohkem ei saa investeerida, siis kumb investeering on teie arvates Eesti tulevikku vaadates parem, kas perehüvitis või investeering haridusse? 

Kes neid suudab lahuta? Minu arvates on mõlemad vajalikud ja ma ei saa neid kuidagi vastandada ja sellist valikut teha. Ma ütlen, et see on jällegi terviku ja tasakaalu küsimus, kus võib-olla poliitikutel on veidi erinevad arusaamad. Tulen jälle selle juurde, kui suur osakaal peab olema toetustel, mis inimesed kätte saavad ja mis annavad inimestele valikuvabaduse, mida nad eelistavad. Kui suur osa peab olema avalikel teenustel, mis on soodsalt või tasuta kättesaadavad, mis on ka omal kohal ja olulised, ilma nendeta ka ei saa, ja kui palju peab makse maksma, et kõige sellega hakkama saada ja riigiga toime tulla. See on valikute küsimus. Ongi erinevad maailmavaated, erinevad eelistused ja ideaalis on see tasakaal, aga seda tasakaalu me näeme väga erinevalt ilmselt. Ja praeguses olukorras minule tundub, et arvestades Eesti riigi võimalusi, meie elatustaset ja seda, kuidas on meil rahastatud haridussüsteem, tervishoiusüsteem, siis selline perehüvitiste seaduse eelnõu vastuvõtmine loob paremat tasakaalu, kui meil tänaseni on olnud. Ja tulles selle põhiseaduse § 28 juurde tagasi, mis ütleb, et lasterikkad pered on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all, siis selle me peame kuidagi sisustama. "Erilise hoole all", on põhiseaduses öeldud. Nii et ma arvan, et see on meie põhiseadusest tulenev kohustus ja praegusi võimalusi arvestades loob parema tasakaalu kui seni.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Jaa, teie viimane jutt oli päris hea kuulda. Eesti põhiseadus ütleb muidugi lisaks, et ka puudega inimesed on Eesti riigi erilise hoole all. Aga kui ma siin praegu kuulen, nüüd te ise väitsite, et eelnõus on natukene üht-teist kõpitseda, esitate muudatusettepanekuid, samas on ka saalis algatajatelt tulnud juba selliseid küsimusi, mis näitavad, et eelnõu ei ole veel päris täpselt läbi mõeldud. Nii et mul on selline küsimus: mis te algatajate esindajana arvate sellest, et erakordselt lühikeseks on jäetud siin muudatusettepanekute tähtaeg? Mida te sellest arvate? No see küsimus on ilmselt komisjoni ettekandjale, aga mida teie sellest arvate?

Aitäh, see on jah komisjoni otsus ja ettepanek olnud, küllap siis komisjon on jõudnud järeldusele, et see aeg on piisav selle eelnõu menetlemise puhul. Ma tuletan meelde, et see midagi erakorralist ei ole. Meil on siin päris sageli selliseid eelnõusid, kus muudatusettepanekute tegemise tähtaeg on lühem kui see tavapärane ettenähtud aeg. Ja eelnõu on menetluses olnud juba pikka aega.

Ma julgen siiski öelda, et see eelnõu on läbi mõeldud, ei ole nii, et see eelnõu on kuidagi toores. Aga see ei tähenda, et ettepanekutega ei saa seda veel paremaks teha või et ettepanekud tulevad ka seetõttu, et kompromiss on kusagil erakondade vahel teise koha peal, kui päriselt algatajate esialgne eelnõu on olnud. Alati ei ole see küsimus ka eelnõu küpsusest ja kvaliteedist, vaid sellest, milline on kompromiss, et saada võimalikult lai toetajaskond siin saalis taha. Nii et sellest tulenevad ka muudatusettepanekuid, mitte ainult sellest, et eelnõu oleks kuidagi halb.

Nii et ma loodan, et need ettepanekud tulevad, need vaadatakse selle ettenähtud tähtaja jooksul läbi ja see kompromiss tuleb selline, et Reformierakond saab ka seda eelnõu toetada.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Valitsusjuht ja peaminister, Reformierakonna esimees on lahke käega jaganud sõjapõgenikele raha, viimati oli lisaeelarve 750 miljonit ja nüüd on [antud] lubadus uus linn üles ehitada. Aga samal ajal ollakse kahe jalaga meie oma riigi, meie oma laste toetamise ehk perede toetuse vastu. Kui eetiliseks ja kui õigeks te peate sellist kaalukausile panemist, et sõjapõgenikud versus oma riigi lapsed ja suurpered?

Ei, seda ei saa vastandada, sellepärast, et kui meil ei sünni lapsi, siis meil ei ole ka tulevikku. Kindlasti sellist vastandamist ma ei toeta. Aga meie võimalus ja kohustus siin on ikkagi ühiselt Reformierakonna saadikuid veenda, et see on hea eelnõu, mille poolt tasub hääletada, ja ma usun, et tänane arutelu on sellele kaasa aidanud, et nad saavad aru, et enamuse tahe on niikuinii olemas. Ja veel üks aspekt: Kaja Kallas on öelnud, et siis ta astub tagasi. Aga kas te kujutate ette, neli parlamendierakonda on selle eelnõu algatuse taga – või et olla korrektne, nelja parlamendierakonna saadikud on selle algatuse taga –, mis alternatiiv on Reformierakonna peaministril? Astub tagasi selle eelnõu vastuvõtmise tõttu ja siis, kui soovitakse luua uut koalitsiooni, siis tuleb ju luua ikka nende nelja erakonnaga koos või nende nelja erakonna seast, kellest kõik on seda eelnõu toetanud. Mis triangel see siis on, et astun tagasi ja jätkan tegelikult erakondadega, kes kõik on ju seda eelnõu toetanud – juhul kui see läheb nii, nagu algatajad on soovinud. Mis käik see siis oli poliitilisel malelaual – ikka ma ei saa aru.

Aitäh! Paistab, et rohkem küsimusi ei ole. Läheme kaasettekande juurde. Sotsiaalkomisjoni nimel Siim Pohlak, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Rahva esindajad! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas oma 16. mai istungil 54 Riigikogu liikme algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Koosolekul osalesid komisjoni liikmed Tiiu Aro, Hele Everaus, Kert Kingo, Helmen Kütt, Siim Pohlak, Priit Sibul, Urve Tiidus, kes asendas Õnne Pillakut, Marika Tuus‑Laul ja Viktor Vassiljev. Kutsutud olid ka sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, sotsiaalkaitseministri nõunik Laura Danilas ning Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik Merlin Murumets. Algatajate esindajana osales Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja koos temaga ka Keskerakonna fraktsiooni nõunik Annabel Liinsoo.

Algatajate esindaja Jaanus Karilaid tutvustas eelnõu ja tõi välja selle eesmärgi, milleks on laste‑ ja peretoetuste tõstmine, et esimese ja teise lapse toetus tõuseks 100 euroni eelneva 60 asemel, kuni kuue lapsega lasterikka pere toetus varasema 300 asemel 700 euroni ning seitsme ja enamalapselise lasterikka pere toetus 900 euroni varasema 400 asemel. Selleks, et lasterikka pere toetus oleks jätkuvalt proportsionaalne elatustaseme tõusuga ning selle toetuse suurust ei peaks igal aastal muutma, indekseeritakse toetus iga kalendriaasta 1. aprilliks indeksiga, mis on analoogne eakate pensioni ja kõrgemate riigiametnike palkadega. Lisaks tõi algatajate esindaja välja, et energia, kütuse ja toiduainete kallinemine on muutnud ja muudab ka edaspidi lastega perede majandusliku toimetuleku varasemast keerulisemaks. Seetõttu tulebki lastetoetuste ja lasterikaste perede toetuste süsteem üle vaadata ning seda ajakohastada. Teiseks peab sündimuse tõstmine olema Eesti riigi üks prioriteetidest. Eesti rahvaarv on langenud, kuna suremus on tõusnud ja sündimus samas jäänud eelnevate aastatega samale tasemele.

Peale eelnõu esitajate esindaja ettekannet toimus arutelu, milles osalesid nii kutsutud külalised kui ka komisjoni liikmed. Komisjoni liige Kert Kingo leidis, et elukalliduse [tõusu] tõttu on see eelnõu absoluutselt hädavajalik ja peaks olema prioriteet number üks. Komisjoni liige Priit Sibul väljendas heameelt, et parlamendis on sellel laiem toetus. Demograafiakriis ei ole kuskile kadunud ja kindlasti see meede aitab seda leevendada. Helmen Kütt sõnas, et on oluline, et suureneks ka esimese ja teise lapse toetus. Minister Signe Riisalo avaldas arvamust peretoetuste tõstmisega kaasnevate kulude ja katteallikate kohta ning märkis, et eelnõus kirjutatu nõuab väga põhjalikku IT‑lahenduste ümbertegemist. Jaanus Karilaid arvas selle peale, et IT‑lahendused ongi üks põhjuseid, miks see eelnõu eriti kiireloomuliselt enne jaanipäeva vastu võtta, sest kui see jääb sügisesse, siis paneksime toetuse väljamaksmise tõsise löögi alla, ütles ta. Minister Riisalo rääkis eelnõu menetlemisest mõistlikus ajatempos, mille peale osa komisjoni liikmeid tundis muret, et mõistlik menetlusaeg on Riigikogus kahjuks liiga sageli tähendanud seda, et eelnõu menetlemine jääb seisma. Siinkõneleja avaldas arvamust, et peretoetuste tõstmise eelnõuga tuleb kiiresti edasi liikuda. Niinimetatud mõistliku menetlusaja kontekstis tuli kõne alla ka näide, kus opositsiooni esitatud puuetega laste toetuste tõstmiseks mõeldud eelnõu jäeti samamoodi valitsuse poolt sahtlisse seisma. Need olid mõned momendid komisjoni arutelust, mis kujunes päris pikaks.

Peale arutelu tegi komisjon konsensuslikult järgmised menetluslikud otsused: teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 30. maiks ehk tänaseks kuupäevaks ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks teie ees kõneleja ning teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 1. juuni 2022 kell 15. Nii palju siis komisjonis toimunust.

Läheme küsimuste juurde. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Alates 24. veebruarist on Eesti toetanud Ukrainat sõjaliselt 241 miljoni euroga. 17 miljonit eurot on andnud Eesti Ukrainale humanitaarabi, 3 miljonit täiendavalt tuleb veel lisaeelarvega ja 15 miljonit era‑ ja kolmandalt sektorilt, kokku 275 miljonit. Lisaks sellele on Eesti lubanud Žõtomõri oblastis toetada ka naiste‑ ja lastevastase vägivalla rehabilitatsioonikeskuse [loomist], sealhulgas pakutava teenuse võimendamisega. Ja teiseks tegevussuunaks on ühiskondlike hoonete taastamine ja rajamine. Küsimus: kas komisjonis oli arutelul see teema, mispärast Eesti pered ja lapsed on jäänud praegu tähelepanu alt välja?

Aitäh! Komisjonis Žõtomõri oblastiga seonduvaid küsimusi ei arutatud. Aga põhimõtteliselt haakub teie küsimusega see, et Kert Kingo püstitas komisjonis küsimuse, et valitsusel on raha kõigi teiste jaoks, ainult mitte oma inimeste jaoks, ja tõi välja, et oma inimeste jaoks Eestis oli lisaeelarves ühekordne toetus 50 eurot aastas, mis teeb 4 eurot ja 17 senti kuus. Ehk siis põhimõtteliselt jah, küsiti küll.

Rene Kokk, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me oleme täna kuulnud siin saalis korduvalt seda, kuidas Reformierakonna saadikud vastandavad peretoetusi küll riigikaitsele, küll õpetajate palkadele, ja nii edasi, seda ka meedias. Äkki sa avaksid, milline oli arutelu komisjonis. Kas komisjonis tuli arutelule ka asjaolu, et kui meil ei ole lapsi, siis ei ole vaja õpetajaid ega ole ka seda, kes riiki kaitseb ja keda riik kaitseks? Millised argumendid seal olid, äkki oskad või saad avada seda kohta?

Aitäh! Komisjonis jah Tiiu Aro soovis teada, kuidas nii helde eelnõu valguses toimetatakse edasi haridusega, turvalisusega. Ja oli jutuks see, et tegelikult, kui pole lapsi, siis pole koolides õpilasi, pole ka õpetajatel kedagi õpetada. Kui pole lapsi, pole meil ka lõpuks riiki ja rahvast, keda kaitsta. Tegelikult jah põhiküsimus on ikkagi lapsed ja lasterikkad pered. See seisukoht käis komisjonis arutelust läbi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma usun, et iga terve mõistusega inimene siin Eestimaal saab aru, et selles olukorras, kus me täna oleme, ei ole mitte mingisugust muud alternatiivi, kui et Eesti peresid ja lapsi tuleb toetada. Aga kuulates siin Reformierakonna küsimusi ja repliike, siis noh, on ainult tühjad ettekäänded, miks Eesti peresid ja lapsi mitte toetada. Peaminister ähvardab valitsuse laialiminekuga. Kas komisjonis, kui see arutelu oli, teiste erakondade liikmed said ka vähegi aru, milles see probleem on, miks ei taheta Eesti lapsi, Eesti peresid toetada?

Aitäh! Jah, seesama teema tõstatus kaudselt kõigepealt sellest peaministri tagasiastumise vaatenurgast, oli ka sellest juttu. Komisjonis avaldati imestust, kuidas peaminister saab öelda, et kui laste‑ ja peretoetuste tõstmise eelnõu läheb läbi, siis tema astub tagasi. Seda imestust avaldasid ka komisjoni liikmed. Ja üleüldine foon komisjonis oli tegelikult samamoodi negatiivne, kuigi nii minister kui ka mõni Reformierakonna saadik kinnitas, et otseselt pole neil perede toetamise vastu midagi, siis sõnades otsiti järjest põhjendusi, miks ei saa seda teha kiiresti, miks ei saa seda üldse teha. Sisuliselt oli õhkkond sarnane nagu siin saalis.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Žõtomõrist ma ei räägi. Ma mäletan, et see tuli välja kunagi hulk aega tagasi, et meie suursaadik käis Žõtomõris ja seal siis leiti, et võiks šefluse alla võtta ühe oblasti. Aga minu küsimus on selle kohta, mis seal komisjonis oli. Seal oli jutuks, et IT‑rakendust ei saa nii kiiresti valmis. Ava natukene seda tausta, miks või mis see IT‑rakendus peaks olema, et muidu ei saa seda head eelnõu vastu võtta.

Aitäh küsimuse eest! Ega minister otseselt ei toonudki detaile välja, väitis lihtsalt, et IT‑rakenduste ettevalmistamine võtab aega ja vajab aega. Täpsemalt sellesse sisusse ei mindud ja selle peale siis härra Karilaid ütleski, et tegelikult, kui tuleb välja, et on vaja mingeid IT‑arendusi teha, siis vastupidi, tuleb see asi kindlasti enne jaanipäeva vastu võtta. Muidu võib olla nii, et järgmise aasta jaanuaris-veebruaris ei saagi neid suuri peretoetusi välja maksma hakata.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Tõepoolest, mul on isiklikult väga hea meel, et neli erakonda on sellise väga vajaliku lapsi ja peresid toetava eelnõu taha koondunud. Aga üks erakond seisab sellele vastu. Tsiteerin nüüd Reformierakonna fraktsiooni esimeest Mart Võrklaeva, kes on öelnud: "Oleme seda meelt, et eri toetusi ja kulusid saab arutada koos majandusprognoosiga ja siis juba kõiki muid kulusid arvesse võttes [...]" Tuleb leida katteallikaid.

Aga valitsus surus läbi lisaeelarve, 803 miljonit [eurot], millele ei eelnenud mingit majandusprognoosi ega katteallikate otsimist peale laenuraha võtmise, ja sellest eelarvest läheb ainult 15,6 miljonit sõjaliseks riigikaitseks, 26 miljonit sisejulgeolekule, kõik ülejäänud raha läheb eritoetusteks – ilma igasuguse majandusliku analüüsita ja katteallikate leidmiseta. Kas selliste poliitiliste prioriteetide vastuolulisust keegi komisjonis selle eelnõu arutamisel ka tõstatas või [selle kohta] küsimusi küsis?

Aitäh! Tõstatati küll, jah. Kert Kingo tõi just lisaeelarve juures veel välja, et oli raha, et toetada ajakirjandust näiteks käibemaksu vähendamisega, aga laste jaoks raha ei ole. Aga laiemalt seda küsimust ei käsitletud. Kui mina peaksin seda ütlema – ma ei tohi öelda, aga kui ma saaksin öelda –, siis ma ütleksin, et vaadake ka Eesti Energia kasumit ja Eleringi kasumit. Aga komisjonis me sellest niimoodi ei rääkinud, nii et ma pikemalt sellest ei kõnele.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Reformierakond kuulutas välja ühe omapärase nähtuse, mille kohta tahaks rohkem selgust saada – see on obstruktsioon iseenda valitsuse vastu. Ja kuna sa mainisid, et ka komisjoni istung venis kaunikesti pikale, siis kas seal oli ka obstruktsiooni elemente märgata? See on nii huvitav, kuidas valitsus enda vastu seda teeb.

Aitäh! Komisjonis obstruktsiooni elemente ei olnud märgata ja isegi, nagu ma enne ütlesin, üllataval kombel kõik otsused võeti vastu konsensuslikult.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Me, Siim, mõlemad olime sinuga seal komisjonis. Minister Riisalo rääkis terve aeg ainult, miks ei saa või miks ei ole võimalik. Äkki sina mäletad, mina vähemalt ei mäleta, et oleks juttu olnud, äkki sul on parem mälu. Kas ministrilt oli ka sellist avatud suhtumist asuda arutama, kuidas oleks võimalik, millised oleks võimalused, et seda kõike teha?

Aitäh! Ei, vaade oli pigem ikkagi selles suunas komisjonis, et miks ei saa. Otsiti põhjuseid, miks ei saa ja miks ei peaks ja miks edasi lükata. Nii et sellist positiivset suhtumist mina kahjuks ei märganud jah.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh! Ka minul õnnestus sellel sotsiaalkomisjoni istungil osaleda. Ja tõesti, nii nagu eelkõneleja ütles, et ega mina ka ei märganud, et Reformierakonna fraktsiooni esindajatel ja ka ministril oleks olnud sära leida kompromisse, kokkuleppeid, kuidas eelnõu paremaks teha. Kas te saate siit puldist kinnitada seda, et minule teadaolevalt on minister Riisalo saatnud täna sotsiaalkomisjonile ametliku kirja, kus ta ütleb, et valitsusel ei ole olnud mahti seda viimase kahe nädala jooksul nii olulist teemat arutada, ju siis on olnud prioriteetsemaid küsimusi või siis minister ei ole soovinud seda teemat valitsusse viia. Aga ometigi oma kirjas ta viitab väga selgelt sellele, et tema isiklik seisukoht on see, et tema Eesti lapsi ja perede aitamist ei toeta ja seda eelnõu ei toeta. Kas siit võib järeldada ka seda, et see lootus, mis minul võib‑olla on, et Reformierakond veel siiski oma südametunnistuse leiab kusagilt üles ja tuleb appi, on nüüd lõplikult kustunud?

Aitäh! Jah, komisjoni istungi ajaks seda kirja veel polnud, aga kuna see on sotsiaalkomisjonile saadetud ja mina komisjoni liikmena olen ka selle saanud, siis ma arvan, et see on piisavalt oluline asjaolu, mida siin korra puudutada. Tegelikult jah, minister annab kirjas teada, et valitsus pole seisukohta jõudnud kujundada, aga ütleb, et isiklikult temal ei ole võimalik kõnealust eelnõu sellisel kujul toetada. Nii et teie jutt peab paika.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma nüüd hästi poliitkorrektselt ütlen: Žõtomõri oblasti – mitte Žitomiri, vaid Žõtomõri, muidu olen äkki Putini käsilane – taastamisest on siin juba juttu olnud, aga kas oli ka mingeid alternatiivseid variante või räägiti lastetoetuse kontekstis ka sellest, kui palju raha Eesti Vabariik kavatseb kulutada selle Žõtomõri oblasti ülesehitamiseks. Ja kust sellele katteallikad tulevad? Siin meil on neid katteallikate fetiši kummardajaid terve hulk Riigikogus. Kui pikaajaline see protsess saab olema ja kas äkitselt nende ehitamiste ja rahade kõrvalt pudiseb mõni euro ka meile, et Tartu ja Tallinna suunas ehitada välja neljarealised teed?

Aitäh! Kõnealuseid küsimusi komisjonis ei käsitletud, küll aga arutati seal valitsuse ja Reformierakonna esindajate poolt palju selle üle, miks ei saa meie lapsi ja peresid toetada.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Euroopas on perede ja laste toetamises kõige silmatorkavamat edu ilmutanud Ungari valitsus. Ma eeldan, et Eestis selliseid meetmeid mitte keegi ellu viia ei suuda, vähemalt tänane valitsus mitte. Aga kas komisjoni istungil tuli kuidagi välja, et kui rahapesuerakond lapsi sellisel määral vihkab toetusi makstes, kas on nad äkki altid vähendama lastega peredel tulumaksu või vähendama pangalaene, nii nagu näiteks Ungaris on tehtud? Kas oli selliseid välgatusi?

Aitäh! Selliseid välgatusi ei olnud, aga kaudselt mindi küll jutuga ka teiste riikide peale. Reformierakonna esindajad ja minister Riisalo viitasid sellele, et Soomes on tulevikus lastetoetus natukene väiksem kui Eestis, mille peale Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda kuuluvad saadikud tegid märkuse, et Eesti eesmärk peakski olema olla Euroopas number üks, kõige perede‑ ja lastesõbralikum riik. Nii et selles kontekstis ei käsitletud. Aga jah, Kert Kingo tõi selle juures veel välja, et võrreldes Soomega on ka palgatase Eestis täiesti teine, see ei ole võrreldav. Lihtsalt üritati jällegi numbritega näidata, miks ei peaks seda peretoetuste tõstmist tegema.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Siin eelnevate küsimuste ringis kostis ühe auväärse Reformierakonna liikme suust üsna kummaline avaldus, justkui selle eelnõu, laste ja perede toetamise eelnõu eesmärk olevat tõsta makse. Mulle tundub, et Reformierakond on täiesti totaalses segaduses ja haarab igast õlekõrrest, ükskõik kui jabur see on. Peaasi, et mitte meie lapsi ja peresid toetada. Ja see segadus on sõna otseses mõttes totaalne. Äkki te oskate mõne lausega lihtsalt neile appi tulla ja ära seletada, mis on selle eelnõu tegelik sisu ja miks me sellega kõik ülejäänud erakonnad välja tulime.

Aitäh! Maksutõusudest komisjonis ei räägitud. Aga selle eelnõu sisust oli jah komisjonis juttu: hinnad, energiahinnad, kütusehinnad, kõik hinnad tõusevad. Kui lastega perel pole varsti enam raha, et maapiirkonnas lapsi kooli või huviringidesse sõidutada, siis millest me räägime. See, et lastega pered on praegu kitsikusse sattunud, ma arvan, ei tohiks olla ka reformierakondlastele üllatus, aga minu jaoks on ka arusaamatu, kas nad ei taha seda näha või nad tõesti ei näe. Aga komisjonis pikemalt sellest ei räägitud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kas sa võiksid seda komisjoni arutelu veel avada selles võtmes, kuidas kahe koalitsioonipartneri esindajate arutelu seal välja nägi? Mida üks pool arvas ja mida teine pool arvas? Hea kolleeg Tõnis Mölder oli päris konkreetne praegu oma sõnavõtus. Kuidas sulle tundub, kuidas täna siin hääletus läheb, kui tuletada meelde seda komisjoni arutelu?

Aitäh! Jah, komisjonis valitsev meeleolu väga koalitsiooni ei meenutanud, kahe erakonna koalitsiooni. Seal ikkagi Reformierakond oli väga selgelt ühel poolel, et miks ei saa peretoetuste tõstmisega tegeleda, ja Keskerakond, vastupidi, härra Karilaiu isikus mõtles selgelt kaasa koos opositsioonierakondadega, et kuidas me seda ikka saaks teha.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma loen perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja ja siin on, et eelnõuga muudetakse lasterikka pere toetuse vähendamise süsteemi, ehk siis, kui üks laps saab täiskasvanuks, siis jääb kaks kolmandikku peretoetust alles, ja kui kaks last on täiskasvanud, siis kolmanda lapse pealt saab ühe kolmandiku peretoetuse summast. Kas ma saan õigesti aru, et see kehtib kõigile peredele, ka nendele, kellel täna üks laps on täiskasvanu või kaks last on täiskasvanud ja kolmas on alles alaealine?

Aitäh! Komisjonis väga süvitsi sellesse ei mindud, aga põhimõtteliselt teie loogika on õige. 

Tiiu Aro, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kohati ma kuulen teie ettekannet sotsiaalkomisjoni koosolekult nagu ettekannet millestki, kus ma ei ole osalenud. Paraku ma olin seal ja ma soovitan teil olla mitte kallutatud oma sõnades, vaid ikkagi erapooletu. Te olete komisjoni, mitte fraktsiooni ettekandja täna. Rõhutaksin ka sotsiaalkaitseministri kirja. Te väidate, et te olete seda lugenud. Siin on väga selgelt kirjutatud, kellel on mis suhtumised. Minister kinnitab, et Sotsiaalministeerium teeb koostööd sotsiaalkomisjoni ametnikega perehüvitiste seaduse muutmise seaduse menetlemisel Riigikogus. Nii et palun olla oma sõnavõttudes konkreetne ja täpne.

Aitäh! Ma kogu komisjoni protokolli ette ei hakka lugema, aga ma arvan, et ka komisjonis valitseva meeleolu edasiandmine on oluline. Ja kahjuks ma jään selle juurde, et Reformierakond otsis põhjuseid, miks ei saa seda toetuste tõstmist teha. Seda toetab ka protokoll, kui te selle põhjalikult läbi loete.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Hea ettekandja! Oled nüüd palju valgustanud, mis komisjonis on toimunud. Ja on täiesti selgelt arusaadav, et mingil üsna keerulisel põhjusel Reformierakond hirmsasti sõdib laste toetamise vastu. Aga kindlasti oli ka komisjonis arutelul see küsimus, kust kohast saaks sinna raha haarata, kuidas ikkagi saaks seda soovi rahastada. Siin Helir-Valdor Seeder eelnevalt ütles, et eks see oleneb vägagi palju prioriteetidest, eelarve prioriteetidest, aga samas on meil teada, et meil on hetkel avalikus sektoris üle 130 000 töötaja. Põhimõtteliselt võib öelda, et iga kümnes inimene töötab avalikus sektoris. Ja kummaline arvutus, kui me vaatame keskmise palga järgi, siis avaliku sektori palk on ka laias laastus umbes 240 miljonit – noh umbes sama summa, mida vaja oleks. Ma muidugi ei taha öelda, et avalik sektor tuleks likvideerida, aga seda lihvida ju loomulikult võiks. Kas selliseid ettepanekuid ei kõlanud komisjonis, et kuidagi lihvida avalikku sektorit, et saada suurt osa selle probleemi lahendamiseks?

Aitäh! Iseenesest olen teie probleemipüstitusega nõus, aga komisjonis sellest nurgast seda asja ei käsitletud.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Küsimus on selline, et kui Reformierakonna eestvõttel likvideeriti rahvastikuministeerium ja rahvastikukriisi probleemkomisjon, vaat siis loodi selle asemele rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Hiljuti saime teada, et aasta ja nelja kuu jooksul on toimunud koguni kaks selle valitsuskomisjoni koosolekut. Mina küsin: kas sinu teada on see rahvastikupoliitika valitsuskomisjon algatanud ka mõne rahvastikupoliitikasse puutuva eelnõu, mis on parlamendi komisjoni jõudnud? Ja kas rahvastikupoliitika valitsuskomisjon on andnud ka selle eelnõu kohta oma arvamuse? Kui jah, siis millise, ja kui ei, siis kuidas hinnata selle valitsuskomisjoni tegevust? 

Aitäh! Kahjuks ei ole komisjoni jõudnud selle komisjoni arvamust ja tõenäoliselt on sellega samuti, mis valitsuse arvamusega: ei soovita millegipärast selle teemaga tegeleda.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Minu küsimus on selline, et miks komisjon tegi sihukese kahepäevase muudatusettepanekute esitamise tähtaja tavapärase kümne päeva asemel. Kas arutati ka seda, et tekitada Ukraina sõjapõgenikele, kes enamasti on lapsed, võimalus ja kindlus, et juba ruttu näidata, et lapsetoetused kerkivad, et nad ei läheks tagasi?

Aitäh! Komisjonis oli ettepanek, et kaks päeva muudatuste tähtaeg. Selline ettepanek tuli ja alternatiivseid ettepanekuid ei tulnud. See otsustati konsensuslikult, ka Reformierakonna liikmed komisjonis toetasid seda, nii et niimoodi läks.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austet ettekandja! Me oleme Reformierakonna geniaalsel juhtimisel järjest püstitanud erinevaid rekordeid. Me püstitasime siin rahapesurekordi, siis me püstitasime COVID‑isse nakatumise rekordi, nüüd me äsja püstitasime inflatsioonirekordi. Kõik need on sellised tumeda auraga ja vastikud asjad. Tööst komisjonis, kas sinule on terendamas või terendanud mõnigi selline helgem hetk, mida Reformierakonna tegelased on ilmutanud ehk mõne positiivse rekordi püstitamisel?

Aitäh! Mulle siin juba heideti ette, et ma olen kallutatud ettekandja, nii et ma pikemalt sellel teemal ei peatuks. Komisjonis kahjuks ei neid helgeid ega ka tumedaid hetki ei arutatud.

Kalvi Kõva, palun!

Aitüma, hea Riigikogu aseesimees! Hea Siim! Ma, Siim, pean sinust väga lugu, päris siiralt, aga ma kuulasin kabinetis seda debatti ja ma peaksin ütlema, et sa oled midagi tegemata jätnud. Sa oled komisjoni ettekandja, aga samas sa oled ka teie fraktsiooni aseesimees. Äkki sa oleks pidanud oma kolleegidele fraktsioonis natuke rohkem seletama, mis komisjonis toimus, sellised väga lihtsad küsimused, mida oleks võinud fraktsioonis ära rääkida. Ma küsingi: kas sa nüüd tunnetad siin saalis, et need küsimused on sellised, et sa oleksid pidanud fraktsioonis võib-olla natuke rohkem sellest rääkima, või sa tunnistad, et selle tähtsa teemaga teie fraktsioon teeb siin natukene palagani?

Aitäh! Kindlasti ei tunneta ja küsimusi on tulnud ju ka Keskerakonnalt ja teistelt erakondadelt. Tervet saalitäit seltskonda meie fraktsiooni kokku ei kutsu ja pigem ma näen meie fraktsiooni poolt entusiasmi selle asjaga kiireks edasiminekuks. Aga ma ei taha sellel pikemalt peatuda. Ma ütlen veel kord, et komisjonis seda küsimust ei arutatud.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Saame minna läbirääkimiste juurde. Siim Kallas, palun!

Härra juhataja! Kolleegid! ""Seltsimehed!" jätkas Ostap. "On vajalik kiire abi. Me peame lapsed välja kiskuma tänava kurjade küünte vahelt, ja me teeme seda. Aitame lapsi. Peame meeles, et lapsed on elu õied. Ma kutsun teid aega viitmata andma oma panused ja aitama lapsi, ainult lapsi ja mitte kedagi muud. Te mõistate mind?" Ostap võttis taskust kviitungiraamatu." Ilf ja Petrov, "Kaksteist tooli".

Menetletaval perehüvitiste eelnõul pole palju pistmist laste eest hoolitsemisega. See on vaid suitsukate arusaamatute poliitiliste punktide võtmiseks. Demagoogia ja emotsioonid. Ei mingit ratsionaalsust, ei mingit vastutustunnet. Riigikogu otsustas käesolevaks aastaks jagada mitmesugusteks kuludeks 13,6 miljardit eurot rahva raha. Äsja jagasime veel 800 miljonit lisaks. Otsus kulutada selline summa on ühiskondlik kompromiss, milles kajastuvad ühiskondlikud vajadused, mida esindame meie, rahvaesindajad.

Nüüd on tuldud välja ideega kulutada veel 300 miljonit. Milleks? Laste toetamiseks. "Lapsed on elu õied," nagu ütles Ostap Bender. Mitte kõrgharidusele, mille vajadused on arengust maha jäänud, mille rahastamise suurendamiseks taotletakse 15%‑list kasvu, mitte riigikaitseks, kuigi kolonel Kunnas kutsus just üles valmistuma sõjaks. Üks Patriot õhukaitsepatarei maksab muide üks miljard dollarit. Mitte õpetajate palgaks, mida on soovitud 20% tõsta. Lapsed lähevad kooli, aga õpetajaid pole. Mitte tervishoiutöötajate palkade tõstmiseks, kes valmistuvad uueks viiruselaineks. Millist riiki me oma lastele ehitame? Tulevik on tume. Tuleb uus viiruse puhang. Ettevõtetel on ees raske ümberkorraldusaeg seoses energia osatähtsuse suurenemisega tootmiskuludes.

Menetletavas eelnõus on kaks elementi, millele tahan tähelepanu juhtida. Kes täpsemalt saavad kavandatud lastetoetusi? Kas lastetoetusi saavad võrdselt Riigikogu liikmed, kelle palk on 4746 eurot pluss 30% kuluhüvitisi, ja üksikema, kes kasvatab kahte väikest last? Kas see on õiglane? Seletuskiri räägib väikesest loomulikust iibest Eestis. Aga kelle iibest? Kui lugeda demagoogiast vahutavaid kirjutisi, siis jääb mulje, et räägitakse etniliste eestlaste loomulikust iibest. Aga kavandatav lastetoetuse eelnõu on mõeldud kõikidele Eesti alalistele elanikele, sealhulgas kodakondsuseta isikutele ja 80 000-le Venemaa Föderatsiooni kodanikule. Kui see on tõsi, et menetletav eelnõu suurendab alalise elanikkonna loomulikku iivet, siis suurendab see sotsiaal-majanduslike asjaolude loogikale vastavalt mitte-eestlaste ja eestlaste suhet mitte-eestlaste kasuks. See sobib küll Keskerakonnale, aga kas ka rahvuslastele? 

Keskerakonna vaimne juht Jaanus Karilaid ütles paar päeva tagasi, et kolmanda lapse toetus ei ole kolmanda lapse muretsemisega seotud. Sellega saab ainult nõus olla. Ka tuntud rahvastikuteadlane Ene Tiit ütles hiljuti, et raha ei aita loomulikku iivet tõsta. "Lastesõbralik ühiskond algab laste vajadusi arvestavast linnaruumist, teenustest ja toodetest," ütleb tema. Eelnõu suhtes on kriitiline ka Lastekaitse Liit, kellega keegi pole nõu pidanud. Selle eelnõuga tahetakse varjata meie perekultuuri tegelikke puudusi.

Meie ühiskond peab tagama pikaajalise turvalisuse emadele, et nad julgeksid lapsi muretseda ja tunneksid nende muretsemisest ja kasvatamisest rõõmu. Et mehed neid aitaksid ja toetaksid, mitte ei jätaks üksi, et neid ei ohustaks koduvägivald, et nad ei langeks välja tööelust. Me peame neid kaitsma talibanlike põhimõtete eest, kelle arvates naised on nagu loomad, kes kord aastas toovad ilmale ühe vasika.

Paluks veel kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega. Palun! 

Kuigi läheb vähem. Reformierakond on ajanud ikka kokkuhoidlikku poliitikat. Meile on tundunud, et see on eestlaslik, mitte kreekalik ega itaallaslik. Kõnealune eelnõu nõuab tulevikus vältimatult nii käibemaksu kui ka tulumaksu tõstmist. Kes ja kuidas maksab tulevikus meie oleviku eest? Me toetame jätkusuutlikku ja tarka perepoliitikat, mille osaks on rahanduslik ratsionaalsus. Me peame õigeks toetada neid inimesi, kes toetusi tõesti vajavad. Meie lapsed vajavad armastust ja hoolivust täna ja kindlat tulevikku homme.

Selline vastutustundetu eelnõu on põhimõtteliselt vastuolus Reformierakonna põhimõtetega. Lastekaitse Liidu arvamus on: võtke see puudulik eelnõu tagasi ja teeme koos midagi kvaliteetset. Reformierakond teeb ettepaneku eelnõu 619 esimesel lugemisel tagasi lükata. 

Paber ka. Küll paber jõuab siia. Protseduuriline on tekkinud Peeter Ernitsal.

Hea juhataja! Ma kuulsin lugupeetud Siim Kallaselt, sain aru, üleskutset segregatsioonile, et eelnõus ei ole eristatud ja kõik saavad, kes siin [elavad], ka 80 000 venelast ja nii edasi. Sain ma õigesti aru ja kas selline üleskutse on üldse aktsepteeritav Eesti Vabariigi parlamendis?

Kuulsid õigesti. Riigikogu liikme indemniteet lubab tal puldist öelda, mida tahab. Kas Leo Kunnasel on repliik? Palun!

Jaa, tänan! Tänan ka lugupeetud Siim Kallast minu nime mainimise eest! Kahtlemata selles julgeolekuolukorras me oleme sunnitud valmistuma sõjaks ja võib-olla minu kriitika oleks siin selline, et tavaliselt kindraleid ja vanemohvitsere kritiseeritakse, et nad valmistuvad alati eelmiseks sõjaks. Võib-olla kui nii meie kui ka meie liitlased Kesk‑ ja Lääne-Euroopas oleksid isegi üle-eelmiseks sõjaks valmistunud, siis me oleksime ka mõnevõrra tugevamas seisus kui praegu, kus näiteks meie liitlaste võimalused Ukraina toetamiseks on piiratud, sest neil lihtsalt pole sõjaarmeesid, pole varusid, sõjatööstus toota ei suuda. Me oleme väga suure ja kompleksse kriisi küüsis, suurte komplekssete probleemide ees ja siin ei ole tegelikult võimalik neid erinevaid kriisikomponente ega ka seda, mida meil on vaja teha, väga üksteisele [vastandada]. Lihtsalt riigikaitses me peame nüüd 4–5 aastaga tegema ära asjad, mis on jäänud 10–15 aastaga tegemata, ja loomulikult see maksab rohkem kui siis, kui oleksime seda teinud varem.

Aitäh! Nüüd jätkame läbirääkimistega. Jaak Valge, palun! 

Paluks kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega ka.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Teatavasti peretoetuse mõju hindamisel ja rahvastikupoliitika puhul üldse esineb päris palju infomüra ja ka vananenud arusaamu ja mis siin salata, siin saalis oleme me tänagi väga palju just selliseid kuulnud. Seetõttu just nende vananenud arusaamade kummutamine võib-olla veenab mõne skeptiku ümber. Ja kui see skeptik on sellise positsiooniga isik, siis see võib olla isegi otsustava tähtsusega.

Sestap mina alustangi hoopis peaministri 16. mai esinemisest Riigikogus, kus ta avas oma teemakohaseid mõtteid. Tsiteerin: "Kuulates vanemaid mehi rääkimas kogu seda juttu peretoetustest, kuuldes, kuidas kasutati naiste kohta väljendit "fertiilses eas", nagu räägitaks mingitest ... Vabandust, aga mitte inimestest! Teate, see on nii solvav, see on nii solvav. See kõlab täpselt niimoodi, nagu naine oleks teie arvates mingi sünnitusmasin, lased aga toetuse sisse, laps vupsab välja ja ongi kõik. Ei ole nii. Lapsed sünnivad armastusest. Teate, kui te tõesti tahate nii õudselt sündimust tõsta, siis kõige sobivam meede selleks on lõpetada igasugune tüdrukute harimine, panna nad tubadesse kinni, nii et nad sealt välja ei saa. Ja lapsi hakkab sündima nii nagu mühiseb, siis, kui nad on, nii nagu teie ütlete, fertiilses eas. Ärge rääkige naistest nagu loomadest. Naised on inimesed ja teevad oma otsuseid ise. Nagu ma ütlesin, sa otsustad lapse saada siis, kui tunned ennast turvaliselt. Lapsed sünnivad armastusest, kui peres on selline kokkuhoidev emotsioon. [---] Nendes riikides, kes jagavad meiega sama väärtusruumi, on sündimus ühe naise kohta paraku enam-vähem samasugune nagu meil. Sellel põhjusel, et naistel on ka muud eneseteostusvõimalused kui ainult sünnitada ja täita teie unistust tohutust juurdekasvust." See on peaministri tsitaat.

Jätkan nüüd ise. Algatuseks on mul selline soovitus, et kui peaminister tõesti terminit "fertiilne iga" solvavaks peab, siis pole tõesti pakkuda mingit muud nõuannet, kui vältigu igasugust rahvastikuteadusealast teavet. Vältigu, täiesti pangu kõrvad kinni. Ja loomulikult ärgu kunagi enam osalegu mitte ühelgi rahvastikupoliitika arutelul.

Aga nüüd edasi ma peatuksin seisukohtadel, mis kõnealusest peaministri sõnavõtust välja koorus. Esiteks näib, nagu peaminister arvaks, et peretoetustega pannakse käima mingi nõue, mingi tegevuse järgi hakatakse lapsi ostma, naistest tegema sünnitusmasinaid. Seda terminit need progressiivsed arvajad väga tihti tarvitavad. Üritagem seda mõttekäiku nüüd uuringute põhjal analüüsida. Eestis on teatavasti sündimuse summaarkordaja pisut üle 1,5 lapse naise kohta, see tähendab, et taastetasandist tunduvalt madalam, ja langenud on see alates 2018. aastast. Samas on peretoetuste varasem tõstmine kasvatanud ka sündimust ja Eurobaromeetri andmetel ületab Eesti inimeste soovitud laste arv taastetaset, küündides olenevalt soost ja vanuserühmast 2,2 lapsest kuni 2,4‑ni. Naised tahavad 2,2–2,4 last. Niisiis tuleb toetada seda peaministri väidet, et naised teevad oma otsused ise, aga lisada, et nad ongi teinud otsuse, et nad soovivadki rohkem lapsi. Ja peretoetuste puhul pole siis tegemist mingi laste ostmisega, vaid nii Eesti inimeste heaolu parandamisega kui ka kodanike soovide toetamisega, ja see ongi Eesti kui demokraatliku riigi kohus.

Nii, edasi. Teiseks võis peaministri sõnavõtust jääda mulje, nagu tahaks madalama haridustasemega naised märksa rohkem lapsi. Ehk tema sõnutsi, kui tüdrukute harimine lõpetada, siis hakkab lapsi sündima nii nagu mühiseb. See ei pea paika. Euroopas võis see nii olla võib-olla sada aastat tagasi, aga juba mainitud Eurobaromeetri andmetel on Euroopas nüüd juba rida riike ja neid saab üha rohkem, kus olukord on vastupidine. Neis riikides ei plaani need naised, kes investeerivad rohkem enesearengusse, hoopiski mitte vähem lapsi saada kui nende [vähem] haritud kolleegid. Aga tõsi, hetkel on Eesti naiste puhul see soovitud laste arv põhiharidusega naistel pisut suurem kui kesk‑ ja kõrgharidusega naistel, aga kõikidel puhkudel ka üle taastetaseme. Ja veel edasi. Seda, et lapse sünd oleks oluliseks takistuseks õpingutele ja enesetäiendamisele, arvab Eesti pere‑ ja sündimusuuringu kohaselt vaid 3% neist Eesti naistest, kes lapsi saada ei kavatse, ja seda, et laps segaks pühendumist tööle, vaid 6%.

Nii, edasi. Igati tuleks nõustuda peaministri väitega, et lapsed sünnivad armastusest ja kokkuhoidvast perest, aga võiks veel lisada, et kõige suurema lapsesaamise tõenäosusega on kogu Euroopas just abielus olevad paarid.

Aga nüüd edasi, et kas toetuste roll sündimuse kasvatamisel puudub või on minimaalne, nagu siin täna on proovitud väita ja nagu ka peaministri väitest võib välja lugeda. Sellesama pere‑ ja sündimusuuringu kohaselt on lapse saamise takistustest esimene see, et soovitud laps on juba olemas. Seda saab riigi poliitika väga kaudselt mõjutada. Seevastu teine takistus, et lapse saamine pole majanduslikult jõukohane – seda jagab 40% Eesti meestest ja naistest –, on mõjutatav ja seda nelja parlamendierakonna ühiselt esitatava kavaga tehaksegi. Ja loomulikult mõjutab see positiivselt ka nende, eriti suuremate perede majanduslikku heaolu, kel lapsed juba olemas.

Lisagem veel täiesti värsked andmed, nimelt Pere Sihtkapitali 2021. aasta rahvastikubaromeetri kohaselt vastas küsimusele, kas emaks olemist peetakse naise elus kõige tähtsamaks rolliks, täiesti nõustuvalt 40% ja pigem nõustuvalt 36% naistest. Nii. Loodan, et see informatsioon saab ka peaministrile teatavaks, ja kutsun kõiki erakondi käesolevat eelnõu toetama. EKRE seda igatahes teeb. Aitäh!

Aitäh! Heljo Pikhof, palun!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Toon mõned väljavõtted Lastekaitse Liidu arvamusest arutluse all oleva eelnõu kohta. Lastekaitse Liit peab ÜRO lapse õiguste konventsiooni üldprintsiipidele tuginedes oluliseks kõikide lastega perede toetamist. Aastal 2015 koostatud ÜRO lapse õiguste konventsiooni täiendavas aruandes rõhutati, et ühtlustada on vaja peretoetuste süsteemi, suurendada selle paindlikkust lapsevanemate töö‑ ja pereelu ühitamise võimaluste parandamiseks ning tõhustada üksikvanemaga perede toetussüsteemi. Antud küsimuse lahendamise vajalikkusele juhtis tähelepanu ka ÜRO Lapse Õiguste Komitee 2017. aastal tehtud lõppjäreldus. Seega teeb Lastekaitse Liit Riigikogule ettepaneku tõhustada üksikvanemaga perede toetussüsteemi ja välja töötada vastavad meetmed.

Head ametikaaslased! Tänast seisu iseloomustab üha kiirenev inflatsioon, aasta lõikes oli see 19%. Hinnad on ühe aastaga kasvanud sama palju kui eelneva kümnendi jooksul kokku. Statistikaameti andmed näitavad, et elukalliduse tõusus mängib aina suuremat rolli energiahinnaralli, mistõttu kasvasid eluasemekulud 60% ning toiduainete hinnakasv oli tervelt 15% viimasel aastal. Ja rasketel aastatel, nagu ikka, saavad ennekõike pihta just lastega pered, väiksema sissetulekuga lastega pered, pensionärid, üksikud pensionärid eelkõige, osalise töövõimega inimesed – need, kes enam-vähem kogu raha, mis eluasemekuludest järele jääb, viivad otsejoones toidupoodi. Paljude meie laste nägurielu on kestnud kauemgi kui suur sõda Euroopas. Juba koroonakriisi ajal kannatas lastega perede sissetulek, energia ja toiduainete hüppeline kallinemine lisas oma osa ja sõja mõjul on hinnad lausa galoppi kasvamas.

Läti riik näiteks maksis mullu kriisitoetuseks 500 eurot iga lapse kohta. Meie oleme aga laste vajadustest siiani püüdlikult mööda vaadanud. Et parandada lastega perede olukorda, pakkudes neile pisutki kaitset hindade tõusu vastu, algatasid sotsiaaldemokraadid märtsis Riigikogus peretoetuste seaduse muutmise eelnõu. Tahame tõsta esimese ja teise lapse toetuse 60 eurolt 100 eurole kuus ja see riigi toetuse kasv puudutab 236 070 last. See aitaks vähendada vaesuses elavate laste hulka ja suurendada ehk sündimustki, mis kindlusetutes oludes nagunii kipub takerduma.

Head ametikaaslased! Ka üksikvanemad vajavad hädasti riigi tuge. Nimelt on üksikvanema lapse toetus rohkem kui kaks aastakümmet püsinud muutumatuna, olles vaid 19 eurot ja 18 senti kuus. Viimane aeg on seda tõsta. Mais algatasid sotsiaaldemokraadid perehüvitiste seaduse muutmise eelnõu, mis näeb ette tõsta üksikvanema lapse toetust nõnda, et lisaks tavalisele lapsetoetusele makstaks talle teine toetus lisaks. Kui praegu on näiteks esimese lapse toetus 60 eurot, siis üksikvanemaga pere lapsele oleks ette nähtud 120 eurot kuus, nagu on esimese ja teise lapse toetus kokku. See peaks siis tulevikus tõusma sarnaselt lapsetoetuse suuruse kasvuga, et kui lapsetoetus on 100 eurot kuus, siis oleks ka üksikvanema lapse toetus 100 eurot kuus. Ja võib-olla veel mõni protsent ka siia juurde.

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Elavad ju üksikvanemaga pered sageli kõige suuremas vaesuses. Kui me vaatame 2020. aasta statistikat, siis elas suhtelises vaesuses 37,5% üksikvanemaga peredest ja absoluutses vaesuses neist oli 6,4%. Täisperede näidud ei ole ligilähedalgi. Suhtelises vaesuses elas 10,1% ja lausvaesuses 1,2% ühe lapse ja kahe vanemaga peredest. Ka kolme ja enama lapse toitmiseks-katmiseks jagub nii isa kui ka emaga peredel rohkem raha kui üht last üksinda kasvataval vanemal. Viimaste aastate trend näitabki, et nii suhtelise kui ka absoluutse vaesuse määr langeb kolme lapsega paaride hulgas, tõuseb aga üksikvanemate seas. Sotsiaaldemokraadid teevad eelnõu kohta muudatusettepaneku üksikvanema lapse toetuse tõstmiseks ja meie suur lootus on, et Riigikogu suur saal toetab seda. Aitäh!

Aitäh! Siret Kotka, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eestis on umbes 260 000 last, kelle kindlustunde eest hoolitsemine on riigi kohustus. Euroala inflatsioon oli aprillis 7,5%. Eestis oli see 19%. Me oleme selles arvestuses esimesed, me hoiame esimesi kohti. Ja just sellistes tingimustes me peame senisest enam oma laste ja perede toimetuleku eest palju rohkem hoolitsema ja nende kindlustunde eest seisma. Mul on väga hea meel, et selle eelnõu järgi esimese ja teise lapse toetus tõuseb 100 eurole. Selle sammuga me ütleme selgelt: iga laps on Eesti riigi jaoks oluline. Lastetoetus on universaalne toetus ja siin ei tohiks teha erisust, kas sul on esimene laps või on sul viies laps. Kõik lapsed peavad olema Eesti riigi jaoks üheselt olulised. Ja selle sammuga me seda selgelt ka näitame.

Eesti riigi jaoks on tähtis, et tema rahvas, keel ja kultuur säiliks. Seetõttu ongi loodud peretoetus, mis näitab väga selgelt, et riik märkab ja toetab just lasterikkaid peresid. See, et me kavatseme peretoetusi tulevikus indekseerida, on väga selge sõnum just nendele peredele, et Eesti riik hoiab neid täna, aga me hoiame neid ka tulevikus. See on väga oluline. Ma olen seisukohal, et lisaks peretoetuste indekseerimisele me peaksime tulevikus mõtlema selle peale, et peaks ka lastetoetusi indekseerima, et ka need ei jääks elukallidusele ja ajale jalgu.

Täna on neljal Riigikogus esindatud erakonnal soov anda oma panus, kuidas inimesed saaksid toime tulla hinnakriisiga, mis lööb kõige valusamalt just madalama sissetulekuga peresid ja lastega peresid. Aga vägisi tundub, et selles küsimuses me oleme koalitsioonipartneriga nagu jõe erinevatel kallastel. Keskerakond ei soovi mingit tüli kiskuda, kuid meie jaoks on väga oluline väärtustada inimesi ja märgata neid tänases kriisisituatsioonis. Just sel põhjusel me seisame ühiselt laste‑ ja peretoetuste seaduseelnõu taga, mille eesmärk on toetada Eesti lastega perede toimetulekut. Keskerakond kutsub kõiki fraktsioone üles seda eelnõu toetama, kaasa arvatud Reformierakonda. Inimesi on hirmutava hinnatõusu ja kontrollimatu inflatsiooni tingimustes vaja aidata nüüd ja praegu. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Isamaa Erakond on alati olnud peresid toetav erakond. Alustame sellest, et juba 2004. aastal olime meie need, kes algatasid nõndanimetatud emapalga ehk vanemahüvitise. Tuletan meelde: 2011, uus koalitsioon, me lõime vanemapalga ehk emapalga. Me otsustasime, et Eestis on tasuta kõrgharidus, et meie lapsed saaksid kõik õppida, sõltumata nende perede sissetulekust. Me vabastasime oma kodud maa-alusest maksust. 2016 lõime elatisabifondi, et kui vanemad on mingil põhjusel lahku läinud, siis see pere ja laps ei kannataks, kui teine pool jätab alimendid maksmata. 2017 lõime lasterikka pere toetuse. Ma olin ise sel ajal sotsiaalkomisjoni esimees, kui see otsus tehti. Ja täna me arutame ju sellesama peretoetuse, lasterikka pere toetuse numbri suurendamist, sest viie aastaga on see summa jäänud ajale jalgu. 2018 tõstsime lastetoetuse 60 eurole. 2020 lasterikastele peredele täiendav tulumaksuvabastus, kolme‑ ja enamalapselisele perele täiendavalt 1200 eurot maksuvaba tulu aastas. Samal aastal tõusis ka emapension.

Ja nüüd me kuuleme täna siin saalis, et kust te selle raha võtate. Alustame sellest, et eelmine aasta Eleringi tegevuse tõttu võeti kõikidelt meilt kokku tagataskust elektri hinna tõusuga 180 miljonit. See on ülekoormustasu võrgule. See võeti meie taskust, meie kõigi Eestimaa inimeste taskust. Täpselt sama tegevus toimub ka sellel aastal. Ma ei tea, kas teil mõnel on vaja uut elektrilepingut sõlmida. Täna sõber helistas, et tal lõpeb sellel kuul elektrileping Eesti Energiaga ja talle saadeti järgmiseks kuueks kuuks pakkumine: summa on öösel 200, päeval 260. Aasta tagasi oli see alla 50.

Me räägime, et meil ei ole raha. Head kolleegid, ma teen teile ettepaneku, lugege läbi lisaeelarve, 800 miljonit. Reformierakonna eelkõneleja siin ütles, et kaitsekuludele – oluline – oli 15 miljonit sellest 800 miljonist. Kõrghariduse toetus – oleks olnud vaja ju ainult 20 miljonit, aga seda ei leitud sellest 800 miljonist. Ma julgen kõva ja selge häälega öelda, et sellest 800 miljonist 200 miljonit on asja jaoks, aga ülejäänud on palju populismi, valimiskampaaniat ja kõike muud. Ehk teiste sõnadega: tundub, et raha on küll. Ja kui selle jaoks lisaeelarve juures räägitakse laenu võtmise võimalusest, siis nüüd räägitakse, et ei ole raha oma Eestimaa laste toetamiseks. Tänane valitsus võttis lastelt ära huvikoolide toetuse. Me anname selle võimaluse. Kindlasti selle eelnõu juures on oluline see, et kõiki lapsi koheldakse võrdselt, kõik saavad 100 eurot. Me toetame seda, et perre sünniks kolm ja enam last, sest nii nagu ma oma kodus lõõpides ikka ütlen, oli esimene laps minu oma, teine oli abikaasa oma ja kolmas juba riigi oma. Meie kolm tütart on üles kasvanud ja kõrghariduse saanud ilma toetuseta, kuigi viimane laps sai tasuta kõrghariduse ajal oma hariduse.

Oluline on toetada meie enda inimesi. Kui me räägime, et 50 eurot sügisel jaotatavat raha võib laenurahaga kinni maksta – ehk 30 miljonit –, siis me stabiilset peretoetust ei saa. Me oleme siiamaani peretoetusega teinud ühe apsu, et kui vanem laps saab täiskasvanuks ehk 19+, kui koolis käib, siis on peretoetus ära [kadunud]. Me parandame selle vea. Ja ma loodan, et me kõik loeme ühtemoodi, sõltumata sellest, kas praegu vanem laps on juba täiskasvanu või mitte, on see ikkagi suure pere toetus, ehk kui mu peres on vähemalt kolm last, siis need, kes on täna alaealised – kui on kaks last, saab kaks kolmandikku, kui on üks laps, siis saab ühe kolmandiku –, saavad peretoetust. Mitte ei juhtu nii, et kui 1. veebruar kätte tuleb, siis öeldakse, et kui sul on hetkel kolm alaealist last, siis saad. Komisjoni esindaja siin kõnepuldis ütles, et ta saab aru nii nagu mina, et kui ikkagi pere on kolme last üles kasvatamas, siis on see peretoetus kõigile.

Väga oluline on ka indekseerimine, et me ei peaks iga aasta seda arutama. Nüüd me näeme, et kui peretoetus tehti 2017, siis oli see kõik okei, aga aeg on oma töö teinud. Energiakulud on lakke läinud. Poes ostukorv on kordades [kallim] kui aasta tagasi ja samas ei ole tänane valitsus ju selleks praktiliselt midagi teinud, kuidas me sügisele vastu läheme. Me siin iga päev arutame LNG-küsimust. Tänagi majandus‑ ja kommunikatsiooniministri käest küsisin, et kuidas see olukord tegelikult on. Kas Elering, kes nädal tagasi ütles Alexelale, et nad selleks sügiseks ühendustoru ei tee, kas ta siis ikka teeb või ei tee? See on väga oluline teema. Ja see on see koht, kus peretoetus on meie jaoks eluline, et noored pered saaksid hakkama. Saaksid hakkama tänases kriisiolukorras. Ja kui keegi veel kord mainib, et selleks ei ole raha ... Nii nagu seda lisaeelarvet siin arutati, et tegelikkuses arutelu ei olnud. Komisjonis oli 20 parandusettepaneku aruteluks üks minut ja niimoodi saigi kümne minutiga mitusada parandusettepanekut läbi arutatud, ei olnudki küsimust. Seda võimalust, et saali tulla neid arutama – ja võib-olla oleks ka mõni koalitsioonipoliitik mõnda parandusettepanekut toetanud –, ei olnud. Siis ta lihtsalt seotakse usaldushääletusega, nii nagu me täna kahte järgmist punkti arutame.

Ma usun, et ka Reformierakond tegelikult südames toetab seda. Eks täna on natukene poliitikat siin ja kõike muud, aga ma olen siit kõnepuldist korduvalt öelnud, et kõik me 101 Riigikogu liiget oleme ainult ühel põhjusel siia Riigikokku kokku tulnud. See on see, et me peame hoolima oma Eestimaa inimestest. Me teeme kõik tööd ainult oma Eestimaa inimeste jaoks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimisi pidada ei saa, kõik fraktsioonid on rääkinud ja teisi kõnesoove ei näe. Nüüd on niimoodi, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 619 esimene lugemine lõpetada, aga Eesti Reformierakonna fraktsioon teeb ettepaneku perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda tagasilükkamise ettepanekut me peame hääletama. Kõigepealt kaks minutit saalikutsungit.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 619 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tagasilükkamise ettepanekut toetab 32 saadikut, vastu on 56, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust ja menetlus jätkub. (Aplaus.) Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 1. juuni kell 15. 

Saame minna päevakorraga edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõu 511. Tegemist on eelnõu teise lugemisega, aga valitsus on sidunud selle usaldusküsimusega ja selle tõttu ei ole menetlus tavapärane, vaid eelnõu tutvustamiseks tuleb pulti sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun! (Helistab kella.) Austatud kolleegid, teeme saali vaiksemaks, minister sooviks kõnega alustada.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nagu öeldud, olen täna teie ees teisel ja viimasel lugemisel, sest see lõpeb lõpphääletusega, toodete ja teenuste ligipääsetavuse eelnõuga.

Selle eelnõu puhul on fookuses inimeste igapäevaelu parandamine, võimaldades iseseisvalt kasutada tooteid ja teenuseid, mis seni ei ole olnud ligipääsetavad ning mille kasutamiseks on olnud tarvilik kõrvalabi. Puuetega inimeste iseseisev, kõrvalabita toimetulek on väga oluline eesmärk. Selle eelnõu vastuvõtmisel paraneb igapäevane keskkond lisaks puuetega inimestele ka nende jaoks, kes ligipääsetavaid lahendusi vajavad. Meil on 12% puudega inimesi ühiskonnas. Meil on 20,3% 65‑aastaseid ja vanemaid inimesi. Meil on nägemislangusega inimesi 16–19‑aastaste hulgas 17%, aga 40–49‑aastaste hulgas juba 24%. See tähendab, et ligipääsetavus ei puuduta mitte ainult 12% puudega inimesi, vaid puudutab väga paljusid neist, kes elavad meie kõrval ja kelle puhul me ei pruugi märgatagi, kui oluline on ühe või teise teenuse või toote kättesaadavaks muutmine.

Eelnõu on välja töötatud koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, aga teenused ja tooted on nii Rahandusministeeriumi, Kultuuriministeeriumi kui ka Siseministeeriumi valitsemisalas, ühtlasi on eelnõu seotud Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmisega, mille kuupäev on meil juba 28. juunil käesoleval aastal. Paralleelselt on välja töötatud rakendusaktid, samamoodi tihedas koostöös eelnimetatud ministeeriumidega.

Toodete puhul muudetakse ligipääsetavaks sellised tooted, mida inimene saab iseseisvalt kasutada, näiteks arvuti, iseteenindusterminal piletiostu sooritamiseks või ka pangaautomaat. Eelnõu pakub välja lahendused, kuidas kompenseerida mõne meele puudumine nii, et toote kasutamine oleks siiski võimalik. Toodete puhul rakendub Euroopa Liidu CE-märgis. Teenuste puhul muudetakse ligipääsetavaks e-kaubandus, e-raamatud, elektroonilise side ja pangandusteenused. Teenuste kasutamine interneti abil muutub ligipääsetavaks neile, kes tavapäraseid lahendusi kasutada ei saa. Seaduse vastuvõtmine võimaldab iseseisvalt, kõrvalabita kasutada keskkondi, kus toimub erinevate teenuste kasutamine.

Eelnõu rakendamine on alates 2025. aasta 28. juunist. See annab võimaluse kolm aastat tegeleda rakendusettevalmistusega. Selle eelnõuga seatud tingimusi ja seaduse täitmist hakkab järele valvama Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Aga oluline on siinkohal tõdeda seda, et varasemalt soetatud tooted on kasutatavad ka seaduse vastuvõtmisel ning turule ei tohi tuua nõuetele mittevastavaid lahendusi 2025. aasta 28. juunist. Samas, juba paigaldatud toodete kasutamine on võimalik kuni aastani 2045.

Oluline on aru saada sellest, et tehnoloogiliste toodete ja teenuste arendamine on võimalus Eesti nutikale digiriigile ja meie ettevõtjad saavad näha selles ka oma võimalusi. Oluline on ka see, et suur hulk nendest teenustest ja toodetest, millest me räägime, on toodetud väljaspool Eestit ja Eesti ettevõtjate roll on paljuski maaletooja roll. See eelnõu puudutab hinnanguliselt 3500 ettevõtjat, kellest enamik on siiski mikroettevõtjad. Vaid 100 nendest ettevõtetest on suuremad ja nende suhtes hakkavad kehtima teatud nõuded.

Märkimisväärne on ka see, et eelnõu toetab Riigikantselei ligipääsetavuse rakkerühma 2020. ja 2021. aasta tegevust ning sealt tulnud poliitikasoovitusi. Rakkerühm tegi soovitusi 12 valdkonnas. Üks nendest soovitustest oli ka kõnealuse direktiiviga ühinemine ehk teisisõnu selle eelnõu vastuvõtmine.

Iga eelnõuga kaasnevad ka kulud, kuigi tuleb tõdeda, et selle eelnõuga kaasnevad kulud on siiski marginaalsed võrreldes selle kasuga, mida meie inimesed ühiskonna ligipääsetavamaks muutmisest saavad. Ja nii on 2024. aastaks planeeritud kulud 150 000 ja 2027. aastaks 195 000 eurot. Jutt käib peaasjalikult täiendavatest koolitus-, lähetus-, teavitus-, töökoha- ja IT-kuludest ning ka tööjõukuludest, mida Tehnilise Järelevalve ja Tarbijakaitse Ametis tarvis on.

Nüüd nende muudatuste juurde, mis on eelnõu esialgse kujuga võrreldes tehtud. Saabus 404 muudatusettepanekut, mille tegija oli EKRE fraktsioon, välja arvatud kaks muudatusettepanekut, mille esitas Riigikogu liige Jüri Jaanson. Kuivõrd need kaks Jüri Jaansoni esitatud muudatust on valitsus aktsepteerinud eelnõu viimases ja teie ees olevas versioonis, siis kommenteerin neid kahte. Nimelt võttis Riigikogu hiljuti vastu 8. märtsil 2022. aastal jõustunud meediateenuste seaduse ja seal on toodud ka kohustus järelhindamiseks aastaks 2025. Selle muudatusega, mille on teinud Jüri Jaanson, me tõstame järelhindamise aastasse 2024. Eesmärk on saavutada olukorras, kus meediateenuste seadus reguleerib sisuliselt teenuseid ja tehnilist külge, et need kaks seadust oleksid kooskõlas ja et võimalikult varakult muutuks meie elukeskkond inimestele ligipääsetavamaks. Teine muudatusettepanek on tehtud ühtlustamaks meediateenuste seaduse ja ligipääsetavuse seaduse nõuete kohaldamise aega, nii et me saaksime jõustada mõlemad seadused kenasti 2025. aasta 28. juuniks.

See on lühidalt eelnõust. Olen valmis vastama küsimustele.

Jaa. Protseduuri selgituse võib-olla oleksin pidanud enne tegema, aga teen praegu. Meil on igal Riigikogu liikmel õigus esitada kaks küsimust ja läbirääkimistel saavad kõik Riigikogu liikmed sõna võtta. Küsimus on praegu ainult Aivar Kokal. Palun, Aivar!

Hea juhataja! Austatud minister! Alustaksin sellest, et see on väga oluline eelnõu ja kindlasti toetan sellist eelnõu. Muidugi muret tekitab see, et eraettevõtjad on pidanud juba ammu hoonete ehitamisel kindlustama ligipääsu. Riik ja omavalitsused ei ole seda tänaseni teinud väga paljudes hoonetes, ka väga paljud omavalitsuse majad, vallamajad ei ole ligipääsetavad. Aga mind paneb imestama see, et teenuse ligipääsetavuse nõudeid ei kohaldata ühistranspordiseaduses valla-, linna- ja maakonnaliinidel. See on minu arust ausalt öeldes täiesti anekdoot – kui ma loen, millele ei kohaldata, siis kõigele, mis riik kinni maksab, ei kohaldata, aga kõigele, mida eraettevõtja pakub, kohaldatakse. Miks on sellised erandid siia sisse toodud?

Aitäh küsimuse eest! See erand tegelikult ei puuduta ju seda seadust, sest sõltumata sellest, kellele kuulub transpordivahend, need teenused ja tooted, mida selles transpordivahendis kasutatakse, peavad ühetaoliselt olema alates 2025. aasta 28. juunist ligipääsetavad ja selle üle ka järelevalvet teostatakse. Ma tuletan teile meelde, et kõnealune eelnõu räägib ainult nendest digilahendustest ja digitoodetest, mis on seotud siia eelnõusse. Füüsiline ligipääsetavus on eraldi teema ja seda reguleerivad väga mitmed seadused, mida me täna siin ei käsitle.

Aivar Kokk, palun!

Jah, ma täpsustan natukene. Me vist saime üksteisest valesti aru. Kui me vaatame siin "Teenuse ligipääsetavusnõudeid ei kohaldata", seda rida, siis on siin kirjutatud "interaktiivsetele iseteenindusterminalidele", mis on nendele ühistranspordibussidele pandud. Ehk see teenus, mida riik tellib. Ja siin on veel neid terve rida. Tundub, et kõik, mis on ikkagi riigi finantseeritavad teenused – ükskõik, kes seda osutab, eraettevõte või keegi muu, aga seda finantseerib riik riigieelarvest –, sinna ei kohaldata neid nõudeid. Minu arvates erivajadusega inimesed väärivad seda, et ikkagi ka riik oma poolt finantseeritavates asjades toetab erivajadustega inimesi.

Ma pean küll tunnistama, et [ma ei tea,] äkki minister ütleb seda, mis vahe on puudega inimesel ja erivajadusega inimesel. 15 aastat tagasi "puudega" ei öeldud, öeldi "erivajadusega". Kas nüüd on kuidagi see asi muudetud või milles see küsimus on?

Aitäh! Puudega inimene on see inimene, kes on puuetega inimeste konventsiooni kohaselt puudega inimene ja kes on ka Eesti õigusruumis puudega inimene tulenevalt puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusest, kus on ära defineeritud kõik need alused, kuidas puude raskusaste tuvastatakse. Ja kui puude raskusaste on tuvastatud, siis on see inimene ka puudega inimene. See on teatavas mõttes kitsam ring inimesi kui erivajadusega inimesed. Kui me ka tänast eelnõu vaatame, siis erivajadusega inimesed on ka need 17% 16–19‑aastastest inimestest, kellel ei ole puuet määratud, kuid kellel on nägemislangus ja kes vajavad lihtsamaid ja ligipääsetavamaid viise selleks, et oma igapäevaelu korraldada ja toimetada.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Teie ettekandest ei selgunud, milles see sõda siin on. Kas EKRE lihtsalt märatseb või olid tal ka mingid argumendid? Milliste paragrahvide vastu ta sõdis ja mis oleks teie vastus neile sisuliselt?

Aitäh küsimuse eest! Peamiselt olid muudatusettepanekud seotud riikliku järelevalve peatükiga, mille kohaselt korrakaitseseaduse järelevalve erimeetmed antakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile tööriistadeks. See oli põhjus, mis siis tõi palju muudatusettepanekuid. Need muudatusettepanekud olid üsna värvikad ja loomingulised. Tehti väga erinevaid ettepanekuid, millised riigiametid võiksid järelevalvet teha. 

Aga ma siinkohal ütleksin, et selline korrakaitseseaduse järelevalve erimeetmete kasutusse andmine on väga tavaline Eesti õiguskorras. Nii on meil näiteks toote nõuetele vastavuse seaduses, tarbijakaitseseaduses, elektroonilise side seaduses, seadme ohutuse seaduses, mõõteseaduses, turismi‑, maapõue‑, atmosfääriõhu kaitse, lastekaitse‑, alkoholi‑, tubaka‑, pakendi‑, jäätme‑, biotsiidi‑ jne seaduses täpselt samad sätted. Ehk see on viis, mismoodi me oleme Eestis lahendanud järelevalve, et oleksid teenused ja toetused tagatud, nõuded.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sellel direktiivil on see 28. juuni selline maagiline number, aga lõplik ülevõtmine oli vist aastal 2030 ja vahepeal oli kas 2025 ja nii edasi. Miks siis selline kiirustamine praegu, kui 28. juuni tuleb veel palju aastaid?

Jaa, ma tänan! Selle direktiivi ülevõtmise tähtaeg on käesoleva aasta 28. juuni. Nii nagu ma ütlesin, on kolm aastat rakenduse ettevalmistamiseks ja peale selle kolme aasta möödumist, 2025. aasta 28. juunil ei tohi lihtsalt enam kasutusse võtta teenuseid ja tooteid, mis nõuetele ei vasta. Seni on võimalik jätkata nende teenuste ja toodete kasutamist, neid veel kasutusse võtta, ja ka edaspidi, kuni 2045. aastani on võimalik kasutada juba varasemalt kasutuses olnud tehnilisi vahendeid ja teenuseid.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on väga hea meel, et see eelnõu on nüüd ikkagi siin saalis ja lõpphääletusel, olgugi et usaldushääletusel äärmise variandina. Aga ütleksin, et seda ligipääsetavust oleme siin ikka pikka aega arutanud või arendanud. Räägime juba aastast 2012, kui siin ÜRO puudega inimeste rahvusvaheliste õiguste konventsiooni ratifitseerisime, ja sellest saati oleme tegelenud väga paljude ligipääsetavust parandavate eelnõudega. Kas praegune valitsus saab kinnitada, et ka peale selle eelnõu vastuvõtmist jätkub pidev töö ligipääsetavuse omaksvõtmise ja parendamisega ühiskonnas?

Suur aitäh, härra Jüri Jaanson! Ligipääsetavus ei ole mitte kunagi valmis. See on midagi, mida tuleb ehitada pidevalt ja kogu aeg. Nii nagu muutuvad inimeste vajadused, ootused ja keskkond meie ümber, tuleb ka ligipääsetavust ehitada kogu aeg. Meil on täitmata suur hulk Riigikantselei rakkerühma ettepanekutest. Nendega tuleb minna edasi. Ja selleks, et nendega edasi minna, on ellu kutsutud ministeeriumideülene pilootprojekt, et jälgida ja õppida, mismoodi me kõige tõhusamalt, ühiskonnale kõige optimaalsemalt saame neid ligipääsetavuse nõudeid kujundada ja siis ka tagada.

Ma palun saali lõpuosas vaikust, see väga segab ettekannet. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Mina küsisin esimeses küsimuses, mis on need paragrahvid, mille vastu EKRE sõdib ja miks peab seda usaldusega siduma. Ma sain aru, et asi on tõsine. Te rääkisite sellest, kuidas siin on ette nähtud erivahendeid seaduse jõustamiseks, mis minule kui mittejuristile ütleb, et kasutatakse elektrišokki, käeraudu, tõenäoliselt kumminuia. Miks te seda tahate? See on ju politseiriik. Palun täpsustage oma vastust! Kas on üldse lootust?

Suur aitäh, härra Jürgen Ligi, täpsustava küsimuse eest! Ei pea hirmu tundma ja need erimeetmed, mida korrakaitseseadusest tulenevalt on võimalik Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil rakendada, on muu hulgas isikusamasuse tuvastamine ja ruumidesse sisenemine. Need on üsna tavapärased meetmed selleks, et järelevalvemenetlusi läbi viia. Nii nagu ma siin varasemalt ette lugesin, on meil terve hulk seadusi, mille järgi seda kõike on juba aastaid rakendatud, ja seni ei ole kuulda olnud, et oleks olnud probleeme nii-öelda politseiriigi tekkimisega. Mina näen seda kui võimaluse loomist, et meil on tagatud turvaline ühiskond – kõik osapooled saavad aru, et kui järelevalvet teostatakse, siis milliste reeglite alusel ja kellel on täpselt missugused õigused. Neid õigusi, mis on korrakaitseseaduse kaudu siin antud, ületada mitte kunagi kindlasti ei tohi.

Aitäh! Rohkem küsimusi ministrile ei ole. Nüüd saame avada läbirääkimised. Kert Kingo, palun! (Kert Kingo küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu seletuskiri on uhke, annab palju lootust ja annab palju usku. Aga nagu selle valitsusega juba tavaks on saanud, jäetakse mulje, et tegeletakse probleemiga, aga tehakse ainult pisku. Samal ajal suurem probleem jääb lahendamata, tegeletakse ainult kosmeetilise viimistlemisega.

Räägin vaegkuuljate ja vaegnägijate võimalusest haridusvaldkonnas. Sellega ei tegeleta. Ei taheta tegeleda suure probleemiga, mis puudutab juurdepääsu haridusasutustele ehk õppele. See peaks olema prioriteet: tagada kõigile võrdsed võimalused osaleda õppetöös. Aga sellega ei tegeleta.

See eelnõu reguleerib tehnilisi tooteid, digiteenuseid, ja ka neid puudulikult. Täiesti läbi mõtlemata on vaegnägijate juurdepääs pangaautomaatidele. On küll mõeldud teenuse kättesaadavusele, nagu kõrvaklappide kasutamise võimalus, aga kuidas näiteks kaubanduskeskusesse teisel korrusel kuskil nurga taga asuva pangaautomaadini turvaliselt jõuda, seda probleemi ei lahendata. TTJA tegeleb tehnilise poolega, seadmetega. Kes tegeleb sellega, et oleks võimalik üldse nende seadmeteni jõuda? Vaegnägijal on väga keeruline mööda suurt kaubanduskeskust otsida ja leida üles see automaat, pangaautomaat, millel on nüüd võimaldatud, jah, tõesti, see kõrvaklappide lisamine, et oleks kuulda. Aga sellega ei tegeleta. See on ainult üks näide, aga neid asju on palju, mis on jäetud lahendamata.

Seega on see eelnõu mitte ainult pool kodutööst, vaid heal juhul veerand, kui sedagi. Küll aga on oluliseks peetud anda Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile korrakaitseasutuse õigused, nagu sundtoomine, valdusesse sisenemine, valduse läbivaatus, vallasasja hoiule võtmine. Kui ma küsisin spetsialistide ja ametnike käest selle kohta, millisel puhul on selliseid meetmeid vaja kasutada, siis vastuseid ei tulnud. Kui ma küsisin, millist vallasasja ja mis põhjusel on vaja hoiule võtta, siis ei tulnud vastust. Öeldi, et need on lihtsalt paragrahvid. Või miks on vaja läbivaatust, mida annab valduse läbivaatamine, kui me räägime tehnilisest kontrollist? Miks peab seda tegema TTJA ehk Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet? Nüüd on tehtud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametist järjekordne repressiivorgan, kes saab tungida ruumidesse sisse, võtta asju hoiule, vaadata asju läbi.

Tekib põhjendatud küsimus, millega tegeleb meil politsei, kui kõikvõimalikele asutustele on antud õigused, mis seni on olnud peamiselt politsei valdkond. Tuletan meelde, et ka Terviseametile on antud täpselt samad õigused. Milleks meil on siis politsei? Meil laiendatakse senini olevaid politsei õigusi igale poole ja kõikjale, kõikidesse asutustesse. See ei ole korrektne seadusloome.

Üldpilt eelnõust on see, et keskendutud on pigem karistusühiskonna loomisele, mitte erivajadustega inimestele teenuste ja toodete pakkumise parandamisega. See oli läbiv joon selles eelnõus. Kuna praegune menetluskord ehk usaldushääletus ei võimaldanud Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal selle eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekuid tutvustada ja neid menetleda, siis ei saa Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seda eelnõu toetada. Ja valitsuse usaldus selles küsimuses on meie jaoks võimatu. Aitäh!

Jüri Jaanson, palun!

Ma nüüd esitaksin seda Eesti Reformierakonna nimel ja lisaks enda nimel, nii et siis ma küsin kokku maksimumaega 16 minutit.

Sa pead kaks korda käima siis. Ühe korra käid ära, lähed tagasi puldist ja siis tuled uuesti. Järjest ei saa. Kaheksa minutit ja pärast tuled tagasi. Reformierakonna nimel Jüri Jaanson.

Aga ma alustaksin enda nimel. Kõigepealt räägin Aivar Koka küsimusest, et mis on vahet puudega inimesel ja erivajadusega inimesel. Puudega inimesena selekteerib meid riik – et enda jaoks selgeks saada – ja erivajadusega inimene on asja sisuline pool. Minule isiklikult, keda ka riik on määratlenud puudega inimesena, selline selektsioon üldse ei meeldi. Loodan, et kunagi kauges tulevikus sellist määratlust nagu "puudega inimesed" ei ole. Sest "erivajadusega inimene" ütleb sisuliselt asja ära.

Nüüd sellest, mis eelkõneleja siin rääkis, vaegkuuljate ligipääsust haridusasutustele või pimedate probleemidest. Ma ütleksin nii, et kahjuks pole eelkõneleja väga teemaga kursis ja ta isegi ei kuula sihtgruppi ennast. See on hästi suur probleem.

Nüüd, mis ma tahaksin öelda, on see, et olen toodete ja teenuste ligipääsetavuse eelnõu menetlenud juhtivkomisjoni esindajana. Seadus ise on pikalt aetud asi ja tegelikult väljendab ühe lõputu ootuse lõpu algust. Tehniliselt on eelnõu küll eurodirektiivi ülevõtmine ja parandab digilahendustele ligipääsetavust, ja seda ka miinimumulatuses, aga positiivne külg on, et kolme aasta pärast rakenduvad kogu Euroopa Liidus ühesugused ligipääsetavuse nõuded.

See oli alles hiljuti, aastal 2012, kui me Riigikogus ratifitseerisime ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni. Selles on ka artikkel 9, mis räägib ligipääsetavuse vajalikkusest ja möödapääsmatusest erivajadustega inimestele. Meenutan, et näiteks meediateenuste seaduses on ligipääsetavuse punkt sees juba vähemalt aastast 2010 ja Eesti Rahvusringhäälingu seaduses vähemalt aastast 2007. Väga palju aastaid on needsamad kuulmispuudega inimesed oodanud küll, et saaksid vabariigi sünnipäeval või uusaastaööl osa presidendi kõnest või siis saaksid pimedad iseseisvalt kasutada pangaautomaate, makseterminale või valideerimisautomaate ühistranspordis. See on selles mõttes suur samm edasi, kui see ükskord niiviisi juhtub. Inimeste iseseisev toimetulek on hästi oluline. Aga need on kõik sellised detailid, mis suures ühiskonnapildis tegelikult ju välja ei paista.

Ligipääsetavuse direktiivi ülevõtmist ja eelnõu möödapääsmatut vajadust on oma toetuskirjaga rõhutanud Eesti Puuetega Inimeste Koda, samuti eraldi puudeliikide liidud oma ühiskirjaga. Toetust on eelnõule avaldanud ka Riigikogu sotsiaalkomisjon ja kultuurikomisjon. Samuti on oma pooldavat suhtumist väljendanud kaubandus-tööstuskoda, kellel polnud eelnõu suhtes ühtegi pretensiooni.

Head kolleegid, meenutagem istungi eelmises punktis pidevalt rõhutatut, et lasterikkad pered on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Aga seda on ka puudega inimesed. Põhiseaduse § 28, meenutame seda. Miks me sellest palju-palju vähem räägime? On täiesti arusaamatu ja nördima panev, kui ligipääsetavuse võimaldamisega seotud eelnõusid kasutatakse poliitilise obstruktsiooni instrumendina. Juhtivkomisjon soovis eelnõu menetleda kõiki Riigikogu erakondi ja sihtgrupi esindajaid kaasates. Kahjuks põrkus see ühe erakonna jäigale vastuseisule, à la kas teete meie soovi järgi või teeme täieliku obstruktsiooni.

Riigikogus on välja kujunenud uus obstruktsioonikultuur rohkete muudatusettepanekute näol. Selle kasutamine on mõistetav tõeliselt polariseerivate eelnõude puhul, aga kasutada ligipääsetavuse eelnõu oma üldise poliitika elluviimise osana, nagu Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seda teeb, ei ole aktsepteeritav. Nad ise veel kuulutasid, et ega neil ligipääsetavuse vastu midagi pole. Ainult üks detail, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ei meeldi. Ent sinna on juba aastaid koondunud parim info ja teave ligipääsetavuse kohta ja nende rolli mõnele teisele ametkonnale edasi anda ei ole mõeldav. Sellepärast siis täiemahuline obstruktsioon ja jäik vastuseis, vaatamata sellele, et on juba olemas vähemalt kaheksa seadust, kus on täielikult samasugune järelevalve koos selle teostajaga, ja veel üheksa seadust, kus on osaliselt sarnased punktid. Seetõttu oleme poliitilise tahte kogusummas jõudnud selleni, et ligipääsetavust tuleb meil riigis edasi arendada äärmusliku poliitilise instrumendi, Vabariigi Valitsuse usaldushääletuse kaudu.

Ja vastupidi, mu väga siiras tänu kuulub hoopis teisele opositsioonierakonnale, sotsiaaldemokraatidele, kellest kahjuks ühtegi ei ole praegu siin saalis. Aga ma siiralt tänan neid selle eest, et nad on väljendanud oma tingimusteta toetust toodete ja teenuste ligipääsetavuse eelnõule. Aitäh teile, kui te kuulete mind! Tänan ka oma koalitsioonipartnerit ja kaaslasi erakonnast, samuti majanduskomisjoni ametnikke ühiste pingutuste eest. Ja loomulikult Vabariigi Valitsust, tänu kellele oleme saanud eelnõu ikkagi saali tuua. Usaldushääletusena, aga siiski.

Mul on siinkohal ka hea meel, et toodete ja teenuste ligipääsetavuse eelnõu on vastuvõtmisel koos meediateenuste seaduse muudatustega, millega ühtlustatakse audiovisuaalteenuste sisu ligipääsetavuse nõuete rakendamine samaaegselt audiovisuaalteenuste ülekandeteenuste omaga. Mõlemad rakenduvad 28. juulil 2025. aastal.

Ja lõpetuseks. Meie ühiskonnas on ligipääsetavus viimase kümne aastaga suuri samme astunud. Ühiskond on ligipääsetavust vähehaaval omaks võtmas ja järjest enam puudega inimesi ühiskonda kaasamas. Olgu siin näiteks kas või eelmisel laupäeval ratastoolis inimeste purjetamas käimine, enamikule esimest korda elus. Paraku märksa suurem töö on veel ees ootamas, et ligipääsetavust ühiskonnas võetaks iseenesestmõistetavana ja ruumikujunduse loomuliku osana. Reformierakond jätkab selle nimel tööd ja kutsub teid, head kolleegid, täna hääletama toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõu poolt. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Isamaa fraktsioon peab oluliseks toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse vastuvõtmist. Me põhimõtteliselt ka toetame seda eelnõu, aga loomulikult me soovime, et eelnõu menetlus parlamendis toimuks hea kultuuri ja tava kohaselt ning kodu- ja töökorra seaduse kohaselt. Kahjuks seda selle eelnõu menetlemise kohta öelda ei saa, sellepärast et valitsuskoalitsioon, valitsus on otsustanud siduda selle eelnõu menetlemise Riigikogus usaldushääletusega. See tähendab, et siin parlamentaarset arutelu toimuda ei saa, teist ja kolmandat lugemist tavapäraselt ei toimu, muudatusettepanekuid arutada, menetleda ja hääletada võimalik ei ole. Võta või jäta. Meie eelnõu toetaksime ja menetluse käigus võib-olla saaks seda teha veel paremaks, aga need tööriistad võetakse meil käest ära.

Meil on valik: toetada eelnõu ja samal ajal toetada ka valitsust – valitsust, kes on täna teovõimetu ja kelle kohta peaminister ütleb, et seda valitsuskoalitsiooni enam ei olegi. Sellist valitsust me toetada ei taha. Selles sunnitud valikus me hääletame täna eelnõu vastu, aga mitte eelnõu sisu pärast, vaid seetõttu, et see on seotud usaldusküsimusega ja välistab parlamendi arutelu. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Täna me arutame sellist tegelikult väga olulist ja tähtsat seadusemuudatust nagu toodete ja teenuste ligipääsetavuse seadust. Esmapilgul tundub, et see kõik on väga hea. Aga küsimus on selles, et siin on ka väga tõsised ohumärgid. Esimene ohumärk ilmnes juba esimesel lugemisel, kui selgus, et selle seadusega antakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, kes on riikliku järelevalve teostaja, ülisuured õigused.

Nüüd on ta seotud ka usaldushääletusega. Ehk see on vaja kindlasti hästi ruttu vastu võtta. Ja põhjus on ilmselge: sellepärast, et see on suundumus uue maailmakorra kehtestamise suunas.

Kuna politseil on ressursse vähe, on ju paljud politseinikud lahti lastud ka selle tõttu, et nad ei ole vaktsineeritud, aga neid üksusi, mida on vaja inimeste korralekutsumiseks, on vaja kibekähku juurde luua. Ja kõige lihtsam on seda teha erinevate ametite kaudu.

Ma ei hakka rääkima siin praegu, mis on selle seaduse head pooled, küll aga ma räägin sellest, mis on väga halvad. Kõigepealt, mis õigused antakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, korrakaitseseadusest tulenevalt? Need on: küsitlemine ja dokumentide nõudmine. Mäletate, mismoodi nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse kehtivuse ajal ka terviseametnikud [inimesi] küsitlesid ja nõudsid dokumente? Muidugi nende ridadesse oli paigutatud ka politseiametnikke, kes tegid seda eriti repressiivsetel meetoditel.

Edasi antakse selle ametile [õigus] kutsuda isikuid ametiruumidesse, ja kui isik ei taha tulla, siis võib selle isiku suhtes kohaldada sundtoomist. Mis kõige hullem, võib kasutada ka vahetut sundi. Mida see vahetu sund tähendab, ma räägin oma kõne lõpus.

Edasi võib tuvastada isikusamasust, samuti kasutada vahetut sundi, muuseas toimetada korrakaitseorganitesse ka alaealisi. Ja täiesti huvitav on see, et tehnilise järelevalve amet võib ka sekkuda massilise korratuse käigus kinni peetud isiku samasuse tuvastamisse. Ehk see on esimene märk sellest, et tegemist on repressiivorganiga. Lubatud on sellel ametil ka vallasasja läbivaatus ilma selle valdaja nõusolekuta. Ja mida veel siia lisada? Ka vallasasja võib läbi vaadata ...

Palun lisaaega kolm minutit.

Palun! Kolm minutit. 

... selle isiku juuresolekuta. Ja samuti on õigus kasutada vahetut sundi.

Tehnilise järelevalve ametile antakse luba ka valdusse siseneda, ilma valdaja nõusolekuta tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale, ehitisse, eluruumi või ruumi, sealhulgas avada uksi, väravaid ja kõrvaldada muid takistusi. Kusjuures eluruumi võib siseneda vaid siis, kui sellest ei ole mõistlike pingutustega võimalik teavitada ja sisenemine on vajalik korrarikkumise või vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks. Ehk siis on sellele ametile antud piiramatud õigused millal tahes siseneda kõrgendatud ohu ettekäändel inimeste valdustesse. Samuti võib kasutada jällegi vahetut sundi, kui see on eesmärgi saavutamiseks vajalik, vaadata valduses asju läbi. Samuti võib kasutada läbivaatamisel vahetut sundi, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Võib võtta asju ka hoiule, jälle vahetu sund.

Mis see vahetu sund siis on? Vahetu sund on inimese, looma või asja mõjutamine füüsilise jõuga, erivahendiga või relvaga. Erivahend on loom või asi, mis on ette nähtud inimese füüsiliseks mõjutamiseks ja mis ei ole relv. Relv on teatavasti relvaseaduses tähendatud tulirelv. Ja milliseid erivahendeid võib inimeste mõjutamiseks veel kasutada? Käerauad, jalarauad, sidumisvahendid, rahustussärk ... Lugupeetud Jüri Jaanson naerab, aga ma tsiteerin praegu seadust. ... teenistuslooma ... Mäletate, NETS-i ettekäändel, kui toimusid siin Toompeal meeleavaldused, kasutati teenistuslooma. Muidugi on ka sihukesed pisiasjad nagu veekahurid ja sõiduki sundpeatamise vahendid.

Ehk tegemist on valitsuse poolt uue repressiivorgani loomisega. Ja kes ütleb, et see jutt ei ole õige, siis tuletage meelde, kui NETS‑i ehk nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel anti Terviseametile õigused. Mäletate, mismoodi inimesi topiti politseiautosse, mismoodi sekkuti nende vabasse liikumisse, nõuti dokumente, viidi ära, alandati neid? See, mis toimus NETS‑iga, on alles eelmäng selleks, mis on tulemas. Ükskõik kui hea see seadus ei ole, aga selliseid meetmeid ei ole võimalik anda ega tohi anda tehnilise järelevalve ametile. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Meil on vaja teha ka selle eelnõu lõpphääletus.

Head kolleegid, oleme jõudnud eelnõu 511 lõpphääletuseni. Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõu numbriga 511. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 59 ja vastu 27, leidis eelnõu toetust.

Meie tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Politsei‑ ja Piirivalveameti laevade üleandmine Kaitseministeeriumi valitsemisalasse) eelnõu 572 teine lugemine. Ka selle eelnõu puhul on Vabariigi Valitsus palunud selle arutamist usaldusküsimusena. Palun kõnetooli kaitseminister Kalle Laaneti.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma olen jällegi teie ees, seekord Kaitseministeeriumis ette valmistatud Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega.

Eelnõuga luuakse õiguslikud alused Politsei- ja Piirivalveameti laevade üleandmiseks Kaitseministeeriumi valitsemisalasse. Selleks muudetakse kümmet asjakohast seadust. Laevastike ühendamine on olnud eri valitsuste laual viimased paarkümmend aastat. Eelmise aasta lõpus otsustas Kaja Kallase valitsus, et arutelude aeg möödas ja Eesti parema merejulgeoleku tagamiseks kaks laevastikku integreeritakse. Kahjuks Riigikogu menetlemisjärgus tehti eelnõu kohta 267 muudatusettepanekut obstruktsiooni eesmärgil ehk otseselt taheti venitada Eesti julgeoleku seisukohast olulise eelnõu menetlust. (Juhataja helistab kella.) Selle vältimiseks sidusime eelnõu valitsuse usaldushääletusega, et saaksime viimase aja suurima valdkondadeülese riigireformi vastu võtta.

Laevastike ühendamine tagab Eestile tervikliku merejulgeoleku võime nii rahu ajal kui ka kriisis. See parandab Eesti merealal olukorrateadlikkust ja reageerimisvõimet ning tagab Eestile parema kaitsevõime ja loob eeldused liitlaste reageerimiseks regioonis toimuvale võimalikule konfliktile. Kiirem reageerimine tõstab ka oluliselt meie heidutushoiakut. Nelja Politsei- ja Piirivalveameti laeva Kaitseväele üleandmine ei kahjusta tsiviilülesannete täitmist ega vähenda senist ülesannete täitmise taset, sest laevadel säilivad võimed, mis neil täna on.

Rohkemate laevade kasutamine parandab ka kogu rannikuala kaitsmist. Kaitsevägi hakkab vastutama mereolukorrateadlikkuse eest. Muudatusega paraneb oluliselt meie olukorrateadlikkus merel, sest see võimaldab kokku panna erinevad merel liikumist kajastavad pildid ning olla rohkem ja targemini merel kohal. Kaitsevägi hakkab vastutama merepiiri valvamise eest, sealhulgas opereerima mereseire radareid.

Muudatus tagab Eestile suurema nähtavuse merel ning aktiivsem tegevus ennetab ohu tekkimist ja vähendab vastase soovi meie vetes meid testida. Lisaks suureneb valmisolek operatiivseks sekkumiseks ohu korral. Kaitsevägi hakkab vastutama ka merereostuse avastamise ja likvideerimise eest merealal. See annab parema võimaluse kriisideks valmistuda ja reageerimiseks vajalikke plaane teha.

Politsei- ja Piirivalveamet jääb vastutama merepääste eest ning juhtima otsingu- ja päästetöid Eesti merealal. Kaitsevägi hakkab samas laevadega merepäästes osalema. Ajahetk on muudatuste ettevõtmiseks sobiv, sest käesoleva kümnendi jooksul saabub kasutusaja lõpp 50%-le Politsei- ja Piirivalveameti laevadest ning 100%-le Kaitseväe laevadest. Laevastike ühendamine võimaldab märkimisväärselt korraldada ümber ka kasutatavate laevade arvu, liiki ja võimeid, et tagada merejulgeoleku jätkusuutlikkus.

Laevastike ühendamine on ka tulevikku vaatav reform, mis tagab meile võimaluse edaspidi hankida ühiseid platvorme kõikide vajalike ülesannete täitmiseks nii siseriiklikult kui ka Läänemere regioonis tervikuna ning teha merejulgeoleku tagamiseks ühtseid investeeringuid. Nii suudame tulevikus ühiselt arendades saada parema teenuse.

Reformi akuutsus tuleneb ka Venemaa 24. veebruaril 2022. aastal alustatud täieulatuslikust Ukraina-vastasest sõjast. Me peame tegema siseriiklikult kõik, et olla valmis sarnaseks agressiooniks meie vastu. Plaanitav laevastike ühendamine annab meile parema ja kiirema merevõimekuse, et oma riigi territoriaalset terviklikkust ja kodanikke kaitsta. Kinnitan, et selle reformiga saab Eesti reaalselt parema mereväe.

Lisaks on peatselt NATO-ga loodetavalt liitumas Soome ja Rootsi. Selle tulemusel muutub meie jaoks oluliselt Läänemere julgeoleku olukord – see muutub paremaks. Läänemerest saab sisuliselt NATO sisemeri. Üheskoos oma heade praeguste ja tulevaste liitlastega saame ehitada oma merealadele tipptasemel mereolukorrateadlikkuse, mille tulemusel näeme ja kuuleme iga veesõiduki liikumist Läänemerel. Seda kõike toetab plaanitav laevastike ühendamise reform, kus laevadega Politsei- ja Piirivalveametist Kaitseväkke üle tulevate teenistujate teenistustingimused, nagu palk, eripensionid ja muu, oluliselt ei muutu. Kõikidele inimestele leitakse parim lahendus üleminekuks.

Ja lõpetuseks. Tänan kõiki isikuid, kes on panustanud selle reformi ettevalmistamisse, ja loodan väga, et austatud Riigikogu täna seda toetab. Seadus on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2023. Tänan tähelepanu eest!

Heiki Hepner soovib küsida. Palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma tegelikult natukene tahaksin teie sellist laiemat arvamust või vaadet saada sellele. Me olime minu meelest komisjonis väga lähedal ühisele seisukohale ja sisuliselt, võiks ütelda, käis ainult ühe sõna üle vaidlus või arutelu. Minule teadaolevalt – ilma et ma peaksin olema siin mingi EKRE kaitsja – EKRE ka ju komisjonis ütles otse välja, et ta võtab kõik ülejäänud ettepanekud tagasi. Arusaamatu oli, miks valitsus selle sidus ... Kust te võtsite selle, et seda ei ole võimalik demokraatlikus protsessis, nagu kodu‑ ja töökord ette näeb, läbi menetleda?

Aitäh küsimuse eest! Teie tunnetus oli teatud määrani õige, kuid mitte lõpuni, sest oli väga selge, et ühes küsimuses ei leita lahendust. See puudutas erandkorras väikesaartel korrakaitseliste ülesannete puhul reageerimist. Sellega ei olnud kaks inimest nõus sellest erakonnast, mida sa nimetasid.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Ega päris täisvastus see ei olnud, aga mind huvitab mitte see detail, kuigi te võiksite ka seda täpsustada, vaid see, miks jälle EKRE märatseb. Nii palju kui meil on informatsiooni, on EKRE ohvitserid riigikaitsekomisjonis asja taga. Seda asja on aetud minu mälu järgi juba nullindatest peale, ametkondlikud erimeelsused on kõrvaldatud, EKRE asjatundjamad on poolt, ja siis tulevad jälle sajad muudatusettepanekud. Kuidas te [seletate] seda vastuolu EKRE sees? Miks peab kogu parlament ja valitsus tantsima jälle EKRE pilli järgi?

Ma usun, et selle küsimuse peaks esitama sinu poolt vaadatuna sinna vasakusse ritta ja sinna tahaotsa. Miks Mart ja Martin Helme ei olnud sellega nõus? Tuleks nende käest küsida.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh! Piirivalve oli üles ehitatud sõjaväestatud piirivalvele. Selle aitasid üles ehitada meil kolleegid Soome piirivalvest. Selle jõudsite te ära hävitada. Tänaseks olete politsei teinud ja politsei valvab piiri. Nüüd on laevadega täpselt sama lugu. Soome piirivalvelaevadel on kõigil miiniveeskamise võimekus ja tegeleb selle piiri valvamisega piirivalve. Nüüd siis võetakse ka ära laevad. See on väga huvitav selle Eesti riigi valitsuse puhul.

Ma saan aru, et see ei olnud küsimus, aga ma võin teile öelda, et kui te eelnõu loeksite, siis te saaksite ka aru, et piiri valvamise kohustus läheb Kaitseväele ehk mereväele.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Seleta mulle ära. Siin meie kolleegid tegid ettepaneku, et sõjaajal võiks minna see piirivalve Kaitseväe alla, aga nüüd on praegu, et see ei ole nagu süsteemne, merel viiakse piirivalve sinna Kaitseväe alla, Kaitsevägi hakkab tegelema. Aga maismaa puhul on kuidagi teistsugune reaalsus, seal on ikka PPA ja seal on politseinikud piiril. Miks selline ebaühtlus?

Kui, hea Peeter, sinu küsimuse sisu oli see, kas kõrgendatud kaitsevalmiduse puhul võiks Kaitseväe juhataja võtta kogu vastutuse Eesti riigi kaitsmise eest ka piiril, siis ütlen, et me oleme põhimõtteliselt nõus seda analüüsima, kuidas seda oleks kõige paremal moel võimalik teha, et Eesti oleks parimal moel kaitstud. Kindlasti ei saa seda välistada, et ühel päeval see juhtub. Aga seda ei saa teha näpunipsuga ega üleöö.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea minister! Tegelikult minu jaoks oli ka see natuke üllatus. Mul on ka need väljavõtted meie protokollidest komisjonis, kus me seda arutasime, [ja ma ei tea,] et seal oleks tekkinud probleemi selle väikesaarte korrakaitsega või selle üle oleks debatti peetud. Mul küll nagu ette ei tule. Ma ütlengi, et minu jaoks sellisel kujul usaldusega sidumine on rohkem kui üllatav. See lihtsalt võib-olla tõesti oleks nõudnud keskmisest pisut rohkem kannatlikkust. Vähemalt mulle küll tundus, et selles oleks võimalik olnud päris kindlasti konsensus leida. Aga ma ei tea nüüd, tõesti, ma ei leidnud väikesaarte korrakaitse kohta ka siit protokollidest midagi.

Ma tänan selle kommentaari eest. Minul on jälle teistsugune informatsioon. Ja nagu teie teate, tean ka mina, et teil on viimased kolm nädalat, kui on võimalik suveperioodil eelnõusid menetleda. Te teate ka seda, et 1. jaanuar 2023 on kaks organisatsiooni valmisolekus, inimesed on teadlikud sellest. Iga selline venitamine tekitab kõhklusi-kahtlusi. Iga selline venitamine tegelikult kahjustab meie julgeolekut ehk inimeste valmisolekut. Sellepärast me ei saa Eesti julgeolekuga mängida.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Aitäh sellise lootuse eest, et kunagi võib ka sõjaväestatud piirivalve tulla. Aga minu küsimus on see. Siin on palju näiteid, millega nüüd Kaitsevägi hakkab tegelema või piirivalve. Näiteks: teataja sõnul pidi sõbranna olema Prangli saarel ning oli helistanud, et tal on nöör kaelas ja temaga on hüvasti jäetud. Sõbranna on 15-aastane, tal on olnud pikka aega depressioon ja ta on ka varem rääkinud enesetapust, ta on teinud varem enesetapukatseid ning ta on lahku läinud, see 15-aastane piiga, pikaajalisest suhtest ja saanud teada, et tema armastatu on teda mitu kuud petnud. See on üks näidetest, millega nüüd põhjendatakse, miks on vaja piirivalve need neli laeva Kaitseväega ühendada. On see nagu tõsine jutt? Neid näiteid on siin kümmekond. Kas nüüd Kaitsevägi hakkab tegelema sellega?

Ma arvan, et te seostate seostamatut. Küsimus on selles olnud, miks peaks näiteks merevägi ehk Kaitsevägi reageerima sündmustele, mis saabuvad merevalvekeskusesse, et säästa inimelusid ja tervist, eks ju. Kui inimelu ja tervis on ohus, on iga meie riigi kodaniku kohus reageerida sellele. Ja kui mereväel on võimalik, see ei kahjusta mereväe mingite konkreetsete ülesannete täitmist riigikaitse seisukohalt, siis ta peaks sellele reageerima. See on sellega seotud.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Siin saalis on kõlanud mitu sellist väidet, mis on iseenesest natuke vildakad. Üks küsija ütles, et nüüd me tegutseme kodu- ja töökorra seaduse vastaselt. Seda me ei tee. Selline seaduste vastuvõtmise formaat on täiesti seadusega ette nähtud. Siis teised on avaldanud imestust, et ei tea, miks valitsus sidus selle ja eelmise eelnõu usaldusega. Nagu ei olnud nii palju tööd vaja teha, mõni üksik muudatusettepanek läbi hääletada. Ja siis ma mõtlen, et ma kuulsin kümme päeva tagasi või kaheksa päeva tagasi Vikerraadios, Samosti ja Aaspõllu saade oli, nemad ütlesid ka, et ei tea, miks valitsus sidus need usaldusega, sest paarkümmend muudatusettepanekut ainult tehti. Mina vaatan nüüd siin neid eelnõusid, eelmisele tehti 404, sellele praegusele tehti 270. (Juhataja helistab kella.) Kõik on mõttetud, ütleme ausalt. Ma küsin nüüd sinu käest: kuule, kas eelnõu petab? Või ERR-i ajakirjanikud, hoidku jumal selle eest ...

Aeg!

... äkki nad eksisid?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean tunnistama, et isegi seal 270 hulgas oli selliseid muudatusettepanekuid, mis neid lugedes mulle isiklikult võisid natuke meeldida, sest selgituseks oli pandud, et ministri koormust tuleks vähendada ja selleks tuleks see muudatusettepanek teha. Mul on ääretult hea meel lugeda, et opositsioonipoliitikud muretsevad ministri koormuse pärast. Aga mis puudutab konkreetselt ERR-i ajakirjanikke, siis võib-olla tõesti nendele sattus mingi vale eelnõu näppude vahele, et nad ei osanud lõpuni lugeda, kui palju seal muudatusettepanekuid oli.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! No kõigepealt eelküsijale täienduseks: ma mäletan väga hästi, kuidas siin Reformierakond tegi parandusettepanekuid obstruktsiooni näol, kus ta soovitas NATO-st välja astuda ja Venemaaga ühineda. Nii et need olid kindlasti väga sisulised ettepanekud ja praeguses sõjaolukorras eriti hästi realiseeritavad.

Aga ma tahaksin teha ühe märkuse. Nimelt, piirivalvekaatrid on olnud väga sageli need, mis on toimetanud kiirabi ja teisi päästeorganisatsioonide esindajaid väikesaartele. On selge, et nüüd see praktika lakkab toimimast. See kindlasti kahjustab väikesaarte elanikel vajalike teenuste saamist.

Aga küsimus on mul hoopis seotud selle eelnõuga. Eelnõu ütleb ka, et Kaitsevägi saab korrakaitse õigused. Kas kommenteeriksite, mis see tähendab? (Juhataja helistab kella.) Kaitsevägi hakkab ka sandarmeeriaks või?

Aitäh, austatud Mart Helme! Esiteks, Politsei- ja Piirivalveametile jäävad kiirkaatrid, neli suuremat laeva lähevad selle eelnõu vaates mereväe koosseisu. Nii et kui te räägite kiirkaatritest, siis need kiirkaatrid on täpselt samamoodi nagu varasemalt võimelised toimetama meditsiinipersonali ja kõiki neid, keda on vaja kiiresti viia väikesaartele. Mis puudutab korrakaitselisi õigusi – ma korraks puudutasin ka seda küsimust –, siis korrakaitseliste  õiguste ja kohustuste andmine erandjuhul reageerimaks, kui väikesaartel näiteks Politsei- ja Piirivalveameti töötaja ei ole võimeline reageerima, merevägi reageeriks merevalvekeskuse palvel, juhul kui see reageerimine ei kahjusta mereväeülesannete täitmist tollel hetkel. See on ainult sellel juhul, kui on ohus inimeste elu ja tervis. Järelevalvemehhanismina on sinna sisse kirjutatud ka, et Siseministeerium peab perioodiliselt andma aru, kui palju kordi on reageeritud, lugupeetud ja auväärsele Riigikogule. Ehk tsiviilkontroll on ka selle üle tagatud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! No nagu teie eelnevast jutust välja tuli, oleks ju võinud väga ilusti kompromissile minna ja meie ettepanekud heaks kiita. Ja see algne põhjus, mis te välja tõite – ise ka tunnistasite või see tuli välja –, ka see ei pea paika. Aga see selleks. Obstruktsioon on tehtudki just nimelt selleks, et me dialoogi peaksime, aga nagu näha, ei ole koalitsioonil selleks absoluutselt mingisugust soovi. Nii et tulevikus te võite kõik eelnõud, kui teie valitsus üldse kestab, siduda usaldushääletusega, siis ei ole parlamenti vajagi.

Aga mind paneb imestama see argumentatsioon, et kaitsejõud võivad tegeleda mingite 15‑aastaste enesetapu- ja armastuslugudega, kui see ei kahjusta kaitsevõimet (Juhataja helistab kella.) ja keskkonnareostuse [tõkestamist] ja kõike seda. Kas te tõepoolest arvate, et kaitsejõududel ei ole midagi paremat teha?

Aitäh, hea Henn Põlluaas! Ma kujutan ette, et teie kaitseliitlasena, kui inimese elu on ohus ja tervis on ohus, ka reageerite, olenemata sellest, et see ei ole teie igapäevane kohustus. 

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Te soovitasite mu esimese küsimuse peale, et ma uurigu EKRE-lt, aga EKRE ei ole ju kokku leppinud, mille vastu ta on. Tal on sajad muudatusettepanekud, üks räägib mingitest kaatritest, ei pea paika, teine räägib väikesaartest. Ja siis tuleb üks minu arvates siiruse hetk, kus räägitakse sellest, et olete hoopis piirivalve ära hävitanud. Kas ma eksin, et kogu asja taga on siiski piirivalvenostalgia ja see ülesklopitud vaht, et piirivalve asemel on meil piiripolitsei? Kas ma võin eksida? Te olete selles menetluses rohkem olnud, mitte riigikaitsekomisjoni liige.

Ma usun, et eks ikka teatud ametikandjatel ja vormikandjatel on nostalgia hinges. Aga mina arvan, et kõige olulisem on, et Eesti riik oleks kaitstud kõige paremal moel. Tegelikkuses oli seal põhimõtteliselt kaks võtmekohta. Esimene võtmekoht oli see, kus me olime peaaegu kompromissi saavutanud, see puudutas seda, et kõrgendatud valmisolekus läheks piiri kaitsmine põhimõtteliselt Kaitseväe juhtimise alla. Me olime seal tähtaegu seadmas, kuidas me võiksime edasi liikuda. Ja teine küsimus oli see, et korrakaitseliste ülesannete täitmine väikesaartel ehk see, kas Kaitsevägi peaks, kui tal ei ole konkreetseid ülesandeid, [mille täitmata jätmine] võib kahjustada Eesti riigi julgeolekut, reageerima väikesaarte sündmustele, mille kohta merevalvekeskus neile info edastab. Selles ei paistnud mitte mingisugust kokkulepet ja sellest tulenevalt oleme täna sellises vormis valitsuse eelnõuga teie ees.

Hea minister, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! 

Aitäh! 

Avan läbirääkimised. Leo Kunnas, palun!

Palun kohe lisaaega ka.

Palun! Kaheksa minutit.

Hea austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu kohta tegi EKRE 269 muudatusettepanekut, millest 266 olid obstruktsioonilised ja kolm sisulised. Aga ka neid obstruktsioonilisi muudatusettepanekuid me komisjonis saali üldsegi mitte ei hääletanud ehk siis algusest peale oli meil soov leida mõistlikku kompromissi. Ma räägingi nüüd natuke nendest jõupingutustest, mis me tegime, mida me soovisime ja milles me püüdsime kompromissi leida, ning milles me leidsime, milles me ei leidnud ja miks.

Esimene küsimus oligi, nagu hea kolleeg Jürgen õigesti mainis, maismaapiiris. Ehk üks meie ettepanek käsitles just seda. Kui me olime komisjonis tööd teinud, siis me jõudsime konsensuseni, et me võiksime selle sisse kirjutada ülesandena Kaitseväe korralduse seadusesse nii, et Kaitsevägi vastutaks maismaapiiri kaitse eest sõjaseisukorra ajal ja sõjaseisukorraks valmistumise ajal. Selles küsimuses me jõudsime positiivselt edasi ja saavutasime konsensuse.

Teine küsimus puudutas Kaitseväe edasilükkamatut pädevust. Ehk nende nelja laeva ülevõtmisega võtaks Kaitsevägi üle ka nende nelja laeva senised funktsioonid, mis neil PPA-s olid. Ma loen selle teksti lausa ette ja siis kommenteerin seda, mis siin on ja milles probleem oli. "Kaitseväe edasilükkamatu pädevus. Kui Politsei- ja Piirivalveamet ei saa või ei saa õigel ajal Eesti merealal või väikesaarel tõrjuda vahetut ohtu isiku tervisele või elule ning see ei takista olulisel määral Kaitseväe ülesannete täitmist, võib Kaitsevägi Politsei- ja Piirivalveameti otsusel ning edasilükkamatu pädevuse alusel kohaldada riikliku järelevalve üldmeetmeid ja korrakaitseseaduse §-des 30, 32 ja 44–52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras." Ehk need on maakeeles hästi lihtsalt rääkides politseilised meetmed.

Üldiselt, kui meil ei kehti riigis mingi eriõiguslik kord ehk meil ei ole eriolukorda, erakorralist seisukorda või sõjaseisukorda välja kuulutatud, siis Kaitseväel ei ole mingeid politseilisi funktsioone. Ka sõjaväepolitsei saab politseilisi funktsioone rahuajal rakendada ainult sõjaväelaste suhtes. Seni, kuni ühtegi eriõiguslikku korda kehtestatud ei ole, Kaitseväel neid pädevusi ei ole olnud. Nüüd me pakkusime välja sellise lahenduse, et kui see funktsioon üle võtta, siis see funktsioon jääks ka sellele üksusele, kes selle üle võtab. Ehk sellelesamale neljale laevale, mis nüüd Kaitseväes moodustavad uue üksuse, mille nimetus hakkab olema valvelaevade divisjon, antaks see ülesanne üle ja see siis fikseeritaks siia. Me pakkusime välja sellise lahendi. Kui nüüd politseilisi pädevusi niiviisi laiendada meelevaldselt kogu Kaitseväele väljaspool riigi eriõiguslikke kordasid, siis see ei oleks inimeste põhivabaduste ja -õiguste seisukohalt absoluutselt mõistlik.

Selleks, et saada siia selgust selles küsimuses, ma palusin komisjonil teha kiri õiguskantslerile ja küsida tema käest arvamust, kas ta näeb siin mingit probleemi või ei. Aga paraku me ei saanud õiguskantslerilt vastust, ehk õiguskantsler vastas, et ta ei anna meile vastust. See selles mõttes jätab selle küsimuse õhku. Palju kindlam ja rahulikum oleks, kui me oleks saanud kindla vastuse, et selline Kaitseväele pädevuste andmine ilma eriõiguslike kordi kehtestamata mitte kuidagi inimeste põhiõigusi või -vabadusi ei riivaks, aga sellist vastust me ei saanud.

Meie eesmärk oli algusest peale teha komisjonis tööd ning leida mõistlik kompromiss ja lahendus kõigile nendele küsimustele, aga sellele küsimusele me ei suutnud lihtsat lahendust leida – sellepärast, et see sidumine toimus enne, kui meie komisjon jõudis üldse selle teema lõpuni käsitleda. Eks siin natuke Vabariigi Valitsus praegu kaotas enneaegu närvid. Seda ei oleks vaja teha olnud. Ma arvan, et kui me oleksime teinud tööd edasi, siis me oleksime leidnud kompromissi, me oleksime saanud kõik need obstruktsioonilised ettepanekud tagasi võtta ja selle küsimuse sisuliselt lahendada.

Mis mulle tegelikult suuremas plaanis muret teeb? See on seitsmes eelnõu, mille valitsus on sidunud umbusaldusega. Eelmine valitsus tegi seda ühe korra ja see oli teise pensionisamba küsimuses. Loomulikult, see on täiesti võimalusena olemas, aga kui see muutub niivõrd tihedaks, siis tekib küsimus, mis on selle uue ajajärgu nimi, kuhu me oleme sisenenud. Kõik valitsused – paraku, siin ei ole ühtki erandit olnud enne – on rakendanud opositsiooni suhtes teerullipoliitikat, kuigi tegelik poliitika sisu peaks olema kompromisside otsimine. See poliitika on järk-järgult arenenud 20 aasta jooksul. Järk-järgult. Ja nüüd, kus Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on sellisele poliitikale teinud tugevamat obstruktsiooni, siis on see jõudnud välja tegelikult sellisesse uude ajajärku, mida võikski võib-olla nimetada megateerulli ajajärguks. Valitsus lihtsalt seobki eelnõud järjestikku umbusaldusega ega püüagi poliitilisi kompromisse otsida.

Mis oleks siis nagu opositsiooni vastus sellele? Sellele küsimusele mul loomulikult ei ole mingit vastust. Iseenesest seda eelnõu ei oleks minu hinnangul pidanud siduma ega oleks olnud ka vajadust siduda [usaldushääletusega], sest ma võin kinnitada, et nii kolleeg Alar Laneman kui mina tegime seda tööd siiralt, et leida mõistlikke kompromisse ja pakkuda välja lahendusi, tuua ka neid fraktsiooni ja nendega töötada niiviisi, et me lõpuks leiaksime siin konsensuse.

Aga see küsimus Kaitseväe pädevuste kohta jääb üles, ega see ju kusagile iseenesest ära ei kao. Mis pädevusi me tahame, milliseid politseilisi pädevusi me tahame ja oleme valmis andma Kaitseväele ilma, et mingi eriõiguslik kord meil kehtiks? Seepärast paraku, kuigi siin eelnõus on palju häid asju, ei ole meil fraktsioonina selle sidumise tõttu võimalik seda mitte kuidagi toetada. Aitäh!

Kaido Höövelson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega antakse Politsei‑ ja Piirivalveametile kuuluvad laevad üle Kaitseministeeriumi valitsemisalasse. Selle eelnõu vastuvõtmisega viiakse ellu oluline reform, millest võidab Eesti merejulgeolek, paraneb Eesti iseseisev kaitsevõime, kasvab pikemas perspektiivis meie reageerimisvõime merealal ning me saame ette parema pildi meie merel toimuvast.

Laevastike ühendamine on olnud eri valitsuste laual viimased 30 aastat, aga mitmesugustel põhjustel ei ole ühendamist varem suudetud finišijooneni viia. Täna on austatud seadusandlikul kogul see võimalus ning eelnõu heakskiitmise korral liiguvad mereväe koosseisu neli suurt PPA-le kuuluvat laeva: Kindral Kurvits, Pikker, Raju ja Valve.

Tegemist ei ole pelgalt suurte laevade liigutamisega. Ülioluline on ka meresüsteemide ühendamine. Sellega paraneb oluliselt meie teadlikkus merel toimuvast. Saame veelgi paremini ja veelgi laiemalt jälgida merel liikumist ja vetes toimuvat. Kaitsevägi hakkab vastutama merepiiri valvamise eest, sealhulgas hakkab opereerima mereseire radareid. Teadliku ja hästi tuvastatud merepildi tagamine on meie NATO liitlaste ning sellega ka meie julgeoleku vaates tähtis ning ühendamine parandab meie julgeolekut. Ajahetk muudatuste läbiviimiseks on sobiv, kuna käesoleva kümnendi jooksul saabub kasutusea lõpp 50%‑le PPA laevadest ning kõikidele Kaitseväe laevadele. Nii saab edaspidi Eesti märkimisväärselt ümber korraldada laevade võimeid, teha ühiseid investeeringuid ja hankida ühiseid platvorme kõikide vajalike ülesannete täitmiseks, et tagada meie merejulgeoleku jätkusuutlikkus.

Nii et veel kord: ei liigu ainult laevad, vaid nendega koos ka ülesanded. Kaitsevägi hakkab vastutama ka merereostuse avastamise ja likvideerimise eest merealal, tagama merepiiri valvet ning osalema merepäästes Kaitseväe laevadega. PPA vastutusalasse jääb merepääste ning piirivalve ja reostustõrje piiriveekogudel. Et meie merepiir oleks valvatud ja meresõiduohutus tagatud, antakse Kaitseväele ka vastavad korrakaitselised volitused ja õigused.

Üks oluline muudatus on ka mereoperatsioonide keskuse ja merevalvekeskuse ühte kohta viimine, mis aitab nende kahe keskuse tööd palju paremini integreerida ning parandada vajalikku infovahetust. Aga tänased muudatused ei näe ette kahe keskuse juriidilist ühendamist.

Kokku võttes kasvatab seadusemuudatus merejulgeolekut ja annab olulist lisandväärtust. Rohkem merepäevasid, rohkem turvalisust inimestele, kes on mere peal, ja suurem julgeolek meie inimestele. Aitäh!

Mati Raidma, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tänane julgeolekukeskkond püstitab meie ette ülesande anda parim Eesti riigikaitse ja turvalisuse võimestamiseks, seda nii rahaliste otsuste näol kui ka korralduslike otsuste ajakriitiliste vastuvõtmiste kujul.

Eelnõu puudutab meredomeeni. Eesti on mereriik. Ja lisaks laevastike ühendamisele ma sooviksin ikkagi alla joonida olulisi muudatusi merejulgeoleku tagamisel ehk kõigepealt olukorrateadlikkus, mereseire radarid. See on ülioluline meie riigikaitsele, meie julgeolekule. Selle eelnõuga ühendatakse see võimekus Kaitseväe alla.

Teiseks, kogu operatsioonide juhtimine, koordineerimine ja infovahetus. Ehk mereoperatsioonide keskus ja merevalvekeskus hakkavad paiknema ühes kohas. See tõhustab koostööd kohe kindlasti.

Mis puudutab obstruktsiooni, siis stenogrammi huvides tahaksin täpsustada, et tõepoolest oli 276 muudatusettepanekut, mis sõltusid kolmest päris ettepanekust, üks puudutas maismaapiiri ja kaks puudutasid sotsiaalseid garantiisid. Riigikaitsekomisjon tõepoolest mitu-mitu korda arutas ja me püüdsime leida konsensust. Ja me leidsime selle konsensuse. Kuid seejärel tuli uus teema, mis ei olnud muudatusettepanek. Ehk siis korrakaitseliste funktsioonide küsimus tuli lisaks sellele, mis oli algselt kokku lepitud. Ja ka selles me püüdsime leida ühist seisukohta mitu-mitu komisjoni istungit. Kuid see ei õnnestunud, sest EKRE fraktsioon ei suutnud kooskõlastada nende esindajate pingutusi komisjoni istungitel.

Siis tuli järgmine takistus või ettepanek, et saadame siis õiguskantslerile. Tõepoolest, õiguskantsler andis vastuse, et ta ei saa seisukohta võtta, ta ei võta seda seisukohta, ja see on väga-väga seaduslik lähenemine tema ametikohta kandes. Ehk ei olnud mingit perspektiivi, et meie seisukohad oleksid konsensuslikult lahenenud. Seega juhtus nii, nagu juhtus. Täna on seotud see eelnõu usalduse küsimusega.

Kuid tulles tagasi oma jutu alguse juurde, ütlen, et tegemist on ajakriitilise otsusega, mis on tegelikult Eesti julgeoleku, eriti meredomeeni seisukohast ülioluline. Seega kutsun üles kõiki eelnõu toetama ja täna ka vastu võtma. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Nagu ma praegu kuulsin, on tegemist ajakriitilise eelnõuga ja tänu sellele on valitsus ... Ma ei tea, kas valitsus üldse on seesama valitsus, sest hiljuti alles Reformierakond jäi 32 häälega vähemusse. Aga see selleks. Me oleme praegu jah kuuenda eelnõu juures, mida nüüd lühikese ajaga on valitsus pidanud usaldusega siduma. Nii et see näitab juba selgelt ka tänast seda peretoetuste hääletuse läbikukkumist Reformierakonna poolt. See näitab, et asi on ikka üsna keeruline, pehmelt öeldes.

Mida see tähendab? Mulle meeldib süsteemne lähenemine. Aga kui vaadata praegu tervikut, siis piir iseloomustab igat riiki, ka Eestit – piir on ühelt poolt maismaal, see on üks reaalsus, järvel, Peipsi-Pihkva järvel on ka samad seadused nagu maismaapiiri valvamise puhul, aga merel on selle eelnõuga teine reaalsus. Kuigi piir on samasugune, vaenlane võib tulla nii siit, sealt kui ka kolmandalt poolt. Aga millegipärast ei ole terviklikku vaadet tehtud.

EKRE on rääkinud sõjaväestatud piirivalve taastamisest. Ühtpidi võib vaadata, et kui merel on astutud samm sinnapoole, siis võiks ju öelda, et on tehtud esimene samm õiges suunas. Aga see eeldaks ka järgmist sammu õiges suunas, ka selle piiriga, mis on maismaal või järvedel. Tuleks astuda ka teine samm. Nagu ma kaitseministrilt kuulsin, ei saa välistada, et mingil hetkel see samm võib‑olla ka astutakse. Nii et selle koha pealt võiks vaadata, et tubli samm, aga see on ühelt poolt vaadates. Teiselt poolt võib öelda niimoodi, et see on see samm, kui need neli piirivalvelaeva antakse Kaitseväele. See tegelikult vähendab võimalust, et sõjaväestatud piirivalve, mille eest me oleme seisnud EKRE-ga – trumm on läinud ja nüüd pole enam päästa midagi. See on siis, kui teiselt poolt vaadata seda asja.

Aga jah, tegemist on nelja laevaga. Neli laeva: Admiral Kurvits, Pikker, Valve ja Raju. Need liidetakse mereväega, seal on sellised laevad nagu Roland ja Risto, Admiral Cowan, Sakala, Ugandi ja Wambola ja Aleksandra ka veel. Nii et tegelikult kaheksa laeva, neli juurde, laevastik poole suurem. Naljaga pooleks võiks öelda: äkki on selle mõte see, et nüüd mereväe juhataja võiks mõelda ka täisadmirali tärnidele, sest laevastik on ikkagi poole suurem. Ma arvan, et selle peale vist ei ole mõeldud, aga mine tea, sest kõikidel sõjaväelastel on see marssalikepike kusagil vähemalt unistustes.

Siin on öeldud, ühelt poolt, et kui panna kokku kogu see laevastik, siis on võimalik kergemini teha neid hankeid, kuna enamik on vanakesed. Nagu ma aru saan, neljast piirivalvelaevast pooli tuleb hakata juba sellel aastakümnel kõvasti putitama. Aga kõik mereväe omad on kõik samasugused vanakesed, seal on sada protsenti, nii palju kui paberites näha.

Mida siis hakkab see seltskond tegema nüüd, et kui nad on ühendatud ühise juhtimise alla ja võib‑olla ka teise admirali? Eriti naljakas on vaadata ... Aa, muuseas jälle selline, ühtluse puhul, et politseil ja piirivalvel on lennusalk olemas jätkuvalt. Seal erinevust ei ole, piir on küll olemas, aga need, kes taevas liiguvad, on millegipärast jäetud oma helikopterite ja lennukitega alles, lennusalk. Nii et pole terviklikku lähenemist.

Aga kui vaadata seletuskirja, siis siin on huvitavaid asju, millega hakkab nüüd sõjavägi tegelema. Ja rõhutan: siis, kui millegi muuga pole tegeleda. No näiteks, Häirekeskus saab teate, et Naissaarelt hakkas varastatud sõudepaadiga Kakumäele sõitma joobes isik, kes on laevast maha jäänud. Esimene asi. Teine asi. Abikaasa tuleb teisele kallale ja väänab käsi. Ründav abikaasa on joobes ...

Kas on vaja kolme lisaminutit?

Jaa, ikka on. Aitäh!

Siis palun! Kolm minutit.

Abikaasa sulgeb end vannituppa ja helistab Häirekeskusesse. Kolmas: Häirekeskus saab teate, et Pranglilt paadiga keegi on läinud viima samakat läheduses olevale laiule, kus on seltskond noori alaealisi. Neljas: teataja sõnul pidi sõbranna oleme Prangli saarel ning oli helistanud, et tal on nöör kaelas – sellest ma juba rääkisin siin –, 15-aastane, pikaajalises suhtes, depressioonis ja nii edasi. Viies: Aegnal on noorte telklaager, kus neil on krokodill, kodeiinist, bensiinist, värvivedeldajast, väävelhappest, joodist ja fosforist kokku segatud narkootikum, ja neil hakkab sellega nalja saama. Või näiteks: Vormsil on 40-aastane naine agressiivne, loobib ja viib asju minema, päev läbi paljalt ringi jooksnud, kuigi õues on novembri lõpp. Ja nii edasi. Või: Häirekeskus sai teate, et äsja vanglast vabanenud naine on teel väikesaarel asuva kannatanu juurde, et temale pealekaebamise eest kätte maksta. Ma ei hakka rohkem lugema neid lugusid.

Nüüd selle kõigega peab meie Kaitsevägi hakkama tegelema, sellisel juhul, kui tal millegi muuga tegelda ei ole. Aga kui on millegi muuga tegelda, siis see alasti naine, kes novembrikuus jookseb segijoonuna Pranglil ... Millegipärast on Prangli siin väga aktiivne koht. Ja nii edasi, ja nii edasi. Ma ei tea, kas see on ikka tark tegu. Pealegi ei ole kindel, et Kaitseväel sel hetkel millegi muuga pole tegeleda. Kõige naljakam on veel siduda usaldushääletusega kõik see. Ma rõhutan, et ühtpidi on jah astutud õiges suunas, aga see eeldaks ka teist sammu, et samasugune reaalsus oleks ka maismaal ja järvel, sõjaväestatud piirivalve, ja mitte ainult sõjaajal.

Muidu selline see eelnõu siis on, aga noh, ilmselt me olemegi seda väärt, et sellisega välja on tuldud. Aitäh!

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Vaieldamatult on see eelnõu oma sisult oluline ja asjakohane. Laevastike ühendamine kindlasti tõstab meie kaitsevõimet, parandab reageerimiskiirust merel ja suurendab teadlikkust sellest, mis merel toimub, ka info liikumist. Ma arvan, et selles mõttes on see kindlasti samm õiges suunas, ja Isamaa fraktsioonil ei oleks midagi selle eelnõu vastu. Aga paraku see, et see eelnõu seoti valitsuse usaldusküsimusega, ilma et need vaidluskohad oleks vähegi tõsiselt komisjonis läbi vaieldud, ei võimalda Isamaa fraktsioonil seda eelnõu toetada.

Natukene tahaksin siiski [neid vaidluskohti] avada. Kolleeg Raidmal oli selles suhtes õigus, kui ta nimetas ära need esialgsed vaidluskohad, mis meil olid. Täpselt nii oli: maismaapiir ja siis oli ka sotsiaalsete garantiidega kaks, mis langesid ära. Natukene rohkem me arutasime maismaapiiri üle, otsisime kompromissi ja selle me ka leidsime.

Aga tõepoolest, see väikesaarte turvalisuse tagamisega seonduv temaatika kerkis üles, kui kolleeg Leo Kunnas esitas küsimuse selle lihtsalt uue üksuse kohta, mis hakkab olema patrull‑laeva divisjon. Ettepanek oleks selle pädevus konkreetselt fikseerida, mis jääb nendel saartel tegelikult selle divisjoni ülesandeks.

Järgmisel komisjoni [istungil] põhimõtteliselt suur osa ei tegelenud selle küsimusega. Selle punkti arutamise lõpus kolleeg Mati Raidma ütles, et eelnõu § 1 punktis 4 – see on seesama debatti tekitanud küsimus seoses väikesaarte korrakaitsega niimoodi üldistatuna – ei ole fikseeritud, kes annab Kaitseväele korralduse. Sellesse lausesse võiks sisse põimida suunise, et see on Politsei‑ ja Piirivalveamet. Edasi, tsiteerides protokolli: "Raidma küsis, kas see oleks üks riski maandamise meetmeid ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindajale vastuvõetav."

Tõepoolest, ega meil ju ei tekkinud selle üle suurt arutelu. Ka komisjonis seda valitsuse poole pealt selgitanud Mait Siigur ütles, et tõepoolest, sõnastuse lisamine teeks tegelikult teksti selgemaks. Punkt. See oli see, mis andis lihtsalt raami sellele debatile. Aga aruteluni me sisuliselt ei jõudnudki. Nüüd valitsus on pannud oma eelnõusse selle sõnastuse sisse. See ei ole hea tava. See ei ole hea tava, et me ... Me oleks võinud kas või ühe komisjoni koosoleku kulutada sellele, et sellele probleemile proovida lahendus saada.

Tõepoolest oli see, et – see kõik vastab tõele – tekkis ka kolleeg Leo Kunnasel mõte, et võiks pöörduda õiguskantsleri poole, ja need arutelud natukene toimusid selle üle, mis me siis ette võtame. Aga tegelikult iseenesest me sisuliselt ei arutanud, selles mõttes tõesti rikub praegune valitsuse käitumine ühe seaduse arutelu kontekstis ka selle sisu ära. Isamaa kahjuks ei saa seda sellisel kujul küll toetada. Aitäh!

Riho Breivel, palun! Vabandust! Härra Breivel, vabandust! Järjekorras on tegelikult Alar Laneman, tal oli sõnavõtt kohapealt. Registreerimise järjekorra mõttes. Palun!

Aitäh! Kuna mind hea kolleeg mainis, siis ma kasutan juhust. Kõigepealt tänu kolleeg Heikile väga selge formuleerimise eest, mida oli mul ka plaanis öelda. Aga ma kasutan juhust ja rõhutan üle selle, et õiguskantsler ei andnud kiitvat hinnangut meie lahendusele, seda esiteks. Teiseks, laevastike ühendamine on hea näide, kuidas sisuline töö, funktsioonide ühendamine, jääb jalgu füüsilistele komponentidele keskendumisele. Tähtajad olid paigas, aga meil oli sisuline töö tegemata. Personalil olid juba tähtajad paigas ja sellepärast peab valitsus tegema usaldusega sidumise. See on naljanumber.

Teiseks, ja see on minu arust palju kurvem, selle lahendusega on kaasnenud kahju ka Riigikogule, Riigikogu riigikaitsekomisjonile. Komisjon on olnud väga hea õhkkonnaga väga efektiivne ja sisulise tööga tegelev komisjon. Väga usalduslik keskkond on olnud meil ja minu arust ka väga sisukad arutelu. Täna on meil käes näide, et eile oli meil konsensus, aga nüüd hommikul enam ei ole. Ma soovitaks headel kolleegidel mõelda sellele, et sõna on see, mis on sisuline kokkulepe, paber ja allkiri on selle vormistamine. Ja koma väänamine siin kuidagi ei aita, eriti olukorras, kus need kaks sisulist lahendust olid olemas.

Nii et ma soovin meile kõigile tarkust ja jõudu, et me tulevikus lahendusi otsides endale selliseid kaasnevaid kahjusid ei tekitaks. Aitäh!

Vasturepliik Mati Raidmalt.

Aitäh! Lihtsalt väikene fakti täpsustus. Tõepoolest, ma pakkusin alternatiivset sõnastust, aga EKRE fraktsioon andis teada, et see ei ole neile vastuvõetav. Ja siis järgmise sammuna tuli uus käik, et küsime õiguskantslerilt. Nii et tegelikult ka see kompromiss ei olnud EKRE fraktsioonile vastuvõetav, mis oli märk, et sellist ühise keele leidmise soovi tegelikult ei olnud.

Nüüd palun, Riho Breivel!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Nii nagu üks küsija Reformi[erakonna]st siin enne ütles, nostalgia on piirivalvuritel. Nostalgia võib olla, aga see küsimus, mida me praegu arutasime ja arutame – ja jääme arutama, sellepärast et ma ei tagane teatud põhimõtetest –, ei ole seotud nostalgiaga, vaid see on riigi kaitsevõime küsimus.

See on see küsimus, kus meil on kaitsevõimes võimelünk, mida me püüdsime üheskoos lahendada, nii Kaitseministeerium ministriga eesotsas, Siseministeerium ministriga eesotsas kui ka riigikaitsekomisjon komisjoni esimehega eesotsas. Kusjuures me saime lahenduse, mis rahuldab kõiki osapooli, see rahuldab ka mind, nostalgia käes vaevlevat piirivalvurit. Mitte sellepärast, et nimi kõlab uhkelt, vaid sellepärast, et riik vajab kaitset iga päev.

Ja kui me räägime ajakriitilisusest, siis seesama küsimus on väga ajakriitiline: kas piiri peal meestel on võimekus sõjaliselt tõrjuda ära vastast või meil see võimekus puudub ja me mõtleme, kuidas me need mehed sealt kiiresti ära saame, kui sõjaline sissetung juhtub olema, ja asendame neid? Meil on olemas need, kellega me asendame. Ma ei hakka siin kõiki asju muidugi välja rääkima. Aga see on kõik ajakriitiline. Ja sellepärast ma ütlen, et seesama ettepanek, millega me peale läksime, tuleb ära teha. Kuigi me tahtsime saada uuesti selle läbi riigikaitsekomisjoni seadusesse sisse parandusena, siis see lükati tagasi. Kuigi kõik on selle poolt. Ma ei tea, mida me mõtleme. Kas me mõtleme tõesti, et meil on pagana kaua aega siin oma riigi kaitsevõime tugevdamisega?

Meil puuduvad vahendid, me ei anna võimekust inimestele, meil puuduvad teatud kokkulepped, millega me iga päev tegeleme. Annaks kõigevägevam, et me jõuaksime need asjad kõik enne ära lahendada, kui pauk käib. Me vaatame egoistlikult nende asjade peale. See, mis puudutab piirivalvelaevade üleandmist, on teine küsimus. See, mis puudutab seiresüsteemide üleandmist, on kolmas küsimus. See, mis puudutab kaatreid, võimekust päästa, on juba neljas küsimus. Aga kõige tähtsam küsimus on sõjalise kaitsevõime omamine piiri peal, iga päev ja iga tund – täna, homme ja ülehomme. Selle nimel me peame tegutsema, mitte selle nimel, et võtame sisulised asjad ja viskame vormiliste asjade pärast kõrvale. Meil peaks häbi olema, kui me niimoodi teeme. Nii me kaotame oma kaitsevõimes. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Head kolleegid! Me elame suhteliselt kummalisel ajastul. Ma mäletan, et kui ma kunagi teenisin Vene sõjaväes, siis ühel hetkel ma juhtusin vaidlema meie roodu praporštšikuga. Kui ma rääkisin Eesti Vabariigist ja sellest, et me olime iseseisev riik, siis ta käratas mulle, et ma võin rääkida, mis ma tahan, aga ajalugu kunagi ei kordu. Aga see pisike paks mees siiski eksis. Eesti Vabariik ikkagi sündis uuesti.

Kurb on see, et teatud mõttes kordub ajalugu ka teistsuguses võtmes. Meil oli eelmise töönädala jooksul väga huvitav tendents selles suunas, et võeti vastu neli seadust, mis kõik olid seotud umbusaldusega. Kui neid poleks vastu võetud, siis oleks valitsus pidanud tagasi astuma. Aga need läksid läbi. Täna oleme menetlenud ühte ja kohe oleme lõpetamas teist eelnõu, mis on seotud umbusaldusega. Ehk siis need eelnõud on katkestanud normaalse parlamentaarse arutelu ja valitsus surub neid jõuga läbi.

Kui me eelnevalt ütlesin, et ajalugu siiski kordub ja kahjuks halvas kontekstis, siis see, mis täna toimub ...

Ma palun lisaaega ka, kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

... meenutab aastat 1934, kui Konstantin Päts kuulutas välja üleriigilise kaitseseisukorra, mis kandis koondnimetust vaikiv ajastu. Ehk me liigume praegu samm-sammult selles suunas. Ka siis, 1934. aastal pandi Riigikogu vaikivasse olekusse. See tähendab, et tulevikus tal enam kokku ei lubatud tulla. Ka meie liigume praegu täpselt samasuguses suunas. Parlamentaarset arutelu ei toimu ja valitsus surub seadused jõuga läbi.

Minnes tagasi nüüd 1934. aastasse, me mäletame, mis pärast seda toimus. Vabadussõjalaste ehk vapside liidud suleti kogu riigis ja kõik nende ajalehed suleti. Vangistati nende juhid. Riigi raudtee, post, telefon ja telegraaf läksid kaitsevägede ülemjuhataja otsealluvusse. Kaitseseisukorra rikkumise eest oli ette nähtud karistus, arest, vangistus kuni kolme kuuni või rahatrahv kuni 3000 kroonini. Siseministri sundmäärusega pandi seisma erakondade ja poliitiliste ühingute tegevus. Huvitav, kas meie saatus kujuneb selliseks, nagu oli siis?

Endine Riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste on selle perioodi kohta kirjutanud 2014. aastal ajalehes Postimees pika arvamusloo ja analüüsinud kõiki neid protsesse. Aga ta võtab selle väga tabavalt kokku järgmise lausega: "Kõige hämmastavam on, kui omavoliliselt käis Päts ringi riigis kehtiva põhiseadusliku korraga." Seda ütleb riigikohtunik ja inimõiguste kohtunik.

Kas pole jälle hämmastavalt sarnane? Täna me menetleme eelnõu, millega me anname sõjaväele politseiga võrdsed volitused ehk korrakaitseseadusest tulenevad volitused, millega neil on õigus kasutada vahetut sundi, kasutada erivahendeid ja relva, nõuda dokumente, kohaldada viibimiskeeldu, peatada sõidukeid, pidada isik kinni, sulgeda ta ruumi või sõidukisse või piirata olulisel määral tema füüsilist vabadust. Meeldetuletuseks: sellised õigused olid täpselt antud Terviseametile. Hetk tagasi andsime needsamad õigused ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile. Ja nüüd siis anname sõjaväele. Meile luuakse uus repressiivorgan – ma julgen seda sõna kasutada.

Küsimus on selles, et Kaitseväe kasutamine muul ajal riikliku järelevalve teostamisel, mis ei ole seotud erakorralise või sõjaseisukorraga, on tegelikult põhiseadusvastane. Ja ma ütlen praegu täpselt samasuguse lause, nagu ütles Rait Maruste. Kõige hämmastavam on see, kui omavoliliselt käib Kaja Kallas ringi riigis kehtiva põhiseadusliku korraga. Hämmastav.

Kas see on siis meie tulevik, kus avalikku korda hakkavad hoidma erikorraldustega, erivahenditega terviseametnikud, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ametnikud, nüüd ka sõjavägi? Ometi on see põhiseadusvastane. Kindlasti lisanduvad sellest valitsusest veel mingisugused ametid, kes hakkavad meie suhtes toime panema dokumentide nõudmist, läbiotsimist, kinnipidamist. Mina ei taha sellist Eesti riiki. Mina tahan sellist Eesti riiki, nagu oli kolm-neli aastat tagasi, kus inimestel oli õigus olla ja käituda, ja politsei sai kõikide asjadega hakkama.

Väidan, et see seadus, mida me tahame praegu siin vastu võtta, on vastuolus põhiseadusega. Ja need, kes seda menetlevad, tuleb vastutusele võtta karistusseadustiku järgi, Eesti põhiseadusliku korra vägivaldse muutmise eest. Aitäh!

Mihhail Lotman, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Austatud minister! Ma olen alati olnud seda meelt, et kingsepp jäägu oma liistude juurde. Sõjaväe, politsei ja piirivalve valdkond ja selle korrastamine ei ole kindlasti see valdkond, kus ma olen pädev midagi arvama. Sellises olukorras ma usaldan oma kolleege, fraktsioonis ennekõike, kes leidsid, et selle eelnõu sisul ei ole midagi viga. Nagu ütles kolleeg Hepner, siin sisu on hea, aga vorm on vale.

Ma ei tea midagi piirivalve korraldamisest ja nii edasi, aga ma tean midagi õigusriigist. Õigusriigis see vorm ei saa olla kehv, kui sisu on hea. Meil on kindlad reeglid, me oleme õigusriik, meil on parlamentaarne riik ja on normaalne seaduste menetlemise kord. Tõsi, erakordsetel juhtudel võib valitsus siduda mingisuguse eelnõu, tavaliselt see on eelarvega seotud eelnõu, ka usaldushääletusega. Aga nüüd me näeme, et sellest erakordsest olukorrast on saanud norm. See on juba kuues erakordne hääletus, kus me ei pea hääletama mitte sisu pärast, vaid peame hääletame selle üle, kas me usaldame valitsust või mitte. See on minu meelest väga vale. Need väiksed sellised küsitavused õõnestavad väga olulisi asju, usaldust parlamendis, usaldust valitsuse vastu ja nii edasi.

Ma ei hakkaks siin tegema selliseid dramaatilisi järeldusi, et nüüd on kohe politseiriik kohal ja meid kõiki hakatakse poodides läbi otsima ja nii edasi. See ei ole case. Aga sellised väiksed asjad ei ole väiksed asjad. Kui meie, see tähendab parlament, ei hooli parlamentaarsest korrast, siis kes selle eest peab seisma? Ja see on põhjus, miks ma üsna raske südamega, aga kindlalt hääletan selle eelnõu vastu. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Härra eesistuja! Kolleegid! Siin on kõlanud täna terve hulk absoluutselt tõele mittevastavaid väiteid. Väide number üks: see suurendab meie julgeolekut. Väide number kaks: see suurendab reageerimiskiirust. Need ei vasta tõele. Toome sellise lihtsa näite. Mul on ühes taskus kaks kommi ja teises taskus kaks kommi. Ma panen need kokku siia laua peale ja ütlen, et mul on nüüd rohkem komme, mul on neli kommi. See on ju jabur, kullakesed! Te ju saate aru, et see ei vasta tõele. Kaks kommi ühes taskus ja kaks kommi teises taskus on neli kommi, nii nagu siis, kui ma nad laua peale kõrvuti panen. Ja täpselt seesama kehtib selle laevastike ühendamise kohta. Siin ei tule mingisugustki positiivset efekti. Kaitsejõud saavad lihtsalt öelda, et näe, meil on nüüd vägevam laevastik. 

Mida oleks tarvis teha ja mida eelmine valitsus Jüri Ratase juhtimisel oli otsustanud teha? Siseministrina võitlesin – ei ole õige sõna "võitlesin" –, pidasin läbirääkimisi, et tellida juurde piirivalve laevu. 42 miljonit, kui ma õigesti mäletan, lepiti kokku selleks, et me telliksime Eesti oma tootjalt kopterivõimekusega piirivalve laeva. Me tegime ministeeriumis analüüsi ja leidsime, et selleks, et Eesti piir oleks turvaliselt ja kõike katvalt valvatud, on vaja vähemalt kuut laeva. Vähemalt kuut laeva. Mereriik Eesti vajab piiri valvamiseks, kiireks reageerimiseks, reostustõrjeks, päästeoperatsioonideks, aga võimalik, et ka esmase sõjalise konflikti puhul esimese tõrje enda peale võtmiseks vähemalt kuut laeva.

Ma toon teile ajaloolasena veel ühe näite. Selleks, et saada suureks, ei pea mitte võtma ühest taskust kaks kommi ja teisest taskust kaks kommi ja ütlema, et nüüd mul on neid rohkem, vaid peab rohkem looma. Peeter Esimene, kui ta oli poisike, lasi endale ehitada ühele Moskva lähedasele järvele, ma ei mäleta enam, kas ühe või kaks väikest laeva, millega ta harjutas seal sõitmist ja pidas väikseid merelahinguid. Kui ta need kaks laeva oleks toonud Läänemerele ja öelnud, et ta on nüüd Läänemere suurriik, mereriik, siis oleks see olnud naeruväärne. Peeter Esimene hakkas laevastikku ehitama.

Täpselt sama me võime rääkida Rootsi kuningate kohta. Rootsist ei saanud Läänemere suurriiki mitte sellepärast, et ta oleks mingisuguste kaluripaatidega seal edasi sõitnud, vaid sellepärast, et rootslased hakkasid ehitama suuri sõjalaevu, rohkem kui üht või kaht. Nii et, lugupeetud minister, kui te siin pillute mingisuguseid käibefraase julgeolekust ja ajakriitilisusest, siis te olete maha maganud enam kui aasta sellest, mis eelmises valitsuses oli kokku lepitud – tellida vähemalt veel üks senisest suurem kopterivõimekusega, keemiareostustõrje võimekusega laev.

Ja ärge rääkige sellest, et meil madrused hakkavad koristama naftareostust. Muide, Hiiumaal ja Vormsil oli meil naftareostus just äsja. Mitu sõjaväelast käis seda naftareostust korjamas? Null! Null! Aga ma näitan veel ka seda märki teile, siis te saate karjuda, et ma olen valge rassi ülemvõimu pooldaja, jaburad tegelased. Null kaitseväelast käis seal reostust korjamas ja täpselt nii hakkab ka olema. Te võite siin rääkida mida iganes.

See on halb eelnõu. See toob täpselt selle, mida Kalle Grünthal ütles. See on tükk tüki haaval politseiriigi kokkupanemine, sisuliselt maffiasüsteemi tekitamine Eestis, kus on täpselt nõnda, nagu Stalin ütles ...

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega. 

"Andke mulle ainult inimene, paragrahvi me leiame." Vaat täpselt niimoodi on. Me võtame ühtedest seadustest, tuleb TTJA, peksab jalaga ukse sisse, võtab ära arvuti, telefoni, teeb muid võetusi. Siis tuleb Terviseamet, võtab meilt ära õiguse ilma maskita käia, trahvib meid ja paneb plate peale, kui vaja, korjab ära trummikesed ja kitarrid ja tšellod. Ja siis tuleb meile Kaitsevägi, kes ütleb, et sinu isikut on vaja kontrollida, läheme kaasa, uurime järele, kui lojaalne sa ikka oled. Aga võib-olla sa oled hoopiski putinist. Äkki sinu mingisugused sõnavõtud, et sa tahaksid tasakaalustatud informatsiooni saada ühe või teise või kolmanda asja kohta, on Eesti julgeoleku kahjustamine. Vaat niimoodi jupp jupi haaval, eelnõu eelnõu kaupa võetakse vastu mingisugune paragrahv, mille täitmiseks on vaja inimest, keda kinni panna. Seda teeb kõikidest kõige demokraatlikum Reformierakond. Piinlik peaks olema, sõbrad!

Aga ma saan aru, selleks, et aru saada sellest, mida te teete, on vaja ka ajumahtu. Aga mitte ainult ajumahtu. On vaja ka moraalset kompassi. On vaja kristlikku maailmavaadet, et aru saada, mis on halb ja mis on hea, aga te kaotasite selle moraalse kompassi juba ammu – siis, kui te hakkasite võitlema nii-öelda vähemuste õiguste eest, te kaotasite selle lõplikult ja täielikult.

Nüüd te olete kaotanud. Ja kui te räägite julgeolekust, siis see, mida te praegu teete, on kõige otsesem julgeoleku kahjustamine praeguses rahvusvahelises olukorras, kus te ise räägite, et on sõjaaeg. Õnneks Eestis veel ei ole sõda, ei ole lahinguid, ei pommitata, ei ole Mariupolit ega Harkovit ega muud. Selles olukorras võtta lahti toimiv süsteem ja tekitada süsteem, mille toimima hakkamine nõuab paratamatult aega, on kõige otsesem julgeoleku kahjustamine.

Ma pean muidugi ütlema, et Reformierakonda iseloomustabki läbi aegade see, et Eesti julgeolekut kahjustatakse. Küll tahetakse meil ajateenistust kaotada, küll räägitakse meile sellest, kuidas meil ei ole vaja keskmaa õhutõrjet, küll räägitakse meile sellest, kuidas meil ei ole vaja rannakaitset. Ja siis, kui lõpuks avalikkuse survel, rahvusvahelise olukorra drastilise muutumise tõttu selgub, et neid asju tegelikult ikka on vaja, vaat siis hakkavad kõik meie ministrid rääkima tähtsa näoga, kuidas nad on alati toetanud seda. Me oleme alati rääkinud, kuidas Eestil on vaja keskmaa õhutõrjet ja rannakaitset ja veel mida kõike muud. Aga te ei ole seda rääkinud, te olete tegelikult sellele vastu sõdinud kogu aeg. Kõige kahjulikum erakond Eesti julgeolekule on Reformierakond, putinistid, kes näitavad näpuga kõikide teiste peale. Ma olen täiesti veendunud, et siin saalis istub ka praegu mitmeid inimesi (Juhataja helistab kella.), kes on tegelikult Venemaa palgal. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, aga minister on palunud lõppsõna. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Siin oli väga mitmeid küsimusi eelnevalt ka minul, et miks siis ikkagi oli vaja usaldushääletusega tulla. Me olime kompromissile nii lähedal. Eelkõneleja rääkis just, kui lähedal me kompromissile olime. Seda kompromissi ei olnud nähagi. Hea Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, aitäh sulle! Hea Mati, selle eelnõu vedamise eest aitäh sulle! Hea Leo ja hea Alar, aitäh teile kompromissi otsimise eest! Ma tänan ette kõiki neid, kes hääletavad Eesti suurema julgeoleku poolt. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised ja nüüd on vaja panna eelnõu lõpphääletusele.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Politsei‑ ja Piirivalveameti laevade üleandmine Kaitseministeeriumi valitsemisalasse) eelnõu 572. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 55 ja vastu 25, leidis eelnõu toetust ja on seadusena vastu võetud.

Head kolleegid, nüüd on selline lugu, et meie päevakorras olevad punktid on läbi, aga kuna on esmaspäev, on võimalik pärast haamrilööki registreeruda vabale mikrofonile. Palun!

Ei näe kõnesoove. Siis on tänane istung lõppenud. Head õhtut!