Aitäh! Head kolleegid! Isamaa on andnud tõesti sisse eelnõu, millega parandada meie muinsuskaitseväärtuste säilimist. Eelnõu eesmärk on võimaldada erastamisest laekuva raha kasutamist ka omandireformi käigus tagastatud ja muinsuskaitse all asuva ehitise hooldamiseks, remontimiseks, konserveerimiseks, restaureerimiseks ja taastamiseks. Eestis on 12 muinsuskaitseala: ajaloolistes linnasüdametes Tallinnas, Valgas, Tartus, Pärnus, Võrus, Paides, Viljandis, Kuressaares, Rakveres, Haapsalus ja Lihulas ning samuti Rebalas. Käesoleva seaduseelnõu seaduseks saamisel on võimalik toetada nende muinsuskaitsealade väärtuslike ehitiste renoveerimist ja säilitamist ning muuta kaunimaks meie ajaloolist maailmapilti.
Eelnõu §-ga 1 muudetakse erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse § 7 lõike 11 punkti 7 ja sätestatakse, et reservfondi laekunud raha võidakse kasutada toetuse andmiseks omandireformi käigus tagastatud ehitismälestise või muinsuskaitsealal asuva tagastatud ehitise hooldamiseks, remontimiseks, konserveerimiseks, restaureerimiseks ja taastamiseks.
Nimetatud säte lisati uue muinsuskaitseseaduse jõustumisel 2019. aastal ja see nägi ette, et tagastatud ehitismälestiste renoveerimist saaks ka tõesti toetada. Natsionaliseeritud ehitised anti õigusjärgsetele omanikele tagasi väga halvas seisus. Muinsuskaitsealade puhul on tegemist territoriaalkaitsega, mitte niivõrd objektipõhise kaitsega, mis tähendab, et kaitstakse ajaloolist linnaruumi ja seal olevaid väärtuslikke hooneid, ilma et need peaks olema tunnistatud ehitismälestisteks. Samas kehtivad muinsuskaitseala piires asuvate ehitiste renoveerimisel samad piirangud ja miljöönõuded, mis ehitismälestiste puhul, kuid muinsuskaitsealas asuva tagastatud ehitise omanik omandireformi reservfondist eraldatavale toetusele kandideerida ei saa, kui ta ehitis ei ole tunnistatud kultuurimälestiseks. Eelnõu kõrvaldaks seesuguse ebavõrdset kohtlemist soodustava olukorra ja võimaldaks suuremal hulgal väärtuslike ajalooliste tagastatud ehitiste omanikel toetust taotleda.
Kui me vaatame selle aasta riigieelarve seletuskirja, siis me tegelikult näeme, et rõõmustada ei ole millegi üle. Heas ja rahuldavas seisukorras olevate ehitismälestiste osakaal on kõigest 64%, see ei anna välja kahte kolmandikkugi, ja seda on häbiväärselt vähe. Samas on kultuuriväärtuste kaitse riigi põhiseaduslik ülesanne. Kultuuripärand on Eesti ajaloo oluline osa ja identiteedi allikas nii igale üksikisikule kui ka riigile tervikuna. Muinsuskaitse valdkonna poliitika kujundaja on Kultuuriministeerium. Muinsuskaitsealast tööd korraldab Muinsuskaitseamet, kelle eesmärk on väärtustada kultuuripärandit ja kultuuriväärtuslikku keskkonda ning tagada nende säilimine. Aga see on erakordselt keeruline – ma pean silmas Muinsuskaitseametit –, kui selleks ei nähta ette vahendeid ja isegi ei looda võimalust paindlikuks vahendite kasutamiseks, kui vahendeid juurde ei anta. Tõesti, see eelnõu, mida ma praegu teile ette kannan, ei lisa juurde vahendeid, aga vähemalt teeb sammu probleemi leevendamiseks, luues juurde paindlikkust.
Käesoleva seaduse alusel on võimalik eraldada reservfondist toetusi omandireformi käigus tagastatud ning muinsuskaitsealal asuva ehitise hooldamiseks, remontimiseks, konserveerimiseks, restaureerimiseks ja taastamiseks. Eestis on ca 5200 ehitismälestist, millest suur osa on eraomandis. Riik toetab ainelise kultuuripärandi säilitamist aastas tegelikult väga napilt. Kui me jälle vaatame meie eelarvet, siis 2022. aastal [on selleks] kaks ja pool miljonit, 2021. aastal oli see neli ja pool miljonit eurot. Need on tegelikult erakordselt napid vahendid. Ja tõesti, et vähegi panustada väärtuste säilimisele, on üks variant võimaldada natukene paindlikumalt [seda raha] kasutada ja võimaldada omandireformi reservfondist eraldatavale toetusele kandideerida ka muinsuskaitsealadel asuvate tagastatud ajalooliste ehitiste omanikel. Nii suurendame võimalusi väärtusliku Eesti kultuuripärandi säilitamiseks, mis on põhiseaduse kohaselt Eesti riigi esmane ülesanne.
Seadus ei tooks kaasa täiendavaid kulusid riigieelarvele, sest tõesti, vahendeid juurde ei taotleta. Praegu on aastas eraldatud 1 miljon eurot. Muidugi ei oleks midagi selle vastu, kui vahendeid oluliselt juurde lisataks, aga tõesti, see on riigieelarve arutelu küsimus ja loodetavasti sügisel me saame järgmise aasta eelarvet tehes ka siin vähemalt selle üle debatti pidada. Ma loodan siiski, et koalitsioon leiab võimalusi toetada meie muinsuskaitse all olevate ehitiste renoveerimist, säilimist, hooldamist ja nii edasi.
Rahandusministeerium on selle kohta andnud oma arvamuse ja mõnes mõttes teeb see kurvaks. Tõesti on selline tunne, et seda arvamust kirjutades ei ole viitsitud sellesse süveneda või ei ole seda üldse loetud, kuigi eelnõu on väga lühikene: kokku kaks ja pool rida. Isegi kolme täit rida ei ole seda muudatuse teksti ja kui kogu eelnõu pikkust vaadata, siis saame kokku neli täis rida. Aga arvamus on kirjutatud ja Vabariigi Valitsus on selle arvamuse baasil ka võtnud oma seisukoha: mitte seda eelnõu toetada.
Mida siis tegelikult ette heidetakse? Ma lükkaksin mõned seal toodud faktid ümber või avaksin natukene selle arvamuse sisu. Tõepoolest, kavandatav seadusemuudatus – nii ütleb see arvamus – on kooskõlas erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse eesmärkidega, milleks on üleminekureformide toetamiseks ja nende negatiivsete kõrval- ja järelmõjude leevendamiseks vajalik rahalise baasi loomine. Selles on Rahandusministeerium ja Vabariigi Valitsus ühel meelel ja vähemalt see teeb head meelt ja annab natuke lootust, et võib-olla kunagi hakkab jää pisut ka liikuma. Aga praegu tõesti ei saa väga täpselt aru, mida nad silmas peavad. Ent edasi: Rahandusministeerium peab prioriteetseks ülesandeks omandireformis sundüürnike toetamise meetme rakendamist, mis ootab otsuse tegemist ja selleks raha planeerimist. Esialgsete prognooside kohaselt ei ole omandireformi reservfondi vahendid sundüürnike küsimuse lahendamiseks piisavad.
Ja nüüd me jõuame tegelikult asja tuumani. Vahendid ei ole sundüürnike probleemi lahendamiseks piisavad. Aga ma ütleksin mitte sugugi neid inimesi halvustades, kes on sattunud sundüürniku olukorda, et seda probleemi ei ole Eesti Vabariik tekitanud. See ei ole Eesti Vabariigi [tekitatud] probleem tekkepõhjuselt, selle probleemi on tekitanud Nõukogude Liidu okupatsioon. Tänane Venemaa, kes on Nõukogude Liidu õigusjärglane, on selle tekitanud. Me ei saa lasta oma kultuuriväärtustel hävida selle nimel, et kunagi tulevikus hakata lahendama probleemi, mille on meie idanaaber tekitanud. Ja veel kord rõhutan: see ei ole [öeldud] kuidagi sundüürnike halvustamiseks, aga nende asjade kaalud on täiesti erinevad. Täiesti erinevad! Kusjuures ei nähta praegu tunneli lõpus mingitki valgust, pole teada, millal võiks hakata lahendama ja rahastama Eesti kultuuripärandi säilimisega seotud tegevusi.
Ja edasi. Praegu on kavandatud viie aasta jooksul eraldada 5 miljonit eurot ehk 1 miljon eurot aastas. See on raha, mis eraldatakse omandireformi käigus tagastatud ehitismälestiste hooldamiseks, mille hulgas ei ole muinsuskaitse alal asuvaid ehitisi. Seda on 1 miljon eurot aastas ja praegu Vabariigi Valitsus ei kavanda selle summa suurendamist. Ma saan aru, et keset aastat on seda selles mõttes keeruline teha, et eelarve on vastu võetud. Aga oleks ju võimalik anda vähemalt indikatiivselt [signaal], nii nagu preambulis või kirja alguses tõdeti, et eelnõu on seadusega kooskõlas, et see on meie kõigi ühine kohustus, et selle peale vähemalt mõeldakse.
Arusaadavalt oleks väga positiivne, kui Vabariigi Valitsus panustaks tulevikus raha ka meie kultuuriväärtuste säilimiseks. Aga ilmselt on see, nagu öeldakse, roosa unenägu, mis ei ole tegelikult selle valitsuse korral määratud täitumisele. Kuna sundüürnike toetamine on prioriteet ning esile on kerkinud elamumajanduse ümberkorraldamise vajadus kahaneva rahvastikuga piirkonnas, siis Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toeta, öeldakse. [Öeldakse ei] täiendava paindlikkuse loomisele, kuigi sellega ei tekiks mingitki täiendavat rahalist kohustust. Sellele öeldakse selgelt ei, sellepärast et punkt 1: meil on sundüürnikega vaja tegeleda. Selle lõppu me ei näe, me ei tea, kuidas see tegelikult peaks tulema, sellest ma rääkisin. Ja ka punkt 2 tuuakse: esile on kerkinud vajadus korraldada elamumajandus kahaneva rahvastiku piirkonnas ümber. Ja seda öeldakse tõesti omandireformi käigus kogutud raha või erastamisest laekunud raha kasutamise kontekstis. No tõepoolest tundub, et Vabariigi Valitsus ei ole seda eelnõu ega ka tegelikult erastamisest laekuva raha kasutamise seadust lugenud, [meie] mõttesse natukenegi süüvinud ega mõtelnud, mida erastamisest laekuva raha kasutamisega tahetakse tegelikult saavutada.
Ma ütlen, et loomulikult me peame mõtlema elamumajanduse ümberkorraldamisele kahaneva rahvastikuga piirkonnas. See on loomulik, see on oluline ja sellega tuleks tegeleda märksa jõulisemalt, kui seni on Vabariigi Valitsus teinud. Aga mis on siis nüüd lahendus? Lahendusega on põhimõtteliselt nii, et me mõtleme teema üle, mille me välja toome, on see siis sundüürnikud või väheneva rahvastikuga piirkondade elamumajanduse ümberkorraldamine. Me mõtleme selle peale, aga me ei tegutse selle nimel eriti. Ja me ei anna selle kõrval võimalusi paindlikumalt kasutada raha meie kultuuriväärtuste säilimiseks, ilma et kuskile tuleks sentigi juurde. Mõlemal juhul peaks tõesti valitsus märksa jõulisemalt tegutsema.
Ja see on muidugi tegelikult iseenesest väga kurb, et valitsus nihukese arvamuse on kokku kirjutanud, sest hüvitise kogusumma suurendamist eelnõu ei taotle. Kuigi, ma veel kord rõhutan, see 1 miljon eurot kogu Eesti kohta [on väga vähe]. Kõigi meie muinsuskaitselise väärtusega hoonete kohta ja meie muinsuskaitsealade kohta, kõigi nende 12 muinsuskaitseala kohta, kus me tahaksime, et saaks kas või mõni hoonegi toetust, et saaks seda säilitada – selle kohta on selgelt öeldud, et sellega me ei tegele. Mis sõnum on see siis Tallinna, Valga, Tartu, Pärnu, Võru, Paide, Viljandi, Kuressaare, Rakvere, Haapsalu ja Lihula linnale? Minu meelest see [peegeldab] väga selgelt seda, mida Vabariigi Valitsus arvab kultuuriväärtustest ja mida Vabariigi Valitsus ütleb nende linnade inimestele: teie linna süda, need muinsuskaitsealad ei ole mitte midagi väärt, nad ei vääri isegi seda, et oleks võimalik taotleda mõnegi hoone [jaoks vajalikku] toetust. Sellest on kahju.
Aga, head kolleegid, Vabariigi Valitsuse tööandjad oleme meie. Ja meil on tegelikult võimalus seda otsust [muuta]. Siin ma tõesti vaatan ka sellele napile hulgale koalitsioonisaadikutele silma, kes on veel saali jäänud. Ka teil on praegu võimalik seda eelnõu toetada, seda menetleda, selle üle arutada ja vajadusel seda paremaks teha, lisada juurde oma nüansid, mida koalitsioon, teie, head kolleegid, peate oluliseks. Sest ma usun, et ka teie tegelikult peate hinges väärtuslikuks meie kultuuriväärtuste säilimist. Ja ma loodan väga ja usun, et ka teie jaoks on tegelikult nende 12 linnasüdame või õigemini 11 linnasüdame pluss Rebala muinsuskaitseala säilimine tähtis, et nende hea väljanägemine, nende hea hooldatus ja nende terviklikkus on oluline. Sellepärast mul on tõesti üleskutse: head kolleegid, toetame selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist, arutame seda teisel lugemisel, teeme ta paremaks ning võtame kolmandal lugemisel selle ühel hetkel ka vastu. Suur tänu!