Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 13. töönädala esmaspäevast istungit. Palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Heljo Pikhof, palun!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Esitan seitsme sotsiaaldemokraadi nimel arupärimise laenuvõlglaste kohta rahandusminister Keit Pentus-Rosimannusele. Rahandusministeeriumi tellimusel märtsis valminud krediidituru uuring tõi välja, et alates 2016. aastast on tarbimislaenude arv kahekordistunud. Lisaks on turule tulnud palju erinevaid kiirlaenufirmasid, kes pakuvad kõrge intressimääraga lühiajalisi laene ja toodavad juurde makseraskustes inimesi. (Juhataja helistab kella.) Üksjagu segadust on võlgade sissenõudmisega. Paljud kiirlaenufirmad müüvad hapuks läinud laenud edasi inkassofirmadele, kes koorivad võlglasi hiiglaslike menetluskulude ja viivistega. Harvad pole juhtumid, kui sisse nõutakse juba aegunud või inimese poolt eelnevalt tasutud võlgnevusi. Inkassofirmade kohatine ebaseaduslik tegevus on aidanud inimesi võlaorjusesse lükata. Sotsiaaldemokraadid küsivad rahandusministrilt, kas tal on ettepanekuid kiirlaenufirmade tegevuse korrastamiseks, sealhulgas neile täiendavate reklaamipiirangute kehtestamiseks. Millal ja kuidas kavatseb ta reguleerida inkassofirmade tegevust? Kas ja kuidas tuleks suurendada võlanõustamisteenuse kättesaadavust ja parandada inimeste finantskirjaoskust? Tervelt kolmandikul võlglastest on kivina kaelas viis või rohkem võlga ja keskmine võlasumma on 10 229 eurot. Täitemenetluse võlgnikke on Eestis 72 297. Neist 73% on mehed ning 27% on naised ning võlgniku keskmine vanus on 42,7 aastat. (Juhataja helistab kella.) Nii selgus Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse krediidituru uuringust.

Hea ettekandja, teie aeg!

Aitäh! Ootame vastust meie rahandusministrilt.

Ja kuidas te selle üle annate? (Naer saalis.)

On õige paber?

Ma ei tea. Te viskasite selle siia, ma pean vaatama. Varasemalt nii pole käinud. (Heljo Pikhof palub vabandust.) Arusaadav. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Valge.

Mul on kaks asja.

Siis on teil neli minutit.

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Mul on au anda kultuurikomisjoni nimel üle Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjast Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamise otsuse eelnõu.

Aga sellega see kõik veel ei piirdu. Head kolleegid, mul on ka au üle anda 16 Riigikogu liikme nimel arupärimine, mis puudutab valitsuse tegevust seoses Eesti pikaajalise strateegia "Eesti 2035" eesmärkide ja sihtidega. Nimelt on valitsuse kohus kord aastas aprillikuus seda tegevuskava uuendada ja esitada ülevaade strateegia puhul kokkulepitud pikaajaliste sihtide poole liikumisest ja aluspõhimõtete hoidmisest. Aluspõhimõtete hoidmist jälgitakse rea mõõdikutega, millest kõige olulisemad on kohortsündimuskordaja, rahvaarv, sealhulgas väljaspool Harjumaad ja Tartumaad elavate inimeste osakaal, ning eesti keelt emakeelena kõnelevate ja kasutavate inimeste osakaal. Valitsuse raporti eelnõu kohaselt, mille on kooskõlastanud juba kaheksa ministeeriumi, sealhulgas rahvastikupoliitika eest vastutav Sotsiaalministeerium, on selle raporti kohaselt Eesti kohortsündimuskordaja ja rahvaarv, sealhulgas väljaspool Harjumaad ja Tartumaad elavate inimeste osakaal, 2021. aastal liikunud strateegias seatud sihtidele vastupidises suunas. (Juhataja helistab kella.) Aga enamgi veel, ülevaates pole üldse kajastatud eesti keelt emakeelena kõnelevate ja kasutavate isikute osakaalu, mis on teatavasti aluspõhimõtete oluline mõõdik. Seoses sellega on meil rida küsimusi. Põhiline on see, kas valitsus on loobunud strateegia eesmärgist eesti keelt emakeelena kõnelevate ja kasutavate isikute osakaalu suurendada. Tänan tähelepanu eest!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Marko Mihkelsoni.

Tänan, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Annan väliskomisjoni poolt menetlusse kaks Riigikogu otsuse eelnõu, mis puudutavad meie kahe parlamentaarse delegatsiooni, rahvusvahelise delegatsiooni koosseisu muutmist. Need puudutavad ENPA delegatsiooni ja NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni. Muudatused on tingitud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekutest. Need on edastatud digitaalselt. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna seitse seaduseelnõu. Esiteks, perehüvitiste seaduse, sotsiaalhoolekande seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister. Teiseks, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Neljandaks, riigi 2022. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu. Nende kolme eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Viiendaks, rahvastikuregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister. Kuuendaks, riigihangete seaduse ning riigihangete seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust riigihalduse minister. Ja seitsmendaks, põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister. Kõik need seitse eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kümme eelnõu ja kaks arupärimist ning vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.

Head ametikaaslased! Peame teie ette tooma ka ühe juhatuse liikme eriarvamuse hääletuse. Ma selgitan teile. Nimelt, Riigikogu juhatus ei saavutanud täiskogu selle töönädala päevakorda ette valmistades konsensust küsimuses, mis puudutab teisipäevase istungi esimeseks päevakorrapunktiks kavandatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele võtta tagasi allkiri 18.02.2014. a. alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheliselt piirilepingult" eelnõu 540. See vajab vastuvõtmiseks koosseisu häälteenamust. Juhatuse liige Martin Helme jäi eriarvamusele ja leidis, et see eelnõu vajab vastuvõtmiseks poolthäälte enamust. Kuna me ei leidnud juhatuses üksmeelt, soovib juhatuse liige Martin Helme panna selle küsimuse Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 16 lõike 4 järgi Riigikogu täiskogus päevakorraväliselt hääletusele. Kui ma panen selle hääletusele, siis ma panen hääletusele järgmise küsimuse. See on informatsiooniks praegu: "Panen hääletusele juhatuse liikme Martin Helme ettepaneku jätta homse istungi esimese päevakorrapunkti juurest välja sulgudes olevad sõnad "Riigikogu koosseisu häälteenamus". Palun võtta seisukoht ja hääletada!"

Martin Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, hea spiiker! Pigem on mul protseduuriline kommentaar siia juurde. Meil on pikki aastaid olnud Riigikogus selline arusaam, et otsuse eelnõu [puhul, mille sisuks on] ettepanek valitsusele, on [vastuvõtmiseks vaja] 51 häält, ilma eranditeta. Nüüd, umbes viimased pool aastat on selle üle käinud tõsine poleemika ja Riigikogu juhatus koos fraktsioonide ja komisjonidega on üritanud leida mõistlikku lahendust, kuidas seda vaidlust lahendada. On jõutud seisukohale, et kui otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu ei nõua seadusemuudatust ja sellega ei kaasne eelarvelisi kulusid, siis 51 hääle nõuet ei ole. Kuna selles konkreetses eelnõus, 540 OE, ei ole kumbagi, ei seadusemuudatust ega eelarvelist kohustust, siis sellepärast see vaidlus tekkiski. Ma tulin lihtsalt kolleegidele appi.

Jaa. Ma siis lühidalt ka vastan teie protseduurilisele küsimusele. Teil on õigus, me oleme tõesti arutanud seda viimasel poolel aastal erinevates vormides, nii Riigikogu juhatuses kui ka vanematekogus. Seda on kindlasti arutanud ka eelnevad Riigikogu juhatused. Meil on tõesti olnud soov võtta selle kohta ka juriidilised hinnangud. Meie arvamus on olnud selline, et lõppotsuse, kas [eelnõu vastuvõtmine] nõuab 51 häält või ei nõua, peab tegema juhtivkomisjon. Antud juhul me räägime juhtivkomisjonist kui väliskomisjonist, kes on arvanud oma komisjoni istungil, et 540 OE nõuab koosseisu häälteenamust.

Läheme siit tasapisi edasi. On veel protseduurilisi küsimusi ja kindlasti tuleb need siin ära küsida, et küsimused saaksid vastuse. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Võttes arvesse Mart ...

Ma vabandan, Kalle Grünthal! Saalis on tõesti liiga suur lärm. Mul on palve, et austame küsijaid ja austame neid, kes soovivad kuulata. Lärmi on igas saali reas, ma palun vaikust. Aga ärge kaugele minge, sest varsti saame [probleemi] lahendatud ja siis saame kindlasti minna edasi menetlemisega. Palun, härra Grünthal, protseduuriline küsimus!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! (Juhataja helistab kella.) Võttes arvesse seda asjaolu, mida Martin Helme praegu just selgitas, seda koosseisu häälteenamuse tava, siis ma leian, et selle küsimuse lükkamine väliskomisjoni pädevusse ei korreleeru sellega, mida tegelikult Riigikogu ise otsustama peaks. Ma ütleksin, et tegemist on järjekordse kavala käiguga lükata vastutus Riigikogu täiskogult kõrvale. Aga lähtudes tavaõigusest ehk sellest, mida me oleme seni rakendanud, ei saaks üldse olla võimalikki, et selle küsimuse otsustab väliskomisjon. Ja lähtudes tavast, ei ole võimalik [otsustada] seda ka Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Mind huvitab praegu see, millisele normile tuginedes te leiate, et selle küsimuse otsustab väliskomisjon. Ma pean normi all silmas Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse norme.

Aitäh! Me tugineme sellele, nii nagu ma eelnevalt ütlesin, et oleme seda [küsimust] arutanud erinevates vormides – seda, kas see [eelnõu] nõuab koosseisu häälteenamust või poolthäälte enamust. Ja me oleme lähtunud sellest, et seda peaks otsustama juhtivkomisjon. Miks me [selle küsimusega] täna siin oleme? Oleme siin sellepärast, et Riigikogu juhatuses konsensust ei olnud ja seetõttu peab täiskogu oma arvamuse kujundama. Mart Helme, protseduuriline küsimus.

Aitäh, härra eesistuja! 51 hääle nõue on minu meelest piisavalt selgelt eri seadustes või kodu‑ ja töökorra reeglites sätestatud, aga see konkreetne eelnõu ei lähe kohe kuidagi nende alla. See on üks asi. Teine asi on see, et tegemist on ju puhtpoliitilise küsimusega. Kui meil siin juba kaks kuud jookseb pool saali ringi, Rootsi lipu värvid rinnas, siis on ju päevselge, et kui päevakorda võetakse mingite sümbolite keelustamine, päevakorda võetakse teatud inimestelt relvaloa äravõtmine, päevakorda võetakse teatud inimeste Eestist väljasaatmise võimalikkus, siis on ju elementaarne, et me ei anna ka Tartu rahulepingu järgset territooriumi okupantriigile ära lihtsalt ilusate silmade eest, mida meile isegi ei näidata. Nii et see on puhtpoliitiline küsimus. Tuua siin mingisuguseid poliittehnoloogilisi mänge 51 hääle nõudmisega, et päästa Reformierakonna nägu, kes on selle loovutusliku piirilepingu autor ja allkirjastaja, on lihtsalt sobimatu ja teile kui Riigikogu esimehele eriti sobimatu, sest te vähendate Riigikogu rolli ja kaalu Eesti poliitikas. Aitäh!

Aitäh! Kõigepealt reageerin sellele lipuvärvide [jutule]. Võib-olla tõesti kantakse viimasel ajal ka Rootsi Kuningriigi lipu värve, aga mina olen enamiku puhul näinud Ukraina lipu värve ja toetust Ukrainale.

Nüüd sellest, mida te ütlesite küsimuse teises pooles, et kas see on koosseisu häälteenamus või poolthäälte enamus. Tõsi, selle üle on olnud väga tulised vaidlused ja mitte ainult viimase poole aasta jooksul, vaid ka eelnevalt. Kas see näeb ette seadusemuudatust? Mis on siis, kui ta ei näe ette seadusemuudatust – kas siis saame leppida poolthäälte enamusega? Nagu ma ütlesin, on lähtutud sellest põhimõttest – küsitakse küll üle nii valitsuse kui ka selle maja juristide seisukoht –, et lõpliku otsuse teeb juhtivkomisjon, antud juhul väliskomisjon. Miks me oleme täna siin? Sellepärast, nagu ma eelnevalt kirjeldasin, et juhatuses ei olnud selles asjas üksmeelt.

Helir-Valdor Seeder, protseduuriline, palun!

Aitäh! Tõepoolest, viimase poole aasta jooksul oleme sellel teemal päris mitu korda arutanud. Ka vanematekogu on koos käinud seda küsimust arutamas ega ole jõudnud mingisugusele ühisele arusaamale, on jäänud erinevad tõlgendused.

Minu küsimus on [järgmine]. Isamaa fraktsioon on algatanud mitu eelnõu, mida juhatus on tõlgendanud 51 hääle eelnõuna, juhtivkomisjon on tõlgendanud 51 hääle eelnõuna, ja juhatus on rahumeelselt jõudnud ühisele arusaamisele, võtnud selle menetlusse ja lülitanud päevakorda. Sellist olukorda ei ole tekkinud, et me seda suures saalis peaks arutama. Siit minu küsimus: millest selline erinev kohtlemine ja ebajärjekindlus nende eelnõude puhul, mis on vaidlusalused eelnõud, mille korral ei peaks olema 51 hääle nõuet ja mille korral ei ole valitsusele tehtav ettepanek sisaldanud kohustust töötada välja seadust? See küsimus puudutab Riigikogu juhatuse tööd ja seda konkreetset olukorda. Miks me sel korral oleme jõudnud siia suurde saali, aga varasemal korral ei ole juhatus pidanud seda vajalikuks ja on leidnud üksmeele? See on minu esimene küsimus.

Ja teine küsimus. Te vastasite ühele eelnevale küsijale, et me oleme lähtunud sellest, et juhtivkomisjon otsustab. Millisele kodu‑ ja töökorra seaduse paragrahvile te toetute, [kui ütlete,] et juhtivkomisjon tõlgendab seda, mis on 51 hääle eelnõu ja mis ei ole?

Aitäh! Teie küsimuse sissejuhatusele ma kirjutan alla ja olen sellega nõus. Me oleme mitmeid kordi seda arutanud ja juriidiliselt nähakse seda küsimust erinevalt, peame ju tunnistama ka juriidilist hinnangut.

Te küsite, miks varasemalt juhatus on otsustanud, et tegemist on 51 hääle eelnõuga ehk koosseisu häälteenamust [nõudva eelnõuga], ja seekord see nii ei olnud. Ma arvan, et siin tuleb tugineda meie kodu‑ ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punktile 7, mis ütleb, et Riigikogu juhatus valmistab ette Riigikogu täiskogu töönädala päevakorra ning käesolevast seadusest tulenevatel juhtudel võtab küsimusi päevakorda omal algatusel, annab Riigikogu külalistele loa poliitiliste avalduste esitamiseks ning määrab nende aja. Siin oligi see küsimus, et kui me seda Riigikogu juhatuses arutasime, siis sel korral me Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 13. töönädala päevakorras ühist keelt ei leidnud teisipäeva, 3. mai esimese päevakorrapunkti osas, mis on 540 OE. Juhatuse liige Martin Helme arvas, et see on poolthäälte enamust [nõudev eelnõu]. Varasemalt oleme arvanud, et see on [nõudnud] koosseisu häälteenamust. Nii et üks juhatuse liige arvas teistmoodi ja nii nagu te teate, tuleb tuua see siia saali, et sellele hinnang anda.

Hanno Pevkur, protseduuriline küsimus, palun! Aa, vabandust, te küsisite seda juhtivkomisjon asja. Me oleme arutanud seda erinevates vormides ja oleme juhatuses lähtunud tõesti praegu pigem sellest, et [teeme nii], nagu juhtivkomisjon on hinnanud.

Hanno Pevkur, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea spiiker! Olles juhatuse liige, tõepoolest, me arutasime seda ja oleme seda korduvalt arutanud. Mulle tundub, et need küsimused ei ole ammu enam protseduurilised. Aga kuna on võimalus, et see vaidlus jõuab ka põhiseaduslikkuse järelevalvesse, siis pean ma siiski vajalikuks väikese repliigi ja küsimuse kaudu seda olukorda Helir-Valdor Seederile selgitada. Tõepoolest, mina ei näe ka sisulises mõttes võimalust, lähtudes kodu- ja töökorra seadusest, et me üldse seda küsimust saaksime praegu hääletada, sellepärast et see ei ole antud juhatuse pädevusse. Juhatus saab saali tuua hääletusele [neid küsimusi], mis on tema pädevuses ja milles ei leita üksmeelt. Seda kõigepealt.

Teiseks, ma julgen arvata, et kui me läheksime selle konkreetse eelnõu puhul sisusse, siis [leiaksime, et] tegemist on üldse põhiseadusvastase eelnõuga, sellepärast et Riigikogu on välissuhtlemisseadusega volitanud välislepingutele allakirjutamise Vabariigi Valitsusele või Vabariigi Valitsuse volitatud esindajale ehk praegusel juhul ministrile. Selle volituse äravõtmiseks peaks muutma kõigepealt välissuhtlemisseadust ja siis saaks parlament ise öelda, et võtame sellelt lepingult allkirja tagasi. Seda ei ole tehtud ja sellest tulenevalt ei saa võimude lahususe printsiibist lähtudes Vabariigi Valitsus tegelikult üldse öelda, antud juhul Vabariigi Valitsusele, et võtke sealt allkiri tagasi, sellepärast et võimude lahusus tähendab seda, et täidesaatev, kohtu- ja seadusandlik võim täidavad oma ülesandeid seaduste, mitte suvaotsuste alusel.

Seda põhjalikku juriidilist diskursust me võiksime siin pikalt jätkata, aga selleks ei ole meil kahjuks aega. Nüüd ma küsin hea spiikri käest Heliri küsimusest tulenevalt: kas ma saan õigesti aru, et me hääletame praegu päevakorra teisipäevast punkti, ja kui see eriarvamus peaks leidma toetust, siis Riigikogu suur saal muudab ümber Riigikogu väliskomisjoni otsuse?

Aitäh! Ma arvan, et eks selliseid protseduurilisi küsimusi tuleb tõesti sisuliselt arutada ka täiskogus. Siin ei tohi kiirustada, tuleb piisavalt aega võtta, seda oleme õppinud ka varasematest lahendustest. Eesti on õigusriik ja kui me saame parandada õigusselgust, on alati hea. Aga vastus teie küsimusele on nii, nagu ma ütlesin, mis ma hääletusele panen: kui see pälvib enamuse toetuse, siis see tähendab seda, et teisipäevane päevakorrapunkt nõuab Riigikogu poolthäälte enamust. Protseduuriline küsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! Hanno Pevkur põhimõtteliselt avas neid tahke. Meie vaidlused on väga fundamentaalsed. Vaidlus nr 1 oli see, kas Riigikogu juhatus üldse saab seda teemat arutada. Vaidlus nr 2 oli see, kas Riigikogu saab valitsusele midagi ette ütelda. Juba nendes küsimustes me ei suutnud üksmeelt leida ja vaidlesime nende üle juhatuses.

Ma tahaks täpsustada kahte asja, mis siit on läbi jooksnud ja mis minu meelest on vaja sirgeks [rääkida]. Kõigepealt, Helir-Valdor Seeder küsis, miks seekord oli eriarvamusi, aga varem ei ole olnud. [Seda sellepärast, et] varem me oleme lähtunud printsiibist, et kui on vaja muuta seadust või kui kaasneb rahaline kulu, siis on 51 hääle nõue. Ja kui ei ole, siis ei ole [sellist nõuet]. Võib-olla ma olen midagi kuskil maha maganud, aga see on tõsi, et me alles nii‑öelda otsime seda viisi, kuidas leida kõiki rahuldav lahendus. See protseduur, kuidas me seda teeme, alles areneb. Praegu oleme siin, kus me oleme.

Nüüd, minu väide on see, et see ei ole üldse komisjoni otsustada, kas vaja on 51 häält või mitte. Komisjonil ei ole pädevust seda otsustada. See on põhiseaduses ja põhiseaduse kommentaarides kirjas, millal on Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemisel 51 hääle künnis. Seal on see kirjas. Komisjon ei saa valida, kas ta paneb 51 hääle nõude juurde või mitte.

Vastab tõele, et juhatus on palunud arvamust ministeeriumidelt ja vahel ka komisjonidelt, et kuidas nemad seda näevad, kas on siis vaja seadust muuta või mitte. Aga see ei ole nende otsus, vaid see on nende arvamus, mis on sisendiks juhatusele päevakorra tegemisel. See oli meie fundamentaalne vaidlus juhatuses. See, mida väliskomisjon arvas, ei ole Riigikogu juhatusele kohustuslik.

Aitäh! Ma püüan siduda kokku teie protseduurilise küsimuse ja Helir-Valdor Seederi protseduurilise küsimuse. Mul ei ole väga pikka kogemust järjest siin Riigikogu juhatuses olla, aga ma julgen öelda, et circa aasta jooksul on juhatuse liikmed olnud tugevalt seisukohal, et kui on ettepanek Vabariigi Valitsusele, siis on 51 [hääle nõue]. Tõsi, teil on õigus, et me oleme selle üle väga sageli arutlenud just sellest vaatevinklist, nagu te ütlesite, et kas see nõuab seadusemuudatust või ei nõua ja kes selle lõpuks otsustab. Aga suund on olnud väga tugevasti sellele, et on arvatud, et ettepanek Vabariigi Valitsusele nõuab 51 [poolthäält]. On olnud, ma arvan, et ma ei eksi, mõningaid [juhtumeid], kui komisjon on ise öelnud konsensusega, et see ei nõua seadusemuudatust ja tegemist ei ole 51 [poolthääle] ehk koosseisu häälteenamuse eelnõuga.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma tahan välja tuua, mis meil seal komisjonis toimus, sest olin ise seal juures.

Aga ainult läbi protseduurilise küsimuse võtme, nagu ongi siin tehtud.

Jaa, ma jõuan selleni. Tõepoolest juhatus palus komisjonil arutada, milline häälteenamus peaks olema, ja komisjon tellis analüüsiosakonnalt selle kohta ka arvamuse, mille kirjutas Triinu Põdramägi. Tegelikult kogu see arvamus oli enam kui kummaline, sellepärast, et selles öeldakse kokkuvõttes, et kuna riigipiiri lepingu ratifitseerimine nõuab koosseisu häälteenamust, siis peaks justkui ka seesama ettepanek valitsusele nõudma [koosseisu häälteenamust]. Niimoodi siis komisjon otsustaski, kuigi see ei olnud absoluutselt konsensuslik, oli häälteenamus, aga tugineti täiesti valedele ja vääratele eeldustele. Riigipiiri [lepingu] ratifitseerimine ja ettepaneku tegemine valitsusele on kaks täiesti ise asja.

Ma tahaks tähelepanu pöörata just sellele, et tegelikult meie kodu- ja töökorra seaduse alusel puudub komisjonil igasugune volitus otsustada, millist häälteenamust on vaja. Ka see paragrahv, mille teie ette lugesite meie kodu- ja töökorra seadusest, seda momenti üleüldse ei käsitle. Nii et tegelikult ma arvan, et me ei saa siin kasutada seda lahendust, mille komisjon on pakkunud ebaseaduslikult, ilma volitusi omamata. Nii nagu kõik muud ettepanekud, peaks ka see minema läbi lihthäälteenamusega.

Aitäh! Ega ma siit protseduurilist küsimust hetkel ei leidnud, oli ainult kirjeldav osa. Aga mida ma tahan öelda? Ma täpsustasin ja ütlesin, et on varasemalt, lähiminevikus olnud siin ka [juhtumeid], kui me oleme teinud otsuse "Ettepanek Vabariigi Valitsusele" poolthäälte enamusega. Ma loodan, et ma ei eksi, see oli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ettepanek Vabariigi Valitsusele kaotada ära COVID-i piirangud. See oli otsuse eelnõu 527, seda menetles sotsiaalkomisjon ja kuupäev oli 21. märts, kui me seda siin arutasime. Siis oli poolthäälte enamus, mitte koosseisu häälteenamus.

Protseduuriline küsimus, Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Minu protseduuriline küsimus puudutab kodukorras seda momenti, kus ei ole kirjas, et juhul, kui mõned protseduurilise küsimuse esitajad rõhuvad võib-olla oma autoriteedile. Ma tooksin välja Hanno Pevkuri, kes on andnud üsna häid õiguslikke hinnanguid, aga siin saalis on tema juhtimise all mitmedki korrad inimesed viidanud sellele, et selle seadusega ei ole kõik kõige paremini. Nagu me teame, oleme saanud ka kohtust sellise kinnituse, kas või see viimane, välismaalaste seadus, mille president jättis kinnitamata. Ma küsin, kas kodu‑ ja töökorra seadus võimaldab seda, et mõni meie juhatuse liige mitu korda, hoolimata sellest et on vihjatud, et ei lähe need asjad nagunii paremini, ikka tuleb ja ütleb oma eksperthinnangu. On selline võimalus?

Ma korraks küsin üle: võimalus, et ta ei ütleks oma hinnangut või? (Tarmo Kruusimäe täpsustab.) Selge, aitäh! Ma arvan, et see, millega Riigikogu liige arvestab või mitte, tuleneb seadusest, mis ütleb, et Riigikogu liige on oma mandaadis vaba – see on vaba mandaadi põhimõte – ning teeb oma otsuseid oma veendumuste ja südametunnistuse järgi. Nii see peab olema ja nii ma annaksin ka sellele vastuse. Aitäh teile selle küsimuse eest!

Paul Puustusmaa, palun, protseduuriline küsimus!

Suur aitäh, austatud juhataja! Hanno Pevkur muidugi eksitas praegu avalikkust, kui ta ütles, et siin on mingisugune seos võimude lahususe printsiibi rikkumisega. See on asja üks külg. Aga oluline, mida ma tahan öelda ja küsida, on see, et me oleme selle koosseisu ajal näinud korduvalt, kuidas kodu‑ ja töökorra seadust rikkudes tehtud otsus on olnud põhiseadusega vastuolus seetõttu, et on rikutud kodukorda. Antud juhul on meil ju ka [tegemist rikkumisega]. Me ju teame, et kodu‑ ja töökorra seaduse § 78 ütleb väga konkreetselt, millal on koosseisu häälteenamus ja millal on poolthäälte enamus. [Koosseisu häälteenamus] on ainult siis, kui põhiseaduses või kodukorras on nii ette nähtud. Järelikult olid väga põhjendatud need küsimused, mida Helir-Valdor Seeder ja Kalle Grünthal siin küsisid, et mis on see põhiseaduse norm või mis on see kodukorra norm, mis ütleb konkreetselt ära, et tegemist on olukorraga, kus koosseisu häälteenamus on nõutav. Ma küsin uuesti, mis on see konkreetne norm. Kui seda normi ei ole, siis on tegemist kodukorra rikkumisega.

Aitäh! See põhimõte on olnud see – ma vastan ka Tarmo Kruusimäele või lisaks temale vastates vastan ka teile, härra Puustusmaa –, see mõte on tõesti olnud see, et kui ettepanek Vabariigi Valitsusele nõuab seaduseelnõu väljatöötamist, seadusemuudatust, siis on vaja koosseisu häälteenamust. On olnud ka praktika siin saalis – ma rõhutan: praktika siin saalis – väga laialdane, et ettepanek Vabariigi Valitsusele on reeglina tähendanud koosseisu häälteenamust. Aga nii nagu küsis ametikaaslane Tarmo Kruusimäe, vastab tõele, et me oleme vaielnud selle üle tõesti pool aastat. Pool aastat oleme vaielnud ja on väga erinevaid seisukohti, kas iga ettepanek Vabariigi Valitsusele nõuab 51 poolthäält või ei nõua. Sel korral juhatus ei leidnud konsensust ja seetõttu palumegi teie abi. Mart Helme, palun, protseduuriline!

Aitäh! Kõigepealt ma tahan öelda seda, et meie eelnõu on poliitiline avaldus, see on Riigikogu poliitiline avaldus. Tegelikult saab allkirjad tagasi võtta lihtsalt diplomaatilise noodiga, mille saadab välisminister Vabariigi Valitsuse otsusel partnerriigile, antud juhul Venemaa Föderatsioonile, ja ütleb, et kujunenud olukorras võtab Eesti Vabariik oma allkirja sellelt lepingult tagasi. See, mida meie praegu teeme, on poliitiline avaldus ja see, mida teie püüate praegu koalitsioonisaadikutega teha, on sellest poliitilisest avaldusest välja vingerdada. Sellepärast te tahate seda 51 hääle nõuet.

Ma teen ka ühe teise märkuse. Kui ma viitasin Rootsi lipu värvidele – ma oleks muidugi irooniliselt võinud viidata ka Reformierakonna värvidele –, siis [pidasin silmas järgmist]. Kui Karl XII oli Poltava lahingu eel Ukrainas, võtsid teda toetanud kasakad hetman Mazepa juhtimisel kasutusele Rootsi lipu värvid. Ja kui Ukraina iseseisvus, võeti Mazepa lipu värvid üle Ukraina lipule. Nii et tegemist on tõepoolest Rootsi lipu värvidega.

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek on olnud ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele, mitte poliitiline avaldus. Mitte poliitiline avaldus! Kert Kingo, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tänan, lugupeetud eesistuja! Selguse huvides ma sooviksin teada [järgmist]. Kuna te siin eelnevalt mainisite, et 51 hääle nõue on sel juhul, kui on tegemist seadusemuudatusega, siis palun öelge mulle, millise seadusemuudatuse näeb ette see EKRE otsuse eelnõu, mis meil kõne all on, 540 OE. Millise konkreetse seadusemuudatuse, millise seaduse muudatuse see ette näeb?

Aitäh! Nii nagu ma varasemalt kirjeldasin, ma kordan veel. Me oleme juhatuses palunud infot, juriidilist hinnangut, eeskätt kahest kohast: valitsuse poole pealt ja oma maja juristidelt, õigus‑ ja analüüsiosakonnalt. On olnud laialdane põhimõte, et kui on tegemist ettepanekuga Vabariigi Valitsusele, siis see on väga tugevalt, ma ütleks, reeglina nõudnud Riigikogu koosseisu häälteenamust. Seekord juhatus nii ei leidnud. Üks liige, Martin Helme, nii ei leidnud, vaid arvas, et piisab poolthäälte enamusest. See, mida te küsite – kas me tahame seda kuulda või me ei taha seda kuulda, aga nii on otsustanud antud juhul ka juhtivkomisjon.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kui te mäletate, ma olin selles pikas küsijate jadas teine küsija ja ma küsisin teie käest, millisest normist tulenevalt on nõutav poolthäälte enamus. Sellele küsimusele ma teie käest konkreetset vastust ei saanud. Sama teemat jätkas Helir-Valdor Seeder, jälle konkreetset vastust ei tulnud. Ja selleks, et te ei saaks jälle rääkima hakata väliskomisjoni otsusest või millestki muust või mingist tavast, ma kõrvaldaks, hea Jüri Ratas, praegu meie vaidluspunktid ära. Paragrahvis [78] on sätestatud nõutav häälteenamus ja selles mõttes, ma arvan, ei ole meie vahel vaidlust selle üle, et see norm on reguleeritud kodu- ja töökorra seaduses. Nii, läheme edasi. Riigikogu teeb otsused poolthäälte enamusega, kui Eesti Vabariigi põhiseaduses või [kodu‑ ja töökorra] seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

Nüüd, hea Jüri Ratas, palun öelge mulle see paragrahv, mis ütleb, et Eesti Vabariigi põhiseaduses on midagi teisiti või et kodu- ja töökorra seaduses [on midagi] ette nähtud teisiti. Mind huvitab praegu ainult norm. Mind ei huvita see, et väliskomisjon otsustab meie tava. Kuna meid on praegu pandud olukorda, kus antud küsimust reguleeritakse konkreetselt normitehniliselt, siis ma ootaks ka sellekohast vastust. Palun nimetage norm põhiseaduses või [kodu‑ ja töökorra] seaduses, mis näeb ette teisiti.

Aitäh! Põhiseaduse § 103 lõige 2. Protseduuriline küsimus, Jürgen Ligi.

Aitäh, hea esimees! See on õige säte. Aga et siin ei jääks kõlama, nagu oleks selle üle viimane aasta või viimased pool aastat vaieldud ja see oleks küsimuse alla sattunud, siis ma pikema ajaloo mäletajana ütlen, et see on tegelikult olnud üheselt arusaadav kogu Riigikogule 30 aastat. Alates VII koosseisust on seda tõlgendatud niimoodi, et vajalik on koosseisu häälteenamus, juhul kui valitsusele tehakse ettepanek. Need pool aastat või aasta ei saa seda kuidagi muuta. Vastasel korral me peaksime sätet muutmata hakkama viimase 30 aasta ajalugu ümber tegema ja need ettepanekud, mis on valitsusele tehtud Riigikogu liikmete teadmisel, et vaja on koosseisu häälteenamust, oleksid kõik või paljud neist läbi läinud. Sellist absurdset tagantjärele ümberhindamist ei ole võimalik teha ka põhiseadusele. See on juurdunud praktika ja tõlgendus, mida ei ole keegi tõsiselt vaidluse alla pannud ei poole aasta ega aastaga.

Ja see, mida arvab konkreetne komisjon, ei ole samuti määrav. [Käsitleme] seda, et nad niimoodi sellise märkuse annavad, siiski informatsioonina Riigikogu liikmetele, mitte mingisuguse [otsusena, millega] tõlgendatakse põhiseadust. Samamoodi see suur saal ainult kinnitab oma senist teadmist, praktikat ja hääletamisjuhendit. Meil on olnud alati selline hääletamisjuhend, et häält ei pea andma, vaid peab vaatama, kas tahetakse, et otsus läbi läheb või mitte. Mu protseduuriline küsimus on, et kas me nüüd saaksime minna töö juurde.

Jah, kui protseduurilised küsimused on lõppenud. Paul Puustusmaa, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu, austatud juhataja! Tegelikult me ju teame, et tava ei saa muuta seadust. Ei komisjon ega Riigikogu juhatus saa omaalgatuslikult muuta seadusega ette nähtud korda. Põhiseaduse § 103 lõige 2 räägib eelnõu ettepanekust valitsusele. Praegusel juhul on aga tegemist poliitilise otsusega ja see [säte] ei saa seda käsitleda. Järelikult on tegemist ikkagi puhtalt omavoliga. Selleks, et tulevikus ära hoida järjekordset häbiplekki, mis tuleks meile Riigikohtult ja [annaks võimaluse] meie suunas näpuga näidata, ma teen ettepaneku, et juhatus võiks korraks kokku tulla ja arutada seda ning võtta maha nõude koosseisu häälteenamuse kohta ja kehtestada seaduslik nõude poolthäälte enamuse kohta. Siis saaksime selle asjaga rahulikult ja sõbralikult koos edasi minna.

Aitäh teile, hea Paul Puustusmaa! Ma toetan teie ettepanekut, aga ma pean teile ütlema, et juhatus jõudis teist ette ja juba tuli täna kokku, püüdes seda küsimust lahendada. Ja lahendusega oleme siin, kus me täpselt oleme. Konsensust ei ole. Nii et teie ettepanek hetkel, ma arvan, uut tulemust ei annaks. Aga mõte on ilus ja üllas, seda me püüdsimegi täna teha ja rahumeelset lahendust ei leidnud. Protseduuriline küsimus, Kert Kingo, palun!

Ma tänan, hea istungi juhataja! Selguse huvides, et see ka stenogrammis kajastuks ja me saaksime konkreetsed raamid paika, sooviksin selleks, et siin edasi oma tööd teha, täpselt teada, kuidas midagi olema peab ja millised need raamid on. Äkki te loete nüüd täpselt ette, millisel juhul on vaja 51 häält ja millisel juhul on poolthäälte enamus. Mis on need tingimused, millele üks otsuse eelnõu peab vastama?

Aitäh! Ütlen lühidalt, et ma jään oma positsiooni juurde, mida olen juba eelnevalt kirjeldanud. Kui on seadusemuudatus, seaduseelnõu muudatus, siis on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Kui aga nähakse ette teistpidi – ma tõin ka välja, et näiteks 21. märtsil nähti 527 OE puhul ette teistpidi –, siis on poolthäälte enamus. Protseduuriline küsimus, Peeter Ernits, palun!

(Saalis räägitakse.) Ma ootan niikaua, kuni kolleegidel on tähtsamat rääkida. (Juhataja helistab kella.) Kuulasin kolleeg Jürgen Ligi tarka juttu, kuidas 30 aastat on siin [asjad] olnud. Kas Riigikogu juhatus on arutanud, et inimene, kellel on kõige pikem isiklik mälu Riigikogus, selline tõeline aksakall, kaasataks Riigikogu juhatuse istungitele eksperdina? Praegu on see Jürgen Ligi see, aga kunagi tuleb keegi teine. Sellisel juhul jäävad paljud asjad ära, sest on inimene, kes mäletab, kuidas oli 30 aastat tagasi, ja ei pea kirja[sõna] uurima. Kas on juhatusel tulnud selline mõte pähe?

Aitäh! Konkreetselt [nimetatud] persooni kaasamist juhatuse koosolekutele mulle ei meenu, et oleks [kaalutud]. Nii et vastus on ei. Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu juhatuse esimees! Mulle meeldib ausalt öeldes teie juttu kuulata. Kohati te räägite väga tarka juttu, kui te räägite omast peast, aga kui te hakkate oma nõuandjate suunitlusi kuulama, siis läheb natuke viltu see asi. Nii et ma soovitaks teil jääda nii-öelda oma tarkuseterade juurde.

Kõigepealt, mis ma tahan teile öelda. Kui ma küsisin selle kohta, millisest seadusest tulenevalt on nõutav poolthäälte enamus, siis niikaua, kui te oma nõunike abi ei kasutanud, te rääkisite väliskomisjoni otsusest. Aga kui me läksime detailidesse ja hakkasime küsima, kas see nõue on põhiseaduses või [kodu‑ ja töökorra] seaduses kehtestatud, siis ma panin tähele, et te näppisite natuke aega oma telefoni ja saite sealt vastuse selle paragrahvi kohta. Ma ei tea, kes teil see nõuandja oli, aga ma eeldan, et see oli Hanno Pevkur. Vabandan väga, kui ma eksin.

Siis juhtus niimoodi, et te viitasite minu küsimusele põhiseadusliku aluse kohta ja ütlesite, et § 103 lõige 2. Esimene viga oli siin see, et tegemist ei ole mitte lõikega 2, vaid punktiga 2. Ja kogu selle vale või, ütleme, ebaõige info, mis te mulle edastasite, aluseks on see, et nimetatud norm reguleerib seaduste algatamise õigust. See on seaduste algatamise õigus. Meie fraktsiooni esitatud otsus ei ole seadus. Seega seda normi, millele te viitasite, ei saa praegu absoluutselt kasutada. Meil ei ole praegu seaduse menetlemine, vaid meil on Riigikogu otsuse menetlemine. Need on kaks eri asja.

Seetõttu ma palun, et te annaksite meile ikkagi – kuna see põhiseaduse viide ei olnud õige – mõnest seadusest mõne teise viite, mis võimaldaks kasutada poolthäälte enamust.

Aitäh! Ma lugesin [teie küsimusest] välja kolm protseduurilist küsimust, ma vastan kõigile. Teie esimene väide või hinnang oli, et see[, kes mulle infot jagas,] oli meie ametikaaslane Hanno Pevkur. Vastus: ei olnud. Teie teine väide oli see, et põhiseaduse §‑s 103 ei ole lõiget 2 – ma jään oma seisukoha juurde, et seal on lõige 2. Nii ma vastan teie protseduurilistele küsimustele. Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea eesistuja! Te ütlesite siin ühes vastuses, et Riigikogu liige on oma arvamustes ja hääletustes vaba, ja tõepoolest see nii ka on. Aga olukorras, kus seesama Venemaa, kellest me selle otsuse eelnõu kontekstis praegu räägime, peab Ukrainas täiemahulist sõda ja me arutame selles valguses allkirja tagasivõtmist piirilepingult ja kui me vaatame seda näotut juntimist koalitsioonipoliitikute poolt, siis kas me võime pärast hääletamist – oletame, et me jõuame mingi hääletamiseni – teatud Riigikogu liikmete hääletamisvabadust tõlgendada näiteks riigireetmisena ehk agressorriigile Venemaale Eesti Vabariigi Tartu rahu järgsest territooriumist 5,2% ärakinkimise jätkuva toetamisena?

Aitäh! Mina seda küll nii ei tõlgenda. Protseduuriline küsimus, Helir‑Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma ei taha üldse jaurata siin nende protseduuriliste küsimustega, aga minu jaoks on asi läinud järjest segasemaks. Kui Hanno Pevkur juhatuse liikmena väitis, et see eelnõu, mida me teisipäeval peaksime arutama, on üldse põhiseadusvastane – nii ta teatas täna suures saalis –, siis mul on küsimus, kas ta oli samal seisukohal ka juhatuse koosolekul ja väljendas seda. On ju loomulik, et kui tegemist on põhiseadusvastase eelnõuga, siis see eelnõu tagastatakse algatajale. See praktika on juhatuses olemas ja seda on juhatus päris mitmel korral ka kasutanud: kui algatatav eelnõu on põhiseadusvastane või ei ole kodu‑ ja töökorra seadusega kooskõlas, siis see tagastatakse. Miks juhatus ei tagastanud seda eelnõu?

Teiseks, Hanno Pevkur, kes on juhatuse liige, väitis, et seda [küsimust] ei saa üldse siin suures saalis hääletada, ja ma olen temaga täiesti nõus. Tema väitis, et [seda ei saa teha] seetõttu, et see ei ole üldse juhatuse pädevuses, järelikult ei saa juhatus seda ka panna suures saalis hääletusele. Mida on teil selle kohta kosta, miks me siis siin suures saalis ikkagi seda hääletame, kui juhatuse liige on taolisel arvamusel, ja nagu ma aru saan, ilmselt ka teie?

Ja kolmandaks – see on ülimalt kummaline –, kas ma sain õigesti aru, et me hakkame kõigepealt hääletama seda, kas tegemist on 51 hääle eelnõuga või mitte? See on väga huvitav pretsedent, kui me seda hääletame. Ma kujutan ette, et mõnel järgmisel juhatuse koosolekul võib mõni juhatuse liige leida eelnõu puhul, mis seadusest ja põhiseadusest tulenevalt eeldab Riigikogu saalis lihthäälteenamust, et tema arvates nõuab see 51 häält ja ta ei ole [muuga] nõus ja see tuleb suurde saali hääletamisele. Nii [võivad] kõikidest lihthäälteenamust nõudvatest eelnõudest saada 51 hääle eelnõud ja Riigikogu saalis hakataksegi seda otsustama. See on väga huvitav pretsedent ja läheb vastuollu teie enda sõnumi ja tõlgendusega – te ütlesite, et see on juhtivkomisjoni otsustada. Ma ei saa aru. Öelge palun, kas me tõesti hakkame seda hääletama ja tulevikus võibki niisugusel kujul hakata ka lihthäälteenamust nõudvaid eelnõusid tegema koosseisu häälteenamust nõudvateks.

Aitäh! Ükski juhatuse liige ei protestinud ega soovinud tuua suurde saali, et 540 OE võtta menetlusse ja määrata juhtivkomisjoniks väliskomisjoni. Kas oli arvamusi? See oli päris pikk arutelu, ma arvan. [Seda arutati] kahel Riigikogu juhatuse istungil kindlasti, kui mitte isegi kolmel, ka täna oli meil korraks istumine. Aga sel hetkel, kui me seda otsustasime, ei olnud kellelgi mingisugust pretensiooni, et ta kuidagi selle soovib tuua siia hääletusele.

Nüüd, teie kolmas küsimus. Jah, täna me hääletame tõesti seda, kui need protseduurilised küsimused on läbi. Ma panen teie ette hääletusele, kas te selle teisipäevase ehk homse esimese päevakorrapunkti puhul toetate ettepanekut jätta sulgudes olevad sõnad "Riigikogu koosseisu häälteenamus" välja või mitte. Kas see tähendab ka vastupidist [toimimist], nagu te küsisite, tulevikus? Ma põhimõtteliselt ütlen, et kui juhatus ei leia konsensust mingis asjas, siis jah, aluspõhimõte on see, et see tuuakse täiskogu ette.

Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Me oleme siin tükk aega juba vaielnud ja on täiesti selge, et see eelnõu, millega tehakse ettepanek valitsusele, ei nõua koosseisu häälteenamust, vaid nõuab lihthäälteenamust, kuna ei eelda ühtegi seadusemuudatust. Meie kodu- ja töökorra seaduse järgi ei ole komisjonil volitust otsustada, millist häälteenamust see vajab. Komisjoni otsus on seega seadusvastane. Samamoodi ei ole ka juhatuse pädevuses otsustada, millist häälteenamust see vajab. Ma tahaks teilt kuulda seda, kas te olete seisukohal, et oma tegemistes me peame lähtuma eeskätt põhiseadusest ja Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest ning et sellest tulenevalt ei ole siin võimalik arutada ega panna hääletusele seda, millist häälteenamust see eelnõu vajab. Kas olete minuga nõus, et me peame järgima seadust?

Sellele viimasele küsimusele ma vastan jah, loomulikult me peame järgima seadust. Kuid ma arvan, et te tahtsite rohkem küsida selle 540 OE kohta. [Ka selle puhul] peame järgima põhiseadust, kodu- ja töökorra seadust. Me olemegi ju siin selle tõttu, et ei juhtivkomisjon ega juhatus suutnud lõplikult kokku leppida. Ja siis annabki hinnangu täiskogu. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Mina saan praegu teie vastustest kahesugust signaali. Minu küsimusele – ma küsin, millisest põhiseaduse normist [nõue] tuleneb – te annate vastuse, et § 103 punktist 2 või lõikest 2, nagu teie seda nimetate. Aga ma juhin tähelepanu, et see põhiseaduse norm reguleerib seaduse algatamise õigust. Samas te paiskasite välja ka selle, et väliskomisjon otsustab. Nii et nüüd ma ei saa päris hästi aru, kas selle eelnõu koosseisu häälteenamus teie poolt väljendatuna ja ka Riigikogu juhatuse poolt väljendatuna tugineb põhiseaduse normile või väliskomisjoni otsusele. Kumb on õigem variant? Te olete kahesugust signaali saatnud.

Ei ole, ma olen kogu aeg saatnud ühesugust signaali. Ja signaal on see, et kui juhatuses on eriarvamus otsuse osas, siis see tuleb siia täiskogusse. Martin Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder oma viimase küsimusega jõudis asja ivani ja asja iva on väga lihtne. Meile on ette antud kodukorraseaduses loetelu eelnõudest, mis vajavad 51 häält, ja meil on olemas põhiseaduse § 103 lõige või punkt 2, mis ütleb, et kui valitsusele tehakse ettepanek algatada eelnõu, siis kehtib 51 hääle künnis. Lisaks sellele on meil nii põhiseaduses kui kodukorras ka mõningad teised kohad, kus on teistest künnistest juttu. Näiteks põhiseaduse muutmisel on oma künnis, kolm neljandikku. Meil on siin mõned väga konkreetsed asjad, kus see künnis on.

Ei ole komisjoni ega juhatuse suvaõigus ütelda, et sellel eelnõul on kõrgem künnis. Sellist asja ei ole. Meil on olemas suletud loetelu asjadest, millel on künnis, kas poolthäälte enamus või kvalifitseeritud häälteenamus. See oli selle vaidluse osa, mis meil juhatuses oli. Ei saa olla niimoodi, et komisjon lihtsalt niisama paneb meile kõrgema künnise, sest talle tundub nii [õige], ja juhatus kehitab selle peale lihtsalt õlgu ja ütleb, et okei, komisjon pani. Niimoodi me ei saa tööd teha, see on suvaõigus. See on see vaidlus, mis meil siin on.

Nüüd on küsimus selles, kas suur saal saab selle künnise panna, kui kodukord või põhiseadus seda ette ei näe. Loomulikult ka suur saal ei saa panna künnist, kui seaduses seda künnist ei ole. Küll aga saab suur saal hääletada selle vaidluse üle, mis meil on, ja eks siis pärast kohtud jahvatavad.

Aitäh! Seda mina ei oska kommenteerida, mis tulevikus saab, kas jahvatavad või ei jahvata, aga Eesti on õigusriik ning õigusselgus ja ka selle õigusselguse poole liikumine on alati hea. Priit Sibul, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, austatud esimees! Te alustasite oma sissejuhatust sellega, et juhatus ei jõudnud konsensuslikule arusaamisele, kuna ühel juhatuse liikmel oli eriarvamus. Siit saalist aga kuulsime, et ka teisel juhatuse liikmel oli eriarvamus ja ta pidas seda eelnõu põhiseadusvastaseks. Nii et me saime teada, et juhatuses on kolm liiget ja ka kolm arvamust, aga hääletame ainult ühte eriarvamust. Kas teie olete endiselt selle juures, mida te siia meie ette tõite ja mis juhatuses oli? Ja mul on veel [teinegi] küsimus: kas seda Hanno Pevkuri ettepandud põhiseadusvastasuse küsimust palus juhatus ka analüüsida, et kas siis selle Riigikogu otsuse eelnõu puhul on tegemist põhiseaduspärase eelnõuga või sellega vastuolus oleva eelnõuga?

Aitäh! Ma olen selle ettepaneku juures, mis ma olen eelnevalt teie ette toonud. Kas sellist analüüsi me palusime? Ei palunud. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Mulle väga meeldis see lause, kui te vastasite Henn Põlluaasa küsimusele, kas seadused on täitmiseks. Te ütlesite: jaa, loomulikult, seadused on täitmiseks. Aga nüüd jääb mulle arusaamatuks, miks me üldse praegu mingisugust hääletust läbi viime, sellepärast et meie kodukorra § 78 ütleb[, milline on] nõutav häälteenamus. Mida meil siin enam hääletada on, kui seadus ütleb seda?

Aga mina ütlen jälle seda, et Riigikogu väliskomisjon ei ole seadusandja, millele te olete kogu aeg tähelepanu juhtinud. Ja seetõttu, kui te käsitlete seda seadusandjana, siis on teil asjast väär arusaam. Samuti teie viide põhiseaduse § 103 lõikele või punktile 2 – see räägib seaduse algatamise õigusest, aga kõnealune eelnõu on ainult Riigikogu otsus, see ei ole seaduseelnõu.

Seega tegelikult, lugupeetud Jüri Ratas, me oleme ikkagi olukorras, et kuna seadusest ega ka põhiseadusest sellist normi nõutava häälteenamuse kohta ei tulene, siis ei ole teil võimalik ka seda nõutavat Riigikogu koosseisu häälteenamust üldse panna arutuselegi. Nii et siin ei ole meil vaja hääletada, sellepärast et kui seadus ütleb niimoodi, siis mismoodi meie saame seadusele vastu hakata oma häälteenamusega. See tegevus, mis te praegu teete, on tegelikult seadusvastane. Kuigi te esimese lausena ütlesite, et te armastate täita seadust.

Aitäh! Selle hääletuse juurde me läheme täna sellepärast, et Riigikogu juhatuse liige ja Riigikogu liige Martin Helme on seda soovinud. Paul Puustusmaa, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu, hea juhataja! Tegelikult pika arutelu ja küsimuste-vastuste vooru kaudu oleme teada saanud ikkagi selle, et meil on ainult kaks võimalust. Üks võimalus on see, et me ei hääleta ja rakendame seda 540 OE juures poolthäälte enamust. See on üks võimalus ja siis me täidame seadust. Teine võimalus on see, et me ei täida seadust ja hakkame hääletama. Sellisel juhul tuleb asuda seisukohale, et Riigikogus kehtib reegel, et seaduse järgimise või mittejärgimise üle otsustab Riigikogu hääletamise teel. Kas ma sain õigesti aru?

Ei, te ei saanud õigesti aru, sellepärast et te saate aru – ma arvan, et te saate aru –, et siin on ka arvamus, et see võib olla koosseisu häälteenamus. See vaidlus ju Riigikogu juhatuses oligi. Mart Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! No teil käib see demagoogia ikka ühest käisest sisse ja teisest käisest välja. See, millega Martin Helme ei olnud nõus, oli kahe juhatuse liikme keeldumine täita seadusi. Täita neid seadusi, mis on kirja pandud nii põhiseaduses kui ka kodu- ja töökorras. Tema nõudis seaduse täitmist ja teie kaks keeldusite seaduse täitmisest ja sellest on kogu see probleem tekkinud. Ja see, mida te praegu seal puldis teete, on lihtsalt häbiväärne. See on häbiväärne, sest te ka puldis olles rikute seadust ja rikute oma positsiooni, oma erapooletut koosoleku juhataja positsiooni, mida nõuab teilt kodu- ja töökord. See on äärmiselt piinlik ja tülgastav.

Aitäh! Seesama juhatus samas koosseisus on üle aasta olnud positsioonil, et ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele nõuab 51 [poolthäält] ehk koosseisu häälteenamust. See on olnud läbiv positsioon. Tõesti on olnud, nagu ma ütlesin, üks erandjuhtum, mis tuli sotsiaalkomisjonist. Ka juhatuse liige Martin Helme on olnud seda meelt, et Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemise korral on vaja 51 [poolthäält]. Antud juhul see ei olnud nii ja nüüd tulebki siin hääletada. Ei saa öelda, et keegi on seaduse poolt ja keegi on seaduse vastu. Ma ei ole sellega päri.

Protseduuriline küsimus, Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Me oleme täna siin päris pikalt arutanud seda õiguslikku staatust, kas see on juriidiliselt korrektne või ei ole korrektne. Kas juhatus on arutanud seda ka selles võtmes, kuidas alles hiljuti jättis president välismaalaste seaduse muudatused välja kuulutamata? Võib‑olla oleks meil vaja õigus- ja analüüsiosakonda tugevdada, võtta inimesi juurde või hakata äkki väljastpoolt maja juriidilisi hinnanguid tellima, et me ei peaks siin kogu aeg madistama selle üle, kuidas keegi arvas. Ja nii oleks ka mingi laiapõhjalisem analüüs all.

Aitäh! No ma arvan, et saada siin alati üks ja väga laiapõhjaline juriidiline arvamus, te teate ise, on päris keeruline. Öeldakse, et kui on üks juriidiline küsimus ja on mitu juristi, siis on ka mitu erinevat arvamust. Ma ei saa öelda, et oleksime ainult välismaalaste seaduse valguses [seda teemat arutanud]. Käesolev juhatus, nii nagu ka varasemad juhatused, on loomulikult arutanud seda, et Riigikogu Kantselei tugevdamine, ka eelarveline tugevdamine, on oluline. Seda me oleme muidugi arutanud. Aga öelda, et just nüüd viimasel ajal on see arutelu tulnud eriti teravalt päevakorda – ei ole. Selge on see, et nii nagu riigis ikka, peame palgatasemeid vaatama kõikide ametkondade, institutsioonide ja ministeeriumide lõikes. Ja siin ei ole Riigikogu esimeste hulgas, eespool, vaid on pigem tagapool.

Nüüd ma alustan hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, panen hääletusele juhatuse liikme Martin Helme ettepaneku jätta homse istungi esimese päevakorrapunkti juurest välja sulgudes olevad sõnad "Riigikogu koosseisu häälteenamus". Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 27, vastu 59, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.

Head ametikaaslased, nüüd me oleme jõudnud päevakorra täpsustamise ja kinnitamise juurde. Punkt üks, peaminister Kaja Kallas on avaldanud soovi esineda tänasel Riigikogu istungil poliitilise avaldusega seoses riigi 2022. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu üleandmisega. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 9 ja lõike 2 alusel olen täiendanud tänase istungi päevakorda ja lisanud esimeseks päevakorrapunktiks peaminister Kaja Kallase poliitilise avalduse.

Teiseks, põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 582 esimene lugemine. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Praegu toimus siin saalis ebaseaduslik hääletus, kus hääletusele pandi küsimus, mis tegelikult ei oleks tohtinud hääletust läbida. Küsin, kes võtab vastutuse selle ebaseadusliku hääletuse läbiviimise eest.

Aitäh! Nii nagu ma eelnevalt ütlesin, on Riigikogu liige oma hääletustes ja mandaadis vaba.

Nüüd on meil kaks ettepanekut ja koos nende muudatusettepanekutega ma panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 13. töönädala päevakorra. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde?

Panen hääletusele Riigikogu VII istungjärgu 13. töönädala päevakorra koos nende kahe muudatusega. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 68, vastu 8 ja erapooletuid 1, on VII istungjärgu 13. töönädala päevakord kinnitatud.

Alustame nüüd päevakorra menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on peaminister Kaja Kallase poliitiline avaldus seoses riigi 2022. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu üleandmisega. Head ametikaaslased, lubage lühidalt tutvustada seda korda. See tuleneb Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑st 155. Kõigepealt on peaminister Kaja Kallase poliitiline avaldus kuni 20 minutit. Küsimuste osas, lähtudes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 155 lõikest 4, leppisid Riigikogu juhatus ja peaminister kokku, et ettekandjale küsimusi ei esitata. Pärast avalduse esitamist avatakse läbirääkimised, mille käigus võivad sõnavõttudega esineda fraktsioonide esindajad. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks peaminister Kaja Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Sõda Ukrainas on käimas kuuekümne seitsmendat päeva. See sunnib meid kõiki mõtlema, mida tähendab vabadus igaühe jaoks meist. Vabadus ei ole iseenesestmõistetav, vaid habras ja vajab hoidmist. Seetõttu keskendub lisaeelarve sammudele, mida peame tegema, et oma vabadust kaitsta. Euroopa julgeolek ei ole viimase 30 aasta jooksul olnud nii suures turbulentsis kui käesoleval aastal. Kõikide prognooside kohaselt seisab keeruline aeg ees ka sel aastal ning samamoodi ootab meid palju määramatust.

Suurendamaks vaba ja demokraatliku Eesti julgeolekut, esitas valitsus täna Riigikogule Eesti tugevdamise sõjaaja lisaeelarve, mille maht on 732 miljonit eurot. Sellele lisanduvad maksumõju ja maksutuludest automaatselt sõltuvate kulude muudatused, mille tulemusena on kulude, investeeringute ja finantseerimistehingute maht kokku 802,9 miljonit eurot. Selle lisaeelarvega teeme Eesti tugevamaks ja anname Eesti inimestele juurde turvatunnet. Me saame muutunud julgeolekuolukorras hakkama.

Sõjaaja lisaeelarve toetab Eesti riigi ja inimeste toimetulekut Ukraina sõja mõjudega. See annab keerulisel aastal tõsise toe Eesti inimeste turvalisuse, kõige haavatavamate gruppide toimetuleku ja Eesti energiajulgeoleku tugevdamiseks. Kogu lisaeelarve on seotud Venemaa alustatud Ukraina vastu peetava sõja mõjude tasandamisega ja sellest tulenevate hädavajaduste katmisega. Lisaeelarve koosneb kolmest sambast. Esiteks, Eesti laiapindse julgeoleku ja vastupanuvõime tugevdamine. See tähendab nii paremat sõjalist valmisolekut kui ka laiemalt elanikkonnakaitset ja kaitset kübersfääris. Teiseks, energiajulgeoleku tugevdamine. Lisaeelarvest tehtavad investeeringud aitavad meil saada sõltumatuks Vene gaasist. Ja kolmandaks, Ukraina sõja tagajärgede leevendamine, mis hõlmab nii sõjapõgenike aitamisega seotud kulusid kui ka Eesti elanike toetamist Putini sõjast tuleneva hinnatõusuga toimetulekul.

Hea Riigikogu! [Räägin] kõigepealt sõjalise kaitse tugevdamisest. Sõjalist kaitset tugevdades oleme lähtunud ekspertide arvamusest ja Ukrainas toimuva sõja õppetundidest ning sellest, et rahastus aitab võimalikult kiiresti Eesti sõjalist võimet kasvatada. Peale Eesti iseseisvuse taastamist 30 aastat tagasi otsustasime, et me ei [jää] kunagi enam üksi. Seetõttu oleme NATO aktiivsed liikmed. Eesti julgeoleku vahetul tagamisel on kandev roll kollektiivkaitsel. Eesti kaitse on osa NATO plaanidest ning NATO kollektiivkaitse tugevdamise nimel käivad praegu igapäevaselt püsivad pingutused. Valitsuse eesmärk on, et NATO suurendaks sõjalist kohalolekut Balti regioonis. Oleme Läti ja Leeduga kokku leppinud ühise seisukoha ka NATO tippkohtumiseks Madridis. Soovime, et iga Balti riigi jaoks oleks NATO‑s üks lahinguvõimeline diviis, mis koosneks nii asukohariigi enda kui ka liitlasriigi üksustest. Eesti puhul tähendaks see, et lisaks meie enda kahele jalaväebrigaadile oleks diviisi koosseisus ka Eestis paiknev liitlaste brigaad ning vajalikud toetusüksused, nagu õhukaitse ja diviisi juhtimiselement. Juba praegu Eestis viibivate liitlasvägede võõrustamiseks peame taristut laiendama ja ka selleks näeme lisaeelarves vahendid ette. NATO kollektiivkaitse tugevdamine on vajalik, et Venemaal ei tekiks mingisugust mõtetki oma laienemis‑ ja vallutusplaanidega Eesti suunas vaadata.

Teiseks oluliseks valdkonnaks on elanikkonnakaitse ja siseturvalisus. Pärast 2014. aasta Krimmi annekteerimist ja sõjategevust Ida-Ukrainas oli ühiskonna ohutunne väga tugev. 2015. aasta lõpus töötati välja elanikkonnakaitse kontseptsioon. Hiljem töötas varjumise ekspertrühm välja ettepanekud varjumise korraldamiseks. Paraku rahalisi võimalusi selleks ette ei nähtud. Ilma raha eraldamiseta on need aga lihtsalt plaanid. Seetõttu pärast seda, kui Venemaa oli agressiooni Ukrainas laiendanud, otsustasime, et elanikkonnakaitse vajab lisaks plaanidele ka rahastust. Loome varjumiskohtade ja elanike ohutusteavituse süsteemi ning suurendame päästevõimekust riigikaitseülesannete täitmiseks.

Kolmandaks oluliseks valdkonnaks on kübervõimekuse ja küberturvalisuse tugevdamine. Aprilli lõpus viis Tallinnas asuv NATO küberkaitsekoostöö keskus Eestis läbi maailma suurima küberkaitseõppuse Locked Shields. Õppuse viimasel päeval korraldas Vene-meelne küberrühmitus 13 Eesti asutuse vastu viis päeva kestnud küberrünnakud. Meie Riigi Infosüsteemi Amet sai rünnakute haldamisega hästi hakkama. Eesti riigi küberkaitsjad olid Venemaa Ukraina-suunalise agressiooni taustal sellisteks arenguteks mitu kuud valmistunud ning olulisematele asutustele uued kaitsemeetmed peale pannud. Siin aitasid kaasa ka Vabariigi Valitsuse hiljutised rahaeraldused küberturvalisuse valdkonda, mis on võimaldanud nii RIA kui ka teiste asutuste võimekust parandada. Eesti puhul on tegemist maailma ühe digitaliseerituima ühiskonnaga. Seetõttu peame oma harjumuspärase eluviisi kaitsmisel pöörama tähelepanu ka küberruumile. Lisaeelarvega teeme olulise täiendava raha[süsti] Eesti kübervõimekuse ja turvalisuse tugevdamiseks. Muuseas, viimane kord, kui riigikaitse mittesõjalised valdkonnad said märkimisväärse rahasüsti, oli siis, kui peaministriks oli Taavi Rõivas.

Head kuulajad! Teine oluline [sammas] lisaeelarves on energiajulgeoleku tugevdamine. Juba jaanuarikuu energiateemalises poliitilises avalduses tõin välja, et vaieldamatult kõige suurem roll meie piirkonna energiahindade kasvus on maagaasi hinnal. Suur osa Euroopast kasutab energiaallikana just maagaasi. Venemaa jaoks on maagaasist saanud aga poliitiline vahend, millega destabiliseerida demokraatlikke Euroopa riike. Ühenduse kaudu oleme teise poole poolt haavatavad, seetõttu tuleks ühendusi luua eelkõige oma liitlastega. Energiasõltumatus tugevdab meie üldist julgeolekut. Gaas võib olla kallis, kuid vabadus on hindamatu. Lisaeelarves näeme ette vahendid Eesti täielikuks lahtisidumiseks Venemaa gaasist. Täiendavad vahendid on vajalikud riigi keskse gaasivaru soetamiseks ning Soomes ja Rootsis hoiustatud riigi kütusevaru Eestisse toomiseks. Kavas on 1 teravatt-tunni ulatuses moodustada riigi keskne gaasivaru. Rõhutan, et gaasivaru soetamisel me Vene torugaasi ei osta.

Lisaks gaasivarule vajab Eesti juba sel sügisel võimekust võtta vastu veeldatud maagaasi ehk LNG-d. Selle jaoks vajame ühendust Balticconnectoriga, LNG vastuvõtu haalamiskaid ja kai äärde tulevat taasgaasistamise võimalusega laeva. Kuivõrd Eesti gaasitarbimine on 5 teravatt-tundi aastas, Soome tarbimine aga 30 teravatt-tundi, siis on hea, et saime Soomega kokkuleppele taasgaasistamise võimalusega laev koos rentida.

Peame loomulikult igatpidi valmistuma tulevaks sügiseks ja seda saab teha igaüks meist. Kuivõrd Riigikogu on vastu võtnud seaduse, mis võimaldab hinnad pikemaks ajaks fikseerida, tasub seda teha suvel, kui hinnad on madalad, ja niiviisi vältida kõrgetest energiahindadest tulenevat närvipinget ka sügisel. Samuti on lisaeelarves ette nähtud vahendid energiasäästuks ja väikelahendustesse investeerimiseks. Viimane aitab tulevikus paremini ära hoida seda, et Eesti tarbijate olukord oleks oluliselt mõjutatav meie kontrolli alt väljas olevate energiahindade järsust kõikumisest. Tulemas on rasked ajad ja me kõik peame mõtlema, kuidas end ka ise kaitsta.

Kolmas suur valdkond lisaeelarves on Ukraina sõja tagajärgede leevendamine, mis hõlmab nii sõjapõgenike aitamisega seotud kulusid kui ka Eesti elanike toetamist Putini sõjast tuleneva hinnatõusuga toimetulekul. Kõrge inflatsioon on järjest suurem probleem. Riigi kohustus on hoolitseda oma kõige nõrgemate liikmete eest ning seetõttu pakume olulist turvavõrku neile, kelle toimetulek muutub Putini [sõjategevuse põhjustatud] hinnatõusu tõttu keeruliseks. Toimetulekutoetuse piir tõuseb 33% ehk 200 euroni. See on vajalik, et aidata kõige haavatavamas seisus inimestel rasketest aegadest läbi tulla. Samuti oleme sügiseks raha kõrvale pannud, et toetada meie eakaid ja lapsi.

Hea Riigikogu! Me näeme, millist julmust ja hävitustööd paneb Putin toime Ukrainas, milliseid kannatusi peavad üle elama tavalised Ukraina inimesed – lapsed, emad, isad, vanaisad, vanaemad. Oma kodust on sunnitud põgenema üle 13 miljoni inimese. Neist 5,4 miljonit inimest on lahkunud ka Ukrainast ja neist omakorda üle 34 000 inimese on saabunud Eestisse. Sellist sõja eest põgenevate inimeste tulva ei ole Euroopa mitu aastakümmet näinud. 79% Eestisse jõudnud sõjapõgenikest on naised ja lapsed, kelle mehed ja isad on jäänud Ukrainasse sõdima.

Eestis on pea igal perel oma lugu kas seoses sõjapõgenikuna Eestist lahkumisega või Siberisse küüditamisega. Me teame, mida tähendab oma kodu ja muu maise vara mahajätmine. Ma usun, et see on ka põhjus, miks 24. veebruarist alates on Eesti inimesed olnud sõja eest põgenevate ukrainlaste vastu soojad ja abivalmid. Eraisikud, kodanikuühiskond, ettevõtjad, riigiametnikud on mõnikord isegi inimvõimete piire ületanud, pakkudes sõjapõgenikele öömaja ja turvalist peatuspaika, et toetada nende üldist hakkamasaamist. Suur aitäh kõigile neile! Lisaeelarvega kavandame sõjapõgenike esmaste vajaduste ning rahvusvahelise kaitsega seonduva riigipoolse katmise. Pakume sõjaõuduste eest põgenenud Ukraina lastele ja noortele võimalust omandada haridust alates alusharidusest kuni kõrghariduseni. Sõda on jätnud iga põgeniku hinge sügava haava, sellepärast on oluline pakkuda ka psühholoogilist kaitset.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus on teie ees aasta jooksul kolmanda eelarvega. See näitab, et olud Eestis ja mujal maailmas on olnud turbulentsed ning eelarve koostamisel ei ole olnud võimalik ette näha isegi seda, mis hakkab toimuma paari kuu pärast. Praegusel lisaeelarvel on üks selge eesmärk. Need kulud ja investeeringud, mida me sõjaaja lisaeelarvega ette näeme, on kantud eesmärgist teha Eesti tugevamaks ja anda meie inimestele kindlustunnet. Kindlustunnet, et Eesti on kaitstud ja hübriidohtudeks valmis, kindlustunnet, et meie kodud on soojad, kindlustunnet, et meie inimesed tulevad heitlikel aegadel kiire hinnatõusuga toime, ja kindlustunnet, et meie väike ühiskond saab hakkama nende kümnete tuhandete Ukraina inimeste aitamisega, kes siia Putini tapamasina eest põgenevad.

Lõpetuseks. Loomulikult tekitab lisaeelarve koostamine soovi asuda lahendama ka muid aastaeelarvega lahendamata jäänud muresid. Aga mul on Riigikogule suur palve. Me ei saa lisaeelarvet venitada laiemaks, kui on Ukraina sõjast vahetult tingitud otsesed vajadused. See on sõjaaja lisaeelarve, millel on kindel fookus. Ainult kindlast fookusest kinni hoides suudame keerulised ajad üle elada ning neist koguni tugevamalt välja tulla. Sõda tähendab, et sisepoliitilised erimeelsused tuleb kõrvale jätta. On üksmeeleaeg. Need otsustavad sammud Eesti turvalise oleviku ja tuleviku jaoks on vajalikud. Kutsun teid üles toetama valitsuse esitatud lisaeelarvet ning soovin teile konstruktiivset erakondadeülest arutelu. Aitäh ja jõudu tööle!

Aitäh! Jõudu tarvis! Nüüd on nii, et Riigikogu juhatus on koostöös peaministri bürooga leidnud konsensuse, et ettekandjale küsimusi ei esitata. Siin me ka mingit hääletust ei tee ja läheme edasi läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Lauri Läänemetsa. Palun! (Lauri Läänemets küsib lisaaega.) Jaa, palun, kaheksa minutit!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Lugupeetud peaminister! Ärevatel aegadel peab riigil olema vastus kõigile ohtudele, mis meie inimesi ähvardavad. Äsja üle antud lisaeelarve on neis küsimustes aga puudulik.

Leiame sellest vastuse sõjalise riigikaitse suurendamiseks ning ukrainlaste abistamiseks. Need on kahtlemata olulised ja asjakohased kulutused, me toetame neid. Aga lisaeelarve ei anna vastust sellele, kuidas me kindlustame Eesti perede toimetuleku, kuidas me ühiskonnana astume vastu ülisuurele inflatsioonile, hindade tõusule, mis ähvardab röövida laste arenguvõimalused või lootuse oma kodule. Julgeolek tähendab ka turvatunnet – kindlust, et oma pere elu on võimalik planeerida pikemalt kui üheks kuuks. Tugevas Eestis peavad julgeolek ja toimetulek olema lahutamatult seotud.

Mäletate, et käesolevale aastale läksid politseinikud, päästjad, õed, tegevväelased, õpetajad, kultuuritöötajad, hooldajad ja paljud teised Eesti inimesed vastu teadmisega, et nende palkade arvel hoiab riik kokku – nende heaolu, nende laste ja abikaasade arvel? Need tublid inimesed, kellele meie laiapindne riigikaitse tugineb, on tänaseks jäänud ilma sadadest eurodest ja seda igas kuus. Lisaeelarves aga pole sentigi, et valitsuse ebaõiglast poliitikat heastada.

Inflatsioon on regressiivne maks, millel on kõige suurem mõju madala ja keskmise sissetulekuga inimestele. Inflatsioon kahjustab just nende elu ebaproportsionaalselt palju, sest nende kulutustest suurema osa moodustavad toit, kodu ja transport, nendega seotud kulud on suurenenud kõige rohkem. Täna on enamik palgasaajatest ostujõu mõttes vaesemad kui aasta tagasi. Leib, makaron, küttepuud, autokütus – paljud asjad on vähemalt kaks korda kallimad. Lihtsamalt öeldes, 100 eurost on elukallidus võtnud juba 19 eurot. Keskmise palga saaja peab kulutama kuus 100 eurot rohkem, kui soovib tavapäraselt elada. Aastaga neelab inflatsioon rohkem kui ühe kuu palga. Pensionär jääb aasta jooksul ilma ühe kuu pensionist.

Mis on valitsuse vastus aastakümnete suurimale probleemile, mis meie inimesi on tabamas? Ühekordne toetus 50 eurot ehk iga kuu kohta 4 eurot ja 17 senti. Mul on selle toetuse kohta näidis ka kaasas, ma lasen selle pärast ringile. Siin see on, täpselt nii palju seda igaks kuuks inimestele pakutakse. Saate ise vaadata, kas te üldse mäletate nii väikest rahasummat. Muide, mitte ühtegi, isegi kõige väiksemat ja odavamat pakki mähkmeid ei saa selle raha eest. Apteegist võib selle eest saada väikese plaastripaki või tropsid, aga mitte ravimeid. Ma ei saa aru, miks on vaja Eesti inimesi sedasi mõnitada. Sotsiaaldemokraate kohe väga huvitavad sellise toetuse mõjuanalüüsid ja eesmärgid, mida püütakse saavutada. Me soovime kindlasti nendega tutvuda. Eriti olukorras, kus neljaeurosest toetusest jäävad kõrvale puuduva või osalise töövõimega inimesed.

Sõjaga ei saa välja vabandada oma inimeste mitteaitamist. Kriis on kõikjal ja hammustab igalt poolt valusalt: kutse‑ ja kõrghariduses, riigikaitses, lastetoetustes, tervishoius, elukohtade puuduses ja kõrgele küündivates üürihindades. Neil, kes ütlevad, et toetused ei ole peamine lahendus, on õigus. Ei olegi. Taolise suure struktuurse probleemi lahendused seisnevad pigem maksumuudatustes – keskmise ja sellest madalama palga teenijate maksud peavad langema. Sotsiaaldemokraadid on Riigikogus andnud menetlusse eelnõu, mis näeb ette tulumaksusüsteemi reformi, mille tulemusena suureneks inimeste sissetulekud aastas kuni 1000 euro võrra. Meie ettepanekust võidaksid paljud keskmist ja madalat palka saavad töötajad, ka eakad, kaasa arvatud need pensionärid, kes töötavad. See on väärikuse ja põhimõtte küsimus. Palgast ja pensionist peab piisama, et ära elada. Kuigi sellega lisaeelarves jälle arvestatud pole, on nüüd tagumine aeg reaalselt midagi elukalliduse laastava mõju vastu ära teha.

Lõpetuseks meenutan, et äsja lõppenud Prantsusmaa presidendivalimiste põhiteema oli hinnakallidus ja toimetulek. Äärepealt oleks see võinud parempopulistid võidule viia. Raskemad inflatsiooni mõjud on meil Eestis alles ees, samamoodi nagu ka parlamendivalimised. Toimetulek on igas mõttes julgeolek. Sotsiaaldemokraadid Eesti perede toimetuleku ja väärika palga eest seismisel pealtvaatajaks ei jää. Aitäh teile! Ma lasen selle [näidise] nüüd ringile.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Martin Helme.

Tohib küsida kolm minutit lisaaega?

Jaa, mingit juhatuse otsust me siin ei tee. Tohib muidugi. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud spiiker! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Mina teatavasti ei ole eelarve tasakaalu fetišist. Mina arvan, et kui riigil on vaja investeeringuteks raha kulutada, siis on laenu võtmine üks võimalik viis, kuidas seda teha, eriti kui seda raha kulutatakse tõepoolest majanduse kasvu investeerimiseks. Seetõttu suhtusin ma alati suhteliselt külma kõhuga sellesse, kui minu rahandusministriks oleku ajal Reformierakond kriiskas, tõeliselt kriiskas, et meil on eelarve defitsiit ja me koroonakriisi ajal, kujutage ette, võtsime laenu. Räägiti midagi sellest, kuidas laenuraha ja laastutuli põlevad kiiresti, ning pärast peaminister – need on tema enda sõnad – oma blogis kirjutas, et selle laenu peame meie, meie lapsed ja meie lapselapsed tagasi maksma. Jürgen Ligi [püüdis aga] meile selgeks teha, et kui me laenu võtame, siis on vältimatu, et tulevad ka maksutõusud, sest teistmoodi laenu teenindada ei saa.

Miks ma seda kõike räägin? Koos selle lisaeelarvega, mida valitsus siin äsja tutvustas, ja koos eelmisel sügisel vastu võetud eelarvega kasvab 2022. aastal Eesti riigieelarve maht 14%. See on totaalne rekord, nii suurt eelarve mahu kasvu ei ole meil kunagi olnud. Struktuurne defitsiit jõuab 4,5%‑ni – ka see on totaalne rekord, sellist miinust ei olnud iial sel ajal, kui võimul oli eelmine valitsus ja mina olin rahandusminister. Mäletate kõiki neid täiesti hüsteerilisi ahastusi, kuidas Martin Helme rahandusministrina jättis eelarvesse miljardilise augu, kusjuures see miljard oli nelja-aastases RES‑is? Pärast tagantjärele, juba vähem kui aasta möödudes selgus, et selle miljardi [asemel] on tegelikult nelja aasta peale umbes 600 miljonit või veelgi vähem, ja see oli raha, mida me kulutasime peamiselt koroonapandeemia tingimustes.

Aga nüüd Kaja Kallase valitsus tekitab järgneva viie aasta jooksul 5,5‑miljardilise eelarveaugu. Silm ka ei pilgu. Ma ei kuule Jürgen Ligilt ühtegi hüüatust, kuidas seda ei tohi teha. Kaja Kallasel endal ka ei ole kuidagi häbi ega piinlik, et ta Eesti riigi rahaasjad täielikult sassi ajab. Keit Pentus-Rosimannus ei tunne muret meie laste ega lastelaste pärast ja keegi ei selgita mulle Reformierakonna ridadest, missugust maksu kavatsetakse tõsta, et see kõik kinni maksta.

Mulle ei meeldi kuulata seda üsna, ma ütleksin, lapsikut propagandat selle kohta, kuidas see kõik on Putini süü. See, et Reformierakond tuli võimule ja ajab Eesti riigi eelarve kummuli, ei ole Putini süü. Kiideldakse, kuidas nüüd hakatakse ehitama LNG-terminale ja gaasitorusid. Kallid sõbrad, tuletan veel kord meelde, et Reformierakond on kümme aastat blokeerinud võimalikku alternatiivset gaasi impordi taristu ehitust Eestisse, mis aitaks meil lahti saada peaaegu sajaprotsendilisest sõltuvusest Vene gaasist. Nüüd siis, jälle koos soomlaste ja lätlastega, tehakse mingeid skeeme, mis on poolest saadik silmamoondus, aga suuremas osas mitte niivõrd silmamoondus, kuivõrd ikkagi huvigruppidele riigieelarvest kümnete miljonite kantimine. Meil on tegelikult olemas LNG vastuvõtu võimekusega kai, aga see ei sobi tänasele valitsusele, vaid vaja on hakata ehitama kümnete miljonite eest uut kaid, uut muuli, uusi juhtmeid.

Kogu see jutt sellest, kuidas nüüd investeerime riigikaitsesse – see on olnud Reformierakond, kes on aastakümneid blokeerinud Eesti riigikaitse arengut. Veel veebruarikuus, kui sõda oli juba alanud, teatati Jürgen Ligi ja Kalle Laaneti suu läbi, et mingeid uusi võimekusi Eestil vaja ei ole, sest meil on liitlased. Ja kui me seda lisaeelarvet vaatame, siis [näeme, et] suur osa sellest rahast, mis läheb Eesti riigikaitse kulude suurendamisele, ei lähe mitte meie võimekuse suurendamisele, vaid see pannakse tagasi meie varudesse [selle raha katteks], mille oleme ära andnud Ukrainale. Nii et ise tekitame endale probleemi ja siis ise kangelaslikult lahendame seda.

Aga kuidas on nende ülejäänud summadega riigieelarves? 275 miljonit läheb immigrantidele. Immigratsioonikriisi on valitsus ise tekitanud, makstes MTÜ-dele, et need iga päev bussidega tooks inimesi Eestisse, kontrollimata, kes nad on ja kust nad tulevad ning kas nad pole tegelikult mitte venelased. Ise tekitame immigratsioonikriisi ja siis jätkub meil sadu miljoneid, et see Eesti rahvastiku väljavahetamise programm Eesti maksumaksjate rahaga kinni maksta. Selle raha, mille me anname ukrainlastele, maksavad kinni, juhin tähelepanu, meie lapsed, meie lapselapsed ja meie ise. Või [makstakse see kinni] maksutõusude või ma ei tea, mille kaudu.

Mäletate, kui Valga sünnitusosakond kinni pandi? Valga sünnitusosakonna töös hoidmise jaoks oli vaja 200 000 eurot. [Seda raha] ei olnud. Raha, mida ei ole, ei saa kulutada – nii rääkis meile Reformierakond. Ei ole seda raha, ei ole, saate aru, riigil on nii palju raha, kui on. 200 000 eurot ei leitud. Mäletate, kuidas aasta tagasi vaidlesime selle üle, kas Eesti riik ikka on nii rikas, et 4 miljonit laste huviharidusse panna? No ei olnud seda raha, ei olnud 4 miljonit – ei saa võlgu elada, laastutuli, näete, põleb kiiresti. Mõnekümne tuhande kokkuhoidmiseks pannakse kinni piirikordoneid Ida-Eestis, peldikud koristatakse tee äärest ära, sest meil ei ole, saate aru, meil ei ole seda miljonit, et teeääred oleksid puhtad. Aga kui on vaja immigrantidele raha anda, siis 270 miljonit, no problem, kõigile jätkub. Energiakriis, teine 250 miljonit. Enda tekitatud probleem.

Ärge tulge rääkima, et see on Putini [tegevuse põhjustatud] hinnatõus. See on rohepöörde hinnatõus, see on rohepöörde inflatsioon. Ja inflatsioon ei ole üldse seotud selle sõjaga, mis praegu kaks kuud on käinud, vaid see on seotud sellega, et aastaid ja aastaid on Euroopa keskpank, Ameerika föderaalreserv, Briti keskpank ja Jaapani keskpank raha [juurde] trükkinud. Sealt tuleb see inflatsioon. Rohepööre ja rahatrükk on inflatsiooni põhjustanud, aga väga mugav on seda Putini kaela ajada. Pole mingit kahtlust, et Ukrainas toimuv sõda annab hinnatõusule hoogu juurde ja tekitab väga palju majandusprobleeme. Aga oleks aus rääkida, kus on probleemi algpõhjus, ja oleks ka aus rääkida, et energiakriisi lahendus ei ole mitte võtta maksumaksjate nimel 250 või veelgi rohkem miljonit laenu, et siis jagada toetusi, mis ei kata ära tegelikku hinnatõusu, vaid oleks aus öelda: ei, see hullumeelne rohepööre, mis ajab meid kõiki pankrotti, tuleb seisma panna ja me peame tootma uuesti normaalselt odavat energiat.

See eelarve, mis siia on toodud – no ei ole selles eelarves ühtegi aspekti, mis oleks positiivne või ilus. See on lihtsalt kas oma sõpradele raha kantimine kümnetes miljonites, enda tekitatud kriiside lahendamine sadades miljonites või siis Eesti inimestele mingisuguse propaganda tegemine selle kohta, kuidas võõrsil käiv sõda ongi põhjus, miks meie peame rohkem makse maksma. Ausalt öeldes ma ei näe võimalust, kuidas meie seda eelarvet toetada saaksime. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Helir-Valdor Seederi.

Palun kaheksa minutit.

Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! Head kolleegid! Rahvatarkus ütleb, et kaua tehtud kaunikene. Aga ometigi selle lisaeelarve kohta nii öelda ei saa, vaatamata sellele et mitmeid kuid on valitsuskoalitsiooni kuuluvad Riigikogu liikmed ja ministrid tilgutanud rindeteateid, kuidas üks või teine probleem on lahendatud, kuidas haridusele eraldatakse täiendavat raha, kuidas energiajulgeoleku tagamiseks eraldatakse täiendavat raha, kuidas riigikaitsevõimekust kasvatatakse ja kuidas selleks on leitud kokkulepe ja lahendused. Aga see lisaeelarve, mis meie ees avaneb, ei ole see lisaeelarve, millest ministrid ja valitsuskoalitsiooni saadikud on eelnevalt meedia vahendusel teada andnud.

Meil on rekordiline inflatsioon, millest eelkõnelejad on siin korduvalt rääkinud. Aga see lisaeelarve ei sisalda mitte mingisugust lahendust – rõhutan: mitte mingisugust lahendust – ega mitte mingisuguseid abinõusid inflatsiooni ohjamiseks, mitte mingisugust pikemat plaani selles ei ole. Sügis on tulemas, me näeme, et kevadised sisendid toidutootmisesse on kasvanud, sügisel kasvab inflatsioon veelgi. Kütusega varustatus, energiakindlus ei ole tagatud. Sügisel me näeme, et kordub sama, mis oli eelmisel aastal.

Ja kuidas käitub valitsuskoalitsioon? Bensiini ja diisli aktsiisimäärade Euroopa Liidu miinimumtasemele langetamine – selle ettepaneku on Isamaa teinud – on lükatud tagasi ja seda jätkuvalt ei toetata. Aga mis on alternatiiv? Alternatiivi ei ole. Käibemaksu langetamist 20%‑lt 9%‑le elektri, gaasi ja toasooja puhul kas või ajutiselt, mis ühelt poolt aitaks inimestel toime tulla [suuremate] kulutustega, [suuremate] arvetega, ja teiselt poolt ohjaks inflatsiooni, valitsus jätkuvalt ei toeta. Selles lisaeelarves me ei näe mitte mingisugust lahendust. Nii et puudub igasugune lahendus inflatsiooni taltsutamiseks. Tõesti, kas või sotside väljapakutud tulumaksuvabastus miinimumpalgalt – see täpselt samuti ohjaks ühelt poolt inflatsiooni ja teiselt poolt aitaks just kõige kaitsetumaid ehk madalapalgalisi. Madalapalgalised me suuname toetusi saama ja samal ajal nad maksavad tulumaksu. Täiesti ebamõistlik, bürokraatlik lahendus! Aga neile küsimustele lisaeelarve kahjuks lahendust ei paku.

Nüüd, julgeoleku tugevdamine ja vastupanuvõime tugevdamine, millest peaminister siin väga pikalt rääkis eraldi plokina ühest kolmest plokist. Teate, lisaeelarvest võib välja lugeda, et selle jaoks eraldatakse kokku 15 miljonit eurot. Enam kui 800‑miljonilise lisaeelarve riigikaitsekulutuste summa on 15 miljonit eurot! See ei kata ära isegi jooksva aasta Kaitseliidu kasvavaid vajadusi, sest Kaitseliidu liikmeskond suureneb. Tõepoolest tundub, et ettepanek, mille kaitseminister mõned kuud tagasi tegi, et Kaitseliit peaks lausa 2%‑lise kärpe läbi viima, saabki pärast seda lisaeelarvet tõeks. Võimekuste väljaarendamine lükkub edasi teadmata tulevikku ja ka kontrolljoone kiiremaks väljaehitamiseks ei ole selles eelarves ette nähtud mitte ühte senti.

Ühekordne 50‑eurone toetus lastele ja pensionäridele – me kõik saame aru, et see ei ole jätkusuutlik lahendus. See ei ole jätkusuutlik lahendus! Hoopis mõistlikum oleks pensionäride puhul jõustada juba Riigikogu poolt vastuvõetud seadus, mis vabastab keskmise pensioni tulumaksust ja millega samaaegselt tõstetaks erakorraliselt ka pensioni baasosa selle aasta 1. juulist. Sedasi me saaksime ilma täiendavate toetuste ja täiendava bürokraatia rakendamiseta tulla pensionäridele vastu, tunduvalt paremini ja stabiilsemalt anda abi ning leevendada inflatsioonitõusust tulenevat elukalliduse tõusu. Aga ka seda valitsuse lisaeelarve kahjuks ette ei näe.

Samuti jääb lahendamata kõrghariduse alarahastamise probleem. Kõrghariduse alarahastamine on kujunenud krooniliseks probleemiks, mida on lubatud [lahendada] korduvalt, aga mida seni tehtud ei ole. Jätkuvalt ei ole ülikoolid sõlminud riigiga halduslepinguid, mis tähendab, et ülikoolide rahastamine toimub 1/12 ulatuses eelmise aasta rahastamise mahust. Arvestagem nüüd inflatsiooni, 1/12 eelmise aasta rahastamise mahust. Mingisugust perspektiivi ei teata. Räägitakse, et tulevikus riigieelarve koostamisel ja riigi eelarvestrateegias me arvestame neid vajadusi ja tuleme probleemi lahendamise juurde tagasi. Ometi oleks võimalik käesoleval aastal see probleem paarikümne miljoniga ära lahendada, anda ülikoolidele kindlustunne. Samamoodi saaks ka riik kindlustunde, suhted oleksid normaliseeritud ning lepingud saaksid ülikoolide ja riigi vahel sõlmitud.

Ma ei hakka kordama seda, millest siin eelnevalt rääkis Martin Helme ja mis puudutab Reformierakonna põhimõtteid. Lihtsalt ääremärkusena märgin ära, et Reformierakond on alati rõhutanud, et nad seisavad kuni lõpuni maksuerisuste vastu, aga ometi me loeme siit välja maksuerisuse sisseviimise: 9%‑lt 5%‑le ajakirjanduse käibemaksu puhul. See on nüüd siis [Reformierakonna meelest] kõige olulisem meede ja lahendus, et minna vastuollu oma pikaaegse põhimõttelise rahanduspoliitilise kreedoga. Vaadake, ei saa [vähendada] käibemaksu energiakandjate puhul, ei diisli, bensiini ega gaasi puhul. Seda ei saa teha, küll aga on [ajakirjanduse puhul käibemaksu langetamine] lahendus ja võti Eesti rahva õnnelikuks tegemiseks.

Ma väga loodan, et Isamaa ettepanekuid arutatakse sisuliselt. Ja see, et valitsus arutas mitu kuud ja jõudis sellise ebakvaliteetse [lisaeelarve] eelnõuni, ei tähenda küll seda, et Riigikogu peaks seda menetlema kiirkorras. Ma ei lugenud siit eelnõust välja ühtegi kiireloomulist meedet, nii et me võime rahulikult võtta mitu nädalat ja arutada läbi eri erakondade ettepanekud, et see lisaeelarve saaks tõesti sisuline ja lahendaks jätkusuutlikult Eesti ühiskonna ees seisvaid probleeme. Aitäh!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni esindajana palun Riigikogu kõnetooli Jürgen Ligi. Palun! Kas ka kaheksa minutit?

Võiks küll, jah.

Jah, palun, kaheksa minutit.

Kaheksa lisaminutit. 

Kolm lisaminutit viiele juurde.

Austatud kolleegid! Natuke kurb on, kui Isamaa piirdub ainult ääremärkusega EKRE kriitikale. See oleks võinud olla üks põhimõtteline kõne. Aga ma mainin selle ära lihtsalt nostalgiast selle Isamaa järele, kes hoolis Eesti rahandusest ja jätkusuutlikkusest laiemalt, mitte ei reageerinud niiviisi tagurpidi Eesti probleemidele. Ma olen tegelikult nõus selle viimase kriitikaga, mis puudutas maksuerisust, et sul oleks kergem, Helir. Ja teiseks, ma olen nõus ka sellega, mis sa ütlesid 50 euro lausalise jagamise kohta. Aga üldiselt tuleb meil kõigil ju tunnistada seda, et lisaeelarve on üks ebatavaline asi ja selliseid asju ei peaks olema. Me peaksime kõik alustama sellest, miks üldse jälle [on vaja] lisaeelarvet ja miks [oli vaja] eelmist ja miks need lisaeelarved on nii erinevad.

Koroonaaja lisaeelarve oli igati mõistetav selle poolest, et koroona ja sulgemise aeg tuli üle elada, lisaks tuli meditsiinikulusid maksta. See oli loomulik kriisihaldus, panna raha juurde. Masueelarve oli vastupidine, siis oli vaja majandusest õhku välja lasta, majandust maha jahutada ja riigirahandust päästa, luua usaldus. See oli väga efektiivne kriisihaldus selle koha pealt. Koroona puhul võib öelda, et väga palju üsna otseses mõttes varastati, raha läks suvaliselt ja jutuga, et küll see raha kuhugi ikka läheb. Pärast selgus, et omadele läks väga palju. Need olid toonase rahandusministri sõnad, et kuhugi see raha ikka läheb.

Selle kriisi mõte on julgeolek, meil on julgeolekukriis. See ei peaks olema koht, kus iga erakond paneb oma plaadi mängima. Jube kahju on muidugi, et sotsid peavad rääkima sellest, et kui me tegeleme julgeolekuga, siis me ei tegele oma inimestega, me tegeleme kellegi teisega. Ja siis nad pakuvad kokkuvõttes välja lahendusi, mis tegelikult süvendavad seda probleemi, mille nimi on inflatsioon ja mis on osa julgeolekukriisist. Jah, inflatsioon on kõige otsesemalt [sellest] tingitud ja teiseks muidugi laiutamisest riigi kuludega, mis on toimunud viis aastat, laiutamisest selle rahaga, mis vabanes pensionisambast. On ka sisenõudluse probleemid, mis inflatsiooni kütavad, aga eelkõige räägime praegu julgeolekukriisist.

Kuulates eelmist rahandusministrit, siis tema idee oli ju PPP. Kõigepealt ta laseb laiali peibutusraketid, mis peaksid kõrvale juhtima täppisrelvad, ja siis oma vana veneaegse helikopteriga loodab pääseda. Ei, see loba, et Reformierakond – nagu talle meeldib öelda – ütleb, et õletuli ja laenuraha ja et eelarve peab alati olema tasakaalus, ja et Reformierakond on lubanud, et laenu kunagi ei võta, on laim. See on tühi plära, peibutusrakett ja see helikopter kukub nagunii alla, rahahelikopter ei tööta. Me oleme alati teinud vahet, millises kriisis kuidas käituda. Masu ajal, nagu ma ütlesin, oli vaja õhku välja lasta ja koroonakriisis oli vaja raha juurde panna. Kuna reservid olid juba eelmiste valitsuste poolt ära söödud, tuli laenu võtta. Me ei ole seda kritiseerinud põhimõtteliselt. Me oleme küll öelnud, et laen peab olema vaoshoitud ja tuleb tagasi maksta, aga mitte seda, et laenu võtta ei tohi. See on vale. Aga noh, see on Martin Helme ja selline ta on.

Teiseks, kuhu Martin Helme oma PPP juurest jõuab, on ju Putin. Ta on siin mitu korda öelnud, et Putin küll seda hinnatõusu ei põhjustanud, ei, Putin küll ei põhjustanud immigratsiooni, vaid [praegune] valitsus põhjustas selle. Vaat see on sihuke Kreml ja EKRE, mis tegelikult, paneme need kokku, on üks ja sama nähtus. [Martin Helme ütleb, et] kriis on iseenda tekitatud, migratsioon on iseenda tekitatud, hinnatõus on iseenda tekitatud – jumala pärast, et Putin oleks kaitstud.

Aga tuletame siis meelde, et meil on hinnatõus, mille on suuresti põhjustanud energiahinnad. Kui keegi siin hakkab rääkima, et seda saaks kuidagi maksudega alla suruda, siis see on vale. Ekspertiis tuleb kasutusele võtta. See on jälle Putin, see on jälle Nõukogude Liit, kus eksperte ei kasutata. Kui me [vähendame] energia puhul makse, siis me suurendame nõudlust. Aga energiahindade probleem on ju selles, et pakkumine jääb nõudlusele juba niigi alla. Sedakaudu energia subsideerimine on vale poliitika.

Tuleb teha kahte asja. Esiteks tuleb leida üles suurimad abivajajad ja neid toetada ning teiseks tuleb investeerida. Investeeringud võtavad aega, aga selles lisaeelarves on selle kohta olemas pikaajaline lahendus, nii et selles mõttes Heliril ei olnud õigus. Kas on siin piisavalt? Ilmselgelt niiviisi kiiruga tehtud eelnõu ei saa kõike ette näha. Aga põhimõtteliselt peame hindade ja energiakriisiga tegelema investeerimise [kaudu] ja sotsiaalprobleemidega sotsiaalpoliitika kaudu, mitte hinnaregulatsiooni kaudu, mis teeb asja veel hullemaks.

Loomulikult on kurb, kui julgeolekueelarves ei ole palju [ette nähtud] otseselt relvastusele, aga ka see vastus on ju antud. Esiteks, 380 miljonit eurot, mis jaanuaris käiku anti, oli väga-väga õigeaegne selles mõttes, et tolleks hetkeks sai hanked käima lükata ja see lahendab meie esmase vajaduse ära. Aga üldiselt hanked võtavad praegu aega. Selle aasta sees me palju rohkem relvastust ei jaksa osta, see on paratamatu, riigikaitsehanked ei käi niimoodi. Teiseks on ka maailm muutumas. Meil on tekkimas täiesti teisel tasemel kollektiivkaitse, meil on Soome ja Rootsi partneriks saamas ning meil on ka teised partnerid ärganud ja saavad paremini aru, mida tähendab olla NATO piiriala. Igal parteil ei pea olema omanimelisi relvi ja [pole vaja] seda hädaldamist, et liiga vähe relvi, [hangime juurde] kohe ja praegu. Need oleksid huupi tehtud, valed otsused. Ma arvan ka seda, et olukorras, kus Pihkvas on ainult kirstud ja romud alles jäänud, on meil aega atra seada ja teha kõige paremaid otsuseid. Venelasel on toss väljas, ta ei ole meid praegu [otseselt] ohustamas. Loomulikult ohustab ta meid kogu aeg, aga meie vastus saaks olema kiire ja hävitav. Me oleme lihtsalt nii palju üle, et me ei pea tegema meeleheiteotsuseid.

Selles mõttes on see eelarve ikkagi üsna heas konditsioonis, üsna hea fookusega. Kahju, et ta nii suur on, aga kahju on ka sellest, et enne seda kriisi on eelarve viie aastaga viidud niisugusesse madalseisu, et me ei saa teha seda kõike parema eelarveseisuga. Aga eelarve tasakaalust ei ole küll siin keegi teine rääkinud peale Martin Helme. Rääkige oma Putinile seda juttu, aga mitte sellele Riigikogule. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega on meie esimene päevakorrapunkt käsitletud. Head ametikaaslased, ma võtan nüüd juhataja vaheaja 20 minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid! Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Vaheajal kogunes Riigikogu juhatus. Me võtsime Riigikogu menetlusse neli eelnõu ning otsustasime kokku kutsuda Riigikogu täiendava istungi. Esimene Riigikogu täiendav istung toimub 4. mail 30 minutit pärast korralise istungi lõppu ehk sel kolmapäeval 30 minutit peale istungi lõppu. Loodame, et me suudame päevakorda pandud neli punkti ära menetleda. Need on riigieelarvega seotud eelnõud koos riigi lisaeelarvega. Kui meil peaks minema kauem, siis igaks juhuks kutsusime kokku täiendava istungi ka 5. mail algusega 30 minutit pärast eri‑, uurimis‑ ja probleemkomisjonide töö lõppu. Loodetavasti selle järele vajadust ei teki.

4. mai täiendav istung ei kesta kauem kui 5. mail kella 9.30-ni ja päevakorras on neli punkti. Esimene punkt: Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse, sotsiaalhoolekande seaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Teine punkt: Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, Vabariigi Valitsuse algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Neljandaks, Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2022. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu.

Nii, sellega oleme vaheajal toimunu ammendanud ja saame tänase päevakorraga edasi minna.

Järgmine päevakorrapunkt on teine. See on Riigikogu liikmete Riina Sikkuti, Helmen Küti, Eduard Odinetsi, Lauri Läänemetsa, Ivari Padari, Raimond Kaljulaidi ja Kalvi Kõva esitatud arupärimine solidaarsuse kohta sõja ajal. Palun siia arupärijate esindaja Riina Sikkuti.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid ja peaminister! Tõesti, pea kuu aega tagasi küsisime peaministri käest selle kohta, kuidas ühiskonda sõja ajal juhtida. See puudutab nii strateegilist kommunikatsiooni, täiendavate kulude tegemist kui ka seda tööd, mida meie siin Riigikogus igapäevaselt teeme, ehk eelnõude menetlemist. Ja tõesti, nii nagu peaminister lisaeelarvet üle andes selgitas, on eestlaste reaktsioon olnud ikkagi üllatav, üllatavalt positiivne ja toetav, näiteks sõjapõgenike vastuvõtmisel. Tegelikult on see ka rahvustunnet ja ühtsust tugevdanud. Seega meie vastutus siin saalis on seda ühtsust hoida ja tugevdada. Aga see, mida me 67 sõjapäeva jooksul oleme näinud, on tekitanud mitmeid küsimusi, millele sooviksime vastused saada ja mille üle arutelu alustada.

Ühelt poolt oleme näinud, kuidas julgeolekukriisis vajalikud muudatused tuuakse menetlusse eelnõudega, mis sisaldavad nii kriisifookusega asju kui ka hoopis laiemat mõju ja pikemat plaani silmas pidades tehtud otsuseid. Küsimus on, et kui soovitakse kiiret menetlust, siis kas maksab neid kahte asja ühte eelnõusse panna või see pigem tsementeerib neid lõhesid, mis meil niikuinii on.

Teiseks küsime erakondadevahelise konsensuse otsimise kohta. Ka eriolukorra ajal, koroonakriisis oli minu arvates avalikkuse ootus selline, et poliitikas oleks vähem kaklust ja tehtaks rohkem koostööd Eesti rahva tuleviku nimel. Küsimus on, kas julgeolekukriisis me suudame selle sammu teha, kui koroonakriisis ei suutnud.

Kolmandaks küsime sõjapõgenikega kaasneva väljakutse kohta. Mis on see, mida Eesti inimesed peavad teadma? Mida neilt oodatakse? Millist pingutust ühiskonna jaoks tähendab sõjapõgenike majutamine, neile avalike teenuste, hariduse võimaldamine? Ja mida kodanikelt oodatakse – kas tuleks lihtsalt annetada või on vaja mingit muud, täiendavat panust? Kas see väljakutse tuleb meil [esile] majutuse pakkumises või koolikeskkonnas? Kuidas ühtsust hoida ja kuidas kindlustada seda, et Eesti inimesed näeksid seda väljakutset, mis meil on, sarnaselt?

Viimasena küsime info kättesaadavuse kohta. Mina ise olin juba koroonakriisi ajal üllatunud, kuidas väga head faktipõhised lood ja asjatundjate selgitused on maksumüüri taga. Isegi kui kommenteerimine keelati teatud portaalides koroonateemade puhul, siis vabalt lugeda neid [artikleid] ikkagi ei saanud. Ja nüüd sõja ajal on olukord samalaadne. Julgeolekuekspertide intervjuud ja ka seda tüüpi uudised, kuidas tunda ära valeinfot, on maksumüüri taga. Küsime, kas on võimalik erameediaväljaannetega kuidagi kokkuleppele jõuda, et sellised olulised lood oleksid kõigile kättesaadavad. Valeinfo jõuab kõigini tasuta ja proaktiivselt niikuinii, aga et sellega vähegi [paremini] toime tulla, võiks vastassuunaline info ja teadmine ja, ma ei väsi rõhutamast, intervjuud ekspertidega olla kriisi tausta avamiseks ja tehtud otsuste selgitamiseks – see on ikkagi tähtis teave – samamoodi kõigile kättesaadavad.

Aitäh! Hea meelega kuulame peaministri vastuseid ja küsime juurde.

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Vastan arupärimises esitatud küsimustele. Ma ütlen kohe ära, et kuna ma pean ette lugema ka küsimuse ja küsimused on üsna pikad, siis ma loodan, et jõuan kenasti ikkagi ka kõik vastused selle aja sisse ära mahutada.

Esiteks: "Kui me seame Eesti pikaajalisi põhimõttelisi suundi, siis on parlamentaarne debatt väga oluline, on vaja mõjuanalüüse, tuleb järgida menetluskorda ja leida Eesti jaoks pikaajaliselt sobiv lahendus. Selline menetlus ja alternatiivide kaalumine võtab loomulikult aega. Kriisiolukorras saab riigikogus kiiresti ja üksmeelselt otsuseid teha, nagu oli võimalik eriolukorras ja lisaeelarve vastuvõtmisel. Praeguses julgeolekukriisis tulevad valitsuselt järjest eelnõud, näiteks välismaalaste seaduse muutmiseks ja karistusseadustiku muutmiseks, kus sõjapõgenike tööle asumise või agressori sümboolika kasutamise teemade kõrval on sisserände põhimõtete ja vaenukõne reguleerimise muudatused. On ette teada, et need on riigikogus vastuolusid tekitavad teemad, mille puhul kiiret menetlust ei saa eeldada. Miks seob valitsus järjepidevalt julgeolekukriisis vajalikud muudatused ja muud varem plaanitud konfliktsed asjad ühte eelnõusse? Kas Te valitsusjuhina ei näe, et niimoodi venib kriisimurede lahendamine ning tsementeeritakse lõhet seniste eriarvamuste puhul?"

Esiteks ma olen küsijatega selles osas täiesti nõus, et poliitiline ühiskonna lõhestamine, mis toimub, ei ole kuidagi Eesti julgeoleku huvides. Kui me hoiame kokku, siis oleme tugevad, ja kui me üksteisel kõri kallal oleme, siis see kindlasti meid nõrgestab. Aga neist kahest seadusest, mis on siin näitena toodud, välismaalaste seadus oli menetluses juba enne sõda ja on menetluses olnud väga pikalt. Teades, kuidas Riigikogus viimasel ajal menetlused lähevad, siis juhul, kui me oleks võtnud selle [probleemse teema] välja ja tulnud uue eelnõuga, ei oleks sellest jälle mitte midagi tulnud, sellepärast et see oleks peatatud. Ainuvõimalik oli lisada need asjad sellesse [eelnõusse], mis juba oli menetluses. Mis puudutab vaenukõnet, siis parlament otsustas, et sõjasümbolid avalikus ruumis on oht turvalisusele isegi siis, kui need otseselt kedagi ei kahjusta. Tegelikult see on samuti nagu vaenukõne – see on vaenukõne, aga lihtsalt väga palju kitsamas vormis. Minu arvates oleks õige, et [vaenukõne on keelatud]. Ma ikkagi ei saa sellest aru, miks inimeste vaenamine peab olema lubatud. Keegi ei võta ära sõnavabadust, õigust kurjalt või vihaselt kõneleda. Aga vaenamine? Ja mida me näeme praegu näiteks põgenike puhul? Teatud grupid tahavad tekitada sellist tunnet, et kõikides meie muredes on süüdi põgenikud. See on klassikaline vaenamise võte, nii tehti ka juutidega. Sa lood inimeste peas mõtte, et kõikides meie muredes on süüdi nemad ja kui neid ei oleks, siis järelikult meil ei oleks ka neid probleeme. See on nagu loogiline järeldus, mis sealt tekib. Seetõttu on see väga ohtlik.

Ma olen ka Reformierakonna esimehena – kui ma võin siin [nii öelda], kuna küsimus oli mulle kui peaministrile – väga mures selle pärast, mis Riigikogus toimub. See jauramine ei tee mitte kellelegi au. Debatt Riigikogus sisuliste teemade üle on ülioluline. Riigikogu on läbilõige ühiskonnast ja esindab neid vaateid, mis meie ühiskonnas on, ja erakonnad esindavad neid vaateid, mida valijad esindavad. Aga minu arvates on suur julgeolekuoht see, kui üks erakond, kelle valijad moodustavad tegelikult väikese grupi, blokeerib sõjaajal kogu Riigikogu töö ja mitte ainult sõjaajal, vaid ka rahuajal. Tehakse obstruktsiooni lihtsalt obstruktsiooni pärast. Kui meie olime opositsioonis, siis me kasutasime obstruktsiooni kahel korral. Kahel korral! Ja väga olulistel kordadel: üks puudutas seda lõhestavat referendumit ja teine puudutas pensionisammast, mis oli samuti meie arvates vale otsus. Aga sellist Riigikogu töö blokeerimist ei ole varasemalt toimunud ja minu arvates on see suur probleem. Kas lahendus on see, et me mitte ühegi sellise eelnõuga, mis sellele seltskonnale ei meeldi, siia ei tule? See on minu arvates allaandmine. See ei ole õige ka ühiskonna seisukohast. Loomulikult me püüame kogu aeg leida lahendusi ja arutada kõikide Riigikogus olevate erakondadega. Aga sellega ma päris nõus ei ole, et me vaatame, et ah, nad jälle blokeerivad selle. Siis me annamegi selle tööriista, see ongi see, mis kannab seda eesmärki, et mitte midagi ei toimuks.

Teine küsimus: "Putinile muidugi sobib, kui me omavahel vaidleme põgenike vastuvõtmise ja 9. mai tähistamise üle. Aga Eesti huvides on erakondadeülene koostöö ja sõja ajal tuleks pingutada koostööformaadi loomise nimel. Kuidas toimub praegu riigikogu erakondade vahel konsensuse otsimine kriisieelnõude menetlemiseks? Kas näete vajadust suuremaks erakondadeüleseks koostööks?" Jah, nagu ma ütlesin, Eesti Vabariigi julgeoleku huvides on kindlasti see, et Riigikogus ei oleks mingit pahatahtlikku obstruktsiooni ja peetaks sisulisi debatte. Loomulikult ei saa mina öelda, kuidas [peab] Riigikogus debatte pidama, aga ma omalt poolt olen soovinud erakondadeülest konsensust ehitada. See ei ole olnud lihtne. Sa oled ise olnud ühel koosolekul, kus selgus, et ühisosa on tegelikult väga keeruline leida. Aga see ei tähenda, et seda ei peaks püüdma leida. Seda peame igal juhul tegema, sest need otsused puudutavad kogu ühiskonda laiemalt ja mitte ainult praegu, vaid ka pikemas plaanis.

Kolmas küsimus: "Sõjapõgenike koju tagasi pöördumise võimaluse tekkimine ei ole seotud sellega, kas me oleme väsinud aitamast või milline on abistajate entusiasm. Praegune ühtsus ja abivalmidus ei pruugi püsida, sest arusaadavalt tähendab suur sõjapõgenike hulk Eestis täiendavaid kulusid, kellelegi rohkem tööd, koolis või töökeskkonnas pingeid ja konflikte. Solidaarsust tuleb ühiskonnas teadlikkult luua. Oht me rahvusriigile tuleb endiselt idapiiri tagant, mitte koos saabuvate põgenikega. Kas ja millised on valitsuse plaanid strateegilise kommunikatsiooni jaoks, et ühiskonnas luua arusaam, miks me sõjapõgenikke aitame, mida see me ühiskonna jaoks tähendab ja mida oodatakse kodanikelt järgmiste kuude jooksul?"

Ma olen absoluutselt nõus, et järgmiste kuude jooksul võib see entusiasm ja heasoovlikkus raugeda, sest täpselt nii ongi, et sellega tuleb kaasa pingeid, sellega tuleb kaasa täiendavat tööd. Me kogu aeg jälgime [olukorda] ja hetkel me ei näe muudatusi inimeste meelsuses. Pigem näitavad meie uuringud seda, et toetus sõjapõgenike abistamisele läheb üles ka muukeelse kogukonna hulgas. Näiteks meie strateegilise kommunikatsiooni osakonna tehtud avaliku arvamuse uuring aprilli keskel näitas, et toetus sõjapõgenike vastuvõtmisele on aeglases kasvutrendis, kogu ühiskonnast 77% toetas põgenike vastuvõtmist. Märtsi keskel oli see 79%, märtsi lõpus 80% ja aprilli keskel 81% elanikest. Kui me vaatame eestikeelseid ja muukeelseid [eraldi], siis [näeme, et] eestikeelsete hulgas on see veel suurem, püsides 91% peal. See on väga-väga kõrge. Ka muukeelsete elanike hulgas on toetus tegelikult tõusnud.

Solidaarsust tulebki teadlikult luua, sellega ma olen väga nõus. Ja ma olen väga nõus ka sellega, et meie oht ei ole mitte saabuvad sõjapõgenikud, kes on selle sõja ohvrid, vaid meie oht on endiselt idapiiri tagant tulev ja sellest on vaja kogu aeg rääkida. Samuti tuleb rääkida seda, et siin asuvad venekeelsed elanikud ei ole meie vaenlased. Isegi kui meil on erinev minevik, on meil ühine tulevik ja me peaksime keskenduma sellele, mis on meie ühisosa. Mulle tundub, et näiteks see, mis puudutab 9. maid – teil oli selle kohta ka eraldi küsimus –, me püüame muukeelsetele elanikele seletada, miks selle tähistamine sellisel kujul teeb eestikeelsetele haiget. Kui 9. mail või 10. mail oleks Stalin öelnud kõikidele, ka Eestile, et minge oma riigiga edasi ja tehke, mis tahate, nii nagu enne, siis ka meie saaksime tähistada seda kuupäeva kui sõja lõppu. Aga kuna meie rahva jaoks algasid kannatused, siis see ei ole meie jaoks mingi vabastamine, võit ega midagi positiivset. Vähemalt tagasiside muukeelse elanikkonna poolt on olnud see, et sellest tulebki rääkida rohkem. [Nemad] ei taha kellelegi haiget teha, [nad] tahavad oma lähedasi mälestada, seda peab samamoodi mõistma. Aga [nad soovivad, et me ütleksime], mis on lubatud ja mis on keelatud. Selle jaoks [on vaja] ka igasuguseid sümbolite loetelusid, et mis ei ole lubatud. See teeb asja mõnes mõttes lihtsamaks.

Sõjapõgenike puhul eks järgnevaid kuid täidavad need tegevused, kuidas sõjapõgenikke võimalikult sujuvalt ja probleemivabalt Eesti ühiskonna liikmeks võtta. 34 000 inimesest, kes on Eestisse tulnud, oli eelmise nädala seisuga ligikaudu 5000 sellist, kes vajas riigipoolset majutust. Kõik teised leidsid endale ise elamise. See tähendab, et ka nemad soovivad ühiskonda sulanduda nii, et mitte kellelegi koormaks olla. Neist enamik on juba õnnelikud selle üle, et neil on olnud võimalus sõjakoleduste eest pageda. Oluline on see, et me ikkagi vaataksime, et nii sõjapõgenikud kui ka meie oma elanikud saaksid sotsiaalteenuseid, lapsed haridust, keeleõpet ja kõike seesugust, ja meie oma inimesed kuidagi ei kannataks selle läbi.

Neljas küsimus: "Sõja osa on ka aktiivsed infooperatsioonid ja valeinfo levitamine. Faktikontroll ja valeinfo ümberlükkamine toimub mitmes väljaandes ja portaalis. Nii nagu koroonakriisis, siis on arusaadavalt julgeolekukriisis esile kerkinud uued kõneisikud, kelle intervjuud ja persoonilood avavad kriisi tausta ja selgitavad tehtud otsuseid ..." Ma vaatan, et aeg läheb halastamatult edasi, nii et ma lähen kohe vastuse juurde, et jõuaksin vastata. [Mainite veel seda,] et artiklid on maksumüüri taga. Me oleme valitsusena toetanud nii rahvusringhäälingu kui ka erameedia inglis‑ ja venekeelse sisu kvaliteedi tõstmist just sellepärast, et sisu jõuaks kõigini. Oleme toetanud ka valeinfo, faktikontrolli ja infomõjutuste teemadega tegelevaid algatusi. Lisaeelarve eelnõus on ette nähtud ajakirjandusväljaannetele madalama käibemaksumäära kehtestamine, mis peaks aitama erameedial hoida ühiskonna jaoks olulised uudised internetis avatuna. Aga loomulikult on meil tegemist eraettevõtjatega ja valitsus selliseid reegleid ju otseselt teinud ei ole. See peaks olema tegelikult ka eraettevõtjate eesmärk, et õige info kõigini jõuaks, aga me teame, et see alati ei pruugi olla nii, vaid huvi võib olla ka saada lihtsalt palju tarbijaid. Aga meedia ise on valeinfost ja selle levikust senisest rohkem rääkimas kui varasemalt, nii era‑ kui ka avalikes kanalites. Ma arvan, et see on positiivne areng. Igasugust ettekirjutust, mille me erameediale teeme, võidakse kohe lugeda kuidagi nii, et see on sõnavabaduse piiramine ja nende ettevõtlusvabaduse piiramine. Seetõttu ma loodan, et ajakirjandusväljaanded ka ise mõistavad, et on kõigi huvides, et aus ja tõene informatsioon oleks kõigile kättesaadav. Aitäh!

Hea peaminister, teile on ka täpsustavaid küsimusi. Kalvi Kõva alustab, palun!

Aitüma, hea Riigikogu aseesimees! Hea peaminister Kaja! Mul on küsimus elust enesest ja enda kogemuse pealt. Mulle tundub, et riik on [põgenikele] majutuse pakkumisel midagi valesti teinud või midagi tegemata jätnud. Kuidagi tundub, et põgenikud, kes siia tulevad, pannakse kuhugi suurtesse kogunemiskohtadesse. Paljud omavalitsused kasutavad ära oma tühje hooneid, et nendele rakendust leida, saades riigi poolt mingisugustki raha. Aga nende peredega, kes on pakkunud tasuta välja enda kauneid kodusid või mis iganes [majutuspaiku], ei ole ühendust võetud ja nendele pole midagi [riigi poolt] pakutud. Miks ma nii väidan? See maja, kus ma elasin viis aastat tagasi viis või kuus aastat [ja mis asub] kaunil Suurjärve serval, on ka elamiseks välja pakutud. Aga mitte keegi ei ole meiega ühendust võtnud. Jumala tasuta [pakume]! (Juhataja helistab kella.) See näitab, et riik on midagi tegemata jätnud, et kasutada ära heade inimeste heatahtlikku pakkumist.

Aeg!

Mingil hetkel lihtsalt võtad [pakkumise] maha, sest vaatad, et seda ei taheta.

Meil on loodud kinnisvaraportaali KV24.ee eraldi osa ukrainlastele elamisruumide pakkumiseks. Seal saavad kõik, ka sina, panna kirja oma elamisruumi ja seda pakkuda. Pikaajalist majutust on Ukraina inimestel, kes siin on, väga vaja. Riik tegeleb lühiajalise majutusega: kui saabuvad inimesed, kellel ei ole mitte kuskil olla, siis nähakse neile ette majutus kuuks ajaks. Aga selge on see, et aastaks on neil ajutine kaitse olemas ja nad peavad leidma endale eluruumi. Kui nad on ajutise kaitse saajatena registreeritud, siis kõik sellised eluruumid on väga teretulnud. Kinnisvaraportaalis neid pakkumisi on, sinna saab neid üles panna ja need suunatakse ukrainlastele, sealt saavad nad informatsiooni. Nii et kui kellelgi on midagi pakkuda, siis kindlasti tasub sinna info üles panna.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma küsin selle esimese vastuse teemal. Ma olen täiesti nõus, et tegelikult on sümboli lehvitamine samasugune vaenukõne nagu suuline kõne, ja kui me ühte karistame, siis peaks ka teist karistama. Oma vastuses selgitasite, et obstruktsioonile ei pea lihtsalt alla andma, selle ees taanduma, leppima kõigega, mida obstruktsiooniga ähvardajad soovivad. Ma olen sellega täiesti nõus. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on tegelikult olnud väga kriitiline ka selles osas, et perekonnaseaduse ja vanemahüvitise seaduse, nüüd ka toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse kohta esitatakse 300–400 muudatusettepanekut ja kohe kaovad viited registreeritud elukaaslastele ja kõik sellised asjad, mis võivad punase rätikuna tunduda. See on täpselt see taandumine, millest te räägite, ja see toimub – see toimub siin majas mitmete eelnõude puhul. Mul oleks väga hea meel, kui te oma ministritele ütleksite, et (Juhataja helistab kella.) siin saalis me oleme valmis selle ööistungi tegema ja need muudatusettepanekud ära menetlema ja tegelikult ei tohiks obstruktsiooni ees taanduda.

Aitäh! See on Riigikogu otsus. Meie saatsime selle eelnõu ju selliselt, et need teemad olid sees, ja see, kuidas te seda Riigikogus menetlete, [oleneb] loomulikult teie enda protseduuridest. Ei ole minu asi seda öelda. Loomulikult, mina olen endiselt seda meelt, et sellised võitlused tuleks vastu võtta ja seista selle eest, mis on õige.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Ma küsin samal teemal, aga teise nurga alt. Te olete praegu korduvalt rõhutanud, et püüate otsida kompromisse, teha koostööd erinevate poliitiliste jõududega, üritate saavutada konsensust, aga alati see ei õnnestu. Põhjused olete ka välja toonud. Aga mõnikord tundub, et te ise provotseerite konflikte siin parlamendis. Võtame kas või sellesama välismaalaste seaduse, millele me oma arupärimises vihjame. Teil oli ju võimalik see Ukraina tööliste teema täiesti eraldi seaduseelnõuna siia sisse tuua ja seda kiiresti menetleda. Teil oli võimalik siduda see teema umbusaldusavaldusega valitsusele või peaministrile. Teil olid need teised hoovad, kuidas seda asja teha, mitte sõita lihtsalt üle. Ja praegu, kui president on selle tagasi lükanud, te jälle sõidate üle. Te ütlete, et saadate selle muutmata kujul parlamendi suurde saali tagasi. Miks te ise provotseerite sellist opositsiooni teatud jõudude käitumist oma käitumisega?

Kuidas see provokatsioon on? Täitsa huvitav! [Hoopis] usaldusega sidumine on ülesõitmine, täielik ülesõitmine igasugusest debatist, muudatusettepanekutest, kõigest. See on ülesõitmine. Aga seda tuleb teha, kui obstruktsioon on ebamõistlik ja olulised asjad lihtsalt seisavad selle taga. See on pigem erandlik meede just sellepärast, et kui seda kogu aeg kasutada, siis võimalust debatti pidada üldse ei olegi. Nii et ma ei oska teie etteheitele kuidagi vastata. Kuidas see provokatsioon on, kui toetame seda, mille oleme välja käinud?

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma olen selle debatipidamisega väga nõus. Võib-olla lihtsalt järgmiseks korraks mõtlemiseks, et debatile aitab väga palju kaasa see, et kui austatud peaminister tuleb parlamendi ette ja teeb poliitilise avalduse lisaeelarve teemal, mis on väga oluline asi, siis meil oleks võimalik ka küsimusi esitada ja debatti pidada. See oleks hea.

Ma kuulasin teie kõnet lisaeelarve teemal ja te rõhutasite mitu korda, et see on sõja[aja] eelarve – no sellised head terminid – ja et ärme paati kõiguta, keskendume riigikaitsekulutustele. Aga mina juhiksin tähelepanu sellele, et inimeste toimetulek, mida see lisaeelarve mõnes kohas, jah, hästi natukene puudutab, aga mitte eriti, just kogu seda hinnakallidust, on ka nagu turvalisuse küsimus. Kui me vaatame Prantsusmaad, siis sealsed paremäärmuslikud jõud oleksid peaaegu valimiste esimeses voorus võidu saanud. Ka meil on valimised tulemas. Inimesed saavad pahaseks (Juhataja helistab kella.) ja meil on poliitilisi jõude, kes võivad selle teemaga mängida. Äkki te kommenteeriksite seda?

Aitäh! Kõigepealt, eelarve üleandmisel ei ole kunagi olnud küsimuste [vooru], sellepärast et parlamendisaadikud ei ole veel saanud eelarvega tutvuda ja küsimused on alati esimesel lugemisel. Kõikide teiste poliitiliste avalduste puhul olen ma alati küsimusi lubanud. Ja ma olen väga nõus, et debatt peab olema.

Nüüd inimeste toimetulekust. Tõesti, hinnatõus on see, mis kõigile muret teeb. Arusaadavalt, nagu ma ütlesin ka oma kõnes, me panime selle lisaeelarve kokku lühikese ajaga ja selle fookuses on väga selgelt kaitseteemad, elanikkonnakaitse, samuti energiajulgeolek ja põgenikega seotud kulutused, lisaks toimetuleku piirmäära tõstmine just selleks, et kõige haavatavamad saaksid abi. Seda on ju näiteks ka Helmen Kütt pidevalt ette pannud, et seda tuleks teha, ja seda me nüüd teemegi.

Loomulikult, me ei lahenda selle lisaeelarvega kõiki muresid. Hinnatõusuga ongi väga keeruline maadelda, sest meil tegelikult saavad kokku kaks asja: ühelt poolt kõrge inflatsioon ja teiselt poolt tõenäoliselt majanduslangus, mis tuleb koos sõja mõjudega. See on kõige hullem kombo. Kui sul on kõrge inflatsioon, siis selle jaoks on kaks tööriista: üks on see, et sa kärbid eelarvet, ei kuumenda majandust üle, ja teine on see, et sa tõstad intressimäärasid. Kui aga kokku saavad majanduslangus ja kõrge inflatsioon, siis ei saa neidsamu tööriistu kasutada. Seetõttu on see keeruline. Aga loomulikult peame vaatama, kuidas inimesed hakkama saaksid.

Meie eesmärk on alati olnud see, et sissetulekud suureneksid rohkem, kui hinnad tõusevad. Siiamaani on see nii olnud. Nüüd, esimene aasta see tõenäoliselt nii ei ole, sellepärast et palju väga halbu faktoreid langeb kokku. Aga jah, selle lisaeelarvega me paraku kogu maailma probleeme lahendada ei saa.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Selle eest tuleb tõepoolest kiita, et toimetulekupiiri tõstetakse. Seda oleks võinud tõsta juba jaanuaris, kui tehti muudatusettepanekud, ja see oleks aidanud inimestel ka selle energiakriisiga seotud suure hinnatõusuga [toime tulla]. Aga hea, et see nüüdki toimub. See on tõesti tunnustust väärt. Kui ma infotunnis küsisin teilt, kas see 50‑eurone toetus laieneb ka piiratud, osalise töövõimega või täiesti töövõimetutele inimestele, siis te ei osanud vastata. Kas te nüüd oskate öelda, kas see on ainult vanaduspensionäridele ja lastele või on see ka piiratud töövõimega ja täielikult töövõime kaotanud inimestele?

Aitäh! See peaks laienema kõigile.

Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! ERR‑is oli 23. aprillil uudis, kuidas riik kaardistab sõjapõgenike tarbeks tühjana seisvaid maju ja kortereid. Ehk siis need, kes pole oma korterit või maja pikka aega kasutanud, võivad saada riigilt kõne palvega see sõjapõgenikele välja üürida. Riik otsib kantsler Mändmaa sõnul eluruume pidevalt juurde. Muu hulgas on Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium kaardistanud ära 26 000 niisugust maja ja korterit, mille elektriarved viitavad, et tõenäoliselt neid pidevalt ei kasutata. Kas ma sain õigesti aru, et riik on 26 000 Eesti inimese suhtes rakendanud ebaseaduslikku jälitustegevust, nuhkinud nende elukondlike harjumuste järele? Kes on elektrifirmadele andnud selle õiguse? Kuidas on Sotsiaalministeerium saanud kätte need väga personaalsed andmed? See on eraomandi puutumatuse küsimus. Põhiseadus sätestab, et eraomand on puutumatu. Elektritarbimise leping on kõigele lisaks ka konfidentsiaalne kahe osapoole vaheline leping. Samas kantsler Mändmaa ütleb, et need inimesed hakkavad saama riigilt kõnesid sooviga (Juhataja helistab kella.) kinnisvara välja üürida.

Aeg!

Kas järgmise sammuna, kui põgenike arv suureneb ...

Proua Helme!

... hakatakse meie kinnisvara kallale minema ja meie põhiseaduslikke õigusi rikkuma ...

Hallo!

... ja meie kinnisvara meilt ära võtma?

Ei, te ei saa õigesti aru ja ei hakata.

Head kolleegid, püüame ühe minuti sisse ära mahtuda. Praegu läks [küsimuse esitamise peale] 1 minut ja 30 sekundit, seda on natukene liiga palju kokkulepitud ajast üle. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud valitseja! Solidaarsusest sõja ajal – suurepärane pealkiri. Aga kuidas lugupeetud peaminister kommenteerib seda, et me oleme kõik Venemaa naaberriigid, aga kui vaadata, kui palju eestlane, lätlane või leedukas on suhtarvuna per capita SKT‑st panustanud Ukraina abistamisse, siis Eesti on maailmas esikohal, Leedu on kolmandal kohal ja Läti meie kahe vahel seitsmeteistkümnendal kohal? See on Kieli [Maailma]majanduse Instituudi analüüs esimese sõjakuu kohta. Kus see solidaarsus siin on? Meie ja Läti vahe jõukuse koha pealt ei ole seitsmeteistkordne. On see solidaarsus või on see mingisugune soleerimine teie juhitava valitsuse puhul?

Aitäh! Iga riik teeb oma otsused ise, iga riigi valitsus otsustab ise, kuidas nad Ukrainat aitavad ja kui palju nad saavad Ukrainat aidata. Meie oleme otsustanud Ukrainat aidata nii palju, kui vähegi võimalik, sest on meie enda kaitse küsimus, et Putin seda sõda ei võidaks, vaid Ukraina võidaks. Seesama agressor ohustab ka meid. Ma ei oska kommenteerida teiste riikide otsuseid, saan kommenteerida oma otsuseid.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud valitseja! Mul on küsimus sellisest aspektist, et teatavasti meie loobume Venemaa gaasist ja [teeme seda] selleks, et see sõda ei saaks jätkuda. Aga kuidas te suhtute sellisesse informatsiooni, et meie siin pingutame igatpidi, aga Ukrainast jooksevad läbi gaasitorud? Kas Ukraina kasutab seda gaasi või on ta analoogselt meiega loobunud nendest gaasitarnetest, et mitte rahastada Vene sõjamasinat? Mul on palve, et selleks, et te ei jääks rumalasse olukorda, vastake siis, kui te täpselt teate.

Aitäh! Ei, ma ei tea täpselt. 

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Ukraina sõjapõgenikele on korraldatud kohesed lasteaiakohad, nende lastele on võimaldatud tasuta huvialaringid ja huvialaharidus, neile on võimaldatud tasuta rongisõit, bussisõit, kino ja veekeskuse külastamine. See on ainult üks osa soodustustest, mis nendele on võimaldatud. Võrreldes meie enda inimestega, kes seda kõike ei saa – ei saa lasteaiakohti tasuta, ei saa tasuta kinos ja veekeskuses käia, ei saa tasuta bussi ja rongiga sõita ega mitte midagi nendest hüvedest –, seletage ära, milles see solidaarsus seisneb. Kuhu jäävad meie oma inimesed? Kus on siin võrdne kohtlemine?

Aitäh! See, mida riik teeb – riik kohtleb kõiki täpselt võrdselt. Meil on ajutise kaitse saanud inimesed, kellel on vastavalt Euroopa reeglitele õigus saada neid toetusi, mida nad saavad. Need asjad, millele teie viitate – kohalikud omavalitsused otsustavad lasteaia kohatasu üle ja selle üle, kui palju neid kohti on ja kes sinna saavad. Samamoodi eraettevõtjad, kes pakuvad teenuseid, otsustavad, milliseid hindu nad küsivad. Ma ei tea, aga mulle lihtsalt kuidagi tundub teie jutu põhjal, justkui te oleksite kade. Need inimesed tulevad siia, neil ei ole mitte midagi hinge taga. Neil ei ole ... (Keegi räägib saalis vahele.) Kas ...

Härra Helme!

Ühesõnaga, jah, ma saan aru, et see tekitas teis väga tugevaid tundeid, et te hakkate karjuma kohapealt, aga ma siis lõpetan.

Kert Kingo, mis on protseduuriline mure?

Tänan võimaluse eest! Palun istungi juhatajal tuletada peaministrile meelde, et tema on tulnud siia arupärimisele vastama, mitte siit puldist kellelegi moraali lugema või sõnu suhu panema või hakkama psühholoogilist hinnangut andma.

Kõik juhatajad läbi aegade on siin öelnud, et küsija küsib ja vastaja vastab. See, milline küsimus küsitakse, ja see, milline vastus antakse, on täpselt iga küsija ja vastaja enda otsus. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mul on küsimus, mis on sisuliselt palve, et täpsustataks vastust Moonika Helme küsimusele. Kust ikkagi on pärit need elektritarbimise andmed 26 000 majapidamise kohta, [nende kohta,] kes väidetavalt just nagu ei kasuta sihipäraselt ja kogu aeg oma korterit või maja või muud elamispinda? Kes on andnud loa niisuguse jälitustegevuse tegemiseks? Kust on niisugused andmed võetud ja mida kavatsetakse nendega pikemas perspektiivis teha?

Aitäh! Ma eeldan, et need andmed pärinevad elektritootjatelt, kes elektrit müüvad.

Hea peaminister, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised ja kõigepealt saab sõna arupärijate nimel Riina Sikkut.

Suur tänu, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid ja peaminister! Ma tunnistan, et küsimused olid pikad ja põhjalikud. Oleks oodanud ka sama põhjalikke vastuseid. Omalt poolt ma tänan ja saan aru, et valitsus kahtlemata pingutab. Pingutab ka lisaeelarvega praeguses julgeolekuolukorras, et meie kaitsevõimet parandada ja põgenikega toime tulla.

Samas see, mis puudutab Riigikogu tööd ja obstruktsioonile allumist – me näeme, et tegelikult ministrid on nõus nende muudatustega, mis tehakse eelnõudesse, mille kohta üks erakond on esitanud 300–400 ettepanekut. Minister mitte ainult ei ole komisjoni istungil nõus muudatusettepanekuga, vaid ta ka avalikult ajakirjanduses selgitab, miks selle tegemine oli mõistlik. Ma väga palun, et valitsus hoiaks ühte joont, ja see, et me obstruktsiooniähvardustele ei allu, võikski olla selline läbiv joon. Aga see ei puuduta eelnõusid, milles on pikaajalist mõju omavad otsused ja kriisivajaduste lahendused kokku pandud. Need võiks hoida eraldi. Kahtlemata on välismaalaste seaduse puhul [võimalik saavutada] menetluslik ajavõit, aga ma ei ole kindel, kas see on läbi kaalutud. Tegelikult võiks hoida selget joont, et kui Riigikogu liikmetelt palutakse lisaeelarve kiiret menetlemist ja fookuse hoidmist ainult kriisimeetmetel, mitte selle laiendamist teistele teemadele, siis valitsus ise käitub samamoodi.

Teiseks see, mis puudutab erakondadeülest koostööd. Jah, ma tean, et see on raske, aga sobivat formaati tuleb edasi otsida. Ja isegi kui kõik ei ole koostööks valmis, siis suur osa ikkagi on. Siin saalis kahtlemata, ma arvan, on ka see kahekolmandikuline toetus võimalik leida.

Sõjapõgenike teema – see kolmas küsimus strateegilise kommunikatsiooni kohta, et ühiskonnas oleks arusaam, miks me põgenikke aitame, kuidas me neid aitame ja mida see ühiskonna jaoks tähendab. Ka siin saalis esitatud küsimused peegeldavad, et seda teadmist ei ole. Seda, kes ja kuidas saab lasteaiakoha ja kas põgenikele antakse eeliseid, on vaja avalikult selgitada, sest vaatamata [vastumeelsuse] õhutamisele, tekiks vastumeelsus ju niikuinii. Ühelt poolt peegeldavad need küsimused viimase 30 aasta mahajäämust meie sotsiaalsektoris. Kui sotsiaalhoolekandesse on kogu aeg eelarvest väga vähe raha eraldatud ja mahajäämus on suur, ka kohalike inimeste rahulolematus on suur, siis on arusaadav, et kriisi ajal see nõrkus võimendub. Tekib mure majutuskohtade leidmisega ja sellega, kui põgenike suhtes ollakse kuskil helde. Arusaadavalt tekitab see pahameelt ja seda ongi vaja selgitada. Seda on vaja korduvalt selgitada, sealhulgas kinnitada, et ka kõik Eesti inimesed saavad enda jaoks vajalikke teenuseid ja nende ligipääs ei halvene, ja selgitada, millised on need sammud, mida valitsus teeb, et seda tagada.

Neljanda küsimuse vastus. Muidugi ei soovi me meediat tsenseerima ega erameediasse sekkuma hakata, aga see selge sõnumi valitsuse poolt, kuidas ära tunda valeinfot, võiks olla kriisi ajal kõigile loetav. Küsimus on ka selles, et kui erameedia toimetulek sõltub tasust, mida küsitakse näiteks sõjaaegse Kaitseväe juhtkonnaga tehtud persoonilugude ja muu seesuguse eest – ma olen nõus, need ongi head lood –, siis [tuleks kaaluda,] kas on võimalik luua kompensatsioonimehhanism. Seda võiks vähemalt arutada ja kaaluda. Seda ei saa panna lihtsalt meediaväljaannete südametunnistuse peale, et proovige sõja ajal vastu tulla. Võib-olla tõesti mõni tuleb vastu. Aga ma arvan, et meil on ühiskonnana ühine huvi seal taga niivõrd suur, et võib-olla seda saab lahendada ka kompensatsiooniga. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! (Naerab.) Ma vaatasin fraktsiooni suurelt ekraanilt seda, mis siin saalis toimub, ja vanamees, nagu ma olen ... Muide, aitäh, liberaalid, selle kahe nädala taguse mõnitamise eest, kuidas ma olen vanamees ja kuidas ma enam voodis hakkama ei saa ja nii edasi. Mõni pani siin lausa venekeelsete kirjadega plakati välja. Suur aitäh teile! Näitasite, kui sallivad te olete, kui mõistvad te olete, kui arusaajad te olete, kui sisulist diskussiooni pidada oskavad te olete. No lihtsalt suurepärane! Kes lubas mul hambad kurku lüüa ja kes lubas, ma ei tea, mida teha. No tore! See [oli öeldud] kõrvalepõikena.

Aga vaatasin fraktsioonis seda[, mis saalis toimub,] ja lihtsalt naer tuli peale. Vanamees, nagu ma olen, pioneerikoondus tuli meelde. Pioneerid viksilt ja viisakalt küsivad igasuguseid toredaid küsimusi ja pioneerijuht reipalt vastab neile, kui tore on Lenin, kui hea on valitsus ja kui pahad on kapitalistid. Kui neid kuramuse kapitaliste ees ei oleks, siis meil oleks kommunism ja siis meil oleks hästi. Aga näe, obstruktsiooni tahavad teha ja see on lihtsalt enneolematu. Muide, enneolematu on ka see, et Riigikogu täna hääletab seaduse rikkumise poolt. See on enneolematu! Sellist asja ei ole siin varasemate koosseisude ajal olnud. Ja see on Kaja Kallase ehk minu‑valitsuse suurepärase teerullitaktika tulemus. See on banaanivabariik kõige ehedamal kujul.

Aga tuleme arupärimise juurde. Pioneerikoondus sai läbi, kui meie tulime saali ja hakkasime sisulisi küsimusi esitama. Ja siis kohe tuli välja, et meile tuleb moraali lugeda, meid tuleb paika panna, meile tuleb selgeks teha, kui halvad me oleme, kui rumalad me oleme, kuidas me ei saa aru, mis asi on solidaarsus. Inimesed tulevad sõjast, nad on kõik kaotanud. Jah, me saame sellest aru. Me saame sellest aru! Aga me saame aru ka sellest, et Eesti on väike riigike ja Eesti inimesed elavad vaeselt. Mul oli laupäeval kohtumine rahvaga. Teate, mul olid vahepeal pisarad kurgus. See, kui vaeselt elavad inimesed ja kuidas pensionärid lõikavad nööriga leiba sõna otseses mõttes, on masendav. See on lihtsalt kohutav! Ja siis tullakse siia lisaeelarvega ja virutatakse 250 miljonit või palju seal oli, 270 miljonit, no ega ei olegi suurt vahet, ülemäära suureks paisutatud sõjapõgenike kontingendile. Ülemäära suureks paisutatud! Eesti ei ole võimeline võtma vastu nii palju inimesi. Eesti ei ole võimeline tagama võrdselt, solidaarselt – teema on ju solidaarsus – oma inimestele ja sõjapõgenikele kõike seda, mida on nii oma inimestel kui ka sõjapõgenikel vaja.

Ma ei vaena sõjapõgenikke. Ma ei vaena kedagi. Ma ei ole putinist. Ma arvan, et siin saalis olen mina see üks inimene, kes tunneb Venemaad peaaegu kõige paremini – nii ajaloolasena kui ka Nõukogude armee kogemust ja Venemaal teenimise kogemust omavana. Ma arvan, et ma tunnen Venemaad, ma tunnen vene inimest, ma tean, mis riik on Venemaa. Ma tean, mis riik oli Nõukogude Liit. Mul ei ole mingeid illusioone selles suhtes. Mitte mingeid! Aga ujutada Eesti vastutustundetult üle meile üle jõu käiva hulga inimestega on kuritegu eesti rahva vastu. Ma täiesti selgelt ja ühemõtteliselt deklareerin praegu: igasugune sõjapõgenike maaletoomine tuleb päevapealt lõpetada. Meie mõõt on täis. Kui me tahame neile tagada kvaliteetseid teenuseid ...

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

... mis oleksid samaväärsed ka meie oma inimeste jaoks, siis tuleb see päevapealt lõpetada.

Veel üks väga oluline teema. Ukrainlased võitlevad ka meie eest, see on meile kõigile selge. Aga meie laseme üle Vene piiri tulla sadadel, tuhandetel – paneme koma vahele, muidu on jälle "sadadel tuhandetel", nagu te, liberaalid, oma, noh, ma ei oska öelda, poole ajuga suutsite sealt välja lugeda – inimestel uhiuute Ukraina passidega. Ameerika Ühendriigid muide ei tee seda. Ameerika Ühendriigid on keeldunud vastu võtmast Ida‑Ukrainast pärit Ukraina kodanikke julgeolekukaalutlustel. Ameerika Ühendriigid on muidugi tühine väike riigikene olematu sõjaväega, mitte nii nagu Eesti, mis on suur ja võimas, maailmas asju otsustav riik. Aga meie laseme tulla siia inimestel, kelle tausta me ei tea, kelle eesmärke me ei tea, kelle manipuleeritavust me ei tea – tuhandete kaupa. Miks? Ma ei tea, miks.

Ma ei tea, miks Reformierakond on aastakümneid takistanud Eesti julgeoleku parandamist, miks meil Kaitseväe arendamine on kogu aeg nagu mingi kännu taga kinni. Nüüd räägitakse sellest, kuidas, oi kui palju me neile raha andsime. Aga seda, mille peale see raha läheb, me veel ei tea. Tibusid loetakse sügisel. Sõjapõgenike teema on niivõrd tõsine teema, et sellesse ei saa suhtuda sellise fuu-faa-faa-üleolekuga, et nad on kõik kaotanud ja meie peame neid aitama. Me peame aitama täpselt nii palju, kui me aidata suudame, ja praeguseks on see mõõt ilmselgelt täis.

Solidaarsusega lõpetades: kui me ei pane siin piiri ette, siis meil see solidaarsus sõjapõgenike vastuvõtmisega ühel hetkel puruneb. Meil tekib kolmnurkne, vastuoludest terav ja mürgitatud ühiskond. Ühelt poolt [on meil] need inimesed, kes on siin olnud juba nõukogude ajast alates ja kellest paljud on naturaliseerunud, ära teinud eesti keele eksami, taotlenud kodakondsust või halli passi. Siis on [meil need] uued, kellele antakse kõikvõimalikke privileege, niinimetatud ukrainlased, kellest vähemalt 80% on venelased. Ja siis on eestlased, kes peavad kõik selle kinni maksma. See on mürgitatud kolmnurk, mis ei saa lõppeda üleüldise solidaarse üksteise armastusega. Mul on muidugi kahtlus, et praegune valitsus keeldub seda reaalsust tunnistamast, aga ma juhin sellele siit puldist tähelepanu. Meil on solidaarset ühiskonda vaja ja see tee, mille praegune valitsus on valinud, ei vii meid solidaarse ühiskonnamudeli juurde. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud valitseja! Minu kõne mõte on umbes samasugune nagu Mardil, aga erinevalt Mardist ja paljudest teist olen ma täna hommikul kaks tundi kuulnud riigi lisaeelarve sisu kohta ministritega diskuteerides. Nii et mul on praegu natukene rohkem infot [kui teil], aga muidugi vähem kui peaministril.

Ma küsisin peaministrilt, kas me ei ole liiale läinud, kui esimesel sõjakuul antud abi vaadates näeme, et meie Eestina oleme esikohal per capita ja lätlased on 17. kohal maailma riikide seas, leedukad kolmandal kohal. Samas Venemaa on meie ühine naaber. Kui üks poiss on ülipüüdlik kurja poisi kõrval ja naaber on tagasihoidlik, ei ärple ja nii edasi, mis te arvate, mida see suur ja paha poiss võib mõelda? Aga see selleks. Jah, Kaja Kallas ütles, et me oleme andnud kõik, mis võimalik. Aga lätlased ja leedulased, eriti lätlased, ei ole andnud. Vastupidi, nad on tagasihoidlikud olnud. Mäletate, kuidas Saksamaa kaitseminister veel mõni aeg tagasi ütles, et endalgi pole. Aga mis on Saksamaa ja mis on Eesti? Aga see selleks.

Praeguse eelarve järgi on meil jaanipäevaks 50 000 sõjapõgenikku. 50 000! Vaatame nüüd, mis selles eelarves on välja toodud. Näiteks ma vaatan, et siin on psühhosotsiaalse toe ja vaimse tervise jaoks [ette nähtud] 2 miljonit eurot. Ma olen aastaid aidanud naiste tugikeskustel oma napi katuserahaga [palgal hoida] psühholoogi, kes tuleks ja toetaks neid lapsi natukenegi psühholoogi pilguga – neid, kes on kodust välja aetud. Ja nüüd antakse 2 miljonit siia tulnud ukrainlastele. Põgenike psühholoogiliseks toetamiseks on 0,41 miljonit, sotsiaaltoetusteks 36 miljonit. Väga huvitav on toimetulekutoetus kohalikele omavalitsustele: 21 834 leibkonnale antakse kokku 28,57 miljonit, seejuures 10 275‑le Ukraina leibkonnale 22,24 miljonit ja 11 559‑le Eesti leibkonnale 6,34 miljonit. Üks selline detail.

Paljud opositsioonierakonnad mäletavad, kuidas viimase eelarve puhul tõmmati vesi peale kõikidele ettepanekutele: 1,2 miljonilt 360 medõe koolitamiseks või 4 miljonit päästjate miinimumpalga peale saamiseks või laste huviharidusele ja nii edasi. Polnud raha, polnud pappi. Nüüd lendab pappi küll. Vaatame, mis on lennanud – on sõjaliselt 280 miljonit kaitseministri tänahommikuste arvestuste [järgi]. Ja nüüd, siin on küll 243 [miljonit] nendele Ukraina sõjapõgenikele, kes on tulnud, aga tegelikult neid tuleb siia juurde veel üsna palju ja mina sain kokku 267 miljonit. Nii et kokku on see 280 + 262.

Mäletate, et Eesti oli per capita absoluutselt kõige suurem Ukraina abistaja maailmas. Kaugel sellest, [meie abi on moodustanud] 0,8% SKT‑st. 0,8%! Ameerika Ühendriikide puhul oli [see näitaja] 0,04, Leedul 0,05 ja teisel kohal oleval Poolal 0,17. See on Kieli Maailmamajanduse Instituudi raport esimese sõjakuu kohta. Ja kui peaminister ütles, et jah, solidaarsus küll (Juhataja helistab kella.), aga Eesti annab kõik endalt ära ...

Härra Ernits, kas te vajate lisaaega?

Jah, oleks küll vaja.

Palun siis reageerida!

Ja kellukene ka siis võib‑olla!

Kellukene käis juba. Nii et palun!

Jaa, aitäh! Nii et ma ei näe siin hästi solidaarsust. Aidata tuleb, aga ei tohi unustada ära ka oma rahvast. Ja see teeb mulle ja mitte ainult mulle muret. Saarimaa siseminister Klaus Bouillon ütles 22. märtsil – [Saarimaal] on miljon elanikku –, et meie mõõt on täis. Nende mõõt on täis! Aga mõõt oli täis selle järgi, et kuni 21. märtsini tuli nende miljonilisele liidumaale 90 sõjapagulast päevas, aga 22. märtsil tuli juba 300. [Seepeale] siseminister Bouillon ütles, et meie mõõt on täis. Sellest on juba hulk aega möödas.

Nii et tegelikult peaks selle abistamise juures küsima endalt, millal meie mõõt täis on. Kas me tõesti abistame ennast sandiks, oma inimesi nii‑öelda tõrjudes? Aga muidugi kõigest sellest me saame aru alles hiljem, praegu on liiga vara veel. Riigikontroll praegu veel ei tegutse, aga õige varsti tulevad need raportid. Jah, tõesti, Kieli Maailmamajanduse Instituudi raport on juba esimese sõjakuu [kohta] valmis, kiiresti, ja on valmis veel mõned raportid, millest ei jõua siin rääkida. Need on rahvusvahelised raportid.

Aga mis mõju avaldab see suur, maailmarekordi tasemel abistamine Eesti enda rahvale ja Eesti riigile ja eelkõige Eestile kui rahvusriigile? See on kõige olulisem. Jah, tulevad ukrainlased, aga enamik neist on käinud vene koolis. Enamik on vene koolist. Loomulikult on tulnud siia igasugust rahvast, aga ka sellest puudub meil vähemalt ülevaade. Nii et solidaarsus on tore asi ja aitäh arupärijatele sotsiaaldemokraatidele selle sõnastamise eest, aga mina siin solidaarsust kuidagi ei näe. Kuigi see võiks olla. Aitäh!

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! See arupärimine on läinud minu arvates suhteliselt rappa – selle arupärimise tõlgendus ja need viimased sõnavõtud. Seepärast ma mõtlesin, et tulen ja räägin ka natukene.

Mulle meenub, et kui suuremad lahingud Ukrainas hakkasid, siis erakondade esimehed käisid peaministri kutsel tema juures ja me rääkisime. Peaministril oli üks üleskutse: proovime natuke ühtsed olla ja proovime mitte konflikte tekitada. Küll väga viisakalt, aga juba toona väljendas EKRE esimees kõike seda, mida me nüüd hakkame siin saalis kuulma ja mida me Mart Helme suust juba kuulsime ja mida me kuulsime ka täna lisaeelarve kommentaarides Martin Helme suust: kõik ukrainlased, kes siia on tulnud, on pahad, kaabakad ja pätid. Seda on päris piinlik kuulata.

Kui tavaliselt on ikka niimoodi, et Eesti riik sammub ees ja inimestel on võimalik järele tulla, siis see, mis puudutab ukrainlaste abistamist ja toetamist, sõjapõgenike abistamist, reeglina naiste ja laste abistamist, selles olukorras, ma ütlen, on rahvas kõndinud ees ja riik on lohisenud järel. Seda on teinud Eesti rahvas. Eesti rahvas on näidanud oma toetust neile, kes surevad meie eest, neile, kes võitlevad meie eest. Ei tehta seda niisama, vaid tehakse sellepärast, et meie tahame täpselt sellel hetkel – täpselt sellel hetkel –, kui juhtumisi kõige halvem meiega siin Eestis peaks juhtuma, et meiega käitutaks samamoodi.

Väga kurb on kuulda, kui Eestit tehakse väiksemaks. Mina ütlen, et Eesti saab hakkama iga sõjapõgeniku, iga Ukraina sõjapõgeniku aitamisega, kes siia on tulnud. Eesti ei ole jõuetu, väeti ja abitu riik, vaid väga normaalne, tugev ja korralik riik, mis saab sellega hakkama. Ma olen nõus, et teine pool on tegemata. Minu arvates on ebaõiglane tulla siia pulti ja rääkida sellest, et põgenikud on pahad, ukrainlased on pahad. Ühelt poolt öeldakse, et jaa, natukene me tõesti mõistame Venemaa agressiooni hukka, aga teisalt tambitakse neidsamu sõjapõgenikke ja nende olukorda siit puldist. Väga häbiväärne. Väga häbiväärne! Nemad ei ole süüdi, vaid Eesti Vabariigi valitsus on jätnud oma töö tegemata. Ukrainlased põgenevad sõja eest, nemad vajavad toetust ja abi. Aga valitsus on jätnud selle poole tegemata, et ka Eesti inimene vajab täna abi ja toetust.

Lugupeetud peaminister, see oligi kõik see, mis ma enne oma küsimusega tahtsin tegelikult öelda. Kuidas on lood Eesti inimeste toetamisega selle kõrge inflatsiooni korral? Inimesed, kes satuvad raskustesse, inimesed, kes satuvad hätta, neil on probleemid ja mured. Tavaliselt just populistlikel jõududel on väga kerge nende muredega, nende inimestega manipuleerida. Me nägime Prantsusmaa presidendivalimisi. Seal kahjuks ei olnud Ukraina küsimus ja sõda esimene teema, Prantsusmaal on oma asjad ja oma loogikad. Seal oli esimene, põhiline teema elukallidus, see, kuidas inimestel läheb ja kuidas nad hakkama saavad. Tõesti oli probleem, et Le Pen oli esimeses voorus suhteliselt lähedal Macronile, suhteliselt lähedal. Meil on valimised ees, hinnad tõusevad, olukord läheb halvemaks. Meil on see kõik ees. Ma väidan, et inimeste toimetulek – me näeme seda täna siin saalis, me kuuleme seda – on väga otseselt julgeolekuküsimus ja see on alles algus. Sellepärast olengi ma väga mures, et me saame lisaeelarve, mis mitte kuidagimoodi ei aita Eesti inimesel [paremini] toime tulla.

Palun mulle kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Sügisel me jõuame olukorda, kus toimuvad kärped. Selles mõttes kärped, et hinnad on kallimaks läinud. Selle lisaeelarvega ei anta juurde toetusi ülikoolidele, kutsekoolidele, ei anta juurde palgaraha, ja me näeme, kuidas tegelikult toimuvad kärpimised. See mõjutab väga paljusid ja lööb väga paljusid perekondi väga valusalt. Lõppkokkuvõttes on see turvarisk, see on julgeolekurisk, sest toimetulek, ma rõhutan veel kord, toimetulek ja julgeolek on [omavahel tihedalt] seotud. Meil on Eesti parlamendis kahjuks sellised poliitilised jõud, kes kasutavad seda ära ja kasutavad väga-väga kurjalt ära ja lõppkokkuvõttes mitte nende inimeste vastu, sest selle debati fookus läheb täiesti valesse kohta. Ma kardan, et lõpuks toimub samasugune kaklus nagu alati, kuigi tegelikult me peaksime pidama debatti, kuidas neid inimesi aidata.

19%-line hindade kallinemine tähendab sisuliselt seda, et kui sa saad 100 eurot palgaraha, siis sellest 19 eurot on kadunud. See on väga suur raha. Väga suur raha! Ka pensionäride jaoks on see väga suur raha, mille elukallidus ära sööb. [Seetõttu] me tõesti peame teatud toetusi tõstma, et inimesed hakkama saaksid, aga seda probleemi toetustega ei lahenda. Seda probleemi ei lahenda toetustega. Seda probleemi tuleb lahendada sellest otsast, et inimesed saaksid oma palgaga ära elada. Inimesed peavad saama oma pensionist ära elada, sellega toime tulla, ilma et enamik neist toetusi vajaks. See on väärikuse ja põhimõtte küsimus. Seda see lisaeelarve kahjuks ei adresseerinud.

Minu üleskutse kõigile kolleegidele on: ärme teeme Eestit väiksemaks! Eesti ei ole väike, abitu ja jõuetu riik. Eesti suudab toetada ukrainlasi, me suudame toetada neid sõjaliselt, me suudame toetada neid siis, kui nad siia tulevad. Aga me peame suutma toetada ka oma inimesi täpselt sama palju või isegi rohkem. Mitte ainult ukrainlased ei ole need, kes vajavad abi ja tuge ja turvalisust ja julgeolekut. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea arupärimisele vastaja! Head arupärijad ning inimesed, kes te jälgite meid kas stenogrammi järgi Sinu Toru kaudu või siis vaatate Riigikogu kodulehte! See sõnade ühendus "sõda ja solidaarsus" – ma ei peatuks siin nii palju sõjal, vaid pigem solidaarsusel ja [läheneksin sellele] hoopis ühest teisest vaatenurgast.

Olles nüüdseks jupp aega – äkki 2014. aastast? – igal nädalal Vene saatkonna ees pikette teinud, on mõte olnud ainult üks: olla selle riigi ja rahvaga solidaarne. Jah, ma mäletan, kuidas alguses inimesed ütlesid, et oi, seal käib madin, seal Maidanil, äkki saaks verd anda. Ma ütlesin, et nalja teete või, see kolm liitrit verd, mis me siin korjame, selle lennutamine Ukrainasse läheks kordades raskemaks, ja teeme seda, milleks väike rahvas on võimeline. Ega ta suurt ei olegi võimeline seda solidaarsust üles näitama, aga vähemalt konsulaarteenistused teavad, mis siin on.

Nüüd ma tahaksin pöörata tähelepanu võib‑olla sellele, et me oleme solidaarsed ju kõikidega. Kuigi mõnes suhtes on meie solidaarsus natukene vaibunud. Olles ise Hongkongi toetusrühma esimees, tahan ma siinkohal öelda, et sel pühapäeval, kui meil on emadepäev ja kui kogu progressiivne maailm tähistab teise maailmasõja lõppu Euroopa pinnal, ehk 8. mail toimuvad Hongkongis valitsuse tegevjuhi valimised. Varem korraldati neid demokraatlikult, aga kuna nüüdseks on see erihalduspiirkond Hiina mõjuvõimu alla läinud, siis [räägin] natukene numbritest. Eelnevalt sai valida rahvas, kuid nüüd on 7,4 miljoni hongkonglase asemel Hiina Rahvavabariigi keskvõimu heakskiidul moodustatud 1462‑liikmeline valijameeste kogu. Meie presidendi valijameeste kogu on kordades väiksemaks läinud, sest omavalitsuste arv läks [väiksemaks], aga noh, kujutame ette neid proportsioone. Kui tuua veel mingi näide – seda arvu, kes saavad [Hongkongi] kohalikus poliitikas kaasa lüüa, on vähendatud juba 97%. Ehk 2016. aastal oli õigus valida valimiskogu liikmeil, keda oli 247 000, aga nüüd on see tõmmatud 7800 peale.

Täna ma vaatasin, et meil silkasid siin ringi Hiina Rahvavabariigi esindajad, ja loomulikult nad enam seda ei kuule, aga küll nende saatkond juba kuuleb. Ma arvan, et me ei ole ja me ei peakski olema päris rahul [Hongkongis valitseva olukorraga]. Ma kutsun siinkohal üles Riigikogu, nii palju kui see on võimalik ja jäädes ikka poliitiliselt korrektseks, mitte tunnustama sellisel moel valitud juhti. Siis võiks olla juba lihtsalt Hiina Rahvavabariigi juhatuse otsus, et vot see vend on meil siinkandis kunn, onju. Aga rääkida seda, et need on valimised – see ei ole [õige].

Ehk siis me peame olema solidaarsed ka nende [teiste] suhtes, kellel on täna raske. Mitte ainult sõda ei ole see, mis peaks meid ärgitama. Siia lõppu ma ütlen Hando Runnelilt ühe lihtsa mõttetera: kes sõda soovib, on sõge, kes rahu loodab, on loll. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun! Palun, kaheksa minutit!

Head kolleegid! Täna on räägitud väga palju solidaarsusest sõja ajal ja esitatud on ka vastavasisuline arupärimine. Ma huvi pärast vaatasin, mida sõna "solidaarsus" üldse tähendab. Selgub, et solidaarsust mõistetakse sellena, mis on ühtsus, mis põhineb ühistel huvidel, eesmärkidel, normidel ja sümpaatiatel. Põhimõtteliselt viitab see ühiskonna sidemetele, mis inimesi omavahel kokku seovad.

Kui me vaatame seda solidaarsuse mõistet, mida Eestis rakendatakse, siis ma ütleksin niimoodi, et solidaarsust rakendatakse siin tõesti ainult sümpaatiate alusel. Et pilt oleks arusaadav, ma toon sihukese väga triviaalse näite. Mida te arvate sellisest perepeast, kes läheb kõrtsi ja teeb seal kogu rahvale välja, aga siis tuleb koju ja omal on leivakapp tühi, lapsed näljas ja söömata? See ei ole solidaarsus, see on sümpaatia teiste inimeste suhtes, et näidata, kui hea inimene ma olen. Aga kodused probleemid ei huvita.

Miks ma sellest räägin, sellest halvast näitest? Sellepärast, et seda solidaarsust jutumärkides väljendab praegune valitsus ainult Ukraina põgenike suhtes. Miks oleme jäetud meie, Eesti rahvas, siin vaeslapse ossa, kel pole kapist leiba võtta? Näiteks puudega inimeste toetused on nõks alla 300 euro ja inimesed peavad sellega hakkama saama. Sama asi on laste huviharidusega, selleks meil raha ei ole. Aga meie lastele oleks samuti vaja toetust anda. Minu meelest kõige õudsem näide, mida ma ise kogesin, oli see, kui üks puudega inimene oli sunnitud välja kolima üürikorterist, kuna omanik leidis, et kasulikum on võtta üürile Ukraina põgenikud. Talle leiti koht Mustamäe sotsiaalmajas. Ja kui ta palus transporti, et tema vähesed asjad sinna ära viidaks, no umbes kaks-kolm bussipeatust, siis sotsiaaltöötajad vastasid, et meie ei osuta transporditeenust, peate ise hakkama saama. Kusjuures see naine oli natuke liikumispuudega. Samas me leiame transpordi tuhandete kilomeetrite kaugusele, et tuua ära sealsed sõjapõgenikud. See näitab, et valitsuse jaoks on sümpaatsed ainult Ukraina põgenikud, mitte oma rahvas. See ei ole solidaarsus, mida praegu valitsus näitab.

Ütlesin täna meie ettekandjale Kaja Kallasele, et me pingutame siin naba paigast, et loobuda Vene gaasist, ja küsisin, kas vastab tõele, et Ukraina endiselt tarbib Vene gaasi. Ta ei osanud vastata. Ta ütles, et ta ei tea. Siin on nagu kahepidine arusaam asjast: meie oleme solidaarsed Ukrainaga, võtame kanda need riskid, kuid Ukraina, juhul kui see informatsioon vastab tõele – aga kelle käest ma küsin, kui mitte Kaja Kallase käest? –, ikkagi tarbib [Vene gaasi], siis ma tunnen ennast kuidagi lörtsituna. Aga see selleks.

Kui algas sõda, siis Kaja Kallas kutsus kokku erakondade esimehed ja esitas ettepaneku, et me ei tohiks selle sõja käigus enam puudutada kodumaised sensitiivseid teemasid, muu seas ka COVID‑i teemat ega maskikandmise teemat. Jäin mõtlema, et huvitav, mispärast selline nõudmine. Aga tasapisi koorus välja liberalistide suur plaan, mida ei ole seni õnnestunud ellu viia: täita Eestimaa muukeelsete elanikega. Õnneks jäi praegu veel pidama välismaalaste seaduse [eelnõu], mida on tehtud äärmiselt rutakalt ja menetlusnorme rikkudes, aga olen kuulnud, et see üritatakse jõuga ehk teerullitaktikaga läbi suruda. Mis on selle eesmärk? Eesmärk on see, et kohalike omavalitsuste [valimisel] saaksid valida kõik need isikud, kes on alaliselt Eestisse sisse kirjutatud. Asja kurbloolisus on veel selles, et Euroopa Liit liigub täpselt samas suunas: vastuvõtmisel on direktiiv, mis annab loa või õigemini kehtestab korra, mismoodi liikmesriikide elanikud, kes asuvad Eestis, võivad osaleda Eesti valimistel. Tundub nagu süütu lause. Aga tagajärjed on sellised, et kui kuskil kohalikus omavalitsuses osutub valituks muukeelne rahvas, siis nemad hakkavad oma huvidest lähtuvalt vastu võtma otsuseid, mis on neile meelepärased. Toon kõige radikaalsema näite, et kuskile otsustatakse ehitada mošee, sest volikogu otsustas nii ja volikogusse ei kuulu mitte eestikeelsed ega siin alaliselt, kogu elu elanud inimesed.

Solidaarsus, see mõiste, mida ma esialgu tutvustasin, seisneb selles, et see tugineb sümpaatiatele. Kahjuks on meie valitsus meie oma inimesed jätnud vaeslapse rolli. Seda sõjapropagandat ja rasket võitlust, mida Ukraina praegu Venemaa vastu peab, kasutatakse ära Reformierakonna ideede propageerimiseks ja promomiseks – ja ma ei saa ütlemata jätta, et ka Kaja Kallase enda profiili kuvamiseks välismeedias. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Peaminister soovib lõppsõna. Palun!

Austatud Riigikogu! Ma ei plaaninud sõna võtta, aga [teen seda, kuna] see, mis suust välja aetakse, on täiesti uskumatu. Inimesed, kes mürgitavad ühiskonda sellega, et vaenavad siia tulnud sõjapõgenikke, kutsuvad teisi üles mitte mürgitama ühiskonda! See tekitab täiesti sellise kognitiivse dissonantsi. Teiseks kõlas siin väide, et ukrainlastest, kes siia on tulnud, on tegelikult 80% venelased. Huvitav, kuidas seda kontrollitakse ja kuidas selline väide saab üldse tõele vastata?

Ma tahan rõhutada, et valitsus ei ole siia mitte kedagi toonud. Sellist väidet ei maksa esitada. Inimesed on tulnud siia ise, inimesed on tulnud siia eri pagulasorganisatsioonide kaudu. Need inimesed põgenevad sõja eest. Sõda, mida me tänu infoühiskonna [võimalustele] näeme ekraanidelt piltide, kõige muu kaudu, me näeme neid õudusi, mida seal toime pannakse. Kui teise maailmasõja ajal ja selle järel, kui Eestist põgenesid inimesed Rootsi, oleks keegi seal võtnud nende passi ja öelnud, et noh, Eesti pass küll, aga tegelikult olete ju venelased ja me ei lase teid sisse – kuidas see oleks välja näinud? Kas tõesti see, et meie inimesi on mujal aidatud, ja see, et kui meil jälle peaks olema vajadus [sellise abi järele], siis meid taas aidataks, ei mängi mingit rolli?

Ma pean valeks öelda, et meie oma inimesed elavad kõik vaesuses. Absoluutne vaesus on aastatega vähenenud. Nagu Lauri Läänemets oma kõnes ütles – väga hea kõne, kuigi ma kõigega ei nõustu –, et me ei ole nii kehvad. Vastupidi, me peaksime olema uhked selle üle, et oleme ühiskonnana kasvanud sinnamaani, et oleme saanud abivajajast abiandjaks ja saame aidata inimesi, kes on hädas. Loomulikult me peame aitama ka oma inimesi, aga need ei ole kuidagi vastuolus.

Üks asi, mida peab mõistma, on see, et näiteks COVID-i ajal meie majutusasutused vaevlesid, kuna neil ei olnud käivet, ja pidid minema pankrotti. Aga praegu need, kes osutavad [pagulastele] teenust ja seeläbi annavad meie inimestele tööd, on needsamad Eesti ettevõtted. [Ettevõtete ja] Eesti inimeste koostöös tegelikult kõik toimib. Nii et selles mõttes see kõik ei ole sugugi nii hull ega traagiline. See, et Eesti inimesed on aidanud Ukraina põgenikke, peegeldab seda, et see, mida me näeme Ukrainas, rebib lahti need haavad, mis meil endil on.

Ma tahan öelda veel seda, et lasen kontrollida [Kalle Grünthali] väidet – olen seda mitmeid kordi kuulnud –, et keegi tõsteti korterist välja ja sinna majutati Ukraina sõjapõgenikud. Kõik need korrad, kui ma olen selliseid väiteid kontrollinud, kui keegi on öelnud, et jaa, mina tean ja mulle räägiti ja kindel allikas, ei ole need jutud vastanud tõele. Ja tõesti, ka see juhtum – ma ei ole sellisest juhtumist kuulnud, aga ma uurin seda. Mul on seda raske uskuda, teades advokaadina, kui keeruline on üldse kedagi kuskilt välja tõsta, ka siis, kui tegemist ei ole puudega inimesega, vaid on tegemist inimesega, kes ei soovi lahkuda, kuigi tal võib-olla ei ole õigust sel pinnal viibida. Nii et seetõttu kõik sellised väited on [inimeste] üleskütmiseks, et tekitada vaenu Ukraina sõjapõgenike vastu, tekitada viha, et midagi võetakse meie inimestelt ära.

Seni ei ole ükski teenus läinud Eesti inimeste jaoks halvemaks lihtsalt seetõttu, et me aitame ka ukrainlasi, Ukraina sõjapõgenikke, kes on siia tulnud ning kellest 79% on naised ja lapsed. Aitäh!

Oleme selle arupärimise menetlemise lõpetanud ja selle punkti ammendanud.

Võtame ette järgmise päevakorrapunkti, mis on kolmas: Riigikogu liikmete Raimond Kaljulaidi, Riina Sikkuti, Ivari Padari, Jaak Juske, Eduard Odinetsi, Lauri Läänemetsa ja Helmen Küti esitatud arupärimine Venemaa agressiooni mõju kohta Eesti majandusele. Arupärijate esindajana palun siia Lauri Läänemetsa.

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Me oleme esitanud arupärimise teemal "Venemaa agressiooni mõjust Eesti majandusele". Arupärimise esitamise ajal, 14. märtsil me esitasime siin ka meile teada olnud fakte, kui palju prognoosi järgi võib kogu see sõda ja selle tekitatud olukord Eesti majandust puudutada, aga ma kahtlustan, et neid andmeid on juba uuendatud ja seetõttu ma neid [vanu andmeid] siin ette lugema ei hakka. Ma loodan, et kuuleme lugupeetud rahandusministrilt täpsemaid numbreid. Aga fakt on see, et sõjategevus mõjutab.

Kogu sellesse sõjaolukorda või situatsiooni, mis Ukrainas toimub ja mis mõjutab lõpuks kogu Euroopat ja tervet maailma, me sisenesime ju selle pinnal, et meil oli niigi probleeme kalli elektri ja üldse suurte energiahindadega. See omakorda hakkas majandusele mõju avaldama ja sealt, võiks öelda, Euroopa mõistes rekordkõrge inflatsioon ongi hoo sisse saanud. 19%‑line hindade tõus on üks aastakümnete suurimaid. Mingisugusel mulle teada olemata põhjusel on inflatsioon Eestis oluliselt suurem kui suuremas osas Euroopas ja ka Baltikumis. Ma loodan, et äkki me saame ka selle kohta mingisugust aimu, miks see nii on.

Aga sõda mõjutab. See mõjutab ka meie elu siin Eestis, mõjutab töökohti, mõjutab ettevõtluse arengut, eri sektoreid erinevalt. Seetõttu me soovimegi lugupeetud rahandusministrilt teada saada järgmist. Kui suur on valitsusele teada oleva info põhjal Venemaa sõjategevuse, aga ka sanktsioonide põhjustatud majanduslik mõju Eestile? Kuidas see mõjutab tööhõivet, hindade taset ning riigi tulusid ja kulusid? Loomulikult [saab mõju hinnata üksnes] nii palju, kui on võimalik praegu prognoosida. Milliseid majandussektoreid on sõda enim puudutanud ja millist mõju nendele sektoritele avaldanud? Kuidas see mõjutab tööhõivet nendes sektorites? Millised toetus- ja kompensatsioonimeetmed on valitsus ette näinud või kavatseb ette näha, et puudutatud ettevõtteid täiendavalt toetada?

Me näeme, kuidas läheb praegu Eesti inimesel. Loomulikult on ülioluline, kuidas läheb ettevõtetel, sest lõppkokkuvõttes me peaksime ühiskonnas hakkama saama niimoodi, et igaüks tuleks oma palgaga toime, inimeste toimetulek ei [halveneks] ja meil ei oleks vaja inimestele toetusi maksta, eriti seda 50‑eurost erakorralist toetust, mida plaanitakse ja mida ühe kuu peale on 4 eurot ja 17 senti. Pigem peaks inimene saama väärikat palka. Aitäh!

Vastab rahandusminister. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Lugupeetud Riigikogu liige! Sellest arupärimise esitamisest on tõesti nüüd juba poolteist kuud möödas. Vahepeal on valmis saanud kõige värskem majandusprognoos, mis pisut, nii palju kui seda praegustes oludes võimalik prognoosida on, hindab juba täpsemalt ka seda, millist mõju Venemaa alustatud uued täiemahulised rünnakud kaasa tuua võivad, ka Eesti majandusele. Nii et ma arvan, et vastamiseks on praegu rohkem alust, kui oleks olnud veel mõni aeg tagasi.

Lähen nüüd küsimuste juurde. Esimene küsimus oli arupärijatel järgmine: "Kui suur on valitsusele teada oleva info põhjal Venemaa sõjategevuse, aga ka sanktsioonide poolt põhjustatud majanduslik mõju Eestile, kuidas see mõjutab tööhõivet, hindade taset ning riigi tulusid ja kulusid?" Venemaa alustatud sõda Ukrainas ning sellele vastuseks kehtestatud sanktsioonid mõjutavad Eesti majandust mitmel moel. Esiteks jõuab see mõju meieni otseste ja konkreetsete majandusseoste kaudu. Teiseks jõuab see Eestisse läbi kaudsemate mõjude maailmamajanduses ehk maailmamajanduses toimuva kaudu. Ja [kolmandaks] jõuab [see meieni] väga keeruliselt mõõdetava üldise sõjakartuse või ebakindluse tõusu läbi. See mõjutab paraku kindlustunnet nii Eestis endas, meie enda ettevõtete kindlustunnet, mis puudutab näiteks investeerimisotsuste vastuvõtmist, aga see mõjutab paraku ka laiemat kindlustunnet Eesti suhtes seoses võimalike välisinvesteeringutega välisinvestorite poolt.

[Kõigepealt] konkreetsetest majandusseostest. Need on seotud sanktsioonidega, aga mitte ilmtingimata ja ainult sanktsioonidega, vaid ka ettevõtete enda soovimatusega Venemaa ja Valgevene ning Venemaa poolt okupeeritud alade ettevõtetega äri ajada. Selle tulemusel väheneb oluliselt või katkeb täielikult nende riikidega seotud idasuunaline eksport nii Eestist kui ka teistest lääneriikidest. Samamoodi on piiratud või sanktsioneeritud toodete ja teenuste import nendest piirkondadest, mis omakorda sunnib ettevõtjaid otsima uusi, alternatiivseid tarneallikaid. Need on võib-olla kõige otsesemad majandusseosed.

Teine osa puudutab kindlasti eelmise arupärimise käigus üsna põhjalikult lahatud sõjapõgenikega seotud mõjusid, mis oma olemuselt moodustavad ühe osa konkreetsetest majandusmõjudest. Kindlasti väärib eraldi mainimist põgenike mõju Eesti majandusele. Me oleme praeguseks vastu võtnud üle 34 000 sõja eest pakku tulnud inimese, kellest enamik on naised ja lapsed. Muidugi sõltub nende majanduslik mõju suuresti või muu hulgas sellest, kui pikaks ajaks on nad sunnitud Eestisse jääma. Me teame, et enamik neist soovib esimesel võimalusel Ukrainasse naasta. Aga paratamatult on nii, et esimese hooga kaasnevad Eesti riigile sõjapõgenikest tulenevalt täiendavad kulud, eriti arvestades seda, et tegu on umbes 40% ulatuses alaealistega, väikeste lastega.

Täiskasvanud, kes on sõja eest Eestisse pakku tulnud, soovivad reeglina ise võimalikult kiiresti endale rakendust leida. Nad ise soovivad tööle asuda. Tõsi, nad kõik ei pruugi Eesti majanduses kohe leida endale sobivat tööd. Seetõttu on ka meie viimases, kõige värskemas majandusprognoosis Rahandusministeeriumi analüütikud ja prognoosijad leidnud, et põgenike mõjul võib tööpuudus esmalt tõenäoliselt kasvada, eelkõige sõjapõgenike endi seas oleva tööpuuduse kaudu. Samas on siiski nii, et teatud sektorites leevendab sõjapõgenikele töö leidmine tööjõupuudust, ning ka sõjapõgenike endi hulgas keskmises ja pikemas perspektiivis tööpuudus leeveneb. See tähendab omakorda, et kui me vaatame puhtalt majanduslikku mõju või mõju maksulaekumisele, siis põgenikud, kes tööd on leidnud ja tööle asuda soovivad, hakkavad riigile maksutulu tooma – kui seda olukorda puhtalt maksutulu perspektiivist vaadata.

Eelmist arutelu kuulates mulle tundus, et sageli, ma ei tea, kas meelega või mingil muul põhjusel, jäetakse tähelepanuta see – ja see ei puuduta mitte arupärijaid, vaid diametraalselt teises saali küljes istuvaid parlamendiliikmeid, kes siin samuti mitmeid küsimusi küsisid –, et majandusele annab positiivse tõuke ka see täiendav nõudlus, mida me sõjapõgenike poolt Eestis näeme. See tähendab, et hetkel on nad sunnitud tarbima nii kaupu kui ka teenuseid Eestis. Me teame ka seda, et paljud neist on tulnud juba varasemalt Eestis viibinud perekonnaliikmete juurde. Ja sageli need, kes siin juba varasemalt on olnud, on teeninud vähemalt Eesti keskmist palka. Kui seni saatsid need inimesed suure osa Eestis teenitud sissetulekust Ukrainasse, siis praegu on nad olukorras, kus nad tarbivad selle sissetuleku oma Eestisse tulnud perega koos siin ära. On väga keeruline öelda, kui suur [sellise käitumise] täpne mõju on, see oleks kaunis spekulatiivne, aga mõju on igal juhul olemas.

Puudutan põgusalt ka kindlustunde poolt, sest nagu öeldud, majandusele avaldab kindlustunde halvenemine paratamatult mõju. See tähendab, et ettevõtted on ettevaatlikumad investeerimisotsuste tegemisel, aga ka näiteks välisturistid on ettevaatlikumad Eesti külastamisel ja ka tarbijad on ettevaatlikumad, kui nad teevad püsikaupade ostu otsuseid. See ei puuduta ainult Eestit, vaid Euroopas tervikuna on erasektori kindlustunne sõja puhkemise või, ütleme, sõja intensiivistumise järel halvenenud. Meie regioon üldiselt ei eristu kuidagi ülejäänud Euroopa trendidest, sõda mõjutab kogu Euroopat.

Kõikide nende tegurite alusel on Rahandusministeerium prognoosinud, et sellel aastal me võime näha mitte ainult majanduse jahenemist, vaid 1%‑list SKT langust. Kui 24. veebruaril ei oleks Ukrainas täiemahulist sõjategevust uuesti alanud, oleks meie majanduse kasvuprognoos olnud 3%. See tähendab, et sõja mõju on ikkagi päris suur.

Tööpuuduse kasv on prognoositud sel aastal tõusma kuni 7,2%-ni, see tähendab, et meil on kuni 20 000 töötut rohkem, kui oleks olnud ilma sõja mõjuta. Koos lisanduvate sõjapõgenikega võib tööpuudus aasta kokkuvõttes kasvada isegi üle 8%. Kui tööpuudusest veel rääkida, siis viitan ka nendele numbritele, et sõjategevuse intensiivistumise ajaga võrreldes on meil registreeritud töötute arv suurenenud eelmise nädala seisuga 2600 inimese võrra. Samas kahe nädala tagust aega [vaadates] on umbes 1900 sõjapõgenikku Eestis juba töö leidnud.

Vaatan, et aeg läheb halastamatult. Teine küsimus: "Millised majandussektorid on sõjast enim puudutatud ja millise moel mõju nendele sektoritele avaldub? Kuidas see mõjutab tööhõivet antud majandussektorites?" Nagu eelmise küsimuse vastuses kirjeldatud, on see mõju mitmenurgaline, avaldub mitmel moel – kindlustunde vähenemisena, maailmamajanduse mõjuna, ka imporditud inflatsioonina, see puudutab lähiajal tõenäoliselt ka intressitõusu, ning teiste riikide majandusaktiivsuse jahenemisena, mille kaudu jõuab kogumõju majandusse tervikuna. Väga konkreetseid majandussektoreid on võib-olla isegi keeruline esile tõsta, nii et seda ma ei teeks.

Põgenike poolt täiendavalt tarbitavate toodete ja teenuste positiivse nõudluse mõju jõuab kindlasti jaekaubandusse, jõuab majutusteenuste pakkumisse, jõuab pikemas perspektiivis ka üüriturule. Jällegi, tööjõuturu mõjude kohta konkreetsete majandussektorite lõikes on võib‑olla raske ühest hinnangut anda, aga tõenäoline on, et sõjapõgenikud leevendavad kõige kiiremini tööjõupuudust ikkagi lihtsamate tööde puhul. Seda ka põhjusel, et [muudes] kohtades on vaja kohe väga heal tasemel eesti keele oskust, aga arusaadavalt võtab keele vajalikul tasemel selgeks õppimine neil pisut aega.

Räägime nüüd ekspordist. Meie eksport Valgevenesse ja Venemaale, aga ka Ukrainasse ei ole olnud ühe sektori põhine. Kõige rohkem on eksporditud tööstusseadmeid, samuti toidukaupa, mitmesuguseid teenuseid, sealhulgas veoteenuseid ja äriteenuseid, kindlasti puudutab see ka turismi. Nende teenuste ja toodete puhul ei ole eksport praegu ilmtingimata piiratud otseselt sanktsioonidega, vaid, nagu ma esimese küsimuse vastuses ütlesin, pigem selliste kaudsete teguritega. Ehk ettevõtted ja inimesed ise hoiduvad nüüd teenustest ja Venemaaga toimetamistest ka neist sektorites, kus otseselt sanktsioone ei ole.

Import Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast sisaldas eelkõige sarnaselt muu maailmaga naftatooteid ja gaasi ehk energiatooteid, aga ka metalle, puitu ja väetisi. Nendest toodetest on otseselt sanktsioonidega piiratud metalliimport Venemaalt ja Valgevenest ning puidutoodete import Valgevenest. See tähendab, et kõige otsesemalt on mõjutatud ehitussektor, aga ka tööstussektor. Ja no loomulikult toidutoorme, aga ka energia- ja kütusehindade tõus avaldab põhimõtteliselt kõikidele majandussektoritele kas otseselt või kaudselt mõju.

Tõesti, selles viimases majandusprognoosis on arvestatud majandusüleseid mõjusid. Tööpuuduse suurenemisest ma pisut juba rääkisin. Aga me ei ole eraldi sektorite kaupa prognoosinud, et millises sektoris kui mitu täiendavat töötut lisanduda võib.

Viimane küsimus: "Millised toetus- ja kompensatsioonimeetmeid valitsus on ette näinud või kavandab ette näha, et puudutatuid ettevõtteid täiendavalt toetada?" Eelkõige on see tugi kindlasti seotud uute eksporditurgude otsimisel toe andmisega, sest see muutus ei ole lühiajaline, see ei ole asi, mille puhul ettevõtetel oleks põhjust oodata, et ühel hetkel naaseme varasema olukorra juurde. See ei ole nii, see on väga põhimõtteline muutus. See tähendab, et tuleb leida alternatiivsed turud, ja selleks on riik kindlasti valmis oma tuge pakkuma. See puudutab nii sihtturgude leidmist, eksporditeenuseid kui ka rahastusmeetmeid, mida on varasemalt tuntud EAS-i kaudu. On selge, et vajadus nende teenuste järele püsib tõenäoliselt tavapärasest suurem.

Toon siin veel välja lisaeelarvega seotud erimärgistatud diislikütuse aktsiisi langetamise Euroopa Liidu miinimumtasemele. See on otseselt mõeldud põllumajandussektorile toeks. See on sektor, mis on seotud meie toidujulgeolekuga, ja selle muudatuse mõju on sel aastal hinnanguliselt 6,3 miljonit eurot. Aitäh! Vastan nendele küsimustele, millele ajapuuduse tõttu praegu vastamata jäi.

Lauri Läänemets alustab. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister, tänan nende vastuste eest! Kui ettevõtetel läheb raskemaks, siis tavaliselt või tihti läheb ka inimestel raskemaks, eriti kui meil on inflatsiooniolukord ja hinnad kallinevad. Päris paljudel läheb sissetulekuga suhteliselt kehvasti, neil on väike sissetulek ja inflatsioon võtab sellestki suure osa ära. Enne siin arutades austatud peaminister jagas minuga arvamust, et inimene peaks oma palgaga hakkama saama. Sellest ma loen välja, et [võiks] tõmmata makse väiksemaks neil, kellel on väike ja keskmine palk. Mina aitaksin sedamoodi, sest toetustega ei ole võimalik praegu seda olukorda lahendada, [need ju] suurendaks inflatsiooni. Aga äkki te saate kirjeldada, millised on valitsuse plaanid, kuidas aidata neid inimesi niimoodi, et nad oma palgaga hakkama saaks?

Aitäh! Ma ei hakka eksitama teid ega teisi inimesi ja ei hakka ümbernurgajuttu ajama. Vastuseks küsimusele, kas meil on lähiajal plaanis põhimõttelisi maksumuudatusi, oleks õige öelda, et mõtteid kindlasti on, aga hetkel on meil olukord, kus me peame kogu oma eelarve võimalused eelkõige üle vaatama seda fookust silmas pidades, et meil on vaja teha väga suuri täiendavaid kulutusi, mis on otseselt seotud julgeolekuga. Seetõttu neid maksumuudatusi, mis eelarvele olulist mõju avaldaksid, ei ole meil võimalik sel aastal teha. See on otsekohene vastus.

Ma olen alati olnud seda meelt, et hindade vastu võitlemine võib tunduda selline populaarne tegevus ja sageli on selle põhjal võimalik suuri pealkirju genereerida, aga selle asemel tuleks keskenduda sellele, nagu teiegi ütlete, et inimeste sissetulekud oleksid suuremad. Selle asemel et võidelda hindade vastu, tuleks võidelda sissetulekute eest. Ja loomulikult viis, kuidas riik saab seda teha, on muu hulgas läbi maksude, lisaks sellele, et riik iseenda kulutused kontrolli all hoiab. Mulle meeldiks, kui me vaataksime lähitulevikus, lähiajal üle praeguse süsteemi, mis sisaldab maksuküüru, mis omakorda võtab juba keskmise palga teenijatelt väga suure osa sissetulekutest, igal aastal suurema osa sissetulekutest ära. Seda tajutakse ebaõiglasena, ja õigesti tajutakse.

Parlamendi toel – ma arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et ka sotsiaaldemokraadid toetasid seda muudatust – [muutub] järgmise aasta 1. jaanuarist pensionide tulumaksustamine selliselt, et keskmine pension ei ole enam tulumaksuga maksustatav. Ma arvan, et see oli väga mõistlik esimene samm, millest alustada. Ja mida kiiremini me selle tulumaksusüsteemi kordategemisega edasi liikuda saame, seda parem. Mida kiiremini me jõuame selleni, mida te kirjeldate, et maksud ei võtaks ebaõiglast osa sissetulekust ära, seda parem. Aga veel kord, meil on hetkel selline aasta, kus meil kahjuks lihtsalt ei ole võimalik seda teha.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Hea minister! Sotsiaaldemokraadid on korduvalt rääkinud sellest, et pensionide indekseerimine tuleb tuua oluliselt varasemasse aega kui järgmine aasta, nagu on praegune valitsuse plaan olnud. Ja aitäh teile selle eest, et te ei keeruta, vaid ütlete otse välja, et te ei plaani lähiajal mingeid muudatusi teha. Aga kuidas siiski aidata meie inimestel kõige sellega hakkama saada, mis meie majanduses praegu toimub ja mis kõige valusamalt lööb tegelikult keskklassi inimesi, keskmist palka saavaid inimesi, kes on alati harjunud iseendaga hakkama saama, aga nüüd vastu järgmist sügist vist enam ei saa. See 4 eurot ja 17 senti kuus, mida te neile toetuseks pakute, kindlasti ei aita inimestel kuidagimoodi väärikalt hakkama saada. Kui te maksudega mängida ega maksusüsteemi muuta ei soovi, siis millised on ikkagi teie plaanid (Juhataja helistab kella.) ja sammud, kuidas inimesi aidata, lisaks sellele 4 eurole ja 17 sendile?

Aitäh! Ärge pange mulle suhu sõnu, mida ma öelnud ei ole. Ma ütlesin just vastupidi, et ma väga sooviksin seda teha esimesel võimalusel, ja ma arvan, et tulebki teha. Aga reaalsus on see, et kuna sel aastal tuleb meil otseselt julgeolekuga seotud kulutusi oluliselt tõsta, peame praegu keskenduma julgeoleku tugevdamisele. See on paraku nii. Ei ole midagi seotud siin sellega, kas keegi teine või mina või valitsus sooviks maksumuudatusi teha. Sooviks küll, väga sooviks teha just nimelt selliseid muudatusi, mis aitaks praegust maksusüsteemi korrastada ja jätaks inimestele, kes teenivad keskmist palka või nüüdseks juba alla keskmise palga, maksude vähendamise kaudu rohkem raha kätte.

Pensionide indekseerimise varasemaks toomine jäi mulle segaseks. Pensionide indekseerimine toimub ikkagi aprilli alguses ja see on seotud sellega, mis hetkel me saame teada eelmise aasta tarbijahinna muutuse. Ma arvan, et te tegelikult pidasite silmas täiendavat pensionitõusu, mis toimub järgmise aasta jaanuaris. Sel aastal oli võimalik teha seda, mis puudutab üksi elavate pensionäride toetuse kasvu. See tõuseb 200 euroni ja ma jätkuvalt arvan – teades, et just nimelt üksi elavad pensionärid on Eestis kõige suuremas vaesusriskis –, et see on oluline tugi. Sellele lisandub seesama ühekordne 50‑eurone toetus, mille suhtes te olete olnud väga kriitilised, aga ma arvan, et see on asi, mis sügisel – tõenäoliselt kujuneb see sügis keeruliseks – annab ikkagi üsna olulist tuge.

Me oleme teiega – ma arvan, et see oli viimati eelarve menetlemise käigus – arutanud selle üle, kas ja millal oleks võimalik tõsta toimetulekutoetuse piiri. Ma arvan, et ma mäletan päris õigesti, et ma tol korral ütlesin, et kui meil tuleb aasta käigus üle vaadata tehtavad kulutused ja kui meil on aasta käigus võimalik seda piiri muuta, siis me seda ka teeme. Ja nüüd selle lisaeelarvega, mida te [peagi] arutama hakkate, saab see muudatus tehtud. See on mõeldud otsese toena nendele inimestele, keda võimalik hinnatõusu püsimine kõige valusamalt puudutab. Nii et ma arvan, et seegi on väga oluline muudatus.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Homme me hakkame siin arutama koolitoidutoetust ja riigihangete seadust. See olukord, kus me oleme, [on selline, et] tänased hangete võitjad, kas või koolitoidu puhul, ei tule oma ülesannetega toime, toiduainete hinnad on kahekordistunud. Samas on olukord selline, et kui uus hange kuulutatakse omavalitsuses välja, siis need senised hanke võitjad, kes on mitte nendest endast tingitud olude tõttu välja kukkunud, ei kvalifitseeru isegi uuesti hangetes osalema. Tekkinud on ebaõiglane olukord. Kas te olete arutanud seda asja, et teha riigihangete seaduses vastavad parandused? Kas te olete üleüldse arutanud koolitoidu riigipoolse toetuse määra tõstmist?

Aitäh! Me oleme nüüd liikunud infotunni formaadi juurde, kus algsest teemast on jõutud juba üksjagu kaugele. Aga ma arvan, et kui riigihangete seaduses on probleem, mida te kirjeldasite, siis see tuleb üle vaadata. Konkreetselt selle teema raames, mis puudutab sõja mõju Eesti majandusele, seda [küsimust] üles tulnud ei ole. Aga eks siis tuleb sellele otsa vaadata ja see ära lahendada.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Ütlesin peaministrile, et toimetulekutoetuse tõus on väga hea asi – õige, et tehti, kahju, et alles nüüd, aga hea, et nüüdki. See oleks pidanud juba jaanuaris tulema, siis oleks sellest abi olnud ka siis, kui olid kõrged elektrihinnad. Pered oleksid saanud taotleda toimetulekutoetust. Aga minu küsimus puudutab [järgmist]. Te tõite välja selle 50 euro suuruse toetuse. Ma seda absoluutselt ei alahinda, iga raha, mis inimestele tuleb, on abiks. Aga peaminister infotunnis ei osanud öelda, kas see laieneb ka osalise töövõimega või puuduva töövõimega inimestele. Täna ta ütles, et ta arvab, et see laieneb ka neile. Üksi elava pensionäri toetus nendele inimestele ei laiene. Üksi elava pensionäri toetus on ainult eakatele, vanaduspensioni saavatele inimestele. Minu küsimus on, kas see 50 eurot, mis tuleb toetusena pensionäridele ja lastega peredele, laieneb ka osalise töövõimega või puuduva töövõimega inimestele, kes on nooremad kui vanaduspensioniiga.

Aitäh! See [toetus] laieneb ka töövõimetuspensionäridele ja laieneb ka toitjakaotuspensioni saajatele. Neid toitjakaotuspensioni saajaid peaks olema pisut üle 5400 ja kui ma ei eksi, siis töövõimetuspensionäre on alla 4000 ehk 3700 ja pisut peale. See [toetus] laieneb lisaks vanaduspensionäridele ka neile.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! BNS on toonud välja andmed, mille [põhjal] võib öelda seda, et euroalal kiirenes aastane inflatsioon Eurostati kiirhinnangu järgi aprillis väga suurel määral. Euroala keskmine oli 7,5%, Lätil 13,2%, Leedul 16,6% ja Eestil 19%. Öelge palun, mispärast oli Eesti aprillikuu hinnatõus kõige suurem.

Aitäh! Kuna see on tekitanud valestimõistmisi, siis ma igaks juhuks alustan sellest, et tegemist on hinnatõusu võrdlusega: eelmise aasta aprill versus selle aasta aprill, 2021. aasta aprill versus 2022. aasta aprill. Üks osa sellest on kindlasti eelmise aasta väga madal baas, aga mitte ainult. Eesti puhul on nii, et meie majandus on oluliselt energiamahukam kui väga mitmed teised euroala majandused ja see puudutab ka meie enda regiooni. Kui konkreetsetest numbritest rääkida, siis energiahindade osakaal on Eesti puhul 40% suurem võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Nii et seetõttu, nagu me teame, alustas Putin energiahindadega manipuleerimist eelmisel aastal, mõjutaski Eesti inflatsiooninäitajaid ja Eesti hinnatõusu see tegevus võrreldes mitmete teiste riikidega rohkem. Te tõite välja ka Läti ja Leedu numbrid – Läti on teine selline Euroopa Liidu riik, kelle majandus on väga energiamahukas. Läti ja Eesti on Euroopa Liidu kõige suurema energiamahukusega riigid.

Eesti puhul peab kindlasti välja tooma veel selle, et tavapärane käitumine hinnatõusu olukorras on tarbijate hulgas see, et nad korrigeerivad oma tarbimist. Me oleme näinud, et kui hinnatõus läheb väga kiireks, siis tarbitakse vähem, hakatakse reguleerima seda, mida tarbitakse. Sel korral ei ole see [Eestis] nii olnud. Me näeme, et tarbimine teeb endiselt rekordeid, püsib väga kõrgel tasemel. Selgitus sellele on seotud pensionisäästude kasutuselevõtuga ehk sellega, et teise samba raha võeti eelmisel aastal välja. Sellest jõudis juba eelmisel aastal üle 300 miljoni euro tarbimisse ajal, kui inflatsioon hakkas kiirenema. Tõenäoliselt on [säästude väljavõtmine ja kasutamine] jätkunud ka sel aastal. Paraku on Eesti puhul nii, et pensionisäästud mängivad inflatsiooni kõrgel hoidmises oma ebameeldivat rolli ja neil on oma osa selles väga suures inflatsiooninumbris, mida me sel aastal näeme.

Aga nagu te küsimuses viitasite, tegu on esialgse kiirhinnanguga, Eurostati kiirhinnanguga. Selleks, et näha nende numbrite sisse, peame kindlasti ära ootama täpsema hinnangu, mis peaks tulema selle nädala lõpuks. Siis on võimalik juba täpsemalt kommenteerida ka neid osakaalusid, mida Eurostat arvesse on võtnud.

Kalle Grünthalil on tekkinud protseduuriline. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tahaksin teha stenogrammi jaoks ühe olulise paranduse, kuna minu hinnangul praegu lugupeetud rahandusminister eksis, kui ta nimetas Lätit Eestiga kõige kõrgemat hinnatõusu omavaks. Ei ole niimoodi. Te nimetasite Lätit, ma väga selgelt kuulsin seda. Tegelikult on Eesti järel kõige kõrgema inflatsiooniga Leedu: 16,6%. Kui te nõustute minuga – ma näen, et te noogutate pead –, siis ilmselt, ma saan aru, oli tegemist väikese äpardusega. Aga geograafilises mõttes oli see eksimus väga suur.

Jaa, Kalle, seda kõike saab täpsustada läbirääkimistel. Aga hea küll. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Sõdade puhul ongi energiakaart kõige olulisem, ükskõik, kus sõda toimub. Aga ma küsin gaasi kohta. Peaminister lõikas meid siin vahepeal aplombiga Vene gaasist lahti. Aga Eesti Gaasi juht ühel riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil hakkas ääri-veeri rääkima, et võib-olla suve keskpaiku tuleb hakata oma sõnu sööma, et ikka Vene gaasi poole tagasi pöörduda, kuna nii äkki [muudatust teha] ei saa. Mida te arvate? On sellel jutul jumet?

Ei ole. Kui see jutt seisnes selles, et tuleb hakata Vene gaasi poole tagasi pöörduma, siis ei ole sel jumet.

Härra Grünthalile, kes on teie selja taga, ma pean täpsustuseks ütlema, et ma mainisin Lätit küll ja ütlesin tõepoolest, et Läti koos Eestiga. Aga ma ei rääkinud mitte inflatsioonist, vaid energiamahukusest, majanduse energiamahukusest. Selles on Eesti kõige suurem ja Läti meie järel. Inflatsiooni puhul on Eesti ja Leedu praegune inflatsioon tõesti kõige kõrgem, aga minu vastus puudutas energiamahukust, mille poolest Läti ei ole meist kuigi palju paremas seisus.

Jaak Juske, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea rahandusminister! Kas ma saan õigesti aru, et tänase valitsuse prioriteet on julgeolek, mitte meie oma inimeste toimetulek? Sest selge on see, et teie poolt inimestele makstav toetus, mis on ühe kuu lõikes 4,1 eurot, ei aita mitte kuidagi neid inimesi, kes täna on hädas, olukorras, kus hinnad ei ole tõusnud mitte 0,9%, mitte 9%, vaid aasta lõikes 19%. Kas tõesti valitsus ei pea oluliseks Eesti inimeste toimetuleku tagamist?

Valitsus peab väga oluliseks Eesti inimeste toimetuleku tagamist. Ma arvan, et te ei mõelnud päris nii, nagu see kõlas, justkui julgeoleku tagamine ei oleks seotud Eesti inimeste toimetulekuga. Mismoodi on võimalik Eesti inimestel üldse toime tulla, kui julgeolek ei ole tagatud? See on praeguses olukorras, kui meil on iseseisvuse taastanud Eestis käsil aastate kõige raskem julgeolekukriis, kindlasti kõige olulisem. Toimetuleku tagamisel on toimetulekutoetuse piiri kasv 150 eurolt 200 euroni täiskasvanud inimese kohta ja laste puhul 240 euroni väga oluline meede, väga oluline abinõu just nimelt nende inimeste toimetuleku parandamiseks, kes muidu oleksid väga suures hädas. See on asi, mida ka sotsiaaldemokraadid on toetanud, ja ma arvan, et see on väga mõistlik muudatus, mis tuleb ära teha. Ma ei pea mõistlikuks seda kuidagi vastandada julgeolekuga, ma arvan, et see on osa sellestsamast julgeoleku tugevdamisest, ja kindlasti ei pea ma mõistlikuks seda kuidagi halvustada. See on olnud mõistlik ja vajalik muudatus. Ma loodan, et parlament seda ka toetab.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie vastustest jäi mõnevõrra mulje, et te näete küll üleüldist energia kallinemist ja sellest tulenevat survet ettevõtlusele ja ühiskonnale laiemalt, aga jäi ka mulje, et see sõda ei ole otseselt ühegi ettevõtlusvaldkonna või spetsiifilisemalt ettevõtete jaoks niivõrd kriitiline, et peaksite vajalikuks mingeid eraldi meetmeid rakendada. Kas ma saan õigesti aru, et Rahandusministeeriumil ei ole mingit sellist ohustsenaariumit, mis puudutaks kas teatud sektoreid või spetsiifilisi ettevõtteid, kes sõltuvad selle sõja mõjudest niimoodi, et nende (Juhataja helistab kella.) toimimine võib ajutiselt täiesti seiskuda? Kas teil ei ole mitte mingit sellist stsenaariumit?

Aeg, Indrek!

Aitäh! Kui jäi kuidagi selline mulje, et [meil] ei ole ettevõtteid, kelle jaoks need poliitilised riskid, mis Venemaa ja Valgevene puhul kogu aeg teada on olnud ja mis nüüd realiseeruvad ning mis on selle konkreetse ettevõtte jaoks tõsised, siis [täpsustan, et] kindlasti on selliseid ettevõtteid. Võib-olla me oleme tervikuna majanduse mõttes mõne teise Euroopa Liidu riigiga võrreldes ses mõttes nagu tugevamatel alustel või tugevamatel jalgadel, et üldiselt on Venemaa ja Valgevene roll, kui me räägime ekspordipartneri rollist, [meie puhul] ikkagi järjepidevalt vähenenud. Üldisest ekspordimahust rääkides oli eelmisel aastal Venemaale ja Valgevenesse suunatud ekspordi maht umbes 850 miljonit eurot, mis on umbes 5% Eesti kaubaekspordist, majanduse mõttes tervikuna. Kusjuures eraldi on võib-olla oluline ka see, et Eesti enda päritolu kaupade eksport Valgevenesse ja Venemaale oli kokku umbes 300 miljonit eurot ehk umbes 1,6% Eesti kaubaekspordist. See iseloomustab neid suurusjärke, millest me räägime.

Impordi puhul on olukord natukene teistsugune, kuigi siin on samamoodi olnud ja on palju transiiti Eesti kaudu. Valgevenest ja Venemaalt importis Eesti kaupa mahus, mis moodustas umbes 14% Eesti kaubaimpordist. Valdav osa mineraalsetest kütustest kindlasti Eestisse ei jäänud ja ka ei jää. Kütused omakorda moodustasid Valgevene suunast tulevast impordist üle 80% ja Venemaa suunast tulevast impordist üle 50%.

Aga nagu ma oma vastuses ütlesin, kuivõrd see muutus ei ole ajutine ega lühiajaline, siis kindlasti oleme me valmis ka riigi poolt pakkuma igakülgset tuge, mida on vaja uute, alternatiivsete turgude leidmiseks. Kogu seda oskusteavet, mis meie riigil kasutada on, me oleme hea meelega valmis jagama ja seda me kindlasti ka teeme.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Tõesti, tihti kostab seda argumentatsiooni, et teeme nüüd need tähtsad asjad ära ja tegeleme [kõigepealt] majandusega, ja siis, kui raha üle jääb, hakkame vaesuse vähendamisega tegelema. Täna on siin natuke samamoodi, et teeme nüüd need julgeoleku- ja sõjaasjad ära ja siis võtame ette inimeste toimetuleku. Samas minu jaoks on väga keeruline näha, et näiteks palgavaesusega tegelemise saab lükata sõjajärgsesse aega, sest kui inimene tuleb oma teenitava rahaga toime, ta tunneb ennast väärika ühiskonnaliikmena, ta on rahulolev, siis ta tegelikult suhtub paremini ka oma riiki ja seda pinnast, kuhu istutada sõjapõgenikevastasust või Putini-meelsust, on palju vähem. Tegelikult on meie inimeste toimetulek ka omamoodi julgeolekugarantii. Kas te seda tüüpi loogikat toetate ja kas seetõttu see proportsioon, mis läheb toimetuleku tagamiseks, ei peaks lisaeelarves suurem olema?

Muidugi toetan ma seda loogikat ja ma olen nõus teiega ka selles, et absoluutselt ei ole võimalik vastandada neid kahte asja – julgeolekusse panustamist ja toimetulekut. Need kaks asja on omavahel lahutamatult seotud. Jällegi viitan korraks eelmise arupärimise kirglikule arutelule ja tulen tagasi selle juurde, et on üks osa poliitikuid, kes väga kirglikult kritiseerib seda, et nendesamade sõjapõgenike majutamiseks on ette nähtud esialgne tugi riigi poolt. [Küsitakse,] kuhu see raha läheb. See raha läheb meie enda majandusse, meie oma inimestele palkade maksmiseks. Nemad saavad selle kaudu tööd. Mille vastu siis täpselt sõditakse, jääb arusaamatuks. See kõik on omavahel seotud ja see tähendab, et panustades julgeolekusse, ka elanikkonnakaitsesse, ei tee me mitte midagi muud, kui panustame täpselt samamoodi ka toimetulekusse. See peabki nii olema.

Kalvi Kõva, palun!

Aitüma, hea Riigikogu aseesimees! Hea Keit! Minu küsimus on selline. Loomulikult me loodame, et see õudus seal Ukrainas lõpeb ja need inimesed lähevad siit oma kodudesse tagasi, aga paraku see võib ka mitte nii minna ja inimesed võivadki siia jääda. See on tõenäoline stsenaarium. Praegu elavad need inimesed kõik valdavalt toetatud elamispindadel, mis on korraldatud riigi poolt, aga ühel hetkel peavad nad leidma [endale uue elukoha]. Juba täna otsivad nad endale elamispindasid. See muudab meie üürituru ikkagi totaalselt teistsuguseks. Üürikortereid ei ole [piisavalt], juba praegu tuleb see välja. Neid on juurde tarvis. Ka meie oma inimestel on neid vaja, neid on kõigil vaja. Kas riigil on mingisugused plaanid ja meetmed, et mis sügisel saama hakkab?

Aitäh! Olen sunnitud teid pisut korrigeerima, sest mitte sugugi ei ole nii, et valdav osa Eestisse jäänud sõjapõgenikest on riigi poolt toetatud majutusteenuse tarbijad või vajavad seda. Meil on tänase seisuga pisut üle 34 000 sõjapõgeniku, kes on Eestisse jäänud, ja riigipoolset majutust vajavad nendest ainult 4384. See tähendab, et absoluutne enamik neist on tegelikult leidnud juba kas Eestis varasemalt ees olnud sugulaste, perede, samuti näiteks tööandjate kaudu või siis päris ise, omal käel kas üüripinna või muu majutuse ega ole vajanud riigi poolt vahetuge. Pikaajalise majutuse puhul on kindlasti oluline roll omavalitsustel, kellega koos Sotsiaalministeerium praegu tublisti toimetab. Omavalitsused jällegi ja mitte ilmtingimata ise ei pea omavalitsustele kuuluvat pinda välja rentima, vaid teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini ja saavad vahendamisel abiks olla.

Omaette nüanss on ikkagi see, et inimesed, kes on sõja eest pakku tulnud ja siin varju otsivad, nagu ma ka alguses ütlesin, suur osa neist, eelkõige Eestisse jõudnud naistest, tahaks kohe leida rakendust. Nad tahaksid kohe saada tööd. See tähendab, et ka üürikortereid või muid üüritavaid elamispindu, mida nad otsivad, eelistavad nad üürida kohtades, kus on töökohti ja kus nad suudavad leida endale sobivat rakendust. Nii et jah, omavalitsustega koostöös seda järge peetakse ja plaani tehakse. Hetkel on tõesti nii, et tuleb öelda suur tänu kõigile nendele, kes on juba appi tulnud ja aidanud – ilma, et riik peaks kuidagi seal vahel toimetama – Ukraina sõjapõgenikel Eestis esialgse peatuspaiga leida. Me keegi ei tea, kui kauaks nad siia jäävad, see on tõsi. Nad ise loodavad väga, et saavad [Ukrainasse] naasta esimesel võimalusel.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Selle üle võib rõõmustada, et lisaeelarve tegeleb kõige vaesematega. Aga nagu siinsetest küsimustest juba nähtus, ei ole see toetus, mis neile läheb, ikkagi piisav. Ja keskklass? Keskklass on vaesumas, paljud nende säästud on inflatsioon juba ära söönud. Mida te konkreetselt neile pakute? Paljud neist on ju hädas.

Aitäh! Ma igaks juhuks vaatasin üle, et ega me praegu ometi lisaeelarvet ei aruta. Meil on käsil arupärimine Venemaa agressiooni mõjust Eesti majandusele. Aga mõju majandusele on loomulikult sedakaudu, et lisaks vahetutele ja otseselt seotud majandussidemetele jõuab see mõju ka läbi kaudsemate kanalite Eesti majandusse.

Veel kord: kui me räägime lisaeelarvest – see ei ole küll selle arupärimise fookus, aga räägime siis lisaeelarvest –, [siis võib öelda, et] kogu julgeolekut ja ühiskonna turvalisust kasvatav ja suurendav lisaeelarve on otseselt seotud kõikide nende inimestega, kes Eestis elavad. Esiteks on nende turvatunne ja kindlustunne tänu sellele, et me saame ja peame investeerima otseselt julgeolekusse, kindlasti parem võrreldes sellega, milline see oleks ilma nende otsusteta. Nagu ütlesin ka teie kolleeg Riina Sikkutile vastates, ma nõustun kõigi nendega, kes ütlevad, et neid asju omavahel vastandada ei ole põhjust ega mõtet. Need on omavahel seotud ja selle kaudu panustab lisaeelarve otseselt ka teie nimetatud keskklassi kindlustundesse.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Saame minna läbirääkimiste juurde. Läbirääkimistel saab kõige esimesena sõna arupärimise esitajate esindaja Eduard Odinets. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ilmselt ongi võimalik siin vaidlema jääda, milline olukord millise olukorraga seotud on, kas enne oli kana või muna. Kas enne olukord majanduses ja siis inimeste toimetulek või enne inimeste toimetulek ja siis olukord majanduses? Kas kõigepealt julgeoleku tagamine ja siis inimeste toimetuleku tagamine või vastupidises järjekorras? Tundub, et minister ei olegi aru saanud, miks arupärimise teema on majandus, kui meie räägime inimeste toimetulekust. Aga [need] ongi otseselt seotud, sest kõik, mis toimub meie majanduses, peegeldub ka meie inimeste toimetulekus.

Mitte ilmaasjata ei vihjanud kolleeg Heljo Pikhof sellele, et tegelikult keskmist palka saavad inimesed, kes on harjunud iseendaga hakkama saama, tunnevad viimasel ajal väga suurt muret, kuidas nad järgmise hooaja üle elavad. See kõik, mis majanduses toimub ja kuidas sõda meie majandust mõjutab, väljendub otseselt ka inimeste heaolus, inimeste toimetulekus. Sellepärast me täna oma küsimustes nii palju tähelepanu pöörasimegi inimeste, meie kaasmaalaste heaoluga seotud küsimustele ja nende toimetulekule.

Me küsisime ministri käest ka seda, millised on need reaalsed konkreetsed meetmed, millega Vabariigi Valitsus aitab majanduse erinevaid harusid, erinevaid sektoreid, aga me kahjuks ei kuulnud vastust. Me kuulsime seda, kuidas valitsus proovib aidata otsida uusi eksporditurgusid ja kuidas kasvab vajadus endise EAS-i teenuste järele, aga need ei ole vastused. Need ei ole vastused, mida Eesti ettevõtjad ootavad. Nad ootavad mingeid reaalseid samme.

Jah, kindlasti võib vaielda selle üle, kas investeerimine julgeolekusse, investeerimine kaitsejõusse on investeering ka majandusse ja majanduse aitamine. Ilmselt küll, aga mitte seda ei tahtnud me ministrilt kuulda, vaid ikkagi konkreetseid vastuseid, kuidas aidatakse majandust ja seejärel ka Eesti inimesi. Kuna me majanduse kohta ei kuulnud, siis me keskendusimegi inimeste toimetulekule ja nendele probleemidele, mis on. On ilmselge, et 4 eurot ja 17 senti ühe kuu toetust Eesti inimestele ei ole see, mida inimesed Vabariigi Valitsuselt ootavad.

Jah, me saime hakkama eelmisel talvel, saame kindlasti hakkama ka järgmisel talvel – ma mõtlen Eesti inimesi laiemalt. Aga millise hinnaga? Mis kõik inimestel tegemata jääb, millest nad loobuma peavad? Loomulikult on toimetulekupiiri tõstmine ja üksi elava pensionäri toetus head asjad, mida sotsiaaldemokraadid igati toetavad, aga kahtlemata on seda liiga vähe, et meie inimesi aidata.

Minister räägib sellest, et esmalt tagame julgeoleku ning siis vaatame maksuteemasid ja muid selliseid teemasid. Aga äkki siis on juba natukene hilja, sest toimib teistsugune mehhanism, kus need inimesed, kes ei ole piisavalt tähelepanu saanud, pööravad ka julgeolekuteemadele vastu. Toimub kõik see, millest minister ka ise siin rääkis.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Tõstatasime ka riigihangete teema, mis praegu väga otseselt väljendub koolitoidu problemaatikas. Need ettevõtjad, kes on varasemalt koolitoiduhanked võitnud, ei ole võimelised enam koolitoitu pakkuma, eriti selle raha eest, mida riik eraldab ja millele väga paljud kohalikud omavalitsused ei saa [omalt poolt raha] juurde panna. Ja siis nad just nagu rikuvad riigihankelepinguid, misjärel neid just nagu karistatakse, nii et nad ei saa enam järgmistes riigihangetes osaleda. Minister aga ütleb, et see ei ole selle arupärimise teema. Kuidas ei ole? Kindlasti on sel otsene mõju majandusele, otsene mõju konkreetsetele harudele. See on vägagi selle arupärimise teema. Siin tuleb kiiremas korras midagi ette võtta. Ma väga ootan homset debatti siin saalis nendel teemadel, kuna me peame ka selle teemaga kuhugi jõudma.

Kolleeg Kalvi Kõva tõstatas üürituru teema. Seegi on väga selge majandusharu, kus esinevad praegu väga suured anomaaliad. Küsimus ei ole ainult Ukraina põgenikes, küsimus on ka Eesti inimestes laiemalt. Me oma fraktsiooniga üle-eelmisel nädalal tegime tiiru üle Eesti, et tutvuda olukorraga Ukraina põgenike vastuvõtus. Käisime Lääne-Harju vallas, käisime Rakvere vallas, käisime Kadrina vallas, Pärnu linnas, Tartu linnas, Viljandi linnas. Üks peamisi teemasid, mida on kohalike omavalitsuste juhid tõstatanud ja mida on tõstatanud kõik vabatahtlikud, kes ukrainlastega tegelevad, on kodu kättesaadavuse probleem. See on muutumas juba laiemaks probleemiks. Minister tõi numbrid, [mille järgi] peaaegu kõik on kodu leidnud ja probleemi suurt ei olegi. [Tegelikult] on probleem väga suur. See, mis üüriturul toimub, on koht, kus Eesti riik peab sekkuma. See on majanduse mõju, see on toimetuleku mõju, see on julgeolekuküsimus. Täna on saalis juba mitu korda kõlanud, et rahulolematud inimesed, inimesed, kes ei tule endaga toime, inimesed, kelle toimetulek on häiritud, on oht Eesti julgeolekule. Me peame selle peale mõtlema, mitte vaidlema, kas enne tuleb toimetulek tagada ja siis julgeolek või käib see vastupidises järjekorras.

Ma arvan, et see ei olnud viimane kord, kui me saime nendel teemadel debateerida. Aga kokkuvõte on see: jah, loomulikult tuleb julgeolek tagada, loomulikult tuleb investeerida meie kaitsevõimesse, aga selle juures ei tohi unustada ka kõige tavalisema niinimetatud keskklassi Eesti inimese toimetulekut ja iseendaga väärikalt hakkama saamist. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun! (Kalle Grünthal palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega ka, palun!

Lugupeetud kolleegid! Hea rahvas! Austatud minister! Täna oli siin arupärimine Venemaa agressiooni mõjust Eesti majandusele. Kuulasin ja kuulasin ja – päris huvitav oli. Aga ausalt öeldes ei suutnud ma küll kõikides ministri positsioonides leida seost Venemaa agressiooniga. Pigem oli see Reformierakonna ministri põgenemine vastutuse eest oma valitsuse suutmatuse ja otsustusvõimetusega seoses.

Küsisin ministrilt küsimuse: miks on BNS märkinud, et euroalal kiirenes aasta inflatsioon Eurostati kiirhinnangu järgi aprillis kõige rohkem Eestis, 19%? Võrdluseks, euroala keskmine on 7,5% ning meie naabritest Leedu on auväärsel hõbedal, 16%, ja Läti 13,2%. Eesti [näitaja] on vaata et üle kahe korra suurem kui euroala keskmine. Tahan öelda seda, et tegelikult ei ole Reformierakonna valitsus suuteline ega võimeline leevendama majanduses tekkivat inflatsiooni, sest neil puudub selleks tahe ja ma julgen väita, et ka oskused. Jah, ütlete küll, et hea on kritiseerida ja paku siis paremaid lahendusi. Paremaid lahendusi on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond pakkunud välja elektri hinna tõusust alates, aga see jutt on olnud nagu kurtidele kõrvadele. Mis mõtet on mängida sümfooniat inimesele, kes ei jaga muusikast mitte mõhkugi?

Kõigepealt minister märkis, et Eesti ja Läti on kõige kõrgema energiatarbimisega maad ja sellest tulenevalt on ka meie inflatsioon kõige kõrgem. Tahaksin küsida, hea minister, miks te ei ole võtnud arvesse EKRE soovitust lahendada elektrienergia hinna tõus väga lihtsate meetmetega. Kõigepealt lõpetada utoopilise ja korruptiivse CO₂‑maksu kasutamine, seda esiteks. Teiseks, väljumine börsilt – mis sellest, et seal oli varem hea, aga kui ikka vihma sajab krae vahele, tuleb minna varju alla ja börsist loobuda. Kolmandaks, miks ei ole kehtestatud valitsuse poolt elektrienergia riiklikku hinda, et tagada elanikkonna toimetulek ja ettevõtluse säilimine? Miks on valitsus unustanud ära selle, et elektrienergia on alus kogu majanduse toimimisele ja kui selle [hind] hüppeliselt kasvab, siis kaasneb sellega inflatsioon? Seda teavad isegi kuuenda klassi õpilased. Huvitav, miks Reformierakonna valitsus sellest midagi ei tea.

Või teine näide. Kütuse ehk bensiini ja diisli aktsiis – seda ei tooda alla. Täiesti müstika! Poolas läks detsembris autokütus odavamaks, sest valitsus langetas kütuseaktsiisi Euroopa Liidu miinimumtasemele. Huvitav, kuidas nemad said sellega hakkama, aga meie valitsus ei saa? Või siis teine näide, jällegi Poolast: Poola valitsus alandas ka gaasi, elektri ja soojusenergia käibemaksu 23%‑lt 8%‑le, et leevendada hüppelise hinnatõusu mõju tarbijatele ja ettevõtetele. Meie valitsus ei taha seda teha. Ma küsin, miks te ei taha seda teha. Miks te ei taha hoolida oma ettevõtjatest ja elanikkonnast ja tahate olla esimene, kõige kõrgema aastase hinnatõusuga [riik] aprillis, [nagu näitavad] viimased andmed BNS-i järgi? See näitab teie hoolimatust rahva suhtes.

Ma ei tea, mispärast, aga ma tahan tsiteerida praegu Martin Helmet, kes ütles ilusti Poola valitsuse otsust kommenteerides: poolakad saavad, [sest] seal on võimul rahvuslik konservatiivne valitsus, kes seisab oma rahva heaolu eest. Kui hinnatõus ähvardab inimesi ja ettevõtteid lämmatada, siis ei hõõru valitsus ahnusest läikivate silmadega käsi ega löö tagajalgu kokku, et oi kui hea, eelarvelaekumised kasvavad. Vaid see valitsus teeb ja peab tegema jooksvalt kuus maksualanduse. Miks te ei kuula Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna soove ja tahtmist?

See, et inflatsioon on Eestis euroala kõige kõrgem, 19%, näitab tegelikult seda – kasutan täna teist korda seda võrdlust –, et te olete nagu perekonnapea, kes läheb kõrtsi ja teeb kõigile välja, kõigile, aga kodus on lapsed ja naine näljas, sest leiba ei ole. Vaadake ja mõelge selle peale. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Ka minister näitab, et ta ei soovi enam sõnavõtuga esineda. Selle päevakorrapunkti menetlemine on lõppenud.

Läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde. See on kultuuriministri 2022. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Ettekandja on kultuuriminister Tiit Terik. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Daamid ja härrad, kes te meid jälgite! Mul on hea meel tutvustada teile Kultuuriministeeriumi valitsemisala eesmärke ja tegevusi, mis on esitatud kolmes arengukavas. Need panustavad "Eesti 2035" strateegia kõigi sihtide saavutamisse. Loodan väga, et see ülevaade veenab, et kultuur pole ammu enam riigieelarve tüütu kulurida, millel puudub kate. Vastupidi, oleme leidnud üles oma valdkonna väärtusahelad ja oskame neid ka hästi rakendada.

Kultuuril on definitsioone kümneid või isegi sadu. Kindlasti tähendab kultuur kontakte inimeste vahel, selle kaudu jagatud väärtusi ja ühiseid tähendusi. Nende tähenduste rohkus annab meile aimu selle kohta, kui sidus on tegelikult meie ühiskond. Alustangi praeguse aja konteksti sobivalt ühiskonna sidususest.

Aastatel 2010–2020 suurenes nende inimeste osakaal, kes suhtlevad ja suhtuvad püsikontakti erinevast rahvusest elanikega soosivalt. Noorema põlvkonna jaoks on ühine suhtluskeel just eesti keel ning nooremad teisest rahvusest inimesed suhtlevad eestlastega märksa sagedamini kui nende vanemad rahvuskaaslased. Eelmisel aastal osales erineva keele‑ ja kultuuritaustaga inimeste ühistegevustes umbes 18 000 inimest. Need on suundumused, mille üle võib kindlasti heameelt tunda.

Teisalt ei saa me mööda vaadata tõsiasjast, et Ukraina sõja põhjustatud humanitaarkriis on Eesti ühiskonnale omamoodi lõimumise eksamiks kujunemas. See annab vastuse kahele olulisele küsimusele: esiteks, kas saame hakkama inimeste vastuvõtmisega, ning teiseks, milline on meie ühiskonna psühholoogiline valmisolek? Pikemas vaates mõjutab see riigi käekäiku enamgi kui põgenike vastuvõtmine. Kultuuriministeerium keskendub koos oma partneritega inimeste kohanemisele ja just pikaajalisele lõimumisele ning ühiskonna sidususe hoidmisele ja kasvatamisele.

Lõimumisvaldkonnale annab pika perspektiivi "Sidusa Eesti arengukava 2021–2030". Selle üks eesmärke on kõigiti soodustada seda, et eri keele‑ ja kultuuritaustaga inimesed kannaksid Eesti identiteeti, osaleksid aktiivselt ühiskonnaelus ja tunneksid ühtekuuluvustunnet. Tõsi, 24. veebruaril alanud uut reaalsust selles arengukavas ette ei nähtud ja seda olekski olnud väga keeruline ette näha. Ent midagi pole veel katki, kui teeme tegelikku olukorda arvestades oma plaanidesse vajalikud korrektuurid. Ühiskonnana peame me igal juhul arvestama, et väga paljud inimesed jäävad siia pikemaks ajaks kui kuu või isegi aasta. Meile tähendab see suuremat vajadust aidata nendel inimestel võimalikult pehmelt Eesti ühiskonnaga kohaneda ja meie kultuuriruumi lõimuda. Selleks tuleb aga omandada eesti keel.

Keeleõpe on vältimatu, et töötada näiteks teenindussektoris, haridus‑ või meditsiinivaldkonnas või avalikus sektoris. Selle võimaldamiseks jätkame keelekursuste pakkumist märksa suuremale hulgale soovijatele. Eesti on e‑riik ning sestap arendame edasi ja loome juurde uusi digiplatvorme ka keeleõppeks ja täiskasvanute keeleõppe korraldamiseks. Keeleoskus ei saa aga jääda passiivseks, seepärast paneme suurt rõhku eesti keele igapäevasele kasutamisele eestikeelses keelekeskkonnas.

Keel ja meel on vennad. Tahan tänada kõiki neid Eesti kultuuriasutusi, kes on juba praegu lubanud Ukraina sõjapõgenikel tasuta oma väljapanekutega tutvuda ning aidanud soodustada kohanemist Eesti vaimse keskkonnaga. Raamatukogude teema-aastal ootavad paljud raamatukogud üle Eesti sõjapõgenikke lugema ja neilt laenutama, paljundama dokumente, kasutama internetti ja ka lihtsalt raamatukogu mängunurkades oma lastega mängima. Kõik need tegevused aitavad luua eesti keelest erineva emakeelega inimeste sidet Eesti riigiga.

Ent kuidas seda sidet tugevdada? Uuringud kinnitavad, et kodakondsus aitab kinnitada inimese sidet riigiga. Küsimus ei ole kodakondsuspoliitika muutmises, vaid keerulisena näiva protsessi lihtsustamises. Me plaanime luua Eesti kodakondsuse taotlemiseks ettevalmistavate teenuste terviklahenduse ja tagada inimeste teavitamise sellest. Niisamuti on oluline tagada muude kohanemist ja pikemaajalist lõimumist toetavate teenuste olemasolu ja kättesaadavus.

Võrdne juurdepääs avalikele teenustele, olgu selleks tervishoid, tööturu‑ või karjääriteenused või sootuks midagi muud, aitab tunda end väärtusliku ühiskonnaliikmena. Lõimumis- ja kohanemisvaldkonna horisontaalsus nõuab veelgi suuremat koostööd ministeeriumide ja erinevate poliitika rakendajate vahel, sealhulgas kohalike omavalitsuste ja vabaühendustega, samuti erasektoriga. Peame praegu tõdema, et kohanemis- ja lõimumisteenuste sihtrühmad ei ole neile pakutavatest teenustest piisavalt teadlikud ning info on killustunud. Peame vähendama infomüra ja jooksutamist, mida oleme samuti selles põgenikekriisis paraku näinud. Me ei saa endale lubada uute segregeerunud kogukondade teket. Esimesest päevast peale, kui inimene jõuab meie riiki, peab tal tekkima ligipääs Eesti kultuuriruumile ja avalikele teenustele. Vastuvõtjatena peame suutma teha lihtsaks ja arusaadavaks siin maal kehtivad väärtused, et igaüks saaks end maksimaalselt rakendada, nii nagu ütleb meie põhiseadus.

Austatud Riigikogu liikmed! Seoses eelnevaga saame kinnitada, et eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimise ja järjepideva arengu tagab loov, vastutustundlik ning avatud ja kogukondi väärtustav ühiskond. Elujõulise kultuuriruumi üks mõõdikuid on Eesti elanike osalemine meie kultuuriruumis. Nii [arengustrateegia] "Eesti 2035" kui ka "Kultuuri arengukava 2021–2030" seab eesmärgiks, et keskmiselt 80% Eesti elanikest osaleks meie kultuurielus. 2015. aastal osales kultuurielus 84%, 2017. aastal 79% ja 2020. aastal aga 74%. Loomulikult, me võime siin selle trendi languses näha koroonakriisi mõju, langustrend on arusaadavalt ju sellest tingitud. Selgeks sai meile sel perioodil ka see, et mitte miski ei asenda vahetuid kontakte, nii-öelda lava ja saali kohtumist. Seetõttu on järgnevatel aastatel väga oluline toetada kultuuri ja loomemajanduse sektori taaskäivitamist. See ei ole mõttekoht ainult keskvalitsusele, vaid ka kohalikele omavalitsustele.

Me näeme, et kultuuris osalemise erinevused on piirkonniti üsna suured. Näiteks Läänemaal osales kultuurielus 81% vastanuist, Ida-Virumaal veidi üle 61% ja Võrumaal oli see protsent kahjuks veelgi väiksem. Statistika juhib selgelt tähelepanu sellistele muredele nagu kättesaadavus, tahe kultuuri loomises osaleda ja ise elamusi pakkuda. Need küsimused ootavad pandeemiajärgsel ajal lahendamist, vaatamata iseenesest headele statistilistele näitajatele. Oleme teinud olulisi investeeringuid kultuuriobjektidesse ning sündmusi ja asutusi külastatakse aktiivselt. Eesti kultuurimaastik on mitmekesine ja väga kõrgetasemeline ning kultuur on meie inimeste jaoks oluline.

[Arengustrateegia] "Eesti 2035" sihte aitab saavutada "Kultuuri arengukava 2021–2030". Selle üldeesmärk on elujõuline, arenev ja maailmale avatud Eesti kultuur, milles osalemine oleks loomulik osa inimese igapäevaelust. Kui kultuur on elujõuline, siis jõuab see kindlasti ka maailma ja teeb Eestit suuremaks.

Poliitiliste otsuste mõju ei avaldu kultuurimaastikul kunagi üleöö. Hea ja õige näide on selle aasta alguses alustatud kultuuriranitsa meede. Kui laps või noor käib oma kujunemise eas vaatamas teatrietendusi, külastab kinoseansse või muuseume, siis on lootust, et temast kasvab aktiivne, teadlik kultuuris osaleja. Toetuseks on eraldatud 1 miljon eurot, kuid juba praegu on selge, et kultuuriranitsa rahastuse mahtu on tarvis otsustavalt suurendada.

Me teame, et Eesti rahvas armastab teatrit. Oleme külastuste arvu poolest maailma absoluutses tipus. Riigikogule esitatud etendusasutuste rahastamise süsteemi muudatused toetavad nii etenduskunstide mitmekesisust kui ka kättesaadavust.

Loomingu sünnis ehk elamuste pakkumises on üha suurem roll loovisikutel, kes paljuski on vabakutselised. Eestis oli 2021. aastal vähemalt 10 200 vabakutselist loovisikut. Nad on loomevaldkonna ökosüsteemi orgaaniline osa ja sestap on neile sotsiaalsete garantiide tagamine samuti üks Kultuuriministeeriumi lähiaastate prioriteete. Käesoleva aasta oleme pühendanud loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse koostamisele. Eesmärk on siingi sama: leida õiglane toetamise mehhanism professionaalidele, kes panustavad Eesti kultuuri mitmekesisusse ja arengusse.

Laulu‑ ja tantsupidude liikumine on suurim kodanikuaktiivsuse väljendus. Selle kogukonna moodustavad inimesed, kes pakuvad elamusi meie rahvakultuuri võimsaimal väljendusel, laulu‑ ja tantsupeol. Traditsiooni püsimine ei ole aga iseenesestmõistetav, kui meil pole haritud juhendajaid. Seepärast on Eesti Rahvakultuuri Keskus alates 2021. aastast jaganud kollektiividele toetust nende juhendajate tööjõukulude katmiseks. Peoprotsessis osalemine on juhendajate jaoks sisuline töö, milleks valmistutakse aastaid.

Austatud kuulajad! Nii nagu laulu‑ ja tantsupidu ei ole mitte museaal, vaid elav organism, mis vajab kogu aeg uut hapnikku, võib selle mõtte üle kanda ka meie pärandile laiemalt. Meie mäluasutustes asuv väärtuslik kultuuripärand on aga ohus, kui me ei raja Eesti muuseumidele ja museaalidele tänapäevaseid turvalisi ja tõhusaid ühishoidlaid. See investeering vähendab kulutusi museaalide hoidmisele ning tagab meie pärandi säilimise ja tutvustamise. Kultuuriministeerium valmistab ette muuseumiseaduse muudatusi, et töötada välja selgetel eesmärkidel põhinev rahastusmudel ning vähendada bürokraatiat. Muuseum peab saama keskenduda oma põhitööle. Selleks on pärandi kogumine, uurimine ja tutvustamine.

Eesti on loomulikult ka e-riik ning meie digikultuur võiks kuuluda maailma tippu. 2022. aastal töötab Kultuuriministeerium välja ministeeriumi tegevusvaldkondade digistrateegia ning jätkab kultuuripärandi digiteerimise 2018.–2023. aasta tegevuskava elluviimist. Riigi hallatavates mäluasutustes on ühtekokku üle 900 miljoni Eesti kultuuri jaoks olulise pärandiobjekti, mis väärivad digiteerimist. Praegu on digitaalsena kättesaadav umbes 38% meie kultuuripärandist. Siit jõuame taas kultuuris pakutava kättesaadavuseni. Aga digimaailm on ju ainult võimalus, mitte eesmärk iseenesest.

Raamatukogude teema-aasta on juba praegu tõstnud keskmesse raamatukogude rolli kogukonnakeskustena ning riigiteenuste pakkujatena. Raamatud ei kao aga kuhugi ja raamatukogude olemise mõtteks jääb ikkagi lugemine. Kuid planeeritav rahvaraamatukogude reform peab pakkuma uusi võimalusi ja avama neid ka siin. Raamatukogu peab soodustama innovatsiooni, pakkuma erisuguseid kõrge kvaliteediga teenuseid kõikjal üle Eesti. Raamatukogust algab väga sageli ka kultuurist osasaamine.

Kõik need näitajad ja lühidalt kirjeldatud plaanid kinnitavad, kui suures muutumises on praegusel ajal kultuurivaldkonnas toimuv. Võimekus turutingimustes ka iseseisvalt tulu teenida aitab koos avaliku rahaga panustada ja tagada elujõulist, avatud ja mitmekesist kultuuriruumi ning suurendada sektori sotsiaal-majanduslikku mõju. Sellel aastal jätkub aastate 2021–2027 loomemajanduse arendamise meetme kujundamine ja rakendamine ning selle elluviimine. Euroopa Liidu vahendeid on planeeritud siia umbes 10 miljoni euro jagu.

Austatud Riigikogu liikmed! Kultuurivaldkonnas näeme võrdlemisi suurt osalusprotsenti ning tahet kultuuris pakutavast osa saada, kuid spordivaldkonnas on meie väljakutse liikuda edasi veelgi tõhusamalt ja kiiremini. "Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030" ehk "Sport 2030" seab eesmärgiks, et sihtaastal vastaks eestimaalaste vaimne ja kehaline tasakaal ning heaolu Põhjamaade tasemele. See tähendab, et vähemalt kaks kolmandikku meie elanikkonnast liigub ja teeb sporti. Oleme seadnud eesmärgiks, et Eestis oleks kehalist aktiivsust soodustav elukeskkond, koos kaasnevate teenustega muidugi. Need peavad toetama inimeste tervena elatud eluea pikenemist, eneseteostust ja majanduskasvu. Vähemalt kaks korda nädalas 30 minutit liikuvate inimeste osakaal on tasapisi tõusuteel. 2018. aastal oli see 40% ja 2020. aastal 45%, aga endiselt on seda liiga vähe. Meie jaoks on oluline järjepidevalt suurendada inimeste igapäevast kehalist aktiivsust kogu elukaare vältel. Liikumisharrastuse edendamine ja spordisektori abil loodavad lahendused terviseriskide ennetamisel jäävad veel aastateks Kultuuriministeeriumi üheks peamiseks tegevussuunaks. Põhjamaade tasemele jõudmiseks vajame toetavaid tegevusi aga ka teiste valdkondade asutustelt. 2021. aastal koostasime liikumisharrastuse edendamise kontseptsiooni ja käivitasime põhjaliku liikumisuuringu. Selleta ei saaks liikumisreformi sündida. Samuti eraldas valitsus mullu tänavuseks aastaks 600 000 eurot. Veelgi enam, 2023. aasta oleme planeerinud liikumise teema-aastaks. Siin peitub suur võimalus meie kõigi teadlikkuse tõstmiseks ja nende teemade laiemaks ühiskondlikuks aruteluks. Me ei tohi siinjuures aga ära unustada erivajadusega inimesi.

Edu suurvõistlusel hoiab Eesti sporti maailmakaardil, see toob Eesti riigile tuntust ning avaldab positiivset mõju meie elanikkonna sportimisele. 2021. aasta oli spordis kindlasti rõõmustav. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel võideti kõikidelt spordialadelt kokku rekordilised 191 medalit: 55 kulda, 57 hõbedat ja sekka 79 pronksi. Eraldi tooksin siinkohal välja meie olümpiavõitjaks tulnud epeenaiskonna. 2019. aastal käivitatud Team Estonia programmi esimesi tulemusi oleme seega juba näinud Tokyo ja Pekingi olümpiamängudel. Team Estoniat arendame koos selle olulise partneri Eesti Olümpiakomiteega edasi ning lähiaastate eesmärk on selle eelarvet ka suurendada. Team Estonia eesmärk on olümpiamängudel ja teistel rahvusvahelistel tiitlivõistlustel hästi esineda. Ka medalite võitmine on loomulikult oluline, kuna see innustaks kõiki meie harrastajaid.

Spordist rääkides peame rääkima ka treeneritest. Lisaks sellele, et nende tööst sõltuvad tulemused saavutusspordis, on treeneritel laiem mõju just laste ja noorte tervisekäitumisele ning nende hoiakute, väärtuste ja oskuste kujundamisele. On väga tähtis, et lapsi ja noori juhendaksid mitte ainult haritud ja eeskuju andvad, vaid ka eetilised treenerid. Valitud metoodikad peavad olema ohutud ning ea‑ ja võimetekohased. Spordivaldkonnas tegutseb paraku üle pooleteise tuhande kutsetunnistuseta juhendaja, kuid see arv on hakanud jõudsalt kahanema. Alates 2015. aastast on Kultuuriministeeriumi eesmärk olnud treeneritele väärilise töötasu tagamine, mis ühtlasi motiveeriks ka kutsetaset omandama ja seda tõstma. Riikliku palgatoetuse süsteemi rakendamine on olnud edukas ja töösuhteid korrastanud. Samas on meil olukord, kus treenerite arv on suurenenud, aga meetmete täiendav rahastus on endiselt ebapiisav. Kultuuriministeeriumi prioriteet on endiselt [püüelda selle poole], et treenerite tasu jõuaks sarnaselt õpetajate palgaga Eesti keskmise palgani.

Igal aastal toimub Eestis poolsada kõrge sportliku tasemega rahvusvahelist võistlust. Meile pakutakse üha rohkem võimalusi viia läbi populaarsetel aladel kõrge sportliku tasemega rahvusvahelisi võistlusi. Seda [tehakse] põhjusel, et rahvusvahelisel tasandil teatakse hästi, et me oleme korraldamisel oma ülesannete kõrgusel. Spordivõistlustega kaasneb nii otsene majanduslik mõju riigile kui ka Eesti kui turismimaa tutvustamine rahvusvahelises meedias. Sel põhjusel on oluline toetada rahvusvahelisi võistlusi ka edaspidi ning vajadusel leida selleks lisaraha.

Austatud kuulajad! Tahan lõpetada lootuse ja veendumusega, et kultuur ja samuti sport kultuuri osana loovad ühiskonnas rahu, tasakaalu ja rõõmu. Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed. Mis teeb aga meid maailmas unikaalseks? See on meie ühine olemise vili ehk kultuur. Kõike muud saavad pakkuda mis tahes riigid üle maailma, kui nemad mängivad reeglite järgi. Hoiame ja arendame siis neid väärtusahelaid, mis aitavad luua hoolivat, koostöömeelset ja avatud Eestit, maailmas ainulaadset ja kordumatut.

Austatud Riigikogu liikmed! Tänan teid tähelepanu eest ja olen valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi on. Üllar Saaremäe, palun! 

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Tänan väga selge, ladusa ja konkreetse ülevaate eest oma tegevuse kohta. Minu küsimus puudutab punkti, mille all te ütlete, et olete 2022. aastal pühendunud loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse koostamisele. Mida see väljatöötamiskavatsuse koostamine õieti endast kujutab ja millal võib see meieni jõuda? Kui kaua see teie arvates aega võib võtta? Kas praegune Riigikogu koosseis saab seda menetleda või tuleb mõningatel isikutel uuesti Riigikokku kandideerida?

Aitäh! Ma väga loodan, et te kandideerite ka järgmisel korral. Aga tulles teie küsimuse juurde, siis tõepoolest, sektori olulistele partnerorganisatsioonidele oleme me kutse laiali saatnud [ja teatanud], et me sellise väljatöötamiskavatsusega tegeleme ja selle kallal toimetame. Meil on olnud juba ka esimesi kokkupuuteid, me oleme, ma usun, sellest kindlasti juttu teinud ka lugupeetud Riigikogu liikmetega. Tõepoolest see, kuidas maailm ja keskkond on muutunud, sunnib tihtipeale üle vaatama ja ümber tegema ka seadusi. Me tahame välja töötada, nii nagu mu kolleegid on ambitsioonika sihi sõnastanud, maailma parima vabakutseliste süsteemi. See protsess on meil käimas, olete lahkelt oodatud oma häid mõtteid jagama.

Unustasin enne päevakorrapunkti alustamist ütelda, et vastavalt ministri taotlusele ja juhatuse otsusele on kõigil võimalik küsida kaks küsimust. Lähme edasi. Indrek Saar, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Tänan nende põhimõtete eest, mida te oma ettekandes deklareerisite, need kõik on väga sümpaatsed. Aga küsin väga konkreetse asja kohta. Sellel paberil, mis te olete ka Riigikogule laiali jaotanud, on eelviimase punktina kirjas treenerite roll ühiskonnas. Seal on kirjas, et meie prioriteet on endiselt see, et treenerite tasu jõuaks sarnaselt õpetajate palgaga Eesti keskmise palga tasemeni. Kui vaadata seda graafikut, mille spordiosakond on spordipoliitika põhialuste ülevaates joonistanud, siis [näeme, et] nelja aasta jooksul pole treenerite töötasu sisuliselt paigast liikunud. Samal ajal me teame, et keskmine palk liigub mühinal ülespoole ja inflatsioon on hullumeelne. (Juhataja helistab kella.) Millal [treenerite palk] teie arvates sinnamaani jõuab ja mis järgmisel aastal treenerite palgaga juhtub?

Aitäh! See, mis juhtub treenerite palgaga järgmisel aastal, saab tõenäoliselt selgemaks riigi eelarvestrateegia läbirääkimiste käigus. Miks see on suurusjärgus 1300 eurot olnud mitu head aastat? Järelikult ei ole suudetud selle teemaga piisavalt intensiivselt tegeleda. Ma loodan, et mul on natukene rohkem õnne kui minu headel eelkäijatel.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kultuuriminister! Liikumisharrastuse [edendamise] kontseptsioonis on kirjas kuldsed sõnad. [Siin on öeldud, et] eesmärk on inimeste tervena elatud aastate arvu tõstmine ja tervislike eluviiside edendamine kogu elukaare vältel. Kitsaskohtade loetelus toote välja selle, et erivajadustega inimesed ei ole liikumisharrastusse praegu piisavalt kaasatud. See on tõsi. Siin on teil lahendusena välja toodud see, et peab üle vaatama, millised on takistused, näiteks ruumiprobleemid. [Neid saab kõrvaldada parema] ruumiplaneerimise ja teenuste disainimisega. Aga mu küsimus on selline: kas te ei ole mõelnud, et koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga oleks võib-olla vaja ka treenereid ja kehalise kasvatuse õpetajaid paremini koolitada, nii et nad oskaksid erivajadustega inimesi paremini kaasata, mitte [ütlema neile] tunnis lihtsalt, et oota, sina vaata ja sina lihtsalt osale, istu kõrvalpingis ja loe raamatut?

Aitäh! Teil on väga õige osundus. Kõik inimesed peavad saama soovi korral võimaluse sportlikus tegevuses osaleda, vaatamata sellele, et mõnele on see tulenevalt tema seisundist mõnevõrra raskem. Loomulikult peame siin tähelepanu pöörama sellele, et meie õpetajad, kes koolides toimetavad, oleksid saanud piisava ettevalmistuse. Aga nagu me oleme välja toonud, on treenerikutse omandamine ja kutsekvalifikatsiooni tõstmine ääretult oluline, ning ma usun, et treenerite ettevalmistuses ja õppes on väga tähtsal kohal ka see plokk, mis puudutab näiteks toimetamist puuetega noortega.

Kui rääkida sellest, milline on meie tähelepanu rahalises vaates näiteks paralümpia[komiteele] ja eriolümpia ühendusele, siis [võin öelda, et] riik on üle 1 miljoni euro nendele kahele organisatsioonile jaganud. Nii et see [teema] on meil päris mitmes valdkonnas sees, nii rahastuses, treenerite ettevalmistuses – seal on see väga olulisel kohal – kui ka loomulikult selles, mis puudutab ligipääsetavust kultuuris laiemalt, mitte ainuüksi spordis. Oleme rääkinud lisaks spordile ka [laiemalt] kultuurist osasaamise puhul ligipääsetavusest, nii et ka siin on puuetega inimeste küsimust kindlasti arvesse võetud.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud minister! Meil üks kriis ajab teist taga. Pärast koroonakriisi oleme sattunud selgelt sõja- ja ühtlasi energiakriisi ning seegi ei paista vaibuvat. Te mainisite, et teil on kultuuri- ja loomesektori jaoks plaanis taaskäivitamise kava. Aga see oli ilmselt mõeldud koroonajärgse taaskäivitamise kavana, olete sellest ka varem siin rääkinud meie küsimustele vastates. Sotsiaaldemokraadid esitasid täna küsimusi rahandusministrile erinevate majandusharude hakkamasaamise kohta. Rahandusminister ei nimetanud eraldi kultuuri- ja loomesektori kui Eesti ühe edukama majandusharu hakkamasaamist. Milline on teie teadmine, kuidas selles energiakriisis meie kultuuriasutused hakkama saavad ja kuidas valitsus neid aitab? Me teame, et oma kubatuuri ja energiatarbimise poolest ei ole meie kultuuriasutused just kõige tagasihoidlikumad. Kuidas neil läheb ja kuidas te aitate?

Aitäh! Kui vaatame eelmise aasta eelarvenumbrite põhjal, kui palju kultuuriasutused planeerisid oma eelarvetes energiakuludeks ja kui suured need aasta lõpus reaalselt, faktiliselt olid, siis [näeme, et] loomulikult on kõikumised olnud väga suured. Eelmise aasta ehmatav lõpuperiood oli kindlasti see aeg, kui mitmete sihtasutuste ja [muude] asutuste nõukogud ja juhtkonnad koostasid oma eelarveid. Loomulikult on nad tarkade inimestena planeerinud käesoleva aasta selliselt, et energiakulud oleksid võimalikult adekvaatsed. Me oleme ministeeriumi poolt välja öelnud ka selle, et kui keegi tõesti jääb hätta, siis saame selles küsimuses üks ühele edasi suhelda. Loomulikult ei saa me panna ühte või teist teatrit kinni või lõpetada nende sisulist tegevust, kuna muuks kui elektriarve tasumiseks raha ei jää. See teadmine on meil olemas. Ükski kultuuriasutus otseselt selle küsimusega meie poole pöördunud ei ole.

[Tulen] teie küsimuse alguse juurde. Rääkides sellest, kuidas erinevate kriiside käigus meie kultuurisektorile rohkem hoogu juurde anda, on mul hea meel, et saime möödunud nädalal valitsuskabinetis langetada otsuse, mis puudutab Film Estoniat. [See aitab] meelitada Eestisse filmide välisprojekte ja seeläbi suurendada tööhõivet meie kultuurisektoris, alates grimeerijatest ja näitlejatest ning lõpetades sellega, et siit renditakse tehnikat ja tuuakse Eestisse laiemalt vahendeid. Eelmisel korral planeeriti seda rahastada käesoleval aastal 2 miljonit euroga, aga heas koostöös enne mind siin puldis seisnud rahandusministriga saime me seda summat suurendada 3,4 miljoni võrra. Ehk [aitame] ka filmitööstusel kriisist toibuda ja uuesti hoo üles saada. Ma usun, et see rahastus on hästi oluline.

Jaak Juske, palun! 

Austet istungi juhataja! Hea minister, hää sõber Tiit! Teatavasti on Kultuuriministeerium kõige tähtsam ministeerium Eestis (Minister kinnitab: "Vastab tõele!"), sest Eesti riik ongi loodud selleks, et eesti keelt ja kultuuri hoida. Ma tänan selle ettekande eest. Samas oleksin ikkagi tahtnud saada selget sihti, mis aastaks jõuab treenerite palk Eesti keskmisele palgale enam-vähem ligilähedale. Praegu lähevad need käärid üha suuremaks, juba 600 euri on vahe.

Mulle kui õpetajale teeb ikkagi eelkõige muret see, mis puudutab meie kõige nooremaid kooliõpilasi. Ühelt poolt loen rõõmuga, et sel aastal käivitub kultuuriranitsa projekt, milleks on eraldatud tervelt miljon eurot. Aga sa tead väga hästi, et samal ajal see valitsus, kuhu ka sina kuulud, on noorte huvitegevuse toetust vähendanud mitte 1 miljoni, vaid 4 miljoni euro võrra. See puudutab ka noorte hõivatust sporditegevuses. Miks valitsus lapsi kiusab? Millal antakse huviharidusele (Juhataja helistab kella.) need miljonid tagasi?

Aitäh! Eks see, millal see eelarverida suureneb, saab samuti riigi eelarvestrateegia läbirääkimiste käigus [selgemaks]. Kui see otsus valitsuses tehti, olin mina ühe teise ameti peal. Olin ühtlasi ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu juhatuse esimees ja kritiseerisin väga häälekalt seda otsust, et huvihariduse raha vähendati. Ma ei ole tänini oma positsiooni muutnud.

Marko Torm, palun! 

Lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud minister, aitäh hea ettekande eest! See oli nii täpselt aega mahutatud, et kolm sekundit jäi vist ülegi. Teiega me oleme ka eelnevalt kohtunud ja minul, kes ma olen 13 aastat liikumisharrastust edendanud ja selle valdkonna pärast südant valutanud, on ikka seesama küsimus, mida me oma möödunud kohtumiselgi arutasime. Meil on 2023 tulemas riiklik liikumisaasta. Kui tavapäraselt inimesed mõtlevad, ka poliitikud, kuidas sellel konkreetsel aastal midagi ära teha, siis meie oma vestlusel või nõupidamisel jätsime õhku sellise rõhuasetuse, kuidas teha sellest aastast midagi sellist, kus me saaksime nii‑öelda mitme astme võrra edasi liikuda liikumisharrastuse edendamisel. Võib-olla [esitate] sellest valdkonnast mõned mõtted, lugupeetud minister, selle kohta, mida me saaksime teha ennaktempos, sest teadupärast häid inimesi meil on, aga ilma lisarahata me paremat tulemust tõenäoliselt ei saavuta.

Aitäh! Te oma viimases lauses vastasite ise ära, mida me teha saame. Me saame vaadata spordivaldkonda läbi eelarveprisma, just nii liikumisharrastuse kui ka näiteks Team Estonia profispordi poole pealt. Profispordis saavutatud head tulemused kindlasti innustavad noori ja ka muus vanuses inimesi rohkem liikumist harrastama. Mida me veel saame teha? Loomulikult seesama treenerite küsimus – mida rohkem meil on häid innustavaid treenereid, seda rohkem on meil ehk võimalik meelitada inimesi spordi juurde.

Aga sport ei ole mitte ainuüksi eeskujude ja treenerite küsimus. Loomulikult on ka koolidel ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumil siin oluline roll Liikuma Kutsuva Kooli kaudu. Ja loomulikult on siin ka teistel ministeeriumidel väga selge roll, kas või Sotsiaalministeeriumil. Me peame vaatama, nii nagu te omavalitsusest tulnud inimesena väga hästi teate, ka taristut, et inimestel oleks võimalik liikumisharrastusega tegeleda. [Me peame vaatama,] et keskkond oleks toetav, et piisavalt mugavas kauguses oleksid jooksurajad ja palliplatsid ning ka linnakeskkond toetaks seda, et saaks teha näiteks rattatiire. See on väga selgelt erinevaid valdkondi ühendav.

Kuna meil Eestis on väga palju erinevaid organisatsioone, kes spordivaldkonnas tegutsevad ja toimetavad, ja väga palju erinevaid kompetentse, siis oleme Kultuuriministeeriumis näinud, et me ei kasuta kõiki neid häid kompetentse piisavalt ära. Seetõttu on mul hea meel, et umbes kaks kuud tagasi asus ministeeriumis tööle inimene, kes peaks kõik need erinevad komponendid kokku siduma – selline liikumisharrastuse kompetentsikeskus –, ja me saaksime väga süsteemselt seda valdkonda edasi arendada. [Saaksime] väga süsteemselt edasi arendada, et nii Liikuma Kutsuva Kooli, koolispordi liidu, erinevate spordialaliitude kui ka olümpiakomitee kõik head oskused ja ressursid juhtimiskomponendiga käima tõmmata.

 Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Jätkan liikumisharrastuse teemal. Suure osa vastusest juba andsite, aga räägin siiski edasi. Oma jutus rõhutasite seda, et liikumisharrastus on üks terviseriskide ennetamise nurgakive ja liikumise seosed tervisega on hästi olulised. Ma võtsin välja tervisestatistika ja sealt vaatab ikkagi jätkuvalt vastu muret tekitav tendents. [Esitan] kaks põhilist fakti. Nimelt, kasvab nii meie kehaliselt mitteaktiivsete laste kui ka vigastuste ja haiguste tõttu liikumisest eemal olevate täiskasvanud inimeste osakaal. See viitab sellele, et liikumisharrastust tuleks vaadata laiemalt, nagu te ütlesite, mitte ainult Kultuuriministeeriumi vaatevinklist. (Juhataja helistab kella.) Võib-olla tutvustate, kas näete siin ka kuidagi helgemat pilti.

Aeg, Jüri!

Aitäh! Loomulikult on liikumisharrastus oluline läbi kogu elukaare, alates väikestest lastest ja lõpetades eakatega – noh, ma ei tea, alates tillusõitudest ja ‑jooksudest erinevatel üritustel ning lõpetades eakate kepikõnnitreeningutega. Kui te küsite ministeeriumide kohta, siis otse loomulikult saab siin neidsamu põhjendusi tuua mitmete erinevate tegevuste, ka põhitegevuste ja ametkondlike tegevuste juures. Aga kui räägime eeskujust, siis näiteks Kultuuriministeerium koos nelja teise ministeeriumiga alustas alles hiljuti neljanädalast väljakutset, mille käigus me kogume kilomeetreid ja paneme need ühiselt tabelisse ja vaatame, milline on meil kõige liikuvam ja spordilembesem ministeerium. Eks see on lõppkokkuvõttes eeskujude küsimus nii oma töökollektiivis ja oma perekonnas kui ka oma linnas, vallas ja külas. Eeskuju on spordipisiku puhul, ma arvan, positiivne nakkus.

Üllar Saaremäe, palun! 

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu teine küsimus puudutab laulu- ja tantsupidude traditsiooni hoidmist. Nimelt mainisite, et aastast 2021 maksab Eesti Rahvakultuuri Keskus toetust laulu- ja tantsupeo kollektiivide juhendajate töökulude katteks. Võib-olla te kirjeldaksite pikemat plaani, mismoodi te näete, millised on teie ideed, et need palgad ikkagi ka tulevikus kaetud saaks, et jätkuks nii koori- kui ka tantsujuhte – ja mitte ainult neid, vaid et jätkuks ka lauljaid ja tantsijaid. Ilma nendeta ei ole ju ühtegi üritust ega sündmust.

Aitäh! Teil on tuline õigus, et meie harrastajad, lauljad-tantsijad, on olulised. Aga eks koroonaaeg on siin tekitanud ka omamoodi negatiivse saldo või negatiivse tendentsi. Osa on tõepoolest heitunud ja ei ole aktiivselt kooriproovis osalenud. See statistika on meil olemas, võin seda teiega hea meelega jagada. Kui tulla palga juurde, mida ringijuhtidele makstakse, siis [võib öelda, et] see saab tulla väga laias laastus kolmest komponendist. Üks neist on ringide osalustasud, mida maksavad kas harrastajad või nende vanemad, [lisanduvad] loomulikult kohaliku omavalitsuse panus ja ka riigi panus.

Maakonnavisiitidel olen ma väga tihti võtnud üles sellesama laulu- ja tantsupeo traditsiooni küsimuse ning linna- ja vallajuhtidega seda arutanud. Seesama [Eesti Rahvakultuuri] Keskus annab palgatoetust nendele, kes on ametis fikseeritud töölepinguga. Aga eelmisel aastal me ei kasutanud kõiki vahendeid ära. Ma küsisin omavalitsusjuhtide käest, miks nad ei sõlmi [nende inimestega] lepinguid ja [ei suurenda] omapoolset panust. See on teadlikkuse küsimus, nii nagu ka paljudes teistes valdkondades. Kui vallad ja vallavanemad saavad üha rohkem teadlikuks nendest võimalustest, mida riik pakub, ehk panustavad omaosalusega, siis on piisav põhjus ka riigil sinna töötasu juurde panna.

Jätkusuutlikkuse tagamine ja tegevuskava koostamine koos erinevate partneritega on tegelikult meil mitme teise ministeeriumiga analüüsimisel. Laulu- ja tantsupeo traditsioon, sealsed palgad on kindlasti meie fookuses selle arengukava kaudu kuni 2035. aastani.

 Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Teie esitatud materjali lisas 1, "Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030", leheküljel 12, kus on kirjas ministeeriumid ja nende allasutuste tegevused, on kohe esimese punktina selline lause, et 2021. aastal eraldas Kultuuriministeerium Eesti Paralümpiakomiteele X eurot. Mida see X siin tähendab?

Aitäh! Te olete väga tähelepanelik. Mina seda selle materjali trükkimineku eel üle vaadates tähele ei pannud. Aga nii nagu ma austatud Helmen Kütile eelnevalt mainisin, on meil puuetega inimeste jaoks kaks olulist organisatsiooni, nii eriolümpia kui ka paralümpiaga seoses, [ning neile on ette nähtud kokku] 1,05 miljonit eurot. Ma usun, et see suurusjärk on õige. 

Heidy Purga, palun! 

Suur aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Väga lugupeetud kultuuriminister! Tänan selle hea ja põhjaliku esitluse eest. Aga minu küsimus käib ühe sellise teema ja valdkonna kohta, mis minu hinnangul on osutunud üheks hõõruvaks kiviks Kultuuriministeeriumi mugavas kingas, nimelt digivaldkond ja kõik digiteemadega seotud strateegiad. Siin kavas ka kirjutatud, et teil on plaanis Kultuuriministeeriumi tegevusvaldkondade digistrateegia loomine. Mida see täpsemalt tähendab, kas te saaksite sellest pisut rohkem rääkida?

Aitäh! Jah. Digistrateegias saab läbi käia kõik need valdkonnad, kus meil digiteerimine võiks kultuuris anda paremaid tulemusi ja kus me saaksime oma valdkonda tõhusamalt kasutada ja rikastada. Me räägime sellest, et meil on muuseumikogudes olemas väga palju museaale, mida me üritame digiteerida, et need oleksid paremini kättesaadavad.

Möödunud nädalal Raplamaa visiidi ajal Rapla raamatukogus sealsete töötajatega rääkides tulid nemad välja oma lahendusega. Näiteks kui kinnisvarabuumi ajal ostetakse ära iga viimane kui väsinud majapidamine Eestimaa eri nurkades ja pööningult leitakse vana peremehe kast fotode või kirjadega, siis oleks loomulikult mõistlik seda mitte jaanilõkkesse visata, vaid viia see näiteks Raplamaa kohalikku raamatukogusse, kes fotod ja kirjad digiteerib. See aitaks meil oma kultuuripärandit paremini uurida.

Kõik need erinevad võimalused, mida riik, kohalikud omavalitsused ja organisatsioonid selles valdkonnas oluliseks peavad, ongi mõistlik sinna strateegiasse kokku kirjutada. Loomulikult võib see [hõlmata] ka e‑raamatute kättesaadavust ja perekonnauurimise jaoks olulisi materjale, mis on samuti meie jaoks ääretult oluline. Näiteks Eestist välja rännanud perekonnale, kes tahab uurida kaks või kolm põlve tagasi oma suguvõsa ja selle ajalugu, oleks e-kanalite kaudu kogu vajalik materjal kättesaadav.

Loomulikult saame digistrateegiast rääkides rääkida ka sellisest olulisest valdkonnast, kus kohtuvad loovus ja majandus – loomemajandusest. Miks mitte? [Pean silmas] meie arvutimänge, kõike seda, mis puudutab arenevat digivaldkonda. Disco Elysium on tõenäoliselt nii mõnelegi tuttav teema, kus kohtuvad loovus, majandus ja ettevõtlus. Loomemajandusega saab Eesti majandusse tuua ka märgatavat tööhõivet ja kindlasti maksuraha.

Kõik need asjad on vaja selle digistrateegia käigus läbi käia, üle vaadata, ära süstematiseerida, läbi mõtestada ja kokku kirjutada, et meil oleks väga selge siht, kuidas me mingeid digivaldkonna asju arendame ja millised on võimalused, mida pakub ühtpidi avalik sektor, teistpidi erasektor.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on järgmine. Integratsiooni Sihtasutuse partner Folkuniversitetet Estonia kirjutab Riigikogu kultuurikomisjonile, et teie ministeerium kavatseb pakkuda tuhandetele Ukraina põgenikele tasuta eesti keele õpetamist, kuid ei ole kunagi suutnud seda teha eestimaalastele nende soovitud mahus ja 2021. aastal langes pakutavate kohtade arv väga järsult. Tsiteerin kindlasti pädevat kirja autorit: "Seetõttu peaks riik tõsiselt kaaluma, kas on õiglane pakkuda eesti keele õpet nii kitsale sihtrühmale nii suures mahus ja jätta 150 000 ebapiisava eesti keele oskusega kohalikku inimest konkureerima üksikutele tasuta eesti keele õppe kohtadele. Meie näeme, et selline olukord võib tekitada ühiskonnas väga suuri pingeid." Küsin, kuidas te seda kommenteerite.

Aitäh! Jah, ma olen seda kirja lugenud, ka minu postkastis oli see. Tuleb tunnistada, et ega me ei ole läbi nende kolme kümnendi eesti keele õpetamisega ülemäära hästi edenenud. Ei ole meil võib-olla olnud alati nii palju raha, kui on olnud vaja, ja võib-olla ei ole ka kõigil olnud alati nii palju indu keelt õppida, kui seda oleks vaja.

Sõjapõgenikele keele õpetamisel on mitu olulist põhjust. Esiteks, kui nad on sõja eest põgenedes Eestisse tulnud, siis selleks, et siin paremini lõimuda ja kohaneda, on loomulikult vaja osata selle maa keelt, kuhu on tuldud. See annab võimaluse ka kiiresti tööturule siseneda ja ise endaga hakkama saada. Loomulikult on A1‑tasemel keele õpetamine nendele heaks alguseks.

Kui inimene soovib omandada Eesti kodakondsuse ja näiteks selleks läbida keelekursused, siis loomulikult on siin riigipoolsel toel kindlad võimalused ja piirid. Aga keelt ei ole alati nii-öelda riigi toel õpitud. Väga palju on ka neid tublisid eestimaalasi, kelle kodune keel ei ole eesti keel ja kes [täiendavad] keeltekoolides oma riigikeele oskust. Alles täna või eile vaatasin, et kuidas siis on, kas pääseb eesti keelt õppima. Hind on sõltuvalt keeltekoolist umbes 500–700 eurot A1-taseme läbimise eest. Loomulikult on siin olemas ka mehhanism, et kui inimene sooritab kodakondsuseksami edukalt, siis riik kompenseerib selle raha talle teatavas ulatuses.

Aga loomulikult on keele oskamise ja õppimise juures ääretult oluline ka keelekeskkond. Siin on lisaks tavalistele kursustele oma võimalusi pakkumas keelekohvikud, keeleklubid ja keelesõbra programmid. Nii et mitte ainuüksi digikanali kaudu või klassiruumis ei saa keelt omandada, vaid need võimalused on laiemad ja olemas on ka iseseisvat õpet toetavad keskkonnad. Ma usun, et kõik, kes eesti keelt õppida tahavad, selleks ühel või teisel moel võimaluse leiavad.

Kui küsimuse fookuses on see, kas me võiksime sellesse valdkonda suunata rohkem raha nende inimeste tarvis, kes on siin olnud pikemat aega, võib-olla kümnendi, võib-olla kolm kümnendit, siis jah, ma arvan küll. Eesti keele oskus on väga oluline, kui elada Eesti riigis ja tahta siin ise hästi hakkama saada.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teie arengustrateegias on äärmiselt vähe räägitud kultuuripärandiga [seoses] muinsuskaitsest. Mul on küsimus või õigemini kõigepealt näide. Paides juhtus selline asi, et Paide Vallimäel muinsuskaitsealal avastati väljakaevamiste käigus unikaalne 14. sajandist pärit viiekambriline lubjapõletusahi ja üks muinsuskaitseametnik ainuisikuliselt oma otsusega käskis selle hävitada ehk kopaga lõhkuda. Karistusseadustik näeb sellise teo eest ette kuni viieaastase vangistuse. Mul on küsimus: kas teie arengustrateegias on kavas pöörata tähelepanu ka muinsuskaitsele, et sellised teod, nagu selle kaasuse puhul oli, enam ei korduks? Kas kavatsete ka selle juhtumi suhtes midagi ette võtta?

Aitäh informeerimast ja küsimust esitamast! Selle konkreetse sündmusega ei ole ma kursis, kindlasti saan seda informatsiooni kontrollida. Vastab aga tõele teie öeldu, et muinsuse kahjustamine on kriminaalkorras karistatav. See vastab tõele, nii see on. Aga selliseid otsuseid keegi ainuisikuliselt, ma arvan, tegema ei ole pädev. Kui mingeid kaitseregulatsioone [on tulnud] ümber vaadata – ministrina on mul tulnud neid mõnel korral allkirjastada –, siis alati on see otsus põhinenud komisjoni ettepanekul. Mina küll ei tea, et seda ainuisikuliselt saaks teha. Loomulikult tuleb sellised sensitiivsed asjad läbi vaadata komisjonil, sellepärast et mida rohkem on inimesi, seda rohkem on arvamusi. Aga meie pärandit – arhitektuuripärandit, kultuuripärandit – puudutavate küsimustega kiirustada ei tohi, sellepärast et iga hävinenud museaali või arhitektuuriobjektiga hävineb ju jäädavalt ka tükike meie ajalugu. Nii et nendesse küsimustesse tuleb suhtuda ääretult suure ettevaatlikkusega. 

Eduard Odinets, palun! 

Aitäh! Hea minister! Ma küsin sõjakriisi kohta. Sõda on toonud kaasa teatud määral või isegi suurel määral meie ja Venemaa Föderatsiooni vaheliste kultuurisidemete katkemise nii riiklikul kui ka poliitilisel tasandil, samuti majanduslikul tasandil. Ilmselt on Eestis päris palju ettevõtteid, kes on oma ärimudeli üles ehitanud Venemaaga [loodud] kultuurisidemetele, kas viies meie artiste sinna või tuues [nende] artiste siia. Kas teil on ülevaadet, millist mõju on nii‑öelda kultuurisanktsioonid toonud kaasa meie ettevõtjatele kultuuri- ja loomesektoris? Milline on teie nõuanne neile? Ja siia juurde [küsin] teise osana sellestsamast teemast: kuidas selline kultuurisidemete katkestamine Venemaaga on mõjunud meie lõimumiskliimale? Kas teil on ülevaateid, uuringuid või muud teadmist, kuidas selle mõjul on muutunud (Juhataja helistab kella.) meie lõimumistemaatika, lõimumismaastik?

Aitäh! Väga põhjalikke analüüse ega aruandeid selle natuke rohkem kui kaks kuud kestnud sõja [mõju] kohta meil veel ei ole. Mis puudutab kultuurisidemete katkemist, siis jah, ma arvan, et selle sõja aktiivse faasi puhkemise esimestel tundidel me langetasime koos ministeeriumi kolleegidega sellise otsuse – seda toetasid ka mitmed valdkonna organisatsioonid –, et olukorras, kus Venemaa viib läbi verist agressiooni, ei saa me mingil juhul omada nendega kontakte kultuuris, spordis ega mis tahes muus meie vastutusvaldkonnas. Oleme sellest kirjalikult teavitanud ka Venemaa Föderatsiooni ja öelnud, et meie tavapärased koostööprojektid on seisma pandud seniks, kuni olukord on teistsugune.

Mis puudutab seda, et [sõjal] on majanduslik mõju kultuurisektorile – jah, loomulikult on. Paljud kultuurikorraldajad on teinud oma plaane pikalt ette. On neid, kes on kavandanud kontsertesinemisi enne sõja aktiivse faasi puhkemist. Meie seisukoht on olnud väga selgelt see, et olukorras, kus Eesti haiglad on öelnud, et nad on valmis vastu võtma haavatuid Ukrainast, ei saa me kuidagi tervitada oma lavalaudadel artiste Venemaalt ja Valgevenest. Loomulikult põhjustab see majanduslikku kahju nendele, kes tavaliselt on toonud meie kultuurinautijatele ka venekeelseid artiste, olgu need lauljad või tantsijad. Muidugi on nemad ühtpidi kandnud majanduslikku kahju, aga eks nad ole ka ise need moraalsed otsused teinud. Nad on väljendanud seda, et sõjaolukorras peavad nad oma plaanid ümber vaatama. Ja ma ei tea küll, et oleks väga palju neid, kes peale 24. veebruari oleks tegemas plaane Vene ja Valgevene artistide osalusel. Kultuurikorraldajad on mõistnud riigi positsiooni, nad on sellega kaasa tulnud.

Riik on ka omalt poolt teinud teatavaid otsuseid, mis puudutab näiteks kaht Venemaa lauljat Gagarinat ja Kirkorovit. Nendele on riik sissesõidukeelu kehtestanud, hoolimata sellest, et vähemalt ühel neist on Euroopa Liidu kodaniku pass taskus. Ajakirjanduses on väga palju juttu olnud sellest, et kas me teeme midagi või ei tee. Noh, igat sammu Siseministeerium, kes selle [teemaga seotud] otsuste juures on oluline, ju alati ei kommunikeeri, kui [otsus] on alles tööprotsessis. Siis, kui oleme saavutanud olukorra, kus Kultuuriministeeriumi ettepanekul on nendele kodanikele sissesõidupiirangud rakendatud, saab öelda, et riik on oma otsuse teinud. On teatud protsessid, mida iga sammu järel [avalikult] ei kommunikeerita.

Aga ma loodan, et meie kultuurikorraldajad leiavad ka siit piisavalt artiste, keda publiku ette tuua, ja see majanduslik kahju sedavõrd suur ei ole. Meil on kultuurikorraldajatega üle nädala reedehommikuti internetikohtumine, tunni aja vältel vahetame informatsiooni. See formaat annab meile võimaluse suhelda ja olukorda jälgida. Loomulikult, eks me enda jaoks ka praegu koostame ülevaadet sellest, millised on täna veel aktiivselt müügis olevate ürituste ja sündmuste piletid. Aga milliseks see kõik kujuneb? Eks aeg annab natuke arutust. Praeguseks alates 24. veebruarist on nende inimeste jaoks, kes on sõjas, küll väga palju muutunud, see on raske ja keeruline. Ma usun, et ka meie kultuurikorraldajad kohanevad selle olukorraga, et on riike, kust artiste siia esinema kutsuda ei ole enam mõtet. 

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on täna võimalik küsida teilt kaks küsimust ja teise ma pühendan tippspordi toetamisele. Nimelt, eelmisel aastal enne riigieelarve vastuvõtmist muutsime hasartmängumaksu seadust. Selle käigus kaotati ära tippspordile või olümpiaks ettevalmistumise projektidele [makstav] konkreetne sihttoetus ja selle asemel tuleb toetust saada nüüd riigieelarvest. Selle tulem oli see, et Kultuuriministeeriumi enda arvutuste järgi võivad tippsporditoetused väheneda. Ja nüüd ma küsin selle kohta, et ma vaatan, et 2021 on siin märgitud väga hea, korralik toetuse kasv. Võib-olla on veidi vara küsida, aga kas see muudatus on avaldanud mõju 2022. aasta tippsporditoetustele? (Juhataja helistab kella.) Kas olete juba saanud seda Kultuuriministeeriumis hinnata?

Aitäh! Eks selle rahastuse mõju on loomulikult [näha]. Nii nagu ma oma kõnes välja tõin, meil ei ole sellist tiitlivõistluste medalisadu ühe aasta lõikes kunagi varem ajaloos olnud. Aga siin puldis saan ma spordi rahastamisest rääkides kindlasti kiita oma eelkäijaid vähemalt kümne aasta lõikes. Kui vaatame spordi rahastamise numbreid[, siis näeme, et] kümne aastaga on spordi eelarve viis korda suurenenud. Samm-sammult on neid otsuseid tehtud. Kõik ministrid, kes enne mind on [selles ametis] olnud, on sporti oluliseks pidanud. Ma arvan, et me jätkame sama tendentsi, puudutagu see saavutussporti või palju räägitud liikumisharrastust.

Loomulikult on spordi rahastamine oluline, ja nii nagu siin sai mainitud, mitte ainuüksi positiivse emotsiooni pärast, mida me olümpiamängudelt või teistelt tiitlivõistlustelt oleme saanud, vaid ka rahvatervise näitajate [parandamise pärast]. Ka vaimse tervise näitajad on oluline välja tuua, sest terves kehas on terve vaim. Spordi olulisus on kindlasti see, mida eelarve koostamisel peab silmas pidama. Loomulikult on spordi rahastamisel erinevaid allikaid. Me oleme mõelnud sedagi, et kultuurkapitalist võiks osaliselt näiteks profispordi välja viia just nimelt Kultuuriministeeriumi enda eelarvesse, et siis muud spordiprojektid võiksid kulka toetust rohkem saada, näiteks need, mis puudutavad liikumisharrastust. Eks ta nii on.

Marko Torm, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Väga austatud minister! Te hästi rõõsalt või positiivselt kirjeldasite, kuidas liikumisharrastuse levik on meil aastate jooksul [kasvanud]. Mulle kättesaadavad andmed, statistika, erinevad uuringud, just COVID-ile tagasi vaadates, seda ei toeta. Aga olgu sellega, nagu on. Ma näen siin meie ringis kaht endist tublit kultuuriministrit ja mulle tuleb mõlema puhul meelde päris mitu head, tugevat asja, mida nemad oma valitsemisperioodil ära tegid. Kas teie, hea minister, tahaksite öelda, mis võiksid olla teile antud aja jooksul need kolm suurt asja, kolm suurt valdkonda, mida kultuuri jaoks ära teha? Ma väga loodan, et üks neist on liikumisharrastus. Sõna on teil.

Aitäh! Arvasite ära. Tõepoolest, liikumisharrastus on oluline. Ma ei ütle seda mitte ainuüksi praegu siin teile meeldimise pärast välja, vaid olen seda ka varem välja öelnud. Liikumisharrastus on tõepoolest väga oluline, nii meie tegevuste kui ka eelarve vaates.

Teisena ma saan kindlasti välja tuua meie vabakutseliste sotsiaalsete garantiide küsimuse, mis puudutab näiteks seda, et inimesed, kes kultuurivaldkonnas toimetavad, saaksid tegeleda oma armastatud erialaga ega peaks vahetama oma elukutset või eriala ainuüksi sellepärast, et sellega leiba lauale ei too.

Loomulikult võiks välja tuua ka noorte osalemise kultuuris ja üldse inimeste osalemise kultuuris.

Paraku ei mahu [esimese] kolme hulka – aga eks meil tõenäoliselt ole mänguruumi rohkem [kui kolme jaoks] – baastoetused ja baasvajadused kogu kultuuri‑ ja spordisektoris. Elu läheb kallimaks, nii nagu me oleme erinevate tabelite ja kõverate põhjal näinud, ja sellega on päris keeruline sammu pidada. Loomulikult vajavad meie kultuuriasutused baasrahastuseks suuremaid summasid, et mitte katta ainuüksi nii‑öelda karbikulu ehk maja püsti hoidmise kulu, vaid et ka sisuliseks tegevuseks ruumi ja raha jääks. Nii et ka see on üks oluline valdkond.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Tiit! Me ei ole ikka saanud vastust sellele, millal lõpuks leitakse raha, piisavalt raha treenerite palga tõusuks ja millal riik taastab laste ja noorte huvitegevuse toetuse. Aga ma proovin õnne kolmandal teemal, mis on samuti mulle väga südamelähedane, see on muinsuskaitse. Lisaks pärandihoidlale on muinsuskaitse valdkonnas veel palju sellist, mis raha vajaks. Teatavasti on selles valdkonnas olnud suured kärped ja koondamised. Ma küsin konkreetselt: kas ja kui palju on kavas leida raha juurde kaitsealuste hoonete korrastamiseks ja selleks vajaliku toetuse maksmiseks? Ja küsin veelgi konkreetsemalt: millal lõpuks leiab riik nii palju raha, et üks auvõlg likvideerida ja teha korda meie vanuselt teine kirik, Pöide kirik? Millal?

Aitäh! Kuupäevi on keeruline öelda, sellepärast et ega see kõik ei sõltu ainult ühest ministrist, nagu te poliitikas osalejana väga hästi teate. Mulle jäi küsimuses kõrvu sõna "kärped", kui rääkisite muinsuskaitsest. Julgen vastu vaielda. Kui me vaatame, milline on Muinsuskaitseameti eelarve ja ka personali arv ajalises dünaamikas[, siis on näha] väga selge tõusunurk. Ma ei tea, kas ükski teine riigiasutus saab nii olulise tõusuga kiidelda kui Muinsuskaitseamet. Ei hakka siin praegu paberites lappama, et anda täpset protsenti ja mitte eksida. Aga see, kui palju on Muinsuskaitseametile antud personali ja tegevuste jaoks ressurssi, on märkimisväärne.

Pöide kirik on aastate jooksul toetust saanud. Ta on viidud rahuldavasse seisu, aga kindlasti oleks põhjust sinna vahendeid juurde anda. Kui ma õigesti mäletan, siis maikuusse jääb mul Saare- ja Hiiumaa visiit, nii et lähen vaatan ka seda väikest kogudust – minu teada on see väike. Igal juhul sinna ma lähen.

2005. aastal oli Muinsuskaitseametis töötajaid 50, 2021. aastal juba 74. See oli öeldud tagasivaatena ressursiküsimusele, mis muinsuskaitset puudutab.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Hea minister! See ei ole otseselt sinu ajal tehtud viga, küll aga sinu eelkäijad jätsid aktiivse rolli võtmata või pigem võtsid sellise mugava positsiooni, mille tulemusena kultuurikomisjon siin Riigikogus tegi lõpuks sellise keskpõrandale-kokku-otsuse, kaalumata läbi, mis tegelikult võimalik on ja mis mitte, mis puudutab kultuurkapitali investeeringuid. Sina oled seaduse järgi kultuurkapitali nõukogu esimees ja see kompetents, mis ministeeriumis on, tuleks kiiremas korras kasutusele võtta, et saada aru, mis on võimalik ja mis mitte. Praegu on meil Riigikogu otsus, milles Süku blokeerib ära kõik järgmised investeeringud, kuigi raha vabaneb. Ja me ei tea, kui kaua läheb Narva teemal. Samal ajal Rakvere on valmis kohe sööstma, filmilinnak on valmis kohe raha kasutusele võtma. Mida sa lahendusena näed? (Juhataja helistab kella.) Ja mida sa omalt poolt ette võtad, et see pusa ära lahendada?

Aitäh! Siin me lähtume austatud seadusandja tahtest, kes on sellesse otsusesse pannud sõna "pingerida", ehk parlamendi sõnastuses toimitakse nende objektide puhul pingerea alusel. Mida ette võtta? Loomulikult olen ma suhelnud erinevate objektide nii‑öelda rajajate või huvilistega, nii Rakvere linnapeaga kui ka Tallinna linnaga, kellega mul on töömeheteel tulnud kokku puutuda, ja loomulikult on valmisolek nende objektidega alustada erinev.

Me oleme kultuurkapitaliga arutanud neid küsimusi, kuidas liikuda võimalikult heas tempos, sest osa objekte on kohe valmis koppa maasse lööma, paberitöö on tehtud, osaga läheb natukene aega, osa puhul on aga see [häda], et rahanumbrid ja ‑vajadus ei lähe väiksemaks, vaid suuremaks, ehk ehitamine läheb homme ja ülehomme tõenäoliselt kallimaks, kui see on täna. Vahendid iseenesest on olemas, niipalju kui neid prognoosi järgi on laekumas, ja ka tänane kontoseis kultuurkapitalil ei ole laita. Pealegi on raha hoidmine ju samuti kulu.

Me oleme Riigikogu kultuurikomisjoniga arutanud seda küsimust, et kas oleks põhjust avada kultuurkapitali seadus, et parandada ära üks number. Nimelt, seadus lubab teha kuni kahte objekti korraga. Minu ettepanek komisjonile on olnud see, et me võiks ehitada näiteks kolme objekti korraga. See oleks lahendus, kuidas saaksime kiiremas ja paremas tempos edasi liikuda. Ka kultuurkapitali praegune juhataja jagab seda mõtet. Me oleme kulka nõukogus vaadanud otsa ka oma rahaprognoosidele, voogude prognoosidele, ja me usume, et see võiks olla üks lahendus, kuidas paremini edasi liikuda.

Aga nii nagu te mainisite, tõepoolest, Tartu on pingereas esimene. Hea Tartu linnapea käis oma meeskonnaga hiljuti kulka nõukogus oma plaanidest rääkimas. Jah, nende paberitöö võtab veel mõnda aega aega ja selle tõttu ootavad nii Rakvere kui ka Tallinn. Aga vastuse alguse juurde tagasi tulles kordan: Riigikogu on sätestanud pingerea.

Urve Tiidus, palun! 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! See oli väga hea ülevaade, mis puudutas spordipoliitika elluviimist aastani 2030 ja konkreetselt eelmist aastat. Hästi huvitav lugemine! Minu küsimus puudutab seda, et kaks viimast aastat on nii kultuuri- kui ka spordivaldkond olnud täiesti teistsuguses olukorras kui eelnenud aastatel ja ma väga loodan, et ka tulevatel aastatel. Ma küsin teilt sellise isikliku küsimuse: mis on olnud nende kahe aasta kõige olulisem õppetund või õppetunnid spordi- ja kultuuripoliitika jaoks?

Aitäh! Kõigepealt, selle kokkupandud ülevaate eest ma kindlasti kiidan oma kolleege teie poolt. Tõepoolest, Kultuuriministeeriumi inimesed on selle hästi kokku pannud.

Mis on aga õppetunnid? Keeruline on öelda ainult ühte või paari, sellepärast et nii kontserdikorraldajatel kui ka etendusasutustel, samuti näiteks mõnel orkestril on need õppetunnid olnud erinevad. Koroonakriis on mõjutanud paljusid. Võib-olla tasub siin välja tuua seda, et kriis ühtpidi liidab inimesi, ja õppetund on see, et meie omavaheline infovahetus peaks olema parem, info liikuvus peaks olema parem. See on kindlasti üks oluline [õppetund].

Loomulikult ka see [on oluline õppetund], et kui on keeruline aeg, siis riik tuleb appi. Suurusjärgus 72 miljonit on Eesti Vabariik pannud oma kultuuri- ja spordisektori toetamisse sellel raskel COVID-i perioodil. Loomulikult on see tingitud sellest, et kedagi ei taheta maha jätta ja et siis, kui COVID‑i kriis on möödas, oleks meil publik uuesti saalis ja näitlejad laval. 

Õppetund on ka see, kuidas teha võimalikult head vabakutseliste toetuse süsteemi. Nii nagu härra Saaremäe siin enne rääkis, on ka meie vabakutseliste teema ääretult oluline. Ka see on õppetund, et kriisi ajal suurendati väga‑väga suurte hüpetega seda raha, mis läks vabakutseliste loovisikute toetamiseks. See on selline väike ülevaade nendest asjadest, millesse kindlasti on põhjust suhtuda kui õppetundidesse.

Aga nii nagu mõned orkestrid, kes said COVID-i ajal näiteks rahulikult tegutseda ja plaadistada, ei pidanud ka kirjanikud olema kontaktis ja said oma tööd edasi teha. Kuid teatrid, kelle puhul on [vajalik] kontakt publikuga, olid väga palju haavatavamad. Nii et ma usun, et siin on ka sektori erinevatel toimijatel enda jaoks kaasa võtta väga palju erinevaid õppetunde.

Riigi vaates on kindlasti väga hea, et poliitikud ja ametnikud said tunnetuse sellest, mis tegelikult kultuuripõllul toimub. Infovahetus [on oluline] – me peame olema väga-väga hästi kursis sellega, mis toimub nende inimeste tegevuses ja igapäevatoimetustes, kui on keerulised ajad.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud aseesimees! Hea minister! Te rääkisite oma ülevaates – ka nendes jutupunktides on see kirjas – kultuuriranitsast lastele. Olite rõõmus, et 1 miljon eurot on sinna raha läinud, kuigi huviharidusest läks kärpega 4 miljonit maha. [See 1 miljon] kindlasti ei kompenseeri seda [kärbet], sest me kõik teame, et lapse liikumisharrastus ja huviharidus saab alguse väga selgelt kas perekonnast või eelkoolieas või koolieas. Täiskasvanuna hakata viiulit mängima on võimalik, aga kindlasti ei saavutata sellist virtuoossust. Mul on küsimus[, mis on] natuke selle kultuuriranitsaga seotud. Järsku te mõne sõnaga räägite sellest, kui palju on seda taotletud ja kuidas omavalitsusele üldse see taotlemine võimalik on.

Aitäh! Tõepoolest, kultuuriranits on üks meede, mis sellest aastast rakendus 1 miljoni euro mahus. Minu eelkäija taotlus oli eelarvet kokku pannes mõnevõrra suurem ja sellele me tegelikult peale seda esimest aastat lõppkokkuvõttes soovimegi lähemale liikuda.

Kultuuriranits kätkeb endas pearaha ühe õpilase kohta sõltuvalt tema kooli asukohast, on see siis mõnes suuremas keskuses või väiksemas Eesti omavalitsuses. [Selle meetme raames] saab teha õppekäike teatrisse, muuseumisse, kontserdile ja ka kinno, kus on kindlasti võimalik leida õppeprogrammi toetavat sisu, [ning need käigud] peaksid rikastama õppeprotsessi. Väga mõistlik oleks leida side mõne õpetatava ainega ja minna teatrisse, kinno või kontserdile [vaatama midagi], mis oleks seotud ka tunnis käsitletuga. Loomulikult saab õpetaja teha oma valiku ja siis klassiga minna.

See süsteem on niisugune, et koolipidaja ehk kohalik omavalitsus saab selle raha oma eelarvesse tulenevalt pearaha [suurusest]. Loomulikult saavad koolid teha selle piires oma taotlusi. Kui sellel aastal läheb kõik kenasti ja nii õpilased kui ka õpetajad leiavad, et see on hea meede, ning need vahendid kasutatakse ära, siis me võiksime liikuda sellelt tänaselt [summalt, mis on] sõltuvalt piirkonnast kaheksa kuni paarteist eurot ühe lapse kohta, tulevikus näiteks 53 euroni ühe lapse kohta. See tähendaks seda, et tulevikus võiks kultuuriranitsa maht olla 6–7 miljonit. Loomulikult saavad siit osa ka erakoolid. Ma tean, et näiteks Saaremaa koolid on selle juba kenasti kasutusele võtnud.

Saatsin möödunud nädalal omavalitsusjuhtidele täiendavat informatsiooni selle kohta, mis puudutab kultuuriranitsa võimaluste kasutamist. Ma usun, et kultuuris osalemine, nii nagu ma ka oma kõnes välja tõin, aitab kasvada heaks ja targaks ühiskonnaliikmeks. Ja kui me suudame siia panna rohkem vahendeid, siis mis saaks olla nende laste jaoks toredam kui näiteks sõita klassiga Tallinnast Pärnusse teatrisse või tulla Koselt Tallinnasse Artise kinno mõnda head väärtfilmi vaatama.

Austatud minister, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh!

Suur tänu! 

Palun-palun! Ja nüüd, head ametikaaslased, avan läbirääkimised. Nii nagu meil kord ette näeb, on [võimalik esineda] fraktsioonide esindajatel. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Jaak Valge. Palun!

Aitäh! Ma paluks kolm minutit lisaaega.

Jaa, loomulikult. Kaheksa minutit, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kuulajad! Üldine propagandareegel ütleb niimoodi, et kui pole võimalik raporteerida võitudest ja olukord on halb, siis tuleb kommunikatsioonis keskenduda mõnele positiivsele üksikasjale ja rääkida helgest tulevikust. Ja vaat seda me selles ettekandes praegu ka kuulsime. Kell 20.26, üle poole tunni tagasi saabus Kultuuriministeeriumilt ka ministri esinemist kajastav võidukas pressiteade. Aga see selleks. Teen muidugi kohe möönduse, et teil olekski olnud raske üksinda ja alles vähe aega ametis olnuna saavutusi ette näidata olukorras, kus kogu valitsuse muu tegevus sellele vastu töötab.

Nüüd sisust. Vaadake, kuna strateegia "Eesti 2035" annab valitsusele ja ka Kultuuriministeeriumile suuna, siis oleks olnud iseenesestmõistetav, et selle täitmise kohta esitatavas ülevaates kasutatakse just sellesama strateegia sihte, eesmärke ja mõõdikuid. Paraku minister nende kasutamisega ei hiilanud, vastupidi. Ministri tees, et suurenenud on nende inimeste osakaal, kes suhtuvad püsikontakti erinevast rahvusest elanikega soosivalt, ei ütle meile mitte midagi. Ka see, et 2021. aastal osales erineva keele‑ ja kultuuritaustaga inimeste ühistegevuses circa 18 000 inimest, on täiesti tühi väide, kui me ei tea selle definitsiooni ja ei tea ka seda, kas see on eelmiste aastatega [võrreldes] suurenenud või kuhupoole üleüldse muutunud.

Küll aga on strateegias "Eesti 2035" konkreetsed mõõdikud, millega kõnesolevat protsessi selgelt iseloomustada saab. Nimelt, eestlaste kontaktid teistest rahvustest inimestega ja teiste rahvuste inimeste kontaktid eestlastega – nende kontaktide olemasolu või puudumist hinnatakse selle järgi, kui sageli on inimene ühes kuus suhelnud enda emakeelest erineva emakeelega inimesega. Paraku neist numbritest me teame ainult seda, et 2015. aastal oli eestlastel kontakte keskmiselt 1,8, 2017. aastal 1,6 ja 2020. aastal 1,7. Mitte-eestlastel olid need näitajad vastavalt 2,5, 2,5 ja 2,0. Me ei tea kahjuks viimaseid näitajad. Küll aga teame tendentsi ja see tendents on täpselt vastupidine sellele muljele, mis meile kultuuriministri ettekandest jäi.

Edasi väitis minister, et jätkatakse keelekursuste pakkumist ja täiskasvanutele keeleõppe korraldamist ning toetatakse ja luuakse mitmesuguseid võimalusi eesti keele praktiseerimiseks eestikeelses keskkonnas. Mingit ülevaadet teesides ega kõnes jälle ei sisaldunud ja mingit mõõdetavat kohustust ka ei paistnud olevat võetud, erinevalt strateegiast "Eesti 2035", kus on selle kohta olemas ka mõõdikud. Nimelt, eesti keelt emakeelena kõnelevate ja eesti keelt kasutavate isikute osakaal rahvastikus. Eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute osakaal rahvastikus Statistikaameti andmeil 2021. aastal langes. Toonitan, et selle suhtarvu languses pole kajastunud Ukraina põgenikud ehk seda langust ei saa sõjapõgenikega põhjendada.

Nüüd edasi. Eesti keelt kasutavate isikute osakaalu näitajat pole meile isegi esitatud. Isegi seda ei tea me, missuguse metoodika alusel seda näitajat arvutatakse. Strateegias "Eesti 2035" on kirjas, et uus metoodika ja näitaja alg- ja sihttase lisatakse 2021. aastal, aga seda pole tehtud. Seda pole tehtud! Valitsuse võetud kohustused on täitmata. Mina saan praeguste andmete alusel järeldada ainult seda, et valitsus pole eesti keele kasutusala ja lõimumise teemadel edu saavutanud. Ei ole. Veel enam, ma julgen järeldada, et ka põhiseaduse täitmisel ollakse läbi kukkunud, sest eesti rahvust, keelt ja kultuuri säilitada ja edendada ei ole võimalik, kui eesti rahvuskultuuri kandjate arv ja osakaal langevad. See peaks olema esimene probleem, millega kultuuriminister – ja mitte ainult kultuuriminister, vaid terve valitsus – peaks tegelema.

Teesides on väidetud, et Ukraina sõja põhjustatud humanitaarkriis on Eesti ühiskonna lõimumise eksam, ning teatatakse, et Kultuuriministeerium keskendub oma tegevuse plaanimisel just ühiskonna sidususele, inimeste kohanemisele ja pikaajalisele lõimumisele. Oma vastuses kõnelesite te veelgi põgenike lõimumisest ja Eesti kodakondsuse omandamisest nende puhul. Siinkohal ma pean taas osundama St Andrewsi ülikooli analüüsile, mille kohaselt juhul, kui 5 miljonist Ukraina põgenikust naaseb [kodumaale] vaid 10%, on Ukraina elanikkond 2040. aastaks vähenenud 33% ja laste arv 56%. See tähendab Ukrainale demograafilist katastroofi. Katastroofi! Aga praeguseks on Ukrainast põgenenud rohkem kui 5 miljonit inimest. Kui me tahame Ukrainat tõeliselt aidata, siis tuleb aidata põgenikke sõja ajal, aga mitte osaleda Ukraina demograafilise katastroofi ettevalmistamisel ehk püüda põgenikke Eestisse põlistada.

Lõpetuseks. Valitsuse ülevaates tegevuskava "Eesti 2035" elluviimisest me võime lugeda, et kultuurielus osalemise määr on langenud, ja seda märkisite ka teie. Aga erinevalt teist valitsuse ülevaates "Eesti 2035" täitmise kohta mööndakse, et probleem on üldisem, kultuuritarbimise vähenemist ei saa ainult COVID-i süüks ajada, nagu teie kõnest võis mulje jääda. See peaks tegelikult olema probleem nr 2, millega Kultuuriministeerium peaks tegelema. Tuletan veel meelde, et probleem nr 1, millega valitsus peaks tegelema, on see, et eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute suhtarv ei väheneks, sest eesti keelt, rahvust ja kultuuri ei saa edukalt säilitada ega edendada siis, kui selle kandjate arv ja nende osakaal väheneb. Aitäh!

Suur tänu, aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Dmitri Dmitrijevi. Palun! (Dmitri Dmitrijev küsib lisaaega.) Jaa, palun, kaheksa minutit!

Austatud istungi juhataja! Head saalisolijad ja ülekande jälgijad! Kultuuriminister tegi oma haldusalas toimuvast põhjaliku ülevaate. Palju on ära tehtud, kuid väljakutseid jagub ka tulevikuks. Ministri rõhuasetus oli seotud lõimumise, etenduskunsti ja kultuuripärandiga. Sporditeemale oli pühendatud ettekande viimane lõik, umbes nagu ajalehtedes, kus spordiuudised leiab tagumiselt leheküljelt. Keskerakonna fraktsiooni nimel soovin keskenduda spordipoliitika osale.

Olen nõus ministriga, kes rõhutas esimese asjana, et püstitatud eesmärgi kohaselt peab aastaks 2030 eestimaalaste vaimne ja kehaline tasakaal olema jõudnud Põhjamaade tasemele. See tähendab, et vähemalt kaks kolmandikku elanikkonnast liigub ja teeb sporti. Usun, et selles küsimuses valitseb siin saalis poliitiline üksmeel. Eesmärgini jõudmine tähendab aga mitme tundmatuga võrrandi lahendamist.

Võimaluste ehk taristu taha ei tohiks asi jääda. Nii riik, kohalikud omavalitsused kui ka erasektor on terviseradadesse, spordisaalidesse, ujulatesse ja spordiklubidesse jõudsalt investeerinud. Tallinnas ringi sõites näeb igas linnaosas mitmeid jõusaale, üle Eesti avatakse järjest enam vabas õhus kõigile tasuta kasutatavaid jõulinnakuid ja kergliiklusteid. Jõudsalt liigume edasi ka Keskerakonna algatusel käivitatud jalgpallihallide rajamise projektiga. Valminud on jalgpallihallid Haapsalus, Viljandis ja Tartus. Lähiajal on valmimas sarnased spordiobjektid ka teistes Eesti linnades, sealhulgas Narvas ja Jõhvis.

Selle taustal ilmub ajakirjanduses jätkuvalt lugusid vähe liikuvatest ja ülekaalulistest lastest. Kaitseväest aga kostab, et aega teenima minevate noorte füüsiline vorm on pehmelt öeldes nigel ja raske on isegi üks kord lõuga tõmmata. Miks siis ei kasuta meie inimesed neile loodud võimalusi enda tervise huvides ära? Mina isiklikult arvan, et sunniviisiliselt ja piitsaga kedagi sportima sundida on vale. Kõige suurem präänik on isiklik eeskuju ja mõtteviisi kujundamine. Noore inimese harjumustes mängib just vanemate ja tippsportlaste eeskuju suurt rolli. Siinkohal toon välja spordipoliitika üldeesmärgi saavutamiseks ühe kavandatud arengusuuna, mis näeb ette, et liikumine ja sport on vaimsuse, sidususe ja positiivsete väärtushinnangute kandja.

2021. aastal kiitis Vabariigi Valitsus heaks liikumisharrastuse edendamise kontseptsiooni ja käivitas põhjaliku liikumisuuringu. Toetame igati seda ettevõtmist, kahe käega. Kuid liikumisharrastuse edendamise kontseptsiooni elluviimiseks tasuks mõelda ka regionaalsete liikumisharrastuse keskuste määramisele ja toetamisele riigi poolt. Kui Kagu-Eestis on meil suurepärane Tehvandi Spordikeskus ja Edela-Eestis on Jõulumäe Tervisespordikeskus, siis sarnased riigi toel töötavad ja oma eesmärki täitvad keskused võiksid olla ka Kirde- ja Loode-Eestis. Näiteks Kohtla-Järvel valmis hiljuti spordikeskus ja uuenduskuuri läbis jäähall. Kui sellele lisada Pannjärve suusa‑ ja terviserajad, siis eeltingimused tipptasemel Kirde-Eesti spordikeskuse arendamiseks on loodud.

Mul on hea meel, et kultuuriesindajad, pean siin lisaks spordile silmas ka näiteks filmitegijaid ja teatrijuhte, ei keskendu mitte ainult toetuste küsimisele, vaid mõtlevad laiemalt ja vaatavad tervet väärtusahelat. Eestis räägitakse palju kruiisituristidest, kuid teenimatult vähe tähelepanu on saanud sporditurism. Rally Estonia, Tallinna jooksumaraton ja Tartu suusamaraton on head näited selle kohta, kuidas spordiüritustesse investeeritud raha loob nii majanduslikult kui ka mainekujunduslikult lisaväärtust. Ma arvan, et ma ei liialda, kui väidan, et tänavu talvel kujunes Tallinnast maailma iluuisutamise pealinn. Tondiraba Jäähall võõrustas erinevate asjaolude kokkulangemisel mitmeid tiitlivõistlusi. Teleülekanded jõudsid maailma eri otstesse ja külalised said tutvuda Tallinna linnaga.

Me saame suurvõistluste korraldamisega hästi hakkama ja võiksime rahvusvaheliste spordiürituste võõrustamisel olla veelgi julgemad. Kõige selle taustal on kurb tõdeda, et me ei saanud koalitsioonipartneriga valitsuse tasemel kokkulepet, et toetada tennise WTA turniiri korraldamist Tallinnas. Lootust ei maksa aga kaotada ja ma tõesti loodan, et õige pea saame kuulda positiivseid uudiseid ka sel teemal.

Lõpetuseks soovin mõne sõnaga rääkida treenerite kvalifikatsioonist. Viimasel ajal on jalgpalli näitel räägitud palju Eesti noortetreenerite pädevusest. Riiklikust palgatoetusest on treeneritel kahtlemata kasu. Kuid selleks, et tõsta meie treenerite tasu uuele kõrgusele, tuleb seda elukutset väärtustada [võrdselt] õpetaja omaga. See tähendab aga kohustust, et pedagoogipalga teenimiseks tuleb eelnevalt ka ülikoolis käia. Tahame ju, et koolides õpetaksid meie lapsi kõrgelt haritud spetsialistid. Sama kõrgele võiksime lati tõsta tulevikus ka huviringide ja spordiklubide osas.

Terves kehas on terve vaim. Just sellest lihtsast mõtteviisist võiksime oma tegemistes lähtuda, sest vähene kehaline aktiivsus ei mõjuta negatiivselt mitte ainult tervishoiu‑ või sotsiaalvaldkonda, vaid selle tõttu kannatavad ka siseturvalisus ja kaitsevõime ning pidurdub majanduse areng. Sportlik inimene on õnnelik inimene ning teeb ja jaksab rohkem. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Üllar Saaremäe. Palun! Väike lisaaeg kulub marjaks võib-olla?

Ei, vist mitte.

Selge.

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Austatud minister! Eelkõnelejad on rääkinud küll positiivselt, küll negatiivselt, analüüsinud teie tänast ettekannet nii ühelt kui ka teiselt poolt. Mina nii laialivalguvaks ei lähe, ma keskendun ühele konkreetsele teemale. Rääkida võiks palju, rääkida võiks kõigest, eelkõige just sellest, mis mind isiklikult, ka professionaalselt puudutab. Aga ma keskendun nimelt laulu‑ ja tantsupidude traditsiooni hoidmisele.

Kuulates härra ministri vastust minu küsimusele, mismoodi pikas plaanis on ette nähtud koorijuhtide ja tantsujuhtide edasine areng, nende järelkasvu jätkumine, sain härra ministrilt väga positiivseid [sõnumeid], mille üle mul on äärmiselt hea meel. Aga paraku hakkas peas kummitama üks luulerida: "Ei vasak käsi tea, mis tegi parem. See teadmine on kolmandamas käes."

Kultuur ja haridus käivad käsikäes, see ei ole saladus kellelegi. Kuna kultuurikomisjon ei tegele pelgalt kultuuriteemadega, vaid ka haridusteemadega, siis ma väga vabandan, aga liigun korraks ühe teise ministeeriumi saadetud seaduseelnõu juurde. See teine ministeerium on haridusministeerium ja seaduseelnõu number on 579, alushariduse ja lapsehoiu seadus. Eesti Kooriühing on saatnud ettepaneku, kus ta muu hulgas ütleb: "Ei ole suur liialdus öelda, et lasteaia muusikatunnid on vundamendiks meie laulupeotraditsioonile – vaid võimalikult varakult avastatud ja õiges suunas arendatud anded tagab selle, et meil on tulevikus piisavalt musikaalseid inimesi nii harrastuslikul kui ka professionaalsel tasemel."

Alushariduse ja lapsehoiu seaduse [eelnõu] näeb ette mitmeid-mitmeid muudatusi, sealhulgas seda, mis puudutab muusikaõpet. Ettepanekus on kirjas, et hetkel kehtiv alushariduse seadus kohustab ministrit määrama lasteaedades pedagoogilise personali miinimumkoosseisu ning praegune haridusministri määrus sätestab, et lasteasutustes luuakse iga kahe kaheaastaste ja vanemate laste rühma kohta, kokku kaheksa rühma kohta, üks täiskohaga muusikaõpetaja koht. Uus seadus näeb aga ette, et see ei pruugi enam olla kohustuslik ja see otsus jäägu lasteaia juhataja või lasteaia pidaja otsustada. Eelnevast tulenevalt soovib [Eesti Kooriühing], et alushariduse seaduses säiliks nõue sätestada ministri määrusega koolieelse lasteasutuse pedagoogilise personali miinimumkoosseis, sealhulgas muusikaõpetajate miinimumkoormus. See on oluline, sest – [kirjas] loetakse ette mitu punkti – "[see] tagab kindlamini laulupeotraditsiooni kui riiklikult olulise kultuurinähtuse kestlikkuse".

Miks ma sellest seadusest praegu räägin? Kui me meenutame sedasama luulerida, mida ma tsiteerisin, siis tundub, et Kultuuriministeeriumis valitseb ülimalt positiivne ja lootusrikas õhkkond, mis puudutab laulupeotraditsiooni. Aga ei teata ju, millega tahab tegelema hakata Haridus‑ ja Teadusministeerium. Me võime teha kaugele ette ulatuvaid plaane, seada sihtisid, kas või seesama "Eesti 2035", ning püüda neid sihte saavutada, aga kui siinsamas me loome seaduseelnõusid, mis käivad üksteisele risti vastu ja [sihtide saavutamist] takistavad, siis kas me ei tegele mitte lihtsalt tuuletallamisega?

Aga Isamaa seisab endiselt hariduse, keele ja kultuuri eest ning see minu vahemärkus seaduseelnõu 579 kohta oli lihtsalt osundus, et tegeleme ühise asjaga. Elagu kultuur! Elagu Eesti!

Suur tänu! Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Heidy Purga. Palun!

Tere kõigile! Ja suur tänu, lugupeetud kultuuriminister, selle põhjaliku ettekande eest, mida oli päris hea kuulata! Aga nii nagu kultuurikomisjonis oleme erinevaid teemasid teiega varasemalt läbi käinud, on selge, et kultuurivaldkond on seisnud silmitsi väga raskete aegadega. Ta on pidanud üle elama koroonakriisi ja nüüd [seisab silmitsi] Vene-Ukraina sõjast tingitud olukorraga, mis tähendab erilist fookust meie riigieelarvele.

Kultuuri on tabanud järjest mitu kriisi. Pandeemiast räsitud kultuurisektor ei jõudnud veel jalgu alla saadagi, kui pidi silmitsi seisma uue olukorraga meie julgeolekus. Tõesti, see oli järjekordne hoop valdkonnale, mille olemasolu hoiab nähtamatu, kuid väga tugeva niidina koos kogu meie ühiskonda. Viimaste aastate tegutsemispiirangud on paljud võimekad kultuuriedendajad ja kultuuri eest seisjad viinud üsna masendavasse olukorda. Ühest küljest ootus nende tegutsemise suunal on justkui väga suur, kuid abi jätkub paraku väga vähestele. Kultuuri roll ka praeguses sõjaolukorras on üha olulisem, et meid tugevdada, julgustada ja toetada, kujundada ühiseid väärtusi ja hoida rahu. Kultuuril lasub täna mitmeid uusi väljakutseid, mis väärivad tähelepanu ja mis tegelikult ei kajastugi selles arengustrateegias, vaid on uued nähtused, mis on käigu pealt juurde tekkinud.

Nii nagu minu eelkõneleja siin puldis, ei lähe ka mina oma ülevaates väga laiali, vaid fokuseerin [tähelepanu] konkreetsetele teemavaldkondadele, millest üks on loomemajandus. Aprillikuu keskel ilmus Eesti Konjunktuuriinstituudi tehtud uuring, millest selgus, et loomemajandusel on kaalukas roll Eesti kultuuris, hea elukeskkonna loomisel ning piirkondade arengus. Kasvanud on loomemajandussektori kogutulu ja ettevõtete arv ning panus ka eksporti ja rahvusvahelistumisse. Mis üllatas ja mida inimesed peaksid rohkem teadma, oli see, et loomemajanduse sektoris loodud lisandväärtus oli 2019. aastal 605,5 miljonit eurot. See on päris suur summa. Ma loodan, et see teadmine loob uusi arusaamu, arusaamise, et kultuuriga ei kaasnegi üksnes kulu, ning me suudame näha laiemat pilti, näha kultuuri kui investeeringut, mis aitab luua väärtusi, tekitada ühtekuuluvustunnet, tugevdada vaimset tervist ning anda hoogu kõikidele valdkondadele, mis kultuurist omakorda tõukuvad.

Ka tänasest kultuuriministri ettekandest nähtus, et loomemajandus on fookusesse võetud taaskäivitamise toetamisega. See on väga positiivne ning oluline teada, kuid kahjuks pole tänaseks veel sinnamaani jõutud, et valdkonna seest tulnud ettepanekuid sisuliselt arvestada, nende häält kuulda võtta ja selleks konkreetseid samme astuda.

Kultuur on kallis. Meie kultuur ongi kallis, kui tahame elada iseseisvas riigis. Seda tuleks endale tihedamini meelde tuletada igal pool, ka valitsuse laua taga. Muidugi on hea meel paljude asjade üle, mida Kultuuriministeerium on jõudnud ära teha, alates kultuuriranitsast, liikumisharrastuse edendamisest, pikalt veninud etendusasutuste seadusest, mis on muide siiski veel pooleli, ja muudestki teemadest, mis täna valgusvihku ei jõudnud. Aga paar asja jäävad siiski kriitilisest piirist allapoole. Need on seesama loomemajanduse käivitamine, digikultuuri selge strateegia, kultuuris osalemine, mis on langustrendis vaatamata COVID‑i puhangu [taandumisele], ja muidugi need mõõdikud, millest ka täna on juttu olnud – nende kasutamine ei ole olnud ühtlane ja selge.

Soovin jõudu ministrile ja Kultuuriministeeriumi kõikidele headele töötajatele! Aitäh!

Suur tänu! Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Indrek Saare.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid, nii palju kui meid siia veel jäänud on! Vabandust, Kultuuriministeeriumi head spetsialistid, et teid on seal rõdul rohkem kui meid siin saalis. Aga võime ennast lohutada sellega, et Riigikogus saab seda olulist arutelu jälgida ka ekraanide vahendusel. Tänamist tahaksin siin jätkata. Tänan Kultuuriministeeriumi spordiosakonda selle väga hea ülevaate eest, mida viimastel aastatel kasutatakse. Ja eriti tore on, et siin on jätkuvalt olemas ka märkmete rubriik, nii et need, kes diskussioonis osalevad, saavad oma märkmed kohe siiasamasse kirja panna.

Alustan seekord spordist, sest see vihik on sporditeemadel, ja tänan ministrit selle tunnustuse eest, mis puudutab viimasel kümnel aastal sporti kureerinud ministreid, kellel on aastate jooksul õnnestunud valitsusest tänaseks viis korda suurem toetus välja võidelda. Võib öelda, et pärast seda, kui Andrus Ansip, kes teadupärast on kuulsaks saanud oma peaministrina öeldud tsitaadiga, et riigipoolne spordi rahastamine on omane totalitaarsetele riikidele ja see peaks jääma eraettevõtete õlule, peaministriameti maha pani, on ju väga lihtne olnud kõigil. Eks see teatav avanemine pärast seda toimuski, sest ükski teine peaminister nii resoluutne spordivaldkonna suhtes ei ole olnud. Aga nali naljaks.

Väga sümpaatne on see, et te soovite süvitsi monitoorida liikumisharrastust, ja ma väga loodan, et see tahe, mis on plaanidesse sisse kirjutatud, selle tulemusena kvalitatiivne hüpe liikumisharrastuses ka tekib. Nii nagu minister korduvalt ütles, Põhjamaade tasemele jõudmine oleks igati tänuväärne nii meie rahva tervise kui ka võib-olla meie õnneindeksi tõusu seisukohalt.

Ma väga loodan – selle teema tõstatas oma küsimuses Helmen Kütt –, et Kultuuriministeerium, loomulikult koostöös haridusministeeriumi ja ülikoolidega, leiab selle võimaluse, et juhendajate ja treenerite koolitusse oleks tulevikus süsteemselt sisse viidud see moodul või osa, mis aitab näha neid, kellel on teistsugused vajadused, ehk kaasata puuetega inimesi nendesse tegevustesse, kus me oleme harjunud mingi teatud standardi järgi liikuma. See vajab tihtipeale erioskusi ja seda on mõtet süsteemselt [õpetada].

[Räägin ka] täna puudutatud teemadest ja praegu õhus olevatest teemadest. Ma väga loodan, et [Kultuuri]ministeerium aitab Välisministeeriumit, kes on olnud üsna pika hambaga, mis puudutab kogu seda segadust Vene artistide teemal. Keda me siis sanktsioneerime? Keda me ootame Eestisse ja keda mitte? Siin võiks võtta selge seisukoha. Vähemasti terve Lužniki staadion, kes käis Krimmi annekteerimist toetamas, tuleks panna sanktsioonide listi, mitte ainult kaks nime. Seda selgust on vaja.

Teiselt poolt ma loodan, et ministeerium ei lähe kaasa – või vastupidi, just nimelt aitab hoida selget piiri vene kultuuri ja nende inimeste vahel, kes toetavad imperialistlikke ambitsioone, mida Putin esindab. Me ei [tohiks] hakata tühistama vene kultuuri ega sattuda paanikasse, et issand jumal, nüüd ei tohi vene kirjaniku raamatut enam lugeda. Ma arvan, et siin on teil suunanäitajana vaja oma sõna öelda ja inimesi rahustada.

Ma palun lisaaega kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

Kulka investeeringud – see ei aita, kui korraga saab panna kolm objekti töösse. Filmilinnak viiendalt kohalt ei jõua mitte kuhugi, aga see võiks ometi töösse minna. Lisaks sellele te võtate poliitilise riski. Reformierakond hasartmängumaksu juba sidus lahti laekumistest ja võib seda teha ka kulka puhul, kui te kulka seaduse avate. Tehke julgelt omapoolset selgitustööd, miks peab Riigikogu oma otsuse ümber vaatama: see otsus läks puusse, ja läks puusse sellepärast, et ministrid ei võtnud initsiatiivi. Teil on see ekspertiis, teil on eksperdid, kes suudavad öelda, mis on tehtav ja mis mitte. Kultuurikomisjonil seda ei ole. Te peate seda teemat vedama.

Huvitegevuse toetus. Ma tõesti loodan, et ministri kriitiline meel säilib ja sa seisad selle eest, et see [kärbitud summa] tagasi pandaks.

Ühe teema tahan veel ära märkida: meediateenuste seadus. See teema jäi kaheks aastaks seisma, sest meil oli selline valitsus, nagu ta oli. Inimesed, kes ka täna siin ajasid mingeid väga kahtlasi, kohati lausa Putinile sobivaid jutupunkte, blokeerisid seda valitsuses. Aga siis tuli uus valitsus ja aasta aega lasti seda Riigikogus blokkida. Ja siis, selle asemel et otsustavalt öelda, et kuulge, sõbrad, aeg on kriitiline, valitsus saab selle usaldusega siduda, võtame selle vastu ja ärme laseme teha küsitavaid kompromisse, sest vaenukõne peaks seal sees olema, et efektiivselt keelustada propagandakanaleid, te läksite kahtlaste kompromisside peale. See on samuti kultuuriministri asi – sellistel asjadel silma peal hoida ja mitte libedale teele minna. Samamoodi [on kultuuriministri asi] tagada ETV+ levik kõigi inimeste jaoks, kõigi operaatorite kaudu ja kõigi ühistute kanalites ning tõsta TTJA võimekust. Ma loodan, et sellega tegeldakse.

Ma mõistan, et minister on saanud ametis olla alles pool aastat, ja selle ajaga loomulikult ei saa ta vastutada kõikide nende asjade eest või vigade eest, mis tehti aasta, kaks või kolm tagasi. Ka kurssi ei jõua end kindlasti kõikide asjadega viia, eriti praegusel hullumeelsel ajal. Aga ma väga soovitan ministrile siiski: need märkmed, mida sinu maja teeb, tasub läbi lugeda. Treenerite miinimum on paraku ainult 1020 eurot, mitte 1300. Ja see on üks koht, millega palun tegelge poliitilisel tasandil, sest seda raha saab välja suruda ainult minister valitsuses. Kui inimestele palka ei maksta, kui loojatele, kultuuritöötajatele, laulupeoliikumise eestvedajatele, treeneritele, kes meie lapsi treenivad, motiveerivad ja on neile tihtipeale rollimudeliteks, huvitegevuse juhendajatele (Juhataja helistab kella.) ja kas või nendelesamadele ekspertidele, kes seal rõdul istuvad, ei maksta motiveerivat palka, siis ei maksa (Juhataja helistab uuesti kella.) kultuurist ja spordist ja meie riigi tulevikust pikalt midagi rääkida. Need inimesed peavad saama head palka.

Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Nii nagu on meil ette nähtud, siis arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ma tänan kultuuriministrit, ma tänan Kultuuriministeeriumi, ma tänan Riigikogu liikmeid selle arutelu eest, mis puudutas "Eesti 2035" ettekannet just pikaajalise strateegia osas kultuurivaldkonnas. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud. 

Head ametikaaslased! Liigume tempokalt edasi. On vaba mikrofon ja kõigil soovijatel on pärast haamrilööki võimalik registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile meie töös! Aitäh teile!