Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu.
Alustuseks taustast. Maksejõuetuse revisjoni esimeses etapis valmisid pankrotiseaduse muudatused, mis on praeguseks ka jõustunud. Nüüd on teie ees teise etapi tulemusena eelnõu, mis käsitleb füüsilise isiku maksejõuetust. Sellega saab kogu maksejõuetuse revisjon läbi. Eelnõuga võetakse üle ka maksejõuetuse direktiiv, mille ülevõtmise tähtaeg on käesoleva aasta17. juuli. Täiendavalt pakub eelnõu lahendusi ka saneerimisega seotud probleemidele.
Eelnõu koostamises osales revisjoni töörühm, kuhu kuuluvad maksejõuetuse tunnustatud eksperdid ja praktikud Eestis. Eelnõu ettevalmistamise käigus kaaluti teha muudatusi pankrotiseaduses ja võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduses, kuid leiti, et mõistlikum on füüsilist isikut puudutavad maksejõuetuse küsimused koondada ühte seadusesse, kuna nii on inimese jaoks kogu teema arusaadavam. Kõik vajalik ongi nüüd koondatud ühte seadusesse. Tõsi on küll see, et pankrotimenetlus konkreetselt jääb endiselt pankrotiseaduse reguleerimise alla, kuid võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus tühistatakse.
Käsitlen kolme olulisemat teemat eelnõus. Need on füüsilise isiku maksejõuetuse menetlused, saneerimismenetlus ning usaldusisiku ja saneerimisnõustaja kutse reguleerimine.
Esiteks füüsilise isiku maksejõuetuse menetlustest. Põhjused, miks inimene jõuab maksejõuetusse, on väga mitmeid. Nendega seotud teemadega see eelnõu ei tegele. Eelnõu on suunatud sellele, et leida lahendused, mis võimaldaksid inimesel väljuda probleemidest lihtsamalt ja kiiremini, tagades samas ka võlausaldajate huvide kaitsmise.
Füüsilise isiku maksejõuetuse menetlusi on mitu: pankrotimenetlus, pankrotimenetlus koos kohustustest vabastamise menetlusega ja võlgade ümberkujundamise menetlus. Praegu on kaks esimest reguleeritud pankrotiseaduses ning kolmas võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduses. Selleks, et jõuda kohustustest vabastamiseni, tuleb enne siseneda pankrotimenetlusse. Praegu tuleb iga selle menetluse puhul esitada eraldi avaldus, kusjuures nõuded ja tingimused on nende menetluste avalduste esitamisel väga erinevad ja võlgade ümberkujundamiseks esitatav avaldus on üpriski keeruline. See on olnud üks põhjus, miks on valitud pankrotimenetlus.
Eelnõuga luuakse üks maksejõuetuse avaldus, sellele lisanduvad ka ühtsed ja senisest lihtsamad vormid. Vähendatakse võlgnikule esitatavaid nõudmisi ning võlgnikku hakkab aitama usaldusisik. Usaldusisikust natuke hiljem. Üldiselt muutub maksejõuetusest väljumise algatamine võlgniku jaoks lihtsamaks ja arusaadavamaks ning õige menetluse valik muutub paindlikumaks ja teadlikumaks. Oluline on see, et muudatused peaksid toetama võlgade ümberkujundamise menetlust. See on võlgniku jaoks säästvam. Näiteks on võimalik säilitada oluline vara, näiteks eluase, mida pankroti ja kohustustest vabastamise menetluse puhul pole võimalik teha.
Ühtse avalduse esitamisel saab võlgnik märkida, millise menetluse algatamist ta soovib, kuid kohus võib otsustada teisiti, toetudes sealjuures avalduse vastuvõtmisel määratud usaldusisiku soovitusele. Usaldusisiku ülesanne on võlgniku majandusliku olukorra väljaselgitamine, mis võimaldab hinnata, milline menetlus on tegelikult asjakohane.
Eelnõu kohaselt luuakse võlausaldajale võimalus esitada lisaks pankrotiavaldusele ka võlgade ümberkujundamise avaldus, kuid võlgnik peab selle menetluse algatamiseks andma nõusoleku. Põhjus on selles, et edukas võlgade ümberkujundamine eeldab, et võlgnik selles protsessis ka ise osaleks.
Kehtiva õiguse järgi võib võlgniku kohustusest vabastada kolme kuni seitsme aasta jooksul alates menetluse algatamisest. Reeglina on selleks olnud viis aastat. Kohustustest vabastamine algab peale pankrotimenetluse lõppemist. Eelnõu kohaselt vähendatakse kohustusest vabastamise perioodi maksimaalselt kolme aastani. Kehtima jäävad erandid perioodi pikendamise ja lühendamise kohta. Kohustustest vabastamine algab koos pankrotimenetluse väljakuulutamisega, ka seetõttu hakkab periood lühem olema.
Üks vaidlusalustest teemadest eelnõu ettevalmistamise käigus oli kohustustest vabastamise perioodi pikkus. On neid, kes soovitavad lühikest, näiteks üheaastast perioodi, teised jälle võimalikult pikka. Perioodi pikkuse lühendamise poolt on see, et pikk menetlus kurnab nii võlgnikku, kohut kui ka võlausaldajaid, samuti ühiskonda, kuid ei too võlausaldajale kasu. On nimelt täheldatud, et pikk vabastamisperiood soosib seda, et võlgnik frustreerub ja nähes, et ta ei vabane võlgadest, hakkab oma tulusid peitma, mistõttu on tagasi saadud summad lõpuks väiksemad kui lühema menetluse korral, kus inimesel ei kao lootus raskustest väljuda.
Oluline on kindlasti ka see, et kohustustest vabastamine ei tohi olla kergekäeline, võetud kohustused tuleb täita. Seetõttu on eelnõus mitmed võimalused pahatahtlikkuse ilmnemisel kohustusest vabastamise menetluse lõpetamiseks. Kohustustest vabastamine on ka edaspidi kohtu kaalutlusõigus, mis on võimalik üks kord kümne aasta jooksul ja mõeldud seega ainult ausatele võlgnikele.
Järgnevalt saneerimismenetlusega seotud muudatustest. Eelnõus on nii maksejõuetuse kui saneerimise direktiivist tulenevalt, aga ka siseriikliku praktika pinnalt tulenevad muudatused. Iseenesest on loogiline, et ähvardava maksejõuetuse korral on rahalistes raskustes võlgnikel olemas viis, mille abil nad saavad oma võlad või ettevõtte restruktureerida, elujõulisuse taastada ja maksejõuetuse ära hoida. See ongi saneerimismenetlus. Eraisikute puhul oleks analoogiks kohustuste ümberkujundamise menetlus.
Saneerimisseaduse kohaselt peatatakse saneerimismenetluse algatamisel kõik võlgniku suhtes läbiviidavad täitemenetlused ja sundtäitmised. Samuti võib peatada võlgniku suhtes toimuva kohtumenetluse ning hagi tagamise abinõude rakendamise. Muudatuste kohaselt võimaldatakse võlgniku või saneerimisnõustaja taotlusel ning kohtu otsusel peatada ka muude sissenõudmisõiguste teostamine, eelkõige pandiõiguse teostamine.
Eelnõuga täpsustatakse saneerimiskava sisu reguleerivaid sätteid. Näiteks nähakse ette kohustus tuua kavas välja ka võlausaldajad, keda kava ei mõjuta, näidata kavas ära võlausaldaja nõude rahuldamise ulatus saneerimiskava kohaselt võrrelduna sellega, mille võlausaldaja saaks pankrotimenetluse korral.
Saneerimiskavas peab olema esiteks minimaalne toetus ehk peab olema vähemalt ühe võlausaldajate rühma toetus. Teiseks peab olema täidetud relatiivse prioriteetsuse reegel, mis tähendab, et sama järguga eriarvamusele jäänud puudutatud isikute rühma tuleb kohelda vähemalt sama soodsalt kui teist sama järguga rühma ning soodsamalt kui madalama järguga rühma. Kolmandaks ei tohi ükski võlausaldaja saadava kava kohaselt saada rohkem, kui on tema nõude täisväärtus.
Uudne – ja see tuleneb direktiivist – on ette nähtud uue ja vaherahastamise soodustamise regulatsioon. Vaherahastamine on rahastamine, mis võlgnikule tagatakse saneerimiskava üle läbirääkimiste pidamise ajal. Uus rahastamine on aga see rahastusosa, mis tagatakse võlgnikule perioodiks peale saneerimiskava kinnitamist ning mis on vajalik saneerimiskava edukaks täitmiseks. Selline rahastamine on saneerimise edukuse tagamiseks kriitilise tähtsusega. Arvestades, et võlgnik on makseraskustes, ei ole rahastust kerge leida. Seetõttu nähakse ette, et kui rahastus on heauskne, ei saa selle saamiseks tehtud tehinguid hilisemas pankrotimenetlusest tagasi võita ning rahastuse taganud võlausaldajale antakse võimalikus järgnevas pankrotimenetluses kõrgem rahuldamise järk, mis on võrdne pankrotimenetluse kulude väljamaksmisega.
Eesti saneerimismenetlus on hinnatud ebaefektiivseks nii selle pika kestuse kui ka kulukuse tõttu. Eelnõu eesmärk on menetlust tõhustada, see tähendab muuta see kiiremaks ja vähem kulukaks. Selleks nähakse ette mitmeid meetmeid, näiteks vähendatakse ebavajalikke kaebeõiguseid, mis võimaldavad menetlust venitada, võimaldatakse ebaselged nõuded või nõuete osad jätta saneerimiskavast välja ning nõue ja selle ulatus teha kindlaks väljaspool saneerimismenetlust. Nähakse ette võimalus asuda saneerimiskava viivitamata täitma. Eelkõige kiirendatakse saneerimiskava määramise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamist.
Menetluse efektiivsele läbiviimisele aitab kaasa ka nõustajate kutsete reguleerimine. Saneerimismenetluse maine ja usaldusväärsus ei ole võlausaldajate seas ja ühiskonnas kuigi kõrge ning seda on vaja tõsta. Peamine saneerimismenetluse kuritarvitamise viis on järgnevas pankrotimenetluses või täitemenetluses võimalike tagasivõitmise hagide esitamise tähtaegade minetamine. Selleks, et seda vältida, nähakse ette vastavate tähtaegade pikendamine saneerimismenetluse kestuse võrra.
Muudatuste tulemusel peaks suurenema nii võlausaldajate kui ka ühiskonna usaldus saneerimise vastu, samuti vähenema üleüldine halvakspanu. Saneerimismenetlus ei ole kehtiva seaduse alusel avalik menetlus, vaid, vastupidi, konfidentsiaalne. Eelnõuga tehakse ettepanek muuta saneerimismenetlus avalikuks. See tähendab, et menetluse algatamise ja järgnevate etappide kohta hakatakse avaldama ametlikke teateid.
Ja nüüd usaldusisikutest ja saneerimisnõustajatest. Eelnõus reguleeritakse usaldusisikute ja saneerimisnõustajate kutse. Füüsilise isiku makseraskuste vältimise parim viis on finants- või rahateadlikkus ning raskuste ilmnemisel võimalikult varajane sekkumine ja käitumise muutmine. Seetõttu on kvalifitseeritud finantsnõustajate ja ka võlanõustajate olemasolu ja kättesaadavus oluline.
Kui nüüd siiski on inimene sattunud makseraskustesse, siis probleemidest väljumiseks on vältimatult vajalik kompetentne tugi. Hetkel see ei ole seaduse kohaselt sajaprotsendiliselt tagatud. Näiteks võib võlgnik ise koostada oma kavasid. See tähendab seda, et iseennast nõustatakse ja tehakse võib-olla mitte kõige realistlikumaid võlgadest väljumise kavasid.
Nõustajateenuse ebaühtlane kvaliteet toob kaasa ebarealistlikud kavad, võlausaldajate või kohtu poolt kava vähese aktsepteerimise ja ebapiisava järelevalve kinnitatud kavade [täitmise] üle. See tegelikult kehtib ka juriidiliste isikute saneerimismenetluste puhul, samuti füüsiliste isikute võlgade ümberkujundamise menetluse puhul. Lisaks vajab füüsilisest isikust võlgnik menetluse käigus pidevat tuge, mille tagamise koormus lasub praegu kohtutel.
Erinevalt pankrotihalduritest ei ole saneerimisnõustajate ja füüsilisest isikust võlgniku nõustajate ehk usaldusisikute kutset seni reguleeritud. Eelnõuga tehakse ettepanek nende reguleerimiseks ja ka nende kutsete tõhustamiseks. Eesmärk on tõsta kvalifikatsiooni ja koormust nõustajate ja kohtute vahel mõistlikumalt jagada, samuti tõsta menetluse läbiviimise efektiivsust ja kvaliteeti.
Eelkõige füüsilisest isikust võlgniku puhul on vaja teha nõustajate süsteemis ka muudatusi, mis toetavad võlgniku jaoks sobivaima ja säästvaima menetluse valimist. Täpsemalt tehakse nii, et usaldusisikute ja saneerimisnõustajate nimetamise kriteeriumi täpsustatakse. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja juurde luuakse saneerimisnõustajate ja usaldusisikute nimekirjad, kust kohtud saavad valida sobivad isikud. Sätestatakse nimekirja lisamise ja seal olemise nõuded, sealhulgas eksami, väljaõppe ja täiendusõppe läbimise kohustus, muudetakse läbipaistvaks nõustajate tasustamine, sätestatakse nõustaja vabastamise alused, kaebeõigused ja järelevalve. Kohtu jaoks muutub usaldusisiku ja saneerimisnõustaja leidmine lihtsamaks. Nagu ma ütlesin, valik tuleb teha nimekirjapõhiselt, kuhu kuuluvad isikud, kellel on vajalik kvalifikatsioon olemas ja kelle kompetents on kontrollitud.
Eelnõu kohaselt muudetakse veel mitut seadust, kuid need muudatused on seotud juba nimetatud kolme suurema eelnõukohase muudatusega. Minu poolt aitäh! Ja olen valmis vastama küsimustele.