Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu oma 12. aprilli istungil käesoleval aastal. Eelnõu tutvustasid Välisministeeriumi konsulaarosakonna esimese büroo direktor Monika Metspalu ja sama osakonna teise büroo nõunik Tiina Kallasmaa. Sisuliselt räägiti eelnõust umbes samamoodi nagu täna minister, ma seda ei korda. Ma mainiksin märkusena niipalju, et tõepoolest, proua minister ei saanud esineda komisjonis, sest ta pidi olema samal ajal Varssavis. See teave oli komisjonile varem edastatud. Komisjon pidas kirjalikult nõu ja leidis, et selle eelnõu tehnilist laadi arvestades ollakse erandina tõepoolest nõus arutama seda küsimust ka ilma ministri kohalolekuta.
Meie arutelus oli osa küsimusi needsamad, mis meil ka siin saalis kõlasid. Paluti täpsustada riigilõivumäärade ajakohastamist ning Euroopa tagasipöördumistunnistuste turvalisust ja kogu nende väljaandmise turvalisust, kui väljaandja on mingi teine riik kui Eesti. Mis puutub riigilõivu määradesse, siis proua Metspalu sõnas, et 2020. aasta alguses jõustusid uued riigilõivumäärad, mis puudutasid isikut tõendavate dokumentide taotlemist ja väljastamist välisesindustes, aga mõned jäid nendest muutumata, näiteks elamisloa väljastamisel välisesindustes nähakse nüüd ette riigilõiv 20 eurot, mis 2020 ei olnud sätestatud, ja soovitakse tõsta ka viisa väljastamisest keeldumise vaidlustamise avalduse menetlemise hinda 20 eurolt 80 eurole, et viia see vastavusse tegelike kuludega, sest töö maht ja halduskoormus on kasvanud ja kulupõhised arvutused näitasid, et see 20 eurot oli väga aegunud.
Härra Kivimägi küsis, kas 80 eurot vastab tegelikele kuludele ja kas see on vajalik ka selleks, et neid viisamenetlusi liiga kergekäeliselt ei vaidlustataks. Proua Metspalu ütles, et viisamenetluste vaidlustamiste arv kasvab igal juhul, sõltumata lõivu suurusest, aga see 80 eurot tegelikele kuludele vastab. Seletuskirjas on arvutuskäik ka põhjalikult kirjeldatud ja peamiselt on see seotud Välisministeeriumi tööjõukuludega.
Härra Odinets tundis huvi konsulaarsekretäridele antavate täiendavate volituste vastu ja küsis, kas tema teadmine on õige, et nii mõneski konsulaarasutuses ei tee seda tööd mitte Eesti kodanikud, vaid palgalised töötajad, kes võivad olla ka asukohariigi kodanikud. Monika Metspalu selgitas, et õigused väljastada Eesti isikut tõendavaid dokumente on neile antud juba 2019. aastal ja praeguse muudatusega antakse juurde ainult võimalus hõivata sõrmejälgi Eesti passi taotlejatelt. Ja juhul, kui Eesti kodanik taotleb uut isikut tõendavat dokumenti iseteeninduskeskkonnas, aga selgub, et tema sõrmejäljed on aegunud, tuleb see inimene välisesindusse ja annab oma sõrmejäljed. See on ainus täiendav õigus, mida konsulaarsekretärile antakse. Välisministeeriumi hinnangul julgeolekuohtu seal ei ole. Komisjoni esimees härra Kivimägi sõnas, et see periood, millal konsulaarsekretäridel selline õigus on, algas tegelikult tõepoolest aastal 2019, varem see nii ei ole olnud, seega praktika on suhteliselt lühike. Tegelikult neid riske, mida härra Odinets tõstatas, tuleks hinnata ja analüüsida.
Härra Grünthal, komisjoni liige, palus kirjeldada tagasipöördumistunnistuse turvaelemente. Proua Tiina Kallasmaa esitas komisjonile tutvumiseks näidise. Kalle Grünthal ütles, et kui see on see dokument, siis see on ju kõige lihtsamini võltsitav dokument üldse, mis annab ükskõik millisele tegelasele võimaluse selle dokumendi alusel Eestisse tulla. Härra Grünthali hinnangul peaks tagasipöördumistunnistus olema sama turvaline kui kõik teised isikutunnistusega seotud dokumendid. Proua Tiina Kallasmaa näitas ka komisjonile Eesti kodanikule antavat tagasipöördumistunnistust, mida väljastavad juba praegu Eesti saatkonnad ja aukonsulid, ja selgitas, et selline fotoga täielikult täidetud dokument ning samaliigiline dokument on ka tagasipöördumise luba, mida antakse Eesti määratlemata kodakondsusega inimestele. Kallasmaa ütles, et need dokumendid on sarnased ja tõepoolest, nii palju turvaelemente ei ole nagu sellistel harilikel isikut tõendavatel dokumentidel, just sellepärast, et see on ühekordselt kasutatav ajutine dokument, mida peab saama ka kriisihetkel väljastada.
Härra Toomas Kivimägi palus täpsustada, kes väljastavad tagasipöördumistunnistusi. Ta sõnas, et saab aru, et tegu on riikidega, kus pole saatkonda või konsulaaresindust, Eesti oma, ja küsis, kui palju reaalselt selle dokumendiga Eestisse on sisenetud ja kaua see kehtib. Proua Tiina Kallasmaa selgitas, et see on ajutine ühekordne dokument piiriületuseks tagasi oma riiki või Euroopa Liidu territooriumile. See dokument, mida tutvustati, ongi dokument, mida annavad Euroopa Liidu riigid üksteise kodanikele. Nii et kui Eesti kodanik satub hätta riigis, kaotab ära oma dokumendid riigis, kus ei ole Eesti saatkonda ega aukonsulit, siis ta saab selle paberi ja see aitab teda tagasi Eestisse. Inimene saab selle ükskõik millise Euroopa Liidu saatkonna käest, mis parasjagu selles riigis on.
Kõige enam on Eestil sujunud koostöö sakslastega ehk Saksamaa saatkonnad väljastavad eestlastele seda dokumenti. Samuti on ka Hispaania ja Prantsusmaa saatkonnad välja andnud täpselt neidsamu dokumente. Enne koroonapandeemiat oli seda rohkem, vahepealsetel aastatel natuke vähem. 2020. aastal sai kuus Eesti kodanikku selle dokumendi, 2021. aastal ainult neli inimest. See on seotud ka sellega, et inimeste reisimine lihtsalt oli piiratud ja väiksem. Enne pandeemiat, 2018 sai selle seitse Eesti kodanikku ja 2019. aastal 13 Eesti kodanikku.
Teisena oli juttu nendest dokumentidest, mida Eesti saatkonnad ja aukonsulid annavad Eesti kodanikele. Neid on suurusjärgus 800. See tähendab seda, et inimestel kaovad dokumendid päris kergesti. Proua Kallasmaa märkis ka, et Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistust ei anta välja niimoodi, et inimene läheb oma valitud saatkonda ja siis see saatkond selle lihtsalt annab. Kõik toimub kooskõlastatult, Eesti kinnitab kõik isikuandmed, samuti toimub kooskõlastamine siis, kui Eesti annab mõne teise riigi kodanikule selle dokumendi, nii et usaldusaste on täpselt sama mis Eesti oma esinduse puhul.
Härra Riho Breivel ütles, et ta on minevikus tegelenud sarnaste teemadega, ja kinnitas, et piiripunktides kontrollitakse väga põhjalikult selliseid dokumente, isegi põhjalikumalt kui passe. Ta leidis, et selle dokumendi võltsimisega küll läbi ei pääse. Kui keegi tahab ebaseaduslikult tulla, siis selleks on palju lihtsamaid variante kui tagasipöördumistunnistuse võltsimine.
Oudekki Loone tõi näite reaalsest juhtumist Eesti konsulaarasutusega, kus lahutava pere puhul otsustas üks vanem viia lapsed teise vanema teadmata riigist ära ning väitis, et ta on kõik paberid ära kaotanud. Ta sai endale ja lastele dokumendi ning naasis sellega Eestisse. Küsimus oli selles, et kuna niisuguseid juhtumeid võib ikka olla, siis kas see, kui välissaatkond annab tagasipöördumistunnistuse, võiks teha lihtsamaks teoreetilisi lapseröövijuhtumeid või selliseid juhtumeid, kas see kuidagi lihtsustab seda. Proua Kallasmaa tõdes, et ta on ka mainitud näitega kursis, ja ütles, et probleem oli ka selles, et perekonna elukoht rahvastikuregistri järgi oli Eestis ning ei saa keelduda Eesti kodanikule välja andmast Eestisse sõitmist võimaldavat dokumenti. Aga mis puudutab sellise lapseröövi võimalikkust, siis dokument antakse välja Eesti kooskõlastusel ja kinnitusel, et kõik andmed on õiged. Nii et kui on vähegi olemas teave, et on kohtuotsus, millega näiteks on jagatud ametlik suhtluskord ja hooldusõigused, siis on võimalik seda infot jagada ka teisele riigile ning sellisel juhul saab alati öelda, et olukorda on vaja täpsemalt arutada ja dokumendi väljaandmisega ei pea kiirustama. Euroopa Liidus on ka kokku lepitud protseduur, mil saab öelda, et ei nõustuta sellega, et teine riik annab välja tagasipöördumistunnistuse, ja võetakse juhtum enda lahendada. Siis on võimalik teha nii, et ei paluta sellel teisel riigil välja anda Euroopa Liidu dokumenti, vaid öeldakse, et me oleme uurinud ja süvenenud, ning Eesti riik annab vajaduse korral omaenda dokumendi ise välja. Siis see saadetakse lähimast Eesti saatkonnast või Välisministeeriumist sinna riiki, kus see juhtum aset leiab. Nii et seal on ehitatud sellised kaitsemehhanismid.
Härra Grünthal lausus, et tal on sügavalt hea meel, et juhtumeid on äärmiselt vähe, ja märkis, et selline väga lihtsakoeline dokument annab tegelikult inimkaubitsejatele võimaluse saata oma kaupa ühest Euroopa Liidu otsast teise, sest selle võltsimine ei ole probleem. Samuti ei ole probleemiks originaaldokumendi kättesaamine, mis konsulaadist antakse. Grünthal leidis, et ta näeb selles turvaohtu, sest kui sama dokumendi alusel tullakse kuskilt mujalt Euroopa riiki sisse, siis ega näiteks prostitutsiooni puhul ei olegi rohkem vaja, kui et see inimene satuks Euroopa Liidu riigi pinnale. Proua Kallasmaa vastas, et saab kinnitada, et iga inimese puhul, kes piirile tuleb, ei vaadata ainult seda, kas foto klapib, vaid piiril kontrollitakse ikkagi rohkemat. Härra Kivimägi möönis: Kalle Grünthali arvamus, et see ei ole piisavalt turvaline dokument, võib olla küll õige, aga samas usaldab ta ka Riho Breivelit, kes kinnitas, et piiril tehakse väga põhjalik kontroll.
Tehti kolm menetluslikku otsust: ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. aprillil 2022, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Oudekki Loone. Kõik need otsused võeti vastu konsensuslikult ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kümme tööpäeva. Aitäh!