Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head infotunni jälgijad! Alustame 6. aprilli infotundi. Tänases infotunnis osalevad järgmised ministrid: riigihalduse minister Jaak Aab peaministri ülesannetes, kaitseminister Kalle Laanet ja siseminister Kristian Jaani. Viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 24 Riigikogu liiget ja puudub 77.

Täna on infotunni jaoks esitatud kümme teemat. Mul on teile palve koostööks või ettepanek, et me võiks esitada iga küsimuse juures ühe täpsustava küsimuse ja ühe lisaküsimuse. Kui see sobib, siis me võiks pihta hakata. 

Esimese küsimuse küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets, sellele vastab valitsuse liige kaitseminister Kalle Laanet ja teema on riigikaitsjate töötasud. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kaitseminister! Mind huvitavad tegevteenistujate nii‑öelda sotsiaalsed garantiid, selles mõttes sotsiaalsed, et [garantiid] palkade näol, ja tulevik, mis meie riigikaitses terendab. Nimelt, kaks aastat meil eripensionide süsteem uutele riigikaitsesüsteemi tulijatele, tegevteenistujatele, enam ei ole töötanud, seda nende jaoks enam ei ole. Nad on tavalised töötajad, nii nagu mõnes ettevõttes või riigiasutuses, ja ainukene, mis neid riigikaitsetööl hoiab, on kõrge motivatsioon ja seesama töötasu, mis on 1,3 Eesti keskmist. Aga esiteks meenutagem, et 30% Eesti keskmisest rohkem on [tegevteenistujate] keskmine, see tähendab seda, et osa saab rohkem, osa saab vähem. Lõpuks on keskmisesse palka selles mõttes väikene kurat peidetud, et kui teatud tegevteenistujad, näiteks Scoutspataljon, sealt ära võtta, siis selgub, et see keskmine palk üldse nii suur paljudel ei olegi. See keskmine kogu aeg mõjutab. Mure on selles, et enam ei ole mitte midagi, mis hoiaks riigikaitsjaid tööl kaua ja pikalt. See oli elukutse, nüüd on see tavaline töö, teed kümme aastat ja lähed mujale. Aga riigikaitses on väga oluline, et neil, kes planeerivad lahinguid ja riigikaitset, oleks missioonikogemus, lahingukogemus ja kõik muud kogemused ning nad oleksid sellel [tööl] 20–30 aastat. Mul on küsimus, kas valitsusel on mingisugune plaan seda eripensionisüsteemi kompenseerida, midagi selle asemele tuua. Mis see plaan oleks?

Kalle Laanet, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud küsija! Head Riigikogu liikmed! Eriti tänases julgeolekukeskkonnas on üha tõsisemalt välja tulnud see, millises seisus on meie riigikaitsjad, kuhu nad peaksid liikuma ja kuidas nad on motiveeritud. Selles mõttes küsija hästi selgelt iseloomustas tänast olukorda, kus tõesti kõigil tegevväelastel on võimalik saada palka koefitsiendiga 1,3. Vaatame, mis need keskmised palgad on. Kui me vaatame Kaitseväge, siis seal on brutopalk 2200 eurot, ja kui me võrdleme seda Kaitseliidu tegevväelaste palgaga, siis see on 2500 eurot. Loomulikult on ülemises ja alumises otsas erinevad summad.

Kas see noor, kes valib kaitseväelase elukutse, mõtleb selle peale, kas ta hakkab saama eripensioni või mitte? Riigi poliitika on olnud selline, et eripensionid kaotatakse. Need kaotati, eks ju. Sellest tulenevalt on loomulikult oluline, noorte jaoks eriti, esmane sissetulek. Sa mitte ei oota seda, millal sa ükskord pensioni saama hakkad, vaid sul on vaja täna oma kulutused katta, eriti kui sa lood pere, tulevad lapsed ja sul on [vaja katta] esmased vajadused. See on kindlasti esmatähtis.

Vaatame neid sektoreid, kus on vormikandjaid. Need on ju suhteliselt sarnased. Me ei saa vaadata ainult Kaitseväge või Kaitseliitu, vaid me peame vaatama riiki tervikuna, neid, kes sarnaseid töid teevad ja kaitsevad riiki kas sisejulgeoleku või välisjulgeoleku poole peal. Loomulikult on Kaitseväes ja Kaitseliidus tegevväelastel võimalused käia lähetustes, missioonidel, nii et sissetulek on kindlasti suurem, kui on palk. Päeva lõpuks on oluline ju sissetulek.

Nüüd täpsustav küsimus, Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Tänan vastuse eest! Ma saan aru, et valitsusel ei ole plaani midagi teha. Aga ma jätkaks algusest. Teate, kõik ei käi missioonidel ja välislähetustes, enamus ei käi, võiks öelda. Lõppkokkuvõttes, kui me võrdleme töötasusid, siis logistikud, sideinimesed, IT‑inimesed, kes Kaitseväes töötavad, teate, saaksid erasektoris kolm-neli või vähemalt kaks-kolm korda rohkem palka. Selles mõttes ei ole see tavaline palk konkurentsivõimeline ja nad ostetakse üle. Ehk pikaajaliselt on meil oht, et meie riigi kaitsevõimekus kannatab. Minu arvates on see suur mure. Kui valitsusel on mingisugune plaan siin midagi teha, siis palun öelge.

Aga mu küsimus on pigem Kaitseliidu kohta. Me oleme teiega osalenud mõnes debatis, kus ma mainisin, et sellel aastal pidi Kaitseliit kärpima oma eelarvest 5% ja järgmiseks aastaks on neil kohustus kärpida oma eelarvet 2%. Kust see kohustus tuleb, kas see tuleb Kaitseministeeriumist või Kaitseväest, või kuidas [see tuleb], see polegi tähtis, neil see kohustus on. Lõppkokkuvõttes tuleb see raha riigilt, valitsus on see peamine otsustaja seal vahel, et nad seda teeksid. Ja nad tegid seda. Teie ütlesite, et ei ole teinud. Kahjuks kogu Kaitseliit, kui ma üle olen küsinud, on öelnud, et nii on olnud. Kuna töötasud moodustavad Kaitseliidu eelarvest kaks kolmandikku, siis see tuleb väga palju ka personali arvel. Minu küsimus on see: kas see Kaitseliidu eelarve kärpimine nüüd lõpeb?

Kalle Laanet, palun!

Aitäh! Tänan küsimuse eest! Natukene oli vale[infot] teie küsimuses sees, aga see informatsioon võib loomulikult olla moonutatud. Esiteks sai küsitud kõikidelt allasutustelt, kes on Kaitseministeeriumi valitsemisalas, et juhul, kui prioriteedid muutuvad selle aasta jooksul, mis on siis teie ettepanekud, kuidas on võimalik neid prioriteete ümber tõsta. Seetõttu, et katta aasta jooksul tekkinud mureküsimusi, kas või sedasama energiakandjate tõttu tekkinud hindade kallinemist, kas või sedasama, et me oleme käinud abiks Poolas ja Leedus aasta jooksul, Ukrainast rääkimata, need suunad aeg-ajalt muutuvad. Praegu ei ole tehtud ühtegi otsust Kaitseministeeriumis ega kaitseministri poolt, et 2% midagi kärbitakse. See ei ole õige.

Ma tahaksin öelda palkade kohta niipalju, et Kaitsevägi ja Kaitseliit said 2022. aasta palgafondi 11,3% kasvu. See jaotatakse kõigi nende inimeste vahel ära. Nii et ei saa rääkida, et kusagil midagi vähenes.

Nüüd üks lisaküsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teatavasti on iga riigi lipp selle riigi ja tema võimu sümbol. Lipu eest on ajaloos mindud surma ja lippu on kaitstud viimse meheni. Kahjuks oli Malis ühes Euroopa Liidu missioonilaagris selline juhtum, et 18. ja 19. märtsi [vahelisel] ööl rebisid kaks Hispaania sõdurit maha Eesti riigilipu ja rebisid selle pooleks. Selle sündmuse paljastas üks missioonil viibiv Läti naissõdur ja informeeris sellest. Kas me käitume nagu talupoeglikud popsid, kes ei julge  mingit reaktsiooni näidata, või on teil kavas esitada mingisugune noot Hispaania valitsusele meie lipu rüvetamise eest?

Kalle Laanet, palun!

Aitäh! Ma väga tänan selle informatsiooni eest, mina kuulen seda esimest korda. Kui see vastab tõele, siis see on ääretult kahetsusväärne. Ma kontrollin seda, me võtame vastu otsuse ja ma informeerin teid sellest.

Aitäh! Küsimus on käsitletud.

Liigume teise küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder, sellele vastab riigihalduse minister Jaak Aab peaministri ülesannetes ja teema on julgeolek. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister peaministri ülesannetes! Minu küsimus puudutab Venemaa agressiooni Ukraina vastu ja Eesti tegevust. Me näeme, et Venemaa tegevus Ukrainas on tänaseks võtnud genotsiidi mastaabid ja taganevate Vene vägede järel on ilmnenud, et sõjakuritegusid on tõenäoliselt seal ikkagi päris ohtrasti toime pandud. See pilt, mis selgub, on järjest kohutavam.

Minu küsimus puudutab Eesti tegevust. Me oleme olnud aktiivsed ja ma julgeksin öelda, et vedurid, mis puudutab erinevate sanktsioonide rakendamist – oleme nõudnud seda ka teistelt riikidelt –, samuti selles, mis puudutab Ukraina abistamist. Aga ka diplomaatia on relv, mida me peame maksimaalselt ära kasutama. Diplomaatia on ka märkide ja sümbolite keel. Leedu on otsustanud Vene suursaadiku välja saata. Mitmed meie Euroopa Parlamendi saadikud on avaldanud arvamust, et Eesti peaks samamoodi käituma. Isamaa on teinud ettepaneku, et vähim, mida me teha saame, on kutsuda Eesti suursaadik Moskvast tagasi ja saata Vene suursaadik välja. Kahjuks ei ole valitsus sellele reageerinud, kuigi jõuliselt on tegeldud teisejärguliste tavadiplomaatidega, et neid välja saata. Aga nii nagu ma ütlesin, diplomaatia puhul on tegemist ka sümbolite keelega. Väga oluline on just nimelt suursaadiku positsioon, ta esindab riiki. Meil ei ole praegu normaalseid suhteid Venemaaga võimalik hoida. Öelge palun, kustmaalt läheb valitsusel punane joon, kui palju peab olema Ukrainas tapetud [inimesi] ja purukspommitatud linnu, et Eesti riik astuks selle diplomaatilise sammu ja saadaks Vene suursaadiku Eestist välja.

Jaak Aab, palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea küsija! Nii nagu te ise mainisite, Eesti on teinud tegelikult väga palju samme. Tõesti, oma partnerite seas, kuidas öelda, nii Euroopa Liidu idatiival kui ka NATO idatiival oleme meie olnud vedurid, mis puudutab sanktsioone, Ukraina abistamist relvadega, humanitaarabi, ka sõjapõgenike vastuvõtmist. Me ei saa kuidagi öelda, nagu Eesti oleks teinud vähe.

Mis puudutab neid diplomaatilisi suhteid ja erinevaid käike, siis eks me oleme üritanud neid käike koordineerida. Kui siin oli [jutuks] diplomaatide väljasaatmine, siis tegelikult päris mitu Euroopa Liidu riiki samaaegselt saatsid Vene diplomaate välja. See oli mõni nädal tagasi. Kindlasti, nende sündmuste vaates, millele te viitasite, on see agressioon omandanud tõeliselt katastroofi või sõjakuriteo [tunnused]. Eks me võisime seda ju ka enne kahtlustada, aga nüüd on tõendid olemas. Ma pean ütlema, et meie Välisministeerium, kes kujundab erinevaid käike, veab ka neid sanktsioonipakette ja teeb nende kohta ettepanekuid, tegigi eile sellise ettepaneku. Tõesti, mõni riik, vist Leedu, saatis välja suursaadiku. Need põhjendused, miks me konsulaadid kinni panime või [diplomaadid] välja saatsime, olid Välisministeeriumi põhjendused. See on antud olukorras efektiivsem lahendus kui lihtsalt sümboolne suursaadiku väljasaatmine. Teatud kaalutlused on: kui suursaadik on siin, siis ega diplomaatilist suhtlust suurt ei ole, aga suursaadikule saab esitada pretensioone. Seda me oleme ka teinud ja tõenäoliselt teeme edasi. Kas järgmine käik on suursaadiku väljasaatmine? See võib kindlasti olla kaalumisel. Ma ei välista seda. Aga selle, millisel hetkel see tuleb, me peame oma tegevuskavas kokku leppima.

Täpsustav küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma julgustan ja ikkagi annan edasi ka noodi vormis selle sõnumi, et minu arvates on küll väga selge see, et aeg on küps selliseks diplomaatiliseks sammuks, et Vene suursaadik Eestist välja saata ja Eesti suursaadik Moskvast tagasi kutsuda. Me ei saa praegu Vene riigiga kui agressorriigiga tavapärases ja normaalses vormis suhelda. See [diplomaatiline samm] on, ma ütlen, minimaalselt vajalik. Oma sõnumeid ja noote Moskvasse saata saame me kindlasti ka mööda teisi kanaleid, selleks ei pea Vene suursaadik vältimatult Tallinna kesklinnas resideeruma. Nii et minu ettepanek on küll mitte jälle siin hiljaks jääda. Riigid on juba alustanud taoliste sammudega. Eesti kui Vene piiririik, tunnetades seda ohtu väga eluliselt ja tõsiselt, peaks ka siin olema üks esimestest, mitte tagasörkijatest.

Aga mu teine küsimus on see. Sisejulgeolek on praegu ka väga oluline, 9. mai on tulemas. Selles kontekstis on räägitud Ukraina sõda õhutavate ja toetavate sümbolite ja märkide keelustamisest. Isamaa esitas selle kohta juba mitu nädalat tagasi eelnõu. Valitsus on nüüd esitamas oma eelnõu nii-öelda Brežnevi pakikesena, kuhu on juurde põimitud ka vihakõne keelustamine, mida enamik parlamendierakondasid ei toeta. Kas see on tehtud teadlikult, et siis ei pea ka seda sümboleid keelustavat seadust vastu võtma? Miks sellist mängu mängitakse? Ja üldse, miks te nende Brežnevi pakikestega parlamenti tulete? Sama on välismaalaste seaduse menetlemisega praegu, kus põgeniketeemale on kogu immigratsioonipoliitika muutmine juurde pandud, mis puudutab ainult kolmandate riikide isikuid, mitte ei ole seotud põgenikega. Nii on ka patsiendikindlustust ja vaktsineerimiskahjustusi käsitlevate seadustega, kus seotakse kokku erinevad asjad, meeldiv ja ebameeldiv, et võta või jäta. (Juhataja helistab kella.) Miks valitsus nii teeb, kas teil ei ole tegelikult soovi neid otsuseid vastu võtta?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Nii nagu ütlesin, see suursaadiku küsimus on võimalik järgmine samm. Kindlasti peab siin oma sisendi täpsemalt ütlema Välisministeerium. See konsulaatide otsus tuli ju suhteliselt kiiresti. See ongi reaktsioon nendele piltidele, mida me Ukrainas näeme. Lätiga me selle ka kooskõlastasime. See oli ikka konkreetsete diplomaatide väljasaatmine, neid oli rohkem kui üks suursaadik. Ma saan aru, et suursaadiku [väljasaatmine] on väga sümboolne käik.

Nii. Mis puudutab erinevaid eelnõusid, mis on siia jõudnud, siis eks see ole keeruline. Need küsimused ongi praegu niisugused, kuidas öelda, väga sensitiivsed. Need eelnõud tulevad valitsusest ikkagi sellisel kujul, need on ju erinevate ministrite esitatud, neid on täiendatud ja lõpuks on nad saanud valitsuse noogutuse. Ma tean, et sümbolite kohta on esitatud Riigikogusse eelnõu, ja ma ausalt öelda väga palun, et te Riigikogus leiaksite mõistliku kompromissi, kas sealt siis midagi välja jätta või midagi sinna juurde panna. Ma arvan, et Riigikogu roll ka niisuguste seaduste kujundamisel praegu on väga oluline ja suur.

Eks need valitsuse eelnõud ole tulnud, kuidas öelda, teatud teemadel ka kiirkorras. Võib ju tuua ka selle näite, mis meil oli siin kaalumisel ja mis tuleb tõenäoliselt siia homme – siseminister oskab täpsemalt öelda –, et me ühe eelnõu, kus kõik oli alguses koos, tegimegi kaheks eelnõuks, et ka Riigikogu saaks teemasid erinevalt käsitleda. Me üritame hoida niisugust joont, et ei oleks – jah, see Brežnevi pakike on muidugi kõva nimi – erinevad teemad ühes eelnõus koos. Ma saan aru, et siis on keeruline neid eelnõusid vastu võtta. Aga ma väga loodan, et te leiate toetuse ühele või teisele lahendusele ka nende teemade puhul ja saate need asjad lahendatud. Nii et siin valitsus soovib jõudu ja palub teie abi.

Nüüd lisaküsimus, Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tuletan teile meelde, et Riigikogu on võtnud haruldases üksmeeles vastu avalduse, mis kutsub vaba maailma riike üles kehtestama Venemaa vastu senisest palju laiaulatuslikumaid sanktsioone, mis puudutaksid kõiki majandusharusid, suurendama tunduvalt relvaabi Ukrainale ja kõige olulisemana kehtestama lennukeeluala Ukrainas. See avaldus võeti vastu enne seda, kui tuli avalikuks veresaun Butšas, enne seda, kui toimusid jõhkrad raketirünnakud Mariupolis tsiviilelanike varjupaikade pihta. Mida on Eesti valitsus teinud Euroopa Liidu, NATO, ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide tasandil selleks, et täita seda Riigikogu suunist, kutsuda vaba maailma riike üles astuma neid samme, selleks et Ukrainat toetada?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Valitsuses on olnud suhteliselt järjepidev suhtumine sellesse ohuolukorda, mis on tekkinud. Ma tuletan meelde, et laiapindsesse riigikaitsesse panustada me otsustasime juba enne seda, kui see agressioon ja sõda Venemaa poolt algatati. Me oleme jälginud olukorda, me oleme teinud rahvusvahelisel tasandil päris kõvasti tööd. Ma arvan, et enamus sellest tegevusest ühtib nende põhimõtetega, mis on [kirjas] Riigikogu avalduses, mis siin vastu võeti. Võtame sanktsioonid: me oleme teinud neid ka ühepoolselt, olgu see Valgevene söest toodetud õli või näiteks Yandex. Oleme küll kogu aeg öelnud, et üritame teha ühistööd. Tihtipeale on sanktsioonid mõjuvamad siis, kui neid tehakse koostöös Euroopa Liidus ning kooskõlastades NATO-partnerite ja kogu maailma üldsusega. See on olnud tulemuslik, tõesti.

Mis puudutab lennukeelutsooni, siis mina ei ole võib-olla kõige parem vastaja. Te olete kuulnud ka neid põhjendusi, miks seda ei ole siiamaani tehtud. Ma arvan, et Eesti on küll tõstatanud neid teemasid – seda võib-olla oskab kaitseminister tõesti paremini kommenteerida –, aga me saame pragmaatiliselt aru, et seni, kuni NATO liikmete enamus või ka juhtivad riigid, kellel on seal kõige suurem mõju, ei ole valmis seda otsust tegema ehk praktiliselt konstateerima, et NATO on nüüd sõjategevuses Venemaaga, mida niimoodi üritatakse tõlgendada – ma küll ei tea, kas see õige on –, siis meie ühepoolselt kahjuks seda teha ei saa.

Aga teemat me hoiame üleval. Näiteks me oleme ka kabinetis arutanud – selle on viinud peaminister Euroopa Liidu lauale –, et kui me räägime näiteks gaasi või teiste energiakandjate ostmisest Venemaalt, siis seal on mitu varianti. Me üritame vähendada sõltuvust, püüame seda teha võimalikult kiiresti, sealhulgas teeb seda Eesti. Need sammud on olnud päris lühikese aja jooksul meil laual ja otsustamisel ning neid otsuseid tuleb veel. Kindlasti ka see ettepanek, mida nii Euroopa Liit kui ka teised, ka NATO liikmed, kaaluvad, et kui me oleme kas või sunnitud veel mingi aja nende Vene energiakandjate eest tasuma, siis moodustada sellest rahast fond, et saaks Ukrainat sõja järel taastada.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume kolmanda küsimuse juurde. Sellega on nüüd nii, et selle esitab Riigikogu liige Rene Kokk, sellele vastab siseminister Kristian Jaani ja teemaks saavad olema tsiviilelanike kaitse plaanid. Rene Kokk, palun!

Tänan, väga lugupeetud juhataja, selle sissejuhatuse eest! Lugupeetud siseminister! Tulenevalt sõjast, mida Vene Föderatsioon on alustanud Ukraina riigi ja rahva vastu, on Eestis jälle väga teravalt päevakorrale tulnud tsiviilkaitse ja meie võimekus pakkuda kaitset analoogsel juhul – loodame, et seda kunagi ei juhtu – ka Eesti rahvale. Hiljuti oli üks televisioonisaade, kus Päästeameti peadirektori asetäitja pidi vastama ajakirjanike küsimustele meie tsiviilkaitsevõimekuse kohta. Vaatasin selle saate ise üle. Pehmelt öeldes olid need vastused ikkagi väga nigelad. Sellest tulenevalt on päris hulk inimesi minu poole pöördunud, et [küsida], mis meil siin toimub. Kui Päästeameti peadirektor ei oska vastata elementaarsetele küsimustele, siis võikski öelda, et meil ongi asi kehvasti, aga mitte sihukest udujuttu rääkida. Milliseid ettepanekuid teie ametisoleku ajal on tehtud Päästeametile, parandamaks seda olukorda, ja mida on vahepeal ette võetud selleks, et seda olukorda paremaks teha? Me teame, et viimase paarikümne aasta jooksul on olnud kogu see valdkond vaeslapse osas. Aga kas on mingeid samme tehtud ja milliseid te konkreetselt olete teinud selleks, et olukorda parandada?

Kristian Jaani, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea küsija, tänan ette! Väga õige teemapüstitus, väga hea küsimus ja on väga hea, et igapäevaselt on elanikkonnakaitse teemad laiemalt lauas. Kõigepealt tõesti, siiamaani on kõik ohustsenaariumid, sealhulgas need, mis on elanikkonnakaitse vaatest tehtud, olnud väga palju selliste ohustsenaariumide põhised, mis räägivad pigem hübriidohtudest, sellest, et mingisugusest piirkonnast tuleb suur hulk elanikke evakueerida võib-olla teise Eesti piirkonda. Selle põhjal on tõepoolest tegevusi läbi viidud ja plaane tehtud. Täna on selge pilt, et ohustsenaariume me peame muutma, me olemegi juba muutmas. Selle põhjuseks on puhtalt see, mida me täna näeme: Venemaa on võimeline viima väga jubedaid kuritegusid läbi Ukrainas ja ta on võimeline jätkuvalt üllatama igal pool.

Kui me räägime konkreetsemalt selles vaates, mis on minul tehtud ja mis on selles valitsuses olnud, siis ma kõigepealt rõhutan seda, et me oleme laiapindse riigikaitse vaates teinud põhimõttelisi otsuseid 140 miljoni ulatuses. Sealhulgas on meie välispiiri väljaehitamine ja kaks julgeolekupaketti, mis on käsitlenud laiapindset riigikaitset, kaitsekulusid, aga ka mittesõjalisi arendusvajadusi, kokku 140 miljoni eest. See on kindlasti väga suur asi, mida me juba oleme teinud.

Kui me räägime elanikkonnakaitsest, siis see, mida me peame kindlasti kiiremas korras tegema, on elanikkonna ulatuslik evakuatsioon just riigikaitselise ohustsenaariumi puhul, varjumise võimekus ja päästeteenuse tagamine relvastatud konflikti piirkonnas. Mis meil olemas on? Meil on iseenesest jällegi hübriidohu vaates olemas evakueerimiskohad, evakuatsioonikohad 150 000 inimesele, need on üldjuhul rahvamajad, spordihooned, kultuurikeskused. Päästeamet on alustanud olemasoleva riikliku evakuatsiooniplaani ülevaatamist ja uuendamist lähtuvalt uutest ohustsenaariumidest. Kohe-kohe on valmimas ka Päästeameti enda sisemine koolituskava, kuidas omaenda spetsialistid veelgi paremini välja koolitada.

Järgmisel aastal on tulemas üleriigiline kriisiõppus CREMEX, seda ma rohkem ei puuduta. Rahastamine, tõesti, nagu ma mainisin, on väga hästi juba planeeritud, osa summasid on juba olemas, osa on konkretiseerumas lisaeelarves, aga ka järgmise aasta riigieelarves. On olemas varjumise ekspertrühm, kes on väga hea töö juba ära teinud, sellega tuleb nüüd edasi minna. Eesmärk on selle poolaasta lõpuks esimene varjumiskohtade kaardistus Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva kohta ära teha. Järgmine samm on see, et ka varjumiskohtadega, mis on erakätes, edasi liikuda (Juhataja helistab kella.) ja leida rahalised vahendid, kuidas need sisustuse mõttes paremini välja ehitada. Lühidalt kõik.

Selles küsimuses tuleb ka lisaküsimus Heiki Hepnerilt, palun teid ennast valmis panna. Aga veel enne seda on täpsustav küsimus Rene Kokal. Palun!

Suur tänu! Jaa, ma jätkan täpsustava küsimusega. Küsin sedasi, milliseid ettepanekuid Päästeameti juhtkond on teinud teile kui ministrile selle aja jooksul, mis te olete olnud siseminister. Milliseid valdkondi on vaja tugevdada ja milliseid rahalisi vahendeid on küsitud, milliseid ettepanekuid on tehtud, selleks et seda parandada? Kuna ma peaministrilt ei ole veel saanud vastust selle kohta, kui suur osa lisaeelarvest, sellest 80+ miljonist, mis tuleb, läheb konkreetselt elanikkonnakaitsele ja nendele valdkondadele, siis äkki te ütlete ka seda, kui palju sealt läheb otseste tegevuste jaoks, et neid puudujääke korvata?

Kristian Jaani, palun!

Aitäh! Kui me räägime konkreetselt elanikkonnakaitsest ja nendest summadest, siis see kõik ja ka see, milline on jaotus eri aastate vahel ning mis on selle aasta lisaeelarves ja mis on riigi eelarvestrateegias, [saab] lähipäevadel – ma väga loodan, et juba homme – täpselt numbriliselt paika. Kui me räägime kogu sellest paketist, laiapindse riigikaitse paketist, sisejulgeoleku poolest, 83 miljonist, siis pool sellest on kõik see, mis on seotud julgeolekuga. Ehk see on see julgeolekupakett, mis laias laastus on mõeldud eelkõige PPA‑le kui hädaolukorra juhile tänases olukorras, massilisest sisserändest tingitud hädaolukorras, aga seal on ka veel konkreetsemalt julgeolekupaketi eelarvelised vahendid näiteks Kaitsepolitseiametile.

Ülejäänu, laias laastus 40 miljonit, on seotud elanikkonnakaitsega. Konkreetsemalt see elanikkonnakaitse pakett, kui nii võib öelda, jaguneb omakorda kaheks. Üks osa on väga üheselt suunatud Päästeametile võimekuse kasvatamiseks, näiteks toon siin demineerimisvõimekuse. Ukraina kogemus näitab, et demineerimine on valdkond, mida on vaja edasi arendada, meil on demineerimise reservi vaja, meil on vaja demineerijaid paremini kaitsta, kui me vaatame neid ohustsenaariume, mis on tõeks saanud Ukrainas. See on üks päris suur osa seal. Näiteks demineerimise jaoks soomuskaitsega sõidukid.

Kui me räägime pääste poole pealt, päästekomandodest näiteks, siis seal on sees suur arendusvajadus ja on ka eelarve, mis on seotud varingupäästega. Jällegi, me näeme Ukrainas, kui palju päästjad seal peavad päästetegevusi läbi viima sellistes olukordades, kus põhimõtteliselt kokkuvarisenud majadest on vaja inimesi päästa. Seda võimekust on vaja arendada edasi, teha Eestis seda võimekust suuremaks. Kui me räägime sellest, et varingupäästet on vaja teha paremaks, ja lähtume jällegi Ukraina ohustsenaariumidest, siis on vaja kaitsta ka neidsamu päästeametnikke, kes sisuliselt kuulirahe ja pommirahe all peavad selliseid päästetegevusi läbi viima. Ehk me räägime konkreetselt päästjate enda isikukaitsevarustusest, olgu selleks kaitsekiivrid, kui peab sellises olukorras päästetegevusega tegelema, olgu selleks näiteks killuvestid.

Nüüd omakorda edasi minnes, rääkides rahast, mis võib-olla veel konkreetsemalt läheb elanikkonnakaitsesse, siis seal on ohuteavituse eelarvelised vahendid ja varjumisvõimekuse eelarvelised vahendid. Ehk see on see, mis on mõeldud vahetult inimese kaitsmiseks, inimesele ohuteabe jagamiseks.

Nüüd lisaküsimus, Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Sõda Ukrainas on meile näidanud, kui olulised on varjed ja varjendid. Paraku, eks me nüüd alles avastame seda vajadust. See puudujääk peegeldub ka meie seadusandluses. On mõned riigid, kust meil tasuks eeskuju võtta, näiteks kas või Šveits, kus see teema on juba aastakümneid lahendatud, ja suhteliselt hea näide on Soome, kus on selle peale mõeldud. Meie omavalitsused teevad praegu valdavalt üldplaneeringuid. Ka planeerimisseaduses on laiapõhjalise riigikaitse, just sellise elanikkonnakaitse teema puudu või on seda üsna põgusalt käsitletud. Sealt võime küll leida, kuidas [määrata] supelrandade [ala], aga kus peaksid olema varjendid, seda paraku ei ole. Tõesti, ehitusseadustikus me peaksime põhimõtteliselt ümber hindama selle poole, et iga hoone ehitamisel oleks juba läbimõeldud varjetingimused, et kas [varjumisvõimalus] on hoone enda juures või kus see saab olema, nii nagu on tuletõrje veevõtu puhul. Täpselt samamoodi peaks see olema. Siit minu küsimus: kas te olete valmis võtma seda initsiatiivi, et need seadusandlikud puudujäägid saaksid likvideeritud? Kui jah, siis millal me võiksime parlamendis oodata vastavaid eelnõusid?

Kristian Jaani, palun!

Aitäh küsimuse eest! Jällegi väga hea teema. See puudutab konkreetselt inimeste kaitsmist, laiemalt elanikkonnakaitse temaatikat. Lähenemisnurki on muidugi erinevaid. Elanikkonnakaitse ekspertgrupp, kes on paar aastat koos käinud, on suuna võtnud eelkõige varjumiskohtade vaates: mitte varjendite ehitamine, vaid just nimelt varjumiskohtade olemasolu, et oleksid olemas sellised kohad, kus inimesed saavad varjuda. Need on olemuslikult pisut erinevad asjad, kui me räägime varjendist või varjumiskohast, kuigi ka mõningad kaardistatud varjumiskohad võivad olla kunagi ehitatud tegelikult varjendiks, nõukogude ajal näiteks. 

Kui me räägime seaduse tasandil, siis see arutelu on igal juhul teretulnud, et kuidas kas planeeringute või ehitusseadustiku alusel oleks võimalik ka seda temaatikat adresseerida. Ma arvan, et need arutelud on teretulnud.

Samas, kui korraks kohalikest omavalitsustest rääkida – olen ka ise viimasel ajal päris palju neid külastanud –, siis kohaliku omavalitsuse valmisolek, ka olemasolevad varjumiskohad, sealhulgas see, et vanad varjendid teha elementaarselt kasutatavaks – kõik see vajab teatud rahasüsti. Kohalikul omavalitsusel on alati ka see küsimus, kas tal endal on see raha olemas, aga see võimekus ja see pind – mul on selline tunne – on enamikus kohalikes omavalitsustes olemas. See on tulnud nendele endale üllatusena, et neil on see kohaliku omavalitsuse territooriumil olemas, see on tulnud ka teistele üllatusena. Ehk on väga positiivne olnud see – kui siit üldse midagi positiivset saab leida –, et meil on olnud hea sund, leidmaks ja kaardistamaks hooned, kus on võimalik elanikkonda kaitsta. Aga veel kord, jah, kuidas tulevikus sellega edasi minna, eks siin peab mõtlema. Kui me kirjutame selle sisse, siis see on kindlasti ka rahaline surve igale järgmisele projektile, ükskõik, mis seal siis aluseks võtta, kas kui mitu inimest kuskil elab või läheduses on ja nii edasi. Inimene, kes kinnisvara soetab, peab selle sel juhul kinni maksma, sest ehitus läheb tõenäoliselt kallimaks. See arutelu on teretulnud. Igal juhul me peame kiirkorras paremini selgeks tegema ja juba teemegi, kuidas on võimalik varjuda ja kuidas me pikas perspektiivis sellega edasi liigume. 

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume neljanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Heiki Hepner, sellele vastab kaitseminister Kalle Laanet ja selle teema on Eesti riigi kaitse. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! See, mis oli eeskujulik ja väga hea eile, on tänastes julgeolekutingimustes muutunud juba kasinaks ja kohati ka mitterahuldavaks. Me oleme kuulnud valitsuse plaanidest suurendada meie Kaitseväel vajamineva laskemoona varu ja luua täiendavaid sõjalisi võimekusi. Loodetavasti jõuavad need ühel hetkel koos lisaeelarvega siia parlamendisaali, et saaksime teatud asjad lukku panna. Keskmaa õhutõrje puhul on mõningat ebaselgust, kas seda ikkagi kavatsetakse soetada või jäädakse lootma partnerite peale. Ma loodan, et ka siin saab ikkagi väga kiiresti selgus majja, kas soetatakse keskmaa õhutõrje. See umbes 1,3 miljardit on minu hinnangul paraku ebapiisav. Sõjanduseksperdid on ütelnud, et tegelikult me vajaksime 2–2,5 miljardit, sest see, mis Ukrainas toimub, on täiesti õõvastav, ja meil ei ole põhjust loota Venemaa armulikkusele. Tõesti, kui õhukaitsest rääkida, siis peaksime mõtlema hoopis oma partnerite peale, et me saaksime nende abil kaugmaa õhutõrje võimekuse. Seda kõike on ka teie erakonna, ütleme, sõjanduseksperdid kuulnud. Oskar Lutsu "Kevades" ütles õpetaja Laur Tootsile, et kui kahte rehkendust ei jõua teha, siis tee üks, oled tubli, kui teed ühe. Minu meelest me täna nii läheneda ei saa. Siit minu küsimus: miks valitsus on valinud sellise poole rehkenduse tee? Kas tõesti me loodame Putini armulikkusele?

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! Head Riigikogu liikmed! Jah, eks me saame aru, et selles julgeolekuolukorras on riigikaitse ja riigikaitse arenduse teema igapäevaselt laual. Me kasutame neid ressursse, mis meie riigil on olemas. Ma pean silmas eelkõige inimressurssi, selleks et saaks kõige paremal moel planeerida riigikaitsetegevusi, saaks kõige paremal moel otsustada, mida selleks on vaja, ja kuidas oleks võimalik kõige paremal moel neid otsuseid realiseerida. Mulle kohati tundub, et me püüame liikuda poliitilisel tasandil oma ettepanekutega tunduvalt kiiremini, kui [soovitavad] spetsialistid, kes selles valdkonnas on. Me peaksime mõlemaid pooli kuulama ja tegema sellest tulenevalt parimad otsused. Jah, ma kujutan ette, et kaks kuud tagasi ei oleks keegi uskunud ka siin saalis, et sisuliselt poole aastaga tehakse riigikaitse valdkonnas miljardi euro eest otsuseid. Üks pool on rahalise otsuse tegemine, teine pool on see, et see otsus realiseeritakse.

Me teame ju, et kõik hankeprotsessid võtavad aega. Tegevväelaste koolitamine võtab aega, ka nende väljaselekteerimine. See kõik on pika vinnaga asi. Sellest tulenevalt, meil on olemas ju ka liitlased, kes peaksid neid võimeauke teatud ajaperioodil katma. See tähendab, et senikaua, kuni neid võimeauke katavad meie liitlased, saame meie tegelda nende protsessidega, et me oma valmisolekut tõstame. Kas meie mõistlikuks valmisolekuks seista silmitsi võimaliku ründajaga on vajaka miljard, kaks või kolm? Seda mina ei oska öelda, seda peavad ütlema meile sõjandusspetsialistid. Aga me peame tegema kõik selleks, et meie Eesti oleks parimal moel kaitstud. 

Aitäh! Selle teema kohta esitab lisaküsimuse Riina Sikkut, aga enne seda on veel täiendav küsimus Heiki Hepneril. Palun!

Suur tänu! Tõepoolest, me ikkagi mõnes mõttes jookseme ajaga võidu, sest ajasurve kasvatab ka kõikide investeeringute hinda. Kui me saame teatud otsused kiiremini tehtud, siis me saame mitte ainult tõsta oma kaitsevõimekuse kiiremini uuele tasemele, vaid saame seda teha ka odavamalt.

Aga ma tahan jätkuküsimusena küsida hoopis harjutusväljakute kohta. Tõepoolest, me teeme väga suure kvalitatiivse hüppe, ka vähemalt nende mahtudega, mida me praegu valitsuse poole pealt teame, see on see 1–1,3 miljardit. Aga me teame sama hästi ka seda, et meil puuduvad nii põhjas, Soodla polügooni kui ka keskpolügooni tingimustes, brigaadi tingimustes võimalused lahinglaskmisi teha. Meil puudub ka lõunas, Nursipalus, pataljoni tasemel lahinglaskmiste tegemise võimekus. Sisuliselt tähendab see seda, et me soetame relvastust, tõstame selle kvalitatiivselt uuele tasemele, aga me ei saa ikkagi harjutada. Valmisolek jääb paremal juhul poolikuks. See ei võta väga palju vahendeid, kuigi kindlasti mingil määral võtab, see ei ole tasuta, see on päris selge. Mõningatel juhtudel tuleb ka maid võõrandada, seal tuleb teha teatud ettevalmistustöid pinnasega. Aga mis on tegelikult need plaanid? Sest sellest ausalt öeldes väga palju pole kuulda olnud. Ma siiski julgen kinnitada, et ka meie, ütleme, tippsõjanduseksperdid räägivad 2–2,5 miljardist, mida oleks vaja, aga sama vajalikud on Kaitseväe harjutusväljakud. Mis on ministeeriumil siin plaanis? Neid tuleks teha paralleelselt. 

Kalle Laanet, palun! 

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Ma olen teiega absoluutselt päri. Kui me tekitame uued võimed Eestisse või kui meile tuleb lisaks liitlasi, siis on meil harjutusväljakukitsikus, see on meil juba täna mingil määral olemas. Sellega, ma julgen öelda, tegeldakse. Tegeldakse selles vaates, et vaadatakse, kus on optimaalne lisaharjutusväljakuid soetada ja peetakse läbirääkimisi ning sinna on ka teatud rahalised vahendid juba mõeldud. Aga see protsess on täpselt samamoodi nagu võimearendus väga pikaajaline. Sul on vaja läbi rääkida eraomanikega, seal on väga palju eriarvamusi naabritega ja nii edasi ja nii edasi. Ma olen absoluutselt päri, et see on üks valdkond, millega on vaja iga päev ja kogu aeg tegelda, et harjutusväljakud oleks olemas. Meil on muidu vähe tolku sellest, et meil on siin piisavalt kas Briti, Prantsuse, Taani või mingi kolmanda riigi sõdureid. Nad ei tule siia niisama kasarmusse passima, nad tulevad siia selleks, et harjuda oma võimeid paremini kasutama, ja loomulikult selleks, et teha koostööd meie ja teiste liitlastega.

Nüüd lisaküsimus, Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Tõesti, kirjandusklassikat tuleb tunda ja Heiki Hepner väga ilusti viitas õpetaja Lauri sõnadele, mis see ütles Tootsile: kui kahte rehkendust ei jõua, tee üks. Sageli räägitakse poole rehkenduse tegemisest, see ei ole matemaatikas võimalik, kahe asemel saab ühe teha. Aga jäi kõlamata see põhjus, miks õpetaja Laur seda ütles. Asi ei ole selles, et jääb aega puudu või tee vähem või ära pinguta nii palju. Õpetaja Lauri sõnum oli see: tee ise, ära kirjuta teiste pealt maha, tee ise. Erinevalt Heikist ma arvan, et poliitikute puhul see küll ei kehti. Kui me räägime kaitseinvesteeringutest, siis mul on väga hea meel, et minister Laanet ei tee neid otsuseid ise, vaid kasutab Kaitseväe tehtud plaane, ikkagi ekspertteadmist ja spetsialistide soovitusi. Ma väga loodan, et see nii jääbki, et me ei hakka tegema poliitilisi otsuseid selle kohta, kui jäme toru või milline tõrjesüsteem või kaitsevahend soetada. Need peavad olema spetsialistide otsused.

Samas on terve rida asju, mis nõuavad avalikku debatti ja poliitiliste otsuste tegemist. Seoses sõjaga on väga palju mõtteid ju välja käidud: see, mis puudutab laiapindse riigikaitse arendamist, on see siis Kaitseliidule lisaraha andmine ja aktiivselt uute liikmete vastuvõtmine, väljaõppe korraldamine, kaitseväekohustuse laiendamine naistele, varjendite loomine või elanikkonnakaitsega aktiivselt tegelemine. Kui jätta kaitseinvesteeringud ja see, mis lisaeelarvega tuleb, kõrvale, siis kuidas laiapindse riigikaitse puhul nende otsustega on? Varjendid, kaitseväekohustus, Kaitseliidule lisavahendite andmine – kuidas me nendega edasi liigume?

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Ma olen ka seda meelt, et kirjandus on kindlasti üks julgeoleku osa. Ütleme niimoodi, ma ei saa võrrelda, mis on lihtsam ja mis on keerulisem. Aga tõesti, kui meil on olemas rahalised vahendid, et soetada relvastust või relvasüsteeme, siis relvasüsteemi osa on ka inimesed, taristu, väljaõpe, koostoime teistega, see inimfaktor, mis seal sees on. Võtame sellesama laiapindse riigikaitse vaates ka kaitseliitlased, võtame abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad, kõik, kes sinna juurde kuuluvad. See on väga tõsine väljakutse meie riigile. Ma ei saa öelda, et raha eraldamine on kõige lihtsam, aga see on kindlasti lihtsam kui see, et sa suudad leida inimesed, nad välja koolitada, nende moraali kõrgel hoida, nagu on Ukrainas, ja neid koos toimima panna. See on väga tõsine väljakutse. Täna hommikul just rääkisin ühe oma kolleegiga. Seesama võrdlus: me ostame laskemoona või soomustransportööre, teeme selle soetuse ära ja need on olemas, aga need inimesed, vabatahtlikud, tuleb leida, neid tuleb motiveerida ja nende moraali hoida. 

Täna on moraal kõrge, ma usun, lähtuvalt sellest, et meie iseseisvus on mingil määral mängus –mitte otseselt, vaid kaudselt. Aga kui olukord stabiliseerub, kui me ei suuda neid inimesi motiveerida, kes on täna valmis panustama, ja kui me ei suuda motiveerida neid inimesi, kes peavad vabatahtlikke eest vedama, siis me oleme läbi kukkunud. See on tegelik väljakutse. See ei ole mitte lihtne väljakutse ja see ei ole ühe kuu või ühe kvartali või ühe aasta väljakutse, see on pidev väljakutse.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume viienda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Helle-Moonika Helme, sellele vastab riigihalduse minister Jaak Aab peaministri ülesannetes ning teema on energiahindade ja kaugkütte kompenseerimine. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud riigihalduse minister Jaak Aab peaministri ülesannetes! Venemaa-vastaste sanktsioonide rakendamisel ilmselt lõpevad idast tulevad gaasi‑ ja naftasaaduste tarned Eestisse täielikult. See on selles mõttes ka õige, et agressorile tulebki koht kätte näidata. Meil on aga teatavasti üle Eesti kaugkütte gaasikatlamajad, mis sõltuvad siiani sada protsenti Venemaalt tarnitud maagaasist. Selle hind on juba praeguseks tõusnud inimeste taluvuse piirini. Kui nüüd aga võib juhtuda, et gaasi üldse ei tule, siis mis lahendused teil selles olukorras pakkuda on? Kust hakkab tulema gaas, kui palju see maksma hakkab ja kui see saab olema kallis, veel kallim, kui see on praegu, siis kuidas ja keda toetatakse?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Kõigepealt jah, eks see esimene šokk oli kõigi energiakandjate hindade tõus, nagu me mäletame. Seda valitsus nii Riigikogu abiga kui oma reservist vähemalt veidi leevendada üritas, seda me oleme teinud. Kui me räägime aktsiiside soodustasemel hoidmisest, mis oli otsustatud juba eelmise valitsuse poolt koroonakriisi ajaks, siis näiteks sellel aastal maksab see 53 miljonit ja universaalsetele toetusmeetmetele on kulunud 130 miljonit. Nii et üle 180 miljoni on olnud see kulu [meetmetele], millega me oleme vastu tulnud erinevatele tarbijatele, nii inimestele kui ka ettevõtjatele.

Mis puudutab gaasi – see teie küsimus puudutas suures osas gaasi –, siis väga keeruline on öelda, mis isegi lähipäevadel juhtuma hakkab. Aga me oleme valitsusega teinud küll ettevalmistusi selleks, kuhu sõja tulemus võib välja jõuda. Euroopa Liit on võtnud juba praegu vähemalt vastu otsuse, et kahe kolmandiku võrra vähendada sõltuvust Venemaa gaasist selle aasta jooksul, ehk kaks kolmandikku sellest gaasist, mis Euroopa Liitu tuleb Venemaalt, asendada kas LNG‑ga või teiste energiakandjatega.

Kui vaadata, kas lähikuudel gaasi on, siis Inčukalnsi hoidlasse on gaas soetatud ja seda me saame praegu kasutada, nii et ükski tuba kuskil ei jää lähiajal külma, aga kindlasti tuleb sügiseks teha põhimõttelisi otsuseid. Me oleme just praegu neid otsuseid langetamas. Eri variandid on homme jälle uuesti laual. Me oleme küll teinud ühe põhimõttelise otsuse, et Paldiski sadama taristu tuleb investeeringuna välja ehitada, see puudutab kaid, see puudutab seda toru, millega saaks LNG meie gaasivõrku ühendada.

Järgmine küsimus on, kuidas see gaas kohale jõuab. Siin me peame oma naabritega nõu pidama. Aga kindlasti me üritame teha nii, et see nõupidamine ei lõpeks jälle tühjade kätega. Me oleme ühe korra seda nõu pidanud, aga lõpuks Eestisse LNG‑võimekust ei tulnud. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium on välja pakkunud, et see võiks LNG puhul olla ujuvterminal, mis on kiire lahendus. See kataks Eesti gaasivajaduse nii täielikult, et meil poleks vaja gaasi pärast muretseda. Kättesaadavus on omaette ooper, eks kõik tahavad gaasi hankida, aga see võimalus peab meil kindlasti olema.

Nüüd täpsustav küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea minister! Te rääkisite, et mingeid meetmeid on tarvitusele võetud, see vastab tõele. Aga tõepoolest, praeguseks me oleme näinud, et kortermajades elavaid peresid lööbki kõige valusamalt kaugkütte hind. Need meetmed, mis te olete kehtestanud – toetustest te juba rääkisite –, aprillist alates ju enam ei kehti. Ilm aga püsib endiselt külm ja alates 1. maist on Konkurentsiamet kehtestanud uued, veelgi kõrgemad piirhinnad. Kui algab uus kütteperiood, siis allapoole praeguseks kehtestatud ja kõrgustesse tõusnud piirhinnad ei lange ju nagunii. Näiteks soojatootjal Adven, kellel on kaugkütte katlamajad, mis varustavad suurt osa Tallinnast, aga neil on katlamaju ka mujal Eestis ja need töötavad sada protsenti maagaasil, on Tallinna kesklinnas uus hind alates 1. maist 243, Põhja-Tallinnas 222 ja Vändra alevikus juba 25. aprillist 241 eurot. Seevastu sama soojatootja rekonstrueeritud katlamajal Viimsis Haabneemes, mis võimaldab 85% ulatuses kasutada hakkepuitu ja ainult 15% maagaasi, on kehtiv sooja hind 81 eurot. Ehk sada protsenti maagaasil põhinev kaugküte saab olema uuel kütteperioodil suur probleem. Minu küsimus ongi: mida võtab riik ette nende kortermajade elanike toetamiseks, kes mitte omal vabal tahtel peavad kasutama võimalust saada sooja sada protsenti maagaasil põhinevast katlamajast? Kas on olemas plaan nende katlamajade kiirkorras ümberprofileerimiseks teistele kütteallikatele, nii nagu seda on tehtud Viimsis?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Ka minu jaoks aktuaalne teema. Just vist üleeile vestlesime – austatud Riigikogu esimees osales selles vestluses – Põhja-Pärnumaa vallaga, Vändra asub seal. Mida me nägime? Enamikus Eesti piirkondades ongi hakkepuit koostootmisjaamade küte. Ei taha jälle ennast teistega võrrelda, aga Lätist ja Leedust me oleme palju edukamad olnud. Me olemegi gaasisõltuvust tänu nendele koostootmisjaamadele päris usinasti vähendanud. Kahjuks on mõnes piirkonnas kasutusel gaas ja nüüd on see eriti terav küsimus. Põhja-Pärnumaa vald otsib lahendusi koos Adveniga. Sinna on vaja teha tõesti investeering, aga see [töö] algab juba igasugustest tehnilistest üksikasjadest, näiteks, kus on see maatükk, kuhu juurde saab teha hakkepuidukatla. Ma ei lähe detaili. Siin on küll see, et riik saaks toetada ka järgmise perioodi vahenditest – praeguse perioodi vahendid on kasutatud KIK‑i kaudu – selliseid investeeringuid omavalitsustes, aga need [toetused] kahjuks avanevad tõenäoliselt [alles] järgmise aasta alguses. Nii et Põhja-Pärnu vald otsib neid lahendusi.

Mis Tallinnasse puutub, siis siin on teatud piirkonnad samuti Adveni käes. Minu teada on Konkurentsiamet kuulutanud välja hanke, asendamaks nendes piirkondades seda gaasist toodetud soojust. Kas tulemust tuleb? Ma ei tea viimaseid detaile. Ainukene loogiline lahendus oleks see, et see kaugküttetootja teeks ise investeeringu. Teine ooper on see, kas selles osaleb riik või kohalik omavalitsus mingi toetusega. KIK‑i toetus tuleb kindlasti, aga olemasoleva perioodi raha on minu teada juba otsas. Uue perioodi rahast on seda võimalik teha.

Aga ma olen nõus, et ega seda järgmist kütteperioodi ei tasu jälle oodata, käed põlvedel, tuleb lahendusi leida. Me üritame nii kohaliku omavalitsusega kui ka soojatootjatega võimaliku lahenduse leida. Seal on nii palju detaile. Rohkem olen kursis Põhja-Pärnumaaga. Tuli ka välja, et kuskil Tartu linnas üks piirkond on minu teada gaasi peal. See on üks niisugune, küll väiksemas piirkonnas, gaasiküttega katlamaja. Nii et püüame lahendusi leida. Mina ei oska praegu öelda seda täpset lahendust. Kõige loomulikum on, et selle teeb see kaugküttetootja ise ära, nii see on üle Eesti olnud, aga selleks on võimalik kasutada KIK‑i vahendeid. Kui on vaja erakorraliselt leida mingi lahendus, siis ma arvan, et ka selleks peaks valitsus valmis olema, aga ma jään selle lahenduse võlgu. See tuleks lahendada järgmiseks kütteperioodiks. Nii ütlen küll.

Nüüd lisaküsimus, Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea minister! Me mäletame hästi, kui peaminister Taavi Rõivas loobus ilma igasuguste põhjendusteta gaasiterminali ehitamisest, milleks valmisolek oli olemas ja milleks oli ka Euroopa Liidu raha olemas. Ta loobus Soome kasuks. Vene susserduste tõttu seda üleüldse lõpuks ei tulnudki. Nüüd oleme olukorras, kus meil on jälle vaja gaasiterminali. Ma tahaksin küsida nende põhjenduste kohta, miks me nii suurelt selle ette võtame või seda ehitame, et kilomeetrine kai ja 300 meetrit veel mingi lainemurdja sinna ette maakividest, mis pärast ära lammutatakse. Kavandite järgi peaks see juba novembris valmima. Me räägime, et varustame ka Lätit ja Soomet. Läti räägib, et nad ehitavad ise endale terminali, ja Soomes saab kohe-kohe valmis kolmas LNG-terminal, nii et tegelikult seal meie gaasi vaja ei ole. Miks me nii suure terminali teeme, kui me saaksime ka poole väiksemaga hakkama, mis maksaks kordades vähem? Kui me nii grandioosselt selle asja ette võtame, siis tõenäoliselt, kui ainult me ise jääme tarbijateks, gaasi hind meie inimestele ei tule teps mitte soodsam. Palun avage natuke seda teemat.

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Olen ka ise selle küsimusega tegelenud, nii nagu ühe erakonna delegatsiooni juht peabki. See ongi väga oluline küsimus praegu. Eks jäme ots ole muidugi majandus‑ ja taristuministri käes, kes neid variante kaalub ja peab homme joonistama välja need variandid, mille hulgast me valime. Jah, see probleem on jälle nii, nagu tookordki oli, eks, et koostöö meie naabritega. Ütleme nii, et ega need plaanid ka päris selged ei ole. See on minu informatsioon praegu, ma ei oska öelda, kas see vastab täielikult tõele, et lätlastel järgmiseks kütteperioodiks ei ole kuskilt [terminali] võtta minu teada, aasta pärast ehk nad suudavad selle terminali luua. Soomlaste valmiv terminal katab gaasivajadusest minu teada – kui see on valmis – ühe kolmandiku. Nad üritavad küll leida lahendust, et kiirkorras veel neid terminale ehitada.

Ma olen täiesti veendunud – see on minu isiklik arvamus –, et meil see terminal peaks olema. Kui suur ja millise võimekusega, see ongi otsustamise küsimus. See võimekus tuleb välja arendada igal juhul. Millises ulatuses, seda peavadki [ütlema] needsamad spetsialistid, kes praegu seda kaaluvad, erinevad organisatsioonid, ka Elering, kes opereerib Balticconnectorit ehk ühendust Soomega. Soome operaatoriga, Soome riigiga räägitakse läbi. Kindlasti, ma usun, on homseks see pilt veidi selgem. See ongi nii kiiresti muutunud pilt, mis puudutab ka Vene gaasi, sest me tahame tõesti nüüd lõpuks selle välja lülitada. See on meie soov. Siin tuleb lahendused leida.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume kuuenda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Andres Metsoja, sellele vastab kaitseminister Kalle Laanet ja teema on laiapindne riigikaitse. Andres Metsoja, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ministrid! Austatud kaitseminister! Riigikogu rõdul istuvad Paikuse Kooli noored, kes on potentsiaalsed Eesti riigi arendajad ja kaitsjad tulevikus. Kahtlemata, riigi kaitsmine saab alguse koolist, mõttelaadist, perest, aga kindlasti ka Kaitseliidust. Oma küsimusega laiapindse riigikaitse kontekstis ma tahaksingi kogu selle Venemaa agressioonisõja, sõjakuritegude, genotsiidi kontekstis rääkida ikkagi kodukamara asjadest.

Me teame, et tänaseks on esitatud juba kuskil 1700 avaldust Kaitseliiduga liitumiseks. Küllap neid aja jooksul tuleb juurde. Me teame ka seda, et võitlejate arv Kaitseväes, ajateenistuses osalejate arv, on meil tõusuteel. Me peame 10 500 [inimest] isikkoosseisu integreerima ja nad välja õpetama. Tegelikult ma tahangi teie käest küsida, kas on ette nähtud täiendavaid vahendeid ka Kaitseliidule. Üks asi on see materiaalne pool, et oleks olemas varustus, aga teine pool puudutab väga selgelt väljaõpet ja instruktoreid. Minu meelest kõige halvem, mis saab juhtuda, on see, et kõigil nendel isikutel, kes on liitunud, on kõrged ootused, aga ühel hetkel Kaitseliit oma instruktorite, või ütleme, tööjõu kontekstis ei suuda tulla vastu kõigile nendele isikutele, et nad mõistlikult sellesse organisatsiooni siduda. Sellest võib tekkida heitumus. Ma tean, et see 2%‑line kärbe on tegelikult jätkuvalt Kaitseliidul eelarves sees.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Head külalised! Ma usun, et tulevikus vähemalt kaks kolmandikku kui mitte rohkem nendest noortest on seotud Eesti riigi kaitsmisega, kas sisejulgeoleku poole peal või ka Kaitseväega. Kristian, soovid sa ka omale kedagi?

Kõiki neid!

Ei no nii ei saa, austatud ministrid.

Vabandust!

Kodu‑ ja töökord näeb ette, et Riigikogu liige küsib ja teie vastate. Teie ei saa seda infotundi juhatada, ma väga vabandan selle eest. Härra Laanet, palun!

Ei, ega ma ei juhtinudki. Vabandust!

Ma olen teiega absoluutselt päri selles, et see eesmärk – me tahaksime, et Kaitseliidus oleks lähema kahe aasta jooksul suurusjärgus 20 000 kaitseliitlast – on väljakutse kõigile: Kaitseväele, Kaitseliidule ja Eesti inimestele, kes on valmis sinna organisatsiooni tulema. Teine väljakutse on see, et need, kes vabatahtlikult tahavad liituda Kaitseliiduga, ei jääks nii-öelda tühja seisma, nagu te ütlesite. Nad peavad saama kohe selle, mille ootuses nad tegelikult selle organisatsiooniga soovivad liituda või liitusid: varustus, väljaõpe ja valmisolek Eesti riiki kaitsta. See on väga tõsine väljakutse nii Kaitseliidule kui ka Kaitseväele, sest see peab toimuma koostöös, sünergias.

Mis puudutab seda 2% ja kärbet, siis mul on palve. Esiteks, ärge kasutage sõna "kärbe", sest seda kärbet ei ole, vaid organisatsioonidele, Kaitseministeeriumi allasutustele on antud palve vaadata üle oma prioriteedid, kuidas muutunud olukorras oleks vaja oma eelarve sees asju ringi tõsta. Keegi ei ole isegi soovinud midagi kuskilt kärpida ega ära võtta, vaid neilt küsiti arvamust. See näitab veel kord, kui oluline on kommunikatsioon. Vale sõna võib niimoodi lendu minna, et isegi Riigikogu saalis me peame seda arutama ja selgitama.

Aitäh! Liigume siit edasi täpsustava küsimuse juurde. Andres Metsoja, palun!

No selleks me siin olemegi, et rääkida ja tekiks parem arusaadavus ühiskonnas tervikuna. Ma suhtlesin ka Kaitseliidu ülema Riho Ühtegiga ja küsisin, mis see seis siis on, sest meile käidi ka fraktsioonis rääkimas ja seal osundati ikkagi sellele kärpele väga selgelt. Meil ei ole võimalik sellest mitte rääkida, kui organisatsioon seda probleemina välja toob. See on punkt üks.

Punkt kaks: tegelikult ikkagi ka täna tegutseb Kaitseliit miinuseelarvega, sest kõik sisendhinnad on ka nende jaoks läinud üles, energiakulu ja nii edasi. Mõtleme ikkagi, tulles tagasi inimkapitali, inimressursi juurde just nimelt, et see ei ole ühekordne kulu. Kui me võtame tööle instruktori, siis me võtame ta tööle ilmselt mitte pooleks aastaks või aastaks, vaid pikemaks perioodiks. Sarnased probleemid on meil ka sisejulgeolekus. Just nimelt, meil ilmselt oleks ikkagi väga reaalne reageerida ja anda mingisugune sõnum parlamendi poolt, kui me tahame, et laiapindne riigikaitse areneb. Kusjuures sellel on ka väga oluline roll just nimelt selles kontekstis, et kui ühel hetkel mehed peavad minema võitlusesse, siis mis saab nende peredest, kuidas neid koheldakse ja nii edasi ja nii edasi. See on üks tervikkäsitlus selle sõjalise agressiooni või situatsiooni puhul, mis võib tekkida ja milleks me peame valmis olema. Aga saab ikkagi koolitada, välja õpetada. Seda ei tee varustus, vaid seda teevad kindlasti kaitseliitlased ise, kui neil on selleks soov ja kõrge motivatsioon. Väga olulisel kohal on instruktorid ja need inimesed, kes tegelikult peavad võtma lisaaega. Sest juba ainuüksi liitumisest rääkides: kui toodi välja, et täna on Kaitseliidus üks instruktor 80 kaitseliitlase kohta, siis nüüd me räägime 2000‑st täiendavast liitumisest ja me ei saa pead liiva alla panna.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Hea küsija! Punkt üks, mitte keegi ei ole pead kuhugi liiva alla pannud. Kaitseliidu ülem ja Kaitseväe juhataja on saanud ülesande joonistada plaan, teekaart, kuidas see kõik peaks välja nägema. Jah, tänastes sõjatingimustes on kõik protsessid toimunud ülimalt kiirelt. 24. veebruarist ei ole kellelgi olnud ööl ja päeval vahet. Me ei saa inimestelt nõuda [eba]inimlikke [pingutusi]. See kõik võtab natukene aega. Ma olen nõus sellega, et see 30 miljonit, mis on otsustatud eraldada kahe aasta peale Kaitseliidule, on vaja lahti selgitada.

Sellepärast ütlesin ka mina kahele kindralile, et võimalikult kiirelt on vaja saada teekaart, mida me selleks teeme, milliste inimestega ja kui palju see maksab. Mul on olemas teekaart selles mõttes, millised need tegevused võiksid olla, aga on vaja täpsemalt numbripoolt, kui palju on vaja väljaõppeks inimesi, instruktoreid, kas see saab tehtud rohkem kaitsejõudude baasil, kas Kaitseliitu on vaja inimesi juurde võtta. Täiesti arusaadav on see, et kui meil on 7500 kaitseliitlast ja me tahame aasta lõpuks jõuda 9500‑ni ja 2024. aastaks sisuliselt arvu kahekordistada, siis me ei saa selle ressursiga seda teha. Ma saan sellest väga hästi aru ja me iga päev mõtleme selle peale, arutades, kuidas oleks kõige parem seda lahendada. Me ei saa arvata, et me saame olemasoleva ressursiga võimekust poole võrra kasvatada. Isegi kõiki efektiivsusmeetmeid kasutusele võttes ei ole see võimalik. Selles mõttes jah, otsused on tulnud kiirelt, aga selgitus on võtnud aega, sest veel kord: see teekaart ei ole väga täpselt lahti kirjutatud, me ei saa minna poolikute sõnumitega ja hakata pärast uuesti seletama. See on kahjuks tõsi.

Lisaküsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kaitseminister! Esmaspäeval oli meil siin peaminister vastamas arupärimisele julgeolekupoliitika aluste uuendamise kohta ja me rääkisime ka nendest eraldatavatest finantsidest. See on kaheetapiline. Esimeses etapis on riigikaitseks eraldatud 380 miljonit, kust 40 miljonit läheb Siseministeeriumile, ja pärast läheb 600 miljonist 80 miljonit Siseministeeriumile. Peaminister lobises välja, et teise etapi rahast pool ehk 40 miljonit kulutab Siseministeerium sõjapõgenikega tegelemiseks ja sellega seonduvate kulude katmiseks. Kas on õige, et sõjapõgenikega seotud kulude katteks kasutatakse ämma kapina seda raha, mis peaks iga viimase kui sendini minema meie kaitsevõime tõstmiseks ja võimelünkade täitmiseks? Ajal, kui julgeolekukriisis on hädasti vaja vahendeid ka Siseministeeriumil nii piirivalve tugevdamiseks kui ka päästeks – sellest lugupeetud siseminister siin pikalt rääkis –, kas teie arvates on õige võtta spetsiaalselt kaitsekulutuste tõstmiseks eraldatud vahenditest juba praegu välja 40 miljonit, katmaks põgenikega seonduvaid kulusid ajal, kui, ma kordan üle, iga sent peaks minema meie inimeste ja meie riigi kaitsmiseks konkreetse sõjalise ohu eest?

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Hea küsija! Lühike vastus on see, mida siseminister mulle sosistas, et see läheb sisejulgeoleku parandamiseks, mitte sõjapõgenike jaoks. Ma räägin edasi. Jah. Kui me vaatame sõjapõgenikke, kui me vaatame seda, mis toimub Ukrainas, siis on selge, et Ukraina on tegelikult Eesti eesliin. Me saame seda võtta sellisena. See, et sõjapõgenike huvi Eestisse tulla on nii kõrge, näitab minu arvates väga suurt usaldust Eesti rahva ja riigi vastu. See on minu arvamus, teil on võib-olla teistsugune arvamus. Me peame tegema kõik selleks, et see sõda võimalikult kiiresti lõppeks Ukraina võiduga, et Putin oleks see, kes on kaotaja, et tal ei tekiks kunagi mõtet visata pilku meie suunas. See on jälle üks osa suurest tervikust, suurest julgeolekust. Ei saa olla niimoodi, et Eesti on üksik saar kusagil, et ta elab ja eksisteerib teistest sõltumata. Ei ole nii. Nii et kõik, mis me teeme täna siin Eestis, ka julgeoleku kontekstis, peab mõjutama protsesse Euroopas laiemalt ja tervikuna, ja vastupidi.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume seitsmenda küsimuse juurde. Selle küsib Riigikogu liige Paul Puustusmaa, sellele vastab riigihalduse minister Jaak Aab peaministri ülesannetes ja teema on Ukraina sõda, põgenikud, KOV. Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, hea juhataja! Austatud minister peaministri ülesannetes! Kõigepealt ma tahan rõhutada, et see küsimus on seotud piiride ja suutlikkusega. Mitte keegi ei kahtle selles ja ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on täiesti veendunud selles, nagu ka Laanet praegu ütles, minister Laanet, et me asume eesliinil ja me peame Ukrainat igal moel toetama. See tähendab seda, et eesliinil asudes me võtame sealt vastu inimesi, me võtame nad varjule, me oleme täiesti veendunud, et teist võimalust ja varianti meil ei ole. Me oleme ka selles täiesti veendunud, et kui see raske aeg mööda saab, me peame tegema kõik selleks, et nad võimalikult kiiresti tagasi läheks. Vastasel juhul me laseme Ukraina riigi põhja. Nad peavad tagasi minema ja riigi üles ehitama. Siingi me peame aitama.

Alles mõni nädal tagasi me saime teada valitsuse käest, et meie vastuvõtmisvõimekus võib olla 10 000 [inimese] juures, see oli valitsuselt tulnud, seda on ka meedias välja öeldud. Mõned päevad tagasi saime teada, et me peame seda võimekust suurendama, sest rahvast tuleb rohkem. Täna me teame, et siia on tulnud 28 000 põgenikku, lisaks 35 000 kodanikku Venemaalt, kokku 68 000, see on circa 5% Eesti elanikkonnast. Ma tahan selle juures rõhutada, et poleks valesti aru saada: loomulikult me peame lähtuma oma suutlikkusest.

Siit küsimus meie suutlikkuse kohta. Millega ja kuidas garanteerib riik, et need inimesed, kes kohalikesse omavalitsustesse laiali jaotatakse, saavad rahastuse? Millega riik garanteerib kohalikule omavalitsusele rahalised fondid, millise aja jooksul, kui suures ulatuses ja millistes piirides, millele võib kohalik omavalitsus kindel olla?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Sissejuhatuseks, ma arvan, nagu kaitseminister ütles ja millest me kõik peame aru saama, et see, mis toimub Ukrainas, see sõda mõjutabki kõiki siin piirkonnas ja kaugemal, kogu Euroopas, kogu maailmas. Eesti on püüdnud Ukrainat igati aidata: sõjavarustuse, humanitaarabiga ja kindlasti sõja jalust põgenenud naiste ja laste vastuvõtmisega. Kindlasti tehti plaane, olid erinevad variandid: need, mida on võimalik kiiresti realiseerida, ning need, mis vajavad suuremat pingutust ja ka rahalist ressurssi. Neid plaane päris tühjale kohale ikka ei tehtud, neid vaagiti kriisiks valmistumise ajal. Me nägime, et midagi taolist võib juhtuda. Oli siin ju julgeolekuprobleeme, ka see, mis juhtus Valgevene-Leedu piiril, [mõeldi,] et mis saab, kui see siia peaks ulatuma. Nii et me saime seda harjutada. Praegune prognoos, millest ministeeriumid lähtuvad, on tehtud lisaeelarve koostamisel. Kas see realiseerub või mitte, ma ei oska öelda, aga see on kuni 50 000 sõjapõgenikku, me arvestame vähemalt kulusid selle jaoks. Kui neid nii palju ei tule, siis ei tule. Kui tuleb rohkem, siis ikkagi tuleb see kohustus täita.

Mis puudutab Venemaalt tulnud Vene kodanikke, siis need 35 000, kes siia on tulnud – Kristian Jaani teab täpset numbrit –, on siit ka läinud. Nii et siia pole nendest jäänud küll suurt mitte kedagi, täpseid üksiknumbreid ma ei oska öelda. Me oleme jälginud piiril liikumist, kui palju on tulnud sisse, kui palju on läinud välja, need numbrid on meil olnud ka valitsuses ees. Nii et kindlasti ei ole tuhandeid inimesi siia Venemaalt tulnud, ka viimasel ajal mitte.

Sõjapõgenike kulude katmine. Neid tuli nii kiiresti ja nii palju, erinevatel põhjustel, keegi ei olnud osanud tõenäoliselt vist ennustada, et see sõda on nii laiapindne, praktiliselt kogu piiri ulatuses Venemaa ju ründas Ukrainat. Olid laua peal teised variandid, mida tõenäolisemaks peeti. Põgenike hulk oli väga suur. Eks ajutine lahendus oli paigutada nad ajutistesse majutuskohtadesse. Seda Sotsiaalkindlustusamet üritas teha, aga kohe teisel nädalal me leppisime kokku, et seda vältimatut abi – osa jõudis oma jõududega kohalikesse omavalitsustesse, kuskile sugulaste-tuttavate, tööandjate juurde –, mida seal vaja on, kohalik omavalitsus osutab. See on kohaliku omavalitsuse kohustus, aga see on riiklik ülesanne, ehk need kulud katab riik. See põhimõtteline otsus on tehtud, isegi laed ja piirid selle teenuse jaoks on määratud. Seda raha oli esialgu 3,3 miljonit reservist ja kindlasti tuleb seda lisaeelarvest ka. Nii et mina julgen öelda, et sellega tegeleb riigihalduse minister, võtame kulud kokku, maksame kinni.

Täpsustav küsimus, Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh! 3,3 miljonit ja 30 000 põgenikku, see teeb 107 eurot inimese kohta. Kui pika aja peale on ette nähtud 107 eurot inimese kohta ja mida põgenik selle 107 euro eest saab?

Jaak Aab, palun!

See 3,3 miljonit pluss 5 miljonit lisaeelarvest on vältimatu abi ehk esialgne ajutine majutus, toitlustus, esmatarbekaubad, ka väike rahaline abi, kui on vaja. See on see, mida KOV kiirkorras saab anda. Mis puudutab seda, kui sõjapõgenik on saanud ajutise kaitse [saaja] staatuse, siis me teame, et seaduse järgi on tal õigus saada kõiki teenuseid: tervishoiuteenuseid, sotsiaalteenuseid ja ‑abi, toimetulekutoetust, kooliharidust ja nii edasi. Need numbrid on ministeeriumidel välja arvutatud. See on küll palju suurem summa, aga kohalikule omavalitsusele hariduse andmiseks ja toimetulekutoetuse maksmiseks riik selle raha garanteerib. See on raudne ja seaduses ettenähtud kohustus.

Nüüd lisaküsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Veel kord, lugupeetud minister Jaak Aab! Ma küsin sellise küsimuse. Kas vastab tõele, et valitsus on sõlminud erameditsiinikeskusega Confido lepingu sõjapõgenike meditsiiniliseks teenindamiseks? Me teame, et Confidos maksab ka kõige lihtsam vereproovide komplekt koos arsti vastuvõtuga mitusada eurot. Te ise praegu rõhutasite siin ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo rõhutab iga kord, et sõjapõgenikke koheldakse võrdselt meie inimestega, mis laias laastus ongi igati mõistetav. Aga ma tuletan meelde, et Eestis on 100 000 inimese ringis inimesi, kellel puudub haigekassakaart, haigekassakindlustus. Nad ei saa peale erakorralise abi mingit meditsiinilist teenust. Kus on siin siis võrdne kohtlemine? Kas need Eesti inimesed võivad nüüd samuti pöörduda Confidosse meditsiinilise abi saamiseks? Kui palju siis läheb riigile maksma see leping, kui see olemas on, või selline plaan, et sõjapõgenikke teenindatakse erameditsiinikeskuses Confido?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Mis puudutab tervishoiuteenust, mida osutatakse konkreetse staatusega inimesele, mis on tulenevalt seadusest ajutine rahvusvaheline kaitse, siis kasutatakse neid teenuseid, mis seal on ette nähtud, sealhulgas tervishoiuteenust. See, et meil on ravikindlustamata isikuid, on muidugi probleem. Neid on küll minu teada 5%. Kui ma korrutan selle Eesti elanike arvuga läbi, siis ma saan 65 000, mitte 100 000. Aga see on probleem. Neile on kindlustatud erakorraline meditsiiniabi. Mõned perearstid ja kohalikud omavalitsused on tublimad, nad on kindlustanud esmatasandi abi. Aga see on probleem, ma ei väida üldse, et seda ei ole, ja see on olnud aastaid probleem. Ma mäletan, et see probleem oli juba siis, kui mina olin kunagi ammu-ammu sotsiaalminister, ja see on kahjuks seni lahendamata.

Mis puudutab seda konkreetset lepingut, siis kuna Tallinnasse tuli vist esialgu suur hulk [põgenikke], Tallinn ongi saanud kõige suurema koormuse, siis selleks, et neile esmast vältimatut tervisekontrolliabi osutada, võib-olla neid lepinguid tehti. Konkreetse lepingu kohta, ma seda, mis ta maksab, küll ei oska öelda, aga ma võin teile kirjalikult vastata. Ma panen selle kirja ning küsin tervise‑ ja tööministri käest, kuidas nende lepingutega on. Minu arust oli see esmane tervisekontroll nende jaoks, kellel mingid tervisehädad on. Eks ma küsin, miks oli see valik, mis see maksab ja nii edasi. Selle ma võin kindlasti välja uurida.

Aga see, et Eesti inimene oleks veel paremini tervishoiuteenustega ja arstiabiga kindlustatud, on meie püha ülesanne olnud aastaid ja aastakümneid. Ma loodan, et me liigume edasi, kuigi me isegi koroonakriisi rasketel aastatel panustasime tervishoidu juurde nii eelmistes valitsustes kui ka praeguses valitsuses. Ma loodan, et need probleemid, millest põhiline on ju inimressursiprobleem, leiavad lahenduse. Me oleme tellimust suurendanud, mis puudutab nii arste kui ka õdesid. Põhiline kitsaskoht on praegu inimressurss, me nägime seda ka koroonakriisi ajal väga hästi.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume kaheksanda küsimuse juurde. Küsimuse esitab Riigikogu liige Riho Breivel, sellele vastab siseminister Kristian Jaani ja teema on piirivalvurite tegevus ja alluvussuhe sõjalise kriisi korral. Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Antud probleemiga, mis puudutab meie riigi kaitset läbi piirivalvurite, olen ma tegelenud juba üle kümne aasta. Olen teid kiusanud ja olen kaitseministrit kiusanud ja jäängi kiusama, sest Kartaago tuleb ära võtta.

Küsimus on selline. Antud küsimusega on minu poole pöördunud pidevalt meie piirivalveohvitserid ja ka Kaitseväe ohvitserid, kes valutavad südant selle pärast, kuidas nendest tingimustest lähtudes, nagu näitavad Ukraina sõja kogemused, kus piirivalveüksused võitlevad kaitsejõudude osana ja hoiavad vaenlast tagasi, me ikkagi kavatseme piirivalvega selle küsimuse tulevikus lahendada. See on kõigi endiste piirivalvurite ja ka Kaitseväe ohvitseride huviorbiidis. Selles küsimuses ma pöördusin ka riigikaitsekomisjoni poole kirjaga ja ma tean, et seda on arutatud. Ka riigikaitsekomisjon on selles suhtes positiivne, et asi peab saama sõjalise ettevalmistusega ära tehtud.

Kristian Jaani, palun!

Hea juhataja! Hea küsija, veel kord: tänan selle küsimuse eest. Tõesti on väga hea, kui me käsitleme siin ka kõike seda, mis laiapindse riigikaitse juures puudutab konkreetsemalt meie piiri valvamist, sest turvaline riik algab sellest, kui hästi meie piir on valvatud. Nüüd piirivalvuritest. Kõik PPA ametnikud, sealhulgas piirivalvurid, saavad väga hea õppe nii Sisekaitseakadeemias kui ka hilisemalt täienduskoolitustel. Meie piirivalvurid on väga kõrge professionaalsusega.

Mis puudutab koostööd Kaitseväega, siis eelmise aasta lõpus õppuse Okas ajal, mille käigus me paigutasime välispiirile okastraati, toimus ausalt öeldes just nimelt piirivalve ja Kaitseväe väga hea ja praktiline koostöö harjutamine. Sinna oli kaasatud ka Kaitseliit ja sisuliselt sai harjutatud ja läbi mängitud juhtimist, liikumist, logistikat. Nii et väga positiivne. Circa viis aastat tagasi tehti ka üks väga oluline otsus, kui tugevdati meie piiri valvamist sellega, et loodi piirivalve juurde kiirreageerimisüksused. See oli väga hea otsus. Meil on olemas piirivalvestruktuurides ka kiirreageerijad, kelle ülesanne ongi pisut teistsugune, neil on pisut teistsugune väljaõpe ja pisut teistsugune relvastus. Kusjuures relvastuse juures juhin tähelepanu, et piirivalve kiirreageerijate nii-öelda tugirelv on seesama, mida kasutavad kaitseväelased, ehk see isiklik tulirelv, mida kaasas kantakse, on täpselt samasugune. See on ka suur asi, et kasutame ühesugust relvastust.

Me oleme riigikaitse arengukava raames ka laiemalt relvastust parandanud ja soetanud jällegi ka kiirreageerijatele paremat tulejõudu. Aga rõhutan, et see on loomulikult eelkõige seotud piiri valvamisega. Kui peaks juhtuma see, mida me keegi ei taha, kui peaks puhkema sõda, siis kõigepealt on meil olemas väga hea eelhoiatus[süsteem], mille eest seisab hea Kaitseministeeriumi valitsemisala. Loomulikult, ohuhinnangu eesmärk ongi selgeks teha, mis olukorras ja mis ajani peab piiri peal olema piirivalvur ja millal sellesama ülesande riigi ja piiri kaitsmise vaates võtab üle juba kaitseväelane. Sellisel kujul on see meil üles ehitatud.

Hästi oluline on ka see, et me kaasame piirivalve tugevdamisse Kaitseliitu ja Kaitseväge, vajaduse korral kas või iga päev. Ma eile tutvustasin valitsuses riigipiiri seaduse muutmise seaduse eelnõu, ka korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Üks väga oluline punkt seal on see, kuidas tulevikus saaks paindlikumalt, ka eriolukorraväliselt kasutada Kaitseliitu ja Kaitseväge. Siiamaani on tavaolukorras saanud neid kasutada ainult kuni 30 päeva, eriolukorras saaks seda pikendada. (Juhataja helistab kella.) Aga ma väga loodan, et auväärt Riigikogu selle, mille valitsus varsti siia saadab, ka ilusti läbi menetleb ja vastu võtab.

Täpsustav küsimus, Riho Breivel, palun!

Lugupeetud minister! Sellest kõigest ma saan aru, aga üks asi, millest ma kogu aeg ja pidevalt räägin, on see, et sõjaaja tingimustes ja ka kriisi süvenedes on olemas meil piirivalvurid, kes on kohal, neid ei hakata ju piiri pealt ära tooma. Ma ei hakka rääkima taktikast. Aga põhimõte on selles, et piiripunktidevaheline ala, mis on roheline piir, koosneb erinevatest süsteemidest ja need on piirivalvuritega kaetud. Need piirivalvurid jäävad paigale ja tegelevad oma tööga. Sellepärast on olnud üks mõte, et võib-olla on tähtis üldse anda, kordan veel, piiripunktidevaheline ala, roheline piir, analoogia põhjal, nii nagu anname praegu merepiirivalve kaitsejõududele üle Kaitseministeeriumi kaudu, ka selle kaitse kohe rahuajal üle kaitsejõududele ja Kaitseministeeriumi kaudu. Ma olen härra Laanetiga asja arutanud, ja Laanet ütleb, et see on Siseministeeriumi otsustada: kui seal öeldakse, et teeme selle ära, siis nemad on valmis seda asja edasi arendama. Minu ettepanek on, et tehke töögrupp ja tehke need asjad selgeks. See ei ole lihtne asi, see on tähtis asi meie riigi turvalisuse hoidmisel.

Kristian Jaani, palun!

Jaa, olen täiesti nõus, et piiri valvamine ja riigi turvalisus ei olegi lihtne asi, see ongi tõsine ja keeruline. Ka kaitseminister Kalle Laanetiga me loomulikult oleme omavahel neid teemasid arutanud. Meil on eelmise aasta võidupühast olemas koostöökokkulepe ja selle lisas me oleme konkretiseerinud, milline on koostöö Kaitseväe, Kaitseliidu ja piirivalve vahel just nimelt piirialal, piirivööndis. Nii et me oleme nii‑öelda reaalseid samme astunud.

Täna me ikkagi räägime sellest, et rahuajal valvab piiri piirivalve ehk Politsei‑ ja Piirivalveamet. Ma arvan, et see on mõistlik. Jällegi ma tulen natukene oma eelmise jutu juurde tagasi. Kui meil on hästi toimiv varajane ohuteavitussüsteem, kui me teame, mis piiri taga on toimumas, kui me teame, millised on võimalikud järgmised sammud, siis see loomulikult tekitab eeldused ka selleks, mis muudatused toimuvad piiril. Kas seal toimub jätkuvalt piiri valvamine või seal toimub piiri kaitsmine? Kas seda teeb jätkuvalt piirivalvur PPA‑st või teeb seda sellel hetkel, juhul kui see on selline maa‑ala, kus seda tuleb teha, Kaitsevägi või Kaitseliit? See arutelu on kindlasti mõistlik, see hoiab seda teemat üleval, seda tulebki teha.

Me oleme ka omavahel korduvalt kohtunud ja sellel teemal rääkinud. Ma väga tänan teid selle eest, et see on teile südamelähedane teema, ja on mulle ka. Me oleme mõlemad laias laastus samast valdkonnast tulnud. Aga ma kinnitan, et meie piir on väga hästi valvatud. Kui peaks järgmise sammu astuma, siis see on juba Kaitseväe ja Kaitseliidu roll, aga seda koostöös meie piirivalvega.

Nüüd lisaküsimus, Uno Kaskpeit, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud siseminister! Meil on Politsei‑ ja Piirivalveamet. Mõni nädal tagasi nägin televisioonist intervjuud piiri valvavate inimestega. Munder oli ilus roheline, kuid kui kaamera allapoole lasti, siis nägin nende rohelise mundri rinnal suurt silti "Politsei". Kas te olete piiri pannud valvama politsei või olete piirivalvemundri lasknud täiesti ära rikkuda? Miks selline tegevus? Meie naabritel Soomes ja Lätis valvavad piiri ikkagi piirivalvurid.

Kristian Jaani, palun!

Aitäh küsimuse eest! Ka Eestis valvavad piiri piirivalvurid, nad saavad ka spetsiaalset väljaõpet Sisekaitseakadeemias, kui viimasel kursusel valitakse konkreetselt just nimelt see spetsialiteet, mis puudutab piiri valvamist.

Korrakaitseseaduses on toodud põhimõte, et me nimetame Politsei‑ ja Piirivalveametit ja neid inimesi, kes seal eriteenistujatena ühiselt töötavad, politseiks, aga asutuse nimi on siiski Politsei‑ ja Piirivalveamet. Mina arvan, et siin ei ole suurt vahet, milline on see silt vormi peal. Me oleme kõik politseinikud, täidame erinevaid ülesandeid: on piirivalvamisülesanne, on uurimisülesanne, on noorsoopolitsei. Ei ole ka nendel eraldi silti rinna peal. Nad on kõik politseinikud, täidavad politsei ülesandeid, mis on erinevates seadustes toodud, ja nad teevad seda kindlasti väga hästi, olenemata sellest, milline on parajasti see silt. Kui me räägime veel kord piirivalvuritest, siis funktsiooni embleem, mis on kindlasti väga oluline, on jätkuvalt varruka peal olemas nii piirivalvuritel kui näiteks ka kiirreageerijatel ja erinevate piirkondade konstaablitel. Aga ma kinnitan teile, et seda tööd tehakse südamega ja hingest.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume üheksanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Alar Laneman, sellele vastab kaitseminister Kalle Laanet ja teema on uute sõjaliste võimete arendamine. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kaitseminister! Lugupeetud ministrid! Loodetavasti järgneb tänasele päevale ka homne ja ülehomne. Sellest ka minu küsimus. Kaitsetööstuse arendamine on Kaitseministeeriumi ülesanne. Aastate jooksul on palju tehtud, on vahendeid eraldatud, on erinevates vormides toetatud kaitsetööstuse arendamist, on koostöö kaitsetööstuse liiduga. Nüüd, kui me vaatame Ukraina sõjas toimuvat, me näeme peamiselt juba teadaolevaid tendentse ja muutusi sõjapidamises, tegelikus konfliktis. Me näeme õhuruumi tähtsust nii luure kui ka ründe puhul ja näeme, kui oluline on õhuruumi kaitse. Me näeme järjest kasvamas mehitamata vahendite kasutust õhus. Me näeme, et on muudetud üksuste tegevust ja taktikat. Tõenäoliselt teevad oma järeldused nii ukrainlased kui ka venelased, ja ma arvan, et seda teevad kõik riigid, kes seda pingsalt jälgivad, eriti Euroopas.

Siit minu küsimus. Millega plaanib Eesti tagada oma riigi kaitset ja heidutust kümne-kahekümne aasta pärast? Kuidas kavatsetakse siin sammu pidada ja kuidas tuuakse oma kaitsetööstus tõsise majandus‑ ja teenimisallikana meie majandusruumi? Ukrainast on hea näide Stugna tankitõrjevahend, mis on Ukraina toodetud. Kes juhib neid uuringuid, kuidas see käib (Juhataja helistab kella.) ja kas Kaitseministeeriumis on olemas plaan tuleviku kohta?

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, asutatud Riigikogu esimees! Hea küsija, hea Alar! Sina, kes sa minu arvates oled ka varasemalt olnud seotud kaitsetööstuse liiduga, tead, et seda koostööd on olnud varemgi. Minu arust on see kogu aeg järjest paremaks läinud, see on suisa igapäevane. Meil on ju Kaitseministeeriumis olemas ametnik, kes igapäevaselt suhtleb kaitsetööstuse liiduga, heal juhul saame isegi öelda, et ta  mingil määral esindab kaitsetööstuse liitu, teeb nende asju. See on üks väga tõsine panus. Me oleme nende ettevõtetega, kes kaitsetööstuse liitu kuuluvad, väga tihedat koostööd teinud. Näitustel, mis on toimunud, on olnud kohal ministeerium, mina olen seal kohal käinud, selleks et just nimelt tõsta Eesti Kaitsetööstuse Liidu ettevõtteid rohkem avalikkuses esile.

Mida me oleme kokku leppinud? Eelkõige seda, et need ettevõtted, kes tahavad panustada ka Eesti uute võimete arengusse, teaksid, kuhu Eesti riigikaitse peaks liikuma. Sellest tulenevalt on ka minu ettepanek olnud alati see, et kui me räägime näiteks riigikaitse kümneaastasest arengukavast, siis kaitsetööstuse liidu ettevõtted oleksid selles võtmes varasemalt kaasatud, et nad teaksid, mis suunas liigutakse, et juhul, kui neil on soov ja tahe mingis asjas kaasa lüüa, neil oleks see võimalus olemas. Me päris ei saa ju eraettevõtetele panna kohustust toota üht või teist laskemoona või relvaseadet, vaid see peaks ikkagi nende huvi olema. Kui Kaitseministeerium koos Kaitseväega on kuidagimoodi saanud aidata Eesti Kaitsetööstuse Liidu ettevõtete arenguid, meie kaitsevõime tõstmist, siis meil on küll alati olnud väga avatud hoiak.

Täpsustav küsimus, Alar Laneman, palun!

Aitäh vastuse eest, lugupeetud minister! Ma oleksin siiski huvitatud natuke täpsemast seletusest. Kas meil on olemas mingid eesmärgid, võib-olla kas või nimetada valdkondi või konkreetseid võimekusi, kuhu me tahame jõuda? Eri riikides on ju kuidagi sinna jõutud, nendel on need kaitsetööstuse ettevõtted olemas. Meil on olemas hea alus selleks, et see juhtuks ka siin Eestis, sest meie ettevõtted ju juhivad suuri koostööprojekte ja nii edasi.

Miks see on oluline? Nende eesmärkide püstitamine on tegelikult praktiline elu vajadus. On teada, et kui on mingi väga moodne, efektiivne lahendus, vahend või relv, siis tihti tootjariigid nende riikide survel või otsusel ei müü neid, mis tähendab, et meie relvastus alati võib-olla ei käi ajaga kaasas. Samuti on ju alati riikidel vahendeid ja võimekusi, mis on riigi vajaduste spetsiifilised, keegi teine neid ei hakka tootma ja meil tuleb seda ise teha.

Ma tahaks loota, et ühel hetkel jõutakse selliste kavade ja sihtideni, nende kirjapanekuni. Ei ole midagi hullu, kui need ei teostu, aga kui eesmärki ei püstita, siis on kindel, et need ei teostu. Kuidagi võiks mõelda läbi selle stimuleerimise protsessi, kas või niimoodi, et umbmäärast toetust ei ole, vaid on eesmärk ja kes selle täidab, saab selle toetuse, aga kes seda ei tee, see jääb ilma. Ma kutsuksin üles sellisele konkreetsele [eesmärgi] püstitamisele. Ja ka vastutaja määramine – kas on näiteks Kaitseministeeriumis olemas tulevikulahenduste insener või midagi taolist? Ma usun, et Eestis on selleks eeldused täitsa olemas.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh! Väga palju on tehtud, väga palju on teha. Seesama asi, et me möödunud aastal suurusjärgus 200 miljoni euroga toetasime erinevate soetuste, asjade [soetamise] kaudu Eesti kaitsetööstuse ettevõtteid, mis tegelikult, kui me räägime kaitsetööstusest kui valdkonnast, on loomulikult väike summa. Meil on erinevad projektid noorte hulgas, on konkursid, et arenetaks uute tehnoloogiate valdkonnas. Me saime just hiljuti vastuse NATO tehnoloogia‑ ja innovatsioonifondilt DIANA, me esitasime ühispakkumise koos Ühendkuningriigiga ja meie ühispakkumine on olnud edukas. See tähendab seda, et meil oleksid võimalikud erinevad arengud Londonis ja Eestis, selleks et uute tehnoloogiate vallas oleks meil tõsiseid edasiminekuid just nimelt kaitsekontekstis.

Alati, ma olen sellega nõus, võiks seda rohkem olla. Aga nagu ikka öeldakse, et seal on see detailiküsimus, kuidas see kõik omavahel sidustuma hakkab ja liikuma hakkab. See suund on olemas ja kindlasti mina toetan kahel käel seda suundumust. Arenguplaanid on täpselt samamoodi tehtud, üsna hiljuti just. Nii et seda vankrit peavad kahe aisaga vedama kaks poolt: eraettevõtlus ja riik Kaitseministeeriumi näol. Seal ei saa minu arvates olla ees ühte hobust.

Lisaküsimus, Leo Kunnas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ministrid! Hea Kalle! Minu lisaküsimus ei puuduta otseselt kaitsetööstust, aga ei ole sellest ka väga kaugel. Sellel aastal võtab merevägi üle osa funktsioone, mida seni täitis Siseministeerium, ehk neli laeva ja mereseiresüsteemi, merepiirivalvefunktsiooni ja veel osa tsiviilfunktsioone. Eile ma kuulsin komisjonis hinnangut mereseiresüsteemi moderniseerimise, väljavahetamise kohta, et sellel, mille merevägi üle võtab, lõpeb eluiga umbes aastal 2025 ja see läheb suurusklassi 30 miljonit. Siis on Pikker vaja välja vahetada ja tuleb ka muid kulusid. Kokku on see suurusklass 60–70 miljonit. Minu küsimus ongi, kas see 60–70 miljonit, kui me räägime tinglikult kolmandast tugevduspaketist, mis sisaldab keskmaa õhutõrjet ja mis tuleb kuskil suvel, läheb sinna hulka või tuleb see mingi eraldi otsusega. Kust see tuleb ja kuhu see läheb?

Kalle Laanet, palun! 

Aitäh, Riigikogu esimees! Hea küsija, hea Leo! Ma veel natuke täpsustan. Riigikogu menetlusse on antud see, mis puudutab kõigi eelnõude paketti, piirivalve ühendamist kaitseväe ehk mereväega. See on alles teie laual ja te hakkate seda arutama. Kui te olete sellega nõus, siis see peaks realiseeruma 1. jaanuarist 2023. See oli täpsuse huvides. Aga mis puudutab konkreetseid investeeringuid, siis see ei ole arvestatud sellesse niinimetatud kolmandasse paketti, vaid see tuleb eraldi arutelule riigi eelarvestrateegia kontekstis.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume kümnenda küsimuse juurde. Selle esitab Leo Kunnas, sellele vastab kaitseminister Kalle Laanet ja teema on "Riigikaitse arengukava 2022–2031" täiendamine. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head ministrid! Hea Kalle! Arengukava 2022–2031 me ju teatavasti kinnitasime alles detsembris. Sel ajal oli käimas nii-öelda teine eskalatsioon Ukraina piiridel, esimene oli juba ära toimunud. Me olime õigustatult kriitilised, kuna see raam oli ikkagi ainult 2%. Aga nüüd on olukord ju väga oluliselt muutunud.

Kolleeg Heiki tegi siin hea ülevaate tugevduspakettidest. Ma kordan veel kord meile juba teadaolevad faktid üle. Jaanuari esimene tugevduspakett, 380 miljonit, millest 40 miljonit läheb laiapõhjalisele riigikaitsele, teine tugevduspakett märtsis, 562 miljonit, millest 86 miljonit läheb laiapõhjalisele riigikaitsele. See teeb kokku 942 miljonit. Meil tuleb ka kolmas tugevduspakett, ma tinglikult nimetan seda kolmandaks, millalgi suvel, mis sisaldab keskmaa õhutõrjet, mille summa ei ole meil veel täpselt teada. Aga see jääb kõik kokku suurusklassi 1,3 miljardit ja need võimearendused on ka meil kõigil kõik teada.

Minu küsimus ongi, kas see kirjutatakse sisse olemasolevasse riigikaitse arengukavasse selle täiendustena või tehakse uus erakorraline arengukava, näiteks 2023–2032. Mis on see samm ja mis ajal see tehtaks? Seda oleks nüüd ju mõistlik teha, sest olukord on väga palju muutunud ja otsuseid iseenesest juba tehakse.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh! Jah, üks on selline oluline dokument, riigikaitse kümneaastane arengukava, kuid teine on Kaitseministeeriumi arengukava, mis on nelja-aastane, mis tänases vaates on ikkagi suhteliselt pea peal. Positiivses mõttes pea peal, sest väga palju asju on RKAK‑ist liikunud KMAK-i mõttes ettepoole, osa [asju] on täiendavad. Tegelikult me peame selles mõttes, et need kaks olulist dokumenti oleksid sünkroonis ja arusaadavad, need mõlemad üle vaatama.

Kui me tänases vaates näiteks räägime siin protsentidest, mis tegelikult ei ole võib-olla kõige õigem, sest protsent võib alati muutuda, lähtuvalt SKP muutusest, siis praeguste otsuste valguses on tõesti nii, et 2022. aastal tuleks lisaraha 15,45 miljonit Kaitseministeeriumi vastutusalasse juurde, 2023. aastal oleks seda 114,785 [miljonit], 2024. aastal 133,5 [miljonit] ja 2025 oleks 213,04 [miljonit]. Pluss see võimalik keskmaa õhutõrje, mille suurusjärk kõigub 350 ja 500 miljoni vahel. Kui me räägime ikkagi sirgelt ballistilistest rakettidest ja kaitsest, siis me räägime ju ka miljardist. Need on kõik sellised veel laual olevad asjad. See on see hetkeseis.

Lisaküsimus, palun, Riina Sikkut!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Tõesti, seda, et kaitsevaldkonda tuleb lisaraha ja see tuleb vastavalt kaitseplaanidele, läheb siis see lühimaa õhutõrjele või maakaitses inimeste arvu suurendamiseks, me oleme kõik saanud lehest lugeda. Summad, mis lähevad laiapindsesse riigikaitsesse, on oluliselt väiksemad.

Te mu esimesele küsimusele vastates selgitasite, et inimesed ja nende motivatsioon on tõesti kõige olulisemad ja seda on keeruline saavutada. Ma olen sellega täiesti nõus. Aga mis on see, mida täiendava raha eest laiapindses riigikaitses tehakse? Mis on need mõtted? Tõesti, kui arengukava läheb täiendamisele või ülevaatamisele, siis kas selle üle, mis puudutab Kaitseliitu, varjendeid ja näiteks kaitseväekohustuse laiendamist naistele, on arutelusid peetud ja mis teie seisukoht selles asjas on?

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Kuidas ma ütlen? See aasta on tervikuna olnud ääretult turbulentne nii sündmuste poole pealt kui ka tegevuste poole pealt. Kui me vaatame, et ettepanekuid ja ideid tuleb avalikkusest nagu käisest, neid tuleb Riigikogu saalist ja loomulikult ka organisatsiooni seest, siis kõiki läbi töötada selle lühikese ajaga [ei saa], kui just, ütleme niimoodi, mõne inimese töökoormus ei ole mitte 40, vaid 80 ja rohkem tundi nädalas. Need on ideed, mida me ei ole laualt ära visanud, me üritame olla avatud kõikide mõtete jaoks ja mõelda, mida me suudame esimeses järjekorras läbi töötada ja mis võtab natukene rohkem aega.

Laiapindne riigikaitse on väga ilus mõiste. Eesti riigikaitse peabki olema laiapindne. Kui me hakkame seda tervikuna sisustama, vaatame, kui palju erinevaid osiseid seal on – kas või seesama asi, Kaitseliit, mis koosneb kahest või õigemini neljast osast või viiest osast –, kui me hakkame mõtlema, siis kõik need asjad lahti võtta ja vaadata, kuidas seda kõike üksikult arendama hakata ja pärast kokku siduda – see ei ole ühe kuu töö. See nõuab väga pikki arutelusid ja seal on väga palju nüansse, väga palju detaile. Aga me selles suunas liigume pidevalt.

Täpsustav küsimus, Leo Kunnas, palun! 

Aitäh! Kui need kolm paketti kõik teostuvad, siis me võime üsna julgelt öelda, et tervel järgmise RES‑i perioodil ehk 2023–2026 ületavad kaitsekulud 3%. Me jõuamegi sinna ja võime seda tegelikult üsna julgelt kommunikeerida. Siin ma ei näeks probleemi. 

Aga ma küsin veel. Üsna suur väljakutse on personaliküsimused ehk Kaitseväe kaaderkoosseisu hulk ja eriti nende tegevteenistuses olevate kaitseväelaste hulk, kes on Kaitseliidus. Kas teil on midagi juba paigas, kuidas te näete, kui palju siis peaks suurendama Kaitseliidus teenivate kaitseväelaste hulka, kes on seal nii‑öelda professionaalne palgaline kaader? Kas teil on juba mingid indikatsioonid tekkinud?

Kalle Laanet, palun!

Aitäh! Ma olen absoluutselt päri sellega, et nende kolme paketi, selle terviku rakendamiseks ei piisa nendest inimestest, kes meil täna on. Me saame ju aru, et see on täiesti uute võimete arendamine, uute inimeste väljakoolitamine, vabatahtlike koolitamine, see nõuab ekstra inimesi. Kaitseväe juhataja ja Kaitseliidu ülem on tegevuste plaani laias laastus koos valmis joonistanud. Aga numbriline pool, kui palju täpselt mingis ajaetapis vaja on, on veel arutelul. See töö käib praegu ja ma usun, et lähinädalatel – mõlemad kõrged ohvitserid on suuresti lähetustes – saame selle plaani kokku.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Nüüd palun anda märku kõigil Riigikogu liikmetel, kes soovivad küsida. Mul on palve teile, head ametikaaslased, et te kohe ütleksite, kellelt te küsite, siis saab ka minister ette valmistada. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma olen juba kaks küsimust kaitseministrilt küsinud, seekord siis küsin siseminister Kristian Jaanilt. Seoses 9. mai lähenemisega ja sellega, et korrakaitseseaduse muutmise [seaduse] eelnõu on juba Riigikokku jõudnud, küsin teie seisukohta. Kas see sõnastus, mis on valitsusest tulnud eelnõus, on selline, mis võimaldaks Eesti politseinikel ilma mureta 9. mail ükskõik millises olukorras tegutseda? Kas te leiate, et kriisi jaoks vajalikud lahendused võiksid olla eraldi eelnõus? Kui nad siduda kokku konfliktsete teemadega, siis on väga keeruline loota, et siin saalis – vaatamata sellele, et mina toetan kogu eelnõus sisalduvat muudatuste paketti – saaks leida toetust, nii et õnnestuks see enne 9. maid ära menetleda. 

Kristian Jaani, palun!

Aitäh küsimuse eest! Väga hea küsimus. Olen ka mina iga päev praktikutega rääkinud, loomulikult rääkisin ka enne selle seaduseelnõu valitsuses arutamist ja enne seda, kui see siia auväärt Riigikogusse jõudis. Auväärt Riigikogul on loomulikult menetluse käigus võimalik teha see kõige parem kvaliteedikontroll, võib-olla eelnõust midagi välja võtta ja midagi sinna juurde lisada. Praktikute poole pealt on see igal juhul parem kui mitte midagi, kui me räägime konkreetselt §‑st 151¹ ehk agressiooni toetava sümboolika kasutamisest. Jah, ka kehtivas õigusruumis on võimalik sekkuda ennetavalt, reageerida teiste õigusnormide raames, aga ma isiklikult arvan, et on hea, kui on ka eraldiseisev norm, mis räägib konkreetselt sümboolikast, mitte [ei pea tegutsema ainult] kooskõlas teiste normidega. Aga veel kord: ma arvan, et auväärt Riigikogu suudab kõige parema kvaliteedi sellest eelnõust välja tuua, võib-olla midagi lisada, aga võib-olla midagi välja võtta, et oleks tõepoolest olemas ka kompromiss.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minu küsimus on minister Jaak Aabile, keda ma ühtlasi tunnustan selle eest, et ta on andnud minu suhteliselt teravatele, otsestele küsimustele ausaid vastuseid. Ma küsin strateegiliste kaupade väljaveo kohta. Me teame, et Ukraina on olnud mitte ainult Euroopale, vaid ka suurele osale kolmandast maailmast nii-öelda viljaait, aga seoses sõjaga jääb ilmselt ära selle aasta külv ja tõenäoliselt ka järgmise aasta külv, sest me ei tea, kuidas on seemnete ja väetistega.

Me teame, et Eesti toodab teravilja kaks korda rohkem, kui meie oma riik vajab. Siiani on olnud kokkulepe, et see osa, mis katab ära meie riigi strateegilise vajaduse, jääb meile ja ülejäänu müüakse välja. Aga kui teraviljapuudus maailmas suureneb ja rikkad Araabia riigid näiteks pakuvad sellest sügisest sellist hinda, millest on meie teraviljatootjatel väga raske keelduda, kas valitsus on mõelnud ikkagi, mida siis teha, et meie inimesed nälga ei jääks ja suudaksid seda neli korda kallimat leiba-saia osta? Võib-olla tasuks selles olukorras kehtestada ka näiteks strateegiliste kaupade väljaveo keeld?

Jaak Aab, palun!

Tänan küsimuse eest! Eks me seda olukorda, mis päev-päevalt, tund-tunnilt muutub, ju jälgime. Mis puudutab seda kriisivaru, siis ka siin on olnud muutusi. Kõikvõimalike kriisivarudega toimetab varude keskus. Seal on toiduainete kriisivaru ette nähtud, nii teatud ajaks füüsiliselt kui ka lepingutega. Üks põhilisi asju on teravili, mis on kaetud lepingutega. Detaile ei oska öelda, aga ma usun, et seda ülevaadet on võimalik anda. Meil on ette nähtud praegu ka selle kriisivaru täiendamine, need summad ei ole väga suured. Üldiselt on enamus nendest varudest kaetud lepingutega, mis on jah mingisuguses, ütleme, väga suures kriisiolukorras, sõjalises kriisis või julgeolekukriisis problemaatiline. 

Kas on vaja teha mingeid täiendavaid otsuseid, mis puudutavad teraviljavarusid? Esialgne info on see, et momendil ei ole veel vaja midagi teha, me peaks hakkama saama, ei pea [rakendama] protektsionismi või väljavedu piirama. Tõesti, nii nagu te mainisite, teravilja toodetakse või kasvatatakse Eestis umbes kaks korda rohkem, kui me ise tarbime, isegi söödateraviljana, kuigi see käib ka piiril sisse-välja, niipidi ja teistpidi. Jälgime olukorda, kui on vaja teha otsuseid, siis kindlasti teeme. Momendil pole ühestki ametkonnast tulnud ettepanekut, et me peaksime hakkama midagi piirama väljaveo mõttes.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Head Riigikogu liikmed, ma väga tänan teid teie küsimuste eest. Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed, ma tänan teid vastuste eest. Infotund on lõppenud.