Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 10. töönädala esmaspäevast istungit.

Kõigepealt on meil võimalus (Helistab kella.) ära kuulata Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ametivanne. Seoses Riigikogu liikme Rene Tammisti tagasiastumisega asus käesoleva aasta 3. aprillil Riigikogu liikmeks asendusliige Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Ma palun teid nüüd Riigikogu kõnetooli, et anda ametivanne. Palun!

Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XIV koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Head ametikaaslased, järgnevaks on õiguskantsler Ülle Madise ametivanne. Ma palun õiguskantsler Ülle Madise Riigikogu kõnetooli, et anda ametivanne. Palun!

Tõotan jääda ustavaks Eesti rahvale, Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning oma südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega täita erapooletult kõiki neid kohustusi, milleks amet mind kohustab. (Aplaus.)

Aitäh, head ametikaaslased! Oleme nende kahe olulise asjaga hakkama saanud. Liigume nüüd kolmanda teema juurde. Ma palun kõnetooli [neid] Riigikogu liikmeid, kel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi. Jaak Juske, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Meie Eesti avalik-õiguslikud ülikoolid vaevlevad juba aastaid selge alarahastamise küüsis ja see kriis on paraku süvenev. Haridus‑ ja Teadusministeerium on küll lubanud lahendusi, aga neid ei ole leitud. Seetõttu jätsid ülikoolide rektorid uued halduslepingud sõlmimata. Tõepoolest, see rahastuskriis on juba sedavõrd sügav ja tõsine, et ülikoolid on asunud piirama tasuta eestikeelseid õppekavasid. See on tegelikult laiem kriis meie kõrghariduses, mis ohustab just nimelt eestikeelset ülikooliharidust. Kuus sotsiaaldemokraati esitavad sel teemal meie haridus‑ ja teadusministrile arupärimise, millega tahamegi teada, kuidas on selline kahetsusväärne kriis tekkinud, mis samme ministeerium plaanib, et ülikoolide rahastamist oluliselt suurendada, ja ega ometi ei ole tänasel valitsusel plaani kaotada tasuta eestikeelne kõrgharidus. Aitäh!

Aitäh!

Ma vabandan! Arupärimine on üle antud elektrooniliselt. Aitäh! (Sumin saalis. Aplodeeritakse.)

Aitäh! Meil on info, et see tõesti on elektrooniliselt saabunud. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Annan Isamaa fraktsiooni nimel üle Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele pöördumatult Venemaa gaasi kasutamise lõpetamiseks". Ettepanek on lähtuda Euroopa Liidu poliitilisest eesmärgist saavutada energiasõltumatus Venemaa energiakandjatest ja langetada otsus lõpetada hiljemalt käesoleva aasta lõpuks pöördumatult Venemaa gaasi kasutamine Eestis. Langetada siduv otsus LNG-terminali rajamise kohta Eestisse, pakkudes projektis osalemise võimalust Lätile ja Soomele. Esitada kahe nädala jooksul käesoleva otsuse jõustumisest Riigikogule ülevaatena tegevuskava Eestisse LNG-terminali rajamise kohta, Eesti gaasitarbijatele alternatiivsete energiavarustuse võimaluste toetamise kava, kavandatavad õiguslikud tegevused Venemaa gaasi kasutamise lõpetamise kohta, analüüs LNG gaasivarustuse hinnastuspoliitika kohta tarbijatele ning võimaliku hinnasurve maandamise plaani kohta. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu.

Austatud rahvaesindus! Ukraina valitsus on pöördunud Poola ja Balti riikide valitsuste poole palvega kehtestada täiendavad rahvuslikud sanktsioonid transpordi korraldamisele nii Venemaale minevale kui ka Venemaalt tulevale kaupade veole. Sellega seoses teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku kehtestada viivitamatult koostöös Balti riikide ja Poolaga rahvuslikud sanktsioonid Venemaale suunduvatele ja sealt saabuvatele maismaatranspordi vedudele, samuti Eesti sadamate kasutamisele Venemaale suunduvatele ja sealt saabuvatele laevatranspordi vedudele.

Kahtlemata meie eesmärk peab olema üleeuroopalise sanktsiooni saavutamine. Kuid kui erinevatel poliitilistel põhjustel see ei ole seni olnud võimalik, siis tuleb meil käituda, lähtudes ka meie geograafilisest asendist, kiiresti ja rakendada rahvuslikud sanktsioonid. Sellekohase rahvusliku sanktsiooni [otsuse], mis puudutab sadamate kaubavedude sulgemist, on juba nädalaid tagasi muu hulgas langetanud Ühendkuningriik.

Ukraina valitsuse teatel on praegu kaubavedude arv maismaapiiridel Balti [riikide] ja Poola suunal kasvanud. Päevas liigub üle 300 reka. Vabatahtlikud protestijad püüavad ise oma kodanikuinitsiatiiviga sulgeda Valgevene piiril nende transpordiveokite liikumist. Ukraina ootab seda meilt ja meie moraalne kohus on see samm viivitusteta astuda ning taotleda ka teisi Balti riike ja Poolat seda tegema ning kehtestama üleeuroopalise sanktsiooni. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna üheksa seaduseelnõu. Esimeseks, atmosfääriõhu kaitse seaduse ja tööstusheite seaduse muutmise seaduse eelnõu. (Juhataja helistab kella.) Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister. Teiseks, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust tervise- ja tööminister.

Hea ettekandja, ma vabandan! Head ametikaaslased, saalis on nii suur "vaikus", et lihtsalt piinlik hakkab. Ma palun, austame ettekandjat ja neid, kes soovivad kuulata! Aitäh!

Kolmandaks, isikut tõendavate dokumentide seaduse, konsulaarseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister. Neljandaks, laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse ning meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja taristuminister. Viiendaks, Kaitseväe korralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Politsei- ja Piirivalveameti laevade üleandmine Kaitseministeeriumi valitsemisalasse) eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister. Kuuendaks, korrakaitseseaduse, lastekaitseseaduse ja narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seitsmendaks, halduskohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse avalikkus) eelnõu. Kaheksandaks, füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu. Üheksandaks, karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse (agressiooni toetamine ja sellega seonduv vaenutegevus) eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud nelja seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister. Kõik üheksa seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Head ametikaaslased, rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud 11 eelnõu ja ühe arupärimise ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23.

Asume nüüd päevakorra täpsustamise ja ka kinnitamise juurde. Nimelt, põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala teisipäevase istungi päevakorrast välja esimene päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 241 kolmas lugemine. Koos antud muudatusega alustame käesoleva nädala päevakorra hääletamise ettevalmistamist. Nagu refrään. Protseduuriline küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Eelmisel töönädalal oli meil siin pretsedenditu olukord, kui te mäletate – teid vist küll isiklikult ei olnud siis Riigikogu juhatamas –, aga meil kadusid ära mitmed valitsuse liikmed, kes pidid Riigikogu ees esinema ja oma eelnõusid kaitsma. Ja tagatipuks ka mitmed Riigikogu liikmed, kes vahetult enne päevakorrapunkti menetlemist olid olemas siin saalis, aga päevakorrapunkti menetlemise ajal enam ei olnud. Ja me ei suutnudki tuvastada[, kuhu nad kadusid], ei [suutnud] ministreid üles leida ega neid saadikuid. Kas Riigikogu juhatusel on tänaseks teada, mis põhjusel ministrid ei tulnud Riigikogu ette ja ka Riigikogu liikmed, kelle komisjonid olid volitanud eelnõusid esitama, ei tulnud Riigikogu ette ja kus nad sel ajal viibisid?

Aitäh! Jah tõesti, mind ei olnud [siin]. Ma saan aru, et jutt käib 23. märtsist. Mind ei olnud tõesti siis [siin]. Või ka 24‑ndast, ma saan aru, et kaotusi oli meil nii 23. kui ka 24. [märtsil]. Kus nad olid? Ei, me ei ole [seda] otseselt arutanud. Ma tean seda, et mõned ministrid on öelnud, näiteks sotsiaalkaitseminister on kirjutanud meile kirja, [samuti] ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister, välisminister on kirjutanud kirja ja sisu on [neil] üsna sarnane: palun teavitada Riigikogu juhatust, et tulenevalt Riigikogu päevakorra olulisest muutumisest ei ole mul võimalik teha ettekannet Riigikogu istungi päevakorras oleva vastavalt siis viienda punkti, kaheksanda punkti, üheksanda punkti all oleva eelnõu [kohta]. Nii et seda ma oskan põhjendada. Mind ei olnud siin, olin Kiievis, Ukrainas välislähetuses.

Tarmo Kruusimäe, palun, protseduuriline küsimus!

Tänan, hea esimees! Kui teil on võimalik, siis palun lugege ette, mis kellaajal ja mis kuupäeval need kirjad ministritelt on saabunud. Kui me küsisime Hanno Pevkurilt, kas mingeid teateid või midagi on tulnud, see oli vist neljapäeval kell 11, siis tema väitis, et tal ei ole mitte mingisugust informatsiooni. Ja kui me nüüd teaksime näiteks ka seda, millal vastavad komisjoni esindajad, kes ei tulnud, vastasid. Kas see on mõistlik käitumine? Kui see info ei ole tulnud õigeaegselt, ütleme, järgmise istungi alguseks, siis kas me peame väärikaks seda, et me ikkagi hoiame neid teemasid selle nädala töökavas, juhul kui need selgitused ei ole tulnud 24. märtsil enne kella 22?

Aitäh! Tähendab, mina saan rääkida, mis kell on laekunud nende kolme ministri palved. Kõigepealt, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo on saatnud e-kirja Riigikogusse 23. märtsil kell 21.42. Ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt, 23. märts kell 22.18. Ja siis veel välisminister Eva-Maria Liimets, 23. märts kell 22.30. Nii et need on need kellaajad, mis mul on teile öelda.

Protseduuriline küsimus, Indrek Saar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kuna me teame, et mis puudutab välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmist, siis seda on selgitatud, see on ääretult kiireloomuline [eelnõu] sõjaolukorras. Aga nüüd, kui Vabariigi Valitsus võtab selle tagasi menetlusest, siis kas te oskate öelda, mis sellest edasi saab? Parlament seadusandjana peaks ju aru saama, millal me need probleemid tegelikult ära saame lahendada. Kas te kirjeldaksite meile, mis siit edasi nüüd juhtub?

Aitäh! Ma pean vabandama, aga minul ei ole infot, et Vabariigi Valitsus on selle tagasi võtnud. Mul on info, mis ma praegu siit lugesin, et põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku see selle töönädala teisipäevase istungi päevakorrast välja võtta. Mis edasi saab? Kui ma sellele infole tuginen, siis edasi peaks saama see, et põhiseaduskomisjon koguneb sellel nädalal ja teeb ettepaneku, millal panna see päevakorda. Aga mul ei ole valitsuse kohta infot.

Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder.

Aitäh, austatud juhataja! Ma olen ebameeldivalt üllatunud, et Riigikogu juhatus pole pidanud vajalikuks isegi mitte arutada seda juhtumit, kus ministrid ei ilmu Riigikogu ette ja rikuvad otseselt seadust, mis on nende kohustus ja samamoodi ka komisjonide esindajad, kes olid määratud ettekandjateks. Seetõttu jäid meil mitmed eelnõud arutamata. Kas ja millal on juhatusel plaanis seda olukorda arutada?

Lisaks on mul ettepanek kutsuda esimesel võimalusel kokku vanematekogu, sest see on pretsedenditu juhtum, mis aset leidis. Nagu ma ütlesin, tegemist on seaduse rikkumisega ja praeguses olukorras niimoodi blokeerida parlamendi tööd või tegelikult sisuliselt välistada töö siin saalis, sest inimesed lihtsalt ei ilmu kohale ehk maakeeli väljendudes teevad tööluusi, see on häbiväärne parlamentaarse kultuuri allaviimine.

Ja need kirjad – hea, et ministrid need saatsid, nüüd on jälg ka ajaloo jaoks, kus päevakorda sellelsamal päeval planeeritud päevakorrapunktid, mis oleksid pidanud [arutlusele] tulema võib-olla kella 16–17 paiku, on ministri jaoks kell 21 või 22 lootusetult hilja, et ta parlamendi ette ilmuks. See on uskumatu. Öelge palun, kas te kutsute kokku Riigikogu juhatuse ja ka vanematekogu, et seda olukorda arutada?

Aitäh! Ma loodan, et mu info on õige, see on järgmine: 24. märtsi neljapäevasel istungil suure tõenäosusega teie esinesite protseduurilise küsimusega ja selle raames vastava ettepaneku tegite. Seda istungit juhatas Riigikogu aseesimees, minu teada Martin Helme, kes ütles selle peale, et ta toetab seda ettepanekut – oli soosiv. Kui te küsite, millal vanematekogu kokku tuleb, siis ma arvan, et selle nädala jooksul. Kas juhatus arutab [seda olukorda]? Kui me vanematekoguga kokku tuleme, siis see arutelu on juba laiem. Eks juhatus peab seda ka arutama, loomulikult peab arutama. Eelmine [nädal] oli istungitevaba ja kõiki juhatuse liikmeid ei olnud eelmisel nädalal ka Eestimaal terve nädala, ka siis oli välislähetusi. Nii et see on ka võib-olla põhjus, miks me ei ole kogunenud, aga kindlasti sel nädalal koguneme.

Martin Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Ma tahtsin appi tulla kolleeg Seederile ja istungi juhatajale. Tõepoolest, 24. märtsi Riigikogu juhatuse koosolekul seda teemat arutati. Kuna Riigikogu esimees oli mitmel välislähetusel järjest ega olnud ka sel ajal Eestis, kui siin see tööluus toimus, siis seda 24-ndal me Hanno Pevkuriga arutasime ja olime seisukohal, et kindlasti vajab teema vanematekogu kokkukutsumist ja kindlasti tuleb seda teemat juhatuses käsitleda siis, kui kogu juhatuse koosseis on koos, sest me ei saa ilma Riigikogu esimeheta teha sisulisi arutelusid.

Aitäh! Vastan ka teile, et ma toetan seda lähenemist. Püüame sellel nädalal pidada mõlemad koosolekud, nii vanematekogu kui ka juhatuse [oma]. Tarmo Kruusimäe, protseduuriline küsimus.

Tänan, hea esimees! Te ütlesite mulle, et Eva-Maria Liimets saatis meili kell kümme kolmkümmend. Kas te pidasite silmas 22.30 või 10.30? [Kui viimane, siis] sel juhul on meil tegemist äärmiselt võimeka ministriga, kes on juba selgeltnägija.

Aitäh! Jah, saatis e-kirja 22.30 ehk 10.30 PM. Minu süü, et ma ei täpsustanud, kas hommikul kümme kolmkümmend või õhtul. Vastus: 22.30.

Protseduuriline küsimus, Kristen Michal, palun!

Aitäh, austatud esimees! Ehkki teid siin ei olnud, ei ole see põhjus, miks ei olnud Riigikogu liikmeid ja ministreid siin, kuidagi salapärane. Ajal, kui Venemaa Föderatsioon viib läbi agressiooni Ukrainas, üritatakse kohapeal halvata parlamendi tööd ja selle vastu nii ministrid kui ka ettekandjad protesteerisid. On väga veider, et sedasama, juba halvaks läinud suppi üritatakse siin endiselt soojaks keeta. Ega mul rohkem öelda ei olegi.

Aitäh! Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma pean kahetsusega möönma, et meie parlamentaarne kultuur on uskumatult alla käinud, auväärt Riigikogu juhataja. Ma loen nädala päevakorrast, ja see puudutab ka komisjonide tööd, aga parlamendi tööd tervikuna korraldab ikkagi Riigikogu juhatus, ja Euroopa Liidu asjade komisjoni videoistungil täna kell 13.30 – täna on meil 4. aprill, nagu me teame – on päevakorras: Eesti seisukohad 4. aprillil 2022 toimuval eurorühma kohtumisel ja 5. aprillil 2022 toimuval Euroopa Liidu majandus‑ ja rahandusnõukogu istungil, kutsutud rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus; ja Eesti seisukohad 4.–5. aprillil 2022 toimuval Euroopa Liidu haridus‑, noorte‑, kultuuri‑ ja spordinõukogu istungil, kutsutud haridus‑ ja teadusminister Liina Kersna. Öelge, kas see on normaalne töökorraldus, et me täna, 4. aprilli lõuna ajal Euroopa Liidu asjade komisjonis kujundame välja Eesti positsioone nendele rahvusvahelistele istumistele, nõukogudele, mis toimuvad juba täna. Mis toimuvad täna, 4-ndal ja 5-ndal on siin kirjas. Kas see on täiesti normaalne töökorraldus?

Aitäh teile! Hea küsija, te teate sama hästi või isegi paremini kui mina, et alatiste komisjonide tööd korraldab komisjon. Nüüd, see küsimus, mille te toote siia täiskogu ette protseduurilisena, on tõesti komisjoni töökorraldus. Jah, Euroopa Liidu asjade komisjon annab oma seisukoha valitsuse liikmetele, kui nad osalevad nõukogus. Sageli need seisukohad saavad lõppviimistluse viimasel hetkel. Kas see on hea, et see toimub samal päeval, kui toimub nõukogu? Ma arvan, et otseselt see ei ole probleem, aga loomulikult on parem – me teame seda, et ELAK töötab ka istungivabadel nädalatel –, kui see on võimalik, kui materjalid on valmis, siis nad tulevad varem sinna. Aga sageli see ei olegi võimalik, sest neid materjale täpsustatakse kuni viimase hetkeni. Ma ei oska öelda, kuidas oli nende materjalide kättesaadavusega nende kahe nõukogu puhul, mida te nimetasite, et kas see oli teada juba eelmise nädala lõpus või tõesti need läbirääkimised kestsid kuni tänase päeva kella 13.30-ni.

Protseduuriline küsimus, Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Kui te siin tsiteerisite ministrite saadetud e-kirju, siis seal oli toodud põhjuseks, et seoses päevakorra muutumisega. Esmaspäeval me kinnitasime siin Riigikogus päevakorra ilusti ära, mina viibisin kõikidel nendel istungitel ja ma ei tea, et oleks päevakorda muudetud. Kas Riigikogu juhatus saatis siis ministritele päevakorra muudatuse, mida siin Riigikogu saadikutele ei teatatud, või kuidas nad saavad päevakorra muutumisele viidata?

Aitäh! Ei, sellist kirja kindlasti ei saadetud ja see ei ole ka Riigikogu juhatuse võimuses muuta päevakorda. Ma ise ei olnud nendel päevadel siin, aga ma eeldan, et ju see oli seotud sellega, et mõni punkt võis, kui hakata prognoosima, nihkuda järgmisele kuupäevale. Ma ei oska seda täpsemalt kommenteerida.

Peeter Ernits, palun, protseduuriline küsimus! 

Hea juhataja! Selline küsimus, et kolleeg Michal siin rääkis Vene-Ukraina sõjast. Aga kas on laekunud ja mis kell laekus temalt kirjalikult see, et ta peab tegelema Vene-Ukraina sõjaga ja mitte ilmuma siia meie ette oma eelnõuga?

Aitäh! Minul ei ole seda kirjalikku pöördumist või tähelepanekut. Protseduuriline küsimus, Mart Helme, palun!

Austatud eesistuja! Ma pean olema äärmiselt kriitiline teie suhtes. Te praegu täiesti aitate kaasa parlamendi töövõime, parlamendi autoriteedi allakäigule. Selle asemel, et võtta Riigikogu esimehena kindel ja selge seisukoht, et ministritelt ja peaministrilt tuleb aru nõuda, miks nad ei tulnud ja mis oli takistus, räägite te meile sellest, et 22.30 saabus meil, kus öeldi, et ta ei tule. No mis see tähendab? Et kui saabus meil, siis minge puu taha? Vabandust, et ma niimoodi ütlen, aga see ei maksa ju mitte midagi. See on ju parlamendile näkku sülitamine ja te praegu täiesti selgelt kiidate selle heaks. Ma ei saa sellega kuidagi nõustuda. See on parlamendi autoriteedi kõige otsesem hävitustöö, mis praegu toimub.

Aitäh! Ei, ma ei kiida seda kuidagi heaks. Ma olen pöördunud ka valitsuse liikme, peaministri poole, et ka ministrid peavad osalema komisjoni istungitel. Ma ei kiida kuidagi seda heaks, kui ühel hetkel ei saa mitmed ministrid osaleda Riigikogu istungil. Seetõttu ma ütlesingi, et sel nädalal kindlasti me vanematekogus ja ka juhatuses seda teemat arutame. Nii et heakskiitmist siin kindlasti ei ole.

Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Kõigepealt komisjonide töö kohta veel nii palju, et me oleme nüüd olukorras, kus peaaegu kõik piirangud Eesti ühiskonnas on lõpetatud, aga millegipärast Riigikogu komisjonid jätkavad ikka, ma ütleks lausa, eriolukorra režiimis tööd. Kui ma vaatan selle nädala töögraafikut, siis keskkonnakomisjon on videoistungil, Euroopa Liidu asjade komisjon on videoistungil, maaelukomisjon ja majanduskomisjon olid ühisel videoistungil, rahanduskomisjon videoistungil, sotsiaalkomisjon videoistungil, väliskomisjon videoistungil, õiguskomisjon videoistungil ja nii edasi. Me tegelikult ju teame, et tavapärane töövorm on ikkagi füüsiline koosolek siin Toompea majas. Mul on palve: kui juhatus arutab, juhib tähelepanu sellele, siis me võiksime ka Riigikogus tavapärasele töörežiimile naasta ja lõpetada mugavusrežiimil töötamise. See on laiemas plaanis halb eeskuju ühiskonnale.

Aga konkreetne küsimus mul päevakorra kohta on nimelt see. Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ütleb selgelt, § 53 lõige 3: täiskogu eelmisel töönädalal arutamata jäänud küsimused võetakse uue töönädala päevakorda esimestena. Ja nüüd ma naasen nende punktide juurde, kust ettekandjad ära kadusid eelmisel nädalal ja mida me pidime arutama, mis olid eelmise nädala päevakorras. Tulenevalt kodu- ja töökorra seadusest peaksid need  olema sellel nädalal esimeses järjekorras, aga paraku ei ole esimeses järjekorras, välja arvatud üks pooleli jäänud päevakorrapunkt. Ülejäänud on hajutatud teistele tööpäevadele. See ei ole kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega. Ma palun see juhatuse ettepanek viia kooskõlla kodu- ja töökorra seadusega ja tõsta eelmisel töönädalal päevakorras olnud punktid, mis jäid arutamata, sellel nädalal esimesteks päevakorrapunktideks. See tähendab ettepoole nendest arupärimistest, mis meile esialgselt praegu päevakorda on pandud. 

Aitäh! Kõigepealt selle küsimuse esimene pool. Meil on olnud vanematekogu nõupidamine, ma arvan, mõned kuud tagasi, kus me arutasime, kas komisjonid võivad teha hübriidistungeid või mitte. Minu mäletamist mööda kogu vanematekogu jäi seisukohale, et see on alati olnud komisjonide enda korraldus. Sellele ma vastan selliselt.

Nüüd see teine pool. [Päevakorra]punkt, [eelnõu] 522, mille [lugemine] 24. märtsil katkes, on, nagu te ütlete, täna esimene punkt. [Eelnõu] 241 palus põhiseaduskomisjon välja võtta. Ülejäänud punktid, mis läksid 23. või 24. [märtsi] istungi päevakorrast välja, on sellesse nädalasse pandud vastavalt komisjoni ja ka ministritega kokkuleppel, kuidas kellelegi see sobib. Lisaks on minu teada välisministrilt palve suunata 520 SE 13. aprillile. See on tehtud koostöös komisjonide ja ministeeriumidega.

Tarmo Kruusimäe, protseduuriline, palun!

Tänan, hea esimees! No see koosseis saab jälle sihukese folklooriga hakkama ehk päevakorra muutumine tähendab tegelikult protesti Venemaa agressiooni vastu Ukraina riigis. Selge, me kõik ju ühiselt protesteerime. Aga miks arvavad ministrid, et Riigikogu on selle asja korraldanud, et [nad] meie vastu protestivad? Kas ka Kristen Michal kirjutas, et päevakorra muutumise tõttu, või tema kirjutas selgesõnaliselt välja, et Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas ja tema protestib selle vastu?

Aitäh! Ei, mina ei tea, kes ja mille vastu protestib. Mina tean seda, et minu käest küsiti, see oli Peeter Ernits minu teada, kas see [kiri] on saadetud. Ma ütlesin, et ei ole saadetud sellist [kirja]. Ja meil on tõesti seaduse järgi selline lahendus, et kui esinejat ei ole, on [päevakorraküsimuse] arutamise võimatus. Protseduuriline küsimus, Peeter Ernits.

Hea juhataja, see on tõesti protseduuriline. Kolleeg Seeder ütles, et keskkonnakomisjon oli veebis. Ma lihtsalt protseduuriliselt [täpsustan], et mõned külalised olid veebis nagu ikka, aga mina ja kolleeg Metsoja ja veel mitmed komisjoniliikmed olid füüsiliselt kohal. Isiklikult nägin.

Aitäh! Ma tänan selle olulise täienduse eest, saime selle ka nüüd siia stenogrammi kirja. Läheme edasi. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus. Küsiksin vastu, et kuidas täna nii hiljaks jäänud sellega? (Naer saalis.) Palun!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Mul on väikene probleem ühe sellise asjaga nagu Euroopa Liidu asjade komisjoni reedene istung. Kuigi, ütleme, meie kodu- ja töökord sätestab seda, et istung algab kell 11, on pikemat aega olnud sellised juhtumid, kus istung kuulutatakse välja kell 10. Siin on muidugi olemas võimalused, et põhimõtteliselt võib seda aega muuta siis, kui seda kooskõlastatakse, ütleme, algava töönädala alguses kõigi komisjoni liikmetega. Asi selles jälle, et meile saadetakse see töökava, kuukava juba ära niimoodi, kus on see algus juba pandud kella 10-ks ja sisuliselt seda kooskõlastust ei ole. Ma olen juhtinud sellele tähelepanu ka ELAK-is. Siim Kallas vastas selle peale, et aga meil on kogu aeg niimoodi olnud, eks ju. Küsimus on praegu see, et kas ELAK-i jaoks siis põhimõtteliselt meie kodu- ja töökord absoluutselt ei kehti või on nad ikkagi kohustatud järgima seda kellaaega, sest sellist kooskõlastust ei ole olnud. See on esimene küsimus. Ja teine küsimus on see: mida tähendab või mismoodi sisustada sõna "kooskõlastamine" komisjoni liikmetega?

Aitäh teile! Töö- ja  ajagraafik tõesti ütleb meil reedese komisjoni algusajaks kell 11, kui ei lepita kokku teisiti. Ma saan aru, nagu te ise ütlesite oma küsimuses, et see on vist juba kuu aega ette saadetud, see ajagraafik. Ma lähtun sellest, et keegi ei ole protestinud. Ma ei oska öelda ju, kuidas teil töiselt see kokkuleppimine käib. Kui töiselt on see kokku lepitud kella 10-ks, keegi ei protesti, siis ma arvan, et see ongi põhimõtteliselt see kooskõlastamine, nii see saab olla.

Helir-Valdor Seeder, palun, teie protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Te lugesite mulle nüüd küll ilusasti ette eelmisel töönädalal arutamata jäänud päevakorrapunktid ja küsimused, mis on selle nädala päevakorda lülitatud ja seda ma ju isegi möönsin, et nad on selle nädala päevakorras. Aga minu arusaamist mööda kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt peavad nad olema selle nädala päevakorras kohe alguses, sest nad jäid arutamata. Nii nagu § 53 lõige 3 ütleb, veel kord kordan: täiskogu eelmisel töönädalal arutamata jäänud küsimused [võetakse uue töönädala päevakorda esimestena]. Ja need jäid arutamata, neid ei võtnud ka komisjon tagasi. See, et arutelu osutus võimatuks seetõttu, et ettekandjad olid kadunud, ei muuda selle paragrahvi mõttes kuidagi sisu – nad jäid arutamata ja peaksid olema nüüd selle töönädala päevakorras minu arusaamist mööda küll esimestena nii, nagu on selleks pandud meil täna ka möödunud nädalal pooleli aruteluga jäänud päevakorrapunkt tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu 522. Nii et mul jätkuvalt on palve viia esitatud päevakord kooskõlla kodu- ja töökorra seadusega.

Aitäh! Ma olen nõus sellega, mida te möönsite, et ma tõesti ütlesin sedasama ja siin meil eriarvamusi ei ole. Nüüd, see § 53 lõige 3. Meil on olemas Riigikogu kodu- ja töökorra [seaduse] kommentaarid, kus öeldakse selle paragrahvi ja lõike kohta järgmist: "Kui aga küsimus jäi üldse arutamata, siis on juhatus praktikas kuulanud ära asjaomase komisjoni ettepaneku küsimuse uuel töönädalal arutamise päeva ja järjekoha osas või jätnud küsimuse komisjoni ettepanekul koguni uue töönädala päevakorrast välja. Niisugune toimimisviis on mööndav siiski üksnes juhul, kui see ei kahjusta kommenteeritava sättega taotletavat eesmärki (vt eespool)." Nii et ma jään selles mõttes oma vastuse juurde, et komisjonidega arutati seda päevakorda ning see on tehtud koostöös komisjonide ja ministeeriumidega. Selle võimaluse annab minu meelest ka kommenteeritud väljaanne.

Aga liigume edasi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tulen tagasi selle ELAK‑i küsimuse juurde. Asi selles, et meie kodu‑ ja töökorra § 47 lõige 2 annab võimaluse muuta ELAK‑i toimumise aega selliselt, et komisjoni esimees kooskõlastab istungite toimumise aja komisjoni liikmetega hiljemalt töönädala esimesel komisjoni istungil ehk kriteeriumiks on praegu töönädala esimene komisjoni istung. Me ei saa seda laiendada terve kuu aja peale. Ma näen, et [meil] siin on tegemist rikkumisega. Kas oleks võimalik juhtida lugupeetud Siim Kallase tähelepanu sellele, et kodu‑ ja töökord kehtib ka ELAK‑i ja tema tegevuse suhtes?

Aitäh! Kodu‑ ja töökord kehtib kõigi komisjoni ja Riigikogu liikmete suhtes, punkt üks. Punkt kaks on see, et ma usun, et te saate selle küsimuse ise Euroopa Liidu asjade komisjoni istungil tõstatada, kui te ütlete, et te soovite seda iga nädala alguses üle korrata. Ma pean üsna loomulikuks, et kui on antud graafik kogu kuu peale ja keegi ei protesti, siis nii töötatakse. Loomulikult, kui on soov see iga nädal üle korrata, siis te peate sellest märku andma. Ma arvan, et muidu eeldatakse, et sellega ollakse nõus.

Protseduuriline küsimus, Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan! Enne küsimust ma tahan öelda stenogrammi huvides, et saadikutel ei ole probleeme osaleda komisjoni istungitel. Ma olen ise kolme komisjoni liige ja saan hakkama. Küll aga on see võib-olla probleemiks ministritele ja nende kaaskonnale. Ja siinjuures võiks küll nüüd hea pealik olla natuke nõudlikum. Me oleme teinud enda töövõtjatele ministrite näol elu mugavamaks, aga kui nad oleksid kohal, siis ei oleks võib-olla neid probleeme, mida me arutame.

Te ütlesite seda, et kui istungi või, ütleme, päevakorra menetlus on võimatu, kui inimest ei ole kohal, siis kas see tähendab, et inimest ei ole saalis või inimest ei ole puldis? Miks ma seda ütlen? Mulle meenub üks kord, kui ettekandja oli küll saalis, aga ta ei läinud pulti. Me võime seda tõlgendada nii, et teda haaras võib-olla rambipalavik. Me kõik oleme muidugi sõnaosavad inimesed, aga vaat lihtsalt lööb niimoodi blackout – ei julge nagu mikrofoni ette minna. See vajaks täpsustust. 

Kui me näeme, et inimene on saalis, aga ta pulti ei lähe, ja ütleme, et menetlus on arusaamatu, siis inimesed, kes jälgivad meie istungeid, nende jaoks on ka arusaamatu – inimene on kohal, aga ta ei lähe [pulti]. Kas see on hea toon ning kas siis peaks see päevakorrapunkt minema eespool uuesti järgmisse nädalasse? [Näiteks] inimene on kogunud [ennast] või on võtnud esinemistunde ja on järgmine kord kindlam, ning kui ta juba saali on tulnud, siis ta jõuab ka need sammud teha, et pulti [minna].

Aitäh! Siin oli nii mitu küsimust. Kõigepealt, ma mäletan, et siin Riigikogus on ka selline hetk olnud täiskogu saalis, et kui oli kohaloleku kontroll ja no tõesti silma järgi oli siin 85+ inimest, siis äkki selgus, et saalis on ainult 49, heal juhul 50 Riigikogu liiget. Siis oligi nii, et näiteks erakorralise istungi puhul istung kukkus läbi. Nii et ma arvan, et kui inimene on ikkagi saalis ja ta on registreerinud ennast istungile, siis on see ka üsna loomulik, et ta siia pulti tuleb. Ja kui on mingi mure, siis saame alati ju toetada. Seda toetust üksteisele me näeme ju igapäevaselt siin ja seda heas mõttes küünarnukitunnet me oskame pakkuda küll. Nii et kas esinemistunde võtta, ma ei tea. Täiendamine on alati hea, selle vastu ei saa seista.

Paul Puustusmaa, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu, hea juhataja! Mul on protseduuriline küsimus, mis tõukub tegelikult ...

Ma tahan korraks vahele segada: ega täna muid küsimusi polegi olnud kui ainult protseduurilised. Lihtsalt tahtsin täpsustada seda.

Aitäh! Ja tõukub ta muidugi Helir-Valdor Seederi küsimusest, mis käsitles komisjoni istungeid. Tõepoolest, Helir pööras tähelepanu väga õigesti sellele, et millegipärast on meil paljudes komisjonides kaugistungid, videoistungid, laias laastus pooltes. Aga nüüd on juhtunud selline asi, mis võib tunduda ja isegi vist ongi päris häiriv, kui Riigikogu juhatus ei võta konkreetsemat seisukohta. Meil on kuidagi – ma saan aru küll, et komisjonid on oma otsustes vabad – väga loominguliseks see asi läinud. Väga loominguliseks. Kui meil oli suur vaidlus siin suures saalis selle üle, kuidas suur saal võiks pidada kaugistungeid – oli väga vihane lahing –, siis lõpuks ikkagi jõuti järeldusele, et me peame täitma seda korda, et kaugistung on erakorraliste asjaolude esinemisel. Ma saan aru, et õigusloomes on ka niisugune mõiste olemas nagu "analoogia". Analoogia alusel oleks ju loogiline, et ka komisjonides on kaugistungid erakorraliste asjaolude esinemisel. Aga praegu tundub see asi kuidagi nii vaba olevat, et kes tahab, see tuleb ja kes ei taha, see ei tule. Kas siin ei ole juhatusel mingit konkreetsemat juhendit või seisukohta? Kas juhatus saaks kuidagi jala maha panna ja teha komisjonide jaoks mingi selgema juhendi, kuidas neid asju saaks läbi viia, et ka meile endale, komisjoni liikmetele, oleks asi mõistetav ja arusaadav?

Aitäh teile! Nagu te teate, iga komisjon ise korraldab oma tööd. Nii et ju siis mõni komisjon näeb seda nii. Näete, siin tuli Peeter Ernits appi ja ütles, ma saan aru, et liikmed olid kohal, aga külalised osalesid veebi teel, nihuke hübriid[istung]. Aga jah, me oleme seda vanematekogus arutanud ja oli selge arusaam, et ei vanematekogu ega Riigikogu ei saa ette kirjutada, kuidas komisjonid oma töövormi korraldavad: kas see on kontakti [vormis], kas see on, ma ei tea, interneti teel või on see hübriidvorm. Aga see, mis te ütlesite täiskogu kohta, siis see arutelu läks ju kuni Riigikohtuni välja ja kohus tegi oma otsuse. Nüüd me lähtume kindlasti sellest kohtuotsusest, nii nagu õigusriigis on kohane.

Peeter Ernits, palun, protseduuriline küsimus!

Hea juhataja! Rõõm oli kuulda, et minister Sutt teatas kell 22.18 ja minister Liimets kell 22.30, et nad ei tule. Aga ma nüüd vaatasin üle protokolli [istungist], mida Hanno Pevkur juhtis siin, ja kogu selle aja ta vaikis teabest, et kaks ministrit järjest on juba öelnud, et nad magavad. Miks see niimoodi on, et kogu informatsiooni saaliga ei jagata?

Aitäh! Keegi ei ole muidugi öelnud, et nad magavad. Seda pole öeldud. Ja teiseks, ega meil siin mingit faksiaparaati laua peal ei ole, et kiri tuleb ja hopsti! hüppab välja. Need on e-kirjad saadetud e-posti teel. Ma ju täpselt ei tea, mis kell teil see arutelu käis Hanno Pevkuriga – seda saab järgi vaadata – või mis kell märgati seda, kui see [kiri] tuli inimese e-posti. Ega me kogu aeg ka ju oma e-posti ei vaata. Nii et jah, need on kellaajad, [millal kirjad] on nad saabunud. Mis kell on loetud, seda ma ei oska öelda.

Helir-Valdor Seeder, palun, protseduuriline!

Aitäh! Ma tulen ikkagi selle päevakorra juurde ja § 53 lõike 3 juurde. Mina lugesin ette konkreetselt paragrahvi ja seaduse teksti. Teie lugesite mulle kommentaare ja valisite sealt sobiva lõigu. Ma siis loen ka sama paragrahvi kommentaari ja selle, mille te jätsite lugemata, kust võib ikkagi väga üheselt aru saada, et need päevakorrapunktid on prioriteetsed ja peaksid olema lülitatud täna päevakorda esimestena. Nimelt: "Kommenteeritava paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb täiskogu eelmisel töönädalal arutamata jäänud küsimused võtta uue töönädala päevakorda esimestena. Päevakorraküsimus võib jääda arutamata kas tööaja lõppemise või arutelu võimatuse (vt RKKTS § 73) tõttu. (Antud juhul siis selle tõttu. – H-V. S.) Arutamata jäämisena tuleb mõista ka arutelu poolelijäämist. Kommenteeritav säte peab tagama, et küsimused, mis jäid arutamata, kuigi olid võetud päevakorda, lülitatakse uue töönädala päevakorda n-ö prioriteetsetena ning saaksid sellel nädalal arutatud."

Aitäh! See, mis te [ette] lugesite – aitäh kõigepealt selle täpsustuse eest! –, ma arvan, et see ongi ju esimene soov, et neid arutada kohe: kui nad jäävad arutamata, siis nad järgmisel nädalal oleks kohe esmaspäeval. Ja siis te lugesite edasi seda kommenteeritud väljaannet, mul ei ole seda hetkel ees, ja see lõppes, kui ma ei eksi, et töönädala jooksul või töönädalas. Antud hetkel see nii minu teada lähebki. Ma arvan, et neid punkte ei ole hetkel tõstetud isegi selle töönädala, mis on VII istungjärgu 10. töönädal, neljapäevale. On püütud võimalikult nädala esimestel päevadel ehk siis esmaspäeval, teisipäeval või kolmapäeval arutada. Mul ei ole paremat vastust. Nagu ma olen teile öelnud, me oleme püüdnud teha seda koostöös juhtivkomisjonide ja ministeeriumidega.

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tulen jälle ELAK-i juurde tagasi. Kui ma tõin välja need protseduurilised momendid, mille alusel ei ole võimalik muuta ELAK-i istungi aega, siis te noogutasite mulle kaasa ja mina tõlgendasin seda selliselt, et te nõustute minu nii-öelda järeldustega. Ja siis soovitasite ikkagi, et see küsimus istungite toimumisest lahendataks ELAK-is kohapeal. Ma pean möönma, et tõepoolest, ma olen üritanud seda teemat seal tõstatada, aga see on jäänud, noh, hüüdjaks hääleks kõrbeks.

Ma sellepärast pöördungi teie poole, austatud Jüri Ratas. Teie olete Riigikogu juhatuse esimees ja teie tööülesandeks on korraldada Riigikogu tööd. Ma tohutult hindan teie oskust juhtida ja korraldada Riigikogu tööd, jäädes absoluutselt erapooletuks nii opositsiooni kui koalitsiooni suhtes. Ma olen absoluutselt kindel, et teil on võime, tublidus ja tahtmine teha ka Euroopa Liidu asjade komisjonis nii-öelda väike korrektiiv, et asju järgitaks. Ma olen juba ette teile tänulik, sest ma tean, et te saate selle küsimuse lahendamisega hakkama.

Aitäh teile! Helle-Moonika Helme, teil on mis rubriigis küsimus?

Oi! Vabandust! 

Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal.

Ma tänan! Need olid kiidusõnad teile ette ja kiidusõnad ka tehtu eest. Aga nüüd on mul palve. Kas te olete nõus seda küsimust lahendama ka ELAK-i esimehega?

Jah, ma räägin temaga. Protseduuriline küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma olen siin pikalt neid küsimusi, vastuseid ja seda arutelu kuulanud. Ikkagi mul on selline küsimus. Kui valitsuse liikmed oma saadetud kirjas, kus nad põhjendasid oma mitteilmumist, kasutasid väljendit "seoses päevakorra muutumisega", siis minul on küsimus: kuidas me ikkagi seda väljendit ja põhjendust nüüd sisustame? Päevakorda muudetakse ju teatavasti esmaspäeval, töönädala algul Riigikogu suures saalis hääletusega. Seda ei saa muuta valitsuse liikmed oma suva järgi. Ehk siis: kas Riigikogu juhatus kavatseb võtta selles osas väga konkreetse seisukoha? Kas teie arvates ka vastasel juhul on oht, et me saame teatud pretsedendi, kui praegu Reformierakond ei täida seadust, ja me näeme tulevikus, et teised, kõikide järgnevate valitsuste ministrid võivad edaspidi sedasama teha ehk rikkuda samamoodi meie kodu- ja töökorra seadust?

Aitäh! Ma püüan vastata teie küsimusele. Ma arvan, et selle viitega, kus öeldi, et päevakorra muutumine, on antud juhul mõeldud ajalist viidet. Kas [neil] olid mingid muud töökohustused või ei olnud, seda ma ei oska öelda. Kui [mõni] valitsuse liige ei saa tulla, siis saab alati leida asendaja. Samuti on [see] võimalus komisjonidel. Nagu ma ütlesin teile ... Vabandust, see oli Helir-Valdor Seederi protseduuriline küsimus. Loomulikult sel nädalal me arutame seda laiemalt, nii nagu Hanno Pevkur ja Martin Helme siin läbi Martin Helme suu seda asja arutasid Riigikogu juhatuse koosolekul. Seda tuleks arutada ja me teeme seda sel nädalal.

Kert Kingo, protseduuriline küsimus.

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Te viitasite siin, et silmas peeti ajalist viivitust. Te olete ise peaminister olnud ja mina olen ka valitsuses olnud ja vähemalt meie ajal küll oli niimoodi, et ministri tööpäevad ei lõppenud punkt kell viis või punkt kell kuus. Ministri tööpäev kestis täpselt nii kaua, kui tal olid tööülesanded. Samamoodi ei ole minu teada, vähemalt ma ei ole siiamaani märganud, et meil siin Riigikogu päevakorras oleks punktide esituseks määratud kindlad kellaajad, millest minister saaks lähtuda, et näiteks neljas punkt tuleb arutusele kell 15.17. Saan ma ikka õigesti aru, et vahepeal midagi ei ole muutunud või on juba muutunud midagi?

Aitäh! Saate õigesti aru. Aivar Kokk, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma küsiks teiselt poolt. Eelmisel nädalal loobusid oma ettekandest majanduskomisjoni esimees ja majanduskomisjoni liige. Kas see komisjon saatis teile ka kirja, nii nagu ministrid saatsid juhatusele kirja, et mis põhjusel nad ei saanud oma eelnõu kaitsta?

Aitäh! Jutt on üle-eelmisest nädalast. Minu teada ei saanud kumbki oma eelnõu kaitsta sellepärast,et ei tuldud Riigikogu kõnetooli ja seadusest tulenevalt oli arutelu võimatus. Mis põhjus on, ma ei oska öelda.

Aivar Kokk, palun, protseduuriline küsimus!

Vabandust, ma ei kuulnud. Mis põhjusel nad ei saanud tulla? 

Ma ütlesin: mis põhjusel nad ei tulnud, ma ei tea seda. Head ametikaaslased, alustame nüüd päevakorra hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, lihtsalt väike tähelepanek, võib-olla siin asjad on arenenud – me oleme hetkel päevakorra kinnitamise juures. Päevakorra kinnitamise juures on üks täpsustus. Täpsustus on järgmine: põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala teisipäevase istungi päevakorrast välja esimene päevakorrapunkt. Koos selle muudatusega panen käesoleva nädala päevakorra hääletamisele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 60, vastu 10 ja 1 erapooletu, on käesoleva nädala päevakord vastu võetud.

Nii, me jätkame eelmise töönädala neljapäeval pooleli jäänud Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu 522 teist lugemist. Eelnõu arutelu jäi pooleli väga huvitavas kohas – muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Riigikogu jõudis ühe muudatusettepaneku läbi hääletada, nüüd me oleme järgmise muudatusettepaneku juures. Muudatusettepanek nr 2, [esitanud] sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal.

Minu meelest oli meil niimoodi, et meil oli teine lugemine, aga meil jäid vist kõned pidamata.

Minul on jälle info, et te olite palju kiiremad: kõned said peetud, muudatusettepanekud avatud ja muudatusettepanek nr 1 läbi vaadatud. Minu info kohaselt te isegi hääletasite seda. Protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal, palun!

Küsimus oli selles, et meil jäi see teema pooleli ja hääletamise juurde me ei jõudnudki. Ja tegelikult on ju ka, ütleme, kõned veel pidamata selles asjas. Selles on küsimus.

Aitäh, härra Grünthal! Mul on täiendav info. Lisaks sellele, et kõned peeti ära, oli hääletustulemus esimese muudatusettepaneku juures väga võimas: poolt 27, vastu ei olnud keegi, erapooletu ei olnud keegi. Nii et proovime uuesti. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, [esitanud] sotsiaalkomisjon, mis on ka juhtivkomisjon, seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, [esitanud] juhtivkomisjon, seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, [esitanud] juhtivkomisjon, seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud Kalle Grünthal, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Palun panna see muudatusettepanek hääletusele. 

Selge. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 7, mille on esitanud Kalle Grünthal, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 19, vastu 47, erapooletuid ei ole, ei leidnud muudatusettepanek toetust.

Muudatusettepanek nr 8, esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepanek nr 9, esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 10 on esitanud Kalle Grünthal, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea esimees! Palun panna ka see muudatusettepanek hääletusele.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 10, mille on esitanud Kalle Grünthal, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 19, vastu 46, erapooletuid ei ole, ei leidnud muudatusettepanek toetust.

Muudatusettepanek nr 11, esitanud Kalle Grünthal, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! (Juhataja helistab kella.) Palun EKRE fraktsiooni nimel seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Ma tänan! Panen hääletusele muudatusettepaneku number 11, mille on esitanud Kalle Grünthal, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 17, vastu 48, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.

Muudatusettepanek nr 12, esitanud Kalle Grünthal, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada sisuliselt. Täiendus: vaata muudatusettepanekut nr 17. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Palun ka seda [muudatusettepanekut] hääletada.

Nojah, alustame hääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh! Panen hääletusele 12. muudatusettepaneku, mille on esitanud Kalle Grünthal, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 17, vastu 48, erapooletuid ei ole, ei leidnud muudatusettepanek toetust.

Muudatusettepaneku nr 13 on esitanud juhtivkomisjon. Vabandust! Jürgen Ligi, protseduuriline küsimus.

Jah. Võib-olla ütleksite saalile, mis nüüd juhtus. Kui inimene paneb mahahääletamisele enda ettepaneku, mida on osaliselt arvestatud, siis kas see osa kaob ära? Kas see oli talle nüüd võit või kaotus – see, mis ta saavutas? (Saalist kommenteeritakse.) Kuidas seda [mõista]?

Aitäh! Mina tõlgendan seda järgmiselt: antud hääletustulemusega jääb nii, nagu juhtivkomisjon ütles ehk juhtivkomisjoni seisukoht oli järgmine: arvestada sisuliselt, vaata muudatusettepanekut nr 17. Aga 17. ettepanekuni me jõuame veel, oleme alles 13. [muudatusettepaneku] juures. Ma ei tea, mis juhtub 17. muudatusettepanekuga, aga ma eeldan, et kuna see on juhtivkomisjoni ettepanek, siis see läheb traditsiooniliselt.

Nii, muudatusettepanek nr 13, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Priit Sibul, palun!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas me võime minna hääletuse juurde? Priit Sibul.

(Vastab kohapealt.)

Aitäh! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 13, mille on esitanud juhtivkomisjon seisukohaga arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 55, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust.

Muudatusettepanek nr 14, esitanud Kalle Grünthal, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Teeme seda. Kas võime minna hääletuse juurde? Tänan! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 14, mille on esitanud Kalle Grünthal, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 19, vastu 48, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.

Muudatusettepanek nr 15, esitanud juhtivkomisjon, arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitanud Kalle Grünthal, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada sisuliselt. Ja taas kord: vaata muudatusettepanekut nr 17. Muudatusettepanek nr 17, [esitanud] juhtivkomisjon, arvestada täielikult. Priit Sibul, palun!

Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 17, mille on esitanud juhtivkomisjon seisukohaga arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 63, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust.

Muudatusettepanek nr 18, esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepanek nr 19, esitanud Kalle Grünthal, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Ma palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Teeme seda. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Ma tänan! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 19, mille on esitanud Kalle Grünthal, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 17, vastu 48, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.

Head ametikaaslased, oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada, aga meile on tulnud kiri. Nimelt on ettepanek eelnõu 522 teine lugemine katkestada ja selle ettepaneku teeb Isamaa fraktsioon, allkiri – Priit Sibul, Isamaa fraktsiooni aseesimees. Alustame selle ettepaneku läbihääletamise ettevalmistamist.

Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh! Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 522 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt 7, vastu 51, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Järelikult jäi ikkagi peale juhtivkomisjoni seisukoht teine lugemine lõpetada. Eelnõu 522 teine lugemine on lõpetatud ja esimese päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Leo Kunnase, Alar Lanemani, Henn Põlluaasa, Kalle Grünthali, Paul Puustusmaa, Siim Pohlaku, Urmas Reitelmanni, Merry Aarti, Rene Koka, Ruuben Kaalepi, Anti Poolametsa ja Mart Helme 14. veebruaril 2022. aastal esitatud arupärimine julgeolekupoliitika aluste uuendamise kohta. Head ametikaaslased, ma palun tähelepanu! See arupärimine kannab numbrit 122. Arupärimisele vastab peaminister Kaja Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Leo Kunnase, et ta arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustaks.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud proua peaminister! Head kolleegid! "Eesti julgeolekupoliitika alused", kehtiv [dokument], kiideti Riigikogu otsusega heaks 2017. aastal. Julgeolekupoliitiline olukord on vahepeal oluliselt halvenenud. Me esitasime selle [arupärimise] 14. kuupäeval ja teatavasti me täna elame 40. päeval pärast seda, kui algas Venemaa laiaulatuslik agressioon Ukraina vastu.

Julgeolekupoliitika alused on uuendamisel ja uuendatud dokumendi projekt peaks Riigikantseleist lähtuva informatsiooni kohaselt jõudma Riigikokku käesoleva aasta mais. Riigikogu roll ei ole olla valitsuse kummitempliks. Paraku läks nõnda strateegia "Eesti 2035" julgeolekupoliitilise osaga, mis kinnitati eelmise aasta mais Riigikogu poolt sisutühja ja mittemidagiütlevana, arvestamata julgeolekukeskkonnas vahepeal aset leidnud negatiivseid muutusi.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitas veel eelmises valitsuses olles strateegia "Eesti 2035" tegeliku julgeolekuolukorraga vastavusse viimiseks kolm muudatusettepanekut. Esiteks, kaitsekulud on suuruses vähemalt 2,6% SKP‑st. Teiseks, loome miiniveeskamis‑, rannakaitse‑ ja keskmaaõhutõrjevõimekuse ning viime lõpuni soomusmanöövrivõimekuse arendamise, loome tankiüksuse, samuti loome lähiõhutõrjevõimekuse Kaitseliidus, suurendame öise lahingupidamise ja elektroonilise sõjapidamise võimekust ning rakendame tehniliselt innovaatilisi lahendusi, sealhulgas droone ja mehitamata maasõidukeid. Kolmandaks, loome politsei ja piirivalve kriisireservi ning tagame piirivalvele vajalikud võimed, valmisoleku ning õigusliku aluse piirialadel sõjalise kaitse ülesannete täitmiseks. Vaatamata sellele, samal ajal, kui toimus eelmine Vene vägede koondamine Ukraina piiride lähedusse, hääletasid praeguse koalitsiooni saadikud need igati konstruktiivsed ettepanekud maha, pakkumata seejuures midagi paremat asemele.

Strateegia "Eesti 2035" ja "Eesti julgeolekupoliitika alused" on teatavasti alusdokumentideks riigikaitse arengukava koostamisel. "Riigikaitse arengukava 2022–2031" sai siit puuduliku sisendi, mille tagajärjel kinnitas Vabariigi Valitsus selle eelmise aasta detsembris raamistikus, mis nägi kaitsekulutusteks ette kõigest 2,0% SKT‑st.

Kuigi käesoleva aasta kaitsekulutused moodustavad 2,31% SKT‑st ehk 749,6 miljonit eurot, mille eest oleme valitsust ka tunnustanud, on kehtivas "Riigi eelarvestrateegias 2022–2025" kahjuks ette nähtud kaitsekulutuste protsendi vähenemine 2,14%‑ni SKT‑st 2023. aastal ehk 727,8 miljonit eurot ning 2,02%‑ni SKT‑st 2024. ja 2025. aastal, vastavalt 719,3 ja 752,7 miljonit eurot. Seega on jaanuaris tehtud valitsuse otsus eraldada nelja järgneva aasta jooksul ehk 2022–2025 riigikaitsele 380 miljonit eurot lisaraha suuresti eelnevate otsuste vigade parandus. Ühtegi uut võimekust ei olnud siis veel kavas luua ja sõjaaja kaitseväge suurendada. Need on tulnud teise tugevduspaketiga, mis tuli märtsis ja mille eest me oleme samuti valitsust tunnustanud.

Praeguses julgeolekukriisis ei ole võimalik seada eelarve tasakaalu riigikaitsest tähtsamaks. Leedu ja Poola teavitasid eelmisel aastal oma kavatsusest tõsta kaitsekulud tasemele 2,5% SKT‑st. Poola tõstab need nüüd 3% tasemele, see on uuem informatsioon, ja Läti tegi sama käesoleva aasta jaanuaris.

Sellest tulenevalt on meil kokku seitse küsimust. Loomulikult on nüüd teine tugevduspakett välja tulnud ja positiivseid samme on näha, aga siiski me sooviks kuulda, mis saab julgeolekupoliitika alustest. Millal see [dokument] tuleb ja mis sinna kirja pannakse? Tänan!

Ma palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase, et ta vastaks arupärimisele, mis kannab numbrit 122. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Austatud arupärijad! Kõigepealt tuleb tõesti ainult nõus olla sellega, et Venemaa sõda Ukrainas on loonud täiesti uue julgeolekuolukorra nii Euroopas kui ka kitsamalt Läänemere piirkonnas. Venemaa eesmärk ja huvi on taastada mõjusfäärid Euroopas. Ukrainas toimuv näitab, et Venemaa kasutab selleks sõjalist jõudu ilma vahendeid valimata. Sõda Ukrainas käib ja me ei tea täpselt, kui pikalt see kestab ja kuidas see lõpeb. Nii nagu arupärijate esindaja enne ütles, juba selle aja jooksul, mis jääb 14. veebruari, arupärimise esitamise päeva, ja 4. aprilli, kus me täna oleme, vahele, on väga palju muutunud. Seetõttu me panime ka julgeolekupoliitika aluste uuendamise pausile. Me jätkame seda tööd niipea, kui olukord on selgem. Praegu on meie pingutus suunatud Ukraina maksimaalsele toetamisele, Venemaa sõjalise agressiooni hinna tõstmisele ja Eesti laia riigikaitse võimelünkade kiirele kõrvaldamisele. Tõepoolest, see on praegu pandud pausile just sellepärast, et nii palju on muutumises. Ma olen arupärijatega väga nõus, et julgeolekupoliitika alused peavad olukorras, kus julgeolekuolukord on totaalselt muutunud, ajaga kaasas käima. Aga nüüd konkreetsete küsimuste juurde.

Esimene küsimus: "Kas valitsus on valmis järgima Poola, Leedu ja Läti eeskuju ning määratlema uutes julgeolekupoliitika alustes Eesti kaitsekulutuste protsendi sisemajanduse koguproduktist 2,5% või sellest kõrgemal tasemel?" Hea meel on tõdeda, et kõiki selle piirkonna riike on pannud uus julgeolekuolukord oma kaitsekulutusi üle vaatama. Lisaks meile on kaitsekulutusi tõstmas Läti, Leedu, Poola. Nagu te ka ise ütlesite, sel aastal oleme seda teinud juba kahel korral: 20. jaanuari ja 24. märtsi otsuste järel on kaitsekulutused üle 2,5% sisemajanduse kogutoodangust. Seda tegime lähtuvalt muutunud julgeolekuolukorrast. Aga kaitsekulutuste määra fikseerimise julgeolekupoliitika alustes otsustame siis, kui selle dokumendi eelnõu valitsuse tasandil arutame.

Teiseks: "Kas valitsus on valmis määratlema uutes julgeolekupoliitika alustes fikseeritud protsendi
sisemajanduse koguproduktist ka laiapõhjalise ehk mittesõjalise riigikaitse arendamiseks? Kui suur võiks see protsent [olla]?" Ka mittesõjaline riigikaitse on äärmiselt oluline, sest Eesti peab olema kaitstud nii konventsionaalsete kui ka mittekonventsionaalsete meetmete eest. Seoses selle kriisiga eraldasime jaanuaris laia riigikaitse mittesõjalistele arendustele 40 miljonit. Need on turvalised toimekindlad sidelahendused Eesti välisesindustega, elanikkonnakaitse, siseturvalisus. Lisaks, 24. märtsi otsuse tegime 86 miljoni euro ulatuses lisarahastuse andmiseks sisejulgeolekutegevusteks, millest umbes pool on mõeldud siseturvalisuse ja elanikkonnakaitse, teine pool Ukraina sõjapõgenikega seotud Siseministeeriumi kuludeks. Erakorraliselt plaanime rahastada laia riigikaitse mittesõjalisi võimearendusi ka teistes valitsemisalades. Täpsemad summad saavad teatavaks, kui Vabariigi Valitsus saadab lisaeelarve eelolevate nädalate jooksul Riigikokku. Kõik need otsused toovad erakorraliselt raha riigikaitsesse, see tähendab nii sõjalisse kui ka mittesõjalisse kaitsesse, lähimal aastal kokku ligi miljard eurot. Aga jällegi, julgeolekupoliitika aluste dokumendi sõnastuse otsustab valitsus siis, kui selle dokumendi eelnõu jõuab uuesti valitsusse, arvestades neid õppetunde, mida me selle kriisi käigus kogume.

Kolmas küsimus: "Milliseid puuduolevaid sõjalise riigikaitse võimearendusi peab valitsus prioriteetseteks? Mida on kavas ette võtta nende võimelünkade täitmiseks?" Valitsus on eraldanud lisaraha kõikidele prioriteetsetele suundadele, arvestades ka Ukraina kogemust. Esiteks, õhutõrje: lühimaa õhutõrje süsteemid, raketid. Tankitõrje: laskeseadmed, raketid. Maakaitse: Kaitseliidul põhinevat maakaitset tugevdame, kasutades ära ka Eesti kodanike soovi täiendavalt panustada riigikaitsesse. Neljandaks, kaudtuli: suurendame iseliikuvate suurtükkide K9 arvu, hangime ka mitmikraketiheitjad. Viiendaks, olukorrateadlikkus: suurendame Kaitseväe olukorrateadlikkuse võimet. Kuuendaks, liitlaste kohalolu: täiendavad taristuarendused liitlasvägede vastuvõtmiseks nii Tapal kui ka Ämaris. Lisaks sellele peab valitsus vajalikuks keskmaa õhutõrje väljaarendamist. Selleks peab Kaitseministeerium konsultatsioone liitlastega ja siis tegutseme edasi. Nelja kuu jooksul tuleb valitsusele esitada keskmaa õhutõrje hankimise kava. Aga lõppotsused [tulevad] riigi eelarvestrateegia [tegemise] käigus.

Neljandaks: "Milliseid laiapõhjalise riigikaitse arengusuundi ja võimearendusi peab valitsus kõige olulisemateks? Mida on siin kavas ära teha?" Peame oluliseks elanikkonnakaitset, sõjalistele ohtudele vastavat päästevõimet. Samuti toetame kohalike omavalitsuste kriisivõimekust. Need valdkonnad saavad ka olulise erakorralise rahastuse lähiaastail. Samuti peame oluliseks piirijulgeolekut ning politsei reageerimissuutlikkust. Oluliseks peame ka küberkaitset, strateegilist kommunikatsiooni ja mitmeid muid valdkondi, mis saavad tähelepanu lisaeelarves.

Viiendaks: "Kas valitsus peab Ida-Virumaa kaitsmist oma poliitiliseks prioriteediks? Kui peab, kas ei oleks siis mõistlik fikseerida see julgeolekupoliitika alustes?" Eesti jaoks on oluline kogu territooriumi kaitsmine. Samuti on läbivalt praegu kehtivates, kuuendates julgeolekupoliitika alustes olulisel kohal ühiskonna sidusus, ühiskonna regionaalne areng. Need terminid on omakorda seotud hariduse, ühiskonna teavitamise ja paljude teiste valdkondadega, mida julgeolekupoliitika alused ka käsitlevad. Ei kehtiv ega ka uuendatav julgeolekupoliitika aluste dokument ei sisalda eraldi erinevate piirkondade väljatoomist, vaid nad vaatavad poliitikat üle-eestiliselt.

Kuuendaks: "Suur-Tallinna ruumi on koondatud Eesti juhtimine, suur osa riigi majandusest ning pea pool elanikkonnast. Kas valitsus peab Eesti pealinna kaitsmist nii maismaalt, õhust kui ka merelt oma poliitiliseks prioriteediks? Kui peab, kas ei oleks siis mõistlik fikseerida see julgeolekupoliitika alustes?" Lihtne vastus on, et jah, peab. Aga pikem vastus on, et järgime Eesti julgeolekupoliitikas printsiipi, et kogu Eesti peab olema nii territooriumi kui ka siin elavate inimeste lõikes võrdselt kaitstud.

Seitsmendaks: "Kuidas kavatseb valitsus uute julgeolekupoliitika aluste väljatöötamisel teha koostööd opositsiooniga?" Koostööd julgeolekupoliitika aluste koostamisel tehakse Riigikogus nii välis‑ kui ka riigikaitsekomisjonis, sealhulgas opositsiooni esindajatega. Opositsioonierakondade esindajad Urmas Reinsalu ja Leo Kunnas osalesid ka julgeolekupoliitika aluste koostamise seminaridel 17. novembril ja 17. detsembril 2021. aastal. Samuti on Riigikantselei [tutvustanud] julgeolekupoliitika aluste uuendamise protsessi nii väliskomisjonile kui ka riigikaitsekomisjonile. Aga igal juhul on kõik head ettepanekud teretulnud. Nii. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma olen korduvalt ja korduvalt püüdnud seletada ühte probleemi. See puudutab võimelünka, piirivalveteenistuses olevate inimeste väljaõpet kaitseväelise poole peal. Nimelt, piiri peal on meil inimesed, kes ei oma kaitseväelist väljaõpet, aga kui me vaatame Ukraina praegust kogemust, siis piiriväeosad on need, kes on võtnud kõigepealt need löögid vastu ja võitlevad väga professionaalselt ja hästi. Meil see võimekus piirivalvuritel puudub ja see läks [kaduma] siis, kui piirivalve viidi politsei alluvusse. Ma tegin ka pöördumise riigikaitsekomisjoni poole. Riigikaitsekomisjon on aru saanud, et tegelikult on õige, et tuleb see kaitseväeline väljaõpe piirivalve poolel taastada. Aga ma saan aru, et Siseministeeriumil (Juhataja helistab kella.) ei ole vahendeid ja soovi, kuna seda pole nii vaadatud. Aga laevastik viiakse Kaitseväe alla. (Juhataja helistab kella.) Üks võimalus on viia ka rohelise piiri piirivalve Kaitseväe alla, siis on asi lahendatud.

Hea küsija, ma vabandan! 24 sekundit on üle. Palun, austatud peaminister!

Aitäh! Te tõesti olete seda küsimust korduvalt tõstatanud, nii nagu ka teie pinginaaber on seda küsimust korduvalt tõstatanud. Ka mina olen seda küsinud. Hetkel on nii, et piirivalvel on tõesti omad ülesanded, Kaitseväel on omad ülesanded. Seetõttu ei ole need otseselt selliselt seotud, nagu nad varasemalt on olnud, aga samas saab piir kaitstud ka selliselt, nagu see praegu korraldatud on. Nii et ma arvan, et seda küsimust, mida te tõstatate, võib uuesti tõstatada, kui me julgeolekupoliitika aluseid uuesti arutame. Siiamaani, kui kõikvõimalikud õppused on olnud koos, siis piirivalve ja Kaitsevägi on väga hästi teinud koostööd, igaühel on olnud oma roll. Aga ma saan aru, et teie suunate seda küsimust hoopis teise kohta. Nii et julgeolekupoliitika aluste arutamisel, kuna see tuleb ka Riigikokku arutamiseks, saab seda teemat uuesti vaadata.

Mihhail Lotman, palun!

Austatud peaminister! Nagu te teate, praegu Ukraina ei võitle mitte ainult oma iseseisvuse, vaid terve Euroopa, kaasa arvatud Eesti vabaduse ja julgeoleku eest. Te ise ka praegu ütlesite, et Eesti huvides on Ukraina maksimaalne toetamine. Sinna hulka kuulub kindlasti moraalne toetamine. Ukraina on korduvalt palunud, et Euroopa Liit ja NATO hoiaksid talle uksed lahti. [14.] märtsil võttis Riigikogu ühehäälselt vastu pöördumise kõigile Euroopa Liidu parlamentidele, et Ukrainale antaks kandidaatriigi staatus Euroopa Liidus ja teekaart NATO‑sse. Teie ka 4. märtsil ütlesite, et see Euroopa Liidu kandidaatriigi staatus tuleb Ukrainale anda. Pärast seda te kohtusite korduvalt ... (Juhataja helistab kella.) Ma näen, Jüri, kohe ma lõpetan.

Jah, palun‑palun!

Te korduvalt osalesite NATO ja Euroopa Liidu istungitel ja seal ei arutatud seda küsimust. Kui teilt küsiti, miks seda ei tehtud, te ütlesite, et seda küsimust keegi ei tõstatanud. Siis ma küsingi ...

Mis jutt see on?

Täpselt teie sõnad. Küsimus ongi selles: miks te ei tõstatanud seda küsimust?

Mina olen kogu aeg seda küsimust tõstatanud. Te ilmselt panete midagi siin praegu kokku. Jah, NATO tippkohtumisel loomulikult ei tõstatata Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse küsimust, sest see pole see foorum ega see laud. Ülemkogul on selle üle väga pikki vaidlusi olnud. Versailles's lõppes kell neli hommikul see vaidlus, mis puudutas sedasama kandidaatriigi teemat. Viimasel ülemkogul, kuna Versailles's oli selle üle nii pikalt vaieldud, lepiti kokku, et võetakse see sõnastus, mis on kokku lepitud Versailles's, et me ei hakka seda uuesti avama, sel põhjusel, et kõik olid täpselt samadel positsioonidel ja me ei oleks jõudnud mitte kuhugi, teise kohta kui see, kuhu me olime jõudnud.

Ma olen kõikvõimalikes kohtades kogu aeg seisnud selle eest, et Ukraina saaks kandidaatriigi staatuse, ja teen seda ka edaspidi. Aga laua ümber on 27 liikmesriiki ja osal on väga selge vastuseis. Kas või mõned riigid, kus on toimunud lausa rahvahääletused isegi assotsieerumislepingu ratifitseerimise üle, ja seetõttu on neil poliitiliselt seda raske toetada. Poliitika, eriti seal ülemkogul, on ka kompromisside kunst. Nii et see, mis me kokku leppisime Versailles's, jäi kehtima ja see oli see parim tulemus, mis me saime. Eks loomulikult me saame seda teemat alati veel edasi tõugata. Ka minu tunnetus on see, et ka nendes liikmesriikides, kes on olnud vastu, tegelikult avalik arvamus on muutumas ja see muudab poliitikute seisukohti. Nii et see võimalus ehk tuleb veel.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Vastasite, et praegu on pandud uute julgeolekupoliitika aluste koostamine pausile. Ma siis küsikski nii, et kui pikalt see paus on mõeldud. Mis on see ajaraam, millal te plaanite Riigikokku tulla?

Jaa. Muidugi, üks pool on see, et me vaatame, kuidas ja kui kiiresti Ukrainas asjaolud muutuvad või kas seal lepitakse midagi kokku ja see sõda justkui lõpeb, sest siis on tekkinud täiesti uus julgeolekuolukord. Aga praeguse seisuga on plaan selle aasta jooksul tulla. Mina ei arva, et see sõda lõpeb paari nädala või paari kuuga. Kindlasti selle käigus ka pilt meie jaoks selgineb. Selgineb see kindlasti juunis, kui on NATO tippkohtumine Madridis, kus peaks tehtama olulisi otsuseid, ja selgineb see ka Euroopa Liidu tasandil just selles mõttes, millised on hoiakud, mis mõjutavad otseselt ka meie julgeolekut. Nii et jah, "selle aasta jooksul" on see perspektiiv, mida võiks lubada.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud peaminister! Te ütlesite, ja seda on ka varem avalikkusele kommunikeeritud, et tõepoolest on valitsusel kavatsus riigieelarvest eraldada täiendavaid vahendeid julgeolekuinvesteeringute jaoks ja julgeolekuvajaduste rahuldamiseks. See kõik peaks tõstma julgeolekukulud umbes 2,5%‑le SKT‑st. Minu küsimus selles suhtes on lühike: kas teie arvates on see piisav ja kui ei ole piisav, siis kui palju peaks neid tegelikult tõstma, et oleks piisav?

Aitäh! Kõikide valdkondade kohta võib öelda, et ei ole piisav. Aga see on see raha hulk, see riigieelarve maht, millega me peame toime tulema. Loomulikult, me võtame täiendavalt laenu, mida me saame kasutada investeeringuteks, aga seda ei saa kasutada jooksvate kulude katmiseks. Nii et tegelikult mis tahes valdkonna kohta, kui küsida, kas on piisav või ei ole, saab alati öelda, et ei ole piisav. Aga ma arvan, et praeguses olukorras, arvestades meie võimalusi, me oleme siiski teinud väga head otsused, et riigikaitsesse täiendavalt investeerida, ja lähme nende otsustega edasi.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Ma küsiksin natuke teise valdkonna kohta. Meie julgeolekuolukord on hetkel ikka väga habras ja me peame teadma, mis meil tagalas toimub. Sellest tingituna ma küsin: kas meil on teada, kui palju võib olla meil relvaklubide liikmeid, kes on saanud väljaõppe Vene Föderatsiooni sõjaväes ja elavad elamisloa alusel Eestis?

Aitäh! Meil kindlasti on see teadmine, aga mul ei ole seda teadmist praegu siin materjalide hulgas kaasas. Seda saab täiendavalt küsida.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua peaminister! Ma tahaksin küsida Madridi kohtumise kohta. Venelaste retoorika muutub järjest sõgedamaks ja vihasemaks. Nad põhimõtteliselt ei sõdi retooriliselt mitte Ukrainaga, nad sõdivad NATO‑ga ja sõdivad USA‑ga. Meie ei saanud täiendavat väekontingenti. Kui juhtub, et me juunikuus Madridi otsuste järel samuti ei saa lisavägesid Eestisse, siis mis on Eesti plaan? Mida me siis tegema hakkame? Mis on plaan B? Isegi Hodorkovski muide ütles äsja Londonis, et Balti riigid on järgmised, kui sihtmärgiks on NATO.

Aitäh! Me oleme kogu aeg rääkinud idatiiva tugevdamisest. Meie jaoks on hästi oluline see, et me liigume heidutushoiakust kaitsehoiakusse. Meie jaoks on oluline ka see, et kõikvõimalikud võimed ja ka täiendavad väed oleksid kiiresti liigutatavad. NATO seisukohast on kolm Balti riiki üks piirkond. Nii et me peame vaatama kõiki neid, kolme Balti riiki ja ka Poolat koos, et seal väed oleksid kiiresti liigutatavad. Meie jaoks oleks oluline see, et meil tekiks NATO tasemel ikkagi diviis, mis oleks lahinguvõimekuses. See tähendab, et tal on kõikvõimalikud võimearendused selle jaoks, et kohe lüüa vastu. Selle eest me praegu võitleme.

Neid lõplikke otsuseid tuleb tõesti vaadata tervikuna. Ka NATO peasekretär on meiega täiesti ühes paadis. Aga praegu oodatakse, just sõjalise poole pealt, et kindralid ehk SACEUR teevad neid plaane, mis puudutavad kaitsehoiakut.

Ma tahan öelda ka seda, et siia siiski on vägesid juurde tulnud: taanlastelt tuli vägesid juurde, brittidelt tuli vägesid juurde. Loomulikult, kui me paneme need võrdlusse Vene vägedega, siis see ei ole täpselt samasugune isikuline koosseis, samas suudavad NATO väed Vene vägesid kindlasti kvaliteedilt ületada. Nii et meie jaoks on [oluline] see, et me oleme valmis kohe vastu lööma.

Seal kõrval, lisaks sellele, et me tegeleme NATO kollektiivkaitse tugevdamisega, me tugevdame oluliselt ka Eesti enda kaitsevõimet. Oma arendustesse, aga tegelikult ka Kaitseliidu tugevdamisse oleme otsustanud täiendavat raha panna, selleks et kõik inimesed, kes on praegu ennast üles andnud, et soovivad Eestit igal juhul kaitsta, ei peaks seda tegema nii‑öelda paljakäsi. Need kaks asja käivadki koos: ühelt poolt enda kaitse tugevdamine ja teiselt poolt kollektiivkaitse tugevdamine. Aga lõplikud otsused peaksid tehtama jah Madridis.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Teatavasti on nii ajalooliselt kui ka geograafiliselt Eesti riigikaitses olnud suur osa koostööl Soomega, eriti, mis puudutab Eesti kaitset mere poolt. See on väga oluline areng, et Soomes käivad arutelud NATO‑ga liitumise teemal. Samas me teame, et NATO‑ga liitumine võib kujuneda ikkagi pikaks protsessiks. Soomes see tõenäoliselt nõuab rahvahääletust, mitmeid poliitilisi otsuseid. Kas selles olukorras, kus meil on tulevik julgeolekupoliitiliselt üsna ebakindel ja me ei tea, millal võib tulla rünnak ida poolt, ükskõik kas Eesti või Soome pihta, on Eesti algatanud kahepoolsed konsultatsioonid Soomega, selleks et arutada läbi, milline võiks olla meie kahe riigi julgeolekualane koostöö võimaliku rünnaku korral?

Aitäh! Mitte ainult Soomega, vaid ka Rootsiga, lisaks Taani, Holland, Suurbritannia – see on see JEF-formaat, kuhu on kaasatud ka need riigid, kes NATO‑s ei ole. Meil Londonis oli see arutelu, et just minna sellega edasi. Need on praktilised sammud ka, praktiline kokkuharjutamine, nende vägede kokkuharjutamine. Loomulikult, Soomega me suhtleme tihedalt.

Mis puudutab Soome NATO‑ga liitumist, siis minu meelest on väga tervitatav, et neil need arutelud on. Loodetavasti teeb Soome ka vastavaid otsuseid. Kui Soome otsustab seda teha, NATO‑ga liituda, siis loomulikult me oleme kõige suuremad toetajad NATO‑s, et nad selle liitumise saavad. Nad tahavad teha seda koos Rootsiga.

Meie jaoks on [olulised] kõik koostööformaadid, me oleme kõikides koostööformaatides sees, just selle jaoks, et igal juhul vajaduse tekkides meie kaitse oleks piisavalt hästi tagatud koostöös meie sõprade ja liitlastega.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Tulenevalt Venemaa poolt Ukraina suhtes alustatud sõjast, on paslik ka meil küsida, kas Eesti riigis on teada, kui paljud Eestis alalist elamisluba omavatest ja siin elavatest Vene Föderatsiooni kodanikest on viimase 30 aasta jooksul läbinud ajateenistuse Venemaal ja kui paljud nendest Pihkva oblastis. Kas meil puudub selline ülevaade? Ma arvan, et ega te täpselt ei tea. Aga kas see arv võiks olla sajad, tuhanded või kümned tuhanded?

Aitäh! Ma jään teile paraku praegu vastuse võlgu, mul ei ole neid materjale kaasa võetud. Ma, ühesõnaga, uurin järele.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kas ma sain õigesti aru teie vastusest, et riigikaitseks eraldatud teise etapi rahast ehk sellest 80 miljonist, mis läheb Siseministeeriumile, pool ehk 40 miljonit kulub sõjapõgenikega tegelemiseks ja sellega seotud kulude katmiseks? Kuidas see konkreetselt seondub kaitsekuludega? Ma saan aru, et see raha on ikkagi eraldatud selleks, et me tahame tõsta ja peame selle rahaga tõstma kaitsevõimet. Kas kõik sõjapõgenikega seonduv ja need kulutused ei peaks mitte olema rahastatud muudest allikatest, mitte kaitsevõime tõstmise ja võimelünkade täitmise arvel?

Aitäh! Teile jäävad need sõjapõgenikud ikka hirmsasti kogu aeg ette. Fakt on see, et sõjapõgenikud käivad selle sõjaga kaasas ja nad on sõjaohvrid. Sellest tulenevalt on meil muutunud julgeolekuolukorras ka sõjapõgenikud, keda me peame aitama. Me peame sellega tegelema. Selleks, et me saaksime neid aidata, me peame ka selle jaoks raha eraldama. Aga see 86 miljonit, mis on läinud Siseministeeriumile või mis on see ettepanek, on elanikkonnakaitsele. Meil on põgenikega seotud kulutusi eri valdkondades, sealhulgas Siseministeeriumil, aga ka Sotsiaalministeeriumil. Haridusministeeriumil samuti, sest lapsi on tulnud palju. Nende kulutustega seoses me muu hulgas tuleme välja lisaeelarvega.

Protseduuriline küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Ma palun istungi juhatajal teha ikkagi ettekandjale märkus, et ta ei annaks siin hinnangut ega kargaks küsijale ninna. Mina küsisin täiesti konkreetselt asja kohta, selle kohta, kuidas peaminister vastas, aga tema kargas mulle ninna, et mulle jääb keegi ette. Ei, mulle ei jää mitte keegi ette. Tehke talle märkus, et vastaku küsimustele, mitte ärgu karaku ninna. 

Aitäh! Jah, suhtume kõik austavalt üksteisesse. Ma olen nõus, et kui küsitakse, siis peab vastama. Aitäh! Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud peaminister! Me räägime julgeolekupoliitika alustest ja nende uuendamisest, eriti käesolevas olukorras. Me teame, et julgeolekupoliitika on lai teema. Meil on siin sisejulgeolek, meil on seal välisjulgeolek, siis on armee, sõjavägi, politsei, kapo – loomulikult kõik. Aga seal on ka väga palju muid tegureid, näiteks on seal sotsiaal-majanduslikud tegurid. Pole mingit saladust, et Eesti Vabariigis elab meie seas kümneid tuhandeid Vene riigi kodanikke, kelle suhtumine toimuvasse on teatavasti üsna kriitiline, suhtumine meisse, Lääne-Euroopasse ja ka Euroopa Liitu, ja nad toetavad väga fašistlikku Vene režiimi. Samal ajal on nad meil valijad, nad võtavad osa presidendivalimistest kaudsete võimalustega, isegi nende lapsed on valijad. Nad teenivad siin miljoneid ja on siin meie mugava elu peal. Aga ma küsin selliselt, kas valitsusel on plaanis mingisugused konkreetsed sotsiaal-majanduslikud meetmed, millega ohjata Vene kodanike võimalusi siin rõõmsalt meid negatiivselt mõjutada.

Aitäh! Jällegi, mul ei ole konkreetseid numbreid kaasas, aga minu mäletamist mööda on 340 000 vene keelt emakeelena rääkivat eestimaalast, nendest 60 000 ja midagi – ma võin numbritega eksida, igaks juhuks pärast vaatan järele – on nii‑öelda halli passiga, ja on ka Vene kodanikud. Vene kodanikud Eestis valida ei saa, valida saavad Eesti kodanikud. Kohalikel valimistel saavad valida residendid, see tähendab ka mittekodanikud, kohalike omavalitsuste valimistel. Aga Riigikogu nad valida ju ei saa.

Ma tahan öelda, et venekeelsed [eestimaalased] ei ole kuidagi homogeenne grupp, samamoodi nagu ei ole eestlased homogeenne grupp. Teie valijad ja meie valijad näiteks ei kattu, need ei ole ühesuguste vaadetega inimesed, mis siis, et nad on kõik eestlased. Seetõttu ei tohiks ka venekeelseid inimesi siin kõiki ühte patta panna, et nad kindlasti kõik ühtemoodi käituvad ja kõik seda režiimi toetavad.

Loomulikult on muutunud olukord toonud meile täiesti uued väljakutsed. Aga uuringuid me teeme iga kuu just selleks, et saada aru, mida arvavad erinevad ühiskonnagrupid, sealhulgas venekeelne elanikkond. Eks me jälgime seda pidevalt, kuhu suunas see asi tüürib. Aga jah, ma tahaks öelda, et see ei ole kuidagi homogeenne grupp. Täpselt samamoodi on ju eestlaste hulgas inimesi – te teate ise ilmselt ka neid –, kes arvavad, et see kõik, mis Ukrainas toimub, on vale, tegelikult seda ei ole, ukrainlased ise korraldavad, see on infooperatsioon ja nii edasi. Nii et ma ei paneks kõiki ühte patta.

Mart Helme.

Aitäh! No ma tahaks mõned märkused teha eelmise vastuse kohta. Esiteks, me teame Vene Riigiduuma ja presidendi valimistest, et 90% ja rohkem valivad ikkagi Putinit ja Ühtset Venemaad. Me kõik teame seda, see teadmine on üsna häiriv.

Teine asi on selles, et aga meie ei tea, kui palju on eestlaste hulgas neid, kes kiidavad heaks need koledad asjad, mis praegu Ukrainas toimuvad, sest meie ei korralda seesuguseid küsitlusi. Kui teil on need andmed meile anda, siis andke palun, me oleme väga tänulikud.

Aga küsimus on selles, et praegu me näeme, kuidas Ukraina sündmuste taustal Venemaa legaliseerib oma eelmise sõja, Gruusia sõja tulemusi. Aktiivselt on käima pandud protsess Lõuna-Osseetia ja Abhaasia formaalseks ja lõplikuks ühendamiseks Vene Föderatsiooniga. Kas Eesti valitsusel on sellekohased seisukohad olemas, kas me avaldame protesti, kas me oleme jõuliselt mobiliseerimas lääne ühtsust, et need sammud jääksid Venemaal teostamata? 

Aitäh! Me oleme kogu aeg toetanud Gruusia või Georgia territoriaalset terviklikkust ja need seisukohad ei ole kuidagi muutunud. Neid seisukohti me oleme igal pool esitanud, kõige selle suhtes, mis puudutab Moldovat, Ukrainat, Georgiat. Siin ei ole midagi muutunud ja seda hoiakut me omame.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Te kasutasite siin väljendit "NATO peasekretär on meiega ühes paadis". Kuna seda istungi otseülekannet jälgitakse ka väljaspool parlamendisaali, seda jälgivad inimesed, kellele läheb korda ja pakub huvi meie riigi julgeolek ja kaitsevõime, siis seletage palun täpsemalt lahti. Mida täpsemalt tähendab see väide, et NATO peasekretär on meiega ühes paadis?

Aitäh! See tähendab seda, et NATO peasekretär on sama meelt, et idatiiba tuleb tugevdada, sealhulgas Balti riikide kaitset tuleb tugevdada. Seda see tähendabki.

Alar Laneman, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Nende riigikaitse arengukava lisapakettidega, nende lisavõimekustega üritab valitsus teha otsuseid riigikaitse valdkonnas rohkem reaalsusele vastavaks. Sest tunnistagem, see ei ole hea märk, kui kümneaastane kava peab juba kolme kuu jooksul saama mitu täiendust. Minu küsimus on suunatud sellele õppetunnile. Kui me räägime julgeolekupoliitika alustest ja ka järgmistest riigikaitselistest otsustest, kas teil on võimalik öelda, kuidas te kavatsete seda reaalsusele [vastavust] tagada juba kohe nendes plaanides, otsustes ja kavades, et me ei peaks asju kiires korras täiendama ja ka ümber tegema?

Aitäh! Jah, ühest küljest, ma olen teiega nõus, kui te ütlete, et hea märk ei ole see, et kolme aasta jooksul peab juba kaks täiendust tegema. Need kaks täiendust oleme teinud meie, kes me oleme olnud valitsuses ainult aasta. Tõesti, see ei ole hea märk. Aga ma arvan, et on siiski hea, et me vähemalt need otsused teeme.

Nagu ma ütlesin alguses, julgeolekupoliitika alused me panime just sellel põhjusel pausile, et kõik need asjad uuesti üle vaadata muutunud julgeolekuolukorras, et tõesti ei jääks midagi kahe silma vahele ja ei peaks pidevalt vigade parandust tegema.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetav peaminister! Minu küsimus on selline. Eestis elab üle 4000 Venemaa sõjaväepensionäri. Nad on üldjuhul vanemad inimesed ja loodetavasti endast olulist julgeolekuohtu ei kujuta. Aga neile makstakse Venemaalt Vene Föderatsiooni sõjaväepensioni ja alates 2011. aastast makstakse ka Eestist pensioni. Nüüd on küsimus selline: kas uues olukorras, mil Vene sõjavägi viib läbi agressiooni ja meil on eelarvelisi vahendeid ka mujal vaja, ei oleks õige neile Venemaa sõjaväepensionäridele Eesti pensioni maksmine lõpetada?

Aitäh! Venemaa sõjaväepensionärid saavad oma pensioni Venemaalt. Meil on ju kokkulepped, kuidas meie inimesed, kes on oma aastad välja teeninud Eestis, aga mujal pensionipõlve veedavad, saavad selle raha, ja teistpidi on samamoodi. Mis puudutab Eesti pensioni, siis kõikidel Eestis elavatel inimestel on samad õigused. Need ei ole kuidagi piiratud, vaid need lähtuvad sellest, et Eesti elanikel on ühed õigused. Eesti kodanikul on lihtsalt täiendavalt see õigus, et ta saab valida. Aga sellist plaani, et võtta nendelt pensionäridelt pension sootuks ära, kui nad siin elavad, praegu küll ei ole.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Tahaks nagu Ida-Virumaast rääkida. Ma olen vaadanud natukene üle maailma nii-öelda vene elanikkonda ja neid protsente nii Ukraina kui ka muus kontekstis. Ma vaatan praegu, et me oleme väga selles seltskonnas, mis võib tekitada isu: Krimmis 97%, Donetskis 93%, Luhanskis 89%, Ida-Virumaal 82%. See pilt läheb Transnistria ja paljude teiste territooriumidega, millest te rääkisite, hästi kokku. Kui tõsiselt te olete vaadanud seda Ida-Virumaa võimalikku rahvavabariigi kujunemist, mida praeguses sõjaolukorras Ukrainas on ju plaanitud terve hulk nii-öelda Novorossija aladel, kus vene elanikkonna protsent on madalam või samasugune?

Aitäh! Esiteks jällegi, venekeelsed elanikud ei ole kuidagi homogeenne grupp. Teiseks, Ida-Virumaal, vastupidi, need inimesed, kes on ninaga vastu Venemaad, näevad, kui palju kehvem on elu Venemaal, ja ei soovi mingit vabastamist. Kolmandaks, tegelikult ka küsitluste järgi suur osa venekeelsest elanikkonnast tunneb emotsionaalset sidet eelkõige Eestiga. Nad peavad Eestit oma koduks ja mitte keegi ei soovi sõda oma hoovile. Loomulikult me seda pidevalt jälgime, aga lihtsalt see elatustasemete vahe on niivõrd suur. Need, kes pidevalt käivad teisel pool piiri, näevad eluolu Venemaa pool ja seda standardit [endale] ei soovi.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Julgeolekupoliitika aluseks on teatavasti kaitsekulud ehk rahalised vahendid. Siin me oleme kindlasti ühel meelel. Küsimus on aga selles, et Eesti valitsus andis Eesti Punasele Ristile 3 miljonit eurot Ukraina abistamiseks, aga on tulnud signaale selle kohta, et punane rist on 2 miljonit kandnud hoopis [Rahvusvahelise] Punase Risti peakorterile Kanadas. Miks seda tehti, miks ei oleks võinud seda 2 miljonit, mis läks peakontorile, kasutada hoopis Eesti kaitsekulude suurendamiseks?

Aitäh! Humanitaarabi sellele piirkonnale on ka väga oluline, et inimesed saaksid hakkama. Punane rist on üks humanitaarabiorganisatsioone. Seda, kuidas nad ise seal seda raha kasutavad, te peate küsima nende käest.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Väga kiiduväärt väide, et tervet Eestit tuleb kaitsta, eks, mitte ainult Suur-Tallinna ja Ida-Virumaad. Aga paraku sellest, mis on nüüd planeeritud, ei jätku ka mitte keskmaa õhukaitseks, et tervet Eestit kaitsta, sest oleks vaja palju rohkem kui üks pataljon. Kui te loetlesite neid võimelünki, mida likvideeritakse, siis soomusvõimekust te ei maininud. See on selge, et kui me tahame ikkagi tõesti kaitstud olla, siis me peame paraku kahjuks rohkem kulutama. Kas valitsus on arutanud ikkagi riigikaitselaenu võtmist? Varasematel aegadel on teie valitsus olnud, noh, kuidas öelda, väga paaniliselt selle vastu. Aga kas te nüüd olete jõudnud järeldusele, et seda siiski peaks tegema?

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu liige! Võib-olla valgustan teid, et vähemalt riigieelarves võetakse lihtsalt laenu, ei võeta riigikaitselaenu. Võetakse laenu vajaduste katmiseks, mida ei saa katta nendest vahenditest, mis on olemas. Loomulikult, kui ei ole vahendeid, siis tuleb laenu võtta. Selle vastu ei ole me mitte kunagi olnud. Sellist asja nagu riigikaitselaen ei ole olemas. Esiteks.

Teiseks, te mainisite soomustamist, viitasite, et seda ei tehta. Maaväes viiakse teine jalaväebrigaad soomukitele üle, nii et me seal suurendame kaugtulevõimet ja rajame erinevaid tankitõrjevõimekusi, ka keskmaa tankitõrje relvad [tulevad] jalaväeüksustele, ka lahingumasinaid moderniseerime. Nii et need kulutused me teeme, mis on vaja teha. Me oma otsustes tugineme kaitseekspertidele nii Kaitseväest kui ka Kaitseliidust. Need otsused on tehtud nendega kooskõlas.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te rääkisite just natuke aega tagasi piirivalvest ja piirivalvevõimekusest. Jah, natuke üle kümne aasta tagasi oli meil veel sõjaväestatud piirivalve ja piiriäärne riigikaitsevõimekus oli olemas. Kahjuks teie eelkäijatest kolleegid hävitasid sõjaväestatud piirivalve ja tegid sellest politsei. Rahvusvahelise seaduse järgi politsei sõja ajal teisele sõjaväele vastu hakata ei tohi, ta läheb vangi nagu kriminaalkurjategija, aga mitte nagu sõjavang. Nii et te olete hävitanud ilusa suure sõjaväestatud riigikaitse osa.

Aitäh! Jah, muidugi väga suured sõnad, et oleme hävitanud. Piiriäärne riigikaitsevõimekus on meil täiesti olemas. Aga ma olen teie etteheiteid kuulnud ja teie pinginaabri etteheiteid samamoodi. Igal juhul, kui küsida edasi, siis igasugune piirivalvevõimekus on olemas. Heaks näiteks on kas või see, et meil on suhteliselt kiiresti taastatud piirikontroll, mida Lätil ja Leedul seoses sõjapõgenikega ei ole. Nii et see võimalus ja võimekus on täiesti olemas. Aga jah, olen neid etteheiteid kuulnud.

Hea peaminister, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Kõigepealt Leo Kunnas, palun!

Küsin kohe ka kolm minutit lisaaega.

Palun! Kaheksa minutit. 

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud proua peaminister! See ajaraamistik, mille te olete nüüd valinud, on mõistlik ses mõttes, et aasta lõpu poole me oleme kindlasti targemad kahes asjas: kõigepealt, kas Rootsi ja Soome jõuavad mingi otsuseni või lähenemiseni NATO suhtes või kahepoolsete suhete tihendamiseni USA-ga või mis erinevaid variante on, mis otseselt mõjutavad meie julgeolekupoliitika aluste raami, ja samamoodi oleme ilmselt targemad selles suhtes, mida siis liitlased meile siia paigutavad. Kui me saame targemaks nendes asjades, siis on meil juba lihtsam edasi minna. Aga ilmne eesmärk on meil see, et ikkagi selle koosseisu ajal julgeolekupoliitika alused kenasti uuendada.

Nüüd vaatan järjest mõningaid detaile. Vaataks järgmisena kaitsekulude protsenti. Tegelikult kaks tugevdamispaketti, mis te olete teinud, esimene 380 miljonit ja teine 562 miljonit, teevad kokku 942 miljonit. Kui tuleb keskmaa õhutõrje pakett veel suvel juurde, see on 300–350 miljonit, siis see teeb kokku 1,3 miljardit, mis läheb järgmisesse RES‑i sisse. Siin on ministeeriumi arvestused, mis on veel ilma selle kolmanda paketita, ilma konkreetse summata: tegelikult kaitsekulud 2023. aastal kasvaks juba – me ei tea täpselt SKT‑d – kuskil 2,78%‑le ja 2024. aastal koguni 2,97%‑le. Kui see kolmas pakett tuleb veel juurde, siis nad kasvavad üle 3%. Meil on ka ilmselt mõistlik praegu julgelt välja öelda Poola kombel, et jah, järgmise nelja aasta jooksul me tõenäoliselt tõstamegi need 3%‑ni ja ilmselt edaspidi siis näeme, kas meil on 2,5%. Meil hakkab ju minema kulusid ka nende uute võimekuste ülalpidamiseks. Selge, et see 2% raami lähema paarikümne aasta jooksul enam tagasi ei saa minna. Me võiksime seda julgemini kommunikeerida.

Praegu võiks veel julgelt välja öelda, et sõjaaja kaitsevägi suureneb meil üsna otsustavalt. Maakaitse suurendamiseks tuleb vähemalt 12 500 inimest, mis tähendab seda, et 26 000 inimesega kaitseväe asemel saab meil olema kaitsevägi suurusklassiga 40 000 või natuke vähem. Ka selle numbri võiks paika panna ja välja öelda. See on hea teada meie oma rahval ja sellel on ka selge heidutusfaktor Venemaale ja teavitusfaktor meie liitlastele. Võib-olla Ukraina üks olulisi probleeme oli see, et nad ei suutnud Putinit, Šoigut ja Venemaa kindralstaapi veenda, et ei tasu rünnata. Me võime ise uskuda, et meil on hea riigikaitse, aga kui ida pool nad seda ei usu, siis see üksi ei aita. Me võiksime seda ka julgemini kommunikeerida.

Võimearendustest me rääkisime. Keskmaa õhutõrje on selles mõttes oluline, et kui liitlased meile toovadki midagi, siis nad eelkõige keskenduvad oma üksuste kaitsmisele. Ehk neil ei ole väga palju vahendeid, et kaitsta näiteks meie suurlinnu. Selle Suur-Tallinna ruumi küsimuse ma tõin eraldi välja sellepärast, et Tallinn on umbes nagu Mariupol ja teda on samamoodi võimalik puruks pommitada kas õhust või siis juhul, kui vaenlase reaktiivsuurtükivägi pääseb lähemale kui 90 kilomeetrit. Ukrainas me näeme, et need linnad, mis on kaugemal kui 90 kilomeetrit, on saanud üksikuid täppistulelööke, neil õnnestub pääseda. Tallinna puhul on see küsimus üsna otsustav selles mõttes, milleks keskmaa õhutõrjet on vaja. See läheb suurusklassi umbes 350 miljonit, kui teha pataljon. Aga kui teha kaugõhutõrjepatarei juurde, millest ka juhataja on rääkinud, sel juhul on see juba miljardiklass, aga see on omaette täiesti uue tasandi võimekus. Laskekaugus ja ‑kõrgus on loomulikult mõõtmatult suuremad, aga ka hinnaklass hoopis suurem. Me peaks saama kõik aru ühtemoodi, millest me räägime, et me ei ajaks neid asju omavahel siin segi.

Võib-olla laiapõhjalisest riigikaitsest mõned märksõnad selle kohta, mis silma on jäänud. Siseminister käis eelmine nädal Riigikogus meie komisjonis ja mis jäi silma? Elanikkonnakaitse alal tulevad tõesti mitmed olulised sammud: elanikkonna teavitamine ehk sireenid suurlinnades, ühiskondlike hoonete kasutamine varjenditeks, selle kõige fikseerimine ja paikapanemine. Sellel aastal on päris palju töid seal plaanitud ära teha. Aga mis on probleem? Näiteks ehitusseaduste muutmine ei ole Siseministeeriumi rida, hoopis MKM‑i rida. Meil oleks siiski vaja kohustada ehitusettevõtjaid, kes uusi arendusi teevad ja kortermaju ehitavad. Soomes on standard 1100 ruutmeetrit, sel juhul tuleb ehitada ka varjend, mis loomulikult teeb korteriostjale selle võib-olla 10% kallimaks, aga ega see ei muutu, kui seda mitte kuidagi ei fikseerita. Meil on ka palju nõukogudeaegsed varjendeid ja keldreid. Siin on lihtne, mida saaks teha: korteriühistuid tuleks ka seaduse tasemel kohustada ise neid korda tegema. Ma olen ise oma maja korteriühistu juhatuses ja oleme juba ammu teinud oma vana vabariigiaegse maja keldri korda. Aga ega see muidu ei toimu, kui neid kohustusi ei panda seadusega. See jäi silma.

Veel on jäänud nendest viimase aja arengutest silma kütused. Meil on pool kütusevarust siiani väljaspool riiki. Me näeme ka, et kütusevarud on esimesed, mida mõlemad pooled ära püüavad põletada, et teiselt siin võimalused ära võtta. Meil on kütust vaja siin nii oma vägedele, liitlasvägedele kui ka elanikkonnale. Kaaluge ikkagi seda, et osa kütusevarust hoida maa all. See võib minna mõnevõrra kallimaks. Meil on sellised kütusehoidlad olemas, aga siis peaks loomulikult omanikuga saavutama mõistliku kompromissi, et ei tuldaks mingit hingehinda küsima. Loomulikult tuleb see kallim, aga me ju näeme just viimase paari nädala arenguid. Iga päev me Ukrainast õpime midagi, näeme mingit uut asja, näiteks et kütusevarust, mis on hoidlates, ei ole nii palju abi.

Võiks veel paljust rääkida, aga kokkuvõtteks ma ütlen, et jah, meil on selgelt progressi, aga seda progressi võiks ka julgelt kommunikeerida: sõjaaja kaitsevägi suureneb nii palju, kaitsekulud tõusevad nii palju. Nad tõusevadki, me võiksime otse ja selgelt välja öelda. Ma praegu võib-olla natukese seda nüüd teie eest siin puldist tegin. Tänan!

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Täna me oleme seisus, kus julgeolekuolukord on totaalselt muutunud sõja tõttu Ukrainas või selle eskaleerumise tõttu. See, mis oli piisav või isegi eeskujulik eile, on täna kas ebapiisav või suisa ebarahuldav. Selles mõttes ma panekski fookuse praegu sellele, mis on see piisav riigikaitse tase ja kuhu me peaksime oma julgeolekupoliitika alustes ka jõudma.

Jaa, tõsi, kui ma ka teilt küsisin, siis ega te mu küsimusele ei vastanud, te libisesite suhteliselt elegantselt vastusest mööda, isegi ei vihjanud RES‑ile ja sellele, et võiks ju veel aasta teises pooles seda kaaluda. Hea kolleeg Leo Kunnas praegu avas natukene arutelusid, mis me oleme pidanud riigikaitsekomisjonis, kus on osalenud erinevad ministrid ja Kaitseväe juhataja. Ma ei vaatakski teemat laiemalt, vaid keskenduks just sellele rahastamise poolele, seadmata seejuures kahtluse alla Kaitseväe planeerijaid. Kindlasti ei tiku ma nende mängumaale ütlema, täpselt kui palju kuskil midagi peaks olema, kus mingi väeosa peaks paiknema ja mida nad täpselt peaksid Eesti kaitsmisel kasutama. See on kaitseväelaste pärusmaa ja ma ei kipu praegu sellele mängumaale. Küll olen tõesti seda meelt, et Riigikogu peaks siin ikkagi andma laiemad eesmärgid. Noh, küllap me selleni jõuame, kui me hakkame ka julgeolekupoliitika aluseid arutama.

Kaitseinvesteeringute teema on loomulikult kaitstud riigisaladusega ja ei olegi võimalik kõike siit kõnetoolist rääkida. Aga selle peale on mõeldud ja küllap me saame ka nendes ruumides rääkida detailsemalt, kui seda on vaja. Aga tõesti, hea kolleeg Leo siin juba ütles, kuhu me võiksime jõuda sisemajanduse kogutoodangu kontekstis, sinna 3% peale, ja et kui me haarame ka keskmaa õhutõrje, see kõik kokku annaks investeeringuna ümmarguselt 1,3 miljardit eurot. Ma ütleksin, et ikkagi on seda tänases julgeolekuolukorras ilmselgelt vähe. Vaadates, mis on toimunud Ukrainas, ja hinnates seda, mismoodi on käitunud Venemaa, peab meie samm olema ilmselgelt pikem. Lihtsalt üks näide siia: me oleme lükanud sügisesse arutelud, kas me lahendame oma keskmaa õhutõrje [vajaduse] liitlaste abiga või peame selle investeeringu ise tegema. See näitab mõnes mõttes liialt madalat ambitsiooni. Me võiksime hoopis kaugmaa õhutõrje puhul sedasi [küsimuse] püstitada ja ütelda, et keskmaa õhutõrje me teeme igal juhul ära ja täiendava õhuturbe ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

... täiendava õhukaitse tagame kaugmaa õhutõrje baasil. Meie ambitsioon peab tänases julgeolekuolukorras olema suurem. Vesteldes ka riigikaitseekspertidega, [on selgunud, et] see 1,3 miljardit on loomulikult võrreldes eilse päevaga väga-väga korralik samm edasi, aga tegelikult peaks see samm ulatuma 2–2,5 miljardini, sest ega me ei kata praegu ka ära kõiki vajadusi, isegi mitte, kui me võtame NATO standardite järgi, isegi mitte võib-olla erinevaid võimekusi silmas pidades. Nii et me oleme olnud tublid, aga kui me selles olukorras, kus me täna oleme, tahame oma riiki ja rahvast kaitsta, me peame olema märksa tublimad meie kaitsevõimekuse arendamisel.

Lõpetuseks. Meil ei ole selle diskussiooniga aega oodata, me peame pigem tegema seda arutelu kiiremini ja vajaduse korral neid otsuseid ka, ütleme, selles mõttes täpsustama, et kui on veel vaja mingeid võimekusi juurde, siis tuleme selle juurde veel kord. Aga lükata sügisesse näiteks sedasama keskmaa õhutõrje teemat ... Meie Kaitseministeeriumi ametnikud, meie kaitsejõudude juhid on piisavalt pädevad ja nad ei ole ka päris tühja koha peal täna ja nendel ei puudu plaanid, et nad ei saaks otsustada ja et nad vajaksid väga-väga pikka aega läbianalüüsimiseks. Me peame ka siin oma otsused tegema forsseeritult. Venemaa ei küsi meilt, kas meil on aega või ei ole aega, vaid me peame lihtsalt olema valmis selleks ajaks, kui seal tekivad mingid pöörased mõtted. Loomulikult peaksime esmalt proovima neid heidutada, aga teisalt me peame ikkagi suutma oma riiki kaitsta. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Mina ei ole sõjamees ja Leo on juba üsna palju ära öelnud. Aga viimane kuu on mind aheldanud, nii nagu Afganistani sõja lõppmäng, sõjateemale, kõik ööd kuluvad või vähemalt enamik neist kulub rindeteadete jälgimisele ja analüüsimisele. See puudutab ka Mariupolit, mis on Tallinna-suurune linn ja muuseas elanikkonna koostiselt väga sarnane. Ukrainlasi on seal samapalju kui siin eestlasi, mõlemad linnad on mere ääres ka veel. Meil ei ole Azovstali tehasekompleksi, kus Azovi polgu võitlejad praegu minu andmetel peaksid asuma. Aga siin on need paralleelid. Üks küsimus oli siin Ida-Virumaa kohta, millele peaminister vastas. Väga hea, et muret pole. Aga selle peale saatis mulle üks vaataja, kes meid jälgib, sõnumi ja ütles niimoodi, et Mariupolis on ka väga palju venelasi ja ega nemad ka ei taha Venemaale minna. Aga ometi. Nii et igal juhul tasub tähelepanelik olla.

Me täna hommikul eelarve erikomisjonis kohtusime Ukraina valitsuse paari tegelasega, neid oli ka välisministeeriumist. Nad olid üsna rabedad. Oli näha, et sõda käib, ja küsimus oli, mida Eesti võiks Ukrainale anda. Me ei rääkinud loomulikult mitte sõjavarustusest ja ma ei hakka seda siin ka rääkima, aga sama oluline kui suurtükid, mürsud, kuulivestid ja kõik muu on kütus, millega sõjamasinad liiguvad, vesi, mida inimesed joovad, ja toit, mis natukene kauem säilib. Inimesed on näljas ja janus, 10 miljonit on neid inimesi tänahommikuse seisuga Ukraina valitsuse esindajate jutu järgi. Nad rääkisid, et aidake meid ja Euroopa [aidaku] ka, rääkisid, et oleks vaja 15 000 tonni toitu päevas. 15 000 tonni oli defitsiit tänasel hommikul. Ja 200 000 tonni diislikütust, see on ühe kuu peale. See on see, mida nad vajavad, tänahommikune seis.

Mida nad veel rääkisid, oli see, et Euroopa Liidu riikidel võiks olla igaühel oma nii‑öelda šeflusoblast, keda [varustataks], sest varustamine, nagu ma aru saan, ei lähe kõige paremini ja kõige koordineeritumalt. Ma kuulsin ka – ma ei tea, võib-olla lugupeetud peaminister teab –, et meie sõprusoblast on Žõtomõr. Võib-olla kõik inimesed ei tea seda, mina ei teadnud. See on veidi üle 1 miljoni [elanikuga] oblast Valgevene piiril. Ma ei tea, kui kaugel see asi Eesti sõprusega on. Aga Ukraina valitsuse esindajad rõhutasid – siin on hea koht, ma kasutan seda võimalust peaministrile edasi öelda –, et euroliit peaks seda abi rohkem koordineerima. Nagu ma aru sain, ei ole see abi kuigi hästi koordineeritud. Näiteks vajaks Ukraina Euroopa Liidu kütusevarudest tegelikult 0,25%. 0,25%! Aga ei ole nagu paika pandud, kuidas see tuleb. Sama puudutab ka toidu‑ ja veevarusid. Lihtsad asjad.

Aga jah, kõige olulisem on ... Ma ei saagi öelda, mis on kõige olulisem. Oluline on vastu panna. Kõige olulisem on muidugi meelsus, mitte alla anda. Aga sama oluline kui mürsud ja kuulivestid on ka see, et sul oleks süüa, juua (Juhataja helistab kella.) ja laskemoona loomulikult ja et sõjamasinad liiguksid. Need on sellised momendid, millele ma tahtsin tähelepanu juhtida.

Härra Ernits, kas te vajate lisaaega?

Jah, paluks küll paar minutit.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Vaadates seda kaarti – omal ajal poisina ma armastasin pilte ilmutada, vaatad pimikus, kuidas pilt hakkab ühel hetkel [paberi] peale tulema –, ma olen vaadanud hirmuga seda, mis Ukrainas toimub. Seesama pilt, see Novorossija pilt, sealsamas Musta mere ääres, see hakkab Donetskist ja Luganskist peale, Herson, Nikolajev, Odessa. See pilt on järjest rohkem välja tulnud. Ja seal ootab ju Moldaavia väikene ribakene juba Venemaaga liitumist. See on hirmutav pilt, mis sealt välja tuleb.

Kui tulla tagasi siia meie tanumale, Ida-Virumaale, siis kordan uuesti, et meie protsendid on väga samasugused. Elatustase on meil tõesti kõrgem kui paljudes neis piirkondades, kuhu praegune Venemaa juhtkond on otsustanud sekkuda kaasmaalaste abistamise ülla sildi all. Nii et igal juhul soovin jõudu valitsusele praegusel raskel ajal, ja kasutasin võimalust, et ka Ukraina mitmete kõrgete valitsusametnike palve otse edasi öelda. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head inimesed! Julgeolekupoliitika alused peaksid käsitlema ka ühte olulist ressurssi, mida ei ole võimalik väga laenata. See on inimressurss. Kummaline on see, et mulle inimesed helistavad ja kirjutavad: "Mida ma saan teha?" Me oleme jätnud kõik selle Kaitseliidu peale, aga kas või kõik need Ukraina olukorda kirjeldavad saated või üritused võiks ju avada hoopis teise formaadi: "Mida mina isiklikult saaks ära teha?"

Meil on liiga vähe organiseerunud noori. Ma loetleksin kõigepealt võib-olla skautlikke organisatsioone: skaudid, gaidid, noorkotkad, kodutütred. Need on noorteorganisatsioonid, aga ka seda on vähe. Ma loeksin siia hulka üliõpilaskorporatsioonid. Ma arvan, et päris heal järjel on meil ka mootorrattaklubid. Nendega koostöö tegelikult oli ju üsna edukas Tartus ja ma arvan, et ka mujal kohtades. Hea aktiivne meesterahvas, on kaitseliitlane, abipolitseinik, vabatahtlik päästja, ta sõidab veel mootorrattaga ja võib-olla mängib jalgpalligi. Mine tea, mida ta teeb.

Hando Runnel on öelnud: "Kes sõda soovib, on sõge. Kes rahu loodab, on loll." Mina ei taha öelda, et me oleks üks või teine, aga selline mõte, et just organiseerunud inimesed on kõige tähtsam. Me ei pea häbenema seda, kui meie naaber pidevalt räägib.

Siin on võib-olla mõned mõtted, mida ma olen pikemalt või ka laiemalt tutvustanud. Me võiksime vaadata Kaitseliidu seaduses seda kohta, kus on juttu inimeste väljaarvamisest. Ma olen raudselt seda meelt, et kui inimene 1993. aastal sünnipäeva puhul lasi praksti ühe rahmaka vastu enda puitlage, tegi rikkumise, siis tema meelsus on alles. Ta ei ole täna võib-olla see, kes söösthüppeid suudaks teha, eks ju, aga ta leiaks endale koha.

Ka mina olen läbinud kõrgemad riigikaitsekursused. Seal on alati head ja huvitavad, säravad inimesed, kõigil on meeletu tahe midagi teha. Naisterahvad on jäänud kuidagi tagaplaanile. Neile võib-olla tundub, et kodukaitse ei ole see. Aga mina olen julgustanud. Meil on küberkaitse[üksus]. Meil on noored, kes võiksid juba praegu tegutseda. Kunagi ma alustasin ühe sihukese projektiga, mille nimeks oli tinglikult Space Cowboy, lihtsalt et välja selgitada erksamad noored, kellel on võimekus mingil määral kaasa lüüa.

Ehk valitsusel on võib-olla võimalus nende inimeste puhul, kes on Kaitseliidust läbi käinud ja kes ei ole kõige suuremad roimarid, nende meelevallatused, või mis seal on olnud poisikeseeas, üle vaadata ning need inimesed uuesti kaasata. See on kõige olulisem, et inimene tunneks, et ta on kaasatud.

Ma olen rääkinud enda eakaaslastega. Nad kõik räägivad köögis, ikka siis, kui on pudel kõrval, et oh, kus ma omal ajal panin kalašnikovi kokku nii kiirelt ja naa kiirelt. Ma ütlen, et aga täna on hoopis teised relvad. Sa vaatad täpselt nii, nagu meie vanavanemad vaatavad nutitelefoni: on küll hää asi, aga vaat ei oska nagu miskit teha.

Sellega ma tahan öelda, et me peame inimestele ütlema, et see ei ole mitte treening ja teid ei saadeta mitteoskuslikuks kahurilihaks, vaid see on see, et te oleksite olemas, te tunneksite enda kohust.

Ma võtaksin lisaaega.

Palun! Kolm minutit.

Meenutan, kui Kautla lähedal toimus noorkotkaste laager. Seal siis poisid virisesid ja nina oli neil krimpsus. Ma ütlesin, et ega see Kautla asi ei olekski ju tegelikult selline tragöödia olnud, aga need niinimetatud linnavurledest metsavennad, kes sinna tulid, pidid siis, kui pataljon oli oma töö ära teinud, olema valves, kuid ka nemad tahtsid tädiranda minna. Seetõttu toimusidki siis verised ja ohvriterikkad [lahingud]. Ehk kui sulle on antud ülesanne, siis see tuleb täita.

Meie inimestel ei ole kannatlikkust, meie inimestel ei ole distsipliini. Inimene peab aru saama, mis ülesannet ta täitma peab. Mulle meeldib see mõte, et ohvitser ei saa kunagi anda alluvale seda ülesannet, millega ta ise hakkama ei saa. See on selline lähteülesanne. Vaadake kas või Leo Kunnast, kellest on saamas võib-olla tõeline Eesti inimeste iidol, sellepärast et ta räägib rahulikult ja kui ta kasutab mingit terminit, siis ta kohe ka selgitab. Ta ei tule teadmistega üleolevalt kõigile lajatama: teie ei tea midagi, aga mina tean.

Loen teile lõppu ühe Villu Tamme luuletuse, mis paneb mõtlema: "Üks sõdur võttis pohmas peaga naise / Ja teine päev ta maha tapeti / On sõdurile lõppend vaevad maised / Kuid naisele need alles algasid // Sest naine oli jäänud käima peale / Sest ainsast päevast sellest pulmaööst / Üks elu lõppes teine algas peale / Kuid naisele ei olnd see mingi trööst // Sest ordenid ei täida isa aset / Ja mälestused last ei kussuta / Seepärast naine kuuendat kuud rase / Koos lapsega end ära uputas // Üks sõdur võttis pohmas peaga naise / Ja teine päev ta maha tapeti / Kolm elu seekord korraga sai sõda / Kolm miljonit veel järge ootasid."

Eestis on iga inimene korvamatu väärtus. Me peame nendega rääkima, me peame neid kõnetama, me peame neid kaasama. Meist igaühel on mingi ülesanne. Mina olen juba ealiste iseärasuste tõttu see, keda ei saadeta eesliinile. Aga ma oskan enam-vähem söödavat sööki teha, sellepärast et ma olen ennast peakokaks välja töötanud.

Seega, hea valitsus, usaldage enda inimesi, rääkige nendega, ka sellel keerulisel hetkel, sest meie saadikutena ei saa. See informatsioon, mis meile SITKE‑st tuleb, on viieks aastaks saladuskatte alla pandud, aga inimesed saavad seda ajalehest lugeda. Miks inimesed arvavad, et meie, Riigikogu liikmed, oleme kõige targemad? Me saame selle informatsiooni, see on salastatud, täpselt see, mis on tegelikult juba seitungites olemas. Selle võiks ära parandada. Kas või see: "Maskid ette! Maskid maha!" Meile tuli see teade kell 15.12, aga inimesed helistasid kella 10 ajal: "Kas on nii, et pühapäeval lähevad maskid maha?" Ütlen: "Ei tea. Ja kui see tuleb, siis võib-olla saan öelda, võib-olla ei saa." Sain öelda, see ei olnud vähemalt viieks aastaks saladuskatte alla pandud. Usaldage saadikuid, usaldage Eesti inimesi. Aitäh!

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud peaminister! Kuulasin siin head kolleegi Tarmot. Kuidas see siis oli, et sõda soovib sõge, rahu loodab loll. Runnel muidugi. Mulle tuleb meelde kohe üks teine sentents, mis on ladina keeles: si vis pacem, para bellum. On selle lause ütlejad lollid või sõgedad, ei tea, aga maailm on sellest juhindunud juba väga palju aastasadu.

Nii ta on. Ja mind on [toonud] siia, siia pulti täna ikkagi see muretoon. Sellepärast, et kui ma oma küsimuse austatud peaministrile esitasin, siis ma väga rõhutasin just seda külge, et olukord on meil täna tõesti täiesti eriline seetõttu, et see palju räägitud sõda on paisunud suureks, hakkas ta aastal 2014, aga nüüd on ta paisunud suureks ja olukorda oluliselt muutnud, mitte ainult meie jaoks, vaid kogu maailma jaoks, Euroopa jaoks, kõigi jaoks.

See erakordselt raske ja halb olukord on loonud ka teatud aknad, mida peab kindlasti kasutama. Me rääkisime julgeolekupoliitika aluste muutmisest. Need alused, mis julgeolekupoliitikas olid meil, ütleme, pool aastat tagasi või aasta tagasi, vajavad väga-väga karmi muutmist.

Ma viitasin selle ajaaugule. Nüüd ma seon selle oma küsimusega, mille ma esitasin ka peaministrile. Ma ütlesin niimoodi, et julgeolekupoliitika on hästi lai, me ei räägi ainult sisevektoritest või välisvektoritest, me räägime siin tegelikult ka majanduslikest, sotsiaalsetest küsimustest. Praegune auk võimaldab neid ära kasutada. Tõepoolest, me elame praegu, võiks tinglikult nimetada, sanktsioonide ajastus. Neid sanktsioone kutsutakse esile täiesti teadlikult ja täiesti sihilikult, sihituna. Need on sellised sanktsioonid, millised veel võib-olla aasta tagasi olid mõeldamatud. Oleks kohe hakatud ju rääkima ebavõrdsusest, kiusamisest, kellegi mahasurumisest, aga näete, nüüd on see normaalsus.

Nüüd ma viitan uuesti nendele momentidele, mis on meie ühiskonna valupunktid, mis on loodud minu jaoks tõesti arusaamatutel põhjustel. Aga noh, eks selle taga on ka – ma ei taha hakata siin sildistama – ikka kaua võimul olnud erakonnad, nad on selles süüdi, just selles samas asjas süüdi, et meil on siin samamoodi fašistlikult käituva Venemaa kodanikud, kellest suur enamus toetab seda režiimi, nad teenivad siin miljoneid. Rikkuselt vist Venemaa 16. inimene oli see mees, kellest täna meedia räägib, rõõmsalt tegutseb siin. Needsamad fašistlikult käituva Venemaa kodanikud on relvastunud relvaklubides, nad on valmistunud tänavalahinguteks, nad on valmis.

Ja nad valivad. Peaminister ütles, püüdes mind parandada, et ei, Venemaa kodanikud ei vali. Hea austatud peaminister, valivad küll! Kui me räägime ikkagi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusest, siis seal on nad sees. Me ei saa siin eraldi tuua välja, et Riigikogu nad ei vali, nad valivad kohalikku omavalitsust. See on ka tegelikult meie riigi osa, need on meie riigiorganid. Ja valivad mitte ainult nemad, vaid teie heal tahtel ka nende lapsed, alaealised lapsed.

See on täiesti uskumatu selles olukorras. Ja siis me imestame, mispärast on kuskil meie koolis, teatud piirkonnas koolis üleval Vene poliitikute portreed, mispärast on kommunistlike mõrvarite nimelised tänavad ja miks me seda kuidagi muuta ei saa. 

Aga nüüd ma tulen tagasi teema juurde. Hea peaminister! Teie käes on hetkel see poliitiline teerull, see on teie garaažis. Teil on võimalik see käivitada efektiivselt ja kiiresti, erinevalt meist, kes me oleme opositsioonis. Kasutame nüüd seda auku ära, kasutame neid sihitud ja väga konkreetselt suunatud sanktsioone ja võtame Venemaa kodanikelt ära rea lõbusid. Alates sellest õigusest, et nad siin valida saavad, võtame neilt ära õiguse siin äri teha, õiguse siin mugavalt olla, õiguse relvi kanda, õiguse nende mälestusmärkidele, millega nad kinnitavad ja tõestavad seda, just nagu oleks 9. mai ülitähtis, oluline püha. Meie riigis selliseid pühasid ei ole ega saagi olla. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja oleme arupärimise käsitlemise lõpetanud.

Liigume kolmanda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Kert Kingo, Alar Lanemani, Uno Kaskpeiti, Leo Kunnase, Siim Pohlaku, Rene Koka, Jaak Valge, Merry Aarti, Martin Helme, Anti Poolametsa, Urmas Reitelmanni, Peeter Ernitsa, Henn Põlluaasa, Kalle Grünthali ja Ruuben Kaalepi esitatud arupärimine elanikkonnakaitse kohta. Palun arupärijate esindajana kõnetooli Kert Kingo.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Venemaa on Ukraina vastu agressiooni läbi viinud juba alates 2014. aastast. 24. veebruaril sellel aastal vallandas Venemaa Ukraina territooriumil sõja mõõtmetes, mida pole Euroopas nähtud 1945. aastast alates, sõja, mille ajaline kestus ja lõpptulemus pole veel teada.

Käimasoleva sõja käigus toimunud linnade ja külade pommitamine on tekitanud humanitaarkatastroofi. Venemaa president on ähvardanud NATO liikmesriike. Seega on tänase päeva seisuga reaalne oht igale liikmesriigile.

Kõige selle valguses peame pöörama tähelepanu oma riigi valmisolekule. Kaitsejõudude valmisoleku kõrval on sama tähtis elanike kaitse sõjalise agressiooni korral. Paraku on elanikkonnakaitse jäänud Eestis suures osas paberile ning Eestis ei ole sõja puhuks korras varjendit isegi põhiseaduslikel institutsioonidel, rääkimata kogu rahva varjenditesse paigutamisest. Eesti vedelkütusevaru hoitakse suures osas välismaal ning mereblokaadi korral ei saa seda Eestisse tuua. Eesti Varude Keskus on oma töö algusjärgus. Riigi toiduvaru suurus on 1400 tonni, millega kaetakse elanikkonna toiduvajadused üksnes kolmeks päevaks.

Eesti kriisideks valmisoleku oluline tõstmine on muutunud vältimatuks. Sellega seonduvalt soovib Eesti Konservatiivne Rahvaerakond peaministrilt saada vastust õhuhäiresireeni süsteemide kohta, kaitsevahendite varude ja nende elanikele kättesaadavuse kohta, varjendite arvu ja nende asukoha kohta, hädavajalike ravimite varumise ja hoiustamise kohta, riikliku toiduainete varu kohta hädaolukorra tarbeks, riikliku kütusevaru kohta ja palju muu kohta. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitas arupärimise peaministrile 7. märtsil. Aitäh!

Palun nüüd vastama peaminister Kaja Kallase.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Tõepoolest, Ukrainas käib sõjategevus juba 2014. aastast. Pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal ja sõjategevuse algust Ida-Ukrainas muutus ka elanikkonnakaitse teema Eestis aktuaalseks. Vabariigi Valitsuse otsusega 2015. aasta lõpus moodustati elanikkonnakaitse rakkerühm, mis tegutses 2016–2018, ja varjumise ekspertrühm, mis tegutses 2018. aastal. 2019. aasta alguses kiitis valitsus – see oli Isamaa, Keskerakonna ja EKRE valitsus – heaks varjumise ekspertrühma aruande, milles anti ka soovitus, kuidas varjumise valdkonnaga edasi minna. 2020. aasta märtsis, aasta hiljem, jällegi toonane valitsus, Isamaa, Keskerakond ja EKRE, võttis teadmiseks ülevaate elanikkonnakaitse kontseptsiooni tegevuste elluviimisest. Muu hulgas võttis toonane valitsus teadmiseks, et tähtajaks on täitmata jäänud varjumisvõime arendamisega seotud tegevused. Aga teie valitsus tol korral ei leidnud riigi eelarvestrateegia koostamise protsessis nendeks tegevusteks vajalikku rahastust.

Minu juhitud valitsus on käesoleval aastal langetanud kaks põhimõttelist otsust. Esiteks, jaanuaris suurendasime järgmise nelja aasta kaitse-eelarvet 380 miljoni euro võrra ning märtsis otsustasime lisaks viia järgmise nelja aasta jooksul ellu sõjalise kaitse tugevduspaketi 476 miljoni euro ulatuses. Nii jaanuarikuises kui ka märtsikuises otsuses on rahaeraldised elanikkonnakaitse ja sisejulgeoleku tugevdamiseks, kokku 86 miljonit eurot. Tegemist on rahaeraldistega, millega oleks pidanud tegelema juba paar aastat tagasi, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Nüüd konkreetselt küsimuste juurde. "Kuidas toimub elanike hoiatamine sõjaolukorra puhkemisel?" Koostatavas lisaeelarve eelnõus oleme ette näinud raha elanike hoiatamise süsteemi parendamisele vastavalt elanikkonnakaitse rakkerühma ettepanekutele. Sõjaolukorra puhkemise võimalikkusest hoiatatakse elanikke eelkõige massimeedias. Ukrainas toimuva sõja kogemus on näidanud, et sõja puhkemisele eelneb aeg, kui Eesti ja välisriikide julgeolekuasutused saavad anda piisavalt varajase eelhoiatuse, mille alusel saame oma elanikke teavitada ja anda neile käitumisjuhised. Teavitust saab teha massimeedia, sotsiaalmeedia, SMS‑sõnumite saatmise teel, samuti on võimalik edastada kohalikul tasemel teateid läbi ruuporite politseisõidukitest, droonidelt ja ka kohalike omavalitsuse kaudu.

Teine küsimus: "Millistes Eesti linnades, asulates või alevikes on töökorras õhuhäiresireenide süsteemid?" Eestis on teavituslahendused suurõnnetuste ohuga ettevõtete juures. Need teavituslahendused on mõeldud elanike hoiatamiseks kemikaaliõnnetuse korral, kuid neid sireene saab käivitada ka muu vajaduse puhul. Selliseid ettevõtteid, mille juures asuvad sireenid, on Eestis 56. Need ettevõtted paiknevad Tallinnas, Harjumaal, Ida-Virumaal, Lääne-Virumaal, Pärnus, Tartumaal, Viljandis, Põlvas ja Valgas. Päästeameti hinnangul asub nende ettevõtete sireenide mõjualas umbes 290 000 Eesti elanikku. Lisaks sellele on lõppjärgus riikliku mobiilse asukohapõhise ohuteavituse süsteemi väljatöötamine, mida saame kasutada alates 2022. aasta juunist. See lahendus võimaldab meil väga kiirelt saata kindlas piirkonnas asuvate inimeste mobiilile erinevates keeltes ohuteavitusi ja käitumisjuhiseid ning see on sisukam lahendus kui sireeniga antav häire. See süsteem vajab toimimiseks mobiilsidet. Kindlasti on endiselt vajalik edastada ohuteateid ka massimeedias.

Kolmas küsimus: "Kuidas on korraldatud kaitsevahendite varud ja milline on nende elanikele kättesaadavus?" Vastavalt avaliku teabe seadusele on teave hädaolukorra tagajärgede leevendamiseks vajaliku varu suuruse ja vahendite koguse kohta ning selle kasutusele võtmise ulatuse tingimuste kohta piiratud ligipääsuga. Seega vastan siit puldist üldistatult. Isikukaitsevahendite varu eesmärk on tagada riigi parem valmisolek selleks, et toime tulla raske nakkushaiguse puhanguga. Selle tarbeks hoiame varus haiglate, kiirabi, sotsiaalhoolekandeasutuste ühe kuu kriisiaegse tipptarbimise mahus isikukaitsevahendeid. Riigivarus on välja ostetud kaubana kokku üle 40 miljoni ühiku isikukaitsevahendeid. Eesti varustatus isikukaitsevahenditega on tänaseks väga hea ning kohati räägime isegi ülevarust, kuna mõne tootegrupi varu on eri osapoolte ladudes kokku mitmeks aastaks. Varude keskuse ülesanne on optimeerida riigi isikukaitsevahendite varu ning asendada väljaostetud tooted samm-sammult hulgifirmade ladudes asuva delegeeritud varuga. Selleks, et kohalikud omavalitsused saaksid abistada oma inimesi esmaste evakuatsioonivarudega, oleme julgeolekupaketis ette näinud täiendavad vahendid ka kohalike omavalitsuste kriisikindluse suurendamiseks.

Neljas küsimus: "Kui palju elanikke on võimalik täna paigutada varjenditesse ning kuidas on elanikkonda teavitatud nende asukohtadest?" Sarnaselt Ukrainas hetkel kasutusel olevate lahendustega on Eestis kavas varjumiskohtadena ära kasutada olemasoleva taristu võimalusi. Näiteks, vanad säilinud varjendid, maa-alused parklad, keldrid. Varjumiskoht ei ole spetsiaalne varjend, vaid selle all mõeldakse sobivat hoonet, mis pakub esmast kaitset pommitamise korral. Varjumise ekspertrühm on kaardistanud 75 võimalikku varjumiskohta Tallinnas ja Tartus. Päästeamet on saanud ülesandeks 2022. aasta juuni lõpuks neljas suuremas linnas võimalikud varjumiskohad üle kontrollida, sobivad varjumiskohad tähistada ja teavitada elanikke varjumiskohtade paiknemisest. Juuni lõpus saame öelda, kui palju on meil hetkeseisuga kasutusel avalikke varjumiskohti, kus need asuvad ja kui palju on seal kohti elanikele. Lisaks avalikele varjumiskohtadele on väga oluline rõhutada, et iga elanik peab ka iseseisvalt läbi mõtlema enda kriisideks valmisoleku. Varjumine ei ole alati parim lahendus, vaid Eesti tingimustes on sageli palju parem lahendus elanike jaoks see, kui ohuolukorras liigutakse linnadest hajaasustusega piirkondadesse. Iga elanik peab ka ise mõtlema, kus oleks talle lähim esmane varjumiskoht, näiteks kelder või muu selline koht, kuhu ta saaks ohuolukorras ise evakueeruda. Sealhulgas peab mõtlema lähedaste abistamise peale.

Viies küsimus: "Kuidas on korraldatud hädavajalike ravimite varumine ja hoiustamine?" Sotsiaalministeeriumi sõnul on ravimite hulgimüüjatel kohustus müügiloaga ravimite sisse‑ ja väljaveost teavitada Ravimiametit, kes kannab info oma andmebaasi. Ravimite hulgimüüjad, kelle turuosa moodustab üle 10%, on kohustatud esitama Ravimiametile üks kord nädalas ülevaate ravimite laoseisust. Ravimiamet võib erakorralise meetmena keelata ravimi väljaveo, kui see on vajalik ravimiga katkematu varustuse tagamiseks. Ravimiametis markeeritakse ära ravimid, mille laoseis on väiksem kui varasem ühe kuu keskmine kasutus. Ravimiameti hinnangul tagavad Eesti hulgimüüjate laoseisud enamiku ravimite olemasolu vähemalt ühe kuu ulatuses. Lisaks hulgimüüjate varudele on Eesti 500‑l apteegi tegevusloaga asutusel olemas oma laovarud, mille seisude kohta ametlikke andmeid ei koguta. Teiseks on Sotsiaalministeerium koostöös Ravimiametiga koostanud ja esitanud Eesti Varude Keskusele nimekirja hädavajalikest ambulatoorselt kasutatavatest ravimitest. Kolmandaks on hädaolukorra seaduses sätestatud riigi tervishoiu[valdkonna] varu ning tervishoiuteenuse osutajate ravimite ja meditsiinivahendite tegevusvaru moodustamine ja uuendamine. Nii et riigi tervishoiu[valdkonna] varudes on 240 nimetust ravimeid ja meditsiinivahendeid, mis on planeeritud haiglavõrgu arengukava haiglatele ja kiirabile. Nii riigi kui ka tervishoiuteenuse osutajate tervishoiu[valdkonna] varude olukord on seoses Venemaa sõjalise agressiooniga Ukrainas erilise tähelepanu all.

Kuuendaks: "Kuidas on korraldatud riikliku toiduainete varu hädaolukorra tarbeks?" Eesti toiduga isevarustatuse tase on hea. Meie tootmisettevõtetes, hulgiladudes ja kauplustes on enam levinud toiduainete kaubagruppe mitme kuu tavatarbimise mahus. Lisaks on enamikus Eesti peredes mitme päeva kodune toiduvaru. Riigi toiduvaru on moodustatud 2000. aastate alguses ja seda hoitakse valmistoidu kujul – konservid, kuivained, teraviljatooted, joogid – arvestusega, et varus sisalduv kalorite hulk on piisav kogu elanikkonna toiduvajaduste katteks kolmeks päevaks. Eesti toiduvaru haldab alates mullu sügisest riigiettevõte Eesti Varude Keskus ja riigi toiduvarus on kokku üle 1400 tonni kaupa. Varude keskus on alustanud toiduvaru lepingupartneritega läbirääkimisi ja kuulutanud välja riigihanked, et juba tänavu kevadel valmistoiduvaru mahtu mitmekordistada.

Seitsmes küsimus: "Kuidas on korraldatud riiklik kütusevaru?" Eesti alustas vedelkütusevaru moodustamist 2005. aastal ja soovitud tase saavutati 2010. aastaks. Eesti vedelkütusevaru haldab riigiettevõte Eesti Varude Keskus ja vedelkütusevaru seaduse kohaselt on Eestil kohustus hoida 90 päeva naftatoodete varu. 2022. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eesti vedelkütusevaru kogumaht 253 935 tonni, mis vastab Eesti 90 päeva kütuste tavatarbimisele. Riigi kütusevarudest hoiustatakse Eestis 49%, Rootsis 36% ja Soomes 15%. Varude hoiustamiseks on sõlmitud lepingud 15 Eesti ja rahvusvahelise ettevõttega. Kütusevaru osaline hoiustamine teises Euroopa Liidu liikmesriigis on levinud praktika, mis suurendab riikide omavahelist solidaarsust, aitab vähendada hoiustamiskulusid ja hajutab riske.

Kaheksas küsimus: "Kuidas on korraldatud eelnimetatud varude kiire elanikele toimetamine?" Riigi tegevusvaru võetakse kasutusele Vabariigi Valitsuse otsusel märkimisväärsete varustusraskuste korral, see tähendab olukorras, kus tavapärased tarneahelad enam ei toimi ja ammenduma hakkavad nii ettevõtjate laovarud kui ka tarbijate enda tagavarad. Toiduvaru hoiustavad Eesti ettevõtjad, kellel on kohustus kokkulepitud hulka toitu ja jooke igal ajahetkel oma ladudes hoida. Kriisiolukorras saab riik talle broneeritud varu tootjatelt ja hulgikaupmeestelt välja osta ja oma prioriteetide kohaselt näiteks evakuatsioonikeskustes tarbimisse suunata. Varude keskus teeb varu kättesaadavaks kriisi lahendamise eest vastutavatele asutustele ja organisatsioonidele, kelle ülesanne on korraldada ka toidu vahetute abivajajateni toimetamine. Alternatiivina võib turutõrgete korral lubada varud tarneraskustest põhjustatud toiduainete puudujäägi katmiseks ettevõtetel kasutusele võtta. Sellisel juhul toimib jaotusvõrguna tavapärane tarneahel ja elanikud saavad vajalikku kaupa poodidest. Aga lõplikud otsused sõltuvad kriisiolukorrast.

Kütusevarude kasutusele võtmise aluseks on kas rahvusvaheline otsus globaalsete või piirkondlike tarneraskuste ületamiseks ja vajadus täita Eesti võetud rahvusvahelisi kohustusi või tõsised häired Eestisse tehtavate energiatoodete tarnetes. Eesti-siseste varustamisraskuste korral teeb Eesti Varude Keskus bensiini ja diislikütuse müügipakkumised tänase seisuga üheksale ettevõttele, mille hulka kuuluvad suuremad tanklaketid ning mootorikütuste maaletoojad ja hulgimüüjad. Tarbimisse lubatud kütus liigub kütusefirmade kaudu edasi tanklatesse ja lähtudes kehtivatest lepingutest ka otse suuremate tarbijateni, näiteks elektrigeneraatorite mahutite teenindamiseks. Riigivaru kasutuselevõtul kütuse lõpptarbija jaoks seega midagi ei muutu ja säilib tavapärane varustuskanal.

Üheksandaks: "Kuidas on tegeletud elanikkonnakaitse teemadel inimeste teadlikkuse tõstmisega? Kui palju on läbi viidud elanikkonnakaitse alaseid õppusi?" Elanikkonnakaitse kontseptsiooni alusel on meil alates 2018. aastast olemas peamised sõnumid elanike kriisivalmisoleku tõstmiseks ja nende abil on elanike teadlikkust suurendatud, näiteks Päästeameti trükised, erinevad Päästeameti kampaaniad, lisaks Kaitseliidu Naiskodukaitse mobiiltelefonirakendus, erinevad veebikeskkonnad, nagu olevalmis.ee, kriis.ee. Elanikkonnakaitse õppuseid toimub erineval tasemel igal aastal, kuid üldjuhul on tegemist olnud lauaõppustega. Ministeeriumide ja Vabariigi Valitsuse tasemel toimus viimati elanikkonnakaitse stsenaariumiga õppus 2019. aastal, siis käsitleti ravimite, toidu, sideteenuste ja vedelkütusega tagamise toimimist kriisiolukorras. 2023. aastal on plaanis korraldada üleriiklik kriisiõppus, kus soovime läbi mängida reaalselt elanikkonnakaitsealaseid tegevusi, sealhulgas ulatusliku evakuatsiooni. Aitäh!

Jaa. Nüüd saab küsimusi ka küsida. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Avangu tegite küll inetu, asusite kohe oma sõnavõtu alguses eelmist valitsust kuidagi asjasse segama. Kui ikka tõele näkku vaadata, ma arvan, siis ka teie ei saa eitada, et Reformierakond on kõige pikemalt peale Eesti taasiseseisvumist valitsusvastutust või valitsuskeppi hoidnud erakond. Kui kellelegi peaks otsa vaatama tegemata asjade pärast, siis ikkagi kahjuks teie koduerakonnale. Selle avanguga te kuidagi vastutust enda pealt ära ei saanud veeretada.

Aga ma küsiks koostöö kohta kohalike omavalitsustega. Näiteks Harjumaal Kose vallas on terve Kose aleviku alune sisuliselt üks suur varjend, kuhu mahuks väga-väga palju inimesi. Kas ja kui palju te KOV‑idega koostööd teete sellel teemal, et vanu nõukaaegseid varjendeid kasutusele võtta? Kõige tähtsam, isegi kui nad on KOV‑ide omanduses, siis KOV‑idel ei ole raha, et neid varjendeid ise korrastada. Kas valitsusel on plaanis ka mingeid täiendavaid vahendeid eraldada kohalikele omavalitsustele nende olemasolevate varjendite korrastamiseks?

Aitäh! Kõigepealt teie kommentaarist. Tõesti, julgeolekuolukord muutus drastiliselt 2014. aastal ja pärast seda tegelikult tehtigi rakkerühm ja varjumise ekspertrühm. Tõesti on selle rakkerühma tulemused heaks kiidetud teie valitsuse poolt, kus olid Isamaa, Keskerakond ja EKRE. 2020. aasta märtsis, kui tuldi elanikkonnakaitse kontseptsiooni tegevuste elluviimisest rääkima, siis teie valitsus otsustas, et seda pole vaja rahastada. Need on faktid. Lihtsalt võeti teadmiseks, aga riigi eelarvestrateegias selle jaoks raha ei eraldatud. Need on faktid, millele tuleb otsa vaadata.

Mis puudutab varjendeid, siis tõesti, nagu ma ütlesin, ka lisaeelarvega me eraldame raha selle jaoks, et varjumiskohti märgistada. Varjumise ekspertrühm on kaardistanud 75 võimalikku varjumiskohta Tallinnas ja Tartus. Päästeamet on saanud ülesandeks selle aasta juuni lõpuks neljas suuremas linnas võimalikud varjumiskohad üle kontrollida. Loomulikult, juuni lõpuks peaksime me olema võimelised ütlema, kui palju meil on selliseid avalikke varjumiskohti. Ma kinnitan teile, et kindlasti tehakse kohalike omavalitsustega koostööd, et kõiki selliseid kohti kaardistada ja märgistada, et kui see vajadus peaks olema, inimesed teaksid, mida saab kasutada. Aga varjumiskohad, nagu öeldakse, ei pruugi olla ainult eraldi ehitatud varjendid, need võivad olla ka majade all asuvad keldrid, kõikvõimalikud maa-alused parklad ja sellised kohad. Aga tõsi ta on, et tuleb inimestele teatavaks teha, kus lähim selline koht on.

On tekkinud protseduuriline. Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Ma palun istungi juhatajal juhtida peaministri tähelepanu sellele, et ta asub parlamendisaalis ja lugupidamisest Eesti rahva vastu, kes jälgib tõenäoliselt seda istungit ja neid arupärimisi, ja ka parlamendiliikmete suhtes, mitte nii jultunult valetada eelmise valitsuse kohta.

Jaa, ma oletan, et ta kuulis seda praegu, nii et ma ei hakka üle kordama. Siim Pohlakul on ka protseduuriline. Palun!

Aitäh! Mul on vägagi protseduuriline küsimus. Kuidas käituda protseduuriliselt, kui peaminister ühe küsimuse otsa ära unustab? Ma küsisin ka raha kohta, kas KOV‑idele ka raha antakse. Kas ma peaksin uuesti küsima või kuna ma seda teha ei saa, siis mis saab, kui peaministril üks küsimuse lõik meelest läks?

Ei, teist küsimust küsida ei saa, aga saab näiteks mõnelt fraktsioonikaaslaselt paluda, et ta seda meelde tuletaks. Järgmises küsimuses võib-olla avaneb võimalus saada vastus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Paide linnas on kokku kolm tsiviilkaitsevarjendit pluss lähiümbruses, kaks-kolm kilomeetrit, veel kaks tsiviilkaitsevarjendit, mis on mõeldud vastu pidama ka tuumarünnaku korral. Aga häda on selles, et nad kõik on eravalduses. Olen mõnes käinud asjaga tutvumas. Seal ventilatsioon ei ole enam selline, mis töötaks, seal on muid asju veel ka. Küsimus on selles, kas peaminister on nõus, et eraldab näiteks Paide linnale just konkreetselt nende eraisikute valduses olevate varjendite remondiks rahalised summad, et ohu korral saaks inimesi sinna varjule saata.

Aitäh! Kõigepealt vastan Siim Pohlaku küsimusele. Kohalikele omavalitsustele eraldatakse ka raha just kriisikindluse tugevdamiseks. Sealhulgas on elanike teavitamine, kõikvõimalikud elanikkonnakaitse teemad. Selle peale on ka mõeldud. 

Nüüd tulen konkreetselt erasektori varjendite juurde. Nagu ma ütlesin, Päästeamet kaardistab neid, ta kaardistab ka erasektorile kuuluvaid varjendeid. Tegelikult, kui on tõesti selline olukord, ikkagi lausa sõjaseisukord, siis on ka erasektoril teatud kohustused, mis antud juhul pädevad. Nii et esimeses järgus tegeldakse muidugi kohalikele omavalitsustele, riigile kuuluvate varjumiskohtadega, aga kindlasti on selles kaardistuses ka muud sellised kohad sees.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma küsin toiduvaru kohta. Hädaolukorra seaduses ei ole loetelu "Toiduainetega varustamine". Ma ei tea, mille järgi või kust see tuleb, et meil on seda üldse vaja. Kas on tulemas mingi muu seadus või midagi? Varude keskusel on 1400 tonni, kolme päeva varu. Ega päris [täpselt] ei tea, mis selle 1400 tonni hulgas on. Aga kas kolme päeva varu on piisav praeguses olukorras või peaks selle üle vaatama?

Teine pool on kasvatamise pool. Isevarustatusega meil nii väga hästi ei ole, välja arvatud piim ja teravili. Sealihal on see 75–80%. Veiseliha kõnnib ringi, no seda võib lugeda, muidugi, jah, nii, et kui on vaja, siis ta enam ei kõnni ringi, vaid on varu. Aga just seesama kasvatamise pool, kas selle kohta on midagi mõeldud? Ega meile siis, kui kriisiperiood käes on, kuskilt keegi ei viska toidupakikesi siia alla. See on tegelikult päris tõsine probleem.

Aitäh! Päästeamet on juba üsna mitu aastat inimesi informeerinud erinevate kampaaniate kaudu, et vähemalt seitsme päeva toiduvaru peaks inimestel kodus olema. Tegelikult see on erinev, olenevalt sellest, kas inimesed elavad hajaasustuses või linnas. Hajaasustuses on inimesed paremini varustatud, aga linnas tekib tunne, et poed on ju kõik lähedal ja seetõttu pole vaja koju nii palju varuda. See on üks pool.

Loomulikult on see teine pool ka, see isevarustatuse tase. Teravilja puhul, nagu te ütlesite, on isevarustatuse tase hea.

Kui te küsite, miks peaks üldse nende varudega, toiduvarudega tegelema, siis eks fakt on ju ka see, et Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest tuleb päris suur osa teatud toiduaineid või näiteks toiduainete kasvatamiseks vajalikke väetisi ja see mingit mõju kindlasti omab. Seetõttu nende varudega ongi vaja tegeleda. Isevarustatuse tase, mul on siin kirjas, on hea, aga nagu te ka ise ütlete, on see ühes valdkonnas parem ja teises halvem. Aga varude keskus tegeleb veel sellega, et ikkagi valmistoiduvaru mahtu mitmekordistada, lihtsalt igaks juhuks, et see oleks olemas ja ei peaks selle pärast muretsema.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Hea peaminister! Mulle on viimastel päevadel hakanud avalikust meediast silma sihukene kurb asi, mida on olnud seal korduvalt seoses viimaste sündmustega. Arhitektid räägivad, et nad on aastaid ja aastaid valitsuse poole pöördunud, et oleks vaja seadustada varjumise võimalus uusehitiste puhul, aga seda ei ole arvestatud, sellepärast et ei ole peetud vajalikuks. Tõsi jah, 2014 loodi rakkerühm ja nüüd on võib-olla teistmoodi see asi, aga seda on naeruvääristatud. Sama probleemi on esitanud ka Päästeameti inimesed, et ei ole suhtutud tõsiselt varjumise võimalusse. Siit ongi küsimus, kas valitsusel on plaanis mingi eelnõu välja töötada, mida saab käsitleda niimoodi, et uusehitiste puhul luuakse kohustus varjumise võimaluse loomiseks või midagi sellist.

Aitäh! Eelmise arupärimise juures teie oma fraktsioonikaaslane Leo Kunnas ütles, et kui selle peale mõelda, siis see tähendab, et tõenäoliselt need arendused lähevad kallimaks. See on see valik, mille inimesed peavad tegema. Kui sul on kohustus, siis hoone läheb kallimaks ja selle lõpuks maksavad kinni inimesed. Planeeringud kuuluvad kohaliku omavalitsuse pärusmaale ja selles suhtes, milliseid nõudmisi konkreetsetel aladel esitatakse, kohalik omavalitsus saab seda teha, aga lõpuks maksab selle ikkagi seesama koduomanik ju kokkuvõttes kinni. Nii et praegu ei ole meil plaanis sellist seadusemuudatust välja töötada. Kui te arvate, et see on vajalik, siis me võime seda arutada. Aga kokkuvõtteks: eks praegu ehitushinnad lähevad kõik ju üsna üles ja lõpuks koduomanik peab selle kinni maksma.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Ma katsun ühendada kuidagi eelmise päevakorrapunkti ja selle praeguse. Me ei ole saanud ikkagi päris konkreetseid vastuseid. Kui me räägime elanikkonnakaitsest, siis tegelikult seesama keskmaa õhutõrje, millest on palju räägitud, on muuseas väga oluline ka elanikkonnakaitse seisukohalt, äärmiselt oluline. Tema laskeulatus on 40 kilomeetrit kaugust ja 16 kilomeetrit kõrgust. See oleks meie suuremate linnade kaitse seisukohalt ülioluline, et Tallinnat, Tartut, Pärnut ja nende elanikke ei tabaks Mariupoli saatus. Kui teile on oluline tsiviilelanike elu ja see, et meie linnad ei saaks puruks pommitatud, siis olge hea ja öelge täiesti konkreetselt, millal valitsus eraldab vajalikud vahendid keskmaa õhutõrje muretsemiseks, et sõja korral oleks võimalik elanikke ja tsiviilobjekte tõhusalt kaitsta.

Aitäh! Ilmselt ei viibinud te kogu selle aja siin saalis. Kui ma vastasin eelmisele küsimusele või arupärimisele, ma ütlesin, et valitsus on teinud otsuse nelja kuu jooksul seda hankemenetlust alustada. Miks neli kuud? Sellel põhjusel, et NATO tasemel me teeme otsuseid Madridi tippkohtumise jaoks ja seal tuleb välja, millised võimekused liitlased siia saadavad ja mida ei saada. Sellest tulenevalt peame tegema omad otsused, kas me need hankemenetlused teeme või ei tee ja millises ulatuses me neid teeme. Nii et jah, keskmaa õhutõrje võimekuse väljaarendamise otsus on täiesti valitsuse otsusega tehtud ja sellises ajaraamis.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et varjekohtadena saab kasutusele võtta maa-aluseid parklaid ja uusehitiste maa-aluseid korruseid ning need võimalused on Tallinnas ja Tartus olemas. Väga hea. Aga mida peavad sel juhul tegema näiteks Tapa, Jõhvi või Võru elanikud? Need linnad on ilmselged sihtmärgid vaenlasele, kuna nendes asuvad Eesti Kaitseväe baasid. Elanikke on Võrus ja Jõhvis üle 10 000, Tapal üle 5000. Nendes linnades ei ole suuri massiivseid uusehitisi, kus oleks maa-alused parklad, mida saaks varjendina kasutada. Mida inimesed, kellel ei ole talu või suvilat või ei ole transporti, mis võimaldaks neil kiiresti sinna liikuda, nendes linnades elades peavad tegema või milleks nad peavad valmis olema?

Ma enne ütlesin ja kordan üle, et juuni lõpus saame öelda seda, kui palju meil on avalikke varjumiskohti ka nendes kohtades. Mul ei ole praegu seda infot, seda veel kaardistatakse. Aga ma olen teiega nõus, et juhul, kui selline sõjaline oht peaks olema, on need linnad, mis asuvad kohtades, kus on meie sõjaväeüksused, kindlasti suurema riski all. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teil on kavas ja teil on plaanis ja kohe teeme ja kohe korraldame. Isegi selle raha suunasite alles märtsikuus. Ehk järeldan teie jutust, et enamus tegevusi on hakanud toimuma peale seda, kui meie arupärimine saabus teie postkasti.

Aga minu küsimus on selline. Te siin rääkisite, et teavitamine sõjaolukorra puhkemisel ehk hoiatamine toimub kas mobiili, SMS‑i või teiste teavituskanalite vahendusel. Ma kujutan ette, te pidasite silmas televisiooni ja raadiot. Siis rääkisite, et mõnes piirkonnas tehakse seda valjuhäälditega autode abil. Aga teatavasti on loogiline, et esmajärjekorras võetakse elekter ja mobiilside ära. Kuidas maapiirkonnas hajaasustuse korral toimub inimeste teavitamine, sest valjuhääldiga autoga ühest maakonna otsast, valla otsast teise otsa sõitmine võtab pool päeva ära? Kuidas neid inimesi teavitatakse, kui mobiililevi ei ole ja elektrit ei ole?

Aitäh! Esiteks tahan korrigeerida, et meie tegime juba jaanuaris otsused, et elanikkonnakaitset tuleb tugevdada, riigikaitset tuleb tugevdada. See oli ammu enne seda, kui teie oma arupärimistega üldse tulite. Jällegi pean rõhutama seda, et kuigi kaks korda valitsuses teie ajal [selle teemaga] käidi, ja 2019. aastal valitsus kiitis heaks varjumise ekspertrühma aruande, kus anti ka soovitus, kuidas edasi minna, ei tehtud sellega midagi, ning 2020. aasta märtsis, see on aasta hiljem, võttis teie valitsus teadmiseks elanikkonnakaitse kontseptsiooni tegevuste elluviimise, aga riigi eelarvestrateegias selleks raha ette ei nähtud. Nii et meie oleme teinud need otsused ja oleme selleks ka raha ette näinud.

Kuidas toimub elanikkonna teavitamine? Absoluutselt, see mure on väga õigustatud, nagu te ütlete, et kui elekter läheb ära, kuidas siis inimesed teada saavad. Soovitatakse muretseda needsamad transistorraadiod ikkagi, et sealt infot ammutada, kui see peaks vajalik olema. Aga tõesti, kaugemates paikades ei ole ka muidugi nii suur oht, kui seal on hajaasustus, nii suur oht, et nad just sihtmärgiks on. Sihtmärgid, me näeme Ukraina näitel, on ikkagi seal, kus on kas sõjalised sihtmärgid või kus on väga palju elanikke ja saab teha väga palju kahju. Aga elanikkonna teavitamisega töötame edasi, et neid teavitusvõimalusi juurde luua. Droonidega muideks saab ka hajaasustuses teavitada. 

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! Te mainisite oma ettekandes kaitsevahendeid. Mida te selle all mõtlesite, ega ometi neid näomaske, mida me siiani kandsime? Need ei kaitse ju mitte millegi eest.

Aitäh! Te küsisite kaitsevahendite varu kohta. Tõesti, isikukaitsevahendite varu eesmärk on tagada riigi parem valmisolek, et tulla toime raske nakkushaiguse puhanguga. Need on isikukaitsevahendid: kaitsemaskid, respiraatorid, kitlid, ülikonnad, prillid ja kindad. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Jaa, kahtlemata on väga oluline teha kiiremas korras ära ehitusseadustiku muudatus, mis kohustab uuselamute ehitamisel hakkama ehitama varjendeid, ja loomulikult ka töötada välja riigi meede, et hinna kallinemise tõttu seda toetada. Aga kas te võiksite üle korrata veel selle, kui palju praegu loodavas lisaeelarves on ette nähtud elanikkonnakaitseks vahendeid, et sellega edasi minema hakata? Missuguseid summasid on Päästeamet taotlenud, et esmased toimingud selleks ära teha?

Jaa. 86 miljonit oli Siseministeeriumil. Aga kui suur on sellest nüüd Päästeameti osa? Nii. (Lehitseb pabereid.) Mul siin materjalides ei ole praegu seda informatsiooni, kui suur on sellest Päästeameti osa. Lasen selle teile saata. (Hääl saalist.) Jah.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas käimasoleva varjupaikade kaardistamise käigus vaadatakse üle ka Vene okupatsioonivägede omaaegsed maa-alused punkrid, mis on ehitatud ju tuumasõjavõimalust ette nähes? Betoon teadupärast ei idane ega mädane. Neid oleks võimalik suhteliselt odavalt varjenditeks ümber ehitada.

Aitäh! Ma eeldan, et seda see kaardistus hõlmab, sest see peaks hõlmama kõiki selliseid võimalikke kohti, mis on olemas ja mida on võimalik kasutada. See oleks loogiline, et ka need lähevad sinna hulka.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Kõikide kodaniku‑ või elanikkonnakaitse objektide ja kogu selle süsteemi ülesehitamine on äärmiselt kallis. Selline pikaajaline protsess ei ole ühe päeva küsimus. Olen sellega tegelenud nii maavanemana kui ka juba Tšernobõlis olles ja tean, kuidas see asi käib. Sellepärast on mure väga suur, sest need asjad kipuvad minema niimoodi, et kui meil on kriis või selline olukord nagu täna, siis me vaatame asjale otse näkku ja hakkame kiiresti küsimusi esitama ja seda asja tegema, aga protsess on tegelikult pikaajaline. See protsess peaks minema üle valitsuste, üle aja. See rahaeraldis ja nende [kohtade] ülalpidamine peaks toimuma pikalt. Mul ongi küsimus: kuidas planeerite, et see ei kukuks kokku selle valitsuse lõppemisega?

Aitäh! No mulle tundub küll, et nii riigikaitse kui ka elanikkonnakaitse küsimustes on siin Riigikogu saalis üksmeel, vähemalt nende poliitiliste jõudude seas, kes siin on. Me otsuseid ju teeme ka riigi eelarvestrateegias, mis on nelja aasta peale, et mõelda sellele, et see kõik tõesti ei ole mitte ühekordne, vaid tegelikult pikemaajaline. Seda saavad kõik erakonnad ju järjest valitsuses olles ka tagada.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Te rääkisite erinevate võimekuste planeerimisest ja kaardistamisest, mis puutub varjevõimalustesse. Kas te saaksite öelda mõne sõna, milline on valitsuse eesmärk, milline on ambitsioonitase, mis ajaks, kui palju, mis linnades peab neid varjekohti või päris varjendikohti olema? Kas on võimalik öelda, mismoodi planeeritakse teha erinevatele rünnakutele vastupidavamaks ka kriitilist infrastruktuuri: elekter, vesi? Kas saaksite ka selle kohta midagi öelda?

Aitäh! Juuni lõpus saaks öelda seda, kui palju on hetkeseisu põhjal kasutusel avalikke varjumiskohti, kus nad asuvad ja kui palju on seal kohti elanikele. Sealt edasi saab juba vaadata, mis veel teha tuleb.

Mis puudutab side‑ ja kõikvõimalike muude võimekuste tugevdamist, siis ka selle peale oleme mõelnud. Just selle peale, mis puudutab kübervõimekusi, mis puudutab ka seda, et side toimiks, tanklad toimiksid, elekter toimiks. See tähendab nii kohalike omavalitsuste kriisikindlust kui ka eluliselt oluliste teenuste kättesaadavust, nagu küte, vesi, ka toimepidevaid kriisiruume, sidet nende jaoks täpselt samamoodi, neid tuleb tugevdada, et nad vastu peaks. Me mäletame, kui – ma ei tea, täpselt mitu aastat tagasi – oli Lõuna-Eestis tugev torm. See paljastas, kui haavatavad me selle koha pealt oleme. Tanklas saad kätte kütust ainult siis, kui elektrit on, aga elektrit ei ole. Vett ei saa kätte ega seda, teist ja kolmandat. Tuleb olla vastupidavam. Kusjuures, siin on jälle üks asi, mida ka inimesed ise võivad mõelda ja mis natuke haakub ka selle rohepöördega. Nende väiketootmisvõimsuste loomine majade juurde ka teatud juhtudel aitab. Kui näiteks üleriigiline võrk on maas, siis tootmine oma tarbeks ikkagi toimib. Nii et ka selle peale tasub mõelda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Viimasel ajal on hakatud üsna palju rääkima ja küsima, kas sul on salvkaev ja kelder ja kas sul on mõni maakoht, kus elada, kus on mingi maalapikene. Suuresti puudutab see ikkagi linnarahvast, linna untsantsakaid. Aga kas oskate hinnata, kui palju protsentuaalselt on meie linnaelanikkond valmis, kui näiteks hommepäev peaks tulema midagi sellist nagu Ukrainas, kui vool kaob ja side kaob ja liftid enam ei tööta, bensiini enam ei saa ja süüa ka ei ole?

Aitäh! Kas keegi saab üldse olla tegelikult sõjaks lõpuni valmis? Sa võid mõelda igasuguseid asju, aga siis, kui kõik see juhtub, ma usun, on segadust ikka väga palju. Emotsionaalselt ei saa me keegi selleks tegelikult ennast ette valmistada.

Inimeste valmisolek on erinev. Ma tahan veel kord rõhutada, et praegu ju meile ikkagi sõjalist ohtu otseselt ei ole. Sellist hirmu ei tohiks praegu ka tekkida. Aga samal ajal sellest, et inimesed peaksid oma varusid täiendama, on Päästeamet rääkinud aastaid: see seitsme päeva varu ja vaadake, kas on, ma ei tea, elektrigeneraatorid ja sellised asjad. See ei pruugi olla ainult sõjaolukord, see võib täiesti vabalt olla mingi suurem torm või mingi muu asi, mis lööb süsteemid rivist välja.

Nii et igal juhul tasub need varud üle vaadata. Mingi aeg tagasi oli ju selline uuring, kust tuli välja, et linnainimesed on halvemini valmistunud kui hajaasustuses [elavad inimesed], sest hajaasustuses sul ei ole poodi kõrval ja sa ei arva, et sa iga hetk saad sinna poodi minna, seetõttu on sul ka toitu ja kõike elamiseks [vajalikku] rohkem varutud. Samas kui linnas, kus pood on iga nurga peal, ei pea inimesed vajalikuks varuda. Aga samas, kui näiteks sularaha ei ole kättesaadav või kaardimaksed ei toimi, siis sealt poest, isegi kui see on kaupa täis, on väga raske varusid kätte saada. Seetõttu peaks igaüks ikkagi sellele mõtlema. Päästeametil on lausa ju koduleht, kus on väga näitlikustatult kirjas, kui palju sul peaks koju midagi olema varutud. Ma usun, et selle võiks kõik inimesed üle vaadata. Naiskodukaitsel on ka äpp, mis aitab varuda vajalikku endale koju, et olla paremini valmis.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loomulikult saab elanikkonnakaitse seisukohast olla sõjaks valmis. Vaadakem kas või, mis Soomes on, kus peaaegu terve elanikkonna tarbeks on olemas varjendid, mitte varjumiskohad, millest teie räägite. Need on kaks täiesti ise asja. Meenutagem kas või seda, mis juhtus Mariupoli teatris ja kümnetes muudes sellistes varjumiskohtades. Need annavad inimestele pahatihti ainult moraalset varjet, mitte sisulist.

Aga ma tahan küsida hoopis seda, mida te kavatsete valitsuses ette võtta seoses sellega, et üle-eelmise nädala kolmapäeval kolm teie valitsuse ministrit ei tulnud Riigikokku esinema, ignoreerisid seda, näitasid üles kõige suuremat lugupidamatust Riigikogu suhtes. See on kaugel igasugusest normaalsest praktikast ja tavast. Mida te kavatsete ette võtta?

Aitäh! Esiteks, ma tahan öelda seda, et te esitate seda nii, et see varjendite küsimus on nagu kõige olulisem küsimus. Jah, ongi, aga sellisel juhul, miks te seda kahel korral ei otsustanud, kui teie olite valitsuses? Teie sõnad ja teod ei käi nagu koos. Ühelt poolt te justkui ütlete, et see on kõige olulisem asi, aga teiselt poolt 2019. aasta alguses valitsus, eks ole, kiitis heaks varjumise ekspertrühma aruande. Raha ta selleks ei eraldanud. 2020. aasta märtsis, aasta hiljem, võttis toonane valitsus teadmiseks ülevaate elanikkonnakaitse kontseptsiooni tegevuste elluviimisest, aga raha selleks ei eraldanud. Selles mõttes, et juttu on küll, aga otsuste jaoks, et konkreetselt midagi teha, on vaja raha. Selliseid otsuseid oleme meie teinud juba kaks. Ühesõnaga, tasub lähtuda ikkagi mitte sellest, mida inimesed räägivad, vaid sellest, mida nad reaalselt teevad.

Loomulikult, kõik ministrid peavad väga selgelt austama Riigikogu, käima siin ja vastama Riigikogu küsimustele. Ma usun, et ministrid seda ka teevad.

Protseduuriline, Henn Põlluaas, palun!

Jah, ma tahan pöörata tähelepanu sellele, et peaminister lihtsalt süüdistab, käitub väga inetul kombel. Ka eelmise arupärimise juures, kui me ju kõige paremas koostöövalmiduses tundsime muret meie riigikaitse pärast, me kuulsime jätkuvat tänitamist peaministri poolt, väga inetut. Ka nüüd, kui näidatakse näpuga EKRE valitsuse poole, kes võttis vastu vastavad otsused ja küllap oleks ka raha sinna taha tulnud, ma näitaks äkki hoopis teie peale: kes oli enne seda 17 aastat valitsuses, kas see ei olnud mitte Reformierakond, kes ei teinud absoluutselt mitte midagi? Selle taustal tulla teisi süüdistama on äärmiselt madal, ma ütleks.

Henn, see ei olnud protseduuriline, see on läbirääkimiste osa juba. Mardil on protseduuriline. Mart Helme, palun!

Jah, ma lihtsalt paluksin peaministril mitte vassida ja valetada.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kas valitsus on mõelnud ka sellele plaanile, et meil on nüüd suur hulk sõjapõgenikke, kellele töö leidmine on üsna keerukas, küll aga me saaksime neid rakendada elanikkonnakaitse aspektist vajaliku taristu väljaehitamisel? Need inimesed, kes on tulnud just sõjakoldest, aduvad nende asjade otstarbekust. Kui nad saavad selle eest ka veel vääriliselt tasutud, arvestades, et keskmine palk Ukrainas oli ikkagi 250–280 eurot, siis ma arvan, et meil oleks jaanipäevaks juba midagi reaalselt ette näidata. On valitsus selle peale mõeldud?

Aitäh! Kõigepealt ma lihtsalt ütlen nendele protseduurilistele vastuseks, et ma juhin tähelepanu kuivadele faktidele. Kuivad faktid on need, mis ma ette lugesin. Nendega ei saa vaielda, see ei ole mingi vassimine või valetamine, see täpselt nii on. Vaadake, raha saab eraldada riigi eelarvestrateegiaga, raha saab eraldada riigieelarvega. 2020. aasta märtsis võeti teadmiseks elanikkonnakaitse kontseptsioon, kus olid kõik sellised varjendite ja varjumisvõime arendamisega seotud tegevused sees, riigi eelarvestrateegia arutati pärast seda, riigieelarve toodi valitsusse pärast seda. Need on need kohad, kus saab raha eraldada, näidata, et sõnade taga on ka reaalsed teod. Nii et ma ei vassi mitte kuidagi, vaid juhin tähelepanu kuivadele faktidele.

Nüüd küsimuse juurde. Sõjapõgenike töölerakendamine. Ma iseenesest olen teiega nõus, et mida kiiremini põgenikud pääsevad tööle, seda lihtsam on seda koormust kanda. Millistel töödel saab sõjapõgenikke rakendada? See on rohkem tööandjate küsimus, kellel mingit tööd on pakkuda. Igasuguseid varjendeid eraldi ju praegu ehitama ei hakata, praeguste ehitushindade juures, vaid esialgu on kaardistamine. Teiseks, ma loodan, et teie küsimusest ei saa kuidagi välja lugeda seda, et oleks nagu mõte neid sõjapõgenikke kuidagi rakendada, ma isegi ei tea, mittetasulise tööjõuna. Ma loodan, et see ei olnud selle küsimuse suunitlus.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Saame avada läbirääkimised. Arupärijate poolt kõigepealt Alar Laneman. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Elanikkonnakaitse on igivana teema. Praeguseks tuleb tõdeda, et ignoreerimisest oleme jõudnud vähemalt tunnistamiseni, et meil on siin tegemata tööpõld, ja ollakse valmis astuma esimesed sammud. Aga kuna siin oli juttu ka opositsiooniga koostööst, siis oma sõnavõtu läbivaks mõtteks ma selle koostöö olen ka võtnud ja tahaksin jagada mõningaid hinnanguid ja mõtteid.

Kõigepealt olukorrast. Ei ole mingil juhul võimalik nimetada seda rahuldavaks, seda on tunnistanud nii poliitikud kui ka erinevad ametiisikud. Me näeme, et see kajastub ka elanikkonna murelikus suhtumises, pärimistes. Me näeme, et aeg-ajalt elavneb Päästeamet, teeb teavituskampaaniat, mis inimesel peaks olema tehtud, et olla valmis. Mure on teravnenud Ukraina sõja taustal. Äärmiselt jube olukord avaneb seal okupatsioonialadel.

Kahjuks peab tunnistama, et selles olukorras on kohati ebaselge, kes vastutab. Riiklikul tasandil on need nagu Siseministeerium ja Päästeamet. Aga Ukraina sõja üks kogemusi on, et praktiline töö peab ikkagi toimuma kohaliku omavalitsuse tasandil. Siin, tundub, on palju veel teha. Näiteks Pärnu linnapea, vastates samateemalisele küsimusele, piirdus sellega, et väitis, et tal on kelder olemas, loodetavasti on see ka paljudel teistel inimestel. Aga mida omavalitsus ja omavalitsusjuht teeb? Siin on vaja tugevat harimist.

Üks põhjusi on võib-olla selles, et me küll räägime riigikaitsest laias mõistes, aga põrkudes mingi konkreetse teemaga, me selle laia mõiste unustame kohe ära. Õnneks täna ühes küsimuses mainiti näiteks seost keskmaa õhutõrjega, see on otsene ja esimene kaitseliin elanikkonna kaitsmisel. Veelgi enam, kui riik on kaitstud õhust, on see ka väga tugev argument elanikkonna psühholoogilises kaitses. Nii et pean jälle tõdema, olles jälginud sotsiaalmeediat, kus inimesed annavad sellest teada, et Kaitseväe juhataja kahjuks kohati ei saa aru, et oleks aeg süveneda.

Kui me räägime asja sisulisest poolest, siis on ju tegemist kahetasandilise probleemiga. Üks on reaalne inimeste kaitse sõjavahendite otsese mõju eest ja selle mõju eest, mis kaasneb elukeskkonna purustamisega. Me teame sellist mõistet: elutähtis infrastruktuur. Teine [tasand] ongi keskkond ja inimeste hoidmine selliste ootamatuste eest, kui [hävineb] kogu see maailm, mis neil on olnud, inimesed ei pääse näiteks isegi füüsiliselt keldritest välja. Me saame rakendada inimeste kaitseks evakuatsiooni, füüsilist varjumist, kiiret meditsiinilist abi. Infrastruktuuri puhul on ainult kaks abinõu: tuleb tagada selle kaitstus ja vajaduse korral ka dubleeritus. Ja kui me räägime elanikkonnakaitsest ... 

Kas tohiks võtta lisaaega?

Kolm minutit lisaaega. Palun!

...  siis me võime ju kõik tunnistada, et see aspekt jääb tihti välja ja jääb välja üsna mitmetel, kohati arusaamatutel põhjustel. Üks arusaam, miks tsiviilsektoril ja ka riigiasutustel on vastumeelsus, tegelemaks selle teemaga, on ettekujutus, et see peaks tulema niinimetatud 2% rahast, mis on mõeldud riigi sõjaliseks kaitseks. Unustatakse ära asjaolu, et riigi olulised, eriti elutähtsad funktsioonid on mõeldud ju toimima mitte ainult kuldsel rahuajal. Need on mõeldud toimima niikaua, kui on inimesi, kes nendest sõltuvad. Siin on jälle üks koht, kus valitsus peaks võib-olla jõulisemalt sekkuma.

Järgmine [koht], kus on võimalik kiirelt ja võib-olla mitte nii palju rahalisi vahendeid kulutades olukorda parandada, on vastutavate isikute määramine ja ülesannete täpne jaotus riigis nii riiklikul tasandil kui ka kohalike omavalitsuste tasandil. Ma sissejuhatuses mainisin, et kui Päästeamet ka koroonakriisi ajal näitas, et see toimib, toimib ka juhtimisstruktuur, siis kui me läheme allapoole, algavad mured. Juhtimissüsteemi kehtestamine koos ülesannete jaotusega ja vastutusega, mis peaks olema personaalne, on üks vahend, mis võib palju aidata. Me kõik teame, et nendes valdkondades, kus on eesotsas hakkajad, entusiasmi täis inimesed, asjad arenevad, aga seal, kus on vaja pidevalt tagant tõugata ja kuulata seletusi, miks asju teha ei saa, on mahajäämus.

Suur valdkond, millest on täna korduvalt räägitud, aga kus on ka võimalik saavutada suuri muudatusi, on ehitus ja planeerimiskorra muutmine. Jah, see võib muuta need ehitised kallimaks, on räägitud näiteks 10%‑st. Inimene võtab eluasemelaenu 15 aastaks, ta maksab siis poolteist aastat või kaks kauem. Aga ma arvan, et inimesed tajuvad, et see on nende enda elu ja tervise kaitseks. Muide, selles küsimuses on ka ilmekalt näha, kui tähtis on juhtimine. Kohtumisel komisjonis oli Siseministeeriumi vastus, et sellega tegeleb MKM. Julgen väita, et siis me jäämegi ootama, see ei ole MKM‑i esimene mure. Kui vastutaja on Siseministeerium, siis MKM on toetaja ja Siseministeerium jälgib, et see ka toimiks. Nii et jälle juhtimine ja vastutus.

Ja peamine: soovitaks mitte kaotada aega. Meil on neid auke palju, kus on tegematajätmisi. Ükskõik kust servast me ei alusta, see saab asja ainult parandada. Selleks soovin jõudu. Aitäh! 

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased! Head inimesed, kes te vaatate meie arutelu, ja ka hea peaminister! Veidike meil siin seda pingpongi käib: à la ennast kiitmast ma ei väsi ja kui väsin, siis natuke puhkan ja kiidan edasi. See on üldjuhul rahuajal üsna hea poliitiline debatt, ärapanemine, et kes meist on kõige sõnaosavam. Kuid täna see ei toimi, sest sel hetkel on ikka täiega pekkis, ja ükskõik kui palju me oleme selleks valmistunud, tuleb välja, et nii palju on veel tegemata. Me peaksime mingist piskust alustama. Mina siinkohal soovitan kõigil laenutada Leo Kunnase raamat "Sõda 2023. Taavet. Koljat". Kui seda ütleksid EKRE omad, siis oleks oht, et teevad omale reklaami. Minul oli au ammu-ammu see juba läbi lugeda. See on mõistlik, puudutab kõiki neid küsimusi, millest me oleme siin rääkinud, mida inimene ise saab selleks olukorraks ära teha.

Nüüd aga sellest, mis on meie probleem. Probleem nr 1, Tallinna poiss, nagu ma olen, [on minu arvates see, et] Tallinna Veel on kohustus investeerida üks kilomeeter uut veetrassi, aga samas on meil plombeeritud kinni kõik vanad puurkaevud. Ehk siis, kui meil elektrit ei ole, ei ole meil vett. Aga me inimestena juba ise koosneme 70% veest, meil on vaja vett. Meil on vaja kohe üle vaadata puurkaevude võrgustik kohalike omavalitsuste kaupa. Energia, jah, ka neid kõiki muid asju, võimalusi, sest me näeme, et rohepööre läheb ikkagi kalliks, kui me kõik munad paneme ühte korvi.

Aga minu küsimus on see, kuidas oleks võimalik kaasata uued töökäed, kellele meil ei ole võib-olla päris tööd anda. Siinkohal tuli mul täna meelde minu hea ülikooliõppejõud Mart Helme, kes ühes loengus rääkis CCC‑dest. See oli tsivilisatsioon ja ... Mu inglise keel ei ole kõige parem, ma loodan, et Mart peatub sellel. Aastad olid siis 1933 ja 1934, kui ei olnud tööd, ja siis noortele meestele tehti sellised töölaagrid, kus nad ehitasid kõikvõimalikke taristuid. Ka meil Eestis Laidoner võttis kõik need hoogsad töömehekäed ja nii valmis meil Pirita tee. Täna selleks, et ehitada neid varjendeid, meil on kopad, meil on asjad. See, kui me teeme riigihanke, me saame 2,5 korda kallima ja vahepeal me peame võib-olla seda hankijat vaatama. Ehk minu mõte on see, et meil ei ole vaja Saaremaale ehitada silda, sest see läheb kolm korda kallimaks. Võtame norrakad, nad teevad tunneli ja täpselt selle hinnaga ja garantii nii pikk, kui on.

CCC mõte oli see, et inimesi hoida töös, rakkes. Kujutage ette, kui täna need sõjapõgenikud saaksid appi tulla varjendeid ehitama. Nad näevad nende olulisust päriselt, nad saavad aru, miks nad seda teevad, ja nad saavad selle eest tasustatud. Meil on tulemas ju "Teeme ära!" talgud. Kogukonna tahe on alati suur, kui võetakse asi kätte. Lihtne näide: Tiskre asumis oli vaja üle jõe teha sild, [tehti] projekt, see läks 140 000 krooni maksma, mille peale ettevõtlikud mehed ütlesid, et mida!, läksid ja ostsid 40 000 krooni eest materjalid ja ehitasid silla ise valmis.

Me oleme metsavennarahvas, me oskame ehitada punkreid. Ei ole ju sedasi, et me saame kõik täislakstabamuse. Kas te arvate, et Ukrainas on ka kõik varjendid tehtud tuumapommide jaoks? Me näeme, mis jõhkrus on tegelikult Venemaal, isegi tsiviilelanikele ei halastata enam, ei anta armu. Inimesele, kui ta sünnib siia maailma, antakse võimalus. Täna on meie riigil võimalus kaitsta enda inimesi.

Minu mõte võib olla rumal, aga tasub kaalumist. Meil on see võimalus olemas, et midagigi ära teha. Ma arvan, et me saame esiteks kaasata inimesi, kellele meil ei ole erialast tööd anda, me saame kaasata ka kõiki teisi inimesi. Inimestel on tahe. Vaadake, kuidas naised juba punuvad neid camo'sid, sest inimesed tahavad reaalselt midagi ära teha. Labidas kätte ja kas või pool tundigi teed seda labida-fitness'i, aga sa oled midagi teinud isamaa heaks. Eesti eest! Sind surmani!

Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kolleegid! Ma mõtlesin, et ma kodurahu huvides ei võta täna sõna, ehkki need arupärimised on kõik väga aktuaalsetel, teravatel ja nii minevikku kui ka tulevikku ulatuvalt väga pikaajaliste mõjudega teemadel. Aga paraku vastaja oma sõna otseses mõttes häbematuses provotseeris ja ma ei saa jätta sõna võtmata.

Aasta oli siis vist 2015, me olime esimest korda Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga Riigikogus. Ma ei mäleta, kas oli infotund või oli arupärimine, aga see oli täpselt elanikkonnakaitse teemadel. Esitasime küsimuse nendesamade varjendite kohta tollasele peaministrile Taavi Rõivasele. Tema vastus oli loomulikult lahmiv ja demagoogiline, nagu kõik tema vastused üldreeglina olid. Aga üks lause jäi mulle meelde. See lause kõlas nii: "Eesti ei valmistu sõjaks." Aastal 2015 võib-olla tõesti oli selline tunne, et ajaloo lõpp on käes, rahu on igavene, Ameerika vihmavari, vikerkaarevärviline, on meie kohal ja sealt ükski Vene rakett läbi ei saja. Aga täna on meil aasta 2022 ja olukord on täiesti muutunud. Juba siis, 2015, oleks pidanud valmistuma sõjaks. Taavi Rõivas ütles, et Eesti ei valmistu sõjaks. Kui me olime valitsuses, siis me 2019. aasta oktoobris, kui puhkes see torm Lõuna-Eestis, mis viis ühe katuse alajaama peale, mille tulemuseks oli elektrikatkestus ja kõik sellest tulenev, avastasime, kui halvasti on Eesti Reformierakonna ja tema koalitsioonipartnerite juhtimisel olnud kõikideks kriisideks valmis. Selle unustas peaminister ära, kui halvasti oli Reformierakond Eestit juhtinud, nii et meil kriisivalmidus praktiliselt puudus. Siis hakkas üks õudne siblimine pihta ja selle siblimise tulemusena muutus midagi ka paremuse poole.

Aga siis tuli uus kriis, see oli koroona. Siis selgus veelgi selgemalt, kui halvasti on Eesti riik valmis kriisideks. Meil ei olnud ei näomaske, ei kaitseriietust, ei temperatuuri mõõtmise abivahendeid. Meil ei olnud mitte midagi. Tollane Jüri Ratase valitsus, milles ka meie olime osapool, pidi kõige selle tegematajätmisega palavikuliselt tegelema hakkama. Nii et kui te räägite siin sellest, et aga teie ise ja miks teie ei teinud ja miks te raha ei andnud – andsime küll. Väga palju raha andsime selleks, et Hiinast maske tuua, et käivitada Eestis kaitsevahendite tootmine ja kõik muu, mis sellega seotud oli. Tegime küll.

Nüüd varjenditest. Järjekordne näide, kui küüniliselt avalikkusele valetatakse, ja siis öeldakse, et ei, mina ei valeta. Valetate küll. Varjumiskoht ei ole varjend. Varjumiskoht on see, et no kui vihma hakkab sadama, siis ma lähen kuuse alla, see on ka varjumiskoht. Aga see ei ole katus pea kohal, see ei ole peavari. Varjend on see, kus inimesed võivad ennast tunda suhteliselt turvaliselt, kus on olemas autonoomne elektrivarustus, veevarustus, kanalisatsioon, et inimesed saaksid seal võib-olla väga pikka aega vastu pidada. Muide, meie lõunanaaber Läti on säilitanud, ma ei tea, kas kõik, aga vähemalt enamiku nõukogudeaegsetest varjenditest.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Ja need on täiesti töökorras. Ma olen mitmes käinud. Täiesti töökorras. Sinna tehakse ka ekskursioone. Võtke Läti peaministriga ühendust, äkki ta teeb teile mõne ekskursiooni. Näete ka, kuidas nõukogudeaegsed tankimootorid pannakse käima, et ventilatsioon, elekter ja kõik asjad toimiks. Lätlased hoidsid need korras, aga Reformierakonna valitsus lasi need ära rüüstata, ära lagastada, vett täis valguda ja kõigel muul käest ära minna. Siis tuleb ta siia ja näitab näpuga, et miks teie ei teinud. Aga miks te kõigepealt pasa maha jätsite? Miks? Vaat ma ei tea. Ega teil vastust ei ole. Meie oleme süüdi. Kõikides halbades asjades, mis Eestis on, on EKRE süüdi, vähemalt Kaja Kallase arvates. Aga mina arvan, et teie olete süüdi.

Muide, tulen eelmise arupärimise juurde. Ma ei tahtnud sõna võtta, sest ma mõtlesin, et see kodurahu on nii kallis asi. Te olete täpselt kontraproduktiivset tegevust harrastanud. Olete jälle loonud mingi illusiooni sellest, kuidas te olete taganud Eestile mingisuguse rahvusvahelise kaitse. Mitte midagi te ei ole taganud. See, et te olete Macronide ja Sholzidega musitanud, ei taga Eestile mitte midagi. See on täpselt see, mida Moskva ootab: et teie läheksite nende juurde, vaataksite alandlikult koerasilmadega neile otsa ja usuksite, kui nad ütlevad, et ärge muretsege, meie kaitseme teid, teades samas, et nad Moskvaga üle meie peade sõlmivad kokkuleppeid. Ja siis ei maksa teie kohtumised ja sügavad silmavaatamised mitte midagi. Te olete täpselt seda teinud, mida Moskvas oodatakse. Kahjuks on teil piisavalt palju edevust ja piisavalt palju rumalust, et sellest mitte aru saada. Aga ma olen nii vana mees, et mina saan sellest aru, paraku.

Tulen tagasi elanikkonnakaitse juurde. Kõik need aastad, mis Reformierakond oli võimul, sõdisid kõik Kaitseväe juhatajad ja kõik kaitseministrid keskmaa õhutõrje vastu. Seda võivad meie sõjaväelased kinnitada oma pika kaitseväelise praktika ja tegevuse põhjal. Kõik nad sõdisid selle vastu. Põhjendus oli jälle väga lihtne: meil ei ole seda vaja, selle toovad meile liitlased. Aga kui liitlased ei too? Nüüd ilmub välja keegi, kes ütleb, et Eesti on üha rohkem nagu Iisrael. No ei ole. Iisraelil on raketitõrjesüsteem, mida nad nimetavad raudseks kupliks, ja see raudne kuppel kaitseb Iisraeli territooriumi, kõiki Iisraeli sõjaväebaase ja asustuskeskusi raketirünnakute vastu. Meie ei ole nagu Iisrael, sest meil on Z-tähe-kujulise orava näol Reformierakond. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Täna meil on arupärimine peaministrile elanikkonnakaitse teemadel. Ka sõjalise kaitse puhul on väga oluline see küsimus, mismoodi kaitsta elanikke sõjalise agressiooni korral. Täna esitati kokku üheksa küsimust, kõik erinevatel teemadel, aga ma lühidalt puudutan kahte minu meelest väga olulist küsimust ja püüan siin väikese analüüsi teha, niipalju kui aeg võimaldab.

Kõigepealt tahan teha meie valitsejale sellise märkuse, et varjekohad ja varjendid ei ole üks ja sama asi. Varjend on ikka see, mis on mõeldud elanikkonna kaitsmiseks pommirünnakute vastu. Küsimuses, mille ma esitasin ka meie valitsejale, ma juhtisin tähelepanu, et sellises väikeses linnas nagu Paide on olemas kolm nõukogude ajal ehitatud varjendit ja kaks tükki veel kahe-kolme kilomeetri raadiuses, mis on tegelikult ette nähtud isegi tuumarünnaku puhuks. Häda on selles, et need varjendid on sattunud erakätesse, nad ei ole küll kaotanud oma kaitsevõimet, elanikud saaksid sinna varjuda, aga seal on puudu või vajavad renoveerimist teatud süsteemid, näiteks kas või õhuvahetussüsteem, elekter ja nii edasi. Selge on see, et eraomanik seda tegema ei hakka.

Kui ma küsisin meie valitseja käest, kas on võimalik sinna rahalist eraldist saada, selleks et need varjendid muuta kasutamiskõlblikuks ka elementaarses mõttes, siis ausalt öelda päris konkreetset vastust ei tulnud. Viidati umbmääraselt sellele, et selle aasta juuni lõpuks kaardistatakse võimalikud, valitseja sõnade järgi, varjekohad ära ja siis vaatame, mis edasi saab, sest otsene sõjaline oht meid ei ähvarda. Minu meelest on see väga ebaadekvaatne lähenemine. Sõda tuleb siis, kui tuleb, ja ta tuleb tavaliselt äkki. Meil ei ole vaja praegu teha mingisugust kaardistamistööd, vaid see küsimus on vaja ära lahendada hiljemalt selle kuu lõpuks. Ütlete küll, et see Paide on väike linn, miks sinna nii palju varjendeid on vaja, miks seal elanikkonda kaitsta, ta pole sihtmärk. Aga on ikka küll. Ta asub Eesti keskel, teede ristumiskohal. Pruugib seal ükskõik millisel sõjalisel kolonnil kas või hetkeks peatuma jääda ja see linnake on kohe sihtmärgiks ning siis ei ole enam võimalik vahendeid varjumiseks luua. See peab olema praegu tehtud. Seetõttu, et selle linna elanikkond saaks kaitstud, peab sinna kohe raha eraldama. Meil ei ole vaja siin midagi kaardistada, meil on need kohad teada. See on esmane ülitähtis asi.

Teine küsimus, mis mulle hakkas silma ja on omaette koomiline, on see, kui meie saadikud Kert Kingo ja Uno Kaskpeit uurisid, kuidas on korraldatud elanikkonna kaitsevahendite varud võimaliku sõjaolukorra korral. Vastus oli lihtsalt hämmastav, täielikult meie valitseja tasemel: meil on olemas needsamad kaltsud nakkushaiguste tõrjumiseks ja on olemas kitlid. Nii et, hea Eesti rahvas, me oleme täielikult varustatud kõigi kaitsevahenditega võimaliku sõja ja agressiooni puhuks. Au meie peaministrile! Aitäh!

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Head kolleegid, sõbrad, austatud peaminister! Dies diem docet, öeldi kunagi ladina keeles. See väljend tähendab, et päev õpetab päeva, kogemus annab kogemuse. Viimased päevad, kogemused, mis ma olen saanud viimastel kuudel, tekitavad minus nõutust ja võib-olla hirmugi. Ma ei julge mõelda ootamatustele, mis võivad meid ees oodata, meid kõiki, meie rahvast, seetõttu, et need ootamatused võivad olla väga traagilised.

See tänane arupärimine oli kantud suurest murest, murest meie elanike pärast, inimeste pärast, kes olukorras, mida ma ei taha isegi ette kujutada, võivad sattuda väga keerulisse situatsiooni. Mida me oleme oodanud oma valitsuselt praeguses kriisiolukorras, kus meie rahvas vajab võib-olla kõige tugevamat toetust, nii moraalset, vaimset kui ka füüsilist ja rahalist toetust, olukorras, kus meid ümbritseb tõsine oht?

Kõigepealt see, et rahvas vajab loomulikult kaitset. Mis me siis täna teame? Me saime täna teada, et meil on varjendeid, varjevõimalusi, kaardistatud ära 75 ja eraldatud on 80 miljonit Päästeametile. Muideks, 75 varjendit. Kas te teate, kui palju inimesi peab sinna sisse mahtuma juhul, kui me tahaksime Eesti elanikke sinna sisse panna? Seda on 18 000 inimest varjendi peale. No see on äge varjend, ma ei kujuta ette, kas meil on nii suurt. Okei, nali naljaks, aga mure on ikkagi tõeline. Ma tahan öelda, et asi ei ole võib-olla selles 75‑s, sest nagu ka peaminister ütles, et meil on plaanis veel töötada edasi, valitsusel tähendab, juuni lõpuks me saame teada tegeliku pildi. Oletame, et neid ei ole siis 75, vaid on 75 000, mida iganes.

Aga ma tahan öelda, et minule teadaolevalt, ma väga täpset arvu ei ütle, 70–75% elanikest elavad meil korteriühistutes. Korteriühistud on kortermajad, mis nõukogudeaegse GOST‑i kohaselt tehti sellisena, et nende alumised korrused, keldrikorrused pidid võtma vastu elementaarse löögi, vastu pidama ja majavaringu puhul suutma varjata, kaitsta elanikkonda. Need keldrid, mis toona sellisena rajati, ei ole enam hästi töökorras. Uuemad hooned on ehitatud ilma sellise võimaluseta. Seetõttu, nagu ütles meile Taavi Rõivas, et me ju ei valmistu sõjaks. Ka need olemasolevad on võimalik kuidagiviisi üles putitada, et nad elementaarset [kaitset] saaksid anda. Aga selleks on vaja abi, sellepärast et korteriühistud, kus loomulikult ei ela mitte kõige rikkamad inimesed, on iseenesest sellise ülesande elluviimiseks väga raskes olukorras, aga praegu me peame sellele mõtlema iga tund, iga minut, iga päev. Niisiis: õpetagu päev päeva, nagu ütlesid vanad ladinlased. Kuidagiviisi, palun valitsust, tehke sedasi, et selle kriisi kõrvaldamine ei oleks mitte näiline, vaid see toimuks ka päriselt, tegelikult, et saaks aidata inimesi terves Eestis. Aitäh!

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Elanikkonnakaitse on vaieldamatult selline tuumikosa laiapõhjalisest riigikaitsest. Sellele tähelepanu juhtimine ja selle üle arutamine on praeguses julgeolekuolukorras enam kui asjakohane. On tõsi muidugi see, et me oleme siin teinud ekskursse möödunud aegadesse, aga kui me nüüd ausalt tunnistame, siis eks need õudused, mis meie [silmadele] praegu avanevad Ukrainas, on meid toonud piltlikult öeldes maa peale. Me oleme aru saanud, et see kõik võib ühel hetkel olla ka siin Eestis. On tõesti hea, et me nüüd mõtleme ka selle peale, kuidas oma inimesi kaitsta, kuidas oma laiapõhjalist riigikaitset üles ehitada. Võib-olla ei olegi tähtis täna enam ütelda, kes midagi tegemata jättis, vaid tuleks keskenduda sellele, mis on vaja ära teha.

Ma ei hakka siseministri riigikaitsekomisjonis esitletud elanikkonnakaitse plaani siin ette lugema ja üksikasjalikult arvustama. Ma arvan, et see 44 miljonit ja natuke peale, mis seal on, on selline absoluutne miinimum. Tegelikult ka siseminister ise tõdes, et see ei kata ära kõiki vajadusi. On väga hea, et meil on selline plaan olemas. On väga hea, et valitsus on need otsused teinud. Aga jälle, nii nagu ma ka eelmise päevakorrapunkti juures ütlesin, see samm võiks olla natuke pikem. Võib-olla siin ei ole selle sammu pikkus nii tagasihoidlik kui riigikaitsekulude puhul, sõjaliste kulude puhul, aga siiski. Me teame, et meil on vaja kasvatada inimressurssi ja meil on ka püsikulud sellega kasvamas. See on tegelikult väljakutse.

Millel ma natukene pikemalt peatuks ja mis iseenesest raha nagu ei nõuagi, on meie seadusandlus, mis peaks ka käsitlema just laiapõhjalist riigikaitset ja elanikkonnakaitset. Me teame, et omavalitsused on koostamas üldplaneeringuid. On arusaadav, et elanikkonnakaitse on mõeldav ainult koostöös kohalike omavalitsustega. See eeldab loomulikult väga head koostööd, aga see eeldab ka tõesti omavalitsustele konkreetselt ülesannete andmist. Ma ei oska ütelda, kui palju tänases olukorras on omavalitsused mõtelnud just selles võtmes, nii nagu me siin viimaste päevade ja nädalatega oleme tunnetanud, mis muudatusi on vaja teha. Aga kui me neid üldplaneeringuid kehtestame, siis reeglina kehtestatakse need vähemalt kümneks aastaks. See on see, mis annab omavalitsusele plaani, kuidas linn või vald peaks arenema.

Vaatasin ka planeerimisseadust. Tõepoolest, üldplaneeringu juures me räägime, et see üldplaneering peab sisaldama supelrandade osa ja miljööväärtuslike probleemide lahendusi ning väärtuslikku põllumaad peab kaitsma ja seal on kergteed, mida me rajame ja ... Aga elanikkonnakaitset ...

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega. Palun!  

Elanikkonnakaitset on sealt võimalik otsida ainult siis, kui sa teadlikult lähed vaatama kõige üldisemal tasemel. No nii võid ju igasse asjasse sisse minna. See vajaks kindlasti planeerimisseaduses selgelt lahtimõtestamist, mida me ootame omavalitsustelt üldplaneeringus elanikkonnakaitse osas. See peab olema väga selgelt lahti kirjutatud.

Nüüd teine osa seadusandlusest. Tõepoolest, see on ehitusseadustik ehk varjenditega seonduvad küsimused. Me oleme siin vaielnud, mis on varjend ja kas varje on piisav. Võiks ütelda, tõepoolest, et kuuse all on ka vihma ajal ikkagi parem seista kui päris lagedal. Nii et ei saa ütelda, et see varje ei oleks üldse mitte midagi. Aga siin on meil pikk samm astuda. Tõepoolest, eks me oleme, erinevatel põhjustel tõenäoliselt, jätnud nii mitmedki asjad tegemata, mida meie head põhjanaabrid soomlased on teinud. Või ka Šveitsis, kus elanikkonnakaitse tuleb piltlikult öeldes, võib ütelda, emapiimaga kaasa ja hoonete ehitamisel kõike seda arvestatakse.

Me peaksime kindlasti ka need debatid siin maha pidama, kuidas me paneme siis neid ülesandeid arendajatele, kas koduehitajal on kohustus oma kodus mingi hooneosa teha nii, et see peaks millelegi tugevamale vastu. Kuidas me teatud linna[osa]des, kus mingi hulk elanikke on koondunud – Lasnamäe, Annelinn, veel mõned teised – väga väiksele alale, selle lahendame? Kes need peab ehitama, kes need kulud katab? Lõpuks, sellega peab kaasnema ka teatud sund. Kui omavalitsus annab välja ehitusloa, siis on juba läbi vaieldud ka see projektiosa, projekteerimistingimused on kehtestatud, see on täpselt teada ja me kümne aasta pärast ei tõde, et tõepoolest, 2022 me siin arutasime, aga oleme ikka samas kohas.

Minu meelest me oleme astunud sammu edasi nende õuduste valguses, mis Ukrainas toimub. See rahaline samm võiks küll olla natukene pikem. Aga kindlasti tuleks kohe alustada, ma ütleksin, otsekohe tuleks alustada seadusandluse poole peal ka. See on see, mida me siin saalis, head kolleegid, saame teha. Vaieldamatult on siin ka tänasel koalitsioonil vedaja kohustus. Nendel ei ole põhjust kuhugi peitu pugeda. Aitäh!

Leo Kunnas, palun!

Küsiks kohe lisaaja ära.

Kolm minutit lisaaega. Palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Hea siseminister! Maailmas on tegelikult kaks demokraatlikku riiki, kus elanikkonnakaitsega, võiks öelda, on asjad väga hästi. Need kaks riiki on osalt üllatavad, osalt mitte. Üks nendest on Šveits ja teine on Iisrael. Iisraeli puhul on see arusaadav, Iisrael on oma eksistentsi esimesest päevast peale olnud kogu aeg ohustatud ja elanud sõjatingimustes. Iisraeli esimene eelarve oli selline, tsiteerin kadunud kolleeg Johannest: "90% saab riigikaitse, ülejäänud saavad 10%, saage sellega hakkama." See oli 1948. aastaks. Šveits on selles mõttes üllatav, et Šveits ei ole ju otseselt ohustatud. Aga kust tuleb see inimeste tunnetus, miks nad on kogu aeg tunnetanud seda, et elanikkonnakaitse on tähtis? Nendes kahes riigis on tõesti 100%‑le elanikkonnast kas varjendeid või varjekohti.

Hea kolleeg Henn natuke eksis, kui ta ütles, et Soomes on asjad väga hästi. Soomes on varjekohti ja varjendeid kõigest kahele kolmandikule inimestest. Soomlased on neid ehitanud 1930. aastate lõpust. Soomlased hakkasid neid süsteeme ehitama samal ajal kui meie ehk Hispaania kodusõja ajal, kui toimusid esimesed massipommitamised. 1937–1938 me tegime ju bastionikäigud varjenditeks, tänu millele 1944. aasta pommitamistel jäi päris palju inimesi ellu, kes muidu võib-olla oleksid surma saanud. Me hakkasime samal ajal neid ehitama. Soomlased on kogu selle aja seda vaikselt jätkanud, nad on ehitanud 80 aastat, aga ikka pole suutnud 100%‑le inimestest varjendeid ja varjevõimalusi tagada. Aga samas need riigid, kuidas nad on sellele lähenenud? Ega riik väga palju ise midagi ei ehita, riik kohustab. Riik kohustab ehitajaid, riik kohustab korteriühistuid, riik kohustab omavalitsusi, mõnikord annab ka omavalitsustele raha, aga mitte alati. Need hoovad tegelikult [on sellised], et riik füüsiliselt ise ja oma raha eest palju ei tee, aga ta lihtsalt kohustab, ja need protsessid on väga pikaajalised.

Nüüd ma hüppan korraks aastasse 2002, kui Kaitseväe juhataja oli admiral Kõuts. President Rüütel astus ametisse ja ta pöördus juhataja poole palvega, et tal oleks vaja julgeolekunõunikku. Kuna meil inimesi ei olnud, siis Kaitseväe juhataja määras mind, kes ma olin siis operatiivosakonna ülema asetäitja, kohakaasluse alusel tegema seda tööd 2002. aasta kevadel. Mul toimus presidendiga jutuajamine, kus ta küsis ühe lihtsa küsimuse: kas sõda on võimalik ja millal see võiks tulla? Ma vastasin talle, et jah, sõda on võimalik, ma ei tea, millal see tuleb. Selle järelduse ma tegin loomulikult teise Tšetšeenia sõja põhjal. Siis palus president Rüütel mul teha valitsusele – tollal oli teie isa peaminister – põhjaliku ettekande, mis seis meil on laiapõhjalise riigikaitsega – siis me kutsusime seda totaalkaitseks – ja mida me peaksime tegema. Ma tegin selle ettekande. Mul läks peaaegu terve suvi, kõik õhtud läksid selle tegemiseks, see oli 24 lehekülge salajast teksti ja sel oli üheksa lisa. Kuskilt arhiividest leiab selle nüüdki veel üles. Ma pidasin selle ettekande, mis oli mulle määratud, see oli tervelt 1 tund ja 20 minutit, kuna teemasid oli palju. Ma ei suutnud seda lühemasse aega mahutada. Võib-olla oli see minu viga, et ma rääkisin sellest kõigest liiga palju, aga selle ettekande ma tegin.

Tegelikult mõned etteheited, mis nüüd Reformierakonnale tehti, on asjatud selles mõttes, et põhilised otsused nõukogudeaegse tsiviilkaitsesüsteemi lammutamise kohta tehti palju varem. Põhimõtteline otsus tehti 1993, et me ei jätka nõukogudeaegse tsiviilkaitsesüsteemiga, et me lihtsalt likvideerime selle järk-järgult. Teine otsus oli 1999, kui erastati tollased strateegilised varud, nii halvad või head, kui nad olid, koos nende ladude ja paikadega, kus need varud paiknesid. Selle otsuse kontekstis oli ka näiteks Viimsis paiknevate maa-aluste kütusemahutite erastamine, mille lugupeetud ärimees Endel Šiff ostis umbes 40 miljoni krooni eest. Me kujutame ette selle vara tegelikku väärtust nii tollal kui ka praegu. Kõik need protsessid toimusid ja sellele oli tegelikult lihtne seletus. Valitsus kuulas mind ja ma mäletan seda tunnet, kui ma neile seda ettekannet tegin. Loomulikult, nad ei naernud päriselt, aga nad ei võtnud seda tõsiselt. Nad lihtsalt ei uskunud kõike seda, mis ma neile rääkisin, alates sellest, et sõda võib olla võimalik ja me ei tea, millal see tuleb, ja see valmistumine on väga pikk ja kui me ei tee mingeid asju, siis me ei näe niipea ka mingeid tulemusi. See on inimlik. Tegelikult kogu selle aja jooksul on enamik poliitikuid, riigiametnikke, isegi osa sõjaväelasi olnud veendunud, et sõda ei ole võimalik või seda ei tule või kui ta tulebki, siis on see mingisugune tagasihoidlik hübriidsõjastsenaarium, võib-olla väiksed rohelised mehikesed või mingis ulatuses relvastatud sisekonflikt.

Aga juba teisest Tšetšeenia sõjast alates ... See sõda Ukrainas on oma olemuselt täpselt sama julm, seal tehakse kõiki asju täpselt nii, nagu Vene armee ja riik tegid 1999–2001 Tšetšeenias, ainult mastaap on kümneid kordi suurem. Kõik need asjad on loomulikult andeks antud, lääs on andnud andeks. Need olid ju kas tšetšeeni natsionalistid või siis olid nad islamiäärmuslased, üldiselt nad ei olnud niivõrd tähtsad inimesed, kellele me oleks pidanud tähelepanu pöörama. Ega nüüd ei ole selles mõttes abi üksteisele etteheidete tegemisest, kes mida tegi või kes ei teinud. See on praeguses etapis tühi töö ja vaimunärimine. Lihtsalt, kui me teeme põhimõttelised otsused mingites asjades, siis ega me ka nüüd väga kiiresti neid tulemusi ei näe. Ma tõin soomlaste kohta sellesama näite. Kui täna ehitajaid kohustada midagi ehitama, siis kõik need protsessid on aeglased ja me näeme neid varjenditega maju viie aasta pärast, kümne aasta pärast, kahekümne aasta pärast, kolmekümne aasta pärast. Aga samas, kui me mingeid otsuseid ei tee, siis me neid niikuinii ei näe ja inimesed on palju rohkem ohustatud.

Sellega ma võib-olla võtakski selle teema kokku: on hea, et me oleme teinud esimesed sammud, aga tähtis on hoida seda kurssi ja minna lihtsalt nende otsustega edasi. (Juhataja helistab kella.) Ega siin ei peagi riik nii palju ise tegema, vaid kohustama oma erinevaid subjekte tegema. Aitäh!

Aitäh! Peaminister lõppsõna ei ole soovinud. Rohkem me selle päevakorrapunkti juures läbirääkimisi ei pea.

Läheme edasi tänase neljanda päevakorrapunktiga. See on Riigikogu liikmete Kert Kingo, Ruuben Kaalepi, Merry Aarti, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Paul Puustusmaa, Kalle Grünthali, Peeter Ernitsa ja Henn Põlluaasa 10. veebruaril käesoleval aastal esitatud arupärimine politsei tegevuse kohta. Arupärijate nimel esineb Riigikogu liige Kert Kingo ja vastab siseminister Kristian Jaani. Palun, Kert Kingo!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sündmus ja tegevused, mis ajendasid seda arupärimist siseministrile tegema, toimusid ligemale kaks kuud tagasi ehk 3. veebruaril. Korrakaitseseaduse § 2 lõike 1 kohaselt on korrakaitse avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, ohu kahtluse korral ohu väljaselgitamine, ohu tõrjumine ja avaliku korra rikkumise kõrvaldamine. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on riiklik järelevalve korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. 3. veebruaril 2022 ei juhindunud politsei nendest väärtustest ja seaduses sätestatust. Selle asemel nägime, kuidas politseinikud ründasid inimesi, tõmbasid pikali, andsid ebamõistlikke ja ebaseaduslikke korraldusi, takistasid rahumeelsetel inimestel oma seaduslikke õigusi realiseerida, muu hulgas elementaarset õigust viibida avalikus ruumis. Ühesõnaga, politsei oli ise avaliku korra ja seaduse rikkuja. Ja tulenevalt sellest, mis toimus 3. veebruaril Toompeal, esitasime arupärimise siseministrile ja soovime vastuseid enda esitatud küsimustele, mis puudutavad politsei tegevust rahva suhtes.

Kristian Jaani, palun!

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärimise esitajad! Lähen kohe küsimuste ja vastuste juurde. Nagu Riigikogu liige sissejuhatavalt ütles, see puudutab politsei tegevust 3. veebruaril Toompeal käesoleval aastal. Loen küsimused ette ja vastan igale küsimusele kohe.

Esimene küsimus: "Miks sulges politsei Toompeale viivad tänavad selle asemel, et korraldada parkimist ja liiklust?" Vastus. Käesoleval aastal 3. veebruaril oli autokolonni vormis korraldatud protest, millest ei olnud korraldajad politseid teavitanud ega olnud taotlenud ka avaliku koosoleku korraldamise luba, mida lähtuvalt korrakaitseseadusest [oleks tulnud teha]. Ja teada on, et selline avalik koosolek on alati ka kõrgendatud turvariskiga, kui sellega kaasneb liikluse ümberkorraldamine. Mainitud autodega Toompeale sõitmise üritus tõi Tallinnasse hinnanguliselt ligi 200 sõidukit, mis soovisid pääseda Toompeale. On teada, et parkimiskohtade arv Toompeal on piiratud ning siinsed tänavad kitsad. Just sel põhjusel piiras politsei ajutiselt sinna sõidukitega ligipääsu ning sõna otseses mõttes korraldaski liiklust selle ürituse ajal. Oluline on silmas pidada, et samal ajal toimus Toompeal nõuetekohaselt registreeritud avalik koosolek, millest võttis osa sadu inimesi. Sellises olukorras peab olema alati valmis pakkuma operatiivset ja kiiret abi, kui keegi seda vajab. Seda on täis pargitud kitsastel vanalinna tänavatel keeruline pakkuda. Ja rõhutan siinjuures, et kõigil soovijatel oli kogu päev võimalik liikuda Toompeale jala ja osaleda ka meeleavaldustel, nagu see ongi iga inimese põhiõigus.

Teine küsimus: "Kas kõnealusele sündmusele koostati eelnevalt ohuhinnang? Kelle poolt see koostati? Millised olid tulemused?" 3. veebruari sündmusele oli Politsei‑ ja Piirivalveameti piirivalveosakonna kriisideks valmisoleku büroo koostanud eelhoiatusteabe, kus kirjeldati võimalikke ohte ehk kirjeldati seda, mis on sotsiaalmeedias, ja ka seda, millised olid analoogsed protestid olnud mujal maailmas.

Kolmas küsimus: "Milline on 03.02.2022 Toompea tänavale suunatud politseinikele antud lähteülesanne? Millistest eesmärkidest lähtuti lähteülesande püstitamisel?" Vastus. Lähteülesandeks anti politseiametnikele avaliku korra tagamine ja liiklusjärelevalve teostamine, millega tagada sujuv liikluskorraldus. Toompeale lubati sõidukeid seni, kuni kõik seaduslikud parkimiskohad olid täitunud. Pärast seda lubati Toompeale sõita seal elavatel elanikel ja töötavatel isikutel. Kui Toompea seejärel liikluseks suleti, suunas politsei autod lähedal asuvatesse parklatesse. Jällegi, kõikidel oli võimalik sinna meeleavaldusele minna jala. Ühesõnaga, politsei lähteülesande kohaselt oli eesmärk takistada liiklusseaduse rikkumist, tagada avalik kord ja registreeritud meeleavaldusel osalejate ohutus. Pean silmas neid, kes üleval Toompeal meeleavaldusel osalesid. Tulles tagasi selle juurde, miks on mõistlik ja meeleavalduse korraldajale kasulik teavitada politseid plaanitavast meeleavaldusest, selgitan, et eesmärk on lihtne: nii saab politsei ühtlasi korraldajat nõustada ja juhtida tähelepanu võimalikele ohukohtadele. Kahjuks tuleb tõdeda, et kavatsusest sõita autodega Tallinnas, näitamaks vastumeelsust koroonapiirangutele, politseid ei teavitatud. Politsei oli aga sotsiaalmeedias levinud üleskutsest loomulikult teadlik ning suunas liiklusesse ka rohkem patrulle, et võimalikke rikkumisi ennetada ja neid avastada.

"Milliste kriteeriumite põhjal otsustati sündmusele saadetud meeskonna koosseis ja selle arvuline suurus?" Meeskonna koosseisu ja suuruse üle otsustamisel võeti arvesse ürituse olemust kui sellist, piirkonna suurust, võimalikku meeleavaldusel osalevate inimeste arvu, meeleavaldusega kaasnevaid riske, näiteks ka seda, et lõigatakse ära kiirabi ja päästeteenuse pääsemine Toompeale. Ja kokku osales sellel üritusel, kuhu kolonn liikus erinevatest Eesti punktidest Tallinnasse kokku, circa 40 inimest [korravalvest], sinna juurde veel ka staabi koosseis. Suur osa seal osalenud politseiametnikest olid sellised, kes olid oma igapäevasel graafikujärgsel tööl, aga olid eriülesandega suunatud konkreetselt selle üritusega tegelema.

Järgmine küsimus: "Mille põhjal otsustati kasutatavad erivahendid? Millised erivahendid ja varustus oli sündmusele saadetud meeskonnal? Palun loetelu." Erivahendid, mida politseiametnikud sellistel üritustel kannavad, on midagi sellist, mis neil on põhimõtteliselt igapäevaselt kaasas ja varustusevöö küljes, erivahenditest näiteks sidumisvahendid, käerauad, tulirelvadest on kaasas tulirelv, kellelgi on kaasas gaasirelv või elektrišokirelv. Nii et konkreetselt, spetsiaalselt selle ürituse jaoks mitte mingisuguseid erilisi erivahendeid politseipatrullid ei kasutanud, kaasa ei võtnud. Erivahendite hulgas on näiteks ka teenistuskoer, kes on samamoodi ka iga päev politseinikel patrullis kaasas.

"Milles seisnes Toompea tänaval liikunud inimeste rikkumine? Millist konkreetset seadust ja selle paragrahvi need inimesed rikkusid?" Tänase seisuga on alustatud 55 väärteomenetlust, 37 neist on jõudnud lõpule. 18 rikkumist on veel menetluses, neist 15 on liiklusalased väärteod. Ülejäänutest on üks menetlus karistusseadustiku § 275 alusel, mis käsitleb võimuesindaja solvamist, üks menetlus on karistusseadustiku § 262 "Avaliku korra rikkumine" alusel ja üks menetlus § 264¹ "Avaliku koosoleku pidamise nõuete rikkumine" alusel.

"Kuidas ühtib politsei tegevus 03.02.2022 Toompea tänaval politsei väärtustega nagu inimlikkus ja tarkus?" Vastus. Politsei on alati nõuetekohaselt korraldatud meeleavalduse korraldajatele partneriks, ta ei ole kunagi keelaja või käskija. Aga samas on teatud reeglid kokku pandud, seda nii meeleavaldajatele kui ka üritusel osalejate ja kõrvalseisjate kaitseks. Kui on soov meelt avaldada, tuleb seda teha nii, et meeleavalduse korraldajad jäävad rahule, osalejad jäävad rahule ning rahule jäävad ka need, keda see otseselt ei puuduta. Ja politsei on kõikidele partneriks. Politsei ei vali pooli, aga tagab, et oleks turvaline, sekkub siis, kui selleks on seaduslik alus.

"Kuidas ühtib politsei tegevus kõnealuses intsidendis politsei eesmärkidega – Inimene on kõige tähtsam, kiire ja tark abi ning õigus on jalule seatud?" Kiire ja tark abi ning turvalisus oli inimestele tagatud ning õigus seati siis ja seatakse ka tulevikus jalule. Aitäh! Vastan hea meelega küsimustele.

Küsimusi on. Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tallinna munitsipaalpolitsei ametnikud väidavad, et enne meeleavaldust võeti politseist munitsipaalpolitsei ametiga ühendust, kutsuti inimesed tööle, nii‑öelda välja trahvima ja nii ka sündis. Trahviti inimesi, kes seisid ummikus, kuna liiklus oli politsei poolt peatatud, ja trahviti neid valesti parkimise eest. Küsimus on, kas see oli initsieeritud nüüd politseiametniku poolt või oli tegemist munitsipaalpolitsei juhtide algatusega. Kahtlusi on, sest seda niinimetatud konvoid hakati ju rappima juba väljaspool Tallinna. Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Tallinna munitsipaalpolitsei on politseile kindlasti väga oluline partner, aga nendel ei ole omavahel kuidagi alluvussuhet. Loomulikult saab politsei esitada palveid, et munitsipaalpolitsei oleks ka väljas, oleks nähtaval ja tegutseks vastavalt nendele seadusega antud ülesannetele. Ma ei oska kommenteerida seda, kas inimesi kutsuti välja trahvimiseks. Ma loodan, et ei kutsutud inimesi välja mitte trahvimiseks – ma pean silmas Tallinna linna korrakaitseüksust mupot –, vaid ikkagi kutsuti välja sellepärast, et nad oleksid politseile partneriks ja aitaksid kaasa Tallinnas liikluse sujuvamale korraldamisele. Nii et veel kord: mupo oli kaasatud, aga eesmärgiga tagada see, et oleks liiklus sujuvalt korraldatud ja oldaks nii-öelda politseile partneriks. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te ise olete ka siin korduvalt välja toonud, et politsei ülesanne on liikluse sujuv korraldamine. Tavaliselt, kui Tallinnas on näiteks laulu- ja tantsupidu, siis juba varakult teavitatakse liikluse ümberkorraldamisest ehk suunatakse liiklejad teistesse tänavatesse ja see on kõik kontrolli all. Seekord, nagu te ise ütlesite, oli ka politseile teada, et tuleb palju autosid Tallinna poole. Kas politsei üldse tegeles liikluse ümberkorraldamisega? Teie enda sõnade kohaselt te lihtsalt sulgesite teed. Aga mind huvitab väga, kuna te teatasite sellest, et need teed on kinni pandud ja suletud? Kellele te teatasite? Millisel viisil ja milliseid kanaleid pidi? Kunas see kõik teatavaks sai, et need autod teadsid, et need teed on suletud? Kuidas te sellega tagasite liikluse sujuvuse?

Aitäh küsimuse eest! Küsimuse alguses kõlas viide tantsu- ja laulupeole. Ongi suur erisus, et laulu- ja tantsupeol on olemas konkreetne korraldaja, kes tegelikult teeb ära kogu selle suure töö: liiklusskeemid, liikluskorraldused, võtab omale konkreetseks partneriks turvaettevõtja, kooskõlastab kõik erinevad tegevused teeomanikega, üldjuhul kohaliku omavalitsusega. Selle ürituse kõige suurem miinus oligi see, et korraldajat kui sellist ei olnud. Politsei teadis seda, politsei teavitas sellest ka sotsiaalmeedias korduvalt, nii eelmisel päeval kui ka ürituse päeval rääkis sellest, et võivad tekkida ummikud. Politsei tegeles ka ennetusega väga palju. Ta suhtles nende inimestega, kes sotsiaalmeedias olid justkui need inimesed, kes tegelesid selle autokonvoi korraldamisega. Juba tee peal suheldi nende inimestega, samuti parklates, kus olid kogunemiskohad. Nii et politsei tegeles ennetava tegevusega väga jõudsalt. Ja veel kord, ka selle päeva jooksul anti sotsiaalmeedias korduvalt teada, kus kohas on liiklusummikud ja kuhu ei ole mõistlik mingisugusel ajahetkel autoga tulla. Nii et ma väidan, et politsei tegelikult sisuliselt väga palju sellel päeval tegeleski just liikluse korraldamisega.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab ühe isiku panemist käeraudadesse, kui ta nii-öelda eriüksuslaste poolt oli ümber piiratud ja väljus autost rahulikult ja siis tal pandi käed raudu ja toimetati politseibussi. Seadus sätestab, et käeraudu võib kasutada, kui on alust arvata, et ta ründab teist isikut, osutab korrakaitseametnikele füüsilist vastupanu või kahjustab suure väärtusega varalist hüvet, võib põgeneda või ennast vigastada või tappa. Mina ei näinud küll selles videos, et see inimene oleks vastanud nendele tunnustele, mis juhul seadus lubab käeraudu kasutada. Miks sellel kodanikul pandi käed raudu, kui ta vabatahtlikult tuli välja ja oli valmis sinna bussi minema?

Aitäh küsimuse eest! Korrakaitseseaduses on üks põhilisi ja parimaid põhimõtteid see, et erinevate meetmete valikul on hästi oluline, kuidas konkreetne politseiametnik tunnetab konkreetsel ajahetkel konkreetses kontekstis olukorda. Selle kohta on väga raske vastata minul, seda peab küsima selle konkreetse inimese käest. Temale ongi see õigus korrakaitseseaduse järgi antud. Tema peab hindama väga konkreetselt, milline olukord kohapeal on ja milliseid meetmeid, antud juhul siis erivahendeid ta kasutab. Seekord otsustati kasutada käeraudasid. Ka käeraudade kasutamise kestus on väga konkreetselt reguleeritud, see tuleb fikseerida ja neid tuleb kasutada täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Sel alusel, mis seadus sätestab, oligi [tegutsetud].

Aitäh! Rohkem küsimusi ei näe. Suur tänu ministrile! Nüüd saame avada läbirääkimised. Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Taas on jälle see hetk, kui mul on tõesti väga nördima panev arutada siin politsei tegevust. Ja see politsei tegevus on häbiväärne olnud. 3. veebruar – eelnevalt siin minister ise teatas, et neile oli varakult teada, et autod tulevad. Kindlasti oli neile ka teada, et on selline meeleavalduse vorm, kus osalevadki autod. See on Kanadast pärit. Seda tuletan taas jälle siseministrile meelde, et kõik meeleavaldused ei pea olema registreeritud, võib niisama ka meelt avaldada. Kõik ei pea olema korraldatud, see ei ole seaduserikkumine. Ja nüüd tekib küsimus, kui politseil oli piisavalt informatsiooni, politseile oli teada, et tuleb väga palju autosid, tavapärasest rohkem autosid Tallinna linna ühte kindlasse piirkonda, siis mida võttis politsei selle vältimiseks ette. Mida võttis politsei ette selleks, et tagada linnapildis sujuv liikluskorraldus, et ei oleks häiritud Tallinna linna elanike ja [oleks tagatud] Tallinnas viibivate isikute tavapärane liiklusrütm? Mitte midagi! Politsei lihtsalt sulges tee ehk siis politsei provotseeris. Juhin tähelepanu: politsei teadis, et tuleb palju autosid, ja teadis, mis eesmärgiga nad tulevad. Aga nemad lihtsalt sulgesid tee.

Kui ma nüüd pöördun selle juurde, nagu siin ka minister mainis, et oli registreeritud meeleavaldus Toompeal, täpsemalt ma ei tea, mis tänaval see oli. Jaa, oli küll ja seal ei toimunud mitte midagi, ei juhtunud mitte midagi, kõik oli korrektne. Aga nüüd, kui see meeleavaldus oli läbi ja inimesed tulid jalgsi Toompea mäelt alla, mis siis toimus? Siis hakkaski politsei, kes peaks nendesamade inimeste turvalisuse tagama, peaks korda hoidma, nagu te ise ka rõhutasite, hoopis nende inimestega norima, hakkas neid provotseerima, hakkas nende suhtes füüsilist jõudu kasutama, hakkas neid ähvardama.

Politsei ei tegelenud korra hoidmisega, turvatunde tagamisega, turvalisuse hoidmisega ja sujuva liikluse korraldamisega. Me jõudsime sinna etappi juba politsei tegevust vaadates, et inimene, kes oli sõitnud autoga Toompea mäelt üles, arvestades, et politsei on teavitanud, et liiklus on ümber korraldatud ja need teed on läbimatud, aga nii-öelda valesti parkimise nimetuse all inimene peeti kinni, käed pandi raudu, inimene demonstratiivselt kõigi nähes toimetati antud kohast ära tõenäoliselt politseijaoskonda ja üsna tõenäoliselt arestimajja. Auto võeti politsei valdusesse ja teisaldati ära. See on täielik omavolitsemine. Kuidas selle kohta saab rääkida, et see on korra tagamine, et see on turvatunde loomine? Ei, see on hirmutamine, see on rahva hirmutamine. Mida inimesed pidid arvama? Seal oli väga palju lapsi, väga palju naisi oli. Politsei tuleb sinna mundrites, täiesti relvi täis, hammasteni relvi täis, kõikvõimalikud kohad olid relvi täis, koerad kaasas. Lapsed nutsid hüsteerias. Ma olen näinud neid videosid kõiki. See on üks osa, need olid ilma autodeta inimesed, kelle kallal seal jõhkrutseti.

Teine koht oli autodega, mis olid tulnud sellele meeleavaldusele. Need autod sõitsid Tallinna linnas erinevates kohtades ja politsei selle asemel, et tagada sujuv liiklus, pidas neid autojuhte kinni, tekitades sellega veel suuremaid liiklusummikuid. Absoluutne ebaprofessionaalsus. Ma muidugi ei tahaks siin politseiametnikke süüdistada, sest nemad peavad täitma oma ülemuste käske. Ja siit me jõuame selleni, et mitte politseiametnikud ei ole ebaprofessionaalsed, vaid meie politseijuhid on absoluutselt ebakompetentsed ja soovivad vägivallatseda. Nad on teinud politseist rahva hirmutajad, mitte rahva kaitsjad. Tänaseks päevaks on see kahjuks nii ja seda on tõesti väga kurb vaadata. Aitäh!

 Kalle Grünthal, palun!

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud kolleegid! Austatud siseminister! Tänan teid kõigepealt nende vastuste eest, mis te andsite, aga pean tunnistama, et ausalt öeldes need ei korreleeru nende sündmustega, mis tegelikult toimusid. Kahjuks on läbi peavoolumeedia kujundatud pilt Eesti rahvast, kes osales tollel päeval Toompeal meeleavaldustel, kui tohutust huligaanikarjast, kelle suhtes oli ja on õigustatud kasutada politsei juhtkonna arvates – ma ei pea silmas reapolitseinikke, vaid politsei juhtkonda – neid meetmeid, mida seal kasutati. Aga igal mündil on kaks poolt ja ma tahan väita seda, et tegelikult politsei juhtkonna poolt läbiviidu, nimetame seda ikkagi politseioperatsiooniks, kubises tegelikult seaduste rikkumistest.

Kõigepealt ma juhin lugupeetud ministri tähelepanu [ühele asjale]. Ta viitas siin asjaolule, et oli registreeritud meeleavaldus, mille korraldas Varro Vooglaid, ja siis veel hulk selliseid tegelasi, kes sõitsid autodega Tallinnasse ja soovisid samuti koosolekul osaleda, ja tema leidis, et see oli ilma loata meeleavaldus. Tuletan meelde, hea minister, et te eksite. Nimelt, § 47 põhiseaduses ütleb, et kõigil on õigus ilma eelneva loata rahulikult koguneda ja koosolekuid pidada. See oli põhiseaduslik õigus, mida rahvas tollel hetkel kasutas. Aga läheme edasi.

Edasi on see, et te vastasite küsimusele, mismoodi siis toimetati ja nii edasi, et [sooviti] teed [tõkestada ja] takistada sinna sõidukitega sõitu. Väidan vastu, et politsei juhtkonna läbiviidud tegevus oli seadusega vastuolus. Kõigepealt tuleb liikluskorraldusvahenditega ehk vastavate liiklusvahenditega, märkidega sulgeda sissepääs ja see peaks olema piisav alus. See, et seal seisavad kaks või kolm politseiautot, kes vajadusel sõidavad lihtsalt ninad vastakuti ja takistavad sõidukite läbisõitu, ei ole liikluse korraldamine. Ja kuna ma olen vaadanud detailselt läbi meeletu hulga videosid, siis ma võin öelda seda, et ka seal tehti valikuid. Need autod, kes kandsid Eesti lippu või mingit konvoi sümboolikat, jäeti kõik läbi laskmata. Aga kõik teised, kes liikusid ilma sellise märgistuseta – nendele oli läbisõit lubatud.

Edasi. Minule jäi täielikult arusaamatuks, milles seisnes oht avalikule korrale. Oht avalikule korrale seisneb väga mitmete kriteeriumide [olemasolul] ja samuti on see korrakaitseseaduses sätestatud. On oluline oht, kõrgendatud oht, vahetu oht, ohu kahtlus ja nii edasi. Aga küsimus on selles, milline oli ohuhinnang. Siin kehtestati ka teatud mõttes viibimiskeeld, sest osa inimesi ei lastud päris registreeritud meeleavaldusele. Viibimiskeeld korrakaitseseaduse tähenduses on, et politsei võib keelata isikutel [kusagil] viibimise, kui [see on vajalik] kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks. Seega me peame lähtuma sellisest kriteeriumist, nagu on kõrgendatud oht. Ja mis on kõrgendatud oht, lugupeetud minister? See on oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekitamiseks või siis esimese astme kuriteo toimepanemiseks. Küsiks, hea minister, kas sellistele tunnustele vastas siis see ohuhinnang? Mina väidan küll, et siin on täielikult rikutud põhimõtteliselt seda ohuolukorra hinnangut politsei juhtkonna poolt. Ma rõhutan: politsei juhtkonna poolt. Kui oli selline oht, nagu ma siin kirjeldasin, oleks alati võinud korrakaitseseadusest tulenevalt koosoleku pidamise aega või kohta muuta või koosolek keelata, aga seda ei tehtud. Siin ongi sellest nii‑öelda proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt politsei juhtkond oma planeeringus teinud tohutu suure vea.

Edasi, ma võin väita, et politsei juhtkond oli andnud oma alluvatele käsu provotseerida konflikti rahvaga. Millest ma seda järeldan? Asi on selles, nagu ma oma küsimuses viitasin, et oli probleem ühe kodanikuga, kes üritas sõita oma autoga Toompeale, kuid teda ei lastud läbi. Ja ühel hetkel, kui politsei eriüksus piiras ta ümber ja oli näha ka klaasi purustamise vahendeid politseinike käes, siis mees avas oma auto ukse, tuli rahulikult välja ja sellel hetkel pandi tal käed lihtsalt raudu. Minister Jaani vastas praegu sellele, et see on iga politseiniku sihuke sisetunde asi, kas ta näeb ohtu või ei näe. Aga mis ohtu saab olla kodanikust, kes on ümber piiratud seitsmest-kaheksast eriüksuslasest, ja siis pannakse tal käed raudu? Muide, käeraudu võib kasutada ainult siis, kui on alust arvata, et isik ründab teisi isikuid või korrakaitsjaid või osutab ametiisikule füüsilist vastupanu või tekitab suure kahjustuse varale. Midagi sellist ei olnud. Mina väidan seda, et tegemist oli puhtal kujul seaduse rikkumisega. Seda esiteks. Ja teiseks oli politsei juhtkonna poolt antud käsk provotseerida rahvast samamoodi, nagu seda tehti möödunud aasta kevadistel meeleavaldustel Vabaduse väljakul.

Mitte kunagi ei oleks pidanud seda kodanikku hakkama sealt autoga ära viima, sest selleks puudus vajadus. Kõiki menetlustoiminguid, mida see kodanik seal oma tegevusega rikkus, oleks saanud vabalt protokollida sealsamas politseibussis. See oli puhas provokatsioon lootuses, et selle tagajärjel rahvas tungib neile kallale ja tekib kaitse[refleks] oma inimeste eest. See oli politsei juhtkonna täielik provokatsioon. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleegid! Ma pean tunnistama, et härra ministri vastused olid ladusad, aga tegelikku pilti moonutavad. Ja tegeliku pildi moonutamine hakkas sellest hetkest peale, kui minister väitis, et politsei oli väljas liiklust korraldamas. Politsei ei olnud väljast liiklust korraldamas. Politsei oli väljas ilmselt ülevalt poolt saadud korralduse põhjal liiklust takistamas. Oleks olnud väga lihtne suunata liiklus teatud tänavatele, kas või siinsamas Toompea nõlval Falgi teele, Toompea tänavale, Kiek in de Köki poole. Siia oleks mahtunud, ma kujutan ette, sadakond autot rahulikult parkima. Samuti oleks saanud autod endise kainestusmaja juurde siia Wismari tänava otsa suunata. Seda oleks saanud teha märkidega, seda oleks saanud teha eelneva teavitusega ja seda oleks saanud teha loomulikult ka politseinike heatahtlike juhatustega. "Sõbrad, tahate minna üles Toompeale meeleavaldusele? Autodega sinna sõita ei saa, seal on palju rahvast, me suuname teid praegu parkima sinna, sinna ja sinna." Ei oleks tekkinud niisugust konfliktset olukorda. Millegipärast politsei oma "professionaalse" ohuhinnanguga niisugusi võimalusi ette ei näinud. Ja see paratamatult viib mõtted sellele, mida mainis just Kalle Grünthal, et eesmärk ei olnud mitte ürituse sujuv korraldamine, vaid konflikti provotseerimine ja eelkõige autokonvoi liikmete hirmutamine.

Ma tunnen ka isiklikult mitmeid inimesi, kes sellel üritusel osalesid, nii registreeritud üritusel kui ka mitteregistreeritud üritusel, ja võin kinnitada, et politsei käitus – jällegi ilmselt ülevalt poolt saadud korralduste kohaselt – norivalt, väiklaselt, kiuslikult. Autosid otsiti läbi, et leida põhjust kohapeal ülevaatuse tühistamiseks. Ja siis öeldi: "Aga ilma ülevaatuseta, sõber, sa sõita ei tohi. Mine taksoga, auto jääb siia." Siis tuli mupo või mingi tellitud transpordifirma, kes need autod parklasse ära lohistas. Ja inimestele koostati väärteomenetlused. Kui nad vaidlema läksid, siis veel kangemad menetlused. Ja pandi nad maksma trahve, kes maksis 400 eurot, kes 500 eurot, maksis kinni ka auto parklasse vedamise. See ei olnud, lugupeetud minister, liikluse sujuv korraldamine. See oli kiuslik inimestega tüli norimine, inimeste hirmutamine, inimestel meeleavaldamise tahtmise äravõtmine. Nimetame asju õigete nimedega. Ja tegelikult poliitilist vastutust kannab selle eest minister ja ka peaminister muidugi. Aga meil Eestis on, eriti praeguse, Kaja Kallase öelduna "minu valitsuse" ajal – tal on ikka minu valitsus, meil, ma mäletan, oli meie valitsus, aga temal on "minu valitsus" – selle niinimetatud minu valitsuse ajal ongi saanud kombeks inimeste kiusamine ja hirmutamine.

Nüüd ma teen ühe väikese teemalaienduse. Meil seisab ees 9. mai. Kas politsei teeb ohuhinnangu, milles ta täpselt samamoodi näeb ette erivahendite kasutamise? Ma mäletan, me möödunud nädalal, lugupeetud minister, olime koos ühes telesaates ja seal te ütlesite sellised sõnad, et kui tuleb mingisugune tädikene, Georgi lint rinnas, lilli tooma, siis me vestleme temaga. Aga mis te temaga vestlete? Pange tal käed raudu. Pange tal käed raudu! Lohistage ta minema, konfiskeerige talt kõik lilled ja Georgi lint ja sussid ja patsikummid. Kõik võtke ära! Äkki ta on ohtlik endale. Äkki ta selle patsikummiga teeb endale mingi harakiri. Seda te tegite ju aprillikuus aasta tagasi Vabaduse väljakul. Vaat siis ei olnud mingeid korrakaitseseaduse piiranguid, et ära võtta mingi mannerg, et inimene lohistada politseibussi, ihualasti võtta, kehaõõnsusi kontrollida.

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaks! 

Siis ei olnud mingit probleemi. Ma ei tea, millegipärast eestlastega võib niimoodi käituda. Tegelikult rahumeelsete, tegelikult seaduskuulekate kodanikega võib nii teha. Aga venelastega ei julge hästi, mine tea, äkki Moskvas keegi pahandab, põrutab jalaga vastu maad ja siis siin kukuvad kohe ju lõuad laiali kõikidel. Vaat selline topeltstandard, selline oma inimeste kiusamine – see on see, mis ärritab.

Ja mis juhtus 3. veebruaril? Rahvas ärritus ju selle peale, kui see poiss autost rahulikult välja tuli. Me oleme, ma usun, enamik seda videot näinud, ja korduvalt. Ta sõideti ju karpi. Mina sain aru, et ta tahtis tegelikult Toompealt alla pöörata ja ära sõita. Võib-olla ma eksin. Aga ta sõideti politseiautodega karpi ja siis ta tuli välja, sest politseinikud ähvardavalt lähenesid sinna. Oli oht, et ta auto klaas lüüakse puruks. Ja siis pandi tal käed raudu. No miks? Miks te ei vestelnud temaga? Miks te ei vestelnud temaga?! Miks te ei kuulanud ära, mida ta ütleb? Ta oleks teile, politseinikele, võib-olla öelnud: "Sõbrad, jah, eksisin. Olin natuke uljas. Laske, ma sõidan nüüd siit minema." Oleksite lasknud tal ära sõita ja ei oleks olnud lumekuulidega politsei tulistamist. Ajakirjanduslikud liialdused, aga nii on. Lumekuulid lendasid. Oh te vaesed politseinikud küll!

See on selle arupärimise mõte. Lugupeetud minister, allutage politsei poliitilisele juhtimisele, mitte ärge lohisege politsei poliitilise juhtimise sabas. Allutage politseijuhid poliitilisele juhtimisele, mis lähtub Eesti Vabariigis kehtivatest seadustest ja inimlikkusest ning on vaba kiusust ja hirmutamise tahtmisest. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Härra minister on soovinud sõna. Palun!

Hea eesistuja! Mõned täpsustused siia juurde. Siin käis läbi põhiseaduse mainimine ja põhiseaduses on tõepoolest toodud erinevad õigused, aga kõik õigused, sealhulgas kogunemisvabadus, ei ole põhiseaduses absoluutne, vaid korrakaitseseadus toob erisused sisse. Ja need erisused ongi seotud sellega, millal peab olema teavitatud avalikust koosolekust ja millal ei pea olema teavitatud. Mitteteavitamine on ainult sel juhul, kui ei ole helitehnika kasutamist, ei kasutata helivõimendust, ei ole liikluse ümberkorraldamist, ei ehitata lavasid ja nii edasi. Sellisel juhul tõepoolest ei pea teavitama. Nii et veel kord: põhiseaduses ei ole kõik õigused ja vabadused absoluutsed, vaid eriseadused reguleerivad neid pisut. 

Kindlasti ei provotseerinud politsei juhtkond kedagi mingisugusteks tegevusteks. Jällegi, korrakaitseseadus on selles mõttes hea seadus, et see paneb konkreetse politseiametniku ise mõtlema, ise tegutsema. Üks politsei väärtusi ongi ka see, et politseiametnik just nimelt tegutseb sellest lähtuvalt, mida ta antud olukorras ja kontekstis konkreetselt näeb. Ma kindlasti ei tahaks, et siit hakkaks kuidagi levima see, justkui eesmärk oli kedagi provotseerida. Ei, kindlasti mitte. Eelnevatel päevadel tehti ennetustööd ja ka samal päeval vesteldi [asjaosaliste] inimestega, sotsiaalmeedias olid teavitused ja kõik selline temaatika sinna juurde.

Ja veel kord: kui oleks olnud konkreetne korraldaja sellel üritusel, siis oleks kindlasti saanud liiklust sujuvamaks teha. Aga ka korraldajal endal on väga paljud kohustused, mida ta täitma peab: liiklusskeemid, kooskõlastused, loa võtmine kohalikult omavalitsuselt, või kui on riigitee, siis Transpordiametilt. Seda kõike on võimalik teha, kui on olemas korraldaja. Kõik oleks siis olnud sujuvam. Politsei nii palju, kui võimalik oli, tegigi seda sujuvaks, suunas autosid sinna, kus on võimalik parkida. Niipalju kui oli ruumi, sai ka inimesi Toompeale lubatud. Nii et veel kord: politsei käitus väga professionaalselt sellel üritusel, kasutas kõiki meetmeid, sealhulgas selgitusi ja ennetust. Ja kui oli vaja sekkuda kõikide inimeste turvalisuse tagamiseks, siis ka sekkuti. Ja meediapildist oli ju näha ka seda, kuidas politseinikke solvati, kuidas takistati politsei tegevust, kuidas politseid ka rünnati. See on kõik see teine pool, mida samamoodi oli ka meedias ja sotsiaalmeedias näha. Nii palju täpsustusi siia juurde. Aga aitäh!

Oleme kõik sõnavõtud ära kuulanud. Sulgen läbirääkimised. Selle punkti menetlemine on lõppenud.

Viies päevakorrapunkt täna on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Martin Helme, Urmas Reitelmanni, Leo Kunnase, Siim Pohlaku, Uno Kaskpeiti, Merry Aarti, Kalle Grünthali, Jaak Valge, Paul Puustusmaa, Alar Lanemani, Anti Poolametsa, Ruuben Kaalepi, Riho Breiveli, Helle-Moonika Helme, Rene Koka ja Mart Helme esitatud arupärimine politseijuhi tegevuse seaduslikkuse kohta. Palun arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa.

Aitäh! Kui eelmine arupärimine puudutas politseipoolset ülekohut ja inimeste kiusamist, siis see arupärimine puudutab politseinike kiusamist, alluvate kiusamist politseijuhi, ülema poolt. Politsei ja piirivalve seaduse kohaselt on politseiteenistus avaliku teenistuse eriliik, kus nagu teistele erinevatele ametnikele kehtib kindel töö‑ ja puhkeaeg. Sama seadus sätestab politseiametnikule piirangu, milleks on keeld olla erakonna liige, ja rohkem piiranguid politseiametnikele seadusega kehtestatud ei ole. Loomulikult kehtivad politseiametnikele paralleelselt ka kõik põhiseaduslikud õigused, nagu õigus vabale eneseteostusele, perekonna ja eraelu puutumatusele ja nii edasi. 7. veebruaril käesoleval aastal avaldati meedias [info] juhtumi kohta, kus Lõuna prefektuuri prefekt Vallo Koppel vähendas või jättis välja maksmata tema alluvuses töötavate politseiametnike tulemustasud ja seda põhjusel, et politseinikud käisid väljaspool Eestit kaupa ostmas. Prefekti sõnum ametnikele oli, et riigiametnikule on Eestist raha väljaviimine ebaeetiline, ja selle eest karistati preemia või tulemustasu vähendamise või äravõtmisega. Me saame kõik aru, et see on ju totter. Ja ka ebaseaduslik.

Ja sellest tulenevalt on meil õige mitu küsimust härra ministrile. Millisest seadusest tuleneb politseiametnikele keeld otsustada ise oma vaba aja veetmise ja raha kasutamise üle? Kes on politseis kehtestanud reegli, et riigiametnikuna on Eestist raha väljaviimine ebaeetiline? Võib-olla on üleüldse reisimine ebaeetiline ja lubamatu kuskile välismaale sõit? Kas politseijuht Vallo Koppelil on eetiline nõuda alluvatelt üht ja ise käituda risti vastupidiselt? Meediast ja ka sotsiaalmeediast on läbi käinud, et samal ajal või kas nüüd just täpselt samal ajal, aga igatahes on märgatud politseiprefekt Koppelit Läti piiriäärsetes poodides sisseoste tegemas. Kas see, mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale? Kas tõesti politseis käibki elu sedamoodi? Neid küsimusi on terve rida, siin ma neid ette ei hakka lugema. Loodan, et minister teeb seda, ja loodan ka sisulisi vastuseid kuulda. Aitäh!

Palun nüüd, Kristian Jaani!

Hea eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärimise esitajad! Teen lühikese sissejuhatuse ja lähen siis kohe küsimuste juurde.

Arupärimises on viidatud eelmise aasta 22. detsembril ja selle aasta 7. veebruaril "Kuuuurija" saates esitatud lugudele, mis puudutasid Lõuna prefekti. Juhin tähelepanu, et saates esitatud Politsei- ja Piirivalveameti prefekti selgitused ja seisukohad olid väga asjalikud. Päris kõike ma siin kordama ei hakka, aga küsimustele loomulikult vastan. Saates anonüümsust palunud endise politseiametniku tulemuspalga küsimust ei ole tänases arupärimises võimalik täpsemalt kommenteerida, sest lähtuvalt anonüümsusest ei ole võimalik väiteid objektiivselt kontrollida.

Lisan, et Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrolli büroo on kinnitanud, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuris ei ole jäetud tulemuspalka maksmata põhjusel, et teenistuja on välisriigist kaupa ostnud. Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrolli büroo on kontrollinud loos esitatud asjaolusid ning selle käigus ei ole tuvastatud, et Lõuna prefektuuri prefekt on valetanud või varjanud asjaolusid, mis puudutavad tema välisriigi külastust.

Aga konkreetsed küsimused ja vastused. "Millisest seadusest tuleneb politseiametnikele keeld otsustada ise oma vaba aja veetmise ja raha kasutamise üle?" Vastus. Kinnitan, et Politsei- ja Piirivalveametis töötavatel teenistujatel on loomulikult õigus absoluutselt iseseisvalt otsustada oma vaba aja veetmise ja raha kasutamise üle.

Teine küsimus: "Kas politseijuhil on õigus sekkuda oma alluvate eraellu ja seada neile sellega seoses piiranguid? Millisele seadusele tuginedes?" Vastan. Minule teadaolevalt ei sekku PPA oma teenistujate eraellu ja see ei oleks ka õige.

"Kes ja mille alusel otsustab politseiametnikele tulemustasude maksmise või maksmata jätmise? Kes kinnitab esildise?" Vastus. Politseiametnikule tulemustasude maksmisel lähtutakse siseministri 27. detsembri 2016 käskkirjaga nr 160 kinnitatud Politsei- ja Piirivalveameti palgajuhendist, mille kohaselt esitab teenistuja vahetu juht tulemuspalga määramise ettepaneku koos põhjendustega struktuuriüksuse juhile. Struktuuriüksuse teenistujate tulemuspalga ettepanekud esitab struktuuriüksuse juht omakorda prefektile või osakonna büroo juhile, kes teeb otsuse tulemuspalga määramise kohta.

Järgmine küsimus: "Kes on politseis kehtestanud reegli, et riigiametnikuna on Eestist raha välja viimine ebaeetiline? Millisest seadusest on lähtutud?" Eetika osas tugineb PPA kehtivale töökorrale, milles on kirjeldatud üldised käitumisjuhised. Töökorra punkt 77 sätestab, et teenistuja peab käituma väärikalt nii teenistuses, tööl olles kui ka väljaspool seda, sealhulgas hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda teenistujana või kahjustaks politsei mainet.

Küsimus: "Kas politseijuhile on eetiline nõuda alluvatelt üht ja ise käituda risti vastupidi?" Kindlasti mitte, nii ei tohi see olla.

Kuues küsimus: "Kas avalikus meedias politseijuhi valetamine ja asjaolude väänamine on kooskõlas politsei eetikaga ja väärtustega?" Tean, et juhtimiskultuuri kvaliteet ja selle arendamine on PPA-s väga oluline, sealhulgas eetiline käitumine. Ja kordan, et mulle teadaolevalt ei ole Lõuna prefekt ebaeetiliselt käitunud. Nagu eespool mainisin, ka PPA sisekontrolli büroo on selle teema üle vaadanud.

Küsimus: "Kas kõnealuse juhtumiga seoses on alustatud prefekt Vallo Koppeli suhtes asjaolude väljaselgitamiseks distsiplinaarmenetlust?" Tulen tagasi eespool mainitu juurde, et PPA sisekontroll on asjaolusid kontrollinud ning selle käigus ei ole tuvastatud, nagu Lõuna prefektuuri prefekt oleks valetanud või varjanud asjaolusid, mis puudutavad tema välisriigi külastust. Aitäh! Vastan küsimustele.

Ja küsimustega alustab Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Vastused on sujuvad, aga seda rahvakeeles nimetatakse ringkaitseks. Ja kui te väitsite, et politsei ei sekku oma töötajate eraellu, siis see ei vasta tõele. Politseipoolne vaktsineerimissund, mis on olnud väga terav teema ka Kaitseväes ja mõnel pool mujalgi, on sekkumine inimeste eraellu. See on inimeste sundimine tegema asju, mis on neile vastumeelsed, aga neid ähvardatakse vallandada. Nii et selles mõttes ma korrigeerin teie seisukohta. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ei ole kindlasti teile uudiseks, ei ole mulle uudiseks ja ei ole väga paljudele riigiametites töötanud inimestele uudiseks, et kaotajaks jääb alati lihtne töötaja. See on selge. Võitja ja õige inimene on alati juht ja juhi puhul tehakse alati ringkaitse kõikvõimalikke, ütleme, tühimikke või nõrku kohti ära kattes. Aga me nägime "Kuuuurijast", et Katrin Lust, ajakirjanik, oli teinud päringuid prefekti käikude kohta. Juba ainuüksi see asjaolu, et kolm erinevat versiooni tuli selle käimise kohta, viitab, et see asi ei ole õige ja aus, sest ei ole võimalik kolme erinevat varianti välja käia. Seletage mulle ära ikkagi, kas te tahate öelda, et politseiametnikelt ei võetud tulemustasu ära, või te tahate öelda, et prefekt ei käinud seal teises riigis ise kaupa ostmas, samal ajal kui ta oma alluvatel keelab seda teha?

Aitäh küsimuse eest! Kui tulemustasu määratakse, siis inimene tulemustasu ka saab. Tulemustasu ei saa kuidagi tagantjärele inimeselt ära võtta. See oleks väga keeruline. Ja loomulikult on tulemustasu määramine tõepoolest omaette protsess, kui tullakse kokku, vaadatakse, kas inimene on käitunud vastavalt kokkulepetele, mis on tulemustasu maksmiseks ette nähtud, ja siis tehakse ka otsus, et talle makstakse. Kindlasti võib olla ka juhtumeid, kus kellelegi taotletud tulemustasu otsustatakse mitte maksta. See ei ole absoluutne, et alati tulemustasu inimesele makstakse.

Nüüd veel kord: sisekontroll on seda olukorda igakülgselt hinnanud. Sisekontroll on objektiivne. Kui me räägime sellest, et on kuupäevaliselt räägitud erinevatest aegadest, siis tõepoolest, esimesed päringu[vastused], mis selle teema kohta tulid, rääkisid ühest kuupäevast, siis parandati need teiseks kuupäevaks ja lõppkokkuvõttes oli fakt see, et Lõuna prefekt Vallo Koppel käis välisreisil Lätis teenistuskohustusi täitmas hoopis kolmandatel kuupäevadel. Nii et üks asi on see, mida esitati justkui faktina, mis ei osutunud õigeks, see lükati ümber ja nii edasi ja nii edasi. Aga ma väidan, et selle teema arutelu on väga põhjalikult läbi käidud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kas te tahate nüüd väita seda, et "Kuuuurijas" anonüümse politseinikuna esinenud isik, kes käis ostmas Lätist ehitusmaterjali, et tema valetas "Kuuuurijale"? Kas sellist sündmust ei ole siis toimunud, et temalt ma ei tea mis tasu ära võeti?

Aitäh küsimuse eest! See, mida ma oma vastuses väitsin, oli see, et väga raske on kontrollida toodud küsimusi või toodud informatsiooni, kui ei ole teada, kes on konkreetselt selle informatsiooni andja ja mis on selle sisu. See oli antud anonüümselt. Ma tahtsin seda öelda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea eesistuja! Lugupeetud minister! Viies küsimus oli, kas politseijuhil on eetiline nõuda alluvatelt üht ja ise käituda risti vastupidi. Te ütlesite, et kindlasti ei tohiks see nii olla. Aga miks te siis sisekontrollile ei öelnud seda oma arvamust? Te ikkagi väidate, et päris nii need asjad ei olnud, aga see kõlab väga sellise ringkaitsena ja kinnimätsimisena. Äkki te ikkagi tulevikus vaataksite oma alluvuses natukene karmima pilguga ringi, et selliseid asju tegelikult ka ei toimuks.

Aitäh! Ma tõesti tahan kinnitada, et ei tohi olla selliseid asju nagu ringkaitse. Kõik süüdistused ja küsimused tuleb objektiivselt üle vaadata ja selleks on tõepoolest eraldi üksus loodud, milleks ongi politsei sisekontrollibüroo.

Hea minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Siiski ... Härra Grünthal, palun teinekord natukene kiiremini!

Head kolleegid! Austatud minister! Kuulasin teie vastuseid arupärimisele. Ja kui ma ei oleks isiklikult seda "Kuuuurija" saadet näinud, siis ei olekski midagi teile ette heita. Kõik tundub olevat legitiimne, kõik on korras, absoluutselt midagi pole olnud. Mingid anonüümsed politseinikud kaebavad "Kuuuurijale" ja lõpuks selgub, et ikkagi midagi pole toimunud. Aga siit, hea minister, tegelikult tulevadki välja politseisüsteemi erinevad ringkaitsed. Kui näiteks läheb rahvas vastuollu reapolitseinikega, siis politsei juhtkond kaitseb põhimõtteliselt oma struktuuri täielikult. Kui politseinikel tekib mingisugune probleem öelda oma valdkonnas tegutsemise osas ja kui kriitika osaliseks satuvad politseijuhid, siis rakendub teine kaitsesüsteem, kus reapolitseinikud lükatakse kõrvale, sest juhtkonda on vaja kaitsta. Niimoodi ei kõlba.

Te ütlesite, et sisekontroll ei tuvastanud mitte midagi. Aga ta ei saagi tuvastada, sellepärast et politseinikel on ju keelatud oma ülemusi kritiseerida. Neil on keelatud seda teha. Ja mis jääb neil siis üle, kui nad näevad tegelikult lokkavat ebaõiglust, mille korral reapolitseinikega käitutakse ühtemoodi, keeldude najal, aga kõrged ametnikud võivad teha seda, mida nad oma alluvatele keelavad. Nägin seda "Kuuuurijat" väga selgesti ja mäletan seda samuti väga selgesti, et anonüümseks jääda soovinud politseinik teatas, et ta käis Lätist ehitusmaterjali ostmas, sest seal on see odavam. Arvestades politseinike niigi nadisid palkasid, ma arvan, et ta tegi õige käigu. Tegi, aga selle eest võetakse tal mingisugune tulemuspalk ära põhjusega – see on häbiväärne! – et raha tuleb jätta Eestisse. Nii vähemalt ütles ise meedias Lõuna prefektuuri prefekt Vallo Koppel.

Muidugi, seal tuli veel teine nüanss välja, et käiakse ka Venemaal kaupa ostmas, kellel on vastavad load olemas. Sellest ei rääkinud praegu sõnagi. Aga ka see keelati, põhimõtteliselt läks see sama keelu alla, sellepärast et viidati julgeolekuohule, millesse korrakaitsjad piiri ületades võivad sattuda. Möönan, et see võib olla tõsi, aga kui tavapolitseinik läheb Lätti – mis ohtu see saab endast kujutada? Ma mõistaks isegi võib-olla, kuigi see on arusaamatu, Vallo Koppeli käitumist, kes on võtnud maha selle tulemustasu, kui ta ise, minnes Riiga oma kolleegidele külla, ostab teel Riiga alkoholi. Mis vahet seal on, millise summa eest, aga ta ostis seda. Niimoodi ei kõlba.

Ja teine asi on see, et loomulikult need politseinikud jäävad anonüümseks. Midagi pole teha, keegi ei taha oma töökohta kaotada ja seetõttu sisejuurdlus neid nii-öelda kaebajaid ei tuvasta. Mul oleks väga hea meel, kui see asi jääkski niimoodi, et neid hiljem selle aususe eest ja ülemuste kahepalgelisuse tõttu lahti ei lasta.

Hea minister, vaadake palun oma valdkonnas ringi. Teil on viimane aeg teha selles politseijuhtide grupis tõsine suurpuhastus. Nii nagu Kreeka mütoloogias tegi Herakles, kui ta puhastas tallisid. Sellise suhtumise ja käitumisega kaotab politsei veel rohkem mainet, aga praegu on see, hea minister, veel teie võimuses. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Oleme viienda päevakorrapunkti ammendanud.

Meie tänane kuues päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Helir-Valdor Seederi, Heiki Hepneri, Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa ja Andres Metsoja esitatud arupärimine rahvastikukriisi kohta. Palun, Heiki Hepner!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Tõepoolest, praeguse Ukraina sõja taustal võivad tunduda mõned teemad justkui teisejärgulised, kuid rahvastikukriis ja sellega seonduvad küsimused seda kindlasti olla ei saa.

Eesti rahvaarv oli tänavu 1. jaanuaril 1 328 439 inimest. Vähenemine oli 1629 inimest. Statistikaameti juhtivanalüütik Terje Trasberg on välja toonud, et kõrge suremus ja viimaste aastate samale tasemele jäänud sündimus tingisid negatiivse loomuliku iibe. Sellele lisandus positiivne rändesaldo, kuid isegi sellele vaatamata Eesti rahvaarv vähenes.

Aasta tagasi lõpetati Riigikogu rahvastikukriisi [lahendamise] probleemkomisjoni tegevus ning likvideeriti rahvastikuministri koht. Nende otsuste selgitamiseks toodi väide, et edaspidi hakkab rahvastikupoliitika koordineerimisega tegelema sotsiaalkaitseminister. Seega on, austatud minister, teile pandud vastutus luua ja tagada vajalikud tingimused ning kõrvaldada takistused, mis ei võimalda Eesti peredel saada nii palju lapsi, kui nad sooviksid.

Me oleme siin toonud ära viis punkti. Ma ei hakka neid praegu ükshaaval ette lugema, ma ainult refereerin neid põgusalt, et oleks aru saada, mida meie arupärimine sisaldab. Kõigepealt tõesti sooviks ülevaadet saada, mis samme on sotsiaalkaitseminister ja rahvastikupoliitika valitsuskomisjon astunud. Milliseid algatusi on ellu viidud, kuhu on jõutud ja mis on tegelikud eesmärgid? Ülioluline rahvastikukriisi lahendamisel on lasterikaste peredega seonduv. Midagi [ei ole teha], ei saa ei üle ega ümber sellest, et raha on lasterikaste perede jaoks oluline. Täna me oleme jälle jõudmas situatsiooni, kus tegelikult neid toetusi ei ole indekseeritud. Ja kui me vaatame seda inflatsiooni, mis on nüüd otse taevasse kerkinud, siis see paneb tegelikult murelikult mõtlema.

Sama me võiksime tegelikult käsitleda nii esimese ja teise lapse toetuse kontekstis kui ka üksikvanema toetuse kontekstis. Kuidas siin on kavatsetud edasi minna ja mis on järgnevad sammud? Samuti ootaks ülevaadet perepoliitikast. Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis on sees, et pööratakse erilist tähelepanu vähekindlustatud peredele, üksikvanematele ja paljulapselistele peredele. Me sooviksime ikkagi saada ülevaadet, mida see eriline tähelepanu tegelikult tähendab.

Ja viimasena küsime seda, kuidas on läinud koostöö omavalitsustega. Omavalitsustest ei saa mööda vaadata, kui me räägime rahvastikuküsimustest. Mis samme on astutud? Milline on nende sammude kvaliteet? Kuidas paistavad meie omavalitsused välja, et vältida rahvastikukriisi süvenemist ja lõpuks ikkagi jõuda sellest kriisist välja? Suur tänu!

Palun küsimustele vastama sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. 

Austatud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed, kes te praegu siia saali jäänud olete! Loodan, et distantsilt kuulajaid on oma tubades natukene rohkem. On loomulikult ilus soov, et me rahvastikukriisist välja pääseksime ja et sünde oleks rohkem, et meie rahvastik hakkaks kasvama. Aga me kõik ilmselt saame aru, et see kuulub ülesannete hulka, mis on äärmiselt keeruline. Aga lähen siis küsimuste juurde.

Esimene küsimus: "Augustis kogunes esimest korda sotsiaalkaitseministri rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Milliseid samme olete selle komisjoniga astunud, milliseid algatusi ellu viinud?" Rahvastikupoliitika valitsuskomisjon on kogunenud kaks korda, kuid tööd alustati oluliselt varem, juba aasta tagasi kevadel. Üks oluline etapp oli kindlasti juba komisjoni ettevalmistamine, selle komisjoni loomine juriidiliselt, töö eesmärkide sõnastamine, mis kõik leidis aset möödunud kevadel.

Esimene kohtumine toimus 16. augustil 2021. aastal, kui anti ülevaade komisjoni töö eesmärkidest ja iga liikme nägemusest ja panusest selle töösse. Anti ülevaade perepoliitika prioriteetidest, rahvastikus toimuva hetkeseisust. Teemadeks, millega edaspidi tegeleda, sai praegu aktuaalne rände ja kohanemise teema, aga selle kõrval on oluline ka Eesti diasporaa [teema]. Üles jäi ka heaolu arengukava rahvastikuga seonduva valdkonna tutvustamine ja arutamine. 

Teine kohtumine toimus 2. veebruaril 2022. aastal. Seal sai komisjon ülevaate rändest, üleilmsest eestlusest ning uussisserännanutele ja tagasipöördujatele mõeldud meetmetest ja nende täiustamise plaanidest.

Kolmas kohtumine on planeeritud toimuma järgmisel nädalal aprillikuus. Kavas on läbi käia heaolu arengukava, mille Sotsiaalministeerium on ette valmistanud koos heade partneritega, et saada ka valitsuskomisjoni hinnang ja suunised sellele. Ettevalmistamisel on ka neljas kohtumine, kus on kavas minna edasi selliste teemadega nagu töö- ja õpiränne ning võtta spetsiifiliselt julgeolekukontekst sinna kõrvale. Plaanide tegemise hetkel ei olnud sõda Ukrainas alanud, küll aga siis, kui me 2. veebruaril need teemad kokku leppisime, me juba arvestasime sellega, et võivad tulla muutused, mis puudutavad just rännet.

Teine küsimus: "Kas valitsusel on plaanis ajakohastada lasterikka pere toetust ning kas on kaalutud toetuse indekseerimist? Kui jah, siis millal need plaanid jõustuvad ning kas eelarves on selleks vahendid ette nähtud?" Vastan koos kolmanda küsimusega, milleks on: "Kas valitsusel on plaanis suurendada esimese ja teise lapse toetust ning vaadata üle üksikvanema toetus? Kui jah, siis millal need plaanid jõustuvad ning kas eelarves on selleks vahendid ette nähtud?" Vastus. Laste ja perede valdkonna pikaajalised plaanid on osa heaolu arengukavast, keskendudes lapse õiguste ja heaolu edendamisele, lastekaitse ja laste hoolekande arendamisele ning perede toimetuleku parandamisele. Eesmärk on, et Eesti oleks hea paik pere loomiseks ja laste kasvatamiseks ning Eesti lapsed oleksid õnnelikud, kasvades hoolivas, kaasavas, turvalises ja arendavas keskkonnas.

Viimastel aastatel on perepoliitikas suurt rõhku pandud vanemahüvitiste ja ‑puhkuste süsteemi täiustamisele, et toetada senisest tõhusamalt paindlikke võimalusi töö- ja pereelu ühitamiseks ning väikelapse kasvatamisel hoolduskoormuse võrdsemat jaotamist ema ja isa vahel. Viimase etapi muudatused jõustusid 1. aprillil.

Lastega perede heaolu mõjutab majanduslik toimetulek suurel määral, eriti peresid, kus on ülalpidajaid vähem kui ülalpeetavaid, näiteks üksikvanemaga pered ja lasterikkad pered, kelle toimetulek sõltub suurel määral riigi toest. Suurendamaks laste heaolu ja perede kindlustunnet ning väärtustamaks lapsi ja laste kasvatamist, on oluline lastetoetuste ja lasterikka pere toetuse reaalväärtuse säilitamine ka elukalliduse tõusu korral. See põhimõte on ka valdkonna pikaajalises arengukavas. Kui 2017. aastal jõustunud lasterikka pere toetus on olnud oluline meede lasterikaste perede elujärje parandamisel, siis üksikvanema toetus, mis täna on 19 eurot ja 18 senti, on püsinud muutmata kujul pikki aastaid. Üksikvanemate toetamise meetmed vajavad tervikuna kaasajastamist ja see tegevus on Vabariigi Valitsuse selle aasta tööplaanis.

Vaatame Sotsiaalministeeriumis terviklikult üle senised toitjakaotuspensioni ja üksikvanemale lapsetoetuse maksmise põhimõtted ja töötame käesoleva aasta lõpuks välja sihtgrupi vajadustest lähtuvad ettepanekud kaasajastatud toetusmeetmeks, misjärel saame edasi liikuda seadusmuudatustega. Millised need täpsemalt olema saavad, selgub hiljemalt aasta lõpuks. Osaleme üksikvanema toetuse muudatuste väljatöötamise projektiga ka Riigikantselei koordineeritavas teenusedisaini programmis. Samuti viime üksikvanemaid kaasates läbi lastega perede leibkonna pildi uuringu, mis annab meile parema ülevaate üksikvanemluse põhjustest ja üksinda last kasvatavate vanemate vajadustest ning on abiks parema toetusmeetme väljatöötamisel.

Hetkel on Riigikogu menetluses eelnõu, millega soovime 1. juulist laiendada elatisabi regulatsiooni ... Vabandust, need vastused on kirjutatud varem, lootsin teie ette varem tulla, eelnõu on teie poolt juba menetletud. Aitäh teile! Aga [tegemist on] perehüvitiste seadusega, mis jõustus 1. aprillil. Sellega seotud regulatsioon on elatisabi maksmine ka nendele lastele, kelle vanemad ei täida perekonnaseadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja kelle suhtes on käimas pankrotimenetlus. Eelnõuga loodava regulatsiooni eesmärk on vähendada üksi last kasvatavate vanemate ja nende laste vaesust, tagades neile elatisabi maksmisega parem majanduslik hakkamasaamine.

Neljas küsimus: "Eelmine valitsus koostas sündimust toetava perepoliitika visiooni, strateegia ja tegevuskava. Kui kaugele olete jõudnud nende algatustega? Milline on teie visioon ja võimalikud meetmed sündimuse suurendamiseks?" Laste ja perede heaolu ning laste tulevikuväljavaateid mõjutab olulisel määral perede materiaalne kindlustunne. Tõsi, riiklikult makstavad perehüvitised aitavad hüvitada laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutusi.

Kuid me ei tohi unustada, et lapse heaolu ja arengut mõjutavad ka peresuhete kvaliteet ja lapsevanemate vanemlikud oskused. Head suhted perekonnas suurendavad kõigi pereliikmete heaolu ja seeläbi soodustavad ka järgmiste laste sündi.

Eestis jääb täna veel puudu vanemaharidusest ja üldisest vanemliku toimetuleku toetamisest eri vanuses laste vanemate puhul. Et ennustada lapse heaolu ja arengut ohustavaid riske, panustame vanemaharidusse. Uuringud näitavad, et vanemad vajavad ja soovivad laste kasvatamisel rohkem nõu ja abi, kuid ei tea, kuhu pöörduda, või ei söanda abi küsida. Oluline tegevus on igas eas laste vanematele suunatud vanemaharidust toetavate programmide arendamine ning nende üle-eestilise kättesaadavuse parandamine. Jätkatakse praegusi tegevusi, sealhulgas vanemlusprogrammi "Imelised aastad" ja kodulehekülje "Tark vanem" mahtude ja mastaabi suurendamist, laste ja peredega tegelevate spetsialistide arendamist vanemluse teemal, toetamaks vanemaharidust lühisekkumiste, nõustamiste, koolituste, konverentside ja infotelefoni abil.

Toetame kogukondlike ennetus- ja peretöökeskuste loomist, kus peredele pakutakse õigeaegset, asjakohast ning professionaalset tuge laste kasvatamisel, vanemaks ja partneriks olemisel ning laste arenguliste vajaduste toetamisel.

1. septembril 2022. aastal jõustub riikliku perelepituse seadus. [Perelepitust hakatakse osutama] kõigile osapooltele emotsionaalselt ja füüsiliselt turvalises keskkonnas, see aitab lapsevanematel sõlmida parimad võimalikud kokkulepped nende laste arenguvajadustest lähtuvalt. Lisaks aitab perelepitus lastel vanemate lahkuminekuga kergemini toime tulla.

Käimas on ka erivajadustega laste tugisüsteemide reform. Loome erivajadustega lastele tugisüsteemi, mis võimaldab abivajaduse kiirelt tuvastada, lihtsustab vajadusele vastava abi saamist ning tagab vajalikud tugimeetmed eelkõige lapse igapäevases viibimiskohas. 2022. aasta lõpuks töötatakse välja suure abivajadusega ja kompleksprobleemidega, sealhulgas vaimse tervise probleemidega, lastele ööpäevaringse teenuse korraldamise mudel, mis hõlmab niinimetatud teraapiakodu ja kinnise lasteasutuse teenuseid.

2021.–2023. aastani on töös ka Norra toetusmehhanismi rahastatud vastsündinute [juurde tehtavate] koduvisiitide arendamise projekt, mille raames töötatakse välja tegevusmudel lapseootel ja lapse saanud pere heaolu mõjutavate riskide sõelumiseks ja maandamiseks ämmaemandate korduvate sünnitusjärgsete koduvisiitide kaudu koostöös kohalike omavalitsuste ja tervishoiuasutustega.

Asendushoolduse valdkonnas on Sotsiaalkindlustusamet käivitanud kriisiperede ja kutseliste erihooldusperede pilootprojekti, et leida juurde hooldusperesid just kõige suurema abivajadusega lastele, et neid maksimaalselt toetada.

2022. aasta teisel poolel laiendab Sotsiaalkindlustusamet lastemajade tegevust Lääne-Eestisse. Nagu teada, see on tegevus, mis on seotud seksuaalselt väärkoheldud laste abistamisega. 2022. aastal uuendatakse ka ohvriabi seadust, mis laiendab abi, sealhulgas psühholoogilise abi saamise võimalusi perevägivalda kogenud ohvritele, sealhulgas lastele.

Uuendame lastekaitse korraldust, et tagada abi vajavatele lastele tõhus ja eesmärgipärane abi valdkondadeüleses koostöös. Soovime parandada väikelaste vanemate haigus‑ ja hooldushüvitise maksmise tingimusi vanemapuhkuselt tööle naasmise järel. Raskused tööellu naasmisel võivad mõjutada negatiivselt pereplaneerimise otsuseid ja vähendada järgmiste laste sünni tõenäosust.

Ja on ka mitmed-mitmed teised töös olevad tegevussuunad ja algatused, mis kõik otsesemalt või kaudsemalt mõjutavad Eesti peresid ja nende otsuseid perelisa saada. Majanduslik toimetulek on ainult üks pool. Teine pool pere laiendamise planeerimisel on kindlasti see, kui turvaline on keskkond laste kasvatamiseks. Selle poolega oleme tegelenud aktiivselt. Kaks aastat tagasi alustas rahvastikuminister koostööd omavalitsustega, et kaardistada omavalitsuste poolt peredele pakutavad meetmeid ning tagada nende üle-eestiline ühtlasem kvaliteet. Ka selles suunas on edasisi samme astutud. Rõhutan, et kohalikud omavalitsused on autonoomsed oma elanikkonna huvide eest seismisel, sealhulgas on neil ka päris laiaulatuslikud kohustused laste ja perede heaolu tagamiseks juba mitu aastat kehtinud lastekaitseseaduse alusel. Kohalike omavalitsuste panus laste ja perede heaolu tagamisse, sealhulgas lastekaitse korraldamisse on märkimisväärne. Kohalikud omavalitsused täidavad selles valdkonnas väga olulisi seadusest tulenevaid ülesandeid ja Sotsiaalministeerium ning Sotsiaalkindlustusamet teevad nendega pidevat koostööd.

Meie eesmärk on, et laste heaolu oleks üle Eesti ühtlaselt tagatud. Selleks oleme Sotsiaalministeeriumis alustanud lastekaitseseaduse põhjalikku ülevaatamist eesmärgiga täpsustada kohalike omavalitsuste ülesandeid laste heaolu tagamisel ja lastekaitse korraldamisel, et tagada abi vajavate laste ja perede õigeaegne märkamine ja toetamine, samuti ühtlustamaks lastekaitsetöö kvaliteeti üle Eesti ja toetamaks seda tööd tegevaid spetsialiste. Samuti jätkub riiklikult lastele ja peredele suunatud teenuste ja meetmete arendamine, mida koostöös kohalike omavalitsustega inimesteni viia.

Riigieelarvelistest ja Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest toetatakse aastatel 2023–2027 kogukondlike ennetus‑ ja peretöökeskuste arendamist ja loomist kohalikul tasandil lapse sünni eelsel ning järgsel ajal lõimitud tervishoiu‑ ja sotsiaalteenuste pakkumisega. Eesmärk on laste ja perede heaolu suurendamine ning elukvaliteedi tõstmine, tagades nii ühtlasem teenuste kättesaadavus kogu riigis.

Aitäh! Ootan teie küsimusi.

 Alustab Tarmo Kruusimäe. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Tegevused, mis kõik seal ette loeti, on üsna head. Enam meil ei ole seda rahvastikukriisi probleemkomisjoni. Aga minust on saanud vahepeal Isamaa Perede Ühenduse juhatuse liige. Ja ma nüüd küsin selliselt. Me teame, et meile siia on tulnud suur hulk sõjapõgenikke, ja kui nad nüüd üle Eesti ühtlaselt niimoodi hajuvad, siis [võib juhtuda], et inimesed leiavad teineteist ja neid tuleb juurde, mis tähendab seda, et nende lapsed vastavalt meie seadustele oleksid vereliini pidi Eesti kodanikud. Mis peaksid olema need esimesed sammud, et need uued pered oleksid eestimeelsed ja eestikeelsed?

Suur aitäh küsimuse eest! Sellele küsimusele ei ole keeruline vastata. Kui mis tahes riigi kodanik, kes on siia tulnud – antud juhul me räägime Ukraina sõjapõgenikest, kes on tõesti väga keerulistest oludest siia tulnud –, aga mis tahes riigi kodaniku puhul, kui on tal soov siin peret luua ja ta leiab endale siin eestimaalasest kaasa, siis esimesed ülesanded on õppida eesti keelt, leida siin töö ning olla hoolitsev ja armastav abikaasa ja lapsevanem. 

Leo Kunnas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Mida rahvastikupoliitika teie arvates hõlmab või sisaldab ja mis oleksid need kriteeriumid, mille põhjal te hindate ennast kui ministrit, kuidas te rahvastikupoliitika kujundamisega hakkama olete saanud?

Aitäh küsimuse eest! Rahvastikupoliitika on kindlasti laiem valdkond, kui seda on sotsiaalkaitseministri igapäevane töö. Lisaks sündidele ja surmadele tuleb vaadata sinna kõrvale kindlasti ka rändeaspekte ja rännet, ning mitte ainult riigipiiriülest, vaid ka siserännet. Samamoodi on väga oluline vaadata, milline on meie perede toimetulek ja milline on see heaolu, mis on seotud erinevate avalike teenustega, sealhulgas rahvatervis, tervishoiuteenus laiemalt, mis ühtepidi tagavad küll pikema eluea, aga mitte ilmtingimata tervena elatud eluaastad. Seeläbi on rahva tervishoid väga oluline aspekt.

Millised kriteeriumid? Ma arvan, et ministri ülesanne on hoida seda teemat pidevalt fookuses. Selleks on ka komisjon loodud, et kaasata teisi ministreid ja ministeeriume. Kui me räägime rändest, siis on see ju suuresti siseministri valitsemisalas, kui me räägime lõimumisest, keeleõppest uussisserändajatele või naasnud kaasmaalastele või ka tööst kaasmaalastega piiriüleselt, siis on see kultuuriministri ülesanne. Aga ma usun, et need mõlemad ministrid, keda ma nimetasin, on äärmiselt kompetentsed ja väga motiveeritud selleks, et oma valdkondades elu edendada.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, juhataja! Hea minister! No muidugi on tore kuulata loosungeid sellest, et laste heaolu kasv ja perehüvitise suurenemine ja hoiame teemat fookuses. Aga kus on tulemused? Kus on tulemused, reaalsed tulemused, kui me räägime sellest olukorrast, kus me oleme? Muideks, eelmisel aastal sündis Eestis Statistikaameti andmete kohaselt 13 138 last. Kas te teate, millal üldse nii vähe lapsi on Eestis sündinud?

Me elame juba 30 aastat teie liberaalse päikese all. Ja mis on kõige suuremad ja olulisemad asjad, mis mulle silma on hakanud? Et selle aja jooksul on laste tervishoid läinud halvemaks. Psühhiaatriline olukord on nii hulluks läinud, et lapsed peavad ilma vanemate loata minema psühhiaatri juurde. Sündimuse vähenemine on katastroofiline. Ma ei tea – kui see nüüd ei ole kriisiolukord, siis ma ei tea, kuidas seda teistmoodi nimetada võiks. Kas te nõustute sellega, et tegemist on tegelikult rahvastikukriisiga? (Juhataja helistab kella.) Ja mida teie kui minister võiksite selle vältimiseks teha rohkemat? Öelge, mida te olete teinud rohkemat!

Aitäh küsimuse eest! Ma ei tea, kuidas ma ennast niimoodi küll väljendasin. Ma tegelikult otseselt lastetoetuste kasvu ju lubanud ei ole. Loomulikult me peame neid aeg-ajalt üle vaatama, aga täna siin ja praegu ma seda lubadust andnud ei ole.

Kui me räägime pere laiendamisest ja pereplaneerimisest ja vaatame, millised on olnud meie viimased aastad, siis ei ole olnud COVID turvatunnet suurendav, ei ole energiakriis olnud turvatunnet suurendav, ammugi mitte sõda Euroopas ei ole seda. Nii et kui me mõtleme, miks pered teevad valikuid lapsi mitte sünnitada, siis võib otsida põhjusi sellest üldisest turvatundest.

Ja see, millega saab tegeleda sotsiaalkaitseminister, on turvatunde loomine. Seda me oma kodus, kohalikus omavalitsuses ja riigis luua saame. Ja nii nagu ma varasemalt ütlesin, rahaline toimetulek on üks osa, aga teine osa on just nimelt see, kas mul on turvaline, soodus keskkond siin last üles kasvatada. Seda keskkonda tulebki luua.

Kui me räägime sellest, et meil on vaja ka peresid materiaalselt toetada, siis õnneks või kahjuks on sotsiaalkaitseministri portfellis väga palju teisigi valdkondi. Ma olen käinud teie ees ka teiste teemadega, olgu selleks näiteks pikaajaline hooldus, mis on väga suurel määral perede rahakoti peale jäänud. Kui vabastame perede rahakoti sellest koormast, jääb peredele rohkem raha laste jaoks. Selle teemaga oleme aktiivselt tegelenud ja tulen sellega kindlasti Riigikogu ette veel selle aasta sees.

Teine teema, millest ma olen rääkinud ja mis perede toimetulekut samamoodi puudutab, ja just neid haavatavamaid peresid, on toimetulekupiiri küsimus. Ma väga usun, et juba lähiajal on paremaid uudiseid ka selle kohta. Nagu te teate, on lisaeelarve tegemisel.

Nii et keskkonna loomine on kindlasti üks ülesanne ja seal kõrval saab vaadata võimaluste piires ka materiaalse toe täiendavat pakkumist.

Jaak Valge, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mina möönan küll, et ega teil praegu kerge minister olla ei ole, aga minu küsimus on järgmine. Väitsite laupäeval Lõuna-Eesti Postimehele, et mida pikemat aega Ukraina sõjapõgenikud siin on, seda rohkem hakkavad nad meie ühiskonda taastootma. Aga tegelikult idaslaavi maades, eriti Ukrainas on sündimus madalam, kõvasti madalam kui Eestis ja andmed tõestavad, et sündimuskäitumise muster tuuakse Eestisse kaasa. Seega ei pidurda idaslaavi sisserändajad meie ühiskonna vananemist, vaid võimendavad seda. Mina olen põhimõtteliselt teiega nõus, et Ukraina põgenikke, kes siin ajutiselt viibivad, tuleb igati aidata. Aga kas teie olete nõus sellega, et teie väide, et kui nad alaliselt siia jäävad, siis hakkavad nad meie ühiskonda taastootma, on ekslik? Küsin niimoodi.

Aitäh küsimuse eest! Ma pean küll selgitama, et selle ajakirjanikuga peetud vestluse sisu oli majanduse tootlikkus, mitte rahvastiku juurdekasv. Aga ei ole vale, et kui nad siia pikemaks ajaks jäävad, siis tõenäosus, et nad siin Eestimaa pinnal ka pere loovad ja lapsi saavad, on olemas.

See analüüs, õigemini simulatsioon, millele ma viitasin, on ühe Eesti uuringufirma tehtud ja räägib siiski pigem sellest majanduslikust kasust. Ma selgitasin seda poolt, et sõjapõgenike vastuvõtmine esimestel kuudel ja võib-olla ka esimesel aastal on meie ühiskonnale rahalises mõttes väljakutseterohke, aga kui nad jäävad siia pikemaks ajaks ja hakkavad Eestis tööd tegema, võib see olukord hoopistükkis meile kasulik olla.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! Te ise olete ka otseselt öelnud, et teil on portfellis väga palju erinevaid valdkondi. Minu meelest rahvastikupoliitika ei olegi midagi iseseisvat teiste valdkondade poliitikate kõrval, vaid ta läbib neid ja osaliselt kattub nendega. Ja mulle tundub, et see on ühe ministri või ühe ministeeriumi jaoks väga suur suutäis. Mina olen kogu aeg pooldanud peaministri juurde rahvastikubüroo loomist, kes koordineeriks seda tööd erinevate ministrite, kantslerite, erineva valdkonna asjatundjate ja ka kohalike omavalitsustega. Tegelikult vastutaks see büroo ministeeriumideüleselt ka rahvastiku taastamise eest ja tagaks ühiskonna rahvastikukeskse arengu. Kas te arvate, et see mõte vääriks kaalumist? Ma saan aru, et iga valitsus otsustab ise, millised ministrikohad ta jätab. Rahvastikuministri koha kaotamine oli selle valitsuse otsus.

Aitäh küsimuse eest! Aus vastus on see, et seda valitsus praegu loomulikult arutanud ei ole. Arusaadavalt on palju põletavamaid ja kiireloomulisemaid teemasid, kui jutuks olev täiendava portfelli loomine. Me tõepoolest iga päev tegeleme sellega, et leida juurde majutuskohti, lahendada ära suuremaid ja väiksemaid probleeme, alustades ametnike nappusest ajutise kaitse taotluste menetlemisel. Ja õige pea on ametnike nappus ka minu valitsemisalas, et määrata Sotsiaalkindlustusametis toetusi. Muidugi me püüame ametkondadega üksteist toetada. Aga põhimõtteliselt ma ei pea seda halvaks lahenduseks. Kunagine Paul-Eerik Rummo büroo, mis toimetas natukene nagu ministeeriumide katusena, ei pruugi olla üldse halb lahendus.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Strateegia "Eesti 2035" tegevuskavas on rahva kestlikkuse osas Sotsiaalministeeriumi ülesandena välja toodud Eesti kui rahvusriigi kestlikkust toetava rahvastikupoliitika elluviimiseks valdkondadeülese koostöö suurendamine. Minu küsimus tulebki siit. Milline on seis selle valdkondade koostöö eestvedamisel ja kas võiks välja tuua mõned positiivsed edusammud konkreetselt?

Aitäh küsimuse eest! Valdkondadeülese koostöö loomiseks seesama rahvastikukriisi komisjon tegelikult ju ka loodi, et kõik asjaomased ministeeriumid saaksid panustada. Teine oluline ettevalmistusprotsess, mis on käinud heaolu arengukava uue versiooni loomiseks, on samamoodi olnud äärmiselt laiapõhjaline, kõiki sotsiaalseid sihtgruppe ja sidusgruppe kaasav. See on see valdkondadeülene koostöö.

Mis puudutab tulemusi, siis, head inimesed, last oodatakse üldjuhul üheksa kuud. Tulemusi võib-olla on natukene liiga vara oodata. Aga ma kinnitan teile, et rahvastikupoliitika, olgu see siis seotud parema keskkonna loomisega peredele laste kasvatamiseks, olgu see peredele suurema materiaalse turvatunde tagamiseks, mis ei käi alati ja ilmtingimata peretoetuste kaudu – selle kõigega me tegeleme.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea minister! Te andsite päris põhjaliku ülevaate, millega te olete tegelenud ja mis on teie eesmärgid. Saan aru, et praegu rahast väga rääkida keegi ei taha. Sellepärast ilmselt oli teie kõnes ka rohkem rõhku pandud turvatunde loomisele. Aga uskuge mind, rahast päris mööda vaadata siiski ei õnnestu. Lihtsalt, kui oled tühja kõhuga küll suhteliselt turvalises kohas, siis seda positiivset tunnet ei ole. Aga te ei puudutanud paljulapselisi peresid ja nendega seonduvat. Võib-olla te siiski avaksite natukene ka just paljulapseliste perede toetuse plaane kas või neile selle turvatunde tekitamiseks, kui [lisa]raha nende jaoks ei jagu?

Paljulapseliste perede või lasterikaste perede kohta ütlen, et kõik need teenused, mida me loome mis tahes perele ja lastele, on avatud loomulikult ka neile. Needsamad kohaliku kogukonna perekeskused ja ka muud teenused kohapeal, samuti erivajadustega laste teenused – kõik see on kõikidele Eesti lastele.

Kui me mõtleme selle peale, kellel siis tegelikult raske ja keeruline on, siis peab tunnistama, et statistika järgi me näeme ikkagi kõige keerulisemas olukorras üksikvanemate lapsi ja peresid, samamoodi puudega vanema peresid või siis neid peresid, kus on puudega lapsed. Need on kahetsusväärselt sagedasti ka üksikvanema pered. Ma arvan, et siin ja praegu on teravik pigem nende riskide maandamisel.

Lasterikaste perede toetused, nagu me teame, on alates kolmandast lapsest 100 eurot, sinna lisandub 300 eurot, seitsmendast lapsest alates 400 eurot – tegelikult on meil üsna helded lastetoetused. Kui me paneme sinna kõrvale ka selle toe, mida riik pakub sooja koolilõunaga, siis me räägime tegelikult ühiskonnast, kus on turvaline lapsi kasvatada. Me saame seda kvaliteeti loomulikult juurde ehitada. Ja tuletan kõigile meelde, et lapsetoetuste eesmärk ei ole laste ülalpidamine, vaid lapsi kasvatavate perede toetamine. Ülalpidamine on ja jääb perekonnaseaduse kohaselt lapsevanematele.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised ja arupärijad kõigepealt. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Austatud minister! Tõepoolest, ma kujutan väga hästi ette, et praegu on teil käed-jalad tööd täis. Kindlasti on see valdkond täiesti põhjendatult väga keerukas ja mitmeid [ala]valdkondi kattev. Selles mõttes võiks ikkagi [küsida], kui arukas oli see tegu, et rahvastikuministri koht sai kaotatud. Aga see on iga valitsuse otsustada. Oluline, et töö saaks tehtud.

Kui nüüd vaadata sellele, mis on meie praegused väljakutsed, siis ma ka meie arupärimist tutvustades ütlesin, et täna, kui sõda meie naabruses möllab oma kõige kohutavamas õuduses, ei saa me siiski unustada Eesti rahva säilimise [eesmärki] ja praegust rahvastikukriisi. Sest täna me siiski ikkagi võime tõdeda, et meil on rahvastikukriis. 

Kui vaadata neid meetmeid, mida valitsusel on kavas rakendada, siis tagantpoolt ettepoole tulles jäi mulle, austatud minister, teie vastustest kõrvu see, et paljulapseliste [perede] puhul rakenduvad ka kõik toetused, mis rakenduvad ühe ja kahe lapsega peredele. No kui see nii ei oleks, siis oleks ikka päris õudne. Ma arvan, et selles mõttes on see igati loogiline. 

Aga miks me räägime paljulapseliste perede suuremast toetusevajadusest, on ju see, et [on vaja] anda meie peredele teatud turvatunne – ma just rõhutan seda turvatunnet –, et nad saavad ka hakkama siis, kui perre tuleb üks laps või kaks last juurde ja jõutakse ka kolme lapseni või veel rõõmustavam, nelja või isegi rohkema lapseni.

Alles alates kolmest lapsest me saame rääkida rahvastiku taastootmisest. Ja eestlased kui väga väike rahvas ei saa sellest mööda vaadata. Me peame sellest kindlasti rääkima ja selles suhtes on minu meelest vaieldamatult tänases mõistes teie edukuse hindamisel üks kriteerium see, kuidas läheb meie rahvaarvul: kas see kahaneb, kas see kahaneb kiiresti või kahaneb aeglaselt. Kas me teeme sammu lähemale sellele, et me saame hakata ükskord rääkima ka sündimuskordaja jõudmisest tasemeni 2,1? 

Need on minu meelest vaieldamatult need kriteeriumid, millest ei saa mööda vaadata. Tõesti, turvatunne [ei pruugi] alati tähendada mingite otseste eurode maksmist, kuid kui me vaatame seda, mida teeb praegu inflatsioon, siis me ei saa mööda vaadata meie lastetoetuste indekseerimisest. See on lihtsalt paratamatu ja see on ülioluline. Ja nüüd te ka ütlesite, et te mõtlete selle peale. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

... et selle lastetoetuse osas võiks aasta lõpus midagi välja mõtelda. Tõesti, te vist väljendasite ennast hiljem ka küsimustele vastates nii, et te ei ole rääkinud, et toetused peaksid kasvama, aga selle peale peaks mõtlema.

Minu meelest me peaksime miinimumina kindlasti sel aastal olemasolevad toetused indekseerima. See on absoluutne miinimum. Ja edasi tuleks tegelikult vaadata ikkagi seda, kuidas me suudaksime ka teatud rõhuasetusi panna.

Ma julgen ütelda tõesti seda, et alati ei pea ainult rahaliselt motiveerima. Ka see, kui me märkame oma ümber paljulapselisi peresid ja oleme nende vastu tähelepanelikud ja osavõtlikud, kui me oleme valmis neid lihtsalt kuskil avalikus kohas märgates abivalmilt [kohtlema], siis see on väga-väga oluline. Vaieldamatult on see ülioluline, sest see loob sellise keskkonna, kus ei olegi väga palju vaja kulutada.

Aga teisalt ei saa me mööda vaadata praegusest hindade kallinemisest. Ja kui me jõuame jälle tõdemuseni, et meil pole, ma ei tea, viis või kümme aastat mingid toetused kasvanud, ja siis kuuleme siin, et üks ütleb, et kuule, sina olid ka valitsuses, see on sinu tegemata töö, ja teine ütleb, et ei-ei, ka sina oled juba valitsuses olnud, miks midagi ei ole ette võetud. See üksteise süüdistamine, mida me kahetsusväärselt tihti tegelikult siin näeme, ei vii edasi, see ei ole mingi lahendus rahvastikukriisile. Ühegi kriisi lahendamisel ei saa sedasi mingit [väljapääsu] leida. 

Selles mõttes mul on küll väga suur palve teile: mõtelge lisameetmete üle, ka nende üle, mis oleks rahalised ja motiveeriksid meie peresid nii, et nad on valmis oma perre kutsuma kolmandat-neljandat-viiendat ja miks mitte edasi ka rohkemat last. Sest ainult laste abil saab meie rahvas püsima jääda. Aitäh!  

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Valge.

Palun kolm minutit juurde.

Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud eesistuja! Hea minister veel kord ja toredad siia kogunenud rahvasaadikute ja ajakirjanike massid, kes te seda olulist teemat kõik jälgima olete tulnud! Mina kõigepealt määratleksin rahvastikukriisi mõiste. Rahvastikukriisi võib defineerida kui olukorda, kus sündimus on alla taastetaset, mis toob jätkudes lähitulevikus kaasa olukorra, kus senise majandusstruktuuri korral [valitseb] tööjõupuudus ja töötajate suurenev maksukoormus. Tulevikus see rahvastikukriis ohustab meie rahvuse, keele ja kultuuri edenemist, veel kaugemas tulevikus aga rahvuse säilimist.

See olukord meil kahtlemata on ja ilma kahtluseta oli juba enne COVID‑it. Ma ei arva praegu seda, et meil on tegelik tööjõupuudus. Meil endil on veel reserve küll, me ei vaja odava tööjõu sissetoomist, mis pealegi teravdab meie probleeme tulevikus. Ma mõtlesin, et ma ei räägi ka suremusest, mis eelmisel aastal kasvas järsult. Ma ei räägi sellepärast, et siin puudub analüüs, mispärast see oli ja kuivõrd oleksid need liigsurmad teistsuguse poliitikaga olnud välditavad. Ma ei taha ülekohtuseid etteheiteid teha.

Küll aga on põhjust rääkida sündimusest. Lugupeetud minister ei osanud öelda, millal veel meil nii vähe sünde oli. See oli aastal 2003. Ja siis oli see sündimuse madalseis 1990. aastate jätkuna ja sellest me saime üle vanemapalga sisseviimisega. Aga rahvastiku taastet teatavasti ei iseloomusta mitte sündide arv, vaid sündimuse summaarkordaja, mis on põlvkonna sünnitamisvõimet iseloomustav arvnäitaja. Viimane teadaolev sündimuse summaarkordaja on 2020. aasta oma ja see oli 1,58. See oli 2019. aastaga võrreldes vähenenud 5% ehk üle viiendiku sündidest jäi puudu. Nii et tegelikult oleks pidanud sellega kohe hakkama tegelema. Varsti saame teada 2021. aasta näitaja ja prognoosin, et see ei ole parem.

Samas on viimastel aastatel, nagu teada, idaslaavi maadest ja Aasiast-Aafrikast tulnud immigrantide tõttu meil migratsioonisaldo kusagil nelja-viie tuhande isikuga plussis. Teatavasti on ka immigrantidel omadus vananeda ja nendelegi tuleb riigi poolt pensioni maksta. Ja idaslaavi kultuuriruumist pärit sisserändajate sündimus on madal, seega sisseränne ei peata, kordan uuesti üle, ühiskonna vananemist, vaid süvendab seda. Aga välispäritolu rahvastiku osakaal on 2021. aastal suurenenud, jah. Need on väga negatiivsed trendid ja tegelikult need loomulikult ei puuduta ainult sotsiaalkaitseministri vastutusala, vaid tegelikult kajastavad kogu valitsuse tegevust.

Mina korra küsisin peaministri käest, kas talle on oluline, et eestlaste osakaal Eestis ei langeks. Ja tema algatuseks vastas või kuidagi vaidlustas selle, kas üleüldse eestlase defineerimine on võimalik ja kas me üleüldse eestlaste arvu teame. Oli võimalik aru saada, et ta arvab, et meil ei olegi teada, kui palju Eestis eestlasi elab. See ei pea paika. Me teame seda registrite järgi ja täpsemalt saame nüüd ka rahvaloendusest teada. Aga siis teatas peaminister, et ta meelest on riigil kaks eesmärki. Ja need on see, et eesti keel, kultuur ja rahvas kestaks, teine aga see, et majandus toimiks.

Tegelikult neid eesmärke vastandada ei tohiks, nii nagu ka teie tegite. Tegelikult majanduse taastootmine ja ühiskonna ja rahvastiku taastootmine käivad ühe nimetaja alla. Ja peaminister siis jätkas, et see tasakaal ja need otsused peavad lähtuma nendest kahest suurest eesmärgist. Mina aga julgen kahtlustada, et valitsuse tegelik poliitika ei suundu kummagi eesmärgi poole. On tõsi, et sündimust ei saa kohe suurendada, aga ma pean küll tunnistama, et ma olen korralikult valitsuse tegevust selles valdkonnas jälginud ja mina pole märganud mitte ühtegi konkreetset perepoliitikaalast initsiatiivi. Küll aga on valitsus summutanud kõik eelnõud, millega soovitakse migratsiooni reguleerida ja massiimmigratsioon lõpetada. Ja ma ei räägi siinkohal põgenikest, see on eraldi teema, ma tulen selle juurde lõpuks veel. Praegu tahaksin, et siin jäävad need andmed kõlama.

Nimelt, et viimaste, 2021. aasta andmete järgi moodustab meie tööviljakus 81% euroala keskmisest. Ja kui meil on tööl käivaid inimesi 650 000, siis tööviljakuse tõstmine ainult euroala keskmiseni pakub meile justkui 150 000 uut inimest. Nii. Ja vaat seda suunda kõrvuti vanemaealiste hõivamisega neile sobivatele töödele tulekski soodustada, vaat seda peaks valitsus tegema. Seevastu odava välistööjõu kasutamine, mida valitsus nüüd veelgi soovib laiendada, pärsib tööviljakuse tõusu, kuna see pidurdab tehnoloogilist arengut ja majandusstruktuuri muudatusi. Ma olen nõus seda hästi palju veel edaspidi kordama.

Nüüd siis lõpetuseks räägin Ukraina põgenikest ka pisut strateegilisema vaatega. St Andrewsi ülikooli mainekate demograafide värskes uurimuses – selles uurimisgrupis oli ka eestlane Hill Kulu – analüüsitakse Venemaa kallaletungi mõju Ukraina elanikkonna tulevikule ja tehakse seal rida rahvastikuprognoose erinevate eeldustega.

Tegelikult on need tulemused ehmatavad just Ukrainale. Tulemused on ehmatavad. Isegi kui sõja mõju ja põgenemist mitte arvestada, väheneb Ukraina rahvaarv väga madala sündimuse tõttu järgmise kahe aastakümne jooksul 16% ja seejuures Ukraina rahvastik vananeb kiiresti. Kui aga Ukrainast põgeneb 5 miljonit inimest, kellest Ukrainasse pöördub tagasi ainult 10%, siis väheneks Ukraina rahvaarv 2040. aastaks kuni 33%, tööealine elanikkond kuni 36% ja laste arv kuni 56%. Kui 90% Ukraina põgenikest siiski naaseks Ukrainasse, siis oleksid rahvastikukaotused võrreldavad rahuolukorraga.

Niisiis, mis sõnum on sealt meile? Ukraina stabiilsust peale sõda on meile täpipealt samamoodi vaja kui Ukrainale. Vastasel korral provotseerib see Venemaad uueks agressiooniks. Tegelikult tuleks tegutseda kahes suunas. Esiteks, proovida seda, et Ukrainale oleks tagatud piisav finantsabi, ja teiseks tagada, et võimalikult palju põgenikke pöörduks Ukrainasse tagasi. Täpselt vastupidi sellele, mida praegu proovib valitsus teha. Põgenikud ...

Hea ettekandja, teil on aeg läbi.

Kohe. Ma tänan. Tänan selle tohutu tähelepanu eest! 

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea esimees! Silm läheb kohe märjaks, härdaks muutub meel, kui arutame siin hilisel tunnil rahvastikukriisi. Nii ta on. Kõik meie pingutused lähevad ju luhta, kui meil ei ole seda pärandit edasi anda enda lastele, enda lastelastele.

Mulle meenus, aasta vist oli 2010 või 2009, kui Soomes mingis sõjalises kõrgkoolis käis isamaalise kasvatuse alane arutelu. Siis ma seal vabas vormis kohvilaua ääres küsisin, mis on teil noortega seoses suur probleem. Nemad ütlesid, et neil on probleem see, et noored ei taha välismaale õppima minna, nad ei taha mööda maailma rännata, tahavad peret luua. Meil jälle oli sellel hetkel probleem see, et noored lähevad, aga ei taha tagasi tulla. See võib-olla ei ole meil nii suur probleem, aga näed, lapsi sünnib vähem. Midagi peab ette võtma. Mis võiks olla [õige] valem, me ei tea.

Meil Riigikogus loodi siis rahvastikukriisi [lahendamise] probleemkomisjon. Lähenemine oli tegelikult süsteemne ja ma arvangi, et siin võiks olla süsteemne lähenemine. Ajakirjandus hurjutas, et kaheksa või hulk ettevõtjaid pani rahad kokku, toetas kõiki poliitilisi jõude, et võetaks vastu see, et kolmandast lapsest alates oleks toetus 500 eurot kuus. See pani päris paljusid mõtlema. Ja meil hakkaski kolmandate laste arv kasvama, ja hakkas ka teisi lapsi juurde tulema. Kuid nagu me teame, inimestel on alati, ikka ja jälle liiga vähe. Ega raha ei pane sünnitama ega ka kõik need meetmed. Minister ütles, et [tähtsad] on kõik need muud asjad ka. Kirjutan alla! Aga meil on kuidagi vaja päriselt tekitada enda lastes ja lastelastes turvatunne, et see maalapike siin, Maarjamaa, on kõige parem paik neile, et nad sünnitaksid ja hoiaksid seda. Muidu on see, mida me siin hilistel õhtutundidel teeme, meie debatid täiesti liiva jooksnud.

No loomulikult iga komisjon ajab endal nina püsti. Ma ütlen, et õiguskomisjoniga pole probleeme, riigil on alati õigus. Ja Euroopa Liidu asjade komisjonis on lihtne. Euroopa Liit teab [kõike] täpselt ja me menetleme neid asju ikka vupsti väga kiirelt.

Eesti keele [õppe arengu] probleemkomisjonist on ehk kaasa võtta üks hea mõte. Hea ametikaaslane Mihhail Stalnuhhin rääkis, et ukrainlastel on lihtsam õppida eesti keelt ära, täpselt sama lihtne kui venelastel soome keelt. Ehk soome keel ja vene keel on kuidagi ... ja eesti ja ukraina keel on kuidagi tõkk-tõkk-tõkk. Mis tähendab, et ühispered nii või teisiti võivad tekkida ja keel leiab ühise kasutuse meie keeleruumis.

Aga mulle tundub, et täna võiks selle sotsiaalse kaitse ministri ikkagi formuleeruda kuidagi rahvastikuministriks. Kõik need probleemid, millega Signe Riisalo praegusel hetkel tegeleb, mahuvad täpselt sinna alla. Lihtsalt fookus on kuidagi vaja pöörata sinnapoole.

Ma arvan, et sotsioloogidel võib õigus olla, [et on hea], kui noored küsitlevad noori. Sellepärast et kui meievanune läheb noorte käest küsima, siis nad ütlevad alati need keskmised vastused. Me teame ju, et kui laps [rändab] vanematega neli kuud ümber maailma, ja käib kõik erinevad kohad läbi ja siis küsitakse: "Kuidas reis oli?" – "Hästi." Noor noorele räägib võib-olla [nii, nagu] asjad on. Meie võib-olla ei tea, aga meil on üks eeldus: meist võivad saada väga head vanavanemad. Teeme siis selle riigi neile, hoiame ja proovime enda seadusandlust nii palju mõjutada, et meie lapselapsed täidaksid selle maa lastega! Aitäh!

Aitäh! Nüüd on nii, et kodu- ja töökorra seaduse § 72 lõige 2 ütleb järgmist: istungi juhataja teeb ettepaneku lugeda sõnavõtud lõppenuks, kui kõik, kes sõna soovisid, on saanud rääkida – hetkel veel on Helmen Kütt – või kui ta leiab, et päevakorraküsimust on piisavalt käsitletud. Ma ei leia hetkel, et päevakorraküsimust on piisavalt käsitletud ja ma palun Riigikogu kõnetooli Helmen Küti.

Palun kaheksa minutit.

Palun, kaheksa minutit!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! See on tõepoolest nii, et iga valitsus otsustab ise, milliseid ministrikohti ta vajalikuks peab, ja see on muidugi poliitiline otsus. Mina olen olnud alati seisukohal, et rahvastikupoliitika ei ole midagi iseseisvat teiste valdkondade poliitikate kõrval, vaid ta läbib neid ja osaliselt kattub nendega. Ja mulle tundub, et see on ühe ministri või ministeeriumi jaoks liialt suur vastutus. Tegelikult peaks olema peaministri juures rahvastikubüroo, kes koordineerib ja vastutab rahvastiku taastamise eest ministeeriumideüleselt, tehes koostööd ministeeriumide kantslerite ja asekantsleritega, valdkondade tippspetsialistide ja kohalike omavalitsustega. Vajalik oleks täpsustada ka ministeeriumide ja muude ametkondade ülesanded ja vastutus rahvastikupoliitika teostamisel. On selge, et üksikmeetmed ei anna tulemusi, sest rahvastiku demograafilises käitumises eksisteerib hulgisõltuvus.

Sündimuse suurendamiseks ei piisa materiaalsetest toetustest, aga samas need toetused peavad aja ja hinnatõusuga koos käima. Aastal 2014, olles koos Reformierakonnaga valitsuses, said sotsiaaldemokraadid loa kümme aastat muutumatuna püsinud esimese ja teise lapse toetust tõsta. Mäletate, kui suur oli 2014. aastal esimese ja teise lapse toetus? Signe Riisalo muidugi mäletab, sest ta töötas ministeeriumis. See oli 19 eurot ja 18 senti ja see sai tõstetud 45 euroni, hiljem 60 euroni.

Tegelikult on rahvastikuprotsessid sõltuvad ka haridusest ja elukeskkonnast. Tuleb kindlasti vähendada sündimuse [kasvu] tõkkeid ja [arendada] seda soodustavaid tegevusi, millest minister täna siin ka rääkis. Väga oluliseks lisaks tulevikku vaatava planeeriva töö kõrval pean suurema tähelepanu pööramist tänaste perekondade ja kasvavate laste tervisele, haridusele ja elukeskkonnale. Rahvatervis ja sündimus on lahutamatud. Võimalik on muuta sündimuse, tervise, elu ja suhete tegureid.

Rahvastikuteadlane Kalev Katus on öelnud, et ühiskonna arengut tuleb käsitleda rahvastikukeskselt. Tegelikult [on väga õiged] ka kunagi meie presidendi Lennart Meri öeldud sõnad, et eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu – eeldusel, kui valitsus seda küsimust prioriteetseks peab. See on tema ütelus ja ma arvan, et see ei ole oma väärtust kaotanud ka täna, sest tegelikult kõikide teiste tegevuste ja väga oluliste probleemide kõrval, nagu sõda, turvatunne, kaitsekulutused, on rahvastiku teema niivõrd oluline, et ta peab läbima kõiki neid otsuseid, mida valitsus teeb ja mida Riigikogu teeb.

Oli hea kuulda, et sotsiaalkaitseminister tuleb vahest heade uudistega. Väga loodame, et need tähendavad toimetulekutoetuse tõusu. Oleme meiegi sotsiaaldemokraatidena mitmel korral esitanud ettepanekuid nii eelarve [koostamiseks] kui muutmiseks, sest laste vaesus ja perede vaesus [on suur probleem] ja just kõige haavatavamate rühmade, toimetulekutoetuse saajate parem toimetulek on kindlasti [oluline].

Aga kui rääkida toimetulekust, siis ei sünni kolmandaid ja neljandaid lapsi, kui ei sünni esimesi ja teisi lapsi. Ja esimese ja teise lapse toetuse tõus on väga oluline selleks, et pered tõepoolest planeeriksid esimese ja teise lapse ja teaksid, et nad saavad hakkama.

Lapsed ei sünni toetuste pärast, lapsed sünnivad armastusest. Aga laste kasvatamiseks on siiski ka vaja rahalist abi ja toetust. Ja muidugi, vanematel on suur vastutus ja nad annavad endast parima – vähemalt suur hulk vanemaid. On muidugi alati erandeid, aga selleks ongi sotsiaalkaitsesüsteem, mis nende eranditega tegeleb.

Aga inflatsioon, elukallidus, hinnatõusud, töötuse kasv – kui kõik see tuleb, siis turvatunne, et ma saan laste kasvatamisega hakkama kas perena või ka üksi, on siiski riigi kohustus tagada. Ja selle turvatunde peaks riik ka tagama.

Ja selle tõttu oleme ka meie andnud sisse eelnõu, mis puudutab esimese ja teise lapse toetuse tõusu. Ja nii me siin täna õndsas üksmeeles – peaaegu kõik oleme ühel meelel – loodame väga selle eelnõu kiiret menetlemist ja nagu ma näen vähemalt opositsioonisaadikute peanoogutusest, ka toetust. Olen tänulik! 

Austatud eesistuja, rohkem mul midagi öelda pole. Näete, jäi peaaegu kolm minutit kasutamata. Aga ma kindlasti soovin kõigile televaatajatele ja kõigile saalis olijatele ilusat õhtut ja aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu nende heade sõnade eest ja teie ettekande eest! Nii, kas on veel kõnesoove? Ma saan aru, et pannakse ennast valmis juba sõnavõtuks vabas mikrofonis. Selge. Lõpetan läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Nii nagu meil alati on tavaks mõnus maiuspala, vaba mikrofon igal esmaspäeval, nii on ka täna. Palun, kõigil soovijail on võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Nii et ootan aktiivset osavõttu. Palun Riigikogu kõnetooli, Tarmo Kruusimäe!

Tänan, hea esimees! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel või kes te loete stenogrammi! Aasta on meil 2022. Olukord on keeruline ning me oleme Isamaaga proovinud juhtida tähelepanu just nendele küsimustele, mis puudutavad meie siseturvalisust.

Jah, rahvuslased on korduvalt rääkinud, et me peaksime mingil määral muutma kohaliku volikogu valimise korda. Aga me oleme muidugi põrganud vastu kõikvõimalikke mägesid. Me nimetasime ise seda pealinnaseaduseks, sest selline kord kehtib näiteks Lätis, Prahas, aga ka – üllatus-üllatus! – Moskvas. Ehk siis pealinn iseenesest on eriline oma staatuselt ja seal saavad valida ainult kodanikud.

Nüüd, täna on ettepanek ikkagi järgmine: me peame seda kiiremas korras muutma. Me ei ole saanud selle 30 aasta jooksul tegelikult head koostööd niinimetatud Vene saatkonnaga, kes ei ole andnud meile informatsiooni, kui palju siin viibivatest inimestest omab topeltkodakondsust. Küll me teame aga statistiliselt, et Balti riikidest on just Eestis kõige suurem Putini toetus ja – üllatus‑üllatus! – ka Lukašenko toetus on kõige suurem meil.

Meenutaksin seda, et 1993. aastal oli olukord selline, et siis meid hirmutati, et juhul kui me ei anna välismaalastele võimalust valida meile kohalikku omavalitsust, siis me ei pääse ei NATO-sse ega Euroopasse. Täna on olukord hoopis kummaline. Me näeme mitmeidki regioone, kus kohalikud omavalitsused ei ole eestimeelsed ega eestikeelsed. Seda näitab ka see, et paljud omavalitsused ei ole mõistnud üheselt hukka Venemaa agressiooni ja sõda Ukraina vastu ega ole teinud Ukrainat toetavaid avaldusi.

30 aastat on tegelikult pikk aeg. Inimesed võiksid olla lõimunud meie ühiskonda, aga me ikka seda ei näe. Täna peaks olema asi lihtne ja selge. Sõjas tuleb valida pool. Selleks et inimesed saaksid enda otsuse ära teha, kas see on nende mugavusest või on see nende meelsusest, teemegi ettepaneku muuta kohaliku omavalitsuse volikogu valimise korda. See ei ole üldsegi keeruline, aga see on põhimõttelist laadi. Me tahame, et meil siin Eestis oleks turvaline elada. Nii lihtne see ongi.

Ma arvan, et paljud inimesed, kes praegusel hetkel on mugavalt kasutanud selle niinimetatud halli passi võimalust, leiavad, et teen selle Eesti kodakondsuse ära. On pisikene koera saba, mis on vaja lihtsalt üllatada. See ei ole keeruline. Jah, ma tean ka seda, et päris paljud on juba loobunud Vene Föderatsiooni kodakondsusest. Tuletaksin meelde, et kodakondsus ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Kodakondsust ei anta ega võeta, vaid toimub siire ühest kodakondsusest teise.

Kui me ei austa iseennast, siis ei austa meid mitte keegi. See on üks meede, mis tundub võib-olla, kui seda vääriti kommunikeerida, kõigile arusaamatu ja julm, aga ma arvan, et me saaksime selgema pilguga vaadata üheskoos tulevikku. Ja need, kellele ei tundu Eesti elamisväärse paigana – no kõik teed on valla. Meie ootame siia inimesi, kes armastavad meie maad täpselt samamoodi nagu meie. Tuletan meelde: kes ei austa iseennast, seda ei austa ka teised. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove vabas mikrofonis ei ole, seega lõpetan vaba mikrofoni. Tänane istung on lõppenud. Head ametikaaslased, ma tänan teid!