Tere päevast, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Head infotunni jälgijad! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Alustame 16. märtsi infotundi. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 18 Riigikogu liiget, puudub 83.

Tänases infotunnis osalevad järgmised ministrid: peaminister Kaja Kallas, maaeluminister Urmas Kruuse ning majandus‑ ja taristuminister Taavi Aas. Meile on hetkel laekunud üheksa küsimuste teemat ja mul on palve, et teeme nii, et iga küsimuse juures on üks täpsustav küsimus ja üks lisaküsimus. Kas te olete sellega nõus? Aitäh!

Hakkame pihta. Esimene küsimus. Selle esitab Riigikogu liige Helle-Moonika Helme, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on olukord riigis. Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te olete Eestist pikalt ära olnud ja mööda maailma ringi reisinud ning vahepeal on olukord riigis tundmatuseni muutunud.

Ma korraks vabandan! Hea küsija, teeme nii, et ma annan teile uuesti aega täpselt kaks minutit küsida. Mul on palve, et ehk te saaksite rohkem otse mikrofoni öelda oma küsimuse, kui on võimalik. Ja kui meie tehnilisel personalil on võimalik, siis panna häält juurde siin saalis. Nii et, hea küsija Helle-Moonika Helme, palun alustame otsast peale.

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma katsun rääkida nii kõva häälega ja nii selgelt, kui ma vähegi saan. Alustame uuesti. Te olete Eestist pikalt ära olnud ja mööda maailma ringi reisinud ning vahepeal on olukord riigis väga kiiresti tundmatuseni muutunud. Ma räägin siin massiliselt saabuvatest sõjapõgenikest. Kui algul ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, et Eestile ja omavalitsustele on jõukohane 2000 põgenikku, siis siseminister Kristian Jaani on nüüd öelnud, et see arv võib lõpuks olla 100 000. Teie seisukoht on kuuldavasti olnud nagu Sõnajalgade tuntud laulus "Tulge kõik!". Jah, Ukrainas käib sõda ja on täiesti mõistetav, et inimesed põgenevad sõja jalust. Me oleme kõik näinud neid südantlõhestavaid kaadreid purustatud kodudest ja on täiesti arusaadav, et hetkel on neil inimestel ajutiselt igal pool parem kui pommirahe all. Aga tuletan meelde, et Eesti enda rahvaarv on natuke üle miljoni ja eestlasi on meil kõigest 900 000 millegagi. Siinkohal ilmselgelt peaks meil olema väga selge plaan, kuidas selles olukorras käituda. Nii nagu praeguseks on kujunenud, et riigil puudub absoluutselt ülevaade sellest, mis toimub, ning suvalised abiorganisatsioonid sõidutavad päevas tuhandeid inimesi Poolast bussidega siia, viskavad nad omavalitsuse õue peal maha ning tšau-pakaa, lähevad uue seltskonna järele – selline tegevus ei ole absoluutselt jätkusuutlik ei Eesti ega ka nende inimeste seisukohalt, keda sellisel viisil siia tuuakse. On täiesti selge ... (Juhataja helistab kella.) ... et me ei suuda sellisele hulgale pakkuda nii pikalt, nagu ette nähtud, avalikke teenuseid. Või kui me seda siiski teeme, tuleb see meie oma inimeste arvel.

Hea küsija, teie aeg!

Kuidas kavatseb teie valitsus selle lisaraha leida? Tervishoiuteenused, mis on siiani olnud krooniliselt alarahastatud, pakkuda kõikidele saabujatele ...

Hea küsija, ma tõesti vabandan, aga teie aeg on 24 sekundit juba üle läinud. Palun, peaminister!

Jaa. Mis plaan valitsusel on?

Jaa, tere! Kõigepealt on hea meel näha, et te olete tagasi Riigikogu saalis. Eelmine kord nii dramaatiliselt terve fraktsiooniga sammusite välja, ütlesite, et te boikoteerite mind, te ei küsi minult enam ühtegi küsimust. Aga te olete tagasi oma täies headuses.

Teiseks, mina ei ole Eestist pikalt ära olnud. Ma olen Eestis kogu aeg olemas. Jah, tõepoolest, ma pean käima kohtumas teiste NATO liidritega. On olnud ka Euroopa Liidu Ülemkogu, kus me oleme arutanud just neidsamu kaitseteemasid, põgenikega seotud teemasid, Ukraina sõjaga seotud teemasid, ja väga oluline on Eestile väikese riigina olla nende laudade ümber. Hea meel on tõdeda seda, et meie arvamust kuulatakse ja meie arvamusega arvestatakse ja meid selles mõttes peetakse seal oluliseks.

Nüüd, mis puudutab põgenikke. Tõepoolest, Ukrainas on käimas sõda ja inimesed tahavad sealt sõja eest põgeneda ja ka Eestisse on tulnud põgenikke, kuigi me ei ole Ukrainaga piirnev riik. Ja tõesti, inimesed, Eesti inimesed on väga suure südamega, kõik tahavad aidata ja paljud on seda aitamist kanaliseerinud selleks, et minna piirile ja tuua neid inimesi siia. Ka teie enda erakonna juhtivad liikmed on bussidega neid inimesi Eestisse toonud. Seda ei saa inimestele ette heita, et nad tahavad aidata. Praegu peaks olema kogu energia suunatud ikkagi nende inimeste aitamiseks, kes juba siin on, sellepärast et, ma olen teiega absoluutselt nõus, Eesti on väike riik ja meie vastupanuvõimel on teatud piirid. Me oleme väike riik, väike keel, väike kultuur, ja seda me peame kaitsma.

Me peame vaatama ka seda, et me saaksime hakkama selle põgenike hulgaga, kellel on kõigil ka siin abi vaja. Praeguse seisuga on Eestisse saabunud 22 617 Ukraina kodanikku ja nende pereliiget. Nendest transiidil on 5662 isikut, kes lähevad kuhugi mujale. Ja see teie väide, et meil puudub ülevaade, ei vasta tõele, sellepärast et me kogume piiridel seda infot. Me kogume infot selle kohta, kust inimesed tulevad ja kuhu nad edasi lähevad. Ja praegu, kui meil on hädaolukord kehtestatud, Politsei‑ ja Piirivalveameti juhtimisel toimib meil ühendstaap, kes aitab neid inimesi erinevates omavalitsustes. Ja loomulikult ei saa öelda, et meil ... Tähendab, meil oli plaan, aga teine asi on see, kuidas see plaan hakkab ka päriselus rakenduma.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud peaminister! Eks see abistamise vajadus on väga selge ja olukord on väga keeruline, mõistame seda hästi. Ja ma saan aru ja me kõik mõistame seda, et need 22 000, kes on siia saabunud, püütakse ühtlasi jagada ka Eesti peale laiali. See tähendab seda, et kõik see vajab tegelikult lisarahastust. Mulle teadaolevalt on valitsus eraldanud teatud raha selle jaoks, aga see [summa] on pööraselt väikene, väidetavalt teeb see 63 eurot ühe põgeniku kohta. Kuivõrd [põgenikke on] 22 000, seal on lihtne matemaatiline arvutus, et 1,4 miljonit jagada 22 000‑ga, nii see tuleb. Kuidas on valitsusel plaan seda rahastust suurendada? Või kas on üldse sellist plaani valitsusel?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Enamik inimesi, kes on tulnud, tulevad oma pereliikmete või tuttavate juurde ja seda majutust otseselt on vajanud ainult 4000 inimest. Aga tõsi ta on, et põgenikega seotult tulevad kulud. Ja esialgu, kuivõrd me ei teadnud, kui palju neid inimesi tuleb, me eraldasime nii‑öelda sellise esialgse summa nende kulude katmiseks. Aga eile meil oli kuus tundi kestev valitsuskabineti nõupidamine, kus me muu hulgas kaardistasime kõiki neid vajadusi, mis on tekkinud seoses põgenikega ja mis tõenäoliselt veel tekivad. Näiteks me teame, et nendest põgenikest üle 8000 on lapsed, neil lastel on vaja ka haridust. Kuidas seda korraldada? Ja selle jaoks on vaja täiendavat raha. Nii et me kaardistasime need rahavajadused ja me tahaks need otsused, mis puudutavad põgenike aitamisega seotud kulusid, teha kiiresti siin lähipäevadel just selleks, et anda kindlus ka kohalikele omavalitsustele, kes inimesi aitavad, et nende kulud kaetakse ja sinna taha midagi ei jää.

Ja nüüd täpsustav küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et teil on ülevaade, aga meie kohtusime Kristian Jaaniga fraktsioonis ja meile sai selgeks, et tegelikult ülevaadet ei ole. See neljas piiripunktis autode kontrollimine ei anna tegelikult mitte mingit ülevaadet. Aga tuleme ikka tagasi selle raha ja eelarve juurde. Kaitsekulude tõstmise vajalikkust me oleme siin teiega juba pikalt arutanud. Nüüd on öelnud Martin Herem, et kui soovitakse täita võimelüngad ja valmis olla võimalikuks ründeks, siis temal on vaja miljardit. Samuti, kui me räägime sellest 100 000 võimalikust põgenikust, siis sellise arvu inimeste ülalpidamine vajab aasta jooksul samuti miljardit.

Tulles nende sõjapõgenike teema juurde tagasi, ma eile nägin, uudistes oli üks klipp, kus teie juhitud, Reformierakonna juhitud Tartu Linnavalitsuse ametnikud olid ka täiesti nõutud, et noh, esialgu siis kuu aega on inimesed hotellis, aga pärast seda ei ole neid kusagile panna. Tartu üürituru maht üldse on 300 vaba korterit, mis maksavad 500 eurot korter pluss kommunaalid. Nad ei osanud küll öelda, kuhu need inimesed panna ja kes seda kõike maksma hakkab. Kas teil üldse on mingit arusaamist, kuidas selles olukorras edasi minna, või piisabki teie arvates lihtsalt ütlemisest, et need inimesed on palju kannatanud, me peame neid aitama ja me peame hakkama saama? Aga kui palju aitama, kui kaua aitama, kust tuleb see raha ja kuidas te kavatsete korraldada kõike nii, et meie oma inimestele ei tuleneks sellest kõigest krooniline avalike teenuste defitsiit?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Nagu ma ütlesin, see olukord on ju uus, et päevaga lisandub nii palju inimesi või nädalaga või kolme nädalaga. Kõik inimesed, kes on riigil tööl, tegelevad millegagi, keegi ei istu ega oota, et tuleb 20 000 põgenikku ja ma saan nendega tegelema hakata, sest ma ei ole varasemalt midagi teinud. Ehk see tuleb kõik teiste ametnike töö arvel. Seetõttu, loomulikult, alguses nende asjade käimasaamine võtab aega.

Nüüd, need inimesed on saanud Euroopa tasandil ajutise kaitse, mis tähendab seda, et neil on samasugused õigused, nagu on Eesti elanikel. Kui kauaks need inimesed siia jäävad? Loomulikult on ka nende inimeste enda soov minna tagasi võimalikult kiiresti, kui see sõda saab läbi. Aga millal see sõda saab läbi, seda mina ei oska praegu öelda. Mina ütleksin niimoodi, nagu me oleme arvestanud, et me peame pigem mõtlema selle peale, et see vajadus neid inimesi siin aidata on meil pikaajaline.

Loomulikult, kohalikes omavalitsustes ei ole samuti istutud ega oodatud, et oleks lihtsalt tühjad majutuskohad olemas, kui tuleb nii suur arv uusi inimesi. Samuti koolides. Kui meil sügisest läheb kooli, ma ei tea, 10 000 uut last, siis sellega ei ole arvestatud. Ei saagi olla arvestatud, sellepärast et see olukord tekkis üleöö, 24. veebruaril. No vot, teie teadsite, et sõda tuleb, aga mina näiteks ei teadnud sellisel kujul ja olin väga kindel või lootsin, et see sõda ei saa algust. Võib-olla tõesti teil olid plaanid kõik paigas, aga 24. veebruarist, kui see sõda algas, on olukord kapitaalselt muutunud. Euroopas on olukord kapitaalselt muutunud. Ei saa öelda, et selleks sai valmistuda. Jah, me valmistusime juba paar kuud ette, käies kõiki neid plaane läbi, aga üks asi on plaanid paberil ja teine asi on see, kuidas need plaanid hakkavad reaalses elus toimima.

Näiteks ka põgenike profiil. Sõjapõgenikud, kes meile praegu Ukrainast tulevad, nendest 39% on lapsed ja 45% on naised, 16% on mehed. Samuti vanuselist struktuuri me nüüd teame, kes need on. Sealt tuleb välja see, et väga suures ulatuses on lapsed, kes on just kooliealised. Ja kõik sellised probleemid. Seda me ei saanud teada enne, kui see sõda algas. Lihtsalt ei olnud võimalik. (Juhataja helistab kella.) Kõik lootsid, et sõda ei tule, aga kahjuks tuli.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle esitab Helir-Valdor Seeder, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on julgeolekukriis. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Praegune valitsus on erinevate kriiside lahendamisel olnud ääretult suurtes raskustes ja ma ütleksin, et need on ebaõnnestunud. Puudutab see koroonakriisi piirangute rakendamist, mis on olnud täiesti ebaloogilised ja mittemõjusad, siis see testide ostmise skandaal, mille üle praegu jätkuvalt järelevalvet teostatakse ja mille kohta on Riigikontroll ääretult terava kriitika välja öelnud, või siis ka koroonapassi ebaõnnestunud rakendamine ja nii edasi. Sama puudutab energiakriisi, nende meetmete rakendamist, mis jäid hiljaks ja mis olid bürokraatlikud. Ja nüüd me oleme jõudnud põgenikekriisini, kus see algusfaas on olnud ka küllaltki, ütleme nii, koordineerimatu ja esialgselt väga halvasti lahendatud. Ma loodan, et olukord paraneb.

Minu küsimus on, et Läti riik meil kõrval on käitunud mõneti palju operatiivsemalt. Täitevvõimu initsiatiivil on nad suutnud juba parlamendis võtta vastu ka seaduse, mis, noh, teatud küsimustes on andnud selguse – tõsi, mitte küll lõplikult ja olukord on väga muutlik, nagu te ka ise ütlesite, aga on andnud teatud selguse. Meil on pooled põgenikest tulnud nii-öelda täiesti koordineerimatult tuttavate, perede kaudu, omaalgatuslikult, kuidas iganes. Ja need jagunevad üle Eesti erinevatesse kohtadesse ja kohalikud omavalitsused on täna nendega tegelemas väga erinevalt, koordineerimatult ja nad ei tea üldse, milline on riiklik plaan, milline on riiklik rahastus ja millised kulutused riik enda peale võtab. Minu küsimus on: millal on võimalik kohalikel omavalitsustel teada saada, mis kulutusi riik millises ulatuses on valmis katma, nii tagasiulatuvalt kui ka tulevikus? Puudutab see majutust, toitlustust, paljusid muid kulutusi. Millal valitsus selle otsuseni jõuab? See on ääretult oluline, et omavalitsused teaksid.

Kriisid tabavadki kõiki ootamatult, see on see põhjus, esiteks. Ja ma tahaksin just öelda, et julgeolekukriisiks meie siiski valmistusime varem. Ma tuletan lihtsalt meelde 21. jaanuari, kui ma esinesin siin poliitilise avaldusega, sest me olime teinud otsused julgeolekusse täiendavalt raha panna, selleks et me saaksime minna hangetesse, et oma riigikaitset tugevdada. Ma mäletan siin seda debatti, kus nii teie kui ka EKRE ei soovinud teada, mis on kaitseministri arvamus selle asja kohta, ja pigem oli siin saalis ka seda meeleolu, et see ei ole justkui tõsine teema. Seetõttu ma ütlen, et me selleks oleme juba pikalt valmistunud.

Nüüd, mis puudutab seda seadust parlamendi tasemel, mis puudutab põgenikke. Meil oli ka valmis seaduseelnõu selleks, et teha välismaalaste seadusesse vajalikud muudatused, aga me ei tulnud sellega välja, sellepärast et me teadsime, et Euroopa tasemel tuleb see ajutise kaitse määrus ja see võimaldab teha selle ajutise kaitse määruse alusel, kus kõik Ukraina sõjapõgenikud, kes pärast 24. veebruari on riikidesse tulnud, saavad ajutise kaitse ja see tähendab seda, et seda seadusemuudatust sellisel kujul siin vaja ei olnud.

Nüüd, erinevus meil Lätiga on see, et kuivõrd meil on taastatud piirikontroll, siis meil on ülevaade ka nendest inimestest. Nagu ma ütlesin, kui tuleb 22 000 inimest, aga neist 4000 vajab majutust, siis ülejäänud lähevad inimeste juurde, oma perede juurde või tuttavate juurde, kes on juba seal kohal. Seetõttu näiteks Läti numbrid on väga väikesed, aga kas nad ka tegelikkusele vastavad, kas neil on info kõikidest nendest inimestest, kes seal on?

Nüüd, mis puudutab kulusid, siis jah, ma olen teiega absoluutselt nõus, et kulud, mis tekivad, tuleb hüvitada. Ja siin on kaks poolt. Ühelt poolt on arvestuslikud kulud, näiteks kohalik omavalitsus annab vältimatut abi, seal on teatud inimeste hulk. Kui see inimeste hulk suureneb, siis lihtsalt riigieelarves tekib selles osas miinus. Sellega ei ole arvestatud. See kulu tuleb igal juhul katta riigi poolt. Ja teine on siis kõik need mittearvestuslikud uued kulud, mis on tekkinud. Nagu ma ütlesin, me oleme need kaardistanud. Eile kuus tundi arutasime nende teemade üle ja soovime juba väga lähiajal ehk loodetavasti homme teha need otsused, et anda see kindlus, aga seda signaali ma võin üle korrata, et loomulikult me selles osas aitame.

Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder.

Aitäh! Austatud juhataja! Kas Riigikogus töötades me peaksime lähtuma kodu‑ ja töökorra seadusest või mingitest muudest algatustest, mida üks või teine minister ise soovib? Viitan sellele, mida peaminister vastuses ütles, et justkui mõned Riigikogu liikmed või lausa terved fraktsioonid ei olnud huvitatud kaitseministri esinemisest siin saalis. See ei vasta tõele. Kes mäletab seda arutelu ja vaidlust, soov oli, et see toimuks kooskõlas kodukorraseadusega. Ja selle üle käis vaidlus. Nii et me oleme igal hetkel valmis kuulama kaitseministrit, olgu see infotund või olgu see arupärimine või muus formaadis, või kui ta soovib kasutada võimalust poliitilise avaldusega tulla, mida kaitseminister ei ole soovinud teha. Ju siis olukord ei ole nii kriitiline kaitseministri arvates, et ta peaks poliitilise avaldusega siia ette tulema. See on olnud see probleem. Kas ma olen õigesti aru saanud?

Aitäh! Te olete õigesti aru saanud, et siin töös lähtume kodu‑ ja töökorra seadusest. Protseduuriline küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Mul on ka protseduuriline küsimus, kas lugupeetud eesistujal on lihtsalt nii lühike mälu või ta ei tahtnud teha peaministrile järjekordselt märkust selle kohta, et tema selline kommentaar just nimelt selles osas, mida ka Helir-Valdor Seeder puudutas, ei olnud relevantne. Me väga ootasime tookord, ma mäletan, sellist asjalikku ülevaadet ja tahtsime küsimustele saada vastuseid, aga seda me ei saanud, kahjuks peaminister ei olnud ette valmistanud, peaminister ei olnud võimeline küsimustele adekvaatselt vastama ja üritati siia protseduuri rikkudes välja veeretada meile kaitseministrit. Me oleksime hea meelega kuulanud, mida kaitseministril on öelda, sest kaitseminister tõenäoliselt valdabki teemat paremini kui peaminister. Aga protseduur ei lubanud seda. Seda te muidugi ka Helir-Valdor Seederile juba ütlesite. Aga lihtsalt teinekord, kui teil mälu nagu töötab, siis tehke peaministrile märkus, kui ta järjekordselt tuleb seda juttu rääkima, ta on seda üritanud siin juba mitmendat korda öelda. Äkki lõpetaks ära!

Aitäh! Eks ma püüan ka oma mälu paremini tööle panna, aga kui ma nüüd püüan mõtiskleda, mõelda sellele poliitilisele avaldusele, mida peaminister Kaja Kallas tegi, siis seal olid ka küsimused ja olid ka vastused. Aitäh! Aga nüüd läheme edasi. Täpsustav küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister, aitäh vastuse eest! Ma saan aru, et lähipäevadel on omavalitsustel võimalik teada saada, milliseid kulutusi riik hakkab kompenseerima. Ja ma arvan, et see on väga oluline. Mis puudutab seda, et Eesti riigil on hea ülevaade, siis ma arvan, et see ülevaade on kindlasti parem kui Lätil ja Leedul, kes piiril sellist pistelist kontrolli ei ole sisse seadnud, sest Eestis ka kõikides kontrollpunktides ei ole piirikontrolli ja sealt tulevad inimesed vabalt üle, ilma et keegi neid registreeriks. Nii et see ülevaade ei ole meil ka täielik, saaks muidugi olla parem. Mis puudutab inimeste majutamist, siis ma arvan, et suur osa põgenikest, kes on entusiasmist ja omaalgatuslikult võetud ajutiselt perede juurde, ma julgen küll arvata, et suurem osa nendest langeb hiljem ikka kohaliku omavalitsuse ja riigi õlule. See on [ainult] mõnda aega, sest inimesed ei suuda neid põgenikke oma pere kuludega üleval pidada. Sellega me peame arvestama, et see koormus tuleb juurde.

Nüüd, te ütlesite, et valitsusel on olemas tegevusplaan. Kas ja kus oleks võimalik selle tegevusplaaniga laiemalt tutvuda nii Riigikogu liikmetel, omavalitsuse inimestel kui ka ettevõtjatel, kes kõik soovivad teada, milline see plaan on? Ja teiseks, kool on väga oluline, kuna laste osakaal on põgenike hulgas väga suur. Haridusministeeriumi kantsler on välja öelnud ilmselt siis haridusministeeriumi üldise hoiaku, et põgenike lapsed soovitakse panna Eesti koolidesse. Kas see on juba valitsuse otsus ja nii tehaksegi? Kuidas see siis välja hakkab nägema? Kas seda rakendatakse kohe? Ja kas see vastab tõele või mitte?

Kaja Kallas, palun!

Jaa. See plaan, mida me oleme arutanud, on mitmes osas. Selles mõttes ma usun, et kui on Riigikogu liikmetel soov selle plaaniga tutvuda, siis kindlasti see võimalus ka luuakse. Aga nagu ma ütlen, üks asi on plaan, mis on paberil läbi mõeldud, ja teine asi on, kuidas see päriselus tööle hakkab. Praegu on nii, et on hädaolukord massilise sisserände tõttu ning Politsei‑ ja Piirivalveamet seda hädaolukorda juhib, see selliselt toimub. Jah, ma olen sellega nõus, et võib-olla meil ei ole täielikku ülevaadet, sest nende inimeste kohta, kes tulid juba enne seda, kui me piirikontrolli taastasime, meil ei ole infot. Ja kindlasti on veel [selliseid] inimesi. Ma olen sellega nõus, mis te ütlete, et alguses on entusiasm, inimesed aitavad, aga mina hindaks ka, et me peame pigem olema valmis pikemaks perioodiks ja sellisel juhul see tuleb ikkagi kohalike omavalitsuste peale, et neid inimesi aidata. Ja nagu ma ütlesin, teeme need otsused, et selles oleks kindlus.

Mis puudutab põgenike lapsi, siis jah, eile me arutasime seda pikalt ja tegime valitsuskabineti otsuse selle kohta, et need lapsed peaks suunama eestikeelsetesse koolidesse. Just sellel põhjusel, et Eestis hakkamasaamiseks peab ikkagi oskama eesti keelt. Kui me võtame selle perspektiivi, et jah, kui nad saavad, nad lähevad tagasi, aga juhuks, kui see [aeg] peaks venima pikemaks, siis nad ikkagi lõimuksid Eesti ühiskonda selliselt, et nad oskavad eesti keelt ja saavad erinevates kohtades hakkama. Nii et see oleks üks mõte. Näiteks eile me arutasime, kuivõrd lastega tuleb ju see pearaha, mis koolid saavad, siis tegelikult oleks ka võimalus nende laste jaoks, keda tuleb korraga nii palju juurde, teha uus kool. Kui on valida, kas me teeme uue eestikeelse kooli, kuhu need lapsed lähevad, või suuname nad venekeelsetesse koolidesse, siis meie valik oleks see, et me teeme uue eestikeelse kooli, et lapsed saaksid kõik varakult eesti keele selgeks, isegi kui nad lähevad tagasi Ukrainasse.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Peale 24. veebruari on saabunud Eestisse siseministri andmetel 450 18–60‑aastast täisealist meest ja võõrtöölistena on praegu siin 20 200 18–60‑aastast meest. Ja see 16%, mis on tulnud veel, millele te viitasite, tähendab 2400, nii et kokku 23 050. Ja mu küsimus teile: kas valitsus on midagi ette võtnud, et osa neist meestest läheks president Zelenskõi palvel kodumaad kaitsma, aga mitte ei oleks siin?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Meil on ülevaade nendest, kes tulevad, ja tõepoolest, nendest inimestest, nagu ma ütlesin, 39% on lapsed, 45% on täisealised naised ja 16% on täisealised mehed. Need numbrid, mis teil on inimestest või meestest, kes siin on, ma arvan, ei vasta tõele lihtsalt sellel põhjusel, et me seda ei monitoori, kui palju neid mehi tagasi läheb. Ja neid mehi on ka, kes on läinud sinna sõtta – kes on toonud oma pered siia ja ise läinud sõtta. Minu hinnang on see, et neid mehi ei ole tegelikult hetkel nii palju siin, nagu te ütlete. Ja tõesti, me oleme ka küsinud, mis põhjusel mehed siin on, ja põhjused on erinevad, miks nad sõjategevuses osaleda ei saa. Nii nagu ka Eestis, ma ei tea, kõik mehed kas tervislikel [või muudel] põhjustel ei ole sõjaväekohuslased. Need põhjused on toodud, aga loomulikult ega meie ju ei kontrolli, kas need põhjused või tõendid vastavad tõele. Aga tõesti seal erinevad variandid on. Nii et ma selles osas jään vastuse võlgu just nende meeste puhul, kui palju on läinud tagasi võitlema Ukraina eest.

Protseduuriline küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Kui peaminister ei tea, siis on väga halvasti. Siseminister Kristian Jaani saatis meile kirjalikult kõik need numbrid ja seal oli ka see number kirjas, kui palju on läinud tagasi, see oli 700 millegagi. Kui te oma ministriga ei suhtle või minister ei suhtle teiega, siis on asjad väga halvasti ja meie, EKRE, opositsioonierakonnana peame teie tööd tegema. See on juba nagunii epideemiline. Aga olgu teile siis teadmiseks, et meil on need numbrid kõik olemas, need vastavad tõele, need on tulnud Siseministeeriumist, eraldi lahti kirjutatud kõik read. Küsige siis ise ministrilt ja tegelege nende arvudega.

Selge, aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi neljanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Peeter Ernits, sellele vastab maaeluminister Urmas Kruuse ja teema on võõrtööjõud põllumajanduses. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud maaeluminister! Kevad juba läheneb ja mõne aasta tagune hädakisa, et maasikad jäävad mädanema, ilmselt see aasta on kadunud. Mu küsimus teile [tuleb sellest], et nagu ma aru saan, aiandusliidu juhi hinnangul on umbes 3000 töökohta ja laudad ja muu veel otsa. Mu küsimus teile on: on teil informatsiooni, kas selle praeguse Ukraina sõjapõgenike seltskonna seas, kes on siia tulnud ja keda enne kevadet veel lisandub, on piisavalt ajutist tööjõudu [selle töö jaoks], mida põldudel ja lautades ja maal Eestis pakkuda on? 

Palun, Urmas Kruuse!

Aitäh! Austatud Riigikogu liige! Loomulikult me oleme suhelnud nii ettevõtjatega põllumajanduses kui ka töötukassaga. Ja kui me vaatame nüüd kõige värskemat statistikat hetkel, milline on nõudlus, siis tõepoolest, töötukassas 15. märtsi seisuga oli nõudlus põllumajanduses umbes 300 töötaja järgi. Kui Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda tegi oma ettevõtete hulgas ja liikmete hulgas küsitluse ja ta küsis, kui palju on ettevõtjate arvates lähiajal vaja töökäsi, siis see oli natuke üle 1100 töökoha. Ja samamoodi pakkusid nad enam-vähem võrdselt ka majutuskohta.

See on kindel, et kui me vaatame põllumajandust laiemas mõttes, toome sinna kõrvale ka kalanduse ja metsanduse, kuigi neid teatud statistikas käsitletakse justkui tööjõu mõttes võrdselt, siis on näha seda, et põllumajandus vajab kindlasti kõige rohkem täiendavat tööjõudu hooajatöö mõistes. Ja selle tõttu me kindlasti kavatseme seda täiendavat monitooringut teha. Nii nagu peaminister ütles, siia riiki tulnud meestööjõu osakaal on suhteliselt väike, mis ei tähenda seda, et inimestel [ei oleks] võimalust ikkagi siin tööd saada ja selle tõttu vähendada ka Eesti maksumaksja koormust. Teine osa on ka see, et paremini sotsialiseeruda ja saada ise endaga hakkama. Aga kindlasti me ei saa välistada, et probleeme on. Aga loodan, et selline jama, nagu tookord maasikakasvatajatega tehti, kindlasti ei kordu. Ja minu andmetel maasikakasvatajate eelmise aasta tulemused olid kindlasti paremad.

Nüüd üks lisaküsimus. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud maaeluminister! Te olete nii kompetentne, et ma julgen küsida, kuna rohkem teile küsimusi täna ei ole esitatud. Päris tööjõuga see ei ole seotud, aga küll see tööjõu teema võib ka sinna juurde tulla. Kuidas on olukord tegelikult väetiste muretsemise ja saamisega? See ei ole ainult ühe maakonna teema, see on kogu Eesti teema ja kindlasti on teil ka siin oma nägemus.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu liige! Tõepoolest, kui me vaatame seda Kremli agressiooni Ukraina vastu ja seda, mida see on teinud sõna otseses mõttes erinevatele logistilistele ahelatele ehk sisendina ettevõtlusesse, siis [tuleb arvestada, et] väetiste osakaal Venemaalt impordituna oli ligi 70%, mõnede väetiste puhul isegi kõrgem. See tähendab seda, et praegu räägitakse, et puhtalt logistiliselt võib Eestis olla puudu hetkel 10–20% väetistest, sõltub ettevõtjatest. Tegelikult nii maaletoojad kui ka põllumehed ise otsivad väga selgelt alternatiivseid lahendusi. Tean ka seda, et osal ettevõtjatel on arvestatud ka pikemaks ajaks varud, aga seda ei saa öelda [iga] konkreetse ettevõtja kohta, kellel võib probleeme tekkida. Loomulikult, selliste kriiside puhul ettevõtlus kui selline püüab väga kiiresti reorganiseeruda. See võib tähendada ja ilmselt tähendabki seda, et need sisendid võivad minna kallimaks. Sellepärast, et üks [põhjus] ongi just see, et Venemaa osakaal oli suur kindlasti nii hinna mõistes kui ka tegelikult läheduse mõistes, kui me räägime logistikast ja nendest kuludest. Samas mitte kogu imporditud väetis, mis Eestisse tuli, ei jäänud Eestisse, seal oli ka teatud ümbertöötlemise ja ekspordi osakaal. Viimastel andmetel see ulatus osa toodete puhul isegi kuni 30%‑ni, nii et kui 100% tuli sisse, siis 30% sellest võis ka välja minna. Nii et teie küsimusepüstitus on õige ja ettevõtted ja maaletoojad sellega väga tõsiselt tegelevad ja kindlasti need, kes tänaseni on Eestisse või üldse Euroopasse või Balti riikidesse väetisi pakkunud, saavad seda nüüd teha. Küsimus on ainult hinnas.

Ja nüüd palun täpsustav küsimus, Peeter Ernits!

Hea juhataja! Hea minister! Sõja algusest alates on Eestisse tulnud üle 3000 18–60‑aastase mehe. Ja kui nüüd tulla tagasi kogu selle sõjapõgenike seltskonna [juurde], siis on teil andmeid, kui palju neist on reaalselt maainimesed või need, kes on harjunud maatöid tegema? Minul on sellised andmed, et enamik neist on nii-öelda linnainimesed. Paljud põllud jäävad Ukrainas külvamata. Maainimesi on nende [põgenike] seas väga vähe. On teil teistsuguseid andmeid?

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu liige! Kui ma suhtlesin Ukraina põllumajandusministriga, siis tema kaks kõige suuremat muret oma riigi vaates olid seotud esiteks sellega, et nende põllumeeste puhul, kes on rindel ja on elus, on lootust, et nad kunagi põllule jõuavad – kuigi ilmselt mitte sel kevadel –, ja teiseks, et väga paljud nendest on hukkunud. See tegelikult tähendab seda, et statistiliselt võib olla isegi õigus, kui me vaatame seda sõja kulgu, et linnapiirkonnast võib olla tulnud ja tulebki põgenikke, sõjapõgenikke, rohkem kui maapiirkondadest, kuna linnad on suuremad ja see proportsioon on suurem. Aga see ei tähenda seda, et me a priori ütleme ette ära, et neil inimestel, kellel on võimalus Eestis tööd teha ja kes tahavad siin tööd teha, kuna nad on pärit linnast, ei ole oskust ja võimekust maatöödel hakkama saada. Need tööd maal jagunevad ju väga mitmekülgselt, on kergemaid ja raskemaid töid. Tõsi, osad tööd nõuavad paremat kvalifikatsiooni. Aga teada on see, et põllumajandusettevõtted juba esimesel nädalal ütlesid, et nende siin ametlikult viibinud töötajad hakkasid lahkuma just nimelt oma riiki kaitsma. Ja tuleb tunnistada, et kindlasti Ukraina sõjaväelaste vaprus on üllatanud ja imponeerinud kogu maailmale. Nii et ma eeldan seda, et kõik inimesed, kes peaksid sõjaväekohustust täitma, seda ka teevad. Aga tööjõuprobleemid tuleb meil lahendada siin. Ja me peame saama aru ka nendest inimestest, kes on äsja siia saabunud, et võib-olla päris esimestel nädalatel nad ei saa kohe tööpostile asuda lähtuvalt emotsioonidest ja sisseelamise ajast. Aga ajutise kaitse staatus annab neile võimaluse ka sisse elada ja meil on võimalus seda kergendada.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde, see on viies. Selle esitab Riigikogu liige Indrek Saar, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on kaubavahetus Venemaa ja Valgevenega. Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmist! Lugupeetud peaminister! Esmaspäeval võtsime Riigikogus vastu pöördumise teiste riikide parlamentide poole, kus üks olulisi üleskutseid oli üleskutse viivitamatult kehtestada Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi vastu kõikehõlmav kaubandusembargo, mis piiraks agressorriikide võimekust sõda pidada. Sellega tuleb igati nõustuda, sest me teame, et sõjamasin toitub sellest kaubast, mida agressorriigid muule maailmale müüvad. Ja ma tahan teile soovida jõudu ja palju edu selleks, et meie liitlastele nii Euroopa Liidu, NATO tasandil kui ka laiemalt maailmas selgitada, miks on vaja kiiresti leida võimalusi selle kaubandusembargo kehtestamiseks või siis maksimaalseteks piiranguteks.

Aga minu küsimus lähtub teadmisest, et ettevõtlusminister Andres Sutt tegi Keskkonnaministeeriumile ettepaneku ajutiselt suurendada raiemahte. Ja samas loen ma tänasest Postimehest, et Ukraina sõja ettekäändel nõuab Eesti Metsa‑ ja Puidutööstuse Liit raiemahu suurendamist riigimetsas ja raiumise jätkamist lindude pesitsusajal, kuigi Venemaa puitu saabub Eestisse tõusvas mahus ja väide ladude tühjusest ei vasta tõele. Väidetavalt on laod enam täis, kui nad kunagi varem on olnud, ja väidetakse ka seda, et kui import katkeb, peaks erametsa varudest piisama. Minu küsimus teile on: millal puidu eksport agressorriikidest reaalselt lõppeb ja kui akuutne see metsa‑ ja puidutööstuse liidu mure on? Ja kus siis teie arvates see tasakaalupunkt loodushoiu ja metsatööstuse vajaduste vahel peaks asetsema?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Olen teiega väga nõus, et tõesti, Euroopa Liit on majanduslik jõud ja majandusliku jõu tööriistakastis on see, et saab keerata kinni need kraanid, kust see sõjamasin tegelikult toidet saab. Euroopa on siin tegutsenud kiiresti koos ka teiste riikidega, nii Ameerika Ühendriigid, Kanada kui ka Šveits on olnud kaasas, selleks et erinevaid sanktsioone panna. Praeguseks on juba neljas sanktsioonide pakett koos ja seda pidevalt täiendatakse. Ka Euroopa Ülemkogu laua taga, kui me rääkisime, siis kõikide arusaam oli seesama, et peame otsima veel neid kohti, kus ikkagi Venemaale seda toidet kinni keerata. Ma tahan võib-olla seda ka korrigeerida, et seal laua ümber see arusaamine tegelikult on [olemas], et selliseid karme sanktsioone on vaja. Seetõttu ei pea seda veenmistööd väga palju tegema, aga loomulikult, kui me läheme detailidesse, siis tekib see küsimus, et alati ju vaadatakse, et see oma majandusele liiga palju haiget ei teeks.

Nüüd, tulles selle puiduküsimuse juurde, siis tõesti 2021. aastal puidu ja puittoodete impordist moodustas Venemaa osa 9% Eestis. Küll aga saematerjali puhul – siin on kõikvõimalikud erinevaid kaubagrupid – see oli isegi 50%, väärtusega 281 miljonit eurot. No kindlasti puidusektor ei ole see sektor, mis läheb otseselt sinna sõjamasinale. Need sektorid, mis on riigiga tihedalt seotud, on seotud väga palju energeetikaga. Nüüd sellest, mis puudutab raiemahte. Tõepoolest see teema eile tõusetus. On sektor, kellel on soov rohkem seda materjali Eestist saada, ja teiselt poolt on loomulikult see looduskaitseline [aspekt]. Me leppisime kokku MKM‑i ja keskkonnaministriga selles, et tullakse ühtse nägemusega valitsusse, mis see kuldne kesktee on. Praegu mingeid selliseid otsuseid me teinud ei ole.

Ja nüüd üks täpsustav küsimus. Indrek Saar, palun!

Ma läheksin samal teemal edasi, aga natukene teise valdkonda. Inimesed Kagu-Eestis on kirjeldanud, et ühelt poolt me püüame oma Ukraina sõpradele leida erineval moel abi, ka näiteks maastikuautosid, mida seal piirkonnas vaja on. Just äsja me nägime uudist, kuidas inimesed annetavad kasutatud kiirabiautosid ja nii edasi. Aga seda kõike me saame teha ju väga piiratud mahus ja see on suuresti erainitsiatiiviga seotud. Samal ajal nad näevad ka regulaarselt, kuidas autotreilerid Koidula piiripunktist vuravad Venemaa poole. See tekitab küsimuse, kas see on õige tegevus. Ma loomulikult saan nendest inimestest vägagi aru. Kas te oskate öelda, millal me lõpetame autode ekspordi Venemaale? Mille taga see praegu on, et need jätkuvalt Venemaale lähevad? Kas see on meie enda tahte küsimus või on siin vaja ka laialdasemat kokkulepet?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Meie ei ole muidugi see eksportija, selles mõttes, et meil endal ju autotööstust ei ole, need autod on siin läbisõidul. Aga meil on olnud arutelu Poola ja Balti peaministritega selle üle, et tõesti seda autotransporti piirata. Küsimus on selles, kas me saame selliseid samme astuda Euroopa tasandil. See puudutab ka sadamaid, sadamate kinnikeeramist Vene kaupadele üldiselt või siis puhtalt autotranspordi piiramist. Praegu on see sellises faasis, et nende valdkondade eksperdid kõikidest riikidest omavahel suhtlevad, et leida teed, kuidas seda on võimalik teha ja millisel kujul või millises mahus seda on võimalik või mõistlik teha. Nii et mul praegu seda konkreetset vastust ei ole lihtsalt sel põhjusel, et sellega tehakse tööd.

Aitäh! Ja nüüd üks lisaküsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Nagu ma aru saan, teie meelest tuleb hakata selle Vene puidu kokkutõmbamise tõttu rohkem metsa raiuma ka Eestis. Aga meil on olemas sellised asjad nagu KAH‑alade metsad inimeste vahetus naabruses, kus inimesi on sageli häirinud, kuidas neid majandatakse. Nõukaajal olid samuti teede ja inimeste lähedal need metsad, mida ei raiutud, aga see oli riigikaitselises mõttes. Minu küsimus on see: arvestades sellega, et äkki tuleb ka meil sõjaseisukord või ‑olukord ühel hetkel – loodan, et ei tule –, kas peaks siis andma juhiseid ka praegu, et nii-öelda nendes KAH‑metsades mitte mingil juhul ei hakata neid puutuma ja teede ja sellise infrastruktuuri lähedal, vaid teha seda kaugemal?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Esiteks tahan ära korrigeerida selle: mina ei ole öelnud, et tuleb hakata rohkem metsa raiuma. Nagu ma vastasin siin eelnevalt küsimusele, see teema tuli tõesti jutuks eile ja jäi jutt, et Keskkonnaministeerium ja Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium omavahel arutavad neid probleeme ja tulevad ka kabinetti selle aruteluga. Nii et ma ei ole kindel, et kindlasti tuleb hakata rohkem metsa raiuma. Ja mis puudutab seda, kust metsa raiuda ja millises mahus metsa raiuda, siis selle jaoks meil on ju ka tegelikult erinevad reeglid kokku lepitud. Seal on ka nende kaitseliste eesmärkidega ju tegelikult arvestatud. Kõikvõimalike sammude puhul me vaatame ikkagi ju tervikpilti, mida see kõik mõjutab, olgu see siis taastuvenergeetikas või muudes valdkondades. Nii et seda arvestatakse.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kuuenda küsimuse juurde. Selle esitab Heiki Hepner, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on sõjapõgenikud. Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud peaminister! Ukrainlased võitlevad vapralt Venemaaga oma maa iseseisvuse eest ja Eesti on neid toetanud selles karmis võitluses erineval moel ja minu meelest väga hästi: andnud relvaabi, tõstatanud küsimusi, teinud pöördumisi oma partneritele nii Euroopa Liidus kui ka NATO‑s. Paraku on see barbaarne sõda toonud kaasa ka tohutu humanitaarkatastroofi ja põgenikevoolu. Ka Eestisse on saabunud nüüd juba arvestatavalt enam kui 20 000 põgenikku. Ma saan aru, et nii suure hulga põgenike saabumine ja nendega tegelemine on väljakutse, aga mulle tundub, et siin me oleme siiski juba kergelt pead kaotamas. Sisuliselt algab põgenike – ütleme siis, juriidiliselt korrektselt peaks neid nimetama ajutise kaitse taotlejateks – selline kogu toetuste pakett nende legaliseerimisega Eestis ja siin ka vastavate toimingute tegemisega politseijaoskonnas. Eelmisel kolmapäeval kohtusime fraktsioonis teie valitsuse siseministriga, kes kinnitas, et mingeid probleeme ei saa olema, et Ukrainast tulijatele luuakse eraldi infovoog, kus nad saavad oma dokumendid korda ajada ja see [võimalus] saab igas maakonnakeskuses olema. Seda paraku ei ole juhtunud. Eelmisel reedel oli see viies maakonnas ja esimene vaba aeg oli Tallinnas näiteks aprilli keskpaik. Nüüd on tehtud juurde selle nädala alguses Narva ja Tallinnas on nihkunud esimene võimalik vaba aeg mai keskpaika.

Ja siit ka küsimus: kuidas me oleme sellesse seisu sattunud, et me ei suuda ka poolteist päeva ette prognoosida oma tegemisi? Ja mis siis teha, kas tõesti Kuressaare inimesed peavad minema Narva või kuidas teie näete, et seda probleemi peaks lahendama?

Kaja Kallas, palun!

Jaa, aitäh! Kõigepealt ma tahan seda öelda, et Politsei‑ ja Piirivalveamet käivitas selle hädaolukorra plaani sõjapõgenike abistamiseks, võttis üle kriisijuhtimise ja sealt alates on ka muudatusi toimunud. Need vastuvõtupunktid on [nüüd] ka Ikla ja Valga piiripunktis. Mis puudutab konkreetselt dokumente, tõesti, eile me saime ülevaate, et need ajad on niivõrd kaugel. Seal on probleem veel see, et tihti pannakse üks aeg kirja, aga tuleb näiteks ema koos kahe lapsega, siis see aeg venib veelgi pikemaks. Küsimus oli täpselt see, et kuidas me saame seda kiiremaks, ja lubati, et see kiiremaks läheb. Nüüd, kuidas ta läheb kiiremaks? Nendes vastuvõtukohtades, erinevates kohalikes omavalitsustes luuakse ka kohapeal kohe see võimalus. Politsei‑ ja Piirivalveamet läheb sinna kohapeale, selleks et kiiresti neid dokumente korda ajada.

Ja nüüd, kui vaadata veel, loomulikult see tulnud põgenike hulk on korraga väga suur. Sellest tulenevalt ongi viivitused, aga nagu te viitate, need ajad on ebanormaalselt pikad ja neid tuleb teha lühemaks. Selline suunis sai ka antud. Nüüd, eks siin neid murekohti on veel, kuidas me edasi nende lahendamisega läheme. Ma sellega ei ole nõus, et valitseb peataolek, vastupidi, kuivõrd meil on ka piirkondade kriisistaabid, kus on kohalikud omavalitsused, kus on Politsei‑ ja Piirivalveamet, kus antakse vahetult seda informatsiooni. See informatsioon muidugi ajas ka tõesti kiiresti muutub, tekib täiendavaid võimalusi ja kogu see kriis on väga dünaamiline. Nagu ma ütlesin ka varasemalt, me loome võimalusi koos kohalike omavalitsustega täiendavalt pakkuda lastele eestikeelset haridust, et lapsed saaksid oma haridusteed jätkata. Me otsime võimalusi ka elamispinna pakkumiseks, sest ma olen sellega nõus, et kui inimesed on tulnud ka oma tuttavate juurde, siis see ei ole pikaajaline lahendus ja peab vaatama, et need inimesed saaksid hakkama. Nii et neid murekohti on palju. Neid asju tuleb koos kohalike omavalitsustega lahendada ja leida parimaid praktikaid ning riigi tasandil seda bürokraatiat muuta kiiremaks.

Ja nüüd täpsustav küsimus. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud peaminister! Helir-Valdor Seederile te vastasite, et tegelikult valitsus on juba pikka aega valmistunud selleks kriisiks. Ja no tõepoolest, kui me mõtleme sõja alguspunktile tagasi, siis tänaseks on 20 päeva möödas sellest, kui see kohutav sõda algas. Meie siin saame õnneks ikkagi ilma pommide ja rakettide plahvatuseta oma tööd kavandada ja ka teha. Samas tõesti, omavalitsused, kes tegutsevad nii-öelda põllul, on infosulus. Ja siin võib vaadata seda info liikumist, mida nad vajaksid, väga mitmekihilisena. Üks on – väga oluline – kulude katmise pool ja teine on kõik muud toimingud, mis on vajalikud, et inimesed toime tuleksid. Kui ma vaatasin, millal neid infopäevi kavatsetakse korraldada, täiendavaid infopäevi, mis peaks kõike seda süsteemselt lahkama, siis Rapla infopäev, muuseas, lugupeetud peaminister, toimub 13. aprillil. Ma kordan: 13. aprillil! No ma alguses mõtlesin, et see ei ole lihtsalt võimalik, see on mingi eksitus. Aga jah, see tegelikult nii on. Ja tõesti küsimus: millal siis omavalitsused saavad [infot]? Te natukene andsite lootust, et nende kulud saavad kaetud, aga mis siis kaetakse, kuidas kaetakse majutusega seotud kulud? Tõsine küsimus on koolide ja lasteaedadega seonduvad probleemid. Koole saab veel panna teise vahetusse tööle, kui on vaja, lasteaedu teise vahetusse ei ole võimalik panna. Kuidas toimub elanike ümberjagamine? Need küsimused vajaksid hästi operatiivset infot, et omavalitsused teaksid, kuidas tegutseda.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Halb kuulda, et kohalikud omavalitsused on infosulus, sest meil on juba eelmisest kriisist toimivad regionaalsed kriisikomisjonid. Regionaalsetes kriisikomisjonides on kõik kohalike omavalitsuste esindajad. Ma olen ise nendes komisjonides käinud, meil on Põhja-Eesti regionaalne kriisikomisjon, Lõuna-Eesti, Ida-Eesti ja Lääne-Eesti kriisikomisjon, kus kõik omavalitsused on [esindatud]. Ja seda infot seal siis jagatakse. Nagu ma ütlen, see info ka väga palju muutub.

See tõesti ei ole normaalne, et see infopäev on 13. aprillil. Kui seal on info liikumisega probleeme, siis selle info ma võtan kaasa, et kuidas me saame seda paremaks teha. Kõik need küsimused, mis te küsite, on väga õiged küsimused. Ma ütlesin, et eile kuus tundi me arutasime neid teemasid: erinevad kulutused, millised sammud on vaja astuda. Õnneks meil on ministeeriumid, kes erinevate teemade eest vastutavad. 

Näiteks Haridus‑ ja Teadusministeerium. Eilsest just on meil parem ülevaade sellest jaotusest sõjapõgenike hulgas. Näiteks varem me ei teadnud, et 39% on neist lapsed, 45% naised vanuses 18–65 ja 16% mehed vanuses 18–65, mis tähendab, et need on täisealised, tööealised inimesed. Varem me arvasime, et tuleb rohkem vanemaealisi ja siis on hoopis teistsugust abi vaja. Arvestasime sellega, et vanemaealisi tuleb kuskil 20%, aga tegelikkuses ei tule. Pigem on meil hoopis lapsed. Jälle teine rõhuasetus, see tähendab seda, et me peame jälle need plaanid ümber tegema, mis olid enne arvestatud teistmoodi. Nii et see on kriis, mis meid kõiki on tabanud ikkagi selles suhtes täiesti uudsena. Ja need ongi uued probleemid, millele me järjest lahendusi otsime, ja püüame hoida ka kohalikku omavalitsust kaasas.

Ja näiteks ka teistpidi, just see, et kohalikele omavalitsustele, kes reaalselt inimestega tegelevad, tuleb neid reaalseid probleeme. No näiteks rahavahetuse teema, igasugused teemad, mis inimestel on – see peegeldub meile tagasi. Me vaatame, mis need lahendused on, mida me saaksime üleriiklikult teha. Nii et see toimibki paraku väga dünaamiliselt ja koostöös, aga ma loodan, et järjest paremaks ja selgemaks need asjad lähevad.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Osaliselt nii kolleeg Seederi kui ka Hepneri küsimustele vastates te juba seda kajastasite, mida mina küsida tahan. Ma olen väga nõus sellega, et olukord muutub väga kiiresti, väga kiiresti tuleb teha otsuseid, aga teatud plaanid ja teatud sellised kavad võiks olla teada. Viljandimaal on selles mõttes hästi, et meil on kriisikoosolek, mille on algatanud Margus Sass ja Politsei‑ ja Piirivalveamet, kes juhib seda kriisi, juba homme hommikul. Need asjad ongi maakondades erinevad.

Aga küsimus on selles, et kas te olete siiski arvestanud [ka vanemaealistega]. Te ütlesite, et vanemaealisi tuleb suhteliselt vähe, aga vanemaealiste puhul on siiski päris suur küsimus hoolduskoormuse ja sellega, mis puudutab pikaajalist hooldust. Nad tulevad sõjakoleduste käest, nad on läbi elanud raske teekonna, vintsutatud, nende tervislik seisund ja kõik võib [viia selleni, et nad võivad] vajada ühel hetkel ka hoolekandeteenuseid. Pean siin silmas just üldhooldekodu. Me teame seda nii kohamaksude kui ka kättesaadavuse kohta, et need on tihti üle jõu käivad lähedastelegi, rääkimata siis sõja jalust tulnud inimestest. Need tulevad kohaliku omavalitsuse kohustuseks. Lugesin eile huviga, et Suurbritannia maksab 350 naela igale isikule, kes pakub elamispinna. Eestis on teatud hulk inimesi pakkunud ka juba oma elamispinda, neid kõiki veel kasutatud ei ole, aga see vajadus on ilmselt suur. Kas teil valitsuse laua taga on räägitud siiski ka eakate teemal? Sest see on väga terav teema!

Koolid ja lasteaiad, seda me kuuleme meediast ja igalt poolt, ja see on äärmiselt oluline. Kuigi siin tekkis mul ka eile küsimus, kui õiguskantsler ütles, et vanematel, kes on Eestis võrdselt Eesti inimestega, on kooli valik vaba. Teie ütlete, et nad suunatakse eestikeelsesse kooli.

Kaja Kallas, palun!

Jaa. Ma olen teiega nõus, et vanemaealisi me kuidagi tähelepanu alt välja ei jäta. Lihtsalt varasemalt oligi see fookus [teistsugune], me arvasime, et neid tuleb rohkem. Sotsiaalministeerium oli teinud plaanid selleks puhuks, et 20% sõjapõgenikest on vanemaealised, aga tegelikkuses on see palju väiksem number. Kui 95% täiskasvanutest on tööealised, siis see on ainult 5%. Seetõttu neid plaane tuleb korrigeerida, aga see ei tähenda seda, et me jätame nad kuidagi tähelepanuta. Täpselt nagu te ütlete, siin tulevad pikaajalise hoolduse teemad. See puudutab kõiki valdkondi. Ja eile, kui me pikalt arutasime, siis see oli ka välja toodud vajadusena, aga nagu ma ütlen, eile see põgenike profiil meil alles paremini selgus, neid plaane tuleb ka ümber teha. Nii et jah, me ei jäta seda kuidagi tähelepanuta.

Aga muideks, kui küsitakse, miks vanemaealisi ei ole, siis paljud ütlevad nii, et ma oma kodu ei jäta, see on minu kodu, ma olen siin sündinud, elanud, siin ma ka suren ja mina ei lahku kodust. Vanemaealistel on need põhjendused olnud rohkem kui noortel, see on ka ilmselt põhjus, arvestades asjaolusid.

Nüüd koolide kohta. Jah, see vastab tõele, et vanem saab kooli valida. Aga see praktika, kus tegelikult ei antagi midagi rohkem valida kui ainult venekeelseid koole, kindlasti ei ole õige praktika. Ja teine asi, kui me räägime väiksematest lastest, siis mida saab riik teha. Kui me loome uusi koolikohti, siis me loome ikkagi eestikeelseid koolikohti. Just sellepärast, et kui sa siin elad, isegi kui sa elad siin lühiajaliselt, siis siiski sa pead seda keelt oskama. See ei tähenda seda, et neist lastest tulevad eestlased. Nad ikkagi ju saavad oma kultuuri ja oma keelt hoida, aga pikaajaliselt on oluline, et Eestis need inimesed lõimuksid. Kui nad lähevad tagasi, siis ma usun, et meil on lihtsalt Ukrainas Eesti sõbrad, kes oskavad ka eesti keelt väljaspool Eestit, mis kindlasti ei ole ka halb.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi nüüd seitsmenda küsimuse juurde. Selle küsimuse esitab Anti Poolamets, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on Ukraina kaitsejõudude toetamine. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud peaminister! Zelenskõi on öelnud, et need varud, mida nad on ise kogunud ja mis mujalt maailmast tulevad, vähenevad hirmuäratava kiirusega, sest Venemaa sõjaväekolonnid on kümneid kilomeetreid pikad. Isegi kui me näeme mõnda stseeni, kus tank lastakse õhku, siis need kolonnid on hiiglaslikud, neid soomussõidukeid on tuhandeid. See tähendab, et varustus kulub erakordselt kiiresti. Ta on öelnud, et nädala varu kasutatakse ära päevaga sellises gigantses vastasseisus. Me oleme andnud tankitõrjerakette, see on suurepärane, Javelinid ongi õiged relvad, mida sinna anda. Ja mul on küsimus. Kas te olete kaitseministri ja Kaitseväe juhatajaga nõu pidanud, mida me veel saame oma varudest üle anda, sest sõjadünaamika on selline, et kõik kulub erakordse kiirusega? Kas me saame midagi veel oma ladudest üle anda? Ja siia juurde ka see: kui kiiresti me suudame oma varud ise taastada?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Huvitav on vaadata, kuidas teie plaat on muutunud. Kui ma 21. jaanuaril käisin siin Riigikogu ees poliitilise avaldusega, siis ma sain teie fraktsioonilt väga palju kriitikat, miks me anname Ukrainale sõjalist abi, miks me anname kõiki neid kaitsevahendeid ja et meil endalgi on vähe. Aga minu arvates oli see õige siis ja ma näen, et ka teie olete seda toetama tulnud, et me peame Ukrainat toetama selles võitluses, sest Ukraina võitleb ka meie eest ja võitleb tegelikult ka Euroopa eest. Me peame tegema kõik selleks, et Putin Ukrainas ei võidaks. See, millele te viitate, Vene vägede suur ülekaal, see on ju teada. Ja tõesti, ukrainlaste vastupanuvõime on üllatanud nii venelasi kui kindlasti ka kogu maailma ja ainus, mis me saame teha, on neid võimalikult palju selleks aidata. Me oleme andnud kaitseotstarbelist abi ka jooksvalt, ka nüüd, ja oleme seda teinud märkimisväärses koguses. Seda abi antakse paljude riikide poolt ja ukrainlased on selle eest olnud väga tänulikud, et sellest on ka abi. Loomulikult me täiendame oma varusid samamoodi, et meil endal ei jääks selles mingit lünka, aga nii palju kui me saame, me Ukrainat ikkagi ka edasi aitame. Nüüd, millega konkreetselt me aitame, ma kogu seda loetelu võib-olla siin tooma ei hakkaks, aga me aitame vahenditega, mis võimaldavad Ukrainal ennast kaitsta ja seista vastu Venemaa vägedele.

Ja nüüd täpsustav küsimus. Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Siin eelnevalt olid jutuks sõjaväeteenistusealised Ukraina mehed, kes on Eestisse jõudnud või on juba enne siin tööl olnud. Üks number, mis käis läbi, oli vähemalt 450, pigem on neid mitu korda rohkem. Ma toon teile ühe näite, mis on Eesti riigikaitseseaduses kirjas: sundtöökohustuse kestus ja tingimused. Sundtöökohustuse kestus on kuni 48 tundi. Riigikaitseliste sundkoormiste seadus: sundkoormiste määramine, veokohustus (riiklik kohustus), ettevõtte ajutine riigi valdusesse võtmine. Meil on need hädavajalikud seadused kriisiajaks olemas. Ja see näitab ka asjaolu, et mitte kõik ei pea olema relvakandjad, kes määratakse riigiteenistusse. Nad võivad olla autojuhid, nad võivad isegi oma ettevõtte anda riigi käsutusse ja nii edasi, ja nii edasi. Kas ei oleks aeg meil registreerida ära kõikide nende meeste profiil, kes on relvakandmisvõimelised ja kes on lihtsalt terved mehed, kes saaksid minna kodumaale appi? Nemad tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Saab saata ka bussid neile ette. Meil ei ole siin sundimise võimalust, aga me saame aidata. Ehk need, kes on ju tegelikult suur jõud, võib-olla tuhat meest, keda me saaksime panna Ukrainas ka sisepõgenikke abistama, panna sõjaväge abistama. Kas me võiksime selle ette võtta ja just keskenduda nendele meestele, keda Ukraina president on palunud endale appi, tegelikult kohustanud, sest sundmobilisatsioon on välja kuulutatud? Me ei saa käituda ju sellises stiilis, et vabadussõja ajal viiakse mehed Soome talutöödele. Siis ei võida keegi seda võitlust.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma praegu kiiresti ei saa siin kontrollida, aga ma eeldan, et riigikaitseseadus kohaldub ikkagi siin Eesti kodanikele. Ehk siis kõik need viited sundtööle, ma eeldan, kehtivad Eesti kodanikele. Ma saan selle järele vaadata. Aga Ukraina kodanikke kuidagi väevõimuga sinna sõdima saata – ma ei kujuta ette, et meil oleks sellised hoovad. Minu teadmine on see. Moonika Helme siin ütles, justkui ma ei tea [seda numbrit]. Jah, ma tean seda numbrit, meile on teada inimesi, mehi, kes on tühistanud oma tööloa siin ja teatanud, et nad lähevad tagasi. Aga ma tahan öelda, et Eestist välja minevat suunda me ei kontrolli selliselt, nagu me kontrollime neid inimesi, kes sisse tulevad. Seetõttu meil puudub täielik ülevaade, kui palju nendest inimestest on sinna sõdima läinud, kui nad ise meile seda teada ei anna.

Minule teadaolevalt on Ukraina inimesed väga oma kodumaa eest väljas. Pigem on see teadmine just see, et tuuakse naised-lapsed siia, ise minnakse tagasi, nendesamade bussidega minnakse tagasi oma kodumaad aitama. See kaitsetahe Ukrainas on ju väga kõrge ja on veel kõrgemaks osutunud, kui esialgu uuringutes näidati. Just sellepärast, et kui ikkagi on tõeline sõda, siis inimesed lähevad oma kodu kaitsma, nad lähevad tagasi oma kodu kaitsma just selleks, et oleks võimalus ka kuhugi tagasi minna. Nii et jah, ma usun, et iga riik tegeleb sellega, et oma inimesi oma riigi kaitsmisel rakendada. Meie peame tegelema nende rakendamisega oma riigi kaitsmisel.

Positiivne on see, et ka Eesti inimeste kaitsetahe on tõusnud selles reaalse sõja olukorras, kui see reaalne sõda on meile nii lähedal. Ka inimesi, kes on tahtnud liituda Kaitseliiduga, on järjest rohkem. Inimesed tahavad saada õpet ja valmistuda selleks, kui asjad peaksid minema hulluks. Aga ma veel kord ütlen, et praegu sellist sõjalist ohtu meie piiri taga otseselt ei ole.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! PPA juht tegutseb praegu hädaolukorra lahendamise plaaniga. Kui on hädaolukorra lahendamise plaan, siis peab olema järelikult välja kuulutatud hädaolukord. Ja minu küsimus on: kes selle on välja kuulutanud? Kas Siseministeerium? Kas [see plaan] on olemas ka Sotsiaalministeeriumil, Signe Riisalol või haridusminister Liina Kersnal, kuna see puudutab nii sotsiaaltoetusi kui ka õppetööd koolides? Ja kas on ka plaan, et kui see pagulaste voog, sõjapõgenike [arv suureneb], siis valitsus kuulutab välja eriolukorra? Sest tuletan meelde, et kui hädaolukorra lahendamise plaani rakendatakse, kes on siis selle hädaolukorra välja kuulutanud?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Pilk seaduseraamatusse kergendab õiguse leidmist: hädaolukorda ei pea välja kuulutama. Eriolukorra peab välja kuulutama. Aga hädaolukord meil on ja Politsei‑ ja Piirivalveamet on tegelikult asunud rakendama selle hädaolukorra raames neid plaane, mis varasemalt selle tarbeks olid. Nii et küsimusele, kas on vajalik eriolukorra väljakuulutamine, vastuseks: kui olukord sinna areneb, siis loomulikult ka see on üks hoob, et eriolukord välja kuulutada, kui seda peaks olema vaja, et seda kriisi lahendada.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Mihhail Lotman, vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on NATO õhuruum ja artikkel 5. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Nagu te kindlasti panite tähele, ma püüdsin oma küsimuse formuleerida konkreetselt. See ei ole mitte mingil juhul pahatahtlik küsimus, aga ma tahan konkreetset vastust.

Meie suurim liitlane Ameerika Ühendriigid on korduvalt kinnitanud, et nad kaitsevad igat tolli NATO territooriumil. Möödunud nädalal USA riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan ütles, et artikli 5 aktiveerimiseks piisab ühest kuulist NATO territooriumil. Peaaegu samal ajal mitte mingisugune üksik kuul, vaid 15‑meetrine droon, mis oli välja lastud arvatavasti Venemaa poolt vallutatud Ukraina territooriumilt, läbis nelja NATO riigi õhuruumi. Põhiliselt Ungari, kus ta lendas üle 700 kilomeetri 40 minuti jooksul, ja siis 117 kilomeetrit Horvaatia territooriumil, kus kukkus elurajooni kõrvale. Sellel droonil oli ka pomm küljes. Ma küsingi, kuidas nüüd on selle artikliga 5. Nii palju kui mina olen seda artiklit 5 uurinud, see ei tähenda, et see riik, mis on agressiooni ohver, peab seda tõstatama. Selle küsimuse võib tõstatada ükskõik milline NATO riik. Nii et ma tahaksin küsida, kuidas NATO peab reageerima sellele intsidendile. Ja ma ütlen kohe, et lisaküsimuses ma hakkan küsima, kuidas NATO õhuruum on üldse kaitstud.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Tõepoolest eelmisel nädalal selline intsident oli, et droon kukkus Zagrebisse. Seal oli ülikooli ühiselamu ja siis kohe elurajoon ka kõrval. Mida me teame sellest? Me teame seda, et see oli Venemaa tehtud droon, aga tegelikult meil puudub informatsioon, et Venemaa selle drooni välja lennutas. Esiteks.

Teiseks on see, nagu ma aru saan, et need droonid võivadki eksima minna, neid asju on ka varasemalt juhtunud. Kas see on süstemaatiline, kas tal oli ka eesmärk NATO territooriumil midagi toime panna, [see ei ole teada].

Ja kolmas punkt on see, et üldiselt ikkagi on ju mõeldud nii, et artikli 5 käivitab see riik, kes tunnetab, et tema julgeolek on ohus. Jah, teil on õigus, see ei ole otseselt nii sõnastatud, aga praktikas on seda artiklit 5 üks kord kasutatud, kui seda tegid Ameerika Ühendriigid, ütlesid, et artikkel 5, teised tulge kaasa. Artikkel 5 tähendab seda, et rünnak ühe vastu on rünnak kõikide vastu. Horvaatia ei ole öelnud praegu, et see on rünnak nende vastu. Ja tegelikult neid asjaolusid, mis seda drooni puudutavad, alles uuritakse.

Kui küsimus on selles, kas keegi teine läheks praegu ütlema, kui Horvaatia ennast otseselt rünnatuna ei tunne, siis ma ei usu, et keegi seda läheb tegema, et kuulutab välja, et artikkel 5, mis tähendab seda, et võidakse minna vasturünnakule või kaitsma asuda. Aga selleks tuleb olla kindel, kust see droon kokkuvõttes tuli. Seda teadmist praegu ei ole.

Ja nüüd täpsustav küsimus. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Üldiselt artiklis nr 5 ei ole öeldud, et see kuul peab lendama nimelt Venemaa territooriumilt, piisab sellest, et ta rikkus NATO õhuruumi ja see on agressiooniakt NATO vastu, NATO riigi vastu. Aga probleem ongi selles, et me ei tea, kust see droon tuli, see droon Tu‑141 Strizh. Horvaatia arvab, et see on Venemaa poolt vallutatud Ukraina territooriumilt, aga me täpselt ei tea. Vot see ongi probleem, et miks me ei tea. Kuidas on NATO õhuruum kaitstud? Horvaatia välisminister, kellega ma hiljuti kohtusin, ütles, et nad hakkavad Madridis seda asja uurima – Madridis, nagu te teate, on see NATO keskus. Aga see tähendab, et Ungari, Bulgaaria – kõikide Balkani riikide taevas, kaasa arvatud need riigid, mis kuuluvad NATO‑sse, nende taevas ei ole kuidagi monitooritud. Samas piisaks ühest AWACS‑i lennukist selle kohal, et me teaksime kõike. Ja vot ma olengi mures ja ma palun, ärge rääkige, kuidas Eesti taevas on kaitstud. Ma tean seda. Mind huvitab NATO taevas tervikuna, sest me oleme selle organisatsiooni liikmed ja tõepoolest rünnak ühe NATO liikme vastu on rünnak kõikide vastu, see tähendab ka meie vastu.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Seda me teame, kust see droon tuli, kust territooriumilt ta tuli – nagu te ise ütlete, seda me ju teame –, aga kuna sellel territooriumil on sõda, seal on nii Vene väed kui ka Ukraina väed, siis ei ole teadmist, kes on selle drooni välja lasknud või lennutanud. Mina saan aru, et selles on see vaidlus. Kui me räägime õhuruumi kaitsmisest, siis me teame ju seda, millised lennukid ja droonid siin lendavad. Ja kuigi te ütlete, et ma ei tohi mainida Eesti õhuruumi, aga siiski, meil on praegu ju nii-öelda õhupolitsei ja see on ka teistes riikides. See tähendab seda, et kui selline lennuk tuleb, siis see kohe tuvastatakse. Ja meie ettepanek on olnud see, et me liigume tegelikult sellelt nii‑öelda vaatlusmissioonilt kaitsemissioonile, et on võimalik ka sellised lennumasinad vajadusel meie lennuruumis või õhuruumis alla tuua.

Aga jah, me ei tea ja Horvaatia tegeleb sellega koostöös NATO‑ga. Oleks väga imelik ise tormata kuidagi Horvaatiast ette või mööda, kui Horvaatia sellega tegeleb ja nende ohutaju on võib-olla selles osas kõige suurem.

Protseduuriline küsimus, Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Kuna ma ei saa enam küsida peaministrilt, ma palun, et te annaksite talle edasi. Siin on kaks võimalust: kas tulistasid venelased või ukrainlased. Igal juhul Ukraina ka ei ole NATO liige, igal juhul see on mitte NATO liikme agressioon NATO vastu ja kui see Eesti, meie Riigikogu avaldus, mille me võtsime vastu, või pöördumine, et sulgeda Ukraina kohal taevas, viiakse ellu, siis see kaitseb ka Ukraina rakettide vastu meie liitlasi.

Aitäh, hea ametikaaslane Mihhail Lotman! Peaminister kuulis teid, nii et ma ei pea seda eraldi edasi andma. Ta on siin saalis ja teie ütlus oli selge.

Nii. Läheme nüüd edasi. Me oleme lisaküsimuse juures. Kui, Heiki Hepner, te olete kindel, et te tahate selle esitada, siis see võimalus teil on. Palun!

Suur tänu, hea esimees, selle lahkuse eest! Ma tegelikult siin tunnetasin ka oma hea pinginaabri teatud sarkasmi, kui ta Ukrainat siia sellesse sidus, sest üldiselt vaevalt et Ukrainal on soovi Horvaatiaga midagi sõjas toimetada. Küll aga on seda Putini Venemaal, sest kui Putin midagi ütleb, et ta seda ei tee, siis ta ilmtingimata seda teeb. Ta lubas, et viib väed Ukraina piirilt ära, selle asemel tõi juurde, lubas, et ei alusta sõda, selle asemel alustas sõda. Ja nüüd on ta ka ju ütelnud, et Ukrainas kuskilt on keemiarelvad leitud, et Ukraina justkui tahab seda räpast pommi kasutusele võtta. Võib eeldada, et Venemaal ja Putinil on midagi plaanis keemiarelvaga või kuidagi ka tuumajaamadega. Ja tegelikult Venemaa ründas ju ka üsna Poola piiri ääres Ukraina objekte. Minu küsimus olekski teile, hea peaminister, et mis oleks Eesti valitsuse jaoks selline punane joon, kus siis ikkagi NATO peaks sekkuma. Kas tuumaobjektidega peaks midagi juhtuma, kas peaks keemiarelva kasutama Ukraina rahva vastu? Või peaks tõesti venelased eksima raketirünnakuga ühe meetri jagu üle Poola piiri? Seni on natukene õnnestunud Poola piiri vältida.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Niipalju, kui ma olen ekspertidega suhelnud, siis need droonid lähevad aeg-ajalt ekslema. See ei tähenda alati agressiooni. Selles mõttes peaks olema ikkagi tunne, et ollakse ohustatud. Aga kui teie küsimus on sisuliselt selle lennukeelutsooni kohta, siis see on väga keeruline küsimus. Näiteks mulle ei meeldi, kui öeldakse välja, et me igal juhul ei sekku. Siiski, kas see on nii kindel, et me igal juhul ei sekku? Aga lennukeelutsooni on tõesti vist kolmel juhul ajaloos tehtud ja nendel puhkudel on olnud juriidiline alus ÜRO Julgeolekunõukogu otsus. Julgeolekunõukogu otsus tähendab, et seal on ka Venemaa, Venemaal on vetoõigus. Selles suhtes seda juriidilist alust justkui sealt ilmselt välja ei pressi.

Nüüd, mis see erinevus on? Lennukeelutsooni jõustamiseks on vaja purustada ka vastase õhukaitsesüsteemid, mis reeglina ei pruugi asuda selle riigi territooriumil ja lähevad sealt välja. Kas me oleme selleks valmis? Venemaa sõjaline võimekus on palju suurem kui Liibüas, Iraagis või Bosnias on olnud. See tähendab seda, et selles lennukeelutsoonis ei saaks ka Ukraina lennukid ega droonid lennata. Kui te vaatate neid videoid, siis tegelikult just droonid on olnud ju need, mis on neid konvoisid purustanud. Ja suur probleem on muidugi see, et tegelikkuses need põhilised purustused, mis tehakse, on tehtud kaugtulega. See on tankidelt, see on mere pealt ja seda see olukord ei lahenda, mis puudutab lennukeelutsooni. Nii et siin on väga keerulised otsused.

Ma tihti mõtlen ka sellele, et praegu me oleme selle sees. Kui me näeksime tulevikku ette ja saaksime öelda, mis on õige otsus. Tegelikult tulevikus, kahe aasta pärast, me teame: vaat see oli õige otsus, see tol hetkel läks valesti. Näiteks kui me teaksime, et selle löögi andmine Venemaale lõpetab selle sõja praegu, see ei laiene kuskile, siis see on üks asi. Aga kui me teame, et löögi andmine Venemaale tähendab seda, et see sõda laieneb ka igale poole mujale, siis iga peaminister vastutab eelkõige oma riigi, oma rahva ja kultuuri säilimise eest ja seal tekib kohe dilemma ka nendel riikidel, kellel on vastav võimekus ehk lennukid, mida Eestil ei ole.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde, see on nr 9. Selle küsimuse esitab Riigikogu liige Riho Breivel, vastab peaminister Kaja Kallas ja teema on piirikaitse Ukraina kogemustele tuginedes. Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma olen aastaid tegelenud ühe küsimusega, see on piirivalve piirikaitseline areng. Kui piirivalve liideti politseiametiga, siis juhtus selline asi, et visati koos vanniveega välja ka see laps, see tähendab piirivalvurite sõjaline ettevalmistus. Täna näitab Ukraina kogemus seda, et kõik piirivalveüksused on seal integreeritud kaitsejõudude koosseisu ja võitlevad Kaitseväe juhtimise all. See tähendab seda, et ka meie piirivalve vastavalt sellele, ma veel kord tahan öelda, peab olema selle suunaga, et tal on kaitseväeline võimekus, see tähendab väljaõpet ja käsuliini. Olen korduvalt teie vastavate ministeeriumidega seda asja arutanud ja asi hakkab nagu ilmet võtma. Aga ma tahaksin ikkagi seda ka teiega arutada, teilt küsida, sest teie peaministrina peaksite hoidma seda kindlasti ka oma vaateväljas, et meie kaitsevõime piiridel oleks kindlustatud. Kuidas te sellele asjale olete vaadanud ja kas te olete sellega kursis?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Saan teile kinnitada seda, et me äärmiselt tähelepanelikult jälgime olukorda Ukrainas ja seda, mis seal on töötanud ja mis ei ole töötanud. Me teeme sellest omad järeldused ja omad õppetunnid võtame ka kaasa. Eesti piirivalve on ju Politsei‑ ja Piirivalveameti koosseisus. Politsei‑ ja Piirivalveametil, nii politseinikel kui ka piirivalvuritel on oma ülesanded, sõjaaja ülesanded ja rahuaja ülesanded. Selles mõttes, et ega see ei ole kuidagi kaduma läinud, vaid need inimesed on ju täiesti olemas.

Nüüd, kas me saame tegelikult tugevdada oma kaitsevõimet veel laiemalt kui ainult Kaitsevägi? Jah, mina arvan, et näiteks Kaitseliitu tuleks kindlasti tugevdada, eriti arvestades praegust olukorda, kus tegelikult inimeste kaitsetahe on väga palju suurenenenud ja inimesed tahavad ka Kaitseliiduga ühineda. Ja kui nad siis Kaitseliiduga ühinevad, siis peab neil olema ka vastav varustus. Ei saa olla seda olukorda, et kui tõesti peaks tekkima vajadus, siis jäetakse need inimesed ilma toeta. Nii et jah, jälgime tähelepanelikult Ukrainat ja teeme sealt ka omad järeldused.

Nüüd üks täpsustav küsimus. Riho Breivel, palun!

See on selge, et Kaitseliidul on ülesanded ja Kaitseliit tegeleb nendega. Aga minu küsimus on ikkagi konkreetselt piirivalve piirikaitselise osa kohta. See tähendab, et need inimesed, kes on piiri peal vastava ametkonna all, peavad saama kaitseväelise väljaõppe ja neil peab toimima kaitseväeline käsuliin, et sõjaolukorras nad saaksid minna Kaitseväe alluvusse, et toimiks täpselt sama mudel. Me ei saa neid sealt ära tuua. Ma tahan just seda rõhutada ja tahaksin, et teie oma ametkondadega seda probleemi valgustaksite ja ka saaksite sellest niipidi aru, sest piirivalve on meil piiridel küllaltki suur jõud. See ei ole kaks inimest, seal on alates piirikordoni ülemast ja lõpetades piirivalvuritega, kellel vanasti oli vastav väljaõpe. Täna neil seda ei ole ja täna on teatud mõte, et viiakse nad piirilt ära ja tuuakse Kaitseliit peale. See ei toimi.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Võtan teie mõtted kaasa. Ma olen sellega nõus, et sõjaolukorras käsuliinide toimimine on ülioluline, kes kellele annab käske, kes kuidas neid käske järgib, et ei tekiks mingit segadust. Just kriisis on see väga tähtis, et nii-öelda pall ei kukuks kahe tooli vahele ega tekiks mingi segadus. Sellega ma olen nõus. Käsuliinid on ju ka paika pandud. Mina loomulikult ei tea kõiki detaile ja ei saa esitada teile seda, kuidas Kaitseväes kõik need suunad on, aga üldiselt sõja ajal on Kaitseväe ülemjuhataja, kes annab käske ja korraldusi kõikidele, kes selles väes on kasutatud. Aga see, mis te ütlete, kui see tõesti nii on, lasen ka siis ekspertidel rääkida, et mis valikud seal on, kui tõepoolest inimesi on ühes kohas vaja. Eks see probleem on väga palju selles, et meil lihtsalt on vähe inimesi ja neid kiputakse kasutama võib-olla erinevates kohtades. Ma usun, et kõigi soov on kasutada inimesi just seal, kus nad on kõige efektiivsemad ja kõige paremini oma tööd oskavad. Kui on vaja ka mingit täiendavat koolitust, arvestades, et see olukord on kapitaalselt muutunud meil 24. veebruarist, siis ma arvan, et seda täiendavat koolitust või väljaõpet tuleb kindlasti pakkuda.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Uno Kaskpeit, palun! 

Lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! Eesti-Läti piiril teostab politsei kontrolli neljas piiripunktis: Iklas ja kolmes Valga linna piiripunktis. Nädala alguses küsisin siseministri käest, mis nalja nad teevad: kõrvalteed Valgast Pärnu poole ja Valgast Võru poole, mis tulevad Lätist Eestisse, on ilma kontrollita. Eile hommikul tuli Valga Kaitseliidust liikmetele kiri, kus kutsuti liikmeid piiri valvama kõrvalteedel. See näitab, et teie alluvad ei jaga Eesti piiri valvamisest mitte midagi – selle tõttu, et hävitasite aastaid tagasi piirivalve, mis oli ka omal ajal osa Eesti riigikaitsest. Kuidas mõtlete edasi tegutseda?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Eesti tõesti otsustas taastada piirikontrolli just selleks, et me saaksime ülevaate nendest inimestest, kes tulevad, ja sellest, millised vajadused neil on. Leedu ja Läti seda näiteks teinud ei ole. Ja seetõttu ma väidan, et meil on parem ülevaade neist inimestest. See on tõsi, et me terve piiri ulatuses seda [piirikontrolli] ei kasuta, vaid ainult nendes punktides, kus inimesi palju tuleb. Mulle ei ole teada, et oleks massilist tulemist mööda teisi teid, sellepärast et need inimesed on üldiselt ka ise huvitatud abi saamisest ja tullakse mööda kokkulepitud kanaleid. Aga ka nendes kokkulepitud kanalites, kui tulevad inimesed, kellel ei ole õigust Eestisse tulla, saavad nad automaatselt otsuse, et nad peavad Eestist lahkuma. Tegelikult seda nendes piiripunktides tehakse. Juhul kui peaks olema selgelt näha, et nende kõrvalteede, väikeste kõrvalteede kasutamine on massiline, siis me saame neid punkte edasi arendada just selleks, et me selle info ikkagi saaksime, kust inimesed tulevad ja millised need murekohad on. 

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Head ametikaaslased! Austatud valitsuse liikmed! Nüüd on etteteavitatud teemad läbi saanud. Ma palun teil kõigil, kes soovivad küsida, ennast registreerida. Mul on palve, et kui te hakkate küsima, siis te kohe ütleksite, kelle käest te küsite, ja siis esitaksite kahe minuti jooksul oma küsimuse. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister Kaja Kallas! Proovin kahe minuti sisse kaks küsimust mahutada. Üks puudutab siin saalis juba täna palju arutatud lennukeelutsooni. Me tõesti ei tea praegu, mis õige on, see selgub tagantjärgi. Aga see, kui me Ukrainale ei lähe piisavalt appi, soovitud viisil appi, ohverdame Ukraina – seda tagantjärgi me kuidagi heaks teha ei saa. Me saame aru, mida see tähendab, kui niimoodi demokraatia eest võitlev riik on võimalik ohverdada. See on ka meile väga riskantne. Kas teie valitsusjuhina ja valitsuses tegelikult töötate selle nimel, et need sõnumid, mis Riigikogu avalduses on sees – nii lennukeelutsooni kehtestamine, kandidaatriigi staatuse andmine Ukrainale, kaubandusembargo, sanktsioonide karmistamine –, leiaksid ka rahvusvahelist toetust?

Ja teine küsimuse pool puudutab põgenikke. Väga palju on arutatud detaile: kuhu annetajad võiksid kaupa või asju tuua, kuhu inimesi majutatakse, kuidas bussidega neid piiri pealt tuuakse? Aga [tuleks teha ka] sellised fundamentaalsed või põhimõttelised otsused, mille alusel saab kõiki neid väiksemaid otsuseid hiljem tegema hakata. Kas me võtame vastu kõik sõjapõgenikud? Millal me küsime ÜRO ja Euroopa Liidu teiste liikmesriikide abi? Kas ja millal me hakkame põgenikke üle riigi hajutama, ei koonda neid Tallinnasse kokku? Kas me näeme neid siin ajutiselt või me hakkame neid tegelikult kohe integreerima, neile keelt õpetama, anname neile võimaluse siin oma elu jätkata? Ja tegelikult kõige olulisem: mida oodatakse kodanikelt? See on erakordne pingutus meie ühiskonna jaoks. See tähendab ilmselt paljude teenuste kättesaadavuse halvenemist või vähemalt muutust ka meie enda inimeste jaoks. See sõnum – mida kodanikelt oodatakse?

Head ametikaaslased! Ma pean juhtima meie kõigi tähelepanu sellele, et kodu‑ ja töökorra seadus ütleb, et küsimiseks on aega kaks minutit. Sellega te saite suurepäraselt hakkama, Riina Sikkut. Aga kodu‑ ja töökorra seadus ütleb ka seda, et üks küsimus esitatakse. Nii et ma palun, et me sellega arvestaksime. Palun, Kaja Kallas!

Aitäh, Riigikogu esimees, seda tuge [pakkumast]! Siin tõesti oli oma seitse küsimust ja need kõik ei olnud mitte väikesed küsimused.

Esimene küsimus, lennukeelutsoon. Kas me ei lähe appi? Me läheme appi nii palju, kui me vähegi suudame. Nagu ma ka ütlesin, praegu põhilised purustused tehakse kaugtulega merelt ja maalt. Seda see lennukeelutsoon ei lahenda. Ka ukrainlastel endal on vastandlikud arvamused just sellel põhjusel, et need droonid, mida nad kasutavad, on konvoide vastu ülevalt tegelikult väga hästi töötanud. Kui on lennukeelutsoon, siis neid kasutada ei saa. Need mõjutavad kaugtuld. Seega, mina ütleksin niimoodi, et see, mis me oleme seal laua taga arutanud – kõigil on väga suur mure. Täpselt see, nagu te ütlete. See ei ole niimoodi, et tehke nüüd Ukraina maatasa ja siis umbes sellega piirdume ja sellega justkui nagu pääseb Putin ka. Seda meelsust kellelgi ei ole. Need on väga rasked valikud. Eelkõige nendel riikidel, kes on Ukraina naabrid – kui sul on valida, et kõik see koledus, mis toimub, tuleb ka sinu hoovi peale, siis on väga raske nendel peaministritel öelda, et jah, ma võtan selle riski. Aga tõesti, me ei tea. Võib‑olla aastate pärast selgub, kes on Winston Churchill ja kes on Neville Chamberlain. Praegu me seda ikkagi ei tea ja see teebki selle olukorra väga keeruliseks.

Nüüd, mis puudutab kandidaatriigi staatust ja teisi küsimusi, mis seal pöördumises on. Jah, mina olen seda Ukraina Euroopa‑perspektiivi ka väga toetanud ja vaielnud sel teemal. Ma ütleksin, et positiivne sõnum on see, et me saime ikkagi paika trajektoori, viidates just konkreetsetele aluslepingutele, mis annab komisjonile kohustuse tegutseda konkreetsete sammudega. Aga me peame aru saama, et praegu ei ole Ukraina ametkonnas inimesi, kes tegelikult teevad koostööd, sest neil on sõda, suuremahuline sõda terve riigi ulatuses.

Nüüd, põgenike kohta oli väga palju küsimusi. Kõigele ei jõua vastata, aga selle Euroopa mehhanismi kohta me tegelikult eile otsustasime, et me hakkame astuma neid samme, et ikkagi kõigepealt konsulteerida teiste riikidega. Meie [põgenike] protsent meie elanikkonnast juba on üsna suur ja lihtsalt meil tuleb piir vastu. Täpselt nagu te ütlete, me peame oma elanikkonda ette valmistama. See on väga suur surve meie ühiskonnale ja me ei suuda sellega lõpuni toime tulla. Nii et üleskutse oleks ka inimestele, kes toovad bussidega inimesi sealt, et palun keskendume nende inimeste aitamisele, kes meil siin juba on, keda on tegelikult rohkem kui 1% meie elanikkonnast. Aga jah, me selle mehhanismi juba Euroopa tasandil eile otsustasime käivitada.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Lisaks julgeolekuolukorrale on ka majanduses asjad liikumas äärmiselt halvas suunas: alanud on massiivne hinnatõus ja see tõenäoliselt praegu on alles algus. Väga suur hinnatõusutsunami on alles tulemas ja selle vastu meil on vaja laiapõhjalisi meetmeid. Siin ilmselgelt enam ei aita peenhäälestamine või sihitud meetmed, nagu te proovisite teha elektri hinna tõusu kompenseerimiseks. Abi vajavad nii ettevõtjad kui ka Eesti inimesed. Üks lahendus võiks olla näiteks kütuse puhul aktsiisi langetused, samamoodi ka elektri puhul ja toidukaupade puhul käibemaksu langetamine. Siin oleks vaja laiapõhjalisi meetmeid. Kas valitsus on kaalunud või plaanib rakendada näiteks toidu, kütuse, elektrienergia käibemaksu langetamist ja samuti kütuseaktsiisi langetusi? Kas on sellised plaanid? Me vajame kiiresti laiapõhjalisi meetmeid. Kas te olete valmis tegutsema julgelt ja otsustavalt ning langetama oluliste kaupade käibemaksu ja kütuseaktsiise?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! 24. veebruaril algas Euroopas sõda ja selle tõttu on Euroopa kehtestanud ka laiaulatuslikke sanktsioone. Eelmine aasta Eesti majanduskasv oli 8,3%. See on erakordne majanduskasv. Siiamaani on majandusel läinud väga hästi. Jah, inflatsioon on olnud ka kõrge. Nüüd, mida me näeme? Me näeme, et tulevad väga rasked ajad ja väga rasked ajad tegelikult väga paljudele sektoritele. Osad sektorid saavad pihta sellepärast, et nad puutuvad kuidagi kokku sanktsioonidega, näiteks toorainet ei tule. Osad sektorid saavad pihta seetõttu, et nende kaubanduspartner on Venemaa või Ukraina. Osad saavad kaudselt pihta, sellepärast et lihtsalt selles tarneahelas tekivad raskused. 

Nüüd, mida me hetkel veel täpselt ei tea? Me oleme selle kriisi alguses, meil ei ole veel majanduslangust. Nagu ma ütlesin, me oleme praegu märtsis, meil on lõppenud majandusaasta, mille majanduskasv oli 8,3%. Ma kuidagi ei ütle, et majanduslangust ei tule või raskeid aegu ei tule. Vastupidi, ma ütlen, et need seisavad alles ees.

Nüüd, kui me selle kriisi alguses kohe tormame kuhugi kedagi aitama, siis me peame ikkagi väga selgelt aru saama, kellel on kõige raskem. Põhimõtteliselt on neli valikut. Esimene valik on üldse mitte midagi teha. Teine valik on üritada aidata neid ettevõtteid või inimesi, kes kõige rohkem pihta saavad. Kolmas valik on üritada aidata just neid kõige haavatavamaid inimesi, kellel on kõige raskem. Ja neljas variant on see, et pakkuda üldist makromajanduslikku tuge.

Kui me räägime nendest kahest esimesest variandist, siis see, et mitte midagi teha, ei ole ilmselt variant, see on kõigile selge. Nüüd, üritada aidata neid ettevõtteid, kes saavad kõige rohkem pihta – see tegelikult ei ole realistlik, sest me ei oska seda öelda. Olgu see teedeehitus, kellel pole bituumenit, olgu see lihtsalt ehitus, kes ei saa metalli. Neid sektoreid on väga palju. Nii et meile jäävad need kaks lahendust: aidata just kõige haavatavamaid, see on üks, ja teine on makromajanduslik tugi. 

Aga ikkagi ma ütlen veel kord: rasked ajad seisavad alles ees ja meil on seda pilti vaja laiemalt [vaadata], sest meil on vaja raha kõikide nende murekohtade lahendamiseks. See paraku tuleb meil ka maksudest. Nii et aidata neid, kes kõige rohkem pihta saavad, oleks minu eelistus.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Mina esitan küsimuse majandus‑ ja taristuministrile, lihtsalt sellepärast, et ta peale pikka istumist, pea kaks tundi, saaks ka, nagu öeldakse, käe valgeks ja suu avatud. Ja ma alustan kiitmisest. Ma luban, et ma ei pane kahte küsimust ühe küsimuse sisse ja ma alustan kiitmisest. Ühes infotunnis esitasin küsimuse, mis puudutas ühistranspordikeskusi ja tasuta transporti ning seal vajalikku kärpimist, ja minister väga kenasti ütles, et ta vaatab, mis teha annab. Ja just konkreetselt ka Viljandi Ühistranspordikeskus sai väga kiiresti teate, et on leitud lisavahendid ja jätkub nii, nagu on, kellelgi ei jää sõitmata või liinikilomeetreid ei pea lühendama. Nii et suur aitäh teile selle eest!

[Küsin teilt,] kuna te olete valitsuskabineti minister ja tõepoolest minu eelmises küsimuses Kaja Kallasele ta ei jõudnud kõigele vastata, mida mina jõudsin küsida – tavaliselt ikka nii ongi, et küsija jõuab rohkem kui vastaja. Aga te olete kindlasti kabinetiistungitel kuulnud, kui seda on arutatud. Seesama näide, mis puudutas Suurbritanniat, kes on välja kuulutanud, et 350 naela nendele, kes pakuvad elamispinda sõjapõgenikele. Kas midagi sarnast on ka meie valitsuse laua peal olnud või arutusel? Sest me tegelikult teame seda, et toimetulekutoetus ei kanna ära seda üürikulu, mida küsivad üürileandjad. Ja vaadates praegust eluasemete tõenäoliselt väga suure vajaduse suurenemist, üürihinnad hakkavad tõusma, ei pea olema selgeltnägija, et seda arvata, et nad hakkavad tõusma.

Taavi Aas, palun!

Aitäh! Kõigepealt suur tänu teile küsimuse eest! Tõepoolest on hea, kui tuled siia kaheks tunniks ja siis keegi ka midagi küsib, et ei pea siin lihtsalt niisama istuma. Kuigi see kõik, mis siin räägitakse, on väga hariv ja sellest on alati rõõm osa võtta, aga hea on alati ju ka see, kui see osavõtt saab olla aktiivne. Ja mis saab parem olla kui ministril olla dialoogis Riigikogu liikmetega, see on demokraatia pidupäev.

Nüüd, mis puudutab teie küsimust, siis jah, see ei ole päris minu valdkond. Aga kindlasti me ühel hetkel peame hakkama arutama ka seda, mis saab siis, kui sõjapõgenikud liiguvad välja nendelt elamispindadelt, mis neile on praegu ajutiseks antud riigi poolt, on see siis hotell või midagi muud. On pagulasi, sõjapõgenikke, vabandust, kes on saanud elamispinna tavalistelt inimestelt. Just eile kuulsin ühte juhtu, kus tõesti alguses üritati selle sõjapõgeniku pealt teenida, õnneks sekkuti ja keegi teine andis oma elamispinna sõjapõgenikule tasuta. Nii et kindlasti on ka praeguses olukorras neid, kes annavad elamispinda tasuta. Jah, ühel hetkel hakkab see muutuma, sellepärast et inimesed tulevad ära hotellidest, võib-olla lõpeb see ressurss, kes on võimelised andma elamispinda tasuta, ja sõjapõgenikel tekib vajadus elamispinna eest tasuda. Seda hetkel veel ei ole sellisel kujul arutatud, aga see arutelu valitsuses kahtlemata tuleb, kuidas minnakse edasi siis, kui sõjapõgenik jääb pikemalt Eestisse ja ta vajab pikemaks ajaks elamispinda, kuidas me käitume, millised on meie toetused. Ja kahtlemata ei saa see olema lihtne. Aga lõpetuseks tänan teid veel kord küsimuse eest.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Liigume edasi. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud esimees! Minu küsimus on austatud Kaja Kallasele. Austatud peaminister! Ühe eesmärgi Putin on juba saavutanud Ukrainas. Eile, esinedes Kanada parlamendi ees, ütles president Zelenskõi, et tõepoolest, Ukraina ei ole veel valmis NATO‑sse astuma ja nad praegu seda küsimust ei tõstata. Samal ajal ma kuulasin kahe sõjalise eksperdi arvamusi Ukraina sõja käigust. Nad ütlesid, et kaks asja – Vene vägede juhtimise viletsus ja halb sõdimine ning teiseks, Ukraina armee valmisolek ja tegevus – üllatas neid väga. Ja üks ekspert ütles otse, et me kogu aeg oleme rääkinud sellest, et Ukraina peab kõigepealt seal õppima, enne kui hakkab kandideerima NATO liikmeks, aga sündmused näitavad, et meil on palju Ukraina käest õppida just nimelt, kuidas sõdida meie potentsiaalse vastasega. Ja mu küsimus ongi selles, et kas me läheme edasi selle üleskutsega, mida Riigikogu tegi teiste riikide parlamentidele, kus muuseas oli see, et anda Ukrainale teekaart NATO‑sse. Kuidas te arvate, mida me võiksime Ukrainalt õppida kui NATO liige?

Kaja Kallas, palun!

Me loomulikult jälgime neid Ukraina õppetunde väga põhjalikult, sest esiteks on geograafia sarnane, teiseks on vastane, kelle nõrkused seal paljastuvad, ja vastavalt sellele tuleb ikkagi ka valmistuda. Ja seda meie eksperdid ka väga selgelt teevad.

Nüüd, tulles selle esinemise juurde, ma ei ole tähele pannud, aga ju see siis nii on, kui te ütlete, et Zelenskõi teatas, et nad NATO‑sse ei ole valmis astuma. Mida me peame aru saama, on see, et mis iganes kokkulepped Ukraina hetkel sõlmib, siis need ei ole tehtud kuidagi vabatahtlikult. Ukrainal on sisuliselt relv oimu kohal, juba on ju käimas suuremahuline sõda ja iga riigijuht tahab teha kõik selleks, et oma inimeste elusid säästa. Ja ühel hetkel ta võib tahta anda selliseid lubadusi, mis ei ole tehtud vabatahtlikult, vaid sellepärast, et tegelikult tema inimesi tapetakse. Sellest tuleb aru saada.

Aga me peame sellega arvestama, et kui Putin läheb edasi, kui Ukraina teeb mingeid kokkuleppeid, siis kas tal ikkagi need valikud on olnud vabatahtlikud. Nüüd, tuleb öelda seda, et Ukraina oma otsused teeb ikkagi ise. Kui nad ütlevad, et nad nüüd ei taha NATO‑sse, siis meie ei saa ka sundida, et te ikkagi peate NATO‑sse tulema, kui nad seda avaldust ei tee või liituda ei soovi. See on nende valik, aga arusaadavalt ei ole nad praegu oma valikutes vabad lihtsalt sellel põhjusel, et nende territooriumil käib suuremahuline sõda.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Küsimus on väga lihtne ja lühike. Te õhtul kohtute kõikide Riigikogus olevate erakondade juhtidega ja arutate, milline on Eesti piir või punane joon, kui palju sõjapõgenikke tegelikult Eestisse mahub. Ja minu küsimus on teile: millise sõnumiga te lähete oma kolleegide juurde täna õhtul, et kui palju sõjapõgenikke Eestisse mahub?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Eks seda piiri ju kogu aeg küsitakse, et kui palju me suudame. Me oleme teinud oma plaanid erinevatele numbritele tuginedes. Aga seda öeldes ma ei kujuta ka ette seda, et kui tuleb üks inimene rohkem, kui see piir või kokkulepe on, siis kuidas see põgenik saadetakse piiri pealt tagasi. Aga selle jaoks me eile otsustasimegi, et astume samme Euroopa tasandil just selleks, et alustada konsultatsioone, et teised võtaksid meilt seda koormust jagada, sest proportsionaalselt sellises ulatuses käivad need põgenikud lihtsalt meile lõpuks üle jõu ja me ei saa sellega hakkama. Nii et siin me palume tõesti ka teistel seda jagada.

Aga kui te vaatate neid riike, kes on praegu võtnud põgenikke protsentuaalselt väga palju, olgu see siis Poola või Ungari või Slovakkia või Rumeenia või ka Eesti, siis paljud need riigid on olnud selliste põgenike jaotuse mehhanismide vastu. Eks siin tuleb ikkagi rääkida läbi teiste riikidega, et nad seda koormust jagaksid, sest selge on see, et see sõda kohe homme ei lõpe paraku.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid küsimuste eest. Ma tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid vastuste eest. Infotund on lõppenud.