Austatud Riigikogu! Kui me saame saalis natukene vaiksemaks, siis on meil võimalust alustada VII istungijärgu 8. töönädala esmaspäevast istungit. Nagu ikka on võimalik istungi alguses üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kõigepealt Aadu Must. Palun!

(Juhataja helistab kella.) Austatud juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjonil on üle anda üks seaduseelnõu, mis kannab pealkirja "Riigikogu liikmest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine". See on otsuse eelnõu. Sisu on lühike ja lihtne, protseduurgi peaaegu jätnud komisjonile vaid postkasti rolli. See on seotud rahvusringhäälingu nõukogu Riigikogu liikmest liikme Jevgeni Ossinovski lahkumisega sellest ametist ja on ettepanek sellesse ametisse nimetada Indrek Saar. Kõik.

Ivari Padar, palun!

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel on mul au üle anda Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele". Selle sisu puudutab koolitoitu. Ja sellel on kaks punkti: "1. Tulenevalt põhitoiduainete kiirest hinnatõusust korrigeerida riigieelarvest eraldatava koolilõuna toetuse suurust ning algatada vastav riigieelarve muutmise eelnõu. 2. Mitte kohaldada Riigihangete seaduse § 95 lõige 4 punkti 8 pakkujate või taotlejate suhtes, kelle lepingu rikkumine tulenes põhitoiduainete kiirest hinnatõustust ning algatada vastav seadusemuudatus."

Viimase paari kuuga on juhtunud lihtne lugu: põhitoiduained on läinud umbes kaks korda kallimaks. Koolid sellega hakkama ei saa. Need ettevõtted, kes on hanked võitnud, on väljapääsmatus olukorras. Sellisel juhul, kui nad praegu tuleksid hankest välja, kohalduksid neile sanktsioonid, siis tehakse märge riigihangete registrisse ja nad ei saaks enam järgmistel hangetel osaleda. Ma tean, et väga paljudes valdkondades Eestis analoogiline olukord tekib. Aga minu meelest on koolitoidu poole pealt see asi praegu kõige kiirem. Me keegi ei taha, et odava koolitoidu tõttu peaksid lapsed tarbima ebakvaliteetset toitu. Tänan!

Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud aseesimees! Head ametikaaslased, tänan teid tähelepanu eest! On selge, et Venemaa kallaletungil Ukrainale on mõju ka Eesti majandusele, samuti sanktsioonidel, mille on kehtestanud Euroopa Liit. Selle tulemusel tõenäoliselt vähenevad riigi tulud, samal ajal kui selle sõja tõttu oleme me sunnitud tegema täiendavaid kulutusi nii riigikaitsele kui ka muudesse valdkondadesse. Kõik need kulutused kahtlematult on vajalikud. Selleks, et me saaksime kõigi ametikaaslastega, kes on siin Riigikogu saalis, parema ülevaate sellest, kuidas täpselt see alanud sõda Eesti majandust ja meie riigi rahandust puudutab, oleme me heade kolleegidega Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast koostanud rahandusminister Keit Pentus-Rosimannusele arupärimise. See puudutab Venemaa agressiooni mõju Eesti majandusele. Palume rahandusministril tulla siia Riigikogu ette, et anda meile kõigile selles küsimuses põhjalik ja ammendav ülevaade ning loodetavasti ka võimalus selles saalis samal teemal sisulise mõttevahetuse ja arutelu pidamiseks. Tänan teid!

Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna investeerimisfondide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Aitäh!

Tänane saak oli kolm eelnõu ja üks arupärimine. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise ikka ja jälle kodu- ja töökorra seadusega vastavuses. Nüüd viime läbi kohaloleku kontrolli. Palun!

Kohalolijaks registreeris ennast 83 Riigikogu liiget.

Head kolleegid! Enne päevakorra kinnitamist on mul teile edasi anda üks täpsustus. Nimelt, majanduskomisjon on teinud ettepaneku jätta selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja seitsmes päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 524. Selle täpsustusega koos panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorda toetab 74 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole.

Alustame tööd. Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Sven Sesteri, Raivo Tamme, Üllar Saaremäe, Andres Metsoja, Riho Breiveli, Rene Koka, Aivar Koka, Uno Kaskpeiti, Ruuben Kaalepi, Helle-Moonika Helme, Alar Lanemani, Leo Kunnase, Mart Helme, Paul Puustusmaa, Kert Kingo, Urmas Reitelmanni, Merry Aarti, Jaak Valge, Priit Sibula, Heiki Hepneri, Mihhail Lotmani, Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa, Helir-Valdor Seederi, Tarmo Kruusimäe, Henn Põlluaasa, Urmas Reinsalu, Martin Helme ja Siim Pohlaku esitatud Eesti Vabariigi Riigikogu pöördumine Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide ning teiste riikide parlamentide poole, 541, esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Urmas Reinsalu. Aga enne, kui me seda menetlema asume, meenutan teile, kuidas me seda menetleme. Kõigepealt on Urmas Reinsalu ettekanne 20 minutit, siis on juhtivkomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit. Igal Riigikogu liikmel on võimalik esitada kummalegi ettekandjale üks suuline küsimus ja läbirääkimiste käigus võtavad sõna fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Härra Reinsalu, palun!

Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Hea Eesti rahvas! Hea Ukraina rahvas! Kõnealuse pöördumisega, mis meie laudadel on, avaldame toetust Ukraina riigi kaitsjatele ja rahvale võitluses kuritegelikku sõda alustanud Venemaa Föderatsiooniga. Praegu hukkuvad Ukraina sõdurid ja tsiviilisikud. Nende ainus süü on agressori jaoks selles, et nad armastavad oma kodumaad ja vabadust. Riigikogu on jaanuaris võtnud vastu konsensusliku avalduse Ukraina sõltumatuse toetamiseks. Veebruaris, sõja eelõhtul, võtsime vastu avalduse, et mõista hukka Venemaa agressioonisõjaga ähvardamine. Täiemahuline sõda kestab kolmandat nädalat.

Arutluse all olev pöördumine on kantud ühest ja selgest sõnumist: nii Eesti kui ka lääneriigid tervikuna peavad tegema Ukraina jaoks enamat. Just seetõttu on Riigikogu seisukoha vormiks rõhutatud pöördumine NATO ja Euroopa Liidu riikide parlamentide poole. Parlamendid peavad väljendama oma riikide valitsustele moraalset nõuet viivitamatult tugevamaks agressori taltsutamiseks. Ukraina võitleb praegu mitte ainult iseenda, vaid ka meie ja kogu Euroopa tsivilisatsiooni ja selle väärtuste eest.

Venemaa sõja ohverriik on Ukraina. Kuid olgugi et sõjaõiguse määratluse järgi ei ole kolmandad riigid Ukraina ning Venemaa ja teda abistava Valgevene kõrval sõjalises konfliktis, on Putini algatatud agressioonisõda ka meie, lääneriikide vastu. Selle sõja ettekäändeks olnud ultimaatumid nõudsid üheselt, et Venemaa läänesuunalised naabrid peavad allutama ennast Venemaa mõjuvälja. Selle sõja tulemused määravad Ukraina rahva saatuse, Venemaa tuleviku ja meie elulise julgeolekuolukorra ettemääramatuks ajaks. Ukraina peab saavutama sõjalise võidu agressori üle. See on inimliku õigluse, rahvusvahelise õiguskorra põhimõtete, Ukraina ja paradoksina ka Venemaa ja Valgevene rahva tuleviku ning liialdusteta mitte vaid meie regiooni, vaid kogu planeedi julgeoleku huvides. Tankide arv ja julmus tsiviilelanike vastu ei tohi olla maksvaks põhimõtteks rahvusvaheliste suhete korraldamisel.

Meie pöördumise tekst on teatud sõnastustes muutunud väliskomisjoni asjalikes aruteludes. Seetõttu tutvustan konkreetsemaid sõnastusi, lähtudes konsensuslikult kokku lepitud uuest pöördumise redaktsioonist ja kõigi fraktsioonide vahel redaktsioonigrupis kokku lepitud sõnastusest. Tähtsaim meie pöördumise sõnum on määratletud üleskutses riikide poole, et nad astuksid koostöös viivitamata samme lennukeelutsooni kehtestamiseks massiliste tsiviilohvrite vältimiseks Ukrainas. Palvega just NATO riikide poole lennukeelu kehtestamiseks on esinenud nii Ukraina president kui ka parlament. 9. märtsil pöördus Riigikogu liikmete poole Ukraina Ülemraada spiiker Ruslan Stefantšuk. Oma dramaatilises kirjas palus ta just Eesti Riigikogult üht (tsiteerin): "Me palume Eesti Riigikogult kutsuda üles teisi NATO riike rajama lennukeelutsooni Ukraina kohale." Ta rõhutab oma pöördumises: "Kolleegid! Meie palve on eluline 44‑miljonilise rahva ellujäämiseks. Nüüd, kui Ukraina võitleb oma olemasolu eest, me loodame, et ühiste jõupingutustega suudame lõpetada Vladimir Putini terrori Euroopa kontinendil." 

Kui käisime eelmisel nädalal Riigikogu liikmetega Ukrainas, siis lennukeelutsooni sõnum oli kõikide Ukraina poliitikute esmane taotlus. Nagu ütles Lvivi linnapea, see on meie vajadus nr 1, nr 2 ja nr 3. Ukraina linnade tänavatele on kleebitud sadade kaupa väikesed postrid Ukraina rahvusvärvides tekstiga "Clear Sky". Need ingliskeelsed tekstid ei ole ukrainlastele endile. Need on mõeldud appikarjena meile, kogu läänemaailmale. ÜRO Peaassamblee on ülekaaluka häälteenamusega vastu võtnud resolutsiooni, milles mõisteti hukka Venemaa agressioon Ukraina vastu. Lennukeelutsooni kontseptsioon on rahvusvahelises õiguses paari inimpõlve vanune. Lennukeelutsoone on varem loodud nii ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadiga kui ka riikide koalitsiooni poolt, kes lennukeelutsooni kehtestavad. Lennukeelutsooni kontseptsiooni on kasutatud varem muu hulgas riikide vastu, et takistada neid oma õhuruumi kasutamast näiteks tsiviilelanikevastasteks rünneteks. Ukraina taotleb lennukeelutsooni oma, mitte mingis ulatuses Venemaa või Valgevene territooriumi üle. Lennukeelutsooni kehtestamine ei tähenda ka seda, et see võiks toimuda NATO kui organisatsiooni otsusega. Vastavas koalitsioonis võivad osaleda sõjalise suutlikkusega NATO riigid, aga mõeldav on ka NATO-sse mittekuuluvate riikide osalus.

Venemaa on rahva heidutamiseks ja humanitaarkatastroofi tekitamiseks pommitanud massiliselt tsiviilobjekte üle Ukraina. Eile leidis aset Lääne-Ukraina pommitamine, mille eesmärk oli takistada muu hulgas ka humanitaarabikoridori toimimist Poola–Ukraina suunal. Lennukeelutsooni kehtestavad riigid peavad tegutsema Ukraina riigi palvel ja panema paika täidesaatmisreeglid, millistel tingimustel lennud on lubatavad. Tähtis on Riigikogu pöördumise järgi viivitamatu lennukeelutsooni jõustamiseks vajalike sammude astumine. Juba üksnes teadmine, et lääneriigid lennukeelutsooni ei välista, vaid see on võimalusena arutelu all, survestab agressorit. See on Ukraina sõnum.

Kartus Putini vastusammude ees on seni tõrjunud seda otsust langetamast. Nende kõhkluste tulemus viib paraku massilisema inimeste hukkumise ja rahvusvahelise julgeolekuohu kasvuni. Lvivi kuberner ütles läinud nädalal meile, et me võidame, kui te julgete lennukeelutsooni kehtestada. Kui te seda ei tee, siis on see vastutus inimeste hukkumise eest ka teie õlgadel. Vähim, mida me teha saame, on teha täna see pöördumine teiste riikide parlamentide poole. Leedu parlamendi väliskomisjon oli esimene kolmanda riigi institutsioon, kes seda nõudis läinud nädalal. Eesti Riigikogu pöördumine oleks esimene NATO ja Euroopa Liidu [riigi] parlamendi sellekohane pöördumine.

Meie kõnealune pöördumine kutsub üles kehtestama kõikehõlmavat kaubandusembargot Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene vastu. Läänemaailm on valinud paraku viilude kaupa sanktsioonide kehtestamise tee. Sanktsioonidel on majanduslikud mõjud ka nende kehtestajatele ja need on konkreetsest sanktsioonist tulenevalt kindlasti erinevad ka kehtestavate riikide majandusi silmas pidades. Kuid praegune olukord on teise maailmasõja järel pretsedenditu ja pretsedenditu peab olema ka sanktsioonide ulatus. Meil on valida sammsammuliste sanktsioonide pakettide kehtestamise poliitika, lootuses, et järgmiste sanktsioneerivate sammude hirm heidutab Venemaad millestki hullemast ning Venemaa majanduse prognoositav pikema aja jooksul aset leidev langus sunnib teda agressiooni lõpetama. Kuid Venemaa panustab just lühiajalisele sõjalisele edule. Ta on eskaleerinud üha uute sõjakuritegudega päev-päevalt oma julmust agressiooni läbi viies.

Lääne sanktsioonipoliitika peab olema teistsugune. Selle eesmärk peab olema kõikehõlmav kaubandusembargo. Selle hind on valulik kõigile, kuid see hind on väiksem sellest, et lapsed ja naised surevad pommide all. Sanktsioonide maksimeerimine on lõppkokkuvõttes ka ratsionaalsem tee. Kui eesmärk on saavutada sellist lühiajalist survet Venemaale, et saavutada agressioonist loobumist, siis viilude kaupa liikumine ei ole ratsionaalne valik. Kõikehõlmav kaubandusembargo kindlasti tähendab, et tarbijaid ja ettevõtjaid, keda see tabab, tuleb riikidel ja Euroopa Liidul tervikuna toetada. See tähendaks mingite humanitaareranditega tegeliku kaubavahetuse katkemist Venemaa ja läänemaailma sanktsioone kehtestavate riikide vahel. Läänemaailm peab ütlema, et Venemaaga ei kaubelda ning need, kes läänemaailmast väljas Venemaaga kauplevad, riskivad samuti sanktsioneerivate tagajärgedega. Laevad ärgu vedagu kaupu Venemaalt ja Venemaale. Pangad ärgu kandku raha üle Venemaa äri eest.

Putin kohtumisel Lukašenkaga teatas, et Nõukogude Liit suutis olla tugev ka sanktsioonide all. Vastus sellele ülbusele ongi see, et kaubandusembargo peab olema sellise majandusliku tulejõuga, mida ka Nõukogude Liidule varem pole kehtestatud. Ja seda tuleb teha kohe. Ka lääneriikidel võib tekkida sõjaväsimus ja rutiin uudistevoos. Kuid meie jaoks ei saa see kunagi muutuda rutiiniks, sest see sõda, nagu ütlesin, käib ka meie vabaduse eest.

Kutsume üles just teiste riikide parlamente survestama oma riikide valitsusi. Rõhutan, et oluline on see pöördumine ka tegelikkuses viia teiste parlamentideni. Otstarbekas oleks kiiresti teha parlamentidevaheline nõupidamine parlamentide koostööst Vene agressiooni tõrjumisel ja Ukraina toetamisel. Eesti võiks olla siin üks initsiaatoritest.

Lisaks kutsume pöördumises üles Ukraina igakülgsele toetamisele. Nii sõjalise abi kui ka rahalise abi pakkumisel näeme paraku rahvusvahelises riikide kogukonnas sarnast poliitikat, mis on iseloomulik sanktsioonidele. Sõda on kallis, sõjas hukkuvad inimesed, aga hävib tohutus koguses ka moona ja relvasüsteeme. Inimesed vajavad süüa, ühiskond peab toimima. Oluline on lääne kogukonnal anda Ukraina rahvale, aga ka Vene Föderatsioonile kui agressorile kaks teadet. Esiteks, lääs on valmis relvade ja moona tarnimist jätkama avatud arve alusel. Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid ja teised samameelsed riigid peavad kokku panema tervikliku paketi, mis tagab tarned vastavalt sellele, mida Ukraina vajab ja mis on logistiliselt võimalik, mitte mida riigid on valmis eraldi võetuna lihtsalt heast tahtest pakkuma. Teiseks, sama peab puudutama ka rahalist abi Ukraina ülevalhoidmiseks. Ameerika Ühendriigid, Euroopa Liit peavad olema valmis panema ka suurusjärgus 100 miljardit dollarit selleks, et Ukraina peaks vastu. Võrdluseks: Afganistani sõda maksis Ameerika Ühendriikidele üksi 2 triljonit, ning kui me kõneleme Euroopa Liidu finantsperspektiivi mahust, siis see ületab triljon eurot.

Järgmiseks, me rõhutame pöördumises üle, et vajalik on anda Ukrainale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatus ja teekaart NATO-sse. Õiguslikult oleks saanud selle otsuse teha juba läinud nädalal Versailles's, see oleks olnud ka Euroopa aluslepingute järgi mõeldav. Komisjon kindlasti riigijuhtide palvel oleks oma hinnangu läinud neljapäeval andnud. Meie ülesanne on suruda nii Eesti parlamendi poolt kui ka teiste samameelsete riikide parlamentide poolt seda, et see otsus tehakse lähipäevil.

Head Riigikogu liikmed, ma palun seda erakorralise sõnumiga pöördumist tänasel istungil toetada. Aitäh!

Küsimustega alustab Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja Urmas Reinsalu! Tõepoolest, kui see pöördumine leiab heakskiidu siin saalis – ma arvan, et leiab –, siis sellele peaks järgnema tegelikult tegevuste jada. Kas oleksid valmis lühidalt kirjeldama, mis võiks järgneda siis, kui parlamendiliikmetelt tuleb heakskiit sellele pöördumisele? Sest õigupoolest deklaratsioonid ja pöördumised on õiged osundamaks probleemile, aga küsimus on selles, kuidas saavutada lahendus. Kas oleksid valmis ka seda poolt natukene kirjeldama või oma nägemust-arusaama sellest meile ette kandma? 

Aitäh! Meie pöördumine lühidalt, ühte lausesse kokku võttes on see: tuleb tegutseda intensiivsemalt. Loomulikult vahetuid otsuseid, mis puudutab rahaeraldust Ukraina toetamiseks, relvasüsteemide eraldamist, ka lennukeelutsooni rajamist, langetavad riikide valitsused oma pädevuse piires. Kuid sellises olukorras on ülimalt oluline, et seda poliitilist survet väljendavad peale kodanikuühiskonna ja avaliku arvamuse maailmas ka parlamendid. See on selle pöördumise mõte. Meie üleskutsel on loomulikult poliitiline signaal ka meie enda valitsusele tegutsemiseks ja nende positsioonide väljendamiseks valitsustevahelistes aruteludes kas riikide ühendustes või vabatahtlikes koalitsioonides mingis küsimuses.

Kuid loomulikult on oluline, et me viiksime selle pöördumise sõnumi ka teiste parlamentideni. Me oleme konkreetsemalt mõelnud NATO ja Euroopa Liidu parlamente, aga viitame ka kõigile ÜRO liikmesriikidele. Parlamentidevaheline koostöö selles küsimuses, et kutsuda üles valitsusi tugevamale, tõhusamale tegutsemisele on täpselt samamoodi oluline. See kujundab avalikku arvamust nendes riikides ja mõjutab kindlasti ka valitsusi tegema mingeid otsuseid kiiremini. Minu sõnum selle pöördumise puhul on pöördumine Ukraina rahva poole, Ukraina riigi poole. See on pöördumine meie liitlaste poole ja see on pöördumine ka iseendale. Selle pöördumise praktiline samm on see, et me peame selle sõnumi kohale viima. Ja loomulikult peame me nendest seisukohtadest, mida selles pöördumises on kirjeldatud, lähtuma oma parlamendipositsioonide kujundamisel praktilistes küsimustes.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! No see pöördumine on ülimalt vajalik, eelkõige lääneriikide mentaalse ruumi kujundamise seisukohalt. Vaieldamatult on selle lennukeelutsooni kehtestamine, nii nagu ukrainlased ise on rõhutanud, ülimalt oluline või kõige olulisem praegu. Aga minu küsimus puudutab konkreetselt selle avalduse kõige viimast osa, kus me räägime Euroopa Liidu ja NATO perspektiivist ukrainlastele, mis on samuti ääretult oluline ja moraalne toetus hetkel Ukraina sõdivale riigile. Ja siin on öeldud, et me toetame Ukraina ametlikku taotlust saada Euroopa Liidu kandidaatriigiks. Ja Eesti seisukoht, nagu ma aru saan, on see, et Eesti toetab Ukraina selget Euroopa Liiduga liitumise perspektiivi ning Ukrainale EL-i kandidaatriigi staatuse andmist kooskõlas EL-i lepingu artikliga number 49. See tähendab tavakorras menetlust ehk mitte kiirmenetlust. (Juhataja helistab kella.) Kas see on piisav ja miks on Eesti positsioon selline?

Aitäh! Iseenesest see osundus, nii Ukraina Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse saamiseks kui ka NATO-liikmesuse saavutamise teekaart, see mõte oli selgelt väljendatud ka väikese erisusega meie läinud avalduses, mille me võtsime vastu sõja eelõhtul, selle vahega, et sellel hetkel ei olnud Ukraina ametlikku taotlust esitanud. Nüüd on ta selle esitanud. Euroopa Parlament on oma seisukoha kujundanud. Vastavalt Euroopa Liidu aluslepingule kandidaatriigi staatuse andmise otsuse Euroopa Liidu liikmesriigid langetavad nõukogu formaadis pärast komisjoni hinnangut. Iseenesest küsimus ongi selles,  kui kaua see hinnang aega võtab, eks ole, ajaliselt, nagu ma ütlesin, ja küsimus on poliitilises tahtes. Õiguslikult võib seda hinnangut anda ning hinnata tehnilist valmidust Euroopa Liidu nõuete ja reeglite [täitmiseks] väga pikka aega. Aga kui on olemas poliitiline tahe, siis võib selle hinnangu anda kindlasti ka reaalajas.

Ma arvan, et meie jaoks on oluline see, et me, loomulikult sellest aluslepingu formuleeringust kinni pidades, kutsuksime Euroopa Liitu üles võimalikult kiiresti ja venitusteta seda otsust langetama. Sest loomulikult ei ole kandidaatriigi staatus iseenesest veel liikme staatus. Aga see on tohutu moraalne julgustus Ukraina rahvale. Seda tajuvad ukrainlased ise ja ma arvan, et seda tajume suurepäraselt ka meie.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh! Hea Urmas! Räägime lennukeelutsoonist. Ütle mulle palun, kuivõrd sa ise usud lennukeelutsooni kehtestamise võimalikkusesse. Ma saan aru, et tahe on meil olemas, sellepärast et me näeme teatud hirme, et muidu midagi ei õnnestu. Aga me teame ka seda, et NATO juhtiv riik ehk USA on korda kolm vähemalt kinnitanud avalikult, et ta ei tee seda. Kuidas sa usud, kas see on võimalik ikkagi?

See sõda on muutnud väga palju, aktiivne sõjafaas alates 24. veebruarist, ja see on teinud eri valdkondades võimalikuks selle, et lääneriigid langetavad otsuseid, mida enne sõda ei peetud veel võimalikuks. Minu meelest peab meie poliitiline üleskutse kõikidele riikidele olema see: tuleb astuda samme, et lennukeelutsoon viivitusteta jõustada. See on meie poliitiline sõnum. Kahtlemata poliitilises reaalsuses, millele hea küsija osundab, kui me kõneleme sõjalistest võimetest, on keskne jõud lennukeelutsooni tagamisel sõltuvalt jõustamisreeglitest (rules of engagement) sõjalises mõttes Ameerika Ühendriikidel. Kahtlemata, kui vaadata Esindajatekoja ja Senati arutelusid, on see Ameerika Ühendriikides teema, mille üle arutatakse. See ei ole kuidagi poliitilises diskursuses laualt maas.

Ma ei lasku siin kriitikasse, osundustesse selle üle, mida NATO tasemel öeldakse, mida meie liitlasriigid ütlevad, aga sellises olukorras ma oleksin äärmiselt ettevaatlik ega rõhutaks seda, mida ei tehta. Ma ei näe selleks mingisugust vajadust sellises olukorras. Minu arvates on mõistlik, et need küsimused on õhus. Loomulikult, võimalikku lennukeeldu jõustavate riikide valitsused langetavad poliitilise otsuse, millel on samas tohutu sõjalis-operatiivne tähendus. Loomulikult on võimalikud jõustamisreeglid ja viis, kuidas seda tehakse, nende rakendada.

Aga ma tahan rõhutada ka seda, et olukord muutub samm-sammult. Me näeme paraku ka massilist tsiviilohvrite arvu kasvu, mida sõja kulgemine on viimaste päevade jooksul kaasa toonud. Ennekõike rõhutan, et lennukeelutsooni eesmärk on just nimelt massiliste tsiviilohvrite vältimine. Ja ma arvan, et need seisukohad, mis eelmisel päeval võivad olla eitavad, ei pruugi seda olla järgmisel päeval, arvestades maailma avalikku arvamust.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Diplomaatia on keeruline kunst ja mul on väga hea meel, et väliskomisjonis leiti [sobiv] sõnastus ja me saame seda avaldust siin koos menetleda. See arglikkus sõnade valimisel, mis selle kriisi ajal alguse sai, mulle tundub, on lääneriikides oluliselt muutunud. Kui me vaatame esimesi päevi, siis näeme, et lääneriigid otsisid õigeid ja ilusaid sõnu ja liigutasid komasid, samal ajal kui vaenlane oma vägesid liigutas. Mul on küsimus. Kas teile on teada, kas lennukeelutsoonitemaatilisi arutelusid toimub ka teistes parlamentides või oleme meie selles kontekstis eestkõnelejad, nii nagu me venelaste suhtes oleme pikalt olnud? Siiamaani võeti meid väikese skepsisega. Olukord on muutunud ja meil on õigus.

Nagu ma ütlesin, läinud nädalal võttis sellekohase deklaratsiooni vastu Leedu parlamendi väliskomisjon. Nendel on, mulle tundub, veidike rohkem tavaks just nimelt niisugused väliskomisjoni formaadis tehtavad avalikud seisukohavõtud. Täiskogu tasemel, Seimase tasemel seda otsust vastu võetud ei ole. Kas on arutelusid? No ütleme, et selle üle arutab moel või teisel ju kogu läänemaailm, olgu julgeolekueksperdid või ka poliitikud, ikka vahendatakse seisukohti. Selle kohta, kas mõni konkreetne parlament on selle otsuse vastu võtnud, ütlen minule teada oleva informatsiooni alusel, et ei ole, mõnes kolmanda riigi parlamendis.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kui seda lennukeelutsooni ei ole võimalik kehtestada, siis mis oleks NATO-l sama mõjusad ja sama tõhusad alternatiivid? Ma ei ole riigikaitsekomisjoni liige, mul ei ole ka NATO saladuse luba, aga kui ma inimestega vestlen, siis nad küsivad, kas ma võiksin tuua mõne näite, mida me võiksime teha. Kui ikkagi ründajal silmad valguvad verd täis, ega tema siis ei pidurdu. Kui palju peab inimohvreid olema, kas 500 000 ema ja last, enne kui NATO ärkab [ja saab aru], et inimelu on korvamatu väärtusega? Aga mis need alternatiivid oleks?

Aitäh! Küsimus on selles, et mul ei ole põrmugi alust seada kahtluse alla Ukraina enda sõjalist planeerimist ja poliitilist tahet oma tsiviilelanike kaitsel. Nende jaoks on just nimelt keskne taotlus, mida tänahommikuse seisuga president Zelenskõi kordas, just nimelt lennukeelutsooni küsimus. Nüüd, küsimus on selles – see ei ole küll alternatiiv sellele, aga on kindlasti ka oluline –, et kui me räägime õhuruumi kaitsest, siis loomulikult need on relvasüsteemid, need on lennukid või need on ka maa peal asetsevad raketisüsteemid, mis võimaldavad õhuruumi kaitsta. Ka selle üle me oleme näinud tõsist, intensiivset ja dramaatilist arutelu lääneriikide vahel, kelle käsutuses need relvasüsteemid on, millistel asjaoludel ja kuidas peetakse võimalikuks Ukrainale abi anda. Meie sõnum ja selle pöördumise paatos on just nimelt see, et Ukrainale tuleb anda kõikehõlmavat abi.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma küsin selle kohta, et kui komisjonis oli selle olulise pöördumise arutelu, siis kuidas sa tundsid. Kas kõik Riigikogus esindatud erakonnad toetasid ühiselt seda pöördumist või oli arutelu all ka mingi rea teistpidi kirjutamine või midagi muud?

Ei, ma arvan, et see oli väga heas vaimus. Kõikide fraktsioonide esindajad, kui meil oli redaktsioonigrupp, andsid oma panuse sellele tekstile. Esialgne pöördumine on säilitanud oma sõnumi ja mitu teist küsimust on ka sisse tulnud, muu hulgas näiteks Marko Mihkelsoni ettepanek lisada juurde üks üleskutse. Kuna need otsused siin kulgevadki reaalajas, mis puudutab Euroopa Nõukogu Parlamentaarset Assambleed, võimalikku otsust Venemaa väljaarvamise kohta ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee võimalikku otsust, siis see oleks niisugune aktuaalne küsimus. Ma arvan, et hoiak on siin saalis, aga ka teistes ruumides, kus me oleme seda pöördumist arutanud, küll olnud ühemõtteline.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Türgi ootas oma kandidaadistaatust vist tosin aastat või rohkem. Ukraina puhul on see kiiremini läinud. Aga mis sa arvad, millal võib saada Ukrainast [liige]? Türgi on oodanud juba üle 40 aasta, et saaks. Millal võiks Ukraina saada reaalselt Euroopa Liidu riigiks?

Eks selline ongi Euroopa Liidu aluslepingu loogika, et Ukraina peab olema sellises olukorras, kus ta nendele põhimõtetele vastab, mis on Euroopa Liidu liikmesuseks olulised. Seal on nii õigusliku režiimi küsimusi kui ka poliitilisi reegleid ja nende täitmist kriteeriumidena. Iseenesest kandidaadi staatus on tegelikult poliitilise iseloomuga signaal. Seda signaali on tõepoolest, nagu sa viitasid, eri riikidele varem antud, [on riike,] kellega see arutelu on jäänud väga pikaajaliseks. Kindlasti meie huvi ja lootus on selles, et see sõda lõpeb Ukraina võiduga, algab Ukraina taasehitamine. Ja kindlasti on selle üheks osaks, kui Ukraina rahvas on seda tahet kinnitanud, ka Euroopa Liiduga integreerumine. Kindlasti oleme valmis seda igakülgselt toetama.

Täisliikme staatuse kohta, ma arvan, mingit kuupäeva või numbrit anda ei olegi realistlik selles olukorras. Loomulikult, Ukraina praeguses olukorras, kui võitlus käib elu ja surma peale, kas riik jääb alles, kas rahvas jääb alles poliitilise ühikuna, ei ole ju kellelgi aega tegeleda Euroopa Liidu õiguse harmoniseerimise probleemidega ja niisuguste väga tehnoloogilise iseloomuga küsimustega, mis on vajalikud puhtalt selleks, et riik oleks võimeline Euroopa Liidus täisliikme staatust realiseerima.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, eelmisel nädalal Ukrainas käies sai selgeks, et ukrainlased tõdesid: kõigepealt on neil vaja lennukeelutsooni, siis veel lennukeelutsooni ja veel kord lennukeelutsooni. Aga pärast seda tuli ju [teave], et loomulikult nad vajavad ka laiaulatuslikku humanitaarabi, samuti ravimeid, toitu ja kõike muud, mida on vaja agressorile vastupanemiseks. Minu küsimus siit tulebki. Kui seda lennukeelutsooni ei kehtestata nüüd lähiperspektiivis, siis kas see võiks kaasa tuua ikkagi humanitaarkatastroofi kõige otsesemas tähenduses? Meenutame kas või seda, et omal ajal Berliinis loodi selline lend‑lease'i süsteem, kus tagati pidev varustatus. (Juhataja helistab kella.) Mis on teie tunne?

Jah. Ma arvan, et me kõik siin saalis jagame seda tunnet või see tunne on meil kõigil ühine, et see on vägagi, äärmiselt murelik olukord. Humanitaarkatastroof on tegelikult juba kätte jõudnud. Me loeme inimestest, tsiviilelanikest, kes ümber piiratud linnades hukkuvad, kes on jäetud igasugustest eluks vajalikest asjadest ilma. Kahtlemata olukord muutub pehmelt öeldes palju keerulisemaks, kui hüpoteetiliselt näiteks Valgevene maismaa territooriumilt hakkavad liikuma üksused Lääne‑Ukrainasse, et lõigata ära Ukraina ühendust, humanitaarkoridore ja ka abisaadetiste koridore lääne suunal. See ei ole ju kuidagi välistatud. Praegu Venemaad ei takista mingisugusedki diplomaatilised või muud kaalutlused, vaid need on ainult sõjalised kaalutlused, mis teda tagasi hoiavad. Kindlasti, kui me kõneleme võimaliku lennukeelutsooni kehtestamisest, siis mis reeglite alusel, mis ulatuses, mis põhimõtete järgi? Ukraina spiiker osundas eraldi 15 tuumareaktorile, mis on Ukraina territooriumil, ta tõi meile selle näite esile lisaks vajadusele linnu kaitsta. Need on juba niisugused sõjalise planeerimise küsimused, millega peavad tõsiselt tegelema need riigid, kellel on poliitilist valmidust koostöös seda lennukeelutsooni kehtestada. Aga paraku on olukord selline, et tsiviilelanike olukord halveneb iga päevaga. Ukraina sõdurite vaprus hoida rinnet ja seista Ukraina rahva kaitsel ei tohi kuidagi hajutada seda teadmist, et katastroofiolukord reaalajas kasvab.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Nüüd liigume edasi juhtivkomisjoni ettekande juurde ja selle teeb Marko Mihkelson. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Riigikogu juhatus võttis Riigikogu liikmete k.a 28. veebruaril esitatud pöördumise menetlusse 1. märtsil ning määras eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 7. märtsi kell 15. Nimetatud tähtajaks Riigikogu fraktsioonid ega komisjonid muudatusettepanekuid ei esitanud.

Väliskomisjon, kes oli eelnõu menetleja, viis 7., 8. ja 10. märtsil toimunud istungitel läbi kuulamised seoses üksikute teemadega, mis on selles pöördumises äramärkimist leidnud. Esmalt kuulati ära Rahandusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Välisministeeriumi esindajate ülevaated sanktsioonipoliitika hetkeseisust, tulevikust, võimalikest täiendavatest piirangutest ja sammudest.

Olulisemad teemad, mis tõstatusid komisjoni istungitel nendes aruteludes, olid küsimused nii kaubandusembargost kui ka lennukeelutsooni kehtestamise üksikasjadest. Kuna pöördumise olid algatanud Isamaa ja EKRE fraktsiooni saadikud, siis selleks, et saavutada siinsamas Riigikogus ikkagi laiem konsensus, nii nagu meil tavapärane on selliste rahvusvaheliste avalduste tegemisel, et vältida poliitilist populismi, olid väliskomisjoni ettepanekul algatajad nõus teksti muutma ja selle ümber kirjutama viisil, mis leidis hiljem komisjonis ka konsensusliku toetuse.

Väliskomisjon otsustas oma 10. märtsi istungil (konsensusega) teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu 541 muudetud kujul Riigikogu täiskogu päevakorda k.a 14. märtsil ning nimetada juhtivkomisjoni esindajaks eelnõu esimesel lugemisel väliskomisjoni esimees. Samuti kinnitas komisjon (konsensusega) pöördumise eelnõu teksti muudetud kujul. Aitäh!

Esimesena küsib Aivar Kokk. Palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Võib-olla sa mõne sõnaga selgitad, mis parandused või muudatused komisjon sellesse pöördumisse sisse viis.

Jah, aitäh selle küsimuse eest! Kui te vaatate, siis kogu tekst on ümber kirjutatud. See on ümber kirjutatud viisil, mis vastaks paremini – nagu ka Priit Sibul enne mainis oma küsimuses – sellele diplomaatilisele keelele, mida me täna eeldaks, kaasa arvatud parlamendi poliitilises avalduses. Muu hulgas näiteks lennukeelutsooni temaatika või mõningad teised küsimused, mis puudutavad kaubandusembargot või Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee tegevust just praegu, olid algsest tekstist puudu. Aga tegelikult on küsimus ju selles, nagu ma rõhutasin – ja seda on ka väliskomisjonis korduvalt rõhutatud kõigile headele väliskomisjoni liikmetele, kes esindavad kõiki fraktsioone –, et sellistes situatsioonides, kus me täna oleme, on erakordselt oluline, et kui parlament teeb tahteavalduse, pöördumise või avalduse oma [tahte] väljendamiseks, siis väljendaks see kogu parlamendi tahet.

See on sõnumina selgelt arusaadav ka meie headele sõpradele Kiievis, kes kindlasti väga ootavad seda tuge. Väliskomisjon on pidevas kontaktis oma kolleegidega, loodetavasti juba järgmisel nädalal me saame pidada nendega järjekordse ühiskoosoleku, -istungi. Nii et kindlasti on tähtis ka selle pöördumise mõttes mitte keskenduda ühele või kahele konkreetsele küsimusele, vaid vaadata, kuidas me suudame lääne ühtsust hoides parimal viisil tagada agressiooni tagasitõrjumise Ukrainast ja teisest küljest meie enda julgeoleku.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Hea ettekandja! Sa oled Eestis tuntud selle poolest, et oled alati väga tuliselt toetanud uut piirilepingut Venemaaga, millega muudetakse Tartu rahulepinguga kokku lepitud piirijoont,  ja oled kinnitanud, et sellega me saame juurde kindlust ja sellega kaasneb veel muudki. Kas sa ka praeguses olukorras jätkuvalt toetad uue piirilepingu sõlmimist Venemaaga?

Aitäh! Meie kunagine president Lennart Meri ütles, et rahvusvahelise õigusega kindlaks määratud leppesüsteem, mis meie positsiooni rahvusvaheliselt määratleb, kaasa arvatud see, mis käib riigipiiri kulgemise kohta, on erakordselt oluline. Väga kahju, et meil seda piirilepingut tänaseks ratifitseeritud ei ole, mitmel põhjusel, ennekõike loomulikult Venemaa tegevuse tõttu. Aga täna see teema kahjuks ei ole aktuaalne.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Marko! Teil on väga pikaajaline kogemus ja kindlasti teate hästi varasemaid lennukeelutsoonide kehtestamise pretsedente. Kui te saaks täpsustada ka Riigikogu liikmete jaoks – me pöördume ÜRO riikide poole – kõigepealt, millised ÜRO riigid need võiksid olla, millel on nii võimekus kui ka tahe sellist lennukeeluala kehtestada? Ja kindlasti te komisjonis käsitlesite seda, kuidas see tehniliselt täpsemini välja näeks. Kui Venemaa Föderatsioon siiski otsustab mitte tunnustada seda otsust ja mõni nende sõjalennukitest siiski sellesse alasse siseneb, siis mis võib sellele järgneda? Milliseid samme tuleb siis astuda, et tõepoolest selles lennukeelualas lendamine oleks võimatu või raskendatud?

Aitäh! See oli kindlasti üks teema, üks lõik kogu selle pöördumise teksti koostamisel ja aruteludel selle üle, see puudutas konkreetselt nii seda sõnastust, mis on teie silme ees, kui ka seda, mis on selle sõnastuse sisuline mõõde. On täiesti selge ja arusaadav, et ükski riik üksinda, olgu tal võimekus või mitte – Eestil vaieldamatult sellist võimekust ju pole – [ei saa seda teha]. Aga mis on oluline ja miks on see pöördumine tehtud just nimelt, rõhutatult ÜRO liikmesriikide poole? Nagu te teate, nädalapäevad tagasi 141 ÜRO liikmesriiki Peaassamblee resolutsiooni toetades tegelikult tegid väga selge tahteavalduse või toetasid teadmist, et Venemaa on agressorriik sõjas suveräänse riigi Ukraina vastu. Vaieldamatult on olukord, kus me täna oleme, kogu ÜRO ajaloos täiesti pretsedenditu. Meil ei ole isegi mõtet mõelda, et nüüd me läheme ajas tagasi ja leiame mingisuguse sarnase näite kusagilt näiteks Bosnia-Hertsegoviina, Liibüa või Iraagi kohta. Ükski varasem näide ei ole võrreldav selle mastaabiga, selle tragöödiaga, mis meie ees praegu on.

Me tegelikult ju lõpuks ei tea, mis sõda see on, kui suur sõda see on. Ma väga loodan, et see ei ole see sõda, mis, nagu väga paljud räägivad, võib piire ületada ja mõjutada ka meie julgeolekut. Aga me peame täna tegema kõik, mis meist oleneb praegusel ajahetkel, et eeskätt diplomaatiliselt leida seda ühispinda, et vähemalt tõstatada see küsimus – selleks, et pärast ei oleks häbi. Et pärast ei oleks võimalik ukrainlaste ees seista ja vastata nende küsimusele, et kui hukkusid tuhanded, kümned tuhanded, võib‑olla sajad tuhanded, siis miks me midagi ei teinud. See ongi see tahteavaldus, kus loodetavasti on osalised ÜRO liikmesriigid ja teised, alates Eestist ja lõpetades Ameerika Ühendriikide ja paljude teistega.

Tegelikult võib-olla on siin nüansse, Ukraina on suur riik ja on väga raske ette kujutada, et kogu riigi territooriumil võiks midagi sarnast kehtida. Aga kas või see, kui me räägime inimeste päästmisest Mariupolis, kui me räägime humanitaarkoridoridest, võib-olla mingitest turvaaladest, nii nagu seda on ju räägitud ka varasemates sellistes olukordades, olgugi, nagu ma ütlesin, mastaap on täiesti teine ja on täiesti uus olukord. Nii et meie moraalne kohus on täna sellest rääkida, milliseid samme võiks maailm astuda selleks, et massilisi tsiviilohvreid Ukrainas vältida.

Kui me vaatame Vene propagandat – õnneks sellele meil täna enam avalikus levis juurdepääsu ei ole –, siis näiteks ka see, kuidas eile kirjeldati Vene ühes peamises propagandasaates seda, kuidas tuleb käsitleda neid inimesi, kes on võidelnud Venemaa vastu Ukrainas, toob ausalt öeldes ikkagi külmajudinad ihule. Seal näidatakse Saksa dokumentaalkaadreid sellest, kuidas inimesi üles puuakse ja nii edasi. Tegelikult siin on üleskutse ju ikkagi väga suure osa Ukraina elanikkonna hävitamiseks. Ja kui me sellele ei reageeri, vähemalt nende sammudega, mis meist sõltuvad diplomaatilisel tasandil teema tõstatamisel, siis ma arvan, et me kindlasti ei ole andnud oma panust võimaliku genotsiidi ärahoidmiseks.

Riina Sikkut, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu meelest väga hea tekst. Ja tõesti, see võtab nii lennukeelutsooni, liikmelisuse kui ENPA-st väljaviskamise suhtes väga selge positsiooni. Kiidan heaks. Aga tahtsin küsida, kui te nüüd kolleegidele soovitate, mis on veel võimalik Riigikogul teha. Tõesti, igal õhtusöögil välismaa kolleegidele tõesti selgitada: ei, me ei diskrimineeri Lääne‑Balkanit, kui me anname Ukrainale kandidaatriigi staatuse, ja lennukeelutsooni kehtestamine ei tähenda, et meie oleme süüdi kolmandas maailmasõjas. Kõik sellised asjad. Kas on veel midagi sellist, mida me võiksime Riigikoguna teha, midagi, mis läheb deklaratsioonidest või õhtusöögivestlustest kaugemale?

Aitäh! Kui me vaatame tagasi kahele viimasele kuule, siis võib öelda, et see on tõesti selle aja jooksul kolmas deklaratsioon, tahteavaldus, millega Riigikogu on ainuüksi sellel aastal Ukraina teemadel välja tulnud. Ma ütlen, et me oleme andnud peaaegu maksimumi. Alati saab muidugi teha veel. Aga mis puudutab seda saali siin ja neid avaldusi ja käesolevat, menetluses olevat pöördumist, siis see on kantud esiteks meie väga sügavast kogemusest, milline oht on varitsenud ja mida me kõik oma silmadega praegu näeme Venemaa tegevuses, väga agressiivses sõjalises kuritegelikus tegevuses oma naaberriigi suhtes. Aga kindlasti ka oma kolleegidega suheldes – ja see suhtlemine on aktiivne –, nagu sa, hea Riina, mainisid, sõltub kõigist meist, kellel on kontaktid ja kohtumised. Sest neid küsimusi ju küsitakse. Ma arvan, et hästi oluline on praegu teha neid samme, mis puudutavad nii majandussanktsioone kui ka Ukraina kõigekülgset abistamist relvastuse ja vajalike muude toetuselementidega, kuni siis selleni välja, et tuleb saavutada mingigi lahendus rahvusvahelisel tasandil, kuidas päästa võimalikult paljusid inimesi tahtlikest tapmistest, mida Venemaa Ukrainas korraldab.

Ainuüksi viimase 24 tunniga on ju Mariupoli linna pommitatud õhust vähemalt 25 õhurünnakuga. Seal on tänase päeva seisuga ametlikult teadaolevalt hukkunud üle 2200 inimese, aga need on ainult ametlikud andmed. Tegelikult meil puudub täielik ettekujutus, mis selles Tallinna-suuruses linnas praegu reaalselt toimub. Ja nende sammude tegemiseks peab lääs olema ühtne nii NATO tasandil kui ka Euroopa Liidu tasandil.

Samas on meil on hästi oluline silmas pidada, et Venemaa ei ole sõda alustades pidanud silmas ainult Ukrainat. Tegelikult on ta selle sõja vallandades soovinud ja soovib jätkuvalt segi pöörata kogu maailmakorda, nii julgeolekukorda Euroopas kui ka maailmakorda laiemalt. Ta tahab kõik segi pöörata sellisel viisil, et jõuga muuta alusreegleid, aluspõhimõtteid ja ÜRO hartat, ning siis loodab ta oma tulemuste pinnalt kirjutada uue õiguse. Me peame selleks, et seda ära hoida – sest see puudutab otseselt ju ka meie julgeolekut –, tegutsema kõigis suundades maksimaalselt.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud komisjoni esimees! Minu küsimus puudutab seda, et selles avalduses tõepoolest toetatakse ka seda soovi, mida Ukraina president on väljendanud, Ukraina saadik on Eestis seda kinnitanud, et me soovime, et nemad soovivad, et astutaks viivitamata samme lennukeelutsooni kehtestamiseks. Jagan ja toetan tõepoolest nende muret massiliste tsiviilohvrite pärast ja tõesti nende kuritegude lõpetamiseks, mida Venemaa teeb oma agressiooni kaudu. Aga mind huvitab see, kas te oleksite nii kena ja selgitaksite, mida tähendab täpselt lennukeelutsooni kehtestamine. Kas see tähendab ka seda, et Ukraina enda lennukid ei või enam lennata? Kas see tähendab seda, et me oleme kõik NATO riigid siis juba sõjas? Mis on täpselt selle järelmid ja milliseid ohte te näete, mida võib-olla ka teised NATO riigid on ja NATO ise on väljendanud?

Jaa, aitäh! Nagu ma ennist vastasin hea kolleegi Raimond Kaljulaidi küsimusele, siis meil puudub täna tegelikult sellekohane pretsedent üldse ÜRO ajaloost, või ütleme siis, ajaloost, mis on viimasest suurest sõjast, alates teisest maailmasõjast, jah, väiksemas mahus, mittetuumariikide vastu, on selliseid, või nii-öelda mittetuumariikide vastu, jah, sõjalises konfliktis pole selliseid lennukeelutsoone kehtestatud ja see muudabki praeguse kogu olukorra väga dramaatiliseks. Me kindlasti ei tohi lasta endale pähe vähimatki mõtet, et maailmas on olemas eksklusiivne õigus tappa, eksklusiivne õigus massiliselt läbi viia genotsiidi ja sellele ei saa panna piirangut. Kui me sellel laseme endale nagu pähe, siis mõelgem, mis meie julgeolekust võib saada.

Jah, me oleme NATO liikmesriik. Jah, meid kaitseb artikkel 5, jah, liitlased teevad väga palju, ka nähtavalt väga palju selleks, et meie julgeolekut tagada. Aga julgeoleku ohustaja on täpselt seesama ohustaja, kes peab praegu sõda Ukraina riigi hävitamiseks, tapab tuhandeid inimesi ainuüksi oma suure impeeriumi idee saavutamise nimel. Ja kui me sellele ei pane piiri sealsamas Ukrainas, siis see sõda võib ähvardada kogu kontinendi julgeolekut, nagu ta tegelikult ju praegu ähvardab. Selle tõttu ma arvan, et ülioluline on just nimelt ennekõike diplomaatilisel tasandil mitte vältida üldse selle teema tõstatamist. See võib puudutada väga erinevaid samme, see võib puudutada ka seda, miks me ei näe täna Rahvusvahelise Punase Risti tegevust Mariupolis, miks me ei näe Harkivis, miks me ei näe Kiievis. Aga sellepärast, et nad ei julge sinna minna, sest venelased tapavad neid. Oleme ju näinud neid evakuatsioonikoridore, kuidas Venemaa ütleb, et jah, palun väga, hakake liikuma, ja siis tuleb kahurituli inimestele peale. Inimesi tapetakse oma kodude ees praegu, alles täna hommikul tulid järjekordsed kaadrid sellest, mis Irpinis on tehtud. Mina küll ei suudaks rahulikult pealt vaadata ja öelda, et oi-oi, ärge seda teemat küll puudutage, sellepärast et kui me seda teemat nüüd puudutame, äkki satume Venemaaga sõtta.

Minu arvates aitab sellest poliitilisest korrektsusest ja tuleb väga konkreetselt rääkida nendel teemadel, mis reaalselt meie julgeolekut ühel päeval tagavad. Ja siin on vaja ka öelda ja vältida ka selliseid sõnavõtte, kus kohas me räägime, et vaadake, me ei saa seda teha, sest siis me satuksime otse konflikti Venemaaga. Minu arvates see on selgelt see retoorika, mis pigem kutsub Venemaad oma kuritegusid jätkama. Ja selle tõttu ma arvan, et selle pöördumise ja ka selles pöördumises sisalduva lennukeelutsooni mainimise põhiline mõte on üleskutse diplomaatilisele julgusele tegevuses selle nimel, et päästa tuhandeid, kümneid tuhandeid inimesi Ukrainas ja võimalik, et mitte ainult Ukrainas.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Kõigepealt Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Ruuben Kaalep. Palun!

Lugupeetud Riigikogu! Armsad kuulajad! Ukraina vapper sõjavägi kaitseb juba kolmandat nädalat järjest oma maad moskoviitliku vägivallaimpeeriumi sissetungi eest. Aga ukrainlased ei kaitse ainult oma maad. Nad kaitsevad tervet Euroopat, eriti neid riike, keda Venemaa verejanulised valitsejad on läbi ajaloo kõige rohkem ihaldanud. Sest selle despootliku, meist ida pool laiuva rahvaste vangla isu ei peatu ühe või teise riigi vallutamisega. See ainult kasvab. Nii tõendab meile kristallselgelt 1000 aastat ajalugu. 

See, et üksainus rahvas on seatud rindejoonele vaba Euroopa eest võitlema, vaba Euroopa eest oma verd valama, vaba Euroopa eest surema, ei ole õige. Euroopa kaitsesõda peab olema eurooplaste ühine võitlus. Me ei saa täna pugeda rahvusvaheliste kokkulepete, Euroopa Liidu või NATO vihmavarju taha, justkui oleksid ainult need riigid, kes mingisse organisatsiooni kuuluvad, ainsad tõelised Euroopa riigid, justkui ainult need riigid vääriks kollektiivkaitset.

Ukraina väärib kollektiivkaitset ja neid põhjuseid on lugematu hulk. Euroopa riikide relvaabi Ukrainale peab olema palju julgem ja tõhusam. Euroopa sanktsioonid Venemaale peavad viivitamata hõlmama absoluutselt kõiki majandusvaldkondi. Aga kõige olulisem on see, mida ukrainlased päevast päeva meeleheitlikult paluvad: lennukeeluala. Liitlaste õhujõudude tugi on see otsustav faktor, mis puhastaks Ukraina taeva Vene lennukitest, peataks viimased, juba takerdunud Vene armee pealetungikatsed ja võimaldaks Ukraina armeel minna vastupealetungile, et lüüa okupandid välja kogu oma territooriumilt, sealhulgas Donbassist ja Krimmist.

Lääneriikide argus selles küsimuses on egoistlik, reetlik ja lühinägelik. Kui lennukeeluala Ukraina kohal oleks kehtestatud kas või päev enne Vene suuremahulise sissetungi algust, poleks seda sissetungi sellisel kujul saanud aset leida. Siis oleksid tuhanded Ukraina tsiviilelanikud ja sõdurid, aga ka vägisi sõtta kistud venemaalased elus, Ukraina linnad terved, kultuuriväärtused purustamata.

Ukraina sõda on kaasa toonud enneolematu humanitaarkatastroofi. Ka Eesti on juba sõja esimeste nädalatega jõudnud sõjapõgenike vastuvõtu võimekuse piiride lähedale. Selle humanitaarkatastroofi lõpetamiseks on ainult üks võimalus: sõda tuleb peatada võimalikult kiiresti. Seega, Ukrainale tuleb anda piisavalt sõjalist tuge, et nad suudaks võõrvallutaja võimalikult kiiresti oma piiridele kihutada. Igasugune allaandmine on loomulikult välistatud, nagu oleks allaandmine välistatud ka kallaletungi puhul meile.

NATO ei saa pead liiva alla peita. NATO jagab kaasvastutust Ukraina kaitsmise eest. Miks? Sest just nimelt NATO oli see, kes ei allunud Venemaa nõudmisele, et Ukraina ei tohi kunagi NATO liikmeks saada. See oli keskne osa Venemaa ultimaatumist. Sellest momendist peale peaksime Ukrainat käsitlema faktiliselt NATO kandidaatriigina, kuigi teekaarti pole neile veel antud. Aga NATO usaldusväärsus ei sõltu ainult sellest, kui hästi suudab allianss kaitsta oma olemasolevaid liikmeid, vaid ka sellest, millist toetust antakse neile, kes on NATO-sse pürgimise eest ebaõiglase ja jõhkra rünnaku ohvriks langenud.

Kõige kasulikum vesi Kremli veskile ei ole mitte Vene propaganda lääneriikides, vaid lääneriikide juhtide hirm Venemaa ees. Tasub ainult Putinil vihjamisi mainida strateegilisi relvi, ja kohe teatavad lääneriikide juhid, et nemad Ukraina sõtta ei sekku.

Palun lisaaega. 

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Olenemata sellest, et jutt käib suveräänse riigi kaitsmisest, kes ise kutsub NATO riike endale appi, olenemata Budapesti memorandumist, millega suurriigid garanteerisid Ukraina piirid. Teate, mida see paanika tuumaähvarduse pärast tegelikult tähendab? See tähendab, et Moskva saab tulevikus alati väravaposte nihutada. Järgmine kord saab ta tuumaähvardusel nõuda NATO liitlasvägede Baltikumist väljaviimist, siis Baltimaade demilitariseerimist ja denatsifitseerimist ja nii edasi. Nii ei tohi! 

Me teame, et lääne liidrid on peaaegu alati Venemaa ees kartlikud ja sõbralikud olnud, aga meie ei saa seda endale lubada. Kui Ukraina langeb, oleme meie järgmised. Just lääneriikidega suheldes peavad Baltimaad tegema kõik, et Ukraina abipalveid võetaks kuulda. Meid kohustab selleks peale kõige muu ka meie ajalugu. Kas ei kandnud meie aastakümneid hinges kibedust, et meid jäeti üksi võitlema, surema Eesti metsades või Siberi vangilaagrites ajal, kui lääneriigid kommunismiohtu kas ei mõistnud piisavalt või kartsid liiga palju. Kas nüüd, olles formaalselt tehtud osaks lääneriikidest sellesama Euroopa Liidu ja NATO vihmavarju kaudu, poeme meiegi nende selja taha ja vaatame pealt, kuidas ukrainlased ka meie eest, kogu Euroopa ees surevad? Ei iial! 

Ukraina, Kiievi suurvürstiriigi ainus ja tõeline järglane, on meie Intermariumi-liitlane, meie saatusekaaslane ühises võitluses Moskva imperialismi vastu. Meie kohus on üksteist toetada, et meie sinimustvalget ja sinikollast liitu krooniks võit. Slava Ukraini!

Isamaa fraktsiooni nimel Mihhail Lotman, palun! (Mihhail Lotman küsib lisaaega.) Palun! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Minu noorem lapselaps, kes käib teises klassis, ei saa öösiti rahulikult magada. Ta ei julge magada oma voodis, ta tuleb oma vanemate juurde. Ja ta ei ole ainuke Eesti laps, kelle uni on häiritud. Eesti lapsi ei ärata keset ööd sireenide möirgamine, mürskude ja rakettide kõrvulukustavad plahvatused. Nad ei pea varjama end keldrites ja metroojaamades. Ukraina lapsed peavad kõike seda tegema, kuna üks punkrivanake otsustas, et parima psühholoogilise efekti saavutamiseks tuleb Ukraina linnu pommitada nimelt öösel.

Ukrainlased paluvad: "Sulgege taevas Venemaa õhujõududele!" Kui käisime Lvivis, korrutasid kõik poliitika- ja administratsioonitegelased, et mittelennutsooni väljakuulutamine Ukraina kohal on kõige olulisem. Lvivi oblasti kuberner andis meile üle suure nimekirja sellest, mida Ukraina vajab, kuid rõhutas, et kõik see võrreldes taeva sulgemisega on kolmanda- või isegi neljandajärguline.

Kuid ka Ukraina sõprade seas on taeva sulgemise vastu suur vastuseis. Põhjused on erinevad, nii sõjalised kui ka poliitilised. Mõned lääne poliitikud ja eksperdid väidavad, et Ukraina saab suurepäraselt hakkama ka ilma lennukeelutsooni kehtestamiseta ning et see oleks Ukrainale koguni kahjulik. Selline patroneeriv suhtumine stiilis "Meie teame paremini, mida te tegelikult vajate" on ukrainlaste solvamine. Nad teavad, mida nad vajavad, ja nad teavad, mida selleks on vaja teha.

Valge Maja kõneisik Jen Psaki ütles paar päeva tagasi, et president Biden lubas vastata igale Venemaa aktsioonile. Tõepoolest, Mariupoli lastehaigla ja sünnitusmaja pommitamisele vastas president Biden resoluutselt: ta keelustas kaaviari ja vodka impordi. Nüüd Ukraina lapsed saavad rahulikult magada.

Miks Putin teeb kõike seda, mis ta teeb? Miks ta pommitab tsiviilobjekte? Miks ta päästmaks Ukraina venelasi "natslikust režiimist" hävitab Harkivit, mis on suurima vene elanikkonnaga linn väljaspool Venemaad? Paljud poliitikud ja kommentaatorid on väitnud, et Putin läks hulluks. See pole enam see inimene, keda nad on aastaid teadnud. Ma arvan, et nad eksivad. Ja tõele on palju lähemal Soome president Sauli Niinistö, kes on mitu korda Putiniga kohtunud ja teda suurepäraselt tunneb. Niisiis, ta ütles, et Putinil langes mask ja selle alt tuli välja tema tõeline nägu. Ja see on sõja nägu.

Mina lisaksin, et see on psühhopaadi nägu. Putin on psühhopaat, ta toitub teiste kannatustest, nõrkusest, kuid ennekõike hirmust. Ainuke keel, mida psühhopaat mõistab, on jõud ja otsustavus seda kasutada. USA senaator, vana kooli konservatiiv Mitt Romney ütles juba 10. märtsil: "On tunne, et me kardame seda, mida Putin võib teha, ja seda, mida ta võib pidada eskalatsiooniks. Aga tal on aeg hakata kartma seda, mida meie teha võime."

Kujutan ette, et väidetakse, et kõik see võib viia kolmanda maailmasõjani. Ma tahan selle resoluutselt ümber lükata. Otse vastupidi! Me teame, kuidas algavad maailmasõjad. Ei ole niimoodi, et alustame maailmasõda ja siis algabki maailmasõda. Maailmasõjad algavad lendstardilt. Ja kui me räägime teisest maailmasõjast, siis millal see algas? Kas siis, kui sakslased viisid, rikkudes Versailles' lepet, oma väed Reini piirkonda? Kas siis, kui nad vallutasid Elsassi ja Lotringi? Kas siis, kui 1938. aastal tekkis Müncheni leping? Kas siis, kui 1939. aastal tekkis Molotovi-Ribbentropi leping? Tegelikult oleks veel 1940. aastal võinud maailmasõja ära hoida. Aga seda ei hoitud ära.

Mida ma tahan öelda? Resoluutne tegutsemine praegu võib meid päästa sellest, et tulevikus – juhul, kui see tulevik üldse tuleb – saaks öelda, et kolmas maailmasõda algas 24. veebruaril 2022. Kui Putin saab lüüa Kiievi all, siis me ei pea teda peatama Sinimägedel, Tallinna all, Riia või Varssavi all. Praegu sõdivad ukrainlased ka meie eest ja meie ei tohi neid alt vedada. Kui me käisime Lvivis, siis üks poliitik ütles meile, et nad kardavad kahte asja: seda surma, mis tuleb taevast, ja seda nuga, mille sõbrad võivad meile tagant selga lüüa.

Praegu käib läänes mitme poliitiku puhul selline tegevus, mis küsib, kuidas päästa härra Putini nägu. Kuidas ta saaks sõda lõpetada niimoodi, et see ei oleks talle alandav? Ma ei arva, et me peame päästma härra Putini nägu. Tal ei ole nägu. Seda ei saa päästa. Kui me kardame seda eskaleerumist, siis me peame teadma, et Putin ei karda seda. Eile kukkus droon alla Zagrebis. Mis tähendab droon? See ei ole selline väike asi, mida me lennutame. See oli 15 meetri pikkune lennumasin, mis lendas kiirusega üle 1000 kilomeetri tunnis, ja see kukkus ülikooli õuele, kusjuures imekombel keegi ei saanud vigastada.

Aga see on selge märk – see, mida me kogu aeg kuuleme Vene propagandistidelt ja poliitikutelt –, et Ukraina piiril ei pea sõda lõppema, me läheme edasi. Ukrainlased teavad suurepäraselt meie võimalusi, nad on tänulikud meile ja nad teavad, et Eesti ei saa vastu võtta miljoneid põgenikke. Eesti abiressursid ei ole lõpmatud. Nad on tänulikud juba selle eest, mis me teeme. Kuid Eestil on väga oluline ressurss: Eesti on NATO ja Euroopa Liidu liige. Ukrainlased paluvad meilt ennekõike seda, et me oleksime nende eestkõnelejad. Ja tänane resolutsioon on võib-olla üks esimesi olulisi samme selles suunas. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatide nimel Indrek Saar, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed! Minu sügav kaastunne kõigile Ukraina inimestele nende kaotuste pärast, mis nad on pidanud üle elama. Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin on tunginud kallale vabale Ukraina riigile ja külvab surma, tappes külmavereliselt tuhandeid inimesi. See on jõhker ja julm. Maailm ei tohi seda kunagi unustada. See peab saama karistatud. Sõja vallapäästja ja agressori üle tuleb mõista õiglast ja karmi kohut.

Ukrainlased võitlevad meie ühiste väärtuste eest. Nad võitlevad vaba demokraatliku maailma põhimõtete eest, ilma milleta ei oleks ka Eesti riiki, Euroopa Liitu, reeglitel põhinevat meile armsat maailmakorda. Meie kohus on teha Ukraina toetamiseks kõik, mis on meie võimuses, ja võib-olla rohkemgi. Igakülgne abi kaitsevahendite, relvade, ravimite ja toidu näol on kriitiliselt oluline. Peame tegema kõik selleks, et kaitsta tsiviilelanikke ja aidata sõjapõgenikke. Meil tuleb üles leida viimanegi võimalus, kuidas kuivatada need lätted, kust agressor vahendeid ammutab. 

Jah, sellega kaasnevad riskid ka meie jaoks. Ja kindlasti on sellel oma hind. Sõjal on hind, tahame või ei taha. Aga ükskõik kui ränk on näiteks sanktsioonide hind meie majandusele, ei ole see võrreldav hinnaga, mis tuleb maksta ukrainlastel, kes kaitsevad oma elu hinnaga meie ühist väärtusruumi. Lootus, et see sõda lõpeb peatselt ega naase enam eal, peab olema selgelt väljendatud. Ukraina võimalus kiireks liikumiseks Euroopa Liidu kandidaatriigiks, samuti teekaart NATO-sse, vajavad meie igakülgset toetust. Sotsiaaldemokraadid toetavad käesolevat pöördumist. Elagu vaba demokraatlik maailm! Elagu Ukraina!

Reformierakonna fraktsiooni nimel Jürgen Ligi, palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Ega meil siin üksteist tegelikult väga veenda enamasti vaja ei ole. Reformierakond on juba eelmiste sarnaste hääletamiste puhul olnud üksmeelne ja pigem on siin küsimus, kui tihti me analoogseid avaldusi Riigikogu nimel teeme ja kas nad on kõik väga veenvad. Lihtsalt kõva hääle tegemisest on vähe, kuigi on ka täna siin selles suunas pingutatud. Üks soovitus muidugi oleks, et neid avaldusi koordineerikski kohe alguses väliskomisjon – kahe erakonna esitatuna on nad ikka problemaatilised, kuna tegu on konsensusvaldkonnaga nimega välispoliitika –, vähemalt peaksime me sinnapoole püüdlema. Kahe erakonna esitatuna on nad ikka problemaatilised, kuna tegu on konsensusvaldkonnaga nimega välispoliitika.

Õnneks on see tekst selline, mille poolt, ma arvan, ei saa keegi jätta hääletamata. Tõestada on vaja ennast täna – kui neid hääli vähe tuleb, siis selgituseks – kellelgi ikka sellepärast, et nad eelmistel kordadel ei hääletanud. Või siis on nad rääkinud meile juttu plaanist B, Venemaast kui tsivilisatsioonist ja nõnda edasi. Need inimesed peaksid kindlasti olema täna täies rivistuses. Aga loomulikult kohalolijad hääletagu.

Reformierakond arvab, nagu ka siin eelkõnelejad on öelnud, et tuleb sanktsioonides olla jõulisem. Andes senisest tõhusamat relvaabi Ukrainale, tuleb Venemaa paisata ikkagi sinna, kuhu ta kuulub praegu vaimselt, see on eelmisse aastatuhandesse. Majanduslik potentsiaal tuleb Venemaal välja kurnata ja sõjaliselt teda nii palju nüpeldada kui vähegi võimalik. Me arvame, nii nagu siin ka eelkõneleja ütles, et mingisugused hädaldamised hinnatõusude või asjade pärast ei ole asjakohased. See ongi vabaduse hind, me peamegi maksma. Maailm ei ole see, mis me lootsime, ja selle eest tuleb maksta kõigil. Ei ole võimalik seda kuidagi iseendale kompenseerida. See ongi vabadus. See hind ei ole võrreldav sellega, mida maksavad ukrainlased. Mõelge sellele, enne kui te jälle tulete mingite hindade teemaga. Ma loodan, et keegi enam ei tule hädaldama hindade kui suure kannatuse pärast. On palju hullemaid kannatusi.

Võib-olla selliste sõnavõttude puhul ei saa päris ühineda, ütleme niimoodi, üleoleva suhtumisega lääne koostöösse. Jah, Eesti taha ei jää karmimad sammud, aga tuleb arvestada ka teiste riikide erinevat ajalugu. Täna kuulsime huvitavat fakti. Ma arvan, et see ei ole salajane, aga ühe suurriigi sõjaväelased ei teadnudki, et Ukrainas on sõda. Reaalsus on selline. Me peame vaatama maailma ka teiste riikide maksumaksjate ja valijate silmade läbi, eelkõige valijate silmade läbi. Me tunnetamegi ju seda asja paremini. Ei maksa imestada, kui asjad liiguvad aeglasemalt, kui meie tahaksime. Aga tunnistagem, et see koostöö on olnud enneolematult hea siiski läänes. Putinit enam keegi ei romantiseeri.

Jah, tuletame meelde neid eelmisi avaldusi, kui ma nendele viitasin. Muide, jaanuaris kattus terve ports inimesi suuresti nendega, kes ei suutnud küüditamist hukka mõista, ütlesid, et neile ei meeldi see avaldus. Selle kohta oli artikkel. Veebruaris tuli jälle uus algatus – ma usun, et see oli veebruaris – ja need inimesed kadusid ära. Vaat nendel on kõige rohkem tõestada. Ja see jutt, et kuidagi see sõda ei olnud tolleks hetkeks veel alanud, ei olnud ju siiras. Sõda algas 2014.

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

Aastal 2014 algas sõda. Tollel päeval, see oli vist 23. veebruar, kui ma peast arvutan praegu, olid ju lisaväed sisse marssinud, ja see oli juba piisav argument. Ja veel varem, 21. [veebruaril] oli ju tunnustatud neid moodustisi, "riiklikke" moodustisi Luhanski ja Donetski ümber. Seal ei saanud enam kellelgi kahtlust olla. Ma tean, et mõni inimene on siiralt kahetsenud seda, et ta ei hääletanud. Nüüd on aeg näidata seda tõesti ja kohal olla. Teist korda, ma arvan – kolmas-neljas kord, õigemini – enam kõrvale jääda ei saa. Ja eelkõige nendelt siis, ma loodan, hääl tuleb.

Veel üks asi. Me siin arutasime seda, et peale selle, et neid avaldusi võiks järgmine kord kaaluda ikkagi väliskomisjon, paratamatult nende väärtus ei ole enam endine, kui neid nii tihti tuleb. Olukorrad on jah erinevad. Esimesel korral oli ainult Ukraina piiramine ja hübriidsõda, sealhulgas energia teemal juba aasta kestnud, teisel korral oli, oletame, et jah, kahurituld veel ei olnud sellele vabale piirkonnale avatud ega lennutuld, ja ütleme siis, et see kolmas kord on oma iseloomult natuke teistmoodi avaldus. Nüüd on komplekt üsna koos.

Aga mis siin avalduses meile vaidlust põhjustas, oli just nimelt see lennukeelutsoon. Me tegelikult fraktsioonis ei tea, mis see täpselt tähendab. Me tegelikult ei tea, kas Ukraina droonid saavad lennata, kas Ukraina lennukid saavad lennata. Pigem nad ei saa. Nii et väga uljalt neid sõnu kasutades võib-olla me ei saa parimale tulemusele. Oleks saanud seda riski maandada ja sõnastada see kuidagi teistmoodi. Me ju tegelikult tahame, et venelased ei lendaks ega pommitaks. Seda kõike saab öelda ilma terminiteta, mille sisu on ebakindel või siis on teine, kui algatajad arvavad.

Aga jah, kutsume kõiki veel kord poolt hääletama, eriti neid, kes on ajanud segast juttu Venemaa aadressil, toetusavaldusi teinud erineval moel, ja neid, kes eelmistel kordadel pole hääletanud. Aitäh!

Keskfraktsiooni nimel Enn Eesmaa, palun! 

Austatud kolleegid! Teile, kes te oma fraktsiooni nimel sõna võtsite, on väga raske midagi juurde lisada. Kõik mõtted olid õiged. Ma kasutan ainult ühte eelist, mis mul on. See on minu pikem elukogemus, ma mõtlen eluaastaid. Antud hetkel ma olen konkurentsitult kõige vanem Riigikogu liige selles saalis. Ja sellepärast ma mäletan üsna hästi selliseid situatsioone, mis ei ole võrreldavad sellega, kus on maailm ja Euroopa täna. Kuid ometi. Ma mäletan üsna hästi, ma olin 10‑aastane, siis kui oli Ungari revolutsioon. Aasta oli siis 1956. Ma mäletan väga hästi tuumasõja väga suurt võimalikkust Kuuba raketikriisi ajal. Ma arvan, et maailm ei ole kunagi olnud hävituslikule sõjale lähemal kui nendel päevadel. Ja te teate väga hästi, millega see õnneks lõppes. Kuigi John Kennedy on hiljem öelnud, et paljud-paljud tema kindralid arvasid, et tuleks rünnata ja tuleks kasutada tuumarelva.

Loomulikult ma mäletan – ja ka teie mäletate – Tšehhoslovakkia sündmusi aastal 1968. Ja nii edasi, ja nii edasi. Kuid selles praeguses olukorras on üks väga oluline erinevus. Ma mäletan nendest kriisidest rääkides – ajakirjanikuna ma olen teinud reportaaže Riiast pärast sealset verevalamist, Vilniusest pärast teletorni sündmusi, ma olin ka Tbilisis esimese lennukiga, mis läks Tallinnast Tbilisi pärast neid sündmusi –, nii et mul on mõningast kogemust.

Niisiis, mille poolest see erineb? Alati on huvi tuntud selliste sündmuste ja selliste kriiside vastu. Alati on kaasa tuntud. Alati on kardetud. Isad-emad oma lastele mõned rääkisid, mõned ei rääkinud. Aga praegu on see olukord tekitanud ka Eesti jaoks täiesti erakordse olukorra. Me kõik, igaüks meist tahaks midagi teha, kas või väga väikest, aga midagi väga konkreetset. Sellepärast ma saan suurepäraselt aru nendest kolleegidest, kes selle pöördumise teksti tegid ja ootavad allkirju ülejäänud kolleegidelt.

Head kolleegid! Ma siiralt loodan, et me kõik selle allkirja anname, sest see on meie võimalus midagi teha. Ja loomulikult ma loodan, et sellest avaldusest tõuseb ka tulu. Aitäh!

Oleme läbirääkimised lõpetanud. Muudatusettepanekuid, nagu te kuulsite ettekannetest, selle eelnõu kohta ei ole. Seega saame minna lõpphääletuse juurde.

Head kolleegid, austatud Riigikogu! Panen teie ette hääletusele Eesti Vabariigi Riigikogu pöördumise Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide ning teiste riikide parlamentide poole, eelnõu 541. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Pöördumist toetab 90 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Pöördumine on vastu võetud.

Läheme meie tänase teise päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Kert Kingo, Henn Põlluaasa, Siim Pohlaku, Kalle Grünthali, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Uno Kaskpeiti, Riho Breiveli, Paul Puustusmaa, Jaak Valge, Anti Poolametsa, Rene Koka, Peeter Ernitsa, Merry Aarti, Leo Kunnase, Alar Lanemani, Ruuben Kaalepi ja Martin Helme esitatud arupärimine Euroopa Liidu 2015.–2017. aasta rändekava ning Euroopa Komisjoni 2017. aasta üleskutse alusel Eestisse vastu võetud rahvusvahelise kaitse vajadusega välismaalaste kohta (nr 113). Palun arupärijate esindajana kõnetooli Jaak Valge.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud tehniline personal! See arupärimine puudutab Euroopa Liidu 2015.–2017. aasta rändekava ja Euroopa Komisjoni 2017. aasta üleskutse alusel Eestisse vastu võetud isikute toimetulekut. Defineerin ära, et ümberasustamine on rahvusvahelise kaitse saanud isiku Eestisse vastuvõtmine kolmandast riigist ja ümberpaigutamine on rahvusvahelise kaitse saanud isiku Eestisse vastuvõtmine teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. Neid isikuid, kelle kohta see arupärimine käib, on kokku 213. Neist 181 on pärit Süüriast, 24 Iraagist, 6 Eritreast ja 2 Jeemenist. Tulnud on nad teistest riikidest. Need, mis ma nüüd ette lugesin, on nende päritoluriigid.

Arupärimine on esitatud 26. jaanuaril, see tähendab seda, et esitasime selle enne sõda, niisiis ei ole see tõukunud Ukraina põgenike lainest. Kuigi arupärimine puudutab peamiselt isikuid, kes erinevalt Ukraina põgenikest ei pärine meiega samast kultuuriruumist, on nende hakkamasaamine Eestis ometi ülimalt väärtuslik kogemus ka kõikidesse põgenikesse puutuva poliitika kujundamisel.

Enne arupärimise koostamist pidasin mina austatud siseministriga kirjavahetust. Selgus, et neist kõne all olevast 213 isikust on Eestis kehtiv tähtajaline või pikaajaline elamisluba 106 isikul ja üks inimene on omandanud ka Eesti Vabariigi kodakondsuse. Seega võib teha järelduse, liitmis‑lahutamistehte alusel, et 106 Eestisse ümberasustatud ja ümberpaigutatud isikul ei ole enam Eestis kehtivat elamisluba.

Küsisin selles kirjavahetuses ka keeleoskuse kohta ja siseminister vastas kõigi rahvusvahelise kaitse saanud isikute kohta, see tähendab, et ta lisas ka need, kes on Eestisse saabunud tavarände korras. Selgus, et nendest 504 isikust vaid 11 on omandanud eesti keele oskuse B1-tasemel ja praegu osaleb keeleõppes 69 isikut. Ehkki vastavalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele on nendel isikutel alates 18. eluaastast kuni vanaduspensionieani kohustus osaleda keeleõppes ja kui nõutavat keeleoskustaset pole saavutatud, võib nõuda keeleõppeks kulunud summad tagasi.

Ja vot nüüd need küsimused tõukusidki nendest andmetest. Meie arupärijatena tahtsime teada, kuskohas elavad need isikud, kellel enam Eestis elamisluba pole. Miks on nad Eestist lahkunud? Kuidas hinnata keeleõppe tulemusi? Kui paljud töötavad Eestis? Kas nad on pannud toime kuri- või väärtegusid? Toonitan, et me keskendusime ühele suhteliselt väiksele segmendile rahvusvahelise kaitse saanutest, nimelt ümberpaigutatud ja ümberasustatud isikutele, kes ometi peaksid olema nendest kõikidest rahvusvahelise kaitse saanutest kõige paremini kontrollitud ja väljavalitud. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli siseminister Kristian Jaani, kes arupärimisele, mis kannab numbrit 113, vastab. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed, saalis viibijad! Tänan teid selle arupärimise eest! Arvestades viimastel nädalatel toimunud sündmusi, väärib rahvusvahelise kaitse vajadusega välismaalaste temaatika kindlasti eraldi tähelepanu. Tunnustan ka Jaak Valget, kes enne arupärimise esitamist on teemat käsitlenud tõesti eelmise aasta lõpus ja tänavu aasta jaanuaris saadetud kirjalikes küsimustes. Tõepoolest, pikem kirjavahetus meil omavahel oli. Nii et väga hea, et sellele on ka tähelepanu pööratud.

Selguse huvides ma loen ette arupärimises esitatud küsimused ja seejärel annan vastused. Ma olen grupeerinud küsimused ühte plokki, kus on sarnased küsimused, ja annan ka vastuse mitmele küsimusele korraga.

Esimesed kolm küsimust ja siis tuleb ka vastus nendele kolmele ühes plokis. Esimene küsimus: "Kus elavad need 107 ümberpaigutatud ja ümberasustatud isikut, kes ei oma enam Eesti kehtivat elamisluba?" Teine küsimus: "Mis põhjusel on need 107 ümberpaigutatud ja ümberasustatud isikut Eestist lahkunud?" Kolmas küsimus: "Kui meil ei ole andmeid Euroopa Liidu rändekava ja Euroopa Komisjoni 2017. aasta üleskutse alusel Eesti rahvusvahelise kaitse saanud isikute praegusest asukohast ja tegevusest, kas siis Eesti Vabariik võtab vastutuse, kui neist isikutest mõni osutub seotuks terrorismi või mõne muu kuriteoliigiga mõne teise Euroopa Liidu riigi territooriumil?"

Vastan kõigile neile küsimustele korraga. Rahvusvahelise kaitse staatusega praktiline väljund Eestis elamiseks on tähtajaline elamisluba. Pagulase staatusega inimesele antakse tähtajaline elamisluba kehtivusajaga kolm aastat. Seda on võimalik pikendada kolme aasta kaupa. Täiendava kaitse saajale antakse tähtajaline elamisluba kehtivusajaga üks aasta ning seda on võimalik pikendada kahe aasta kaupa. Kõikidele kolmanda riigi kodanikele, kes elavad Euroopa Liidus tähtajalise elamisloa alusel, kehtivad Euroopa Liidu piires liikumisel samasugused õigused ja kohustused. See tähendab, et välismaalane võib Euroopa Liidu piires vabalt ringi liikuda ja teises Euroopa Liidu riigis viibida korraga 90 päeva 180 päeva jooksul. Tähtajalise elamisloaga kolmanda riigi kodanikul on vaba liikumise õiguse raames võimalus elamisloa alusel mis tahes ajal asuda püsivalt elama mõnda teise liikmesriiki, näiteks pererände alusel või seoses töö leidmisega teises liikmesriigis. Kui välismaalane viibib mõnes teises liikmesriigis kauem ega taotle uut luba, siis rikub ta selle riigi korda, kus ta kauem ilma loata viibib. Tähtajalise elamisloaga välismaalasel on kohustus oma elamisluba aegsasti pikendada. Kui välismaalane seda ei tee, siis elamisluba lõpeb.

Kuna elamisluba on tähtajaline ja inimestel on õigus vabalt liikuda, siis ei ole võimalik esitada täpseid küsitud põhjuseid inimeste teistesse liikmesriikidesse asumise või kodumaale naasmise kohta. Samal põhjusel puudub võimalus anda andmeid, kuhu Eestist lahkunud inimesed on elama asunud. Juhul kui mõni Eestis elamisloa alusel elav kolmanda riigi kodanik, sealhulgas ümberasustatud või ümberpaigutatud välismaalane, paneb teises liikmesriigis toime kuriteo, võetakse ta vastutusele selle liikmesriigi õigusaktide alusel. See karistusõiguslik põhimõte kehtib nii kodanike kui ka välismaalaste puhul ja üksikisiku süülise käitumise eest ei saa ükski riik vastutada. Küll aga saab nii Eestis kui ka teises riigis toime pandud süütegu arvestada inimesele rahvusvahelise kaitse ja elamisloa andmisel ja pikendamisel. Juhul kui inimene on ohtlik Eesti julgeolekule või avalikule korrale, siis tema elamisluba ei pikendata ja uut elamisluba ei anta.

Neljas ja viies küsimus. Kõigepealt neljas: "Teie vastustest keeleoskuse kohta selgus, et 504st Eestis rahvusvahelise kaitse saanud isikust 11 on omandanud B1 taseme, 4 inimest on B1 taseme läbinud, kuid ei ole veel eksamit sooritanud ning praegu osaleb keeleõppes 69 inimest. Kuidas Te hindate Eestis rahvusvahelise kaitse saanud isikute keeleõppe tulemusi ja keeleõppe motiive?" Ja teine küsimus järgi kohe, viies küsimus: "Te ei vastanud küsimusele ümberpaigutatud ja ümberasustatud isikute keeleoskuse kohta. Palun jätkuvalt teavet selle kohta, kui paljud ümberpaigutatud ja ümberasustatud isikud on eesti keele erineval tasemel omandanud?" 

Ehkki välismaalaste kohanemise ja lõimumise valdkond, sealhulgas keeleõpe, on Kultuuriministeeriumi valitsemisalas, püüdsime Kultuuriministeeriumi andmetele tuginedes eelnimetatud kirjalikele küsimustele keeleõppe kohta vastata. Täiendavalt saan märkida, et Kultuuriministeeriumi andmed keeleõppe kohta kajastavad täiskasvanute keeleõpet, kuid oluline osa rahvusvahelise kaitse saajatest on lapsed, kes omandavad keelt koolis ja seetõttu nad eesti keele õppimise andmetes ei kajastu. Täiskasvanute puhul on suutlikkus varieeruv nagu kõikide teiste välismaalaste puhul. See sõltub vanusest, tervisest, võimetest ja varasemast elukogemusest. On neid, kes saavad keele selgeks mõne kuuga, aga on ka neid, kes ei omanda seda isegi pikema aja jooksul. Toon ühe näite päriselust. Näiteks, koolis õpetajana töötanud inimene, kes asus tööle müüjana, suutis väga heal tasemel rääkida eesti keelt kahe kuuga, samas väikelapsi kodus kasvatav ema ei saa keelekoolitusele kohe minna ning seetõttu võtab tal keele omandamine rohkem aega.

Politsei- ja Piirivalveamet suunab kõik rahvusvahelise kaitse saajad, sealhulgas ümberpaigutatud ja ümberasustatud täiskasvanud inimesed, kohanemisprogrammi ja keeleõppesse. Eesti keele õpet rahvusvahelise kaitse saajatest täiskasvanutele pakub SA Tartu Rahvaülikool. Seda pakutakse kuni 700 akadeemilist tundi, sealhulgas 300 akadeemilist tundi A2‑taseme saavutamiseks ning selle läbinuile lisaks 400 akadeemilist tundi B1‑taseme saavutamiseks. Õppijate andmetest ei ole võimalik eristada ise saabunuid või ümberasustatuid või ümberpaigutamise raames saabunuid.

Kuues küsimus: "Te ei vastanud küsimusele ümberpaigutatud ja ümberasustatud isikute töötamise kohta. Palun teavet, kui paljud ümberpaigutatud ja ümberasustatud isikud töötavad Eestis?" 

Siin pean selguse huvides jällegi märkima, et vastus kirjalikule küsimusele jäi põgusaks seetõttu, et tööhõivevaldkond on Sotsiaalministeeriumi haldusalas. Samuti nagu keelekursusel osalemise statistika puhul ei ole võimalik eristada tööhõivega seotud andmetest tavarände raames saabunud isikuid ja neid, kes on ümberpaigutamise või ümberasustamise raames saanud rahvusvahelise kaitse. Võimalik on kajastada vaid kõiki rahvusvahelise kaitse saajaid, kes elavad Eestis. Maksu- ja Tolliameti eelmise aasta 1. oktoobri andmetel töötasid neist täiskohaga 80 täiskasvanut ning ei töötanud 87. Alates 2015. aastast on töötuna arvel olnud 220 rahvusvahelise kaitse saaja sihtrühma kuuluvat inimest, kellest k.a 5. jaanuari seisuga oli arvel 52. 168-st arvelt lahkunud kliendist on hõivesse läinud 102. Teenuseid on kokku kasutanud 146 rahvusvahelise kaitse saajat, sealhulgas on 31 kasutanud spetsiaalselt sihtrühmale mõeldud teenust. Seega on täiskohaga tööhõives üle poole rahvusvahelise kaitse saajatest. Tuletan ka meelde, et teise poole sisse jäävad ka näiteks sellised, kes kasvatavad üksi kolmeaastaseid lapsi, haiguse või trauma tõttu töövõimetud inimesed ja ka osalise tööajaga töötavad inimesed. On muidugi ka neid, kes pikka aega tööd ei leia, sest oskused ei vasta saadaolevale tööpakkumisele või on teised põhjused.

Seitsmes küsimus: "Palun teavet, kui paljud ümberpaigutatud ja ümberasustatud isikud on Eestis saanud kahtlustuse kuriteos, kuriteosüüdistuse või mõistetud süüdi kuriteos? Missuguste kuritegude eest on neid süüdi mõistetud? Kui paljusid on karistatud väärteo eest?" Jällegi viitan ka sellele küsimusele vastates varasematele vastustele, kui olen selgitanud, et me ei saa täna eristada rändekava alusel Eestisse saabunud inimeste statistikat nende omast, kes on tavarände alusel Eestisse jõudnud.

Kui me käsitööd teeme, siis saame osa andmeid kätte. Toon need siinkohal ära. PPA andmetel on rändekava alusel vastu võetud inimestest väärtegusid toime pannud kümme. Tegemist on liiklusrikkumistega. Kuritegusid on toime pannud seitse inimest. Tegemist on varguste ja kehalise väärkohtlemisega. Nii väärtegude kui ka kuritegude toimepanijad on võetud vastutusele.

Pisut konteksti. Alates 2000. aastast on rahvusvahelise kaitse saanud 601 inimesest 63, seahulgas 10 rändekava alusel riiki saabunud inimesest toime pannud väärteo, valdavalt liiklusväärteo ja 29 inimest, sealhulgas seitse rändekava raames tulnut, on toime pannud kuriteo, kas varguse või vägivallateo, sealhulgas pereliikmete suhtes. Toon siinkohal ära ka üldise, PPA andmetel baseeruva statistika kõikide väär- ja kuritegude kohta arupärimisel käsitletaval perioodil. Lihtsalt näitlikustamiseks ütlen, et aastas pannakse keskmiselt Eestis toime 119 000 – 120 000 süütegu. Suurem osa neist, 78% on liiklusalased süüteod ja need omakorda väärteod. Lihtsalt et anda seda konteksti, kui palju on kokku Eestis süütegusid aasta jooksul toime pandud.

Kaheksas küsimus: "Kas juba ülalpool esitatud teadaolevate andmete alusel nõustute, et Euroopa Liidu rändekava ja Euroopa Komisjoni 2017. aasta üleskutse alusel isikute ümberasustamine ja ümberpaigutamine Eestisse on täielikult ebaõnnestunud?" Ja kohe otsa ka üheksas küsimus. "Kui nõustute, et Euroopa Liidu rändekava ja Euroopa Komisjoni 2017. aasta üleskutse alusel isikute ümberasustamine ja ümberpaigutamine Eestisse on täielikult ebaõnnestunud, siis missuguseid samme on Eesti Vabariigi valitsus Euroopa Liidu institutsioonides astunud, et seda olukorda teadvustada ja vältida edaspidi juba ette ebaõnnestunud kavade rakendamist?"

Inimelude päästmist, meie rahvusvahelise kohustuse täitmist ja Euroopa Liidu solidaarsuse näitamist ei saa lugeda ebaõnnestumiseks. Tuginedes eespool esitatud andmetele, ei saa nõustuda, et isikute ümberasustamine ja ümberpaigutamine on täielikult ebaõnnestunud. Eesti on näidanud end konstruktiivse ja solidaarse riigina, kus austatakse Euroopa Liidu õigusakte ja kokkuleppeid. Alati on võimalus asju parandada, suunata rohkem ressursse keeleõppeks, kohanemisprogrammidesse, ennetusse, kuid tuginedes eeltoodud andmetele ei ole me kindlasti halvasti toime tulnud. Oleme väikeriigina head partnerid Euroopa Liidus ja NATO-s ning kui Eesti satub rändesurve alla, saame seetõttu loota Euroopa Liidu ühtsusele ja teiste liikmesriikide abile. Aitäh kuulamast! Vastan küsimustele.

Austatud minister, suur tänu! Teile on ka küsimusi. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Mulle jäi teie vastusest arusaamatuks, miks rändekava ja tavarände alusel saabunud rahvusvahelise kaitse saanud isikute andmeid ei ole võimalik eristada. Meil on ju nii palju registreid, meil on nii palju statistikat ja andmeid. Kuidas ikkagi see mõnesaja inimese andmete eristamine nii võimatu on?

Aitäh küsimuse eest! Sellepärast, et neid käsitletaksegi ühtse tervikuna. Kõik rahvusvahelise kaitse saajad, keda näiteks alates 2015. aastast on Eestisse tulnud pisut üle 500, ongi statistiliselt kõik üheskoos. Seal lihtsalt ei eristata neid. Andmebaasides ei ole eraldi märki juures nende puhul, kes on tulnud ümberpaigutamise või ümberasustamisega rändekava vaates või kes on tulnud igapäevase rände käigus ja siis kohapeal esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse. Lihtsalt eraldi sellisel kujul seda statistikat ei koguta. Tõenäoliselt on võimalik teha seda käsitööna ja ilmselt saaks väga suurt hulka inimtöötunde kulutades need andmed üles leida, aga ma leian, et see ei oleks otstarbekas.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra minister! Ma eeldan, et kuritegusid toime pannud inimesed jäävad oma elamisloast ilma. Aga ma küsin, kui palju on üldse neid juhtumeid, kui elamislube ei ole pikendatud, ja mis nendest inimestest saab. Milline on protseduur, kuidas neid riigist välja saadetakse?

Aitäh küsimuse eest! Protseduur iseenesest on väga lihtne. Kui selline inimene on olemas, kes on süüdi mõistetud ja elamisloaga, siis võib ka kohtuotsuses kohe käsitleda seda nii, et üks osa kohtuotsusest ongi see, et inimene saadetakse riigist välja. Ja kui on olemas turvaline riik, kuhu seda inimest saab välja saata, siis ta saadetakse sinna põhimõtteliselt kohe välja. Kui otsekohe välja ei saadeta, siis on olukord, kus inimene – juhul kui ta mõistetakse süüdi ja saab vabaduskaotusliku karistuse – läheb kinnipidamisasutusse. Kui inimene vabaneb kinnipidamisasutusest ja jätkuvalt tema elamisluba ei pikendata, aga tema väljasaatmise protsess on pooleli, siis ta saab seda aega oodata jällegi kinnipidamiskeskuses Soodevahe külas. Nii et selline see protsess on. Ma numbriliselt ei oska öelda, peaksin selleks eraldi selle statistika välja otsima. Aga neid inimesi, kes meil aasta jooksul või, ütleme, keskmiselt aastas välja saadetakse, on osakaaluna umbes 91%. Nii palju on neid, kes meilt siit välja saadetakse ja kelle kohta on see ettekirjutus tehtud.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Vaadake, välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse kohaselt tuleb töövõimelistel 18-aastastel isikutel – rahvusvahelise kaitse saajatel – kuni vanaduspensionieani osaleda eesti keele õppes. Ja Eestis elavatelt rahvusvahelise kaitse saajatelt võib nõuda keeleõppe osutamiseks kulunud summad tagasi, kui nad pole – eri staatuse järgi – ühe või kahe aasta jooksul omandanud keeleoskustaset A1 või A2 või viie aasta jooksul keeleoskustaset B1. Ilmselgelt on sellest teie esitatud statistikast nüüd näha, et selliseid isikuid jätkub küll ja küll, selliseid isikuid on rohkem kui neid, kes oleks omandanud seda taset. Minu küsimus on see: kas te teate, kas kelleltki on neid kulusid ka tagasi nõutud?

Aitäh küsimuse eest! Kuna kogu keeleõppe teema on Kultuuriministeeriumi valitsemisalas, siis ma võtan selle küsimuse kaasa ja kui on võimalik, siis leian sellele koostöös Kultuuriministeeriumiga vastused. Ehk siis, kui ma sain õigesti aru: kas on neid kulusid tagasi nõutud nende inimeste käest?

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Sellest ajast, see arupärimine sai esitatud, 26. jaanuaril käesoleval aastal, on nüüd mööda läinud mõningane aeg ja olukord on drastiliselt muutunud. Ehk kui me räägime Euroopa Komisjoni rändekavast 2015–2017, siis nüüd me oleme olukorras, kus need rändevood ja kõik asjad niivõrd oluliselt muutunud. Aga ometigi see ju ei vähenda teie kohustusi, ministeeriumis olevaid kohustusi. Vaat siit tulebki küsimus, mis küll natukene haakub sellega, et nüüd rändehulgad oluliselt suurenevad. Me teame, et tegelikult siin lahvatavad ka vastuolud, mis on seotud ukraina ja vene rahvusega ning sellesama poliitilise olukorraga. Kas ministeerium on selleks olukorraks valmistunud või valmistub, et nende vastuolude baasilt tekkivaid konflikte alla suruda või rahustada või kuidagi nii?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult, sellise ohu korral, mis on ka oht avalikule korrale, nii‑öelda ühiskonna temperatuuri mõõtmine, on oluline roll ka Siseministeeriumil ja asutustel, kes Siseministeeriumi valitsemisalas töötavad. Nii et loomulikult, me tõepoolest iga päev sellele tähelepanu pöörame, olgu selleks näiteks tegevused sotsiaalmeedias. Me nii-öelda mõõdame ühiskonna temperatuuri selles vaates.

Mainin ära ka selle, et iseenesest 2015 migratsioonikriis Euroopas ja praegune sõjapõgenike kriis – siin on küll mõlemal juhul põgenikud, keda tuleb abistada, aga nende liikumine on kardinaalselt erinev. Ühel juhul siseneti Euroopa Liitu või Euroopa Liidu partnerite juurde illegaalselt ja seal toimus ümberjagamine. Aga Ukraina sõjapõgenikud liiguvad, vähemalt esimeses staadiumis, iseenesest täiesti legaalselt Euroopa Liidu sees ringi, sellepärast et on kehtestatud viisavabastus Ukraina kodanikele. Aga jällegi, oma olemuselt on nad loomulikult sõjapõgenikud, kellele laieneb ka ajutise kaitse direktiiv, mida tuleb ka nende puhul rakendada. 

Aga veel kord: tähelepanu juhtimine on väga õige ja seda tuleb kindlasti jälgida. Ja kõik, mis on ohuks avalikule korrale, on tõepoolest Siseministeeriumi valitsemisalas. Pikemas vaates, laiemalt, kui me räägime integratsioonist ja lõimumisest, siis see on eelkõige jällegi Kultuuriministeeriumi vastutusalas.

Aitäh! Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Nii nagu Paul juba eelnevalt ütles, on asi tõesti kardinaalselt muutunud. Võib-olla ma küsingi natukene ikkagi muutunud olukorrast tingituna. Praegu liiguvad Euroopas ringi nii põgenikud Ukrainast kui ka needsamad inimesed, kelle puhul on see küsimus üles tõstetud. Kas on ka selline võimalus, et Ukraina põgenike hulka segunevad nüüd teised põgenikud, nii et me ei jaga pärast enam üldse ära, kes kuhu tuleb ja mis motiividega?

Aitäh küsimuse eest! Minu teada oleme seni ainuke Euroopa Liidu riik, kes on ajutiselt taastanud piirikontrolli. Me oleme seda teinud just selle tõttu, et üks asi on aidata inimesi, kes on Ukrainast põgenenud sõja eest, aga Siseministeeriumi valitsemisala teine väga oluline pool on selle juures ka julgeolek ja teadmine, kes meie riiki saabuvad. Just sellepärast on ka meie sisepiiridel vastu Lätit piirikontroll taastatud, selleks et selliseid inimesi ka juba sisepiiril ajutise kontrolli raames tuvastada. Piirikontrolli käigus me oleme tuvastanud inimesi, kes ei ole ajutise kaitse sihtgrupis, ehk kolmandate riikide inimesed. Nendele on tehtud ettekirjutus Eesti riigist lahkumiseks. Nendel on üldjuhul olemas olnud turvaline koduriik, kuhu nad peavad pöörduma. Ja veel kord: just nimelt sellepärast ongi see piirikontroll meie sisepiiril taastatud, et ka selliste võimalike riskide ja ohtudega tegeleda.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Otseselt see küsimus ei ole täpselt selle päevakorrapunkti järgi, aga ta haakub väga tugevalt. Sõjapõgenikud, Politsei- ja Piirivalveameti dokumendi saamise keskuste lahtiolekuajad ja nende vastuvõtuaegade vähendamine nädalas. Viljandi linnas oli eile või eelmise nädala seisuga 30 inimest hommikul ukse taga järjekorras ja me teame, et 45 minutit läheb ühe inimese teenindamiseks aega. Ehk siis see koormus, mis nüüd tuleb juurde ka seoses sõjapõgenikega, kes tulevad, tekitab täiendavat töömahtu. Kas te leiate ikkagi, et see otsus ei vajaks ülevaatamist? Ehk taastada vastuvõtuaeg nädalas nii, nagu see oli enne.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, miks tekkis nii-öelda ajutise kaitse taotlemisel selline hetkeline järjekord? See oli seotud sellega, et aega sai taotleda läbi broneerimissüsteemi ja reaalsus oli see, et kuigi üks inimene broneeris aja, siis tegelikkuses see üks inimene võttis kaasa terve oma perekonna. Ehk tegelikult oleks pidanud broneerimissüsteemis broneerima igale inimesele eraldi aja, aga üks inimene broneeris ühe aja, nagu ainult endale, kuid kohale tuli kordades rohkem inimesi. Seetõttu tõepoolest see ühe päeva menetlusprotsess läks pikemaks.

Otsused, mis on praeguseks tehtud ja kohe-kohe rakendumas, on sellised: teenindussaalid hakkavad olema lahti ka nädalavahetusel, et saaks menetleda just nimelt ajutise kaitse taotlusi. Tööpäevadel oleme lähiajal avatud kella 20-ni ja õhtune aeg oleks suunatud just nimelt nendele, kes taotlevad ajutist kaitset. Täna on broneerimissüsteemi läbi selle aja endale broneerinud circa 3000 inimest, otsuseid on tehtud umbes 300 kohta.

Järgmine samm on see, et me tahame protsessi viia juba piirile ehk siis selle võimalikult lihtsaks teha, nii et juba Iklast sisenemisel oleks võimalik teha ära ka see protseduurika, mis on seotud ajutise kaitse menetlusega. Lisaks on olemas kaks PPA loodud mobiilset üksust. Nende ajutiste või, ütleme, mobiilsete meeskondade ülesanne on suuremates majutuskeskustes minna kohapeale ja ka seal tööd teha.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma küsiks keeleõppe ja keeleoskuse teemadel. Selle eelmainitud ajavahemiku jooksul saabunud inimestest 504 on Eestis rahvusvahelise kaitse saanud ja nendest ainult 11 inimest on omandanud B1‑taseme, 69 inimest õpib veel siiamaani. Teil on mingisugune kogemus olemas selle väikse arvu inimeste kohta, eks ole, kuidas see keeleõpe on meil läinud ja milline suutlikkus meil riigina on. Kui me tuleme tänasesse päeva, siis äkki te selle kogemuse taustal suudate anda meile mõningase sellise indikatsiooni ka nende inimeste suhtes, keda on palju, see arv on väga suur. Kuidas te hindate nende inimeste, saabujate keeleõppetulemusi ja keeleõppemotiive tulevikus?

Aitäh küsimuse eest! Ma hea meelega vastaksin, aga ma arvan, et Kultuuriministeeriumi eksperdid oskavad siin paremini sellele hinnangut anda, kuna see konkreetne valdkond on Kultuuriministeeriumi korraldada. Nagu ma enne ütlesin, kindlasti saab paremini. Kindlasti saab paremini suunata ressursse keeleõppesse just nimelt selle eesmärgiga, et see oleks veelgi tulemuslikum. Kui me räägime nüüd konkreetselt praegusest olukorrast sõjapõgenike vaates, siis ma arvan, et on iseenesest positiivne, et kui me vaatame puhtalt lapsi, siis näeme, et tänase seisuga on 60 last jõudnud juba kooli ja rohkem kui pooled nendest on eestikeelses õppes või keelekümbluses. Seega väga lühikese ajaga. Numbrid on küll väiksed, aga see kõik on toimunud paari päevaga. Ma arvan, et see on väga positiivne, ehkki me räägime siin tõepoolest ainult lastest.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Härra minister, miks te valetate, et te taastasite lõunapiiril kontrolli? Valga linnas ainult kolme endise piiripunkti tee peal, esimese, teise ja kolmanda juures kontrollitakse, aga kõrvalteed, kõrvaltänavad on kõik kontrollimata nii Valga linnast Pärnu poole kui ka Võru poole. Kõrvalteed, mis tulevad, on kõik tühjad, pole ühtegi kontrolli. Ma kontrollisin need ise üle. Ei ole mõtet ajada siin rahvale segast.

Aitäh küsimuse või repliigi eest! Parandan teid, et mitte ainult Valga üks, kaks ja kolm, vaid ka Ikla. Need on piiripunktid, kus on kontroll taastatud, puhtalt PPA riskianalüüsi põhjal. Seal on suuremad vood läbi nende piiripunktide. Pistelist kontrolli on tehtud tõepoolest ka metsavaheteedel, mida te puudutasite, aga me ei ole sealt tuvastanud ühtegi, kes oleks selles sihtgrupis, keda me peaksime piiri peal kontrollima, ehk need bussid metsavaheteedelt ei ole Eesti riiki sisenenud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tahtsin natukene küsida selle kohta, kuidas me oleme erinevalt sellest eelmisest lainest täna ikkagi valmis. Kui ma siin niimoodi jämedalt näppude peal arvutasin, siis suhtarvudes, arvestades elanikkonna arvu, on meil sõjapagulasi juba rohkem kui Poolas. Kui meil varem oli juttu, et me oleme suutelised 10 000 inimesele andma varjupaika, siis tänaseks on see arv juba peaaegu kahekordselt ületatud. Ja kui varem meie politseinikud käisid Türgis, Kreekas ja Itaalias, siis täna käivad eraisikud oma autodega. Pagulasabi saadab kümneid ja kümneid busse sinna piirile ja täiesti kontrollimatult tuuakse tohutul hulgal inimesi. Kas te arvate, et see on jätkusuutlik?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei saa nõustuda sellega, et see on isikute vaates kontrollimatu. Nagu ma ütlesin, kõik inimesed ületavad Iklas või Valgas, üks-kaks-kolm, enamjaolt Iklas, ka piiri. Ja kõik need inimesed saavad seal ka kontrollitud. Kui me vaatame, kui palju inimesi tuleb lähedaste või tuttavate, pereliikmete kaudu – ehk eeldame, et nemad käivad üldjuhul sõiduautodega sealt toomas –, siis see suhe on umbes 50 : 50. Sõiduautodega tuleb umbes 50% nendest inimestest täna Poolast või Leedust siia. Ülejäänud 50% tuleb tõepoolest Sotsiaalkindlustusameti organiseeritud bussidega ja seal on partneriks ka Pagulasabi MTÜ, nagu te mainisite. Aga see ei ole kontrollimatu protsess isikute vaates, sest neid inimesi kontrollitakse piiri peal ja nad pannakse kirja.

Loomulikult lõpmatuseni [neid vastu võtta ei saa], kuskil on piir ees, ma nõustun sellega. Aga teine asi, mis on oluline, on see, et Ukrainast tulevad sõjapõgenikud on täna siin eelkõige just nimelt ajutise kaitse direktiivi sihtgrupina. Eesmärk on ikkagi see, et need inimesed pöörduksid nii ruttu kui võimalik tagasi oma koduriiki, nii paljud, kellel see on võimalik. See on eesmärk. Sellest tuleb ka nimetus "ajutine kaitse" – inimesed saavad olla turvalises kohas, aga nad saavad ikkagi pöörduda tagasi. Nii et veel kord: eesmärk on võimalikult paljusid abistada. Kuskil on piir, sellega ma olen nõus. Aga eesmärk on ka see, et need inimesed pöörduksid tagasi oma koduriiki.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma kuulsin praegu sinu jutust, et Sotsiaalkindlustusamet on tellinud need reisid. Mul on praegu just kirjavahetus pagulasameti juhiga, Eero Jansoniga, ja ta hetk tagasi kirjutas mulle: "Kogu evakuatsiooni oleme rahastanud omadest vahenditest. Riik evakuatsioonirahastust meie kaudu ei ole ..." Kes nüüd räägib õiget juttu?

Ma arvan, et te peaksite siia kutsuma Sotsiaalministeeriumi esindaja, kes saab konkreetselt vastata, kuidas on see logistika üles ehitatud. Pagulasabi on Sotsiaalkindlustusametile olnud koostööpartneriks. Ma kinnitan seda, seal tehakse koostööd. Aga ma ei oska siin öelda ega kommenteerida kuidagi seda, kuidas Pagulasabi vahetult tegevuste algfaasis on neid tegevusi planeerinud. Siin on väga palju olnud annetusi, nagu on läbi käinud ka meediast. Me teame väga hästi, et päris suured summad on annetatud, nii eraisikud kui ka ettevõtjad on annetanud. Ettevõtjad on andnud ka busse kasutada annetuse korral, nii et see eestimaalaste ühtsus Ukrainast sõja eest põgenevate inimeste abistamisel on olnud vägagi suur.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Jaak Valge.

Paluks üks minut juurde või poolteist.

Selge. Palun! Üks minut juurde. See teeb kokku kuus minutit.

Austatud juhataja! Austatud minister! No Euroopa Liidu pagulaspoliitikat on teatavasti jõuliselt varjutanud või, võib öelda, isegi jõuliselt on seda kujundanud selline vasakliberaalne ideoloogia, mille esmaseks eesmärgiks paistab olevat rahvusriikide nõrgestamine. Ja see ideoloogia on lubanud, ma toonitan siin, erinevalt nendest praegustest Ukraina põgenikest – toonitan veel kord: erinevalt praegustest Ukraina põgenikest – pagulastena või vähemalt pagulasstaatuse taotlejana käsitleda ka isikuid, keda ilmselgelt nende kodumaal oht ei ähvarda ja keda võib pigem pidada seiklejateks või siis majandusmigrantideks. See Euroopa Liidu pagulaspoliitika on toonud kaasa kurva tulemuse, et tegelikult aidatud ei ole abivajajaid, pole aidatud ka neid riike, kust rändajad pärit on, ja need riigid, kuhu nad on asunud, on võtnud asjatu koorma.

Väga hästi illustreerib seda olukorda eelmise aasta septembris ilmutatud Euroopa Kontrollikoja eriraport. See ei ole mingi paremäärmuslaste väljamõeldis, vaid see on Euroopa Kontrollikoja eriraport. Selgub, et see tagasisaatmissüsteem Euroopa Liidus on täiesti ebaefektiivne, võiks öelda, isegi karikatuurne. Ja nagu selles eriraportis on märgitud, stimuleerib selle ebatõhusus ebaseaduslikku rännet.

Alates 2008. aastast on keskmiselt 500 000 välismaalasele aastas antud korraldus Euroopa Liidust lahkuda, kuna nad olid liitu saabunud või viibisid seal loata. Siiski on ainult kolmandik neist tegelikult kolmandasse riiki naasnud ja väljaspool Euroopa mandrit on tegelikult tagasisaatmise määr vähem kui 20%. Niisiis, 20% tähendab, et ainult iga viies Euroopa-välisest riigist pärit isik, kes on saanud korralduse Euroopa Liidust lahkuda, teeb seda tegelikult. Ülejäänud jäid ebaseaduslikult Euroopa Liitu. Ja ilmselt me kujutame ette, mida siin illegaalid võivad korda saata. Paraku nende hulgas on neid – oleks raske uskuda, et nende hulgas ei ole neid –, kes võeti rändekava ja Euroopa Komisjoni üleskutse alusel Eestisse ja kelle asukoha kohta meil andmeid ei ole.

Tõsi, praegu pole meil küll teemaks Ukraina põgenikud, aga siiski ma teen mõne lühikommentaari ka sel teemal.

Esiteks, ma leian või me leiame, et me ei peaks põgenikena vastu võtma 18–60‑aastaseid mehi – neid, kellel Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi keelas riigist lahkuda. Kui me seda teeme, siis kahjustame me ju tegelikult Ukraina kaitsevõimet ja õhutame defetismi ehk alistumistunnet. Ja ajaloolasena kordan ja ütlen, et paralleel Eesti 1944. aasta põgenikega ei pea siin kuidagi paika. Ukraina riik on praegu de facto ja de jure olemas ja võitleb oma olemasolu eest, erinevalt 1944. aasta sügisest, mil meil ei olnud oma sõjaväge ega lootust ka totalitaarse suurriigi vastu, ehkki meie vaprad mehed seda üritasid. Kui praegune Ukraina olukord millegagi Eesti ajaloos sarnaneb, siis tegelikult 1919. aastaga, kui me Nõukogude Venemaa vastu võitlesime. Ja küllap oleks meie toonastele juhtidele üsna kummaline tundunud see olukord, kui näiteks Soome oleks tulnud siia oma paatidega ja vedanud meie rahvaväelasi Soomesse talutöödele ja siit endaga kaasa, eks ole.

Nii. Teiseks, me peaksime seda arvestama, et need inimesed soovivad esimesel võimalusel naasta oma koju, erinevalt nendest rändekava alusel siia saabunud isikutest. Ma kahtlen, kas eesti keele õpe on neile vajalik, vähemalt esialgu, ja kas õpilaste jaotamine Eesti koolidesse on asjakohane, sest need Ukraina noored on niigi frustreeritud ning võõras keskkonnas see frustratsioon ju selgelt süveneb. Parem oleks, kui need õpilased oleksid koos. Niimoodi tunneksid nad ka õlatunnet.

Ja kolmandaks, kui keegi neist Eestisse saabunud naisterahvastest soovib tõesti Eestis tööle minna, siis on see loomulikult hea, aga me peaksime väga jälgima, et nende abitut olukorda ja teadmatust ei kasutataks ära ja neid ei käsitletaks siin Eestis lihtsalt odava tööjõuna. Aitäh! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, aitäh teile! 

Palju läks?

Oi, teil jäi veel üks 40 sekundit vabalt aega, nii et ajakasutus oli väga hea. Rohkem kõnesoove ei ole, kui neid ei ole. Aga meil siiski on. Ja ma palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Lugupeetud minister ja kolleegid! Ega ma ei plaaninud siia tulla, aga lugupeetud siseministri suust lipsas lause, et Sotsiaalkindlustusamet on nad tellinud siia. See lipsas välja. Kuna ma samal ajal pean juba kolmandat või neljandat päeva kirjavahetust pagulasameti juhiga ja hetk tagasi tuli selline kiri, kus pagulasameti juht väidab, et nad ei ole saanud sentigi riigilt, kõik see poolteist miljonit vist, mis on nende arvel, on eraisikutelt. Ja et iga päev need kuus‑seitse bussi, suurt bussi. Ja võib-olla on huvitav kolleegidele – see arv ei ole kusagilt välja läinud –, et Pagulasabi on toonud praeguseks Eestisse nende bussidega 4472 ukrainlast. No see tähendabki, et umbes 15 päevaga iga päev kuus-seitse bussi. See on üks külg.

Aga teine külg on see, et väidetavalt on enamik need Ukraina inimesed, kellel on siin keegi tuttav, lähedane. Ja kui selle järgi võtta, arvestades, et meie ukraina kogukond on umbes 30 000 inimest – aitäh lugupeetud siseministrile kiirete vastuste eest mõni aeg tagasi! –, siis selle järgi võib arvata, et sõjapõgenike arv, mis tegelikult võiks kohutavalt suureks kasvada, ei pruugigi nii palju kasvada. See on selline üllatav järeldus, ma ei tea, kas see vastab tõele, aga see tuleneb sellest, et kui kogukond, see 30 000 inimesega kogukond rohkem enam ei võta ja ei telli praegusel juhul Pagulasabi, kes seda korraldab – ma ei tea, kelle rahaga ja kelle tellimusel –, siis ei tule 100 000 välja. Aga võib-olla ma eksin siin. See on üks selline oluline asi.

Tulen nüüd siseministri vastuste juurde, mis ta mõni päev tagasi mulle andis. Ma rõhutan, et alates 24. veebruarist, kui sõda algas, on siia saabunud või antud siin elamis- ja tööluba 450-le 18–60‑aastasele mehele. See tähendab, et need on need, kelle kohta Ukraina president on öelnud, et nende koht on Ukrainas, mitte siin ehitustel või kusagil mujal. Ma ei tea, kuidas nad tulid või on see alguse asi või kas see pidurdunud praegu. Järgmisel nädalal või nädalalõpul oleks huvitav näha neid andmeid. Aga ikkagi, 450 täies elujõus meest on sõja algusest peale meile tulnud, ilmselt on praegu neid rohkem.

Aga teine külg, mida ma jälle siseministri kirjavahetusest võtan, on see, et samal ajal on 715 meest lahkunud siit. Võimalik, et neid on rohkem. Ei ole teada, kas need on mehed, kes läksid rindele. Aga igal juhul selline dünaamika võiks olla teada kolleegidel.

Mis puutub sellesse punasesse joonde, siis 2015. aastal, 2016. aastal, kui see viimane rändekriis oli ja Euroopasse saabusid valdavalt süürlased, afgaanid ja iraaklased ja Saksamaale tuli ühel aastal terve miljon. Minu meelest valitsus võiks vaadata kas või mingisuguse sellise protsendina Saksamaa puhul eelmise kriisi ajal. See protsent on võimalik täiesti välja arvutada, see on kusagil üks kuni poolteist protsenti. Nii et ma ei tea, millest Vabariigi Valitsus lähtub selle punase joone arvutamisel, aga minu nende rehnungite järgi, mida ma viimati olen teinud, võiks see olla umbes 30 000. Aga see on puhtalt kirvega lööduna ja lähtudes Saksamaa 2015. ja 2017. aasta tulemustest.  (Juhataja helistab kella.) Aga siin ei ole arvestatud juba olemasolevat kogukonda toona, islamiusulised ja türklased ja nii edasi.

Nii et jõudu valitsusele! Aga see punane joon tuleb tõmmata – see on selge. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud. Aitäh! 

Nii, head ametikaaslased, liigume edasi. Vaba mikrofon. Kõigil soovijatel on võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun seda teha. Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Juske.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austet Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Kui vaadata, mismoodi on ajalugu eestlasi rappinud, on tõeline ime, et me oleme suutnud säilitada oma keele. Keele, mis on täna kirjakeel, riigikeel, eurokeel, arvutikeel. See on väga võimas lugu. Aga me oleme Eesti Vabariigis alati väärtustanud ka siinsete rahvusvähemuste õigust õpetada oma emakeelt, saada osaliselt emakeelset haridust. See õigus on täna väga aktuaalne. Siia tulnud Ukraina põgenike perede lapsed ei tohi unustada oma kaunist emakeelt. Sama oluline on aga ka see, et meie riigi ja ühiskonna lõimib üheks just eesti keele oskus. Nii me vajame täna kiiresti lisaraha ja plaani eesti keele õpetamiseks neile juba enam kui 7000 Ukraina noorele, kelle uus ajutine kodumaa Eesti on. Noored õpivad teatavasti uue keele üldjuhul väga kiiresti selgeks. Nii saavad nad asuda õppima koos kohalike noortega meie tavakoolides, olla täie hooga osa meie ühiskonnast. Unustada ei tohi ka täiskasvanute õpet, et nende Ukraina laste vanemad saaksid õppida selgeks eesti keele, saada Eesti tööturul veel paremini hakkama. Ja kui need põgenike pered saavad ükskord pöörduda tagasi oma paljukannatanud kodumaale – muide, seda nad väga ootavad –, siis on meil Ukrainas tuhandeid eesti keelt oskavaid häid sõpru.

Nagu aga alguses öeldud, me elame eesti keele täielikul kuldajastul. Meie ilusa emakeele positsioon pole kunagi olnud sedavõrd kindel. Aga väikest keelt ähvardavad iga päev omad ohud. Neid tuleb teada ja nende mõju vähendada. Samas on iga elav keel pidevas muutumises. Kui keel enam ei arene, on ta õige pea vaid muuseumikeel, ajalugu. Mitte ühegi teise riigi põhiseadusesse pole raiutud kohustust hoida eesti keelt läbi aegade. Mõtleme täna, kuidas igaüks meist omal moel saaks kaasa aidata selle eesmärgi täitmisele, et meie kaunis emakeel võiks kõlada igavesti. Ilusat emakeelepäeva kõigile, hea Eesti rahvas! Aitäh!

Aitäh heade soovide eest! Ilusat emakeelepäeva! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kuigi teid täna siin enam kuigi palju alles ei ole, tahaksin täna kasutada vaba mikrofoni selleks, et kutsuda teid kõiki üles, head kolleegid, kes veel ei ole Kaitseliidu liikmed, astuma Kaitseliitu. Julgeolekuolukorrast mul ei ole mõtet teile pikki loenguid pidada. Seda me näeme iga päev, mis toimub. Aga ma tahaksin juhtida teie tähelepanu sellele, et viimase aasta jooksul meie read ehk Riigikogu liikmetest kaitseliitlaste read on jäänud kahe inimese võrra hõredamaks. Meie hulgast on lahkunud Johannes Kert ja Madis Milling, kes mõlemad olid Kaitseliidu asutajaliikmed, aastast 1990. Neid mõlemat oli mul au tunda. Nüüd neid  enam meie seas ei ole. Mida siis teha? Rivi oleks vaja täiendada, et see hõredamaks ei jääks, ja selleks ma teid üles kutsungi.

Kaitseliidus võib olla väga mitut moodi. Kõigepealt on võimalik olla kas tegevliige või toetajaliige. Toetajaliige olemine ei ole mingis mõttes kuidagimoodi teisejärguline või halvem võimalus. Ka on selge, et kui inimene on Riigikogu liige, siis tal on juba tegelikult riigikaitseline ametikoht ja samal ajal tal sõjaaja ametikohta olla ei saa. Ka minul hetkel ei ole sõjaaja ametikohta. Aga mitte keegi ei ole Riigikogus igavesti. Nii et need liikmed, kes jälle Riigikogust lahkuvad, saavad võtta endale uuesti sõjaaja ametikoha.

On mitmeid võimalusi, kuidas Kaitseliitu toetada. Riigikogu liikmete puhul on praegu tähtis just isiklik eeskuju ja moraalne aspekt. Kuidas me saame nõuda midagi teistelt, kui me võib-olla ei ole valmis ise seda tegema? Nüüd, kui me oleme 30 aastat olnud iseseisvad, ongi paslik [endalt neid küsimusi] küsida. Võib-olla on paljudel olnud kahtlusi, sest me elame sellises üleüldises rahuajas, kus sõda ei ole enam võimalik. Paraku on nii, et mitte mina ei ole seda ümber lükanud, et sõda on võimalik, vaid seda on ikkagi teinud Venemaa ja Valgevene sõda Ukraina vastu. See on aset leidnud ja see on purustanud paljud tõekspidamised, millesse inimesed võib-olla kõik need aastad siiralt uskusid. Nüüd me elame selles olukorras, kus me oleme. Tasuks oma seisukohti ümber vaadata ja revideerida, et ei tekiks küsimust: "Aga mida sina oled teinud riigi heaks?" Igaüks annab ise selle vastuse.

Ja olles ka konsulteerinud hea kolleegi Alar Lanemaniga, oleme leppinud kokku selles, et kui väärikad Riigikogu liikmed, kellel ei ole soovitajaid – selleks, et Kaitseliitu astuda, on vaja kahte soovitajat –, siis me tõsiselt kaalume, kas tulla soovitajaks, kui vaja. Seda loomulikult olenemata erakondlikust kuuluvusest. Ehk me oleme valmis igat head kolleegi soovitama, keda me näeme Kaitseliidu tulevase väärika liikmena. Selline üleskutse teile täna. Ja kuigi teid siin täna [väga palju] ei ole, ma siiralt loodan, et see [sõnum] jõuab ka teieni. Aitäh!

Suur tänu selle tõsise üleskutse eest! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helmen Küti.

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Lugupeetud ülekande jälgijad! Kõigepealt soovin teile head emakeelepäeva.

Aga rääkida tahan ma homsest päevast. Nimelt homme, teisipäeval, 15. märtsil tähistatakse rahvusvahelist sotsiaaltööpäeva. Seda päeva tähistatakse igal aastal märtsikuu kolmandal teisipäeval liikuva pühana. Praegustes rasketes kriisides, nagu tervisekriis, turvalisuse kriis, mille on tinginud Venemaa agressioon ja sõda Ukrainas ning suur põgenikevoog, kasvav inflatsioon ja vaimse tervise kriis nii lastel kui ka igainimestel, aga õigem oleks öelda, et üle elukaare, panebki sotsiaaltööd tegevatele inimestele väga suure rolli. Olulisem kui kunagi varem on inimestele teenuste ja vajaliku abi kättesaadavuse ning turvatunde tagamine. Just sotsiaaltöötaja on see, kellest tihti sõltub ühiskonna nõrgemate või hätta sattunud inimeste toimetulek. Praegu on sotsiaaltöötajad eesliinil. Nad peavad toime tulema kõigega, olles ise tihti läbipõlemise äärel, sest kriisid ei ole tulnud täna, vaid ühiskonnad on neis vaevelnud juba mitu aastat. Tean, et mitmed seda maailma imelisemat, kuid ühte raskemat tööd tegevad inimesed on otsuse ees, kas proovivad ise tööga toime tulla ja jätkavad või kaaluvad töölt lahkumist, sest tervis ja oma pere on löögi all, kuna tööpäev ei lõpe mitte kell viis õhtul, vaid valmisolek selleks peab olema vajaduse korral 24/7, seda just eriti viimase kahe aasta jooksul ülisuure töökoormuse tõttu.

Õnnitlen juba ette kõiki endiseid ja praeguseid sotsiaaltöötajaid, omastehooldajaid ning seda rasket ametit õppivaid inimesi homse rahvusvahelise sotsiaaltööpäeva puhul. Soovin neile tervist, vastupidamist ja märkamist. Ja seda mitte ainult ühel päeval aastas. Selle pärast soovin teile rahulikke argipäevi ning rõõmu oma tööst ja abi vajavate inimeste aitamisest. Ma ju tean, et seda ei juhtu kohe. Aga oodake, me saame hakkama. Suur aitäh, kallid kolleegid sotsiaaltöötajad! Riigikogu liikme amet on ajutine, just nii, nagu eelmises kõnes ütles ka hea ametikaaslane Leo Kunnas. Kuid minu puhul sotsiaaltöö erialane haridus ja armastus selle töö vastu on kestev. Kallid kolleegid, head sotsiaaltöötajad, olge hoitud nii teie kui ka teie lähedased! Õnnitlen teid homse sotsiaaltööpäeva puhul. Aitäh!

Aitäh ja ilusad õnnitlused homse sotsiaaltööpäeva puhul! Rohkem kõnesoove ei ole. Sellega on vaba mikrofon lõppenud ja sellega on, head ametikaaslased, ka meie tänane istung lõppenud. Palju jõudu teile teie töös! Aitäh teile!