Austatud koosoleku juhataja! Head kolleegid! Ma tulen teie ette suhteliselt samast ooperist oleva plaaniga, mida me just käsitlesime, aga eelmine oli, ütleme nii, kergelt light, meil on oluliselt kaugemale minev ettepanek.
Loen teile siis lühidalt ette, mis on meie ettepanek Vabariigi Valitsusele. Riigikogu teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku peatada vähemalt aastaks Eestis elektrituru börs ning kehtestada riiklikult reguleeritud hind ja lisaks sellele peatada vähemalt aastaks Eesti osalemine CO2‑ga kauplemise süsteemis ehk ETS‑mehhanismis.
Ja nüüd seletuse juurde. Kui me selle ettepaneku üle andsime käesoleva aasta jaanuaris, oli energiakriis Eestis, noh ka maailmas ja Euroopas, kestnud juba mitmeid kuid. Väga valusad arved olid inimestele saabunud, aga see paanika, mis praegu valitseb Ukraina sõja puhkemise järel, oli alles tulemas. See, mis toimub meie gaasihindadega, elektrihindadega, kütusehindadega, on vahepealse kuu aja jooksul läinud märkimisväärselt hullemaks. Ja selge on, et see olukord läheb veel järjest karmimaks, mis tähendab seda, et meie valitsus ei saa lihtsalt tegevusetult pealt vaadata, kuidas suur osa ühiskonnast lihtsalt vaesub. Ja selle tõttu me need ettepanekud oleme teinud.
Nüüd kõik see kokku, kogu see elektri, kütuse ja gaasi hinna tõus on toonud kaasa meie taasiseseisvuse aja või vähemalt selle sajandi kõige rängema hinnatõusu. Me näeme ka, kuidas toiduainehinnad tõusevad. See kõik paiskab vaesusesse kümned tuhanded inimesed, kes on seni endaga hästi toime tulnud. Ja hinnatõusu peamisteks vedajateks on just nimelt energiahinnad. Me näeme, kuidas need hinnatõusud juba on sealt edasi kolinud teistesse valdkondadesse. Meid ootab ees tõeline hinnatõusude metastaas ja kõik muutub kallimaks. Inimeste ostujõud on juba reaalselt langenud, hoolimata kiirest palgatõusust või ka pensionitõusust, inimeste tegelik ostujõud väheneb.
Eriti oluline on siin valitsuse tegevus ju elektrihindade valdkonnas. Kui gaasi ja naftasaaduste puhul on Eesti suures osas sõltuv impordist ja maailmaturu hindadest, siis just nimelt elektrit toodame me pea täies mahus ise, oma vajaduste katmiseks piisava koguse ja valdav osa sellest tootmisest – see on ka väga oluline – toimub riigile kuuluvas äriühingus Eesti Energia.
Lisaks meie elanike sotsiaal-majandusliku katastroofi põhjustamisele toob elektri hinna tõus kaasa ka ettevõtete kulu järsu tõusu. See tähendab paljude ettevõtete puhul kas tootmise lõpetamist või pankrotti või kulude edasikandmist toote või teenuse hinda, mis omakorda põhjustab edasist järsku hinnatõusu. Ja kui see jätkub, siis on meil ees oodata järsult suurenevat tööpuudust, seisab ees järsult vähenev maksulaekumine nii tööjõumaksude pealt kui ka käibemaksu pealt kui ka kogu riigi majandusele ekspordi vähenemise pealt. Samuti on täiesti selgelt juba praegu näha, et on suurenenud omavalitsuste kulud, kuna abi vajavate inimeste arv on järsult suurenenud.
Mis siis on meie ettepanek? Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teeb valitsusele ettepaneku lõpetada viivitamatult – ja tegelikult see kuugi, mis siin on viivitatud, on kurjast olnud – elektriga kauplemine börsil ja kehtestada elektrile kui strateegilisele ja elanikkonna elutähtsa toimetuleku tagamiseks vältimatult vajalikule kaubale riiklikult reguleeritud hind.
Kõikide nende hüüatuse peale, mida me siin kuulnud oleme, et turumajandus ja me tahame tagasi kolhoosiaega – no lihtsalt rumal jutt, piinlik jutt. Eestis on ka praegu terve hulk tooteid ja teenuseid, mis on riiklikult reguleeritud hinnaga, näiteks on meil kaugküte selgelt riiklikult reguleeritud hinnaga. Me reguleerime monopoolset turgu samuti, kartelli‑ ja monopoliturgu, meil on selle jaoks olemas seadused ja meil on selle jaoks olemas riigiasutused, mis seda reguleerivad. Ja ei tasu unustada, et veel kümme aastat tagasi oli Eestis ka elektri hind riiklikult reguleeritud.
Ja kogu selle asja teine pool on veel samuti vaja üle korrata, et elektri tootmine Eestis on tegelikult sisuliselt riigile kuuluva monopoolse firma käes. Kui meil Eesti seaduste järgi turu domineerimine algab juba 40% turu kontrollimisest, siis Eesti Energia on kaks korda suurema turukontrolliga, nii et ta on sisuliselt monopol. Ja ta on riigile kuuluv, sajaprotsendiliselt riigile kuuluv monopol.
Kui me räägime siin mingisugusest turumehhanismist, siis andke andeks, igaüks, kes on kas või kaugelt nuusutanud midagi turumajanduse algtõdedest, saab aru, et riigile kuuluv monopol ei tegutse vabal turul, see ei ole mingisugune turul kujunev hind, kui niimoodi lastakse vabalt tegutseda. Nii et see ei ole mingi jutt, et hinna reguleerimine on, ma ei tea, sotsialismi või kommunismi ihalus. Vastupidi, see on monopolide kuritarvituse ärahoidmine.
Meie põhjenduse järgi elektrikauplemissüsteemis Nord Pool osalemine ei ole majanduslikult põhjendatud ja sellega jätkamine toob kaasa katastroofilised tagajärjed nii elanikkonnale, ettevõtlusele kui ka riigieelarvele ja omavalitsustele.
Me ju kõik teame, et elektri tootmise kulu Narva jaamades on stabiilne püsinud juba aastaid. Tegelikult, kui me inflatsiooniarvutuse ära teeme, siis [näeme, et] põlevkivi hind on olnud 20 aastat põhimõtteliselt sama ja tootmishind samamoodi. Ja kui me jätame välja Eesti Energia elektritootmisest kasumi ja CO2‑kvoodid, siis sõltuvalt kateldest ja mõnedest muudest muutuvkuludest on selle elektri omahind, ühiku omahind umbes 20 eurot megavatt-tunni kohta. Seda numbrit tasub meeles pidada. Mina olen olnud Eesti Energia üldkoosolek, Eesti Energia allub rahandusministrile, ma tean neid numbreid. Ehk kui meil müüakse nii-öelda börsil, mis ei ole ju tegelikult päriselt börs, elektrit siin hinnaga 200 või 400 või vahepeal isegi 1000 eurot megavatt-tunni kohta, siis sellesama elektri omahind, tootmishind on 20 eurot. Ja kuhu see raha siis läheb sealt? No läheb nii CO2‑kvootide peale, läheb dividendi peale, aga suures osas läheb lihtsalt ka piiri taha.
Riik ei saa lubada seda, et monopol võtab 10–50 korda kõrgemat hinda, kui tema oma tootmishind on, ja sinna juurde peab meile loenguid sellest, kuidas meil on turumajandus. No see lihtsalt ei klapi. Riigi ülesanne peab olema odava ja stabiilse energiavarustatuse tagamine ja selleks on meil kõik vahendid olemas. Ja riigi ülesanne ei ole oma ettevõtete ja eraisikute nöörimine või pankrotistamine riigiettevõtte kaudu ja selle riigiettevõtte kaudu siis ka dividenditulu võtmine. No ma olen veendunud, et selle aasta dividendid Eesti Energias on rekordiliselt suured. Kui meil varasematel aastatel siin enne koroonat stabiilselt Eesti Energia maksis dividendi riigieelarvesse suurusjärgus 50 miljonit eurot aastas, siis me kindlasti võime selle numbri mitmekordseks korrutada praeguste elektrihindade juures. Ja see on sisuliselt lisamaks Eesti inimestele elektri eest.
Nüüd sellega paralleelselt, nagu ma juba ütlesin, suure osa elektri hinnast moodustab tegelikult CO2 hind. CO2 täpselt samamoodi ei ole mitte mingil moel mingi turuhind, CO2 on laest võetud mingisugune kaup, väljamõeldud kaup sisuliselt, ja selle kauba ostmine on muudetud kohustuslikuks täiesti suvaõiguse alusel. Kuskil komisjonis mõni ametnik mõtleb välja, et nendele tööstusharudele me paneme kohustuse CO2‑kvooti osta, nendele me ei pane, nendele me anname mingisuguse hulga tasuta kvooti, nendele me ei anna. Ja ühtlasi selle CO2‑kvoodi, millega siis turul kaubeldakse, kogus on laest võetud. Kui komisjonile tundub, et CO2‑kvoot või CO2 hind, ühiku hind on liiga väike, siis lihtsalt nipsust kustutatakse teatud kogus ära ehk tekitatakse defitsiiti ja samal ajal see ajab hinna kõrgemaks. Ja kui ikka veel tundub, et CO2‑ühiku hind on liiga madal, siis laiendatakse nende ettevõtete ringi, kes peavad seda kvooti ostma. Nii et meil on kahest suunast tekitatud administratiivne pressing CO2‑kvoodi hinna tõusmisele. Ja loomulikult ta siis tõuseb.
Lisaks sellele ei kauple meil CO2‑kvoodiga mitte ainult need asutused, kellel seda CO2‑kvooti vaja on, vaid siia on juurde võetud pangad, investeerimisfondid, kindlustusfondid – kõik, kes vähegi oskavad raha liigutada. See on tohutu suur spekulatiivne äri.
Nii et selle jutuga, et meil on mingisugune CO2-ga kauplemise süsteem, sisuliselt püütakse lolle. Ja neid lolle paistab olevat päris palju. Nii et selles mõttes: eks lollidelt võetaksegi raha ära. Meie arvates me ei peaks olema lollid ja meie arvates me ei peaks seda raha ära andma.
Selle tõttu teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon valitsusele ettepaneku viivitamatult peatada Eesti osalemine CO2-ga kauplemise süsteemis ehk ETS‑süsteemis – see on siis emissions trading system, nagu teda inglise keeles nimetatakse. Nimetatud süsteem, nagu ma just seletasin, ei kujuta endast mingilgi määral turupõhist mehhanismi CO2‑koguste vähendamiseks, tal puudub see efekt, et ta vähendaks tegelikult CO2‑koguste väljapaiskamist atmosfääri. See on lihtsalt üks suvaliselt kokkupandud arbitraarne ja administratiivne skeem, millega teeseldakse, et poliitikute poolt väljamõeldud kogus turule pakutud kaupa, mille puhul pannakse üha laienevale ringile ettevõtetele riikliku sunniga kohustus seda osta, et sellel on mingi mõju kliimale. Ei ole mingit mõju kliimale, null mõju kliimale, sellel on ainult mõju meie rahakotile. Ja selle tõttu meie arvates tuleks sellest süsteemist lahkuda.
Me oleme kuulnud, tänane valitsus on moka otsast möönnud, et see süsteem ei toimi hästi ja et seda süsteemi on vaja reformida ja kuidagi tuleb saavutada ennustatavus ja kuidagi tuleb saavutada see, et ta aitaks tegelikult kaasa ka kliimaeesmärkidele. Kõik on väga ilus jutt, lihtsalt senikaua, kuni seda süsteemi ei ole reformitud, ärme osaleme selles süsteemis. Siis, kui ta on reformitud, siis vaatame üle, kas ta on mõistlik või ei ole mõistlik, ja siis otsustame, mis me teeme. Nii et CO2-süsteem on tegelikult äärmiselt oluline faktor kogu selle energiakriisi tekitamisel ja sellest tuleks lahkuda.
Nüüd, väited selle kohta, et kõik see on kuidagi vastuolus Euroopa Liidu regulatsioonidega. No ma siin ei taha liiga pikalt süveneda sellesse, kui põhjalikult rikub Euroopa Komisjon ise aluslepinguid iga kord, kui neil seda vaja on. Täiesti rahulikult! Näiteks võtame selle, üks viimaseid markantsemaid näiteid, kuidas lõpetati Poolale ja Ungarile Euroopa raha maksmine mingite väljamõeldud või väidetavate õigusriigi põhimõtete rikkumiste eest. No vabandage väga! Õigusriigi põhimõtteid on koroonaajal rikutud igas Euroopa riigis rohkem, kui keegi jõuab kokku lugeda, alates sundvaktsineerimisest, lõpetades komandanditunni kehtestamisega valitsuse otsusega ilma igasuguste seaduslike alusteta, liikumispiirangud riikide vahel – noh, mida kõike. Neid õigusriigi põhimõtteid ja aluslepinguid on siin rikutud – alati, kui vaja on, leitakse paragrahv küll aluslepingutest või kuskilt mingisugusest direktiivist.
Meie ametnikud, ma olen ise kogenud, on suhteliselt nutikad ja andekad euroregulatsiooni tõlgendamisel. Kahjuks nad tavaliselt tõlgendavad seda Eesti majandusvabaduse ja konkurentsivõime kahjuks või vastu. Aga kui neile vastav ülesanne anda, küll nad leiavad üles ka paragrahvid, mis võimaldavad vähemalt ajutiselt nendes süsteemides osalemist peatada. Ja isegi kui selle üle tekib meil vaidlus komisjoniga, siis see vaidlus võtab aega aastaid. Noh, ütleme, keskmine vaidlus Euroopa Komisjoniga kestab kolm kuni viis aastat. Kui veel pärast seda minna kohtusse, siis see võib veel teist sama palju aega võtta. Mis meil on viie, seitsme või kümne aasta pärast selle energiaturuga või CO2-ga kauplemise süsteemiga, kes seda teab täna ennustada. Aga selle aja jooksul jõuame meie kõik vaeseks jääda. Nii et hoiame selle raha parem kokku juristide jaoks, kes vaidlevad komisjoniga.
Lõppkokkuvõttes – ja see on kõige olulisem –, siin lihtsalt tuleb öelda, et vabandage väga, kallid sõbrad siin saalis, meie vastutame Eesti inimeste ees, meie ei vastuta komisjoni ees. Meie ei saa oma mandaati Euroopa Komisjonilt, üheltki ametnikult. Meie saame oma mandaadi Eesti rahvalt. Meie ülesanne on seista selle eest, et Eesti rahval on hea käekäik ja nad ei jää vaeseks. Ja kui on vaja valida selle vahel, kas me ajame näpuga järge, mida direktiiv ütleb, või me järgime seda, mida meie valijad meile ütlevad, siis minu meelest ei ole siin üldse küsimust ka, mis teed pidi minna.
Üks aspekt võib-olla veel. Me selgelt teeme valitsusele ettepaneku töötada välja vajalikud mehhanismid. Kui on vaja muuta seadust, siis tuleb muuta seadust. Kui leitakse, et on võimalik edasi minna ilma seadust muutmata – ma juhin siin tähelepanu, kui leidlik, andekas ja administratiivselt parlamendist möödaminev on tänane valitsus olnud igasuguste koroonapiirangute puhul ja inimeste põhivabaduste piiramiste puhul –, siis nii on. Aga võimekus see plaan välja töötada ja rakendada on ikkagi täidesaatval võimul, mitte parlamendil. Ja selle tõttu ongi nii, et parlament annab ainult selge suunise valitsusele ja valitsus siis peab selle välja töötama. Nii et selline on meie plaan. Mina arvan, et selle plaaniga ei tohiks valitsus venitada päevagi. Iga päev, mis sellega venitatakse, toob kaasa Eesti inimestele edasist vaesumist ja raskusi. Ja selle tõttu me loodame, et täna parlament toetab seda. Minu poolt kõik.