Austatud Riigikogu! Alustame täiskogu VII istungjärgu 7. töönädala teisipäevast istungit. Kallid naised, lubage kogu Riigikogu meespere poolt soovida teile ilusat naistepäeva. (Aplaus.) Ja nüüd on võimalik kõigil, nii meestel kui ka naistel, üle anda Riigikogu menetlusse eelnõusid või arupärimisi. Palun! Andrei Korobeinik.

Austatud istungi juhataja!

Vabandust, Andrei! (Helistab kella.)

Head kolleegid! Rahanduskomisjon esitab Riigikogu otsuse "Eesti esindaja nimetamine Põhjamaade Investeerimispanga kontrollkomiteesse" eelnõu.

Rohkem kõnesoove ei näe. Olen ühe otsuse eelnõu vastu võtnud ja selle edasise menetlemise otsustame juhatuses vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele. Nüüd palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreerus 71 Riigikogu liiget.

Alustame tänase päevakorra menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 497 esimene lugemine. Palun kõnetooli Helir-Valdor Seederi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, Isamaa fraktsioon esitas juba möödunud aasta detsembris Riigikogu menetlusse Riigikogu otsuse eelnõu "Elektrituru reformi põhimõtete kinnitamine", mis on menetluse käigus Riigikogu juhatuse ja juhtivkomisjoni poolt moondatud Riigikogu otsuseks "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele". Aga sellest moondumise temaatikast veidi hiljem, kõigepealt selle eelnõu sisust.

Eelnõu sisu on järgmine. Seoses energiakriisist tuleneva elektrienergia hinna erakorralise tõusuga ja lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse § 65 punktist 1, Riigikogu otsustab, esiteks, valitsusel töötada ühe kuu jooksul käesoleva otsuse jõustumisest välja väiketarbijate kaitseks elektrituru reformi kava lähtudes alljärgnevatest põhimõtetest. 1.1. Elektrimüüjatel on uue universaalteenusena sätestatud kohustus pakkuda väiketarbijatele börsivälist elektrienergiapaketti, mille hinnakujundus kooskõlastatakse Konkurentsiametiga. Ja punkt 1.2. Nord Pooli elektrituru Eesti hinnapiirkonnas turgu valitseval elektritootjal on kohustus müüa otse, ilma börsi vahenduseta, elektrimüüjatele elektrit, mis on vajalik uue universaalteenusekohustuse täitmiseks. Hinnakujundusel lähtutakse elektrienergia tootmise kuludest ning kapitali tootlusest vastavalt Konkurentsiameti kehtestatud reeglitele ning hinnad kooskõlastatakse Konkurentsiametiga. Ja punkt 1.3. Riik kompenseerib eelarvelise eraldisena elektri tootjatele universaalteenusena toodetava elektri CO₂‑kvoodi kulud.

Selline oli siis Isamaa algatatud eelnõu. Ja kui te nüüd võrdlete seda selle tekstiga, mis on jõudnud täna siia lugemisele, siis see on sõnastatud mõnevõrra teistmoodi. Ma selle sisu puhul väga neid erisusi kommenteerima ei hakka, sest need langevad põhimõtteliselt enam-vähem kokku.

Küll aga on muutunud eelnõu pealkiri, ja see on väga põhimõtteline sisuline muudatus, sellepärast et Isamaa esitatud eelnõu "Riigikogu otsus "Elektrituru reformi põhimõtete kinnitamine"" ei eeldanud, et Vabariigi Valitsus peaks esitama seaduseelnõu. Ja tulenevalt põhiseadusest menetletakse neid – vähemalt Isamaa Erakonna hinnangul ja me oleme konsulteerinud ka advokaatide ja juristidega – erinevalt, kas on tegemist ettepanekuga Vabariigi Valitsusele esitada eelnõu või on lihtsalt Riigikogu otsuse eelnõu, milles ei eeldata, et valitsus peaks tulema välja seaduseelnõuga. Põhimõtteline erinevus on selles, et ühel juhul on vaja koosseisu häälteenamust, teisel juhul piisab lihthäälteenamusest. Ja teiseks, ühte eelnõu menetletakse ühel lugemisel, teist eelnõu kahel lugemisel. Nii et erisused on väga sisulised, aga sellest ma vast jõuan veel oma ettekande lõpus rääkida.

Ma tahaksin keskenduda esialgu siiski sisule. Ja sisu tuleneb nimelt sellest, et Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks veebruaris võrreldes jaanuariga 1,5% ning võrreldes 2021. aasta ehk eelneva aasta veebruariga lausa 12%. Kusjuures aasta võrdluses olid kaupade hinnad 10,7% ja teenuste hinnad 14,5% kallimad. Tarbija ostukorv kallines veebruariga, jällegi aastases võrdluses, lausa 12%, kusjuures energiahindade kasv oli 36%. Ja energiahinnad moodustavad väga suure osa Eesti inimeste majapidamiskuludest. Keskmiselt kulutavad majapidamised energiale 15% oma sissetulekutest. Nii et see on väga oluline mõju. Sellel teemal me oleme siin parlamendiski viimased kolm-neli kuud väga aktiivselt arutanud ja otsinud lahendusi nii energiahindade [probleemile] – see puudutab eelkõige elektrit, gaasi –, aga ka sellele, milline saab olema Eestis elektrienergia ja üldse energia tootmise tulevik, milline on energia kättesaadavus, millised on ülekandevõimalused, millised on meie enda tootmisvõimsused ja palju muud.

Aga täna ma ei tahaks rääkida nendest pikkadest perspektiividest ja vajalikest otsustest, mis on erinevate valitsuste ajal tegemata jäänud, mistõttu oleme praegu võib-olla keerulisemas olukorras, kui me võiks olla. Aga teha illusioone, et tuleb kevad, ilm läheb soojemaks, päevad lähevad valgemaks ja justkui probleem kaob ära – tõsi, ajutiselt see nii võibki olla, aga järgmisel sügisel me oleme tegelikult samade probleemide ees. Ja arvestades seda, mis toimub praegu Euroopas, sõda Ukrainas, siis energiavarustus, energiavarustuskindlus, energiajulgeolek saab olema üha tähtsam ka Eesti jaoks ning see, et energiahinnad tulevikus, järgnevatel aastatel oleksid taskukohased ja jõukohased. Ei ole mõtet elada illusioonides, see probleem tabab meid järgmisel sügisel uuesti.

Isamaa esitatud ettepaneku sisu lühidalt on see, et võimaldada väiksematel tarbijatel, kodutarbijatel ja väiketootjatel, elektrienergiat osta ka börsiväliselt, anda tarbijatele valikuvabadus, valikuvõimalus, kas nad soovivad jätkata börsil ja osta börsihinnaga või nad soovivad osta elektrit universaalteenusena. Nii et meie mõte on see: mitte sätestada, et me peame kohustuslikult börsilt lahkuma, vaid just nimelt anda valikuvõimalus kodutarbijatele ja väiketarbijatele, et oleks võimalus valida, kes soovib olla börsil ja võtta need börsiriskid ja kes soovib kasutada universaalteenust, nii nagu me oleme siin sätestanud, see saaks seda stabiilsema hinnaga universaalteenust kasutada.

Enam-vähem analoogset süsteemi on rakendatud ka Leedus ja Prantsusmaal. Nii et seda on võimalik Euroopa Liidu liikmesriigina rakendada. See on kooskõlas Euroopa Liidu reeglite ja seadustega. Loomulikult eeldab see läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga ja see võtab aega, ja ka siseriiklikult on vaja siin kindlasti teha teatud toiminguid. Aga kui me sellega ei alusta täna, siis me kaotame aega ja oleme järgnevatel talvedel ja kütteperioodidel keerulises olukorras.

Seetõttu oleme teinud ettepaneku, et Vabariigi Valitsus – ma veel kord rõhutan, selle eelnõu kohaselt ei pea esitama siia mingisugust seaduseelnõu, vaid vastupidi – kinnitaks elektrituru reformi põhimõtted ja kava. Me soovime valitsuselt nende põhimõtete ja kava kinnitamist. Ja kui see kava on valitsusel välja töötatud, põhimõtted on kinnitatud, siis selgub, kas ja missuguseid seaduseelnõusid üldse on vaja välja töötada. See on juba järgmine etapp.

Nii et see, et Riigikogu juhatus ja juhtivkomisjon tõlgendasid meie ettepanekut niisugusel kujul, et muutsid eelnõu pealkirja, sisu ja olemust, ja leidsid, et seda tuleb käsitleda kui ettepaneku tegemist Vabariigi Valitsusele eelnõu väljatöötamiseks, nii nagu põhiseadusest tuleneb, ja et see eeldab 51 häält ja seda võib menetleda ainult ühel lugemisel, ei ole kooskõlas ei põhiseadusega ega ka meie kodu‑ ja töökorra seadusega, julgen väita. Küll on, möönan, see kooskõlas meie varasema praktikaga, kuigi seda praktikat, nagu selgub, on ka olnud erinevat. Valdavalt on tõesti kõiki ettepanekuid käsitletud sellisena, et nad nõuavad 51 häält. Aga juhin tähelepanu, et meie eelnõu ei olnud isegi mitte ettepaneku tegemine, siin on veel ka see erisus, nii et ka sellele varasemale praktikale väga toetuda ei saa.

Nii et ma pikemalt meie eelnõu sisu ei kommenteerigi, sest ilmselt kõigile siin on arusaadav, et energeetikaküsimused on ülimalt olulised ning nende oluliste otsuste ja valikute tegemise edasilükkamist, mis puudutab Eestis elektri tootmist, energiaga varustamist, energiavarustuskindlust, me endale lubada ei saa. Need otsused tuleb teha täna ja valitsus peab nende küsimustega ka väga aktiivselt tegelema. Ja parlamendi selline otsus on sisend ka Vabariigi Valitsusele, et parlament ootab valitsuselt selliseid otsuseid ja ettepanekuid.

Nüüd aga selle juriidilise poole juurde, et te, head kolleegid, paremini mõistaksite, et tegemist ei ole lihtsalt Isamaa fraktsiooni poolse norimisega või vormiliste nüanssidega, vaid tegemist on ikkagi päris põhimõttelise lähenemisega ja me loome niisuguse käitumisega selle eelnõu menetlemisel praegu pretsedenti tuleviku jaoks. Ja see ei ole sugugi positiivne pretsedent, mida me siin hetkel loome.

Aga lühike selgitus. Vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 109 toimub otsuste eelnõude vastuvõtmine üldjuhul teisel lugemisel. Paragrahv 109 "Riigikogu otsuse eelnõu lõpphääletus": "Riigikogu otsuse eelnõu võib pärast teise lugemise lõpetamist panna lõpphääletusele". Ja Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 154 sätestab muu hulgas Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava Riigikogu otsuse eelnõu menetlemise erikorra. Selle paragrahvi lõike 3 kohaselt arutatakse seda ühel lugemisel. Ja põhiseaduse § 103 lõike 2 kohaselt on Riigikogul õigus koosseisu häälteenamusega tehtud otsuse alusel pöörduda Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada Riigikogu poolt soovitav eelnõu. Ja vastavasisulise sätte hääletas põhiseaduse eelnõusse sisse Põhiseaduse Assamblee 29. istungil 3. aprillil 1992. Redaktsioonitoimkonna esimees põhjendas sätte vajalikkust järgnevalt: "Küll aga võib seadusandlikus protsessis tekkida olukord, kus on ilmne vajadus reguleerida mingit valdkonda seadustega ja ka Riigikogu ei suuda oma jõududega vajalikku seaduseelnõu välja töötada. Sellises olukorras peaks Riigikogul olema põhiseaduslik võimalus tellida vastav seaduseelnõu Vabariigi Valitsuselt. Sellise seaduseelnõu tellimine peaks eeldama suuremat poliitilist konsensust ja kokkulepet selle seaduseelnõu kontseptsiooni osas. Ilmselt tuleks antud valdkond [...] detailsemalt reguleerida Riigikogu kodukorras, aga sellise võimaluse sätestamine põhiseaduses peaks andma suunise, et selline mehhanism tuleb kodukorra seadusega luua." Sellest kommentaarist nähtub väga selgelt, et koosseisu häälteenamuse nõue peaks kehtima üksnes ettepaneku korral algatada seaduseelnõu – ma usun, et see oli väga selge ja piisav selgitus ka põhiseaduse koostajate poolt –, mitte aga igasuguse [Riigikogu] poolt Vabariigi Valitsusele tehtava ettepaneku korral. Riigikogu võib teha Vabariigi Valitsusele ka ettepanekuid just Vabariigi Valitsuse pädevusse kuuluvate küsimuste reguleerimiseks. Kui asi on valitsuse pädevuses, võib ka Riigikogu ettepaneku teha ja ei vaja üldsegi siin saalis mingisugust eelnõu. Näitena ma tooksin praegu EKRE eelnõu ettepanekuga Vabariigi Valitsusele kaotada koroonapiirangud, sest koroonapiirangud on kehtestatud just Vabariigi Valitsuse õigusaktiga, mitte parlamendis. Siin ei ole vaja parlamendile mingisugust ettepanekut teha ja seega ka ei ole vaja 51 häält eelnõule siin suures saalis.

8. detsembril 2021. aastal algatas Isamaa fraktsioon otsuse eelnõu "Elektrituru reformi põhimõtete kinnitamine", see on 497 OE. Nimetatud eelnõu ei sisaldanud ettepanekut Vabariigi Valitsusele seaduseelnõu algatamiseks. See eelnõu ei sisaldanud üldsegi ettepanekut Vabariigi Valitsusele. See eelnõu sisaldas elektrituru reformi põhimõtete kinnitamist ja kohustust Vabariigi Valitsusele töötada nendest põhimõtetest lähtuvalt välja elektrituru reformi kava. Meie hinnangul oleks seda eelnõu tulnud menetleda tavalises korras ehk kahe lugemise eelnõuna.

Ja tuletan meelde, et see on tekitanud siin ka segadust. Eelnõu, mis peaks olema kahe lugemisega, muudeti ühe lugemisega eelnõuks ja seega muutus ka muudatusettepanekute tegemise tähtaeg, [need tuli esitada] juba enne esimest lugemist. Nii sattusid ka Riigikogu liikmed väga keerulisse olukorda. Nad teadsid, et antakse menetlusse eelnõu, mida peaks [menetlema] kahel lugemisel ja pärast esimest lugemist tulevad muudatusettepanekud, aga see muutus ootamatult menetluse käigus ühe lugemise eelnõuks ja muudatusettepanekud tuli esitada juba enne esimest lugemist. Nii et oli ka väga praktiline probleem.

Riigikogu juhatus võttis eelnõu menetlusse. Minu arvates tegi ta seda ka sel juhul valesti. Kui ta tõlgendas, et see peaks olema hoopis 51 hääle eelnõu ja ühel lugemisel, siis ei oleks see ju vastanud menetluslikele tingimustele ja sel juhul oleks tulnud see algatajatele tagastada. Aga juhatus võttis selle menetlusse, suunas juhtivkomisjoni ja juhtivkomisjon korraldas selle asja ümber. Sellist pretsedenti mina varasemast ei mäleta. Niisiis, Riigikogu juhatus võttis eelnõu menetlusse kui Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemise eelnõu ja määras muudatusettepanekute esitamise tähtaja enne eelnõu esimest lugemist. Majanduskomisjon toetas koalitsiooni häältega Riigikogu juhatuse seisukohta ning viis eelnõusse sisse ka muudatused, muutes eelnõu pealkirja, eelnõu algatamise õiguslikku alust ja eelnõu punkti nr 1.

Meie sellise käsitlusega ja sellisel kujul eelnõu muutmisega kuidagi nõustuda ei saa, olgu see siinkohal välja öeldud. Meie algatatud eelnõu puhul ei ole tegemist ettepanekuga Vabariigi Valitsusele algatada seaduseelnõu. Meie eelnõu põhisisuks oli elektrituru reformi põhimõtete kinnitamine ja Vabariigi Valitsusele kohustuste panemine nende põhimõtete alusel reformikava koostamiseks. Siinjuures ei saa kava samastada seaduseelnõuga. Meie soovitav elektrituru reformi kava oleks parlamentaarse arutelu objektiks ja sellest võib sündida seaduseelnõu, aga võib ka mitte sündida. Kusjuures võimalik oleks ka seaduseelnõu algatamine parlamendis, mitte Vabariigi Valitsuse poolt, hiljem, kui tõesti see vajadus peaks tekkima.

Nii et minu eelnõu tutvustav osa koosnes täna kahest osast. Üks oli sisuline pool – ja ma loodan, et sisulise poolega me saame ka sisuliselt siin parlamendis tulevikus tegeleda, sest kui see eelnõu nüüd sellisel kujul heakskiitu ei leia, siis Isamaa fraktsioon kindlasti tuleb selle teema juurde lähitulevikus tagasi, kuna need energiatootmise, ‑varustuse ja ‑julgeoleku teemad on väga olulised. Aga ma loodan, et parlament saab sellest aru ja nende teemade juures ei saa parlament jääda kõrvale sellest arutelust ja otsustusprotsessist. Nii et see on see sisuline pool. Ja ma tõesti siiralt loodan, et valitsus ja ka parlament, erinevad fraktsioonid tegelevad selle sisulise poolega, otsides ühisosa ja püüdes leida lahendusi lühemas perspektiivis, mis puudutab elektri ja gaasi hinda, et see oleks [inimestele] jõukohane. Me näeme, et need valitsuse poolt jooksvalt vastu võetud kaks erinevat hinna kompenseerimise mehhanismi on ajutised lahendused, millest üks, võib öelda, oli väga ebaõnnestunud ja ei toiminud. Teine, mis hiljem [vastu] võeti, oli kindlasti oluliselt parem ja mõnevõrra leevendas teatud inimestele elektrihinnašokki. Aga need on ajutised lahendused ja need ei saa olla jätkusuutlikud. Nii et ma loodan, et selle sisuga me tegeleme edasi.

Aga vormiline pool, mis on ka menetluslikult väga sisuline ja, nagu ma ütlesin, praegu pretsedenti loov. See on asja teine pool, mida ma tahaksin rõhutada ja mis ei ole sugugi väheoluline, sest sellise praktika rakendamisel me parlamendiliikmetena läheme mööda nii põhiseaduses sätestatud korrast kui ka meie enda kodukorrast, mille me oleme sätestanud. Nii et soovin Riigikogu liikmetelt asjalikku arutelu ja heatahtlikku suhtumist sellesse eelnõusse. Ja loodan, et Riigikogu liikmed toetavad Isamaa fraktsiooni algatust. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Sven Sester alustab. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Helir, tänan, et sa selle ülevaate andsid nii sisu kui ka vormi poole pealt! Ma sisu kohta ei hakkagi küsima, kuna olen ise üks neid, kes seda on siin ette valmistanud, küll aga vormi poole kohta. Sa peatusid sellel suhteliselt pikalt ja ma arvan, et põhjusega, kuna see on tõesti selles mõttes pretsedenditu, et vormiliselt on muudetud eelnõu, mille Isamaa fraktsioon Riigikogu suures saalis üle andis. Aga minu küsimus olemuslikult on selles, et kas ma saan õigesti aru, et tegelikult esimene filter peaks olema Riigikogu juhatus, kes vaatab asjad üle ja ütleb, kas see on normitehniliselt õige või ei ole normitehniliselt õige ja [vajaduse korral] saadab tagasi algatajale. Praegusel hetkel mulle tundub, et mingi viga on kuskil süsteemis sees. Minu andmetel ja arusaama järgi on juhatus saatnud selle komisjoni ja nüüd tõesti, olles ka ise komisjoni liige, ma nägin seda, et komisjonis häälteenamusega sisuliselt koalitsioonisaadikud muutsid seda. Kas siin on mingi viga kuskil meie süsteemis, kas kodukorda peab muutma? Te olete ise ka olnud juhatuses, äkki te paari sõnaga kommenteerite, mis probleem siin on. Kuidas see nii sai juhtuda üldse?

Aitäh! See on hästi oluline ja väga põhimõtteline küsimus. Jah, meil ju kodukord sätestab, et kui esitatud eelnõu ei vasta normitehniliselt nõuetele, mis kodukorraseadus on kehtestanud ja mis tulenevad ka teistest seadustest, siis juhatus peaks selle algatajale tagastama, et ta esitaks korrektse eelnõu. Antud juhul juhatus seda ei teinud. Tõsi, juhatus pöördus ja ka komisjon hiljem pöördus algataja poole küsimustega ja tegi ettepaneku, et me võiksime seda käsitleda teistmoodi, aga algatajad ei nõustunud sellega. Selle kohta on väikene kirjavahetus ka olemas. Aga juhatus läks seda teed, et ta otsustas selle eelnõu menetlusse võtta ja suunas selle majanduskomisjoni. Ja majanduskomisjon ikkagi algataja tahte vastaselt muutis selle 51 hääle eelnõuks ja muutis ära pealkirja ja eelnõu olemusliku sisu ning sellest tulenevalt ka kogu see eelnõu menetluse loogika muutus. Ja minu hinnangul jah, eksis nii Riigikogu juhatus kui eksis ka juhtivkomisjon, kes seda tegi. See ei olnud, ma arvan, menetluskultuuri seisukohalt õige ja hea praktika ning minu hinnangul on see vastuolus kodukorraseadusega ja ka põhiseadusega.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Minu hinnangul riigi edukaks – ma rõhutan, edukaks – toimimiseks on vajalik see, et osas strateegilistes küsimustes oleks nii-öelda hinnamonopol riigi käes. Ja ma millegipärast olen arvamusel, et ka elekter on selline asi, mis peaks olema riigi monopol. Küsimus on selles, et kui me ostame elektrit turult, siis see annab turu kaudu võimaluse manipuleerida meie majandusega, ettevõtlusega, inimeste toimetulekuga. See on minu lühikene arvamus. Ma muidugi toetan seda ettepanekut, aga küsimus on see: miks te olete esitanud sellise pooliku muna? Vabandust väljenduse eest, aga tegelikult me peaksime ju absoluutselt väljuma elektriturult, et mitte keegi väljastpoolt ei saaks meie majandust mõjutada.

Aitäh! Hea küsija, siin me oleme ilmselt mõnevõrra erinevatel seisukohtadel selles küsimuses. Minu hinnangul see eelnõu ei ole poolik, vaid see eelnõu just nimelt on terviklik. Ja mis puudutab elektribörsil osalemist ja sinna minekut aastaid tagasi, siis ma arvan, et sellel hetkel, selles kontekstis ja sellel ajal ei olnud see vale otsus. Eesti riigi tarbijad, tootjad, kodutarbijad, väiketarbijad on tänu sellele saanud pikki aastaid nautida odavat elektri hinda teatud perioodidel ja sellest ka kasu saanud.

Aga me peame endale aru andma, et kogu kontekst on tänaseks muutunud. Me ei saa jäigalt jääda sellesse aega kinni ja me peame omama ka paindlikkust muutunud olukorrale reageerida. Isamaa ettepanek ongi just nimelt ettepanek reageerida muutunud olukorrale. Täna öelda, et me oleme börsikeskselt ainult turul, olukorras, kus börs sellisena ei toimi, nagu me sooviksime, ja tekitab teatud probleeme ... Ja siin me ei saa rääkida täna, et börs võrdub avatud turumajandusega, kus on ka avatud konkurents. Ei ole! Siin on nii palju momente, miks see nii ei ole. On administratiivne CO₂-poliitika, on piiratud ülekandevõimalused ja nii edasi ja nii edasi.

Seda kõike me teame ja seetõttu meie ettepanek on olnud eelkõige just anda võimalus osaleda ja jätkata börsil neil, kes soovivad. Ilmselt me näeme ka tulevikus teatud perioode, kus börsil elektri hind on odavam, kui see oleks reguleeritud hindadega kehtestatud elektri hind. Me näeme kindlasti tulevikus ka seda. Aga me näeme ka seda, et börs ei ole universaalne ja on perioode, kus see võib teha selliseid enneolematuid hüppeid, nagu me nägime möödunud aasta detsembris, mis mõjuvad kogu ühiskonnale šokina. Ja anda võimalus tarbijatele, vähemalt kodu‑ ja väiketarbijatele – Euroopa Liidu õigus võimaldab seda – teha valik ka stabiilsema elektri hinna kasuks ehk osta elektrienergiat börsiväliselt Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud hinnaga on meie arvates igati mõistlik. [On mõistlik] anda see valikuvõimalus ja mitte ära lõigata seda börsivõimalust. Nii et jätame ikka tarbijatele võimaluse otsustada selle üle, mida nad eelistavad, aga see võimalus osta Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud hinnaga võiks jääda ja seda võimalust me näeme. Meie toetame väga sellist valikuvõimalust ja valikuvabadust.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Näiliselt on ka Reformierakond ju turumajanduse toetaja, seega turg vajaks reguleerimist. Ja ka Keskerakond on tuntud kui keskturu usku [erakond]. Minu küsimus on, kumb koalitsiooni osapooltest siis tundis, et teda on justkui mängust välja jäetud, kui opositsioon hakkab üles kirjutama nüüd, ütleme, uusi põhimõtteid, kuidas me peaksime siin elektriturul olema. Sest ma arvan, et ega siin muud ei ole kui puhtalt isiklik kadedus võib-olla selle pärast, et ise selle hea mõtte peale ei tuldud. Kui turg kuumeneb, siis ikka tuleb vahel sekkuda. Kui on turg liiga jahe, tuleb jälle sekkuda. Kuhu kivi alla see vähk nüüd on maetud?

Aitäh! Mina loodan, et selle eelnõu menetlemisel võidab terve mõistus ja me leiame siin ühel hetkel nii opositsioonierakondade ülese kui ka koalitsioonierakondade ülese lahenduse. See on väga strateegiline küsimus Eesti jaoks, mis puudutab energiavarustatust ja seda, milline võimekus on meil endal toota ja milline võimekus on meil osta elektrit jõukohase hinnaga nii meie majanduse konkurentsivõime säilitamise seisukohalt kui ka tarbijatele jõukohase hinnaga.

Aga otseselt vastates teie küsimusele: mina ei tunne koalitsiooni sisemist hingeelu nii palju, et ma oskaksin öelda nüüd selle algatuse eelnõu puhul, milline on Keskerakonna ja Reformierakonna seisukoht või kas neil on erinevad ja vastandlikud seisukohad. Küll tean ma, et elektri hinna hüvitamise puhul olid koalitsiooni osapooltel erinevad seisukohad ja arvamused. Selles me ju veendusime, et need vaidlused käisid väga pikalt ja erimeelsused olid väga suured.

Mis puudutab praeguses olukorras energia maksustamist, siis selles on koalitsiooni osapooltel täiesti erinevad seisukohad, kui me räägime käibemaksust elektrile, aktsiisidest ja ilmselt ka paljudest muudest küsimustest. Nendes küsimustes on koalitsiooni osapooltel selgelt erinevad seisukohad ja arvamused. Aga meie ettepaneku kohta ma ei oska vastata. Võib-olla komisjoni esindaja, kui ta tuleb siia, oskab täpsemalt seletada arutelu komisjonis ja seda, millised olid ühe või teise fraktsiooni esindajate seisukohad.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud ettekandja! Kas sa oskad arvata, miks koalitsioon on hoidnud elektrituruseadust praktiliselt kolm kuud sahtlis? Me teame, et detsembris üle antud eelnõu mõte oli see, et juba detsembris aidata meie inimesi. Me teame, et Norra tegi kiirelt detsembris otsuse ja pani elektri hinnale lae 70 eurot megavatt-tunni eest. Aga meil on tulnud nüüd selleks laeks 120 eurot megavatt-tunni eest. Kas sa ei tunne seda, et lihtsalt tänane koalitsioon ikkagi ei suhtu Eesti inimestesse ja ettevõtetesse mõistlikult, vaid soovib koorida selle talvega neilt ära viimased varud, mis neil üldse on?

See, et selle eelnõuga ei ole edasi liigutud, on väga kahetsusväärne, sellepärast et see on praegu väga aktuaalne kõigi inimeste ja ettevõtjate jaoks. Aga sellel on üks põhjus, millele ma ka eelmises vastuses viitasin: koalitsioonis on erinevad seisukohad. Koalitsioonis on erinevad seisukohad, puudub üksmeel selle menetluse osas ja seda me saame ilmselt näha ka veel sellel töönädalal siin saalis korduvalt. On ju ka teiste erakondade energiateemat puudutavad eelnõud, nii EKRE kui ka sotsiaaldemokraatide eelnõud, menetluses ja puudutavad sama teemat. Me näeme, et ka nende puhul koalitsioonierakondadel on olnud väga erinevad hoiakud ja seisukohad. Tõsi küll, mõnel puhul, kui üks või teine eelnõu on jõudnud suurde saali ettepanekuna hääletusele, on vähemalt ühe koalitsiooni osapoole seisukoht moondunud teistsuguseks, kui nende endi seisukohad ja algatused varem on olnud. Ma pean silmas eelkõige Keskerakonda, kes erakonna esimehe tasemel on tulnud välja initsiatiiviga elektri käibemaksu alandada. Majandus‑ ja taristuminister on selle ettepanekuga välja tulnud ja selle kabinetti viinud. Ja kui siis on olnud võimalus seda ettepanekut siin suures saalis toetada, siis on käitutud vastupidiselt. Nii et paraku see nii on. Eks me kõik teame, et kord me oleme opositsioonis ja kord me oleme koalitsioonis ja koalitsioonis tuleb kokku leppida, ja kui üksmeelt ei ole, siis võidakse käituda iseenda ettepanekute vastaselt, et koalitsioon säiliks. Eks see ongi see põhjus.

Head kolleegid, selle eelnõu menetlemise juures on Riigikogu liikmetel [võimalik esitada] üks küsimus. Rohkem küsimusi ei ole. Aga, Sven, kindlasti sa saad Heliri käest kohe küsida, seal ei ole probleemi. Ja nüüd juhtivkomisjoni nimel Mihhail Korb, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud eelnõu esitajad! Lubage teile tutvustada, mis toimus 21. veebruaril komisjoni koosolekul, kus osales üheksa komisjoni liiget. Nii nagu kord ette näeb, loomulikult eelnõu esitajate pool esitles eelnõu. Üldiselt see sai teile tutvustatud, samad argumendid esitati ka koosolekul, seda tehti väga sisuliselt ja põhjendatult.

Aga edasi puhkes teatud diskussioon, kuna koosolekul osales rida ametnikke ja ministeeriumi esindajad esitasid oma argumendid selle eelnõu poolt või vastu. Kõigepealt räägiti sellest, et sellist teenust juba turul pakutakse, mitte küll sellisel kujul, nagu eelnõu esitajad seda pakuvad. Hind on turul hetkel sellel teenusel tunduvalt kõrgem ja loomulikult mitte kõik ei vali seda paketti, aga selline võimalus on olemas.

Räägiti ka sellest, et kindlasti elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis oli tol hetkel menetluses, 426 SE, tekitab võimaluse turule tuua universaalteenuse ja universaalteenusepaketid, mis on palju soodsamad. Tänaseks on see seadusena vastu võetud ja varsti kindlasti, loodame, universaalteenuse pakkumise hind turul väheneb.

Räägiti kulude kattest, sellest, kuidas saab CO₂ müügist saadud tulu suunata selle meetme rahastamiseks. Mainiti seda, et kõigepealt on päris raske praegusel turul määratleda, kes pakub fossiilse kütuse abil toodetud energiat, kes pakub rohelist energiat. Aga seaduse järgi on CO₂ müügist saadud tuluga keelatud fossiilkütuste allikate kompenseerimine. See on selgelt keelatud. Sellest oli päris palju juttu. Uuriti ka, kui suur summa läheb selle meetme rakendamiseks. Mainiti, et arvestuslikult on see umbes 250 miljonit, mida saab katta CO₂‑kvoodi tulust, mis see aasta moodustab umbes 300 miljonit.

Ja loomulikult suurem diskussioon puhkes selle üle, kas teha muudatusettepanek või mitte. Ettepanek sai tehtud, pealkiri sai muudetud. Sellest praegune ettekandja rääkis päris põhjalikult ja tutvustas, miks nad ei ole selle muudatusettepanekuga nõus, aga muudatusettepanek sai tehtud ja komisjon kiitis selle heaks. Ja lõpuks tehti menetluslikud otsused: võtta [eelnõu] täiskogu päevakorda 8. märtsil ja tehti ettepanek läbi viia eelnõu lõpphääletus. Tänan! 

Mõned küsimused vajavad ka vastamist. Tarmo Kruusimäe alustab. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma ei ole nüüd kõikse nutikam inimene, kes võib-olla sellele turumajandusele pihta saaks, aga ma saan aru, et turul on ju lihtsustatult kaks osapoolt: on tarbijad ja on tootjad. See uus eelnõu, mis, nagu te ütlesite, on meil tulemas kuskilt millalgi – me muidugi teame, oleme kuulnud koalitsioonilt, et alati on kuskilt tulemas –, aga ega ta enne järgmise aasta sügist ei tule. Suvel on meil kõigil suhteliselt hea ja soe olla, saab akna lahti teha ja mured on justkui pühitud. Aga see uus eelnõu, mille kohta te teate, et see on tulemas – kas see on tootjasõbralik või tarbijasõbralik?

Aitäh, hea küsija! Loomulikult on diskussioon sel teemal väga oluline. Loomulikult saab diskussiooni pidada nii meedias, avalikus ruumis kui ka siin saalis. Aga kommenteerida seda eelnõu, mis on tulemas, ma ei oska, sest ma ei ole seda näinud. Ja rääkida sellest, mis tuleb, ma paraku kuidagi ei saa.

Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea komisjoni esindaja! Nagu ikka elus on põhjus ja tagajärg. See eelnõu, täpsemalt Riigikogu otsus praegusel hetkel, on selle tagajärg, milliseks on kujunenud elektriturg. Ja kaks olulist asja, mis selles eelnõus on välja toodud. Esiteks on see, et selle eelnõu jõustumisel saaks müüja ja ostja börsiväliselt tegutseda, ja kuna ikkagi tuleb kompenseerida CO₂ hinda, sest see on üks nendest komponentidest, siis nähakse ette ka selle kompenseerimine riigi poolt. Minu küsimus teile on selline: kas selle eelnõu vastuvõtmise korral tarbija saaks elektrienergiat parema hinnaga? Ja kas see suurendaks Eesti konkurentsivõimet, kaasa arvatud meie ettevõtjatel, kui me CO₂ hinna välistame otsekuludest, seda kompenseerides?

Aitäh, hea küsija! Tõesti väga hea küsimus, sest eks me kõik oleme mures selle pärast, mis toimus see talv. Nüüd on olukord natuke leevenenud, aga selgelt see, mis toimus detsembrikuu arvetega, oli hullumeelsus, mille üle tuleb diskuteerida ja mõelda, mis teed valida. Teatud tee oli valitud kümneid aastaid tagasi, seda teed mööda mindi ja siis arvati, et see on ainuõige tee ja ei ole vaja kuhugi vasakule või paremale keerata, sest see valik on väga õige. See diskussioon, mis täna on puhkenud ühiskonnas, on väga õige diskussioon. Kindlasti selle diskussiooni tulemusena peab tekkima mingi arusaam, mida tuleb tegelikult teha. Ja kas see tekib konsensuslikult või tehakse teatud valikud, seda selgelt näitab aeg.

Mis puudutab teie küsimust, kas see eelnõu ettepanek muudab tarbija jaoks hinda paremaks või kehvemaks, siis sellele küsimusele on natukene raske vastata. Sest kui me räägime sellest võrreldes detsembrikuu arvetega, siis on selge, et see annab eelise, aga kui me võrdleme näiteks eelmise aasta juunikuuga, siis see ei anna eelist. See ongi küsimus, millega me võrdleme ja missugust etappi või missugust hetke me võrdleme. Täna on turul sellised universaalteenused olemas, aga nende hind on paraku kõrgem, sest need teenused on kohmakad ja tarbija saab alati sellest paketist loobuda, sellest paketist ära minna. Aga ma usun, et värskelt vastu võetud seadus, mis lubab tekitada turule paketid, kus inimene on teatud ajaks selle paketiga seotud, lubab turuosalistel pakkuda palju soodsamaid võimalusi valida paketti, kus on teatud hind garanteeritud neile nii jaanuaris kui ka juunis. Siis nad saavad selle paketiga rahulikult edasi minna. Täna suuremas osas sellise universaalteenusepaketi hinda või riski kannab ettevõtja. Ettevõtja teab, et täna, kui hind on kõrge, siis ta peab selle hinna kompenseerima, aga homme, kui hind on madalam, siis tarbija saab tema juurest ära minna ja valida mingi teise paketi või teise pakkuja.

Ma arvan, et see just värskelt vastu võetud seadus natuke parandab olukorda. Vaatame, mis see toob, ja siis mõtleme, mis edasi teha. Loodan, et vastasin teie küsimusele.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et ligi kolm kuud majanduskomisjonis arutati seda eelnõu, sest see on väga oluline Eesti inimeste jaoks. Ma tahan sind lihtsalt teavitada, kui sa ei ole viimasel ajal arveid vaadanud või sa ei tea, mis börsil toimub: gaasi hind on viimase kuue kuuga kasvanud tänase seisuga 10 korda. 10 korda! Elektri hind on kasvanud tänase seisuga, võib rahulikult öelda, 7–8 korda. Minu arvates majanduskomisjon oleks pidanud kõik need kolm kuud väga tõsiselt eksperte kutsuma ja arutlema, kuidas olukorda lahendada. Üks pakutav variant on praegu siin arutelul. Komisjon püüdis rikkuda kõiki võimalikke ja võimatuid reegleid ja muuta seda seaduseelnõu nii, et see ei jõua mitte kuhugi. Kas Keskerakond on loobunud Eesti inimeste aitamisest?

Hea küsija, ma tänan teid küsimuse eest! Aga ma nagu väga ei mõista teie etteheitvat tooni. Asi on selles, et need otsused, [mille tõttu] me oleme sattunud [praegusesse] turusituatsiooni, on tehtud juba tükk aega tagasi. Need ei ole tehtud detsembris ega novembris, need on tehtud kümmekond aastat tagasi. Nende toimivate mehhanismidega ei olnud probleeme ja ei olnud hädasid. Ei siin saalis ega kuskil mujal ei ole neid teemasid tõstetud. Rääkida sellest, et nüüd kolme kuuga tuleb kiiresti toimetada ja kiiresti situatsiooni muuta ja reageerida ... Me kõik kümme aastat rääkisime sellest, et selles küsimuses peab kehtima vabaturu põhimõte. See situatsioon on siin saalis kõlanud teistmoodi, teisi argumente ei olnud. Ja täna rääkida sellest, et hakkame kohe kogu asja pea pealt ümber pöörama, ka ei ole päris õige. Siin saalis igalt poolt kõlasid sõnad, et selles valdkonnas peab olema vabaturg, avatud turg ja me peame toimetama turureeglite põhiselt.

Loomulikult, Eesti inimesed vajavad abi selles olukorras, loomulikult on vaja leida lahendusi, kuidas neid abistada. Tänaseks on tehtud terve meetmete pakett. Kas need meetmed töötavad või ei tööta, seda näitab aeg. Kõigepealt tuleb asjadele läheneda sotsiaal‑majanduslikult. Tuleb aidata kõigepealt inimesi, kes on sattunud kõige rohkem hätta. Loomulikult, teises ringis tuleb aidata ettevõtjaid. Ettevõtjate suured arved viivad neid konkurentsist välja. Aga jälle, kuidas nad on konkurentsist väljas? Samasugune olukord on Lätis, samasugune olukord on Leedus, samasugune olukord on Soomes. Kõik me oleme ühes turumajanduse ruumis, kus me kaupleme energiaga. Elektri hind on samasugune Läti ja Leedu jaoks, gaasi hind on samasugune Läti ja Leedu jaoks. Nende ettevõtjad on samasuguses olukorras. Me ei tegutse selles olukorras üksinda, omaette majandusobjektina. Me oleme seal terve süsteemi, suure süsteemi majandusobjektid.

Loomulikult on vaja inimesi aidata ja loomulikult on vaja diskussiooni pidada ja loomulikult on vaja asjaga tegeleda. Aga rääkida sellest, et keegi jättis midagi tegemata, sellepärast et siin oli eelnõu üle arutelu – jah, selgelt võiks etteheiteid teha. Aga need muudatused, mis tuleb teha, need ei ole ühe päeva muudatused. Need muudatused, mis tehakse, mõjutavad elektriturgu veel aastaid. Otsused tulebki teha nii nagu kümme aastat tagasi tehtud otsused, mis kehtisid kümme aastat, ja nii tuleb ka täna teha otsused, mis kehtivad kümme aastat. Aga ma olen teiega täiesti nõus, et inimesi tuleb aidata.

Helir‑Valdor Seeder, palun!

Teie eelmisele vastusele ma lihtsalt lühikommentaariks ütlen, et jah, me oleme justkui ühisel turul. Te tõite siin Läti ja Leedu näite, ka Soome ja suur osa Põhjamaadest on meil siin ühisel turul. Vahepeal oli meil siin lausa kümnekordne elektri hinna vahe, nii et siin on mõtlemist küll. Ja meetmetest rääkides te teate väga hästi, et need on praegu ainult tule kustutamiseks ja väga ajutised, neid pikendati vaid kuu võrra. Need ei ole üldse isegi mitte kahe-kolme aasta perspektiivis lahendused, rääkimata pikemast perspektiivist.

Aga nüüd minu küsimus. Majanduskomisjonis, nagu te oma ettekandes väitsite, toetati väga, et sellel teemal on vaja diskussiooni, on vaja väga põhjalikku arutelu. Aga miks siis majanduskomisjon jõudis arutelude tulemusena selleni, et seda eelnõu ja seda arutelu parlamendi tasemel te ei toeta? Ja te ei toeta ka seda, et valitsus arutaks, töötaks välja elektrituru reformi põhimõtete kava, alused, ettepanekud – seda te ka ei toeta. Kus see arutelu peaks teie arvates toimuma, kui parlament ja valitsus on välistatud?

Hea küsija! Ma vastaks võib-olla kommentaariks kõigepealt teie küsimuse esimesele poolele. See, miks on Soome ja Eesti puhul elektri hinna vahe, on selge. Meil on teatud ühendus, meil on teatud piirkond, kauplemispiirkond, ja teatud ühendus lubab teatud mahus energiat läbi lasta. Ja see ongi hea küsimus, mis nende ühendustega edasi teha: kas neid arendada või mitte arendada? Sest kui me ehitasime ühenduse Läti ja Leeduga, siis meie läbilaskevõime kohe paranes ja me muutusime kohe üheks kauplemispiirkonnaks. Meie hind on täpselt samasugune nagu Lätis ja Leedus. Mis puudutab Soomet, siis loomulikult tuleb kaaluda ja mõelda, kuidas meil Soomega ühendust parandada, nii et meie muutuks ka täpsemalt üheks piirkonnaks, kus meie läbilaskevõimalus on sama suur nagu meie lõunanaabritel. Ma arvan, et see ongi see koht.

Mis puudutab eelnõu toetamist või mittetoetamist, siis ma hästi ei saanud aru, miks või mille põhjal te teete selle järelduse, sest vastava eelnõu puhul komisjon ei võtnud seisukohta, et nad ei toeta seda eelnõu. Sellele eelnõule annab hinnangu saal ja saal ütleb, kas anda ülesanne valitsusele või mitte. Aga mis puudutab debatti, siis loomulikult, kõik võimalused selleks on olemas. Selleks on olemas ka parlamentaarne debatt, on võimalus esitada eelnõusid, on olemas ka avalik debatt, kus saaks oma arvamust esitada. Loomulikult, koalitsioon toetub oma seisukohtade või oma eelnõude väljatöötamisel valitsusele. Valitsus teeb oma ettepanekud ja koalitsioon ootab valitsuse samme. Nii need reeglid on ja nii need protseduurid on, kuidagi nad on aastatega välja kujunenud ja nendest on päris raske mööda minna.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! See eelnõu esitati juba eelmise kriisi ajal – siis, kui aasta lõpus inimestele väga kõrged arved tulid. Isamaa ettepanek on see, et oleks võimalik ... Me kõik saame aru, et praegu ei ole [õige] börsipaketist püsimaksepaketti minna, sest need käivad paralleelselt. Sellepärast ka see idee, et tekiks kolmas meede, et ei peaks osalema selles arusaamises.

24. veebruarist alates me elame hoopis uues ajajärgus ja [nüüd] on see eelnõu tegelikult veelgi aktuaalsem, sest me saame aru, et see olukord, mis oli detsembris-jaanuaris, jääb kestma ja me ei tea täpselt, kui kauaks. Kui me vaatame täna, mis energiakandjatega toimub, siis on ilmselge, et see kriis kestab pikemalt. Ma olen aru saanud, et Keskerakonna fraktsioon on valmis toetama erinevaid lahendusi, aga mitte seda eelnõu. Kuidas te ise käitute? Kas te toetate seda eelnõu?

Aitäh, hea küsija! Ma ütleksin nii, et see eelnõu on kindlasti väga oluline ja selline ühe meetme lisamine on ka väga hea plaan ja väga hea otsus. Aga küsimus on selles, et nagunii lõpuks keegi peaks maksma selle kinni, ükskõik kas see on tarbija, kas see on pakkuja või see on riik toetuse kaudu, dotatsiooni kaudu. See on küsimus, mida tulebki käsitleda, et kes on selle lõppmaksja. Kas see on tarbija pluss dotatsioon või see on risk, mille võtab endale ettevõtja? See ongi balansi otsimise küsimus. Hetkel on turg kujunenud selliseks, nagu ta on, ehk on üldteenuse paketid, mis tõesti käivad koos börsihinnaga üles-alla. Võib-olla kui tekib uus meede, mis lubab palju parema hinnaga teenust pakkuda, annab see teatud leevendust. Võib-olla tõesti lahendus sellele süsteemile on see eelnõu. Aga ma arvan, et kõigepealt tuleb ära hinnata, missuguse tulemuse annavad juba rakendatud meetmed, sest täna on selgelt meetmed käimas. Kui te täna saate arve, siis seal on selgelt kirjas võrgutasu kompenseerimine, on võimalus minna taotlema rahalisi vahendeid, kui on maksmisega probleeme.

Aga ma ütleksin veel kord, et ma olen jätkuvalt turu usku. Ma arvan, et turg pakub lahendusi. Võib-olla need lahendused ei ole väga kerged ja väga pikaajalised ja mõnda aega on võib-olla situatsioon selline, et inimesed on šokis, aga kindlasti, kui on finantsiline võimekus või järjepidev võimekus asja manageerida rahaliselt või kasumlikult, siis turg vastab nendele kõrgetele hindadele oma uute investeeringute ja uute mahtudega, mis tuuakse turule. Ma arvan, et selles kohas ma olen ikka jätkuvalt turu usku, nagu siin paljud inimesed, kes mõtlesid aastaid, et turg reguleerib kõik ära.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Rõõm kuulda muidugi, et te olete turu usku, aga tänane kõrge energia hind ei ole absoluutselt seotud ei majandus‑ ega turureeglitega. Vastupidi, see on täiesti kunstlikult tekkinud ja selle põhjus ei ole ka mitte nendes vähestes ühendustes Soomega, nagu te enne mainisite, vaid on täiesti otseselt kahes tingimuses: üks on Nord Pooli börs, mis samamoodi ei allu absoluutselt mitte mingisugustele turu- ega majandusreeglitele, ja teine on CO₂‑kvoodi süsteem, mis on täpselt samamoodi kunstlikult tekitatud ja tõstab meie elektri hinda. Millist võimalust te ikkagi näete, et me saaksime elektri hinna alla viia? Need meetmed, mida te mainisite siin, mis valitsuse poolt on vastu võetud, ju tegelikult elektri hinnaga ei tegele.

Aitäh, hea küsija, väga hea küsimus! Ma üritan oma seisukohta või nägemust asjale anda. Te panite asja sisse nagu mitu aspekti või mitu poolt. Ma alustan sellest otsast, et ma arvan, et turumajanduses on kõik väga lihtne: on pakkumine, on nõudlus. Täna te räägite sellest, et on kõrge hind, Nord Pool ei toimi. Aga ma ei mäleta, et näiteks kaks aastat tagasi, kui turul kujunes olukord, kus hind oli negatiivse märgiga, keegi oleks kurtnud või mitte rõõmus olnud ja öelnud, et väga halb süsteem, miks makstakse raha peale selle eest, et sa elektrit tarbid. 

See ongi turupõhimõttega toimiv turg: on olukordi, kus on väga kõrge hind, ja on olukordi, kus on väga madal hind. See on turupõhimõttega kujunenud situatsioon. Jah, loomulikult, see situatsioon ei ole [nii hea] sellel hetkel, kui nõudlus on suur. Hind on madal siis, kui pakkumisi on väga palju. Aga siis tulebki lahendada see probleem, mille mina sõnastaks nii, et pakutud elektri maht ei vasta sellele, mis on hetkenõudlus. Sellest tulenebki selline kõrge hind – see on väga lihtne.

Meie kahjuks elame sellises olukorras, kus meie energiasüsteem hakkab muutuma. See muutub kiiresti ja väga dramaatiliselt ja väga lihtsal põhjusel. Kunagi Eesti otsustas ühineda kliimakokkuleppega ja vähendada CO₂. See ei ole minu otsus, see on meie ühine otsus. See ei ole majanduskomisjoni või mingi ühe fraktsiooni otsus. See on konsensuslik kokkulepe, mis tuleneb sellest, et me oleme Euroopa Liidu osa. Need otsused said kunagi sellised tehtud ja hakata rääkima sellest, et see kõik on meie jaoks üllatus, on vale.

Mina pigem kutsuks üles diskuteerima teemal, kuidas me saame katta meie vajalikud mahud, kuidas me suudame toota piisavalt energiat selleks, et meie nõudlus katta. Ja kui me seda teeme, kui me seda oskame teha ja sellele küsimusele vastata, siis ma püstitaksin järgmise küsimuse: kuidas seda teha maksimaalselt efektiivselt? Kuidas me teeme seda, et meil on [vajadus] täidetud, aga me teeme seda maksimaalselt efektiivsel viisil ehk me ei kuluta päris suuri rahasummasid.

Kõik see viib sinna, et me peame neile kahele küsimusele vastuse leidma. Te räägite täna, et me määrame hinna, aga mis me teeme selles olukorras, kui me läheme Nord Poolist välja ja meil teatud hetkel lihtsalt puudub turul piisav elektri hulk, kui meil ei ole lihtsalt ühendusi? Mis me teeme? Siis me hakkame ettevõtjaid välja lülitama.

Need üleskutsed ka ei ole päris õiged. Me peame tagama, et süsteemis oleks piisavalt energiat, oleks tootmismahud, mis suudavad seda energiat toota ja teeks seda maksimaalselt efektiivselt, hea hinnaga. Siis on kõik probleemid ja mured lahendatud. Ma ei näe siis mingit probleemi.

Aga kuidas seda teha, see ongi põhiline teema, mille üle tuleks diskuteerida siin saalis või kuskil avalikkuses, kuskil teistes kohtades. Kuidas seda saavutada, selleks on mitmeid meetmeid. See, et kogu meie süsteemi varustuskindlustus on üles ehitatud põlevkivile, selgelt enam ei tööta. Põlevkivi saab kasutada keemiatööstuses, muudeks asjadeks.

Aga Euroopa Liit ütles selgelt, et oma poliitikas me lähtume sellest, et põlevkivist nagu ka söest me enam energiat ei tooda. See on meie reaalsus, milles me vaikselt või mittevaikselt leppisime kokku ja millega tuleb edasi minna. Tuleb unustada see, mis oli minevikus, tuleb vaadata, kuhu me läheme. Ja paraku, kui põlevkivist energiat toota ei saa, siis tuleb mõelda, mis on järgmised võimalused: kas see on tuumajaam, kas see on gaas või mis on need järgmised sammud? Või on mingid salvestid? Tuul puhub, päike toodab, aga see on teatud ajal. Öösel ja vaikse tuulega ei tule energiat, aga paraku teatud ajal, kui on öö ja pime ja tuul ei puhu, ongi meie tarbimine kõige suurem. Need on pigem küsimused, mille peale, ma arvan, tuleb rõhuda ja mille üle tuleb diskuteerida.

Hea ettekandja, rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Sven Sester, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma paari sõnaga peatuks sellel eelnõul. Kuna meil täna oli diskussioon saalis nii sisust kui ka vormist, siis ma peatuks ka oma sõnavõtus nii sisul kui ka vormil.

Mõne sõnaga ka sisust. Helir-Valdor juba tegelikult eelnõu tutvustuses mainis, aga kordan üle, et selle eelnõu puhul, eriti veel võrreldes järgmise päevakorrapunktiga, mis ka käsitleb Riigikogu otsust ja mis on antud ühe teise erakonna poolt saali, on siin üks suur erinevus. Ja tõsilugu on see, et Isamaa näeb siin – ja me oleme turu usku, me oleme alati seda öelnud, et me oleme turu usku – pigem täiendavat paindlikkust, täiendavat paindlikkust just väiketarbijatele. Ma olen nõus ka siit saalist kostnud küsimustega, et turul on tekitatud ka kunstlikult komponente, mis turgu hakkavad moonutama, peaasjalikult just CO₂. Ja oleme nõus sellega, et CO₂ hind, mis on kunstlikult toodud turule ja mis on toodud turule seoses sellega, et välja tõrjuda turult perioodi jooksul fossiilseid kütuseid ja viia turg rohkem taastuvatele energiaallikatele, on tekitanud olukorra, kus CO₂ hind, mis oli mingil hetkel 5 või 10 eurot, ühel hetkel oli see 20 eurot, tootja tegi kalkulatsioone ühel hetkel 25–30‑ga, on tänaseks jõudnud 80–90 euro tasemele. Ja selge on see, et sellise hinna pealt võiks öelda, et sisuliselt kõik fossiilse [kütuse] tootjad on turult välja astunud, neil ei ole võimalik vastuturgu töötada, kui turuhind muidugi ei ole siis ülikõrge, mida, muideks, tuleb nentida, mingitel perioodidel on olnud. Kui ikkagi turuhind juba läheb 200 euro peale ja kõrgemale, siis on võimeline ka fossiilse kütuse tootja tootma.

Meie nägemus praegusel hetkel on selline, et anda võimalus ka turuväliselt – ja me ei näe seda, et turg peaks ära kaduma, ei-ei – teatavatele paindlikkustele. Ja see paindlikkus tähendab seda, et elektrimüüja pakuks universaalteenusena väiketarbijatele võimalust turuväliselt osta elektrienergiat. Ja kuna nüüd CO₂ on automaatselt komponendina juurde lisatud, siis selleks, et see võimalus tekiks, tuleb järelikult see CO₂ kompenseerida elektritootjale, ta ei pääse sellest ei üle ega ümber. Ja nüüd omakorda, kuna tegemist oleks börsivälise kaubaga, et välistada tootja võimalik, ütleme, ülikasumisoov, me näeme ette, et see tuleb kooskõlastada Konkurentsiametiga. Sest loomulikult, tootjal on omad kulud ja ka oma kasumiootus. Küsimus, milline see kasumiootus siis on, on kindlasti Konkurentsiameti tähelepanu all.

Vaadates seda kompleksina, annab see võimaluse ühelt poolt toimida turul kui sellisel, aga teiselt poolt annab see võimaluse börsiväliselt väiketarbijatele teatavate kokkulepete alusel osta väljaspool turgu  elektritoodangut. See on ülioluline, eriti arvestades olukordi, mida me nägime siin mõned kuud tagasi.

See on see sisupool sellest asjast: me tekitame täiendava, paindliku võimaluse. Ja veel kord ma rõhutan, et Konkurentsiametil on ülioluline roll sel juhul. Sest kui turul turg ise reguleerib selle, mis on parajasti hind, siis kui me läheme turust väljapoole, siis peab olema keegi sõltumatu regulaator, kes ütleb: see hind on nüüd õiglane. See on ka see põhjus, miks Isamaa on toonud selgelt sisse, et see peab olema kooskõlastatud Konkurentsiametiga. Meie oleme andnud valitsusele raamid ette, kuidas meie seda näeksime, aga oleme öelnud, et töötage välja reformikava nendest raamidest tulenevalt. Ja valitsusel on võimalus sel juhul ...

Paluks lisaaega.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Ja valitsusel on sel juhul võimalus öelda, kuidas see täpselt saab olema.

Ja nüüd paari sõnaga ka vormist. Nii nagu ka meie esindaja Helir-Valdor Seeder mainis siit, ma kordan selle üle. See olukord, mis on praegu siin saalis, on tegelikkuses häbiväärne ja ennekuulmatu. Juhatus võttis eelnõu menetlusse ja sellel hetkel, kui ta võttis selle menetlusse, ütles ta tegelikult, et seda eelnõu me saame menetleda ja sellega siis teha erinevaid protseduure, nii nagu meie kodu‑ ja töökord ette näeb. Tal on kaks võimalust: kas ta lükkab selle tagasi, annab eelnõu algatajale tagasi, ütleb, et vabandust, kodu‑ ja töökorra seadusest tulenevalt ei ole võimalik sellega edasi minna, või ta ütleb, jah, sellega võime edasi minna ja palun menetlege. Nüüd tekkis mingi imelik olukord. Juhatus saatis selle edasi komisjoni. Ja nüüd siis kuskil poole peal, nagu "Tõlkes kaduma läinud" filmis, me avastame, et kui ta on komisjonis juba menetluses, siis ametnikud leiavad, et oi-oi-oi, aga tegelikult see kodu‑ ja töökorra seaduses nende nägemuse järgi ei saagi olla.

No kuulge, mingi jama toimub siin! Ausalt öeldes komisjonis me sel teemal ka rääkisime. Ja tõsilugu, komisjon pöördus Isamaa fraktsiooni poole küsimusega, kas me näeme vajadust ja põhjust muuta eelnõu. Eelnõu algatajatena me ütlesime, et me ei näe seda vajadust, põhjendasime ka ära, miks me seda ei näe. Ja nüüd lihtsalt jõuga – kuna demokraatias hääled, häälteenamus on jõud – muudetakse see eelnõu ära. See on selles mõttes lihtsalt piinlik. Kuskil on tehtud nüüd viga meie süsteemis, tehnilises süsteemis, vormilises süsteemis. Kas see on nüüd juhatuse tehtud otsus, suure tõenäosusega on seal see viga olnud, kui ta oleks näinud [ette] seda, et see ei tohiks nii edasi minna, aga kuskil see viga on.

Nii et kindlasti Isamaa fraktsiooni poole pealt me protesteerime selle vastu häälekalt, seda me täna oleme ka siin kõnepuldist välja öelnud, ja kindlasti me pöörame sellele tähelepanu – kui see mingil põhjusel täna ei leia toetust – veel täiendavate ettepanekutega juba lähipäevadel.

Aga veel kord: ma loodan, et seda saalis toetatakse. Ma kordan sisu veel korra üle teile kõigile. See annab võimaluse väiketarbijatele parema hinnaga elektriturul toimetada ja elektriturul siis kaupa osta, kui hinnad on kõrgel. See annab meile võimaluse nii-öelda suuremaks konkurentsitasemeks, olles selles konkurentsis. Ja kui te küsite, kust riik võtaks raha selleks, et näiteks kompenseerida tootjatele CO₂, siis vaadake, milline on tänaseks päevaks CO₂ tulu, mis on meile tulnud. Nii et meil on võimalik tegelikult ka katteallikatena seda raha võtta, eriti arvestades sellega, et tegemist on poliitilise otsusega, kas me tahame sellist otsust teha või ei taha seda otsust teha. Aitäh teile!

Sotsiaaldemokraatide nimel Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! No see tekst ei kõlba muidugi kuskile. Aga elektrituru reformi ja reformi kava tõepoolest vaja võiks olla, aga mitte nendest põhimõtetest lähtudes, mis head kolleegid Isamaast on ette pannud. Siin [kõlas] loomulikult kaunis paatos härra Sesterilt ja mitmelt teiselt sellest, kuidas tuleb väiketarbijaid kaitsta, ja tõepoolest neid kaitsta tuleks, aga kaitsta tuleks meie tarbijaid kõrgete elektri hindade vastu mõistlikult ja seaduslikult.

Nüüd, need kolm ettepanekut ei vasta kas ühele või teisele nendest kahest printsiibist, nad kas ei ole seaduslikud või ei ole mõistlikud. Esiteks, tõepoolest Euroopa reeglid lubavad teatud hulka tarbijatest elektriturul turuväliselt energiaga varustada, selline võimalus on olemas. Ja tõesti, mõned riigid on elektriturule sisenenud viisil, et nad on jätnud väiketarbijad sellest välja, mille tõttu väiketarbijatel on teistsugune hinnaregulatsioon kui elektriturul. Omaette küsimus on, kas nad saavad selle tõttu odavamat elektrit. See on vaieldav, sõltub loomulikult ajalisest perspektiivist väga suurel määral. Nagu ka härra Seeder mainis, et tegelikult enamiku viimasest pea kümnendist avatud elektriturul on avatud elektriturg andnud meie tarbijatele oluliselt soodsamat elektrit, kui me oleksime reguleeritud hindadega saanud. Nüüd, tõepoolest viimase poole aasta šokk või ebakindlus tõenäoliselt energiaturgudel jätkub, tulenevalt ka geopoliitilistest asjaoludest, mis on meile kõigile hästi teada. Ja sellest tulenevalt kindlasti tasuks töötada selle nimel, et riigil oleks plaan, kuidas tarbijaid kaitsta.

Aga nüüd konkreetsemalt nende ettepanekute juurde. Alustan lõpust: on ettepanek maksta kinni elektritootjatele CO₂‑kvoodi kulud. Tegemist on riigiabiga, ja riigiabiga, [mille puhul] mina ei suuda ette kujutada, millisel viisil selline riigiabi võiks olla seaduslik. See kohtleb elektritootjaid ebavõrdselt. See tähendab seda, et need elektritootjad, kes nii-öelda väikese CO₂‑mahukusega elektrit toodavad, seda riigiabi ei saa, kuna nad on investeerinud vastavatesse tootmisvõimsustesse, et kvooti mitte maksta. Ja need kõige saastavamad saavad kõige rohkem. Need riigiabi suunised, mis on hetkel kehtivad, taastuvenergia direktiivi kontekstis kindlasti sellist võimalust ei anna, et me lihtsalt maksame ühele elektritootjale osa tema sisendkuludest kinni. Selles mõttes on kindlasti ausam ettepanek see ettepanek, mis järgmisena arutlusele tuleb: minna heitmekaubandussüsteemist ja Euroopa Liidu üldisest õigusraamistikust välja. Ma seda ettepanekut ei toeta, ma arvan, et see on halb ettepanek, aga ta on kindlasti selle võrra ausam.

Võtaks lisaaega ka kolm minutit, palun.

Jaa, palun! Kolm minutit lisaaega. 

Teine punkt on päris huvitav selliselt poliitiliselt jõult, mida esindab härra Sester: sundida ettevõtteid müüma oma kaupu ja teenuseid hinnaga, mida riik ette paneb. Sundida neid müüma sellise hinnaga, nagu ette pannakse! Härra Sester sattus ise ka segadusse, mis nad on sinna kokku kirjutanud. Tõepoolest, siin on kirjas, et turgu valitseval elektritootjal on vastavalt sellele ettepanekule kohustus müüa elektrimüüjatele elektrit hinnaga, mille Konkurentsiamet on kinnitanud.

See on kindlasti väga [huvitav] selles mõttes, et neid majanduspoliitilisi eksperimente on kahtlemata tehtud maailma ajaloos ja mõnes riigis tehakse siiamaani, kus sunnitakse ettevõtteid reguleeritud hindadega kaupu müüma. Tulemus on see, et nad seda ei tee või lähevad pankrotti. Selles konkreetses ettepanekus me räägime tegelikkuses teiste sõnadega, aga räägime riiklikust energiafirmast, Eesti Energiast, kes peaks seda tegema. No kujutame ette, et Eesti Energiat sunnitakse müüma elektrit, ma ei tea, 60 või 70 eurot megavatt-tunni eest. Suvisel perioodil, kui elektri börsihind on 10, 15 ja 20 eurot megavati eest, siis selle ettevõtte kõik jaamad seisavad, nad on kahjumis. Ja selle ettevõtte majandustulemused tulevad kokku selle pealt, et nad kõrgemate elektrihindadega aegadel suudavad seda kahjumit tasa teha. Aga nüüd Isamaa ettepanekul keelatakse neil tegelikult kasumlikel hetkedel töötamine, sunnitakse nad töötama kahjumlikult ka nendel hetkedel, ja sunnitakse, kui pannakse kohustus, reaalselt seda elektrit tarbijatele müüma selle hinnaga, mis Konkurentsiamet on ette pannud.

Loomulikult, me oleme näinud siin viimastel kümnenditel seda, et riigieelarvest otse doteeritakse Eesti Energiat, ja eks nende riiklike mammutite ebamõistlik doteerimine on üks majanduspoliitiline instrument, mida paljud riigid on kasutanud, aga üldiselt kogemus on, et pikas vaates see tarbijale tegelikult mingisugust kasu ei too. Nii et see konkreetne punkt on üsna ootamatu. Tõepoolest, parempoolset majanduspoliitikat viljelevalt erakonnalt poleks oodanud sellist asja – sundida ettevõtteid müüma oma kaupu ja teenuseid reguleeritud hindadega.

Nii et tervikuna on see ettepanek nii energiapoliitiliselt kui ka laiemalt kõlbmatu. Kahtlemata on teda võimalik esitada kangelasliku võitlusena tarbijate huvide eest ja sellisena ta võib-olla on isegi populaarne, aga nii juriidiliselt kui energiapoliitiliselt on ta kõlbmatu.

Olgu öeldud veel kord, ma kindlasti ei taha siin kuidagi pisendada seda vajadust, et meil tegelikult elektrituru reformi kava on vaja, on vaja sisulisi ettepanekuid selleks, et uuel kütteperioodil meil tõepoolest tarbijaid oleks võimalik efektiivsemalt kaitsta, sealhulgas ka süsteemselt, mitte ainult toetustega, selles mõttes on see initsiatiiv iseenesest igati õige. Ja mulle tundub, et paraku nüüd, kui akuutne energiahindade kriis, elektrihindade kriis on hakanud mööduma, on ka valitsuse tahe neid lahendusi otsida märkimisväärselt vähenenud, ja seda lubada ei tohiks. Meil on veel võimalik järgmiseks perioodiks reaalseid muutusi ellu kutsuda, seda oleks vaja ja selle üle võiksime koos edasi mõelda. Aga võib-olla neid ettepanekuid või reaalselt neid raame, millest härra Sester rääkis, tasuks siiski veel analüüsida. Aitäh!

Härra Sester, enne kui ma teile sõna annan, ma pean täpsustama, kas te soovite protseduurilist või te soovite vastusõnavõttu. Repliigi võimalus on teil ka, nii et vajutage sinna "Sõna" peale, siis te saate võimaluse vasturepliigiks, kuna teid mainiti. Ma eeldan, et see on see tegelik soov. Väga hea. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, et te juhatasite mind õigele teele, millist repliiki või vastusõnavõttu ma saan nende käemärkidega siin esile tuua! Ma tahaksin mõned asjad ära korrigeerida ja pehmelt öeldes öelda, et osa sellest eelmisest sõnavõtust oli lihtsalt jama. Ja kui asi on jama, siis tuleb ju see jama ära reguleerida ja ära täpsustada. Poole oma sõnavõtust eelnev sõnavõtja rääkis sellest, kuidas riik selle eelnõu kaudu tahaks öelda, milline on tulevikus hind. Riik ütleb, et hind on selline. Ei-ei, üldsegi mitte! Et eelnev sõnavõtja saaks ka aru turu toimimisest, ütlen, et ei, üldsegi mitte. Elektritootjatel on suure tõenäosusega erinevad kulud elektri tootmisel. Suure tõenäosusega. Vaevalt et neil on ühesugune hind, kõikidel nendel. Ja meie nägemus on, et ikkagi kompenseeritakse või hind määratakse lähtudes tegelikest kuludest – tegelikest kuludest – ja siis sellest kasumiootusest või tootlusest, mis tõesti Konkurentsiameti poolt on määratletud. Konkurentsiamet vaatab ära tegelikud kulud ja vaatab ära selle kasumiootuse ja tootluse. See võib olla täiesti erinev. Elektriturul on erinevad tootjad ja neil ei ole ühte kindlat hinda. Üks võimalus on see, et eelkõneleja lihtsalt ei lugenud seda Isamaa fraktsiooni esitatud eelnõu, või teine võimalus, et ta ajas lihtsalt jama. Kaks võimalust on minu nägemuse järgi. Ma mõtlesin, et ma ikkagi mainin seda ja protokolli huvides räägin ära. Ei, kindlasti mitte, meie ei näe seda, et selle eelnõu puhul siis öeldakse üks või teine väga konkreetne hind. Üldsegi mitte! Ja ma ei ole ühtegi nime ka maininud, et siin pikka debatti luua. Aitäh!

Vaatamata sellele, kas te mainisite või mitte, oli selgelt aru saada, et te rääkisite eelkõnelejast. Eelkõneleja oli Jevgeni Ossinovski. Aga Jevgeni Ossinovski kurvastuseks ma pean ütlema, et vasturepliigile vasturepliiki omakorda öelda ei saa meie kodukorra järgi. Nüüd te peate omavahel kuidagi suutma selle väljaspool saali ära lahendada, kes rääkis jama ja kes rääkis tõde. Siin saalis jääb see debatt hetkel sinnapaika. Kahjuks, Jevgeni, ma ei saa sulle vasturepliigile vasturepliiki anda. Selline lugu. Selline meie kodukord on.

Nii. Sulgen läbirääkimised. Vaatame läbi muudatusettepanekud, mis on selle otsuse eelnõu kohta tulnud. Neid on täpselt üks: muuta eelnõu pealkiri ja teha vastavad sõnastuslikud muudatused. Selle muudatusettepaneku on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Priit Sibul, palun!

Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Palute hääletada? Siis me peame selle läbi hääletama. (Saalikutsung.)

Nii, head kolleegid, kes te vahepeal saalist eemal olite, tuletan meile kõigile meelde, et arutame eelnõu 497 ja hetkel vaatame läbi muudatusettepanekuid. Selle esimese muudatusettepaneku on teinud juhtivkomisjon ja juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Seda palus hääletada Isamaa fraktsioon.

Seega panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on teinud majanduskomisjon ja mida juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepanekut toetas 29 Riigikogu liiget, vastu oli 24. Muudatusettepanek leidis toetust.

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud ja läheme juhtivkomisjoni ettepaneku juurde. Juhtivkomisjoni ettepanek oli viia eelnõu 497 puhul läbi lõpphääletus. Eelnõu otsusena vastuvõtmiseks, tuletan meile kõigile meelde, on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Kuna me just viisime läbi hääletuse, siis kas ma pean tegema uuesti kutsungi või võime minna hääletuse juurde? Tundub, et võime minna hääletuse juurde.

Seega, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 497. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 24, vastu 29, ei leidnud ettepanek toetust. Seega on selle eelnõu menetlemine lõpetatud.

Nii. Meie teine päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu nr 513 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Martin Helme. (Martin Helme küsib ettekande aja kohta.) 20 minutit.

Austatud koosoleku juhataja! Head kolleegid! Ma tulen teie ette suhteliselt samast ooperist oleva plaaniga, mida me just käsitlesime, aga eelmine oli, ütleme nii, kergelt light, meil on oluliselt kaugemale minev ettepanek.

Loen teile siis lühidalt ette, mis on meie ettepanek Vabariigi Valitsusele. Riigikogu teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku peatada vähemalt aastaks Eestis elektrituru börs ning kehtestada riiklikult reguleeritud hind ja lisaks sellele peatada vähemalt aastaks Eesti osalemine CO₂‑ga kauplemise süsteemis ehk ETS‑mehhanismis.

Ja nüüd seletuse juurde. Kui me selle ettepaneku üle andsime käesoleva aasta jaanuaris, oli energiakriis Eestis, noh ka maailmas ja Euroopas, kestnud juba mitmeid kuid. Väga valusad arved olid inimestele saabunud, aga see paanika, mis praegu valitseb Ukraina sõja puhkemise järel, oli alles tulemas. See, mis toimub meie gaasihindadega, elektrihindadega, kütusehindadega, on vahepealse kuu aja jooksul läinud märkimisväärselt hullemaks. Ja selge on, et see olukord läheb veel järjest karmimaks, mis tähendab seda, et meie valitsus ei saa lihtsalt tegevusetult pealt vaadata, kuidas suur osa ühiskonnast lihtsalt vaesub. Ja selle tõttu me need ettepanekud oleme teinud.

Nüüd kõik see kokku, kogu see elektri, kütuse ja gaasi hinna tõus on toonud kaasa meie taasiseseisvuse aja või vähemalt selle sajandi kõige rängema hinnatõusu. Me näeme ka, kuidas toiduainehinnad tõusevad. See kõik paiskab vaesusesse kümned tuhanded inimesed, kes on seni endaga hästi toime tulnud. Ja hinnatõusu peamisteks vedajateks on just nimelt energiahinnad. Me näeme, kuidas need hinnatõusud juba on sealt edasi kolinud teistesse valdkondadesse. Meid ootab ees tõeline hinnatõusude metastaas ja kõik muutub kallimaks. Inimeste ostujõud on juba reaalselt langenud, hoolimata kiirest palgatõusust või ka pensionitõusust, inimeste tegelik ostujõud väheneb.

Eriti oluline on siin valitsuse tegevus ju elektrihindade valdkonnas. Kui gaasi ja naftasaaduste puhul on Eesti suures osas sõltuv impordist ja maailmaturu hindadest, siis just nimelt elektrit toodame me pea täies mahus ise, oma vajaduste katmiseks piisava koguse ja valdav osa sellest tootmisest – see on ka väga oluline – toimub riigile kuuluvas äriühingus Eesti Energia.

Lisaks meie elanike sotsiaal-majandusliku katastroofi põhjustamisele toob elektri hinna tõus kaasa ka ettevõtete kulu järsu tõusu. See tähendab paljude ettevõtete puhul kas tootmise lõpetamist või pankrotti või kulude edasikandmist toote või teenuse hinda, mis omakorda põhjustab edasist järsku hinnatõusu. Ja kui see jätkub, siis on meil ees oodata järsult suurenevat tööpuudust, seisab ees järsult vähenev maksulaekumine nii tööjõumaksude pealt kui ka käibemaksu pealt kui ka kogu riigi majandusele ekspordi vähenemise pealt. Samuti on täiesti selgelt juba praegu näha, et on suurenenud omavalitsuste kulud, kuna abi vajavate inimeste arv on järsult suurenenud.

Mis siis on meie ettepanek? Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teeb valitsusele ettepaneku lõpetada viivitamatult – ja tegelikult see kuugi, mis siin on viivitatud, on kurjast olnud – elektriga kauplemine börsil ja kehtestada elektrile kui strateegilisele ja elanikkonna elutähtsa toimetuleku tagamiseks vältimatult vajalikule kaubale riiklikult reguleeritud hind.

Kõikide nende hüüatuse peale, mida me siin kuulnud oleme, et turumajandus ja me tahame tagasi kolhoosiaega – no lihtsalt rumal jutt, piinlik jutt. Eestis on ka praegu terve hulk tooteid ja teenuseid, mis on riiklikult reguleeritud hinnaga, näiteks on meil kaugküte selgelt riiklikult reguleeritud hinnaga. Me reguleerime monopoolset turgu samuti, kartelli‑ ja monopoliturgu, meil on selle jaoks olemas seadused ja meil on selle jaoks olemas riigiasutused, mis seda reguleerivad. Ja ei tasu unustada, et veel kümme aastat tagasi oli Eestis ka elektri hind riiklikult reguleeritud.

Ja kogu selle asja teine pool on veel samuti vaja üle korrata, et elektri tootmine Eestis on tegelikult sisuliselt riigile kuuluva monopoolse firma käes. Kui meil Eesti seaduste järgi turu domineerimine algab juba 40% turu kontrollimisest, siis Eesti Energia on kaks korda suurema turukontrolliga, nii et ta on sisuliselt monopol. Ja ta on riigile kuuluv, sajaprotsendiliselt riigile kuuluv monopol.

Kui me räägime siin mingisugusest turumehhanismist, siis andke andeks, igaüks, kes on kas või kaugelt nuusutanud midagi turumajanduse algtõdedest, saab aru, et riigile kuuluv monopol ei tegutse vabal turul, see ei ole mingisugune turul kujunev hind, kui niimoodi lastakse vabalt tegutseda. Nii et see ei ole mingi jutt, et hinna reguleerimine on, ma ei tea, sotsialismi või kommunismi ihalus. Vastupidi, see on monopolide kuritarvituse ärahoidmine.

Meie põhjenduse järgi elektrikauplemissüsteemis Nord Pool osalemine ei ole majanduslikult põhjendatud ja sellega jätkamine toob kaasa katastroofilised tagajärjed nii elanikkonnale, ettevõtlusele kui ka riigieelarvele ja omavalitsustele.

Me ju kõik teame, et elektri tootmise kulu Narva jaamades on stabiilne püsinud juba aastaid. Tegelikult, kui me inflatsiooniarvutuse ära teeme, siis [näeme, et] põlevkivi hind on olnud 20 aastat põhimõtteliselt sama ja tootmishind samamoodi. Ja kui me jätame välja Eesti Energia elektritootmisest kasumi ja CO₂‑kvoodid, siis sõltuvalt kateldest ja mõnedest muudest muutuvkuludest on selle elektri omahind, ühiku omahind umbes 20 eurot megavatt-tunni kohta. Seda numbrit tasub meeles pidada. Mina olen olnud Eesti Energia üldkoosolek, Eesti Energia allub rahandusministrile, ma tean neid numbreid. Ehk kui meil müüakse nii-öelda börsil, mis ei ole ju tegelikult päriselt börs, elektrit siin hinnaga 200 või 400 või vahepeal isegi 1000 eurot megavatt-tunni kohta, siis sellesama elektri omahind, tootmishind on 20 eurot. Ja kuhu see raha siis läheb sealt? No läheb nii CO₂‑kvootide peale, läheb dividendi peale, aga suures osas läheb lihtsalt ka piiri taha.

Riik ei saa lubada seda, et monopol võtab 10–50 korda kõrgemat hinda, kui tema oma tootmishind on, ja sinna juurde peab meile loenguid sellest, kuidas meil on turumajandus. No see lihtsalt ei klapi. Riigi ülesanne peab olema odava ja stabiilse energiavarustatuse tagamine ja selleks on meil kõik vahendid olemas. Ja riigi ülesanne ei ole oma ettevõtete ja eraisikute nöörimine või pankrotistamine riigiettevõtte kaudu ja selle riigiettevõtte kaudu siis ka dividenditulu võtmine. No ma olen veendunud, et selle aasta dividendid Eesti Energias on rekordiliselt suured. Kui meil varasematel aastatel siin enne koroonat stabiilselt Eesti Energia maksis dividendi riigieelarvesse suurusjärgus 50 miljonit eurot aastas, siis me kindlasti võime selle numbri mitmekordseks korrutada praeguste elektrihindade juures. Ja see on sisuliselt lisamaks Eesti inimestele elektri eest.

Nüüd sellega paralleelselt, nagu ma juba ütlesin, suure osa elektri hinnast moodustab tegelikult CO₂ hind. CO₂ täpselt samamoodi ei ole mitte mingil moel mingi turuhind, CO₂ on laest võetud mingisugune kaup, väljamõeldud kaup sisuliselt, ja selle kauba ostmine on muudetud kohustuslikuks täiesti suvaõiguse alusel. Kuskil komisjonis mõni ametnik mõtleb välja, et nendele tööstusharudele me paneme kohustuse CO₂‑kvooti osta, nendele me ei pane, nendele me anname mingisuguse hulga tasuta kvooti, nendele me ei anna. Ja ühtlasi selle CO₂‑kvoodi, millega siis turul kaubeldakse, kogus on laest võetud. Kui komisjonile tundub, et CO₂‑kvoot või CO₂ hind, ühiku hind on liiga väike, siis lihtsalt nipsust kustutatakse teatud kogus ära ehk tekitatakse defitsiiti ja samal ajal see ajab hinna kõrgemaks. Ja kui ikka veel tundub, et CO₂‑ühiku hind on liiga madal, siis laiendatakse nende ettevõtete ringi, kes peavad seda kvooti ostma. Nii et meil on kahest suunast tekitatud administratiivne pressing CO₂‑kvoodi hinna tõusmisele. Ja loomulikult ta siis tõuseb.

Lisaks sellele ei kauple meil CO₂‑kvoodiga mitte ainult need asutused, kellel seda CO₂‑kvooti vaja on, vaid siia on juurde võetud pangad, investeerimisfondid, kindlustusfondid – kõik, kes vähegi oskavad raha liigutada. See on tohutu suur spekulatiivne äri.

Nii et selle jutuga, et meil on mingisugune CO₂-ga kauplemise süsteem, sisuliselt püütakse lolle. Ja neid lolle paistab olevat päris palju. Nii et selles mõttes: eks lollidelt võetaksegi raha ära. Meie arvates me ei peaks olema lollid ja meie arvates me ei peaks seda raha ära andma.

Selle tõttu teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon valitsusele ettepaneku viivitamatult peatada Eesti osalemine CO₂-ga kauplemise süsteemis ehk ETS‑süsteemis – see on siis emissions trading system, nagu teda inglise keeles nimetatakse. Nimetatud süsteem, nagu ma just seletasin, ei kujuta endast mingilgi määral turupõhist mehhanismi CO₂‑koguste vähendamiseks, tal puudub see efekt, et ta vähendaks tegelikult CO₂‑koguste väljapaiskamist atmosfääri. See on lihtsalt üks suvaliselt kokkupandud arbitraarne ja administratiivne skeem, millega teeseldakse, et poliitikute poolt väljamõeldud kogus turule pakutud kaupa, mille puhul pannakse üha laienevale ringile ettevõtetele riikliku sunniga kohustus seda osta, et sellel on mingi mõju kliimale. Ei ole mingit mõju kliimale, null mõju kliimale, sellel on ainult mõju meie rahakotile. Ja selle tõttu meie arvates tuleks sellest süsteemist lahkuda.

Me oleme kuulnud, tänane valitsus on moka otsast möönnud, et see süsteem ei toimi hästi ja et seda süsteemi on vaja reformida ja kuidagi tuleb saavutada ennustatavus ja kuidagi tuleb saavutada see, et ta aitaks tegelikult kaasa ka kliimaeesmärkidele. Kõik on väga ilus jutt, lihtsalt senikaua, kuni seda süsteemi ei ole reformitud, ärme osaleme selles süsteemis. Siis, kui ta on reformitud, siis vaatame üle, kas ta on mõistlik või ei ole mõistlik, ja siis otsustame, mis me teeme. Nii et CO₂-süsteem on tegelikult äärmiselt oluline faktor kogu selle energiakriisi tekitamisel ja sellest tuleks lahkuda. 

Nüüd, väited selle kohta, et kõik see on kuidagi vastuolus Euroopa Liidu regulatsioonidega. No ma siin ei taha liiga pikalt süveneda sellesse, kui põhjalikult rikub Euroopa Komisjon ise aluslepinguid iga kord, kui neil seda vaja on. Täiesti rahulikult! Näiteks võtame selle, üks viimaseid markantsemaid näiteid, kuidas lõpetati Poolale ja Ungarile Euroopa raha maksmine mingite väljamõeldud või väidetavate õigusriigi põhimõtete rikkumiste eest. No vabandage väga! Õigusriigi põhimõtteid on koroonaajal rikutud igas Euroopa riigis rohkem, kui keegi jõuab kokku lugeda, alates sundvaktsineerimisest, lõpetades komandanditunni kehtestamisega valitsuse otsusega ilma igasuguste seaduslike alusteta, liikumispiirangud riikide vahel – noh, mida kõike. Neid õigusriigi põhimõtteid ja aluslepinguid on siin rikutud – alati, kui vaja on, leitakse paragrahv küll aluslepingutest või kuskilt mingisugusest direktiivist.

Meie ametnikud, ma olen ise kogenud, on suhteliselt nutikad ja andekad euroregulatsiooni tõlgendamisel. Kahjuks nad tavaliselt tõlgendavad seda Eesti majandusvabaduse ja konkurentsivõime kahjuks või vastu. Aga kui neile vastav ülesanne anda, küll nad leiavad üles ka paragrahvid, mis võimaldavad vähemalt ajutiselt nendes süsteemides osalemist peatada. Ja isegi kui selle üle tekib meil vaidlus komisjoniga, siis see vaidlus võtab aega aastaid. Noh, ütleme, keskmine vaidlus Euroopa Komisjoniga kestab kolm kuni viis aastat. Kui veel pärast seda minna kohtusse, siis see võib veel teist sama palju aega võtta. Mis meil on viie, seitsme või kümne aasta pärast selle energiaturuga või CO₂-ga kauplemise süsteemiga, kes seda teab täna ennustada. Aga selle aja jooksul jõuame meie kõik vaeseks jääda. Nii et hoiame selle raha parem kokku juristide jaoks, kes vaidlevad komisjoniga.

Lõppkokkuvõttes – ja see on kõige olulisem –, siin lihtsalt tuleb öelda, et vabandage väga, kallid sõbrad siin saalis, meie vastutame Eesti inimeste ees, meie ei vastuta komisjoni ees. Meie ei saa oma mandaati Euroopa Komisjonilt, üheltki ametnikult. Meie saame oma mandaadi Eesti rahvalt. Meie ülesanne on seista selle eest, et Eesti rahval on hea käekäik ja nad ei jää vaeseks. Ja kui on vaja valida selle vahel, kas me ajame näpuga järge, mida direktiiv ütleb, või me järgime seda, mida meie valijad meile ütlevad, siis minu meelest ei ole siin üldse küsimust ka, mis teed pidi minna.

Üks aspekt võib-olla veel. Me selgelt teeme valitsusele ettepaneku töötada välja vajalikud mehhanismid. Kui on vaja muuta seadust, siis tuleb muuta seadust. Kui leitakse, et on võimalik edasi minna ilma seadust muutmata – ma juhin siin tähelepanu, kui leidlik, andekas ja administratiivselt parlamendist möödaminev on tänane valitsus olnud igasuguste koroonapiirangute puhul ja inimeste põhivabaduste piiramiste puhul –, siis nii on. Aga võimekus see plaan välja töötada ja rakendada on ikkagi täidesaatval võimul, mitte parlamendil. Ja selle tõttu ongi nii, et parlament annab ainult selge suunise valitsusele ja valitsus siis peab selle välja töötama. Nii et selline on meie plaan. Mina arvan, et selle plaaniga ei tohiks valitsus venitada päevagi. Iga päev, mis sellega venitatakse, toob kaasa Eesti inimestele edasist vaesumist ja raskusi. Ja selle tõttu me loodame, et täna parlament toetab seda. Minu poolt kõik. 

Ja nüüd küsimused. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mul on küsimus, mis puudutab meie põlevkivi baasil töötavate elektrijaamade tehnilist seisukorda ja võimsust. Kui me kujutame ette, et mingil põhjusel – olgu see sõjategevus, olgu see diversioon, olgu see tuulepuudus – meie tuulepargid ei anna meile piisavalt energiat, siis kas meie elektrijaamad Narva läheduses on tehniliselt sellises seisukorras, on neil piisavalt reservvõimsust, et nad oleksid võimelised katma püsivalt meie sõltumatut elektrivajadust?

Jaa, no kes see ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise. Ma tahaksin siin tuletada meelde eelmist valitsust. Kui meie erakond läks valitsusse 2019. aasta kevadel, siis pandi kohe lauale – kuna tol ajal oli elektri hind odav ja CO₂ hind järjest kasvas – ettepanek Narvas kaks töötavat energiaplokki sulgeda, koondada suurusjärgus 1000–1500 energeetikut ja kaevurit. Selle tagajärjel oleks Eesti Energia põlevkivielektri tootmise võimsus langenud umbes sellisele tasemele, mis katab ära laias laastus poole Eesti tiputarbimisest. Eesti tiputarbimine on kuskil 1600 megavatti tunnis. Mina andsin üldkoosolekuna ehk omaniku esindajana Eesti Energiale kohustuse hoida reservvõimsust vähemalt Eesti keskmise tarbimise tasemel, 1000 megavatti tunnis. Nii et ei pandud kinni neid plokke ega koondatud ära seda kogust inimesi – jah, mingil määral toimusid koondamised küll, aga ei pandud seda kinni. Ja ma pean teile ütlema, et Narvas seda mäletatakse. Väga hästi mäletatakse.

Nüüd, kui need plokid oleks kinni pandud, siis oleks sel talvel detsembrikuus Eestis olnud pime, sellepärast et meil ei oleks olnud võimekust iseennast elektriga varustada. Meil ei olnud naaberriikidest võimalik seda võimsust juurde osta, sest ka nendel oli tiputarbimine, ja siis oleks Eestis olnud pime.

Praegu on niimoodi, et Eesti on võimeline katma ... Kui me vaatame – need andmed on kõik kättesaadavad –, kui palju Eestis elektrit toodetakse ja kui palju Eestis samal ajal elektrit tarbitakse, siis Eestis toodetakse elektrit kogu aeg samas suurusjärgus, kui meil tarbitakse. Tähelepanuväärne on, et Eesti Energia toodab iga päev tsipakene vähem, kui on tiputarbimine. Me kõik saame aru, miks ta seda teeb: ta tekitab sellega elektridefitsiiti, et hinda üles ajada. Tegelikult peaks siin olema puhas poliitiline järelevalve valitsuse esindaja poolt. [Tuleks] teha nõukogule ja tegevjuhtkonnale ilma igasuguste kuide ja agadeta selgeks, et tuleb [tagada] elektri ülepakkumine, mitte alapakkumine, et hinda alla suruda. Ja lisaks sellele, eks ole, elektrit toodetakse meil umbes samas koguses, kui me ise tarbime. Aga samal ajal me väga suure koguse sellest Eestis toodetud elektrist müüme välja ja samal ajal samas suurusjärgus ostame ise sisse. Siin on erinevad põhjused, miks seda tehakse, aga põhimõtteliselt on ikka raha teenimine selle asja nimi, miks seda tehakse.

Aga lühike vastus on jah, tänaste võimsuste juures on meil nii, et juhitavate võimsuste tootmisvõime katab ära meie oma vajadused, ja seda kindlasti tuleb hoida.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, sellest ajast alates, kui me selle otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu sisse andsime, on aega mööda läinud. Kogu olukord on praegu maailmas muutunud ja juba väga suures muutumises, ka kogu energeetika paradigma. Me peame kiiresti hakkama olukorda ümber mõtestama, see on selge kõigile inimestele, kes vähegi oskavad mõelda. Kas sa näed praeguse valitsuse võimekust, et nad viiksid oma tegevuse energeetika vallas vastavusse karmide realiteetidega, mis on terves maailmas tegelikult kujunemas ja mõnes osas ka juba käes? Kui see CO₂ ideoloogiline agenda sealt maha võtta, siis mis võiks olla meie positiivne perspektiiv selles keerulises olukorras, kuhu maailm on suundumas? 

No meie positiivne perspektiiv on minu meelest üsna ilmne. Eesti on olnud, ütleme, energiasõltumatu või omaenda energiat piisavalt ise tootev ja veel alles paar aastat tagasi olime ka selgelt elektrit eksportiv riik. Eestil on olemas nii oskusteave kui ka nii-öelda raudvara, et olla ise energiaga varustatud, ja mitte ainult elektriga. Põlevkivielekter on meid teeninud põhimõtteliselt sada aastat hästi, sellele on lisandunud põlevkiviõli. Põlevkiviõliga koos on meil tegelikult olemas ka oskus toota selle protsessi käigus ka gaasi. Nii et meil on võimekus.

Ja kui me tahaksime teha järgmise investeeringu selles ahelas ehk luua endale rafineerimistehase, siis oleksime võimelised endale tootma ka bensiini – ise kõike kohapeal, omaenda maavarast, omaenda haritud ja kõrgepalgalise tööjõuga. Suur osa sellest tööstusest on otseselt riigile kuuluv ja selle tõttu on see nii-öelda hinnapoliitika ja kogu muu poliitika seal tegelikult riigi kontrolli all, selgelt otse valitsuse kontrolli all.

Me oleme hoolimata paljudest rumalustest, mida Eestis on tehtud, muu hulgas ka energeetika vallas, kõige halvema suutnud ära hoida ja meil on olemas võimalus seda edasi arendada. No ma ei saa jätta meenutamata seda hirmsat hammaste kiristamist ja ulgumist, mis oli, kui mina eelmise valitsuse rahandusministrina surusin läbi uue põlevkiviõlitehase investeeringu, 125 miljoni eurose kapitalisüsti Eesti Energiasse, et põlevkiviõli toota. Tol ajal tehti mulle selgeks, et see kõik on kahjumlik. No tänaste naftahindade juures on see ikkagi väga suur tuluallikas, kusjuures tuleb rõhutada, et see tulu on praktiliselt kõik eksporditulu.

Siin oleks võinud aastaid varem juba neid investeerimisotsuseid teha ja mahtusid veelgi suurendada. Meil on olemas võimekus ise oma elektrivajadust katta. Me tegelikult oleme võimelised väga suurt osa oma sisuliselt naftapõhist või naftasarnast vedelkütust ise tootma. Kui me arendaksime seda võimekust, siis meil on võimekus toota ise gaasi. Ja kõike seda peaks tegema.

Aga nüüd me tuleme selle küsimuse esimese poole juurde, et kas tänane valitsus tahab, oskab, on võimeline mõtlema üldse nendes kategooriates. No ei näe seda, ei näe! Ja me nägime vastupidiseid, ikkagi väga fanaatilisi vastupidiseid soove. Mida kuulutas tänane valitsus, kui ta võimule tuli? Esimene asi, mida ta tuututas, oli see, et on antud korraldus põlevkivielektri tootmine Eestis lõpetada, ma ei mäleta, kas aastaks 2030 või 2035, mis see tärmin seal oli. Neid inimesi tuleb ikka praegu häbiposti panna, kes seda juttu rääkisid aasta tagasi. See jutt tuleb ära unustada! Aga ära ei tohi unustada seda, kes seda juttu veel aasta tagasi rääkisid. Need olid Reformierakonna ministrid – peaminister, rahandusminister –, kes kriiskasid, kuidas kiiremas korras tuleb välja minna põlevkivielektri tootmisest. No suuremat kahjurlust kui sellise jutu ajamine annab otsida!

Jah, ma arvan, et nii selle energiakriisiga, mis juba enne Ukraina sõda oli, kui ka Ukraina sõja paratamatute tagajärgede valguses toimub kindlasti energiapoliitika ümberhindamine. Ma loodan, et nii Eestis kui ka väljaspool Eestit toimub ümberhindamine, ka Euroopa Komisjonis, mis on selle kurja juur, kogu selle vale ja kahjuliku ja inimvihkajaliku energiapoliitika kurja juur oma rohepöördefanatismis.

Juba räägitakse sellest, et ikkagi tuumaenergia on ka roheline energia – ma olen nõus, tuumaenergia CO₂ ei tooda. Räägitakse sellest, kuidas gaas on siiski selline mõistlik energialiik, toodab kõige vähem CO₂. See reaalsus on hakanud mõjutama ka selliseid ideolooge, kes siiamaani on arvanud, et on võimalik reaalsust eirates poliitikat teha ja majandust edendada. Aga see kõik tuleb hirmus valusasti ja põtkides ja jalgu järele lohistades. Lihtsam on valitsus välja vahetada kui loota, et see valitsus hakkab õiget poliitikat ajama.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mul on selline põhimõtteline küsimus, et riigi edukaks toimimiseks on väga oluline, et strateegilistes küsimustes on riigil monopoolne otsustusõigus, ja ma arvan, et sinna hulka käib ka elekter. Riik peaks seda kontrollima ja hoidma tasakaalus, et tagada ettevõtjatele ja elanikkonnale stabiilsus ja toimetulekuvõimekus. Asjaolu aga, et me ostame praegu börsi vahendusel elektrit, minu meelest seda julgeolekut ja strateegiat kuidagi ei hoia, sellepärast et turumanipulatsioonide ja ka, ütleme, erinevate riikide suurettevõtjate huvide alusel on võimalik meie majandust juhtida ja ka takistada arengut just börsihinna tekkimise kaudu. Kas minu selline käsitlus on õige?

Jaa, ma oma sissejuhatavas kõnes peatusin sellel, et börs ei ole mingi börs meil. See on ikkagi selgelt eksitav termin selle asja kohta, Nord Pool ei ole mingisugune tegelik börs. Seal ei toimu sellist pakkumise ja nõudluse tegeliku vahekorra tõttu mõistliku hinna kujunemist. Põhjused on väga erinevad, ma ütleksin, regulatiivne raamistik on selle peamine põhjus, aga ka ülekandevõimsused ja muidugi ka totaalne manipuleerimine. Kui siin augustikuus oli näha, et ees on ootamas sügisel ja talvel tõsine energiakriis, noh, mina oleksin ette kujutanud, et majandusminister ja rahandusminister võtavad ette nii Eleringi kui ka Eesti Energia juhid, vaatavad neile sügavalt silma ja ütlevad, et nüüd tehke nii, et teil ei oleks ühtegi planeeritud remonti eesootaval külmal perioodil. Aga läks hoopis teistmoodi. Nii Eleringi ülekandevõrgud kui ka Eesti Energia erinevad plokid olid kõige külmemal ajal planeeritud remondis. No see on ju manipulatsioon. Planeeritud remont külmal ajal – see on manipulatsioon. See on turuhinna kõrgeks ajamine selle kaudu, et see tekitab teadlikult defitsiiti. See on ainult üks näide sellest, kuidas manipuleeritakse turuga. Tegelikult oleks pidanud päid veeretama selliste asjade järel. Neid näiteid on küll ja küll. 

Tulles küsimuse esimese poole või selle põhiiva juurde, siis jah, ma olen täiesti kindlalt seda meelt, et energia on strateegiline sektor, energia peab olema riikliku kontrolli all, ja ma olen ka seda meelt, et see energia peab olema riiklikult reguleeritud hinnaga. Ja kõik need jutud, mida meile on räägitud sellest, kuidas elektri börsile mineku järel on tegelikult elekter olnud odavam kui enne, lihtsalt ei vasta tõele. Lihtsalt ei vasta tõele! Reguleeritud elektrihinnaga Eestis oli elekter odavam kui pärast börsile minekut, see on põhimõtteline matemaatiline fakt. Sa võid ju välja valida mingisugused perioodid, kus see oli odavam, aga kui sa võtad kogu kümneaastase perioodi, teed seal kaalutud keskmise, siis on elekter olnud kallim, kui ta oli reguleeritud hinnaga. See on täiesti arusaadav, siin ei ole midagi ebaloogilist.

Tänapäeval mitte midagi ei toimu ilma elektrita. Mitte midagi ei toimu ilma elektrita! Meile räägitakse siin sellest, kuidas on vaja kangesti minna üle elektriautode peale, aga see elektrienergia tarbimise hüppeline kasv, mis meid ees ootab, kui see päriselt ära tehakse – ei võrk ega tootmine ei ole selleks praegu valmis. See nõuab kümneid miljardeid investeeringuteks. Kust see investeeringuraha tuleb? Tarbija taskust. See saab ainult kallimaks ajada nii võrgutasu kui elektri tootmise hinda. Nii et kogu see rohepöörde ideoloogia on hiigelkallis. Ja põhjendatud siis millega? Põhjendatud sellega, et Eesti toodab 0,005% maailma CO₂‑kogusest. Ausalt öeldes, kes seda üldse märkab või mida see muudab? Kui me üldse lepime kokku – ja ma ei ole kindel, et selles on kokku lepitud –, et CO₂ on see põhikurjajuur, millega me võitlema peame, siis meie enda elektritootmine selle pärast kinni panna on kuritegelik.

Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Praeguse valitsuse suur rohepöördehasart, millega on paljud erinevate valdkondade hinnad tõusnud ja millel on väga tõsine mõju iga inimese rahakotile, paneb paratamatult mõtlema selle tegelikule vajadusele. Milline tase Eestil võrreldes teiste riikidega selles keskkonna saastamises on? Kas Eestis tõesti on olukord CO₂-ga nii kriitiline, et on vajadus nii agressiivseks rohepöörde elluviimiseks ja sellega kaasnevaks inimeste vaesumiseks ja võimalik, et ka tulevikus riigi vaeseks tegemiseks, vaesusesse kukutamiseks? Kas see on nii hädavajalik? On Eesti siis sellisel tasemel oma keskkonna ja CO₂-ga?

Ei ole, muidugi ei ole. Siin on vast kaks aspekti. Esimene on see absoluutkogus, millest ma juba rääkisin, et meie absoluutkogus on täiesti mittemärgatav, nii Euroopa mastaabis kui ka maailma mastaabis täiesti ebaoluline. See kogus on selline, et ta ei muuda mitte midagi. Nii et selles mõttes üldse pole vaja muretseda. Teine asi on see, et kui me vaatame neid kokkuleppeid, neid rahvusvahelisi kokkuleppeid, mida on tehtud – Kyoto leping, Pariisi leping ja Euroopa Liidu enda eesmärgid –, siis Eesti on olnud üks eesrindlikumaid riike Euroopas CO₂‑koguste vähendamisel. Kui siin võtta aluseks kas aasta 1990 – mille puhul võib-olla Eesti statistika on, ütleme, moonutatud, nõukogude tööstus oli veel seal sees  – või võtta aluseks aasta 2005, mis on järgmine nii-öelda referentsaasta, siis on seatud eesmärgid, kui palju protsente me peame vastavalt vähendama nende referentsaastatega võrreldes. Eesti on selgelt üks väheseid riike Euroopas – ma ei tea, vist seitse riiki on Euroopas või viis riiki, kes on täitnud need eesmärgid – no Eesti on siin üks eesrindlikumaid. Meil ei ole mingit probleemi. Kui üldse mitte midagi ei tee – üldse mitte midagi ei tee –, siis me täidame ikka veel selle Euroopa Liidu "Fit 55" eesmärgid. Puudub igasugune vajadus.

Aga nüüd küsimus, miks me teeme siis seda. No vastus on jälle kahetahuline. Esiteks, loomulikult on toimunud selline ... Noh, see on ideoloogia. Tegelikult see ei ole isegi mitte ideoloogia, tegelikult on tegemist ususektiga. Siin nagu ratsionaalsed argumendid enam ei loe. Kogu see rohehulluse mõtteviis meenutab pigem ususekti. Ja väga paljud inimesed on selles sektis ennast arvele võtnud.

Teine põhjus on see, et kui me räägime sellest, et inimesed maksavad pööraselt, ettevõtted maksavad pööraselt, siis ega see raha ju kosmosesse ei lähe, keegi teenib seda raha. Kogu rohepööre on massiivne rikkuse ümberjagamise protsess ühiskonnas. Massiivne rikkuse ümberjagamine väga mitmes plaanis. Esiteks, loomulikult vaesematelt inimestelt väga väikesele, väga äravalitud, seda pikalt välja nuputanud ja planeerinud seltskonnale, kes on juba täna väga rikkad ja plaanivad saada veel palju rikkamaks. Teiseks, erasektorist riigisektorisse raha tõstmine, massiline raha tõstmine, rikkuse tõstmine erasektorist riigisektorisse. Kolmandaks, massiline raha tõstmine regioonide vahel. Selgelt on näha, kuidas Euroopa Liidu mõõtmes idapoolsetest liikmesriikidest tõstetakse rikkust läänepoolsetesse liikmesriikidesse kogu selle rohepöördega koos. Siin me räägime sadadest miljarditest, võib-olla triljonitest – oleneb, kui pika ajaperioodi me võtame –, raha, rikkuse ümberjagamisest rohepöörde nime all. Ja meile kõigile seletatakse, et kui te ei ole nõus maksma, sunnikud, siis te olete emakese maa vastu vaenulikud või kahjulikud. Emake maa ei puutu üldse asjasse. Rahakott puutub asjasse. 

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Oli lootus, et kevadel-suvel lähevad elektrihinnad odavamaks. Nüüd on sõja mõju lisandunud ja täna Soome energiaettevõtete juhid hoiatavad uue elektrihinnašoki eest, mis on seotud sellesama Ukrainas toimuvaga. Sõjauudiste varju on jäänud, et eile käis elektri hind taas juba 500 euro juures megavatt-tunni eest.

Arvestades kogu seda hinnatõusu, mis alles hoogu võtab, me ei saa Eestis endale lubada valitsust, kes ei seisa Eesti inimeste ja Eesti ettevõtjate ellujäämise eest. Ja ma küsingi selle ajaakna kohta. Eeldusel, et meil oleks toimiv ja otsustusjulge valitsus, kui kiiresti oleks võimalik kõiki neid ettepanekuid ellu viima asuda, mis siin meie otsuse eelnõus välja on toodud? Mis see ajaaken võiks olla? Kui meil oleks päriselt valitsus, kes julgeb otsustada ja seisab Eesti inimeste ja ettevõtjate eest, mis aja jooksul võiksime juba neid muudatusi näha?

Põhimõtteliselt, ma pakun, et me räägime nädalatest. Loomulikult on vaja teha ära eeltöö. On vaja endale selgeks teha mingi juriidiline raamistik, on vaja ette valmistada mingid otsused, on vaja võib-olla asju ümber korraldada. Me nägime, missugune pundar võib välja tulla, kui ülejala tehakse. Me nägime seda elektri hinna kompensatsiooni meetmete puhul. Siin tuleb võtta need vajalikud päevad või nädalad, et asi korralikult ette valmistada, aga põhimõtteliselt on tegemist poliitilise otsusega ja selle poliitilise otsuse elluviimise järel ei ole mingisugust pikka üleminekuperioodi vaja.

Ma vaatan suure murega täpselt samamoodi, kuidas see sõda muudab asja oluliselt halvemaks. Ja nüüd on väga oluline, miks meie ettepanek on selline, nagu ta on. Loomulikult see, et täna kompenseeritakse ja tänane valitsus pikendas seda kompensatsiooniskeemi kuu aja võrra – noh, see on plaastri panemine haava peale. Aga esiteks on see riigieelarve vaatest väga kallis lahendus ja teiseks on ta ajutine lahendus. Parim lahendus on ikkagi see, kui me selle hinna alla surume. Me ei pea siis kedagi sotsiaalabi või kompensatsioonimehhanismiga toetama, me ei pea ettevõtetele raha andma, me ei pea inimestele raha andma omavalitsuste kaudu, vaid see hind ongi madal, see hind on taskukohane. Võib-olla, kui me elektri hinna suudame piisavalt alla viia, siis see aitab selle võrra. Me nafta ja gaasi hinda ei saa kontrollida, seal tuleb ikkagi kompenseerida. Lahendus ei ole mitte see, et me lõputult tegeleme mingi pealemaksmisega. Lahendus on see, et me selle hinna algpõhjuse võtame ära ja ajame hinna alla. See minu meelest ei kõla praegu absoluutselt. Seda ei ole näha, et meil tänane valitsus kuidagi sinna kanti isegi mõtlema oleks hakanud. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me menetleme siin Riigikogus pidevalt erinevaid Euroopa Liidu, Euroopa Komisjoni ja Eesti seisukohti Euroopa Liidu [dokumentide] kohta, kus üks läbiv joon on see, et tuleb hakata kõiki ja kõike maksustama ja tõstma laenuintresse, et ainult mingi grupi poolt soositud grupp ettevõtjaid või ettevõtlust saaks soodsa hinnaga tulevikus laenu, üldse laenu. Olukorras, kus Saksamaa, kes on olnud üks rohepöörde eestvedaja, ütleb täna, et tuleb jätkata oma söetööstusega mingi aeg, kus ollakse pikendamas tuumaenergia kasutust, kas see ei tundu kuidagi väga-väga silmakirjaliku olukorrana, et me täna ikka veel tambime oma Eesti seisukohtades kogu aeg seda, et intress peab olema soodne ja laen kättesaadav ainult nendele, kes teevad mingisuguseid rohestamise eesmärke? Kas see ei tundu väga silmakirjaliku käitumisena?

Esiteks on see silmakirjalik, teiseks on see äärmiselt rumal ja kahjulik. Ma vaatan täieliku ahastusega seda, kuidas surutakse rohepööret läbi tõesti ka panganduses. On jälle laest võetud ideoloogiliselt või, no ütleme siis, dogmaatiliselt pandud finantsasutustele kohustus jälgida seda, et laenusaajad täidavad ka sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid poliitilisi ülesandeid või eesmärke. Kui sa muudad raha laenamise selliseks, et seal ei arvestata enam mitte seda, kas see raha hakkab tagasi ka teenima, vaid arvestatakse seda, et viiakse ellu ideoloogilisi eesmärke, siis need finantsasutused ei saa pikas jooksus või isegi keskmises jooksus kasumisse jääda. Eks neid finantsasutusi on hoitud siin üleval rahatrükiga ja miinusintresside ja muude asjadega, aga see ei saa pikas jooksus püsima jääda. Ja ma tegelikult ka ei saa aru, kas inimesed ei saa aru sellest või inimesed ei hooli sellest või inimesed on välja mõelnud skeemi, mille kohaselt nemad enne seda, kui kõik vastu taevast lendab, teenivad sealt korraliku kasumi.

Aga see ei saa hästi lõppeda. See, et sa paned pankadele kohustuse anda laenu mitte selle järgi, kas ettevõte, kes seda laenu küsib, on majanduslikult võimekas ja tulus, vaid selle järgi, kas ta teeb transsoolisuse teadvustuspäevi ja toetab mingisuguseid erinevaid MTÜ‑sid, see ei saa püsima jääda. See majandussüsteem ei saa püsima jääda. Me tunneme seda omal nahal ju praegu juba. Kõrged elektrihinnad, kõrged kütusehinnad, kõrged gaasihinnad juba on märk sellest, et see majandussüsteem, mida meile on püstitatud laias laastus juba üle kümne aasta, kisub kiiva. Me juba maksame nende valeotsuste eest. Ja kui sellega jätkatakse, siis need valeotsused lähevad järjest kallimaks. Toimub massiline rikkuse hävitamine, toimub massiline kapitali hävitamine või hävinemine. Ja muidugi seda me näeme Euroopa Liidus kogu aeg, kuidas idapoolsetel pärismaalastel on kohustus täita ära kõik nõudmised laitmatult, aga nutikamad inimesed, kes need reeglid välja mõtlesid seal lääne pool, nemad leidsid endale selle augu või erandi või mingisuguses skeemis soodustusskeemi, kuidas tegelikult mitte täita neid nõudmisi, millega meid siin koormatakse. See on üldiselt üsna julm ja jultunud.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Nagu me nägime, televisioonis esines "Esimeses stuudios" meie enda hulgast läinud energiavolinik, [kes ütles, et] lõpetatakse ära see diskrimineerimine, et põlevkivi ja kivisüsi tuleb uuesti kasutusele ja kõik. Ühesõnaga, tema jutt. See on ju tore. Aga mind on selle foonil häirinud väga kõvasti üks asi. Nimelt, EKRE‑t on süüdistatud venemeelsuses ja Vene ökonoomikale ja üldse kogu selle venestamise poolele kaasaaitamises. Aga tegelikult täna signaalid näitavad hoopis seda, et kogu see rohemajanduse kinnimaksmine on toimunud sealtpoolt. Just venelaste poolt. Kas sa seda oskad kuidagi kommenteerida? Nii et tegelikult ma ei tea, kes siin on agendid.

No kui teaks, siis paljastaks need agendid. Aga eks nad paljastavad mõnes mõttes ennast ise ka. See, et Vene sõjamasinat hoiavad püsti Saksa tarbijad, ostes iga päev Saksamaal Vene gaasi, täna ka veel ostes Vene gaasi, on ju fakt. Kui Trump lahkus ametist, oli Ameerika energia eksportija, tootis kildagaasi, tootis kildanaftat ning varustas iseennast ära ja oli võimeline väikese koguse isegi eksportima. Ja tänasel päeval rohepoliitika egiidi all, ütleme, aastaga Bideni juhtimisel on Ameerika muutunud jälle nafta importijaks ja suure osa sellest naftast impordib Venemaalt. Ameeriklased maksavad praegu bensiinijaamas kinni selle sõja Ukrainas. Nii et kui nüüd küsida, miks elektri hind on kallis, miks gaasi hind on kallis, miks nafta hind on kallis, siis vastus on selles, et viimased kümme-viisteist aastat, no vähemalt alates 2009. aasta majanduskriisist koostoimes majanduskriisi, panganduskriisi ja rohelise regulatsiooni massiivse pealetulemisega, ei ole investeeritud tootmisvõimsustesse, fossiilkütuste tootmisvõimsustesse. Kümme aastat ei ole investeeritud.

Suurbritannia tootis Margaret Thatcheri ajal gaasi oma vajaduste rahuldamiseks ise – nüüd on jälle gaasi importija, juba pikka aega, sellepärast et võeti vastu põhimõtteline roheline otsus: Põhjamere gaasimaardlaid ei arendata. Saksamaa oli aastaid võimeline oma energiavajadusi suures osas ise katma oma tuumajaamadega. Ja tuumajaamad ei tekita CO₂. Ometi otsustati Saksamaal, et tuleb tuumajaamad kinni panna. Ja kust sa siis oma elektri võtad? Vene gaasist toodetakse gaasiturbiinidega elektrit. Kes kasu saab? Kasu saab Venemaa. Rohepöördest saab kasu Venemaa. Ja täpselt nii ongi.

Kes siin siis Vene agent on? Need, kes tahavad, et Eesti oleks energiasõltumatu, toodaks oma energiat ise, oleks võimeline omaenda toorainega, omaenda töötajatega, omaenda tehastega, riigile kuuluvate tehastega olema energiasõltumatu? Või need, kes ütlevad, et paneme kõik kohe kinni, ärme investeerime sinna enam sentigi, suretame välja selle tööstuse ja küll kuskilt midagi tuleb? No tuleb, tuleb! Nord Stream 1‑st, Nord Stream 2‑st, täpselt sealt tuleb.

No seda, et Nõukogude Liit põhimõtteliselt infiltreeris totaalselt Greenpeace'i ja teised radikaalsed vasakpoolsed rohelised aktivistide organisatsioonid läänes, see on selge juba 1980‑ndatest ja 1990‑ndatest. Aga ega need inimesed, kes 1980-ndatel loopisid telliskividega politseinikke ja naftafirmade kontorite aknaid sisse, ei kadunud poliitikast ära. Need inimesed tänapäeval istuvad volinikuna Euroopa Komisjonis.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetav juhataja! Hea ettekandja! Mul on nagu pisut eelmise küsimuse jätk, aga konkreetsem. Teatavasti on energiasõltumatus julgeolekuküsimus ja praeguses olukorras on julgeolek ju muidugi eriti oluline, võib öelda isegi põhieesmärk. Ma küsin niimoodi, et kui unustame selle imeliku rohepöörde ära ja tegutseme tõesti ratsionaalselt, keskendudes energiasõltumatuse saavutamisele, ja samal ajal hoides ka energia hinda odavana, nagu selles eelnõus pakutud, ja peatame ka CO₂-ga kauplemise süsteemi, kui kaua võiks aega võtta meil energiasõltumatuse saavutamine.

Aitäh! No põhimõtteliselt tuleb vahet teha elektril, gaasil ja naftal, eks ole. Elektrit me toodame põhimõtteliselt oma vajadusteks vastavat kogust küll. Kui on tuuline ilm, siis toodame nii, et jääb ülegi. Ja tegelikult siin on probleem. Kui meile räägitakse, et meie kõrge elektrihinna lahendus on tuuleenergia, siis see on tegelikult risti vastupidi. Mis põhjustas sellesama 2019. aastal tehtud ettepaneku panna Narva kaks plokki kinni, oli see, et meil oli tekkinud piisavalt palju tuulevõimsust. Siis kui tuul puhub, tekib tohutu kogus väga odavat elektrit, mis turule tuleb, ja ta surub siis turult välja selle elektri, mis on nii-öelda baasvõimsusega, millel on kogu aeg üks ja sama hind. Ja kui sa kuude kaupa oled turult väljas või ka päevade kaupa oled turult väljas, siis sinu kalkulatsioon muutub. Mõnes mõttes, kui me mõtleme niipidi, et sel ajal, kui meil tuul puhub ja Narva jaamad seisavad – kusjuures me seda tuult ju doteerime oma elektri hinna kaudu, päris krõbeda hinnaga doteerime taastuvtasuna –, et mitte panna kinni neid Narva jaamasid, sest meil on neid talvel vaja, siis me peamegi ju tegelikult talvel maksma kahekordset hinna, muidu ei tule majanduslikult välja see põlevkivielektri tootmine. Ja selles mõttes ajab veel rohkem tuule [kasutamine] veel rohkem tasakaalust välja meie elektribilansi, tootmisbilansi. Ta tekitab veel rohkem järske kõikumisi ja turumullistusi ja majandusliku ebaefektiivsuse perioode juhitavate võimsuste puhul, mis tegelikult surub kogu aeg seda juhitavat võimsust turult välja.

Nüüd, eraldi teema on loomulikult nafta ja bensiin. Me kõik teame seda vana laulu, et ei hõbedat, kulda ei leidu me maal. Tegelikult leidub nii hõbedat kui ka kulda – need ei ole väga suures kontsentratsioonis –, aga eriti hästi leidub meie maal naftat. Eesti on naftariik. Tegelikult on Eesti naftariik! Põlevkivist toodetud kütteõli on sisuliselt sama mis nafta. Siin nüüd sõltub sellest, kuidas teda töödelda, millise puhtusetasemeni teda töödelda. Aga põhimõtteliselt me oleme võimelised tootma naftat ise ja me oleme võimelised tootma päris suures koguses. Kui me tahame seda mahtu suurendada, siis see on mõne aasta küsimus, et neid mahtusid oluliselt suurendada. Ja kui me teeksime ka rafineerimistehase, siis me oleksime võimelised ka bensiini tootma. Tõsi küll, sellel bensiinil on teatud keemiliste omaduste tõttu omad probleemid, ta on ebastabiilne ja tema kvaliteet kõigub. Aga põhimõtteliselt oleksime võimelised ise ka bensiini tootma. See küll eeldab järjekordselt sihukest 100–150 miljoni euro suurust investeerimisotsust rafineerimistehase puhul. Ja see võtab kindlasti mõned aastad ka aega, aga me oleme võimelised seda tegema.

Täpselt sama tuleb öelda [gaasi kohta]. Me toodame praegu väga väikeses koguses gaasi ise. Sisuliselt on ta nii-öelda põlevkiviõli tootmise jääk, mille kütavad Narva jaamad või ka VKG ise ära ja segavad seda siis põlevkiviga, et vähendada CO₂‑kogust. Kui me teeksime seal ümberseadistamised või seaksime eraldi eesmärgiks gaasi kohe arvestatavas koguses toota, siis me oleksime võimelised tootma arvestatava koguse omaenda gaasivajadusest ka ise. See nõuab väga selget tööstuspoliitilist otsust, arvestatavaid investeeringuid, me räägime sadadest miljonitest. Aga meil on olemas see oskusteave, meil on olemas see toormaterjal ja meil on olemas need inimesed, meil on olemas tegelikult ka töötavad ettevõtted, millest osa on riigi omad ja osa ei ole riigi omad, mis kõik sellega hakkama saaksid. Nii et eriti arvestades seda, mis praegu toimub maailmas julgeoleku valdkonnas, oleks minu meelest täiesti ilmne, et me selle suuna võtame.

Peeter Ernits, palun!  

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Esitasime selle ettepaneku jaanuaris ja täna on hoopis teine reaalsus, sõjaolukord. Ja minu küsimus laiemalt on see: kas sellises olukorras täna see rohepööre ja kvoodikaubandus ja kõik need konstruktsioonid Euroopa Liidus on üldse arutamist väärt? Kas sul on andmeid, et see on juba lõppenud tegelikult, kuigi ametlikult pole välja öeldud? Ja milline on selle ettepaneku tähendus just nimelt praeguses sõjaolukorras, kui gaas, mis peaks olema selline rohepöördele ülemineku vaheetapp, tuleb agressori poolt? Sama on ka naftaga, kui need hinnad võivad kergesti 200–300 euro peale minna. Ma räägin naftast.

Rooma senat käis koos ikka veel pärast seda, kui Rooma impeerium oli langenud. Ära alahinda Euroopa Komisjoni võimet elada oma elevandiluutornis ka sõja ajal ja pärast sõda, kui järele on jäänud ainult prussakad. Nad on ennast isoleerinud. Kogu Euroopa Liidu projekti DNA‑s on läbivalt sees põhimõte: poliitilised otsused tuleb isoleerida rahva arvamusest. Tänu sellele kogu see õudne rohepööre on üldse võimalikuks osutunud ja see pidevalt föderaliseeruv poliitiline mehhanism.

John Kerry, kunagine Ameerika välisminister ja kunagine presidendikandidaat ja pikaaegne senaator, teatas hiljuti, vist eelmisel nädalal: see Ukraina sõda on üks paha asi, igavene paha asi, see võtab ära tähelepanu sellelt, et rohepöördega on vaja tegeleda. Inimesel on prioriteedid paigas ikkagi. See, et lapsed ja naised surma saavad, see kõik on üks halb asi, aga mitte sellepärast, et lapsed ja naised surma saavad, vaid sellepärast, et siis ei räägita enam rohepöördest.

Ma ei ole sugugi kindel, et mõistuse hääl kohale jõuab ja kõlama jääb. Just selle tõttu on vaja tegutseda siin kohapeal ja de facto muuta rohepööre tühiseks. De facto! Me ei hakka üldse arutama, komisjon tehku seal oma direktiive ja määruseid ja asju ja arutagu, mis tahab. Pärismaailmas liikmesriigid, valitsused, kes vastutavad oma valijate ees, teevad ära vajalikud otsused. Kui nad tulevad sealt Brüsselist sellele pärismaailmale järgi, siis tulevad. Kui ei tule, siis ega meil neist kahju ei ole.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eesti Energia aastaaruandest võib lugeda, et 2021. aastal võrreldes 2020. aastaga on Eesti Energia kasum kasvanud 57,5%. See on absurdne kasumi kasv igas äris. See on täielik kosmos, see on hullumeelsus! Kas sellel on mingisugune loogiline, mõistuspärane, ratsionaalne selgitus?

Loogiline ja ratsionaalne on, mõistuspärane – ma ei tea. Kui võrrelda elektri hinda, mida me maksime kõik kas eraisikute või ettevõtjatena 2020. aastal, kui elektri hind oli kusagil 20–25 eurot, 2021. aasta teise poolega, kui hind oli kordades tõusnud, siis on kõik arusaadav. Eesti Energia kasum on kasvanud selle võrra, et elektri hind on kallim, oluliselt kallim. Ma pakun, et ka 2022. aasta tulunumbrid teevad veel eraldi rekordeid. Tegelikult on küsimus meile kõigile, küsimus valitsusele: miks me peame? [See on] riigile kuuluv monopoolne ettevõte. Miks me peame seda raha maksma neile? See ei ole lohutus, et see raha jõuab riigieelarvesse. Me võime ju siis lihtsalt mingit suvalist maksu tõsta, käibemaksu või, ma ei tea, tulumaksu, sotsmaksu, ja öelda, et näe, riigieelarvesse jõudis jälle järgmine 100 miljonit või 50 miljonit. Juhhuu! Aga miks? Kas me oleme nõus? Mina ei ole nõus. Kusjuures piisaks sellest, kui omanik ütleb, et teistmoodi on vaja oma äriplaani teha. Ei pane talvel Auveret remonti ja juba on odavam, juba on inimestel kergem. Muidugi tuleb ka vähem dividendi riigieelarvesse, mis kahtlemata on mõnede inimeste arvates väga kahjulik, sellepärast et eelarve tasakaalu poole liikumise püha üritus saab siis väikese tagasilöögi.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mul oli kunagi võimalus tutvuda eri riikide strateegiliste dokumentidega energiamajanduse vallas. Ja silma torkas see, et Venemaa Föderatsiooni alusdokumendid, mis puudutasid energiamajandust, kõik erinesid Euroopa sarnastest dokumentidest. Energiamajandus Venemaal on otseselt seotud julgeolekuga – nii varud, kauplemine, infrastruktuur, kõik. See seletab ka nende mõtteviisi, aga see näitab ka energiamajanduse tähtsust. Minu küsimus on natuke tulevikku suunatud. Kas Eesti on teinud vea ja peaks selle vea korrigeerima, et energiamajandus oleks meie julgeolekupoliitika alustes ja ka riigi kaitsepoliitikat kirjeldatavates dokumentides?

Jah. Kui teda seal praegu ei ole, siis on see juba suur viga. Kui me mõtleme korraks, mis pärismaailmas toimub, mis toimub päriselus, mis toimub nendes linnades, mis on praegu Ukrainas Venemaa poolt ümber piiratud – ei ole elektrit, ei ole vett, ei ole kütet. Ja sealt kohe edasi – ei ole ravimisvõimalusi, ei ole toitu. Kõik saab alguse elektrivarustusest ja see on elanikkonna toimetulekuks absoluutselt hädavajalik asi. Ja kui selle hädavajaliku, majanduse toimimiseks, elanike toimetulekuks, elanike turvalisuseks vajaliku asja pealt riik lihtsalt küüniliselt lüpsab raha riigieelarvesse, siis meil on riigis midagi jõle viltu läinud. Tegelikult peab eriti elekter, aga ka loomulikult muud energiakandjad peavad olema strateegiliselt riigi kontrolli all. Riik peab tagama nendega varustatuse ja peab tagama selle varustatuse mõistliku hinna eest.

Me ei räägi pealemaksmisest. Me ei räägi sellest, et Eesti Energia peaks müüma elektrit alla omahinna, nagu tänapäeval seamüüjad müüvad oma sealiha kilo. Me räägime sellest, et selle 20 euro sees on nii investeeringud kui ka materjalid, palgad ja veel ka väike dividend. Ja ikka jätkub sellest. Aga müüakse 10–20 korda kallima raha eest. Riigile kuuluv ettevõte, monopolina turgu valitsev ettevõte. See on tegelikult lubamatu.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud koosoleku juhataja! Hea esineja! Energiajulgeolek ja toidujulgeolek – üks on teisega väga seotud. Juttu on olnud rohepöördest. Mulle tundub, et hetkel on olukord, kus rohepöörde sildi all jäetakse looduskeskkonnas inimene ainsana kaitse alt välja. Hääbub ettevõtlus, eriti väikeettevõtlus. Kui nii edasi läheb, kui me ei suuda energiahindu alla tuua, mis saab toidujulgeolekust? Lüpsmine vajab energiat, teravilja kuivatamine vajab energiat, kõik sisendite hinnad on energiaga seotud. Meie põllumehed saavad peaaegu kõige vähem toetusi Euroopas. Isegi seal, kus oma tootjate toetamine on rahvusriigi pädevus, meie põllumehele raha tavaliselt ei jätku, see on ajalooline tõde. Eriti on see kriis praegu seakasvatuses. Loodan väga, et meil ei teki mingit sellist kriisi. Aga kui tuleb kriis meie enda kodus, mis saab toidujulgeolekust energiajulgeoleku kontekstis?

Jah, see on täiesti tõsi. Kui mõelda selle peale, mis aitas Eesti inimestel elada üle sõja, [päästis] teises maailmasõjas näljast, siis see oli see, et meil oli ikkagi väga suur talutootmine. Ja noh, ega nendes taludes mingit elektrit ei olnud kolmekümnendatel, neljakümnendatel. Nii et saadi selle kõigega ise hakkama. Tänasel päeval, kui me mõtleme toidutootmise peale, eriti Eestis – no Euroopas on riike, kus see pilt on erinev, Poolas, Austrias on väiketootmist palju rohkem kui meil –, meil on suurtootmine, peamiselt suurtootmine. On suurfarmid, 600–800 lehma farmis, eks ju, suured sigalad, ja ka viljatootjad on üldiselt reeglina suurtootjad. Põhiline osa Eesti toidutootmisest tuleb ikkagi suurtest firmadest, suurettevõtetest, need on kõik kõrgelt mehhaniseeritud – kõrgelt mehhaniseeritud ja loomulikult elektri pinnal. Nii lüpsmine kui ka [vilja]kuivatamine on ühed näited, aga siin me võime edasi minna.

Sina oled käinud ja mina olen käinud farmides, kus sisuliselt farmi juhtimine käib arvuti tagant. Kontrollitakse seal söödakoosluseid ja vee etteandmist ja toitmist ja mida kõike veel. Kui meil kaob ära elekter või kui see elekter ei ole usaldusväärne, vilgub, kõigub, vahepeal on, vahepeal ei ole, päevade kaupa ei ole, siis järgmine etapp on see, et me jääme nälga. Peamistes valdkondades – viljatootmine, lihatootmine – saab Eesti enesevarustamisega hakkama, toodab piisavalt, et enesevarustamisega hakkama saada. Sigadega enam mitte. Aga kui peaks elekter ära minema või muutuma nii kalliks, et sa ei saa enam toota, või muutuma nii kalliks, et see toode muutub nii kalliks, et sa ei saa enam müüa, siis järgmine etapp on nälg sõna otseses mõttes. See on midagi, mida meie tänapäeva heaoluühiskonnas inimesed isegi ei kujuta ette. Ja see ei ole midagi sellist, et meil on paanika, ütleme, et paanikaostudega ostetakse riiul tühjaks, aga tuled nädala pärast tagasi ja riiul on jälle täis. Me peame aru saama, kui keskse tähendusega on elekter, mõistliku hinnaga elekter kogu elule Eestis, ja ka põllumajandusele siinhulgas – noh, sellest algab kõik. 

Leo Kunnas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea Martin! Nüüd on käimas 13. päev kaheksa aastat kestnud Vene-Ukraina sõja [uues,] laiaulatusliku kallaletungi faasis. Juba on näha, et see avaldab drastilist mõju kogu Euroopa energiamajandusele. Siin toimuvad kahepoolsed protsessid. Ühest küljest keerab Venemaa ise gaasi‑ ja naftakraane kinni ja teisest küljest hakkab tulema ka Euroopast embargosid Vene naftale ja gaasile. Mis on sinu hinnang, millega see lõpeb? Kas Lääne-Euroopa või Euroopa üldse vabaneb energiasõltuvusest Venemaast ja mis võiksid olla nafta ja gaasi hinnad, kui see sõda nüüd jätkub samasuguse intensiivsusega järgnevatel kuudel? Mis on see prognoos? 

Aitäh! Ma ütleksin, et mul on väga pessimistlik prognoos. Ma ei hakka siin mingit musta stsenaariumi joonistama, aga prognoos on pessimistlik. Loomulikult, majandused kohanevad, riigid pingutavad selle nimel, et kohaneda, aga näiteks Eestis ... Ei saa jätta mainimata, see oli Taavi Rõivase aegne Reformierakonna valitsus, mis keeras tuksi veeldatud gaasi terminali loomise Eestisse. Ja selle tõttu me oleme Euroopas üks neid riike, kes üle 90% sõltub Vene gaasist. Ma ei tea, kas 97% või midagi taolist.

Oleks meil ka LNG‑terminal, siis me saaksime osta gaasi Põhja-Ameerikast, Põhja-Aafrikast. Kuigi ta on kallis praegu ja teda ei ole saadagi, tarneajad on kuudepikkused, aga vähemalt on midagi võimalik saada. Kui hommepäev keeratakse kraan kinni Vene poolel, siis ongi kõik. Ja see ongi see reaalsus. Siis ei ole enam vahet, mis see hind on, ühegi raha eest ei saa enam gaasi.

Nafta hind teeb kindlasti läbi väga-väga arvestatava tõusu. 120 dollarit ei ole veel mingi lagi. Ma arvan, me läheme 200 dollari peale ära. Ja nagu ütlevad lõuapoolikud: mitte miski ei ravi kõrget hinda nii hästi nagu kõrge hind. Kõrge hind hävitab nõudlust.

Vestlesin eile ühe inimesega bensiini hinnaga seoses. Ta ütles, et no täitsa lõpp, ma ei saa enam autoga tööle sõita. Palk ei vea välja. Kui ma tulen autoga tööle, siis palk ei vea enam välja. Ja me ei ole ju veel näinud neid hinnatippusid. Prognoos on väga must, ma ütleksin, selles mõttes, et need hinnad teevad hullumeelseid hüppeid.

Ja just selles võtmes on ülitähtis, et iga riik saab ise mingil moel endaga hakkama. Loomulikult, niipea kui see hind tõuseb sellistesse pöörastesse [kõrgustesse], üritavad naftat tootvad riigid suurendada tootmist. Esiteks on see neile kasulik, nad teenivad selle pealt metsikult. Ja selle kasumiga on võimalik teha järgmisi investeeringuid, avada uusi maardlaid või suurendada tootmist. Aga see kõik võtab aega. Noh, me räägime mingisugusest paariaastasest perioodist.

Mida ta teeb maailmamajandusega? Eks siin ole võimalik erinevaid prognoose või stsenaariumeid joonistada, aga eriti arvestades seda keerulist majandusseisu, kus ollakse pärast koroonat, arvestades seda võlakoormat, kus ollakse pärast koroonat ja pärast majanduskriisi, ma arvan, et maailmamajandusel seisavad ees ülimalt keerulised ajad. Ja eriti Euroopal, sest Euroopa on üks kõige suuremas või kõige sügavamas võlas majandusalasid üldse maailmas. Ja selle võla teenindamist, selle võlaga hakkamasaamist peaks olema aidanud majanduskasv, aga niisuguste energiahindade juures on majanduskasv unistus.

Me hakkame nägema järgnevatel aastatel klassikalist 1970. aastate stagflatsiooni ehk üheaegselt inflatsiooni ja stagnatsiooni. Kõrged hinnad söövad ära igasuguse ostujõu, ostujõu kokkuvarisemise tõttu kaob ära igasugune muu normaalne majanduse laienemine või kasvamine ja tarbimine. Inimeste tegelik elatustase lähiaastatel järsult langeb, mitte ainult Eestis, vaid me räägime ka Euroopast laiemalt.

Sellel on kindlasti äärmiselt tõsised poliitilised tagajärjed. Riikides, kus vähekenegi mingisugune demokraatlik tagasisidestamise mehhanism toimib ja valimistel on päriselt tagajärjed, ma arvan, me hakkame nägema väga järske jõnkse nii sisepoliitikas, välispoliitikas kui ka majanduspoliitikas Euroopas. Aga mitte ainult Euroopas, mujal ka. Ja see kahtlemata destabiliseerib julgeolekuolukorda veelgi rohkem. Nii et jah, ma vaatan väga suure murega tulevikku.

Hea ettekandja, rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd läheme juhtivkomisjoni ettekande juurde ja selle teeb Mihhail Korb. Palun! Härra Korb, tegelikult ma vaatan praegu kella. Meil on selline lugu, et kell on 12.38 ja ei saa välistada, et teile on küsimusi. Meile on tulnud Keskerakonna fraktsioonilt ka ettepanek istungit pikendada ja ma arvan, et selle me peaksime läbi hääletama enne, kui me teid pulti laseme. Nii et hääletame selle pikendamise läbi.

Head kolleegid, on tulnud ettepanek istungit pikendada täna kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetas 32 saadikut, vastuhääli ei ole, erapooletuid ka mitte. Me oleme istungit pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella kaheni.

Ja nüüd palun siia kõnetooli majanduskomisjoni liikme Mihhail Korbi oma ettekandega. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud kolleegid! Austatud eelnõu esitajad! Teen lühidalt ülevaate sellest, mis toimus majanduskomisjonis 21. veebruaril. Kohal oli üheksa majanduskomisjoni liiget, kõik aktiivselt osalesid diskussioonis. Ja kuna meil on kolm sarnase sisuga eelnõu, siis ei olnud diskussioon nii pikk nagu eelmise päevakorrapunkti puhul, kuna seal olid ka mingid juriidilised küsimused, aga siin arutati ainult sisu poolt. Eelnõu üleandnute esindaja rääkis lühidalt oma ettepanekust. Koosolekul osales ka mitmeid spetsialiste. MKM‑i spetsialistid mainisid, et ilmselt see muudatus ei [pruugi] olukorda parandada, sest esineb hetki, kus hind on kõrge, aga esineb ka hetki, kus hind on madal.

Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja rääkis sellest, et ilmselt sellist muudatust käsitletakse Euroopa Liidu õiguse rikkumisena, mis tooks eeldatavasti kaasa rikkumismenetluse ja rahatrahvi. See võiks kindlasti omakorda mõjutada ettevõtjaid. Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna nõunik mainis, et kõrged elektrihinnad on tingitud eelkõige gaasi hinnast, mitte niivõrd CO₂‑ga kauplemisest enesest.

Lõpuks hääletati: tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. märtsil ja pakuti, et viia läbi eelnõu lõpphääletus.

Aitäh! Ettekandjale on võimalik ka küsimusi esitada. Henn Põlluaas, palun!

Jah. Äkki olete nii lahke, hea härra Korb, ja seletate mulle ära, kuidas CO₂‑kvoot, see, mida me peame maksma, ei tõsta elektri hinda, nagu te siin just hetk tagasi meile väga kaunilt selgitasite?

Kui te tahate minu selgitust sellele küsimusele, siis ma kindlasti püüan seda teha, aga ma natukene vaidleksin kohe ette teie väitele vastu. Ma ei öelnud nii, esiteks. Mina ei ole kunagi niiviisi väitnud. Ma tsiteerisin ametnikku, kes esines komisjonis, ja nii, nagu ta täpselt ütles, et mitte niivõrd CO₂. Ehk eeskätt ta mainis, et kõrged energiaallika hinnad tõstavad hinda, mitte niivõrd CO₂ iseenesest.

Aga mis puudutab teie küsimust, siis on selge, et te oma küsimusega väljendate seisukohta, et CO₂ tõstab hinda. Siin paraku võiks ühelt poolt nõus olla, aga teiselt poolt ei saa, sest CO₂‑ga kauplemise süsteemi eesmärk, ma ei tea, ma ei oska öelda, kui palju see vastab reaalselt ootusele, aga see süsteem on sisse viidud selleks, et eristada fossiilset ja mittefossiilset kütteallikat. Ja kui me räägime päikesepaneelidest või tuulegeneraatoritest või tuulest toodetud energiast, siis seal CO₂ hinda ei ole ja võikski öelda, et tegu on energiaallikaga, mille puhul ei rakendata CO₂ hinda, ja see on turul soodsamas olukorras ja eelistatumas olukorras. Ja nii ongi minu vastus teile, et juhul kui energiat toodetakse CO₂-neutraalsest allikast, nagu tuul või päike, siis selle energia hinda CO₂ ei tõsta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa suurepäraselt tead, et mõlemal pool Narva jõge on põlevkivi ja mõlemal pool seda kaevandatakse, aetakse ka ahju. Minu küsimus on see, et siinpool liidetakse CO₂‑kvoodi hind juurde, aga teisel pool Narva jõge, Venemaal, seda ei tehta. Minu küsimus on, kas Venemaa on tegutsenud targemini kui meie siin.

Vaadake, on selge, et iga riik, kõik riigijuhid teevad poliitilisi otsuseid ja valikuid. Eesti kunagi otsustas, et ühineme kliimakokkuleppega ja roheleppega. Ma kuulsin siin saalis praegu diskussiooni käigus päris mitu korda väidet, et rahvaga üldse ei arvestata ja rahva tahet ei taheta kuulda ja tahetakse lahus hoida rahva otsus ja rahva sõna. No selle väitega ma ka kuidagi ei saa nõus olla. Selge on, et ei Eestis ega teistes Euroopa riikides, üheski Euroopa riigis ei toimu ebademokraatlikke protsesse. Kõikides riikides on legitiimsed valitsused, mis on rahva poolt valitud. Rahva oma poliitikud on väljendanud oma nägemust ja tahet valimisprotsessi käigus. Keegi ei ole kunagi rääkinud, et kusagil on valitud valitsus, mis ei ole legitiimne. Kõik on väga legitiimne.

Ja kõik need legitiimsed valitsused, kes on legitiimsed rahva esindajad, otsustasid üheskoos, et kirjutame kliimakokkuleppele alla ja rakendame CO₂‑süsteemi. Ehk need inimesed, kes need otsused tegid, on rahva poolt valitud. Ja kui valitakse kunagi sellist poliitilist jõudu, kes ütleb, et see on valesti ja kõik tuleb ümber teha, siis ka sellel valitsusel on legitiimne alus seda kõike teha. Ei saa öelda, et see, mis siin Eesti riigis või kuskil mujal toimub, on ebademokraatlik või mittelegitiimne ja erineb rahva [tahtest]. Rahvas, tähendab, tahtis, et keskkond oleks turvalisem, keskkond oleks rohelisem, ja paraku poliitikud ei suutnud mitte midagi muud pakkuda peale CO₂‑süsteemi. Ja tänane valitsus ja eelmine valitsus ja ka üle‑eelmine valitsus ütles, et me oleme selle poliitikaga nõus. Kogu Euroopa on praegu selles ühes olukorras.

Mis puudutab naabreid, siis noh, kui teil on naaber, kes käitub ebanormaalselt ja ebaadekvaatselt, siis see ei tähenda, et te peate samamoodi käituma või samamoodi tegema. Te teete nii, nagu te peate õigeks.

Jah, täna me oleme jõudnud huvitavasse olukorda, siin on päris palju faktoreid. Keegi räägib, et Auvere on remondis. Õige jutt, aga Auvere ei mõjuta kogu Euroopa hinna kujundamist. Aga on selge, et see on täna probleem kogu Euroopa mastaabis, see ei ole ainult Eesti riigi küsimus. Kõik see toimub. Ja rääkida täna sellest, et oi, mis juhtub, on natukene vale või küüniline. See on see, mida me oleme aastaid tagasi otsustanud, need on vead, mis me oleme otsustega kümmekond aastat tagasi teinud ja kuhu me oleme jõudnud. Täna ongi küsimus, et tuleb leida lahendusi.

Täna ma kuulsin siin saalis päris palju juttu sellest, et oh, kuidas on halvasti, oh, mis toimub. Aga ma ei ole kuulnud konkreetset ettepanekut. Jah, okei, LNG‑jutt oli hea, seda ma täiesti toetan ja ma arvan, et see on päris hea plaan. Selles mõttes mingil määral süüdistada selles, et see oli strateegiline viga – ma olen kahe käega poolt, et see oli strateegiline viga. Oleks täna see terminal kohal, siis oleks saanud rääkida sellest, et me ehitame kiireid gaasigeneraatoreid, mis toodavad kiiresti energiat, kõik oleks olnud jumala fine. Jah, hind on kallis, aga see on ikkagi lõppude lõpuks majanduslikult efektiivsem kui sõltuda mingitest teistest allikatest. Teistes allikates pigem meie oleme täna doonoriks.

Ja mis puudutab kõrget hinda, siis ma tahaksin veel ühe aspekti sisse tuua. Tegelikult meie regioonis on meil hetkel kõige paremad juhitavad võimsused. Me suudame kõige paremini energiat toota. Mitu korda me siin kuulsime, et Eesti Energia korjab mingit maksimaalset kasumit, see on päris suur kasum. Ja väga hea ja väga õige, tulebki korjata! Aga kelle käest Eesti Energia korjab kasumit? Eesti Energia korjab kasumit Eesti inimeste käest, aga ta korjab kasumit ka leedukate ja lätlaste käest. Ta müüb energiat, ta müüb energiat turule. Jah, pärast tuleb rakendada mehhanisme, kuidas inimesi toetada ja kuidas oma inimestele seda raha tagasi tuua ja tagasi anda. Aga rääkida sellest, et nüüd on halb süsteem ja muudame kõik tagasi – lõppkokkuvõttes me ei tea, mis süsteem on odavam ja efektiivsem, mis meil kõik see asi lõpuks maksma läheb.

Ühesõnaga, mis puudutab Venemaad, ütlen niiviisi: kui naaber käitub nagu paha inimene, siis ega ise ei pea nii käituma.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Siin eelmise sõnavõtja käest ma küsisin ja juhtisin ka tähelepanu sellele, et me elame täiesti teises paradigmas peale 24. veebruari. Ja kõik teised riigid juba mõtestavad oma tegevusi ja käitumisi ja ka energiapoliitikaid ümber. Kui me praegu näeme, eks ole, kuidas me juba oleme jõudnud olukorda, kus me ise peame ütlema, et me loobume teatud energiakandjatest, mis tulevad Venemaalt, ja ka Venemaa on juba öelnud, et ta ühel hetkel lihtsalt keerab need kraanid kinni, siis milline teie seisukoht on? Mida teie ütlete nüüd Eesti rahvale selles olukorras, kus neil ei ole ühel hetkel enam võimalik selles olukorras toime tulla, ongi kõik energiahinnad kõrged või ei jätku meil üldse teatud energiakandjaid, kui Venemaa meile enam neid energiakandjaid ei võimalda või meie ise ütleme, et me sealtpoolt ei võta? Milline on teie seisukoht? Mida teie teeksite?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma ütlen veel kord, et me peame jälgima siin isegi mitte ainult Eestit, me räägime ikka kogu piirkonnast, me räägime kogu Baltikumist, kogu piirkonnast. Põhimõtteliselt, kuna meil on nüüd head ühendused Läti ja Leeduga, tuleb seda olukorda kasutada ja maksimaalselt suurendada või kasvatada energiapakkumist ehk tekitada maksimaalselt palju võimalusi juhitavate võimsuste tekkimisel ja teha seda majanduslikult maksimaalselt efektiivsel viisil ehk maksimaalselt soodsalt. Nii nagu me siin diskussiooni käigus õigesti – minu seisukohalt õigesti – arutasime, on täna tuuleenergia, mida me teatud hetkel saame toota väga palju, aga teatud hetkel me oleme olukorras, kus meil ei ole juhitavat võimsust.

Aga no jälle, tulles teie eelnõu juurde tagasi, vaadates teie eelnõu seisukohalt, ma hästi ei saa aru. Kui me loobume kauplemissüsteemist, mis siis saab meie loobumisest Venemaa võrgust? Sest kui me tegutseme üksinda ja loobume üksinda sellest või viime desünkroniseerimise läbi, siis mina väidan, et me ei suuda üldse toimetada, siis meil üldse ei ole elektrit. Ma lihtsalt ei saa aru, mis on teie ettepanek, teie fraktsiooni või eelnõu esitajate ettepanek. Kas me ikka loobume Venemaa [võrgust] desünkroniseerimisest või ei loobu või me jätkame selle plaaniga? Kui me ei loobu sellest plaanist, siis me ei saa rääkida kinnisest turust, sest meie võimsused ei ole võimelised meie sünkroonalas püsima jääma. Sest kui me ei kauple vabal turul, siis meie võimsus sagedust kinni hoida on ülimalt madal. Meil ei ole võimalik seda teenust iseendale osutada, või on võimalik, aga seda me teeme siis väga-väga kõrge hinnaga. Kui me tuleme turult ära, siis me kaotame tohutu palju, kui me hakkame sagedust reguleerima. Ma ei saa aru, kas eelnõu esitajatel on nägemus selles küsimuses või mitte. Ma kahtlustan, et ikka toetatakse seda plaani, et Venemaast desünkroniseerida, aga majanduslikult see ei ole võimalik. Kust me võtame need reservvõimsused? Ise me neid üleval pidama ei ole suutelised, kuna see muutub ülimalt kalliks.

Rene Kokk, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen siin mitu korda kuulnud teie juttu sellest, kuidas te ei kuulnud täna ühtegi ettepanekut ja te ei saa mitte millestki aru, mis siin räägiti ja mis ettepanekuid tehti. Palun võtke endale aega, lugege stenogramm uuesti läbi, lugege see eelnõu ka uuesti läbi, mõttega! Ma ei pannud tähele, kas te olite saalis enne või ei olnud. Kui te oleksite kuulanud seda diskussiooni, mis siin küsimuste ja vastuste voorus oli, siis neid mõtteid, mida tegema peaks ja arutama peaks, oli siin hulga. Nii et palun võtke aega ja töötage see uuesti läbi.

Tänan teid märkuse eest! Jaa, ma olin saalis, ma kuulasin tähelepanelikult. Ma kuulsin, et olukord on kehv ja halb, aga ma ikka jätkuvalt ütlen, et ettepanekuid ma siin saalis pole kuulnud.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Me saame minna läbirääkimiste juurde. Läbirääkimistel on soovi avaldanud kõnet pidada Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Eelkõneleja kasutas seda kõnetooli siin selleks, et väga selgelt näidata, et ta ei ole meie eelnõu mõttest ja eesmärgist absoluutselt aru saanud. Ja see on äärmiselt kahetsusväärne, sest see ilmselt peegeldab ka praeguse valitsuse seisukohta, et nemad ja ainult nemad on õigel teel ja neid ei tohi sellel õigel teel kõndimisel mitte vähimalgi määral segada.

Aga see meenutab mulle ajaloolasena hoopiski ühte teist aega. Nimelt, 1500. aastate algul tungis Venemaa Vana-Liivimaale kallale. Kallaletung läks nagu ikka tapmiste, rüüstamiste, põletamiste tähe all, nagu me näeme praegu ka Ukrainas. Aga Vana-Liivimaa suutis ordumeister Wolter von Plettenbergi juhtimisel ennast mobiliseerida ja andis venelastele väga valusa vastulöögi. Pealahing peeti Smolino järvede ääres Pihkvamaal ja orduväed saavutasid seal hävitava võidu Moskoovia vägede üle. See andis Vana-Liivimaale umbes 50 aastat, natuke üle 50 aasta hingetõmmet ja ordumeister von Plettenberg, kes on üks meie ajaloo suurmehi, püüdis, kuid mitte väga heade tagajärgedega, kogu maad paratamatult tulevikus uuesti eelseisvaks sõjaks ette valmistada.

Aga mida tegid linnad, mida tegid piiskopkonnad? Mitte midagi ei teinud. Ei maksnud ühiskassasse vajalikke summasid, mis olid ette nähtud maakaitsevõime tõstmiseks, ei palganud piisavalt palgasõdureid, jätsid palgasõduritele palgad välja maksmata, nii et need laiali jooksid. Kuigi maapäeval võeti vastu otsus mitte müüa Venemaale strateegilisi kaupu, see tähendab tulirelvi, raskeveohobuseid, püssirohtu, püssirohu komponente ja nii edasi ja nii edasi, jätkati ikka nendega kauplemist. Sellepärast, et no ometigi ei saa ju jätta sealt raha võtmata.

Me näeme sedasama toimumas praegu terves Euroopas, ja mitte ainult Euroopas. Mis oli selle tulemus? Tulemus oli see, et kui puhkes Liivi sõda, siis oli maa sõjaks täiesti ette valmistamata. Ja kaotused, kannatused olid kohutavad. Me võime öelda nii, et just sel perioodil otsustati Eesti rahva muutumine väikerahvaks. Kuni selle ajani me olime enam-vähem samasuguses demograafilises vormis nagu rootslased, taanlased. Soomlastest ei maksa üldse rääkida, need olid päris pisikene rahvakilluke sel ajal. Aga meid lihtsalt tapeti maha. Me surime nälga, katku, sest me olime ette valmistamata.

Ja mis me siis nüüd näeme? Nüüd me näeme seda, et 2008 käis äratuskell ja kõik rääkisid sellest, et järgmine on Ukraina. Pole kahtlust, et järgmine on Ukraina. Nüüd ongi järgmine Ukraina ja nüüd kõik räägivad: järgmine on Baltikum, pole kahtlust, et järgmine on Baltikum. Ja mitte midagi ei tehta. Ja on kuritegelik, et see eelnõu, mis on praegu arutusel, on ka komisjoni poolt kuulutatud Euroopa direktiivile mittevastavaks, mitteteostatavaks, ebaadekvaatseks ja nii edasi. Aga ta ei ole seda!

Nagu Martin väga õigesti vastas küsimustele, et paari nädalaga me saaksime elektri hinna alla tuua. Me peaksime praegu palavikuliselt tegutsema selle nimel, et meie iseseisev energiavarustatus säiliks. Me peaksime palavikuliselt tegutsema selle nimel, et meie energiavarustatus oleks mitmekesine ja mitte ainult tuuleparkidel põhinev, sest see on sõjatingimustes kõige kergemini hävitatav. Meil peaks olema koostootmisjaamad, meil peaks olema bioküttel töötavad jaamad, meie oma puidu baasil töötavad jaamad.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Mitte midagi sellel teemal ei tehta. Lillegi ei liigutata! Sest kujutage ette, see on Euroopa direktiiviga vastuolus! Kas Euroopa Komisjoni tegelased hakkavad siin surema või siin võitlema? Ei hakka! See on meie rahvas, Eesti rahvas, ka Eestisse tulnud Ukraina pagulased, kes jälle löögi alla sattuvad. Ja see valitsus ei liiguta lillegi. Ta ei ole nõus lisaeelarvet tegema, et kaitsekulusid tõsta. Ta ei ole nõus üle vaatama meie energiavarustatust. Tal ei ole tegelikult aimugi, missugused peaksid olema meie varud, meie varude jagamised elanikkonna vahel, missugused peaksid olema meie evakuatsioonivõimalused. Õrna aimugi ei ole sellest ja lillegi ei liigutata selle nimel, et selle kõigega tegeletaks. Mis sellest, et kõik teavad, et järgmine on ju Baltikum. Vot selline on see valitsus meil praegu.

Muide, jällegi ajalukku minnes, ka tol ajal Plettenbergi järglased, von Fürstenberg ja teised, panustasid sellele, et Saksa ordu tuleb ja annab meile abi ja kaitseb meid ja tõrjub venelased, kui nad maale tungivad, tagasi. Saksa ordu keeldus seda tegemast. Keegi ei tulnud meile appi. Sellega ma tahan öelda, et jumal aitab seda, kes ise ennast aitab. Tol ajal Vana-Liivimaal ei oldud võimelised ennast aitama ja ei tulnud abi ka jumalalt ega nendelt, kelle peale loodeti siin ilmalikus elus. Praegu me räägime jälle ühtsusest, solidaarsusest, aga ise ei valmistu selleks, et need meie selja taga seisvad jõud ja vanajumal meid aidata saaksid. Ja see on kuritegelik. Selle nimel tuleb praegu tegutseda. Seetõttu ma kutsun kõiki üles, kellel südametunnistus on rinnas ja kellel mõistus ka töötab, seda eelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Meil on nüüd vaja läbi viia hääletamine. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 513 lõpphääletus. Juhin tähelepanu, et otsuse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Aga kõigepealt teeme saalikutsungi.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 513. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt on 17 saadikut, eelnõu vastu on 26, erapooletuid ei ole. Eelnõu ei leidnud toetust.

Sellega on meie päevakord läbi ja istung on lõppenud. Kena päeva!