Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu VII istungjärgu 5. töönädala teisipäevast istungit. Aga enne, kui istungit alustame, lubage mul meile kõigile, Eesti rahvale soovida palju õnne. Olümpiamedal ei ole igapäevane sündmus. Nii et palju õnne! (Aplaus.)

Nii, aga nüüd vähe toimekamate asjaajamiste juurde. Täna on meil plaanis rahvusvahelise olukorra käsitlemine, aga enne seda on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun! Seda soovi ei näe. Siis viime läbi kohaloleku kontrolli. Palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreerus 69 Riigikogu liiget.

Head kolleegid! Täna on meil päevakorras üks punkt, milleks on väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu.

Austatud ekstsellentsid, kes te olete tulnud meid täna siia kuulama! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile meie tänase päevakorrapunkti menetlemise korda. Vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 153 määras juhatus väliskomisjoni ettepanekul tänaseks välispoliitika aruteluks järgmise korra. Kõigepealt on välisminister Eva-Maria Liimetsa ettekanne kuni 30 minutit, seejärel küsimused-vastused kuni 90 minutit. Pärast välisministrit on väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson siin meie ees kuni 15‑minutilise kõnega ja küsimusteks-vastusteks on kuni 30 minutit. Juhin tähelepanu, et iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele kokku kuni kaks küsimust elik ühele kaks või mõlemale üks, sellised on valikud. Seejärel on läbirääkimised ja läbirääkimiste käigus on meie palve teile, et kõigepealt esineksid Riigikogu fraktsioonide esindajad ja seejärel kõik Riigikogu liikmed, kes soovivad sõna võtta. Selle arutelu lõppedes Riigikogu eraldi otsust vastu ei võta ning etteruttavalt annan teile ka teada, et väliskomisjoni palvel me pikendame tänast istungit kuni kella kaheni, kui te sellega päri olete. Aga selle juurde tuleme siis, kui on õige aeg.

Nii. Nüüd on Riigikogu kõnetooli oodatud välisminister Eva-Maria Liimets. Palun!

Austatud Riigikogu! Ekstsellentsid! Head külalised! Ameerika diplomaat ja ohjeldamispoliitika üks autoritest George Kennan pani 1944. aastal oma mälestustes kirja mõtte kohtumiselt Poola tollase peaministriga: "Lõpuks eristab Kremli kiivas ja sallimatu pilk üksnes vasalli ja vaenlast ning kui Venemaa naaber ei soovi olla üks, peab ta leppima sellega, et olla teine." Vene naabrite jaoks, kes ei kuulu NATO‑sse ega Euroopa Liitu, kõlab see mõte sama aktuaalselt kui 78 aastat tagasi.

Viimastel kuudel oleme näinud Venemaa sõjalise valmisoleku suuremahulist koondumist Ukraina piiridel. Just praegu toimuvad Venemaa-Valgevene massiivsed ühisõppused, kus osalevad kümned tuhanded sõjaväelased ja mis kulmineeruvad mõne päeva pärast. See on ühene jõuga ähvardamine, mis on suures vastuolus Viini dokumendi ja teiste rahvusvaheliste põhimõtetega. Venemaa väed ja relvastus Valgevenes lisaks juba koondunud vägedele Ukraina piiridel muudavad veelgi olemasolevat jõudude tasakaalu Euroopas, mis on sõjaliselt juba pikemat aega olnud kaldu ühe poole kasuks. Viimaste päevade arenguid hinnates ei saa välistada juba lähiajal toimuvat rünnakut Ukraina vastu. See nõuab ka meilt ohtudega tegelemist ning Eesti ja terve demokraatliku väärtusruumi eest seismist. Selles olukorras peab Eestil olema täielik valmisolek kriisi tagajärgedega tegelemiseks.

Ukraina territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust on jõhkralt rikutud. Riigi poliitiline, majanduslik ja sõjalise jõuga survestamine on kestnud aastaid ning on praeguseks kasvanud kogu Euroopat puudutavaks vastasseisuks. Me toetame Ukrainat poliitiliste, majanduslike ja riigikaitseliste reformide elluviimisel mitte ainult sõnades. Me tarnime kaitserelvastust, investeerime küberturvalisusesse ja digitaalsetesse süsteemidesse, toetame Ukraina püüdlusi diplomaatiliselt, aga ka humanitaar‑ ja arenguabi koostöö suurendamise kaudu ning toetame neid NATO, Euroopa Liidu, OSCE ja ÜRO laua taga poliitiliselt. Me teeme seda kõike selleks, et Ukraina oleks vaba, suveräänne ja demokraatlik Euroopa riik.

Ükski riik ei ohusta Venemaa territoriaalset terviklikkust, küll aga on Venemaa seda korduvalt teiste riikidega teinud. Meenutagem 2008. aasta sõda Gruusias või 2014. aasta Krimmi annekteerimist, sõjalist sekkumist ja separatismi toetamist Ukraina idaosas. Ometigi püüab Kreml veenda maailma, et hoopis lääs on ohuks Euroopa stabiilsusele ja rahule, sest ei arvesta Venemaa julgeolekuga. On arusaamatu, milliseid julgeolekugarantiisid Venemaa nõuab teistelt ajal, mil ta ise oma naabrite ja Euroopa julgeolekut ähvardab.

Euroopas lahti rulluvas ja meid otseselt puudutavas geopoliitilises vastasseisus soovib Venemaa saavutada kolme eesmärki korraga. Peatada Ukraina demokraatia kinnistumine ja jätkuv lõimumine Euroopasse, taastada Ukraina konflikti kaudu mõjusfäärid Euroopas ja tagada, et NATO eesotsas USA‑ga loobuks sõjalisest kohalolekust sellessamas Venemaa kujuteldavas mõjusfääris. Need soovid esitas meie naaberriigi juhtkond ultimatiivses vormis julgeolekugarantiide nõudmistena.

Oleme ultimaatumile ühtse sõnumina vastanud, et Euroopa julgeoleku ja rahvusvahelise õigusega ei kaubelda ja mõjusfääride poliitikal ei ole praeguses Euroopas kohta. Nagu on lubamatu ükskõik millise riigi sõjaline ähvardamine 21. sajandi 22. aastal.

Igal iseseisval riigil on vaieldamatu õigus otsustada oma tuleviku üle ning teha välis‑ ja julgeolekupoliitilisi valikuid. Seda öeldakse Helsingi lõppaktis ja Pariisi hartas. Sama kinnitab ka Põhja-Atlandi lepingu artikkel 10, kus öeldakse: "Lepinguosalised võivad üksmeelse nõusoleku korral kutsuda lepinguga ühinema kõiki teisi Euroopa riike, kes on valmis edendama lepingu põhimõtteid ning panustama Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekusse." Rõhutan, et kõik NATO‑ga liitunud riigid on teinud seda vabatahtlikult ja selles küsimuses ühelgi NATO‑sse mittekuuluval riigil ei ole sõnaõigust.

Lugupeetud Riigikogu! Lääs ja Eesti ei saa kujunenud pingelises julgeolekupoliitilises olukorras lubada strateegilist letargiat, segadust ega võbelemist. Me peame arvestama jätkuva ja kauakestva kriisi ning ägeneva vastasseisuga, milles diplomaatia on tõsiselt võetav tänu usaldusväärsele heidutusele, mitte järeleandlikkusele. Ainult lääne kindlameelsus, sealhulgas ka NATO idatiiva kaitsevõime tugevdamine, tõhus töö sanktsioonipaketiga ja Ukraina igakülgne abistamine aitavad edasisele eskalatsioonile piiri panna.

Atlandi-ülese koostöö ja ühtekuuluvuse tugevdamine on meie välispoliitika oluline sammas. Siit saalist suundun Washingtoni, kohtumisele USA välisministri Blinkeniga. Siinkohal on oluline märkida kahepoolsete suhete tugevdamist kõikide liitlastega, mida me teeme iga päev – seeläbi suurendame tõmbejõudu, mis hoiab meid koos. Selleks oleme viimase aasta jooksul koostanud erinevad tegevuskavad ja kiitnud valitsuskabinetis heaks näiteks Eesti Ameerika Ühendriikide poliitika eesmärgid ja põhitegevused ning eesmärgid ja põhitegevused suhetes Põhjala ja Balti riikidega.

Välisministeerium esitas valitsuskabinetile ülevaate Eesti välis‑ ja julgeolekupoliitika eesmärkidest NATO‑s ning kavandatavatest tegevustest nende eesmärkide saavutamiseks. Atlandi-ülesed suhted põhinevad Euroopa ja Põhja-Ameerika samameelsusel. NATO kõige olulisem väärtus on ühtsus, tahe ja suutlikkus üksteist kaitsta. Allianss on praeguses kriisis näidanud ühtset poliitilist hoiakut ja ohuhinnangut ning otsustanud tugevdada heidutus‑ ja kaitsehoiakut kagus ja idas. Ühendkuningriigi juhitud liitlaste kohalolek ja NATO Balti õhuturbemissioon on selle osa ning kaitsekoostöö selles osalevate riikidega on meil veelgi tihenenud.

Peame olema valmis selleks, et Moskva paneb ühel või teisel moel proovile NATO ühtsuse. Seepärast töötame järjekindlalt selle nimel, et liitlaste kohalolekut Eestis suurendada ja et Balti riigid tugevdaks veelgi omavahelist kaitse‑ ja poliitilist koostööd. See kõik on eelduseks, et vastaspool ei tee valearvestust kollektiivkaitse toimimises. NATO heidutus‑ ja kaitsemeetmeid tugevdatakse vastavalt Venemaa sõjalisele positsioneerimisele ning selle hea näide on Ühendkuningriigi lisavägede saabumine Eestisse.

Keerulisemaks ja heitlikumaks muutuv julgeolekukeskkond nõuab NATO‑lt strateegilist vaadet ja vastust kõikidele alliansi ees seisvatele väljakutsetele. Käesolev aasta saab olema märgilise tähtsusega, sest juunis toimuval tippkohtumisel Madridis on plaanis võtta vastu NATO uuendatud strateegiline kontseptsioon. Selles peavad kajastuma selgelt päevakajalised ohud ja allianss peab ütlema, kuidas nendele vastu seista. Samuti tuleb täpsustada eesmärgid järgnevaks kümnendiks.

Tahan rõhutada, et julgeoleku tagamine algab kodust. 2022. aastal kasvavad kaitsekulud 2,3%‑ni SKP‑st ehk 748 miljoni euroni ja valitsus on otsustanud ...

Proua välisminister, ma korraks segan. Härra Reinsalu! Ma tänan. Palun!

... ja valitsus on otsustanud kujunenud julgeolekuolukorras laiale riigikaitsele eraldada lähiaastatel lisaks 380 miljonit eurot. Välisministeerium saab lisaressursiga parandada turvalise side arendamist esinduste ja peamaja vahel, saatkondades töötavate diplomaatide turvalisust ja saatkondade toimepidevust. Julgeolekupoliitilise kriisi süvenedes on valitsusel valmisolek kaitsekulutusi vajalike võimete arendamiseks veelgi suurendada.

Head kuulajad! Eesti nagu teisedki liitlased pooldab alati dialoogi. Diplomaatiale tuleb anda võimalus, sest see on julgeoleku eesliin. Loomulikult toetame Venemaaga dialoogi pidamist kõikides selleks loodud foorumites ja formaatides, ka kahepoolselt. Diplomaatiline suhtlemine naaberriigiga on vajalik, et otsida võimalusi pingete maandamiseks ja teha konstruktiivset koostööd valdkondades, kus see on võimalik. Välisteenistus on selle nimel palju pingutanud. Eesti konstruktiivsus väljendub ka selles, et oleme jätkuvalt valmis piirilepinguga edasi liikuma. Selleks on vajalik Venemaa poliitiline tahe varem kokkulepitud alusel, mis eeldab, et ratifitseerimisprotsess peaks mõlema riigi parlamentides toimuma paralleelselt. Valitsus on endiselt seisukohal, et piirilepingu ratifitseerimine aitab suurendada meie julgeolekut ja stabiilsust.

Austatud Riigikogu! Lisaks sõjalistele ohtudele on Euroopas kasvanud ka ebakonventsionaalsed ohud. Euroopal õnnestus ühisel jõul pidurdada Valgevene võimude hübriidrünnak, mille käigus loodi ebaseadusliku rändevoo kunstliku tekitamise kaudu enneolematu surve Euroopa Liidu välispiiridele. Eesti panus selle kriisi haldamisel on märkimisväärne: ulatasime kohe abikäe Leedule, Lätile ja Poolale, mis tugevdas veelgi meie lähedasi ja usalduslikke sidemeid.

Praegune julgeolekupilt nõuab, et Euroopa Liit oleks võimeline võtma välis‑ ja julgeolekupoliitikas suuremat vastutust. (Köhatab.) Vabandust! Julgeolekukeskkonna muutustega kohanemiseks on Euroopa Liidul kavas võtta sellel aastal vastu mahukas julgeolekualgatus – strateegiline kompass, mis peaks aitama kaasa ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika ... (Köhatab.) Vabandust! ... tugevdamisele. Sellega koos koostati eelmisel aastal esimest korda Euroopa Liidu ühine ohuhinnang ja Eesti eksperdid aitasid aktiivselt kujundada ühtset ohupilti.

Eesti hinnangul on Euroopa Liidul võimalus ja kohustus toetada liikmesriikide püüdlusi sõjaliste võimete arendamisel ning samuti pakkuda võimalusi kerksuse suurendamiseks hübriidohtude vastu. Selle eelduseks on liikmesriikide ühiselt kujundatud strateegilised eesmärgid ja ühtne poliitiline tahe neid eesmärke saavutada. Kokkuvõttes peaksid Euroopa Liidu protsessid aitama kaasa Euroopa tegutsemisvõime parandamisele ja transatlantiliste suhete tugevdamisele ning samuti täiendama NATO tegevusi.

Lisaks ühisele välis‑ ja julgeolekupoliitikale oleme Euroopa Liidus tegelenud paljude oluliste valdkondadega. Tooksin eraldi välja Eesti aktiivse tegevuse digitaalse liidu ülesehitamisel vastavalt Vabariigi Valitsuse "Eesti 2035" tegevuskavale ja välispoliitika arengukavale. Just digi‑ ja küberteemades nähakse Eestit arvamusliidrina. See annab meile Euroopa Liidus võimaluse ning seab ka vastutuse olla teenäitajaks e‑identiteedi kasutusele võtmisel ja tulevikku vaatava andmemajanduse ülesehitamisel.

On hea meel märkida, et eelmisel aastal saavutasime kokkuleppe Euroopa Liidu justiitsvaldkonna digitaliseerimise arenduse e‑Codexi loomiseks Eestisse, millega laiendati Tallinnas paikneva agentuuri eu‑LISA pädevust. Balti riikide piirkondliku elektrisüsteemi koordinatsioonikeskuse asukohaks valiti läinud aastal samuti Tallinn.

Rahvusvahelisel tasandil pöörame suurt tähelepanu usaldusväärse ühendatuse kontseptsiooni tutvustamisele ja peavoolustamisele, et see muutuks oluliseks Euroopa Liidu, OECD ja Atlandi-üleste suhete töösuunaks. 2021. aastal toimunud digivaldkonna Tallinna tippkohtumine oli selles protsessis samuti oluline.

Lugupeetud Riigikogu! Alles mõned nädalad tagasi rääkisin ÜRO peasekretäri Guterresega Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu kogemusest. Julgeolekunõukokku pürgimiseks tehtud kampaania ja sellele järgnenud kaheaastane liikmesus laiendasid meie välis‑ ja julgeolekupoliitilist haaret. Eesti kasutas maksimaalselt ära ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liikmele pakutavaid võimalusi. Hoolimata sellest, et COVID‑19 pandeemia ja kasvavad geopoliitilised vastuolud jätsid jälje praktiliselt kogu Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesusele, suutsime enne liikmeks saamist kokku lepitud valdkondades märkimisväärselt palju saavutada.

Julgeolekunõukogu valitud liikmena seisis Eesti häälekalt Euroopa julgeoleku eest ja kaitses rahvusvahelise õiguse põhimõtteid. Samuti hoidsime läbivalt julgeolekunõukogu tähelepanu ränkadel inimõiguste rikkumistel kõikjal maailmas. Töötasime ka järjepidevalt selle nimel, et ÜRO Julgeolekunõukogu käiks ajaga kaasas ja tegeleks uute julgeolekupoliitika valdkondadega. Samuti täitsime edukalt Afganistani ja Euroopa Liidu operatsioonile Irini Vahemerel tegutsemiseks mandaati andvate resolutsioonide teemajuhi rolli.

Eesti korraldas ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liikmena 19 julgeolekunõukogu istungit ja toetas mitmeid meiega samameelsete riikide algatusi. Lisaks esitas Eesti viie resolutsiooni ettepanekud ja juhtis nende läbirääkimisi.

ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liikmena kinnistasime ühtlasi ka Eesti kui avatust ja läbipaistvust hindava riigi kuvandit. Enamiku Eesti kokkukutsutud julgeolekunõukogu istungitest avasime ka ÜRO laiemale liikmeskonnale. Kuna kandsime istungeid üle eri kanalites, jõudis seal edastatu kaugemale, kui seni on olnud tavaks. Nii julgeolekunõukogu liikmeks pürgimise kampaania kui ka liikmesus ise andsid Eesti riigile ja Eesti välisteenistusele esmakordse ja olulise kogemuse, mida on Eesti huve kaitstes ja edendades võimalik rakendada edaspidi nii ÜRO‑s kui ka teistes rahvusvahelistes organisatsioonides.

Meie mõjukus maailmas on kahe julgeolekunõukogu aastaga kasvanud, nagu on kasvanud ka Eesti rahvusvaheline nähtavus. Erilist kohustust jõuliselt reageerida tundsime siis, kui nägime inimõiguste ja vabaduste vastu suunatud tegevust ja muidugi meie enda julgeoleku jaoks kriitilise tähtsusega arenguid meie lähinaabruses – Valgevenes ja Ukrainas.

Lugupeetud Riigikogu! Tahaksin eraldi rõhutada, et inimõiguste ja demokraatia edendamine maailmas on üks olulisi Eesti välispoliitika tegevusi, sest see tugevdab väärtustel põhinevat maailmakorda, millest me julgeolek otseselt sõltub. Nii toestab ka meie inimõigusdiplomaatia meie julgeolekupoliitikat. Eelmise aasta mais viisin valitsusse Eesti esimese inimõigusdiplomaatia tegevuskava, milles seatakse Eesti välispoliitilised tegevused inimõiguste kaitsel ja demokraatia edendamisel. Muu hulgas tähtsustame selles eriliselt naiste, tütarlaste, põlisrahvaste õigusi, samuti sõna‑ ja internetivabadust. Maailmas laiendavad autoritaarsed režiimid oma mõjuvõimu ja rikuvad karistamatult inimõigusi. Samuti on COVID‑19 pandeemia võimaldanud kõige haavatavamas olukorras olevate inimeste õiguste rikkumisi.

Eesti välispoliitiline tegevus inimõiguste ja põhivabaduste vallas maailmas on seotud meie tegevusega kodus. Keerulisest pandeemiaolukorrast hoolimata korraldasime möödunud nädalal Tallinnas rahvusvahelise meediavabaduse konverentsi, mis tõi kokku ministreid, ajakirjanikke ja kodanikuühiskonna esindajaid kogu maailmast. Loodame, et konverentsi arutelud ning riikide ja mitmesuguste osapoolte antud lubadused kaitsevad meediavabadust nii Eestis kui ka maailmas. Rahvusvaheliste hinnangute kohaselt on Eesti ajakirjandusvabaduse indeksi järgi 15. kohal ja internetivabaduse indeksi järgi teisel kohal maailmas. Autoritaarsete juhtide käsi tõuseb tihti ligipääsu internetile piirama. Seisame sellele vastu. Eesti on rahvusvahelise internetivabaduse koalitsiooni liige, me suurendame ka sellel aastal oma toetust ja juhime tähelepanu nendele teemadele oma tegevuses rahvusvahelistes organisatsioonides.

Ülemaailmsed kliimamuutused puudutavad kõiki ning kliimamuutustega võitlemiseks peab kogu maailm pingutama ja koormat jagama. Valitsus seadis eelmisel aastal paika oma kliimadiplomaatia tegevuskava. Euroopa Liidu kliimadiplomaatias tõstame alati esile idapartnereid, aga tegutseme ka Aafrikas, näiteks kavandame digikoostööst huvitatud partneritega roheliste andmekeskuste arendamist. Oleme töötanud kogu Läänemerd hõlmava meretuuleparkide võrgu nimel, mis toestaks ka meie energiajulgeolekut.

Eesti näeb võimalust anda oma osa Arktika jätkusuutliku arengu tagamisel. Eesti seisukohtade kujundamiseks Arktika küsimustes algatame laiema tegevuskava koostamise, mis hõlmab välis‑ ja julgeolekupoliitikat, kliimapoliitikat ning teadustegevust.

Austatud Riigikogu! Viimasel aastal on oluliselt kasvanud Eesti aktiivsus Aasia ja Vaikse ookeani regioonis. Eesti kohaloleku suurendamise eesmärgil avasime saatkonnad Singapuris ja Lõuna-Koreas. Eelmise aasta juulis toimus läbi aegade esimene Jaapani välisministri visiit Eestisse ja vaid kuu aega hiljem kohtus Vabariigi President Jaapani peaministriga Tokyos.

Eelmist aastat jääb iseloomustama ka Hiina mõju kasv rahvusvahelistes suhetes. Eesti on huvitatud headest ja pragmaatilistest kahepoolsetest suhetest Hiinaga, nagu ka Euroopa Liidu ja Hiina vahel, kuid see ei saa toimuda väärtuste allasurumise kaudu. Näiteks ei lepi me kuidagi Hiina survega Leedule ja see vajab Euroopa ühtset seisukohta.

Välisministeeriumi tegevuse eesmärgid ja peamised valdkonnad, mis on kirjeldatud välispoliitika arengukavas, eeldavad teadmistepõhise poliitikakujundamisega laiema ühiskondliku mõtteruumi sisustamist ja uuendamist, mis muu hulgas tähendab, et ülikoolides õpetatakse ja uuritakse Eesti välispoliitika elluviimise teostamiseks olulisi teemasid. Tänavu toetab Välisministeerium ligemale miljoni euroga uuringute läbiviimist ja analüüsivõimekuse kasvatamist Eesti ülikoolides, keskendudes Aasia, Venemaa ja Arktika suunale. Soovin tänada Riigikogu väliskomisjoni hea koostöö eest vajaliku teadustegevuse ja analüüsivõimekuse arendamisel poliitika kujundamisel.

Lugupeetud kuulajad! Üks välispoliitika arengukava kolmest sambast on välismajanduse edendamine, mille eesmärk on Eesti heaolu suurendamine. Ettevõtjate huvide eest seismine ja Eesti majanduse turgutamine investeeringute kasvu kaudu on lisaks julgeoleku tagamisele üks välispoliitika arengukavas ja "Eesti 2035" arengukavas väljatoodud prioriteete. 2021. aastal kinnitas valitsuskabinet Eesti investeeringute kaitse tegevuskava, mis annab lähiaastateks konkreetse tööplaani investeeringute kaitse lepingute sõlmimiseks nii Euroopa Liidu tasandil kui ka kahepoolselt. Tegevuskava rakendamine on alanud ning esimeste riikidena on konsultatsioonid peetud Kuveidi, Keenia ja Lõuna-Koreaga.

Prioriteediks on välisesinduste ja majandusdiplomaatia tõhusam rakendamine Eesti ettevõtete huvide edendamisel ja kaitsmisel ning välisinvesteeringute ligimeelitamisel. Teeme selles osas head koostööd Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusega. Alates 2022. aastast hakkab toimuma ühine eesmärkide planeerimine ja seadmine ja tulemuste analüüs. Ühiselt oleme tugevdanud uusi saatkondi Singapuris ja Soulis, kus on saatkonnaga ühe katuse all asunud tegutsema sihtasutuse esindajad. Koostöö on olnud edukas ka Dubai Expo raames, kuhu oleme viinud üle kümne suure äridelegatsiooni, lisaks erialased ettevõtlusmissioonid. Välisministeerium plaanib ka täiendavate majandusametnike saatmist esindustesse Helsingis ja Ottawas. Tulemuseks on ühtse tugeva meeskonna loomine, niinimetatud Team Estonia, mis suudab efektiivsemalt avada Eesti ettevõtjatele uusi võimalusi välisturgudel.

Oluline osa majandusdiplomaatias on meie aukonsulitel, kes moodustavad rohkem kui 200‑liikmelise globaalse võrgustiku. Korraldame juulikuus Eestis aukonsulite konverentsi, et leida täiendavaid võimalusi, kuidas nad saaksid Eestit ja Eesti majandushuve paremini edendada.

Töötame selle nimel, et Euroopa Liidu taaste‑ ja vastupidavuskava rahastu abil saaks luua uued majandusdiplomaatilised töövahendid ja ‑meetodid. Kavas on Eesti ettevõtluskeskuste väljaarendamine seitsmes välisriigis, esmajärjekorras uute saatkondade juures Soulis ja Singapuris. Arengukoostöö keskuse loomisega möödunud aastal suureneb Eesti võimekus osaleda Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste suurdoonorite projektides, mis tagab Eesti suurema nähtavuse ja välispoliitilise mõju suurenemise.

Austatud Riigikogu! Eesti suurim vara on meie inimesed. Selleks, et hoida Eesti identiteeti tugevana ka kodust kaugel, on äsja valminud üleilmse eestluse tegevuskava, mida riik on asunud konkreetsete tegevustega ka ellu viima. Ühiskond tervikuna saab aidata kaasa sellele, et välismaal sündinud või seal pikka aega elanud eestlased tunneksid end Eestisse kolides teretulnuna.

Välisministeeriumi ülesanne on pakkuda nii Eesti kui ka välisriigi kodanikule võimalikult mugavat ja soodsat teenust ning lähtudes välispoliitika arengukavast muudame konsulaarteenuse veelgi kättesaadavamaks. Arvestades Eesti kogukonna hajutatust maailmas ja välisesinduste võrgu piiratust, suudame soovitud teenuseid kvaliteetselt pakkuda ainult neid suures ulatuses digitaliseerides. Selleni jõudmine eeldab mitme valitsusasutuse ühist jõupingutust.

2016. aastal jõustus isikut tõendavate dokumentide seaduse muudatus, mille kohaselt võib isiku soovil väljastada talle passi ja ID‑kaardi posti teel turvalise postiteenuse pakkuja vahendusel. Praeguseni pole seda sätet täiel määral rakendatud. Koostöös Siseministeeriumiga töötame lahenduste suunas, et 2022. aasta jooksul saaksid Eesti kodanikud isikut tõendavad dokumendid kätte kiiremini ja mugavamalt. Nii tekib Eesti kodanikul üle maailma võimalus saada pass kätte posti teel.

Lugupeetud Riigikogu! Möödunud aastal tähistasime 30 aasta möödumist riikliku iseseisvuse taastamisest. Kolm kümnendit on Eesti välispoliitika kujundajad ja elluviijad vankumatult tegutsenud selle nimel, et meie julgeolek oleks kaitstud ja kindel, et me ei oleks enam iialgi üksi. Eesti ja Euroopa julgeolek tervikuna on lahutamatult läbi põimunud ning praeguses keerulises julgeolekupoliitilises keskkonnas on rahvusvahelisel õigusel ja reeglitel põhinev maailmakorra hoidmine, kaitsmine ja kindlustamine otseselt ka Eesti hoolsuskohustus.

Eesti välispoliitika tegutseb väsimatult selle nimel, et tagada ja tugevdada Eesti julgeoleku‑, majandus‑ ja kodanike huvide kaitset, hoida kindlana meie julgeolek ja ühtsena lääs, mille lahutamatu osa me oleme. Selle tegevuse edu võti peitub ministeeriumideüleses koostöös, aga veelgi olulisem – parteide koostöös. Ainult siis oleme edukad ja suudame oma huvide eest seista ja eesmärke lõpuni ellu viia. Ma tänan teid.

Tänan teid, proua minister! Nüüd läheme edasi Riigikogu liikmete küsimuste juurde ja alustab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud välisminister! Ameerika, meie sõbrad, ja mitte ainult, ütlevad, et homme hakkab sõda. Ma kuulsin, et teie sõidate selleks ajaks oma Ameerika kolleegile külla Washingtoni. Minu küsimus on, et miks te Moskvasse ei lähe, ja minu küsimus on, et millal te viimati oma Vene kolleegiga rääkisite. See ongi küsimus: millal te rääkisite viimati oma Vene kolleegiga, rääkimata kohtumisest?

Aitäh! Ma saan aru, et see küsimus oli Vene kolleegiga [kohtumise kohta], küsimus ei olnud seotud Washingtoni sõiduga. Seega vastan sellele osale teie repliigist ja küsimusest. Mina vestlesin viimati oma kolleegi, välisminister Sergei Lavroviga möödunud kevadel, kui meil oli pikk vestlus. Praegu meil on olnud Venemaaga poliitilised konsultatsioonid, mis toimusid lõppenud aasta novembris. Nii et meil on Venemaaga olnud konstruktiivne suhtlus. Ja loomulikult, arvestades poliitilisi pingeid meie kahe riigi vahelistes suhetes, ei ole olnud meie riikide vahel tihedaid poliitilisi kontakte.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud välisminister! Eile oli meil Riigikogus arutelu majandusministriga Valgevene sanktsioonide üle, ja tõdesime, et valitsus on olnud siin siiski liialt aeglane, et mitte ütelda väga aeglane. Aga veelgi kahetsusväärsem on see, et me oleme oma sanktsioone kehtestanud meie häid lõunanaabreid kaasamata. Nüüd, kui Eestis on kaubagrupp 2707 keelatud, on kaubavood liikunud Lätti. Kas teil on olnud oma Läti kolleegiga sellest juttu? Ja mis seisukohal on meie lõunanaabrid ühiste sanktsioonide kehtestamises Valgevene suhtes?

Aitäh! Valgevene-suunaliste sanktsioonide suhtes on Eestil, samamoodi Lätil, Leedul ja Euroopa Liidul tervikuna selge seisukoht, et mõjukad sanktsioonid on Euroopa Liidu ühtsed sanktsioonid. Euroopa Liit on viimastel aastatel kokku vastu võtnud viis erinevat sanktsioonipaketti ja ma ütleksin, et need on mõjukad paketid. Tõepoolest jäi neljandast majandussanktsioonide paketist, mis suvel vastu võeti ja kus olid sees naftatooted, välja teie viidatud toode või tootegrupp 2707. Kui tuli ilmsiks, et selle tootegrupi transiit läbi Eesti on massiivne ja see kahjustab Eesti välispoliitilist mainet ja huve, siis valitsus reageeris väga kiiresti ja kehtestas riigisisese sanktsiooni sellele tootegrupile. Kuid nagu ma eespool ütlesin, on väga oluline, et sanktsioonid oleksid mitmete riikide poolt ühiselt kehtestatud, sest ainult nii on nad mõjukad. Ümber Eesti on ju väga lihtne liikuda. Olen loomulikult suhelnud nii oma Läti kui Leedu kolleegidega. Samamoodi tegutseme selles suunas Euroopas, et ka see tootegrupp oleks ühtselt Euroopa Liidu liikmesriikide poolt sanktsioneeritud.

Riho Breivel, palun! 

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Te käisite põgusalt üle piirilepingu ratifitseerimise probleemi meie idanaabriga. See on selline tõsine ja pika vändaga probleem, sest tegelikult on need alad meil ikkagi okupeeritud alad. Need on meie alad olnud ja me oleme piirilepingu ratifitseerimisega nõus andma need põliseks ära. Nüüd küsimus teile. Kuidas te arvate, kas siis Ida-Ukraina alade puhul, mis on okupeeritud venelase poolt, te soovitate teha ukrainlasel piirilepingu venelasega ja põlistada need alad Venele? See tähendaks, et sõjaoht oleks kohe kadunud.

Austatud Riigikogu liige, aitäh selle väga olulise küsimuse ja teema tõstatamise eest! Praegu viidatud piirileping on pikalt läbi räägitud piirileping Eesti ja Venemaa vahel ja see on allkirjastatud 2014. aastal. Olen veendunud, et kindel piirileping, mõlema riigi poolt ratifitseeritud piirileping, on kindel lisaväärtus turvalisuse ja julgeoleku tagamisel, mistõttu olen ka ette pannud, et see piirileping Eesti ja Venemaa vahel ratifitseeritaks, loomulikult vastavalt kokkuleppele ehk siis paralleelselt mõlemas parlamendis.

Mis puudutab tänaseid Ukraina alasid, annekteeritud Ukraina alasid, [siis see] on vastuolus rahvusvahelise õigusega. Selgelt on jõuga mindud teise riigi territooriumile ja see annekteeritud. Loomulikult, sellise rahvusvahelise õiguse rikkumisega ei saa me nõustuda ja me ei saa lubada jõuga Euroopa piiride muutmist 21. sajandil.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud välisminister! Välispoliitiline olukord on ärev, mitte ainult Euroopas, vaid maailmas laiemalt, arengud käivad väga kiiresti. Üks selline areng on ka see, et meie naabri, Venemaa president külastas olümpiamänge ja seal avamistseremoonial osalemise kõrval kohtus ka Hiina presidendiga. Nad sõlmisid suuremahulise koostööleppe, mis eri hinnangutel on ligi 120 miljardi dollari [suuruses] mahus. Samas on teada ka see, et Venemaa president on andnud oma nii-öelda nõusoleku Hiinale Taiwani annekteerimiseks. Mu küsimus on selline: kuidas te hindate sellise koostööleppe mõju, mis tähendab nafta‑ ja gaasitoodete või Venemaa maavarade suuremahulist liikumist Hiinasse, meile, Eestile?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult me jälgime tähelepanelikult selliseid arenguid, mis toimuvad geopoliitiliselt ja samamoodi Venemaa ja Hiina kui kahe julgeolekunõukogu alalise liikme vahelistes suhetes. Kuid sellel praegusel täiendaval leppel, millega riigid leppisid kokku tõesti väga paljudes tegevustes, kuidas riikidevahelist koostööd tihendada, me ei näe otsest ja pikaajalist mõju, mis muudaks Hiina ja Venemaa suhteid pikaajaliselt. Venemaa ja Hiina suhetes me oleme näinud tihti lähedasemaid suhteid, samas on neil väga mitmetes küsimustes eriarvamusi. Näiteks samamoodi, territoriaalse terviklikkuse küsimus on Hiinale väga oluline küsimus. Siin kindlasti ei saa teha põhjapanevaid järeldusi, kuid loomulikult tuleb neid arenguid tähelepanelikult jälgida.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Kas te selgitaksite käesoleval ajahetkel partnerriikide suhtumist Ukrainasse? See teeb tegelikult muret. Ukrainast viiakse ära diplomaadid ja ka investeeringud. Selline tegevus nõrgestab riiki väga oluliselt. Prantslased käivad Moskvas, sakslased käivad Moskvas, Biden ajab oma asja, Afganistan on siin selgelt veel meeles. Koostööks võiks nimetada suhtlemisprotsessi siis, kui eelnevalt lepitakse kokku, millest Moskvaga rääkida. Praegu tundub küll nii, et enne lepitakse Moskvas milleski kokku ja siis teavitatakse ka teisi riike. See teeb tõsiselt muret, et kas ajalugu hakkab korduma. Kas te selgitaksite, milles suurriigid on Moskvaga kokku leppinud? Ja miks nõrgestatakse Ukraina riigi niigi nõrka majandust ja rahvusvahelist positsiooni?

Suur aitäh! Te panite sellesse küsimusse väga mitmed olulised teemad kokku ja ma püüan kõigile neile ka ühekaupa vastata. Kõigepealt ma alustaksin Ukraina toetamisest. Tõepoolest vajab Ukraina praegu nii poliitilist kui majanduslikku tuge. Väga hea meel on meenutada, et Euroopa Komisjon kuulutas välja 1,2 miljardi [euro] suuruse abipaketi Ukrainale ja seda ka kiiresti püütakse ellu viia, et majanduse kaudu Ukrainat toetada. Eesti on olnud seisukohal, mida me oleme ka Euroopa Liidus püüdnud edendada, et kindlasti tuleks Ukraina turg tihedamalt Euroopa Liidu siseturuga liita. Sellel on ka õiguslik alus – Ukraina [ja Euroopa Liidu vaheline] assotsiatsioonileping. Nii et kindlasti ma olen nõus teiega, et on tegevusi, mida saab teha rohkem.

Mis puudutab saatkondasid Kiievis, siis Eesti omalt poolt on küll öelnud, et Eesti saatkond jätkab tööd, kuni olukord seda võimaldab, ja oleme julgustanud ka teisi seda tegema. Me oleme tõepoolest näinud seda, et mõned saatkonnad, kellel on peakonsulaadid Lääne-Ukrainas, on viinud suure osa tegevust Lääne-Ukrainasse, peamiselt Lvivi. Siin me kindlasti püüame Euroopa Liidus hoida tugevamat ühist joont ja hea meel oli näha, et Euroopa Liidu kõrge esindaja Borrell ütles selge sõnaga, et Euroopa Liidu esindus Kiievis jätkab tööd.

Mis puudutab ühiseid seisukohti, siis Euroopa Liidu partnerid nii Euroopa Liidus kui ka eelkõige NATO‑s on kokku leppinud väga selgetes ühistes sõnumites, kuidas Venemaaga suhelda. Seda ilmestas ka viimatisele Venemaa välisministri Lavrovi kirjale vastamine. Meenutan, et kiri saabus kõikidele nimetatud riikide välisministritele ühekaupa, kuid ühiselt lepiti kokku, et vastus kirjale läheb ühiselt NATO liikmesriikide poolt koordineeritult Euroopa Liidu partneritega. Nii et see ilmestab väga selgelt, et liitlased ja partnerid on oma sõnumites Venemaaga ühtsed.

Mis puudutab erinevaid visiite, kõrgetasemelisi visiite Moskvasse või ka Kiievisse, siis on olnud hea meel näha, et väga mitmed riigid, riigipead, kes lähevad Moskvasse, lähevad ikkagi enne Kiievisse ja seejärel Moskvasse. On loomulikult väga oluline, et seda dialoogi peetakse Moskvaga, kuid kindlasti on väga tähtis, et seda ei tehtaks Ukraina arvel. Ja ma usun, et see sõnum, mida näidatakse seekaudu, et minnakse Kiievisse, on seda ilmestanud.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Mina sooviksin teid võimestada. Välisministri ametikohta vastu võttes teadsite kindlasti, et see on üks võtmeministri positsioonidest. Aga presidendi ja peaministri kõrval on teie seisukohti olnud vähem kuulda. Tänases julgeolekuolukorras on aga teie sõnal kaal. Seepärast soovin edu ja südikust meie vaba riigi seisukohtade esindamisel. Tänaste uudiste valguses on tegelikult ju väga keeruline orienteeruda. Me toetame Ukrainat, jah, aga kutsume diplomaate koju ja soovitame sinna mitte reisida. Me saame tähtaegu võimaliku sõjalise konflikti kohta. See kõik on väga muret tekitav. Küsimus: milliseid infokanaleid soovitaksite teie inimestel jälgida, et saada tõest informatsiooni, ehk leida ka rahu ja kindlust?

Aitäh kõigepealt hea sõna eest, austatud Riigikogu liige! Mis puudutab neid sõnumeid, kus me oleme lõppenud nädalavahetusel tõepoolest kutsunud Eesti inimesi Ukrainast tagasi, siis see on väga oluline, sest meie esmane kohustus on loomulikult seista oma inimeste turvalisuse ja elu eest. Ja loomulikult ei saa siin hämada ega segast informatsiooni jagada, mistõttu me selle sõnumi ka väga selgelt välja andsime. See aga ei tähenda kuidagi, et Ukrainaga oleks suhted lõppenud. Samamoodi meie diplomaadid kindlasti seal oma tööd jätkavad. Seetõttu oli meil ka selles reisihoiatuses selge sõnum, et inimesed vaataksid ja mõtleksid, kui hädavajalik on neil praegu Ukrainas olla. Kui see ei ole hädavajalik, siis [soovitame] tulla koju. Kuid muu töö jätkub, ka mina ise olen järgmisel nädalal Ukrainasse minemas, kui olukord seda vähegi võimaldab.

Mis puudutab meediaruumi, siis loomulikult on siin praegu suur vale‑ ja eksitava informatsiooni sõda käimas, mis kaasneb selle pingestunud julgeolekuolukorraga. Omalt poolt saan ma küll öelda ainult seda, et mina loomulikult usaldan Eesti meediaväljaandeid, usaldan rahvusvahelisi väljaandeid, usaldan nende riikide väljaandeid, kes on meediavabaduse indeksis kõrgematel kohtadel. Ja mis puudutab selles olukorra näiteks reisiinfot, siis ma loomulikult julgustan vaatama kõiki Välisministeeriumi portaale ja Reisi Targalt portaali, kus me kogu aeg püüame pakkuda informatsiooni ühe või teise riigi olukorra kohta ja selle kohta, kas reisimine sinna parasjagu on turvaline või mitte.

Annely Akkermann, palun! 

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister, suur tänu teile väga laiapõhjalise ettekande eest! Te rääkisite päris pikalt inimõiguste kaitsest ja inimõiguste kaitse tähtsusest Eesti välispoliitikas ja sealhulgas rõhutasite just meie lähiriike. Inimõiguste teine pool on inimvajadused. Oma ettekandes te puudutasite vähem Eesti humanitaarabipoliitikat. Ja minu küsimus ongi, et kas Eestil on humanitaarabipoliitika ja humanitaarprogrammid meie lähiriikides nende pingete tõttu kasvanud humanitaarprobleemide lahendamiseks.

Aitäh selle väga olulise küsimuse eest, austatud Riigikogu liige! Eestil on lisaks inimõigusdiplomaatia tegevuskavale ka arenguabi andmise tegevuskava ja humanitaarabipoliitika. See on olnud meie pikaajaline poliitika, et me panustame rahaliselt nii humanitaarabi organisatsioonidesse kui ka püüame aidata konkreetsete projektidega olukorda kohapeal.

Ma saan aru, et teie küsimus on ehk kõige enam ajendatud olukorrast Ukrainas. Ukrainas me oleme küll viinud ellu nii mitmeid arenguabiprojekte kui ka humanitaarabiprojekte. Ja lõppenud nädalal kuulutasime välja ka lisarahastuse just nimelt humanitaarabi andmiseks Ukraina idapiirkonnas, kus me soovime aidata vahetult inimesi selleks, et eluase oleks soe, samamoodi on meil seal projektid haavatavate naiste ettevõtlusoskuste edendamiseks, et neil oleks mingit tegevust, arvestades olukorra piiratust ja võimalusi. Meil on Ukraina idaosas praegu mitmed sellised programmid töös.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud välisminister, suur aitäh teile ettekande ja ülevaate eest! Minu küsimus puudutab ka inimõigusi, aga Hiinaga seoses. Kuidas mõjutab Hiina-Vene ühisavaldus, mis küll Ukrainat ei maininud, aga jättis Venemaale Ida-Euroopas vabad käed, Eesti ja kogu siinse regiooni julgeolekut ja edaspidiseid Eesti ja Hiina Rahvavabariigi suhteid? Mida võiks sellest järeldada? Kas vastab tõele, et samal kohtumisel rõhutasid Venemaa ja Hiina, et inimõigused ei tohi olla riikidevahelise suhtluse aluseks? Teie aga rõhutasite, et Eesti on võtnud suuna laiendada inimõiguste diplomaatia arendamist.

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Eesti on viinud oma inimõiguste kaitse ja edendamise alase tegevuse välispoliitikas oluliselt süsteemsemaks tänu sellele minu viidatud inimõigusdiplomaatia tegevuskavale. Eesti on ka varem neid tegevusi teinud. Ma meenutan, et tegelikult põlisrahvastele pööras Eesti tähelepanu juba 1996. aastal. Samuti on Eesti pikki kümnendeid tegelenud sõnavabaduse ja väljendusvabaduse toetamisega. Need on pikaajalised poliitikad, mis me tegelikult nüüd kokku panime ja vaatasime, kus ja mida me saaksime tõhusamalt teha. Mis puudutab inimõiguste olukorda Hiinas, siis seda on Eesti samamoodi tõstatanud asjakohastes formaatides, nagu ÜRO 3. komitees, inimõiguste nõukogus ja tõstatasin seda ka oma telefonivestluses Hiina kolleegiga jaanuari lõpus.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Austatud välisminister! Jah, räägitakse, et sõda koputab uksele. Ja teie olete väga kurioosses olukorras. Te olete seotud kahe väga suure kurioosumiga siinjuures. Esimene on selline pöörane kurioosum, et teid on välisministriks valinud erakond, kes on kuriteos süüdi mõistetud ja põhiseaduse kohaselt keelatud erakond. Teine kurioosum on see, et teie koduerakonnal on koostöökokkulepe Venemaaga, mille esimene punkt ütleb, et pooled viivad läbi konsultatsioone ja vahetavad informatsiooni aktuaalsetes küsimustes Eesti-Venemaa suhetes ja ka rahvusvahelises kontekstis. Siit ka küsimused. Kas te olete oma koduerakonnaga arutanud selle kokkuleppe tühistamist? Teine küsimus on see, paralleelselt: millised olid teie viimased sammud seoses selle koostöökokkuleppega ja suhetes Venemaaga? Kas Mihkelsoni soolo Moskvas, kus ta Karassiniga kohtus, oli ka kuidagi seotud või kas see on ka kooskõlastatud kuidagi teiega?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, nende küsimuste eest! Ma alustaksin eelkõige sellest Ühtse Venemaa protokollist, mis on Keskerakonnal üle kümne aasta tagasi allkirjastatud. Selles osas ei ole Keskerakonna kontekstis küll midagi muutunud ja seisukoht on sama: selle protokolli ümber ei ole kunagi ühtegi tegevust toimunud, mistõttu ei ole ka aktuaalne sellest protokollist rääkida. Ja selle protokolli ajalooline olemus ei takista kuidagi, ei ole kuidagi takistanud Keskerakonnal viia ellu Eesti välis‑ ja julgeolekupoliitikat või üldse juhtida Eesti Vabariiki. Eesti Keskerakonna juht oli peaminister kahes Eesti valitsuses, kus viidi selgelt ellu Eesti välis‑ ja julgeolekupoliitikat, mis [vastab] üheselt Eesti Vabariigi huvidele.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud välisminister, aitäh selle ettekande eest! Te rääkisite digiühiskonnast, selle arengust, aga ettekandes paraku ma ei kuulnud sõna "küberjulgeolek". Minu meelest need on lahutamatud teemad, eriti olukorras, kus Venemaa ja Hiina lähenevad ja me teame, milliseid varjatud tegevusi seal ühiskonnas järjest enam soositakse ka valitsuste poolt. Minu küsimus teile tuleb Euroopa kontekstis ja kindlasti ka Ameerika Ühendriikidega koostöö [kontekstis]. Kas välispoliitilistes debattides küberohtudest ja küberjulgeolekust räägitakse rohkem või pigem vähem? Mis faasis me oleme? Ja kas see võib olla probleem, mida me tegelikult teatud määral lükkame edasi ja paneme silma kinni?

Aitäh samuti selle väga olulise küsimuse eest ja teema tõstatuse eest! Küberjulgeolek on väga oluline teema rahvusvahelisel areenil ja on läbivalt olnud ka Eesti jaoks väga tähtis teema. Meenutan siin esmalt, et Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena oma eesistumise ajal eelmise aasta juunis tõi küberjulgeoleku [teema] ametlikult julgeolekunõukogu laua taha. Meie esmane eesmärk loomulikult oli tõsta teadlikkust sellest kui kaasaegsest julgeolekuohust ja juhtida tähelepanu, et julgeolekunõukogu peaks samamoodi tegelema kaasaegsete julgeolekuohtudega, aga tõsta ka laiemalt rahvusvahelist teadlikkust küberjulgeolekust tervikuna. Samuti sellest, et küberruumis tegutsevad nii füüsilised isikud kui ka riigid pahatahtlikult ning selle jaoks tuleb vastavaid kaitsemeetmeid võtta.

Nüüd, tulles siia natuke lähemale ja minnes konkreetsemaks, siis alles mõne nädala eest me nägime massiivseid küberründeid Ukraina vastu. Seal oli selge, et Euroopa Liit koheselt reageeris, Eesti nende seas, et pakkuda Ukrainale tuge. Eesti on seni valmisolekus saatma vajadusel näiteks Ukrainasse küberjulgeoleku eksperte, kui nad seda abi soovivad. See teema on absoluutselt aktuaalsena laual. Me oleme ka valmisolekus suuremateks küberrünneteks seoses pingestunud julgeolekuolukorraga. Loomulikult on alati kusagil ressursinappus ja selles suhtes kindlasti oleks rohkem teha, kuid miinimum on Eestis kindlasti tagatud.

Mati Raidma, palun!

Suur tänu, eesistuja! Austatud minister! Kõigepealt soovin tunnustada teid selle meelekindluse eest, et Eesti saatkond jätkab oma igapäevast ja pühendunud tööd Kiievis. Olles eelmisel nädalal koos Riigikogu esimehega visiidil, nägin nende tööle pühendumist ning samuti väga positiivset tagasisidet Ukrainalt meie koostöö kohta kõikidel tasanditel. Olles Eesti-Ukraina parlamendirühma esimees, kinnitasin samuti meie valmidust osaleda aktiivselt Krimmi platvormi parlamentidevahelises koostöös. Minu küsimus: kas teie laual peale julgeoleku‑ ja humanitaarabi on ka arenguabi uusi initsiatiive?

Aitäh nende oluliste küsimuste eest, austatud Riigikogu liige! Ukraina toetus on meil tõesti hästi mitmetahuline: see on poliitiline toetus, majanduslik toetus, arengukoostöö‑ ja humanitaarabiprojektid. Lõppenud aasta arengukoostöö Ukraina suunal oli meil mahus 2,4 miljonit eurot ja käesoleval aastal on meil plaan kasvatada seda miljoni võrra. Arengukoostöö puhul on kindlasti oluline see, et me jätkame tavapärasel moel ja ikkagi kuulutame välja konkursid nende projektide elluviimiseks. Seda me kindlasti ka sel aastal teeme. Eelmisel aastal meil ka lõppesid mitmed programmid. Näiteks lõppes Eesti e‑valitsemise akadeemia ja Ameerika rahastatud USAID‑i ühisprojekt just nimelt küberturvalisuse tõstmiseks Luhanski ja Donetski oblastis. See on üks näide. Seda tüüpi projekte me oleme teinud ja nende tegemist ka jätkame vastavalt uute projektide pinnalt.

Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Nord Streami ehitamise ajal, ma mäletan, Eesti hoiatas, et seda võidakse kasutada ka poliitilistel eesmärkidel. Nüüd me näeme, et mitte ainult teiste Euroopa riikide vastu pole Vene gaasi tarneid kasutatud poliitilistel eesmärkidel, vaid ka Eesti on sellest pihta ja mõjutada saanud. Hinnad tõusevad, inflatsioon kerib tänu sellele hoogu. Üldiselt on kurb, et välispoliitilistel või poliitilistel eesmärkidel sellist asja tehakse. Kui ma õigesti mäletan, siis umbes 20% Eesti toasoojast toodetakse praegu gaasist. Minu küsimus teile on see: kas valitsusel on mingi plaan ja milline see plaan on, et vähendada Eesti sõltuvust ja võimalust, et meid saaks otseselt selle gaasi kaudu poliitiliselt mõjutada?

Suur aitäh, austatud Riigikogu liige, selle olulise teema tõstatamise eest! See, et gaas ei pruugi olla kõige turvalisem energiaallikas, on Eestile kindlasti juba omaenda ajaloolise kogemuse kaudu selge 1990. aastate lõpust. Kuid kindlasti on oluline juhtida tähelepanu, et hoolimata viimaste aastate, viimase kümnendi julgeolekupoliitilistest kriisidest, on Venemaa pidanud kinni gaasitarnelepingutest Eesti suunal.

Mis puudutab laiemat poliitikat, energiapoliitikat, siis loomulikult on valitsuses kavad selleks, et Eestis energiaallikaid mitmekesistada, samamoodi suurendada taastuvenergia osakaalu. Need on sellised pikaajalised projektid, mis on töösse võetud. Kuid kui praegu peaks tekkima selline julgeolekukriis, kus tõepoolest saavad kannatada energiatarned Eestisse, siis on meil tagatud alternatiivsed energiaallikad, kuid kindlasti, jah, olen nõus, need on täiendava kuluga.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister, suur tänu selle ülevaate eest! Oma ettekandes te rõhutasite meediavabaduse olulisust ja siin küsimustele vastates tõite välja info selguse ja usaldusväärsuse tähtsuse. Sellest ajendatuna mul on teile küsimus: kuidas te suhtute Vene propagandakanalite vabalevis jätkamisse Eestis?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle olulise teema tõstatamise eest! Kindlasti on meediavabadus üks väga oluline teema. Seda, kui oluline see on, mäletavad kõik, kes on elanud ka okupeeritud Eestis. See küsimus on väga oluline meile Eesti inforuumis, kus me näeme, et venekeelses meediaruumis on tõepoolest populaarsed need telekanalid, kus esitatakse väga palju eksitavat informatsiooni praeguse julgeolekukriisi kohta. Minu seisukohast oleks kindlasti esmatähtis, et Eesti suudaks pakkuda kõrvale venekeelseid infokanaleid, mis oleksid sedavõrd huvitavad ja atraktiivsed, et nad köidaksid meie venekeelse elanikkonna tähelepanu.

Selle kohta on olnud ka häid näiteid. Näiteks, kui oli COVID-19 kriisi algusfaas, kui nendes infokanalites jagati informatsiooni viiruse kohta ja Eestis tol ajal kehtinud piirangute kohta, siis nende Eesti venekeelsete kanalite populaarsus tõusis. Nii et minu meelest on esmatähtis pöörata tähelepanu sellele, kui kvaliteetset sisu me nendes kanalites pakume. Ja siis, ma usun, vaatajaskond ja kuulajaskond nendes meediakanalites kindlasti [suureneks] ning me ei peaks muretsema selle üle, et on ka kanaleid, kes teadlikult pakuvad eksitavat informatsiooni ja propagandat.

Timo Suslov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te tõite oma ettekandes välja selle, et Madridis on plaanis võtta vastu NATO uuendatud strateegiline kontseptsioon. Oskate öelda, kas siia alla mahub ka NATO laienemine näiteks Soome ja Rootsi suunal?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle teema püstituse eest! Esmalt peatun põgusalt strateegilisel kontseptsioonil, mille uuendamist me oleme pikka aega soovinud. Julgeolekukeskkond Euroopas on sedavõrd muutunud, et viimane hetk on uuendatud kontseptsioon vastu võtta. Ja meie jaoks oleks kindlasti väga tähtis, et uues kontseptsioonis sedastatakse selgelt just nimelt praegused julgeolekuväljakutsed ning pakutakse ka NATO‑poolseid lahendusi kaitse‑ ja heidutusmeetmete näol.

Eesti on olnud alati NATO laienemise poliitika toetaja. Ja on tõepoolest hea, et näiteks Bukaresti tippkohtumisel NATO-liitlased selgelt ütlesid, et NATO uksed on avatud, ja rõhutasid ka avatud uksi just nimelt Gruusia ja Ukraina suunal. Eesti toetab ka partnerite kutsumist Madridi tippkohtumisele ja uuesti nende sõnumite kordamist. Mis puudutab Soomet ja Rootsit, siis loomulikult ka nende suunas on NATO uksed avatud, kui nemad seda soovi üles näitavad.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma meenutan natukene ajalugu. Kui 18. mail 2005 kirjutati Moskvas alla piirileping, siis tuli see ratifitseerida parlamendis ja parlament lisas sellele preambuli, kus mainiti Tartu rahu. Seejuures deklareeriti, et piirileping ei mõjuta ülejäänud Tartu rahulepingut. Seejärel Kreml loobus üldse piirilepingu sõlmimisest. Seega pole Kremlile oluline mitte uus piirileping ja tema poolt okupeeritud alade jäämine Venemaa koosseisu, vaid just Tartu rahulepingu ja Eesti õigusliku järjepidevuse küsimärgistamine. Nii. Ja nüüd on mul kaks küsimust. Kas sellise loovutusliku piirilepinguga nõustumine Venemaa tingimustel ei ohusta meie õiguslikku järjepidevust? Ja teiseks, kas loovutusliku piirilepingu sõlmimine olukorras, mil Venemaa agressiivsus on suurenenud, ei mõju praegu Ukraina reetmisena?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle olulise teema meenutamise ja sellel peatumise eest! Kõigepealt, mis puudutab piirilepingut ja piirilepingu ratifitseerimist, siis ma ütlen küll seda, mida ma juba ütlesin, et oleks väga oluline, et see ratifitseerimisprotsess mõlemas parlamendis paralleelselt viidaks lõpuni ning see auk meie piiris saaks kokku õmmeldud ja meil oleks terviklik piir, mis on rahvusvahelise õigusega igatpidi kaitstud.

Kalle Grünthal, palun! Jaa. Vabandust, härra Grünthal! Ma korraks vabandan, proua välisministril jäi vastamine pooleli. Palun!

Mis puudutab nüüd Ukrainat, siis siin omakorda meenutan ajalugu, et me nägime Gruusia sõda 2008, Ukraina 2014. Täna me oleme aastas 2022 ja me näeme, et olukord Euroopa julgeoleku vallas ei ole läinud paremaks. Ei ole läinud paremaks Eestimaa ja Venemaa suhted. Selles kontekstis paremaid aegu, ma usun, siinkohal ei ole mõtet oodata, vaid tuleb ära lõpetada pooleliolevad tegevused.

Nii, nüüd on Kalle Grünthali kord, palun!

Tänan! Austatud ettekandja! Eksisteerib selline globalistlik maailmakorralduse liikumine nagu Great Reset, kus rahvusriikidel ei ole kohta ja otsuseid teeb ülemaailmne organisatsioon, inimesed on tihedalt tehnoloogia külge seotud ja nende tegevust on võimalik hõlpsasti kontrollida ja suunata, kasutusel on vaid nõndanimetatud roheline energia ja kõik inimesed on seotud süsinikumaksul põhineva globaalse krediidisüsteemiga. Kuidas te saate seista ministrina Eesti kui rahvusriigi huvide eest, kui te valitsuse pressikonverentsil kandsite rahvusriikidevastast sümboolikat, näidates sellega välja oma tegelikku ideoloogilist tausta?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Ma tõden, et see taust jääb mulle natuke arusaamatuks, kuid ma saan küll kinnitada, et mina täie pühendumisega viin ellu Eesti rahvusriigi välis‑ ja julgeolekupoliitikat.

Ruuben Kaalep, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite oma kõnes, et Eestile on väga olulised põlisrahvaste õigused. Ühed kõige raskemas olukorras ja kõige represseeritumad põlisrahvad on meie sugulasrahvad Venemaal ja teised Venemaa põlisrahvad. Neist mõned on rohkearvulised, kellel on oma vabariigid Venemaa koosseisus. Teised on küll võimsa ajalooga, aga praktiliselt hävimisohus, nagu näiteks ka meie piiri ääres elavad vadjalased ja isurid, kes elavad muu hulgas just nimelt nendel piirilepinguga Venemaale loovutatavatel aladel.

Miks ei ole olnud teilt kuulda rahvusvahelisel tasandil tugevaid seisukohavõtte, mis puudutavad põlisrahvaste olukorda Venemaal, valitsuse repressioone nende suhtes, keeleõppe takistamist, protestide mahasurumist ja nii edasi? Miks te ei seisa Venemaa põlisrahvaste eest?

Aitäh nende oluliste teemade tõstatamise eest ja selle ülevaate eest! Eesti vaates on väga kahetsusväärne põlisrahvaste olukord mitmetes kohtades ja Eesti on [selle teemaga] tegelenud. Eesti on neid näiteks aktiivselt toetanud põlisrahvaste foorumil, mis on ÜRO juures vastav keham. Eesti soovis korraldada möödunud suvel põlisrahvaste kokkutuleku, mis kahetsusväärselt ei tulnud ... Vabandust, Eesti korraldas eelmisel aastal soome-ugri rahvaste üleilmse kokkutuleku ... Mul ei tule see õige sõna meelde, vabandan. (Saalist öeldakse midagi.) Aitäh teile!  ... kongressi, kuhu – väga kahetsusväärselt pidime tõdema – Venemaalt ei tulnud delegatsioonid kohale, sest neid takistati. Nendes küsimustes on Eesti seisukoht loomulikult selge: põlisrahvaid tuleb toetada,  samamoodi soome-ugri rahvaid, et neil oleks võimalus oma keeles õpetada ja ka oma kultuuri viljeleda. Nendele küsimustele on Eesti pööranud ÜRO-s tähelepanu.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua välisminister! Te mainisite oma ettekandes mitmel korral inimõigustel ja väärtustel põhinevat maailmakorda ja diplomaatiat. Teadupärast kommunistlik diktatuuririik Hiina ei oma ligilähedaseltki kokkupuuteid inimõigustega. Üks meie naabreid, Leedu, on sattunud Hiina kaubandusembargo alla. Kahetsusväärselt ei ole Euroopa Liit teinud mitte midagi, et ühte oma liikmesriiki kaitsta. Minu küsimus on, kas Eesti on teinud mingeid jõupingutusi, et Leedut aidata, ja kas Euroopa Liidul on ülepea mingit ühtset Hiina‑poliitikat olukorras, kus Saksamaa semmib võrdselt nii agressorriigi Venemaa kui ka kommunistliku Hiinaga.

Aitäh selle olulise teema tõstatamise eest! Esmalt ütlen ära, et Eesti on väljendanud korduvalt solidaarsust Leeduga, samamoodi öelnud selgelt välja, et selline jõupoliitilise ja majandusliku surve avaldamine ühele riigile on vastuvõetamatu. Need arutelud on olnud ka Euroopa tasandil, Eesti on ka Euroopa tasandil Leedut nendes küsimustes toetanud erinevates Euroopa Liidu töörühmades. Sealjuures olen seda ka omalt poolt teinud välisasjade nõukogus. Mis puudutab laiemalt Euroopa Liidu ja Hiina suhteid, siis meie kindlasti toetame seda, et meil oleks Euroopa Liidu 27 + 1 formaat Hiinaga ehk koostööformaat, mis tugineks ühistele väärtustele. Samamoodi me toetame seda, et Euroopa Komisjon oleks aktiivne Euroopa Liidu ühe liikmesriigi vastu suunatud surve leevendamisel. Minu teadmisel küll on komisjon ka vastavaid samme astunud.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud välisminister! Oma kõne alguslõigus te rääkisite kõige keerulisemast ja tõsisemast välispoliitilisest olukorrast, mis puudutab loomulikult Ukrainat. Ja loen siit ette ühe lause: "Viimaste päevade arenguid hinnates ei saa välistada juba lähiajal toimuvat rünnakut Ukraina vastu." No sellest räägivad väga paljud meediaväljaanded ja see stress ja frustratsioon ja mure Ukraina pärast ja tuleviku pärast on väga-väga paljudes inimestes. Te olete enne välisministriametisse asumist olnud professionaalne diplomaat. Kas te võiksite anda mingisuguse hinnangu, kas diplomaatial on veel võimalus sellist kohutavat olukorda vältida, et sõda hakkab?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Tõepoolest on väga kahetsusväärne, et meil on Euroopas just nimelt sellised arengud 21. sajandil, et me täna siin Riigikogus peame pikalt ja põhjalikult vaagima, kui tõsine see julgeolekuolukord on, kui tõsine risk on sõjaliseks rünnakuks Euroopas. Peale seda, kui see kahetsusväärne informatsioon tuli möödunud nädala lõpus avalikuks, et tõenäosus sõjalise konflikti eskaleerumiseks on kõrge, loomulikult diplomaatilised kanalid pandi aktiivselt töösse. Mitmed riigid suhtlesid vahetult Venemaa liidritega, et seda sõjalist konflikti taas ennetada, ära hoida. Diplomaatilised pingutused jätkuvad kuni viimaste momentideni. Ma ausalt öeldes tahan ikkagi loota, et need kannavad vilja. Sest on ju väga selge, et ka Venemaa mõistab, mis järgneb sellele, kui see sõjaline rünnak tuleb. Seetõttu ma rõhutan veel kord, nagu ma ka kõnes välja tõin, et see heidutus ja kaitse on hästi oluline aspekt, heidutus ka sanktsioonipaketi näol, mida on nii Euroopa Liit kui ka Ameerika Ühendriigid teiste samameelsetega koordineeritult välja öelnud. See heidutus on tähtis, see annab diplomaatiale tuge, et saavutataks rahumeelsed eesmärgid.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud minister! Kõigepealt lubage soovida teile jõudu selles töös, mida te selles erakordselt keerulises välispoliitilises situatsioonis teete. Aga minu küsimus puudutab gaasisõltuvust. Eesti on aastaid seisnud selle eest, et Euroopa Liidu gaasisõltuvus väheneks, välispoliitilisel tasandil. See eeldab seda, et Eesti ise peaks tegema siseriiklikult kõik selleks, et gaasisõltuvust vähendada. Sellega seoses on minu jaoks kummalised valitsuse viimased otsused, mis puudutavad energiakriisi. Ehk siis teie enda erakonna esimees, Riigikogu spiiker, oli kõige kõvemahäälsemalt võitlemas nende meetmete eest, mille tulemus on see, et riik läheb küll märkimisväärselt appi nendele inimestele, kes kütavad oma kodusid gaasiga, aga kaheksa korda vähem raatsib ta aidata neid inimesi, kes Nord Poolist elektrit ostavad. Ja ka selle paketi teine osa, mis hiljem tuli, kus minnakse appi just nimelt gaasiga, gaasiküttega oma energiavajadust ettevõtluses rahuldavatele ettevõtjatele, saadab väga kummalise signaali selles olukorras. Kas teie välisministrina juhtisite sellele tähelepanu valitsuse aruteludes?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Mis puudutab energiajulgeolekut ... (Köhib.) Ma vabandan! Mis puudutab energiajulgeolekut, siis loomulikult see on oluline teema ka välis‑ ja julgeolekupoliitilisest aspektist. (Köhib.) Vabandust! Kuid see, kuidas hüvitada inimestele energiatarbimist sooja saamiseks, on sotsiaal-majandusliku mõõtmega küsimus, kus ma loomulikult välisministrina ei ole selle nurga alt sekkunud. Kuid pigem on tähtis tagada ... (Köhib.) Ma vabandan! Kas te saate mulle vett tuua?

Jaa, me saame kohe teile vett juurde tuua.

Aitäh! (Joob vett.) Vabandust! Mis puudutab riigisiseste hüvitiste maksmist, siis seal on kindlasti tähtis tagada sotsiaal-majanduslik aspekt ja see, et abi nende inimesteni, kes seda rohkem vajavad, ka jõuaks.

Riina Sikkut, palun! 

Aitäh! Nii nagu regionaalpoliitikat ei saa teha ainult üks minister, täpselt samamoodi, ma arvan, saab seda, mis puudutab gaasitarbimist, mitmel erineval viisil motiveerida. Aga tänan sõnavõtu eest! Ja mulle väga meeldis Urve Tiiduse küsimus selle kohta, kas diplomaatial on veel võimalus. Mina küsiksin nüüd tagasi vaadates, vaadates viimasele poolele aastale või aastale, nii Eesti diplomaatilisele pingutusele kui ka teiste Balti riikide ja Poola diplomaatilisele pingutusele. Kuidas te kirjeldaksite seda muutust, mis on Lääne-Euroopa riikide ja liitlaste tajus toimunud: seda, kuidas nähakse Vene ohtu, ka seda, kui oluliseks peetakse gaasisõltuvuse vähendamist, seda, mil määral on muutunud see, kuidas julgeolekuriske hinnatakse, kui valmis ollakse neile reageerima näiteks ühiste sanktsioonide näol või ka sõjalise (Juhataja helistab kella.) abi näol, on see siis Ukrainale või kellelegi teisele?

Suur aitäh, austatud Riigikogu liige, nende küsimuste eest! Siin saab küll niimoodi ühe pintslitõmbega öelda, et see arusaam on Euroopas oluliselt kasvanud – mitte ainult viimase aasta jooksul, vaid viimastel aastatel. Praegu me näeme seda, et oli väga selge ühine seisukoht ka detsembrikuise ülemkogu laua taga, kus Euroopa Liidu riigijuhid, valitsusjuhid ja riigipead leppisid juba selgelt kokku, et kui Venemaa eskaleerib, siis võetakse vastu ka kaalukad sanktsioonid. See ilmestas tegelikult seda, et ühine arusaam oli juba detsembris Euroopa valitsusjuhtide ja riigipeade tasandil olemas.

Samas me näeme tõepoolest ka seda, et kõik ei ole päris ühtne. Ma ise omaenda vestlustest kolleegidega, Euroopa kolleegidega saan küll öelda, et mitmed on tõdenud, et me alles nüüd saame aru, kui lähedal te olete Venemaale. Omalt poolt ma kindlasti soovin tuua või kutsuda rohkem oma kolleege siia – mitte ainult ise käia visiitidel meie seisukohti selgitamas, vaid vastupidi, et üha rohkem liitlasi ja partnereid tuleks Eestisse, külastaks Eestit. Ja mitte ainult ei näeks meie head digikuvandit ega käiks e-showroom'is, vaid saaksid ka selge arusaama, mida tähendab elada Venemaa piirialal. Kindlasti tuleb seda arusaama, selle selgitamist jätkata ja seda kõik Eesti diplomaadid loomulikult oma töös ka teevad.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Uue piirilepingu sõlmimine üleüldse on otseselt Eesti riigi ja rahva huvidega vastuolus ja kriminaalseadustiku järgi lausa võrdsustatav riigireetmisega. Aga teie väitsite oma sõnavõtus, et see justkui annaks meile mingisugust lisatagatist julgeoleku alal. Sellised avaldused ja teie jätkuv soov on lausa hämmastavad, eriti tänases julgeolekuolukorras. Ka Ukraina Krimmi alad ja Donbassi alad on ju tegelikult täpselt samamoodi okupeeritud ja annekteeritud, nende eest te seisate. Ja väidate, et see [Eesti-Vene piiri]leping annaks mingit lisaväärtust. Ukrainal oli olemas Budapesti memorandum, mis sisaldas ka piirilepingut, millega Venemaa lubas neile territoriaalset puutumatust ja nii edasi. See ei maksa mitte midagi. (Juhataja helistab kella.) Ja teie nüüd väidate, justkui see paber annaks meile mingisuguseid lisatagatisi. Kust te seda võtate?

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Esmalt ma meenutan, et tegemist ei ole uue lepingu sõlmimisega. Leping on allkirjastatud välisministrite poolt 2014. aastal. Me ei räägi uuest lepingust, me räägime sellest konkreetsest dokumendist, mis on juba allkirjastatud, kuid mille ratifitseerimine ei ole aset leidnud. Seetõttu ma soovin lihtsalt, et jääks selge arusaam, et me ei räägi uuest lepingust. (Henn Põlluaas räägib kohalt.)

Härra Põlluaas! Härra Põlluaas, teil oli küsimus ära juba.

Ma olen ka nõus, et teie teate, aga ma ei tahaks, et see vale arusaam siin ruumis kõlaks. Selles ma teiega nõustun, mis puudutab rahvusvahelisest õigusest kinnipidamise kohustuse nõudmist. Selles osas kindlasti Eesti ja ka kõik teised samameelsed riigid peavad jätkama selle nõudmist, et rahvusvahelisest õigusest tuleb kinni pidada, ja kui ei peeta kinni, siis sellele järgnevad ka tagajärjed.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud välisminister! Mul on teile kolm küsimust. Kõigepealt, te enne oma jutus mainisite, et teil oli inimõiguste teemal telefonikõne Hiina välisministriga. Tõstatasite selles kõnes selle teema. Täitsa huvitav oleks kuulda, millise vastuse te saite ja kas te jäite selle vastusega rahule. Teine teema, välismajandussuhted Aasia suunal, mainisite Singapuri, Lõuna-Koread, mainisite sealpoolseid väljavaateid. Uurin, kas Välisministeerium näeb potentsiaali ja perspektiivi välismajandussuhete arendamises näiteks Taiwaniga. Ja kolmandaks uuriksin, mis on Välisministeeriumil plaanis 17 + 1 formaadiga, nüüd on vist 16 + 1. Kuidas sellega on plaanis edasi minna?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, nende mahukate küsimuste eest väga olulisel teemal! Kõigepealt siis selles järjekorras, nagu te küsimusi esitasite. Vestlesin oma Hiina kolleegiga peaasjalikult sellel põhjusel, et me olime olnud kaks aastat julgeolekunõukogu liikmed. Arutasime mitmeid julgeolekuküsimusi, kahepoolseid suhteid ja nende seas tõstatasin ka inimõiguste teema. Hiinal on kindlasti väga hästi teada, millised on Eesti seisukohad selles küsimuses, ja mingeid uusi läbimurdeid loomulikult sel teemal ei olnud. Ega [ma] seda ka ei oodanud.

Mis puudutab aga teisi teie tõstatatud teemasid, siis Eesti suhtleb Taiwaniga ühe Hiina poliitika raames. Meil on nii majandus‑ kui ka kultuurikontaktid, me tunnustame nende juhilubasid ja see suhtlus toimub moel, mis on vastastikune huvi. Siin riigi poolt otseselt mingit täiendavat impulssi ei ole võimalik anda, nagu me ei anna ka muudes küsimustes.

Mis puudutab Eesti osalust 16 + 1 koostöö formaadis, siis peale seda, kui eelmine valitsus eelmise aasta tippkohtumisel otsustas vähendada või alandada osaluse taset, osalesin peaministri asemel mina välisministrina sellel tippkohtumisel. See oli selge signaal, et me ei ole rahul selle koostööformaadi poliitilise poolega, sest tegemist oli algselt majanduskoostöö formaadiga ja sellisena meie Eesti poolt seda ka kindlasti näeme. Praegu me oleme selles formaadis edasi liige, see on üks välispoliitiline tööriist, ning kuidas me sellega edasi läheme, seda me otsustame vastavalt vajadustele.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma soovin ka teile jõudu. Minu küsimus on, kas teil on ülevaade ja kas te saate avada meile, kui palju on Ukrainas Eesti kodanikke, inimesi, kes võivad sattuda suurde ohtu, kui peaks sõjaline olukord seal käivituma. Ja mis plaan on neid aidata, kui selline olukord hakkab?

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Selle kohta on esmane vastus: jaa, meil on teatav ülevaade, meil on ülevaade nendest inimestest, kes on endast märku andnud. Peale seda, kui reedel me tegime esmase reisihoiatuse, nädalavahetusel ka kümned ja kümned inimesed registreerisid oma kohaloleku. Nii et eilse seisuga oli meil umbes 1600 Eesti kodanikku ja mittealalist kodanikku kokku Ukrainas. Meie jaoks on kindlasti tähtis see, et meil oleks võimalik neid abistada, see on meie riigi kohus, ja seetõttu, kuna me näeme ette seda, et võimaliku halvima stsenaariumi puhul oleks see abi andmine väga keeruline, me soovitamegi kaaluda väga tõsiselt, kui oluline on praegu Ukrainas viibida, ja võimaluse korral naasta juba enne, juba praegu koju. Näiteks, tänasest on Air Baltic lisanud ka lennuliine suunal Kiiev–Riia, et suurenenud nõudlust suuta täita. Nii et kindlasti ma soovitaksin inimestel kaaluda seda väga tõsiselt ja naasta koju. Loomulikult, kui inimesed jäävad sinna, siis me tegutseme vastavalt olukorrale. Me oleme palunud inimestel kindlasti registreerida ennast portaalis Reisi Targalt. See annab meile võimaluse Eesti riigi poolt saata kas SMS‑ või muid teateid, kui olukord muutub, halveneb, või ka muid juhiseid. Ja loomulikult on meil avatud ka 24/7 konsulaarabi toetusliinid hädas olevate inimeste nõustamiseks.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister, ma tänan teid! Ma olen saanud kõigile oma ettevalmistatud küsimustele vastused. Aga küsin hoopis oma kümneaastase poja küsimuse. Nimelt tuli ta eelmisel nädalal koolist koju ja teatas, et emme, kas sa tead, et kohe algab kolmas maailmasõda. Kõik koolis räägivad, et nii juhtub. Ma muidugi tegin hästi hirmunud näo, ütlesin, et kust sa seda võtad. Ei, nii hulluks ei lähe. Ja siis ta küsis minu käest ja ma küsin nüüd teie käest: mida meie saame teha, et tõesti seda hirmsat asja ei juhtuks? Mida Eesti inimesed saavad teha?

Aitäh selle olulise küsimuse ja ka küsimusepüstituse nurga eest! Kindlasti on väga tähtis see, et me Eestis ikkagi jätkame oma igapäevast elu sellisel moel, nagu me oleme harjunud seda oma demokraatlikus ja vabas riigis tegema. Ja sedasama rahu loomulikult tuleb edasi anda ka meie lastele ja kõigile lähedastele. Siinkohal on väga oluline juhtida tähelepanu, et täna vahetu oht Eesti riigi julgeolekule ei ole suurenenud ehk meil ei ole meie julgeolekule riski. Me teeme ettevalmistusi oma kaitse‑ ja heidutuspoliitika elluviimisega selleks, et ära hoida tulevikuriski. Loomulikult, kui Ukrainas olukord halveneks, siis see oleks julgeolekuolukorra muudatus tervele Euroopale, kuid sellest hoolimata me ei näe vahetut julgeolekuriski Eestile täna.

Rene Kokk, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud välisminister! Tahtsin küsida teie käest, kuidas te olete rahul Eesti riigiasutuste koostööga. Kui me vaatame seda teemat, Valgevene naftasaaduste transiit läbi Eesti, siis mulje jäi selline, et valitsus hakkas otsuseid tegema pärast seda, kui avalik meedia sellest kirjutas. Kas ei peaks olema nii, et olenemata sellest, et otsest embargot ei ole täna, ametiasutused suhtleksid ja annaksid seda informatsiooni ikkagi tundlikel teemadel ka erinevatele ministeeriumidele, et me ei peaks meediast saadud sisendi kaudu hakkama mingeid otsuseid tegema ja piiranguid panema?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Siin on kindlasti tähtis pidada silmas, et kui me kehtestame Euroopa tasemel sanktsioonid, siis seal on selline ülevaatusmehhanism, aga kõik need protsessid on tõepoolest aega võtvamad, kui nüüd see olukord nõudis, mida me nägime siin aasta alguses. Ja ma ütleksin, et asutustevaheline koostöö on hea ja töötab selles mahus, mis on kokku lepitud. Kui on uued olukorrad, siis võib-olla tõesti jäävad mingid asjad tähelepanuta. Ma usun, et see oli kõikidele asutustele väga hea õppetund.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea välisminister! 14.–17. juunil 1940, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti, siis ta teatavasti rikkus korraga kolme lepingut ehk Tartu rahulepingut, mittekallaletungilepingut ja baaside lepingut. Pärast seda, kui Nõukogude Liit lagunes, oli Venemaal kaks teed: kas jätkata Nõukogude Liidu praktikat või siis hakata rahvusvahelisi lepinguid austama. 1994 oli Venemaa üks kolmest riigist Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia kõrval, kes garanteerisid Ukraina territoriaalse terviklikkuse pärast seda, kui Ukraina loovutas oma tuumarelvad Venemaale. Ja selle lepingu eluiga oli täpselt 20 aastat. Küsin: kas kõige selle kontekstis on vähimatki garantiid – või ma ei ütleks garantiid –, vähimatki lootust, et kui me selle piirilepingu sõlmiksime, siis Venemaa ka sellest pikaajalises perspektiivis kinni peaks?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse püstitamise eest! Siin on minu meelest esmatähtis meenutada seda, et 2004. aastast on Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik. Eesti juba üheksakümnendatel sai aru, et ainus viis tagada Eesti iseseisvus ja demokraatlik riigikord on liituda NATO ja Euroopa Liiduga. Need tegelikult on esmatähtsad kindlustunde tagajad meie jaoks meie julgeoleku tagamisel. Kuid sellest hoolimata on kindlasti tähtis ka, et me saaksime piirilepingu ratifitseeritud.

Ülle Rajasalu, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma tänan teid selle küll malbe ja tasase, kuid väga informatiivse ettekande eest. Minu küsimus on järgmine. Me kõik teame, et Venemaa ehk Putini strateegia ja taktika on alati läbi rääkida ka eraldi riikidega, see puudutab ka Euroopa Liidu riike. Kas me tänasel päeval saame olla kindlad selles, mida Euroopa Liidu riikide juhid on öelnud, et jah, me oleme ühtsed ja me taunime sõda Ukraina vastu ja nii edasi, või on Euroopa Liidu juhtidel ka mingisugune kahtlus hinges, et keegi võib näiteks toetada Venemaa eskalatsiooni Ukrainasse?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, nende küsimuste eest! Siin ma saan küll väita, et me oleme olnud Euroopa Liidus ühtsed. Seda ilmestavad ka ühised otsused, mis on tehtud nii Euroopa Ülemkogu poolt kui ka sellel aastal Euroopa Liidu välisministrite poolt ühiselt, samamoodi NATO‑s on kõik need otsused ja tegevused ühiselt tegutseda kindlatel alustel. Loomulikult me näeme arutelusid, loomulikult me näeme ka sisepoliitilisi debatte ühes või teises liikmesriigis, mis võivad jätta mulje, et asjad ei ole nii. Kuid kõik need ühise laua taga tehtud otsused kinnitavad tegelikult, et praegu ollakse ühtsed.

Ruuben Kaalep, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud minister! Oma vastuses minu eelmisele küsimusele te oskasite välja tuua üksnes ÜRO põlisrahvaste nõukoja ja soome-ugri rahvaste maailmakongressi kui tegevused, kus Eesti on seisnud Venemaa põlisrahvaste eest. Aga minu küsimus puudutas seda, miks ei ole olnud kuulda ei teilt ega Eesti välisesindustelt konkreetseid seisukohavõtte sellistes küsimustes nagu omakeelse hariduse piiramine Venemaal, põlisrahvaste aktivistide vangistamine või kas või isuri ja vadja külade hävitamine Laugasuu sadama ehitamisel. Need ei ole kuidagi vähem olulised teemad kui näiteks Aleksei Navalnõi saatus, mille puhul Eesti on reljeefselt väljendunud, ja protestid Udmurtias ja Baškiirias ei ole vähem olulised kui protestid Moskva kesklinnas. Miks ei ole nendel teemadel Eesti ainsa riigina maailmas, kes seda teha saaks, sõna võtnud? Kui meie seda ei tee, ei tee seda mitte keegi. (Juhataja helistab kella.) Miks me ei ole sõna võtnud?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, uuesti seda teemat puudutamast! Loomulikult on kahetsusväärne, et me peame rääkima sellistest inimõiguste rikkumistest, kuid mis puudutab teise riigi inimõiguste olukorrale tähelepanu juhtimist, siis Eesti teeb seda tavaliselt nendes formaatides, mis on selleks ette nähtud, näiteks, inimõiguste nõukogu, ÜRO 3. komitee. Eesti kandideerib uuesti ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks, et nendes küsimustes aktiivsemalt kaasa rääkida. Samamoodi annetab Eesti nendesse fondidesse, mis põlisrahvaste õigustega tegelevad ja nende heaolu aitavad kasvatada. Ja loomulikult, see küsimus on tähelepanu all. Ma võtan kindlasti ka teie toodud kriitika selles konkreetses küsimuses [arvesse] ja vaatame, mis see seis täpsemalt on.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Olukorras, kus me seisame Gruusia ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse eest, on teie seisukoht, et me peaksime tegema Venemaale territoriaalse kingituse, vabatahtlikult ja tasuta ära andma Venemaa poolt annekteeritud ja okupeeritud alad, sõna otseses mõttes lömitav, kahepalgeline ja allaheitlik. Te väitsite, et ratifitseeritud piirileping annab meile justkui mingi lisatagatise julgeoleku suhtes. Ka Gruusial ja Ukrainal olid olemas piirilepingud. Nii et see näitab, et sellel väitel ei ole mingisugust alust. Aga palun sisustage see väide. Eelmise küsimuse puhul te ei vastanud mulle, millised lisatagatised [see piirileping] meie julgeoleku suhtes peaks andma.

Aitäh selle küsimuse eest, austatud Riigikogu liige! Esmalt soovin rõhutada, et lisatagatised Eesti jaoks on kindlasti Eesti liikmesus NATO‑s, Eesti liikmesus Euroopa Liidus. Kahjuks neid lisatagatisi Ukrainal ja Gruusial ei olnud sel hetkel, kui nende riigid oleks neid samamoodi vajanud. Mis puudutab piirilepingut Eesti ja Venemaa vahel, siis see on läbi räägitud, see on kokku lepitud ja see on allkirjastatud välisministrite poolt. See tähendab ... (Hõiked saalist.)

Härra Põlluaas! Härra Põlluaas, te juba küsisite ära, ärge palun segage vahele.

... ühtlasi ka seda, et me ei saa tuua neid paralleele sellise olukorraga, justkui meil oleks täna maad ära vallutatud. Kindlasti on kindel piirileping täiendav garantii rahvusvahelise õiguse mõttes ning on asjakohane, et see piirileping on ratifitseeritud kahe riigi vahel ja see protsess on lõppenud.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea välisminister! Ma kõigepealt soovin teile jõudu rahvusvaheliselt väga keerulises olukorras. On selge, et kui peaks minema sõjaks, siis hakkavad Ukrainast liikuma miljonid sõjapõgenikud. Eks nad esimese hooga liiguvad suuresti Poola ja sealt juba edasi. Vabariigi Valitsus on öelnud, et Eesti on valmis vastu võtma ainult kuni 2000 sõjapõgenikku. Aga kas valitsus on valmis ka selleks, kui Eestisse soovib tulla oluliselt suurem hulk sõjapõgenikke, eriti veel siis, kui Poola palub abi sõjapõgenike ümberjagamisel?

Aitäh nende oluliste küsimuste eest, mis on vahetult seotud praeguse julgeolekukriisiga Euroopas! Tõepoolest on Eestil võime võtta vastu orienteerivalt 2000 põgenikku, kui olukord seda nõuab. Kuid me oleme kindlasti valmis toetama Poolat, käivitamaks nii Euroopa Liidu kui ka NATO rahvastikukaitse programmid, selleks et taotleda ümberpaigutamist Euroopas, kui olukord seda nõuab.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja ja lugupeetud välisminister! Ma lugesin teie kõnet 16. veebruarist 2021. Te rääkisite, kuidas Eesti juhib Afganistani rahu saavutamist. Aga praeguses kõnes te Afganistani asjadest üldse ei rääkinud. Kuidas te hindate seda? Kas see on Eesti välispoliitika läbikukkumine, kui augustis Taliban sisenes Kabuli ja president Ghani põgenes dollareid täis topitud helikopteriga riigist ning meie president oli viimane riigipea, kes aprillis seal käis? Kuidas te hindate seda? Ma ei hakka Mali missioonist rääkima praegu.

Aitäh! Eesti oli tõepoolest üks liitlane, kes panustas rahu ja julgeoleku tagamisse Afganistani missioonil mitukümmend aastat. Oma kõnes eelmisel aastal viitasin ma aga eelkõige Eesti tegevusele ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena, kus Eesti oli koos Norraga Afganistani faili teemahoidja. Ja see tähendab seda, et Eesti ja Norra diplomaadid koos hoidsid arengutel Afganistanis silma peal ja valmistasid ette dokumente ÜRO Julgeolekunõukogu jaoks, kes tegi vastavaid otsuseid. Viimane selline pingutus Eesti jaoks leidis aset eelmise aasta septembris, kui ÜRO UNAMA missiooni pikendati kuueks kuuks.

See oli pigem Eesti diplomaatia jaoks töövõit, et selles väga keerulises poliitilises olukorras, mis oli möödunud aasta augustis ja septembris Afganistanis, sellest hoolimata suudeti ÜRO Julgeolekunõukogu 15 liikme vahel leppida kokku mandaadi pikendamises teatavatel tingimustel. Nendeks tingimusteks olid näiteks, et ÜRO peasekretär iga kahe kuu tagant annaks ülevaate olukorrast Afganistanis, ja samuti, et see mandaat lepiti kokku vaid kuueks kuuks, mitte aastaks, nagu on tavapärane.

Kui me räägime olukorrast Afganistanis minu möödunud aasta kõne kontekstis, siis selles ei ole küll Eesti diplomaatiale mingit kahju. Vastupidi, väga kriitilisel ajal tegelesime me väga olulise failiga ÜRO Julgeolekunõukogus.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea välisminister! Te andsite mulle vastuse, mis ei olnud vastus. 2005. aastal oli julgeolekuolukord hoopis teine. Siis me püüdsime heas usus ja siiras lootuses Venemaaga kokku leppida. Vahepealsed sündmused ehk Gruusia sõda, Ukraina sõda, Krimmi annekteerimine ja ka sellesama Budapesti lepingu rikkumine on näidanud seda, et Venemaa jätkab Nõukogude Liidu kursil, mille ma näiteks tõin. Ja nüüd on ju kontekst hoopis teine. Ma tahtsin vastust sellele, mis oleks praeguses kontekstis, selles julgeolekukontekstis, kus me täna elame, selleks garantiiks või isegi lootuseks, et Venemaa võiks üldse kunagi sellest lepingust kinni pidada.

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Ma lahutaksin teie küsimuse kaheks osaks. Esimene on see, et ühe lepingu allakirjutamisest ratifitseerimiseni jõudmist ei ole minu hinnangul mõistlik siduda päevapoliitiliste sündmustega. Eesti ja Venemaa suhetes, kui me vaatame ajaloos tagasi, väga häid aegu tegelikult me ei näe ja teie viidatud sündmused ilmestavad, kuidas olukord on pingestunud. Sellest hoolimata on mõistlik ratifitseerida leping, mis on töösse võetud ja kokku lepitud. Mis puudutab garantiisid, siis meie julgeolekugarantiid on selgelt meie liikmesus NATO‑s ja Euroopa Liidus.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! On täiesti hämmastav, austatud ettekandja, et olukorras, kus Venemaa käitub fašistliku riigina, okupeerides endiselt Ukrainat, Moldovat, Gruusiat, isegi meie kodumaad Eestit, te endiselt positiivselt suhtute sisuliselt ebakindla ja mõttetu uue piirilepingu sõlmimisse. See on täiesti hämmastav. Aga minu küsimus on selles, miks te ei võiks lihtsalt piirilepingult, mis on sõlmitud, allkirja tagasi kutsuda. Ja teiseks küsimus: kas Mihkelson kooskõlastas teie ametkonnaga ehk Välisministeeriumiga oma kohtumise Karassiniga?

Aitäh nende küsimuste eest, austatud Riigikogu liige! Siin ma ütleksin küll, et mina suhtun piirilepingusse konstruktiivselt, ehk Eesti riigil oleks mõistlik see piirileping ära ratifitseerida. See ei ole uus leping, vaid see on allkirjastatud juba 2014. aastal. Kuna see ratifitseerimisprotsess on parlamentide tööformaat, siis on asjakohane, et parlamentide vahel loodaks kontaktid, selleks et see paralleelne ratifitseerimisprotsess saaks edasi liikuda.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Tulen ikkagi veel kord selle piirilepingu juurde tagasi. 2014. aastal see küll ratifitseeriti, aga selle lepinguga hakati tööle juba palju-palju varem. Olin sel ajal piirivalveametis staabiülemana tööl ja ma olin ise selle juures. Meile heideti juba sel ajal ette seda, et meie valvame kontrolljoont, aga meil ei ole õigust kontrolljoont valvata, vaid meil peab olema piir. Ja selleks, et seda piiri, kuidas öelda, tekitada, on vaja lepingut. Tänaseks oleme me kontrolljoonel väga edukalt toiminud, Politsei‑ ja Piirivalveamet toimib. Milleks ikkagi on vaja meil seda ratifitseerida või jätkata selle lepinguga, sest mitte mingisugust kasu mina selles ei näe? Kas te tõesti näete selles kasu?

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Kordan oma varasemat mõtet, et jah, ma näen piirilepingu ratifitseerimises selget kasu. See loob juriidilise selguse meie piiri ümber ja pooleliolev protsess saab lõpetatud.

Hea minister, Riigikogu liikmete küsimused on otsa saanud. Tänan teid!

Aitäh, austatud Riigikogu liikmed!

Nüüd läheme edasi väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ettekandega, kellel on selleks 15 minutit. Palun!

No nii. Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Külalised! Oma tänases kõnes keskendun kõige olulisemale ja päevakajalisemale. See on meie julgeolek, meie liitlasruumi üksmeel ning selle kaitsmine läbi Eesti välispoliitilise tegevuse, kaasa arvatud parlamentaarset diplomaatiat rakendades.

Mõni päev tagasi Moskvas kohtumistel olles leidsin aja ja võimaluse ning viisin lilled kaasaegse Venemaa ühe tuntuima demokraadi Boriss Nemtsovi tapmise paika Kremli külje all Moskvoretski sillal. Boriss oli minu hea sõber, kellega oli alati põnev arutleda Venemaa oleviku ja tuleviku üle. Temast on praegu Venemaal väga suur puudus. Võimud teevad kõik, et Nemtsovi venemaalaste mälust kustutada, sest totalitaarsusele kalduvas riigis ei saa eksisteerida kodanike väljendusvabadust ega vaidlust alternatiivsete arenguteede üle.

Venemaal on demokraatlikest lääneriikidest aastakümnetega loodud hirmutav vaenlasekuju, kes justkui püüab saavutada juurdepääsu tema rikkustele ning hävitada tuhandeaastane tsivilisatsioon. Inimestele on maast madalast püütud selgeks teha, et Ameerika Ühendriigid ja NATO püüavad Venemaad ümber piirata ning tema riikluse hävitada. Selle valega on manipuleeritud miljoneid nii kodus kui ka piiri taga, et õigustada oma agressiivset välispoliitikat demokraatliku läänemaailma suhtes.

Kuid mõelgem korraks, mis vahe on NATO laienemisel ja Venemaa laienemisel. Kui esimene toimub vabatahtlikkuse alusel ja liikmete nõusolekul demokraatlike riikide kaitseks, siis teisel juhul püüab impeeriuminostalgias autoritaarne tuumariik oma mõjupiire laiendada brutaalse jõuga rahvusvahelist õigust rikkudes või enda tahtmise järgi seda tõlgendades. Seejuures pole Venemaad provotseerinud mitte NATO laienemine, mis on loonud Venemaa piiridele rahumeelse ja stabiilse naabruse, vaid seda on teinud totalitaarse impeeriumi kaotamise valu ning endiste vasallide edu demokraatliku ja vaba ühiskonna loomisel. See on aga eksistentsiaalne oht isevalitsejalikule korrale Venemaal.

Paralleelid ajalooga on mõtlemapanevad. Sarnaselt 1930. aastatega on Venemaal jõutud täna arusaamisele, et Euroopas on kujunenud soodne olukord senise status quo muutmiseks. Lisaks impeeriumi taastamisele ihkab totalitaarne Venemaa demokraatlikule läänele peale suruda oma reegleid, kehtestada uusi mõjutsoone ning marginaliseerida Ameerika Ühendriikide rolli maailmapoliitikas. Selleks ollakse valmis vähemalt sõnades kuni tuumanupuni välja minema.

Viimasel ajal on korduvalt küsitud, miks Venemaa just nüüd pinged üles on kruvinud. Välisminister Sergei Lavrov ütles aasta alguse pressikonverentsil, et kõiges on süüdi lääs, kes on võtnud kursi ÜRO hartal põhineva rahvusvaheliste suhete arhitektuuri hävitamisele, kes ei hooli Venemaa julgeolekumuredest ega enda antud lubadustest. Lavrov kordas Kremli narratiivi sellest, kuidas NATO on sõnamurdlikult laienenud ja kuidas Ukraina "riigipööre" on ohustamas Venemaa turvalisust. Mõistagi ei sõnagi Venemaa enda agressiivsusest, piiride jõuga muutmisest ega siseriiklikult demokraatlike institutsioonide tasalülitamisest ja kodanikuühiskonna hävitamisest, mis on survestanud Venemaa demokraatlikke naaberriike otsima julgeolekutagatisi just NATO-sse kuuludes.

Need, kes on oma silmaga näinud Vene sõjavankri veeremist, tajuvad ilmselt hästi, et selle peatamiseks pelgalt headest sõnadest ei piisa. Noore ajakirjanikuna kogesin Tšetšeenia esimest sõda kajastades, milleks Venemaa juhtkond võimeline on. Groznõi vaippommitamistes hukkusid tuhandete kaupa omaenda riigi kodanikud. Mille nimel? Aga selle nimel, et impeerium ei laguneks ja rahva vaba tahe ei muutuks normiks.

Nii nagu siis aitas tšetšeene hävitada terve rahva massiivne dehumaniseerimine, nii ka praegu püüab Venemaa propaganda teha olematuks Ukraina riikluse ja rahvuse. Kremli isu on 30 aastaga kasvanud ja seda pole suutnud peatada lääneriikide heast tahtest ja rahumeelse kooseksistentsi soovist lähtuv diplomaatia. NATO laienemine ei ole seejuures olnud suunatud mitte Venemaa, vaid totaalse jõuga ähvardamise ja selle kasutamise vastu. Vene ühiskond on jäänud omaenda ajaloo pantvangi ega ole suutnud nii objektiivsetel kui ka subjektiivsetel põhjustel vabaneda sügavate traditsioonidega autoritaarse võimu repressiivsest haardest.

Kuna Kremli soov hävitada demokraatlik Ukraina on vaid üks osa Euroopa julgeolekuarhitektuuri kõigutamise katsest, siis teeb see Vene-lääne suhetes eriti keeruliseks vähegi kestliku modus vivendi leidmise. Näib, et Venemaa juhtkond on valmis eskaleerima suhted maksimumini. Selleks kasutatakse nii vahetut sõjaga ähvardamist, jõu kasutamist kui ka diplomaatias partnerit avalikult alavääristava retoorika lubamist.

Mida teha? Venemaa juhtkond teab tegelikult väga hästi, et NATO teda ei ähvarda. Nii nagu ei ähvarda Venemaa julgeolekut ega territoriaalset terviklikkust ka ükski demokraatlik naaberriik. Kui Moskval on kas või vähimgi tahe kuristiku servalt tagasi astuda, siis on selleks viimane hetk. Jõuga ähvardamisest loobumine ja Ukraina-vastase agressiooni lõpetamine loob eelduse sisuliseks dialoogiks. Alternatiivne tee viib aga ohtliku konfrontatsiooni süvenemise ja uue raudsena tunduva eesriide langemiseni.

Moskvas loodetakse, et väljapressimise ja sõjaohu maksimeerimisega sunnitakse lääne võtmeriigid järeleandmistele. Siiani pole see õnnestunud, kuigi Venemaa on saavutanud mõned taktikalised võidud. Moskva on suutnud panna läänt arutama Kremli esitatud ultimaatumeid ja otsima pingete leevendamiseks erinevaid ad hoc variante, kuid liitlaste üksmeel on Venemaa survele seni hästi vastu pidanud.

Venemaa agressiooni üheks väga oluliseks elemendiks on olnud oma narratiivi massiivne pealesurumine. Selle keskmes on justkui legitiimsed julgeolekuhuvid, mis tähendab sisuliselt ultimatiivset nõuet aeg tagasi keerata mitte üksnes 1997. aastasse, kui sõlmiti NATO-Vene suhete alusakt, vaid Teherani-Jalta aegsesse maailma, kus suurriigid otsustasid Euroopa jagamise demokraatliku ja diktaatorliku maailma vahel.

Venemaa katsetele lõhkuda ja lammutada aastakümneid toiminud julgeolekusüsteemi vabas ja demokraatlikus Euroopas tuleb anda selge ja põhimõtteline vastus. See eeldab esmalt kõige süütumat sammu. Tuleb lõpuks ometi hakata asju nimetama nende õigete nimedega.

Prantsuse julgeolekuanalüütik Nicolas Tenzer lõpetab oma suurepärase analüüsi lääne poliitika senisest läbikukkumisest Ukraina suunal sõnadega, mis kehtivad täiel määral ka lääne Venemaa‑poliitikast rääkides. Tsiteerin: "Lääne liidrid peavad lahkuma illusioonide maailmast. Platonist alates teame, et koopast lahkumine on riskantne. Kuid veelgi tähtsamad on tõe eiramisega seonduvad ohud."

Moskvale tuleb kindlas kõneviisis selgeks teha, et selline pigem vanglamaailma kuuluv väljapressimistaktika, mida Venemaa ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena praegu teeb, on rahvusvahelist julgeolekut sügavalt lõhestav ja tervikuna ÜRO harta põhimõtteid õõnestav.

Mitte ühelgi riigil, sealhulgas autoritaarsel Venemaal, ei saa olla õigust hegemooniale Euroopas või vetoõigust meie julgeoleku kujundamisel. Euroopa julgeolekuarhitektuur on ajas hästi vastu pidanud ning pole mingit sisulist põhjust seda muuta. See, et Venemaa on demokraatliku arengu teelt eemaldunud totalitaarsuse suunas, ei saa olla põhjus vaba maailma enesekaitse hävitamiseks.

Kui Venemaa praeguse juhtkonna mõjukaimaid liikmeid, endine FSB direktor Nikolai Patrušev kirjeldab olukorda suhetes läänega kui külma sõja jätkumist, siis tuleb ka läänel lõpetada illusoorne lootus ilusate sõnade ja pidevate järeleandmistega pingeid lõdvendada, vaid hästi läbimõeldud ja mitmekihilise strateegiaga Venemaale vastu seista. Strateegia aluseks võiks olla NATO-s juba aastakümneid tagasi Belgia toonase välisministri Pierre Harmeli esitatud mudel: "Nii palju usutavat heidutust poliitilise ja sõjalise tugevuse ja ühtsuse abil kui vaja ning nii palju valmidust dialoogiks kui võimalik."

Lääne, eriti NATO riikide ühtsus omab praeguses olukorras eriti suurt tähendust. NATO-Vene Nõukogu kohtumine näitas, et kõik 30 liitlast on üksmeelel. Kui Venemaa lootis sealt mõrasid leida, siis ta pidi pettuma. Kuid ühtsuse tegelik tugevusproov ilmneb tegudes: valmisolekus Venemaa agressiooni vastustada, kindlameelsuses oma liitlasi kaitsta ning toetada demokraatlikke partnereid nagu Ukraina.

Euroopa Liit ja NATO peaksid uue Venemaa-strateegia elemendid sõnastama just praegu valmivates dokumentides ("Strateegiline kompass" ja "Strateegiline kontseptsioon"), et seejärel juba taktikalistele sammudele keskenduda. Venemaa hindab tegelikult kollektiivse lääne sõjalis-poliitilist heidutusjõudu väga kõrgelt, mistõttu peaksid pealinnad olema enesekindlad ja veenvad ka Venemaale oma strateegiliste eesmärkide lahtiseletamises.

Venemaa peab teadma, kust jooksevad lääne punased jooned ning mis on nende ületamise hind. Tegelikkuses on need jooned kahjuks juba ületatud, sest iseseisva riigi territooriumi okupeerimine (Gruusia, Ukraina) ja illegaalne annekteerimine (Krimmi poolsaar) on rahvusvaheliste normide, õiguse ja lepete, näiteks Budapesti memorandumi jäme rikkumine, millele reeglitele rajanevast korrast hoolivad riigid ei saa ega tohi ükskõikselt reageerida.

Selleks, et mõjutada Venemaad oma agressiooni lõpetama, tuleb läänel tegutseda nüüd ja kohe. Eeskätt puudutab see heidutuse kasvatamist NATO idatiival, sealhulgas Balti riikides. Eesti, Läti, Leedu ja Poola peaksid kiiremas korras süvendama NATO raames kaitsealast koostööd ning töötama sõjalist mobiilsust takistada võivate juriidiliste tõkendite eemaldamise nimel. Ülioluline on ka USA kaitseabi kiire kasutuselevõtt ning Balti kaitseinitsiatiivi edasise rahastamise kasvatamine vähemalt 200 miljonile dollarile aastas.

Ukrainale relvaabi andmine ei ole sündmuste eskaleerimine, vaid tõkendheidutuse tekitamine. Krimmi loovutamisega või Ukraina-NATO suuna blokeerimisega, nagu mõned analüütikud soovitavad, sõja laienemist ära ei hoia. Ukrainale tuleb täna näidata mitte ust, vaid teekonda, kuidas saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Kuna maailmas on demokraatia olnud viimased tosin aastat pideva surve all, siis ei tohi ühelgi lääneriigil vaatamata autoritaarse Venemaa ähvardustele olla luksust öelda "ei" demokraatliku Ukraina pürgimustele saada vaba maailma täieõiguslikuks liikmeks. Need, kes tegelikult Euroopa julgeolekust hoolivad, peavad seisma vabade ja demokraatlike riikide kaitsel. Ukraina langemine mõjutaks kogu kontinendi julgeolekut väga negatiivselt ja suunaks Venemaa edasise surve otse NATO riikide vastu.

Head kolleegid! Riigikogu väliskomisjon jätkas viimasel aastal aktiivselt järelevalvet valitsuse välispoliitilise tegevuse üle, andes vajadusel ka suuniseid tekkinud ebakõlade korrastamiseks. Viimane nendest puudutas Valgevene-vastaste sanktsioonide poliitikat, kus ajakirjanduse hea töö tulemusel ilmnesid küsitavused.

Samuti on väliskomisjon juhtinud valitsuse tähelepanu sellele, et Eestile nii olulise Euroopa ühtse poliitika kujundamisel Hiina suunal on meil endil vaja tegudega näidata sellesse panustamist. See aga tähendab, et Eesti peaks eemalduma Euroopa Liidu ühtsust riivavast 16 + 1 formaadist ning andma ka Hiinale sellest diplomaatiliselt ja tulevikusuhete raame kirjeldavalt teada.

Vaatamata pandeemia põhjustatud piirangutele suutis Riigikogu väliskomisjon viimasel aastal olla rahvusvaheliselt aktiivne. Töötasime selle nimel, et tugevdada üksmeelt meie lähimate liitlaste seas ning kasvatada olukorrateadlikkust kolleegide hulgas nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides.

Eelmisel aastal tõusis täiesti uuele tasemele Balti riikide omavaheline koostöö parlamentaarse diplomaatia vallas. Eesti, Läti ja Leedu väliskomisjonide esimeeste algatatud ühisavaldused ja ühisvisiidid leidsid laiemat tähelepanu ning andsid hea võimaluse meie ühiste välis- ja julgeolekupoliitiliste seisukohtade selgitamiseks.

Ainuüksi viimase kümne kuuga tegid komisjoni esimehed ühised visiidid Ukrainasse, Saksamaale, Prantsusmaale, Moldovasse, Lätti ja Leetu. Sama tööd jätkame ka sellel aastal. Juba täna pärastlõunal lendan koos Balti kolleegidega Rooma ning märtsi keskpaigas ootab meid ees USA Kongressi Helsingi komisjoni kuulamine Washingtonis.

Riigikogu väliskomisjon tegi samuti eelmisel sügisel mitu väga sisukat visiiti, kui külastati Suurbritanniat, Hispaaniat, Ameerika Ühendriike ning ÜRO peakorterit New Yorgis. Viimasega seoses tahan tunnustada meie diplomaate, kes kahe aasta jooksul hoidsid Eesti lippu ÜRO Julgeolekunõukogus kõrgel. Saadud kogemus tuleb nüüd targalt investeerida meie rahvusvahelisse koostöösse.

Riigikogu täiskogu menetles viimasel aastal mitmeid liikmete algatatud rahvusvahelise suunitlusega avaldusi. Teinekord küsitakse, mis kasu sellistel parlamentaarsetel avaldustel on. Mõned nädalad tagasi Kiievis viibides kogesin aga vahetult, kui oluline oli meie Ukraina kolleegidele see solidaarsusavaldus, mille Riigikogu selle aasta algul vastu võttis. 

Lõpetuseks paar sõna minu hiljutisest visiidist Moskvasse. Eesti saatkonna organiseeritud ümarlaud MGIMO tudengitega ja sinna juurde saatkonna korraldatud kohtumised andsid hea võimaluse esitada selles ülimalt keerulises julgeolekuolukorras meie vaate toimuvale. Kohtumistel Venemaa parlamendi mõlema koja väliskomisjoni esimehega rõhutasin aga seda, et kahepoolsetes suhetes sisulise ja edasiviiva suhtluse alus on rahvusvahelisest õigusest ja selle normidest kinnipidamine. Sellest lähtuvalt on ka Eesti-Vene suhetes eksisteerivate probleemide või lahendust ootavate küsimuste käsitlemine, näiteks piirilepingu ratifitseerimise edasiminek võimalik siis, kui kõnelusi ei peeta piltlikult öeldes püssitorude ees. Suhtluskanalite olemasolu on aga sedavõrd ohtlikul ajal eriti oluline, mistõttu sõltuvalt eelolevate päevade arengusuundadest püüame jätkata otsekontakte ka Vene parlamendisaadikutega.

Head kolleegid! Eelolevad päevad, nädalad, kuud ja võib-olla isegi aastad on Eesti välis- ja julgeolekupoliitikale tõsiste katsumuste perioodiks. Pole mingit alust väita, et eksistentsiaalne oht meie julgeolekule lähiajal taanduks. Me peame olema valmis kõikideks võimalikeks arenguteks. See aga nõuab kõigilt meilt siin pühendumist kõige olulisemale: Eesti suveräänsuse ja julgeoleku tagamisele. Aitäh! Elagu Eesti ja elagu Ukraina!

Suur tänu! Nüüd saame küsimuste juurde minna. Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Suur tänu, lugupeetud ettekandja, suurepärase ettekande eest ja suur tänu teile aastakümnetepikkuse töö eest Eesti välispoliitika juhtimisel ja väga toimekal elluviimisel ka koroonaajastul! Minu küsimus puudutab ikkagi sündmusi Ukraina piiridel. Nimelt on mitmetest rahvusvahelistest kanalitest olnud võimalik jälgida intervjuusid, kus inimesed tänavalt ei usu, ei saa uskuda või ei taha uskuda sõja puhkemist. Näiteks tänavaintervjuudes Venemaal arvatakse, et Putin demonstreerib oma mõjuvõimu, liigutades kümneid tuhandeid sõjaväelasi ja pannes maailma juhtivate riikide liidreid tegelema temaga nädalate ja kuude kaupa. Kuidas Venemaa avalikkus ...

Aeg, palun! 

... suhtub sõja puhkemise võimalusse?

Aitäh, hea Annely! Ma arvan, et siin saalis ilmselt ei ole ühtegi inimest, kes ootaks sõja puhkemist. Ma arvan, et meie kõigi soov on teha kõik selleks, kasutades ennekõike loomulikult rahvusvahelise diplomaatia võimalusi, et see katastroof ära hoida. Selleks on veel võimalus, olgugi et me ei tohi kunagi meelest lasta seda, kui me räägime Ukrainast, et Ukraina on kaheksandat aastat sõjas. Kaheksandat aastat sõjas! Hukkunud on 14 000 inimest, poolteist miljonit inimest on sunnitud olnud oma kodudest lahkuma.

Ja ausalt öeldes, ega tegelikult ongi väga raske üldse endale vaimusilmas nagu ette kujutada, mis asi see sõda on, kuidas inimesed sellistes olukordades hakkama saavad või kohanevad. Kaheksa aasta jooksul on mul olnud võimalus neljal korral käia Ida-Ukrainas rindejoonel ja oma silmaga näha ja kogeda seda, kuidas Ukraina kaitseväelased kaitsevad Ukrainat, kaitsevad oma riigi vabadust ja tegelikult kaitsevad ka meie vabadust. Ja seda ongi väga raske kirjeldada laiemalt, kui seda kogemust edasi anda, sellepärast et see on täiesti sobimatu meie aega – meie aega meie Euroopas 21. sajandi alguses. Ja kui kellelgi on täna soov pöörata see täielikult tagasi raketirünnakute või massiivse sõjategevuse abil, siis loomulikult on mõistetav, et normaalne inimene keeldub nagu uskumast seda.

Küsimus oli, kuidas Venemaa avalikkus praegu suhtub või võib suhtuda sellesse kujunenud olukorda. Kui ma Moskvas olin, siis meie saatkond organiseeris ka ühe kohtumise Venemaa võib-olla praegu ainukese enam-vähem sõltumatu avaliku arvamuse uurimise keskuse direktori, Levada Keskuse direktori Deniss Volkoviga. Ma esitasin tegelikult talle sama küsimuse, võib-olla veidi väikese sellise varjundiga, et miks me ei näe Venemaa tänavatel inimesi protestimas sõja vastu. Üldiselt on ju teada, et Vene inimene sõda ei taha. Seda on ju kogu aeg deklareeritud ja on ka arusaadav, et [kunagi saadud] kogemus on miski, mis on Vene rahva täiesti objektiivselt sellise seisukohani viinud.

Aga väga muret tekitav oli see, et isegi kui inimesed ütlevad, et nad sõda ei taha, siis enamik on arvamusel, et lääs on valmis Venemaad ründama, et lääs piirab Venemaad, tahab saavutada kontrolli Venemaa üle ja et tegelikult kõik, mis nii-öelda Ukrainaga seoses on toimunud viimased kaheksa aastat, ei ole olnud mitte Ukraina rahva vaba tahe ja tahe oma riiki kaitsta ja Venemaa agressiooni vastu seista, vaid selles nähakse tõesti hoopis vastupidist: et justkui lääs üritab Venemaad rünnata. Selles mõttes need avaliku arvamuse küsitlused annavad tegelikult ka Venemaa juhtkonnale täna võib-olla mingisuguse kindluse, mis lubab sellist agressiivset välispoliitikat jätkata. Ja loomulikult, osa sellest, miks inimeste arvamused selliseks on kujunenud, on viimase aja massiivne propaganda, mida ennekõike Venemaa telekanalid hommikust õhtuni teevad. Aga selle taustaks on ikkagi ka see, et Venemaal on, nagu ma oma kõnes ütlesin, aastakümneid kasvatatud inimesi teadmises, et lääs on vaenlane ja lääs ähvardab Venemaad.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud ettekandja! Te käisite Moskvas kohtumas, tõstatasite seal ka piirilepingu teema. Mind paneb mõtlema see, et kui me kaitseme Ukraina territoriaalset terviklikkust, siis me peaksime neile ju eeskuju näitama, andma neile signaale, et ka 70 aastat hiljem ei ole rahvusvahelise õiguse rikkumine aktsepteeritav. Me [peaksime] andma tugeva signaali, et me ei lähe sellise piirilepingu sõlmimise peale, kus Tartu rahu ei taheta isegi mainida. Kas see ei ole halb signaal Ukrainale? Kas ei peaks hoopis vastupidi käituma ja rõhutama Tartu rahu tähendust, et me ei anna alla ka rohkem kui 70 aastat hiljem?

Aitäh, hea Anti, küsimuse eest! Me ei anna alla. Me kindlasti ei korda seda, mis juhtus 1939. ja 1940. aastal. Me oleme väga valusalt õppinud nendest kogemustest, mis siis toimus.

Mis puudutab konkreetselt küsimuses olnud vihjet, et tõstatus piirilepingu teema, siis jah, tõepoolest ma arvan, et oleks erakordselt kummaline, et kui kohtuvad Eesti ja Venemaa esindajad ja kui räägitakse kahepoolsetes suhetes eksisteerivatest küsimustest, seni lahendamata probleemidest, ja ei tõstatuks piirilepingu teema. Mõlemal juhul, nii Grigori Karassini kui ka Leonid Slutskiga kohtumisel, mille organiseeris meie saatkond Moskvas, Vene pool ise tõstatas need teemad. Me vahetasime informatsiooni sellest, kus me selle protsessiga tänasel päeval oleme. Aga nii nagu ma ütlesin oma kõnes, kordan ka sinu küsimusele vastates, et see andis mulle võimaluse otse neile silma vaadates ja sirge seljaga öelda, et igasugune edasiliikumine meie suhetes, muu hulgas piirilepingu ratifitseerimise protsessis on seotud sellega, kas Venemaa lõpetab sündmuste eskaleerimise Ukraina suunas, kas ta lõpetab agressiooni Ukraina vastu või jätkab rahvusvahelise õiguse rikkumist. See loomulikult tõstatab väga tõsise küsimuse sellest, kuidas Venemaa oma lepingutesse suhtub, oma rahvusvahelistesse kohustustesse suhtub.

Siin on varasemates küsimustes [kõlanud], et justkui see leping on erakordne, mida Venemaa võib rikkuda. Jaak Valge istub su vasakul käel, ajaloolasena teab ta väga hästi, kui palju läks aega mööda sellest, kui Tartu rahu sõlmiti ja kahjuks seda ka rikkuma asuti. Ja väga jõhkral moel. Kõige ilmselgemalt kindlasti 1924. aastal, aga juba ka 1921. aastal oli Eesti välisministeerium sunnitud saatma Venemaale sõnumi, et mitte kõiki punkte, mis selles 1920. aastal alla kirjutatud lepingus on, ei täideta.

Nüüd tuleme tagasi selle põhiküsimuse juurde. Meie jaoks on rahvusvaheliselt väga oluline, et me ei tegutse üksi, vaid meil on liitlased, partnerid, kellele me saame loota. Meie kõige olulisemad julgeolekutagatised ongi meie koostöös partneritega. Aga olles Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik, peame ka teadma, et see piir, mis on meie idapiir, ei ole mitte ainult Eesti Vabariigi riigipiir, vaid ka Euroopa Liidu ja NATO piir. Meil on topeltvastutus. Meil on topeltvastutus selle eest, mis puudutab meie enda riigi territooriumi ja selle piiri kulgemist, nii nagu on meil tegelikult kokku lepitud juba 1990. aastatel. [Selline] on meie hoiak, valitsuse hoiak olnud läbivalt selle 30 aasta jooksul seoses nende territoriaalsete vaidlustega, mis 1990. aastate alguses olid, kuni selleni, et 1994. aastal Eesti Vabariigi valitsus teatas, et loobutakse tagasinõudmisest. Ja seejärel on piirilepingute parafeerimise ja allakirjutamisega korduvalt erinevate valitsuste kaudu kinnitust leidnud, et Eesti Vabariik soovib [suhetes] Venemaa Föderatsiooniga viia piirilepingu temaatika lõpule viisil, nagu see on diplomaatiliselt kokku lepitud juba rohkem kui 20 aastat tagasi.

Aga üks teema on veel. Sa tõid mängu küsimuse, millist eeskuju Ukrainale võiks kas või näiteks selline sõit anda. "Eeskuju" ei ole hea sõna, vastupidi. Tegelikult enne, kui ma Moskvasse läksin, käisin ma Kiievis ja kohtusin seal oma kolleegidega ning rääkisin sellest, et ma lähen Moskvasse, mul on seal tõenäoliselt kohtumised ees. Ma ütlesin neile, mida ma neile rääkima lähen, kaasa arvatud seda, et see, mida Venemaa teeb Ukraina suunal jõuga ähvardades ja tegelikult kaheksa aasta jooksul agressiooni läbi viies, ei ole kooskõlas rahvusvahelise õiguse normidega ja töötab ennekõike lõppkokkuvõttes pikas perspektiivis Venemaa enda huvide vastu.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh teile! Meil on hea meel, et Eestis on selline mees, nagu te olete. Te ütlesite väga ilusti oma kõnes, et pisikesed asjad mõjuvad väga hästi, Riigikogu toetus Ukrainale oli väga mõjuvõimas. Milliseid pisikesi lihtsaid asju saavad Eesti inimesed teha selleks, et ei tuleks seda hirmsat ...? Ma ei taha isegi nimetada, mida.

See on hea küsimus. Aitäh, Kristina! Eks me igaüks mõtle selle peale, mis on meie enda võimuses, hoidmaks ära neid arenguid, mis lõppkokkuvõttes võivad mitte ainult Ukrainat ähvardada, Ukraina riigi, demokraatliku riigi püsimist ähvardada. Lõppkokkuvõttes täna ei ole enam teemaks mitte ainult see, mis juhtub Ukrainaga, vaid tegelikult, mis juhtub Euroopaga. Venemaa on tõstnud panused väga kõrgele, lootuses, et lääne ühtsus kukub kokku ja et selle läbi on võimalik Venemaal – praegusel Venemaal, autoritaarsel Venemaal – Euroopa üle palju soodsam julgeolekupoliitiline kontroll saavutada. Ma arvan, et esmaoluline on meil endil teadlik olla, mis on vastaspoole eesmärgid, siis me oskame oma poliitikat ja strateegiat paremini kujundada, me ei ela illusoorses maailmas. Me peame tõenäoliselt valmis olema, et suhted Venemaaga püsivad keerulised veel päris pikka aega ja tõenäoliselt pinged kasvavad, ükskõik, kas lähiajal Ukraina piiridel toimub ajutine eskaleerumine või deeskaleerumine. Kahjuks ma kuulsin ka oma kohtumistel Moskvas, et ikkagi soovi pöörduda tagasi suhete normaliseerimise suunas praegu Venemaal ei paista. 

Aga mida saab Ukraina suunal teha? Kindlasti ka praegu on mitmed kodanikuorganisatsioonid juba välja kuulutanud, et kellel on soov ukrainlasi toetada, Ukrainat toetada, annetusi teha, siis neid võetakse vastu erinevates kodanikuorganisatsioonides. Eesti annab riigina Ukrainale oma väiksuse kohta väga suurt abi, juba aastaid, ja seda kindlasti tuleb jätkata. See solidaarsus on ... Noh, seda näpuga katsuda ei ole võimalik, aga jällegi, kui ma olin kaks nädalat tagasi Kiievis ja oli teada, et Eesti oli üks esimesi riike, kes teatas, et me oleme valmis andma Ukrainale kaitserelvastust, siis minu kolleeg ütles kohtumisel, et Eesti ei ole väikeriik – Eesti on superriik. Ja ma arvan, et see on täpselt see, millega me ei ole ainult kuhugi linnukest teinud, et näed, saime hea sõna kuskilt. See [tähendab seda], et kui meil on kunagi abi ja toetust vaja, siis me teame, et meil on sõpru, kellele loota.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kolleeg, väliskomisjoni esimees, aitäh sulle selle kõne eest ja samamoodi sinu tegevuse eest! Minu meelest sinu ja kogu väliskomisjoni tegevus näitab, et parlamendist sõltub nii mõndagi, kui ise tegelikult tahta asju liigutada.

Minu küsimus on samamoodi suunatud sellele, mida meie ise teha saame. Kui Ukrainast tulevad siia põgenikud, siis ma olen täiesti kindel, et me peame aitama neid niimoodi, nagu aidati meie inimesi teise maailmasõja ajal teistes riikides. Me ju reaalselt tunneme, et see kõik võib meid samamoodi puudutada. Minu küsimus tuleneb sellest, et eile peaminister ütles ja ta on ka varem rääkinud, et on eri ministeeriumidega arutatud, mida saaksid ministeeriumid teha. Ja üks küsimus puudutab haridust: kui siia tulevad paljud lapsed, siis millisesse kooli nad lähevad. On oht, et nad lähevad vene kooli või venekeelsesse lasteaeda. Seda on varemgi näha olnud Ukrainast siia tulnud inimeste puhul. Kas me ei peaks oma eestikeelse kooli puhul mõtlema, et sedasama haridust anda ka Ukraina lastele?

Aitäh, Margit! Kindlasti me peame olema valmis erinevateks väga keerulisteks stsenaariumideks. Alati püsib lootus, enne kui ei ole see kell käinud, et kõik jääbki ainult stsenaariumiks. Ma usun või vähemalt loodan, et ikkagi need pingutused, mida diplomaatilisel rindel praegu tehakse, mõjuvad Venemaa juhtkonnale selliselt, et nad kuristiku servalt tagasi pöörduvad.

Aga tõepoolest, Ida-Ukraina sündmused näitasid 2014. aastal, mida selline invasioon, okupatsioon suhteliselt väikesel territooriumil kaasa võib tuua. Poolteist miljonit elanikku on Ukraina sees olnud sunnitud oma kodudest lahkuma ja päris arvestatav hulk kindlasti on nende aastate jooksul Ukrainast väljapoole liikunud.

Me peame praegu kindlasti siin siseriiklikult, aga ennekõike koos oma partneritega, kes on vahetult Ukraina naabruses ja kuhu võib sealt lähtuv põgenike voog liikuda, koostööd tegema. Ja ka Euroopa Liidu tasandil kindlasti. Ukraina kogukond ju on suur. Ukraina kogukonnad on ka teistes Euroopa riikides, näiteks Portugalis ja mujal.

Aga see on kindlasti üks teemasid, millega valitsus praegu ettevalmistavalt tegeleb. Me täna hommikul pidasime väliskomisjonis erakorralise koosoleku koos välisministriga, et enne selle istungi algust saada ülevaade, mis just nimelt Välisministeeriumis praegu nii Eesti julgeoleku tugevdamisel kui ka Ukrainas viibivate Eesti kodanike abistamisel tegemisel on.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud väliskomisjoni esimees! Me teame, et agressioonide blokeerimiseks on majandussanktsioonide kehtestamine üks efektiivne vahend. Miks jääb praegu inimesele, kes professionaalsest välispoliitikast kaugel on, mõneti selline mulje, et Hiina võimalik tugi Venemaale annab Venemaale võimaluse lääne sanktsioonidele vilistada, neid mitte tähele panna? Kuidas tegelikult on? 

Aitäh! Kuidas tegelikult on, ongi keeruline öelda. Ega sanktsioonipoliitika ei ole kindlasti selline must valgel mõjuv survevahend. Me oleme ju aastate jooksul näinud, kui palju või mil määral on mõjunud sanktsioonid, mida on rakendatud Venemaa vastu alates 2014. aastast, kui Venemaa ründas Ukrainat, okupeeris ja illegaalselt annekteeris Krimmi ja jätkab agressiooni ja separatistide toetust ka Ida-Ukrainas. Samamoodi võime öelda, et 2020. aastal Valgevene režiimi tunnustamata riigijuhi Lukašenka ja tema lähikondsete vastu kehtestatud sanktsioonid on ühest küljest erakordne samm – Euroopa Liidu liikmesriigid on üksmeelel ja suudavad seda ühisosa leida ja neid sanktsioone rakendada. Samas, nagu me ka enda kogemusest teame, aeg-ajalt tekib sanktsioonipoliitika puhul ebakõlasid või auke või lünki, mida tuleb täita. Ja on ka hetki, kus tekib eri riikidel küsimus, kui kaugele sanktsioonidega minna, kui mõjusaid sanktsioone kasutada.

Lõppkokkuvõttes on probleem ju selleski, et vaieldamatult ei jäta see avaldamata nii-öelda tagasiulatuvat mõju ka meie majandusele ja nii edasi. Nii et eks Venemaa kalkuleerib oma tegevuses praegu erinevaid variante. Nagu me siin alles hiljuti kuulsime ühe Vene diplomaadi suust, kes on Rootsis suursaadik, et nad suhtuvad üleolevalt võimalusse, et sanktsioonid võiksid Venemaad kuidagiviisi mõjutada. Venemaa ilmselt tõesti otsib tuge Hiinalt ja võimalik, et mõningatelt teisteltki maailmas täna jõudu kogunud riikidelt, eriti nendelt riikidelt, kes oma autoritaarsuse ja kõige sellega rohkem sobituvad Venemaa maailmapilti. See muudab loomulikult nende sanktsioonide kiire mõju keeruliseks.

[Üht] sõnumit on Venemaale aga korduvalt antud ja ma loodan, et ka täna Saksamaa liidukantsler Scholz seda Moskvas teeb, [et ütleb, mis juhtub], kui peaks ikkagi käivituma see stsenaarium, mida on ju ka avalikult jagatud. Ja jagatud on seda luureinfot ennekõike sellepärast, et neid otsuseid, rünnakut ära hoida, andes selgelt ja üheselt märku, kes on agressor või kes võiks olla agressor. Kindlasti nende sanktsioonide ulatus, mida ju Venemaa suhtes veel rakendatud ei ole, võiks Venemaa tegutsemisvabadust oluliselt piirata. Aga nagu ma enne ütlesin, ei eksisteeri ühtegi sellist lahendust, mida me kasutame diplomaatias ja mis meile kohe sobivad lahendused või tulemused toob.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on NATO laienemise kohta. Välisminister enne vastas mu kolleegi küsimusele, et NATO hoiab uksed lahti uutele liitujatele. Kas on märke, et näiteks Soome ja Rootsi seavad samme sinna lahtiste uste poole ja on liitumas NATO-ga?

Eile õhtul käis mul siin Riigikogus külas üks Rootsi tuntuimaid julgeolekupoliitika analüütikuid Patrik Oksanen. Ta küsis, mida saaks Rootsi veel teha selleks, et regiooni julgeolek tugevam oleks. Ma ütlesin talle, et Rootsi saab teha oma suveräänse otsuse ja astuda NATO liikmeks. Sama võiks ma öelda ka oma headele Soome kolleegidele. Vaieldamatult, kui Rootsi ja Soome teeks selle ajaloolise otsuse, siis kogu Põhja-Euroopa julgeolek, meie enda regiooni julgeolek oleks senisest veelgi kindlam ja jagamatum. Ma arvan, et lõppkokkuvõttes oleks ka Venemaa rahul, sellepärast et mis saab olla veel parem sellest, kui su piiri taga eksisteerivad rahumeelsed ja demokraatlikud vabad riigid.

Aga kindlasti on NATO laienemise puhul väga oluline kontekst see, et me ei astuks sammugi tagasi sellest, mida me oleme lubanud. 2008. aastal NATO liikmesriigid lubasid Bukaresti tippkohtumisel, et Gruusiast ja Ukrainast saavad NATO liikmesriigid, kui nad täidavad kriteeriumid ja astuvad vajalikud sammud, et olla osa demokraatlike vabade riikide kaitsealliansist. Ma arvan, et Ukraina on kaheksa aasta jooksul näidanud, et nad on valmis surema vabaduse eest, nad on valmis surema Euroopa vabaduse eest. Ja tegelikult nad väärivad juba Madridi tippkohtumisel selle aasta suvel selget sõnumit, mis on nende teekaart, saamaks NATO liikmesriigiks. Võib-olla analüütikute peas ringlevad ka läänes täna igasugused mõtted, öeldakse, et aga see ei ole ju homse päeva küsimus, võib-olla me tõstame selle teema üldse laualt maha ja ärme sellest räägime. See on allaandmine, see on tegelikult järeleandmine sellele ultimatiivsele käitumisele, mida Venemaa demonstreerib. Läänel ei ole mitte mingisugust alust reeta Ukraina rahvast, sest 60% ukrainlastest on selgelt avaldanud soovi saada NATO liikmeks. Ja üle 70% soovib saada Euroopa Liidu liikmesriigiks. Ja ärme unustame, et ka Ukraina põhiseaduses on need eesmärgid must valgel kirjas.

Heiki Hepner, palun! 

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Teie kirjeldusega Venemaa kohta on raske mitte nõus olla. Aga ma küsin kolleeg Poolametsa algatatud [teemal], et kas me ei anna Ukrainale valet signaali, minnes rääkima uuest piirilepingust, mis isegi ei maini Tartu rahu. Teie vastus oli see, et enne seda, kui Venemaa on Ukraina-vastase agressiooni lõpetanud, ei saa olla juttugi piirilepinguga edasiminekust. Kas ma olen õigesti aru saanud? Nii kaua kui Venemaa koosseisus on Krimm ja Ida-Ukraina, uut piirilepingut lauale ei tule? 

Aitäh! Eks te muidugi laiendasite praegu vabal viisil minu seisukohta. Aga seda ma ütlesin ka Vene poolele kohtumistel Moskvas, kui nad tõstsid üles teema, et Eesti-Vene suhete üldine atmosfäär ei soosi praegu nende edendamist või kuidagiviisi lahenduste leidmist olemasolevatele probleemidele. Ma ütlesin, et tõepoolest kliima kahepoolsetes suhetes jätab soovida. Tõepoolest, kuidas see kliima saakski hea olla, kui üks pool ähvardab tõsiselt kogu Euroopat, kogu Euroopa julgeolekut ja antud juhul ka demokraatliku Ukraina püsimist iseseisva riigina. Loomulikult, sellistes tingimustes on väga raske ette kujutada igasugust arutelu selle üle, kuidas me võiksime siit punktist edasi liikuda ja jõuda parlamentides paralleelselt toimuvate ratifitseerimisteni. Sellel on selgelt omad piirid.

Aga ma arvan, et küsimus ei ole isegi mitte selles, kui me räägime ühest või teisest konkreetsest teemast Eesti-Vene suhetes. Küsimus on meie enda julgeolekus, meie liitlasruumi julgeolekus. See, mida Venemaa teeb täna Ukraina suunal ja õppustel Valgevenes ja ka nende ultimatiivsete nõuetega, mis on esitatud läänemaailmale – ma ei näe, et see oleks tee, mis viiks sisulise dialoogini, kus probleemid leiaksid vastastikku arusaadava lahenduse.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jääb mulje, et Venemaa käitub nagu nurka aetud loom. Te just äsja mainisite ühisõppusi Valgevenes. Minu küsimus ongi: mis teie arvate, kas Valgevene on veel iseseisev riik või on nad juba Venemaaga sõlminud lepingu ühinemiseks?

Aitäh! Eks tegelikult Venemaa huvi Valgevenet poliitiliselt, majanduslikult ja ka sõjapoliitiliselt mõjutada on väga pikaaegne eesmärk olnud. Sisuliselt alates 1990. aastatest, kui sõlmiti esimene liiduleping Venemaa ja Valgevene vahel, on see eesmärk olnud. Aga eriti dramaatiline on muidugi Venemaa tegevus selle liitriigi loomisel ja Valgevene nii-öelda desuveräniseerimisel. Seda me oleme näinud viimase kahe aasta jooksul pärast 2020. aasta sündmusi Valgevene presidendivalimiste järel. Muidugi see, mis just praegu toimumas on, need ikkagi ülimastaapsed sõjaväeõppused Valgevenes ja ka Lukašenka enda seisukohad kõige sellega seoses – see näitab, et strateegiline pilt seoses Venemaa huvidega Valgevenes on põhimõtteliselt muutunud. Eks muidugi on huvitav näha, mis juhtub pärast 20. veebruari, kui õppused peaksid läbi olema: kui palju siis Vene vägedest lahkub Valgevene territooriumilt ja kas tekib olukord, kus tõepoolest Venemaa loob uued baasid Valgevene territooriumil ja otse NATO piiride lähedal.

Head kolleegid, küsimusteks ette nähtud aeg on otsa saanud. Me saame minna läbirääkimiste juurde. Aga enne, kui me läbirääkimiste juurde läheme, on meil vaja ära teha otsus istungi pikendamise kohta. Arutelu algataja on teinud ettepaneku pikendada istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Kui ma vaatan praegu kõnede soove, siis näen, et me kindlasti läheme üle kella 13. Teeme saalikutsungi ja hääletame selle ära.

Lugupeetud kolleegid, arutelu algataja on teinud ettepaneku pikendada vajaduse korral istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Panen hääletusele istungi pikendamise küsimuse. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Istungi pikendamist toetab 36 saadikut, vastu on 1, erapooletu on 1. Istungi pikendamine on otsustatud.

Läheme läbirääkimiste juurde vastavalt kokkulepitud korrale: kõigepealt fraktsioonide esindajad ja siis ülejäänud Riigikogu liikmed, nii nagu järjekorda on pandud. Kõigepealt kutsun kõnetooli Isamaa esindaja Mihhail Lotmani. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud minister! Austatud Riigikogu! Ei saa öelda, et keegi ei ohusta Venemaad. Venemaale on suur oht ja see on ta ise, eriti selle praegune režiim. Mis siis äkki juhtus, et olukord nii dramaatiliselt ja ootamatult eskaleerunud on?

Põhjuseid on kaks ja pool. Esimene on Venemaa sisemine olukord. Putini poliitika on pankrotis. Majandus, mis pidi tema ajal eriti kõvasti kasvama võrreldes Jeltsini ajaga, on sisuliselt stagnatsioonis. Ühiskond on alla surutud ja killustatud. Õigusriigi, kodanikuühiskonna, inimõiguste valdkonnas on väga suur tagasiminek.

Me võime rääkida, et kõik need asjad on Venemaa siseasjad, aga me saame aru agressiivsete režiimide loogikast: agressioonile välispoliitikas eelneb enne sõda välja puhastamine siseriiklikult, et ei oleks opositsiooni, et ei oleks vastuhääli.

Niisiis, ühelt poolt see on Putini vajadus pinged üles kruttida ja ideaalis [maha pidada] väike võidukas sõda, nagu see oli 2008. aastal, kui tal õnnestus väga dramaatiliselt tõsta oma populaarsust, reitingut ja üldse sellist vene šovinistlikku uhkust.

Olemas on ka teine põhjus. Ja see on Afganistan. Afganistan oli katastroof mitte ainult selle riigi jaoks. Ma võrdleksin selle mõju Berliini müüri kukkumisega, kuid seekord see müür kukkus teisele poole. Ja selle tagajärgi me näeme veel kaua. See on lääne tsivilisatsioonile väga suur tagasilöök maailma mastaabis. Ameerika Ühendriikide praeguse presidendi nõrkus ja tema soov on mingisuguste initsiatiividega parandada oma imidžit. Nüüd ta on suur rahutooja, hoiab ära suure Venemaa ja Ukraina sõja või koguni maailmasõja. Ja Euroopa Liit on nõrk.

Ja pool punkti on Putini valearvestus. Mitte ükski Euroopa liider või Põhja-Ameerika liider ei ole suutnud nii palju teha lääne ühiskonna või lääne tsivilisatsiooni ühtsuse heaks, kui praegu on teinud Vladimir Putin. Ta on saavutanud seda, et Euroopa Liit on ühtsem kui kunagi varem. NATO kindel soov kaitsta oma positsioone ja väärtusi on suurem kui veel kaks kuud varem.

Millised on vead, mida meie teeme selles diskursuses, et Venemaal on mingisugused õigustatud huvid, mida me praegu riivame?

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Ikka veel pakutakse erinevaid garantiisid, nagu seda tegid presidendid Biden ja Macron. Kõik see ainult halvendab olukorda. Agressori rahustamise poliitika ei ole kunagi olnud edukas, me mäletame seda väga hästi Euroopa möödunud sajandi ajaloos. Agressori rahustamine on tema julgustamine, tema ergutamine uuteks sammudeks. Konflikt ei ole Venemaa ja Ukraina vahel. Ukraina on samasugune vahelüli, nagu oli Saksamaa jaoks Sudeetide piirkond Tšehhoslovakkias: see pidi olema tema viimane nõudmine. Me teame, et see oli alles algus. 

Putini režiimi loogika ei saa olla selline, et nüüd ta saavutas selle punkti ja edasi ei lähe. Nagu ta saavutab oma eesmärgid Ukrainas, tulevad uued eesmärgid. Ja tegelikult see ei ole mingisugune minu spekulatsioon, sellest räägitakse avalikult. Sellest räägib välisminister, sellest räägivad propagandistid ja Vene politoloogid.

Agressioon on alati seotud propaganda ja valedega. Valedega on üle valatud kogu Vene ühiskond. Isegi kriitilisemad inimesed usuvad seda, et NATO oli andnud Venemaale garantii, et ta itta ei laiene. Seda on korduvalt ümber lükanud ka Gorbatšov, et ei ole Venemaale antud sellist garantiid, ta ei ole ole seda ka küsinud ja see pole olnud üldse päevakorral. Seda on ümber lükanud NATO ja Ameerika Ühendriigid. Aga seda usutakse, sellepärast et päevast päeva Putin kogu aeg räägib, et mitte ühtegi, ne odnovo djuima, mitte ühtegi sentimeetrit itta, nii talle lubati. Kes talle lubas? Ja see on vaid osa valedest.

Kõige kurvem minu jaoks on see, et osa Eesti ühiskonnast, ja mitte ainult venekeelne elanikkond, ka kordab seda Vene propagandat, et üldiselt konflikti puhul ei ole nii, et üks pool on ainult vale, mingisugune tõde peab olema ka teisel poolel. Vaat ei ole. Kui tuleb bandiit teile kallale, et rahakott või elu, siis te ei hakka otsima kompromissi. Nojah, ma ei tea, aga see on ... See ainult julgustab teda järgmisteks kuritegudeks. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna nimel Maria Jufereva‑Skuratovski. Palun!

Austatud Riigikogu! Lugupeetud minister! Olen kindel, et iga inimene siin saalis, mujal Eestis ja Euroopas soovib saada vastust kõige päevakajalisemale küsimusele: kas Euroopas puhkeb uus sõda või mitte? Loodetavasti suudetakse pingeid diplomaatiliste kanalite abil leevendada. Peame tegema kõikvõimalikke pingutusi selle nimel, et vältida eskalatsiooni Euroopa territooriumil. Tegemist on meie ühise kodu, inimeste elude, tervise ja Euroopa jätkusuutliku arenguga.

Head saadikud! See konflikt, mis on puhkenud Venemaa ja Ukraina vahel, ei sündinud ühe päevaga. Sellel on pikk ajalugu. Juba 1997. aastal kirjutas USA poliitika kujundaja Zbigniew Brzezinski oma tuntuimas raamatus "Suur malelaud" sellest, et kui Venemaa taastab kontrolli Ukraina riigi ja selle ressursside üle ning kindlustab läbipääsu Musta mereni, siis on tal automaatselt olemas hoovad taastada impeerium, mis ei laiu mitte ainult Euroopas, vaid ka Aasias. Brzezinski ennustas juba toona, et Venemaa hakkab ühel päeval nõudma garantiisid, et Ukrainast ei saa NATO liiget.

Eesti on nii poliitilistes avaldustes kui ka tippkohtumistel korduvalt rõhutanud, et toetab Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Oleme seisukohal, et Ukraina nagu iga teine demokraatlik riik, mis jagab euroopalikke väärtusi, inimõigusi ja vabadusi, peab saama ise valida oma poliitilise identiteedi ja julgeolekupartnerid ning keegi teine ei tohi talle seda ette määrata.

Lugupeetud Riigikogu! Selle konflikti lahendamisel on nii Eesti kui ka kogu Euroopa eesmärk olla nähtav, kuuldav ja mõjukas. Euroopa peab sihikindlalt pingutama selle nimel, et ta jääks USA ja Venemaa kõrval julgeolekuläbirääkimiste oluliseks partneriks. Toetame Normandia formaati demokraatlikeks julgeolekuläbirääkimisteks.

Ida-Euroopa riigid on koostöös Baltimaadega edukalt vastu pidanud Valgevene hübriidrünnakule ning peatanud poliitiliselt suunatud migrantide voo. See näitab, et isegi väikesed riigid, kelle ei ole suuremahulist kaitseressurssi, suudavad üheskoos kaitsta oma positsioone. Euroopa tugevus on selle ühtsus ja ühised jõupingutused.

On kostnud arvamusi, et praegune julgeolekukriis Euroopas ei puuduta kindlasti Eestit. Olen seisukohal, et selline arvamus ei pea paika. Euroopa on meie ühine kodu ning see, mis toimub naaberriikides, mõjutab ilmtingimata ka meid. Konflikti eskalatsiooni puhul peame olema valmis sõjapõgenike tulekuks Eestisse, mis muidugi avaldab mõju meie majandusele, tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile ning tööturule. Seega, Eesti ja terve Euroopa ei tohi lubada endale ükskõiksust antud küsimuses. Õnneks ei ole seda ka juhtunud.

Vaatamata pingelisele olukorrale ei tohi me unustada, et Eesti-Venemaa piirilepe on siiamaani ratifitseerimata. Ametis olev valitsus on valmis sellega edasi minema, hoolimata sellest, et praegune eskaleeruv situatsioon ei soodusta arenguid selles suunas. Kasutan võimalust ning tunnustan meie välisministri Eva-Maria Liimetsa ja kogu diplomaatilise korpuse panust Venemaa-Ukraina konflikti lahendamisel. Pikaajalise diplomaadina teab Eva-Maria Liimets hästi, et võidumees ei pruugi olla see, kes kõige kõvemat häält teeb. Tasakaalukus, kannatlikkus ja koostöövalmidus on märksõnad, mis viivad välispoliitikas sihile.

Eesti on küll rahvaarvult väike, kuid rahvusvahelisel areenil oleme oma nutikuse ja aktiivsusega silma paistnud ning mitmeid püstitatud eesmärke saavutanud. Oleme Euroopa Liidu, NATO, ÜRO, OSCE ja paljude teiste rahvusvaheliste organisatsioonide liige ning meie saadikute tegevus erinevates parlamentaarsetes assambleedes paistab silma. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun anda meie diplomaatidele ja asjassepuutuvatele asutustele töörahu ning lähtuda hinnangute andmisel faktidest, vältimaks asjatult paanika õhutamist. Kogu südamest loodan, et meil õnnestub olukord rahumeelselt lahendada. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Ruuben Kaalep, palun! Kolm minutit lisaaega ka.

Lugupeetud juhataja! Hea välisminister! Auväärsed Riigikogu liikmed ja kõik teised, kes te seda kuulate! See aeg on raske, saatuslik ja tähendusrikas. Euroopa saatus otsustatakse Ukrainas. Ja otsustatakse mitte üksnes see, kas Venemaa imperialistlik agressioon peatub või jätkub, vaid ühtlasi otsustatakse, millisel kujul me näeme Euroopa rahvaste koostööd aastakümnete pärast.

Venemaa sõjaline jõud on Euroopale suur oht, aga see ei ole paraku kaugeltki ainus oht. Praegu on uute mõjusfääride kaardile tõmbamise aeg ja kõik, kes teevad näo, et meie jääme sellest puutumata, elavad illusioonis. Et Prantsusmaa, Saksamaa ja USA riigijuhid arutlevad koos Venemaa presidendiga Ukraina saatuse üle, on reaalsus. Ja samuti on reaalsus, et tõelisi otsuseid langetatakse ruumides, kuhu meil ei ole ligipääsu, räägitagu kui tahes pühalikke jutte igavesti kestvatest liitlassuhetest. Kui Ukraina langeb, oleme meie menüüs järgmised. Selleks, et seda ära hoida, et kindlustada Eesti iseseisvust 21. sajandil, ei piisa meie liitlaste peale lootmisest. Selleks on vaja astuda julgeid ja tugevaid samme.

Head kuulajad! Eesti välispoliitika on praeguse valitsuse ametis olemise ajal nõrgem kui kunagi varem. Ainus initsiatiiv, mis on tulnud Välisministeeriumi poolt Venemaa suunal, on soov sõlmida riigireeturlikku piirilepingut. Selle piirilepinguga loobuks Eesti meile täie õigusega kuuluvatest lahutamatutest aladest Setomaal ja Narva-tagusel. Venemaa retoorikat jälgides on ilmselge, et kasu sellest lepingust saaks üksnes agressor, kelle jaoks see legitimeeriks niihästi praegust ekspansiivset välispoliitikat kui ka ajalukku tagasi minnes kogu vägivaldset Nõukogude okupatsiooni, Tartu rahulepingu ränka rikkumist ja eestluse hävitamist kontrolljoone taga. Absurdne ja tülgastav on väita, et Eestile on piirileping kasulik, kuna saame sellega kahepoolselt tunnustatud piirijoone. Okupandi nõudmistele vastu tulla ja neid seadustada on äärmine selgrootus.

Võtkem eeskuju meie liitlasest Ukrainast, kes ei ole loobunud ei Krimmist ega Donbassist. Ukraina seadusandlus defineerib neid ajutiselt okupeeritud aladena ja Ukrainas tegutseb ajutiselt okupeeritud alade taaslõimimise ministeerium. Ei saa ka meie Eestis, jäädes truuks oma ajaloole ja esiisade võitlusele, mitte kunagi loobuda järjekindlast rahumeelsest diplomaatilisest tegevusest selle nimel, et Eesti lipp lehviks taas Petseri kloostri, Irboska ja Jaanilinna iidsete müüride kohal.

Lugupeetud Riigikogu! Ei saa jätta taas rõhutamata, et agressiivse ja hambuni relvastatud Venemaa kõrval peame nägema ka pehmemaid ja salakavalamaid ohte, mis varitsevad meid teistest ilmakaartest. Eesti riigi alustalad rahvusriiklus ja etniline rahvuslus on läänemaailmas ideoloogilise ja demograafilise rünnaku all. Meie liitlaste seas on riike, nagu Prantsusmaa ja Saksamaa, kelle immigratsioonipoliitika ei taga prantslaste või sakslaste enamusrahvuseks jäämist oma kodumaal selle sajandi jooksul. Euraabia või afroeuroopa pole vandenõuteooriad, vaid selge demograafiline projektsioon 30–40 aasta jooksul. Millist liitlassuhet me kujutame ette Euroopa riikidega, keda valitseb kolmanda maailma demograafia? Me peame selgelt nägema ka ideoloogilisi ja kultuurilisi protsesse, mis on nende demograafiliste arengute taga, ning loobuma ilmselgetest topeltstandarditest.

Lisaks demograafilisele kriisile on läänemaailm sisenenud enneolematusse kultuurilisse ja identiteedikriisi. See on rahvusriikluse hülgamise selge tulemus, kuna abstraktsed inimõigused või lääneliku väärtused ei asenda mitte kellegi etnilist identiteeti, mis on juurtega kodumaa mullas. Loomulikult on selle hülgamine globaalse finantskartelli ja suurkorporatsioonide huvides, sest nende ideaal on ülemaailmne valglinnastu, kus rahvad on taandatud tarbijate halliks massiks. Ometi on nad suutnud ajutiselt rahvusidentiteedist loobuma sundida üksnes eurooplasi. Teiste rahvaste ja kultuuride identiteet on ainult tugevnemas, olgu selle märgiks radikaalne islam, Ameerika Ühendriikide rassirahutused või Aasia riikide esiletõus globaalsete võimukeskustena.

Kalduvus totalitarismi suunas on omane just hävimisjärgus olevatele süsteemidele, mille hulka tuleb kindlasti lugeda ka lääne liberaaldemokraatia. Kes oleks veel kolm aastat tagasi osanud kujutleda selliseid samme nagu Austrias kehtestatud kohustuslik vaktsineerimine ja kas või vaktsineerimata parlamendiliikmete mandaadi piiramine meie naaberriigis Lätis? Paneme siia juurde sotsiaalmeedia ja rahvusvaheliste organisatsioonide ühistööna sündiva tõeministeeriumi ehk niinimetatud vihakõne ja väärinfoga võitlemise internetis. Selle ohvriks pole langenud mitte ainult asjalikud küsimused COVID‑i pandeemia kohta, vaid seda kasutatakse lääneriikides otsese poliitilise malakana teisitimõtlejate vaigistamiseks. Kui me juhime tähelepanu ilmselgetele valimisvõltsingutele Venemaal ja Valgevenes, siis peame saama vabalt rääkida ka anomaaliatest ja rikkumistest USA presidendivalimistel. Ja samavõrd, kui oleme teadlikud Venemaa mõjutustegevusest, peaksime õppima ära tundma ka lääne ideoloogiate ja suurkorporatsioonide mõjutustegevust Eestis, toimugu see siis avatud ühiskonna fondide või mõne muu sildi all.

Head kuulajad! Eestis maadlevad teineteisega vähemalt kaks erinevat väärtusruumi: niinimetatud lääne väärtusruum, mis keskendub abstraktsetele inimõigustele ja globaalsele kaubandussüsteemile, ning soome-ugri väärtusruum, mis keskendub rahvusriiklusele ja rahvaste enesemääramisele. Katsed suruda Eesti rahvale peale läänest imporditud väärtusruumi viivad rahva lõhenemiseni. Aga on ka mitmeid välispoliitilisi küsimusi, mille puhul Eesti ja lääne väärtusruumi hinnangud ühinevad. Me ei saa toetada Hiina kommunistlikku režiimi ei rahvaste enesemääramise ega inimõiguste seisukohalt. Eestil on eriline roll allasurutud väikerahvaste, nagu tiibetlased, uiguurid ja Sise-Mongoolia põliselanikud, enesemääramispüüdluste toetamisel. Paraku just sellistes küsimustes on Eesti välispoliitika olnud eriliselt hambutu, eelistades majandushuvisid ükskõik missugustele põhiväärtustele. Ka Mali missiooni lõpetamise puhul ei huvitanud meie otsusetegijaid põlisrahvaste olukord, demokraatia või inimõigused, vaid üksnes suurriikide arvamus.

Kahjuks on just nendes põhiküsimustes Eesti välispoliitika olnud hambutu ka Venemaa suunal. Lisaks Tartu rahulepingu reetmise katsetele ei saa mööda minna sellest, kuidas Eesti välispoliitika on vältinud soomeugrilaste ja teiste Venemaa põlisrahvaste represseerimise tõstatamist rahvusvahelisel tasandil. Et Riigikogus selline initsiatiiv eelmisel sügisel valitsusparteide survel maha hääletati, on häbiväärne. Meie ja meie sugulasrahvad väärime paremat.

Hea Riigikogu! Eesti julgeolekut saab pikaajaliselt kindlustada üksnes koostöö meile kõige lähemate regionaalsete liitlastega, kelle seas on nii Baltimaad, Poola ja Ungari kui ka Ukraina. Intermariumi koostöö on vastus uute mõjusfääride poliitikale, mitmepooluselisele maailmale, ida imperialismile ja lääne allakäigule. (Juhataja helistab kella.) Kaitsku meie esivanemate tarkus ja rahvuslik pärand kõiki Euroopa rahvaid! 

Aitäh! Reformierakonna nimel Eerik-Niiles Kross, palun! Kolm minutit lisaaega ka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Välispoliitiline autism on ka varasematel aegadel Eestile ohtlikuks osutunud. Ja mõneti ma reageerin ka selle tõttu seda suundumust esindanud eelnevale kõnele. Siin on meenutatud täna korduvalt juba 1939. aastat ja 1940. aastat, aga nende paralleelidega ei tahaks ju liiale minna. Samas tuleb vist tunnistada, et tõepoolest ei ole Euroopas olnud sellist sõja eelõhtu olukorda või meeleolu augustist 1939 saadik. Me oleme mõneti teistsuguses, aga mõneti sarnases olukorras. 2. septembril 1939, päev pärast teise maailmasõja algust, kirjutati Postimehe esilehel: "Meie ümbruses on kõik rahulik ja vaikne. Pole mingit mõistlikku põhjust arvata, et see seisukord muutuma peaks. Pinevuse pesa, millest juttu oli, asub meist kaugel ja meie ei ole olukorrast puudutatud." Samas muidugi, Eesti juhtkond tajus olukorda paremini. 1. septembri õhtul oli kõrgemate sõjaväelaste nõupidamine Laidoneri juures ja Laidoner ütles nõupidamise kokkuvõttena nii: "Uus inimsoo draama on alanud, keegi ei tea ega oska ette näha, millega see lõpeb, kuid üks on kindel: sõjast tuleb välja uus, teine maailm, mis ei ole sarnane olemasolevale."

Ja just selles mõttes on praegune olukord sarnane augustiga 1939, sest uus maailm on juba tekkimas ja keegi ei tea, milline see tuleb. Sellepärast et teise maailmasõja järel loodud normipõhine, rahvusvahelist õigust austav maailmakord on täna rünnaku all. Ja see rünnak kestab.

Mida on täna kõige olulisem meeles pidada? See rünnak ei lõpe ka sel juhul, kui Vene väed peaksid järgmisel nädalal Ukraina piiridelt taanduma, sest see rünnak on süsteemsem, laiem ja võib-olla ka ohtlikum kui otsene sõda Ukraina vastu. Eesti ülesanne, vaba maailma ülesanne, kõige tähtsam ülesanne täna on see rünnak tagasi lüüa ja mitte ainult sõjalise heidutuse ja sanktsioonidega. Need on ainult elemendid selles suures asjas, vaid just nimelt õiguslikult, institutsionaalselt, rahvusvahelise õiguskorra ja normidele tugineva maailma taastamise kaudu. Ma väidan, et see maailmakord täna sellisel kujul juba enam ei eksisteeri, nagu ta viimased aastakümned on eksisteerinud. Kuidas seda teha, ei ole loomulikult täna lõpuni selge. Aga vältimatult peab Eesti siin aktiivselt ja põhimõttekindlalt kaasa lööma. Ja taastamisprotsess saab olema pikaajaline, raske ja oht väsida on väga suur.

On tegelikult kurb tõdeda, et Eesti julgeolekut on viimastel aastatel hüppeliselt tugevdatud kas Gruusia või Ukraina rahva vere hinnaga. Natukene küüniline öelda, aga nii see on. 2008. aastal sai Eesti NATO-s kaitseplaanid, kui Venemaa ründas Gruusiat. 2014. aastast, Krimmi okupeerimise järel baseeruvad Ämaris liitlaste lennukid, Tapal on NATO pataljoni lahingugrupp. Ja nüüd, kui Ukrainas on suure sõja oht jälle kõrge, on Suurbritannia teatanud oma kontingendi kahekordistamisest Eestis. Samuti on tulemas lisavägesid Taanist. Nii et jah, täna võib öelda, et kuigi skeptikute meelest liiga vähe ja liiga aeglaselt, aga kokkuvõttes ja põhimõtteliselt on NATO-liitlased iga kord, kui julgeolekuoht meie piirkonnas märgatavalt kasvab, reageerinud sellele reaalsete lisajõududega meie olukorra kindlustamiseks. Ja see on võib-olla selles tumeda pilvisusega julgeolekukeskkonnas üks julgustav ja positiivne aspekt.

Sageli öeldakse, et Eestil on viimase 100 aasta jooksul olnud kaks korda pööraselt õnne: vabadussõja võiduga ja iseseisvuse taastamisega. Esiteks, vedamisega on sellel pistmist võib-olla ainult rahvusvahelise olukorra ärakasutamise mõttes. Ma meenutan, et 1918 kuulutasid iseseisvuse välja ka ukrainlased. 1991 taastasid iseseisvuse, saavutasid iseseisvuse ka ukrainlased ja rahvusvahelised olud ei olnud nende jaoks oluliselt erinevad, kui nad olid meie jaoks. Nii et lisaks vedamisele oleme me ilmselgelt rahvana, riigina suutnud seda, mida paljud meie saatusekaaslased ei ole suutnud, osanud või tahtnud – vähemalt tollal. Nii et tuleb endale teadvustada, et lisaks Tartu rahule ja iseseisvuse taastamisele 1991. aastal  on NATO-ga liitumise ime meie kestmajäämise seisukoha pealt pea samasuguse kaaluga. Ja eriti peaksime me seda tajuma täna, sest NATO-ga liitumine ei kukkunud meile sülle. See oli mitme valitsuse, mitme ministeeriumitäie ametnike,  pühendunud inimeste kümne aasta pikkune töö. Ja see kandis vilja tänu sellele, et ajaloo poolt antud kitsas võimaluse aken suudeti ära kasutada. Venemaa oli veel nõrk, lääs oli veel mingil määral aateline ja meie olime naiivsed ja julged. Aga nagu ütles Lennart Meri juba tol ajal, NATO-sse pürgimise ajal, et sinna ei minda julgeolekupäikese vanne võtma.

Praegune keeruline aeg pakub meile nii võimalusi kui ka valmistab tõsist muret ja pakub väljakutseid. Kahjuks tõesti on selline olukord, kus on võimalik, aga ka vajalik hüppeliselt tugevdada Eesti julgeolekut ja kaitstust. Nii et me peame tegelema NATO lisavägede Eestisse toomisega. Me saame uuesti tõsiselt rääkida energiajulgeolekust, sest sellest on kujunenud ühtsem arusaam Euroopas. Me peame rääkima Vene gaasist vabanemisest, impeeriumimeelsete telekanalite sulgemisest. Kõik need algatused on praegu võimalikud. Ja nüüd on aeg teha järgmine hüpe kaitstud ja tugevaid liitlassidemeid omava riigi suunas, sellise riigi suunas, mille ründamine oleks tõepoolest igale diktaatorile fataalne. Peaminister, välisminister, Eesti diplomaadid on teinud viimasel ajal väga head tööd, näidates Eestit vastutustundliku, põhimõttekindla ja aktiivse liitlasena. Kaitseministri algatatud relvasaadetised Ukrainale, Eesti saatkonna jätkuv töös hoidmine Kiievis erinevalt enamikust meie Euroopa Liidu partneritest – Eesti on praegu maailmas enneolematult kaalukas.

Aga kui ma alustasin Laidonerist, siis ma ka lõpetan Laidoneriga. Kui 1. septembril 1939 oli maailm veel vana, aga sõda oli alanud, siis tänaseks on selge, et kuigi sõda ei ole veel otseselt alanud, on maailm juba muutunud.

Aeg, Eerik! 

Üks minut. Kõik ÜRO liikmed ...

Ei ole ühte minutit.

Me oleme praegu olukorras, kus Venemaa on sooritamas rahvusvahelise õiguse järgi kuritegu. Sõjaga ähvardamine on ÜRO põhikirja rikkumine. Agressiivne sõda on Nürnbergi hartast saadik, ka selle planeerimine on karistatav. Kui akuutne kriis ...

Aeg, Eerik!

... lõpeb homme või ülehomme või järgmisel nädalal, siis maailm ja Eesti nendega koos peab otsustama, millised on järelmid. Kui järelmeid ei tule ...

Eerik, sa oled kolm minutit lisaaega ka lõhki rääkinud! 

... kui kuritegu ei karistata, siis on maailmakord muutunud vääramatult.

Teil oli viis pluss kolm minutit. Eelmised kõnelejad jäid oma aja sisse. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel Indrek Saar, palun!

Lugupeetud välisminister! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes seda arutelu siin täna jälgivad! Kõigepealt aitäh ministrile, ministeeriumile ja väliskomisjoni ametnikele, kes seda arutelu on ette valmistanud! Nagu siin korduvalt on tõdetud, ilmselt sellises mingilgi määral sarnases kontekstis ei ole Riigikogu varem oma välispoliitika arutelu pidanud. Paraku ei ole selle üle põhjust rõõmustada.

Mulle väga meeldis ja minu arust on väga ajakohane ministri leitud tsitaat, kus ta tsiteeris George Kennani kirjapandud mõtet, mis ütleb: "Lõpuks eristab Kremli kiivas ja sallimatu pilk üksnes vasalli ja vaenlast ning kui Venemaa naaber ei soovi olla üks, peab ta leppima sellega, et on teine." Ma küll selle laiendusega, et see puudutab ainult Venemaa naabreid, kes ei kuulu NATO-sse ega Euroopa Liitu, ei ole päriselt nõus. Ma kardan, et nii optimistlik ei saa olla. See puudutab paraku ka meid, kes me nendesse organisatsioonidesse kuulume, kuigi loomulikult mõnevõrra teisel moel kui neid, kes sinna ei kuulu. Seega on minu käsitlus mõnevõrra võib-olla pessimistlikum.

Aga mul on väga hea meel tõdeda seda, mida me ka täna siin mitmel korral kuulsime ja mida viimased nädalad on ehedalt näidanud: et tõdemus sellesama tsitaadi mõttest on jõudnud minu arust palju kaugemale kui kunagi varem. Tunnustus Eesti diplomaatidele, julgeoleku- ja välispoliitika igapäevastele elluviijatele ja kujundajatele, kes on selle sõnumi suutnud viia ka nende meie liitlasteni, kellel arusaadavalt, kuna nad on Venemaast mõnevõrra kaugemal, mitte nende lähinaabrid, ei ole Nõukogude Liitu kuulumise kogemust. Nad ole varasemalt tajunud Venemaa ambitsioone nii teravalt nagu need, kes tema vahetus naabruses on pidanud tegutsema.

Ma loodan, et kõigil neil inimestel, kes on seda meie positsiooni liitlasteni viinud, jätkub jõudu ja nad saavutavad edu ka edaspidi. Paraku ma kardan, et pinged meie regioonis vist kiirelt vaibuda ei saa. Selles kontekstis tahaks küll kutsuda üles korrigeerima neid seisukohti, et Euroopa Liit on nõrk, ta ei suuda adekvaatselt reageerida. Euroopa Liit ja loomulikult ka NATO on selles kriisis näidanud ennast erakordselt tugeva ja ühtsena. Ma väga loodan, et see nii jätkub.

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Põhjust on rõõmustada ka selle koostöö üle, mis on Balti riikide vahel kogu selles situatsioonis olnud. Ja ma pean siinkohal väliskomisjoni liikmena tunnustama ka väliskomisjoni ja sealhulgas väliskomisjoni esimeest, et Balti riikide koostöö on toiminud järjest suurepärasemalt. Ma arvan, et see on selles situatsioonis väga tark. Andke mulle andeks võib-olla mõnevõrra teistsuguses kontekstis võrdlus, aga see pädeb. Kui me korraldasime "Eesti Vabariik 100" üritusi, siis oli selgelt näha, et [nendel teemadel], kus välispoliitiliselt, rahvusvaheliselt oleks Eestil olnud võib-olla raske üksinda oma sõnumit kohale viia ja heas mõttes silma paista, siis alati, kui Balti riigid tegid koostööd, oli see 1 + 1 + 1 kordades rohkem kui 3. Ja sedasama me näeme ka praeguses situatsioonis. Mul on hea meel, et me seda formaati targalt kasutame. Loodame, et me suudame siit selle ka tulevikku kaasa võtta, mis iganes meid ees ei oota. Loodetavasti ootavad ees paremad ja rahulikumad ajad.

Üks kriitikanoot [siiski ka], mille ma pean siiski ära rääkima. Jah, meil on juba kritiseeritud seda, et me jäime mõnevõrra passima, kui selgus, et sisulises mõttes, küll mitteformaalses mõttes, aga sisulises mõttes käib Eestis jätkuvalt Valgevene kütteõli transiit. Me õnneks reageerisime sellele. Aga on teine asi, mida ma ka täna ministri käest küsisin. Ja ministri vastusega ma paraku ei saa nõus olla, et see on puhtalt sotsiaal-majanduslik küsimus. See ei ole esiteks puhtalt sotsiaal-majanduslik küsimus ja ka sotsiaal-majanduslikult on see absurdne. Me oleme aastaid rääkinud gaasisõltuvuse vähendamisest. Isegi eilne telefonikõne USA presidendi ja Briti peaministri vahel tõi ühena põhimuredest välja gaasisõltuvuse ja vajaduse seda vähendada.

Ja siis selles olukorras, keset kogu seda julgeolekupoliitilist kriisi, kui meil on samal ajal ka energiakriis, võtab valitsus pärast pikka ja vastuolulist avalikkuses käinud vaidlust vastu otsuse aidata neid inimesi, kes kütavad oma kodu gaasiga – see abi iseenesest on tore –, aga mitte aidata sisuliselt neid inimesi, kes kütavad oma kodu elektriga, mida me põhiliselt ostame Põhjamaadest, mis tuleb Nord Poolist. Vene gaasi puhul me aitame hüvitada ülekulu kaheksa korda suuremas määras kui Põhjamaade elektri puhul.

Ma ei saa aru, esiteks, kuidas sotsiaal-majanduslikus plaanis saab valitsus ilma mingite põhjendusteta teha vahet inimestel selle järgi, milline liitumine neil on, ja mitte [kõigile] appi minna. Ja ammugi ei saa ma aru, kuidas seda on võimalik teha selles kontekstis, kus me täna oleme, kus me kogu aeg räägime gaasisõltuvuse vähendamisest. Mis signaal see on? Ma arvan, et Välisministeeriumil ja välisministril on sellistel hetkedel oma roll valitsuses öelda: sõbrad, nii ei saa, nii ei tohi, sest see ei ole meie huvides, rääkimata sellest, et see on ebaõiglane.

Aga ma olen nõus selle positiivse noodiga ÜRO Julgeolekunõukogu koha pealt, mille minister oma kõnes välja tõi. (Juhataja helistab kella.) Ja lõpetuseks loodan väga, et meil jätkub tasakaalukust ja tarkust ...

Aeg, Indrek!

... ja jõudu ... Arvestades, kui palju eelkõneleja läks üle [aja], ma võtan endale selle kümme minutit, selleks et ...

Kümme?

Kümme sekundit, vabandust! ... et selgitada oma vaateid, tunnetust ja huvisid meie vastastele ja meie sõpradele, võib-olla veelgi enam meie sõpradele. Sest seda tuge ja mõistmist on vaja Ukrainal, seda on vaja ka meil. Tänan tähelepanu eest!

Oudekki Loone, palun! Teeme ikka nii, et aega annan mina koosoleku juhatajana, mitte seda ei võeta. Palun, kaheksa minutit, Oudekki.

Head kolleegid! Kujutleme korraks, et meil on ajamasin. Reguleerime selle ajamasina varahommikusse 16. märtsil 1978. aastal. Valime kohaks Rooma, rahvasaadik Aldo Moro maja. Me leiame ta sealt veel ja ütleme: härra Moro, me oleme tulevikust, meil on vaja teie kui suure diplomaadi abi, sest tulevikus on üks kohutav sõda, mis tuleks ära hoida. Härra Moro muidugi nõustub. Reguleerime siis oma ajamasina 12. septembrile 2001. aastal, valime asukohaks Kabuli. Kujutlege Aldo Morot, kes lahendab 11. septembrile järgnenud kriisi, mis on löönud templi kogu meie 21. sajandile. Kindlasti oleks ta kõnelenud mulla Omariga, koheldes teda respektiga, mida väärib iga riigijuht. Kindlasti oleks ta leidnud diplomaatilised vahendid, et vältida seda 20 aastat väldanud sõda, mille lõppu nägime reaalsuses alles tänavu augustis.

Miks ma selles nii kindel olen? Sest vaadake, Aldo Moro Itaalia välisministrina, peaministrina, suutis Itaalia majanduse päästa, rääkides välja laenud institutsioonidest, kes Itaaliasse suhtusid suure kahtlusega. Ta suutis läänemaailma suurima kommunistliku partei kaasata valitsemisse ilma neid ametlikult valitsusse võtmata. Ja mis kõige tähtsam, ta suutis sõlmida kompromissid kõige hullemate araabia terroristidega, keda teised pidasid absoluutseteks paariateks, kellega ei suheldud. Sõlminud need kompromissid, lõpetas ta igasugused araablaste ja iisraellaste omavahelised jõukatsumised Itaalia territooriumil ja ilmselt hoidis ära ka araabia ühiskondade vajumise kodusõtta, kommunistide antikommunistlikesse kaevikutesse, andes regioonile külma sõja olukorras omaenese väärtuse ja omaenese poliitika. Selle eest härra Moro muidugi ilmselt maksis oma eluga, kuid see ei tee tema saavutusi [vähem] väärtuslikuks.

Miks ma teda meenutan? Mitte ainult sellepärast, et ma olen Eesti-Itaalia parlamendirühma esimees, vaid ka sellepärast, et mulle tundub, et see olukord välispoliitikas ja majanduses, milles me ennast täna leiame, ei ole sugugi mitte väga erinev sellest olukorrast, mis oli tookord. Tookord oli naftakriis majanduslikus sfääris, Lähis-Ida naftatootjate kriis strateegilises sfääris ja teadlaste foorum Rooma Klubi nime all, kes ennustas kohest ökokatastroofi, kui viivitamatult ei võeta kasutusele maltusiaanlikku poliitikat.

Täna on meil gaasivarustuse kriis majanduslikus sfääris, gaasitootjate ja -transportijate kriis strateegilises sfääris ja terve plejaad teadlaste ühendusi, kes ütlevad, et kohe tuleb ökokatastroof, ainus võimalus selle vältimiseks on – arvake-arvake! – maltusiaanlik poliitika. Hoiame kõik kokku, muutume kõik vaesemaks! Nagu lauamängus oleme jälle tagasi saadetud ruudule 1.

Seitsmekümnendatel oli naftakriis kunstlik, sõda oli välditav, teadlaste katastrofismid suurelt liialdatud ja maltusiaanlikud kärpelahendused loomulikult vastuvõetamatud. Nii ka täna: gaasikriis, juhitavate energiaallikate kriis on kunstlik, sõda on välditav ja maltusiaanlikud kärpelahendused, et hakkame kõik vaesteks, on sama vastuvõetamatud.

Muide, need ei ole juhuslikud sarnasused. 1971.–1973. aasta kriisi taga oli eliitide soov blokeerida 1968. aastal tekkinud suuri rahvaliikumisi, kes nõudsid heaolust osa ja veel enam, kes nõudsid võimu selle heaolu üle otsustamisel. Täna samamoodi püüab eliit saata suuri rahvaliikumisi tagasi Brexiti-eelsesse, veel enam, 2008. aasta kriisi eelsesse situatsiooni, kus neil pole ei heaolu ega sõnaõigust.

Mõningad erisused on ka. Kõige olulisem on suurte monoliitide puudumine. USA lahkumine Afganistanist pani tegelikult punkti võimalusele rääkida läänest kui millestki ühtsest. Protsess oleks justkui anti-Suess. Kui pärast Suessi kriisi Euroopa riigid ilma USA-ga nõu pidamata suuri julgeolekupoliitilisi initsiatiive ei võtnud, siis nüüd tõmbas USA Kabulist lahkumisega teatud mõttes joone enda ja NATO vahele, tekitades nii poliitilise tühimiku.

Loomulikult, poliitikas kunagi tühimikud ei püsi, nagu me teame. Saksamaa ja Prantsusmaa on väga efektiivselt hakanud seda tühimikku täitma. Berliin tundub olevat valinud teatud sorti brandtiliku Ostpolitik'i. Ja Prantsusmaa, Pariis, jäädes küll heaks partneriks, teeb oma poliitilisi samme ilma enne koordineerimata. Ja lisaks on siis veel Brüssel, kes selles uues realismimaailmas, kus oluline on riikide julgeolek, oma idealistliku poliitikaga kohta ei leia. Sest vaadake, Euroopa Komisjon on praegu tegutsedes praktiliselt üksi, ta seisab ikka veel selle eest, et levitada oma väärtusi, oma eluviisi. Pole ime, et Ukraina kriisis me näeme USA-d, me näeme Prantsusmaad, me näeme Saksamaad, me näeme NATO-t, aga me ei näe Euroopa Liitu, sest Euroopa Liidul ei ole vahendeid selles realismimaailmas elamiseks.

No hüva. Aga Eesti, kus meie selles maailmas oleme? Kui meil tõepoolest oleks ajamasin ja me saaksime minevikust Morot laenata, mida ta meile soovitaks? Ma arvan, et ta lähtuks nendestsamadest oma printsiipidest: rääkida kõigiga ja mitte sundida kedagi valima pooli. Ärme unustame, et üks oluline Ukraina kriisi põhjus oli see, et teda sunniti valima Euroopa ja Venemaa vahel.

Täna on kõigil riikidel Läänemere ja Musta mere vahel üks ja sama küsimus: kas jääda passiivseks pealtvaatajaks, jääda lahinguväljaks, olles geograafiliselt Saksamaa ja Venemaa vahel, või võtta oma saatus enda kätte ja öelda, aga meie oleme tegelikult Euroopa süda ja me paneme ennast ise tuksuma. Ja kui Ukraina võimud ütlevad, et kuulge, lõpetage see sõjahüsteeria, meile ei ole sõda vaja, siis me peaksime kõik need riigid Läänemere ja Musta mere vahel kutsuma Tallinna ja omavahel arutama, kuidas seda sõda vältida.

Kui rahu teeb meile keegi teine, siis see ei ole kunagi meie huvides. See on tavaline poliitiline loogika. Rahu, mille me teeme ise, omadel tingimustel, kaevikud, mis me ajame ise kinni, müürid, mille me lammutame ise maha, ja sillad, mida me ehitame, kasutades ära heas mõttes oma positsiooni. Olles sild lääne ja ida vahel, me võime olla naturaalselt ka sild, mitte ainult sõjaväli. See on parem lahendus.

Ja sellisel puhul ei ole see fragmenteerumine, mida ma mainisin, see ei olegi fragmenteerumine Pariisi, Brüsseli ja Berliini vahel. See muutub heaks pluralismiks, mis garanteerib, et maailmas saab mitut moodi elada ja mitut moodi riiki ehitada. Olukorras, kus me ütleme, et teised peavad üle meie pea mingeid kriise lahendama, muutub fragmenteeritus ohuks.

Mille me valime? Siin eespool keegi mainis sellist meredevahelist liitu. See on hea plaan. Võtame oma tuleviku enda kätte! Ütleme, et meie tahame rahu, meie tahame olla sild ja me ei taha, et keegi peaks välistama ühtegi partnerit. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. 

Hea juhataja! Head kolleegid! Rõhutan, et ma ei ole välispoliitika asjatundja, aga mõned asjad on mind kõvasti ärritanud ja ma olen hoidnud silma peal. Praegu ma kuulsin lugupeetud välisministrilt, et ta kohe lendab siit Washingtoni, aga mitte Moskvasse, ja et viimane kord rääkis ta oma [Vene kolleegiga] aasta tagasi. Arvestades olukorda, kui meile öeldakse – ka Washington ütleb –, et homme hakkab sõda, siis ma küsin: mis toimub? See minu meelest ei ole normaalne.

Ma lugesin lugupeetud välisministri eelmise aasta sõnavõttu, see oli 16. veebruaril. Jah, välisminister rääkis, kuidas me oleme julgeolekunõukogus tööd teinud ühe pealäbirääkijana Afganistani rahuprotsessi teemal. Rohepöördest ma ei jõua rääkida, kuigi siin võiks sellest pikemalt rääkida, mis initsiatiivid kõik. Aga mis tegelikult toimus? 

Ja praegu ei olnud ühtegi sõna, mis toimus eelmisel aastal. Eesti välispoliitika totaalne läbikukkumine! Praegune presidendi sisenõunik Toomas Sildam on öelnud, et kui see pole ebaõnnestumine ja läbikukkumine, mis asi see siis on. Aga seda ütlen ka mina.

Ma jälgisin huviga, mis toimus Afganistanis. Ma olen seal käinud korduvalt ja mulle läheb see maa korda. Jaanipäeva eel oli esimene signaal, kui 300 Afganistani armee sõdurit pages Tadžikistani. Ma jälgisin iga päev rohkem kui mõnda muud riiki, mis toimub seal. 6. augustil langes Zaranj, esimene provintsipealinn, ja 15. augustil Kabul. 11 päeva, ja president Ashraf Ghani põgenes dollareid täistuubitud helikopteriga Tadžikistani.

Aga meie president, toonane president, oli veel aprillis viimase riigipeana Kabulis, vandus truudust mehele, kes põgenes dollareid täis helikopteriga minema oma maalt. See oli täielik pakasuhha. Ma olen kohtunud ka Afganistani armee ja politsei juhtidega omal ajal ja näinud neid polügoone ja mis seal toimus. Täielik pakasuhha! Teine Afganistani sõda, läbikukkumine, esimene ja nüüd ka teine. Ja praegu, lugupeetud välisminister – ei poolt sõnagi sellest. Piinlik! 

Aga me oleme usaldanud oma kolleege, oma võitluskaaslasi, neidsamu, [kelle juurde] nüüd lugupeetud peaminister kohe sõidab siit. [USA] staabiülemate komitee esimees Milley märkis vahetult enne, et polnud mitte mingeid märke, et Afganistani armee ja julgeolekujõud alistuvad. Samas Washington Post kirjutas juba mõni aasta tagasi – mul on isegi väljalõige olemas – luureraportitele tuginedes, et kõik märgid näitavad, et enamik asju on läbi kukkunud. Sellest hoolimata jätkati rahvale kärbeste pähe ajamist. Ja mitte ainult Ameerika rahvale, vaid ka meile. Ja Eesti välispoliitika – ma küsin, mida Välisministeeriumi ametnikud teevad seal. Nemad on kohapeal.

Või läheme nüüd edasi Aafrikasse. On üks väikeriik, mitte väike, vaid üsna suur riik, Mali. 9. detsembril hääletas parlament Mali missiooni pikendamise poolt. Mina ja mu 16 kolleegi hääletasime vastu. Ja täna ma kuulen, et see missioon on läbi kukkunud ja meie poisid tuuakse tagasi. 44 kolleegi parlamendist hääletas missiooni pikendamise poolt. Aga läheme tagasi: 27. septembril valitsus, kus ka välisminister on ametis, tuli välja ettepanekuga pikendada missiooni. Ja nüüd ma küsin: päev enne, 26. septembril esines ÜRO Peaassamblees Mali hunta juht Choguel Maïga. Ta ütles: Prantsusmaa on meid reetnud, meie lootus on Venemaal. (Juhataja helistab kella.)

Ilus kelluke! Kui saaks veel kolm minutit. 

On küll, ja te alati ütlete, et ilus kelluke. Saab küll kolm minutit.

Aitäh! Muuseas, peaminister Maïga valdab vabalt vene keelt ja ma olen korduvalt öelnud, et ta oli kunagine IT-minister, Moskvas õppinud ja nii edasi. Muuseas, riigipöörajate juhid, nende lähimad võitluskaaslased olid vahetult enne Moskvas väljaõppel. Ja on ammuilma selge ja Välisministeeriumil peaks ka olema selge, et Venemaa võtab Aafrikas kunagise külma sõja aegsed positsioonid sisse, juba ammuilma. Sudaan, Mosambiik, Kesk-Aafrika Vabariik, Burkina Faso ja nii edasi. Kesk-Aafrika Vabariigis, CNN-i fotodel ma olen näinud, on inimesed, kannavad särki "Je suis Wagner". Ja Banguis Kesk-Aafrika Vabariigis on ausammas kesklinnas, pronksskulptuur – see on juba pikka aega seal ja Välisministeeriumi ametnikud võiksid seda teada –, kus on neli sõdurit, kelle [selja taga on] naine kahe lapsega, Wagneri poiste nägu. Ja meie siin pikendame, vannume truudust praegusel juhul prantslastele. Ja ikka pikendame seda kõike. Piinlik on! 

Ja mis Aafrikas toimub? Välisministeerium võiks teada, et Vene mõju tõepoolest on juba pikka aega seal tugevnenud. Veebikanaleid hoitakse üleval, õhutatakse läänevaenulikkust. Wagneri sõdureid peaks Malis olema praegu juba kusagil 700. Ja siis, kui me arutasime missiooni pikendamist ja kui kaitseminister oli siin, siis ta ütles, et tal pole sellest aimugi.  Kuul pähe, mis toimub! Meie teadsime. Aga valitsus ei tea sellest asjast.

Aga mida kokkuvõtteks? Aitäh selle ettekande mahalugemise eest, mida ma olin enne lugenud, lugupeetud välisminister. Vaid mõned sõnad ei läinud sellega kokku, mingisugune loomingulisus võiks ikka olla. Ja oleksin tahtnud rääkida reaalsetest asjadest. Tuleme tagasi: kui homme hakkab sõda, siis oleks tahtnud ausat arutelu, mis tegelikult toimub ja millised on meie võimalused, kui palju me oma peaga peaksime mõtlema ja kui palju vaatama ringi, mitte lugema siin maha ilusat teksti enne Washingtoni lennukile istumist. Aitäh! 

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Siim Kallase. 

Auväärt esimees! Mulle ka tingimata kolm minutit lisa.

Palun, kaheksa minutit. 

Mulle tundub, et kõigepealt ma peaksin ütlema seda, et just vahetult enne siit uksest sisseastumist tuli esialgu mittekinnitatud teade, et Venemaa on alustanud oma vägede väljaviimist lõunapiirkondadest. Nii et ei tea, sõda vist ei tule.

Aga mis puudutab välispoliitikat, siis tahaksin ma öelda järgmist. Arukas välispoliitika toetub arukale sisepoliitikale ja aruka sisepoliitika toeks on arukas avalik arvamus, mis mõistab rahvusvahelise poliitika keerulist hingamist ja vereringet.

Kui ma jälgin välispoliitilist arutelu Eestis, siis panen ma tähele mõnda asja. Esiteks, me vaatleme kõike justkui loodusvaatleja positsioonilt – kõik on meist eemal, meist kaugel. Rahvusvaheline olukord ei eruta laiemat avalikkust kuigivõrd, erutab märksa vähem kui elektri hinna tõus. Teiseks, Eesti avalikus arvamuses võisteldakse, kes kahtlustab, umbusaldab, õpetab meie liitlasi ja partnereid rohkem. Iga väiksematki muutust meie liitlaste käitumises vaadeldakse äärmise umbusuga. Kas Saksamaa reedab? Kas Prantsusmaa reedab? Kas Ameerika Ühendriigid reedavad? Kõikides demokraatlikes riikides on sisepoliitika, kus on mitmesuguseid arvamusi, mida tuleb muidugi hoolega jälgida. Aga seesama demokraatlik ülesehitus ei luba reetmist, kardinaalset liitlassuhete muutmist, lepingutest ja lubadustest mitte kinnipidamist. Nad ei reeda.

Meie välispoliitikas on mõned tõsiasjad. Esiteks oleme me tuhat korda väiksemad kui Hiina ja sada korda väiksemad kui Venemaa. See määrab meie võimaluste ruumi. Me toetume liitlastele rohkem kui mõni suurem riik. Liitlaste jaoks on küsimus, kas me oleme nende jaoks probleem või lahendus.

Mis on probleemid ja mis on lahendused? Lahendused seisnevad liitlastele ustavuses ja nendega koos tegutsemises: näiteks meie kaitse-eelarve kulutused, näiteks meie osalemine missioonidel, näiteks meie toetus meie suurimale liitlasele USA-le, mida ta soovis seoses Iraagi sõjaga. Probleemiks oleme siis, kui meie palved meid toetada ei ole tasakaalus meie enda panusega, ja ka siis, kui meie sisepoliitikat kujundavad lahkhelid ja vägivaldsed kokkupõrked, kui meil on ülekaalus need poliitilised jõud, kes ei soovi senise julgeolekupoliitika jätkumist, kes näiteks avalikult räägivad, et hoopis Ameerika on agressor, mitte Venemaa. See kahtlemata tekitab meie liitlastes umbusku.

Palju räägitakse sanktsioonidest Venemaa vastu. Mis on tegelikult sanktsioonide mõju? Teada on, et vene rahvas oli valmis – oli valmis – poliitiliste eesmärkide nimel nälgima. On see ikka veel nii? Sõjapidamine on kallis ettevõtmine. Maailmavalitsemine on ka kallis ettevõtmine. Vanasti kaeti sõjapidamise kulud vallutatud maade röövimisega. Aga milline on Venemaa rahalise olukorra prognoos?

Me teame, et NATO riikidel on tunduvalt rohkem raha. Rahasõda pole vähem tähtis kui kübersõda. Paljude konfliktide, sõdade ja kokkupõrgete saatuse otsustas tagala võimekus. Kõigi eelduste järgi on see meie poolel suurem kui Venemaal. Pikaajalise konflikti korral lisab see lootust. Siinkohal tahaksin ma öelda, et Ukraina rahaline abistamine lisaks muudele abivormidele on seetõttu esmajärgulise, ka sõjalise tähtsusega. See on asi, mida me saame teha konkreetselt – siin ju täna oli väga palju juttu sellest, mida meie peaksime tegema.

Tahaksin veel öelda ka seda, et kui vaadata tagasi ajaloole alates teisest maailmasõjast, siis on ikkagi kummaline, et Venemaa on kõigis oma poliitilistes initsiatiivides saavutanud täpselt vastupidist sellele, mida ta on taotlenud. Ta taotles võimu Euroopas, sai NATO. Ta taotles ja ka praegu taotleb võimu Ukraina üle, aga on saanud oma kõige lähemast vennasrahvast raevuka vaenlase. See on ikka metsik poliitiline läbikukkumine. Eelkõneleja ütles, et me oleme läbi kukkunud Afganistanis, mina ütleksin, et Venemaa on tõsiselt läbi kukkunud Ukrainas. Ja kõik need jutud, et Venemaa on hirmus tugev, hirmus kõva läbirääkija, ei leia alati mitte kinnitust.

Ma tahan muidugi öelda veel seda, et tänane arutelu on olnud äärmiselt huvitav, äärmiselt sisukas ja pole mingit kahtlust meie pühendumuses Ukraina võitlusele oma iseseisvuse eest. Aitäh!

Suur tänu! Aitäh ka aja hea kasutamise eest! Ja nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli Paul Puustusmaa. Küsin ka kohe ette ära, kas väike lisaaeg igaks juhuks? Teeme nii, kaheksa minutit, palun. 

Aitäh! Head inimesed! Kallid kolleegid, kes te olete siin või vaatate mujalt! Oli muidugi rõõmustav kuulda, kui hea kolleeg Siim Kallas ütles, et mittekinnitatud andmetel on Vene väed liikumas ära oma positsioonidelt, mis ohustavad meie heaolu ja meie korda. Sõda ilmselt ei tule. Noh, väga hea! See on tõesti väga hea! 

Aga samas ei saa unustada ära sõnu, mis ütles Eerik-Niiles Kross siinsamas natuke aega tagasi: ega see, kui ka ei tule sõda, ega see, kui Venemaa väed ära viib, ei tähenda midagi, seetõttu et see kurjus, mis on Venemaa sees, see kurjus on süsteemne. Tõepoolest, see on süsteemne ega sõltu sellest, kas need väed on nüüd seal piiri ääres, kas need 100 000 meest on, mõõgad peos, ootamas sissetungi Ukrainasse või mitte. 

"Ceterum censeo Carthaginem esse delendam" on kunagi öelnud selline mees nagu Cato Vanem. Cato Vanem ütles selle ladinakeelse lause iga Riigikogu kõne lõpus. Riigikogu, mis oli Vana-Roomas senat. Iga oma kõne lõpus ütles ta seda seoses sellega, et Kartaago riik oli Rooma [jaoks] kui koeranael, kui kurjus, [mis] oli valmis iga hetk tagasi tulema, kallale tulema. Ja ei saanud enne lõpetada, kui lõpuks seda riiki ei ole. Need tema poliitilised manamised viisid lõpuks asja niikaugele, et kuidas me seda ka ei vaataks, hindaks, Kartaago lakkas olemast. Tema kurjus lakkas olemast.

Võib-olla me peaksime ka samamoodi hakkama iga oma kõnet lõpetama siin puldis sõnadega "Aga Venemaa peab lagunema, aga Venemaa peab lõppema, aga Venemaa peab lakkama". Võimalik, et see aitaks seda kurjust vaos hoida. Kui aus olla, siis see kurjus ei lähe enne ära, see ei lakka enne olemast, kui Venemaa poliitiline süsteem tõepoolest killustub väiksemateks [osadeks]. Siis ta ei oleks nii võimsalt kuri. Nii et siin on meie valikud. 

Ma ei saa nõustuda sellega, mida hetk tagasi Siim Kallas ütles, et me peame arvestama sellega, et me oleme 1000 korda väiksemad kui Hiina, me oleme 100 korda väiksemad kui Venemaa. See ei tähenda, et me peaksime kaotama väärikuse. See ei tähenda, et me peaksime kaotama oma väärtused ja neist loobuma. Me peame neid hoidma iga hinna eest.

Jah, kurjalt alustasin. Ma olin ka kuri. Ma olin ka täna meie hea välisministri peale kuri, aga mitte sellepärast, et mul oleks midagi välisministri vastu. Loomulikult mitte. Minu vastuseis ja kurjus tuleb sellest, mis toimub meie välispoliitikas, mida välisminister juhib, või kuidas teda juhitakse. Eks see on küsimuse koht, kas juhib tema või teda juhitakse. Ja seda olukorras, kus tegelikult meid ümbritsevad kurjad jõud, kus mõne tuhande kilomeetri kaugusel on väga suured sõjajõud, kes on valmis iga hetk minema Ukrainasse. Aga võib-olla nad ei ole valmis minema, me ei tea seda. Kurjus, nagu ma ütlesin, ei kao.

Praegu on olukord, kus meil on valitsus, mis koosneb kahest poolest. Ühel pool on meil erakond – ma ei saa seda jätta [kordamata] nagu mantrat –, keda on kuriteo eest karistatud korduvalt. Ma küll austan kõiki siin olevaid kolleege, kes on selles kuritegelikus erakonnas, inimestena ei ole mul mitte midagi teie vastu. Aga erakond kui selline on vale, sest ta on põhiseadusevastane. Ja sellel erakonnal on sõlmitud sellesama kurja maaga koostöökokkulepe, mis väidetavalt ei tööta, aga ta kehtib. Juriidiliselt täiesti kehtib ja selles on öeldud, et vahetatakse informatsiooni. Me ei tea mitte kunagi, millal see informatsioonivahetus jõuab sinna, mida me enam ei kontrolli. See on üks valitsuse pool.

Aga teine pool valitsusest on Reformierakonna näol näidanud viimasel aastal vägagi selgelt oma diletantlikku majanduspoliitikat. Ta on näidanud seda, kuidas ühiskonnas stabiilsuse saab asendada lõhkumisega, [ja on olnud] poliitiliselt üsna-üsna lühinägelik.

Selles olukorras, selles poliitiliselt väga keerulises olukorras peavad meie ühe valitsuspoole esindajad läbirääkimisi – läbirääkimisi sellesama kurjuse impeeriumiga, kuidas sõlmida uut piirilepingut. See on ülimalt, sügavalt absurdne.

Nagu ütles välisminister, see on sellepärast vajalik, et meil oleks juriidiline selgus. Ma küsin: milline juriidiline selgus? Mismoodi on see juriidiline selgus aidanud Ukrainat, Moldovat, Gruusiat või ka meid ennast, Eestit, kellel on muideks olemas täiesti kehtiv piirileping, mis on põhiseaduse §-s 122 kirja pandud? Mismoodi see aitab? Ei kuidagi ei aita.  

See on hambutu välispoliitika, see on hambutu välispoliitika nii Euroopa Liidu suunas kui ka Venemaa suunas, sellest ma ei hakka üldse rääkimagi. Mida siis öelda selles olukorras? Tegelikult on selles olukorras ainult kaks võimalust, kaks reaalset ja mõistlikku võimalust. Parim on, kui see valitsus lahkub. Ja vähim, mida ka kehtivana see valitsus teha saab, on kutsuda allkiri tagasi piirilepingult Venemaaga. Aitäh!

Aitäh! Nüüd on nii, et rohkem kõnesoove ei ole. Seega sulgen läbirääkimised. Ma soovin väga tänada väliskomisjoni, kes algatas olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu, komisjoni esimeest, liikmeid, komisjoni ametnikke. Aitäh teile! Aitäh välisministrile ja tema ametikaaslastele! Aitäh Riigikogu liikmetele kaasa löömast ja neile, kes seda istungit vaatasid veebi vahendusel! Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta, seega on tänane istung lõppenud. Aitäh ja edukat töönädala jätku!