Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 5. töönädala esmaspäevast istungit. Proovime teha nii, et kõik päevad oleks sõbrapäevad, nii nagu täna. Head ilusat sõbrapäeva! 

Kõigepealt palun neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi, tulla siia Riigikogu kõnetooli ja muidugi anda sellest enne ka märku. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuna julgeolekuolukord on tõsine, siis tuleb ikka sellel teemal aru pärida. Täna esitan peaministrile grupi [Eesti] Konservatiivse Rahvaerakonna saadikute nimel arupärimise, mis puudutab julgeolekupoliitika aluste uuendamist. Eelmised julgeolekupoliitika alused kiideti heaks 2017 ja praegu on julgeolekuolukord läinud oluliselt halvemaks. Riigikantselei on informeerinud [Riigikogu] riigikaitsekomisjoni, et kevadel ehk mais jõuavad meile siia suurde saali uued julgeolekupoliitika alused. Aga meie roll ei peaks olema lihtsalt kummitempli roll, kes need heaks kiidab. Strateegiaga "Eesti 2035" läks meil niiviisi, et selle julgeolekupoliitiline osa tuli sisutühi ja mittemidagiütlev ning see ei arvesta praegu julgeolekukeskkonnas (Juhataja helistab kella.) vahepeal aset leidnud negatiivseid muutusi.

Meie konstruktiivsed parandusettepanekud, mis me tegime sinna kaitsekulutuste tõusu kohta 2,6%‑ni ja võimearenduste kohta, jäid kõik arvestamata. Me ei peaks selle dokumendiga siin sama viga kordama, vaid juba algusest peale siia protsessi aktiivselt sekkuma, mida me nüüd püüamegi teha. Siit tuligi selline ebapiisav või puudulik sisend ka riigikaitse arengukavale, mis koostati 2% raamistikus, mida me praegu ei oleks tohtinud teha. Sellest tulenevalt meil ongi seitse küsimust proua peaministrile, mis puudutavad sellesama julgeolekupoliitika aluste uuendamist: mis saab [olema] selle sisu, mida me teeme seal kaitsekuludega, mis me sinna kirjutame, ja kuidas me sellega edasi läheme? Aitäh!

Annate üle ka?

Annan ikka.

Kindel?

Kindel-kindel.

Härra Põlluaas on nõus ja kõik? (Naer saalis.) Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali.

Tervist! Halloo, mis siin toimub? Kas teil häbi ei ole? Rünnates Eesti politseid, ründate [te tegelikult] Eesti riiki. Selline oli meie peaministri sõnakasutus, kui Moonika Helme küsis möödunud infotunnis peaministrilt küsimuse, miks politsei juhtkond käskis oma alluvatel rikkuda põhiseadust, mille kohaselt on igal kodanikul õigus meelt avaldada. Nüüdseks on teatavaks saanud, et politsei juhtkond on põhiseaduse mõttes pannud toime uue rikkumise. Nimelt, 7. veebruaril avaldati meedias juhtum, kus Lõuna prefektuuri prefekt Vallo Koppel vähendas või jättis välja maksmata tema alluvuses töötavate politseiametnike tulemustasud põhjusel, et politseinikud käisid väljaspool Eestit kaupa ostmas. Prefekti sõnum ametnikele oli, et riigiametnikuna on Eestist raha välja viimine ebaeetiline. Seoses eeltooduga soovibki Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitada arupärimise siseminister Kristian Jaanile politseijuhi tegevuse seaduslikkuse [kohta]. (Juhataja helistab kella.) Soovime teada saada, kas ja milliste seaduste alusel tuleneb politseiametnikele keeld otsustada ise oma vaba aja veetmise ja raha kasutamise üle ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Või on hoopis tegemist politseiametnike juhtide uue maailmakorra ehk great reset-i katsetusega? Kas politseiametnikud veavad selle välja või ei vea? Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Julgeolekuolukord Euroopas on ülimalt keeruline ja see puudutab ka Eesti Vabariiki. Laiapindses riigikaitsekäsitluses on olulisel kohal elanikkonna psühholoogiline kaitse. Eesti riik on kaitstud, kui meie kaitsevaldkond arvestab ka infokeskkonna mõjudega ja vaenuliku informatsiooni mõjutustegevusega. Arvestades pingelist julgeolekuolukorda ja Venemaa agressiivset mõjutustegevust naaberriikides, tuleb ümber vaadata ka tänane seadusandlus ja meetmed, mis puudutavad vaenulikke, sõjategevust õhutavaid [Vene] telekanaleid Eesti Vabariigis. Ka kaitsepolitsei on välja toonud, et Venemaa käsitleb Kremli kontrolli all olevaid telekanaleid riigi inforelvadena. Seetõttu esitab Isamaa fraktsioon Riigikogu menetlusse Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele Eesti-vaenuliku propaganda tõkestamiseks". Ma loodan, et Riigikogu menetleb seda kiiresti ja asjalikult. Aitäh!

Henn Põlluaas, palun, protseduuriline küsimus! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Mul on küsimus (Juhataja helistab kella.) seoses meie tööga Riigikogus. EKRE fraktsioon kutsus meile fraktsiooni siseministri Kristian Jaani, et arutada erinevate teemade üle. Tulemus oli kahjuks selline, et Jaani vastas, et ta ei kavatsegi meile fraktsiooni tulla, kuna meie oleme esitanud siin ühe arupärimise temale ja küllap me siis saame vastused. Aga ometigi see arupärimine puudutab ju hoopis teisi teemasid, on piiritletud, kitsas, mida saab küsida, mida mitte. Kas tõepoolest on olukord selline, et ministrid dikteerivad meile, millal nemad suvatsevad vastata Riigikogu liikmete kutsele ja millal nad suvatsevad selle tagasi lükata? See teemadering, mida oleks [vaja] siseministriga arutada, on väga lai. Kuidas teie Riigikogu esimehena suhtute ministrite sellisesse üleolevasse ja arrogantsesse lähenemisse või käitumisse? Ja kas te saate kuidagi omalt poolt mõjutada, et selliseid intsidente tulevikus ei tuleks?

Aitäh! Ma ei oska ju konkreetset juhtumit kuidagi lahata, aga ma tean seda, et näiteks – ma loodan, et ma mäletan õigesti – riigieelarve kontrolli erikomisjon on esitanud palve, et ministrid käiksid komisjonides. Seda laiendades ma ütlen, et valitsuse liikmed, kui fraktsioonid kutsuvad, minu meelest kindlasti peaksid fraktsioonidesse tulema. Aeg tuleb kokku leppida ja teemade üle arutada. Nii suhtun sellesse: ma arvan, et igal juhul valitsuse liikmed peaksid käima Riigikogu komisjonides ja fraktsioonides.

Nii. Rohkem meil pole hetkel kõnesoove, aga sõnavõtusoove on. Ei saagi nüüd ... Ahah, kõigepealt on, Helir-Valdor Seeder, teie protseduuriline küsimus ja siis teie sõnavõtusoov. Palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Mul on protseduuriline ettepanek tõstatatud küsimuse lahendamiseks. Nagu me teame, komisjonidel on selline formaat nagu ühisistung, mida võib rakendada ka fraktsioonide puhul. Minu teada Keskerakonna fraktsiooni koosolekutel siseminister käib, nii et selline võimalus võib-olla lahendaks selle probleemi.

Aitäh! Seda võib vanematekogus täiesti arutada, et teha selline laiendatud fraktsioonide ühisistung [neile], kes soovivad muidugi.

Nii. Nüüd on nii, et olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe otsuse eelnõu ja kaks arupärimist ning Riigikogu juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele.

Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.

Nüüd oleme päevakorra kinnitamise juures. Päevakord on välja jaotatud. Panen, head ametikaaslased, hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 5. töönädala päevakorra kinnitamise. Enne seisukoha võtmist ja hääletamist teeme ka saalikutsungi. Aga vahepeal on mõned protseduurilised. Alar Laneman, palun!

Aitäh! Mõtlesin, et tänane sõbrapäev on sobiv hetk esitada esimene protseduuriline. Mulle tundub, et päevakorra teise punkti, kus on arupärimine personalikao kohta, on väike eksitav viga sattunud. Teemaks oli personalikadu, mitte personalikaos. (Naer saalis.)

Aitäh! Kõigepealt teie protseduurilise küsimuse esimene pool. Ma pean siiski ütlema, et [te] ei olnud esimene, Helir-Valdor Seeder oli esimene – ka stenogrammi mõttes [mainin] –, kui ta tegi ettepaneku, et EKRE ja Keskerakond võiksid teha fraktsioonide ühiskoosoleku, ja ma ütlesin, et võiks ka seda laiendada.

Nüüd teie protseduurilise küsimuse teine pool. Jah, kui mul on ees praegu arupärimine, mis on esitatud 18. jaanuaril 2022. aastal, siis siin pealkirjas on "Personalikaost riigikaitse valdkonnas". Ma saan aru, millele te tähelepanu juhtisite, ja aitäh selle eest. Nii et ma loodan, et me võime sellega edasi minna, aga tähelepanu on juhitud. Nüüd, Paul Puustusmaa, palun, teie protseduuriline küsimus!

Suur tänu! (Juhataja helistab kella.) Mul on selline küsimus, et siin on kolmapäeval üheksanda punktina 507 SE teine lugemine. Siia on ta kirja pandud, aga mulle teadaolevalt, ja see on avaliku meedia alusel mulle teada, on komisjon keeldunud parandusettepanekuid arutamast. Nüüd on sihuke situatsioon, et komisjon keeldus parandusettepanekuid arutamast ja päevakorda on ta ka pandud – kas siin ei ole tegemist kodukorra[seaduse] rikkumisega ja kas ei peaks seda punkti välja jätma?

Aitäh! Minu teada arutelu on toimunud seal komisjonis. Ja nende vastavate dokumentide, ma loodan, et ma nüüd ei eksi, aga see tähtaeg, millal tuleb need esitada, on vist täna kell 17. Härra Puustusmaa, ma loodan, et mu info on õige. Ma saan aru, et härra Kaalep aitab ka siin kaasa, nii et aitäh teile. Tundub, et see küsimus sai lahendatud. See oli hea koostöö praegu, aitäh!

Nii, rohkem pole protseduurilisi küsimusi, alustame päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamist. Aga reaktsioon on hea, Helir-Valdor Seeder, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma eeldasin, et enne on kohaloleku kontroll, kui tulevad päevakorraküsimused. Aga mul on tõesti päevakorra kohta üks küsimus ja siis ka ettepanek. Küsimus on traditsiooniline: miks meil on olulise tähtsusega riiklik küsimus päevakorras teisipäeval, kui on väga piiratud tööaeg, mis tuleb kodukorraseadusest ja me seda väga palju pikendada ei saa? Ja kui me vaatame juhatuse ettepanekut selle päevakorrapunkti menetlemiseks, siis 30 minutit on välisministri ettekande aeg, 90 minutit küsimusteks, liidame kokku, saame 120 minutit ehk kaks tundi. Siis on kaasettekandja [ettekande aeg] 15 minutit ja [küsimusteks] 30 minutit, kokku 45 minutit. See on kaks tundi 45 minutit. Meie korraline tööaeg on kolm tundi. Me ei saa korralise tööaja sisse mahutada isegi fraktsioonide sõnavõtte. Hästi, tõenäoliselt saal on valmis pikendama tööaega tunni võrra, siis saavad ka fraktsioonide esindajad sõna võtta ja võib-olla õnnestub ühel-kahel Riigikogu liikmel läbirääkimiste käigus sõna võtta. See on maksimum.

Me planeerime jälle päevakorrapunkti nii, et me välistame Riigikogu liikmete osaluse sellel arutelul. Kas tõesti olulise tähtsusega riiklikud küsimused on nii väheolulised, et me Riigikogu liikmetele sõna ei anna? Sellest tulenevalt on mul ettepanek see päevakorrapunkt tõsta kas esmaspäevale, tänaseks, kui me saame südaööni töötada, või kolmapäevale, kui meil ei ole lõpuaega ja me saame töötada päevakorra ammendumiseni.

Aga ma resoluutselt avaldan protesti sellise päevakorra koostamise vastu, ja see on korduv lähenemine. Minu arvates see ei ole lugupidav suhtumine Riigikogu liikmetesse.

Aitäh! Ma proovin vastata teie protseduurilisele küsimusele. Väga suure tõenäosusega, miks see on teisipäeval, 15. veebruaril on see, et ju on Riigikogu Kantselei ja Välisministeerium omavahel suhelnud ja leidnud, et see oleks parim, vaevalt et ainuvõimalik, aga parim sobilik aeg ministrile.

Nüüd see, millele te viitate, sellele kahele tunnile ja 45 minutile – ma jagan seda kriitikat. Siin on üsna vähe põhjendusi öelda, miks see on nii. Jah, teil on õigus. Teisipäevane istung kestab kolm tundi ja kui Riigikogu liikmete enamus seda soovib, saab tund aega pikendada. Ma arvan, et reeglina need olulise tähtsusega riiklikud küsimused on olnud kas teisipäeviti või neljapäeviti.

Mul ei ole paremat vastust teile öelda. Me ei ole teisipäevale planeerinud teisi päevakorrapunkte just seetõttu, et saaks toimuda põhjalik arutelu. See, mis on teie ettepanek, et kas see võiks olla täna päevakorras või siis kolmapäeval – selle ettepaneku ma igal juhul arutelu alla võtan, kui protseduurilised küsimused on lõppenud.

Protseduuriline küsimus, Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kolleeg Seeder ütles selle sisu ära. Aga minu küsimus on: räägitakse, et sõda algab kolmapäeval, aga kui teisipäeval me ei saa sõna võtta või väga vähesed saavad, siis kas sellega on arvestatud?

Ma ei loe seda protseduuriliseks küsimuseks. Ma usun, et me kõik mõtleme nii, et annaks jumal, et see sõda ei alga. Mart Võrklaev, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Reformierakonna fraktsiooni nimel teatan, et meie ei nõustu Helir-Valdor Seederi ettepanekuga selle nädala päevakorda muuta. Ja tegelikult ma ei näe siin suurt probleemi, sest Riigikogu tava on olnud olulise tähtsusega riiklikke küsimusi arutada valdavalt neljapäeviti. Ka eelmine neljapäev näitas seda, et minu teada meil aega puudu ei jäänud, pigem oli meil aega veel tööd teha, aga küsimused said küsitud ja kõned peetud ning istung läbi.

Aitäh! Nii et Helir-Valdor Seederi ettepanek muuta päevakorda ei leidnud praegu toetust ja sellest tulenevalt alustan päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 5. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 61, vastu 11 ja 3 erapooletut, leidis VII istungjärgu 5. töönädala päevakord heakskiidu ja on kinnitatud.

Alustame nüüd päevakorra menetlemist. Tänase päeva esimeseks päevakorrapunktiks on Riigikogu liikmete Peeter Ernitsa, Anti Poolametsa, Henn Põlluaasa, Alar Lanemani, Riho Breiveli, Jaak Valge, Paul Puustusmaa ja Ruuben Kaalepi 12. jaanuaril 2022. aastal esitatud arupärimine energiaarvete hüvitamise kohta. Arupärimine kannab numbrit 108. Arupärimisele vastab peaminister Kaja Kallas. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Peeter Ernitsa, et arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada. Palun, härra Ernits!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Aeg voolab ja olud muutuvad, täpsustuvad. 12. jaanuaril esitasime kolleegidega [Eesti] Konservatiivsest Rahvaerakonnast teile hulga küsimusi, neid oli lausa üheksa. Ja tunnistan, et 12. jaanuarist on mitmed neist, ma ei ütle, et oma tähtsuse kaotanud, aga on tekkinud hulk uusi küsimusi. Ma loodan, et proua peaminister oma vastustes ja nende laiendustes sellega ka arvestab.

Näiteks, üks meie küsimusi oli see, et hinnanguliselt üle 800 000 inimese ehk 380 000 peret peavad minema toetust paluma, aga minul olev info on see, et tegelikult on praegu ainult 53 000 peret [toetust] küsinud, samas kui 380 000 oli n-ö plaani järgi. See on üks selline nüanss. Miks see niimoodi on? Ja teine, mis on viimasel ajal tulnud välja, et 53 000 peret tuludeklaratsiooni esitamise puhul peaksid nagu passima, ootama aprillini, vastasel juhul võib juhtuda see, et Rahandusministeeriumist vastavalt kellegi korraldusele loetakse see [toetus] abisaaja sissetulekuks ja tekiks probleeme. See on selline teine väike nüanss.

Ma ei hakka kõiki neid küsimusi ette lugema. Vast viimase küsimuse [loen]. 1995. aastal kirjutas teie lugupeetud isa Siim Kallas kodanike riigi manifestis: "Ma pooldan ning taotlen riiki, mis ei valitse püha ja kõikvõimsana Kodaniku üle. Riiki, mis ei vaata Kodaniku kappi, kapi taha ega roni magamistuppa, rääkimata juba lastetoast. Riiki, mis ei sori enesestmõistetavusega Kodaniku rahaasjades ega jälgi tema pangaarvet. Ma taotlen riiki, mille Kodanikud on loonud iseenda jaoks, mitte riiki, mis armu poolest kas sallib või ei salli oma Kodanikke." Küsimus ongi: miks teie, lugupeetud peaminister, olete teinud sellise riigi, mis vaatab kodaniku kappi ja kapi taha, ja riigi, mis sorib enesestmõistetavalt kodaniku rahaasjades ja tahab jälgida tema pangaarvet?

Ootan teie vastuseid nendele küsimustele ja loodan, et vastate ka natuke laiendavalt, arvestades, et meie arupärimisest on üle kuu aja möödas. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli peaministri Kaja Kallase, et antud arupärimisele, mis kannab numbrit 108, vastata. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele.

Nii, esiteks, esimene küsimus: "Miks saavad toetust vaid need inimesed, kelle sissetulek on alla 1126 euro kuus, kui elektri kW maksab üle 12 sendi, gaasi hind on rohkem kui 4,9 senti ja kaugkütte hind rohkem kui 7,8 senti?" Kõigepealt, me oleme kokku pannud kahte liiki toetusmeetmed: esiteks, need meetmed, mis on üle välja kõigile, mida taotlema ei pea, ja teiseks, sihitud meede nendele peredele, kellel võiks olla suurem vajadus selle järele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eestis kehtivad energiahindade tõusu leevendusmeetmed on Euroopa ühed kõige lahkemad, kui arvutada osakaaluna sisemajanduse kogutoodangust, nad on kõige pikaajalisemad, ehk mõned meetmed kestavad koguni seitse kuud, ja nad on ka kõige mitmekesisemad, sest me toetame mitte ainult elektri hinna tõusus, vaid ka maagaasi kaugkütte hinna tõusuga pihta saanud inimesi.

Täpsemalt oleme kehtestanud järgmised meetmed. Elektri võrgutasu 50%-line vähendus, mis puudutab nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid ja kajastub arvel automaatselt. Teiseks, gaasi võrgutasu kaotamine, see puudutab nii füüsilisi isikuid kui ka juriidilisi isikuid ja kajastub arvel automaatselt. Kolmandaks, hinnalagi kodutarbijatele 12 senti kilovatt-tunni kohta elektritarbimisele kuni 650 kilovatt-tundi, kajastub automaatselt arvel. Hinnalagi gaasile kodutarbijatele 65 eurot megavatt-tunni kohta, seda ületava osa kompenseerib riik 100% ulatuses kuni tarbimiseni 2,75 megavatt-tundi. See samuti kajastub automaatselt arvel. Lisaks on sihitud meede leibkondadele, kus sissetulek pere ühe inimese kohta on alla mediaanpalga, hüvitatakse energiakulude hinnatõusust – ehk nii gaas, elekter kui ka küte – 80%. See kehtib septembrist märtsini, ka tagasiulatuvalt.

Nüüd, teie etteheide siit puldist oli see, et liiga vähesed inimesed on seda taotlenud. Ma ütleksin, et see on ju hea, et elektri hinnad on läinud vahepeal alla, toetuse vajadust ei ole nii palju ja inimesed saavad ise hakkama. Automaatsete toetuste toel oli kodumajapidamiste elektriarve jaanuaris ligi 20% väiksem, kui ilma nende automaatsete toetusteta oleks olnud. Perele, kelle kuine gaasitarbimise maht on 200 kilovatt-tundi, on jaanuari arvel kokku ligi –46%.

Teine küsimus: "Miks otsustas valitsus teha sotsiaalabi taotlejateks pooled Eesti inimesed? Miks otsustas valitsus nii mahuka ja aeganõudva tegevuse kasuks?" Küsimuses esitatud väide juba ei pea paika, sest nagu ütlesin, on meil toetusmeetmete pakett väga mitmekülgne, väga laialdane, nii automaatne ja kiire kui ka sihitud meede, mida tuleb taotleda.

Kolmandaks: toetuse taotlemiseks esitab inimene valda kirjaliku taotluse koos lisadokumentidega. Siin on loetletud kõik need dokumendid, mida on võimalik esitada. Aga see on loetelu määruse erinevatest sätetest ja see ei kirjelda vajaduspõhise toetuse taotluse esitamise keerukust. Nimelt, täpselt samamoodi nagu tuludeklaratsioonis, kui sa taotled tulumaksu tagastamist, siis sa saad seal ära märkida, kui sul sellist tulu ei ole, näiteks välisriigis teenitud tulu, ja siis ei olegi vaja seda dokumenti esitada.

Kohalikud omavalitsused on teinud väga tublit tööd. Need taotlussüsteemid on disainitud piisavalt kasutajasõbralikuks ja seal on juba osaliselt eeltäidetud lahtrid, aga tuleb silmas pidada, et IT-lahenduse kohta tehti see tõesti üsna kiiresti. Võin Tartu näite põhjal öelda ka seda, et taotlusi menetleti väga kiirelt. Elektrooniliselt sai toetuse taotluse esitada jaanuari alguses ja füüsiliselt alates 11. jaanuarist. Tõesti, esimesed toetused kanti inimestele juba 13. jaanuaril. Tänaseks me teame, et keskmine väljamakstav summa sihitud meetmete puhul on olnud 163 eurot.

Neljandaks: "Kui suur on otsuse langetamisel ametnike tõlgendusruum ja milliste punktide juures on riskid teie hinnangul kõige suuremad?" Vastus: menetlusreeglid sarnanevad suurel määral toimetulekutoetusega, mis on omavalitsustele üsna tavapärane toiming. Toetuse andmise otsuse teevad omavalitsuste ametnikud vastavalt kehtestatud korrale. Määrus, suunised ja juhendid on põhjalikud. Ei ole alust arvata, et omavalitsuste ametnikud maksaksid toetusi väga erineva praktikaga. Loomulikult võivad tekkida olukorrad, mida toetuse andmise määrus ei käsitle. Sellisel juhul peab ametnik tegema kaalutlusotsuse, aga oleme soovitanud võimalusel tõlgendada olukorda taotleja kasuks. Eeldame, et selliseid olukordi tekib pigem vähe.

Viiendaks: "Kas valitsus ei peaks energiahindu hüvitama ühtlaselt kindla summa ulatuses igale täiskasvanud elanikule? Oleks lihtsam korraldada ja inimesed saaks raha kiiremini kätte?" Nagu esimesele küsimusele juba vastasin, on energiahindadega kohanemise toetusmeetmeid kahte sorti. Ühed on automaatsed meetmed kõikidele kodumajapidamistele, ja teised on vajaduspõhised taotlused, kus tuleb esitada taotlus ja toetust saab vastavalt [taotlusele].

Kuuendaks: "Miks ei arvestata sissetulekute hulka sotsiaalhoolekande seaduse § 133 lõigetes 2 ja 3 nimetatud tulusid, sealhulgas lähedastelt saadud toetusi täies ulatuses?" Vastus: vajaduspõhine energiahindade tõusu toetuse eesmärk on kompenseerida energiahindade kallinemist peredele, kelle keskmine netosissetulek jääb alla mediaantaseme piiri. Muud toetused, mida maksab riik või kohalik omavalitsus, on samuti sihtotstarbelised ja suunatud konkreetsete abivajaduste rahuldamiseks. Nende toetuste lugemine perekonna sissetulekute hulka ei täidaks abivajaduse eesmärki, muu hulgas energiatoetuse puhul.

Seitsmendaks: "Kas teisest pensionisambast väljunud inimesed, kelle kuu sissetulekud jäävad alla 1126 euro, kuid kellele on toetusperioodil raha välja makstud, ei kvalifitseeru praegu toetuse saamiseks?" Vastus: juhul kui teisest pensionisambast välja võetud raha laekub toetuse taotlemise kuul ning sissetulek tõuseb tänu väljamaksele üle mediaanpalga ehk üle 1126 euro, siis selle kuu eest vajaduspõhist toetust küsida ei saa. Teise samba väljamakse ei mõjuta automaatsete lausaliste toetuste saamist.

Kaheksandaks: "Riik maksab kohalikule omavalitsusele iga menetluse eest 7,44 eurot. Kas see katab nende tegelikud kulud?" Omavalitsustele hüvitise arvutamisel on võetud aluseks ajakulu 20 minutit. Seda arutati omavalitsustega ja jõuti arusaamisele, et selline keskmine ajakulu on adekvaatne. Arvesse on võetud kõik menetluskulud. Kui inimene taotleb toetust mitme kuu kohta, ei saa ametnik taotlust tagasi lükata põhjendusega, et ühe kuu kaupa tehes on see omavalitsustele rahaliselt soodsam.

Üheksandaks: "1995. aastal kirjutas Siim Kallas kodanike riigi manifestis: "Ma pooldan ning taotlen riiki, mis ei valitse püha ja kõikvõimsana Kodaniku üle. Riiki, mis ei vaata Kodaniku kappi, kapi taha ega roni magamistuppa, rääkimata juba lastetoast. Riiki, mis ei sori enesestmõistetavusega Kodaniku rahaasjades ega jälgi tema pangaarvet. Ma taotlen riiki, mille Kodanikud on loonud iseenda jaoks, mitte riiki, mis armu poolest kas sallib või ei salli oma Kodanikke." Miks te olete teinud peaministrina riigi, mis vaatab kodaniku kappi ja kapi taha [...]?" Vastupidi, minu valitsus ja ka erakond peab väga lugu inimeste privaatsusest, õigusest kaitsta oma andmeid. Samuti kodanike riigi manifestile kirjutan ma kahe käega alla. Kõikidest nendest põhimõtetest oleme lähtunud olenemata sellest, kas me oleme opositsioonis või kanname valitsusvastutust. Nii et korrektselt vormistatud ja esitatud vajaduspõhise toetuse taotlemisel ei küsita ka pangaväljavõtet. Aitäh!

Suur tänu teile, austatud peaminister! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Kiired ja selged vastused, aga ma küsin nüüd selle asja [kohta]: see 53 000 perekonda ja tuludeklaratsiooni esitamine. Rahandusministeerium soovitab [toetuse küsimisega] oodata aprillini, vastasel juhul loetakse toetus sissetulekuks, [seega] parem [on oodata] kui vingerdada. Mis te arvate, on see hea mõte? (Saalis räägitakse.) Jah, räägime praegusest hetkest. On see tark mõte, et riik niimoodi käitub? Ühelt poolt toetab, aga teiselt poolt Rahandusministeerium paneb käpa peale kohe.

Aitäh! Ma ei tea, milliseid soovitusi maksuamet või Rahandusministeerium hetkel annab selle kohta, aga üldiselt on inimeste tulud ju loetletud ka maksukorralduse seaduses ja tulumaksuseaduses, mida tulu hulka arvatakse ja mida mitte. Sellest seadusest tulebki lähtuda.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! 24. jaanuaril vastasite siin sarnasele energiahindade kompenseerimisega seotud arupärimisele nagu täna. Siis ma küsisin teilt, milliseid abimeetmeid lisaks võrgutasude vähendamisele on valitsusel plaanis Eesti ettevõtjate toetamiseks [kehtestada], [kuna] eelkõige just väikeettevõtjad, pereettevõtjad on hädas elektri hinna tõusu tõttu ja vajavad kiiresti abi. Teie vastus tookord oli, ma nüüd stenogrammist tsiteerin: "[...] et see juhtub nädala jooksul? Minu soov oleks küll olnud, et see oleks juba nädala jooksul juhtunud, ma loodan, et see saabki sellises perspektiivis olema [...]."

Ma nüüd küsikski: päris mitu nädalat on mööda läinud – kas teil on Eesti ettevõtjatele toetusmeede olemas? Kui Soomes maksab börsielekter 20 ja meil 200 eurot, siis on selge, et meie ettevõtjate konkurentsivõime on kahjustatud ja mitte ettevõtjate endi või mingi vääramatu jõu süül, vaid pigem ikkagi riigi halva energiapoliitika tõttu. Ehk siis tõesti: kas teil on ettevõtjate jaoks nüüd hinna tõusu kompenseerimise meede olemas?

Aitäh! Esiteks, ma tahaks korrigeerida: eile oli elektri hind Eesti börsil 24 eurot megavatt-tunni eest ja mõnel tunnil isegi 10 eurot megavatt-tunni eest. 200 [eurot] ei ole praegu adekvaatne. Aga jah, ma niimoodi vastasin teile, sest soov tõesti on olnud ettevõtjaid ka toetada. Probleem on selles, et ettevõtjate toetamisel on väga selged piirangud ja need piirangud on seotud riigiabi reeglitega, konkurentsiolukorraga. See on seadnud piirangud, mida saab teha ja mida ei saa teha. Nii et jah, ettevõtetele me tegime küll teatud meetmed, mis puudutavad näiteks gaasi või elektri võrgutasu kompenseerimist, mis aitab suuremaid tarbijaid rohkem, sest võrgutasu on seotud tarbimisega. Aga nii ulatuslikke meetmeid kui inimestele me ettevõtjatele paraku teha ei saa.

Ruuben Kaalep, palun!

Tänan, hea esimees! Lugupeetud peaminister! Nende toetusmeetmete kehtestamisega te selgelt tunnistate, et elektri hinna tõus on suureks probleemiks paljude inimeste toimetulekule ja sellest võib järeldada, et te ka tunnistate, et on olemas turutõrge. Reformierakonnale ajalooliselt omane liberaalne maailmavaade, nii nagu ma aru saan, räägib sellest, et turg peaks ju ise panema kõik asjad paika ja toetuste maksmine on pigem asi, millest tuleks hoiduda. Pigem tuleks inimestele anda õng, mitte kala, [see on] nii, kuidas mina sellest aru saan. Kas praeguses olukorras toetuste maksmine on teile pigem koalitsioonipartneri poolt peale sunnitud või te olete olude sunnil ise teinud mööndusi selles Reformierakonna liberaalses maailmavaates?

Aitäh! Maailmavaates ma mingeid mööndusi teinud ei ole. Vaatasime olukorda, kus energiahindade järsk tõus tabas kõiki väga valusalt ja ka väga ootamatult. Riigi kohus on inimesi aidata hetkel, kui [neil] on väga raske, sest neid õngesid ju sel hetkel tegelikult jagada ei olnud. See, et inimesed saaksid toime tulla, oli sel hetkel oluline. 

Kui me vaatame seda, et tegelikult on need meetmed toiminud, inimeste arved on läinud väiksemaks, siis selge on see, et ega me pikaajaliselt selliseid toetusi maksta ei saa, vaid peame mõtlema, kuidas me saaksime hindu konkurentsi tihendamise kaudu alla tuua.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma ei pea heaks tooniks, kui te Riigikogu puldist ütlete "minu valitsus". See on meie valitsus, mida teie juhite. Seda esiteks, aga see ei ole küsimus. Küsimus on selles, et [toetuse] väljamaksmine inimestele toimub tagantjärele. Aga kui meil juhtuvad sellised apsud, nagu oli nüüd, et 500 inimesele jäi pension välja maksmata, [siis] ma ei tea, mida te arvate, kuidas need inimesed suudavad oma arved ära maksta.

Aitäh! Kõigepealt, ma ei öelnud "minu valitsus", ma ütlesin "valitsus". Ma tõesti ei kasuta selliseid väljendeid, vaid ikkagi "valitsus", ja et valitsus on teinud sellised sammud. Nüüd, mis puudutab pensionide kojukannet, siis see oli tõepoolest erakordselt ebameeldiv lugu, erakordselt kahetsusväärne juhtum, mille eest paluti vabandust ja püüti seda olukorda kiirelt lahendada. Tõesti, olukorras, kus hinnad on kõrged, ei tohiks tekkida mingit ebakindlust selles suhtes, et pension õigeks ajaks kohale ei jõua. Sotsiaalkaitseminister tegeleb [esiteks] sellega, et olukord lahendada ja inimesed saaksid oma pensioni kenasti kätte, teiseks, selle ebakindluse mure lahendamisega, ja kolmandaks ka sellega, kes selle eest vastutab.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et see on hea, kui inimesed ei taotle toetusi. Võimalik, et see siin Tallinnas on hea, ja võimalik, et see on ka riigieelarvele hea. Aga neile seal Tallinnast kaugel see kindlasti hea ei ole. Pigem, nii palju kui mina olen suhelnud inimestega, inimesed ei taotle sellepärast, et see on segane ja bürokraatlik ning sellepärast jätavad taotlemata. Teine asi on see, et sageli me võtame seadusi vastu niimoodi, et see tulem on läbi analüüsimata või ettearvamatu. Sellepärast ma küsin sellise küsimuse: kuidas on reguleeritud kohtutäiturite tegevus? Kas see toetus on ka selline sissetulek, mille kohtutäitur saab ära võtta, või ei ole?

Aitäh! Esiteks on tagasiside nende taotluste kohta olnud pigem see, et paljudel inimestel on jäänud ajakirjandusest mulje ja mure, et see on väga segane ja bürokraatlik. Aga tegelikkuses on see läinud palju kergemini. On olnud tagasiside inimestelt, eriti just eakatelt inimestelt, kellel piisab ainult oma arvete lisamisest ja viitest, et nende ainuke sissetulek on pension, ja nad juba saavad seda toetust. Nii et ma igal juhul julgustan kõiki inimesi oma kohaliku omavalitsusega suhtlema. Seal on ka inimesed, kes aitavad. Me oleme selle jaoks eraldanud raha, et neid inimesi eraldi aidata ja et keegi ei peaks jääma abita, kellel seda abi tõesti vaja on.

Nüüd, teine pool teie küsimusest: kohtutäiturid. Tõesti selgus, kui need toetusmehhanismid jõustusid, et kohtutäiturid justkui peaksid selle arvestama tulu hulka ja ära võtma. Selle tõttu Justiitsministeerium töötas kiiresti välja eelnõu ja muudatusettepaneku, et see lünk täita, et tõesti, kui on see toetus, siis see läheks elektri- või küttearvete maksmiseks ja kohtutäiturid seda ära ei võtaks.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud peaminister! Ma tulen ühe teise sihtgrupi juurde. Kuu tagasi, kui me selle aasta töörütmi alustasime, olite teie meie ees ja me rääkisime energia kallinemisest ning võimalikest hüvitamismeetmetest. Mina küsisin teilt toetuste eraldamise kohta meie hooldekodudele ja te ütlesite, et nädal-kaks kulub selle jaoks ja siis kindlasti sotsiaalkaitseminister tuleb sellega välja. Nüüd on peaaegu kuu kulunud ja otseselt mingit abi pole tulnud. Tõesti, need inimesed, kelle kodu on hooldekodus, vajavad samuti abi, ja väga paljud hooldekodud, kes on hädas, on ka isiklikult minu poole pöördunud. Mida te nendele lubate või mida nad tegema peaksid?

Aitäh! Sihitud meetmed aitavad muidugi ka hooldekodusid, nii palju, kui see puudutab just ka juriidilisi isikuid, võrgutasusid. Sotsiaalkaitseminister on tegelikult läbi kaalunud erinevaid variante, kuidas hooldekodusid aidata. Seda analüüsi mul praegu kaasas ei ole, aga ma tean, et nad on tihedas suhtluses.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, juhataja! Hea peaminister! Meil on Eestis selline unikaalne olukord, et ligi 70% elanikest elab korteriühistutes. Ma ei tea küll täpselt öelda, kui palju on neid ühistuid, kus arved esitatakse puhtalt ühistute kaudu, aga neid ühistuid on küll ja veel. Sellekohane signaal on ka meedias olnud, et on ikkagi probleem, et ühistud, kes esitavad arveid ühistu kaudu, ei saa kompensatsiooni või see on väga problemaatiline. Kas selles suhtes on mingeid lahendusi leida?

Aitäh! Jah, korteriühistute murega me tegelesime, sest tuli tõesti välja, et see on ka selline lünk, et tarbijaks on justkui korteriühistu, aga seal taga on korterid, inimesed ehk lõpptarbijad, kes nendes korterites on. Seetõttu me eelmisel kuul otsustasime, et vähemalt veebruarikuus seda ülempiiri korteriühistutele ei rakendata, ehk siis arve pealt, mis esitatakse korteriühistule, võetakse see maha ja korteriühistu saab seda jagada nende korterite vahel, et automaatne leevendus ikkagi kõikide korteriteni jõuaks. Kuu aja jooksul pidi tehtama, vähemalt Taavi Aas ministrina lubas sellega tegeleda, et saaks need arved ja selle aruandluse täpsemaks just selleks, et oleks lihtsam siduda konkreetse tarbijaga, kes seal taga on. See peaks olema vähemalt töös. Aga lühiajaliselt on piirmäära allatoomine see, mis peaks korteriühistuid aitama.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Kas Vabariigi Valitsus on arutamas ka võimalikku kulude kompenseerimist nendele peredele või inimestele, kes kütavad näiteks küttepuude või pelleti või briketiga? Hetkel on küll olukord, et me sisuliselt toetame – ja mis on mõistlik – neid, kes näiteks erinevate soojuspumpadega kütavad oma elamist. Aga tegelikult on viimasel ajal väga palju tõusnud ka kõikide muude energiakandjate hinnad – küttepuud, pelletid, briketid – ja päris palju on nurinat stiilis à la mina, rumaluke, omal ajal ei läinud elektrikütte peale ja nüüd siis selles mõttes kannatan. Kas on mingeid mõtteid või on ka majandusminister pakkunud mingeid lahendusi, kuidas oleks võrdsem kohtlemine?

Aitäh! Hetkel ei ole seda ettepanekut.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Oi, kuidas ma tahaksin meie valitsust kiita, et maailma võimsaim ja vägevaim, sest mõni aeg tagasi te siin ütlesite, et valitsuse meetmed on toiminud ja energiahinnad on alla läinud. Paraku vaevalt meie võimas valitsus kliimat käsutab, et jaanuar on soojemaks läinud. Aga ma tahakski küsida just nimelt energiahindade kohta. Tõepoolest, praegu on arved natuke väiksemad tänu soojematele ilmadele, aga energiahind ei ole mitte üks raas alla läinud. Ja just nimelt energiahindadega ei ole valitsus ju tegelenud. Te tegelete tagajärgedega, aga mitte põhjustega. Sellest on juba mitu kuud juttu olnud, välja on pakutud erinevaid meetmeid, kuidas energiahinda alla viia. Miks te ei tegele sellega, vaid lasete meie rahval vaesuda ja nende säästudel, palkadel, pensionidel, kõigel lihtsalt tuulde kaduda?

Aitäh! Olen teiega väga nõus, et võimas valitsus tõepoolest ei käsuta kliimat ega ka hindu, ja see ongi võib-olla see, mida te ju ühelt poolt väidate, et meie oleme need, kes neid hindu tõstavad. Ei tõsta. Selles mõttes ma usun, et me oleme siin täiesti ühel meelel. Ma ei ole ka öelnud, et hinnalangus on kuidagi valitsuse tegevusest sõltuv, vaid tõepoolest, detsembris olid palju külmemad ilmad ja hinnad selle tõttu kõrgemad. Ja tõesti, kuni 30% on hinnad alla tulnud. See kindlasti omalt poolt aitab kaasa, et inimesed tuleksid toime nende hindadega. Energeetikas ei ole lühiajalisi lahendusi, et meil nipsust automaatselt tekiks uusi tootmisvõimsusi, mis annaksid elektrit turule odavama hinnaga.

Siin ongi kaks poolt. Me peamegi praegu tegelema lühiajaliselt sellega, et inimesi aidata nendel hetkedel, kui on tõesti olnud raske. Ma tahaks loota, et nendest meetmetest on inimestele kasu olnud, et toime tulla. Aga see on tõesti lühiajaline, me pikaajaliselt seda ei hoia. Teine, pikk perspektiiv on ikkagi lahendused energeetikas, millest ma rääkisin siin Riigikogu ees ka pikalt, mida tuleb teha. Aga see ei tule kahjuks ei kahe kuuga, ei kolme kuuga, vaid neid samme tuleb astuda ja need on varasemalt lihtsalt jäetud astumata. Selle tõttu me oleme selles olukorras. Aga nende küsimustega me tegeleme, olgu see siis uute tootmisvõimsuste võimaluste loomine selle jaoks, ühenduste täiendav arendamine, kõik sellised meetmed inimestele, et ise ennast aidata väiketootmislahenduste kaudu, või tarbijatele üldiselt. Need on pikaajalisemad lahendused, mis üle öö efekti ei too, aga millega me ka tegeleme.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Kuidas te ise rahul olete? Kui te energiahüvitist plaanisite, siis, kui ma õigesti mäletan, oli jutt, et 400 000 inimest või rohkemgi võiks seda toetust saada. Kui reedest uudist vaadata, on neid alla 40 000, kes on positiivse vastuse saanud. Teine pool on see, et te räägite, et hinnad on langenud. Ma ei tea, te räägite ainult elektrist. Gaasi hinnad on ju iga kuu tõusnud. Minul on teile üks ettepanek. Te tegite meetme, kuidas kompenseeritakse elektrienergia ja gaasi kulu. Aga mõnel inimesel võibki nii juhtuda, et elekter ja gaas on võrdselt, täpselt nii palju kulutabki, kui see meede on. Mõnel teisel on kas elektriküte või gaasiküte. Tegelikult poolt toetust ei saa, sest kui elektriga kütta, siis elektrikulu on kindlasti maja peale rohkem, kui seda kompenseeritakse. Koos gaasikuluga oleks see kompenseeritud. Kas te olete seda arutanud, et võiks olla võrdselt koheldud?

Aitäh! Eks toetustega on alati nii, et need, kes saavad, ütlevad, et vähe, ja need, kes ei saa, ütlevad, et teised saavad ebaõiglaselt. Aga jah, tõepoolest, ma rääkisin elektrist. Ja ka see on tõsi, et kui me seda meedet tegime – see puudutab sihitud meedet –, siis me mõtlesime sellele, et arvestuslikult peaks sellest abi saama 360 000 leibkonda ehk 800 000 inimest, kui me leibkondade järgi võtame. Tänaseks tõepoolest ei ole seda nii palju taotletud. Seal on kaks poolt. Üks on see, et me tegime lisaks ka meetmed, millega automaatselt võeti arvetelt maha, mille tõttu need arved läksid väiksemaks. Ja teine pool on see, et osa inimesi lihtsalt ei läinud taotlema. See, et toetusi vajatakse vähem, ei saa olla iseenesest halb. Aga jah, me oleme püüdnud kohelda erinevaid energiaallikaid võrdselt. Kõige raskem on olnud elektri hinnaga, see puudutab kõiki. Aga kõikide teiste energiaallikate puhul tekib kohe küsimus, et üks saab, teine ei saa ja kuidas me selle olukorra lahendame. Lõpuks peame mõtlema ikkagi pika perspektiivi peale, kuidas sellise toetuse maksmise vajadust ei oleks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma tulen ühe punkti juurde tagasi, mida te enne oma vastuses ütlesite. Te lugesite ette Siim Kallase kodanike riigi manifesti ja ütlesite, et kirjutate ja ka teie valitsus kirjutab sellele igas punktis alla. Siin räägitakse riigist, mis ei sori kodaniku rahaasjades ega jälgi tema pangaarvet, aga ometigi teie koostatud energiahüvitiste kord just nimelt sunnib inimesi esitama pangaarvet selle taotlemisel. Samuti räägitakse siin riigist, mis kas armu poolest sallib või ei salli oma kodanikke. Aga samal ajal me teame, et viimase poole aasta jooksul on sadu tuhandeid inimesi diskrimineeritud ja välja tõrjutud nende igapäevasest elust ja avalikust elust, kui me räägime sallivusest. Nii et te olete juba kahe punkti osas siin eksinud selle manifesti vastu. Ja me teame, et teie sõnad ja teod lähevad tihti vastuollu. Ma küsin: miks te kogu aeg avalikkust eksitate ja valetate? Nii ka siinkohal.

Aitäh! Endiselt kirjutan kodanike riigi manifestile kahe käega alla. Olen nendest põhimõtetest kogu aeg ka lähtunud ja täpselt nii ongi. Siin ei ole absoluutselt mingit vastuolu minu tegude, põhimõtete ega seisukohtadega.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister! Tõesti, sel sügisel arutelud selle üle, kuidas kõrgeid energiahindu kompenseerida, võtsid väga kaua aega. Kõigile tundus, et valitsuse tasandil tuli kokkulepe liiga hilja ja hüvitatakse liiga vähe. Nüüd on selge, et isegi kokkulepitud hüvitamismehhanismi puhul on taotlejaid oodatust kümme korda vähem. Me võime vaielda selle üle, kas see on hea või halb või mida see näitab. Aga vaatamata sellele, et selles suhtes on ebakindlus, siis noh, seda me teame, et järgmine talv tuleb ka. Seda, et taastuvenergiavõimsusi hüppeliselt siia piirkonda juurde tuleb, ei juhtu enne järgmist talve. Mis on lahendus järgmise aasta novembriks, detsembriks ja järgmisteks kuudeks? Õpime sellest kogemusest. See teadmine, kas inimestele soovitada sõlmida fikseeritud pakette, rajada oma päikesepaneele katusele või panna tuulikud püsti – mis on soovitused inimestele järgmisele talvele vastu minnes?

Aitäh! Sellega ma olen väga nõus, et kindlasti me sellest protsessist väga palju õpime. ja sellega ma olen ka nõus, et järgmisel talvel oleme me samas kohas, sest samad riskid on üleval. ja sellega ma olen ka väga nõus, et me ei jõua uusi tootmisvõimsusi selle ajaga nii palju tekitada. Tegelikult need pikad plaanid ei realiseeru järgmiseks talveks.

Nüüd, mis on minu teada Riigikogul vist juba menetletud, on elektrituruseaduse muutmine, mis annaks võimaluse sõlmida madalama fikseeritud hinnaga lepingud inimestel, kes tõesti kardavad neid kõrgeid hindu. Ehk siis see on natukene nagu kindlustus: sa maksad rohkem sel hetkel, aga sul on kindlus ja sa ei pea muretsema, see hind on sulle kogu aeg sama. Teine asi, mis me oleme rääkinud elektrimüüjatega, on see, et kuivõrd suvekuudel on hind madal, siis oleks võimalik maksta üks konkreetne summa, isegi kui sa oled börsipaketiga, aga sa jaotad maksmise üle aasta ühtlasemalt, et neid suuri šokke leevendada.

Aga jah, kui me peame ka järgmisel aastal inimesi toetama, siis võtta jah arvesse neid õppetunde, mis me oleme siit saanud. Ma toon lihtsalt näiteks just Soome. Soomes on 10%-l tarbijatest börsihinnaga lepingud. Enamik inimesi on fikseerinud hinna just selleks, et inimesed tahavad kindlust. Aga samal ajal kui ma seda ütlen, [sel] hetkel, kui fikseeritud hinnad on väga kõrged, siis ei ole seda mõistlik teha. See ei ole see soovitus, mida ma praegu annan, aga aasta peale [võiks] mõelda pikemalt. Minu meelest, mis on energiakriisi puhul positiivne, on see, et inimesed on saanud teadlikumaks, kuidas elektriturg toimib, millised on erinevad lepingud, millised on erinevad riskid ka lepingutega seoses.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Kui mälu mind ei peta, siis ühel varasemal elektriteemalisel esinemisel te olete öelnud, et inimestel, kes on võlgu, elektrit välja lülitama ei hakata. Nüüd on aga Eesti Energia hakanud inimestele saatma ähvarduskirju, milles on sõnaselgelt öeldud, et kui nad oma võlgnevusi ei likvideeri, lülitatakse nende elekter välja. Kuidas selle asjaga on?

Aitäh! Mina ei saa loomulikult lubada elektrimüüjate eest midagi, küll aga ma ütlesin, et ma olen rääkinud elektrimüüjatega, et nad käituksid mõistlikult ja mõistvalt inimeste suhtes. Ja seda nad lubasid, et nad pakuvad ajatamisi, et nad suhtlevad inimestega ja pakuvad neile lahendusi. See on lubadus, mille ma neilt sain.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma küsin ka järgmise aasta kohta. No mulle küll näib, et riik peaks selgelt esitama plaani, et selle aasta suured šokid ei korduks. Üldiselt igapäevakulutused, milleks eluasemekulud on, ei peaks nõudma laiaulatuslikke sotsiaaltoetusi aastate kaupa. Üks sellistest valdkondadest on kindlasti kaugküte, mille puhul me oleme näinud, et siiani on Konkurentsiamet kogu aeg öelnud, et kütke aga gaasiga ja siis on hea ja soodne. Nüüd me teame, et see niimoodi ei ole. Ainult gaasiga kütvate katlamajade hind on üle 200 euro megavatt-tunnist ja see kindlasti normaalne ei ole. Siin oleks kindlasti võimalik öelda, et kaugküttesektoris me põhimõtteliselt ütleme, et maagaasiga [kütmiselt] on vaja võimalikult ruttu ära minna, ja seda selleks, et tagada odavam hind tarbijatele. Küsimus on: missugune see kaugkütteplaan riigil on, tulenevalt sellest, et siin on regulatiivselt väga palju võimalik saavutada?

Aitäh! Jaa. Kahjuks mul ei ole neid materjale praegu kaasas, aga kui ma nüüd õigesti mäletan, siis päris suur osa – ma igaks juhuks numbreid ei ütle, sest ma võin eksida – on kasutanud ja läinud üle puiduhakkele päris paljudes piirkondades. Selle mõistmine, et gaasi osakaalu vähendamine võiks olla üks võimalusi, peaks olema olemas. Me teame seda kuulsat Vändra kaasust, kus tegelikult ju kaugkütja soovis teha puiduhakke katlamaja, aga kohalik omavalitsus või kogukond ütles, et ei, me ei soovi seda, ja nüüd on Vändras ühed kõrgemad kaugkütte hinnad. Nii et selles mõttes see on absoluutselt õige osundus, et mõelda kaugkütte võimalustele, arvestades neid hindu. Jaa, energeetika eest vastutav minister on Taavi Aas, sellest plaanist oleme temaga ka rääkinud ja selle plaaniga ta võiks tulla. Ja ma olen teiega ka väga nõus, et selleks tuleks valmistuda pigem praegu, et olla järgmisel aastal selleks paremini valmistunud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kahtlemata on üheks energiahinna tõusu komponendiks CO₂-ga kauplemise süsteem. Minu teada on Eesti Vabariik veel põhiseaduse järgi iseseisev riik. Minu küsimus on: nimetage palun need konkreetsed põhjused, miks teie arvates Eesti ei saa väljuda CO₂-ga kauplemise süsteemist.

Aitäh! Me oleme selle süsteemiga – ka teie valitsus, kui teie olite valitsuses – nõus olnud, kuidas see toimib. Millega ma olen nõus, mida ma olen esitanud ka Euroopa tasandil, on see, et seda süsteemi [tuleks] reformida selliselt, et ettevõtjad ja inimesed saaksid arvestada selle hinna kujunemisega. Ehk siis, et see oleks kuidagi ette arvatavam. Sul ei muutu ainult sisendihinnad, vaid tegelikult CO₂ hind oleks ettearvatav ja sellega saaks arvestada. Selle mõte on ju see, et meil tuleks rohkem taastuval energial põhinevaid elektritootmisi näiteks just selleks, et need hinnad oleksid kokkuvõttes odavamad ja see oleks majandusele või ühiskonnale tervikuna vähem valus.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Suhtlesin täna hommikul ühe Lõuna-Eesti omavalitsuse sotsiaalosakonna juhatajaga, kes väitis, et nendele on esitatud 729 energia[toetuse] taotlust ja [neist] 690 on menetletud. Ma küsisin, kas on ka probleeme nende menetlemisega. Ta ütles, et ei ole, kõik toimib väga rahulikult ja kui on inimesed hädas, mõned üksikud, siis sotsiaaltöötajad on aidanud. Ja nad pole ka inimesi juurde võtnud. Pigem on probleem selles, et mõned leibkonnad vajavad suuremat abi ja sotsiaalosakond neid aitabki. Aga minu küsimus on selline: kas teie poole on pöördunud kohalikud omavalitsused, et nad ei saa hakkama nende toetuste menetlemisega?

Aitäh! Ei ole.

Austatud peaminister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Me esitasime arupärimise 12. jaanuaril. Kas te mäletate, milline oli olukord toona, 12. jaanuaril? Muuseas, lugupeetud Riigikogu esimees samal päeval ütles televisioonis, et on vaja kiiresti lisameetmeid, mis ei oleks keerulised ja oleks inimeste väärikusele [vastavad]. See oli 12. jaanuaril. 13. jaanuaril jälle Jüri Ratas, Riigikogu esimees, ütles, et aega jääb iga tunniga järjest vähemaks –13. jaanuar – ja on vaja [meetmeid] universaalselt ja nullbürokraatiaga.

Mäletate, Jaak Aab oli see, kes vähemalt selle määrusega tegi sellise ülibürokraatliku ja ülialandava esimese abistamise? 22. jaanuaril toimus Vabaduse väljakul meie korraldatud suur meeleavaldus seoses elektri ja energia hindadega. Ja mäletate, ajakirjandus kirjutas, kas koalitsioon suudab kokku leppida? Need olid ärevad päevad ja lugupeetud poliitikud mu selja taga kindlasti mäletavad väga hästi, kui pinevad need olid, aga kokkulepe saavutati. Tulemus igal juhul ei olnud enam Jaak Aabi selline bürokraatlik ja paljuski alandav, paljusid inimesi kätt väristama [panev]. Tuli nagu normaalsem lahendus, selline universaalne. Nii et aitäh sellegipoolest.

Aga mis nüüd tulemus on? Tulemus on see, et jah, tõesti prognoosid näitasid, et 380 000 peret võib [esitada taotluse] ja see šokk oli küllalt suur, aga praegune seis on 53 000 peret. Vahe on ikka väga suur. Mida see tegelikult võiks tähendada? Analüüsiks on praegu veel liiga vara. Kas see oli see, et valitsus hindas olukorda üle? Muuseas, hea peaminister, vahepeal oli selline lause, ma kuulsin, et täna on [elektri hind] ainult 20 eurot [megavatt-tunni kohta]. Aga mul on siin Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari memorandum, kus on öeldud, et elektri keskmise börsihinna [suhtes] jaanuarist märtsini on valitsus arvestanud 200 euroga megavatt-tunni kohta. 25. jaanuar, memorandum.

Miks see niimoodi on läinud? Kas tõesti olukord oli [selline], et hunt paistis suurem või karu seal seina peal, tema vari, või on hoopis mingi muu põhjus? Noh, näiteks äkki. Ma olen kuulnud, mitte ainult kuulnud, aga paljud inimesed on ka rääkinud, et kuna need summad, mida kompenseeritakse, on väga väikesed, keskmine oli vist 163 eurot tänase seisuga, aga paljudele on see palju-palju väiksem, siis tõepoolest mingi viie või kümne euro pärast ei hakka ennast pingutama.

Eelmisel nädalal riigieelarve kontrolli erikomisjonis me arutasime seda paljude ministritega ja seal lipsas läbi paar sellist arvu, et sellest 70 või üle selle miljonist tegelikult enamik jääb kasutamata. Eelmise nädala seisuga oli see, et parimal juhul kusagil 30 miljonit kulub ära. Ja praegusel hetkel, eelmisel nädalal oli riik ainult 5 miljonit  kompenseerinud. Fakt on see, et ringi käies ja rääkides [saab aru], et häda on tegelikult päris suur. Aga jah, tõesti [tahaks] küsida, miks see niimoodi on läinud, miks on niimoodi mööda hinnatud ja kas see valu on jäetud tegelikult inimeste kanda erinevatel põhjustel. Äkki on niimoodi, et see on nagu, mäletate, kuidas kurele pakuti taldrikult süüa? Söök on küll, aga kätte ei saa või ei ole väärikas ja ei ole mõtet liigutada selle peale.

Väike lisaaeg võib-olla?

Jah, paluks jah mõne minuti.

Mõne minuti? Kolm minutit, palun!

Kolm minutit jah, aitäh! Ilus kelluke jälle. Ja see, mida peaminister rääkis 53 000 perekonnast, kellel soovitatakse tuludeklaratsiooniga viivitada, vastasel juhul ei ole see nende rahakotile kasulik. Peaminister üsna arrogantselt vastas. Ma ei tea, võib-olla ta ei ole lugenud neid artikleid, mida siin viimasel nädalal on avaldatud, kuidas Rahandusministeerium soovitab aprillini oodata, muidu ei oleks kõige kasulikum. Kui saad alla 1000 kuus ja nüüd saad näiteks 300 eurot üle, siis on üle selle võimaliku abi piiri ja parem [kui nii] ei ole.

Tegelikult peaks rääkima sellest, et järgmine talv tuleb ka, ja ülejärgmine ja nii edasi. Esimene tuulepark merre tuleb heal juhul 2028 ja peagi hakkab Venemaast lahtilõikumine, 2025. aastal. Need Ameerika mäed jätkuvad. CO₂ hind, mis oleks pidanud olema hoopis midagi muud, on tänase päevaga juba 100 ringis. Ja ei ole kindel, et järgmine talv ta pole 200-ni jõudnud või on 150 või 170 peal, keegi ei tea. Ei tea mina ega lugupeetud Riigikogu esimees ega peaminister. Mitte keegi seda ei tea, määramatus on suur.

Ja selle koha peal siin on kaks asja. Üks on see, miks praegusel hetkel seda raha, mida valitsus on võimaldanud eraldada, ei ole kasutatud. Eks inimesed, kes vaatavad praegu seda, oskavad täpsemalt öelda, miks nad ei ole seda teinud, enamik. Ja teine asi [on see], mida pikemas perspektiivis teha, sest olukord jääb samasuguseks või läheb veel hullemaks järgmise kümne aasta jooksul vähemalt. Nii et see on kõik tegelikult valitsuse teha ja mõelda – nii kauaks, kui seda valitsust on. Aga siis tuleb järgmine ja võib-olla on paremad ideed. Aitäh!

Suur tänu teile! Nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli Aivar Koka.

Hea juhataja!

Väike lisaaeg?

Ikka.

Ikka, jah? Palun, kolm minutit juurde.

Austatud peaminister! Kuulsime täna siin peaministrilt kõike seda, mis on hästi tehtud. Ja ega me ei saa öelda, et valitsus poleks midagi teinud. Loomulikult on. Aga mind kriibivad mõned teemad. Üks on fikseeritud hind.

Kui praegune valitsus soovitab fikseerida hinda, siis ma pean tunnistama, et minul ja minu lastel on fikseeritud hind olnud kogu perioodil, kui Eesti Energia elektrit on olnud võimalik osta börsilt. Mis selle tulemus on? Kogu viimase kümne aasta jooksul, ostes fikseeritud hinnaga, olen ma maksnud rohkem kui need, kes on börsilt ostnud. Ja kui valitsus tegi meetme, siis ta määras elektrienergia lae, täpselt selle, mis 1. jaanuarist on fikseeritud elektri hind, kui sa oled igal aastal fikseerinud. Ehk need, kes on fikseerinud kõik viimased kümme aastat, ei saa praktiliselt mitte ühtegi senti elektritoetust.

Teine pool on gaas. Nüüd on kokku lepitud, et pannakse hinnalagi teatud kogusele elektrienergiale ja teatud kogusele gaasile. Gaas on viimaste nädalate uudistega ju taastuvenergia, nagu Euroopa Liit on selle otsustanud. Aga gaasiküttega kodud või firmad, kes on selle tee ette võtnud ... Eramajas enamik juhtudel gaasikulu on suurem kui see laega gaasi kompenseerimine ja ülejäänu tuleb täisrauaga maksta. Ma pean tunnistama, et detsembrikuu ja jaanuarikuu gaasi hind oligi umbes selline, mis riigi poolt öeldi, et toetatakse. See oli 65, gaasi börsihind oli 70 kusagil. Ehk ka gaasiga kodude kütmisel praktiliselt see toetus oli [väike], näiteks minul oli see 17 eurot. Ma veel kord rõhutan: minul ei ole probleemi, minu maja on korralikult ehitatud, soojapidav, kulu ei ole suur. Aga ma vaatan ümberringi nii noori peresid kui eakaid, nendel on probleem. See fikseeritud pool ei aita sellisena.

Meie erakond pakkus välja, et oleks käibemaks lihtsalt selleks perioodiks viidud 9% peale, mis oleks mõjutanud kõiki, nii nagu ka, õnneks mida valitsus on toetanud, ettepanekut võrgutasudele. Me oleme ka teinud ettepaneku, et paljudel kortermajadel ja eramajadel on õlikatlad alles, ja kui praegu erimärgistatud diislit saaks seal kasutada selle soodsa hinnaga, oleks see tunduvalt odavam kütmine kui gaasiga. Minu arvates praegu tuleks anda inimestele võimalus ise otsustada, kuidas ta saaks [odavamalt].

Ma teen, peaminister, teile ühe hea ettepaneku, mis riigieelarvest väga suurt midagi välja ei vii. Me räägime sellest, et iga koduomanik tahaks ju kuidagi ise hakkama saada, ja see ongi minu arvates meie kõigi soov. Lepiks kokku, et järgmisel kahel aastal, kui inimesed panevad oma katusele, ma ei tea, võiks seal piiri ette panna, 10 –15 kilovatti päikesepaneele, mis ei vaja mingisuguseid suuri kooskõlastamisi, võiks olla need protsessid käibemaksuvabad. Sest tegelikult, kui ma ettevõtjana panen endale päikesepaneelid katusele, oma ettevõttele, siis ma saan käibemaksu tagasi. Eraisikuna, kui ma seda teen, ma käibemaksu tagasi ei saa. Tegelikult see kompenseeriks 20% eraisikutel oma kodudele taastuvenergia tootmise võimaluse. Ja nüüd on see inimeste enda otsus, kas neil on finantsvõimekust, kas neil on vahendeid või on võib-olla nendel ettevõtetel, kes pakuvad seda teenust, võib-olla on võimalik nendega teha ka pikemaajalised lepingud. See ühelt poolt eelarvesse tegelikkuses väga suurt auku ei saa tekitada, sest kui on soodustus, siis inimesed hakkavad päikesepaneele endale panema. Kui seda soodustust ei ole, siis kõik on endale ära pannud, sest see, et sa 12 aastat saaks riigipoolset toetust, see periood on meie jaoks juba möödas.

Räägime kortermajadest. Kortermajades on kuidagi juhtunud niimoodi, et seal nagu kompenseeritakse suur osa ära. Kui kaugküte on gaasi peal, siis mingit piiri ei ole. Jah, ma usun, et enamike korterite gaasi‑ või soojakulu ei olegi suurem kui see valitsuse antud piir, aga on meil ka suuremaid ja uhkemaid kortereid, mis on suuremad kui enamikel inimestel eramajad. Seal kindlasti see soojakulu gaasiga kütmisel on suurem, aga kui see on kaugkütte pool, siis see fikseeritakse praktiliselt 100%.

Muidugi tuleb siin ka tuletada seda meelde, et kui valitsus oktoobris idee välja käis, et väikeste sissetulekutega inimestele, peredele see toetus tuleb, kahju küll, et ainult natuke üle 10% on tänaseks seda toetust kasutanud, aga väiksed apsud on ja kui ministeeriumis selliseid apse tuleb, siis see on kurb.  Üks on seesama, et võlglastelt kohtutäiturid võiksid oma raha ära võtta, ja siin oleme viimased kaks-kolm nädalat selle teemaga võidelnud, parandanud, arutlenud, kakelnud. Siis väideti, et ühtegi sellist juhtumit ei ole. Me nädalavahetusel juba lugesime, et neid juhtumeid ikka on, et inimestelt ongi see raha arestitud enne, kui nad selle kätte on saanud. Nüüd me kuuleme samasuguseid muresid selle kohta, et ega enne 30. aprilli ei ole mõtet tuludeklaratsiooni teha, sest muidu lihtsalt jääd sellest toetusest ilma, sest tagastatav raha, mis tuludeklaratsioonist võib tulla, läheb sinu tulu arvesse ja su pere tulu kasvab nii palju, et sa seda kompensatsiooni ei saa.

Ma arvan, et meie ülesanne, mitte ainult valitsuse, vaid ka Riigikogu liikmete ülesanne on see, et püüda oma inimestele selgitada, millised on võimalused ja variandid, et nad oma toetust saaksid. Ja kindlasti need, kes soovivad tulumaksutagastust saada deklaratsiooni järgi, need vajavadki seda. Vaevalt seal on neid inimesi, kes ei vaja, võib-olla mõned üksikud [ütlevad], et ei ole vahet, kas saad selle veebruarikuus või saad aprillis või mais. Nad tahavad täna oma peret aidata ja toetada. Ma usun, et – siin tuleb järgmisel nädalal Riigikogu saalis see arutelu, on käibemaksu teema (Juhataja helistab kella.) – siis head koalitsioonipartnerid ka toetaksid seda, sest ma tean, et Keskerakond seda toetab. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Heiki Hepneri. Küsin ka teilt: viis või kaheksa minutit?

Teeme kohe kaheksa.

Teeme kaheksa. Palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud peaminister! No olukord energiahindadega muutus keeruliseks juba vana aasta sees. On kulunud kaks-kolm kuud sellest, mil me aru saime, et on kohe-kohe vaja appi minna. Kui me selle aasta alguses, jaanuari keskpaigas siia saali esimest korda kogunesime, siis jagasime ka peaministriga siin mingi aeg ühiselt ruumi ja arutasime kujunenud olukorda. Tõepoolest, mina küsisin toona meie hooldekodude elanike abistamise kohta. Peaminister vastas, et kulub üks-kaks nädalat ja siis saavad ka meie üldhooldekodudes elavad inimesed abi, nii nagu meie kõik teised koduomanikud. No nüüd pole kulunud mitte üks-kaks nädalat, vaid kuu aega, aga seda abi pole saadud.

Täna me ju ka kuulsime, et tõepoolest, hooldekodude elanikud peavad leppima sama suure abiga, nagu osutatakse saapavabrikule. Ma arvan, et tegelikult meie inimesed, sõltumata sellest, kas nad elavad omaenda kodus või elavad nad olude sunnil hooldekodus, väärivad kindlasti suuremat abi. Selles ei ole vähemalt minu arvates mitte mingisugust kahtlust. Aga kui me vaatame seda niinimetatud ettevõtete abi[toetust], siis see on nii pisikene, et see paraku neid hooldekodusid, kus on elektriküte, aitab väga vähe. Ja see on viinud olukorrani, kus hooldekodud ei suuda toime tulla tänaste kohamaksumustega. Me teame ju, et ka üldine inflatsioon on käivitunud. Jutt ei ole ainult energiahindadest, ka muu elu on kallimaks läinud, ka see tuleb ühte-või teistpidi nendel elanikel kinni maksta.

Helistasin vahepeal, kui siin head kolleegid oma küsimusi küsisid, ja küsisin otse, kas sotsiaalkaitseminister on hooldekodude poole pöördunud ja tegutseb aktiivselt, nii nagu peaminister ütles. No vähemalt üks Raplamaa suur hooldekodu, kus on 90 elanikku, pole kippu ega kõppu kuulnud sotsiaalkaitseministrist. Ma ei tea, võib-olla on siiski see mingite teiste võrkude kaudu liikunud ja nemad on jäänud kuidagi kõrvale. See vääriks igatahes selgeks tegemist. Aga mida ta ütles? Ta ütles niimoodi, et nad peavad kahekordistama selle maksumuse. Ja seda ei ole võimelised maksma ei need elanikud, ei nende omaksed ega ka kohalik omavalitsus. Need on ainukesed variandid, kes saaksid seda kulu katta.

Mis me nende inimestega siis teeme? Kas me tõesti kohtleme neid kui saapavabrikut, kellele me oleme ütelnud, et kui hakkama ei saa, no pange äri kinni? Või me peame ikkagi kuidagi leidma lahenduse ja me ei tõmba siin vahet inimeste vahele, kes saavad elada oma kodus ja keda me toetame, ja nende vahele, kes olude sunnil [elavad hooldekodus], kes on tegelikult kõige nõrgemad, ja nendele me ütleme: ei, teie vääri rohkem? Minu meelest on see niivõrd hinge kriipiv küsimus. Tõepoolest, ma olen siin täiesti nõus meie Riigikogu esimehe avaldusega, et see ei ole mitte päevade küsimus, vaid see on tundide küsimus, kui tuleb lahendus leida. Aga me laseme sel rahulikult kuude kaupa minna.

Austatud peaminister! Sellega on tõesti vaja tegeleda tundidega, mitte päevade või nädalate ega kuudega, sest see on ainult aja küsimus, millal need hooldekodud on pankrotis. Eesti Energia lihtsalt lülitab elektri välja. Me peame igal juhul võtma neid inimesi väärikamalt kui lihtsalt saapavabrikut, kellele me anname mingisuguse võrgutasu ja ütleme, et saagu hakkama. Nad on samasugused meie inimesed, nii nagu meie kõik siin Eesti Vabariigis oleme. Ei ole mitte mingisugust põhjendust neid kuidagi teistmoodi kohelda. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Paul Puustusmaa. Ja kui te siia tulete, küsin kohe ette ära, kas väike lisaaeg ka võib-olla. Ei olegi vaja? Selge, siis viis minutit. Palun!

Head inimesed! Lugupeetud peaminister! Energiaarvete hüvitamisest. Vastused saadud, ära kuulatud, küsimused samuti kuulatud. Ja ei jää ikkagi üle muud, kui peab lihtsalt kurvalt konstateerima, et antud olukorra regulatsioonis on valitsus ikka kõvasti lati alt läbi jooksnud, mühinaga läbi jooksnud. Iseenesest on ju muidugi rõõm, et midagi tehakse. Aga kas ja kui palju? Võiks öelda selle kohta nii, nagu siin on korduvalt juba öeldud, et kõike on tehtud liiga hilja, liiga vähe ja liiga arusaamatult.

Vaadake, vanadel roomlastel oli sihuke hea ütlus või sentents: cito maturum, cito putridum. Ma ei ole päris kindel, kas ma hääldan õigesti, ma ei ole kõva spets ladina keeles, aga maakeelde tõlgituna tähendab see seda, et mis kiirelt tehtud, see kiirelt rikneb. Ja antud probleemi reguleerimisega on ka toimunud mingi selline asi. See, kuidas algul 60% Eesti elanikest vallavaesteks kuulutati, no see oli tõesti ennekuulmatu, võiks öelda, et rumalus. Hiljem on muidugi püütud jälle midagi teha – taas tunnustus selle eest, et midagi püütakse –, aga mis on kõige olulisem ja mis on kõige tähtsam kogu selle asja juures, on see, et me selle õnge ja kala balansi paika saaksime. See, kui me nüüd asume kompenseerima mingisuguseid rahasid mõneks kuuks, aga talved tulevad veel, seda on korduvalt korratud, korrutatud, et talved tulevad veel, siis ega me ei ole saanud kõiki probleeme ära reguleerida, küsimused on ikka õhku jäänud.

See näitab seda, et puudus on printsipiaalne. Me ei pea mitte niivõrd kompenseerima – see on sekundaarne vahend, võimalik ja vajalik vahend, aga sekundaarne. Primaarne on tegelikult reguleerida asju niimoodi, et see probleem oleks lahendatud jäädavalt ka tuleviku suhtes. Ja sellepärast on mul kahju, et me ikkagi liiga vähe pöörame tähelepanu nendele sammudele, mis võiksid meid tõeliselt aidata. Neid on juba korduvalt öeldud: me räägime hinnalaest, me räägime CO₂-kvoodinduse piiramisest, peatamisest, [sellest] väljaastumisest. Kahjuks me neid ei rakenda ja endiselt pakume inimestele kala, aga mitte õnge. See on kurb. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Lisaaja küsimus.

Otsustan poole peal.

See võimalus teil on. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Hea rahvas! Lugupeetud Kaja Kallas! Tänaseks me esitasime arupärimine, millele siin puldis vastati. Teema on energiaarvete hüvitamine. Selles arupärimises selgus, et riik üritab anda toetusi ja leida erinevaid meetmeid ja sotsiaalabi ja nii edasi ja nii edasi. Aga kõik see meenutab mulle natukene inimest, kellel on diagnoositud vähkkasvaja ja kelle puhul üritatakse ära lõigata üksikuid siirdeid, selle asemel, et kohe see haigustekitaja välja opereerida. Ma arvan, et nii nagu meditsiinis vähkkasvaja puhul, kui on võimalik inimesele abi anda, peaks täpselt samamoodi toimima ka praeguses energiakriisis. Ei ole mõtet tegeleda üksikute siirete elimineerimisega, vaid on vaja see vähkkasvaja välja lõigata, kui see õnnestub. Aga ma arvan, et see õnnestub.

Tänasel arupärimisel esitasin ma vastajale ainult üheainsa küsimuse: nimetage palun põhjus, miks me ei saa väljuda CO₂-ga kauplemise süsteemist. Kahjuks tavapäraselt vastust ei tulnud. Esimene süüdistus kõlas selliselt, et selle börsilemineku [otsuse] võttis vastu valitsus, milles oli EKRE. Aga no mis siis? Siis see asi õigustas ennast. Ja need, kes kasutasid börsil kaubeldavat elektrit, need elasid hästi, sest energiakulud olid madalamad. Või kui tuua piltlik näide: kui inimene seisab suvilas oma terrassil kusagil katuse all ja päike paistab, siis see ei tähenda seda, et kui tuleb vihmapilv ja vesi hakkab katuselt alla voolama, peab see inimene seal räästa all edasi seisma ja laskma ennast üleni märjaks saada. Normaalne inimene astub sealt kõrvale ja läheb otsib kuiva koha kuskil ruumis.

Täpselt samamoodi on ka selle elektribörsiga: ühel hetkel ta sobis meile? Sobis. Kui asi läheb hulluks kätte, siis tuleb lihtsalt börsilt lahkuda. Nii lihtne see ongi. Aga selleks on vaja valitsuse otsust, sest meie oma Narvas toodetava elektrienergia hind on ju naeruväärne. Omahind on 30 eurot megavatt-tunni eest. Paneme sinna otsa siis ka veel erinevad kulud rohepöörde ja muu asja näol. Noh, vaevalt ta üle 50–60 läheb. Aga see on number, millega meie elanikkond suudab hakkama saada. Siin on ainult vaja valitsuse tahet. Ja EKRE oleks valmis seda tegema, pakkuma sellist lahendust välja, kui tal oleks võimalus olla valitsuses.

Teine oluline moment on CO₂-küsimus, mille kohta ma küsisin lugupeetud Kaja Kallase käest. Tahtsin saada teada, kas meil on võimalik lahkuda CO₂-ga kauplemise süsteemist.

Palun lisaaega kolm minutit.

Jaa, palun, kolm minutit.

Ja ega vastust sellele ei tulnud. Aga ma olen seda teemat käsitlenud samuti Euroopa Liidu asjade komisjonis ja päris mitmel korral on öeldud, et sealt ei saa väljuda. Saab küll, iga asja saab teha, kui tahetakse ja on tahtmist teha. Samamoodi saab väljuda CO₂-ga kauplemise süsteemist, mis tooks omakorda elektri hinna allapoole ja oleks elanikele vastuvõetav. Ma eeldan, et siis järgneb kohe mingisugune rikkumismenetlus. No mis siis? Las järgneb! Mis sellest muutub? Mitte midagi.

Tuletan teile meelde, et Eesti on vähemalt paberite järgi ehk siis põhiseaduse järgi iseseisev riik, kellel on õigus otsustada iseseisvalt oma riigis ja elus toimuvaid küsimusi. See ei loe, et kehtivad mingisugused direktiivid. Kui need direktiivid on Eesti rahva huvide vastased, siis tuleb võtta ette vastavaid samme, et meie elanike elu kergemaks teha, mitte kaasa minna mingisuguse ülemaailmse hullusega, mille nimi on great reset ehk uus lähtestamine. Meil ei ole vaja seda! Meie tahame oma normaalset elu tagasi ja seetõttu tuleb rakendada neid meetmeid energiahindade ja energia tarbimise ja üldse energiapoliitika osas, mis vastavad meie rahvusriigi huvidele. Rahvusriik Eesti on see, mis peab kestma jääma ja mingisugused Euroopa Liidu direktiivid ei saa siin võimust võtta. Kõik, kes tahavad ja soovivad sellise normaalse ühiskonna säilimist, peaksid pingutama selle nimel, et Eesti jääks lõpuni iseseisvaks. Siin aga ilmselt muud väljapääsu ei ole, kui et praegune valitsus peab tagasi astuma või lahkuma kõrgeima võimu, rahva nõudmisel, sest vastasel juhul ei oota meid tulevikus midagi head. Aitäh!

Suur tänu! Head ametikaaslased, rohkem kõnesoove ei näe. Küsin üle, kas on? Ei ole. Peaminister, ei soovi? Sulgen läbirääkimised, sellele arupärimisele on vastatud. 

Liigume edasi arupärimise number 2 juurde. See on Riigikogu liikmete Kalle Grünthali, Ruuben Kaalepi, Merry Aarti, Alar Lanemani, Riho Breiveli, Kert Kingo, Siim Pohlaku, Rene Koka, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Leo Kunnase, Peeter Ernitsa, Jaak Valge, Urmas Reitelmanni, Uno Kaskpeiti, Paul Puustusmaa, Anti Poolametsa ja Henn Põlluaasa 18. jaanuaril 2022. aastal esitatud arupärimine personalikao kohta riigikaitse valdkonnas. Kannab numbrit 109. Arupärimisele vastab peaminister Kaja Kallas. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liige Alar Lanemani, et arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada.

Austatud esimees! Väga lugupeetud peaminister! Eelmise aasta 11 kuu jooksul vabastati kaitseväeteenistusest 412 tegevväelast, sealhulgas 101 ohvitseri, 232 allohvitseri ja 79 sõdurit. Samuti lahkus töölt 184 riigikaitse valdkonnas töötanud tsiviilisikut. Seega oli möödunud aasta 11 kuu jooksul personalikadu kokku ligi 600 inimest, täpsemalt 596.

Säärases ulatuses personalikadu on taasiseseisvunud Eesti riigikaitse ajaloos pretsedenditu. 412 teenistusest lahkunud tegevväelast moodustab koguni 11,6% üldarvust. See üldarv on võetud riigikaitse arengukavast, selleks on 3560. Kuigi tegevteenistusse võetakse ka uusi tegevväelasi, on paratamatult tegu noorte, teenistus‑, ammugi sõjakogemusteta inimestega, kes ei suuda lahkunuid nii pea samaväärselt asendada.

57 tegevväelast koondati, samuti 17 tsiviilisikut, seega kokku 74 inimest. Tähtajalist tegevteenistuslepingut ei pikendatud 69 tegevväelasel ja ühel tsiviilisikul. Tähtajalise tegevteenistuslepingu pikendamata jätmise näol on sisuliselt tegu koondamisega, sest loobutakse kvalifitseeritud inimese edasisest rakendamisest.

Koondamised ja tegevteenistuslepingu pikendamata jätmised on kahtlemata Vabariigi Valitsuse kevadel tehtud kõigi ministeeriumide proportsionaalse eelarvekärpe tagajärg. Sellist meedet ei ole ühegi varasema kriisi ajal rakendatud ja kaitseväelasi selliselt vallandatud.

Veel 15. septembri infotunnis te kinnitasite Riigikogu suure saali ees, et kaitseväes on noored terved mehed, kelle vallandamist te kuidagi õigeks ei pea. Hiljem, kui see oli juba aset leidnud, õigustasite toimunut, väites, et vaktsineerimata kaitseväelaste vallandamine tugineb kaitseväe riskianalüüsile.

Selle analüüsi koostamise ajal olid teada järgmised faktid. Kaitseväelased ei kuulu ühtegi koroonaviiruse riskigruppi. Haiglasse oli sattunud vaid üks inimene ja seegi suhteliselt kergelt põdedes. Vaktsineeritus ei ole kuidagi mõjutanud teise Karabahhia sõja ega Afganistani sõja lõppfaasi tulemust. Samuti ei ole vaktsineeritus oluline kaitseväekohuslase osalemiseks õppekogunemistel või sõja korral mobilisatsioonis. Kaitseväe riskianalüüs ilmselgelt nende asjaoludega ei arvestanud.

Kaitsevägi on alati lähtunud põhimõttest, et mitte kedagi ei jäeta maha ja iga okas loeb. Eelmisel aastal tegi Vabariigi Valitsus mitu otsust, mis tõi kaasa nende väga oluliste põhimõtete revideerimise. Sõjas kaalub moraalne faktor alati üles materiaalse. Praeguses julgeolekuolukorras, mis on halvim pärast Vene [väeüksuste] lahkumist Eestist 1994. aastal, ei tohiks me sääraseid otsuseid teha.

Sellest tulenevalt palume teid vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 139 vastata tervele reale küsimustele. Neid on 14. Loodame teie põhjalikele vastustele, ka võib-olla mõningatele selgitustele. Kommentaariks ma ütleksin nii palju, et poliitilise võitluse juurde kuulub viitamine oponentidele ja ka eelmistele valitsustele ja see on okei, peaasi, kui me oleme seejuures valmis ka tehtud eksimusi sirgeks ajama. Hea märk, muide, on siin siseminister, kes on andnud korralduse tehtud ohuanalüüs ümber hinnata. Aitäh!

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 109. 

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele.

Esimene küsimus: "Kui palju ohvitsere, allohvitsere ja sõdureid oli kaitseväes ja Kaitseliidus lepingulises tegevteenistuses 31. detsembril 2021?" Vastus. Kokku oli teenistuses 2021. aasta lõpu seisuga 3459 tegevväelast.

Teine küsimus: "Kas riigikaitse arengukavas 2017–2026 määratletud tegevväelaste sihtarv 3560 on saavutatud? Kui suur on puudujääk?" Vastus. Jah, riigikaitse arengukava nägi ette 2021. aastaks 3560 tegevväelase sihttaseme saavutamist. Aastalõpu seisuga oli 101 tegevväelast vähem. Kui numbritesse täpsemalt sisse vaadata, selguvad lahkumise põhjused. Esiteks, 2021. aastal toimusid kaitseväes olulised ümberkujundused, näiteks 28 tegevväelase kohta muudeti tsiviilteenistujate kohtadeks, seda just IKT-valdkonnas. Teiseks, 2021. aastal soovis 354 tegevväelast teenistusest  kõrvale astuda muudel põhjustel, näiteks tervis, perekondlik või muu isiklik põhjus, pensionile jäämine.

Kolmas küsimus: "Millist mõju avaldab Teie arvates kaitseväe võitlusvõimele 2021. aasta üheteistkümne kuu jooksul aset leidnud 410 lepingulises tegevteenistuses olnud ohvitseri, allohvitseri ja sõduri teenistusest lahkumine või vallandamine?" 2021. aastal vabastati kaitseväes kokku 459 tegevväelast, kellest koondamise tõttu 56 ning tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse tõttu 49. Muudel põhjustel vabastati 354 tegevväelast. Tegevteenistusest lahkujate arv oli sarnane, nagu oli personali liikuvus varasematel aastatel. Tegevteenistujate teenistuskohtade struktuursete muudatuste taga oli muu hulgas uute võimearenduste mehitamine. Uues riigikaitse arengukavas 2022–2031 on ette nähtud saavutada tegevväelaste arvuks perioodi lõpus 3846. Arvestades asjaolu, et 2021. aastal alustas Kaitseväe Akadeemias ajaloo suurim kursus, 92 kadetti, annab see kindluse, et sõjalises riigikaitses on ka tulevikus piisaval arvul teotahtelisi panustajaid.

Neljandaks: "Kas teiste ministeeriumitega proportsionaalse kärpe-eesmärgi seadmine Kaitseministeeriumi valitsemisalale oli kujunenud julgeolekuolukorras adekvaatne otsus?" Koalitsioonileppes me oleme kokku leppinud ja sellest lähtuvalt ka tagame, et riigi kaitse‑eelarve on vähemalt 2% SKP-st, millele lisanduvad liitlastega seotud kulud ja kaitseinvesteeringute programm. Riigi kaitse‑eelarve kasvas 2022. aastal võrreldes 2021. aastaga rekordilise 103 miljoni euro võrra, moodustades 2,31% SKP-st. 2022. aastal on riigieelarves kaitse‑eelarve 749,6 miljonit, mis moodustab prognoositud SKP‑st 2,31%. See juba sisaldab liitlastega seotud kulusid. Kui sisemajanduse kogutoodang kasvab, nagu ta hetkel ongi kasvanud, siis suureneb kindlalt ka nominaalne rahahulk riigikaitseks. Lisaks sellele otsustas valitsus 20. jaanuaril 2022. aastal suurendada Eesti kaitsekulutusteks eraldatavaid summasid järgmise nelja aasta jooksul 380 miljoni euro võrra, et viia riigikaitse arengukava ellu kiirendatud viisil. Sellest rahastatakse erinevaid laiapindse riigikaitse sektoreid ja suurima summa, 340 miljonit, saab Kaitseministeeriumi valitsemisala.

Viies: "Mis kaalutlustest see otsus lähtus?" Mis kaalutlustest me oleme suurendanud kaitse-eelarvet? Ma arvan, et see on väga selge: vaadates seda, milline julgeolekuolukord meie ümber valitseb.

Kuuendaks: "Mis tingis selle otsuse hilisema muutmise ja kärpe-eesmärgist loobumise?" Kõik eelarvet puudutavad otsused tehakse valitsuses vastavalt võimalustele ja julgeolekuolukorda arvestades. Selliseid otsuseid me oleme ka teinud.

Seitsmes: "Millist kahju jõudis see otsus teie arvates teha?" Korras ja reaalsetel alustel toimiv riigirahandus on riigi julgeoleku oluline osa. Riigi kohustused ja sissetulekud peavad olema tasakaalus ja selle saavutamiseks on vaja kohati ka laiapindset lähenemist.

Kaheksandaks: "Kas kaitseväe juhataja väljus koroonaviiruse vastu vaktsineerimata kaitseväelasi vallandades Teie poolt teostava tsiviilkontrolli alt, tegutsedes Teie tahte, mida Te Riigikogu suure saali ees selgelt väljendasite, vastaselt?" Kaitseväe juhataja vastutab igapäevaselt riigi sõjalise kaitse, valmisoleku ja toimimise eest. Mul on kaitseväe juhataja suhtes täielik usaldus. Ma arvan, et professionaalse ohvitserina langetas kaitseväe juhataja kiiresti muutuvas kriisis vajalikke otsuseid, mis on talle antud pädevuste piires tehtud. Kaitseväe juhataja lähtus riskihinnangust, mis ütles, et on vaja tagada kaitseväe igakülgne valmidus ja tegevusvõime. Need otsused on võimaldanud jätkata vajalikku väljaõpet ja koostööd liitlastega.

Üheksandaks: "Miks muutsite oma seisukohta koroonaviiruse vastu vaktsineerimata kaitseväelaste lepingulisest tegevteenistusest vabastamise kohta?" Mina pole oma seisukohta muutnud. Nagu ma ütlesin, kaitseväel on endal kohustus olenemata töövaldkonnast neid riske hinnata. See riskide hindamine oli Kaitseväe juhataja [pädevuses], selle riskianalüüsi ta läbi viis ja leidis, et see oli [konkreetses] olukorras proportsionaalne ja vajalik [otsus]. Kuna COVID-19 haigus levib endiselt,  siis peab kaitsevägi rakendama oma töökeskkonnas meetmeid nakatumisohu vähendamiseks. Aga nagu kõikide teiste tööandjate puhul, on see ka kaitseväe puhul tööandja otsene otsus riskianalüüsile tuginedes.

Kümnendaks: "Kas Teie arvates saab tegevväelaste tegevteenistuslepinguid tagasiulatuvalt muuta?" Kui see küsimus on nüüd seotud vaktsineerimisnõudega – ilmselt te tahate seda sellega siduda –, siis kaitseväe kehtestatud vaktsineerimisnõude eesmärk on kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine ja seeläbi riigi kaitsevõime kindlustamine. Riigikohtu haldus[kolleegium] leidis 25. novembril oma otsuses, et kaitseväe vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad ja see nõue ei alanda inimväärikust. Selle nõude põhjendatuses ei olnud kolleegiumil tõsiseid kahtlusi.

Üheteistkümnendaks: "Kuidas mõjub Teie arvates koroonaviiruse vastu vaktsineerimata sõjaveteranide ja isegi sõjainvaliidi teenistusest vallandamine kaitseväe moraalile?" Kaitseväeteenistujate moraali hinnatakse regulaarselt ja 2021. aastal alustas Kaitseväe Akadeemias ohvitseriõpinguid rekordarv kadette. See kinnitab seda, et usaldus kaitseväe kui tööandja vastu on endiselt väga suur.

Kaheteistkümnendaks: "Kas vaktsineerimata kaitseväelaste teenistusest vabastamine on Teie arvates proportsionaalne teiste valitsuse koroonaviiruse tõrje meetmetega?" Organisatsioonid toimivad erinevalt ja igaüks sai vastavalt seadustele ja kordadele oma riske hinnata, teha riskianalüüsi ja sellest lähtuvalt otsused. Kaitseväe riskihinnang lähtus kaitseväe olulisest rollist riigi kaitsevõime tagamisel, mida kindlasti ei saa võtta kergekäeliselt.

Kolmeteistkümnendaks: "Kas Teie valitsuse kaitseväe personalipoliitikat puudutavad otsused kahandavad kaitsevõimet ja -tahet või on selle põhjuseks hoopiski opositsiooni kriitika, mis väljendub näiteks ka selles konkreetses arupärimises?" Valitsus ei sekku kaitseväe personalipoliitika korraldamisse. Valitsus tagab selleks vajalikud ressursid ja uue riigikaitse arengukava kohaselt hoitakse tegevväelaste keskmist palka jätkuvalt 30% kõrgemal Eesti keskmisest palgast, mis toetab ka seatud kasvueesmärkide saavutamist.

Neljateistkümnendaks: "Kas Te tunnistate tehtud vigu? Kas ja kuidas on Teil kavas neid parandada?" Ma ei tea, millistele vigadele te konkreetselt siis viitate, mida ma tunnistama peaksin. Kavatsen endiselt oma otsuste tegemisel järgida teaduspõhiseid soovitusi. Aitäh!

Aitäh! Läheme nüüd küsimuste juurde. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Te selgelt põhjendasite põhjust, miks lõpuks kaitsekulud ikkagi suurenesid ja jõudsid 2,31% ja 249,6 miljoni tasemele. Aga minu küsimus oli ju selle kohta, millest tulenes see vahepealne kevadine proportsionaalne kärbe, mis tõi kaasa kõik need koondamised. See oli ju põhimõtteliselt hoopis teine asi, mille kohta ma küsisin. Minu küsimus oli selle kohta ja ma paluksin selle kohta vastust.

Aitäh! Riigieelarve kinnitati ja esitati Riigikogule septembris ja see on see eelarve, millest lähtuvalt otsuseid tehakse. Kevadel arutati riigi eelarvestrateegiat, millest tulenevalt, millele tuginedes tehakse alles riigieelarve. Nii et riigieelarve on see, mis on see lõplik dokument.

Ruuben Kaalep, palun!

Tänan, hea esimees! Lugupeetud peaminister! Kui terve hulk Eesti kaitseväelasi otsustab jääda oma veendumustele truuks ja leppida isegi oma töökoha kaotusega ja kõige sellega kaasnevaga, selle asemel et lasta endale süstida ohutuskontrolli mitteläbinud kahtlaseid ravimeid, siis kas te ei leia, et selline meelekindlus väärib tunnustamist ja et just nimelt sellised kindlameelsed kaitseväelased peaksid olema eeskujuks kõigile Eesti sõduritele? Või te, vastupidi, arvate, et tegemist on vastutustundetute inimestega, kelle vallandamine oligi õige otsus?

Aitäh! Nagu ma ütlen, iga tööandja saab ise teha neid otsuseid lähtuvalt riskianalüüsidest. Ja [tuleks] arvesse võtta, et endiselt on meil haiglates peamiselt vaktsineerimata inimesed ja surevad ka peamiselt vaktsineerimata inimesed. Just see, et kaitsevägi saaks toimida ilma tõrgeteta, oli Kaitseväe juhataja põhiline eesmärk. Ma endiselt olen veendunud, et vaktsineerimine aitab raske haigestumise vastu.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! See on selge, et inimene, see on kõige suurem varandus üldse, mis riigil on. Ja kaitseväes eriti on ju inimese koht väga kõrgel positsioonil. Ja kui vaadata nüüd, ütleme, kaitseväge tervikuna, siis ohvitseri väljaõpe, ohvitseri, kuidas öelda, koolitus on niivõrd kallis, et nende inimeste suhtes kergekäeliselt otsustada on väga [vale]. Ja mitte ainult ohvitseri, ka allohvitseri suhtes. Kas te oskate mulle öelda või meile öelda, kui palju läheb riigile maksma ühe ohvitseri väljaõpe ja kui palju läheb maksma allohvitseri väljaõpe?

Aitäh! Ei, ma praegu küll ei oska niimoodi konkreetselt mingit numbrit [nimetades] sellele vastata. Mul ei ole neid materjale kaasas.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua peaminister! Kooli astunud kadettide arv on muidugi rõõmustavalt suur, 90, aga selge on see, et kõik nad ei lõpeta. Ja karm tõsiasi on see, millest väga ei taheta rääkida, et kaitseväes on tegelikult hulk täitmata ametikohti. On staape, kuhu ei olegi võimalik sobivaid kaitseväelasi määrata, sõjaaja ametikohad on täitmata, sellepärast et ei ole vastavaid inimesi, vastava koolituse ja vastava aukraadiga. Isegi Kaitseväe juhataja ei ole kahetsusväärselt päevagi teeninud NATO juures. On üsna kummaline, et temast on saanud Eesti Kaitseväe juhataja. Neid inimesi, kui nüüd kolleeg Breiveli küsimuse juurde tagasi tulla, on aastaid koolitatud väga suure raha eest ja nad omavad väga suuri kogemusi, ent nüüd on nad sunnitud teenistusest lahkuma. (Juhataja helistab kella.) Kas me näeme mingit võimalust soovi korral need inimesed teenistusse tagasi võtta ja nende ametikohad taastada?

Aitäh! Kõikides valdkondades on meil tegelikult inimeste puudus. Me oleme väike riik ja häid inimesi on igal pool vaja. Aga ma usun, et iga tööandja teeb otsuseid vastavalt oma äranägemisele ja vastavalt oma vajadustele. Arvestades seda julgeolekuolukorda, ma arvan, et iga inimene, kes saab Eesti julgeolekusse panustada ja soovib seda teha, peaks selle võimaluse saama, olgu siis kaitseväes või Kaitseliidu või teiste organisatsioonide kaudu. Tuleb ju arvestada ka seda, mis toimub Ukraina ümber.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Mina muretsen ikka nende kaitseväest vallandatud teenistujate ja ohvitseride pärast. Nimelt on olukord praegu meedia andmetel selline, et kaitseväes on suuremat sorti epideemiapuhang, üle 700 nakatunu, kui ma ei eksi. Ehk ei mingisugust vahet. Ei mingisugust vahet, mingit [efekti] ei ole see vaktsineerimine andnud. Samamoodi vaktsineeritud nakatuvad massiliselt, numbrid on praktiliselt võrdsed. Nüüd ongi küsimus [selles], et kui politsei minu andmetel otsustas, et COVID‑i tõend on läbi, siis ei ole enam põhjust vallandada. Ja kui kolmas doos on tegemata, siis ka ei vallandata, see on igaühe vaba tahe. Kas võiks nüüd omikron[tüve] valguses ja nende andmete valguses hakata kaitseväelasi tagasi võtma ja lõpetada selle personali vallandamise?

Aitäh! Ega kaadri voolavus ei ole ju Kaitseväes olnud oluliselt suurem kui teistel aastatel. Aga mis puudutab vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimesi, siis praeguse seisuga on ikkagi vahe  raskes haigestumises ja haiglasse sattumises. Seal on väga selge vahe. Meil on üldises populatsioonis 62% inimestest vaktsineeritud, aga haiglates surnutest on just viimase laine ajal 84,9%, kui ma õigesti mäletan, vaktsineerimata inimesed. See ei viita sellele proportsioonile, kui paljud inimesed ühiskonnas on vaktsineeritud ja kui paljud vaktsineerimata. Jah, haigestumise eest või nakkuse kandmise eest vaktsineerimine ei ole piisavat kaitset andnud, küll aga raske haigestumise eest.

Nüüd see küsimus, mida küsis ka teie kolleeg: iga tööandja saab ise otsustada, [mida teha], kui mingid nõuded on ära kukkunud. Riskianalüüsi saab ehk lahendada kuidagi teistmoodi. Ma usun, et iga väärt inimene on hinnas, ja eriti kui on töötajate puudus, siis need inimesed võetakse tööle.

Ruuben Kaalep, palun, protseduuriline küsimus!

Tänan, hea esimees! Praegu on tekkinud selline olukord, et kell on 17 ja nüüdseks peaksid olema siia meie selja taha riiulisse laekunud kõigi sel nädalal menetluses olevate eelnõude materjalid. Aga meil on kolmapäeval viimane päevakorrapunkt eelnõu 507, mille materjale paraku ei ole siia riiulisse praeguseks tulnud. Kas sellest peaks järeldama, et see eelnõu langeb selle nädala menetlusest välja?

Aitäh! Ei, ärme seda järeldada. Minu teada elektrooniliselt on need materjalid tulnud ja minu info kohaselt praegusel hetkel tegeldakse paljundamisega, et tuua need paberkandjal siia taha sahtlitesse.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Hea peaminister! Ma tegelikult ütlen kohe, et natukene minu kõrva riivas see, et te kaks korda vastasite mu kolleegide küsimusele nende vallandatud või lahti lastud sõjaväelaste kohta niimoodi, et iga tööandja saab ise valida. Ja siis te väitsite veel seda, et meil on ju ka teisi tööandjaid, kes väga töökäsi sooviksid. See, tähendab, riivas selles mõttes, et [kuidas] öelda sõjaväelaste kohta, et see on töösuhe. See on rohkem nagu teenistussuhe. Aga okei, see selleks.

Aga sellega seoses ma tahtsin [öelda], et ka mind kiusab seesama mõte, et olukorras, kus Ukrainas pinged suurenevad, me võtame julguse kokku ja vähendame oma vägesid, vähendame vaimsust ja nii edasi nende piiravate korraldustega. See on paha lugu igatpidi. Ja te ütlesite, et tegelikult ei saa öelda, et meil oleks varasematel aastatel [suurem] kaadri voolavus olnud. Ma tahtsin öelda, et tegelikult on see tänavu kolmandiku võrra suurem, kui oli varasemalt. Nii et tegelikult see on märkimisväärselt suur. Ja seega küsimus: kas te ei saaks valitsust juhtida sel moel, et parandada seda [olukorda] ja võtta tagasi need sõjaväelased, kes on vallandatud?

Aitäh! Esiteks, ma ütlesin, et häid inimesi on igal pool vaja, olgu see siis teenistussuhe või töösuhe. Kõik tööandjad otsivad häid inimesi. See oli minu mõte, mitte see, et mingu [sõjaväelased] kuhugi mujale tööle. Seda ma pole öelnud.

Nüüd, teine asi, mis ma tahan öelda, on see, et kaitseväes siiski raskeid haigestumisi ja hospitaliseerimisi pole olnud, isegi kui nakatumist on olnud. Ja ka sellega ei taha ma nõus olla, et me vähendame vägesid. Seda me kindlasti ei tee. Nagu ma ütlesin, me oleme isegi suurendanud kaitsevalmidust investeeringute abil, otsuste abil, riigikaitse arengukava [elluviimist] kiirendades ja täiendavat raha sinna eraldades, ja mitte ainult kaitseväkke, vaid tegelikult laiapindsesse riigikaitsesse.

Nüüd, kui vaadata numbreid selle voolavuse kohta, siis neid inimesi, kes läksid reservi, näiteks 2019. aastal oli 299, 2020. aastal 288. Inimeste arvud või see voolavus on tegelikult eri aastatel üsna sarnane. Aastad loomulikult ei ole vennad. Jällegi ütlen, et meie riigi kaitsel iga okas loeb.  Sellega ma olen absoluutselt nõus.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Kahjuks teie vastused kolmandale ja 11. küsimusele ei olnud päris, ma ütleksin, head. Võib-olla te pärast vestlete nende abilistega, kes neid aitasid kokku panna. Teie vastusest võib välja lugeda, et kui kaitseväest vallandatakse veterane ja ka invaliide, siis see ei mõju kuidagi moraalile, see ongi OK. Normaalses kaitseväes see kindlasti nii ei ole. Ja kolmas küsimus oli mõjust kaitseväe võitlusvõimele. Nii palju inimesi läheb ära, aga justkui mingit mõju võitlusvõimele ei ole. See tähendab, et need inimesed olid mõttetud oma koha peal. Kuidas te kommenteeriksite?

Aitäh! Ei, sellega ma kuidagi nõus ei ole. Ma olen öelnud, et kaitseväes on olnud voolavus, inimesed lähevad reservi, aga sellel on erinevad põhjused. Mis puudutab moraali, siis ei ole mina õige inimene hindama kaitseväe moraali. Ma ei ole kaitseväes olnud ja igal juhul minu vaade oleks vaade väljastpoolt. See on hinnangu küsimus ja mul ei ole mingit võrdlusmomenti, et öelda, et see on [muutunud] ühte- või teistpidi, on läinud paremaks või halvemaks. Ma lihtsalt ei ole pädev sellist hinnangut andma.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Vaadake, mina olen üsnagi pädev sellele hinnangut andma. Ma olen ka ise aktiivne kaitseliitlane. Täiesti selgelt on näha, et sellest ajast alates, kui hakati kaitseväe sümbolite, orkestrite, kaplanite ja kõikide muude asjade kallale minema kuni selle koondamiseni vaktsineerimisstaatuse tõttu, on moraal ja kaitsetahe langenud täiesti selgelt. Ja mulle tundub, et te täiesti olemuslikult räägite mööda. Te räägite kaitsejõudude puhul, et iga tööandja teeb oma otsused, justkui Herem oleks mingi vabriku või [muu] ettevõtte juht. Aga ei ole. Siin ei ole küsimus mitte ettevõttes ega tööandjas, vaid küsimus on riigikaitses, meie julgeolekus, meie võimekuses agressioonile vastu hakata. See on see, mis teeb selle asja eriti delikaatseks. Iga inimene, iga okas, nagu ka teie ütlesite, loeb. Ja kui neid okkaid lõigatakse maha, siis on see tegelikult täiesti otsene meie kaitsevõime kahjustamine. Kas te olete minuga nõus?

Aitäh! Kaitseväe juhataja sõnul oli ju see otsus vajalik selleks, et tagada tegutsemisvabadus. Me teame seda, et vaktsineeritud inimesed ei peaks olema isolatsioonis. Mul ei ole neid numbreid praegu käepärast, aga võrdlus eelmise aastaga, kui paljud inimesed pidid olema isolatsioonis samal ajal,  oli drastiline. Kunagi ma infotunnis sellele küsimusele vastasin.

Kõik need igasugused sümbolid – eks te olete päris palju vahtu üles keerutanud, et tekitada sellist tõrget. No seesama orkester ju tegutseb edasi sõjaväeorkestri nime all. See on kõik olnud ebavajalik ažiotaaž, ma ütleksin niimoodi. Ma küll kutsun üles ka teid praeguses julgeolekuolukorras tegelikult andma edasi ikkagi selgeid sõnumeid, et kõik inimesed on vajalikud meie riigi kaitsmiseks, riigi ja rahva kaitsmiseks. Jah, meil ei ole praegu sõjalist ohtu meie piiride taga, aga vaadates seda julgeolekuolukorda, mis on lahti rullumas Ukraina ümber, mis on üsna lähedal, [tuleb öelda], et sellel on kindlasti mõju. Seetõttu on minu meelest oma ringkondades need sõnumid olulised, et iga okas endiselt loeb.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Eelmisel aastal sisuliselt kas vallandati või lahkus kaitseteenistusest ligi 600 inimest ja selle aluseks oli ikkagi vaktsineerimiskohustus, mida Herem algselt peale sundis ja hiljem, kui inimesed keeldusid, võeti aluseks riskianalüüs. Aga see riskianalüüs on põhimõtteliselt täiesti puusse pandud, sellepärast et praegused WHO ennustused ütlevad, et lähikuudel nakatub vaatamata kõigile jõupingutustele ikkagi koroonaviirusesse pool Euroopa elanikkonnast ja me näeme neid ilminguid ka siin: vaktsineeritud inimesed haigestuvad täpselt samamoodi. Minu küsimus: kes vastutab selle vale riskianalüüsi eest, [mille alusel] inimesed julgeoleku huvides vabastati töölt, kas Herem või riskianalüüsi koostaja?

Aitäh! Esiteks, ärge valetage! Kaitseväest vabastati 2021. aastal kokku 459 tegevväelast, nendest koondamise tõttu 56 ja COVID-i tõendi [puudumise] tõttu 49. Muul põhjusel lahkus 354 tegevväelast. Ehk siis 600 ei vasta tõele ja ei vasta tõele, et need on kõik inimesed, kes COVID-i tõendi [puudumise] tõttu vabastati. Kui me vaatame tegelikult erinevatel aastatel inimeste lahkumist kaitseväest, siis need numbrid on olnud ka varem üle 200 – kes on reservi arvatud, kelle teenistussuhe on lõpetatud. Nii et tegelikult need numbrid on üsna võrreldavad varasemate aastate  omadega.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Mina pole sõjaväelane, aga ma usaldan kindral Lanemani. Hea peaminister, kas neid on nüüd 500 või 400 või 600 – kui need valdavalt vist mehed oleksid üles rivistanud siia praegu, siis mida te neile ütleksite? Millise kõne te peaksite neile? Improviseerige, palun!

Jällegi: igal aastal lahkub kaitseväest inimesi ja see kaadri voolavus on ju olnud üsna samas suurusjärgus. Nii et tegelikult selle numbri kokkupanemine selliselt ei ole õige. Ja mina võin ka öelda, täpselt nii, nagu teie ütlete: ma pole sõjaväelane, aga mina usaldan Kaitseväe juhatajat.

Mart Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Proua peaminister! Teie usaldate üldse kõiki, te olete väga kergeusklik inimene. Mina küll ei usalda. Mina küll ei usalda Martin Heremit, kes kangekaelselt on keeldunud likvideerimast Eesti kaitselünkasid, kes räägib julgeolekuolukorras, kus te ise väidate, et sõda võib puhkeda iga minut, iga päev, et me juhindume mingitest 10 ja 20 aasta pikkustest arengukavadest, kes likvideerib inimeste hingehoiuks vajaliku kaplaniteenistuse ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Mina küll ei usalda seda meest. Ja minu küsimus on: kas äkki me peaksime hakkama siis juuksekarva lõhki ajama ja statistikat tegema, missuguses vanuseastmes, missuguste aukraadidega inimesed varasematel aastatel on lahkunud ja missuguses vanuses ja auastmetega inimesed nüüd, möödunud aasta jooksul on lahkunud? Väita, et on kergelt põetud koroonat, ei ole samuti õige, sest see on noorte inimeste kontingent, kes praegu massiliselt on haigestunud.

Aeg!

Kas te ei arva, et meil kaitsejõududes on siiski asjad korrast ära?

Aitäh! Vaadake, teie jälle ei usalda mitte kedagi. Teie ei usalda Kaitseväe juhatajat ... (Mart Helme räägib kohapealt vahele.) ... te ei usalda politseid, te ei usalda arste ...

Härra Helme!

... ei usalda ametnikke, ei usalda kõikvõimalikke ... Kas te Eesti riiki usaldate? Mina näiteks usaldan tõesti Kaitseväe juhatajat, ma usaldan Eesti politseid, usaldan arste. Ja igal juhul Eestis saab minu meelest kõike väga kenasti ajada ja minu meelest on Eesti palju parem ... (Mart Helme jätkab kohapealt rääkimist.) ...

Härra Helme! Tegelikult ka, meil on küsimise aeg ja vastamise aeg. (Mart Helme: "Mina ei usalda ...")

Kas te lahkute jälle dramaatiliselt saalist? Olgu. (Mart Helme räägib saalist: "Teil ei ole kunagi tahtmist ...)

Härra Helme! On küsimuse aeg ja on vastuse aeg.

Järjekordne dramaatiline lahkumine saalist. Aga mina tõesti usaldan Eesti riiki.

Austatud peaminister, rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt Alar Laneman, kui on [soov rääkida] arupärijate nimel. Kes teil arupärijate nimel kõneleb? Härra Kunnas? Selge, siis härra Kunnas. Kõigepealt käis arupärijate nimel puldis Alar Laneman, siis ma pidin kõigepealt Alarile sõna pakkuma, aga kui on soov esineda nüüd arupärijate nimel, siis, Leo, ole hea!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Ma küsiks kolm minutit kohe lisaaega ka.

Palun! Kaheksa minutit.

Jah, 412 oli see arv novembri lõpu seisuga ja see kasvas siis 459‑le. See puudutab tegevväelasi. Siia lisandus 184 tsiviilisikut, mis viis selle arvu sinna 600 kanti. Need arvud on täiesti korrektsed, pärinevad kaitseväelt endalt, kust me neid siis küsisime.

Ma mäletan, kui me olime teenistuses veel Alariga, siis me olime üpris murelikud, kui 70–100 inimest aastas vahetus. Alati, kui teenistusest inimesed lahkuvad, neil on teatud auaste, neil on teatud kogemused, mõned on käinud sõdades. Ja kui sinna tuleb inimesi asemele, siis on väga hea, et sõjakooli tuleb 90 inimest, aga nad kõik ei lõpeta sõjakooli ja kuni [teised] saavad leitnantideks, kapteniteks ja kolonelideks – see võtab üpris palju aega. See vahetus, on selge, ei ole võrdne. Ja 450 ei ole ka võrdne 250 või 300‑ga. Siin on ikkagi näha, et paarisaja inimese võrra on tavapäratult suur see [lahkumine]. Ja see tavapäratus on ka väga lihtsalt selgitatav. Siin on isikud, kes koondati kevadel-suvel, neid oli 69 tegevväelast, ja siis isikud, kellel ei pikendatud erinevatel põhjustel tegevteenistuslepingut, mis oli ka de facto koondamine. Neid oli koos tsiviilisikutega kokku 144 ehk siis üpris suur arv siiski.

Ma peatun nüüd nendel kärpevastustel. Sel kevadel tegelikult see proportsionaalne kärbe, mis välja pakuti, oleks võinud olemata olla. Teised valitsemisalad ei hakanud kohe kiiresti tegutsema. Ainuke tegelikult oligi Kaitseministeerium, kes hakkas kiireid koondamisi tegema. Ja sellest tuligi kogu see hilisem möll ja ažiotaaž nii orkestri, kaplanite kui kõige muu ümber. See oleks kõik võinud olla lihtsalt olemata. Praegu me aga peaksime hoopis olulisematele asjadele keskenduma. Aga kogu see möll tekkis tegelikult tühjast. Me tunnustasime ka valitsust selle eest, et hiljem see viga parandati ja kaitsekulud sellel aastal on siis 2,31% [SKP-st] ja 749,6 miljonit, mis on täiesti mõistlik. Aga lihtsalt see vahepealne asi oleks võinud olemata olla, see oli natuke tühja tuule tallamine vahepeal.

Aga mis puudutab vaktsineerimist ja selle mõju moraalile ja kõigele sellele, siis mul on kahju, et kõik need argumendid, mis me siin välja tõime, ei ole teile mõju avaldanud – ei ole avaldanud mõju kaitseministrile ega [Kaitseväe] juhatajale. Ja ma kordan selle veel kord siin põhimõtteliselt üle, et meil oleks kõigile selge, ja annan sellele hinnangu veel kord. Ehk siis isikuid, kes polnud vaktsineeritud, vallandati lepingulisest tegevteenistusest 46 – ehk 11 ohvitseri, 31 allohvitseri ja 4 kaadrisõdurit. Tsiviilisikuid vallandati 17. Kokku siis oli 63 inimest, kes vallandati. Nende hulgas oli ka 12 veterani ja üks sõjainvaliidid. Kui me paneme need kaks numbrit kokku ehk 144 ja 63, siis me saamegi selle kahesajase vahe, mis on olnud võrreldes eelnevate aastatega. Siit see vahe lihtsalt tuleb.

Loomulikult, minu kui sõjaväelase hinnang on, et kui me laseme veterane lahti ja ka invaliidi – ma loodan, et siin on lihtsalt mingisugune eksitus toimunud –, siis seda me ei oleks tohtinud teha ja see mõjub halvasti moraalile. Halvasti mõjub moraalile ka see, kui me ütleme inimestele, et hästi, tegevteenistuses me teid ei hoia, meil ei ole vaja, aga kui tuleb sõda, tuleb õppekogunemine, siis me kutsume teid. Me kutsume teid Siilile, me kutsume teid lisaõppekogunemisele, me kutsume teid sõtta, sääl olete ikka meie kõrval. See siin on olnud tegelikult viga, mis on selles valitsemisalas tehtud.

Ja tegelikult me tõime siin ka positiivse näite, et minister Kristian Jaani on vea parandanud. Nad on selle peatanud, nad ei lase enam päästjaid lahti. Kõik see lõpetati ära, nad ei lase enam politseinikke lahti. See [viga] on juba tehtud, see kahju on juba sündinud, aga seda on veel võimalik parandada. Ja loomulikult ma ei oota Kaitseväe juhatajalt mingeid vabandusi. Lihtsalt see viga on vaja parandada, sest neid inimesi on vaja. Aga on ka minuga samas auastmes vanemaid, sõjas käinud mehi lahti lastud ja see ei ole olnud hea mõte ja plaan.

Ja mis puudutab seda riskihinnangut, siis tegelikult, kui me võrdleme, siis see peaks olema mingis terviklikus proportsioonis sellega, mis riigis toimub. Näiteks Tanel Kiik ei saanud anda ministrina sellist hinnangut näiteks, et ma lasen kõik need hooldekodude töötajad lahti, kes ei ole vaktsineeritud. Ta oleks võinud teha sellise riskianalüüsi. Ta lihtsalt ei teinud seda sellel põhjusel, et kes siis hakkab hooldama. Aga tegelikult kümned inimesed ju surid selle tagajärjel, et hooldajad olid vaktsineerimata. See kõik leidis aset.

Kaitseväes ei surnud keegi, üks inimene oli selleks ajaks sattunud haiglasse, ja tema haigus oli üsna kerge. Me küsimegi, kas see analüüs oli adekvaatne, kui panna see [üldisesse] konteksti, mis mujal riigis toimub. Me näeme, et siin tehti selge viga. Ja me kritiseerisime seda viga ju kohe, kui see oli tulemas, mitte alles nüüd tagantjärgi. Ega meie ka ei teadnud, millised tüved tulevad, kuidas see haigus edasi areneb, aga nüüd on [see] ju selge. WHO tegi juba jaanuaris ennustuse, et lähikuudel nakatub pool Euroopa elanikkonnast, ka kaitseväelased on nakatunud, vaktsineerimine ei ole päästnud. See, et me need inimesed vabastasime, ei mõjutanud mitte kuidagi seda seisu, mis praegu on kaitseväes. See meede ei olnud lihtsalt proportsionaalne, see ei olnud õige. Eksimine on inimlik. Ikka juhtub. Lihtsalt [tahaks, et] Kaitseväe juhataja ja ka kaitseminister möönaksid neid vigu. Need on kõik ju lihtsalt parandatavad. See on selle asja mõte.

Me elame selles inforuumis, kus me hetkel elame. Vahest need otsused tundusid sellel hetkel mõistlikud, aga me ju näeme, et olukord on poole aastaga väga palju muutunud. Meil on hoopis teised teadmised sellest viirusest, hoopis teine olukord. Nüüd me oleme jõudnud olukorda, kus mõned Lääne-Euroopa riigid on kõik piirangud põhimõtteliselt tühistanud, kuna nad saavad aru, et ei ole võimalik seda omikrontüvega viirust kuidagi tõkestada, see on muutunud endeemiliseks. See on selle arupärimise mõte, et hästi, [juhtus] viga, see oleks võinud ükskõik millisel valitsusel juhtuda, ükskõik millisel Kaitseväe juhatajal, aga parandame selle. Siseminister on juba seda teinud, ka kaitseminister võiks hästi lihtsalt seda teha. Aitäh!

Alar Laneman, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Mõned asjad tahaks üle rääkida või panna konteksti. Ega selle järelepärimise küsimuste ja märkuste eesmärk ei ole mitte midagi muud kui tugevam riik ja tugevam kaitsevõime. Ja mõnikord sa pead esitama oma tähelepanekuid küsimise kujul. Alati on tark toetuda kogenumatele inimestele või rahvastele, kellel on rohkem tarkust aja jooksul kogunenud, sest nad on lihtsalt kauem siin maailmas tsivilisatsiooni juhtinud. Üks Hiina vanasõna on väga sobiv: "Ainult võõraste silmadega on võimalik näha oma puudusi." Meie oleme täna nendeks võõrasteks silmudeks ja [olime] ka siis, kui me selle arupärimise esitasime.

Mõningad täpsustused ka lähiajaloost. Miks näiteks veteranide teema on väga valus? Kui me missioonidega alustasime, siis [eesmärk] ei olnud ju, nagu ütlevad palgasõdurite reklaamid, näha maailma ja teha seal halbu asju. Musta huumori võtmes. [Eesmärk] oli anda Eesti riigile mehi ja naisi, kes teavad, mis on sõda, et kui, hoidku jumal, see meid hakkab ähvardama, me oleksime paremini valmis. Seepärast on veteranide kaotus väga halb. Kui meil olid esimesed haavatud, siis see oli meie jaoks uus olukord, aga meile oli üsna selge, et nendele inimestele tuleb, kui vähegi võimalik, tagada teenistus, rivitu teenistus, mis tähendab, et füüsilised nõuded on kergemad. Ja seal oli mitu põhjust. Esimene oli [soov] käia oma sõnade järgi, et me ei jäta kedagi. Teine [põhjus] oli see, et tööjõuturul oleks neil väga raske oma vigastusega [hakkama saada]. Ja kolmandaks, nendesse on nii palju investeeritud ja see kogemus, mida nad on [tänu] sellele investeeringule lisaks saanud sõjast, on niivõrd väärtuslik, et me ei tohi lasta neil [inimestel] kaotsi minna. Ja nüüd me loeme, et veteranidest loobutakse kergelt, sealhulgas ka ühest sõjainvaliidist. See on see taust.

Ja natuke veel lähiajaloost. 10. septembril möödunud aastal oli ERR-i [uudistes kirjas] Kaitseväe juhataja sõnavõtt. [Ta ütles, et] "kui vaktsiini veel ei olnud, oli kaitseväes 20 haige kohta isolatsioonis 100–200 inimest". Ja nüüd värskem uudis, 25. jaanuar, ERR: "Teisipäeval oli kaitseväes koroonapositiivseid üle 400 ning isolatsioonis ligi 700 inimest." Vaktsineerimine ju pidi töötama?! Siin on koht vähemalt põhjalikuks analüüsiks ja selgituseks. Nagu hea kolleeg Leo ütles, ei ole vaja vabandusi, ei ole vaja mingit kahetsust. Lihtsalt, kui me oleme nüüd tagantjärgi targemad, tuleks võimaluse korral neid vigu heastada. Sellised asjad juhtuvad, inimesed teevad ikka vigu.

Ja veel üks asjaolu. Siin natuke on žongleerinud numbritega, et nii palju lahkus ja nüüd tuleb 90 kadetti. [Selleks et] jõuda tasemele, kus on lahkunud vanemohvitserid – ja ka kõrgemad ohvitserid üsna kergekäeliselt lähevad ära –, kulub kadetil 15–20 aastat. 15–20 aastat! See ei ole lihtsalt tööandja alluv või üks personaliühik. See on riiklik ressurss. See on osa riigi sõjalisest võimekusest, mis peab tagama riigi iseseisvuse. Sellel  on hoopis teine kaal. Kuskilt on läinud rändama see "tööandja". Kaitseväes ei ole tööd, kaitseväes on teenistus. Ja see on ka muide hoiaku küsimus, mitte ainult termin.

Tohiks paluda kolm minutit lisa?

Jaa, palun! Kolm minutit lisaaega.  

See määrab ka hoiakud. Kes on kogenumad, ütlevad, et nende päev on küll kaheksast viieni, aga tihti, eriti kui sa oled isikkoosseisuga seotud, see ei ole võimalik. Nii et teenistus või töö, kas sa oled riigiteenistuses või oled sa tööl ühes asutuses – siin on suur vahe mõttemaailmas. See moraalkomponent on [siin] tõesti, see on hindamise küsimus. Tegelikult ma arvan, et ka need, kes ei ole sõjaväes teeninud, saavad aru.

Aga see samamoodi mängib näiteks peres ja sõprussuhtes. Me kõik teame, kuidas moraal töötab. Vead alt, oled löönud tugeva mõra või hoopis purustanud. Ja üks selline kõige levinum kirjeldus moraalse ja materiaalse osa suhtest on see, et moraal on kolmekordse tähtsusega, materiaalne osa ühekordse. See on kolm ühele, alati. Kui on tahtmine, siis sa leiad vahendid, kui sul tahtmist ei ole, siis maailma parimate vahendite korral sul ei ole tulemust.

Kahjuks on meil ka viimase aja näide võtta: lahkumine Afganistanist ja afgaanide riigi kokkukukkumine, Talibani poolt ülevõtmine. Klassikaline näide. Sul võib olla kõik, aga tulemus on null. Sellepärast see võib-olla natuke emotsionaalne tähelepanu juhtimine veteranidele ja üldse inimeste ja personali teemale kaitseväes.

Aga EKRE on tegelikult üsna õiglane. Me oleme Leoga ka kommenteerinud erinevatel tasanditel, et meil on vastupidinegi näide kaitseväe kohta. Eelmise nädala neljapäeval me kohtusime Kaitseväe juhatajaga. Ma ei saa [muid] teemasid siin kirjeldada, aga sellel konkreetsel teemal, millest on jutt, oli väga positiivne pilt ja areng edasi. Kuigi mõni aeg tagasi oli ka sel teemal meil arutelusid ja vaidlusi ja võib-olla ka möödarääkimisi.

Kriitika loodetavasti peaks aitama kaasa, et meie kõigi huvides meie ühine riigikaitse ja üldse riigi toimimine edeneb paremini. Aitäh!

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tõtt-öelda ei olnud mul vähimatki plaani tulla siia rääkima peale kolonel Kunnast ja kindral Lanemani. Nende kompetents militaarküsimustes on absoluutselt vaieldamatu ja tegelikult vaieldamatu on ka see, et Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal on militaarküsimustes teiste erakondadega võrreldes kõige parem kompetents. Ja me olime ka ainukene erakond, kes valimistel esitas eraldi täiesti põhjaliku riigikaitseprogrammi.

Mul ei oleks olnud siia vaja tulla, kui peaminister ei oleks kõige selle taustal väitnud, et meie oleme riigikaitseküsimustes vahtu üles löönud. See on tegelikult ääretult küüniline, ääretult valelik väide, sest vastupidi, meie oleme kogu aeg püüdnud seista meie riigikaitse arengu eest, meie julgeoleku eest, meie võime eest jääda püsima nendes äärmiselt keerulistes julgeolekupoliitilistes olukordades. Aga mida me oleme näinud? Me oleme tegelikult oma nende väga asjalike, põhjalike ja põhjendatud ettepanekutega jooksnud justkui peaga vastu müüri, sest Kaitseväe juhatajal on puudunud igasugune soov neid asju kuulda võtta või arutadagi.

Kaitseväe juhataja ei võta kuulda ka parlamendi riigikaitsekomisjoni konsensuslikke ettepanekuid, täpselt nagu valitsuski. Ma pean silmas keskmaa-õhukaitse küsimust. Riigikaitsekomisjon tegi valitsusele ettepaneku hankida see kõige kiiremas korras, see oleks pidanud olema meil juba 10–15 aastat tagasi. Aga võta näpust! Kui me tegime eelmises valitsuses ettepaneku, et lisame kaitse-eelarvesse 300 miljonit, siis lükati see täpselt samamoodi tagasi toonase kaitseministri, aga eeskätt just nimelt tänase kaitsejõudude juhataja poolt, kes rääkis, et meil ei ole seda vaja, meil on hoopis teised prioriteedid. Aga kui sa räägid ükskõik mis taseme sõjandusasjatundjaga, siis esimene asi, kui sa soovid oma territooriumi kaitsta, kui sa soovid kontrollida, mis siin toimub, sul peab olema keskmaa-õhukaitse olemas, sest vastasel juhul sinu õhuruumi kontrollib vaenlane. Ja täna me olemegi sellises olukorras.

Kaitseväe juhataja, nii nagu ka täna, on käitunud mitte kui Kaitseväe juhataja, kui sõjaväelane ja ohvitser, vaid kui poliitik, kes on vassinud, valetanud, süüdistanud, näidanud näpuga nende peale, kes tõepoolest südamest tahavad seda riigikaitseteemat arendada. Ta on öelnud, et justkui temaga ei oleks sellest õhukaitsest räägitud. See on vale. Ta on rääkinud, justkui seda oleks tahetud teha mingite muude võimekuste arvel. See on vale. Ja meie kaitseminister ja ka meie peaminister mõlemad kinnitavad samal ajal ühest suust, [et nad usaldavad Kaitseväe juhatajat.] Kaitseminister [ütles seda] siis, kui me tegime ettepaneku, et me peame Malist oma üksused välja tooma. Toona ta ei olnud sellega nõus, aga ta väitis, et ta usaldab Kaitseväe juhatajat. Ja see oli ka seoses selle õhutõrje hankimisega, nii et järelikult ta ei usaldanud ei Riigikogu riigikaitsekomisjoni ega parlamenti.

Ja täpselt sama kuulsime täna peaministrilt, kes väitis, et tema usaldab kaitsejõudude juhatajat. See tähendab seda, et meid, kallid kolleegid, ei usaldata. Ja samas mõlemad väitsid, et nemad ei ole kaitseteemadel asjatundjad. Aga meil on asjatundjaid siin saalis küll ja küll ja mitte ainult meie erakonnast, vaid ka Reformierakonnast kadunud Johannes Kert oli kindlasti seda meelt. Kindral Ants Laaneots on täpselt samamoodi sama meelt, kadunud Madis Milling oli meiega ühte meelt. Aga meid ei usaldata. Parlamenti ei usaldata, olgu see asjatundlikkus ükskõik kui [suur].

Kas te vajate lisaaega?

Jaa, palun lisaaega.

Palun, kolm minuti lisaaega.

Ja nüüd me jõuamegi siia, et peaminister kõrvutas ja võrdles meie kaitsejõude ühe lihtlabase ettevõttega, mingi firmaga, kus siis selle juht, tööandja teeb oma otsuseid, kas vähendada personali või mitte, mis põhjusel ja millal neid lahti lasta. Aga see on olemuslikult absoluutselt vale lähenemine, sest riigikaitse, kaitsejõud ei ole ettevõte. Neid ei saa absoluutselt kõrvutadagi mitte. Riigikaitse eesmärk, kaitsejõudude eesmärk, kaitsejõudude juhataja eesmärk peab olema teha kõik, mis tema võimuses on, ja nõuda lisavahendeid selleks, et täita ülesanne, et kaitsta Eestit, meie iseseisvust, meie suveräänsust ja meie territoriaalset terviklikkust. Aga seda me kahjuks ei näe.

Toodi ka põhjenduseks, miks inimesi kaitseväest [ära saadeti], et eesmärk oli mingisuguste võimekuste loomine. Andke andeks, me teame, et ükski võimekus ei ole nii odav kui nende inimeste lahtilaskmisel saadav kokkuhoid. Aga mitte mingisuguseid võimekusi ju tegelikult plaanis ei ole arendada, sest kui me vaatame riigikaitse arengukava, siis see on tühi tünn, õhu võngutamine. Mitte midagi ei arendata. Lihtsalt püütakse jälle pea liiva alla pista, justkui ei olekski meid kohe täna-homme sõda ähvardamas, justkui ei olekski meil naabriks paariariik, kes on hüljanud kõik rahvusvahelised kokkulepped ja head tavad. Meile räägitakse siiamaani jõukohasest riigikaitse arengukavast ja selle arendamisest. Andke andeks, see jõukohane või võimetekohane ei päde enam! Me peame lähtuma vajadustest ja reaalsetest julgeolekuohtudest, sest vastasel korral (Juhataja helistab kella.) Vene armee marsib siit lihtsalt üle, meie aga peame kergrelvadega nende rasketehnika vastu seisma.

Aeg! 

Nii et ma paluks tõesti vaadata valitsusel ja ka Kaitseväe juhatajal reaalsusele otsa ja tegutseda vastavalt ja kuulata ka head nõu, mis on heas tahtmises antud. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ka minul ei olnud plaanis siia tulla, sellepärast et mina oma Nõukogude armee vanemleitnandi reservis kuppudega kindlasti ei ole nii kompetentne inimene kui kindralipaguneid, praegu küll ka reservis kandev Alar Laneman, kolonelleitnant reservis või ka piirivalve kolonelleitnant reservis. Meil neid inimesi, kes on aktiivsed kaitseliitlased olnud mitukümmend aastat, on fraktsioonis, ma ei oska öelda, kui palju – kahe käe sõrmedest jääb napiks. Neid meil on ja me oleme väga-väga süvitsi kaitsepoliitika ja julgeolekupoliitika teemasid arutanud nii isekeskis fraktsiooni koosolekutel kui ka muudes võimalikes ringides. Ja ma julgen küll arvata, et meil mingi üsna adekvaatne ettekujutus on, mida Eesti vajab ja kuivõrd selle vajadusega on hakkama saadud.

Miks ma siia pulti tulin? Aga sellepärast, et mulle on absoluutselt vastuvõetamatu see, et peaminister ei saa aru, mida tema käib siin nii infotundides kui arupärimistel tegemas. Ta käib vastamas küsimustele. Ta käib vastamas küsimustele ja andmas ammendavat informatsiooni nende küsimuste ulatuses, mis talle esitatud on. Ta ei käi siin selleks, et karjuda: "Teie ise! Aga teie tegite! Aga teie!" 

See, mida mina mõtlen, teen, arvan, on puhtalt minu asi. See ei ole peaministri asi. Kui mina ei usalda kaitsejõudude juhatajat, siis järelikult on mul põhjusi. Kui ma ei usalda politseijuhti, siis järelikult on mul põhjusi. Ei ole kellegi asi kriisata mulle: "Aga teie!" See on minu õigus, minu kui rahvasaadiku õigus. Teie vastate küsimustele, mitte ei näita näpuga, ei süüdista ja ei esita meile küsimusi. Palun võtke see teadmiseks! 

Nüüd, tulles kaitsepoliitika juurde: see on masendav, kuidas sõidetakse 20 aastat tagasi maha pandud rööpaid mööda. Mingid arengukavad, jaa, meil on kümne aasta pärast kavas muretseda soomusvõimekus. Kümme aastat tagasi oli ka muide kavas kümne aasta pärast muretseda soomusvõimekus. Nüüd on kümme aastat mööda läinud – ei ole! Lükkasime edasi, järgmise kümne aasta jooksul.

Meil on kavas muretseda jällegi mingisuguse hulga aastate pärast rannatõrjevõimekus. Lähevad need aastad mööda – ei tulnud välja. Ei tulnud välja, lükkame edasi. Meil on kavas ma ei tea mitme aasta pärast muretseda keskmaa-õhutõrje. Ainult et kõik see aeg me oleme sõitnud neid 20 aastat tagasi maha pandud rööpaid mööda, ja tigusammul, mitte nagu võimsa moodsa veduri eestvedamisel, vaid nagu mingi dresiiniga. Kaks venda väntavad muudkui seal, sõidame nõka-nõka-nõka-nõka-nõka. Näe, järgmise pöörangu taga hakkab paistma helge tulevik, jälle nõka-nõka sõidame dresiiniga edasi.

Meie potentsiaalne vastane on teinud kvalitatiivse hüppe. Kui te vaatate kas või neidsamu uudisteklippe, mida näidatakse praegu Ukrainaga seoses, siis vaadake, missugused kolonnid liiguvad seal erineva võimsusega rakettrelvi kandes. Need ei ole üksikud masinad, kus on raketikompleksid peal, need on kolonnid. Ja nende kõrval on soomuskolonnid ja nende tankide kõrval on kolonnid soomusmasinatega, mis veavad jalaväge.

Aga siis me räägime, kuidas Eesti on kaitstud. Meie usaldame kõiki, me oleme omad joped, me üksteisele halvasti ei ütle. Mis te arvate, et Putinile see mõjub? Ei mõju! Teda ei huvita see, et teie keegi siin usaldati kedagi. Ja sellepärast ma ütlen, et ma ei usalda neid inimesi, kelle suust ma olen kuulnud kümme aastat, 15 aastat ühte ja sama ...

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit.

 ... ühte ja sama juttu sellest, kuidas meil on arengukava. Maha oleme maganud nende arengukavadega kõik olulised võimalused! 

Ma mäletan, kui ma 2015 istusin sealsamas. Me tõstatasime Eesti Vabariigi kaitsejõududele tankide muretsemise võimaluse. Oleks olnud võimalik muretseda ühelt neutraalselt riigilt arvestatav kogus mõistliku hinnaga tanke. Ei ole vaja, Eesti vanarauda ei osta! Leopard 2 tankid olid Reformierakonna meelest vanaraud. Olukord muutus ja selle vanaraua ostsid meie eest ära sakslased, et moderniseerida neid veelgi ja võtta kasutusele oma kaitsejõududes.

Me oleme maha maganud kõik soodsad momendid, kui teised riigid on teinud ümberkorraldusi, võtnud kasutusele uued moodsamad relvad. Aga ega need vanad ei oleks ka halvad.

Mida on teinud meie võimalik vastane? Kasutab neidsamu tanke, mille mudelid töötati välja juba kuskil 1970. aastatel, aga nad on neid järjest täiendanud, pannud sinna juurde elektroonikat, uued täppissihikud ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei ole nii kompetentne kõikides nendes asjades, et täpselt üles lugeda, mida nad on teinud nende vanade tankipõhjade peale, mis on muutnud need konkurentsivõimelisteks moodsateks relvadeks tänapäeva lahinguväljal.

Nüüd ma loen kusagilt: kümne aasta jooksul me 600, ma ei mäleta, 30 miljoni eest või, ostame põhimõtteliselt veoautosid. Kümne aasta jooksul! Mis on kümne aasta pärast? Ega me ei tea, võib-olla kümne aasta pärast on venelased Berliinis juba uuesti. Nad igatahes, kui vaadata Vene telekanaleid, ähvardavad sellega. Kümne aasta jooksul ostame! Kas te nalja teete või?! Mis meil on nendest veoautodest kasu, kui meil ei ole õhutõrjet, kui meil ei ole ka sellist õhutõrjevõimekust, mis võtab maha väga kiiresti arenevad droonid, mida me nägime Kaukaasia viimases sõjas, mis tegid samuti väga enesekindlalt oma sõjalisele võimekusele lootvad armeenlased sõna otseses mõttes pihuks ja põrmuks. Nädala ajaga tehti Armeenia armee sisuliselt pihuks ja põrmuks. Moodsate vahenditega. Aga meie usaldame.

Usaldamisega seoses on see probleem, et vaja on ka kontrollida. Ja siis me räägime, et iga okas loeb. Muidugi loeb! Muidugi loeb, aga mina olen tähele pannud oma lühikese elu jooksul, et [alati] ei loe. Kui Eesti Vabariik tuli, siis mina läksin ja viisin ka riigikaitse osakonda oma paberid ja ütlesin, et ma hea meelega annaksin oma panuse. Minu vastu ei ole keegi huvi tundnud. Mitte keegi ei tundnud huvi ei siis, kui ma olin noor veel, ega ei tunne ka nüüd, kus ma muidugi olen juba ätt. 

See näitab, et meil ei hoolita inimestest. Meil on reservarmee 25 000‑line, meil oleks vaja vähemalt 50 000‑list, aga õhukaitsega, rannakaitsega, soomusvõimekusega. Seda kõike meil ei ole ja seepärast ma ütlen: ma ei usalda neid inimesi. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! On esmaspäeva õhtu ja mulle ja paljudele [teistele] püütakse selgeks teha, et kolmapäeval algab sõda. Ka kindral Herem on seda juttu paljude teiste kõrval rääkinud. Ja mida me täna arutame? Arutame seda, et eelmisel aastal vabastati kaitseväest 412 inimest, selle hulgas 101 ohvitseri, 232 allohvitseri, 79 sõdurit. Ja mul on väga raske uskuda, et mu head kolleegid kindral Laneman ja kolonel Kunnas ei tea, mida nad räägivad. Ma arvan, et nad teavad, ja ma usaldan [neid], nagu vanasti öeldi, nendega võiks küll luurele minna. Kõigiga ei läheks. Aga nüüd ma kuulen siin, et tegelikult kõik see on jama. Jah, väidetavalt algab kolmapäeval sõda. Ja kui me oleme 412, nagu öeldakse, poissi lahti lasknud enne seda, siis ma ei tea, kas see kõige arukam tegu on.

Ma ei ole sõjaväelane, aga ma vaataksin asja natuke laiemalt. Kui uskuda kolleegide väidet, [siis] see [lahkumine] on tunduvalt suurem kui tavalisel aastal. Aga mäletate, eelmisel aastal oli ka üks asi tunduvalt suurem: lisasuremus oli. Ja ma ei hakka rääkima selle sisust, kuna analüüs, nagu ma aru saan, on tegemata veel või tegemisel. Aga see on ka üks selline asi, mille [kohta] tahaks nagu teada, mis siis on. Mulle tuleb maasaadikuna veel üks asi meelde: traktoristid. Kuhu kaovad meie traktoristid? Valmistatakse ette igal aastal, aga kusagile nad kaovad nagu mutiauku. Ühed ütlevad, et lähevad kusagile välismaale metsatehnika peale ja nii edasi. Aga auk on, mutiauk on suur ja on vaja tuua kusagilt [inimesi] lautadesse ja kust mujalt kui mitte Ukrainast. Me jõuame nüüd selle loo alguseni.

Ja neid asju on veel, mida peaks tervikuna vaatama. Mina ei ole tõesti kaitseväelane ja ma ei oska öelda, kas ma selle koha pealt saan Martin Heremit usaldada. Ma tahaks loota, et ma saan usaldada. Aga ma tean, et ühes [asjas] ma usaldan teda kindlasti. See on selline meie omavaheline [asi], mis meid seob, peale selle, et ka mulle meeldib laigulistes [riietes] käia: me mõlemad tunneme huvi muttide vastu. Kindral Herem on üks Eesti suurimaid muttide asjatundjaid, ta teab, kuidas maa all elu käib ja kuidas mutid liiguvad maa all. Ma kadestan teda selle koha pealt ja tahaks ka samal tasemel olla. Selle koha pealt ma tõesti usaldan teda, et kui mees teab, mis toimub mulla all, mis liikumine, siis ma arvan, et ta teab ka, millised liikumised toimuvad mulla peal. See võib-olla ei ole lohutuseks paljudele kolleegidele, aga ühe koha pealt ma teda küll usaldan. Aitäh!

Rohkem sõnasoove ei paista. Peaminister ei soovi? Siis oleme selle arupärimise lõpetanud.

Ja liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Kalle Grünthali, Henn Põlluaasa, Leo Kunnase, Alar Lanemani, Martin Helme, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Siim Pohlaku ja Anti Poolametsa 24.01.2022 esitatud arupärimine tegevusplaani kohta Venemaa sõjalise kallaletungi korral Ukrainale. Ja arupärijate esindaja, palun, Leo Kunnas!

Tänan, austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Kahtlemata on see arupärimine kõige tõsisem nendest, mille ma ise olen koostanud. See on järjekorras juba neljas ja puudutab meie tegevusplaani Venemaa sõjalise kallaletungi korral Ukrainale. Me esitasime selle 24. jaanuaril ja on väga positiivne, et valitsus on seda tegevusplaani täna arutanud.

Aga võtame siis asja kokku. Maailma ebademokraatlikud suurvõimud ehk totalitaarne Hiina ja autoritaarne Venemaa ei varja oma strateegilist peaeesmärki, milleks on hävitada praegune USA-keskne maailmakord, kus lääs on domineerival positsioonil. Hiina soovib hõivata Taiwani ja laiendada oma mõjusfääri Ida-Aasias. Venemaa tahab taastada kunagist Nõukogude-aegset mõjusfääri. Pole kahtlust, et Venemaa ja Hiina teevad nende eesmärkide saavutamise nimel koostööd ning koordineerivad erinevaid tegevusi, sealhulgas ka sõjalisi jõupingutusi, jättes omavahelised vastuolud tagaplaanile. Selleks rakendavad mõlemad suurvõimud vastavalt Gerassimovi doktriinile kõiki võimalikke vahendeid. Selles vastasseisus võidakse mis tahes eluvaldkond muuta survevahendiks või relvaks, mida kasutatakse meie liitlaste, partnerite ja meie endi vastu.

Venemaa-poolse kübersõjaga puutusime esimest korda tõsisemalt kokku juba 2007. aastal. Infosõda on käinud lakkamatult kogu iseseisvuse taastamise järgse aja. Koos sõjalise kallaletungiga Ukrainale muutub kahtlemata intensiivsemaks ka Venemaa läänevastane info- ja kübersõda ning meie idanaaber suurendab diplomaatilisi jõupingutusi lääne lõhestamiseks ja Ukraina isoleerimiseks.

2015. aastal survestas Venemaa illegaalse immigratsiooniga Norrat ja Soomet ning tema liitlane Valgevene kasutas eelmisel aastal migrante relvana Leedu, Poola ja Läti ning survevahendina kogu Euroopa Liidu vastu. Kallaletungi korral Ukrainale võib Venemaa vallandada lääne vastu migratsioonisõja survestamise ja tähelepanu kõrvalejuhtimise eesmärgil, kusjuures humanitaarkriis ja põgenikevool Ukrainast [mujale] Euroopasse kaasneksid selle kallaletungiga niikuinii.

Venemaa on vähendanud gaasitarneid Euroopasse, kasutades energiakandjaid survevahendina, toetamaks parasjagu käimasolevat lääne diplomaatilist survestamist. Kallaletungi korral Ukrainale võib Venemaa gaasi- ja naftatarneid piirata või need hoopiski lõpetada, vallandades energiasõja Euroopa vastu.

Venemaa ei ole võimeline kokku kukutama praegust dollaripõhist finantssüsteemi. Küll aga on see võimekus olemas Hiinal. Sõjalise rünnaku korral Taiwani vastu võib Hiina viia jüaani kulla alusele ja paisata sellega lääne finantssüsteemi kaosesse. Kuna mõlemad riigid on viimase kümnendi jooksul oma kullavarusid mitmekordselt suurendanud, viitab see sellele, et nad tegutsevad koordineeritult, valmistudes finantssõjaks lääne vastu.

Pärast seda, kui Venemaa tõesti alustab laiaulatuslikku kallaletungi Ukraina vastu, ei ole selle käiku, tulemusi ega tõenäolist eskaleerumist võimalik ette ennustada. Ükski sõda ei ole kulgenud ega lõppenud nii, nagu selle alustajad on soovinud või lootnud. Olukord muutub ettearvamatuks. Teine maailmasõda ei alanud Eestist, aga Eesti kisti sellesse kaasa. 1939. aasta septembris ei tõstnud Eesti oma sõjalist valmisolekut isegi siis, kui sõjategevus oli juba puhkenud, mis viis selleni, et sattusime esimesena Nõukogude Liidu surve alla ning Eesti valitsus murdus. Toonaseid vigu ei tohi korrata.

Eestis on suured venelaste ja ukrainlaste kogukonnad. Venemaa eriteenistused on kahtlemata võimelised initsieerima erinevate kogukondade vahelisi konflikte ka meil ning eskaleerima neid kuni siseriikliku relvakonfliktini välja, kui neile selleks käsk antakse. Käesolev julgeolekukriis on seega oma olemuselt väga kompleksne ja keerukas.

Parim, mida praegu teha saab, on valmistuda halvimaks. Ja seepärast me olemegi erinevate valdkondade kohta esitanud kokku 15 küsimust. Ja me oleme püüdnud ka anda sellist positiivset spikrit Riigikantseleile, et ta aitaks need küsimused teil läbi mõelda ja me suudaks koos leida parimad lahendused, et meil läheks paremini, kui meil on läinud eelmistes kriisides. Aitäh!

Ja palun nüüd vastama peaminister Kaja Kallase.

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Olen absoluutselt nõus, et see julgeolekuolukord, mis praegu Euroopas on, on 30 aasta kõige keerulisem. Ja olen ka sellega nõus, mida Leo Kunnas just ütles, et parim, mida me saame teha, on valmistuda halvimaks. Kui seda halvimat ei tule, siis oleme positiivselt üllatunud. Aga kui tuleb, siis me vähemalt oleme valmistunud. Samas öeldakse ka, et jumalad naeravad, kui inimesed plaane teevad. Aga parem, kui plaan on, mitte et plaani ei ole.

Ma tahan ka seda öelda, et see arupärimine on esitatud väga olulise nurga alt, aga arusaadavalt ei saa ma siit Riigikogu puldist anda kõigile küsimustele vastust või seda infot just sellepärast, et osaliselt on tegemist riigisaladusega kaetud informatsiooniga. Aga ma saan seda kinnitada, et arupärimises tõstatatud probleemidega tegeldakse ministeeriumides. Alles eelmisel või tegelikult juba üle-eelmisel neljapäeval me arutasime valitsuskabinetis üle kuue tunni, võtsime kõik ministeeriumid ette, kõigi ministeeriumide erinevad valdkonnad ette, mis saab siis ja mis saab siis, mida me peaksime tegema, tuvastasime veel lünkasid, mida tuleb täita. Loomulikult me ei suuda kõike ette näha, aga parem ikkagi proovida.

Ma hakkan otsast vastama. Esimene küsimus: "Mida on valitsusel plaanis ette võtta, seismaks vastu Venemaa lõhestamispoliitikale?" Venemaa lõhestamispoliitika Eesti suunal ei ole mitte midagi uut ja see käib pidevalt, tegelikult lõhestamispoliitika ka NATO ja Euroopa Liidu suunal. Kui te vaatate praegust Venemaa tegevust, siis nende fookus on sellel, et meid – ma mõtlen liitlasi – lõhestada. See on olnud [Venemaale] selline negatiivne üllatus, et me oleme käitunud väga ühtsena ka vastustes Venemaale.

Kui rääkida [ainult Eestist], siis Kaitsepolitseiameti aastaraamatud annavad hea pildi lõhestamispoliitikast, mis siseriiklikult toimub. Ma tahan öelda ka seda, et sellistel rasketel aegadel ongi väga oluline, et me oleksime ühtsed ja saaksime ühtemoodi aru, jätaksime igapäevased eriarvamused kõrvale ja saaksime aru, et tõesti, ühtselt tegutsedes oleme me tugevamad. Seega on kõige tähtsam see, et meie ühiskond oleks võimalikult ühtehoidev ja sidus. Ja oluline on ka see, et me kõik peaksime lugu oma Eesti riigist. Mida tugevamad ja ühtehoidvamad me oleme, seda raskem on meid lõhestada. Ja see tähendab ka seda, et me peame toetama nii politseid kui kaitseväge, kes on eesliinil ja selgelt meie kaitses väga oluline element.

Teiseks on oluline see, et meie tehtud otsused lähtuksid ka teadus- ja faktipõhisest poliitikast, mille sekka ei ole sattunud valeinformatsiooni.

Kolmandaks on oluline vajadus suurendada meediateadlikkust ja vastuseismist väärinfo levikule. Rakendame laia lähenemist, kus strateegiline kommunikatsioon koostöös haridusministeeriumi, koolide, akadeemiliste asutustega saab tõsta inimeste meediateadlikkust, infoallikate usaldusväärsuse hindamise oskust ja kriitilise mõtlemise võimet kogu ühiskonnas.

Ja neljandaks on tähtis tugevdada neid asutusi, kes iga päev tegelevad Venemaa lõhestamispoliitika tõrjumisega. Selle jaoks oleme erakorralise riigikaitse rahaeraldisega andmas täiendavaid vahendeid ka Kaitsepolitseiametile.

Nagu ma ütlesin, väga oluline on ka rahvusvaheline suhtlus, ühtehoidmine mitte ainult riigi sees, vaid tegelikult ka liitlastega. Praegu me seisamegi NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikide ühtsuse abil vastu Venemaa agressiivsetele sammudele. Me oleme näinud väga palju vaeva, teinud selle nimel väga palju tööd, et meie sõnumid oleksid ühtsed ja Venemaale ei tehtaks järeleandmisi, mille hind oleks kõrge Ukrainale või meile.

Teine küsimus: "Kas valitsusel on kavas käimasolevas infosõjas üles näidata mingit initsiatiivi? Kui, siis millist?" Vastus. Eesti jaoks on oluline, et meie partneritele ja liitlastele oleks meie seisukohad ja julgeolekualased olulised küsimused teada. Selle nimel käib [aktiivne] diplomaatiline töö, tihe otsesuhtlus partneritega, ka rahvusvahelise meedia kaudu, et Eesti sõnumid, eesmärgid oleksid nii meie liitlastele kui ka liitlasriikide avalikkusele võimalikult laialdaselt ja selgelt teada. Meie liitlased on demokraatlikud riigid ja otsused sõltuvad väga palju sellest, kuidas avalik arvamus seal kujuneb.

Et Eesti eesmärgid oleksid teada ka Eesti avalikkusele, hoiame fookuses ning tegeleme aktiivselt eelnimetatud [ühiste] rahvusvaheliste pingutuste selgitamisega ka Eesti ühiskonnas. Valitsus tegutseb, et tagada Eesti valmisolek kujunenud julgeolekukriisi võimalikeks mõjudeks. Eestile ei ole konkreetset sõjalist ohtu, aga me peame arvestama võimalusega, et kui Venemaa laiendab agressiooni Ukrainas, on sellel meie, aga laiemalt [kogu] Euroopa julgeolekule, majandusele, erinevatele ühiskonnaelu aspektidele selge mõju. Selle jaoks olemegi teinud otsuse investeerida julgeoleku tugevdamisse, Eesti laia[pindse] riigikaitse arendamisse täiendavalt 380 miljonit eurot.

Nüüd, seoses valeinfo levikuga tegelikult on veel kaks sellist olulist punkti: oluline on tegeleda meediakirjaoskuse, allikateadlikkuse, info tarbimise harjumustega. Teiselt poolt on desinformatsiooni vastu võitlemisel tähtis ka see, et Eesti inimesed kasutaksid kvaliteetmeediat, mitte propagandakanaleid. Kuivõrd Eesti on üks kõige vabama ajakirjandusmaastikuga riike maailmas – näiteks me oleme Piirideta Reporterite iga-aastases indeksis viimastel aastatel liikunud 11. ja 15. koha vahel –, siis meediat ja neid valikuid on tõepoolest inimestel väga palju. Aga iga riigi kohus on tagada, et tema meediaruumis ei kutsuta üles vihkamisele, ei edastata sõjapropagandat, ei kutsuta üles vägivallale. Need on äärmuslikud juhud, kui riik peab sekkuma või saab sekkuda.

Kolmandaks: "Millised võiksid olla Venemaa infosõja uued Eesti-vastased narratiivid seoses meie vankumatu toetuse ja sõjalise abiga Ukrainale? Kuidas on valitsusel plaanis neile vastata?" Oluline on ühtsus liitlastega ja seda mõistab ka Venemaa. Ehk siis ühtsuses peitub jõud. Venemaa esimene soov tundub olevat killustada liitlaste ühtsus nii Euroopa Liidu tasandil kui ka NATO tasandil. Sel põhjusel on nad [esitanud] kõigile erinevad nõudmised või palunud vastata kõikidele nende nõudmistele eraldi. Aga me oleme töötanud selle nimel, et see ühtsus püsiks nii isiklike kontaktide kui ka diplomaatiliste vahendite abil. Venemaa eesmärk on naeruvääristada lääne tegevust ja näidata eelkõige Ameerika Ühendriike, aga liitlasi üldiselt, ka Eestit sõjaõhutajatena.

Meie toetus Ukrainale sai ulatusliku tähelepanu eelmise aasta lõpus ja kahtlemata on Venemaa reaktsioon olnud negatiivne. Selles ei ole midagi üllatavat ja me ei tohi lasta ennast sellest kuidagi heidutada. Meie soov on väga selgelt endiselt Ukrainat aidata. Me toetame Ukraina suveräänsust kõikide diplomaatiliste vahenditega, ka sõjalise koostöö vahenditega, samuti majandusliku toetusega. Ja see, et Venemaa Föderatsiooni meedias negatiivseid narratiive luuakse, ei ole ka mingi üllatus. Oluline on see, et lääneliitlaste avalikkus, meie partnerid ja eksperdid oleksid jätkuvalt ühtsed. Saame ka öelda seda, et lääne kvaliteetmeedia ajakirjanikud on piisavalt teadlikud, et neid narratiive mitte levitada. Aga selle nimel muidugi käib igapäevane töö.

Neljas küsimus: "Mida võib Venemaa ette võtta Eesti vastu kübersõjas? Milliseid kaitse- ja vastumeetmeid on valitsusel plaanis?" See on tõsi, et Venemaa arsenali kuuluvad erinevad rünnakud ja küberrünnakud on kindlasti üks selliseid tööriistu. Varasemalt on neid meie vastu ka kasutatud, samuti Ukraina vastu on kasutatud ja me oleme nii enda kui oma partnerite kogemuste pealt õppinud.

Paar punkti. Esiteks, oleme töötanud selle nimel, et ennetada küberrünnakuid heidutuse teel. Küberrünnakute toimepanijaid on võimalik selgeks teha ja me oleme seda ka avalikult kommunikeerinud, et me oleme varasemalt küberrünnakute tegijatele sanktsioone rakendanud. Teiseks, me eraldasime ka küberkaitsele käesolevaks aastaks 30 miljonit eurot, et tugevdada eelhoiatust ja valmisolekut küberrünnakuteks. Kolmandaks, praeguses julgeolekuolukorras on tegelikult väga oluline, et kõik riigiasutused, elutähtsaid ja muid kriitilise tähtsusega teenuseid pakkuvad ettevõtted, kohalikud omavalitsused vaataksid üle oma küberkaitsemeetmed. Ma lisaks ka, et mitte ainult kõik asutused, vaid ka inimesed võiksid teha vajalikud parandused ja vaadata, kas küberkaitse endal ikka toimib. Konkreetsemaid meetmeid ma paraku avada ei saa, aga riigikaitsekomisjonil on võimalik neid ka eraldi arutada.

Viiendaks: "Leedu ja Läti on otsustanud piiritara valmis ehitada juba käesoleval aastal. Kas Eesti ei peaks võimaliku migratsioonisõja vältimiseks sama tegema? Mis on valitsuse plaan?" Loomulikult oleks meie julgeolek oluliselt kindlam, kui vahepealsetel aastatel poleks piiritara ehitamise eelarvet kärbitud. Eelmisel aastal – ma juhin tähelepanu, et see ei ole olnud selle valitsuse otsus, kes praegu ametis on – me otsustasime kiirendada piiritara ehitust, eraldades selleks täiendavaid vahendeid. Sügisel toimunud lisaõppekogunemise abil viisime läbi lõiketraadist tõkke rajamise kriitilistele piirilõikudele nii kirde- kui kagupiiril. Eesti idapiiri arendustegevused on jagatud kolme sektori vahel. Need tegevused on nii järvepiiril, jõepiiril kui ka maismaapiiril. Ja on olnud erinevaid samme, mis me oleme teinud, et riigipiiri väljaehitamist kiirendada. Nii et need konkreetsed asjad.

Nüüd, kuues küsimus: "Kui suurt kriisireservi vajaks Politsei- ja Piirivalveamet võimaliku migratsioonisõja ja siseriikliku relvakonflikti tõkestamiseks? Millises ajaraamistikus on kavas see luua?" Kõigepealt, piiri valvamine ja siseriiklike konfliktide ärahoidmine on Politsei- ja Piirivalveameti igapäevatöö. Politsei- ja Piirivalveametil on selleks puhuks erinevad ohutasemed ja tegevusega seotud meetmed. Samuti on tegevustega seotud meetmed välja töötatud piiri valvamiseks, need lähtuvad piiriolukorrast või julgeolekuolukorrast piiril.  Politsei- ja Piirivalveamet on saanud ülesandeks ette valmistada juba sel aastal vähemalt 105 kriisirolliga abipolitseinikku ja 105 kriisirolliga abipolitseinikku, kellele viiakse läbi ka massiohje väljaõpe. Eesmärk on, et selle aasta lõpuks oleks vähemalt 310 massiohje väljaõppega abipolitseinikku, kes aitaksid juhul, kui meie piiril peaks tekkima samasugune olukord kui näiteks Leedu, Läti ja Poola piiril. Siin on veel oluline, et me peame mõtlema ka sõjapõgenikele, ja seda me ka teeme, kui Ukrainas tõesti peaks minema sõjaks.

Seitsmes küsimus: "Milliseid meetmeid ning millises ajaraamistikus on kavas rakendada elanikkonnakaitse parandamiseks?" Vastus. Kõigepealt, jaanuaris tehti otsus, et me lisaks Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi valitsusala meetmetele tegelikult tugevdame ka elanikkonnakaitset. Tõesti, esimest korda on selleks ka reaalset raha eraldatud. Varasemalt on sellest küll räägitud, aga raha otseselt eraldatud ei ole. Nii et seda me teeme. Konkreetsete elanikkonnakaitse parandamise meetmetega me tegeleme, kui vajadus tekib. Aga ma jällegi kinnitan, et ministeeriumid on nende plaanide ettevalmistamise ja probleemide kaardistamisega [päris kindlasti] tegelenud.

Austatud peaminister! Meil on mure, et meil sai see 15 minutit läbi.

Ma saan aru, jah. 

Äkki me saame arupärijatega kokku leppida, et nad siis initsieerivad ka küsimuste voorus küsimusi nr 8 kuni 15, siis saab peaminister ka nendele vastata. Alustab Peeter Ernits. Palun! (Vaikus.) Peeter Ernits? 

Jaa. Hea juhataja, hääl oli nii vaikne. Lugupeetud peaminister, aitäh! Mul on selline lihtne küsimus. Teie kunagine pinginaaber, praegune sotsiaalkaitseminister tuli välja hiljuti sellise arvuga, et kui sõda Ukrainas puhkeb, siis 2000 ukrainlast võtame vastu. Minu küsimus: kas te olete valitsuses seda arutanud? Ja kui palju võiks üldse võtta vastu kõikvõimalikke sõjapõgenikke, näiteks Ukrainast ka? Kas see 2000 on selline Signe Riisalo mingi isiklik arvamus või on valitsuse arvamus? On see kõige väiksem hulk, mille võiks võtta, või on see keskmine või maksimum?

Aitäh! Esiteks peab vaatama, mis Ukrainas üldse toimub. Tõesti, kui Ukrainas läheb päris sõjaks, siis on üsna tõenäoline, et Ukrainast tulevad ka sõjapõgenikud. Erinevad riigid on erinevalt hinnanud, kui palju neid sõjapõgenikke tuleb. Sealt edasi  järgmine küsimus on see, kui palju neid sõjapõgenikke tuleb Eestisse ja kui paljusid me oleme suutelised aitama. See, mida on sotsiaalkaitseminister rääkinud, lähtub nendest võimalustest, mis praegu olemas on. Aga tõesti, kui sõjaks läheb, siis ma arvan, et meie kohus on sõjapõgenikke Ukrainast aidata.

Mihhail Lotman, palun! 

Aitäh! Austatud peaminister! Me arutame praegu sõjalist kallaletungi ja seoses sellega märkisime ära, et on märkimisväärne solidaarsus ja ühtsus Euroopa liitlaste vahel. Aga kas te ei arva, et peaks seda konteksti natuke laiendama? See on isegi väga oluline. Praegu me näeme, et Ukrainast põgenevad investeeringud, põgenevad inimesed. Kapitali väljavool on väga suur. Energeetika valdkonnas on tohutu suur pinge, lennunduses ja nii edasi.

Me räägime, et kui Venemaa läheb Ukrainale kallale, siis  kehtestatakse Venemaale sanktsioone. Tegelikult praegu Ukraina kannatab palju halvemate välja kuulutamata sanktsioonide all, kui on kõik need asjad, mida me Venemaale plaanime. Küsimus ongi: kas me ei peaks midagi ette võtma? Ma saan aru, et Eesti teeb, Eesti positsioon on okei, aga mitte kõikidel meie liitlastel.

Aitäh! Tõesti, see, millele te juhite tähelepanu – surve Ukraina majandusele –, on väga õige tähelepanek. Positiivne on aga see, et Euroopa Liit on juba otsustanud Ukrainat päris märkimisväärselt toetada sellise finantsabiga, et nad peaksid sellele vastu. Aga tõesti, ka meie üritame Ukrainat aidata kõikvõimalike meetmetega, sealhulgas poliitiline tugi, sealhulgas ka sõjaline tugi nende kaitseks ja kolmandaks majanduslik tugi nii palju kui võimalik.

Selge on aga see, et ei saa ju kätt ette panna, kui tõesti öeldakse – sellised hinnangud on –, et seal läheb reaalseks sõjaks. Iga riik ikkagi vastutab oma kodanike eest ja kui seda hoiatust ei anta inimestele ja inimesed selle läbi saavad kannatada, siis seda heidetaks ju samamoodi valitsustele või ka lennufirmadele ette. Nemad vastutavad nende inimeste eest.

Paul Puustusmaa, palun! 

Suur aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Ma loen teile ühe väikese tekstilõigu ühest kehtivast protokollist, kus on öeldud: pooled viivad läbi konsultatsioone ja vahetavad informatsiooni aktuaalsetes küsimustes, sealhulgas rahvusvahelistes suhetes. Tegemist on ühe kehtiva protokolliga, mille autor on teie koalitsioonipartner. Teiseks pooleks on Venemaa juhtivpartei. Arvestades seda olukorda, kus me oleme, kas te jälgite tähelepanelikumalt oma koalitsioonipartnerit, kes on teatavasti ka kuriteos korduvalt süüdi mõistetud, tema tegevust antud kontekstis, kuidas see suhestub praeguse rahvusvahelise olukorraga?

Aitäh! See Ühtse Venemaaga sõlmitud koostööleping ei takistanud teil joosta nendega koos valitsust tegema kohe peale valimisi, kui tegelikult valimised võitsime hoopis meie. Mälu on jah valikuline. Aga loomulikult on minu jaoks väga oluline, et kõik valitsuse ministrid võrdselt sellesse olukorda panustavad ja seda julgeolekuolukorda ka võrdselt hindavad. Selles suhtes praegu me oleme käinud kõik ühte jalga.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua peaminister! Ükskõik, milline sõjaline konflikt Ukrainas teoreetiliselt puhkeb, on see suur [konflikt] või on see totaalne sõda, kajastub see maailmaturu kütusehindades, mis juba tänasel päeval on olulisel määral tõusnud. Valitsus kahtlemata on seda teemat arutanud. Milline on Eesti Vabariigi valitsuse seisukoht, kui kütusehinnad hakkavad tõusma kahe euroni liitri eest ja see muutub väljakannatamatuks ja talumatuks? Mis samme on valitsus plaaninud astuda?

Aitäh! Kui läheb Ukrainas tõesti täiemõõduliseks sõjaks, siis on päris palju valdkondi, mis väga suuresti kannatavad. Tegelikult see laiapindne plaan hõlmab ka seda, sest [võimalikud on] mitte ainult mingite toorainete puudujääk, tarneraskused, võivad olla ka elektrikatkestused, muud energiakatkestused, andmeside katkestused. See on tegelikult tänapäevase maailma toimimiseks täpselt samavõrd oluline. Nii et jah, need on asjad, mille kõige peale tuleb mõelda. Kas mul on täna selline kuulikindel lahendus, et tuleb see, ja me kohe teeme ja mingeid muresid ei ole? Te teate väga hästi, et selliseid lubadusi ei saa anda, sest olukord on väga dünaamiline. Aga ma tahan kinnitada, et me tõesti nendele asjadele mõtleme, eelkõige kõikvõimalikud varud ja muud sellised abinõud, et meil ei tekiks mingeid katkestusi.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma pean tunnustama ühes asjas nii Siseministeeriumit kui ka Kaitseministeeriumit: nad on alustanud koostööd selleks, et vahetada teavet piiri valvamise ja piirialade kontrollimise kohta ja kasutada paremini neid ressursse, mis on ühel ja teisel pool, et ühiselt piiri valvamisega tegelda. Aga küsimus on selles, et piiri valvamine on üks asi, piiri kaitsmine on hoopis teine asi. Ma loodan, et lõpuks hakkab ka kohale jõudma, et piiri kaitsmine on riigikaitse ülesande üks osa. See eeldab seda, et kogu süsteem peab olema välja koolitatud vastavaks tegevuseks. Ma tahangi teilt küsida: kas te mõistate erinevust piirivalve ja piirikaitse vahel?

Aitäh! Jah, ma olen teiega absoluutselt nõus, et piirikaitse on riigikaitse oluline osa. See, et me suudame oma territooriumi kaitsta igalt poolt tuleva ohu eest, on oluline. Igaks juhuks ütlen ära, et hetkel me otsest sõjalist ohtu oma piiride taga ei näe. Aga loomulikult selleks peab valmis olema.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Nagu mitu korda on siin juba märgitud, on praeguse konflikti ohu eskaleerimissuund prognoosimatu, see tähendab, et on ka teadmata, mil moel see meid siis mõjutada võib. Sellega seoses ongi mul küsimus. Nimelt on meil tuhandeid välisriikide kodanikke ehk niinimetatud lühiajalisi töötajaid, kellele on antud aastaks Eesti viisa, ja veel on meil palju välisriikidest lähetatud töötajaid ja renditöötajaid. Teatavasti enamik neist on nooremad mehed, kes pärit Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest. Ja minu küsimus on, et kui palju neid isikuid tegelikult Eestis viibib. Ma täiesti mõistan, et te ei tea öelda täpset arvu, aga ma küsin siis, et kas alla 10 000,  10 000 ja 20 000 vahel või üle 20 000. Küsimus nr 2: kas me suudame tagada, et praegune indiferentne immigratsioonipoliitika ei kätke endas julgeolekuohtu?

Aitäh! Mul teile konkreetseid numbreid kaasa ei ole võetud. Aga loomulikult me ukraina kogukonda oleme kaardistanud, kui palju neid inimesi siin on ja kuidas nad siin toimetavad, millistel alustel. Ent jah, konkreetse numbri ma jään võlgu.

Nüüd, mis puudutab seda teist osa teie küsimusest, siis meil on migratsioonipoliitika ju üsna konservatiivne tegelikult olnud. Vaadake, kui vähe meil on teistest riikidest tulnud inimesi – meil on piirmäärad, igasugused tõkked selle ees. Nii et ma selle diagnoosiga ei ole nõus.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Just mainisite, et te kuulasite pikki tunde [ülevaadet] ministeeriumide valmisolekust. Mina küsin siis täpsemalt Eesti Varude [Keskuse] valmisoleku kohta. See sai eelmise valitsuse ajal loodud ja 2021. aasta sügisel tuli Maaeluministeeriumist [sinna] üle ka riigi toiduvaru haldamise kohustus. Seal on mitu valdkonda, nagu teada: tervishoid, toidu- ja vedelkütuse varu. Siin on kirjas, et riigi toiduvarus on kokku üle 1400 tonni kaupa. Napilt. Kas on juttu ka varude suurendamisest? Ja palun ka üldist infot selle [keskuse] tervise kohta. Kas asjad on seal arenemas?

Aitäh! Kõigepealt veel vastus Jaak Valge küsimusele, sain kiiresti [andmed]. Üle 12 000 Ukraina kodaniku elab Eestis ja kokku umbes 30 000 ukrainlast. Nad kõik ei ole Ukraina kodanikud. See on see info, mis mulle praegu tuli.

Aga mis puudutab varude keskust, siis jah, varude keskus sai loodud. Varude keskus tegeleb mitmekülgselt varude juurde soetamisega. Sinna alla kuuluvad toiduvarud, ravimivarud, kütusevarud, isikukaitsevarud, ka alternatiivmeetmed elektrikatkestuste puhuks, samamoodi toimepidevuse tagamiseks erinevad meetmed. Kõike ma siin järjest ei hakka üles lugema, aga põhimõtteliselt see varude keskus täiendab neid varusid ja nende suurus oleneb sellest, millest me räägime, kas siis 130 päeva nõudlus või 81 päeva nõudlus või 64 päeva nõudlus. Olenevalt tootest on see väga erinev. Seda varu ka täiendatakse.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud peaminister! Teadupärast on propagandal alati väga oluline roll igasuguste sõdade puhul. Kas valitsus on arutanud venekeelsete meediakanalite piiramise võimalusi Eestis, juhuks kui peaks Ukrainas sõjaks minema? See on kindlasti väga oluline küsimus. Kas selle üle on mingeid arutelusid olnud, et piirata venekeelsete kanalite kättesaadavust Eestis?

Aitäh! Minu teada on Riigikogus arutusel meediateenuste seadus. Ma ei tea, kas te olete jõudnud selle läbi menetleda, aga meediateenuste seaduse [muutmine] annab võimaluse ka [niisuguseid] otsuseid vastu võtta. Põhimõtteliselt, jah, Eesti on ajakirjanduse mõttes väga vaba olnud ja ma usun, et see ka tulevikus nii jääb. Aga igasugune vaenu õhutamine on vastavalt põhiseaduse §‑le 15, kui ma õigesti mäletan, igal juhul keelatud, ja selline Venemaa mõjutustegevus siin kindlasti on. Kui numbritele otsa vaadata, siis iseenesest on positiivne, et ka Eesti muukeelsed kodanikud on hakanud järjest rohkem üles leidma Eestis toodetavat venekeelset sisu – kui me räägime näiteks uudistest, kust nad oma informatsiooni ammutavad. Ma arvan, et see on positiivne. Aga tulles konkreetse küsimuse juurde, siis seni me ei ole arutanud kanalite keelamist.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Teatavasti on üle maailma Eesti sõdureid erinevatel välismissioonidel. Juhul kui nüüd, ütleme, toimub mingisugune Venemaa sõjaline kallaletung Ukrainale või toimuvad mingid ettearvamatud sündmused sõjategevuse osas, milline on valitsuse plaan nende missioonil olevate sõduritega? Kas nad tuuakse kohe tagasi? Hiljem võib see osutuda võimatuks, kuna me ei tea, milline saab olema ühendus nende riikidega, kus nad asetsevad. Või need sõdurid jätkavad rahulikult missiooni selles riigis, kuhu nad saadeti?

Aitäh! Ma veel kord rõhutan, et hetkel ei ole Eestile otsest sõjalist ohtu, aga kui peaks olukord minema tõsisemaks, siis me sellest tõsidusest ka lähtume ja selleks on olemas vastavad kavad, ka mobilisatsiooni väljakuulutamiseks ja inimeste, ka oma sõjaväe kasutamiseks. Aga hetkel me nii kaugel veel ei ole.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Oma sissejuhatavas kõnes te ütlesite, et teie soov on, et me saaksime asjadest ühtemoodi aru. Ja tõepoolest, see on ka meie soov. Sellepärast ma küsin uuesti selle 380 miljoni kohta, mis teie sõnul valitsus on täiendavalt – täiendavalt! – eraldanud kaitsekulutusteks. Tegelikult me teame, et see ei ole mingi uus raha, see on RES-iga kaitsekulutusteks neljaks aastaks juba ette nähtud raha. Selle ettepoole toomine ei ole kvalifitseeritav kui täiendav eraldis. Ja teiseks, te ütlesite mulle ühes vastuses küsimusele, mis ma varasemalt olen teie käest selle kohta küsinud, et selleks aastaks olete te eraldanud vaid 15 miljonit ja sedagi valitsuse reservfondist. Te ütlesite, et julgeolekuolukord on 30 aasta kõige keerulisem.  Sellega ma olen täiesti nõus. Aga jällegi, miks te eksitate avalikkust, rääkides täiendavast 380 miljonist? Inimesed jäid ju seda valet uskuma. Ja meil ongi praegu selline tunne, et väidetava sõja eelõhtul on meil kasutada ka 380 miljonit enda kaitsmiseks. (Juhataja helistab kella.) Tegelikult on meil 15 miljonit ja see on nagu köömes ...

Aeg!

... ja seegi reservfondist.

Aitäh! Vaadake, riigi eelarvestrateegia koostatakse neljaks aastaks. See tähendab, et kui me toome 380 miljonit varasemaks, siis me ei koosta seda kaheksaks aastaks. Ehk kui see oli kaheksa aasta peale riigikaitse arengukavas ette nähtud, siis see tuuakse ettepoole riigi eelarvestrateegiasse neljaks aastaks. Jah, kuivõrd eelarve oli juba kinnitatud, siis sellel aastal me eraldasime 15 miljonit eurot valitsuse reservist.

Nüüd, mis puudutab tulevasi aastaid, siis muidu me arutame seda riigi eelarvestrateegia tegemise käigus, aga nüüd me otsustasime selle juba enne ära. Miks see on nende nelja aasta peale? Aga sellel põhjusel, et kõikide nende sammudega on seotud ka hanked, kõik sellised asjad. See raha väljamaksmine või kasutamine tuleb lihtsalt mõne aasta pärast. Riigikaitses võtavad asjad aega, hankeprotsessid ja kõik selline. Miks me otsustasime selle otsuse varakult ära teha? Just sellepärast, et kui läheb olukord kriitiliseks, siis ei ole võimalik enam selliseid hankeid ja lepinguid teha.

Nii et jah, endiselt: 380 miljonit otsustasime eraldada järgmiseks neljaks aastaks, esimesel aastal see [summa] on 15 miljonit. Just sellepärast, et eelarve oli juba kinnitatud.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Ma küsiks riigikaitselaenu kohta, aidates EKRE fraktsiooni inimesi, et ikkagi saaks nende esitatud küsimused lõpuni läbi käidud ja ka sisuliselt on oluline just lahendusi leida. Kas valitsus näeb täna võimalust, et osa kulusid kaetakse riigikaitselaenuga? Kas on ka mingisuguseid arutelusid peetud täiendava rahastusvajaduse üle, mis ületab seda 380 miljonit? Sest ega peale praeguse esialgse sõnumi, et selline summa võiks tulla, rohkem infot ei ole laekunud kahjuks ka riigikaitsekomisjoni.

Riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve poliitilised eesmärgid ja valikud ju iga kord vaadatakse üle ja varasemaid otsuseid võib vastavalt vajadusele muuta. Alates sellest aastast arutatakse riigi eelarvestrateegiat sügisel koos eelarvega, seda kaks korda, nii nagu varem, ei tehta. Nii et põhimõtteliselt keskpika perioodi plaane kohandatakse majanduses nii fiskaalkeskkonnas kui ka erinevates tegevusvaldkondades üks kord. Kõik ministeeriumid esitavad 1. juuniks Rahandusministeeriumile selle kava ja see info on sisendiks ka eelarvestrateegia koostamisel. Loomulikult, kui on vajadus, siis saab teha lisaeelarve. Praegu on riigikaitseeksperdid hinnanud, et need otsused, mis me tegime, on olukorda arvestades mõistlikud ja vajalikud ja täiendavaid vahendeid laenude näol näiteks juurde tekitada pole vaja. Me saame hakkama. Aga kui olukord tõesti muutub veel tõsisemaks, siis me peame tegema lisaeelarve ja astuma täiendavaid samme.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Tore oli kuulata, et teile meeldis omada riigikaitselist võimekust, oma piirivalvet. Ma pean teile ajaloost meelde tuletama, et selline piirivalve oli olemas, kes omas riigikaitsevõimekust, kuid teie eelkäijad hävitasid selle. Kuidas nad hävitasid, võite selja tagant oma kolleegi käest pärast küsida, ta seletab.

Aitäh! Ma ei mõista, mis see küsimus oli, aga minu meelest piirivalve või siis Politsei‑ ja Piirivalveamet ja kaitsevägi ju töötavad praegu väga hästi koos. Hea näide on see lisaõppekogunemine, mille fookus oli just piiri kaitsmisel. Politsei‑ ja Piirivalveameti ametnikud ning kaitseväeteenistujad viitasid, et see koostöö oli väga hea ja selliseid projekte võiks kindlasti rohkem teha. Ja minu meelest Eesti-suuruses riigis on mõistlik, et me kõiki inimesi ja vahendeid kasutame vastavalt eesmärgile. Me tahame saavutada teatud eesmärki, kuidas me seda teeme, on iseküsimus. Ma usun, et siin on päris palju häid samme tehtud. Kaitse seisukohast on ka laevastike ühendamine mõistlik, et laevad, mis on riigi kasutuses, oleksid ka kaitseväe kasutuses.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh! Kõigepealt ma palun teil vastata Jaak Valgele. Ta ei küsinud mitte ukraina kogukonna suuruse kohta, vaid välistööjõu, võõrtööjõu kohta: kui palju on renditööjõudu, lähetatud tööjõudu ja nii edasi. Aga mina tahan rääkida elanikkonnakaitsest. Me teame, kuidas Venemaa on käitunud küll Tšetšeenias, küll Süürias ja mujal. Täiesti julmalt on pommitatud tsiviilobjekte. Ja tõenäoliselt, kui kriis varem või hiljem siia peaks kanduma – loodame, et see ei jõua siia –, samad ohud varitsevad meie inimesi. Soomes näiteks on iga kodaniku, iga inimese jaoks olemas varjendikoht. Vene ajal oli ka meil palju varjendeid, täna neid ei ole. Siis viidi inimestele läbi tsiviilkaitseõppusi, et nad teaksid, mida sõjaolukorras ja lahinguolukorras teha, kuidas varjuda ja nii edasi. Meil ei ole midagi. Mida valitsus kavatseb selles küsimuses ette võtta?

Aitäh! Kõigepealt, see arupärimine oli kaitsevalmiduse kohta, mitte välistööjõu kohta. Sellepärast mul ei ole numbreid välistööjõu kohta siin kaasas. Kõikideks asjadeks ei oska ette valmistada. Mis puudutab elanikkonna kaitset, siis tõepoolest sellest on räägitud, aga väga palju samme pole astutud. Nüüd me esimest korda tegime otsuse konkreetselt laiemale elanikkonnakaitsele raha eraldada. Konkreetseid samme ma ei oska teile praegu tuua ja ma kõike võib-olla ka ei saa tuua, aga elanikkond, inimesed peaksid teadma, mida nad peaksid tegema ja kuidas – siin on palju erinevaid elemente. Selles suhtes on teadlikkuse tõstmine üks selge osa sellest [tööst]. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! No teie sõber Joe Biden väidab, et kolmapäeval algab sõda. Kuidas me siis selle sõjaga nüüd hakkama saame, selle 15 miljoniga, mis te olete eraldanud praegu valitsuse reservist? Väga vist ei saa hakkama. See on niisugune ääremärkus. Küsimus on mul aga see. Kui Venemaa otsustab meid karistada sellega, et ühendab meid oma elektrivõrgust välja, kuidas on valitsus kavandanud kõikide nende arvukate magalarajoonide olmetingimuste ja inimeste hakkamasaamisega hakkama saada? See puudutab sadu ja sadu tuhandeid inimesi.

Aitäh! Minu arvates ei ole õige ühte oma liitlasesse nii halvustavalt suhtuda, nagu teie suhtute. Seda ma ei soovita. Teiseks, mis puudutab neid sõnumeid, et Ukrainas algab ... või Venemaa laiendab oma agressiooni Ukrainas, siis need on tõesti väga tõsised sõnumid. Nüüd, teie küsimus puudutas elektrivõrkude desünkroniseerimist. Tõesti, me oleme teinud samme selleks, et elektrivõrkude desünkroniseerimisega edasi minna ja olla valmis ka selleks, kui meid kuidagi sellest võrgust välja lülitatakse. Kas me oleme täielikult valmis? Ega lõpuni seda ei tea, et kui need katsed [realiseeruvad], kuidas me siis elektri tagame. Aga mul on hea meel, et me oleme tegelikult läbi aastate selle nimel samme teinud ja ka Euroopa Liit on väga palju raha eraldanud, et me saaksime oma võrgud Venemaa süsteemist lahti ühendada. Just sellepärast, et nende ühenduste kaudu saab Venemaa meile haiget teha.

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Austatud minister! Räägiks selle 380 miljonit uuesti lahti. Minu arvates ei ole selle aasta riigieelarves sellist rida. Riigi eelarvestrateegia kui sellise arutelu ei ole toimunud, see toimub alles selle aasta sügisel. Lihtsalt valitsuses on arutatud ühte numbrit, millel ei ole tegelikult juriidiliselt mitte mingisugust tagatist. Kuidas nüüd kõiki neid asju toimetatakse ja hankeid korraldatakse, kui füüsiliselt ei ole ju Riigikogu andnud dabrood sellist raha kasutada? Kas ma olen midagi valesti aru saanud? Võib-olla te selgitate meile täpsemalt, mis asi see 380 miljonit ikkagi tegelikult on.

Aitäh! Kas te olete siis sellele vastu, kui see tuleb? (Aivar Kokk täpsustab saalist.) Ei, nagu ma seletasin, riigi eelarvestrateegia ei käi Riigikogust läbi ja need on neljaks aastaks tehtud otsused. Riigi eelarvestrateegiat Riigikogu ei kinnita. Riigikogu kinnitab konkreetse aasta eelarve. Nagu me 20. jaanuaril otsustasime, need eraldised on sellel aastal 15 miljonit. Ja see tuleb reservist just sellel põhjusel, et eelarve on juba kinnitatud. Aga ma millegipärast arvan, et Isamaa, kes on alati seisnud riigikaitse eest, ei vaidle vastu, et need sammud me peame astuma.

Nüüd, mis puudutab tulevikuaastaid, siis riigi eelarvestrateegias ja kabinetiotsusega saab kokku leppida, et need on summad, mis me eraldame ja lepime kokku riigi eelarvestrateegias selliste otsuste tegemiseks. See on selle jaoks, et see on omamoodi garantii või kindel tagatis kaitseväele ning Siseministeeriumile ja Kaitseministeeriumile selleks, et nad saaksid neid hankeid teha. On teada, et nad ei pea selle raha eest riigi eelarvestrateegia vaidlustes enam võitlema hakkama, vaid saavad tänu sellele kindlusele astuda sammud, mis on vajalikud selleks, et lahingumoon ja muud asjad oleksid meil olemas, kui me neid kiiremas korras vajame.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua peaminister! Esimene küsimuse osa on see, kas Vabariigi Valitsus on esitanud meie liitlasele Ameerika Ühendriikidele taotluse Patriot-raketisüsteemide paigutamiseks Eestisse. Kui seda ei ole tegeliku heidutuse abinõuna tehtud, siis põhjendage, miks.

Teiseks, tegelikult ma saan aru – korrigeerige mind, kui mul on valeinformatsioon –, et n-ö moona soetamiseks on ette nähtud vaid 2,7 miljonit eurot sellest valitsuse otsusega eraldatust. Ja kas vastab tõele, et laual oli ka eelmise aasta suvel arutelu moona täiendavaks soetamiseks, kuid siis, ka pärast Putini poolt eelmisel kevadel vägede ulatuslikku koondamist Ukrainasse, näitas ohuhinnang, et tegelikult moona soetamiseks kiirendatud korras puudub vajadus?

Aitäh! Kõigepealt esimene. Me oleme teinud väga palju pingutusi NATO kaitse‑ ja heidutushoiaku tugevdamiseks siin idatiival, mis tähendab ka erinevate võimete arendusi, mis tegelikult NATO liikmesriikidega läbi räägitakse. Juba suvel tehti otsus, et kaitse‑ ja heidutushoiakut idatiival peaks tugevdama, ja nüüd ilmselt tehakse veel täiendavaid otsuseid, mis need konkreetsed võimed on. Ma igaks juhuks ütlen, et Eesti kasutab jah Javelini rakette. Kolmas küsimus oli siis see, et ... Igal juhul ma olen vastuseks kirjutanud, et see ei vasta tõele, aga ma ei mäleta, mis see küsimus oli. (Urmas Reinsalu täpsustab saalist.) Jaa, õigus, küsimus oli see, kas see ettepanek oli laual ja justkui seda ei toetatud. Ei, see ei vasta tõele. (Urmas Reinsalu ütleb midagi saalist.) Ei, mina küll ei mäleta, et oleks olnud valitsuskabinetis selline arutelu. Võib-olla Kaitseministeeriumi mingil tasandil on selline arutelu olnud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma võin kinnitada, et Isamaa toetab riigikaitse igakülgset tugevdamist – nii organisatoorselt kui ka poliitiliste ja diplomaatiliste tegevuste kaudu, samuti finantsiliselt, mis puudutab raha eraldamist. Aga ma küsin siiski täpsustavalt sellesama 380 miljoni kohta, mille kohta te kinnitasite, et valitsus on langetanud kabinetis poliitilise otsuse ja see annab Kaitseministeeriumile ja kaitseväele kindlustunde, et nad võivad alustada hankeid ja teatud tegevusi, et valitsus sügisel RES-i koostamisel sellega arvestaks. Teatud loogika on selles olemas. Minul on küsimus, miks valitsus ei ole analoogset otsust langetanud näiteks kõrghariduslepingute sõlmimisel. Kogu Eesti kõrgharidus on halvatud. Saaks ju täpselt samasuguse otsuse teha. Summa on suurusjärkudes väiksem – me räägime suurusjärgust paarkümmend miljonit – ja saaksime sõlmida lepingud. Ja kas te oleksite nii hea ja räägiksite lahti, kuidas see 15 miljonit, mis sellel aastal on planeeritud, jaguneb?

Aitäh! Mul ausalt öeldes ei ole praegu eraldi selle aasta jagunemist. Ma jään selle vastuse võlgu. Aga mis puudutab kõiki teisi valdkondi, siis selle jaoks ongi riigi eelarvestrateegia planeerimise protsess. Praegu see kõigi aegade või viimase 30 aasta kõige keerulisem julgeolekuolukord tõusis päevakorrale väga kiiresti ja sellepärast me pidime neid otsuseid tegema enne tavapärast menetlust. Loomulikult ka mulle meeldiks, kui me saaksime kõiki valdkondi võrdselt rahastada. Arvan, et kõikides teistes Euroopa Liidu riikides, kellel on märksa paremad naabrid kui meil, ongi palju rohkem vabadust mitte teha nii palju investeeringuid kaitsesse, kui Eesti peab tegema.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea peaminister! Minu arust on väga hea, et valitsus võtab riigikaitset väga tõsiselt ja tõesti leitakse ka lähiaastatel lisaraha. Aga ...

Härra Juske, ma korraks segan. Lugupeetud härrad seal paremas tiivas, härra Valge ja härra Põlluaas, hirmsaks suminaks läheb. Härra Juske küsimust ei ole isegi siia kuulda.

Oi, mul on väga hea küsimus.

Palun, härra Juske, küsige!

Kaasaegses sõjas on ikkagi väga oluline osa infosõjal. Ja ma ütleksin, et sellel infosõja rindel me oleme täna kaotusseisus. Ma tulen ikkagi tagasi selle juurde: miks valitsus ei ole piiranud nende selgelt Eesti-vastaste kanalite levikut Eestis ja millal valitsus kavatseb seda teha?

Aitäh! Ma ei tea, millele tuginedes te ütlete, et oleme selgelt kaotusseisus. Mulle tundub, et meie fookus on väga palju sellel, et need Venemaa narratiivid ei jääks kõlama. Narratiivid, mida Venemaa üritab esitada, on need, et NATO käitub agressiivselt, et NATO riigid ehitavad seda asja kuidagi üles. Ma ei näe, et keegi seda tegelikult usub.

Nagu ma enne vastasin ka, jah, Venemaa propaganda on väga jõuline. Selle vastu aitavad erinevad asjad, sealhulgas meediakirjaoskus ja nii edasi. Konkreetseid keelamise otsuseid me tõesti ei ole teinud. Ja on positiivne, et tegelikult Eesti venekeelsete kanalite kuulatavus-vaadatavus on tegelikult läbi aastate kasvanud. Eesti muukeelsed elanikud leiavad selle infokanali üles.

Aga jah, ma olen selles mõttes teiega nõus, et need agressiivsed narratiivid on probleem. Kui konkreetsed kanalid ära keelata, siis internetti sa kinni ei pane, nii et see igal juhul levib. Oluline on, kas meie inimesed seda juttu usuvad või ei usu ja kas sel on mingi mõju meie inimestele, meie muukeelsele elanikkonnale ja tegelikult ka rahvusvahelisele avalikkusele. Ma ei näe, et keegi praegu Venemaad usuks.

Hea peaminister, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Läheme läbirääkimiste juurde. Arupärijate nimel Leo Kunnas, palun! Palun, kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! See on üsna kompleksne arupärimine ja tegelikult see oligi sellisena mõeldud, et kogu Riigikantselei ja ministeerium saaksid nende küsimuste kallal põhjalikult töötada. Me ei eeldagi, et kõikidele küsimustele nüüd vastused saame.

Aga ma püüan edasi analüüsida selles võtmes, et mida ma ise, proua peaminister, teie asemel teeksin selles olukorras. Samasuguse nõuande, mille ma praegu teile annan, ma annaksin ka Jüri Ratasele, Martin Helmele, Helir-Valdor Seederile või Lauri Läänemetsale, kui nad oleksid peaministri rollis: kuidas, kust otsast seda kriiside kompleksi üldse arutama hakata. On ju selge, et julgeolekukriis on nendest kõige ohtlikum ja selleks, et saaksime selle kallale tõhusalt minna, me peaks püüdma teistest kriisidest jagu saada.

Esimene on loomulikult COVID‑i kriis. Kuidas sellest nüüd üritada jagu saada? Mis ma teeksin? Selle kriisiga ma üritaksin teha kahte asja: kaotaksin kõik piirangud ja tugevdaksin haiglavõimekust. Praeguse tüve juures ei ole näha mingit muud lahendit ja Lääne-Euroopas ka niiviisi tehakse. Võib-olla tuleb mingi uus tüvi, olukord muutub, aga siis saaksime käed sellest kriisist vabaks. Loomulikult see eeldaks haiglavõimekuse tugevdamiseks mingeid lisaeelarveid, lisaressursse. Aga selle juurde ma ka jõuan.

Järgmine on energiakriis, teine pusletükk. Mis sellega teha? Ma kardan, et siin ei ole võimalikud radikaalsed lahendused. Ehk siis meil ei ole väga palju muud teha, kui peatada see CO₂-kaubandus aastaks ja siis mõelda lahendeid, kuidas sellega edasi minna. Sest see raha, mis sinna läheb, on lihtsalt liiga suur ja seda raha on vaja mujale. Ja võiks kaaluda ka elektribörsi süsteemist väljumist, sest on selge, et see praegu ei tööta. See börs on vaja korda saada, et ta uuesti toimima hakkaks. Siis me saaksime käed vabaks selle põhilise kriisi jaoks. Muidu kõik need kolm kriisi komponenti meile vajuvad korraga kaela ja me ei suuda seda lahendada.

Kuidas praegust kriisi lahendada? Siin on palju kriitikat olnud kõige kohta, mis on enne tegemata jäänud. Jah, ma ütleks ka selle kohta tegelikult, et riigikaitse arengukava 2009–2018 oli väga hea kava, Ansipi valitsuse aegne. 42 000 sõjaaja kaitsevägi, neli ringkonda, keskmaa-õhutõrje, tankid. See oli kaalukas kava. Aga mis juhtus pärast? Me lihtsalt loobusime selle täitmisest, ütlesime, et see on paberarmee. 21 000 meest ei ole paberarmee ja 42 000 on? See on lihtsalt armee, mis vajab rohkem ressursse, rohkem pingutusi. See armee oli loodud operatiivvajadustest lähtuvalt. Kindral Laaneots rääkis SACEUR-iga ehk siis Ameerika kindralitega ja ka teistega, et mis see jõud üldse peab olema, mis meil on minimaalselt vaja, et me suudaksime võidelda, et me peame siin vastu liitlasvägede saabumiseni. Aga me loobusime sellest, me ei teinud seda ja nüüd on jäänud lünkasid.

Samamoodi laiapõhjaline riigikaitse. Me oleme alles alustanud kõige sellega, aga nüüd on meil käes olukord, kus me tegelikult kõike seda vajame juba praegu, võib-olla järgmisel aastal, võib-olla ülejärgmisel aastal. Jumal ehk annab, et see meieni ei jõua, aga see võib jõuda.

Mida siis selles olukorras teha? Ega siin muud ei olegi, kui et kõik need lahendused, mis meil seni olid, tegelikult enam ei toimi. Me praegu ei saa teha ühekorraga kahte asja: püüda seda kolmest komponendist koosnevat kriisi lahendada ja samal ajal püüda eelarvet viia tasakaalu suunas. Neid kahte asja lihtsalt ei pane kokku. Aga riskid on liiga suured, kui me läheme selle peale, et me püüame iga hinna eest sinna tasakaalu suunas liikuda. Ma olen sellest rääkinud proua rahandusministriga, räägin ka nüüd, räägin sellest, mis ma ise teeks selles olukorras, ja räägin täiesti siiralt, sest ma ei annaks ise endale halba nõu või teistele erakonna juhtidele praeguses kriisis, sest see kriis on lihtsalt liiga tõsine.

Meil ongi vaja lihtsalt lisaeelarvet. See peab [silmas pidama] neid erinevaid komponente, mida me käsitleme, ja viivitamatult, selleks et sõjalist riigikaitset tugevdada, laiapõhjalist riigikaitset tugevdada ja lahendada ka teisi kriisi komponente, näiteks haiglavõimekust. Nüüd on vaja seda kõike lihtsalt teha korraga.

Kui me võtame puhtalt sõjalise riigikaitse, siis see on elementaarne vajadus, kui me tahame ära teha keskmaa-õhutõrje, mida meil on vaja, nelja patareiga, et kaitsta Suur-Tallinna ruumi, liitlasvägede tulekut ja brigaade, et meil oleks tankipataljon või kaks tankikompaniid, et meil oleks maakaitse, kus oleks umbes kaheksa pataljoni rohkem, kus oleks kaartulevõimekus, kus oleks lähiõhutõrjevõimekus. See tõenäoliselt ongi kokku võib olla 800 miljonit, võib-olla miljard. Me oleksime võinud panna igal aastal 50 või 100 miljonit siia juurde. Me ei teinud seda. Aga nüüd meil on vajadus, lihtsalt surub peale.

Kui enne vabadussõda poliitilised juhid oleksid öelnud, et meil ei ole seda, millega me peaks sõdima minema? Ega neil ei jäänud muud üle, kui see luua nii kiiresti kui vähegi võimalik. Praegu lihtsalt ongi kaalukausil riigi julgeolek ja tulevik, eksistents tervikuna.

Need printsiibid, millest me seni oleme lähtunud – nendest lihtsalt ei ole võimalik lähtuda. Nii see selle aasta plaan kui järgmise nelja aasta plaan – mis me siis tõeliselt ära teeme? On selge, et me ei saa edasi minna praeguse arengukavaga, mille me tegime 2% raamistikus. 380 miljonit juurde on väga hea samm. Aga see ei lahenda seda kompleksi, mis siiani on jäänud lahendamata. Meil on vaja täiesti teistsugust lähenemist. Pool aastat tagasi võib-olla see [teistsugune] lähenemine ei olnud õigustatud, aga nüüd on olukord nii palju dünaamiliselt muutunud.

Ma ei tea, milline olukord on kahe kuu pärast või poole aasta pärast. Isegi kui praegu ei tule sõda, siis tuleb uus eskalatsioon, nii nagu oli eelmise aasta kevadel. Venemaa jätkab survepoliitikat Ukraina suhtes niikaua, kuni ta Ukraina tahab murda ja saada sinna omameelse valitsuse. Ta tahab põhimõtteliselt murda ka lääne, ta tahab saavutada oma strateegilisi eesmärke ja selles ta järeleandmisi ei tee. Konfrontatsioon, kus me oleme, ei vähene, see läheb ainult suuremaks.

Meil on veel aega, võib-olla meil on veel aega reageerimiseks, et teha neid jõupingutusi, teha need asjad ära. Seepärast meil ongi tegelikult vaja, nagu ma ütlesin, lahendusi, millele me võib-olla poole aasta eest ei oleks mõelnud. Meil on vaja püüda seda olukorda lihtsalt haarata. Võib-olla olukord ongi sama erinev, kui see oli näiteks 1938. aasta keskpaigas ja 1939. aasta keskpaigas. See [võib muutuda] kuude jooksul või selle aasta jooksul. Me ei tea seda, seda me näeme alles tulevikus, mis punktis me sellel ajajoonel oleme.

Aga praegu on meil veel võimalus tegutseda ja nüüd ei ole mõtet teha etteheiteid, kes tegi midagi valesti. Nüüd tuleb lihtsalt see kompleks lahendada. Ja kui vastutavad alluvad ütlevad, et seda ei ole vaja teha, siis nad eksivad. Siis nad eksivad väga sügavalt. Aitäh!

Paul Puustusmaa, palun!

Head kolleegid, armsad inimesed! Kuulasime hetk tagasi Leo ettekannet. Leo oli veel optimistlik, öeldes, et meil on aega, meil on küll aega, veel võib-olla on aega. Ma ütlen sulle, Leo: ei, meil ei ole enam aega, see aeg on läbi. Ja me oleme hetkel ikkagi olukorras, kus me taas peame kordama juba trafaretseks muutunud sõnu. See, mis me teeme, see kõik on võib-olla ikkagi juba liiga hilja, võib-olla liiga vähe, seetõttu, et me oleme teinud olemuselt valesid valikuid.

Ma toon teile ühe huvitava paralleeli sellest trakteeringust, kuidas Venemaal määratletakse fašismi. See ei ole mitte see, mida meie teame ja mida me loeme õigusteooriast või filosoofiast. Nende jaoks on fašism palju lihtsam asi. Need, kes on õppinud Nõukogude ajal, nemad teavad: fašistlik riik on riik, kellel on agressiivne välispoliitika, kus on diktatuur, kus on sisemise opositsiooni mahasurumine, agressiivne sisepoliitika ja sõjakas imperialism. See on see trakteering, kuidas Venemaal õpetati fašismi tundma. Sellisele määratlusele allub muideks Venemaa ise praegu hetkel täiesti selgelt.

Ja nüüd, armsad sõbrad. Me räägime fašistlikust Venemaast, kes koondab sadades tuhandetes vägesid mõne tuhande kilomeetri kaugusele meie piiride lähedale. Me siin mõtleme, mida täpsemalt me saame teha, mida me saame veel teha. Ma räägin teile: me ei saa praegu enam midagi teha. Me peame vaatama, millega me hakkama oleme saanud ja kus me hetkel oleme. Aga hetkel oleme seal, kus meil on valitsus, kelle ühel osapoolel on kokkulepe Venemaaga selles, et jagada Venemaaga informatsiooni, poliitilisi kogemusi, teadmisi.

Ja loomulikult, austatud peaminister ütles siin eelnevalt ka, just nagu kommentaarina: aga meie ju ka olime. Aga vaadake, aeg on teine. Üks asi on see, kus olime meie, teine asi on see, kus me oleme praegu, hetkel, kui sõda koputab uksele. Ja nüüd me [oleme olukorras], nagu ütlevad vanad roomlased, si vis pacem, para bellum. Valmistugem sõjaks. 

Mismoodi me valmistume? Me valmistume sellisel moel sõjaks, et me nõrgendame ühiskonda, nõrgendame kaitseväge, lõhume ühiskonda, toome esile pingeid, olgu või koroonaga, lammutame majandust. Ja siis, oh imet, oh imet, saadame oma valitsuse emissare Venemaaga läbi rääkima piirilepingu üle. Äkki me saame veel piirilepingu sõlmida? Sõlmime piirilepingu olukorras, kus sõda koputab uksele?

Ja nüüd ma küsin uuesti: kuidas me valmistume sõjaks? Mida kõike see meile ütleb? Aga see ütleb seda, et selles olukorras on tõsine küsimus selle valitsuse usalduses. Kuidas me saame selliste otsuste juures sellist valitsust usaldada? Mina arvan, et minul on see väga raske. Ma ei tea, kuidas teil on. Aitäh!

Suur tänu! Kalle Grünthal, palun! 

Head kolleegid! Ma alustan oma kõnet natukene kaugemalt. Sel hetkel, kui ma teenisin sundaega Nõukogude armees, ronis mu kõrvale autoistmele üks pisike, paks roodu praporštšik ja hakkas mulle seletama – ilmselt igavusest ja tal  oli vaja ka natukene mulle ka [õpetust] anda –, hakkas rääkima, et mida te, eestlased, õige mõtlete. Teil oli Eesti riik, enam ei ole. Ega ajalugu tagasi ei pööra.

Ma pean ütlema, tal oli kuratlikult õigus. Tõepoolest, ajalugu tagasi ei pööra. Aga ühes asjas ta eksis. Nimelt selles, et ajalugu ei kordu. Ta liigub hoopis teises võtmes, nii nagu spiraalis. Ja sellest tulenevalt on mul ülimalt hea meel, et koolide õppeprogrammis on selline õppeaine nagu ajalugu. Sest me mitte ei saa sealt teadmisi, mis kunagi  toimus, vaid saame ka õppetunni selle kohta, et vältida neid vigu, mida ajaloos kunagi on tehtud.

Kuulates tänast arutelu, olen natukene pettunud selles osas, millise sõnumi meie valitsuse juht praegu siin Riigikogus meile ja rahvale saatis. Alustan sellest, kui ma küsisin, mis saab meie väekontingendist, kes on suunatud erinevatele missioonidele üle maailma. Kas nad tuuakse kohe tagasi või jäetakse nad ikkagi sinna oma missioonitähtaja lõpuni? Vastus oli peaministri poolt väga kummaline: et meil praegu julgeolekuohtu ei ole ja eks me siis otsustame ja vaatame. Välismaal on hulk sõdureid, kes on spetsialistid ja keda me vajaksime tegelikult iga hetk siinsamas Eestis. Tänapäeval toimuvad sündmused ülimalt kiiresti ja siis on praktiliselt võimatu neid sealt ära tuua. Tegelikult peaks praegu isegi [andma] välja mandaadi, et meie nii-öelda kõige parem kontingent toodaks igaks juhuks siia ära. Ma ei saa aru, miks seda ei tehta.

Ja kui nüüd puudutada ajalugu, siis tuleks kindlasti vaadata aastatesse 1930–1940, kui Euroopas hakkas möllama suur sõjaoht, mis lõpuks eskaleerus teiseks maailmasõjaks. Kas ei ole kuidagi tuttavad sellised mängud? Ja kas ei ole tuttav ka see, mismoodi sellel perioodil jagati Euroopa  ära mõjusfäärideks? Kui me vaatame praegu neid sõnumeid, mismoodi suurriigid annavad teada, et kohe-kohe läheb sõda lahti, ja kui see sõda lahti läheb, siis me kehtestame sanktsioonid. Minu jaoks on küsimus, et kui me tõesti tahame seda sõda vältida, siis miks me ei kehtesta neid sanktsioone Euroopa ja maailma mastaabis kohe? See oleks ka üks vahend mõjutada nii-öelda osapooli sellest eskaleeruvast sõjast hoiduma, mis, nagu praegu juba teada  on – kasutan siin ajakirjanduses avaldatud andmeid –, pidi väidetavalt toimuma ...

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

... 16. veebruaril, kolmapäevasel päeval. Kas need andmed vastavad tõele? Ma ei tea. Vähemalt öeldakse, et need on Ühendriikide luure detailsed andmed.

Vaatame edasi. Mispärast on Norra – avalikud andmed jällegi – koondanud 150 000 meest oma piiride lähedusse? Huvitav! Ma ei tea, miks. Need märgid ei ole niisama. Ja kas ei ole see, et Venemaa on koondanud oma väed kuskile sinna Lõuna-Ukrainasse, hoopis pettemanööver selleks, et ühel hetkel toimub hoopis läbimurre Suwałki koridori kaudu Kaliningradi suunas? Kõik on võimalik. Vastane ei pea oma plaane avalikustama.

Ja kas ei või see kuupäev, milleks on väidetavalt kuulutatud välja sõja puhkemine, olla ühepäevase nihkega, nii et "äkki" Ukraina teostab ootamatu raketilöögi Vene armee pihta? Tänapäeval me elame äärmiselt keerulises maailmas, kus me midagi ei tea, mis toimuda võib, sest me oleme tegelikult suurriikide mängukannid siin Eestis.

Ja selle kõige taustal on mul äärmiselt kurb ja natuke valus vaadata, kui peaminister ütleb meile, et meil ei ole julgeolekuohtu. Julgeolekuohu uks on juba avatud. Siin ma tahaksin [lasta] veel ühe kriitikanoole peaministri pihta. Tegelikult praeguses ülimalt ohtlikus olukorras tuleks lõpetada nii-öelda poliitmängud ja poliitmängude lastetuba, kus opositsioonisaadikute küsimustele vastamise asemel öeldakse teravusi. See ei ole praeguses olukorras õige käitumine. Teie ülesanne on praegu liita kokku koalitsioon ja opositsioon ühiseks rusikaks, et me saaksime koos hakata vastu, kui on vaja. Harali sõrmedega sa ei tee vastasele haiget.

Tahate näidet? Paul Puustusmaa küsis, mis siis saab sellest Keskerakonna ja Venemaa vahelisest lepingust – täie siirusega. Mis oli teie vastus? Vastus oli see, et ise te jooksite seda valitsust moodustama. Ma vabandan sellepärast, et ma jälle tõstan selle tüli üles. Aga teie ülesanne on ikkagi praegu, hea Kaja Kallas, liita Eesti rahvas ühtseks, et ei tõmmataks siit üle mere jälle minema, nii nagu oli teise maailmasõja ajal. Tuleb Sinimägede vaimus panna vastu ja see on praegusel hetkel teie ülesanne, kuna teie olete valitsusjuht. Soovin teile selleks edu! Aitäh!

Mart Helme, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Seekord ma kavatsesin tulla siia pulti, eelmine kord ma ütlesin, mul ei olnud kavatsust, seekord mul oli kavatsus. Ja kavatsus oli, kuna tegemist on äärmiselt olulise küsimuste kompleksiga, mis puudutab mitte mingi valitsuse ellujäämist, mitte mingi poliitilise eliidi ellujäämist, vaid puudutab rahva ellujäämist, Eesti rahva ellujäämist kriisides, mis võivad meid tabada ja mis ei pruugi sugugi olla ka puhtalt sõjalised.

Meid võidakse karistada väga mitmesuguste rünnetega, alates küberründest ja lõpetades mingi hübriidründega selle eest, et me toetame Ukrainat praegu. Meid võidakse karistada. Kas meil on valmisolek, nagu ma küsisin ka oma küsimuses, et lahendada probleemid kõigis neis arvukates magalarajoonides, mis Eestis on? Minu andmetel ainuüksi Lasnamäel elab meil umbes 130 000 inimest – 130 000 inimest! –  ja kuidas nende probleemid lahendada, kui kaob elekter, kui kaob side, kui veevärk ei tööta, kui 9. ja 16. korruselt inimesed peavad hakkama oma ihu väljaheiteid alla tooma või rõdudelt alla viskama? Pimedas loomulikult, sest valgust ju ei ole. Või kujutate te ette, et selle kanali ääres inimesed kükitavad seal, sellepärast et on ju vaja – on vaja oma vajadused rahuldada, aga vett ei ole? 

Missugune see valmisolek on? Ma mäletan, me tõstatasime selle küsimuse oma tollal väikese seitsmeliikmelise fraktsiooniga juba 2015, eelmises Riigikogus. Siis vastas tollane peaminister meile: meil on moodustatud rakkerühm. Rakkerühm selgitab välja, missugused on vajadused, missugused on võimalused ja millega me tegelema hakkame. Rakkerühm tõepoolest andis oma aruande üle, see tõenäoliselt tolmub kuskil riiuli peal praegu. Mitte midagi ei ole juhtunud.

Meie valitsuse ajal me hakkasime tegelema sellega, et luua varude agentuur. Siis tuli koroona peale, siis tuli aparatuuri riigipööre peale. Ja küsisime aasta lõpul, kusagil novembris Taavi Aasa käest ja Taavi Aas ütles, et detsembris esitatakse sellekohane aruanne, kui kaugel on varude agentuuri moodustamine ja kuidas lahendatakse seal kõikide nende erinevate eluks tarvilike vahendite – alates toidust ja veest ja lõpetades medikamentide ja muuga – hoidmine ja nende logistiline jagamine, kui tõepoolest selline kriisiolukord tekib. Nii palju, kui mul on praegu informatsiooni, ka see on sisuliselt pandud riiuli peale ja mitte midagi ei toimu.

Nüüd, kujutame ette, et tõepoolest sõjaline konflikt puhkeb. Või isegi kui ei puhke, siis võtab Venemaa kasutusele talle nii-öelda ebasõbralike riikide suhtes blokaadimeetmed. Blokaadimeetmed, mis tähendab seda, et meil ühel päeval on otsas kütus ja pool meie kütusevarust on Põhjamaades. Kas praeguses olukorras ei peaks valitsus tegelema sellega, et need kütusevaru osad, mis on Põhjamaades, tuua Eestisse? Ma esitan retoorilise küsimuse. Ma ei tea, võib-olla valitsuses on arutatud seda küsimust, aga minu arvates on see on äärmiselt tarvilik.

Nüüd, rääkides rahandusest ei ole mingi saladus – need, kes jälgivad rahvusvahelist meediat, teavad seda –, et Venemaa ja Hiina teevad aktiivset koostööd, et dollaripõhine rahandussüsteem hävitada. Riigid, kes on ... 

Palun lisaaega.   

Kolm minutit lisaaega, palun!  

Riigid, kes on endale sellest aru andnud, on tegelenud ka kullavarude ja muude võimalike maksevahendite või bartertehinguteks sobivate vahendite kogumisega. Praeguse peaministri isa oli see, kelle ajal Eesti kullavarud vahetati praeguseks täiesti väärtusetuks muutunud aktsiate vastu. See pidi olema Eesti Vabariigile tohutult kasulik. Need aktsiad ei maksa mitte midagi, eriti kriisiolukorras. Aktsiaturud tõenäoliselt üldse jooksevad kokku. Meil ei olegi enam mingeid aktsiaturgusid. Ja kulda meil ka ei ole. Mingisugust universaalset maksevahendit või kohapeal trükitud raha kattevahendit meil ei ole.

Mida ma selle kõigega öelda tahan? Aeg saab otsa, aga ma võiksin muidugi poolteisetunnise loengu pidada, ülikoolis on kuidagi kontidesse sisse jäänud. See on see, et me ei ole valmistunud süstemaatiliselt ja pikema aja jooksul. Ja ma ei heida seda ainult praegusele valitsusele ette. See on olnud läbiv joon. Võimalikeks kriisideks [valmistumisel] on meil on olnud kogu aeg aega. Aega on, praegu otsest ohtu ei ole! Me oleme ka täna kuulnud, et praegu otsest ohtu ei ole.

See on muidugi teravas vastuolus samal ajal sellega, et öeldakse, et me oleme viimase 30 aasta kõige hullemas julgeolekukriisis. No me oleme viimase 30 aasta kõige hullemas julgeolekukriisis, aga otsest ohtu meile ikkagi ei ole. Aga millal see otsene oht tuleb? Siis, kui juba on esimesed raketid tabanud Toompead? Millal see otsene oht  tuleb siis?

Ma ütlen teile, sõbrad, ma olen Pauliga täiesti nõus. Meil ei ole aega enam. Ukrainaga on lõpetatud. Ukrainaga on lõpetatud, seda näitab see paaniline põgenemine. Kõik korjavad oma sõdureid kokku, kõik korjavad oma diplomaate kokku, kõik viivad sealt oma kapitali välja. 12 miljardit paari päeva taguse seisuga oli Ukrainast viidud välja kapitali. Ukrainaga on lõpetatud, millest me räägime veel? Venelastel ei olegi vaja sinna tungida. Nad võtavad selle riigi üle, tasapisi, nad on oma eesmärgi põhimõtteliselt saavutanud. Ja kes siis üle võetakse? Kes siis veel jäänud on? Retooriline küsimus, millele me kõik teame vastust. Aga meil on aega küll. Meil ei ole otsest ohtu praegu.

Lugupeetud peaminister! Ma pean kahjuks ...  Teie isa ütleb, et see on isiklik rünnak ja solvang. Ei ole isiklik rünnak ja solvang. Te olete võtnud selle ameti vabatahtlikult. Ja praegu teie erakond püüab teid päästa sellega, et esitleda teid kui suurt julgeoleku- ja välispoliitikagurut, kes päästab Eesti tuleviku, käies musitamas Scholzi ja Macroni ja mõne teisega. Aga tegelikult me täna kuulsime, et te olete täiesti ebakompetentne. Teil ei ole mingeid asjalikke vastuseid. Te räägite iseendale vastu, te valetate ühiskonnale, et te olete teinud julgeolekusse 380 miljonit investeeringu, mis on ju bluff. Täielik bluff! Palun astuge tagasi, et tuleks uus valitsus, kes võtab seda olukorda tõsiselt ja astub koheselt reaalseid samme iseseisvuse säilitamiseks. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun! Kolm minutit lisaaega ka, palun! 

Aitäh! Austatud proua peaminister! Austatud parlamendiliikmed! Olukord nõuab meilt kiiret tegutsemist ja Ukrainat me jätta ei tohi. Ukraina ei ole sugugi kaotatud. Vastupidi, me peame olema see riik, kes ka oma liitlasi tugevamale, selgemale Ukraina kaitsmisele kutsub.

Nüüd küsimus, mis puudutab praktilisi samme Eesti riigikaitse valdkonnas. Loomulikult, kui me kõneleme avameelselt ja ausalt ohuhinnangust, siis tegelikkuses on oht kogu Euroopa julgeolekule. Ja eriti suures ohus pärast Ukrainat on loomulikult NATO piiririigid, selles ei ole mingit kahtlust.

Esiteks, liitlaste tegeliku heidutuse taotlemine. Ma ei rääkinud ilmaasjata küsimusest, mis puudutas, proua peaminister, Patriot-raketisüsteeme. Ja nüüd teie, proua peaminister, vastasite, et aga meil on juba Javelinid olemas. Javelini ja Patrioti vahe on selles, et Javelin on tegelikult mõeldud tankide hävitamiseks lühikese vahemaa tagant. Patriot tegeleb tegelikult kaugmaa-õhukaitsega, sealhulgas raketikaitsega. Nii et need on erinevad, erineva funktsiooniga võimed.

Aga lisaks sümboolsele liitlaste täiendavale kohalolekule – ja ma tervitan kõiki neid samme, mida astutakse – on tegeliku kaaluga Ühendkuningriigi otsus oma sõjalist kohalolekut arvuliselt kordades kasvatada. Ent me vajame ka just nimelt rõhuasetusega Ameerika Ühendriikidele tegelikku sõjalist heidutusvõimet kohapeal Eestis. Ja see peab olema üks selge taotlus.

Teiseks, mis puudutab riigikaitsekulutusi ja kaitsetegevust, siis ma arvan, et te teate, proua peaminister, et Isamaa peale te saate alati loota riigikaitse küsimustes. Küsimus on selles, et loomulikult ei ole eraldatud mitte 15 miljonit eurot sellel aastal lisaeelarvest, vaid tegelikule moona soetamisele on eraldatud 2,7 miljonit eurot.

Ja me võime nüüd minevikust rääkida, et miks nii vähe soetati. Kas tegelikult ohuhinnang [oli vale]? Kui seda eelmise aasta imperiaalset terviklikku kavatsust Putini käekirjas vaadata, siis oleks olnud põhjus moonaotsuseid langetada varem ja ka hankeid läbi viia varem, sest tõesti praegu jooksevad kõik lääneriigid, kõik maailma riigid ummisjalu moona soetama. See ei ole mingi saladus.

Aga see on juba selline olukord, mis on läinud olukord. Nüüd me peame kahtlemata tegelema esiteks kõige kiiremas korras moona soetamisega. See on loomulik ja elementaarne, et me võtame selleks tänavu vastu lisaeelarve kaitse-eelarvena. Ja 2,7 miljonit eurot – 2,7 miljonit eurot! – eraldada praeguses julgeolekukriisis täiendava moona soetamiseks, see on tegelikult ju meie tänases kaitse-eelarves komakoha küsimus, see arvutusvea küsimus. See kindlasti ei ole mingilgi määral piisav.

Jah, härra kaitseminister ütles: meil ei ole moona jaoks ladusid olemas. Ma ütlen teile – ma uurisin ekspertidega, alati võite meie peale kindlad olla –, et meil on olemas ka teisaldatavad laod ka moona jaoks. Iseenesest on seda küsimust, neid küsimusi võimalik ka liitlastelt abi paludes võimalik lahendada puhtalt tehniliselt. See ei ole kindlasti eraldi küsimus.

Teine asi puudutab eelmisel aastal detsembris valitsuse poolt vastu võetud sõjalise võime arendamise – kolonel Kunnas osundas sellele – kümneaastast arengukava. Üks asi: me räägime moonast, mida on vaja soetada kiiremas korras. Moonaloogika tuleneb sellest, et meil on reaalne akuutne ohuolukord. Kuid selle kõrval me vajame ka kiiremat sõjaliste võimete väljaarendamist.

Siin võivad seisukohad hinnangutes lahkneda, mis võime puhul see võiks olla eelistatum ja millise puhul mitte, kuid selge on see, et me vajame täiendavat kaitse-eelarvet nii-öelda top-up'ina 2%, pluss liitlaste ja pluss kaitseinvesteeringute programm just nimelt kiiremaks võime väljaarenduseks. Ütleme, et see on 2,5% kümneaastase arengukava perspektiivis.

Ja nii tuleb parlamendi tasemel see otsus vastu võtta. See tuleb aluseks võtta. See võimaldab meil öelda loomulikult sõjalise nõuande põhjal, milliseid võimeid meil oleks suutlikkus kiiremini hakata välja arendama, sest eksivad need – ja ma usun, et sellest ohuhinnangust parlamendis, avameelsest ohuhinnangust algabki tegelikult diagnoos –, [kes ütlevad,] et see kriis on lühiajalise, mööduva [iseloomuga]. Venemaa agressiivne käekiri kindlasti aastate perspektiivis kuhugi ei taandu, nagu on näidanud valusad Venemaa naabrite kogemused, kui nad on Vene Föderatsiooni ohvriks langenud sõjalise agressiooni tõttu.

Ja nüüd, kui me kõneleme nendest sammudest, mida me vajame: liitlaste tegeliku heidutuse kasv, meie lisaeelarve, nii moona kiirema soetamise kavatsus kui ka võimete kiirem väljaarendamine, kümneaastase perspektiivi reformimine. Selle konkreetseks aluseks peab olema võimalikult kiire valitsusepoolne uute julgeolekupoliitika aluste toomine parlamenti. See peab andma selge poliitilise mandaadi ja ma julgustan valitsust seda tegema. Esiteks aus ja avameelne ohuhinnang olukorra kohta meie regioonis ja ka meie riigis ning teiseks selge ambitsioon, suurem ambitsioon seoses muutunud ohuhinnanguga meie agressiivsest tuumariigist naaberriigi käitumisele sunnib meile peale ka neid otsuseid.

Nüüd, kui me kõneleme Ukraina toetamisest, siis kindlasti me jälgime kõik murega [valitsevat] määramatust. Ja ma tahan siin rõhutada, et meil on tõesti oluline praegu hoida kokku, kõigil poliitilistel jõududel, ja olla valmis ka täiendavalt Ukrainat toetama.

Ma ütlen, veel kord rõhutan seda, et kui me eelmisel nädalal Ukrainas olime, siis nendel kohtumistel [võeti] ülimalt positiivselt [vastu] meie Javelini-otsus. Ukraina inimesed, Ukraina poliitikud olid Ukraina riigi nimel siiralt tänulikud. Tegelikult olid nende sõnumid ikkagi ühesed: kui teil vähegi on võimalik veel kutsuda üles oma liitlasi panustama sõjalisse abisse, siis sellel on ka iseseisev poliitilise heidutuse [mõju]. Teiseks on küsimus ikkagi kiirelt ja poliitiliselt kohe rakendatavates sanktsioonides agressori vastu.

Ja kolmas väga tõsine küsimus puudutab õiguslikku vastutust nende kuritegude eest, sealhulgas vältavate sõja- ja humanitaarkuritegude eest, mida Vene Föderatsioon ka praegu, reaalajas okupeeritud territooriumidel toime paneb. Ja ma kutsuksin Vabariigi Valitsust üles mõtlema sellele. Tegelikult tekkis meil Ukraina riigi esindajatega mõte, et mitmes riigis Euroopas on kehtestatud kriminaalõiguslik universaaljurisdiktsioon, mis puudutab inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid. See on asi, arvestades ka meie koostööd Ukraina riigiga, mida me võiksime samuti kaaluda: meie karistusõiguses universaaljurisdiktsiooni omistamist, mis puudutab sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid. Niisugune konkreetne reaalne ettepanek.

Aga veel kord: tegutseme! Need olid minu konkreetsed ettepanekud. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Mind ajendas siia tulema see 380 miljonit. Isamaa Erakonnale on julgeolekupoliitika ja riigikaitse alati olnud üks põhiteemasid, mille pärast südant on valutatud. Ja siis me kuuleme, kuidas jaanuarikuus kusagil kabinetis on räägitud 380 miljonist. Me teame väga hästi siin Riigikogus, et rahalised otsused teeb Riigikogu. Kui valitsus soovib mingisuguseid otsuseid, mis ületavad valitsusele riigieelarves antud võimalusi kuni valitsuse reservini, siis peaks tulema siia ja arutama. Seni on need arutelud on olnud ühekordse aruteluna, kui peaminister käis meie ees rääkimas riigi hetkeolukorrast ja probleemidest meie naabriga.

Nüüd ma mõtlen, kas püütakse valetada, udu ajada või lihtsalt üht teemat teisega katta. Inimeste mure on täna energiakriis, kuidas hakkama saada oma kodukuludega. Ja siis tuuakse laua peale, räägitakse 380 miljonist, mida tegelikult ei ole. Kui Helir-Valdor Seeder küsis, et 15 miljonit on selleks aastaks eraldatud kabineti otsusega mille jaoks, siis me sellele vastust ei saanud. Ja kabineti otsus ei ole ka veel lõplik otsus. Lõpliku otsuse teeb valitsus, kui ta otsustab oma reservist millegi jaoks raha eraldada.

Loomulikult on meie turvalisus väga oluline. Ma mäletan väga hästi, kui meie erakonna liige Urmas Reinsalu tuli Ameerikast ja ütles kõva selge häälega, et meil on abi vaja. Ma mäletan, kuidas kuu aega naerdi selle üle. Ja siis ühel hetkel NATO selgelt otsustas, et oma lennukite ja sõdurite ja oma tehnikaga tullakse siia stabiilse kohalolekuga kaitsma NATO piiri ja Eesti julgeolekut.

Täna on täpselt seesama olukord. Räägime suure kõlava häälega suurtest summadest, tegelikkuses neid summasid ei ole. Neid ei ole RES‑i arutelul olnud. See, et keegi räägib, et need on RES‑is järgmise aasta nelja aasta plaanis – RES-i arutelu on vastavalt täna kehtivale seadusele alles septembrikuus. Ja kui RES‑is ka otsus ära tehakse, siis see veel ei pane paika seda, et riigieelarves on need summad olemas.

Täna me saame arutada selle üle, kas tehakse mingi lisaeelarve sel aastal, kui vajadusel raha juurde pannakse. Või siis saame rääkida sellest, et septembri lõpus tuleb järgmise aasta riigieelarve ja räägime järgmise aasta eelarvenumbritest. Minu arvates tuleks väga täpselt ja korrektselt seda täna meie inimestele selgitada. Kui sa lähed täna eakate juurde, siis nad küsivad, et lubati 380 miljonit riigikaitsele, aga 80 miljonit pensionitõusuks ei jätkunud see aasta. Kui sa lähed ülikooli, siis ülikooli rektorid ütlevad, et räägite kaitsekuludest 380 miljonist, aga 20 miljonit kõrghariduse toetuseks ei jätkunud. Tegelikult ei ole ju seda raha täna kuskil olemas.

Igaks juhuks kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Mida ikkagi jagatakse? Tegelikkuses, kui me tunnetame seda, et riigikaitsel on täna vahendeid vaja, ma olen kuulnud seda, et meil on relvad head, aga laskemoona ei jätku. Ma arvan, et siin saalis enamus toetaks, kui oleks vaja ka laenu võtta selleks, et täna, homme ja ülehomme need otsused ära teha. Seda saaks teha selgelt lisaeelarvena. Siis oleks see teadmine olemas ja ka õiguslik alus olemas neid otsuseid teha.

Alati võib kokku leppida, et kui täna need otsused tehakse ja kiirkorras ka hanked välja kuulutatakse ja lähiaastal need ostud ära tehakse, siis järgnevatel aastatel ei ole vaja neid kulutusi teha. Teeme täna ära, järgmisel aastal on kulutused võib‑olla väiksemad. Aga need otsused peavad olema läbipaistvad, need peavad olema seaduslikud. Need peavad olema sellised, et me ei saa pärast öelda, et tahtsime paremat, aga välja tuli nagu tavaliselt.

Ma loodan, et tänane valitsus teebki need otsused, kui nähakse, mis on vaja täpselt osta, teha. Vajadusel tullakse lisaeelarvega Riigikokku ja ma usun, et kõik, kes muretsevad, tunnevad muret selle teema pärast, kindlasti toetavad seda ja vajadusel võetakse selleks laen ja ka selle laenu võtmist toetatakse. Aitäh! 

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea proua peaminister! Arutelud riigikaitse teemal, eriti tänases olukorras, kus meid on ähvardatud, et ülehomme algab sõda, on ülimalt vajalikud. Ma olen täiesti nõus sellega, mis te siin mõni aeg tagasi vist eelmisele arupärimisele vastates ütlesite, et me peaksime üheskoos neid asju arutama, üheskoos sedasama asja, Eesti riigikaitse asja ajama.

Tõepoolest, aga kui ma vaatan nüüd siia saali, siis keda ma näen? Ma näen Konservatiivse Rahvaerakonna saadikuid, ma näen Isamaa saadikuid, aga ma ei näe mitte ühtegi Reformierakonna saadikut, ma ei näe mitte ühtegi Keskerakonna saadikut. Jah, härra minister Aas, teie olete küll siin ja Keskerakonna liige, aga te ei ole saadik. Ja ma ei näe siin istumas ka mitte ühtegi sotsiaaldemokraatide saadikut. Õnneks üks tuli, aga ainult üks.

Mida see räägib? See räägib sellest ja see näitab väga hästi seda, kes siis muretsevad tegelikult meie julgeoleku, meie turvalisuse, meie tuleviku pärast. Need ei ole sugugi mitte valitsuskoalitsiooni liikmed. Ja see mitte ainult ei tee kurvaks, vaid see ka tegelikult annab täiesti selge [pildi], kuidas meie hea valitsus ja valitsuskoalitsioon suhtub sellesse teemasse.

Me oleme kuulnud siin nii kaitseministri suust kui ka peaministri suust, et nemad ei ole asjatundjad, nemad ei oskagi nendele teemadele vastata ega seisukohta võtta. Tõepoolest, ka täna, kui küsiti, kas me oleme Ameerika Ühendriikidelt, meie healt liitlaselt küsinud tehnilist ja varustuse abi näiteks Patriot-rakettide näol, mis on ju õhutõrjerelvad, siis vastuseks saime, et aga meil on ju Javelinid. Need on tankitõrjerelvad. See on ka elementaarse kompetentsi puudus, mis kajab siin kogu selle tänase arutelu ja erinevate kaitseteemaliste arupärimiste juures meile vastu. See teeb äärmiselt murelikuks.

Meile toodi rõõmusõnum mõni aeg tagasi, et me paneme 380 miljonit riigikaitsesse. Tore! Aga see tuleb alles aastate jooksul, kui ta tuleb. Aga seda on meil vaja täna. Me oleme ka kuulnud seda, milleks ja kuhu seda raha kavatsetakse kasutada. Siin on erinevad andmed, kui mitu miljonit ühel ja teisel ja kolmandal aastal. Aga nagu ma olen aru saanud, suurem osa läheb laskemoona hankimiseks nii kergerelvadele kui suurtükkidele. Suurepärane! Suurepärane, aga tegemist ei ole riigikaitse arengukava [elluviimise] kiirendamisega, nagu meile väideti. See mitte üks gramm ei kiirenda meie riigikaitselist arengut, vaid see on lihtsalt aukude lappimine. See on eelnevate aastate tegematajätmiste kompenseerimine.

Ja me ju teame seda, et laskemoon ei tule ju kohale mitte täna-homme ega isegi mitte see aasta veel, kuigi meil sõda ähvardab ukse taga, vaid selleks kulub mitu aastat. Ja meil on lisaks sellele veel väga tõsised ...

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

... väga tõsised kaitsevõimelüngad, mida ei kavatseta üleüldse täita – neid ei olnud ka mitte selles arengukavas, kümne aasta arengukavas. Ja ka neid lünkasid tänases olukorras ei kavatseta ennaktempos üleüldse hakata lahendama.

Kui meil ei ole raha, siis lahendus on ju selleks olemas. Sellest on palju-palju räägitud, sellest on juba mitmeid aastaid räägitud. See on riigikaitselaen. Ja seda tuleb kiiremas korras teha. See võimaldab koos laskemoonaga kuulutada välja ka rannakaitse, soomustehnika, keskmaa‑õhutõrje hanked ja me saame need ühel ajal koos selle laskemoonaga kätte. Karta on, et on hilja, nii nagu 1939. aastal, kui ärgati äkki, hakati hankima vajalikku sõjavarustust, aga jäime hiljaks, kätte ei saanud midagi. Aga vähemalt loodame, et kui me nüüd kõike seda teeme, siis äkki saame õigel ajal selle kätte. Meile on toodud põhjenduseks, et meil ei ole keskmaa‑õhutõrje puhul väljaõpet. Muidugi ei ole, aga saadame oma mehed liitlaste juurde õppima ja selleks ajaks, kui see tehnika siia jõuab, on meil väljaõppinud meeskonnad olemas.

Aga mitte midagi ei tehta, justkui ei olekski mitte midagi maailmas juhtumas. Riigikaitselaen tänases olukorras, kus me saame selle nullintressiga või isegi veel negatiivse intressiga ja kus inflatsioon kappab tohutu kiirusega, on  [õigustatud]. Kõige targem ongi võtta just praegusel hetkel selleks laenu, et siis kunagi hiljem maksta seda tagasi oluliselt vähem. See ei ole mitte rehepaplus, see on enesealalhoiutegevus sõna otseses mõttes, sest kui meil ei ole kõiki [vajalikke] vahendeid, siis ei suuda me ennast kaitsta.

Kõikidest nendest asjadest on korduvalt ja korduvalt juba mitmeid aastaid räägitud. Oleme teinud ettepanekuid valitsusele, riigikaitsekomisjon on teinud ettepanekuid valitsusele. Aga vastuseks on lihtsalt ei. Minul tõtt-öelda ja mitte ainult minul, vaid ka väga paljudel teistel, sealhulgas  militaarala asjatundjatel, meie kaitseväelastel ja kaitseliitlastel – ma suhtlen väga palju nendega –, on tekkinud täiesti tõsine küsimus: miks valitsus, miks meie kaitsejõudude juhataja sõdib küünte ja hammastega vastu Eesti kaitsevõime arengule, meie julgeolekule, meie võimele kaitsta ennast ja oma iseseisvust? Ja paratamatult tuleb alati sellistel puhkudel meelde Vana-Rooma ajast pärit küsimus cui bono? Ehk siis maakeeli öeldes: kellele see kasulik on? Igatahes mitte Eesti riigile ega rahvale. Aitäh!

Suur tänu! Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mulle väga meeldib peegeldada tagasi seda, mida siin puldis on juba räägitud. Võtan kinni nendest Javelinidest ja Patriotidest. Kahtlemata, ükskõik mis valdkonnast me räägime, ega me kõik ei saa olla eksperdid, aga ma loodan, et siin saalis me kõik oleme patrioodid. Ja sellest lähtudes saame teha otsuseid ja tegelikult hoida ühist välis- ja julgeolekupoliitilist joont. Nii et selle asemel, et teha endale kõik need Javelinid ja Patriotid selgeks, mina usaldan meie Kaitseväe juhatajat, mina usaldan meie valitsust seda tüüpi otsuseid tegema.

Kahtlemata, nõudlikkus on oluline nii rahastamise osas kui konkreetsete otsuste osas. Ja seda nõudlikkust me siin saalis peame hoidma. Aga lisaks Eesti kaitsevõimele me räägime laiapindsest riigikaitsest, sellest, et me kõik oskaksime valmis olla. Ja ei saa üle ega ümber sellest, et lisaks laskemoonale on ka ühiskondlik usaldus väga tähtis, see, et me oleme ühtsed, et me tegelikult ühiskonnana suudame kokku hoida ja ükskõik, milline on väljakutse, milline kriis ja julgeolekupoliitiline küsimus meid tabab, me suudame Eesti huvides kokku hoida.

Mina väga loodan, et Eestit selline julgeolekupoliitiline kriis siin nurga taga ei oota. Aga Ukrainas on ju olukord käes ja praegu on meie esimene ülesanne ikkagi Ukrainale toetust näidata. Meie ju saame aru – meie saame sellest nii neid ähvardavast ohust kui ka Vene riigi toimimisest ja taktikast aru. Meie kohustus on seda liitlastele selgitada ja meie kohustus on püsida Ukraina selja taga.

Aga ükskõik, mis Ukrainas ka ei toimu, sellest ei saa üle ega ümber, et kõik, mis puudutab desinformatsiooni ja seda, et meil ühiskonnas lõhesid tekitada, segadust tekitada – see toimub praegu ja toimub ka edaspidi. Ja et sellega toime tulla, ei piisa ainult kaitseväelastest, investeeringutest ja kulude suurendamisest.

Ma arvan, et siin saalis on väga suur vastutus selle eest, millised positsioonid me võtame, millist informatsiooni me edastame ja kuidas me usaldust ühiskonnas ehitame. Ma loodan, et meie kõik siin oleme ülesannete kõrgusel, toetame Ukrainat ja seisame selle eest, et Eesti oleks ühiskondlikult tugev ja valmis ükskõik milliseks olukorraks, mis meid tulevikus peaks tabama. Aitäh!

Aitäh! Peaminister soovib omalt poolt veel esineda sõnavõtuga. Palun!

Aitäh! Kõigepealt paar asja kordan üle. Ma olen kogu aeg rääkinud, et meil on julgeolekuoht. Ma olen rääkinud teiselt poolt seda, et meil ei ole otsest sõjalist ohtu piiril. Need on kaks erinevat asja, sellest peab aru saama.

Nüüd paar kommentaari, kõigepealt Leo Kunnasele. Tervisekriis – te ütlete, et tugevdame haiglavõimekust. Absoluutselt olen teiega nõus, aga probleem on selles, et selles kriisis ei ole enam inimesed nõus töötama nendes COVID-i osakondades. Ja mis siis, et me loome voodeid juurde. Palju me loome? Inimesed ei tule sinna tööle, õed ei tule. Me oleme raha eraldanud väga palju haiglatele, et nad saaksid sellega toime tulla, aga kedagi vägisi sinna tööle ei pane. Seega me peame tegelema sellega, et hoida ära, et need inimesed haiglasse satuvad. Rasket haigestumist aitab endiselt vaktsineerimine ära hoida. Võtame kas või protsentuaalselt, kui paljud inimesed on haiglas raske COVID-iga ja kes nendest on vaktsineerimata, veelgi enam, kui paljud nendest, kes surevad, on vaktsineerimata.

Teiseks, energia. Te ütlete, et elektribörsi süsteem ei tööta, aga tegelikkuses see süsteem on meile toonud odavad hinnad väga pikalt. 2016. aastast kuni 2021. aasta teise pooleni oli meie elektri hind 40% odavam kui Kesk-Euroopas. Kui me seame sinna mingid piirid ette, ütleme, et üle selle ei maksa näiteks, siis on küsimus, kes meile elektrit müüb, kui meil endal piisavalt võimekust ei ole. Me oleme näinud maailmas ka neid hetki, kus tegelikult elektritootmised pannakse kinni, sellepärast et on hinnaregulatsioonid. Nii et me peame seda vaatama. Minu meelest üks on jah see hinnatõus, millega me kindlasti peame tegelema, et inimesed tuleksid toime. Aga veel hullem sellest on see, et elektrit üldse ei ole, ja selleks tuleb valmistuda.

Nüüd, eelarve. Me ei proovi iga hinna eest eelarvet tasakaalu saada. Aga ma tahan öelda, et me lähme sellesse kriisi või nendesse kriisidesse nõrgemana selle tõttu, et eelarves haigutas selline auk. Kui te võtate finantskriisi, siis miks Eesti tuli paremini sellest kriisist välja kui näiteks Läti ja Leedu? [Põhjus] oli see, et meil ei olnud suurt võlga ja meil olid varud kogutud. Seekord olid varud ära kulutatud ja see oli probleem.

Nüüd, veel eelarvest. Tahan öelda siin ka teistele, et kuidagi mul tekib peas nagu väga kummaline konflikt, kui ma kuulan siin Isamaa saadikuid ja EKRE saadikuid, kes ütlevad, et midagi pole aastaid tehtud, et me oleme aastaid teinud neid ettepanekuid, me oleme aastaid öelnud, et seda tuleks teha. Andke andeks, meie tegime oma esimese eelarve. Sa oled kaitseminister olnud, miks sa ei ole teinud neid asju, millest sa siin kõlavalt räägid, et peaks tegema seda ja teist ja kolmandat-neljandat? Miks sa ei teinud neid asju, kui sa olid valitsuses ja vastutasid selle valdkonna eest? See on hea küsimus. Minu meelest see on veidi kummaline.

Nüüd, küsimus oli, ma ei mäleta, kes siin ütles, et me ei tea tegelikult midagi. Ma vaidleks sellele vastu. Informatsiooni on meil tänu satelliidipiltidele ja kõigele sellele tegelikult palju rohkem kui 1940. aastal. Me teame vägede paiknemist. Ainuke asi, mida me ei tea ja ei saa kuidagi teadma kogu selle informatsioonirohkuse juures, on see, mida Putin mõtleb, mida Kreml teeb selle infoga. Me näeme seda pilti, et on kõik võimed koondatud selleks, et Ukrainat rünnata, aga kas seda lõpuks tehakse või ei tehta, on eraldi küsimus.

Mida ma tegelikult väga tahaks öelda, mida ütles ka Riina Sikkut, et selles küsimuses ... 

Kas mina saan ka aega juurde?

Jaa, saab lisaaega. Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! See olukord on nii keeruline, et me peame siin olema ikkagi ühtsed. Küsimuse püstitus on minu meelest väga õige: kuidas me saame erinevates valdkondades [raskeks] olukorraks valmistuda. Aga mulle ei meeldi see teki rebimine, mis siin käib, et kes on suurem riigikaitsja kui mõni teine.

Võtame osunduse, et siin praegu kuulavad vaid arupärimise teinud saadikud. See on ju alati nii, et opositsiooni arupärimisi kuulavad need, kes arupärimise teevad. Kui oli minu riigikaitseteemaline poliitiline avaldus, siis oli see saal täis ja inimesed küsisid küsimusi, arutasid, esinesid kõnedega. Muide, see oli lihtsalt kummaline, et tol hetkel Riigikogu ei tahtnud kuulata, mis kaitseministril on selles asjas öelda. Temal ei lubatud esineda. Aga see selleks.

Ma tahan öelda seda, et ma usun, et ma räägin kõigi eest, et me oleme kõik võrdselt mures. Meie ajalugu on ju selline, nagu meie ajalugu on. Kui me midagi oleme oma ajaloost õppinud, siis seda, et me ei tohi enam iialgi olla üksi ja peame tegema ettevalmistusi oma iseseisvuse kaitsmiseks. Kui seda ei lähe vaja – suurepärane! Aga me [peame tegema] ettevalmistusi.

Ja mida ma tahan valitsuse nimel öelda: me oleme teinud reaalseid samme selle jaoks, et meie kaitsevõime oleks tagatud. Üks on see, et me eraldame lisaraha ja selleks me teeme neid samme kiirendatud korras. Teine on see, et me suhtleme oma liitlastega, [eesmärk] on kaitse- ja heidutushoiaku tugevdamine. Tõesti, ma ei läheks detailideni, kas need on Patriotid või mis asjad need on täpselt, sest ma ei saa sellest siin rääkida, mida me oleme liitlastega rääkinud, mida nad konkreetselt meie heaks või meiega koos saavad teha. 

Aga ma tahan kinnitada, et me tegeleme kaitse- ja heidutushoiaku tugevdamisega siin Eestis koos liitlastega. Lõpetuseks tahan öelda, et oluline tõesti on see, et me siiski sellistes kriisides hoiame kokku ja toetame ka erinevaid ühiskonna osi, et me oleksime võimelised kriisile tugevamalt vastu panema. Aitäh!

Aitäh! Mõned repliigid on tulnud. Henn Põluaas, palun!  

Tundsin peaministri sõnavõtus ennast ära ja ma tahaksin rõhutada seda, et tõepoolest mina olin see, kes ütles, et siin arutelu juures on ainult opositsioonisaadikud, mitte ühtegi koalitsioonisaadikut ja et see on muret tekitav. Tõepoolest on. Ja ma rõhutasin oma kõnes ka seda, et me peame olema üksmeelsed, me peame üheskoos neid probleeme arutama, üheskoos nendele lahendusi leidma, sest teisiti ei ole võimalik. Täpselt sedasama ütles just praegu ka peaminister. Aga kahjuks ma pean tõdema seda, et kõikidesse ettepanekutesse, mis on meie poolt tulnud, suhtutakse väga üleolevalt, tõrjuvalt. Ja nagu peaminister ütles: meie ajame lihtsalt riigikaitse küsimuses vahtu üles. See näitab kõike muud kui üksmeelt ja tahet üheskoos neid probleeme lahendada. Sellise lähenemisega me ei saa küll mitte mingil juhul nõus olla. Aitäh!

Repliigiõigus on saadikul, kes tundis ennast või oma sõnavõtus välja toodud ütlemised ära. Repliigiks on aega kaks minutit. Urmas Reinsalu, repliik. 

Aivar Kokk mainis minu nime. Aga, proua peaminister, jah, ma ei teagi, kuidas seda võtta. Teie ühe hingega esitatud üleskutses [oli ettepanek] koostööd teha, millele ma kahe käega alla kirjutan ja osundasin ka ise sellele, aga oli ka etteheide, et mina kaitseministrina kaheksa aastat tagasi praeguse kriisiga ei tegelenud. Aga teate, ma arvan, et ma lõin küll teatud aluse. Isamaa lõi küll aluse. Just siis, minu kaitseministriks oleku ajal, Eesti saavutas 2% taseme. Tõepoolest, me tegime tegelikult üleskutse ka toonases Ukraina kriisis kutsuda siia liitlaste väed.

Ja ma tahan nüüd rõhutada seda küsimust. Kui me kõneleme, et vahet ei ole, kas Patriot või Javelin, et sellel ei ole vahet – on küll vahe. See on väga põhimõtteline vahe, mis puudutab tegelikke heidutusvõimeid, mida me vajame praeguses sõjalises kriisis. Ma ka mõlemale heale eelkõnelejale siiski osundan, et usaldame ikkagi. [Kas] vahet ei ole, millised on relvasüsteemid meil on siin olemas? On väga põhimõtteline vahe. See on tegelik heidutusvõime. Küsimus on, et lisaks sümboolse liitlaste kohaloleku sammudele me vajame ka tegelikke sõjalisi liitlaste võimeid siia selleks, et nad mõjuksid võimaliku sõjalise konflikti korral kaaluka sõjalise jõuna.

Ja nüüd osundus sellele, et kas on kriitika, et kas midagi on tehtud. Me praegu kõneleme sellest kriisist ja selles kriisis langetatud otsustest ja sellest, mida me peame mõistlikuks täiendavalt teha. Osundus sellele, et eelarve tasakaalu [eesmärk] takistab praegu meil sellises ohuolukorras neid otsuseid langetamast – ma sugugi ei ole selle põhimõttega nõus. Putin ei oota Kremlis seda, et kui meil on eelarve tasakaal, et oma rünnakuplaane seab ta selle järgi. See mõtteviis ei ole asjakohane. Aitäh! 

Leo Kunnas, repliik, palun!

Jaa, tänan! Ega mul muud ei olegi, proua peaminister, kui et me oleme sellises olukorras, kus on vaja lihtsalt otsuseid teha. Tehke neid! Ressursse on vaja, eraldage neid, ja me jõuame edasi! 

Aitäh! Repliigi peale enam repliiki teha ei saa. Läbirääkimised on lõppenud ja sellega on see päevakorrapunkt ammendunud. 

Saame minna tänase neljanda päevakorrapunkti juurde. See on ka arupärimine: Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Priit Sibula, Andres Metsoja, Helir-Valdor Seederi, Mihhail Lotmani, Tarmo Kruusimäe, Raivo Tamme, Üllar Saaremäe ja Heiki Hepneri 10. jaanuaril esitatud arupärimine Valgevene transiidi soodustamise kohta. Arupärimine nr 104. Arupärijate esindaja Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ehkki sõnades seisab Eesti valitsus Aljaksandr Lukašenka režiimi [vastu kehtestatud] karmide sanktsioonide eest, kasvas Valgevene kaupade transiit läbi Eesti 2021. aastal enam kui kaks korda. See avalik saladus tuli teemaks ka Financial Timesi veergudel tänavu 3. jaanuaril ning ilmus pärast seda ka Postimehes. Financial Timesi artikkel lõpeb nii: "Balti riigid ei tohiks raisata oma vääartuslikku poliitilist kapitali ja Washingtonis kogutud usaldusväärsust mõnesaja miljoni euro nimel, mida nende ettevõtted igal aastal Valgevene suunal edasi tegutsedes teeniksid." Eesti valitsuse esindajad on transiidi kasvu õigustanud väitega, et juriidiliselt on kõik korrektne. Samas osaleb aktiivselt Valgevene transiidi soodustamises Eesti riigile kuuluv raudteevedudega tegelev äriühing.

Vaatame nüüd, kuidas olukord on arenenud. Naftatoodete suhtes kehtestas Euroopa Liit sanktsioonid 2021. aasta juunis, kuid me teame Statistikaameti andmeid, et vedelkütuste vedu läbi Eesti on pärast seda väga tugevalt kasvanud. On raske uskuda, et Vabariigi Valitsus ja valdkonna ministrid sellest midagi ei teadnud. Selle asemel et astuda otsustavaid samme, teeseldi piltlikult öeldes surnut, lootuses, et probleem mattub teiste, akuutsemate küsimuste alla.

Saanud aru, et päris nii ei lähe ja pingelises julgeolekuolukorras peaks vähemalt midagi ütlema, tehti alguses nina krimpsutades nägu, et haiseb küll, aga juriidiliselt on kõik korrektne. Kui see hais, mis selle rahaga kaasnes, lõpuks ikkagi valitsust lämmatama hakkas, leidis valitsus endas nii palju sisu, et kehtestas riiklikud sanktsioonid Valgevenest pärit mineraalõlide suhtes, mis on valmistatud kivisöe baasil, ehk kaubagrupile 2707, mis ei kuulu Euroopa Liidu kehtestatud sektoripõhiste sanktsioonide alla ja mille transiit on seni olnud Eesti kaudu võimalik.

Kahetsusväärselt aeglane ja nõrk on olnud valitsuse tegevus sanktsioonide koha pealt. Täna me arutame kuu aega tagasi taristuministrile esitatud küsimusi, miks Vabariigi Valitsus Eesti riigi äriühingu kasumi nimel on faktiliselt toetanud sanktsioneeritud Lukašenka režiimi püsimist, suurendades transiiti Eesti äriühingu kaudu, ning millised on olnud Valgevene ja Eesti vahelise kaubavahetuse näitajad kolmel viimasel aastal. Balti riigid ja kogu Euroopa Liit peavad ühtsena tegutsema. Praegu on nii, et ühes riigis sanktsioone kehtestades suunatakse kaubavood teise riiki. Meie välispoliitika on olnud väga nõrk.

Me ei saa unustada, mis toimub Ukraina ümber ja et ka Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka on selles protsessis aktiivne pool. Valgevenes toimuvad suurõppused Ukraina ründamise harjutamiseks. Me peame olema ühtsemad kui kunagi varem. Sellest tulenevalt on täiendav küsimus transiidi takistamise kohta koostöös meie liitlasriikidega: kas Läti ja Leeduga on saavutatud kokkulepe, et kaubagrupp 2707 on nii Lätis kui ka Leedus siseriikliku sanktsiooni all? Ja mis on saanud kaaliumväetiste veost?

Tõepoolest, on vanasõna, et raha ei haise. Praegu võib siiski tunduda, et see hais, mis vahepeal lausa lämmatama kippus, on piltlikult öeldes hakanud hajuma. Ei, see ei ole hakanud kuhugi hajuma, see on täiesti olemas. Tuleb tegutseda meie julgeoleku nimel. Niisiis, need kolm küsimust. Palun, härra minister! Aitäh!

Aitäh! Kutsun arupärimisele vastama majandus‑ ja taristuminister Taavi Aasa. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed, head arupärijad! Olete esitanud mulle kaks küsimust. Esimene: "Miks Vabariigi Valitsus Eesti riigi äriühingu kasumi nimel faktiliselt toetab sanktsioneeritud Lukašenka režiimi püsimist läbi transiidi suurendamise Eesti riigi äriühingu kaudu?" Teiseks: "Palun esitage näitajad Valgevene-Eesti kaubavahetuse kohta kolme viimase aasta lõikes." Siit puldist tuli kolmas küsimus ka, ma kindlasti jõuan sinna.

Ma alustan teisest küsimusest, et pilt oleks selge, kuidas see transiidi toimimine on olnud. Miks üldse Eestile transiit? Tegelikult on transiitveod need, millega Eesti Raudtee teenib vahendeid selleks, et infrastruktuuri üleval pidada. Kui meil transiit oleks null, siis infrastruktuuri ülalpidamine peaks toimuma Eesti maksumaksja rahaga. Transiit on märgatavalt vähenenud. Peamine põhjus on siin loomulikult see, et Venemaal on avatud Ust-Luga sadam. Aga me oleme olnud ka pidevas konkurentsis kahe ülejäänud Balti riigiga ehk Läti ja Leeduga. Vaatame, mis siis viimastel aastatel on toimunud. Tõesti, Eesti Raudtee ja Operail on näinud vaeva selleks, et kaupu läbi Eesti vedada, ja on konkureerinud selles peamiselt Läti ja Leeduga.

Kuidas see kaubagrupp 2707 suurenema hakkas? See kaup liikus varasemalt läbi Läti. Aastal 2020 alustati läbirääkimisi, et see kaup siia tuua. See kaup hakkas läbi Eesti liikuma 2020. aasta lõpus, oktoobrikuus hakkasid esimesed rongid siia tulema. Nagu ma ütlesin, varasemalt liikus see Läti kaudu. Sanktsioonid kaupade, naftasaaduste suhtes kehtestati teadaolevalt 2021. aasta keskel. Tegelikult tuli see kaup juba varasemalt siia, enne neid sanktsioone. Te ütlesite õigesti, et sanktsioonid kehtestati naftasaaduste suhtes. Kaubagrupp 2707 ei olnud sanktsioonide all. Seetõttu on kindlasti hästi oluline üle toonitada, et Eesti ei ole kuidagi rikkunud sanktsioonipoliitikat, Eesti on käitunud korrektselt.

Kui me räägime sellest, milline on Eesti kaubavahetus Valgevenega, siis tuleb öelda, et meil ei ole väga suurt kaubavahetust olnud. Üks möödunud kõrghetk oli aastal 2012, umbes 200 miljonit importi, järgmine kõrghetk oli aastal 2018, pealt 400 miljonit importi, aga siin tuleb muidugi arvestada, et tegemist on sellise impordiga, mis Eestis on transiidi hulgas. Tõepoolest, uus kõrghetk, ligi 600 miljonit, oli aastal 2021 ja see just nimelt põhiliselt koosnes kaubagrupist 2707 ehk mittesanktsioneeritud kaubast.

Ka märkisite õigesti, et Eesti Vabariigi valitsus on otsustanud kehtestada sanktsioonid kaubagrupi 2707 suhtes. Ei ole teada, et teised Balti riigid oleks neid sanktsioone kehtestanud. Niipalju kui minule on teada, siis kauba omanik töötab selle nimel, et seda kaupa vedada läbi Läti. Seetõttu pean ma oluliseks, et kui me kehtestame sanktsioone, siis need sanktsioonid peaksid olema kehtestatud minimaalselt kolme Balti riigi poolt, aga ideaalis peaksid need olema kehtestatud Euroopa Liidu kõikide liikmesriikide poolt, eriti mis puudutab sedasama kaubagruppi 2707, sest osa sellest läbi Eesti läinud transiidist jõudis [teistesse] Euroopa Liidu liikmesriikidesse. Mis on selle saatus olnud nendes Euroopa Liidu liikmesriikides, seda minule teada ei ole, kas see jäi sinna riiki või liikus omakorda sealt veel kuskile edasi. Aga on hästi oluline, et sanktsioonid peaksid olema üleeuroopalised, sest see kaup on liikunud edasi [teistesse] Euroopa Liidu liikmesriikidesse. See võimalus jääb üles, kuigi Eesti on omalt poolt sanktsioonid kehtestanud.

Loomulikult tuleb sanktsioonide kehtestamisel alati arvestada ka sellega, et mõju on vastastikune, mõju on nii sellele riigile, kelle vastu need kehtestatakse, kui ka sellele riigile, kes sanktsioone kehtestab. Tõsi, kuna tegemist on olnud transiitkaubaga, siis mõju Eesti majandusele nii suur ei ole, küll aga teatud sektoritele seda mõju on. See puudutab just Eesti Raudteed. Kuna see transiit hakkas juba sellel aastal vähenema, siis arvatav [kahju on] 800 000 eurot Eesti Raudtee puhul, 4,8 miljonit Operaili puhul, 2 miljonit Tallinna Sadama puhul ja teatud ulatuses [saab kahju] ka Eesti Loots, sellepärast et Eesti Loots teenindas neid laevu, millega see kaup siit läks. Nii. Lühidalt kõik. Aitäh!

Suur tänu! Saame minna küsimuste juurde. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Vaatame geograafilist kaarti. Te ütlesite, et enne läks läbi Läti. Aga meil Valgevenega ühist piiri vähemalt seni ei ole olnud. Minu küsimus on teile see. Ega vares ka niisama ei lenda. Kui 2020. aasta oktoobris saavutati, et transiit tuli Lätist [ära] ja hakkas läbi Eesti voolama, siis kes selle taga reaalselt oli? Millise poliitilise jõu kõrvad võivad siit paista või milliste mõjukate tegelaste omad?

Aitäh! Ma täpsustan, et varasemalt, kuna Lätil ja Valgevenel on ühine piir, liikus see kaup Valgevenest Lätisse ja Läti sadamast välja. Nagu ma ütlesin, Eesti ja Läti on siin konkurendid. 2020. aastal suutsid Eesti Raudtee ja Operail pakkuda paremat hinda selle kauba vedamise eest, transiidi eest, ja see kaup hakkas liikuma läbi Eesti sadamate. Muide, kui see tuli Eestisse, siis see tuli jätkuvalt läbi Läti. Ega see õhust ei tulnud, vaid sealtkaudu tuli. Siin ei ole mingeid poliitilisi kõrvasid, siin on lihtsalt see töö, mida tegid meie ettevõtted tollel ajal – nii Eesti Raudtee kui ka Operail –, et seda kaubakäivet Eestisse saada.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Ma kõigepealt tahan tänada sind meeldiva koostöö eest. Kindlasti üks põhjus, miks Läti sadamatest kaup Eestisse tuli, on ühelt poolt Eesti Raudtee kaubavedusid korraldava Operaili ja Tallinna Sadama töö. Aga teistpidi meie koostöö, ma arvan, veeteetasude alandamisel. Tänu sellele need kaubad siia tulid.

Mina ei ole üldse rahul sellega, et te valitsuses sellise otsuse tegite. Ja ma ei ole rahul täpselt samal põhjusel, mida sinagi korra välja tõid: tegelikult see otsus oleks pidanud Euroopa Liidu ühine otsus [olema]. Vähemalt [ühine otsus] Läti ja Leeduga. See, et valitsus praegu sellise otsuse tegi, tähendab seda, et kõik need kaubavood lähevad Läti sadamasse. Kas ma olen õigesti informeeritud, et sa valitsuses seda väga ei toetanud, aga Reformierakond murdis su maha?

Aitäh! Kõigepealt ma ütleksin, et ma tõesti nimetasin Eesti Raudteed ja Operaili, aga kui tehakse selliseid pakkumisi kaupade transiidina Eestisse toomiseks, siis tegelikult töötab koos terve sektor. Eestis on olemas ka transiidikomisjon, kes käib regulaarselt koos ja kus püütakse leida lahendusi selleks, et tuua Eestisse kaupa, transiitkaupa, et tööd saaksid nii raudtee kui ka sadamad ja sedakaudu terve sektor.

Mis puudutab seda valitsuse istungit, siis jah, ma tõin seal välja ohud, mis selle otsusega kaasnevad, ehk otsesed majanduslikud mõjud Eestile, ja ka selle, et eelistatavalt peaks selline otsus olema tehtud ühiselt. Eesti üksi ei suuda selle kauba käitlemist Euroopa Liidus kinni panna.

Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! 2. detsembril 2021 võeti Valgevene suhtes vastu viies Euroopa Liidu sanktsioonide pakett seoses jätkuva inimõiguste rikkumise ja rändajate ärakasutamisega. Aga vaatamata sellele, et sellised paketid on vastu võetud, tegutseb Eesti ettevõte Bolt väga usinalt praegu Valgevene territooriumil. Tundub, et need sanktsioonid nagu neid ei hõlma, aga muidugi peaksid hõlmama. Minu küsimus on selline. Teatavasti ju Bolti omanikud on Reformierakonda rahaliselt märkimisväärselt toetanud. Kas Bolt on andnud ka Keskerakonnale toetust, sellepärast et teie ministeerium ei sekku sellesse tegevusse, kui sanktsioone ei järgita?

Aitäh! No ka see juhtum selle kaubagrupiga 2707 näitab seda, et sanktsioonid peavad olema kehtestatud väga täpselt ja selgepiiriliselt, [et oleks selge], millise kauba suhtes sanktsioon kehtib. Ühtlasi, nagu ma ka ütlesin, eelistatult peaksid need olema kehtestatud Euroopa Liidus tervikuna.

Sanktsioonide kehtestamisele eelneb pikk töö. Hinnatakse vastastikuseid mõjusid, seda, milline on mõju sellele riigile, kelle vastu sanktsioonid kehtestatakse, ja milline mõju on nendele riikidele, kes sanktsioone kehtestavad. Selle pinnalt tehakse otsus sanktsioonide kohta, kusjuures tehakse konsensuslik otsus. Mina ei ole olnud nende läbirääkimiste juures. Sanktsioonide poliitikaga tegeleb Eesti Vabariigis Välisministeerium. Millised on olnud läbirääkimised riikide vahel, miks on jõutud ühtede kaubagruppide puhul kokkuleppele, et sanktsioonid kehtestatakse, miks mõnede puhul ei ole jõutud riikidevahelisele kokkuleppele, et neid sanktsioone rakendatakse? Minul on väga raske teile vastata.

Kas Bolt ja sanktsioonid Bolti tegevuse suhtes Valgevenes on olnud kõne all? Ei oska teile vastata. Tõenäoliselt peaks küsima nende inimeste käest, kes on olnud nende läbirääkimistega rohkem seotud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Me oleme Lätiga mitmes valdkonnas konkurendid, kui majandust silmas pidada. Transiit on üks selline valdkond ja me võime öelda, et teatud mõttes ka siin kehtib ühendatud anumate reegel. Aga julgeolekuruum on meil ühine, julgeolekuhuvid on meil ühised. Kui Eesti valitsus seda teemat arutas ja jõudis otsusele, kas siis ka eelnevalt poliitilisel tasemel konsulteeriti ja tehti koostööd lätlastega? Te rääkisite siin, et Euroopa Liidu tasemel oleks olnud  mõistlik saavutada ühine otsus. Loomulikult, aga see on veel suurem tükk. Teha lätlastega koostööd, et langetada sarnased poliitilised otsused ja valikud, mis puudutavad ka Valgevene transiidi sanktsioone – see oleks sellele regioonile võrdne kohtlemine ja käsitlus olnud ja lahendanud selle mõneti vastastikuse probleemi. Kas teil oli läbirääkimisi, kontakte kolleegidega Lätist poliitilisel tasemel või mitte?

Aeg!

Aitäh! Lätiga on olnud kontakte, aga Läti ei ole võtnud selles küsimuses ühtegi seisukohta, kuidas nad käituvad. 

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud härra minister, vastuste eest! Minu küsimus puudutab seda, et teie valitsemisalas on tehnilise järelevalve amet, kes tururegulaatorina teostab järelevalvet ka telekanalite üle, televisiooniteenusepakettide pakkujate üle, ja ka nende telekanalite Eestisse transleerimise üle, mis häbematult teevad praegu sõjapropagandat, õhutavad valenarratiivi ja pingeid. Milline on olnud teie suunis tehnilise järelevalve ametile? Kas teie hinnangul see tegevus on aktsepteeritav või tehnilise järelevalve amet tururegulaatorina peaks seda tegevust tõkestama ja kui, siis kuidas?

Aitäh! Ei, selle kohta ei ole ma andnud tehnilise järelevalve ametile ühtegi suunist. Ma arvan, et see on palju pikema diskussiooni koht, kuidas sellises olukorras käituda. Ühelt poolt, jah, me saame keelata, aga teatavasti on keelatud vili alati magus. Me võime keelamisega saavutada risti vastupidise efekti. Ma olen selle aja inimene, kui Eestis üritati pidurdada Soome televisiooni vaatamist. Isegi segajad pandi Tallinnasse püsti, et me jumala pärast ei näeks Soome televisiooni. Ei mõjunud, kohe kuidagi ei mõjunud. Pigem vastupidi, kutsus veel rohkem seda televisiooni vaatama ja tekitas selle vastu huvi, et miks seda küll ometigi keelatakse.

Nii et ma arvan, et siin on väga sügava kaalumise koht, kuidas selles olukorras käituda. Kas minna keelama? Kas need teenused peaksid olema tasulised, eraldi maksustatud? Ma arvan, et parim rohi, mida Eesti saab pakkuda, on pakkuda omalt poolt võimalikult head informatsiooni, võimalikult häid [valikuid] nendele inimestele, kes vaatavad Venemaa kanaleid. [ETV+] on teinud tänuväärset tööd ja ma arvan, et see on kõige parem lahendus: pakkuda ise võimalikult head televisiooni.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea aseesimees! Austatud minister! Te kordasite valitsuse istungil öeldut, et te ei olnud väga vaimustatud nende sanktsioonide kehtestamisest. Selles mõttes tuleb küll teie arvamust jagada, et parem oleks, kui Balti riigid suudaksid ühiselt neid samme astuda, ja veel parem oleks, kui terve Euroopa Liit suudaks ühtsena käituda. Selles ei ole mingit kahtlust. Aga mida vastas teile valitsuse istungil välisminister? Mida tema ütles, kas ta tunnetas ka natukene oma rolli selle ühtsuse saavutamisel? Tekkis teil mingi diskussioon välisministriga?

Aitäh! Me ka enne valitsuse istungit arutasime seda välisministriga. Loomulikult välisminister tunneb selles oma rolli, loomulikult välisminister viib [edasi] need sõnumid nii erinevate kaubagruppide suhtes sanktsioonide kehtestamise kohta Euroopa Liidus kui ka selle kohta, et kolm Balti riiki käituksid ühtsena. Loomulikult välisminister seda tööd teeb. Ma pigem usun sellesse, et võib-olla on lihtsam see kolme Balti riigi vahel kokku leppida. Euroopa Liidu tasandil põrkub väga palju erinevaid huvisid ja jõuda kokkuleppele, millised kaubagrupid on sanktsiooni all, millised ei ole, on märgatavalt keerulisem. Seda enam, et kolm Balti riiki tänast julgeolekuolukorda tunnetavad, ma arvan, palju [teravamalt] kui nii mõnedki teised Euroopa Liidu liikmesriigid.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ministrile ei ole. Saame avada läbirääkimised. Kõigepealt Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Riigivalitsemine on raske, tasakaalustada tuleb erinevate huvigruppide huvisid ja nendega arvestada. Selleks et probleeme ennetada, on vaja aga selgitustööd ja kaalutletud otsuseid. Mina toetan väärtuspõhist välispoliitikat. On oluline, et Euroopa Liidu, sealhulgas Eesti kehtestatud sanktsioonid Lukašenka režiimi ja tema lähikondsete vastu oleksid karmid ja õiglased.

Samal ajal ei tohi me ootamatult "bussi alla visata" Eesti ettevõtjaid. Ärikeskkonnas pole midagi hullemat kui ebastabiilsus. Kui selle ebakindluse põhjustab valitsuse suutmatus sanktsioonide mõjusid ja rakendamise viisi ette näha, peab vastutust kandma valitsus, mitte ettevõtjad. Selge on see, et Valgevene transiidiga tulu teenimine riivab tänases geopoliitilises ja julgeolekuolukorras paljude inimeste õiglustunnet. Põhjusega! Riiki ei saa aga juhtida ajaleheartiklite põhjal. Kui Eesti valitsus ei suutnud sanktsioonide kehtestamisel arvestada kõiki asjaolusid, siis lasub neil selge vastutus ka Eesti ettevõtete ees, kes üleöö tehtud otsuse tõttu peavad olulisel määral ümber korraldama oma äritegevust ning jäävad ilma planeeritud tulust.

On tekkinud olukord, kus Eesti ettevõtjad ja majandus kannavad kahju, sest Valgevene suunab kaubavood Eesti sadamate asemel Läti sadamatesse. Lõpuks võidavad sellest nii Valgevene kui ka Läti. Valitsus soovis säästa oma nägu, aga kannatavad Eesti ettevõtjad ja majandus tervikuna. Selle kaotuse otsene suurus on mõõdetav kümnetes miljonites eurodes ja sadades töökohtades. Kaudsed mõjud on veelgi suuremad. Suurimad kaotajad on riigiettevõtted Eesti Raudtee, raudteel kaubavedusid korraldav Operail ning Tallinna Sadam. Samal ajal soovitud mõju Valgevene režiimile ei saavutatud.

Mida oleks pidanud valitsus tegema teisiti? Eelkõige oleks peaminister ja välisminister pidanud alustama kiireid läbirääkimisi Valgevene sanktsioonide paketi üle Euroopa Liidus tervikuna, vähemalt meie lähinaabrite Läti ja Leeduga. Samal ajal oleks tulnud astuda dialoogi Eesti ettevõtjatega ning pakkuda teatavat kompensatsiooni või lepitust.

Me oleme Riigikogus pingutanud selle nimel, et Eesti transiidisektor muutuks konkurentsivõimeliseks. Tänu Riigikogu kehtestatud konkurentsivõimelistele veeteetasudele ja Eesti ettevõtete, sadama ja raudteeterminali heale koostööle on kaubasaatjad motiveeritud suunama oma kaubavoogusid läbi Eesti sadamate. Tänu sellele on viimastel aastatel kasvanud Eesti sadamate kaudu [liikuv] rahvusvaheline meretransport, mis on andnud panuse Eesti majanduse kasvamiseks.

Praegu on olukord, kus kaubavood liiguvad aga kiirkorras tehtud otsuse tõttu Eesti sadamatest hoopis Läti sadamatesse. Valgevene, kelle vastu olid sanktsioonid mõeldud, vaid muigab selle peale.

Kokkuvõtteks. Kui valitsus ei suuda näha tervikpilti ega selgitada oma otsuseid, siis kannab selle eest vastutust valitsus. Sellised hoogtöö korras tehtud otsused, ilma dialoogi astumata, kahjustavad Eesti ettevõtteid. Hea [seadus]loome tava on, et ettevõtjaid teavitatakse muudatustest ette vähemalt kuus kuud. Nüüd jääb neil aega vaid kolm nädalat.

Keegi ei vaidle vastu, et Valgevene survestamist tuleb jätkata, ent selleks tuleb otsida laiapõhjalist rahvusvahelist tuge, mitte isoleerudes panna oma riigi ettevõtjaid naabritest halvemasse olukorda. Väärtuspõhine välispoliitika seisab solidaarselt nii Valgevene demokraatia kui ka Eesti ettevõtete eest. Aitäh! 

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Paluks kolm minutit lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega ka. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea majandusminister! Külma kõhuga valitsus on meil, pole midagi öelda. Informatsioon massiivse Valgevene transiidi kohta oli teada juba läinud aastal. 3. jaanuaril juhtis sellele tähelepanu Financial Times, kus ilmus häbistavas toonis artikkel, millega kutsuti üles Balti riike seda [tegevust] lõpetama. Ja ka siis oli vaikus. Siis  tegime arupärimise, selle, mida me praegu siin menetleme. Selle peale tegi Valgevene poliitvangide toetamise ühendus protestiva avalduse ja siis, niisuguse surve all, valitsus, kes oli kuid pressiesindajate ähmase ja teemat laiali pihustava retoorika kaitsevarjus olnud, otsustas midagi ette võtta.

Hea, et seda tehti, kuid kahtlemata näitab sisulist tahtejõuetust see, et seda tehti sellise hilinemisega. Tegelikult ma vastust sellele, kas meie peaminister pani selle ka Balti peaministrite kohtumisel selgelt ette ning millised olid Läti ja Leedu vastused sellele osundusele, et oleks mõistlik olnud ühiselt tegutseda, ei saanud. See on siiamaani selgusetu ja vajab täiendavat uurimist.

Küll aga on muret tekitav teine, ütleme, tõkestuspoliitika element, mis puudutab sõjapropaganda tõkestamist, millele härra Juske tabava küsimusega varasemas poleemilises diskussioonis tähelepanu juhtis. Siin on hoovad [majandusministri käes] ehk poliitiline vastutus lasub majandusministril, kelle valitsemisalas on tururegulaatorina Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Me ei räägi praegu sõnavabaduse ahistamisest, me ei räägi praegu sõnavabaduse piiramisest. Me räägime sellest, et kui meil on tekkinud sõjaline kriis ja ühte osa meie elanikest püütakse hoida vaenuliku, meid ohustava agressiivse režiimi sõjapropaganda väljas, olukorras, kus me konstateerime, et sõjaline oht varitseb vahetult ka kõiki NATO idatiiva riike, sealhulgas Eestit, siis kahtlemata ei ole see kuidagigi võrreldav sellega, et Eesti inimesed vaatasid Brežnevi ajal Soome televisiooni. Need ei ole võrreldavad. Tõkestus, mõistlik tõkestus, olgu see pakettidest nende asjade eraldamine, tasuliseks muutmine või transleerimise ajutine katkestamine, nagu on teinud Läti ja Leedu, ei ole iseenesest kuidagi seotud ei ajakirjandusvabaduse ega sõnavabadusega, vaid see on elementaarne oma riigi kaitsmine sellises olukorras, kus vastane tungib peale, kasutades kõiki tema käsutuses olevaid tööriistu, sealhulgas infosõja tööriistu. Küsimusele, kas siis Läti ja Leedu on midagi immanentselt valesti teinud või ka Ukraina on midagi valesti teinud, kui ta sellist sõjapropagandat on tõkestanud, on vastus loomulikult eitav.

Veelgi enam, ma juhin tähelepanu, et see on ka juriidiline küsimus. Me jõuame jällegi sanktsioonipoliitika juurde. Russia Today – Läti on kohaldanud Euroopa Liidu personaalsete sanktsioonide poliitikat seoses Krimmi annekteerimisega ka härra Kisseljovile, kes on mõjutav isik või Russia Today korporatsiooniga seotud isik, ja sellega seoses, et kohaldada, rakendada Euroopa Liidu sanktsioone, on seadnud sanktsioonid ka Russia Today vastu.

Selline loidus ja käsitluse puudumine on praegu valitsuse poolt. Ma olen nõus, et seda küsimust tuleb mitmete tahkude alt arutada, kuid loidus ja ainukese lootuse panemine sellele, et selle ülekaaluka sõjapropaganda vastu me peame arendama ETV+ ... Jah, ma tervitan kahe käega ETV+ vaadatavuse tõstmise kõiki kavatsusi ja raha on ju eraldatud, aga ilmselge on see, et me räägime eri kaaludest nende programmide puhul. Üks on ju üle sajamiljonilise riigi ülemaailmse ulatusega telekanalite turg. Seda on väga keerukas tasakaalustada sellisel moel, et lihtsalt kujutad ette, et see on vaatajanumbrite või vaataja valiku küsimus atraktiivsuse loogikas.

Me oleme praegu kriitilises julgeolekuolukorras ja see eeldab meilt ka kiirete otsuste langetamist, enda julgeolekuolukorda tajudes. See on tegelikult ka väärtusotsustus, kas me oleme neutraalsed selles olukorras, kus [toimub] sõjapropaganda esitamine, vägivallale üleskutsumine, mis on, muide, ma tuletan meelde, karistatav Eesti karistusseadustiku järgi. Eesti karistusseadustikus on sees paragrahv, mis näeb ette vanglakaristuse sõjapropaganda eest. Kui me ütleme, et kui seda viljeletakse riigi mahitusel, meile vaenuliku riigi mahitusel, nende meediaväljaannete kaudu, eesmärgiga muuta inimesi vastuvõtlikuks sellele valenarratiivile, aga riigil ei ole kuidagiviisi hoolsuskohustust oma riikluse nimel, nende väärtuste nimel, mille eest me seisame, muu hulgas Ukraina rahva ja riigi vabaduse nimel, siis ma tajun, et see on samasugune külglibisev filosoofia, nagu oli Valgevene sanktsioonidega.

Me teame tõsiasja, kuidas on selle valitsuse otsuseid võimalik saavutada. Tuleb nagu hoiupõrsast münte välja raputada neid otsuseid, nii nagu me saavutasime survega, siit parlamendi kõnetoolist esitatud avalike avaldustega, et Valgevene küsimuses need sammud astuti. Oleks võinud astuda need ka Läti ja Leeduga koostöös, aga mis iganes, kas me pakkusime seda või nad ei võtnud seda vastu. Kahtlemata siin tuleb anda vastused ka sellele sõjapropaganda transleerimise küsimusele. Milline on valitsuse selge poliitika? Ma juhin tähelepanu, et miskipärast on tururegulaator tehnilise järelevalve ameti näol just nimelt teie valitsemisalas, härra majandusminister. Nii et need probleemid on äärmiselt akuutsed, äärmiselt tõsised ja neis peegeldub kahtlemata ka meie väärtussüsteem: kes me oleme, mida me usume ja kui palju me oleme väärt selles mõttes, et kas me julgeme oma ja teiste vabadust kaitsta. Aitäh!

Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Ma olen teiega täiesti nõus. Sanktsioonide puhul tuleb teha koostööd, tuleb teha koostööd oma heade liitlastega nii Euroopa Liidus tervikuna kui ka meie heade naabrite Balti riikidega, Läti ja Leeduga.

Oma sõnavõtus ma keskendungi sellele koostööle. On kahetsusväärne, et me oleme siin olnud suhteliselt saamatud. Ma olen nõus, et majandusminister ei saa teha ära ei välisministri ega peaministri tööd. Ta saab küll sellele [teemale] tähelepanu juhtida. Võib-olla oleks õigem, kui siin praegu istuks ka välisminister. Paraku peaminister enam ilmselt ei kuula meid, kuigi ta siin enne oli.

Aga tõesti, nii nagu on nende sanktsioonidega kanalite suhtes – ma pean silmas telekanalite transleerimist, mille puhul Läti ja Leedu on astunud teatud samme ja küllap nad vaatavad meie poole, et huvitav küll, mida eestlased mõtlevad –, oleme nüüd jõudnud kas või selle kaubagrupi 2707 transiidi keelamise ja sanktsioonide kehtestamisega selleni, et lätlased on need, kes praegu võtavad seda verist raha vastu ja seda loevad. On tegelikult üdini kahju, et see nii on läinud. Olukord on praegu meie regioonis erakordselt keeruline. Me peame olema selle võrra tugevamad ja ühtsemad. Selle võrra rohkem peaks meil olema aktiivsust välispoliitilisel suunal ja head koostööd meie naabritega.

Ma arvan, et sanktsioonide poliitika on efektiivne siis, kui me teeme koostööd nii kaupade transiidis, sanktsioonide kehtestamises kui ka sõjapropagandat õhutavate ja vägivalda propageerivate telekanalite vastu sammude rakendamisel. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib sõnavõtuga esineda? Ei soovi. Saame lugeda selle arupärimise vastatuks ja päevakorrapunkti lõpetatuks.

Lähme edasi tänase viienda päevakorrapunktiga: Riigikogu liikmete Jaak Juske, Eduard Odinetsi ja Riina Sikkuti 25. jaanuaril esitatud arupärimine maagümnaasiumide ja ‑põhikoolide sulgemise kohta. Arupärimine nr 111. Arupärijate esindajana kutsun Riigikogu kõnetooli Jaak Juske. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid, Riigikogu! Me oleme täna siin väga pikalt rääkinud riigikaitsest. Aga me võime endale osta maailma kõige paremad tankid, kõige paremad kahurid ja relvad, aga sellest kõigest on väga vähe kasu, kui meie enda ühiskond on lõhki, kui süvenevad regionaalsed erinevused, kui kaob elu maalt, kui kaob maapiirkondade elujõud. Selleks, et oleks elu igas Eesti nurgas, et noored pered tuleksid ja jääksid maale, on kahtlemata oluline, et neil oleks kodukohas tööd. Aga niisama oluline on see, et nad võimalikult kodu lähedal saaksid oma lastele anda hea põhihariduse ja kui vähegi võimalik, siis ka gümnaasiumihariduse. Koolivõrk on ülioluline osa meie tasakaalustatud regionaalsest arengust, maapiirkondade elujõu hoidmisest ja arendamisest.

Ma pean tunnistama, et ma hiljuti õudusega lugesin uudist, et me oleme iseseisva Eesti, uue aja Eesti 30. aastal jõudnud olukorda, kus meie oma Eesti Vabariigi valitsus hakkab peale maksma kohalikele omavalitsustele selle eest, et need sulgeksid maapiirkondades veel alles olevad gümnaasiumiastmed. Me elame ainukeses Eesti riigis, ainukeses riigis maailmas, mille ülesandeks on põhiseadusega pandud hoida eesti keelt, kultuuri ja rahvast läbi aegade. Mitte ühegi teise riigi ülesanne see ei ole. Haridusel, heal haridusel, kodulähedasel haridusel on selle eesmärgi täitmisel ülioluline roll.

Lisaks gümnaasiumide sulgemisele näeb ka meie heakskiidetud haridusstrateegia ette, et valitsus tahab hakata sulgema veel alles jäänud kodulähedasi põhikoole. Tõesti on loobutud kodulähedase põhikooli põhimõttest. Need on väga halvad arengud, mis kahjustavad kogu Eesti elujõudu.

Mõtlesime pikalt, kas see arupärimine esitada äkki haridus‑ ja teadusministrile. Aga tema teatavasti ju esindab erakonda, kellel on suhteliselt suva sellest, kas elu maal on või ei ole, kes viib ellu poliitikat, mille sõnum on see, et ainult tugevad peavad ellu jääma. Nii me mõtlesimegi, et me esitame sellel olulisel teemal, mis puudutab koolivõrgu kärpeid, arupärimise riigihalduse ministrile, auväärt Jaak Aabile, minu heale nimekaimule, sest tema peab seisma valitsuses selle eest, et oleks tagatud ühtlane regionaalne areng, et oleks tagatud maapiirkondade elujõud. Lähtuvalt nendest väga negatiivsetest arengutest kogu Eesti jaoks, oleme me esitanud auväärt ministrile kokku neli küsimust.

Me tahame teada, kas enne neid koolivõrgu kärpeid on tema ametkond analüüsinud nende otsuste mõju regionaalsele arengule ja tasakaalule. Me tahame teada ka seda, et kuna just väga paljud maagümnaasiumid, väiksed tublid maakoolid, seisavad selle eest, et ka piirkonna kultuuriline eripära oleks läbi aegade hoitud, siis kas on seda mõju analüüsitud. Ja ka seda, kas nende omavalitsuste toetamise, kes sellele survele ei allu, kes ei ole valmis seda raha vastu võtma, kes tahavad oma koolivõrku arendada, maal gümnaasiumiastet hoida – näiteks meie piiriäärsetes piirkondades on see ülioluline –, valitsus nüüd lõpetab ja hakkab leidma teisi teid, et ikkagi ka need koolid, gümnaasiumiastmed ja põhikoolid välja suretada. Lõpuks tahame teada härra Aabi isiklikku hinnangut hariduseelarve kärbetele. Auväärt minister, kõnepult on teie.

Väga lahke. Kutsun siia vastama riigihalduse ministri Jaak Aabi. Palun! 

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Kena sõbrapäeva jätku kõigepealt kõigile nii siin‑ kui ka sealpool ekraani, ma saan niimoodi aru!

Kuidas öelda, arupärimine on kindlasti kohane ja aktuaalne. Seda ma kindlasti möönan ja olen valmis rääkima siin puldis regionaalpoliitikast ja piirkondade arengust nii palju, kui te soovite ja minu käest küsite. Minul kindlasti pole suva sellest, mis seal piirkondades toimub. Ma arvan, et aasta siis oli 2017, kui ma esimest korda riigihalduse ministri postile läksin. Selle nimel ma ikkagi olen töötanud ja neid tulemusi ma võin siin ette lugeda, üht-teist on saavutatud, kui me vaatame kas või juba statistilisi näitajaid.

Aga nüüd konkreetsete küsimuste juurde, mis arupärijad on mulle esitanud. Kõigepealt: kas valitsus on arutanud mingit koolivõrgu temaatikat viimasel ajal või maakoolide sulgemise temaatikat või kas sellist kava kuskil on olnud? Kindlasti valitsus seda arutanud ei ole. Hariduse arengukava oli siin ka tutvustamisel. Nii nagu viimastes hariduse arengustrateegiates igal pool kirjas on, koolivõrgu korrastamine, mis tähendab mõnel pool võib-olla uute koolide avamist, mõnel pool kahjuks mõnede koolide sulgemist, käib kogu aeg elu juurde. Sellega on tegelenud, ma arvan, kõik valitsused alates taasiseseisvumisest. On objektiivseid ja subjektiivseid põhjusi, miks see nii on. On ka vaieldud selle üle, milline on vastutus koolihariduse andmise eest: kas ja kui suures ulatuses on see riigil ja kui suures ulatuses kohalikul omavalitsusel.

Kindlasti on Eesti koolivõrgu jõukohasus ja maapiirkondade ühtlane kvaliteet gümnaasiumihariduse andmisel olnud pidevalt arutelul. Me teame ka seda, et riik alustas riigigümnaasiumide rajamist maakonnakeskustes ja nüüd nad on enamuses maakonnakeskustes olemas. Isegi põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse on sisse kirjutatud, et üks riigigümnaasium igas maakonnas peab olema.

Kui on toimunud need mõttevahetused, kas gümnaasiumiharidus peaks olema tulevikus ainult riigi või ainult kohaliku omavalitsuse [vastutada], siis vähemalt nende valitsuste ajal, kus mina olen ka valitsuskabineti liige olnud, pole tehtud ühtegi otsust kuhugi suunda. Need otsused, mis varem olid tehtud, ja riigigümnaasiumide rajamine ongi olnud jagatud vastutus. Me teame, et ka rahastamise puhul on hariduses jagatud vastutus: nii riik rahastab kui ka kohalikud omavalitsused rahastavad. Siia tulevad lisaks erakoolid ja siis mõned riigikoolid. See seis on olnud enam-vähem sama. Elu teeb ise oma korrektiive.

Kui rääkida konkreetsest toetusest või meetmest, siis see on määratud haridusministri käskkirjaga, see toetus. See punkt 1 algab nii, et eraldatakse ühekordset täiendavat toetust koolivõrgu korrastamiseks selleks soovi avaldanud kohalikele omavalitsustele. Keegi ei ole käskinud või sundinud ühtegi omavalitsust seda toetust vastu võtma või ka hakkama koole sulgema. Jah, avalikkuses ja selle uudise juures see umbes niimoodi kõlas. Aga kinnitan, et valitsus ei ole selliseid plaane teinud.

Noh, ma tean siiski mõningaid omavalitsusi, kes neid otsuseid kaaluvad. Pigem on need sellised piirkonnad, kus gümnaasiumiastmesse on jäänud hästi vähe õpilasi. Siin on räägitud, et kui alla 100 õpilasega gümnaasiumiosa hakatakse kuskil sulgema, siis saab toetust, aga te teate ise, et gümnaasiumiosas on õpilaste arv mõnel pool väga-väga väike. Omavalitsused, kus on mitu gümnaasiumi, kus on mitmes koolis gümnaasiumiaste, ma tean küll, on pidanud plaane neid gümnaasiumiosasid ühendada, et vähemalt jääks gümnaasiumiosa püsti ja mitte kõik ei kaoks ära. Siin on sellest toetusest abi – see toetus ei ole ju väga suur, me räägime kooli puhul kümnetest tuhandetest eurodest –, kui see aitab teha plaane või teha mingit tegevust, kui see otsus on pikalt ette valmistatud ja kogukondadega läbi räägitud. Ma ei tea küll ühtegi juhtumit, kus omavalitsus väga kergekäeliselt oleks koole või kooliastmeid viimastel aastatel sulgenud.

Nii et mingit sundi kindlasti ei ole, ühtegi sellist otsust valitsus teinud ei ole. See toetus, mida haridusminister on oma otsusega, käskkirjaga pakkunud, toetab neid koole, kes ise vabatahtlikult seda soovivad teha, või kohalikke omavalitsusi, kes soovivad seda teha. Mina ei oska seda öelda, see toetus on avatud ja omavalitsused ise otsustavad, kas nad seda võtavad või ei võta. Mingit sundi siin kindlasti ei ole.

Nii, teine küsimus: "Paljud väikesed maagümnaasiumid ja ‑põhikoolid täidavad olulist rolli kohaliku kultuuri edendamisel. Näitena võib siin tuua Värska gümnaasiumi Setomaa vallas. Millist mõju avaldaks Teie arvates mõne kooliastme sulgemine sealse omanäolise kultuuri säilimisele? Kuidas mõjutab riigipoolne surve kohaliku kooli sulgemiseks piiriäärse kogukonna usaldust valitsuse vastu?" Minu teada ka Setomaa vald vist vastas avalikele pärimistele, kas nad kavatsevad midagi teha, kuna neil on ka alla 100 [õpilase] gümnaasiumiastmes. Setomaa vald vastas, et nemad ei kavatse seda kooliastet sulgeda, lähiajal kindlasti mitte, ja nemad järelikult seda toetust ka vastu ei võta.

Nii et veel kord ütlen, et oleks arusaadav avalikkusele, kohalikele omavalitsustele, koolijuhtidele: valitsus ei ole mingit sellist programmi, surveprogrammi ette valmistanud, ei hakka seda ka tegema. Neid järeldusi tehti ka siis, kui eelmisel aastal käisid riigi eelarvestrateegia läbirääkimised, kus ühe esialgse ettepanekuna ka põhikoolide regionaalset koefitsienti taheti Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poolt muuta. Mina isiklikult olin sellele vastu ja õnneks eelarve koostamisel sellest ka loobuti. Nii et seda regionaalset koefitsienti põhikoolidel ei vähendatud.

Kui me praegu vaatame, siis neid väikseid maagümnaasiume toetatakse. Seal, kus lihtsalt õpilaste väikese arvu tõttu on lisatoetust vaja, on selleks 450 000 eurot, see läheb valitsuse poolt sinna teele. Nii et endiselt ei ole rahastamispõhimõtetes midagi muudetud.

Üldiselt käivad läbirääkimised nii, et kõik, mis kohalikku omavalitsust puudutab, räägitakse läbi linnade ja valdade liiduga, kes esindab kohalike omavalitsuste huve. See protsess on sisuline, see käib erinevates töörühmades, sealhulgas hariduse töörühmas. Ma arvan, et see, et neid koefitsiente ei vähendatud, oli ka üks nende läbirääkimiste tulemusi eelmisel suvel, kui omavalitsused selgelt ütlesid, et see ei ole õige otsus. Kui tahetakse selles rahastamismudelis midagi muuta, siis tuleb see kõigepealt linnade ja valdade liiduga läbi rääkida. Kindlasti ei saa seda otsust teha kergelt.

"Kas valitsus plaanib vähendada toetust neile alla 100 õpilasega maagümnaasiumidele ja alla 30 õpilasega põhikoolidele, mida kohalik omavalitsus sulgeda ei otsusta?" Selliseid plaane valitsuses arutatud ei ole. Haridus‑ ja Teadusministeeriumilt eelmisel aastal tuli üks ettepanek, see võeti tagasi. Mis puudutab järgmist eelarveprotsessi, siis see räägitakse läbi linnade ja valdade liiduga, ja ma ei tea, kas Haridus‑ ja Teadusministeerium kavatseb veel mingisuguseid oma ettepanekuid teha.

Kindlasti on üks teema, mis pigem peaks olema Haridus‑ ja Teadusministeeriumi sellise, ütleme siis, tähelepanu all. See on see, et kui toimus haldusreform, siis sõlmiti neljaks aastaks ühinemislepingud ja need kaotasid praktiliselt kehtivuse uute kohalike valimistega. Mina olen rääkinud ka varem seda, et seal on kirja pandud kõik need asutused ja koolid, mida ei suleta. Kuskil pool on tekkinud see probleem küll, et kui on öeldud, et säilib näiteks, mida iganes, viis põhikooli või kuus põhikooli selles omavalitsuses, siis kuna inimeste arv on vähenenud, õpilaste arv on vähenenud, siis tiksuvad need vaikselt kõik kuskile sinna madalale tasemele. Vaat siin on vaja küll omavalitsusel sellele selgelt otsa vaadata, et see kodulähedane kool säiliks kas neljaklassilisena, kuueklassilisena, heal juhul muidugi ka üheksaklassilisena, aga et see esimene aste oleks võimalikult [kodu] lähedal. Kahjuks õpilasi igal pool ei jätku. Nii see probleem on nii gümnaasiumiastmes kui ka põhikooliastmes.

Aga volikogud teevad oma arengukavasid, kohalike omavalitsuste arengukavasid, kus nad analüüsivad läbi ka tuleviku. On ka neid kohti, kus laste arv kasvab, ja mitte ainult Tallinnas ja Harjumaal, ka teistes piirkondades. Järelikult tulebki täpselt läbi kaaluda, mitte hakata kohe igaks juhuks koole kinni panema. Omavalitsused, ma julgen küll öelda, ühtegi sellist otsust väga kergelt ei langeta. Kui koolipidaja, omanik on kohalik omavalitsus, siis need otsused teeb tema. Muidugi on rahastamine oluline ja see, kuidas rahastamisvalemid paika pannakse, võib mõjutada. Nii et siin tuleb lähtuda ikkagi sellest, et kodulähedane kool säiliks. Kui on ettepanekuid siin rahastamises midagi muuta, siis tuleb see kohalike omavalitsustega läbi rääkida.

"Milline on Teie isiklik hinnang, kuidas mõjutab koolivõrgu oluline koomale tõmbamine maapiirkondades noorte perede elukohavalikut, milline on selle mõju väiksemate omavalitsuste ettevõtluskeskkonnale, sotsiaalsele sidususele ja elujõule?" Nagu ma juba ütlesin, otsustavad ikkagi kohalikud omavalitsused, nende volikogud. Kindlasti on see seotud kõigi teiste küsimustega, kool ei seisa eraldi kogu elust, mis piirkondades, kohalikes omavalitsustes toimub. Me võime ju nimetada kõik siin järjest ära need probleemid, mis tegelikult piirkondade arengus on. See on kindlasti elanikkonna vananemine nendes piirkondades. Kui meil siin varem on olnud juttu, et me oleme üritanud ka teatud spetsiaalsete programmidega sihitada Ida-Virumaa arengut ja Kagu-Eesti arengut, mis olid nagu, ütleme siis, Eesti keskmisest rohkem maas, siis viimased andmed ja statistika näitavad, et väga selgelt joonistuvad välja Tallinn, Harjumaa, Tartu linna piirkond, võib-olla natukene Pärnu. Ülejäänud piirkonnad on statistiliste näitajatega enam-vähem kas sutsu kõrgemal, sutsu madalamal. Hea uudis on see, et regionaalarengu tegevuskava, mis valitsuskabinetis sai ka heakskiidu ning mida me täidame nüüd numbritega koos eelarvega, RES‑iga ja Euroopa Liidu rahaga, näitas, et viimastel aastatel see lõhe arenenud ja vähem arenenud piirkondade vahel ei ole kasvanud. Tõesti, see lõhe ei ole suuremaks läinud. Ei oska öelda kõiki põhjusi.

Küll on tõesti nii, et me oleme piirkondade arengule viimaste valitsustega siiski rohkem tähelepanu pööranud. Ma olen alati rääkinud, et ka see haldusreformi lõpu otsus, kui haldusreform nagu läbi sai viidud ja tõsteti omavalitsuste tulubaasi, oli tegelikult regionaalpoliitiliselt üks tähtsamaid otsuseid, selleks et kõigil omavalitsustel oleks piisavalt ressurssi kohaliku elu kujundamiseks. Sealt tuleb ka see piirkondade arengu teema.

Kindlasti erimeetmed ja programmid. Järjest rohkem kõiki riigi rahastamisprogramme, meetmeid, ka neid, mis tulevad Euroopa Liidust – ma võin nimetada siin kas või seda viimast miili, mida ette valmistatakse –, tehakse nüüd ikkagi kohaliku prioriteedi järgi, mitte seal, kus on mugavam. CO₂ meetmed kohalikele omavalitsustele, regionaalne prioritiseerimine, omaosalused on väiksemad nendes piirkondades, mis ei ole nii arenenud. Pakutakse ka finantsinstrumente nii ettevõtjatele kui ka inimestele eluasemelaenude käenduseks KredExilt või nüüd juba uuelt asutuselt, mille nimi on minu teada EIS. Kõik sellised meetmed, ka korterelamute rekonstrueerimise meede, kus jälle on prioritiseeritud maapiirkonnad – kõik need aitavad kaasa, et nende piirkondade vähemalt taandareng enam ei läheks edasi, vaid säiliks arenguvõimalus. Selles, kas elu maal säilib, on sama tähtis kool, tolmuvaba tee, internet ja viimasel ajal järjest rohkem eluase, millega me tõsiselt oleme tegelenud erinevate piloot[projektide] raames või ka programmide, toetuste ja meetmete raames.

Nii et see kõik ongi üks tervik. Minu isiklik hinnang on, et kodulähedane kool peab säilima. Tihti armastatakse rääkida, et haridusel peab olema kvaliteet ja mida suurem kool, seda parem kvaliteet. Praxis tegi ühe uuringu, kust selgus, et ei olnud tegelikult vahet kohalike omavalitsuste gümnaasiumides ja riigigümnaasiumides saadava hariduse vahel. See tuli sealt selgelt välja. Teine asi: mis on kasu sellest kvaliteedist, kui [kool] jääb nii kaugele, et laps ei pääse sellele kvaliteedile ligi. See on minu lühikene hinnang. Aitäh! 

Aitäh! Nüüd saab küsimusi küsida. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Kui rääkida haridusteemal ja gümnaasiumiharidusest, siis minu arvates on üks oluline asi ära unustatud. Me oleme riigigümnaasiumidega jõudnud peaaegu selleni, et igas maakonnas on riigigümnaasium valmis saanud. Kui ümberringi vaadata väiksemaid gümnaasiume, siis tõesti, kui see on viie kilomeetri kaugusel ja lapsi on vähe, siis on võimalik transport ja kõik kiiresti lahendada. Aga kui on natuke kaugemal? Kas on ikkagi ka arutatud valitsuses seda, et riigigümnaasiumidel võiks olla filiaalid? Selge, et omavalitsus loeb raha. Riigigümnaasium on tunduvalt odavam ülal pidada kui oma munitsipaalgümnaasiumid. Ma vaatan Jõgevamaad näiteks. Jõgeval on riigigümnaasium, aga Avinurme ja Mustvee on liiga kaugel, et lapsed iga päev sõidaksid Jõgeva ja Mustvee või Avinurme vahet. (Juhataja helistab kella.) Aga samas filiaalina oleks see täitsa mõistetav ja teatud päevadel võib käia ...

Aeg, Aivar!

Mis sa arvad sellest?

Jah, see on üks koht, kus ma vaatan ikkagi maakonna omavalitsustele otsa. Nemad on koolipidajad ja maakonna arengukavad või arengustrateegiad on antud ka kohalike omavalitsuste koostada. Varem oli nii, et maavalitsus riigi käepikendusena oli see pliiatsi hoidja, ta pidi muidugi omavalitsustega läbi rääkima, aga lõpuks jäi nagu rohkem see keskne vaade peale. Nüüd võiksid kohalikud omavalitsused neid ettepanekuid teha.

Seda filiaalimõtet olen ma ennegi kuulnud, et kas ei oleks võib-olla siin see koht, kus kohalik omavalitsus ja riik võiksid kuidagi koostööd teha. Ma arvan, nii nagu ma siin ütlesin, et kõigepealt ikkagi nende koolide suhtes, mis omavalitsuste pidada praegu on, on see omavalitsuse otsus, kas ta soovib seda teha või ei soovi. On kõlanud ka selline ettepanek näiteks Haridus‑ ja Teadusministeeriumilt, et kas mõnes piirkonnas, ütleme, niisuguse koolide tugevdamise mõttes ei peaks riik üle võtma ka mõne põhikooli. Aga jälle ütlen, et see on kõigepealt kohaliku omavalitsuse otsustada, kas ta soovib seda, soovib ta mingi halduslepinguga seda teha või ei soovi seda teha.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kogu see jutt käib ju nii-öelda turutõrke piirkondade kohta. Suur osa Eestist on huntide ja rebaste ja turutõrke piirkond. Postkontorid või kuidas neid nimetatakse, neid on kavatsetud kokku tõmmata, vanasti öeldi "mehitatud", aga nüüd on humaniseeritud punktid, igas maakonnas üks. Lairibast ma ei hakka rääkimagi, see raport tuleb varsti avalikuks, kuul pähe, võiks selle kohta öelda. Aga nüüd: 144 haridusasutust, 100 tükki on gümnaasiumitasemel, kus on alla 100 inimese, ja 100 tükki, kus on alla 30 [inimese], on põhikoolid. Kui palju raha selleks võib kuluda, kui palju on nõus valitsus kulutama, et saaks neid õgvendada? Loomulikult, kui kohalikud omavalitsused heaks kiidavad.

Nii nagu ütlesin, valitsus ei ole sellist plaani arutanud. See toetus, millest me räägime, on haridusministri otsus oma haldusalas toetada neid omavalitsusi, kes soovivad kuidagipidi koolivõrgu korrastamisega tegeleda. Lõppotsus on kohaliku omavalitsuse käes. Ühtegi teist laadi otsust valitsus teinud ei ole.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, auväärt Riigikogu esimees! Hea minister, ma kõigepealt tänan nende vastuste eest. Ma ausalt öeldes teie vastuseid kuuldes üllatusin. Te väitsite, et seda maagümnaasiumide suretamise toetust ei ole valitsus arutanud. See ei ole valitsuse arengukavas, see ei ole valitsuse otsus. Samal ajal selle valitsuse, kuhu ka teie kuulute, haridusminister maksab neid toetusi kohalikele omavalitsustele välja. Ma paluksin, härra Aab, teie isiklikku selget seisukohta, kas te seda toetust peate õigeks, kas te seda toetate, kas see on õige tee. Mis on teie seisukoht?

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu ma ütlesin, see ka praegusel moel on rangelt vabatahtlik, kas omavalitsus soovib seda toetust võtta. Ma räägin, et ka mina tean omavalitsusi, kes selliseid plaane peavad. Mitte heast elust, vaid selle tõttu, et elu on nii kaugele viinud, et kui on kolm gümnaasiumiastet veel vallas, siis ühel hetkel ei ole see lihtsalt võimalik. Õpilasi on nii vähe. Siis on pigem võib-olla tõesti mõtet keskenduda, panna see gümnaasiumiaste kuskile ühtekokku ja ta on tugevam. Kui sellisel juhul seda toetust võetakse, siis minul selle vastu midagi ei ole. 

Aga kindlasti ei ole ma nõus sellega, et see mõjuks survestusena, et nüüd me anname raha, et pange kinni. Haridus‑ ja Teadusministeeriumis, ma tean, neid mõtteid on varem liikunud, on räägitud riiklikust progümnaasiumist, millele ma olen kõik need aastad vastu võidelnud. Ma ei pea seda õigeks. Kohalik omavalitsus võiks ikka põhihariduse andja olla. Teatud erandjuhtudel, kui kohalik omavalitsus on nõus kokku leppima – ma räägin, mida HTM praegu räägib teatud piirkondade puhul –, võib see ju niimoodi toimuda, aga see on rangelt kokkulepe kohaliku omavalitsusega. Nii et ma ei toeta mingit survet või sundi.

Ega see ei käi ju kohalikes omavalitsustes üleöö. Nad teevad arengukavasid ja pidevalt uuendavad neid, uued volikogud jälle vaatavad need üle. Seal kindlasti üks põhiküsimusi on koolivõrk. Ühtegi otsust sellepärast, et hea küll, nüüd pakutakse mingit toetust – mis ei ole väga suur, nagu ma ütlesin –, et sellepärast paneme kinni, ma ei usu, et ükski omavalitsus teeb.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Te ütlete, et sundi ei ole, aga siiski on riigi raha eest Haridus‑ ja Teadusministeerium minu arvates kaks aastat Õpetajate Lehes avaldanud analüüse ja põhjendanud, miks tuleb väikestes põhikoolides kolmas kooliaste sulgeda. Samamoodi saime eelmisel aastal kuulda, kuidas haridus‑ ja teadusminister Liina Kersna avaldas arvamust, et ligi sajas põhikoolis, mille kolmandas kooliastmes õpib vähem kui 30 õpilast, ehk näiteks 85 õpilasega tegelikult tugevas maapõhikoolis, peaks kolmanda kooliastme kinni panema. Selliseid arvamusi on päris palju olnud selle valitsuse poolt ja sellel on kindlasti regionaalne mõju ka. Mu küsimus on selline: kas te olete teinud, kas valitsus või teie ministeerium on teinud just koolide sulgemise või kärpimise kohta analüüse, milline see mõju võiks olla?

Aitäh küsimuse eest! Lihtne vastus on, et kuna selliseid kavasid valitsuses pole mitte ühtegi arutatud, siis ei ole ka neid analüüse tehtud. Haridus‑ ja Teadusministeerium kindlasti oma valdkonnas toimetab ja seda vaatab. Üks põhjus on tõenäoliselt kvaliteetne haridus, mida tuleb pakkuda, ja seda tuleb teha alati piiratud ressursside tingimustes, see on ka ju teada. Aga sellist kava, et peaks ka sellist analüüsi tegema – mul ei ole olnud seda vaja teha. Ma ütlen ka, et on olemas teatud status quo hariduse rahastamises, koolide pidamises. Neid arutelusid on peetud erinevates koalitsioonides, et mis edasi saab. On arutatud ka seda, kas ei peaks gümnaasiumiastme maapiirkonnas uuesti tagasi andma omavalitsustele, ka selline ettepanek on käinud laual. On jäädud selle juurde, et oleme status quo's. Kindlasti peame jälgima, et hariduse kvaliteet oleks hea, ja pigem seda toetama kui üritama mingite kunstlike võtetega hakata koole sulgema kuskil, kus koolipidaja ehk kohalik omavalitsus seda ei soovi teha.

Aitäh! Läheme edasi Viljandi kanti. Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud [riigi]halduse minister! Kõigepealt kadusid pangaautomaat, postkontor, külakauplus, apteek ja perearst. Kui nüüd peaks kaduma kool, ka põhikool, siis sinna uusi inimesi ei tule, pigem lähevad ära tänasedki, kes ei soovi jääda sellisesse seisu, et ei ole kindel, et mõne aasta pärast oleks lapsel võimalik seal kooliteed alustada.

Ma kindlasti tahan väga tunnustada minister Taavi Aasa, kes vaatamata esialgsetele sõnumitele ja tasuta ühistranspordi planeeritavatele kärbetele leidis lahendused ja vähemalt käesoleval aastal ei tule ühistranspordikeskustel kärpida. Ühistransport on kindlasti äärmiselt oluline nii inimeste linna pääsemisel kui ka linnast maale pääsemisel, ja laste transpordiga on samuti. Kas ei oleks mõistlik mõelda hoopis positiivset mõtet, et toetada neid omavalitsusi, kui me näeme, et on teatud piirkonnad, kus peaks olema rohkem inimesi, mis oleks ka julgeolekuküsimus? Pigem toetada neid.

Tänan küsimuse eest! Tegelikult regionaalne koefitsient nii gümnaasiumihariduse kui ka põhikoolihariduse juures eksisteerib, just nimelt need väiksemad koolid saavad koefitsiendiga rohkem raha pea kohta kui suuremad koolid. Nii et see on olemas. Kindlasti seisan mina selle eest, et seda kärpima ei mindaks. Nii et plaane, mida on tehtud, on erinevaid.

Aga ma veel kord kinnitan, et mis puudutab seda loetelu, Helmen, mis sa ütlesid siin, postkontorid ja nii edasi, siis seal on kaks poolt. Siin on räägitud nendest teenindussaalidest, PPA‑st. Ma tean, et see tekitab väga palju, kuidas öelda, emotsiooni nendes piirkondades. Eks seal peab vaatama objektiivset poolt ka. Teatud kohtades, postkontoritest või postipunktidest rääkides, võib see [teenus] vahetevahel muutuda hoopis kättesaadavamaks kui selle füüsilise postkontori korral.

Ma ei tea täpselt kõiki plaane, mida Eesti Post plaanib. Siin oli juttu, et pannakse kõik kinni. No päris nii ei ole. Pigem on plaan [teenus] kättesaadavamaks teha ja viia need postipunktid või teenuspunktid näiteks raamatukogudesse, mis on ju kogu aeg lahti. Postkontoris käib mõnel pool tõesti paar inimest selle mõne tunni jooksul, mis ta lahti peab olema. Peab alati kaaluma ka nõudlust, mis selles piirkonnas on. Me kõik oleme harjunud pakiautomaatidega. Elu suundub mitmel pool teistesse kanalitesse kui see füüsiline postkontor. Aga nüüd ma rääkisin võib-olla liiga palju postkontoritest.

Nende teenindussaalidega on niisamuti. Me oleme arendanud e‑teenuseid ja järjest rohkem inimesi tarbib e-teenuseid, mitte ei lähe füüsilises kontaktis olles seda teenust riigi käest saama. Kas selleks oli õige aeg? Minu teada on Siseministeerium ja PPA neid plaane ka varem pidanud. Kui on näha, et klienditeeninduse poolel nii suurt nõudlust ei ole, siis on põhjust vähemalt neid [lahtioleku]aegasid lühendada. Aga sümboolselt see hea ei ole. Nii et ka mina kõigis nendes aruteludes olen pigem alati kutsunud üles neid plaane põhjalikumalt läbi töötama, just nimelt, et analüüsida, kuidas see tulemus on, kas ja kuidas see mõjub kohalikule elule, teenuste kättesaadavusele ja nii edasi.

Riigi teenuste suhtes te teate, et üks selline programm on riigimajade programm, kus me neid rätsepalahendusi igas maakonnakeskuses teeme. Mõnel pool tuleb üks maja, mõnel pool tuleb kaks maja. Eks seda alguses on võetud kinnisvara optimeerimise ülesandena, et kuna neid kehvi ruume kõiki ei jaksa pidevalt korda teha ja ei ole ka mõtet sinna investeerida, siis teeme korda üks või kaks maja ja toome need asutused kokku. Üks eesmärk on olnud, et töökohad seal enam ei väheneks, sest tendents oli ju selline, et hakati maakondadest töökohti regioonikeskustesse viima. See oli siis, kui maavalitsused tiksusid allapoole. Me panime sellele piiri peale ja nendes riigimajades tuleb töökohti pigem juurde sellesama üle-eestilise värbamisega, kus enam see kontorikoht ei ole oluline inimesel töö tegemiseks, kui ta riigipalgalisele töökohale tuleb. Ta võib teha seda tööd Põlvas, Võrus, Pärnus, isegi siis, kui see asutus või ministeerium on Tallinnas.

Anti Poolamets, palun! 

Tänan, juhataja! Austatud minister! Eks need nuhtlused algavad demograafiast, väljarändest, töökohtadest. Seal on ju see probleem. Suurepärane Muuga mõisakool ühes ilusaimas mõisahoones pandi kinni, sest esimesse klassi oleks läinud ainult üks laps. Ei saanud enam [kooli] pidada, sest oli üks laps. Probleem on selles, et 6000 Eesti last on Soomes. Kuskil need koolid kinni lähevad, sest see on kuus koolitäit last, suure kooli täit last. Küsimus tuleb pigem kõrvalt. Te märkisite ise ka midagi seoses noorte ja eluasemetega. Kas teil on andmeid selle MES‑i meetme arengu kohta, mis noortele peredele eluaseme hankimisel abi osutab? Kas see asi on edenenud? See on ju demograafiline meede.

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu ma ütlesin, varasemalt, just eelmise majanduskriisi ajal, oligi nii, et töökohad kadusid eelkõige maapiirkondades, see oli see põhipõhjus, miks ka väga palju inimesi läks, kusjuures suuremas osas just maapiirkondadest, Soome või kusagile mujale riiki tööle. Midagi teha ei ole, 50 000 eestlast on siiamaani Soome rahvastikuregistris. Seal küll hakkab neid järjest vähemaks jääma, viimaste aastate tendents on, et pigem tullakse Soomest tagasi, kui et minnakse sinna. Seda tendentsi me peamegi erinevate meetmetega toetama. Kohalikud omavalitsused pingutavad ja riik oma meetmetega ka.

See MES‑i meede on suunatud kahele piirkonnale: Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa, minu teada. Seal antakse eluaseme jaoks lausa riiklikku laenu. KredEx on seal kõrval kõigi piirkondade jaoks väljaspool Tallinna, Harjumaad ja Tartu linna piirkonda. See meede peaks kohe avanema. Või EIS, see ei ole enam KredEx, vabandust, ma kogu aeg eksin. Selle puhul antakse tagatist kuni 80% pangalaenust, eluasemelaenust, riigi poolt. Ka see peaks kaasa aitama. 

Kagu-Eesti programmis me andsime sellist, kuidas see on, spetsialistide eluasemetoetust teatud summas. Kohalik omavalitsus ise otsustas, kas see on mõeldud ainult kohalike omavalitsuste spetsialistidele või laiemalt, ka teistele töökohtadele, ka eraettevõtluse jaoks. Me katsetasime selle läbi, see mõjus hästi. Ma arvan, et see MES‑i meede kahes piirkonnas, regionaalselt suunatud piloot[projektina] – see ei tähenda, et ta ei või laieneda üle Eesti – koostöös selle EIS‑i meetmega, mis annab nagu riigi poolt tagatist eluasemelaenule, kindlasti soodustavad seda tendentsi, mis on tekkinud. Mida iganes, olgu see [põhjus] koroonakriis või linnavurled tõesti vaatavad rohkem maapiirkonna poole, aga seda on näha. Me oleme võrrelnud liikumist Harjumaale ja Harjumaalt välja. Viimastel aastatel on selgelt kasvanud tendents, et Harjumaalt välja minnakse rohkem kui varem. Nii et kõige muuga, nii kohaliku omavalitsuse elukeskkonna kujundamisega kui ka riiklike meetmetega me pigem peaks seda tendentsi toetama.

Siin me jõuame koolide ja lasteaedadeni. Tõesti, mõnes piirkonnas see nõudlus järjest kasvab. Seal tegelikult peabki ette vaatama, ei saa teha niisuguseid kiirustavaid otsuseid. Väga palju loeb ka see, kui palju me suudame investeerida. Seda on küll tehtud, aga alati on vähe. Vähemalt nüüd ka seda CO₂‑kaubanduse raha, mis laekub päris hästi ja üle poole sellest läheb haridusse, on viimasel ajal kohalik omavalitsus saanud panna lasteaedadesse ja koolidesse ning mitte ainult nende rekonstrueerimiseks, vaid on saanud ehitada ka uusi, selle tingimusega, et võetakse mingi vana maht maha. Selle abil saabki teha ka selliseid koole, mis selles piirkonnas mingi perspektiiviga on vajalikud, funktsionaalsed. Me oleme jõudnud sellesse aega, kui nõukogude ajal ehitatud koolid, nii nagu ideaalis kortermajadki maapiirkonnas, võiksid saada rekonstrueeritud või võiksid olla ehitatud uued hooned.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea minister! Te küll väidate, et preemiaraha ei ole sund, aga olgem ausad, nii mõnelegi omavalitsusele, sellisele väikesele, kus on väike kool, vähe raha ja vähe inimesi, võib see olla selline sunnitud meede, selleks et natukenegi raha saades sellest ringist välja saada, kompenseerida seda inimeste ja laste puudumist, tulumaksuraha puudumist väiksegi nutsakaga, mida riik annab. Samas te ütlete ka, et te isiklikult väga pooldate, et haridus oleks võimalikult kodule ja lapsele lähedal, ja ütlesite, et riigigümnaasiumide ja nende maagümnaasiumide kvaliteet ei erine. Kas te ei ole mõelnud endise haridusministrina rääkida ikkagi kolleeg Kersnaga, et see raha ei muutuks sulgemise preemiaks, vaid koolide edasiarendamise preemiaks, et see ring hakkaks teisele poole liikuma? Kui me investeerime täiendavalt raha õpikeskkonda, õpetajate palkadesse, õpetajate elamistingimustesse, siis tulevad head kvaliteetsed haridusvõimalused, tuleb lapsi juurde, tuleb maksumaksjaid juurde ja see ring keerleb vastupidises suunas, kui me praegu seda suuname. Kas selliseid mõtteid teil ei olnud?

Tänan küsimuse eest! Pean meelde tuletama ikka ja jälle, et kohalike omavalitsuste tulubaas, kogutulud, on viimase viie aastaga tõusnud 50%, vaatamata kriisiajale. Nii et ei ole need omavalitsused, peale haldusreformi eriti, nii vaesed, et 20 000 [euro] pärast peaks minema kooliastet sulgema. See on minu hinnang. Nad ei tee seda. Kui pikaajaliselt on jõutud kuskil selle mõtteni, et on vaja kuidagi korrastada seda koolivõrku, siis ikkagi nende põhimõtetega, nagu omavalitsused üritavad, et kõige esimene kool peab olema võimalikult lähedal, järgmine aste võib olla juba veidi kaugemal ja gümnaasiumid veel veidi kaugemal. Nii ta on välja kujunenud ja nii see on normaalne. Ma arvan, et see haridusministri käskkirjaga jaotatav toetus ei tähenda mingit sundi omavalitsuste jaoks. Ma olen nendega rääkinud.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ütlesite ilusti, et valitsus ei ole arutanud. Tsiteerin: "Haridus‑ ja Teadusministeerium oma valdkonnas toimetab ja seda vaatab." Eks iga ministeerium oma valdkonnas toimetab ja vaatab. Siis jäävad koolid lahti ühes kohas ja internet läheb teise kohta ja prügikastid ja WC‑d asuvad kolmandas kohas. Kas riigihalduse minister ei peaks seisma selle eest, et lahendus oleks tervikuna mõistlik, isegi kui iga ministeerium ise toimetab ja vaatab?

Eduard Odinets küsis väga hea küsimuse. Tegelikult on ju asi selles mõttemustris seal all. Kolmapäeval, ülehomme me arutame siin saalis struktuurivahendite eelnõu. Seal on kõigil ühesugused reeglid, põhjendatud juhtudel tehakse erandid maapiirkondadele, näiteks madalam omafinantseeringu määr või eraldi taotlusvoor. Kas ei peaks olema niimoodi, et standard on see, et on madalam omafinantseeringu määr ja eraldi taotlusvoor (Juhataja helistab kella.), ja põhjendatud juhtudel seda ei tehta? Samamoodi koolidega. See toetus võiks soodustada koolide maapiirkondades püsimist, mitte nende sulgemist.

Jah, me hakkame rääkima jälle üldistest küsimustest. Aitäh küsimuse eest! Sellesama regionaalarengu tegevuskava ettevalmistamisel me analüüsisime ka seda, kuidas on riigi erinevad programmid ja toetused jõudnud Tallinnasse, Harjumaale ja mujale. Viimase viie aasta jooksul on Tallinn, Harjumaa ja Tartu linna piirkond saanud alla 50% keskmisest toetusi riigi programmidest, meetmetest ja Euroopa Liidu rahast. Nii et selge vahe on tehtud juba varem.

Kuhu mina tahan jõuda regionaalarengu tegevuskavaga? Kõigi valdkondlike meetmete ja programmide puhul on regionaalne prioritiseerimine. Ehk kas on omaosalus väiksem, kas on regionaalsed portfellid, nagu paljudes meetmetes juba praegu on ja minu teada ministeeriumid neid kujundavad – see lõpptulemus tuleb sinna tegevuskavasse. Ma loodan ja olen selle nimel tööd teinud, et see on võimalikult kopsakas ehk võimalikult palju meetmeid ongi suunatud soodustingimustena nendesse teistesse piirkondadesse, mis ei ole oma arengus nii kõrgele jõudnud, kui on Tallinn, Harjumaa ja Tartu linn.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Sissejuhatuseks ma siiski õiendaks ära ühe fakti. Riigieelarve on kasvanud poole kiiremini kui omavalitsuste oma. Tavaliselt ma pean siin oma külje taga olevale pinginaabrile Jürgen Ligile seda meelde tuletama, et omavalitsuste eelarve on kasvanud palju aeglasemalt kui riigieelarve.

Aga küsin hoopis erivajadustega laste haridusvõrgu kohta. Kas on valitsuses olnud ka sel teemal mingisugust arutelu? Me teame, et see on osale omavalitsustele üle antud. On ka neid [omavalitsusi], kus on riigikoolid. Seal, kus on riigikoolid, me näeme seda, et vastuvõtutingimused on aetud maksimaalselt kitsaks, et õpilasi tuleks sinna maksimaalselt vähe ja saaks ütelda, et noh, polegi kedagi ja võtku nüüd omavalitsused need üle. (Juhataja helistab kella.) On selgelt tunda seda survet. Kuidas te sellele vaatate? Tegelikult peaks ju olema siin ühtne lähenemine ...

Ohoo, küsija, teie aeg, vabandust!

Tänan küsimuse eest! Jah, olen ka ise selle teemaga päris süvitsi tegelenud. See plaan, mis Haridus‑ ja Teadusministeeriumil varasematel aastatel oli, et anname omavalitsustele üle, muidu paneme kinni – oli selline ähvardus –, ega see kõige õnnestunum plaan ei olnud. Põhipõhjus on tegelikult see, omavahel öeldes, päris ausalt, et hariduslike erivajaduste puhul ju lapsevanem otsustab, kuhu kooli ta lapse paneb. Neid lapsevanemaid ja peresid nõustatakse, pakutakse [võimalus] välja, lõppotsuse teeb lapsevanem. Ta võib panna lapse ka tavakooli ja siis on tavakoolid hädas, ma tean. On küll väiksemad klassid tehtud, väiksemad rühmad tehtud, on tugiõpetajad. Aga siis tekib probleem jälle spetsialistidega.

Ma tean, et haridusministeerium on mõnes maakonnas liikumas selle projekti poole, kus tehakse maakonnakeskne – see ei tähenda, et seal on üks HEV‑kool – kompetentsikeskus, kus omavalitsused koos võtavad hariduslike erivajadustega [laste] kooli üle. Sellel kompetentsil peab olema küll riigi raha ja toetus juures, mis tuleb erinevate programmide abil. See üks kool oleks selles maakonnas aitav keskus, et omavalitsused saaksid sealt seda teenust tellida. Sest esimene otsustaja – nii nagu me oleme rääkinud erinevate vajaduste puhul, näiteks olgu need inimeste tervislikud vajadused, nii lastel kui ka täiskasvanutel –, see esimene uks on omavalitsus. Seal peab olema nii palju kompetentsi, et kui omavalitsus saab ise hakkama, siis ta suunab oma teenustele, kui ei saa hakkama, siis riigi teenustele. Need on ka tervishoiuteenustega väga seotud asjad.

Jah, ma tean, et see on probleem, ma üldse ei väida vastupidist. Ma väga loodan, et see lahendus leitakse võimalikult kiiresti, sest neid lapsi, nagu me teame, on päris palju, kes vajavad oma erivajaduste puhul tuge erineva kompetentsiga spetsialistidelt. Ma tean, et haridusministeerium sellel teemal ikkagi pingutab. Kui vahepeal oli tõesti selline tunne, nagu püütaks omavalitsustele kuum pall ära anda, siis nüüd ma arvan, et Haridus‑ ja Teadusministeerium tunneb ka vastutust, et kuna see on sisult nende teema, siis kuidas seda lahendada koos omavalitsustega.

Austatud minister, aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased, enne kui läheme läbirääkimiste vooru juurde, tuletan meelde, et täna on kaua oodatud esmaspäev, peale arupärimisi, nagu te teate, on heas mõttes võimalus registreerida ennast esinemiseks vabas mikrofonis. Nii et ootan juba kõiki oma mõtetega registreeruma. Aga enne kui me sinna jõuame, avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Lauri Läänemetsa.

Aitäh! Palun kolm minutit.

Jah, palun! Kaheksa minutit, kohe oligi see tunne.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! See, mis vaikselt, aga kindlameelselt toimub, on ikkagi koolivõrgu, õpetajate ja õppimisvõimaluste kokkutõmbamine maapiirkondades. Sotsiaaldemokraadid ei ole sellise tegevusega nõus.

Ma käin üle mõned näited, mis valitsusel tegemisel on. Gümnaasiumide sulgemise motiveerimine, rahaline preemia selle eest neile piirkondadele, omavalitsustele, kes panevad gümnaasiumi kinni. Kui see ei ole tegevus koolide sulgemise suunas, siis ma küsin, mis asi see on. Loomulikult [see seda] on.

Teiseks, mitu aastat on riigi raha eest Haridus‑ ja Teadusministeerium Õpetajate Lehes ostnud pinda ja kirjutanud ja seletanud, kuidas tuleb koolivõrku korrastada. Ma tõlgin: koolivõrgu korrastamine tähendab reeglina kas mõne kooli sulgemist või mõne kooliastme kärpimist sellest koolist. Ehk taas kord: koole, haridusvõimalusi jääb maapiirkondades vähemaks. Eelmisel aastal, meenutan, haridus‑ ja teadusminister Liina Kersna rääkis koolidest, mille kolmandas kooliastmes ehk seitsmendas kuni üheksandas klassis õpib alla 30 õpilase, et neis koolides peaks selle kolmanda kooliastme kinni panema. Kui me mõtleme, millised koolid sinna alla lähevad, siis tõesti jah, kindlasti on selliseid põhikoole, kus õpilaste arv on nii väike ning seal võib olla praktiline ja loogiline vajadus neid samme ette võtta. Aga sinna alla lähevad ka koolid, kus õpilaste arv on 85, 75, 80. Kes teab maapiirkondi ja nende erinevaid võimalusi, see teab, et väga paljudes kohtades on sellise õpilaste arvuga kool tugev maapõhikool. Ei ole ju mingisugust põhjust sinna kallale minna. Need vähesed näited juba näitavad seda, et on väga teadlik ja süsteemne tegevus selle nimel, et neid koole üle Eesti kokku tõmmata.

Muidugi on hästi kahju sellest, et lugupeetud ja auväärne riigihalduse minister ütles, et valitsusel endal mingisuguseid plaane ei ole. Mina ütleksin niimoodi, et kui mingi ministeerium midagi teeb, ükstapuha, kas ta on Haridus‑ ja Teadusministeerium või mõni muu ministeerium, siis see ongi valitsuse tegevus. See, et valitsuses pole seda ühiselt otsustatud – kahju, sellest on kahju, et seda pole tehtud. Meie arvame küll, et kõigel, mis puudutab haridusvõrgu kokkutõmbamist, peab olema taga ka regionaalne analüüs. Nii et meie üleskutse lugupeetud riigihalduse ministrile ja ka Vabariigi Valitsusele on see, et palun analüüsige regionaalset mõju, seda, mis on tagajärg.

Ma lihtsalt mainin ära, et mida väiksem piirkond on, seda suurem ja olulisem on kooli roll selles piirkonnas või selles kogukonnas. Kool on tegelikult sotsiaalne sidustaja. Kui selles kandis ei ole mitte ühtegi muud asutust või institutsiooni, mis tooks inimesed kokku, siis kool toob nad kokku, ta toob kokku noored, ta toob kokku emad ja isad, ta toob sinnasamma kokku lapsevanemad erinevatest kantidest ja seob neid. See on väga oluline, see on regionaalse arengu või kogukonna kestmise koha pealt väga oluline asi. Samas on väga paljudel koolidel ka väga oluline kultuuriroll lisaks hariduse andmise funktsioonile. Ka see on piirkondade arengu mõttes väga oluline asi, mis võib sattuda ohtu.

Räägitakse hariduse kvaliteedist. Jah, ma saan aru, teatud õpilaste arvu juures võib hariduse kvaliteet tõesti kannatada. Aga ma tuletan meelde, et hariduse kvaliteedist rääkides on kõige esimene asi ikkagi õpetajate palk. Jah, õpetajaskond vananeb, aga lisaks sellele, et meil on õpetajate probleem, ma ütleksin, et ennekõike on meil normaalse, mõistliku, väärika õpetajapalga probleem. See on täiesti valitsuse teha. Millegipärast pole neid lahendusi tahetud leida. Ütleme niimoodi, et inflatsiooni ja selle eelarve tõttu, mis tehti praeguseks, selleks aastaks, oli ka isegi enne energiahindade kallinemist tegelikult ette näha, et õpetajad oma palgaga jäävad ülejäänud palgarallist kõvasti maha. Hästi kahju, hästi kahju. Loomulikult, siis me ei leiagi õpetajaid ja siis me hakkame rääkima sellest, et jah, näete, siin tuleb kool kinni panna ja seal tuleb kärpida.

Teine asi, mis puudutab hariduse kvaliteeti, on õppijakeskne lähenemine. Juhtumisi saab seda teha väiksemas klassis oluliselt paremini kui suuremas klassis. Nii et minu arvates on selle koha pealt ikkagi väiksemal koolil väga oluline roll täita.

Kolmas asi, mille poole pealt me ka tahaks vaadata praegusele valitsusele otsa ja millel on ka regionaalne mõju väga tugev, puudutab huviharidust. Sotsiaaldemokraadid nägid väga palju vaeva, et saaks toetada huvihariduse andmist just hajaasustusega piirkondades. Selle aasta riigieelarves on see rahastamine poole väiksemaks tõmmatud. Kannatavad just needsamad väiksemad piirkonnad, kus huviharidusel on ka seda pisikest maakooli või väikelinnakooli väga oluline toetav mõju. Huvihariduse andmisega on seotud väga paljud õpetajad. Kui seal ei tule õpetaja täiskohta kokku, siis huviharidusega saab seda tugida ja sellega hoitakse õpetajat maapiirkonnas. Nii et ka see on näide, kus ja kuidas süsteemselt vähendatakse võimalusi kodukohas õppida.

Lõppkokkuvõttes: kui kaob ära kool, siis on kindlasti sellel mõju noortele peredele. Noorte perede elamine mingis piirkonnas mõjutab sealseid ettevõtteid, need omakorda töökohti ja see kõik mõjutab omavalitsuse võimekust. Ehk siis, väga oluline on, et kõik, mis puudutab haridust, ei ole ainult haridusküsimus, kui me läheme suurlinnadest eemale, vaid see on regionaalarengu küsimus. Kui selliseid otsuseid tehakse sellise mastaabiga, et saja kooli kinnipanek või kärpimine ja kõik muud mõtted, mis valitsuse või ministrite suust on kõlanud, siis seal peab olema regionaalne analüüs. Ei ole võimalik niimoodi, et üks ministeerium teeb ja teised ei tea mitte midagi. Valitsus on üks, valitsuse vastutus on üks. Kui on näha, et üks ministeerium on rappa minemas, siis peaks ju olema niimoodi, et teine minister tõttab appi, eriti kui see on tema vastutusvaldkond.

Nii et sotsiaaldemokraadid loodavad, et lugupeetud riigihalduse minister võtab selle teema käsile ja tehakse ära analüüsid, milline mõju kooli[astmete] kärpimisel või [koolide] sulgemisel on regionaalarengule, töökohtadele ja lõpuks ka nende omavalitsuste toimetulekule. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Heiki Hepneri. Kolm juurde, kaheksa minutit. Palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Haridus on loomulikult omavalitsuste jaoks a ja o, algus ja lõpp. See on, ma julgen ikkagi ütelda, üks olulisi vundamente, millele omavalitsus üldse tugineb. Kui see on viltu, siis omavalitsus ka ei püsi, see on päris selge.

Aga oma sõnavõtus ma pigem keskenduksin või paneksin fookuse tõesti gümnaasiumiharidusele ja arutaks natukene selle üle. On päris selge, et me vajame terviklahendust ja me vajame ka haridusvõrgust selget pilti ja selle üle ka vajadusel debatti. Ega me siin saalis ju väga arutada pole saanud. Ka viimati, kui haridusminister siin oli, piirdus arutelu ju sellega, et iga saadik võis esitada ühe küsimuse, ja oligi kogu lugu. No see ei ole arutelu.

Teisalt me muidugi teame ka seda, et põhiharidus on pandud omavalitsuste vastutusvaldkonnaks, aga gümnaasiumiharidus on pandud riigi vastutusvaldkonnaks. Mina teeksin siin ka möönduse ja ütleksin, et gümnaasiumiharidus võiks olla võrdselt nii riigi kui ka omavalitsuse vastutusvaldkonnas. Ja miks?

Vaatame natukene, kuidas see toimiks, kui me likvideeriksime gümnaasiumiastme seal, mida nüüd nimetatakse teinekord torukoolideks, aga mina nimetan neid maagümnaasiumideks. Kindlasti mõjuks see negatiivselt õpetajate motivatsioonile. On päris selge, et õpetajate jaoks on motiveeriv õpetada ka gümnaasiumiastme õpilasi. See võib olla osa jaoks lausa oluline, selleks et selles koolis õpetamist jätkata.

Teine asi on ka päris selge: koolitransport läheks pea poole kallimaks. Olen olnud ise vallavanem ja olen olnud sunnitud haridusministeeriumile tõestama, et on rumal mõte maagümnaasiumis gümnaasiumiaste kaotada, sest tõesti, ainuüksi transpordipool oleks tulnud korrutada kahega. Õpilased peavad jõudma kooli ja ei saa kasutada enam seda transpordivõrku, mis on [omavalitsuse] oma kooli jaoks paika pandud, ehk peab tekitama topelt bussiühendused. 

Samuti oleks probleeme õpetajate saamisega, kes õpetavad nii kolmandas kui ka neljandas kooliastmes ehk progümnaasiumis ja gümnaasiumis. Kui me kaotaksime ära gümnaasiumiastme, siis see tähendaks, et progümnaasiumi jaoks oleks vaja õpetajaid, kelle koormus on minimaalne. Kui sa muidu saad kas peaaegu täiskoormuse või lausa täiskoormuse, siis selle alternatiivi puhul jääb mingisugune 0,2 või 0,3, võib-olla paremal juhul on koormus 0,5. See kindlasti tekitab omavalitsusele täiendavaid kulusid. Motivatsioonist juba sai räägitud.

Nüüd hariduse kvaliteedist. Minu meelest siin lausa kuritarvitatakse seda, kui öeldakse, et maagümnaasiumides ei ole võimalik nihukesi tingimusi luua, et õpilased saaksid omandada hea hariduse. Ega siis, kui alusharidus, algharidus ja põhiharidus on nõrk, ei tule ju ka gümnaasiumiharidus kvaliteetne. Tegelikult on haridus üks tervik. Kui me tahame, et gümnaasiumiharidus oleks väga hea, siis see eeldaks ka seda, et põhikooliõpetajad on väga head, algkooliõpetajad on väga head ja lasteaiaõpetajad on väga head. Ainult nii on võimalik seda saavutada. Meelitada justkui selle mõttega häid õpetajaid, et tulge riigigümnaasiumidesse, me tagame teile paremad tingimused ja ka lapsed saavad siis justkui omandada parema hariduse – no see on selge rumalus, otse välja öeldes. See ei ole nii ja see ei tohi nii olla, sest ega siis kooli vormist ei tulene mingisugune laste valgustamise efekt, et kui nad astuvad üle riigigümnaasiumi läve, siis nad omandavad kohe hoobilt selle, mis jäi põhikoolis omandamata, ilma et nad õpiksidki riigigümnaasiumis.

Viimane teema, mille kohta ma ka küsisin, on hariduslike erivajadustega laste haridusvõrk. See on tõesti hästi oluline teema, mida samuti on poolikult käsitletud. Mõnes mõttes ma  praegu ei tahakski haridusministeeriumi kuidagi rünnata. Ma tean, et nii nagu ka minister ütles, nad on võtnud vähemalt selle mõttesse, et sellest, mis kunagi kavandati – paneme kinni või võtke üle –, on loobutud ja on jõutud sellesse arutelufaasi, et kuidas edasi minna. Nüüd on hästi oluline, et see arutelufaas oleks viljakas, et mõlemad osapooled, nii omavalitsused, kes niikuinii peavad selle teemaga tegelema, kui ka riik, kelle käes sisuliselt on rahakott, oleks võimelised koos seda teemat lahendama.

Ma alguses ütlesin, et omavalitsuste jaoks on haridus a ja o. Seda ta kindlasti on. Ainukene, mis siin saab takistust tekitada, on omavalitsuste tulubaas. Ei usu mina ka – ma olen ministriga selles suhtes nõus –, et ükski omavalitsus mingi 10 000 või 20 000 [euro] pärast oma kooli kinni paneks. Ma ei usu seda. Nii rumalaid omavalitsusjuhte meil ei ole. Nii rumalaid valla‑ või linnavolikogu liikmeid meil, ma loodan, küll ei ole.

Aga see ei tähenda seda, et omavalitsuste tulubaasile ei peaks mõtlema. Riigi tulud kasvavad poole kiiremini kui omavalitsuste omad. See tähendab seda, et me peame mõtlema ka selle peale, kuidas omavalitsuste tulubaasi kasvatada, et nad saaksid luua mõistlikud tingimused oma haridusvõrgu jaoks ja et lapsed ei peaks lahkuma sellepärast, et koolid kuskil kinni pannakse. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi tänase päevakorra järgmise etapi juurde, milleks, nagu juba eelnevalt öeldud, on alati palavalt oodatud esmaspäevane vaba mikrofon. Head ametikaaslased, palun! Kõigil soovijail on võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks. Ütlen ka ära, et ei pea kiirustama, kõik saavad vabas mikrofonis rahulikult sõna võtta. Nii. Selle seisuga, et keegi ei soovi vabas mikrofonis sõna võtta, on istung lõppenud. Ma tänan. Jõudu teile teie töös!