Väga lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Väga lugupeetud ettekandjad! Ma tegelikult tahtsin nõustuda – nii harva kui seda ka juhtub – härra Kalle Grünthaliga ja tänada tegelikult Martin Villigut selle panuse eest, mis ta on andnud nii töö näol, teenuste näol kui ka maksutulu näol. Nii et see oli minu küsimuse esimene pool, mida ma ei saanud küsida. Aga teine oli tõepoolest konkreetne küsimus Founders Pledge'i kohta.
Head kolleegid! Ma nii palju võib-olla lisaks sellele, mida minister ka alguses ütles, kust tuleneb üldse see alus, miks me täna seda teemat arutame olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Tõepoolest, seesama saal siin on aastal 2002 vastu võtnud otsuse "Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni heakskiitmine" ja selles kontseptsioonis on ette nähtud, et tuleb sel teemal teha OTRK igal teisel aastal. Pean möönma seda, et komisjonis, kui me seda teemat arutasime, oli küsimus ka selles, kas see on selline efektiivne ja ratsionaalne meetod. Ma ütlen kohe täna, praegu ja nüüd alguses ära, olles ära kuulanud kolm ettekannet, et ma leian selle olevat väga õige ja põhjendatud. Minu jaoks need kahtlused on kõik maas, nüüd, kui ma olen kuulanud ära ettekanded ja ka need Riigikogu liikmed, kolleegid, kes on oma küsimuste ja arvamustega panustanud. Nii et see on igal juhul ennast õigustanud. Ja seda küsimuse arutelu kindlasti ei tule.
Üks põhjus, miks see teema niimoodi tõusetus, oli kindlasti ka see, et viimast korda toimus meil seesugune arutelu OTRK vormis neli ja pool aastat tagasi. Nagu ma eespool ütlesin, peaks see igal teisel aastal toimuma, aga viimane oli neli ja pool aastat tagasi. Nii et mina või minu järglane kindlasti [teeb seda jälle], ma usun, et kahe aasta pärast oleme sama teemaga siinsamas saalis.
Nüüd teine, sellele arutelule siin, OTRK-le eelnes, nagu ka minister korra viitas, kolme komisjoni ühisistung. Ma tahan ka neid komisjone tunnustada, nii sotsiaalkomisjoni kui ka kultuurikomisjoni, kellega koos me tegime 2021. aasta 28. septembril kolme komisjoni ühisistungi. Vastuseks ühe kolleegi küsimusele, mis siin vahepeal koridorides tekkis, ütlen, et tõepoolest me räägime täna siin enamasti ja peaasjalikult annetustest. See oli tegelikult minu üks soov ja tahtmine, et me oleksime konkreetsemad ja pööraksime sellele rohkem tähelepanu. Tõepoolest, ütlen ausalt, et ma seda OTRK pealkirja väga ei jälginud, ja möönan, et see pealkiri, mis on laiali saadetud, sellist konkreetsusastet ei anna. Aga kordan veel: nii minu jutt kui ka palve enamikule esinejatele oligi just nimelt see, kuidas soodustada rohkem annetusi tegema. Minister võttis selle teema ka laiemalt kokku.
Minnes nüüd sisu juurde, ma tahan kõigepealt veel tänada kõiki vabaühendusi. Kai Klandorf tegi suurepärase ettekande. Aga ühe asjaga ma ei ole nõus. Ja vot, ühe asjaga sa pead mitte nõus olema, vastasel korral see kiitus ei pruugi olla usutav. Ma ei ole nõus sellega, et need inimesed, kes annetavad, ei hinda tänu. Te mainisite, et nad ei oota tänu. Tegelikkuses mina ei ole kohanud inimest, kellele tänu korda ei lähe. Me oleme väga häbelikud, mina samamoodi. Kui keegi tänab – seda ei juhtu küll väga tihti, ütleme niimoodi, et mitte väga egoistlikuks minna –, siis me hakkame kohe ütlema: "Ei-ei, noh, mis nüüd mina." Ma ei lase teisel isegi ära lõpetada seda mõtet, mida ta tahab mulle öelda. Meil on kuidagi sihuke valehäbi, kui keegi teine meid tänab. Aga ma igal juhul arvan, et tänulikkus on väga oluline argument, ja seepärast mina tänan kõiki vabaühendusi kogu selle panuse eest, mis nad on teinud. See on tõepoolest väga suur osa, mida nad teevad, ehkki osaliselt küll vabatahtlikult, aga nad katavad ikkagi arvestataval määral ka riigi ülesandeid.
Üks ja ainus koht, kus ma ka ministrile natuke vastu vaidlen, on see, mis puudutab abipolitseinikke. Tõepoolest, see printsiip on vabatahtlikkus, keegi ei sunni ja keegi ei saa neile midagi anda, aga de facto nad katavad mingi osa politsei ülesannetest, mida muidu peaksid tegema politseiametnikud, kes on 100% riigi palgal. Nii et selles mõttes ma arvan, et tõepoolest on põhjust olla tänulik kõigile, kes sinna on panustanud. Nüüd, minnes veel konkreetsemaks, minu esimene postulaat on see: ma väidan, et neid inimesi, kes on suutelised ja valmis veel enam annetama, on kaks-kolm korda rohkem kui neid, kes seda tegelikult teevad. Seda on ka mitmed küsitlused näidanud.
Vaatame neid numbreid, millest mõningad on siin juba välja öeldud. Näiteks on püsiannetajate osakaal Eestis 12%. Need on püsiannetajad. Neid, kes on teinud ühekordseid annetusi, on peaaegu iga teine. Aga võtame nüüd vähe konkreetsema näite ja võrdleme ennast teistega. Eestis teeb ühes kuus annetusi 27% inimestest, Soomes aga 39% ja Rootsis 57%. See on üks märk sellest, see näitab, et meil on veel pikk maa minna. Aga loomulikult, me ei ole ka nii rikkad kui need riigid, kellega me ennast võrdleme. Oluline on öelda, et need andmed Eesti kohta pärinevad aastast 2016, päris palju aega tagasi, ja välismaa kohta aastast 2018, ka päris palju aega tagasi. Nii et mingeid muutusi kindlasti on toimunud. Aga ma arvan, et need proportsioonid on jämedalt võttes ikkagi samad, mistõttu ongi üks fookus ja minu soov leida neid põhjusi, miks inimesed ikkagi annetavad nii vähe, samal ajal kui valmisolek ja isegi tahe on olemas.
Esimene, millest siin räägiti, on seesama maksuteema. Mina sellise liberaalse erakonna esindajana arvan, et no see oleks väga populistlik öelda, et tõstame selle numbri kahekordseks, teeme 1200 asemel 2400. Päris nii lihtsad need asjad siiski ei ole. Sealt tekib ikkagi mingi maksu alalaekumine selle kõrval. Ja ma arvan, et niimoodi ei tohiks seda teemat käsitleda. Küll olen ma täiesti seda meelt, et me peaksime ikkagi ilmselt eraldama sellest 1200 eurost, mis on üldine maksuvabastus, natukene rohkem isikule endale suunatud maksuvabastust. Kui me räägime laenuintressidest või räägime koolituse kuludest, siis need on ikkagi suunatud inimesele endale. Ma arvan, et siin on igal juhul mõistlik konkreetne piir peale panna. Eks riik leiab selle õige tasakaalukoha. Liiga lihtne oleks öelda ka seda, et vähendame seda numbrit, mis läheb üüriks või koolituskuludeks. Ka see oleks natukene keeruline. Küll aga tekkis mul siinsamas saalis mõte, et sellelesamale laele võiks lisada juurde, ma ei tea – andke andeks, et nii konkreetne olen –, 500 või 600 eurot, mis arvatakse maha, juhul kui need on annetused. Saate aru, see osa, mis ületab seda. Kui me läheme sealt seda 1200 jagama kuidagi pooleks või mida iganes, no siis meil tekib ka üsna terav vastuseis sellele, sest ikkagi à la, kes on eluasemelaenu võtnud, ta on sellega arvestanud. Kuigi need summad liiga suured ju tegelikult ei ole, aastas maksimaalselt 240 eurot, aga ikkagi, teemat annab tõsta sellest. Nii et see ei ole ka lahendus. Ühesõnaga, kordan veel seda mõtet, et selle 1200 võiks jätta paika ja see olekski lagi, kui me räägime eluasemelaenu intressidest või koolituskuludest, aga sellest laest üle võib olla 500 või 600 euro ulatuses näiteks veel täiendavalt annetusi. Nad loomulikult võivad olla ka selle sees, kui muid mahaarvamisi ei ole. Aga ütleme, et summa summarum, kokku võiks see olla üle 1200, näiteks 1800. Aga veel kord: mis läheb üle 1200, see oleks ainult ja üksnes annetused.
Teine teema, millest täna ei ole siin väga räägitud, aga mis mulle isiklikult üsna palju korda läheb. Ütlen ausalt, et ma ei ole väga seda tüüpi annetaja, kes käib mööda poode ja paneb raha sinna kastidesse. Ma olen küll väga tänulik nendele ettevõtetele, kes on need [kogumiskastid] sinna pannud, aga ütlen ausalt, mind see nagu ei kõneta. Tundub, et väga paljusid kõnetab, sest sinna on ikkagi arvestatavalt annetusi tehtud. Aga minu jaoks on märksõna see, et ma tahan annetada konkreetselt, konkreetsele inimesele, kui temal on mingi probleem või vajadus. Ma teeksin seda sel juhul kordades paremini kui siis, kui ma teeksin mingi abstraktse annetuse.
Teine pool on personaalne lähenemine. Ma ei tea, kas on päris õige, ei taha ülearu propageerida, ja need summad, mis ma annetasin, olid väga väikesed – jällegi, et ei tekiks mingit vale arusaama. Aga mul oli [võimalus annetada] Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile. Üks tütarlaps tuli mulle koju ukse taha. Ma ei tea, mis printsiibil või mille alusel nad käisid. Ma räägin seda sellepärast, et kuigi päris seda propageerida ei saa, et kõik organisatsioonid läheksid kodudesse, ega see ei ole ka päris õige lähenemine, aga printsiibina, kuna ta tuli, siis ma ei saanud talle ei öelda. Selle 10 euro pärast. Okei, ma tegin püsiannetuse. Ma ütlen selle summa välja, see on nii väike, siis ei jää valet arusaama, nagu ma oleksin teinud mingi tohutu annetuse. Aga kui sa teed püsiannetuse, siis see töötab juba pikalt ja lõpuks sinna ikka midagi tiksub. See oli personaalne lähenemine. Ma ei oleks kindlasti ise seda kliinikumi kodulehte üles leidnud. Mulle tuldi koju, see oli personaalne lähenemine ja ma olin sellele avatud. See on üks pool.
Aga samas on ikkagi nii, et annetusi on siiski päris arvestatav hulk, aga lõviosa nendest teeb 10% kätte. See on ka probleem. [Tuleb mõelda,] kuidas jõuda sinna madalamale tasandile, kus tegelikult on vajadused primaarsemad, aga võib-olla rõõm on isegi suurem. Nii et see on üks mõttekoht: kuidas seda personifitseerida, et see oleks konkreetsem?
Kolmas asi veel, mida ma lihtsalt [tahtsin ära mainida]. Vabandust, see jutt ei pruugi teile eriti meeldida. Aga üks minu kogemus [pärineb] Norrast. Vahel on meil vale arusaam, et riik peaks kogu aeg oma rahakotti avama vabaühendustele. Toon näite Norrast, kus mul on kokkupuude mitme analoogse ühendusega. Seal on, ma arvan, lõviosa tuludest – ehkki ka meil võib nii olla – vabaühenduse enda kogutud. Küll nad küpsetavad kooke ja müüvad neid ja on igal pool väljas. Ka see on tegelikult üks märksõna, mida me ei tohi kõrvale jätta. Siinkohal ma pean silmas seda, et üks asi on loomulikult panustada aega, aga teine asi on olla tõesti väljas ja olla nähtav ning sellega teenida täiendavat tulu. Mitte lihtsalt nii, et istud kuskil kabinetis. Nii et ka omatulu teenimist ei tohi tegelikult alahinnata, olgu need laadad või näitused. Mõned organisatsioonid ongi väljas, à la vähiravifond, on ju. Vahel isegi tundub, et natuke liiga intensiivselt. Ütlen, et ka selliseid inimesi on, kes seda silmas peavad. Nii et ka siin on tasakaalu otsimine hästi oluline.
Kindlasti on [veel üks asi], mida peaks hindama ka rahas. Seda on küll raske teha, aga seesama annetatud aeg, millest ka eelkõnelejad Martin Villig ja Kai Klandorf rääkisid. Ka see, kui ma panustan oma töö või tegemistega, on ju põhimõtteliselt hinnatav rahas. Andres Metsoja istub seal natuke tagapool, meil käib Pärnus suur vaidlus, kas linn peaks korda tegema osa kõnniteid, mis piirnevad eramajadega, või võiksid seda teha ka kodanikud. Ma ütlen, et see on üks väga vahva kodanikualgatuse vorm, kus kodanikud panustavad sellega, et nad ise puhastavad selle [tänava] ära ja selle võrra on linnal koormust natukene kergem kanda. See on selline kodanikualgatus, tehakse koos, eks. Nii et [panustatud] aega tuleb täpselt samamoodi hinnata.
Võib-olla üks viimaseid märksõnu minu jaoks. Ma küll arvasin, et ma olen selle ise oma targa peaga välja mõelnud, aga Aadu Must rikkus peale seda kolme komisjoni ühisistungit kõik ära ja ütles, et selline põhimõte on juba ei tea mis ajast kuskil kasutusele võetud. Minu väide on see, et võimalus aidata teisi on privileeg. Võimalus aidata teisi on privileeg. Selle mõtte tagamõte minu enda jaoks on see. Ma just vaatasin üle, et maakeral elab õige pea kaheksa miljardit inimest. Ma väidan, et selle kaheksa miljardi hulgas ei ole kahte ühesuguste võimetega inimest. Loomulikult on igaühe enda isiklik panus ka selles, kuhu ta tänaseks on jõudnud. Aga me ei saa alahinnata ka seda, et loodus on ikkagi kellelegi andnud natukene rohkem ja kellelegi vähem. Meil ei ole põhjust kellegi peale pahane olla, aga de facto nii on. Ehk selle kaheksa miljardi hulgas ei ole kahte ühesuguste looduslike võimete või eeldustega inimest. Selles mõttes need, kes on edukamad, nemad on looduselt rohkem saanud ja selles mõttes privilegeeritud. Seepärast on annetamine tegelikult privileeg. Ütleme, viidates veel Martin Villigule, et see on ikka uskumatu perspektiiv, positiivses mõttes, mis on üleval. Kui praegu on IT-ettevõtetelt laekuv maksutulu 500 miljonit, siis kui nende vara väärtus jõuab 30 miljardini, nagu Martin Villig mainis, siis no siit 1% on ikka kordades suurem summa ainuüksi sellelt sektorilt. Ja see võiks minna heategevusse. Nii et see on kindlasti üks arutelukoht. Ka ettevõtjate poole pealt võiks mõelda, kuidas ikkagi hoida need uksed lahti ja teha nii, et see raha jõuab sinna, kuhu seda vaja on. Sest terve maailm otsib ja ootab sellist abi. Me ei pea olema sinisilmsed [ega arvama], et ainult meil on probleemid. Probleeme on ka mujal.
Kõige lõpuks ka üks üleskutse, millega ma oma sõnavõtu lõpetan: mehed, on aeg. Aitäh!