Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu esimese töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Ruuben Kaalep, palun!

Lugupeetud Riigikogu! Head kuulajad! Kaitseväe osalemine Mali konfliktis on Eesti lähiajaloo üks kõige küsitavamaid sõjalisi missioone. Selles konfliktis osalemist ei saa mitte kuidagi võtta Eesti kohustusena liitlaste ees ja sel puudub vähimgi seos NATO artikliga 5. Mali riiki terroriseerivad neegrirežiimid, kes püsivad võimul muu hulgas meie sõdurite toel, on iga aastaga muutunud üha grotesksemaks. Lisaks sellele, et sõdime ühel pool rindejoont türanliku ja verejanulise, rahvaste enesemääramise [õigusel] tallava huntaga, on nüüd selgunud ka vastuvaidlematud tõsiasjad Mali režiimi koostöö kohta putinliku Venemaa ja kurikuulsa palgasõdurite grupiga Wagner. Kuigi probleemid Mali missiooniga on järjest süvenenud ja sidunud Eesti kaitseväge üha enam tarbetu taagaga, on Eesti valitsused seni igal aastal kiitnud heaks missioonide uuendamise. Küll aga on igati kohane, et viimaseks piisaks meie osaluse katkestamisel saaks Mali režiimi koostöö Venemaa ja Wagneriga. Nii ütles ka kaitseminister Kalle Laanet eelmise aasta 22. septembril: "[...] juhul kui Wagneriga tehakse koostöölepe ja Wagneri eraarmee asub Malis tegutsema, siis Eesti kontingent tuleb sealt ära." Tõehetk, kas valitsuspoliitikud jäävad oma sõnade juurde, on nüüd käes. Sellest kõigest tulenevalt annan ma üle arupärimise peaministrile. 

Palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Kolleegid! Millest see arupärimine tuleb, võite arvata: seesama hull olukord ja võimalikud 800 000 inimest, kes peavad hakkama oma väärikust kaotades (Juhataja helistab kella.) sirutama almuse palumiseks kätt omavalitsuse poole. See on arupärimine peaministrile. Me oleme silmitsi konkurentsitult kõige suurema ükshaaval toetuste menetlemise aktsiooniga iseseisva Eesti ajaloos. Ma tsiteerin lugupeetud peaministri lugupeetud isa, Reformierakonna asutajat Siim Kallast ...

Hea ettekandja! Ma vabandan teie ees. Austatud ametikaaslased! Saalis on tõesti väga suur lärm. Palun austame ettekandjat ja austame neid, kes soovivad kuulata. Ma palun saalis olla vaiksemalt, väga palun. Aitäh teile!

Aitäh! Kelluke ka. Aga ma räägin praegu Reformierakonna põhilubadustest. Nii et mida kirjutas Siim Kallas kodanike riigi manifestis? "Ma pooldan ning taotlen riiki, mis ei valitse püha ja kõikvõimsana Kodaniku üle [...]. Riiki, mis ei vaata Kodaniku kappi, kapi taha ega roni magamistuppa [...]. [Riiki, mis ei sori enesestmõistetavusega] Kodaniku rahaasjades ega jälgi tema pangaarvet. Ma taotlen riiki, mille Kodanikud on loonud iseenda jaoks, mitte riiki, mis armu poolest kas sallib või ei salli oma Kodanikke." Ja minu küsimus või meie, EKRE fraktsiooni küsimus – meil on [kokku] üheksa küsimust – on see: kuidas see mammutmasinavärk tööle hakkab ja milliseid nüansid võivad siin ees seista?

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist ning vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.

Head ametikaaslased! Viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23.

Head ametikaaslased! Läheme nüüd tänase päevakorra juurde. Tänase päevakorra esimene päevakorrapunkt on eelnõu 433 esimene lugemine. Eile oli meil selline seis, et olid ettekanded, oli küsimuste voor, see sai läbi. Nüüd küsin mina teie käest, kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei ava. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks käesoleva aasta 26. jaanuari kell 17.15. Eelnõu 433 esimene lugemine on lõpetatud ja esimese päevakorrapunkti menetlemine on meil lõpetatud. Aitäh koostöö eest! 

Liigume teise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 408 kolmas lugemine. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Kert Kingo.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugedes selle eelnõu seletuskirja, on selge, et see ei ühti tegelikkuses plaanitud tegevusega, ei ühti sellega, mis ilmnes selle eelnõu tutvustamisel esimese lugemise ajal, ehk seletus ei ühti eelnõu sisuga. Seletuskiri on kantseliitlik ilukirjandus, mille sisu ei olegi võimalik lühidalt kokku võtta. Võimalik, et see on taotluslik. Niimoodi parlamendiliikmeid, kes peavad seaduseelnõude kohta lõpuks otsuse langetama, eksitataksegi.

Vaatan seda seaduseelnõu ja pean nentima, et see on järjekordne seadusloome praak, mida selle eelnõuga tehakse. Kõik asjad on totaalselt segamini aetud. See iseloomustabki praeguse valitsuse tegevust, et ühe seaduse haldusalas olevad regulatsioonid viiakse – ma ei tea, kas mugavuse tõttu või mis iganes muudel eesmärkidel (Juhataja helistab kella.) – hoopis teise seaduse regulatsioonide ja haldusala alla ja tekitatakse õigusmaailmas sellega segadus.

Olen selle andmebaasiga, mille nimi on KAIRI ja mille tööjuhendite või töökordade ligipääsetavust soovitakse selle eelnõuga piirata, ise igapäevaselt töötanud. Tean hästi, milline on selle programmi ülesehitus, milliseid andmeid sinna sisestatakse ja kuidas andmete sisestamine käib, millised on töötajate juurdepääsupiirangud, kellel mis õigused on. Seega saan öelda, et selle eelnõu põhjendatus ja vajalikkus on rohkem kui küsitav, eriti politsei ja piirivalve seaduse [eelnõuna].

Selle seaduse väidetav eesmärk on viia sisse muudatused, millega soovitakse kehtestada pikemad piirangud, eelkõige just andmebaasiga KAIRI töötavaid ametnikke silmas pidades.

Hea ettekandja! Ma vabandan teie ees. Head ametikaaslased! Me ei saa istungiga jätkata, saalis on lärm. Ma palun saalis vaikust. Ma palun, et me austame ettekandjat, ma palun, et me austame neid, kes soovivad kuulata ettekannet. Ja see lärm tuleb päris paljudest ridadest. Hea ettekandja! Me ikka ei saa jätkata, ikka on meil sumin saalis. Ma annan teile kohe märku, kui see sumin lõpeb ja me saame jätkata. Aitäh! Palun!

Ehk siis [soovitakse] muuta nende töötajate töökorra ehk tööjuhendi salastamise tähtaega. Seda ei ole kindlasti korrektne teha politsei ja piirivalve seaduse raames. Tööjuhendid on personalidokumendid ja nende piiranguid ja neile juurdepääsu reguleerivad teised seadused, näiteks isikuandmete kaitse seadus ja avaliku teabe seadus, kust tulenevad vastavad regulatsioonid. Politsei ja piirivalve seadus reguleerib politsei ülesandeid, õigusi ja töökorraldust ning politseiteenistuse õiguslikke aluseid.

Eelnõu seletuskirjas toodud eesmärk raskendada teabe sattumist nende isikute kätte, kes võiksid teavet kasutada kuritegelikel eesmärkidel, on üsna jabur. Täpsustan, et siin on silmas peetud teavet, milleks on andmebaasi andmete sisestamise kord ehk tavaline tööjuhend. Veelgi jaburam on selgitus, et sellise teabe avalikuks tegemine võib haavata õiguskaitseasutuste tõhusat tegevust ja omavahelist infovahetust. Uskuge mind, sellise teabega pole pahatahtlikel inimestel mitte midagi peale hakata, see ei anna mingit väärtuslikku informatsiooni, mida oleks võimalik oma huvides ära kasutada. Juhendi saamine enda valdusesse ei anna ju võimalust andmebaasi siseneda ja seal olevatele andmetele ligi pääseda. Isegi teave, et sellel või sellel politseiametnikul on juurdepääsukategooria A, B või C, et näiteks see politseiametnik, B‑kategooria juurdepääsuga, võib sisestada ainult teatud andmeid, et C‑kategooriaga ametnikul on õigus ainult andmete vaatamiseks, aga A‑kategooriaga ametnik saab nii andmeid vaadata kui ka iga kategooria andmeid sisestada, ei anna kellelegi midagi väärtuslikku juurde, seda ei ole ammugi võimalik kuidagi oma kasuks ära kasutada. Täiesti mõistetamatuks jääb, kuidas saaks üks tööjuhend või andmete sisestamise kord, mis ei anna andmebaasile ligipääsu, haavata õiguskaitseasutuste tõhusat tegevust ja omavahelist infovahetust. Ainuüksi selline põhjendus seab kahtluse alla kogu eelnõu tõsiseltvõetavuse.

See on väga halb eelnõu ja selliseid [eelnõusid] ei tohiks Riigikogusse üldse jõudagi. Meie eesmärk peaks olema tegeleda korrektse seadusloomega ja järgida seadusloome põhimõtteid, selleks et juristidel, advokaatidel ja kohtunikel oleks võimalik kergesti leida kõik seadusesätted, mis on mingi vaidluse lahendamisel vajalikud. Kõige nimetatu tõttu ei näe Eesti Konservatiivne Rahvaerakond võimalust seda eelnõu toetada ja kutsub ka teisi erakondi üles mõistlikkusele ning sellist seadusepraaki mitte toetama. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu. Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu esimees! Austatud rahvaesindus! Isamaa fraktsioon sellel aastal – tõsi küll, varasema eelnõu puhul – esitas paketi avaliku sektori, riigivalitsemise ametkondlikuks kasutamiseks tunnistamise haiguse vastaseid muudatusettepanekuid, avaliku huvi kaitse paketi. Kuid kahjuks ei leidnud see parlamendi toetust, vaid bürokraatliku mehhanismi kaitsevall nende rahvaesindajate näol, kes täna kuuluvad valitsuseliiti, sõitis sellest teerullina üle. Seetõttu ka sellele seadusnovellile, mis on esitatud parlamendi menetlusse ja mis puudutab tegelikult ametkondlikuks kasutamiseks tunnistatavate protseduuride kaitseala laiendamist – laskumata nii nüansseeritud selgitustesse, kui osundas sisusse minnes eelkõneleja –, protestiks, et meie avaliku huvi kaitse pakett sellel või eelmisel aastal tagasi lükati, ei pea me võimalikuks oma fraktsiooni poolthääli anda. Aitäh teile!

Aitäh teile! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised ja alustame eelnõu 408 lõpphääletuse ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 408. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 52, vastu 17, erapooletuid ei ole, on Vabariigi Valitsuse algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 408 seadusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume kolmanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud ekspordi riikliku tagamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 423 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni aseesimehe Sven Sesteri. 

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Konkreetne eelnõu, mis kannab numbrit 423 ehk ekspordi riikliku tagamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, algatas Vabariigi Valitsus eelmise aasta 13. septembril.

Üle korrates eelnõu eesmärki: põhimõtteliselt on vaja luua võimalused (Juhataja helistab kella.) Eesti eksportijate vajaduste paremaks arvesse võtmiseks riikliku eksporditagatisega tagatud krediidikindlustusteenuste osutamisel ja sellega ühtlasi eksporti soodustada.

Ekspordi riikliku tagamise seaduse muudatused jagunevad põhimõtteliselt kaheks. Enamik muudatusi on vajalikud võimaluse loomiseks anda riiklik eksporditagatis ka selliste lühiajaliste tehingute krediidikindlustuslepingute alusel, milles on määratletud tagatisevõtjast erinev kindlustatud isik ehk nii-öelda kolmas isik, aga lisaks muudetakse piirangut samaaegselt kehtivate riiklike eksporditagatiste mahule ja ühtlasi suurendatakse mahtusid üle kahe korra, 400 miljonile eurole.

Eelnõu esimene lugemine toimus eelmise aasta 10. novembril. Muudatusettepanekute tähtajaks, 24. novembriks ei esitanud ühtegi muudatusettepanekut ei Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid. Majanduskomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist eelmise aasta 14. detsembril. Ka komisjonil eraldi mingeid ettepanekuid vormistada ei tulnud ja soove ei olnud. Põhimõtteliselt läbis eelnõu ka keeletoimetuse, tehti keelelised ja tehnilised parandused ning komisjon saatis eelnõu täiskogule edasi.

Vastuvõetud otsused olid sellised: saata eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 12. jaanuariks, teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 19. jaanuaril sel aastal ja viia läbi lõpphääletus. Kõik olid konsensuslikud otsused. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Energiakriis on tabanud, kui me vaatame meie börsihinnapiirkonda, kõige valusamalt Balti riike. Kui me kõneleme ekspordivõimest ja ettevõtete võimest eksportida, siis kahtlemata on saanud meie ettevõtete konkurentsivõime selles võrdluses väga valusalt kannatada. Hinnatõus on meil olnud tegelikult Euroopa Liidu kõrgeim, eelmise aasta detsembrikuus oli see üle 12%. Järelikult, kui me kõneleme ekspordivõimest ja sellest, mida me peaksime tegema, majanduse laiemast konkurentsivõimest, siis on küsimus tegelikult energiakandjate hinnast tuleneva kriisi probleemi lahendamises. Reaalsuses on selleks ainus relevantne meetod elektrituru reform. Kuid kahjuks on majanduskomisjon hoidnud seda juba nädalaid kinni, elektrituru reformi otsuse eelnõu. Kas hea ettekandja oskab öelda, milline on koalitsiooni esindajate põhjus, miks elektrituru reformi kardetakse, selle asemel tullakse vastakuti lagedale lihtsalt teatraalsete ettepanekutega ja sisuliselt käib paigalmarss? 

Aitäh, hea Urmas Reinsalu, selle küsimuse eest! Kahjuks pean ma praegu jääma nendesse raamidesse, et mida me arutasime selle eelnõu raamides. Loomulikult tahaks pikemalt avada ka teemasid, mis on seotud elektrituruga, elektrituru reformiga ja ettepanekutega, kuidas inimesi aidata praegusest šokist ülesaamisel. Aga ma pean kahjuks tunnistama, et selle konkreetse eelnõu raames me seda teemat ei käsitlenud. See tähendab ka seda, et paraku sügavamalt ma sisulistesse vastustesse laskuda ei saa, muidu ma avaksin lihtsalt Pandora laeka.

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea Sven! Vaatan, et parandusettepanekuid ei tehtud, aga eelnõu tekst läbis kahe lugemise vahel keeletoimetuse ning sellest tulenevalt on keelelised ja tehnilised parandused eelnõusse sisse viidud ja alla joonitud. Ja nüüd me vaatame parandust nr 3, et § 9 on täiendatud lõigetega 3¹ja 3² ja 3¹‑s on sihuke huvitav asi, et siia on pandud sõna "määratud": "... võib eksporditagatise anda ka juhul, kui kindlustuslepingus on määratud tagatisevõtjast erinev kindlustatud isik." Kes see määraja on, et on keegi teine, kes võiks saada kindlustusraha?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma enne mainisin paari põhilist argumenti. Üks oli, nagu ma enne mainisin, mahtude vähemalt kahekordne suurendamine, kuni 400 miljonini. Teine aga ongi see oluline aspekt, mida varasemalt ei olnud, et on võimalik kindlustada kellegi kolmanda isiku nii-öelda tagatise võtmist. See on erinev kindlustatud isik ja see ongi see nii-öelda kindlustuslepingus määratud isik või kolmas [isik]. See annab selle võimaluse. Siin on joon alla tõmmatud seoses sellega, et tehniliselt on antud nii-öelda õige õigekirjaline sõnum. Kui me vaatame algset teksti, mis valitsusest tuli, siis me paneme tähele, et seal on "määratud" asemel "määratletud". Tehniliselt ja õigekirjaliselt on korrektne öelda mitte "määratletud", vaid "määratud".

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud ettekandja! Ma laiendaksin natuke seda valdkonda ja küsiksin ekspordi kontekstis küsimuse just rohepöörde teemal. Kas komisjonis tuli ka arutamisele, kuidas võiks meie eksporti ja just nende tagatiste mõttes mõjutada rohepöördega edasiminek või selle tagasivõtmine? Tõepoolest, ilmselgelt on rohepööre väga tugeva mõjuga Eesti ekspordile. On ka olnud üleskutseid, et tagatisi ei tohiks anda, kui need ei vasta rohepöörde eesmärkidele, või vastupidi, et nendest võib saada teatud takistus. Kas selle üle oli ka arutamist või ei olnud?

Aitäh! Lühike vastus on, et ei olnud arutlusel. See on lühike vastus. Aga ma arvan, et see teema iseenesest, mille te üles tõstsite, on oluline. Ma võin öelda, et majanduskomisjon oma muude eelnõude ja muude kuulamiste valguses on tegelikult seda käsitlenud ja käsitleb ka tulevikus kindlasti, just teemasid, mis on seotud rohepöördega. Sealt ühelt poolt tulenevad meie tänase turu ja ettevõtlusturu konkurentsivõime ja lisainvesteeringute vajadused, kõik selleks, et neid vahe-eesmärke ja lõppeesmärke saavutada, ka meie tarbijate kulu, mis lõpuks kinni makstakse. Komisjon on arutlenud erinevate muude eelnõude valguses energiamajanduse ja energeetika teemadel, aga selle konkreetse, ekspordi riikliku tagamise seaduse muutmise kontekstis seda eraldi ei avatud.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea Sven! Võib-olla sa paari sõnaga veel kord ikkagi täpsustad? Keegi kindlustab ja siis keegi teine saab kindlustusraha, et võib-olla tagatisevõtja on üks, aga määratakse teine. Miks see ekspordi puhul vajalik on, kas see on mingi alltöövõtuküsimus või millest see tekkinud on, see vajadus?

Jaa, aitäh! Ma kindlasti ei ole spetsiifiliselt kindlustuslepingute ekspert, aga ma saan aru, et kindlustuslepingute puhul on olukordi, kus tegelikult võivad olla erinevad isikud, ühed need, kes on tagatisevõtjad, ja võivad olla erinevad [isikud] need, kes lõpuks on kindlustus[raha] saajad, kui peaks tekkima mingi hüvitise väljamaksmise kontekst. Eksporditehingutes, tuleb välja – ja see [info] on tulnud peaasjalikult turuosalistelt –, on olukordi, kus on vaja kindlustuslepingus määratleda selle tagatisvõtja kõrval, kes tegelikult tagatist võtab, hoopis keegi kolmas, kes selle kindlustus[raha] saab. Ma ei oska siin näiteid konkreetselt tuua, kas need näited on seotud pankadega, kes võtavad endale teatavaid kindlustusi, või kahe erineva turuosalisega, kes juba füüsiliselt turul tegutsevad. Aga see on tulnud siia turuosaliste soovil, see on tänaseks päevaks kokku lepitud valitsuse tasemel ja meile ka laudadele toodud.

Hea ettekandja, ma tänan. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ei soovita. Muudatusettepanekuid läbi vaadata ei saa, sest neid esitatud pole. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 423 teine lugemine tuleb lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 470 teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Annely Akkermanni. Palun teid!

Tere päevast, head kolleegid! Minu Riigikogu liikme seitsmeaastase töö kestel on see kõige formaalsem eelnõu, mida ma olen juhtivmenetlejana käsitlenud. Selle eelnõuga võetakse üle Euroopa Liidu direktiiv, millega ühtlustatakse siseveelaevadel töötavate laevapere liikmete väljaõppe ja kutsekvalifikatsiooni nõuded. Ühesõnaga, Eestit see ei puuduta ja seetõttu jääb Eestis kehtima senine kord, kuna Eesti laevatatavatel siseveeteedel kaubatransporti ei toimu. Samuti puuduvad meil siseveeteed, millel saaks toimuda teise Euroopa Liidu liikmesriigiga piiriülene transport või reisijatevedu. Samuti ei kohaldu direktiiv vaba aja veetmise, spordi, kalapüügi, uuringute ja riigihaldusülesannete täitmise valdkondadele. Siiski ma küsisin ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi merendusspetsialisti Jaak Viilipuse käest, kas tema näeb, et see eelnõu võiks Eestis kohalduda. Tema ka ei näinud. Aga ma mõtlen, et kui keegi Hollandist või Saksamaalt, kes sealsetel siseveeteedel töötab siseveeteedel kehtiva diplomiga ja sõidukogemusega, tahaks tulla Peipsi järvele Piirissaare laevaliinile tööle, siis on meil seadus, mis võimaldab tema diplomit ja meresõidukogemust tunnustada.

Aga ma teen lühidalt. Meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 18. oktoobril eelmisel aastal. Eelnõu esimene lugemine toimus 17. novembril ja muudatusettepanekute tähtajaks, 1. detsembriks Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Komisjoni poole ei pöördunud oma arvamusega ka keegi sektori esindajatest. Kaks ettepanekut esitas majanduskomisjonile eelnõu kohta algataja ehk Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium ja üks ettepanek tekkis komisjonis eelnõu läbivaatamisel. Majanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma 14. detsembri istungil, kus tehti menetluslik otsus eelnõu teisele lugemisele suunamise kohta. Sisuline arutelu toimus käesoleva aasta 10. jaanuari istungil ja siis komisjon aktsepteeris muudatusettepanekud. Eelnõu tekst läbis vahepeal ka keeletoimetuse.

Muudatusettepanekud on tehnilist laadi. Nimelt asendatakse esimese muudatusettepanekuga üks sõna: "Euroopa Komisjoni avaldatud riikide nimekirja" asemel on "Euroopa Komisjoni koostatud riikide nimekirja". Teise muudatusettepanekuga täpsustatakse, et isik on laeva juhtinud kuni kuue kuu jooksul eelmisel kalendriaastal või jooksvas aastas. Senises, algses eelnõus oli lihtsalt "aastas". Kolmanda muudatusettepanekuga jäetakse välja jõustumissäte, mis algses eelnõus oli, nimelt, et eelnõu jõustub seadusena 17. jaanuaril, aga kuna ta 17. jaanuaril enam jõustuda ei jõua, siis ta jõustub üldises korras.

Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda tänaseks, 12. jaanuariks ja teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 19. jaanuaril. See on minu poolt kõik.

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et see eelnõu põhimõtteliselt Eestit ei puuduta, kuna meil ei toimu kaubavedu siseveekogudel. Meil ju tegelikult toimub kaubavedu siseveekogudel, isegi kui sedasama teie näiteks toodud Piirissaart silmas pidada. Tõepoolest ka meil, olen ise selles veendunud ja näinud, kuidas siin pinnast, liiva veetakse ja nii edasi. Kas ma kuulsin valesti, kas teie ütlesite valesti või on veel mingi kolmas variant?

Mina ei tea, et Eestis saaks mõnel siseveekogul tellida kaubavedusid kaubandusliku meresõidu seaduse mõistes. Üks kriteerium on veel, mida ma lihtsalt lühiduse mõttes ei toonud välja. See puudutab seda, kui vahemaa algus‑ ja lõpp-punkti vahel on pikem kui kümme kilomeetrit, mis näiteks võtab Eesti puhul sellest arvestusest välja Piirissaare ühenduse, sest see ühendus on 8,4 kilomeetrit. Kui keegi teeb juhuvedusid, lühikesi juhuvedusid, siis see neid ei puuduta.

Aitäh! Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Eneseharimiseks [küsin]. Kunagi oli meil ju Emajõgi laevatatav, oli võimalik Võrtsjärvest Peipsi järveni liikuda ja selle vahet võisid ikka liikuda, praegu ka liiguvad ju, reisilaevad, või ütleme, nihukesed lõbulaevad, aga lõbulaevadel pakutakse ka ju kaupa. Seega, kaup iseenesest on ju veetav. Seda kümmet kilomeetrit ma nüüd küll ei tea. Kas ta läheb arvesse ainult sel juhul, kui selle lustilaeva peal mitte midagi maha ei müüda ehk kauplemist ei toimu, aga kui toimub mingi kauplemine, siis on ju tegelikult ikkagi kaup leidnud ka uue omaniku, ehk siis on toimunud kauplemine? Või see ei lähe selle meresõidu arvele?

Kaubavedu on suhteliselt reguleeritud valdkond. Kui keegi tõstab suhkru‑ või jahukoti Piirissaare laeva või ka sellele Jõmmule, mis purjetab Emajõel või Peipsi järvel, siis seda kaubaveoks ei loeta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline lihtne küsimus. Sa ütlesid, et Eestit see kuidagi ei puuduta, isegi eksperdid ütlevad, et väga raske on mõelda, kuidas ta puudutaks, ja rääkisid mingist hollandlasest, kes tahaks äkki tulla Piirissaare laevale. Aga mitte mingi nigeerlane või belglane või nii edasi? Milleks on vaja kulutada aega sellise jama peale, esimene lugemine, teine, kolmas, komisjoni aega raisata, ka meie aega? Milleks see kõik?

Me oleme kokku leppinud, et Euroopa Liidu direktiivid võetakse üle Eesti õigusesse. Ma suutsin ette kujutada, et võib olla selline juhus, et keegi, kellel on laevasõidudiplom siseveekogudel töötamiseks ja kes on oma sõidupraktika saanud siseveekogudel – mida Hollandis ja Saksamaal, ma tean, on üsna palju, aga ka teistes Euroopa Liidu riikides on võimalusi sellisel viisil kvalifikatsioonitõendeid hankida, ja neid on ka kolmandates riikides, keda Euroopa Liit tunnustab, ta koostab nimekirja nendest riikidest, kelle diplomeid ta tunnustab –, tahab tulla Eestisse tööle, siis tema diplomid kehtivad ka Eestis. Aga see on pime juhus.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Huvitav oli kuulata seda arutelu teemal, mis täpselt on kaubavedu ja mis ei ole, kust see piir jookseb. Aga tegelikult on selle taga ju ka olulised sisulised küsimused. Ajalooliselt on siseveekogudel olnud väga suur tähtsus Eesti majanduses ja see kaubandussektor on olnud täiesti esindatud. Ja nüüd teie mõistes meil absoluutselt ei ole kaubavedusid siseveekogudel. Miks on kujunenud selline olukord ja kelle süü see on?

Ma arvan, et see ei ole kellegi süü. Ma arvan, et kaup on liikumiseks leidnud soodsamad tingimused. Kui võib-olla 18. ja 19. sajandil oli purje ja tuule jõul kaupade liigutamine Emajõel kõige soodsam võimalus, siis tänapäeval ilmselt liigutavad need kaubad ära rekad ja see on kauba omanikule või inimesele, kellel on vaja seda liigutada, lihtsalt soodsam. Aga igatahes see eelnõu loob võimaluse taastada kaubavedu Eesti siseveekogudel, ta pigem soosib seda.

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Vaatasin § 21¹ "Välisriigis väljastatud siseveelaeva laevapere liikme kvalifikatsiooni tõendava dokumendi ja teenistusraamatu kehtivus". Kui vaadata viienda [punkti] all olevaid ridasid, siis selgub, et mingil hetkel sõjalaeval, politseiasutuse või muul riigihaldusülesandeid täitval laeval ei pea mingeid tõendeid olema. Siis tuleb juurde see, et on laeva juhtinud vaid hooajaliselt kuni kuue kuu jooksul eelmisel kalendriaastal või jooksval aastal.

Mis see nüüd on, mis kaubalaevad, politseilaev, sõjalaev, riigihaldusülesannet täitev laev? Kuidas see nüüd on, et mingil hetkel peab midagi olema, mingil hetkel ei pea, välismaal antud tõendiga politseilaeva peal võid sõita, aga mingi teise laevaga ei tohi sõita? Äkki sa selgitad neile, kes ei ole nii põhjalikult kui sina seda eelnõu läbi lugenud, mida seal ikka tegelikult soovitakse teha?

Ütlen veel kord, et see on direktiivi ülevõtmine. Neid tõendeid, kutsetunnistust koolitusprogrammi läbimise kohta või haridusasutuse lõpetamise kohta, ja samamoodi on merenduses väga levinud, et sõidupraktika kohta, neid tunnistusi ei nõuta isikult, kes tahab asuda tööle neile laevadele, mis kuuluvad sinna loetellu, mida sa meile ette lugesid, kuna politsei ja sõjavägi otsustavad ise, missugusele ametikohale missuguseid inimesi nad saavad ja tahavad palgata. Aga, Aivar, ma arvan, et sinus tekitab segadust see, et see puudutab Eestis Euroopa Liidu ja teatud kolmandate riikide diplomite tunnustamist. Me praktikas ju ei kujuta ette, et sõjalaevale, Eesti sõjaväkke tuleb kolmanda riigi inimene sellist rada pidi.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Seda on muidugi kurb kuulda, et meie iidsel hansalinnal Viljandil ei olegi enam võimalust sihukeseks hansalinnaks saada. Aga ma küsin nüüd teie käest seda. Aegna saar on teadupärast kesklinna haldusterritoorium. Tallinna sadam on ka kesklinna haldusterritoorium. Sinna vahele jääb Tallinna laht. Aegna saarele viiakse reisijaid, aga me teame, et kui see oli hea suvituskoht ja oli vaja toitlustada, siis kaupa sinna veeti. Kas sellises käsitluses jääb Aegna saarele toiduproduktide vedamine kaubaveoks või ta läheb selle mõiste alla, et noh, jahu kotti?

Jah, väga huvitav küsimus. See eelnõu avab, vastupidi, Viljandile võimaluse ennast uuesti õitsva hansalinnana tunda, võib hakata kaupu vedama hansakogedega, kui peaks soovi olema. Aga Tallinna ja Aegnat see tõepoolest ei puuduta, sest jutt käib siseveest. Tallinna laht on ikkagi meri ja seal kehtivad teised diplomid ja teised reeglid.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud ettekandja! Ma loen eelnõust, kus on kirjas [punktis] 4, et ei nõuta tunnistust isikult, kes "töötab laeval, millega tehakse vaid kohalikes huvides piiratud ulatuses laevareise, mille puhul kaugus lähtepunktist ei ole ühelgi juhul rohkem kui kümme kilomeetrit". Samas tõesti, Laaksaarest Piirissaareni kümmet ei ole, aga kui juba Tartust midagi vedada, siis see kümme kilomeetrit ja rohkemgi tuleb kuhjaga täis. Nii et justkui võiks.

Aga mu küsimus tuleb hoopis sellest, et siin on selline huvitav mõiste "kohalikes huvides". Võib-olla te avaksite seda mõistet, mis on kohalikes huvides? Või oli komisjonis sellest juttu, et mis see kohalik huvi võiks ikkagi olla? Kuidas me määratleme seda, kas terve Eesti on kohalik huvi või on ainult Tartu linn antud juhul kohalik huvi? Mis on kohalik huvi?

Selle mõiste sisu komisjonis lähemalt ei arutatud. Aga ma ütlen veel kord, et kui tõesti Tartust tahetakse hakata laevaga kaupu vedama ja kaubalaevaliine rajatakse, siis see eelnõu toetab seda plaani, ta avab uksed Tartu ja Piirissaare vaheliseks suuremahuliseks kaubaveoks.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Su vastus muidugi tekitas veel rohkem küsimusi. Ma saan aru, et mitte midagi ei pea oskama, kui sa töötad sõjalaeval, politseilaeval või riigihaldusülesandeid täitval laeval – siis mingeid pabereid olema ei pea.

Aga minus tekitab veel rohkem küsimusi see parandus, mis te komisjonis tegite. Üks variant on, et kui kuni kuus kuud oled laeva peal töötanud, siis võid kõike teha ja ühtegi tõendit ei ole vaja. Aga kui ma olen kuus kuud ja ühe päeva töötanud aasta jooksul, siis enam ei tohiks, sest sõna "kuni" on siia ette pandud. Kas see "kuni" on äkki ekslikult siia pandud või on soovitud rohkemat? Mida see nüüd ikka tähendab, et kui alla poole aasta töötan igal aastal, siis ma olen jõle kõva poiss, aga kui ma töötan terve aasta, siis ma ei ole ja peaksin mingeid eksameid või pabereid tegema hakkama? Või saan ma millestki valesti aru?

Tegelikult käib siin jutt jooksvast aastast ja kalendriaastast. Jooksev aasta on 12. jaanuarist 2022 kuni 12. jaanuarini 2021. Kui ta selle aasta kestel on töötanud kuus kuud, siis sõidupraktika on olemas. (Aivar Kokk kohalt: "Siin on kirjutatud "kuni kuus kuud" ..." Juhataja helistab kella.)

Nii, hea ettekandja, kas te vastate veel sellele küsimusele või võtan järgmise? Ma ei saa lubada sellist debatti praegu.

Ma ei oska seda seletada teisiti, kui siin juba kirjas on.

Aitäh!

Aa, mis on kalendriaasta või? Kalendriaasta on 1. jaanuarist 31. detsembrini. Ma ei oska seda rohkem selgitada, isegi eesti keeles mitte.

Aitäh! Jääme siin saalis eesti keele juurde. Protseduuriline küsimus. Aivar Kokk, palun!

Ma küsisin sõnaselgelt: sõna "kuni" on siia kirjutatud, et kui kuni kuus kuud on, siis tohib, kui on töötanud rohkem kui kuus kuud, siis ei tohi. Sõnas "kuni" on küsimus.

Selle "kuni" ees on ka "vaid hooajaliselt". Kui te seda lauset loete, siis te järsku saate aru.

Kaido Höövelson, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on, et kui paljud Euroopa Liidu liikmesriikidest või kolmandatest riikidest on selle direktiivi juba üle võtnud, et ka Eesti meremees saaks Hollandi jõe peal kaupa vedada.

Selle kohta ma komisjonis ei osanud küsida, aga ma arvan, et need riigid, kus laevatatavaid siseveeteesid on rohkem, on kindlasti selle juba üle võtnud. Tavaliselt koostatakse direktiivid riikide initsiatiivil. Küllap on need riigid, kus siseveeteed on laevatatavad ja kaupu veetakse suuremas mahus, huvitatud, et meremehed saaksid liikuda ja nende diplomeid vastastikku tunnustataks.

Andres Metsoja, palun!  

Aitäh! Kuulan ja mõtlen kaasa ja ma nüüd küsin ikka lõpuks selle küsimuse, mis traditsiooniliselt siin saalis eelnõude puhul kõlab: kui see direktiiv jääb üle võtmata või see eelnõu jääb vastu võtmata, kas siis siseveekogudel laevatamine jääb ära?

Eesti puhul selle eelnõu vastuvõtmine või vastuvõtmata jätmine praegust olukorda ei muuda.

Hea ettekandja! Me läheme edasi küsimustega. Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Veesõit jätkub, kui me seda vastu ei võta. Aga kas meil on mingisugust trahvikirvest ka oodata, kui me seda direktiivi üle ei võta? Ja kui suur piitsahoop meid tabab?

Selle üle komisjonis arutelu ei olnud ja ma ei oska sellele vastata.

Hea ettekandja! Nüüd on juhtunud selliselt, et rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Suur tänu teile!

Suur tänu küsimast! Pisut ootamatu.

Mis? Ootamatu? (Annely Akkermann selgitab.) Selge, selge. Loodan, et see oli tore ootamatus ehk positiivne üllatus. Nii. Aga nüüd tulenevalt meie kodu‑ ja töökorra seadusest tuleb küsida, kas soovitakse avada läbirääkimisi. Ma näen, et soovitakse. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa.

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma mäletan esimest lugemist siin – mul ei ole stenogrammi ees –, kui ma ka pärisin analoogseid asju. Praegu tuli ju väga selgelt välja, hea kolleeg Annely ütles, et see on pimeda juhuse eelnõu, pimeda kana eelnõu, kui kasutada sõna "kana" või "kalkun". Et äkki tuleb mõni hollandlane, mõni süürlane, mõni nigeerlane, äkki tuleb ja tahab Piirissaare laevale [tööle minna]. Äkki tuleb? Omal ajal, ma mäletan väga hästi, kui pargased sõitsid üle Peipsi, no 8,9 kilomeetrit on, nagu Annely on välja arvutanud, Piirissaareni. Mina ei ole arvutanud, ma olen seda teed küll sõitnud palju-palju kordi. Kui oleks kümme kilomeetrit, siis oleks teine tubakas. Aga kui üle järve Oudovasse läheb, siis oleks igal juhul pikem. No see selleks. Kas see on juhuvedu? Nagu me kuulsime praegu, siis sellel, kas on pärisvedu või juhuvedu, on vahe. Kilomeetrite vahe on. Ühesõnaga, selline, jah, pimeda juhuse eelnõu.

Selliseid direktiive on tegelikult küll. Kahjuks ei ole ülevaadet, kui palju on neid pimeda juhuse eelnõusid, mida me menetleme, ja kui palju me nende pimeda kana, juhuse eelnõudega ... 17. novembril kulutasime oma aega siin. Tuletan meelde, Annely ütles, et sellest mitte midagi ei juhtu. Isegi eksperdid ütlevad, et milleks see. 1. detsembriks – loomulikult, kui see ei puuduta mitte kedagi, on pigem teoreetiline, mis parandusettepaneku sa siis ikka esitad pimeda kana eelnõu kohta. Noh, 10. jaanuaril kulutas majanduskomisjon aega. Muuseas, energiakriis oli juba toona, 17. novembril oli see teada, 10. jaanuaril oli teada. Praegu me lihtsalt põletame aega siin, nagu öeldakse, sööme kalamarja, nagu rahvas ütleb, ja ajame lolli juttu. Menetleme direktiivi. Direktiiv, mis ta siin on, direktiiv 2017/2397 hakkab kehtima Eesti sisevetel, Piirissaarel ja Emajõel. Direktiiv 91/672/EMÜ ja direktiiv 96/50/EÜ lõpetavad oma eksistentsi Eesti vete õigusruumis. Milleks see kõik? Milleks see lollus?

Kui ma kuulsin veel siin Annelylt, et isegi tema ei tea juhtivmenetlejana, milline piits meid ootab, kui me seda direktiivi vastu ei võta, siis no mida me arutame siin? Meil pole vaja selliseid teoreetilisi asju, teoreetilist hollandlast või teoreetilist süürlast või nigeerlast või belglast või ükskõik keda, kes tahaks äkki tulla Piirissaare laeva peale. Milleks see jama? See on minu küsimus. Lõpetame sellise jama! Ja kui tulebki piitsahoop Brüsselist ... Aga tahaks nagu kirjalikult Annelylt ... Ta ütles, et see on kõige formaalsem eelnõu, mida ta on seitsme aasta jooksul menetlenud. Aga ikkagi, meil võiks olla teada, ma tahaks teada ka kirjalikult, milline trahv meid ootab, kui me seda pimeda juhuse eelnõu vastu ei võta, kui me pimeda kana või kalkuni poolt ei hääleta. Nii et see on see, mida ma tahtsin teile öelda, head kolleegid. Edu meile pimeda kana menetlemisel!

Aitäh! Jaa, palun Riigikogu kõnetooli, Aivar Kokk! Palun! Ma tuletan ka meelde, et teisel lugemisel on kõigil Riigikogu liikmetel võimalus sõna võtta. Ei ole ainult fraktsioonide esindajad. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Peetri sõnavõtt pani mind mõtlema, miks ta kogu aeg arvab, et mere peal peaks olema kanad ja eriti pimedad. Oleks ta öelnud "part", ma saaksin aru, noh, veelind. Aga kana? See tekitas küsimusi ja eks ma sellepärast tulin ka siia kõnepulti.

Aga siin on need parandusettepanekud ja küsimused, mis minu arvates jäid ikkagi õhku. Ühelt poolt küsitakse, kui väliskodanik tuleb siia, tõendit, et kas tema kaptenipaberid on ikka sellised, nagu peavad olema, või mitte. Ja siin eelnõus räägitakse laevaperest. Laevaperes võib olla ka kokk, minu nimekaim, kes teeb süüa. Kas on tähtis, kust ta söögitegemise paberid sai, või mitte? Siin on kirjas, et kui on üle poole aasta siseveeteel sõitnud hooajaliselt, siis ta ei tohiks seda tööd teha. Ma saan väga hästi aru, et lause on: hooajaliselt, et kuni pool aastat. Siis sa võid ilma igasuguse kontrollita sõita, laev läheb uppi või ei lähe uppi. Aga kui oled juba kuus kuud ja ühe päeva sõitnud, siis peab sind kindlasti kontrollima, sest tavaliselt juhtuvad õnnetused just peale seda, kui sa oled pool aastat sõitnud. Mina saan sellest eelnõust nii aru.

Teine asi on see, et vaatan, kui sa eralaeva peal sõidad, siis on ikka kontroll oluline, sest inimese eravara läheb untsu, sõidad kaile vastu või karile, laev läheb puruks. Aga lähed sõjalaevale, lähed politseiasutuse laevale või ükskõik millist riigihaldusülesannet  täitvale laevale – me siin arutasime, et Peipsi järve peal on piirivalvelaevad –, siis seal ei ole vaja ühtegi dokumenti. Tulen ükskõik kust koha pealt, mujalt riigist, ei mingit kontrolli, ei mingit selle vajadust. Sõida, kuidas tahad. Ma vaatan, siin on meil kindralid. Kas sa sõjalaeva peale julgeksid lubada inimest, keda ei ole kontrollitud, kas ta ikka oskab sõita või ei oska? Kokaks võib võtta, aga ega teda kaua ei saa pidada. Kõrbeb puder põhja, siis, nagu laulgi ütleb, tõmmatakse see särk masti.

Ei ole päris nii, et kui tuleb mingisugune Euroopa Liidu direktiiv, siis seda ei ole vaja nagu arutada, vaid selle lihtsalt võtame üle, sest see tuli sealt. Eile rahanduskomisjonis oli veel hullem asi kui see siin. Kui mõni laev, mis meil on, karile läheb, siis võib-olla ei juhtugi midagi. Aga ma võin teile öelda, et kohe on meil valitsus nõus sellega, et kõikides maakonnakeskustes, kus katlamajad on puidu peal, tuleb nendele maks peale. Me kahekesi opositsioonist olime küll vastu, aga koalitsiooni neli poliitikut seda toetavad, et oleks nii kõige puhul, mida puiduga köetakse. Praeguste energiahindade puhul on see muidugi päris loomulik, ega ükski hind ei tohi madalaks jääda.

Nii et ma ikkagi soovitan: alati, kui sihukesi parandusi komisjonides tehakse ja tahetakse parimat – ma saan aru, et taheti tõesti parimat –, siis tuleks mõelda, et kui seal on "kuni" juures, siis võib juhtuda, et on üks päev rohkem ja mis siis saab. Aga edu majanduskomisjonile selle eelnõu kolmandaks lugemiseks ettevalmistamisel.

Aitäh! Palun, Tarmo Kruusimäe! Ja teen veel üleskutse: teisel lugemisel ei ole piirangut, et ainult fraktsioonide esindajad, kõik saavad sõna võtta läbirääkimistel.

Tänan, hea esimees!

Kas kaheksat minutit soovite? Härra Kruusimäe!

Jaa.

Kas kaheksa minutit?

Ei.

Selge. Vabandust!

Sellel saadikul, kes ei suuda midagi ära öelda viie minuti jooksul, ei ole mõtet võtta seda kolme lisaminutit. Üldjuhul on praktika näidanud, et siis keerutatakse ikka seda ühte ja sama mõtet ehk täiendavalt uut ei tule.

Ma tahaks ära õiendada selle, mida ütles hea Andres Kokk või Aivar Kokk. Päris nii ei ole, et iga inimene päriselt kokaks saab. Seda enam, kui ta on laeva peal, siis peaksid need paberid olema. Väga paljud minu grupikaaslased said endale head tasuvad kohad (Juhataja helistab kella.) just laeva peal. Minul oli põhjuseks see, et laeva peal võib kujuneda uus pere ja mu abikaasa sellepärast  mind laeva peale kokaks ei lasknudki. Nii et nii ei ole. See teadmine on Aivaril jäänud võib-olla filmist "Arabella, mereröövli tütar", et Adalbert, paks koer, mürgita-mürgita, esimese tormiga oled sa põhjas.

Aga nüüd ma tahaksin rääkida olemuslikult sellest, kui kesklinna haldusterritooriumil sõidetakse mööda vett. Me oleme kuulnud, et valimislubadus oli, et Viimsist peaks hakkama käima meretakso linna, selleks et ummikuid vähendada. Kas Tallinna lahte käsitletakse merena või käsitletakse ikkagi lahena? Teistpidi jälle, hea Annely, kui Kihnusse viiakse asju, ja ütleme, tormiga eksitakse ära, et tuleb ikkagi see kümme kilomeetrit kuidagi täis, või siis purjekas näiteks, mis loovib, loovides on alati ju kurss tunduvalt pikem, kui on lihtsalt taganttuules sõites, ja kaupa veetakse sellega, siis ma ei tea, kas see jääb nii. Aga kui me võtame selle järgi, eks ju, et Kihnu vist enam ei ole Pärnu haldusterritoorium, aga ma ei tea. (Hääl saalist.) Veel ei ole, jah. Pärnust on saamas sihuke ... Ta juba praegu on kõikse suurem, aga ta saab veel kord selleks suuremaks.

Ma ei tea, kui palju me neid niisuguseid direktiive [üle] võtame, aga me ei tohiks neid kitsendada. Ma ei näinud praegusel hetkel selles direktiivis üldsegi sellist agiilset mõtet, et seal võiks olla ka tehisintellekt. Tegelikult siseveel ju ikka seda kaupa veetakse. Me ei tea ju, mis võib juhtuda, võib-olla energiahinnad ongi sellised, et me kõik varsti hakkame surfama. Ilmselt te mäletate, kui olid olümpiamängud, siis pandi rulale ju see purjelaua asi peale ja inimene liikus. See on äärmiselt roheline, sest meil on tuuleenergia. Näiteks on Tallinna linnas tehtud innovatsioonikomisjon, kõik innovaatilised mõtted käivad sealt läbi ja ilmselt formuleeruvad mingiks seaduseks. Siin oleks olnud hea näha tehisintellekti. Vahest on tehisintellekt kordades nutikam kui kuskilt mujalt tulnud inimene, noh, kuskilt sisemaalt.

Teine suur küsimus minu jaoks on see, et Venemaale on kehtestatud sanktsioonid ja Moskvas müüakse Valgevene lõhet. Kuidas küll Valgevene kunagi hakkab selle direktiiviga liituma, sest lõhe peab ju kuskilt siseveekogust tulema? Kui ta Valgevenest tuleb, siis ma arvangi, et läheb keerukaks ära seletada. 

Aga noh, need on teised teemad. Õnneks see praegu meid väga otseselt ei puuduta. Aga me teame ajaloost seda, et on kaevatud kanaleid ja jõgesid pandud teistpidi voolama. Ja ka nimetus. Toon teile lihtsalt ühe pisikese näite. Viimsi haldusterritooriumil on Naissaar, mis on territoriaalselt kordades suurem, kui on seda Aegna saar. Kuna seal oli teise maailmasõja järel meremiine ja ta oli salastatud objekt, siis kõikide kaartide peal ta muutus väiksemaks, väiksemaks, väiksemaks, hiljem oli pisikene täpp ja leiti, et on täiesti ebaoluline ära märkida, et seal üldse on mingi saar. Niimoodi kadus meil paljude kaartide pealt Naissaar, aga me taastasime iseseisvuse ja saime Naissaare tagasi. Aitäh!

Aitäh! Siin on ka vastusõnavõtu võimalus. Aivar Kokk, kas soovite? Vabandust, ma segan! Vähemalt kaaluge, saate kaaluda seda võimalust. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Eesti on mereriik ja siseveekogud on olulised.

Palun kolm minutit juurde. 

Palun! Kaheksa minutit.  

Aitäh, austatud istungi juhataja! Me oleme sattunud absurdisituatsiooni. Olukorras, kus tegelikult on riigis kriis, mis vajab vältimatult kiireid otsuseid, me tegeleme niisuguse probleemiga, millel sisulist, olukorda tegelikult muutvat tähendust ei ole.

Kuid lähme merendusprobleemide juurde. Ma saan aru, ainukene küsimus on, et kui keegi on Tšaadi järvel olnud laevakapten, siis kuidas ta saaks Pihkva järvel sõitmist jätkata. Küsimus on selles, et ilmselgelt niisuguste nüanssidega tegelemine ei ole [parlamendi] vääriline olukorras, kus meie merendus on sattunud tõelisesse kriisi. See on sümptomaatiline selle valitsuse puhul, kus langetati otsus valitsusliidu tahtlusel, et Eesti ei vaja merenduspoliitikat. Üksnes mõned barokselt paljusõnalised loosungid on sätestatud uhke nimega transpordi arengukavas aastateks 2021–2035.

See suhtumine või õigemini ükskõiksus meie rahvusliku merenduse suhtes väljendub selgetes näidetes. Eesti kukkus just nimelt mereohutuse mõttes halli nimekirja. Me küsisime majandusminister Taavi Aasalt selle kohta seletust. Ja mis oli vastus? Süüdi on koroona, mitte ametnike tegematajätmised, mitte lohakus, mitte bürokraatide tölplus, vaid koroona on süüdi, et oleme sattunud halli nimekirja. Sisuliselt on IMO tähenduses rahvuslik merendusadministratsioon kaotatud. Kui me vaatame olukorda, siis näeme, et üleolevalt nendib sellele tekstile esitatud seletuskiri, et komisjoni poole, vaadake, komisjoni poole ei pöördunud oma arvamusega keegi sektori esindajatest.

Aga mida me tegelikult näeme? Näeme seda, et meie reederid, merendusnõukogu, merendusavalikkus on pöördunud peaministri ja valitsuse poole kriitikaga selle kohta, mis tähendab praegu meie meremajanduse süstemaatilist lõhkumist ja kõigi arenguvõimaluste läbilõikamist. Need appikarjed tulevad. Kuidas nimetatakse praegu merendusavalikkuses majandusministri juhitava merendusvaldkonna tegevust? Väikeseks jääajaks Eesti merenduses! Niikaugele oleme jõudnud. 

Ja milline on valitsuse vastus nendele nõudmistele? Meile saadetakse siia paber, et Tšaadi järve meremees tohib sõita Pihkva järvel, sisuliselt. See tegelikult olukorda ei muuda. Piinlik on, sõbrad! 

5000 meremeest töötab üle maailma erinevate lippude all. Ja mida teeb kaubalaevastiku puhul meie peaminister? Käib avamas Läti lipu all olevat Eesti Gaasi laeva. Uhkusega. See on meie käsitlus Eesti merenduse kohta, vastutustunne ja hoolsustunne selle suhtes. Väga piinlik on olukord.

Meid vaatavad siin andunult merendusega tegelevad inimesed, merekultuuri eest hoolitsevad inimesed, meremajandusega tegelevad inimesed. Need meremehed tahaksid töötada Eesti lipu all, anda oma panuse meie rahvusliku merendussektori jõukuse kasvuks. Ja mis on meie vastused, maksupoliitilised, majanduspoliitilised? Et midagi ei saa teha. Kui teeme, teeme sellisel moel, et sellest ei ole midagi kasu. Nagu liiv nõriseb sõrmede vahelt selle valitsuse hooletus transpordi ja majanduse suhtes. Ja seda püütakse viigilehena varjata selle paberilipakaga. Piinlik on lihtsalt. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.

Nüüd alustame eelnõu 470 muudatusettepanekute läbivaatamist. Eelnõu kohta on laekunud kolm muudatusettepanekut. Kõik on juhtivkomisjonilt ja seisukohaga "arvestada täielikult": esimene muudatusettepanek, teine muudatusettepanek, kolmas muudatusettepanek. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Aitäh!

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 470 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja ka neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse eelnõu 486 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli tervise‑ ja tööminister Tanel Kiige.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Hea meelega annan teile ülevaate täielikult uuendatud rahvatervishoiu seaduse eelnõust, mida on pikalt ette valmistatud kehtiva rahvatervise seaduse asemele ja mille raames uuendatakse nii valdkonna, võib öelda, korralduslikku poolt kui ka terminoloogiat. Eesmärk on ikka sama ehk inimeste tervise kaitse ja rahvastiku tervise olukorra paranemine.

Lühidalt öeldes, mis on peamine, millega need eeldused saavutatakse? Esiteks see, et me ajakohastame rahvatervishoiu valdkonna terminid, toome senisest selgemalt välja põhimõtted, millest rahvastiku tervise arendamisel ja rahvatervishoiu korraldamisel lähtume. Samuti toome senisest selgemalt välja rahvatervishoiu valdkonna tegevused nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil, täpsustame nõudeid ja seame teatud täiendavaid piiranguid iluteenuste valdkonnas, ajakohastame nõudeid laste‑ ja hoolekandeasutustele, sealhulgas toitlustamisele, mis kahtlemata on laste ja üldse laiemalt elanike tervise seisukohalt äärmiselt oluline valdkond, ning loome täiendavad võimalused tervisekaitse valdkonnas järelevalve tegemiseks ning ajakohastatud trahvimäärad ka inimeste tervise kaitseks sätestatud nõuete rikkumise eest.

Nüüd järgemööda neist täpsemalt. Eelnõuga asendatakse nii rahvatervise seaduses – tulevikus siis rahvatervishoiu seaduses – kui ka teistes õigusaktides termin "rahvatervis" läbivalt terminiga "rahvatervishoid". Samuti korrigeeritakse eelnõuga kõiki õigusakte, kus on seni keeleliselt ebakorrektselt kasutatud rahvatervishoiuga seotud mõisteid, näiteks "rahvatervis", "rahvatervise kaitse" ja muud sellised.

Uues rahvatervishoiu seaduses on seaduse tasandil defineeritud ka keskkonnatervishoiu valdkond, mida varem on nimetatud tervisekaitse või keskkonnatervise valdkonnaks. Samuti on uue seaduse tekst hetkel kehtivaga võrreldes vähem tervisekaitse valdkonna keskne ning selgemalt on reguleeritud negatiivsete tervisemõjude ennetamise ja rahvastiku tervise edendamisega seotud ülesanded. Sätestatud on ka rahvatervishoiu poliitika ja meetmete kavandamisel ning elluviimisel aluseks olevad põhimõtted ehk ühine vastutus erinevatel tasanditel, erinevad valdkonnad, sektorid, ja niisamuti tervise kõrgetasemeline kaitse ehk nii väärtustamine kui ka tervisemõjuga arvestamine.

Nagu varem viitasin, me anname oma panuse, et selgem oleks ka riigi ja kohalike omavalitsuste ülesannete loetelu. Hetkel on probleem, et kehtiv seadus ei sisalda kõiki vajalikke, riigi tasandi rahvatervishoiuga seotud ülesandeid, osa ülesandeid on ka liialt üldsõnalised, samuti ei ole need ilmtingimata kooskõlas ühise vastutuse põhimõttega. Kohaliku omavalitsuse ülesannete üldsõnalisus on omakorda tinginud olukorra, kus rahvatervishoiu tegevuste sisu ja kvaliteet Eesti eri piirkondades erineb tihtipeale oluliselt. Ehk puudub ühtne arusaam sellest, mis need rahvatervishoiu valdkonna kohustused, ülesanded, eesmärgid ja sisu selles vallas täpsemalt on.

Eesmärk on tekitada nende muudatustega ühest küljest ministeeriumide ülesannetest selgem arusaam. Kuivõrd rahvastiku tervise mõjutamisel ja selle arengu tagamisel on oluline roll eri valdkondadel ning nende omavahelisel koostööl, siis me sätestame uues seaduses ministeeriumide ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel. Lisaks sellele, et oma valitsemisalas ja pädevuse piires rahvatervishoiu meetmeid ellu viiakse, peavad ministeeriumid tagama ka omavalitsusele otsustuste ning tegevuste kavandamisel ja elluviimisel rahvastiku tervisele avalduva mõju hindamise ning sellega arvestamise. See on see horisontaalne põhimõte, millest me tegelikult väga palju tervishoiu valdkonnas räägime, kuna tervisesse panustame erinevate tegevustega meie kõik.

Kohalike omavalitsuste puhul on tegelikult ka kehtivas rahvatervise seaduses ära toodud ülesanded, muu hulgas elanikkonna haiguste ennetamisele ja tervise edendamisele suunatud tegevuste korraldamine kohaliku omavalitsuse maa-alal. Aga tihtipeale pole need ülesanded, nagu viitasin, küllalt selgelt piiritletud. Ehk eesmärk on see, et me täpsustame seda sisu, täpsustame ülesannete sõnastust, lisamata tegelikult täiendavaid ülesandeid, sest kehtiv säte eeldab ka praegu neid erinevaid tegevusi. Eelnõus on ülesanded lahti kirjutatud ja eesmärk on, et tekiks ühine arusaam kõigis 79 omavalitsuses, mida sisaldab antud tegevuste korraldamine. Siht on loomulikult see, et nii palju kui võimalik ühtlustuks rahvatervishoiu tegevuste sisu ja kvaliteet üle kogu maa.

Samuti, nagu viitasin, toome välja täpsemad nõuded ja täiendavad piirangud iluteenuste valdkonnas. Probleem ja murekoht on see, et kehtiva seaduse alusel sätestatud nõuded ja piirangud ei ole alati ajakohased ning nad ei ole arvesse võtnud rahvastiku tervise, eelkõige alaealiste kui kõige haavatavama sihtrühma tervise kaitset. Eesmärk on rahvatervishoiu seaduse alusel edaspidi täpsemalt ajakohastada iluteenuse mõistet, et oleks selge, kelle kohta täpselt see regulatsioon kehtib, ning sätestatakse ka iluteenuseosutajate kohustus omada tõendatud teadmisi ja oskusi teenuse ohutuks osutamiseks ja näiteks mõne tõsisema soovimatu mõju ennetamiseks. Selle nõude eesmärk on tagada, et iluteenust vahetult osutavatel isikutel oleks piisavalt teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi mis tahes protseduuri ohutuks teostamiseks, ning seeläbi kokkuvõttes parandada ka iluteenuste kvaliteeti, mis paratamatult on, nagu viitasin, tervisega tihedalt seotud. Piisavate teadmiste ja oskuste omamise korral oskab ka iluteenuse vahetu osutaja kasutada mis tahes protseduuride tegemiseks vajalikke seadmeid oskuslikult ja ohutult, nõustada vajadusel tarbijat ehk klienti protseduuride ja ka vastunäidustuste suhtes, säilitada puhast keskkonda ning vältida nakkus‑ ja nahahaiguste levikut.

Meedias palju tähelepanu pälvinud punkt on see, et eelnõuga tõesti keelatakse solaariumi‑ ja tätoveerimisteenuse osutamine alaealistele. See on uus piirang võrreldes kehtiva rahvatervise seadusega. Selle siht on vähendada elanikkonna terviseriske, sealhulgas vähiriske. Kahjuks pean tõdema, et alates 2000‑ndate algusest on Eestis näiteks melanoomi haigestunud inimeste hulk märkimisväärselt kasvanud, ligi kahekordistunud. Kui 2000. aastal oli Eestis 118 esmast juhtu, siis 2018. aastal 223. Melanoom on üks sagedamini esinevaid vähivorme just nimelt noorte seas. Maailma Terviseorganisatsioon on lisanud solaariumi esimese grupi kantserogeenide hulka, mis tähendab, et selle seos vähki haigestumisega on teaduslikult selgelt tõestatud. Uuringud näitavad, et solaariumikülastajatel on 74% suurem tõenäosus haigestuda melanoomi kui inimestel, kes solaariumit ei külasta. Risk on suurem, kui esimene kokkupuude toimub nooremas eas. WHO on andnud selle soovituse välja ja paljud riigid on seda soovitust ka juba täitnud. Samasuguse soovituse, et alaealistele seda piirangut kohaldataks, on välja toonud ka Eesti nahaarstid, kes seda väga toetavad.

Samuti alaealiste tätoveerimise küsimus. Siin on samuti eesmärk eeskätt ennetada lapse heaolu, tervist ja arengut ohustavate tegurite ning ebasoovitavate tervisemõjude ilmnemist ehk ennetus on siin peamine märksõna. Tätoveerimisvärvides kasutatavatest ainetest, aga ka teostatavatest protseduuridest on tingitud teatud terviseohud: võimalikud on nakkushaigused ja nahakahjustused. Tätoveerimine on paratamatult väga populaarne, aga tihtipeale tahetakse noorena tehtud otsuseid hiljem korrigeerida. Kui inimene teeb neid valikuid täisealisena, siis ta oskab kindlasti paremini hinnata nii tätoveerimise vajalikkust kui ka kaasnevaid terviseriske. Siin on taas tõesti küsimus selles, et tätoveerimistindid on tihti mitme kemikaali segu, koosnevad värvainetest, abikoostisainetest ja paljudest muudest asjadest ning võivad kaasa tuua tõsiseid tervisemõjusid, isegi geneetilisi mutatsioone, vähki ning nahaallergiaid. Alates 2022. aasta jaanuarist on tätoveerimistintides leiduvate tuhandete ohtlike kemikaalide kasutamist Euroopa Liidus eraldi määrusega piiratud. See hõlmab teatud kemikaale, mis põhjustavad näiteks vähki ja geneetilisi mutatsioone, samuti hõlmab see reproduktiivtoksilisi kemikaale, naha sensibilisaatoreid ja ärritajaid. Eesmärk on muuta ühest küljest kasutamine nii palju ohutumaks, kui see võimalik on, ja samal ajal, nagu öeldud, viia see tegevus pigem täisealiste ringi, mitte pakkuda seda [teenust] alaealistele. Ka selle piirangu on mitmed Euroopa Liidu riigid varasemalt kehtestanud.

Rahvatervishoiu seadusega ajakohastame ka nõudeid laste‑ ja hoolekandeasutustele, sealhulgas toitlustamisele, nagu viitasin. Ka siin on murekoht, et kõik tervisekaitsenõuded ei ole praegu kooskõlas sotsiaalhoolekande seadusega. Euroopa nooremate kooliõpilaste seas viiakse läbi laste rasvumise seireuuringuid, mille 2019. aasta tulemused näitavad üheselt, et meie õpilastest on ülemäärase kehakaaluga iga kolmas poiss ja iga neljas tüdruk. Tegelikult on see märkimisväärne probleem. Me räägime laste ülekaalulisusest ja rasvumisest, aga täisealiste hulgas see trend pigem süveneb. Ja nii ongi, et probleem suureneb vanusega. Kui esimeses klassis on ülekaaluga õpilaste osakaal, rõhutan, esimeses klassis, 27%, siis neljandas klassis juba 33%. Maailma Terviseorganisatsiooni kasvunormide alusel olid Eestis kõigist uuritavatest 2% alakaalulised, 68% normaalkaalulised, 18% ülekaalulised ja 11% suisa rasvunud. 29% nendest uuritavatest olid Maailma Terviseorganisatsiooni kasvunormide alusel kas ülekaalulised või rasvunud. Koolipidajale tuleb nüüd kohustus tagada, et koolis tasu eest pakutav toiduvalik soodustaks tervislikku toitumist. Kehtiv seadus ei anna haridusasutustele laste tasakaalustatud toitumiseks piisavalt vajalikku, ütleme, toetust õiguslikus mõttes. Kindlasti, ma rõhutan üle, ei arva mina, et koolid on ainuvastutavad selle eest, et lapsed oleksid terved, liiguksid ja toituksid õigesti, aga koolikeskkonnal ja muudel haridusasutustel on paratamatult suur roll inimeste käitumisharjumuste ja toitumisharjumuste kujundamisel. Kuid ma ei taha sugugi vähendada lapsevanemate vastutust.

Lisaks, nagu viitasin, haridusvaldkonnale on hoolekandeasutustele plaanis kehtestada uued elukeskkonda ja toitlustamist reguleerivad määrused ning ajakohastada nõudeid hoolekandeasutustes viibivate isikute tervise kaitseks. Ühtlasi ajakohastame toitlustamisnõudeid vanglates ja arestimajades, samuti, nagu viitasin, koolieelsetes lasteasutustes ja koolides. Koolide puhul on ühe konkreetse näitena praktiliselt ära toodud koolidirektori roll tasakaalustatud toitumise soodustamisel ning sätestatakse tema ülesanne kehtestada nõuded ja piirangud mitte ainult haridusasutustes pakutavale, vaid ka müügiks pakutavale toidule ehk nii-öelda puhvetitoidule, mis peab arvestama riikliku juhendiga, mis on juba olemas. Nende nõuete ja piirangute kohta saab eelnevalt arvamust avaldada loomulikult ka hoolekogu või erakooli puhul vastav nõukogu.

Lisaks sisulisele poolele vaatame üle ka järelevalve, nagu viitasin, ning ajakohastame trahvimäärasid inimeste tervise kaitseks sätestatud nõuete rikkumise eest. See tervisekaitse, järelevalve pool on märkimisväärselt oluline. Me oleme kõik, ma arvan, kursis ja teadlikud, millist õudust võidakse sotsiaalmeedias ravimi pähe müüa ja milliseid rahvaterviseriske sellega kaasneb. Siin on oluline, et järelevalveasutustel oleks piisavalt pädevust ja oleksid piisavalt adekvaatsed trahvimäärad, et sellistest rikkumistest hoidutaks ja vajadusel saaks [rikkujaid] vastutusele võtta. Kehtiva seaduse alusel sätestatud rahatrahvide ülemmäärad ei ole lihtsalt enam ajakohased.

Oluline on ka see, et Terviseametil ei ole õigust inimeste tervise kaitse aspektist tulenevalt teha järelevalvet toote või teenuse kauplemisvõtte, sealhulgas reklaami õiguspärasuse üle ega seaduses sätestatud nõuete rikkumise korral isikut vastutusele võtta. See on ka põhjus, miks tihtipeale, nagu enne viitasin, teatud libaravivormide pakkujad sotsiaalmeedias ja mujal saavad õilmitseda ja suhteliselt süüdimatult tegutseda ning me kõik peame ühiselt nende tagajärgedega tegelema. Nii lapsed kui ka täiskasvanud on siin riskialtid.

Eelnõuga muudame seaduses, nagu viitasin, maksimaalseid trahvi‑ ja sunnimäärasid. Üldised järelevalvepõhimõtted jäävad küll samaks ja karistusmäärade sätestamisel oleme lähtunud printsiibist, et karistus peab olema piisavalt mõjus, et motiveerida isikuid hoiduma nõuete rikkumisest. Madalad trahvimäärad ei pruugi kahjuks seda eesmärki saavutada. Rahatrahvide maksimaalseid määrasid suurendatakse järgmiselt. Ma räägin juriidilisest isikust: kosmeetikatoodetega seotud rikkumiste korral 3200 eurost 50 000 euroni, kui räägime ilu‑ ja isikuteenusega seotud nõuete rikkumisest, siis 80 000 euroni, ja terviseohust teavitamise nõude rikkumisel 100 000 euroni. Samal ajal rõhutan, et trahvimäär füüsilistele isikutele jääb eelnõuga samaks, see on 200 trahviühikut ja seda me ei muuda.

Minu jaoks on oluline punkt see, et me muudame eelnõuga Terviseameti järelevalvepädevust reklaamiseaduse alusel järelevalve teostamiseks. Ehk Terviseametil on edaspidi võimalus võtta vastutusele isikuid, kes on kasutanud tõele mittevastavat väidet mõne kauba või teenuse kohta, et see ravib haigusi või talitlushäireid. Samal ajal antakse Terviseametile järelevalvepädevus reklaamiseaduse alusel vaid nende kaupade ja teenuste reklaami puhul, mille üle Terviseamet juba teeb järelevalvet eriseaduse alusel, näiteks kosmeetikatooted, iluteenused ja kemikaalid, mille nõuetele vastavuse üle on Terviseametil rahvatervise seaduse ja kemikaaliseaduse alusel kohustus järelevalvet teostada. Loogika on selles, et kui sulle on antud teatud järelevalvekohustus, siis peab sul olema ka võimalus seda realiseerida. See on tänases seaduses olnud puudulik.

Lisaks on siin veel mitmeid väiksemaid tehnilisi muudatusi, mille kohta on ka õigusaktid toodud. Konkreetse näitena viiakse soolise ebakõla käsitlemine välja tänasest rahvatervise seadusest, edaspidi on see tervishoiuteenuste korraldamise seaduses. Need normid jäävad sisuliselt laias laastus samaks, vastav komisjon jääb samaks, võetakse välja aegunud nõue geeniuuringute teostamise kohta, mis ei ole tänases olukorras teaduspõhiselt mõistlik ega vajalik. Aga see komisjon teeb jätkuvalt oma tööd loomulikult tervisevaldkonna ekspertiisi põhiselt, tuginedes rahvusvahelistele käsitlusjuhenditele. Komisjoni koosseis kinnitatakse ka edaspidi ministri käskkirjaga. Sinna kuuluvad günekoloogia, psühhiaatria, uroloogia, endokrinoloogia ja kliiniliste psühholoogide eriala esindajad, kelle valimisel lähtutakse vastavate eriala‑ ja kutseühenduste ettepanekutest. Nii. Sellega ma praegu ülevaate lõpetan. Hea meelega vastan küsimustele.

Aitäh! Ja teile on palju küsimusi. Riho Breivel, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! See on selge, et see seadus on hästi mahukas ja seal on palju-palju, kuidas öelda, kogu selle boniteedi kooskõlastamist ja kõike muud sees, et asi hakkaks nagu ühtemoodi toimima. Aga teie viimastest sõnadest lähtuvalt jäin ma mõttesse, kui vaatasin seda määrust, mis puudutab neid komisjone ja soolise ebakõla – mis ta on? – lahendamise komisjoni. Sooline ebakõla on ju sisse kirjutatud paljudesse asjadesse. Mind pani mõtlema selline asi, et meil on olemas selline termin nagu "novisooline". See tähendab inimest, kelle puhul on keeruline üldse tõestada, mis soost ta on, ja selleks pole olemas ka keele‑ ja teadmistepõhist kirjeldust. Kuidas selliseid asju lahendada?

Aitäh! Nagu te ütlesite, valdkond on keeruline. Ongi tõesti mõistlik, kui selliseid hinnanguid annavad ja arutelusid peavad eeskätt tervisevaldkonna eksperdid. Ka seaduse ettepaneku kohaselt on tulevikus nii nagu praegugi arstlik ekspertiisikomisjon, kes selliseid otsuseid langetab ja hinnanguid annab ning loomulikult sellistele küsimustele vajaduse korral vastab. Elu ei ole kahjuks mustvalge.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Teie esitletava eelnõu § 13 loetleb terve hulga ülesandeid, mida peavad täitma kohaliku omavalitsuse üksused. Nende hulgas on näiteks riiklike rahvatervishoiu meetmete elluviimise toetamine maakonnas või piirkonnas. Kui arvesse võtta seda, et Eestis on viimastel aastakümnetel linnade ja valdade nii tulubaasi kui ka mõjukust järjepidevalt vähendatud, viimase haldusreformiga on üsna põhjalikult ja radikaalselt vähendatud ka omavalitsuste puutumust kohaliku elanikkonna ja kogukonnaga, siis kas te ei leia, et kõigi nende ülesannete täitmine võib osutuda omavalitsusele üle jõu käivaks, arvestades ka seda, et haldusreformi järel on maakonnad ju sisuliselt likvideeritud?

Aitäh! Kui lubate, siis ma korra täpsustan küsimust selles vaates, et päris nii see õnneks ei ole, et tulubaasi oleks järjekindlalt ainult vähendatud. Üle-eelmine valitsus väga selgelt suurendas omavalitsuste tulubaasi – Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Isamaa valitsuskoalitsioonist on jutt – koos haldusreformiga. Samamoodi andis eelmine valitsus nii kriisi ajal kui ka laiemalt kohalikule omavalitsusele erinevaid toetusi ja seda on teinud ka tänane valitsus. Ma ütleksin, et mõnes mõttes on pendel liikumas ikkagi ka õiges suunas. Ma olen nõus, kui me räägime 2009. aasta majanduskriisist ja toonastest kärbetest, siis loomulikult olid need väga tugevad ja tihtipeale ebaõiglased. Õnneks liigume nüüd juba äkki õiges suunas.

Aga see küsimus on väga põhjendatud. Kohaliku omavalitsuse ülesanded on ka kehtivas seaduses olemas, need on seal lihtsalt abstraktsema sõnastusega. Näiteks toon ma kehtiva rahvatervise seaduse § 10, kus tuuakse välja, et omavalitsusüksuse ülesanded on tervisekaitsealaste õigusaktide täitmise korraldamine ja nende järgimise kontrollimine kohaliku omavalitsuse maa-alal ning samuti elanikkonna haiguste ennetamisele ja tervise edendamisele suunatud tegevuse korraldamine kohaliku omavalitsuse maa-alal. See on lihtsalt abstraktsem sõnastus. Nüüd me toome konkreetsemalt välja, mida võiks needsamad kehtivad ülesanded sisult tähendada ehk kuidas käib see tervist, heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna kujundamine ja rahvatervise meetmete planeerimise pool, [mida tähendavad] tervise edendamine, keskkonnatervishoiu meetmed ja ka tõesti vajalike võrgustike loomine kohaliku omavalitsuse üksuses rahvatervishoiu ja sellega seotud valdkondade juhtimiseks.

Ehk sisulises mõttes ülesandeid juurde ei tule, küll aga neid ülesandeid täpsustatakse. Ma väga loodan, et omavalitsused ise seda ka proaktiivselt nii näevad, rahvatervise eest seismine enda territooriumil on ju iga omavalitsuse huvides. Ka praegu – olles ligi kolm aastat tervisevaldkonna eest vastutanud, võin seda kinnitada – väga paljud omavalitsused näevad tervishoiu korraldamist kas just enda ühe ülesandena, aga vähemalt peavad ennast kaasvastutavaks, on see siis esmatasand, on see siis haiglad, mis kuuluvad tihti omavalitsustele kas osaliselt või täielikult, või on see muude rahvatervise meetmete kasutusele võtmine, kas või näiteks selleks, et tööealise elanikkonna eluiga pikendada, tervena elatud aastate [arvu suurendada] ning seeläbi ka tööhõivet suurendada ja sotsiaalabivajadust vähendada. See on otseselt omavalitsuse enda huvi ja loomulikult riigi huvi, et nii riik kui ka omavalitsused seda küsimust käsitleksid.

Aga ma olen selles vaates nõus, et loomulikult iga selline tegevus, kui tahta kvaliteeti tõsta või [tegevust] laiendada, eeldab lisaraha. See on prioriteetide seadmise küsimus omavalitsuse eelarves, kui palju sotsiaalvaldkond ja tervishoiu valdkond ressurssi saavad.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on järgmine küsimus. Inimene, kes identifitseerib ennast nii mehe, naise kui ka kolmanda soo esindajana. "Kolm sugu" on mõiste, mille järgi inimene või ühiskond ei pea isikut ei meheks ega naiseks. Siin on näha, et inimesel on sooline ebakõla. Kuidas selle seadusega trisoolisi aidatakse?

Aitäh! Nagu ma enne vastasin, siis selliseid arutelusid, debatte, ma arvan, ei ole poliitikud ilmtingimata kõige õigemad pidama. See on täiesti arstliku ekspertiisi küsimus. Tihtipeale on seal väga erandlikud olukorrad. Inimesel, nagu öeldud, võib olla ka kaasasündinud sooline ebakõla, teatud erisused võrreldes tavapärase olukorraga. Nendes küsimustes ongi õige, kui eksperdid kujundavad välja õiged terviseteenused, õiged käitumisjuhised, ka õiged ravijuhendid, kuidas konkreetses olukorras aidata, kas on vaja sekkuda või mitte sekkuda, nõustada ja nii edasi. Nagu enne viitasin, arstlikus ekspertiisikomisjonis ongi erinevate valdkondade esindajad – günekoloogia, psühhiaatria, uroloogia, endokrinoloogia ning kliinilise psühholoogia eriala –, et see poleks meelevaldne otsus, vaid oleks ikkagi võimalikult laiapõhjaline käsitlus.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab määruse kavandit, millega reguleeritakse soolise ebakõla käsitlemise tingimusi ja korda. Kui rääkida eesti keeles, siis me räägime transsoolisusest. Transsoolisuse ühe tunnusena nimetavad targad raamatud seda, et tegemist on soolise identiteedi häirega, mida on võimalik ravida ka psühhoteraapilisel teel.

Ma tahaksin teada, mismoodi komisjon hakkab selle üle otsustama. Ta võtab argumendiks kõigepealt transsoolisuse vastavalt rahvusvahelisele terminoloogiale ja samuti ka psüühikahäirete esinemise. Aga psüühikahäire on see juba iseenesest, sest, ütleme, sooline düstroofia on juba iseenesest identiteedihäire. Kuidas, mis tingimustel see komisjon tööle hakkab?

Aitäh! Kõigepealt ma toon selle debati tagasi algusesse. See komisjon eksisteerib ka täna, me ei loo mingit uut komisjoni, me ei loo mingit uut korda. Ärme eksita siin iseennast ja avalikkust. Tänagi ta toimib, töötab just nimelt arstliku ekspertiisi alusel, nagu ma enne teile kirjeldasin. Loomulikult, nii nagu praegu, nii ka tulevikus hinnatakse mis tahes selliste ebakõlade lahendamisel psühhiaatriliselt just seda, et välistatud oleks psüühikahäire esinemine, mis ei luba isikul teha selgelt kaalutletud otsust nendes küsimustes. See võrreldes kehtiva korraga ei muutu.

Nagu ka enne viitasin, see ei ole koht, kus oleks ülearu palju ekspertiisi ja pädevust näiteks ka minul tervise‑ ja tööministrina, ning ma kardan, et ka väga paljudel teistel poliitikutel, et saaks hinnata, mis on antud küsimuses õige või vale käsitlus või lahendus.

Jaak Valge, palun! 

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus eelnõu termini "elumus" kohta. Nimelt kasutavad akadeemilised ringkonnad mitte terminit "elumus", vaid terminit "elulemus". Seda kasutab Eesti ainus meditsiiniajakiri Eesti Arst ja ka Euroopa Liidu institutsioonide andmebaas kasutab ingliskeelse sõna survival tähenduses terminit "elulemus".

Mina ise arvan, et see eelnõu on eluvõõras ja ei haaku Eesti ühiskonna väärtustega. See väljendub mitte ainult sisus, vaid ka vormis. Nüüd ma küsingi, kas see mu hinnang on täpne. Vaadake, ma olen ju ka subjektiivne inimene nagu me kõik ja mõnikord võin olla võib-olla ka tahtmatult ülekohtune. Ühesõnaga, kas mu hinnang eelnõu eluvõõruse kohta peab paika ja kui ei pea, siis mis põhjusel on kasutatud seda tundmatut sõna?

Aitäh küsimuse eest! Terminoloogia saab kindlasti üle vaadata ja seda on võimalik vajadusel parlamendimenetluse käigus täpsustada ja täiendada. Huvitav tähelepanek.

Kindlasti ma sellega nõus ei saa olla, et ühe termini alusel, mille puhul on küsimus, kas ta on parim võimalik, saab anda hinnangu kogu eelnõule. Eelnõu on aastaid tehtud, seda on kooskõlastatud sidusrühmadega tervishoiu valdkonnas, kohalike omavalitsustega ja nii edasi. Seadus siiski vajab ajakohastamist. Ma kirjeldasin väga mitut probleemi, mis vajavad lahendamist, on nad seotud siis laste tervisliku toitumisega, tervisliku elukeskkonna tagamisega, tervisekahjulike või ‑vaenulike tegevuste eest vastutusele võtmisega. Selles valguses ma ütleksin, et see eelnõu on selge samm edasi inimeste tervise kaitsel, ja kindlasti on parlamendimenetluse käigus võimalik seda eelnõu veel paremaks teha.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Seda eelnõu me oleme ka komisjonis menetlenud. Mida rohkem seda vaadata, seda muret tekitavam see olukord on, et me ühe eelnõuga reguleerime valdkonda koolitoidust kuni tätoveerimise või kunstpäikese all käimise küsimusteni. Tõesti, väga lai ampluaa. Te tõite selgelt välja, et seal on seos vähi tekkimisega, pluss muud füüsilised haigused ja vaimsed häired, ka alaealiste puhul. Ma saan aru, et see piir on meil 18 aastat. Endiselt tohib Eestis teha aborti ilma vanemate teadmiseta, vanusepiir on seal hoopis madalam, aga seal tekib samamoodi väga palju tüsistusi ja häireid. Ja siis määrus, millest siin täna üsna mitmel korral räägitud on. Minu meelest on need küsimused palju ideoloogilisemad, need ei ole ainult ekspertide valdkonda kuuluvad. Ma vaatan, et kui mitmes kohas tehakse ministri määrusega erinevaid komisjone ja nimekirju, siis selle määruse kavandi kohaselt hakkab komisjoni moodustama Sotsiaalministeerium, mitte ainult minister. Mis see täpselt tähendab?

Aitäh! Vastan algusest. See ongi lai valdkond, loomulikult, rahvatervishoid ongi lai. Kummaline oleks, kui me piirduksime seaduseelnõu tervikteksti uuendamisel ühe konkreetse töölõiguga ja jätaksime kõik muu kõrvale. Tuues selle võrdluse, mis puudutab tätoveerimist ja solaariumit ja seda, mis eristab seda abortidest, siis ühest küljest võib öelda, et abort on äärmiselt isiklik otsus. Loomulikult, igaühel meist on pigem alati soov, et seda teha ei tuleks ehk on soov selliseid olukordi vältida, aga elu alati seda ei võimalda. Siin võib positiivsena välja tuua, et erinevalt solaariumi ja tätoveerimise kasutamisest, mis on tõusuteel ehk riski mõttes kasvamas, on abortide arv Eesti ühiskonnas õnneks järk-järgult pidevalt kahanenud, just nimelt tänu seksuaaltervisealaste teadmiste paranemisele, mis kokkuvõttes on ju ka eesmärk.

Nii. Mis puudutab neid määruseid, siis need on loomulikult ikka ministri määrused. Kui kuskil seletuskirjas või rakendusakti kavandis on see kuidagi arusaamatult kirjas, siis ka seda saab täiendada edasise menetluse käigus.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma natukene räägiks nendest põhimõtetest ja heast õigusloome tavast. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt, mida selle rahvatervishoiu seaduse eelnõuga tahetakse täiendada soolise ebakõla tingimuste ja korra punkti lisamisega, on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Mulle jääb endiselt see soolise ebakõla teema sättimine nendesse seadustesse natuke arusaamatuks. Mille alla nendest loetletud tervishoiuteenustest sooline ebakõla kuulub? Kas seda käsitletakse siin seaduses haigusena, vigastusena, mürgistusena, vaevusena, terviseseisundi halvenemisena või haiguse ägenemisena?

Aitäh! Antud juhul jah te tõite siin läbisegi erinevaid teemasid. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehakse mitmeid muudatusi, sealhulgas teie mainitud paragrahvis, mis puudutab tõesti neid varasemalt viidatud mürgistusriske ja muud taolist. Aga mis puudutab soolist ebakõla, siis tõstetakse rahvatervise seaduses olemasolevad normid tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse. Ehk selles valguses tuleb see avada, kuna ekspertidel oli hinnang, et see oma loomult ja loogikalt rahvatervishoiu seadusesse lihtsalt ei sobitu, vaid sobitub paremini tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse nagu muud tervishoiuteenused. See on see loogika. See paragrahv, mida te otsite, on tegelikult eraldi. Ma võin selle kiiresti üles leida, kui on soovi. 

Parandan korra ka ennast: see konkreetne komisjon moodustati ministri käskkirjaga, mitte määrusega. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses muudetakse mitmeid paragrahve. Paragrahvis 59 on ära toodud erinevad muudatused, ja see, mis teid huvitab, on § 56 lõige 1, mida täiendatakse punktiga 12. See puudutab soolist ebakõla. Varasemad [punktid], mis puudutavad mürgistusi ja muud taolist, on siiski mõeldud teiste riskide maandamiseks.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! See on üks paras tellis ja kahtlemata on siin vajalikke punkte sees. Aga mida ma siit näiteks ei leidnud, on vastus Eesti inimeste hirmule immigrantidest arstide ees, umbkeelsete immigrantidest arstide ees, hirmust võitu saamiseks peaks nende immigrantidest arstide ettevalmistus vastama Tartu Ülikooli meditsiiniteaduskonna tasemele, et cetera, et cetera. Selle asemel me räägime siin soolisest ebakõlast, eks. See on ikka üsna pentsik, olukorras, kus teie ministeeriumi proua kantsler kujutab ette, et ta on mees. Jääb üldse arusaamatuks tema pädevus sellise komisjoni koosseisu moodustamisel, sest tõenäoliselt on proua kantsler ise ka hädas oma soolise indentiteedi määramisega. (Juhataja helistab kella.) Kuidas me tagame ikkagi professionaalse lähenemise sellele probleemile?

Aitäh! Alustuseks ma arvan, et me tagame professionaalset lähenemist nii, et me ei hakka Riigikogu saalis andma isiklikke hinnanguid ühe inimese soole või tema võimekusele. Kindlasti ei moodusta seda konkreetset komisjoni, nagu enne viitasin, mitte kantsler, vaid selle moodustab minister vastavate valdkondade erialaseltside ettepanekute põhjal, nii nagu see on ka täna ja nii nagu see oli enne, varasemate kantslerite ajal. Nii et siin sellise seose tõmbamine on äärmiselt meelevaldne. Tagatud ongi see just nimelt sellega, et tervishoiu valdkond on oma olemuselt professionaalne, ekspertiisidel ja teadusandmetel põhinev, mitte isiklike subjektiivsete hinnangute alusel toimiv.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus tuleneb § 3 lõikest 7, kus räägitakse soolisest ebakõlast ja asjakohastest tervishoiuteenustest. Iga õigusega peab kaasnema ka vastutus. Ma küsin niimoodi: kui näiteks lapsele või noorele inimesele tundub, et on ebakõla, ja siis osutatakse asjakohased tervishoiuteenused, aga võib-olla kolmekümnendates, neljakümnendates aastates soovitakse normaalset perekonda, kuid siis ei ole see enam võimalik – selliseid näiteid on Rootsist küll võtta –, kes siis võtab vastutuse? Kas selle seadusega on selles kontekstis kuskil fikseeritud ka vastutus? Kes vastutuse võtab, kui lapsed hakkavad ükskord küsima, miks te lubasite või miks te andsite õiguse? See on minu küsimus.

Alustuseks klaarime kohe ära, et see ei puudutagi alaealisi. Loomulikult, erinevate tervishoiuteenuste puhul hindavad need komisjonid ja eksperdid [nende teenuste vajadust] ravijuhendite alusel. Kui me räägime ka haldusmenetluse seadusest, siis selle järgi on teatud menetlusi, teatud toiminguid, ka näiteks muudatusi rahvastikuregistris, võimalik teha ainult täisealistel. Seda riski pole, et lapsena tehakse otsus, mida hiljem kahetsetakse. Pigem, nagu enne viitasin, on see seadus just lapsi kaitsev, mis puudutab tätoveerimist, solaariumi kasutamist, muud taolist, kus lapsena tehtud valikud võivad hiljem tagasivaates osutuda mitte kõige mõistlikumaks. Nii et seda ei ole.

Loomulikult, tervishoiu valdkonnas alati, nagu öeldud, ekspertide hinnangu abil, antud juhul kollegiaalselt, tulebki jõuda selgusele, mis on kõige mõistlikum tervishoiuteenus konkreetse inimese mure korral, ja selle alusel seda sooritada või pakkuda seda sellele inimesele. Siin on, nagu öeldud, välistavad kriteeriumid, teadlaste hinnangud ja muu taoline juures, et ei tehtaks seda kuidagi meelevaldselt või hetkeemotsiooni põhjal. Paratamatult on maailm meie ümber keerulisem ja on inimesi, kelle jaoks need teemad on tõsiseks murekohaks oma elu korraldamisel. See ei välista ka selliseid stsenaariume, nagu te kirjeldasite, loomulikult, aga need käivad kõik elu juurde.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Tegemist on rahvatervishoiu seadusega. Kuidas konkreetselt on see juba varem läbi käinud niinimetatud sooline ebakõla seotud rahvastiku tervisega, tervisega selle eelnõu mõttes? Kuidas see aitab kaasa tervise kaitsele, ebasoovitavate tervisemõjude ennetamisele ja vähendamisele? Kuidas see selle eelnõuga ikkagi haakub, seesama soolise ebakõla teema?

Aitäh! See on tore, et me seda punkti kümnekordselt käsitleme. Ma hea meelega teen seda veel. Täna on rahvatervise seaduses see temaatika sees. Me tõstame selle nüüd sealt välja just nimelt seetõttu, nagu te õigesti ütlesite, et see rahvatervishoiuga nii väga ei seostugi, see liigub tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse. Nii et mul on hea meel, et me oleme siin ühel lainel.

Heiki Hepner, palun!

Väga suur tänu, hea esimees! Austatud minister! Minu küsimus puudutab vee terviseohutust ja nimelt supluskohta. Paragrahv 29 ütleb, et supluskoha valdaja peab esitama andmed vastavas infosüsteemis. Nüüd mul tulebki küsimus supluskoha kohta. Üldjuhul on supluskoha valdaja maaomanik, kui ei ole kuidagi teistmoodi asjaõiguses kokku lepitud. See tähendab, et kõik Eesti veekogud, kus vee sügavust on nabast natukene rohkem, on supluskohad ja mererand Iklast Narva-Jõesuuni ka. Kuidas seda punkti täita? Varem oli avalik rand [see koht], kus need nõuded kehtisid. Nüüd seda ei ole, on pandud kirja "supluskoht" ja kõikidel on see kohustus. Mismoodi seda punkti on võimalik täita?

Nojah, konkreetse järelevalvehinnangu annab paremini kindlasti Terviseamet. Aga loogika on tõesti selles, et kui on avalikult ligipääsetav mingisugune supluskoht, siis seal peaks olema tagatud teatud tervisekaitsenõuete täitmine. Kui see on lihtsalt koht, kuhu inimesed ligi pääsevad, kui seda pole eraldi alana, ma ei tea, ekspluateeritud või välja pakutud, siis on teine olukord.

See siiski ei kohaldu päris niimoodi, et piltlikult öeldes iga viimnegi järv või oja või oja laienemisega tekkinud tiik muutub supluskohaks. See on ikkagi eraldi termin. Aga kui on soovi, siis sellele võime kirjalikult täpsemalt vastata. Terviseamet tegeles selle küsimusega siis, kui see avaliku ranna muudatus oli. See oli vist eelmise valitsuse ajal, kui ma õigesti mäletan. 

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Mul on kohe kaks küsimust. Esimene puudutab seda, kas tätoveerimise all peetakse silmas ka hennatätoveerimist, mida siiamaani lapsevanema nõusolekul on tehtud ja mida ka mujal maailmas igal pool tehakse. Ehk see on see, mida tehakse looduslike värvidega ja mis ise aja jooksul kaob ära. Need on üldjuhul sihukesed punakaspruunid.

Teine küsimus on see, et üks tuttav mesinik kunagi tahtis teha värskema [maitsega] mett ja lisas meele piparmünti. Aga seda oli äärmiselt keeruline turustada, [küsiti] ikka, et miks on selline kogus ja miks on see tulnud, ja ta villis selle ümber saunameeks, mis tähendab, et pärast sauna võid seda endale peale panna. Vaadates neid nõudeid kosmeetikatoodetele, tundub, et selline eestimaine hea mõte, et meele panna piparmünti hulka, tulebki vist maha matta. Või kuidas jääb, ütleme, turul pakutavate looduslike toodete edaspidise müügiga?

Aitäh! Kindlasti ei tule maha matta. Mesi on hea asi nii söömiseks kui vajadusel ka kosmeetikas ja mujal valdkondades kasutamiseks. Aga eesmärk selle eelnõu puhul on tõesti ju nii-öelda kosmeetikatoodete puhul see, ütleme otse välja, et kui keegi lubab, müües sulle mingisugust toodet, mis on mõeldud kas manustamiseks või pealemäärimiseks, et sa muutud kümme aastat nooremaks või kaovad sul mingid tõsised tervisemured, et sellistes olukordades saaks sekkuda, eriti siis, kui see konkreetne kosmeetikatoode on inimese tervisele ohtlik. Loomulikult tuleb siin tervemõistuslikult läheneda. Mesi piparmündiga kõlab väga hästi ja piparmünditee meega niisamuti. Kindlasti pole see selle eelnõu subjekt. Eesmärk on ikkagi ohtusid vähendada ja ohtude teadlikud tekitajad, nende pealt tulu teenijad, vastutusele võtta.

Rene Kokk, palun!

Vabandust, minu viga! Hennatätoveeringu kohta pean täpsustama, kuhu alla see täpselt kuulub. Kindlasti neid, mida sa saad kuskilt kleepsuga, näiteks tätoveeringu kuskilt nätsu[paki] seest, me ei pea nii rangelt reguleerima kui selliseid, mida keemiliste tintidega eluks ajaks tehakse. 

Rene Kokk, palun! 

Suur tänu, austatud esimees! Lugupeetud minister! Seaduseelnõu §‑s 35 on ilusti välja toodud need summad, mis hakkaksid trahvidena kehtima, kui keegi seda [nõuet] rikub. Ma saan aru, et juriidilisel isikul on see ilmselt 80 000 eurot, nagu siin kirjas on, ja mittejuriidilise isiku puhul on kuni 200 trahviühikut. 

Aga ma nüüd tulen elulise olukorra juurde. Jutt käib sellest, et tätoveerida ei tohi enam alaealisi ehk alla 18‑aastaseid. Ilmselt on see ka mõistlik, selle vastu ma üldse ei vaidle. Aga kuidas see päriselus välja hakkab nägema? Oletame, et murelik kodanik näeb kuskil ilmselgelt alaealist isikut, kellel on tattoo mõne kehaosa peal, ja tahaks sellest teavitada asjaomaseid instantse. Kuidas see menetlemine edasi hakkab [välja nägema]? Kuidas päriselu hakkab välja nägema?

Aitäh! Ma kõigepealt klaarin ära eelmise [küsimuse], hennatätoveeringu kohta oli küsimus. See ei lähe naha alla, nii et seal need reeglid ei kehti.

Härra Kruusimäe! Teile tuleb praegu vastus, ma lihtsalt juhin tähelepanu. 

Ei tahtnud vestlust segada, aga hennatätoveering ei lähe naha alla. Selle kohta need nõuded ei kehti. See täpsustati vahepeal ära, mind tublid ametnikud aitavad.

Nii, aga vastus Rene Koka küsimusele. Loomulikult on võimalik sellisel juhul järelevalvele sellest teada anda. Sõltub, kui väikesest lapsest me räägime. Mingil juhul võib ta olla isegi lastekaitse subjekt, mõnel juhul võib-olla tõesti [tuleb minna] PPA‑ni või Terviseametini välja. Aga üldine loogika on sarnane võib-olla alkoholimüügi või muu taolisega. On eeskätt teenuseosutaja kohustus tagada, et ta seda teenust ei paku alaealistele. Võin teile lihtsalt taustana ütelda, et üsna paljud tätoveerijad ja need salongid on päris rahul sellega, kui see reegel tekib, sest nad on olukorras, kus nad peavad ise iga kord otsustama, kas näiteks 11‑aastane, 14‑aastane või 17‑aastane on või ei ole pädev otsustama, millise tätoveeringu ta omale teeb, ja kas võib tekkida olukord, kus päev hiljem tuleb pahane lapsevanem ja küsib, et kuule, mis asja sa tegid. Selles valguses see selgus, et peab olema täisealine, on mõistlik. Ma loodan väga, et meil väga palju sellist probleemi ei teki, aga kindlasti need küsimused, kuhu teatada, tuleb läbi mõelda ja ka avalikkusega vajadusel kommunikeerida.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma siiski tuleksin selle teema juurde tagasi, mida siin on, nagu te ütlesite, kümme korda, aga praeguseks vist juba 12 korda käsitletud. Ma olen neid küsimusi ja vastuseid siin kõiki kuulanud, aga ma siiski küsin veel kord üle.

Me ju teame, mis selle plaanitava eelnõu punktide taga tegelikult on. Aga nüüd palun selgitage inimkeeli Eesti inimestele lahti, mida tähendab, punkt üks, sooline ebakõla, soolise ebakõla püsivus. Kas me räägime transsoolistest? Enne te raputasite pead. Aga millest me siis räägime? Kas me räägime soo muutmisest, soo muutmise operatsioonidest riigi kulul? Kuidas selle seadusega hakatakse seda protsessi reguleerima? Milliseid teenuseid hakkab riik tulevikus maksumaksja rahast finantseerima? Kuidas muutub taotlemise kord ja mis on selle kõige sisuline eesmärk?

Aitäh! Sooline ebakõla ongi tõesti selline laiem termin [selle kohta], et inimesel on probleem ja mure sünniga omandatud soo või muu sellise olukorra tõttu. Nii nagu enne viitasin, siin ei olegi mustvalget vastust, eks ole. Kui vaadata ka teaduskirjandust, siis on näha, et erinevaid olukordi on oluliselt rohkem kui pelgalt teie või kolleegi viidatud transsoolisus. Ekspertide komisjon, nii nagu täna, nii ka tulevikus, hindab nende tervishoiuteenuste vajadust, hindab nende pakkumise õigsust, hindab inimese enda meeleseisundit, psühhiaatrilist seisundit, ja selle põhjal langetab otsuse, kas ja milliseid tervishoiuteenuseid on mõistlik ja õige inimesele pakkuda. See teenuste plejaad ei ole nii lihtne, jälle, see ei ole nii mustvalge, et operatsioon või mitte. Siin võib olla rida asju, siin on mingisugused hormoonravid, siin võivad olla mingid nõustamisteenused, nii et see on suhteliselt lai plejaad. Nii nagu ka muude tervishoiuteenuste puhul üldiselt, ongi tervishoiu valdkonna asutused ja eksperdid oluliselt pädevamad hindama seda,  milline teenus on inimesele antud juhul vajalik ja milline on põhjendatud. Nii see toimib ka täna.

Ehk nii nagu viitasin, selle eelnõu eesmärk, rahvatervishoiu [seaduse] eelnõu eesmärk on tegeleda rahvatervishoiu valdkonnaga. Rahvatervishoiu seadusest tõstetakse välja need punktid, antud juhul soolise ebakõla küsimuses, mis sinna nii väga ei sobitugi, ja need liiguvad tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse.

Ruuben Kaalep, palun!

Tänan, hea esimees! Auväärne minister! Üks põhilisi keelelisi muudatusi, mis selle eelnõuga sisse viiakse, on sõna "rahvatervis" läbivalt asendamine sõnaga "rahvatervishoid". Selle põhjenduseks on seletuskirjas ka keeleteadlaste seisukohad, mis kinnitavad, et sõna "tervis" viitab seisundile ja kohas, kus räägitakse valdkonnast, tuleb kasutada sõna "tervishoid". See on ka põhjendatud. Küll aga ei ole põhjendatud sõna "rahvatervis" täielik väljajuurimine ka nendest kohtadest, kus selle asemel, et täpsustada tähendusvälja, tuuakse lihtsalt selle asemel uus sõna. Ehk kui me räägime seisundist, siis meie eesmärk peaks olema, et Eestis oleks hea rahvatervis. (Juhataja helistab kella.) Kas see tähendab, et teie olete sellest eesmärgist juba ette loobunud ja ei soovigi seda saavutada?

Aitäh! No nii see loomulikult ei ole, nagu te hästi teate. Selles eelnõus – kui te loete eelnõu teksti, siis näete – on tõesti eraldi "rahvatervishoid", nagu te õigesti ütlesite, tervishoiu valdkonna mõttes, ja on "rahvastiku tervis". Ehk korduvalt on käsitletud, milline on rahvastiku tervise eesmärk, terviseseisund, eks ole, millised on rahvastiku tervise riskid, millised on ebasoovitavad mõjud ja loomulikult, mis on eesmärgid. Ehk sõna "rahvatervis" asemel tõesti on edaspidi kas "rahvatervishoid" või mõnes kohas "rahvastiku tervis", selleks et oleks natukene selgem, millega me täpselt tegeleme, mis on, nagu öeldud, olemasolev seisund ja eesmärk ning mis on tervishoiukorralduse pool.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te olete teinud tänase eelnõuga eriliselt kavala juriidilise teo. Esimest korda ma näen, et ministri määrus on siinsamas meie laual. Tavaliselt ikka Vabariigi Valitsus või vastava ala minister kehtestab määrused ise, ilma Riigikogus arutamata. See on sihukene väga huvitav lähenemine teie poolt.

Aga läheme sisusse ja vaatame, mille alusel seda tehakse. Seda tehakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 56 lõike 1 punkti 12 alusel, mis annab ministrile võimaluse kinnitada määrus, mis ei seondu selle seadusega. Aga seesama transsooliste seadus peaks ju tulenema ka – või mitte seadus, vaid määrus – mingisugusest seadusest. Nimetage see seadus, peale selle, et teil on õigus vastav määrus vastu võtta.

Jaa. Tegelikult on see päris tavapärane praktika, et tuuakse näiteks seletuskirja lisas ära rakendusaktide kavandid. Nii ka selle eelnõu puhul ei ole neid mitte üks või kaks, vaid siin on, ma peast ütlen, kümmekond või rohkemgi määrust ja muid kavandeid rahvatervishoiu erinevate eesmärkide täitmiseks. Nii nagu viitasin, on täna need määrused ja käskkirjad [antud] ja komisjonid moodustatud rahvatervise seaduse alusel, edaspidi [tehakse seda] tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, nagu on ka korduvalt täna siin saalis kõlanud. Mingit kavalat juriidilist nõksu siin pole. Riigikogu loomulikult võtab vastu seaduse, aga taustaks on lihtsalt hea teada, et ka valitsuse kooskõlastamisringidel võib ministeeriumidel olla soov kaasa rääkida määruste ja muude rakendusaktide kavandite tegemisel, et hinnata tervikpaketi sobivust ja õiguslikku korrektsust, enne kui neid hakatakse hiljem, pärast seaduse vastuvõtmist, ministri tasandil kehtestama.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Mina olen küll väga tänulik, et need kavandid siin on, tõesti. Sellessamas määruses, mille kohta eelkõnelejagi küsis, ma loodan, me jõuame teiseks lugemiseks selgusele saada. Siin § 3 lõige 1 ütleb, et Sotsiaalministeerium moodustab soolise ebakõla käsitlemiseks arstliku ekspertiisikomisjoni. Te enne ütlesite, et seda teeb endiselt minister. Ma arvan, et siis oleks paslik siia ka Sotsiaalministeeriumi asemel "minister" kirjutada. Aga see otseselt seadust ei puuduta.

Kuid küsimus on sama, mis mul ka enne oli. Nüüd on nagu niiviisi, et alaealistele on eri eelnõudega kehtestatud erinevad kriteeriumid. Praegu on parlamendi menetluses eelnõu, mille suhtes, tundub, on poliitilistel jõududel üsna ühesugune arusaam. See puudutab alaealiste puhul seksuaalelu elamist ja selle vanusepiiri, mille me tõstame 16 aasta peale. Abortidest me rääkisime, seal on see piir 14. Nüüd tätoveeringu ja solaariumi puhul me kehtestame 18 aasta piiri. Kas te arvate, et on mõistlik erinevaid piire niiviisi seada?

Jaa, aitäh! Ma arvan, et seaduses teatud piirid peavad olema. Kui me räägime näiteks seksuaalse enesemääratluse east, siis ma kindlasti toetan nii selle vanusepiiri tõstmist kui ka seda, et see on seaduses olemas. Vastasel juhul me oleme olukorras, kus piltlikult öeldes mis tahes vanuses täisealine võib arvata, et 11‑aastase või 12‑aastasega võib seksuaalelu elada ja öelda, et kõik see on vaba tahe. Nii et ma arvan, et kui seaduses on olemas selged piirid, siis see annab võimaluse ka lapse kaitseks sekkuda. Nendes küsimustes olen ma kindlasti konservatiivne, kui nii võib ütelda. Samamoodi on tervisekaitse valdkonnas, ka siin on sama.

Nagu enne viitasin, isegi tätoveerijate enda jaoks on selgem ja lihtsam, kui need vanusepiirid on ees. Solaariumi esindajatega ma ise pole nii palju antud teemal jõudnud suhelda, aga see menetlus on olnud väga pikk ja loomulikult ka nemad on sellest teadlikud. Need riskid on. Kui need riskid on teaduslikult tõestatud, siis minu hinnangul on mõistlik riskide eest kaitsta. Midagi teha ei ole. Lapsi puudutavas õigusloomes tulebki alati mõelda lapse huvidest lähtuvalt. Kui lapse huvides on, et tal on mingi õigus, siis see õigus võib tal olla; kui lapse huvides on, et tal seda õigust ainuisikuliselt ei ole, näiteks alkoholi tarvitamise, minu hinnangul ka tätoveerimise õigus, siis ongi mõistlik, et see õigus tuleb talle täisealiseks saades.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma ei saa ka sellest soolisest ebakõlast kohe mitte kuidagi ümber ega üle. Juristina hakkasin kohe kiiresti kammima, kust kohast sihuke huvitav mõiste nüüd on sisse tulnud. Ma vaatasin läbi kõik Eesti Vabariigis eksisteerivad aktid ja ma ei leidnud seda sõna mitte kuskilt. Ühesõnaga, tegemist on mingi uut laadi legaaldefinitsiooniga, mida kuskil varasemalt ei ole eksisteerinud.

Ja veel see, et seletuskiri on ka väga tähtis asi. Kuivõrd seadus ise ei anna piisavalt selgitust, siis ka hilisemate vaidluste puhul loomulikult pöördutakse seletuskirja poole. Sealt ma loen välja, et see sooline ebakõla on seisund, soolise ebakõla seisund. Kuna tegemist on uue nähtusega meie õigusmaailmas, siis ma küsin, kas see soolise ebakõla seisund on normaalne või ebanormaalne seisund. Kuidas seda peab käsitlema või kuidas sellest peab aru saama?

Aitäh! No tegelikult ta ei ole uus [mõiste] tervishoiu valdkonnas. Õigusloomes olete te kindlasti minust tugevam, aga võin öelda, et tervishoiu valdkonnas on see ikkagi teada ja tunnustatud termin. Loomulikult, ta ongi meditsiiniline termin, mitte nii väga õiguslik. Sooline ebakõla on harva esinev. Aga nii nagu paljude muude selliste seisundite puhul tuleb ka selle puhul leida õiguslikud ja ka meditsiinilised lahendused neile inimestele, kellel see on tuvastatud, kellel see on fikseeritud just nimelt arstliku ekspertiisi põhjal. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! See on üks, kuidas öelda – ei tahaks küll jesuiitide kohta pahasti öelda –, täiesti jesuiitlik eelnõu, sest kui me vaatame neid 23 lehekülge, siis justkui oleks kõik ilus ja tore, aga kui me hakkame siia tahapoole süüvima, igasuguste määruste kavanditesse, siis näeme, et justkui niimoodi tiibhaardega tuuakse siia sisse mingid täielikud totrused ja ebaloomulikkused. Näiteks seesama sooline ebakõla. Kuna see on toodud siia rahvatervise seadusesse, mis käsitleb ju tegelikult rahva tervist, siis järelikult me saame seda käsitleda haigusena. Samas, Sotsiaalministeerium moodustab selle käsitlemiseks arstliku ekspertiisikomisjoni, kus on arstid ja valdkonda tundvad psühholoogid ja nii edasi ja nii edasi, ning sinna tuuakse ka sihtgrupi õiguste esindaja. Kas teile ei tundu veider, et arstlikku komisjoni, ekspertiisikomisjoni, tuuakse haiged, et nad otsustaksid asjade üle?

Aitäh! Nii nagu enne viitasin, see komisjon on olemas. Ehk taas, me ei tegele siin uue – mis see sõna oligi – tiibhaaranguga, vaid me tegeleme ühe temaatika väljatõstmisega rahvatervise seadusest ja viimisega tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse, kuhu see lihtsalt orgaanilisemalt sobitub ja sobib.

See, et komisjon on laiapõhjaline – seal on eeskätt tervishoiu valdkonna eksperdid, vajadusel kaasatakse ka muud ekspertiisi –, on minu arvates mõistlik. See käib nii ka muudes valdkondades. Kui me räägime mis tahes tervisemuredest, tervishoiu valdkonna väljakutsetest, siis see on väga tavapärane, et sihtgrupi esindajad on ka ise komisjoni kaasatud. Nii see käib ka teistes valdkondades, just nimelt selleks, et võib-olla komisjoni silmaringi laiendada, vaatenurki avardada ja nii edasi. See on täiesti tavapärane riiklikes nõukogudes ja eksperdikomisjonides.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Oma eelmise küsimuse kohta ma teen võib-olla ühe täienduse. Et seadus oleks paremini loetav, võiks seal olla tõesti "ametlik supluskoht", siis oleks see nagu fikseeritud ja kõik saaksid vähemalt aru, mida silmas peetakse.

Aga küsimus tuleb § 13 kohta, õigemini juba § 5 käsitleb tervise‑ ja heaoluprofiili ning § 13 täpsustab ülesandeid. Kohaliku omavalitsuse üksuste ühised ülesanded sisaldavad maakonna või piirkonna terviseprofiili. Aga puudub selline mõiste nagu omavalitsuse terviseprofiil. Paragrahvis 5 küll nimetatakse, et see koostatakse, aga kui me vaatame, mis on kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded, siis seal omavalitsuse terviseprofiili ei ole. Kas see on nii mõeldud, kas see on kogemata välja jäänud või miks see nii on?

Aitäh! Ma pean tunnistama, et see on päris huvitav nurk, kust seda vaadata. Kindlasti on võimalik Riigikogu menetluse käigus vajadusel hinnata, kas on vaja seda seadust selle vaatega täiendada.

Sellega ma olen nõus, et peab selgus olema, loomulikult – supluskohtade juurde tagasi tulles – me räägime avalikest ametlikest supluskohtadest. Me ei pea silmas seda, et iga inimene, kellel on sauna kõrvale tekitatud mingi veekogu, peab hakkama hindama selle vee kvaliteeti. See ei ole ilmtingimata mõistlik. Aga kui teil on mingid täiendusettepanekud, siis saate kindlasti need esitada ja sotsiaalkomisjoni arutelu käigus on võimalik edaspidi neid täiendusi sisse viia. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja. Hea minister! Selline  mammutseadus, hästi palju asju on siia pandud. Siin on ära kaetud solaariumiteenus, tätoveerimine ja kosmeetikavahendid. Võib-olla on mul küll see kahe silma vahele jäänud, aga äkki oskate teie öelda, kas siin on käsitletud ka ilukirurgia või iluteenuste valdkonna piiranguid, näiteks rinnaimplantaadi paigaldamist varases eas, mida tehakse järjest tihedamalt, või huulte täitesüstide tegemist ja selliseid teenuseid? Kas see valdkond on ka siin ära kaetud koos piirangutega?

Ma pean seda igaks juhuks täpsustama, mida täpselt nende kosmeetika‑ ja iluteenuste all on silmas peetud, kuivõrd me läheme siin tervishoiu valdkonna operatsioonide ja muude selliste tegevuste juurde. Printsiibis on need iseenesest loomulikult samamoodi potentsiaalse terviseriskiga, nii nagu ka muud enne viidatud ilu‑ ja isikuteenused. Siin on seaduse tasandil ju see ära toodud, mis puudutab näiteks erinevaid kehaaugustamisi, küüne‑ ja ripsmetehniku teenuseid, muid selliseid, aga seaduse tekstis otseselt välja toodud teie viidatud rinnaimplantaatide paigaldamist või muud taolist ei ole. Aga kas näiteks mõni § 19 lõigetest seda käsitleb, selle vastuse saan anda tagasiulatavalt ehk hiljem.

Tarmo Kruusimäe, palun! 

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kas ma kuulsin õigesti, et küünetehniku teenused on ka seal ära mainitud? Aga las ta olla.

Mu esimene küsimus on kultuurilise mitmekesisuse kohta. Ma olen ka Euroopa Liidu asjade komisjonis küsinud, et kui mõnes regioonis kasutatakse hülgerasva söögiks, siis lõunapoolsetes [riikides] hoopis saapamäärdeks. Me ei peaks määratlema mõnda asja sellisena, et kui keegi [siia] tuleb, siis ta ei tohi seda või teist asja tarvitada selleks. See oleks üks küsimus.

Teine on see, et ma ei näinud ennetustegevuse juures tubakast loobujate puhul mõistet "tervelt elatud aastad". Minu meelest võiks see siin olla ja julgustada inimesi tubakast loobuma.

Aitäh! Jah, selles seaduses, nii nagu te ütlesite, on ära toodud erinevad ilu‑ ja isikuteenused, ja siin peab tõesti täpsustama, kust maalt jookseb see piir nende ning tervishoiu valdkonna ja sekkumise [vajaduse] vahel.

Olen nõus sellega, et eri kultuurides on erinevad käsitlused. Neid on ka siseriiklikult, ühe kultuuriruumi sees. Ka Eestis võib sama ainet kasutada – siin oli meenäide – nii kosmeetikas, küünalde tegemiseks, vahast rääkides, või toiduks. Kindlasti see võimalus säilib ka edaspidi. Eesmärk ei ole siin kuidagimoodi normeerida terviseohutute tegevuste või teenuste kasutamist, vaid pigem reguleerida tervisele potentsiaalselt ohtlikke või kindlasti ohtlikke tegevusi ja samuti tagada, et just nimelt nende ilu‑ ja isikuteenuste, kosmeetikateenuste pakkujad oleksid ise pädevad ja kompetentsed ning teaksid nii nende teenuste osutamise kui ka näiteks toodete kasutamise potentsiaalseid riske ja vastunäidustusi.

Siis oli küsimus tubaka kohta, et võiks panna sisse "tervena elatud aastad". Selle võiks minu poolest igasse seadusesse kirjutada. Kahtlemata on tervena elatud eluaastate [arvu] tõstmine meie kõigi ühine eesmärk. Kui teil on konkreetne muudatusettepanek, siis on võimalik see esitada.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Miks te sokutate meile salakaupa? Rahvatervis[hoiu seaduse] eelnõu nime all te sokutate meile tegelikult kooseluseaduse rakendusakte kuubis. Samal ajal, kui pool rahvast on hambutud, kui vähihaigetele ei maksta tihtipeale kinni nende ravimeid, sokutate te meile tasuta soomuutmise operatsioone ja muid perverssusi, julgen ma öelda. Miks te niisuguse eelnõu meile toote? Miks te petate avalikkust pealkirjaga "Rahvatervis[hoiu seadus]e eelnõu", kui see tegelikult on salakaup, millega nii-öelda euroopalikke väärtusi meile sokutatakse siia viisil, et me sellest paksust kaustast just nagu ei suudaks neid üles leida? Meie suutsime need üles leida, suudavad ka tavalised inimesed üles leida. Ma soovitan teil see eelnõu tagasi võtta.

Tundub, et kordamine on tarkuse ema. Veel kord: rahvatervise seaduses on need temaatikad kõik sees. Me võtame need rahvatervise seadusest välja, tuleb rahvatervishoiu seadus, aga need [teemad] viiakse tervishoiuteenuste korraldamise seadusesse, kuhu nad lihtsalt orgaaniliselt paremini sobivad. See ei ole mingi uue asja loomine, uue teenuse pakkumine ega muud taolist. Seda ei maksa väita. Ma olen seda korduvalt kinnitanud ja nii see lihtsalt on, et arstlik ekspertiisikomisjon on olemas, vastavad tervishoiuteenused on olemas. Kõik see tegelikult sisuliselt ei muutu, pigem muutub see tehniliselt ja õigusruumi mõttes. Nii et eelnõu tagasi võtta pole plaanis.

Siis oli küsimus ... Ma täpsustan nüüd Kert Kingole, kes on vist juba ruumist lahkunud. Me rääkisime iluteenustest. Ilukirurgia ja ‑süstid on ikkagi tervishoiuteenused, nende puhul kohaldub võlaõigusseadus. Antud juhul kuuluvad iluteenused rohkem kosmeetika poole. Kui me räägime näiteks rinnaimplantaadist, nagu siin oli näide, siis see on juba tervishoiuteenuse all, selle kohta kehtib võlaõigusseadus.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Aitäh sellise paksu mingisuguse eest, mis on direktiivide uimas konkreetselt kokku pandud. Seadus on iseenesest pisikene, 23 lehekülge, määrusi tohutu palju, aga valemeid on ka nii palju määrustes, kuidas müra hinnata ja õhusaastet ja nii edasi, kõike. Suurepärane kõik. Aga kui paljut neist tegelikult kasutatakse? Reaalne on see, et kõigele sellele vaatamata inimesed hingavad, on sunnitud hingama ohtlikku õhku sisse ja mitte ainult Ida-Virumaal, taluma müra või elektroonilist saastet, sööma maakeeles öeldult sitta toidu asemel, kuna see on odav, väljamaalt toodud. Riigikontroll on korduvalt näidanud, et analüüse praktiliselt ei tehta, eriti mis puudutab välismaalt tulevat mingit brokolit, juur‑ või puuvilja, 76%. (Juhataja helistab kella.)

Minu küsimus on see. Kui need valemid ja kõik need on ilusasti olemas ja ka hinnakirjad, kui palju mingi analüüs maksab, siis mida see tegelikult maksab ja kui palju neid üldse arvestatakse? Mida te ...

Jaa, aitäh! Selles mõttes olen murekohaga nõus, et loomulikult, määrustes ja üldse õigusaktides me tihti võib-olla kirjeldame seda ideaalmaailma, kus me nagu elada tahaksime. Päriselu on tihtipeale kuskil seal vahepeal. Aga ma olen ikkagi seda meelt, et see, et meil on määrused, on konkreetsed mõõtmised – on see siis vee kvaliteet, õhu kvaliteet, toidu kvaliteet – ja on need soovitused, juhendid, kuidas toituda, on ikkagi parem variant kui see, et meil oleks lihtsalt nii-öelda isevooluteed minek. Riigil on nüüd võimalik hinnata terviseriske, on võimalik neid maandada töökeskkonnas, koolikeskkonnas, hooldekodukeskkonnas, laiemalt avalikus ruumis. See on kindlasti õige ja mõistlik. Kui tahta, et kõik Eesti elanikud toituksid tervislikult, hingaksid puhast õhku, jooksid puhast vett – vesi õnneks Eestis ongi üldiselt puhas –, siis loomulikult eeldab see täiendavat ressurssi kohalikele omavalitsustele, riigile, aga ka Eesti elanikele, et oleks võimekus seda teha. Ma arvan, et me ei peaks sellepärast, et meil seda ei ole, seda eesmärki mitte seadma. Siht peab ikka olema. Nii nagu siin viidati, teatud kohtades oleks see lisaressurss kindlasti teretulnud, kas või kohaliku omavalitsuse jaoks, et tervislikumat elukeskkonda luua.

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud minister! See seaduseelnõu on selline ametnike kokkukirjutatud paras lingvistiline mets. Ma siin loen ja vaatan ning tahaks natukene tähte närida ja küsida, millest siis selline terminoloogia. Selle seaduse nimi on rahvatervishoiu seadus, ilusti-kenasti on see meil kirjas, aga kui me vaatame § 62 ja 63, kõike, mis puudutab välismaalastega seotut, välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse muutmist, siis seal on "rahvatervis" asendatud läbivalt sõnadega "rahvastiku tervis". Sünonüümisõnastik käsitleb rahvast ja rahvastikku samatähenduslike mõistetena. Ehk ma küsin, miks siis on seoses välismaalastega teistmoodi. Mis on nende terminite vahe seadusandluse mõttes ja miks selline asendamine tahetakse teha just seoses välismaalastega?

Aitäh! Ei, seda asendust ei tehta seoses välismaalastega, see on rahvatervishoiu seaduses läbivalt nii. Kui me räägime rahvastiku tervisest, nendest kriteeriumidest, ohuallikatest, siis me läbivalt seda nii käsitleme, see ei ole kuidagi seotud välismaalastega. Terminite täpsustused tulid tõesti tervishoiu valdkonna ekspertidelt ja varasemalt kogunenud rühmadelt, kus olid arstid ja loomulikult ka ametnikud. Ametnikud on reeglina tõesti need, kes seaduse õigusliku teksti kokku panevad, aga see terminite täpsustamine tuli tervishoiu valdkonna poolt. Ehk peeti õigeks, et "rahvatervishoid" ja "rahvastiku tervis" on "rahvatervise" asemel eraldi selgelt välja toodud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Selle seaduse § 2 ütleb, et seaduse eesmärk on tagada inimeste tervise kaitse. Väga ilus, kõlab hästi. Seda eelnõu on enne kooskõlastusringile saatmist tutvustatud Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajatele ning koolide esindajatele, sealhulgas Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindajatele. Kus on aga erinevad tervishoiu valdkonna liidud ja ühendused, näiteks Eesti Arstide Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Õdede Liit ja nii edasi ja nii edasi? Kuidas on võimalik, et just neid organisatsioone ja liite, mis tegelevad rahva tervisega sõna otseses mõttes, on ignoreeritud ja nad on lihtsalt kõrvale jäetud?

Aitäh! Loomulikult see nii ei ole. Selle eelnõu väljatöötamisele eelnes ka väljatöötamiskavatsus, nii nagu õiguslikult meil riigis tihti käib. Sellesse protsessi olid kaasatud ministeeriumid, nagu viitasin, ka tervishoiu valdkonna ühendused. Siia on kümneid ühendusi kaasatud. Kogu seda ringi selle konkreetse viimase kooskõlastusringi puhul pole võib-olla välja toodud, aga tegelikult selle eelnõu väljatöötamisse olid loomulikult kaasatud tervishoiu valdkonna asutused, needsamad, millele te viitasite, ja paljud teised veel. Kui on huvi, siis võime selle pikema nimekirja välja otsida. Aga seda eelnõu kui sellist on juba aastaid välja töötatud, praegu oli lihtsalt viimane kooskõlastusring, mille tagasisidetabel on välja toodud seletuskirja juures.

Tiiu Aro, palun!

Tänan! Minu küsimus on ajendatud [poleemikast] soovahetuse teema ümber. Mul tekkis huvi, kas on teada, kas te saate öelda, kui palju on tehtud aastas keskmiselt või viimastel aastatel Eestis soovahetusoperatsioone. Kui tõsine see probleem tegelikult Eesti rahvatervises on?

Aitäh! Need numbrid mul peas ei ole, aga loomulikult, nagu ma enne ka viitasin, me räägime väga marginaalsest, väikesest osast, nii nagu muudegi selliste diagnooside puhul. Siin võivad olla tõesti, nagu ka soolise ebakõla puhul, nii nõustamine, hormoonravi kui ka operatsioonid, ehk tervishoiuteenuste ring on laiem. Kindlasti ei kuulu see, ma ei tea, saja enim levinud ega ilmselt ka tuhande enim levinud tervishoiuteenuse hulka, mida Eesti riik pakub.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Sel ajal, kui tuntakse väga suurt muret selle – kuidas selle asja nimi nüüd on? – soolise ebakõla pärast – no on leitud jälle eufemism, et varjata midagi! –, on siin äärmiselt üldsõnalised ja sisuliselt mitte tervislikku toitumist tagavad muudatused seoses koolide ja lasteasutuste toitlustusega. Kas ministeeriumil on kavas tuua siia mõni muu eelnõu või mõni muu seadusakt, näiteks valitsuse määrus, mis seda valdkonda paremini korrigeeriks ja tõepoolest tagaks lastele nii lasteasutustes kui ka koolides tervisliku toitumise ja ei jätaks seda mingite kohvikute ega direktorite pädevusse?

Aitäh! Niipalju nüüd parandaks, et see eelnõu tegeleb peaasjalikult ikkagi just nimelt rahvatervishoiuga. See, et meie tänane arutelu on parlamendiliikmete soovil keskendunud soolisele ebakõlale, on olnud parlamendiliikmete, mitte selle eelnõu koostajate valik.

Just nimelt tervisliku toitumise teemaga on loomulikult märksa tõsisemalt tegeldud. Siin on viidatud nii juhenditele kui ka direktori rollile, hoolekogu rollile, nõukogu rollile selle tervisliku toidu pakkumises. Kahtlemata on oluline ka rahaline pool. Ehk kui me tahame kokkuvõttes mingit arenguhüpet koolides näha, siis on kindlasti see ka eelarveküsimus, [see sõltub sellest,] kui suur saab olema tervislikuks toiduks vajalik koolitoidu riiklik dotatsioon. See dotatsioon on ju mõnda aega paigal olnud. Toiduainete kallinemise valguses ja kuna tihtipeale on ka nii, nagu viitas teie kolleeg Peeter Ernits, et kasulikum ja tervislikum toode võib maksta rohkem, on kindlasti küsimus ressursis ehk koolidele ja kohalikele omavalitsustele piisava raha eraldamises, selleks et saaks tervislikumat toitu pakkuda. Meie siin keskendume hetkel õiguslikule raamistikule, teine pool on sisuline, see, et rahaline pool oleks olemas.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Ma arvan, et on täiesti hullumeelne praegu niisuguse ideoloogilise aktsiooniga parlamenti tulla, olukorras, kus meil on kriis nii tõsistel teemadel. Aastaid olin ma justiitsministri ametis olles sellele aktsioonile vastu. Mind hämmastas, milline oli jonnakus, kui tarvilikud rahvaterviseteemad seisid sellepärast, et oodati, kuni ma ministrikohalt lahkun, sest siis saab tulla soovahetuse avardamise aktsiooniga siia parlamenti.

Minu küsimus on väga lihtne. Seesuguse sisseehitatud konstruktsiooni puhul ma nüüd täpsustan üle. Härra minister! Kui kehtivas õiguses on olukord selline, et soo muutmine, mis puudutab õiguslikku soo muutmist rahvastikuregistris, saab aset leida pärast seda, kui tervisekomisjoni otsuse alusel on läbi viidud vastav meditsiiniline protseduur, siis kas selle uue soolise ebakõla kohta – ma vaatan, siin on öeldud, et komisjoni otsuse alusel – saab rahvastikuregistris hakata kandeid tegema ka ilma meditsiinilise protseduurita ehk tegelikult ideoloogilise valikuna?

Jaa. Ma püüdsin küsimust jälgida. Minnes tausta juurde tagasi, ütlen, et loomulikult on see eelnõu vähe laiem. See, et see parlamendi arutelu on läinud sinna kohta, on mõnes mõttes ootuspärane, aga teistpidi kurvastab ikka, et kõik muud punktid oluliselt vähem huvi pakuvad kui see võib-olla üks väiksemaid sellest paketist. Selle kohta on alles rakendusakti kavand ehk rakendusakt tuleb kinnitada ja luua vastav õiguslik kord, millisel alusel käib sooandmete muutmine rahvastikuregistris. Siin vahel on, nagu enne viitasin, igal juhul arstliku ekspertiisikomisjoni otsus selle seisundi kohta ja tervishoiuteenuste võimalikkuse kohta, samuti soovitused muude asjakohaste tervishoiuteenuste ja toetatavate teenuste kohta, enne kui on võimalik lähtuvalt isiku seisundist ja selle ekspertiisikomisjoni otsusest sooandmeid kuskil registris muuta.

Härra Reinsalu, kas on tekkinud protseduuriline mure?

Jah, kui tohib, härra istungi juhataja.

Kui on protseduuriline, siis ikka tohib.

Just! Kodukorraseadus tõlgendab, et eelnõu lugemisel on parlamendiliikmetel võimalus esitada küsimusi ja saada tegelikult vastuseid. Vastused peavad puudutama eelnõu sisu, eks ole. Minu küsimus oli väga ühemõtteline: kas uue korra järgi on võimalik mitte meditsiinilise protseduuri alusel hakata sugu muutma, kui see komisjon sellise otsuse langetab? Aga ma tegelikult ei saanud sellele vastust, härra istungi juhataja. Kuidas ma pean käituma?

Kodukord annab teile võimaluse küsida teine küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin on pandud kirja ka sõjahaudade kohta, et kui põrmud matta ümber, kuidas siis nimetada rahvatervise või – kuidas see teine asi on? – rahvatervise seisukohast. Aga ma paluksin teil saata mulle ülevaade nendest määrustest. Siin on väga detailsed valemid ja see, mida kõike mõõdetakse, hind ka taimekaitsevahendite ja muude proovide puhul. Kõik see on ilus ja õilis. Aga kui palju on praegu rahaliselt kaetud nende määruste puhul analüüside tegemise võimalused, kõikide nende määruste kohta? Siis me teaksime. Üks on teooria, aga teine asi on see, kui palju on Eesti riik praegu panustanud nende analüüside tegemisse.

Jaa. See nüüd oli palve, et ma saadaksin teile materjale, ma saan aru, mitte niivõrd küsimus, jah? Kas sain õigesti aru? Vaatame ministeeriumiga siis siia sisse. Siin tõesti 21 õigusakti kavandit oli. Kui te peate neid kõiki silmas, siis sellega võib natuke aega minna, aga kindlasti on võimalik need edastada, kõigi nende numbrite, väärtuste alused. Kuskilt need alused on võetud, eks ole, kas rahvusvahelistest või siseriiklikest kokkulepetest. Aga saadame nii palju, kui meil on võimalik.

Urmas Reinsalu, teine küsimus.

Aitäh! Austatud härra minister! Ma küsin või tegelikult kordan oma küsimust, nii nagu härra istungi juhataja mind õpetas.

Härra minister! Kehtiv seadus ütleb, et kui soovahetus leiab aset, komisjon on seda hinnanud ja on läbi viidud meditsiiniline protseduur, siis see on aluseks rahvastikuregistrikandele soo muutmise kohta. Kuna uus määruse eelnõu on koostatud meelega või mittemeelega ülimalt segaselt, siis mu küsimus on: kas ma saan õieti aru, et uue korra alusel meditsiinilise protseduuri läbiviimist isiku puhul, et tal olekski nii-öelda sugu muutunud, tegelikult vaja ei ole, vaid kui isiku seisund on komisjoni poolt tuvastatud, siis see võib olla aluseks rahvastikuregistrikandele?

Aitäh! Ma korra juba vastasin, vastan uuesti. Arstlik ekspertiisikomisjon teebki selle otsuse selle seisundi ja edasiste tervishoiuteenuste võimalikkuse kohta, samuti annab soovitusi muude asjakohaste tervishoiuteenuste ja toetavate teenuste kohta. Ehk see ei ole kuidagimoodi õiguslikult reguleeritud, mida täpselt peab see komisjon otsustama, selleks et inimene saaks rahvastikuregistris oma sooandmeid muuta, vaid arstlik ekspertiisikomisjon hindabki, millised tegevused ja millised tervishoiuteenused on selleks vajalikud ja millised mitte. See on üldine rahvusvaheline praktika. Kui te tahate, et me õigusakti paneksime kirja, milliseid tervishoiuteenuseid peab isikule osutama, siis see oleks pigem tavapäratu, ka muude tervishoiuteenuste puhul.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Härra minister! See on üks tegevusi, millest lihtne Riigikogu liige ei saa midagi aru. Ma saan aru, et teid süüdistatakse milleski ja eelnõu süüdistatakse, aga ei jaksa jälgida, sest ei ole komisjoni liige. Öelge nüüd lihtsale inimesele ka, milles see süüdistus teie arvates seisneb ja mis te olete valesti teinud, enesekriitiliselt.

Aitäh! Ma arvan, et see eelnõu on päris hea, parlamendiliikmed on seda ka nentinud. Küll aga on arusaadavalt teatud sellised märksõnad, mis sõltuvalt erakondlikust või isiklikust maailmavaatest võivad mõne inimese jaoks olla väga alarmeerivad. Antud juhul tekitab märksõna "sooline ebakõla" siin saalis väga palju küsimusi ja pingeid olukorras, kus see on ka täna eraldi diagnoosinina eksisteeriv meditsiinitermin, on olnud juba ammu ja ei ole kuidagimoodi selle seaduse käigus tekkinud ega sündinud. Lihtsalt see tekitab elevust ja küsimusi ja võib-olla nõutust. Eks ma püüan niipalju, kui ma oskan, vastata. Aga nii nagu ma vastustes rõhutasin, tegelikult on see arstliku ekspertiisi küsimus, mitte ühegi poliitiku hinnangu küsimus, milline on õige või vale sooline enesemääratlus.

Otsime edasi ebakõladele vastuseid. Helir-Valdor Seeder.

Aitäh! Lugupeetud minister! Tõepoolest, see soovahetuse teema on siin seaduses reguleeritud ääretult segaselt. Kaks korda Urmas Reinsalu küsis, tema ilmselt ei saanud vastust, vähemalt mina ei saanud teie vastusest aru. Ma püüan siis küsida natuke teise nurga alt.

Kas soo registreerimine võib toimuda nii, et meditsiiniline komisjon langetab otsuse ja näeb ette teatud vajalikud toimingud [enne] selle registreerimist, aga see võib olla ka nii, et see on ainult juriidiline konstruktsioon, et mingisuguseid operatsioone ja muid toiminguid vaja teha ei ole, vaid komisjon on langetanud otsuse, inimene on esitanud taotluse, hinnatakse olukorda ja sellest piisab, et registrisse kanda? Ehk kas juriidilise konstruktsioonina on ka võimalik sugu muuta?

Oluline on kõigepealt hinnata seisundi püsivust ehk hinnata  seda, et tegemist ei oleks, ma ei tea, ühepäevase ebakõlaga, vaid see eeldab üldiselt anamneesi vähemalt kahe aasta jooksul. Teiseks peab olema välistatud psüühikahäire esinemine, mida hindab ka see komisjon, ehk et ei tohi olla psüühikahäiret, mis ei luba isikul teha selgelt kaalutletud otsust antud küsimuses. Kolmas, tõesti, arstlik ekspertiisikomisjon, nii nagu ma paar korda olen öelnud, annabki oma otsuse selle seisundi puhul edasiste tervishoiuteenuste võimalikkuse kohta. Komisjon on see, kes hindab, milliseid tervishoiuteenuseid on vaja osutada ja milliseid ei ole vaja osutada. Me ei reguleeri seadusega seda, millised tervishoiuteenused tuleb isikul läbi teha selleks, et ta saaks oma sooandmeid muuta.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! 35 aastat tagasi toimus Kanadas Ottawas esimene rahvusvaheline konverents, mille fookuses oli tervise edendamine kogu maailmas. Sellest ajast alates on terviseinfo nii-öelda tervise edendamise ja haiguste ennetamise nimel maailmas plahvatuslikult kasvanud ja selle kättesaadavus paranenud. Ma küsin nüüd selle uue rahvatervishoiu seaduse teemal ka. Kuidas te hindate mõju rahvatervise kvaliteedile lähematel aegadel, kui see seadus vastu võetakse? Olge nii hea!

Aitäh! Eks see sõltub osapoolte panustamisest, nii ministeeriumidest kui ka kohalikest omavalitsustest. Mis läheb tervishoiu valdkonnas selgelt paremaks, on ühest küljest see, et kogu õiguslik raamistik on selgem ka järelevalve vaates. Näiteks, Terviseameti võimalik tegevus libameditsiini[toodete] ja potentsiaalselt ohtlike, väidetavalt tervisetoodete pakkumisel, needsamad igasugused kloorijoogid ja muud õudused, mida sotsiaalmeedias pakutakse. Siin läheb konkreetselt sekkumise ruum selgemaks ja nende järelevalvepädevus laiemaks. 

Kohalike omavalitsuste roll ja tegevus on loomulikult eeskätt nende pädevuses. Me sõnastame selgemalt ära, mis need võimalikud tegevused on, mida me näeme seaduse järgi nende ülesandena. Kui palju seda suudetakse täita, kui palju seda prioriseeritakse, see sõltub ju kohaliku omavalitsuse juhtidest. See annab võib-olla juhise ka tervisliku toitumise vaates hooldekodudes, arestimajades, eeskätt loomulikult haridusasutustes, kui me räägime lastest, annab selgemad juhised, kuidas toitumist korrastada, kuidas üldist keskkonda nendes asutustes tervist toetavana hoida.

Kindlasti loob see siin teatud edasimineku, aga ma arvan, et ükski seadus üksinda siin mingit läbimurret ei too. Nii nagu ka mitmed parlamendiliikmed on viidanud, omavalitsuste puhul on oluline ka rahaline võimekus, ühest küljest on soov ja [teisest küljest] oleks ideaal see, et leitaks rahalisi lisavahendeid tervisliku toidu pakkumiseks, tervisliku keskkonna loomiseks, ruumide kohandamiseks, ventilatsiooniseadmete ja muu taolise jaoks. See sõltub juba eelarvest, nii riigieelarvest kui ka kohalike omavalitsuste eelarvetest.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Seadus on küll selle soovahetuse sätte väga ebamääraselt ja segaselt sätestanud, kirja pannud, aga mina ei usu, minister, et teie ei ole sellest aru saanud, kuigi teie vastused on niisama ebaselged kui see tekst, mis siin seaduses on. Ma küsin siis nii: öelge palun, mis olemasoleva olukorraga [võrreldes] nüüd siin muutub. Kas midagi muutub ja kui muutub, siis mis praktiliselt muutub soo muutmises?

Aitäh! Nii, olemasoleva olukorraga võrreldes ... Ma kirjeldasin seda, mis jääb alles. Arstlik ekspertiisikomisjon jääb alles. Seisundi püsivust hinnatakse samuti, psühhiaatrilist seisundit hinnatakse niisamuti. Ei tehta geeniuuringut, nagu enne viitasin, mis on tänase teadusliku tervisevaate seisukohast lihtsalt asjakohatu või ebavajalik, mõttetu ja tarbetu kulu, millel ei ole väga palju seost hilisemate otsuste tegemisega või mingit kasutegurit. Nii. Ja siis on arstliku ekspertiisikomisjoni otsus, mille teeb komisjon ise, otsuse seisundi ja edasiste tervishoiuteenuste võimalikkuse kohta. Täna on niimoodi, et komisjoni otsuse põhjal annab minister justkui selle loa, mis minu hinnangul on ausalt öeldes absurdne, ehk komisjon teeb ettepaneku, siis justkui saadab selle ministrile, et see annaks loa arstlike toimingute sooritamiseks, mis on selles valdkonnas väga absurdne. Me vist ei kujuta ette, et üheski muus valdkonnas minister hindaks, kellele millist tervishoiuteenust osutatakse ja kellele mitte. Nii et see  muutub. Edaspidi teeb neid otsuseid arstlik ekspertiisikomisjon, nagu enne viitasin, kuna see ongi arstliku ekspertiisi küsimus, ja komisjon annab hinnangu nii selle seisundi kui ka edasiste tegevuste kohta. Lähtuvalt sellestsamast isiku enda seisundist ja lähtuvalt selle komisjoni otsusest on võimalik sooandmeid inimesel rahvastikuregistris muuta. (Hääl saalist.)

Kuulge ...

Ma ütlesin väga selgelt: ei tehta geeniuuringuid ja minister ei anna mingit jaburat luba isiku soovahetuse arstlikeks toiminguteks. See on ju printsiibis absurdne. Ma usun, et parlamendiliikmed on selle osaga nõus, et üldiselt ei ole minister ilmselt see inimene, kes peaks hindama soolist ebakõla ... (Hääl saalist.) Ei, see muutub. Ma vastasin selle kohta, mis muutub. Küsiti, vastasin.

Lugupeetavad! Meil on küsimuse ja vastuse formaat, proovime sellest kinni pidada. Ma tänan. Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Kõik see oleneb muidugi ministrist. Täna olete teie minister, homme on keegi teine. Võib tuua igasuguseid, kuidas öelda, nägemusi. Ma ei tea, võib-olla on järgmine minister teistsuguse seisundiga. Nagu te ütlete, et sugu on seisund. Kas see ongi niimoodi või on sugu või on seisund? Mulle tuleb meelde, et sotsid arutasid siin kunagi seda asja ja tegid ettepaneku, et iga kuue kuu tagant võib seda seisundit muuta. Siin projektis võib seda seisundit muuta vist tihedamini, jah?

Aitäh! Sooline ebakõla on konkreetne seisund, eks ole, ja see on meditsiiniline termin, nagu ma korduvalt olen öelnud. Selle seisundi muutmine ikkagi nüüd inimese enda otsusest tulenevalt ei käi, ehk soovahetus või sooandmete muutmine, vaid siin on komisjon vahel, mis juba automaatselt välistab selle võimaluse, et see käib kuidagi, ma ei tea, iga kuu tagant, piltlikult öeldes. Siin on mitmed etapid, hinnatakse anamneesi, hinnatakse psüühikahäirete küsimust, antakse soovitus ja otsus seisundi kohta, edasiste tervishoiuteenuste kohta komisjoni poolt. Inimene ise siin ainuisikuliselt ei otsusta neid küsimusi, vaid seda hindavad arstlikud eksperdid.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Ma tunnistan, et see teema ei eruta mind sedavõrd kui paljusid kolleege, aga ma aitan neid välja, sest nad on ammendanud oma küsimise võimaluse ja mul on tekkinud pisike huvi. Kas nende süüdistused vastavad selles mõttes tõele, et põhimõtteline muutus toimub sedapidi, et soovahetus muutub juriidiliseks konstruktsiooniks ja enam ei ole selleks vaja mingisugust mehaanilist meditsiinilist töötlemist, kui tohib niimoodi sõnu otsida? Vabandust, kui ma ei olnud korrektne, aga ma ei oska seda kuidagi sõnastada. "Ümberlõikamine" ei ole vist õige sõna. Aga operatsioon või? Kas see nüüd muudetakse vabaks valikuks, mis vormistatakse juriidiliselt, või on siin põhimõtteline muutus toimunud?

Jaa. Nii nagu ma enne viitasin, täna seaduses, määruses õigemini, on selline huvitav asi ehk see, et arstliku ekspertiisikomisjoni, mis on ka täna olemas, otsuse põhjal annab minister isikule loa soo vahetamise arstlikeks toiminguteks. See ei ole ilmtingimata operatsioon, see võib olla hormoonravi, kirurgiline ravi ja nii edasi, eks ole. Edaspidi saab olema nii, et arstlik ekspertiisikomisjon ise teeb selle otsuse selle seisundi kohta ja hindab ka ise seda, kas ja milliseid tervishoiuteenuseid on vaja inimesele pakkuda. Ehk kaob ära minister sealt vahelt. Selles vaates on tõesti ekspertiisikomisjoni otsus see alus, mitte me ei pane määrusesse kirja, et inimene peab saama hormoonravi või peab olema kirurgiline sekkumine olukorras, kus tegelikult arstlikud eksperdid ei pruugi seda hinnata vajalikuks.

Härra Ernits, kas on protseduuriline mure?

Jaa, lugupeetud juhataja, protseduuriline küsimus. Lärm oli kõva ja ma ei kuulnud, kas kolleeg Jürgen tahab ennast ümber lõigata või mis see teema oli. Lihtsalt lärm oli, ei kuulnud.

Küsija küsimust minister kuulis kenasti ja vastas. Ma usun, et ministri vastust kuulas ja kuulis ka Jürgen Ligi.

Ma lihtsalt ühe korra veel rõhutan üle, kui tohib. Vabandust! Ka täna ei ole operatsioon kohustuslik osa. Ärme loo seda valeillusiooni, et täna on operatsioon, homme ei ole. Ka täna on see komisjoni otsus, milliseid arstlikke toiminguid on vaja. Lihtsalt siin on see ministrifilter vahel, mis minu hinnangul isiklikult – mitte isiklikult, vaid ma ütleksin poolprofessionaalselt – on tegelikult jabur, kuna vastavalt ka võlaõigusseadusele ei ole ministril õigust hinnata tervishoiuteenuste vajalikkust ühegi inimese puhul. Minister ei pruugi olla arst, sealhulgas ei ole seda mina.

Hea minister! Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Tänan!

Aitäh! Kena päeva!

Kaasettekande teeb sotsiaalkomisjoni poolt Hele Everaus. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Kolleegid! Hea meel, et seaduseelnõu on nii pikalt tähelepanu ja nii olulist diskussiooni saanud. Pole ka ime, sest see puudutab tegelikult igaühte meist. Kui me mõtleme selle seaduse peale, selle peale, mida ta käsitleb – ma lähen kohe komisjoni asjade juurde ka –, siis ma tuletan meelde, et see puudutab ühte osa tervisest või tervisesüsteemist. Ehk kõike seda füüsilist, sotsiaalset, psühholoogilist, kõiki kombineerituna, mis mõjutab meist igaühe tervist. See on pealegi dünaamiline, see on pidev protsess, see kestab siin täna ja iga minut, ka diskussioonide ajal. Nii et ma arvan, et see on väga oluline. Kõik need mõjurid on ammu enne, kui haigus tuleb, kogu aeg olemas. Igaühel meist on palju väliseid, keskmisi ja oma sisemisi faktoreid ka. See kindlasti ei hõlma kõiki neid faktoreid ja ei hoia kahjuks ära kõiki hädasid, sest loodus on meist tükati kavalam, aga vähemalt seda, mida me teame ja mida me oskame kontrollida, me peaksime saama kontrollida.

Tegelikult on seda väga pikalt ette valmistatud, alustati 2012. Aastal 2013 esitati kooskõlastamiseks see suur väljatöötamiskavatsus. Ühelt poolt on üllatav, et nii pikk aeg, aga ma arvan, et teisipidi on see päris hea, sest nii paljud asjad on ju muutunud. Me teame ise viimast kahte aastat, rääkimata kõikidest muudest aastatest.

Nii. Aga läheme komisjonis toimunu juurde. 22. november oli see päev, kui sotsiaalkomisjonis olid kõik kohal, kõik komisjoni liikmed ja härra tervise‑ ja tööminister Tanel Kiik, kes tegi meile väga põhjaliku ettekande, nagu teilegi või õieti meile siin. Ma usun, et seda ettekannet ei ole mõistlik hakata refereerima. Küll on aga teil võimalik tutvuda kõikide nende materjalidega, mis on päris hea vaba õhtupooliku lugemine. Minu füüsikaõpetaja kunagi ütles, et vabal õhtupoolikul võtke ja vaadake ja siis saate alati targemaks. Kohal olid ka rahvatervise osakonna juhataja Heli Laarmann ja tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Ulla Raid, et vajadusel kommenteerida, kui on küsimusi.

Ma lähengi nende mõnede küsimuste juurde, mis arutelus üles tulid peale ministri ettekannet. Nimetame küsijaid ikka nimepidi.

Siret Kotka tundis huvi, kuidas ilu‑ ja isikuteenustega seotud rikkumiste korral on, kas lisaks juriidilistele isikutele ka füüsilistele isikutele trahvimäärasid kohaldatakse. Heli Laarmann vastas sellele jaatavalt ehk juttu on 200 trahviühikust.

Marika Tuus-Laul küsis, kuidas ja kui palju teenusepakkujate ja toodete kontrolli teostatakse. Tema tõi näiteks toidulisandid. No te kõik teate, riiulid on neid täis, üks ilusam kui teine ja üks parem kui teine – see oli nüüd minu lisand siia. Aga nende puhul on keeruline hinnata toote [koostist] ja selle mõju tervisele. Härra minister vastas, et eri valdkondades teostavad järelevalvet erinevad asutused, näiteks ravimite nõuetele vastavust, te teate väga hästi, hindab üldjuhul Ravimiamet ning meditsiiniseadmete nõuetele vastavust Terviseamet. Samuti teevad asutused vajadusel järelevalvet koostöös teiste asjakohaste ametitega.

Lugupeetud professor! Ma korraks vabandan.

Jaa, palun!

Härrad Reinsalu ja Ligi! (Hääl saalist.) Ma saan aru, et te ei teinud midagi, aga te räägite. Äkki te lähete ja räägite kohvikus edasi? Muidu on lihtsalt väga keeruline, et professor räägib siin teile väga olulisel teemal, aga te lihtsalt suhtlete omavahel ja mitte midagi ei kuule. Ma arvan, et väga keeruline on ka näiteks härra Grünthalil sinna taha kuulda.

Ma saan aru küll, et ma olen liiga vana pealevaatamiseks. (Naerab.) Aga muidugi on teil parem omavahel juttu ajada. (Hääl saalist.) Okei, okei.

Nii. Selle kohta tõi härra minister välja, et näiteks toidulisandite nõuetele vastavuse hindamiseks on ka Põllumajandus‑ ja Toiduametil oluline roll. Samas nentis ta, et toidulisandid on niisugune kategooria, mida on päris raske kontrollida. Kui ei ole otseselt kahjustavat mõju võimalik sedastada, siis ta jääb sinna halli tsooni – see oli jälle minu kommentaar siia juurde.

Helmen Kütt märkis väga positiivselt seaduseelnõu vajalikkust, aga tal oli väga tõsine küsimus: kas muudatusi tehes on analüüsitud, kas need toovad kohalikele omavalitsustele kulusid, mida riik seadust muutes peaks kohalikele omavalitsustele kompenseerima? Oluline küsimus. Härra minister vastas, et eelnõu sisu ei eelda automaatselt lisaraha eraldamist. Kui kohalik omavalitsus võtab oma tegevusi planeerides arvesse erinevate terviseriskide maandamise võimalust ning tegeleb juba ennetavalt tervise edendamisega, siis võivad muudatused olla kokkuvõttes isegi soodsamad. Iga omavalitsus on huvitatud, et kohalikud elanikud oleksid terved, et oleks rohkem tööealist elanikkonda ning vähem sotsiaalabi vajajaid. Mõistetav. Ka Heli Laarmann täpsustas, et täiendavaid tegevusi ja kulusid ei lisandu. Ta selgitas veel, et juba praegu peab kohalik omavalitsus piirkonna tasandil koostama tervise‑ ja heaoluprofiili, mis on aluseks piirkonnas tegevuste ja arengute planeerimisel, ja sõnas, et küsimus on pigem selles, kui paljud omavalitsused seda seni teinud on. Võimalik, et on piirkondi, kus ei ole varasemalt seda täies mahus tehtud, ja võimalik, et kui peab hakkama seda nõuet täitma, siis see võib täiendavaid kulusid tõesti kaasa tuua. Aga ta veel kord rõhutas, et tervise‑ ja heaoluprofiili tegemine meie kõigi jaoks tegelikult, igas Eestimaa paigas, on olnud juba enne seaduses ja siin on nüüd lihtsalt seda rohkem, põhjalikumalt lahti kirjutatud.

Mina küsisin selle kohta, mida ma siit ei leidnud, ja ma arvan, et seda on ka keeruline seadusesse kirjutada. Aga olles elu jooksul kokku puutunud erinevate situatsioonidega, kus nii-öelda imearstid, kellest mõnel on tõesti väga hea psühholoogiline võimekus ja väga hea ärakuulamise võimekus, pakuvad nii-öelda imeravi, mille tagajärjeks on kas mõni komplikatsioon või isegi surm, küsisin, kuidas seda kavatsetakse kontrollida. Paraku pidi minister nentima, et on küll teatud võimalused kontrollida, aga nagu minister mainis, on ka ettevõtjad selles vallas väga oskuslikud ja oskavad juriidiliste probleemide puhul ennast hästi kaitsta. Rohkem küsimusi ei olnud.

Kõik olid positiivsed. Komisjoni juhi Siret Kotka ettepanekul otsustati eelnõu saata esimesele lugemisele. Selle poolt olid kõik komisjoni liikmed. Kuupäevaks pakuti 12. jaanuar, mis on täna, komisjoni poolt rääkima soovitati teie ees esineja ja tehti ettepanek, jällegi konsensuslikult, esimene lugemine lõpetada. Suur aitäh!

Anti Poolamets soovib täpsustada. Palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina kuulasin küll väga hoolega, hoolimata sellest intensiivsest vestlusest siin. Aga ma ei kuulnud, kas komisjonis oli arutelu selle paragrahvi üle, mille kohta siin nii palju küsimusi tuli. Ehk kas sooteema kerkis üles või mitte?

Ei. Teie fraktsiooni esindajad olid kõik kohal, aga see teema üles ei kerkinud.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan!

Oi, kui kergelt mina pääsesin! Tänan väga! Tänan väga ministrit, kes kogu loo hästi ära kajastas.

Tuleb arvestada, et on kaks küsimust teile mõlemale kokku. Võib-olla mõnel oleks [küsimus] olnud, aga näed, pidi valima, kas küsida ministri käest või teie käest. Jah. No nii, nüüd on selline lugu, et saame küsimused lõppenuks lugeda ja minna läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste puhul nagu ikka esimesel lugemisel on võimalik sõna võtta fraktsioonide esindajatel. Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma pean teile tunnistama, et vaatamata küpsele vanusele ei paku terviseteemad mulle üldreeglina mitte vähematki huvi. Ma ei loe mingisuguseid tervisenurkasid, terviseveergusid ega terviseajakirju. Kui ma tunnen, et mul on natuke kehva olla, siis ma võtan tavaliselt Coldrexi ja mul läheb enamasti paremaks. Mõnikord ei lähe ka, mõnikord natukene põen ja saan jälle terveks. Nii et kogu see tervisetemaatika, minu pilguga vaadates, selles tähenduses, et on vaja mingisugust hiiglama paksu eurodirektiivide ja varasemate seaduste ja ministrite ja ametnike mingisugust uitmõtete kollektsiooni, nagu meile siin täna esitleti ja mis ka komisjonis esitlemist leidis – no minu seisukohast on see täiesti tarbetu.

Aga kuna me töötame parlamendis ja me peame tutvuma eelnõudega, mis meile laua peale pannakse, siis ma ka tutvusin sellega. Ma pean ütlema, et nii nagu ma ka oma ühes küsimuses ministrile pahameelt väljendasin, on see ju meile althõlma kooseluseaduse rakendusaktide kuubis sokutamine. Rakendusaktid oli ju suuresti eufemismide kogu, mis püüdis varjata seda, millega ta tegelikult tegeleb, et ühiskonda ära petta ja ühiskond hiljem fakti ette seatuna panna olukorda, kus kõik laiutavad käsi ja ütlevad, et aga nüüd ei ole enam midagi teha. Ja vaat, kui me nüüd selle eelnõu vastu võtame sellisel kujul, nagu ta meile esitatud on, siis ka ühel päeval laiutavad needsamad ministrid ja muud tegelased, kes selle meile laua peale sokutanud on, käsi ja ütlevad, et no nüüd ei ole ju enam midagi teha, nüüd meil on juba seadus, nüüd meil on juba seadus, soolise ebakõla ja igasuguste muude niisuguste ebakõlade seadus. Me ei saa sellega nõus olla. Salakaup on salakaup. Salakaubitsejad on alati saanud karistada, kui nad vahele on jäänud. Antud juhul, lugupeetud minister, te jäite vahele, te jäite vahele ja peate karistada saama.

Mis veel? Küsimus ei ole loomulikult ainult selles, et seal on mingisuguse soolise ebakõla ja muu taolise temaatika, millel kogu selles pakis on ju üsna väike osa – ehkki, nagu me kõik teame, tilk tõrva võib meepoti ära rikkuda, ja see tilk tökatit või tõrva on selle meepoti ära rikkunud –, vaid ka selles, et seal on muudki väga küsitavat.

Kui siin esitati ministrile küsimusi, siis noh, ausalt öeldes ühe vastuse peale olin ma sunnitud ütlema, et see on ju täielik Kafka. Mingi komisjon otsustab. Komisjon! Meil on aastate jooksul kogunenud suurepärane kogemus sellest, et komisjonid ei koosne mitte spetsialistidest, vaid spetsialistide nime all komisjoni määratud ideoloogilistest sõduritest, ideoloogidest ja propagandistidest. See on Euroopale, sealhulgas Eestile, muutunud sümptomaatiliseks, et meil on ekspertideks propagandistid ja ideoloogiatöötajad. Seetõttu ei ole mina nõus Franz Kafka "Protsessiga" selles tähenduses, nagu meile seda [rahva]tervise [seaduse] eelnõuna pakutakse.

Nagu ma ka oma teises küsimuses tähelepanu juhtisin, sel ajal, kui meil tuntakse siin muret sellepärast, et kellelgi võib olla peas segadus, kas ta on täna hommikul poiss ja täna õhtul tüdruk ja ülehomme hoopiski mingisugune kolmas-neljas – ma ei tea, kui palju neid sooidentiteete pidi olema, vist mitukümmend –, siis ...

Palun lisaaega.

Palun! Kolm minutit.

... mulle jäi silma peatükk, mis rääkis sellest, kuidas tervishoiuteenuseid peavad senisest paremini osutama kohalikud omavalitsused. Ma hakkasin lihtsalt naerma selle jutu peale. Kohalikud omavalitsused!? Meil ei ole igal pool perearste, perearstidel ei ole vahendeid, et nimistuid kokku panna ja kõiki vajalikke kvaliteetseid tervishoiuteenuseid osutada. Ja siis me räägime, kas kohalikud omavalitsused hakkavad senisest paremini tervishoiuteenuseid osutama. 

Meil koondub kvaliteetsete tervishoiuteenuste osutamine suurlinnadesse. Isegi väikelinnad on olukorras, kus paljusid arste ei ole, spetsialiste ei ole, aparatuuri ei ole ja mida kõike ei ole. Aga miks ei ole? Ma küsin, miks ei ole. Kaks aastat on meil kestnud pandeemia. Ja me kuuleme praegu, kuidas needsamad niinimetatud spetsialistid, kes võivad ju olla päris head kirurgid, aga kindlasti ei ole nad mitte head poliitikud, räägivad meile, kuidas meid ohustab jälle see, et tervishoiusüsteem jookseb umbe, me ei suuda patsientidega toime tulla, kui meil puhkeb neljas, viies või kümnes laine. Ma ei tea, läheb juba segamini, on küll kümme sõrme, aga jääb väheks juba sõrmede peal lugemiseks, mitmes laine meil on. Me ei tule toime. Kahe aasta jooksul me ei ole suutnud siin mitte midagi ära teha. Ikka ei tule toime, ikka jookseb umbe, ikka ei ole spetsialiste, ikka ei ole õdesid, ikka ei ole sanitare, ikka ei ole vastavaid palateid.

Lugupeetud minister! Millega te olete tegelenud kaks aastat? Süstimise propageerimisega! Aga kui palju tüsistusi, kui palju tüsistussurmasid meil on? Vaat sellega te tegelenud ei ole. Seda me loeme Facebookist, seda me kuuleme tuttavatelt, kuidas pärast teist süsti ja pärast kolmandat süsti on inimestel välja löönud mingid haigused, kuidas ootamatult sureb keegi, kes enne seda oli terve. Ja siis te tulete meile siia rääkima, kuidas meie kõige noorem ohver on seitsmeaastane. See seitsmeaastane – te teate ju väga hästi, mis probleemid tal olid. Pikaajalised terviseprobleemid. Ja siis te ütlete, et ta suri koroonasse. Miks te valetate avalikkusele? Vaat see on propaganda. See on propaganda, ideoloogiline propaganda! Ärge tulge meile sellist eelnõu pakkuma.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on esitanud ettepaneku see tagasi lükata ja me kindlasti hääletame tagasilükkamise poolt. Tulge parema ettepanekuga, tulge parema eelnõuga, sest selle eelnõu kohta tuleb rajult parandusettepanekuid. Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder.

Aitäh! Ma palun ka kaheksa minutit. 

Palun! Kaheksa minutit.

Aitäh! Head kolleegid! On ääretult kahetsusväärne, et me seda väga olulist ja mahukat eelnõu arutame siin sellisel kujul, nagu me seda teeme. See on väga halva poliitilise kultuuri küsimus ja näide. Siin on tõsine etteheide nii ministrile kui ka valitsusele.

President, õiguskantsler ja väga paljud õiguseksperdid on juhtinud tähelepanu, et ei ole hea praktika teha kobarseadusi või teha ühe seaduse sabas teise seaduse muudatusi, eriti veel, kui need on sisulised ja väga olulised. See eelnõu praegu on näide just sellise käitumise kohta, kus valitsus tuleb välja rahvatervishoiu seadusega ja selle sabas muu hulgas, möödaminnes muudab tervishoiuteenuste korraldamise seadust nii olulises ja tundlikus küsimuses nagu soovahetus. See on ka põhjus, miks komisjonis see teema ei kerkinud. Seda ei pidanud vajalikuks valitsuse esindajad tutvustada, tõstatada, ja ka komisjoni liikmed ei lugenud välja, et see on sinna sellisel kujul ära peidetud.

Selline seadusloome on vastutustundetu. Ma ei räägi praegu sisulisest poolest. Ma räägin sellest, kuidas me siin menetleme seadusi nii, et 101 Riigikogu liiget võib-olla ei avastagi neid olulisi muudatusi, mis on ühe seadusemuudatusena ära peidetud teise seaduse muutmise sabasse. See on ääretult kahetsusväärne, et me niisugusel kujul, nii üleolevalt ja pealiskaudselt suhtume seadusloomesse ja nii olulistesse küsimustesse. See riivab tegelikult ka seda sihtrühma, keda see puudutab, et siin saalis sisulist arutelu nende küsimuste üle ei toimu. See on vastutustundetu poliitilise kultuuri näide.

Nüüd teiseks, Riigikogu kui kummitempel. Aga nii me teemegi Riigikogust kummitempli, kui nii olulised küsimused jätame allapoole otsustada ja ei reguleeri seaduste tasemel seda, mida peaks seaduste tasemel reguleerima. See lõputu delegeerimine, mis on toimunud: parlament delegeerib valitsusele, valitsus delegeerib ministrile ja minister delegeerib ametnikele. See on järjekordne näide, kuidas me kangutame ministrilt välja, mis siis tegelikult muutub. Nüüd me saame aru küll sellest tuumast, mis muutub. Ka ministri volituste tasemelt antakse see ametnike või arstliku komisjoni pädevusse. Kusjuures mitte ainult otsustamise tasand ei muutu, vaid ka need tingimused muutuvad, muutub tegelikult ka sisu. Ja väga oluliselt muutub see sisu, mida me siin täna selle arutelu käigus ei avanud, kuid küsimustele saime lõpuks siiski ministrilt vastuse, et sisulised muudatused toimuvad. Ma loodan, et selle eelnõu menetluse käigus me suudame seda sisu väga põhjalikult ka avada.

Nii et tulenevalt nendest eelnevatest ettepanekutest ja eelnevatest hinnangutest, mida ma siin välja ütlesin, teeb Isamaa fraktsioon ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata ja tulla välja eelnõu muudatusega, mis muudab  seda, mida on tahetud tegelikult muuta, see tähendab tervishoiuteenuste korraldamise seadust, nii nagu see valitsusel kavandatud on. Arutame seda küsimust siis nii, et Riigikogu liikmed sellest ka aru saavad, avatult ja ausalt ja läbipaistvalt, nii nagu seadusloome hea tava ette näeb. Aitäh!

Ja nüüd tänane sünnipäevalaps Riina Sikkut, palun! Palju õnne!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Võtan kohe kolm minutit lisaaega ka.

Ma mõtlesin, et võtate kokku kolm minutit. Kolm minutit juurde, siis on kaheksa minutit, sünnipäeva puhul. Palun!

Aitäh! See on tõesti nagu sünnipäevakingitus, et selline suurepärane eelnõu on jõudnud saali esimesele lugemisele. Ma tõesti soovitan, et lisaks leheküljele 17 ja määruse kavandile nr 21, kolleegid, lugege ülejäänud 250 lehekülge ka läbi. 

Aga mina tahtsin alustada muust. Ma arvan, et umbes kaks aastat tagasi, kui lapsed tahtsid juua, siis ma viisin neile mustsõstramahla. Vanem laps ütles: "Oi, see on nii hea! See vanaema mahl on nii hea!" Mina ütlesin, et see ei ole vanaema mahl, on küll mustsõstramahl, aga see on hoopis ühe Setomaa mehe oma. Ta andis selle mulle kingituseks, kui ma külas käisin. Tal on jube palju põõsaid, palju rohkem kui vanaemal-vanaisal, ja tema viib seda mahla kohaliku kooli ja lasteaeda, et lapsed saaksid vitamiine ja kohalikku tervislikku toitu. Siis mu vanem laps – ma arvan, ta oli kuueaastane – mõtles natuke ja ütles, et oi, see on küll üks väärt inimene. Mul jäi üle ainult nõustuda, ütlesin talle: "Tõepoolest, see on üks väärt inimene."

Seda, et ka avaliku raha eest pakutav – on see siis kooli‑ või lasteaiatoit, toit haiglates või hoolekandeasutustes või elukeskkond kohalikus omavalitsuses, samamoodi koolides, lasteaedades, haiglates, varjupaikades – oleks meie tervist toetav, mitte tervisemuresid süvendav, on väga oluline. See on see muutus, mida me rahvatervishoiu seadusega [taotleme].

Mida on inimesel vaja selleks, et tervislikult käituda või teha tervise puhul mõistlikke valikuid? Esiteks on vaja teadmisi. Jah, ja see on meie ühine vastutus. Meie siin saalis saame eeskujuks olla, on see maski kandes või terviseteemadega tegeledes. Täpselt samamoodi kohalik omavalitsus, kes teeb investeeringuotsuseid – koolid, lasteaiad, kergliiklusteed –, vastutab selle eest, et kooli‑ ja tööteed oleksid ohutud, et oleksid tervislikud valikud, huviringid, toidud, muud tegevused.

See ei tule niisama, selleks on vaja teadlikke otsuseid. See on ühine vastutus ja minu arust on see põhimõte, millele rahvatervishoiu seadus põhineb. Jah, on ühine vastutus anda inimestele teadmised, omavalitsustele teadmised, organisatsioonidele, ministeeriumidele teadmised, milline on nende roll, millised on need instrumendid, millega nemad saavad teha teadlikke valikuid ja kujundada keskkonda, sest lisaks teadmistele on nii inimestel kui ka organisatsioonidel vaja keskkonda, kus nende tervislike valikute tegemine oleks lihtne.

Ei saa eeldada, et inimene kannab majanduslikus mõttes suuremat koormat või teeb isiklikult väga suuri pingutusi selleks, et nii tema kui ka tema laste elu ja elukeskkond oleks tervislik. Tervislik valik peab olema lihtne, see võiks olla midagi sellist, mis on automaatselt tehtavatest valikutest esimene.

Selline põhimõte [peaks olema] meie seadustes ja tuleks tervikuna valdkond üle vaadata, et kõik see, mida me avaliku raha eest teeme, ühiskondlikult otsustame, toetaks seda, et inimesed elaksid tervelt, elaksid kaua. Väga oluline põhimõtteline muutus on see, et ka terviseebavõrdsus väheneks, et see, milliseid otsuseid inimene saab oma tervise hoidmiseks teha, sõltuks vähem sotsiaal-majanduslikust taustast, oleks pigem jõukohane ja kättesaadav kõigile.

Siin saalis praegu olnud käsitlus on vaadanud teemasid väga kitsalt. Aga tõesti, selle seaduse alusel antakse välja ka määrused, mis puudutavad näiteks lasteaia‑ ja koolitoitu. Mina olen seda seadust pikalt oodanud.

Aga tegelikult on positiivseid näiteid, et muutust on võimalik saavutada ka teistviisi. Võtame sellesama Seto- ja Võrumaa. Juba 2019. aasta sügisel oli Võrumaal viis pilootkooli, kes koostöös kohalike omavalitsustega leppisid kokku, et vähemalt 20% kooli‑ ja lasteaiatoiduks pakutavast toorainest on kohalik ja mahe. Nüüd on nad jõudnud palju kaugemale ja kohalikud omavalitsused on sõlminud koostöökokkuleppe. Viljandimaa, Tartumaa ja Järvamaa liiguvad samas suunas. See on see, mida, ma arvan, me peaksime üle Eesti tegema.

Tõesti, see ei ole kuidagi ulmeliselt kallis, üle mõistuse käiv, suuri retseptiuuendusi nõudev. Jah, see on pingutus ja võib-olla on vaja ka lisarahastust, nagu siin saalis on juba läbi käinud, et nii kohalike omavalitsuste parem võimekus oma rolli täitmiseks kui ka näiteks menüüdes tehtavad muudatused võivad tõepoolest nõuda väikest lisarahastust. Ma arvan, et siin saalis me peaksime suutma need otsused ära teha. Ülesanne on hästi seatud, see on raamseaduse näol ilusti ees, nüüd tuleb see raam sisuga täita.

Nii et lisaks toidule kõik see, mis puudutab müra, kiirgust, saasteaineid – kaasaegne käsitlus on rahvatervishoiu seaduses olemas ja me võiksime kõik seista selle eest, et seda saaks korralikult rakendada ja jõustada. Ma loodan ka sisukaid arutelusid siin saalis. Pigem võiksime arutleda selle üle, mida veel on vaja. Nüüd on olemas ülesanne, et tuleb teadmised anda ja luua keskkond tervislike valikute tegemiseks, aga sageli on vaja midagi veel, et inimesel tekiks põhjus oma käitumist muuta. Mis on need kaasaegsed kavalad viisid, et inimesi tervisliku käitumise rajale suunata? Ma arvan, et see on see koht, mille üle tuleks siin saalis huvitavat arutelu pidada, mitte arutada mingi ühe konkreetse määruse kavandit. Nii et läheme selle seadusega edasi!

Sotsiaaldemokraadid toetavad selle seaduse vastuvõtmist siin saalis, aga ühtlasi tunnustame neid omavalitsusi ja organisatsioone, kes tervisliku töö‑ ja koolikeskkonna eest juba seisavad. Täna me kõik kohtusime setodega, kes käisid meile uue aasta puhul tervisi toomas. Nemad on Võrumaal jõudnud esimese sammu astumiseni, et kohalik mahetoit oleks kättesaadav. See on eeskuju, mis on loodud ilma seaduse toeta ja täiendava riikliku rahastuseta. Aga anname neile jõudu juurde ja muudame algatuse üle-eestiliseks! Aitäh! 

Head tenorid ja baritonid seal keskel! Härra Hepner, härra Hepner! Meil käib siin Riigikogu istung. Tänan! Kõnesoove rohkem ei ole. Sulgen läbirääkimised. Nüüd on selline lugu, et kaks fraktsiooni on teinud meile katkestamise ettepaneku ... Vabandust, tagasilükkamise ettepaneku! See on vaja meil läbi hääletada.

Austatud Riigikogu! Tuletan meelde, et arutame eelnõu 486, rahvatervishoiu seaduse eelnõu. Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku lükata tagasi Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervishoiu seaduse eelnõu 486. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepanekut toetas 28 Riigikogu liiget, vastu oli 49. Ettepanek ei leidnud toetust. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu esimene lugemine lõpetada ja me olemegi esimese lugemise lõpetanud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 26. jaanuari kell 17.15.

Liigume tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud autoveoseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 490 esimene lugemine. Kõnetooli on oodatud majandus‑ ja taristuminister Taavi Aas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esitan teile autoveoseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga muudetakse autoveoseadust, Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seadust, liiklusseadust, maksukorralduse seadust ja ühistranspordiseadust, et viia need vastavusse Euroopa Liidu maanteepaketti kuuluvate õigusaktidega.

[Eestisse] lähetatud töötajate [töötingimuste] seaduse muudatustega võetakse Eesti õigusesse üle direktiiv 2020/1057, millega kehtestatakse direktiivist 96/71 ja 2014/67 tulenevad töötajate lähetamise nõuded ka sõidukijuhtidele, arvestades direktiivi 2020/1057 erinormidega autovedude sektoris.

Direktiivi 2020/1057 kohaste [Eestisse] lähetatud töötajate [töötingimuste] seaduse muudatuste eesmärk on tagada Eestisse välisriigi vedaja poolt lähetatud sõidukijuhtidele Eestis töötavate sõidukijuhtidega võrdsed töötingimused ja sotsiaalkaitse ausa konkurentsi saavutamiseks nii rahvusvahelistel kui ka Eesti-sisestel autovedudel. Arvestades tööjõu suurt liikuvust autovedude sektoris, on direktiiviga kehtestatud sektoripõhised normid, eesmärgiga tagada tasakaal autoveoettevõtjate piiriüleste teenuste osutamise vabaduse, kaupade vaba liikumise ja sõidukijuhtide nõuetekohaste töötingimuste ja sotsiaalkaitse vahel. Lisaks on direktiivi eesmärk Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide 96/71 ja 2014/67 nõuetekohase kohaldamise tagamine, et tugevdada Euroopa Liidu tasandil kontrolli ja koostööd sõidukijuhtide lähetamisega seotud pettuste ärahoidmiseks.

Direktiiviga 2020/1057 ettenähtud kohustuste kohaselt jõustub enamik [Eestisse] lähetatud töötajate [töötingimuste] seaduse muudatustest 2. veebruaril 2022. Nimetatud kuupäevast alates peab Eestisse sõidukijuhi lähetav välisriigi vedaja enne juhi lähetamist esitama siseturu infosüsteemi kaudu Eesti pädevale asutusele lähetusdeklaratsiooni. Kuna direktiivi 2020/1057 kohaselt peavad kõik Euroopa Liidu liikmesriigid kehtestama ühelaadsed lähetusenõuded, siis Eesti vedaja peab sõidukijuhi lähetamisel arvesse võtma lähetamise sihtriigis kehtivaid nõudeid seoses sõidukijuhtide töötingimuste ja sotsiaalkaitsega.

Autoveoseaduse ja ühistranspordiseaduse muudatuste eesmärk on viia need kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega 2020/1055, millega muudetakse määruseid 1071/2009, 1072/2009 ja 1024/2012, eesmärgiga kohaldada neid autovedude sektoris toimunud arenguga.

Kuna määruse 2020/1055 enamik sätteid kohaldub alates 21. veebruarist 2022, siis peavad ka autoveoseaduse ja ühistranspordiseaduse vastavad sätted olema määrusega kooskõlas ja võimaldama otsekohalduvust määrusest tulenevate nõuete täitmise ajast. Olulisim määrusest 2020/1055 tulenev muudatus on ühenduse tegevusloa ja selle kinnitatud ärakirja nõue autole ja autorongile, mille lubatud täismass jääb vahemikku 2,5–3 tonni, mis erinevalt teistest autoveoseaduse muudatustest jõustub 21. maist 2022. Nimetatud muudatus mõjutab Eestis nii ettevõtjaid, kes kirjeldatud auto või autorongiga tasulist rahvusvahelist veosevedu korraldavad, kui ka pädevaid asutusi, kes veosevedude üle riiklikku järelevalvet teostavad või ettevõtetele tegevuslubade ja nende kinnitatud ärakirjade andmise eest vastutavad. Eestis tegeleb sellega Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon. Kuna määrusest 2020/1055 tulenevalt peab hea maine nõudele vastama ka vedaja tegevjuht, siis viiakse vastavad muudatused nii autoveoseadusesse kui ka ühistranspordiseadusesse. Arvestades, et määrus 2020/1055 näeb ette vastutuse kehtestamise ka veose saatjale, ekspedeerijale ning pea‑ ja alltöövõtjale, kui nad tellivad nõuetele mittevastava veoseveo, siis tehakse vastavad muudatused autoveoseaduses.

Riiulifirmade vastu võitlemise eesmärgil nähakse määrusega 2020/1055 ette, et liikmesriikide vedajate elektroonilistesse registritesse, mis on üle Euroopa ühendatud ühtseks süsteemiks, peab iga vedaja kohta olema kantud tema juures töötavate inimeste, sealhulgas autojuhtide arv ning tegevusloa andja peab vedaja tegevusloa kehtivuse perioodil kontrollima, et vedaja käsutuses olevate sõidukite ja autojuhtide arv on proportsionaalne vedaja tehtavate vedude mahuga. Nii vedaja juures töötavate inimeste kui ka autojuhtide saamine lahendatakse Eestis vastavate andmete kandmisega töötamise registrist majandustegevuse registrisse. Selline riiklike registrite vaheline andmevahetus väldib halduskoormuse teket veoettevõtjatele, kuna andmed vedaja juures töötavate inimeste, sealhulgas autojuhtide kohta on olemas MKS‑i kohaselt loodud töötamise registris. Nende andmete saamiseks töötamise registrist muudetakse Maksu‑ ja Tolliameti ettepanekul maksukorralduse seadust, mis võimaldab vastavaid andmeid Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumile või tema volitatud asutusele avaldada. Õigusselguse eesmärgil kehtestatakse tasulise veoseveo puhul veolepingut tõendava dokumendi autojuhil kaasas olemise kohustus ja sellele dokumendile kantavad miinimumandmed.

Tegemist on ühe osaga maanteepaketist, mis Eestil on tarvilik üle võtta selleks, et meie vedajad oleksid samades tingimustes teiste Euroopa Liidu vedajatega. Niipalju veel ääremärkuseks, et maanteepakett on mõnevõrra laiem, sisaldades ka otsekohalduvaid määruseid, millest osa on vaidlustatud. Eesti on osa vaidlustega kaasa läinud ja põhjuseks on eelkõige tagasipöördumise nõue, sest me näeme, et see seab halvemasse olukorda Euroopa ääremaade vedajad.

Küll aga veel kord: direktiiv on vaja üle võtta selleks, et meie enda vedajad oleksid võrdses olukorras teiste Euroopa Liidu riikide vedajatega. Palun teid eelnõu toetada. Aitäh!

Hea minister! Teile on ka küsimusi. Heiki Hepner alustab.

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma paluksin veel korra teie hinnangut, kõige üldisemat, kuidas see direktiiv mõjutab meie autoettevõtete konkurentsivõimet. Me teame ja me kuulsime, kui siin käis suur vaidlus, et lähetustingimused ei ole sobilikud või see tekitab meie ettevõtete jaoks probleeme, kui rakendatakse neidsamu tingimusi, mis sihtriikides on. Kui me selle eelnõu ükskord heaks kiidame, kas siis läheb elu paremaks või läheb halvemaks? Mis siis tegelikult konkurentsivõimega juhtub?

Aitäh! Ma vastaks nii, et meie vedajatel on siis samad tingimused kui teistel Euroopa Liidu vedajatel. Kahtlemata võib see mingis olukorras teha vedajaettevõtete elu keerulisemaks, aga mõne tingimuse poolest autojuhtide elu kindlasti lihtsamaks. Kuna direktiiv kehtib üle terve Euroopa Liidu, siis paraku on selline olukord, et kui me seda direktiivi üle ei võta, siis meie vedajad satuvad lihtsalt ebavõrdsesse olukorda ja neid võidakse sanktsioneerida nendes riikides, kes on direktiivi üle võtnud, samal ajal meie, kui me direktiivi üle ei võta, teiste Euroopa Liidu riikide vedajaid sanktsioneerida ei saa. Nii et võrdse kohtlemise eesmärgil oleks see vajalik.

Riho Breivel, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma sooviksin, et sa räägiksid Riigikogu liikmetele lahti just selle kohtukeisi, mis puudutab ühte osa direktiivist, sest see on väga tõsine asi. Kuna me oleme koos mitme teise riigiga andnud selle kohtule lahendada, siis Riigikogu liikmed peaksid sellest täpse ülevaate saama.

Aitäh! See kohtumäärus, otsekohalduv määrus, mille vastu on riigid kohtusse pöördunud, ei ole osa direktiivist, küll aga on see osa sellest maanteepaketist, tervikust. Juba oktoobris 2019 hakkas diskussioon selle tagasipöördumise nõude üle, juba oktoobris 2019 valitsus pöördus Euroopa Parlamendi ja komisjoni poole, et see tagasipöördumise nõue on Euroopa Liidu keskusest kaugemate riikide konkurentsivõimet pärssiv. Paraku on otsus Euroopas tehtud. Tõesti, selle otsuse vastu on pöördunud terve rida riike Euroopa Kohtusse. Eesti on selle kohtusse pöördumisega kaasa läinud eelkõige just selles punktis, mis puudutab juhtide tagasipöördumise nõuet. Kohtuveskid teadaolevalt jahvatavad pikalt. Kuidas kohtuasi lõpeb, on täna väga raske hinnata. Samas, meil on ka päris häid argumente, sellepärast et tegelikult mõjuhinnang, kui see määrus kehtestati, jäi tegemata. Nüüd, kui tagantjärele on mõjuhinnang tehtud, siis loomulikult on mõjuhinnang toonud välja selle, et see tagasipöördumise nõue suurendab CO₂ heidet, sellepärast et veokid sõidavad sisuliselt tühjalt edasi-tagasi. Nii et see on üks tugev argument meie poolel. Aga veel kord: kuidas kohtuveskid oma töö lõpetavad, seda on täna vara öelda.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra minister! Te kaunisõnaliselt, osavalt nagu alati, ülistasite seda eelnõu, seda direktiivi. Aga tegelikkuses on ju selle maanteepaketi puhul tegemist täieliku häbematusega, mille tõttu meie regiooni vedajad on sattunud halba konkurentsiolukorda, kui me võrdleme neid mitme Lääne-Euroopa riigi [vedajatega]. Küsimus ei ole ju selles, nagu te ütlesite, et on kohtusse mindud määruse tõttu. Ei ole. Kohtusse on mindud ka selle direktiivi tõttu. Poola läks kohtusse ka selle direktiivi tõttu, mida me siin praegu üle võtame, ja rea sätete tõttu, kui me vaatame kuut kohtuasja. Need on niisuguses olukorras meie konkurentsi selgelt halvendavad. Määrused on tõepoolest otsekohalduvad. Minu küsimus on see, kui paljud riigid on tänaseks selle direktiivi oma siseriiklikku õigusesse implementeerinud. Kas selle on implementeerinud ka Poola? Kas need riigid on teinud seda täies mahus, ka need riigid, ma juhin tähelepanu, kes on direktiivi teatud sätted, mida me praegu siin üle võtame, vaidlustanud Euroopa Kohtus?

Aitäh! Ma julgen öelda, et ta nüüd natukene liialdasite, kui te ütlesite, et ma seda direktiivi ülistasin. Ei, selle üle on käinud väga pikad vaidlused. Selle üle on olnud ka väga-väga suur diskussioon. Paraku on olnud ka seda direktiivi pooldavaid riike. Tuleb tunnistada, et tegemist on suurte riikidega, kelle otsus on antud juhul peale jäänud. Tõesti, neid punkte, mida on vaidlustatud, on eri riikidel võib-olla rohkem. Aga samas, direktiiv on kehtiv ja Eesti jaoks tegelikult ju piisab sellest, kui direktiivi võtab üle Saksamaa. Meie veokid reeglina sõidavad sealtkaudu ja selleks, et meie vedajate konkurentsivõime halveneks, piisab sellest, kui Saksamaa on seda teinud. Reeglina sõidetakse Poolast kaugemale. Nii et selleks, et meie vedajad jätkuvalt saaksid Euroopas liikuda, on mõistlik see direktiiv üle võtta. Samas on mõistlik käia edasi kohtus.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma jätkan sama maanteepaketi küsimusega ja selles valguses, et me menetleme siin riikide kaupa rohepööret "Fit for 55". Seal on ka ju olulisi lähtekohti üldse maanteetranspordi kohta tulevikus ja selle kohta, milliste mootoritega sõidukitega see üldse võimalik on. Mul on täitsa kummastav, ausalt öelda, kuulata. Ühtpidi me ütleme, et maanteetranspordist tuleb väga suures mahus CO₂ emissiooni, me tahame vähendada CO₂ levikut, ja siis me lihtsalt kirjutame Euroopa poole pealt sisse nõude, et autod peavad tühjalt sõitma tagasi enda asukohariiki. Samal ajal ütleme, et 25 eurot tonn on sihuke CO₂ mõistlik hind turul, millega on võimalik minna efektiivselt üle uude majandusruumi. Kuidas see poliitika meil selliselt ikkagi sünnib? Mis see kokkuleppeline alus on, et sellised asjad üldse saavad jõuda siia parlamenti?

Aitäh! Alus on see, et tegemist on Euroopa direktiiviga, mida osa riike soovib ja mida nad kindlasti ka rakendavad ning kui nad seda teevad, siis pole midagi teha, meie vedajad peavad sellega arvestama. Meil peab olema võimalus neid selles mõttes toetada, et nad saaksid sellega teistes riikides arvestada. Seetõttu ka need meie seaduste muudatused.

Ma olen selles teiega täiesti nõus, et kliimaeesmärke seades on täiesti kohatu sundida autosid tühjalt edasi-tagasi sõitma. Aga ilmselt ei ole Eesti siin kõige hullemas olukorras, veel hullemas olukorras on Küpros ja Malta, kelle veokid peavad laevaga saarele sõitma ja laevaga jälle tagasi sõitma. See on päris absurdne olukord. Nii et kliimapaketiga või üldse kliimaeesmärkidega ei lähe see kindlasti küll kuidagi kokku. Aga veel kord: selleks, et lihtsalt meie enda veoettevõtteid aidata, tuleb paraku see protseduur läbi teha.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Alati on huvitav lugeda, mida organisatsioonid, kes asjast rohkem teavad kui meie, teie loomingust arvavad. On väga märkimisväärne, et [Eesti] Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsiooni ja Autoettevõtete Liidu ettepanekutest enamiku olete saatnud elutargalt prügikasti. Võtame ühe neist – ma arvan, et nemad teavad paremini kui ministeerium –, lihtne asi, lisada elektroonilisele veokirjale veel kaks asja: autojuhi isikukood ning sõiduki ja selle haagise registreerimismärk. Ministeerium ütleb, et minge kus kurat, mitte arvestada, ja ütleb veel niimoodi, et kui Euroopa rakendusakte hakatakse vastu võtma, siis võib-olla pärast seda, nii‑öelda truualamlikult, et võib-olla siis. Samas, need organisatsioonid teavad paremini kui teie ministeeriumi saksad või meie siin, kuidas rahvusvaheline autotransport tegelikult käib. Nad pakuvad kahte väikest asja, aga teie ütlete, et minge kus kurat (Juhataja helistab kella.), võib-olla kui rakendusaktid tulevad, siis hakkame vaatama. Miks?

Aitäh! Eks põhjus ongi see, et täiendavad nõuded pannakse paika rakendusaktides ja meil on mõistlik käituda vastavalt sellele, millised need rakendusaktid saavad olema, mitte tekitada täiendavat segadust.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Tooge palun konkreetselt sellest seaduseelnõust välja need direktiivi ülevõtvad sätted, mida Eesti on vaidlustanud, ühinedes Poola hagiga Euroopa Kohtus. Palun kirjeldage, miks need ei vasta Eesti huvidele, miks need ei vasta Eesti vedajate huvidele, et me saaksime selgust. Minu küsimus oli, kas need sätted on ka Poola kui nii-öelda emavaidlustaja – meie oleme lihtsalt ühinenud hagiga ja vist mitu teist riiki olid ka, minu meelest Visegrádi riikidest vist keegi veel – täies mahus üle võtnud ja inkorporeerinud oma siseriiklikusse õigusesse.

Aitäh! Vaidlustajaid on rohkem: Leedu, Bulgaaria, Rumeenia, Küpros, Ungari, Malta ja Poola. Põhiline, mille vastu Eesti on ja millises osas Eesti on ühinenud selle hagiga, ongi see tagasipöördumise nõue. Kuna tegemist on otsekohalduva määrusega, siis tegelikult ei olegi küsimus selles, kas keegi võtab selle üle või ei võta seda üle. See lihtsalt saab olema. Nii et ka siin Poola positsioon tegelikult ei määra seda, mis tulevikus juhtuma hakkab. Aga jah, selle nõudega me oleme kohtus. (Hääl saalist.)

Härra Reinsalu! Küsimusi esitatakse ükshaaval. Heiki Hepneri kord.

Jaa, suur tänu! Ma tulen ikkagi kodukamarale lähemale. Paragrahv 72² ütleb, et veose saatjat, kui ta tellib kauba isikult, kellel puudub veoseveo tegevusluba – siin on veel mõned asjad, mis võivad puudu olla –, saab karistada kuni 200 trahviühikuga. Kas ma selles kontekstis mõtlen valesti, arvates, et kui see, kes ostab diivani, jätab kontrollimata, kas diivani koju vedajal veose vedamise luba oli, ja selgub, et ei olnud, siis on võimalik sellele diivaniarvele veel 200 trahviühikut juurde kirjutada?

Selleks, et tagatud oleks võrdne konkurents, on kindlasti mõistlik kontrollida, kas veoettevõte, kellelt teenust tellitakse, on registreeritud ja kas see on kõikide lubadega ettevõte. Puudutab see loomulikult kommertsvedusid ehk raha eest teostatavaid vedusid.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Komisjonis tõsteti üles ka see, et teha uus kiri komisjonile, ühesõnaga, muuta seal, kuidas öelda, lähenemist just sellele tagasipöördumise küsimusele. Te ütlesite, et tulemas on transpordinõukogu kohtumine, kus on võimalik muu hulgas näha neid ministreid ja veel kord ühine kiri teha. Kas see on tehtud või ei ole?

Viimati pöörduti keskkonnanõukogus 20. detsembril selle teema juurde tagasi, et keskkonnaeesmärkidega ei ole see kuidagi kooskõlas, aga paraku jällegi riigid, kes seda tagasipöördumise nõuet toetavad, olid ettepanekule väga tuliselt vastu. Transpordiministrite kohtumisel on jah olnud meil sellest ministritega juttu, aga praegu ikkagi pooldatakse seda, et käia see kohtuprotsess lõpuni, sest nagu ma ütlesin, kliimaaspekt tundub päris tugev argument olevat. Me ühelt poolt seame eesmärke, teiselt poolt laseme neid eesmärke põhja, eelkõige sellega, et oli tegemata mõjuanalüüs selle kohta, mida see endaga kaasa toob.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Tuleme jälle selle juurde, mida arvavad organisatsioonid, mis puutuvad selle teemaga igapäevaselt kokku, ja mida arvavad ministeeriumi nõunikud. Väike asi, terminid. On selline asi nagu saatedokument, mida mõnikord nimetatakse saateleheks, aga rahvusvaheliste autovedude assotsiatsiooni märkuse järgi on veokiri ametlik asi ja nad räägivad, et see on igal pool, nad toovad neid näiteid, mida ma ei hakka nimetama, kus kasutatakse seda terminit "veokiri". Lihtsalt, terminoloogia võiks olla ühesugune. Ja siis keegi teie ministeeriumi nõunik Margus Tähepõld ütleb, et kuulge, prügikasti, et meie teame paremini, mismoodi on. Kuidas see värk tegelikult on? (Juhataja helistab kella.) Kas see autovedude assotsiatsiooni seltskond on lollid nagu lauajalad, ei tea, mismoodi ja mis termineid kasutada, ja teie nõunik ...

Palun küsimust!

... teab? Küsimus ongi see.

Aitäh! Tegemist ei ole minu nõunikuga, tegemist on ministeeriumi töötajaga. Antud juhul pean ma õigeks tema arvamust usaldada.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Selle direktiivi ülevõtmiseks on vaja kehtestada ka rakendusnormid. Üks neist on selline, millega autoveosektorile laiendatakse lähetatud töötajate direktiivi nõudeid. Seetõttu tuleb edaspidi teistes riikides autovedu teostavale autojuhile maksta vähemalt lähetuse toimumise koha riigi töötasu alammäära suurust töötasu. Mismoodi see konkreetselt välja hakkab nägema? Äkki natuke avate seda poolt ka?

Aitäh! Kui see direktiiv üle võetakse ja autojuhid, kes töötavad, teevad vedusid teiste riikide territooriumil, ütleme nii, et viivad kauba ära, aga sealsamas territooriumil teevad veel mingisuguse autoveo, siis see autovedu peab olema tasustatud vastavalt sellele, kuidas selles riigis autovedusid tasustatakse. Piltlikult öeldes, kui näiteks Leedu autojuht, Leedu vedaja teostab vedusid Eestis, siis ta peab ka sellele veo teostajale, autojuhile maksma sarnaselt Eesti autojuhtidega. Leedu on väga suur vedaja. Ma tean, et nad teevad väga palju vedusid või enamiku vedusid väljaspool Leedut, sealhulgas Eestis. Selles mõttes see tegelikult, kui Leedut võrrelda Eestiga, Eesti konkurentsiolukorda parandab. Loomulikult, kui meie vedajad teevad tööd näiteks Saksamaal, siis nende kulud jällegi suurenevad.

Hea minister! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Majanduskomisjoni poolt Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjoni istung antud küsimuses toimus 6. detsembril eelmisel aastal. Istungil olid kohal Kristen Michal, Annely Akkermann, olin kohal mina, olid kohal Jüri Jaanson, Siim Kallas, Mihhail Korb ja Mihhail Stalnuhhin. Puudusid Raimond Kaljulaid, Kalvi Kõva ja Sven Sester. Kutsutud olid majandus‑ ja taristuminister Taavi Aas, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi veondus‑ ja liiklustalituse juhataja Margus Tähepõld ning juhtivspetsialist Eda Rembel, samuti ministri nõunik Moonika Parksepp. Päevakorras oli Vabariigi Valitsuse algatatud autoveoseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu arutelu enne esimesele lugemisele saatmist. Majandus‑ ja taristuminister Taavi Aas tutvustas meile eelnõu, nii nagu ta ka täna meile siin selle ette kandis. Ma arvan, et seda ma ei hakka refereerima, sest praktiliselt oli see jutt siin kõik teile esitatud ja täpselt samade, kuidas öelda, näidetega oli see ka meile ette kantud.

Ja siis oli ka küsimusi. Mina küsisin, mitu riiki on direktiivi üle võtnud ning mis saab punktist, millega ollakse kohtus. Taavi Aas vastas, et kohtuasi läheb edasi. Hetkel ei ole teada riike, kes ei võtaks direktiivi üle põhjusel, et ollakse kohtus. Direktiivis on lisaks vaidlusküsimusele teisi punkte, millest riigid on huvitatud. See oli siis vastus minu küsimusele.

Siis küsis Siim Kallas, kuidas läks läbi direktiiv, mille vastu riigid on olnud. Lisaks, kas on võimalus, et nõukogus tuleb sama teema uuesti arutluse alla? Seda küsis Siim Kallas. Taavi Aas vastas, et direktiiv läks läbi, kuna suured Kesk-Euroopa riigid surusid seda arusaadavalt peale, et oma autojuhte kaitsta ning Ida-Euroopa omasid turult tõrjuda ning konkurentsi piirata. See, et teema tuleb uuesti arutluse alla, samal ajal kui ollakse kohtus, ei ole teada. See oli Taavi Aasa vastus antud küsimusele. Siin ta selgesõnaliselt vastas, et suured riigid on huvitatud meie konkurentsi[võime] piiramisest.

Mina küsisin, kas Eesti ei saa teemat uuesti üles võtta. Taavi Aas sõnas, et riigid, kes on hetkel kohtus, olid üksmeelselt direktiivi vastu ja püüdsid selle vastuvõtmist takistada, kuid see ei õnnestunud. Euroopa Liidu vastu kohtusse pöördumine on üsna pretsedenditu ning erakordne samm. See on selge signaal, et soovitakse oma õiguste eest seista. Tõsi.

Siim Kallas lausus, et kui eelnõuga Riigikogu ette tullakse, siis tekivad küsimused, miks kehtestada reegleid, mis on Eestile kahjulikud. Samas ta ütles, et tuleb seda siiski teha, sest vastasel juhul läheb olukord veel hullemaks. Kallas soovitas pöörduda koos mõne teise riigiga Euroopa Komisjoni poole, sest seadusandliku algatuse ettepaneku saavad teha ainult nemad, see tähendab, seda saab teha Euroopa Komisjon. Siis on võimalik öelda, et ollakse nii kohtus kui ollakse ka pöördunud Euroopa Komisjoni poole, et nad teeksid vastavas seaduses parandusi. Nii nagu me kuulsime ka vastuses täna Aasalt, et on pöördutud, kuidas öelda, selle rohepöörde eesmärgil, aga tegelikult tuleks sellega tegelda vist rohkem.

Taavi Aas ütles, et tulemas on transpordinõukogu kohtumine, kus on võimalik näha muu hulgas nende riikide ministreid, kes on samuti kohtusse pöördunud. Need riigid on Leedu, Bulgaaria, Rumeenia, Küpros, Ungari, Malta ja Poola. Seal on võimalus seda arutada. Aas nõustus, et kuigi on reegleid, millega rahul ei olda, on oluline kõik ülejäänud punktid suurema kahju vältimiseks üle võtta. See on seesama, mida härra minister siin meile täna rääkis. Kusjuures ma ei saanudki aru, kas transpordinõukogu kohtumisel nad hakkavad veel ühist pöördumist tegema või ei hakka. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi veondus‑ ja liiklustalituse juhtivspetsialist Eda Rembel täiendas, et kui Euroopa Parlamendis toimus kogu maanteepaketi arutelu, siis koos eelnimetatud riikidega tehti ühine kiri ja võideldi eri tasanditel. Kahjuks jäädi võitluses häälteenamusele alla. On võimalus teha komisjonile uus kiri, kuid selle tulemuses ei saa kindel olla. Siim Kallas leidis, et ei ole mõistlik oodata ainult kohtuotsust, vaid peaks katsetama uue kirjaga.

Sellega arutelu lõppes ja tehti otsused, et määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, see on 12. jaanuaril 2022, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Konsensuslikult võeti need otsused vastu. Aitäh!

Härra Breivel, tänan! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei paista, saame läbirääkimised sulgeda. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 490 esimene lugemine lõpetada. Oleme esimese lugemise lõpetanud ja määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 26. jaanuari kell 17.15. Head kolleegid! Oleme kenasti tänase päevakorra ammendanud. Ilusat õhtut! Istung on lõppenud.