Head kolleegid, tere hommikust! On teisipäev, alustame täiskogu VII istungjärgu 1. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on Riigikogu liikmetel võimalik üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kas härra Helmel on enne eelnõusid ja arupärimisi protseduuriline või on teil soov üle anda eelnõusid või arupärimisi? Teil on mõlemad näpud püsti. Palun mikrofon!

Aitäh, härra eesistuja! Mul on küsimus seoses meie eilsete protseduuriliste küsimustega, mis puudutasid peaministri kutsumist parlamendi ette. Kas juhatus on vahepeal saanud selgust peaministri töögraafikust ja võimalusest meie ette ilmuda?

Olin eilse arutelu pinnal ise peaministriga ühenduses ja minu teada ka Riigikogu esimees oli peaministriga ühenduses. Me saime kinnituse, et neljapäevaks on peaminister Vabariigi Valitsuses planeerinud pikema arutelu energiahindade teemal. Seetõttu ta Riigikogu ees neljapäeval olla ei saa. Aga ta on homme infotunnis ja seal saab neid teemasid käsitleda, kuid neljapäevaks on planeeritud pikem arutelu valitsuses. Härra Reinsalu.

Aitäh, austatud istungi juhataja! See olukord, mis Eestis energiakriisiga seoses valitseb, on täiesti ebanormaalne. Ja praegune käsitlus ei vasta Eesti avalikkuse, Eesti inimeste ega Eesti ettevõtjate huvidele – see, kuidas valitsus seda on käsitlenud. Parlamendi opositsioon soovib pidada erakorralist arutelu koos peaministriga, [et teada saada,] millised on lahendused. Küsimus on selles, et me ei soovi seda pidada mitte Stenbocki majas, vaid Eesti parlamendis. Ja see ei ole mitte mingisugune kius või jonniajamine, et me ei soovi [energiakriisi teemal] pidada infotundi, sest informatsiooni see valitsus tegelike lahenduste kohta paraku ei ole esitanud, vaid me soovime pidada sellist parlamentaarset debatti, kus opositsioonil on võimalik teha oma ettepanekuid ja parlamendil on võimalik kuulata peaministri sisulist käsitlust, ettekannet kujunenud kriisi kohta. Küsimus on selles, et parlamendi juhatus, kes parlamendi tööd korraldab, peaks tekitama selle formaadi, suhtuma tõsiselt sellesse ettepanekusse. Mida te olete teinud? Millal see formaat aset leiaks? Palun ärge vastake, et selleks on infotund – see formaat ei ole piisav praeguses kriisis.

Aitäh! Härra Reinsalu, te peaksite kodu- ja töökorda väga hästi teadma. Need formaadid, millised võimalused on meil siin Vabariigi Valitsusega debatti või diskussiooni pidada ja millised on meie omavahelised võimalused, on kodukorras toodud. Need võimalused on seal loetletud: kirjaliku küsimuse esitamine valitsuse liikmele, sealhulgas peaministrile, arupärimine, millele peaminister või mõni muu valitsuse liige tuleb teie ette vastama ja debati võimalus on kõige suurem, ning infotund. Ja ärgem unustagem, et tõepoolest nii-öelda poliitilised avaldused, mis on kodu- ja töökorras toodud, lähtuvad eelkõige valitsuse liikmete võimalusest tulla parlamendi ette, mitte teistpidi. Seda on korduvalt arutatud. Jah, kui valitsuse liikmel on soov ja vajadus tulla, siis ta selle tee valib. Aga minu hinnangul on muud vormid oluliselt paremad, et seda sisulist debatti pidada. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Eile te võib-olla ei viibinud saalis, kui me rääkisime, et 17. detsembril Euroopa Liidu asjade komisjon otsustas, et nad ei anna kooskõlastust ja et see vajab parlamentaarset, laiemat arutelu. Tegime ettepaneku, et selle nädala neljapäeval, juhul kui peaminister ei leia tahet tulla parlamendiga rääkima, me võiksime siin ise pidada arutelu. Kujunenud on olukord, kus meil on üle 3000 lehekülje kõikvõimalikku rohelist materjali selle rohekäkk-55 kohta. Kas me ei saaks pidada siin parlamendis seda arutelu?

Aitäh! See, kuidas suure saali päevakord tekib, on täpselt reguleeritud kodu- ja töökorras. Lihtsalt niimoodi, et esmaspäeval tuleb mõte neljapäeval midagi arutada – sellist võimalust meil ei ole. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Ma ei ole nõus praeguses kriisis sellise käsitlusega, et vorm on parlamendi tegevuse sisu eesmärk. Nagu piletitega nukuteatriks taandate te praegu parlamendi, et millised vormilised protseduurid või liturgilised võimalused on ette nähtud. Käsitlege seda asja juhatuses ikkagi eesmärgipäraselt ja sisuliselt. Miks te juhatusega ei kutsu siis – juhul, kui te leiate, et on täiesti mõeldamatu ja kohatu avaliku debatina seda arutelu energiahindade kriisi üle läbi viia – kokku parlamendi vanematekogu? Kas te olete seda arutanud, et parlamendi vanematekogu siia paluda? Paluda siia proua peaminister, parlamendi fraktsioonide juhid, juhatuse liikmed ja viia läbi arutelu selle üle, millised on erinevad lahendused selles energiakriisis. Ainukene asi, mida peaminister eelmisel nädalal oli võimeline ütlema, oli see, et tema ei tea lahendusi. Eile tegi peaminister avalduse kriisi lahendamiseks, andes Taavi Aasale ülesande. Selline käsitlus on minu arvates praegu täiesti ebaveenev ja ebapiisav. Härra juhatuse liige, [mul on] väga konkreetne ettepanek: on võimalik leida ka teistsuguseid formaate, kuidas parlamendi arutelu teel parlamenti kaasates püüda seda kriisi lahendada.

Aitäh! Me kindlasti arutame neid võimalusi täna Riigikogu juhatuses. Mart Helme, palun!

Aitäh! Mulle jäi kõrvu teie väide, et esmaspäeval tuleb Riigikogus kellelegi mõte kutsuda peaminister välja ja siis peabki nii olema. Vabandust, aga ma juhin teie tähelepanu sellele, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu juhtis juba oktoobrikuus tähelepanu sellele, et talvisel kütteperioodil elektrienergia hinnad ilmselgelt tõusevad ja selleks on vaja juba valmistuma hakata. Nüüd on meil see olukord käes ja me tahame, et peaminister tuleks ja ütleks meile, mis on valitsuse plaan. Ja teil ei ole nagu mitte mingit toetust parlamendiliikmena sellele, et kutsuda peaminister siia, et ta saaks ühiskonda rahustada, ühiskonnale positiivseid signaale saata ja oma igipõlist kommunikatsiooni, halba kommunikatsiooni parandada. Palun, et teie tema erakonna liikmena ja Riigikogu aseesimehena, esimese aseesimehena, ikkagi toetaksite vähemalt 30 Riigikogu saadiku soovi kuulata siin peaministrit. Uskuge mind, nende 30 saadiku selja taga on suur osa Eesti avalikkusest, kes samuti sooviks kuulda, mida ütleb peaminister. Pugeda infotunni formaadi taha – no te teate vana parlamendihundina väga hästi, et infotund on väga piiratud formaat ja selle raames ei saa me sellele küsimusele küll nii põhjalikult keskenduda, et anda ühiskonnale selge nägemus, plaanid, konkreetsed lubadused, mida siis valitsus ikkagi ette võtab.

Aitäh! Minu vastus härra Kruusimäele oli seotud sellega, et ma sain aru – kui ma sain õigesti aru –, et jutt oli "Eesmärk 55" arutelust, mitte peaministri arutelu küsimusest.

Nüüd, härra Helme, teile vastuseks: loomulikult selle informatsiooni Riigikogu esimees peaministrile eile andis. Kui ma otsin kõige kiiremat võimalust, tõesti, olles olnud mõningad aastad parlamendis, siis näen, et kolmapäevane infotund ongi kõige akuutsem, kõige kiirem võimalus. Muuseas, kui te infotunnis esitate peaministrile küsimuse, on teil võimalik esitada kaks küsimust. Ent kui tavaliselt on olnud poliitilised avaldused ja minister või peaminister siin olnud, siis on olnud võimalik üks täpsustav küsimus igal Riigikogu liikmel.

Nii et eks neid võimalusi tuleb kasutada nendes raamides, mis meile seadus on ette andnud. Kui me tahame neid muuta, siis selleks on ettevalmistamisel kodu‑ ja töökorra seaduse eelnõu. Ootan kõigi panust, et tõesti näiteks suurendada seda võimalust, kuidas parlament saab valitsuse liikmeid siia kutsuda.

Hea meelega arutaks muidugi täna esimese punktina teie enda fraktsiooni eelnõu 484, aga selleni me vist veel ei jõua. Härra Seeder.

Aitäh, austatud juhataja! Ma saatsin eile Isamaa fraktsiooni nimel juhatusele kirja ettepanekuga, et peaminister tuleks parlamendi ette ja teemaks ei oleks mitte rohepööre kõige laiemas mõttes, vaid ikkagi konkreetselt praegu akuutselt kujunenud elektrituru olukord, mis puudutab väga paljusid inimesi nüüd ja praegu. Te ütlesite, et me peaksime lähtuma sellest formaadist, mis meil on. No me saame seda formaati siin ju täiesti ise kujundada. Minu küsimus on: kas teie ei pea vajalikuks sellist arutelu Riigikogu saalis, mis on täiesti kooskõlas meie kodu‑ ja töökorra seadusega, kui me nii otsustame ja palume peaministrit siia tulla? Kas te leiate, et selline arutelu ei ole vajalik? Kas juhatus kavatseb seda ettepanekut arutada ja millal võiks oodata juhatuse vastust, kui juhatus suvatseb seda arutada?

Aitäh! Helir, juhatuse koosolek, nagu sa ise väga hästi endise juhatuse liikmena mäletad, on teisipäeviti. Nii et juhatuse koosolek toimub täna. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Praeguses kriisis on väga halb märk, väga halb sümptom ühiskonnale see, et valitsus on pugenud peitu nagu mutt maa alla. Seda enam on kummastav, et parlamendi juhatus ei võta endale vastutust ega [järgi] elementaarset loogikat, et kaitsta parlamendi eesõigusi selle kriisi lahendamisel, tuua need probleemid parlamendisaali, vaid vastupidi, on moodustanud mingi Mannerheimi liini selle maa alla pugenud valitsuse kaitseks. Minu küsimus on selline: kas juhatus on arutanud seda kriisi ja millised on juhatuse käsitlused, kuidas on võimalik kiiresti ja venitusteta parlamendisaalis arutada võimalikke lahendusi? On ilmselge, Eesti avalikkusele on selge, kõigile mõtlevatele inimestele on selge, et need viisid ja meetmed kriisi lahendamiseks, mida on pakkunud välja valitsus, ei ole piisavad, kohased ega mõistlikud. Asi on selles, et parlament ei saa siin kõrval lihtsalt passida – sellise parlamendi tasalülitamise mõttekäiguga ma kategooriliselt ei ole nõus. Härra juhatuse liige, te ütlesite, et te arutate minu ettepanekut vanematekogu kohta. Milline on siis juhatuse käsitlus – see kriis ei ole tulnud meile täna kaela –, kuidas me parlamendis püüame valitsusega dialoogi pidades seda kriisi lahendada? Valitsus eraldi võetuna on jooksnud lati alt läbi.

Härra Reinsalu, teil on alati värvikad kalambuurid ja värvikad sõnavõtud ning kindlasti jätavad need stenogrammi ja parlamendi ajalukku kena jälje. Selle koha pealt ma arvan, et ega me väga palju edasi hetkel ei saa. Isamaa fraktsiooni ettepanek on tõepoolest juhatusele laekunud ja juhatus täna koguneb. Eile suhtles Riigikogu esimees peaministriga. Mina sain täna hommikul samamoodi peaministrilt signaali, et neljapäevaks on Vabariigi Valitsus planeerinud pikema arutelu teie tõstatatud teemaga seonduvalt. See ei ole mingisugune uus teema. Kõik teavad, et on kriis, energiakriis, ja seda teemat arutatakse. Kui laekub täiendavat informatsiooni kas juhatuselt või Vabariigi Valitsuselt, siis loomulikult on võimalik seda ka Riigikogu liikmetega jagada.

Härra Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Eile tunnistas ka Riigikogu esimees, et opositsioon on heas toonuses, ja seda head positiivset energiat niisama raisku lasta ja neljapäeval lihtsalt jõude vedeleda oleks ebaotstarbekas. Jah, ma möönan, et võib-olla peaminister tahabki teha rekordit, et ei käi kaks kuud siin parlamendi ees. Aga mu küsimus on, et kui see rohekäkiasi ei edene, siis kas me ei võiks neljapäeval arutada hoopis parlamendiliikme head tava või halba tava. Ikka vähemalt mingi arutelu meil toimuks.

Aitäh! Ma olen täiesti veendunud, et Riigikogu liikmed ei vedele. Võib‑olla teil on selline komme neljapäeviti, aga ma ei saa iga Riigikogu liiget [samamoodi] käsitleda. Mina olen aru saanud, et Riigikogu liikmed planeerivad oma töögraafikut vastavalt sellele, millised on nende vajadused ja millised on suure saali tööülesanded. Neljapäeval meil praegu suure saali päevakorras midagi ei ole, järelikult on meil võimalik planeerida muid tegevusi. Kert Kingo, palun!

Ma tänan! See olukord on juba rohkem kui piinlik, kuidas teist päeva järjest me üritame veenda, et peaminister tuleks parlamenti ja räägiks ühiskonda teravalt puudutavatel teemadel. Ma mäletan väga hästi, kui Reformierakond ja Kaja Kallas olid ...

Ma korraks vabandan, proua Kingo, ma korraks vabandan. Head kolleegid, võtame saalis vaiksemaks! Mul on tõesti isegi läbi mikrofoni ja kõlarite raske kuulda, mida Kert Kingo räägib. Palun!

Mul on väga hästi meeles, et kui Kaja Kallas oli opositsioonis, siis tema oli siin kõige valjuhäälsem sõnavõtja, kui mõni minister tema nipsu peale minuti pealt Riigikogusse kohale ei tulnud. Nüüd me teist päeva järjest üritame veenda, et proua peaminister suvatseks parlamendiliikmetele rääkima tulla. Mulle tundub, et Kaja Kallas kas ei soovi oma tööd teha või ta lihtsalt ei saa sellega hakkama, ja võib-olla oleks tal mõistlikum tagasi astuda, sest ilmselgelt ei soovi ta parlamendi ees rääkida ühiskondlikel teemadel.

Aitäh! Nagu ma teile vastasin, on Vabariigi Valitsus planeerinud neljapäevaks parlamendi istungiga samaks ajaks ehk kella 10‑ks [oma istungi]. Ka tavapäraselt algab Vabariigi Valitsuse istung neljapäeval kell 10 ja selleks korraks ongi planeeritud just nimelt energiakriisi arutelu. Ma arvan, et eelkõige peab Vabariigi Valitsus lahendused välja pakkuma, ja kui need lahendused välja pakutakse, siis loomulikult jagatakse neid ka parlamendiga.

Head kolleegid, ma siiralt sooviks minna tänase päevakorra juurde, sellepärast et tänases päevakorras on meil kaks väga olulist punkti. Aga ma näen, et meil on protseduurilised küsimused jätkuvalt sellised, mis istungi läbiviimist ei puuduta, vaid puudutavad üldpoliitilisi arutelusid. Nende esitamiseks kõige õigem koht oleks olnud eile vabas mikrofonis, kus igal Riigikogu liikmel oli võimalik oma mõtteid avaldada. Selleks on formaat täiesti olemas. See, kui me siin lihtsalt pingpongi mängime, meid väga palju edasi ei vii. Nagu ma ütlesin, juhatuse koosolek toimub täna ja juhatus arutab kindlasti ka vanematekogu kokkukutsumist. Kõik need võimalused me kasutame ära, nii et ärge selle pärast muretsege.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Ma ei ole nõus teie niisuguse tüdinud hoiakuga. Me arutame kõige tähtsamat küsimust – seda, et kriisi tuleb lahendada rahvaesinduses. Rahvaesindus ei saa jääda kõrvale kriisi lahendamisest. Kui te ütlete, et tahate edasi minna, teid see töö ei huvita, siis andke istungi juhatamine Riigikogu esimehele üle ja me saame selle küsimusega edasi minna. Küsimus puudutab ju väga põhimõttelist käsitlust: kuidas me kvalifitseerime seda kriisi, mida valitsus paraku on vähendanud, pisendanud? Te ütlesite õieti, et ega see kriis ei ole nipsust täna tulnud siia lauale. Jah, selle eest on hoiatatud ja selle vastu protesti väljendatud – absurdse, Euroopa kõrgeima hinnatõusu vastu, selle õudusfilmiliku stsenaariumi vastu, millega seisid silmitsi meie inimesed, seisid silmitsi ettevõtjad juba eelmisel aastal. Kuid valitsuse käsitlus sellest on olnud täielikult, nagu ma ütlesin, lati alt läbi jooksev. Ja nüüd te ütlete, et valitsusel on käsitlus selle kriisi lahendamiseks olemas – nüüd, kus see kriis on juba plahvatusena paisunud – ja valitsus kavatseb seda neljapäeval arutada. Andke andeks, aga see on minu jaoks totaalselt ebapiisav.

Me ei vaja niisugust nurga taga arutamist, me vajame tegelikku debatti parlamendis. Valitsuse ülesanne, valitsusjuhi ülesanne peab olema siia parlamenti tulla selle kriisi keskmes, selle tormi keskmes, et anda aru, mis on valitsuse käsitlus. See arutelu, kui valitsus soovib seda arutada, et oodata veel 48 tundi või 72 tundi selle kriisi süvenemist ja ühiskondlike probleemide kasvu – ma arvan, et me võime koguneda ka erakorraliselt. Minu hinnangul on nii, mul ei ole mingit probleemi selles suhtes ja ma arvan, et ka parlamendiliikmetel ei ole probleemi, et teha see arutelu kolmapäevasel päeval ja kuulata, milline on peaministri käsitlus.

Miks meil on praegu tekkinud olukord, kus keset kriisi – ja see on erinevate kriiside puhul nii, ma juhin tähelepanu, see on sümptomaatiline praegu ja oli ka eelmisel aastal – valitsusjuht ütleb, et valitsus ei pea võimalikuks tulla siia, et anda käsitlus kriisi lahendustest ja kuulata ära kõigi parlamendijõudude seisukohad. Miks me kardame seda arutelu selles kriisis, kui Eesti ühiskond ootab vastuseid ja ootab ka õieti püstitatud küsimusi ja hinnangut kriisile? Miks me kardame parlamendis seda arutelu? Mis on selle põhjus, härra istungi juhataja?

Härra Reinsalu! Väike keeleline täpsustus: kasutage sõna "õieti" asemel sõna "õigesti". Aga, härra Reinsalu, te olete siin nüüd protseduuriliste küsimuste käigus 4 x 2 minutit öelnud ühte ja sama juttu. Mina vastan teile ka samamoodi. Kui me vestleksime teiega kusagil teisel pool, teie oleksite istungi juhataja, siis te kindlasti lähtuksite samuti eelkõige kodu- ja töökorrast, sellest, kuidas Riigikogu istungit saab läbi viia, mitte sellest, mis on emotsionaalsed arvamused. Minul on ka emotsionaalne arvamus, aga seda ma siit puldist ei ütle. Omavahel me võime igasuguseid asju arutada. Peaminister peab juhatama Vabariigi Valitsuse istungit neljapäeval, mis seda teemat muu hulgas arutab. (Hääl saalist.) Kolmapäeval on ta infotunnis, kus te saate kindlasti neid küsimusi temalt ka küsida.

Härra Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja ja aseesimees! Mulle isiklikult tundub, et te praegu rikute meie kodu‑ ja töökorra seadust. Asi on nimelt selles, et teie volitused ja õigused on sätestatud meie seaduse kolmandas peatükis. Praegu on olukord, kus parlamendiliikmed soovivad kutsuda siia peaministrit ja teie blokeerite seda. Mina ei ole suutnud leida sellest seadusest normi, mis annaks teile õiguse keelduda [täitmast] parlamendisaadikute soovi näha peaministrit siin saalis. Küll on võimalik Riigikogu juhatusel lahendada teatud küsimusi, mis on määratletud seadusega või siis mõne muu reguleerimata protseduurilise küsimusega, aga see on ainult juhatuse pädevuses. Äkki te nimetate selle normi, mis annab teile õiguse praeguses olukorras, pehmelt öeldes, parlamendiliikmete soov, palve ja saadikud pikalt saata?

Härra Grünthal, tänan teid selle küsimuse eest! Kui me hakkame nüüd normi tõlgendama, siis ma julgen väita, et see, mis praegu saalis toimub, ei ole mitte kuidagi käsitletav protseduuriliste küsimustena. Me oleme seda korduvalt arutanud, protseduurilisi küsimusi ei ole sellises sõnastuses kodu‑ ja töökorras kordagi mainitud. [Protseduurilised] küsimused on istungi läbiviimise korra kohta. Need küsimused, mis siin on esitatud, ei ole ükski olnud istungi läbiviimise korra kohta.

See, mis puudutab istungi juhatajat – jaa, ma saan aru, et te tahate kuulata, väga õige. Istungi juhataja juhatab istungit ja kui tekivad protseduurilised küsimused, mis on istungi läbiviimise korra kohta, siis ta nendele vastab.

Sellest, mis puudutab Riigikogu liikme õigust peaministrit või teisi valitsuse liikmeid välja kutsuda, ei räägi kodukord üldse midagi. Kodukord räägib peaministri või ministri poliitilisest avaldusest. Riigikogu liikmel on õigus esitada kirjalik küsimus või arupärimine, samuti õigus esitada suulisi küsimusi infotunnis. Need on Riigikogu kodukorras reguleeritud formaadid.

Härra Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Meil siin saalis räägitakse kriisist, aga tegelikult on väga paljudes kodudes ja paljudes ettevõtetes käes katastroof. Kui te loete ühismeediat, siis näete, et tavalised inimesed on raevus sellest, et Riigikogu mitte midagi ette ei võta. Tehke ometi midagi, ütleb vox populi. Meie maine on kaalukausil ja me oleme praegu väga hapras situatsioonis. Seetõttu on mul ettepanek: kui te võtate juhatuse täna kokku, siis otsustage kokku kutsuda ka vanematekogu, et kaaluda tõsiselt peaministrile umbusalduse avaldamist, sest ta ei ole võimeline seda valitsust juhtima. See on meie kõigi huvides, ennekõike Riigikogu maine huvides ja ka Reformierakonna otsestes huvides. Ja see on ennekõike Eesti rahva ellujäämise küsimus. Palun tehke seda!

Tänan! Tutvustan veel kord kodukorda. Kodukorras on reguleeritud ka umbusalduse avalduse menetlemine, selle saab Riigikogu menetlusse anda 21 Riigikogu liiget. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Me oleme vaieldamatult ühes suurimas kriisis, mida Eesti on peale taasiseseisvumist läbi elanud, sellepärast et need energiahinnad ning inflatsioon ja kõik selle tagajärjed on sõna otseses mõttes katastroofilised, kui see nii edasi jätkub. Valitsus eesotsas peaminister Kaja Kallasega, nagu me mitmest avaldusest oleme näinud, ei kavatsegi tegelikult mitte midagi ette võtta. Nii et selles suhtes, unustades igasugused kodu- ja töökorra seadused ja protseduurid, tuleb sellises kriisis tegutseda kiirelt, koheselt.

Kui Riigikogu nõuab, et peaminister tuleks selgitama neid samme, kuidas ja mida valitsus kavatseb ette võtta, siis tuleb tegutseda momentaanselt ja peaminister peab Riigikogu soovile vastu tulema. Aga nagu näeme, me juba teist päeva nõuame peaministri tulekut siia saali, ja nagu teame, on see juba mitmes kord selle valitsuse ajal, kui peaminister poeb peitu. Ma olen ka varem nende asjade puhul tõmmanud paralleeli sellega, kui algas sõda ja Saksamaa tungis Venemaale, siis Stalin kadus kolmeks päevaks avalikkuse eest. Me näeme igas kriisis, kuidas Eesti peaminister Kaja Kallas kaob täpselt samamoodi avalikkuse eest, kui kriis on haripunktis.

Mina leian, et see neljapäevane valitsuse istung ei ole põhjus Riigikokku mitte tulla. Ja kui on, siis palun väga, peaminister võib tulla seda avaldust esitama ka täna. Meil on veel aega kella kaheni. Ta võib tulla seda tegema ka homme. See, et neljapäeval on valitsuse istung, ei ole mitte mingisugune vabandus. Nii et ma edastan veel kord Riigikogu liikmete poolt enam mitte palve, vaid nõude, avaliku nõude, et peaminister tuleks Riigikogu ette aru andma. Ja ma olen väga tänulik teile, kui te veel kord selle sõnumi isiklikult edastaksite peaministrile.

Aitäh! Ma luban teile, et ütlen selle soovi peaministrile edasi. Samas olen veendunud, et ka peaministri büroos inimesed jälgivad Riigikogu istungit ja kuulasid teie sõnavõttu praegu tähelepanelikult. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Minu teada on energiakriis olnud juba mitu kuud. Rääkida täna, et neljapäeval hakatakse arutama, kuidas lahendada energiakriisi, on natuke imelik. Meil on tekkinud kahtlus, kas peaminister üldse julgeb Riigikogu ette tulla, sest terve detsembrikuu ei käinud ta ühelgi kolmapäeval meil siin aru andmas ega küsimustele vastamas. Ja kui mõned päevad tagasi TV3 küsis Kaja Kallase käest kommentaari suurte arvete kohta, siis Kaja Kallas vastas, et kui on nii suured arved, siis tal ei ole selget vastust, mis sellega teha saab, ja et kindlasti saab mõelda erinevaid lahendusi, kuid tal ei ole praegu lahendust pakkuda. Ma saan aru, et seda lahendust ei ole olnud kolm-neli kuud pakkuda. Norra tegi nädalavahetusel uue ettepaneku, ta tegi [ettepaneku] juba novembris, selleks et detsembris inimeste arved ei oleks lakke kukkunud. Nüüd nädalavahetusel tegi uue. Ja nüüd me räägime, et meil neljapäeval midagi hakatakse arutama, kuna Keskerakond trambib jalgu juba viimane kuu aega.

Äkki ikkagi oleks võimalik sul kui sama erakonna liikmel peaministriga rääkida, et võib-olla ta teeks täna öösel selle koosoleku ja arutataks, mis võimalused on täna Eesti elanikke päästa. Küsimus ei ole ainult elektri hinnas, sama küsimus on ju ka gaasi ja soojamajanduse puhul. Kui veebruarikuus need arved tulevad, siis on, ma arvan, inimestel ka need säästud, nagu ajakirjanduses on lugeda, et mõned sotsiaaltöötajad ütlevad, et kas sul kirsturaha ei olegi, et maksta elektriarveid. Kas ikkagi ...

Kas teil on küsimus ka?

... ei oleks võimalik tuua need inimesed siia, peaministri?

Head kolleegid! Ma siiralt [palun], kui teil on küsimus, palun küsige. Ma saan aru, et igaühel on soov poliitilisi statement'e teha, poliitilisi avaldusi öelda, neid on võimalik teha ka. Selleks oli eile vaba mikrofon.

Härra Kokk pikaajalise parlamendiliikmena, rahanduskomisjoni ja majanduskomisjoni kogemusega kindlasti teab, millised sammud on senimaani tehtud. Kokku ligi 240 miljonit eurot on energiahinna tõusu kompenseerimiseks kuni 80% ulatuses, samamoodi võrgutasude küsimuse [lahendamiseks] nii elektri kui ka gaasi puhul. Samamoodi on olemas meetmete pakett, mis puudutab börsipaketiga lepinguid ja nii edasi ja nii edasi – kogumahuga 240 miljonit eurot.

Ma ei taha minna sisusse, see ei ole minu ülesanne siin praegu, aga ärge palun pange ei juhataja ega ka kellegi teise suhu sõnu, et alles nüüd Vabariigi Valitsus arutab. Mina ütlesin, et Vabariigi Valitsus arutab sellel neljapäeval. Ma ei öeldud, et alles nüüd arutab. Nii et selles mõttes, head kolleegid, minu soovitus on täna minna edasi selle istungiga ja selle päevakorraga, mis meile on ette antud. Kõiki muid küsimusi on meil võimalik arutada teistes formaatides, mis on meil kodukorras ette nähtud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Nagu ma mitu korda olen kuulnud, tuleb neljapäeval taas arutelu, veel üks arutelu. Tegusid on vaja! Oktoobris oli juba selge, et kriis tuleb, et energiahinnad tõusevad, peaministrit hoiatati, ta ei võtnud seda kuulda, ka EKRE [hoiatas]. Ma ei oska öelda, mis olid peaministri kaalutlused, kas vastandumine või lihtsalt arrogantsus, aga see teema oli õhus juba ammu. Vaadates peaministri käitumist, on selge, et valitsus on unustanud, kelle teenistuses ta on. Valitsus on rahva teenistuses, mitte vastupidi. Ma loodan väga, et teie, härra Pevkur, või keegi teie kolleegidest saadab peaministrile eilse Hannes Võrno sotsiaalmeedia postituse, millest on kujunenud tänaseks 24 tunniga Eesti ajaloos üks kõige rohkem levi saanud Facebooki postitus. Selles ütleb Võrno väga selgelt välja selle, mida suur osa Eesti rahvast mõtleb. Ma loodan, et peaminister loeb selle teksti läbi, tuleb neljapäeval parlamendi ette ja lõpetab Eesti Vabariigi Riigikogu alavääristamise, sest kriis ja olukord on tõsine.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Piinlik on kuulata kogu seda põhjenduste kaskaadi: infotund ja kõik muu ja peaministril on vaja arutada Stenbockis. Täna on teisipäev ja ma vaatan seda menüüd, mida me sel nädalal arutame. Siin on kümme punkti – rahvatervis, autovedu, meresõit – ja kümnest punktist viis on opositsiooni punktid. Valitsus, teades millises ... (Saalis on sumin.) Vabandust! Ma ootan, kuni kolleegid lõpetavad.

Siis me ootame koos. Head kolleegid, me ootame praegu, kuni saal vaiksemaks jääb, sest ma tahan kuulata, mis härra Ernitsal öelda on.

Teil on ju kelluke ka. Oleks hea hommikul kellukest kuulata. Aga kui tohib jätkata? Ma ei hakka praegu rääkima, et veenge oma lugupeetud peaministrit meie ette tulema. Ei räägi seda. Võtame aega, vaatame seda menüüd. Valitsus teab, ka Kaja Kallas ja teie teate, millises olukorras me täna oleme. Küsimus on ühelt poolt elektri ja kütte hinnas, teiselt poolt rohepöörde Eesti positsioonides, millest kolleeg Kruusimäe on siin mitu korda rääkinud ja ka mina ning mida peaks kiiresti arutama, kuna meie diplomaadid istuvad Brüsselis, aga ei saa suud lahti teha, kuna parlament ei ole suutnud seda 3000 lehekülge läbi närida ja lahti mõtestada. Valitsus on tulnud sellise kümnepunktilise menüüga, kus on rahvatervis, autoveod ja meresõit, aga elektri, energia ja rohepöörde kohta – need on olulised asjad – ei ole sinna ühtegi punkti pandud. Me nüüd juba teist päeva palume, et armuline peaminister saabuks siia meiega koos arutama või, teine asi, arutama Eesti positsioone suure rohehüppe puhul, aga teie räägite infotunnist ja sellest, et Stenbockis on tal vaja arutada seda oma seltskonnaga. Minu küsimus on praegu selline: miks Vabariigi Valitsus ja valitsuskoalitsioon on esitanud meile sel nädalal sellise hapra ja elukauge menüü? Kas järgmisel nädalal tullakse samuti välja sellise elukauge, lühikese ja hapra menüüga?

Aitäh, härra Ernits! Riigikogu täiskogu päevakorra koostab Riigikogu juhatus vastavalt Riigikogu komisjonidest tulnud sisendile. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma küsisin teie käest protseduurilisi küsimusi teie volituste kohta seoses sellega, et te keeldute praegu menetlusse võtmast sellist küsimust, et kutsuda peaminister siia saali selgitusi andma. Nagu ma aru sain, viitasite te sellele, et seda küsimust ei ole sätestatud meie kodu- ja töökorra seaduses. Võib-olla küll, aga samas selle seaduse § 13 [lõike 2] punkt 18 annab tegelikult Riigikogu juhatusele võimaluse lahendada protseduurilised küsimused, mis ei ole sätestatud meie seaduses. Ehk siis, siin on minu küsimus: kas teie praegu leiate, et Eesti riigis ei ole probleemseid küsimusi, ei ole energiakriisi, ei ole tervisekriisi, ei ole julgeolekukriisi, kui te ei kutsu kokku Riigikogu juhatust, et lahendada ära küsimus tuua peaminister siia saali selgitusi andma? Ma olen veendunud, et suurem osa Eesti elanikkonnast on teistsugusel arvamusel. Siin ootaks, lugupeetud Hanno Pevkur, teiepoolset sekkumist sellesse küsimusse ja Riigikogu juhatuse kokku kutsumist selle küsimuse lahendamiseks, kuna peaministri kutsumist siia saali sellisel kujul, nagu parlament soovib, ei ole tõepoolest vist protseduurilise küsimusena võimalik lahendada. Minu küsimus on selline: kas minu mõttekäik oli teile arusaadav ja kas te leiate, et peaminister ei oma õigust ja tahtmist valida valitsuse ja Riigikogu vahel?

Riigikogu juhatus koguneb kolme tunni pärast. Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! See on ilmselt kõigile selge, et peaminister väldib Riigikogusse tulemist nagu tuld. Mul on teile ettepanek, et äkki te võtate kümme minutit eesistuja vaheaega ja räägite vahepeal peaministriga, äkki ta on valmis tulema reedel siia. Kui neljapäeval on arutelu, nagu me kuulsime, siis ma olen täiesti veendunud, et opositsioonisaadikud on valmis ka reedel istungil osalema ja kuulama, mida peaministril on rääkida, kuidas sellest praegusest energiakriisist kohe suurte sammudega hakata välja tulema. Äkki te võtaksite vaheaja ja räägiksite peaministriga?

Tänan selle ettepaneku eest! Riigikogu esimees ja Riigikogu esimene aseesimees on peaministriga sel teemal vestelnud. Ja nagu ma ütlesin juhatuse kohta, siis juhatus arutab seda kolme tunni pärast. Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Mul on kaks teemat siin tekkinud. Kõigepealt, kui ma õigesti kuulsin, esitati siit Riigikogu saalist praegu Riigikogu liikmete nimel mingeid nõudmisi, ma ei tea, kas valitsusele või juhatusele. Aga ma juhiksin tähelepanu sellele, et Riigikogus on siiski 101 saadikut ja kui nõudmiste esindajad esitavad mingeid nõudmisi, siis tehku seda enda nimel või fraktsioonide juhtkonda kuuludes fraktsioonide nimel, aga mitte kõigi Riigikogu liikmete nimel. Näiteks minul ei ole mitte kellelegi siin ega juhatusele ega valitsusele hetkel nõudmisi.

Nüüd teine teema. Ma palun istungi juhatajal meelde tuletada ...

Ma korraks vabandan. Jüri, ma korraks vabandan. (Helistab kella.)

Teine teema: ma paluks istungi juhatajal veel kord meenutada Riigikogu saalile ja Riigikogu liikmetele, et täna kella 12‑ni on võimalik esitada küsimusi homseks infotunniks, praeguse seisuga on aega jäänud veel tund ja 22 minutit. Homme on infotunnis vähemalt minu teada peaminister kenasti kohal ja vastab kõigile nendele küsimustele, kaasa arvatud energiakriisi teemal.

Aitäh! No te tegite selle väga kenasti praegu ise ära. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Mina tahan tunnustada kevadistungjärgu algust nõnda, et keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender tuli kohe lauda ja ütles, et muude küsimuste all tuleks üsna koheselt arutada energiatemaatikat. Samas tuleb tõdeda, et Riigikogu töö ongi tervik. Me ei saa vaadata ainult seda, mida me teeme komisjonis või mida me teeme suures saalis, vaid meie väljakutsed – just ka keskkonnakomisjoni poolt rohepöörde kontekstis – on väga suured. Me arutasime eile ees seisvat töökava, minister tegi sellest ülevaate. Ka seal on hulk tegevusi seoses rohepöördega, ringmajandusega, millega seoses meie elanikke ootavad ees olulised hinnatõusud, olgu kas või ladestustasu kontekstis, mis puudutab segaolmejäätmeid. Me kuuleme meediast, et haigekassa nõukogu arutab tervishoiuteenuste hinnakirja muutmist, sest haiglad ei tule teenuste osutamisega enam toime selle hinnakirja alusel, mis on kinnitatud. Me näeme, mis toimub elanikega. Meeldib või mitte, aga energiakriis on akuutne teema. Ma tulen teile selles mõttes võib‑olla natuke appi, et selleks, et me ei peaks tänast ja homset istungit veetma nende protseduuriliste küsimustega, äkki proua peaminister saab öelda – järgmise nädala kava on kohe-kohe kinnitamisel –, kas tal järgmisel nädalal on aega seda teemat siin arutada, sest sellel on väga palju erinevaid vaatenurki, mõttekohti, analüüsi. Minu meelest on vältimatu seda suures saalis arutada.

Aitäh, härra Metsoja! Ma väga tänan teid selle mõttekäigu eest. Te ütlesite välja ühe väga olulise asja tuuma. Tõepoolest, need komisjonid, kes teemaga rohkem kokku puutuvad, peaksidki seda sisuliselt arutama. Samamoodi on komisjonidel võimalus tulla siia saali olulise tähtsusega riikliku küsimuse formaadis ja tuua seesama debatt, olgu see ladestamistasude [küsimus] või mingisugune muu meie tulevikku mõjutav teema, mis väärib suure saali tähelepanu, siia saali arutamiseks. Täpselt seda olekski mõistlik teha komisjonides. Ja komisjonidel on võimalus OTRK korral pakkuda välja, kes on need inimesed, kes siia suurele saalile rääkima tulevad. Nii et tõesti, see on üks formaat, kuidas teemasse süvitsi sisse minna ja seda sisuliselt arutada – mitte lihtsalt öelda, et peaks arutama, vaid minna ja arutadagi seda komisjonides sisuliselt.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Me oleme nüüd teada saanud, et ega meil tõesti peaministrit ju lähiajal siia ei õnnestu saada, kui jätta kõrvale homne infotund, kus saab lühiküsimusi-lühivastuseid. Mõnes mõttes on see muidugi kurb, kui kriisi ajal toimub selline tavareageerimine [ja öeldakse, et] Riigikogu liikmed, esitage siis arupärimine ja vastavalt protseduurile seda mõne nädala pärast menetletakse. Kriisireguleerimine eeldab muidugi teist tempot. Sellepärast ma pigem pöördungi teie poole või Riigikogu juhatuse poole, kes samuti täna koguneb ja kes tegelikult peaks parlamenti esindama selles teemas ning tõsisemalt ja jõulisemalt ka valitsusele survet avaldama.

Ma toon nüüd selle momendi, mille puhul mul on tõesti suur palve, et te ka seda [juhatuses] käsitleksite. Ajakirjandusest võime lugeda, et oleme jõudnud situatsiooni, kus valitsuse liikmed ütlevad, et kõigil maksmisega hädas olevatel peredel, kes energiahüvitist ei saa, tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse poole. Omavalitsustel ju raha on, vähemalt aasta alguses – niimoodi öeldakse. Ehk nüüd on valitsus asunud veeretama juba täielikult kogu seda muret ja vastutust omavalitsustele. Selline ühiskonna lõhkumine ilma sisulise aruteluta on väga-väga halb. See mitte ei liida meid raskustest ülesaamiseks, vaid see lükkab meid laiali.

Sellepärast ongi mul juhatusele palve, et te suhtuksite sellesse küsimusse väga tõsiselt ja tooksite selle teema ka siia suurde saali, et omavalitsused tunnetaksid sisulist tuge ja et me ei lõhuks meie riiki laiali.

Ruuben Kaalep, palun!

Hea juhataja! Te kindlasti nüüdseks juba aimate, mis on see mure, mis on enamikul küsijatel südamel. Tõepoolest, me oleme silmitsi päris sügava riikliku kriisiga ja selleks, et seda lahendada, on tingimata vaja, et peaminister tuleks Riigikogu ette seda teemat arutama konkreetselt, selgelt ja Riigikogu kaasates. Seda ei saa teha olemasolevas formaadis nagu infotund või arupärimised, vaid selle jaoks on vaja, et peaminister kas esineks poliitilise avaldusega Riigikogu ees või muul viisil suhtleks otse valitud rahvaesindusega. Eile oli ...

Ma korraks vabandan! Härrased Reinsalu, Seeder ja Ligi! See kolmik on seal pidevalt hirmus valjuhäälne, no mitte ei saa kuulata normaalselt, mida Riigikogu liikmed küsivad, teie sumin on nii palju suurem. Ma saan aru, et teid ei huvita, aga mina pean härra Kaalepile vastama, nii et ma tõesti sooviksin kuulata, mida härra Kaalep [räägib]. Temale on antud mikrofon ja teile kolmele seal ei ole antud mikrofoni. Ilma mikrofonita on võimalik väljaspool seda saali arutada omavahel kõiki poliitilisi ja mittepoliitilisi teemasid. Härra Kaalep, palun!

Eile oli paljude Riigikogu liikmete soov, et peaminister tuleks nendel teemadel arutlema siia neljapäeval. Kui te ütlete, et neljapäeval ta tulla ei saa, siis kindlasti te mõistate, et kuna see on oluline teema, peaks peaminister siia tulema siis mõnel muul päeval. Mis päev see võiks olla? Kas te nõustute sellega, et seda teemat ei saa käsitleda lihtsalt infotunni formaadis?

Aitäh! Riigikogu juhatajana ma pean lähtuma kodu- ja töökorrast ning seal on need formaadid ette antud, kuidas siin saalis arutelud käivad. Kui me tahame seda põhimõtet muuta, nii et meil oleks võimalik ka lihtsamini kutsuda peaministrit ja teisi ministreid siia ette, siis selleks on võimalused meil olemas – selleks tuleb kodukorda muuta. Ma arvan, et vaadates viimase paari aasta arenguid, peakski võib-olla ka selle punkti lahti võtma. Aga kahjuks ei ole me kodukorras fraktsioonide vahel kokkuleppele jõudnud, kuidas me edasi liigume. Kui me oleks valmis ka selle teema lahti võtma, siis kindlasti oleks meil võimalik palju lihtsamini kutsuda peaministrit ja teisi ministreid siia meie ette akuutsetel teemadel aru andma.

Härra Reinsalu, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Ma olen üllatunud sellest peidetud ähvardusest, et kui opositsioon ei taltu, siis võetakse kodu- ja töökorra seadus ette ja hakatakse seaduslikult küsimusi piirama. Ma saan teie repliiki nii tõlgendada.

Valesti tõlgendate ...

Eelmise aasta sügisel oli meil tegelikult olukord, kui parlament sisuliselt saadeti põhiseadusvastaselt laiali, nagu tuvastas Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras pretsedendina. Sellist asja ei ole tuvastatud Eesti vaba parlamendi ajaloos 40 aasta jooksul. Küsimus puudutab väga tõsist ja põhimõttelist probleemi, see on kriis riigis, ja seda käsitlust, et kui riigis on kriis, siis rahvaesindus ei saa jääda arutelust kõrvale, vaid rahvaesindus peab väljendama avalikkuses, ühiskonnas, ettevõtjate ja inimeste seas väljendatud muresid, pakkuma välja oma lahendusi ning pidama parlamendiga kahekõnet. Kui Riigikogu juhatus eitab seda käsitlust, [peitudes] formalistlike põhjenduste taha, ning eeldab, et valitsusel on prerogatiivid ja nõnda edasi parlamendi ette tulla, siis ma ütlen, et see on põhimõtteliselt erinev arusaam parlamentarismist. Parlament kutsub valitsuse enda juurde ja valitsus, kes peab lugu parlamendist ja rahvaesindusest ja rahvast, kes on selle parlamendi valinud, tuleb kohale.

See ongi tegelikult suhtumise küsimus. Kui valitsusjuht ütleb, et ta ei saa tulla, tema tahab hoopis arutada neid asju, siis see näitab suhtumist parlamenti ja see näitab suhtumist ka oma rahvasse. Minu selge ettepanek on selline: mitte minna siit parlamendi aruteluga edasi enne, kui oleme saanud valitsuselt vastuse. See valitsus ei ole suuteline seda kriisi ohjama, nagu me näeme. Järelikult tuleb see probleem tuua aruteluks rahvaesindusse. Ma palun, et te võtaksite ühendust vabariigi peaministriga ja ütleksite, et [tema senine] vastus ei ole parlamendile piisav. Parlament tahab koos peaministriga pidada kahekõnet sellel nädalal. Kriisi korral on oluline, ka ühiskonna jaoks, otsustamise kiirus kriisi lahendamisel ja ennekõike kriisi diagnoosimisel. See, kuidas valitsus kriisi diagnoosinud on, esitades parlamendile eelarve, mis ei vastanud tegelikule inflatsiooni tasemele ja mis ei vastanud energiahindade kriisi olukorrale, näitab, et valitsus diagnoosib olukorda kardinaalselt valesti. See on oht nii meie majandusele, inimeste hakkamasaamisele kui ka laiemas plaanis meie julgeolekule.

Mul on ettepanek, et me nüüd katkestaksime selle arutelu. Me ei saa sellises olukorras edasi minna, on minu hinnang.

Härra Reinsalu, protseduurilised küsimused on küsimused, mitte poliitilised sõnavõtud. Seda esiteks. Teiseks, teil on siin saalis kogemust isegi pikemalt kui minul. Teil on ligi 19 aastat siin saalis oldud. 19 aastat olete te elanud üsna sarnase kodu- ja töökorraga, nagu ta praegu meie ees on. Kui me soovime seda muuta, siis ei ole see kellegi teise kätes kui Riigikogu suure saali kätes. Nii et seetõttu kutsun teid üles olema aktiivne ja pakkuma välja kodukorra muudatusi, et tõesti neid eeldusi, mida Riigikogu juhataja siin kodukorrast tsiteerib, vajaduse korral muuta. Mina olen selleks debatiks kogu aeg avatud olnud ja olen ka praegu avatud, nii et ootan huviga.

Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea aseesimees! Mul on küsimuse vormis üks äärmiselt viisakas ettepanek. Me saime teada, et peaministril ei ole lahendusi ja ta on andnud selle suure probleemi lahendada meie superhero'le Taavi Aasale. Ja siit ka minu küsimus. Kas meil ei oleks võimalik kutsuda neljapäevaks siia Taavi Aasa, sest tema ju hakkab seda kriisi lahendama? Ilmselgelt on tal mingid teadmised ja meie soov oleks, et saaksime Taavi Aasalt saadud informatsiooni oma valijatega jagada.

Aitäh! Nii peaministrile kui ka teistele ministritele kehtivad täpselt ühesugused reeglid, mis puudutavad poliitilise avalduse tegemist. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Üsna kummaline on praegune olukord, kus valitsus ega valitsusjuht ei käitu adekvaatselt selle kriisi tingimustes. Ma olen teiega nõus, et meil ei ole mingit võimalust peaministrit siia välja kutsuda, kui ta ise ei taha. Aga kas sellisel juhul kriisi ajal ei ole mõttekas Riigikogul endal hakata tegelema nende asjadega, millega valitsus ei saa hakkama? Kujutage ette, et meil on piiri peal relvastatud konflikt ja siis küsitakse, mida peaminister kavatseb teha. Ta ütleb, et nädala pärast tuleb siia kaitseminister, ma andsin talle ülesande, et ta teeks oma plaanid valmis, ja siis te saate sellest teada. Ma arvan, et sellises erilises olukorras ei ole meil mitte ainult õigus, vaid ka kohustus hakata ise tegelema nende asjadega, millega valitsus ei saa hakkama. Kas te ei arva, et selline võimalus on olemas?

Aitäh! Riigikogul on alati võimalus tegeleda kõikide küsimustega. Kas seda teha läbi Riigikogu seadusloome, otsuseloome või arutelu, selle vormi saab Riigikogu ise valida. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Ma tunnustan teid sellise hea mässumeelsuse eest. Ühtepidi te aeg-ajalt rikute reegleid, teistpidi jälle ütlete, et reeglid on kõikse olulisemad, mis takistavad meil tegelikult selle kriisi lahendamisega tegeleda. Ministrile ja peaministrile kehtivad ühesugused ja sarnased reeglid. Kuid mu küsimus on, et kui meil on, nagu valitsusjuht on öelnud, kriis, siis kas kriisiajal võivad kriisi reguleerimist segada mingid reeglid, mis jäävad jalgu. Ütleme näiteks, et kehtib 2 + 2 reegel, aga siin puldis ei ole seda ju võimalik järgida, sest kahte meetrit vahet ei jää, ja sellepärast ei saagi inimene kohale tulla. Kas kriisi lahendamine on olulisem kui reeglitest kinnipidamine? See on minu protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ka kriiside lahendamine on reguleeritud, see on minu vastus. Mul oli juba lootust minna eelnõude-arupärimiste juurde, aga härra Reinsalul on veel üks protseduuriline küsimus.

Aitäh, austatud istungi juhataja! On otsustavaid hetki, kui tegelikult parlament peab kokku hoidma, ületama päevapoliitilise vastasseisu ja tegema koostööd tegelike lahenduste pakkumisel, milleks meid siia on kutsutud. Ma arvan, et me kõik oleme saanud väga paljudelt inimestelt õigustatult murelikke, ootusrikkaid, aga samas ka väga nõudlikke seisukohti, kuidas seda kriisi lahendada, ja kindlasti ka väga suurt kriitikat selle kohta, et need meetmed, mis on välja pakutud, on juba osutunud või eeldatavasti osutuvad ebapiisavateks või kohmakateks või lühiajalise iseloomuga meetmeteks.

Nüüd on meil küsimus selles, ma arvan, et vale oleks, härra istungi juhataja, osutada sellele, otsekui parlamendiliikmete mure olukorra pärast ja soov valitsusjuhti valitsuse nimel riigi sise- ja välispoliitikat ellu viiva institutsiooni juhina [siia kutsuda] oleks kuidagi kiuslik või vastandav kultuur. Ma tahaksin seda mõttekäiku küll siin maha võtta. Vastupidi, see on üleskutse kaasavale poliitilisele käsitlusele, et meil selles stressikeskkonnas, kus ühiskond on, ja kriisikeskkonnas tekiks juurde rohkem usaldust ja võimalik, et ka legitiimsust eri meetmetele, mida me hädasti vajaksime.

Aga olukord on selline, et need ettepanekud põrkavad nagu kuulikindla klaasi vastu ja meil ei ole võimalik praegu seda dialoogi valitsusjuhiga tekitada. Te viitasite sellele, et lõuna ajal on parlamendi juhatuse koosolek ning seal arutatakse kõlanud ettepanekuid ja püütakse leida lahendusi. Kas te suudaksite praegu selles olukorras formuleerida, milline teie hinnangul käsitlus parlamendi rollist lähemate päevade jooksul võiks olla ja mida teie välja pakuksite juhatuse koosolekul kõlanud ettepanekuid ja üleskutseid silmas pidades, nõnda et see vastaks ka parlamendiliikmete ootustele?

Aitäh! See ei olnud protseduuriline küsimus. Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Aitäh, lugupeetud Hanno Pevkur! Ma tahtsin protseduuriliselt täpsustada, kas meil on endiselt parlamentaarne riik, seoses sellega lihtsalt, et meil on peaminister, kes sisuliselt [keeldub parlamendi ette tulemast]. Meie töösuhe on selline, et parlament on peaministri tööandja, ja kui parlament, vähemalt kolmandik parlamendist tahab, et peaminister tuleks siia ja vastaks meie küsimustele, siis tegelikult peaminister peaks pakkuma võimalusi, mis päeval või mis kellaajal ta saab tulla. Parlament on selles osas väga paindlik. Me ootame vastust: kas neljapäeval, kas reedel, järgmise nädala sees? Te suurepäraselt mõistate, et kui me täna vastust ei saa, siis me homme võime uuesti küsida. Kriis kestab ja kestavad ka meie küsimused. Nii et minu küsimus on: kas me oleme parlamentaarne riik?

Aitäh küsimuse eest! Vastus on jah. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Mul on tegelikult juhatusele küsimus ja ma loodan, et see on täiesti sisuline protseduuriline küsimus. Kui Riigikogu liige pöördub juhatuse poole, kas tal on kehtiva kodu‑ ja töökorra seaduse järgi õigus seda teha istungil? Ja kui tal see õigus on olemas – õigus juhatuse poole pöörduda –, kas ta siis võib ka konkreetseid ettepanekuid teha Riigikogu töö korraldamise kohta?

Istungi juhatamise ajal, nagu on Riigikogu kodu‑ ja töökorras reguleeritud, saab küsimusi küsida istungi läbiviimise korra kohta. Kui on tõesti istungi läbiviimise korda rikutud, siis on võimalik esitada Riigikogu juhatusele protest, mis tuleb lahendada. Sellised on need regulatsioonid, mis on meie kodukorras antud.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Mul on protseduuriline küsimus, et mida vastata valijatele. Tuletan meelde, et 13. detsembril esines Riigikogu ees majandusminister Taavi Aas seoses energiakriisiga. [Selle nädala] neljapäev on meil 13. jaanuar. Üks kuu on möödas ja siiamaani ei ole me üheltki valitsuse liikmelt saanud selget ja adekvaatset vastust, mil moel seda kriisi lahendatakse. Me saime teada, et peaminister on selle lükanud ilusti Taavi Aasa peale. Kas te teate, kas on mingeid mõjuvaid põhjusi, miks Taavi Aas ei saaks praegusel hetkel päästa valitsuskoalitsiooni mainet? Selle kuu aja jooksul on ju ilmselgelt mõni teadmine juurde tulnud.

Aitäh! Minu teada on vahepealsel ajal ka Vabariigi Valitsus teinud täiendavaid otsuseid, näiteks võrgutasude kohta – need otsused on kõik kenasti leitavad. Ja nagu ma ütlesin, nende otsuste kogukulu on ligi 240 miljonit eurot maksumaksjale. Heiki Hepner, palun!

Suur tänu! Ma tegelikult jätkaksin ikkagi selle koha pealt, kus mu eelmine küsimus või teie vastus pooleli jäi. Põhimõtteliselt võiks ju teie vastuse võtta kokku nii, et Riigikogu liige saab juhatusega suhelda ainult kirjalikult. Istungil suuliselt ei ole see võimalik, sest niipea kui me saali tuleme, oleme justkui istungil. Minu meelest meil praegu siiski veel istung ei ole alanud, me oleme alles istungi rakendamise juures. Põhimõtteliselt selle järgi oleks ju loogiline ja ikkagi võimalik Riigikogu liikmel juhatusele ka konkreetseid suulisi ettepanekuid-küsimusi esitada. Vastasel juhul olekski ainuke variant suhelda juhatusega kirjalikult.

Härra Hepner, loomulikult võivad kõik Riigikogu liikmed igal juhatuse liikmel suvalisel ajal nööbist kinni võtta ja pakkuda välja ettepanekuid‑mõtteid. Ei ole mingit probleemi. Nii et selles mõttes ma ei näe mingit takistust, te saate pakkuda neid mõtteid endale sobival ajal. Aga jah, ka istungi rakendamine on ikkagi osa istungist. Istung algab seaduse järgi täna kell 10, nagu ta algaski, ja istungi rakendamine on see, et kell 10 on kutsung ja pärast kutsungit on esimene istungi rakendamise osa, eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Sinnamaani me ei ole praegu veel jõudnud, kuna Riigikogu liikmetel on olnud protseduurilisi küsimusi. Aga istung ikkagi käib alates kella 10-st.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen teiega selles mõttes igati nõus, et protseduur on tähtis, aga rahva esindajana olete ilmselt sama meelt, et ühiskonnas toimuv on parlamentaarsest seisukohast veelgi tähtsam. See olukord, kus me täna oleme – energiakriis –, vajab lahendamist. Teie tööst saan ma väga hästi aru, juhtida seda protsessi. Aga kas te olete minuga sama meelt, et tegelikult Eesti inimene on väärt, et seda [energiakriisi] küsimust parlament kiiremas korras siinsamas saalis peaministri eestvedamisel arutaks?

Aitäh! Ma olen seda meelt, et tuleb leida lahendused, kuidas inimesed saaksid kõik üheskoos, nii parlamendiliikmed kui ka kõik, kes ei ole parlamendis, valitsuse liikmed, saaksid ühiselt sellest kriisist jagu. See on kõigile raske. See on tõsi. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Vaadates meie päevakava, ma näen, et meil on võimalus ühele ministrile esitada küsimusi. See on homme neljas päevakorrapunkt, vastaja on Tanel Kiik. Aga tema ilmselgelt ei ole pädev vastama meile rahvatervishoiu seaduse raames energiakriisi kohta. Mu küsimus on: kas see on niinimetatud hea tava, kui vähemalt kord kuuski käib valitsusjuht ja avab mõnes olulises teemas debati ja rahvasaadikud saavad esitada talle küsimusi? Ma saan aru, et teie fraktsioonis käivad ministrid rohkem ja teie ülevaade selle kriisi lahendamise võimalikkusest on tunduvalt parem, kui on opositsioonil. Kas seda informatsiooni oleks võimalik ka meiega jagada? Inimesed on tõesti mures ning nad näevad, et valitsus eirab debatti Riigikoguga. Kuidas ja mil moel sellist lahendust teha? Kas me saaksime homses päevakorrapunktis asendada näiteks Tanel Kiige Taavi Aasaga?

Aitäh! Härra Kruusimäe, mul on tõesti siiras soovitus teile. Veel 56 minutit ja 20 sekundit on aega esitada kirjalik soov infotunnis küsimuse küsimuseks. See on kõige kiirem võimalus kohe homme kell 12 küsida peaministri käest. See kantakse üle ja Eesti rahvas saab kuulata teie küsimust peaministrile ja peaministri vastust teile.

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra juhataja! Kuulates kõiki neid küsimusi, mida minu vaatevinklist vasakult mõne inimese poolt muudkui aga tuleb, on mul teile küsimus. Mina saan aru, et Isamaa on otsustanud tänase istungi lihtsalt kinni panna. Kas teie arvate samamoodi? Sellepärast et võibki jääda lõputult esitama küsimusi, millele te peate vastama kogu aeg ühtemoodi.

Austatud Ivi Eenmaa! Riigikogu kodu- ja töökord ei võimalda Riigikogu juhatajal protseduuriliste küsimuste arutelu lõpetada näiteks hääletusega. Iga Riigikogu liikme südametunnistuse asi on kinni pidada ka kodukorrast. Kas need küsimused, mis esitatakse, on seotud istungi läbiviimise korraga või lähevad need üle poliitiliseks debatiks või poliitiliseks sõnavõtuks, mida kodukord iseenesest meile ette ei näe, aga Riigikogu juhataja kindlasti – ükski meist kolmest ei ole selline hiromant, et näeks Riigikogu liikmete pähe, arvamaks, kas sealt on tulemas istungi läbiviimise korra küsimus või poliitiline avaldus. See peab olema iga Riigikogu liikme südametunnistuse ja väärikuse küsimus.

Härra Reinsalu, seitsmendat korda, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga õiged sõnad istungi juhatajalt: Riigikogu liikme südametunnistuse küsimus on kinni pidada kodukorraseadusest. Tõepoolest, pretsedendina Eesti parlamentarismi ajaloos tuvastas Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses põhiseaduse tahtliku rikkumise, mis leidis aset siin eelmise aasta sügistalvel ja mille eesmärk oli parlament vormiliselt kinni panna, kasutades kujundina proua Eenmaa sõnu, tahtlikult põhiseadust rikkudes parlament vormiliselt kinni panna.

Nüüd me oleme olukorra ees, mis on kutsunud esile parlamendiliikmete rahulolematuse: katse kõrval – ja paraku eduka katse kõrval – parlament vormiliselt põhiseadusvastaselt kinni panna, soovitakse parlament ka sisuliselt kinni panna. Parlamendist tahetakse ära lõigata sisuline arutelu, mis puudutab Eesti kõige olulisemat, kesksemat ja akuutsemat kriisi ja selle lahendamise teid. Sellega ei saa ükski parlamendiliige, kes on andnud Eesti põhiseadusele vande oma parlamendiliikme ülesandeid [täita] ja oma valijate ja Eesti huve kaitsta, nõus olla.

Ma olen selles mõttes täiesti nõutu, et valitsus vaikib ning on, nagu ma ütlesin, kasutades teie sõnu kujundina, "pugenud maa alla nagu mutt". Parlamendi juhatus, selle asemel et kaitsta parlamendi eesõigusi, on asunud moodustama hoopis kaitsetõket valitsusele. Kahtlemata on see minu hinnangul parlamenti alavääristav käsitlus ...

Küsimus on ka või?

Minu küsimus on see: kas parlamendi ainukene võimalus viia siin läbi poliitiline debatt ja kuulata valitsust on umbusalduse avaldamine valitsusele? Ma pean tunnistama, et see madal usalduse määr, mis sellel valitsusel on siin saalis olnud, on oluliselt kahjustunud viimaste päevade ja tundide arutelusid kuulates või valitsuse tegevusetust selles kriisis jälgides. See valitsus ei vääri selle saali usaldust. Ja vormiliselt valitsus oma lugupidamatuse avaldusega parlamendi suhtes siia mitte tulles paraku seda kinnitab.

Härra Reinsalu, ühele teie küsimusele vastates ma ütlesin, et teie kogemus 19 aasta jooksul siit saalist ja ka Vabariigi Valitsuse poole pealt vaadates peaks andma teile piisava ülevaate sellest, millised on Riigikogu võimalused valitsuse liiget siin puldis näha.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! See vastus, mis te mulle andsite, oli vähekene eksitav. Jah, ma tean, et parlamendisaadikul on võimalus esitada infotunnis küsimusi. Aga võib-olla asjakohasem oleks rääkida kirjalikust küsimusest, sest siis saab ka sisulisi vastuseid. Me teame ju ise, et kui siia infotundi keegi tuleb, saame neid vastuseid ja mängida seda Bullies Bingot, et aga vaadake, mis te ise tegite. Mina sooviksin sellist suuremat arutelu, kus saaks esitada selliseid sisukaid küsimusi, nagu kirjalikult [esitatakse], ka suuliselt ja kus ka vastaja oleks sama sisukas, nagu on kirjalike vastuste kirjutamisel. Praegusel hetkel võib inimestele jääda mulje, et opositsiooni ainukene suhtlus valitsusega on infotund. See on aga iseenesest eksitav.

Aitäh! Minu vastus ei olnud eksitav. Te küsisite kõige kiiremat võimalust ja seda ma teile ütlesin.

Nii, head kolleegid! Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Mart Helmel on soov seda teha. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Me oleme siin nüüd tund ja kümme minutit püüdnud selgust saada erinevates küsimustes, põhiliselt küll küsimuses, kas meil on põhiseaduslik kriis ja kas parlament on see organ, mis defineerib selle riigi olemuse, ehk kas meil on parlamentaarne vabariik või meil on autoritaarne vabariik, kus valitsus otsustab, mida, kuidas, millal ja kes. Pigem jääb mulje, et meil on sedapidi vabariik.

Aga eelnõu, mille ma kavatsen meie fraktsiooni nimel üle anda, puudutab energiašokki. Me teeme ettepaneku, et valitsus peataks – valitsusele teeme selle ettepaneku – vähemalt aastaks elektribörsil [osalemise] ja kehtestaks riiklikult reguleeritud hinna ning samuti peataks vähemalt aastaks Eesti osalemise CO₂‑ga kauplemise süsteemis ehk ETS-mehhanismis. Me oleme kuulnud siin väga palju igasuguseid toredaid ettepanekuid, aga kõik need on kosmeetilised ja võtavad kaua aega. Me põhimõtteliselt toetame Isamaa kolleegide ettepanekut elektrituru reformi kohta, aga kõigile on selge, et nipsu tehes see ei tule. Aga juba veebruari algul on inimestel vaja uuesti oma mammutarved ära maksta ja seetõttu on vaja reageerida kiiresti. Sellest tulenevalt ongi meie eelnõu koostatud.

Eelnõu seletuskiri annab väga hea ja väga troostitu pildi kujunenud olukorrast. Me loodame, olles kuulnud praktiliselt kõigilt – võib-olla Reformierakond välja arvatud – Riigikogus esindatud fraktsioonidelt toetust sellele, et vaja on astuda kiireid samme elektri ja teiste energiakandjate hindade langetamiseks, et seda eelnõu menetletakse maksimaalse kiirusega ja seda eelnõu toetatakse, et Eesti inimeste olukorda kohe parandada. Aitäh!

Härra Reinsalu, kas on taas kord tekkinud protseduuriline küsimus viimase üleantud eelnõu suhtes?

Aitäh! Protseduuriline küsimus jah. See puudutab tegelikult Mart Helme osundust, et elektrituru reformi [ei ole] võimalik nipsust [ära teha]. Ma kinnitan kõigile parlamendiliikmetele ja Eesti rahvale, et elektrituru reform on võimalik [ära teha] ühe kalendrikuu jooksul. See eeldab valitsuse kui omaniku otsuseid, see eeldab ka seadusemuudatust, mida eeldab ka EKRE ettepanek. Aga see ei eelda mingisugust poleemikat ega diskussiooni Euroopa Liidu tasemel, kuna elektrituru reform on tegelikult teostatav kehtiva Euroopa Liidu õiguse raames.

Härra Reinsalu, see ei olnud protseduuriline küsimus. Ma väga palun teid, et te ei kuritarvitaks Riigikogu kodukorda. Kogu aeg! See oli poliitiline sõnavõtt selle eelnõu kohta, mis praegu üle anti. Kui tuleb selle eelnõu esimene lugemine, siis saate siia pulti tulla. No tegelikult ka! 

Riigikogu juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe otsuse eelnõu ja Riigikogu juhatus otsustab selle edasise menetlemise loomulikult vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.

Nüüd kohaloleku kontroll, palun! Aga enne kohaloleku kontrolli ma teen saalikutsungi, kuna meil olid nii pikalt protseduurilised küsimused. Ma ütlesin, et ma teen enne kutsungi. Meie head abilised lihtsalt olid väga kiired. (Hüüded saalist.) Pole olnud hääletust, mida tühistada, härra Reinsalu. Pole olnud hääletust, mida tühistada! Kohaloleku kontroll ei ole hääletus.

Head kolleegid, viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli. Palun kohaloleku kontroll!

Kohale registreerus 80 Riigikogu liiget.

Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele "Negatiivse koroonatesti aktsepteerimiseks nakkusohutuse tõendina"" eelnõu 484 esimene lugemine. Esimese lugemise ettekande teeb Riigikogu liige Kert Kingo. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond andis selle otsuse eelnõu Riigikogu juhatusele üle 11. novembril ja sellest ajast kuni tänase päevani on väga palju muutunud. Nüüdseks oleme jõudnud juba neljandasse koroonalainesse. Kahel viimasel korral murdsime nakatumise ja koroona leviku rekordeid. Olime maailma esimesed nakatumise osas. Tahaks loota, et selle lainega läheb meil paremini, kuid samamoodi käitudes, samadest valitsuse kehtestatud piirangute põhimõtetest lähtudes ei saa selles kindel olla.

Vaktsiinidele pandi suured lootused, lootused nende tõhususele, aga nüüdseks on selgunud, et need ei ole õigustanud neid lootusi. Tänaseks päevaks on selge, et koroonasse nakatuvad nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesed, sõltumata saadud dooside arvust. Ka juba varem koroona läbi põdenud inimesed nakatuvad uuesti, teistkordselt. Käepärane näide on ju kolleeg Lauri Läänemets, kelle teistkordsest nakatumisest meedias kirjutati. Seega, praegused meetmed ei pidurda nakatumist ega haigestumist.

Vaktsineerimispass, mida valitsus nimetab valelikult nakkusohutuse tõendiks, loob võltsohutuse. See ei anna garantiid, et seda omavad vaktsineeritud inimesed ei ole nakatunud ja haiguse levitajad. See ei kindlusta [kaitset] nakatumise eest, viiruse edasikandmise eest, teiste nakatamise eest ega haigestumise eest. Ei kindlusta ka seda, et haigus möödub kergelt või ilma sümptomiteta. Just nimelt, ei kindlusta. Vaktsineerimispass pole mitte millegi tõestaja. Kui, siis ainult selle, et inimene on saanud süstid, mis ei kaitse piisavalt või üldse mitte, ükskõik mitu süsti on inimene saanud. On loodud olukord, kus räägitakse ja käitutakse nii, et terve inimene võib viirusega, mida tal pole, justkui nakatada neid, kes selle vastu on süstitud. Samuti on absurdne seletus, et vaktsineerimisega seoses olevate piirangutega kaitstakse vaktsineerimata inimesi. See on silmakirjalikkuse ehe näide. See on inimeste ässitamine üksteise vastu, sihilik viha ja vaenu õhutamine.

Valitsus on kehtestanud piirangud, mille tulemusena tervetelt, kuid vaktsineerimata inimestelt on võetud ära põhiõigused. Nad ei saa osaleda täisväärtuslikult ühiskonnaelus ja on avalikust elust väljas. Teater, kino, kontserdid, restoranid, treeningsaalid, spaad ja nii edasi – kõik see on neile keelatud. Isegi saunas ei tohi terved inimesed enam käia. Kus on siin loogika? Tervetele inimestele on keelatud tervislikud eluviisid: treeningsaalis sportimine, ujulas, saunas ja spaas käimine. Nii käivadki võltskaitsega, vaktsineerimispassi omavad võimalikud nakatunud viirust levitamas, teisi nakatamas ja uusi suuri koldeid tekitamas, ise seda teadmata, valitsuse loal ja toetusel.

Viiruse üle puudub igasugune kontroll. Kontroll puudub ka positiivse tulemusega testide tegeliku arvu üle, sest suur osa vaktsineerimispassi omanikest ju ei testi ennast. Nakkusohtlikkuse seisukohalt pole mingit põhjust teha vahet, kas inimene on vaktsineeritud või mitte. Oluline on, et inimene isegi tahtmatult ja enesele teadmata viirust ei levitaks. Seda on võimalik tagada ainult testimisega. Erinevalt vaktsineerimispassist annab just negatiivne testitulemus kindlustunde, et inimene ei ole koroonaviirusega nakatunud ega ohusta kaasinimesi. Testimise läbiviimine avalikes kohtades, üritustel, söögikohtades, meelelahutus- ja kultuurisündmustel annab kõigile kohalviibijatele kindlustunde, et koroonaviiruse levik ja sellega nakatumise võimalus on nendes kohtades viidud miinimumini. Nakatumist on võimalik vähendada, kui testitakse laialdasemalt ning osatakse piirata nakatunute ja kõikide lähikontaktsete isikute, sealhulgas vaktsineeritute kokkupuuteid teistega.

Eeltoodu taustal on valitsuse senine eitav seisukoht testimise suhtes arusaamatu. Aktsepteeritakse küll koroonatesti tegemist ja negatiivset testitulemust nakkusohutuse tõendina koolides ja kohati lähikontaktsuse puhul, samas ei aktsepteerita negatiivset testitulemust avalikes kohtades, paljudes töökohtades ja ühiskonnas laiemalt. Valitsuse valikuline ja põhjendamatu lähenemine nakkusohutuse tõendamisse süvendab ühiskonna umbusku kehtivate meetmete suhtes ning pärsib ühiskonna toimimist ja sidusust, mõjub laastavalt ühiskonna vaimsele tervisele ja majandusele.

Head kolleegid! Praegu on küsimus selles, kas me tahame viiruse levikut võimalikult palju kontrolli alla saada, kaitsta inimesi võimalikult efektiivselt nakatumise ja haigestumise eest, et vältida jälle maailma esimeste sekka tõusmist. Teie hääletamisest nähtub, kas te soovite ka tegelikult kaitsta inimesi nakatumise ja haigestumise eest või kasutate koroonaviirust ära selleks, et lükata osa inimesi ühiskonnast välja, tõrjuda kõrvale, kinnistada meie riigis praegune kastisüsteem. Teie näitate selle eelnõu hääletamisel oma suhtumist, seda, kas hoolite päriselt, ja seda, kas me oleme õigusriik või on sellest saanud lihtsalt tühi sõnakõlks. Kuna Jaanus Karilaid, lugesin tänasest meediast, on öelnud, et ka tema on [samasisulise] ettepaneku valitsusele teinud, julgen lausa eeldada, et Keskerakond toetab meie otsuse eelnõu. Vastasel juhul on meedias antud intervjuus lihtsalt tühjad sõnad.

Kõigele eeltoodule tuginedes teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku aktsepteerida avalikes kohtades ja üritustel nakkusohutuse tõendina negatiivset koroonatesti tulemust. Aitäh!

Hea ettekandja, suur tänu teile! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! See, et valitsuse praeguse koroonapoliitikaga ei aktsepteerita negatiivseid teste nakkusohutuse tõendina, viib ainult ühele selgele järeldusele. See on see, et valitsuse koroonapoliitika eesmärk ei ole viiruse leviku tõkestamine. Kas teie oskate öelda, mis on selle poliitika eesmärk?

Tänan küsimuse eest! Vaadates valitsuse otsuseid ja kuulates infotunnis esitatud küsimustele antud vastuseid, ei kajastu valitsuse otsustes mitte mingit moodi tahe koroonaviirust ohjata. Pigem, kui olukorras, kus on teada, et vaktsiinid ei ole tõhusad, ei ole mõjusad, valitsus ikka veel räägib, et tuleb vaktsineerida, on selge, et eesmärk on lihtsalt vaktsineerida vaktsineerimise pärast. Iseasi on see, kellele sellega kasumit teenitakse. Ma ei ole siiamaani küll märganud, jälgides neid piiranguid, mis on täiesti loogikavabad, et nendega tegelikult tahetaks piirata viiruse levikut ja kaitsta inimesi.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma lihtsalt soovin täpsustust, millist kiirtesti te silmas peate oma eelnõu puhul. Ma olen aru saanud, et neid on erinevaid. On PCR‑test, mida saab ka kiirtestina teha, ja siis on antigeenitest. Millist testi konkreetselt te vajalikuks peate? Ja teiseks, kui tohib küsida kaks küsimust korraga: kes selle testimise kulud kannab? Kas inimene ise, kes soovib üritusel osaleda või spordiklubisse minna? Või peaks olema see tehtud kuidagi nii, nagu on tehtud näiteks Berliinis, et on avalikud testimispunktid, kus kohalik inimene saab testida ennast tasuta?

Tänan küsimuse eest! Ma mäletan, et suvel oli paljudes kohtades sissepääsemiseks võimalik kiirtest teha. See oli pulgaga test. Ma ei pea siin silmas sülitamistesti – tõesti, seda meil polnudki siis vist veel müügil. See andis võimaluse külastada hotelle, spaasid ja muid keskusi. Just neid kiirteste ma peangi silmas, mitte neid, mille tarbeks on vaja minna Confidosse või mõnda teise keskusesse ja mis võtavad kindlasti väga pikalt aega. See [teine] on põhjalikum test, mida on võib-olla reisimisel mõttekas kasutada. Aga see, kas testid on tasuta, on valitsuse otsus. Valitsus peab võimaldama inimestel, ka vaktsineerimata inimestel, ligi pääseda avalikele üritustele ja ühiskonnas osaleda. See on valitsuse otsustada, kuidas nad selle olukorra lahendaksid.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kui koolides on õpilaste laustestimine ennast väga hästi õigustanud – see kogemus on meil nüüdseks olemas ja see on ka olnud ju tegelikult sellesama valitsuse otsus – ja andnud väga hea tulemuse, siis mis võib olla põhjus, miks valitsus kõigile Eesti inimestele seda tõhusat võimalust ikkagi keelab ja surub peale koroonapassi? Kas on mingeid [analüüse] – süvaanalüüsi te ilmselt teinud ei ole, ilmselt ei ole ka valitsus teinud, sest muidu nad oleksid oma otsuseid muutnud – selle kohta, kuidas see on lõppkokkuvõttes mõjutanud meie majandust ja ettevõtlust?

Tänan! Vaat see on ka selline küsimus, mis puudutab hästi olulist aspekti valitsuse kogu seniste meetmete poliitikas. Need koroonatõendid, vaktsineeritud inimeste tõendid – ma ei tea, kas valitsusel üldse oligi mingeid õigustatud ootusi, et majandus toimib samamoodi edasi, kõik restoranid, kinod ja teatrid on meeletult rahvast täis, aktiivne külastamine käib. Seda ei ole. Käibed on oluliselt kahanenud, ettevõtted sulgevad ennast, on pankrotti läinud. Ma hiljuti just lugesin, et Piletilevis on piletite müük 48% vähenenud, kultuur on põhimõtteliselt hävimise äärel. Seega see põhjendus ei toimi.

Teine asi on loomulikult see, et tehakse vahet koroonapassi omanikel [ja nendel, kellel seda pole], justkui oleks see [tõend] raudrüü – ka see ei ole töötanud, sest väga paljud koroonakolded on alguse saanud just nimelt teatrisaalis või siis mingil passidega üritusel. Noh, ma olen kindel, et PÖFF‑ilt võis tõenäoliselt kõik tulla. Ja mida ma kindlasti tahan ära märkida, on see, et juba see seab valitsuse otsuste objektiivsuse kahtluse alla, et koroonat käsitletakse valikuliselt. On üritusi, mille puhul on roheline tuli, massiüritusi võib teha. Aastavahetuseks valitsus otsustas, et meil justkui ei olegi koroonat, poolteist päeva võivad inimesed täiesti vabalt ringi liikuda ja pralletada. Valitsus otsustas koroona peatada. Edaspidi jälle on koroona. See teeb väga skeptiliseks nende otsuste objektiivsuse suhtes.

Vaadates kõik neid ebaloogilisi piiranguid, ka täna said ju kõik Riigikogu liikmed meili, milles selgitati reegleid, et vaktsineerimata inimesed peavad lähikontaktsuse puhul koju jääma, aga vaktsineeritud inimesed ja läbipõdenud inimesed, kelle puhul me nüüd teame, et nad nakatuvad täpselt samamoodi, ei pea üldse koju jääma – see ei ole loogiline. Valitsuse huvi piirata viiruse levikut ei paista ühestki otsusest välja. Ma loodan, et suutsin kõigele vastata.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kuna te rääkisite ka COVID‑i tõendist, siis on mul selline küsimus. Teatavasti Vabariigi Valitsus on määrusega kehtestanud olukorra, et ettevõtjad peavad kontrollima COVID‑i tõendi olemasolu ehk käitlema isikuandmeid. See on aga vastuolus isikuandmete kaitse seadusega. Selle olukorra absurdsus seisneb selles, et selle [määruse] vaidlustamiseks peab minema kohtusse. Aga kui näiteks kohalikud omavalitsused võtavad vastu otsuse või määruse, millega kehtestavad oma haldusterritooriumil COVID‑i tõendi kontrollimise [keelu], kuna see on vastuolus Andmekaitse Inspektsiooni seadusega, siis milline on õiguslik lahend? Kas Vabariigi Valitsuse korraldus automaatselt tühistab selle või peab Vabariigi Valitsus ikkagi minema kohtusse seda vaidlustama, nii nagu on vastuolu praegu andmekaitseseaduse ja Vabariigi Valitsuse määruse vahel, COVID-i punkti puhul?

Tänan küsimuse eest! See otseselt ei puuduta seda eelnõu, selles me räägime negatiivsete testide tunnistamisest nakkusohutuse tõendina. Seetõttu ma räägiksin pigem valitsuse otsuste väiklusest. Ma julgen nimetada seda väikluseks, sest ma ei ole aru saanud, miks on näiteks saunas käimine piiratud inimestel, kes pole vaktsineeritud, samal ajal kui vaktsineeritud inimesed ei testi ennast ja on väga potentsiaalsed viiruse levitajad, viiruse kandjad ja teiste haigestajad. Samal ajal terve, aga vaktsineerimata inimene ei saa isegi sauna minna.

Meil on Eestis päris palju kodusid, kus ei ole sanitaartingimused piisavalt head, ei ole pesemisvõimalustki. Kujutate ette, et sellises olukorras ei lubata ka sauna minna. Ei lubata spordisaalis – treeningsaalis või jõusaalis on võib-olla kaks‑kolm inimest – treenida. Küll aga lubatakse massiliselt kõrtsudes käia, ööklubides pralletada, üritustel käia, teha erifirmadel suuri jõulupidusid – kõik firmad muidugi ei tohi, ainult teatud firmad tohivad. See on loogika puudumine. Mina näen siin ikkagi inimeste teadlikult klassidesse jagamist, vaktsineerima sundimist. Koroonatõend iseenesest, see, kuidas see on valitsuse korraldusega kehtestatud, ei ole isegi juriidiliselt korrektne, see on täiesti seadusvastane. Niimoodi ei tohiks tegutseda, aga see on juba eraldi teema.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Ma olen paljude argumentidega, mida te siin toonud olete, nõus. Aga mind häiris teie vastustes, et te hakkasite loetlema mingeid sündmusi või üritusi, kus teie arvates võisid tekkida kolded. Ma palun lihtsalt, et kui meil kindlaid fakte ei ole, siis me mingeid konkreetseid sündmusi ei nimetaks. Meil pole mõtet siin selliseid asju kellelegi inkrimineerida.

Aga mul on selline küsimus. Me oleme teiega sotsiaalkomisjonis üsna pikalt kuulnud [valitsuse tegevusetusest] ja ka märganud seda tegevusetust valitsuse kontekstis. Ma mõtlesin, et võib-olla te olete minust paremini aru saanud, miks valitsus ei ole [kiir]testimist siiamaani toetanud. Ma loen uue teadusnõukoja esimehe arusaamist, et omikrontüvi vaktsineerib ka neid, kes siiamaani vaktsineerida ei taha – nad põevad läbi ja saavad ikkagi immuunsuse. Mis see eesmärk on? Miks valitsus ei toeta testimist, et inimesed saaksid normaalset toimetada?

Tänan küsimuse eest! Ma esmalt korrigeeriks selle sissejuhatava osa ära. Nagu ma sissejuhatuses ja eelnõu tutvustades märkisin, vaktsineeritud inimesi ei testita, mistõttu puudubki ülevaade, kui palju tegelikult nende seas on nakatunuid. Seetõttu ei saa ka olla mingeid andmed mingi suurürituse kohta, mis on ainult vaktsiinipassiga külastamiseks. Ei ole andmeid selle kohta, kui palju seal oli nakatunuid, sest need [vaktsineeritud] ei testi ennast, eriti kui nad on ilma sümptomiteta.

Aga küsimuse juurde tulles, jah, sotsiaalkomisjonis on meile igasugust juttu räägitud. Ka teadlased on soovitanud testimist. Mina olen aru saanud, et valitsuse ainuke prioriteet on võimalikult palju vaktsineerida. Ma ei olegi aru saanud, miks nad selle testimise vastu on. Ma olen lihtsalt aru saanud kogu nende käitumisest, et neil puudub huvi viirust tegelikult piirata ja inimesi kaitsta. Selline on nende tegevuse põhjal jäänud mulje.

Raimond Kaljulaid, palun!

Hea ettekandja! Täpsustav küsimus on selline: kas teie pakkumine on selline, et test tuleb koroonapassi asemele ja see pass kaob täitsa ära, või on testimine täiendav [meede], nii et inimesel peab olema koroonapass ja lisaks peab ta tegema ka testi? Või saab inimene valida, kas ta näitab koroonapassi või teeb testi? Kuidas see täpsemini välja hakkab nägema, kui inimene tahab minna näiteks spaasse või restorani või peole, nagu te siin mainisite? Eks ikka inimesed tahavad pidudel käia. Kuidas see siis täpselt välja hakkab nägema?

Tänan küsimuse eest! Nendele, kellel ei ole koroonapassi ja kes ei ole mis iganes põhjusel vaktsineeritud, oleks see negatiivne test nakkusohutust tõendavaks tõendiks. Samas peaksid ka vaktsineeritud inimesed ennast testima. Aga me ei saa reegleid kindlalt paika panna, eks see ole ettevõtete enda otsustada. Aga peamine fookus on ikkagi sellel, et isikutele, kes on hetkel ühiskonnast kõrvale lükatud, kolmanda järgu inimesteks tehtud, võimaldada, kui nad on terved ja nende test on negatiivne, osaleda ühiskonna tegevuses.

Head ametikaaslased, ma vabandan teie ees! Selle päevakorrapunkti raames on igaühel üks küsimus, nii et me peame sellest lähtuma. Pean silmas seda, et on üks küsimus kummalegi ettekandjale. Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, hea juhataja! Hea Kert! Mul on küll pisut skeptiline suhtumine valitsuse heasse tahtesse midagi sellist positiivset vastu võtta, aga ma küsin puhtpraktiliselt. Juhul kui [see eelnõu vastu võetakse], kuidas siis ikkagi ettevõtja peaks käituma? Kas ta peaks hankima terve suure koguse neid teste, et garanteerida, et klient tuleks ja testiks? Sellega kaasnevad teatud kulud ja need kulud tuleb ilmselt kuidagiviisi kanda. Kuidas sa näed seda, et kes need kulud hüvitab või kuidas see hüvitamine peaks olema? Või on sedasi, et inimene kannab ise testi kaasas ja teeb selle ära kohapeal, enne kui ta mingisse üritusepaika sisse läheb, või kuidas?

Tänan küsimuse eest! Ma siin ei julgeks võtta valitsuse eest otsuseid vastu. Meil on paraku ikkagi valitsus see, kes võtab otsuseid vastu. Aga ma arvan, et nende ohtrate miljonite seast, mida on seni kulutatud ainult vaktsineerimisele ja kampaaniatele, [raha siiski leiaks]. Ma täna hommikul kuulsin tööle sõites raadiost, kuidas paralleelselt lasti kaht reklaami: üks oli see, et SYNLAB kutsus testima, sest see on kõige parem ja tõhusam viiruse vastu, ning samal ajal kutsuti inimesi kolmandat tõhustusdoosi tegema. Sealt arvelt kindlasti neid vahendeid leiaks, see on tahtmise küsimus. Ja kõige selle tulemusena, mis meil siin toimub, näiteks seoses elektri ja kütuse hinna tõusuga, on ju vahendeid laekunud riigieelarvesse piisavalt, rohkem. See on lihtsalt hea tahte küsimus. Eriti kui mõelda, et selle valitsuse suur loosung oli "Paremini hoitud Eesti" ja et nemad teevad paremini. Tahaks lõpuks ka tegudes näha, et see paremini hoitud Eesti ei väljendu vaid elektri hinna tõusus, nii et nemad on nagu hoitud, vaid et see jõuaks iga inimeseni ja kõik tunneksid, et nad on hoitud.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! No mina olen küll valitsuse seisukohast aru saanud niimoodi, et see toetub teadlaste soovitusele, ja ma saan väga hästi aru teadlaste loogikast, kui palju vaktsiin piirab nakatumist, kui palju nakatamist ja kui suured on tõenäosused. Neid graafikuid on väga palju esitatud, eriti Krista Fischer on tänuväärset tööd teinud sellel pinnal. Küll aga teie sõnavõtt kubises pooltõdedest, mis seda kõike ignoreerivad.

Mul on natuke isiklik küsimus, aga vast mitte lubamatu. Siin saalis enamik fraktsioone on täisvaktsineeritud. Teie fraktsioonis on kuulda uudist, et teil on olnud haiguspuhang. Kas te võite oma kolleegidele öelda, kui palju teie hulgas on vaktsineerimata inimesi? Kas te ei näe siin mingit seost sellise üldisema riikliku poliitikaga?

Tänan küsimuse eest! Nüüd me jõuamegi sinna punkti, mis on kogu selle koroonaviiruse ja pandeemia ajal oluline asi, aga mis on ära unustatud, eriti, nagu näha, Reformierakonna eestvedamisel. Meil on olemas inimese terviseandmed. Need on andmed, mida ei levitata ja mida ei peagi levitama igaühele. Statistika on Statistikaameti rida. Täpselt samamoodi, nagu vaktsiinipassid sisaldavad terviseandmeid – need olid siiani ikkagi delikaatsed isikuandmed –, ei pea mina siin hakkama rääkima sellest – ja ma ei teagi seda –, kes on vaktsineeritud, mitu süsti on keegi saanud või mitte. Siin ei ole ühiskondlikku huvi. Inimesel on õigus oma tervisega seonduvad andmed hoida enda teada.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Jürgenile meenutaks kõigepealt, et valitsus saatis äsja teadlased minema, teadusnõukoja laiali. Midagi siis järelikult ei sobinud või klappinud. Needsamad teadlased on viidanud, et testimine on igati efektiivne meetod. Kas see oli põhjus, miks teadusnõukoda laiali saadeti või mitte, mina ei tea. Aga ma küsin ettekandjalt nii: kas on mingit arusaama, miks valitsus on ikkagi jäärapäiselt vaenulik kultuuri-, meelelahutus- ja toitlustussektori suhtes? [Kiir]testimine kindlasti aitaks neid valdkondi, ma usun, te olete minuga nõus. Aga miks seda teha ei soovita? Mis on see põhjus, miks seda testimist ikkagi ei taheta lubada? Miks ollakse vaenulikud kultuuri-, meelelahutus- ja toitlustussektori vastu?

Tänan selle küsimuse eest! Ma saan siin tugineda ainult infotunnis peaministri antud vastustele. Peaminister väidab, et me kaitseme niimoodi ühiskonda, kaitseme kaitsetuid ja ainult vaktsineerima peab. Rohkem vastuseid meile antud ei ole, argumendid puuduvad. Ja puuduvad ka argumendid selle kohta, miks nad on [kiir]testimise vastu. Ma märgiksin ära, et täna hommikul ma lugesin meediast ja vaatasin intervjuusid, kuidas ka Maimets rääkis, et [kiir]testid – minu mäletamist mööda ta sedasi ilusti ütles – töötavad ja need oleksid vajalikud. Jürgen Ligil on väga aegunud andmed. See oli juba eelmine aasta, nüüd on asjad muutunud. Ka teadlased väidavad, et testid on vajalikud. Need andmed, et teste pole vaja ... (Juhataja helistab kella.) ... on teadlaste soovitus.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! See, et teadusnõukoda saadeti laiali, on ka omamoodi pretsedent. Kas see, et teadlaste seisukoht ei meeldi, on alus teadusnõukoda laiali saata? See on omaette huumor. Aga ma tahtsin küsida, hea Kert, kas sa oskad aru saada sellest valitsuse loogikast, et seesama kiirtest koolides on sobiv meede, et selgitada välja potentsiaalsed positiivsed, aga muudes kohtades täiesti lubamatu ja vale asi. Kas sa suudad aru saada sellest loogikast?

Tänan! Nagu ma olen siin korduvalt öelnud ja ka infotundides välja toonud ja võimalikult palju igal pool mujal öelnud, praeguse valitsuse otsustes seoses koroonaga puudub igasugune loogika. Ei ole näha tahet ja soovi tegelikkuses viirust kontrolli alla saada, viiruse leviku suhtes ülevaadet saada. Leviku ulatuse üle saab ülevaadet ainult testides, mitte süstides, mille tulemusena ei saavuta immuunsust, vaid võidakse uuesti haigeks jääda, ka korduvalt haigeks jääda. Ma ütlen endiselt: loogikat ei ole, on näha, et need on subjektiivsed otsused. Kindlasti ei ole see paremini hoitud Eesti tavainimese mõistes, nagu igaüks seda näeb, vaid võimalik, et on mingi väga väike ühiskonnagrupp, kes tunneb, et nad on hirmsasti hästi hoitud. Ainult see paistab nende tegudest välja.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Olen ise topeltvaktsineeritud ja pärast vaktsineerimist koroona läbi põdenud, sama juhtus minu perega. Käisin jõuluvaheajal Itaalias. Meie kõigi käest nõuti 24 tundi kehtivat antigeenitesti, ilma selleta riiki siseneda ei lubatud. Kui me [Eestisse] tagasi tulime, siis meie käest loomulikult midagi sellist ei nõutud. Kas ei oleks mõistlik praeguses olukorras, kus omikrontüvi levib – vaatame Worldometeri andmeid, nende järgi on seda kahe ja kolme miljoni vahel maailmas –, ikkagi nõuda inimestelt, kes sisenevad riiki, 24 tunni kiirtesti?

Tänan väga heasse suunda teema juhtimise eest! See on järjekordne müsteerium ja täielik loogikavabadus. Siis, kui olime maailmas esimesed [nakatumise poolest], ja terve koroona leviku aeg on see valitsus öelnud, et me oleme avatud, ja lasknud täiesti valimatult vedada meile riiki viirusi sisse. Lennujaamas ei ole mitte mingit kontrolli. Terviseamet väidab, et aga riiki sisenemise tõend ju täidetakse. No see on vabatahtlik. Samal ajal on teada, et nüüd, kui omikron toodi kaugetest riikidest meile siia – need lennuliinid ei ole ainult Tallinna lennujaama kaudu. Ka Helsingisse saabuvad väga-väga paljud reisid ja sealt tullakse juba veeteed pidi Eestisse. Mitte kedagi ei ole Eesti kontrollinud. Teine koht on Riia lennujaam, kuhu samuti väga paljud lennureisid saabuvad kaugetest Aafrika riikidest, ja sealt tullakse maad mööda Eestisse. Mitte keegi ei kontrolli. Olen seda küsimust küsinud peaministri käest, oleme küsinud, Priit teab, sotsiaalkomisjonis ja ainuke seletus on, et me hoiame riigi lahtisena. Minu arvates see on järjekordne koht, kus on näha, et puudub igasugune soov ja tahe meie riiki kaitsta uute tüvede eest, kaitsta meie inimesi ja püüda hoida seda viirust vähegi kontrolli all.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eesti on teatavasti ostnud miljoneid doose vaktsiini. Praegu me näeme, et need vaktsiinid on osutunud väga ebatõhusaks ja on uued tüved. Eile raporteeriti, et kuskil Küprosel on juba jälle uus tüvi, mida nimetatakse deltakroniks. Väga tore! Omikroni ja delta ristsugutis, millele ilmselt vanadel vaktsiinidel hammas peale ei hakka. Kas ei ole põhjus, miks seda negatiivset testi nii kangesti kõrvale tõrjutakse, just nimelt see, et need vaktsiinid on iga hinna eest vaja inimestele sisse suruda?

Tänan küsimuse eest! Vaadates valitsuse otsuseid ja valitsuse tegevust, täpselt selline mulje jääbki. Ja vaadates ka seda, kui ükskõikselt suhtuti külmlao – kuidas ma seda nüüd viisakalt nimetan? – juhtumisse, kus 4–5 miljonit eurot lihtsalt kirjutati korstnasse ja vaktsiinid hävisid, keegi ei tundnud huvigi, mis seal toimus, võib öelda, et suhtumine nendesse miljonitesse, mis on vaktsiinidele kulutatud, on väga ükskõikne. See on väga vastutustundetu. Tõenäoliselt on neid [vaktsiinidoose] nii palju kokku ostetud sellepärast, et ongi keskendutud sellele, et vaktsineerida vaktsineerimise pärast, ilma et sellest oodataks mingit tulemust. Ühesõnaga, ei paista välja, ütlen seda endiselt, soovi saada viiruse levik kontrolli alla, kaitsta inimesi selle viiruse eest ja ühtlasi, see on omikroni puhul küll väiksem oht, hoida ära haiglate ülekoormust.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Kui siin juba südamepuistamiseks läks, siis ütlen, et mind on ka mitmel korral kiirtestitud või testitud ja olen saanud kaks vaktsiini ja ühe tõhustusdoosi. Aga mu küsimus on selline. Kui lapsi koolides testitakse, siis kas sotsiaalkomisjoni on tulnud mingi teadmine näiteks Sotsiaalministeeriumilt, et kiirtest on täiskasvanutele kuidagi kordades ohtlikum kui lastele? Küsimuse teine pool on see, et kui kiirtest ei ole mingil määral pädev, aga mulle tuleb sõnum, et olen võimalik lähikontaktne, siis ikkagi mind testitakse. Kas nendel testidel on mingi erisus või on seal oluliseks, määravaks see, kas sind on määratud kellegi lähikontaktseks, et siis tuleb testida, aga kui sind ei ole määratud lähikontaktseks, siis on kiirtest ebaoluline?

Tänan küsimuse eest! Mulle tundub, et see valitsus hindab seda testi ja selle tulemust valikuliselt. Mingis situatsioonis nad leiavad, et see on ainuõige variant ja see kuvab tõese tulemuse – koolide puhul seda väga usutakse –, ja mingis situatsioonis nad leiavad, et see ei ole oluline. Kuigi ma ütleksin oma isikliku pereliikme, lähedase kogemuse põhjal, et kiirtest, mis haiglates on [tehtud], see põhjalikum test, võib valepositiivse anda. Neid juhtumeid on olnud. Ei ole ma aga kuulnud, et ta annaks valenegatiivse tulemuse. Küll aga, jah, olen kuulnud, et see kiirtest võib anda valepositiivse, mis hiljem kas Qvalitasse või SYNLAB-i minnes osutub hoopis negatiivseks. See tähendab seda, et pigem on need testid veel usaldusväärsemad, need ei valeta sind terveks ja teevad inimese veel tähelepanelikumaks.

Aga valitsuse puhul, jah, ma tõesti ei saa aru. Meile ei ole sotsiaalkomisjonis öeldud, et need testid oleksid täiskasvanutele ohtlikud. Ma arvan, et neid ei oleks isegi müügil, kui nad oleksid ohtlikud. Ja ei ole ka öeldud, et neid ei tohiks täiskasvanute puhul kasutada või et need ei töötaks täiskasvanute puhul õigesti, võrreldes lastega. Selline on lihtsalt valitsuse poliitika, vaktsineerida vaktsineerimise pärast ja mitte hoida oma rahvast ega kaitsta neid viiruse eest.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tänased andmed Soome kohta näitavad, et nakatunuid registreeriti seal üle 9700. Kõige suurem nakatumispiirkond on Helsingi piirkond ja Uusimaa. Eile-üleeile tegid selle piirkonna arstid ettepaneku, kutsusid üles lõpetama kõikvõimalikud piirangud, sest omikrontüvi levib sellisel kiirusel, et piirangud pärsivad majandust, kuid ei aita mitte mingil moel kaasa viiruse leviku [tõkestamisele]. Nad väitsid, et selle uue tüvega me peaksime elama nii nagu tavaliste ülemiste hingamisteede [haiguste] epideemiaga. Need, kes jäävad haigeks, jäävad mõneks ajaks koju ja lähevad pärast tööle tagasi. Meie valitsuse käitumise puhul on ebaselge, kas tegemist on põhimõttekindluse või arengupeetusega. (Juhataja helistab kella.) Kas te ennustate muu maailma mõistusele tulles ja avatuks muutudes meie sihukese põikpäise süstimiskampaania jätkumist?

Hea küsija, teie aeg!

Tänan hea küsimuse eest! Vaadates meie valitsuse käitumist, kes ei lase häirida ennast loogikal ega vajadusel ega juhindu ka teistest riikidest, kes on viiruse ohjamise läbi mõelnud ja sellega võib‑olla edukalt hakkama saanud, kaldun ma arvama, et minnakse ikka täpselt sama vagu pidi: vaktsineerida, vaktsineerida, vaktsineerida. Siiamaani me ühtegi asjalikku argumenti pole kuulnud. Ja selle juurde nad jäävad. Koroonapassid on tänaseks päevaks selle uue tüve valguses [kasutuks muutunud]. Selle kohta on ka teadlased kirjutanud, lugesin eile, vist oli Maimets see, kes andis informatsiooni, et [omikrontüvi] põhjustab kerget, valdavalt kerget haigust, mis sarnaneb külmetushaigusega. Sellisel juhul on vaktsiinipass täiesti mõttetu, tühine dokument. Aga meie peaminister ütles, et pass tuli selleks, et jääda, ja minister Kiik on sellele kaasa kiitnud. Ma kaldun arvama, et sõltumata mõistlikkusest, loogikast ja otstarbekusest, meie valitsus ei ole võimeline normaalseid järeldusi tegema.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Me kõik teame, et hinnangud kujunevad tulemuste alusel. Me praegu näeme kummalist ebaefektiivset valitsust koroonakriisi tõrjumas, me näeme sama ebaefektiivset tegevust elektrikriisi põhjuste mõistmisel ja elektrikriisi lahendamisel. Mida need kaks näidet ütlevad teile kui niinimetatud kapokomisjoni liikmele, erinevates briifingutes [osalenule] ja informatsiooni kuulnule? Mida need näited ütlevad meile valitsuse üldise võime kohta mõista näiteks tõsisemaid tekkida võivaid kriise, eriti julgeolekuvaldkonnas?

Tänan küsimuse eest! Nüüd me oleme taas jõudnud sinnamaani – ma tulen tagasi selle juurde, mis meil siin Riigikogus kaks päeva enne istungi algust on toimunud –, kuidas peab kangutades nõudma ja veenma, et oleks võimalik peaministrit siia Riigikogusse saada, et ta üldse räägiks meiega, üldse oskaks ja saaks midagi rääkida. Vaadates, kuhu me oleme jõudnud, kuidas üks kriis on teise taga, aga ennast üliempaatiliseks pidav peaminister saadab inimesed elektriarvete kompensatsiooni saamiseks paberilipikuga järjekordadesse seisma – ja niimoodi iga kuu –, saunadesse pesema ei lase, treeningutele ei lase ja julgeoleku kohta, nagu ma mäletan, ta üsna hiljuti ütles, et ei ole mingit probleemi, siis me ei saa rääkida hakkamasaamisest. Mulle tundub, et ei saada üldse aru, mis toimub. Või teine variant: lihtsalt ei soovitagi seda tööd teha. Muid variante me ei näe, see on ju praktika ja see on fakt.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Eks sellest diskussioonist ja ka varasemast on täiesti selge, et nendel piirangutel puudub igasugune loogiline sisu. Kas või see, et kiirtestid kehtivad nakkusohutuse tõendina koolides õpetajatele ja õpilastele, aga mujal mitte. See, et meil on suur osa ühiskonnast lihtsalt tõrjutud elust kõrvale, isegi uisuväljakule uisutama ei tohi minna ilma vaktsiinipassita, on ju absurdne selle taustal, et me teame, et omikron niidab täiesti valimatult nii vaktsineerituid kui ka mittevaktsineerituid. Tõepoolest, ainukene asi, mis näitab inimese nakkusohutust, on just nimelt see kiirtest.

Aga ma küsiksin hoopis natukene teise nurga alt. Selline inimeste ja ühiskonna lõhestamine ... (Juhataja helistab kella.) ... on ju tegelikult täiesti selge diskrimineerimine ja põhiõiguste rikkumine. Äkki selle nurga alt valgustate meid natuke.

Hea vastaja, ma korra vabandan! Head ametikaaslased, see on kirjas meie kodu- ja töökorra seaduses – kui soovime, saame ringi teha, aga kui pole ringi tehtud, siis 60 sekundit. Palun peame sellest kinni. Palun, Kert Kingo!

Tänan! Jälle väga hea küsimus, väga hea nurga alt. Me siin räägime tõesti inimeste põhiõigustest ja vaktsineerimisvabadusest. Praegune valitsus kasutab väljendit "meil ei ole sundvaktsineerimist". Tegudes on aga tegemist sundvaktsineerimisega, sest olukord, kus isiku töökoht või kuskile sissesaamine on ohus – eelkõige ma pean silmas töökohta –, kui ta ei ole vaktsineeritud, siis see on sund. Peaminister osavalt üritab küll ütelda, et me ei sunni, aga me survestame. Sisuliselt on see täpselt sama ja see on põhiõiguste rikkumine.

Meil on kehtestatud põhimõtteliselt kohustuslik vaktsineerimine, see on sama, mis on sund. Me nägime, kuidas on Kaitseväes ja Kaitseliidus selline asi toimunud, kuidas on toimunud Päästeametis, kus märtsikuus peab töölt lahkuma terve hulk päästjaid, kes ei ole soovinud ennast vaktsineerida. Politsei- ja Piirivalveametis on see nii ja ka haiglates on seda olnud. Valitsus on sellise seisukohaga, sellise otsusega nõrgestanud oluliselt meie riigi sisejulgeolekut.

Meil ei ole enam päästjaid. Ma mäletan, et eelmisel Reformierakonna valitsemisperioodil oli ju sama asi, et päris palju päästeüksusi suleti. Nüüd läheb töötajate puuduse tõttu väga palju päästeüksusi jälle kinni, ei ole politseinikke. Ja ma parem ei räägigi, mis nad ettevõtjatega teevad, pannes neile täiesti seadusvastaseid kohustusi läbimõtlemata korralduse najal peale.

See on kobarõigusrikkumine, kasutades selle valitsuse puhul neid juba standardiks kujunenud väljendeid "kobarkäkk", "kobarkäkkseadused". See on kobarsaamatus ja kobaroskamatus ja kobarrikkumine.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma lähen täpsemate lahenduste juurde. Minu teada on ühes Euroopa riigis, nimelt Küprosel, korraldatud niimoodi, et linnades on avatud tihedasti testimispunkte ja kõik saavad ennast seal väikese tasu eest testida, misjärel nad saavad positiivse tulemuse puhul teadmise, et nad on haigestunud, ja negatiivse tulemuse puhul saavad käepaela, mis on järgmise kolme päeva jooksul kõrvuti vaktsineerimise või läbipõdemise dokumendiga nakkusohutuse tõendiks. Küsimus on selline: kas sinu arvates võiks ka Eestis midagi taolist olla?

Juhataja aga võiks mulle kiitust avaldada, et sain kümme sekundit varem oma küsimuse lõpetatud.

Jaa, kiitusega mina küll kitsi ei ole. Härra Valge, aitäh! Tõesti, kümme sekundit hoidsite praegu aega kokku. Suur tänu! Kert Kingo, palun!

Tänan informatiivse küsimuse eest! Ma ei tea, kas ma nüüd terve erakonna seisukohta esindan, aga ma arvan, et käepael ei ole hea mõte. See on üks märgistamise viise. Testi tegemise puhul piisab ilusti selle tulemusest. Kui ma näiteks lähen kuskile asutusse, teen seal kohapeal testi ära, siis on tulemus kohapeal olemas ja ma ei näe vajadust hakata käe peale käepaela panema. See on sarnane koroonapassiga, mille korral on justkui nii, et need on selle klassi inimesed ja need on teise klassi inimesed.

Kindlasti on väga palju mõistlikke lahendusi olemas. Ma ei mäleta, mis riigis see oli, Hollandis vist, kus on võimalik alati apteeki minna ja ennast testida. Seal oli vist küll nii, et riik maksis, aga ei pea ju Liina Kersna moodi kolmekordse hinnaga neid teste sisse ostma, nagu haridusministeerium tegi. Need testid on oluliselt odavamad ja hulgi ostes saab need palju soodsama hinnaga kätte. Kindlasti on lahendusi olemas, aga ma ei hakkaks valitsuse eest nende tööd ära tegema. Meil on väga tõsiselt võetav rahandusminister, las nad siis arutavad seda.

Merry Aart, palun!

Jah, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tuletan meelde, et kui ma kevadel suure nakatumise ajal küsisin peaministrilt, miks me ei tee riiki sisenemisel neidsamu teste, et inimesed saaksid karantiini minna kohe, kui nad on nakatunud, siis ta ütles, et kõige rohkem nakatub kodus ja töökollektiivis, nii et meil ei ole vajadust seda teha. Ma küll aru ei saa, kus see [viirus] seal kodus on, kas keldris või padja all või kus seda viirust hoitakse. Sisuliselt on meil olukord, et Lõunakeskusesse kohvi jooma sa minna ei saa, aga Lõuna-Aafrikasse uue tüve järele võid minna nagu lipsti. Minule tundub, et siit hakkab joonistuma välja skeem anda võimalus teenida endaga seotud inimestele, näiteks reisifirmadele. Kas jõuame järeldusele, et tuleb ikkagi vaadata, kes nende otsuste pealt teenib?

Tänan! Väga hea küsimus. Ma kujutan ette, et kui põhjalikult hakata analüüsima, kes on kõige parema käibe saavutanud nende piirangute kehtestamise ajal, kelle äri on nii-öelda õitsenud ja kelle oma on vaibunud, siis me kindlasti saaksime üllatavaid tulemusi ja võib-olla isegi mitte nii väga üllatavaid. Siis oleks näha, millest ajendatuna sellised otsused on tehtud ja selliseid ebaloogilisi meetmeid võetud, just nimelt nagu see, et igalt poolt välisriikidest võib valimatult neid tüvesid sisse tuua ja siis peaminister käib siin, vibutab näppu ja manitseb inimesi, et vaktsineerige ennast. Ma arvan küll, et seda analüüsi võiks tõesti tegema hakata.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Läheme kaasettekande juurde, selle teeb sotsiaalkomisjoni liige Õnne Pillak. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan ülevaate komisjonis toimunud arutelu kohta.

Sotsiaalkomisjon arutas seda otsuse eelnõu 6. detsembril 2021. aastal. Lisaks komisjoni liikmetele ja eelnõu algataja esindajale olid arutelu juurde kutsutud veel Riigikantselei esindaja Liina Lumiste, Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi afektiivse psühholoogia vanemteadur Andero Uusberg, Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsleri nõunik Katrin Idla ja Terviseameti peadirektori asetäitja Mari‑Anne Härma. Nii nagu siin, andis Kert Kingo ka komisjonis selle eelnõu ettepanekust ülevaate ja seejärel toimus arutelu, millest ma annan pisut detailsema ülevaate.

Riigikantselei esindaja Liina Lumiste selgitas, et vaktsineerimispassipõhine süsteem, mida soovitas ka teadusnõukoda, valiti sellepärast, et testimine tagab, et inimesed ei levitaks nakkust, ent see ei taga seda, et nad ise ei nakatuks, näiteks väljaspool suurüritusi, sündmusi, tegevusi, kus ei testita. Selleks, et vältida nakatumist, tuleks testida kõiki ja pidevalt, isegi kui nakkuse tase testimisel on väga madal, säilib siiski oht järgmiseks raskeks viiruselaineks. Ta selgitas veel, et nakkus võib levida olukordades, kus on koos väga palju inimesi, kellel ei ole immuunsust saavutatud ei vaktsineerimise ega läbipõdemise teel. Kui tekib olukord, et test on näidanud valenegatiivset, siis võib nakkusoht olla väga suur. Samas, vaktsineeritud inimesed levitavad viirust neli korda vähem ja haigestuvad raskelt kaheksa korda väiksema tõenäosusega. Seetõttu on võimalik hoida ühiskond avatuna neile, kes on ennast vaktsineerinud. Teisalt on COVID‑i tõendi süsteem vaktsineerimata inimeste kaitsmiseks, nii nagu Kert Kingo ka selle argumendi siin juba välja tõi. Riigikantselei esindaja selgitas, et vaktsineerimata inimestel on suurem tõenäosus raskelt haigestuda ning sattuda haiglasse. Siis, kui me seda otsuse eelnõu komisjonis arutasime, oli haiglaravil olevatest inimestest vaktsineerimata 71%. Ma vaatasin ka tänaseid tulemusi, praegu haiglas olevatest inimestest 79,8% on vaktsineerimata.

Liina Lumiste nentis, et laustestimine aitaks hoida viiruse leviku taset võimalikult madalana, ent see on väga kulukas. Tõendipõhine süsteem on proportsionaalne meede, sest see aitab kaasa nii nakatumise vähendamisele kui ka haiglaravi vältimisele. Teisisõnu aitab see hoida haiglaid ülekoormuse eest ja muu ravi piiramise eest. Meede on olemuselt mõõdukas, sest suurem osa inimesi saavad osaleda ühiskonnaelus. Samuti on meede vajalik, et ära hoida esmaabi ja plaanilise ravi piiramist. Sotsiaalkomisjoni liige Kert Kingo tõi välja, nii nagu ka enda ettekandes, et vaktsineeritud inimesed väidetavalt levitavad viirust rohkem, sellepärast et neid ei testita. Ta siin ka pikalt selgitas oma argumente, ma neid üle ei hakka kordama. Aga Liina Lumiste vastas talle komisjonis, et praegune süsteem vähendab inimeste nakatumise tõenäosust.

Seejärel andis Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi afektiivse psühholoogia vanemteadur Andero Uusberg ülevaate tervisetõendist ja vaktsineerimisest. Ta selgitas, et viiruse suure leviku perioodil on riskantsete siseruumide külastamine ohtlik nii vaktsineerimata inimestele kui ka nende kontaktsetele. Vaktsineerimata inimene saab nakkuse kergemini külge ning suure tõenäosusega ootab teda ka raskem haigestumine. Seega on vaktsineerimata inimese viibimine olukordades, kus viirus võib levida, talle ohtlik. Komisjoni esinaine juhtis ka komisjonis tähelepanu, et Vabariigi Valitsus arvestab piirangute kehtestamisel teadusnõukoja arvamusega, ning sel hetkel oli – ja minu teada on siiani – teadusnõukoda arvamusel, et kiirteste ei peaks aktsepteerima nakkusohutuse tõendamiseks. Lisaks uuris komisjoni esinaine, kas ja millistel kaalutlustel oleks teadusnõukoda valmis kiirteste nakkusohutuse tõendamiseks uuesti aktsepteerima. Andero Uusberg vastas, et mitte teadusnõukoda ei tee otsuseid, vaid valitsus teeb otsuseid, aga jah, teadusnõukoja soovitus on olnud, et kiirteste ei kasutataks nakkusohutuse tõendina. Selleks hetkeks ei olnud teadusnõukoda seda teemat, mis puudutab kiirtestide kasutamist nakkusohutuse tõendina, veel uuesti arutanud.

Lisaks oli Kert Kingol küsimus statistika kohta, mille ta samuti siin välja tõi: statistika võib olla puudulik, sellepärast et vaktsineeritud inimesi ei testita, mistõttu puudub nende kohta ka ülevaade. Andero Uusberg vastas, et teadusnõukojas on arutatud statistika täpsuse üle. Ta nõustus, et mõningad statistilised erisused võivad tekkida, kui vaktsineeritud inimene ei saa ise haigestumisest aru ning teda seetõttu ei testita, ent sellised olukorrad on pigem harvad.

Terviseameti peadirektori asetäitja Mari‑Anne Härma täiendas, et üritustel ja mujal avalikus ruumis nakatumine on viimase kuu aja jooksul märgatavalt langenud, samuti on langenud teadmata nakatumiste osakaal. Ta tõi näite, et teise laine langustrendis nakatusid inimesed peamiselt kodudes ning teadmata nakatumine oli toona 30–35% kõikidest nakatumistest. Detsembris olid kõige nakkusohtlikumad kohad endiselt kodu ja perekond, kus toimus 50% nakatumistest, ent teadmata nakatumiste osakaal oli oluliselt langenud. See näitab seda, et maski kandmine ja tõendite küsimine on tõhusad meetmed viiruse leviku ohjamiseks.

Veel oli arutelu suusamäele ainult vaktsineerimispassi alusel lubamise üle, et kas see on õige või vale, arvestades, et viiruse levik värskes õhus on väiksem. Selle kohta selgitas Mari‑Anne Härma, et suusamäele lubamiseks vaktsineerimispassi nõude kehtestamine oli tingitud peamiselt sellest, et näiteks tõstukite kasutamisel, aga ka piletilettides ja erinevates punktides on inimesi rohkem ja tihedamalt koos ja see tekitab potentsiaalselt suuremaid võimalusi nakatuda.

Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsleri nõunik Katrin Idla kommenteeris veel testimist. Ta selgitas, et testimine on hetkeolukorra mõõtmiseks. Kui inimene on sellel ajal nakatumise algfaasis, siis viiruse hulk organismis on selle tuvastamiseks liiga väike. Lisaks ei kaitse testimine inimest nakatumise eest. Ta rõhutas, et testimine ja vaktsineerimine on väga erinevad meetmed, millest viimane on elanike universaalne kaitse, et ära hoida raskelt haigestumist. Kert Kingo küsis seepeale, miks siis peetakse kiirtestide positiivseid tulemusi usaldusväärseteks, negatiivseid tulemusi mitte. Sellele vastas Katrin Idla, et kiirtestid näitavad vaid hetkeolukorda ning ei näita seda, kas tulemus oleks positiivne või negatiivne järgmisel või ülejärgmisel päeval, kui inimene üritusel osaleb. Lisaks on kiirtestide usaldusväärsus kindlasti väiksem kui PCR‑testil. Seepeale väitis Kert Kingo, et ometi tehakse kiirtestide tulemuste põhjal statistikat. Sellele vastas Katrin Idla, et statistikat tehakse PCR‑testide tulemuste põhjal, mitte kiirtestide tulemusi kasutades. Samas märkis ta, et on tõesti juhtumeid, mille korral tulemus on muutunud, ning need vajavad eraldi eksperdihinnangut.

Olles kõik küsimused, vastused ja arvamused ära kuulanud, tegi sotsiaalkomisjon järgmised otsused. Esmalt tegi sotsiaalkomisjoni liige Priit Sibul komisjonile ettepaneku toetada otsuse eelnõu 484. Selle ettepaneku poolt hääletas 4 komisjoni liiget ja vastu oli 5 komisjoni liiget ehk ettepanek toetust ei leidnud. Seejärel otsustas komisjon teha ettepaneku võtta eelnõu 11. jaanuariks 2022 täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. Seda ettepanekut toetasid kõik komisjoni liikmed ning kõik komisjoni liikmed toetasid ka seda, et määrata otsuse eelnõu komisjonipoolseks ettekandjaks mind, Õnne Pillakut. Aitäh!

Kolleegid soovivad küsida. Helir-Valdor Seeder alustab. Palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te siin andsite ülevaate sotsiaalkomisjoni arutelust ja mitmel korral kõlas läbi, et valitsuse esindajad kinnitasid, et nad ei toeta negatiivse testi rakendamist nakkusohutuse tõendina, ja et ka tark teadusnõukogu on sellisel seisukohal. Ometi just teadusnõukogu – või oli see immunoprofülaktika nõukogu – tegi juba märtsis ettepaneku, et rakendada koolides testimist nakkusohutuse tõendina. See oli just nimelt ekspertide ettepanek valitsusele, mille realiseerimiseni jõudis valitsus alles novembris. Kuidas neid kahte erisugust seisukohta nüüd omavahel kokku viia? Milline siis ikkagi on teadlaste või ekspertide seisukoht? Ja teiseks, ma tean, et Tanel Kiik on veendunud testimise rakendamise vastane, aga Karilaid tegi eile ettepaneku negatiivset testi aktsepteerida. Milline on valitsuskoalitsiooni seisukoht? Kaks osapoolt, kaks erinevat seisukohta.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma alustan koolides kiirtestimisest. Meil ka komisjonis selgitati, mis vahe seal on ja miks koolides testitakse. Põhjendus oli see, et koolide puhul on tegemist vabatahtliku skriinimisega. Tegu pole kohustusliku piirava meetmega, vaid eesmärk on suunata need inimesed, kes annavad positiivse tulemuse, edasi PCR‑testi tegema. Liina Lumiste rõhutas, et isegi kui laps või lapsevanem keeldub [lapse] testimisest, ei keelata lapsele ligipääsu haridusele. Seetõttu ei saa koolis testimist võrrelda praeguse vaktsineerimispassipõhise süsteemiga. Ja mis puudutab erinevate inimeste arvamust, siis jah, Riigikogu liige ongi oma arvamustes vaba. Minu teada ei ole valitsus kiirtestide lubamist nakkusohutuse tõendina uuesti arutanud ja oodatakse ära uue teadusnõukoja seisukoht.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See istung, mida te praegu siin kirjeldate, toimus tegelikult ju eelmisel aastal. Siis polnud omikron meile veel saabunud. See [tüvi] on, olgem ausad, loonud täiesti uue olukorra. Ka teadlased on seda öelnud ja nüüd kordavad juba iga päev, et vaktsineerimine omikroni puhul enam ei päde ja keegi päris täpselt ei tea, kuidas sellega hakkama saada. Samas me teame kõik, et omikron nakkab kiirelt ja põdemine on kerge. Ainukene meetod omikronil tõesti kiiresti sabast kinni saada on kiirtestimine. Ehk siis tookordne diskussioon, mida teie siin väljendate, tegelikult enam ei päde, samuti need otsused, mis tookord komisjonis vastu võeti. Äkki te tänase päeva ja täiesti uue olukorraga seoses kaaluksite võimalust seda otsuse eelnõu koalitsiooniga siiski toetada. See oleks tegelikult suur mõttekoht.

Aitäh selle mõtte eest! Omikron oli tegelikult detsembris juba Eestis olemas, ka sotsiaalkomisjonis me eraldi arutasime uute tüvede tulekut Eestisse. [Ütlesin seda] lihtsalt täpsustuseks. Aga see, kui te arvate, et need otsused praegu ei päde – teil on õigus oma arvamusele. Mina arvan, et sotsiaalkomisjon on teinud oma otsuse ja sellest lähtuvalt saab igaüks oma seisukoha kujundada.

Paul Puustusmaa, palun! 

Suur aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et komisjonis osaliselt toetati testi aktsepteerimist tõendina ja osaliselt mitte. Te ütlesite, et neli toetas ja viis liiget ei toetanud. Kuna meil on praegu ka avalikkus sellest kindlasti väga huvitatud, siis ma paluksin teil konkreetselt öelda, kes komisjoni liikmetest ei toetanud ja kes toetasid testi kasutamist tõendina.

Aitäh! Üks moment, ma kohe võtan selle protokollist välja, et ma ei eksiks. Mul läheb sekund aega. (Lehitseb paberites.) Erakondade kaupa võin tõenäoliselt seda öelda, aga ma arvan, et see vastus teid ei rahulda. Nii. (Lehitseb paberites.) Ühesõnaga, kui ma nüüd vaatan korra siin saalis ringi, mul ei õnnestu [komisjoni liikmeid] nii kiiresti üles leida – Priit Sibul toetas enda ettepanekut, Kert Kingo oli selle ettepaneku poolt. (Lehitseb paberites.) Kuidagi jube sassi on see järjekord läinud, ma vabandan. Aga ühesõnaga, jaotus oli selline, et opositsioon oli poolt, koalitsioon oli vastu. Ma võin need nimed teile hiljem saata. Mul tõesti oli see [leht] olemas, aga nii kiiresti ei leia üles. (Hääl saalist.) Arvan, et vaheaega ei ole selleks vaja võtta.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua ettekandja! Te ise nüüd tunnistasite, et opositsioon oli poolt ja koalitsioon oli vastu. Me ilmselt hääletame nii ka täna. Aga olukord on ju kardinaalselt muutunud. Te arutasite tegelikult möödunud probleemi. Täna, omikrontüve puhul on asjad teistmoodi ja kiirtestimine on sisuliselt ainus võimalus näidata, kas inimene on hetkel nakatunud või mitte. See pass ei näita ju suurt midagi. Rootsi kroonprintsess, kes on kolmekordselt vaktsineeritud, tavaliste dooside ja tõhustusdoosiga, jäi lühikese aja jooksul teist korda koroonasse. Kui tal see pass oligi ette näidata, siis mida see oleks andnud tema isale ja emale, kes samamoodi jäid koroonasse? Me oleme täiesti uues situatsioonis. Minu küsimus on see, et kas me ei peaks sellistes küsimustes mitte passima kaks või kolm kuud. (Juhataja helistab kella.) Kuna kriisiolukorras muutuvad asjad väga kiiresti, siis tuleks nendele ka kiiremini reageerida ja sotsiaalkomisjonil sagedamini koos käia, et olukorda vahepeal analüüsida.

Aeg!

Aitäh selle arvamuse eest! Komisjoni istungil tõepoolest me selle nurga alt seda küsimust ei arutanud. Jah, olukord on muutunud ja ma usun, et ka uus teadusnõukoda arutab seda uut olukorda. Ma mõtlen, et ka meie, kui me otsuseid teeme või neid toetame, võiksime ikkagi teadlaste arvamuse ära kuulata ja sellele oma otsustes tugineda.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma ennist viitasin teadusnõukojale ja sellele, et valitsus arvestab nende soovitusi. Nende soovitused [arvestavad] tõenäosusi ja riske, nende põhjal nad teevad soovitusi. Selle peale ütles mitu opositsioonisaadikut, et aga te saatsite teadusnõukoja laiali, ja siis keegi rääkis, et vaat see ütles seda ja see ütles teist. Aga ma küsingi sedapidi, et öelge, kas meil on mingeid andmeid, et see ja järgmine teadusnõukoda või selle liikmed oleksid eriarvamusel ja arvaks, et test asendab vaktsiine ja et praegu on paras aeg vaktsineerimiselt fookus ära võtta. Kas sotsiaalkomisjonil on mingeid andmeid, et see seisukoht kuidagi sõltuks laialisaatmisest või mittelaialisaatmisest?

Aitäh selle küsimuse eest! Sotsiaalkomisjoni ei ole selliseid andmeid jõudnud, et see arvamus oleks muutunud [ja leitaks], et kiirtest asendaks vaktsineerimispassi.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mu esimene küsimus on see, et kui pädevad me oleme üldse arutama siin pädeva sotsiaalkomisjoni otsust, mis puudutab ju tegelikult eelnevat perioodi. Praegu meil on see omnivar, mingi viirus, mis on ju hoopis teine [tüvi], ja meil on praegu uus olukord. Te viitasite siin mitu korda ka kodustele tingimustele. Kas ma sain õigesti aru, et kodustes tingimustes kiirtestimine on ohtlik, teades näiteks seda, et enamik inimesi sureb kodus? Kodu on üldse üks sihuke ohtlik koht.

Aitäh! Ma alustan lõpust. Ma ikka tahaks mõelda ja uskuda, et kodu on inimesele sihuke turvakoht, kus ta tunneb ennast hästi. Ja me ju tegelikult ei räägi siin sellest, et kiirtestid oleks elule kuidagi ohtlikud. Me räägime sellest, kas asendada vaktsineerimispass kiirtesti kui nakkusohutustõendiga. See on see diskussiooni koht.

Küsimuse esimene pool oli, et kas me peaks uues olukorras kuidagi teistmoodi otsustama või arutama. Alati on võimalik teha uusi ettepanekuid. Täna on meil selline otsus, mida me hakkame mõne aja pärast hääletama. Aga alati on võimalik uusi ettepanekuid teha ja [seda teemat] uuesti arutada.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Üha selgemaks saab see, et eesmärk ei ole mitte inimeste tervise kontrollimine ja inimeste terve olemine, vaid eesmärk on vaktsiinipassi paindumatu pealesurumine ning sellega ühiskonna kontrollimine ja inimeste tegevusvabaduse piiramine. Teisiti ei ole võimalik selgitada seda kangekaelsust, millega valitsus ja valitsuse kelgunööriks muutunud teadusnõukoda püüavad ühiskonnale peale suruda seda, et mitte testid ei oleks ohutuse tõendajad, vaid ohutuse tõendajaks oleks mitu kuud tagasi välja antud vaktsiinipass, mis ei hoia ära ei nakatumist, nakatamist ega [taga] kellegi terve olemist. Nii et kinnitage palun praegu täiesti ausalt, kuna meil on avalik ülekanne sellest istungist, et Reformierakond tahab tegelikult ühiskonnas kehtestada totaalset kontrolli ja selle nimel välistab testide kasutamise.

Aitäh selle arvamuse eest! Teie arvamus on vale. Ja mis puudutab vaktsineerituid, siis ma lihtsalt toon enda kohta näite. Mina olen kolm korda vaktsineeritud, aga iga kord, kui mul on kas nohu või kurk kriibib, teen ma kodus kiirtesti, et olla kindel, et kui ma tulen siia või lähen enda vanemate või vanavanemate juurde, siis ma ei sea nende tervist ohtu. Ehk see, mida eelnev ettekandja siin väitis, et vaktsineeritud inimesed ei testi, ei ole samuti tõsi. Ja ka teie väide oli vale.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te ütlesite siinsamas puldis praegu välja, et kiirtestid ei ole usaldusväärsed. Ma arvan, et ma sain õigesti aru. Öelge mulle palun sellist asja, miks me testime koolides, kui tegemist ei ole usaldusväärsete andmetega. Siin tegelikult tuleb välja hoopis testide maaletoojate majanduslik huvi saada kasumit. Öelge, miks me teeme koolides teste, kui need ei ole usaldusväärsed.

Aitäh! Te panete mulle suhu sõnu, mida ma ei ole öelnud. Ja seda, miks me testime koolides, ma mõni hetk tagasi ka selgitasin.

Kert Kingo, palun!

Tänan! Kõigepealt ma korrigeeriksin teie väiteid. Mina märkisin väga selgelt, et paljud vaktsineeritud inimesed ei testi, ma ei öelnud, et mitte keegi ei testi. Teiseks pean vajalikuks märkida, et see ettepanek on arutlusel tänases olukorras. Saadikud lähtuvad hääletamisel või vähemalt peaksid lähtuma tänaseks kujunenud olukorrast. See olukord, mis oli ajal, kui seda sotsiaalkomisjonis arutati, on juba minevikku jäänud. Täna on uus olukord. Ja kolmandaks ma ütleksin, et meie eelnõu ei näe ette testi aktsepteerimist vaktsiinipassi asemel, vaid see näeb ette ka negatiivse testi arvestamist.

Kuna te siin varasemalt ei osanud nimetada saadikuid, kes kuidas hääletas selle eelnõu puhul sotsiaalkomisjonis, siis ma toon need nimed ise siin välja. Ettepaneku poolt hääletas 4 komisjoni liiget: Priit Sibul, Kert Kingo, Helmen Kütt ja Siim Pohlak. Vastu hääletas viis komisjoni liiget: Hele Everaus, Toomas Järveoja, Siret Kotka, Õnne Pillak ja Marika Tuus-Laul.

Aitäh selle abi eest, et tuletasite meelde! Ma tõesti ei leidnud dokumentidest üles, kes sellel hääletusel [osalesid] ja kuidas hääletati. Aga ma võtan siit protokollist väljavõtte ka selle kohta, mis puudutab statistikat ja testimist. Siin on kirjas, et Kert Kingo kommenteeris, et vaktsineerimata inimeste puhul on olemas ülevaade, kui paljud neist on nakatunud, sest neid testitakse, ent vaktsineeritud inimeste puhul selline ülevaade puudub, sest neid ei testita.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Me teame, et täna on tegelikult üks olulisi probleeme see, et meie kehtestatud piirangud kas ei ole loogilised või on kuidagi üksteisele vasturääkivad. Sellest tulenevalt on mul teile küsimus, et kuidas teie seda tõlgendate. Ühest küljest me anname ju endale aru, et kiirteste on vaja teha, näiteks kas või koolides, nagu te ka ise välja tõite, ja minu meelest on see mõistlik. Samas te ütlete, et nende aktsepteerimine nakkusohutuse tõendina ei ole mõistlik. Kas see tänane [otsus], kui suur saal hääletab vastu, või ka teie enda seisukoht selle otsuse suhtes, suurendab seda arusaadavust või vähendab arusaadavust, mida me oleme siin tänases kriisis loonud?

Aitäh! Ma arvan, et see süsteem, mis meil täna on, see, et nakkusohutuse tõend on vaktsineerimispass, on vägagi selge. Ja tänane otsus – oleneb, milline see on, ma ei oska ennustada, milline see otsus on. Juhul, kui jääb nii, nagu on praegu, on meil ühetaoline ja selge süsteem.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas te ise saate ka aru, millisesse ämbrisse te just alles natuke aega tagasi astusite, kui ütlesite, et jah, teie olete ka vaktsineeritud, aga vanemate juurde minnes ikkagi teete testi, et olla kindel, et te neid ei nakataks? Aga sellest me räägimegi, et vaktsiinipass ei tähenda mitte midagi. Ainukene asi, mis nakatumisohutust tõendab, on test ja seda me tahamegi ellu viia, et inimesed saaksid testida ja tõendada seda, et nad ei ole enda kaaskodanikele ohtlikud. Ma ei saa aru. Ise tegutsete selle ettepaneku järgi, aga samas sõdite sellele vastu. See on täiesti absurdne.

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks, ma arvan, et enda lähedastest ja oma kolleegidest hoolimine ei ole mitte kuidagi ämber. See, et ma olen vaktsineeritud, on minu kaitse, millega ma kaitsen ka teisi, kes on minu ümber, sellepärast et mul on kordades väiksem võimalus üldse nakatuda viirusega. See, et ma võtan endale teise garantii ja ka testin, et olla täiesti kindel, kui mul on haigussümptomid, on topeltgarantii ja see tähendab inimestest hoolimist.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Mina olen ka veendunud, et kiirtesti kasutamine on igati mõistlik vahend, eriti kui me elame sellises pandeemiaolukorras. Aga minu küsimus tuleb pigem üldise riikliku olukorra kohta. Nimelt, ma läksin 26. detsembril Rootsi, veetsin perega puhkuse suusamäel ja tulin uue aasta alguses tagasi. Ühiskonnakorraldusest peaks püüdma aru saada. Sinna minnes ilmselgelt Rootsi riik kontrollis piiril meie vaktsiinipasse. Kohapeal ei olnud ühtegi piirangut, ei olnud ühtegi maski, toitlustuskohas ei küsitud vaktsiinipassi. Kui me aga Rootsist tagasi tulime, siis Eesti riigis oli võimalik laeva pealt niimoodi maha sõita, et mitte keegi ei küsinud mitte midagi. Lihtsalt, jääb natuke arusaamatuks, mida või kelle eest või kuidas me kaitseme. Äkki palun selgitate.

Aitäh! See otseselt ei ole selle eelnõu teema, aga sedasama piiridel kontrollimist oleme sotsiaalkomisjonis korduvalt arutanud. Ma üldse ei pisenda seda probleemi, millele te viitasite. Seesama piiridel kontrollimine on olnud probleem ja sellele me oleme korduvalt ka tähelepanu juhtinud ja see tuleb korda saada. Kui te ütlete, et see on jätkuvalt probleem, siis kindlasti me anname selle sõnumi edasi, et probleem saaks lahendatud.

Selle arutelu raames saab iga Riigikogu liige esitada ettekandjale ühe küsimuse. Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Enne kui läheme läbirääkimiste juurde, on saabunud Keskerakonna fraktsiooni ettepanek pikendada tänast istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella kaheni, ja me peame selle läbi hääletama.

Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorra ammendumiseni, aga mitte kauem kui kella 14‑ni. Panen selle teie ette hääletusele.

Edasi töötamist toetas 34 Riigikogu liiget.

Saame edasi töötada. Nii, alustame ... (Haamrilöök.) Et oleks kinnitatud ka. Läheme läbirääkimiste juurde. Anti Poolamets, palun!

Head kolleegid! Esmalt tuleb tõdeda, et praeguse COVID‑iga seotud selektiivsete piirangute jätkumine ei ole põhjendatud. Kui piirangud ei ole põhjendatud, siis on nad ebaproportsionaalsed. Seega tuleb nad kiiremas korras ära muuta, sest põhiõiguste piiramine peab toimuma kaalutletult, mitte nagu autoritaarses riigis, et tunde järgi näitame rusikat, näitame jõudu. Praegu piiratakse väga suure hulga inimeste õigusi ühiskonnaelus normaalselt osaleda ja sellele tuleb anda kohe tagasikäik. Seda ei oleks tohtinud juhtudagi, et negatiivsed testid lükati kõrvale. Seda ei oleks tohtinud juhtuda! Muutuvatele oludele reageerimiseks tuleb leida uusi strateegiaid ja esmaseks meetodiks ongi elementaarsete põhiõiguste tagasiandmine kõigile. See on just nimelt täna meie kätes.

Meil on hea meel eile Jaanus Karilaiu väljaöeldud seisukoha üle, et jaanuari lõpus tuleks arvestama hakata kiirtestide tulemusi. Aga teeme selle kohe ära, mida me ootame? Suur osa elanikkonnast iga kuu põhiõigusteta on radikaalne viga. See on suur viga, seda ei tohi teha. Põhiseaduses ei ole põhiõigused kogemata kirja pandud, vaid kogu põhiseaduslik aparatuur on nende kaitseks välja mõeldud. Ka valitsus on nende kaitseks välja mõeldud. Politsei peab kaitsma põhiõigusi. Kui piiramise alust ei ole, tuleb need õigused kohe inimestele tagasi anda.

Negatiivse testi tõrjumise peamine funktsioon on praeguse valitsuse läbikukkunud ja põhiseadusvastane sundvaktsineerimine. Ma tuletan meelde põhiseaduse § 18: "Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele." Kaja Kallase valitsuse strateegia on algusest peale olnud vaktsineerimise pealesurumine. Just sellepärast võeti ära negatiivse testi võimalus. Sest ikka leidus inimesi, kes pääsesid kohvikusse tegeliku nakkusohutuse tõendiga. Seda ei saanud kuidagimoodi lubada. Dissidendid pidi eemale peletama vabast õhust, suusakeskustest, liuväljadelt. Küll on ohtlikud inimesed! Ravivad, tervendavad ennast, tõendavad, et nad on terved – nad on ohtlikud! See on juba düstoopia, kui terve inimene on eriti ohtlikuks kuulutatud. Kusjuures on ju selge, siinsamas kõrval on see test, millega näidata, et kõik on korras. Ma võin suusatada, ma võin vabas õhus liugu lasta.

Näidiskiusamisega hirmutatakse teisi, et nad alla annaksid. Värskelt tuli 38 politseiametniku vallandamine, nagu meil oleks politseiametnikke üle, samuti Kaitseväe kolonele. Uskumatu! Moodne autoritarism tõmmati nagu jänes kaabust välja, et näidata ma ei tea mida. Mida sellega näidata taheti? Võimu loomulikult. Näidiskiusamisega hirmutatakse teisi, et nad alla annaksid. Ja sellepärast surutakse jõuga peale vaktsiine, mis ei ole valmistatud praeguse [delta]tüve jaoks, ammugi mitte omikroni jaoks. Rullitakse üle põhiseadusest, väga jäärapäiselt rullitakse üle. Ken-Marti Vaher juhtis samuti tähelepanu tõsiasjale, et sund toimub koroonapassi kaudu. Süstimata elanikud ... 

Vabandust! Lisaaega kolm minutit, palun!

... on avalikust elust väljas, terve olemist ei saa enam testiga tõendada. Ta juhtis ühtlasi tähelepanu, et sundimine on kombeks autoritaarsetes riikides. Piirangutel ei tohiks olla mingeid varjatud kaudseid eesmärke nagu praeguse faktilise sundvaktsineerimise puhul. Maris Lauri ütles ilusti, et sundvaktsineerimine ei lähe kokku euroopaliku ilmavaatega, aga seesama sundvaktsineerimine, mis talle ei meeldinud, toimub kõigi silme all ja valitsuse juhtimisel.

Tegelikult on isikud, kes end regulaarselt testivad, viiruse leviku seisukohalt märksa ohutumad kui vaktsineeritud inimesed, eriti COVID‑19 puhul, sest viirus levib asümptomaatiliste isikute kaudu. Tänaste reeglite järgi võivad vaktsineeritud isikud elada tavapärase elukorralduse järgi, nagu viirust poleks olemaski, aidates nii paratamatult selle levikule kaasa. Samal ajal visatakse kõrvale negatiivse testi tegijad. Kui restoranis viibib 20 isikut, kellest 15 on vaktsineeritud ja 5 testitud, siis on reaalselt võimalik veenduda 5 külastaja nakkusohutuses. Ülejäänud 15 puhul me tegelikult ei tea, kas nad on nakatunud või mitte. Jaak Valge tõi näite, kuidas olukord on lahendatud Küprosel. Seal on linna peal testimispunktid, kus viie euro eest saab teha testi. [Negatiivse tulemuse korral] saadakse käepael, mis kehtib kolm päeva. Muide, Saksamaal maksab kiirtest, mida saab igast ehituskauplusest, ühe euro ringis.

Igal juhul on hea märkida, et lisaks teaduslikele argumentidele negatiivsete testide toetuseks ning praeguse koroonapoliitika nõrkuse väljenduseks oli ka Tallinna Halduskohtu äsjane otsus, millega anti 26‑le antikehadega inimesele esialgse õiguskaitse korras tagasi võimalus osaleda tegevustes negatiivse testi alusel. Mida ütles kohtuotsus? [Ütles seda, et] sümptomaatilise COVID-19 tõttu hospitaliseeritutest on varasemalt haiguse läbi põdenuid null, aga eelnevalt vaktsineeritutest 1007. On erinevus, 1007‑kordne erinevus! 

Kuressaare Haigla peaarst Edward Laane ütles, tsiteerin: "Koroonapass enam ei kaitse. Ma olen väga seda meelt, et piirangud tuleb esimesel võimalusel ära lõpetada. [...] Need inimesed, kes on otsustanud end mitte vaktsineerida, võiks rahule jätta, sest vaktsineerimine on vabatahtlik otsus." Eilsel istungil vabas mikrofonis võttis sõna Hele Everaus, kes tunnistas samuti, et viirus levib vaatamata vaktsineeritusele. Lauri Läänemets teatas, et on taas kord koroonas. Omikroni tulek teeb kõigile selgeks, et vaktsineeritusel ja vaktsineerimatusel leviku suhtes vahet ei ole. Vaktsiinid ei ole selle tüve jaoks välja töötatud. Juba praegu peavad nii Soome kui ka Rootsi reisivad eestlased arvestama sellega, et koroonapassist enam ei piisa ja riikidesse sisenemiseks on vaja ette näidata negatiivne test. Omikroni tõttu on riiki sisenemisel negatiivse testi esitamise kohustuse kehtestanud Portugal, Iirimaa, Küpros, Läti, Itaalia, Kreeka, Austria, Taani ja teised. Täna on meil valida, kas toetada vabadusi või rohkem sundi. 

Head kolleegid! Enne kui ma Heliri kõnetooli luban, täpsustan, et selle päevakorrapunkti juures saavad sõna fraktsioonide esindajad. Nii et hea Henn, ma eeldan, et eelkõneleja esitas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni kui terviku seisukohta. (Henn Põlluaas täpsustab saalist.) Ma vaatan, et sul on lihtsalt [nupp sisse vajutatud]. Aga jah, fraktsiooni nimel saab rääkida. Härra Seeder, palun! 

Ma palun kaheksa minutit.

Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! Head kolleegid! Isamaa Erakond on korduvalt teinud valitsusele ettepaneku nii eestseisuse tasemel, volikogu tasemel kui ka eravestlustes valitsuse liikmetega, et Eesti ühiskonnas on mõistlik ja vastutustundlik aktsepteerida negatiivset testitulemust nakkusohutuse tõendina. Praeguses olukorras, kus me aktsepteerime küll niinimetatud koroonapasse, puudub meil kontroll inimeste üle, kes on vaktsineeritud ja kes võivad olla nakkuse edasikandjad või lausa haiged. Nendest meil ülevaade puudub. Nendele on jäetud privileeg ühiskonnas seda haigust vabalt levitada. Samal ajal inimestelt, kes on valmis oma nakkusohutust tõendama vahetult ürituse eel toimuva testimise kaudu ja kes on ühiskonnale ohutud, on võetud vabadus, elementaarne liikumisvõimalus, võimalus osaleda aktiivselt ühiskonnaelus. See on mõistusevastane, see on vastutustundetu ja see on lõhestanud Eesti ühiskonda kohutavalt.

See on praegu üks peamisi probleeme, mis on Eesti ühiskonda lõhestanud. Need lõhed lähevad suguvõsade, perekondade seest, inimesed on tülis, inimesed ei saa peredega koos liikuda, ühiselt üritustest osa võtta, isegi matustel käimine on teatud juhtudel jäänud selle taha. Ja täiesti arusaamatu on mulle see, kuidas komisjoni esindaja vastas minu küsimusele. Ma küsisin [selle kohta], et koolides oleme nendesamade teadusnõukoja ja immunoprofülaktika komisjoni ekspertide ettepanekul viinud testimise sisse ning aktsepteerime negatiivset testi kui nakkusohutuse tõendit ja võimaldame nendel õpilastel osaleda aktiivselt koolis õppetöös – see on igati mõistlik –, aga samal ajal laiemalt ühiskonnas me seda ei luba. Põhjendus oli see, et ühel juhul on see vabatahtlik, teisel juhul mitte. See on ju vale! Me räägime negatiivse testi aktsepteerimisest nakkusohutuse tõendina kui vabatahtlikust võimalusest selle vaktsineerimispassi kõrval. See on vabatahtlik võimalus. Kes soovib aktiivselt osaleda ja on valmis testima, see saab osaleda. See ei ole kohustus. Keegi ei räägi kohustustest. Mis argument see oli, jäi mulle täiesti arusaamatuks.

Ma tahan siinkohal jätkuvalt kinnitada, et Isamaa Erakond toetab seda eelnõu ja ettepanekut, et valitsus tegeleks sellega aktiivselt. See on üks võti praegu mõranenud ühiskonna kokkusidumiseks, lisaks paljudele muudele probleemidele, mis meil ühiskonnas on. Aga me peame kasutama seda võimalust ja andma inimestele võrdsed võimalused ligipääsuks aktiivsele elule ja ühiskondlikule tegevusele, rääkimata töösuhetest. See on veel omaette teema ja lõpliku tõe saame seal tõenäoliselt teada, tõsi, peame tunnistama, õigusriigile omaselt kohtumenetluse teel.

Aga ma tahan siinkohal avaldada laiemat muret valitsuse tegevuse üle. Küsimus ei ole ju ainult praegu arutuse all olevates negatiivsetes testides, et kas me neid aktsepteerime või mitte. Kogu valitsuse koroonapoliitika on täielikult läbi kukkunud. Ühiskonna usaldus valitsuse tegevuse vastu koroonaviiruse ohjamisel on täielikult kokku kukkunud ja see on seotud just nimelt ebaloogiliste, arusaamatute ja vastuoluliste otsustega, mis valitsus on teinud. Testimine ja koroonapassi aktsepteerimine sellisel kujul ja see vastuolu, mis ühiskonda on lõhestanud, sellest ma rääkisin. See on üks asi, mis jääb mõtlevale inimesele arusaamatuks ega tekita usaldust valitsuse otsuste vastu.

Vaatame ka neidsamu piiranguid, millest siin on väga palju räägitud. Ei saa mina aru. Väliüritusel [hajutatuse korral] lubatakse osaleda 1500 inimesel, aga ühte ruumi, Saku Suurhalli, võivad üle Eesti inimesed kokku tulla – sinna lubatakse kokku 3000 inimest. Kas see on teaduspõhine lähenemine? Kas nakkusoht on seal väiksem? Miks langetatakse selliseid otsuseid? Miks teeb parlament otsuse, et läheme üle kaugistungitele – kusjuures seadusvastaselt, nagu nüüd kohtutes on selgunud –, sest siin saalis oleme teineteisele nakkusohtlikud? Ja siis lähevad needsamad parlamendiliikmed välislähetustesse minekuks lennukitesse, kus nad istuvad kolm, neli või viis tundi, 200 inimest kompaktselt koos, ja seal nakkus ei levi. Ja meie peame selgitama kodanikele, et need on täiesti loogilised ja mõistuspärased otsused.

Või ütleme, et vaktsineerige. Vabatahtliku vaktsineerimise poolt olen ka mina – vabatahtliku, ma rõhutan, vabatahtliku vaktsineerimise poolt – selles kujunenud olukorras. See peab jääma inimese vabaks valikuks. Kui ta soovib, usaldab ja tal ei ole vastunäidustusi, siis palun – teeb asja selgeks ja vaktsineerib. Kes ei soovi vaktsineerida, nendele jätame negatiivse testi võimaluse. Aga kui valitsus tõeliselt soovib vaktsineerimist soodustada, siis ta selgitab, loob selleks vajalikud tingimused. Vaktsineerimiskahjustuste fondi rakendamine, millest me oleme väga palju rääkinud ja mille kohta me oleme ettepaneku teinud, on ka üks tagatis inimesele, et valitsus võtab laiema vastutuse, hoolitseb võimalike tagajärgede eest ja tuleb inimestele appi, kui kaasnevad kahjustused. Me teame, et mõningatel juhtudel neid kahjustusi tegelikult on. Siiamaani ei ole meil eelnõu! Peaminister on mitu korda käinud parlamendi ees. No ei ole eelnõu vaktsineerimiskahjustuste [fondi] kohta. Aga mitmed naaberriigid on seda rakendanud ja see on ennast õigustanud.

Ma ei hakka rääkima siin sellest, mis puudutab haridusministeeriumi läbikukkunud testihanget, millega tegeleb Riigikontroll. Ja nagu ma aru saan, teostab Terviseamet selle üle järelevalvet. Ma loodan, et siiski mingisugune poliitiline vastutus ka valitsusliikmetel lõpuks selgub. Ma ei hakka rääkima siin hävinud vaktsiinidest külmlaos, mille eest poliitilist vastutust ei kanna keegi. Näeme, et kuskil keegi ametnik astub tagasi, aga poliitilist vastutust ei kanna keegi. Kogu see valitsuse tegevus ja need sõnumid [on devalveerunud]. Vaatame kas või vaktsiinide [mõju] kestust. Kõigepealt öeldi, et vaktsineerimise puhul on 12 kuud garantii, et te ei haigestu. Siis, et ei, te võite küll nakkuse edasikandjad olla, aga te ei haigestu. Siis lõpuks, te võite küll haigestuda, aga te ei põe nii raskelt. Lõpuks, te võite raskelt põdeda ja haiglasse sattuda, aga surmajuhtumeid on vähem. See sõnum on järjest devalveerunud.

Anname aru ja tunnistame, et me panime valesid ootusi ka nendele vaktsiinidele. Seda enam on põhjendatud, et me ühiskonnas aktsepteeriksime ühe meetmena just nimelt negatiivset testi nakkusohutuse tõendina. Usaldus ühiskonnas selle kaudu, uskuge mind, suureneb nii valitsuse kui ka eksperdinõukodade vastu, kes annavad soovitusi ja langetavad otsuseid. Nii et kutsun üles toetama seda eelnõu ja rakendama negatiivset testi nakkusohutuse tõendina. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Tiiu Aro. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Väga kuum teema, asjatundjaid palju. Väga hirmutav oli seisukoht, et vaktsineeritud olla on nagu midagi häbiväärset, kui juttu oli käepaelast. See hirmutab mind.

Kiirtestidest niipalju, et teaduspõhine seisukoht on see: kiirtest annab hetkeinfo. Negatiivne vastus ei pruugi veel tähendada, et viirust organismis ei ole, nakkusohtu ei ole, sellepärast et positiivne vastus tuleb alles nelja-viie päeva pärast, siis on inimesel enamasti juba ka sümptomid. Viiruse kogus peab olema piisav.

Vaktsiinid ja nende väljatöötamine on olnud maailma edulugu juba mitu sajandit. Ma ei tea, kui palju meid siin istuks, kui vaktsiine ei oleks loodud. Vaktsineerimise eesmärk on palju laiem kui nakkusohtu ära hoida. Vaktsineerimise eesmärk on kaitsta ennekõike raskete haigusjuhtude ja surmaga lõppeva haigestumise eest. Kordan üle, mida ütles ka komisjoni esindaja Õnne Pillak. Täna on haiglas 188 raske COVID-iga patsienti, neist 79,8% on vaktsineerimata. Vaktsineerimisega kaitsed ennast, ennekõike ennast, aga pisut ka teisi.

Kiirtest annab hetkeinfo, rõhutan veel kord. Aga valenegatiivne vastus võib teha palju kurja. Kiirtestimise statistikat loomulikult ei ole, sest kiirtestid on käsimüügis, apteekides, igaüks võib neid kodus teha kas või kaks-kolm tükki. Ja kui räägime terviseandmetest ning seame kahtluse alla toitlustus‑ ja muudes avalikes kohtades passi [kontrollimise], siis kuidas kiirtestide vastuseid peaks hakkama kontrollima ja kuidas siis on õigus andmeid töödelda? See on ju [sama] küsimus.

Koolides testimine, veel kord rõhutan üle, on tõepoolest skriining, sõeluuring eesti keeli, ja seal positiivse vastuse saanud lapsed saadetakse täiendavale testimisele. Sealt tuleb ka statistika nende kiirtestide kohta, mida tehakse organiseeritult. Nende kohta on olemas statistika.

Aeg-ajalt mulle tundub, et selle otsuse eelnõu puhul räägiti vaheldumisi ja läbisegi kiirtestidest [ja PCR‑testidest], mõeldes mõnikord kiirtesti all seda lihtsamat tüüpi kiirtesti [ja mõnikord] PCR-testi. See ei ole päris korrektne.

Palju on juttu põhiõigustest. Inimesel on õigus tervise kaitsele, see on põhiõigus, ja vaktsineeritud olla on ka põhiõigus. Veel kord, eesmärk on vähendada raskeid haigusjuhte. Rõhutan veel kord ka seda, et iga inimene peab ise olema teadlik. Kogu aeg rõhutada, et keegi meie eest vastutab ja keegi meie eest meie elu korraldab, ning kedagi süüdistada ja aeg-ajalt isegi valeväiteid esitada ei ole siin kõnetoolis absoluutselt korrektne.

Mina toetan seda seisukohta, et kohusetundlik inimene on esiteks nõuetekohaselt vaktsineeritud, teiseks, haiguskahtluse korral testib ennast, ja kolmandaks, kannab maski. Selle komplekti korral saame olla terved ja kaitsta ka teisi. Aitäh!

Aitäh! Kert Kingo, palun! Vabandust! Mikrofon teile. Jah, teil on mikrofon. Mis mure teil on?

Viidati minule, kui räägiti ettekandja sõnastusest. Ma tundsin, et see käib minu kohta, ja ma tahaksin selle ära korrigeerida.

Te soovite vastusõnavõttu?

Jah.

Palun! See võimalus teil on.

Ma korrigeeriksin ära Tiiu Aro toodud väite, justkui oleks olnud juttu vaktsineeritud inimestest ja nende häbivääristamisest. Käepaelad puudutasid negatiivsete kiirtestide tegemist vaktsineerimata inimestele ja kindlasti ei kasutanud ma väljendit "häbivääristamine", vaid ütlesin, et ei pea seda kõige mõistlikumaks. Samamoodi korrigeerin ära teise valeväite, justkui näeks see eelnõu ette vaktsineerimispassi asendamist negatiivse kiirtesti aktsepteerimisega. Vastupidi, see eelnõu näeb ette, et lisaks olemasolevatele aktsepteeritaks ka negatiivset testi nakkusohutuse tõendina.

Aitäh teile! Nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jevgeni Ossinovski. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Teen mõned märkused tänase arutelu ja eelnõu kohta. Iseenesest siis, kui eelmisel aastal see võimalus ... (Juhataja helistab kella.) Seal taga on ühe trio keskustelu.

Head ametikaaslased! Mul on teile palve. Palun austame ettekandjat ja neid, kes soovivad kuulata. Ma palun teid. Aitäh teile! Hea ettekandja, ma vabandan. Palun!

Kui kehtestati koroonapassisüsteem selle piiranguga, et alternatiivi testimise näol talle ei tekkinud, siis mina seda ei toetanud. Ma arvan, et selline alternatiiv oleks pidanud jääma – küll, arvestades valenegatiivsete suurt hulka kiirtestide puhul, pigem PCR‑testi võimalusena. Aga selline võimalus oleks minu meelest pidanud jääma. Seda seisukohta on toetanud ka Andero Uusberg, käitumisteaduslikult on koroonapasside üks mõte olnud ergutada vaktsineerimist, aga need ei tohiks tekitada inimestes selliseid tundeid, nagu on tekitanud Helir‑Valdor Seederis. Sellest lähtudes üks kõrvaltee, mis on inimestele küll ebamugavam ja ka kulukam, aga siiski võimalus, tõepoolest oleks pidanud jääma. Sellest tulenevalt võiks ju seda eelnõu ka toetada. Aga kogu see arutelu, mida selle eelnõu põhistamiseks on ettekandjad ja algatajad siin pidanud, teeb selle [toetamise] maru keeruliseks.

Nimelt, Eesti kõige suurem probleem lisaks nendele suurtele puudujääkidele, mis esinevad valitsuse töös, ja ka osa piirangute ebaloogilisusele – sellest oleme siin palju rääkinud nii täna kui ka muidu, sellele ma rohkem aega praegu ei kuluta – on ikka see, et vaktsineerimise tempo on kehva. Me ei ole suutnud piisavat hulka inimesi piisavalt kiiresti vaktsiiniga kaitsta. Värske analüüsi kohaselt on meil endiselt 30% inimesi immuunkaitseta, nad pole seda haigust ei läbi põdenud ega selle vastu vaktsineeritud. 10% ühiskonnast on selliseid, kes on haiguse läbi põdenud ja ilma vaktsiinita olnud. Ja kui vaatame eakate sihtrühma, kes meil põhiliselt haiglakoormust kasvatab, siis näeme, et 20% üle 60‑aastaste vanuserühmast on meil ikka veel immuunkaitseta. Arvestades praegu väga kiiresti levivat nakkust, on see väga tõsine mure.

Vaatame tõhustusdoosiga hõlmatust – väga vaevaliselt läheb. See, et me selle arutelu käigus ei räägi põhimõtteliselt sõnagi sellest, et tegelikult peaks olema korralik nädalapõhine tegevuskava, kuidas jõuda eakate parema kaitsmiseni, tervikuna tõhustusdoosi saamise kiirendamiseni, ka koolilaste puhul kiirema vaktsineerimisega hõlmatuseni, minu hinnangul reedab selle ettepaneku tegijate tegeliku poliitilise tahte, milleks on poliitiliselt ära kasutada nende umbes 30% Eesti inimeste reaalsed hirmud, mis on vaktsineerimisega seotud, ja püüda poliitiliselt saada nende inimeste silmis positiivset tähelepanu.

Ma võtaks kolm minutit lisaaega, palun.

Jaa. Teil on tegelikult veel pool minutit, kuna see läks mul siin asjade klaarimiseks. Paneme kohe lisaaja ära ja arvestage, et teil on veel pool minutit. Palun!

Aitäh! See on tegelikult, ma arvan, tänase arutelu kõige suurem puudus, et me oleme pärast detsembrikuist otsuste paketti, kui saime nakkuskordaja alla ühe, olukorra stabiliseeritud ja haiglate kollapsi ära hoitud, taas liikumas sinna, et R on 1,3–1,4. Tegelikult on olukord järjekordselt muutumas tõsiseks.

Lihtsalt üks ilus näide näitlikustamiseks. Vabaduse väljakul on meil kaks telki: vasakul pool on testimise telk ja paremal pool on vaktsineerimise telk. Viimase nädala jooksul on järjest olnud võimalik vaadata, kuidas testimise telgi ukse taga on järjekord pikem kui vaktsineerimise telgi ukse taga. Meil ongi kaks varianti: me kas vaktsineerime ennast, et ära hoida hospitaliseerimist, või me seisame kõik järjepanu testimise järjekorras ja need, kes on vaktsineerimata, peavad minema doktor Talvingu ja teiste väljapaistvate Eesti meditsiinitöötajate käe alla elu eest võitlema. See, et me sellest täna ei ole rääkinud, on minu hinnangul tõsine mure ja probleem.

Aga nüüd mõned märkused selle arutelu pinnalt. Viidati, et piirangud on ebaloogilised. Jah, loomulikult on ebaloogilisi piiranguid, neid on õige mitu. Tõepoolest, minagi arvan, et näiteks eneseisolatsiooni reegel, et ainult vaktsineerimata inimesed peavad lähikontaktsetena jääma eneseisolatsiooni, ei ole õige ega õigustatud. Arvestades praegu seda, kui paljud vaktsineeritud inimesed annavad teistele haigust edasi, eriti uue tüve valguses, ei ole see leevendus kindlasti nakkustõrje kontekstis mitte kuidagi õige ega õigustatud. Aga taas kord: see, et valitsus on kehtestanud ka ebaloogilisi piiranguid, ei tähenda põhimõtteliselt seda, et vaktsineerimine oleks halb, ebatõhus või ebavajalik. Ei tähenda seda. Valitsus või riik võib teha ka valesid otsuseid, ja ongi neid teinud, aga see ei muuda seda põhiprintsiipi.

Nüüd, sellest arutelust jäi kuidagi peaaegu selline mulje, et vaktsineerimisest pole üldse kasu. Ent professor Fischeri värsked andmed näitavad, et vaktsineerimata inimeste, immuunkaitseta inimeste nakatumine oli kaks korda suurem ühe inimese kohta kui vaktsineeritud inimeste nakatumine. Kaks korda suurem! See on andmetepõhine fakt ja seda tuleb silmas pidada, nii et ei saa öelda, et on päris sama. Loomulikult ka vaktsineeritud inimesed nakatuvad ja nakatavad, see on õige. Ja see on põhiline vastus küsimusele, mille üks kolleeg tõi esile, et kuidas on niimoodi, et kui restoranis on kakskümmend inimest, viisteist on vaktsineeritud ja viis on vaktsineerimata, aga testitud, siis nende viie puhul me teame, et nad on nakkusohutud, aga teiste puhul ei tea. Ei tea ka nende viie puhul, sest kiirtestide valenegatiivsete hulk on väga suur, absoluutset kindlust ei anna kumbki nendest vahenditest. Me tegelikult opereerime tervikuna nakkustõrje kontekstis ju arusaadavalt üleüldiste riskidega, populatsiooni riskidega, me ei tegele iga konkreetse inimese nakkusohuga. Nii et see argument iseenesest pädeb vähe.

Ja härra Seeder, see argument, mille te koolide puhul tõite, tõesti ei ole väga õnnestunud. Teine argument on olulisem, et kuni detsembrikuuni lapsi ei vaktsineeritud ehk ei olnud alternatiivi. See alternatiiv on nüüd tekkinud ja ma arvan, et selles kontekstis tasub kindlasti hinnata ka seda, millisel viisil koolide nakkusohutust edaspidi tagada. See on põhimõtteliselt erinev lähenemine nii juriidiliselt kui ka nakkustõrje vaates koolides ja mujal, sest koolides pole teistsugust, paremat alternatiivi pakkuda olnud.

Kokkuvõttes ma arvan, et iseenesest testi aktsepteerimist nakkusohutuse tõendina võiks arutada. Ma eelistaks, et see oleks PCR‑test, mitte antigeenitest, kuna sellel on väga palju valenegatiivseid. Aga kahtlemata ei saa silmist lasta kõige olulisemat, milleks on tegelikult vaktsineerimise edendamine. Ma tänan!

Aitäh! Protseduuriline küsimus. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Ma arvan, et see on väga oluline arutelu, väga põhimõtteline arutelu. Ma tuletaksin meelde Soome presidendi Sauli Niinistö sõnu. Ta ütles, et viirusega tuleb võidelda sellisel moel, et me ühiskonda ei lõhestaks. See, ma arvan, on ka põhjus, miks ma isiklikult seda eelnõu toetan. Ma loodan, et see eelnõu leiab ka parlamendisaalis toetuse ning on kohustavaks, poliitiliselt siduvaks signaaliks valitsusele. Kuid minu küsimus on selle kohta, et selles eelnõus ei panda ette seaduseelnõu algatamist. Milline on Riigikogu juhatuse seisukoht – kas me loeme selle eelnõu vastuvõetuks nii, nagu põhiseadus sätestab, lihthäälteenamusega, mis tähendab, et kui rohkem parlamendiliikmeid hääletab selle poolt [kui vastu], siis, osundades Riigikogu juhatuse tõlgendusele, on see valitsusele siduv, poliitiliselt kohustuslik? [Pean silmas seda, et] kui saame rohkem parlamendiliikmeid selles saalis hääletama poolt kui vastu.

Aitäh! Vastus: Riigikogu juhatus tõesti isegi arutas konkreetselt seda eelnõu ja leidis, et see on vastu võetud juhul, kui on koosseisu häälteenamus, mitte lihthäälteenamus, ja koosseisu häälteenamus minu matemaatika järgi on minimaalselt 51 Riigikogu saadikut. Helir-Valdor Seeder, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Me oleme seda vaidlust siin pidanud ju päris pikalt ja see on aastatetagune lugu. Nagu ma aru saan, ei ole meil kodu‑ ja töökorra seaduses sellist paragrahvi, millele saaks selle tõlgendamisel toetuda, vaid on pigem varasem praktika, et nii on tõlgendatud ka varem ja sellest lähtuvalt me niimoodi tegutseme. Ometi sätestab põhiseadus väga täpselt, et kui me räägime koosseisu häälteenamusest, siis on vaja seaduseelnõu. Kas ei või juhtuda nii, et kui nüüd keegi Riigikogu liikmetest vaidlustab selle, siis me oleme samas olukorras nagu nende kaugistungitega, et tagantjärele selgub, et oleme selle otsuse siin Riigikogus langetanud seadusvastaselt? Kas ei oleks mõistlikum ikkagi jääda põhiseaduse sõnaselge tõlgenduse juurde, et piisab lihthäälteenamusest, ja me muudame senist praktikat, kuna ei ole ühtegi paragrahvi, mille alusel kodu‑ ja töökorra seaduses, ma veel kordan, tugineda teie tõlgendusele? Või te oskate välja tuua konkreetse paragrahvi, millele tuginedes te seda väidate? (Hääl saalist: "Mõistlik.")

Aitäh! Saalist kostab ka "Mõistlik ettepanek" teie protseduurilise küsimuse peale. Mu vastus on järgmine. Jah, teil on õigus. Nädal algas meil ühe (Helistab kella.) kohtulahendi aruteluga ja ma arvan, et see oli vajalik arutelu esmaspäeval Riigikogu istungi eel. See võimalus on alati, Riigikogu liikmel on ju alati võimalik [siinsed otsused] vaidlustada Riigikohtus. Eesti on õigusriik, meil on võimude lahusus. Seda, kuidas kohus otsustab, me keegi ette ei tea ja kohtuotsused on täitmiseks.

Nüüd ma tulen selle protseduurilise küsimuse sisu juurde. Te ise ütlesite ka, et seda on põhjendatud varasema praktikaga. Jah, see vastab tõele. Lisaks, minu info kohaselt on 6. detsembri sotsiaalkomisjoni protokollis eraldi juhitud tähelepanu, et selle otsuse eelnõu puhul on tegemist erimenetlusega, kus eelnõu lõpphääletus toimub esimesel lugemisel ning see vajab vastuvõtmiseks 51 häält. Jutt on siis sellest, et selline arutelu oli juhtivkomisjonis, milleks on antud juhul sotsiaalkomisjon. Minu teada oli see otsus konsensuslik.

Nüüd, nagu ma vastasin esimesele protseduurilisele küsimusele, mille esitas härra Urmas Reinsalu, me arutasime seda [teemat] tõesti ka juhatuses. Oli teada, et see on taas see küsimus, mida me oleme siin mõni nädal tagasi jõulukuul arutanud, ja kõik juhatuse liikmed leidsid, et antud juhul tuleb lähtuda sellest, et 484 OE vajab läbiminekuks minimaalselt 51 häält. Sedasi saan ma vastata, austatud Helir‑Valdor Seeder, teie küsimusele. Aitäh! Tarmo Kruusimäe, protseduuriline.

Tänan, hea esimees! Praegusel hetkel on põhiseaduse järelevalve omistatud juba ka sotsiaalkomisjonile. Ma mõistan teid, kui juhatus tugines sotsiaalkomisjoni otsusele, mis ei ole aga võib-olla üldse ühtiv põhiseaduskomisjoni [hinnanguga]. Võib-olla kiires töötempos lihtsalt ülejala tuli selline otsus. Aga mis siis ikkagi saab, kui keegi vaidlustab selle kohtus? Küsimus on selline: miks juhatus arvas, et sotsiaalkomisjon on pädev otsustama põhiseaduse järelevalve asjade üle?

Aitäh! See vastus, mille ma andsin härra Seederile, ei olnud ju see, et me tuginesime ainult ühele asjale. Kõigepealt ma ütlesin, et selline on olnud Riigikogu varasem praktika. Teiseks, ma tõin välja selle, mida sotsiaalkomisjon eraldi selle eelnõu asjus oma komisjonis arutas. See on informatsiooniks, ma arvan, et see on oluline. Lisaks oli juhatuse arutelu. Rohkem neid arutelusid ei olnudki. Mis nüüd juhtub? Juhtub see, et kui eelnõu saab 51 häält, siis on see valitsusele kohustuslik, kui ei saa, siis tänase seisuga, tänase teadmisega [see kohustuslik] ei ole. Kui keegi selle vaidlustab – see õigus meil Eestis on, kuna elame õigusriigis –, siis kohus menetleb seda ja teeb otsuse. Nii et praegu oskan ma sellele vastata selliselt. Helir-Valdor Seeder, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Lisaks varasemale praktikale te tõite välja argumendi, et sotsiaalkomisjon konsensuslikult otsustas toetada selle eelnõu saali saatmist märkusega, et see nõuab koosseisu häälteenamust. Teid kui istungi juhatajat ma informeerin, et meie fraktsioon konsensuslikult toetab seda tõlgendust, et selle otsuse vastuvõtmiseks piisab lihthäälteenamusest. Nüüd olete informeeritud, et on ka teistsuguseid arvamusi ja seisukohti.

Ma tänan, härra Seeder, selle kommentaari või seisukoha eest! Ma saan sellest aru ja see vaidlus oli, nagu ma ütlesin, ka mõned nädalad tagasi. Henn Põlluaas, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Tegelikult ma sooviksin repliigi teha. Ma mõtlesin, et muidu lükkub see väga-väga kaugele edasi.

Vabandust, aga mille kohta te soovite repliigi öelda?

Jevgeni Ossinovski sõnavõtule soovin vasturepliiki, kuna tundsin täiesti selgelt ära, et mind seal puudutati.

Vabandust, härra Põlluaas! Tõsi on küll see, et ma ei ole läbirääkimisi sulgenud. See vastab tõele. Nii et vasturepliigi te läbirääkimiste voorus tõesti saate teha, kui teid mainiti. (Henn Põlluaas kommenteerib.) Oodake! Minu küsimus on, kas härra Ossinovski mainis teid. Siin on vahepeal olnud protseduurilised küsimused.

Mainis täiesti äratuntavalt eelnõu tegijaid ja mina olen selle eelnõu autor.

Palun-palun! Härra Põlluaasale mikrofon.

Ma tänan! Härra Ossinovski väitis, justkui eelnõu tegijatel – mina olen selle eelnõu koostaja – oleks olnud soov mängida 30% inimeste hirmude ja paanika peal. Ma tahan selle väite väga kategooriliselt ümber lükata. Vastupidi, me tahame hirme ja paanikat ühiskonnas vähendada sellega, et inimestel oleks võimalus reaalselt tõendada enda nakkusohutust. Just nimelt see on selle eelnõu esitamise eesmärk. Ossinovski heitis ette, et miks me ei käsitlenud siin aruteludes muid teemasid, näiteks seda, miks on vaktsineerimine väga saamatult ja kehvalt läbi viidud, ja nii edasi ja nii edasi. Aga see ei ole ju selle eelnõu eesmärk. Eesmärk on just nimelt see, et me saaksime nakkusohutust tõendada ja ühiskonda vabamaks teha ning lõpetada selle inimeste diskrimineerimise ja kahte lehte eraldamise [selle järgi], kas nad on vaktsineeritud või mitte. Seda enam, et me ju teame, et koroona niidab nii vaktsineerituid kui ka mittevaktsineerituid ja selline vahetegemine on täiesti selgelt põhiseadusvastane.

Ma tahtsin täpsustada, et eelnõu 484 algataja on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja teie olete selle fraktsiooni liige, selle fraktsiooni esimees ja nüüd tuleb välja, et ka üks selle eelnõu põhiautoreid, nagu te ütlesite. Nii et siin on kõik selge. Urmas Reinsalu, palun, protseduuriline küsimus!

Austatud Riigikogu esimees! Põhiseaduse sätte ja vaimu täitmine on äärmiselt oluline. 19 päeva tagasi avalikustas Riigikohus otsuse, millega ta tuvastas siinsamas saalis aset leidnud tahtliku põhiseaduse rikkumise. See on esimene kord, kui kohus on tuvastanud põhiseaduse järelevalve menetluses selle, et parlamendi juhatuse enamuse ettepanekul on parlamendi enamus tahtlikult rikkunud Eesti põhiseadust. Seda ei leidnud mitte kunagi aset sõjaeelses Eestis. Seda ei ole mitte kunagi aset leidnud nende aastakümnete jooksul, kui vabanenud Eesti parlament on ennast teostanud. Seetõttu on äärmiselt oluline, et me sellest eelmise aasta kurvast õppetunnist juhinduksime ja püüaksime hoiduda väänamast põhiseaduse mõtet, mis selgelt ütleb, et kui on ettepanek [võtta vastu] seaduseelnõu, siis eeldab see parlamendi koosseisu [häälte]enamust. See ei kõnele sugugi ettepanekutest ega poliitilistest üleskutsetest muudes üksikküsimustes. Seetõttu väljendan ma selgelt seisukohta, et Eesti põhiseaduse järgi, mille kaitsmiseks kõik rahvaesindajad on andnud vande, on nii, et kui see ettepanek saab järgnevate minutite jooksul aset leidval hääletusel [poolthäälteenamuse], mitte koosseisu [häälteenamuse], on see vastu võetud ning valitsusele täitmiseks vähemasti poliitiliselt siduv. Kui valitsus seda ei täida, lasub tal parlamendi ees vastutus vajadusel oma amet maha panna parlamendi korralduse täitmata jätmise tõttu.

Aitäh! Jah, see Riigikohtu lahend, millele te viitate, oli minu arvates minu jaoks väga oluline õppetund. Ma ei saa eitada, et neid juriidilisi vaidlusi, kuidas seda tõlgendada, nagu härra Helir-Valdor Seeder küsis, et mis on see paragrahv, lõige ja punkt – me teame, et kodu- ja töökorra seaduses ei ole seda täpset paragrahvi, lõiget ega punkti. Neid vaidlusi on olnud. Me oleme püüdnud neid vaidlusi pidada siin saalis, oleme neid vaidlusi pidanud juhatuses. On tõesti olnud nii, et Riigikogu on oma töös üsna sageli, kui ei tule see välja otseselt seadusest, tuginenud oma praktikale. Praktika on olnud see, et ettepanek Vabariigi Valitsusele nõuab 51 häält. Ma oskan seda praegu ainult nii põhjendada, aga ma mõistan, et on ka teisi seisukohti. Ma saan sellest täiesti aru.

Protseduuriline küsimus, Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, hea eesistuja! Muidugi ei saa ma öelda muud, kui kindlasti toetada Urmas Reinsalu seisukohta ja kutsuda üles Riigikogu juhatust ikkagi järgima eelkõige meie kehtivat põhiseadust. Tegelikult, tuginedes ainult sellele, et seda on võimalik kohtus vaidlustada, ja meie oleme praegu võtnud praktika kohaselt – see ei ole võib-olla päris hea lähenemine. See, milles ma ei ole hea kolleegi Urmasega nõus, on see, et põhiseaduse rikkumine on leidnud esimest korda aset. Jah, kohtus on see tõestatud esimest korda, aga aset leidis ta esimest korda siis, kui nüüd Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus võimule tuli. Siis leidis ta aset sellisel moel, nagu te mäletate, et suur saal oli võtnud vastu otsuse selle kohta, et meil on sinimustvalged lipud Valges saalis. See oli suure saali otsus. Kui [praegune] valitsus võimule tuli, siis viidi sealt sinimustvalged lipud ära ja asendati Euroopa Liidu lippudega. Seda tehti ilma suure saali otsuseta. Nii et see oli juba iseenesest esimene põhiseaduse rikkumine. See oli täpsustuseks öeldud.

Aitäh! Kuna oli teada, et selle kohta võib tulla küsimusi siin suures saalis, täiskogus, nagu täna on tulnud, siis me eraldi seda punkti Riigikogu juhatuses arutasime. Selles küsimuses, mille teie tõstatasite, härra Reinsalu tõstatas, härra Seeder tõstatas, olid kõik kolm juhatuse liiget ühte meelt. Nagu me teame, on kõik need kolm juhatuse liiget eri erakondadest – kes on koalitsioonis, kes on opositsioonis. Siin ei olnud erimeelsusi.

Need lipud, millest te räägite – te teate ju, et sellised korralduslikud küsimused on juhatuse otsustada. Kui juhatus ei leia konsensust, otsustab saal. Kui leiab konsensuse, otsustab juhatus. Antud juhul leidis konsensuse, kõik kolm Riigikogu liiget, kes on ka juhatuse liikmed.

Mart Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, härra eesistuja! Ma võtaksin selle vaidluse kokku praegu järgmise tõdemusega. Täna on peavoolumeedia täis Keskerakonna fraktsiooni juhi Jaanus Karilaiu seisukohta, et Keskerakond toetab negatiivse koroonatesti kasutuselevõtmist ohutuse tõestamiseks kõrvuti koroonapassiga. Kuna siin on päevakorras, kas see on 51 hääle eelnõu või ei ole, siis ma paluksin Keskerakonna fraktsioonil toetada oma esimehe seisukohta ja sellisel juhul ei ole ju üldse kahtlustki, et me ületame 51 hääle künnise.

Aitäh! Protseduuriline küsimus, Urmas Reinsalu.

Ma mõistan härra Mart Helme pragmatismi nendes küsimustes. Aga ma ei saa ühineda istungi juhataja teatava voluntarismiga põhiseaduse järgimises, mis tähendab seda, et olgu igaühel oma põhiseadus ja põhiseaduse tõlgendus, minul oma, Helir‑Valdor Seederil oma, härra Puustusmaal oma, härra istungi juhatajal ja Riigikogu [esimehel] oma ning kõik istugu ja elagu oma põhiseaduse tõlgendusega. Riiki nii ei juhita. Meil on rida julgeoleku-, sotsiaal- ja muid, majanduslikke kriise, millega Eesti on silmitsi. Kas me tahame nüüd tahtlikult tekitada ka põhiseaduslike institutsioonide toimimise kriisi põhiseaduse tahtliku mittetäitmise teel? Ma hoiatan, kui ohtlik võib olla selle ukse isegi riivamisi avamine.

Riigikohus andis meile loetud nädalad tagasi hoiatuse oma otsusega, mis tuvastas siin saalis aset leidnud tahtliku põhiseaduse rikkumise. Sellist pretsedenti ei ole aastakümnete jooksul meie riigiõiguslikus praktikas olnud. Ja nüüd me asume niisugusele voluntaristlikule põhiseaduse tõlgendamise teele, kus igaühel võib olla oma põhiseadus, eriti keset kriisi, kus meie platvorm ja vundament peaks olema kriisi lahendamine tõhusal ja söakal, aga just nimelt põhiseaduspärasel moel. [Voluntaristlik lähenemine] oleks äärmiselt ohtlik pretsedent. Ma hoiatan selle teest. Me vajame selgust selles, mis leidis aset eelmise aasta detsembris, aga veelgi enam vajame me jäika juhindumist põhiseaduse mõttest ja sättest.

Aitäh! Protseduuriline küsimus. Ma palun vaikust! (Helistab kella.) Protseduuriline küsimus, Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lähtudes kolleeg Reinsalu küsimusest, küsin mina nüüd lugupeetud Riigikogu juhatajalt, et kuidas siis Eesti riiki juhitakse. Kas voluntaristlikult? Kui ma õigesti mäletan, ütles kunagine justiitsminister Reinsalu, et põhiseadust peab oskama lugeda. Kuidas juhitakse Eesti riiki?

Aitäh! See küll ei olnud väga protseduuriline küsimus istungi toimimise kohta. (Naerab.) Aga liigume edasi. Protseduuriline küsimus, Paul Puustusmaa, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on jah protseduuriline, seekord küll. Ja see tuleb teie enda vastusest.

Vabandust, ma korraks segan vahele. Eelmine kord oli teil ka [protseduuriline küsimus]. Miks te rõhutate, et "seekord küll"? Ma ütlen stenogrammi huvides, et eelmine kord oli ka.

Jaa, [mu küsimus tuleneb] otseselt teie vastusest minu eelmisele küsimusele. Te tõite siin sellise näite, et – see puudutab ka meie edasisi toiminguid – kuna Riigikogu juhatus oli selles lippude küsimuses konsensusele jõudnud, siis sellega sai asi nagu otsustatud. Aga siit tulebki küsimus ja paluksin konkreetset seisukohta. Kui suur saal võtab vastu otsuse, siis kas Riigikogu juhatus võib selle otsuse ümber muuta? Kas ma sain õigesti aru?

Aitäh! Ma kommenteerisin teile, millal vaidlusküsimused jõuavad saali ja millisel juhul nad saali ei jõua. Aitäh teile! Nii. Härra Kruusimäe läks maha. Heiki Hepner, protseduuriline küsimus, palun!

Suur tänu, hea Riigikogu esimees! Minu küsimus on sellesama tõlgendamise kohta. Me oleme ju siin päevakorra juures kasutanud ka seda varianti, et kui juhatus justkui ei jõua üksmeelele, siis suur saal võtab seisukoha. Kas praegune kodu- ja töökord võimaldaks seda, et me kõigepealt hääletaksime, kas see on 51 hääle eelnõu, ja siis hääletaksime ka eelnõu ennast? Kas selline variant on võimalik?

Aitäh! Minu teada ei ole. Antud juhul on ka see probleem, et Riigikogu juhatus jõudis konsensusele, nii et me ei saa ka [sel põhjusel] tuua midagi hääletusele. Kuigi tuleb leidlik olla. Ma mäletan, et esmaspäeval härra Põlluaas päästis mind välja. Ei tahtnud ma kuidagi seda vaheaega võtta, aga enne päevakorra kinnitamist härra Põlluaas andis selle võimaluse ja ma tõesti kasutasin seda võimalust helistada, aga ei vastanud keegi. Jevgeni Ossinovski, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Lihtsalt, kui ma juba tulin ... (Naer saalis.) 

Aitäh teile! Aitäh teile, et te tulite! 

Kui juhatus oli selles küsimuses konsensusel, siis mis see argumentatsioon oli? Ma saan aru, et kaalutlusotsus juhatusel tekkis. Te viitasite sellele 51 hääle tavale nende otsuse eelnõude puhul. Aga kuna vahepeal on seda teemat tõesti ju heade kolleegide eestvedamisel väga põhjalikult suures saalis käsitletud, siis kas on teisi kaalutlusi tekkinud lisaks sellele tavale juhatuse liikmetel, kui nad konsensuslikku otsust isekeskis kaalusid?

Aitäh! Jah, see oli kaalutletud otsus ja need põhjendused ma tõin välja, miks arvati juhatuses, et see on niinimetatud 51 hääle eelnõu. Peeter Ernits, palun, protseduuriline küsimus!

Hea juhataja! Sa ütlesid, et tänu [minu] pinginaabri sammule said sa helistada peaministrile, aga nagu sa praegu ütlesid, ei vastanud keegi. Ma mäletan, et kui Henn Põlluaas oli samal positsioonil ja helistas Kaja Kallasele, ka siis ei vastanud keegi. Kas see protseduuriliselt ongi niimoodi, et kui Riigikogu esimees helistab peaministrile, siis ei vasta keegi?

Ei, no sel hetkel ei vastanud. Ju oli koosolek või oli muid toimetusi. Pärast sai ilusti ühendust. Ja täna ju Riigikogu esimene aseesimees andis, ma saan aru, väga palju infot selle võimaliku poliitilise ettekande kohta.

Nii, nüüd rohkem [küsimusi ei ole]. Aa, ikka on veel. Ka Riigikohtu lahendis oli öeldud, et tuleb rahulikult neid asju arutada ja kõik küsimused läbi võtta, nii et ma kutsun üles meid kuhugi mitte kiirustama praegu. Protseduuriline küsimus, Urmas Reinsalu, palun!

Austatud istungi juhataja! Detsembrikuise põhiseaduse rikkumise korral oli argumendiks või seisukohaks see, mida ka juhatus või juhatuse enamus põhjendas Riigikogu nimel Riigikohtule, et näete, parlament enamushäältega nii otsustas. Otsekui see, et vormiline parlamendi sulgemine, tegeliku istungi [kõrval kaugistungi lubamine] leidis aset parlamendi enamuse tahtel, oleks selle kuidagi põhiseaduspäraseks muutnud. Loomulikult kollektiivne käitumine põhiseaduse rikkumisel ei ole mitte vastutusest vabastav, vaid vastutust raskendav asjaolu. Ja ka see, et juhatus konsensuslikult leiab, et [võimalik on] põhiseaduse mõtte vastane parlamendi töö tõlgendamine – neil on kollektiivselt ja ühehäälselt selline seisukoht –, loomulikult ei ole kuidagiviisi põhiseaduse mõtte rikkumist või põhiseaduse mõttega vastuolus olevat käitumist kergendav asjaolu. Nii et ma jään selle juurde. Paluksin see protokollida, härra juhataja, ja seda arvestada, et minu tõlgendus põhiseadusest on, et parlament võtab, kui parlamendiliikmete enamus poolt hääletab, vähemasti poliitiliselt siduva ettepaneku valitsusele täna vastu. See on põhiseaduse mõtte järgne ning sellisest põhimõttest lähtudes peame tegutsema ja peab ka valitsus tegutsema.

Aitäh! Kindlasti saab teie öeldu meil ilusti stenogrammi kirja. Helir-Valdor Seeder, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Kui juhatus arutas ja leidis, et jääme senise praktika juurde, et see eelnõu vajab 51 häält ehk koosseisu häälteenamust tulenevalt põhiseadusest, kus on räägitud ettepaneku tegemisest Vabariigi Valitsusele seaduse väljatöötamiseks, siis kas juhatus arutas ka seda, et kui see on põhiseaduses niimoodi sõnastatud, siis muud laadi ettepanekuid kui seaduse väljatöötamine põhiseadus ette ei näegi ja kogu meie praegune arutelu on põhiseaduseväline tegevus, sellist arutelu ei saakski sel juhul olla? Kui te juba olete läinud väga täpsele 51 [hääle nõude] tõlgendusele põhiseaduse puhul, siis ma veel kord [küsin] üle, kas ja mis alus meil siis on üldse ettepanekut teha lähtuvalt sellest põhiseaduse paragrahvist, mis räägib ainult konkreetselt ettepaneku tegemisest seaduse väljatöötamiseks. Praegu me arutame ettepanekut, mille korral seaduse väljatöötamist valitsuselt ei eeldata.

Aitäh! Ei, selle nurga alt me ei arutanud seda. Priit Sibul, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Mul ei ole küsimust, mul on repliik. Kuna Urmas Reinsalu viimases protseduurilises küsimuses viitas põhiseadusvastasele olukorrale ja mainis detsembrit, siis tegelikult detsembris tegi Riigikohus otsuse, et novembris Riigikogu tehtud otsus oli põhiseadusvastane.

Aitäh! Ka see sai ära õiendatud. Nii, kõnevoorud. Siin saavad veel esineda, ma tuletan teile meelde, komisjonide esindajad. (Hääl saalist.) Kui te olete volitatud, siis jah. Kalle Grünthal, teil on protseduuriline küsimus.

Jah, ma mõtlesin, et ma sekkun ka sellesse ...

Otse loomulikult. Palun, härra Grünthal!

... küsimusse. Pole tükk aega rääkinud enam. Ma olen ikkagi seisukohal, et juhatuse kolm liiget ei saa otsustada, milline on häälteenamus. Kuna seda mitte kuskil reguleeritud ei ole, siis teie ei saa ka oma suvaotsusega seda teha. Siin saab määravaks olla ainult parlamendi häälteenamus. Igasuguseid piiranguid saab kehtestada vaid siis, kui kuskil on olemas vastav regulatsioon. Praegusel hetkel seda ei ole. Praktika ei lähe siin arvesse. Siin saab määravaks olla ainult parlamendi koosseisu hääletamistulemus, mitte mingi 51.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. See otsus on nüüd langenud. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid pole esitatud. Järelikult tuleb alustada lõpphääletuse ettevalmistamist. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud Jüri Ratas! Me eile minu meelest just rääkisime sel teemal, et Riigikogu juhatus ei saa vastu võtta selliseid otsuseid, mis on põhiseadusvastased. Küsimus: kas te võtate personaalse vastutuse? Juhul kui võtate ja see asi läheb Riigikohtusse, siis millise vastutuse te võtate? Ärge rääkige poliitilisest vastutusest.

Aitäh! See ei ole protseduuriline küsimus. Alustame hääletuse ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 484. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 30, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole ... (Keegi kommenteerib saalis: "... on otsus vastu võetud." Naer.) ... ei leidnud eelnõu toetust. Esimese päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Liigume edasi teise punkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 433 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Kallid ametikaaslased! Võib-olla esimene küsimus, mis teist paljudel on – ja ma tunnistan, et see küsimus on põhjendatud –, on see, et kui väljas on –12 kraadi ja lumi, siis miks me ometi tegeleme elektritõukerataste küsimusega. Ent ma tuletan teile meelde Eesti vanarahva tarkust, mis räägib sellest, et rege rauta suvel ja vankrit talvel. Niisamuti tuleb meil tunnistada seda seaduspära, mis ei tulene mitte [riiklikest] seadustest, vaid loodusseadustest: aastaajad vahetuvad ja praegusele külmale talvele järgneb ühel hetkel kevad. Lumi sulab ja tänavatele tulevad lisaks kuldnokkadele ja teistele kevadekuulutajatele jälle elektritõukerattad, jalgrattad, elektrijalgrattad ja kõik need muud sõiduvahendid, mille populaarsus on viimastel aastatel oluliselt kasvanud.

Käesoleva eelnõuga piiratakse jalakäijate liiklusohutuse huvides osal teedel kergliikurite liikumiskiirust ja antakse kohalikele omavalitsustele õigus rakendada vajadusel – vajadusel, ma rõhutan – täiendavaid piiranguid. Muide, selle eelnõu puhul ei ole vaidlust, kas selle vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu poolthäälte enamust. Täpsustan ka seda olulist asjaolu.

Lühikese ajaga, mõne aastaga on meie tänavapilt oluliselt muutunud. Kõnniteedele on tulnud juurde palju elektrilisi tõukerattaid, millega opereerivad mitmed ettevõtted, kes tegelevad nende lühiajalise rendiga. Sellega on kaasnenud aga probleem, sest meie linnade tänavavõrgustiku planeerimisel ja ehitamisel ei ole sellega arvestatud, ei ole osatud seda ette näha, ei ole piisavalt rajatud eraldiseisvaid ja turvalisi sõiduteid ja -radu jalgratturitele ja kergliikuritele. Seetõttu on kergliikurid suunatud [jalg- ja kõnniteedele], seadus näeb ette õiguse nendega jalg- ja kõnniteedel liikuda. Kui seda küsimust siin auväärt Riigikogus arutati, siis leiti, et selle õiguse andmine on põhjendatud, et elektritõukerattaga tohib sõita kõnniteel. Seda sellepärast, et konkreetselt selle sõiduvahendiga oleks meie teedel ja tänavatel näiteks autode vahel liigelda liiga ohtlik, viies välja selleni, et meil hakkab juhtuma traagilisi avariisid nende sõiduvahenditega.

Probleem seisneb selles, et kõnniteedel liiklevad jalakäijad, teiste seas ka lapsevanemad väikeste lastega, liikumisraskusega inimesed ja eakad inimesed. Nende vahel sõidavad kuni 25‑kilomeetrise tunnikiirusega elektrilised tõuke- ja jalgrattad. See põhjustab sageli liiklusohtlikke olukordi. See ei ole väljamõeldud probleem. Eelmise aasta augustis tellisin ma selles küsimuses avaliku arvamuse küsitluse, millest selgub, et näiteks siinsamas Tallinnas, kus asub Riigikogu, üle poole tallinlastest tunnistavad, et nad on kõnniteedel tundnud ennast ohustatuna elektriliste tõukerataste poolt. Eelnõu algatajad leiavad, et liikumiskiiruste ühtlustamine – kergliikurite kiiruse kahandamine sarnasemaks jalakäija kiirusega – aitaks liiklejatel üksteist paremini märgata, üksteisega arvestada ja ka võimaliku õnnetuse puhul vähendada tekkida võivat kahju.

Oluline on selgitada, et ka tänases seaduses on kergliikuri juhile kehtestatud nõue, et ta peab jalakäijate läheduses ja jalakäijatest möödudes valima ohutu sõidukiiruse. Aga me kõik mõistame, et taju selle kohta, mis on ohutu, võib olla eri inimestel väga erinev. Kindlasti, noorele inimesele, kes tuhiseb elektritõukerattaga mööda mõnest eakast inimesest, võib tunduda, et see sõidukiirus, mille ta valis, on täiesti ohutu, võimaldab ohutut möödumist. Aga see eakas inimene võib, vastupidi, tunda, et teda vägagi ohustatakse. Või kujutame ennast ette näiteks väikelapse vanemate rolli. Laps on meetripikkune, temast sõidab kõnniteel suhteliselt ehmataval kiirusel mööda elektritõukeratas. Kindlasti võib see tunduda lapsevanematele ohtlik. Praegu seaduses olev regulatsioon on väga subjektiivne.

Kahjuks näitab statistika ka seda, et kergliikuritega toimub väga palju õnnetusi. Viidatakse sellele, et suur osa neist on kukkumised, mille korral inimesed ise on sõitnud millelegi otsa või kukkunud, ja väiksem osa on kokkupõrked, aga siiski ka neid on. Ja mis võib‑olla veel on oluline [ära märkida], on see tajutav ohutunne. Inimestel peab olema tänaval turvaline ja kõnnitee on mõeldud eelkõige ikkagi jalakäijate jaoks.

Eelnõuga kehtestatakse kergliikuritega jalgteel ja kõnniteel liikumisele kiirusepiirang kümme kilomeetrit tunnis. Jalgratta‑ ja jalgteel sõites jääb kehtima praegune 25‑kilomeetrine kiirusepiirang, aga kohalik omavalitsus saab õiguse seda vajadusel allapoole tuua, näiteks piirkonda arvestades, mõnes piirkonnas liigub võib-olla palju rohkem inimesi. Tallinna puhul on sellised näiteks supelrandade läheduses olevad jalgratta‑ ja jalgteed, kus suviti on väga palju inimesi, väga palju jalutajaid. See on kohaliku omavalitsuse enda otsus.

Eelnõu uusi, vähetuntud ega võõraid termineid ei sisalda ja on üldiselt selline suhteliselt lihtne seaduseelnõu, aga selle mõju võiks olla positiivne.

Eelnõu varasema menetluse käigus on esitatud ka vastuväiteid. Väga põgusalt kommenteerin mõnda neist. Kui viidata sellele, et kergliikureid puudutava regulatsiooni on Riigikogu üsna äsja kehtestanud ja võib-olla oleks vaja vaadata pikemat praktikat, siis tegelikult ka majanduskomisjon on käsitlenud sedasama kergliikurite ja liiklusohutuse küsimust. Ma arvan, et me juba praegu tegelikult näeme, et õnnetusi juhtub tõesti väga palju. Inimesed satuvad üsna tõsiste traumadega arstide hoole alla. Nii et ma arvan, et meil on seda teadmist piisavalt.

On toodud ka selline argument, et miks ikka kõigil kõnniteedel piirata sõidukiirust ja miks ei või näiteks tühjal teel või seal, kus on jalakäijaid vähe, sõita siiski 25 kilomeetrit tunnis. Mina isiklikult olen seisukohal, et siis võiks ju ka küsida, miks me tühjal maanteel ei võiks sõita 250 kilomeetrit tunnis, teisi autosid ju ei ole, miks ma ei või siis seal sõita, eks ole. Tegelikult enamik kõnniteid Eesti linnades, oleme ausad, on küllalt kitsad, [sõidu]tee ja majade vahelisele alale surutud. Igal hetkel võib tee ääres asuvast majast astuda välja mõni laps, mõni inimene, kauplusest külastaja, kohvikust külastaja. Nii et kuigi sõitjale hetkel tundub, et tee on vaba ja ta võib kiiresti sõita, võib olukord kiiresti muutuda, nurga tagant võib keegi välja tulla. Nii et ma arvan, et kõnniteel peaks inimeste turvalisus olema tagatud kogu aeg.

Võib-olla viimane argument, mida on kasutatud ja mis on mõnevõrra emotsionaalne, aga väärib samuti tähelepanu[, on järgmine]. On öeldud, et tegemist on iseenesest ju positiivse asjaga – kogu see mikromobiilsus või sellised kerged väikesed sõiduvahendeid –, see on alternatiiv autole, mootorsõidukitele, mis kulutavad palju rohkem kütust, ja et seeläbi nende liikumisvabaduse piiramine või nende kasutamise piiramine kuidagiviisi töötab vastu kliimaeesmärkidele. No ma arvan, et kõik mõistavad: sotsiaaldemokraadid toetavad väga rohepöörde kliimaeesmärkide saavutamist, see on meile väga oluline. Mina ütleksin, et pigem on vastupidi. Oleks väga kahetsusväärne, kui sellise tehnoloogilise innovatsiooni tagajärjel või selle tõttu inimesed tajuvad, et kõnniteel ei ole enam ohutu, nad, vastupidi, muudavad oma liikumisharjumusi ja näiteks sõidavad seetõttu rohkem autoga, selle asemel et minna, ma ei tea, lapsega lähedal asuvasse lasteaeda või huviringi või kooli mööda kõnniteed kõndides, selle asemel eelistatakse sõita autoga kuhugi, ma ei tea, parki või randa ja neid kõnniteid enam ei kasutata. Selles mõttes ka urbanistikaspetsialistid, selle valdkonna asjatundjad rõhutavad, et läheneda tuleb eelkõige [jalakäijale], alati alustada jalakäijast, tema ohutusest ja mugavusest ning siis tulevad kõik sõidukid. Antud juhul jah on pigem esikohale seotud ühe mootorsõidukiga sõitjate mugavus ja ohutus ning seda jalakäijate arvel.

Need olid lühidalt need argumendid, mille eelnõu algatajad tõid välja selle eelnõu toetuseks. Ja veel kord: praegu on kõige õigem aeg seda arutada, meil on võimalik veel seadustada muudatusi või siis neid mitte seadustada selleks hooajaks, algavaks hooajaks, kui tuleb kevad ja kui tulevad taas tänavatele elektritõukerattad ja teised kergliikurid. Ma tänan teid, head ametikaaslased, teie tähelepanu eest! Olen valmis vastama teie küsimustele.

Aitäh! Teile on üks küsimus. Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus, et kuidas me järelevalvet teostame selle üle. Ma saan aru, kui igal pool oleks kümme ehk pannaksegi rendiratastele piirang peale, et sõidavadki kümme kilomeetrit tunnis. Aga see, et osas kohtades saab kiirusega 25 kilomeetrit tunnis sõita ja osas kümme – kuidas me tagame järelevalve selle üle, et inimesed oleks seaduskuulekad?

Aitäh! Ma alustan viimasest otsast. Tõepoolest, rendiratastega on see mõnevõrra lihtsam. Nende kiirust – sellega on Tallinnas ka tegeldud, et teatud piirkondades nende kiirust piirata. Seda saab teha ka automaatselt, nii et kasutaja ei saagi kiiremini sõita. Aga rendirataste kõrval on ka inimeste isiklikud tõukerattad ja nende puhul sageli ei ole kiirus piiratud isegi mitte 25 kilomeetri peale, vaid sõidetakse palju kiiremini. Järelevalve küsimus on oluline ja ma arvan, et järelevalvet see eelnõu pigem hõlbustab, sest praeguse seadusesätte täitmise järele valvata on peaaegu võimatu. Mida siis näiteks see politseiametnik seal kõnniteel teeb? See on väga subjektiivne, et kas oli selline kiirus, mis võimaldas ohutult mööduda või mitte. Kui möödus ja keegi pihta ei saanud, ju siis oli ohutu – no kuidas sa seda kontrollid? Siis on meil vähemalt konkreetne kiirusepiirang ja ma loodan, et on olemas instrumente, millega saab mõõta liikuvate objektide kiirust, või vähemalt on võimalik heade füüsikute abil sellised instrumendid välja töötada.

Heiki Kranich, palun!  

Aitäh! Mul on täpsustav küsimus definitsiooni kohta. Ma saan aru, et peamiselt on eelnõu eesmärgiks needsamad elektritõukerattad ja minimopeedid, aga kas selle eelnõu definitsiooni kohaselt laieneb see kergliikuri mõiste ka jalgratastele, juhul kui nad kõnniteel sõidavad? 

Aitäh selle küsimuse eest! Ei laiene, jalgratas ei ole kergliikur. Siin on üks oluline erisus, millele ma juhiksin tähelepanu: me räägime kergliikurite liiklusest kõnniteedel. Kergliikuriga praeguse seaduse kohaselt võib igal ajal kõnniteel sõita. Jalgratta puhul on kõnniteedel liiklemine tegelikult piiratud. Kas praktikas seda seadust täidetakse või mitte, see on iseasi, aga jalgrattaga tegelikult tohib teatud tingimustel sõita kõnniteel. Kergliikuriga tohib igal ajal. Ja eks nende juhitavus on ka tegelikult erinev, võib-olla suurim erinevus on see, et üks on ikkagi mootorsõiduk ja teine ei ole.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te olete muret tundnud turvalisuse pärast kõnniteedel mitmel moel. Üks on lumekoristamine ja libedusetõrje ning nüüd oleme jõudnud kergliikuriteni. Tõsi küll, te tõite oma ettekande alguses välja, et see on rohkem suveprobleem. Aga no siin Tallinna tänavatel ma nukra näoga vaatan, kuidas pakirobotid lumehanges hullavad ja üritavad pakke kohale viia. Tundub, et see maailm liigub ikkagi järjest sinnapoole, et kõnniteed peavad heas korras olema kogu aeg, et üldse õigusruumi sisustada. Kuidas selle poolega on läinud? Ja kas see lumerookimise asi on ka paralleelselt kuidagi edenenud? Tegelikult need on omavahel vägagi tihedalt seotud.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest võib öelda, et need küsimused moodustavad ühe terviku, mis puudutab, eriti linnades, liikumist, mugavust ja inimeste ohutust. Te viitate praegu ilmselt eelnõule, mille on teinud Isamaa ja ka sotsiaaldemokraadid ning mis puudutab seda, et anda kohalikele omavalitsustele ülesanne vastutada kõnniteede hoolduse eest. Hea majanduskomisjoni juhi Kristen Michali targal juhtimisel me oleme kokku leppinud, et need kaks eelnõu, mis menetluses on, liidetakse üheks ja liigutakse nendega edasi. Ma olen kindel, et härra Michal, kes peale mind tuleb, võib‑olla saab ka täpsustada neid tähtaegu, et kaugele me jõuame jaanuaris ja veebruaris selle küsimusega. Mina tahaksin väga loota, et liigume võimalikult kiiresti edasi.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eks me kõik teame, et  Eesti liikluskultuuris on arenguruumi küll ja veel. Selles mõttes on see igati tervitatav eelnõu. Mulle meenub, et samateemalist [eelnõu] nende tõukerataste ja kergliikurite kiiruse piiramisega seoses on siin korra juba menetletud, aga siis jäi asi pooleli. Sellepärast on mul hästi praktiline küsimus, ka siis tõusetus see: kuidas kiirusepiirangut siiski kontrollida ja seda administreerida? Mismoodi see välja näeks?

See, kuidas see tehniliselt ja praktiliselt välja näeb – kui seadusandja on sellist tahet väljendanud, siis küllap selleks pädevad ametkonnad peavad need tehnilised lahendused, kui neid veel olemas ei ole, leidma. Aga mina olen aru saanud, et kiiruse mõõtmiseks on näiteks politsei käsutuses juba olemas teatud sellised fööni meenutavad instrumendid.

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem küsimusi pole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni esimehe Kristen Michali. Palun! 

Aitäh, austatud esimees! Austatud kolleegid! Hea eelnõu autor! Komisjon arutas seda eelnõu – ma pikemat tutvustust ajapuudusel hetkel teha ei saa, aga olen kindel, et jõuame seda teha [hiljem] – mitmel korral. Nagu siin saaliski on kõlanud, jäi ka komisjonis kõlama, et on mure just sellega, kuidas inimesed tajuvad kergliikureid. Ehkki statistika valitsuse mittetoetava seisukoha puhul näitab ka seda, et suur osa ehk 77% õnnetustest on olnud ühesõidukiõnnetused, siis sellest hoolimata see tajumine on liikluses oluline, kuidas inimesed tajuvad, et liiklusruum on ja kuidas liiklus toimib.

Ma võin ka menetlusotsused ära öelda. Erinevatel koosolekutel lükati seda eelnõu erinevatel põhjustel muudkui edasi, aga lõpuks siiski otsustati see tänaseks, 11. jaanuariks saali saata. Komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada, see oli konsensuslik otsus. No vot. Ma näen, et on ka küsimusi.

Jaa, aitäh! Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja, komisjoni esimees! Jätkaksin sellesama teemaga: lumi, libedus. See on akuutne teema, akuutne ka peale seda, kui kohalikud omavalitsused on asunud seda probleemi lahendama iseseisvalt. Ma tean, et Võru ja Rakvere omavalitsus on astunud samme, et saaks teed puhtaks, just kõnniteed puhtaks. Kas see eelnõu, mis on menetluses – need on omavahel seotud, võimalik on neid kaudselt siduda –, on toonud ka omavalitsustelt mingisugust tagasisidet? On see tervitatav eelnõu või pigem omavalitsused ütlevad, et saavad ise hakkama ja riigi raha seekord pole vaja?

Te püüate nüüd nööbi külge jälle pintsakut õmmelda. Ma saan aru, et soov on see punkt homsesse lükata. Lühidalt vastates: kindlasti puudutab tõukerattaid ka linnatänavate olukord. Kui te viitate pealinnale, siis siin on olukord muidugi vilets, nagu me kõik näeme, ja mujal omavalitsused näevad vaeva sellega, et võtta see kohustus üle. Eelnõu, mis puudutab lumelükkamise kohustust, me kindlasti arutame jaanuaris-veebruaris-märtsis ja, nagu eelmine ettekandja ütles, ehk jõuame suveks selleni, kuidas järgmistel talvedel elu käima hakkab.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan! Mul on selline võib-olla filosoofilisemat laadi [küsimus]. Sotsiaaldemokraadid on tundnud muret ülekaalulisuse pärast ja selleks, et inimestel ülekaalu vähem oleks, on nuputatud välja, et paneme tõukerattale mootori juurde, mis tegelikult ei täida seda eesmärki. Ja kui nüüd rääkida rohemärgistusest, siis ega elekter ka ju mitte kuskilt iseenesest ei tule. Nii et ikkagi oleks jalaga tõugatav tõukeratas iseenesest [vajalik]. Kas ka komisjonis tekkis selles suhtes küsimusi? Võib-olla me tegeleme ebaolulise – küll innovaatilise – lahenduse edasiarendamise ja seadustamisega, aga me võiksime minna ikkagi juurte juurde tagasi: tõukeratas on see, mida jalaga saab tõugata.

Aitäh! Sellist arutelu meil ei olnud. Küll aga on jalgsi liikumine ja selle ohutuse [tagamine], eriti nõrgemate ja vähem kaitstud liiklejate puhul, kiiremini liikuvate elektritõukerataste kõrval, nagu neid nimetatakse, oluline ja need on omavahel seoses. Seda me kindlasti arutame edasi.

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Homset istungit saame alustada selle päevakorrapunkti jätkamisega ja küsimusega, kas soovitakse avada läbirääkimisi. Istung on lõppenud.