Austatud Riigikogu! Head kolleegid! Käes on teisipäev ja alustame VI istungjärgu 11. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun! Seda soovi ei näe, järelikult saame minna kohaloleku kontrolli juurde. Palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks registreerus 72 Riigikogu liiget.

Head kolleegid, mul on üks teade teile edasi anda. Selliseid olukordi mõnikord ikka tekib, kus on vaja midagi teatada. Täna on mul hea meel teatada, et pärast istungit toimub siin istungisaalis Eesti-Montenegro parlamendirühma asutamiskoosolek, kokkukutsujaks kolleeg Kalvi Kõva. Kalvil on juba paberid ette valmistatud, nii et kui te soovite Montenegro parlamendirühmaga liituda, siis olete oodatud seda tegema ja võite talle [Kalvi Kõvale] ka jooksvalt oma soovist teada anda.

Aga ärme nüüd kohe seda saginat tekita, sellepärast et meil on siiski täna päevakorras olulised punktid ja esimeseks päevakorrapunktiks on riigieelarve kontrolli erikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Hinnakriis elektriturul" arutelu. (Helistab kella.) Räägime, kuidas me seda punkti täna menetleme. Kõigepealt on riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehe Urmas Reinsalu ettekanne kuni 20 minutit, küsimusteks-vastusteks on komisjon palunud 30 minutit. Seejärel on majandus- ja taristuminister Taavi Aasa ettekanne kuni 20 minutit ja küsimusteks-vastusteks ka pool tundi. Kolmandana on kõnetooli oodatud Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu esimees Arvi Hamburg, kelle ettekanne on kuni 20 minutit ja küsimused-vastused pool tundi. Juhin tähelepanu, et Riigikogu liikmetel on võimalus esitada igale ettekandjale üks küsimus. Pärast ettekandeid avame läbirääkimised ja palve on, et kõigepealt räägiksid läbirääkimiste käigus fraktsioonide esindajad ja seejärel kõik teised soovijad. Meile on tulnud algatajalt ka ettepanek pikendada istungit vajadusel kella kaheni, aga selle juurde tuleme hiljem.

Härra Grünthal, ma näen, et teil on protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu küsimus puudutab meie hea kolleegi, Riigikogu esimehe Jüri Ratase saatust. Te teatasite, et ta on viieks päevaks eneseisolatsioonis, et teisi mitte nakatada. Aga kahjuks on teada, et lugupeetud Jüri Ratas on viibinud eile Lõuna-Eestis ja käinud seal söömas, ja seda teab terve Lõuna-Eesti ajakirjandus ja rahvas. Küsimus: mis toimub? Kas tegemist on tööluusiga või mis toimub – eneseisolatsioon see küll ei ole?

Härra Grünthal, see ei ole kuidagi seotud istungi läbiviimise korraga. See ei ole protseduuriline küsimus.

Läheme istungi esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on OTRK "Hinnakriis elektriturul", ja palun kõnetooli riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehe Urmas Reinsalu. Härra Reinsalu, kõnetool ootab.

Austatud rahvaesindus! Parlamendisaal on see koht, kust antakse sõnum Eesti ühiskonnale, Eesti inimestele nende probleemide kohta, millega meie riik silmitsi seisab. Praegu on Eesti silmitsi energiakriisiga, mille tulemusena on aset leidnud kontrollimatu energiakandjate hinna tõus. Tänase päeva seisuga prognoositakse elektrienergia megavati hinnaks 205 eurot, mis on suures plaanis kuus korda kõrgem hinnatase, kui see oli 2020. aastal keskmiselt.

Teate, ma kuulasin seda, kuidas Reformierakonna esindaja kurjustas Eesti majandusministriga selle pärast, et majandusminister julges Eesti inimeste ja Eesti ettevõtjate probleemid oma eilses avalduses siia saali tuua, siis täna hommikul kell 9.41 sain ma mureliku ja tõsise kirja Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhilt Sirje Potisepalt. Tema loal tsiteerin paari lauset. "Me võime tuua näiteid eelkõige suurtelt ettevõtetelt, kus näiteks elektri- ja gaasisummad on tõusnud viis korda. Toidutööstused on tõesti sattunud olukorda, kus lühikese aja jooksul on tootmissisendite hinnatõus olnud ääretult järsk. Mina isiklikult (nii osundab mulle kirjutanud ettevõtjate esindaja. – U.R.) sellist drastilist tootmiskomponentide hindade tõusu ei mäleta. Ja loomulikult mõjutab tootmissisendite kallinemine toiduainete hindu, sest praeguses olukorras pole tegevusvaru enam võtta ja fakte ei saa eitada. Varasemate hindadega tootmist selles olukorras ei ole toidutööstusel võimalik jätkata. Elektri hind on tõusnud ettevõtetele toiduainete tööstuse sektoris [osundab mulle pöördunud inimene] keskmiselt 2,5 korda, praeguselt ilmselt tõus kolme- kuni neljakordne. Bensiini eest küsitakse üle 1,6 euro, gaasi [hind on tõusnud] viis korda ja kallineb uuel aastal veel 28%." Osunduse lõpp.

Ma ei ole nõus nende inimeste seisukohtadega, kes ütlevad eilse arutelu järel, et me peame nii ettevõtjate esindajate kui ka inimeste murelikud pöördumised parlamendi arutelust kõrvale jätma. Vastupidi, parlament peab olema see koht, kuhu inimeste probleemid jõuavad. Rahvaesindus peab sekkuma, kui valitsusel puudub [tahe] otsuste langetamiseks. Seetõttu tahan ma siiralt tunnustada majandusministrit eilse erakorralise avalduse eest, mis oli seotud just nimelt energiakriisiga ja võimalike alternatiivsete lahenduste avatud käsitlusega. Ma ei ole nõus Reformierakonna esindaja seisukohaga, et selle kriisi eest vastutavad tarbijad. Ei, see mõttekäik on üdini vale käsitlus. Vastutus lasub just nimelt valitsusel. Kui valitsus ei suuda otsuseid langetada, peab rahvaesindus suunama valitsuse langetama otsuseid, mis puudutavad energiakriisi leevenduste väljatöötamist. Reformierakonna esindaja nentis eilses arutelus, et midagi ei pruugi saada, teha ja osundas sellele, et just nimelt majandusminister oleks pidanud seda ütlema. Kuid majandusminister ei öelnud seda, vaid majandusminister osutas, et lühiajaline alternatiivsete meetmete pakett on olemas, nii kodutarbijatele kui ka ettevõtetele ja meie kohus on tänases arutelus otsida vastuseid nendele võimalikele meetmetele.

Valitsus on tänase päeva seisuga langetanud otsuse, et esiteks, kuueks kuuks – sellel aastal kolmeks kuuks ja järgmisel aastal kolmeks kuuks – rakendub meede, mis puudutab 50%-list võrgutasude vähendamist. Teiseks, juba oktoobris lubas valitsus oma pressiteate vahendusel väiksema sissetulekuga tarbijatele, et teatud hinnahorisondist ülespoole kerkivate arvete puhul makstakse 80% ulatuses kinni nii gaasi-, kaugkütte- kui ka elektriarved. Eilsel koosolekul arutas riigieelarve kontrolli komisjon seda, milline on ettevalmistus nende meetmete rakendamiseks. Võrgutasu meede on rakendunud, see on administratiivse iseloomuga. Seda oligi lihtne rakendada. Kuid kahetsusväärselt tuleb nentida, et vähekindlustatud tarbijate kompensatsioonimeede on paraku takerdunud ametkondliku bürokraatia taha.

Eilsel koosolekul osalenud Rahandusministeeriumi esindajad leidsid, et selle meetme rakendamine eeldab andmebaaside infotehnoloogilisi arendustöid ning prognoositavalt ei jõuta sellega valmis enne järgmist aastat. Võib eeldada, et selle meetme rakendumine leiab aset alles järgmise aasta jaanuaris. See on väga tõsine probleem just nimelt nendele kõige hinnatundlikumatele inimestele, kümnetele ja kümnetele tuhandetele Eesti inimestele, kes seisavad silmitsi jõulude ja aasta lõpuga, aga selle meetme vahendid, millele neil on valitsuse otsuse alusel aasta lõpu seisuga juba kolm kuud õigustatud ootus, ei ole kasutatavad. Rahandusministeeriumi ametnik lohutas ja ütles, et ametnikele on see tegelikult ka mugavam, selles mõttes, et siis tuleb raha välja maksta alles mitme kuu järel ja üks kord mitme kuu järel välja maksta on mugavam, kui seda teha igakuiselt. Kuid kahtlemata see, mis on ametnikele mugavam, olgu ta omavalitsus- või riigiametnikele, ei tähenda, et see on mugavam tarbijatele. Tarbijatele, vähekindlustatud peredele ei ole küsimus mitte mugavuses, vaid toimetulekus ja hakkamasaamises.

Nüüd on küsimus, millised on võimalused, mida on käsitletud elektrihinnakriisi kiireks leevendamiseks nii ettevõtetele kui ka kodutarbijatele. Üks selge võimalus on kaotada tarbijatel taastuvenergia tasud. See on ettepanek, mida ka siin saalis on erinevad poliitilised jõud teinud. Tarbijaneutraalselt oleks selle võit nii ettevõtetele kui ka kodutarbijatele konsolideeritult suurusjärgus 100 miljonit eurot. Teine meede, millele osundas eile ka majandusminister Taavi Aas, on energiakandjate käibemaksu alandamine. Selle hinnavõit oleks kodutarbijatele Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu esimehe Arvi Hamburgi koostatud analüüsi järgi suurusjärgus 225 miljonit eurot järgmise eelarveaasta jooksul. 225 miljonit eurot. Seda meedet oleks võimalik rakendada seadusemuudatusega, arvestades, et selle meetme rakendajad on need ettevõtted, kes müüvad kaugkütet, gaasi või elektrienergiat. Seda on võimalik rakendada vägagi lühikese aja jooksul. Mul on veendumus, olles kuulanud eile poliitiliste jõudude tagasisidet, et parlament on võimeline kogunema erakorraliselt, et langetada [otsus, mis jõustuks] 1. jaanuari seisuga. See eeldab üksnes valitsuse poliitilist tahet, mis kahetsusväärselt tänasel päeval puudub.

Valitsusse kuuluvad kriitikud on nentinud, et see meede aitab ka rikkaid. Elektrienergia, gaasi ja kaugkütte käibemaksu vähendamisest võidavad ka rikkad. Kuid ma arvan, et meie kõige suurem eksisamm oleks selles kriisis vastandada Eesti ühiskonda, öelda, et osad on rikkad, olgu nad ettevõtjad, talupidajad, poepidajad, kaupluste omanikud, tehaste omanikud ja kodutarbijad, kes on jõukamal järjel, ning teisel pool on väiksema sissetulekuga inimesed. Ma arvan, et selle kriisi lahendamisel on see kõige põhimõttelisem eksisamm, ja seetõttu ma pean tunnistama, et see, et me asume kinni maksma suurema osa rahva elektriarveid, selle asemel et leida lahendust kogu ühiskonna tarbeks energiakriisis, jagab samamoodi ühiskonna kahte lahtrisse.

Ettepanek, mille proua rahandusminister eelmisel nädalal välja käis, on tõsta vähekindlustatud perede toetusmeetme piirmäär esimese pereliikme sissetuleku järgi 1050 euroni. Proua rahandusminister väljendas mõtet, et valitsus on selles kokkuleppele jõudnud. Ma võin parlamenti ja Eesti avalikkust informeerida, et eilsetel aruteludel ametnikega selgus, et seda otsust valitsus tegelikult langetanud ei ole. Kui see otsus langetataks, alternatiivina teistele meetmetele, tähendab see sadade tuhandete inimeste puhul väga suurt halduskoormust. Toon näite, mille üks komisjoni liige komisjoni istungil tõi: see tähendab ainuüksi Narva linna puhul 20 000 pere asetamist olukorda, kus kõik peavad hakkama omavalitsuselt vaesusabi taotlema. Omavalitsuste esindajad nentisid, et see on suur ja keeruline halduskoormus. Lisaks sellele, ma juhin tähelepanu, on täielikult läbi töötamata probleemistik, mis puudutab inimeste sissetuleku määramist, mis puudutab leibkonna kooselamist, mis puudutab omanikutulu, dividenditulu, tulu vara võõrandamiselt ja kõiki neid muid küsimusi, millega oli parlament silmitsi muu hulgas näiteks tulumaksureformi rakendamisel. See teemade ring on täiesti läbi töötamata.

Järgmine küsimus, mida ka eilsel riigieelarve kontrolli komisjoni istungil puudutati, oli seotud võimalusega viia läbi Eestis elektrituru reform. Elektrituru reform tähendaks seda, et väiketarbijatele antakse võimalus liituda börsiväliselt elektrienergiapaketiga. Seda paketti kohustataks pakkuma turgu valitsevas seisundis olevat elektritootjat6, Eesti Nord Pooli hinnaregioonis Eesti Energiat, ning see toimuks Konkurentsiameti hinnakooskõlastuse põhimõtte alusel. Konkurentsiameti direktor kinnitas eile riigieelarve kontrolli komisjonile, et seda meedet on võimalik rakendada lühikese ajalise viibega. See vastab Euroopa Liidu reeglitele. Vastavalt Euroopa Liidu reeglites ette nähtud põhimõttele on võimalik vähekindlustatud tarbijatele kompenseerida ka CO₂ kvoodi maksumus. See tähendaks, et sellise paketi hinnatasemeks kujuneks välja orienteeruvalt 50 eurot megavatt-tund. See otsus ei ole kuidagi vastuolus Eesti liikmekohustustega Euroopa Liidus ja seda otsust on võimalik langetada just nimelt siin saalis. See eeldab esiteks seadusandja tahet määratleda elektrienergia universaalteenusena ja teiseks tahet kehtestada see kohustus turgu valitsevale ettevõttele.

Konkurentsiameti direktor informeeris parlamenti, riigieelarve kontrolli erikomisjoni eile sellest, et sellise otsuse langetas just nimelt nendel päevadel Ungari, kes võttis vastu otsuse, et väiksematel ettevõtetel ja kõigil kodutarbijatel on esiteks võimalus sellise universaalteenuse paketiga liituda ning nendele tarbijatele kompenseeritakse CO₂ kvoodi hind. See võimalik elektrituru reformi mudel ei ole loo Euroopa keskkonnas kuidagi pretsedenti. Väiketarbijatele pakub Nord Pooli hinnaregioonis universaalteenusena elektrienergiat  Leedu, laiemalt Euroopa Liidu riikides teeb seda näiteks Prantsusmaa.

Kui kõnelda sellest, mis oleks võimalik kate nendele lühiajalistele, aga akuutsetele elektrienergia hinna kriisi leevendavatele vahenditele, siis see kate on tegelikult see raha, mis laekub kehtiva regulatsiooni alusel Eesti tarbijatelt. Ma juhin tähelepanu sellele, et kui 2021. aasta eelarve kinnitamisel lähtuti sellisest hinnahorisondist, et CO₂ kvoodi tasu laekub riigieelarvesse suurusjärgus 80 miljonit eurot, siis see summa ulatub tegelikult sellel aastal üle 200 miljoni euro. Ainuüksi Eesti Energia prognoosib, et CO₂ kvoodi raha tuleb neil järgmisel eelarveaastal maksta üle 300 miljoni euro. Lisaks tähendab energiakandjate hinna tõus ka seda, et riigile laekub rohkem käibemaksu, orienteeruvalt vähemalt 150 miljonit eurot.

Energia hinna kriis ei ole üksnes hinnakriis, mis on seotud paari lähikuuga, üksnes lähemate päevade või nädalate külmade ilmadega. See on avalikkust, ühiskonda, tarbijaid ja ettevõtjaid eksitav arusaam. CO₂ kvoodi ühiku hinnakuppel on Euroopa Liidu emissioonikaubanduse süsteemis sellel aastal saavutanud juba 84-eurose hinnataseme. Järgmise aasta maksimaalne kuppel on 130 eurot ja meil puudub tänasel päeval siin saalis vähimgi kindlus, et seda maksimaaltaset ei saavutataks.

Teine teemadering on seotud sellega, et energia hinna kriis ja selle akuutsete meetmetega lahendamine on just nimelt valitsuse ülesanne. Kui valitsus on võimetu neid otsuseid langetama, siis parlamendi heatahtlik, aga kindel surve on seotud energiahinnakriisi kõrval ka sellega, et meil lasub hoolsuskohustus tagada ka Eestis energiatootmise reservvõimsus. 2019. aastal võttis valitsus vastu otsuse, et Eesti Energial lasub kohustus tagada reservvõimsus minimaalselt 1000 megavatti. See on koos rahanduslike mõjudega 2022. aasta lõpuni otsustatud, kuid kahetsusväärselt ei ole valitsus teinud otsust reservvõimsuse tagamise kohta alates 2023. aasta algusest. See sõnum peab olema siit saalist selge: me peame tagama Eestis elektrienergia julgeoleku, aga tarbijate huvides ka võimsuse, mis oleks minimaalselt selline, et tagaks energiatootmissuutlikkuse suures osas Eesti territooriumil juhitavatest tootmisallikatest.

Head parlamendiliikmed! Tänane päev, kus me oleme – järgmine aasta algab loetud nädalate jooksul –, tähendab seda, et me peame leidma endas julgust, ja nii nagu ütles eile majandus- ja taristuminister, olema üle dogmaatilistest ja päevapoliitilistest seisukohtadest ning leidma lahendusi, mis on Eesti tarbijate, Eesti majanduse ja eesti rahvuslikes huvides. Elektrienergia on meie kaasaegses ühiskonnas, aga ka meie kliimavöötmes, meie kliimakeskkonnas, elutähtis teenus ning kodutarbijatel ja ettevõtjatel peab olema prognoositaval tasemel arusaam, milliseks kujuneb selle hind. Me ei saa kujutada ette, et me oleme üksnes väike ja abitu laevuke meres, kellest midagi ei sõltu. Ma arvan, et selle arutelu lähtekoht ongi see, et me oleme ise oma otsuste peremehed, ise oma energiapoliitika peremehed ja me peame julgema langetada otsuseid – otsuseid, mis ei ole lihtsalt deklaratiivsed või näilised, vaid mis rajanevad tegelikul probleemi lahendamise suutlikkusel. Jõudu meile tänaseks aruteluks! Aitäh teile!

Liigume edasi küsimustega. Aivar Kokk alustab. Palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tänu selle ettekande eest! Mis on sinu tunnetus, kas valitsus jookseb energiakriisi lahendamisel sündmustel sabas? Kas ei oleks aeg täna alustada elektrituru reformiga ja anda meie inimestele võimalus osta elektrit otse, mis teeks ühe megavatt-tunni hinnaks alla 50 euro, mitte maksta sadu eurosid megavatt-tunni eest?

See otsus on käegakatsutav, see otsus on kooskõlas Euroopa Liidu reeglitega ja see otsus minu hinnangul vastab täies mahus kõikide Eesti tarbijate huvidele. Eksivad need, kes väidavad, et elektrituru reformi ettepaneku sisu on Eesti täielik lahkumine Nord Pooli börsikaubanduse süsteemist. Vastupidi, küsimus peab olema tarbijatele valikuvabaduse andmises. Kes soovivad börsisüsteemis panna oma õnne proovile, osaleda võimalikes 1000‑eurostes megavatt-tunni hinnatasemetes, [saavad seda teha], kuid tarbijatel peab olema võimalus, täiendav võimalus saada elektrienergiat, kui me kõneleme väiketarbijatest, kelle suurusjärk on Eesti majanduse struktuuris suurem osa, kui me kõneleme suurusjärgus 5 teravatist elektrienergia tarbimisest aastas. Nendel tarbijatel peab olema see võimalus.

Praegu on kujunenud täiesti groteskne olukord. Narva jaamades toodetakse elektrienergiat. Selle hinnatase ilma CO₂ kvoodi saastetasu ühikut lisamata, kalkuleerides ka mõistliku kasumi, on tõenäoliselt suurusjärgus alla 50 euro megavati kohta. Ja siis selgub, et otsekui meie ei oska hinda määrata. Eesti rahvas on nii rumal, et ei oska ise hinda määrata, vaid saadetakse telegramm Helsingisse. Elektrienergia on ikka Eesti territooriumil. Telegramm läheb Helsingisse, lüüakse tempel peale ja tuleb tagasi teade: jah, hind on 500 või 1000 eurot, näete. Ma arvan, et kui kõneleda sellest börsist kui vabaturumajanduse sümbolist, siis see on sügav eksitus. Kogu selles börsitsoonis tegelikult ei ole ühtset energiahinda, sellel energiahinnal on sügavad spekulatiivsed moonutused ja loomulikult, kahtlemata see börsisüsteem motiveerib energiatootjaid elektrienergia defitsiidis, milles me Nord Pooli, aga ka kogu Euroopa Liidu territooriumil seoses kliimaeesmärkidega oleme, rohkem tootma ja selles ei ole midagi halba. Aga see toimub tegelikult olukorras, kus me peame lähtuma sellest, et isegi kui kõik kodutarbijad soovivad Nord Pooli süsteemist börsivälist paketti kasutada, siis defitsiit tähendab seda, et kõik Eesti elektritootjad saavad rahulikult Nord Pooli süsteemi elektrienergiat toota ja sellel on tarbijaid olemas.

Nii et kuna praeguses olukorras valitsus ei ole otsuseid langetanud, siis ma ütlen nõnda – see on minu isiklik objektiivne vaade: praegune Eesti valitsus on poliitilises kriisis. Me peame selle siin saalis ausalt välja ütlema. Ja see poliitiline kriis tähendab seda, et kõige tähtsamas küsimuses, kõige akuutsemas küsimuses, mis puudutab Eesti majanduse, Eesti energia, Eesti julgeolekuhuvisid laiemas plaanis, ei ole valitsus suuteline langetama kriitilisi, akuutseid otsuseid ja see on kahtlemata Eesti riigis keskne probleem.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Objektiivne vaade teie tegevusele peaks tulema siiski kõrvalt, mitte teist enesest. See, mida te praegu teete, kuidas te soojendate ennast selle kriisi valguses, toob muidugi meelde selle, kuidas välisministrina ei olnud teid olemas, küll aga käisite te lennuväljal mööduvatelt lennukitelt maske toomas ja poseerisite seal, kuigi need lennukid ei toonud Eestile maske ja teil ei olnud sellega mingit pistmist. Aga te olete nüüd riigieelarve kontrolli erikomisjonis. Me peaksime mõtlema, kuidas oleks võimalik seda teemat seostada riigieelarve olukorraga ja rahavoolu suunaga. Üldiselt ju riigieelarve korjub kogutavatest maksudest ja sellest tehakse midagi ühiselt koos. Teie paatos on ju sedapidi, et raha peab voolama ainult ühes suunas – riigieelarvest välja ja maksumaksja asemel on tarbija, kelle arveid kinni makstakse. (Juhataja helistab kella.) Palun seda vastuolu seletada. Mis on riigieelarve seis praegu, kuidas teie komisjon seda arutas ja mispidi tegelikult saab raha teoreetiliselt riigieelarvesse laekuda?

Aeg, Jürgen!

Aitäh, asustatud küsija! Ma arvan, et on vägagi solvav osundus selle kohta, mis puudutas neid maskide või millegi muu küsimusi. Jah, ma arvan, et valitsuse liikmetena tegelesime kõige akuutsemas koroonaviiruse kriisis me kõik ka nende küsimustega nii rahvusvaheliselt kui riigi sees. Selles ei ole midagi kohatut.

Teine teemadering, mis puudutab riigieelarve seisu. Lugupeetav küsija! Novembrikuu inflatsioonimäär Eestis oli 8,8%, mis puudutab tegelikult elukalliduse tõusu. Mind hämmastab see, et te olete nii eluvõõras ja ei saa aru, et see tähendab ka riigieelarvest raha saavatele institutsioonidele – olgu nad teatrid, olgu nad erinevad teised institutsioonid – raha ostujõu vähenemist. Ei ole akuutsemat või tõsisemat teemat kui energiahinna tõusust põhjustatud üldise inflatsiooni probleem. Kui me vaatame, milline on võimalus energiakandjate inflatsiooni leevendada, ennekõike sellest tulenevat inflatsiooni leevendada, siis see võimalus on kahtlemata ennekõike maksupoliitilised meetmed. Just nimelt käibemaksu langetamine võiks olla keskne meede, sest meil on võimalik vähemalt pooleteise kui mitte kahekordse võimendusefektiga kontrollida selle raha puhul ka inflatsiooni ja seda me ei tohi jätta kasutamata. See käegalöömise meeleolu, et me oleme nii abitud, me ei suuda otsuseid langetada ja las minna kõik, elame üle, saame hakkama, peame vastu, see ei ole tegelikult iseseisvas riigis kriisikeskkonnas tõsiselt võetav käsitlus. Mulle tundub, et ka enamikule selle saali rahvaesindajatele ei ole vastuvõetav käsitlus, et lepime oludega ja kogu lugu. Ei tohi olla niisugust allaheitlikku hoiakut.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Tahaksin teid natuke kritiseerida. Te õige mitmel puhul oma sissejuhatavas kõnes tunnustasite majandus- ja taristuministrit. Aga ma sellest tunnustamisest tegelikult aru ei saa. Möödunud kolmapäeval, kui ma küsisin ministrilt, mida ta kavatseb teha elektrihinna osas, siis mäletatavasti ta oli tulnud välja ideega käibemaksu langetada. Nii palju kui mina tean ja aru saan, siis neljapäeval valitsuses tal liitlasi ei olnud, tal ei ole neid liitlasi ei oma erakonnas ega valitsuses. Kas te olete aru saanud, mida see valitsus plaanib teha? Tõesti see, et minister muretseb ja räägib, on õige ja arusaadav. Aga tegelikult on tegemist ainukese ministriga, kes saaks ka midagi teha lisaks rääkimisele. Olete te aru saanud, mida minister plaanib teha?

Aitäh! Ma kvalifitseerisin eilses arutelus seda majandusministri avaldust kui appikarjet ja ma olen sellel seisukohal ka täna. Tegelikkuses valitsus on osutunud poliitiliselt võimetuks langetama praktilisi otsuseid selles tööriistakastis, mis nii rahanduslike katteallikate mõttes, regulatiivsete katteallikate mõttes kui ka meie kohustuste mõttes Euroopa Liidu liikmesriigina on realiseeritavad, kuid valitsus kas mingitel konjunkturistlikel, ideoloogilistel või tegelikust elust irdunud positsioonidel ei ole võimeline neid otsuseid langetama. Ma arvan, et selles olukorras väärib majandusministri osundus tunnustust. Majandusminister ei pakkunud eile konkreetseid lahendusi välja. Ma arvan, et sõnum oligi tegelikult see, et majandusminister tegi parlamendile erakorralise pöördumise, millel tegelikkuses ei olnud ju valitsuse terviklikku poliitiliste otsuste mandaati.

Nüüd, nagu ma olen aru saanud, on majandusminister väljendanud toetust elektrienergia käibemaksu langetamisele. Me oleme kõnelnud tõsiselt ka küsimustest, mis puudutavad elektrituru reformi läbiviimist. See tööriistakast on meil olemas. Me ei saa öelda, et me oleme nagu peata kanad või kanad takus. Meil on rahaline kate olemas, mis laekub Eesti tarbijatelt täiendavate prognoositavate maksudena. Olukord, me peame aru saama, on ju kahekorruseline. Lisaks n‑ö turul toimuvatele hinnatõusudele võimendab riik seda hinnasurvet läbi selle, et ta maksustab seda ju turuloogika mõttes täiendavalt. See raha on meil olemas ja need otsused tuleb langetada. See, et valitsus on poliitilises kriisis, ei ole vabandus Eesti inimestele. See ei ole õigustus sellele, et me ei suuda neid otsuseid langetada ja aeg venib.

Proua peaminister ütles raadios vist eelmisel nädalal lohutuseks Eesti rahvale, et kui ilmad lähevad soojaks, kui on suvi, siis on valgem ja soojem. Kas see on meie perspektiiv olukorras, kus meil on tegelik reaalne hinnakriis, millist me ei mäleta, nagu ma ette lugesin, inimpõlve perspektiivis? Suvel on meil valgem ja soojem – ma arvan, et me ei tohi sellise käsitlusega kuidagi leppida.

Heiki Hepner, palun! Härra Hepner!

Aitäh! Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Sadade tuhandete inimeste saatmine toetust küsima tähendab ka tegelikult väga suurt bürokraatlikku kulu ja sellele sa õigesti ka osundasid. Minu arvates oleks mõistlikum see kulu tegemata jätta ja selle summaga hoopis abivajajaid toetada ja mitte muretseda sellepärast, et järsku rikkad saavad ka mõne sendi sellest abist. Aga mu küsimus nüüd tegelikult tuleb hoopis selle kohta, et kas sa oled näinud mingit sotsiaal-majanduslikku arvestust, kui palju kulub raha selle toetuse väljamaksmiseks, sest seal taga on ju ka terve rida omavalitsusi, kes peaksid seda ellu viima. (Juhataja helistab kella.)

Jah, see on väga keerukas küsimus kahes perspektiivis. Esimene küsimus on moraalne perspektiiv. Kui me kõneleme sellest ettepanekust, mis on valitsuse laual, siis mediaansissetulek esimese pereliikme kohta tähendab ju tegelikult seda, et pooled töötegijad on juba selle sees. Teiseks, me peame lähtuma, et sinna sisse kuuluvad ka kõik, ütleme siis, mittetöötavad pensionärid ja lisaks nende pereliikmed. See tähendab, et suures plaanis me kõneleme kahest kolmandikust Eesti rahvast. Me oleme jõudnud sellise ettepanekuga moraalses perspektiivis olukorda, mis meenutab 1992. aastat ja Tiit Vähi valitsusaega, kus võeti vastu otsus, et seoses elektrienergia ja elukalliduse kriisiga makstakse Eesti peredele, kogu rahvale, mitusada rubla. Ma arvan, et on moraalselt aktsepteerimatu asetada kogu ühiskond praeguses kriisis olukorda, kus kaks kolmandikku rahvast peab, paberid käes, hakkama jooksma omavalitsustesse. See ei tähenda, et me ei peaks töötama välja tegelikke lahendusi, mis energiakandjate hinna kriisi leevendavad, aga need lahendused peavad olema ühetaolised kogu ühiskonnale. [On toodud] põhjendus, et me ei tee seda sellepärast, et siis võidavad ka rikkad. Siis võidavad ka rikkad, kujutate ette. Ka rikkal on korter, ka rikkal on maja. No ega ta päeva lõpuks siis kümmet maja ei küta. Aga see mõttekäik näitab, et see on sellest probleemist väga kitsendav ja ühiskonda lõhestav arusaam. Selles supis on kogu rahvas ja vastutus on valitsusel, vastutus lasub ka parlamendil tuua kogu rahvas, kogu ühiskond sellest kriisist välja või vähemalt töötada välja kiirelt toimivad leevendusmeetmed. See, mis puudutab praktilisi kulusid ja praktilist korralduslikku probleemide kompleksi, see on äärmiselt suur ja äärmiselt ohtlik. Teine küsimus on, et kogu see inimmass, sajad tuhanded inimesed peavad nagu rahareformi ajal hakkama jaanuarikuus liikuma, need avaldused näpus, vallamajadesse ja linnavalitsustesse. See korralduslik tohuvabohu, mis tekitatakse, on kahtlemata massiivne. Sellega peab arvestama.

Teatud meetmed, teatud rahaline kompensatsioon on ette nähtud, nagu informeerisid Rahandusministeeriumi ametnikud, valitsuse poolt selle meetme rakendamiseks. Aga ma arvan, et küsimus ei olegi rakendamises, vaid küsimus on just nimelt moraalses perspektiivis, kus me kuulutame kaks kolmandikku oma rahvast nendeks energiavaesteks, kes peavad hakkama, käsi õieli, paluma toetusi. Ma juhin tähelepanu, kui lühinägelik on ka see ajaline perspektiiv. Jutt ei ole ju mitte püsivate lahenduste kehtestamisest, vaid jutt on üksnes 90 päevast järgmisel eelarveaastal. Ja siis tundub, et nende ettepanekute tegijate arvates saabub ajaloo lõpp. See on sügavalt eksitav. Me teame, et CO₂ kvoodi hinnaühiku prognoosid, mis olid aluseks eelmisel aastal, ei ole sugugi vett pidanud. Samamoodi ei ole meil mingit veendumust ka selles energia defitsiidis, kus asetseb praegu Nord Pooli tsooni riikide energiatootmine, et me saavutame sellise taseme, mis oli eelmisel või üle-eelmisel aastal elektrienergia maksumus börsisüsteemi põhimõtete järgi.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! [Ma küsin] just moraalsest perspektiivist, millest sa kõneled. Ma kuulan praegu teie ettekannet. Isamaa on olnud vabaturumajanduse apologeet ja visionäär. Mart Laar tahtis kümmekond aastat tagasi raiuda põhiseadusesse eelarve tasakaalu põhimõtet. 1990. aastatel, ma arvan, et 1991. aastal Kihnus ei olnud öösel elektrit, see lülitati välja, sest ei olnud diislikütust, millest seda toota. 1994. aastal ei olnud Pelgulinna sünnitusmajas sooja vett. Me olime sellises energiakriisis. Viimased kaks aastat on seesama Nord Pool pakkunud meile 30‑eurost elektri hinda. Nüüd kaks kuud on olnud elektri hind kõrge ja üldsegi mitte seoses Eesti Vabariigi valitsuse tegevusega või tegematajätmisega. Hea kolleeg, te tulete siia kõnepulti ja hakkate lammutama 25 aasta kestel ülesehitatut.

Aeg!

Kas see pole perspektiivis nagu moraalitu?

Aitäh, hea küsija! Aga me oleme ju praeguses olukorras tagasi jõudnud sellesse 25 aasta tagusesse aega. Ma arvan, et me kõik oleme kokku puutunud oma lähedaste inimestega, tuttavatega, inimestega, kes on meie poole pöördunud, kes praegusel ajal elektri tarbimist väga grotesksel moel kärbivad, selleks et kaitsta oma peret, kaitsta oma sissetulekuid. Sellisesse olukorda oleme praegu sattunud. Küsimus, kas võimalik elektrituru reformi ettepanek tähendab kriipsu peale tõmbamist elektrienergiabörsile, mille üks mõte on tuvastada kõigepealt tootel mingi hind ja teiseks, tagada varustuskindlus läbi selle, et tekib hinnakonkurentsis, siis ei, see ei ole sugugi nõnda. Nagu ma rõhutasin, siis elektrituru reformi eesmärk on just nimelt see, et anda tarbijale valikuvabadus. Küsime endalt, mis börs see niisugune on. Mina panen toas lambi põlema, kustutan ära, siin saalis põlevad leegitsevad lambid. Andke mulle valida seda odavat elektrit börsilt, eks ole. Kui me räägime kodutarbijatest, siis see elektribörs on täna üles ehitatud nii, et tegelikult pakkumise kõrgeim hinnatipp määrab ju hinnataseme ära. Kuulge, aga kas me saaks teha nõnda, et kui me oleme kodutarbijad ja kui me läheme kauplusesse, siis ütleme, et keegi on kuskil peenes Tallinna restoranis valmis maksma leivapätsi eest 50 või 100 eurot, ja selliseks kujunebki täna õhtul Selveris või Maximas leivapätsi hind?

Me peame sellest juhinduma, et kui on mingid asjad, siis loomulikult, ma ei kutsuks üles, et loobume sellest börsisüsteemist tervikuna. Nagu ma ütlesin, meil on energiatootjad, teenigu kasumit, mul ei ole midagi selle vastu. Loogu uusi võimsusi. Meil on kogu Nord Pooli süsteemis elektrienergia defitsiit, karjuv defitsiit, nagu me näeme, ja arvestades ka vastuvõetavaid kliimaeesmärke, siis see defitsiit kasvab, mitte ei kahane. Aga see ei saa nii olla olukorras, kus meil on oma turgu valitsev ettevõte, riigiettevõte, riigi omandis olev äriühing, kes toodab sellise hinnaga elektrienergiat, ja me ütleme: ei, meie ei suuda, meie ei oska Eesti inimestele, väiketarbijatele hinda määrata. Sellel ettevõttel kõik katlad huugavad. Vastupidi, elekter jääb Eestisse, nagu ma ütlesin, aga me peame saatma Helsingisse kirja: andke meile [hind], meie oleme nii rumalad, me ei oska hinda määrata. Toodame seda siis alla 50 euro, aga Helsingist tuleb templiga paber tagasi: palun määrake hinnaks 500 eurot, 300 eurot, 200 eurot.

Ma arvan, et meie ühiskond sellises stressikeskkonnas, nagu me kõikide nende kriiside keskkonnas oleme, vajab nii olulise tarbimissisendi, aga ka majandustegevuse sisendi puhul nagu elektrienergia, teatud määral mingisugustki prognoositavust. Me oleme ju silmitsi tühjusega. Kõik räägivad prognoosidest, aga tuleb tunnistada, et need prognoosid on paraku keskmises perspektiivis kirjutatud veele, need ei pruugi pidada. Ja see tähendab tegelikult seda, et me peame selles segaduses, selles tohuvabohus, millega ühiskond silmitsi on, tagama mingisugusegi stabiilsuse. See lahendus ei ole mitte börsisüsteemi keelamises, enda isoleerimises, vaid vastupidi, see on kodutarbijale, väiketarbijale, kes on enamik Eesti energiatarbijaid, võimaluse pakkumises saada börsivälist universaalteenuse elektrienergiat. Ma juhin tähelepanu, et see ei ole midagi unikaalset. See süsteem, tõsi küll, üleminekufaasis, kehtib täna Nord Pooli hinnasüsteemis Leedus ja keegi ei ütle, et Leedu on mingisugune sõjakommunistlik riik.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma arvan, et selle teema käsitlemine on ülioluline. See on ülimalt oluline Eesti riigi ja Eesti kodanike jaoks. Tõepoolest, kui me elektrienergia ostame Helsingist ehk Nord Poolilt, siis täna hommikul võis meediast lugeda, et biomassi hakkame ostma peagi Leningradi oblastist. Keskkonnakomisjon ei ole veel jõudnud raiemahtusid metsanduse arengukava kontekstis arutama hakata, kuigi on antud välja signaal, et neid tuleks vähendada, ja juba me avastame end olukorrast, kus Eesti Energia ütleb, et ta kontrollib turgu Venemaal, sellepärast et Valgevene suunalt enam ei ole võimalik puiduhaket saada, nad hakkavad ise seda pelletina väärindama. Ja siit ma tõstatangi küsimuse. Me heidame oma Euroopa partneritele ette majandussuhteid Venemaaga, eriti olukorras, kus Ukraina olukord on väga pingeline. Kuidas te seda poolt vaatate?

Noh, eks me ostame ju tegelikult ka Venemaalt naftasaadusi ja bensiini. Kui langetatakse pragmaatilisi valikuid, lähtudes sellest, kus on odavam hind ja kus kaup on olemas, siis ma arvan, et kindlasti me peame pidama silmas energiajulgeoleku perspektiivi, mis puudutab seda, et kahtlemata eksisteerib täiesti reaalne risk, et Venemaa blokeerib poliitiliselt motiveeritud otsuste kaudu turgu, nagu me näeme täna kogu Euroopa Liidu territooriumil. See, et ühel või teisel tehnoloogilisel ettekäändel on gaasivarustusvõimsus Euroopa Liidu suunal Venemaa poolt langenud, ei ole loomulikult juhus. See on loomulikult ideoloogiline agenda, mis on seotud Venemaa geopoliitiliste, aga ka Nord Stream 2 toru avamise survestamisega kogu Euroopa suunal. Seda me peame silmas pidama.

Aga praegune hinnakriisiolukord tähendab seda, et me peame aru saama, et kui me ei langeta siseriiklikult neid otsuseid, mis leevendavad kogu ühiskonna hinnašoki tagajärgi ja mis tagavad minimaalse konkurentsivõime ... Majandusminister sai riielda, et ta julges tsiteerida Estonian Celli kirja, julges öelda seda, et Estonian Cell peatab tootmise. Aga see on ju tegelikkus. Ega see, kui me keelame majandusministril sellest parlamendile rääkida, ei muuda seda olematuks. Estonian Cell on, tõsi küll, väga spetsiifilise energiavajadusega ettevõte, aga see ei ole unikaalne erand. [Meil on ka] teised ettevõtted, kelle tarbijaruum on Eesti territooriumil. Kui ma oma kõnet alustasin, siis ma tsiteerisin toiduainete tootjate sõnumit. Mis see sõnum oli? See oli delikaatselt sõnastatud, aga praktiliselt tähendas see, et me viime läbi suure ja jäiga toiduainete hinna tõusu Eesti territooriumil. Me ei saa öelda, et see on midagi kriminaalset. Nad teevad seda sellepärast, et nende kesksed sisendhinnad on nii hüppeliselt kallinenud.

Küsimus on selles, kas me vaatame pealt, nii nagu me Vene ajal elasime loosungi järgi "mõisa köis, las lohiseb". Aga nüüd on see ju meie oma maa, meie oma riik, ise juhime, ise valitseme ja ise langetame otsuseid. Nüüd võtame siis hoiaku "aga me ei saa midagi teha"? Näete, 25 aastat tagasi võeti mingi otsus vastu, ka börsi puhul, kümme aastat tagasi või viis aastat tagasi. Noh, ja siis? Muudame neid otsuseid. See ongi oma riigi juhtimine. Keegi ei teadnud pool aastat tagasi seda kriisi ette. Kahe aasta pärast võib tulla mingi muu kriis. Aga riigi suutlikkus olla kriisiolukorras valitsetav tähendabki, et reaalajas ollakse võimeline langetama otsuseid, millel on tegelik mõju ja mis on võimelised kriisi tagajärgi kas tasalülitama või neid leevendama. Praeguses olukorras mõisa köis lohiseb ja me ei saa parlamendis sellega leppida.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud kolleeg! Teema on väga tõsine, aga kui ma teid vaatan, siis mul on küll tunne, et eriti kui peaks mõni kaamera veel saali juurde tulema, siis te võtate varsti kinga jalast ära ja hakkate kapitalismile ja turumajandusele kadu kuulutama, sest teie ettepanekud, väga populistlikud ettepanekud, osaliselt seda sisaldavad. Aga ma tuleksin sisuliselt teema juurde. Ma olen väga nõus sellega, et üldise hinnasurve pidurdamiseks taastuvenergia tasu maksmise peatamine, võrgutasu ajutine kaotamine kodumajapidamistele ja ka käibemaksu alandamine on kõik võimalikud meetmed. Aga kui me tuleme selle juurde, mis on sotsiaalselt õiglane ja kus on tegelikult kõige valusamad kohad, siis see on see, millest valitsus räägib, aga nad paraku ei saa kokkuleppele ja see on administratiivselt keeruline ja bürokraatlik. Mida teie pakuksite, mis oleks lihtne, et tõepoolest aidata neid, kes on hädas? Kas teil on ka mõni selline lahendus või te jäätegi siin õhku võngutama?

Aitäh heatahtliku küsimuse eest küsijale! Ma tahan öelda ühte asja. Ma arvan, et see ongi vale mõttekäik, mille kammitsas – ütleme delikaatselt – osa valitsusest võib-olla on. Ma arvan, et mitte osa Eesti ühiskonnast ei ole praegu hädas, vaid kogu Eesti on hädas. Me ütleme, et on rikkurid, me suudame nad tuvastada ja las nemad maksavad seda kõrget börsihinda ja mõnulevad, maksavad kinni selle hinnašoki. Aga siis on meil osa vaesemaid inimesi ja nemad me sunnime põlvili avaldusi esitama ja see on justkui normaalne ühiskonnamudel kriisist väljumiseks. Ma kategooriliselt ei ole sellega nõus.

Hinnakriis mõjutab kogu elukallidust. Ma ei alustanud asjata just toiduainete tootjate pöördumisest. Neid küpsiseid, leibu ja mahlu, mida Eestis toodetakse, tarbivad nii rikkad kui ka vaesed ja maksavad selle kinni. Meie pangaarvetel on raha. Kellel on pangaarvel raha, on õnnelik, eks ole, [kui kõik] ei kulu elektriarve maksmiseks ära, on veidikene sääste. Aga need säästud on praegu aastataguse seisuga võrreldes 8,8% väiksemad. See on reaalsus. Pensione maksame, palku maksame, aga ostujõud on sellel rahal ju väiksem. Me peame aru saama, et me töötame makrosüsteemis. Üks asi on mõelda, et on üks korter paneelmajas või on eramu kuskil maapiirkonnas Kohilas ja rikas inimene, pursui on selle omanik või [hoopis] väikese sissetulekuga inimene. Aga teine asi on mõelda, et kogu riigi tasemel leiab aset praegu selline inflatsioon, mida pole 15 aasta jooksul olnud. Samasugune tase oli Euroopa finantskriisi eelsel ajal pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga, kui toimus tohutu hinnakonvergents, nagu me mäletame. Siis oli selline inflatsioonitase ja nüüd me oleme sinna tagasi jõudnud. Ärme ütle, et see on vabaturuloogika. See on moonutatud turg, need on turumoonutused ja kui on turumoonutused, tuleb neid õgvendada. Te ütlesite, et ettepanek luua väiketarbijatele võimalus ka börsiväliselt elektrienergiat osta on populistlik. Vastupidi, see ei ole mitte populistlik, vaid see on ainumõeldav tervemõistuslik lahendus, sest lähtekoht peab olema see, et elektrienergia peab olema universaalteenus.

Meil on tegemist elektriühiskonnaga. [Elektrit on vaja] eneseteostuseks, majanduse arenguks. Kõikjal istuvad inimesed ja vaatavad arvuteid, Viktor Vassiljev uurib kirju. Tegelikult on inimestel vaja elektrienergiat, et meie tsivilisatsioon saaks toimida. Me viime selle keskkonna hinnakaosesse kõigi nende muude kriiside kõrval, mis meil on. Nagu meil vähe jamasid oleks: julgeoleku-, tervise-, majanduskriis ja nüüd siis ka energiakriis sellises olukorras, kus meil on lahendused tööriistakastis olemas, katteallikad on olemas ja reeglid on olemas ja on võimalik neid kehtestada. (Juhataja helistab kella.) Me lihtsalt tõrgume, sellepärast et me oleme kinni ... milles siis? Andke andeks, ma ei saa aru.

Nüüd on selline lugu, et kokkulepitud pooltund sai läbi. Nüüd on kõnetooli oodatud majandus- ja taristuminister Taavi Aas. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud Riigikogu liikmed! Täna on juba teine päev, kui me seda olulist teemat Riigikogus arutame. Pidasin eile ka oluliseks pidada siin üks ettekanne. Selles ettekandes ma suuresti juba situatsiooni kirjeldasin ja võimalikest lahendustest rääkisin. Kordaksin üle selle põhilise, et minu meelest on meil vaja tegutseda kolmes suunas: lühikeses perspektiivis – see on kõigepealt abi meie inimestele, meie ettevõtetele –, võib-olla natuke pikem perspektiiv on see, et anda kindlust, et selliseid olukordi tulevikus ei teki, ja kindlasti on meil vaja ka pikemat plaani.

Kui me räägime sellest lühikese [perspektiiviga] kiirest abist, siis kahtlemata see on eelkõige maksupoliitiline [abi], aga ka toetused. Toetustest on siin juba räägitud. Seda on arutatud, et tõesti, see toetuse saajate ring võib minna väga suureks, aga sellest hoolimata ma arvan, et toetused on vajalikud. Me peame kokku leppima selle tasemes. Aga kindlasti on neid inimesi, kelle jaoks toetused on väga olulised. Ja siis on need meetmed, mis puudutavad kõiki tarbijaid: võrgutasu, aktsiisid ja käibemaks. Need on need hoovad, mida me saame kiiresti ühiselt otsustades rakendada.

Nüüd keskpikk [perspektiiv] ehk kindlus. Ma arvan, et kindlus tegelikult koosneb kahest osast: üks on hinnakindlus, teine on varustuskindlus. Kumbagi poolt ei tohi alatähtsustada. Seetõttu ma arvan, et kindlasti ei oleks õige täielik lahkumine börsilt, samas [tuleks] töötada selles suunas, et tarbijatel oleks kindlus, et sellised šokid neid tulevikus ei taba. See on kindlasti mõistlik. Siin tuleb läbi kaaluda juriidilised aspektid, siin tuleb läbi kaaluda need võimalused, mis tulenevad meil Euroopa Liidu seadusandlusest, ja siis langetada otsused.

Ja kindlasti pikk perspektiiv. Ma eile rääkisin, millised sammud me oleme Eestis astunud selleks, et tulevikus oleks meil rohkem roheenergia tootmist. Aga ma usun, et me kõik saame aru, et olukorras, kus talvel on 20 kraadi külma ja tuulevaikus, ilmselt roheenergia meid väga palju ei aita. Ehk kindlasti on vaja juhitavat energiat. Täna on meil selleks Narva elektrijaamad. Kas ja mil moel ja kui palju me tulevikus kasutame aatomienergiat? Sellega tegeldakse, aga kindlasti ei ole tegemist kiire lahendusega.

Lahendustena on pakutud vesinikutehnoloogiat. Jah, aga tuletan meelde, et vesiniku tootmine on väga energiamahukas protsess ja see eeldab seda, et meil mingitel ajahetkedel on odavat energiat väga palju. See saab tulla tõenäoliselt ainult tuuleenergiast. Siis kui tuuleenergiat on palju ja tarbimist on vähe, on võimalik sellest toota vesinikku või mõelda sellele, kuidas muul moel seda energiat salvestada. Aga tuuleenergia väga suur tootmine on tõenäoline ikkagi siis, kui meil on merepargid. Jah, ka maismaal on võimalik tuuleenergiat toota, aga kas see on piisav selleks, et energiavarustuskindluseks suures mahus vesinikku toota? Võimalik, et mitte, sest veel kord: vesiniku tootmine on väga energiamahukas protsess.

Päikesepaneelid. Jällegi tulen selle juurde, et talvekuudel – november, detsember, jaanuar, veebruar – ei ole päikeseenergiat väga palju toota võimalik isegi päikeselise ilmaga. Me peame arvestama, et päikese nurk on [talvel] natuke teine kui suvel, ja see eeldab seda, et meil on muutuva nurgaga päikesepaneelide pargid, aga reeglina kodumajapidamistes see niimoodi ei ole.

Nii et ma arvan, et kõigepealt kiired lahendused, siis keskpikk lahendus – selle korral peab kindlasti arvestama sellega, et oleks tagatud energiavarustuskindlus, aga ka hinnakindlus teatud tarbijagruppidele – ja edasi pikk plaan. Aitäh!

No nii. Nüüd saame minna küsimuste juurde. Martin Helme on esimene, aga paistab, et teda saalis ei ole, nii et küsimus läheb üle Kalle Grünthalile.

Sõnavõtt juba?

Jaa, selline lugu küll.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Meie istungieelsel kohtumisel te väitsite, et elektribörsil kehtib tarbijale kõige kõrgema hinnapakkumise teinud tootja hind selles tunnis. Kas see tähendab siis seda, et selles tunnis pakub energiat ainult see tootja? Minu arvamuse järgi siiski mitte. Pakuvad ju ka teised tootjad. Sellest ka küsimus. Mis hinnaga müüvad need teised tootjad selle tunni energiat, kas oma pakutud hinna või kõrgema hinna eest? Ja lisaks palun siin kohe ka selgitust, kuhu ja kellele jääb ülejäänud raha ja kes selle omale saab. Tarbija maksab ju alati kõrgemat hinda.

Aitäh! Sellel tunnil müüvad kõik energiamüüjad või igal tunnil müüvad kõik energiamüüjad ühe hinnaga. Kehtib kõrgema hinna printsiip, et kõik saavad seda kõrgemat hinda. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ja palun vabandust, et ma õigel ajal saalis ei olnud, ma arvasin, et ettekanne tuleb pikem. Ma muidugi ei kadesta sind, Taavi, selles ametis, kus sa praegu oled. Aga ma pean ütlema, et energiakriis oli ette nähtav ja meie erakond hoiatas selle eest juba septembris ja oktoobris korduvalt. Ja ma olen hämmingus, et tänane valitsus ei võtnud siis mitte midagi ette. Ma kuulasin eilset sõnavõttu siin, poliitilist avaldust, ja ka tänast sõnavõttu ega näe, et tegelikult plaanitaks praeguses olukorras midagi ette võtta. See on pigem selline poliitilise kommunikatsiooni valdkonda jääv tegevus. Me teame, mida on vaja teha: vaja on börsisüsteemist lahkuda või see sellisel kujul peatada ja vaja on CO₂ süsteemist lahkuda või see sellisel kujul peatada. See vajab poliitilist otsust. Millal valitsus need otsused kavatseb langetada?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, me vajame energia puhul kindlust kahes aspektis: üks on hind ja teine on varustuskindlus. Ma arvan, et börsisüsteemist täielikult lahkumine ei ole mõistlik varustuskindluse mõttes, küll aga on tarbijatele vaja kindlasti alternatiivi hinnakindluse mõttes.

CO₂ süsteemist lahkumine, ma arvan, ei ole Euroopa Liitu jäädes võimalik. Küll aga on vajalik selle süsteemi reform. Sellest ma olen ka märku andnud ja mul on hea meel, et on liitunud ka teisi riike, kes täpselt samamoodi arvavad, et see süsteem vajab reformimist. Ma usun, et mida rohkem on neid riike, kes ütlevad, et selles süsteemis tuleb midagi ümber teha, seda tõenäolisem on, et seda Euroopa Liidus ka tehakse.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tegelikult tahaksin heitmekaubanduse teemal jätkata. Me arutame paketti 55 ja väga keeruline on seda tõsiselt võetavalt teha, sest seal on hästi palju loosunglikkust. Ja tegelikult ka lugupeetud vabariigi president on öelnud, et liiga palju loosungit ja vähe sisu. Aga ometi see on heitmekaubanduse süsteemiga nii tihedalt seotud ja seda nüüd tahetakse ju tegelikult laiendada ka muudele sektoritele kui energiavaldkond. Aga energiaga me oleme üksüheselt seotud.

Ma küsingi, mis see reform peaks olema. Euroopa Komisjon on arutanud, et põrand on 25 eurot tonn, samal ajal on öeldud, et süsinikuneutraalse stsenaariumi puhul oleks tonni hind juba 350 eurot tonn. Täna me oleme olukorras, kus hind on üle 80. Me näeme ju ainult tõusu. Kuidas te näete seda reformi lahendust?

Aitäh! Siin on kaks varianti. Kas lepitaksegi kokku konkreetne hinnatase CO₂‑le. Ma tuletan meelde, et Eestis vähenes CO₂ heide 72% tingimustes, kus CO₂ hind oli 25 eurot tonn. Ei ole ühtegi põhjust, et CO₂ hind peaks olema 80, 100, 250 või 300 eurot tonn. See töötas ka hinnaga 25 eurot tonn. Või siis nii, nagu täna on CO₂ reeglitesse, kaubandusreeglitesse sisse kirjutatud, et kui hind teatud perioodi on eelmiste perioodide keskmisest kõrgem, siis paisatakse turule täiendavad kogused CO₂ kvooti, et seda hinda alla tuua. Paraku aeg on näidanud, et see süsteem, see, mis on täna sinna sisse kirjutatud, lihtsalt ei tööta. Need uued sertifikaadid või CO₂ müügi kogused ei jõua turule ja hind püsib jätkuvalt kõrge ja on aina kasvamas.

Nüüd, kui kõrgele see hind kasvab? Lühiajaliselt võib kindlasti kasvada päris kõrgeks. Aga samas juhin tähelepanu, et põlevkivipäeval Ida-Virumaal tutvustas Tallinna Tehnikaülikooli esindanud professor võimalusi CO₂ kinnipüüdmiseks. Ja tema hinnakalkulatsioon põhines sellel, et põhimõtteliselt hinnalt 76+ eurot tonn on mõistlik hakata tegelema CO₂ püüdmisega. Võib-olla natukene liiga teaduslik lähenemine, võib-olla veel tehnoloogiad tahavad järele tulla ja nii edasi, aga põhimõtteliselt me oleme jõudnud tõenäoliselt selle hinnapiirini, kus on juba mõistlik hakata mõtlema CO₂ kinnipüüdmisele. Ja see omakorda tähendab seda, et see hind ei saa kasvada lõputult.

Ning see omakorda tähendab seda, et ühel hetkel me jõuame selle kõrge CO₂ hinnaga olukorda, kus mitte ei suleta fossiilse tootmise võimsusi, nad jäävad tööle, aga püütakse CO₂ kinni. Jah, täna on probleem selles, mis sellega peale hakata. Seda on võimalik küll ladustada, aga kuidas seda kasulikult kasutama hakata, see pool on täna veel puudu. Aga kõrge hind dikteerib selle, et leitakse lahendus ka sellele, kuidas seda kasutada. Nii et kindlasti CO₂ hind ei saa olla lõputult kasvav ja lõputult kõrge. Ettevõtetel on mõistlik hakata tegelema selle kinnipüüdmisega.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh, juhataja! Austatud minister! Selle viimase sõnavõtu peale muidugi võiks öelda, et peaksime pöörduma ilmselt Elon Muski poole, et ta CO₂ küttega autod välja töötaks.

Aga nüüd tõsiselt. Tõsiselt ma tahaksin väga, austatud minister, et te hajutaksite teatud hirme. Minuni on jõudnud mitmest kohalikust omavalitsusest sellised signaalid, et tegelikku valmidust kohalikul omavalitsusel ei ole olemas või vähemalt on see puudulik, mis puudutab seda, kuidas öelda, kirjasüsteemi käivitamist.

Nagu me teame, pool rahvast suunatakse kohalike omavalitsuste uste taha avaldusi täitma, et saaks hüvitatud elektrikulu. Ja nüüd siis ongi küsimus: kas riik on auditeerinud, on kontrollinud ja on ta teadlik sellest, kuivõrd suutlikud on meie kohalikud omavalitsused praegu seda avalduste massi vastu võtma? Kas inimesed on selleks tehniliselt valmis, kas nad on koolitatud? Kas mingi audit selle kohta on tehtud?

Aitäh! No see on küll pigem küsimus Rahandusministeeriumile, aga niipalju kui minule teada on, koostööd on tehtud omavalitsuste liiduga, koostööd on tehtud ka omavalitsustega ja on välja töötatud juhendid, kuidas seda teha. Põhjus, miks see aega võtab, ongi see, et tuleb teha üks universaalne infotehnoloogiline lahendus, et see protsess oleks võimalikult lihtne. Nii et kindlasti koostööd on tehtud. Kindlasti on omavalitsusi, kes on rohkem valmis, ja kindlasti on omavalitsusi, kes on vähem valmis.

Ma olen sellega nõus, et mida vähem on inimesi, kes satuvad nii hätta, et nad peavad pöörduma toetuse saamiseks, seda parem on. Ja see eeldab seda, et me oleme rakendanud ka muid meetmeid, et inimesi, kes lähevad päriselt toetuse järele, kes on nii hädas, oleks võimalikult vähe. 

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Teie koalitsioonipartneri aseesimees Jürgen Ligi ütles eile siin teie avalduse peale nii. Ma tsiteerin: "Mida ma olen kuulnud majandusministrilt? Mitte midagi. Käibemaksu tuleb alandada. Isegi seda, kuidas see mõjutab, ei ole ma kuulnud.  [---] Minister peaks näitama, et ta teab olukorda. [--- ] Me ei kuulnud sellest ja see on väga kurb."

Mis te arvate, kas ta ei taha aru saada olukorrast või tõesti on nii, et see, mis on tehtud, on tegelikult piisav? Kui me arvestame ka sellega, et tegemist on peaministri partei aseesimehega, siis tal on ju arvestatav mõju või võiks olla arvestatav mõju tema sõnal vähemalt. Mida te talle ütleksite, et ta aru saaks, või on tõesti olukord väga hea?

Aitäh! Kahe valitsuserakonna vahel läbirääkimised selle üle, mida, milliseid meetmeid ja kui palju rakendada, käivad. Meie delegatsioon on seisukohal, et neid meetmeid peaks olema rohkem. Aga veel kord, läbirääkimised käivad ja see, mida mõni parlamendiliige ütleb ühe või teise ministri kohta – ma arvan, et see on parlamendis täielik vabadus.

Siim Pohlak, palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Täpselt nagu eraisikud, on ka meie ettevõtlus kõrgete energiahindade tõttu löögi all, ennekõike just väiksemad ärid, kellest paljud ei ole ka fikseerinud oma elektripakette ja kes juba COVID-i kriisi tõttu on niigi hinge vaakumas. Praegusel juhul on ettevõtted sunnitud elektri hinna tõusu katmiseks raha võtma tarbijalt, tulemuseks on korralik hinnatõus. See on surnud ring, et riik kompenseerib küll väiksema sissetulekuga inimestele elektri hinna tõusu, aga muude kaupade ja teenuste hinnad kallinevad niivõrd, et inimeste ostujõud tegelikult ikkagi kahaneb. Seega kokku võttes: kuidas plaanib riik meie ettevõtjaid aidata, et energiahindade tõus ei lööks tarbijate rahakoti pihta?

Aitäh! Veel kord, nii nagu ma alguses ütlesin, siin saab olla kolm etappi. Üks on kiire ehk võimalikud abimeetmed, ka ettevõtjatele rakenduvad abimeetmed, on see siis võrgutasu alandamine, on see käibemaksu alandamine. Kindlasti meetmed, mis ...

Härrad Ligi ja Reinsalu, ma eile tegin teile märkuse. Ma saan aru, et teil on omavahel põnev, aga prooviks seda debatti pidada kusagil mujal, kui teil omavahel on midagi rääkida. Meil on minister puldis, püüab teile selgitada energiahindadega seonduvat. Jürgen! Palun, härra Aas!

Aitäh! Ehk siis jah, kõigepealt lühiajalised meetmed, mis on võimalikud maksumeetmed, mis ettevõtteid aitaksid. Kas nüüd meetmed börsihinna garantii osas või börsihinna lae osas rakenduksid ka ettevõtetele? Ma arvan, pigem mitte, sellepärast et need kompensatsioonid saavad olema suured. Ma arvan, et siin me saame eelkõige rääkida tavatarbijatest, nende aitamisest. Aga kui olukord kestab, siis ma arvan, et kohased saavad olema samasugused meetmed, nagu rakendati siis, kui oli COVID-i kriis ja ettevõtted olid sunnitud oma tegevust piirama.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas 100 000 elektrivaest või on neid veidi rohkem või vähem, aga meie eilse komisjoni vestluse jätkuks: kas ei ole reaalselt mingit muud võimalust seda teha lihtsamaks, nii nagu võrgutasude poole võrra vähendamine? Siis ei peaks inimesed tulema kätt väristama, et andke meile see 10 või 500 eurot kuus. Kas see on paratamatu praeguse valitsuse puhul?

Aitäh! Sellepärast me olemegi välja pakkunud ka teisi meetmeid, mis rakenduksid automaatselt, ilma selleta, et inimesed peaksid midagi ette võtma. Eesmärk ongi, et nende arv, kes tõesti tulevad toetust taotlema, oleks võimalikult väike. Ühelt poolt on see väärikuse küsimus inimesele ja teiselt poolt on see loomulikult ka halduskoormuse küsimus toetuse maksjatele. Ma arvan, et hästi oluline ongi tegutseda kahes suunas. Kindlasti tuleb tegutseda kahes suunas: ühelt poolt üldised meetmed, aga teisalt ka võimalikud meetmed neile, kes tõesti on nii hädas, et neil on seda toetust tarvis. Seda ei tohi ära unustada.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Riik manitseb populaarses reklaamis Aleksei Turovski suu läbi, et kui on maru, korja varu. Samas on võimalik, et riik ei ole hinnanud energiavarustuse olukorda. Ettevõtted on rivist väljas, alternatiivseid tootmisvõimalusi pole arendatud, sügisele järgneb talv, seda me ju ometigi teame, jne, jne, jne. Täna tegeleme tagajärgedega. Minu küsimus. Kas teie haldusalas ei olnud ühtegi spetsialisti, kes oleks öelnud: "Härra minister, meil on kohe probleem"? Ja mida teie tegite varem? 

Aitäh! Ma hakkan sealt lõpu poolt pihta. Mida mina tegin varem? Aastal 2019 oli tollase valitsuse initsiatiiv see, et hoida alles need 1000 megavatti. Kui me läheme ajas tagasi, siis tõesti, see oli olukord, kus Narva elektrijaamad turule ei pääsenud. Põxit oli ikka tõsiselt teemaks ja öeldi, et teeme selle nüüd ära, sellepärast et need jaamad enam ei pääse turule, nad ei suuda oma elektrit selle hinnaga müüa, paneme nad kinni.

Ja Eesti Energia oli olukorras, kus ta pidi ka otsustama, mis ta teeb. Ühelt poolt turule ei pääse, teiselt poolt saadi aru, et see on väga suurte ja raskete tagajärgedega otsus, sellepärast et kui need korra juba kinni pannakse ja hakatakse neid demonteerima, siis rohkem neid käima ei panda. Tollane valitsus tegi otsuse, et hoiame selle 1000 megavatti reservis. Need on meil täna reservis olemas. Tõsi, kõik alati ei tööta, aga vähemalt see võimsus on meil olemas. See on tehtud.

Nüüd, mis puudutab alternatiivseid võimsusi, siis juhitavateks alternatiivseteks tootmisvõimsusteks meil väga palju häid lahendusi ei ole. Me tegeleme tuumaenergiaenergiaga, selleks on valitsuskomisjon loodud. Kui me nüüd mõtleme siit veel edasi, mis see muu alternatiivne juhitav võimsus võiks olla, siis selliseid kiireid lahendusi päris kindlasti ei ole. Ja kui me täna vaatame lahendusi, mis on sellised käegakatsutavad, siis need eelkõige on ikkagi seotud fossiilsete kütustega ehk gaasiga. Täna muud alternatiivi ei ole ja tegelikult terves Euroopas ei ole täna teist alternatiivi kui gaas, kui räägitakse juhitavatest võimsustest. Seda eriti olukorras, kus Euroopas pannakse kinni ka tuumajaamu, mis tegelikult on väga hea alternatiiv või on väga hea juhitav tootmisvõimsus.

Mis puudutab mittejuhitavat ehk roheenergiat, tuuleenergiat, päikeseenergiat, siis nagu ma ütlesin, eelmine valitsus ja see valitsus on teinud otsuse selle kohta, et soetada Eestisse uued radarid, mis avaksid Eesti maismaa tuuleparkidele, mitte küll 100%, aga vähemalt 60%. Enne neid otsuseid tegelikult praktiliselt Eesti maismaal tuuleparkide arendamist ei olnudki võimalik läbi viia. See oli nagu alus kõigele, et üldse sai pihta hakata.

Ja me oleme jõudnud järgmiste probleemideni. Kõik saavad aru, et tuuleenergia on vajalik, aga kindlasti mitte minu tagahoovis. Selleks on kohaliku kasu seadus, mis on väljatöötamisel ja mis, ma loodan, jõuab järgmise aasta alguses parlamenti. [See on vajalik] selleks, et need, kelle läheduses tuulikud on, oleksid nendega nõus ja saaksid sellest kasu. Siis ehk ollakse rohkem nõus tuulikuid enda läheduses taluma. Ma arvan, et see on hästi oluline.

Taastuvenergiahanked 460 gigavati ulatuses on välja kuulutatud, 650 on tulemas. Alles hiljuti 450 kuulutati välja. Mõned kuud tagasi oli ka valitsuse otsus selle kohta, et riik ise hakkab suureks roheenergia ostjaks, andes sel moel roheenergia arendajatele garantii, et neil on, kellele oma toodangut kindla hinnaga müüa. [See on] 100 gigavatti. Kui sinna juurde tulevad veel kohalikud omavalitsused, siis tegelikult see number on rohkem kui kaks korda 100 gigavatti. Need on need sammud, mida me saame teha selleks, et alternatiive arendada.

Aga juhitavate [võimsuste] koha pealt ma arvan, et siin tuleb ikkagi kõigepealt teha selgeks, mis on Eesti sammud selleks, et meil oleks võimalik tuumaenergiat arendada, ja siis pidada Eesti ühiskonnas ära ka diskussioon tuumaenergia võimaliku tootmise üle Eestis.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Eile te käisite välja huvitava mõtte. Kuna teil on tunni aja kaupa olemas andmed, ja mitte ainult teil, kui palju inimesed tarbivad, siis seda saab tunni aja kaupa kinni maksta ja inimesed tarbigu sel ajal, kui hind on kõrge, me maksame selle kinni. Ja kogu teie üldine vaade on see, et lahendus seisneks nagu selles, et raha hakkaks liikuma sedapidi, et maksumaksja arvel ülalpeetav riik hakkaks kinni maksma tarbimisarveid. Võin öelda, et see ei ole ei pika- ega lühiajaline lahendus. Energeetikaministrina te peaksite rääkima, mis on tegelikud lahendused energeetikas. Mis on selle viie aasta jooksul toimunud, et neid lahendusi pole olnud? Ma võin eelneva viie aasta kohta tuua mitu olulist sammu, aga mis on selle viie aasta jooksul jäänud teie hinnangul tegemata, et nüüd niimoodi see kõrge hind sisse sadas?

Kõigepealt ma ütlen, mis on tehtud, et see hind kõrgem ei oleks. See on need meie 1000 megavatti reservis. See ei ole uus võimsus, aga seda võimsust ei oleks pruukinud meil olla, kui ei oleks tehtud 2019 vastavat otsust. Seda pigem ei olekski olnud ja täna me oleks palju hullemas seisus, kui me oleme praegu. See on see, mis on tehtud.

Mida oleks võinud teha ja mida oleks pidanud tegema, on see, et tegelikult mitte viis aastat, vaid isegi rohkem kui viis aastat tagasi võinuks teha sellesama otsuse nende radarite kohta. Sest sellest otsusest, radarite soetamisest kuni radarite paika saamiseni kulub viis aastat ja see on umbes sama aeg, mida on vaja ühe maismaa tuulepargi väljaarendamiseks. Kui need otsused oleksid tehtud aastal 2015 või 2016, siis me 2021 saaksime rääkida sellest, et meil on olemas radarid ja meil on tänu nendele uutele radaritele võimalik käiku anda ka maismaa tuulepargid. Nii et 2021 oleks võinud maismaa tuulepargid, uued pargid olla töös.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ei taha teie nahas olla, üsna keeruline olukord. Kui ma vaatan seda, millest me rääkisime teiega möödunud kolmapäeval ja tõenäoliselt räägime ka tulevikus, siis teil on mõned ideed ja te neist räägite, aga liitlasi, nii nagu ma olen aru saanud, ei ole teil veel liiga palju ei oma erakonnas ega veel vähem koalitsioonis. Nüüd te kirjeldasite ära oma nägemuses lühiajalised ja n-ö keskpikad võimalikud lahendused. 

Mul on küsimus: mis te arvate, vaadates seda, mis valitsus on justkui teinud? Põhimõtteliselt on mingi otsus vastu võetud, aga tegelikkuses ei ole see tööle rakendunud ja kahjuks inimesed veel ei saa neid hüvitisi kätte. Mis te arvate, kunas need lahendused võiksid idee staatusest jõuda töösse ja hakata inimeste elu positiivses kontekstis mõjutama? 

Aitäh! Kõigepealt ma nii palju vaidleks vastu, et on ikka lahendusi, mis on töös. Aktsiisid ja võrgutasud on tegelikult töös ja see on inimeste arvete peal juba näha, et need on rakendunud. Ja nii palju kui mina tean, see toetusmeetme tehnoloogiline lahendus peaks olema valmis järgmisel nädalal ja ma väga loodan, et uue aasta algusest on võimalik ka neid taotlusi hakata vastu võtma.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Mul on hea meel, et eelmise valitsuse ajal sai üks oluline otsus tehtud ja kümme aastat seisnud radarite paigaldamise projekt on käima lükatud. Aitäh ka sulle selle eest! Sa olid ka üks nendest, kes nägi, et tuulepargid on meie tulevik, ja kümme aastat ühe riigiametniku tõttu seisnud tuulepargid, mis olid seal Ida-Virumaal, saavad ehk mõne aasta pärast toimima.

Aga mul on küsimus. Me teame seda, et viimastel aastatel paigaldati päikesepaneele hästi palju, eriti kodumajadele. Mõned muidugi kasutasid seda ka ära põldude peal. Aga Elektrilevil on täna enamiku nendega ühendus tegemata ja järjekorrad on kuni kolm aastat. Mis sõnum oleks nendele koduomanikele, kellel päikesepaneelid on paigaldatud ja kes tahaks taastuvenergiat toota ja odavat elektrit saada? Millal need ühendused võiks saada?

Aitäh! Ma väga loodan, et kui on selliseid kohtasid, kus pargid on võrgu tõttu ühendamata, et need asjad saavad võimalikult kiiresti lahendatud ja et Elektrilevi teeb kõik selleks, et võrguettevõtjad teeksid kõik selleks, et päikesepargid saaksid ühendatud. Aga veel kord: ma olen siitsamast puldist jaganud oma kogemust päikesepaneelidega ja julgen kinnitada oma kogemusest, et suvel töötab väga hästi, talvel, nendel neljal kriitilisel kuul, kui Eestis on kõige külmem, paraku nendele loota ei saa.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi on juhtinud Keskerakond juba kahe valitsuse jooksul ja selle kahe valitsuse jooksul tegelikult ei ole Eesti elektrivõimsuste tootmisse mitte midagi peale mõningate päikeseparkide lisandunud. Praegu see, mida te meile siit puldist räägite – need on kõik pikaajalised lahendused, lahendused, mille saavutamine nõuab aastaid. Aga mida te ütlete nendele inimestele, kellel on raskusi toimetulekuga, peale selle, et te lubate neil ajatada elektriarveid? Ja kui kaua siis see ajatamine peaks kestma ja missugustel tingimustel see ajatamine peaks toimuma? Kas me hakkamegi ajatama aastate kaupa? Elektrihinnad, nagu te olete ise möönnud, jäävad kõrgeks. Mismoodi me sellest olukorrast välja tuleme? Inimeste arved tulevad kuust kuusse, mitte 10 aasta või 20 aasta pärast.

Aitäh! Kõigepealt väide, et mõningad päikesepargid ainult on tekkinud. Tegelikult on päikeseparke ikka päris palju Eestimaal tekkinud ja võib ka küsida, kas kõik need pargid, mis on tulnud põldude peale, ikka on kõige mõistlikum maakasutusviis. [Kas on õige] põllu peale päikeseparki ehitada? Võib-olla see ei ole kõige kohasem. Ja päikeseparke on tulnud ikka väga palju.

Inimestele hüvitamisest. Nii nagu ma ütlesin, tegemist saab olla kiire ja lühiajalise meetmega. See ei ole normaalne olukord, kus riik peab inimestele energia eest midagi hüvitama. Me peame leidma alternatiivsed lahendused, et ei tekiks olukorda, kus inimestele on vaja hakata midagi hüvitama. Ütlesin ka seda, et meil on vaja inimestele anda kindlus, aga kindlus peab koosnema kahest poolest: nii hinnakindlusest kui ka varustuskindlusest. Kumbagi ei tohi ära unustada.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Sooviks ka seda kindlust, et ma tean, et minu lapsed saavad elada riigis, kus nende heaolu on tagatud, et nad saavad elada planeedil, kus nende heaolu on üldse võimalik. Elu teeb omad korrektuurid, tükk aega oleme peitnud pead liiva alla ja kogu aeg rääkinud, et kiireid lahendusi pole, kiireid lahendusi pole. Aga pikaajalisi lahendusi pole lihtsalt töösse pannud, sest oleme peitnud pead liiva alla. Võtaks nüüd julguse kokku ja läheks edasi. Kas te olete tutvunud erasektori tehtud Eesti Energia teekaardiga Rohetiigri eestvedamisel? Ja millal me saame Riigikogus näha uut Eesti plaani, milline näeb aastani 2050 välja meie energiaportfell: kui palju sellest on import, kui palju sellest on omamaine tootmine ja kui suur osa on ikkagi neil energiakandjatel, mis on tõesti jätkusuutlikud?

Aitäh! Ma arvan, et siin me saame nüüd pikemalt diskuteerida selle üle, mis on jätkusuutlik energiakandja. Kas see on roheenergia või on jätkusuutlik energiakandja see, mis on juhitav energia? See sõltub, kummalt poolt vaadata. Aga kui me räägime aastast 2050 või väga pikast perspektiivist, siis ma arvan, et üks olulisemaid asju, mis tuleb lähiaastatel Eestis selgeks vaielda, on küsimus tuumaenergiast. See on tegelikult alternatiiv mõlemale poolele, nii juhitavale energiale kui ka jätkusuutlikule rohelisele energiale.

Hea minister, kokku lepitud pooltund sai läbi. Tänan teid väga! Nüüd on meil võimalus Riigikogu kõnetooli paluda Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu esimees härra Arvi Hamburg. Palun! 

Lugupeetud aseesimees! Austatud Riigikogu! Väga hea meel on selle üle, et täna Riigikogu arutab energia hindadega seonduvat. Natuke nõutuks teeb see, et me tegeleme tagajärgedega ja arutame tagantjärele. Kõik need otsused, mis energeetikas on vaja teha, on ajaviitega üle kümne aasta. Nii et ei ole mõtet rääkida sellest, mis me neli või viis aastat tagasi tegime, küsimus on selles, mis me 14 või 15 aastat tagasi tegime.

Võib-olla räägin natukene laiemalt, et tekiks pilt, milline on meie eesmärk, millised on eesmärgi poole liikumise teed. Alati, kui me ükskõik millisel tasemel mingi sihi endale seame, on esimene asi see, et paneme paika, milline on eesmärgi poole liikumise tee. Milline on meie tänane seisund? Peaksime ennast energeetikas monitoorima ka selle kandi pealt, milline on meie energiabilanss üldse. Kui rääkida elektrist, siis milline on elektritootmise struktuur? Edasi juba tagasiside: millised mõjud on meie tegevusel, millised on meie eesmärgi saavutamise korral võimalikud seisundid, võimalikud ohud, võimalikud riskid ja mida me nende maandamiseks peaksime tegema.

Ja nüüd pilt sellest, kus me kogu maailmas oleme. Me räägime seda, et Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika eesmärk – süsinikuvaba majandus – tähendab seda, et see [pole mitte] Euroopas, mitte Euroopa Liidus, vaid kogu maailmas. (Näitab slaide.) Paar aastat tagasi, siin pildi peal on näha, 81% kogu meie energiamajandusest baseerus fossiilkütustel. Kas seda on võimalik viia nulli [2050] või nagu Hiina ütleb, [aastaks] 2060, on praegu meie enda otsustada – kõigi nende, kes direktiive ja otsuseid vastu võtavad.

Kui minna konkreetsemalt elektritootmise juurde, siis elektritootmise struktuuris moodustavad fossiilkütused 63%. Ja kindlasti elektritarbimine tõuseb, ma prognoosin, kordades, sest kui kogu tööstus, kogu transport läheb üle elektrienergiale, siis kindlasti on selline tõus hädavajalik. Ja kui vaadata kas või lähinaabreid, näiteks Rootsit, siis Rootsi plaanib aastaks 2045 tõsta oma energiatarbimist 60% võrra. Kui senini olid aasta juurdekasvud 4,6%, siis need kordades suurenevad.

Milline on meie seisund? Meie seisund on siin pildi peal. Me muutusime 2019 elektrit eksportivast riigist importivaks riigiks ja oleme pea poole ulatuses energiatootmisega defitsiidis. Ja mind paneb üsna palju imestama, kui me nüüd ütleme, et kõik see tuli väga ootamatult ja me ei olnud valmis. See kuidagi meenutab natukene eelmise formatsiooni aega: neli aastaaega on meil süüdi. Et meil detsembris tuleb miinuskraade, ei ole ju mitte mingisugune ime.

Et Norras olid hüdroenergiaressursid väiksemad – jah, tõesti, aga selline madalseis on olnud enne ja see on olnud umbes 15% ulatuses. See ei saa nüüd küll [nii palju] mõjutada. Või on tõesti kogu meie Läänemere elektrisüsteem nii haprakene, et 10%-line kas avariidest või plaanilistest remontidest tingitud võimsuse puudujääk tekitab juba anomaalia elektrisüsteemis. Eluaeg on olnud elektrisüsteemis põhimõte, et on kahesugused reservid: 10% ulatuses peab olema igal elektrisüsteemil reservi, pluss 10% võimalike avariide likvideerimiseks. Nii et siin ei tohiks küll mängida mingisugust rolli 10‑ või 5%-line puudujääk.

Meie elektritootmine on siin graafikul üles joonistatud. Päike ja tuul on alumised jooned ja üleval on meie summaarsed toodangud ja tarbimised. Tarbimise joon on ülemine, nii et tarbimine on meil olnud selle aasta jooksul suurem kui toodang. Ja need numbrid näitavad seda, et palju räägitud taastuvenergia on kindlasti vajalik. Kindlasti arendab seda edasi Eesti ja arendavad kõik naaberpiirkonnad, kellel on tuulekaardi järgi tuult. Aga me peame arvestama ka seda, et tuule võimsustegur Eestis – see on võetud kahe viimase aasta tulemusena – on 0,277 ja päikesel 0,136. See on arvestatud meie tegeliku tootmise ja üles seatud võimsuste järgi. Soomes Helsingi piirkonnas [omistatakse] ametlikult päikesele veel halvemad kasutustegurid.

Mis edasi? Eks meil on needsamad teed. See pilt on üsna tuntud pilt, aga kõik need võimalused, mis siia on üles joonistatud, alates energiakasutuse, tervikahela kasutuse efektiivsusest ja lõpetades fossiilkütuste põletamisel süsiniku kokkukorjamise, selle säilitamise või edasi tootmisega on meil olemas.

Taastuvenergia osa on 35%, loomulikult kõige suurem osa on energiaefektiivsusel. Aga taastuvenergia kohta on siin üks selline pilt, mis näitab, kui suur on taastuvenergia tootmine mitte ainult Eestis, vaid kogu Nord Pooli piirkonnas. Siit tuleb meile kaks ülesannet. Esimene ülesanne on see, et kõikide nende siksakkide vahel tuleb millegagi energiat toota, ja teine on see, et tuule kiiruse muutumine on väga suur ka Eesti tingimustes. Eelmisel aastal oli päevi, kui tuule kiiruse muutumisest tulenevalt vähenes või suurenes ülesseatud tuulikute kasutusvõimsus 22 megavati võrra tunnis. See tähendab seda, et meil peavad olema kiirelt käivituvad, kiirelt reguleeritavad võimsused, et sellise tuule kiirusega kaasas käia.

Ja veelgi ohtlikum [seis] on võimsusbilansi osas. Kui me räägime toodangust, siis kui toodang jaotada [aasta] 8760 tunni peale, saame kuidagi hakkama, aga võimsusbilanss näitab seda, et me langeme umbes 60%-ga miinusesse aastal 2031, see tähendab, et kaheksa-üheksa aasta pärast. Ja tippkoormus haarab alati laiemat regiooni, on see siis Läänemere või Euroopa regioon. Küsimus on see, kust kohast oleks meil siis võimalik seda defitsiiti katta. Me peaksime täna tegelema sellega, kuidas me sellise prognoosi  [täitumise] korral, mis on siia joonistatud – reguleeritavate võimsuste väljalangemine –, saame ülemise tumeda joone, kuidas me saame oma tarbimisvajadust katta. Mis on need võimalikud tootmisallikad, millega me oma igapäevast tarbimist katame ja Eesti majandust üleval hoiame või arendame?

Vaatame nüüd regiooni energiabilanssi – vastuseks väitele, et kuskilt ikka see elekter tuleb ja eks me siis ostame. Ma ei lasku siin poliitilistesse diskussioonidesse selle üle, kas rahvusriigi huvid on suuremad kui Euroopa Liidu liikmete solidaarsus, aga vaatame lihtsalt numbreid. Defitsiit on kõikides meie naaberriikides. Täna on veel positiivse bilansiga kaks riiki. Üks on Norra, kes sõltub 100% hüdroenergiast, see tähendab vihmast, ja tuulest. Ja teine on Rootsi, kellel on ka piisavalt hüdroenergiat ning täna veel sulgemata tuumavõimsusi. Kui räägime Balti riikidest, siis meie defitsiit on täna pea 60% [vajadusest], nii et me peame kindlasti mõtlema sellele, kuidas seda katta.

Nüüd, järgmine probleem on see, kuidas me seda bilanssi tagame. Siin on kaks võimalust. Üks võimalus on see, et meil on regulaarjaamad. Kahjuks regulaarjaamad töötavad maagaasiga ja kahjuks meil seda ei ole. See tähendab, miks Euroopal on vaja Nord Stream 2, mille üle käib vaidlus? Saksamaal ei ole muud võimalust kui tagada oma energiavajadus maagaasijaamadega. Teine võimalus on energia salvestamine, peamiselt hüdroakumulatsioon, mis moodustab maailmas kasutatavatest salvestustehnoloogiatest ligikaudu 97%. Paldiskisse on see [jaam] planeeritud. Olen optimist ja arvan, et see saab ka valmis – mitte küll sellel ega ülejärgmisel talvel, aga kindlasti ta valmis saab. Aga me peame arvestama seda, et selle tsükkel garanteerib kõige rohkem 12‑tunnise, aga normaalselt tipu tingimustes 8‑tunnise reguleerimise. Ent meil tuulevaiksed ilmasid on ikka natuke pikemaid perioode kui kaheksa tundi. Aga kindlasti on see üks meede ja üks vajalik projekt. Eesti Energia eeldatavasti ehitab ka kaevanduse baasil ühe hüdroakumulatsioonijaama. See on ka kindlasti üks väljapääs.

Teine võimalus suuremas mahus elektrit salvestada on vesiniku abil. Aga me peame endale aru andma, et siis meil peab elektritoodang olema vähemalt kolmekordne. Sel lihtsal põhjusel, et ühe energiaühiku tootmine nõuab märksa rohkem vesinikuenergiat. Siin joonise peal või slaidi peal on 50 kilovatt-tundi. Nii palju peab meil olema võimsust, kui räägime energiast: vajame 50 kilovatt-tundi energiat, et saada 32 või 33 kilovatt-tundi vesinikuenergiat. See on üks probleem. Teine probleem on see, et vesinikku peab kuskil hoiustama. Vesiniku ruumala ja energiatiheduse seos on 3,5 korda halvem kui maagaasil. Maagaasi ei ole võimalik kuskil mahutites hoida, hoiame Lätis poorses liivakivis. Täna meil sellist bioloogilist võimalust ei ole, rääkimata veel sellest, kuidas transportida ja uuesti põletada. 

Ja muidugi viimane on see – ja vaid järjekorras viimane, [sisult] kõige tähtsam –, et me peame oma tarbimist ise juhtima. Selle juhtimiseks on täna väga palju tehnilisi võimalusi olemas. Kahjuks meil Eestis sellist võimalust, kui me räägime kodu- ja väiketarbijatest, ei ole. See eeldaks seda, et meil oleks kohalikud energiakommuunid või energiaühistud ja agregeerimine oleks selle kommuuni tasemel. See tähendab seda, et me võime ka teatud tundidel, kui elekter on tarbija jaoks liiga kallis, sellest elektrist loobuda ja saada selle eest vastavat kompensatsiooni.

Nüüd, mis ka täna läbi käis, on see, et me räägime energiast nagu pooleteises mõõtmes. Me räägime energiajulgeolekust ja siis ka keskkonnamõjust. Aga kõige tähtsam on minu arvates ikkagi taskukohasus ehk ligipääsetavus. Energeetikal on kolm telge: esimene on julgeolek, teine on taskukohasus ehk ligipääsetavus ning kolmas on keskkonnamõju. Kõik nad peavad olema tasakaalus. Ei ole mõtet rääkida varustuskindlusest [plaaniga], et [toodame ise] või ostame kuskilt. Kui see on tarbijale vastuvõetamatu hinnaga, siis pole see võimalik.

Nüüd sellest Nord Poolist. Siin juba on räägitud, kuidas Nord Pooli hind kujuneb viimase pakkumise järgi. Kas see on kõige parem moodus? Ma selles sügavalt kahtlen. Ma ei kahtle turumajanduses, aga ma kahtlen selle elektrituru disainis. Ja põhjus on ka selles, et elektriturul ei toimi ainult turureeglid, vaid siin on väga palju poliitilisi otsuseid, millega elektriturgu mõjutatakse, ükskõik kas see on CO₂ kvoodi hind või miski muu. Ja me näeme seda, et kogu [Põhjamaade ja Baltikumi] elektrituru maht on 400 teravatt-tundi. Kui vaatame Eesti tarbimist, siis Eesti tarbib umbes 8 teravatt-tundi, nii et me oleme suhteliselt väike tegija sellel suurel Nord Pooli elektriturul. Ja nii nagu öeldi detsembri alguses, 1300 megavati ulatuses oli Balti riikides võimsust [rivist] väljas ja see oli kindlasti väga suur hinnatõusu põhjustaja. Selliste koguste juures mingisugune 2% ei ole mingi hinnatõusu põhjus. See näitab üheselt seda, et meil on kogu selles Põhjamaade-Balti regioonis ja ka Kesk-Euroopas elektri tõeline defitsiit.

Elektri hindadest – läheme nüüd selle hinna juurde. Palju räägitakse ka seda, et gaas on elektri hinna tõusu mootor. Ma väidan, et see on pooltõde. Gaasiga ei ole võimalik, kui me räägime põhjendatud hinnast ja põhjendatud kuludest, toota kallimalt kui 200 eurot megavatt-tund, aga meie hind on natukene teine. Ja gaasiga reeglina täidetakse ainult vajadust koormustippude ajal.

Mis siis need hinna komponendid saavad olla? Elektri hind koosneb peale [elektri enda hinna] kolmest osast: võrguteenus, taastuvenergia tasu ja käibemaks. Valitsuse poolt on osa meetmeid kasutusele võetud. Ja mis nüüd edasi? Eks see on poliitiline otsus: on see maksude vähendamine, on see taastuvenergia tasu [vähendamine], kodu- ja väiketarbijate väljaviimine börsilt või börsihinnale mingisuguse lae kehtestamine. Kõik see on poliitilise kokkuleppe tulemusena võimalik teha, kõik need meetmed, mis siin kirjas on, on võimalikud teha. See eeldab poliitilist kokkulepet nii koalitsioonis kui ka opositsioonis, aga minu kui tarbija arvates see kokkuleppe tegemise viimane aeg on juba vist mööda läinud – sel lihtsal põhjusel, et osa ettevõtjaid Eestis ei ole juba suutelised selle energia hinnaga toime tulema. Ja kuidas me siis saame planeerida oma majandust, kuidas me saame planeerida oma kodutarbijate toimetulekut?

Ja viimaseks. Holland on näiteks võtnud vastu ühe niisuguse otsuse: nad on otsustanud, et tarbija ei pea rohkem maksma elektri eest kui 7 senti kilovatt-tunni eest. Meie räägime siin märksa kõrgemast hinnast, mingisugune 10 senti kilovatt-tunni eest. Ma tahan öelda seda, et Euroopa riikides on võimalik meetmeid kasutusele võtta ja ka palju räägitud Nord Pooli turul on nõndanimetatud kaitstud tarbijatele universaalteenuse kehtestamine Euroopa Liidu õigusaktidega täiesti lubatud. Küsimus on nüüd see, kas me seda tahame või mitte. Ja kui vaadata näiteks täna Narva jaamade omahinda, siis ka siin oli juttu, et see on kuni 50 eurot – ma arvan, et kuskil 40 euro tuuris on omahind. Kui paneme sinna juurde ka teatud kasumi, siis võib-olla on see kusagil 50 või 55 eurot megavatt-tund, millega võib Narva jaam elektrit kaitstud tarbijatele müüa. Kui me lisame sinna juurde CO₂ maksu, paneme või 90 eurot, siis saame piirhinnaks Narva jaamades kaitstud tarbijatele 140–150 eurot megavatt-tund. Täna, praegu, kui me siin istume, maksab elekter 300 eurot megavatt-tund. Aitäh!

Aitäh selle ettekande eest! Küsimusi alustab Kalle Grünthal. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Selle aasta lõpul sai Eesti rahvas väga halva jõulukingituse meie praeguselt valitsuselt. Nimelt selgus, et selle aasta alguses müüs Elering enda osaluse elektribörsil Nord Pool ühele Norra võrguoperaatorile. Arvestades asjaolu, et teie olete ikkagi Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu esimees, ma sooviksin teada, kas sellise tehingu puhul on vajalik ka mõne valitsusliikme, ministri allkiri, et seda tehingut lubada. See ei ole normaalne, see on ju strateegiline otsus. Põhimõtteliselt ma sooviks teada, kas siin peab olema kellegi valitsusliikme [respekt] ehk allkiri. Kas ma olen õieti asjast aru saanud?

Aitäh! See osalus oli küll hästi väike, vist 0,2%. Aus vastus on, et ma ei tea, kas valitsusliikme allkirja on vaja. Eleringil on üldkoosolek ministri näol. Ma isegi arvan, et nii väikese osalusega müümine või ostmine vist ei ole isegi üldkoosoleku pädevus. See oli ikkagi vast Eleringi enda otsus.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Arvi Hamburg! Ma tänan väga selle ettekande eest, see andis sellise üldisema tausta ja arusaama, mis tegelikult toimub. Teie ettekandest jäi minule kõige rohkem kõrvu see, et te ütlesite, et Põhja- ja Kesk-Euroopas on tõeline elektridefitsiit. Sellega seoses ma küsin, et me küll otsime praegu kiireid lahendusi elektri hinna tõusu leevendamiseks, aga kas pikemas perspektiivis peaks mõtlema ka selle peale, et ikkagi võib-olla tuumajaamad uuesti tagasi mängu tuua. Maalige üks positiivsem tulevikupilt, mille korral elektridefitsiiti ei oleks.

Aitäh! Eks kriisiolukordades tulevad lahendused kiiremini ja võib-olla ka õigemad. Kindlasti on vaja taastuvenergiat, aga kindlasti on vaja ka reguleeritavaid võimsusi Euroopas juurde. Ja et seda üldiselt planeerida, ma mõtlen Euroopa Liidu ulatuses, peaks meil kindlasti olema üks selline elektriliste võimsuste evitamise plaan järgmise 20–30 aasta jooksul. Mina ei väida, et seda plaani ei ole, aga mina sellist plaani näinud ei ole ega ole ka kuulnud sellise plaani olemasolust. [Vajalik] on eesmärgi püstitus, me ei saa elada energeetikas päevast päeva ja koostada direktiive ja midagi sulgeda või midagi avada. Aga ma arvan, et Eesti ja kogu Baltikumi olukord on kindlasti selline, et me peame [omavahel] kokku leppima ja ka soomlastega kokku leppima, kuidas meil ikkagi need võimsused saavad paikneda. Me ju oma tarbimist prognoosime. Meil on tarbimise prognoos kuskil kümme aastat ette ja vastavalt sellele tarbimise prognoosile me peame ka ette nägema, kust kohast see energia siis tuleb, millised on energia tootmise võimalused. Ja energia tootmise võimalused peavad olema, nii nagu me seda nimetame, energiamiks: võimalikult palju erinevaid energialiike, kaasa arvatud kindlasti tuumaenergia. Ega ikkagi Euroopa Liidus, rääkimata kogu maailmast, süsinikuneutraalsust ilma tuumaenergeetikat kasutamata pole võimalik saavutada.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Aitäh, ettekandja, selle sisuka ettekande eest! Juhtisite kohe alguses tähelepanu, et mõelda tuleb pikemas perspektiivis, ja tõepoolest, eelmine küsimus puudutas aatomienergiat ja ilmselt 20 aastat tundub olevat ka selles perspektiivis liiga lühike aeg, et selleni jõuda. Aga minu küsimus tuleb teisest valdkonnast. Mida teie arvate, kas aastaks 2030 on tehtud lõpparve fossiilsete kütustega ehk põlevkivist energia tootmisega? Minister just hetk tagasi ütles, et tegelikult ollakse leidmas uusi tehnoloogilisi lahendusi, et CO₂ kinni püüda ja seda kuskile salvestada. Samal ajal väga palju sellest ei kuule ja ega arengukavades seda kirjas ei ole. Ja kui me vaatame meie taastuvenergia ambitsiooni aastaks 2030, siis see on alles 40% peal, ent juhitavaid võimsusi me hakkame kärpima aastast 2025, kui me seome ennast ka Venemaa küljest lahti. Mis meil ikkagi ees terendab lähimal kümnel aastal?

Aitäh! Otsused on tehtud, et elektri tootmine põlevkivist tuleb 2035. aastaks lõpetada, ja Eesti Energia on isegi deklareerinud, et see juhtub varem. Ma arvan ja loodan, et seda ei juhtu, aga et ta püsiks – põlevkivist elektri tootmine –, oleks investoril kindlust vaja. Kui meil on selline valitsuse otsus, et me lõpetame põlevkivist elektri tootmise, siis mispärast on täna palju seadmeid avariilised või remontide tõttu [kasutusest] väljas? Lihtsalt neid seadmeid ei hooldata. Iga ettevõtja ju teab, et kui seadme eluiga on fikseeritud teatud aastanumbriga, siis me käitame teda nii palju, kui ta vähegi toimetab, ja mingisugust jooksvat teenindust ei ole. Ka selle 1000 megavatiga, mis meid tõesti on päästnud, hakkab lähitulevikus olema väga palju probleeme. Ja probleemid algavad lihtsalt sellest, et kui me seda [võimsust] ei korrasta, ei hoia korras, ei hoia töökorras, ka nn külmas või soojas reservis, siis seda võimsust lihtsalt ei ole. Me võime teha mingi otsuse, et ettevõtja peab kindlustama [tootmise], aga teistpidi me peame andma ka ettevõtjale kindluse, et tal on majanduslikult põhjendatud investeerida selliste võimsuste olemasolu huvides. Meie põhjanaabril Soomel on viis sellist elektrijaama, mis ei tööta. Nad on reservis ja hakkavad tööle siis, kui on süsteemil seda vaja.

Nii et 2030. aastaks või 2031. aastaks on seesama pilt, kus me nägime, et reguleeritavad võimsused oluliselt vähenevad. Ma arvan, et üks lahendus on see, et meil on täna olemas Kiisa avariijaam, mis töötab gaasil või vedelkütusel. See on avariijaam ja Euroopa reeglite järgi ei tohi seda turule tuua. Aga ilmselt me peame selle regulatsiooni muutmist taotlema ja selle jaama turule tooma, sest selle jaamaga on võimalik ikkagi toota elektrit tipu ajal ja seda müüa.

Ja loomulikult kõik need taastuvenergia võimsused, mis on planeeritud 2030. aastaks. Meretuulepark peaks tõesti valmima ja tema kasutegur eeldatavasti ei ole selline, nagu meil täna maismaal on, 27% [võimalikust] tööajast ja toodangu mahust. Seal on see siis 34% või 36%, umbes selline. Aga üksinda me siin mitte midagi ära ei tee, me teeme koos partneritega, koos kogu turupiirkonnas. See eeldab ikkagi seda, et tänased energeetikajuhid peavad kokku istuma, ülesanded, kohustused ära jaotama ja toimetama. Mind isiklikult häirib see, kui keegi tuleb kuskil ja jälle ütleb, et ups!, mitte keegi ei näinud sellist hinnatõusu, sellist situatsiooni ette. Kuidas saab nii öelda, kui võimsusi juurde ei tule ja tarbimine suureneb?

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline tunne olnud kogu aeg, et me oleme õhinapõhiselt püüdnud tõestada, et kogu selle elektrienergiasüsteemi areng on positiivne. Šarlataansus on olnud väga kõva, on seletatud ka seda, et meie taastuvenergia võimekused katavad Eesti vajadust. Seda on ju väga tugevalt promotud, aga tegelikult see ei ole ju tõsi.

Mina idavirumaalasena olen kogu aeg mures ka selle pärast, et meil 35-ndaks, 30-ndaks püütakse likvideerida tegelikult põlevkivienergeetika. Nüüd me teame, et see ei ole võimalik, aga me oleme tekitanud selle halva, kuidas öelda, lähenemise, et meil ei jätku varsti enam insenere, kes suudavad seda asja nagu uuesti tootmisse viia ja tootmises hoida. (Juhataja helistab kella.) Aga mul on hoopis küsimus, kuidas te suhtute ühenduste lahtiühendamisse Vene elektrisüsteemist.

Aitäh! Kõigepealt positiivse poole pealt ütlen seda, et kuna Lissaboni lepingus on ette nähtud, et Euroopa Liidu liikmesriikidel peab olema ühine infrastruktuur, ühine turupiirkond, siis ongi nii, et peab lahti ühendama.

Nüüd, majanduslik ja sotsiaal-majanduslik olukord meie maksumaksja jaoks läheb ikka väga keeruliseks, rääkimata kõigest sellest, mida ma praegu rääkisin lihtsalt tootmisvõimsuste puudujäägist. Me peame hakkama ise reguleerima. Ja te küllap kujutate ette, et kui me täna paneme kuskile Hiiumaa lähedale tuulepargi üles ja selle tootmine niimoodi kõigub, nagu siin pildi peal oli, siis väga suur süsteem neutraliseerib selle kõikumise ära. Ja selle väga suure süsteemiga, Vene-Valgevene elektrisüsteemiga, on meil olemas üheksa tugevat liini. Järelikult stabiilsus nende kahe süsteemi vahel on olemas.

Nüüd me läheme natuke väiksema võimsusega süsteemi, mis [tähendab] ühendamist pooleteise liiniga. Poolteist on sellepärast, et üks on vahelduvvooluliin, mis tegelikult hoiab sagedust, ja teine on alalisvoolukaabel, mida saab ka teatud tingimustes kasutada stabiilsuse hoidmiseks. Meil peab [võimalik] olema sageduse juhtimine, meil peab olema sageduse inerts olemas. Ja mis me siis nüüd teeme? Me paneme sageduse inertsiks, paneme üles sünkroonkompensaatorid, mis seda ülesannet täidavad, aga nad on tarbijad, nad suurendavad tarbimist. Ent me niigi räägime, et tootmist nagu natukene napib.

See lahtiühendamine toimub, ta on nii palju juba ette valmistatud. Aga täna on juba hilja. Viis aastat tagasi me oleks pidanud koostama väga selge Balti riikide elektrisüsteemide stabiilsuse tagamise kava ja selle maksumuse tarbija lõpphinnas. Me praegu räägime, et Euroopa 60% rahastusega saame ehitada Kesk-Euroopaga ühendamiseks elektriliine. Jah, nii ongi, aga Euroopa ei aita ühelgi riigil oma elektrisüsteemi stabiilsust hoida. Nii et siin on päris palju majanduslikke probleeme, tehnilisi võib-olla natukene vähem, ja meie, tarbijad, peame tulevikus nendega arvestama. Aga ju see on lõiv, mida poliitikale maksta tuleb.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tänu ka minu poolt väga sisuka ülevaate eest. Mu küsimus tuleb sellest, et kui me vaatame praegust [seisu], siis kui me oleks täna otsused ära teinud, siis järgmised lisanduvad ressursid, ühendused saaksid tekkida nelja‑viie aasta pärast. Järelikult järgmised neli‑viis aastat on meil ikkagi üsna must tulevik.

Ja vaatame ka seda, et mõningad meie fossiilkütusel, põlevkivil [tuginevad] tootmisseadmed võivad selle aja jooksul hakata [rivist] välja langema. Nii et järgmised neli-viis aastat väga roosilised ei ole. Aastast 2030 võiks meil olla mingisugused uued juhitavad ja ka juhitamatud lisavõimalused. Kuidas me selle perioodi üle elame? Seal on probleem ka selles, et CO₂ hinna kontrollimatu kasv hakkab tegelikult mõjutama. Energia hind ei saa selles valguses tulevikus kindlasti madalam olema, kui me peame kasutama põlevkivi, [makstes] 150–200 eurot megavatt-tunni eest. See lihtsalt ei ole võimalik.

Aitäh! Mis seisund on meil aastal 2031? Üks kõige kiirem ja lihtsam meetod ja võimalus on see, millest me rääkisime: et needsamad avariijaamad meil ikkagi töötavad ja [toodavad] turule. Eeldatavasti on selleks ajaks valmis ka üks tuulepark. Aga nende kahe koosmõjul me siiski, kuidas öelda, oma elektritarbimist kindlasti ei kata.

Nüüd, veel üks [meede], mida meil laiemas perspektiivis või suuremas piirkonnas, koos naabritega [arvestada] tuleb, on CO₂ maksustamine, mis on mõeldud fossiilkütuste väljatõrjumiseks turult. Noh, kui selline poliitiline otsus on tehtud, siis selle üle ei ole minul küll mingit alust diskuteerida. Aga me peame kindlasti revideerima seda CO₂‑ga kauplemise süsteemi. Ei ole ju võimalik tänase tootmise [hinda] ajada nii kõrgeks, et see on tarbijale kättesaamatu. Aga uut tehnoloogiat ei ole. Siin on vaja kindlasti [üleminekuaega], et meil oleks tehnoloogia olemas. Kas või seesama salvestusvõimalus, millest me siin rääkisime, või tuumaenergeetika, ükskõik mida. Siis [saame] rääkida juba sellisest mahust, et järk-järgult üle minnes uuele tehnoloogiale me saame vana kokku tõmmata. Aga selle üks tingimus on kindlasti CO₂ hinna mingisugune lagi, mingisugune piir. Eeldatavasti seda süsteemi ära kaotada ei ole võimalik ja eeldatavasti oleks meil sealt ka välja astuda väga keeruline.

Teine on seesama Nord Pooli turu disain. Ega meist vist kellelegi ei ole päris hästi arusaadav [põhimõte], et kui kõige kallim tarbija pakub teatud hinda, siis kõik hakkavad seda hinda saama. Kui me loeme Nord Pooli juhiseid, siis Nord Pooli iga peatüki alusel on nii, et iga pakkuja peab pakkuma hinna, mis vastab tema tegelikele kulutustele. Mis keerutamine see on? Mina pakun hinnaks 20 eurot, keegi pakub 200, ja mina saan ka 200 eurot. See süsteem on minu arvates niisugune natuke vildakas. Selle kohta on jälle öeldud, et aga kuidas teistpidi oleks: et siis hakkavad ka need, kes odavamini on võimelised tootma, kallimat hinda pakkuma. No las nad pakuvad, niikuinii nad saavad kallima hinna. Nad saavad kõige lõpuks ikkagi tipuhinna. Nii et ma ei näe seal mitte mingisugust ohtu. Aga seda peaks kindlasti ikkagi, kuidas öelda, diferentseerima.

Ja ega siin häid lahendusi ei ole. Ma kujutan ette, et siin Baltikumi tingimustes ja ka Nord Pooli tingimustes on ikkagi nii, et me peame ise hakkama tarbijatena oma tarbimist juhtima. Aga seda on väga lihtne öelda. Ma ütlesin enne ka, et tehnilised vahendid on olemas. Ent mida tähendab tarbimise juhtimine? See tähendab seda, et ära tarbi tipu ajal, tipu aeg on hommikul ja õhtul. Võtame eilse tarbimise ja tänase tarbimise. Kella 9-st õhtul kella 7-ni on ühtlane 250–300‑eurone graafik. Ja siin küsin mina tarbijana, et kuidas ma siis juhin. Öösel teen süüa või? Võib-olla peame nii tegema.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Esiteks suur aitäh teie ettekande eest, oli väga huvitav ja sisukas. Te mainisite kolme asja, millega peame arvestama energeetikapoliitika kujundamisel: energeetikajulgeolek, taskukohane energia ja keskkonnamõju. Ja minu küsimus: mida saaks Eesti teha selleks, et tulevikus suurendada tootmismahte, et nemad oleksid suuremad kui meie tarbimismahud? Ja kui see meil õnnestub kuidagi, kas see mõjutab ka hinda tarbijale? Ja kas mina sain õieti aru, et tegelikult [ainus] võimalus, et suurendada tootmismahte, on ikkagi tuumajaama ehitamine siia Eestisse või on olemas ka teised võimalused selleks? 

Aitäh! Kindlasti üks suuremahuline [tootja] on tuumajaam, aga me ei saa, kuidas öelda, näha selles väljapääsu lähitulevikus. Me peame täna sellega kindlasti tegelema, ka inimeste, personali koolitamisega ja ühiskonna teavitamisega. Kõik see aga on viitajaga.

Nüüd, mis me nüüd tootmisvõimsuste juurdetulekuks peame tegema? Esimene on ikkagi see, et ka lokaalne toodang, kuigi ühikuhind tuleb kallim, tuleb elektrivõrku ühendada. Ja mitte ainult tuule ja päikese, või õieti küll teises järjekorras, päikese ja tuule toodang. On ka selliseid koostootmise agregaate, mis toodavad nii soojust kui elektrit. See on üks võimalus.

Teine võimalus on see, et tuleb oma olemasolevate tootmisvõimsuste eluiga pikendada. Ja kolmas võimalus on selline, kuidas öelda, kokkulepe naabritega, kuidas võiks võimsused jaotatud olla kas või siin Balti regioonis, aga kindlasti ka laiemas regioonis.

Miks meil see hinnaerinevus on, erinevad hinnapiirkonnad? Teatud territooriumidel on elektri tootmine odavam, seal on ka hind odavam, aga seda odavama hinnaga elektrit ei ole võimalik kallimasse piirkonda tuua sel lihtsal põhjusel, et pole ülekandeliine. Kui te vaatate kasvõi tänast süsteemi kaarti, siis Põhja-Rootsis on väga odav hind, Lõuna-Rootsis kallis. Järelikult ei ole ka riigisiseseid ühendusliine. Rääkimata Soome-Rootsi ühendusliinidest. Nii et üks asi on need ühendusliinid, teised on ikkagi sellised oma [lahendused]. Eks ikkagi tänane olukord on minu arvates selline, et nii nagu talupojatarkus on: iga peremees peab ikka kõigepealt vaatama, kuidas ise hakkama saab, ja siis minema naabri juurde ja ütlema, et aita või lööme käed vastastikku aitamiseks.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, härra professor, selge akadeemilise visiooni eest praeguses kriisis! Mu küsimus puudutab tegelikult elektrituru reformi – ideed, et väiketarbijatel oleks võimalik valida, lahkuda Nord Pooli süsteemist ja võtta universaalteenusena pakett, mille CO₂ kvoodi hüvitaks riigieelarvelise eraldisena energiatootjale riik ja mille puhul eeldatavalt peaks hinnahorisont olema alla 50 euro megavatt-tunni kohta. Milline on teie vaade? Kas meil praeguses olukorras oleks mõistlik elektrituru reform ellu viia? Teiseks, juba on hakanud hüsteerikud karjuma, et see tähendab vabaturu põhimõtete reetmist, see on ennekuulmatu, et hävigu maa, hävigu rahvas, aga peaasi, et oleme Nord Pooli börsil. Mis on teie vastus nendele hüsteerikutele ja pseudotururetoorika kaitsjatele? 

Aitäh! No mina arvan, et rahvasaadikud peavad vastama rahvale. Aga mida nüüd niimoodi tõsiselt öelda? Ma ei arva, et see on turu lõhkumine või turust loobumine. Kõigepealt tuleks ikkagi vaadata, mis turg see täna on, mida me tahame moderniseerida. Ei ole ju olemas ideaalset asja, mida ei tohi puutuda. Kui me näeme, et on mingisugused probleemid, kui me näeme, et on eeldused olemas ja võimalused olemas, siis kindlasti on ka reformimine võimalik. 

Ja ma näen seda eelnõus väljapakutud sisu, see on väga tagasihoidlik lahendus, [mis puudutab] kodutarbijat. Lugedes Euroopa Liidu direktiivi, me näeme, et seal on kogu aeg kaitstud tarbijat, housing käib kogu aeg läbi. Ja selle [grupi] väljavõtmine turult ei lähe ühegi direktiiviga ega ühegi  suunaga vastuollu. Kui me räägime suuremast kogusest, kuskil 4–5 teravatt-tunnist, ütleme, 35–40% ulatuses väiketarbijate turult väljavõtmisest, siis ma ei näe ka seal vastuolu, aga see võib tekitada küsimusi, kui pikaks ajaks ja millistel tingimustel jne.

Aga veel kord: kui me räägime kodutarbijatest, suurusjärgus 2 teravatt-tundi aastas, siis ma ei näe mitte mingisugust probleemi. Tegelikult on see pigem probleem elektritootjale. Elektritootja hakkab saama vähem raha, kui ta praegu turult saaks. Aga kuna tegu on riigiettevõttega, kuna tegu on dividendi maksva ettevõttega, siis eeldatavasti on see vajalik.

Nii et mina vastaksin niimoodi turufännidele, et turg tahab disainimist ja kui kellelgi on väga selge majandusteaduslik taust, siis äkki nad käiksid välja parema mõtte või ettepaneku. Minu mõistus ütleb seda, et see meede lihtsalt täna päästaks. 

Ma võtsin siin kokku, et kuna Eesti Energia peab maksma ka CO₂ tasu, siis see nõuab kodutarbijailt kuskil 150 miljonit aastas. Kui Eesti Energia ei pea ei kodu- ega väiketarbijaile juurde panema CO₂ tasu, siis see tähendab neile 290 miljonit kätte jäävat raha. Meil kellelgi ei ole ilmselt õigust võtta tarbijate käest nii suurt summat, et mängida sellisel turul. Ja kui nüüd mõelda teistpidi, siis turg on suunatud tulevikku ja siin saalis oli küsimus, et turg on meil viimased kümme aastat kindlustanud väga odava hinna jne. Lugedes Nord Pooli manuaale, siis näeme, et Nord Pool ei prognoosi ei tootmist ega hinda. Nord Pool on üks päev tagasi toimiv asutus. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Rõõm näha sind siin viimasel ajal järjest [sagedamini]. Aga minu küsimus on see. Kui natuke kaugemale minna, siis need Ameerika mäed selle elektri hinna [kujunemisel] järgmise kümne aasta jooksul peaksid jätkuma mitte ainult kevadeni. Ma küsin: kas see vastab tõele? Ja kirjelda, mis juhtub siis, kui me 2025. aastal Venemaast ennast lahti haagime. Kas siis tuleb uus selline Ameerika mägede öäk, selline kiire sõit?

Aitäh selle küsimuse eest! Aga vastuse peaks andma Elering, kes vastutab süsteemi teenuste eest. Ja siin peaks olema väga selgelt välja arvutatud, kui palju sageduse hoidmine, kui palju süsteemi teenused maksavad, kui palju see lisab meile võrguteenust või mingit muud hinnakomponenti, mis siis tuleb. Elektri lõpparve koosneb väga laias laastus kolmest komponendist: elekter, maksud ja võrguteenus. Aga kas see on jälle selline ootamatu arve 2026 jaanuaris, olete siin teie või keegi teine? Ma tahaks loota, et ikkagi varem, juba 2022 on need arvutused ja rehkendused tehtud, et me oleksime valmis selliste hindadega elektrit ostma, nii kodutarbijad kui ka tööstus.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt tänan väga sisuka ettekande eest. Ma arvan, et paljude Riigikogu liikmete arvates olid selles väga head selged ütlused ja nägemused. Mul on üks küsimus: kuidas te tunnete, kas Elering ja tema juhtkond on viimased aastad õigesti toiminud? Tihti öeldakse, et Elering, tänu sellele, et meil on sihuke asi, kõik on väga hästi, aga nüüd, kui hinnad on kümnetes kordades kallinenud, kas ei peaks seal mingeid muudatusi tegema ?

Aitäh! Mul ilmselt ei ole päris korrektne siit kõnepuldist anda hinnangut Eleringi tegevusele. Aga ma tahaks öelda, et ega sellised lohutused, et me hoiame lambid põlevad ja toad soojad, tarbijale peale ei lähe, kui hind on [selline]. Ikka seesama küsimus, et kui Elering vaatab sellest kolmest aspektist ühte ja ütleb, et ükskõik mis hinna eest, aga varustuskindlus on tagatud, siis ikkagi jääb küsimus, et kui hind on selline ja ma ei suuda elektrit osta, siis mis tähtsust on sellel deklaratsioonil. Ma kustutan siis ise tuled ära, eks ole, mul ei ole ju võimalik maksta. Keegi ei saa seda garanteerida, ükskõik mis asutus või ükskõik kui kõva juht sellel asutusel on. 

Teine asi on see, et mehhanism on ju tegelikult elektrituruseaduses olemas ja ka vastutus on olemas: varustuskindluse eest vastutab Elering. Kui varustuskindlus on ohus, tuleb kuulutada välja konkurss ja leida energiatootmise allikad. Noh, täna lähtuvalt sellest loogikast, et meil mingit ohtu ei ole, ei ole ka mingit konkurssi välja kuulutatud. Meil on, vastupidi, kehtestatud varustuskindluse norm, mis ütleb seda, et meil seaduse järgi võibki olla energiakatkestus teatud hetkedel. Aga kui me räägime nendest teatud hetkedest, siis need saavad olla maksimumkoormuse tipul ja kuni 40% ulatuses võib isegi olla energiakatkestus, mis on seadusega lubatud. Kas see on normaalne olukord aastal 2022, mis nüüd kohe tuleb, on väga küsitav. Energiamüügis töötamise ajal 1996 meil oli selline olukord. Ma ei arva, et kui see olukord tagasi tuleks, siis oleks väga mõnus.

Austatud ettekandja, küsimuste-vastuste aeg on läbi saanud ja ma ei saa rohkem küsimusi kahjuks võtta. Me saame minna läbirääkimiste juurde, aga enne veel, kui me teeme läbirääkimiste avamise, peame ära tegema istungi pikendamise otsuse. Nimelt on arutelu algataja teinud ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. See tähendab, et kui me nüüd praegu sellele otsusele jah ütleme, siis me käsitleme OTRK lõpuni, aga järgmist päevakorrapunkti täna enam mitte. Kõigepealt teeme kutsungi.

Head kolleegid, riigieelarve kontrolli erikomisjon on teinud ettepaneku pikendada tänase istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Pikendamist toetas 32 saadikut, vastuhääli ja erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust.

Saame nüüd minna läbirääkimiste juurde. Arutelu algataja ettepanekul on tehtud niimoodi, et kõigepealt esinevad sõnavõtuga fraktsioonide esindajad ja selle järel siis kõik Riigikogu liikmed, kes selleks soovi avaldavad. Kõige esimesena on ennast kirja pannud Aivar Kokk. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Tänase päeva kokkuvõtteks võiks öelda, et valitsus jookseb energiakriisi lahendamisel sündmustel sabas. Eesti inimesi ähvardab oht jääda tohutu hinnašoki ohvriks. Tänast Reformierakonna juhitud valitsust iseloomustab kõige paremini sündmustel sabas jooksmine ning kõige paremini ilmestab seda reageerimine energiahindade hüppelisele tõusule. Isamaal on aga lahendus olemas. Selleks on elektrituru reform, mis annab tarbijatele vabaduse ja valikuvõimaluse osta elektrit elektritootjatelt otse, ilma börsi vahendamiseta.

Alustame algusest. Juba aprillis algatasin Isamaa fraktsiooni nimel Riigikogus seadusemuudatuse, mille eesmärk oli ära hoida hüppeline elektri- ja gaasiaktsiisi tõus 2022. aasta kevadel. Reformierakond võitles sellele aktiivselt vastu. Kuid septembris jõudis valitsus viimaks nii kaugele, et [otsustas] aktsiisitõusud aasta võrra edasi lükata.

Aktsiisitõusude edasilükkamisega samal ajal oli aga selgelt näha, et 2021. aasta lõpus ootavad meid ennenägematult kõrged energiahinnad. Gaasi-, elektri- ja soojusenergia  hinna ähvardav tõus nõudis konkreetseid samme ning seetõttu algatasime Isamaa fraktsiooniga septembri teises pooles ettepaneku tegemise Vabariigi Valitsusele elektrienergia hinna tõusu vähendamiseks. See eelnõu nägi ette tühistada elektrienergia taastuvenergia tasu tarbijatele ning katta taastuvenergia tasud tootjatele riigieelarve eraldistena CO₂ emissiooni kvootide tulust. Koalitsioon seda eelnõu ei toetanud.

Ajal, kui valitsus hakkas alles mõistma, et aktsiisitõusud tuleb edasi lükata, oli probleem juba tõsine. Seetõttu tegid Isamaa liikmed oktoobris ettepaneku langetada üheks aastaks gaasi-, elektri- ja soojusenergia aktsiisi 20%-lt 9%-le. Meie hinnangul oli ja on vastuvõetamatu, et olukorras, kus riigi tulud kasvavad tänu CO₂ kvoodist ja energiaallikatelt laekuvast käibemaksust täiendavalt sadade miljonite eurode võrra, kehitab valitsus ainult õlgu ega otsi lahendusi hinnašoki mõjude leevendamiseks.

Tänases olukorras ongi kõige absurdsem see, et riik üritab maksumaksjalt kümmet nahka koorida. Isegi üleeuroopalise energiaturu kontekstis [tuleb arvestada], et Eesti Energia jaamade omanik on Eesti riik. Kui Auvere ja Narva elektrijaamad töötavad, siis teenib selle tulu Eesti Energia ning Eesti inimesed kui selle ettevõtte omanikud peaksid sellest ju rahaliselt võitma. Lisaks laekub riigi kaukasse ka energialt tasutud käibemaks. Kui riik teenib kõrgete energiahindade tõttu suurt tulu, siis tuleks see tulu tarbijatele tagasi suunata, mitte nende taskust ära võtta.

Alles novembris otsustas valitsus, et poole aasta jooksul kompenseeritakse tarbijatele 50% ulatuses võrguteenuse tasu. Lisaks lepiti kokku, et luuakse toetusmeede vähem kindlustatud leibkondadele elektri-, gaasi- ja kaugküttearvete tasumiseks. See toetusmeede läheb maksma ligikaudu 80 miljonit eurot ning jõuab ainult osani leibkondadest.

Samal ajal teenib riik käibemaksu tõusust ja CO₂ kvoodi müügist üle 300 miljoni euro. Seejuures on oluline mainida, et vajalike IT-arendusteni  selle toetusmeetme inimesteni viimiseks ei ole valitsus tänaseni jõudnud. Seda vaatamata asjaolule, et inimesed koputavad juba oktoobrist alates abi saamiseks omavalitsuste ustele.

Kõik eelnev ei ole sisutühi opositsiooni kriitika, vaid igal inimesel peaks tekkima küsimus, miks ei suuda valitsus teha ilmselgelt vajalikke otsuseid õigel ajal. Mulle meenub 2020. aasta kevad, kui pidime kiirkorras langetama miljarditesse ulatuvaid otsuseid, et toetada Eesti inimesi ja ettevõtteid COVID-19 pandeemiast tekkinud kriisiga toimetulekuks. Riigikontroll on tagantjärele hinnanud, et raha jõudis abivajajateni ning mis kõige olulisem: suutsime säästa tuhandeid töökohti ja ettevõtteid. Ma ei väida, et toona langetatud otsused olid kerged või et ühtegi viga ei ole tehtud. Kuid koroonakriisi alguses oli vaja julgust otsustada. 

Paluks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega.

Ka energiakriisis on vaja samasugust julgust. Liiga kaua kõheldes ja sündmustel sabas joostes ei jää kannatajaks mitte koalitsioonierakonnad, vaid Eesti inimesed ja ettevõtted. Just seetõttu vajame selget juhtimist ja valitsust, kes suudaks võimalikke kriise ja probleeme ennetada ning neile lahendusi pakkuda. Tänasel valitsusel ei ole lühikest plaani, rääkimata pikast plaanist.

Kui valitsuse olematu võimekus kriisile reageerida tekitab õigustatud pahameelt, siis vähemalt sama nukker olukord valitseb pikaajalises vaates. Täna näeme, et olukorras, kus meie hetke elektrivajadus on 1500 megavatti, toodame ise vaid ligikaudu 1000–1200 megavatti. Seega jääb juba täna konkurentsivõimelisest tootmisvõimsusest puudu. Energiadefitsiidi tingimustes võib tootja küsida aga mis tahes hinda, ka 1000 eurot megavatt-tunni eest.

Meie Nord Pooli piirkonnas on Eesti, Läti, Leedu ja Soome ainsad väga kõrge hinnaga piirkonnad. Märkimisväärselt parem on seis Norras ja Rootsis, kus hind on üle nelja korra odavam. Eesti Energia Narva elektrijaamad on pakasega käiku lasknud kõik tootmisvõimsused, välja arvatud kõige uuem, Auvere elektrijaam, mis oli remondis. Kas tõesti tuleb rege rautada talvel? Tekib küsimus, kes maksab kinni Auvere elektrijaama seisaku tagajärjel saamata tulu ja teiselt poolt tarbijatele elektri hinna tõusu? 

Nelja aasta pärast peaksime olema desünkroniseeritud Venemaa elektrivõrgust ning järgmise kaheksa aasta jooksul langevad välja mitmed meie juhitavad elektritootmisvõimsused Ida-Virumaal. Kuhu kerkivad uued juhitavad tootmisvõimsused ja milline on valitsuse plaan? 

Isamaa erakonna ettepanek on selge: Eesti eratarbija ei pea maksma elektri eest rohkem, kui on Eesti Energia toodetud elektri omahind + mõistlik kasum. Viies ellu elektriturul reformi, mis võimaldaks inimestel ja väikeettevõtetel osta elektrit elektritootjatelt otse, ilma börsi vahenduseta, kujuneks elektri hind eratarbija jaoks vähemaks kui 50 eurot megavatt-tunni eest. Sama lahendust kasutavad ka Leedu ja Prantsusmaa. Selles hinnas ei ole arvestatud CO₂ kvoodi raha, sest riik peaks selle tarbijale või tootjale kompenseerima. Me teame, et käibemaksust ja CO₂ kvoodi müügist laekub riigieelarvesse planeeritust üle 300 miljoni rohkem tulu. See lisatulu on võetud meie inimeste ja ettevõtete taskust. Kompensatsiooniraha saab võtta ka Eesti Energia suuremast kasumist dividendina tänu kalli elektrienergia müügile.

Sarnaselt elektri võrgutasu langetamisega tuleks langetada ka gaasi võrgutasusid vähemalt 50% ulatuses. Kõige operatiivsem ja kõikehaarav lahendus oleks elektrienergia käibemaksu ja taastuvenergia tasu langetamine. Tegelikult on ka see ju sisuliselt Eesti Energia teenitu tagasi jagamine, sest me ei pea muid makse tõstma, kuna seda kompenseerivad Eesti Energia dividenditulud ja CO₂ tasu.

Samuti tuleks kiiresti taastada toetusmeetmed taastuvenergia seadmete paigaldamiseks kodude ja äriettevõtete hoonete katustele, see tähendab, et taastada hoonetele päikesepaneelide paigaldamise toetusmeetmed.

Hea Keskerakond! Kas te tõesti soovisite sellist koalitsiooni või kahetsete aasta alguses tehtud otsust? Me ei saa ju minna Reformierakonna seaduste menetlemise "suvel on ju soe" graafikusse. Riigikogu jõulupuhkus peab sõltuma sellest, kas energiakriisile leitakse lahendused või mitte. Eesti kodudes peavad tulema soojad ja hubased jõulud. Aitäh!

Aitäh! Jaanus Karilaid, palun! Saame vastuse viimasele küsimusele.

Head kolleegid! Me räägime parlamendi täiskogu istungil teist päeva järjest kõrgetest energiahindadest. Tänan nii energiaekspert Arvi Hamburgi kui ka majandusminister Taavi Aasa. Lisaks tänan riigieelarve kontrolli erikomisjoni ja selle isamaalasest juhti vajaliku teemapüstituse eest.

Meie silme all on toimumas Isamaa Erakonna metamorfoos, temast on saamas isamaaline sotsiaaldemokraatlik erakond. See on tõesti südantliigutav. Samas ma loodan südamest, et need viimased kaks päeva viivad kiiremate otsusteni, et erakonnad ei nopi mitte toetuspunkte, vaid seavad eesmärgiks ühiste lahenduste otsimise, et ei oodata poliitikute jutuvada. Vaja on tegusid ja seda, et meie inimesed tunnetaksid ebanormaalse hinnatõusu tingimustes riigi tuge. Aastavahetuse järel tuleb hakata maksma järjekordseid kommunaalarveid ja need võivad olla aegade suurimad.

Käimasolev kriis on toonud välja meie energiapoliitika nõrgad kohad ja varasemalt tehtud vead. Keskerakonna fraktsiooni esindajana kutsun täna lahendustele, koosmeele leidmisele. Süüdlasi otsime hiljem. Meil tuleb tegutseda kiiresti, sest suuremad ohumärgid on juba õhku kerkimas. Eile teatas puitmassitootja, et seiskas ekstreemsete hindade tõttu tootmise – loodetavasti ajutiselt. Kõige keerulisemas seisus on eksportivad tootjad, kes peavad globaalsel turul konkureerides arvestama nende ettevõtete hinnasurvega, kes saavad tootmiseks aktsiisivaba energiat kasutada.

Keskerakond soovib, et lähenevate pühade ootuses ei peaks inimesed muretsema toimetuleku pärast ja inimeste heaolu ei tabaks järsk langus. Me peatasime aktsiisitõusud, kompenseerime kuni märtsikuuni 50% ulatuses võrgutasud ja oleme välja töötamas kohalike omavalitsuste kaudu suunatavat toetusmeedet.

Hüppeliselt suurenenud energiahindade tingimustes on aeg teha järgmised sammud. Muu hulgas võiks kaaluda gaasi võrgutasude alandamist, elektri börsihinnale hüvitispiiri seadmist ja Eesti Energia kasumi jaotuse korrigeerimist. Otsused peavad tulema kiiremini. Vastasel juhul on löögi all inimeste toimetulek ja me ei suuda ohjeldada inflatsiooni. Ohtu võib sattuda majandus koos töökohtadega.

Keskerakonna fraktsioon soovib laiaulatuslikumat leevenduspaketti, aga inimestele abikäe ulatamine peab toimuma väärikamalt ja vältima ühiskonnas tekkinud sotsiaalsete lõhede võimendamist. Praeguse kriisi röntgenipilt on toonud selgelt esile süsteemi kitsaskohad. Ma usun, et keegi ei kahtle selles, et energiamajanduses peavad ohjad olema tugevamalt riigi peos. Riigil peavad olema suuremad võimalused hinda mõjutada. Vastutustundetu oleks täna jätta jõulisemalt sekkumata. Tulevikku vaadates on majandusminister astunud samme tuuleparkide rajamise kiirendamiseks. Samuti ei tohiks peljata arutelusid tuumajaama rajamise teemal ning ümber hinnata tuleb ka põlevkivikaevanduste ajaline roll meie energiamajanduses.

Selle teemapüstituse lõpetuseks julgustan erikomisjoni ja erikomisjoni esimeest elektri kõrge hinna telgitagustesse veelgi rohkem sisse vaatama. Võiks olla samasugust entusiasmi ja tugevat õiglustunnet, et välja uurida, kes ikkagi vastutab selle eest, et Auvere elektrijaam pidevalt tehniliste rikete tõttu rivist väljas on. Kes projekteeris, kes ehitas, kes hankis? Ikka selleks, et targemalt suunata maksumaksja raha parema ja säästvama elukeskkonna nimel. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Urmas Reitelmann, palun! Henn tahtis ise? Ahah. Mulle öeldi teistmoodi. Siis palun, Henn Põlluaas! Ei-ei, mulle anti teada, et ...  Henn Põlluaas, palun!

Vahet ei ole, ka Urmas saab varsti kõneleda. Kõik saavad, kes soovivad. Aga palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega.

Kas mäletate, 1990. aastatel maksis elekter 4 senti, neli kroonisenti, mis teeb selle hinnaks umbes 0,2 eurosenti kilovati pealt. Amprimaksu, taastuvenergia tasu, aktsiisi, CO₂ kvooti ega börsitasu polnud. Ja riik propageeris elektrikütte kasutamist kui puhast, loodust säästvat ja odavat. Seda ta ka oli. Tänane hind ei ole sellega võrreldavgi. Siinkohal tasub meenutada, muuseas, et kõik need maksud, mis ma ette lugesin, lisandusid ja Eesti Energiast hakati hiigelkasumeid välja võtma just Reformierakonna valitsuste ajal.

Täna oleme rohepöörde ning küündimatute poliitiliste otsuste tagajärjel katastroofi äärel. Kunstlikult üles aetud elektri hind ja sellest tulenev inflatsioon on üüratud. Inimesed, pered, kogu meie majandus ja ettevõtlus kannatavad. Olete tähele pannud? Õhtuti on meie külade ja linnade aknad pimedad. Isegi jõulutulukesi on kordades vähem kui eelmistel aastatel.

Eesti oli varem energeetiliselt suhteliselt sõltumatu ja tugines omamaisele kütusele, nagu põlevkivi, puit ja turvas. Kõik need energiakandjad on kliimaaktivistide poolt aga põlu ja hiigelmaksude alla pandud, kuigi tuule- ja päikeseenergia meile varustuskindlust ei paku ja uusi tehnoloogiaid pole olemaski. Olukord, kus toodame Narvas elektrit 50 euro eest megavatt-tund ja peame seda ostma 1000 eurot megavatt-tund, ei ole normaalne.

Mitte keegi pole üritanudki selgitada, miks peame maksma Eestis toodetud odava elektri eest rahvusvahelise turu ülikallist hinda. Meie elektriturg ja hinnad ei tulene majandus- ega turuloogikast, vaid rumalast ja äärmuslikust poliitikast. Rumalate otsustega kõrgeks aetud hind ja inflatsioon tuleb viia alla tarkade otsustega.

Kuigi peaminister tunnistab, et pooled Eesti inimesed on elektri hinnaga hädas, ei kavandata elektri hinda alandada ega energiakriisist väljumiseks tarku meetmeid rakendada. Selle asemel soovitab valitsus elektri hinna tõusu leevendamiseks pöörduda inimestel kohaliku omavalitsuse poole abi saamiseks. Riik korjab kõrgest hinnast röögatuid kasumeid, pudistab samas sellesama rahvalt võetud rahaga inimestele almuseid. See tähendab 660 000 inimese alandamist ja nendelt väärikuse võtmist, aga olukorda see ei lahenda.

Varsti lõpevad paljud fikselektrihinna lepingud ja lisandub veel sadu tuhandeid sotsiaaltoetuste vajajaid. Aga mis siin imestada? Alles see oli, kui Kaja Kallas teatas, et elekter peabki kallis olema, et rohepööret teha. Ja olge rõõmsad, ta lubas samas, kui elekter veel odav oli, et seda ei hakata rahvalt tagantjärgi tagasi nõudma.

Nüüd me siis naudime rohepöörde vilju. Eesti suurim elektritarbija Estonian Cell, kes on kuulutatud Eesti kõige keskkonnasõbralikumaks ettevõtteks, seiskas tootmise. Valitsuse ja Euroopa Liidu rohepööre raius tal jalad alt. Kuid see on alles algus. Lisaks hinnatõusule ja inflatsioonile hakkame nägema massilisi koondamisi ja pankrotilaineid kõikides valdkondades. Ainus asi, mida meie valitsus on õieti teinud, on võrgutasude alandamine. Kuid see ei ole piisav, kaugeltki mitte.

EKRE käis juba sügisel välja rea ettepanekuid, mis lahendaks olukorra. Kõik need on kahjuks koalitsiooni ja valitsuse poolt lihtsalt tagasi lükatud, nagu ka teiste opositsioonierakondade ettepanekud. Oluline moment on siin see, et tuleb alandada elektri hinda, mitte jagada selle asemel inimeste väärikust alandavaid sotsiaaltoetusi. Ja see on meie kindel seisukoht. Elekter ei ole luksuskaup, see on elutähtis teenus, mis kuulub tänapäeva mõistes juba inimõiguste kategooriasse. Ilma naljata. Elektri kättesaadavus normaalse hinnaga peab olema tagatud.

Kordan siinkohal üle EKRE ettepanekud elektri hinna alandamiseks. Vaja on peatada                        [osalemine] CO₂ kvootidega kauplemise süsteemis või lahkuda sealt ja nõuda selle muutmist. 2018. aastal maksis CO₂ kvoot 10 eurot, täna pea 90 eurot ja varsti ennustatakse hinnaks ligi 300 eurot. Ja mingit hinnalage sellel pole. Alates 1995. aastast oleme kuni 2020. aastani alandanud CO₂ heidet niigi juba 75% – rohkem kui keegi teine Euroopa Liidus.

No mida veel? Vaja on lahkuda börsilt või peatada elektribörsil osalemine. Nord Pool ei ole turg, vaid manipulatsioon, kus ostjatele on kehtestatud erinevad hinnad ja meie, lollikesed, maksame seda kõige kallimat. Nord Pooli hinna ülempiir on 3000 eurot megavatt-tunnilt. Me oleme maksnud juba 1000 eurot. Nagu näeme, arenguruumi on ju veel küll. Ei, aitäh! Vaja on lõpetada taastuv[energia] tasude maksmine praegusel kujul. Seda toetavad ka meie ettevõtjad. Olukorras, kus tuulikute hinnad on märkimisväärselt odavnenud ja nad on kasumlikud, ei ole neile subsiidiumi maksmine enam põhjendatud. Kindlasti aitab ka käibemaksu alandamine.

Ja lõpetuseks: on võimalik taastada puudujäägi kompenseerimiseks odava elektri ostmine Venemaalt. Me ostame seda ka täna, aga mitte otse, vaid sajakordse hinnaga Soome kaudu. Selles ei ole mingit loogikat.

Elektri kõrge hind mõjub hävitavalt kogu meie ettevõtlusele, majandusele ja konkurentsivõimele. Varsti seiskuvad meie elektrijaamad ja kogu energiamahukas tootmine, see toob kaasa sotsiaal-majandusliku katastroofi, aga valitsus ei nõustu oma rohepöörastest kavadest ja Põxitist loobuma.

Kui üks valitsuserakond vähemalt üritabki elektri hinna alandamiseks kaasa mõelda, siis Reformierakond on täiesti sotsistunud. Omaks on võetud läbi kukkunud ja väärastunud vasakideoloogia, mille kohaselt maksud peavadki olema kõrged, rahvalt ja ettevõtetelt tuleb seitse nahka koorida ning vaesunud rahvas tuleb teha sõltuvaks toetustest ja sotsiaalabist. See ei ole normaalne. Päikesetõusuvalitsus, mis on meid loojangusse viinud, tuleb peatada, enne kui nad kogu meie riigi ja rahva kuristikku tõukavad. Me oleme juba selle ääre peal.

Ja me oleme otsustanud korraldada suurmeeleavalduse valitsuse käpardliku, vastutustundetu [poliitika vastu] ja soovimatuse vastu alandada elektri hinda ...

Aeg!

... kuhu me kutsume kokku inimesi üle terve Eesti ja nõuame koos rahvaga ... 

Aeg, Henn!

... elektri hinna alandamist. Aitäh!

Nüüd on sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajal Lauri Läänemetsal. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Iga kriis, nii ka energiakriis, jaotab ühiskonnas jõukust ümber. Kannatajaks ei ole mitte ainult väiksema sissetulekuga inimesed, vaid ka keskmised Eesti pered. Inimesed, kelle jaoks kõik kallimaks muutub, tulevad veel lõppemata koroonakriisist ja majanduskriisist.

Järgmise aasta riigieelarve pisitillukesed palgalisad jätavad tavalise elukalliduse juures vaesemaks päästjad, politseinikud, õpetajad, õed, kultuuri- ja sotsiaaltöötajad. Ja nüüd kuritarvitavad nende lootust ja usaldust riigi vastu ka kallinenud elektri hinnad.

Meil on elualad, kus üldist palgakasvu pole toimunud. Meil on ettevõtjad, kes varasemast kriisist pole veel suutnud end koguda. Elektribörsi toimimise hea tahe on mõistetav, kuid seni, kuni esinevad nii ulatuslikud raha ümbertõstmised tavalise inimese, ausa ettevõtja taskust energiatootjate taskusse, see süsteem inimese jaoks lihtsalt ei tööta. Olgu turureeglid ja -loogika millised iganes, inimesi vaesemaks teha nad ei tohi. Riigid on need reeglid loonud ja riikide kohustus on neid ka muuta. Riigi ja valitsuse olemasolu mõte on olla ühiskondlike protsesside tasakaalustaja, õigluse tagaja.

Mida on aga selles olukorras teinud meie valitsus? Kõigepealt on peaministri tasemel probleemi tõsidust eitatud. Seejärel on [vastastikku] avalikkuses ideid lauale ja laualt maha lükkamise tihedus meenutanud pigem tööd kahemehesaega kui valitsuse läbimõeldud plaani ja selle teostamist. Eesti inimene ei vaja omale valitsust, kes ei tee otsuseid. Pealtvaatamispoliitika teeb meie peredele haiget. Praeguse valitsuse apaatsuse [tagajärg on] perede heaolu [langus].

Juba sügise alguses esitasid sotsiaaldemokraadid ettepaneku hüvitada CO₂ kvoodi rahast taastuvenergia tasusid kokku 100 miljoni euro ulatuses. Tookord hääletasid Reformierakond ja Keskerakond selle idee maha, kuid eile kuulsime, et [majandus-] ja taristuminister peab sellist muudatust väga oluliseks. 

Sotsiaaldemokraadid on teinud ettepaneku tõsta toimetulekupiiri ja kasutada juba olemas olevat süsteemi väiksema sissetulekuga inimeste toetamiseks. Inimeste mured said alguse kuid tagasi, kuid valitsuse abi pole kuhugi jõudnud ja nõrgalt ettevalmistatud plaan ähvardab nüüd üle koormata omavalitsuste sotsiaaltöötajad. Oleme teinud ettepaneku võrgutasude vähendamiseks 100%, käibemaksu langetamiseks, iga lapse kohta peredele erakorralise toetuse maksmiseks 100 eurot, aga ei midagi. Liin on tumm, hädasolija kõne peale ei tõsta valitsuses keegi toru.

Valitsuse suurim probleem on võimetus kriisi ajal soovitusi tõsiselt kaaluda, olgu siis tegu elektrihindadest tingitud tagasilöökide leevendamisega, vaktsineerimise korraldamisega või kas või näiteks vaktsiinikahjustuste fondi asutamisega. Absoluutselt igas küsimuses tuleb kõigepealt kõik välistada, öeldes, et see annab ju vale signaali, ning siis paar kuud hiljem esitletakse sama asja teises sõnastuses enda töövõiduna. Aga kriisi ajal on need paar kuud väga olulise ja pikaajalise mõjuga ning praeguses olukorras säärane omakasupüüdlik venitamistaktika labane ja küüniline. Energiahindade kallinemisele oleks tulnud reageerida kohe, kiireloomuliselt, otsustavalt. Järgmisel kevadel on Eesti inimesed vaesemad, kui olid sellel sügisel, ja see jääb nüüd aastateks nii.

Novembris ulatus aastane hinnakasv 8,8%‑ni. Hindade kallinemine on muutunud järjest kiiremaks ja laiapõhjalisemaks. Novembris tõusis elektri hind aasta võrdluses 49%. Jaanuari, veebruari, märtsi ja aprilli tagasilööke on veel võimalik ennetada, kuid ebavõrdsuse suurenemine on juba meie ühiskonnas toimunud. Kallinenud ja kohe kallinemas on transport, toit, teenused, ja need enam odavamaks ei muutu. Uued fikseeritud elektripaketid, muide, on üle 100% kallimad kui aasta tagasi.

Ühiskond ja majandus on peagi juba kaks aastat näidanud erakordset vastupidavust, mis võimaldab esitada muljet avaldavaid majandusnumbreid. Kuid tänasel autopiloodil jätkates on kogu see ühiskonna pingutus kevadeks korstnasse kirjutatud.

Pealtvaatamispoliitika tulemuseks on taaskordne rikkuse ümberjagamine, kus võetakse neilt, kellel on vähe, ka neilt, kelle pere on siiani enam-vähem hakkama saanud. Tuhandete Eesti perede toimetulek kannatab ning see on otseselt valitsuse apaatsuse tulemus. Seda, millist lõivu maksavad ettevõtjad, näeme peagi. Juba täna kuuleme teateid ettevõtetest, kes piiravad oma tegevust või koguni ajutiselt peatavad selle.

Õnneks on lahendusi, ja oma abikäe ulatavad täna ka sotsiaaldemokraadid. Tõstame tulumaksuvaba miinimumi järgmise aasta alampalgani. Sellega võidaks ligi pooled palgasaajad aastas 370 eurot. See eelnõu on tänase päevakorra üks punkt. Olgugi et koalitsioon on teinud ettepaneku see tagasi lükata, soovitan ma teil seda tõsiselt kaaluda. Majandus, riik on selleks, et teenida inimest, mitte inimene ei pea lössi vajuma efektiivsuse, tasakaalu, turustressi ja muude mõistete all, mille autorid sellest kõigest ise liigkasu teenivad. Jõudu tööle meile!

Reformierakonna nimel Jürgen Ligi, palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Ma loodan, et meie järgmises kodukorras on kirjas, et iga komisjon saab algatada OTRK siiski oma pädevuse piires. See tänane arutelu on selgelt lati alt läbi, kuna ei ole vähimalgi määral riigieelarve kontrolli erikomisjon arutanud seda, kas riigieelarve saab olla kodanike piiramatu doonor, milline on riigieelarve olukord ja mis on paremad valikud riigieelarves.

Struktuuripoliitika. Praegu on põhipaatos selles, et meil on siin mingisugused kodanikud, kellele riik ei anna raha. Et inimesed kannatavad, aga riik ei eralda raha. See on täpselt sama paatos, mis oli riigieelarve arutelul. Aga meie asi on arutada struktuuripoliitikat, ja sealhulgas eriti selle komisjoni asi.

Peale selle muidugi komisjoni esimehe selline anonüümne laim ühe erakonna aadressil, ajades lihtsalt poliitilist kiusu ja omistades antud juhul mulle seisukohti, mida ma ei ole siin esitanud.

Täiesti oli tänases arutelus puudu selline asi: kuhu jäi – kui ma mõtlen natsionaalsotsistunud sotside peale –, kuhu jäi rohepöörde teema? Nüüd järsku on kogu küsimus see, et asjad peavad olema odavad, ja täiesti on puudunud see, et meil on vaja võidelda mitte selle nimel, et rohkem tarbitaks, vaid selle nimel, et tarbitaks säästlikumalt ja toodetaks säästlikumalt. Sellest teemast tegelikult komisjon huvitatud ei olnud. Väga kahju!

Kui hindadest rääkida, mis on kahtlemata üks oluline teema, siis tuleks rääkida ka inflatsioonist üldiselt. Me ei saanud uusi andmeid selle kohta, kui palju mõjutab elektri hind tegelikult inflatsiooni sel ja järgmisel aastal. Praeguse teadmise järgi on selle aasta inflatsioon tegelikult 4% ja tulude kasv on sellest suurem, see tähendab, et mingisugust totaalset vaesumist ei ole. Isegi kui riik saaks siin sekkuda, kõigi jaoks ei ole sellist asja nagu totaalne vaesumine.

Peab olema struktuuripoliitika, peavad olema valikulised otsused, keda aidata ja kuhu investeerida. Aga sellest me ei kuulnud, me ei kuulnud ühtegi numbrit. Käis üks hädaldamine, näpuga näitamine, kaasa arvatud erakonna poolt, kes on hoidnud viis aastat energiaportfelli. Ainult üks hädaldamine ja maksupoliitiline jauramine.

Tegelikult on ju eelarve see koht, kus tehakse ühisraha eest suuri muudatusi ja see suur muudatus peab olema nii tootmises kui ka ülekannetes. Meil on selleks ka riigiettevõtted. Kuhu see jutt kõik on jäänud? Kus on [jutt] meie ettepanekutest, valitsuse ettepanekutest, vastutavate ministrite ettepanekutest, et suurendatakse toetusi inimestele, et nad saaksid ennast ise aidata soojustamise, [päikese]paneelide väiketootmisega, targa tarbimisega selles mõttes, et on ju tohutu kokkuhoiupotentsiaal tarbimise nihutamise moel? 

Aga ei, kogu jutt on sellest, et meil siin hind on põhiline probleem, eks ole. Hind on asi iseeneses ja riigieelarve on see, mis peab selle kinni maksma. Nii ei tööta üks riik! Ja riigieelarve kontrolli erikomisjon peaks sellest rääkima, mitte mängima siin narri ja tegema teatrit.

Need on väga tõsised probleemid. Väga paljudel on see väga tõsine majanduslik probleem, aga enamikul inimestel on hirm, hinnahirm. Ent seda hirmu ei tohi lolli jutuga süvendada. Need on liialdatud poosid, mida siin puldis on võetud.

Käibemaks ei ole lahendus. Käibemaks on peaaegu ainus vaba maks riigieelarves, [mille raha] me saaksime tõesti inimestele lahendustena välja pakkuda. Toetustena otseselt, investeerimistoetustena ja sellistele asjadele, kus on ühine panus. Küll aga ma tahaksin teada [üht asja]. Meil on olnud sellised turutõrke etteheited, eks ole. On selgitatud,  et Konkurentsiamet on öelnud, et taastuvenergia tasud ei ole tänapäeval enam õigustatud. Kui ekspert niimoodi ütleb, kus on vastutavate ministrite ja ka Riigikogu sekkumine, küsimine, miks me maksame?

Palun lisaaega

Kolm minutit lisaaega, palun.

Miks me maksame taastuvenergia tasusid nendele, kes praegu suplevad tuludes? Võib-olla on lihtne vastus, aga tegelge sellega. Lahendus ei ole see, et maksame riigieelarvest kinni. Ei, need on ebaõiglased tulud, mida praegu kogutakse. Kas on võimalik seal sekkuda? Mina arvan, et on isegi võimalik kohtusse minna. Kui need tasud ei vasta enam oma [kehtestamise] hetke loogikale ja on ülemaksmine, siis peaks Konkurentsiamet ja Riigikogu sekkuma. Ja valitsus muidugi, vastutav minister peaks esitama analüüsi.

CO₂ turust on palju räägitud. Ei, CO₂ hind on tugev majanduslik stiimul selleks, et investeerida, kuni selleni välja, et hakata CO₂ õhust tagasi võtma. Ja selles mõttes on ta hinnastiimulina tegelikult pigem lahendustele abiks. Hind on abiks, kõrge hind paneb tegutsema. Aga kui seal on turumoonutused, millest on räägitud, kus on siis järeldused? Mida on vastutav minister teinud selleks, et kontrollida, kas CO₂ turul on ebaausaid spekulatsioone? Me tahaksime vastust, aga me ei saanud seda täna, me ei saanud seda eile. Mees käis ja näitas näpuga koalitsioonipartneri, valitsuse peale tegelikult, aga kus on need vastused? Turumoonutused on ju tema teema. Kus on vastused sellele, et kusagil Euroopas suletakse ühendusi? Põhjamaadest on juttu olnud. Kas see on kuulujutt või on see tõsi? Minu arust vastutavad ministrid peavad selle Euroopa tasemel üles tõstma, sest see on rahvusvaheline asi. 

Kus on Nord Pooli kontrolli uudised? Eile sain esimest korda kuulda, et üks minister – see oli Andres Sutt, kelle otsene vastutusala see ei ole – ütles, et võrgu järelevalve või selle süsteemi järelevalve vaatab seda asja. See oleks ka asi, mida inimestele rääkida ja meilegi siin rääkida. Ammu oleks aeg, aga mitte käia rääkimas maksupoliitikast, mis annab meile kolm korda rohkem kui vaestele inimestele, kes tegelikult hädas on. Käibemaks ei [aita] selles mõttes. See on raha väljaviskamine eelarvest küll, aga see ei lähe õigesse kohta. Selles on probleem.

Ülekannete plaanid. Mis on viie aasta jooksul tehtud? Mina mäletan neid pagana suuri ühendusi oma ametiajast küll, aga uuest ajast on ainult uudis, et me käskisime need vanad jaamad alles hoida. See oli õige mõte kahe aasta eest. Aga see ei ole mingi uus võimsus. See ei ole mingisugune uus ühendus.

Meie otsustasime Auvere ära vastu ekspertide soovitust, et tegelikult meil seda tootmist ei ole vaja. Me siiski tegime selle, ma ei tea, 2010 või 2012, umbes sel ajal. See oli hea otsus, aga mis uuel ajal vähemalt plaanis on? Jah, see võib olla vaade 15 aasta taha, aga mis on praegu teoksil, et 15 aasta pärast oleks midagi olemas? Seda juttu ei ole, kõik võitlevad hinnaga. 

See ei ole ju lahendus, et eelarve maksab hindu kinni. See ei ole lahendus! See saab olla leevendus nõrkadele, aga see ei saa olla [lahendus] kogu kodanikkonnale. Kogu kodanikkonda ei saa subsideerida rohkem tarbima. Selles on meie tänase arutelu kogu õudus. Kus on alternatiivne tootmine? Kus on sihitud leevendused? Kus on ülekanded ja kus on sekkumised turumoonutustesse? Tegelikult ei viitsinud sellest rääkida ükski inimene, kes täna selle arutelu korraldas. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, ilmselt repliik.

Aitäh! See, mis me kuulsime, oli groteskne ja pöörane. Tegelikult siin ongi selle praeguse kriisi, valitsuse suutmatuse põhjused. Jürgen Ligi ütles ausalt välja: hind on abiks. Mina näen hinda probleemina, aga keegi siin saalis näeb hinda hoopis abina. Ja soovitus, mida rahvas peaks tegema – härra Hamburg osutas õieti –, et Nord Poolis päevasel ajal on kogu aeg üks hinnakoridor. Tehke öösel süüa! Tehke öösel süüa, armas Eesti rahvas, kui teile tundub elektri hind liiga kõrge! See on siis lahendusena pakkuda, seda valitsus või peaministri partei pakub välja.

See jutt, mis puudutab nüüd kõigepealt ülekompenseerimist, mis on vastuolus riigiabi reeglitega puudutavalt siis taastuvenergia tasusid – selle jutu on tegelikult raportina Konkurentsiamet esitanud valitsusele. Aga valitsus on nagu viisk nurgas, ta ei suuda ju midagi otsustada. Mitu kuud tagasi anti see üle. Iga inimene võib vaadata, Konkurentsiameti lehel see vedeleb seal. Ja kes kannatavad? Ega ülemused ei kannata, kannatab Eesti rahvas, kannatavad Eesti tarbijad, kannatavad ettevõtjad – suurusjärgus 100 miljonit eurot.

Nüüd küsimus sellest, mida meile ju professor Hamburg õieti ütles: elektrituru reform. Kui meil on universaalteenusena elektri tarbijad, on võimalik lahkuda börsilt. See võit kodutarbijatele 2 teravati horisondi pealt on minimaalselt 290 miljonit eurot. Me eelistame, et see raha läheb börsi kurku. See on tegelikult see valik ja seda looritatakse vabaturumajanduse jutuga. Vastupidi, valikuvabadust tuleb ju suurendada. Andke mulle valikuvabadus sealt börsilt ära minna!

Jürgen Ligi, tegelikult on repliigiga niimoodi, et kõnepuldist öeldud jutu peale saab vastata. Teisele repliigile repliigiga vastata ei ole meil ette nähtud. Läbirääkimised ongi see, kui kõne peetakse ... (Jürgen Ligi ütleb midagi saalist.) Ei-ei. Repliigiga on niimoodi, et kui kõnepuldist puudutatakse inimest kas nimega või niimoodi, et ta ennast ära tunneb, või puudutatakse tema seisukohta, siis tema saab vastata repliigiga kohapealt kaks minutit. Aga repliigile enam teise repliigiga vastata ei saa, selles on mu jutu lühike iva. Nii et ma ei saa sulle sõna anda kahjuks. Läheme edasi läbirääkimistega. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Natukene piinlikuks läks lõpus, aga ma ei hakka nime nimetama, kelle pärast. Kahte minutit ei ole vaja talle. Aga need teemad on minul vähemalt [laual] iga nädal ja korduvalt. Ma pean silmas keskkonnakomisjoni ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni.

Alles see oli, praegu käib kiirustamine, et vaadake, on vaja Eesti seisukohti, mille [alusel] me hakkame arutama seda suurt rohepööret. See on nagu põhiline, millega tegelevad praegu keskkonna-, majandus-, Euroopa asjade komisjon jne. Ja tuleb imekiiresti Eesti seisukohtadega välja tulla. See on suur pilt.

Me oleme praegu rääkinud praegusest hetkest, aga nüüd ma loon teile selle suure pildi. Ja tuleb sellega kiiresti välja minna. Ma enam ei mäleta, mis päeval, aga see oli sel nädalal, kui tublid ametnikud rääkisid meile, miks me kiirustama peame. Sellepärast, et muidu jääme ukse taha Brüsselis. Meil on väga hea meeskond, diplomaadid, kes ootavad meie signaali, meie mandaati, nagu hea kolleeg Siim Kallas ütles. Aga Siim on kogenud poliitik ja teab – ta kardab seda isegi –, et me ei saa liiga kergelt öelda, et need on meie seisukohad, sest sellega me paneme ennast lukku. Me paneme ennast lukku ja tublid läbirääkijad, kui nad on tublid, hakkavad selle järgi läbi rääkima.

Ja teate, miks kiirustama peab suure pildi puhul? Sellepärast, et Prantsusmaa eesistumine ja Prantsuse presidendi valimised toimuvad. Sellepärast peab kiirustama. Äkki Marine Le Pen saab Prantsuse presidendiks. Sellist juttu räägivad meile tublid ametnikud, miks me peame suure pildi n-ö põhisõlmed paika panema.

Aga samas meil ei ole mõjuanalüüse. Tõesti, see oli vist eile või üleeile, järjekordne koosolek, kui põllumajandus-kaubanduskoda ja metsatööstuse liit esitasid oma seisukohad: selle lollusega ei saa nõustuda, nende punktidega, millega Brüssel on välja tulnud. Et kõigel sellel on hind ja see läheb kalliks maksma. Meil puuduvad mõjuanalüüsid, kordan: puuduvad mõjuanalüüsid. Ja me ei saa sellele õhukesele jääle minna, sest mängus ei ole mitte midagi rohkemat kui kõigepealt Eesti inimeste ja ettevõtete ellujäämine või suremine ja teiselt poolt Eesti iseotsustamise õiguse säilimine või suveräänsuse äraandmine, millele viitasid eile metsatööstuse liidu juhid. Ja põllumajandus-kaubanduskoja juhid rääkisid toidujulgeolekust. (Pärast pausi pöördub kellegi poole saalis.) Kuule, palun räägi kusagil õues või kempsu ees! 

Nii et see on laiem pilt. Ja me räägime praegu, et tegelikult valitsus on tulnud välja uue apartheidisüsteemiga. Niigi on nende maskide ja ligipääsetavuse [piiramisega põhjustatud] inimeste jagamine kaheks, nüüd tuleb ka elektriliselt kaheks jagamine: elektrivaesed – ma räägin praegu inimestest, ettevõtetest ei ole veel jõudnud rääkida – ja need, kes ei ole elektrivaesed. Nad tulevad, käsi ripakil, paluma, on neid 100 000 või on vähem, nad tulevad paluma, äkki saaks 10 eurot või 500 eurot kuus ja tagantjärgi ka veel neli kuud. Äkki saaks? Inimesed on väga mures. Keegi ei ole öelnud, kes viivised kinni maksab jne.

See on praegune pilt, aga oluline on see suur pilt, järgmine kümme aastat mis toimub. Need Ameerika mäed jätkuvad, mitte kevadel ei lõppe ära. 

Peeter, kas on vaja lisaaega? 

Jaa, ma paluks kolm minutit lisaaega.

2025. aastal lõikame end Venemaast lahti – järgmised Ameerika mäed kas kaks või kolm aastat. 2028. või 2029. aastal saame äkki esimese meretuulepargi valmis. Jälle paar-kolm aastat Ameerika mägesid.

Jah, Eesti Energia ütleb, et 2035 on põlevkiviga läbi. Ma loodan ja me loodame, et ei ole läbi. Juba praegu CO₂ hinnad võimaldavad hakata sellele vastu. Aga selleks ajaks peab olema meil 300 tuulikut üleval, meres 49 ca 400-meetrist ja maismaal 250. Aga kus nad praegu on? Meil on ainukene, peaminister on Tuule-Kaja, meie suurimaid tuuleenergeetika lobiste, aga mida ei ole, on uued tuulikud. Ja tee n-ö Ameerika mägedel jätkub vähemalt kümme aastat.

Me oleme jätkuvalt selle CO₂ kaubanduse süsteemis. Jah, üritatakse natuke reguleerida, aga kaugel see on, ei tea keegi. Aga samas jälle me peame sel aastal esitama Eesti seisukohad ja need peaksime meie heaks kiitma. Nendega me läheme läbirääkimistele. Milliseks kujuneb rohetulevik? Ma kordan: olukorras, kui pädevaid mõjuanalüüse ei ole, me tormame kusagile mingisuguste loosungitega, roheloosungitega. Ja see on suur pilt. 

Aga lähem pilt on jõulud, mis lähenevad, suured arved, mida tuleb maksta, aga milleks ei ole paljudel raha. Ja on väärikuse küsimus, kas tuleb hakata jaanuaris ei tea kus kätt väristama. Omavalitsustel muuseas ei ole [vajalikke] andmeid ja ka inimesi, kes sellega tegeleksid. Eilsel Elva Vallavolikogu istungil tuli see välja. Ei tea, mis on, ei tea, kust [raha] tuleb, kust me [seda] võtame – vaatame nagu linnupojad Tallinna poole. Aga Tallinn ongi siin ja need linnuemad ja -isad siin räägivad meile, kuidas on või kust tuleb.

Nii et, sõbrad, asi on tõsine. Ja  kui me läheme nüüd neljapäeval pikale jõulupuhkusele, siis ülejäänud rahvas ei lähe jõulupuhkusele. Aga meie valitsus Tuule‑Kaja juhtimisel [elab] süüdimatult rahulikult edasi. Aitäh!

Aeg, Peeter! Nii, kas nüüd on Jürgen Ligil repliigisoov? Palun!

Aitäh, härra juhataja! See oli väga õiglane sõna andmine. Ja aitäh, Peeter, et sa andsid võimaluse laimamisele ja mõttemoonutustele vastata. Ma jah ütlesin, et hind on omamoodi abiks. Hind on turumajanduses tugev signaal panna tegutsema, panna säästma ja panna tootma. Selles mõttes on selles kriisis asju, mida ei tohi mööda lasta.

Näe, isegi Urmas Reinsalu hakkab ärplema ja ärkab üles ja leidis jälle endale teema, kus kaamera ees sõud teha. Ka see on tegutsemine, kui keegi soovib. Aga see hind eelkõige paneb inimesi säästma ja riiki oma plaane üle vaatama, kuhu investeerida. Nendes hindades on oma head asjad.

Aga hinna puhul on kõige halvem praegu muidugi see kõikumine, need Ameerika mäed, nagu keegi väga sobivalt äsja siin puldis ütles. Mina juhtisin tähelepanu sellele, et hinna komponentide hulgas on praegu ebaloomulikud asjad, millega peaks tegelema. Tuleks tõesti üle vaadata taastuvenergia tasud. Need ei ole tänapäeval nende hindade juures enam majanduslikult põhjendatud. Visati kivi õhku, mingit tegevust pole järgnenud.

CO₂ turg. Öeldakse, et siin on spekulatsioon. Kus on vastutavate inimeste tegutsemine? Öeldakse, et on turupiirangud, kuskil Skandinaavias ei lasta elektrit läbi. Kus on tegevus? Need on kõik asjad, mis põhjustavad hinna kõikumist.

Nord Pool. Öeldakse, et börs on ebatäiuslik. Kus on siis meie märguanded? Me oleme seal ju endistviisi kaudselt osalised. (Saalist öeldakse midagi.) Oleme küll! See on osaliselt maha müüdud osalus. 2%-st kaks kolmandikku olevat müüdud, aga põhimõtteliselt ministri tasemel oleks ju võimalik olnud sekkuda. Ja edasi tulevad investeerimised, investeerimistoetused, mis kõik on riigi võimalused. Nii et hinnal on omad plussid. (Juhataja helistab kella.) Aga aitäh selle sõnavõtu võimaluse eest!

Urmas Reitelmann, palun! 

Ma võtaksin kohe lisaaega.

Kolm minutit lisaaega ka.

Aitäh, härra eesistuja! Daamid ja härrad! "Nii lolli inimest, kes ei saaks aru, mis on häda ja viletsus, ei ole olemas," kirjutas eelmisel nädalal rahvakirjanik Kivisildnik. Ilmselgelt siiski on. Peaminister tunnistas mõne päeva eest, et tal ei ole õrna aimugi, kuidas keskmist palka saav perekond ära elab. Erinevalt tavalisest Riigikogu ees valetamisest oli Kallas seekord aus, viitsimata isegi teeselda empaatia olemasolu. Teda tõepoolest siiralt ei huvita keskmist palka saava inimese käekäik ja veel vähem huvitab teda alampalga või pensioniga leppiva kaasmaalase toimetulek ja tema inimväärikus. "Rumalus", "saamatus", "ülbus" ja "visioonitus" on sõnad, mis tänast koalitsiooni üldisemalt iseloomustavad. Neile aga, kes päikesevalitsuses kahelda julgevad, jagub hulgaliselt sõimu: "peldikuopositsioon", "mölapidamatus", "ühiskonna heidikud", "hügieenivastased". Mis veel varuks, Reformierakond? Rassihügieen ja Untermensch'id? "Natsionaalsotsialistid" tuli täna juba ära.

Eestil on peaminister, kes oma eelnevas elus ei ole mitte kunagi mitte midagi juhtinud, mitte kellelegi tööd andnud. [Ta on] inimene vähimagi juhtimiskogemuseta, kes täna üritab juhtida riiki. See on õnnetus kuubis ja seda õnnetust tunnevad inimesed nüüd iga päev omal nahal. Kõigest mõne kuuga õnnestus valitsusel muuta Eesti lollidemaaks, kus mitte keegi mitte kunagi mitte millegi eest ei vastuta, kogu kahju jääb alati maksumaksja kanda. Kuritegeliku lolluse ja ebakompetentsuse näiteid lisandub igal nädalal – hea, et mitte iga päev.

Meil ajab üks kriis teist taga. Ma ei hakka siin rääkima algaja kinnisvaramaakleri korraldatud hävingust tervishoius, see on fenomen omaette. Räägime sellest, et kaks korrumpeerunud erakonda on elektri Eestis muutnud luksuskaubaks. Toodame elektrit 30 euroga, sisse ostame 500 või koguni 1000-ga. Olemegi nii kaugel. Valitsus istub sellises olukorras tegevusetult. Reaalset ja toimivat väljapääsu ei terenda mitte kusagilt. Rahandusminister ja majandusminister jälgisid süüdimatult elektrihindade tõusu alates kevadest ega teinud mitte midagi. Häda hüüdis juba kaugelt, aga valitsusel ei olnud kas pädevust või soovi adekvaatselt reageerida. Ilmselt puudusid mõlemad.

Miks sellised inimesed on endiselt oma ametis? Kas keegi oskab seda selgitada? Endiselt ostame energiat arulageda ja spekulatiivse börsihinnaga, endiselt maksab kodanik jätkusuutmatu ebastabiilse taastuvenergia eest ja endiselt kaupleme jaburate CO₂ kvootidega. Aga inimeste häda süveneb.

Kes juhtus 1000-eurose elektrihinna ajal Mustamäel või Õismäele õhtul ringi sõitma, nägi, kui palju oli pimedaid aknaid. Inimesed, kelle toimetulek keskmise palga abil Kaja Kallast ei huvita, kes elavad palgapäevast palgapäevani, ei saa endale lubada lisaväljaminekuid, neil tuleb nüüd säästa toiduvalmistamise ja pesupesemise arvel. Maksumaksja säästab piltlikult öeldes kõhu kõrvalt. Valitsus näeb säästukohti maaelu jätkuvas väljasuretamises, päästjate, politseinike ja riigikaitse arvel ning maakonnahaiglate sulgemises.

Hullem seisab aga ees. Euroopa seisab silmitsi kui mitte sõja, siis suuremahuliste kriisidega. Kriisides on aga kaks valdkonda, mis aitavad rahval hädad üle elada: need on toidujulgeolek ja energiajulgeolek. Brüsselist reservatsioonideta ja ülimas orjameelsuses üle võetud rohepöörde käsulauad ähvardavad mõlemat sektorit. Põllumehed on juba hoiatanud, et roheline vaimuhaigus hävitab tulevikus Eesti toidutootmise. Rohetõbi energeetikas põrnitseb meile aga elektriarvetelt vastu, kuigi korralikku talve pole olnudki. Valitsuse soovitus jagada üle jõu käivad arved aasta peale laiali on jabur. Viletsuse jagamine ei aita miljonit vaese maa inimest, ei lisa rikkust.

Riigi ainus võimalus oma inimesi kaitsta on täna kindlameelselt põlevkivienergeetikaga jätkata ja seda arendada, mitte sulgeda Juuda eurode eest. Tegutseda tuleb mitte kohe, vaid otsekohe. Küsida tuleb, miks on elektrijaamade katlad remondis talvel ja miks mõnda ei käivitata. Kus on energeetika riskianalüüsid ja kriisiplaanid? Miks me näeme ehmunud nägusid ja kuulame infantiilseid õigustusi elektrihindadest rääkides? Miks meile endiselt aetakse jampsi, tuues kriisi põhjusena ette taastuvenergia väikest osakaalu? Miks valitsus ei kuula inimesi, kes valdkonda tunnevad, ning miks istuvad endiselt Eesti Energia ja Eleringi juhatuses inimesed, kes valdkonda ilmselgelt ei tunne?

Pelgalt esimese astme üldistusvõimet omav inimene saab aru, et mitte keegi ei tule meile appi. Ja seda on meile elu lähitulevikus ka tõestanud. Meil tuleb ise hakkama saada, nii sõjas – nii kohutav, kui see väljavaade ka ei tundu – kui ka rahus. Kaks korrumpeerunud valitsuserakonda aga kas ei suuda või ei soovi kahte käiku ette mõelda. On ka muide kolmas võimalus: need inimesed on teadlikult rikkunud oma ametivannet ja teenivad kellegi teise huve.

Poole aasta eest võis tunduda, et valitsus käitub võõrvõimuna, haige ideoloogia ja reeglite pealesurujana, kui soovite, okupatsioonijõuna oma tsensuuri, verekoerte, nuiade ja automaatidega. Aga tänaseks on elu muutunud veelgi kafkalikumaks. Tuleb tunnistada, et teatud evolutsioon valitsuses siiski toimub. Reformierakonna mentaalse häirega viroloogid on avastanud, et Hiina taud ei levi filmifestivalidel ja suurkontsertidel, küll aga kujutab see endast letaalset ohtu väikestes kohvikutes ja isegi suusamäel. Lihtsalt geniaalne! 

Pärast närutava eelarve läbisurumist on valitsus hakanud käituma hävituspataljoni kombel, põletatud maa taktikaga. Meil on peaminister ja tegelased, keda arukas koduomanik ei valiks isegi majaühistu juhatusse. Inimesed, kes on ebakompetentsed, arad, inertsed ja kes maskeerivad nõrkusi süüdistuste, valede, ülbuse ja kurjusega.

Iseseisvuse taastanud Eesti ei ole kunagi olnud jõulude eel nii suures masenduses. Kui keegi arvab, et asjad enam hullemaks minna ei saa, siis ikka saavad. Ja selle valitsuse jätkates lähebki [hullemaks]. Enesehävituslikus rohepöördes on tehtud alles esimesed arglikud sammud. Aasta pärast jõulupühade eel meenutame tänast päeva tõenäoliselt ajana, mil elu oli küll närune, aga saime veel kuidagi hakkama. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud kolleeg aitas meid tegelikult sellise zen‑budistliku kōan'iga kõvasti edasi. Lugupeetud kolleeg on lahkunud, aga ta võttis valitsuse filosoofia kokku: šokiteraapia. Vana hea šokiteraapia! Mäletame üheksakümnendatest, šokiteraapia. Tema aforism võttis kogu ettekande kokku, kogu temaatika kokku. Hind on abiks. (Naerab.) Hind on abiks! Rääkige seda, korrake seda, kõik tahavad kindlasti kuulata! Hind on abiks, hind paneb tegutsema. Nii nagu kuival ajal varutakse potte ja panne ja kogutakse suvel seda va vihmavett. Jah ... Ja veel üks lause oli seal juures: eelkõige paneb see inimesed säästma. Hea, et meil on protokoll ja need sõnad on kõik seal kirjas. Tulevased ajaloolased saavad selle kõik kenasti kirja [panna], mis toimus lõssenkismi tippajal.

Rakveres pani Grillersi kohvik, üks populaarsemaid kohvikuid, väike burgerikohvik, kaheks päevaks uksed kinni ja uksele sildi, et varsti me paneme kinni, kui nii jätkub. See oli nende viis protestida. Ei olnud mingit tülitsemist politseiga, nad lihtsalt kaks päeva ütlesid, et me ei teeni raha, vaid varsti on pihtas, põhjas. Aga mida nad veel siis säästaksid lugupeetud kolleegi nõuannete alusel? Kas kohvikuruumis paneme tuled kinni ja mobiilivalgel süüakse burgerit ja liha saab peaaegu pooltooreks selle väikese ahjukese peal? Kust neil veel pigistada on? Seletagu oma säästunipp, mingu isiklikult sinna mobiiliga valgust näitama! Ma tahan teada, mida siis Grillersi omanik sellele äärmiselt elukogenud inimesele ütleb.

Aga millised on päris lahendused? Lahendused iseseisvale riigile, need päris lahendused, mitte nagu provintsile, kes kuulab, mida kusagil arvatakse, mida kusagil kästakse, mida kuskil libateadus on ujutanud pinnale.

Urmas Reinsalu ütles, et meid on tabanud üllatus. No kliimapöörde sõgedus ei ole üllatus. Selles on nii suur annus mitšurinlust ja lõssenkismi nagu nendel kuldsetel aegadel. Lenini orden saadi, pandi seinale, aga tervet mõistust ei saadud. Piinlik on siiamaani. Mäletate, Hiinas oli varblaste jahtimise suur kampaania? Vägev kampaania oli, aga mutukad sõid pärast viljasaagi ära.

Jah, üllatus oli see, et suvel otsustati minna eriti eesrindlikult viisaastakuplaani täitma kahe aastaga. CO₂ hinda lükati veel üles, lükati kõik kangid põhja. Ma ei saa aru, kuhu neil nii kiire hakkas, sest ka Saksamaal tuled juba vilguvad, mitte ainult siin. Tuled vilguvad! Meie tööstuse lipulaev, 150 aastat vana Kunda tsemenditehas, mis oli üks Tsaari-Venemaa kõige eesrindlikumaid tehaseid, vallandab töötajaid. Sealsamas kõrval Estonian Cell lihtsalt pani tootmise seisma, sest ta ei jaksa elektriarvet maksta. Nii et me hakkame varsti maksma neile töötu abiraha, ka see läheb selle hinna sisse. Ei ole mõtet ennast eksitada mõttega, et äkki hakkab börs tööle, sest energiadefitsiit süveneb.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Süveneb iga päevaga. Tuleb Poola eeskujul võtta radikaalsemaid seisukohti. Ja tegelikult me peame lõpetama CO₂ õhukaubanduse, selle lõputu spekulatsiooni, mis on ka muutunud täiesti karikatuurseks. Mida mulle meenutab osa sellest kliimašarlatanlusest? See meenutab mulle trotskismi. Siis oli ka nii, et kannatage ära, kommunismi võidu nimel tuleb kannatada. Tuleb kannatada! Mäletame, et neil olid toitlustuskomissarid, kes tassisid viljakotte, kuhu vaja. Polnud vahet, kas inimene jäi nälga või mitte. Aga isegi kommunistlikul Venemaal saadi aru, et kuulge, me niimoodi ei suuda isegi kommunismi kehtestada, vaid kuulutati välja uus majanduspoliitika ehk NEP. See andis neile kommunismi kehtestamisel hingetõmbeaega, isegi nemad said aru, et sõjakommunismiga kaugele ei jõua, eks ole. Kuni järgmise hullumeelsuseni ehk kolhoosideni, kui kõik uppi lendas.

Senikaua, kui ei ole julgeid, kes börsilt lahkuvad ja lõpetavad CO₂‑ spekulatsiooni, tuleks teha kõik, et meie tarbijad elaksid talve üle. Neil ei ole ju mingisugust võimekust planeerida, kui hind hüppab üles ja alla. Liive räägib 3000 eurost, mis hinnalaena ka ei ole välistatud. Kuidas nad selle üle elavad? Mulle tulevad teisest otsast jälle sõjaaja meetodid meelde. Eesti Rahva Ühisabi asutati, hakati värvilist metalli koguma. Kõik need kriisiaja meetmed. ETV-s peaks tegema vastava saate, kus õpetatakse vett koguma ja oma tuulikut ehitama jne.

Arvi Hamburg nentis kurvalt, et me peame hakkama tarbimist juhtima. Aga see on siiski allaandmine, leppimine sellega, et me elektrit importivast riigist oleme muutunud riigiks, kus poole [ulatuses] on defitsiit. Poole [ulatuses], kujutage ette! Nii et kogu probleem algab siiski kliimapaanikaga kaasaminemisest, mis on sügavalt politiseeritud teadus, eurobürokraatide lemmiklaps.

Mida me peaksime tegema? Taastama energiajulgeoleku. See mõistlik hind on meid aastakümneid aidanud. Tänu sellele on tulnud võimsaid ettevõtteid, kes pakkusid töökohti, nagu kuulus Estonian Cell. Ja me ei tohi lasta Brüsseli käsul oma energiajulgeolekut põhja. Teeme julgeid iseseisvale riigile kohaseid otsuseid, siis saame kuu ajaga asjad kontrolli alla. Aga praegu on näha, et koera saba raiumine käib väga õhukeste viiludena. Eesti Energia omanikuna saaksime kiirelt paika panna fikseeritud hinna ja luua prognoositava olukorra. Kas eratarbija teab oma elu ette planeerida, kui tema arve on hüpanud paarisajalt tuhandele? (Juhataja helistab kella.) Aitäh!

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et keegi meist ei kahtle selles, et me oleme tõsises energiakriisis. Ja nii nagu me oleme siin tänagi kuulnud, nagu ka sissejuhatavas sõnavõtus-kõnes Urmas Reinsalu viitas: tegelikult need juured ulatuvad juba igasse eluvaldkonda. Sisuliselt see mõjutab meie elu täna juba totaalselt ja kui me siin kiireid samme ei astu, siis see mõju ainult süveneb ja kriis muutub järjest hukatuslikumaks. Kui maja põleb, siis ei ole aeg arutada selle üle, kas uus maja peaks olema tulekindlam. Kriisijuhtimise ABC on, et kõigepealt tuleb lahendada akuutne kriis ja siis vaadata, mida teha, et tulevikus kriisi vältida. Seepärast keskendungi hetkel tulekahju kustutamisele.

Valitsuses on partnerid eri arvamusel ja see on viinud olukorrani, mis ei võimalda operatiivselt otsuseid langetada. Aur läheb omavahelistele läbirääkimistele, vaidlustele, kisklemisele ja lahendustele sellest aurust palju üle ei jää. Vaidluse põhituum on, kas toetada inimesi laiapõhjaliselt või ei. Majandusminister on toetanud Isamaa ettepanekut alandada energiakandjate käibemaksu 20%-lt 9%-le. Koalitsioonipartner seda ei toeta, Reformierakonna põhiline mure on, et järsku saavad ka rikkad abi. Põhjamaad sellise probleemiga ei maadle ja mulle tundub, et sellepärast nad ongi palju-palju rikkamad kui meie. Kui me nii jätkame, siis me ei jõua iialgi isegi mitte 15 rikkama Euroopa Liidu riigi hulka, rääkimata viiest. Sest energia hind mõjutab kogu majandust, kogu meie heaolu, kogu meie riigi toimimist. See on elementaarne.

Aga vaatame nüüd sellele otsusele, Isamaa ettepanekule pisut rohkem sisse. Alguses paigaldas valitsus rikkuse mõõdulati joonele 673 eurot. Saades aru sellise otsuse naeruväärsusest, räägitakse siin 1050 eurost või mediaanpalgast, mis on circa 1200 eurot. Ja kõik, kes saavad, teenivad sellest summast rohkem, ei vääriks toetust ehk nad oleksid siis, nagu öeldakse, läbini rikkad. Mina sellist lähenemist ei jaga. Esiteks on see joon absurdse koha peal. See peaks olema, kui me tahame kuidagi ühiskonna rikkust mõõta, mitu korda kõrgemal. Ja teisalt saadetakse sajad tuhanded inimesed, müts käes, linna- või vallavalitsusse toetust küsima, et kuidagi toime tulla. On väga piinlik panna need inimesed sellisesse olukorda. Samas tähendab see metsiku bürokraatia kasvatamist ja sellele miljonite kulutamist, selle asemel et selle rahaga toetada inimesi minimaalse bürokraatiaga, lihtsalt toimiva lahenduse abil. Selle asemel muretseb valitsus, et järsku saavad meie inimesed liiga rikkaks või me toetame rikkaid liiga palju.

Lisaks kodutarbijatele toon ma siia veel ühe sihtgrupi: meie omavalitsused, mis on väga suured energia tarbijad. Tänase valitsuse otsustamatus viib kriisi ka meie omavalitsused pööraselt kasvavate energiahindade ja inflatsiooni tõttu. Omavalitsuste jaoks on käibemaks kulu ja on väga küüniline jätta see nendele hüvitamata või vähendada seda kulu tänases olukorras.

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun.

Järgmise aasta riigieelarvet menetledes ja eelmisel nädalal ka siis vastu võttes kuulsime koalitsioonilt korduvalt, et meie omavalitsused on rikkad ja nende arvel võib kokku hoida. Seda suhtumist näeme kahetsusväärselt ka energiahindadest rääkides ja omavalitsusi abita jättes. Tekitatud probleeme me hakkame nägema järgmise aasta jooksul, kui omavalitsused hakkavad vähendama tänavavalgustust ning haridus- ja kultuuriasutustes energiakasutust. Me peame küsima, kas pimedate tänavate näol vähenenud liiklusturvalisus ja kasvanud kriminogeensus on see, mida me ikka tahame. Ka see tuleb tänasele otsustamatusele ja lahendust mittepakkuvatele tegudele juurde liita. Kas suletud rahvamajad ja raamatukogud, mida ei jõuta kütta, kas koolides ja lasteaedades vähendatud valgustus ja rikutud silmad on ikka see, mida me tahame? Kas me anname endale aru, kui suur mõju elektrihindadel meie maaelule on? Mulle tundub, et me ei ole üldse või vähemalt koalitsioon ei ole üldse selle peale mõtelnud.

Head kolleegid! Isamaa ettepanek käibemaksu langetada on konkreetne ettepanek kodutarbijatele ja omavalitsustele abi osutamiseks. Loodan, et me kõik oleme aru saanud, et otsustada tuleb kohe ja et sellel otsusel peab olema ka reaalne mõju, mitte lihtsalt õhu väristamine. Kui valitsus ei suuda neid otsuseid langetada, siis tuleb luua uus koalitsioon, kes suudab ja julgeb kiireid otsuseid teha ja meie inimesi aidata, mitte lükata neid vihma käest räästa alla. Aitäh!

Urmas Reinsalul on kohe kõne, aga ma näen, et enne seda on ka protseduuriline. Palun!

Parlamendi tava on see, et valitsuse liige, kes on teinud ettekande riiklikult tähtsa küsimuse arutelul, osaleb saalis. Majandusminister on praegu saalist pretsedenditult põgenenud. Härra istungi juhataja, kus ta viibib? Miks ta saalis ei ole? Ettekandja, keda me palusime ja kes tegi vabatahtlikult ettekande, professor Hamburg, osaleb koosolekul, aga minister on kadunud. Valitsusele on ju mõeldud ja adresseeritud ennekõike need probleemid ja etteheited. Miks see nii on?

See on hea küsimus. Ei oska vastata. Ma olen siin puldis olnud varsti poolteist tundi, mul ei ole võimalik teda otsima ka minna. Hea tava see on muidugi, vastab tõele. Käsku sellist ei ole, aga hea tava see on. Aga jätkame läbirääkimistega. Urmas Reinsalu, palun! Kolm minutit lisaaega ka.

Mitte ainult minister ei ole põgenenud. Siin saalis viibivad kolme opositsioonipartei esindajad ja põgenenud on siit ka kõik koalitsiooni parlamendiliikmed. See on siis suhtumine sellesse probleemi, mis ühiskonna jaoks, ettevõtjate jaoks ja rahva jaoks on praktiline akuutne probleem number üks.

Üks parlamendiliige, koalitsiooni kuuluv, ütles täna, et ei ole vaja neid toetusi. Me oleme ju rikkad, meil ei ole neid toetusi vaja. See on siis tegelikult moraalne perspektiiv, millest lähtub valitsusliit asja arutelul. Sest vaadake, istungi juhataja on ju teadlik sellest, et Riigikogu liikmetel ja ministritel on palgatõus seotud elukallidusega: tõuseb inflatsioon, kerkivad ka palgad. Ei olegi probleemi reaalsuses. Kui küüniline saab üldse olla olukorras, kus meil on akuutsed probleemid laual? Meil on tööriistad laual, meil on õiguspärased meetmed laual, võib valida ühe või teise vahendi tööriistakastist, aga tuleb tegutseda. Selle asemel lihtsalt kõnnitakse toast välja. Pole minu asi. Pole minu asi see! See, mis Eestis toimub, see, mis minu rahvaga toimub, pole otsekui minu asi. See on sümboli [tähendusega] minu jaoks, et minister ja kõik koalitsiooni parlamendisaadikud lahkusid parlamendisaalist. See on siis nende kahekõne oma rahvaga.

Ma tahaksin eraldi tänada professor Hamburgi, kes andis parlamendile väga olulist ja kriitilise [tähtsusega] informatsiooni. Nimelt, kalkuleerituna, kui me kõneleme elektrituru reformi rakendamisest, siis kui me selle rakendaks järgmise aasta algusest, siis kodutarbijate tarbimismahtu suurusjärgus 2 teravatti silmas pidades oleks koos CO₂ kvoodi riigieelarvelise eraldisena hüvitamisega tarbijate võit kui palju? Kodutarbijatel 290 miljonit eurot. See on see otsus. See eeldab elektrituruseaduse muutmist paari paragrahviga. See eeldab otsuseid, mis on seotud riigieelarveliste vahenditega. Ja see otsus [oleks] tehtud oma rahva jaoks. Kate on olemas sellele: CO₂ kvoodi raha me maksame, kõik tarbijad maksavad selle järgmisel aastal kinni. Aga seda otsust ei tehta. Ja seda otsust ei tehta, ma arvan, argusest ja inertsusest osalt, aga osalt ka ideoloogilistel põhjustel.

Üks parlamendi koalitsiooni esindaja – kaks koalitsioonifraktsiooni siin kõnelesid – ütles ju selgitusena välja, argumendid olid need: me peame sundima inimesi säästma. See hind ongi abiks, et inimesed hoiaksid kokku ja teeniksid rohepöörde eesmärke. [Selles], kus ühiskond näeb probleemi, näeb keegi hoopis võimalust. Oma perspektiivist. Kui on selline mõttekäik, siis ei olegi võimalik moodustada ühisosa lahenduse leidmisel. Ja see polegi selles mõttes ebaloogiline, et kaks koalitsiooniparteid – me kuulsime nende esindajate kõnet, sõnu oli palju, aga mõtteid ei olnud. Mis siis tegelikult juhtuma hakkab?

Armas Eesti rahvas! Armsad parlamendisaalis olevad opositsioonijõudude esindajad! Mis me siis täna teada saime selles akuutses kriisis? Mis siis juhtuma hakkab lähipäevadel, härra istungi juhataja? Istungi juhataja vaikib. Ta ei tea vastuseid, sellepärast et vastuseid meile ei antud täna. Neid ei andnud ei valitsuse esindaja ega kahe valitsuskoalitsiooni fraktsiooni esindajad. Valitsuse minister ütles: kõik lahendused on mõistlikud, mis teenivad seda eesmärki. Aga mis tema poliitika on? Kui oled mees, valitsed, siis sa ütled, et see on minu sõna ja astun tagasi või sunnin teise koalitsioonipartneri tagasi astuma, kui ei lähe läbi need põhimõttelised otsused, mis on vaja kogu ühiskonna huvides langetada, ettevõtjate-tarbijate huvides langetada. Aga lihtsalt kõike võib teha, õlgu kehitades: mina ei ole vastu. Tehke, kui tahate! Panite tähele, koalitsiooni ühe fraktsiooni esindaja näitas näpuga opositsiooni esindajate poole: miks toimub taastuvenergia [tasuga] ülekompenseerimine? [See] ei ole okei, aga vale näpuga näitab, vales suunas näitab näpuga. Riik on laokil.

See valitsus ei ole võimeline Eesti riiki poliitiliselt hästi majandama ja pidama. See on minu selge arusaamine. Hämmastav, et see arusaamine paljastus nii lühikese ajaga, loetud kuude jooksul. Ja see ei tähenda seda, et see on meile, parlamendile, vabandus. Vabandus selleks, et me distantseerume ja ütleme, et hästi, on kehvad valitsejad, kisklevad omavahel, patiseis on olnud ja otsused jäävad vastu võtmata. Ei, kui vaja, tuleb valitsust vahetada, kui vaja, tuleb neid koosolekuid korraldada iga päev, kui vaja, tuleb siia tuua inimesed, et anda sõnum edasi. Me ei tohi leppida passiivsusega olukorras, kus me maksame selle kinni suletud ettevõtete, kaotatud töökohtade, inimeste vaesumise ja reaalse elukvaliteedi langusega. Ja need ei ole loosungid, see on see, mis toimub täna reaalajas Eestimaa peal.

Võiks väita, et suur osa nendest probleemidest, mis on esile kerkinud üleeuroopaliselt, need on seotud majanduskeskkonnaga, need on seotud rohepöörde eesmärkidega, need seotud varustusprobleemidega. Hästi! Aga administratiivseid otsuseid nõudvad lahendused on siin saalis, need on ka valitsuse käes. Aga me vaatame pealt ja laiutame käsi. Mida teevad need mehed ja naised, kellele enamus[häältega] on antud Eesti rahva mandaat meie maad juhtida ja valitseda ka raskematel hetkedel? Nad marsivad saalist välja. Häbi on lihtsalt. Aitäh!

Istungi juhataja vaikib ka sellepärast, et istungi juhataja juhatab istungit, mitte ei võta osa aruteludest. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, vaikiv istungi juhataja! Ja head kolleegid ja hetkel vaikiv koalitsioon! Ma ei tea, kas täna on nii, et viimane kõneleja kustutab tule, aga küllap mitte sellel teemal. Ma arvan, et sellel teemal uuel aastal saab rääkida väga palju, sest see energeetika teema, energia hind, see šokk, milles täna Eesti tarbija on, ei kao ilmselt lähiajal kuskile. Ja need mõjud, mis kaasnevad, mis löövad välja hiljem, alles hakkavad meie kõigini jõudma. Ja sellepärast ma küll arvan, et ühe või teise nurga alt me selle teema juurde jõuame tagasi ka hinnakujunduse mõttes.

Aga mille juurde me ilmselt väga pikaks ajaks jääme, on veel suurem pilt ehk pilt sellest, kuidas me energiat toodame. Kuidas energia meie turul liigub? Milline on turu volatiilsus, milline on juhtimisvõimekus? Kogu see problemaatika elab ja hingab täiel rinnal ja tegelikult on isegi natukene halenaljakas, kui te lubate [nii öelda], seda kõike tajuda just nüüd, kui me räägime rohepöördest. Rohepöördest, mille puhul paljud parlamendisaadikud peavad andma hinnanguid kogu sellele paketile, et rahvusvaheliselt läbi rääkida, et leida liitlasi. Aga energiaturul on hindade kontekstis selline kaos. Mida me tegelikult oleme tegemas rohepöörde teemadel? Me oleme tegemas seda, et oleme kogu seda hinna[temaatikat], kogu CO₂ temaatikat laiendamas, viimas edasi teistesse sektoritesse, on see transport, on see hoonetega seonduv, on see maakasutus, erinevad tootmised, metsandus. See pürgib meie toidulauale, igale poole ja kordades see kasv just nimelt ka toimub.

Kui me vaatame heitmekaubandust, ja heitmekaubandusest täna tegelikult on ju palju räägitud, siis üks kõnelejatest ütles, et see on motivaator. See ongi nagu liikuma panev jõud. See toob turule uut teadmist või vähemalt annab võimaluse uue teadmise tulekuks. Sellega võib osalt olla mingil kujul ju nõus, aga ka Euroopa Komisjon on öelnud, et üleminek peab olema kuluefektiivne. Kuluefektiivne peab see üleminek olema! See ei tule kuidagi pühast vaimust, et me kuskil palvetame kellegi poole ja siis järsku hakkab midagi juhtuma. Selle muutuse peab meie majandus üle elama. Kui majandus seda üle ei ela, siis peavad riigid seda kuidagi kompenseerima, aga sel juhul on küsimus, mis on see mehhanism, millega seda kompenseeritakse. Kui me täna räägime siin sellest, et oleks vaja energia hinda kompenseerida inimestele, siis me ütleme, et oi-oi, ei ole häda midagi, küll see turg siin kompenseerib. Et meil on väga head mehhanismid, nendesse tuleb uskuda ja küll see liberaalne turumajanduslik mudel kõik asjad meie jaoks lahendab. Aga ei lahenda ju.

Ja see on minu meelest kõige mõtlemapanevam lugu, et me ajame iseenda saba taga ja püüame leida lahendust selles olukorras. Veelgi enam, kui me lähtume sellest teaduslikust aspektist, mida professor Hamburg on täna meile püüdnud lauale tuua, siis ma ei tea, milline teadustöö saaks [sellise teooriaga] kaitstud, kui Euroopa Komisjon, tulles kogu paketiga poliitiliselt turule, ütleb, et põrand on 25 eurot, aga me oleme saanud tulemuse 350 eurot tonn. Aga need ajavahemikud seal on 40 aastat. Ja tänasel juhul me oleme juba olukorras, kus me oleme lähedal 100 eurole, ent me pole veel alustanudki. Midagi on väga mäda ja selles mõttes ma olen nõus austatud ministriga, kes ütleb, et seda süsteemi on vaja reformida.  Aga valitsuse liige on selles mõttes väga palju paremas olukorras kui parlamendi liige, kes peaks andma mingisuguse aktsepti mingite positsioonide läbirääkimistel, kui me räägime rohepöördest. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun.

Mis aktsepti millele me anname, kui meil ei ole mõjusid analüüsitud, kui me saame aru, et kogu see alus ehk dekarboniseerimise temaatika kui heitmekaubanduse lähtealus majanduslikult mõistliku ülemineku kontekstis on fopaa? Millele me anname mingisuguse nõusoleku? Ja me kõik teame ju tegelikult seda, kõik meie maakonnad teavad seda, Eesti töösturid, ettevõtjad teavad seda, et väga oluline tegur ellujäämisel ja konkurentsieelise [tekkel] ongi energia hind. See on väga oluline! Seda räägivad viimasel ajal kõik investorid, kes on Eestisse tulnud eelkõige sellepärast. Me ei konkureeri enam inimestega, kindlasti me konkureerime teadmistega, ja mitte lihtsa tööjõuga, sest inimesi on igal pool vähe ja inimesed ei taha lihtsat tööd teha. Teaduse potentsiaaliga on omaette lugu. Ja nüüd me oleme selles olukorras, et energia hind on selline, et me oleme siin Põhjala regioonis kõige hullemas olukorras.

Ma saan aru, et prantslastele see iseenesest meeldib ja nemad ka ilmselt kiirustavad, sest nendele CO₂ temaatika seoses aatomienergiavõimsustega ei ole üldse teema. Nemad on kõige suuremad võitjad selles. Ja kui me n-ö kirjutame alla nendele reeglitele, mis täna meie lauale paraku on konsolideeritud kogumina toodud, siis ma kirjutan ilmselt parlamendisaadikuna alla teatud sektorite surmaotsusele. Aga mind pole selleks siia valitud. Meid on valitud selleks, et edendada, arendada, kasvatada heaolu, [isegi kui] selleks tuleb astuda samm tagasi. Ja samm tagasi astumine tegelikult ongi oma vea tunnistamine ja ongi nii, et me peame hakkama seda kompenseerima, seda hullumeelset olukorda. Aga me ei taha isegi seda tunnistada, vaid ütleme, et ei ole midagi, äkki läheb veel mööda. No ei lähe mööda.

Ja mina ilmselgelt ei ole see viimane, kes kustutab tule. See debatt jätkub. Ja ma tänan kõiki asjaosalisi. Tänan komisjoni poolt härra Reinsalu, kes selle teema tõstatas. See diskussioon, justkui meil eelarve kontrolli erikomisjonist peavad tulema ministeeriumi tasemel analüüsid ja ettepanekud – me veel ei ole valitsuse volitusi saanud ja neid siia ei ole antud. Jäägu ikka igaüks oma liistude juurde ja küllap need kingad siis ükskord ka valmis saavad. Aitäh!

Sven Sester, repliik? Kõne kohapealt, selge. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma tänan tänaseid esinejaid, peaasjalikult eksperdi rollis olnud Arvi Hamburgi, kes andis parlamendi liikmetele minu meelest olulist informatsiooni,  milliseid otsuseid võiksime teha ja millised on tagajärjed, kui me neid otsuseid ei tee. Ja ma tänan Urmas Reinsalu, kes täna selle olulise teema saali tõi. Mind teeb natukene kurvaks ja ka hämmeldab tegelikult, et me räägime praktiliselt kahekõnes koosoleku juhatajaga, ja võib-olla veel mõned parlamendi liikmed, kes siin saalis on. Praeguseks hetkeks ei ole küll ühtegi koalitsioonisaadikut saali jäänud.

Ma arvan, et see on tegelikult see hetk ja koht, kus me peaksime ületama poliitikutevahelised erimeelsused ja meie võimalikud poliitilised lahkarvamused. Praegusel hetkel me ei räägi ühe või teise partei nimel, vaid me tegelikult peaksime rääkima oma valijate ja Eesti kodanike nimel. Ma arvan, et need ettepanekud, mis on täna siin saalis kõlanud elektrituru võimaliku reformi kontekstis, on sammud, mis varem või hiljem tuleb teha. Ka need erakonnad, kes täna põhimõtteliselt eitavad  vajadust ellu viia reform, mis kokkuvõttes aitaks Eesti kodanikel praegusest hinnašokist üle saada, jõuavad varem või hiljem arusaamisele, et ei ole tähtis, kas selle ettepaneku teeb opositsiooni esindaja või mitte. Ma veel kord tänan selle sisuka debati eest ja loodan, et lähiaja otsused aitavad kaasa elektrišokist ülesaamisele. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem sõnavõtusoove ei näe, saame läbirääkimised sulgeda. Ühtlasi on sellega ka päevakorrapunkt ammendatud ning tänane istung on lõppenud.