Austatud eesistuja! Head kolleegid rahvasaadikud saalis ja ekraanide taga! Mul on hea meel tutvustada teile kultuurikomisjonis 18. novembril toimunud keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 463 arutelu. Sellel komisjoni istungil arutati teatavasti seda ettepanekut, mille tegid Riigikogu liikmed Tarmo Kruusimäe, Heiki Hepner, Helir-Valdor Seeder, Raivo Tamm, Üllar Saaremäe, Mihhail Lotman ja Sven Sester, kes algatasid keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu 463. [Toimus] ettevalmistamine esimeseks lugemiseks. Komisjoni koosolekut juhatas kultuurikomisjoni aseesimees Jaak Valge. Kohal olid komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Signe Kivi, Natalia Malleus Aadu Musta asendusliikmena, Eduard Odinets, Heidy Purga, Üllar Saaremäe, Margit Sutrop, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin. Kutsutud olid eelnõu algatajate esindajana Riigikogu liige Tarmo Kruusimäe ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja Andero Adamson, õiguspoliitika osakonna juhataja Raina Loom HTM‑ist ja Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk.
Kõigepealt tutvustas Üllar Saaremäe algatajate poolt eelnõu ja rääkis selle eesmärgist, mida ta ka siin rõhutas: parandada keeleseaduse täitmist, motiveerida ettevõtjaid ja asutuste juhte positiivselt, et panustataks töötajate eesti keele õppesse. Ta rääkis plaanist tõsta [sunniraha ülemmäär] 10‑kordseks juriidilistel isikutel ja füüsiliste isikute puhul jääks määr endiseks, 640 eurot.
Tarmo Kruusimäe lisas juurde, et algatajad on sarnase eelnõuga tulnud välja Riigikogus ka varasemalt. Kontrollides [selgus], et seda on olnud kahel korral: juunis 2018 ja jaanuaris 2019. Kummalgi juhul ei ole sellest asja saanud. Sunniraha tasumine annab justkui terveks aastaks indulgentsi, ütles Tarmo Kruusimäe ja lisas, et mitmete seaduste puhul on näha, et trahvid on ajale jalgu jäänud.
Vabariigi Valitsus oli andnud sellele hinnangu, ta oli Riigikogu kultuurikomisjonile 1. novembriks saatnud kirja. Seda täpsustas Andero Adamson kui Haridus‑ ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhataja. Ta ütles, et põhimõtteliselt on tegemist vajaliku teemaga, rääkis sellest, et Keeleameti nii-öelda uueks saamisel – keeleinspektsioonist muudeti ta 2018 Keeleametiks, nii-öelda funktsioonina tekkis juurde keelepoliitika kujundamine – peab Haridus‑ ja Teadusministeerium oluliseks, et tegeldaks rohkem keeleõppevajaduse kaardistamisega, toetamisega, pigem sellise müksimise ja nagu positiivse mõjutamisega ja vähem trahvimisega. Probleemiks pidas ta täiendava analüüsi puudumist just sellesama sunnirahamäära rakendamise kohta, aga hästi oluliseks pidas seda, et saaks üldse suuremaid juriidilisi isikuid, kes eiravad keelenõuet, tegelikult trahvida. Hästi oluline on nende saadetud analüüsis või hinnangus Riigikogu kultuurikomisjonile see, et järjekindlalt neid seaduse nõudeid rikkuvaid suurettevõtteid on 10–15, neid juriidilisi isikuid, kes süsteemselt nõudeid rikuvad. Nende jaoks tõepoolest oleks vaja korralikumat meedet, mis paneks neid keeleseadust täitma. Aga lahendus võiks olla selles, et vaadataks kõigepealt, missugune sunnimäär oleks mõjus, ja leitaks analüüsi tulemusena ka võimalus, kuidas seda süsteemi parandada.
Hästi väärtuslik oli kindlasti Keeleameti juhi Ilmar Tomuski enda refleksioon või teated põllult, võiks öelda, kuidas see asi toimib. Minu meelest oli hästi oluline see, et ta alustas sellest, et tegi vahet sunnirahal ja trahvil. Üks asi on trahv, mille tulemusena kedagi ei motiveerita ennast parandama, sest sa oled saanud karistada. Aga sunniraha, nagu siin ka Üllar Saaremäe ütles, on definitsiooni järgi mittekaristuslik meede, mille ülesanne on motiveerida ettekirjutuse kaudu vabatahtlikult seda täitma, aga kui seda vabatahtlikult ei tehta, siis rakendatakse sunniraha. Võib olla nii, et ettevõttele või ka inimesele tehakse selline ettekirjutus ja näiteks aasta jooksul peab omandama eesti keele B2‑tasemel. Ettekirjutus mõjub rohkem töötajate puhul, kes on võib-olla madalama palgaga, juuksurid või teised niisugused, kes tahavad ametit säilitada. Nende puhul tehakse ettekirjutus tööandjale, järelkontroll on aasta pärast ja siis vaadatakse, kuidas seda rakendada.
Suurem probleem on siiski see, mille Tomusk välja tõi, et tegelikult ei tea me, mis päriselt mõjub. Ma arvan, et see saigi komisjoni arutelu keskseks küsimuseks. Tomusk rõhutas, et puudub karistusõiguslik analüüs. Probleem on see, et sunniraha rakendatakse alates 2002. aastast. See on sees sajas seaduses. Alammäär oli 2002. aastal 10 000 krooni ja sellest on saanud 640 eurot. Kõige suurem määr on PGS‑is: 10 000 eurot. Aga ei ole päris selge, missugune on see määr, mis oleks õige. Tema soovitus oli seetõttu, et Haridus‑ ja Teadusministeerium koos Justiitsministeeriumiga viiksid läbi karistusõigusliku analüüsi, mitte lihtsalt selle kohta, kuidas jõuda selle numbrini, vaid põhiküsimus oleks see, milline on motiveeriv sunniraha, mis oleks see, mis paneb ikkagi just positiivset tulemust saama. See peaks olema just selline, mis mõjuks nii juriidilistele isikutele kui ka töötajatele nii, et nad keeleõppega tegeleksid.
Kogu järgnev arutelu oli selles mõttes huvitav, et ta minu jaoks oli väga laiapõhjaline. Ma arvan, et võib öelda niimoodi, et kõik komisjoni liikmed kiitsid seaduseelnõu algatajaid selle initsiatiivi võtmise eest. Tegelikult ei olnud mitte kellelgi kahtlust, et selle probleemiga tuleb tegelda. Tänati isegi. Aga väga paljud inimesed rõhutasid, et see teema on komplekssem. Kõigepealt juhtis Eduard Odinets tähelepanu sellele, et puudub olukorra kirjeldus, millest me lähtume. Signe Kivi ütles, et puudub seose väljatoomine eesti keele arengukavaga, et eelnõu on liiga kitsa raamistiku valinud. Helle-Moonika Helme ütles, et see tegeleb ainult ühe lõiguga, samal ajal on see teema ise väga kompleksne. Võib-olla suuremal määral ta rõhutas, et me võiksime rääkida lausa keelekriisist. Samas arvas Marko Šorin, et keeleõppega on olukord läinud palju paremaks ja ei ole mingisugust põhjust just nimelt kriisist rääkida, vaid pigem võiksime vaadata, kus need valukohad on, aga rääkida ka positiivsetest näidetest, eelkõige vene emakeelega inimeste valmisolekust eesti keeles rääkida. Samas, kui sellele vastas Tarmo Kruusimäe, siis ta tõi näiteid just Tallinna kesklinna toitlustusettevõtetest, kus inimesed, kes seal teenindajana töötavad, ei oska ühtegi Euroopa keelt.
Nii et sellest tuli välja, et olukord, millest me lähtume, ei ole tõepoolest kaardistatud. Ma tooksin välja kolm teemat, mis on jäänud puudu. Puudu on jäänud olukorra kaardistusest, kuidas on meil lugu keeleoskusega. See peaks olema taustaks. Kuidas on meil lugu keeleõppega, on teine probleem, ka see peaks olema taustaks. Haridus‑ ja Teadusministeerium ise ütles, et nemad tegelevad näiteks praegu haridusinstitutsioonides just eesti keele õppe vajaduse kaardistamisega. Kolmas probleem, see, mis on puudu, on see, kuidas sunniraha rakendamisega praegu on, kui palju mõjub ja kui palju ei mõju. See on ka puudu. See on kolmas olukorra kirjeldus, mis on puudu. Neljas on see, mis oleks karistusõiguslikult see põhjendus, milline sunniraha üldse mõjutaks. Neli suurt teemat, millega komisjoni liikmed edasi tegelesid.
Ma ei hakka ülejäänud arutelu nii detailselt teieni tooma. Aga võib öelda niimoodi, et võib-olla just sellesama keeleõppe küsimuses toodi kõige enam välja vajadust vaadata, kuidas ta motiveeriv oleks. Võeti tõsiselt ka Ilmar Tomuski näiteid. Näiteks on sel aastal Ida-Virumaal olnud rida juhtumeid, kus politseiametnike järelkontrollihoiatuses oli [kirjas] 320 eurot ning paljudel juhtudel tuli seda rakendada, kuna politseiametnikud ei olnud pika aja jooksul eesti keelt ära õppinud. Ilmar Tomusk kasutas koolijuhtide puhul sedasama näidet, et Tallinnas on üks koolijuht, kelle suhtes on korduvalt rakendatud 640 eurot sunniraha, mis ei ole talle mõju avaldanud ega motiveerinud teda ettekirjutust täitma. Toon veel välja, et Tomusk ütles, et seetõttu on üle mindud lisaks koolijuhi mõjutamisele ka Tallinna Linnavalitsuse mõjutamisele, see tähendab, et nüüd on mindud üle ka juriidilise isiku mõjutamisele. Linnavalitsusele on kolm korda järjest määratud sunniraha 640 eurot, aga ka linnavalitsust see mõjutanud ei ole. Samamoodi avaldas ta arvamust, et probleem on eelkõige just suurettevõtetega, KOV‑idele võiks kõrgenenud sunniraha mõju avaldada. Ta arvas, et see oleks positiivne meede, aga suurettevõtete, näiteks kauplusekettide puhul ei ole sugugi kindel, kas isegi selle 10‑kordseks tõstmine mõju avaldaks. Praegu see 640 eurot ei avalda mingit mõju, makstakse ära ja seda ei panda isegi tähele.
Võrdluseks oli võib-olla huvitav, et Tomusk ütles, et Lätis sunniraha mõistet ei ole. Kõige suuremad trahvid keeleseaduse rikkumise eest on 5000 eurot. Teistes riikides tema teada üldse sellist praktikat ei ole. Mis võiks tõepoolest mõjutada, on see, kui me võtaksime süsteemselt ette mitte ainult sellise karistusõigusliku analüüsi, et mis võiks olla see mõjus meede, kellele ja kui palju, sest on ju sissetulekute erinevus ja käibeerinevus ettevõtete puhul, aga samamoodi vaataksime süsteemselt, kuidas keeleoskust parandada, kuidas keeleõpe võiks niimoodi toimida, et see oleks hea. Tomuski arvates KOV‑idele ja haridusasutustele võiks sunniraha tõstmine mõjuda.
Aga keeleõppe kohta tuli välja veel oluline probleem. Näiteks tõi Tarmo Kruusimäe välja, et eestikeelse teeninduse kõrval on probleem ka taksojuhtide keelenõudega. Ma ise küsisin Ilmar Tomuski käest, kuidas on lugu, kuidas saaks motiveerida madalamapalgalisi töötajaid eesti keelt õppima. Ta tõi välja, et väga suur probleem on platvormi‑ ja renditöötajate eesti keele oskusega, mis on täiendav probleem, millega tuleks tegeleda.
Niimoodi jõudsime me nende suuremate teemade kaardistamiseni. Ilmar Tomusk tõi veel välja seda, et sunniraha või üldse selline lahendus, mida me välja võiksime töötada, peaks aitama ettevõtteid motiveerida oma töötajate eest laiemalt hoolitsema, mitte ainult keeleoskuse eest, vaid juriidilised tööandjad peaksid seda laiema paketina käsitlema. Ta tõi välja probleemi, et on ettevõtteid, kes hoolitsevad oma töötajate keeleoskuse eest, aga niipea, kui inimesed keeleoskuse kätte on saanud, lähevad nad kusagile mujale tööle ja need ettevõtjad peavad alustama otsast peale tegelemist oma madalapalgaliste töötajatega, kes eesti keelt ei oska. See näitab, et ettevõtjate elu ei ole kerge.
Kõige selle tulemusena jõudsime me sinnani, et Heidy Purga näiteks tegi ettepaneku eelnõu paremini sisustada, viia läbi kaasamisring ja eelnõu uuesti algatada, sest teema on oluline. Signe Kivi samamoodi rõhutas, et teema on oluline, aga eelnõu raamistik jäi praegu kitsaks.
Andero Adamson Haridus‑ ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna juhina pakkus välja, et argumendid on olulised, neile ei saa vastu vaielda, ministeerium on ka ise kaardistanud suuremad valukohad, milleks on parem eesti keele õppe pakkumine ja õigusruumi ülevaatamine, ning et oluline on läbi viia ka mõjuanalüüs ning kaasamisring. Nemad lubavad teemaga edasi tegelda.
Ilmar Tomusk tundis heameelt, et poliitikud muretsevad teema pärast, soovivad sellega laiemalt tegelda. Keeleamet kasutab seadusest tulenevaid vahendeid ja proovib neid kasutada efektiivselt, aga probleem on tõesti laiem. Oluline on läbi arutada, kuidas keeleseaduse muutmisega edasi minna selliselt, et eesti keelt, ennekõike eestikeelse inimese keeleõigusi paremini kaitsta ja teha seda selliselt, et kaitstud oleks ka kõikide teiste keelte kasutajate õigused Eestis.
Jaak Valge tegi ettepaneku. Siis viidi läbi hääletus. Pandi hääletusele, Jaak Valge komisjoni juhina selles rollis, istungi juhina pani hääletusele eelnõu. Marko Šorin tegi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Üllar Saaremäe tegi ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Tehti hääletus, hääletuse tulemusena oli ettepaneku poolt eelnõu tagasi lükata 7 liiget ja vastu 3 liiget. Komisjoni ettekandjaks määrati pärast diskussiooni – alguses soovis seda teha Marko Šorin, siis avaldas siinkõneleja valmisolekut ja Marko Šorin nõustus selle ettepanekuga – toimunud hääletusel Margit Sutrop. Eelnõu saadeti suurde saali täiskogu päevakorda 25. novembriks – siin me täna oleme –, selles oli konsensus.
Sellega ma praegu lõpetan. On hea meel kuulda teie küsimusi ja kuulata, kas teised komisjoni liikmed tahavad midagi täiendada. Aitäh!