Austatud Riigikogu! Käes on neljapäev, 18. november. Alustame täiskogu VI istungjärgu 8. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt, enne kui me läheme istungi rakendamise juurde, on meil võimalus kuulata keskkonnaminister Erki Savisaare ametivannet. Nimelt, Vabariigi Presidendi 18. novembri otsusega nr 13 on Erki Savisaar nimetatud keskkonnaministriks. Palun, härra Savisaar, teid kõnetooli.

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu! Austatud peaminister! Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.

Soovime keskkonnaministrile edu, jõudu ja jaksu, valitsusele kena istungit!

Nüüd läheme edasi Riigikogu toimetamistega. Riigikogu liikmetel on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun! Seda soovi ei näe. Siis viime läbi kohaloleku kontrolli. Palun kohaloleku kontroll!

Kohale registreerus 78 Riigikogu liiget.

Meil on täna päevakorras üks punkt, täpsemalt Euroopa Liidu asjade komisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Euroopa Liidu ja Eesti kliimaeesmärgid aastani 2030 – "Eesmärk 55" saavutamine" arutelu.

Nüüd lubage mul tutvustada teile, kuidas me seda täna menetleme. Vastavalt kodu- ja töökorra seaduse §‑le 153 määrasime järgmise korra juhatuses selleks tänaseks aruteluks. Kõigepealt on Euroopa Komisjoni juhtiva asepresidendi Frans Timmermansi kabineti liikme Helena Brauni ettekanne kuni 15 minutit, küsimusteks-vastusteks kuni 20 minutit. Seejärel on Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse direktori Lauri Tammiste ettekanne kuni 15 minutit ja küsimusteks-vastusteks 20 minutit. Siis Tartu Ülikooli professori, AS-i Milrem teadus- ja arendusdirektori Mart Noorma ettekanne, samamoodi 15 minutit ettekandeks ja 20 minutit küsimusteks-vastusteks. Ning viimasena on Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Siim Kallase ettekanne kuni 15 minutit ja küsimusteks-vastusteks 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Pärast ettekandeid ning küsimusi-vastuseid avame läbirääkimised, kus saavad esineda kõik Riigikogu liikmed. Aga meil on palve, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Kui me selle arutelu lõpetame, siis Riigikogu eraldi otsust vastu ei võta. Suure tõenäosusega on meil vaja ka istungit pikendada, aga selle juurde tuleme hiljem tagasi. See taotlus on Euroopa Liidu asjade komisjonilt juba ka tulnud.

Nii, läheme päevakorra arutelu juurde. Mul on suur au, rõõm ja võimalus kutsuda Riigikogu kõnetooli Euroopa Komisjoni asepresidendi Frans Timmermansi kabineti liige Helena Braun. Palun! 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt suur tänu teile selle lahke kutse eest täna siin teie ees seista ja kirjeldada seda kliima‑ ja energeetikapaketti, mille Euroopa Komisjon selle aasta juulikuus vastu võttis. Aga enne, kui ma räägin natuke lähemalt, mida see pakett endast kujutab, peatuksin ma siiski hetkeks ka roheleppel ning kordaksin üle, miks seda kõike üldse vaja on.

Probleem seisneb selles, et me seisame täna kahe väga-väga tõsise kriisi ees, mis on ilma liialdamata eksistentsiaalsed kriisid. Need on elurikkuse kriis ja kliimakriis ning nende põhjustajaks on olnud see, kuidas me oleme oma looduslikku elukeskkonda ja selle ressursse siiani kasutanud. Vaatame näiteks tänapäeva Euroopat. Me elame nii, nagu meil oleksid käsutada kolme planeedi ressursid. Aga asi on selles, et kliima- ja elurikkuse kriis ei ole looduskaitseline küsimus looduse enda pärast. Sel on tohutu negatiivne sotsiaal-majanduslik mõju. Kui me vaatame näiteks Maailma Majandusfoorumi viimaste aastate prognoose, siis näeme, et nendes on nii elurikkuse kriisi kui ka kliimamuutust peetud kõige suuremateks ja ühtlasi kõige tõenäolisemalt avalduvateks ohtudeks inimkonnale. See on selles mõttes väga loogiline, et enam kui pool maailma sisemajanduse koguproduktist sõltub loodusest ja selle hüvedest ning kolm meie suurimat majandussektorit – ehitus, põllumajandus ning toiduaine‑ ja joogitööstus – on sellest täielikult sõltuvad. Mõju on aina tuntavam. Oleme näinud viimastel aastatel Euroopas, ka sel aastal, väga suuri üleujutusi, torme, kuumalaineid. Need on toonud tuhandeid ohvreid, hävitanud metsi ja põllusaaki, samuti suurendanud näiteks jahutusvajadust ja meie elektriarveid. Mida soojemaks kliima muutub, seda sagedasemaks muutuvad ka sellised äärmuslikud ilmastikuolud ning seda laialdasemaks ja negatiivsemaks muidugi muutub nende mõju inimeste elule ja tervisele. Seega ongi roheleppe ja rohelise majanduskasvu strateegia elluviimine Euroopa Komisjoni hinnangul praegu ainus sotsiaal-majanduslikult ratsionaalne viis edasi minna.

Sageli me muidugi kuuleme, kui kallid on need muudatused, mis tuleb teha. Kuid siinjuures me tõesti ei tohi unustada, et see, kui me mitte midagi ei tee, on kordades kallim – inimelud kaovad, tekib tohutu migratsioon, piirkonnad muutuvad elamiskõlbmatuks ja mitmed olulised majandussektorid hävivad täielikult –, kui sellele üldse mingit adekvaatset hinnalipikut külge saab panna. Aga positiivsema poole pealt on hea see, et Euroopa on näinud seda suurt väljakutset hoopis kui võimalust, mida enda kasuks pöörata. Kliima- ja elurikkuse kriisiga tegelemiseks ongi kõik Euroopa Liidu riigid, sealhulgas Eesti juba eelmise valitsuse ajal, kiitnud Euroopa roheleppe eesmärgid heaks. Oleme kõik kollektiivselt otsustanud, et süsinikumahukas majandus on oma aja ära elanud, et 2050. aastaks on Euroopa Liidu majandus kliimaneutraalne ning et majanduskasv ei saa enam käsikäes käia aina suurema loodusressursside kasutamisega.

Lepe tervikuna ning ka see konkreetne pakett, millel me täna peatume, annavad Euroopa tööstusele ja ettevõtjatele kindla suuna, kuhu investeerida ning mida üldse järgnevatel kümnenditel prioriteediks seada. Selge on ka see, et esimesel liikujal on alati eelis. Kuna rohemajandus on ainus võimalik tulevikumajandus, siis tasub olla pigem standardi- ja sammuseadja, mitte hilisem kohaneja. Praegu on nii Euroopa Liidul kui ka Eestil, meie inimestel ja ettevõtetel, suurepärane võimalus olla nende puhaste tehnoloogialahenduste, keskkonnasõbralike toodete ja teenuste, samuti uute innovaatiliste ärimudelite autor, turg ja eksportija ning muidugi esmane kasulõikaja. Selle tulemusena saab kõikide analüüside kohaselt luua väga suure hulga töökohti pea kõikides majandussektorites: taastuvenergias, ehituses, renoveerimises, transpordis, põllumajanduses ja looduse taastamises.

Muidugi, väga oluline on siinkohal rõhutada, et sotsiaalse õigluse komponent on roheleppes fundamentaalse tähtsusega. Mitte kedagi, mitte ühtegi piirkonda ei tohi jätta selles muutuses hooletusse, unarusse, sest lõppkokkuvõttes – ja see on väga oluline punkt, mida rõhutada – on rohemajandusele üleminek ju vaid vahend. See on inimeste heaolu säilitamise ja kasvatamise vahend, mitte eesmärk iseeneses.

Enne, kui selle seadusandliku paketi detailide juurde minna, võiks mainida, et rohelepe on üks tervik, mille kõik osad on üksteisega seotud ja üksteisest sõltuvad. Seega on ka need osad, mida ei olnud paketis juulikuus, võtmetähtsusega, et jõuaksime Euroopa Liidus selle paketi eesmärkide [täitmiseni] ja kliimaneutraalsuseni. Aga kindlasti on juulikuus esitletud pakett "Fit for 55" üks selle terviku olulisimaid osi. Tänaseks on nii 2050. aasta kliimaneutraalsus kui ka 2030. aasta vahe-eesmärk – vähemalt 55% võrra heidet vähendada – Euroopas õiguslikud kohustused. Need kohustused on võtnud endale kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ühiselt, sealhulgas Eesti. Nüüd tulebki need kollektiivselt ja muidugi ka solidaarselt täita.

Natukene paketi valmimisest. Euroopa Komisjonis olid selle valmistamisse kaasatud peaaegu kõik direktoraadid ja volinikud. Eelnesid väga põhjalikud mõjuanalüüsid ja samuti laialdane huvirühmade kaasamine. Kogu selle ettevalmistustöö tulemusena ongi komisjon pakkunud välja võimalikult tasakaaluka ettepanekute kombinatsiooni, et me saavutaksime ühest küljest küll eesmärgi ja nii, et kõik majandussektorid panustaksid, aga teeksime seda selliselt, et kellelegi ei langeks ebaproportsionaalselt suurt koormust ja et tagatud oleks piisavalt finantsvahendeid, mille abil aidata seda ellu viia.

Laias laastus hõlmavad ettepanekud neid kümmet teisel slaidil näha olevat punkti. Esiteks oleme teinud ettepaneku muuta olemasolev Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteem rangemaks. On pakutud välja langetada üldist heitkoguste piirmäära ja kiirendada selle iga-aastast vähendamist. Lisaks on ette nähtud, et edaspidi heitkoguste ühikute müügist saadavat tulu kasutataks 100% ulatuses kliimaeesmärkide täitmiseks. Samuti on tehtud ettepanek laiendada heitkogustega kauplemise süsteemi meretranspordile ning järk-järgult kaotada ka lennundusele tasuta eraldatavad lubatud heitkoguste ühikud.

Teiseks on tehtud ettepanek luua 2026. aastal uus, eraldiseisev heitkogustega kauplemise süsteem maanteetranspordi ja hoonete sektorile. Selle ettepaneku kohaselt hakkaksid kütusemüüjad, kes ei kuulu veel praegu heitkogustega kauplemise süsteemi, ostma heitkoguste ühikuid vastavalt sellele, kui süsinikumahukas on nende energiaallikas. Siinkohal on oluline rõhutada, et see uus süsteem puudutab kütusetarnijaid, mitte kodumajapidamisi ja autojuhte. Aga muidugi selleks, et ennetada võimalikku sotsiaalset mõju tarbijale, on komisjon esitanud ettepaneku luua uus kliimameetmete sotsiaalfond, kust nii Eestile kui ka teistele liikmesriikidele tuleksid märkimisväärsed rahalised vahendid.

Kolmandaks oleme teinud ettepaneku muuta jagatud kohustuste määrust ambitsioonikamaks, sealjuures muidugi arvestades iga liikmesriigi lähtepositsiooni ja suutlikkust neid eesmärke saavutada. See tähendab, et igale liikmesriigile hakkaksid kohalduma kõrgemad vähendamise eesmärgid seoses hoonete, maanteetranspordi, riigisisese meretranspordi, põllumajanduse, jäätmete ja väiketööstusega. Maanteetranspordi kohta, kuna see on eraldi väljakutse, on välja pakutud ka CO₂ heite normid, mis on rangemad sõiduautodele ja kaubikutele. Selle tulemusena saaksid alates 2035. aastast kõik uued registreeritavad autod Euroopa Liidus olema heitmeta. Ja muidugi nähakse ette ka korraliku laadimis‑ ja tankimisvõrgustiku arendamine, sest muidu ei ole võimalik seda liikuvusmuudatust ellu viia.

Lisaks on fundamentaalne kiirendada üleüldist üleminekut rohelisele energiasüsteemile, sest 75% Euroopa Liidu heitkogustest tuleb energia tootmisest ja kasutamisest. Selle tõttu ongi taastuvenergia direktiivis seatud aastaks 2030 kõrgem eesmärk praeguse 32% asemel, nii et 40% meie energiast saadaks taastuvatest energiaallikatest. Selle ettepaneku osana on tehtud ka ettepanek karmistada bioenergia kasutamise suhtes kohaldatavaid reegleid. Näiteks Eestiga seoses on komisjon avaldanud pisut muret, et Eestil on väga suur puitbiomassi osakaal taastuvenergiana kasutamisel, ja oleks kasulik kaaluda, kas seda metsamaterjali oleks võimalik üha enam suunata pika kasutuseaga puittoodetesse, ja ehk vaadata ka raiesurvet, kuivõrd Eesti looduslikud süsinikusidujad on langustrendis.

Looduslike sidujatega seoses saabki liikuda järgmise ettepaneku juurde. Nimelt on kõik liikmesriigid kliimaseaduses kokku leppinud, et atmosfäärist eemaldataks üha enam CO₂ selliste looduslike sidujate nagu metsa abil. Seetõttu sätestataksegi paketis 2030. aastaks kõrgem Euroopa Liidu üldine CO₂ sidumise eesmärk. Lisaks nähakse ette, et aastaks 2035 tuleks saavutada maakasutus‑, metsandus‑ ja põllumajandussektoris kliimaneutraalsus. Oluline komponent, mis paketiga koos vastu võeti, oli ka Euroopa Liidu metsastrateegia. See ei ole õiguslikult siduv dokument, kuid selle täitmine on siiski oluline selleks, et Euroopa Liidu metsade olukorda parandada ja tagada, et üldse oleks piisavalt metsa, mis loodusliku siduja rolli täita suudaks.

Järgmisena tooksin välja energiatõhususe direktiivi muutmise ettepaneku. On selge, et energiat tuleb tervikuna kasutada säästlikumalt, ja selle tõttu peaks ettepaneku kohaselt kahekordistuma liikmesriikide iga-aastane energiasäästukohustus. Lisaks on pakutud välja ka energia maksustamise direktiivi muutmine, et viia see kooskõlla kliimapoliitikaga, et oleks toetatud maksusüsteemist tulenevalt puhtad tehnoloogiad ning kaotataks aegunud maksuvabastused ja vähendatud maksumäärad, mis praegu veel soodustavad fossiilkütuste kasutamist.

Viimasena tooksin välja ettepaneku kehtestada uus süsinikupiiri mehhanism. Selle eesmärk on vältida seda, et Euroopa Liidu ettevõtete turupositsioon oleks halvem kui kolmandate riikide ettevõtetel seoses potentsiaalse süsinikulekkega. Selle tulemusena tekiks ka kolmandate riikide ettevõtjatel kauba importimisel Euroopa Liidu turule heitkoguste eest maksmise kohustus.

Globaalsel dimensioonil tervikuna on nii Euroopa roheleppes kui ka selles konkreetses paketis väga oluline roll. On selge, et me saame küll olla teejuhid, aga Euroopa Liit üksi kliima- ja elurikkuse kriisi ei lahenda. Ja selle tõttu on lisaks meie turujõule ka rohediplomaatia väga olulise tähtsusega. Tuleb öelda, et paljuski just tänu Euroopa Liidu aktiivsele tööle astuti päris olulised sammud äsja lõppenud maailma kliimakonverentsil COP26, säilitati veel lootus Maa temperatuuri kasv 1,5 kraadi piires hoida. See nõuab muidugi tugevaid pingutusi, aga see on võimalik. Samuti tegutseme praegu väga aktiivselt selle nimel, et jõuda sisukale kokkuleppele järgmisel aastal Hiinas toimuval maailma elurikkuse teemalisel konverentsil COP15.

Selle ajaga[, mis mul siin on,] saan anda vaid väga põgusa ülevaate sellest väga mitmetahulisest õiguspaketist, teatud mosaiikpildist. Saab vaid soovitada Eestil seda paketti väga detailselt analüüsida, ning kui paketis on midagi, mis ei sobi, siis tuleks ikkagi välja pakkuda väga konkreetsed alternatiivid, sest 55%‑ni me peame jõudma, kliimaneutraalsuseni me peame jõudma, see on meil ühiselt võetud õiguslik kohustus. Aga muidugi ennekõike julgustaks vaatama Eestit neid paljusid majanduslikke ressursse, võimalusi, finantsvahendeid, mis on päris pretsedenditud ja tulevad paketiga, üldse rohepöörde kui tervikuga kaasa. Eesti-sugusel väikeriigil, kes on mitmel rindel olnud ikkagi ka Euroopa Liidus esirinnas, võiks olla palju võita, eriti kui kombineerida need rohevõimalused meie arenenud digimaailmaga.

Lõpetuseks võib-olla võikski öelda, et mingil moel toimib Euroopa praegu nii nagu Eesti 20 aastat tagasi. Ka siis teadsid kõik, et tuleb digitaliseerida, kuid Eesti lõi oma digiriigi esimesena ja on ilmselgelt sellega väga suurt majanduslikku kasu lõiganud, rääkimata sellest, et me olemegi olnud maailmas standardi loojad. Samamoodi saab nüüd Euroopa Liit, sealhulgas loomulikult ka Eesti, olla see, kes selle uue rohelise majanduse enda reeglite järgi välja kujundab, seda vormib ja sellest ehk esimesena ka kõige rohkem kasu lõikab. Suur tänu teile!

Tänan teid väga selle põhjaliku ettekande eest! Nüüd on Riigikogu liikmetel võimalik teilt küsida. Alustab Martin Repinski ja see küsimus tuleb veebi teel. Kui te endast vasakul pool olevat ekraani vaatate, siis sinna peaks see küsija ilmuma. Palun, Martin!

(Kaugühendus)

Tänan selle hea ülevaate eest! Palju oli juttu uutest kohustustest, mille eesmärk on tagada, et ka meie lastel ja lastelastel oleks vähemalt sama hea elada siin planeedil nagu meil. Paraku vajavad kõik need investeeringud raha. Minu küsimus ongi, et milliseid vahendeid näeb Euroopa Liit ette rohepöörde elluviimiseks.

Suur aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult neid vahendeid, nagu ma enne ka mainisin, on lausa pretsedenditult palju. Meie järgmisest kokkulepitud eelarvekavast väga suur protsent tuleb nagunii liikmesriikidel kasutada kliimainvesteeringuteks. Taasterahastust 37% on mõeldud kliimainvesteeringuteks ja 20% digitaalseteks lahendusteks, mida kombineerides võiks sellisel riigil nagu Eesti olla väga palju võimalusi.

Loomulikult, nagu sai mainitud, on sotsiaalsel õiglusel ja õiglasel üleminekul roheleppes fundamentaalne roll. Spetsiifiliselt teatud piirkondade üleminekuks on loodud õiglase ülemineku fond. Peale selle, nagu sai mainitud, kui luua maanteetranspordile ja ehitistele uus heitkogustega kauplemise süsteem, siis kaasneks sellega ka uus sotsiaalfond, millega saaks samamoodi – olenevalt iga liikmesriigi enda äranägemisest, mida neil kõige rohkem vaja on – aidata neid peresid, kes toime ei tule või kellel on see risk. Samas saaks loomulikult aidata ka ettevõtlusel muutuda ning kogu sellele süsinikuneutraalsele transpordile ja hoonestusele üle minna. Rääkimata sellest, et välja on pakutud heitkogustega kauplemise süsteemi ambitsiooni suurendamisega seoses moderniseerimisfondi ja innovatsioonifondi kasv, mis annab jälle väga suuri lisavõimalusi otse ettevõtetele, aga loomulikult ka riikidele.

Vahendeid on palju. Aga loomulikult ei ole see väga lihtne selles mõttes, et liikmesriikidel tuleb väga strateegiliselt planeerida, vaadata ja mõelda – tegelikult aastakümneid ette –, kuhu oleks mõistlik raha suunata. Vahendid ise on olemas ja sotsiaalse õigluse põhimõte on täiesti fundamentaalse tähtsusega.

Riina Sikkut, palun!

Tänan! Mul on väga hea jätkata. Hea kuulda, kuidas te kinnitate, et see üleminek peab olema õiglane ja et see on tegelikult Euroopa uue kasvu alus. Kokkuvõttes väga positiivne plaan. Samas Eestis on selle vastuvõtt olnud kuidagi tõrges. Ma tahtsin küsida teie arvamust, et kui palju ja kas Eestil on pigem võita või kaotada, aga sellele te vastasite juba väga ilusasti ära. Ma küsiksin hoopis selle laiema, Euroopa pildi kohta. Kas Eesti väljakutsed paketi "Fit for 55" rakendamisel on samasugused nagu teistel riikidel? Kas mõni osa paketist on selline, mille suhtes ollakse kriitilisemad kui teiste suhtes? Kas on liikmesriikide seas leerid või meeskonnad, kes soovivad, et plaan oleks veel ambitsioonikam, või kes soovivad hoogu maha võtta? Palun kirjeldage seda laiemat pilti ja liikmesriikidevahelisi jõujooni.

Suur tänu selle küsimuse eest! Eks liikmesriikide ametlikud positsioonid on alles kujunemas, nii et selles mõttes ma ametlikke seisukohti veel täpselt ei oska kirjeldada. Aga üldiselt eks ole kõike. On neid liikmesriike, kes on juba indikeerinud, et neil on teatud murekohad, mis tulenevad nende spetsiifikast. Näiteks Eesti ja Eesti-lähedased liikmesriigid on indikeerinud, et mis puudutab looduslikke süsiniku sidujaid, metsi, kõike seda – kas me ikka oleme suutelised seda ellu viima? Samuti näiteks see, mis puudutab jagatud kohustuste määruse ambitsiooni suurendamist, teatud väljakutseid põllumajanduses ja transpordis. Eks väljakutsed ole erinevad. Teistel riikidel ei ole võib-olla nii palju loodusressurssi, aga neil on midagi muud, näiteks väga suur sõltuvus turismist või hoopis teistsugused transpordiväljakutsed. Neil tulenevad jällegi sealt murekohad.

Aga loomulikult on ka neid, kes leiavad, et pakett oleks pidanud olema ambitsioonikam. Nagu ma mainisin, eelnesid paketile hästi põhjalikud mõjuanalüüsid ja loomulikult konsulteerimine väga paljude huvigruppidega. Kogu komisjon pea kõikide volinikega oli kaasatud, juba sealt tulid läbirääkimiste käigus mitmed asjad välja. Selle tõttu tundub ka meile endile, et see ettepanekute pakett on ikkagi võimalikult tasakaalukas. Just selles mõttes, et kõik peavad panustama.

Midagi ei ole teha, aga meie hinnangul tuleks näha rohkem võimalusi kui mingisuguseid kaotusi. Tuleb vaadata olukorda ka nende rahaliste vahendite seisukohast ja seda, et Euroopa Liit otsustas, et meil on küll koroonakriis, aga me tuleme sellest välja tugevamatena, parematena. Me ei investeeri mitte eilse päeva majandusse, vaid suuname oma raha just rohemajanduse arendamisse. See on olnud väga positiivne ja riigid on ju ise seda võimalust näinud.

Tarmo Tamm, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, juhataja! Aitäh, ettekandja, hea ettekande eest! Te puudutasite oma ettekandes põgusalt ka transpordisektorit ning eesmärki, et alates aastast 2035 peaksid kõik registreeritud transpordivahendid olema heitmevabad. Nagu me teame, on Eestis väga palju hajaasustusega maapiirkondi, kus transport on eriti tähtis. Tunnistame, et need inimesed pole eriti rikkad, et uusi autosid soetada. Ma küsin, kuidas lahendatakse ära maapiirkonna transpordiprobleem ja kui kaua nende vanade autodega võib veel sõita.

Suur tänu küsimuse eest! Aeg-ajalt tundub, et selle paketi kontekstis on kuidagi jäänud kõlama selline vale arvamus, nagu aastast 2035 võetaks teedelt kõik sisepõlemismootoriga autod ära ja kogu Euroopa saaks ainult elektri‑ või vesinikuautodega ringi sõita. Nii see ei ole.

Sõiduautosid ja kaubikuid puudutaval ettepanekute osal ja üldse maanteetransporti puudutaval ettepanekute osal on kaks põhipunkti. Üks on CO₂‑standardite tõstmine – millistele standarditele uued autod aastast 2035 peavad vastama –, aga siin me räägime ikkagi nendest autodest, mis uuena alles turule tulevad. Olemasoleva autopargi puhul keskendutakse ennekõike just kütuse kvaliteedi parandamisele, puhtamatele kütustele üleminekule. Nii et selles mõttes ei pea kartma, et nende ettepanekute järgi võetaks sisepõlemismootoriga autod 15 aasta pärast teedelt ära.

Aga see, mida me näeme ja miks CO₂ kohta see 2035. aasta eesmärk on seatud, on see, et vaadates suuremaid autotootjaid Euroopas ja ka väljaspool Euroopat, on nende enda püstitatud eesmärgid – ennekõike elektriautode tootmises – kohati ambitsioonikamad kui see, mida see ettepanek ette näeb. Ei ole kahtlustki, et selline tulevikus see autopark olema saab.

Muidugi, me oleme tehnoloogianeutraalsed, kuigi on näha, et teatud tehnoloogiaid praegu tootjad ise eelistavad ja näevad neil kõige suuremat turupotentsiaali. Aga jah, mis puudutab olemasolevat autoparki, siis siin on [eesmärk] ennekõike puhtamatele kütustele liikumine ja need standardid, mis ettepaneku osaks on.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! No tegelikult tõepoolest muutusi me vajame, aga minu küsimus keskendub praegu pigem mitte niivõrd Euroopa Liidu sisse, vaid sellest väljapoole. Mulle tundub, et Euroopa Liit on liiga vähe pööranud tähelepanu sellele, kuidas [hoida] suhteid, et vältida kaubandussõda, kui hakkame rakendama süsinikutolle. Arengumaad, ja mitte ainult arengumaad, on kohati olnud pehmelt öeldes skeptilised selle üleminekutempo suhtes. Ja võib-olla veel suurem probleem on see, kuidas kontrollida selliseid riike, kus on autoritaarne võim, näiteks Venemaa, Hiina, Valgevene, Iraan – seda nimekirja võib pikalt jätkata –, et nad esitaksid õiged andmed. Mina nendesse ei usu ja ma ei ole näinud ühtegi sellist tegu, kuidas saaks sealt usaldusväärseid andmeid.

Suur tänu! See on globaalne küsimus ja Euroopa Liidu koht selles globaalses kontekstis on ääretult oluline, nii et selles mõttes on see väga relevantne. Pakett seda kuidagi ei ignoreeri ja ka sellega kaasnevat väljakutset ei ignoreeri. Aga samas, ühest küljest ongi selge see, mida me nägime näiteks ka äsja lõppenud kliimakonverentsil COP26. Me teame, et on üks kõige suurema süsinikuheitega majandus, kes on lubanud kliimaneutraalsust. Kliimaneutraalsuse lubadusi on nüüdseks andnud ikkagi juba väga suur osa riikidest, ka need, kelle jaoks on süsinikuneutraalsele majandusele üleminek veel keerulisem kui Euroopa Liidule. Näiteks viimati liitus süsinikuneutraalsuse eesmärgiga Saudi Araabia, kes on kogu oma majanduse põhistanudki just nafta ekspordile. Ütleme niimoodi, et lubadused on [olemas] ja meil võib olla usk suurem kui kunagi varem, et midagi ka toimub.

Lisaks on hästi konkreetsed positiivsed asjad, mida me märkame, näiteks seesama heitkogustega kauplemise süsteem. Mitmes riigis on see juba olemas, paljud tulevad meie juurde, küsivad, kuidas seda paika panna. Teised vaatavad süsinikumaksu poole. See on kindel suund, mille poole kõik liiguvad. Me oleme lihtsalt natuke eelispositsioonis, sest meil on juba hea süsteem, mis toimib, olemas. Ja me oleme ka seda märganud, et riigi režiimist hoolimata on Euroopa Liidu turg ikkagi tohutult atraktiivne. Me oleme praegu veel globaalselt kõige suurem turg ja kui meie mingisugused standardid seame, siis tasapisi hakatakse vaatama, kuidas need ka endale üle võtta, et saada üldse meie turule siseneda.

Ka selles mõttes ma Euroopa Liidu mõju ei alahindaks – toon jälle paar näidet konverentsilt COP26 –, et kohe, kui Euroopa Liit 2019. aasta detsembris ütles, et kliimaneutraalsus tuleb, tulid hästi paljud riigid järele. Kohe, kui me ütlesime selle aasta septembris, president von der Leyen ütles, et Euroopa Liit suurendab kolmandatele riikidele suunatud kliimafinantseerimist päris tugevalt, tegi USA president Biden täpselt sedasama.

Päris palju diplomaatilist tööd on tehtud ennekõike Hiina suunal, arusaadavalt, sest ilma Hiinat pardale saamata on meil väga keeruline probleeme lahendada. Esiteks, Hiina on lubanud, et nad enam söekaevandusi oma territooriumilt väljaspool ei toeta. Samuti on Hiina-suguse riigi puhul see, mis konverentsil COP26 sai kokku lepitud – võeti kindel suund, et põhimõtteliselt söega energia tootmisel tegelikult tulevikku ei ole või see tulevik on väga-väga piiratud –, on jällegi väga positiivne märk. Ja viimasena võib märkida näiteks Türgit. Euroopa Liit on kasutanud päris palju oma poliitilist kapitali ja nüüd lõpuks andis Pariisi kliimakokkuleppele ka Türgi allkirja.

Mure on arusaadav. Aga vaatame neid lubadusi, vaatame nende riikide majanduslikku huvi saada ligipääs meie turule ja vaatame üldist olukorda, arvestades ka ettevõtete survet – kliima- ja elurikkuse kriis on tohutu oht ettevõtluse jätkusuutlikkusele. Vaatame, milline surve tuleb transpordiettevõtetelt, panganduselt, finantssektorilt ja toidutootmise ettevõtetelt. Nad lihtsalt nõuavad neid reegleid üha enam.

Kõige selle kombinatsioonina oleme meie siiski päris positiivsed, sest me näeme, et jah, meie peame olema need sammuseadjad, ja me näeme, et sellest on palju võita. [Meile] tullakse järele ja mitte lihtsalt sellepärast, et tahetakse sabas sörkida, vaid et see on sotsiaal-majanduslikult kõige ratsionaalsem asi, mida teha.

Natalia Malleus, palun! Natalia, me ei kuule sind! Võtame järgmise küsimuse, aeg lendab edasi. Priit Sibul, palun!

(Kaugühendus.)

Tere! Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Mul on mõneti sama küsimus, millele te vastasite. Kui ma vaatan, mis laias maailmas toimub, ning neid eesmärke, mida te kirjeldasite, mida me oleme vastu võtmas ja mille suunas liikumas, mida kahtluse alla seada ei ole põhjust[, siis tekib] mul küsimus lati seadmise kohta. Kas me ikkagi teistest seda liiga palju kõrgemale ei sea ja lõpuks oma majanduse ja ettevõtluse konkurentsi ei kahjusta? Millel põhineb teie veendumus, et ülejäänud maailm sellele nii hõlpsasti järele tuleb? Te ütlete, et nad liiguvad selles suunas sellepärast, et see on mõistlik, mitte sellepärast, et [tuleb] sabas sörkida. Aga kui ma vaatan neid samme ja tegevusi, siis minus ei ole seda veendumust tekkinud.

Suur tänu! Ma esiteks märgiksin, et see Euroopa Liidu seatud latt on teaduspõhine, tõenduspõhine. See on see, mida me peame tegema 2030. aasta perspektiivis, et meil oleks suutlikkus olla 2050. aastaks kliimaneutraalne. See on vajalik selleks, et kliimamuutust suuta veel kontrolli all hoida. Need kahjud ja need kulud, mis tekivad sellest, kui me oma tegutsemisega venitame, on palju-palju suuremad kui need kulutused, mida me praegu teeksime.

See, mida ma ütlesin teiste riikide kohta – jah, ma ikkagi kordan üle, et pärast COP26 ja kõiki bilateraalseid arutelusid, mis sellele eelnesid Euroopa Liidu ja teiste riikide vahel, ei ole meil pessimismiks põhjust. Me näeme, et kõik paratamatult liiguvad selles suunas, ettevõtted avaldavad selleks väga suurt survet. Mõtleme kas või selle peale, et pangandus, finantssektor, Maailma Majandusfoorum – kõik nad näevad kliima- ja elurikkuse kriisi kui kõige suuremat riski nende enda jätkusuutlikkusele, majanduslikule toimetulekule. Ma ei näe pessimismiks põhjust. Kui me nüüd kiiresti tegutseme, kõik nagunii selles suunas liiguvad, siis on meil võimalik veel olla esirinnas ja anda ka Euroopa Liidule tähendus ja tulevik maailma kontekstis järgnevateks kümnenditeks.

Austatud Helena Braun, tänan teid väga selle ettekande ja küsimustele vastamise eest! Nüüd on meil aeg järgmise ettekande jaoks. Head kolleegid, juhin teie tähelepanu sellele, et me tühjendasime küsimustevooru ja võimaldame kõikidel küsimuste esitamiseks uuesti registreeruda. Riigikogu kõnetooli on oodatud Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse direktor Lauri Tammiste. Palun!

Tere! Ja samamoodi suur tänu kutsumast siia sellel teemal rääkima ja arutama. Tehnilistel põhjustel te vist minu slaide ei näe, aga need on teile meili peale saadetud ja proovime nõnda hakkama saada. Keskendun oma ettekandes sellele, kui oluline see "Eesmärk 55" ettepanek on ja mida see Eesti jaoks võiks tähendada, just teaduse vaates.

Vaadates ühiskondlikke reaktsioone sellele paketile, tundub, et palju on küsitud, miks nüüd järsku nii kiire on ja miks korraga nii palju on vaja. See pakett, mida eelkõneleja siin tutvustas, on tõesti ambitsioonikas, sellel on hästi palju komponente, ta puudutab väga-väga paljusid valdkondi. Lihtne vastus sellele, miks järsku nii kiire on, on see, et me oleme palju aega raisanud – palju aega raisanud niisama arutamisele, uuesti analüüsimisele ja debateerimisele, kas kliimamuutused on, mis neid tingivad, millised lahendused võiksid olla, kas tegutseda tuleb kohe või 10 aasta pärast või 20 aasta pärast ning mis see kõik maksab. Tulemuseks on see, et me oleme nüüdseks juba üpris kehvas seisus, sellel aastal avaldatud rahvusvahelise kliimapaneeli analüüs ütles ühemõtteliselt, et see on viimane hoiatus inimkonnale.

Me oleme kasvuhoonegaaside ja kliimamuutuste probleemidest rääkinud tegelikult juba üle saja aasta. 1896 avaldas hilisem nobelist Svante Arrhenius uurimuse ja näitas, et kasvuhoonegaaside, sealhulgas CO₂ emissioon ja nende kontsentratsioon atmosfääris hakkavad mõjutama temperatuuri. Juba 1912 ilmus ajakirjas Popular Mechanics artikkel, mis ütles, et söe põletamine lisab [atmosfääri] oluliselt, võrreldes looduslike protsessidega, kasvuhoonegaase. Toonaste [põletamis]mahtude juures arvati, et see hakkab inimkonna jaoks probleemi kujutama võib-olla 100–200 aasta pärast. [Tegelikku] tempot, millega me hakkame [kasvuhoonegaase atmosfääri] lisama, muidugi ei osatud toona ette näha. 1965 tegid USA presidendi Lyndon Johnsoni jaoks toonased tippteadlased USA‑s esmakordselt hästi kokkuvõtva analüüsi sellest, mida see kasvuhoonegaaside ja CO₂ probleem tähendab. Juba selles 1965. aasta raportis toodi välja kõik need võimalikud riskid, millest tänaseks on mitmed juba realiseerumas: ilmanähtuste mõttes, merevee taseme tõusu mõttes, temperatuuri tõusu mõttes, mõju põllumajandusele.

On mõneti nukker, et vaadates tagasi, võime tõdeda, et teadus on olnud üllatavalt täpne. Kliimamudelid, ka need lihtsamad kliimamudelid, mille puhul veel paljusid detaile ei teatud, suutsid päris hästi ennustada, mis juhtub CO₂ kontsentratsiooniga atmosfääris ja mis juhtub globaalse temperatuuriga. Kõik need hilisemad kümnendid on tegelikult lisanud juurde ainult detaile. Trajektoor ja see, et tegemist on suure probleemiga, mitte pisikese probleemiga, on olnud teada.

Kogu see aeg, kui me oleme arutlenud selle üle, kas üldse ja [kui, siis] mida peaks tegema, on meile kaasa toonud selle, et ülesanne on läinud palju raskemaks. Kui 2000. aastal, peale 1992. aasta kliimakonventsiooni ja 1997. aasta Kyoto protokolli, oleks hakatud pihta õigete tegevustega, siis oleks see n‑ö allapoole kurv, kuidas me oleks pidanud kohandama oma elu, majandust ja ühiskonda, olnud palju lamedam. Täna olemegi sealmaal, et peame kümne aastaga tegema ära väga-väga suure töö. Võime tõdeda, et ka peale COP26 oleme tegelikult sealmaal, et isegi kõige optimistlikuma stsenaariumi korral, kui kõik lubadused viiakse ellu 2030. aasta vaates ja 2050. aasta vaates õigeaegselt ning isegi nendele lubadustele, mis ei ole päris siduvad, tekivad taha tegevused, finantseerimine kõikide riikide poolt, ka siis me oleme kusagil 1,5–1,8 ja 2 kraadi vahel. Senist poliitikat jätkates, viies ellu need asjad, meetmed, mis on praegu plaanis, oleme pigem 2,7 kraadi kursil. See on väga kehv kurss. Väga hästi on öelnud Johan Rockström, kes on Potsdami kliimainstituudi direktor, üks olulisimaid, tuntuimaid kliimateadlasi. Ta ütles, et see 1,5 kraadi eesmärk ei ole n‑ö läbirääkimiste positsioon, kauplemise objekt, vaid see on väga selge teaduslik piir, kustmaalt edasi hakkavad negatiivsed mõjud eskaleeruma eksponentsiaalselt.

Teine küsimus, mida on väga palju küsitud, aastakümneid, ja küsitakse ka praegu tegelikult, on selline: kas see pakett, kas see kliimapoliitika ei ole meie majandusele üle jõu käiv? Samas, vaadates teadust, ajalugu, 2007. aastal valmis inglise majandusteadlasel Nicholas Sternil väga-väga oluline töö, mida kutsutakse Stern review'ks. Selles vaatles ta just seda, millised oleksid majanduslikud mõjud globaalsel tasandil siis, kui need kliimariskid realiseeruksid, milline oleks nende hinnasilt, versus siis, kui hakata investeerima õigeaegselt ja püüda neid probleeme ära hoida. Järeldus ei olnud eriti üllatuslik: odavam on probleeme ennetada, kui tegeleda nende tagajärgedega. Seda küsimust on küsitud kogu aeg uuesti ja uuesti, sest ikka tundub, nagu kliimamudelitega, et äkki on kuidagi teisiti või äkki tuleb veel tarkust juurde.

Vaatame kõige värskemat hinnangut. Euroopa Keskpank tegi Euroopa Liidu kohta analüüsi, vaadates 1600 pangandusgruppi ja üle nelja miljoni ettevõtte, ning hindas Euroopa kliimapoliitika mõjusid. Esitati samuti küsimus [majanduslike mõjude] kohta siis, kui realiseeruvad kliimariskid, versus siis, kui Euroopa viib oma kliimapoliitika ellu. Uuring valmis selle aasta septembris ja jõudis sarnasele tulemusele, et tänaste kliimariskide realiseerumisel on hind Euroopa, ühiskonna ja majanduse jaoks kõrgem kui siis, kui hakata investeerima õiges mahus, õiges tempos, õigel ajal. Aga loomulikult tõid nad seejuures välja, et need mõjud, negatiivsed mõjud ja positiivsed mõjud, ei jaotu riikide, regioonide või leibkondade vahel ühtlaselt. Loomulikult on see poliitiliste valikute küsimus, kuidas teha see mõistlikuks ja heaks ja kasulikuks nii Eesti jaoks kui ka Euroopa tasandil tervikuna.

Toon lihtsalt ühe näite kliimariskide hinnalipikust üheainsa aasta jooksul ühe kliimariski realiseerumise korral. California metsapõlengud 2018. aastal – kulu ühe elaniku kohta, majanduslik kahju 2688 dollarit. Paneme selle kõrvale SEI analüüsi, mille me tegime 2019 ja milles tõime välja, et kliimaneutraalsuse saavutamine Eestis tähendaks 60 meetme rakendamisel 17 miljardit investeeringuid era- ja avalikus sektoris. Kui jaotame selle võrdselt 30 aasta ja Eesti elanike peale, siis oleks kulu umbes 440 eurot aastas inimese kohta. [See oli näide] ühest kliimakahjust. Loomulikult võime öelda, et see on California ja mis see meisse puutub – väga tore, meid see ei puuduta. Aga Eesti on globaalse majandusega niivõrd integreeritud, et kõik sellised asjad jõuavad ka meieni, kas või seesama California metsatulekahju. Ajakirjas Nature Sustainability avaldatud teadustöös hinnati, et tegelikult 31% nendest mõjudest jäi väljapoole Californiat ehk ilmnes ülekandeefekt. Ülejäänud USA majandusse ja mujale kandus kogukahjust, 148 miljardist, kolmandik.

Täpselt samamoodi jõuab kogu see mõju, kui Hispaanias on midagi kehvasti või Saksamaal on üleujutused või Hiinas on mingid keskkonnaprobleemid, meie majandusse. Me oleme pisike, väga integreeritud globaalne majandus. Nii et ka selles vaates on mõistlik ühelt poolt vaadata, kuidas me saame sellest võimalikult mõistlikku kasu Eesti elukvaliteedi parandamiseks ja keskkonnaprobleemide lahendamiseks, aga ka solidaarselt panustada, et olla vähem haavatav – et Eesti oleks Euroopa ja globaalse majanduse liikmena vähem haavatav kliimariskide suhtes.

Seejuures positiivne on see, et kuigi aastaid oli kogu aeg jutt, et rohelised ja keskkonnasõbralikud lahendused on kallid, on IEA hinnangul juba mitmeid aastaid olnud puhaste energiaallikate, päikese ja tuule kasutamine kõige odavam energia tootmise viis. Ennustatakse, et puhaste lahenduste nõudlus kasvab väga-väga palju, eriti kui kõik teised regioonid ja riigid hakkavad samamoodi järele tulema. Võib-olla Euroopa on mõne aasta teistest ees, aga seda võiks näha pigem eelise kui halva asjana. Nii et jah, neid positiivseid ja julgustavaid sõnumeid teadusest on palju.

Aga selle juures on muidugi ka mitmeid agasid. Näiteks üks majanduslik aga on see, et need positiivsed mõjud on sotsiaal-majanduslikud ehk avaldavad mõju rahva tervisele. Näiteks heitmete vähendamine toob kaasa mingisuguste tervishoiukulude vähenemise ning parem investeerimine koolide energiatõhususse toob kaasa selle, et õpilaste õpiedukus võib paraneda – ventilatsiooni ja valgustust on teaduslikult uuritud, need mõjutavad õpivõimet, [teadmiste] omandamise võimet. Aga seda n‑ö Excelis, finantsiliselt ei pruugi näha olla. Nii et probleem on selles, et see, mis on ühiskonna, sotsiaal-majanduslikul tasandil optimaalne ja soovitatav, ei ole alati eraisiku, leibkonna või ettevõtte mikrotasandil atraktiivne. Järelikult, mida on vaja teha? [Mõelda välja,] kuidas anda need signaalid, kuidas luua raamistik selleks, et see muutuks atraktiivseks, majanduslikult tasuvamaks ka n-ö mikrotasandil, ettevõtete ja leibkondade tasandil.

Teine suur aga on see, et võimekus ja võimalus teha muudatusi on riigiti erinevad. Toon mõne väga lihtsa näite. Taastuvenergia potentsiaal – mõnel on pikk rannikujoon ja saab teha meretuuleparke, mõnel ei ole. Mõnes riigis on suur hüdroenergia või bioenergia potentsiaal, mõnes ei ole. Looduslikud ressursid süsiniku sidumiseks on Euroopas väga erinevad, metsaga kaetuse mõttes ja ka muus mõttes. Samamoodi praegune stardipositsioon seoses sellega, milline on ülikoolide ja ettevõtete tehnoloogiline võimekus, kas ollakse lahenduste importijad või eksportijad – [see on riigiti] väga erinev. Mõnes riigis on suur fossiilmajanduse pärand, on probleemid, näiteks Ida-Virumaal. Seal on probleem, mis on vaja lahendada, mõnes muus kohas sellist pärandit ei ole.

Ja seesama, mida siin juba käsitleti, väiksema sissetulekuga perede võimalus muudatusi teha – nad võivad teada, nad võivad tahta, et tõepoolest ka nende kodu oleks energiatõhusam või nende sõiduk oleks väiksema heitmega, aga kui neil selleks vahendeid ja võimalusi ei ole, siis järelikult saab see muutus tulla nendest sihtgruppidest, kellel on vahendid olemas. Selleks, et muudatustesse kaasata kõiki ühiskonnagruppe, on vaja väga tarka ja sihitud poliitikat, et saada pardale ka need, kellel on väiksemad võimalused muudatustesse panustada.

Milline oleks realistlik strateegia Eestile? Kindlasti mitte see, et üritada peita pead liiva alla. Realistlik strateegia ja lähtekoht tarkadeks valikuteks peaks olema see, et me arutame ainult selle üle, kuidas "Eesmärk 55" targalt ellu viia, kuidas teha tarku valikuid selles kontekstis, tarku valikuid Eesti tasandil, läbirääkimistel Euroopa Liidus, Euroopas tervikuna. [Vaja on] hakata tegutsema kohe.

Juba 2019. aasta analüüsis me ütlesime, et on väga palju madalal rippuvaid vilju, mis on kulutõhusad ja on olemas. IEA samamoodi on öelnud, et 40% kogu sellest teest aastani 2030 on täna kulutõhus ehk majanduslikku säästu toov. 40% teest on juba täna olemas. [Tuleb] keskenduda meetmetele, millel on mitmeid positiivseid mõjusid – mitte ainult heitmete vähendamise mõttes –, just nimelt keskenduda sellele, kuidas elukvaliteeti parandada, [tagada] paremini planeeritud linn, paremini korraldatud ühistransport. Need on näited sellest, mis teevad mitut [positiivset] asja korraga ...

Hea ettekandja, kas te vajate mõne minuti lisaaega?

Ma arvan, et ma saan ühe minutiga hakkama.

Ühe minutiga? Palun!

Lihtsalt [on vaja] oluliselt kasvatada investeeringuid nendesse kulutõhusatesse lahendustesse ja jätta kallimad, keerukamad probleemid kümnendi lõpu. Rääkides 2030. aastast, me ei pea kõiki asju korraga täna ära tegema, vaid hakkame pihta kulutõhusatest, mõistlikest asjadest. Jätame ülejäänu perioodi lõppu. Ja keskendume sotsiaalsele õiglusele. Kui ei ole õiglast üleminekut, siis ma arvan, et ühiskond ei tule sellega kaasa.

Viimane asi: tehes investeeringuid just teadus‑ ja arendustegevusse, innovatsiooni, ümberõppesse, siduda keskkonnaprobleemide lahendamine tuleviku konkurentsieelise loomisega. Aitäh!

Liigume edasi küsimustega. Palun, Jürgen Ligi!

Aitäh! Kliimapoliitika on paraku ka infosõda ja peab tunnistama, et poliitikutel ei ole väga häid infoallikaid kiirelt võtta. Meid hullutati siin saalis kuu-poolteist tagasi lausa Riigikogu juhatuse liikme tasemel jutuga, kuidas midagi ei ole võimalik ega mõtet teha, sest näiteks tuuliku ehitamine toodab rohkem CO₂, kui on kokkuhoid. Ka metsatulekahjud, kuigi need ise on kliimamuutuse [tagajärg], toodavad palju rohkem CO_2, kui inimene toodab, rääkimata sellest, et kliima on alati muutunud. Kas te saaksite neid kolme asja kommenteerida? Ja kas teilt saaks küsida nende kohta täpsustusi? Need on sellised korduma kippuvad küsimused, aga fakte on raske leida, kui sellist juttu aetakse.

Aitäh! Katsun vastata. Küsimus on n‑ö elutsükli kohta, eks ju, ehk alates mingi lahenduse väljatöötamisest ja kasutusele võtmisest selleni, mis juhtub pärast kasutamist. Loomulikult on neid emissioone vaja vaadata ja see ongi mõistlik. Mulle tundub, et Euroopa liigub järjest enam selle poole, sest vastasel juhul, jättes arvesse võtmata tootmise jalajälje, võib mõnikord tunduda mingi lahendus hea, aga tegelikult ei pruugi olla, nagu oli esimese põlvkonna biokütustega.

Mis puudutab tuulikuid, siis ma tahaks seda analüüsi näha, sest ma kohe kindlasti ei usu seda [väidet]. Sama on väidetud elektriautode kohta. Teadusliku eelretsenseerimise läbinud analüüsid on need, kus vaadatakse üle kogu metoodika. Igasuguseid raporteid on võimalik teha ja panna üles internetti, kus nad hakkavad väga kiiresti levima. Aga teaduslike analüüside järgi, mis on läbinud eelretsenseerimise, kvaliteedikontrolli, võib öelda, et näiteks elektriauto on isegi mitte kõige puhtamat elektrit kasutades alates teatud läbisõidust juba selgelt positiivse efektiga. Samamoodi on kindlasti ka tuulikud ja päikesepaneelid positiivse efektiga. Nii et jah, selliseid uuringuid on olemas. Ma arvan, et kindlasti peaks valikute tegemisel lähtuma sellest, et lahendused päriselt probleemi lahendaksid.

Aidake meelde tuletada, mis oli järgmine küsimus.

Võtame järgmise küsimuse. Timo Suslov, palun! 

Aitäh! Väga hea ülevaade! Ma arvan, et meil siin selle paketi raames on kindlasti väga palju võimalusi, aga ka väga palju väljakutseid. Siin ma olen eelkõnelejaga täiesti nõus, et infot on palju ja võib-olla tekibki kuskilt nagu müra. Toon selle kohta ühe näite ja küsimuse esitan lõpus. LULUCF‑i sektorile on selle paketiga ette nähtud Euroopa Liidu üleselt saavutada kasvuhoonegaaside netosidumise [kasv] 38% võrra. Liikmesriikide kohta on seal ka selline tabel, mille järgi Eesti sidumiskohustus kasvaks 409%. See on üks suurimaid. Kusjuures Soome ja Portugal peaksid sidumist vähendama. Minu küsimus on selline. Te kuulute peaministri ekspertkomisjoni. Kui palju on võimalik selliseid läbirääkimisi pidada Eesti riigi ja Euroopa Komisjoni vahel, et sõnumid oleksid hiljem selgemad?

Vaadates, kuidas varem kõiki selliseid suuremaid pakette on arutatud, on kindlasti võimalusi läbirääkimiseks. Ma arvan, et põhiline ongi Eesti jaoks praegu selgelt läbi mõelda, millised ülesanded tunduvad raskemad ja millised ülesanded tunduvad paremini tehtavad. Tõenäoliselt on ruumi läbi rääkida selles osas, et öelda, et võib-olla me teeme mõnes sektoris rohkem, sest meil on kas või taastuvenergia elektrimajandussektoris tegelikult head eeldused teha palju. Ja siis on mingid sektorid, mille kohta võib öelda, et see ettepanek tundub meile natuke keerukas. Täiesti vabalt võib olla, et selle LULUCF-i täna välja pakutud number on võib-olla liiga suur amps või raskesti tehtav.

Kui ma vaatan otsa kõikidele nendele ettepanekutele suurendada eri sektorites ambitsiooni, siis see tundub olevat üks selliseid, mis ei ole nii lihtsalt tehtav. Ehkki tõsi on see, et Eestil ei ole nii-öelda looduslikku takistust seda ära teha, aga [tuleb saavutada] just see tasakaal kliimaeesmärkide, elurikkuse eesmärkide ning bioressursi kasutamise ja väärindamise osas. [Vaja on] otsida tasakaalu. Nii et tõenäoliselt see võib olla üks asi, mida läbi rääkida.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma pöörduksin hoopis teistele radadele oma küsimusega. Rahvaarvu kasv maailmas on kindlasti üks faktor, miks meil kliima soojenemine on sellise hoo sisse saanud, ehk sealt on tulnud see tarbimine ja nii ta edasi läheb. Vaatame rahvaarvu kasvu. 2019 hindas Ameerika Ühendriikide vastav büroo rahvaarvuks 7,6 miljardit inimest ja 2006 oli see olnud 6,5 miljardit ehk 13 aastaga oli kasv enam kui miljard. Mõtleme selle peale, et kui me tahame süsiniku[heite] kasvu pidurdada, siis me peame tegelema ka selle küsimusega. Miks sellele pole üldse tähelepanu pööratud? Mis on see põhjus, miks see on täiesti välistatud selles diskussioonis?

Mulle tundub, et see on väga keerukas. [Ma ei tea,] kuidas Euroopa Liit võiks läheneda sellele. Kas panna läbirääkimistel ette kvoodid, et kui te tahate Euroopaga kaubelda, siis teie rahvastiku kasv võib olla selline ja selline? Ma arvan, et vaikimisi eeldus on see, et tegeleme nende asjadega, mida on realistlikum saavutada: viia emissioonid alla, kasvatada n-ö ressursside paremat kasutamist. Aga loomulikult, kui võtta ajalooliselt, siis Euroopa arenguabi Aafrikas ja mujal ning rahvusvaheline doonorabi on muu hulgas ju väga palju keskendunud ka pereplaneerimise poliitikale ja seejuures naiste õigustele, naiste võimalusele valida, nende rollile ühiskonnas, kogu sellele perepoliitikale, laste saamise valiku küsimusele. Sellega on tegeldud, aga ma arvan, et see ei ole saavutatav ega realistlik viis, kuidas kliimaprobleemi lahendada. Ma arvan, et saavutada leppeid ja jõuda puhaste tehnoloogiate kasutamise teel [eesmärgini] on aktsepteeritavam ja realistlikum.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Lauri Tammiste! Ma haaran kinni teie öeldust: vaja on väga tarka ja sihitud poliitikat, et saada head tulemust, mis tähendab otse öeldes seda, et see planeet üle ei kuumeneks. Te juhite Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskust ja me teame, et võistluslik olukord tuleb igale ambitsioonikale inimesele ja riigile alati kasuks. Kas te saate kuidagi välja tuua, mida meil Põhjamaadest või Rootsist endast oleks praegu eeskujuks võtta, et need eesmärgid saavutada? Kas on midagi?

Jaa, seal on mitmeid asju. Minu arvates positiivne on just see, et on ühemõtteliselt keskendutud sellele, kuidas sellest küsimusest teha Rootsi hea tuleviku, konkurentsivõime küsimus. See kokkulepe või aktsepteering on saavutatud. Ma arvan, et see on hästi tugev alus, sealt edasi lähevad asjad juba lihtsamaks. Kui me lepime kokku, et see on lähtekoht ja sellele me hakkame ehitama tulevikuks paremat elukvaliteeti ja konkurentsivõimet, siis järgmised asjad tulevad lihtsamalt.

Mida Rootsis tehakse? Seal võeti 2018 vastu kliimaseadus ja iga aasta koostatakse aruanne, vaadatakse üle, kus oleme praegu, kas täiendavad sammud on kaasa aidanud või ei ole kaasa aidanud. Ja suur-suur asi on see, et Rootsi ettevõtted on selle taha tulnud. Ettevõtlussektorite eestvedamisel on valminud n-ö sektoriaalsed teekaardid, kuidas dekarboniseerida üks või teine sektor. Ettevõtted ise on seda vedanud, ettevõtted koos ülikoolidega on seda teinud.

Üks näide terasetööstuse kohta. See, üks Rootsi kõige suurema CO₂ emissiooni, energiatarbe ja keskkonnajalajäljega tööstussektoreid üldse, tegi teekaardi ning ütles, nemad tahavad jõuda kliimaneutraalse terasetootmiseni. Kus nad praegu on? Neil on juba esimene pilootjaam valmimas. Ehitatakse. Tootmisprotsess läheb üle vesiniku kasutamisele. Selle tulemus on see, et räägitakse, kas n-ö eeskäimisel võib olla positiivne mõju või mitte. Saksa autotööstus on pöördunud Rootsi poole, öelnud, et kuulge, me tahame ka näidata, et vähendame oma süsinikujalajälge, me tahame hakata teilt terast ostma. See on konkreetselt see tulemus, koor, mida riisuda, kui käia ees.

Ma arvan, et õppida on just seda, et keskenduda järgmisele sammule ja kõikides sektorites – ülikoolid, ettevõtted, riik, kohalikud omavalitsused – teha koostööd.

Merry Aart, palun! Jaa, palun, Merry!

Kas mind on kuulda?

Kenasti. Jaa, on kuulda küll, palun.

Ei saa aru, kas mind on kuulda.

Jaa, on hästi kuulda, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh sõnavõtu võimaluse eest! Aitäh selle ettekande eest! Ma küsin niimoodi, et tõepoolest on väga erinevaid analüüse ja on väga erinevaid kirjutisi, väga erinevaid arvamusi. Mis puudutab toidutootmist, siis näiteks Kieli ülikool on öelnud, et Euroopa Liit muutub selle tagajärjel netoeksportijast netoimportijaks ja keskkonnakahjud viiakse kolmandatesse riikidesse, aga tarbija jaoks toob see kaasa olulise hinnatõusu. Ka neid negatiivseid asju on hästi palju. Kas teile on teada, et kui Euroopa Komisjon võttis eesmärgi, strateegia vastu juunis, siis kas mõjuanalüüs või mõjuhinnang on ametlikult Euroopa Komisjonil kinnitatud? Kust seda leida võiks?

Kindlasti minu eelkõneleja teab kõike täpsemalt. Aga üldised, makrotasandi hinnangud on kõikidele nendele pakettidele tehtud. Loomulikult, võttes erinevad eeldused näiteks kapitalihinnale või mingi tehnoloogia odavnemise hinnale või sellele, kas tulevad süsiniku piirimaksud või ei tule, millistele gruppidele [need tulevad], kuidas kaitsta toidusektorit – lähtuvalt nendest eeldustest võivad tulemused muutuda. Selles valguses ma arvan, et seda võiks pigem näha nii, et tänane olukord on stardipauk, see ei ole finiš.

Ma arvan, et oluline on pigem see põhimõtteline otsus ja arusaam, et kõikides sektorites on muutust vaja. Ei piisa sellest, et me teeme muutuse ainult ühes, ainult energeetikasektoris. Ma arvan, et see on "Eesmärk 55" kõige tähtsam sõnum – see, et tegelikult peavad muutused toimuma kõikides sektorites. Tegelikult kogu järgnev töö järgnevate aastate jooksul ongi detailselt paika panna, mis on jõukohane, kuidas seda teha ja kuidas seda teha nii, et see on sotsiaalselt õiglane. Samal ajal ei saa aga kompromissi teha kliima- ja elurikkuse kriisi lahendamisel. Valikud peavad olema ikkagi selle probleemi lahendamise piiride sees.

Ma ei võtaks seda kõike lõplikuna. Mis on toimunud ajalooliselt teistes sektorites, kus on pikemalt tegeldud kasvuhoonegaaside heite vähendamisega? On üks järeldus. Sellel aastal vist Oxfordi Ülikool avaldas uurimuse, milles vaadati viimase 20 aasta kõiki prognoose. Nende järeldus oli see, et süstemaatiliselt alahinnati innovatsiooni kiirust, ehk siis kõik senised prognoosid on alahinnanud seda, kui kiiresti odavnevad puhtad lahendused.

Ma arvan, et nüüd, kui me räägime toidust ja põllumajandusest, kus võib-olla tehakse alles esimesi samme või neid samme on vähem tehtud, ollakse praegu samamoodi seal, et oot-oot, see tundub lahendamatu ülesanne, liiga kallis, liiga raske. Ma arvan, et seal hakkab juhtuma sama asi. Need riigid, kes on julgemad, investeerivad innovatsiooni ja arendusse rohkem. Ja mingil hetkel me näeme, et majanduslikult mõistlike lahenduste hulk järjest kasvab ja progress kiireneb. Nii et ma ei hindaks ainult tänase olukorra järgi võimalusi muutusteks.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Aitäh selle väga hea ülevaate eest! Kindlasti ka Eesti toidutootmises juba neid lahendusi on. Ma arvan, et eAgronom on hea näide. Aga nüüd küsimus. Kuna te toimetate ka rohepöörde juhtkomisjoni juures, siis kas kliimapaketi juhtkomisjoni teekaart, mis on koostamisel, [ja rohepöörde teekaart] käivad ka ajaliselt ühte sammu? Kas me suudame juba neid ettepanekuid, mis tulevad Eesti rohepöörde teekaarti, võtta arvesse läbirääkimistel Euroopa Liiduga?

Infovahetus on pidev. Mind on palutud selleks, et tagada meie teadlaste ja ettevõtjate eksperdirühma side juhtkomisjoniga, mida juhib peaminister ja võtmeministrid on liikmed. Ma olen osalenud nendes aruteludes, et näha just nimelt seda, kusmaal valitsus praegu on, ja teiselt poolt võib-olla ka kommenteerida – viimasel korral mõned nädalad tagasi ma kommenteerisin just seda, et me oleme arutanud eksperdigrupis mõningaid probleeme ja selle põhjal soovitaks või annaks tagasisidet.

Jah, formaalselt on see sihuke nagu mitme õhupalli õhus hoidmise küsimus. Aeg sunnib takka, valitsus peab juba minema läbirääkimistele mingite positsioonidega, teiselt poolt meie eksperdirühm ka tekitab ... Aga selle tulemusena, et me oleme pidevas suhtluses, saame ikka juba anda ka natuke sisendit ja soovitusi.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, suur tänu! Ma soovisin tegelikult küsimuse esitada ka eelmisele ettekandjale, aga ei saanud. Tänan muidugi teid ja eelmist ettekandjat Helena Brauni suurepärase ettekande eest. Küsida tahan ma selle kohta, et praegu tegeldakse tõepoolest hästi tihedalt selle kliimapoliitikaga valitsuste tasandil, aga oluline on siin ka kommunikatsioon, sest lõpuks kannavad vastutust lisaks valitsustele, riikidele ja ettevõtetele ka inimesed. Mu küsimus ongi järgmine: kas on mingit kommunikatsioonipoliitikat ka kaalutud või on midagi kaalumisel, et mismoodi jõuda inimesteni, nende käitumisharjumuste muutmiseni, mõtteviisi muutmiseni, et kliimapoliitika lõpuks reaalsuseks saaks?

Ma arvan, et see on võib-olla isegi kõige raskem küsimus selle teema kohta. See on väga õige küsimus. Me tõesti saame teha igasuguseid plaane, eksperdid saavad arvutada, kalkuleerida ja soovitada, aga kui need ei jõua ettevõtete ja inimesteni, siis need plaanid jäävadki plaanideks. Selles mõttes võin juba etteruttavalt öelda, ma arvan, et üks meie kindlaid soovitusi valitsusele ongi just see, et tehtaks väga läbimõeldud plaan, kuidas seda kommunikeerida. Meie omalt poolt eksperdirühmas loomulikult oleme selle sõnumi saadikud oma sektorites, me suhtleme pidevalt eri organisatsioonidega, aga lõppkokkuvõttes on meie eksperdirühma töö ühekordne. Me esitame soovitused, mõtted ja ettepanekud veebruari lõpuks. Aga see on hästi pikk protsess, kogu selle "Eesmärk 55" ja rohepöörde ärategemine on üks hästi pikk protsess, ning sealjuures, ma arvan, ongi tõeline võtmeküsimus see, kuidas tagada sinna juurde väga hea kommunikatsioon. Ei piisa sellest, et KIK‑i kaudu on aastaid keskkonnateadlikkust suurendatud. Üks asi on teada, mis on tähtis, aga teine asi on see, kuidas anda selgelt sihitud sõnum, et mingi sihtgrupp hakkaks oma käitumist muutma.

Austatud Lauri Tammiste, tänan teid väga selle ettekande eest! Aeg on kenasti ümber saanud ja ka Riigikogu liikmete küsimused on ümber saanud. Liigume edasi Tartu Ülikooli professori, AS Milremi teadus- ja arendusdirektori Mart Noorma ettekandega. Head kolleegid, palun suunake tähelepanu ekraanile, kuna Mart Noorma liitub meiega veebi vahendusel. Professor Mart Noorma, palun!

(Kaugühendus)

Tere hommikust! Tervitan teid päikeselisest Roomast. Olen siin NATO ja tööstuse koostöö foorumil, mis on huvitav sellepärast, et kliimamuutuste ja keskkonnateema on ka kaitsesektoris järjest enam tähelepanu pälvimas. Siin praegu toimuval aasta suurkonverentsil on see ka korduvalt ettekannetest läbi käinud. Tehnilise poole pealt mul slaide ei ole, aga ma loodan väga, et kõik austatud riigikogulased on kätte saanud selle üheleheküljelise memo minu jutu põhipunktidega. See sai ilmselt täna varahommikul teile välja saadetud.

Senised ettekandjad on põhiliselt kirjeldanud seda, mida ja miks on vaja muuta, mida me püüame saavutada. Aga mina räägin ühest konkreetsest pragmaatilisest näitest, kuidas ettevõtete, teadusasutuste ja avaliku sektori koostöös just neid eesmärke saavutada, neid muudatusi ellu viia. Kui me vaatame Euroopa kliimapoliitikat ja eesmärke "Fit for 55", siis näeme, et see üldistuse tase on ikkagi hästi kõrge. Ka riigikogulaste küsimustest tuleb selgelt välja, et me võime küll öelda, et vähendame ühte ja teist ja samas inimestele selle protsessi käigus liiga ei tee. Aga kuidas see praktiliselt, pragmaatiliselt välja peaks nägema siinsamas Eestis? See on hoopis keerulisem küsimus ja nõuab kindlasti väga palju täiendavat tööd ja analüüsi, et teha õigeid samme.

Minu ettekande põhisõnum on järgmine. Kõigepealt, murranguline tehnoloogiline innovatsioon võimaldab probleemidele leida uusi lahendusi. Murranguline innovatsioon, inglise keeles diffractive innovation, tähendab sellist innovatsiooni, mis mitte lihtsalt väikeste sammudega ei muuda meie elu paremaks ega too meile uusi ärivõimalusi või keskkonnalahendusi, vaid toob kaasa põhimõttelised muutused meie elu- ja tööprotsessides. Tehnoloogia võimaldab meil muuta põhimõtteliselt seda, kuidas me asju teeme.

Valdkond, millega mina olen seotud, ongi konkreetselt näide, millest ma täna teile räägin. See on üleminek mehitamata autonoomsetele sõidukitele ja töömasinatele, mis võimaldavad toetada kliimaeesmärkide saavutamist ning samal ajal viia protsesse läbi majanduslikult kasulikumalt. Ehk jutt käib sellest, et kui robotid tulevad appi, siis on võimalik meie tööprotsesse ümber kujundada nii, et võidavad põhimõtteliselt kõik osapooled, sealhulgas looduskaitsehuvilised ja elurikkuse eest võitlejad, ning majanduslik kasu kindlasti ei vähene, vaid võib veelgi suureneda.

See valdkond on Eesti jaoks hästi oluline. Meil ei ole mõtet rääkida asjadest, mis, jah, on toredad, meie muudkui vähendame, meie piirame, aga keegi kuskil Hiinas, Indias või Ameerikas lõikab sellest majanduslikku kasu. Näiteks kui me oleksimegi päriselt pärast toidu importijad ja lihtsalt viiksime oma kliimamõju Euroopast välja kuskile Aafrikasse, Hiinasse või Ameerikasse, siis see kindlasti ei ole mõtestatud tegevus. Ma olen kindel, et ka Euroopa eesmärgid on seda teemat silmas pidanud ja see kindlasti ei ole olnud planeeritud mõju ega planeerimata mõju, ma loodan. Meie, Eesti vaates on väga tähtis, et me vaatasime, kus on Eesti ettevõtluse tugevus, kus on Eesti teaduse tugevus ja kus on Eesti avaliku sektori vajadused. See on kolmikheeliks, millest on innovatsiooni kontekstis palju räägitud. Kui me nüüd siin sellessamas kliimamuutustevastases võitluses saaksime kokku tuua need kolm tugevust ning meil oleks piisavalt palju osapooli, kes saaksid panustada ja teisest küljest ka kasu saada, siis oleks meie riik võitjate poole peal, samuti Maa ja kliima.

Kõigepealt ma tutvustan lühidalt AS‑i Milrem. Ma arvan, et enamik riigikogulasi ei ole kokku puutunud sellise ettevõttetega nagu Milrem, kes koostöös teiste ettevõtetega, Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooliga ning selliste riigiasutustega nagu Kaitsevägi, Kaitseliit, samuti Päästeamet, RMK jt on juba seitse aastat arendanud mehitamata autonoomsetel sõidukitel põhinevaid süsteeme keeruliste keskkondade jaoks. Veel kord, Milremi masinad näevad välja pigem sellised liikurmasinad nagu traktorid, sest eesmärk on sõita seal, kus teised hästi ei saa – soos, rabas, lageraielangil, turbaväljal ja mujal, näiteks paksul lumel. See on sektor, mis maailmas ei ole eriti hästi kaetud. Väga suured investeeringud on tehtud, et arendada teedel ja linnakeskkonnas ise sõitvaid autosid. Milrem ei taha minna konkureerima Tesla ja teiste suurtega. Aga keerulises keskkonnas liikumine on väga paljuski lahendamata, sest see on teaduslikult väga keeruline, ja me oleme näinud siin enda võimalust. Praegu on Milrem ka maailmas tuntud ja tunnustatud, millest annab aimu kas või see, et mina täna siin NATO-Industry Forumil olen üks paneeli esindajatest kõrvuti selliste firmadega nagu Google, Microsoft ja General Atomics. Eesti Milrem näitab NATO-le teed, kuidas kaitsetööstuse tulevik peaks välja nägema. Kes tahab Milremi kohta rohkem teada, siis kõige lihtsam on vaadata Milrem Roboticsi YouTube'i kanalit. Seal on need eri kasutusvaldkonnad ja katsed kenasti väikeste videoklippidega esindatud.

Nüüd ma igaks juhuks rõhutan, et ma olen küll Milremi teadus- ja arendusdirektor, aga ma olen samal ajal ka Tartu Ülikooli professor ja minu eesmärk siin tänases ettekandes ei ole teha teile Milremi reklaami. Ma olen Milremis sellepärast, et ma usun sellesse, et ettevõtlussuund, mida Milrem ajab, on kogu Eestile hea, on kogu maailmale hea. Ma näen siin tohutut potentsiaali, mida me oleme juba rakendanud aktiivselt koostöös teadusasutustega, et viia ellu neid Eesti eesmärke, mille puhul me innovatsiooni kaudu saame päriselulisi probleeme lahendada.

Nüüd näited, mis selles sektoris on olulised. Esimene teema: kuidas me saame kliimamuutuste vastu võidelda nende mehitamata autonoomsete süsteemidega? Kõigepealt energiatõhusus. Mehitamata sõidukeid on võimalik ehitada energiatõhusamalt kui mehitatud sõidukeid. Selle väite valideerimine on suhteliselt lihtne. Kui tehnoloogia võimaldab juhtida – kas kaugjuhtimise teel või autonoomiapõhiselt juhtida – sõidukit, siis ilmselgelt pole vaja kaasa tassida kabiini, ei ole vaja kaasa tassida elutagamissüsteeme, näiteks turvapatju, kõiki neid struktuurilisi lahendusi, mis on selleks, et inimesest juhil oleks mugav ja turvaline. Kogu see osa võib moodustada 30–50% sõiduki kogumassist, kui me räägime traktorist, veoautost ja nii edasi. Seda massi me ei pea enam kaasa tassima.

Hea näide on Eesti ettevõte Cleveron. Ta on järgmisel aastal välja tulemas oma pakirobotiga, pakisõidukiga, milleks on kaugjuhitav auto, mis sõidab autoteedel, erinevalt Starshipist, ja viib kaugjuhtimise abil pakid kohale. Majanduslik efekt tuleb sellest, et masin on kergem, kulutab vähem energiat, aitab kaasa kliimaeesmärkide saavutamisele. Seda võimaldavad tehnoloogiad on sideinfrastruktuur, 4G, 5G ja juhiabisüsteemid, mida koostöös ülikoolidega arendatakse.

Teine teema, mis aitab keskkonnaeesmärke täita, on osalise autonoomsusega töömasinad. Võtame näiteks need suured masinad, traktorid. Põhjus, miks traktor on nii kole suur, ei ole mitte see, et nii on füüsikaliselt ja põllumajanduslikult kõige efektiivsem. Suurel traktoril on palju negatiivseid külgi. Suuruse põhipõhjus on see, et üks inimene, kelle palgafond moodustab suure osa kogukulust, saaks ühe masinaga võimalikult palju tööd ära teha. Kui traktorid ja teised seda tüüpi töömasinad oleks autonoomse juhtimisega, siis kaoks ära üks ühele seos inimese ja masinate arvu vahel ning me saaksime võib-olla hoopis paremad lahendused, kui kasutaksime väiksemaid robotsõidukeid nende tööde tegemiseks. Me saame tegelikult inimese tootlikkust maksimeerida selle kaudu, et tänu juhiabisüsteemidele, autonoomiale juhib inimene tervet n‑ö laevastikku põldudel ja metsas.

Kolmas väide on selline, et praegu on väljaarendamisel uus põlvkond ehk esimene põlvkond robottöömasinaid põldudele ja metsadesse ja teistesse sellistesse valdkondadesse. Praegu on just õige aeg pidada siin silmas kliimaeesmärke. Kuigi Milremi praegune lahendus on diiselelektriline hübriid, oleme me valmis täiselektriliseks lahenduseks.

Me oleme väga huvitatud ka sellest, et Eesti vesinikuinfrastruktuur areneks tasemele, et saaksime need metsa- ja põllutööd ära teha vesiniku baasil. Vesinik on tulevikus kindlasti üks neist võimalikest energiaandjatest olukordades, kus akudest võib jääda väheks. Näiteks on meil tarvis, et robot teeks 8–16 tundi rasket tööd põllu peal – selline sõiduautosuurune robot –, aga praegu ei ole veel akulahendust, mis võimaldaks selle töö jaoks piisavalt elektrit kaasa võtta. On kaks varianti: kas poole päeva pealt laadida, mis ei ole väga mõistlik, või minna ikkagi üle kütuseelemendile ja vesinikupõhisele energiasalvestusele. Ma arvan, et Eesti on seda juba riiklikul tasemel analüüsinud ja siin kindlasti on võimalus edasi minna.

Kõik need eeldused kokku annavad Milremi jaoks ühe tegevusvaldkonna, see on robootika metsauuenduses. Kuigi Milrem on ennekõike tuntud kaitsetööstusettevõttena, oleme me juba aastaid koostöös RMK, eraettevõtete ja teadusasutustega uurinud metsauuenduse automatiseerimist. Praegu on nii, et mets jäetakse valdavalt ise kasvama, lageraie tehakse ära ja metsal lastakse ise kasvada. Kogu maailmas on nii. Kõige progressiivsemad riigid, kus metsa uuendatakse kunstlikult – kas käsitsi tehtavad või mehhaniseeritud istutustööd ja siis lõikamine seal vahel –, on Põhjamaad.

Miks on see kliimaeesmärkidega seoses tähtis? See on nii sellepärast, et kui mets on põhiline süsinikuneelaja, siis nagu siin ka eelnevad ettekandjad märkisid, mida rohkem sellest metsast jääb kasutusse väärindatud ehitusmaterjalina või mööblina või muudes sellistes kohtades, seda kauem see puit süsinikku seob. Ehk siis, kui me istutame sellise metsa, millest on võimalik teha rohkem väärindatud tooteid, siis me seome süsinikku pikemaks ajaks. Robotsüsteemid võimaldavad puid istutada ja neid harida sellisel moel, et me saame pikemas perspektiivis rohkem palki ja vähem võsa. See on kindlasti väga kasulik viis nii majanduslikus kui ka kliima mõttes neid "Eesmärk 55" eesmärke täita.

Üks väljakutse selles maailmas on seadusandlus ja mul on hea meel näha, et just praegu on käimas [sel teemal] arutelud. Sellised ettevõtted nagu Cleveron, CAFA Tech, Milrem ja Elmo Rent arutavad koos Transpordiameti ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, milliseid muudatusi oleks vaja teha liiklusseaduses, et liikurmasinate või M-kategooria ehk sõiduautode kategooria väikeseeria tootmisel saaks kaugjuhitavad masinad Eesti teedele ja majandusse suunata niimoodi, et see oleks seadusjärgne.

Samuti on hästi oluline tähele panna, et Eesti turg ei ole [piisav] turg seda tüüpi ettevõtete jaoks. Siin on kindlasti vaja ekspordiperspektiivi. Me teeme neid asju selleks, et kogu maailmas saaks neid tooteid rakendada. Siin on väga tähtis, et oleks kohalik referents. Kohalik referents tähendab seda, et Eesti metsas kasutataks meie robootikforesteri süsteeme, et Eesti Kaitsevägi kasutaks meie kaitsesüsteeme, et Eesti piirivalve kasutaks piiri valvamisel meie automaatseid jälgimissüsteeme jne.

See on nüüd see koht, kus murrangulise innovatsiooni rakendamine nõuab julgust, sest definitsiooni kohaselt on tegemist uudse olukorraga ja sellega kaasnevad suuremad riskid. Ma arvan, et Eesti ministeeriumid ja ministeeriumide hallatavad asutused, nagu Kaitsevägi, Politsei- ja Piirivalveamet ja RMK, peaksid olema innovatsiooni piloteerijad, testijad, eestkõnelejad, kes annavad Eesti ettevõtetele võimaluse demonstreerida oma süsteemide võimekust ja selle kaudu viia need kliimasõbralikud lahendused eksporditurule. 

Ja viimase punktina – kaheksa sekundit on jäänud – rõhutan seda, et väga oluline on koostöö ettevõtete, teadusasutuste ja avaliku sektori vahel. Siin saab riik olla abiks oma süsteemsete programmidega. Väga hea näide on nutika spetsialiseerumise toetamise meede, mis stimuleeris väga efektiivselt ettevõtete huvi alustada koostööd ülikoolidega. Kindlasti on väga kerge minna libedale teele ja pakkuda ettevõtetele toetusmeetmeid, mida on ettevõtetel kergem kätte saada, kuid need ei stimuleeri protsesse, mis on riigi jaoks olulised, näiteks teaduse ja ettevõtete vahelist koostööd.

Tänan tähelepanu eest ja vabandan selle 33 üle läinud sekundi pärast! 

Me kindlasti saame jätkata nende teemade käsitlemist ka küsimuste kaudu, aga enne, kui me küsimuste juurde läheme, on kolleeg Peeter Ernitsal tekkinud protseduuriline küsimus. Härra Ernits, mis mureks?

(Kaugühendus)

Aitäh! Protseduuriline küsimus. Mulle helistas praegu üks inimene, kes jälgib seda ülekannet, ja ta ütles niimoodi – see on puhtalt protseduuriline –, et seal teemast ei ole üldse räägitud, on ainult paar esimest sõna sellest teemast. Ta asus vaatama seda [ülekannet] ja küsis, et miks te ei pane kogu selle arutelu teemat tervikuna [videos nähtavale], seal on ainult paar esimest sõna. Kui inimene kohe algusest peale ei ole piisavalt kursis, siis sattudes professor Noorma jutu peale, ei saa aru üldse, millest ja milleks. See on midagi, mida võiks edasi öelda meie inimestele, kes tegelevad ülekandega.

Jaa, seda oleks võinud küsida ka sisulise küsimusena ja paluda professoril täpsustada. Aga me läheme nüüd küsimuste juurde. Urve Tiidus alustab. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor Noorma! Teie keskendusite oma ettekandes tehisintellekti võidukäigule, mida meie siin maailmas kõik näeme ja tajume ning me mõistame, et sellel on suur tulevik. Üsna kujundlik oli teie näide, mis puudutas energia kokkuhoidu tehisintellektile üleminekul. Te tõite traktorikabiini [näite], et sinna sisse pole enam inimest vaja. Aga tegelikult te rääkisite inimese ja masina vahelise suhte muutumisest. Ja tegelikult te räägite ka sellest, et meil on vaja teistsuguse hariduse, ettevalmistusega inimesi. Te olete Tartu Ülikooli professor. Kuidas te näete praegu Eesti olukorda? Kas meil on piisavalt noori, kes peale kasvavad, selle valdkonnaga suudavad tegeleda, tahavad tegeleda ja on konkurentsivõimelised?

Aitäh! See on väga-väga relevantne probleemipüstitus ja vastus on absoluutselt jah. Meil on vaja tulevikus tehisintellekti- ja IT-alast kompetentsi palju rohkematel töökohtadel ja aladel. Täpselt samamoodi on ka näiteks kaitsesektoris, sedasama küsimust siin NATO‑Industry Forumil kogu aeg arutatakse, et mida me peaksime tegema. Mul on väga hea meel, et Eesti on siin ikkagi tänu oma IT‑arendustele maailmas esirinnas ja Eesti spetsialistide teadlikkus neis IT‑küsimustes on kindlasti suurem kui mujal maailmas. See annab Eestile võimaluse teha selles valdkonnas suuri tegusid. Kindlasti peab toetama IT‑haridust edaspidigi, nii otseselt IT‑spetsialistide koolitamisena kui ka IT‑haridust teiste valdkondade spetsialistide hariduse osana.

Härra Ligi, kas teil on protseduuriline küsimus?

Ei, see [nupp] läheb ise sisse.

Ei ta ise ikka lähe, ju teil näpp või midagi sinna vajutas.

Läheb küll. Mina ei vajutanud. iPad vajutas.

Ise ei juhtu meil siin midagi. Nii, ühesõnaga, Heiki Hepner küsib.

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud professor! Minu küsimus tuleb natuke teisest valdkonnast, kuid on kindlasti teie ettekandega seotud. Innovatsioon kõige laiemas mõttes, ka rohepöörde käsitluses, nõuab väga suures koguses mitmesuguseid maavarasid, metalle, mida me praegu saame suhteliselt piiratud koguses. Kui suurt probleemi te näete nende piiratud kättesaadavuses innovatsioonile ja võib-olla ka laiemalt rohepöördele? See on üks pool küsimusest. Teine pool küsimusest on selle kohta, et kui me hakkame praeguste teadmiste põhjal kaevandama, et kiiresti rohepööret teostada, siis kui suurt ohtu te näete selles meie looduslikule mitmekesisusele, elukeskkonnale, loodusele.

(Kaugühendus)

Aitäh selle hea küsimuse eest! See on kindlasti selline teema, mis ei ole vastatav kiiresti, vaid nõuab pikka ja põhjalikku diskussiooni, mis ühiskonnas ka aktiivselt käib. Ma toon sellest valdkonnast kaks näidet. Esimene koht, kus on vaja maavarasid, haruldasi metalle, on akutehnoloogia ja me teame, et siin me oleme suures sõltuvuses näiteks Hiina kaevandustest. See ei eriti ilus, et meie siin kasutame puhast akut, aga kusagil Hiinas toimub tohutu saastamine liitiumi tootmiseks. Kui panna siia kõrvale alternatiivne energiasalvestusvõimalus – vesinik ja kütuseelemendid –, siis sellega saaksime oluliselt vähendada vajadust nende metallide järele ja nii saaksime konkreetselt seda probleemi lahendada. Sellepärast ma räägingi hästi palju vesinikupõhisest energiasalvestusest, mille analüüsi Eesti võiks tõsiselt jätkata ja vaadata Eestil selles valdkonnas olevaid võimalusi.

Teine teema on suur versus väike. Me istutame metsa mehhaniseeritult. Kuidas me seda teeme? Paneme 15‑tonnisele ekskavaatorile kopa asemele istutuspea ja istutame sellega 50‑grammiseid istikuid – 15 tonni istutab 50‑grammist puukest. Mõelge, kui palju metalli ja energiat kulub selle kolossi liigutamiseks! Kui me asendaksime selle väikeste masinatega, näiteks ühetonnise multiscope-süsteemiga, siis [mõelge,] kui palju me tegelikult hoiaksime kokku metalli, mida praegu kasutame. Siin on erinevaid vaateid. Ma arvan, et robotsüsteemid siiski võimaldada vähendada ka selliste ressursside nagu maavarade kasutamist.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja, aitäh selle põneva sissevaate eest innovatsioonimaailma! Kui minna sellisele suurele tasandile, siis võib ju öelda, et kliimamuutused on ka innovatsiooniga põhjendatud või selle põhjustatud. Aga kas me näeme siin siis seda, et me läheme n‑ö järgmisele tasandile ja teeme enda tehtud vead heaks – see oli võib-olla see taust, mida natuke kommenteerida. Aga paketiga "Fit for 55" käib kaasas ka ambitsioonikas plaan istutada väga palju puid. Kas ka selles üleeuroopalises projektis on teie masinatel tulevikku?

Absoluutselt! Milremi poole pöörduvad igal nädalal väga suured metsaomanikud, näiteks Weyerhaeuser Ameerika Ühendriikidest, kes haldab Põhja-Ameerikas metsasid pindalal, mis on kaks korda suurem kui kogu Eesti pindala. Saudi Araabia kuninga perekonnal on ambitsioonikas eesmärk: istutada vist viis miljardit taime Põhja-Aafrika piirkonda. Kõik nad on kuulutanud välja suured eesmärgid, aga neil pole tööjõudu nende elluviimiseks. Siis tullakse ja küsitakse – kuna Milrem on pildil –, kas meiega koostöös on seda võimalik teha. Kuna see innovatsioon on arendusjärgus, käib praegu igapäevaselt hästi palju koostööläbirääkimisi ja me püüame pakkuda klientidele üle maailma lahendusi. Sellepärast ma ütlengi, et kuna areng on hetkel hästi-hästi kiire, potentsiaal on praegu tohutu, siis peaks kogu aeg ka kliimaeesmärki, näiteks nende robotite disaini puhul, silmas pidama. Ma mõtlen siin just alternatiivseid energiaallikaid.

Aga küsimuse algus oli, et kas me teeme praegu kunagisi vigasid heaks. Loomulikult, nagu ka eelmine ettekandja väga selgelt ütles, me tegelikult lahendame probleeme, mille tekitasid meie kümmekond eelmist põlvkonda, alates tööstusrevolutsioonist. Tööstusrevolutsiooni aluseks oli innovatsioon, ent meie väljakutse, probleemistik on muutunud. Probleem, mida meie peame lahendama, on paljuski eelnevate põlvkondade pahateod neutraliseerida, et meie tulevased põlvkonnad saaksid endiselt elada puhtas maailmas. See vajab järjekordset innovatsiooni.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Kuna teie eriala paistab olevat tehnooptimism, küsin sellest vallast. Mida teie analüüs ütleb selle kohta, milline on lootus, et senised sisepõlemismootorid saavad mingi kolmanda põlvkonna biokütuse, mis võimaldaks neil oma elu lõpuni ilma keskkonda koormamata [kasutusel olla]? Ja teiseks, milliseid riske te näete maavarade, värviliste metallide puuduses seoses tehisintellekti ja kogu selle elektroonikaga?

(Kaugühendus)

Aitäh! Ma ütleksin, et ma võib-olla ei ole mitte tehnooptimist, vaid ma olen tehnopragmaatik. Ma näen, et robotid on fundamentaalne tehnoloogia, mis aitab [probleeme] lahendada, aitab inimeste elu Maa peal paremaks muuta ja miks mitte koos inimestega ka mitmesuguste putukate ja teiste loodusliku mitmekesisuse, elurikkuse osapoolte elu paremaks muuta.

Aga nüüd jällegi seesama maavarade ja metallide teema. Põhiline on, et masin nõuab ikka metalli ja masin nõuab ikka kiipe ja masin nõuab ikka energiat, ükskõik, kas ta on robot või istub seal inimene sees. Aga minu ettekande üks põhiväide, ärimudeli alus on see, et me saame teha robotid, mis on n‑ö fit for purpose, kui nüüd parafraseerida seda eesmärki "Fit for 55", ehk roboteid me saame kohandada paremini. See tähendab, et me kasutame optimaalsemalt ressursse, sealhulgas maavarasid.

Kuna maavarateema tuli sisse, siis teen hästi kiire kõrvalepõike: on ka ettevõtteid, kes arendavad kaevandusroboteid. Praegu peame maa-alustes kaevandustes tunneli kaevama sellise, et seal saaksid opereerida inimeste juhitud sõidukid, mis tähendab, et tunneli kõrgus on seal vähemalt kaks meetrit või natuke alla selle. Aga kui näiteks kasuliku maagikihi paksus maa all on teatud maakide puhul teatud kohtades näiteks 60 sentimeetrit, siis kui me saadame maa alla 60‑sentimeetrise roboti, saame kaevetöid teha kordades väiksema energiakuluga ja oluliselt väiksema keskkonnamõjuga, sest me peame maa alt palju vähem pinnast välja tassima. Aga see ei ole tänase arutelu teema. Põlevkivi puhul on selline automatiseerimine küll võimalik, aga teistsuguste lahendustega.

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea ettekandja! Optimistlikku juttu on muidugi meeldiv kuulata. Aga tuleme tagasi selle kliimaneutraalse Eesti ja nende kohustuste ja robotite juurde, mis esialgu roomavad siin Tallinna linnas ringi, ootavad ülekäigukohtadel oma hetke. Kui nüüd rääkida, et need hakkavad minema ka metsa ja põllule – nagu ma aru saan, kaevandusse mitte –, siis kuidas see reaalselt vähendab meie kasvuhoonegaaside emissiooni Eesti territooriumil? Maal on töökäsi järjest vähemaks jäänud. Filosoofiliselt rääkides on rahvast üle maailma väga palju, aga mida rohkem neid töid robotiseeritakse, siis tuleb ka inimestega midagi peale hakata. Meil ei ole kuningaperekonda, kes tahaks, vajaks siin tööjõudu. Me võtame Ukrainast, sealt oleme toonud neid istutajaid.

Aitäh! Ma sain aru, et selles küsimuses oli tegelikult kaks küsimust ja üks väide või tore kompliment, et optimismi on alati tore kuulata. Igal juhul ma väga loodan, et kuulen ka lugupeetud riigikogulaste suust ainult optimistlikke sõnavõtte, sest kuidas muidu me Eestit sellesse kaunisse positiivsesse tulevikku juhime, kui me juba ette alla anname. Nii et säilitame ikka optimismi.

Küsimuse teine pool: kuidas see mõjutab inimesi? Väga õige küsimus. Väga õige küsimus! Me peame kindlasti läbi mõtlema, kuidas robotiseerimine aitab Eesti inimeste elu paremaks muuta. Seda me oleme põhjalikult analüüsinud. Meil ei ole metsasektoris täna mure selles, et ei oleks inimestele tööd anda, kõik seisavad metsa ääres ja tahavad kangesti istutama minna või tahavad kangesti minna trimmeriga valgustusraiet tegema. Ei ole nii, olukord on ju absoluutselt vastupidine. Me ei saagi paljuski näiteks metsauuendust teha, sest pole lihtsalt tööjõudu. Meil on siin mõned Ukraina sõbrad abiks, kes aitavad seda metsauuendust teha. Puuistutamine on veel sihuke tore pühapäevane tegevus, mida ka paljud vabatahtlikult lähevad tegema. Aga võsalõikamine on juba sihuke asi, kus peab olema teatud mentaliteet, teatud füüsiline võimekus, et selle trimmeriga, bensiini järele haiseva trimmeriga sinna võsasse puukide ja sääskede keskele minna. Ei ole tööjõudu. Nii et näiteks selles kontekstis me pigem aitame lahendada tööjõupuuduse probleemi.

Aga laiemas, suuremas pildis võimaldavad robotid ennekõike teha asju, mis on inimese jaoks liiga igavad või on inimese jaoks liiga ohtlikud. Ja no ega nähtavas tulevikus keerulisemate tööde jaoks ei tule selliseid täisautonoomseid süsteeme, ka metsauuenduses jääb kindlasti inimese kontroll sõiduki üle olulisel määral püsima. Meie praeguse hinnangu järgi on see nähtavas tulevikus umbes 20% tööajast. Sellisel määral juhib inimene kaugjuhtimise teel roboti tööprotsessi raielangil ja umbes 80% ajast saab robot ise hakkama. Nüüd mõelge, kes on see inimene, kes saab sellist robotiparki juhtida. See võib olla ratastoolis, keskealine, vanemapoolne inimene, võib olla tudeng, võib olla selline inimene, kes ei suudaks muidu teha füüsilist tööd sellisel tasemel ja nüüd on tal uus võimalus, tal on n‑ö accessibility ning sõltumata rassist, soost ja füüsilisest võimekusest saab ta neid roboteid opereerida. Nii et tulevad uued töökohad, mis ei ole asukohaspetsiifilised ja kus on võimalik palju paremini inimesi kaasata.

Ma arvan, et pikemas perspektiivis, kuna meil on pigem tööjõuprobleem, mitte tööpuudus, on robotite tulemine positiivne trend, ja kuna tootlikkus kasvab, siis kasvavad ka inimeste sissetulekud selles protsessis.

Madis Milling, palun!

(Kaugühendus.)

Suur tänu, austatud ettekandja, ettekande eest! Kuna te tituleerisite ennast pragmaatikuks, siis mul on ka üks pragmaatiline küsimus. Innovaatilise tulevikuga koos peavad käima ka märksõnad "tööstuslik iseseisvus" ja "tööstuslik julgeolek". Praegu on teatavasti Euroopa autotööstus, elektroonikatööstus ja kõik muu kaasnev tööstus suures kiibikriisis. Kiibid tulevad meil valdavalt Hiinast. Kas selleks, et meie innovaatiline tulevik oleks iseseisev ja tööstuslik julgeolek garanteeritud, peaks paljud tööstusharud, kaasa arvatud kiibitööstus, kolima tagasi Euroopasse? Ja kui see tööstus kolib tagasi Euroopasse, siis kuidas suhestub see rohepöördega?

Aitäh! Küsimuse esimesele poolele on väga lihtne vastus: jah, absoluutselt! Sõltuvus Hiinast on praegu üks kõige suuremaid köisi Euroopa ja Ameerika kaelas ja me ei saa niimoodi jätkata. Kindlasti on vaja tootev tööstus tagasi tuua. Kui me selle tööstuse tagasi toome, siis loomulikult peame seda tegema mitte odava tööjõu põhiselt, vaid automatiseerimise põhjal. Kuna tehisintellekti ja automaatika areng on just viimastel aastakümnetel olnud eriliselt kiire, siis ma arvan, et praegu ongi täitsa sobilik moment hakata seda tootmist Euroopas taastama niimoodi, et me püüaksime optimaalselt ka keskkonnanõudeid jälgida. Kas siin on väga häid lahendusi üldse olemas? Mõne koha peal võib-olla ei ole, aga siis tuleb lihtsalt mitmest halvast vähem halb lahendus valida.

Hea kolleeg Ernits, sõnum teile on selline, et selle päevakorrapunkti juures on igal Riigikogu liikmel üks küsimus. Professor Noorma, Riigikogu liikmetel on hetkel küsimused otsa saanud. Edu, jõudu ja jaksu teile sinna Rooma ja tänan teid väga selle ettekande eest! 

Nii, nüüd liigume edasi Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Siim Kallase ettekande juurde. Selleks on samamoodi 15 minutit ja siis küsimusteks-vastusteks 20 minutit. Palun!

Lugupeetud härra aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed, kaasettekandjad, külalised! Euroopa Liidu asjade komisjon on võtnud roheteemad oma südameasjaks. Seda kinnitab ka tänane arutelu. Veelgi enam, Euroopa Liidu asjade komisjonis toimusid septembris ja oktoobris rohepööret käsitlevad parlamentaarsed kuulamised, et võimaldada tutvuda paketi "Eesmärk 55" üldise raamistiku ja valdkondlike probleemidega enne peagi algavaid valitsuse seisukohtade arutelusid. Nendel osalesid ka Riigikogu keskkonna-, majandus- ja maaelukomisjoni huvitatud liikmed. Käsitletavad teemad hõlmasid elurikkust ja energeetikat, põllumajandust ja metsandust, heitekaubandust ja regionaalarengut.

Pakett "Eesmärk 55" on väga suur asi. See on suurte ja keeruliste algatuste kogum, esialgu põhiliselt eelnõud ja kavad, mis peavad muutuma seadusteks. Kliima soojenemine üks, kaks või kolm kraadi võib tunduda äärmiselt abstraktne, kuid lubage mul illustreerida, millises olukorras oleme juba täna: äärmuslik kuumus, üleujutused, põuad, veenappus, mereveetaseme tõus, liustike sulamine, metsatulekahjud, tuulemurrud ja põllumajanduslik kahju on juba reaalsus. Neid mõjusid hakkavad enim tunnetama meie kõigi lähedased. Meie seas on palju neid, kelle lapsed või lapselapsed on sündinud käesoleval sajandil. Eluea prognoose arvesse võttes on just nemad need, kes on elus võib-olla veel aastal 2100. Tendentse silmas pidades mõtlen, milline on maailm, milles minu lapselapsed peavad tegema oma igapäevaseid toimetusi.

Toon mõne näite. 25 aastat tagasi panin oma koduukse ees suusad alla ja läksin metsa suusatama. Praegu on meil talvel suusatamise võimalused juhuslikud. Viimaste aastate kuumade suvede kiuste olime abikaasaga seda meelt, et eestlane kannatab mõne kuuma päeva ilma konditsioneerita välja. Sel suvel andsime alla ja soetasime konditsioneeri, teades väga hästi, et see võtab palju rohkem energiat kui kütmine. Kuumus on nähtavasti tulnud, et jääda. Vaja on taimi kasta, sest ka veepuudus kummitab. Viimasel kahel aastal on meie aeda rünnanud lõunast siia sattunud ja siin kohanenud hiidnälkjad, keda tuleb iga päev kokku korjata ja hävitada. Nad on tulnud, et jääda. Mis on rohepöörde kavandatav tulemus Mauritiuse saarel ja minu koduaias? Mis on tulemus aastal 2050 ja 2100? Mis on tulemused ja tagajärjed täna ja homme? Tõepoolest, me räägime täna plaanidest kümneks ja veel paarikümneks aastaks. Aga mõeldes oma lastelastele, küsin ma eelkõige endalt: mis on 80 aasta plaan?

Head kuulajad! Nüüd peamegi otsustama, kuidas toimetada, et saavutada kliimaneutraalsus, ja samas, kuidas tagada, et hammasrataste vahele ei jääks meie põllu- ja metsamees. Kuidas vähendada fossiilkütusel põhinevat energiat ja suurendada taastuvenergia tootmise osakaalu nii, et ohtu ei satuks meie energiavarustus ja -julgeolek ega tõuseks elektri hind? Kuidas edukalt ümber struktureerida Ida-Virumaa majandus? Kuidas korraldada transporti, et heidet oleks vähem, kuid ei katkeks tarneahelad? Kuidas optimeerida tarbimist ilma meie elustandardit kahjustamata?

Lahenduseks on uus, nüüdisaegne majandusmudel, mida Euroopa püüabki luua. Eesti on tegelikult olnud üsna tubli. Oleme kasvuhoonegaaside emissiooni vähendanud 72% võrreldes 1990. aastaga ning selle näitajaga oleme üks parimaid Euroopas. Kuna kliimaneutraalsust toetab järjest juba kahe valitsuse koosseis, võiks sellest järeldada, et saavutame keskkonnapoliitikas sarnase erakondadeülese konsensuse, nagu oleme viimased 30 aastat hoidnud Eesti välispoliitikas.

Kuid kas meie tublidusest piisab? Vältimatult peame osalema globaalses kliimapoliitikas. Ei kujuta kuidagi ette, et saame ainult oma jõududega teha midagi polaarjää sulamise ja sellega kaasneva mereveetaseme tõusu takistamiseks. On öeldud, et Eesti ja Euroopa Liit ei saa mõjutada maailma kliimat, kui Hiina, India, Ameerika Ühendriigid ja teised ei panusta sarnaste meetmetega. Nüüdseks on pardale saadud ka eelnimetatud riigid, kes on ette võtnud drastilisi samme. Need ei ole mitte üksnes sammud süsinikuheite vähendamiseks, vaid ka uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks, olgu see taastuvenergiasse või taristusse investeerimine või süsiniku kinnipüüdmine. India puhul on muljet avaldav, et juba 2030. aastaks on plaan suurendada taastuvenergia osakaalu 50%-le peamiselt päikeseenergia baasil. Hiina on öelnud, et loobutakse investeeringutest söekaevandustesse ja juba praegu investeeritakse hoogsalt taastuvenergia lahendustesse. Need on võimalused, milles Euroopa ettevõtja ja tarbija võib jääda pealtvaataja rolli, kui me ei sammu või ei jookse veelgi kiiremini. Teisisõnu, tsiteerides "Alice Imedemaal" autori Lewis Carrolli mõttetera: selleks, et püsida paigal, tuleb joosta kõigest väest.

Rohepööre peab olema kodanike rohepööre, inimeste rohepööre, mitte valitsuste ega Euroopa Komisjoni rohepööre. Rohepöörde elluviimisele teevad kahju agressiivsed ja väga häälekad huvigrupid, olgu need kliimamuutuste eitajad või hoopis äärmuslikud keskkonnaühendused, kes ei tunnista mingeid muid vaateid, ei tunnista enamust ja on koguni valmis vägivallaks. Rohepööre ei tohi olla ka mingite huvigruppide plaan endale soodsate toetuste kaudu täiendavat kasumit kindlustada.

Mida see kõik tähendab? See tähendab, et seda pööret ei juhi mingi uus plaanikomitee käskude ja keeldudega, vaid ühiskond ja majandus on korraldatud niiviisi, et iseregulatsiooni abil saavutatakse rohepöörde eesmärgid. See tagab mitte ainult kliimakatastroofi vältimise, vaid ka selle, et 80 aasta pärast elavad inimesed paremini ning nii majanduslik kui ka sotsiaalne ja keskkondlik heaolu kasvab.

Majanduslikult on rohepöörde elluviimiseks vaja kolme sammast: investeeringuid, õiglast hinnakujundust tavapäraseks toimimiseks ning sotsiaalpoliitikat, et muutustega kohaneda ja võimalike kriiside tagajärgedest üle saada. Investeeringuteks on meil praegu olemas märkimisväärsed rahalised ressursid. Euroopa Liidu antud raha taastekava jaoks on tohutu summa. Meie risk on selle raiskamine, ebaotstarbekas kasutamine. Euroopa rahavihm loob meis illusiooni, et see võib kesta igavesti. Kas tõesti ka 80 aastat? Me peame oma mõtteviisi muutma, meie rahalised vajadused tuleb lähemas või kaugemas tulevikus katta meie oma vahenditega, meil tuleb maksta ise kinni võimalikult palju hüvesid ja korjata tasakaalustamiseks piisavalt makse.

Euroopa siseturu õiglase toimimise tagamiseks on välja töötatud detailsed ja mahukad konkurentsireeglid. Konkurentsireeglite üks tähtis osa on riigiabireeglid. Riigiabi on lubatud struktuurseteks ümberkorraldusteks ja strateegilisteks investeeringuteks, mitte ülalpidamiskulude katmiseks. Seoses rohepöörde plaaniga on riigiabi kasutamise võimalusi oluliselt suurendatud. Meie risk on see, et me näeme teravalt tänase pärastlõuna vajadusi, aga mitte homse ega ülehomse vajadusi. Meil on riigiabi raiskamise ja vale kasutamise kogemus olemas. Katsume seda meeles pidada ja vigu vältida.

Omal ajal oli Eesti rahanduse üheks põhiliseks juhtmõtteks luua võimalikult soodne keskkond ettevõtlusele, et võimalikult kiiresti kasvatada meie majanduslikku heaolu, mis ei jääks maha Euroopa riikide omast. Selleks oli vaja investeerida tootmisvõimsuse kasvu. Täna peame vaatama riigi rahandusele otsa, et küsida, kuidas meie praegu kehtiv süsteem vastab uutele väljakutsetele: rohepöördele ja sellega seotud tehnoloogilise ja sotsiaalse pöörde vajadustele. Vaja on kaasata omavalitsused tulevikuinvesteeringutesse. Suur tuulepark või mõni muu tulevikuinvesteering näib midagi võõrast ja tülikat, millele kohalikud elanikud, muuseas valijad, vaatavad kahtluse ja umbusuga. Omavalitsust kaasamata jäämegi võitlema kuulsa "mitte minu tagaaias" nähtusega, tuntud ka ingliskeelse lühendina NIMBY.

Hiljuti kaasati põhiliselt taastuvenergiale suunatud ettevõtte Enefit Green kapitali laiendamisse suur arv kodanikke. See on väga positiivne sündmus. Inimesed vaatavad tulevikku, milles taastuvenergia tootmine on üks võtmeteemasid. Omavalitsused ja kogukonnad on vaja kaasata tulevikuprojektidesse kui osanikud. Omavalitsused või organiseerunud kogukonnad võiksid saada vähemalt veerandi suuruse osaluse uutes projektides. See eeldab muidugi rahandusliku poole kokkuleppimist: milline on investeerija panus, milline on omavalitsuse ja riigi panus, millised on kõikide osapoolte kohustused ja vastutus. Nii peaks kujunema õiglase tulude ja kulude, hüvede ja kohustuste jagamise mehhanism.

Omavalitsuste kaasamine on ka rohepöörde jaoks vajaliku sotsiaalpoliitika tähtis osa. Just omavalitsused puutuvad kõige otsesemalt kokku inimeste ja nende muredega, praegusel juhul ka rohepöörde tekitatud raskustega. Tõsi on, et kliimaneutraalsuse saavutamiseks on vaja sotsiaalpoliitikat, mis muudaks muutused tarbimises ja tootmises vastuvõetavaks. Selleks on vaja mõistlikku toetuste süsteemi, aga see peab olema suunatud inimesele, mitte tootele ega teenusele. Muidugi ei saa sotsiaalprobleemide lahendamist ainult omavalitsustele jätta. Riiklikul hariduspoliitikal on tähtis roll noore põlvkonna suhtumise ja käitumismudelite kujundamisel. Rohepööre nõuab meie kõikide haritust, meie arusaamist loodusnähtustest ja protsessidest.

Loodusressursse on vaja kokku hoida. On vaja kokku hoida vett, metsa, maavarasid ja energiat. On vaja kokku hoida nii täna kui ka 30 ja 80 aasta pärast. Seda ei saa teha käsumajanduse võtetega, käskude ja keeldudega. Pika plaani jaoks on vaja majanduslikku mehhanismi ja selle põhiliseks elemendiks on õiglane ja õige hinnakujundus. Igasugused subsiidiumid, kunstlikult alandatud hinnad, tasuta tooted ja teenused töötavad rohepöörde vastu. Tasuta ühistransport on suur ressursside raiskamine. Ma tervitan pakendite maksustamise otsust. Vaieldamatult on see samm ressursside säästliku kasutamise suunas. Juba aastal 1513 kirjutas Niccolò Machiavelli, et valitseja peab olema kitsi. Kui valitseja teeb kingitusi, teeb ta head vähestele ja halba paljudele.

Taastuvenergia võimsused on mõeldud elektri tootmiseks. Pärast sellesuunaliste investeeringute rakendumist tuleb see elekter kinni maksta tarbijatel. Me tahame energiat kokku hoida, seetõttu pole loogiline riigieelarve teiste tulude ja kulude arvel soodustada elektri tarbimist. Taastuvenergia toetused 100 miljonit eurot aastas kellegi lisakasumi [huvides] peavad jääma minevikku. Elektri ja vedelkütuste hindade subsideerimine, käibemaksu ja aktsiiside alandamine töötab energia kokkuhoiu vastu. See on lühinägelik ja kahjulik poliitika. Kütuse- ja energiahindade muutmisega kaasnevad raskused tuleb tasandada riiklike ja kohalike sotsiaaltoetuste süsteemi abil. Ei saa olla nii, et valitsuse subsideeritud hindade kaudu võidavad ka jõukamad inimesed, kellel seda üldse vaja pole. Subsideerimine on pöördvõrdeline kokkuhoiuga.

Rohepööre on ka tehnoloogiapööre. Maailmas toimub tehnoloogiate võiduarendamine. Kes on esirinnas, saab oma tehnoloogiat teistele müüa. Siin saame õppida parimatelt. Taani riik hakkas tuuleenergiat arendama juba 1970‑ndatel pärast kivisöe tootmisel põhineva energia kriisi. Tänu sellele on nüüd peaaegu pooled kogu maailma tuuleturbiinid Taani ettevõtete toodetud. Neil on suur konkurentsieelis, pikaajaline kogemus ja parimad tehnoloogiad meretuuleparkide ehitamisel. Just nimelt Taani ettevõte Ørsted tuleb appi oma teadmiste ja oskustega, et ehitada suuremahulist Liivi lahe tuuleparki. Samuti on meil õppida Taani kollektiivselt omandatud tuuleturbiiniühistute süsteemist. Väga huvitav oli just eelnev, professor Noorma ettekanne, mis avas sama teemat ka veidi teises võtmes.

Euroopa Liidu ja Eesti huvides on olla rohetehnoloogiate vallas esimene. See on meie ettevõtjate võimalus luua turg keskkonnasäästlikele teenustele ja innovaatilistele ärimudelitele. Roheleppega võetud eesmärgid ei ole ainult keskkonna huvides. See on ka jätkusuutlik ja uut arenguhüpet võimaldav majandusmudel – hüpe tulevikku ja meie võimalus olla selle ajamasina reisijad. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud ettekandja! Aitäh ELAK-ile selle suurepärase arutelu korraldamise eest ja muidugi ka teile selle suurepärase ettekande eest! Ma olen paljuga vägagi nõus. Aitäh, et tõite ka lapsed ja vanavanemad mängu! Minu lapsed on võib-olla vanavanemad just siis, 2100. aastal. Aga nende vanavanemad ütlesid mulle eile, et nad ei kavatse ära surra enne, kui on saanud Rail Balticuga sõita. Kas Rail Baltic tuleb ja [kui, siis] millal? Mis seis on?

Tuleb. Millal, seda ma ei oska öelda – ma ei oska öelda, kas mina olen sel ajal veel elus –, aga tuleb kindlasti. Need on niisugused protsessid, mida ei saa kuidagiviisi käigu pealt ümber pöörata. See on Euroopa projekt, see on seadusena vastu võetud 2013. aasta detsembris, ja Euroopa viib oma seadused ellu. See puudutab ka rohepööret. Euroopa on suur ja keeruline mehhanism, aga ta on uskumatult järjekindel.

Madis Milling, palun!

(Kaugühendus)

Suur tänu! Austatud ettekandja! Rohepöördel on oma teaduspõhine, pragmaatiline külg. Aga rohepöördel on ka selline õhinapõhine külg. Kahjuks selle õhinapõhisuse kontekstis räägitakse muret tekitavalt vähe energiajulgeolekust. Täna on märksõnad Nord Stream 1 ja 2, Ukraina gaasitrass, Valgevene. Kohati tekib tunne, et Euroopa tasandil saadakse küll aru, et elevant on toas, aga just nimelt selle rohepöörde õhinapõhisuse taustal ei julgeta või ei taheta rääkida Vene gaasist kui relvast. Kas sinu arvates on konflikt rohepöörde ja energiajulgeoleku vahel ning kui on, siis kuidas seda ületada?

Ma ütleksin, et konflikti ma ei näe, aga kindlasti on need teemad niivõrd suured, et minagi, pidades ettekannet 15 minutit, ei mahutanud sellesse kaugeltki mitte kõiki teemasid, millest ma oleksin tahtnud rääkida. Niisamuti on siis, kui me räägime nendest 47 algatusest, mis moodustavad rohepöörde Euroopa Liidu poolse kogumi – seal tõenäoliselt ei ole seda Nord Stream 2 teemat. Aga ma küll ei julge öelda, et Euroopas sellest teemast väga selgelt aru ei saada. Ja nagu küsija väga hästi teab, esineb selle gaasijuhtme puhul ka huvide põrkumist.

Juhtumisi oli esimene selline, kuidas öelda, pauk 2006. aasta jaanuaris, kui Venemaa keeras kinni gaasi, mis pidi minema Ukrainasse ja sealt edasi Euroopasse. Siis ärkas ka komisjon – mäletan seda väga elavalt –, et on vaja teha tõsine plaan. Ja see tõsine plaan oli muuseas kõige parem plaan, mis ühe lehekülje peal tookord tehti, ja seda ei ole sellisel kujul enam korratud. Selles plaanis oli viis punkti, millest ühte ma ei mäleta, aga vähemalt esimene punkt oli turg, energiaturg. See energiaturg, nagu teate – me siin arutame, kas börsihinnad on kõrged või madalad, mõnikord on nad madalad, mõnikord on nad kõrged –, on loodud. See energiaturg on loodud. Üksvahe oli nii, et ka Bulgaaria jäi mingisuguste Venemaa käikude tõttu ilma gaasita, ja siis vaadati, et huvitav, toru on, aga selles liigub gaas ainult ühtepidi. Vaatamata paljudele vastutegutsejatele muudeti seda torusüsteemi nii, et seda saab kasutada topelt, mõlemat pidi.

Nii et selle [teemaga] tegeldakse, aga tegemist on kolossaalsete investeeringutega, kolossaalsete kasumite ja kahjumitega. Aga seda, et keegi seda alahindaks, ma ei julge öelda. Aga ma ei räägi siin muidugi Euroopa Komisjoni nimel, vaid Euroopa Liidu asjade komisjoni nimel. Meie muidugi oleme valmis igal hetkel arutama energiajulgeoleku küsimusi, nagu ka kõiki teisi.

Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh hea kõne eest! Sa, Siim, oled selline suur visionäär ja selle koha pealt mu lemmik. Aga ettevõtjad on öelnud, et kiirustades tehtud rohepööre on ohtlik. Sa ütlesid vahepeal lause, et valitseja peab olema kitsi. Palun sisusta selle tausta. Näiteks ühelt poolt Ida-Virumaale n‑ö kompensatsiooni maksmine rohepöörde puhul. [Teiselt poolt,] hommikul me kohtusime rektoritega ja nad rääkisid 100 miljoni eurosest defitsiidist, vastasel juhul tark Eesti kaob ära, aga eile õhtul või öösel hääletasid sa 20 miljoni euro kõrghariduse tegevustoetusesse panustamise vastu. Sa olid üks nendest 56 hääletanust, kes punast nuppu vajutasid. Kuidas see asi kokku läheb? Kas peabki olema igal pool kitsi?

Ega see ei tähenda, et valitseja ei võiks teha kingitusi. Ka Machiavelli seda ei välistanud, vaid [ta] ütles, et valitsus peaks üldiselt olema väga säästlik. Ja nii on see ka praegu. Ma ise olen osaliselt Tartu Ülikooli professor ja saan umbes kolmandiku professori palgast, mis on niivõrd mikroskoopiline, et sellest on piinlik rääkida. Loomulikult on kõrghariduse rahastamine asi, mis on võtmetähtsusega. Aga see raha ei pea tulema ainult riigieelarvest. See on olnud minu ja paljude minu mõttekaaslaste seisukoht aastast 1995, kui me Reformierakonna lõime. Ma olen alati valmis arutama süsteemide muutmist. Minu sõnum, mida ma siin täna ka üritasin ühel või teisel viisil esitada, on see, et süsteem peab olema efektiivne ja toimiv, nii et keegi ei peaks sõltuma valitseja kingitustest, vaid et asi toimiks iseenesest. See iseenesest toimimine on aga paraku majanduslik mehhanism, muud ei ole. Nii et õhinapõhisus – mina olen õhinapõhine majanduse toimimise entusiast.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! On tõesti üldreegel, et igasugused subsiidiumid ja maksuerandid saavad osaks pigem jõukamatele ega ole produktiivsed. Aga teiselt poolt räägitakse rohepöörde kontekstis väga palju sellisest roosast, sellestsamusest võrdõiguslikkusest, õiglasest üleminekust ja nii edasi, mis minu arvates määrib selle protsessi ära, jätab mulje, nagu kõik ei peakski panustama ja nagu peaks millegi arvel seda kõike kompenseerima. Tegelikult on need valikud üsna pragmaatilised – mis tuleb asemele? –, mitte õigluse küsimused. Aga kuidas on sinu arvates? Kas see on oht rohepöördele, kui sellele pannakse juurde sobimatuid – minu arvates sobimatuid – mõõtmeid?

No eks see soov on igavene olnud, ka kõikide varasemate projektide juures. Isegi sügaval nõukogude ajal oli ju äge vaidlus paremate koolide, eeliste ärakaotamise üle. Öeldi, et mis pagana eriprogrammiga [Tallinna] 1. keskkool ja teised. Seda siiski ei kaotatud ära, olid niisugused juhid, kes seda ei kaotanud. Nii et kogu aeg on olnud mingisugune meeletu võrdsustamise press igal pool. Aga võrdsustamine on ebaõiglane, see töötab tegelikult täpselt vastupidi sellele, mida tahetakse. See on põhimõtteliselt see, mida ma oskan selle kohta öelda.

Aga rohepöörde ja igasuguste kompensatsioonimehhanismide kohta peab ütlema seda, et on olemas valijad, nagu me väga hästi teame, on olemas parlamendiliikmed ja on olemas valitsused. Paraku tuleb teha ka kompromisse. On päris selge, et selleks, et müüa radikaalseid ideid ja et ühiskond võtaks vastu selle suure robotiseerimise, millest professor Noorma rääkis, on tarvis välja mõelda mingisugused rahustavad mehhanismid, eks ole, sest see ju muu hulgas võtab ära töökohad tervelt realt inimestel. See on nagu, kui oled eluaeg olnud täitevvõimus, sa seisad paratamatult selle ees, et sa pead tegema ka omaenda vaadates aeg-ajalt tagasikäike ja tegema kompromisse. Eks siin on niisamuti.

Aga seda ohtu ma ei näe. Ma näen ohtu pigem selles, et kogu see rohepöörde asi jääbki jutuks, kui me ei tule selle juurde, mis see maksab, kes maksab ja kuidas maksab, vaid räägime seda, mida kõike peaks tegema, ja siis läheme laiali ja oleme hirmus rõõmsad, et oleme arutanud nii tähtsat asja nagu rohepööre. Ja peaminister X ütleb, et nojah, aga mida ma siis nüüd teen, eks ole, kust ma selle raha võtan ja kuidas ma saan parlamendi nõusoleku. Parlament vaatab jälle, et kuidas me saame oma valijate nõusoleku. Nii need asjad seisavad.

Mõnes mõttes on diktatuuridel lihtsam, nemad ei pea niisuguste probleemidega pead vaevama. Aga kahjuks on diktatuurid suutnud teha keskkonnale ka mõeldamatult palju halba. Näiteks Nõukogude Liidu suurim keskkonnaalane saavutus oli Araali mere ärakuivatamine. Nii et selle koha pealt ma ei usu, et demokraatia kuidagiviisi ei kõlbaks nende küsimuste lahendamiseks. 

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea esimees! Austatud ettekandja! Ma jätkan võib‑olla natukene kolleeg Millingu küsimust ja ka seda [mõtet], mille te ise pooleli jätsite: diktatuuride võimalusest rohepöördes osaleda. Rohepööre on tegelikult ju globaalne küsimus, see ei ole ainuüksi Eesti küsimus, see ei ole Euroopa Liidu küsimus, see on terve maailma küsimus. Kuidas saavutada ikkagi selline situatsioon, et autoritaarsed riigid – Venemaa, Hiina, väiksematest võib ju kas või Valgevenest rääkida, kuigi ta on kolmanda liiga mängija selles küsimuses – ei kasutaks seda rohepööret omaenda huvides relvana? Ja kuidas saavutada seda, et nad ei võltsiks lihtsalt andmeid ega ütleks, et me olemegi jube rohelised, kuigi tegelikult nad ei ole seda karvavõrdki?

Sellele, kuidas nad võivad rohepööret kasutada relvana, ma ei oska vastata. Siin eelnevates [sõnavõttudes] oli see küsimus, et mis meie – ma ise ka mainisin seda – siin Eestis [teha saame], eks ole, kui Hiina, India ja Ameerika Ühendriigid [midagi ei tee]. Mida ma oma kogemusest võin öelda Hiina ja Ameerika Ühendriikide kohta – India kohta ma ei tea –, mul on seal mitmesuguste tipptegijatega olnud asju ajada, on see, et nad ei alahinda kliimamuutuse ohtlikkust ega selle kahjulikku mõju neile. Üldse ei alahinda. Aga nad põhimõtteliselt ei tunnista mitte mingisugust käsku, mis tuleb rahvusvaheliselt. Paraku see käsk, kõik see, mis kujundatakse, on väga Euroopa moodi. See kohe tekitab ärritust.

Ma võin – mul siin aeg ei jookse, vastaja võib pikalt vastata – lihtsalt tuua ühe näite omaenda praktikast. Emissioonikaubanduse süsteem ehk emissions trading scheme on tegelikult väga hea asi. Aga Euroopa Liidu radikaalse tiiva nõudmine oli, et kogu maailma lennundus peab selles emissioonikaubanduse süsteemis osalema. Mina olin see, kes üritas seda asja n‑ö maha müüa. Eestis ma olen vahetevahel hullusti sõimata saanud, aga see, kuidas ma sain sõimata ASEAN-i suurel kohtumisel, kus oli rohkem kui tuhat inimest – eriti ameeriklased ütlesid, et te kehtestate meile reegleid, minge nende reeglitega, kus see ja teine, me lihtsalt ei allu teie Euroopa väljamõeldistele selles emissioonikaubanduses. Aga kui küsimus on näiteks lennukimootorite efektiivsuses ja kütusekulu vähendamises, siis on nad kõvad tegijad, eks ole. Ja seda nad kõik ka rõhutasid, et nad üldse ei alahinda seda asja, aga nad ei tee seda, mida Euroopa neil käsib. Siis oligi nii, et me pidime tegelikult [uuesti läbi rääkima]. On niisugune organisatsioon nagu ICAO, International Civil Aviation Organization, ÜRO organisatsioon, peakorter asub Montréalis. Me suutsime seal – ma võiksin sellest eraldi veel 15 minutit rääkida, aga ma ei räägi – mingisuguse leebe formuleeringu üldisel assambleel konsensusega vastu võtta, et liigutakse selles suunas, et CO₂ emissiooni ja muud kahjulikku emissiooni vähendatakse, ja see on kõigi üldine eesmärk. Niisugune lugu.

Siin oli juttu sellest, tõepoolest, et me ei saa neid mõjutada. Aga kui ma Hiinas Pekingis olin koos Euroopa tippdelegatsiooniga, siis sealne õhusaaste oli 400 korda suurem kui tervislik. 400 korda! Kõik oli vines. See on söekaevandustest, söeelektrijaamadest, mis asuvad ümber Pekingi. See oli [Hiina] jaoks akuutne eesmärk panna need kinni. Nad on inimesed. Ma juba rõhutasin, et rohepööre on inimeste rohepööre ja me peame seda selle nurga alt vaatama. Ma ise tõepoolest mõtlen, et mul on väga toredad lapselapsed ja nad võivad vabalt olla elus aastal 2100. Ma vaatan sellest vaatevinklist, mis toimub ja kuidas me hakkama saame. Ja nemad [Hiinas] mõtlevad ju samamoodi, eks ole, aga nendega kokku leppimine mingites konkreetsetes programmides, ka selles emissioonikaubanduse süsteemis, on muidugi üliraske või peaaegu võimatu. Aga see, et nad ei tee midagi, ei ole absoluutselt tõsi.

Timo Suslov, palun! 

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! Väga hea kõne! Ma lihtsalt võtan sellest kõnest ühe jupi välja. Mainisite tasuta transporti, see on mu lemmikteema. Toon ühe näite Harjumaa kohta. Tasuta transpordi rahastamise tõttu oleme jõudnud sellisesse etappi, kus tegelikult tuleks hakata liine sulgema. Ühelt poolt sööb tasuta [transport] raha ära, kuigi see peaks liinikilomeetreid suurendama. Puhtalt Harjumaal on umbes 6 miljonit eurot tegelikult puudu, et inimesi ühistransporti kasutama panna. Siin on selline vastuolu paketi ja selle vahel, mida me praegu teeme. Me hirmutame inimesed ühistranspordist ära autodesse. Kuidas teie seda lahendaksite?

Nojah, eks siin saaliski on meil erisuguseid arvamusi selle kohta ja siin on tugev poliitiline taust taga. Tähendab, kui see asi Tallinnas käivitati, siis kutsus tolleaegne Tallinna linnapea Edgar Savisaar mind ühele konverentsile esinema ja ma tõin needsamad argumendid. Kui mina vaatan seda asja praktilise täitevvõimu endise juhina, siis ma vaatan seda nii: kui sa pakud tasuta transporti, siis mis juhtub? Ühesõnaga, siis sa maksad bussijuhtide palgad, uued bussid ja kõik muu kinni maksumaksja rahast. Maksumaksja raha üle otsustab volikogu. Volikogu hakkab iga eelarve arutamisel vaatama, kust kärpida ja kuhu mitte kulutada. Ja sul hakkab tasapisi tekkima mehhanism, et tasuta transport hakkab kannatama.

Nõukogude ajal toodi abiks ekspressliinid, mis olid palju kallimad ja inimesed väga mõnuga kasutasid neid. Aga siis tekibki niisugune mehhanism, iseeneslik mehhanism, mis töötab ühiskondliku transpordi kui kaheldamatult vajaliku asja vastu. Põhimõtteliselt sul ei ole ühtegi mehhanismi, mis ütleks, et Pirita teel see asi töötab ja seal on autoliiklus oluliselt vähenenud. Ei ole vähenenud, mitte mingil juhul! Kui transport on tasuline, siis see põhimõtteliselt töötab iseenesest nii, et sõidetakse nii palju, kui vaja on, ja sinna, kuhu vaja on.

Põhimõtteliselt ma olen kindel, et ressursside kokkuhoiule ei saa ressursside jagamine kuidagi kasulik olla.

Hea ettekandja! Ma väga tänan teid teie ettekande eest! Suur tänu ka küsimuste eest! Aitäh teile! Nüüd on Euroopa Liidu asjade komisjon näinud ette nii, et võimalus on avada läbirääkimised. Kas keegi soovib sõna võtta läbirääkimistel? Soovib. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Yoko Alenderi. Ma saan aru, et Yoko Alender on Reformierakonna fraktsiooni esindaja. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Suur tänu veel kord ELAK‑ile suurepärase arutelu korraldamise eest ja samuti esinejatele! Enamasti, kui oleme siin saalis rääkinud kliimateemadel, on vestlus olnud väga sisukas ja üsna üksmeelne ning selle üle on mul väga hea meel.

Mõned reageeringud. Meenutan aega, kui ma olin laps. Kasvasin Nõukogude Eesti lõpu ajal ja mulle tundus, et meie väärtused olid siis vabadus ja haritus. Me olime kultuurirahvas ja ma arvan, et me ei küsinud, kas latt on liiga kõrgel, kui soovisime vabadust. Samamoodi ma arvan, et täna ei saa me enam küsida, kas latt on liiga kõrgel, kui me vaba riigina, targa, nutika, julge ja jätkusuutliku riigina anname oma panuse sellesse, et ka meie lapselapsed saaksid planeedil Maa toimetada.

Kliimaneutraalsel majandusmudelil tõepoolest tõsiseltvõetavat alternatiivi ei ole. Ütleksin hiljuti toimunud COP-il, kliimakonverentsil käinuna seal esinenud Aafrika kliimasaadiku ja ühtlasi ÜRO noorte kliimasaadiku Vanessa Nakate sõnadega, et Jumal aidaku meid, kui te ei suuda tõestada, et me oleme [seni valesti teinud]. Minu meelest kõik tänased ettekanded juhtisid tähelepanu sellele, et muutused on toimunud tegelikult oluliselt kiiremini, kui me oleme seda arvanud ja kui ka kõige optimistlikumad meist on seda olukorda [ette] näinud. Ma arvan, et õigus on neil, kes soovivad ja ütlevad, et Eesti riik peab vaatama otsa sellele, millised on just meie võimalused panna rohepööre meie heaks tööle.

Ütlen paar sõna ka ebaõigluse kohta. Minu meelest tegid tänased ettekanded väga hästi selgeks selle, et mitte rohepööre ei kasvata kõige enam ebavõrdsust, vaid ebavõrdsust kasvatab kõige enam see, kui me lükkame rohepööret edasi. Samamoodi on elektri kõrge hinna põhjus selles, et me ei ole suutnud tagada [piisavaid] taastuvenergeetika võimekusi, ja loomulikult kannatavad need, kellel on vähem ressursse. Olen väga nõus, et maksupoliitika, subsideerimine peab olema kliimamuutusi pidurdav ja ebavõrdsust vähendav komponent. Samuti arvan, et see n-ö sotsiaalne risk on rohepöörde elluviimisel üks kõige suurem, kõige keerulisem probleem. Aga hea meel on tõdeda, et nii nagu Greta Thunberg, teine noorte esindaja selles diskussioonis, ütles, et sõnade aeg on läbi, käes on tegude aeg, kordas täpselt sama täna siin ka Siim Kallas.

Nüüd räägin meie võimalustest Eestis. Ehitussektorist planeedil Maa kasvava rahvastiku tingimustes tuleks umbes 900 gigatonni heidet. Kui me tahame jääda 1,5‑kraadise soojenemise piiresse, siis on meil üldse kõikide sektorite peale kokku lubatud umbes 500 gigatonni. Ehk siis ehitussektor võtab umbes 50% kogu loodusressursist. Kõik tuleb ju loodusest. Millest tuleb elurikkuse kadu? 90% ulatuses samamoodi loodusressursi väljakurnamisest. Mis on meie võimalus? Kuidas me üldse saame endale otsa vaadata ja öelda, et me avalikus sektoris ehitame millestki muust kui puidust? Põhjamaad on seadnud selged eesmärgid, nende hoonetes mõõdetakse süsiniku jalajälge. Aastaks 2025 on Soomel juba eesmärk, et avalikest hoonetest 45% ehitatakse puidust. Millised on meie eesmärgid?

Rõõm on tõdeda, et erasektor Eestis on jätkuvalt innovatiivne, sammub julgelt, rohetiigri initsiatiiv koondab neid ettevõtteid, kes sammuvad ees. Muide, ka siit tuleneb ebavõrdsus. Need, kes ei asu sellele teele, lihtsalt hääbuvad.

Samuti ei ole ma nõus selle väitega, et rohepööre, sealhulgas automatiseerimine, töökohti ära võtaks. Tegelikult ju meie piirkonnas on probleem pigem selles, et töökäsi pole ja keegi ei taha neid lihtsaid töid teha. Ehk vastupidi, see on hoopis suur võimalus heaolu parandada.

Olen väga nõus SEI esindajaga: mitte kas, vaid kuidas on küsimus. Selleks on meil rohepöörde juhtkomisjon ja seal on ka eksperdid, seal on ka näiteks seesama rohetiigri ehk ettevõtjate esindus olemas. Ma arvan, et ülioluline on anda selged signaalid väga ruttu juba nüüd, kuidas me sammume, millised on need asjad, millele me Eestis rõhku paneme, millised asjad me välja valime, milliseid me arendame ...

Hea ettekandja, kas soovite lisaaega?

Jah, palun lisaaega.

Palun, kaks minutit!

... et me kõnniksime ühte sammu, kui me kaitseme oma seisukohti, kui me täpsustame oma seisukohti Euroopas kliimapaketi üle läbi rääkides, et me juba siis võtaksime arvesse meie enda rohepöörde teekaarti. Ma arvan, et tegelikult on Eesti selleks juba piisavalt küps. Ma olen väga nõus, et Enefit Greeni börsile minemine, milles osales niivõrd palju inimesi, kes kõik saavad osa võimalustest, mida see uus majandusmudel pakub, oli väga hea mitte ainult sisuline, vaid ka kommunikatsiooniprojekt.

Samuti olid siin mõned küsimused, kas me suudame võtta vastutuse, kas me suudame oma ühistranspordi kohalikes omavalitsustes tõsta sellisele tasemele, et ta muutuks tõsiseltvõetavaks alternatiiviks pereressurssi, rääkimata kliimaressursist, raiskavale eraautole – alternatiiviks, mis on mugav ja nõudepõhine ehk läheb siis, kui vaja, sinna, kuhu vaja. Mina olen jätkuvalt seda meelt, et tegelikult ka selline 1–4 inimese sõiduk peaks olema osa ühistranspordist. Ma arvan, et see on üks suurtest trendidest: kogu transport kui ühistransport; mitte niivõrd omamine, kuivõrd kasutamine; samuti paiksem elu.

Ka sellelsamal ehitussektoril, millest rääkisin, on siin väga suur roll: kuidas ehitada targemalt, pehmemalt ja nii, et me tõstaksime samal ajal elukvaliteeti. Ma arvan, et need väärtused, millele Eesti peaks olema ehitatud nüüd, kui me oleme juba vabad ja oleme haritud, on, et nüüd võiksime olla eelkõige nutikad, jätkusuutlikud ja looduslähedased. Aitäh! Jõudu meile!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Peeter Ernitsa. Palun teid!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kunagi üsna ammu, nõukogude aeg oli veel, oli mul Noorte Hääles oma rubriik "Ainult üks maailm". Võib-olla mõned mäletavad. Ma rääkisin juba toona iga nädal asjadest, keskkonnast, kliimast, kõigest sellest, mis meid ees ootab. Kui ma nüüd kuulan neid rohepöörde õõnsaid ja ilusaid sõnu, siis on mul küll üsna õõvastav tunne. Need on loosungid, päevapoliitika, kusagil Brüsselis von der Leyen ja tema kabinet on otsustanud, mis kõik hakkab olema. Kõik on nagu ilus, aga loodusteadlasena tean mina ja teate teiegi, et maailmas ei ole ainult üks kontinent.

Ma jälgisin hiljuti Glasgow' sündmusi. Erinevalt Yokost ma ei olnud seal kohal, aga vaatasin seda. Kõike ei jõua siin rääkida. Kui vaadata India ja Hiina käitumist, siis jah, natuke vaiksemalt nad võtavad, aga kivisöejaamad kerkivad. Kuid meie piitsutame siin ennast ja räägime, kuidas kaevurid peavad küünetehnikuks hakkama või kellekski muuks ja et õiglase ülemineku rahast piisab. Ma olen viimasel ajal käinud väga palju Ida‑Virumaal ja rääkinud. See on naljanumber – see number, mis Brüsselis on öeldud õiglase ülemineku summa suuruseks. See naerdakse välja. Aga see selleks.

Mida see tegelikult tähendab? See, et loodust on vaja hoida ja et oleks hea hingata puhast õhku ja et lapsed ja lapselapsed elaksid ilusamas või vähemalt samasuguses maailmas – need kõik on loosungid. Kes see vastupidist väidab? Selle koha pealt ma olen Siim Kallasega nõus ja aitäh Siimule järjekordse sellise arutelu suurde saali toomise eest. Aga mida see tegelikult tähendab? Ma olen Ahti Asmanniga Viru Keemia Grupist väga ühte meelt, et see kiirustades tehtav rohepööre on ohtlik asi. Väga ohtlik asi. No olen nõus, et viime idapiirilt oma energiatootmise läänepiirile ja seal siis Sõrve ja ülejäänud Saaremaa inimesed arutavad, kus koha peal need hiidtuulikud, mis merre külvatakse, olema hakkavad ja kas saab teha selfisid loojangul. Aga samas ei ole meil veel tehnoloogiat, et seda elektrit salvestada, kui tuulikud seda mingil hetkel tootma hakkavad. Ka talumistasude ettepaneku tagasilükkamine justiitsminister Lauri poolt – see, kui tuulik on su [elukohale] kas maal või merel liiga lähedal – aeglustab kogu seda tempot. Eesti rahval on ütlemine, et ei maksa sülitada vanasse kaevu, kui uus valmis ei ole. Aga tegelikult me oleme seda teinud. Me räägime kõigest, mis tuleb, rohepöördest ja tuulikutest, mis Liivi lahte külvatakse, aga tegelikult pole meil ei ühte ega teist, aga kaevu on juba korralikult sülitatud.

Šveits tegi referendumi, nagu ta tihti teeb, üsna hiljuti, ja ütles, et nende panus globaalsesse soojenemisse on väga väike, vist 0,1%, ning valitsuse rohekava kukutati läbi. Meie panus on neli korda väiksem kui Šveitsil, aga meie läheme uljalt edasi. Tegelikult meil kellelgi siin ei ole ju mandaati, ei vasakul, paremal ega keskel, mitte ühelgi erakonnal, meil kui seadusandjatel. See mandaat tuleks alles hankida ja alles siis saaksime rääkida. Keskkonnakomisjoni liikmena olen ma loomulikult kogu aeg nende teemade sees ja arutan. Aga ma näen, et need on jälle need loosungid, kõik on selline ilus hirmutamine ja loosungid.

Aga vaatame tänast päeva. Hakkame peale. Kui emand von der Leyen oma komisjoniga tuli, siis oli ju selline prognoos, et 2030. aastaks tõuseb süsihappegaasi hind 52 euroni ... (Juhataja helistab kella.)

Jah, kellukene, kas saaks veel paar minutit?

Jaa, kolm minutit. Palun!

Jah, 52 euroni. See oli kümne aasta plaan, vanasti oli viis aastat. Aga poole aastaga tehti ära, jõuti 60 euroni. Ja mis on praegu? Taas rekord, 67 eurot. Järelikult kõik need Euroopa Komisjoni praeguse juhi ja tema meeskonna arvutused on vastu taevast lennanud.

Me oleme ka keskkonnakomisjonis arutanud, et tegelikult tuleks koos ettevõtjatega vaadata üle kogu see süsteem. Nagu ma aru saan, Brüsselis ja mujal sellega juba tegeldakse. Ma ei oska öelda, kui kaugel sellega praegu ollakse. Need rohelised uiud, millega on välja tuldud – me oleme ju praegu käpuli. Eelkõige peame seadusandjana mõtlema oma rahvale, nii nagu on teinud Šveits, nii nagu Poola, nii nagu Ameerika Ühendriigid, kõik riigid, normaalsed riigid. [Peame mõtlema] eelkõige oma rahvale, mitte loosungitele. Meie osa selles globaalses n-ö mürgis, rääkides kasvuhoonegaasidest, on 0,025%. Šveitsil on 0,1%, nad saatsid pikalt, prügikasti kogu selle valitsuse, aga meie oleme siin rõõmsad ja räägime, mida kõike tuleb teha.

Tänane seis on jah 67 eurot tonni eest. Me oleme viimase kuuga tõusnud viiendiku võrra ja viimase aastaga 2,5 korda. Ja ega mingit müüri Euroopa, Aafrika ja Aasia vahele ehitada ei ole võimalik. Migrantide jaoks tõesti võib-olla kusagil ehitame viiemeetrise või kümnemeetrise müüri, aga kasvuhoonegaaside puhul sellest tolku ei ole. Kuuni me seda müüri ei saa ehitada ja isegi siis pole sellest tolku.

Nii et tegelikult peaks mõtlema kainelt, eriti meie siin, seadusandjad, ja eelkõige peaks mõtlema, kuidas seda rohepööret teha. Kordan: loomulikult me peame keskkonna peale mõtlema palju rohkem, kui me tegelikult siin mõtleme, aga samal ajal me peame mõtlema ka – ja võib-olla eelkõige – oma rahvale, eestlastele, eestimaalastele, kes siin elavad, mitte tormama ilusate roheliste loosungitega, mis kahjuks on üsna õõnsad. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Heiki Hepneri. Palun! Vabandust, härra Hepner, ma korra vabandan, ma pean ühe hääletuse läbi viima, andke mulle andeks! Aitäh teile!

Kuna juhtivkomisjon on palunud seda istungit pikendada, siis ma arvan, et me peame selle hääletamise ettevalmistamist alustama. Kas võime minna hääletuse juurde? Kas keegi on selle vastu? Ei ole. Panen hääletusele Euroopa Liidu asjade komisjoni ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 25, vastu 2 ja erapooletuid ei ole, on istungit pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Heiki Hepneri. Ja veel kord vabandan selle [viivituse] pärast! Aitäh!

Aitäh, hea esimees! Suur tänu ka ettekandjatele! Mõned mõtted ja arvamused ka Isamaa fraktsiooni nimel. Kliimamuutused on objektiivne fakt ja ilmselt, ma loodan, siin saalis keegi seda ei eita. Mulle tundub, et vaidlus käib pigem selle üle, kuidas selle objektiivse faktiga toime tulla ja mida ette võtta. Meie eesmärk ei tohiks olla CO₂ heitme ja ühes sellega ka looduskeskkonna kahjustamise viimine Euroopa Liidust väljapoole ning olla siis rahul sellega, et siin on justkui kõik korras. Üks põhipostulaat kogu selle teema käsitlemise juures on kindlasti olnud see, et Eesti riik ja rahvas peavad läbi aegade püsima. [Rohepööre] peab teenima Eesti riiki ja rahvast.

Vaadates seda rohepööret, neid kliimamuutusi, saame välja tuua kolm taset: globaalne, Euroopa Liidu ja siseriiklik ehk Eesti tase. Kõiki neid tasemeid tuleks eraldi väga põhjalikult käsitleda. Täna siin saalis me oleme põhimõtteliselt pannud need ühte patta, kuigi teinekord tõesti võib neid piirjooni olla raske tõmmata.

Hakkame globaalsetest probleemidest pihta ja nimetan mõned märksõnad sellest valdkonnast. Tõepoolest on väljakutse, kuidas tulla toime autoritaarsete riikidega. Võib ju nõustuda kolleeg Kallasega, kellel on rahvusvahelises valdkonnas palju kogemusi. Venemaa, Hiina, võiks ütelda, et Indiat ei saa nendega ühte patta panna, aga temagi on kindlasti suur tegija, Ameerika Ühendriigid on demokraatlik riik, aga kindlasti väga suure heitme andja – kuidas nemad saada sellesse paati ja kuidas neid lõpuks ka kontrollida? Ma arvan, et India ja Ameerika Ühendriikide puhul ei ole see küsimus nii teravalt üleval. Aga kuidas saada Hiinast, Venemaalt ja minu arvates ka Iraanist näiteks usaldusväärseid andmeid, et nad ei vastanduks ega kuritarvitaks rohepööret omaenda huvides? Nendele ei maksa inimelu mitte midagi. Õhk võib Pekingis olla väga paks, aga see ei lähe nende valitsejatele korda. Siin on tegelikult meil tõsine mõttekoht.

Teine teema, millest väga palju räägitud ei ole, aga mille üle võiks samuti globaalselt mõtelda, on see, et rahvaarv on väga järsult kasvanud. Rahvaarv on märksa järsemalt kasvanud kui CO₂ tonni hind, kui me seda trendijoont vaatame. Tegelikult, mida rohkem on suid, mis tahavad süüa, tarbida, ja tarbida hästi, seda suurem väljakutse see rohepöördega seoses on. Seda küsimust ei saa tegelikult ignoreerida.

Tuleme nüüd oma kodukamarale natukene lähemale, Euroopasse. Euroopa on ütelnud, et sidumiseks soovitatakse istutada kolm miljardit puud. See on iseenesest tänuväärne ettevõtmine, eriti Eestist vaadatuna. Eesti on metsariik. Aga ma julgeksin ütelda, et tegelikult on see ...

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

... suhteliselt väheambitsioonikas ülesanne. Metsana tähendaks see umbes 0,5% Euroopa Liidu pindalast. See võiks olla vähemalt kaks‑kolm korda suurem, kui see oleks tõsine ambitsioon. Metsade raadamine on omaette küsimus ja seda tulekski eraldi käsitleda. See ei ole lageraie, see on metsade raadamine ehk metsamaa viimine muu kategooria alla. See on tõesti probleem, ent mitte niivõrd Euroopas. Aga kui me näeme, et tahame metsa pindala kasvatada, siis tuleb sellega tõsiselt tegeleda.

Loomulikult puhaste lahenduste saavutamine maavarade kaevandamisel – ka see on küsimus, et innovatsiooni teha. Kuidas saada need väärtuslikud metallid kätte nii, et me loodust minimaalselt kahjustaksime?

On selge, et pihta tuleks hakata mõistlikest asjadest, mis on jõukohased ja mis annavad kõige suurema efekti. Sellest tuleks kohe ja kiiresti pihta hakata. On päris selge ka see, et vana kaevu ei maksa enne kinni ajada, kui uus valmis ei ole. Ent loomulikult ei tohiks sellest postulaadist kujuneda põhjendus, miks uue kaevu kaevamisega mitte tegelema hakata. Kindlasti tuleks nende küsimustega kohe tegeleda. Aga kui me seda rohepööret forsseerime ja ignoreerime meie rahva taluvusvõimet, siis teeme kindlasti karuteene kogu protsessile. Selles pole mitte mingit kahtlust.

Mulle tundub, et me ei suuda ja tegelikult ei peagi selle rohepöörderongi ees jooksma. Loomulikult see ei tähenda ka seda, et me peaksime selle rongi taga sörkima. Meie ambitsioon peaks olema olla selles rongis ja veduris juhthoobadele võimalikult lähedal, et kujundada Eesti riigi jaoks seda kogu ühiskonda haaravat muutust nii, et meie rahvas ja riik püsiksid läbi aegade. Loomulikult on arusaadav, et meie riik ja rahvas püsivad läbi aegade siis, kui Euroopas on hästi. Ja Euroopas on hästi siis, kui maailmas on hästi. Aga me ei tohi kaotada fookust selle küsimuse püstitamisel.

Need olid mõned mõtted sellest hästi laiast valdkonnast, hästi suurest küsimusest, mida me täna siin tegelikult ainult servapidi puudutasime. Veel kord suur tänu selle küsimuse siia saali toojatele. Ma olen päris kindel, et neid arutelusid tuleb siin veel korduvalt ja korduvalt pidada. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Riina Sikkuti.

Aitäh, hea esimees! Võtan kohe kolm minutit lisaaega.

Jaa, palun! Kaheksa minutit.

Aitäh! Head kolleegid! Mina alustan ettekandjate tänamisega. Eks see natuke peegeldab ka seda, mida ma tänasest arutelust arvan.

Kõigepealt tõesti tänan Helena Brauni, kes juba Euroopa Liidu asjade komisjonis esinedes mind üllatas sellega, kui selge oli sõnum, et rohepööre toobki Euroopa jaoks kaasa tulevase heaolu kasvu. See ei ole midagi, mida karta või mis meile kuidagi kahjulik on. See on võimalus, mida me peame kasutama, et meil kõigil oleks võimalik paremini elada. Aga [sõnum oli] ka see, et rohepööre saab olla ainult õiglane. Seda ei saa teha kellegi arvel või kedagi maha jättes. Euroopa Komisjoni väljakäidud pakett ongi just selline, heaolu kasvule suunatud ja õiglast üleminekut võimaldav. See ei ole juhuslikult välja pakutud numbrite kogum või tabel. See ongi teadmispõhine, see põhineb kõige paremal teaduslikul teadmisel, on Euroopale jõukohane ja tõesti midagi sellist, mille me peaksime järgmise kümne aasta jooksul ellu viima.

Järgmiseks, Lauri Tammiste üllatas mind väga selge sõnumiga selle kohta, et siin ei ole aruteluruumi. Praegu ei ole läbirääkimiste koht, et kes pakub rohkem või vähem kui poolteist kraadi. Teadlaste sõnum on juba aastakümneid olnud selge, ühesugune: meil on vaja otsustama hakata. 

Mart Noormale omast entusiasmi ma tahaksin näha valitsuse tasandil, soovi seda võimalust kasutada, et rohepööre saabki olla meie teaduse ja innovatsiooni jaoks võimalus, see on midagi, mida meie teadlased ootavad. On väga palju valdkondi, kus meil juba on tugevused olemas, see on midagi, mis on kasulik nii Eesti teadlastele kui ka majandusele.

Siim Kallas tõi väga hästi välja Eesti väljakutsed, aga eriti meeldis mulle sealjuures see isiklik joon. Ma arvan, et sellisel viisil peaksidki poliitikud rääkima, et rohepööre ei ole midagi abstraktset, midagi võõrast, midagi meile pealesurutut, vaid kliimamuutus mõjutab meid juba praegu, neid otsuseid, mida me teeme oma igapäevaelus.

Esinejate sõnumid moodustasid minu meelest väga suure kontrasti sellega, et vahetult enne tänast arutelu nimetati ametisse keskkonnaminister, kes oli eile intervjuus öelnud, et noh, eks see rohepööre ole suurte riikide poliitikute loosung. Mina ei ütleks, et see on loosung, pigem on see ikkagi eksistentsiaalne mure nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu riikide jaoks.

Need kõige suuremad kriitika- või murekohad on siin juba ka kõlanud. Ühelt poolt see, et me ei saa esimesena jooksma hakata, kui teised ei tee midagi, ja kuidas neid autoritaarseid riike ikkagi samas suunas astuma panna. Aga ka see on minu meelest paketis "Eesmärk 55" vähemalt ridade vahel olemas. Me olemegi eeskujuks, me seamegi standardi. Ja tegelikult seda usku, et me suudame maailma suunda seada ja midagi muuta, on Euroopa tuleviku jaoks vaja. Ma arvan, et plaan, mis rohepöördeks on lauale pandud, ei puuduta mitte ainult transporti, põllumajandust, energeetikat – see on plaan Euroopa tuleviku jaoks.

Me räägime kliimakriisist ja loomulikult tuleb paralleel meil siin tervisekriisiga. Nii nagu me Eestis oleme näinud, on kriisijuhtimise puhul vaja selgeid sõnumeid, on vaja plaani, et meie inimesed ja ettevõtted saaksid aru, mis on järgmised otsused, mis on järgmised sammud, ja kui keskkonnas midagi muutub, siis mis on Eesti suund, plaan või rada. Nii nagu seda on vaja tervisekriisi juhtimisel, on seda vaja ka rohepöörde elluviimisel. Mis on Eesti plaan? See ongi see põhjus, miks Euroopa Liidu asjade komisjon on rohepöörde teemal teinud ridamisi kuulamisi, tänase arutelu ja loodetavasti ka jätkab sellel teemal, sest Eesti jaoks on vaja selget plaani, kuidas me "Fit for 55" raami mahume ja kas on kohti, mille üle me tahame läbi rääkida. Kui meil endal ei ole plaani, siis eks me lõpuks peamegi hakkama rakendama kellegi teise plaani, mis ei pruugi meie jaoks kõige õigem olla. Eestil kahtlemata on rohepöördest võita. Aga see sõltub meie enda võimest siin saalis kokku leppida, kuidas me Eesti jaoks rohepöörde ellu viime.

Mulle väga meeldis, kuidas Heiki Hepner ütles, et Eesti jaoks on oluline rahva ja riigi püsimine läbi aegade. Sellega saab ainult nõus olla. Aga nii nagu Euroopa tuleviku jaoks on rohepööre võti, see, mis viib meid Euroopa tulevikku, kus me saame maailmas kaasa rääkida, on täpselt samamoodi [rohepööre võti ka] Eesti rahva ja riigi püsimiseks, ükskõik, kas räägime meie liigirikkusest ja metsadest või inimeste toimetulekust. Meie ülesanne on rohepööre panna tööle nii, et see töötakski selle jaoks, et meie rahvas ja riik püsiksid. Nii et ma arvan, et täna mingisugune platvorm on ju loodud.

Nüüd, järgmine samm on valitsuse seisukohad. Väga paljud siinsetest küsijatest ja arutelul osalejatest olid Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmed. Valitsuse seisukohad tulevad Euroopa Liidu asjade komisjoni lauale. Meie ülesanne on olla nõudlikud ja kriitilised ning lihvida plaan selliseks, et see Eestile kõige paremini sobiks. Ma tegelikult nägin [täna] seda huvi ja eks igal kolleegil on oma teema, mis talle on südamelähedane ja mille eest ta seisab. Ma loodan, et see kõik tuleb meil nüüd komisjoni laua äärde kaasa ja me saame Eesti jaoks hea plaani kokku joonistatud. Jõudu meile kõigile ja läheme ikkagi koos ja selgete sõnumitega edasi! Aitäh!

Aitäh! Jõudu tarvis, kindlasti! Nii, kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Nüüd on nii, et ma olen väga tänulik Euroopa Liidu asjade komisjonile ja tema esimehele Siim Kallasele. Aitäh selle eest kogu komisjoni sekretariaadile! Ma tänan ettekandjaid Helena Brauni, Lauri Tammistet ja Mart Noormat ning loomulikult ettekandja Siim Kallast. Arutelu on lõppenud ja sellega on ka esimese päevakorrapunkti käsitlemine lõppenud. Teise päevakorrapunkti juurde me ei asu, sest seda meil täna ei ole. Istung on lõppenud. Aitäh teile!