Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Väga austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head infotunni jälgijad! Alustame 27. oktoobri infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Ilusasti on kohal 22 Riigikogu liiget ja hetkel puudub 79.

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, majandus‑ ja taristuminister Taavi Aas. Head ametikaaslased, kuna 13 küsimuste teemat on meile ette saadetud, siis on mul teile palve, et lepime kokku, et iga küsimuse juures on üks täiendav või täpsustav küsimus ja üks lisaküsimus. Hakkame pihta. Küsimused kaks minutit, nagu me teame, ja vastused kolm minutit.

Esimese küsimuse on esitanud Riigikogu liige Eduard Odinets. Sellele vastab Vabariigi Valitsuse liige peaminister Kaja Kallas ja küsimuse teema on korruptsiooni uurimine. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! Ilmselt üks viimase aja suurimaid korruptsioonijuhtumeid, mis vapustas meie riiki umbes aasta tagasi ja mis oli ka üheks ajendiks, miks toonane valitsus enam ei eksisteeri, oli nn Porto Franco skandaal ja sellega seotud kahtlustused, meedias avaldatud süüdistused ja kõik selle ümber käiv. Kui teie valitsus ametisse astus, siis te mainisite ja rõhutasite, et korruptsiooniga võitlemine on üks teie olulisemaid eesmärke. Ma saan aru, et meil on tervisekriis, majanduskriis, ilmselt ka muud kriisid, ja võib-olla korruptsioon ei ole see teema, mis on esmatähtis teie jaoks, aga siiski ma arvan, et Eesti riigi toimimise seisukohalt on ülimalt oluline, et koalitsioon täidab ka neid lubadusi, mis puudutavad tõhusat võitlust korruptsiooniga ja nulltolerantsi selles küsimuses. Jaanuaris 2021 moodustas Vabariigi Valitsus sellesama Porto Franco skandaali uurimiskomisjoni ja andis riigisekretärile ülesande uurida kõikvõimalikke asjaolusid, mis on seotud Porto Franco osaühingule laenu andmisega, ja nimetas sinnasamasse komisjoni lisaks riigisekretärile ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kantsleri Ando Leppimani ja Justiitsministeeriumi kantsleri Tõnis Saare.

Austatud peaminister, kas te saaksite meid valgustada, kui kaugele see uurimiskomisjon jõudis, mis on selle komisjoni töö tulemus ja mida me sellest õppinud oleme?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Olen teiega absoluutselt nõus, et riigi toimimise seisukohalt on väga oluline, et me korruptsiooniga võitleme ja korruptsiooni kuidagi ei tolereeri, sest see on riigi usaldusväärsuse küsimus, et kõik toimub ausal ja läbipaistval moel. Tõepoolest, valitsus moodustas Porto Franco kaasuse asjaolude uurimiseks komisjoni. Ma uurisin, mis seis selle komisjoniga on, kui kaugele nad on jõudnud. Nad peaksid tulema välja oma aruandega novembris. Kõigepealt seda tutvustatakse Vabariigi Valitsusele ja peale seda saab seda tutvustada ka Riigikogus vastavates komisjonides. Nii et see on praegune seis nende tulemustega. Ma ei ole seda raportit lugenud, sest see raport ei ole veel valmis.

Nüüd üks lisaküsimus. Siiski enne täiendav küsimus. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, peaminister, selle vastuse eest! Komisjon moodustati jaanuaris ja varsti on kümme kuud täis, kui see komisjon üritab aru saada, mis selle laenu andmisega toimus. Maikuus käis Riigikogu korruptsioonivastases erikomisjonis riigisekretär, selle komisjoni esimees, ja ütles, et ta ei saa mitte midagi sellest rääkida, kuna kohe-kohe valmib aruanne, mis esitatakse kõigepealt valitsusele ja siis tullakse Riigikogu vastavatele komisjonidele rääkima. Kohe-kohe oli enne jaanipäeva. Jaanipäev on ammu möödas, aruannet ei ole. Pöördusin komisjoni esimehena suve jooksul mitu korda riigisekretäri poole ja sain vastuse, et kohe-kohe. Nüüd kuulen ka teie käest, et kohe-kohe. Novembrikuus möödub 11 kuud selle komisjoni töö algusest. Mis ikkagi tingib selle ühe teema käsitlemisel Vabariigi Valitsuse moodustatud uurimiskomisjonis nii pikka venitamist?

Kas põhjus võib olla selles, et üks komisjoni liikmetest on Ando Leppiman, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kantsler, kes ühtlasi on ka sihtasutuse KredEx, kes andis laenu osaühingule Porto Franco, nõukogu esimees ja on olnud osaline kogu selles protsessis? Minu teada ka riigisekretär, kui seda komisjoni moodustati, juhtis tähelepanu, et ühel komisjoni liikmel võib olla siin huvide konflikt. Vaatamata sellele otsustas valitsus, et härra Leppiman sobib väga hästi sinna komisjoni. On teil aimu, miks need asjad nii pikalt venivad? Kas majandusministeerium ei jaga dokumente? Kas riigisekretär ei ole piisavalt jõuline? Kas teie ei ole selle aasta jooksul kordagi meelde tuletanud, et see teema on oluline? Milles ikkagi asi on, miks need asjad nii venivad?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Eks Eesti on väike riik ja meil samad inimesed teevad väga paljusid erinevaid töid. Te räägite jaanipäevast. Jaanipäeval teatavasti toimus meil Terviseameti külmladude intsident, kus terve rida ravimeid läks hukka. Seesama riigisekretär vedas seda komisjoni, et selgitada välja kõik need asjaolud, mis viisid ravimite ja vaktsiinide hukka minemiseni ja selleni, et me pidime tegelikult terve rea ravimeid ja vaktsiine maha kandma. See oli ulatuslik raport ja sellega oli väga kiire. Küsimus oli selles, kuidas sellega edasi minna. See puudutas kindlustust, erinevat vastutust, mis sellest tulenevalt oli. See töö justkui võeti vahele. Kuna ka seda tegi riigisekretär, see toimus tema juhtimisel, siis paratamatult ei jõua kõike paralleelselt teha.

Meil on olnud ka väga pikalt see akuutne tervisekriis. See on võtnud ka Riigikantseleilt päris palju ressurssi ära. Ma pean tunnistama, et ma ei ole ise selle Porto Franco uurimise vastu sügavat huvi tundnud, kuna on nii palju muid teemasid, millega peab väga aktiivselt tegelema. Aga ma tõesti küsisin, mis seisus see on, ja lubadus oli, et see [aruanne] novembris tuleb. Ma nüüd hoian sellel lubadusel silma peal, et see kindlasti novembris tuleks ja seda ka Riigikogus tutvustataks, et see kuhugi kaugemale ei läheks.

Nüüd üks lisaküsimus. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Meie neljas võim, ajakirjandus, millegipärast ka justkui kaupleb mõjuvõimuga. Ta võiks olla võrdselt ja ühtlaselt nõudlik korruptsiooni suhtes, aga pahatihti on just nii, et mõningaid juhtumeid kajastatakse ja mõningaid ei kajastata, mis ongi vox populi's tekitanud küsimuse, et kas meil on olemas nn valge korruptsioon ja must korruptsioon. Kui valge korruptsiooni eesmärgiks on kukutada võimul olev valitsus, siis ta täidab ju nn head eesmärki. Meie siin saalis kõik taunime korruptsiooni. Aga mil moel ajakirjandus peaks olema nõudlik ja mida te ise saate öelda peaministrina, et ta kajastaks kõiki korruptsioonijuhtumeid võrdselt, mitte ei jätaks mõningaid kajastamata?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Eesti ajakirjandus teeb väga head tööd ja väga põhjalikku tööd. Kuna meil on sõnavabadus, siis ükski valitsuse liige ega ka Riigikogu liige ei saa ajakirjandusele ette kirjutada seda, mida ajakirjandus peab vajalikuks uurida või mitte. On ju päris palju selliseid kaasuseid, mis on tulnud välja tänu ajakirjanduslikule uurimisele, ja selle eest peab kindlasti ajakirjanikele tänu avaldama.

Ma ei tea, mis konkreetsetest kaasustest te räägite. Ma usun, et kui on mingid murekohad, siis on terve rida ajakirjanikke, kes on valmis neid kaasuseid uurima. Kui on tõesti korruptsiooniga tegu, siis peab pöörduma õiguskaitseorganite poole, kes uuriksid põhjalikumalt. Nii et kõiki selliseid kahtlusi, ma arvan, ei tohiks mitte ainult õhku visata, vaid need peaksid saama ka läbi uuritud. Seda on vaja nii nendele inimestele, kelle peale kahtlusevari langeb, kui ka nendele inimestele, kes kahtlustavad – et asjad saaksid selgeks.

Aga mina usun Eesti ajakirjandusse. Loomulikult me oleme poliitikutena kogu aeg ajakirjanduse pihtide vahel, aga eks nemad teevad oma tööd ja meie teeme oma tööd.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi teise küsimuse juurde. Selle esitab Helle-Moonika Helme, sellele vastab sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja selle küsimuse teema on COVID. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Vabariigi Valitsuse korraldus nr 305 23. augustist k.a, mis sätestab määrusena COVID‑19 leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud, põhineb nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 28 lõikes 5 sätestatul, mis ütleb, et kui meil on levimas ohtlik ja uudne nakkushaigus, siis võibki kõike seda teha, mida praegu tehakse. Teie praeguse valitsuse ministrina ütlesite teenuseosutajate teabepäeval päev hiljem, 24. augustil – ja ütlesite seda kaks korda, nii et see ei olnud eksitus –, täpselt nii: "COVID, muteerunud COVID, on tänaseks haigus, mille kohta me ei saa enam öelda "ohtlik, uudne". Ja kui me ei saa öelda "uudne, ohtlik", siis see tähendab ka seda, et meil on nii ravi kui vaktsiin, ja sellised on ka väga paljud teised nakkushaigused." Minu küsimus on: kas COVID‑19 ja ka muteerunud COVID on tänaseks Terviseameti ohtlike uudsete haiguste nimekirjast välja võetud, sest mis muu andis teile võimaluse teabepäeval avalikult kõigile seda niimoodi välja öelda, et see ei ole enam ohtlik ega uudne haigus?

Signe Riisalo, palun!

Aitäh, proua Helle-Moonika Helme! Minu sõnavõtt 24. augustil üld‑ ja erihoolekandeasutuste juhtidele tervikmõttes väljendas seda arusaama, et COVID‑19 on tänaseks haigus, millega me peame elama ja kohanema. Sellega kohanemise võimalused on nii ravi olemasolu kui ka vaktsiinide olemasolu. Kui me vaatame seda definitsiooni, millele te viitasite, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses, siis on seal kaks peamist kriteeriumi. Need kriteeriumid on just nimelt ravi ja siis ka ennetamis[võimalus]e ehk vaktsineerimise olemasolu. See tähendab seda, et formaaljuriidiliselt on väga raske klassifitseerida COVID‑it uudse ohtliku nakkushaiguse alla, mis aga ei tähenda seda, et tegemist ei oleks tervisekriisiga ja me ei peaks lahendama kõiki neid olukordi, mis meil täna siin on. Ütlesin seda kontekstis, kus arutelu all oli sundvaktsineerimine, millele suur osa ühiskonnast on vastu seisnud, ja sundvaktsineerimine üld‑ ja erihoolekandeasutuste töötajate puhul.

Ma olen jätkuvalt seda meelt, et eriti haavatavate gruppidega ei ole võimalik töötada inimestel, kes ei ole vaktsineeritud. Kui inimest ei ole võimalik viia üle teisele tööle, siis on tarvis teha riskianalüüs, mis peab olema kõikidel asutustel ja ettevõtetel alates 1. septembrist, ja ette näha tegevused, mismoodi tööd korraldada ringi viisil, et kokkupuude vaktsineerimata inimesel haavatavate klientidega puuduks. Me teame täna seda, et meil on vaktsineeritud töötajaid üld‑ ja erihoolekandeasutustes 83,3%, mis on oluliselt rohkem riigi keskmisest, ja teame ka seda, et 5,44% neist on saanud ka tõhustusdoosi. Veelgi enam, kliendid erihoolekandeasutustes on vaktsineeritud lausa 91,26% ulatuses ja üle 2% on saanud tõhustusdoosi. Üldhooldekodude klientide vaktsineerituse tase on 63,23% ja tõhustusdoose on saanud 7,5%. Need numbrid annavad meile selle võimaluse, et me saame selle viirusega koos elada ja inimesi kaitsta raske haigestumise ja surma eest. 

Nüüd täpsustav küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh hea vastuse eest! Me tuleme nüüd veel tagasi selle teabepäeva juurde. Muidugi tahaksin teid tunnustada ja tunnistada, et teie kõne, ma vaatasin selle läbi ja kuulasin tähelepanelikult, oli väga inimlik – erinevalt teie peaministri suhtumisest, kes lihtsalt kõrgilt ja kurjalt praeguses kriisis oma alamatega suhtleb.

Meil oli praegu tund aega tagasi fraktsiooni kohtumine riigikohtuniku kandidaadi Heili Sepa ja teda esitleva Riigikohtu esimehe Villu Kõvega. Küsisime neilt kui tippjuristidelt samuti tunnetuslikku hinnangut, sest nad ei saa anda otsest hinnangut, praegusele olukorrale, kus peaminister raiub nagu rauda, et meil sundvaktsineerimist ei ole. Aga te ka siin rääkisite juba, et meil on praegu olemas selline dokument nagu riskianalüüs. Me olemegi tänasel päeval olukorras, kus kõikidele asutustele on pandud kohustus teha dokument nimega riskianalüüs, mille abil tekibki tööandjal täiesti legaalne võimalus ja õigus [töötaja] töölt vabastada. Seda te selgitasite ka seal teabepäeval, kuidas seda peaks siis läbi viima. Meie külalised möönsid, et see ei ole tõepoolest õiguslikult korrektne ega hea käitumine, et see kõik peaks siiski olema reguleeritud seadusega, kaasa arvatud ka vaktsineerimine.

Nüüd, teie sellel teabepäeval samuti möönsite, et riskianalüüs annab võimaluse inimesed lõpuks töölt vabastada, ning ütlesite ka, et riik pakub igakülgset tuge ja nõustamist, nii rahalist kui ka nõuandvat tuge, et aidata neid riskianalüüse nii koostada, et need võimaldaksid sedasama lõpplahendust ehk vaktsineerimata inimesi töölt vallandada. Kas sotsiaalkaitseminister tõesti seisab riigi esindajana pigem selle eest, et inimesi saaks kergemini töölt lahti lasta, ükskõik mis põhjusel, või peaks ta pigem seisma inimeste põhiseaduslike õiguste eest?

Signe Riisalo, palun!

Aitäh, proua Helme, täiendava või täpsustava küsimuse eest! Sotsiaalkaitseminister nagu kogu valitsus seisab selle eest, et meie inimesed oleksid kaitstud, ja eeskätt oleksid kaitstud need inimesed, kes on kõige haavatavamad. Kõnealune kohustus, mis puudutab riskianalüüsi tegemist, on aastast 1999. Selle alusel tänases olukorras, kus viirus ohustab vanemaealisi, neid vanemaealisi, keda pereliikmed ja lähedased on usaldanud üldhooldusteenuse osutaja juurde ja kes viibivad seal keskmiselt 6–7 kuud, oma elu viimased kuud, [oleks nad kaitstud selle eest], et see surm ei peaks olema nii raske ja nii keeruline, nagu seda on hulgiorgankahjustusega COVID‑i puhul. 

Nüüd, mis puudutab riskianalüüse, siis saan rääkida hooldekodudest. Palusin ka Tööinspektsioonil läbi viia järelevalvetegevus, mille käigus selgus, et kontrollitud asutustest 27-l ei olnud riskianalüüs tehtud. Tänaseks on 11 nendest asutustest riskianalüüsi esitanud ja 16 asutuse suhtes, kes ei ole seni esitanud, on alustatud järelevalvemenetlust. Kordan, tegemist ei ole uue nõudmisega, vaid aastast 1999 kehtiva nõudmisega. 

Tõsi on, et Sotsiaalkindlustusamet ja Tööinspektsioon toetavad ja aitavad üld- ja erihoolekandeasutusi selleks, et riskianalüüsid lähtuksid konkreetse asutuse vajadustest ja võimalustest eeskätt ja ainult selle pärast, et kaitsta kliente ja loomulikult kaitsta ka töötajaid. Kui jaanuaris, kui meil ei olnud võimalik veel sellisel hulgal vaktsineerida, oli haiglates 11% hooldekodude elanikest ja haigestunuid oli 6%, siis me jõudsime olukorda, kus 24. augustiks oli haigestunuid 2,5% ja haiglas 4,8%. Tänaseks on uuesti kolded üles tõusnud ja haigestunute osakaal üldhoolekandeasutustes on 1,9%, haiglas [olijate] osakaal 2,8%. See näitab seda, et me peame oma vanemaealisi kaitsma. Ja ma ei taha öelda välja seda numbrit, et surmade arv oli viimasel nädalal hoolekandeasutuste elanike puhul 10%.

Lisaküsimus. Kert Kingo, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Minu mäletamist mööda aastaid tagasi, kui riskianalüüs sisse viidi, siis selle eesmärk oli kindlaks teha ohtlikud ja tervist kahjustavad tegurid. Selle tulemusena viidi hiljem sisse kohustuslikud töötervishoiuarsti külastused. Põhimõtteliselt need riskianalüüsid olid suuremalt jaolt ikkagi suunatud töötajate kaitseks ja nende heaolu tagamiseks nende tervist silmas pidades. Nüüd see valitsus on suutnud selle riskianalüüsi vastupidi keerata ehk andnud riskianalüüsi näol tööriistad, millega on võimalik töötajaid represseerima hakata, sundides tööandjaid või andes tööandjatele kohustuse sundida oma töötajaid vaktsineerima. Kusjuures selles määruses on ära toodud nende vaktsineerimise alusena, et see vaktsiin tagab täieliku kaitse. Nüüdseks me ju kõik teame, et see vaktsiin ei taga täielikku kaitset. Seletage mulle ära selle riskianalüüsi põhiolemus. Kas nüüd on niimoodi, et see lihtsalt ongi selle eesmärgiga tehtud, et sundida inimesi vaktsineerima ja lihtsalt neid töötajaid represseerida?

Signe Riisalo, palun!

Proua Kingo, aitäh küsimuse eest! Ma kordan ühe numbri üle. Üld- ja erihoolekandeasutuste töötajate hõlmatus vaktsineerimisega on 83,3% protsenti. Need on inimesed, kes on soovinud ennast kaitsta, oma lähedasi kaitsta, kliente kaitsta selleks, et üld- ja erihoolekande asutuste klientidel oleks kvaliteetne ja ohutu teenus, et me saaksime oma lähedastel külas käia ja et me ei peaks nägema nende raskeid haigestumisi või surmasid. 16,7% töötajatest ei ole ennast vaktsineerinud. Me kaitseme nii seda 16,7% raske haigestumise ja potentsiaalse surma eest kui ka neid töötajaid, neid 83,3%, kes on ennast vaktsineerida lasknud ja tõepoolest, nagu me teame täna, võivad ka haigestuda. Nende haigestumine on üldjuhul kergem, aga hoolekandeasutuse kontekstis tähendab see töölt kõrvalejäämist ja tähendab klientidele riski. Selleks, et meil oleks jätkusuutlik ja toimepidev töötamine üldhoolekandeasutustes, on tarvis kaitsta mõlemaid, nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata töötajaid ja kliente. See on see eesmärk.

Riik on teinud sellel aastal kulutusi 2,53 miljoni euro ulatuses, et toetada asutuste tegevust, on pakkunud palgatoetust, et haiguslehel või lähikontaktsena kodus olevate töötajate asemel võtta tööle ajutise iseloomuga tööjõudu. Samamoodi oleme me pakkunud abi selleks, et saaks lähedastega suhelda, osta tahvelarvuteid ja klientidel oma lähedastega pidada kontakti. Aga oleme ka pakkunud abi ja tuge selleks, et oleks võimalik ümber ehitada hoolekandeasutusi, parandada ventilatsioonisüsteeme, luua isolatsioonivõimalusi nendele inimestele, kes on nakatunud või haiged. Jätkuvalt oleme abistamas ka uue meetmega, et tõhustada vaktsineerimist, ja pakume üld- ja erihoolekandeasutustele enam kui 800 000 euro ulatuses tuge, et nii töötajate kui ka klientide vaktsineerituse korral oleks võimalik toetada sõltuvalt [vaktsineerituse] tasemest 120–228 euro ulatuses töötaja kohta hoolekandeasutusi.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmise küsimuse esitab Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder. Sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja küsimuse teema on koroonakriis. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Minu küsimus on ajendatud ja tuleneb soovist, kuidas tagada parem vaktsineerimise korraldus Eestis ja vähendada koormust haiglate võrgule. Ma ei ole sellel teemal kahjuks vastust saanud. Inimesed on valmis ennast vaktsineerima siis, kui regulatsioonid on mõistlikud, arusaadavad ja loogilised. Me teame, et praegu kehtib kord, kus haiguse läbipõdenutele laieneb ainult kuuekuune garantii, tunduvalt lühem kui vaktsineeritud inimestele, neil on üks aasta. Ometigi me näeme, et vaktsineeritud inimesed on haigestunud, ja neid on päris palju. Aga ma ei tea kedagi, kes on haiguse läbi põdenud ja teist korda haigestunud. Ka Riigikogus on mitmeid vaktsineerituid, kes on haigestunud, aga mitte ühtegi, kes on haiguse läbi põdenud ja uuesti haigeks jäänud. See tuleneb ka praktikast.

Immunoprofülaktika ekspertkomisjon tegi olemasolevatele teadusandmetele tuginedes juba 30. juulil k.a soovituse arvestada antikehatesti positiivset tulemust kui COVID‑19 läbipõdemist. Kuivõrd arstid seda soovitust järgivad, siis on tekkinud olukord, kus inimesele objektiivsetel põhjustel ei soovitata hetkel vaktsineerimist – arstid ei soovita –, kuna neil on piisavalt kõrge antikehade tiiter, kuid teisalt ei ole võimalik antikehatesti tulemuse alusel saada COVID‑19 läbipõdemise tõendit.

Miks on selline ebanormaalne olukord, millest inimesed ei saa aru? Samas, eksperdid on selle soovituse andnud, aga valitsus ei ole langetanud otsust ega võtnud seda ettepanekut tõsiselt. Me kulutame ressurssi inimeste peale, kelle peale me ei peaks täna ressurssi kulutama ja kes ei ole nakkusohtlikud. Me võiksime selle ressursi kulutada vaktsineerimata inimeste peale. Miks me selliseid ebaloogilisi tegevusi teeme?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Teadusnõukoda ei ole meile seda soovitust teinud, et pikendada läbipõdemise tõendi kehtivusaega ühe aasta peale. See on väga palju seotud ka sellega, et kui me seda siseriiklikult otsustame, siis mujal maailmas see tõend ei kehti, sest mujal on kokku lepitud, et see on kuus kuud. Näiteks kui lähete Euroopasse, siis seal see sellisel kujul läbipõdemise tõendina ei tööta.

Mina saan sellest aru nii, et jah, antikehasid perearstid näiteks arvestavad, kui nad annavad läbipõdemise tõendeid. Kui antikehad on väga kõrgel tasemel, siis järelikult inimene on läbi põdenud. Seda teevad perearstid vastavalt immunoprofülaktika komisjoni soovitustele, mida on antud. Nii et iseenesest seda tõendi [pikendamise] soovitust praegu meile antud ei ole ja see tuleneb sellest, et Euroopas on kokku lepitud, et see on kuus kuud.

Nüüd üks täpsustav küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ega ma ikkagi aru ei saanud. Arstid soovitavad, Arkadi Popov ütles, et see on mõistlik, immunoprofülaktika ekspertkomisjon soovitab, aga kokku on lepitud teistmoodi. Praktika kinnitab ka seda, et oleks mõistlik arvestada antikehade olemasolu, aga meie kulutame ressurssi sinna, kuhu me ei peaks kulutama energiat ja aega. See on täiesti mõistusevastane ja see on kindlasti üks põhjus, miks inimesed ei usalda neid üleskutseid, sest need lihtsalt ei ole loogilised ja kooskõlas tegelikkusega.

Aga mu teine küsimus puudutab võimalikku koroonakahjustuste fondi moodustamist. Mõnes riigis Euroopas on see tehtud ja minu teada on see ennast õigustanud. Eestis täpselt samuti, kui me kutsume üles inimesi, et tulge vaktsineerima, siis just neile inimestele, kes on kõhklevad, kes on skeptilised vaktsineerimise suhtes, looks see niisuguse usaldusliku silla, et kui avalik võim ja valitsus kutsuvad üles aktiivselt vaktsineerima, siis võetakse ka vastutus, et need võimalikud kaasmõjud, võimalikud kulutused, ebamugavused, mis inimesele sellega kaasnevad, selle fondi kaudu siis hüvitatakse. See on just nimelt sellise usaldusliku ja vaktsineerimist soodustava meetmena minu arvates väga hästi toimiv. Ja ärge nüüd hakake rääkima, et teil on kavas patsiendikindlustusega siia tulla, see on hoopis pikem jutt ja laiem küsimus, see ei asenda praegu akuutset koroonavaktsineerimise kahjustuste teemat. See on hoopis laiem ja põhimõttelisem küsimus, kas me sellise kindlustussüsteemi loome või mitte. Kas valitsus ikkagi võtab seda tõsiselt – analoogselt näiteks Soomega, kus seda on rakendatud – ja me loome kiiresti vaktsineerimiskahjustuste fondi või valitsus ei pea seda üldse oluliseks ja me selle kaudu ei aita kaasa vaktsineerimise tempo kasvule ja inimeste usalduse kasvule?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma tean, et eelmises valitsuses oli palju poliitilisi virolooge, ja tundub, et teil on ka poliitilisi immunolooge. Meie lähtume sellest, milliseid ettepanekuid meile teadlased teevad, mis puudutavad antikehasid, ja need on meditsiinilised soovitused, mida poliitiliselt minu arvates ei ole võimalik teha, kui selliseid ettepanekuid laual ei ole. Ja muideks, kui te ütlete, et ei ole mitu korda läbi põdenuid, siis minu teada näiteks Ragnar Klavan põdes kümne kuu jooksul kaks korda, kusjuures teist korda väga raskelt. Ma tean ka inimesi, kes on läbi põdenud, teinud selle antikehade testi ja test näitab, et tal on seitse antikeha, mis ilmselgelt ei ole piisav selleks, et kaitset saada või uuesti mitte haigeks jääda. Aga nagu ma ütlesin, mina ei ole meditsiiniharidusega inimene, et seda laiemalt kommenteerida.

Mis puudutab seda fondi, siis jah, Soomes on see fond pikaajaliselt juba olemas. Meil seda fondi siiamaani pole olnud. Minu jaoks on see ikkagi laiem teema, mis puudutab patsiendikindlustust, ja räägib sellest, et ravivigade puhul inimesed saavad kindluse, ja sinna alla võiks panna ka vaktsineerimise võimalike kõrvalmõjude, raskete kõrvalmõjude kahjud. Nüüd, miks seda fondi praegu, kui me räägime käitumisteadlastega, ei soovitata eraldi teha, on just see, et meil on jäänud inimesed, kes kõhklevad, ja meil on jäänud vaktsiinivastased. Kui me teeme hetkel puhtalt selle fondi, mis puudutab vaktsiini kõrvalmõjusid, mida ei ole tegelikult palju, kui vaadata neid Ravimiameti raporteid, siis me nendele inimestele, kelle peamine hirm on vaktsiini kõrvalmõjud, anname hoopis teistsuguse signaali. See signaal on see, et nad loovad mingi fondi, sest neid kahjusid on tohutult palju. Neid kahjusid tegelikult ju teadaolevalt palju ei ole. Meil on teada neli juhtu, kus Ravimiamet ütleb, et võib olla seos vaktsineerimisega – neli sellist juhtu –, tegelikult see ei ole ulatuslik. Nii et mina toetan küll sellist laiemat lähenemist. Terviseminister tuleb välja selle ettepanekuga, mille hulgas on ka vaktsineerimise kahjude hüvitamine.

Protseduuriline küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma muidugi ei ole üldse peaministriga nõus, et soomlased on tunduvalt rumalamad kui meie ja süsteemid toimivad teistmoodi. Aga minu protseduurika oli selle kohta, et ma ei ole kuidagi nõus hinnanguga, mille peaminister andis praegu mulle, nimetades mind politoloogiliseks immunoloogiks või milleks iganes. Ma tsiteerisin immunoprofülaktika ekspertkomisjoni, kes olemasolevatele teadusandmetele tuginedes on teinud ettepaneku. Nii et ma ei mõelnud seda ise välja. Ma pean väga oluliseks, et see jääks siin kõlama ja läheks ka protokolli, et see ei ole minu välja mõeldud ettepanek, vaid just nimelt ekspertide ettepanek, mis on tulnud teadusuuringutest. Nii et oleme ikka täpsed ja ärme hakkame jagama hinnanguid.

Aitäh! Nüüd lisaküsimus. Kert Kingo, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Esmaspäeval toimunud sotsiaalkomisjoni avalikul istungil rõhutasite, et enam ei ole eesmärk takistada viiruse levikut, vaid kaitsta meditsiinisüsteemi ülekoormuse eest. Seetõttu on valitsus seadnud piirangud ainult vaktsineerimata inimestele, kuna neil on väidetavalt suurem tõenäosus nakatuda ja raskemini haigestuda ning sellega üle koormata ka haiglaid. Üsna hiljuti, 5. oktoobril toimus Estonia teatris Tallinna koolide ja lasteaedade õpetajatele tänuüritus. Üritusel, mis kestis tunde, järgiti kõiki viirusohutuse reegleid. Üritusele pääses vaktsineerimistõendi alusel, kohapeal kedagi nendest ei kontrollitud. Kellel tõendit polnud, need pidid esitama Confido negatiivse testitulemuse. Nädala pärast vallandus koolides koroonalaine, haigestusid õpetajad, nakatusid ja haigestusid nende pereliikmed ja õpilased. Eelmisel nädalal oli Tartu ühes spaas 300 külalisega üritus. Spaa oli paksult rahvast täis. Varsti on näha selle ürituse tagajärgi. Nüüd on koolivaheaeg ja vaktsineeritud inimesed külastavad massiliselt igasuguseid meelelahutusasutusi, neid ei kontrollita. On oodata järgmist suurt koroonalainet, mille on tekitanud vaktsineeritud inimesed. Needsamad ringi rallivad vaktsineeritud inimesed nakatavad isoleeritud vaktsineerimata ja terveid inimesi. Seletage mulle nüüd palun ära, mille poolest erineb haiglaravi vajavate vaktsineeritud inimeste poolt haiglate ülekoormamine haiglaravi vajavate vaktsineerimata inimeste poolt haiglate ülekoormamisest. Ja teiseks, kuidas aitab viiruse kontrollimatu levitamine vaktsineeritute poolt haigestumist ohjata ja sellega haiglate ülekoormust vältida?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt Helir-Valdor Seederi protseduurilisele küsimusele – mis muidugi ei olnud kuidagi protseduuriline küsimus, sest ei olnud viidatud mitte ühelegi Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse paragrahvile, aga see selleks – ma vastan, et ma ei ole kuidagi öelnud seda, et soomlased on kuidagi rumalamad. Vastupidi, soomlased on väga targad, et nad on selle fondi ammu loonud. Mida ma tahan öelda, on see, et meil on praegu olukord, kus meil on vaktsineerimata inimesed, kes on kas vaktsiinivastased või on nad hirmudega, mis puudutab seda vaktsiini. Kaks suurimat kõhklust on: üks kõhklus on see, et kardan vaktsiini kõrvalmõjusid, ja teine kõhklus on see, et see vaktsiin ei kaitse niikuinii. Nüüd, kui me sellisel kõrghetkel teeme selle fondi, siis see annab inimestele vale signaali, aga nagu ma ütlesin, me läheme sellega edasi.

Nüüd tulen proua Kingo küsimuse juurde. Üle kahe korra väiksem tõenäosus on nakatuda vaktsineeritud inimestel ja üle kolme korra väiksem tõenäosus on sellisel inimesel sattuda haiglasse. Kui me võtame veel vanuse järgi arvestatud koefitsiendi, siis need vahed on veelgi suuremad. Jah, tõsi on see, et ka vaktsineeritud inimene kannab koroonaviirust edasi, aga vähemalt poole väiksema tõenäosusega kui vaktsineerimata inimene. Ja deltatüve puhul hindavad teadlased, et see protsent võib varieeruda 42% ja 58% vahel. Mis on vahe eelmiste lainetega? Eelmiste lainetega on vahe see, et eelmistes lainetes on pidanud kõik ennast piirama, sellepärast et kaitsta vähemust, kes jääb raskelt haigeks. Aga selles laines on erinev see, et on terve rida inimesi, enamus inimesi, kes on käitunud vastutustundlikult ja ennast ja teisi kaitsnud. Me tahame hoida ühiskonda võimalikult avatuna. See viirus ei kao mitte kuhugi, me peame sellega leppima ja õppima sellega elama. Sellepärast me teeme kõik pingutused, et hoida ühiskonda võimalikult avatud nendele, kes on vaktsineeritud ja seetõttu seda haigust nii raskelt ei põe, et haiglatesse suur koormus tuleb.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi neljanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Helmen Kütt, sellele vastab valitsuse liige sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja küsimuse teema on valdkonna prioriteedid ja rahastus 2022. aastal. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud sotsiaalkaitseminister! Sotsiaalkomisjoni istungil te tutvustasite valdkonna plaane ja ka eelarve menetlemisel sinna sisse läinud summasid. Samas te väga selgelt märkisite, et väga paljud asjad on Riigikogu käes. Eelarve arutelu Riigikogus toimub ja ettepanekud on väga oodatud. Minu esimene küsimus on see, mis puudutab toimetulekutoetuse piiri. Väga paljudes esinemistes olete kasutanud ka seda väidet, et kui inimesed satuvad kas elektri hinna kallinemise või muu tõttu hätta, siis nad saavad pöörduda kohalikku omavalitsusse, kus riiklikest vahenditest on võimalus taotleda toimetulekutoetust. Need, kes selles süsteemis töötavad, sotsiaaltöötajad, teavad, et toimetulekutoetuse osas on küll omavalitsusel õigus suurendada norme, aga piir on riiklikult paika pandud. Täna on esimesel täiskasvanud pereliikmel 150 eurot, igal järgneval lapsel on see 180 eurot, aga teisel täiskasvanul ikka 150. Küsimus ongi see. Kas on plaan ja mõte toimetulekupiiri tõsta? Sest me teame, kuidas hinnatõus mõjutab kõiki ja varsti see kehtiv toimetulekupiir lihtsalt jääb jalgu. Omavalitsusel täiendavate vahendite maksmiseks ei pruugi olla ressursse, sest me järjest-järjest kuuleme, kui palju ülesandeid tuleb kohalikule omavalitsusele lisaks. Jah, tõsi, tuleb ka rahalisi vahendeid lisaks, aga kõigeks, selge see, ei jätku: laste huviharidus, hooldekodukohtade maksetes toetamine ja kõik see muu.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh, proua Helmen Kütt, väga hea küsimus! Mul on hästi hea meel, et sa selle küsimuse küsid. Jah, võib-olla korraks natukene toimetulekutoetusest. Selle piiri tõsteti viimati 2019. Saajate arv on viimase viie aastaga olnud langustrendis, langus on peatunud praegu COVID-i perioodil. Me ei oska öelda, kas see on otseses seoses COVID-iga või on seal muid põhjuseid, sest töötuse määr meil tegelikult on stabiliseerunud. Toetuse saajaid on meil täna 10 500 ja viis aastat tagasi oli neid circa 18 000. Nüüd väike korrigeerimine: iga täiskasvanud pereliige lisaks esimesele saab 120 eurot ja lapsed 180, esimene [täiskasvanu saab] 150. 17,5 miljonit on järgmise aasta eelarves. 

Mida kohalikud omavalitsused saavad teha? Nad saavad korrigeerida tõepoolest selle piiri sees. Aga siin mul ongi sõnum teile ja teie kaudu kohalikele omavalitsustele, et 79 omavalitsusest vaid umbes 20 on need, kes peale 2019. aastat on korrigeerinud neid sisemisi piire. Need sisemised piirid kõiguvad 25 ja 100 euro vahel, ekstreemselt kõrge on ühes omavalitsuses. Need on omavalitsustes hästi erinevad, mis ongi mõistlik ja mis on olnud eesmärgipärane, sest kohalikud olud on erinevad ja neid tulebki arvesse võtta. Aga need kohalikud olud muutuvad ja seetõttu tuleb neid piirmäärasid natukene sagedamini ümber kohandada. Vast on täna see hea aeg, kui neid saab ümber kohandada, sest inimeste vajadus ja olud annavad selleks suurema sunni.

Ma olen täiesti nõus sellega, et toimetulekupiir 10 500 leibkonnale, [kes saavad toimetulekutoetust], on väike. Suhtelises vaesuses elab Eestis 162 leibkonda ja väga jämedalt kolmandik nendest on need, kes selle elektri hinna ja gaasi hinna [tõusu] tõttu kannatada saavad. Mul on hästi hea meel öelda, et Vabariigi Valitsuses on sündimas ettepanek, et CO₂ ressurssidest suhtelises vaesuses elavatele leibkondadele elektri ja gaasi hinna tõusu leevendada. Aga sellest täpsemalt siis, kui meede valmis on.

Aitäh! Nüüd lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh! Võib-olla see ei ole nüüd kõige õigemini suunatud küsimus, aga kuna see on eelarvega seotud, siis ma selle küsin. Teatavasti me pidevalt, päevast päeva räägime, kuidas meil meditsiiniasutustes ähvardab ülekoormus ja meil ei jätku meditsiinipersonali. Samal ajal on valitsuse vaktsineerimispoliitika tekitanud olukorra, kus minu andmetel näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumist on praeguseks lahkunud või lahkumas, survestatakse lahkuma 160 meditsiinitöötajat, valdavalt õed-sanitarid, kes ei nõustu vaktsineerimisega. Me teame ka seda, et suur hulk olemasolevat meditsiinipersonali keeldub koroonaosakondadesse tööle minemast. Väidetavalt ei saa neid sundida, kuna see on eluohtlik töö, nagu öeldakse, ja see on nende oma otsus. Siin on nüüd see otsustusvabadus olemas, aga mõnel teisel puhul ei ole, mis on kummaline. Minu küsimus on selline: missuguseid lisatasusid, missuguseid eelarvelisi kavasid valitsus praegu silmas peab, et seda töötajate põuda leevendada ja anda lisastiimul, et inimesed oleksid valmis koroonaosakondades töötama?

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Härra Helme! Kõigepealt, hästi tähelepanelikult olen kuulanud haiglajuhte ja suhelnud ka teiste meditsiinitöötajatega ja mul ei ole mitte kuskilt jäänud kõrva see, et massiline probleem oleks seotud soovimatusega ennast vaktsineerida, sest kui keegi, siis just meditsiinitöötajad mõistavad seda, et selle haiguse läbipõdemine ja selle haiguse kulg võivad olla rasked ja pikaajaliste, meile täna teadmata tagajärgedega.

Pigem on mure, mida väljendatakse, töö kurnavas ja raskes iseloomus, seda nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Kui meil esimeste lainete ajal olid inimesed rohkem valmis ennastsalgavalt perekonna kõrvalt võtma topelt töövahetusi, siis täna seda valmisolekut ei ole. Seda valmisolekut kindlasti viib alla ka ühiskonna ühe osa hoiak vaktsineerimise ja haiguse kui terviku vastu.

Mis puudutab palkasid ja toetusi, siis tervishoiutöötajate palga tõus, mille me otsustasime ja mis on järgmiseks aastaks, on 10%. Osalt see tegelikult rakendus juba sellel aastal kollektiivlepingu raamistikus. Kust leida uusi töötajaid, on miljoni dollari küsimus. Ülekoormatud haiglad vajavad rohkem tööjõudu ja nagu me teame, ühe patsiendi kohta vähemalt kaks töötajat. Lisaks need kulud, mis on tervishoiusüsteemile tervikuna hästi kõrged. Ühe keerulise patsiendi COVID-i ravi võib maksta kuni 200 000 eurot. Aga see küsimus on tervise- ja tööminister Tanel Kiigele.

Nüüd täpsustav küsimus. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on hea meel, et minu kodulinn Viljandi on nende omavalitsuste hulgas, kes on toimetulekupiiri ja mahtude arvestamist korrigeerinud.

Teine küsimus puudutab laiemat teemat, see puudutab iga omavalitsust ja iga inimest, kellel on lähedane hoolekandeasutuses või võib sinna sattuda. Juba on osa hoolekandeasutusi välja saatnud tõendid ja teated selle kohta, et kohamaks tõuseb – ja tõuseb juba 1. jaanuarist. Osa saadavad selle kindlasti jaanuaris ja teatavad, et tõuseb 1. aprillist, selline on olnud erinev tava, sest siis tõuseb veidikene ka pension.

Pikaajalise hoolduse teemal on läbi viidud väga palju analüüse, uuringuid. Arenguseire Keskus on tegelenud sellega, ka koalitsioonilepingus oli see teema teil suhteliselt tugevalt sisse kirjutatud, aga järgmise aasta eelarves ma sellist tegevust ei märka. Ma küll märkan, et üksi elavate pensionäride toetus tõuseb 200 euroni. See kõik on hea, mis aitab üksi toime tulla. Kuigi me mõlemad teame, et see üksi elav pensionär tegelikult ei pruugi tähenda, et [ta üksi on]. Kaks registrit vahetavad andmeid ja abikaasad erinevale aadressile sissekirjutatuna võivad mõlemad seda saada, kui nende pensionid on väiksemad kui see määr. Aga abiks ikka ja aitab ikka.

Aga kohamaksu tasumiseks omavalitsustele täiendavat toetust, just nimelt konkreetselt selle jaoks, [ma ei märka]. On küll nii, et suureneb omavalitsustele toetusfondi ja tasandusfondi kaudu [antav] raha, aga see on kohapealse otsustuse küsimus, kas seda tehakse. Riigi sellist plaani, nagu oli, et see võiks koosneda kolmest osast – haigekassa osa, inimese pensioni osa ja omavalitsuse osa riigi toel –, ma seal ei märka. Järsku te räägite nendest plaanidest lähemalt?

Signe Riisalo, palun!

Aitäh, proua Helmen Kütt! Taas kord tunnustan selle küsimuse eest. Ma korra kommenteerin seda üksi elava pensionäri toetust ainult selles võtmes, et me aru saaksime, et see puudutab tegelikult 300 000 pensioniealisest inimesest 91 000, nii et see on üsna ulatuslik meede. Aga tõsi, see ei ole igakuine ja selles mõttes see ei aita katta tänaseks keskmist hinda, mis on 824 eurot kuus üldhooldekodus ja kallimatel puhkudel küündib isegi üle 1000. Me teame seda. See tasu on tõusmas ja see oli ennustatav.

Kevadel ma viisin valitsusesse memorandumi, kus me seda kolmepoolset komponendipõhist rahastusmudelit tutvustasime. Oleme valmis sellega edasi liikuma. Teeme tööd selle nimel, et me saaksime komponendipõhise rahastuse juurutada üldhooldekodudes, aga seal kõrval vaadata ka nende omastehooldajate tingimusi, kes kodus hooldavad oma lähedasi, ja seda nii koolituste, puhkuste kui ka sotsiaalmaksu kombineerimise kaudu, et inimesed ei oleks ise hädasolijad oma hooldajarolli tõttu.

Järgmise aasta eelarve läbirääkimiste peamine ülesanne on minul pikaajaline hooldus ja sellepärast on see ka mul üheks prioriteediks järgmisel aastal. Täiendavaid analüüse ja ettepanekuid ka rahastusmudeli osas me veel kaalume, aga komponendipõhine on see, kuhu me oleme oma sihi seadnud. See leevendaks lähedaste materiaalset koormat ja aitaks neil pigem keskenduda oma laste koolitamisele ja kasvatamisele, selmet viimased varud üldhooldekodudele anda.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi viienda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Martin Helme, sellele vastab majandus‑ ja taristuminister Taavi Aas. Küsimuse teema on lennundus. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! No me eelmises valitsuses olime koos, kui koroonakriisi ajal võttis valitsus vastu otsuse eraldada Eesti lennunduse toetuseks 30 miljonit eurot, millest osa on laen ja osa oli kapitalisüst Nordicasse. Selle otsuse juurde käisid meil muidugi põhjalikud vaidlused, me mõlemad mäletame, et ma olin äärmiselt skeptiline selle rahaeralduse suhtes, ja ühtlasi panime sinna juurde terve hulga tingimusi. Muu hulgas oli üks tingimus see, et peavad olema selle raha eest ka tagatud otselennud Eesti ja teiste Euroopa pealinnade vahel, ja teiseks, lennunduse reorganiseerimine. Ma loen lehest, et seda reorganiseerimist on hakatud konkreetsemate sammudega sisustama, ja mul on sellega seoses küsimusi.

Kõigepealt me pidime saama lahti Poola lennufirma LOT osalusest Regional Jetis, mis on Nordica tütarettevõte. Kas ma olen õigesti aru saanud, et see osalus on nüüd poolakatel lõppenud? Ja ma tahaks väga teada, missuguse summa eest, sest selle üle oli suur vaidlus. Teiseks, ma tahaksin teada, kuidas see reorganiseerimine hakkab välja nägema. Kas kõik tõstetakse ühte uude firmasse või jääb mingisugune holdingfirma ja selle all jäävad eraldi tegelikult edasi tegutsema tütarettevõtted TVH, Nordica ja Regional Jet või nad kõik koondatakse ikkagi ühte uude firmasse? Kolmandaks ma tahaksin teada saada, kas me peame muretsema järgmise kapitalisüsti pärast.

Taavi Aas, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Hea küsija! Enne kui ma hakkan vastama teie küsimustele, siis selles eelteavituses tänasest infotunnist te andsite teada, et te soovite minu käest küsida lennunduse kohta. Ma alustan ka sellest, kuidas see pihta hakkas. Ma vaatasin, et Vikipeedia ütleb, et lennundus (ka aviatsioon, ladina keeles avis 'lind') on õhusõidukite ja nende lendamisega seotud teoreetiline ja praktiline valdkond. Lennunduse ehk lennuasjanduse alla kuuluvad lennukiehitus, sõjalennundus, lastiveo- ja reisilennundus, eriotstarbevaldkonna lennundus ja harrastus- ehk hobilennundus, kaasa arvatud sportlik lendamine. See oli nüüd see, mis ma selle etteantud teema kohta sain nagu ette valmistada, et teile vastata.

Aga nüüd siis jõudsime teie konkreetsete küsimuste juurde. Jah, LOT‑i osalus on lõppenud. Koostöö LOT‑iga ei ole lõppenud, see LOT‑iga lahkuminek oli selline rahumeelne protsess, kus jõuti lõpuks kokkuleppele ja meie lennuettevõte teeb allhanget LOT‑ile edasi, nii et suudeti lahutus läbi viia sõbralikult ja jätkatakse koostööd. Pean teile tunnistama, et kuna ma ei olnud ette täpset küsimuse sisu saanud, siis selle numbri kohta, mis te küsisite, et mis see maksma läks, ma hetkel jään vastuse võlgu, ma kindlasti täpsustan üle ja selle numbri teile edastan. Aga tegemist ei olnud millegi märkimisväärsega. Ma praegu ei julge kinnitada, et see lõppes nii, et kumbki pool teisele poolele üldse midagi ei pidanud maksma. Mul on meeles, et see võis niimoodi olla, aga ma pean igaks juhuks üle täpsustama, et mitte eksida.

Kas luuakse täiesti uus ettevõte? Luuakse valdusettevõte, kuhu alla koonduvad olemasolevad kolm ettevõtet: üks juhtkond, üks administreerimine, raamatupidamine ja kõik sellega seonduv, personalitöö ja nii edasi, aga jääb kolm ettevõtet. Miks kolm? Lihtsalt põhjus on selles, et teatud riskid lennundusäris on mõistlik lahus hoida. Kas on vaja uut kapitalisüsti? Ei, tänastel andmetel ei ole, sest niipalju kui mina tean, ei ole ka KredExi laenu 8 miljonit eurot lennundusettevõte välja võtnud ja lennundusettevõttel läheb arvestades turuolukorda suhteliselt hästi.

Nüüd täpsustav küsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Jaa, no see Regional Jeti vaidlus LOT‑iga oli tõesti seinast seina, alates sellest, et nemad on meile võlgu 8 miljonit, lõpetades sellega, et me peame neile maksma 8 miljonit. Kui te saate kirjalikult mulle pärast saata selle, mismoodi see lõppes, oleks [hea], ma arvan, et see huvitab Eestis kõiki. Aga selle reorganiseerimise teemal on mulle mõistetamatu, et kui meil luuakse põhimõtteliselt holdingfirma või katusfirma, kuhu alla need kolm eraldi ettevõtet tõstetakse, siis mismoodi see riske maandab. Omanik on kõigil neil ikka üks ja sama, ka tütarde omanik on jätkuvalt sajaprotsendiliselt [sama], kui keegi kuskil mingit osalust ei muuda, Regional Jet on nüüd sajaprotsendiliselt Eesti riigi oma MKM-i halduses, Transpordi Varahaldus on sajaprotsendiliselt riigi halduses, kõik need lepingud on riigi omad tegelikult ja ka Nordica on sajaprotsendiliselt. Ma ei näe nagu, mis see riskide maandamise koht on. Küll aga ma näen, et seal tekib võimalus, nii nagu ka praegu on ja mis ei ole väga hea, neil omavahel võlga alla ja omavahel erinevaid krediite saada ja anda. Tegelikult riigil ja maksumaksjal seda, kus on tulu ja kus on kulu ja kui efektiivsed ollakse, on palju raskem jälgida kui siis, kui ta oleks üks konsolideeritud ettevõte.

Nüüd mul on eraldi küsimus selle kohta, milline meil on lennunduse prognoos. Kui see olukord on oodatust positiivsem, nagu ma jutust aru saan, siis millal tulevad ikkagi need otselennud, mis oli ju üks kapitalisüsti eeldustest?

Taavi Aas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, kontsernis on üks raamatupidamine ehk see tulemus aastaaruandes, aastabilansis on üks. Riskide maandamine. See on tegelikult seotud ka teie küsimuse teise poolega. Ma alustaksin sellest, et täna Regional Jet teeb allhanketeenust teistele ettevõtetele, tegelikult Nordica kontsern kui tervik teeb lende Tallinnast, lendab nii Stockholmi kui ka Varssavisse, aga tõesti ta teeb seda allhanketeenusena. Allhanketeenuse ostjad soovivad, et nende partner, kellelt nad allhanketeenust ostavad, ei tegeleks muu kommertstegevusega ehk näiteks ei võtaks piletimüügiriski, sellepärast et kui allhanke ostja on endale ühe partneri valinud, siis ta soovib, et see partner oleks usaldusväärne ja jätkusuutlik. Põhilised riskid lennunduses on seotud just nimelt piletimüügiga. Seetõttu peame oluliseks, et need tegevused oleksid lahutatud.

Nüüd otselendude kohta. Ma juba ütlesin, et allhanke korras kahes suunas on otselennud olemas. Ma usun, et eelmise valitsuse ajast ka teie teate, et me võtsime väga selge seisukoha, et kui me ettevõtteid aitame, siis peab see olema ühekordne abi ja nad peavad tegutsema võimalikult turutingimustel, et ei tekiks ohtu, et abi on veel tarvis. Täpselt niimoodi on need ettevõtted tegutsenud ja seetõttu on tõesti, nii nagu te osutasite, meie lennunduskontserni seis parem, kui me oleme eeldanud. Me oleme otsustanud, et meie lennuettevõtted lendavad ainult turupõhiselt, kui see on võimalik. Täna on olukord, kus Eestist lennatakse ka mitte nii turupõhiselt. Meil on häid naabreid, naaberriike, nende kodanikke, kes maksavad osa lennukipiletitest Tallinnast lennates kinni. Kui kaua nad sellist tegevust on võimelised jätkama või soovivad jätkata, seda on täna väga raske siit ennustada. 

Aga veel kord: Eesti on otsustanud, et meie täiendavalt lendamist kinni ei maksa. Kui on riike, kes seda soovivad teha, siis tuleb sellega lihtsalt arvestada.

Nüüd lisaküsimus. Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tõenäoliselt kõik Eesti inimesed mäletavad Estonian Airiga juhtunut, kuidas tehti uus lennundusfirma Nordica ja Estonian Air jäeti võlgadega maha, kuigi sisuliselt toimus ettevõtte üleminek. See tähendab seda, et jätkus endine majandustegevus teise nime all, kliendid olid samad, töötajad olid samad, varad, töövahendid olid samad. Siis nimetati seda, et Estonian Air läks pankrotti. Mul on küsimus, et kuna Nordica on saanud ka finantseeritud riigieelarvest ja nüüd on Regional Jet tehtud, siis kas on plaanis kasutada sama skeemi, et sisuliselt toimub ettevõtte üleminek sinna Regional Jetti ja Nordica lihtsalt jäetakse maha.

Taavi Aas, palun!  

Ei! Kinnitan, mingisuguseid kantimise plaane selle otsuse taga meil ei ole. Vastupidi! Kui te mäletate, siis sealt lahutusest või sellest ettevõtte pankrotist jäid üles vaidlused, uute ettevõtete tegemisest jäid üles vaidlused töötajatega ja ka need vaidlused on tänaseks kokkuleppe korras lahendatud. Nii et me püüdsime seda tekkinud olukorda võimalikult hästi ja õiglaselt ära lõpetada, et saaks ettevõtetega edasi minna. Kinnitan veel kord, et mingisuguseid skeeme nende ettevõtete kontserni loomise taga, ettevõtete ühendamise taga ei ole.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi kuuenda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Priit Sibul, sellele vastab valitsuse liige sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Küsimuse teema on perelepitus. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea valitseja, ministrid Aas ja Riisalo! Kõigepealt, on hea meel öelda ja tunnustada, et valitsuses on huumorimeel säilinud, nagu [näha sellest, et] minister Aas just Helmele vastates väikse nalja tegi. See näitab, et tööd tehakse.

Ühe aspekti kohta, mida see valitsus teinud on, võiks ju ka tunnustavalt öelda, et täna on Riigikogu menetluses perelepitusseaduse eelnõu, mis on valitsuse poolt välja töötatud ja meile saadetud. Võiks ju tunda rõõmu, et üks valdkond ja teenus, mida Eestis juba 1997. aastast on võimalik saada, reguleeritakse ka seadusandlikul tasemel. Minu jaoks on aga üks mure, millele ma ka valdkonnaga seotud ministrilt vastust palun. See teenus on toiminud Eesti Lepitajate Ühingu kaudu, kes on ka ministeeriumi partner ja on aastaid andnud välja kutset selles valdkonnas, kuid nüüd selgub, et need inimesed enam seaduse järgi, vähemalt selle redaktsiooni järgi, mis meieni on jõudnud, perelepitust teostada ei saa, kuivõrd perelepitusseaduse mõttes saavad [teenust] osutama hakata ainult Sotsiaalkindlustusametiga lepingus olevad inimesed. Täna koolitatakse 40 inimest ja mingil põhjusel ükski nendest rohkem kui 120 inimest, kes siiamaani seda teenust osutanud on, 40 hulka Sotsiaalkindlustusameti koolitustele ei pääsenud. Miks luuakse toimiva süsteemi kõrvale või tegelikult isegi asemele, mitte kõrvale, riiklik perelepitus? Ja nii palju, kui ma aru saan, siis seda, mida siiamaani Eestis tehtud on, enam perelepituseks nimetada ei tohi, sest seadus reguleerib seda valdkonda üsna täpselt.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh, härra Priit Sibul! Mul on hea meel, et te siin tunnustasite valitsust, ja mina tahaksin tunnustada ka eelmist valitsust, sest perelepituse memorandumi viis esmakordselt valitsuskabinetti Riina Solman. Mul on hea meel, et ma saan nüüd täna pealelõunal olla Riigikogu ees esimese lugemisega.

Aga teie küsimuse juurde. Kõigepealt ma pean ütlema seda, et mitte kellelgi ei ole takistust, ka perelepitaja kutset omavatel inimestel, kes kuuluvad Eesti Lepitajate Ühingusse, tulla teenuseosutajaks lepingu alusel. Seal on ainult üks "aga", millest me varasemalt oleme komisjonis rääkinud: tuleb läbida üks täiendav koolitusmoodul, ja see koolitusmoodul on seotud lapse ärakuulamise kompetentsi lihvimisega ja oskuse omandamisega.

Miks on see lapse ärakuulamise aspekt hästi oluline? Meil on kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik, mis paneb kohtunikule, nagu see on olnud pikki aastaid, kohustuse kuulata ära laps temasse puutuvates küsimustes. Samamoodi oleme lastekaitseseaduse §-s 21 öelnud, et lapse ärakuulamise kohustus on kõikides tema elu puudutavates küsimustes. Ilmselgelt need vaidlused, mida me lepitusprotsessis proovime lahendada kohtueelselt, kus vanemad arutavad selle üle, milline on mõistlik lapsega kohtumise kord, elatise suurus, hooldusõiguse muutuse küsimused, on lapse elu väga palju mõjutavad ja seal on ka see lapse arvamus oluline.

Teame ka seda, et lapse arvamuse väljaselgitamine on kompetentsi ja oskusi eeldav toiming. Meil on lapsi, kes on väiksed ja ei oska rääkida, meil on lapsi, kellel on kas vaimupuue või psüühikahäire, meil on lapsi, kes on väärkohtlemise ohvrid, perevägivalla pealtnägijad, ja kõik need olukorrad eeldavad spetsiifilise kompetentsi omamist. Ma arvan, et ei ole liiga palju palutud, et need lepitajad, kes on kutse omandanud, saaksid teha läbi selle täiendava koolitusmooduli, et siis samamoodi koos teiste lepitajatega, keda me täna koolitame riigi poolt – aga mitte ainult, ka need teised, kes ei kuulu lepitajate ühingusse ja on kutse omandanud ja käivad läbi selle lapse ärakuulamise koolituse –, teenust osutada.

Täpsustav küsimus. Priit Sibul, palun!

Aitäh! Nüüd on juhtunud selline huvitav olukord, et need, kes täna koolitama hakkavad, on saanud oma kutse just selleltsamalt kojalt, kes seda on siiamaani väljastanud, ja nüüd selgub, et nad ei olegi olnud pädevad ja peavad minema nende käest, kellele nad on kutse väljastanud, õppima. Aga ma ei saa aru, kes ja kus siis vahepeal on täiendava [õpetuse saanud].

Te viitasite laste osale või moodulile perelepitusseaduses. Tegelikult perelepituses minnakse märksa kitsamaks, kui rahvusvaheline perelepitus siiamaani seda on mõistnud. Seadus, mida te täna tutvustate, räägib sisuliselt vanemluslepitusest ja lapse kaasamisest. Nii nagu te viitasite, lapsi on väga erinevaid, ja minu meelest on küll mõistlik lapsi kaasata ja tõesti, rahvusvaheline õigus näeb ette, et neid tuleb ära kuulata nendes aspektides, kus on vaja. Aga see peaks ikkagi käima koos vanematega ja vanemate äranägemise ja tahte alusel ja see kõik peaks olema lapse huvides, kuid ma ei ole kindel, et see igas kontekstis ja absoluutselt nõnda on.

Teine aspekt on see, et perelepitust rahvusvaheliste põhimõtete järgi saab ette näha ainult võrdsete partnerite vahel. Aga kui on olnud see, millele te viitasite, perevägivald ja nii edasi, siis tegelikult üldse mingit lepitust nende rahvusvaheliste põhimõtete järgi ei ole mõistlik rakendada. Kui partnerid ei ole võrdsed, siis mingit lepitust ei ole mõistlik teha, sest panna leppima inimesi selles olukorras, kui üks on kannataja, ei ole mõistlik. Seda te tõenäoliselt teate minust isegi paremini. Kuidas need aspektid siia eelnõusse selliselt on sisse sattunud?

Signe Riisalo, palun!

Aitäh, Priit! Väga hea oli see küsimuse teine pool. Tõepoolest, perelepitusseaduse eelnõus on ette nähtud erijuhud, need on lapse väärkohtlemine, perevägivalla olukorrad, sh perevägivalla pealtnägemine, ja psüühikahäire või intellektipuue ühel või teisel vanemal. Sellisel juhul meil ei ole lepituskohustust. Nende inimeste puhul on võimalik minna probleeme lahendama otse kohtusse, aga me oleme jätnud selle võimaluse, et kui osapooled on nõus ja kui lepitaja on saanud selleks ekstraväljaõppe. Seda väljaõpet me ka pakume. Nii et kinnitan, kohustust nendes eriolukordades perelepituses osaleda ei ole inimestele pandud ja nendel inimestel on võimalik oma probleeme lahendada kohtus, nii nagu seda on tehtud seni.

Mis puudutab seda, et kutse välja andnud organisatsioon ja selle kutse eelduseks olnud koolitused läbinud inimesed peavad läbi käima täiendava koolituse, siis tõsi, me oleme ise juba sellel aastal läbi viinud Norra finantsmehhanismide ja Euroopa Majanduspiirkonna ressursside abil koolitusi, et valmistada ette meile sobivad inimesed. Hästi oluline on üks asi, mida tasub silmas pidada: kuivõrd me oma perelepitusseaduse eelnõu puhul oleme kokku leppinud Justiitsministeeriumiga ja jõudnud niikaugele, et need perelepituse kokkulepped võivad haldusotsusena, kui Sotsiaalkindlustusamet nad selliselt fikseerib, asendada kohtumäärust väga olulistes küsimustes, mis reguleerivad inimeste erasuhteid, siis selle tõttu on ekstra oluline, et need inimesed tegutseksid riigi vastutusel oleva teenuse kaudu, et ei oleks eraturu erinevaid osapooli. Me räägime sisuliselt kohtumäärust asendavast otsusest, mida muu hulgas ka rahvastikuregistris kajastama hakatakse, näiteks hooldusõiguse küsimustes, või mis lähevad elatise puhul ka täitevmenetlusse.

Nüüd lisaküsimus. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Te olite seal õiguskomisjonis ebatäpne või oli sihuke väga tuntav tõe defitsiit, kui te ütlesite, et kutsekoja liikmetel ehk Eesti Lepitajate Ühingu liikmetel on tegemata see laste ärakuulamise moodul. See on neil seal olemas ja sellega nad on ise ju koolitanud kõiki neidki, kes nüüd hakkavad seda tegema. Aga minu küsimus on hoopis selle kohta, kas teenuse kvaliteet muutub selle eelnõuga paremaks, juhul kui, ütleme, nüüd lepitajate ühing jääb mängust välja, et me tsentraliseerime selle teenuse. Või te leiate, et ikkagi turul võiks olla nii need, kes on juba paarkümmend aastat tegutsenud, kui ka need, keda hakatakse koolitama? Sest ma saan aru, et see teenus on peamiselt mõeldud ikkagi nendele, kes on vähekindlustatud.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Aitäh, Tarmo Kruusimäe! Teenus ei ole mõeldud vähekindlustatud peredele. Teenus on mõeldud nendele 4000 inimesele, kes on pöördunud kohtu poole selleks, et selgeks vaielda oma lapse kasvatamises või tema ülalpidamises enda ja partneri osalus. Kindlasti ei ole see seotud vähekindlustatud peredega. Ma ei tahaks, et see legend kuidagi liikuma läheks.

Mis puudutab lapse arvamuse ärakuulamist, siis selle täiendava mooduli läbimine avaks uksed tegelikult kõikidele lepitajatele. Mina näen siin hoopis teistsugust vaidlust ja see vaidlus ei käi selle üle, kas nad sobituvad lepinguliseks partneriks Sotsiaalkindlustusametile personaalselt lepitajana. Seal ei ole takistusi. Vaidlus tegelikult ja sisuliselt käib selle üle, kas lepitajate ühing ise saab teha neid lepitusotsuseid. Vastus on selline, et jätkuvalt on võimalus, kui lepitajate ühing on osutanud teenust, siis kohus saab ka selle lepitusmenetluse tulemuse pöörata otsekohalduvaks. See võimalus on õigusruumis jätkuvalt täiesti olemas. Ainuke erisus on see, et ta ei ole selles perelepituse süsteemis, mida me selle seadusega reguleerime, ja see tähendab, et ta ei ole ka selles rahastusskeemis.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi seitsmenda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Urmas Reitelmann, sellele vastab majandus‑ ja taristuminister Taavi Aas. Küsimuse teema on Rail Balticu rajamiseks vajalikud ehitusmaavarad. Urmas Reitelmann, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud majandusminister! Kui 1870. aastatel oli Eesti mõisate suurim turg Peterburi ning hobuste ja härgadega sinna kauba vedamine osutus ebameeldivaks ja tülikaks, siis Ritterschaft otsustas rajada raudtee. Rajas ka! Rajas kaasaegse raudtee, rajas kiiresti, oldi ehitusega graafikus ja eelarve piirides. Täna me esialgu veel planeerime Rail Balticut ja teame, et see läheb oluliselt kallimaks esialgsest eelarvest. Kõik ajatärminid on lükatud ka jumal teab kuhu. Lisaks kõikidele muudele hädadele loodame me, et kui me selle kunagi valmis peaksime ehitama, siis leidub ka kaupa, mida sellel vedada. Inimesi nagunii ei ole. Peterburis elas toona muide 50 000 eestlast. Oli ka inimesi, kes tahtsid Reveli ja Peterburi vahet sõita.

Nüüd on lisandunud veel üks uus häda ehk liiva ja kruusa puudumine. Kui seda Harjumaal veel on, siis Raplamaal ja Pärnumaal on olukord juba suhteliselt hirmu piiril. Minu küsimus ongi, et kust me selle täitematerjali võtame, eriti olukorras, kus näiteks uute kaevanduste või uute maardlate avamine võtab aega, juhul kui sinna on keskkonnauuringud lisatud, siis isegi kuni kümme aastat. Kas see venitab veel omakorda RB valmimist või kuidas see üldse mõjutab? Ja kui kaugelt on võimalik seda materjali tuua, ilma et see muutuks juba arulagedalt kalliks? Mis sellest saab?

Taavi Aas, palun! 

Aitäh! Austatud küsija! Tõepoolest, 1870. aastatel oli kindlasti ka raudtee rajamine märgatavalt lihtsam kui tänapäeval. Vaevalt see raudtee rajaja korraldas erilisi keskkonnauuringuid või tegeles kohalike elanike kaasamisega selle protsessi käigus, erinevate trasside valikuga tulenevalt sellest kaasamisprotsessist. Need asjad kindlasti jäid tollel ajal tegemata ja paljuski, miks täna meil on läinud kauem, ongi [põhjus] see, et lihtsalt ajad ja olud on teised ja õnneks demokraatiat erinevate protsesside juures on meil märgatavalt rohkem, kui oli tollel ajal.

Nüüd, materjalivajadus. Tõepoolest, õige on see, et materjalivajadused selle trassi rajamiseks on suured. Tõsi on ka see, et kõige parem olukord hetkel on Harjumaal, siis on Raplamaa ja kolmandal kohal on Pärnumaa. Aga kui vaadata Eestit tervikuna, siis ega Harjumaa olukord ei ole ka selline, et meil ei oleks vaja ka Harjumaal uusi karjääre avada. Sest ka siin nendel karjääridel, mis on, hakkab aeg täis saama. Karjääride küsimus Eestis on sõltumata sellest, kas me plaanime ehitada või ehitame Rail Balticut või ei ehita Rail Balticut – täiendavaid karjääre on Eestis igal juhul vaja.

Nii nagu selle raudtee ehitamisega, nii on täpselt ka nende karjääridega, et see eeldab väga pikka protsessi, eeldab läbirääkimisi kohalike elanikega. Tihtipeale kohalikud elanikud ei ole nõus või rahul sellega, et nende lähedusse karjäär tuleb. Samal ajal ma arvan, et kõik saavad aru, et ehitusmaterjali on jätkuvalt vaja. Aga nende karjääride avamisele eelneb väga põhjalik töö. Rail Balticu piirkonnas on Keskkonnaamet küsinud Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumilt kokku 25 kirjaga arvamust kas uuringuloa saamiseks või siis kaevandamisloa taotluseks. Nii et tegelikult kogu selle trassi ulatuses tööd erinevate karjääridega käivad. Lisaks tahaks kindlasti siia juurde öelda seda, et teadlased tegelevad sellega, et kasutada ühe võimalusena aherainet maavarade asemel raudteetrassi ehitamiseks.

Nüüd täpsustav küsimus. Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh! Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on tehtud mingisuguseid arvutusi, kas liiva ja kruusa hind peaks tõusma, arvestades seda, et Eesti Geoloogiateenistus on öelnud, et Rapla-, Harju- ja Pärnumaal ainuüksi maanteede korrashoiuks läheb vaja märkimisväärselt suurt kogust, kuskil 30 miljonit kuupmeetrit? Kas teil on mingisugune prognoos, milliseks liiva ja kruusa hind võiks Eestis kujuneda, ja kuidas see mõjutab olemasolevate teede korrashoidu ja uute maanteede ehitamist?

Taavi Aas, palun!

Aitäh! Maavarade hinna kujunemisel kahtlemata on erinevaid mõjutegureid ja kindlasti mõned nendest on meil juba kätte jõudnud – kõik see, mis puudutab kütuse kallinemist, erinevate materjalide kallinemist, mis on vajalikud nende maavarade kaevandamiseks. Nii et see on juba toimunud. Teisalt, mis ma oskan ütelda, need hanked, mis täna on tehtud üksikute objektide ehitamiseks Rail Balticu trassil, eelkõige on juttu ökoduktidest ja viaduktidest, on andnud reeglina tulemusi, kus see hange ei ole märgatavalt kallinenud. Tõsi, on olnud ökodukte, mis on läinud kallimaks. Aga siin on põhjuseks pigem mitte töö kallinemine või materjali kallinemine, vaid see, et ökodukti arhitektuurne lahendus on teistsugune ehk ta on tehtud laiem, kui kavandati tollel hetkel, kui ökoduktide asukohti paika pandi. Selles mõttes kallinemist on olnud, aga täna me veel ei ole näinud hangete otsest kallinemist. See loomulikult ei tähenda, et seda tulevikus tulla ei võiks, nagu ma juba ütlesin, kaevandamise enda kallinemise tõttu, aga kahtlemata ka konkurents või materjalipuudus võib olla see, mis tekitab kallinemist. Aga sellist lõplikku prognoosi tehtud hetkel ei ole. Tehakse küll kogu projekti kohta uut hindamist, et mis ta võiks maksma minna, arvestades seda, et vana hindamine on aastaid tagasi tehtud. Kui mitte arvestada seda viimast hinnatõusu, siis Eesti koha pealt võib öelda, et tollel ajal hinnang, mis anti, anti suhteliselt [täpne], suudeti päris hästi ette näha.

Nüüd üks lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh, hea spiiker! Hea minister! Kui me siin juba Rail Balticu rajamisest räägime ja kuna meil on riigieelarve menetlemine parasjagu parlamendis käsil, võib-olla oleks hea saada väikest ülevaadet ja sellist adekvaatset hinnangut, kui palju meil on 2022. aastal Rail Balticu projekti rajamisega seoses eelarves kulusid ette nähtud – ma mõtlen meie enda riigieelarve kulusid, mitte eurorahasid. Me teame, et varasematel aastatel seda raha tegelikult ei ole ära kulutatud, sest projektid venivad, venivad, venivad, ja ka praeguse arutelu põhiiva on ju see, et see projekt ei liigu sellises tempos, nagu selle projekti pooldajad on tahtnud. Kui palju see tekitab meil järgmise aasta riigieelarves tegelikult üleplaneeritud vahendeid? Kõigepealt, kui suur see summa on meil ja kui suur on see summa, mille reaalselt ära saab kasutada?

Taavi Aas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab selle projekti venimist, siis nendest põhjustest ma juba põgusalt rääkisin. Ma arvan, et üks suuremaid ja põhilisemaid põhjuseid oli see, et projekteerimisprotsess ei toimunud ja seda ei juhitud mitte kolmes Balti riigis igas riigis eraldi, vaid sellega tegeles keskorganisatsioon. Kindlasti on arusaadav see, et planeerimis‑ ja projekteerimisprotsessis on oluline, et rööpapaarid omavahel kokku jõuaksid, et iga riik ei planeeriks trassi ise koha peale. Aga tänasel päeval on selge, et see, et riigid ise on võtnud initsiatiivi ja riigiettevõtted ise on võtnud initsiatiivi ja sellega tegelevad, on kindlasti andnud tõuke, et protsess oleks kiirem. Seetõttu on ka võimalik olnud see, et me oleme, nii nagu ma enne juba ütlesin, jõudnud teatud protsesside puhul hangeteni.

Mis puudutab summat, mille kohta te küsisite, siis kindlasti meie eesmärk on see, et need vahendid, mis eelmisel eelarveperioodil on Eestile eraldatud, me suudaksime ära kulutada selle aja jooksul, mis meile on ette antud. Täna me ei saa öelda, et meil ei oleks projekteerimisega üldse mitte mingisuguseid probleeme. Jah, koroona on ka siia oma jälje jätnud, projekteerijad ei ole Eestis saanud käia – teatavasti projekteerimisega tegeleb Hispaania ettevõte – ja see on kahtlemata oma jälje jätnud. Aga loomulikult, eesmärk on teha kõik selle nimel, et need vahendid, mis Eestile on eraldatud, saaksid mitte perioodi lõpuks, vaid etteantud tähtajaks ära kasutatud.

Rahanumbri koha pealt pean teile nüüd küll siin kiiresti peast ütlema. Jällegi tahaksin jätta endale võimaluse, et täpsustan üle. Minu teada peaks see number olema suurusjärgus 40 miljonit eurot, aga kindlasti vaatame üle.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Aivar Kokk, sellele vastab majandus- ja taristuminister Taavi Aas, küsimuse teema on merendus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Koroonaviiruse levikuga seotud majandusliku meetmena võtsime eelmises koalitsioonis üheskoos vastu Eesti riigi 2020. aasta lisaeelarve seadusega seonduvate seaduste muutmise seaduse, millega vabastasime eelmise aasta 1. aprillist kuni käesoleva aasta 31. märtsini kõik Eesti sadamasse ja sadama reidile sisenevad laevad veeteetasu maksmisest, ja selle aasta riigieelarve kohaselt on 1. aprillist kuni käesoleva aasta lõpuni veeteetasud 50%.

See otsus on mõjutanud positiivselt Eesti konkurentsivõimet. Kui võrrelda 2019. ja 2020. aastat, siis Eesti sai juurde täiendavaid kaubamahtusid, seega ka täiendavat tulu riigile. Kui meie Läänemere piirkonnas kaubamahud vähenesid eelmisel aastal ligi 7,9%, siis samal ajal Tallinna Sadam kasvatas kaubamahtu 7% ehk 1,4 miljonit tonni. Oluline on arvestada, et kui sellist otsust ei oleks tehtud, oleks Eesti kaotanud oluliselt kaubamahtudes ja ka riigi tuludes võrreldes planeerituga. Ettevõtete prognooside kohaselt oleks ilma selle meetmeta jäänud suur osa planeeritud veeteetasude tulust saamata ja kaubamahud oleks oluliselt vähenenud. Selle tulemusena oleks riigieelarve laekumised olnud enam kui 35 miljonit eurot väiksemad. Ma mäletan, et koostöös sinuga sai rahanduskomisjonis tehtud selle aasta riigieelarvesse parandused, tänu millele hoidsime veeteetasud madalal ja see tõi rahavood ja kaubalaevad meie sadamatesse. Minu küsimus sulle. Ma tean, et sa oled ise seda head madala [tasu] eelnõu toetanud. Miks nüüd on järgmise aasta riigieelarve eelnõus veeteetasude tõus kahekordne võrreldes hetkeseisuga?

Taavi Aas, palun!

Aitäh! Austatud küsija! Tõepoolest, ma olen sama meelt, et need meetmed, mis otsustati eelmise valitsuse poolt seoses COVID-i kriisiga, olid õiged. Need meetmed kindlasti töötasid. Me teame, et ainuüksi veeteetasude puhul tõesti on siin tehtud mitte sektori või valitsuse poolt, vaid sõltumatu hindaja poolt arvutused, mida need meetmed on endaga kaasa toonud ja kuidas nad on meid aidanud. Tõepoolest, siin on väga hea võrdluskoht ka see, mis on toimunud meie naaberriikide sadamates. Nii et me saame väga selgelt öelda, mis päriselt juhtus, ehk tõesti kaubavood Eestis suurenesid. Mis oleks juhtunud, kui neid meetmeid ei oleks olnud, on võimalik ainult oletada, seda me päris täpselt ju ei tea. Aga võime öelda seda, mis juhtus nende meetmete toel.

Tõesti, sellel aastal on veeteetasu vähendus 50%, järgmisel aastal 25%. Ma arvan, et kõik siin Riigikogus mõistavad valitsuse ja riigijuhtimise loogikat. See seisneb kompromissides, see seisneb tekkinud probleemidele lahenduse otsimises. Ja see 25% on see, mida me suutsime kokku leppida, millele me suutsime leida rahalise katte, et toetusmeetmega jätkata. Tõsi, mitte küll enam sellises mahus nagu varasemalt, aga vähemalt 25% ulatuses me suudame jätkata. Mis on selle poole võrra vähenenud toetusmeetme tagajärg, nii nagu ma enne ütlesin, me saame seda kõike hinnata selle pealt, mis päriselt elus toimub. Ja tõesti, need meetmed, mis me tollel hetkel rakendasime, tagantjärgi hinnates töötasid.

Täpsustav küsimus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Tõesti, PricewaterhouseCoopers on aastaid analüüsinud Eesti kaubanduskoridori majanduslikku mõju ja nendele uuringutele tuginedes on hinnanguliselt sellise kaubamahu kasvu mõju riigile eelarves positiivse mõjuga olnud ligi 16 miljonit eurot. Me teeme kindlasti ettepaneku, et jätkata 50% toetusega. Aga mul on täpsustav küsimus. Eesti reisilaevandus on Eesti tuntud kaubamärk ja kindel rahvusvahelise reisijate ja kaupade vaba liikumise tagaja. Majandus- ja taristuministri eelmise aasta 24. septembri määrusega nr 57 "Rahvusvahelise reisilaevanduse toetamise tingimused ja kord" kehtestatud reisilaevanduse toetusmeede aitas säilitada reisilaevaliiklust naaberriikide vahel ka siis, kui reisijate arv oli minimaalne ja reiside korraldamine reederitele kahjumlik. Selle meetme abil suudeti säilitada suur hulk töökohtadest ja vältida katastroofilist olukorda Eesti merenduse töötajatele. Arvestades praegust COVID-19 viiruse leviku kasvu Eestis ja naabermaades, tekib tõsine küsimus: mis on muutunud, et Vabariigi Valitsus on otsustanud selle abimeetmega mitte jätkata? Ekspertide arvates on reisijatevoo taastumine pandeemiaeelsele tasemele võimalik alles 2025.–2026. aastaks. Selline areng oleks hävituslik Eesti merendusele, kuna suur osa Eesti professionaalsetest laevameeskondadest jääks töötuks. Kui me soovime, et Eesti reisilaevandus oleks ka tulevikus jätkusuutlik, tuleks reisilaevandust jätkuvalt ka järgmistel aastatel toetada. Mis põhjusel on nii, et me seda toetust järgmise aasta riigieelarves ei näe?

Taavi Aas, palun!

Aitäh! Teil on õigus, et kahtlemata sellel toetusel oli mõju merenduse töökohtadele. Mina vaataksin seda toetust pigem sellest vaatevinklist, kas meie laevad ja need töökohad jäävad Eestisse ehk kas need laevad, juhul kui seda toetusmeedet ei jätkata – ja täna on selline otsus, et seda ei jätkata –, jätkavad Eesti lipu all ehk kas see maksuraha, mis nendelt laevadelt laekub ja mida potentsiaalselt tulevikus on kindlasti rohkem, tuleb Eestisse või ei tule Eestisse. Kahtlemata, ettevõtjad on oma otsustes vabad ja teevad oma otsuse vastavalt turuolukorrale. Selles mõttes ma kindlasti arvan, et meede kui selline oleks oluline. 

Aga nagu ma varasemalt ütlesin, riigijuhtimine on kompromisside küsimus. On küsimusi, kus leitakse kompromiss. On küsimusi, kus kompromisse ei leita. Kui kompromisse ei leita, siis on väga keeruline leida ka rahalist katet meetmele, mis olemuslikult tegelikult on maksumeede. Nii et siin valitsuses konsensust ei olnud ja seetõttu ei ole ka selle meetmega jätkamist. See meede oli ka ju ajalise piiriga. Selleks, et meetmega oleks jätkatud, oleks vaja olnud uut otsust. Paraku see nii on.

Nüüd üks lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Taavi! Ma olen kindel, et ka valitsuse liikmeteni on jõudnud informatsioon selle kohta, et Euroopa Komisjonis on praegu rohepöördest inspireerituna väljatöötamisel kolm erinevat merendust puudutavat direktiivi, mis puudutavad nii CO₂-kaubandust kui ka kütuseliike, laevade vastavust normidele, marsruute, kolmandate riikidega seotud tankimisvõimalusi, reisijateveovõimalusi ja nii edasi ja nii edasi, mis on kõik äärmiselt piiravad ja meie merendust silmas pidades meie seisukohast diskrimineerivad. Nüüd mu küsimus ongi, et kuna need direktiivid ähvardavad sisuliselt hävitada Eesti merelaevanduse, mis muudab kõik eelneva kahe küsimuse raames arutatu mõttetuks, ja sellega seoses laieneks see ka meie sadamatele, kaubavedudele, nende kaubagruppide vedudele, mis on Eesti peamised ekspordiartiklid, ja sellel oleks ka määratu mõju riigieelarve laekumistele, kas valitsuses on juba nende direktiividega tegelema hakatud? Materjal on väga mahukas, natuke alla 1000 lehekülje. Kas Eesti on valmis oma laevanduse, aga laevandusest lähtuvalt ka muude majandushuvide eest seisma vankumatu tinasõdurina, kuni kas või tuhka kadumiseni?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, see pakett "Fit for 55" puudutab paljusid aspekte ja üks nendest on merendus, kuhu siiamaani see kvoodikaubandus ei ole laienenud, see on merenduse jaoks uus teema. Jah, ma näen selles paketis, mis puudutab merendust, väga suuri probleeme. Me ei ole üksi, täpselt samal seisukohal meiega on näiteks Kreeka ja Küpros. Kreeka kindlasti on selles mõttes Euroopa Liidu mõistes laevanduses oluline tegija, et praktiliselt 50% Euroopa Liidu laevadest sõidavad Kreeka lipu all, on Kreekaga seotud. Nii et tegemist on väga suure tegijaga. Meil on plaanis nende ministritega kohtuda, nii Kreeka kui Küprose ministritega. Seda valmistatakse praegu ette. Aga kahtlemata probleem merendussektorile on olemas ja probleem tuleneb eelkõige sellest, et Mandri‑ või, ütleme, Lääne-Euroopas see, et laevad sõidavad kuskile teise riigi sadamasse, kes ei pea neid meetmeid rakendama, see ei ole nii suur küsimus. Kuigi ka seal on see olemas. Näiteks laevadel, mis sõidavad Hollandisse, kui nad sõidavad vahepeal Inglismaalt, Suurbritanniast läbi, tegelikult maksumäär juba väheneb. See maksu selline sahkerdamise koht on sinna väga selgelt sisse kodeeritud. See kehtib ka Eesti puhul. Kui näiteks laevad tulevad Eestisse, sõidavad läbi Kaliningradist, siis on juba hoopis teise maksumääraga tegemist. Aga meie suurim oht on see, et kaubalaevad ei tule mitte Eesti sadamatesse, vaid lähevad näiteks Ust-Luga sadamasse. Kusjuures kliimaeesmärgi täitmise koha pealt ei ole mitte mingisugust vahet, kuhu sadamasse laev läheb, midagi paremaks sellest ju ometigi läinud ei ole, et ta läks Ust-Lugasse.

Nii et kindlasti siin probleemid on olemas, need puudutavad Eesti merendust väga tõsiselt. Kinnitan teile, et Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium on oma seisukohad selles küsimuses kujundanud. Me näeme, et need regulatsioonid peaksid olema tehtud Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni kaudu ehk see puudutaks mitte ainult Euroopa Liitu, vaid kõiki siin piirkonnas olevaid sadamaid. Kusjuures see organisatsioon on varasemalt piirkondlikult otsuseid teinud, näiteks mis puudutab väävliheidet. See IMO otsus puudutab tervet Läänemerd ja Põhjamere osasid, nii et seda regulatsiooni peavad kõik täitma, ka need laevad, mis ei tule mitte Eesti sadamatesse, vaid lähevad Ust-Luga sadamasse. Jah, meie seisukoht on kujundatud ja me teeme kõik selleks, et Eesti merendus säiliks.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde. Selle küsib Riigikogu liige Merry Aart, sellele vastab peaminister Kaja Kallas. Küsimuse teema on migratsioon ja elamisload. Merry Aart, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Eelmisel nädalal ma küsisin afgaanide kohta ja see põhjustas kümmekond telefonikõnet mulle. Ma lubasin, et kergitan selle küsimuse veel üks kord üles, aga natuke teises kontekstis. Näiteks Valgas on väga suuresti muutunud, suurenenud mustlaste kogukond. On Eesti kogukond, Läti kogukond ja nüüd siis ka Inglismaalt tulnud mustlaste kogukond, mis suureneb silmnähtavalt. See põhjustab probleeme, nad on rikkamad ja nad on ülbemad.

Eelmisel reedel käis inimene Tartu politseimajas ja soovis vahetada oma dokumenti. Ta ei saanud järjekorras jutule sellepärast, et Tartu politseimaja ruum oli rahvast täis. Seal oli üsna mitu neegrit, seal oli suhteliselt palju hästi tumedanahalisi inimesi ja domineeris ukraina keel. Minu küsimus on selline, et meil Lõuna-Eestis ei ole siiamaani väga selliseid probleeme olnud ja see on üsna üllatav Lõuna-Eesti inimeste jaoks. Tundub, et kuidagi hüppeliselt on kasvanud võõramaalaste arv. Mis võiks olla selle põhjus ja milline võiks olla see seaduslik alus, kui see nii on?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Kui ma vaatan numbreid, mis puudutavad sisserändajaid, siis esiteks on meil sisserände piirarv, mis on 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast, ja see on hetkel 1315 inimest. Käesoleva aasta sisserände piirarvu raames välja antud tähtajaliste elamislubade saajatest moodustavad enamiku Ukraina, Venemaa ja Valgevene kodanikud. Kui ma vaatan arengut üle aastate, siis kõigi nende tähtajalise elamisloa taotluste arv on saanud täis juba 2. jaanuaril. Aga üks asi on taotlus ja teine asi on see, kas luba on lõpuks ka välja antud. Viimastel aastatel on tegelikult jäetud lube kasutamata, 2020. aastal oli 32 ja 2021. aastal 29 sellist elamisluba.

Mida meil tuleb silmas pidada? Sisserände piirarv puudutab ainult kolmandatest riikidest tulevaid inimesi. Euroopa Liidus on meil teatavasti inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumine. Kui need on Euroopa Liidu kodanikud, siis nad saavad Eestisse tulla ja tulevad sellel alusel. Meile ei ole teada, et inimeste sissevool oleks oluliselt suurenenud. Kui me vaatame seda, mis puudutab sisserännet Eestisse, siis kõige suurem on hoopis Eesti kodakondsusega inimeste tagasitulek Eestisse. Kui me vaatame näiteks 2020. aastat, siis sisseränne kogumis oli 16 209 inimest. Rahvuste lõikes esimese ja kõige suurema hulga moodustavad Eesti kodakondsusega inimesed, 5900 inimest, järgmiseks on Euroopa Liidu kodanikud, keda on 3363 inimest, ja kolmandaks on Soome kodanikud, 666 inimest, ja siis on Läti kodakondsusega inimesed – tähendab, need on Euroopa Liidu all. Kolmandaks on Ukraina kodakondsusega inimesed, 1565. Soome, Saksa ja Läti lähevad loomulikult Euroopa Liidu alla. Venemaa kodakondsusega on 1389. See on madalam, kui oli 2019. aasta sisseränne. Nii et ma ei oska seda tunnet numbritega kuidagi kokku viia.

Nüüd täpsustav küsimus. Merry Aart, palun!

Aitäh! See 1300 ja natuke peale, see on ilus arv, aga me kõik teame, et seal on väga palju erandeid ja see ei maksa sisuliselt mitte midagi. Ma küsin seda, et kui nad tulevad siia, siis nad kõik – ma näiteks Valga kohta tean –, needsamad mustlased võtavad ennast töötuna arvele ja enamasti käivad kursustel, IT‑kursustel, nii et nad on kõik meil tulevased IT-spetsialistid. Aga Eesti riik peab ju nendele sotsiaaltoetusi [maksma] või nad on õigustatud neid saama samamoodi nagu Eesti inimesed. Kas on teada, kui palju sotsiaaltoetusi nende peale võiks minna? See on keeruline küsimus ja te ei pruugi nii äkki saada vastata, aga ma küsin ikkagi.

Kaja Kallas, palun! 

Aitäh! Sotsiaaltoetustele on õigus Eesti Vabariigi kodanikel ja Eesti Vabariigis [elavatel] residentidel ehk neil, kellel on elamisload, ja näiteks ka asüülitaotlejatel, aga asüülitaotlejaid on meil üldse väga vähe. Varjupaiga taotlejaid on kõige vähem Euroopa Liidust ja neil on võimalik saada ka sellel ajal, kui nad rahvusvahelist kaitset saavad, riiklikku pensioni ja peretoetusi. Aga mul ei ole siin praegu küll informatsiooni, kui paljud nendest, kellel on elamisluba, saavad ka näiteks, ma ei tea, toimetulekutoetust või muid toetusi, mida puudust kannatavad pered saavad. Mul seda informatsiooni hetkel kaasas ei ole, aga võib-olla on mõistlik seda küsida kirjalikult Sotsiaalministeeriumist, kellel on täpsemad andmed.

Nüüd lisaküsimus. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Ma täitsa siiralt küsin, ei saa aru ja vajan abi. Äsja me kuulsime ja saime teada, et Valga linna on üle ujutanud ukraina keeles rääkivad tumedanahalised Inglismaa mustlased, eriti Valgas politseiametis passi oodates enam nendest läbi ei pääsegi ilma trügimata. See jutt ei ole tegelikult sealt vasakust pingireast EKRE poolt mingi esmakordne jutt. Ma mäletan, 2015. aasta valimiskampaania ajal rääkisid EKRE kandidaadid tõsimeeli seda, et kui te EKRE poolt ei hääleta, siis on varsti Eestis 50 000 põgenikku. Tegelik number oli veidi hiljem 50 – mitte 50 000, vaid 50 põgenikku umbes võttis Eesti vastu.

Nüüd räägitakse siis Afganistanist, et sealt on tulnud või tulemas – ma olen kuulnud erinevaid numbreid – küll 3000, küll 30 000. Tegelik number on 30, mida Eesti on valmis vastu võtma. Nii et kusagil saja‑ kuni tuhandekordsed erinevused. Sellest ma päriselt aru ei saagi, kas EKRE päris tõsimeeli usub seda, mida ta räägib, või ta eksib oma arvutustes. Aga kuidagi ta leiab ka vastuvõtva poole. Tundub, et mõni inimene tõesti usubki, et Eestis ongi 50 000 põgenikku ja 30 000 afgaani varsti tulemas.

Ma mõtlen, et eestlased on väga usinad olnud ise emigreeruma ja kui meisse suhtutaks mujal välismaal nii halvasti, nagu meie suhtume neisse, kes siia tulevad – neisse vähestesse, kes siia tulevad –, siis kuidas me, eestlased, ennast tunneksime. Kuidas on see läinud nii, et meil on selline dissonants selles küsimuses? Oskate äkki midagi mulle abiks öelda?

Protseduuriline küsimus. Merry Aart, palun!

Aitäh! Esiteks, Valgast oli juttu seoses mustlastega, aga mitte ukrainlastega. Teiseks on mind õpetatud niimoodi, et rumal ei ole küsija, vaid rumal võib olla vastaja. Ja kolmandaks, minu küsimus ei peegeldanud küll kurjust mitte kuskilt koha pealt, vaid ma tahtsin saada informatsiooni. Nii et ma tänan ja palun mitte solvata ei küsijat ega küsimusele vastajat.

Aitäh! Ja nüüd palun, Kaja Kallas!

Aitäh! Tõepoolest, kui me vaatame numbritele otsa, siis asüülitaotlusi, varjupaigataotlusi, neid massilisi pagulasi Eestisse ei ole tulnud. Isegi kui me vaatame Euroopa Liitu, siis me oleme olnud selles nimekirjas täiesti kõige viimased, kuhu inimesed on tahtnud tulla ja varjupaigataotlusi esitanud. Ühest küljest öeldakse, et riigi kvaliteeti näitab see, kui inimesed sinna tahavad minna, mitte ei taha sealt ära minna. Vähemalt selles osas on [olukord] positiivne, et Eesti inimesed on Eestisse tagasi tulemas.

Nüüd, võib-olla ühe asja ma veel korrigeeriks ära. Tõesti, Afganistan ja põgenikud. Praeguse seisuga me valitsuses otsustasime, et 30 inimest on need, keda me aitame Afganistanist, kellel on kas seos Eesti mittetulundusühingutega või on nad aidanud meid NATO või Euroopa Liidu kaudu. Tänaseks oleme koostöös liitlastega toonud ära 14 inimest ja kuute inimest ei ole õnnestunud aidata, sest lennuühendus Afganistaniga katkes. Politsei- ja Piirivalveamet menetleb nende varjupaigataotlusi ja kui kõik on korras, siis saab sellega edasi minna, aga tõesti ei ole praegu neid massiliselt näha. Kui me räägime oma liitlastega Euroopa Liidus ja ka Ameerika Ühendriikides, siis ei ole praegu veel näha massilist rändesurvet Afganistani poolt. Selle jaoks teevad kõik liikmesriigid ka koostööd nende lähteriikidega, et neid inimesi aidata seal, kus nad on, et ei tekiks migratsioonisurvet.

Protseduuriline küsimus. Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Ma tahtsin lihtsalt täpsustada seda Merry Aarti küsimust, kui ta loeb nüüd stenogrammist, siis tegelikult ma tegin sellest lühikokkuvõtte. Ta rääkis täpselt kõigist neist elementidest, mida ma nimetasin. Ma ei pannud midagi juurde, pigem võtsin ära ühe n-tähega algava sõna.

Aitäh! Sellega on see küsimus saanud käsitletud.

Liigume edasi. Kümnes küsimus. Selle esitab Riigikogu liige Riho Breivel ja sellele vastab majandus- ja taristuminister Taavi Aas. Küsimuse teema on autotranspordiga raskeveoste vedamise efektiivistamine. Riho Brievel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Taavi! Küsimus tegelikult, kui lähtuda juba sellest, mida küsisid siin eelküsijad meretranspordi kohta, ei ole niivõrd palju kompromissis, vaid loogika peitub hoopis selles, et kui meretranspordi osa hakkab vähenema – ja ta hakkab vähenema, kui me ei suuda seda asja parandada selle 50% muutmisega 25%‑ks, ja on ka muud probleemid –, siis juhtub selline asi, et suur osa transpordist peab minema üle maanteetranspordile, raskeveokitele.

Raskeveokitega on veel üks probleem: me räägime, et üle maailma enam ei jätku autojuhte nendele transpordivahenditele. Tuleb ka välja, et meil on juba puudu üle 100 autojuhi. Mujal, ütleme, Põhjamaades on võetud kasutusele palju pikemad raskeveokid, 64‑meetrised on lubatud, meil on aga lubatud ainult 43‑meetrised. See tähendab seda, et on palju suurem jalajälg ka rohelise mõtteviisi seisukohalt, kui transpordis on kasutusel lühemad veokid, ja ka autojuhtide osas oleks probleem lahendatav. Kuidas seda probleemi saaks mõistlikult lahendada?

Taavi Aas, palun!

Aitäh! Selle probleemiga Eestis juba tegeldakse. Transpordiamet on algatanud ühe uuringu [selle kohta], kas on võimalik tõsta autorongide tonnaaži ja pikkust. Tegelikult tuleb öelda, et meil Eestis juba kehtivad suuremad tonnaaži‑ ja pikkusevõimalused kui Euroopa Liidus tervikuna, ainult selle vahega, et kui Eesti auto sõidab Eestist kaugemale, siis ta peab olema kergem ja lühem, Eesti sees võib auto sõita suurema tonnaažiga ja võib sõita ka pikem auto. Samasugused reeglid, nii nagu te ütlesite, vastab tõele, kehtivad Skandinaavia riikides. Muidugi, siin tuleb arvestada ka seda, et riikide suurused on erinevad. Eestis sellised pikad ja rasked autorongid saavad sõita ainult Eesti sees, nad ei saa liikuda Eestist välja. Skandinaavias loomulikult, kus riigid on märgatavalt suuremad kui Eesti, on nende läbisõidu‑ või tegutsemisvõimalused ka palju suuremad kui Eestis. Küll aga, nagu ma ütlesin, Eestis juba uuringud käivad, kas oleks võimalik tõsta pikkust ja lubada ka raskemaid koormaid.

Siin tuleb kindlasti arvestada kahte aspekti, vabandust, kolme aspekti. Üks on liiklusohutus pikemate veokite puhul – kindlasti tõuseb väga tõsiselt üles liiklusohutuse teema. Teiseks, raskus. Kuidas kannatavad meie teed, kuidas kannatavad sillad? Meil on uusi teid, mis kannatavad raskeid veokeid, aga kindlasti on ka neid teid, mille põhjad veel ei ole uuendatud, ja seal raskeveokite tõttu kindlasti on kahjustused märgatavalt suuremad. Kolmas aspekt, mida kindlasti tuleb ka siinjuures meeles pidada, on see, kuidas on lood seaduskuulekusega. Ehk kui selleks piiriks on seal pandud 42 tonni, nagu on täna, siis tihtipeale seda eiratakse, sõidetakse mõnevõrra raskema veokiga. Aga kui me anname võimaluse liikuda veokitel, mis on 60 tonni, ja kui seal samamoodi seaduskuulekus ei ole nii hea, kui ta peaks olema, ehk pannakse veel natukene sinna otsa, siis kindlasti mõju teedele, kas tegemist on näiteks 45 või 65 tonniga, on märgatavalt suurem. Seda enam, et tegelikult selliseid teid, kus nii rasked veokid saaksid liikuda, Eestis väga palju ei ole. Aga veel kord: Transpordiametil on see uuring tegemisel ja järgmise aasta keskel peaksid nad tulema välja oma ettepanekutega, mis nad on leidnud, kus see on võimalik ja kus ei ole.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid vastuste eest. Ma tänan Riigikogu liikmeid küsimuste eest. Infotund on lõppenud.