Austatud Riigikogu! Alustame VI istungjärgu 6. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on nagu ikka võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun! Seda soovi ma ei näe. Enne kohaloleku kontrolli on mul teile mõned teated edasi öelda. Kõigepealt tuletan teile meelde, et täna pärast täiskogu istungi lõppu valime siin istungisaalis Parlamentidevahelise Liidu ehk IPU Eesti rühma juhatuse. Kõik Riigikogu liikmed on sellele valimisele oodatud. Aga see toimub pärast täiskogu istungit. Teine teade on see, et täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis kõrghariduse toetusrühma asutamiskoosolek, kokkukutsuja on Margit Sutrop.

Nii, nüüd on kohaloleku kontroll. Palun! Kohaloleku kontroll. 

Kohale registreerus 66 Riigikogu liiget.

Meil on ka üks väike päevakorra täpsustus. Nimelt, tänase kolmanda päevakorrapunkti arutelul, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud noorsootöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 411 esimesel lugemisel, teeb komisjoni ettekande kultuurikomisjoni liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on õiguskantsleri ettepanek anda nõusolek Riigikogu liikmelt Mailis Repsilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. Enne kui ma õiguskantsleri siia kõnepulti palun, juhin teie tähelepanu, kuidas me seda päevakorrapunkti menetleme. Kõigepealt on õiguskantsler Ülle Madisel võimalik oma seisukohta tutvustada kuni 15 minutit. Seejärel, ütleb kodu‑ ja töökorra seadus, on Riigikogu liikmel võimalik esitada õiguskantslerile üks suuline küsimus. Küsimuste lõppedes on avatud ka läbirääkimised, kus Riigikogu liikmed ja komisjonide-fraktsioonide esindajad võivad sõna võtta. Kui need läbirääkimised on lõppenud, läheb hääletusele õiguskantsleri ettepanek. Juhin tähelepanu, et ettepaneku vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Nii, austatud õiguskantsler, kõnetool on teie.

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Kooskõlas põhiseaduse §‑ga 76 ja § 139 lõikega 3, õiguskantsleri seaduse § 1 lõikega 3 ning kriminaalmenetluse seadustiku §‑ga 382⁶ teen Riigikogule ettepaneku Riigikogu liikmelt Mailis Repsilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks. Riigikogu nõusolekut on vaja Mailis Repsi suhtes kriminaalmenetluse jätkamiseks.

Rõhutan, et selle ettepaneku tegemine ega ka saadikupuutumatuse võimalik äravõtmine ei tähenda, et Riigikogu liige on kuriteos süüdi. Samuti ei peata see tema volitusi Riigikogu liikmena. Riigikogu liikme volitused lõpevad siis, kui kohus otsustab ta süüdi mõista ja see otsus jõustub.

Nagu seadus seda nõuab, loen ette, milles Riigikogu liiget kahtlustatakse. Kahtlustatavale Mailis Repsile etteheidetavad kuriteod on prokuratuuri taotluses kokku võetud järgmiselt.

Esiteks, kahtlustuse kohaselt tegutses Mailis Reps karistusseadustiku § 201 lõike 2 punktis 3 (see on omastamine ametiisikuna) ja karistusseadustiku § 209 lõike 2 punktis 2 sätestatud kuritegude toimepanemisel ametiisikuna karistusseadustiku § 288 lõike 1 mõttes, kelle õiguspädevuses oli käsutada ja kasutada talle usaldatud riigivara. See tähendab, et alates teatud summadest muutub väärtegu kuriteoks. 

Teiseks, Mailis Repsi kahtlustatakse karistusseadustiku § 201 lõike 2 punkti 3 järgi kvalifitseeritava osategudest moodustuva jätkuva kuriteo toimepanemises, mis seisneb selles, et proua Reps on ametiisikuna ebaseaduslikult pööranud enda kasuks talle usaldatud võõrast vara kokku mitte vähem kui 3579 eurot ja 6 senti.

Kolmandaks, Mailis Repsi kahtlustatakse karistusseadustiku § 209 lõike 2 punkti 2 järgi kvalifitseeritava, jällegi, osategudest moodustuva jätkuva kuriteo toimepanemises, mis seisneb selles, et Mailis Reps ametiisikuna tekitas tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil Eesti Vabariigile varalist kahju kokku 6155 eurot ja 15 senti.

Kahtlustuse sisuks olevad täpsemad elulised asjaolud on välja toodud riigi peaprokuröri taotluses. Vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule tutvub õiguskantsler vajaduse korral toimiku materjaliga, kuid seejuures õiguskantsler loomulikult ei asu kohtu asemele, ei hinda süü olemasolu, kogutud tõendite piisavust ega muud, mida peab tegema kohus.

Seaduses ettenähtud kontrolli käigus tutvusime kriminaaltoimikuga leht-lehelt – see on väga mahukas materjal – ja kuulasime vastavalt sellekohasele soovile ära ka Mailis Repsi kaitsjad. Nimetatud toimingute käigus ei ilmnenud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kriminaalmenetluse alustamine või süüdistuse esitamine oleks toimunud mõnel ebakohasel, näiteks poliitilisel motiivil, ja oleks ilmselgelt põhjendamatu.

Veel kord: Riigikogule selle ettepaneku tegemisel ei anna õiguskantsler hinnangut süüdistatava süü olemasolu ega selle tõendatuse kohta. Ka Riigikogu ei otsusta täna Mailis Repsi süüküsimust, kui annab nõusoleku tema suhtes eelkirjeldatud asjaoludel kriminaalmenetluse jätkamiseks. 

Vastavalt põhiseaduse § 22 lõikele 1 ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Saadikupuutumatuse äravõtmine annab üksnes võimaluse jätkata Mailis Repsi suhtes kriminaalmenetlust ja selgitada välja tõde. Aitäh!

Tänan teid, austatud õiguskantsler! Jürgen Ligi, teil on küsimus. Palun!

Aitäh selle selgituse eest! Aga kuna siin saalis on olnud ka teistsuguseid signaale, siis küsin, kuidas teie aitaksite Riigikogu liikmetel otsustada. Juhul kui hääletada sellele vastu, siis mida tuleks teie selgituste põhjal sellest vastuhäälest järeldada, milliseid kartusi meie õigusriigi suhtes või etteheiteid sellele?

Vastavalt seadusele tuleb selle küsimuse arutelul jääda konkreetselt prokuratuuri esitatud taotluse ja õiguskantsleri ettepaneku raamesse. Siin saan öelda vaid seda, et kohtumenetlust ja tõe selgumist kohtus on soovinud ka Riigikogu liige Mailis Reps ise. Riigiõiguslik tava on see, et sellisel juhul, kui õiguskantsler on toimikut uurinud ja teie juurde selle ettepanekuga tulnud, saadikupuutumatus pikema jututa ära võetakse. Riigikogu liikme volitused ei peatu, Riigikogu liige teeb oma tööd edasi. Küll aga kohus selgitab, mis on õige ja mis on vale. Kui otsus jõustub, siis vastavalt sellele Riigikogu liige kas vabaneb süüst või tema volitused lõpevad.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Läheme edasi. Kui kolleeg Ligi tahtis teada, kuidas hinnata seda, kui tema või keegi hääletab vastu, siis mina küsin, mida järeldada sellest, kui keegi hääletab poolt.

Selliselt toimides täidab Riigikogu liige vastavalt südametunnistusele ja põhiseadusele oma ülesandeid.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mul on küsimus hoopis teisest ooperist, aga kuna õiguskantsler meie ees on, siis ma kasutan võimalust. Kuivõrd objektiivseks me võime pidada prokuratuuri hinnanguid ühes, teises või kolmandas küsimuses? Ma ei pea silmas siin praegu üldsegi ainult Mailis Repsi kaasust. Üks prokuratuuri juhtivaid süüdistajaid Taavi Pern on eemaldatud Tartus kohtuprotsessilt, kuna ta on esitanud valeandmeid, võltsinud ja vassinud, ühesõnaga, teinud seda, mida õiguskaitseorgani töötaja mitte mingil juhul teha ei saa. 

Kahjuks pean veel kord kordama, et vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule, mis seda protseduuri täna siin reguleerib, on minul kohustus jääda vastustes taotluse piiresse. Seega saan üldiselt öelda ainult niipalju, et kui mõni ametiisik, sealhulgas prokuratuuris vastutusrikkal kohal töötav ametiisik, on käitunud viisil, mis on taunitav ja tekitab umbusaldust nii selle organisatsiooni kui ka Eesti riigi vastu, siis tuleb selle teemaga tegeleda eraldi ja see küsimus lahendada. Praeguse päevakorrapunkti arutelusse, kardan, see ei puutu.

Härra Põlluaas, kas teil on protseduuriline küsimus?

Ei, väga vabandan, kogemata juhtus. Ma ei oska seda ära kustutada. (Naerab.)

Selge, me kustutame selle ära, ärge muretsege. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Ilmselt ei ole vaidlust selle asjaolu üle, et siin on taotlus peaprokurörilt, kelle alluvuses töötab süüdistajana ka Taavi Pern, kes kõrvaldati kohtuprotsessilt asjaolude tõttu, mis võivad samuti viidata kuriteo tunnustele. Need kaks asja on tegelikult otseses põhjuslikus seoses ka tänase päevaküsimusega, kui palju me saame prokuratuuri praegu üldse usaldada, kui seal sees toimuvad protsessid, mis ei ole kohased õiglasele õigusemõistmisele. Minu küsimus teile on: kas teil Taavi Perni suhtes on mingisugune õigus või pädevus algatada ka mingisugust uurimist?

Konkreetsed prokuratuuri töötajad ja erinevas auastmes prokurörid ei allu õiguskantsleri järelevalvele. Järelevalvemehhanism on teistsugune. Õiguskantsler saab prokuratuuri tegevust hinnata üksnes hea halduse põhimõtte raamides. Ametnikele, kes süüliselt rikuvad oma teenistuskohustusi, on vastutus ette nähtud teiste seadustega ja vajadusel mõistab kohus nad ka süüdi.

Tuletan meelde, et õiguskantsler saab jätta Riigikogule esitamata sellise ettepaneku, nagu me täna siin arutame, üksnes juhul, kui õiguskantslerile esitatud konkreetsete materjalide kontrollimisel ilmneb, et teie ette tulek on ilmselgelt alusetu. Seda antud juhul ei olnud. Kriminaalmenetluse seadustik, konkreetsemalt § 382⁸ lõige 4 ütleb ka seda, et Riigikogu liikmete küsimused ja õiguskantsleri vastused peavad jääma Riigikogule esitatud materjalide piiridesse. Paraku pean seda seadust täitma ja nii ei saa teile soovitud vastuseid anda.

Austatud õiguskantsler, ma tänan teid selle tähelepaneku eest. Ka mina oleksin soovinud Riigikogu liikmete tähelepanu juhtida Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, mis sätestab, et me peaksime ikkagi olema selle päevakorrapunkti raames. Õiguskantsler käib meie ees ka aastase ülevaatega ja siis on võimalik temalt õiguskantsleri tegevusvaldkondade raames laiapindselt küsida. Nii et ma väga soovin, et me püsiksime kodukorra vaatest selle päevakorrapunkti raames. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma ei ole kõige pädevam selles juriidikas, aga küsimus on selline. Kas ainult siis kohtu kaudu on võimalik Mailis Repsil enda süütust tõestada ja juhul, kui lihtsalt ei ole, siis jääbki see asi, ütleme, meedia tasandil alusetuks süüdistamiseks? Ehk kui me võtame saadikupuutumatuse, avaneb Mailisel võimalus kohtus enda ja Riigikogu head mainet kaitsta.

Suur tänu küsimuse eest! Täpselt nii see on.

Head kolleegid! Enne, kui me seda punkti arutama asusime, tutvustasin ma selle punkti menetluse korda, muu hulgas ütlesin, et igal Riigikogu liikmel on üks suuline küsimus.

Tänan, austatud õiguskantsler! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan teid selle ettekande ja ettepaneku eest.

Head kolleegid, avan läbirääkimised. Kas kellelgi on sõnavõtusoovi? Ei ole. Siis on meil vaja õiguskantsleri ettepanek läbi hääletada.

Austatud Riigikogu, õiguskantsler on teinud ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikmelt Mailis Repsilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks. Kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt? Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Õiguskantsleri ettepanekut toetas 56 Riigikogu liiget. Ettepanek on vastu võetud.

Head kolleegid! Liigume tänase teise päevakorrapunkti juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 400 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge. Palun!

Lugupeetud koosoleku juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud tehniline personal! Asun siis kohe asja juurde. Aga algatuseks ma pean ikkagi peatuma referendumite tähendusel.

Härra Valge! Ma korraks vabandan. Head kolleegid! Kui meil on soovi omavahel vestelda, teeme seda väljaspool seda ruumi, muidu on härra Valgel väga keeruline siin seda eelnõu tutvustada. Palun!

Seda ka siis asjaolu tõttu, et sellel põhiseaduskomisjoni istungil, kus seda eelnõu arutati, väljendas valitsuse esindaja valitsuse seisukohta, et meie, eestlased, pole ikka veel piisavalt arenenud selleks, et omi küsimusi referendumitel ise otsustada. Aga ma tulen lõpus selle teema juurde veel tagasi.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna üheks peamiseks eesmärgiks on kodanikele võimalikult laia otsustusõiguse andmine. Tegelikult see ongi valitsusvorm, mille nimi on demokraatia. Seda on alati käsitletud sellise vormina, kus kodanikud teevad oma otsuseid ise kas otse või valitud esindajate kaudu. Viimastel aastakümnetel on palju kõneldud ka liberaalsest demokraatiast, mille puhul toonitatakse lisaks vajadust kaitsta isiku‑ ja kollektiivseid õigusi. Aga neid ei saa vastandada ja põhimõtteliselt ei saa see väärata ka demokraatia põhituuma. Vastasel korral, kui see vääraks demokraatia põhituuma, oleks tegemist sellise olukorraga, mida vahva sõdur Švejk kirjeldas nii, et meie maakera sees on veel üks teine maakera, mis on tunduvalt suurem kui see, mille sees ta on.

Samamoodi oleks sügavalt eksitav vastandada esindusdemokraatiat otsedemokraatiale. See oleks lihtsalt ühe demokraatia tööriista eitamine. Kui väita, et kodanikud on referendumitel kergesti manipuleeritavad, siis tuleks ju tunnistada, et esindajate valimise puhul on manipuleerimine hoopis lihtsam, ja kui soovida olla järjekindel, siis tuleks kõigepealt jätta ära valimised. Rahvahääletused aitavad luua sidusat ühiskonda ja väldivad kodanike võõrandumist poliitikast.

Kõige tihedamate rahvahääletustega riik on ka maailma üks õitsvamaid maid, nimelt Šveits. Ida-Euroopa maadest on alates 1990. aastatest kõige rohkem üleriiklikke rahvahääletusi, nimelt 20, toimunud Sloveenias. Pole imestada, et selles riigis on ka inimarengu indeks Ida-Euroopa kõige kõrgem. Leedus on samal ajal toimunud 14 referendumit ja Lätis üheksa. Aga Eesti referendumikultuur, millele me panime aluse juba kahe maailmasõja vahel, kui Sloveenia riiki üldse olemaski polnud, on hääbumas. Meil on peale iseseisvuse taastamist toimunud vaid kaks üleriiklikku referendumit, viimane neist juba 18 aastat tagasi.

Rahvahääletused töötavad demokraatia instrumentidena ikkagi ainult neis riikides, kus kehtivad kodanikuvabadused ja poliitilised õigused. Näited Natsi-Saksamaalt ja Nõukogude Liidust, mida mõnikord referendumite puhul šarlatanlikult tuuakse, tegelikult ei päde. Parlamendi ja teiste esinduskogude valimisi me ju ei välista seetõttu, et need toimuvad ka paljudes autoritaarriikides.

Rahvahääletused võivad olla juriidiliselt siduvad ja mittesiduvad. Viimast samastatakse tihti nõuandva referendumiga ja kutsutakse otsedemokraatia pehmeks instrumendiks või pehmeks vormiks. Mittesiduva referendumi mõistet Eesti õigusaktides ei ole, selle asemel kasutatakse meil rahvaküsitluse mõistet. Aga see ei tähenda, et sedasinast mittesiduvat rahvahääletust üldse maamunal ei eksisteeriks. Mõistagi on siduvad referendumid paremad kui mittesiduvad, sest niimoodi kodanikele antav signaal on selge: ainult sinu hääl loeb.

Mõnes riigis on kehtestatud ka rahvahääletuse siduvus alates poolthäälte teatavast ülekaalust või teatavast kodanike häälte ja osaluse proportsioonist. Tihti aga kinnitatakse enne referendumit, et ehkki see on juriidiliselt mittesiduv, loetakse tulemus poliitiliselt siduvaks. Nii oli näiteks Brexiti referendumiga.

Rahvahääletused toimuvad Euroopa maades nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Kohalikus omavalitsuses saavad nad loomulikult toimuda ainult kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvate küsimuste üle, nii nagu kohalik volikogu ei saa ka oma pädevuse piire ületada, ja referendumil on otsustusõigus kohaliku esinduskogu valijatel.

Kohaliku rahvahääletuse reeglid on eri riikides üsna erinevad. Rahvahääletuse võib algatada kohalik täitevvõim või esinduskogu näiteks Austrias, Norras, Poolas, Prantsusmaal, Slovakkias, Soomes ja Tšehhis. Rahvas saab kohalikul tasemel referendumeid algatada näiteks Bulgaarias, Norras, Prantsusmaal, Saksamaal, Slovakkias, Sloveenias ja Šveitsis. Kohalikud rahvahääletused on siduvad vähemalt mõnes küsimuses, mitte kõikides küsimustes, näiteks Islandil, Itaalias, Poolas, Šveitsis ja Tšehhis.

Nagu märgib oma raamatus üks juhtivaid kohaliku demokraatia eksperte, Marburgi ülikooli professor Theo Schiller, on Euroopa riikides kohalikud rahvahääletused alates 1990. aastatest läbi teinud eduloo. Aga nii nagu üleriigiliste referendumite puhul vaatab Eesti teistele Euroopa maadele alt üles, niisamuti oleme kohalike rahvahääletuste puhul erand ja mitte positiivne erand. Meil mingit edulugu toimunud ei ole. Kui Soomes toimus aastatel 1991–2007 – hilisemaid andmeid mul ei ole – 48 kohalikku referendumit, siis meil Eestis on küll kirjutatud palju igasuguseid palvekirju, petitsioone, mida me natukene demagoogiliselt rahvaalgatuseks nimetame, aga rahvahääletusi on toimunud minu teada ainult kaks, Tallinnas, ja nendele töötas meie meedia ka igati vastu.

Nii. Nüüd ma lähen konkreetsemaks ja räägin selle eelnõu eelloo. Nimelt pöördusid Saaremaa Vallavalitsuse liikmed 2018. aastal õiguskantsleri poole küsimusega, kas on õiguspärane kehtestada siduva rahvahääletuse võimalus valla põhimääruses. Õiguskantsler vastas, et aastatel 1993–1999 oli kohalik rahvahääletus kohaliku omavalitsuse teostumise üks vorme. Täpsemalt seadus seda ei reguleerinud. Õiguskantsler jätkas, et 30. septembril 1999 võeti vastu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seadus. Selle seaduse § 1 kaotas KOKS‑i § 2 lõike 2 punktis ettenähtud kohaliku rahvahääletuse. Muudatust põhjendati vajadusega viia seadus kooskõlla põhiseadusega. Õiguskantsler aga väitis samas, et põhiseadus ei keela siiski seadusandjal kohaliku omavalitsuse esindusdemokraatliku mudeli täiendamist vahetu demokraatia instituutidega, sealhulgas kohaliku rahvahääletusega, ja kohaliku rahvahääletuse KOKS‑ist kaotamise põhjendus ei olnud õiguslikult korrektne. 

Toonitan: kaotas. "Kaotas" tähendab eesti keeles, et enne oli midagi, aga nüüd enam ei ole. Seda, mida enne ei olnud, ei saa ka kaotada. Antud juhul oli niisiis enne ette nähtud kohaliku rahvahääletuse võimalus, mis aga kaotati. Selle taastamine tähendab, et ennistatakse endine olukord, mil kohalik rahvahääletus oli võimalik. Antud eelnõuga ongi taotletud selle taastamist. Nimelt soovitakse § 2 lõike 2 punkti 2 muuta ja sõnastada järgmiselt: "teostub demokraatlikult moodustatud esindus‑ ja võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluste, ‑algatuste ja ‑hääletuste teel." See on pisut teistmoodi ja selgemalt kui enne 1999. aastat. Siin on praegu üks "või" lihtsalt asendatud sõnaga "ja".

Edasi. Kui see ennistamine kiidetakse heaks, kui juhtub selline ime, ei tähenda see, et kohalikes omavalitsustes on kohe võimalik korraldada siduvaid rahvahääletusi. Küll aga tähendab see, et kohalikel omavalitsustel, kohalike omavalitsuste volikogudel, oleks õigus kirjutada oma põhimäärusesse sisse täpsemad regulatsioonid, kas ja kuidas neid rahvahääletusi korraldada, kaasa arvatud näiteks selle kohta, millal on tulemused siduvad ja mida võivad algatada elanikud ja kui võivad algatada elanikud, siis missugune on künnis, kas see on 10% omavalitsuse hääleõiguslikest elanikest või 30% jne. Pole alust arvata, et volikogud siin kuidagi avantüristlikult käituks, sest kes siis ikkagi tahaks oma võimu blankovekslina ära anda. Vastupidi, on alust arvata, et volikogud kaaluvad väga põhjalikult, kas ja kuidas rahvahääletusi algatada või nende algatamise võimalust anda ja kuidas neid korraldada. Nemad, volikogud, ka tunnevad kohaliku elu küsimusi paremini. Võiks öelda, et mõnes kohas võivad need künnised olla ühtemoodi, teises kohas teistmoodi.

Nii. Aga nagu ka põhiseaduskomisjoni koosolekul märkisin, pole välistatud see, et käesolevat eelnõu võiks täiendada ja niimoodi, et juba seal oleksid künnised ja teised tingimused sätestatud, mis sel juhul kehtiksid üleriigiliselt, kõigis kohalikes omavalitsustes. Kahjuks on meie riik alates 1990. aastatest bürokratiseerunud, muutunud ametnikukeskseks, kõiki küsimusi soovitakse ülitäpselt reguleerida. Ma pean ütlema, et mulle see lähenemine ei meeldi, aga hädaga tuleb seda aktsepteerida. Saan aru, et ka õiguskantsler toetab praegu sellist lähenemist. 1990. aastatel oleks piisanud lihtsalt sellisest sättest, nagu toona oli, aga praegu ma saan aru, et õiguskantsler arvab ka, et võib-olla oleks parem seda täiendada.

Nii ehk naa, olgu ühte‑ või teistmoodi, peamine on aga tahe rahvahääletuse võimaluse loomiseks. Paraku, nagu ma alguses märkisin, valitsuse esindaja teatas põhiseaduskomisjonis, et peamine põhjus, miks valitsus eelnõu ei toeta, on see, et Eesti ühiskonna küpsus võrreldes Šveitsi või Saksamaaga pole piisav ning siduvate tulemustega rahvahääletus, rahvaalgatus, võib kaasa tuua võimalusi kohaliku omavalitsuse elanike demagoogiliseks ärakasutamiseks poliitilise võitluse huvides. Seda peamist põhjendust, kui see ikkagi jääb, me ükstapuha kui põhjaliku eelnõuga ei likvideeri. Kui valitsuskoalitsioon rahvast ei usalda, siis ta ikkagi ei usalda.

Mulle ei meeldi ka üle dramatiseerida, mulle see üldse ei meeldi. Ma arvan, et siit Riigikogu kõnetoolist alatasa dramatiseeritakse asju üle. Aga ma leian, et see valitsuse peamine põhjendus on tegelikult meie Eesti ühiskonda alandav. Seda isegi hullemalt, kui Päts seda omal ajal tegi selle teatega, et rahvas on haige. Vaadake, haigus on selline ajutine asi, eks ju. Aga kui veel ei ole küpseks saadud, siis niimoodi võib ikkagi väga pikalt juhtuda või seda võib niimoodi tõlgendada, et see on väga pikk protsess.

Üks uusvasakpoolne arvamusliider arvas isegi, et selleks, et me saaksime ja tohiksime referendumeid korraldada, läheks veel umbes 700 aastat aega, ehkki Lätis ja Leedus, ja nagu öeldud, Sloveenias ja väga paljudes riikides, kus on riiklust olnud lühemalt, tehakse seda ikkagi praegu. See on isegi hullem kui Pätsi teade omal ajal, et rahvas on haige. Ja mitte ainult alandav, olgugi et see on ka alandav, aga minu arust on see väga klassikaline autokraatliku hoiaku näide. Tänan tähelepanu eest!

Teile on Riigikogu liikmetel ka küsimusi. Mart Helme alustab.

Aitäh, härra eesistuja! Hea Jaak! Meil on Eestis saanud viimastel aegadel tuule tiibadesse kaasavate eelarvete teema. See on see koht, kus sisuliselt rahvas räägib kaasa maksuraha, riigi raha, kohaliku omavalitsuse raha kasutamisel sellel moel, et mida kohaliku omavalitsuse elanikud peavad oma elukvaliteedi parandamiseks või mingite puuduste likvideerimiseks kõige otstarbekamaks. Kas me võime seda käsitleda ühe niisuguse pääsukesena, mis osundab lõunamaa tuulte suunas, et rahvas tõepoolest soovib neid referendumeid? Kui me võtame ka need allkirjade kogumised, mida üle Eesti on tehtud paljudel puhkudel ja kümnetes ja kümnetes tuhandetes, siis kas ka need ei kõnele sellest, et on tõepoolest aeg mitte ainult kohalike referendumite korraldamiseks, vaid ka üleriigilise referendumi korraldamiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! Jaa, ma olen, Mart, sinuga nõus, et need asjaolud räägivad väga selget keelt, et meie kodanikud soovivad suuremat sõnaõigust endasse puutuvate küsimuste otsustamisel. Lisaks kõik küsitlusuuringud, eri aegadel tehtud, kõnelevad sedasama: ligikaudu 4/5 Eesti Vabariigi kodanikest sooviks ka põhiseaduse muutmist niimoodi, et kodanikel endil oleks võimalus algatada siduvaid rahvahääletusi, ütleme, 3/4–4/5 on eri küsitluste alusel seda soovinud. Tegelikult on see alati niimoodi olnud. Ma olen siin ka mitu korda öelnud, et Eesti referendumikultuur sai alguse kahe maailmasõja vahel, kui referendumite sageduselt oli Eesti Šveitsi järel teisel kohal. Aga iseseisvuse taastamise järel me oleme langenud täielikult punaste laternate kilda.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Jaak! 1990. aastate alguses, kui me hakkasime Eesti Vabariiki taaslooma, oli minul ja minu sõpradel selline tunne, et nüüd me saame tagasi selle vaba hea Eesti, aga kahjuks pugesid nagu ikka pühakotta tölnerid ja variserid. Tänaseks oleme jõudnud sinna, kus enam referendumeid ei usaldata teha, sellepärast et me ei ole nii küpsed. See tähendab, et kui ühiskond ei ole küps, siis ei ole sina, Jaak, küps, ei ole mina küps, kõik, kes me siin saalis istume, ei ole küpsed, sest meid ei tohi usaldada. Rahvale me ka ei tohi seda usaldada ja ka härra Ligi ei ole küps. Siit tulenevalt ma ikkagi tahaksin teada, missuguseid küsimusi me võiksime üldse konkreetselt rahvahääletusele panna.

Aitäh küsimuse eest! See spekter võib olla ju täiesti lai. Meil on küll põhiseaduses fikseeritud, et osa küsimusi, mis puutuvad näiteks eelarvesse, ei tohi rahvahääletusele panna, aga kohalike omavalitsuste puhul võib see spekter olla hoopis laiem. Tegelikult oleksid need küsimused, kui neid võib püstitada rahvaalgatuse korras, sellised, mida kohalikud elanikud ise soovivad. 

Ma võin tuua mõne näite Tartust. Tartus, ma arvan, on olnud üheks põletavamaks küsimuseks südalinna kultuurikeskuse asukoht. See on tegelikult täpselt see küsimus, mida võiks rahvahääletusele seada. See tekitaks konstruktiivse dialoogi. Inimesed mõtleksid endale selgeks plussid ja miinused, tuleksid siis hääletama ja otsustaksid.

Teine küsimus veel, mida ma Tartust võin näiteks tuua, on mõned tänavanimetused. Mina elan Pepleri tänaval. Kes on Tartu Ülikoolis käinud ja lõpetanud selle mõnikümmend aastat tagasi nagu mina, see teab, et see oli omal ajal Rudolf Pälsoni tänav. Pälson oli üks kommunistlik revolutsionäär. Aga pärast Eesti iseseisvuse taastamist Pepleri tänava 1930. aastate nime, see oli nimelt kindral Ernst Põddra tänav, ei taastatud. Selle tänava nimi taastati hoopis omaaegse maaomaniku Wilhelm Pepleri nime järgi. Mina arvaks küll, et see oleks see koht, kus vabalt võiksid elanikud ise otsustada. Mõni teine küsimus ka. Tartus on näiteks pingeid tekitanud Tartu linna aukodaniku otsustamine. Miks ei võiks inimesed seda rahvahääletusel otsustada?

Härra Valge, kui te härra Schilleri [teose] natukene paremale nihutate, siis te näete ka neid, kes on küsijate järjekorras.

Aa, selge.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te viitasite Šveitsi näitele. Aastast 2010 vist on seal üle 260 rahvahääletuse toimunud, aga samas me teame, et Šveitsi ühiskond on üks heaoluriikidest. Ma näen praegu sellist momenti selles asjas, et rahvahääletus distsiplineerib ka saadikuid oma lubadustest kinni pidama. Sest kui ikka küsimus läheb rahvahääletusele ja saadik on lubanud ühte ja teist ja kolmandat, aga seda ei täida, siis ongi põhjuseks ikkagi rahvahääletus. Ma kannaksin selle praegu üle ka Eesti ühiskonda, kus saadikud lubavad enne valimisi ükskõik mida ja praktiliselt ei vastuta millegi eest. Kas mu lähenemine on õige, et rahvahääletus kohalikus omavalitsuses distsiplineeriks ka meie saadikuid käitumisel ja lubadustest kinnipidamisel?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et need Šveitsi numbrid päris õiged ei olnud, küll aga ma väga tunnustan selle küsimuseasetuse eest. Tegelikult on rahvahääletustel, eriti siduval, rahva poolt algatataval rahvahääletusel, väga tugev preventiivne roll. See tähendab seda, et vaadake, kui inimesed, kes on esinduskogudesse valitud, teavad, et tegelikult võib rahvas nende otsuse kummutada, kui see otsus ei ole rahva enamiku poolt aktsepteeritav, siis nad käituvad hoopis teistmoodi. Nad käituvadki tõeliste rahvaesindajatena, eks ju.

Meil on praegu põhiseaduses nii, et juhul kui rahvahääletusel otsustatakse teistmoodi, kui Riigikogu on otsustanud, siis peaks Riigikogu laiali minema. Mina isiklikult arvan, et see olekski põhimõtteliselt õige. Sel juhul ei ole Riigikogu meie ühiskonna arvamuse peegel, mida ta ju peaks olema. Teised on arvanud, et võib-olla selleks, et Riigikogu ei põtkiks nii tugevasti põhiseaduse muudatuse vastu, millega sätestataks siduvad rahvahääletused ja ka rahvaalgatused, tuleks ikkagi sealt ära võtta see säte, et sel juhul peaks Riigikogu laiali minema. Noh, võib nii ja võib naa.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Jaak! Mind nagu alati huvitavad detailid. Algatajaid, ma arvan, ei saa olla rohkem kui 10%. Kui sa paned 30, siis sellises linnas nagu Tallinn sa mitte kunagi seda kokku ei saa. Ehk 10% saadakse kokku, nad algatavad rahvahääletuse. Vaata, kui võtab osa vähem inimesi, kui algatas, näiteks 9%, ja nendest 2/3 ei toeta ja 1/3 toetab, siis jääb 3% neid, kes seda toetavad. Kuidas seda mehhanismi siiski niiviisi teha, et see rahvahääletus ei oleks mingi kitsa grupi, vaid tõesti rahva hääletus? Teiseks küsin ...

Aitäh! Eks tõesti saatan peitubki detailides. Selle tõttu olekski otstarbekas jätta need künnised otsustada kohalike omavalitsuste volikogudele. Tallinnas tõepoolest seda 30% kuidagi kokku ei saa, see on ülivähe usutav, aga mõnes väiksemas omavalitsuses võidakse väga vabalt saada kokku 30%. Nii.

Kuidas suurendada osalust näiteks rahvahääletusel, et see ei jääks väikse kildkonna otsuseks? Eks see ole päris selge, et osalust suurendab see, kui rahvahääletuse tulemus on siduv. See tähendab seda, et sel juhul kodanik teab, et nii, kuidas tema hääletab, nii, kuidas enamus hääletab, niimoodi see ka jääb ja keegi hiljem seda muuta ei saa. Kui ta teab, et võib-olla saab volikogu, Riigikogu või mingi teine institutsioon seda muuta või tühistada, siis ta tuleb härgamisi sellele küsitlusele vastama, eks ju, või üleüldse ei tule. Eks siin ole ka eri riikides väga erinevat lähenemist.

Näiteks Šveitsis, kus referendumikultuur on ju kõige pikemaaegsem ja täielikult sisse töötatud, on väga levinud see, et need inimesed, keda tõesti see küsimus ei puuduta, ei tulegi hääletama. Ütleme, kui juhtub näiteks nii, et 14% annab jaa‑hääle, 12% on vastu, ülejäänud ei tule, siis selles ei ole midagi erilist, sel puhul šveitslased lihtsalt aktsepteerivad seda, et ükskõiksed ei hääletanud. Meil oleks võib-olla vähemalt esialgu ikkagi vaja taotleda võimalikult suurt osalust. Võib-olla me siis järk-järgult jõuaksime ka sellesse Šveitsi küpsusastmesse.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Jaak! Sa peatusid pikemalt Šveitsi näitel ja rääkisid ka Sloveeniast natuke põhjalikumalt. Aga kuidas on lood Euroopa vanade riikidega? Kas näiteks Saksamaal toimuvad kohaliku omavalitsuse tasemel referendumid või mitte?

Aitäh! Eks jah Saksamaa järgi ole meie poliiteliit ju tihtipeale joondunud. Saksamaal nimelt toimusid 1930. aastatel ka rahvahääletused Natsi-Saksamaa tingimustes, mille tulemusi adekvaatseteks rahvahääletuse tulemusteks pidada ei saa. Aga ma usun, et kui Saksamaa oma sõjajärgset konstitutsiooni kokku pani, siis ilmselt võeti seda ohtu arvesse. Saksamaal üleriigilisi rahvahääletusi ei toimu, mida ma ka põhiseaduskomisjoni koosolekul ütlesin. Küll aga toimuvad paljudes liidumaades kohalikud rahvahääletused. Mul ei ole neid numbreid käepärast – Theo Schilleri raamatust saab vaadata –, aga need on suhteliselt sagedased.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea ettekandja! Ettekandes oli juttu ka sellest, et meil vastandatakse täiesti asjatult parlamentaarset ehk esindusdemokraatiat ja otsedemokraatiat. Eks see vastandamine ole selline tehislik või otsitud põhjendustega. Minu meelest on üsna selge, et otsedemokraatia annab võimu rahvale kätte rohkem, ja see tähendab seda, et poliitikutel ehk esindusdemokraatia inimestel on selle võrra seda võimu vähem või kontroll nende üle on suurem või otsesem. Seal on kogu see iva.

Aga küsimus on iseenesest selline. Teades, et probleemi põhiline või tegelik põhjus on poliitikute soovimatus võimu rohkem rahvaga jagada, siis kuidas me sellest ümber saame minna? Otsuseid teevad ju ikkagi lõpuks poliitikud.

Aitäh! Soovimatus võimu jagada – ega meil, meie ühiskonnal muud võimalust sellest üle saada ei ole kui ikkagi kodanikele, kes oma esindajaid valivad, selgitada, et üks demokraatia instrumente on nendel meie riigis täiesti kasutamata. Siis tuleb selgitada, et nad peaksid valima selliseid rahvaesindajaid, kes teevad taolisi muudatusi, mis annavad ka selle tööriista kodanikele kätte, mida praegu ei ole.

Kert Kingo, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Siin on jutuks olnud rahvaküsitlused ja rahvahääletused. Äkki sa, Jaak, seletad lahti, mis on rahvaküsitluse ja rahvahääletuse erinevus?

Aitäh! Eesti õigusruumis on mõiste "rahvaküsitlus", mis, ütleme nii, laiemas mõistes tähendab mittesiduvat rahvahääletust. Eks natukene see mõiste "rahvaküsitlus" devalveerib seda rahva otsustusõigust. Tihtipeale aetakse seda segamini hoopis uuringutega. Mina, nagu ma ettekandes märkisin, eelistan kasutada terminit "mittesiduv rahvahääletus", "juriidiliselt mittesiduv rahvahääletus". Nagu ma enne märkisin, isegi kui see rahvahääletus ei ole juriidiliselt siduv, ei tähenda see seda, et need, kes rahvahääletuse algatavad, ma mõtlen just esinduskogu, ei saaks kuulutada välja, et ta muutub poliitiliselt siduvaks, et nii, kuidas kodanikud hääletavad, nii ka jääb.

Urmas Reitelmann, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma tulen tagasi selle veidi poliitilise malaka maiguga rahva ebaküpsuse juurde. Liitudes Euroopa Liiduga, me olime täiesti küpsed seda otsust tegema, siis pöördus rahva kvaliteet äkki ebaküpseks. Kas meie avalikus diskussioonis on kõlanud ka kunagi mõni mõistlik väide, mis kinnitaks seda ebaküpsust, või on tegemist lihtviisiliselt malakaga?

Aitäh küsimuse eest! Mina küll ühtegi mõistlikku ... Ma ei tea, kas sobib selle kohta sõna "mõistlik" kasutada või mitte. Mina küll ei tea ühtegi väidet rahvahääletuste vastu, mis ei oleks ümberlükatav. No on väidetud seda, et meie riikluse aeg on liiga lühike. See ei päde selle tõttu, et väga paljudes riikides, kus riikluse aeg on palju lühem kui Eestis, toimuvad edukad rahvahääletused. On väidetud, et me ei ole millegipärast nagu demokraatiaks küpsed. On väidetud seda, et selleks, et demokraatiaks küps olla, peab demokraatiat olema kogetud väga pikka aega. Aga kui selle väitega välja tulla, siis oleks ju nii, et ükski riik ei saakski demokraatlik olla, sest kui demokraatiale üle mindi, siis ikkagi enne seda kogemust ei olnud.

Seda demokraatia küpsust on poliitikateadlased defineerinud väga mitmete parameetritega. Nendest üks on tõepoolest varasem demokraatiakogemus. Aga seal on väga palju teisi parameetreid, mis on meil kõik väga hästi täidetud: meie kirjaoskuse kõrge tase, meie kõrge haridustase, meie sotsiaalselt ja majanduslikult suhteliselt homogeenne ühiskond, meie, ütleme, Euroopa kontekstis keskmine jõukustase, maailma kontekstis kõrge jõukustase. On palju sellist, mis täiesti selgelt näitab, et meie demokraatia küpsus on piisav ja võib-olla kipub see juba üleküpseks saama. 

Mihhail Stalnuhhin, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas nende võimalike rahvahääletuste teemade – sa vastasid siin kolleeg Breiveli küsimusele – piirang on mõistlik anda kohalikule omavalitsusele? Või siiski peaks seadus ette nägema selliseid probleeme, mis ilmselgelt varem või hiljem tekivad ja seda mõtet – noh, eelnõu koosneb neljast reast – siiski kuidagi lahti kirjutama? Kas sa näed seda, et see eelnõu võiks menetluse käigus palju konkreetsemaks muutuda?

Aitäh! Nagu ma väljendasin, mina ise eelistaksin, et oleks võimalikult vähe regulatsioone, või õigemini eelistaksin jätta nende regulatsioonide tegemise kohalikele volikogudele. Sellepärast, et nemad tunnevad kohalikke olusid paremini. Sa ise tõid väga hea näite selle kohta, et näiteks 30%‑line künnis Tallinnas ei toimiks, aga mingis väiksemas omavalitsuses toimiks küll. Nii. 

Kui tõesti tingimuseks, et siduvad rahvahääletused saaksid lubatuks või võimaldatuks, on see, et me kirjutame täpsemad üleriigilised regulatsioonid juba praegu sellesse eelnõusse sisse, siis võib seda teha. Aga nagu ma ka ütlesin, oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui seda juriidilist ettekäänet kasutataks oma poliitilise hoiaku varjamiseks, et üleüldse ei soovita nende siduvate kohalike rahvahääletuste sätestamist.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kuna siin muu hulgas võrreldi rahvaküsitlusi ja rahvahääletusi kaasava eelarvega ja leiti sealt paralleele ja ka sina leidsid seda, siis mul läks mõte sellele, et tegelikult sellist rahvaküsitlust korraldab ju TV3 "Seitsmesed uudised" igal õhtul. Eile õhtul oli seal küsimus, kas EKRE juhtkonna sõnavõtud lõhestavad Eesti ühiskonda. 66% inimesi arvasid, et lõhestavad, ja 34% arvasid, et ei lõhesta. Aga minu küsimus on see. EKRE‑le meeldivad väga rahvaküsitlused ja ‑hääletused. Ma saan aru, et rahva arvamus on teile niivõrd tähtis. Ma eeldan, et te juba täna hommikul fraktsioonis arutasite selle rahvaküsitluse tulemusi, võib-olla isegi otsustasite, et muudate oma retoorikat. Kui te veel ei arutanud, siis mu küsimus on, millal te arutate ja teete sellest omad järeldused.

Aitäh selle küsimuse eest! Noh, ma usun, et kõik kuulajad ja ka koosoleku juhataja on nõus sellega, et see küsimus ei puutunud antud teemasse ja vastamata jätmine sellele küsimusele ei peegelda minu ülbust küsija vastu.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kui võrrelda rahvahääletuse korraldamist Eestis ja Šveitsis, siis Šveits on igatahes mäekõrguselt üle. Põhimõtteliselt ütlen mina niimoodi, et see on demokraatlik riik. Aga huvitav on see, et Eestis mõned poliitilised erakonnad, ma pean silmas konkreetselt Reformierakonda, mõned saadikud on nimetanud, et Eesti rahvast 70% on lollid või rumalad. Küsimus on praegu selles, miks on Eesti poliitilised ringkonnad, välja arvatud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes seisab demokraatia eest ja soovib rahvahääletust, sellele rahvahääletusele vastu. Miks osa poliitilisi ringkondi on vastu rahvahääletusele, välja arvatud EKRE?

Aitäh küsimuse eest! Kui lühidalt vastata, siis eks see tegelikult ole selline peidetud autoritaarne hoiak. See on see, et meie teame paremini ja kodanikud ei tea, selle asemel et teadvustada seda, et meie siin tegelikult oleme ju rahva teenrid.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh teile! Lubasite, et ei dramatiseeri, aga see on ikka väga dramaatiline avaldus esindusdemokraadi poolt, et me peame lähtuma ainult avalikust arvamusest ega pea olema keskmisest inimesest targemad. See on ju teie jutu põhitoon. Aga eelkõnelejale vastuseks: tõepoolest ei ole me kunagi öelnud, et EKRE toetus on 70%. Küll aga, kuidas te vastate sellele – see on teemakohane küsimus, mida Valdo Randpere küsis –, et kui rahva käest küsida EKRE kohta, kas ta lõhestab või kas ta peaks olemas olema, siis mis te arvate, sest teil on vastaseid alati rohkem kui pooldajaid, kuidas te oma tegevust sel juhul muudaksite?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, ma ei ole nõus selle tõlgendusega, mis sa praegu mulle siin andsid, vastandades esindusdemokraatiat ja otsedemokraatiat. Aga jah, see küsimuse sisu jälle ei puutu praegu teemasse. Ma usun, et ma võin mõnes debatis, kus sellest juttu tuleb, üsna tabavalt sellest rääkida, aga praegu ei ole see teema.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Kolleegid ülejärgmisest pingireast tunnevad muret, miks telehääletused ei ole selles mõistes otsedemokraatia. TV‑hääletustel on korduvalt küsitud ka seda, kas te toetate Kaja Kallase valitsust ja selle mõningaid samme. Tavaliselt on mingi 78% vastanud, et ei. Ei ole kuulnud, et juhtiv erakond oleks sellest rahva arvamusest mingeid järeldusi teinud. Aga minu küsimus. Selle eelnõu sissejuhatuses on kirjas, et aastatel 1993–1999 kehtinud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt oli kohalik rahvahääletus kohaliku omavalitsuse teostamise üks vorme. Kas teil on sellest perioodist mõningaid häid näiteid tuua, kuidas kohalik elu siis korraldatud oli?

Kahjuks ei ole tuua häid näiteid ka tollest ajast. Häid näiteid on tuua väga paljudest teistest Euroopa riikidest, paraku mitte Eestist. Aga ma arvan, et praeguseks on olukord tugevasti muutunud. Mul on muidugi äärmiselt kahju, et me oma referendumikultuuri ei uuendanud kevadel toimuma pidanud abielureferendumiga. Aga mida me ikkagi selle teema tõstatamisega saavutasime, on see, et ühiskonnas palju rohkem inimesi praeguseks teadvustavad, et meil on olemas veel üks demokraatia tööriist, mida me ei ole seni kasutanud. Ma olen täiesti veendunud, et kui me praegu teeksime selle muudatuse, millega lubaksime siduvaid rahvahääletusi, siis seda kasutataks küll.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja, hea Jaak! Loomulikult ei pea ma sind ülbeks, ma tean, et sa ei olegi ülbe, mul on täislugupidamine sinu suhtes, ma ei tahtnud kuidagi tüli norida. Küll aga sa enne vastasid Mart Helme küsimusele kaasavast eelarvest. See teles läbiviidud küsitlus on umbes sama palju haakuv selle sinu tänase ettekandega, kui see Mardi küsimus oli. Mardile sa vastasid, mulle ei vastanud. Helle-Moonika tuli ka vahepeal ja rääkis seda, kuidas meie, Reformierakond, ei kuula televiisoris läbiviidud küsitlusi, aga meie ei käi ka propageerimas esindusdemokraatia asemel rahvahääletust. See on see vahe.

Teine asi. Mul oli väga konkreetne küsitluse tulemus: 66% ütles, et EKRE lõhestab, 34% ütles, et ei lõhesta. Selle kohta ma küsisin ka. Mis järelduse ma nüüd teen sellest, et sa mulle ei vastanud? Kas siis, kui küsimus ei sobi ja vastus ei meeldi, sa ei kommenteeri? Aga Martinile vastasid küll? Äkki ikka vastad mulle ka?

Aitäh! No mis siin vastata. Kõigepealt, see ei puutu ju teemasse, kas või selle tõttu, et see on üks teleküsitlus. Sellel ei ole mitte mingit pistmist rahvahääletusega ega isegi mitte mingi sotsioloogilise küsitlusega, sotsioloogilise uurimusega. Need on mingisugused suvalised küsitlused, millele osa inimesi vastab ja osa inimesi ei vasta.

Ma näiteks mäletan seda, kuidas omal ajal sotsiaaldemokraatide üks juhte, kes toona kuulus veel Keskerakonda, olles noorpoliitik, klõpsis neid vastuseid mingisugusesse taolisesse teleküsitlusse. Seda ei kontrolli keegi, küsimuseasetus on ebaadekvaatne ja see pole ei uuring, ei rahvahääletus ega mitte midagi. Selle tõttu ei ole see selle teemaga seotud. Kaasav eelarve on rohkem teemaga seotud.

Rene Kokk, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Hea Jaak! Kahtlemata on TV3 küsitlused väga põnevad ja võiks kohe teha eraldi päeva ja võtta nad ette. Ma arvan, et EKRE tulemusi häbenema ei peaks, võib-olla mõni teine erakond peaks rohkem. Aga kas sa oskad öelda, kui suur toetus on rahva seas sellele, et rohkem referendumeid teha ja tihedamini? Kindlasti on seda uuritud.

Jaa, igatahes asjakohane küsimus. Meil minu teada ei ole tehtud küsitlusuuringuid selle kohta, kui palju inimesi toetab rahvahääletusi kohalikul tasandil. Küll aga on tehtud, regulaarselt isegi, küsitlusi selle kohta, kui palju inimesi toetab põhiseaduse [muutmist] niimoodi, et kodanikel oleks võimalik algatada siduvaid rahvahääletusi. Seal on see toetus olnud 75%‑st kuni 80%‑ni. See toetus on küll natukene kõikunud, aga on olnud suur. Vastaseid on olnud vähe, 10% või 15%.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma olen selles mõttes kolleegiga ülejärgmisest pingireast nõus, et me ikkagi mingil määral peame vaatama, mida need TV‑küsitlused annavad. Aga ma, olles neid ka ise jälginud, näen, et ikkagi, niipalju kui neid küsitlusi on olnud – selle viimase küsitluse vastus oli jah selline, nagu ta oli –, suurem osa on olnud sellised, kus inimesed on vastanud, et nad ei ole rahul praeguse valitsuse tegevusega, nad ei ole rahul peaministriga, nad on arvamusel, et peaminister ja praegune valitsus ei saa väga paljudes eluvaldkondades hakkama riigi juhtimisega. Ma arvan, et me siiski saame selles osas arvestada ka rahva häält. Mis sa arvad?

Noh, eks ta võib ju mingi indikatsioon olla, kui küsimus on adekvaatne ja tõesti suurem osa läheb ühele poole. Eks ta siis mingisugune niisugune indikatsioon võib olla, et seda teemat tasub rohkem edasi uurida. Aga ega ta põhimõtteliselt ikkagi rahvahääletuste või uuringutega ei seostu, need on erinevad asjad.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Demokraatia üks kõige olulisemaid alusprintsiipe on kaitsta vähemusi enamuse suva eest. Kujutame siis konkreetsemalt ette, jättes TV3 kõrvale, et kui enamus inimesi ja kindlasti ülejäänud erakonnad arvavad, et laupäevase ürituse korraldas EKRE, siis ei ole mingi kunst korraldada üks rahvaküsitlus ja küsida rahva käest, kas EKRE peaks vastutust kandma selle eest, et ta võitleb vaktsineerimise vastu ja seadis ka osalised selle üritusega otsesesse viiruseohtu. See on üldine arusaam, et EKRE tegi, EKRE on süüdi. Kuidas te tõlgendaksite sellist rahvaküsitlust ja seda tulemust, mis eeldatavalt on teile ebasoodus? Kas see on demokraatlik?

Aitäh! Ma kõigepealt kordan üle oma ettekande alguses väidetu, et viimasel ajal, viimastel aastakümnetel on eriti palju kõneldud liberaalsest demokraatiast. Sel puhul toonitatakse tõepoolest, et lisaks tuleb kaitsta isiku‑ ja kollektiivseid õigusi, ka vähemuste õigusi. Aga see ikkagi ei väära demokraatia põhiprintsiipi, et see on kodanike otsustusõigus. Ja kuidas sa ikka muud moodi otsustad kui enamuse otsusega.

Nii, nüüd see teine näide. Ütleme niimoodi, et see näide kehtiks tõenäoliselt kusagil autoritaarses riigis, kus korralikke rahvahääletusi korraldada ei saaks. Vaadake, demokraatlikus riigis on võimalus kodanikele selgitada, kes oli meeleavalduse peakorraldaja, ja kodanikud saavad sellest aru. Kui näiteks Nõukogude Liidus oleks korraldatud selline rahvahääletus ja kogu meedia samal ajal oleks väitnud, et hoopis EKRE oli peakorraldaja, siis võib-olla oleks tõesti tulemus tulnud selline, nagu teie arvate. Aga demokraatlikus riigis nii ei ole. Demokraatlikus riigis on inimestele, kodanikele, võimalik rahulikult selgitada teatava aja vältel ja kodanikud saavad aru.

Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kaks parlamendisaadikut Reformierakonnast, kes kümneid aastaid juba siin saalis on istunud, ei ole endiselt aru saanud, mis asi on rahvahääletus. Äkki sa, Jaak, seletad nendele arusaadavalt ära, mille poolest erineb TV3‑s läbiviidud küsitlus, mille preemiaks on rahaline auhind, kohalikus omavalitsuses läbiviidud rahvaküsitlusest või rahvahääletusest?

Jah. Väga lihtne. Erineb selle poolest, et küsimusepüstitus on adekvaatne, siduva rahvahääletuse tulemus viiakse ellu, kõikidel soovijatel on võimalik hääletada neile sobiva aja jooksul. Selles mõttes on see TV3 küsitlus lihtsalt väike indikatsioon, nagu ma enne ütlesin, sellel ei ole rahvahääletusega pistmist.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Sa mainisid oma ettekandes, et keegi isik väitis, et Eesti rahvas ei ole küps ei demokraatiaks ega rahvahääletuste algatamiseks ja läbiviimiseks ning see võtab vähemalt 700 aastat aega. Kas see isik on tõepoolest Riigikogu liige ja oli selles komisjonis, kus arutelu käis?

Aitäh! Hea meelega vastan, et ei ole siin see isik, kes mainis, et meil oleks veel 700 aastat enne vaja. Aga ma kardan, et see isik, nimelt Ahto Lobjakas, on väga paljudele rahvaesindajatele eeskujuks. Küll aga märkis valitsuse seisukohta edastav ametnik põhiseaduskomisjonis, et Eesti ühiskond ei ole veel võrreldes Šveitsi ja Saksamaaga küps rahvahääletuseks. Ehkki ma ise sain selle valitsuse esindaja või ametniku peale suhteliselt pahaseks, oli ta tegelikult ju sõnumitooja, ta kajastas valitsuse seisukohta. See on väga kurb, et valitsusel selline seisukoht on. 

Urmas Reitelmann, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma teie viimasest vastusest ajendatuna küsin: kas valitsuse juures on mõni organ, mingi mõttekoda, kes on pädev hindama rahva küpsust?

Minu teada ei ole. Ma ütleksin kõigepealt niimoodi, et isegi see küsimuseasetus, kas rahvas on küps või ei ole, on ebaküps.

Härra Valge! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Nüüd on võimalik kuulda põhiseaduskomisjoni seisukohta. Palun, Toomas Kivimägi!

Väga lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat eelnõu oma istungil 12. oktoobril k.a. Kuivõrd päris kõik komisjoni liikmed ei osalenud, siis loen üles, kes seekord osalesid: Toomas Kivimägi, Uno Kaskpeit, kes oli Kalle Grünthali asendusliige, Andrei Korobeinik, Oudekki Loone, Paul Puustusmaa, Marko Torm ja Mart Võrklaev. Kutsutud olid algataja esindaja härra Jaak Valge ja Rahandusministeeriumi regionaalhalduspoliitika osakonna õigusnõunik Olivia Taluste.

Ma kohe tunnistan, et põhiseaduskomisjonis me tegelikult selle arutelu juures päevapoliitikasse ei läinud. Mul oli kolleeg Randperega just väike diskussioon, kas me peaks hindama ühe eelnõu headust või mitteheadust, asetades selle päevapoliitikasse. See on diskussiooni koht. Mina tegelikult arvan, et seda ei peaks tegema. Osa inimesi arvab, et seda peaks tegema, aga vähemalt põhiseaduskomisjonis päevapoliitikat siia arutelusse ei toodud.

Härra Jaak Valge andis siin saalis veel põhjalikuma ülevaate sellest eelnõust ehk siinöeldu hõlmab, ma arvan, peaaegu sajaprotsendiliselt seda, mida ta rääkis komisjonis. Seetõttu ei hakka ma minema seda rada pidi, mida keegi küsis, mida keegi arvas, kuna kõik need seisukohad, mis on ka protokollis, on leidnud härra Jaak Valge poolt siin kajastamist. Ma markeerin võib-olla kolm-neli olulist märksõna.

Esimene põhimõtteline küsimus oli see, kas kohaliku rahvahääletuse kehtestamine eeldab põhiseaduse muudatust või mitte. Siin on õigusteadlased ilmselgelt väga erinevat meelt. Ühest küljest, üheks põhjuseks, miks seda võiks eeldada, on see, et põhiseaduse § 56 räägib, et kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimise ja rahvahääletusega. Ent see ei reguleeri kohalikke rahvahääletusi. Siit võiks tekitada analoogia: võiks eeldada, et kui me tahame, et on kohalikke rahvahääletusi, siis ka need peaks olema reguleeritud põhiseaduses.

Teine asjaolu, mis võib-olla selle poolt räägib, on see, nagu härra Valge ka viitas, et aastatel 1993–1999 oli kohalik rahvahääletus sees kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses. Kui see aastal 1999 kaotati, siis ühe põhjendusena toodi välja, et see ei ole kooskõlas põhiseadusega. See on teine asi, mis räägib selle kasuks, et ta võiks olla reguleeritud põhiseaduses.

Samas, mina isiklikult ei ole seda meelt, et see ilmtingimata peaks olema reguleeritud põhiseaduses. Minu jaoks ei ole väga palju suuremaid autoriteete kui lugupeetud õiguskantsler, kes on öelnud, et põhiseadus ei keela seadusandjal kohaliku omavalitsuse esindusdemokraatliku mudeli täiendamist vahetu demokraatia instituutidega, sealhulgas kohaliku rahvahääletusega. Sulgudes oli lause, et seega ei olnud kohaliku rahvahääletuse KOKS‑ist kaotamise põhjendus ehk vastuolu põhiseadusega õiguslikult korrektne. Mina olen selles mõttes seda meelt. Samas, vaatame ka põhiseaduse § 160. See ütleb, et kohaliku omavalitsuse korralduse sätestab seadus. Ma arvan, et see põhiseaduse § 160 annab tegelikult mandaadi seda reguleerida nii, et mitte põhiseaduse tasandil kehtestada või sätestada kohalik rahvahääletus, vaid see võimaldab seda teha seaduse tasandil.

Nii et veel kord, siin on erinevaid arvamusi. Ma siinkohal ei ole nõus härra Valge väitega, et kuna see oli seal aastail 1993–1999 ja räägitakse kaotamisest, siis see iseenesest tähendab, et tookord see oli põhiseadusega kooskõlas. See ei pruukinud nii olla. Okei, keegi seda ei vaidlustanud, me võime eeldada, [et see nii oli,] aga see ei pruukinud nii olla. Aga veel kord, minu seisukoht ja järeldus on see, et see eelnõu ei ole põhiseadusega vastuolus, kohaliku rahvahääletuse kehtestamine eraldi seadusega või kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse täiendamisega.

Teine küsimus on tõepoolest nende terminite kohta, kas on tegemist nii-öelda siduva rahvahääletusega või juriidiliselt mittesiduva rahvahääletusega. Ka lugupeetud ettekandja mainis, et neid variante on väga erinevaid. Tõepoolest, on nii siduvaid kui ka mittesiduvaid rahvahääletusi. Kui võtta see põhiseaduse § 56, siis sellest tulenevalt võiks pigem tõlgendada, et need on siduvad. Aga veel kordan, et see ei reguleeri kohalikke rahvahääletusi. Siit ma järeldan, et üksüheselt tõlgendada ei saa.

Omaette teema tekib tõesti siis, kui me vaatame, et meil on täna kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses sees rahvaküsitlus. Kui on mittesiduv rahvahääletus, siis minul tekib küsimus, mis vahe on mittesiduval rahvahääletusel ja rahvaküsitlusel. See vahe muutub väga väikeseks. Selles mõttes, kui rahvahääletust tõlgendada, siis pigem see võiks olla siduv. Aga veel kord, siin on väga erinevaid arvamusi.

Kolmas ja väga põhimõtteline küsimus on see, kas kohaliku rahvahääletuse kehtestamiseks piisab ühe sõna lisamisest kohaliku omavalitsuse korralduse seadusesse, nii nagu eelnõus on tehtud. Kehtiva kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lõike 2 punkt 2 kõlab järgmiselt: "teostub demokraatlikult moodustatud esindus‑ ja võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluse või rahvaalgatuse teel." Eelnõu ettepanek on lisada üks sõna: "rahvahääletus".

See on ka Vabariigi Valitsuse seisukohas on väga selgelt ära märgitud, et see ei ole piisav. See ilmselgelt ei ole piisav. Ka õiguskantsler oma samas kirjas Saaremaa Vallavalitsusele on märkinud, et põhiseaduse § 160 järgi tuleb kohaliku omavalitsuse korraldus, see tähendab tema toimimise alused, sätestada seadusega, kohaliku rahvahääletuse teel kohaliku omavalitsuse teostamine kuulub selle toimimise aluspõhimõtete hulka, vald ega linn ei saa riigist sõltumatult luua kohaliku rahvahääletuse korraldamiseks vajalikke õiguslikke raame. Nii et ilmselgelt on nii, et see eeldab oluliselt põhjalikumat ja laiemat käsitelu seaduse tasandil, mitte pelgalt ühe sõna lisamist kohaliku omavalitsuse korralduse seadusesse. See on väga ühene ja selge seisukoht.

Kujutame ette olukorda, kus me lihtsalt selle eelnõu heakskiitmisega sätestame rahvahääletuse, mis on lausa siduv. Millised siis on 79 erinevat korda? Sellest tekib üks tohutu segadus ja tohuvabohu. Nii et ilmselgelt see eeldaks oluliselt põhjalikumat raami ja selle loomist seaduse tasandil, mitte seda, et jätta kohaliku omavalitsuse enda korraldada, mis on järelmid jne. See on väga selge seisukoht.

Neljas põhimõtteline märkus minu poolt on see, et kas seda on vaja või mitte. Tõepoolest, möönan, et see on natukene poliitiline ja selline põhimõtteline küsimus. Üks väga oluline seisukoht on see – ma usun, et kõik head kolleegid siin saalis nõustuvad sellega –, et ikkagi Eesti riigikorralduses domineerib esindusdemokraatia otsedemokraatia üle. Esindusdemokraatia domineerib otsedemokraatia üle. See tuleneb põhiseaduse mõttest ja ka sellest, mis sinna on kirja pandud, kas või sellessamas viidatud §‑s 56, et kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas, aga siin on see kohe kahel viisil: Riigikogu valimisega ja rahvahääletusega. Sama kehtib ka kohalike omavalitsuste [volikogude] valimise kohta, mille me alles hiljuti läbi tegime. See on päevselge, et esindusdemokraatia domineerib otsedemokraatia üle. Nii et alati on see tasakaalu koht, kuhumaani otsedemokraatiaga minna. Täna on selleks murdekohaks rahvaküsitlus ja rahvaalgatus, mis on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses sees. Kas see on piisav või mitte, see on diskussiooni ja otsustamise koht. Minu hinnangul on see pigem tasakaalus.

Kui nüüd minna Vabariigi Valitsuse seisukoha juurde, siis ma pean seda oluliseks mõne sõnaga eraldi tutvustada. Sissejuhatuseks ütlen, et Vabariigi Valitsus ei toeta käesolevat eelnõu. Ma pean väga oluliseks seda märkust, et härra Jaak Valge oli siin küll ilmselgelt poliitiliselt tugevalt mõjutatud, kui ta väitis, et peamine põhjus, miks Vabariigi Valitsus käesolevat eelnõu ei toeta, on usaldamatus rahva vastu. See on absoluutselt ebaõige, ühtegi sellist seisukohta Vabariigi Valitsuse arvamuses selle eelnõu kohta ei ole. 

Mis on need domineerivad seisukohad, miks Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toetanud? Need on tegelikult paljuski need, millele ma olen viidanud. Aga veel kord, kuna see märkus Vabariigi Valitsuse aadressil oli selgelt ülekohtune, siis ma pean vajalikuks need veel korra ette lugeda. Esiteks: "Põhiseaduse (PS) § 156 lõige 1 sätestab, et kohaliku omavalitsuse esinduskogu on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. Seega näeb PS ette kohaliku elu küsimuste otsustamiseks esindusdemokraatia vormi. PS ei pruugi iseenesest välistada vahetu demokraatia instrumente kohalikul tasandil, kuid täiendavate vormide lisamise õiguslikke vajadusi ja põhjendusi tuleb esmalt põhjalikult analüüsida." See on nagu esimene küsimus, seesama tasakaalu küsimus, esindus‑ ja otsese demokraatia tasakaalu küsimus. "Kehtiva KOKS § 2 lõike 2 punktis 2 nimetatakse nende otsedemokraatia vormidena kohalikku rahvaalgatust ja rahvaküsitlust. Eelnõu algataja ei ole veenvalt näidanud, miks on sellesse süsteemi tarvis lisada siduv rahvahääletus ning kuidas mõjutab uue instrumendi lisamine esindusdemokraatial põhinevat otsustusmehhanismi."

Teine küsimus on ikkagi selles, kas need rahvahääletused võiksid olla siduvad või mittesiduvad. Ka siin on Vabariigi Valitsus pigem valmis kaaluma mittesiduvaid rahvahääletusi, aga siduvaid, veel kord arvestades võimalikku tasakaalu paigast äraminekut esindus‑ ja otsedemokraatia vahel, pigem ei toeta.

Vabariigi Valitsus leiab: "Senised KOV elanike osaluse ja kaasamise võimalused on esindusdemokraatia põhimõttega hästi tasakaalus ning nende muutmine vajab kaalukaid põhjendusi." Lisaks on Vabariigi Valitsuse põhjenduseks, miks ta seda eelnõu ei ole toetanud, seesama asjaolu, millele ma varem viitasin, et kohaliku rahvahääletuse kehtestamine eeldaks oluliselt laiemat lahtikirjutust seaduse tasandil, et see oleks kohaldatav ja arusaadav ühtemoodi kõigis 79 omavalitsuses üle Eesti ja ühe sõna lisamine siia ei ole selleks piisav. Alles seejärel, kui need täiendavad seisukohad on sinna lisatud või see raam on loodud, saab Vabariigi Valitsus hinnata, kas selle lisamine on põhjendatud või mitte. See on teine argument, miks Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toeta.

Kolmas on, veel kord, kokkuvõtvalt see, et Eestis domineerib esindusdemokraatia otsedemokraatia üle ja see on põhiseaduse nii säte kui ka mõte.

Lõpuks on ka seisukoht, et nimelt on juba mõnda aega käimas ju kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse revisjon ja selle revisjoni raames on ka see teema leidnud käsitlemist, rahvahääletus kui selline. Komisjoni osa liikmeid on olnud mittesiduvat rahvahääletust pigem toetavad. Pärast küll Olivia Taluste põhiseaduskomisjoni istungil tegi sellise täpsustuse terminoloogia kohta, et KOKS‑i ekspertkomisjoni protokolli on ekslikult läinud sisse sõna "rahvahääletus", kui räägiti mittesiduvast hääletusest. Ma saan aru, kui seda Olivia Taluste seisukohta uskuda – ja ma arvan, et meil ei ole põhjust seda mitte uskuda –, et tegelikult peeti silmas ikkagi ilmselt rahvaküsitlusi, mitte rahvahääletusi.

Üks selge argument on analüüsida seda eelnõu ja toodud seisukohti nii siin saalis kui ka põhiseaduskomisjonis sellesama KOKS‑i revisjoni raames. Järgmise aasta kevadel peaks see KOKS‑i revisjon jõudma ka seaduse tasandil ilmselt siia saali. Kindlasti on see üks võimalikke arutelukohti, kui see eelnõu ei leia vastuvõtmist enne seda.

Põhiseaduskomisjon, ma arvan, et eelnõu algatajale üllatuseks, tegi järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 26. oktoobriks. Otsus oli konsensuslik. Teiseks, teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Otsus oli konsensuslik. Kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi. Tänan tähelepanu eest!

Riho Breivel soovib küsida. Palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa, Toomas, oled ise valitsuspartei esindaja ja oled ka põhiseaduskomisjoni juht, kes on väga kõrgel positsioonil. Tundes sind juba aastaid, võib-olla kümneid aastaid, tean, et sa oled alati väga mõistlik oma otsustes. Aga ma tahan ikkagi küsida sinult üle just sellesama Eesti ühiskonna küpsuse küsimuse. Sa küll ütled, et valitsuse esindaja seda nagu välja ei toonud, aga ta tõi välja selle – see on protokollis olemas –, et meie ühiskond ei ole nii küps, kui on Šveits. Kas sinu seisukoht on ka selline, et Eesti ühiskond ei ole küps, nii küps, kui on teised ühiskonnad?

Aitäh! Vaadates demokraatliku ühiskonna arengut ja ajalugu, siis ilmselgelt näeme, et meie selline lugu on oluliselt lühem kui teie poolt täna palju näitena toodud Šveitsil ja mitmel Euroopa Liidu riigil. Selles mõttes ei saa me seda eitada, et ikkagi see riik, kus me olime sunnitud aastakümneid olema, ilmselgelt ei võimaldanud demokraatia arengut sel määral nagu nendes riikides, kus sellist okupatsiooni ei ole olnud. Nii et ilmselgelt see periood on olnud lühem.

Teiseks, mina ei oleks nii resoluutne, et Eesti ühiskond ei ole küps. Ma ütlen veel kord, et see ei ole minu hinnangul kindlasti põhiargument. Veel kord: see, et Vabariigi Valitsus ei usalda rahvast, on absoluutselt väär seisukoht. Küsimus ei ole selles. Põhiküsimus on ikkagi selles, et Eestis domineerib esindusdemokraatia otsedemokraatia üle, ja see tuleneb põhiseadusest. Kui me tahame pöörata selle ratta hoopis teistpidi, siis me peame tõepoolest ühel hetkel jõudma ikkagi põhiseaduse muutmiseni. Sellisel juhul me saame sellise paradigma muudatuse teha. 

Teine asi on see, mida härra Jaak Valge ütles. Tänan, et sa oled selle kodutöö ära teinud, mul puudus sellest ülevaade. Me peame möönma seda, et aastail 1993–1999 oli see võimalus olemas. Härra Jaak Valge vastas siitsamast puldist, et häid näiteid tuua ei ole. Ilmselt ei leidnud see üldse kasutamist. Nii et ka see on üks mõttekoht. Me peaksime enne pigem analüüsima, miks too siis ei töötanud.

On loomulikult võimalik, et 22 aastaga on toimunud nii suur muutus meie endi arengus ja nii edasi, see on üks võimalus. Aga ma arvan, et võib-olla peapõhjus on siiski milleski muus. Tõepoolest, ma ei tea. Aga see on väärt analüüsi, miks seda võimalust ei kasutatud. Vähemalt härra Jaak Valge sõnastus oli, et häid näiteid ei olnud. Võib-olla kusagil kasutati, aga millegipärast häid näiteid ei ole.

Ei üks ega teine tegelikult ei anna tuge ka sellele eelnõule. Me peaksime hindama, mis siis vahepeal on juhtunud, või pigem hindama seda, miks tol ajal seda institutsiooni ei kasutatud. Aga kas Eesti ühiskond on küps – minu hinnangul see kindlasti ei ole üldse mitte peamine argument, miks seda eelnõu mitte toetada. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Mul on väga lihtne küsimus. Lugesite algul ette komisjoni istungist osavõtjad. Minu suureks üllatuseks – äkki te oskate selle lahti seletada – oli valitsuse esindaja keegi Rahandusministeeriumist. Kas tõesti selliste põhiseaduslike või õiguslike teemadega tegeleb Rahandusministeerium? Minu loogika järgi võiks see olla pigem Justiitsministeerium või midagi sellist. Miks oli see sedasi?

Aitäh, lugupeetud küsija! Ei, siin ei ole vähimatki vastuolu. Kohaliku omavalitsuse korraldus kuulubki tegelikult Rahandusministeeriumi alla. Täpsustan siis selle inimese tiitlit ka: regionaalhalduspoliitika osakonna õigusnõunik. Nii et tegelikult see ongi Rahandusministeeriumi valitsemisalas, kohaliku omavalitsuse korraldus. Selles mõttes on see igati loogiline, siin mingit vastuolu ei ole. Olivia Taluste on kahtlemata, ütlen veel kord, väga asjatundlik ja väga pädev ametnik. Valitsuse seisukoht oli väga üheselt ja selgelt kajastatud. See on Rahandusministeeriumi, mitte Justiitsministeeriumi valitsemisala.

Jaak Valge, palun!

Aitäh võimaluse eest küsida või kommenteerida! Siin on vaidlusaluseks küsimuseks kujunenud see, kas valitsus on väljendanud seisukohta, kas Eesti ühiskond on küps või mitte, ja kas see mitteküpsus oli eelnõu vastu olemise peamine põhjus. Mina olen humanitaarteadlane ja minul on nõrkus tsitaatide vastu. Ma tsiteerin protokollist valitsuse esindajat: "Samas tihti eeskujuks toodud Šveits ja Saks[a]maa on väga pikaaegse demokraatia kogemusega ning Eesti ühiskonna küpsus ei ole veel päris samaväärne. Eestis võib siduvate tulemustega rahvahääletus/rahvaalgatus tuua kaasa samuti võimalusi kohaliku omavalitsuse elanike demagoogiliseks ärakasutamiseks poliitilise võitluse huvides. See on peamine põhjus, miks Vabariigi Valitsus ei toetanud eelnõu (400 SE)." Mul on küsimus ka: äkki te oleksite nõus korrigeerima oma väidet selle kohta, et minu väide küpsuse kohta oli puhtalt poliitiline?

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma nüüd rõhutaks ka seda, et ei ole päris samaväärne. Sa ise seda praegu ütlesid. Ma arvan, et sellega me peame küll nõustuma, et see ei ole päris samaväärne, mis on Šveitsis, vaadates seda ajalugu, kust me tuleme. Nii et ma ei näe põhjust enda väidet vähimalgi määral ümber lükata. Ma usun, et sa nõustud sellega. Sa ütlesid, et ei ole samaväärne, tsiteerisid seda Vabariigi Valitsuse esindaja seisukohta. Seda ma möönan, et demokraatia küpsus ei ole samaväärne, mis on Šveitsis. Aga see ei ole peamine põhjus, miks Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toetanud. Veel kord, seesama tasakaaluküsimus ... (Jaak Valge kommenteerib saalist.) Igaühel on õigus jääda oma seisukoha juurde, aga mina olen Vabariigi Valitsuse seisukohast aru saanud niimoodi, et pigem on siin seesama tasakaaluküsimus.

Teiseks on siin ka seaduse küsimus. Võtame näiteks rahvahääletuse, mis põhiseaduse §‑st 56 tuleneb. Selleks on meil rahvahääletuse seadus ju tegelikult olemas. See § 56 reguleerib nii-öelda seda rahvahääletust. Tegelikult võib-olla äärmuslik versioon on isegi see, et kui see saal toetab põhimõtteliselt siduvat kohalikku rahvahääletust, siis eeldaks see võib-olla kohaliku rahvahääletuse seadust. Ka see on mõttekoht. Variant B on tõepoolest reguleerida põhjalikumalt kohaliku omavalitsuse korralduse seadust. Aga üks sõna on ilmselgelt ebapiisav. Ka see on selgelt Vabariigi Valitsuse seisukohas välja toodud. Nii et neid argumente ei saa nagu päris reastada protsentide järgi, see on kogum.

Ma ütlen veel kord, et ka põhiseaduskomisjonis antagonismi ju tegelikult ei olnud. Me mööname, et see teema on diskuteeritav ja sellepärast ka põhiseaduskomisjoni seisukoht oli erinev sellest, mis oli Vabariigi Valitsusel. Ma arvan, et te võiksite seda hinnata ja tunnustada, et meil on julgust otsustada ka teistmoodi. Aga mismoodi ja kuidas see edasi läheb – siin ma ei taha küll mingeid veksleid välja anda. On terve rida asju, mida peaks kaaluma. Kõige loogilisem oleks minu hinnangul tõepoolest sellesama KOKS‑i revisjoni raames seda diskussiooni jätkata ja neid seisukohti-argumente põhjendada ja kaaluda, kas oleks mõistlik sinna see lisada või mitte. Kui lisada, siis loomulikult oluliselt põhjalikumalt seda raami seaduse tasandil sätestades, sellepärast et kui nii oluline asi jääb 79 omavalitsuse enda otsustada-reguleerida, mismoodi ja kuidas, siis sellest tekib paras segadus.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Mihhail Stalnuhhin, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Debatt läks väga huvitavaks, nimelt teemal "küps või mitteküps". Kujutage ette sellist olukorda, et Tartu Ülikool laseb oma ustest välja arsti, kirurgi. Kas ta on küps? Jah, ta õppis selgeks ameti, tal on kõik, mis vaja on. Ta on küps. Ja siis talle öeldakse, et meil ei ole sinu jaoks opiruumi, vaata, siin on köögilaud, eks ju, ja leivanuga, hakka sellega töötama. 

Tähendab, ärge ajage segi. Rahvas on küps, aga selleks, et ta oma küpsust saaks tõestada, on vaja luua süsteem, milles see küpsus on teostatav. See tähendab, et iseenesest rahvaküsitluse idee on ju väga huvitav ja seda tasuks kasutada. Aga kas te olete valmis praktilisteks olukordadeks? 

Näiteks mingi Pelgulinna laulukooriselts initsieerib, algatab rahvaküsitluse teemal, et ehitame kuskile Pelgulinna lauluväljaku. Ma olen kindel, et suvalise idee toetuseks võib leida inimesi. Nad koguvad allkirju, pärast viiakse läbi hääletamine ja võetakse vastu otsus, et jah, oli siduv hääletamine ja ehitame. Selleks tuleb muuta üldplaneeringut, selleks on vaja tellida projekt, selleks on vaja läbida kõik detailplaneeringu etapid, selleks on vaja leida raha linna eelarvest ja selleks on vaja läbi viia kõik riigihanked nagu kord ja kohus.

See tähendab, et idee võib olla ilus ja hea, aga majanduslikult ta ei tööta. Mitte sellepärast ei tööta, et see ei ole võimalik, vaid sellepärast, et ei ole ette nähtud neid detaile, mida hakkab üks või teine struktuur tegema selleks, et see saaks teoks. See on selline majanduslik näide.

Võtame poliitilise näite. Lihtsustan situatsiooni. Oletame, et kohaliku omavalitsuse valimistel on kaks poliitilist jõudu, üks saab 60% toetust, teine saab 40%. Programmid on erinevad. See, kes sai enamuse, hakkab teostama oma programmi. Sellest 40%‑lisest toetajaskonnast leitakse lihtsalt algatajate grupp, nad viivad läbi küsitluse. See ei ole hääletamine, sellest võtavad osa need, kes on sellest asjast huvitatud. See tähendab, et ühe grupi sees, mis on juba esmalt vähemus, leidub veel väiksem grupp, mida toetab veel väiksem grupp, ja ta võtab vastu siduva otsuse, mis on kohustuslik sellele 60%‑lisele enamusele. See olukord on täiesti absurdne.

See tähendab, et rahvahääletus on iseenesest huvitav [idee], seda tasuks arendada, aga selleks on vaja väga tõhusat, väga efektiivset mehhanismi, mis seda toetaks ja väldiks suvalisi rumalusi. Ainult nii on see võimalik. 

Nii et ideena seda eelnõu muidugi annab toetada, aga kuidas sellega edasi minna, ilma et kirjutada lahti kogu see mehhanism, mina isiklikult – vabandust, Jaak! – ei kujuta seda ette. Aitäh!

Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Siin on arutatud, kas kohaliku omavalitsuse tasandil on ikka mõttekas küsida inimeste arvamust ja neid referendumeid läbi viia ja kas need peaksid olema siduvad. Vaatame KOKS‑i § 2. Selle § 2 lõige 1 sätestab selgelt ära omavalitsuse mõiste ja selle, kuidas omavalitsuses võimu läbi viiakse. Seal öeldakse ju selgelt, et kohalik omavalitsus peab seda võimu teostama vastavalt rahva vajadustele ja huvidele. See tähendabki ju seda, et valla‑ või linnavalitsus peab lähtuma elanikkonna huvidest ja soovidest. Ja kuidas teisiti siis seda huvi ja soovi teada saada kui mitte just nimelt küsitluste teel.

Suvel sõitsin presidendivalimistega seoses läbi terve Eesti, kõik maakonnad. Enam kui 50 rahvaga kohtumist oli ja kõikidel nendel kohtumistel oli üheks läbivaks teemaks just nimelt otsedemokraatia: rahvaalgatus, presidendi otsevalimine. Täiesti kindlalt võin väita, et vähemalt 90% nendest, kes neil kohtumistel käisid, toetasid seda ideed. Küsitluste järgi me teame ju, et 70–80% meie ühiskonnast toetab seda.

Siin ei ole küsimus mitte selles, et vastanduks kuidagi esindusdemokraatia ja otsedemokraatia. Vastupidi, need täiendavad teineteist. Siin ei ole mitte mingisugust vastuolu. Seda enam, et ka meie põhiseaduse § 1 sätestab, et kõrgeim võim riigis on rahvas. Kui rahvalt ei küsita, kui poetakse ainult esindusdemokraatia selja taha, siis demokraatia kui selline päris lõplikult ikkagi ei teostu.

Täpselt samamoodi, nagu siin eelkõneleja tõi välja, kui on valimised, üks jõud saab 60%, teine 40% ja siis korraldatakse rahvahääletus ja selle 60% saanud, valimised võitnud seltskonna mingisuguse seisukoha vastaselt rahvas toetab hoopis midagi muud, millegi ehitamist või mida iganes, mida ei olnud selle võitnud erakonna programmis, siis tegelikult just nimelt see ongi demokraatia. Kui inimesed hääletavad, ega nad ei anna sellega sajaprotsendilist heakskiitu mõne erakonna või kohaliku valimisliidu lubadustele, vaid see on hoopis laiem. Kui nüüd rahvas otsustab, siis kõik võivad ju osaleda, kõik võivad ka oma vastuhääle anda, aga kui rahvas otsustab nii, siis see, just nimelt see ongi demokraatlik.

Meil oli omal ajal põhiseaduses ette nähtud rahvaalgatus, presidendi valimine. Eesti oli kuni president Pätsi võimupöördeni üks demokraatlikumaid riike maailmas põhiseaduse järgi. Kahjuks see õigus kaotati ära ja seda õigust ei antud tagasi ka Eesti taasiseseisvumisel. Küll aga oli meil alguses kohalike referendumite või hääletuste, küsitluste läbiviimise võimalus. Seegi 1999. aastal kaotati.

Palun lisaaega. 

Palun! Kolm minutit.

Siin on esitatud kahtlusi, kas see on vajalik ja mõttekas ja kas juba niigi ei piisa nendest valimistest. Ma võin tuua teile väga suurepärase näite omaenda kodulinnast, mis nüüd enam linn ei ole, mis on peale haldusreformi vald. Aga seoses haldusreformiga tehti referendum, rahvaküsitlus või kuidas seda nimetada. Praeguse, kehtiva KOKS-i järgi ei ole see siduv. Küsimus oli, kas soovite liituda Saue linna ümbritsevate valdadega: Kernu, Saue, Nissi vald. 75% Saue linna elanikest vastasid: ei, ei soovi. 75% on nii suur enamus, et seda ei ole võimalik kahtluse alla panna. On täiesti üheselt selge, milline on rahva soov, nii nagu ka KOKS‑i § 2 ütleb, et millised on rahva vajadused, huvid ja soovid. Vastavalt sellele oleks pidanud ka selle referendumi tulemusega arvestama. Aga võta näpust. Võimul olid Isamaa ja Reformierakond. Kuigi Reformierakonna üks valimislubadusi oli täita rahva tahet ja mitte ühineda, siis kui valimised olid just äsja ära olnud, kohalikud valimised, siiski sõideti rahva tahtest lihtsalt üle ja ei arvestatud sellega. See on üks väga hea näide minu meelest selle kohta, kuidas tuleb ikkagi just nimelt küsida kohalikelt elanikelt arvamust, seisukohti, soove ja kuidas kohalik omavalitsus peab nendega ka arvestama. Vastasel juhul me lihtsalt mängime demokraatiat, demarkeerime seda, aga tõelist sisu sellel ei ole.

Olen ka mina täiesti seda meelt, nii nagu õiguskantsler välja tõi, et siduva rahvahääletuse sisseviimine KOKS‑i ei nõua põhiseaduse muudatust, vaid põhiseadus annab selleks ka võimaluse. See on vist § 56, mis ütleb, et rahvas teostab oma võimu valimiste ja hääletuste kaudu. Sellest täiesti piisab. Põhiseadus ei erista seal, kas see on riiklikul tasandil või kohaliku omavalitsuse tasandil. Kui me KOKS‑i viime selle muudatuse sisse ja teeme siduvaks, siis sellest piisab, mingisugust vastuolu ei ole. Loomulikult, Eesti rahvas on piisavalt valmis ja piisavalt tark, et ise otsustada oma asju. Me oleme suutnud ka oma riigi luua ...

Aeg! 

... peale 50‑aastast okupatsiooni. Kuidas me ei ole siis suutelised selliseid asju otsustama? Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 400 esimene lugemine lõpetada. Oleme esimese lugemise lõpetanud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 9. novembri kell 17.15. 

Meie kolmas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud noorsootöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 411. Ettekande teeb algatajate poolt Indrek Saar. Palun!

Tervist, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Noorsootöö seaduse muutmise seaduse eelnõu meie ees, 411 SE, on sündinud murest selle pärast, mis saab edasi laste huvitegevusest, et lastelt ei võetaks ära neile armsaid ringe ja trenne, kus nad on harjunud käima või kus nad tahaksid käia. Me teame, et Eestis on 2017. aastast rakendatud riigi täiendavat toetust selle jaoks, et pakkuda võimalikult paljudele lastele võimalust leida endale sobiv huviring, saada osa huviharidusest. Selle jaoks nägi riik alates 2017. aastast ette täiendavalt 15 miljonit eurot.

Kui vaadata kogu raha, mida kohalikud omavalitsused ja perekonnad ise huvitegevusse panevad, siis näeme, et 15 miljonit eurot on tegelikult pigem väike summa. Erinevatel hinnangutel on see kindlasti alla 10%, võib-olla isegi ainult 5% kogu sellest rahast, mis sellesse valdkonda panustatakse. Aga see efekt, mida see täiendav riigipoolne rahastus tõi, on märkimisväärne. Kui enne selle meetme käivitamist oli huvitegevusega hõlmatud Eestis 48% 7–19–aastastest lastest, siis see meede tõi esimeste aastate jooksul, kui ta toimis, huvitegevusse juurde 30 000 last. Kasv circa 30%. Ehk mõeldes selle peale, kui paljud lapsed tänu sellele said täiendavalt võimaluse pääseda huviharidusele ligi, näeme, et seda raha kasutati väga efektiivselt.

Seda enam on kurb, et riik on valitsuse esitatud eelarve näol otsustanud käituda sõnamurdlikult – sõnamurdlikult nende laste suhtes, kes tahaksid oma lemmikringis või ‑trennis käia, sõnamurdlikult nende perekondade suhtes, aga ka kohalike omavalitsuste suhtes, kellele on antud lubadus, rääkimata huvihariduse korraldajatest, juhendajatest, teenusepakkujatest, kes sellega on seotud ja kes tänu sellele on uusi võimalusi ja kohti huvihariduses ja huvitegevuses loonud.

Lisaks sellele, et huviharidus on oluline selleks, et lapsed saaksid oma võimed välja arendada, on paljud eksperdid, nii huvihariduse valdkonna kui ka laste vaimse tervisega tegelevad eksperdid, juhtinud tähelepanu, kui oluline praegusel ajal on lapse võimalus osaleda huvihariduses ja huvitegevuses. Selles situatsioonis, kus me näeme, et vaimse tervise mured koroonakriisi ja sellega seotud piirangute ja isolatsioonide tõttu on kõige rohkem mõjutanud just nimelt laste ja noorte vaimset tervist, on väga oluline aidata neil seda tervist hoida või kas või taastuda nendest vaimse tervise muredest, mida see kriis on endaga kaasa toonud. Aitaks just nimelt huvihariduses ja huvitegevuses osalemine. Seda enam ei tohiks praegu minna kärpima laste võimaluste arvel.

Sellepärast on sotsiaaldemokraadid selle seaduseelnõu esitanud. Mõte on, et järgmisel aastal ei tohiks huvitegevusele antavate riigi vahendite hulk väheneda. See ei pane riigile kohustust neid summasid suurendada, kuigi elukalliduse tõusuga kaasas käies oleks seegi elementaarne, et need vahendid vähemalt elukalliduse tõusu võrra suureneksid. Me ju näeme, et need vahendid on aidanud väga efektiivsel moel lastele huvihariduse võimalusi juurde luua.

Riik peaks suutma vähemalt sõna pidada. Kuidas muidu nii meie kodanikud kui ka kohalikud omavalitsused, keda riik tahaks heade partneritena käsitada, võiksid evida usaldust ükskõik millise järjekordse koostööpakkumise suhtes, mida riigi poliitilisel tasandil pakutakse, olgu see näiteks kultuuriranits või mõni muu muidu iseenesest tervitatav initsiatiiv? Aga kui usaldust selle suhtes, et see on pikemaajaline, et see kokkulepe peab, ei ole, siis vaevalt on seda ka lihtne ja tulemuslik oma partneritega koos jõustada.

Sellepärast on teie ees seaduseelnõu, mis paneks kohustuse mitte vähendada seda rahanumbrit, mille riik on siiamaani eelarves eraldanud. Ma palun teid väga, et te seda toetaksite, sest laste arvel koonerdamine, eriti tänases olukorras, on juba kirjeldatud põhjustel kindlasti väga vale samm riigi poolt. Tänan! 

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Indrek! Nagu sa ütlesid, see väga vajalik meede ja toetus järgmise aasta eelarves väheneb 4 miljoni euro võrra. Äkki sa kirjeldad Riigikogu liikmetele ja tervele Eesti rahvale, mis siis juhtub, kui seda väga vajalikku toetust 4 miljoni euro võrra järgmisel aastal vähendada?

Me võime ainult aimata, mis juhtub. Tagasiside on ju olnud mõnevõrra erinev, eks sõltuvalt ilmselt ka sellest, milline oli kohalikus omavalitsuses kuni kohalike valimisteni võimul olnud poliitiline jõud. Loomuldasa on koalitsioonierakondade soov näha asja optimistlikumas valguses olnud ilmselt mõnevõrra suurem kui teiste poliitiliste jõudude puhul, sest kohalikul tasandil me ju teame, et kõik ei ole alati sugugi mitte erakondliku kuuluvusega seotud. Väga paljud on kandideerinud valimisliitudes. Aga kindlasti julgen prognoosida, et nii mitmedki omavalitsused vähendavad neid vahendeid, mis seni on läinud huvitegevuse toetuseks, suure tõenäosusega just nimelt neid vahendeid, mis on tulnud riigi käest.

Kuna me teame, et see meede on loodud sellisena, et tasandada võimaluste puhul just neid piiranguid, mis huvitegevusest osasaamisel on – ja üks nendest piirangutest on hajaasustus, kus huvitegevuse korraldamine on alati kulukam ja keerulisem –, siis proportsionaalselt saavad maaomavalitsused sellest rahakärpest ka rohkem pihta, sest nad saidki lapse kohta oluliselt rohkem raha kui suure asustustihedusega ja suured omavalitsused, kus huvitegevuse korraldamine on lihtsam ja odavam.

Eks me tegelikku tulemust näeme siis, kui hakkavad valmima uue aasta eelarved. Nüüd on valimised läbi ja kohalikel omavalitsustel surve öelda, et elu on lill, mõnevõrra väheneb. Kohalikud valimised on alles nelja aasta pärast.

Kõik need inimesed, kes on istunud kohaliku omavalitsuse laua taga, kindlasti kujutavad seda väga praktiliselt ette. Kes ei ole istunud, võivad ka mõelda sellele situatsioonile, kus kohaliku omavalitsuse volikogus arutletakse. Haridus‑ ja kultuurikomisjon näiteks püüab öelda, et hoolimata sellest, et riik võttis eelarves huvitegevuse rahast 300 000 eurot ära, peaks nüüd, kui omavalitsuse tulud on mõnevõrra suurenenud, kindlasti leidma lisaraha eelkõige huvitegevuse toetuseks. Nende vastas on majanduskomisjon, kes ütleb: "Kuulge, teedeehitus on niivõrd palju kallimaks läinud, me oleme juba 30 aastat rääkinud mingitest objektidest, mis tuleb korda teha, ja me siiamaani ei ole suutnud seda teha. Miks me peaksime selle raha võtma ära investeeringutest, kui riik selle raha võttis ära huvitegevusest?"

On täiesti loogiline tulemus, et huvitegevus ja lapsed suuremal või vähemal määral kannatavad, sest riik on andnud signaali: ei ole hullu midagi, seda raha võib vähendada. Eks me näeme seda eelarvete pealt, juhul kui me seda seadust vastu ei võta. Ma väga loodan, et me võtame selle seaduse vastu ja eelarveid ei vähendata. Aga eks elu näitab, mis juhtuma hakkab. 

Kui me võtame puhtalt proportsionaalselt, siis seda raha, mis läheb kohalikele omavalitsustele huvitegevuse toetuseks, on 14,25 miljonit. Kui me võtame sellest 4 miljonit ära ja teame, et selle 14,25 miljoni eest on juurde tekkinud 30 000 huvihariduse ja huvitegevuse kohta, siis võime prognoosida, et circa 10 000 kohta huvitegevuses ja huvihariduses on löögi all. Ehk me räägime rahalises mõttes circa 10 000 lapsest, kes ei pruugi enam oma lemmikringi või ‑trenni järgmisel või ülejärgmisel aastal jõuda.

Nii et mõelgem selle peale, kas see 4 miljonit on seda väärt, et tuhanded lapsed ei saaks enam tegelda sellega, mis on oluline nende võimete väljaarendamiseks ja eriti oluline nii nende vaimse kui ka füüsilise tervise jaoks, sest paljud nendest huviharidus‑ ja huvitegevusringidest on laste jaoks oluline koht, kus nad saavad täiendavalt liikumisharjumusi [omandada] ja täiendavalt liikuda. Kas see on seda väärt? Mina ütlen, et kindlasti mitte. Palun seda eelnõu seega kindlasti toetada.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Lugupeetud Indrek Saar! Te ise olite kultuuriminister siis, kui oli saavutatud kokkulepe, sisuline ja rahaline kokkulepe valitsuse tasemel. Seal käsitleti nii haridusministeeriumi kui ka Kultuuriministeeriumi panust ja loodi seda süsteemi, sisuliselt, kust võeti nüüd raha välja. Minu küsimus seisnebki selles, kas praegune valitsus on pakkunud mingisugust tõhusamat alternatiivi. Kui sa võtad [raha] kuskilt välja, kärbid nii olulisest kohast proportsionaalselt võttes suhteliselt väikese, aga selle valdkonna jaoks väga olulise summa, siis sa pead pakkuma ka mingisugust alternatiivi. Kas see alternatiiv tundub teile loogiline?

Ei, ma ei ole sellest alternatiivist aru saanud. Neid jutte on olnud säänseid ja määnseid nende arutelude käigus, aga tegelikkuses ei ole küll Riigikogule ühtegi alternatiivi tutvustatud. Valdav väide on olnud see, et kuna kohalike omavalitsuste tulud niikuinii kasvavad, las nad siis võtavad sealt. Muud sisulist alternatiivi ei ole olnud. Hea kolleeg viitas siin kahe ministeeriumi koostööle. See minister, kellega koos me seda kunagi valitsuses tegime, on ka hetkel saalis Jürgen Ligi näol. Haridusministeerium on see, kes loomuldasa huvihariduse eest vastutab, ja sellepärast oli haridusministeerium see, kes seda programmi rakendama asus. Väljatöötamise initsiatiiv oli küll jah pigem Kultuuriministeeriumi käes. Aga ma arvan, et see on valdkond, mis puudutab väga otseselt mõlema ministeeriumi vastutusala. Kui me räägime Kultuuriministeeriumi ... (On kuulda hääli väljastpoolt saali.) Kas peame selle peo seal väljas enne ära ja siis läheme edasi või?

Väljaspool saali. Ma ei saa praegu minna sinna neid hurjutama. Proovi valjemini rääkida.

Ma võin ju proovida. Aga kultuuriministri ja Kultuuriministeeriumi roll peaks kindlasti selles olukorras olema juhtida tähelepanu sellele, mida see pikemas perspektiivis tähendab meie kultuuri arenguperspektiividele ja sellele järelkasvule, kes seda kultuuri edasi kandma peaks. Mul on väga kurb meel, et nii nagu paljudes muudes asjades ei tea me selles küsimuses kultuuriministrist suurt midagi. Oleks tore, kui meil oleks jätkuvalt Eesti Vabariigis kultuuriminister, nagu valdkond on samamoodi tähelepanu juhtinud.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Hea Indrek! Mulle tundub, et me väga palju räägime rahast ja väga vähe räägime mõjust lapsele ja noorele, mis puudutab huviharidust ja huvitegevust. Suvel toimunud haridusfoorumil räägiti pikemalt ja põhjalikumalt sellest, kui suur mõju huvitegevusel on laste ja noorte üldpädevuste arendamisele, eriti sellistele pädevustele nagu väärtuspädevus, sotsiaalne pädevus, suhtluspädevus. See on kõik see, mida võib‑olla peaks andma ka kool, formaalharidus, aga mitte alati ei anna. See, mis väljaspool kooli toimub, avaldab väga suurt mõju isiksuse arendamisele, lisaks vaimsele tervisele, millest sa ka oma ettekandes rääkisid. Äkki sa saaksid natukene mõtiskleda, vastates minu küsimusele sellel teemal, kas me loome noortele ja lastele piisavalt võimalusi nende üldiste pädevuste arendamiseks või on ikkagi asendamatu roll selles huvitegevusel?

Huvihariduse ja huvitegevuse puhul, me teame, on laias laastus kaks varianti: üks toimub kooli juures ja teine väljaspool kooli. Mõlemal on oma plussid ja oma miinused. Aga on rõhutatud seda, et just sotsiaalsete oskuste seisukohast on väga oluline väljaspool kooli toimuv. Ehk selle jaoks, et laps ja noor saaks välja arendada oma sotsiaalseid oskusi, on hea, kui ta proovib neid oskusi erinevates keskkondades, erinevates sootsiumides, erinevate juhendajate käe all. Tihtipeale on juhtunud, et kui laps ühel või teisel põhjusel on koolis jäänud millegipärast natuke kõrvaltvaatajaks või tegemist on lausa koolikiusamise juhtumiga, siis kui ta läheb koolist välja või teise juhendaja juurde, teise keskkonda, siis see aitab tihtipeale seda tasakaalustada ja üle saada võib-olla isegi nendest probleemidest, mis tal on koolikeskkonnas tekkinud. Ka sellepärast on huviharidusel ja huvitegevusel väga oluline roll. Mõtleme selle peale, kui palju on inimesi, kes siis, kui nad vaatavad tagasi enda noorusele ja nende käest küsitakse, mis aitas neil sellest perioodist läbi tulla või kuidas nad on oma valdkonnas nii edukad või mis on olnud see juhtmõte, mis neil raskel hetkel elus ikka meelde tuleb, tihtipeale meenutavad oma esimesi treenereid, tantsujuhte, näiteringijuhte, eri valdkondade juhte. Robootikaga ei ole Eestis nii kaua tegeldud, nii et neid, kes robootikaringi juhendajat meenutaksid, praegu väga palju ei ole, aga ma olen kindel, et tulevikus meenutatakse ka neid või tehnikaringi juhendajaid. Kindlasti on täpselt samasuguseid näiteid. Sellel on isiksuse arengus väga oluline roll ja see võib olla elu päästev, elu muutev kogemus.

Jürgen Ligi, palun! 

Hea ettekandja! Ma pean ütlema, et ikka täiesti masendav on seda juttu kuulata. Te tõsimeeli pakute ühe konkreetse eelarverea fikseerimist riigieelarves mõne miljoni ulatuses. Te tõsimeeli räägite lapse elu muutvatest otsustest. Aga pöörduks struktuuripoliitika poole. Katsuge vastata küsimusele. Siin on jutt 4 miljonist, mille pärast te võitlete, 13 miljardi juures. Kelle tegevus see olemuslikult on: kas see on tsentraalne või omavalitsuslik tegevus? Kui palju selleks tegevuseks eraldavad raha – huvitegevuseks siis – omavalitsused? Pange kaalud paika: kes olemuslikult tegelikult seda asja korraldab ja kui palju ta sinna raha paneb võrreldes teie 4 miljoniga?

Aitäh, hea kolleeg! See on suurepärane küsimus, mis näitab seda, et sa minu ettekande alguses ei olnud saalis või vähemalt sa ei kuulanud, mida ma rääkisin. Poole pealt diskussiooni sekkudes tundub alati, et mõnda aspekti on liiga vähe käsitletud. Ma sisuliselt alustasin oma ettekannet sellest, et eri hinnangutel, võttes kokku selle raha, mida panevad kohalikud omavalitsused ja mida panevad perekonnad ise huviharidusse ja huvitegevusse, on riigi toetus kindlasti väiksem kui 10%. Räägitud on 5–10%‑st, mille see 15 miljonit, mida riik panustab, moodustab kogu sellest rahast, mida panevad niikuinii ka omavalitsused ja lapsevanemad huviharidusse ja huvitegevusse. 

Aga seda enam on hea võrrelda, kui suur efekt on sellel olnud. Vabandust, kolleegid, kes te kuulasite algusest peale, ma pean oma vanale heale kolleegile, kellega koos me seda meedet kunagi tegime, rääkima need asjad ära, mis tookord rääkimata jäid. Seda suurem on tegelikult just nimelt see efekt. See on 5% või maksimaalselt 10% sellest rahast, mis huvitegevusse pannakse, ja see on suurendanud huvitegevuse ja huvihariduse pakkumist 30%. 30%! 48%‑lt kasvas laste hõlmatus 63%‑ni. Selle raha äravõtmine on eriti rumal ka puhtalt efektiivsuse seisukohalt. Seda võiks kolleeg Ligi ju ometigi hinnata.

Loomulikult, huvitegevuse kohta on erinevaid näiteid, nii nagu ka spordis. Ma ei väida, et kõik huvialad ja hobid, mis inimesel on ja mis ta lapsepõlvest kaasa on saanud, on alati kasulikud. Mõni neist võib olla ka kahjulik. Aga üldjuhul me ju soovime, et juhendajad teeksid seda ikkagi kvaliteetselt. Selle meetme mõte on see, et see, mida juhendajad pakuvad lastele, oleks nii kvaliteetne harjutus kui ka kvaliteetsed teadmised sellest, kuidas tulevikus neid oskusi rakendada.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Indrek! Üldiselt on kaks põhisammast, millele riik ikkagi peab toetuma. Üks on riigikaitse, teine on haridus. Ilma hariduseta, ilma noorsoo kasvatuseta jääb tulevik nii kitsaks, et meil ei ole mõtet pärast ka midagi kaitsta ega millegi nimel võidelda. Siin on muidugi seesama küsimus, et riigieelarves peaks minu meelest ikkagi olema see asi paigas, et noorsooraha enam kärpida ei saa. Võib-olla, mis sa arvad, peaks isegi laiemalt seda asja käsitlema?

Ma olen väga nõus sellega, et mis puudutab huviharidust ja huvitegevust, siis see teema ... Aga me võime ennast lohutada, et see ei ole mitte ainult Eesti mure, tegelikult on järjest rohkem ka Euroopa tasandil tõdetud, et kui me vaatame, kuivõrd oluline roll isiksuse arengus on tegelikult huviharidusel ja huvitegevusel ehk sellel täiendaval haridusel, mida saab väljaspool kooli, siis näeme, et me ei ole sellega kõige süsteemsemalt tegelenud. Kui Eesti oli Euroopa Nõukogu eesistuja, siis oli mul võimalus ministrina nende teemadega paremini kurssi saada. Ka Euroopa tasandil tõdeti seda, et kui me vaatame näiteks puhtalt spordivaldkonda, siis Euroopas on teadaolevalt kolmandiku võrra rohkem treenereid kui õpetajaid. Ometi ei oma valdav osa neist treeneritest mitte mingisugust kutset. Samal ajal, kui me mõtleme kui lapsevanemad, siis me eeldame, et kui laps läheb trenni, siis me anname ta inimese kätte, kellel lisaks sellele, et tal on mingi arusaam inimese kehaehitusest ja sellest, kuidas lihased töötavad, on mingisugused pedagoogilised kvaliteedid. Aga selle jaoks, et siin kvaliteedis edasi liikuda, ongi vaja süsteemset lähenemist.

See riigi osa ongi olnud mõeldud selle jaoks, et seda süsteemset lähenemist järk-järgult üles ehitada. Sest pange tähele, sellest 15 miljonist on 500 000 eraldatud huvitegevuse ja huvihariduse juhendajate või korraldajate katusorganisatsioonidele just nimelt selle kvaliteedipoole edendamiseks. Seda selleks, et me jõuaksime selleni, et on võimalikult palju koolitusi ja võimalikult palju suudetakse hinnata ka seda kvaliteeti, mida juhendajad vastavas valdkonnas suudavad lastele pakkuda, alates kõige elementaarsemast, sissejuhatusest pedagoogikasse, kuni oma valdkonna spetsiifiliste arendustegevuste ja koolitusteni välja.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma loodan, et te samasuguse innukusega seisate laste huvihariduse toetamise eest ka Tallinnas alanud koalitsiooniläbirääkimistel, kus tegelikult on ju selle probleemi tuum. See aasta on riik Tallinnale andnud üle 1,2 miljoni euro huvihariduse toetust. Näiteks, erahuvialakoolid saavad sellest vaid suurusjärgus 160 000, samas käib erahuvialakoolides EHIS‑e järgi 20 000 last ja linna munitsipaalhuvialakoolides circa 10 000 last. Ometi toetatakse munitsipaalhuvialakoole Tallinnas 11 miljoni euroga, pisut rohkemgi, erahuvialakoolidele on, ütleme, eelarves 200 000 ette nähtud, aga seda ei kasutata ära. Mida te Tallinnas teete selleks, et see raha jõuaks kõikide lasteni ühtemoodi, vaatamata sellele, millises huvialakoolis nad käivad?

Jaa, sellega ma olen väga nõus, et ei tohi vahet teha mitte omandivormi järgi, vaid tuleb vahet teha sisu järgi. Aga aeg-ajalt on nad omavahel mingil määral sõltuvuses. Ehk kohalikul omavalitsusel on lihtsam kvaliteeti kontrollida sellega, et need inimesed on tema palgal, selleks et teada, mis on nende ettevalmistus. Aga ma ei väida, et see on Tallinnas nii. Ma ei väida, et see on nii.

Aga te alustasite sellest, et probleemi tuum on Tallinnas. Ei ole. Selle meetme probleem ei ole mitte Tallinnas. Vaadake, suurtes omavalitsustes, eriti Tallinnas, on lapsele reeglina tagatud nii kättesaadavus, valikuvõimalused kui ka võimalus otsida seda kvaliteeti, mida tahetakse, sest Tallinnas on lihtsalt mitmekesisus loomuldasa niivõrd suur. Probleem on pigem just nendes piirkondades, kus on hajaasustus. Vaatame seda rahaaeraldust, ilmestamaks seda, milles me kokku leppisime, selle jaoks et tasakaalustada neid võimalusi ja anda lastele võimalikult võrdsed võimalused – kuigi me saame aru, et need kunagi päris võrdsed olema ei saa.

Näiteks, te mainisite, et Tallinn saab 1,2 miljonit, vist oli nii, sel aastal riigi toetust. Ma Tallinna laste arvu peast ei mäleta, aga elanike arvu me kõik teame, see on kõvasti üle 400 000. Seevastu Saaremaa, kus elab 30 000 inimest, saab üle poole miljoni. Kui te nüüd panete need proportsioonid kokku, siis te näete, kelle jaoks see täiendav meede on eluliselt oluline ja kelle jaoks see on jah ka hea, et ta on olemas. Kindlasti selle jaoks, et seda kvaliteeti üles ehitada, on see kõikide omavalitsuste jaoks väga-väga oluline, et luua veel võimalusi ja vaadata, kus on erivajadustega lapsed, kus on mingid sotsiaalsed probleemid, et pakkuda võimalust saada kindlasti sellele huvitegevusele võimalikult lihtsalt ligi. Aga palju olulisem on ta just nimelt maapiirkondadele, kus kogu selle asja korraldamine on kordades kulukam ja keerulisem. Seega, tuum ei ole mitte Tallinn, tuum on huvitegevuse kättesaadavus ja mitmekesisus ning see kipub paraku rääkima maapiirkondade kahjuks.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on tehniline küsimus. Kaks korda on eelnõus selline säte, et toetus ei tohi olla väiksem võrreldes eelmisel eelarveaastal eraldatud toetuse suurusega. Kui see on arvuliselt sama, mis oli eelmisel aastal, siis see ei ole väiksem ja peaks vastama sellele tingimusele. Samas, ilma inflatsioonita me ei ela ja kui see on olnud aasta jooksul mingi 3% või 5%, siis on ju selge, et selle konkreetse summa väärtus on väiksem. Kommenteerige, palun!

Nagu ma ka enne ütlesin, ideaalis peaks see summa ju kasvama vähemalt elukalliduse tõusu võrra, aga praegu on selle eelnõu mõte ikkagi ära hoida halvim. Halvim on see, et riik käitub sõnamurdlikult nii laste, nende perekondade, kohalike omavalitsuste kui ka huvitegevuse korraldajate suhtes ja võtab lihtsalt jupi raha ära. Mis iganes poliitiline kinnisidee see siis on, et ilmtingimata peab kärpima ja just nimelt nende arvel, kes on hetkel kõige haavatavamad.

Aga loomulikult meeldiks mulle näha, et me arutame selle üle, kui palju oleks raha juurde vaja selle jaoks, et me 63% hõlmatud laste asemel jõuaksime 80%‑ni. Mulle väga meeldiks, et me arutaksime niipidi, ja mitte tehes seda ainult elukalliduse võrra, siis võiks äkki neid vahendeid juurde panna ja mõelda, kuidas seda veel targemalt ja efektiivsemalt teha, et ka kvaliteedipoolega kiiremini edasi liikuda.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Hea Indrek! Ma küsisin umbes samal teemal, mille kohta Viktoria juba küsis, nende nii-öelda kompensatsioonimehhanismide kohta. Kui me huvitegevuselt ja huvihariduselt nüüd raha ära võtame, kas me pakume siis lastele ja noortele midagi asemele? Küsiksin sinu hinnangut sellele asjale, mida minu arvates asemele pakutakse, ehk kultuuriranitsa programmile. Just sellest räägiti kevadel, kui me siin arutasime riigi eelarvestrateegiat, et ärge muretsege, ärge külvake paanikat, lapsed ilma kultuurikogemuseta ei jää. Me teame väga hästi, et ise kogetud kultuur on väga tihti allikaks just mingi huviala valikul või huvitegevusse minekul. Mis sa arvad, kas see kompensatsioonimehhanism, mida riik praegu pakub, väga oodatud ja väga suure aplombiga alustatud, 1 miljon eurot kogu Eesti peale, kõikidele Eesti lastele, on see kompensatsioonimehhanism, millega me võiksime rahul olla?

No 1 miljon eurot on parem kui 0 eurot. Aga kui see puhtalt aritmeetiliselt koolilaste arvu vahel ära jagada, siis me saame vist seitse eurot. See on nii nagu selle suure pensionitõusuga, mida siin üks aasta tehti. Lubati suurt pensionitõusu ja siis pärast pensionärid küsisid, et miks te meid mõnitate. Aga no alguseks asi seegi.

Ma ei tea, kuidas seda kavatsetakse rakendada. Nagu ma enne juba Viktoriale vastates tõdesin, pole ju ka ministrit, kelle käest küsida, mis plaan on. Aga iseenesest on see hea mõte. Minu mure sellega seoses on see, et kui see paigutub konteksti, kus sa võtad kõigepealt sellelt, et lapsed saaksid ise huviringis käia, seal laulda, tantsida, teatrit teha või proovida ka filmi teha, 4 miljonit ära ehk võtad neli võimalust ära ja annad ühe asemele, andes võimaluse minna vaatama, kuidas teised teevad, siis see mõjub täiesti vale signaalina: ärge ise tehke, minge vaadake, kuidas teised teevad. Kuigi vaatama muidugi peab, eks sellest õpitakse väga palju ja see on väga oluline. Aga riigi signaalina on see täiesti absurdne. See lohutab ilmselt küll väga väheseid lapsi ja lapsevanemaid.

Teine asi, mis minu arust on läinud täiesti valesti selle asja puhul. Ma võin eksida, aga see vist oli rahandusminister, jah, kes eelarve esimesel lugemisel vastas minu küsimusele selle kohta. Vist. Igal juhul oli see valitsuse esindaja. Ma väga vabandan, et ma praegu ei suuda meelde tuletada. Aga väide oli, et see on mõeldud pikaajalisena, see kultuuriranitsaga juurde antav raha, see 1 miljon.

Mis põhjust on lastel, nende peredel, kultuurikorraldajatel ja kohalikel omavalitsustel uskuda, et kui sellesse 15 miljonisse, mis oli mõeldud pikaajalisena ja kirjutati riigi eelarvestrateegiasse sisse – kusjuures valdav osa asjaosalisi poleks osanud uneski näha, et keegi hakkab seda kärpima –, lüüakse esimesel võimalusel kärbe sisse, et siis selle kultuuriranitsa rahaga peaks kuidagi teistmoodi olema? Tuleb järgmine poliitiline idee – teadupärast meil õnneks on valitsustes ja koalitsioonides rotatsioon – ja siis keegi arvab, et ei, see raha läks nüüd ka valesse kohta või millegipärast on vaja just siin näidata, kuivõrd tublid me oleme eelarvedistsipliini järgimises. Seda usaldust uuesti üles ehitada on ikka väga keeruline.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma võin kinnitada Viljandi maakonna näitel, et Viljandi linn selle raha – kaob 40 000 – kahtlemata leiab ja kompenseerib ning lapsed ehk ei jää ilma huvihariduse võimaluseta, aga maakonnas kaotatakse kolmes omavalitsuses kõige rohkem, üle 100 000. See ongi mõeldud just nimelt nendele piirkondadele, kus on probleeme ja kust tuleb huviharidust saama sõita näiteks konkreetselt Viljandi linna, mis on väga hästi huviharidusega kaetud. Eelnevad linnavalitsused on kõik selleks panustanud, et lastel see võimalus oleks.

See väide, et omavalitsustele antakse täiendavaid vahendeid, on tõsi, aga omavalitsustele tuleb väga palju muid ülesandeid. Alles eile, kui kohtumisel suhtlesin sotsiaaltöötajatega üle Eesti, oli jutuks, et neid ülesandeid, mis täiendavalt tuleb, on palju, sinnani välja, et öeldakse: "Teil on võimalus ka hooldekodukohtadesse suuremalt panustada, sest teile tuleb täiendavaid vahendeid." Kas samasugust tagasisidet on tulnud ka teile?

Jah, paraku mitmed omavalitsusjuhid ütlesid selgelt enne valimisi – ja ma tean, et mitmed neist jätkavad võimu juures –, et nad ei näe varianti, kuidas nad suudaksid kogu selle raha eelarves asendada. Jällegi, ma ei saa seda kindlalt väita, enne kui kõik koalitsioonid ei ole moodustatud ja kohalikes omavalitsustes ei ole tegelikult hakatud eelarveid tegema.

Aga üks mis selge: me just rääkisime sellest, et tegelikult võiks sellesse valdkonda raha juurde panustada. Me räägime praegu, et meil on isegi selle 15 miljoni lisandumise korra ainult 63% lastest huvitegevusega hõlmatud. Ideaal võiks olla, et see on 90+ protsenti. Kindlasti on mõni protsent lapsi, keda kuidagi ei saagi selleks sundida ja ei peagi vägisi sundima. Aga valdav osa lapsi ikkagi võiks saada selle koolitunnivälise kogemuse oma võimete arendamiseks, oma sotsiaalsete oskuste arendamiseks. Kui me oleme alles 63% peale selle täiendava meetmega jõudnud, siis tuleks sinna vahendeid juurde leida. Kohalikud omavalitsused on olnud väga tublid ja püüdnud sellesse valdkonda panustada. Kui riik võtab raha vähemaks, siis paratamatult on ka võimalus seda summat suurendada või samal tasemel hoida oluliselt kehvem.

Me võime teoreetiliselt mõelda ju igasuguseid asju, seda, et kohalikud omavalitsused suudavad kõik selle 4 miljonit ära tasandada, aga ka see tuleb millegi arvel. Loodetavasti mitte kõige kriitilisemate asjade arvel, aga see tuleb kindlasti ka siis, kui see ära tasandatakse, millegi arvel. Võib-olla selle tõttu jääb mõnel lapsel mõni teine asi tegemata, mida muidu kohalik omavalitsus oleks suutnud sellele lapsele pakkuda.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh! Selles mõttes jään, lugupeetud ettekandja, eriarvamusele, et Tallinnas on ka rohkem lapsi ja kui sellest ligi 30 000 lapsest linn toetab vaid 10 000 last ja 20 000 ei toeta, siis see on probleem, sest teistes omavalitsustes nii drastilist vahet ei ole, omavalitsused ei tee vahet mujal kui Tallinnas.

Aga ma küsin teie arvamust. Mis te arvate, kuidas on parem ka antud toetuse puhul, kas see toetus peaks liikuma omavalitsusele ja omavalitsus siis otsustab, milliseid lapsi ja kuidas ta toetab, või see toetus võiks näiteks pearahana liikuda koos lapsega, et laps valib huvikooli ja viib selle toetuse sinna?

Aitäh! Selle huvihariduse täiendava toetuse üle on ju räägitud aastaid. Esimene minister, keda mina mäletan siin majas selle teemaga tegelevat – isegi seaduseelnõu esimene lugemine vist oli, või ma ei tea, kas ta jõudis esimesele lugemisele, igal juhul seaduseelnõu jõudis siia majja –, oli tol ajal, aastatel 2007–2008, nimega Laine Jänes, hilisem Randjärv, kes kultuuriministrina selle huvitegevuse toetusega tuli. Siis taheti minna seda nii-öelda pearahasüsteemi pidi. Aga see jooksis kinni ja selles kokkuleppele ei saadud. Kui me 2015 koalitsioonilepet sõlmides selle kokkuleppe saime ja 2015–2016 hakkasime läbi rääkima nii huvitegevuse korraldajatega, noorteühendustega kui ka kohalike omavalitsustega, kuidas seda kõige targem teha oleks, siis me jõudsime üsna laiale konsensusele selles, kuidas me suudaksime lahendada kõige teravamat probleemi. See on kättesaadavuse ja mitmekesisuse probleem, et lapsel oleks mingigi valik. Kõik lapsed ei lähe korvpallitrenni, kuigi mulle korvpall väga meeldib, kõik lapsed ei ole ilmtingimata vaimustuses rahvatantsuringist, kuigi ka rahvatants on mulle väga südamelähedane. Aga neil peab olema mingisugune elementaarne valik. Seda valikut on jällegi hajaasustuses palju keerulisem tagada kui suures linnas. Sellepärast ma jään eriarvamusele selle probleemi tuuma puhul. See meede on loodud selle jaoks, et kuigi me lõpuks ei ole keegi teistega päris võrdsed, siis meil võiksid olla võrdsed võimalused. Eriti tahame seda, et laste puhul need võrdsed võimalused oleks loodud, kuigi meie elu teeb käänakuid ja elud ei ole täpselt ühesugused, aga võimalused võiksid olla loodud võimalikult võrdsed.

Antud juhul me räägime huvitegevusest. See sai disainitud, punkt üks, võrdsete võimaluste loomiseks ja on seega väga regionaalpoliitiline meede. See tõepoolest toetab maapiirkondi oluliselt suuremal määral lapse kohta kui linnalisi piirkondi, et võimaluste erinevust tasakaalustada, millele siin täna on ka korduvalt tähelepanu juhitud. Punkt kaks, me ei kirjuta ministeeriumide tasandilt ette kohalikule omavalitsusele, millised peaksid olema nende traditsioonid, millised nende tavad ja mida nemad kohapeal peaksid nägema, kus on kõige suurem puudujääk. See puudujääk võib olla selles, et ei ole võimalik juhendajat palgata, sest selle raha eest, mis sa juhendaja palgaks suudad pakkuda, sa ei saa juhendajat. Puudujääk võib olla sisseseade, kui sa tahaksid tegelikult tehnoloogiaringi teha, sest kutid nokitseksid hea meelega mingit tehnikaala, nad ei ole valmis minema teatriringi või ka kergejõustikutrenni. Puudujääk võib olla see, et lastel ei ole varustust, alates sellest, et ei ole ketse jalga panna, et trenni minna. Puudujääk võib olla transpordiprobleem, mis on maal väga terav. Vaadake Eesti ühistransporti praegu. Vallad suudavad kooliliinid ära tagada, aga see, mis toimub ühistranspordis väljaspool hommikust ja õhtust koolibussi [sõiduaega], on katastroof. See tahab väga palju lisavahendeid selle jaoks, et noor saaks peale kooli kuhugi huviringi minna, eriti kui see huviring ei ole selles omavalitsuses, kus ta igapäevaselt koolis käib. See on – Helmen just tõi näite – väga tihti see juhtum. Mida vanem laps, seda rohkem võib tal olla seda vajadust. Kohalik omavalitsus on see, kes kohapeal suudab näha, kus on kõige suurem puudujääk ja kuhu on vaja ressurssi suunata, mitte et Tallinnast tulevad tähtsad ametnikud ja ütlevad, et nüüd kõigile panete ühtemoodi. Lisaks sellele väike nüanss: igale lapsele pearaha. Kõik saaksid võrdselt raha. Aga pange tähele, et kõik lapsed on erinevate võimalustega. See tähendab seda, et osa lapsi läheb selle raha eest kolmandasse või neljandasse ringi, aga osa lapsi ei saa selle väikese raha eest ka sinna esimesse. See ei ole ilmselt kõige efektiivsem rahakasutus.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Huvitegevus ja huviharidus on laiemalt võttes täiesti selgelt kultuuriküsimus, sest sellega luuakse ju alust ja baasi edasiseks nii rahvuskultuurile kui ka tippkultuurile, ilma selleta see paraku hääbuks. Selles suhtes on äärmiselt arusaamatu, et valitsus sellest aru ei saa ja neid toetusi ja raha vähendab.

Aga ma tahan küsida muusikakoolide seisukohast. Muusikakoolid on ka huvihariduse alla pandud, ometigi on seal professionaalsed õpetajad, kes annavad professionaalset haridust, see on aluseks, et minna edasi õppima muusikaakadeemiasse jne. Ka nemad kannatavad selle valitsuse raha vähendamise tõttu, sest omavalitsused peavad ju muusikakoole üleval ja seda erineval tasemel. Mis sa arvad sellest ideest, kui muusikakoolid viia huvihariduse alt laiemasse haridussüsteemi?

Jaa, see on olnud teema väga palju aastaid. Meie muusikaharidus on olnud läbi aastate väga hea. Me näeme sedasama selles probleemide võrgus, mida ma siin enne kirjeldasin, mis puudutab meie teadlikkust näha, mis roll on huvihariduse õpetajal, kas ta on siis näiteringi juhendaja, viiuliõpetaja või tehnikaringi juhendaja, milline roll tal tegelikult lapse võimete ja tema sotsiaalsete oskuste arendamisel on, kuidas ta pedagoogina ja samal ajal ka ühe valdkonna spetsialistina suudab ennast arendada ning kuidas teda motiveerida seda tegema ja mida see eeldaks kogukonnalt ja riigilt. 

On selge, et need palgad, mida me juhendajatele oleme aastaid maksnud ja mida tihtipeale on peetud paratamatuseks, ei ole tegelikult piisavad selle jaoks, et süsteemselt kvaliteeti tõsta. Me näeme, et väga paljudes kohtades, kui 30–40 aastat juhendajana töötanud inimene jääb pensionile, siis ei ole enam kedagi asemele saada, sest keegi ei ole valmis 600–700 euro eest tegema tööd, mille puhul me eeldame, et inimene on esiteks oma valdkonna tipp-professionaal ja teiseks ka pedagoog. See on probleem.

Selle üle, milline peaks olema see struktuur, kus näiteks muusikakoolid toimetavad, võib vaielda pikalt ja põhjalikult. Aga ma loodan, ja seda meedet luues oli see ka üks lootusi, et just nimelt see nii-öelda kvaliteedipoole raha, mis läheb nendele valdkondlikele katusorganisatsioonidele, aitab seda diskussiooni teadlikult edasi viia ja leida need kokkulepped, mis on parimad selle jaoks, et tõepoolest see kvaliteet ja järelkasv tagada.

Loomulikult, kui me sellest valdkonnast raha ära võtame, siis see ei aita kvaliteeti edasi arendada, kindlasti mitte. Nagu ma juba enne ütlesin, sellesse valdkonda, ma arvan, võiks panustada mõnevõrra rohkem. Aga täna me räägime sellest, kuidas ära hoida halvimat.

Marko Šorin, palun!

Tänan, aseesimees! Hea eelnõu tutvustaja! Ei ole kahtlust, et teemavaldkond on teile väga tuttav ning kättesaadavus Tallinnas ja kusagil mujal Eestimaal võivad tähendada kardinaalselt erinevaid asju. Aga just tulenevalt sellest, et te teemat väga hästi valdate, on mul küsimus. Vähemalt kahel korral te suunasite justkui kriitikanoole kultuuriministri või ‑ministeeriumi poole. Selle tõttu palun täpsustage, millise ministeeriumi haldusalas tegelikult on see eelarverida, mille üle me päris pikalt diskuteerinud oleme. 

Tänan! Korrektne on mul loomulikult tõdeda, et tegemist on haridusministeeriumi valdkonnaga. Loomulikult, eelkõige vastutab selle kärpe eest haridusminister. Aga ei saa lisamata jätta, et kui me vaatame, kuidas see meede algselt loodi, siis said kõik aru, et huviharidus ja huvitegevus on valdkond, mis tegelikkuses puudutab mõlemat ministeeriumit.

Loomulikult võib võtta sellise silotornihoiaku ja öelda, et see on teise ministri vastutusala, mul ei ole siin midagi öelda. Aga mõtleme, mis valdkonnas töötavad kõik kultuurivaldkonna ringijuhendajad – selle toetusmeetme rahast mingi 40% läheb sinna ja isegi vist rohkem – ja spordivaldkonna ringide juhendajad, kuhu läheb circa 30% sellest toetusrahast. Valdavas osas on nad Kultuuriministeeriumi haldusalaga väga otseselt seotud. See on see järelkasv, mille peal nii meie kultuuri kui ka sporti tulevikus edasi arendatakse. Sellepärast peaks olema kõikide ministrite asi, aga eriti kultuuriministri asi juhtida valitsuses sellele tähelepanu, et selliseid kärpeid ei tohi teha, kui me vähegi hoolime sellest, mida me oleme deklareerinud muu hulgas oma põhiseaduse preambulis.

Jaak Juske, palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea Indrek! See oli enne suurt suve, kui valitsus asus eelarvet kärpima. Me võime vaielda, kas need kärped olid vajalikud või mitte, kuid see on fakt, et haridusvaldkonna kärped algasid noorte spordi‑ ja huviharidustoetusest. Samal ajal põhjendas valitsus seda kärbet sellega, et tuleb leida raha õpetajate väga oodatud palgatõusuks. Indrek, millest see räägib, kui valitsus alustab eelarvekärpeid noorte arvel, ja kuidas sa hindad seda, et vähemalt osaliselt tuleb õpetajate palga tõus noorte arvel?

Ma olen väga paljude õpetajatega sel teemal rääkinud. Kui me kogusime allkirju petitsioonile või rahvaalgatusele, et teha valitsusele ettepanek mitte kärpida laste arvel, siis väga paljud õpetajad kirjutasid sinna alla ja olid väga solvunud, et neile pakutakse palgatõusu justkui laste huvitegevuse ja huvihariduse arvel. Ma arvan, et see on vale. Kui me vaatame, mida õpetajate palkadeks pakutakse, siis näeme, et ka see ei ole kaugeltki mitte piisav, kui me tahame tagada õpetajate järelkasvu ja tahame hoida õpetajate usku ja usaldust, mis viimastel aastatel sai üles ehitatud, et ka poliitilisel tasandil on olemas konsensus, et on teatav palgatase, mida me lähiaastatel soovime saavutada, ja see on palgatase, mis pikkadeks aastateks peaks minimaalselt jääma. Ehk see on see, et ükski õpetaja ei saaks alla Eesti keskmise palga ja õpetajate keskmine oleks vähemalt 120% Eesti keskmisest.

Me paraku näeme, et üks aasta jäeti vahele. No me võime aru saada, et me keegi ei teadnud, millises majanduskeskkonnas me oleme ja mis palgad teevad aastal 2021. Seda oli selle kriisi alguses tõepoolest väga raske ennustada. Nüüd me teame, et sellel aastal palgakasv ei ole mitte seisma jäänud, keskmine palk ei ole isegi taandunud, vaid see on kasvanud üle 7%. Järgmine aasta kasvab teist samapalju. Ja meie pakume õpetajatele tegelikult ainult poolt sellest rahast, mida nad loomuldasa minimaalselt peaksid järgmisel aastal palgana saama. Ma ütlen "minimaalselt", sest tegelikult tuleks sinna veel 7% otsa panna, et liikuda edasi selles suunas, mis on kokku lepitud õpetajate palgataseme puhul.

Kui kogu selle asja juures, kus niigi nööritakse ja tehakse vigurit, sest tegelikult ei peeta palgaleppest kinni, võetakse see raha veel laste arvel, siis on see ikkagi ääretult küüniline. Midagi küünilisemat on raske välja mõelda.

Toomas Järveoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mulle jääb mulje siin saalis, et kohalikud omavalitsused üldse ei vastuta oma tegevuse eest. Pool aastat tagasi olin veel juht ühes Lõuna-Eesti omavalitsuses. See on tegelikult prioriteetide küsimus. Riik annab tasandusfondi ja toetusfondi kaudu üsna suured summad, järgmine aasta minu arust kasvab see üle 100 miljoni. Näiteks Elva vallas, ma tean, makstakse lastele isegi transporditoetust, et nad saaksid käia kas Elvas või Tartus huviringides. Mina arvan, et kogu see toetus võikski olla kas tasandus‑ või toetusfondis, ja mida vähem märgilist raha, seda parem. See on minu seisukoht.

Ma aktsepteerin teie seisukohta ja loodan, et te selle eest, et huvitegevuse vahendid teile omases omavalitsuses ehk Elva vallas ei väheneks, seisate, ja et nad järgmise aasta eelarves pigem suurenevad, hoolimata riigi tehtud kärpest. Kuigi ma arvan, et ega see ei tee kohaliku omavalitsuse elu lihtsamaks, kui on vaja sinna vahendeid leida. Ma tean, et Elva vallas on tänu riigi poolt täiendavalt tulnud vahenditele avatud mitmeid uusi ringe selle meetme vahendite raames ja loodud lastele uusi võimalusi huviharidusest osasaamiseks. Nii et Elva vald on väga tubli vald, eriti tubli oli seal vastavat valdkonda kureeriv abivallavanem, kes juhtumisi on oma perekonnanime järgi minu nimekaim ja kes tegeles sellega väga süsteemselt. Paljud Eesti omavalitsused on sealt ideid käinud korjamas ja püüavad nii mõneski asjas tegelikult analooge rakendada. Seal on olnud väga hästi läbi mõeldud ja väga hästi ellu viidud arendus, just nimelt huvihariduses ja huvitegevuses.

Aga sõltumata sellest, kuidas see raha jõuab kohalike omavalitsusteni – me võime selle üle pikalt vaielda, Õnne Pillakul oli selline klassikaline mõtte, et anname kõigile täpse pearaha –, te kohaliku omavalitsuse esindajana maapiirkonnast teate, et see tegelikult ei aita ju neid probleeme lahendada. Sest siis juhtub see, et need, kellel niigi on võimalusi, saavad natukene võimalusi juurde, ja nende jaoks, kellel ei ole võimalusi, ei muutu praktiliselt mitte midagi. Võib ka seda teha, aga see ei ole tegelikult võib-olla selle kõige akuutsema probleemi lahendamine.

Aga sõltumata sellest, kuidas see raha jõuab kohalike omavalitsusteni, peab see raha nendeni jõudma. Praegu me räägime sellest, et riik käitub sõnamurdlikult ja võtab kohalikelt omavalitsustelt ära raha, mida ta on lubanud anda, leppides kokku, et teie, head sõbrad, kohapeal püüdke üles leida need lapsed, kes millegipärast siiamaani ei ole jõudnud huvitegevusse, ja meie anname selle jaoks täiendavalt raha. Nüüd ütleb riik, et leidke ikka need lapsed üles, aga tehke seda kõike mingitest teistest vahenditest, sest meil on vaja siin näidata, et me kärbime eelarvet.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! On väga tänuväärne, et kolleeg Henn Põlluaas tõi lauda ja arutellu ka õpetajate palgad huvihariduses, tõsi, muusikakooli näitel. Tegelikult on ju teada, et omavalitsused maksavad huvihariduses õpetajatena töötavatele inimestele palka ja soovivad jõuda järele palgatõusule asutustes, kus riik seda maksab, ka huvihariduse õpetajate puhul. Inimesed muidu lihtsalt lahkuvad.

Just selle järel helistas üks omavalitsuse juht ja ütles, et praegu see raha, mis nad lisavad – nad leiavad vahendid, et huvihariduse raha ei väheneks –, tuleb palgafondi arvel. Neil oli plaan tõsta oma õpetajate palka ja nüüd on nad sunnitud tõstma alates jaanuarist suure tõenäosusega kohamakse ehk osalustasusid. Kas sellist infot on ka teieni jõudnud?

Osa omavalitsuste juhte – ma enne nii konkreetselt ei öelnud – on öelnud, et nad ei kavatse seda raha asendada, sest nad ei kujuta ette, kust ja mille arvel seda on võimalik teha. Kõik muud valdkonnad õigustatult küsivad, et kuulge, sellest juurdekasvust, mis on, me peame osa saama, sest elukallidus on tõusnud. Me kõik teame, et osas valdkondades on see tõusnud hüppeliselt, mitte lihtsalt inflatsiooni jagu. Vaadates energiahindade kallinemist, me näeme, et mitte ainult kohalikele omavalitsustele on kogu struktuur, kus nad peavad energiahindadega hakkama saama, hüppeliselt kallinenud. See tõstab ka väga paljude nende teenuste hindu, mida kohalik omavalitsus tarbib. Millegi arvel peab see tulema.

Kui lõpuks on küsimus, kas koolimaja on köetud ja lamp põleb või me suudame pakkuda lastele huviharidusteenust, nagu me viimastel aastatel oleme teinud, siis kohaliku omavalitsuse juhil tuleb mingil hetkel langetada valik. See valik ei pruugi paraku olla laste huvitegevuse võimaluste kasuks. Ma pean tunnistama, et selles olukorras ei ole mul mingit head soovitust kohalikele omavalitsustele. Mis sa siis teed, kas paned kooli kinni, jätad kellelegi palga maksmata? Seda ju ka ei saa teha.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Saame minna kaasettekande juurde. Kutsun siia kultuurikomisjoni liikme Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa. Palun! Ei, täna pikendust ei ole palutud, nii et kella üheni on istungiga aega. Ma enne ettekannet juhin kõigi tähelepanu, et pärast istungit toimub veel IPU ehk Parlamentidevahelise Liidu juhatuse valimine, nii et kui meil istung kell üks läbi saab, siis ärge ära jookske. Palun, Viktoria!

Austatud Riigikogu! Minu ülesanne on kanda ette, mis toimus kultuurikomisjonis eelmisel teisipäeval, 19. oktoobril. Juhataja Aadu Must oli kohal, komisjoni liikmetest [olid kohal] Helle-Moonika Helme, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Heidy Purga, Indrek Saar Eduard Odinetsi asendusliikmena, Üllar Saaremäe, Timo Suslov Margit Sutropi asendusliikmena, Jaak Valge, Aivar Viidik Signe Kivi asendusliikmena, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin. Kohale olid kutsutud ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumi noorte- ja andepoliitika osakonna juhataja Riin Tamm ja õiguspoliitika osakonna juhataja Raina Loom. 

Täpselt nagu täna siin saalis tutvustas Indrek Saar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud noorsootöö seaduse muutmise seaduse eelnõu. Isegi, ma arvan, rohkemgi sai täna siin tutvustatud see eelnõu ja rohkem oli küsimusi ja sisulisi vastuseid ka. Aga ikkagi lühidalt ütlen, et ta tutvustas eelnõu eesmärki toetada noorte osalust huvihariduses ja huvitegevuses ning vältida olukorda, kus riigi täiendavat toetust võiks hüppeliselt vähendada. Saar lisas, et huvitegevusse jõuab jätkuvalt ainult 63% lastest, aga eesmärk võiks olla 90%. 

Raina Loom tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta – nüüd siis tähelepanu! –, mis ei toeta algatatud eelnõu. Seletuseks öeldi niipalju, et valdkonna eest vastutajana peab Haridus‑ ja Teadusministeerium huvihariduse rahastamist väga oluliseks, on püüdnud vahendeid säilitada ning kavandanud tegevusi, mis huvihariduse kriisist välja tooks. Valitsuse seisukoht on koostatud koostöös Rahandusministeeriumiga ja arvestades kriisisituatsiooni kärpevajadustega. Rahanduspoliitiliselt on kokku lepitud, et eelarvesummades ei saa seoseid luua üksikküsimuste lõikes. Sellisel juhul peaks vaatama haridusvaldkonda tervikuna. Kohalikud omavalitsused on kriisi ajal riigile toeks tulnud, et leida oma võimalikest varudest huvihariduse rahastamiseks täiendavat raha. Senine rahastamise skeem on institutsioonipõhine ning on teadmata, kas huvihariduse raha jõuab vahetult ka lasteni.

Nii. Seoses viimase lausega küsis Kristina Šmigun-Vähi üle, kas vastab tõele, et huvihariduse raha ei ole kohalikel omavalitsustel sihtotstarbeliselt kasutatud. Tuleb tõdeda, et Riin Tamm siiski täpsustas, et vahendeid ebakorrektselt kasutatud ei ole. Isegi kui need indikatsioonid olid, siis need said lahendatud. Raina Loom ütles veel niipalju, et seda teemat ministeeriumis analüüsitakse ja otsitakse täiendavalt lahendusi.

Heidy Purga tundis huvi, milline on olnud omavalitsuste tagasiside. Purga küsis, kas nende sisuline tegevus on saanud kannatada või on leitud alternatiive ning kinnitatud, et mudeli muudatusega sisu ja kvaliteet ei kannata. Riin Tamm vastas, et Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajatest on moodustatud töörühm ning tänaseks on koos käidud kolmel korral. Eraldi on kohtutud omavalitsusametnikega, kes raha jagamisega tegelevad. Mitmed omavalitsused väitsid, et saavad algatatud tegevused oma eelarvesse tõsta. Lisaks on toimunud arutelu olemasoleva rahajagamise mudeli muutmise üle. Osapooled on mudeli muutmist toetanud, kuna see on kohmakas ning ei vasta ootustele. Kui võtta kokku, siis põhimõtteliselt räägiti sellest, et on vaja täiendav analüüs teha ja selleks on moodustatud ka töörühm.

Indrek Saar küsis, kas omavalitsused ei suuda kolmes valdkonnas – sport, kultuur, tehnoloogia – valikut pakkuda, et mitmekesisust peab piirama. Riin Tamm kinnitas, et see on väiksemates piirkondades tõepoolest keeruline. Välja on tuldud ka ettepanekuga korraldada e‑huvikool, kuna robootikaringi ei ole võimalik kohapeal läbi viia õpetaja puudumise tõttu.

Õpetajate järelkasvu teema oli mitu korda mainitud. See on tõepoolest väga keeruline probleem ja sellega tegeleb kultuurikomisjon mitte ainult selle teema kontekstis. Ka e‑võimalustest oleme rääkinud korduvalt. Kahjuks pidi ka selle teema valguses seda teemat uuesti tõstatama.

Indrek Saar küsis, kuidas raha vähendamine aitab kaasa mitmekesisuse suurendamisele. Riin Tamm vastas, et esiteks on võimalik huviringe koostöös katusorganisatsioonidega nutikamalt korraldada, ja teiseks, mitte midagi ei tulnud.

Oli veel terve rida küsimusi, protokollist saab täpsemalt vaadata, aga põhimõtteliselt kõik need küsimused puudutasid kas omavalitsuste korraldatud teenuseid huvihariduse valdkonnas või näiteks konservatiivne erakond rõhutas seda, miks ei toetata riigieelarvega sidumist.

Lõppkokkuvõttes tegi Aadu Must ettepaneku määrata komisjoni ettekandjaks Kristina Šmigun-Vähi, kes kahjuks täna ei saanud istungi ajal kohal olla ja sellepärast olen mina siin asendajana, ja tehti ka ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle ettepaneku poolt oli 6 inimest: Aadu Must, Heidy Purga, Timo Suslov, Aivar Viidik, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin. Vastu oli 3: Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Indrek Saar ja Üllar Saaremäe. Erapooletuid oli 2: Helle-Moonika Helme ja Jaak Valge. Aitäh!

Suur tänu! Küsimusi ma ei näe. Saame avada läbirääkimised. Nüüd on niimoodi, et meil täna istungi pikendamist ei ole. Jaa, kuna nagunii me täna ei jõua läbirääkimistega lõpuni ja me hääletamiseni ka ei jõua, siis ma ei alusta läbirääkimisi, vaid lükkan need homse istungi algusesse. Küll aga teen ma ära saalikutsungi, sest pärast istungi lõppu me peaksime hakkama IPU hääletust tegema.

Head kolleegid! Meie päevakord katkes istungi aja lõppemise tõttu ja kolmas päevakorrapunkt jätkub homme, aga täna on istung lõppenud.

Aga lisaks sellele on täpsustavat infot. Kohe nüüd algab Parlamentidevahelise Liidu Eesti rühma Riigikogu liikmete valimine ja kõigil Riigikogu liikmetel on palutud sellel osaleda. Lisaks sellele on pärast istungi lõppu siin istungisaalis kõrghariduse toetusrühma asutamiskoosolek, mille kokkukutsuja on Margit Sutrop. Aga neid asju viivad läbi teised inimesed.