Lugupeetud koosoleku juhataja! Head kolleegid! Räägin pisut veterinaarseaduse eelnõu teise lugemise jaoks kirja pandud materjalist.
Veterinaarseaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2021. aasta 10. mail. Eelnõu esimene lugemine Riigikogu täiskogus toimus 2021. aasta 1. juunil ning esimene lugemine lõpetati. Vahe on olnud suhteliselt pikk ja ma ütleksin, et vahepeal on muutunud ka Euroopa Liidu seadusi, nii et muudatusettepanekuid on päris palju. Veterinaarseaduse eelnõu väljatöötamine on tingitud vajadusest rakendada vahetult kohalduvat Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust 2016/429 loomataudide kohta, millega muudetakse teatavaid loomatervise valdkonna õigusakte või tunnistatakse need kehtetuks. Seesama määrus tegelikult kehtib juba 2021. aasta 21. aprillist.
Loomatervise ja veterinaaria valdkonda reguleerivad praegu veterinaarkorralduse seadus, loomatauditõrje seadus, samuti loomade ja loomsete saadustega kauplemise ning nende impordi ja ekspordi seadus. Nimetatud seaduste struktuuri ja teksti oleks tulnud olulisel määral muuta, mistõttu koostati uus terviktekst, mille peamine eesmärk on koondada, ühtlustada ja ajakohastada veterinaarkorralduse ja loomatervise valdkonna õigus. Sisuliselt on veterinaarseaduse eesmärk ühtlustamine ja lihtsustamine. Kui ma õigesti mäletan, siis siin oli enne umbes 400 õigusakti ja nüüd on neist järele jäänud 30. Nii et pikk ja tõsine töö, üsna keeruline seadus.
Olulised muudatused, mis siia sisse on toodud. Ega siin väga palju sisulisi muudatusi ei ole, aga mõned muudatused siiski on. Üks oluline muudatus on ettevõtjate puhul teatud tegevusaladel loakohustuse muutmine teavitamiskohustuseks. Teavitamine, ma tuletan lihtsalt meelde, on ärilisel eesmärgil põllumajandusloomade pidamine riigisiseselt. Ja tegevusluba on vaja taotleda siis, kui riigipiire ületatakse. Teatud põllumajandus- ja vesiviljeluslooma puhul peab selle pidaja hakkama koostama bioturvalisuse kava. Siin ei ole ka midagi uut, aga seda sõnastatakse natukene teistmoodi. Bioturvalisuse kava ei pea koostama kodumajapidamises oma tarbeks peetava põllumajandus- või vesiviljeluslooma pidamise korral.
Seoses Euroopa Liidu loomatervise määruse kohaldumisega muutuvad mõnevõrra loomataudi ennetamise ja tõrje alused. Eriti ohtlike loomataudide tõrje korraldamine toimub PTA, Põllumajandus- ja Toiduameti koostatava situatsiooniplaani alusel.
Järelevalvetasudes on samuti muudatusi. Muutus järelevalvetoimingutele kulunud aja määratlemine – eelnevalt oli see ühe tunni täpsusega, aga nüüd on see poole tunni täpsusega. Pikendati järelevalvetasu maksetähtaega, samuti elektroonilist kättetoimetamist juhul, kui isik on sellega nõus. Enam ei koostata ettekirjutust, kui järelevalvetasu on maksmata, vaid lihtsalt pikendatakse järelevalvetasu maksetähtaega. Nii et üks vahepealne akt jääb tegemata.
Siis ajakohastatakse vastutussätteid ja karistusmäärasid. Maksimaalsed trahvimäärad jäävad edaspidi 20 000 ja 50 000 euro vahele. Eelmine kord keegi küsis, kui palju enne oli. Ega seda enne olemist ma enda jaoks väga täpselt selgeks teha ei saanud, kuid ma olen aru saanud, et maksimaalsed trahvimäärad võivad olla suurusjärguna umbes kümme korda suuremad kui eelneval perioodil. Aga neid trahvimäärasid ei pruugi kellelegi saada tehtud, kui ei rikuta eriti ohtlike loomataudidega seotud seadusi ja ettekirjutusi. Nii et see on iseenda kätes.
Maaelukomisjon arutas veterinaarseaduse eelnõu 384 oma istungil 28. septembril ja 12. oktoobril. Vaadati läbi komisjonile esitatud muudatusettepanekud ning langetati menetluslikud otsused. Komisjoni istungil osales eelnõu algataja esindajana Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja Pille Tammemägi, sama osakonna loomatervise ja -heaolu valdkonna juht Enno Piisang ning õigusosakonna nõunik Katrin Tuula.
Komisjon küsis arvamust eelnõu kohta huvigruppidelt. Neid oli 15 partnerit, kellelt küsiti. Kaasamisprotsessis esitasid komisjonile ettepanekuid ja arvamusi Eesti Kennelliit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ning Eesti Linnade ja Valdade Liit.
Nüüd natuke nendest muudatusettepanekutest, mis tehti. Kennelliit tegi ettepaneku vabastada teavitamiskohustusest kodumajapidamises tõukoertega tegelev isik tingimusel, et ta on registreeritud vastavas äriühingus ehk kennelliidus. Selgituseks, teatise esitamine on vajalik, kui koera peetakse eesmärgiga saada järglasi ja neid kolmandatele isikutele üle anda kas raha eest või tasuta, kuid teise riiki viidava koera, kassi või valge tuhkruga peab olema kaasas veterinaartõend. Sertifitseerimise aluseks saavad olla ainult riiklikust registrist pärinevad andmed. Veterinaarsertifikaat väljastatakse konkreetsele loomapidajale, mitte äriühingule. Nii et Maaeluministeerium on seisukohal, et ettepanek ei ole kooskõlas Euroopa Liidu loomatervise määruse mõttega ja sellega ei saa arvestada.
Kennelliidu teine ettepanek oli lemmikloomade identifitseerimine ning looma omaniku kohustus kasutada looma identifitseerimiseks elektroonilist kiipi. Üleriigiliseks ainult elektroonse identifitseerimisvahendi kohustuse kehtestamiseks on Maaeluministeerium koostanud väljatöötamiskavatsuse, aga see ei ole veel läbinud asjakohaseid õigusakte ja sellepärast seda ei saa kasutada. Maaeluministeeriumi seisukoht on, et esitatud sõnastusettepanekuga ei saa arvestada, kuna tegu on olulise muudatusega, millel on laialdane mõju, ning seda ettepanekut ei ole käesoleva eelnõu ettevalmistamise käigus läbi arutatud ja see ei ole läbinud ametlikku kooskõlastusringi.
Kennelliidu kolmas ettepanek nägi ette riigile kohustuse lemmikloomade kohta arvestuse pidamiseks. Eelnõu paneb sama kohustuse kohalikule omavalitsusele. Koerte ja kasside pidamise eeskirjade kinnitamine on kohaliku omavalitsuse volikogu ainupädevus. Loomapidajal on ka praegu kohustus täita elukohajärgse kohaliku omavalitsuse kehtestatud loomapidamise eeskirju ja ajakohastada oma nõudeid kohaliku omavalitsuse peetavas andmekogus. Maaeluministeeriumi seisukoht on, et lemmikloomade üle arvestuse pidamist ei ole otstarbekas teha riigi ülesandeks, sest selle eesmärk on kohaliku elu parem korraldamine ja selle üle peaks otsustama kohalik omavalitsus.
Neljas ettepanek oli see: lemmikloomapassi väljastav veterinaararst sisestab andmeid vastavasse registrisüsteemi, kus neid säilitatakse looma eluea jooksul ja vähemalt kümme aastat lemmikloomapassi väljastamisest arvates. Siin on ka seisukoht, et seda ei saa teha, sellepärast et looma surma ei pea registreerima kuskil registris Põllumajandusametis. (Lehitseb pabereid.) Läks vist natukene midagi sassi, aga saame hakkama. Nii. Jah, looma surmast ei pea loomapidaja veterinaararsti teavitama, seega ei ole võimalik ka õigusaktis nõudena rakendada seda, et säilitamiskohustus peaks olema kümme aastat.
Üks nõue, millega ka arvestati, oligi kennelliidu ettepanek lühendada nõuetekohasuse sertifikaadi saamiseks Põllumajandus- ja Toiduametile taotluse esitamise tähtaega 48‑lt tunnilt 24-le tunnile enne loomse paljundusmaterjali eksportimist või teise liikmesriiki vedamist. See on asjakohane ettepanek ja sellega arvestati.
Peale selle tegi oma ettepanekuid hulgaliselt ka põllumajandus-kaubanduskoda. Võib-olla mõned nendest siin. Üks ettepanek oli selline: oli küsimus, kas seadus on kirjutatud eesmärgiga olla mõistetav ja selge seaduse rakendajatele või rakendatavatele. Minu meelest väga asjakohane ja väga hea küsimus, sest selgus peaks meil olema eesmärgiks seatud kõikide seaduste puhul. Seaduse kirjutaja on öelnud, et kuna siin on nii palju seadusi, nii palju erinevaid struktuure, nii palju erinevaid sihtgruppe, kellele see on suunatud, ja see struktuur on tegevuspõhine, siis seda ei ole võimalik teha, õiguskeel on väga keeruline. Samas on seaduse looja öelnud, et seda on võimalik natuke parandada koolitustega ja info jagamisega ning sellega ka tegeldakse.
Siis oli ettepanek, et veterinaararsti erialase täienduskoolituse, mis on praegu viis kalendriaastat, võiks kolmele tuua. Siin on seisukoht, et viis aastat on minimaalne nõue. Kui veterinaararstil on vajadus, siis ta saab ennast alati harida natukene sagedamini. Seda enamasti ka tehakse.
Oli ka küsimus, kuidas saab PTA veterinaararsti kutsetegevuse loa andmisest keelduda, kui PTA‑l ei ole pädevust eesti keele oskust kontrollida. Siin on seisukoht, et topeltkontrolli ei ole vaja. Keeleameti ülesanne on kontrollida keeleoskust.
Tehti ettepanek töötada välja määrus ennetus- ja tõrjemeetmeteks järgmiste loomaliikide haiguste kohta. Siin on toodud sead, veised, lambad ja kitsed. Maaeluministeerium on seda analüüsinud ja öelnud, et see on rakendamise küsimus ning alus kõikideks nendeks asjadeks on tegelikult olemas.
Siis on veel ettepanek taastada nõue, et enne loomade transporti peab veterinaararst andma kinnituse, et transporditav loom on terve ning loomale ei ole teatud aja jooksul manustatud ravimeid. See on sisuliselt ettepanek, mis kunagi on olnud, siseriiklik tõend on olnud kasutusel, nüüd see eeldaks siseriikliku tõendi tagasitoomist. Tegelikult kõik andmed on järelevalveametnikul olemas ja kui antakse sertifikaat üle riigi minemiseks, siis on seal kõik andmed kontrollitavad, nii et seda eraldi ei ole vaja tuua.
Eesti Valdade ja Linnade Liidu ettepanekud puudutavad lemmikloomi. Seaduses on lemmiklooma mõiste all koerad, kassid ja valged tuhkrud. Nad teevad ettepaneku seda loetelu pikendada. Kuid ei ole otsest vajadust seda loetelu pikendama hakata, sest Euroopa Liidu reeglistikus on just need kolm liiki eraldi ära toodud ja seda nimekirja täiendama hakata ei ole väga sügavat mõtet.
Päris mitu ettepanekut on linnade ja valdade liidul metsloomade kohta. Kes korjab loomi kokku ja kes peab neid utiliseerima, kui on mingi taud, mingi oht? Siin on seisukoht, et metsloomadega seonduv on tegelikult enamasti Keskkonnaministeeriumi vastutusalas, ainult väga ohtlikud loomataudid, nagu marutaud ja Aafrika seakatk, nende nõuded on asjakohastes tõrje-eeskirjades ja selle eest vastutab tõepoolest Põllumajandus- ja Toiduamet. Siin on veel mitmeid teisi küsimusi metsloomade kohta. Nendele on enamasti ühesugune selgitus olemas.
Nüüd tuleme nende muudatusettepanekute juurde, mis kahe lugemise vahel olid meil septembris-oktoobris maaelukomisjonis arutlusel. Neid ettepanekuid on 24 ja need on enamasti teinud seaduslooja ise. Võib-olla ma mõnest üksikust räägin siin. On tehtud päris palju redaktsioonilisi muudatusi, neid ei pea komisjon arutama, aga Maaeluministeeriumil on need üle vaadanud ja hinnangu andnud, et need sisu ei muuda. Ega sisulisi ettepanekuid väga ei ole, siin on lihtsalt sellised, kuidas ma ütlen, mitte otseselt redaktsioonilised, vaid terminite muudatused ja võib-olla lihtsalt mõned täpsustused selle kohta, et nad on kooskõlla viidud.
Esimene on kohe söödaseaduses ja selle alusel kehtestatud ravimsööda väljakirjutamise nõuded, täpsustatakse lihtsalt § 3 lõike 2 punkti 1 sõnastust. Ma hea meelega ei hakkaks neid paragrahve ja lõikeid siin ette tooma, ütlen lihtsalt selgituseks, et need nõuded on viidud kooskõlla vahepeal muutunud ravimiseaduse ja söödaseadusega, midagi muud siin väga ei ole. Võib-olla nimetan ühe lõpuks: selle seaduse jõustumine on kavandatud 2022. aasta 28. jaanuaril ja see tuleneb Euroopa Liidu ravimisööda määrusest, mille kohaselt tuleb nimetatud määrust kohaldada alates 2022. aasta 28. jaanuarist.
Siis on üks selline parandusettepanek, et juriidilisele isikule veterinaarnõuetest tulenevate kohustuste täitmise korraldab tema seaduslik esindaja. Seda siiamaani ei olnud. See tähendab sisuliselt seda, et osaühing näiteks vastutab, kui karjak eksib tauditõrjereeglite vastu, aga seda muidugi sellisel juhul, kui talle on antud käsk seda teha, olgu see söötmine, pidamine või mingi muu asi.
Veel on siin täpsustatud sõnastusi, tehnilisi asju. Laiendatakse ka loetelu. Tuuakse ära, mis on siis, kui veterinaararst on korduvalt rikkunud Euroopa Liidu õigusaktis või ravimiseaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud ravimi soetamise ning veterinaarteenuse osutamise käigus väljakirjutamise ja kasutamise nõudeid. Siin on lihtsalt lisatud see, mis on Euroopa Liidu õigusaktis, kuna Euroopa Liidu õigusaktist tulenevaid muudatusi ei ole sellesse seadusse ümber kirjutatud.
Siis on räägitud veel veterinaararstide riiklikust registrist. Siin on ka hulk kohustusi, mis seoses selle registriga kaasnevad. Veterinaararsti retsepti alusel välja kirjutatud ravimite ja ravimsööda, veterinaarretsepti alusel välja kirjutatud ravimsöödas sisaldavate ravimite ning veterinaarteenuse osutamise käigus kasutatud ravimite kohta on vaja andmed registrisse kanda. Seda on vaja selle jaoks, et pärast oleks hea vaadata sealt neid ravimite kasutamise tendentse ja seda, kas neid on õigesti kasutatud, ning kas neist on ka midagi kasu olnud. See on selline üleminekusäte ja see samuti, kuidas ma ütlen, hakkab kehtima 2022. aasta 1. juunist, lihtsalt sellepärast, et on vaja anda Põllumajandus- ja Toiduametile uute nõuetega kohanemiseks ja aruannete esitamiseks natukene aega.
Mis siin veel sellist on? (Lehitseb pabereid.) Veterinaararstide register on olemas, aga sellega seonduvalt on kõikidele nõuetele natukene pikemat aega palutud, et jõuaks kõik need asjad õigeks ajaks ära teha, seal on vaja teha ka natukene elektroonilisi muudatusi.
Siis on võib-olla veel see, et registrisse ... Siin nendest aegadest oli juba juttu. Siis on siin lõigete numeratsiooni puudutatud. Siis on üks muudatus on nagu ... (Kõlab lõpumärguanne.)